autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

HORISONT KÜSIB

Üksainus küsimus akadeemiast 4Vastab Eesti Teaduste Akadeemiaasepresident akadeemik Jüri Engelbrecht.

Intervjuu 24Nil nocere ehk ära iialgi tee halbaMeditsiinidoktor Piret Veerus räägibühest erakordsest ja mõnes mõttesteedrajavast ravimiuuringust, mis peaks andma põhjust palju enamateks samalaadseteks uuringu-teks. Juttu on ka rahvatervise uurimise vajalikkusest laiemalt ninginimese enda rollist oma ja omalähedaste tervise hoidmisel.

Mina & teadus 53Kuidas on teadus mõjutanud tema elu, selle üle mõtiskleb näitleja ja lavastaja Roman Baskin.

1/2013j a a n u a r

SIIT- JA SEALTPOOLT HORISONTI

Ulvar Käärt. Horisont tunnustas teadusfotosid füüsikast 3

Allan Puur. SHARE uurib, kuidas rahvastik Euroopas ja Eestis vananeb 5

Vaike Reemann.Termoelektrigeneraator – riist, millega hädapärast elektrit toota 6

Tiit Kändler. Kes elab vanaks nooremalt? 8

Akadeemia ajad ja rajad: 1938–1940 10

Ain-Elmar Kaasik. NeurokirurgiastEestis 12

Jüri Engelbrecht. Baltimaade vaimsekoostöö konverents 2013 14

OLÜMPIAAD

Sulev Kuuse Olümpiaadisuvi Singapuriteadus-Mekas 56

PRAKTILIST

Raamat

Hanno Ojalo. Keskmine raamatuaasta 59

Toe Nõmm. Raamat, milleta ma oma eriala ette ei kujuta 60

Hanno Ojalo. Lugemisnoppeid: tõlkeraamatuid sõjaajaloost 61

Piret Veerus. Lugemiselamus 61

EnigmaTõnu Tõnso. Värvi kaart nelja värviga! 62

Ristsõna 63

Mälusäru 64Nuputamist pakuvad mälumängijad Jevgeni Nurmla jaIndrek Salis. Auhinnaks raamatud!

SELLES NUMBRIS

Tuuli Käämbre ja Minna VarikmaaEnergia, elu ja tervis: süsteemi-bioloogiast, bioenergeetikast ja biomeditsiinist 16Kuidas tekib osadest tervik? Liikudes geenidelt valkudeni ja püü-des mõista, kuidas valgud keerulisivõrgustikke moodustavad, muutubsee probleem äärmiselt keeruliseks.Siinkohal tulebki mängu süsteemi-bioloogia, mis ei ole otseselt uus teadusharu, vaid pigem teistsugunemõtteviis – uus filosoofia.

Enn TarvelKihelkond 32Uuemal ajal on kihelkonna all mõistetud maakiriku tegevuspiir-konda, aga see põline nähtus ulatubjuuripidi kaugele muinasaega.

Andrus MölderPAÏSOS CATALANS või Catalunya? 38Paari kuu eest Kataloonias peetudparlamendivalimistel said ligikaudukaks kolmandikku mandaatidestKataloonia iseseisvust soosivad parteid. On tõenäoline, et Katalooniaparlament hakkab ette valmistamaiseseisvusreferendumi läbiviimist.

Indrek RohtmetsMaa, kus puhkab suurmehe süda 46Sambia on liblikakujuline maa.Väidetavalt on Sambia see pärisAafrika ja ka Sambias laiuvate miombometsade nimi kõlab pärisaafrikapäraselt. Ometigi on miombo-metsas avanev pilt eestlase jaokspigem kodune.

Jüri KamenikKihtsajupilved, need laussaju toojad 54Talv algas novembri lõpus järsult ja püsis stabiilsena kuu aega. Alatesjõuludest pääsesid aga Atlandi tsüklonid jälle vabalt itta liikumaning nendega kaasnevad kihtsaju-pilved tõid meile ägedaid lume-sadusid.

47. A A S T A K Ä I K

46

16

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

2 Δ horisont 1/2013

Ilmub aastast 1967. 6 numbrit aastas.• Toimetus: Endla 3, Tallinn 10122 / tel 610 4107 / faks 610 4109 / e-post: horisont@horisont.ee Peatoimetaja: Kärt Jänes-Kapp, kart@horisont.eeToimetaja: Rein Veskimäe, rein@horisont.eeRubriigitoimetaja: Toomas Tiivel, toomas@horisont.eeKeeletoimetaja: Signe Siim, signe@loodusajakiri.eeKujundus: Kersti TormisInfograafika: Kaarel Tamre ja Toomas Pääsuke

• Väljaandja: MTÜ Loodusajakiri, Endla 3, Tallinn 10122 / e-post: loodusajakiri@loodusajakiri.eeVastutav väljaandja: Indrek Rohtmets, indrek@horisont.eeReklaamijuht: Elo Algma, 610 4106, reklaam@loodusajakiri.ee

Autoriõigus, MTÜ Loodusajakiri, Horisont, 2013Trükitud trükikojas Kroonpress

Vangerdusi vananemisega Aasta on taas vahetunud, vana aasta on minnes kasvatanud ka meie eluaastate arvu. Ambla kandis on öeldud, et inimene läheb aasta vanemaks, kaks targemaks. Doktor PiretVeerus ei pea Horisondile antud intervjuus arukaks tervise liigset medikaliseerimist, kustablettide-protseduuridega püütakse inimest hoida igavesti täpselt ühesugusena. Paljudesolukordades on mõistlikum kohaneda ning hulk vananemisega kaasnevaid füsioloogilisimuutusi ei vajagi ravi. Muidugi ei tähenda see, nagu tuleks meditsiinile üldse selg pöörata.Vastupidi – põnev on teada nendestki uutest võimalustest, mida tõotab luua süsteemi-bioloogia, mille mõtteviisi tutvustavad Tuuli Käämbre ja Minna Varikmaa.

Kohanemine on oluline märksõna ka rahvastikuvananemise tasandil. Eesti demograafidrõhutasid juba möödunud sajandi lõpus ühe suure rahvusvahelise uuringu kokkuvõttekskoostatud raamatus „Rahvastikuvananemine Eestis”, et too vananemine iseenesest pole

probleem, probleemid kerkivad ühiskonna võimetusest kohaneda. Ameerika demograafFrank Notenstein on hinnanud rahvastikuvananemist kui tsivilisatsiooni suurimat

triumfi. Kalev Katust, Allan Puuri, Asta Põldmad ja Luule Sakkeust tsiteerides: „... rahvastikuvananemine ei too kaasa rahvastiku eluvõime miskipidist alanemist,mis paratamatult iseloomustab üksikisiku vananemist. Eakas rahvastik pole arengustaadium, kus toimub rahva elutahte ja jõuvarude vähenemine või muu-viisiline degradatsioon. See on modernsele taastetüübile vastav rahvastiku uusvanuskoostis, mis pakub ühiskonnaarenguks uusi võimalusi ... Kuivõrd rahvastiku-

vananemine on demograafilise arengu märkimisväärse progressi tagajärg, onpigem tegemist rahvastiku elujõu tugevnemisega.” Aasta tagasi hakati meid taas

kord üle lugema. Tänaseks on täpne arv kokku rehkendatud ning iga rahvaloendustpuudutav uudis pälvib laiemat tähelepanu. Ent rahvastiku vallas on Eestis käimas teisigi

mastaapseid ettevõtmisi, nagu näiteks SHARE ehk tervise, vananemise ja tööjätu uuring,mille haaret tutvustab Tallinna Ülikooli Eesti Demograafia Instituudi teadur Allan Puur.

Vahelepõikena olgu öeldud, et erinevalt individuaalsest vananemisest pole rahvastiku-vananemine täiesti pöördumatu, sellele võib järgneda ka noorenemine. Ses mõttes võibsiin tõmmata paralleele surematu meduusiga, kellest kirjutab Tiit Kändler, tutvustadesHorisondis nüüdsest taas teaduse uusi tuuli.

Kui inimese ja rahvastiku tasandil kipume vananemisse mõnikord kaheti suhtuma, siis riigi või ka akadeemia puhul näitab kõrge vanus kindlasti väärikust. Aastavahetuselmeenutas president Toomas Hendrik Ilves, et märtsis saabub päev, mil Eesti praegune iseseisvus on kestnud de facto kauem kui eelmine. Seda on hea meeles hoida, lugedes katalaanide pürgimustest, millest kirjutab Andrus Mölder. Eesti Teaduste Akadeemiaseitsmekümne viie aasta pikkust ajalugu plaanime tutvustada läbi kõigi tänavustenumbrite.

Mida lugeja 2013. aasta esimese Horisondi kaante vahelt ei leia, on kuue aastagaomamoodi tavaks saanud arheoloogia-aasta kokkuvõte Ants Kraudi sulest. Rõõmugapakume lugejale kogunisti kopsakama koguse arheoloogiaalast materjali – Horisondiga on kaasas Eesti arheoloogia aastakirja Tutuluse esimene number. ●

ww

w.

ho

ri

so

nt

.e

e

ESIKAANE FOTO: CORBIS / SCANPIX

TOIM

ETUS

E VE

ERG

Ajakiri ilmub Keskkonnainvesteeringute Keskuse toetusel

PÕHJ

AMAADE ÖKOMÄRGIS

541 787

Trükitoode

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

SIIT

- JA

SEAL

TPOO

LT H

ORIS

ONTI

TEADUSFOTO 2012. FOTO: PEETER PIKSARV

TEADUSFOTO 2012. FOTO: ARKO KESKÜLA

Internetiavaruste ühe populaar-sema teabeallika Wikipedia eesti-keelset osa arendava WikimediaEesti korraldatud neljandalekonkursile Teadusfoto 2012laekus pea poolesajalt autoriltühtekokku 267 ülesvõtet. Neistparimad tabamused kuulutativälja eelmise kuu hakul TartusAHHAA teaduskeskuses toimu-nud lõpuüritusel.

Horisondi kahe eriauhinnagatõsteti füüsikalaste piltide auto-rite hulgast esile Peeter Piksarveja Arko Kesküla. Mis ala teaduse-mehed nad sellised on ja millineon nende side fotograafiaga?

Juba üle kuue aasta teadus-tööga seotud Tartu ÜlikooliFüüsika Instituudi doktorantPeeter Piksarv on osaline pro-fessor Peeter Saari töörühmas, keskendudes laineoptikale.Täpsemalt öelduna uurib ta üli-lühikesi valgusimpulsse, erinevaajalis-ruumilise kujuga impuls-side tekitamist, nende levi jamõõtemeetodeid.

Piksarv sõnas, et pildistamineon tema igapäevatöö lahuta-matu osa. „Meie uurimisobjekton valgus ise ning kaamerad onasendamatu töövahend nii ise-

Horisont tunnustas teadusfotosid füüsikastKonkursil Teadusfoto 2012 Horisondi eripreemia pälvinud Peeter Piksarv portreteeris valgust, Arko Kesküla ennast teaduse rüpes.

seisvalt kui ka erinevate mõõte-seadmete – näiteks spektromeet-rite – valgustundliku osana,” viitasta. „Hobina pole fotograafiatenda puhul väga kaugele aren-danud, kuid natuke see seda on.”

Horisondi tunnustuse pälvi-nud pilt sündis aga ühe viimase,mullu USA väljaandes OpticsExpress avaldatud teadusartiklitarbeks ettevalmistusi tehes.„Meid huvitas väga laia spektrigavalgusväli ringsümmeetrilisedifraktsioonivõre taga, pildil onnäha aga sellelt võrelt tagasisuu-nas peegeldunud valgus. Võreasub antud pildilt väljas paremal,laseri kiir siseneb pildile ülaltvasakult,” kirjeldas Piksarv ainu-laadse pildi saamislugu. „Pildil onsattunud võre just sellisele kau-gusele, et lähemaloleva peegliservale langeb punane valgus-sõõr, mis vastavalt selle peeglialuse punaseks muudab. Sinisepeegli põhjustav sinine sõõr jaka vahepealsed spektritoonid on tegelikult lähemal vaatluselpunase peegli peal aimatavad.”

Kuna tekkinud efekt tundushuvitav, saigi otsustatud, et piltitasub ka laiemalt jagada ningteadusfoto konkursile esitada.

Arko Kesküla on aktiivseleteadustegevusele pühendunudalates 2007. aastast, mil asuskeemikuna tööle Tartu Tehno-loogiad OÜ-s. Hetkel teenib taaga leiba Tartu Ülikooli Tehno-loogiainstituudis materjali-teaduse spetsialistina. Põhilineuurimisvaldkond on juhtivadpolümeerid ehk siis täpsemaltpolümeersete ioonvedelikevalmistamine ja analüüs.

„Pildistamisega olen tegele-nud peaaegu seitse aastat jaolen teinud seda alati hobi kor-ras. Pildistamise muudab minujaoks huvitavaks erinevatefototehnikate ja fotokeemiagaeksperimenteerimine,” osutasKesküla. Valdavalt pildistab taenda sõnul mustvalgele kesk-formaatfilmile, mille puhul sõl-tub pildi lõpptulemus suurestivalitud kemikaalidest, töötlus-protsessist ja enda meeleolust.„Eelistatud pildistamisobjekti-deks on inimesed ehk sõbrad jatuttavad, kuid nende puudu-

misel olen valinud objektiks kaiseenda.”

Preemia toonud pildi jääd-vustas Kesküla 2010. aasta talvel.„Tegelesin parasjagu karbiidsetpäritolu süsinikmaterjali süntee-siga ja sünteesipäev oli veninudväga pikaks. Umbes kümnendalsünteesitunnil otsustasin iga-vuse või väsimuse peletamisekskaameraga veidi klõpsutada.Ühest sellisest klõpsust sündisantud autoportree,” selgitasKesküla.

Teadusfoto konkursist saiKesküla teada oma juhendajakaudu, kes soovitas tal osaleda.

„Hakkasin oma pildipankauurima ja selgus, et otseseltteadusega seotud fotosid onmul seal suhteliselt vähe. Umbestosina pildi seest valiku tege-mine osutus lihtsaks, kuna seeoli ainus foto, mille tehniliseteostusega ma ise rahule jäin,”märkis ta.

• Ulvar Käärt

hor isont 1/2013 Δ 3autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

4 Δ horisont 1/2013

Kuidas on möödunud 75 aastat Eesti Teaduste Akadeemias?Riigihoidja Konstantin Päts allkirjastas 28. jaanuaril 1938napisõnalise otsuse: „Edasilükkamatu riikliku vajaduse tõttupanen maksma ja kuulutan dekreedina välja Eesti TeadusteAkadeemia seaduse.” Tasub vaadata ka seadust ennast, kusnähakse Akadeemia ülesandena üldise ja eriti Eestit käsitlevateaduse edendamist, lähtudes eeskätt tegeliku elu vajadus-test välja kasvanud küsimustest. Ja edasi on öeldud – oma üles-andeid täidab Akadeemia otseselt või oma liikmeskonna, sekt-sioonide ja Akadeemia juures olevate teaduslike ühingute jaasutuste kaudu. Esimesed 12 liiget nimetas riigihoidja 13.aprillil 1938. aastal. Akadeemia presidendiks nimetati KarlSchlossmann. Esimene Akadeemia täiskogu peeti sama aasta20. aprillil ja 22. oktoobril oli Akadeemia pidulik avamine.Akadeemia jõudis 1939. aastal teiste tegemiste kõrval validajärgmise liikme, kelleks sai Teodor Lippmaa, ja vastu võttaotsuse asutada Eesti Murdeuurimise Instituut. Kahjuks pidivabariigi president Nõukogude Liidu survel 20. juulist 1940Akadeemia töö katkestama. Pärast Teist maailmasõda võtsidvõimud 28. juunil 1945 vastu otsuse taastada Eesti TeadusteAkadeemia, kujundades selle ENSV stiilis. Alates 1989. aastastkannab Akadeemia jälle algset nime – Eesti Teaduste Aka-deemia. Niipalju siis asjade algusest Eestis.

Laiemalt vaadates saab akadeemiate ajalugu alguse Antiik-Kreekast ning praegused vanimad akadeemiad asutatiEuroopas 17. sajandil. Akadeemiad on algusest peale olnudtippteadlaste kogud, mis ühendavad oma mõttejõu nii tead-miste saamisel, arendamisel, edastamisel kui ka hoidmisel.Aegade jooksul on funktsioonid muutunud, kuid alati on esi-plaanil olnud akadeemiate nõuandev roll. Akadeemiatel või-vad olla uurimisinstituudid (erinevalt üldlevinud arvamuseston taolise struktuuriga ka mitmed Lääne-Euroopa akadee-miad), neil on reeglina palju komisjone konkreetsete prob-leemide lahendamiseks ning nende osalus teaduspoliitikakujundamisel on oluline (pikemalt sellest vt Jüri Engelbrecht,Akadeemiad ajas ja ruumis, Akadeemia, 2008, 10, 2116–2130).

Möödunud 75 aasta jooksul on palju vett merre voolanud,kuigi hulk aega takistas vee voolu tamm, mida raudseks ees-riideks kutsuti. Lennart Meri küsis oma tervituses Akadeemia60. aastapäevaks, mis on teaduse efektiivsus. Eks ole selleksju uued tulemused ja mõju ühiskonnale, kuidhindamine pole sugugi lihtne ning ennus-tamine raske. Teinekord on vaja läbi-nägelikkust nagu Michael Faradayl, kesteatas, et nähtust elektri ja magnetismikoostoimest saab kunagi maksus-tada. Juba Akadeemia esimesekoosseisu akadeemikud tegidoma parima, et teadmisteteel edasi minna. ErnstÖpik, Ludvig Puusepp,Paul Kogerman, OskarLoorits, Gustav Suits ja teised on oma nime Eesti teadus- jakultuurilukku jäädvustanud. Hoolimata ideoloogilisest sur-vest möödunud sajandi teisel poolel arenes teadus edasi. Sel-les oli suur osa akadeemikutel, nimed nagu Harald Keres,

Nikolai Alumäe, Paul Ariste, Viktor Masing, Karl Rebane,Artur Lind ja paljud teised räägivad ise enda eest. Suur osatolle aja teadussammudest astuti Akadeemia instituutides.Tänapäeval on mõned neist iseseisvad, nagu Tartu Observa-toorium, Eesti Keele Instituut, Eesti Kirjandusmuuseum jaEesti Biokeskus, teised aga integreeritud ülikoolidega. Võibjulgelt öelda, et ei uued suunad, nagu molekulaarbioloogia jaarvutiteadus, ega ka traditsioonilised uuringud, nagu eestikeel või pika ajalooga astronoomia, oleks täna sellel tasemel,kui isegi surutiste all poleks Akadeemia instituutides tõhusattööd tehtud.

Praegu on Akadeemial vaid üks teadusasutus – Underi jaTuglase Kirjanduskeskus, kuid assotsiatsioonilepingud onkaheksa teadusasutuse ja seitsmeteistkümne teadusseltsiga.Akadeemia potentsiaali üheks väljundiks on komisjonide janõukogude tegevus oma soovituste ja ettepanekutega. Eritiolulised on energeetikanõukogu, mereteaduse komisjoni jalooduskaitse komisjoni ühiskonnale suunatud nõustav tege-vus, uute komisjonidena alustasid hiljuti arstiteaduse ja ter-vishoiu strateegia alaline komisjon ning küberkaitse komis-jon. Akadeemia lööb kaasa paljudes rahvusvahelistes organi-satsioonides ja on sõlminud koostöölepinguid mitmete teisteakadeemiatega. Akadeemia kirjastab üheksat rahvusvahe-liselt refereeritavat teadusajakirja.

Akadeemiale annavad näo akadeemikud ja viimasel ajal onAkadeemia read täienenud mitmete noorema põlvkonnatippteadlastega. Ühelt poolt võiks üles lugeda palju teadus-tulemusi, kuid teiselt poolt on akadeemikute hääl ja teadus-mõte kõlamas ka paljudes Eesti riigile nii vajalikes nõuand-vates komisjonides ja töörühmades. Akadeemik pole üksnes

kõrge renomeega teadlane, vaid kaühiskonna probleeme mõistev

kodanik, kes annab oma tead-mised ja analüüsivõimeüldise teadmiste kasvu toe-tamiseks. Ühiskond kuikomplekssüsteem lihtsaltnõuab seda. Akadeemianing akadeemikud järgi-vad motot: Facta non solum

verba. ●

ÜKSA

INUS

KÜS

IMUS

Akadeemiast

Vastas Eesti Teaduste Akadeemia asepresidentakadeemik

JÜRI ENGELBRECHT

EEST

I PÄ

EVA

LEH

T / A

RNO

MIK

KOR

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

SIIT

- JA

SEAL

TPOO

LT H

ORIS

ONTI

Kuigi demograafilised prognoo-sid võimaldavad vananemisekulgu üsna kaugele ette näha –protsessi eesliinil olevas Euroo-pas suureneb vanemaealiste(65+) suhtarv rahvastikus prae-guselt 16 protsendilt 2050. aas-taks sõltuvalt prognoosistsenaa-riumist 27–30 protsendini, sajandi keskpaigas on 9–10 prot-senti eurooplasi 80-aastased või vanemad – pole nende muu-tuste tähendus siiski kaugeltkiselge. Kui suremuse väheneminejätkub praeguses tempos, või-vad 2000. aastate alguses sün-dinud arvestada keskmiselt ligi100-aastase elueaga, aga raskeon öelda, kuidas jagunevad lisa-aastad aktiivse ja toimetuleku-piirangutega elatud elu vahel.Samuti ei räägi eakate osakaalpalju sellest, mille võrra uuedeakate põlvkonnad oma eel-käijatest erinevad, ega ka seda,kuidas vananemine rahvastiku-rühmade ja ühiskondade lõikesvarieerub.

Nendele ja paljudele teistelevananemisega seotud küsimus-tele vastuste otsimiseks algatati2004. aastal uuringuprogrammSHARE – Survey of Health, Ageingand Retirement in Europe (Tervise,vananemise ja tööjätu uuringEuroopas). Rahvusvaheliseltkoordineerib programmi profes-sor Axel Börsch-Supan Münchenivananemisökonoomika kesku-sest ja selle põhijooned võiblühidalt kokku võtta järgnevas.

Esiteks, sotsiaalteaduse teisteolulisemate ühisettevõtmiste(EU-LFS, EU-SILC, ESS, WVS, GGS,ISSP, PISA jt) taustal on SHAREainsana loodud spetsiaalseltvananemisprotsessi käsitle-miseks. See tähendab ühest kül-jest, et kaetud on individuaalsevananemisprotsessi põhitahud,nagu tööjätt, muutused kehali-ses ja vaimses tervises, perekon-nas ja sotsiaalsetes võrgustikes,abivajaduses, elustiilis, toime-tulekus, hoiakutes ja väärtustes,ning teisalt hõlmatud kesk- ja

SHARE uurib, kuidas rahvastikEuroopas ja Eestis vananebEluea pikenemisest ja sündimuse vähenemisest põhjustatud rahvastiku vananemist võib täie õigusega pidadaüheks nüüdisaja olulisemaks suundumuseks, mis muudab ühiskondi ja inimeste elu kogu maailmas.

vanemaealine rahvastik (50+)terviklikult. Ükski teine rahvus-vaheline uuringuprogramm eihaara 75.–80. eluaastast vane-maid earühmi.

Teiseks muudab SHAREunikaalseks paneelsus, mis seis-neb uuringuvalimisse kuuluvateisikute kordusküsitlemises pike-ma aja jooksul. Võrreldes ühe-kordse seisundifikseeringugateeb paneelsus võimalikuksvananemises ilmnevate põhjus-like mõjuseoste eritlemise niierinevate valdkondade piires kuika nende vahel. Paneelsus annabSHARE-le eelise ka mitmesu-guste tagasivaateliselt kogutudelulooandmestike suhtes, laien-dades käsitlusaluste nähtusteringi: näiteks tervise, majandus-seisundi või hoiakute muutusi janende mõju käitumisele polegivõimalik väljaspool paneeli tõsi-semalt analüüsida. Läbi kümneküsitluslaine aastani 2024 kavan-datud paneel on kahtlusetaSHARE kõige ambitsioonikam ja teaduslikult väärtuslikum element. Arusaadavalt esitab see tõsise väljakutse nii uuringukorraldajatele kui ka vastajatele:piltlikult väljendudes on teaveseda hinnatavam, mida suure-mat hulka respondente õnnes-tub jälgida kuni nende eluteelõpuni (uuringukava kohaseltkogutakse viimase intervjuuraames andmeid juba vastajalähedastelt).

SHARE kolmas nurgakivi on

rahvusvaheline võrreldavus, mis on sotsiaalteaduses põhilinevahend, et käsitleda konteks-tuaalseid mõjusid. Ehkki vana-nemine võib esmapilgul paista„loodusliku” protsessina, midamääravad bioloogilised seadus-pärasused, asetab tänapäevanearusaam vananemistegurite seas väga olulisele kohale ühis-konna institutsioonid, kultuuri,poliitikarežiimid jms. Just nime-tatud mõjurite muutlikkusannabki vananemisele ruumis ja ajas teiseneva ilme. SHAREvõime seda mitmekesisust taba-da on programmi käivitamisestalates pidevalt paranenud – kui esimeses paneelilaines(2004–2005) osales 11 riiki, siisnüüdseks on programmigaliitunud üle 20 Euroopa riigi.SHARE-ga võrreldavaid uurin-guid viiakse läbi Argentinas,Brasiilias, Hiinas, Indias, Jaapanis,Kanadas, Lõuna-Koreas, Mehhi-kos ja USA-s.

Uuringu innovatiivsust arves-tades pole üllatav, et 2008. aastalkanti SHARE Euroopa teaduseteekaardile ühena kolmest stra-teegiliselt oluliseks peetavastsotsiaalteaduslikust program-mist. Euroopa Komisjon rõhutabSHARE tulemuste rakendus-väärtust ja käsitleb programmivõtmeinstrumendina rahvastikuvananemise sotsiaal-majandus-like järelmite hindamisel ningtõenduspõhise vananemispolii-tika kujundamisel.

Eesti liitus SHARE program-miga 2009. aastal koos Portugali,Sloveenia ja Ungariga. Kümme-konda teadusasutust ja mitutministeeriumi ühendava juht-komitee eestvedamisel koguti2010–2011 SHARE esmased and-med. Selle tulemuseks on ligiseitsme tuhande eestimaalasevastuseid hõlmav andmebaas,mis võimaldab meie olukordateiste riikidega võrrelda.Euroopa kontekstis on Eestiaines mitmes suhtes tähele-panu vääriv. Näiteks on siinnevanemaealiste tööhõive kehva-võitu tervisenäitajatele vaata-mata üks kõrgemaid EuroopaLiidus, eakate hõive suuren-damises ja tööjätu edasilükka-mises nähakse aga ühte peamistvahendit, mis aitaks rahvastikuvananemise tagajärgedegaedukalt kohaneda. Samutipaistab Eesti silma näiteks pere-vormide suure mitmekesisusening põlis- ja välispäritolu rah-vastiku eristuvate vananemis-mustrite poolest. 2013. aastaalguses käivituva paneelilaineraames küsitletakse eelmiselaine vastajaid teist korda ningpannakse alus SHARE-Eesti longituudsele andmebaasile.Andmebaasi toel saab hakatauurima vananemisprotsessidepõhjuslikke mõjuseoseid.

Uuringu korraldajad looda-vad, et kõik vastajad teevadjätkuvalt koostööd ja aitavadseda uuenduslikku üle-euroo-palist teadusinstrumenti aren-dada. SHARE tulemused aitavadmeil rahvastiku vananemisegaedukamalt toime tulla ningühiskonda kasulikumalt muuta.

• Allan PuurTLÜ Eesti Demograafia Instituudi juhtivteadur, PhD

hor isont 1/2013 Δ 5

LOE VEEL

Teavet SHARE programmi kohtaΔ http://www.share-project.org/.Δ http://share-estonia.ee/index.php?id=44Δ https://www.etis.ee/portaal/uudised.aspx?VID=2290&lang=et

CORB

IS /

SCA

NPI

X

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

6 Δ horisont 1/2013

EEST

I ASI

Termoelektrigeneraator –riist, millega hädapärast

elektrit tootaERM ARVUDES

Eesti Rahva Muuseumikogudes on

1 termoelektri-generaator

Venemaal toodetud termoelektrigeneraator.Saadud Räpina valla Leevaku küla Kaseniidutalust. Kasutati 1948–1950. Generaator olipetrooleumilambi kohal. Kogutud energiaga sai raadio tööle panna. Elektri tulles polnudseda enam vaja. Gunnar Kaasik on sellist generaatorit näinud Virumaal Sallas kolhoosikontoris.

Ilma elektrita me oma eluenam ette ei kujuta ja see, et paljudesse Eestimaaküladesse veeti esimesedelektriliinid üksnes poolsajandit tagasi, ei tule probleemitul argipäevalmeeldegi. 1950. aastatekoolipoiste nali „Anna küünal, ma lähen vaatan, kas elektrit on, kas pirnpõleb,” annab aimu, et ka suuremate keskuste jakoolide elektrivalgus olitoona üsna hädine.

FOTO

D: E

RM A

909

:74/

ABC

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

horisont 1/2013 Δ 7

SIIT

- JA

SEAL

TPOO

LT H

ORIS

ONTI

PISUT ÜLE SAJANDI TAGASIHORISONT 1/1993, LK 40–41.

Kahekümne aasta tagune esimene Horisondi number märgibverstaposte.

„Elame oma ajas, ja tundub, et see ilmaelu ongi (alati olnud?) justniisugune nagu ta praegu on. Oleme harjunud autode ja lennukitega,antibiootikumide ja südamesiirdamisega, jäätisevahvli ja pasta-pliiatsiga. Teame, et lapsigi võib saada teisiti, kui meie esivanemadseda aastatuhandeid teinud on. Võib-olla oleks kasulik ja huvitavmeenutada, et paljud teadusavastused ja leiutised polegi nii ammuinimeste kasutada olnud. /…/

Ja mõtiskleda siia juurde, kuhu teadus meid küll veel viia võib!”

1893• KARL BENZ konstrueerib neljarattalise auto• HENRY FORD ehitab esimese oma auto• RUDOLF DIESEL saab patendi diiselmootorile• FRIDTJOF NANSEN alustab ebaõnnestunud ekspeditsiooni

Põhjapoolusele (1893–1896)• Hawaiil kukutati kuninganna ja kuulutati välja vabariik• Sureb PJOTR TŠAIKOVSKI (1840–1893)• Prantsusmaa ja Venemaa kirjutavad alla liidulepingule, millest

hiljem kujunes välja Antant• Sünnib HERMANN GÖRING (1893–1946)

1903• WILHELM EINTHOVEN leiutab elektrokardiograafi

(Nobeli preemia 1924)• RICHARD ADOLF ZSIGMONDY leiutab ultramikroskoobi• ORVILLE ja WILBUR WRIGHT lendavad edukalt sisepõlemis-

mootoriga lennukil• Sureb PAUL GAUGUIN (1848–1903)• Esimene ooperilindistus (Verdi)• Suurbritannias kehtestatakse autode suurimaks kiiruseks

20 miili tunnis• Londonis sõidavad esimesed taksoautod• Esmakordne autosõit Ameerika ühelt rannikult teisele (65 päeva)• LOUIS LUMIÈRE leiutab värvifotograafias kasutatavad raster-

fotoplaadid• Asutatakse Ford Motor Company

1913 ehk ainult 100 aastat tagasi!• NIELS BOHR formuleerib teooria aatomite struktuurist• BÉLA SCHICKIL õnnestub saada difteeria vaktsiini• RICHARD WILLSTÄTTER teeb kindlaks klorofülli koostise• Võetakse kasutusele termin isotoop• Saadakse vitamiini A• FRITZ KLATTE patenteerib polüvinüülkloriidi (PVC)• Inglismaal saab magistriks esimene naine

HORISONT KIRJUTAS

20aastat tagasi

20. sajandi peibutised vajasid aga elektrit, mida kuueküm-nendate algusaastatel meie kodukülas veel polnud. Siiski onmu lapsepõlvemälestuste oluline osa just filmielamusedja see suveõhtute ärevus, kui mõisahäärberisse sisse seatudkolhoosikontori juurest hakkas generaatori käimalöömisemürinat kostma – kinomasin oli kohale jõudnud.

Kümmekond aastat tagasi annetas Eesti Rahva Muuseumikorrespondent Gunnar Kaasik muuseumile imeliku riista-puu – termoelektrigeneraatori, mida aastatel 1948–1950 ole-vat ühes Lõuna-Eesti talus raadio kuulamiseks kasutatud.Generaator rippunud 20-liinilise petrooleumlambi kohal jasuutnud toita elektrivooluga näiteks patareivastuvõtjaid„Rodina”, „Iskra” ja „Tuula”, arendades võimsust 10–12 W.

Lähemal uurimisel selgus, et sedalaadi generaatorite välja-töötamise ajendiks oli sõda ja partisanide vajadus raadio-saateid edasi anda. Riiklikult tähtsaks peetud töörühmajuhtis „Nõukogude füüsika isa” akadeemik Abram Joffe ise.Eesti seisukohast on aga huvitav asjaolu, et nimetatud riistatööpõhimõte toetub nn Seebecki efektile, mille avastas Tal-linnas koolihariduse omandanud Thomas Johann Seebeck1821. aastal.

Vihje partisanidele tuletas omakorda meelde ühe Peipsikandis kuuldud loo. Kolhoosi juhatuse liikmete hulgas olnudmitmeid parteilasi, kuid ainult Hugot nimetatud kommunis-tiks. Tema olnud päriselt ideeline. Rahvas rääkis, et 1943.aasta kevadtalvel lennanud Vene lennuk väga madalalt üleküla ning Hugo visatud langevarjuga alla. Kuulu järgi olevattal ka raadiosaatja kaasas olnud. No mis olulisi teateid sealtkolkast üldse edasi anda oli, kuid isegi purjuspäi olevat tasellest teemast kidakeelselt kõrvale hoidnud. Ja nüüd ei oletemalt kahjuks enam võimalik küsida, et mis vahenditegatookord Eestimaalt raadioteateid edasi anti.

Artiklis „Pooljuhid teaduses ja tehnikas” (Eesti Loodus1/1961, lk 6–12) kirjeldab Arlentin Laisaar termoelektrigene-raatorite tööpõhimõtteid, kiidab nende lootustandvalt headkasutegurit ja nendib: „On valminud ka ahjusid termo-patareidega, mis annavad elektrienergiat võimsusega kuni1000 W.”

Uljas oleks loota, et selline agregaat suudaks leevendadameie aja avatud elektriturust tulenevaid kitsaskohti ja prob-leeme. Eesti Rahva Muuseumi kogud on aga mitmekülgsed jaüllatavad nii asjade, lugude kui ka seoste poolest ning mõt-lemisainet nutikaks toimetulekuks saab sealt kindlasti.

• Vaike ReemannEesti Rahva Muuseumi kuraator

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

8 Δ horisont 1/2013

1988. aastal leidis Saksa merebioloogia-tudeng Christian Sommer Itaalia RivierastRapallo linnakese lähedalt mere põhjasttillukese selgrootu, kes pööras pahupidivananemisuurijate dogma – väite, et igaolend areneb noorusest vanaduse poole,kuni viimaks sureb. Sajand varem kirjutasRapallos töötanud Friedrich Nietzsche traktaadis „Nõnda kõneles Zarathustra”, etkõik sureb, kõik õitseb jälle, olemise ratasveereb igavesti. Sommer leidis olendi, kesolenevalt elueast meenutab kas pehmetkoralli või meduusi ja on Nietzschefilosoofia kehastus. Praegu tuntakse sedaTurritopsis dohrnii’ks ristitud hüdraloomasurematu meduusi kõlava tiitli järgi.Sommer hoidis hüdralooma laboritassis jaavastas, et too ei kipu surema. Meduus tundus äkki noorenevat, kuni saavutas arengu varaseima järgu, kust alustas uutelutsüklit. 1996. aastal avaldasid Genovabioloog Ferdinando Boero ja tema kolleegidartikli „Elutsükli tagasipööramine”. Nad kirjeldasid, kuidas see hüdralooma liik suu-dab end igal arenguastmel tagasi pööratapolüübiks, hüdralooma varaseimaks elu-astmeks. Tekkis mulje, et olend on saavu-tanud surematuse. Boero võrdles niisugustmuundumist liblikaga, kes suremise asemelmuutub tagasi röövikuks. Või tibuga, kes

muutub tagasi munaks. Või vanamehega,kes muundub looteks.

Nüüdseks teatakse, et Turritopsis dohrniitaasnoorenemine on seotud keskkonna-stressi või füüsilise vigastusega. Taasnoore-nemise käigus muutub üht tüüpi rakk teisttüüpi rakuks, naharakk näiteks närvirakuks.Samalaadselt muunduvad inimese tüvirakud.

Viimastel kümnenditel on surematumeduus edukalt levinud, teda on lisaks Vahe-merele leitud Panamas, Floridas, Jaapanis.Kui ka kõik teised liigid välja surevad, kas siislaevadele kinnitunud surematu meduus onüks väheseid elusolendeid meres?

Seda polegi nii lihtne välja uurida, sestlaboris surematu elukas naljalt elada ei taha.Ainus, kes teda kasvatada oskab, on Kyōtolähedal elav huviteadlane Shin Kubota. New York Times’i korrespondendina külastasteaduskirjanik Nathaniel Rich seda erakustteadlast, kel isegi konverentsidele sõites on meduusibassein käe otsas. Oma tähele-panekutest nende mereloomakeste kohta on Kubota ainuüksi 2012. aastal avaldanud52 artiklit.

Meduusil pole aju, kuid tema genoompole inimese omast lihtsam ning meenutabseda mitmeti. Dartmouthi molekulaar-paleobioloog Kevin J. Peterson uurib hüdra-looma genoomi mikroRNA-sid, geneetilisematerjali tillukesi osiseid, mis reguleerivadgeenide avaldumist. Ta arvab, et hüdra-loomal on meile vananemise või vähemasti

vähktõve kohta midagi olulist ütelda.Ja miks ka mitte. Ennegi on loomad ini-

mese ravimisele kaasa aidanud. 18. sajandiInglismaal avastati vaktsineerimine kuinakkushaiguse vastu võitlemise meetod,uurides lüpsjaid, kes olid muutunudimmuunseks lehmarõugete vastu. AlexanderFleming avastas penitsilliini, kui ühes temalaboritassis hakkas vohama hallitus, inimesevähihaiguse kohta on üht-teist saadud teadaümarussidelt. Miks mitte loota, et surematumeduus annab välja pika eluea saladuse?

Kubota on jälginud, kuidas Turritopsis eihakka noorenema mitte ainult mehaanilisevigastuse järel, vaid ka haigestudes või liht-salt vananedes. Ta on avastanud, et noorene-mist pidurdab nälgimine, suur vööümber-mõõt või külm vesi. Ta usub, et noorenemisesaladus peitub eluka kombitsates. Et uurin-guid rahastada, on Kubota hakanud ka laulekirjutama. Tema enese laulud laulavad sure-matust meduusist, kuid lähedases karaoke-baaris laulab ta iga päev vähemalt kaks tundikogu maailmast pärit laule. Arvuti karaoke-teabebaas kinnitab, et siiani ei ole laule surematust meduusist keegi teine laulnud.

Võib-olla tajutakse ikkagi, et surematuson meduusi puhul eksitav sõna. Rakud või-vad olla surematud, geenide ülekandumisemõttes, kuid mitte organism. Rakud ontaaskasutatavad, kuid lootest kasvab uusinimene uue aju, uue südame ja uutemõtetega. •

UUED

TUU

LED

1 Surematu meduusi elu

Kes elab vanaks nooremalt?

TIIT KÄNDLER

KAA

REL

TAM

RE

Kui vanaks keegi elada suudab: suurimad tõestatud eluead erinevatel loomaliikidel.

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

Galápagose kilpkonn Üksildane George suri 24. juunil 2012 arvatavalt saja aastavanuses. Nii kaua elab üks inimene kümnesttuhandest. Kilpkonna jaoks on see tavalinekeskiga, hiidkilpkonn võib elada 180 aastat.Nõnda võidab aeglane ja visa kilkonn igal keskmisel juhul kärme ja läbematuAchilleuse. Ilma Zenoni apooriatagi. Inimesel jääb üksnes imestada, kuidas mõniloom temast, targimast ja edukaimast,kauem elab. Midagi teada tahtes loobinimene mudeli. Vananemise mudeleiks onseni olnud hiir, ümaruss ja pärmiseen. Toreseltskond küll, ja midagi on nende käest ka teada saadud, paradoksaalsel moel tänumudelorganismide lühikesele elueale. Nad kasvavad kiiresti, paljunevad hoogsalt ja surevad ruttu. Mõne meetodi, näiteks nälja piiril pidamisega õnnestub ümarussieluiga pikendada küll kas või kaks korda, aga kas selline sundnäljutamine inimesepuhul toimib?

Katseloomaks on inimest vähemastiläänemaailmas raske rakendada. Parimaljuhul tulevad kõne alla vähemad ahvid.

Pikaealistel loomadel on üks ühine tunnusjoon: ohtliku ümbruse eest kaitsevkooruke. Jutt on see kooruke, õpetus on

Sa oled, mida sööd, ja mida vanem oled,seda rohkem sa söögi koostisest sõltud.Eakam inimene kipub oma söögiliigirikkustahendama, kas siis seepärast, et maitse- jalõhnameel aheneb ning paljud toidud enamei maitse, või siis seepärast, et toitu onraskem närida ja alla neelata.Juuli keskel Dublinis peetud Euroopa AvatudTeadusfoorumil ESOF korraldati hulganistipressikonverentse. Üks populaarsemaid oliIirimaa Corki ülikooli geneetiku Paul O’Toole’ija tema kolleegide pressikonverents, kus tut-vustati eakate tervise ja dieedi vahelisi seoseid.

Dieet mõjutab seedekulgla mikrobioomi –baktereid, kes võivad seedimisele kaasa aidata või selles segadusi tekitada. See poleenam suur uudis, kuid Nature artiklis tõesta-sid Iiri teadlased, et eakama inimese mikro-bioom vaesub, kuna ta eelistab rasvarohketja kiududevaba toitu. Inimese seedekulglaselab üle 1000 bakteriliigi, kes aitavad toitulagundada ja toetavad immuunsüsteemi.Inimeste mikrobioomid on erinevad, kesk-mise inimese kõhus elab umbes 160 liiki.Suurema osa elust on mikrobioom stabiilne,

see iva. Suhteliselt pikaealistel austritel jakarploomadel on karbid, sajandeid elavalhiidkilpkonnal kilp, kaks sajandit vastu pida-val grööni vaalal suurus. Mida suurem oled,seda kauem elad. Loodusel pole olnudmõtet leiutada 50-aastaseks kasvavat hiirt –selle kaitsetu looma pistab keegi nahkaesimesel aastal niikuinii. Teine lugu on nahk-hiirega, kes suudab röövli eest minemalennata. Huvitaval kombel on igas hõim-konnas mõni loomaliik, kes elab lühikest, jamõni, kes elab pikka elu. See tähendab, etevolutsioon suudab luua pikema või lühemaelueaga liiki.

Inimene on harukordne elukas, ta elabkauem kui kes tahes teine primaat ja nelikorda kauem kui sama suured kits, põder või puuma. Aga hüdrani inimene ikkagi eiküüni, ja isegi hüdra elab kaua, kuni ta pal-juneb pungudes. Kui hüdraloom kitsastesoludes hakkab suguliselt paljunema, ei ela ta äädikakärbsest kauem.

Hüdral on mitmeid inimesega ühiseidgeene, mis hästiuuritud äädikakärbsel jaümarussil on evolutsiooni käigus kadunud.Ning need geenid võivad avaldudes mõjuta-da ka vananemist.

Kilpkonna ainevahetus on aeglane jaelustiil füsioloogiliselt surmalähedane,

nõnda et kinnisvaramaakleriks ta ei kõlbaks.Evolutsioon ei vali, kui kaua mingi liik elab,vaid eluiga on määratud ajaga, mil olendsuguküpseks saab. Siit spekulatsioon: kuilubada inimesel paljuneda üha vanemas eas,siis võib keskmise eluea nihutada kindlastivähemalt saja aastani – iseasi, kui kaua seeprotsess aega võtab, kui palju inimsoost alles jääb ja kas eluea sellise pikendamise üleeriti õnnelik ollakse.

Laborihiir elab kõige rohkem neli aastat,kuid maa all elutsev paljasnahkne rott veab30 aastani välja. Üksikute geenide manipu-leerimisega on hiire eluiga pikendatud kuniviiendiku võrra. Michigani ülikooli bioloogRichard Miller on uurinud eri näriliseliikidenaharakke ja leidnud, et pikemaealiste liikiderakud on stressile vastupidavamad – samaon selgunud paljude lindude puhul. Pikemaealiste organismide valgud on stabiilsemad ja suudavad end hoida kokku-pakitud olekus edukamalt, et end kesk-konnahädade eest kaitsta. Kuid võib-ollakehtib see kõigi organismi osiste kohta –evolutsioon on arendanud organismid, nagu teeb seda nüüdne autotööstus: et kõikkoostisosad peaksid vastu enam-vähem ühe ja sama aja. •

kuid elu alguse ja lõpu poole kaootiline.Emaüsas mikroorganisme ei ole, vastsündinusaab oma mikrobioomi sünnikanalist ja välis-maailmast. Aastaga on mikrobioom väljakujunenud. Kuid eaka inimese mikrobioomon teadlastele beebi omast tundmatum.

Uurinud sadade 65 aastast vanemateinimeste väljaheiteid, järeldasid iirlased, etvananedes mikrobioomi elurikkus väheneb,kuid mikrobioomi liigirikkus võib olla vägaerinev. Teadlased jagasid katsealused nel-jaks, sõltuvalt elukohast: kodus tavakogu-konna keskel, päevahoiuhaiglas, lühikesekestvusega hooldusravil või pikaajaliselkoduhooldusel. Esimese kahe rühma mikroobi-kooslused ei erinenud noorema rahvaomast. Kuid meditsiinilise hoolduse all ole-vate eakate bakterikooslus oli kallutatudkindla bakterihõimkonna suunas. Hoolde-

kodude asukad söövad tavaliselt rasvarik-kaid ja kiudainevaeseid toite nagu pudrud,kartul, praetud liha, pudingid ja suhkru-mahlad. Kodus süüakse rohkem rasvast kala,vähem punast liha ja rohkem kiudaineid.

Mikroobikooslusel läheb muutumiseksaega umbes aasta. Ja kriitikud osutavad, etsee kooslus sõltub ka inimese tervisest.

Mis aga puutub kuulsat Vahemere dieeti,siis O’Toole ja tosin teist teadusrühma onalustanud 9 miljonit eurot maksvat projektiNU-AGE, et jälgida Prantsusmaa, Itaalia, Poo-la, Hollandi ja Ühendkuningriikide elanikke.Poolte toidusedel jääb aastaks muutuma-tuks, teine pool hakkab sööma Vahemeretoitu. Osalejate mikrobioomi mõõdetakseenne ja pärast eksperimenti. Võib-olla selgubsiis Vahemere dieedi saladus – kui see ei oletihedalt seotud elulaadiga. •

UUED

TUU

LED2

3

Kaitsekilbid vananemise vastu

Kõhubakterite elurikkus säilitab nooruse

UUED TUULED on rubriik, kus teaduskirjanik TIIT KÄNDLER vaatab üle viimase paari kuujooksul ilmunud markantsemad teadusuudised ja valib sellest hulgast ühisosaga alam-hulga. Need uudised on loodetavasti kestvad ja põnevad ning kannavad teaduse vaimu:huvitu, aga kahtle.

UUED TUULED

horisont 1/2013 Δ 9autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

Akadeemia 1938-1940 AKADUMIAAMD JA RAJAD on niiriik. ... toob 2013. 1-.,Joo„„ hlgejlnl fiide. plltl,11 dokumente listi 1'llldute Alllldl11mll 75 _........ 1'11&

R .rr O IBO rD.JA

OT•Olll

....U-\I. • . " t J. ~-J • .._

--"----·--­~-···--·--·­~ •.

Lllllll1ts9 Aaall EllllKad• ...-.Stlls

21..jMnum1UI lllllho* lulllllll„dela-ffdld,111 djl .lelltll l •• "' l „„ ... -.

20.lpllll19JI T-Ollmalln0 .... 111111-&1 1 mini~ esnea.1s111111. lu.Ncad •••• b__._.d„wlftl JulmMlrt,s ' • ;uldeJulwbflb

Edg9rK..iJa Fllul ra,-...

Riigihoidja nimetas Eesti Teaduste Akadeemia

"

t:c:i: ... -····~ ---„ ... ..-.- --· - ·- --· &,_ fl _,. t ~ ._..,:-,;-.:-:-,M :=t-.::0 C: - - ~·=:...,.:SS~·~-:..::=:..;;;;;;;;;;;i;;;;;:;;;;;;i;;;;;::=:..JLJ

15.-11tJ9 Ah .......,.. lllnelllwlll

Teadar~ •

.l'OtTllifaar

-.,e.a •• „ ••••• l••.,.. 1• „. Je • 5'111..-k. tDUtn.'- - r .... , ,.,...,..„ ••M'hlfl !lltobtt•I• 1J •1H fqelo>aMuf<I • b&bu tottaibufHbe ~.a

10 ••• „ •• „ 111111

• 4:h l••• j_. .,. "'••o,,,_ .-1 L• •• ~u.r•.._ ,_. --...... „ ......... -„-"--........ , ........ „ ....... _ ~---- ... ,..._ ... „ ......... - ......... . --- -~ tLC.I·····,..„- „ ...... - -. :­::.: ,,..._ ... -... .....

9".••···---­_ _..._............., .. _ --....... ........... ,.... ----...--__ .,......__~ __ __.. __ ---- .............. ~---=---...... -.... -'" ....... _...,..,. __ ::-::.= ·- - =::.--J.• ,., ... L tl•!t•• ll '- .,... __

- - ••1111 ........... ~ _1 .............. -ir:-:i: •• ,_ """' __ _

·- t:fin rr.,m m "~'ot:r.MI\ '-UT\l..4..\\1\T

All-'\\I g„ AL \OtM.J4.IC ~t.IK'T'l4.•l "

t.'i'l'0'U'4.C

__„. Ellln_ .......... „„1M0.11r-I,

. . . . . ·-·-

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

22.•LtuolilerlM

IOIT llll· 1'118.

.1:us EESTI· :-11. '8. LAUPAE\.AL. 18. VEEBRUAlln. ·- LK. 2

Eesti Teaduste Akadeemial ulatuslik töökava. · Tlllmllllüa Kntllmltl 11111raafla aurfiiist, l lYI k ... ja tltlt rall111111Ufu •1111111111111, kodaal klrMI

uur1111111 Ja t r 'IMede lriYUllusi r:eius. Eu ti Teaduste Akadeemia pre.iidendi prof. K. Schloumamu

jutuajaniine „Uus Entiie". l\tteW aodi' Ersli Tndu-ste Abdtci·

mi.a J>!nldiml prOI. ~ S e h l o 1 1 19 a n a aJW:r)uik'Jc juba.aj.ambe E. Ttad\t.tt• Abclet.a. Mlliuu t6ht J• Wtima lul•· '4ll bn.t1w.Ht..

liid ~ -..... ~ t.XIO kr. t.-. llllit4a,.. IMdiJ „;Mct ~ 1111rim:i~ '"'°' , . ..,.. lllM-. Wt11:Qf!t et..

...... ,...u "IWI• -~·'*-! ....... """ ..........

22.u11lllu1r1'3t N1111-.1a„11ane1sw&11 lftlld• -·NII. 27.111lllu1r1'3t Alcld•111Te)lunlSMg'"'„b""N•llllll loodus­uulQlll!Sdts(ll-IO.~ l!IHI.

2G.mllt&1Dt Alcld•1111Tl)luiaiwt1lsDielllA' h+mllRAjalaoSells l'lllla 10. Mirullt19391.

Dll1NS'•' '•„1DDdulllDjambMll plddlbllt*dea•llODIDO.

Pühaoäevat, 28. aprillil 1940

V.\..B. \.HJJGJ P n J,;s t nP.:-101

()'l'JS L""

... ""' " -~ ·--

flCu 1 1 .,...,..•x•hl f'llllU. ••J..e.-o.• ""'" ~- bt:,...

u.. l • • .i.r„ .ei.t-o~ ""'' ,..._.„,„ ...... ,. lrn11'-s.st.M ..........

l l i

„., ••• „ 111111 • 11

12 Δ horisont 1/2013

AKAD

EEM

IK A

KADE

EMIK

UST

AKADEEMIK AIN-ELMAR KAASIK AKADEEMIK LUDVIG PUUSEPAST

Ludvig Puusepp (1875–1942) oli ilmselt esimene neuroloog, kes võttis neuroloogiliste haiguste ravis kasutusele kirurgilisedmeetodid. Ta oli neurokirurgia pioneer Venemaal ning rajas neuroloogia ja neurokirurgia Eestis. Kliiniline töö ja kirjutised tegidta neurokirurgide ringis tuntuks, eriti 1920. ja 1930. aastatel.

Ludvig Puusepp sündis 3. detsembril 1875. aastal Kiievis. Ta isa oli eestlane, kes oli parema elu otsingul emigreerunud Kiievisse,ning ema oli poola-tšehhi päritolu. Arstihariduse sai Ludvig Puusepp aastatel 1894–1899 Peterburi sõjameditsiini akadeemias, kus takuulsa vene neuroloogi Vladimir Behterevi juhendamisel alustasspetsialiseerumist neuroloogiale. Lõpetamisel sai ta hinde medicuseximia laude ja tema nimi kanti kooli marmortahvlile.

Oma esimese neurokirurgilise operatsiooni tegi Ludvig Puusepp1899. aastal. 1902. aastal kaitses ta dissertatsiooni erektsiooni ja ejakulatsiooni reguleeriva ajukeskuse teemal ning talle anti meditsiinidoktori teaduslik kraad.

Aastail 1904–1905 osales Ludvig Puusepp välikirurgina Vene-Jaapani sõjas, opereerides ka pea- ja seljaaju vigastustegahaavatuid. 1907. aastal loodi Peterburi psühhoneuroloogia insti-tuudis kirurgilise neuroloogia kateeder ja Puusepp nimetati selle

esimeseks juhatajaks. See oli esimene iseseisev kirurgilise neuro-loogia osakond ja kateeder mitte üksnes Venemaal, vaid kogumaailmas. 1910. aastal valiti Puusepp selle kateedri professoriks.Seega sai temast maailma esimene kirurgilise neuroloogia profes-sor, kelle taust oli neuroloogia.

Isa kodumaale1920. aastal tuli Puusepp oma isa kodumaale Eestisse ning nime-tati Tartu ülikooli neuroloogiaprofessoriks ja närvikliiniku direktoriks.Kuni 1940. aastani oli Puusepa kliinik ainus kõrgelt spetsialiseeri-tud neuroloogia ja neurokirurgia keskus Baltikumis. Kahekümnekahe aasta vältel käis end Puusepa juures täiendamas mitmeidneurokirurge välismaalt, sealhulgas Hispaaniast ja Jugoslaaviast.

Juba varasema, Peterburi perioodi jooksul avaldas LudvigPuusepp hulga teadustöid, kuid oma parimad artiklid ja raamatudkirjutas ta Tartus, nagu näiteks monograafia „Die Tumoren desGehirns” (1929). Aastatel 1932–1939 ilmus kaks ja pool köidetPuusepa kapitaalsest käsiraamatust „Chirurgische Neuropatho-logie”, mis aga jäi kahjuks lõpetamata.

Folia ja Eesti Arst1923. aastal alustas Ludvig Puusepp Folia Neuropathologica Estoniana publitseerimist, mis oli praktiliselt üks esimesi selletemaatika rahvusvahelisi ajakirju. Seitsmeteistkümne aasta jooksulilmus seitseteist köidet, milles avaldasid oma töid ka väljapaistvadteadlased paljudest maadest, sealhulgas niisugused nimed naguBehterev ja Polenov (Leningrad), Rossolimo (Moskva), Mingazzini(Rooma), Marburg (Viin), Freeman (Philadelphia), van Bogaert (Brüs-sel), Guillain ja Alajouanine (Pariis), Marinesco (Bukarest), Dandy(Baltimore), Walker (Chicago) ja Ley (Barcelona). Tartust pärinevadartiklid kajastavad teadustöö kõrget taset; märkimisväärne olipanus ajukasvajate diagnoosimise ja ravi probleemidesse. 1929.aastal kirjeldati ventrikulograafia (ajuvatsakeste pildistus – toim)modifikatsiooni; 1932. aastal esitati uudseid andmeid caudaequina vertebraaldiskidest tingitud kahjustuse kohta. 1939. aastalilmus ulatuslik ülevaade peaaju angiograafiast (veresoonte röntgen-kontrastuuring – toim) ja ajuveresoonte aneurüsmide (arterilaien-dite – toim) kirurgilisest ravist. Mitmed artiklid olid pühendatud erinärvihaiguste diagnoosimisele ja kirurgilise ravi uutele moodustele,

Neurokirurgiast Eestis

Ludvig Puusepp Vene-Jaapani sõja ajal (1904–1905).

Ludvig Puuseppneuroloog, akadeemik 13. aprillist 1938.

● sündis 1875. aastal Kiievis● õppis 1894–1899 Peterburis● osales 1904–1905 välikirurgina Vene-Jaapani sõjas● valiti 1910 Peterburi psühho-neuroloogia instituudi professoriks● tegutses aastast 1920 Tartus,rajas Eesti neuroloogia ja neurokirurgia● mängis tennist, malet ja bridži ● armastas tunnustust ega talunud kaotust

FOTO

D: E

ESTI

TEA

DU

STE

AKA

DEE

MIA

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

horisont 1/2013 Δ 13

AKAD

EEM

IK A

KADE

EMIK

UST

meeleldi kõigi inimestega. Kaasaegsete mälestuste järgi ei olnudtemas toona Tartus saksa koolile iseloomulikku akadeemilise hierarhia rõhutatust, mis oli omane paljudele teistele.

Professor Puusepp pidas meeleldi ka avalikke loenguid, käsit-ledes populaarses vormis mitmesuguseid rahvatervisehoidu ja sotsiaalprobleeme hõlmavaid küsimusi. Igapäevase kutsetööga hõivatuse tõttu pidas ta neid loenguid sageli suvepuhkuse ajal Eesti suvituskohtades.

1940. aasta lõpul Ludvig Puusepa tervis paraku halvenes. Professor Puusepp suri 19. oktoobril 1942. aastal maovähi taga-järjel ja maeti Raadi kalmistule.

Tartu ülikooli 350. aastapäeva puhul 1982. aastal avati TartusLudvig Puusepa ausammas.

Tartu ülikooli närvikliinik on tegutsenud seega varsti juba sadaaastat. Selle juhataja pärast Ludvig Puuseppa on olnud JohannesRiives, Voldemar Üprus, Ernst Raudam ja allakirjutanu. Praegujuhatab kliinikut akadeemik Toomas Asser ja kliiniku aadress onLudvig Puusepa tänav 8.

Loomulikult pole mitte ainult aadress meelde tuletamas esimestjuhatajat, vaid kliinik tegutseb igati Ludvig Puusepa vaimus, püüdesleida uusi ravimeetodeid ja arendades rahvusvahelist koostööd. ●

Ludvig Puusepp abikaasa ja tütrega 1938. aastal.

Ain-Elmar Kaasikneuroloog, akadeemik 31. märtsist 1993.

● sündinud 1934. aastal Tallinnas● õppinud 1953–1959 Tartus● töötanud 1961. aastast õppejõunaTartu ülikooli närvikliinikus● kaitsnud kandidaaditöö 1967 ja doktoritöö 1972● valitud 1975. aastal Tartu ülikooli professoriks● harrastab suusatamist, jalgrattasõituja pikamaajooksu

nagu näiteks viienda varba Puusepa refleksile ja süringomüeelia(seljaajuõõsistumus; aeglaselt progresseeruv haigus, mille korralseljaajus moodustuvad piklikud tühikud, sümptomiteks liikumis- jatundlikkushäired – toim) Puusepa operatsioonile.

Väärib rõhutamist, et Folia 1929. aastal ilmunud üheksas köidekandis pealkirja Folia Neurochirurgica, mis oli esimene neuro-kirurgia žurnaal maailmas. Zentralblatt für Neurochirurgie ilmusSaksamaal seitse aastat hiljem ja alles viieteistkümne aasta pärast(1944) hakkas Ameerika Ühendriikides ilmuma käesoleva ajani juhtivaid neurokirurgia ajakirju Journal of Neurosurgery. Ilmselt oliPuusepp taas oma ajast pisut ees ja ta soov muuta Folia rahvus-vaheliseks neurokirurgia ajakirjaks ei täitunud ning hilisemad köitedkandsid taas pealkirja Folia Neuropathologica Estoniana.

Tuleb märkida ka seda, et Ludvig Puusepp oli üks ajakirja Eesti Arst asutaja 1922. aastal. Kaasaegsete mälestustes meenu-tatakse, et kohale jõudsid kirjad, kus adressaadiks „ProfessorL. Puusepp, Tartu, Estonia”.

Intensiivse arstitegevuse kõrval pidas Ludvig Puusepp loenguidpaljudes Euroopa riikides, kuid samuti Ameerika Ühendriikides jamujal. Eriti tihe koostöö oli tal kolleegidega Itaaliast, kus ta aastatel1936–1939 külastas korduvalt Racconigi kliinikut Põhja-Itaalias jaopereeris seal mitmeid kordi.

Professor Puusepp valiti Padova (1922) ja Vilniuse (1929)ülikooli audoktoriks ning Portugali Teaduste Akadeemia korrespon-dentliikmeks. Pole mingi ime, et sellise reputatsiooniga teadlanenimetati 13. aprillil 1938 Eesti Teaduste Akadeemia esimese koosseisu liikmeks.

Mõnevõrra eklektiline, võib-olla koguni pisut ekstsentrilineProfessor Ludvig Puusepp oli kindlasti erakordselt dünaamiline isik.Tal oli alati uusi ideid ja ta ei kõhelnud neid väljendamast. Ilmseltoli ta mõnevõrra eklektiline, võib-olla koguni pisut ekstsentrilinetüüp, kes armastas vaheldusrikast elu ja kindlasti – tunnustust. Ta ei talunud kaotust, sealhulgas mängudes nagu tennis, male jabridž, mis olid ta vaba aja harrastused. Samas oli ta väga avatud ja demokraatlik, kuulates alati kolleegide arvamusi ja suheldes

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

14 Δ horisont 1/2013

Selline konverents jätkab Teisemaailmasõja eelset (1935–1940)naaberriikide vaimuinimesteühiste probleemide arutamisetraditsiooni. Varasemad kohtu-mised Kaunases, Tartus, Helsin-gis, Riias ja Tallinnas katkesid justTallinna konverentsi ajal (15. juunil 1940), kui Nõukogudeväed alustasid invasiooni Leeduterritooriumile. Läti kolleegidtaastasid traditsiooni 1999 ningsellest ajast alates on konve-rentsid jälle toimunud regulaar-selt, roteerudes põhiliselt Riia,Tallinna, Vilniuse ja Helsingivahel. Neil konverentsidel onolnud juttu teadus- ja kultuuri-alasest koostööst ning prob-leemidest, mis ajaloopäranditõttu on üpris sarnased. Tihti onkonverentsidel külalisi teistestmaadest, sest üha rohkem on ju tegemist Euroopa arengu

Baltimaade vaimse koostöö konverents 2013Jaanuari lõpus kogunevad Tallinnas Eesti, Läti ja Leeduteaduste akadeemia esindajad, et pidada nõu Baltimaadevaimse koostöö küsimustes.

ning koostööga laiemalt. Kunainitsiatiiv on akadeemiatel, jõu-takse üldiste küsimusteni justteadusuuringute vaatenurgast.

Niisiis, 28.–29. jaanuarini 2013peetakse XIII Baltimaade vaimsekoostöö konverentsi TallinnasEesti Teaduste Akadeemia korral-dusel, teemaks „Euroopa teadus-ruum ja väikesed riigid”. Konve-rentsi fookuses on eelkõigeteaduspoliitika ja koostöö niiakadeemikute kui ka tipptead-laste pilgu läbi. Arutluse all onüldine visioon, aga ka üksikuteteadusvaldkondade raamistik,mis võimaldab edasist tegevustkavandada. Professor MarjaMakarow (Soome) tutvustabpõhjanaabri teaduspoliitikaviimaseid suundumusi ning professorid Eugenijus Butkus(Leedu) ja Andrejs Silinš (Läti)esitavad oma maade visioone

teadustegevuse koordineeri-misel. Professor Ivo Šlaus (Hor-vaatia) arutleb akadeemiate rollitähtsusest teaduspoliitika kujun-damisel ja suunamisel. Olles Üle-maailmse Kunstide ja TeadusteAkadeemia president, on tal heaülevaade globaalsetest problee-midest. Professor Steven Bishop(Ühendkuningriik), kes hiljuti valiti Eesti Teaduste Akadeemiavälisliikmeks, keskendub teadus-tulemuste rakendamise küsimus-tele poliitikas. On ju argumen-teeritud ja põhjendatud poliitili-sed otsused äärmiselt vajalikudühiskonna arengu seadmiselõigetele radadele. Hulk ettekan-deid on pühendatud üksikutelevaldkondadele: mereteadusele(professor Tarmo Soomere,Eesti), materjaliteadusele

(professor Sigitas Tamulevičius,Leedu), elurikkusele (professorMartin Zobel, Eesti), kus rahvus-vaheline koostöö on võimalda-nud ühendada jõupingutusedparemate tulemuste saamiseks.Samas on tänapäeva ühiskonnasväga oluline just inimene, mistõstab esile humanitaaria täht-suse. Sellest arutlevad profes-sorid Valter Lang (Eesti) ja Boni-facas Stundžia (Leedu). Pidadessilmas võimalikke rakendusi, onsobiv määrata ka rõhuasetusedriigi seisukohalt prioriteetsetelevaldkondadele, nendest räägibprofessor Andris Sternbergs(Läti). Kuidas on seotud lokaal-sete probleemide uurimine välis-maal tegutseva diasporaaga,sellest arutab professor EduardsBruno Deksnis (Läti).

Konverentsi avab ja lõpetabEesti Teaduste Akadeemia presi-dent Richard Villems, pikemaettekandega Eesti TeadusteAkadeemia enam kui 75 aastategemistest esineb Akadeemiaasepresident Jüri Engelbrecht.

Koostöö teadusuuringutes on abiks nii lokaalsete kui kaglobaalsete probleemide lahen-damisel ja personaalsed kontak-tid on ka e-ajastul tähtsad, hooli-mata suhtlusvahendite palju-susest. Aja jooksul küsimusedloomulikult muutuvad. Kui näi-teks 1936. aasta Tartu konverent-sil oli arutlusel ka suhtlemiskeel(soovitati prantsuse ja inglisekeelt), bibliograafiliste ettevõt-miste koordineerimine, osavõttrahvusvahelise vaimse koostöökomisjoni tööst jm, siis tänasedarutlused on seotud Euroopateadusruumi ideedega uuteteadmiste genereerimisel jakasutamisel.• Jüri EngelbrechtEesti TA asepresident

Euroopa teadusruum ja väikesed riigid

FOTO

: TEA

DU

STE

AKA

DEE

MIA

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

f t ., •

KREUTZWALD

• V TRUMAA • RAHVARÕIVASTEST

FritJrich RtinholJ l\nutvooldi kiirikiri

rtiwgroof Airao Voolnt<IO

komrnt"nla.uridt.go

• • 0

• •

NOOD M00GIU

ERMI muuseumipoes (J. Kuperjanovi 9, Tartu)

ja suuremates raamatupoodides üle Eesti.

K61k raamatud on sign•ritudl

Eesti Rahva Mu.-um .valdab Frledrtch Relnhold Kreutzwaldl Dlevaate Alutaguse rahvar6lvasll!st, mis wlmls 170 aastattagasi vastuseni Õpetatud Eesti Seltsl 11gatusele klrjeld1d& Ja

joonistada Eesti kihelkondade rahvilr61vald. Klslklrj1le on llsiltud lai Alutaguse rahvar61Vilste joonised. Klslklrj1 ja Jooniseid on lmmrr.11cteertnud Eesti tunnustatuim rahvar61V1uurtja Aina Voolm11.

~liina Tael. ~undlil Angellka Schneidet. Tartu 2012.111 leheleiilge.

TUULI KÄÄMBRE JA MINNA VARIKMAA

16 Δ horisont 1/2013

Energia, elu ja tervis:süsteemibioloogiast, bioenergeetikast ja biomeditsiinist

Käesolev artikkel tutvustab nüüdis-aegseid teaduslikke uuringuid bioloogias

ja meditsiinis, mis on seotud energia tarbimise ja muundamisega elusorganismis.

Need teadmised on saadud süsteemi-bioenergeetika meetodiga, mis on

süsteemibioloogia üks tähtis osa. Tänu sellele on meie teadmised energiaülekande

mehhanismidest südamelihase rakkudesoluliselt edasi arenenud ning oleme saanud

informatsiooni, mis on tõenäoliselt abiksmitmete meditsiinis valusate küsimuste

lahendamisel. Sarnane lähenemine, mis on osutunud nii edukaks südame

puhul, annab kindlasti palju uut informatsiooni ka kasvajarakkude

kohta.

Südamelihase struktuur.

CORB

IS /

SCA

NPI

X

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

horisont 1/2013 Δ 17

P robleeme, mis on seotud nii ener-giaga üldiselt kui ka bioenergee-tikaga, käsitles Horisondis aasta

tagasi ka Peep Palumaa (1/2012). Artiklisvaadeldi energia muundumist univer-sumi algusest peale, kui Suure Paugukäigus hakkas energiast tekkima matee-ria, see tähendab planeedid, tähed,teiste hulgas Päike ja Maa, kus ajapikkusai võimalikuks ka elu. Kust energiaalguse sai ja miks kõik toimus, ei oskateadus veel seletada, kui mitte arves-tada selgitust inimkonna kõige tähtsa-mas ja tuntumas raamatus Piiblis, Esi-mese Moosese raamatu esimeses pea-tükis. Peame nõustuma Peep Palumaa-ga, et kõige revolutsioonilisem sünd-mus on kahtlemata olnud tule kasu-tuselevõtt, alguses kindlasti selleks, etsaada sooja ja mammutiliha küpsetada,hiljem juba tehnilise arengu tarvis.Progress püstitas ka uued probleemid:mammutid söödi ära juba ürgajal, jalähituleviku kõige aktuaalsem prob-leem saabki olema üha suurenevainimkonna varustamine toiduga. Toit-ained ja nendes sisalduv energia onvajalikud rakkude ja organismi elutege-vuseks ja kasutatakse ära ainevahetus-protsessides.

Meie eesmark on jätkata vestlustteemal, kuidas toimub energia muun-damine elusorganismides ainevahetus-protsesside (metabolismi) käigus, kui-das neid protsesse reguleeritakse ja milviisil on need seotud normaalse orga-nismi talitlusega ning kuidas muutu-nud haiguste korral. Lisaks sellele vaa-tame, kuidas seda kõike uuritakse labo-ratooriumides ning mil moel uurin-gutega panustatakse meditsiini aren-gusse. Selles artiklis kajastame mitmeteuurimisrühmade viimaste aastaküm-nete jooksul tehtud töö tulemusi, kirjel-dades ka kahe Eestiga seotud laborikoostöös panustatut, ja heidame põgu-sa pilgu nende laborite tulevikuplaa-nidesse. Viidatud kaks laboratooriumion bioenergeetika laboratoorium Kee-milise ja Bioloogilise Füüsika Instituudijuures ning fundamentaalse ja raken-dusliku bioenergeetika laboratooriumJoseph Fourier’ nimelises ülikoolis Gre-noble’is. Süsteemibioloogilise lähene-misviisi „maaletoojaks” rakkude bio-energeetika uurimisel Eestis võib pida-da akadeemik Valdur Saksa, kes onolnud selle teema algataja mõlemaslaboratooriumis. Nende kahe grupikoostöö on juba aastaid andnud teadus-likult arvestatavaid ja huvitavaid tule-musi.

Mis on süsteemibioloogia?Meie teadmiste hulk elusorganismidefunktsioneerimisest on viimase sajandijooksul hüppeliselt kasvanud. Teamejuba paljugi sellest, millest on rakudüles ehitatud ja kuidas nende erinevadkomponendid on omavahel vastastik-mõjus. Mitmed fundamentaalsed küsi-mused on leidnud vastuse, kuid samalajal on üles kerkinud mitmeid uusi.Eeskätt on vaja teada, kuidas need mil-joniks killuks lahtiharutatud rakuduuesti kokku panna. Kuidas tekib osa-dest tervik ja milline on suurem pilt?See ei ole sugugi lihtne küsimus, mil-lele vastata. Kui liigume geenidelt edasivalkudeni ja püüame mõista, kuidaserinevad valgud interakteeruvad jamoodustavad keerulisi võrgustikke, misreageerivad muutustele raku välis- jasisekeskkonnas, muutub see probleemäärmiselt keeruliseks. Siinkohal tulebkimängu süsteemibioloogia. Tegemist eiole otseselt uue teadusharuga, vaidpigem teistsuguse mõtteviisiga, uuefilosoofiaga. Süsteemibioloogia püüabsüsteemi lahtiharutamise asemel sedahoopis kokku panna, redutseerimiseasemel integreerida, kusjuures süstee-me uuritakse nii molekulaarsel, raku,organi, organismi ja ka populatsioo-nide tasandil (joonis 1). Selline lähe-nemine võtab arvesse sedagi, et lisakselusorganismi ehituskividele on oluli-sed nende koostisosade vahelised inter-aktsioonid, mille tulemusena ilmnevadmingid bioloogilised funktsioonid.

Bioenergeetika all mõeldakse teadust rakkudeenergiavahetusest ning sellega seotud süsteemidest.

Selle mõistmiseks on vaja kasutadamatemaatilisi mudeleid, mis võtaksidarvesse nii süsteemi komponentideomadused kui ka nende omavahelisedinteraktsioonid ning võimaldaksidennustada süsteemi käitumist erineva-tel tingimustel.

Üks tähtis süsteemibioloogia haruon molekulaarne süsteemibioenergee-tika. Bioenergeetika all mõeldakse tea-dust rakkude energiavahetusest ningsellega seotud süsteemidest. Kui rää-gime bioenergeetikast, siis ei või rääki-da energia tootmisest või selle kulu-tamisest (nagu see toimus Suure Pauguajal ning toimub ka termotuumaprot-sessides). Bioenergeetika allub termo-dünaamika seadustele ning esimeneseadus ütleb, et energia ei teki ega kao,vaid muundub ühest olekust teise. Näi-teks meie muundame iga päev toidu-ainetest saadavat energiat, et kindlusta-da südame, skeletilihaste ja aju töö,hoida kehatemperatuuri, seedida toitujne.

Metabolismi nüüdisaegse teaduslikuteooria alused rajas tuntud Austriafüüsik, Nobeli preemia laureaat ErvinSchrödinger, kes oma väga kuulsas raa-matus „Mis on elu” (Cambridge, 1944)

➊ SKAALAD.Süsteemibioloogia iseloomustamiseks sageli kasutatavad skaalad: ülemine on ruumiline ja alumineajaline teatud bioloogilise-biokeemilise interaktsiooni ehk koosmõju toimumise kohta.

Joonised on Horisondi jaoks kohandanud Igor Ševtšuk.

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

➋ METABOLISM.Metabolism on organismis toimuv sünteesi- ja ainevahetusprotsesside kogum, mis tagabaine- ja energiavahetuse ümbritseva elukeskkonnaga ning seega ka organismi toimimise.Katabolismi abil viiakse toitainete energia organismis kasutatavasse energiavormi (peamiseltATP-ks), anabolism aga kasutab seda biomolekulide sünteesil. Katabolismi käigus suuren-datakse entroopiat väliskeskkonnas, seevastu anabolismi käigus moodustuvad vajalikud korrapärased molekulid ja rakustruktuurid. Need mõlemad protsessid on seotud energiamuundumisega rakkudes.

18 Δ horisont 1/2013

ennustas geeniteooria arengut ja selgi-tas ainevahetusprotsesside olemusttermodünaamika seisukohalt. Termo-dünaamika teine seadus väidab, et kõikspontaansed, iseenesest toimivad prot-sessid suurendavad süsteemides korra-päratust ehk kaootilisust, mida kvanti-tatiivselt iseloomustab entroopiaks kut-

SÜSTEEMIBIOLOOGIA ARENG

Süsteemibioloogia populaarsus on märkimisväärselt kasvanud just viimase 10–15 aastajooksul, kuid selle filosoofiline lähtepunkt ulatub tagasi 19. sajandisse. Esimeseks tõeliseks süsteemibioloogiks peetakse Prantsuse füsioloogi Claude Bernardi, kes avastashomeostaasi nähtuse (organismisisese keskkonna püsivuse vajaduse normaalseks eluks)ja kes juba siis leidis, et looduse fenomenide kirjeldamiseks on tarvis rakendada mate-maatilisi meetodeid. Seda mõtet arendas edasi Ameerika matemaatik Norbert Wiener,kes uuris kommunikatsiooni ja kontrolli protsesse elektroonilistes ja bioloogiliste süstee-mides. Tema kõige olulisemaks panuseks süsteemibioloogiasse peetakse tagasisidestuseregulatsiooni teooria väljatöötamist. Tegemist on teooriaga, mis seletab, kuidas bio-loogilised süsteemid suudavad säilitada oma sisekeskkonda muutumatuna, samal ajal kui väliskeskkonna tingimused muutuvad. Paraku ei olnud tollel ajal meie teadmiste hulk elusorganismidest veel piisav selleks, et läbi viia ühte tõelist süsteemibioloogilistuurimust. Elusorganismide uurimiseks süsteemsel tasemel on vaja küllaltki suurt andmete hulka süsteemi erinevate tasandite kohta, kusjuures nendeks tasanditeks võivad olla nii geenid, valgud, ainevahetusrajad, rakud, koed või isegi kogu organism.Oluline on see, et võetakse arvesse vaatluse all oleva süsteemi elementide omadusedning samuti nendevahelised vastastikmõjud, mis annavad tulemuseks mingi bioloogilisifunktsiooni avaldumise.

Tõsine süsteemibioloogia alane uuring eeldab head koostööd eksperimentaatorite ja teoreetikute vahel, kuna selle üks alustala on matemaatilised mudelid, mis kirjeldavadsüsteemi käitumist. Need omakorda võivad anda väljundi juba näiteks meditsiini- või biotehnoloogiasse. ●

sutav funktsioon. Elu aga nõuab vastu-pidist – püsivat korrapärasust nii rakukui ka molekulide struktuuris. Kirjel-datud kahe vastuolu lahenduseks ongivaja ainevahetust keskkonnaga, misseisneb selles, et metabolismi ühe osa –katabolismi – käigus suurendatakseentroopiat väliskeskkonnas, teise osa –

anabolismi – käigus aga tagatakse vaja-like korrapäraste molekulide ja raku-struktuuride moodustamine, ning needkaks protsessi on seotud energia muun-dumisega (joonis 2).

Juba 1949. aastal avastas USA biokee-mik Albert Lehninger, et oksüdatiivnefosforüülimine, tänu millele moodus-tub suure energiasisaldusega ühend ni-mega adenosiintrifosfaat ehk ATP, toi-mub mitokondrites (mitokondritest jaATP sünteesist tegi lähemalt juttu PeepPalumaa Horisondis 1/ 2012). Kuid ainultmitokondritest ei piisa rakkude varus-tamiseks energiaga. Selleks on tarvisenergiaülekande võrgustikke. Meile onteada, et sellised võrgustikud lihase- jaajurakkudes on kõrgelt organiseeritudja koordineeritud süsteemid. Millisedon seosed võrgustiku sees, kuidas niikeeruline süsteem töötab ja kus ningmiks esinevad võimalikud häired, sedaaitabki mõista süsteemibioenergeetika.

Praegu on tänu just süsteemsele lä-henemisele selgeks saanud, kuidas töö-tab energiaülekanne südame-, skeleti-lihase- ja ajurakkudes, üha ilmsemaksmuutub vajadus rakendada süsteemi-bioenergeetika meetodeid ka vähirak-kude uurimisel.

Kuidas saavad energiat südame- ja skeletilihasTegelikult ulatub raku bioenergeetikauurimise algus sajandite taha 1783. aas-tasse, kui Prantsuse keemik AntoineLavoisier ja füüsik Pierre Laplace avasta-sid bioloogilise oksüdatsiooni. Nad leid-sid, et hingamisel kasutatakse hapnik-ku ja toodetakse süsihappegaasi, mil-lest teadlased järeldasid, et see protsesssarnaneb söe põletamisele, mis annabsamuti energiat. 150 aastat hiljem avas-tasid ja sõnastasid Saksa füsioloog OttoFrank ja Inglise füsioloog Ernest Star-ling südame töö ühe põhilise seadus-pärasuse – Franki-Starlingi seaduse (joo-nis 3). Selle praegugi väga aktuaalseseaduse võiks formuleerida järgmiselt:mida rohkem süda lõõgastusfaasis vere-ga täitub, seda rohkem südamelihaspikeneb ja südame kokkutõmbeenergiasuureneb. Aastatel 1914–1926 kirjeldasErnest Starling nähtust, et vatsakessesiseneva verehulga suurenemisel kasvabkoos vatsakese töökoormusega lineaar-selt ka müokardi hapnikutarbimine.Vaatamata intensiivsele uurimistööle eisuudetud kaua aega aru saada, kuidaskindlustatakse seos südame töökoor-muse ja hapnikutarbimise vahel. Sellefundamentaalse probleemi lahendami-seks oli vajalik integraalne lähenemine

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

horisont 1/2013 Δ 19

molekulaarse süsteemibioenergeetikaraames. Nüüd on selgunud, et müokar-di kontraktsioon on seotud mitokon-drite hingamise regulatsiooni muu-tustega täiesti otseselt – allpoolkirjel-datud rakusiseste energiaüksuste seestoimuvate protsesside kaudu. Pealeselle on teine tegija siin kaltsium. Kuilihase mõõtmed suurenevad, siis raku-sisesed interaktsioonid tugevnevad jasuureneb tundlikkus ka kaltsiumi suh-tes. Selline aktivatsioon sõltub lihasepikkusest, pikema lihase puhul on roh-kem lihase kokkutõmbega seotud koos-mõjusid, kus vajatakse kaltsiumi.

Peamine energiavaru rakkudes onkõrge energiaga molekul ATP, midasaadakse toitainete muundamisel läbibiokeemiliste reaktsioonide ning midatoodetakse peamiselt mitokondrites.Energia suunatakse sihtpunkti keeru-liste ensüümivõrgustike kaudu ning onolenevalt rakutüübist vähemal või ena-mal määral kontrollitud.

Tänu süsteemibioloogiale on meieteadmised energiaülekande mehhanis-midest normaalsetes südamelihase rak-kudes oluliselt edasi arenenud. Kõrgeenergiavajadusega südame- ning ske-letilihase rakkudele on eeskätt oluline,et energia saadaks kätte kiiresti, järje-pidevalt ning võimalikult väikestekadudega. Sellise efektiivse regulat-siooni saavutamiseks on lihasrakkudes

välja töötatud mehhanismid, mis taga-vad energia otstarbeka kasutamise ningsihipärase suunamise. ATP liikumineon kontrollitud ja piiratud mitokondrivälismembraani tasemel, edasi liigubenergia mitmete ensüümivõrgustikekaudu, mis suunavad energia valiku-liselt tarbimise sihtkohta. Lihasrakudkasutavad energiakandjana ühenditnimega fosfokreatiin (joonis 4).

Kreatiin on oluline komponent niiaju- kui lihaserakkudes ning normaal-sete rakusiseste tingimuste korral on2/3 kogu kreatiinist energiarikkas fosfo-kreatiini vormis. Kreatiin ning fosfo-kreatiin võimaldavad energiat tarbiva-tel süsteemidel ATP kiiresti kätte saada,nende kaudu kooskõlastatakse energiatarbimine ja tootmine ning hoitaksemitokondrite ATP toomise efektiivsuskõrgel. Kreatiin ja fosfokreatiin on ener-giaülekandevõrgustikes väga olulisedtegelased tänu ühele olulisele ensüü-mile – kreatiinkinaasile. Kõik eespoolloetletud ülesanded saavad täidetudtänu kreatiinkinaasivõrgustikele, mismitokondrites muundavad kreatiini jaATP vastavalt fosfokreatiiniks jaadenosiindifosfaadiks ehk ADP-ks ningvastupidi, olenevalt raku piirkonnast javajadusest. Näiteks kui lihas tõmbubkokku ja selle kontraktsiooniaparaadisvajavad lihaskiud energiat, töötabkreatiinkinaas selliselt, et fosfokreatii-

➌ STARLINGI SEADE.Üks Franki-Starlingi seaduse autoritest Ernest Starling, Inglismaalt pärit füsioloog,mõõtis koos Saksa teadlase Otto Frankigakoera südame ja kopsu preparaati, jõudes sel moel ühe olulisema südameseaduseni. Kujutatud süsteemi nimetataksegi Starlingiseadmeks.

ni fosfaatrühm antakse ADP-le, moo-dustub ATP ning lihas saab tööks ener-giat.

Ensüümid, kes erinevates energia-ülekande sõlmpunktides fosfaatrühmaümber tõstavad, on kreatiinkinaasi iso-vormid. Mitokondri membraanidevahel töötab mitokondriaalne isovorm,seevastu lihase selles osas, kus toimubkontraktsioon, nn sarkomeeris, agahoopis lihastüüpi isovorm.

Mikroskoobiga vaadeldes ilmneb, etnii südame- kui ka skeletilihast ise-loomustab äärmiselt korrapärane üles-ehitus. Mitokondrid on paigutatud nii,et tahtmatult tekib võrdlus kristalliga.Pika uurimistöö tulemusena on selgu-nud, et selline lihas ongi jagunenud niinagu suur maja korteriteks, mida ni-metatakse rakusisesteks energeetilis-teks üksusteks (joonis 5). Esmapilgultundub selline üksus väga keeruline,kuid tegelikult on seal kõik loogiliseltorganiseeritud, mistõttu terve inimesesüda töötab tõrkumatult väga pikkaaega. Sellise korrapärase mitokondrite

➍ ENERGIAÜLEKANNE INTENSIIVSE TREENINGU AJAL.Fosfokreatiini sisaldus ja resüntees on otsustava tähtsusega suure energiavajadusega perioodil, näiteks püsivalt kõrge intensiivsusega treeningute ajal. Keha ise sünteesib kreatiinipeamiselt maksas ja neerudes, spetsiaalsed valgud transpordivad seda südame-, aju- ja lihase-rakkudesse, kus ensüümi kreatiinkinaasi abil toimub selle kiire fosforüleerumine. Kuna ATP ei olevõimeline kiiresti läbima mitokondrite välismembraani, peab see ensüüm mitokondrite sise- javälismembraanide vahel tegema ATP-st ja kreatiinist fosfokreatiini, mis jõuab lihasrakus sinna, kus seda parajasti vajatakse.

Mida rohkem süda lõõgastus-faasis verega täitub, sedarohkem südamelihas pikenebja südame kokkutõmbe-energia suureneb.

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

20 Δ horisont 1/2013

paigutuse tagab väga oluline rakustruk-tuur, mida nimetatakse raku tsüto-skeletiks. See on kokku pandud valku-dest ning seotud raku organellidega.

Juba 1967. aastast on teada, et mito-kondrid ja tsütoskelet on tihedas kon-taktis. Neid kontakte on käsitletud kuimäärava tähtsusega faktoreid, et tagadamitokondrite ja teiste rakustruktuuridekindel paiknemine, ning mis kindlastikontrollivad ka mitokondrite funkt-sioneerimist. Eri tüüpi lihaste puhul onneed kontaktid erinevad, seega koespet-siifilised. Peale tsütoskeleti on energiatranspordil mitokondrist välja olulineroll ka kanalil, mida nimetatakse VDAC-kanaliks, eesti keeles tähendab seenimetus pingest sõltuvat anioonkana-lit. Selle kanali kaudu transporditakse-gi kreatiin ja fosfokreatiin mitokond-rist välja. Kaua aega oli mõistatuseks,milline tsütoskeleti valk reguleeribselle kanali läbitavust. Koostöös Prant-susmaa ja Ameerika Ühendriikide tead-lastega avastati Keemilise ja BioloogiliseFüüsika bioenergeetika laboris, et ener-giavoogude liikumist kontrollib tsüto-skeleti valk tubuliin, mis istub mito-kondri pinnal oleval kanalil ja regu-leerib, millised molekulid pääsevad

välja ja millised mitte. Seda tulemuston kinnitanud ka mitmed hilisemadeksperimendid.

Kogu selle uurimistöö tulemusenaon välja töötatud mitokondriaalse inter-aktosoomi mudel. See koosneb põhi-liselt juba eespool loetletud komponen-tidest, millele lisandub ka ATP sün-teesiks vajalikku prootongradienti teki-tav hingamisahel (joonis 6). Mitokond-riaalne interaktosoom kujutab endastsuurt valkude kompleksi, mille kompo-nendid on seotud nii sise- kui ka välis-membraaniga ning tsütoskeletiga. Seekompleks kannab energia mitokond-riaalselt ATP/ADP tsüklilt üle tsütoplas-maatilisse kreatiinkinaasi võrgustikkuja on energeetiliste üksuste üks oluli-sim komponent.

Kui töökoormuse suurenedes on vajarohkem energiat, muutub kontrakt-sioonitsüklis lokaalse ADP, kreatiinining fosfokreatiini kontsentratsioon.Muutused on signaal, mis võimenda-takse mitokondriaalses interaktosoo-mis, ja hingamiskiirus suureneb. Mito-kondriaalse interaktosoomi hüpoteesi,mis on välja töötatud meie kahe laborikoostöös Tallinnas ja Grenoble’is, ontäielikult kinnitanud USA teadlaste

uuringud Mayo kliinikus Rochesteris,kus energiavooge südames uuriti eks-perimentaalselt, kasutades selleks hapni-ku märgistatud isotoope fosforiühen-dites. Kõik need uuringud ongi võimal-danud välja selgitada mehhanismi, misseob südame tööd hingamiskiirusega –seadusega, mille avastas Ernest Starlingpeaaegu sada aastat tagasi ja on niieksperimentaalse kui ka kliinilise kar-dioloogia jaoks erakordse tähtsusega.

Raku bioenergeetika abiks meditsiinileTänapäevane põhiküsimus on see, kui-das kogu informatsioon, mis on kogu-tud isoleeritud rakuosade kohta, aitabmeil mõista elusraku, organite ja ter-vete organismide funktsioneerimist.Praegusajaks on biomeditsiinis uuritudpaljusid inimese patoloogilisi seisun-deid eelkõige genoomi seisukohalt,kuid see ei võimalda mõista kõiki muu-tusi raku metabolismis haiguslike sei-sundite korral. Lahendusi südameliha-se infarkti ja paljude neurodegenera-tiivsete haiguste raviks ja ära hoid-miseks tuleks otsida just molekulaarsesüsteemse bioenergeetika valdkonnast.Mitokondrid on otseselt seotud paljude

➎ RAKUSISENE ENERGEETILINE ÜKSUS.Skeemilt on näha, kuidas paiknevad mitokondrid südameraku kontraktsiooni-aparaadi ja sarkoplasmaatilise retiikulumi(membraanide ioonkanalite süsteem, millekaudu käib näiteks kaltsiumi metabolism)suhtes. Rakusisene energiaülekannetoimub kreatiinkinaasi ja adenülaatkinaasiisovormide vahendusel. CK tähistab kreatiinkinaasi, mis osaleb energiaülekandes. Energiatarbimisekohtades paiknevad ensüümid – ATPaasid,mis vabastavad vajalikku energiat ATP-st.Selline üksustest koosnev struktuur tagabenergia toimetamise suurte kadudeta sellisesse punkti, kus seda parasjagu vaja on.

Allikas: Guzun, R. and V. Saks, Int J Mol Sci, 2010,11(3): 982–1019.

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

horisont 1/2013 Δ 21

➏ MITOKONDRIAALNE INTERAKTOSOOMNORMAALSES RAKUS.Mitokondriaalse interaktosoomi mudel on üks osa rakusisesest energeetilisestüksusest. Just selline kompleks mängibtähtsat rolli südamerakkude hapniku-tarbimise ja energiavoogude regulatsioonis. See koosneb ATP süntasoomist, mitokondriaalsest kreatiin-kinaasist, VDAC-kanalist ja selle kanaliläbitavust kontrollivast valgust tubuliinist.Tõenäoliselt esineb see superkomplekssüdamelihase (või ka mingit muud tüüpirakkude) mitokondris sellistes kohtades,kus puutuvad kokku sisemine ja väliminemembraan.

Allikas: Timohhina, N., R. Guzun, et al., J Bioenerg Biomembr., 2009, 41(3): 259–275.

MITOKONDRIAALNE INTERAKTOSOOM VÄHIRAKUS. Paljude vähitüüpide korral toimub muutus terve rakuga võrreldes just nende energeetikas: nimelt oksüdatiivselt fosforüülimiselt glükolüüsi suunas, mida nimetatakse Warburgi efektiks, kusjuuresaeroobsetes tingimustes toodetakse suurel hulgal laktaati. Warburgi efekti esinemisel vähirakkudes on ühe hüpoteesina tubuliini asendanud heksokinaas, see tähendab aga, et mitokondrites sünteesitudATP transporditakse VDAC-kanalite kaudu heksokinaasi aktiivsesse tsentrisse ja kasutatakse glükoos-6 fosfaadi tootmiseks, mis viibki energiatoomisele glükolüüsi teel. Seega on heksokinaas nagu vähiraku energiametabolismi väravavaht ja valvur.

Allikas: Pedersen, P. L., J Bioenerg Biomembr. 2007, 39(3): 211–222.

patoloogiliste seisundite ja haigusteganagu südame isheemiatõbi, isheemia-reperfusiooni kahjustused, oksüdatiiv-ne stress, pärilikud haigused, toksiko-loogilised kahjustused ja ravimite kõr-valmõjud. Energia tootmise ja kasuta-mise vahelisel tasakaalustamatusel jahäiretel energiatarbimise võrkude tööson tähtis osa paljude patoloogiate väl-jakujunemisel ja see teema on paljudefüsioloogiauuringute nurgakivi. Kõik-võimalike patoloogiate korral esinevadhäired rakusiseste energeetiliste ük-suste ning mitokondriaalse interakto-soomi ülesehituses ja töös. Näiteksisheemilises südames kaasneb südamelöögivõime järsu langemisega alati pa-ralleelne fosfokreatiini kontsentrat-siooni langus ning südame kokkutõm-

bumine lakkab, kuigi ATP kontsentrat-sioon jääb tasemele, mis vastab 80–90protsendile ATP normaalsest kontsent-ratsioonist. See põhjapanev, klassika-line teave näitab, et rakkudes eksis-teerib väga täpne energiatundlik meh-hanism, mis reageerib eelkõige fosfo-kreatiini nivoo muutustele rakus.

Nende eksperimentide tulemustehindamisel tekib probleem, miks ikkagilakkab südame kontraktsioon hapniku-puudusel nii kiiresti, kuigi ATP nivoorakkudes on endiselt kõrge, seega kü-tust peaks olema piisavalt? Sellele näh-tusele andis 1970. aastal selgituse Islan-di teadlane Sigmundur Guðbjarnason,mille kohaselt on südame töö katke-mise põhjuseks asjaolu, et ATP varurakkudes on jaotatud ebaühtlaselt, pai-

gutatud nagu erinevatesse „sahtlitesse”ning üksnes kümnendik ATP koguhul-gast on koondunud südame kokkutõm-bumiseks olulistesse raku piirkonda-desse. Nähtust ennast nimetatakse kee-ruka nimetusega – kompartmentalisat-siooninähtus. ATP kompartmentalisat-sioon südamelihases on saanud kinni-tust mitmetes eksperimentides, milletulemused viitavad nn „glükolüütiliseATP” rollile isheemilise südame funkt-sioneerimisel, samuti töödes, milles onuuritud membraanide ioonpumpadeenergiavarustust.

Kõige olulisemaid andmeid sellefenomeni tähtsusest südame energia-metabolismis on saadud Stefan Neu-baueri töörühmas Inglismaal. Töös uuri-ti üht südamepuudulikkuse vormi –

Lühendid:VM – mitokondri välis-membraanMVR – membraanide-vaheline ruum SM – mitokondri sise-membraan

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

22 Δ horisont 1/2013

dilatatiivset kardiomüopaatiat – põde-vaid patsiente, rakendades magnetreso-nantsspektroskoopiat kombineeritunakujundianalüüsi tehnikatega, ning näi-dati, et vähenenud fosfokreatiini ja ATPsuhe (madalam kui 1,6) on suurenenudsuremuse selge ja tugev diagnostilineindeks. Seejuures jäi nende haigetesüdame üldine ATP-sisaldus samale ta-semele nagu tervetel inimestel, seevas-tu fosfokreatiini tase oli nendega võr-reldes oluliselt vähenenud – koguni 70protsendi võrra.

Eespool öeldu on tõenduseks, et kor-ralikult töötav fosfokreatiin – kreatiin-kinaasi energiaülekandevõrgustik onmeile eluliselt vajalik ja selle korras-olek üks vaieldamatult tähtis osa ini-meste elukvaliteedist.

Energiametabolismil on kriitilineroll ka skeletilihaste funktsioneeri-misel. Kroonilist südamepuudulikkustiseloomustab rakuenergeetika allasuru-tus nii südamelihases kui skeletilihas-tes, kusjuures on muutunud kõrgeenergiasisaldusega fosfaatide (ikkaneedsamad ATP ja fosfokreatiin) meta-bolism, kuid muutused südamelihaserakkudes ja skeletilihastes on erinevad.Kroonilise südamepuudulikkuse korral

on südamelihase rakkudes langenudvõime energiat toota oksüdatiivse fos-forüülimise teel. Seevastu skeletili-hastes on mitokondriaalne puudulik-kus nõrgemini väljendunud, kuid toi-muvad nihked lihasekiudude tüüpides,samuti esinevad muutused lihaserakuensümaatilises süsteemis ja kõrge ener-

➐ NORMAALNE TERVE SÜDAMERAKK VÕRRELDUNA VÄHIRAKUGA.Terve rakk on väga organiseeritud struktuuriga, vähirakus aga mitokondrid „elavad oma elu” – neid ei ole tsütoskeleti valgud rangelt fikseerinud, mistõttu mitokondrid on võimelised eralduma ja kokku sulama.

➑ VÄHIRAKKUDE HÄVIMISE VIISID: NEKROOS EHK KÄRBUMINE JA APOPTOOS EHK LOOMULIK SURM.John Hopkinsi nimelise ülikooli teadlane Peter Pedersen oletas, et heksokinaasi seostumine VDAC-kanaliga on võtmesündmuseksterve, oksüdatiivse energiametabolismiga raku muutumisel vähirakuks. Nimetatud hüpoteesi põhjal on ta pakkunud välja võimalusetabada vähirakkude Achilleuse kanda, jättes samal ajal terved rakud puutumata. Selleks Trooja hobuseks on 3-bromopüruvaat, misheksokinaasiga seostudes blokeerib vähirakkude energeetikat. Lihtsustatud joonisel on näha kahte vähirakkude hävimise viisi:nekroosi ehk kärbumist ja apoptoosi ehk raku loomulikku surma. Vähiraku nekroosi suunamiseks tuleks takistada selle ATP süntees.See oleks potentsiaalselt võimalik, kui kasutada 3-bromopüruvaati vähiraku „jõujaamade” pärssimiseks.

giasisaldusega ühendite jaotuses.Lihaseraku energiametabolismi langusviib nn kontraktiilse reservi (see näitab,kui tugevasti lihas kokku tõmbudavõib) langusele ja seega ka skeletilihasetöövõime langusele. Igasuguste lihas-düstroofiate tekke korral on oluline rollmuutustel just nende bioenergeetikas,

Normaalne terve südamerakk

Vähirakk

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

horisont 1/2013 Δ 23

TUULI KÄÄMBRE (1960) on lõpetanud Rakke Gümnaasiumi ja Tartu Ülikooli füüsika-keemia-teaduskonna keemiaosakonna 1983. aastal. 1999 omandas Tartu Ülikooli arstiteaduskonnasteadusmagistri kraadi biomeditsiinis ja 2004. aastalkaitses doktoriväitekirja (PhD) patofüsioloogia erialal. Ta on KBFI bioenergeetika labori juhataja. On USA Biofüüsika Seltsi liige (2009), Eesti Bio-keemia Seltsi liige (2011) ja Eesti ToksikoloogiaSeltsi liige (2011).

MINNA VARIKMAA (1985) on lõpetanud TallinnaSaksa Gümnaasiumi ja 2006 Tallinna Tehnikaülikoolimatemaatika-loodusteaduskonna rakenduskeemia ja biotehnoloogia eriala. 2008 omandas TartuÜlikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskonnas magistrikraadi bioorgaanilises keemias. On TTÜ matemaatika-loodusteaduskonna doktorantning KBFI bioenergeetika labori vanem-insener. Eesti Biokeemia Seltsi liige (2007).

AUTORITEST

näiteks on langenud lihasmassi kaalu-ühikule normeeritud fosfokreatiini jaanorgaanilise fosfori suhtarv.

Erinevalt tervetest inimestest kulu-tavad lihasdüstroofiatega patsiendidlihase töökoormuse tõustes kiireminiära fosfokreatiini varu ja lihasrakkudesmuutub keskkond happeliseks, seegalihas väsib. Sellised muutused lihastemakroergiliste fosfaatide kontsentrat-sioonis ei sõltu vähemalt osaliselt liha-se verevarustusest. Sellealased magnet-resonants-uuringud on viinud arvamu-sele, et sellistes skeletilihastes on lan-genud hapnikutarbimise võime ja vähe-nenud mitokondrite võime tootaadenosiintrifosfaati (ATP) oksüdatiivsefosforüülimise teel.

Muutused rakuenergeetikas onmärksa laiema kõlapinnaga kui ainultsüdame- ning skeletilihaste haigustekorral. Ajus on kreatiinkinaasi süsteemväga tähtsal kohal, kui on tarvis luuaühesugune energeetiline tasakaal kõi-kides raku osades, samuti selle säilita-misel ning aju arengu kindlustamisel.Paljude aju patoloogiliste seisunditepuhul esinevad häired just selles süs-teemis. Alzheimeri tõve korral langebfosfokreatiini kontsentratsioon ajuskerge dementsuse all kannatatavatelpatsientidel. Kuna kreatiinkinaas näibmängivat aju energeetikas võtmerolli,mõjuvad igasugused selle funktsiooni-häired Alzheimeri tõve kulule rasken-davalt. Kreatiini manustamise kaitsvatefekti on loomkatsete mudelite abilkontrollitud amüotroofilise lateraal-skleroosi, samuti Huntingtoni tõve ja

➒ SEOSED PEREMEESRAKKUDE JA VÄHIRAKKUDE ENERGIAMETABOLISMI VAHEL.Vähirakkude kahekompartmendiline energia-metabolism selgitab mitokondrite töötamist mitmetes vähirakkude tüüpides, näiteks müofibroplastide ja epiteeli rakkudest pärit kasvajates. Potentsiaalsed uued ravimeetodidvõivad lahutada terve peremeesraku ja vähiraku energiametabolismi.

Parkinsoni tõve korral. Veelgi enam, ajuon peamiseks sihtmärgiks laste krea-tiinipuudulikkuse sündroomi korral,mil patsiendi psühhomotoorika arenghilineb, hilineb ka kõne areng ningmüelinisatsioon, kaasuvad autism jalangetõvehood.

Mitokondrid ja pahaloomulised kasvajadViimase viie aasta jooksul on kasvaja-rakkude bioenergeetika kohta kogune-nud väga palju teavet. Tänu sellelemuutub järjest selgemaks, kuidas kant-serogeneesi korral raku metabolism(joonised 6, 7, 8) muutub. Erinevate kas-vajate glükolüütiline masinavärk onpõhjalikult läbi uuritud, viimasel ajalaga on järjest suuremat tähelepanupööratud muutustele oksüdatiivsesenergiametabolismis. Paljud teadlasedon näidanud oma töödes, kuidas oksü-datiivne fosforüleerimine on muu-tunud raku elus ebaoluliseks, aga suurosa värskest uurimistööst näitab hoopismõnede komponentide tähtsuse kasvu.Sellist konfliktiderohket pilti võiks sele-tada erinevustega kasvajate tüüpides,staadiumites, hapnikutarbimises ningerinevate onkogeenide avaldumiseastmes. Millised on kasvajate erinevadbioenergeetilised vormid ning kuidastöötab nende rakuenergeetika, onviimase aja üks tähtsamaid probleeme,mis seisab ees kasvajate uurimisel.

Rohkem kui 70 aastat tagasi avastasSaksa füsioloog Otto Warburg paha-loomuliste kasvajate metabolismi fun-damentaalse tähtsusega omapära:aeroobse glükolüüsi, mille tagajärjeltoodetakse rakus suures koguses piim-hapet. Tänapäeval tuntakse nimetatudreaktsiooniahelat avastaja järgi War-burgi efektina (joonis 6). Viimasekümne aasta jooksul on see efekttaasavastatud ja väga paljud uurimis-grupid tegelevad uuesti nende mehha-nismide selgitamisega, mis viivad üle-reguleeritud glükolüüsi ja vaigistatudmitokondrite tekkele kasvajarakkudes.On võimalik, et oksüdatiivse fosfo-rüülimise staatust saab kasutada kasva-ja pahaloomulisuse hindamisel: justväga agressiivsete kasvajate korral arva-takse, et rakkudes olevate mitokondriteaktiivsus on maha surutud. Kuigi onselgunud, et vähi väljakujunemine va-jab mitokondreid vähemalt mõnesarenguastmes, pole nende roll sellessugugi selge ning näib osutuvat arva-tust palju tähtsamaks. Siin peaksidkimeile appi tulema süsteemibioloogiameetodid, mis on andnud suurepära-

seid tulemusi lihaserakkude metabolis-mi ja südame- ning lihasehaigustemehhanismide mõistmisel. Nii ongiKBFI bioenergeetika laboratooriumiskoos Põhja-Eesti Regionaalhaigla jaVähiuuringute Tehnoloogia Arendus-keskusega hakatud tegelema erinevatevähipaikmete bioenergeetilise profilee-rimisega ning töö käigus on selgunud,et asi on palju keerulisem, aga ka huvi-tavam, kui esialgu tundus. Viimasedtulemused rinnavähi uurimisel näita-vad hoopiski „pöörd-Warburgi” mehha-nismi olemasolu, mis seisneb selles, etvähirakkude naabruses asuvad tervedperemeesrakud toidavad vähirakke, too-tes suurenenud glükolüüsi ja lipolüüsiteel vähirakkudele „kütust”, mille abilsuurenenud mitokondriaalse aktiivsu-sega vähirakk ennast vajaliku energiagavarustada saab (joonis 9). Samuti onüsna tõenäoline, et vähiraku hingamis-ahela komponentideks olevad valgudmoodustavad nn superkomplekse, misomakorda annavad selliselt organiseeri-tud energiametabolismiga rakule eeliseATP sünteesil ning võivad aidata vältidavähirakkude programmeeritud surma.

Kuigi süsteemibioloogilisel lähene-misel on fundamentaalteaduslikustaspektist lähtudes tähtis osa haigus-protsesside mõistmisel, on bioenergee-tikaga seotud kliinilisi uuringuid vähetehtud ja ravimeetodeid meditsiini-liselt tagasihoidlikult juurutatud. Prae-gu veel arvestatakse meditsiinis rak-kude süsteemse bioenergeetikaga vähe-sel määral, kuid on üsna kindel, et niisee ei jää. Tasapisi on hakatud arusaama, et tegelikult peituvad selles suu-red reservid, mis vajavad täpseid uurin-guid. ●

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

24 Δ horisont 1/2013

INTE

RVJ

UU

Nil nocere ehk

MA

RKO

MU

MM

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

horisont 1/2013 Δ 25

INTE

RVJU

USE

LLES

NUM

BRIS

: PIR

ET V

EERU

S

praktikat ja lisateadmisi. Itaalia keele õppisin ärasiis, kui osalesin aastaid üleeuroopalises vähitõrje-indikaatorite projektis Eurochip, mida koordineerisItaalia.

Keelte õppimine avardab maailmapilti. Õnnekson eestlastel väikerahvana paratamatult vajadusõppida suuremate rahvaste keeli, mis on meileainult eeliseks. See avab uksed järgmistesse maa-ilmadesse.

Kuidas olete suutnud ühendada tegevarsti töö teadusetegemisega, ja seda veel suure pere kõrvalt?Elu seisneb kompromisside tegemises. Igapäevaneklinitsisti töö ja teaduri töö täiendavad teineteist.Kliinilises töös kerkinud küsimused saab lahendadateadusuuringute käigus ja teadustöös saadud tead-mised omakorda aitavad paremini lahendada kliini-lisi probleeme. Muidugi, alati ei ole lihtne kõigeksaega leida.

Kõik klinitsistid ei lähe ju siiski seda teed? Millest ja millalselline sümbioos Teie jaoks alguse sai?See oli väga konkreetne uuring, nimelt aastatel1999–2004 Eestis läbi viidud hormoonravi uuringüleminekueas naiste hulgas. Olles selle kliinilinekoordinaator, tundsin, et teadmistest jääb väheseks.Nii astusingi doktorantuuri, et täiendada ennastrahvatervise alal.

Uurisite doktoriväitekirja jaoks üht suhteliselt moodsatravimeetodit – eeskätt selle pikaajalist mõju. Tulemusedosutusid oodatust põnevamaks?Bioloogiliste mehhanismide kaudu arvati, et hor-moonasendusravi peaks mõjuma soodsalt muu hul-gas ka vere kolesterooli- ja triglütseriidide (teatudvererasvad – toim) sisaldusele. Seetõttu eeldati ka, etüleminekuea vaevuste leevendamise kõrval võikshormoonravi ära hoida mitmeid südame-veresoon-konnahaigusi, aga ka vananemisega seotud dement-sust ja paljusid muid terviseprobleeme. Pikemateravimiuuringute käigus on tänaseks selgunud, et niisee ei ole. Natuke varem kui Eestis, 1991. aastal, olialanud samalaadne uuring (Women’s Health Initiative,WHI uuring) ka Ameerika Ühendriikides, kus sellesosales mitukümmend tuhat naist ja jõuti samadeletulemustele.

Hormoonravi vähendab küll luumurdude riski,aga teisalt kaasneb sellega hoopis paljude muudeterviseriskide tõus, nagu näiteks südameinfarkti,ajuinfarkti ja pahaloomuliste kasvajate, eeskätt tea-tud rinnavähi risk. Selgunud on seegi, et infarkti

Kuidas ikkagi olete omandanud viis võõrkeelt?Kõik keeled (inglise, prantsuse, vene, soome – toim)peale itaalia keele olen õppinud kooli ajal. Arvan, etEesti haridussüsteem on väga hea. Vaatamata sellele,et ma ei käinud mingis hiigelsuures koolis, nagunüüdne reform neid ette näeb, sain vene ja inglisekeele koolist kaasa ja prantsuse keelt käisin kooli ajaljuurde õppimas. Soome keele omandasin Soometelevisiooni vahendusel, hiljem Soomes õppides sain

ära iialgi tee halba Kogesime hiljuti meditsiinitöötajatestreiki. Muu hulgas oli kuulda kurtmistajanappuse üle – arstil ei ole suure töökoormuse tõttu mahti rääkida ei patsiendi ega kolleegiga. Ometi onEestis neidki tohtreid, kes igapäevasearstitöö kõrvalt leiavad aega, jõudu jahuvi veel ka teadustööks. Üks neist on doktor – seda nii ameti kui teadus-kraadi poolest – PIRET VEERUS, kes patsientide kõrvalt on juba üle kümneaasta süüvinud ka rahvatervisesse. Et teadustöös pädev olla, astus taTampere ülikooli doktorantuuri, validesSoome sel lihtsal põhjusel, et Eestis tolajal rahvatervist kui eriala ülikoolidesveel ei õpetatudki.

Vabal ajal loeb Piret Veerus raama-tuid viies võõrkeeles, nii et välismaaletööle minekuks oleksid tal vähemastikeeleoskuse poolest head eeldused. Ja kui meie kohtumise lõpus jutt korraks sellele teemale kandus, kinni-tas doktor Piret Veerus, et niisuguseidmõtteid on tal ka olnud. Aga siis tegivestlus ootamatu pöörde, sest järgnevselgitus ei puudutanud mitte parematpalka, vaid raamatute lugemisest sündinud uitmõtteid – „miks mitte kunagi minna kas või Aafrikasse tööle;siis, kui lapsed juba natuke suuremadon ...” Jutuajamise Piret Veerusega onkirja pannud Kärt Jänes-Kapp.

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

peavad selle registreerima ja sellest teada andmaravimiametile, kust omakorda saadetakse info üht-sesse andmebaasi, mis asub Rootsis Uppsalas.

Aga ainult kõrvalnähtude registreerimisest jääbühe või teise ravimi ohutuse või kasulikkuse hin-damisel väheks. Et täpselt teada saada, millised hü-ved ja riskid ravimiga kaasnevad, peakski läbi viimaturustamisjärgseid uuringuid. Iseküsimus on see,kes seda rahastama peaks. Hormoonasendusraviuurimiseks õnneks raha leiti.

Mis põhjusel on maailmas rahastatud siis just ülemineku-eas naiste hormoonravi turustusjärgseid uuringuid? Kasmäärav on olnud ravimi tarbijate hulk?Hormoonravi tarbijaid oli tõesti erakordselt palju.Ameerika Ühendriikides rahastas uuringut ravimi-firma ja Eesti uuringu rahastaja oli tegelikult Soomeakadeemia, kes proovis samasugust uuringut käivi-tada Soomes. Aga Soomes oli hormoonravi kasuta-jaid juba nii palju, et raske oli leida kontrollrühma.Seepärast pöörati pilk teisele poole lahte, kus hor-moonravi ei olnud veel nii juurdunud.

Millele Teie hinnangud hormoonravi uuringus tuginesid?Mida mõõtsite?Kogusime andmeid naiste iga-aastaste arstivisiitidekäigus ja iga-aastaste posti teel saadetud küsitlus-ankeetide abil, millele lisandusid andmekogudestsaadud terviseandmed.

Osalejad allkirjastasid oma teadliku nõusoleku,

26 Δ horisont 1/2013

INTE

RVJU

U

PIRET VEERUS

● Sündinud 11. märtsil 1965 Tallinnas.● Lõpetanud 1990. aastal Tartu Ülikooli arstiteaduskonna ravi eriala cum laude.● Läbinud Pelgulinna Haigla sünnitusmajas internatuuri sünnitusabi ja günekoloogia erialal ning alustanud samas töödnaistearstina.● Aastast 2000 Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituudi, aastast 2003 Tervise Arengu Instituudi teadur.● Aastail 2000–2007 läbinud Tampere ülikoolis doktorantuurirahvatervishoiu alal.● Saanud 2007. aastal Tampere ülikoolist doktorikraadi, kaitstes väitekirja teemal „Menopausijärgse hormoonravi mõju tervisele ja tervishoiuteenuste kasutamisele: uuringu„Üleminekuiga ja naiste tervis” kogemus” (juhendajad Tartu Ülikooli külalisprofessor Mati Rahu ning Soome sotsiaal- ja tervishoiu uurimis- ja arenduskeskuse professor Elina Hemminki), sedagi cum laude.● Uurib jätkuvalt rahvatervist: haiguste esinemist ja nendemõjureid Eesti rahvastikus.● On avaldanud mitukümmend teadusartiklit, neist 21 rahvus-vahelistes eelretsenseeritavates teadusajakirjades.● Peres kasvab kolm last ja kaks lapselast.

teket mõjutavad mehhanismid on palju keerulise-mad ning et hormoonravi mõjutab hoopis vere-soonte endoteeli (endoteelirakkudest moodustunudõhuke vooder, mis katab kogu vereringeelundkonnaja lümfisüsteemi sisepinna; endoteelirakud on kül-laltki pikaealised, nende keskmine eluiga on rohkemkui üks aasta – toim) rakkude lämmastikoksiidi sisal-dust. Seetõttu tänapäeval ennetavat hormoonraviüleminekueas enam ei soovitata.

Ka see negatiivne teadmine on vajalik, et tehaõigeid ja tõenduspõhiseid otsuseid.

Nii Teie kui ameeriklased uurisite ju ravimeid, mis lubatudturule?Ravimite turule tulekut reguleerib kindel rahvus-vaheline seadusandlus, mis määrab, kui pikalt jakuidas peab ravimit eelnevalt uurima – kui paljuinimesi peab uuringuis osalema, kui kaua faasidkestavad, mida kontrollitakse. Turustamisjärgseiduuringuid aga seesama seadusandlus ette ei näe.Need oleksid liigkallid, tõstaksid ravimite hinda japiiraksid seega ravimi kättesaadavust. Niisiis on seeka eetiline küsimus. Praegune olukord on õigu-poolest kompromiss, mis on maailmas tehtud.

Tegelikult oleks turustamisjärgseid uuringuidkindlasti vaja, et uurida ravimi pikaajalist mõju ter-visele, aga ka kulutõhusust pikaajalise kasutamisekäigus. Praegu kontrollitakse põhiliselt ainult kõr-valtoimeid, mille osas on samuti kehtestatud kind-lad reeglid. Kõik, kes mingit kõrvaltoimet märkavad,

MAR

KO M

UM

M

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

horisont 1/2013 Δ 27

kinnitades, et nad saavad aru, mis see uuring kaasatoob – et nad võivad sattuda nii rühma, mis saabravimit, kui ka rühma, mis ei saa. Sellele vaatamatakohustusid nad käima kontrollis ja vastama ankee-tidele ning nõustusid ka nende isikut puudutavainfo kontrollimisega andmekogudes.

Uuring oli kavandatud kümnele aastale, aga kat-kestasime varem, sest juba nimetatud WHI uuringÜhendriikides näitas, et hormoonraviga kaasnevadriskid on suuremad kui saadavad hüved ja me eipidanud eetiliseks ka oma uuringut jätkata. Kuigimeie uuringu andmeseire rühm, kes pidevalt jälgisnaiste terviseandmeid, ei olnud samale järelduseleveel jõudnud.

See oli väga raske otsus, sest varasema lõpetamisetõttu võisid mingid olulised riskid jääda analüüsi-mata. Aga sellise otsuse uuringut läbi viiv töörühm2004. aastal Eestis langetas.

Mis Ameerika Ühendriikides siis ikkagi juhtus? Kui turus-tusjärgsed uuringud on harvad, siis ilmselt veel harvemadon juhud, kus taoline uuring lausa katkestatakse?Nii laiaulatuslikku ja pikaajalist turustamisjärgsetravimiuuringut, nagu seda oli hormoonravi uuringAmeerika Ühendriikides, korraldatakse üldse väga-väga harva. See oli erakordne ja mõnes mõttes kateedrajav ning peaks andma põhjust palju enama-teks samalaadseteks uuringuteks.

Kogu loos peitub ka veel see mõnes mõttes eeti-line küsimus, et ravimiuuring küll lõpetati enne täht-aja lõppu ja ravimi kasutamine uuringus keelati, agatavapraktikas selle kasutamine ju jätkub.

Tõsi – pärast WHI uuringu tulemuste avaldamiston kontrollitud ravimite läbimüüki eri riikides.Kuna meediakajastus ilmselt ehmatas naisi ja kasu-tus läbimüügi andmete põhjal otsustades vähenes,siis analüüsiti eri riikides vähiregistri andmetel karinnavähi haigestumust, mis näitas selget vähene-mistendentsi. Niisiis oli uuringul mitmesuguseidmõjusid, ka uuringuväliseid ja niisuguseid, mispuudutasid rahvastikku tervikuna.

Südame- ja ajuinfarkti esinemise kohta ei oleniisuguseid häid haigusregistreid, nagu pahaloo-muliste kasvajate kohta peetakse, nii et seda haiges-tumuse muutust ei ole suudetud rahvastiku tasemelnii täpselt mõõta.

Uuritud hormoonravi negatiivne mõju avaldub seega mitteaastakümnete pärast, vaid suhteliselt kiiresti?Antud juhul on küsimus teatud tüüpi rinnakasva-jais, mis on hormoontundlikud ja mille nn uinunudvähirakkudele on hormoonravi justkui trigger’iksehk vallandajaks. Rinnavähirisk tõuseb 4–5-aastasekombineeritud hormoonravi kasutamise järel, mittekohe.

Kuidas selles valguses suhtuda hormoonpõhistesse anti-beebipillidesse?Need on maailmas üldse ühed enimuuritud ravimid.Esiteks seetõttu, et nendegi tarbijaskond on lai, ja

INTE

RVJU

Uteiseks seetõttu, et neid on kasutatud aastakümneid.Nende kasutamisega seotud riskid on väga hästiteada ja minimaalsed võrreldes kasuliku efektiga,mida need pakuvad. Rasestumisvastase pilli kasuta-mine on kindlasti tuhandeid kordi ohutum terviselekui soovimatu raseduse katkestamine, risk aga mini-maalne. Ka tromboosirisk, millest on viimasel ajalajakirjanduses räägitud ja mille kohta esmast kasu-tajat arst reeglina alati informeerib. Kui tromboosi-riski sagedus muidu on üks sajast tuhandest, siisriski tõus kaks korda tähendab, et esimesel kasu-tusaastal võib süvaveeni tromboos tekkida kahelinimesel sajast tuhandest. Kasutajad peavad sedariski muidugi teadma, nagu ka seda, mida sel puhulteha. See on ju ravitav kõrvalnäht, mis väga harva onletaalne.

Niisiis – teatud mõttes ühte tüüpi ravim toimib erinevalt?Kõigi niisuguste uuringute puhul tuleb järeldusitehes vaadata seda, kellele tulemus on üldistatav ehkmissugusele rahvastikurühmale see kehtib.

Kui laiaulatuslikud kliinilised uuringud 1950. aas-tatel algasid, siis viidi neid läbi ainult täiesti tervetenoorte meeste hulgas ja tulemused üldistati kõigile –mis iganes vanuses inimestele, sõltumata soost võipõetud haigustest. Terveid mehi uuriti, sest leiti, etsee on kõige eetilisem. Ja mõnes mõttes see ju ka niion.

1960. aastatel hakati mõistma, et ravimi mõju erivanuses ja eri soost inimesele võib olla väga erinev jaet uuringuid oleks vaja läbi viia ka naiste hulgas. Seeküsimus tõstatus eriti teravalt pärast suurt talido-miiditragöödiat Saksamaal, kus rasedatele kirjutatiunerohuks väga kergekäeliselt talidomiidi ega mõel-dud, et rasedal naisel ei saa rakendada samu kritee-riume kui noorel tervel mehel. Tagajärjena sündisterve põlvkond invaliidistunud lapsi, aga ühtlasihakati taipama, et eri rahvastikurühmades on vajaläbi viia erinevaid uuringuid.

Tänapäeval on teadvustatud, et erinevas vanusesmeestel ja naistel on väga erinevad haigused, ravi-mite mõju naistel ja meestel on erinev ning nadvajavad erinevat lähenemist ja ka erinevaid uurin-guid. Võrdsuse printsiip kehtibki siin selles mõttes,et mõlemal on õigus just nimelt soospetsiifiliselelähenemisele. Niisiis on ka ravimiuuringud ise pide-valt arenenud.

Ravimite turule tulekut reguleeribkindel rahvusvaheline seadusandlus,turustamisjärgseid uuringuid agaseesama seadusandlus ette ei näe.Need oleksid liigkallid, tõstaksid ravimite hinda ja muudaksid ravimidvähem kättesaadavaks.

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

28 Δ horisont 1/2013

INTE

RVJU

UKolleeg MATI RAHU:

Kui uskuda e-kirjaarhiivi, siis sattus Piret minu vaate-välja 1998. aastal. Tollal otsisid soome kolleegidinimest, kes hakkaks Eestis vedama põnevat epidemio-loogilist uuringut. Piretini pakkumine jõudis, ta mõtles hulk aega, andiski sõrme ... epidemioloogiale, ja

1. märtsist 2000 sai temast epidemioloogia ja biostatistika osakonna teadur. Järgnesid uuringust välja kasvanud doktori-väitekiri ja, tänaseks, vanemteaduri ametikoht.

Piret on osakonnas parim soome ja itaalia keeles kõneleja.Ta kõnnib oma toast printerini ja tagasi teistest hoogsamasammuga. Tal on korralik kinderstube, kuid ei jäta ainult endateada, kui on kohtunud inimestega, keda silmas pidades sõnastati Peteri printsiip. Ta kuulub sellesse maailmaparan-dajate rühmitusse, kes pole veel lootust kaotanud.

Seda ma ei tea, kas tema hobide loetelusse kuulub pitsi-heegeldamine, portselanimaalimine, orhideekasvatamine võiluuletuste kirjutamine. Igatahes aastaid tagasi tuvastas taotsekohe aas-jürilillena minu kaamera ette jäänud taime jaimestas, kas ma tõesti kasutan peamiselt „Eesti lillede kuke-aabitsat”, mitte aga mõnda kobedamat taimemäärajat.

Praegu on Piret sattunud tõelise portsu otsa: käsilolevvähiskriiningu registri loomine tähendab ülisuure hulga tund-matutega võrrandi lahendamist inim- ja raharessursi piira-tuses. Tema puhul kehtib ütlus, et kellele on rohkem antud,sellelt ka rohkem võetakse. ●

KOMMENTAAR

Talidomiid on muide jätkuvalt kasutusel, ainultmuudel näidustustel.

Üks juhtiv Briti lastearst on aga näiteks öelnud, ettema arvates on kõigi ravimite kasutamine lastelküsitav, sest spetsiifiliselt laste hulgas läbi viiduduuringuid on tehtud ikka veel väga vähe.

Tulles tagasi hormoonravi uuringu käigu juurde, ei jää ülemuud kui tõdeda, et ehkki tänapäeval nõutakse iga-suguste uuringute kinnitamist ka eetikakomitees (TerviseArengu Instituudi juures tegutseb Tallinna Meditsiini-

uuringute Eetikakomitee), ei pruugi me kogu oma tead-mistepagasi juures ikkagi kõike ette näha?Antud uuringu tulemusi ei osanud maailmas keegiette näha. Selleks ongi kõigisse uuringuisse kaasatudandmeseire rühm, kes kontrollib pidevalt, et uuringukäigus ei tekitataks osalejatele kahju. Igas uuringusosalemise kasu peab alati võimalikke riske ületama.

Hormoonasendusravi on nüüd läbinud järelkontrolli jateadlik patsient oskab ses osas langetada teadlikumavaliku. Aga kui selline järeluuring on pigem erand, siismille alusel peaks (meditsiinilise erihariduseta) patsienttänapäeval hindama ravi, mida talle pakutakse? Ta tun-netab ehk elukvaliteedi muutust hetkel (ravimi lühiajalinemõju), aga mille põhjal hinnata, mis võib juhtuda aastatepärast (milline on ravimi pikaajaline mõju)? Kas see muu-dab kuidagi arsti rolli?Otsuste tegemine tervishoius on järjest enam jaga-tud vastutus. Arsti üleanne on varustada patsientiigakülgselt kõige nüüdisaegsema teabega ja ühes-koos jõutakse otsuseni. Kuigi lõpliku otsuse teeb jualati patsient. Ka siis, kui arst on talle ravimi väljakirjutanud, sõltub patsiendist, kas ta ostab selle väljaja kas ta seda kasutab või mitte. Ja ravimist tulenevatelukvaliteedi muutust saab samuti hinnata üksnespatsient ise.

Näiteks kui üleminekueaga kaasuvad vegetatiiv-sed häired tõesti segavad igapäevast tööd ja põhjus-tavad unehäireid, siis loomulikult võib rakendada kahormoonravi, aga ravi vajadust ja ka ravi näidustusija vastunäidustusi peab igal aastal uuesti hindama –kaaluma, kui pikalt seda kasutada, kas on vaja doosimuuta jne.

Otsustamise juures on aga tõesti oluline, et kasu-tataks teaduspõhist infot, mitte seda, mis ringlebnäiteks kusagil internetifoorumites, kus see ei pruu-gi olla kõige õigem ja pädevam.

Ei saa ju eeldada, et iga patsient oleks kursis uusimateteadussaavutustega?Maailmas ongi järjest populaarsemad ajakirjandus-väljaannete terviselisad, kus püütakse uuemat tead-mist erinevatelt erialadelt tavakodanikuni viia. Justnimelt selleks, et oldaks kursis, missugused on uue-mad teadussaavutused, ja osataks küsida oma arstikäest nõu. Selleks peavad omakorda koostööd tege-ma teadlased ja ajakirjanikud. Muidugi ei ole lihtnemuuta seda väga keerulist teadussõna lihtsaks jamõistetavaks iga inimese jaoks, kelle eelnevad tead-mised ei pruugi olla piisavad. Tervisekasvatus Eestikoolides ei ole kahjuks väga heal järjel.

Seega kasvab ka arsti vajadus olla kursis teadussaavu-tustega?Elukestev õpe on arsti igapäevatöös ääretult vajalik.Seisukohad muutuvad väga kiiresti ja arsti ülesanneon ennast jätkuvalt kursis hoida kõikide uuemateteadussaavutustega oma eriala raames. Et järgidaHippokratese kõige suuremat nõudmist – nil nocere –ära iialgi tee halba.

Tänapäeval on teadvustatud, et erinevasvanuses meestel ja naistel on väga erinevad haigused, ravimite mõju naistelja meestel on erinev ning nad vajavaderinevat lähenemist ja erinevaid uuringuid. Võrdsuse printsiip kehtibkisiin selles mõttes, et mõlemal on õigussoospetsiifilisele lähenemisele.

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

INTE

RVJU

U

horisont 1/2013 Δ 29

Teie tehtud teadusel on seega üsna otsene väljund meieigapäevaellu?Igapäevases ravitöös on tulemus muidugi käegakat-sutavam – inimene saab oma muredele leevendustvõi terveks.

Rahvatervises ei ole tulem alati nii silmanähtav,aga kindlasti mõjutab see palju suuremat osa rah-vastikust.

Rahvatervises peab mõtlema ka sellele, kui suurosa meie tervisest üldse sõltub terviseteenuse kätte-saadavusest ja kvaliteedist. Palju suurem osa sõltubtegelikult sellest, missugune on elukeskkond ja mis-sugune on rahvastiku tervisekäitumine. Kõikide,mitte ainult tervishoiupoliitiliste, vaid ka muudepoliitiliste otsuste juures, olgu see siis kesklinnaehitusplaneering ja haljastus või linnatranspordiplaneerimine, peaks mõõtma nende mõju rahvater-visele.

See, et inimene tervena püsiks, on lõpmatu pika-ajaline ja väga kompleksne protsess. Tahaksin rõhu-tada, et geneetilise faktori osa on tervises siiski vägaväikene. Palju rohkem sõltub sellest, missugune oninimese tervisekäitumine ja ümbritsev keskkond,mille vallas tehtavaid otsuseid saame kõik mõjutada.

Olete olnud seotud ka mitmete vähiprojektidega?Haigestumine pahaloomulistesse kasvajatesse onolnud Tervise Arengu Instituudi epidemioloogia-osakonna pikaajaline uurimisteema. Osakond onosalenud mitmetes rahvusvahelistes projektides janii olen ka mina sattunud selle temaatikaga tege-lema. Väga hea koostöö on Tervise Arengu Instituudiepidemioloogidel Eesti Vähiregistriga. Projektid, kusmina olen osalenud, on olnud seotud sõeluuringu-tega ja vähihaigete rehabilitatsiooniga Euroopas.

Niisiis olete tegelenud selle raske haigusega võitlemisepositiivsema poolega, kui nii võib öelda?Positiivne on see, et vähi diagnoos tänapäeval eitähenda enam midagi nii hullu kui aastakümneidtagasi. Aga kuna haigestumus kasvab ja elulemusparaneb, tähendab see, et meie keskel elab järjestrohkem inimesi, kellel on kunagi diagnoositud paha-loomuline kasvaja.

Ainuüksi Euroopas on neid mitukümmend mil-jonit. Neil on oma erivajadused, millega ühiskondpeab oskama arvestada. Neid tuleb julgustada töölenaasma ja jätkama tavapärast elu. Paljud vajavadtuge, mis sõltub omakorda sellest, missuguse paik-me vähk neil on diagnoositud või missugust ravi nadon saanud.

Sõeluuringud on muidugi üks tõhusamaid enne-tavaid meetmeid üldse, et avastada pahaloomulinekasvaja kas väga varases staadiumis või siis ka kas-vajaeelsed muutused, mida emakakaela sõeluuringukäigus on võimalik kindlaks teha. Sellisel juhul onravi ulatus ning elukvaliteedi muutus palju väikse-mad. Varaselt avastatud kasvaja puhul õnnestubinimese eluiga pikendada.

Mida see rehabilitatsioon siis ikkagi endast kujutab?Kaugele meil, võrreldes Euroopaga, ollakse sellega jõutud?Euroopas riikides on tervishoiusüsteem ja sotsiaal-abisüsteem ääretult erinevalt üles ehitatud, see-pärast on väga raske riike omavahel võrrelda. Posi-tiivseks peetakse rehabilitatsiooniga alustamist sa-mal hetkel, kui patsient saab pahaloomulise kasvajadiagnoosi, ja jätkamist ka pärast ravi lõppu. Väikeosa patsiente vajab psühholoogilist nõustamist, mõ-ned vajavad toitumisnõustamist, mõned tuge suitse-tamisest loobumisel. Mõnikord vajavad nõustamistja abi pereliikmed. Rinnavähipatsiendid vajavad

Kõik ühiskondlikud otsused ja muutused jätavad jälje inimeste tervisesse, mõjutades elukvaliteeti,eluiga, vaimset tervist, inimeste-vahelisi suhteid.

CORB

IS /

SCA

NPI

X

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

tihti rinnaproteesi, kõrivähipatsiendid kõneteraa-piat.

Eestis oleme astunud esimesed sammud. Jubaeelmises riiklikus vähistrateegias (aastateks 2007–2015) on vähihaigete rehabilitatsioonile suurt tähele-panu pööratud. Ma loodan, et seda teeb ka järgmineriiklik vähitõrje strateegia, mis on väljatöötamisel.Loodetavasti kaasatakse sellesse töösse klinitsistide-onkoloogide ja teadlaste kõrval järjest rohkem kapatsiente. See ongi selline kolmepoolne koostöö, kusneljandaks osaliseks on tervishoiupoliitika otsusta-jad ja võtmeisikud, kes peavad kõikide osapooltehuvid ühildama.

Rahvatervise uurimiseks läheb vaja andmeid. Kuidas rah-vas ise nende kogumisse suhtub?Mis puudutab inimeste soovi uuringutes osaleda, siisnäiteks hormonaaluuringus me küsisime naistelt,miks nad uuringuga liitusid. Valdav enamik vastas,et altruistlikul eesmärgil – sooviga aidata Eesti naisitulevikus, sooviga parandada naiste tervist jne. Üli-väike osa ütles, et tuli uuringusse ainult selleks, etsaada paremat arstiabi.

See tendents tundub olevat üldine. Loomulikulttuleb järgida isikuandmete kaitse seadust jm nõu-deid. Aga õnneks on Eesti inimesed aru saanud, etandmete kogumine nii terviseregistritesse kui kamitmesuguste küsitlusuuringute või kliinilisteuuringute käigus on meie kõigi ühine huvi ja sellegaei riivata ühegi üksikisiku erahuve. Seda näitab kasvõi asjaolu, et kuigi terviseandmeid on võimalikEesti terviseinfosüsteemis sulgeda, on seda võima-lust kasutanud inimesi olnud ülivähe. Inimesedmõistavad, et terviseuuringute käigus kogutud and-med on vajalikud nii neile endile kui kogu ühiskon-nale.

Ajalooliselt on Eestis küll olnud segaseid perioo-de, kus ei olnud võimalik isegi surma põhjust regist-reerida. See tekitas suuri tõrkeid mitte ainult re-gistrite töös, sest kui me näiteks ei tea, mis on pea-mine surma põhjus, siis kuidas saaksime seda ärahoida või inimeste eluiga pikendada. Need olid ilm-selt kasvuraskused, mis nüüdseks on läbi saanud.

Kas otsustajate huvi andmete vastu on ka kasvanud?Otsustajate huvi andmete, värske ja tõepärase infovastu on väga suur. Ja mitte ainult selleks, et neidEuroopa Liidule edastada, vaid selleks, et teha iga-päevaseid otsuseid – kuidas paremini tervishoidukorraldada, kuhu raha suunata, mis ala spetsialistekoolitada jne.

Tervise Arengu Instituuti seega vajatakse ja instituudi töödhinnatakse?Piiratud ressursi juures püüame anda oma parima.Rahastamine on kindlasti ebapiisav ja Eesti väiksustarvestades on piiratud ka inimeste arv, kes selleteemaga jaksavad ja oskavad tegeleda. Aga me saamehästi aru, kui väga on seda ühiskonnal vaja. Tead-lased ei tee teadustööd oma eralõbu pärast, ja ena-mik neist ei ela ka elevandiluust tornis, vaid nad onosa ühiskonnast ja töötavad selle heaks.

Teie doktoritöö valmis koostöös Soomega. Mida see koge-mus on andnud?Ma olen väga tänulik Soomest saadud kogemuseeest. Esiteks oli see väga hea rahvusvahelisel tasemelharidus, mida mul tol hetkel kahjuks ei oleks olnudvõimalik Eestist saada. Tuleb mõista neid inimesi,kes käivad välismaal õppimas, mitte hukka mõista,ja pigem soodustada, et nad ikka oma teadmisedpärast jälle kodumaale tagasi tooksid. Mina külltundsin iga hetk, et olen saanud nii palju infot, midama tahan oma kodumaa heaks rakendada.

Nüüd pakub ka Tartu ülikool juba rahvatervisealal rahvusvahelist magistriprogrammi. Igal aastalkaitstakse seal väga huvitavatel teemadel magistri-töid. Nii et selles osas on areng olnud silmanähtav.On positiivne, et väga paljude eri elualade inimesedtahavad just rahvatervise alal end täiendada ja tee-vad oma põhitööga seotud teemal magistritöö.

Mõnikord on hea korraks natuke kaugemal ärakäia. See paneb koduse elu protsessidele vaatama sel-lise natuke distantseeritud ja värskema pilguga.

Kuidas iseloomustate Teie Soome tervishoiusüsteemi?Ajaloost lähtuvalt on Soome tervisesüsteem teist-moodi arenenud, aga ka kultuuriruum on meil pisuterinev. Näiteks kas või üleminekuea tunnetamine oliEesti ja Soome naistel väga erinev. Eesti naised pida-sid seda normaalseks eluperioodiks ja kaasnevaidtervisemuutusi pigem loomulikuks. Seevastu Soomenaised leidsid, et see on midagi väga haiglast. Nendelon rohkem juurdunud tervise medikaliseerimine –mis iganes häda vastu peab olema kohe võtta tablettvõi protseduur või ravimeetod, mis peaks inimestjustkui igavesti hoidma täpselt ühesuguses staatu-ses – noorena ja töövõimelisena.

Aga nii vanusega kui ka mitmesuguste haigustegakaasnevad siiski muutused ja pigem peab pakkumaabi ja tuge, et inimene saaks vastavalt nendele muu-tustele edasi toimida. Tervet rida haigusi saametänapäeval ravida, aga on ka haigusi, mille puhulsaame ainult tuge pakkuda. Ja päris kõik muutusedorganismis ei ole ka haiguslikud. Terve hulk vanane-misega kaasnevaid füsioloogilisi muutusi ei vajagiravi.

Teisisõnu – on teatud piirid, kus peame sekkumaning kus uuringud ja ravi on vajalikud, aga iga sei-sund meie elus ei pea ka arsti järelevalve all olema.Eestlaste selline heas mõttes looduslähedus võibtervisekäitumises teinekord kasuks tulla.

30 Δ horisont 1/2013

Otsuste tegemine tervishoius on järjest enam jagatud vastutus. Arsti ülesanne on varustada patsienti kõige nüüdisaegsema teabega.

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

horisont 1/2013 Δ 31

Kogumiku artiklite auto-rid on loodusajakirjade – Eesti Looduse, Horisondi, Loodusesõbra ja Eesti

Metsa püsiautorid. Liigirikkusest astronoomias kirjutab Tõnu Viik, universumist Andi Hektor, putu-katest Urmas Tartes, kuue mandri metsadest Hendrik Relve, mitme-kesisuse uurimise võlust Ivar Puura, haruldastest fossiilidest Oive Tinn, orhideedest Tiiu Kull, meie esiva-nematest Juha Valste, mõtlemisest Toomas Paul, mitmekesisusest ja ühetaolisusest David Vseviov, alko-

holisõltuvusele viitavatest geenidest Jaanus Harro, keelepuust Urmas Sutrop, mitmekesisusest rändaja silme läbi Indrek Rohtmets.

Kogumiku kuuendasse välja-andesse on koondatud 26 artiklit, mida ilmestavad arvukad algu-pärased fotod ja illustratsioonid.

Kogumikust leiab lugeja ka arut-lusringi, kus toimetajate küsi-mustele mitmekesisu sest vastavad eri valdkondade asjatundjad: Jüri Engelbrecht, Mart Viikmaa, Andres Langemets, Jaan Tallinn, Rein Minka, Kalevi Kull, Erkki-Sven Tüür ja Aivar Kriiska.

LEHED JA TÄHED 6Mitmekesisus – maailma loov algeToimetajad Indrek Rohtmets ja Toomas Tiivel256 lk, kõva köideMüügil raamatukauplustes üle Eesti ja MTÜ Loodusajakiri toimetuses Tallinnas ja Tartus

Demokraatia ongi oma olemuselt mitmekesisus ja diktatuur – ühetaolisus.

David Vseviov

Teie uurimistöö kipubki esile tooma erisusi ja olukordi, kustulemus ei vasta hüpoteesile?See pole teadlikult nii korraldatud, aga see näitab,kui oluline on uuringuid teha. Eelduslikud hüpo-teesid ei pruugi alati tõeks osutuda. Otsused, mispuudutavad rahvatervist, tuleb kindlasti rajadauuringutele.

Milline on soomlaste suhtumine arsti, kes ühtaegu teeb kateadust?Soomes on tegevarstil loodud paremad võimaluseduurimistöös osalemiseks. On võimalik töötada osa-lise koormusega ja saada väga palju lisaraha uuri-mistöö tegemiseks. Seda soodustatakse ja püütakseigal võimalikul moel toetada.

Ühiskonna suhtumine arstidesse on Soomes kakindlasti parem kui Eestis. Arst on seal väga lugupee-tud inimene, kelle sõna maksab. Ma ei oska öeldamiks, aga Eestis töötades paraku sellist tunnet ei ole.Siin on tunne, et oled teenindaja, mitte nõuandja võitoetaja rollis.

Millised on põhjanaabrite teadmised oma rahvatervisest?Kas nad tunnevad oma rahva tervist paremini?

Soomes on rahvatervis olnud tükk aega rahastata-vate teadusteemade osas väga prioriteetne ja seal onväga palju rahvatervise uuringuid läbi viidud. Kainimesed on oma tervisest palju teadlikumad ja pöö-ravad sellele rohkem tähelepanu, kui seda Eestistehakse. Raske öelda, kas see tuleneb paremastharidusprogrammist või sellest, et ühiskonnas üldserohkem räägitakse terviseteemadel.

Seega – ükskõik kui kõrgele või kaugele või individuaal-seks või personaalseks teadus ja meditsiin tulevikus muu-tuvad, kõige olulisemad valikud teeb inimene ise?Jah, inimene ise on see võtmeisik. See on sõnum,mille võiks lugeja saada. Ükskõik kui keerulisi prot-sesse uuritakse maailma tippinstituutides, väga suurosa inimese tervisest on inimese enda teha. Lisakssaab ta kaasa aidata sellele, missugune on temakaaskodanike ja lähedaste tervis.

Ma väga loodan, et Eestis kasvab inimeste ter-viseteadlikkus ja ühiskonna teadlikkus sellest, etkõik ühiskondlikud otsused ja muutused jätavadjälje inimeste tervisesse, mõjutavad meie kõigi ühistelukvaliteeti, eluiga, ka vaimset tervist ja inimeste-vahelisi suhteid. ●

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

32 Δ horisont 1/2013

ENN TARVEL

A jalookirjanduses on laialt levi-nud ja tuntud kunagise Tallinnalinnaarhivaari Paul Johanseni

(1901–1965) kihelkonnateooria 1925. aas-tast. Johanseni arvates pärineb eestlastemaa kihelkondlik jaotus kaugest ajast,mil Skandinaavia viikingitest vallutajadsiin võimul olid, 9. sajandist. Kihelkond(rootsi keeli gislalagh) oli piirkond, misoli lepingu sõlminud ja pantvange and-nud. Sõna „kihl” (soome keeli kihla) onlaensõna, mis tuleneb skandinaaviasõnast gisla (pantvang). Nii peaks kogumõiste olema sealtpoolt laenatud. Sellekasuks, et kihelkonna mõiste on tulnudläänest, kõneleb tõsiasi, et kõige lääne-poolsem eestlaste kihelkond on Saare-maal ja pärisnimega Kihelkonna.

1951. aastal tegi tuntud soome etno-loog Kustaa Vilkuna (1902–1980) olulisikorrektiive Johanseni konstruktsiooni.Ta väitis, et läänemeresoome „kihel-kond-kihlakunta” ei ole võetud vana-rootsi sõnast gislalagh. See sõna tulebette ainult kahes rootsi tekstis – Nov-gorodi-Rootsi Karjala kohta käivas Päh-kinälinna rahulepingus 1323. aastastja nn Eriku-kroonikas umbes samastajast – ning paistab, et tegemist onsoome (karjala) sõna oskusliku tõlkegatolleaegsesse rootsi kantseleikeelde.Vilkuna arvas veel, et kihelkond võisküll olla pantvangiandmise piirkond,aga hoopis omamaiste võimukandjate,mitte viikingitest vallutajate vahel.Sedasama arvas baltisaksa ajaloolaneHeinrich Laakmann (1893–1955).

KihelkondPraegusel ajal on kujunenud kombeks otsida oma juuri, olgu perekonna, suguseltsi või koduküla minevikust. Samasse kuulub kihelkonnapäevade korraldamine. Põhja-Eestis peetineid eriti 2011. aastal ja aasta varemgi, sest „Taani hindamisraamatu” Eestimaa nimistu,kust leitakse kihelkondade esmamainimisi, on oletuslikult dateeritud 1240.–1241. aastasse.Sealjuures ei mõelda aga alati kihelkonna enda peale, mõiste tähendusele ja selle ajaloolistele juurtele. Uuemal ajal on kihelkonna all mõistetud maakiriku tegevuspiirkonda,aga see põline nähtus ulatub juuripidi kaugele muinasaega.

Nihkunud tähendusedTegelikult on aga nii, et sõna „kihl-kihla” ei esine tähenduses „pantvang”ei eesti ega soome keeles üldse. Kuigisee on vana skandinaavia laensõna, onselle tähendus nihkunud. „Kihlad, kih-lus, kihlat, kihlaus” tähendab abielueellepingut (või tõotust), eesti keeles kaaleatoorset tehingut või kokkulepet(kihlvedu). Paistab küll, et sõna „kihl”on tähenduse poolest seotud pandiga,tagatisega, garantiiga (nii on ju mõle-mas tähenduses, vrd kihlasõrmus jamillegi peale kihla vedama), aga polemingit jälge pantvangidest, inimestest.

Paul Johansen osutas laialt levinudpantvangide andmise tavale Baltimaa-des 13.–14. sajandil ning väitis, et selleilmingu jälgi oli veel 17. sajandi algu-seski. Saaremaal esinesid nimelt min-gid maaisanda madalamat järku amet-nikud gieseler’id, kelle tarbeks talupojadpidid maksma erilist maksu. Ei oleselge, kellega oli tegemist; igatahes poleküll mingit veenvat põhjendust sidu-maks neid gieseler’e mõnisada aastatvarem esinenud saarlastest pantvan-gidega.

Küsimusi kerkib ka kihelkonnainsti-tutsiooni tekke asjaolude arutamisel.Spetsiaalse maksustus- ja pantvangi-andmise institutsiooni tekkimine peakstingimata eeldama kestvama Skandi-naavia ülemvalitsuse olemasolu. Sedaei kinnita aga miski, kuigi saagad jutus-tavad ebamäärasel moel sõjakäikudestSaaremaale ja kogu eestlaste maale.Mõned Eesti muinasaja uurijad hoiavad

jätkuvalt kinni pantvangiteooriast, agaei seosta seda võõrvallutusega. Nadpeavad võimalikuks, et kihelkonnad isevahetasid kihlumisel omavahel pant-vange võimalike üllatuste ja äraandlikekallaletungide vältimiseks. Suhtumineniisugustesse hüpoteetilistesse teoo-riatesse oleneb muidugi sellest, milli-sena kujutada ette tolleaegse maaühiskondliku arengu taset.

Kihelkonna kihelkond: millal ja miks?Õigupoolest jääb ainsaks mõistatuseksKihelkonna kihelkonna nimi. Millal jakuidas ja miks? Lohutuseks jääb ainultüle osutada, et mujalgi tuleb asustusük-suste nimetusi ette pärisnimedena.Soomes on Etelä-Pohjanmaa (SödraÖsterbotten) vana nimi Maakunta, mistähendab ju „maakond, piirkond”. (Vil-kuna väitis küll, et see nimi on tekki-nud ranna ja maa (sisemaa) vastanda-misel.) Või et Lääne-Soome ühe muistsemaakonna nimi on Satakunta, mistähendas rootsipärase asustusüksusenimetuse tõlget.

Teine teooriaJohanseni kihelkonnateooria ei oleainuke. Juba soome ajalooklassik Yrjö-Koskinen (1830–1903) üritas 1890. aastalsõna kihlakunta seletada: see pärinevatajast, kui üks sugukond pidi korjama jateisele maksma mõrsjaluna (kihlat) ningkihlakunta olnuvatki algselt niisugunesugukond. Ka mitu eesti ajaloolast jõu-dis 1930.–1960. aastatel arvamusele, et

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

horisont 1/2013 Δ 33

kihelkond on pigem vastastikuse tõotu-sega (kokkuleppega) kinnitatud mitmemaakogukonna (küla, vakuse vms)ühendus.

Kihelkond kui esmane poliitiline üksusKihelkonna institutsioonist ja sellefunktsioonidest teatakse väga vähe.Kõik teadmisväärne pärineb HenrikuLiivimaa kroonikast, „Taani hindamis-raamatust” ja mõnest napist ürikust.

Henrik tunneb sõna kiligunda jms,aga tavaliselt kasutab ta oma ladina-keelses tekstis sõna provincia. Sel onkaks tähendust: 1) kihelkond, 2) maa,maakond (mitme kihelkonna lõtv ühen-dus). Mitte kõik Eestimaa maad (pro-vintsid) ei koosnenud kihelkondadest(provintsidest). Tuli ette, et maa koos-nes ühestainsast kihelkonnast, st etkihelkond oli päris iseseisev administ-ratiiv-territoriaalne üksus, tinglikultöeldes just nagu riiklik üksus. Kesk-Eestis, Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti suurtemaakondade vahel, oli mitu niisugustiseseisvat kihelkonda: Vaiga ehk Vaia-maa, Mõhu, Nurmekund, Alempois.Harilikult käsitatakse, et maakondadekujunemise protsess oli seal pooleli, et

kihelkonnad polnud veel jõudnud maa-deks ühineda. Igatahes oli kihelkond,mida juhtis vanem (või vanemad),esmane poliitiline üksus – mitte maa-kond.

Kihelkonnavanemate võimMaavanemate olemasolust pole ajaloo-allikates vähimatki informatsiooni.Maa ja rahva suurte saatuslike välispo-liitiliste küsimuste (rahvusvahelisedlepingud, sõda või rahu, allaheitmine)otsustajaiks olid kihelkonnavanemad.Näiteks 1219. aastal läksid viie Virumaakihelkonna vanemad pärast seda, kuisakslased olid viis päeva röövinud jatuhandeid inimesi tapnud, Riiga Viru-maad Riia kiriku alla heitma. Henrikkirjutab oma kroonikas: „Ja viis vane-mat Virumaa viiest provintsist järgne-sid oma kingitustega Riiga, ja võttesvastu püha ristimise müsteeriumi, and-sid enda ja kogu Virumaa õndsa Maarjaja Liivimaa kiriku hoolde; ja rahu kinni-tades pöördusid nad rõõmustades Viru-maale tagasi.”

Sellest, mis võim ja voli kihelkonna-vanematel oli siseasjades, ei ole midagiteada. Tõenäoliselt mõistsid nad kohut.Tõenäoliselt oli neil majanduslikke

funktsioone, näiteks maakasutuse regu-leerimisel ja loomusekohtade jaota-misel, piiride ajamisel jms. Kihelkondoli sõjaväeringkond, seal kogunes omamalev.

Aga kihelkond ei olnud linnuse-piirkond (ladina castellatura). Oli küllpalju selliseid kihelkondi, kus muinas-aja lõpul oli keskne maalinn, nagu Var-bola, Viljandi, Tartu, Otepää, Lihula,Muhu, Valjala. Viimasel ajal näeb mõni-gi muinasaja uurija neis kihelkonna-keskusi, kus linnuses või eeslinnusesasuti pidevalt. On ka niisuguseid kihel-kondi (Järvamaal), kus pole üldse lin-nust, Vaiamaal aga oli neid õige mitu.Eesti sõnal „maalinn” ei ole niisiismidagi tegemist kihelkonnaga ega kamitte maaga, maakonnaga. Ei ole ni-melt võimalik näidata maalinnu, misoleksid maa ehk maakonna kesksed lin-nused. Nii saab maalinna tõlgendadaainult maarahva linnusena, vastan-dusena sakslaste kivikantsidele. On jutäiesti võimalik, et termin „maalinn”on eesti keeles tekkinud alles pärast 13.sajandi vallutust. „Linn” ja ka „linnus”on genuiinsed muistsed sõnad, esi-nedes kohanimedes ja leidudes Wiede-manni sõnaraamatuski. Viimasel ajal

Paul Johanseni teooria 1925. aastastKihelkond (rootsi gislalagh) oli piirkond,

mis oli lepingu sõlminud ja pantvange andnud.Sõna „kihl” (soome kihla) on laensõna, mis

tuleneb skandinaavia sõnast gisla (pantvang).

Yrjö Koskineni teooria 1890. aastastSoome kihlakunta (millest tulnud ka eesti „kihelkond”)

pärineb ajast, kui üks sugukond pidi korjama ja teisele maksma mõrsjaluna (kihlat) – kihlakunta

oligi algselt niisugune sugukond.

Autori hinnangulon eesti „kihelkond” ilmselt kujunenud vormist „kihlkond”

pärast lõppvokaali „a” kadu sõnas „kihla”.On võimalik, et eesti keeles käibis 13. sajandil kihelkonna-

institutsiooni kohta paralleelselt kaks sõna: kihelkond ja külakond. Kui see nii oli, siis näitab sõna

„külakond” kihelkonnaorganisatsiooni kujunemise teed: külade koondumine külakonnaks. Kuna see koondumine kinnitati lepinguga –

kihlumisega –, nimetati kujunenud ühendust kihelkonnaks.

a c

DKIHELKOND

SÕNA „KIHELKOND” PÄRITOLUST

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

34 Δ horisont 1/2013

on mõni uurija konstrueerinud teoo-riaid erilistest linnusepiirkondadest,mida kutsuti maa (ladina terra) ningmis olid mingid kihelkonna alastruk-tuurid. Seni pole neid piisava selgusegaveenvalt tõestatud.

Mõnikord tuli ette kihelkonna ka-hest osast koosnemist (või pigem siishoopis kaksikkihelkondi), kõigepealtSaaremaal, aga ka Läänemaal ja Viru-maal. Saaremaal oli neli kaksikkihel-konda (Pöide-Muhu, Valjala-Karja, Kaar-ma-Kärla, Kihelkonna-Sõrve), aga 1228.aastal on kord ürikus juttu Saaremaaviiest kihelkonnast. Kaksikkihelkon-dadel oli arvatavasti kaks vanemat, iga-tahes 1255. aastal esindasid Saaremaakihelkondi kaheksa vanemat.

Küla kuulub kihelkondaKindel on see, et kihelkond koosnesküladest. „Taani hindamisraamatu”Eestimaa nimistus on näha, kuidas

külade nimekirjad on liigendatud maa-kondade, kihelkondade ja parohhiateehk kirikukihelkondade järgi. Külakuulub seal ikka mingisse kihelkonda.Kihelkondadel olid oma piirid, tava-liselt looduslikud, nagu jõed, sood, met-sad. „Taani hindamisraamatus” ei olejälge muudest territoriaalüksustest,mis esinevad hiljem (nimelt vakusest,mis esineb kirjalikus allikas alles 1341.aastal).

Kihelkonnaks läbi külakonna?Liitsõnas kiligunda on teine osa ükssoome-ugri sufiks, tänapäevases eestikeeles „-kond”, soome keeles -kunta,tähendusega „kogum, koondis, komp-leks, piirkond jm”. Iseseisev soome sõnakunta valla, kommuuni tähenduses onmuide kunstsõna, mille 19. sajandi kes-kel lõi Elias Lönnrot (1802–1884).

Väärib tähelepanu, et see sufiks onviljakas olnud just Eesti kihelkonna-

nimedes: Nurmegunde, Loppegunde,Alistegunde (1569 Alistekunda), Paiste-kunda (1569). Eestikeelne sõna „kihel-kond” on ilmselt kujunenud vormist„kihlkond” pärast lõppvokaali „a” kadusõnas „kihla”. 13. sajandi allikates esi-neb see sõna õige mitmel võõrkeelseltmoonutatud kujul. Henriku Liivimaakroonikas on see „kylegunda[m], kili-gunda[m], kilegund[is], kiligund[is]”;mõnes ürikus „kiligunda, Kilekund,kyligunda, kelichonta (ühel korral)”;„Taani hindamisraamatu” väikeses

Enne ristiusustamist võiseestlaste alal olla umbes 45 nn muinaskihelkonda, 13. sajandi lõpul oli kirikukihelkondi 59 ja 16. sajandi lõpul 83.

KAAR

EL T

AMRE

, FOT

O: T

AAVO

SO

ODL

A

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

horisont 1/2013 Δ 35

nimistus korduvalt „kiligunda” (mit-muses „kiligunde”), ühel korral kirju-tusveana „kiligunge”, „Taani hindamis-raamatu” Eestimaa nimistus „kylagund(ühel korral), kilegund (ühel korral),kylaegund (seitsmel korral)”.

Keeleteadlane Paul Alvre (1921–2008)on analüüsinud „kylegunda” jms vor-me Henriku kroonikas. Henrik kasutabkeskalamsaksa ortograafiat: „y”-ga mär-gib ta „i” (Lyvonia, Ykescola, Wysbu),aga hääliku „ü” kirjutab „u”-ga (Dune-munde, Memeculle, Lubek). Sõnas„kylegunde” puudub „h”, aga see onEesti kohanimede märkimisel tavalineviis (Leal-Lihula, Viola-Vihula, Koylae-Kohila). Ilmselt sellepärast, et „h” eestisõnades oli nõrk, mitte nagu sakslasteletuntud tugev häälik „ch” (Magdeborch,Luneborch). Alvre tõlgendas Henriku„kylegunda” kihelkonnana, ei seletaaga, miks sõnas esineb „e”. „E”-ga tä-histab Henrik häälikuid „e” ja „ä”(mitte „a”). Nii pidanuks sõna eesti kee-les olema „kihläkunda”, mis ei ole agapõrmugi ootuspärane.

Teine lugu on taani ortograafiaga,mida „Taani hindamisraamatus” ena-

masti kasutatakse: „y” tähistab häälikut„ü”, „ae” vastab „ä”-le. Eesti sõna „küla”antakse „Taani hindamisraamatu”kohanimede kirjapanekuis edasi järg-nevalt: „col, kaelae, culae (à ühel kor-ral), kulae, kyl (à kolmel korral), kilae(neljal korral), kylae (kümnel korral)”.Paul Johansen seletas, et osa kirjapani-jaid olid alamsakslased (sellest „col,culae, kulae”). Kirjapanek „kylae” (taaniparalleelvormiga „kilae”) annab üpriskõlatruult edasi eesti sõna „külä” (vo-kaalharmooniliselt, nagu tänapäevanisoome „kylä”).

Sõna „kylaegund” (või „kylagund”)„Taani hindamisraamatus” on raskeseletada teisiti kui „külakond” – mitte„kihelkond”. „Külakond” muide polemõni alusetu väljamõeldis, vaid kõigeviimase ajani elav sõna. KeeleteadlanePaul Ariste (1905–1990) teatas 1967.aastal, et Hiiumaal tähendab „küla-kond”: 1)  kogu küla rahvast, 2)  mitutküla koos.

On võimalik, et eesti keeles oli 13.sajandil kihelkonnainstitutsiooni koh-ta paralleelselt kaks terminit: „kihel-kond” ja „külakond”. Kui see nii oli, siis

näitab termin „külakond” kihelkonna-organisatsiooni kujunemise teed: kü-lade koondumine külakonnaks. Kunasee koondumine kinnitati lepinguga(kihlumisega), nimetati kujunenudühendust kihelkonnaks.

Raske on öelda, kas ka asustus-ajalooliselt tuli kihelkondade kujune-misel ette mitu varianti. Võib-olla oliPõhja-Eestis, kus asulad olid suuremadja paiknesid tihedamalt, külade lähene-misprotsess lihtsam ja loomulikum.Võib-olla oli hajaasustusega piirkon-dades vaja rohkem jõupingutust asus-tusüksuste koondamiseks ja formaalse-mat lähenemist.

Kihelkonnast kirikukihelkonnaksJalamaid pärast eestlaste maa valluta-mist ja ristiusustamist hakkas katolikukirik seal üles ehitama kirikute võrku.Eesti linnades olid kogudused perso-naalsed, kirikukoguduse liige kuulussinna elukohast (linnaosast või täna-vast) sõltumatult. Maakirikul oli territo-riaalne tegevuspiirkond, kus elav isikkuulus kohustuslikult nn parohhiaal-sunni alusel kogudusse, pidi seal

Kaardil on kihelkonnad ja maakonnad 20. sajandi alguse seisuga.

KAA

REL

TAM

RE

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

36 Δ horisont 1/2013

laskma sooritada kõik nõutavad kirik-likud ametitalitused ja maksma mak-sud. Maakirikute võrgu rajamisel võetilähtealuseks eestlaste senine kihel-kondlik jaotus. Muidugi sellepärast saipreestri ametipiirkond, tema koguduse-kiriku piirkond (ladina parochia, kesk-alamsaksa kerkspel) endale eesti keelesnimeks kihelkond.

Kirikukihelkondade võrku hakatikohe tihendama. Näiteks Revala maa-konnas jagati Rebala kihelkond Jõe-lähtme ja Kuusalu kihelkonnaks ningVirumaa Rebala kihelkond Haljala jaKadrina kihelkonnaks. See toimus enne

1240. aastat, tõenäoliselt juba 1220–1221.Kihelkonnakiriku rajamisel arvestatiasukohta, st see pidi paiknema enam-vähem kihelkonna keskel.

Kihelkondade kasvav arvNii kasvas pidevalt kihelkondade arv.Hinnatakse, et enne vallutust ja risti-usustamist võis eestlaste alal ollaumbes 45 nn muinaskihelkonda, naguneid mõnikord nimetatakse. 13. sajandilõpul oli kirikukihelkondi 59 ja 16.sajandi lõpul 83. Mõned kihelkonnadeksisteerisid ajuti: Nissi, Iisaku, Haap-salu, Mehikoorma (1680–1700), Lohusuu

(pärast 1667. aastat 17. ja 18. sajandilajuti). Tuli ette kihelkondi, kus polnudoma pastorit ning kogudust teenindasteise kihelkonna oma (näiteks 1587–1877Halliste pastor Karksit) ning siis räägi-takse kaksikkihelkonnast.

Eesti riigi loomisel ja piiritlemisel1918.–1920. aastal oli selle territooriu-mil 105 kihelkonda. Need olid EestiEvangeeliumi Lutheri Usu Kiriku maa-koguduste piirkonnad Vene riigi Eesti-ja Liivimaa kubermangust, mis olid18. veebruaril 1918 kiriklikult ühen-datud. Õigeusukoguduste kirikupiir-kondi pole kunagi kutsutud kihelkon-dadeks (samuti nagu mitmesuguste nnvabakirikute omi). Sellepärast pole kaväljaspool Eesti- ja Liivimaa kuberman-gu (Pihkva kubermangu kuulunudPetserimaal) olnud kihelkondi.

Kihelkonnale jäi ometigi ka oma rollKihelkond, saades 13. sajandil kiriklikujaotuse aluseks, minetas oma haldus-likud funktsioonid. Territoriaalsetekshaldusüksusteks said ordualal kom-tuurkonnad ja foogtkonnad, piiskop-kondade läänistamata piirkonnad ja-gati ametkondadeks. Rootsi ajal jagu-nes maa linnuseläänideks, hiljem krei-sideks, nagu Vene ajalgi, Poola ajalvojevoodkondadeks ja staarostkonda-deks. Aga midagi kihelkond varasemastometi säilitas. Feodaalsete maavaldustepaiknemise määratlemisel arvestatikihelkondlikku kuuluvust – iga mõisasus mingi kihelkonna alal. 17. sajandil,eriti 1660. aastatest alates, hakatikogudustes (s.o kihelkondades) pidamameetrikaraamatuid. Säilinud meetrika-raamatud on erakordselt tähtsad aja-looallikad. Ühine kirikukoguduse piir-kond kihelkond oli keskne territo-riaalne üksus, mille ümber talurahvaskoondus, eeskätt käis kohustuslikuskorras kirikus. Teistesse kihelkonda-desse oli vähem asja, eriti naistel. Selle-pärast kujunesid (või säilisid) kihelkon-nas oma (põline) keelemurrak ning rah-vakultuuri eripärad (rahvarõivastes,ornamentides, tavades, ka tööriistadesjm). Sellepärast on kihelkond etnoloo-gilises uurimistöös kindel liigendus-alus.

Pärast usupuhastust, kui katolikukiriku valitsemissüsteem oli lagune-nud, reguleeris Rootsi kirikukorralduska kihelkonnasiseseid küsimusi. 1675.aastal asutati Eesti- ja Liivimaa kuber-mangu kihelkonnakirikutele haldus-organiks kirikukonvent, peamiselt ma-jandusasjade (palgad, hooned) jaoks.

Esimesed tänapäevased kihelkonnapiiride tähised avati 14. aprillil 2009 Tartu-Räpina-Võru maanteelLuunja sillal Tartu-Maarja ja Võnnu kihelkonna piiril president Toomas Hendrik Ilvese osavõtul.

SCAN

PIX

/ PO

STIM

EES

/ MAR

GU

S AN

SU

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

horisont 1/2013 Δ 37

ENN TARVEL (1932) on lõpetanud Tartu Ülikooliajaloo erialal. Uurinud ajaloolasena Eesti ajalooteemasid muinasajast tänapäevani. 1971. aastalkaitstud doktoritöö teema oli „Adramaa. Eesti talurahva maakasutuse ja maksustuse alused13.–19. sajandil”. Muu hulgas kirjutanud eessõna ja kommentaarid 1982. aastal üllitatud „HenrikuLiivimaa kroonikale” ja olnud „Liivimaa vanemariimkroonika” teaduslik toimetaja. Õpetatud EestiSeltsi auliige. Valgetähe III klassi teenetemärk 2001ja Poola Vabariigi teeneteordeni ohvitseririst 2009.

AUTORIST

Kihelkond on etnoloogilisesuurimistööskindel liigendusalus.

Konvent valis oma etteotsa kirikueest-seisja. 1832. aasta kirikuseadus sätestas,et ainult kinnisvaraga koguduseliik-med (s.o mõisnikud) võisid olla kiriku-konvendi liikmed. Sama seadus kinni-tas ka patronaadiõiguse, maavaldajakui just nagu kiriku kunagise rajajapõlise päriliku õiguse täita kihelkonna-vaimuliku ametikoht. See uuemal ajalkogudustes palju paksu verd sünnita-nud õigus püsis 1919. aastani.

Peale muu oli osalt kihelkondadekaupa korraldatud rahvahariduse- jakohtusüsteem. Kool oli ju alati kirikugalähedalt seotud. Maakoolide võrk ku-junes suurelt osalt välja kihelkonniti.17. sajandil tekkinud talurahvakoolidolid köstrikoolid, mida pidas kihelkon-nakiriku köster. 19. sajandil oli kihel-konnakool üks koolitüüp, mis leviseeskätt Liivimaa kubermangus (alates1765. aasta koolipatendist). 1819. aastaLiivimaa talurahvaseadus sätestas kihel-konnakooli kui teise astme kooli valla-kooli järel.

1849. aasta talurahvaseadus ja mituinstruktsiooni täpsustasid asja. Juhtijadja kontrollijad olid kihelkonna kooli-valitsus (eesotsas kirikueestseisjaga)1840. aastast ja koolikonvent. 1870.aastal nimelt jagati Liivimaal seninekirikukonvent kaheks: kihelkonnakon-vent ning kiriku- ja koolikonvent.Kihelkonnakonvent, kuhu kuulusid ki-helkonna mõisaomanikud ja talurahvaesindajatena vallavanemad, tegeles ter-vishoiu, posti ja teede küsimustega.Koolivalitsus, mille eesotsas oli kiriku-eestseisja ja mis tuli kokku igal kevadel

ning sügisel, valis koolmeistrid. Kihel-konnakonvent teotses 1917. ning kiriku-ja koolikonvent 1919. aastani. Eestimaakubermangus nähti kihelkonnakoolideasutamine ette 1867. aastal, koos kihel-konna koolikomisjoniga ning mõisa-omanike hulgast valitud koolivöör-mündri ametiga (aastast 1856). Needjuhtimisorganid kaotati 1917. aastal.Kihelkonnakoole oli Eestimaa kuber-mangus vähe. Iseseisvas Eestis muudetikihelkonnakoolid 1919.–1920. aastalavalikeks algkoolideks (sealhulgas õige-usukoguduste koolid, mida mõnikordka kihelkonnakoolideks nimetati).

Kuni 1889. aasta kohtureformini olikihelkond mõnel puhul kohturingkon-naks. Eestimaa kubermangus oli kihel-konnakohus aastail 1803–1866 esimeseastme kohus (1818–1858 nime allkihelkonna kogudusekohus) ja aastail1866–1889 teise astme kohus; Liivimaakubermangus oli kihelkonnakohus aas-tail 1804–1889 teise astme kohus valla-kohtu apellatsiooniinstantsina. Veel oliEestimaa kubermangus aastail 1818–1888kihelkonna politseikohus, kuhu sai kae-vata mõisapolitsei kuritarvituste peale.

Kihelkonda pole unustatudEesti Vabariigis võeti 15. aprillil 1919vastu „Lutheri usu koguduste omavalit-suse ajutine korraldus”. Sellega kaotatikoolikonvendid. Kihelkonna nimetustpole selles seadusandlikus aktis kasu-tatud, juttu on ainult kogudustest.1920. aastal moodustas luteri kirik veelkaks uut kihelkonda: Avinurme ja Käru.Need jäid viimaseks.

12. novembril 1925 anti välja „Usu-ühingute ja nende liitude seadus”.Kogudus sai nüüd oma liikmete perso-naalseks koguks, mis polnud enam ter-ritooriumiga seotud. Terminit „kihel-kond” ei nimeta seegi seadus, § 22 sä-testab, et usuühing (kogudus) on usu-tunnistuse pooldajate ühendus. Kiriku-tegelaste praktikas jäi ometi püsimateatud tahtmata või tahtlik ebaselgus.Kiputi kõnelema kihelkondadest kogu-duste asemel seal, kus enne 1925. aastatpolnud eluilmaski olnud kihelkonnagategemist. Eriti abikirikute puhul, kõ-neldes näiteks Loksa kihelkonnast võiTudu kihelkonnast.

Aga rahvaski ei unustanud kihelkon-da, nooredki mitte. Nii peeti näiteksHaljala kihelkonnas sõja ajal, nn Saksaajal, kihelkonna spordipäevi, fikseeritija ületati kihelkonna rekordeid.

Tänapäevane kihelkondade tradit-siooni elustamine kihelkonnapäevadevms näol väärib igapidi positiivset tä-helepanu ja toetamist, kihelkond onüks meie rahvusliku identiteedi tugi-sambaid. ●

19. sajandil oli kihelkonnakool üks koolitüüp, mis levis eeskätt Liivimaa kubermangus. Pildil on 3. juunil 2005 Tori kihelkonnakoolile pandud mälestuskivi.

SCAN

PIX

/ PÄR

NU

PO

STIM

EES

/ URM

AS L

UIK

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

PAÏSOS CATALANS või Catalunya?

Kataloonia kirdeosas asuv 2400 elanikuga Besalú linn. Linna huvitav vaatamisväärsus on12. sajandist pärinev romaani stiilis sild, mis viib üle Fluvià jõe.

25. novembril 2012 toimusid Hispaania Katalooniaautonoomses piirkonnas Kataloonia parlamendi –Parlament de Catalunya – valimised, mille võitsidselgelt Kataloonia iseseisvust pooldavad parteid.Kuidas elavad Kataloonia põliselanikud katalaanid?

ANDRUS MÖLDER

EVER

T KR

EEK

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

horisont 1/2013 Δ 39

P ealkirjaks olev Països Catalans onkatalaanikeelne nimi, millega tä-histatakse eeskätt katalaani keele

geograafilist leviala. Väidetavalt kasu-tati seda esimest korda 19. sajandi teiselpoolel, tuntust kogus see aga 1960. aas-tate lõpul, mil Països Catalans omandaspoliitilise värvingu – osa katalaane hak-kas niiviisi kutsuma katalaanide ajaloo-list asuala. See asuala on jaotatud His-paania, Andorra ja Prantsusmaa Rous-silloni piirkonna vahel.

Hispaanias on katalaanide ajaloo-lised alad Kataloonia (Catalunya) auto-noomne piirkond, Valencia (País Valen-cià) autonoomne piirkond ja Baleaarisaared (Illes Balears), Aragoni (Aragó)autonoomse piirkonna kõige äärmineidaosa (mida tuntakse katalaani keelesnime all Franja de Ponent või ka Franjad’Aragó ehk maariba Aragonist) ningtükike Murcia (Múrcia) autonoomsestpiirkonnast, mis rahvusvaheliselt ontuntud kui Carche (Carxe). Nii ongi ter-minil Països Catalans tänapäeval mitutähendust – ühest küljest mitteametlikkeeleline (või laiemalt katalaani kul-tuuriline, tähistades katalaani kultuuripiirkonda); teisalt mitteametlik poliiti-line, millega katalaanid vastustavadend Hispaania keskvõimule.

Catalunya on katalaanikeelne ter-min, millel on kolm tähendust. Eeskätttähistab see Kataloonia autonoomsetpiirkonda Hispaanias. Teiseks tähistabsee Hispaania all olevat Katalooniaautonoomset piirkonda koos Prantsus-maa all oleva Põhja-Kataloonia ehkRoussilloni (Rosselló) piirkonnaga. Kol-mandaks, eeskätt osa katalaani rahvus-laste jaoks, tähistab Catalunya kata-laanide laiemat ajaloolist asuala tervi-kuna.

Kõige selle juures tuleb arvestada, etHispaania keskvõim püüab väita, etValencia autonoomses piirkonnas ei elakatalaanid, vaid hoopis katalaanidelelähedane rahvas valentsialased. Euroo-pa suurima riigita rahva kunstlikutükeldamise püüde on Hispaania ettevõtnud kartuses, et üheskoos omaksidkatalaanid nii suurt jõudu, et Hispaa-nia keskvõim ei saaks nendega enamhakkama. Katalaanide poliitiline tükel-damine meenutab NSV Liitu, kus kunst-likult killustati näiteks komid permi- jasürjakomideks ning adõgeed kolmeksrahvaks.

Katalaanide autonoomsete piirkon-dade pindala on järgmine: Kataloonial32 114 ruutkilomeetrit, Valencial 23 255ruutkilomeetrit ja Baleaaridel 4992 ruut-kilomeetrit. Kokku on nimetatud kolme

piirkonna pindala 60 361 ruutkilomeetrit.Kataloonia autonoomse piirkonna

keskus on Barcelona (1,615 miljonitelanikku); Valencia piirkonna keskus onValencia (798  000 elanikku) ning Ba-leaaride piirkonna keskus on Mallorcasaarel asuv Palma (405 000 elanikku).

Katalaanide täpne arv on nüüdisajalteadmata. Peamiseks põhjuseks on asja-olu, et termin „katalaan” on Hispaaniastõsistes poliitilistes tõmbetuultes ningeri institutsioonid tõlgendavad sedaväga erinevalt. Enamasti püütakse amet-likult katalaanidena näidata kõiki Kata-loonia autonoomse piirkonna elanikkevõi kõiki seal sündinud elanikke, ehkkipaljud neist ei ole tegelikult rahvuseltkatalaanid. Samas Valencia ega Baleaa-ride autonoomse piirkonna elanikkeametlikult katalaanidena ei tunnistata,kuigi ka nende alade põliselanikud onkatalaanikeelsed.

Peale Hispaania, Prantsusmaa jaAndorra ehk riikide, mille vahel ja-guneb nüüdisajal katalaanide ajaloo-line asuala, elab katalaane arvukamaltka Argentinas, Mehhikos, Itaalias (ees-kätt Sardiinia saarel Alghero ehk kata-laani keeles L’Alguer’i piirkonnas), Sak-samaal, Peruus, Itaalias, Tšiilis, Vene-zuelas, Šveitsis ja mujal.

Katalaanide kui põliselanike osatäht-sus katalaanide ajaloolisel asualal His-paanias väheneb pidevalt, sest sinnapiirkonda on riik pikka aega soosinudulatuslikku Hispaania-sisest migrat-siooni. Näiteks Kataloonia autonoomsepiirkonna rahvaarv oli 2012. aasta algul7,566 miljonit, 1910. aastal aga 2,084

Hispaania rahvaste traditsioonilised asualad ja Hispaania katalaanide autonoomsed piirkonnad.

miljonit. Seega on juurdekasv 102 aasta-ga olnud 2,63-kordne. Hispaanias ter-vikuna elas 1910. aastal 19,770 miljonitinimest ja 2012. aasta algul 47,213miljonit. Seega on Hispaanias tervikunarahvaarvu juurdekasv sama aja jooksulolnud 1,39-kordne ehk palju aeglasemkui Kataloonias. Juhul kui Katalooniasoleks rahvastiku kasvutempo olnudsama mis Hispaanias tervikuna, elanuksKataloonias 2012. aasta algul ainult4,977 miljonit inimest.

Erinevalt katalaanide rahvaarvupuudutava info ebatäpsusest on kata-laani keele kõnelejate ja sellest arusaa-jate hulk teada suhteliselt täpselt. Huvi-tava tõsiasjana oskavad katalaanide aja-loolisel alal, eriti Kataloonia autonoom-ses piirkonnas, katalaani keelt ka suhte-liselt paljud hispaanlased (vt tabel).

Positiivne on asjaolu, et Katalooniaautonoomses piirkonnas on katalaanikeelest aru saajate ja seda keelt kõnele-jate osatähtsus vägagi kõrge. Negatiivneon aga see, et kuigi katalaani keelt osa-takse, ei kiputa seda alati kasutama.Mõned aastad tagasi tehtud ühe uuri-muse kohaselt kasutab üksnes 35 prot-senti Kataloonia autonoomse piirkonnaelanikest igapäevaselt peamiselt kata-laani keelt, samal ajal kui enamastihispaania keelt kasutab igapäevaselt45 protsenti elanikest. Seejuures peabhispaania keelt emakeeleks peaaegupool Kataloonia piirkonna elanikest, jaseda kahel peamisel põhjusel: esiteks –juba mainitud massiline migratsioon;teiseks – katalaani keel oli Franco dik-tatuuri ajal nii tugevalt alla surutud, et

KAA

REL

TAM

RE

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

40 Δ horisont 1/2013

osa katalaane läks täielikult üle hispaa-nia keelele ning sisuliselt unustas kata-laani keele.

Katalaanide ajalugu: Puunia sõdadest esimese raudteeniEnamasti arvatakse, et katalaanid kuju-nesid välja ibeeride (Pürenee poolsaarelelanud tundmatu päritoluga lähedastehõimude ühisnimetus) ja keltide segu-nemisel. Pärast Teist Puunia sõda(218–201 eKr) kindlustus katalaanideesivanemate aladel Rooma riigi võim.Sellega seoses kehtestati piirkonnasametikeelena ladina keel ja sinna hak-kas saabuma koloniste Rooma riigi teis-telt aladelt. Rooma surve tõttu kata-laanide esivanemad romaniseerusid,võttes omaks rahvaladina keele. Ladina

keele baasil ja kohalike keelte mõjulkujuneski ajapikku välja katalaani keel.

Pärast Rooma võimu langemist5.  sajandil oli praegune katalaanidepiirkond mitmete valitsejate – lääne-gootide, berberite ja araablaste, fran-kide jt – võimu all. Ühe üpris laialt levi-nud arvamuste kohaselt on Katalooniaoma nime saanud seal elanud lääne-gootide järgi. Sellisel juhul tähendabKataloonia ’gootide maa’.

Ilmselt 9. sajandi keskpaigaks oli väljakujunenud katalaani rahvus. 11. sajan-dil alustas Kataloonia aladel tegevustesimene seadusandlik kogu. Katalaan(Catalanenses) kui rahvuse nimi ja Kata-loonia (Catalania) kui piirkonna nimileiab esmakordselt mainimist 12. sajan-di algusest pärit ladinakeelses kroonikas.

12. sajandil sai ülikute abielust algu-se Kataloonia ja lääne pool asuva Ara-góni poliitiline liit ning katalaanialadel hakkas kehtima Aragóni kroonivõim. Aragóni kroonile kuulusid lisaksAragóni piirkonnale peagi nii tänapäe-va Kataloonia, Valencia kui Baleaarisaared. 15. sajandi keskpaigaks oli Ara-góni krooni alla ühendatud ka Sitsiilia,Korsika, Sardiinia, tänapäeva Itaalialõunaosa, osa tänapäeva Kreekast jne.

15. sajandil kujunesid välja Kataloo-nia peamised valitsusorganid. 1450 asu-tati Barcelona ülikool.

1468 abiellus Aragóni kuningas Fer-nando II Kastiilia kuninganna Isabel I-ga.Sellega pandi alus kahe riigi liidule,mis ajapikku arenes Hispaania riigiks.

1640–1652 oli Kataloonia sisuliseltiseseisev. Aastatel 1640–1659 toimusKatalaani ülestõus, mis hõlmas oluliseosa Katalooniast. 1618. aastal oli alanudsuurt osa Euroopast haaranud Kolme-kümneaastane sõda, kus Prantsusmaaja Hispaania olid vastaspoolel. Selle sõjaajal oli Hispaania toonud oma väedKatalooniasse, mis tekitas katalaanidesrahulolematust. Seetõttu alustasid kata-laani talupojad 1640. aastal ülestõusu.Kataloonia omavalitsuse juht (Presidentde la Generalitat de Catalunya) Pau Claris iCasademunt (1586–1641) kuulutas 1641.aasta jaanuaris välja Prantsusmaa pro-tektoraadi all oleva Kataloonia vabariigi(República Catalana). Kataloonia iseseisvakskuulutamine tekitas Hispaania vägedessuurt viha, mistõttu rünnakutes Kata-looniale tapeti katalaane sisuliselt vali-matult. Üksnes Kataloonia liit Prantsus-maaga suutis ära hoida kõige halvema.

1648. aastal sõlmitud Vestfaali rahu-leping tegi Kolmekümneaastasele sõja-le lõpu. 1652 vallutas Hispaania Barce-lona ja Kataloonia langes jälle Hispaa-nia võimu alla. Katalaanide väiksematsorti vastupanu Hispaaniale jätkus veelseitse aastat. Prantsusmaa oli valmisHispaania võimu enamikus Katalooniastunnistama, kuid jättis endale Kataloo-nia põhjapoolsed alad. 1659. aastal His-paania ja Prantsusmaa vahel sõlmitudPüreneede lepinguga jäi Katalooniapõhjaosa ka ametlikult Prantsusmaavaldusesse. 1700 keelati Prantsusmaavalduses olevas Kataloonias katalaanikeele kasutamine.

Kataloonia oli praktiliselt iseseisevpiirkond ka 1678. aastal ja hiljem aasta-tel 1701–1714, mil peeti ulatuslikku His-paania pärilussõda. 1716. aastal tühistas

Katalaani keele kõnelejad ja keelest arusaajad.

KAAR

EL T

AMRE

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

horisont 1/2013 Δ 41

autonoomse piirkonna ida- ja keskosas. Keskkatalaani keelele suhteliselt lähedastkatalaani keelt kõneldakse Baleaari saartel,kus Mallorca kõneldakse katalaani keelemallorka, Menorca saarel menorka ja Pitiuu-side saarestikus eivissa alamdialekti. Kesk-katalaani dialekti baasil on loodud ühtnekatalaani kirjakeel. Katalaani keele standar-diseerimisega tegeleb Katalaani õpinguteinstituut (Institut d'Estudis Catalans).

Katalaani keele hiilgeajaks peetakse 15. sajandit. Katalaani keele positsioon taas-tus samal tasemel alles 20. sajandil. 1918

anti välja katalaani keele nüüdisaegne grammatikareeglite kogumik. Franco dikta-tuuri ajal oli katalaani keele kasutamineametiasutustes ja hariduses rangelt keela-tud. Samas katalaanikeelseid raamatuid antiKataloonias välja isegi Teise maailmasõjajärgsetel aastatel ning teatrid võisid alates1950. aastatest kasutada ka katalaani keelt.

Tänapäeval on katalaani keel Andorravürstiriigis ainus ametikeel. Kataloonia,Valencia (valentsia keele nime all) ja Baleaa-ride autonoomses piirkonnas on katalaanikeel üks ametikeeltest. Eristaatus on kata-laani keelel Hispaanias Aragóni autonoomsespiirkonnas ja Itaalias Sardiinia maakonnas.

Nüüdsel ajal antakse Kataloonia auto-noomses piirkonnas haridust põhiliselt kata-laani keeles. Näiteks algharidus on täielikultkatalaanikeelne. Hispaania keelt õpetatakseüksnes kui võõrkeelt. Kataloonia autonoomsepiirkonna ametiasutused kasutavad täna-päeval asjaajamises katalaani keelt. Kataloonia regulatsioonid näevad ka ette, et kogu äriline info, näiteks reklaamid,juhendid, menüüd jne, peab olemas olemakatalaani keeles. Hispaania keeles sama infoesitamine ei ole nõutud, kuid ei ole ka keela-tud. Kataloonia autonoomsele piirkonnalekuuluv meedia on peaaegu eranditult katalaanikeelne. Seevastu Hispaania riigilekuuluv meedia Kataloonias on peaaegu eranditult hispaaniakeelne. ●

Katalaani keele kahe põhidialekti ja nendealamdialektide levialad.

KATALAANI KEEL – JUURI PIDI RAHVALADINASKatalaani keel arenes välja rahvaladina keelest. See kuulub romaani keelte hulka,täpsemalt gallo-ibeeria keelte iberoromaanikeelte idarühma. Katalaani keele lähim sugulaskeel on laialdasel alal Prantsusmaalõunaosas räägitav oksitaani keel, mida Eestis on harjutud ekslikult nimetama provanssaali keeleks. Tegelikkuses on provanssaali keel oksitaani keele üks dialekt.Hispaania keel, mida nimetatakse ka kastiiliakeeleks, on katalaani keelele suhteliselt lähedane, kuuludes ibero-romaani keelte läänerühma.

Katalaani keel jaguneb kaheks peamiseksdialektide rühmaks – idapoolseteks ja lääne-poolseteks dialektideks. Idapoolsed dialektidjagunevad omakorda kolmeks – põhjakata-laani-, keskkatalaani ja baleaari dialektiksning need kõik jagunevad omakorda alam-dialektideks. Läänepoolsed dialektid jagu-nevad loodekatalaani- ja edelakatalaani dialektiks. Viimast nimetatakse ka valentsiakeeleks. Loodekatalaani ja edelakatalaanidialekti vahel on veel üleminekukatalaaniehk tortosi dialekt. Loodekatalaani ja edela-katalaani dialektid jagunevad omakordaalamdialektideks. Dialektid erinevad sõna-vara, grammatika ja häälduse poolest.

Suurima kõnelejate arvuga on keskkata-laani dialekt, mida räägitakse Kataloonia

Hispaania kuningas Kataloonia põhi-seaduse ning saatis laiali Kataloonia jaValencia parlamendi. Kuningas kehtes-tas ka Hispaania uue administratiivsejaotuse, viis Kataloonia ülikooli Barce-lonast ühte Kataloonia väikelinna ningkeelustas katalaani keele kasutamiseametikeelena. Pool sajandit hiljem kee-lustati katalaani keel ka haridusasu-tustes.

1848. aastal ehitati Katalooniasesimene raudtee Ibeeria poolsaarel. Seeühendas Vahemere-äärseid linnu Barce-lonat ja Mataró’t (tänapäeval 122  000elanikku), mille vahekaugus linnulen-nult on vähem kui 25 kilomeetrit.

1873. aastal kuulutati välja esimeneHispaania vabariik ja ühtlasi ka Kata-laani riik föderaalse Hispaania vabariigikoosseisus. Katalaani riik eksisteerisvähem kui pool aastat – 12. veebruarist11. juunini. Hispaania vabariik likvi-deeriti 1874.

19. sajandil arenes Kataloonias kii-resti tööstus, Hispaania seevastu oli val-

davalt põllumajanduspiirkond. 19. sajan-dil toimus Kataloonias ka ulatuslikrahvuslik ärkamine, kus mitmesugustesvormides edendati katalaani kultuuri.

Katalaanide 20. sajand1919. aastal kehtestati Kataloonias esi-mesena maailmas 8-tunnine tööpäev.1920. aastatel leidis aset esimene suu-rem sisseränne Katalooniasse. 13. sep-tembril 1923 viidi aga Hispaanias läbiriigipööre, kehtestati sõjaväeline dik-tatuur ning kaotati elementaarsedkivabadused ja õigused.

1931. aasta aprillis Hispaanias pee-tud kohalikud valimised võitsid vaba-riiklased ja sotsialistid. Kuningas lah-kus riigist ning 14. aprillil sai Hispaa-niast jälle vabariik. Aprillis 1931 kuulu-tati Barcelonas välja ka Katalooniavabariik. Nädal hiljem Hispaania valit-suse surve tõttu iseseisvus paraku tühis-tati. 1932. aastal anti aga Kataloonialenagu ka Baskimaale mõningane auto-noomia. 6. oktoobril 1934 kuulutati järje-

kordselt välja Kataloonia riik. Parakujärgmisel päeval Kataloonia võimu-organite võtmeisikud vahistati. 1936.aastal püüdis autonoomiat saada Valen-cia piirkond, kuid enne otsustamistpuhkes Hispaania kodusõda.

Üldiselt oli Hispaanias 1930. aastateesimesel poolel olukord keeruline. Eri-nevaid vaateid esindavate gruppidevastasseis oli aeg-ajalt väga tugev ningmuutus korduvalt vägivaldseks. Samasoli just see aeg, mil Hispaaniat ulatus-likult moderniseeriti. Muu hulgas keh-testati siis demokraatlik põhiseadus,viidi läbi põllumajandusreform, laien-dati kodanike õigusi jne.

1936. aasta veebruaris Hispaaniaskorraldatud valimistel võitsid vasak-poolsed. See ei meeldinud parempool-setele, kes juulis 1936 alustasid relvas-tatud vastuhakku, mis kasvas kiirestiüle Hispaania kodusõjaks. Mässajatejuhiks oli kõigest 33-aastaselt kindra-liks tõusnud Francisco Paulino Her-menegildo Teódulo Franco y Bahamon-

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

42 Δ horisont 6/2007

KATALAANIDE SÜMBOLIDKatalaanide kuulus kolla-puna-triibuline lipp on käesoleval ajalmuu hulgas Kataloonia auto-noomse piirkonna ametlik lipp(laiuse ja pikkuse suhtega 2:3).See lipp (Senyera) või sama lippkoos mõne sümboliga on nüüdis-ajal paljude katalaanidega seo-tud piirkondade lipuks ning esin-datud mitmetel katalaanidegaseotud piirkondade vappidel.

Ajalooliselt on Senyera saanudalguse Aragoni krooni vapist, kuskuldkollasel põhjal oli neli punasttriipu. Mõned katalaani ajaloo-lased väidavad, et veel enne Ara-góni krooni kasutasid kirjeldatudmotiivi Barcelona krahvid. Kuld-sel taustal neli punast triipu kuisümbol on olnud kasutusel ilm-selt hiljemalt aastast 1150. Senyera oli muu hulgas 14. april-lil 1931 välja kuulutatud Kata-laani vabariigi üks sümbol. Kata-laanide traditsioonilise lipu kee-lustas Franco fašistlik diktatuur1939. aastal. Ametlikult hakatilippu taaskasutama 1979. aastal.

22 000 elanikuga Sant Feliu deGuíxols – Sant Feliu on 304.aastal surnud katalaani pühak jaKataloonias on mitu kohanime,kus tema nimi sees on. Sant Feliude Guíxols asub Katalooniaidaosas Vahemere ääres.

● Valencia autonoomse piir-konna lipp kinnitati ametlikult1982. aastal. Lipu vasemas servasolev vertikaalne punane laid kooskuldse ornamendiga sümbolisee-rib avatud krooni. Punasel vertikaalsel laiul olevad märgidtähistavad pärleid (valged ele-mendid), smaragde (rohelisedelemendid) ja rubiine (punasedelemendid). Lipu laiuse ja pikkuse suhet ei ole ametlikultmääratletud, tavaliselt kasuta-takse suhet 1:2 või 2:3.

● Baleaaride autonoomse piir-konna lipp võeti ametlikult kasu-tusele 1983. aastal. Lipul olevehitis kujutab Baleaari saartesuurimal saarel Mallorcal asuvatAlmudaina paleed. Lipu mõõtudesuhe on 2:3.

● Katalaani rahvuslased kasuta-vad mitmeid lippe. Kõige popu-laarsemad on katalaanide tradit-sioonilised kolla-punatriibulised

lipud koos tähega (viisnurgaga).Selliseid lippe nimetatakse lühi-dalt Estelada (estel – täht). Nüüdisajal on Estelada eeskättkatalaani iseseisvuslaste lipp.Seejuures kasutatakse Esteladalippe nii Kataloonia piirkonna ise-seisvuse eest seismisel kui ka kõikide katalaani piirkondadeühendamise ja iseseisvaks kuulu-tamise eest võitlemisel. Katalaa-nide traditsioonilise lipu koosvasemal pool asuva sinise kolm-nurgaga ja valge viisnurgaga lõidilmselt 1904. aastal katalaanirahvuslased, kes võtsid eeskujuks1902. aastal iseseisvunud Kuubalipu. Sinise kolmnurga ja valgeviisnurgaga Estelada võttis hiljem kasutusele katalaani rahvuslaste partei Estat Català(Katalaani riik), mille eesmärk oliiseseisev Katalaani riik. Parteiidee kohaselt oleks katalaaniderahvuslipuks olnud traditsiooni-line Senyera ja riigilipuks Estela-da. Sinine kolmnurk sai humaan-

suse sinise taeva tähenduse javalge viisnurk iseseisvuse tähen-duse. Nimetatud lippu kasutatikõrvuti Senyera’ga muu hulgas 14. aprillil 1931 Katalaani vaba-riigi väljakuulutamisel.

1960. aastatel võtsid vasak-poolsed katalaani rahvuslasedkasutusele Estelada, kus sinistvärvi kolmnurk oli asendatudkollasega ja valge viisnurk puna-sega. Seda lippu hakati nimeta-ma Estelada vermelia (punaneEstelada). Tänapäeval ei iseloo-musta punane Estelada aga enamtingimata vasakpoolseid, pigemon tegemist klassikalise Esteladalihtsustatud variandiga (vähemvärve).

Hispaania autonoomsetel piirkondadel on oma hümn. Kata-laanide Valencia autonoomsepiirkonna hümn on olemuseltkoloniaalne, sest juba esimesesreas räägitakse Hispaaniast, kuidValenciat mainitakse alles hümniviimases stroofis. Seevastu Kata-loonia autonoomse piirkonnahümn „Els Segadors” on rahvus-liku sisuga. Selles ei mainita kordagi Hispaaniat ja juba esime-se reaga märgitakse Katalooniavõidukust (Catalunya triomfant).Kataloonia hümn pärineb põhi-olemuselt 17. sajandi keskpai-gast, mil katalaanid võitlesid iseseisvuse eest. Hümni muusikakaasajastati 1892. aastal ja sõnad1899. aastal. Kataloonia auto-noomse piirkonna hümniks kinni-tasid „Els Segadorsi” Katalooniavõimud 1993. aastal. ●

EVER

T KR

EEK

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

horisont 1/2013 Δ 43

de Salgado Pardo (Francisco Franco,1892–1975). Franco oli küll sündinudHispaanias galjeegi rahvuse asualalGalicias, kuid oli rahvuselt hispaan-lane, kelle suhtumine Hispaania väikse-matesse põlisrahvastesse oli põlastav.

Hispaania kodusõjas sõdisid ühelpool vabariiklased, kes kodusõja algulolid võimul (ja kelle hulka kuulusidpeamiselt vasakpoolsed ja tsentristid)ning teisel pool nn parempoolsed nat-sionalistid, keda toetasid jõukad lin-lased ja suurmaaomanikud ning kedajuhtis Franco. Katalaanid olid Hispaa-nia kodusõjas valdavalt vabariiklastepoolel, sest ühest küljest oli Katalooniaspalju tööstustöölisi, kuid teisalt olivabariiklik valitsus andnud katalaani-dele kauaoodatud autonoomia.

Juulist novembrini 1938 peeti pea-miselt Kataloonia territooriumil Ebrojõe lähedal Hispaania kodusõja kõigepikemaajalisem ja verisem lahing –Ebro lahing. Vabariiklaste poolel võttissellest lahingust osa eri andmetel80 000–100 000 sõdurit ja Franco poolel90  000–98  000 sõdurit. Tehnika osasolid jõud üpris ebavõrdsed. Näiteks oliFrancol eri andmetel kasutada 300–550lennukit, vabariiklastel 150–200 (neistvähem kui 50 kaasaegset). Lahingushukkus eri andmetel 10 000–30 000vabariiklast ning 5000–6500 Franco

pooldajat. Ebro lahingu järel, 26. jaa-nuaril 1939 langes Franco vägede kätteBarcelona. Sõja lõpuks peetakse 1. april-li 1939. Sõja tulemusena oli Francostsaanud Hispaania diktaator.

1939. aastal algas koos Franco võimugakatalaanide massiline tagakiusaminening otsene terror rahvuslaste suhtes.Kataloonia autonoomia tühistati, kata-laani keele kasutamine ametiasutustes,kirikutes, koolides, teeviitadel ja palju-des muudes kohtades keelati. 1940.aastal hukati Lluís Companys i Jover –mees, kes aastatel 1933–1939 oli olnudKataloonia omavalitsusorganite presi-dent. 1950. aastatel tabas Katalooniatjärjekordne keskvõimu soodustatudmassiline hispaanlaste sisseränne. Fran-co režiimi üks eesmärk oli asustadakatalaanide ajaloolistele aladele niipalju hispaanlasi, et katalaanid tahes-tahtmata assimileeruksid. Kõrvutivasakpoolsetega saidki Franco terrori-režiimi ebainimlikkust kõige enamtunda baskid ja katalaanid.

Novembris 1975 Franco suri. Seevõimaldas Hispaanial uuesti pöördudademokraatlikule arenguteele ning andavähehaaval õigusi ka Hispaanias elava-tele riigita rahvastele, st katalaanidele,galjeegidele ja baskidele. 1978 võetivastu Hispaania uus põhiseadus, mispidi andma seadusliku raamistiku His-

paania demokraatiale. 1979 hakkas keh-tima Kataloonia autonoomia statuut,1982 Valencia ja Baleaaride autonoomiastatuut. Kehtestatud autonoomiad olidpõhiosas küll nimelised ja üksnes vä-hestes küsimustes ka sisulised, kuidvõrreldes Franco ajastuga oli mõninga-negi autonoomia suur samm paremusepoole.

1992. aastal peeti Barcelonas suve-olümpiamängud. Enne olümpiat oli osakatalaanide organisatsioone pöördunudRahvusvahelise Olümpiakomitee poolepalvega lubada Kataloonial osaledamängudel oma võistkonnaga. Olümpia-komitee jättis selle palve rahuldamata.Vaatamata sellele, et RahvusvahelineOlümpiakomitee püüdis Barcelonaolümpiamänge ja poliitikat võimalikultpalju lahus hoida, see täielikult siiski eiõnnestunud. Näiteks võis meeste mara-tonijooksu teleülekandes näha Barce-lona tänavatel ingliskeelseid plakateid„Freedom for Catalonia” ehk „VabadusKatalooniale”. Maratonitrassi palistasidmõne üksiku Hispaania lipu kõrval tu-handed Kataloonia lipud. Viimasel kahe-kümnel aastal on Barcelonas FC Barce-lona jalgpallistaadionil Camp Nou pee-tud jalgpallivõistlustel aga korduvaltväljas olnud hiigelsuured ingliskeelsedplakatid „Catalonia is not Spain” ehk„Kataloonia ei ole Hispaania”. Kuulsat

KUULSAD KATALAANID

Paljud kuulsad „hispaanlased” on tegelikultrahvuselt hoopis katalaanid. Katalaanidestkuulsused on muu hulgas maalikunstnik Salvador Domingo Felipe Jacinto Dalí i Domè-nech (Salvador Dalí, 1904–1989), arhitektAntoni Plàcid Guillem Gaudí i Cornet (AntoniGaudí, 1852–1926), bacardi rummi loojaFacund Bacardí i Massó (1815–1886), tenorJosep Maria Carreras i Coll (José Carreras, sündinud 1946), sopran María de MontserratViviana Concepción Caballé i Folch (Montser-rat Caballé, sündinud 1933), endine tipp-tennisist Aránzazu „Arantxa” Isabel MaríaSánchez Vicario (sündinud 1971), tipptenni-sist Rafael Nadal i Parera (sündinud 1986).Rahvusvahelise olümpiakomitee kunagisepresidendi Juan Antonio Samaranch i Torellóüks vanematest oli katalaan ja teine hispaan-lane. Katalaani ametlikud perekonnanimedkoosnevad sarnaselt hispaania perenimedelekahest perenimest, millest üks on isa pere-nimi ja teine ema perenimi. Perenimede vahelon katalaanidel täht „i”, mis tähendab „ja”. ●

Maalikunstnik Salvador Dali on olnud üks neid maailmakuulsaid hispaanlasi, kes tegelikult oli katalaan.

CORB

IS /

SCAN

PIX

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

44 Δ horisont 1/2013

jalgpallimeeskonda on fännide po-liitiliste loosungite tõttu ka trahvitud.

Viimaste aastate areng2006. aastal uuendati Kataloonia jaValencia piirkonna autonoomiat ning2007. aastal Baleaaride piirkonna auto-noomiat. Autonoomiate uuendamisegasaid piirkonnad õigusi mõnevõrra juurde.

2007. aastal tunnustati Lõuna-Prant-susmaal Ida-Püreneede departemangusehk piirkonnas, millest valdava enamikumoodustab katalaanidega asustatudRoussillon, ametlikult katalaani keeltregionaalse keelena ja võeti vastu otsusaidata kaasa, et keelt laiemalt kasutataks.

13. septembril 2009 korraldatiArenys de Munt’i vallas (enam kui 8000elanikku) sümboolne Kataloonia ise-seisvusreferendum. Detsembris 2009peeti mitteametlik iseseisvusreferen-dum Kataloonia piirkonna rohkem kui160 omavalitsuses, kus elab kokku702 000 inimest. Osavõtt oli keskmiselt27,4 protsenti ja iseseisvuse poolt hääle-tas keskmiselt 95 protsenti hääleta-nutest. Aprillis 2010 toimus iseseisvus-referendum veel enam kui 200 koha-likus omavalitsuses, sh peaaegu 100 000elanikuga Gironas ja peaaegu 140 000elanikuga Lleidas.

10. juulil 2010 toimus Barcelonakesklinnas massidemonstratsioon, milleeesmärk oli kaitsta Kataloonia autonoo-

miat ja protestida Hispaania konstitut-sioonikohtu hiljutise otsuse vastu, mil-lega annulleeriti või nõuti piiravat tõl-gendust Kataloonia 2006. aasta auto-noomiastatuudi mitmetele osadele (41artiklile 223-st). Organiseerijate hinnan-gul oli protestijaid poolteist miljonit,kohalik politsei hindas nende arvuks1,1 miljonit.

2011. aasta detsembris loodi Kataloo-nias Kohalike Omavalitsuste Assotsiat-sioon Iseseisvuse Eest (Associació deMunicipis per la Independència). Nüüdsekson sellega ühinenud enam kui 630 Kata-loonia piirkonna kohalikku omavalit-sust ehk valdav enamik.

Alates septembrist 2012 on Kataloo-nia autonoomse piirkonna mitme-kümnes kohalikus omavalitsuses elani-kud nimetanud mõne väljaku Iseseis-vuse väljakuks (Plaça de la Independència).Uue nime on saanud eeskätt väljakud,mis varem kandsid Hispaania väljakunime. Ametliku ümbernimetamiseootuses on vanad nimetahvlid kas kae-tud või isegi juba uutega asendatud.

3. septembril 2012 kuulutasid Kata-loonia autonoomse piirkonna Sant Perede Torelló (2400 elanikku) ning Call-detenesi (samuti 2400 elanikku) koha-lik omavalitsus end vabaks katalaaniterritooriumiks (Territori Català Lliure),näidates sümboolset allumatust His-paania keskvõimule. Selle aktiga sooviti

Kataloonia autonoomse piirkonna või-mudele märku anda, et nad astuksidsamme Kataloonia suveräänsuse suu-nas. Muu hulgas teatasid Sant Pere deTorelló võimud, et 12. oktoober, misHispaanias on rahvuspüha – ChristophKolumbuse Uude maailma jõudmiseaastapäev ja Hispaania relvajõududepäev –, on nende omavalitsuses tavalinetööpäev. Vaba katalaani territooriumiväljakuulutamise järgselt soovitas His-paania armee kolonel Francisco Ala-mán Castro nimetatud omavalitsustejuhid ja akti poolt hääletanud nõukoguliikmed kohe arreteerida.

Hiljem on end vabaks katalaani terri-tooriumiks kuulutanud mitmed Kata-loonia kohalikud omavalitsused. 2012.aasta 25. detsembri seisuga oli selliseidomavalitsusi (linnu ja valdu) 189 (vtkaarti). Neis elab kokku 1,313 miljonitinimest. Samuti oli vaba katalaani terri-tooriumi välja kuulutanud viie maa-konna nõukogu. Nendes maakondadeselab 560 000 inimest. Mõned kohalikudomavalitsused on Kataloonia iseseis-vuse toetamise teise sammuna asen-danud kohalike võimuorganite juuresKataloonia ametliku lipu Katalooniaiseseisvuslaste lipuga – Estelada’ga.

11. septembril 2012, st Katalooniarahvuspäeval, toimus Barcelona kesk-linnas massidemonstratsioon Kataloo-nia iseseisvuse toetuseks. Protestijadnõudsid Katalooniale iseseisvust ja kon-solideerumist slogani „Kataloonia, uusriik Euroopas” („Catalunya, nou estatd'Europa”) alla. Protesti oli organisee-rinud Katalaani Rahvusassamblee. Üri-tus kestis neli tundi. Selleks, et pro-testist saaks osa võtta võimalikult paljuinimesi väljastpoolt Barcelonat, olidorganiseeritud erirongid, mis inimesiBarcelonasse tõid. Protestist osa võttasoovijate kohaletoomiseks kasutati kaväidetavalt enam kui tuhandet bussi.Organiseerijate hinnangul võttisdemonstratsioonist osa 2 miljonit ini-mest. Barcelona politsei ja Katalooniasiseministeeriumi hinnangul oli osavõt-jaid 1,5 miljonit. Hispaania valitsuseesindus Kataloonias püüdis üritust näi-data tegelikkusest selgelt väiksemana,väites osavõtjate arvuks 600 000.

25. novembril 2012 Kataloonias pee-tud parlamendivalimiste tulemusenasaid 135 mandaadist 87 (ehk 64,4 prot-senti) Kataloonia iseseisvust soovivadvõi soosivad parteid. Parteide varase-maid väljaütlemisi arvestades on väga

Hetk 2012. aasta 25. novembrist, kui Hispaania Katalooniaautonoomses piirkonnasvaliti Kataloonia parlamenti. Hääletama tulnute meelsust demonstreerivadEstelada-lippudegaehitud lemmikud.

SCA

NPI

X / A

FP P

HO

TO

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

horisont 1/2013 Δ 45

tõenäoline, et Kataloonia parlamenthakkab ette valmistama iseseisvusrefe-rendumi läbiviimist.

2012. aasta avaliku arvamuse uuri-mused näitavad, et rohkem kui poolKataloonia elanikest hääletaks referen-dumil pigem Kataloonia iseseisvusepoolt. Üksnes ligikaudu viiendik kunineljandik küsitletutest on kindlalt Ka-taloonia iseseisvuse vastu.

Majandusliku olukorra mõju iseseisvusideeleKataloonia iseseisvuslaste püüdlusi toe-tab piirkonna majandus. Traditsiooni-liselt on Kataloonia olnud Hispaaniaarenenumaid ja isegi kogu Lõuna-Eu-roopa rikkamaid piirkondi. Katalooniatpeetakse ka üheks Euroopa Liidu kõigeindustrialiseeritumaks piirkonnaks ehküheks Euroopa Liidu neljast nn mooto-rist (teised on Rhône-Alpes’i piirkondPrantsusmaal, Lombardia maakondItaalias ja Baden-Württembergi liidu-maa Saksamaal).

Kataloonia autonoomse piirkonna sise-majanduse koguprodukt (SKP) elanikukohta oli 2008. aastal ligilähedaselt

võrdne Suurbritannia ja Põhja-IirimaaÜhendkuningriigi sama näitajaga. Seeoli üle 15 protsendi kõrgem Hispaaniakui terviku SKP-st elaniku kohta ja üle50 protsendi kõrgem Hispaania kõigevaesema piirkonna samast näitajast.Ostupariteeti arvestades oli KatalooniaSKP elaniku kohta aga Ühendkuning-riigi vastavast näitajast isegi kõrgem.Kuna Kataloonia on olnud Hispaaniarikkamaid piirkondi, on Kataloonia tra-ditsiooniliselt andnud Hispaania riigi-kassasse rohkem kui sealt vastu saanud,aidates niiviisi üleval hoida Hispaaniavaesemate piirkondade majandust.

Viimaste aastate majanduskriis onHispaaniat, sh Katalooniat, tabanudväga rängalt. Kataloonia SKP on vähe-nenud ja tööpuudus on tõusnud kogunikõrgemaks kui 25 protsenti töövõime-lisest elanikkonnast. Olude kiiret para-nemist ei ole kriisi jätkudes kusagiltpaista. Sellises olukorras ei ole paljudKataloonia elanikud enam nõus, et Ka-taloonia Hispaania vaesemaid piirkon-di majanduslikult toetab. Majandus-likust olukorrast tingitud rahulolema-tus on aidanud kaasa iseseisvusidee

tugevnemisele. Paljud Kataloonia elani-kud mõistavad nüüd, et iseseisvalt võiksKataloonia saada paremini hakkamakui koos Hispaaniaga. Seda enam, et kuimõlemad riigid oleksid Euroopa Liiduliikmed, poleks kaubavahetusel Kata-loonia ja Hispaania vahel mingid kunst-likke tõkkeid. Nii on jõutud olukorrani,kus Kataloonia iseseisvust toetab ka osahispaanlasi, kes Kataloonias elavad.

TulevikJuba praegu on näha, et Hispaaniakeskvõim on valmis kasutama väga eri-nevaid võtteid (sh alatuid) selleks, etKataloonia võimud ei püüaks korral-dada iseseisvusreferendumit ega viiksKatalooniat iseseisvuseni. Mõned His-paania kõrged sõjaväelased on rääki-nud koguni võimalikust sõjast (!) Kata-loonias, kui viimane peaks püüdma ise-seisvuda. Seetõttu on raske loota, etkatalaanide vaieldamatut õigust oma-riiklusele austatakse ja Kataloonial las-takse minna oma teed.

Kui aga Kataloonia saab siiski kätteoma iseseisvuse, siis osa katalaani rah-vuslaste jaoks on see alles katalaanideiseolemise pika tee algus. Osa katalaanetahaksid, et katalaanide kõik ajaloo-lised alad või vähemalt kolm Hispaaniakatalaanide piirkonda oleksid ühine-nud iseseisvaks katalaani riigiks. Parakuon Valencia või Baleaaride eraldumistHispaaniast veel palju raskem saavuta-da kui Kataloonia lahkulöömist. Esitekson Valencia ja Baleaaride piirkonnaskatalaane ja katalaanikeelseid-meelseidtäna suhteliselt vähem kui Katalooniapiirkonnas. Teiseks on eriti Valenciaoluliselt vaesem kui Kataloonia. Seegavõib katalaani rahvuslaste unistus ise-seisvast Països Catalans’i riigist vähemaltlähiaastail jääda täitumata. Samas loo-tus sureb, teadagi, viimasena. ●

ANDRUS MÖLDER (1970) on lõpetanud 1992. aastalTallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonna tootmise ökonoomika ja juhtimise erialal ningtegeleb igapäevaselt finantside juhtimise ja finants-koolitusega ja aitab ettevõtetel toetusi ja laenesaada. Väikerahvastest ja rahvuslippudest, viimastelaastatel eeskätt riigita rahvastest ja nende sümboo-likast, on huvitunud kaheteistkümnendast eluaastastsaadik. Suhtleb interneti vahendusel riigita rahvasteesindajatega üle maailma. Kirjutanud Horisondis mitmetest riigita rahvastest, tutvustanud neid janende probleeme alates 2004. aasta suvest kaVikerraadios, kus on salvestanud seni 82 saadet 79 rahvast. 2012. aastal kirjutas raamatu Kaukaasiariigita rahvastest, mis ilmus Horisondi kaasandena„Looduse raamatukogu” sarjas.

AUTORIST

Katalaani aladel Hispaanias kehtib suhteliselt keeruline administratiivne ülesehitus. Autonoomsedpiirkonnad jaotuvad provintsideks (província), need omakorda maakondadeks (comarca) ningmaakonnad munitsipaliteetideks (municipi) ehk sisulises mõttes linnadeks ja valdadeks. NäiteksKataloonia autonoomne piirkond jaguneb neljaks provintsiks, need omakorda 41 maakonnaks, kus omakorda on 947 munitsipaliteeti. Ajal, mil Eestis räägitakse sellest, et tuhande elanikugavald ei ole elujõuline, on Kataloonias rohkem kui 20 valda, kus elanikke on alla saja. Katalooniakõige väiksema rahvaarvuga maakonnas on aga elanikke alla 4500, samas kui seitsmes maa-konnas on neid enam kui 200 000.

Kataloonia kohalikudomavalitsused,mis 2012. aasta 25. detsembriks olid välja kuulutanud katalaani vaba territooriumi.

KAAR

EL T

AMRE

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

46 Δ horisont 1/2013

ORBI

S TE

RRAR

UM

Maa, kus puhkab suurmehe süda

Auto aken oli veidi irvakil, kui metsateelepöörasime, ja mõne aja pärast tundsinväga valusat torget parema jala pahkluukandis. Torge oli nii valus, et vajutasinkogemata liiga kõvasti gaasipedaali jaauto tegi porisel metsateel ootamatu siksaki. Ja seejärel üritas keegi tiivulineotse minu laupa rünnata ning saavutasmõningast edu, otsaesist kaunistas jubamõnekümne sekundi pärast paras muhk.

Sulgesin autoaknad ja üritasime koosabikaasa Mariaga mõrvamõtteid vaoshoidmata autosse tunginud parmulaad-setest kahetiivalistest vabaneda. Kõik olitäpselt nii, nagu doktor Livingstone omalajal kirjutas. Tsetsekärbsed on hämmas-tavalt vilkad, lausa ebaloomulikult kiirednii põgenemisel kui rünnakul. Ja ebatava-liselt vastupidavad. Pöidla all just nagupuruks litsutud tsetsekärbes ärkasjärgmisel hetkel ellu ja kadus kuhugi, etmõne aja pärast taas oma verejanustsööstlendu alustada. Leidsime, et neilpeab küll mitu elu olema. Olime Põhja-Sambia miombometsas, tsetsekärbestepõliskodus, ja väga lähedal nendelepaikadele, kus maadeavastaja David Livingstone (1813–1873) tegi oma päevaraamatusse elu viimased tähele-panekud. Üsna mõistetavaks sai siis kasee, miks valge mees, kes esimesena rändas risti, ookeanist ookeanini, läbiLõuna-Aafrika, valis Aafrika üliohtra faunaesindajate seast oma tähtsaima reisiraa-

Tahtsime liikuda veidi maad doktor Livingstone’i jälgedes, uudistadamiombometsi ja proovida õnne, kas läheb korda kohata ühte sealsetesoolagamike tähelepanuväärseimat linnuharuldust kingnokka. Livingstone oli üks minu lemmikkangelasi juba poisipõlves.

matu tiitellehte ilustama just tsetse-kärbse.

Livingstone ja miomboSambia on liblikakujuline maa. Üks musõber, kes on varem Sambias käinud,ütles kord, et Sambia on „päris Aafrika”.Sain aru, et ta pidas silmas eelkõigeseda, et see riik on massiturismi peavoo-lust kõrvale jäänud. Tihedamalt võib mitutmasti külalisi kohata üksnes Victoria joalSambesi jõel ja Luangwa rahvuspargis,mujal aga oled valge turistina enamastiise kohalike jaoks vaatamisväärsus.

Meie esialgne siht oli Sambia põhja-osa, kus soisel madalikul laiub Bangweulujärv ja asub mitmeid rahvusparke, millehulgas ka Kasanka. Tahtsime liikuda veidimaad doktor Livingstone’i jälgedes, uudis-tada miombometsasid ja proovida õnne –kas läheb korda kohata ühte sealsetesoolagamike tähelepanuväärseimat linnu-haruldust kingnokka. Livingstone oli jubaminu poisipõlves üks mu lemmikkange-lasi, võisin omal ajal väsimatult silmitsedagravüüre tema raamatust „Reisid Lõuna-Aafrikas”, mida korduvalt raamatukogustlaenutasin, sest mul endal seda nii hinnalisena tundunud väljaannet polnud.Eriti põnev oli gravüür allkirjaga „Pääse-mine lõvi küüsist”, mis kujutas Living-stone’i lebamas vihase lõvi käppadevahel. Miombometsa aga tuli minna juba ainuüksi selle pärast, et selle taime-

koosluse nimi sedavõrd „päris aafrika-päraselt” kõlab.

Aafrika seenemetsadAafrika lõunaosa pakub loodusehuviliselematkajale suurel hulgal mitmesuguseidmaastikke. Taimede liigirikkus on pead-pööritav ja see kirevus kajastub ka taime-kooslustes. Karoo ja fynbos, highveld jabushveld jne. Ja siis on seal veel miombo,mis lisab afrikaani keelest tulenevateleökoloogilistele terminitele „päris Aafrika”aktsenti.

1866. aasta detsembris rändas DavidLivingstone praeguse Põhja-Sambia aladelja jõudis silmapiirini laiuva metsavööndini.Ta kirjutas oma reisipäevikusse: „Mapeaksin seda imekaunist maad pareminitundma õppima ... See paik võiks kindlastiolla tulevikus kohaks, mis inimeste meelihakkab kütkestama. Võimatu on kirjel-dada, millist pillavat mitmekesisust siinvõib kohata.”

See maastik, mille kirjeldamist Living-stone võimatuks pidas, on miombo,kooslus, mis võtab Lõuna-, Kesk- ja Ida-Aafrikas enda alla ei rohkem ega vähemkui 2 800 000 ruutkilomeetrit. Ligemale80 protsenti Sambia ja 50 protsenti Tan-saania looduslikust taimestikust kasvabmiombokooslustes. Nimetus miombotuleneb sealse kõige levinuma puude-perekonna Brachystegia nimetusest.Need puud on paljudes kohalikes keeltes

INDREK ROHTMETS

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

horisont 1/2013 Δ 47

David Livingstone’i tähtsaima reisi-raamatu tiitellehel ilutseb tsetsekärbes.

• TSETSEKÄRBSED Tsetsekärbsed (Glossina sp.) on verdimevad, suhte-liselt suured Aafrika kärbsed, kellel on pikk ja tugevpiste-kärss. Neid on kokku 34 liiki ja alamliiki. Nime-tus tuleneb Botswanas räägitavast tsvaana keelest –tsetse on kärbes.

Kuri kuulsus saadab neid kahetiivalisi eelkõigeselle tõttu, et nad siirutavad viburiga varustatudalgloomi, trüpanosoome, kes omakorda põhjustavadnii inimesel kui kari- ja metsloomadel trüpano-somiaasi. Inimestel kutsutakse nimetatud haigustunitõveks ja kariloomadel nagana, kui nimetadaüksnes tähtsamaid. Trüpanosoomid tungivad verrening siirduvad lümfisüsteemi ja ajju. Haigestumiseesmaseks tunnuseks on suurenenud lümfinäärmed.Raskelt trüpanosomiaasi haigestunud inimene langeb lõpuks letargiasse ja sureb. Õigel ajal avasta-tud unitõbi on tänapäeval ravitav.

Kariloomade jaoks on nagana surmav. Trüpanosoomid levivad antiloopide kaudu, kes on

nende vastu immuunsed. Kui nakkuskandja antiloobiverd imenud kärbes siirdub järgnevalt mõnele kari-loomale, võib viimane saada nakkuse.

Tänapäeval tõrjutakse tsetsekärbseid paljudesAafrika piirkondades mitmesuguste vahenditega,nagu putukamürgid, erilised püünised, haigeteloomade kindlakstegemine ja varane hävitamine jne.

David Livingstone oli Šoti päritolu misjonär, arst jamaadeuurija. Ta avastas Euroopa jaoks muu hulgasSambesi jõe ja Victoria joa sellel jõel. Palju aastaidpühendas ta Niiluse lätete otsimisele, kuid need jäidtal leidmata. See mälestussammas kuulsale maade-avastajale ja aafriklaste sõbrale seisab Sambias,Victoria joa kõrval, mõnekümne meetri kauguselkuristikust, kuhu langevad Sambesi jõe vood.

FOTO

D: I

ND

REK

ROH

TMET

S

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

48 Δ

Miombomets on pigem koduse kui silmatorkavalt eksootilise üldilmega.

• MIOMBOMETS Miombometsad laiuvad Aafrikas Sambias, Tansaanias, Kongo DV-s,Malawis, Zimbabwes, Angolas ja Mosambiigis ning hõlmavad kokku2,8 miljonit ruutkilomeetrit.

Tegemist on heitlehiste hõredate metsadega, kus puuduvadasteltaimed. Tähtsaimad puuliigid kuuluvad perekonda miombopuu(Brachystegia sp.), kuberneripuu (Julbernardia sp.), Isoberlinia, Combretum, Diplorhynchus, Keetia, Psorospermum, Pterocarpus jpt.

Liigirikkaid miombometsi kasutab kohalik rahvas väga mitmelviisil. Nagu mets ikka, on see puidu allikas. Puit läheb ehituseks,sellest tehakse mööblit, mitmesuguseid tarbeesemeid ja voolitaksekujusid. Puude nektaririkkad õied köidavad mesilasi ja mets-mesindus ongi üks miombometsade tähtis tööndus. Sealt korjatakseka väga suurel hulgal söödavaid tõuke, kellel on aafriklaste toidu-laual ikka väga tähtis koht olnud. Lisaks on need metsad ka vägahead seenemetsad ja seega olulised valgurohke toidu allikad.

Loomastiku poolest ei konkureeri miombometsad muidugi savannidega, kuid seal elab mitmeid antiloobiliike, nagu näitekssaabelantiloobid, duikerid, kaljupukid ja pukud. Elevandid võivadringi rännates metsa sattuda, kuid üsna harva. Harva nähakse kaleopardi. Hea õnne korral võib kohata hüäänkoeri.

ORBI

S TE

RRAR

UM

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

Hiiglaslik termiidipesa miombometsas. Termiidid kuuluvadlahutamatult pea kõikide Aafrika ökosüsteemide juurde.

Kui pojad on üles kasvatatud, liiguvad miombometsade linnud rühmiti ringi nii nagu meie tihased ja lehelinnudki, mitmed jamitmed eri liigid koos. Pildil on Platysteira peltata, kes püüabputukaid nagu meie kärbsenäpidki ja on neile kaude ka sugulane.

Miombometsa tavalise asuka, Pterocarpus angolensis’e vili. See on aeglase kasvuga puu, kellel on erinevalt väga paljudesttroopilistest puudest aastarõngad. Tema puitu hindavad vägakõrgelt mööblimeistrid.

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

50 Δ horisont 1/2013

tuntud kui muombopuu (miombo on puudenimetus mitmuses), mis selgitab üldnime-tuse päritolu. Ka eesti keeles kannabBrachystegia puudeperekond nimetustmiombopuu.

Hoolimata doktor Livingstone’i kom-mentaarist, üritan siiski kirjeldamatut veidikirjeldada. Miombokooslused on hõreda ja liigirikka metsaga kaetud alad. PaljusidAafrika taimekooslusi iseloomustabmitmesuguste okkaliste puude-põõsasteolemasolu, miombos aga puuduvad torki-vad taimed. Et tegemist on väga suurelmaa-alal laiuvate metsadega, siis on üsnagi selge, et miombotüüpe on palju janende kirevuse hõlmamine nõuab mono-

graafiaid, mille ümberjutustamine polesiinkohal minu eesmärk.

Miombometsa saabunud eestlasejaoks on avanev pilt pigem kodune, sesthõredas madalas metsas kasvavad puudei kipu toretsema põhjamaalase jaokseksootiliste detailidega, näiteks kümne-meetriste sulgjate lehtedega nagu palmi-del või tohutute tünnikujuliste tüvedega.Miombopuud on madalad, 15 meetrit onenamasti laeks, paljud aga kasvavadüksnes 8–10 meetriseks. Kui üritada leidaEesti loodusest mõni kaudseltki miombotmeenutav kooslus, siis võiks ehk midagisarnast leida näiteks Saaremaal mõnelumbekasvaval puisniidul või kusagil Kesk-

Eestis kraavi ajamata jõge raamiva luhaservas kasvavas lehtpuuhõrendikus.

Aafrikas ringi rännates kogeb igaüksüllatusi, vahel lausa igal sammul, miombo-metsa peamine üllatus oli minu jaoks agatõsiasi, et tegemist on seenemetsaga.Seenemetsi oleme harjunud gloobuselikka siia meie kodusele põhjapoolkeralesättima, aga tuleb välja, et see pole kau-geltki õige. Seeneaeg saabub miombossedetsembri lõpus ja kestab veebruari algu-seni. Tegemist on vihmaperioodiga ja sedaaega nimetatakse sealkandis ka nälja-ajaks, sest vana põllusaak kipub otsasaama ja uus pole veel valminud.

Livingstone, kes 1866. aasta detsemb-ris läbi miombometsade rändas, kannataskoos kaaslastega nälga ja just seenedaitasid oluliselt kaasa haigustest nõrges-tatud rännumehe taastumisele. Ta kirjel-dab, et tulid naised ja tõid oma korvideskuni kümmet liiki seeni ja orhideeõisi, mismaitsesid head ja kosutasid tervist. Jääbveel lisada, et miombometsades kasvabmaailma suurima viljakehaga söögiseen,Termitomyces titanicus, kelle kübara läbi-mõõt võib küündida üle ühe meetri. Seevärskelt söödav seen on võis praetunakõrgelt hinnatud delikatess ja sellest võibvalmistada näiteks ka hiigelpitsa, aseta-des lihtsalt seenekübarale tomatipastat ja juustu ning torgates selle kõik ahju, kuimuidugi juhtub nõnda suur ahi olema.

Lisaks pidi „seeneriigi kuningas”pakkuma paduvihmade ajal suurepärastvihmavarju väikestele antiloopidele jamadudele. Need on seened, kes ilmuvadvälja juba esimeste vihmade ajal detsemb-ris. Siis seisavad maanteede ääres seene-müüjad, hiigelsirmid käes, ja pakuvadmöödujatele oma kaupa. Et olime Sam-bias veebruaris, jäi see pilt nägemata,kuid kohalike pajatused seenerikkusestpanid pähe idanema mõtte kunagi seene-aja alguses tagasi tulla.

Miombo pakkus elatist miljoniteleinimestele ja hinnanguliselt oleneb katänapäeval ligemale 50 miljoni inimeseelujärg selle loodusmaastiku pakutavastpuidust ja mitmesugustest metsaandi-dest, mille seas on olulisel kohal näiteksmetsmesi ja mitmesugused ravimtaimed.Ja lisaks veel niisugune eksootiline valgu-allikas nagu mitmesugused söödavadputukavastsed ehk lihtsalt üteldes –röövikud ja tõugud, keda vihmaperioodilmetsadest väga suurel hulgal kogutakseja asulatesse turule viiakse. 1867. aastalkurtis Livingstone, et tal ei õnnestu Põhja-Sambias kuidagi oma kalinguri vastu toiduaineid ja muud tarvilikku vahetada,sest kohalik rahvas valmistas miombo-puude niinekiududest riiet, mis ei jäänudinglise kalingurile alla.

Massiturismi arendajad ei näe miombo-metsas kuigi suurt turismimagnetit, küll

Hea õnne korral võib miombometsas kohata viimasel aastakümnel Aafrikas järjest haruldasemaksjäänud hüäänkoera. Iga hüäänkoer on unikaalse mustriga.

Maailma suurim kübarseen Termitomycestitanicus on paraja vihmavarju mõõtu ja iga aasta detsembri alguses pakuvad seene-müüjad neid maitsvaid „hiigelsirme” otsemaanteede ääres.

TOO

MA

S PÄ

ÄSU

KE

ORBI

S TE

RRAR

UM

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

horisont 1/2013 Δ 51

on aga see piirkond bioloogiliselt väga oluline kas või maakera süsihappegaasibilansi reguleerijana. Umbkaudu kümnen-dik miombost on tänaseks kaitse all jabioloogid, eriti botaanikud, leiavad, et sellel loodusmaastikul on teadusele veelväga palju huvitavat pakkuda.

Doctor Livingstone, I presume?Metsaküla Kasanka kaitseala värav asusveidi kõrgemal põndakul ning miombo-puud ja Isoberlinia’d olid seal ligemalepaarikümnemeetrised. Päike tungis siiskihõredast puudesalgast läbi ja pani puudeall kasvavate taimede õied särama. Peo-pesasuurused kohalikud pääsusabad lehvisid õielt õiele ja nende vahel sagisididaslaavlaste lemmiksinist värvi kehagakiletiivalised.

Doktor Livingstone’i avastatud suur jasoine Bangweulu järv asub kirjeldatud pai-gast sajakonna kilomeetri kaugusel, mispole Aafrika mõttes kuigi märkimisväärnevahemaa. Ometigi oli tee meie ees pilt-likult üteldes püsti, sest vihmad olid rööpa-lised pinnaseteed kohati läbipääsmatuksporimülkaks muutnud. Seda kõike rääkismeile Philip, Kasanka pargi looduskaitse-

keskuse juhataja. Oli selge, et kingnokkjääb seekord nägemata. Siiski oli veel võimalik teha viimased sammud kuulsamaadeuurija jälgedes. Teadsime, et Living-stone’ile saatuslikuks saanud omaaegsehõimupealiku Chitambo küla asub pargi-väravast üksnes 30 kilomeetri kaugusel ja tee on läbitav.

1870. aastate algul jätkas Livingstoneüha halvenevast tervisest hoolimataNiiluse lätete otsimist. Lisaks malaariale,kopsupõletikule ja piinavatele haavandi-tele oli selleks ajaks suur osa talle järelesaadetud varustusest varastatud. Ta olihiljuti avastanud võimsa Lualaba jõe japidas seda Niiluse ülemjooksuks. Tege-likult kuulub Lualaba Kongo jõgikonda javoolab Atlandi ookeani.

Livingstone pendeldas paaril korralBangweulu järve ja tänase Tanganjikajärve ääres asuva Ujiji vahel (Ujiji asubtänapäeva Tansaanias ning on põhimõtte-liselt omaaegse tähtsa orjakaubandus-keskuse Kigoma äärelinn) ja nägi orja-kaubandust selle tegelikus õuduses. Ujijis toimus 1871. aastal ka kohtumine,mida on innukalt kajastanud pea kõikLõuna-Aafrika avastamisloost kõnelevad

1973. aastal, sada aastat pärast doktori surma, püstitati Chitambo küla lähistele Sambias tagasihoidlik obelisk, mis meenutab Aafrika-uurijat ja aafriklaste sõpra David Livingstone’i. Mälestusmärgi avas Sambia legendaarne president Kenneth David Kaunda, kes juhtis riiki kakskümmend seitse aastat.

kirjandusallikad. Et doktor Livingstone’istpolnud Euroopasse juba aastaid mingeidteateid jõudnud, suundus New York Heraldi ajakirjanik Henry Morton Stanleykuulsat maadeuurijat ja misjonäri otsima.Ühtlasi läks ta ka endale kuulsust kogumaja peab ütlema, et leidis ta nii kuulsust kui Livingstone’i. Pärast ränkrasket ja ligemale kaheksa kuu pikkust rännakutjõudis ta Ujijisse, sest ta oli tee peal kuul-nud, et seal pidi peatuma keegi vanemvalge mees. Kohtumine olevat aset leidnud härrasmeheliku viisakusega, mõlemad kergitanud kübarat ja Stanleylausunud oma tagasihoidlikkuse poolestkuulsaks saanud tervituse: „Doctor Living-stone, I presume?” („Julgen oletada, etdoktor Livingstone?”). Stanley päevikutejärgi leidis see sündmus aset 10. novemb-ril 1871, mitmed ajaloolased aga paigu-tavad legendaarse kaabukergitamise veidi varasemasse aega, ajavahemikku24.–28. oktoobrini 1871. Nagu alati, lei-dub ka skeptikuid, kes kahtlevad, et seekohtumine nõnda väljapeetud ja väärikasoli, aga lugu on liiga ilus, et kahtlustegaülemäära põhjalikult tegelema hakata.

Stanley saabumine ei toonud parakusuuri muutusi doktori ellu. Ta keelduskodumaale tagasi minemast, sest leidis,et tema töö pole veel valmis. Nad matka-sid mõne aja koos Stanleyga, enne kuiviimane rannikule naases, et maailmaleuudist kuulutada – kuulus maadeuurija onleitud. Kuigi haigustest puretud ja murtud,loobus Livingstone koju tagasi pöördumi-sest ning siirdus jälle uurimisretkele, mislõppes 1873. aasta 1. mail Chitambokülas, kus surm olevat teda tabanud siis,kui ta parasjagu oma voodi kõrval põlvi-tades palvet luges (seda lugu rääkisidmeile kohalikud elanikud ja ehk on sellelnatuke legendilõhna juures).

Süda puhkab mupundu allTänapäeval ei asu Chitambo küla enamtäpselt samas paigas kui Livingstone’iaegadel, ümbruses leidub aga mitmeidrahvarohkeid asulaid ja kusagil naabrusesvalitseb tänaseni Chitambo järeltulija isa-liini pidi. Küll aga seisab seal puudesalgakeskel 1973. aastal püstitatud lihtne monument maadeuurijale ja misjonärile,kes tõepoolest ühe esimese eurooplasenahakkas südant valutama aafriklaste tule-viku pärast – kes ei näinud neis üksnessünnipäraseid orje nagu valdav osa Euroo-past Aafrikasse saabunud õnneotsijatest,kolonistidest ja igat sorti äri ajajatest.

Ka pealik Chitambo hindas doktoritkõrgelt ja kui Livingstone suri, leidis ta, et sõbra süda tuleb matta Aafrikasse,sest sinna see kuulub. Nõnda siis valmis-tasidki Livingstone’i ustavad teenrid jakaaslased James Chuma ja Abdullah Susidoktori maised jäänused ette viimaseks

ORBI

S TE

RRAR

UM

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

52 Δ horisont 1/2013

INDREK ROHTMETS (1953) on MTÜ Loodusajakiri vastutav väljaandja. Lõpetanud TartuÜlikooli bioloogi ja ajakirjanikuna. On kirjutanud, tõlkinud ja toimetanud raamatuidning arvukaid artikleid ja teinud maailma paljudes paikades loodusvideoid ETV saate-sarja Osoon tarbeks. Reisidel on tema huvikeskmes kohalik ürgloodus, nii palju kuiseda kusagil veel alles on. Livingstone’i jälgedes rändas 2009. aastal.

AUTORIST

ekspeditsiooniks. Maadeuurija süda jasiseelundid maeti tema onni lähedal kasvanud mupundupuu alla. Mupundupuukannab teaduslikku nimetust Parinaria

curatellifolia, eestikeelset liiginime talpole, küll aga on see puuperekond nime-tatud meil parinaariks – miks mitte siis livingstone’i parinaari, kui tuua taime-nimede puhul sisse ajalugu ja emot-sioone! Igatahes 1899. aastal saabusChitambo külla Londoni kuningliku geo-graafiaühingu (ka Livingstone oli selleliige) ekspeditsioon eesmärgiga kuulusmupundupuu maha lõigata ja saagidasealt kaasavõtmiseks üks pakk, millepeale oli doktori surma järel lõigatud temaja tema kaaslaste nimed. Toda pakku säilitatakse tänaseni Londonis.

Livingstone’i keha balsameeriti soola ja brändiga, kuivatati ning mähiti kalinguri.Kõige ümber mässiti ja õmmeldi kinnisuur purjeriidest kott, mida tihendati veeltõrvaga. Kandam kinnitati lati külge ja misjonäri viimane ekspeditsioon võiskialata. Üksteist kuud ja 3000 kilomeetritsammusid Chuma ja Susi läbi metsade ja savanni India ookeani poole Baga-moyosse. Sealt toimetati doktori maisedjäänused Sansibarile ja edasi Londonisse,kus need 18. aprillil 1874. aastal piduli-kult Westminster Abbey’sse, paljude brittidele kuulsust toonud kroonikandjate,sõjameeste ja teadlaste naabrusesse sängitati. Kaheksa aastat hiljem sai

Westminster Abbey ka Charles Darwiniviimaseks puhkepaigaks.

Maailmas on väga palju erilise tähen-dusega paiku ja Livingstone’i südame-memoriaal on üks neist. Küllap isegi ükskõnekamatest. Tema süda jäi Aafrikasse,tema mõtted ja teosed on kirjasõna va-hendusel kättesaadavad kõikjal maailmasning tema keha viimne puhkepaik onSuurbritannia „kuulsuse müür”, mis jääd-vustab omaaegse impeeriumi kõige oluli-semate ja tähtsamate inimeste mälestust.

Kui seal seisime ja suurmehe elutööpeale mõtlesime, kogunes meie ümbernoori ja ka vanemaid külainimesi. Uurisin,et kus see mupundupuu, mille alla doktorisüda sängitati, ikkagi kasvada võis. Pal-judel oli selle kohta oma arvamus, üksnäitas ühte paika, teine teist, keegi agaütles, et siin kasvab mitmeid mupundusidja küllap on mõnigi neist selle kuulsa puujärglane.

Mööda poriseid külavaheteid tagasimiombometsa poole põristades mõtlesin,et tõepoolest, see on ju õige, et küllap toomupundu jõudis ikka võrseid ajada võioma vilju külvata. Kui Livingstone’i sõbra,Chitambo järglased jätkavad külavane-mana ka täna, siis miks ei võiks mupun-dud siiani seista valvel suurmehe südamematmispaiga ümbruses. ●

Doktor Livingstone’i onni asupaik on mälestus-plaadiga tähistatud.

☺horisontTO

OM

AS

PÄÄ

SUKE

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

MIN

A &

TEA

DUS

KUIDAS ON TEADUS MÕJUTANUD MINU ELU

Minu jaoks on teemakäsitlus – mina ja teadus – tõeline pähkel.

Kui analüüsida termini teadus tähendust, mida kirjeldatakse kui süstemaatilistinimtegevust, mis on suunatud püsiväärtusega teadmiste saamisele ja talletami-sele, kasutades üldjuhul teaduslikku meetodit – reeglite süsteemi, mis peab

tagama saadavate teadmiste võimalikult suure objektiivsuse ja kontrolli-tavuse, siis võib esmapilgul julgelt öelda, et minu ja teaduse vahelhaigutab tõeline kuristik. Võib isegi väita, et mõõtmatu tühjus, peaaeguet vaakum. Paremal juhul täidab selle tühjuse sügav aukartus, kuna olen alati teatava respekti ja poolehoiuga suhtunud inimestesse, kes harrastavad seda nn süstemaatilist inimtegevust, mis on suunatudpüsiväärtusega teadmiste saamisele ja talletamisele. Eriti reaal-teadustega tegelevate inimeste korral.

Õnneks selgub lähemal vaatlusel minu jaoks nii mõndagi lohutavat.Nimelt ei pruugigi vahemaa minu ja teaduse vahel nii ületamatu olla.Tõsi, minu uurimisobjektiks on inimene (kas psühholoogia on teadus või mitte, see on ju vana vaidlusteema; mina kaldun arvama, et on; kui mitte muud, siis hingeteadus kindlasti), nii et minagi tegeleninimtegevusega, mis on suunatud püsiväärtustega teadmiste saamisele.Kindlasti on inimese uurimine sama põnev kui keemiliste või füüsikalistevõi geenitehnoloogiliste protsesside uurimine. Mina teen seda laboris,mida nimetatakse Teatriks.

Sageli loobun lõputute lõpmatuse teooriate lugemisest, et mitte ülemõelda ja lõplikult tasakaalust välja minna, sest müstiline teadmatushirmutab mind. Aga inimene, kas tema ei ole müstiline teadmatus?!

Siin hakkan teaduse mõistele juba lähenema. Miski minus tunneb suurt rõõmu, et õnneks on teaduses nii palju mõistatuslikku ja seletamatut – kui suure osa universumist täidab müstiline tumeaine, kui viimased teadusteooriad väidavad, etvaakumgi ei ole mitte lihtsalt tühjus, vaid on täidetud millegagi (?), mingi nnvaakumenergiaga, ja kohati isegi plingib valgust, mis balansseerib olemise ja olematuse piiril, nagu Tiit Kändler kirjeldab. Paralleelid hakkavad iseäranis ilmnema,sest samasugused mõistatused ootavad meid ees ka inimese mõistmisel, sestinimhinge aimatavad tagamaad on lõputud.

On öeldud, et Loomine on paradoks, millegi ilmumine eimillestki. Selle müstee-riumi üle on inimene pead vaevanud tuhandeid aastaid. Loogikaga seda seletada eisaa. Kindlasti tähendab see aga millegi avastamist, leidmist/leiutamist, mingiteuute seaduspärasuste ilmsikstulekut, mingeid protsesse, millega teaduski pidevalttegeleb. Tähendab me loome endi jaoks uut, mõistetavamat reaalsust, aga et sele-tamatut on liig palju, jääb see müstiliseks, lõpuni hoomamatuks; nagu inimene.Sama teeb ka Teater – loob eimillestki midagi, loob uut reaalsust. Suur teatrimeesPeter Brook ütles, et kui keegi teab, mis on reaalsus, ärgu teatrisse mingu. Aga mekäime teatris, kuna me õnneks ei tea, mis on reaalsus. Vahel küll arvame teadvat,aga parematel hetkedel ikkagi tuleb tunnistada, et ei tea! Liiga palju on selles nnreaalsuses seletamatut. Õnneks! Isegi Einstein pidi elu lõpul tunnistama, et mõistetav see maailm ei ole, aga õnneks on ta tunnetatav ja see annab lootust. Nii nagu teadus avastab pidevalt suure terviku osiseid ja elemente, aga tervikutpäriselt kokku panna ei suuda, sest me teame, et tervik ei pruugi olla pelgalt elementide kogum, nii teeb seda ka inimteadus (või hingeteadus) psühholoogia; agasee on juba puhtalt Teatri aines ja koostisosa.

Nii et vahel muutun ma päris rõõmsaks, kui tunnen, et see kõlav mõiste teaduspuudutab riivamisi ka minu tegemisi. Kas teatritegemine tagab saadavate tead-miste võimalikult suure objektiivsuse ja kontrollitavuse, nagu see on nõutav teadusepuhul, see jäägu igaühe enda otsustada. ●

ROMAN BASKINfilmi- ja teatri-lavastaja ningnäitleja

ERA

KOG

U

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

54 Δ horisont 1/2013

PILV

EPIIR

Kihtsajupilved, need laussaju toojad

JÜRI KAMENIK

Talv algas novembri lõpus järsult ja püsis stabiilsena kuuaega. Jõulude ajal antitsüklo-naalne blokeering lagunes,Atlandi tsüklonid pääsesid jällevabalt itta liikuma ning nendega kaasnevad kihtsajupilved tõidmeile ägedaid lumesadusid. Et suurem osa meie talvisestlumest pärinebki just neist, peatumegi seekord kihtsaju-pilvedel.

Kihtsajupilved on ulatuslik ja ühtlane(tume)hall või sinkjas pilvekiht, mis katabkogu taeva. Teisisõnu – tegu on lauspilvi-susega. Kihtsajupilved on rünksajupilvedekõrval põhiline sajupilvede liik, ent erinevaltviimasest annavad need laussademeid, mis on harilikult nõrgad või mõõdukad ningharva tugevad. Saju intensiivsus on kiht-sajupilvede korral ühtlane või varieerubsujuvalt ja mitte äkitselt, nagu on iseloomu-lik rünksajupilvedele. Kihtsajupilvedest võib olenevalt aastaajast ja temperatuuristsadada lausvihma, lauslörtsi, lauslund jajäävihma.

Kihtsajupilved on väga ulatuslik pilve-mass. Selle horisontaalne ulatus on sagelituhandeid ruutkilomeetreid, kui mitterohkem, ning vertikaalne ulatus mitu kilo-meetrit, laienedes tihti läbi kolme pilve-korruse. Just nende kahe asjaolu tõttutoovadki kihtsajupilved sageli endaga kaasamärkimisväärse saju. Tõsi, sajukogus jääbüldiselt vahemikku 5–10 (15) mm, ollestihti isegi väiksem. Teatud juhtudel võib see küll küündida isegi üle 50 mm ööpäevakohta.

Kihtsajupilved ei põhjusta kunagi hoog-sademeid, rahet ega äikest. Kui midagineist esineb, siis on tegemist maskeeritud

konvektsioonipilvedega. Eeskätt suvisel ajalon viimaste liitumine kihtsajupilvedega üsnatavaline.

Enamik sademetest saab alguse lumenaKihtsajupilved koosnevad nii veepiisakes-test, jääkristallidest (ülemine osa) kui kanende segust, lisaks sademetest – lange-vaist lumehelvestest, mis soojal aastaajalsulavad pilvemassi alumises osas vihma-piiskadeks. See asjaolu on kolmas põhjus,miks kihtsajupilvedega on seotud märkimis-väärne sadu. Niisuguses ulatuslikus pilve-massis toimub Bergeroni-Findeiseni ehkjääkristalli (külmade pilvede) protsess, mis

FOTO

D: J

ÜRI

KAM

ENIK

Lausvihm tüüpilise välimusega kihtsajupilvedest 7. aprillil 2011 Tartus. Tähelepanelikul vaatamiselon näha hatakpilved.

PILVEKORRUS, ka KORRUS – tänapäevasepilvede klassifikatsiooni aluseks on pilvedemoodustumine, välimus ja aluse kõrgus, st kolm üksteise peal olevat kõrgustasandit(madal, keskmine ja kõrge), mida nimetataksevahel ka etage’ideks ehk korrusteks. Alumine korrus ulatub kuni 2 km kõrguseni,keskmine jääb vahemikku 2–(5)6 km ja ülemine ehk kolmas korrus on kõrgemal kui 6 km aluspinnast.

MIS ON MIS

?

I klass: ülemised pilvedKiudpilved – CirrusKiudkihtpilved – CirrostratusKiudrünkpilved – Cirrocumulus

II klass: keskmised pilvedKõrgkihtpilved – AltostratusKihtsajupilved – Nimbostratus Kõrgrünkpilved – Altocumulus

III klass: alumised pilvedKihtpilved – StratusKihtrünkpilved –Stratocumulus

IV klass: konvektsioonipilvedRünkpilved – CumulusRünksajupilved – Cumulonimbus

Pilvede 10 põhiliiki

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

horisont 1/2013 Δ 55

AUTORIST

JÜRI KAMENIK (1988) on Tartu Ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskonnageograafiatudeng. Teinud ilmavaatlusi 1998. aasta veebruarist, lemmikteemadon äike ning pilved. Alates 2009. aastast seotud ilm.ee-ga ning korraldanud üle Baltimaade äikesejahte. On pilvedest huvitunud juba kuusteist aastat ja neid põhjalikumalt uurinud viimased kuus aastat.

põhineb asjaolul, et jää kohal on tasakaalu-line veeauru rõhk väiksem kui vedela veekohal samal temperatuuril. Seega – kuipilvedes on korraga nii veepiisakesi kuijääkristalle, siis liiguvad veemolekulid vee-piisakestest jääkristallidele ehk viimasedkasvavad esimeste arvelt. Moodustuvadlumehelbed, mis hakkavad raskusjõu mõjullaskuma. Suvisel ajal sulavad need vihma-piiskadeks, kuid külmal ajal, kui kogu õhumassis on temperatuur madalam kui0 ºC, jõuavad aluspinnani lumena ehk sajablund. Seega saab keskmistel ja suurtellaiustel enamik sademetest alguse lumena. Sobivaim jääkristallide ja vee-piiskade suhe pilvedes, et need korralikkusadu annaksid, on umbes 1:100000 (märgatavad sademed on võimalikudvahemikus 1:1000–1:1000000), ja tempe-ratuur –15… –20 ºC.

Jäävihm, jäide ja kiilasjääOmapärane laussajuliik on jäävihm, millegakaasneb iseloomulik sahin. Selle puhulsajab tavaliselt läbisegi tavalisi vihmapiiska-sid ja jääterakesi, mille sees võib-olla kül-mumata vett. Jäävihma tekkimiseks peabolema pilvede ja maapinna vahel soe, üle 0 ºC temperatuuriga õhukiht, kus lumi võilörts sulab, kuid maapinna lähedal külm,alla 0 ºC temperatuuriga õhukiht, kus tekkinud vihm hakkab tahkuma. Seetõttumoodustub tavaliselt maapinnale ja eseme-tele, mille temperatuur on alla nullkraadi,

jääkiht, mis on ülimalt libe. Kui see tekibmaapinnal, siis nimetatakse seda kiilas-jääks, kui esemetele, siis jäiteks. Kui alus-pinna lähedal on väga paks ja väga madalatemperatuuriga külma õhu kiht, siis võibjäävihm koosneda ainult jääkuulikestest,mis ei suuda jäidet ega kiilasjääd tekitada.Nii juhtus näiteks 2010. aasta 25. det-sembri hommikul Lõuna-Eestis. Jäävihmasajab tavaliselt kevadel ja sügisel, harvemtalvel, ja tavaliselt enne sula, seega seosessaabuva sooja frondiga, kuid seda on ettetulnud ka seoses külma frondiga.

Läbi kolme korruseKihtsajupilvedega on seotud mitmeid väär-arvamusi ja küsitavusi. Üldiselt arvatakse,et kihtsajupilved on iseloomulikud paras-vöötmele, kus neid leidub peamiselt tsük-lonitega seotud frontide puhul, klassikaliseltnäiteks sooja frondi ees. Tegelikult on kiht-sajupilved tavalised ka troopikas, peamiseltseoses rünksajupilvede kogumike ja orkaa-nidega. Ka parasvöötmes tekivad kihtsaju-pilved rünksajupilvede transformeerumisetagajärjel.

KAA

REL

TAM

RE

PILV

EPIIRKihtsajupilvede vertikaalset ulatust ala-

hinnatakse väga sageli. Internetis liikuvatelskeemidelgi kujutatakse kihtsajupilvi tüüpi-liselt armetu 1–2 km paksuse alumise korruse pilvena või puuduvad need skeemi-delt sootuks. Samuti on probleemne kiht-sajupilve paigutamine troposfääri „korrus-tele”. Kuna kihtsajupilved ulatuvad sageliläbi kolme korruse ehk mõnesaja meetrikuni paari kilomeetri kõrguselt pea tropo-pausini välja (eriti lõunatsüklonite puhul jarünksajupilvede kogumikest tekkinud juhtu-mitel), siis on nende klassifitseerimise võimalusi mitmeid. Võib lähtuda nii alusekõrgusest aluspinnast, misjuhul kuuluvadkihtsajupilved alumiste pilvede hulka, kui ka paiknemisest mitmel korrusel.Viimasel juhul kuuluvad kihtsajupilved suurevertikaalse ulatusega pilvede hulka. Siiskion üldiselt kokku lepitud, et kuna nenderaskuskese asub keskmiste pilvede kõrgu-sel, on tegemist keskmiste pilvedega.

HatakpilvedLõpuks väärivad mainimist hatakpilved(Fractonimbus), mis võivad kaasnedakõikide sademeid andvate pilvedega.Hatakpilved on ebaühtlane, enamasti katk-endlik, rebenenud ilmega väga madalatepilvede kiht sajupilvede all. Kui need koosnevad üksikutest pilvetükkidest, siisnimetatakse neid ka Stratus fractus (kat-kendlikud kihtpilved).

Kihtsajupilvede puhul antakse aluse kõrguseks just hatakpilvede kõrgus. Viima-sed on enamasti 100–300 meetri kõrgusel,kuid kihtsajupilved asuvad nende kohal(vahemik võib päris suur olla) ega olehatakpilvede osa. Kui soe front jõuab vägalähedale, siis hatakpilved tihenevad, laus-vihm muutub peenemaks ja lakkab lõpukssootuks. Tuule nõrgenedes ja piisavaniiskuse korral võivad hatakpilved moodus-tada tõelised kihtpilved (Stratus), mis võivadmadalduda aluspinnani, tekitades udu(horisontaalne nähtavus alla 1000 meetri).

Hatakpilved ise sademeid ei põhjusta,mistõttu pole õige nimetada neid rebene-nud vihmapilvedeks. Ehkki hatakpilved onkihtsajupilvede puhul väga tüüpilised, või-vad need laussaju alguses ja eriti lõuna-tsüklonite puhul ka täielikult puududa. ●

Sademete teke kihtsajupilvedes.

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

56 Δ horisont 1/2013

Alates 1961. aastast on järjepidevalt toimunud iga-aastased Eesti bioloogiaolümpiaadid. Selle ajaga onteadmised mitmetes bioloogia tänastes uutes jaolulistes uurimissuundades (biokeemia, rakubioloogia,molekulaarbioloogia, geneetika, süsteemibioloogia jt)paljuski uuenenud. Kindlasti on üksteisele lähemalenihkunud nii keemia, füüsika kui ka bioloogia. Miks ka mitte matemaatika.

Möödunud õppeaastalgi toimus Eestimaa traditsiooniline bioloogia-olümpiaad oma väljakujunenud formaadis – esmalt koolide jõukat-sumised, piirkonnavoorud ja siis lõppvoor. Piirkonnavoorudes osalesüle 300 õpilase ning neist valiti lõppvooru kahepäevasele võistlu-sele 56 gümnaasiumide tublimat õpilast. Võisteldi zooloogia, füsio-loogia, botaanika ja taimefüsioloogia kabinettides, kus pandi proo-vile praktilised teadmised ja oskused. Botaanikas oli teistest paremEva-Lotta Käsper, füsioloogias ning zooloogias oli parim Raul Kääpja taimefüsioloogias Jaan Toots. Teise võistluspäeva sisustas kaksvooru teooriaküsimusi.

Koondarvestuses osutusid 2011/12. õppeaasta parimateksbioloogiatundjateks Jaan Toots, Eva-Lotta Käsper, Mette-Triin Purde,Raul Kääp, Anu Ainsaar, Erik Tamre, Michael Florea, Kristiine Leet-berg, Helen Aluvee, Sander Tars ja Iris Merilo. Nemad õppisid, täien-dasid teadmisi ning võistlesid omavahel veelkord ning neli tublimatneist, Jaan Toots, Eva-Lotta Käsper, Erik Tamre ja Anu Ainsaar, esin-dasid Eesti koolibioloogiat 23. rahvusvahelisel bioloogiaolümpiaadil,mis toimus 2012. aastal Singapuris. Maailma 59 riigi kuni nelja-liikmelisi võistkondi (237 õpilast) võõrustasid Singapuri haridus-instituut, Nanyangi tehnoloogiaülikool ja Singapuri ülikool.

2012. aasta juuli teine nädal oli maailma parimatel noorbio-

Olümpiaadisuvi Singapuri teadus-Mekas

OLÜM

PIAA

D

loogidel täis praktilisi töid, teooriaülesannete lahendamist, ekskur-sioone Singapuri linnuparki ja veepuhastusjaama ning külastusi Singapuri teadus-Mekasse. Lennutati tuulelohesid ja nauditi mussoonieelse aja sumedaid ning niiskeid öid. Teadmisteproovlõppes Eesti võistkonnale vägagi edukalt – võideti nii kulda kui kahõbedat. Jaan Toots, Tallinna Reaalkooli 11. klassi lõpetanu, olimeie parimana maailma absoluutses pingereas 22. Erik Tamre,sama kooli lõpetaja, kes sügisest jätkab õpinguid Harvardi ülikoolis,saavutas 24. koha. Nemad mõlemad hinnati kuldmedali vääriliseks(kulda jagus 25 esimesele). Eva-Lotta Käsper, Miina Härma Güm-naasiumi lõpetanu, kes sügisel suundus bakalaureuseõpinguteleMassachusettsi tehnoloogiainstituuti, saavutas 53. koha ning hõbemedali. Hõbedase medali võitis samuti hetke maailma 70. noorbioloog Anu Ainsaar, Tallinna Reaalkooli värske lõpetanu,kes sügisest 2012 õpib bioloogiat Tartu Ülikoolis.

Et ülemaailmse bioloogiaolümpiaadi seekordne võõrustaja oli Singa-pur, avanes Eesti võistkonnal pärast olümpiaadi lõppu võimalusringi vaadata Singapuri teadusinstituutides, kus töötavad mitmedkolleegid Tartu Ülikoolist (järeldoktorantuuris on Katrin Kepp ningToomas Silla TÜ MRI-st). Tänu toetajatele külastati ka naabri,Indoneesia saarestiku põnevaid paiku. Indoneesia asub 17 508saarel, millest ca 6000 on asustamata. 2010. aasta rahvaloenduseandmetel oli Indoneesia rahvaarvult 237,6 miljoni inimesega maa-ilma neljas riik.

Ekvaatorist põhjapoole jääva Sumatra saare loodenurgas õnnes-tus teha mõnepäevane telkidega džunglimatk vihmametsa, et otsidaGunung Leuseri rahvuspargis ülesse looduses vabalt elavad äärmi-selt ohustatud orangutanid ning saada aimu, et vihmametsas sajabtõesti vihma. Ekvatoriaalne kliima on aga põhjamaalase jaoks paras katsumus. Troopiline vihmamets võlus eelkõige oma mastaapsusega ja paljude taime-, putuka-, linnu- ja loomaliikidega,mis on oluliselt erinev parasvöötmele iseloomulikust. Jaava ja balitiiger on maailmast kadunud, veel on õnneks alles sumatra tiigriväike populatsioon. Saarestiku mõne saare iseloomulik sisalikuliikon komodo draakon ehk varaan, kes kasvab kuni kolme meetripikkuseks. Indoneesia taimestiku ning loomastiku hulgas on esin-datud nii Aasia kui ka Austraalia päritolu liigid (suurimetajatestnäiteks india elevant, leopard, jaava ja sumatra ninasarvik). Tänusoodsale kliimale on sealne loomastiku ning taimestiku mitmekesi-sus Brasiilia järel teisel kohal. Siinsetest loomadest on endeemseidliike pea 40 protsenti, kahepaiksetest samuti kuni 40 protsenti jalinnuliikidest kuni veerand. Loomadest on ohustatud liikide hulkaarvatud 140 taksonit, äärmiselt ohustatud liike on 15 (k.a sumatraorangutan). Neid kõiki oleks vaja kaitsta maailma liigirikkust silmaspidades. Samas torkas teravalt silma rahvuspargi äärealadel toimuv traktorite ja muu tehnika pealetung loodusele, et rajada uusiteid ja põllumaid. Uus infrastruktuur pole paha, aga sellega hävinebtuhandeid hektareid looduslikku rikkust ja kaob senine tasakaalkeskkonna isetoimimises. Nii on metsade raiumine ja turbarabadehäving teinud saarestikust ühe suurima kasvuhoonegaaside „tootja” maailmas.

Rahvusvaheline bioloogiaolümpiaadSULEV KUUSEFO

TOD

: SU

LEV

KUU

SE

Eesti võistkond 23. IBO lõputseremoonial, vasakult hõbedased Anu Ainsaar ja Eva-Lotta Käsper ning kuldsed Jaan Toots ja Erik Tamre.

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

OLÜM

PIAA

D

horisont 1/2013 Δ 57

Jaava saar on maailma üks tihedama asustusega saari, sest siinelab pool kogu Indoneesia rahvastikust (keskmiselt 1029 inimestruutkilomeetril). Jaava saarel, mis jääb ekvaatorist lõunapoole, käi-sime Gunung Merapi stratovulkaanide kompleksi (merapi tähendabindoneesia keeles tuld) läänepoolse vulkaani, Ijeni kraatris. Üldseloetakse Indoneesias tegutsevat 150 vulkaani, sest saarestik onkolme laama (Indo-Austraalia, Euraasia ja Vaikse ookeani) aktiivseliikumise piirkonnas. Ijeni vulkaani koonus turritab 2799 meetrit üle merepinna. Ijeni viimane purse toimus 1999. Selle vulkaanikaldeera läbimõõt on ca 20 km ning vulkaanikraatris on umbes ühe kilomeetrise diameetriga türkiissinine happejärv (2008. aastamõõtmistulemuste järgi on järve pH 0,5). Kraater on vastavalt tuule-suunale pilgeni täis väävliaure, või kui tuul pilved kõrvale lükkab jamiskit hingata on, saab ka matkaja suunduda kraatri servalt alla järveni. Kohalikud on eralduvad väävliaurud ajanud „torudesse”,mistõttu puhas väävel kondenseerub ja ladestub maapinnale, mida siis noored mehed seljas järsust kraatrist vulkaani servale,300 meetrit taevasse ja edasi 3 km kaugusele lähima asustatudpunktini transpordivad. Seal läheb puhas väävel võileivahinna eestülesostjate kätte (päevane saak on keskmiselt kaks ca 40–50 kgkandamit, mille eest makstakse ümberarvestatuna 4 kuni 8 eurot).Raske ja tervist kahjustav töö, mida on vaja teha, et elus püsida ja peret toita.

Väga huvitav oli ööbida Jaava vanades, Hollandi koloniaalvõimuaegsetes, nn Hollandi India kohvi- ning teeistandustes. Nendestänapäevalgi edukalt toimivates ettevõtetes töötavad saagikoristuseperioodil ümberkaudsete külade elanikud. Huvilised näevad, kuidasvulkaanikülgedel kasvavad tee- või kohvipõõsad, kuidas saaki koris-tatakse, kuidas teelehed või kohvioad läbivad järeltöötluse ningkuidas saaki pakendatakse. Igaühel on võimalus nautida kohalikkukoloriiti ja ööbida kohvi- või teepõõsaste vahel mäe külgedel üle1200 meetri kõrgusel enam kui 100 aasta vanuses istandusehoo-nes. Nii on võimalik iga ihupooriga nautida ümbritsevat elu-olu,kohalikke lõhnu, mägedes puhuvaid tuuli ning elanike rahumeelsetolekut.

SULEV KUUSE (1962) on Tartu Ülikooli Molekulaar- ja Rakubioloogia Instituudivivaariumi juhataja. Eesti bioloogiaolümpiaadi žürii esimees, gümnaasiumi-toimkonna juht. Tegeleb arengubioloogia, rakubioloogia ja transgeneesiküsimustega.

AUTORIST

Ida-Jaava n-ö pealinn – Surabaya – on samuti meeldejääv. Seeon eri kultuuride ja uskude Paabel. Linn on saarestiku suuruseltteine, pealinna Yakarta järel. See on saanud oma nime sõnadestsura – ’hai’, ja buaya – ’krokodill’. Kohaliku mütoloogia järgi võitle-vad hai ja krokodill omavahel piirkonna tugevaima ja võimsaimalooma tiitli pärast.

Eriline on Indoneesia saareriigi liikluski. Vasakpoolne elukorral-dus pole eurooplasele alati mõistetav. Kõige huvitavam on aga see,et ometigi sujub ning toimib absoluutselt kõik. Kui julged autojuhinasellesse pöörasesse korratusse sukelduda, saab varsti selgeks, etnäilises peataolekus valitsevad omad kirjutamata reeglid ning kogusee püstihull segadus püsib vaid tänu liiklejate tasakaalukusele.Raske jalaga gaasi vajutades kaugele ei jõua. Isegi kiirteedel eiküüni kiirus enamasti üle 80 km/h. Kui juhtub õnnetus mägiteedel,tullakse appi ning tõstetakse auto teele tagasi. Kui tekib avarii-olukord linnamöllus, säilitatakse mõistlikkus ja rahu.

Rikas on Indoneesia kultuuripärandki. Siin on UNESCO vaatamis-väärsusi (Borobuduri templikompleks), Trowulani muuseum ja sellehindu impeeriumi kunagise pealinna ümber asuvad arvukad Boro-buduri arhitektuuriga sarnased templid. Autoga mööda Ida-Jaavamägiteid ning tasandikke sõites jäi hulgaliselt silma taastatud, aga veelgi enam renoveerimata pühakodasid. Siinsed inimesed onsõbralikud ja väärikad. Üksnes turist, reisija, matkaja, huviline peab aru saama ning vahet tegema sellel, mis on lubatud talle kuiIndoneesia ilu ja elu hetkenautlejale ja mis on eluliselt tähtis siinmaal elavale põliselanikule. ●

Nii transporditakse toorväävlit kraatrist lähima asulani. Eesti mehed ei jõudnud/tahtnudsellise kandamiga mitte mingil juhul mitte ühtegi sammu astuda.

Vaade Ijeni vulkaani kraatri happejärvele. Türkiissinine järv tundus kutsuv üksnes kaugelt.

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

2013. AASTAL ILMUMAS:● märtsis Eesti Looduse raamat „Setumaa”

● mais Horisondi raamat „Osakestefüüsika. Higgsi bosoni lugu”

● detsembris Eesti Metsa raamat „Põhja- ja Lõuna-Ameerika metsad”

● detsembris Loodusesõbra raamat „25 aastat Roheliste Rattaretke”

„Looduse raamatukogu“ sarja raamatuid

saab osta ka raamatupoodidest või

www. loodusajakiri.ee

TELLI VASTAV AJAKIRI JA SAAD RAAMATU KAUBA PEALE!

„LOODUSE RAAMATUKOGU” SARJAS ILMUNUD:

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

horisont 1/2013 Δ 59

Keskmineraamatuaasta

RAAM

AT LUGESIN ÜHT RAAMATUT

Viljandimaa, Pärnumaa, Tartu-maa ja Järvamaa kohta, siis see-kord on juttu Võrumaal peetudvõitlustest.

Kuna 1941. aasta sõjasünd-mused arenesid selles lõuna-poolses maakonnas lühikestaega, on käsitlus väga detailneja põhjalik. Muidugi osalesidVõrumaalt pärit Eesti vabaduseeest võitlejad sõjategevuses kaväljaspool oma maakonda, eritiTartumaal.

Nimetatud sari on eriti oluline, jäädvustamaks eestimeeste võitlusi Nõukogudeokupatsioonist vabanemiseks,samuti okupatsioonivägede janende käsilaste kuritegusideesti rahva vastu. Loodame, etvanameistril jagub samasugustenergiat ja tarmukust käia läbikõik Eesti maakonnad.

Muud huvitavatMetsavendade teemal kirjutabväsimatult Martin S. Kullipseudonüümi alla varjunudautor – 2012. aastal ilmustemalt „Virumaa valitsejad” ja „Puhake, paremad pojad”.Samal teemal on mahukama ja

Lõppenud 2012. aasta sõjaaja-loolistest teostest ülevaadettehes olen lähtunud aastaarvustraamatu tiitellehel. Vaatlusealla võetud tosinkond Eestiautorite teost võib jagadakaheks – ühed valgustavadtavapäraselt sõjategevust võiväeosade elu-olu Eestis, teisedsuunduvad kaugematele jaeksootilisematele maadele, etmeid kurssi viia sealse militaar-ajalooga.

Kolm kogumikkuEraldi tuleb märkida kolmeartiklikogumikku. Kui EestiSõjamuuseumi traditsioonilineaastaraamat andis meile möö-dunud aastal üksteist militaar-artiklit (enamik neist sõja jaühiskonna teemal), siis EestiAjalooarhiivi vastavas kogumi-kus „Eesti ajaloost 19.–20. sa-jandil. Eesti Ajalooarhiivi toime-tised 19 (26)” tuleks kindlastiära märkida kuus sõjaajaloolepühendatud käsitlust. Kolman-da kogumiku on sõjaajaloolaseHannes Walteri juubeliks koos-tanud Küllo Arjakas ja teoskannab nime „Hannes Walter.Sõdadest lähemal ja kauge-mal”. Koostaja tahtel saab huvi-line nende kaante vahel uuestiüle lugeda ka kuus aastatejooksul Horisondis ilmunudartiklit.

Kaks parimatKui 2011. aastal torkas meiesõjaajalooraamatute hulgassilma Marek Nisuma koostatudtüse „Eesti piirikaitserügemen-did ja politseipataljonid Narvarindel 1944. aastal”, siis 2012.aastast tahaksin esile tõsta kahtteost.

Esimene neist on Igor Kopõ-tini ja Leho Lõhmuse tõsineuurimus ühest Eesti Vabariigi

väeosast – „Eesti sõjaväe pio-neeripataljon. Areng ja koostöö1917–1940” (kirjastus Grenader,2012). See raamat on esimenesõjaajalooline teos, mille võibpiinlikkust tundmata paigutadaniisuguste 1930. aastatel ilmu-nud monumentaalsete teostekõrvale nagu Aarne Võtingu„Scouts Rügement Vabadus-sõjas” (1936) ning Jaan Maideja Ernst Valdini „6. jalaväepolkVabadussõjas 1918–1920”(1938).

Igor Kopõtin ja Leho Lõhmuson põhjalikult, arhiiviandme-tele, raamatutele ja artikliteletuginedes andnud igakülgseülevaate ühe Eesti sõjaväeosaloomisest, tegevusest Vabadus-sõjas ja rahuajal kuni üksuselikvideerimiseni NSV Liidu oku-patsioonivõimude käe läbi.Lugejale antakse ülevaade kapioneeriväeosade (selguse mõt-tes võib lisada, et nood väeosadon eri aegadel ja riikides kand-nud ka tehniliste, inseneri- võisapöörivägede nime) ajalooli-sest arengust läbi ajaloo, etparemini mõista selliste tugiväe-osade tähtsust sõjapidamisel.

Käsitlemist on leidnud pio-neeripataljoni erinevad tahud,sealhulgas ka Nõmmel paikne-nud väeosa koostöö kohalikurahvaga. Enne pioneeripatal-joni vägivaldset likvideerimist1940. aasta sügisel oli tegemistühe Eesti sõjaväe eeskujulikumatehnilise väeosaga, millel olikaasaegne varustus, struktuurja väljaõppesüsteem. Raamaton varustatud rohkete lisadegaja nimeregistriga. Ainsaks miinuseks võiks nimetada raa-matut illustreerivate fotodekesist kvaliteeti. Tegemist ontähelepanuväärse teosega Eestisõjaajalooliste uurimuste seas.Jääb üle üksnes loota, et kirjas-tus Grenader jätkab oma kiidu-väärt tööd Eesti väeosade aja-loo tutvustamisel.

Teine väärt raamat on Herbert Lindmäe „SuvesõdaVõrumaal 1941” (Valge Raa-mat, 2012), mis jätkab autoritänuväärset tööd 1941. aastasõjasündmuste põhjalikul käsit-lemisel maakondade kaupa. Kuiseni on aastast 1999 ilmunudSuvesõda lahkavad menukadteosed Virumaa, Valgamaa,

HANNO OJALOsõjaajaloolane

Igor Kopõtin, Leho LõhmusEESTI SÕJAVÄE PIONEERI-PATALJON. Areng ja koostöö 1917–1940Grenader, 2012

Heino PrunsveltNUGISEKS.Ühe Rüütliristi kavalerielutee kroonikaGrenader, 2012

Herbert LindmäeSUVESÕDA VÕRUMAAL1941Valge Raamat, 2012

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

60 Δ horisont 1/2013

RAAMAT, MILLETA MA OMA ERIALA ETTE EI KUJUTA

TOE NÕMM, sõjaajaloolane

kogu Eestit hõlmava lugudekogumiku „Wabariigi viimasedsõdurid” koostanud ka IlmarPalli ning Virkko Lepassalu.

Sarjas „101 Eesti asja” onilmunud Hanno Ojalo ja MatiÕuna raamat „101 Eesti lahin-gut”, mis annab ülevaate kõik-võimalikest sõjalistest kokku-põrgetest, lahingutest ja ope-ratsioonidest Eesti pinnal ningeestlaste osavõtul alatesvarakeskajast.

Mainida võib ka põhiliseltülevaatlikumaid teoseid, kus onkäsitletud sõjaajaloosündmusikas siis regionaalsel, ajalisel võiobjektilisel printsiibil – HannoOjalo, Peedu Sammalsoo jaMati Õuna „Võitlused Peipsil jaEmajõel 1234–1944”, HannoOjalo „Kui eestlased Riiat vallu-tasid. Eesti ja Läti sõjakeerises1915–1920” ning Hanno Ojalo,Merike Jürjo ja Mati Õuna„Lennuki ja Wambola lugu.Aeg, sündmused, inimesed1915–1954”.

Mõnevõrra teistest erinev onHeino Prunsvelti suur, mahukasja kaunilt illustreeritud elu-looraamat legendaarsest Eestisõjamehest Harald Nugiseksist,pealkirja all „Nugiseks. ÜheRüütliristi kavaleri eluteekroonika” (Grenader, 2012).Heino Prunsvelt, kes seni ontuntud rohkem ajalooraama-tute kujundaja ja faleristina, on avaldanud mitmes mõttessilmapaistva ajalooteose. Pruns-velt on kogunud ühte raama-tusse praktiliselt kogu teabe,mis on meie valduses ühestsilmapaistvamast eesti sõja-mehest Harald Nugiseksist, keson ainus seni elusolev SaksaRaudristi Rüütliristi kavaler.

Teos annab napis vormis üle-vaate Nugiseksi juba üle 90 elu-aastast, käsitledes põhjaliku-malt muidugi tema Teise maa-ilmasõja aegseid tegemisi. Muu hulgas muidugi võitlusiNarva rindel, mille eest HaraldNugiseks autasu saigi. Suure-formaadiline ja kaunilt kujun-datud toekas raamat sisaldabrohkelt dokumente, artikleid,kaarte ja fotosid, millest osaavaldatud esmakordselt. ●

RAAM

AT

On üks omapärane raamat, mispajatab sõjast, kuid kust poleleida sõjainnu tüüptoitu – eiomade vägitegude kirjeldusi, ei vaprate kindralite kiidu-lugusid ega põlatud vastastekannatusi –, kuid mis tänastelesõjast kirjutajatele päris paras ja kasulikki näib tunduvat. Seeon Jaroslav Hašeki „Vahvasõduri Švejki juhtumised maa-ilmasõja päevil”.

Esmapilgul otsast otsanilõõbist ja saja aasta taguse Austria-Ungari keisririigi kriiti-kast vohaval seitsmesaja nelja-kümnel leheküljel on ometigipeidus üks üsna halastamatutahk – näidata asja tõepärase-mat palet ja seda ilma sõjasträäkida püüdvale õppe- jaõpetlikule kirjandusele omasehääleväristamise ja paatoseta.

See sõja räigem pool vilksabŠvejki raamatus nagu juhus-likult ja killuti – olgu tabavaomadussõna või poollause jaharva ka mõnerealise kirjeldusekaupa ning seda sagedasti läbi nalja ja irve, kuid igal juhul

moel, et ei ununeks. Või tun-duks koguni viipena mõtlemis-kohale.

Sõjaajalugu pole sugugimuude ajalugude kehvem veli.Pigem vastupidi, sest püüabtaastada pilti möödaniku kõigekulukamast ja hingetorkava-mast osast, mis on pööranudpaljude inimeste ja rahvaste eluüleöö õnnetuks või olematuksja harvem teinud mõned teisedvägevaks ja imeteldavaks.

Igale sõjaajaloolasele tun-dub vähemalt tema oma teema igiarmas ja -süütu ningJaroslav Hašek ei saa siin ollaeeskujuks ja innustajaks, sest taei armastanud sõda mitteühestki otsast. Ja ega peagi.Ometigi on raamatus Švejkistpeidus paras jupp sõnumit kasõjaajaloolastele, et takkajäreleuurimis- ja kirjutamishoos eiununeks sõjateema teine nägu,mis jõllitab otse otsa ainultneile, kes selle ise läbi on teinud.

Teinekord piisab sellestki,kui hetkeks seisatada. ●

VAHVA SÕDURI ŠVEJKI JUHTUMISED MAAILMASÕJAPÄEVILTõlkinud Lembit RemmelgasTallinn, 1960, 1975, 1995,2003, 2006, 2007Tõlkinud Bernhard LindeTartu, 1928

Josef Lada illustratsioon raamatule.

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

Ma loen väga palju – vähemalt ühe raamatu nädalas. Loennii eesti kui ka väliskirjandust. Viimase puhul eelistanoriginaalkeelt, sest arvan, et tõlkes lähevad paratamatultmingid nüansid kaduma. Näiteks Sofi Oksaneni soovitanlugeda soome keeles, enamik eestlasi peaks selleks võime-lised olema. Tõlkel ja originaalil on kindlasti vahe vahel.

Eesti kirjandusest olen viimasel ajal lugenud TõnuÕnnepalu „Mandalat”. Tegin seda suure kaasaelamisega,imetlen tema oskust kirjutada suurelt pisikestest asjadest.Ja kohe seejärel tuli Karl Ristikivi „Rooma päevik”. Kunakäisin samal ajal Roomas konverentsil, siis mõtlesin, etloen, mida Ristikivi Roomast kirjutas või mis pilgugatema Roomat nägi. Imetlen tema ääretult vaba mõttelen-du ja seda, kuidas ta on suutnud anda pisiasjadele süm-bolistlikke tähendusi. Nad on nii vastandlikud, need kakseri ajastutel elanud eesti tippkirjanikku.

Arvan, et kui rahvusköök või rahvusarhitektuur näi-tavad koha ajalugu, kliimat ja rahvustraditsioone, siis raamatupoed ja kunstimuuseumid näitavad rahva hinge.Reisil olles käin võimaluse korral ka kunstimuuseumis,aga raamatupoest jooksen alati läbi, ükskõik kui kiiremul on, kas või lennujaama raamatupoest.

Maltal konverentsil olles leidsin näiteks nende noorima parlamendiliikme Franco Debono ingliskeelsedhaikud „Almond Blossoms” ja olin väga liigutatud, et on veel olemas noori poliitikuid, kel on nii süda kui kamõistus.

Viimati Prantsusmaal olles ostsin aga kaasa Jean-Christophe Rufini „Sept Histoires Qui Reviennent De Loin” ehk „Seitse juttu, mis tulevad kaugelt”. Rufin on üksneist, kes lõi liikumise Piirideta Arstid. Ta on väga paljuAafrikas töötanud ja oma kogemusele tuginedes jutus-tabki need väga kaugelt tulevad seitse lugu. ●

LUGEMISELAMUSLUGEMISNOPPEID: TÕLKERAAMATUID SÕJAAJALOOST

Selles numbris PIRET VEERUS

R.G. Grant1001 LAHINGUT, MIS MUUTSID AJALUGUVarrak, 2012Üle tosina sõjaajaloo teemalkirjutatud teose on eesti keelesilmunud ka välisautoritelt.Traditsiooniliselt on meie luge-jatel taas võimalus tutvuda mitmete angloameerika aja-loolaste üldkäsitlustega Teisestmaailmasõjast – sellised onnäiteks Antony Beevori „Teinemaailmasõda”, Chris Bellamy„Absoluutne sõda” ja MarkMazoweri „Hitleri impeerium”.

Veidi spetsiifilisemalt käsitle-vad sama teemat Anna Reidi„Leningrad. Piiramisrõngaslinna tragöödia 1941–1944” jaChristopher Hale’i „Hitleri võõr-leegionärid. Euroopa räpanesaladus”.

Heas mõttes tuleks äramainida kaht täiesti erinevatteost ikka Teise maailmasõjateemal – need on KolmandaReich’i sõjaväge detailseltlahtikirjutav David Stone’i „Hitleri armee. Mehed, tehnika

HANNO OJALOsõjaajaloolane

RAAM

AT

ja ülesehitus” ning eelmistesttäielikult erinev Saksa vaate-kohti esindav Albrecht Wackerimälestusraamat „SnaiperIdarindel”.

Ilmunud on siiski ka sõja-ajalooraamatuid, mis teisi aja-järke ja teemasid käsitlevad.Näiteks Tom Pococki väga põh-jalik raamat admiral HoratioNelsoni elust ja võitlustest,Erwin Rommeli põhiliseltEsimest maailmasõda käsitlevteos „Jalavägi ründab. Elamusja kogemus” ning Geoffrey Tillisuurejooneline teos „Mere-võim”.

Tänapäevale lähemale toobmeid juba uuest Afganistanisõjast kõnelev ja skandaalidegaseotud Toby Harndeni raamat„Surnuist tõusnud mehed”.Ehkki raamatus on põhiliseltjuttu ühe Walesi rügemendisõjategevusest, protestis sellevastu Eesti kaitseministeerium,sest raamatus on ära toodudmitme Eesti sõduri surma jahaavatasaamise detailne kirjel-dus, mis riivab nende omasteõigust privaatsusele. Kindlastitekitas järgnenud sõnasõdaEesti lugejais raamatu vastuseda suuremat huvi.

Õige põhjalik ja globaalneülevaade sõjapidamisest onpüütud anda R. G. Granti koos-tatud ja mitmete autorite kirju-tatud raamatus „1001 lahingut,mis muutsid ajalugu”, kuidteose mahukusele vaatamataon iga sõjasündmuse kajasta-miseks ja lahingu kirjeldamiseksruumi jäänud paratamatultnapilt. ●

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

Allar Padari sai teise üldvõiduKuuendas voorus teenis maksimaalsed15 punkti Taimo Kolsar, Priit Meos, Allar Padari ja Silver Rebenits. Vooru auhinna võitis Silver Rebenits.Aasta kokkuvõttes jäid esikohta jagama41 punktiga Taimo Kolsar ja AllarPadari. Loos valis aasta auhinna võitjaksAllar Padari. Mõlemad mehed on igalaastal olnud parimate hulgas. Kumbkikorra ka võitja.

Taimo Kolsari head esitust otsustastoimetus tunnustada auhinnaraamatuga„Lehed ja tähed 6. Mitmekesisus – maa-ilma loov alge”.

Vastuste ärasaatmise tähtaeg on 10. veebruar 2013.Lahendused saata aadressil Endla 3, Tallinn 10122 või tonu@mathema.ee.

ENIG

MA

Värvi kaart nelja värviga!

TÕNU TÕNSO

HORISONDIS 6/2012 ilmunud ülesannete VALED ARVUTUSREEGLID vastused

62 Δ horisont 1/2013

2013. aasta parimalenuputajalepakume auhinnaks 100 euro eestraamatuid Rahva Raamatust.

Vooru võitjasaab kingituseks raamatu sarjast„Looduse raamatukogu”. Valikuvõimalustega tutvu

www.loodusajakiri.ee.

TÕNU TÕNSO (1959) onmatemaatik. Lõpetanud TallinnaPedagoogilise Instituudimatemaatika-füüsika erialal1982. Töötanud koolis

matemaatikaõpetajana. Praegu Tallinna Ülikooli lektor, mitmete matemaatikaõpikute autor. On EestiMatemaatika Seltsi liige.

AUTORIST

Kaardil on mõned „riigid” juba värvitud. Ülejäänud riigid tuleb värvida olemasoleva neljavärviga nii, et ühte värvi riikidel ei oleks ühist piiri.

Ülesanne 1. Lisaks ülesande püstituses toodud näidetele

Ülesanne 2. Lisaks ülesande püstituses toodud näidetele

Ülesanne 3.

Lisaks nendele 36 triviaalset taandamist, mille puhul kriipsutatakse maha lõpunullid

(alates kuni ). Kokku andis ülesanne 3 p+1 p = 4 p.

Ülesanne 4. Suhteliselt autoriteetse veebientsüklopeedia Mathworld andmetel on selliseidmittetriviaalseid taandamisi 28 (http://mathworld.wolfram.com/AnomalousCancellation.html).Paraku leidsid meie paremad ülesannete lahendajad hoopis rohkem võimalusi. Kuldar Traksleidis 244 mittetriviaalset võimalust; Vladimir Jaanimägi leidis enamuse mittetriviaalsetest„taandamistest” ja valemid, millest võib tuletada triviaalsed taandamised, Priit Meos 242 mittetriviaalset ja 2664 lõpunullide taandamist, Taimo Kolsar 344+3312 võimalust, AllarPadari 344 mittetriviaalset ja 4001 lõpunullide taandamist ning Silver Rebenits 6393 ühenumbri ja 244 kahe numbri taandamist. Selleks, et otsustada, millised arvud neist õigekslugeda, oleks tulnud eelnevalt kokku leppida näiteks selles, kui mitu õige tulemuse andvatvale taandamist on näiteks murru 266/665puhul. Siin võime me „taandada” lugeja kümne-liste kuue nimetaja sajaliste kuue või kümneliste kuuega, lugeja üheliste kuue nimetaja saja-liste kuue või kümneliste kuuega: ka mõlemate kuute läbikriipsutamisel on kaks võimalust –me võime paarikaupa „taandada” esimesed kuued ja tagumised kuued, aga võime „taandada”ka lugeja üheliste kuue nimetaja sajaliste kuuega ning lugeja kümneliste kuue nimetaja küm-neliste kuuega. Et vastavaid kokkuleppeid ei olnud ülesande tingimustes antud, siis tõlgendasiga lahendaja selliseid variante erinevalt ja nii tekkisid ka erinevused triviaalsete kui ka mitte-triviaalsete lahenduste arvus. Selle ülesande eest said Kuldar Traks ja Vladimir Jaanimägi 6 punkti, maksimaalsed 7 punkti aga Priit Meos, Taimo Kolsar, Allar Padari ja Silver Rebenits.

1020

8090

Kõrvaloleval joonisel näednäiteülesannet ja sellelahendust.

√81 = 8 + √1 = 9 ja √100 = 10 + √0 = 10. (2p)

√169 = 16 – √9 = 16 –3 = 13 ja √100 = 10 – √0 = 10. (2p)

➊ ➋ ➌

➍ ➎

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

horisont 1/2013 Δ 63

Kõigil lahendajatel palume ära märkida ka selles numbris KÕIGE ENAM MEELDINUD KIRJUTISE!

Lahendajate vahel läheb loosi „Kuma Kange” aastatellimus.Eelmise ristsõna vastus LAHINGU VÕIDAB SEE, „KELLEL ON ROHKEMPATALJONE” viitas Aivar Jaeski artiklile „200 aastat Borodino lahingust ehk kuidas võitlus Napoleoniga ärgitas rahvuslikku eneseteadvust Eesti- ja Liivimaal”, mis ilmus 2012. aasta viiendas Horisondis.

„Kuma ristsõnaraamat 6” läks loosi tahtel Gaida Merilale Türilt.

2012. aasta kuuendas Horisondis meeldis ristsõna- ja mälusäru lahendajatele kõige rohkemVladimir Sazonovi artikkel „Helde isanda maa. Muistne Elam III eelkristlikul aastatuhandel”.

RISTSÕNA VASTUSEID ootame aadressil horisont@horisont.ee või Endla 3, Tallinn 10122.

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri

MÄL

USÄR

U

Arva ära!INDREK SALIS, JEVGENI NURMLA

➋ 2008. aastal valis ajakiri Time ta saja mõju-võimsama inimese hulka.Tema läbielamistel põhinebmenufilm „Kole koiott – baaris ainult tüdrukud”. 2000. aastal ilmus tema esimene romaan „Karmidmehed”. Enim tähelepanu on pälvinud tema kolmasromaan „Söö, palveta,armasta”, mille põhjal ontehtud ka 2010. aastal valmi-nud film. Kellest on jutt?

MÄLUSÄRU 5/2012 VASTUSED1. Iisebel. 2. Universumi paisumine pärastSuurt Pauku. 3. Lao Tzu (Laozi) pärl. 4. Günter Grass, „Plekktrumm”. 5. Astana.

Auhinnaraamatud kirjastuseltKoolibri jagas loos välja järgmiselt:

Hannu Jännese ja Owen Robertsi„Linnulaule ja -hüüde” (koos CD-ga) – Taimo Kolsar, Tom Angi „Digitaalfotograafiasamm-sammult” – Anu Liik,Mark Carwardine’i ja Stephen Fry„Viimane võimalus näha” – Heido Ots.

➊ Paljudes kultuurides leidub lugu-sid erakordse kasvuga inimestest – hiiglastest. Nende peamine erinevusseisneb selles, kellena neid nähakse –kas tugevate abimeestena või hirmsatevastastena. Rääkides rahvalugude headest hiiglastest, võib mainida keldi müütide Fionn mac Cumhailli (FinnMcCooli), kellest legendid tegid Põhja-Iirimaa rannikul asuva Hiiglase Tee ehitaja. Baskimaa lapsed aga ootavadseniajani jõuluõhtul külla TEDA, jõulu-vana hiiglaslikku teisendit, et ta neilekinke tooks. Mis nime kannab see hiiglane, keda ootavad külla Baskimaalapsed?

➌ Fotol on näha Sõnni täht-kujus olev Krabi udukogu, mis onsupernoovaplahvatuse jäänuk.2011. aastal pälvisid Nobeli füüsikapreemia supernoovadeuurijad Saul Perlmutter, AdamRiess ja Brian Schmidt. Kes oliaga esimene teadusemees, kes meile teadaolevalt jälgis ja kirjeldas supernoovat ehkplahvatavat tähte?

➍ Fotol olev mees ülendasend marssaliks ning isikukultusekäigus nimetati tema auks linnu jakoguni üks mägi. Pärast surma tabalsameeriti ja pandi mausoleumi,kuid 2005. aastal mausoleum lammutati ning tema surnukehakremeeriti. 1990. aastatel tulid päevavalgele ta terrorirežiimi sala-dused – tema valitsemise ajal lastimaha ligi 100 000 inimest. Kelleston jutt?

➎ Selle 1408. aastallinnaõigused saanud linnavapil on kujutatud tarvast,kelle sarvede vahel onkuldne rist. Linnas elabpraegu üle 300 000 inime-se ning käigus on 16 trolli-liini. Milline linn?

VASTUSEIDootame 10. veebruariks aadressil Endla 3, Tallinn 10122 või horisont@horisont.ee. Pange kirja ka selles ajakirja-numbris kõige rohkem meeldinudkirjutis.

VASTA JA VÕIDA RAAMAT!Õigesti vastanute vahel loosime välja kolmraamatut kirjastuselt Koolibri: Tom Angi „Digitaalfotograafia samm-sammult”,Mark Carwardine'i ja Stephen Fry „Viimanevõimalus näha” ningGill Pauli „Titanicu armastuslood”.

MÄLUSÄRU rubriiki toetabkirjastus Koolibri.

JEVGENI NURMLA (1959) ja INDREK SALIS (1962) on tunnustatudmälumängurid. Mõlemad on aktiivselt tegutsenud ka sadakonda huvilist ühendavas Eesti Mälumänguliidus, Indrek Salis aastast 1999 juhatuse esimehena.

64 Δ horisont 1/2013

AUTORITEST

PILD

ID: W

IKIP

EDIA

autoriõigus MTÜ

Loodusajakiri