HÜPERREALISM ehk FOTOREALISM, NEOEKSPRESSIONISM

Suunad erinevad teineteisest erinevate allikate, vormi kui ka tähenduse poolest. Siiski aitasid nad üheskoos tõsta traditsioonilised kunstiliigid avaliku tähelepanu keskmesse.

HÜPERREALISM Tärkas 1960. aastate lõpus. Arenes välja popkunstist „Jahe“, objektivislik suhtumine. Mõnikord on aimata

ühiskonnakriitikat või irooniat, vahel ka vaimustust linnatsivilisatsioonist.

Asus nähtavat maailma jäljendama. Lähtumine mitte silmaga nähtud tegelikkusest, vaid just fotost või slaidist.

Fotolikkus – tehislikkus, standardsus, impersonaalsus, näiliselt juhuslik kadreering. Hüperrealistid ei soovinud varjata foto kasutamist, vaid seda rõhutada.

Maalitehniliselt jälgiti akadeemilise realismi traditsioone, kuid lisati uusi võtteid – värvi pritsimine aerograafiga.

Motiivid linlikud. Kuulsamad kunstnikud : Richard Estes, Ralf Goings, Robert

Cottingham. John Salt, Don Eddy. Hüperrealism skulptuuris – illusionistlike mulaažide tegemine

( Duane Hanson, John de Andrea, Michealangelo Pistoletto).

NEOEKSPRESSIONISM

Tekkis 1980. aastate alguses Euroopas. Tõusu soodustas modernismi kriis. Tihti vaadeldakse suunda postmodernismi ühe variandina.

Euroopa kunst tõusis esile, oli sõltumatu USA eeskujudest. Euroopa kunst polnud seejuures ühtne, selles võib eraldada rahvuslikke koolkondi.

SAKSA – 80ndatel kõige dünaamilisem, iseseisvam. Vaimne surutis hakkas järgi andma ning rahvusliku identsuse taasleidmine väljendus ka kunstis. Piltide aineteks allegooriad ja paljusõnalised jutustused. Abstraktsemas vormis on kombineeritud ka foto- ning maalikunsti. ( Georg Bazelitz, A.R. Penck, Anselm Kiefer)

ITAALIA – Sandro Chia, Mimmo Paladino, Enzo Cucchi, Francesco Clemente – esindavad avalikult eklektilist, minevikukunsti tsitaatidest või jäljendustest kubisevat figuratiivset maalikunsti. Tihti on kasutatud mütoloogilisi motiive.

NEW YORGI KOOLKOND – Julian Schnabel, David Salle. Kunstnikud on kujutanud teatraalselt ajalugu, kasutanud eri materjale ja mahulisi objekte, seganud mitmes läbipaistvas värvikihis olevaid kujundeid.

New Yorgis levis ka spontaansemat ekspressionistlikku tüüpi kunsti. Jonathan Borofsky soovis näiteks „jahedast“ kunstist pääseda, tundeid väljendada ning lõi installatsioone. Veel spontaansem vool oli grafiti, milles hakati nüüd nägema kunstilist tähendust ( Jean Michel Basquia).

Grafitite vormikeelt hakkasid kasutama oma maalides ka professionaalsed kunstnikud ( Keith Haring).

Julian Schnabel – Dennis Hopperi portree (1999) neoekspressionism

Duane Hanson – Turistid (1970) fotorealism, skulptuur

Robert Cottigham – One Way(1984,) fotorealism

John Salt –„School Bus and Red Pick-up (1973), fotorealism

A.R. Penck – Me (1984) Neoekspressionism

Kasutatud allikad:

1) J. Kangilaski„Kunstikultuuri ajalugu 12. klassile“lk. 127-134; 2005, Tallinn Kirjastus

2) http://www.loc.gov/exhibits/macdowell/contemporary/

3) http://www.artnet.com/artists/john-salt/school-bus-and-red-pick-up-O9l2ZS8x82Gh3ZEOmdonAw2

4) http://www.saatchi-gallery.co.uk/artists/artpages/duane_hanson_tourists_2.htm

5) http://www.slideshare.net/dicolal/neoexpressionism-painting-through-history

6) http://intertheory.org/asylum.htm

Kristi Koppel11B