Lydia Koidula1843 - 1886

Hinge pisaratest sullePärga püüdsin kududa:Hõlmad lahti hoia mulle,Hinge ilu – Eestimaa!

24. detsembril Vändras köstrimajas köster Johann Voldemar ja Annette Juliana Emilie Jannseni peres sündis esimene laps.

Johann Voldemar Jannsen Annette Juliana Emilie Jannsen

Vändra kirik

Selles kirikus 6. jaanuaril last ristitakse, saab nimeks Lidia Emilie Florentine

Vändra 1843 - 1850

Meil aiaäärne tänavas,Kui armas oli see!Kus kasteheinas põlviniMe lapsed jooksime

Lydia kasvab majanduslikult

kindlustatud kösterkooliõpetaja

väikekodanlikus kodus.

Ema kasvatab väikest Lidiat maast-

madalast viisakaks ja kombeliseks

saksameelseks tütarlapseks. Isa

Jannsen aga ei jäta kasutamata

ühtki soodsat juhumit,

et oma vanimale tütrekesele eesti

keelt õpetada ja talle lugusid

jutustada rahva elust. Eesti keelt

kuuleb Koidula ka oma hoidjailt.

1848. aastal J.V. Jannsen hakkas õpetama Vändra klaasivabriku saksakeelses algkoolis, kuhu ta mõnikord ka Lidia tundi kaasa võttis. See oli koolimaja,kus Koidula sai oma esimese õpetuse.

Pärnu 1850 - 1863Argselt astub sinu ette,Eesti rahvas, isamaa,Laulik; usaldab su kätteLauluannet pakkuda.

Lydia Koidula koolipõlves.Esimene portreefoto(1862)

Aeg tuli. Maa ja mere pealSilm mõnda seletas – Ei pool nii armas polnud sealKui külatänavas!

1850. aastal alustas Jannsen 60 lapsega õppetööd. Kalameeste küla ja Rääma valla talupoegade lapsi õpetas ta eesti keeles, Pärnu eeslinna lapsi saksa keeles.

1861. a. Jõuluks lõpetas Koidula Pärnu kõrgematütarlastekooli täieliku kursuse ja hakkas valmistuma suure eksami vastu, mis tuli sooritada Tartu Ülikoolis ja andis õiguse olla koduõpetajaks aadliperekondades.

Koidula koduõpetajanna eksam toimus 15. novembril 1862. aastal eksamikomisjoni ees. Koidula sai vene keeles rahuldava, saksa ja prantsuse keeles, aritmeetikas, ajaloos ja geograafias hea hinde. Proovitunni teema oli Esimesest ristisõjast (hea).

Eugenia Jannsen, Koidulaainus õde ja lähim sõbrannakogu tema elu ajal.

Koidula säilinud kirjade hulgas on kõige varasemad 1862.a. kirjutatud seitse saksakeelset kirja õele. Ta kirjutab perekondlikest asjadest, tuttavatest, kodustest askeldustest.

Tere, armas eesti rahvas!Mina, Perno Postimees,kuulutama olen vahva – kõik, mis sünnib ilma sees,annan teada sulle heaks,et ka sinu rahvas teaks,kuidas kõik maailma maadelavad ja tegevad ...

Jannseni toimetusel ilmus “Pärnu Postimehe” esimene number 5. juunil 1857, millest peale algas eesti pidev rahvuslik ajakirjandus.

Koidula oli alles 17-aastane tütarlastekooli kasvandik, kui ta hakkas oma isa abistama “Pärnu Postimehe” toimetamise töös. Janseni parem käsi jäi niivõrd haigeks, et vanem tütar Lydia pidi tema artikleid etteütlemise järgi üles kirjutama.

Pärnu-ajastul seisis Koidula tihedas kokkupuutes talurahvaga, kes tihti külastas Ülejõe koolimaja. Ta oli elavalt huvitatud kohalike talupoegade ja kalurite tööst ja elutingimustest.

Tartu 1863 – 1873

Süda, kuis sa ruttu tõusedKuumalt rinnus tuksuma,Kui su nime suhu võtan,Püha Eesti isamaa!

Istuvad: Lydia, Johan Voldemar, Emilie, Eugenie; Seisavad: Eugen, Julius, Leopold, Harry.

Jannsenite perekonnapilt 1860-ndate aastate keskel.

Jannsenite esimene elukoht Tartus Hermanni majas Uueturu tänavas(esimene maja paremal). Sellest majast läks teele ka “Eesti Postimees”

Tartu. Vaade Toomemäelt, 1860.

Ülikoolilinn Tartu, kus möödusid Koidula kõige viljakamad loominguaastad, oli 19. saj. teisel ja kolmandal veerandil eesti kultuurielu keskus.

Lydia Koidula esimestelTartu-aastatel

Eestimaa, Eestimaa – Ei ma kauem võinud kannata!Oh kui külmalt võõras päike paistab!Võõras keel – kuis ta nii kangelt kostab!Igal pool sind nägin, kuulsin ma, Minu õitsev, lehkav kodumaa!

“Emajõe kaldalt kostab õõbikulaulu, mis nii vägevasti mu südamesse tungis, et sellest ka teistele pean jutustama”. K. R. Jakobson, 1867.a.

17. märtsil 1866. aastaltsenseeritakse “Emmajõe Öpiku” käsikiri.

Lydia Koidula rahvariietes 1867 aastal.

* * *Õpid, mine, leia sõpru,Emajõe linnutee!Ja mis südamelt tulnd, minguJälle mingu südame!

Oma nooruse ja täie elujõu andis Lydia Jannsen oma palavalt armastatud vanematele, õdedele-vendadele ja oma rahvale, loobudes kõigist moodsa elu mõnusatestlõbustustest ja meelelahutustest heatahtlikult ja lepivalt.Veidi puhkust lubas ta endale vaid videvikutundidel.

1867. aastal veebruaris pakub Carl Robert Jakobson Lydialekirjanikunimeks Koidula.

TeretamineArgselt astub sinu ette,Eestirahvas, isamaaLaulik usaldab su kätteLauluannet pakuda Mis on videvikul hüüdnud Õhtu eesti linnuke Eesti kõrv on kuulnud, pannud Eesti käsi ülessePalub lahkelt vastu võtaSõbra teele sõnatest!Truuist hingest tuleb tema,Eesti meelest südamest

20. Veebruaril 1869. a. saabub “Vanemuise” seltsile luba eesti üldlaulupeo korraldamiseks, Koidula hakkab isa kõrval agaralt eeltöödes osalema.

5. mail saab ilmumisloa “Eestirahva 50-aastaseJubelipiddo-Laulud”, mis sisaldab ka Koidula Sõnadele loodud laulud “Mo issama on minnoArm”, “Mo meles seisab allati”, “Sind surmani!”

“Vanemuise” seltsimaja (Tartus Jaama t.), kus 1870-1871 Toimusid Koidula näidendite ettekanded.

Aasta 1870 saab eesti rahvusliku teatri sünniaastaks.Sama aasta 24. juunil etendatakse esmakordselt “Vanemuise” seltsis Koidula esiknäidendid“Saarema onupoeg” autori enda lavastusel.

Kroonlinn 1873 – 1886

Tule, oh kevade, tule ja too mind!Elu siin külmad ja uhke maailm,Tarretand tiivaga väriseb voolind,Tarretand laulud tal, sumina silm.

Eduard Michelson

Esimesel abieluaastapäeval,19. veebruaril 1874 teatab Koidula oma vanemailerõõmu- ja uhkustundega,et on leidnud endale õilsa,suurepärase iseloomugaja mehelikumeelelaadigaelukaaslase.

Esimesel Kroonlinna-kuudel on Koidula elavas kirjavahetuses ja tihedas läbikäimises nii vanematega kui ka vendadega. Kroonlinna sõidavad külaskäigule 1873.a. Suvel Koidulanooremad vennad Harri ja Eugen, kelle tulekust ollakse suures vaimustuses.

H ä l l i l a u l

Maga, maga, maimukene,memme magus marjakene!Lilleoksad liigutamas,kasekakud kiigutamas,uni astub uksele – maga, eide õieke!

Koidula tütrega Hedvig1876. aastal.

Lydia Koidula tütredHedvig ja Anna

Kroonlinna tohtrist E. Michelsonist saab Koidulaõhutusel ka “Eesti Postimehe” kaastöölinetervishoiuküsimuste alal. Ta koostab 1873. a. sügisel saksa keeli tervishoiualase kirjutise, midaKoidula viimistab ja tõlgib rahvapärasel kujul eesti keelde.

Koidula töötas täheldatava ennastsalgavusegaKroonlinna naisseltsis ja õpetas tütarlastelekäsitööd.Varsti ootavad Koidulat ennast ema õilsad Kohustused ja ülesanded.

Koidula tervis halveneb.

Juba 1881. a. märtsis konstateeris Eugen Jansen, et ta vanem õde Lydia põdes rinnavähki ja see raske haigus andis end järjest rohkem ja rohkem tunda.1882. Aastal Koidulale tehakse operatsioon ja tema tervislik seisund muutub ajutiselt paremaks.

Tol ajal valmivad Koidulal sellised vormikindlad Sonetid. Nagu “Laulu kohus” ja “Tule!”, kus luuletaja tunneb muret parteitülide pärast, mis ähvardavad rahvuslikku liikumist pidurdada, ja innustab kõiki üksmeelsele tööle isamaa kasuks.

Haigusaastail oli Koidula luuleloomingu alalüsna viljakas. Luuletusi lõi ta nii korvtoolis istudes kui ka voodis lebades. Luules domineerib isamaa teema. Sel teemal on ta valmis ikka laulma,nagu ta rõhutab luuletuses “I s a m a a s t i k k a!”

Isamaast ikka!

Muud ei, jah, ma tea laulda:isamaa – uus igavest`!Keeb see sõna minu rinnus:hüüab puust ja õilmetest.

Isamaalaulus “Ü k s m e e l” kinnitab Koidula,et Eestimaa ja eesti rahvas jäävad talle igavesti armsaks, ning ta avaldab kõigumatut soovi, et väikese eesti rahva pojad ja tütred liituksid ühiste eesmärkide nimel võitlevaks pereks.

Ü k s m e e lÜhte aga tahan

masüdamest sull`

soovida:ühtemeelt! Oh eesti rahvas,

seda nõua taga sa:

iga rahva suurem kangus

ühesmeeles juurdub ta.

Lydia Koidula enne surma1886. aastal.

Vennad! Õed! Meie põrmusSirgugu teil tegevus!Isamaale saagu sõrmus:Lootus, usk ja armastus

1885. aasta septembrist saadik on Lydia täiesti voodislamaja ning tema jõud kaob iga päevaga. Ta kurdab omakseile kirjas:

“Ma lähen surmale vastu, ma tean, et ma lähemal ajal surema pean.”

E n n e s u r m a E e s t i m a a l e

Raske tegu maha rususTugevamaid enne

mind:Nüüdki mina vaikses

ususKoju lendan, väsind

lind!Hinge pisaratest sulle

Püüdsin pärga punuda:Hõlmad lahti hoia

mulle,Hinge ilu – Eestimaa!

Koidula sureb vaikselt Kroonlinnaskolmapäeval, 30. juulil (11. augustil) 1886.a.“ilma soovideta ja pääsemist igatsedes”

K o i d u l a l eTasa lehvib luulevaimuLeinas üle

Maarjamaa,Leinab, et ta kallim

kaimuLahkund, kadunt

Koidula.Lahkelt aga laululeegil

Heljub sinu mälestus,Heljub tulevasil aegil

Nagu püham pärandus.

Anna Haava