KataloogElephants from Neptune / Tubin / Vibratsioon

4

06 Flow Festival10 Aleksandr Tubin18 Janne Saario20 Elephants from Neptune28 Vibratsioon32 VeloYolo34 Pheriskoop44 Baltic Games

Antti Sinitsyn+3725133939antti@ktlg.ee

Hendrik Hundt+37256656464hendrik@ktlg.ee

Lauri TähtKaarel LehtsaluAntti Sinitsyn

Markus Marks

Ranno Hiire

reklaam@ktlg.ee

Peatoimetaja:

Toimetaja:

Fototoimetus:

Visuaalid:

Keeletoimetus:

Reklaam:

www.ktlg.ee

Kataloog

@anttisinitsyn@kalakalakuttajee

Flow festivalist on möödas nüüd juba päris pikk aeg. Festivali külastasid mitmed eesti “ajakirjanikud” ja ilma jutumärkideta fotograafid. Üritusest on kirjutatud nii hamstri silmade läbi kui ka raadios kritiseeritud. Kaks elukutselist Kataloogi ajakirjanikku Lauri ja Kaja annavad Flow festivali tagasisidet esmakülastaja vaatenurgast.

Eelmistel aastatel on festivali line up olnud niivõrd ahvatlev, et soov üle Soome lahe sõita ei olnud kindlasti vaid selleks, et lastele Jenkki nätsu ja värvilist traati osta, vaid näha nii Flow festivali peaesinejaid, kui lasta end seni tundmatutel nimedel meeldivalt üllatada. Kindlasti jätsid uskumatu mulje nii Björk oma rohke elektroonika ja neidudekooriga kui Lykke Li, kelle esituses kõlasid hitid nii tema uuelt kui vanemalt albumilt. Juba järgmisel päeval Kadriorus esinev Feist jättis vahetu mulje oma hipilikult sooja publiku kaasamisega. Kui Björk, Lykke Li ja Feist esindasid meie eelistatud artistidest naispoolt, siis meespoole täitis muuhulgas näiteks A$ap Rocky ja Kemmuru, kes tegid väga kaasahaaravad lived just $wag hopi ja hip hopi austajatele. Esinejate nimekirja kuu-lusid algselt ka Frank Ocean, Flying Lotus, Hudson Mohawke, kuid kahjuks meie suureks pettumuseks tühis-tasid nad enda esinemised vahetult enne festivali toimumist. See selleks. Meie parimateks meeldejäävamatseks livedeks olid kindlasti Lykke Li, DâM-FunK, Feist ja Kemmuru, AraabMuzik ja Nicole Willis ja The Soul Inves-tigators. Grafiti sõpradele oli galeriis “Make youre mark” Pariisi vanakooli legend “Mode 2” iskikunäitus ning workshop.

Meile oli suureks üllatuseks näha väga hästi organiseeritud festivali, kus ajakirjanikud ja fotograafid said mait-sta kurgivedelikku ja Jamesoni viskit, mida serveeriti spetsiaalsest DJ puldiga Jamesoni bussist. Kahjuks (või äkki õnneks?) avastasid Kataloogi elukutselised ajakirjanikud selle kolmandal päeval. Tasuta viski oli aga kind-lasti positiivseks üllatuseks pärast seda, kui olime näinud, mis maksab festivalil müüdav õlu. 7 eurot pluss pant 1 euro ühe poolese õlle eest ei ole kindlasti ühtedele eesti ajakirjanikele taskukohane. Kui kõrge hinna eesmärk oli piirata festivali puhtust ja säilitada „nö“ kainem atmosfäär, siis vähemasti meile tundus, et see õnnestus kor-raldajatel üsna hästi. Olenemata sisseveetavatest pläskudest, mis külastajate vahel muruplatsidel varrukas ringi käisid, lahkusid külalised festivali sulgemisajal alalt pigem kainena ning kogu piirkond oli väga hästi korras hoitud ja puhastatud. Festivali ilmet kujundasid omapäraselt riides käivad hipsterid, kelle vanus jäi pealtvaa-dates pigem üle 20 kui alla selle. Hipsteritest veel. Soomlaste seas olevatki festival tuntud kui hipsterite paradiis ja seda kindlasti õigustatult. Kohalikel pidavat isegi olema nö hipsterbingo. See on siis mäng, mis koosneb erinevatest hipsterit iseloomustavatest riideesemetest, mida mängijad siis oma lehel maha tõmbama hakkavad nii pea, kui nad seda festivalil näevad. Muuhulgas kuuluvad nimekirja näiteks lohvakad kampsunid, fjällräveni seljakotid, krunnid kuklal ja prillid. Meie jaoks olid inimesed hästi riietatud ja vaatamist väärt.

Kui esmapilgul tundus festival tulevat mitmete artistide ärajäämise tõttu kesine, siis tagantjärgi meenutades võib Flow’d meenutada mitmete heade sõnadega. Perfektne festivalaala, väga vahvad inimesed ning mitmed lahedad kontserdid. Loodame hipsteritega ka järgmine aasta Jamesoni juua.

Lauri ja Kaja.

FLOWFESTIVAL

/// Kristjan Priki BS flip Kadriorus / f: Volpin

/// Raul Urberg, ollie, Tartu / f: Lehtsalu

Hendrik: Mul on kuradi küsimused olemas. Kuidas läheb?

Sass: Väga HÄSTI läheb minul!

H: Aa.. Okei. Kuule, aga... mul olid kuradi kirja pandud küsimused!

Antti: “Kuidas läheb?” oligi esimene kü-simus vä?

H: Jaaa

H: Millega tegelenud oled viimasel ajal? Skeiti pand vä?

S: Ei, skebond ma pole väga palju.

A: Oota, aga MIS sa teed siis?

S: Naaa ma natukene workin, natukene teen bändi...

S: ... tsillin niisama.

A: Kuidas bändiga üldse läheb?

S: Meil on praegu väikene studio record-ing.

H: Mis selle bändi nimi oli? Ma ei mäle-ta...

S: Fuzette

A: On mingeid laive ka oodata?

S: Baltic Gamesil mängime.

H: Huiii?!

S: Jajaa! Hähäää! Ei... normaalne, noh!

A: Kuidas siukse otsa peale veel saite?

S: Üks tüüp on mul juba eelmisest aastast kuradi tuttav.

H: Mingi leedukas vä?

S: Eiei, poolakas. See vend, kes korraldab seda.

A: Et siis bänd on tähtsam, kui rulaga sõit-mine?

S: Eiei, mõlemad on sama tähtsad. 100% sinna ja 100% siia. Mitte 50-50.

H: Kes sul seal bändis mängivad?

S: Üks kuradi Reimo... Ardi huudist... Ta ka skebos kunagi. Nüüd mängib sooloki-

tarri.

H: Mis sa ise mängid? Lead guitar vä?

S: Vocal!

H: Palju seal mehi on siis? Neli vä? Trumm ja bass...

A: Trumm ja bass jah, hahaha.

A: Et siis lindistate praegu stuudios. Tuleb teil välja plaat või niisama riputate netti?

S: Plaati hetkel veel ei tule. Need on natukene... teistsugused recordingud. Rohkem exclusivod! Sellesmõttes, et de-mod, vaata.

A: Kuskile üles ei pane?

S: Noo, mõned tulevad.

A: Sest minuteada pole teil mitte midagi kuskil üleval.

S: On küll, muidugi. Sa eelmine aasta ka küsisid seda.

A: Ma ei mäleta... Olin täis, äkki. Kaua see bänd teil elus on püsinud?

S: Oi, väga ammu. Väga ammu. No kõige-pealt oli kuradi teistsugune bänd nagu. Põhimõtteliselt on sama bänd, nagu Fu-zette, kuid kasutame teisi lugusid. Ja kaks uut liiget on bändis.

A: Kas teil live’ide ajal on mingi show ele-ment ka välja mõeldud?

S: Muidugi! Igasuguseid asju on. Iga live on erinev. Ükskord olid mingid faking tantsutüdrukud. Teine kord sõitsime backstage’ist raketiga lavale. Tegime laval veel kuradi kaks tiiru ka rakettidega. Ise meisterdasime Reimoga minu pool ga-raazis. Puidust olid, värvisime punaseks, võtsime seda kuradi plastikkasvuhoone peale käivat kile, tegime tiivad ja värgid ja panime tagant põlema. Sõitsime backist välja ja lavale. Rammisime paar inimest ka kogemata. Juhtub, noh! Kui lõpuks ko-hale jõudsime, siis hakkasime mängima.

A: Läks rahvale peale ka?

S: Ja.

A: Tuleviku perspektiivis tundub, et bändil läheb päris hästi praegu? Olete mingil määral tuntud ka või on vägaunderground teema?

S: Tegelikult Eestis, vaata, sellist shitti ei kuulata. Mingi kuulajaskond on olemas, kuid ta on Eesti peal laiali ja me ei jõua ka igale poole.

A: Ütled, et teil on teatud, spetsiifiline kuulajaskond, et mida see eeldab? Mis heli te teete?

S: See on Eesti mastaabis spetsiifiline. Muidu on tegu glam-sleeze rockiga.

A: Kes teie bändi inspiratsiooniallikad on?

S: Junkyard, Hanoi Rocks, isegi Poison.

H: Oled Hanoi Rocksi laivis kuulamas käinud ka vä?

S: Ei ole, kahjuks. Ega ma ei saakski seda õiget Hanoi Rocksi kuulata.

H: Seda küll ja. Kes su enda iidolid on muusika- ja rulamaailmas?

S: Ma räägin kõigepealt muusikamaail-mast. Saab lahti sellest jamast!

Kiire suitsujagamine.

S: Suitsupaus peab ka olema! Nii, muusikamaailma iidolid. Michael Mon-roe. Faking “see vend”. On üks vend. Ma ei hakka teda nimetama.

Eemalt kostub: “ANTTTIIII....SINITSYN-NNN......NNNNNN!”

H: Ou, ära sega!

A: Näe vaata, Riho tuleb meie intervjuud segama!

S: Jou, Riho.

A: Võtad mõlemad siidrid ära vä?

Riho võtab siidrid ja jätab meid rahule.

S: Igatahes, siis on siuke bänd, nagu...

Kõrvalmööduja lajatab: “METALLICA!”

S: Fakk, mees! Ära sega! Nii. Siuke bänd on, nagu Every Mothers Nightmare.

H: Mis maa bänd see on?

S: USA. Tegelikult, muidu, üldse muusi-kast, mina näiteks kuulan ja saan

Viimaste aastate jooksul on Eestis rulasõidu tase kõvasti kasvanud. Poisid õpivad esimese aasta-kahega rohkem trikke ära, kui mina olen suutnud 10+ aastaga. Erinevalt muudest spordialadest, ei piisa rulatamises ainult sinu suurest kotitäiest trikkidest, vaid samaolulisel kohal on stiil ning inimtüüp. Mida huvitavam on rulataja karak-teristika, seda huvitavam on teda vaadata ning kaasa elada. Viimasel augustikuul toimunud Kuldrula ajal sain jutule Aleksandr Tubiniga, kes on juba dekaad olnud Eesti rulamaastikul tuntud nimi. Tegu on inimesega, kes mitte ei pane pidevalt hullu, vaid ka suudab oma väga erilise kõnepruugiga sind oma lugudega lummata. Et seda omadust maksimaalselt ära kasutada, toimus intervjuu Pärnu rannas purjus peaga umbes 1 paiku öösel.

Küsivad: Antti Sinitsyn, Hendrik HundtFotod: Kaarel Lehtsalu, Antti Sinitsyn

/// Stacy Sin kolmanda katse fiftyga

inspiratsiooni igalt poolt, kui ma kirjutan lau-lu. Võtan tükikese Sabbathit ja siis arendan sealt edasi.

A: Nii et sa kirjutad kõike laule ise?

S: Jah.

A: Kaua võtab ühe laulu kirjutamine aega sinu jaoks?

S: Täiesti oleneb. See on nii suhteline. Ka-moon, tuleb faking mõte peas tööl, näiteks, ja pole kuhugi üles kirjutada. Ja.. sa lihtsalt mõ-tled koguaeg selle mõtte peale. See tegelikult muudab unsocialiks natukene. Sul koguaeg kerib see mõte, mis ei tohi meelest minna. Jõuad koitsa, võtad ruttu-ruttu paberi ja hak-kad kirjutama. Ja tuleb! Olukord võib siuke sloppy olla. Teinekord jälle on käsi nii raske, et ei saa üles kirjutada ja järgmine päev ei mäleta ja ongi perses.

A: Niimoodi võib päris mitu head laulu kadu-nuks jääda.

S: Ei jää. Mitte keegi ei tea ju.

A: Kas sa oskad nooti lugeda?

S: Ja, oskan. Ma olen käinud faking üheksa aas-tat muusikakoolis. Mängisin faking viis aastat trompetit ja kaheksa aastat klaverit.

A: Jätame selle muusika nüüd kõrvale praegu.

S: Ja!

A: Päris tüüpiline on see, et paljud rulatajad saavad inspiratsiooni muusikast. Kas rulataja muusikamaitse võib mõjutada rula sõidustiili?

S: Jaa! Vaata, kui ma kuulaks räppi, onja, ma teeks mingit technics shitti ja sõidaks pigem mingit ledge’i. Aga näiteks, kui kuulad faking doom rocki sõidu ajal, siis sul on pigem mõttes seenekesed ja kuradi boneless kuskilt üle kän-nu. Saad aru? Ja see on sõidustiili muutus. To-taalne!

A: Kas sa kuulad sõitmise ajal muusikat ka?

S: Vahel. Ma kuulan mussi sõitmise ajal, kui mul on sitt tuju. Et mitte socialize’ida teistega ja mitte rikkuda nende tuju. Või siis on LIIGA hea tuju. Ehk siis möllab kõrvas mingi funki reggae dam bam bam ja su sõidustiil on ka kohe bouncy-bouncy. Ja kõikidel on hea olla!

H: Aga räägi veits algusaastatest ka. Tähtveres panid koguaeg, või striiti ka?

S: Ma sain oma rulfi mingi 10 aastaselt. Sõitsin oma maja ees, täiesti üksinda ja mingi kuu aega hiljem sain Playstationi. Sellele vanale hallile kastile sain siukse mängu nagu Street Skater II ja seal oli üks intro video, kus Koston tegi 50-50 puidust mingile asjale ja lõpus tegi ollie mo-tionit maha, vaata. Sealt ma vaatasingi, et: “Ah, niimoodi on siis lood vä?!” Läksin insta välja ja hakkasin motionima. Ning ollie tuli kohe välja. Kohe! Tähtveres hakkasin suvel käima. Seal oli mingi vend... täiesti random dude! Mina seda venda ei tea. Ma nägin teda ainult üks kord seal ja see vend näitas mulle veel paremat ollie

positionit. Ollie läks selle abil mul kura-di 10 senti kõrgemaks... Räägime minust, onja?

H: Me räägime sinust.

S: Okei, lihtsalt vaatasin, kuidas min-gi teine dude teeb. Mäletad seda vanat minirämpi? Sinist. See oli nii mõnus mini! Proovisin sinna kohe esimesel päeval boordi. Mis see oli, suvi 2001 vist.

H: Olid mingid vennad ka sellel ajal, kel-lele sa alt üles vaatasid?

S: No kui ma tihedamalt käima hakkasin seal, siis seal olid siuksed vennad, nagu Ahto (Eller), Janar (Ilves) ja mingi vend, kes sõitis goofyt ja nägin teda ka ainult ühe korra seal. Siis disappearis. Ja see vend pani hullu! Siis Marko (Sirel), Aiku (Aivar Aedmaa), Risto (Kozer). Kozer lit-tis oma väga special mongot.

A: On sul aastate jooksul sõidustiil muu-tunud või oled kogu aeg oma teatud liini ajanud?

S: On muutunud küll. Ma nüüd olen rohkem vanakooli peal. Ennem olin siuke keskmine. Nii seda kui teist.

A: Tech vend pole kunagi olnud?

S: Ei ole. Ma ei suuda. Ma lähen jumala närvi, kui ma flipiga kruuksi ei saa. See peaks ju jumala lihtne olema!

A: Teoorias küll.

S: Täpselt! Aga praktikas on jube! Vaada-ta mulle meeldib, kuidas dudesid lasevad. Stevie Williams, näiteks. Mingi kõrge ledge ja switch nosegrind.

A: Nigga pop.

S: Haha, ja! Sloppy pop, tegelt. Siuke, et tagujalg tõusis laua küljest ära ja siis väänas laua ledgei peale switch noseg-rindi. Aaaa, Hendrik siin küsis ennem, kes mu rula iidolid on. Võib-olla, äkki on keegi...

A: Äkki on keegi...

S: Te ei taha teada!

A: Tahame ikka!

S: See on nii kuradi special vend!KAREEM CAMPBELL! See vend on minu iidol rulatamises, kuigi ma ei võta mittemingit eeskuju temast.

A: Miks ta on siis?

S: Ta lihtsalt... ma ei tea. Ta ON. Ta on li-htsalt olemas. See vend lihtsalt sõidab ju, noh!

A: Keegi veel?

S: Kõrvaliidolid? Richie Jackson. Donnie Barley.

A: Tal on päris vihane svits hard ju

S: No shit! Tal on päris vihane noseblunt ka. Pole jalg nose’i pealgi ja libiseb ikka noseblunti. Kuskil truki peal on jalg. Li-htsalt NII vihane noseblunt. Teeb umbes, et “Mul on POHUI! Äkki tuleb, noh”

A: Mul on nüüd ilge kusehäda.

S: Mul on KA!

A: Lõpetuseks?

S: Ma tänan oma ema, oma isa, oma üldse perekonda. Tänan kuradi kõiki Tartu ske-bodude’e. Absoluutselt kõike! Nullist kuni kuradi sinnapoole. Ja siis... Fakk noh.... Ma tahan KÕIKI tänada! Ma tahan maail-ma tänada. Maailm on üldse täielik tripp. Igast kuradi imelike asju on olemas.

Kuula poisse! www.soundcloud.com/fuzette

/// Martin Kuum Kopenhagenis / f: Täht

/// party Ladas / f: Sinitsyn

SO

O M E

HE L S I N

GI

J A N N E

S A A R I OS

OO M E

HE L S I N

GI

J A N N E

S A A R I O

Nii nagu Eestis külvati kinnisvarabuumiga põldudele pappmaju, nii telliti ka igasse külasse mõni vineerist rämp püsti. Olgu rulatajaid või mitte, aga vähemalt oli kohalikul omavalitsusel näidata, et nad hoolivad noort-est. Pruun niiskuskindel vineer korvpalli platsi kõrval on kui Statoili tüüplahendus mõne maantee ääres või hoopis peenes kesklinnarajoonis. Vahet ju nagu polegi, autod saavad tangitud ja rulatajad rulatatud. Linna-kultuuri aga nii lihtsalt üleval ei pea. Elukeskkonda ei saa tulnukana meie küladesse importida. Ruumil meie ümber peab olema ühine mõtteväli, et elanikud oma linna oma koduks ja kultuuriks saaksid nimetada. Seniks, kuni Maarjamaa kodanikud selle teadmise ja oskuseni jõuavad, purjetame Helsinkisse ja võtame eeskuju vähe kogenenumast riigist. Janne Saario on proffesionaalne rulataja ning maastikuarhitekt. 90’ndate Soome skenest kuni tänase päeva Elementi videodest tuntud naabripoiss teeb jätkuvalt silmad ette oma tänavasõidu oskuste-ga, kuid täna on ta meil fookuses oma tänava meisterdamise oskustega. Nimelt on Janne käe all valminud ja valmimas mitmed rulapargid, mis oma kohatundlikuse, detailikäsitluse ja mängulisusega väärisid ka omaette dokumentaalfilmi tegemist.

Kohtun Jannega Helsinkis, EASA laagris (European Architecture Student Assembly), mis koondab kogu Eu-roopa arhitektuurikoolide tudengeid kaheks nädalaks töötama erinevates töötubades, loengutes ja osa võtma maailma disainipealinnast. Suvilahti endises energiakompleksis, mida rohkem teatakse kui Flow Festivali asu-kohana, korraldab ka Janne töötoa, kus tudengitele õpetatakse rulatamise tagamaid, betoonpargi disainimist ning viimaks ehitatakse ka olemasolevale juurde uusi obstaakleid. Kogu üritus kulmineerub Yves Marchon’i filmi „Second Nature“ esilinastusega ning rulapargi avamisega. Janne grillib betoonpargi sisse integreeritud ahjus vorsti, samal ajal kui suurem hulk Helsinki klassikalisi rulakutte üle tema lendab.

Tekst: Roland Reemaa

Oled esilinastuse pärast närvis ka?

Kui film on jama, siis vähemalt on väga mõnus päev.

Millest Second Nature räägib?

See on film rulatajast ja kuidas rulataja näeb maailma ning arhitektuuri ning mis juhtub kui rulataja saab enda võimusesse luua arhitektuuri. Enda maailma. See on film minust, see ongi kõige hirmutavam.

Kas see on rohkem sinust või sinu töödest?

See on mu töödest ja kuidas ma oma tööd ise näen. Väga isiklik värk. Eks iga kunst-niku taies on viis, kuidas nad oma maail-ma näevad.

Oled filmi ise näinud?

Jah, mitu korda. Kõiki versioone, B-osasid ja kõiki higiseid musti materjale.

Aega võttis see meil umbes kaks aastat. Yves, kes on ka teinud Element’i film-id nagu Busy Living ja Rise Up käis tihti minuga Soomes ja Rootsis kaasas, et film-ida projekte algusest lõpuni. Me tunneme üksteist juba aastaid, teinud koos tööd ja reisinud palju.

Kas sa pead end rulatajaks või arhitek-tiks?

Ma olen rulataja. Ja maastikuarhitekt. Rulatamine on andnud mulle tee näha linna ja kohti ja eelkõige võimalusi. Maas-tikuarhitektuuri olen ma akadeemiliselt õppinud ning nüüd saan ma neid oma-vahel kokku panna, näha maailma mõle-mast küljest. Varem tehti palju tehislikke rulaparke, selliseid kuhu sai rulatajaid aja-da, kui nad linnatänavatel ette jäid. Nüüd on see arusaam muutumas. Kui ma sain võimaluse rajada Micropolise, ei tahtnud ma tavalist rulaparki. Tahtsin väljakut er-inevate teemadega, kohta kuhu rulatajad ka tegelikult tahaksid minna, millel oleks seos linnaga ja tänavatega. Pärast seda on rulaparkide ehitamise skene ka pare-maks muutunud, eriti on seda tunda be-toonparkidega, mis annavad üha rohkem võimalusi.

Oled maininud, et Micropolis on su-veniiride kollektsioon, kuidas nii?

Tõesti, obstaaklid on tõelised koopiad maailma eripaikadest. See ongi kogu pargi teema, Micropolis (väike linn – toim.) mis töötab nagu linn, kus on rohealad ja liiklus kui rulatajad. See on kollaaž väikestest lin-natükkidest.

Kas betoonparkidel on suur tulevik?

Soomes on küll praegu buum, aga neid on vaja kvaliteetselt teha. Rootsis, Lulea parki tehes tutvusin Kanada poistega, kes tegid kõik keerulised vormid ja üleminekud. Nad on lihtsalt parimad ja kutsusin nad ka siia EASA laagrisse näitama. Neli suurt meest nagu hokimängijad, kes tajuvad rulamaailma väga hästi ja teevad kiiresti ning rahmeldamata. Normaalne inimene ei suudagi teha sellist tööd, nad ongi prof-fesionaalsed rulaparkide ehitajad, kes üm-ber maailma reisivad.

Mis sa ise teed lähemal ajal?

Ma ei mõtle projekteerida vaid rulaparke, aga praegu teen veel hea meelega. Mind veel usaldatakse, pole nii vanaks jäänud, aga noored tulevad kindlasti peale ja väga kiiresti. Rulapargid on hea võimalus katsetada oma mõtteid ja mul on ka õnne olnud. Tegelikult olen veel suhteliselt rookie, aga kamandan ehitusmehi ja ajan poole millionilisi äriasju.

Millal kooli lõpetad?

Loodetavasti aasta jooksul.

Siis oma büroo?

Mul juba on midagi sellist, aga oleks meeldiv teha asju kellegagi koos. Praegu teen üksi. Muidugi küsin sõpradelt ja teen koostööd paljudega, aga igapäevaselt is-tun üksi laua taga.Partneriks tahad arhitekti või rulatajat?Arhitekti. Kedagi , kellel pole õrna aimugi rulatamisest. Tegelikult on saadetud mulle juba praktikantide soove, aga kuhu ma ta panen? Oma kodus, laua taga on natuke imelik teda hoida.

Eesti skenest ka midagi sinuni jõuab?

Ma tean Simpel Sessionit, aga see pole päris skene, ma arvan. Rohkem selline sponsorluse värk. Üks kord käisin ühes poes, sest sõbral läks laager katki, ma ei mäleta seda poodi väga. Üldiselt väga ei tea, ei ole väga tihedat infojagamist kelle-gagi. But I’m really happy to be part of the Kataloog!

Kuidas töötuba tudengite-ga läks?

See oli vägev, käis väga li-htsalt. Mul oli tarvis teha paar kõnet ja saada sponsor-korras betooni ning tegime ära. Arhitekti ametis on väga palju veenmist, et ikka klient oleks rahul ja kuupäevad klapiksid. Rulaskenes peab alati fondirahadega tegele-ma. Üks hetk avastad end tõelise ärimehena ja selgita-mas kõikidele, et käimas on kõikvõimas World Design Capital ning dokumenta-alfilmi esilinastus jne. Aga EASA ning minu töötuba koos esilinastusega klapivad omavahel ideaalselt.

Vaadake dokumentaalfilmi „Second Nature“ Vimeost, kasutaja ELEMENT SKATEBOARDS

Küsib: Hendrik HundtFotod: Renee AltrovArtwork: Toom Tragel

Kataloog: “Kuidas teil läinud on? Kas olete kogu aeg nii hõivatud, et isegi Viru-maa Teatajale tuleb intervjuud anda?”

Elephants: “Tahaks valetada, et oleme … aga tegelikult ei ole. Me pole kunagi kahte intervjuud järjest teinud.”

K: “Olete siis saanud suve nautida...?”

E: “Mitte väga. Igal nädalavahetusel oleme festivalidel käinud, juunis käisime Lätis Positivusel ja veel kahel teisel festivalil ka. Olime kolm nädalavahetust järjest Lätis, mis oli päris karm.”

K: “Kuidas Positivusel oli?”

E: “Hästi äge. Kui see kebabi asi välja ar-vata, siis oli festivali fiiling mõnus” (fes-tivalil levis TurKebabist alguse saanud toidumürgitus, toim.)

E: “Pidime seal Music Week’i telgis tege-ma akustilise seti aga vihma hakkas sad-ama … no automaatselt kõik inimesed kogunesid sinna väikesesse telki. Meil olid pillid juures ja mõtlesime, et pohhui , võime juba samahästi mängima hakata. See siis kuidagi eskaleerus väikeseks kont-serdiks kus kõik inimesed olid puntras koos, hoovihma sadas ja üliteema oli.”

K: “Viru Folgil teete midagi sarnast, akus-tilise?”

E: “Semi-akusti. Siin esinemisega kohe al-guses oligi see, et okei, ei tea, kuidas me üldse kokku lähme selle festivaliga… veits folgi teema ja nii. Kohalik helimees helis-tas meile ja küsis, kurat, mis värk on? Ta sai meie rideri kätte ja nad olid midagi val-esti aru saanud vist. [naer] Põhimõtteliselt see oleks veits liiga ränk, kui me siin täis laksu teeksime. Sellepärast me kutsusime ühe tüdruku ja poisi Iirise bändist appi, et saaks midagi vahepealset teha. Nad on meil taustalaulja ja klahvid, teeme koos nendega sellise indie värgi. Sarnase nagu Pärnus A.P.T.E.K’i ees esinedes tegime.”

K: “Lauluväljakul Red Hot Chilly Pep-pers’it soojendades seda rideri probleemi vist polnud. Kuidas Peppers’i tüübid teid kohtlesid, kas saite jutule ka?”

E: “Eemalt nägime, raisk! Nad hoidsid täiega omaette. Pered ja värgid olid kaa-sas. See tüüp, kes neil kidra mängija on, Josh Klinghoffer, ta hängis rohkem ringi aga otsest kontakti, või midagi sellist, ei olnud. Ainuke feedback meie live’i kohta tuli nende lava mänedžerilt. Ta mainis, et see viimane lugu oli päris hea ja siis

mõned tüübid veel umbes, et ... nooguta-sid. ”

K: “Tegite seal viimase loona kaveri King Crimson’i loost „21st century sczhidzoid man”? Mis värk teil selle looga on? Olete seda enne ka live’s teinud.”

E: “Lihtsalt. See on äge lugu ja me kõik kuulame täiega King Crimson’i. Mõtles-ime, et võib-olla seal enamus inimesi ei tea ühtegi meie lugu, siis on hea väike kontakt tekitada. N.-ö. austusavaldusena ka hea live’s mängida seda.”

K: “Jaa, pidin teie live’i paduvihma käes pileti järjekorras kuulama aga väga hea oli ikka! Kuidas teil endal tunne oli lauluväl-jaku laval mängida?”

E: “Päris äge. Alguses oli hull pabin – ikk-agi lauluväljakul ja täiega palju rahvast ja mida me teeme umbes nagu? Aga noh, kui lööd lahti, siis on täpselt sama mis teeks näiteks Protestis. Oma musa maa-ilm, et tunned seal ennast mugavalt.”

K: “Rääkige, mis värk teie muusikavideo-dega on? Teil on kaks videot väljas, kus mõlema temaatikaks on üksteise mingis kätši mõttes tagaajamine...”

Elephants From Neptune ehk Rain Joona, Robert Linna, Jon Mikiver ja Markko „Linnu” Reinberg jäid Kata-loogi kaante vahele selle aasta Viru Folgil. Käsmu kaptenite juurde seilanud Võsu juurtega rokkbänd astus üles folgifestivali viimasel päeval ja leidis Virumaa Teatajale antud intervjuu ning festivalil kohustusliku Herber-ti napsu vahepeal aega rääkida oma tegemistest ka Kataloogile. (Jutuajamiselt jäi välja samal ajal Tallinnast Käsmu poole teel olnud Rain.)

E: “Me oleme nii vaese ettekujutusvõime-ga, et põhimõtteliselt tegime sama videot kaks tükki [naer]. Ega seal esimeses vid-eos väga täpselt ise ka ei tea, kes keda, või mida taga ajas.”

K: “Ise võtsite üles selle?”

E: “Korda mööda filmisime jah... põhi point on, et me ei võtnud üldse tõsiselt video tegemist. Võtad selle mõttega, et sa ei pea üldse üle pingutama ja hullu toodangut tegema. Ei tea, kas see tõm-bab meie musa kvaliteeti maha, kui üliab-surdse video teeme, aga alati on hea teha meelega halba asja. Ükspäev just rääki-sime proovikast tulles, et kogu selle mus-sivideode hea külg on see, et me kunagi ei võta liiga tõsiselt asja, elu peab ikkagi olema lõbus ja huvitav.”

K: “Eesti TOP7 saates olete ilusti püsinud, kuidas need sinna saatesse üles saite?”

E: “Ise mõtlesime, et teeme video ja muud väljundit eriti ei ole … noh saadame sin-na ka, pohhui. Lamp on see, et ise seda saadet väga ei vaadanud enne, aga nüüd oleme hakanud jälgima. Tänu sellele, et me tegime selle video, oleme jumala pal-ju teisi bände näinud. Hea veits võrrelda ja vaadata musavideoid. Samas ei ole see tabel eriti objektiivne hinnang. Nagunii kõigi sõbrad hääletavad seal.”

K: “Kumb video teil kauem siis TOP7’s püsinud on?”

E: “Me vahetasime välja „Can’t Come In’i” video, kuna ühelgi bändil ei olnud seal enne kahte videot korraga. Aga kohe, kui nad vahetasid meie loo ära, siis peale seda tuli Põhja-Tallinnal teine video sinna ta-belisse. Täitsa perses, hehe.”

K: “Plaanite soundcloud’is üleval olevale

„You Are The Sun, I Am The Moon” loole ka videot? ”

E: “Sa andsid praegu selle jaoks mõtte!”

E: “Noh, vaatab, ei tea, kas teeme samasse auku stiilis. Cool oleks teha live-video, sest ma eeldan, et kui me oleme laval, siis me paneme endast nagu absoluutselt iga viimase piisa sinna sisse. Peaks äkki seda emotsiooni videolahendusega edasi andma. Mõtleme midagi välja. Vahepeal oli meil näiteks idee teha video, mille te-gevus toimub à la 17. sajandil, kus kõik on aristrokraadid ja ajavad sigasid taga. Ühesõnaga – videotega on see, et ükskõik mis pähe tuleb, siis davai!”

K: “Räägime veits artwork’ist ka. Teie plaadiümbrise ja T-särgid on kujundanud Toom Tragel. Kuidas see kujunduse idee valmis?”

E: “Me andsime talle päris vabad käed. Toom tegi meile kunagi peo plakati ja meile meeldis see, veits rõlge vanakooli koomiksi stiil. Mõtlesimegi, et ideaalne tüüp, kes plaadikujunduse teeks … käsitsi joonistatud ja.”

K: “Minu, kui kõrvaltvaataja, jaoks on teie artwork ja Elephants From Neptune imago kuidagi väga seostunud üksteisega. Minu arvates väga õnnestunud kujundus.”

E: “Toom on suht ideaalne tüüp selle töö jaoks. Esimest korda, kui me kokku saime, siis neli venda rääkisid, mida nad tahavad, täiesti suvaliselt. Umbes, et välku võiks lüüa ja kolme tissiga naised ja üks tüüp tapab kedagi ja teised söövad... ja siis Toom tuli ja tegi seitsme tissiga naiskole-tise. Kokku on kaante vahel üheksa tissi! Ta tabas väga hästi ära selle vibe’i. Ta on ise ka selline, et tahaks iga kord jälle mi-dagi uut anda ja üllatada.”

K: “Mis muusikaline taust Elephants From Neptune’l on? Oma instrumente olete õppinud muusikakoolis?”

Robi: “Kunagi käisin klaverit õppimas, aga see sai suht kiirelt läbi. Mäletan, et õppisin mingit Mozarti lugu, kus mina mängi-sin alumist bassi osa ja üks teine tüüp mängis ülemist. Pidime algkooli kontser-dil esinema, aga ma olin ise rannas, sest unustasin ära selle. Käisin kive loopimas rannas ja siis keegi tuli jooksuga randa ja küsis, et mida ma teen, koolis on kontsert praegu! Igal juhul see teine tüüp üldse ei tulnud kohale, ma ei tea kus tema oli. Mina olin siis seal aulas üleni läbimärgade dressipükstega, taskud liiva ja kive täis ja mängisin õpetajaga koos Mozartit. Peale seda vajus see värk ära kuidagi. [naerab]”

Jon: “Ma käisin Viimsi muusikakoolis ettevalmistuskursusel kolm kuud aga siis ma hakkasin suitsu tegema ja rohkem ei käinud seal. Aga Linnu on käinud küll muusikakoolis. ”

Linnu: “Ma mängisin 11 aastat klaverit aga kõik on suht ära ununenud. Mul on selline lamp story, et üks aastavahetus läk-sin uue aasta meeleolus haamrit otsima pööningule. Kolasin seal ja komistasin hoopis mingi kasti otsa pikali ja leidsin sealt 60ndatest pärit instrumendi, mille nimi on vist Zither. See on nagu keelpill, aga eriti huvitava kõlaga. Olen üritanud seda ära õppida. Ei ole kerge pill, mida mängida.

Robi: “Ja Rain on põhimõtteliselt koka-koolis käinud, mängib bassi.”

K: “Olete uut materjali ka salvestanud va-hepeal?”

E: “Põhiplaan ongi EP välja anda

septembris või millalgi. Meil jäi tegelikult ülipalju lugusid selle plaadi tegemisel väl-ja, et saab neid üle vaadata. Uusi ideid on ka.”

K: “Olen kuulnud teilt veidi teistsugust saundi ka, vahepeal kui Linnu Inglismaale ülikooli läks ja te kolmekesi bändi tegite. Kuidas teie muusika arenenud on, tuleb ette ka muutusi?”

E: “Kohe pärast seda konsat, mille kol-mekesi tegime, saime aru, et see ei toimi kunagi nii. Seda aega võib-olla oligi vaja, et aru saada, mis tähendab olla neljake-si. Selle jaoks ka, et mõista, kui äge tüüp Linnu on [naeravad]! Muutusi on ikka toimunud, aga see ei tähenda seda, et me oleme millestki loobunud. Uued lood on veits jälle teise saundiga – kogu aeg on mingi liikumine. Ei tahagi jääda samasse auku kinni. Me ei taha olla see bänd, kes tuuritab oma esimest albumit poolteist aastat, nagunii toodame kogu aeg midagi uut peale.”

K: “Olete Võsu bänd ja enamus teist on kunagi rulaga sõitnud...”

E: “See, kuidas me oma bändile pool nime saime, Neptuuni teema ... see on vana maha põlenud Neptuuni restorani järgi

Võsul. Sinna on ehitatud ühest funbox’ist lahtivõetult terve skatepark. Seal me siis kruiisisime koguaeg ja mõtlesime lugusid välja. Saime selle nii, et küsisime vallaval-itsuselt Võsule skatepark’i. Vald orgunnis siis ühte killustiku parklasse selle fun-box’i, mis lihtsalt seisis seal aasta aega. Järgmine suvi vaatasime, et, okei, peaks tegema midagi! Siis sebis üks kohalik tüüp traktori, millega me tõstsime selle laiaks ja viisime platsile.”

K: “...see on siis üks teie nime ja bändi al-ustala?”

E: “Nojah, muidugi see rulavärk on ala-ti südames sees. See tunne, kui sõidad kasvõi niisama mäest alla, või mida ig-anes. Kui õhtul purjus peaga kuskil rula näed, siis peale astumata ei jäta. Proovid ühe korra ja paned täiega mäsa!”

K: “Kas see Neptuuni prime-time on siis möödas nüüd?”

E: “Umbes nii jah, prime-time oli sellel vist kuskil 80ndatel. 90ndate lõpus põles restoran maha ja jäigi lihtsalt platsiks, kus on need ülihead, põhi vanakooli plaadid maas. Samasugused, mis Haiglas ka on. See oli äge, et kohalikud vennad viitsisid seda asja ajada. Iga nädalavahetus, kui Võ-

sule tulid, oli midagi uut tehtud ja tüübid sõitsid ikka koguaeg.

K: “Aga kas Võsu prime-time on läbi? Või toob Elephants Võsule uue hingamise?”

E: “Peab tooma. See Seitsmenda Taeva teema loodetavasti hakkab vaikselt am-menduma. Tahaks küll, et Võsu oleks chill koht, mitte ei ole siin ainult Rakvere pätid, kes suvel randa tulevad. Talvel näiteks on Võsul küll ülichill, rahulik. Kui see rula kõrgaeg Võsul oli, siis me koguaeg vaikselt mõtlesime ise mingit üritust korraldada, et keegi tuleb vähemalt plaate mängima ja hakkaks veits rohkem ajama seda teemat. Aga noh, kunagi pole liiga hilja.”

K: “Mis teil veel sügise ja talveplaanid on?”

E: “Üks asi ongi uut materjali salvestada ja EP välja anda. Minituur tuleb ka, koos Soome bändiga Murmansk. Nendega läheme Lätti, Leetu ja Soome ka. See ei kesta väga kaua – neli nädalavahetust, et ei ole selline väga järjest küte. Aasta lõpus prooviks uut plaati salvestada ja tahaks mingi plaadifirma alla saada. Saaks raha äkki ... ei peaks enam kiirnuudleid sööma.

Plaadiostmise isu tekitab tüüpide helipilv: www.soundcloud.com/elephants

/// Silver Jõesaar, nosemanual nollie flip välja / f: Täht

Antti Sinitsyn: Kuidas see kõik algas?

Raul Saaremets: Noh.. oota, ma olen Kohtla-Järvelt pärit. Nii. See on linn, kus põhimõtteliselt ei toimu mitte midagi ja veel vähem toimus seal siis, kui ma teenager olin. Täielik pommiauk. Raadio oli minu jaoks ainukene side muu maailmaga, kuigi ega mujal Eestis teistmoodi ei olnud. Ühesõnaga, muusika fänlus al-gas raadiost, sest tol ajal ju plaadipoode ja interneti polnud. Raa-dio oligi ainuke koht, kus mingitki infot liikus ning ma kuulasin seda regulaarselt. Igapäevaselt otsisin mingeid jaamu, kuniks leidsin iganädalase John Peeli saate BBC World Service-st. See oli selline... Võiks öelda, et religioon mulle. Kui mõni inimene käib kirikus, või mõni inimene teeb sporti, siis mina ootasin igat neljapäeva – Peeli saadet. Kogu mu elu keerleski selle saate üm-ber. See on nüüd see, kus kõik alguse sai.

Kui me läheme nüüd natukene ajas edasi, siis millalgi hakkasin tegema bändi ning tutvusin meie praeguse Röövel Ööbiku laulja Tõnu Pedaruga, kes oli pärit Kehrast, nagu ka Koit Raudspepp. Koit tegi Eesti Raadios metal’i saateid. Tõnu rääkis Koidule, et me tahaks ka raadiosaadet teha, ning nii see läks.

AS: Kas siis seal raadios oli nii vähe saateid, et nii kergelt saite sinna plaate mängima?

RS: Ei olnud lihtne, aga Koidu sõnal oli piisav jõud. Saate nimi oli “Rock-raadio”, eetris olime kord kuus. Kui tekkis Raadio 2, siis pakuti mulle päris oma saadet.

AS: Mis aastal see oli?

RS: 1993.

AS: Ühesõnaga, said Raadio 2-s oma saate. Selle nimi – Vi-bratsioon, kust see tuli?

RS: Nime mõtleime välja Ööbikuga Ungaris turneel olles.

AS: Mis need teised variandid olid?

RS: Ei mäleta. Küll aga mäletan, et arutasime universaalsete tee-made üle ja kuna kõik siin maaimas vibreerib mingil sagedusel ja raadiolainetel on sagedused jne. Ühesõnaga “Vibratsioon” – kõik mis vibreerib. Mõni asi tekitab lausa tugevat vibratsiooni, ehk siis mõni laul meeldib rohkem kui teine. Saad aru küll ju…

AS: Saade on väga kaua kestnud. Kas on olnud ohtu, et saade lõpetatakse ära? “Sorri, Raul, kuid lõpetame su saate ära.” Teadagi väga paljud saated tulevad ja lähevad.

RS: Ei, seda hirmu õnneks pole olnud. Omal ajal kui ma alusta-sin, ega siis juhtkondki väga aru saanud, mida see saade endast kujutas. Liiga teine maailm seda mõistmaks, veel enam kritiseer-imaks. Aga kuna fännikirju tuli ohtralt, siis vaadati, et ju peab eetris olema ka sellise veidra muusika saade.

AS: Sa mängid kõike, mis tähendab, et sisuliselt ongi sul täies-ti vabad käed. Võid lasta, mida tahad, ja keegi ei tule ütlema, et ei tohiks.

RS: Iseenesest on see mõistlik. Nii see peabki olema. Ega neid inimesi pole ju väga palju. No näiteks drum and bass’i või dub-step’i tüübid on omas mullis nii sügavuti sees, et ei saagi aru, mis mujal toimub. Just sain ühe tüübi käest sõimata, et miks ma free jazz’i saates ei mängi. Samas ei paistund ta ise muust muusikast, peale free jazz’I, midagi teadvat, kui sedagi. Ma tulen John Peel’i koolkonnast, kes mängis samuti absoluutselt kõike ja oli enam-vähem kursis kõigega. Kõik uued muusikastiilid kõlasid esimena just tema saates. Vibratsioon on Eesti kontekstis suhtleiselt sar-nane. Kes mängis Eestis raadios esimesena dubstep’i või jungle’t?

AS: Mängid midagi sellist, mis sulle endale nii väga ei meeldi, kuid tunned, et peaksid jagama?

RS: Ei, mul ei ole sellist tunnet, et peaks jagama midagi, mis ei meeldi.

AS: Jäingi lihtsalt mõtlema, et kui toimub mõne žanri eden-damine. Lased loo, mida ise nii väga ei kuulaks, aga samas jagaks teistega...

RS: Selliseid laule on olnud, mida teoorias on lahe mängida, kuid väga vähe. Mõni artist või plaadifirma on selline, et lihtsalt pead mängima (“Kamoon, kuidas sa seda siis ei mängi?”).

AS: Kuidas sinu saate muusikavalik toimub? Kas sinu töögraafik koosneb nädal aega laulude otsimisest, playlisti kokkupanekust, ning siis mängid kahe tunniga ära?

RS: Üldiselt käin igapäevaselt plaadipoodides. Blogid mulle eriti ei imponeeri. Viimased on liiga suunavad. Mul on oma maitse. Aga saadet ennast valmistan ette umbes poolteist päeva. Eriti mugav on tänapäeval ju teha eraldi folder mp3-dega ja playlist iTunes’i. Sinna kausta hakkangi nädala jooksul vaikselt laule tõstma ja ööl vastu neljapäeva, kuni viieni hommikul, teen selle playlist’i lõplikult valmis.

AS: Live’is mängid faile või vinüüle?

RS: Kõike mängin. Ostan endiselt vinüüle, mis on minu lem-mikformaat. Aga mp3-d CD-d loomulikult ka. Kassette ei viit-

si mängida raadios,. Plaadid, mis mulle tõeliselt korda lähevad ostan kõigis kolmes formaadis: vinüül koduskuulamiseks, CD autos ja mp3 telefonis kuulamiseks.

AS: Palju sul vinüüle võib kokku olla?

RS: Ei oska öelda. Kunagi alustasin ülelugemist, aga konkree-tse numbrini ei jõudnud. Tuhandeid ikka. Praegusel ajal ostan vähem. Vanasti näiteks drum and bass’i ainult vinüülil ilmuski. Muud varianti polnudki. Aga jah... Mul on kelder täis, mul on elutuba täis, tööjuures on kolm kappi plaate täis.

AS: Arvad, et sul on kõige suurem kollektsioon Eestis?

RS: Võib-olla tõesti. Ma ei ole väga midagi müünud ka. Iseene-sest muidugi, kas ta just kõige kvaliteetsem kollektsioon on. Va-nasti oli nii, et plaadipoes oli letil A4 nimekirjaga varsti ilmuvat-est plaatidest. Netist ju kuulata ei saanud, nagu tänapäeval. Nii tellisidki paljud asjad kõhutunde järgi. Tihti joppas, tihti mitte. Nii et jah, mul on ikka päris palju sellist suvalist sitta kogus. Suur kollektsioon pakub samas palju avastamisrõõmu. Aeg-ajalt lappan keldris plaate ja leian asju, mida absoluutselt ei mäleta. Mõni on neist ikka hea ka. Kahju muidugi, et pole viitsinud Dis-cogs’isse oma plaate sisse kanda, siis saaks enam-vähem teada, mis mu kogu väärt on. Sealsamas Discogs’is on mitmed minu kogus olevad plaadid 300 naelaga müügil. Kui leiduks mõni noor, kes viitsiks mu plaadid Discogs’isse sisse kanda, siis võtku ühendust.

AS: Oled hakanud saatest ära väsima? Liiga rutiinseks muu-tunud?

RS: Mitte eriti. Selge see, et kui ilm on ilus ja sõbrad õllesaali kogunevad, aga mina pean saatesse minema, siis on natukene kripeldanud. Aga üldsiselt on neljapäev päev, mida ma ootan, sest siis on eetris Vibratsioon. Saab jälle inimestele maailma parimat uut muusikat mängida.

AS: Vähemalt pole reedel-laupäeval saade. Seegi hea!

RS: Ma loodan, et lubatakse saadet ikka niikaua teha, kuni ma püsti seisan.

AS: Kas sa lased saates laule üle ühe korra ka?

RS: Jah. On ka nii juhtunud, et kui mõni lugu on ülemõistuse hea, siis lasen kohe kaks korda järjes. Üsna ebaraadiolik muidu-gi. Nii tavaliselt ei tehta.

AS: Mis sa arvad, mitu saadet järjest sa oled ühte laulu mäng-inud?

RS: Mmm.. pigem niimoodi, et lasen kaks nädalat järjest, jätan nädala vahele, ning siis uuesti kaks nädalat järjest. Need on mui-dugi eriti head asjad!

AS: On sul vahel olnud olukordi, kus ettevalmistatud playlis-

tis jääb tühi auk ning täidad selle ajanappuse tõttu lugudega, mis enam-vähem “käivad kah”?

RS: Selline olukord võib ju tekkida tõesti, kui sa arvestad, et ma pean leidma iganädalaselt kahe tunni jagu uut muusikat, muusikat mis mulle tõesti ka väga meeldib, aga üldiselt siiski mitte. Vibratsiooni põhi point on vähemalt 90% ulatuses mängida uut muusikat. Mõnikord teen special saate, mille jaoks otsin kel-drist vanu plaate, kuid üldiselt jah, kaks tundi uut muusikat iga nädal leida on päris keeruline. Kuna praegusel digiajastul võib põhimõtteliselt igaüks plaadifirma teha, siis ilmub ka ulmelistes kogustes kehva muusikat. Selle sodi alt hea muusika välja kaeva-ta on paras geoloogi töö.

AS: Kust sa pre-release/promo lugusid saad? Sõpradelt või on sul mõne plaadifirmaga spetsiaalne leping tehtud?

RS: Promo’sid saadetakse piisavalt. Samuti olen näiteks Play-ground Media Service’i liige. See on veebikeskkond, kus mitmed plaadifirmad muusikaajakirjanikele ja raadioonudele oma tu-levased release’id üles riputavad.

AS: Kui palju varem lastakse uusi plaate sinna üles?

RS: Sõltub. See on erinev. Üldiselt umbes kuu aega varem ikka. Sama on asju, mida promo’dena ei jagatagi. Näiteks just ilmunud “Mala in Cuba” album. Olen küll selle välja andnud plaadifirma, Brownswood, meilinglist’is, aga kuna tegemist on aasta ühe olu-lisema albumiga, siis vist otsustati, et päris igaühele seda ka ei jagata. Ju kardeti, et lekib internetti või muud sarnast.

AS: Polegi kohutavamat asja, kui kuuled midagi head, ja pead ootama, et see plaadil välja lastaks.

RS: Vanasti oli see kohutav! Tänapäeval kuskilt pätikast saad ikka kätte.

AS: Ma ei oskagi rohkem küsida midagi. Lõpusõnu?

RS: Ei.

/// Erki Lastik Tartus wallraidiga / f: Täht

Tekst: Liina RistojaFotod: Dmitri Gerasimov

Nii, võtsin selle tüütuvõitu hashtag’i (yolo – you only live once), tegin sellest kõigepealt nimisõna ja siis folklaulukese moodi kõlava liitsõna. Rohkem riimi mõttes, aga siiski mõttega.

Rattaga linnas sõitmise hädadest rääkimisest on saamas yolo moodi äraleierdatud joru, mille tahaks juba väga pensionile saata. Vahe seisneb selles, et mõnda juttu on vaja miljon korda rääkida, enne kui kohale jõuab. Aga kui muudkui mõtled ja räägid, isegi tegutsed, aga tulemusi napib? Siis jääbki üle ainult “yolo!” – asi kätte võtta, hoog sisse anda ja loota, et läheb hästi. Vaid üks kord elamise moto, mis netis napaka meemina ringi liigub, on rattaga sõitmise kontekstis tegelikult mitmeti tähenduslik.

Need, kes skeitti sõidavad, saavad ilmselt aru, mis see tähendab, kui ma suurest hoost vallanduvast energiatulvast rääkima hakkan. On vähe asju, mis saavad iga päev pakkuda kombot kohalejõudmisest, elamustest ja füüsilisest vabanemisest. Mõnele meeldib yolo-nupp põhja keerata – tipptunnil autode vahel söösta, tüüpiliste liiklusskeemide asemel põnevamaid trajektoore katsetada, oma kiiruslimiidid proovile panna. Olles küll (õnneks vaid) iseendale ohtlik, on rattasõidus mingi eriline vabadus, peaagu et loomalik. Selline tunne, et keegi ei saa kätte, sest sa oled nii tohutult kiire ja osav ja tead, et järgmiste majade vahelt viib salajane otsetee põiktänavasse.

Iseenesest on ratas lihtne masin koos näiliselt väga selge missiooniga – transportida –, kuid mis liigutab tegelikult mitte vaid füüsiliselt, vaid ka metafooriliselt. Inimene elab vaid ühe korra ja sellest suurema osa pikemat aega ühes kohas. Rattaga sõitmine on nende jaoks, kes tahavad oma elu ja eksistentsi üle rohkem kontrolli omada kui elada ettenähtud võimaluste piires. Seda teatud mugavuste arvelt, aga see-eest tunnetades paremini oma tegelikku poten-tsiaali. Rattasõit on funktsioon, kuid see on ka iseolemise manifest, ehe elamine olukorras, mis on allutatud tihtipeale tuimale, kohmakale, aegunud või halvasti planeeritud infrastruktuurile.

Kui hakkasime Tour d’ÖÖ Tallinn nime all rahvast öiseks ringipedaalimiseks kokku ajama, siis võisime ainult unis-tada, et sellest korralik critical mass välja kasvab (võrdluseks Budapesti 30 000-line sõit). Kuid juba ligi 800 ratturit, mis on praeguseks meie kõige massiivsem retk olnud, võttis hämmelduma. Rohkem tõtt-öelda ei julgekski karjatada võtta, ehkki tiim on suuremaks ja osavamaks läinud. Iga kord on terve sõidueelse päeva värin sees, sest kunagi ei tea, kui suur kamp tuleb, kuidas rada töötab, kas politseiga tuleb probleeme ning mis kõik juhtuda võib.

Sõit eeldab karjustelt väga suurt tähelepanu ja pingutust – vaja on kolonnist ette rebida, tuututavaid autosid kinni hoida, tigedate šofööridega maid jagada ja kogu rodul silma peal hoida. Kõige selle kõrval aga on lausa raske kirjel-dada, missugune võimas ja võidukas tunne koos adrenaliiniga säärtest kätesse ja pähe tulvab. Jah, võibolla tõesti ei ole eriti viisakas niimoodi tänavaid tiheda ratturiparve nagu ootamatu laavaga üle ujutada. Aga efekt on seda väärt ja eesmärk samuti. Üks elu, üks võimalus teha asju, millesse usud.

Critical mass rattasõidud lähtuvad ideest, et mida rohkem tekib linnarattureid, seda lähemal on hetk, et tänavad, kus nad liiguvad, võtavad oma kuju rohkem nende järgi. Linn on ja peaks olema orgaaniline keskkond, mis kujuneb vas-tavalt nende vajadustele, kes seal elavad. Ja mitte ainult vajaduste, vaid ka vabaduste järgi. Seda muidugi tasakaalus tulevikuvisiooniga, mis ei laseks kogu kremplil umbe joosta.

Linnadesse koondumine on paratamatu, aga see on ka mõttekas ning võib olla väga huvitav ning tehnoloogiliselt ja kultuuriliselt rikastav protsess. Tallinn ei ole erand ja peab hakkama võtma ette põhimõttelisi suundi, mis teeksid selle linna toimivamaks, värvikamaks ja inimlikumaks. Asjaolud muutuvad tasapisi, kuid ilmselt on see aeg veel kaugel, kui Tallinnast saab selline linn, kus rattaga liiklemine üldse yolo ei ole.

Mõni ratas laseb rohkem ringi vaadata, mõni tundub sõites keha bioonilise edasiarendusena. Olgu aga istumise all tagasihoidlik velosipeed või uhke trandulett, kiirus sees või mitte, yolo-moment on igal juhul tunda. Rattasadulas pedaalides on üpris võimatu kahelda, kas sa ikka oled igas mõttes elus.

NIMI: P H E R I S K ∞ P või PH9000 või PõhjamaaadeH

STAAŽ: Kui õunte pealt vaadata, siis põhimõtteliselt kogu elu. Rohkem eesmär-gistatumalt alates 2006. aastast, kui ilmus mu esimene album, millel oma joonistusi konkreetselt rakendada ning laiemale vaatajaskonnale ilmutada sain. Teine olulisem ja kindlasti märkimist vääriv punkt ajaloos on aasta 2010, kui liitusin Multistabiga.

MIS RIDA AJAN:

Kujutan enamjaolt pigem subjekte kui objekte. Väga palju joonistusi tekivad pigem impulsiivselt ja katse-eksitus meetodil, kui pikalt planeerides. Segan kõike, millest isiklikult huvitatud olen: erinevad kultuurid, rahvad, nende eripärad, kunst, folkloor ja kõik muu, mis mulle mingil põhjusel põnevust pakub. Lisaks kindlasti gräfiti ja tänavakunst, graafika ja õrnalt ka anime´t. Mu joon on alati olnud pigem abstraktne ja absurdne ja ma ei ole siiani läbi selle edastanud mingeid isiklikke veendumusi või moraalseid signaale. Võtan seda kui moodust, kuidas mängida mu ümber ja mu peas olevate piir-idega. Samas kasutada seda kui vastupanu, mis hoiab mind teatud määral immuunsena olme ja rutiini halastamatusest.a

NÄITUSED:

2009a. „pheriskoopiumi visioonid OSA 1“ (Pärnu Noortekeskuses)2010a. „pheriskoopiumi visioonid OSA 2“ (Tartus plaadipoes Fonofon“2010a. „pheriskoopiumi visioonid OSA 3“ (Tallinnas Patarei Vanglas)2012a. „Eesti Tänavakunstnikud“ (Y-Galleriis Tartus koos multistabiga)2012a. „pheriskoopiumi visioonid OSA 4“ (Tartus)

AFROAUJUTAJA2011

BUMERANG2009

ÄRRA KIIVINÄGU2012

KALAMEES PEIPSIL2009

KALASURF2009

VALVUR2009

MAAILMA JÄRJEHOIDJA2008

KOLMNURKMEHED2010

SÄÄSK2008

Tekst: Mihkel Vahermaa

Kui allakirjutanu 29. augusti öösel kell kaks masinale hääled sisse lõi, algas teekond Poola, Gdanskisse. Nimelt oli eesmärk jõuda järg-mise päeva hommikul kell 10.00 algavale Baltic Gamesi kvalifikatsioonivõistlusele. 14-tunnisele teekonnale asusid Samuel “Samu” Oja, Siim “Sim” Sild, Toomas “Tom” Seppänen ja Art “Art” Odras. Marsruut oli plaanitud läbida vahetustega sõites, aga kuna Art Eestis lube kaasas ei kanna ja mujal on need kohustuslikud, siis avaldas ta soovi ainult Eestis sõita. Enne Iklat tegime vahetuse ning lõputuna näiv teekond kitsas autos algas.

Läti ja Leedu läbisime kiirelt, nii et keskpäevaks olime Poola piiril. Edasise teekonna kohta seda aga kahjuks öelda ei saa. Einestasime pärast piiri kuskil bussipeatuses ja sõit võis jätkuda. Umbes tunnikese pärast jõudsime Suwalki linna, kus otsustasime sealses non-stop Kantoris(valuutavahetus) oma eurod zlottideks vahetada, kusjuures enamik tee peale jäänud asutustest sisaldasid liidet non-stop. Valuutavahetuspunkt asus vanas puumajas olevas pisikeses putkas, mille aknast vaatas vastu üsna õline poolakas. Küsimustele, kas ta räägib inglise või siis vene keelt, vastas ta tuimalt “no” ja “нет”. Raha saime seal lõpuks vahetatud, seejuures täiesti asjaliku kursiga. GPS näitas Gdanskini veel umbes 370 kilomeetrit.

Kahjuks oli meie tark geps valinud kõige lühema tee Vene piiri äärest, kuigi tegelikult osutus see vähe järsemaks maanteeks. Tee kulg-es läbi väikeste külade ja muutus aina kitsamaks, mispeale isegi tagumisel istmel unelev seltskond rahutuks muutus. GPSi arvates oli see kiireim tee, kuna lubatud suurim kiirus antud teelõigul oli 90 km/h, mis vastutulevate traktorite ja segaste kohalike tõttu lihtsalt lauslolluseks osutus. Tee oli napilt kaks keskmise suurusega sõiduautot lai ja vürtsi lisasid teed ääristavad puud ning loendamatud pimedad kurvid. Kohalikel WRC testisõitjatel paistis täiesti savi olevat, kuidas seal liigelda. Peale pooltteist tundi segast sõitu ja paarikümment risti ning lilledega ümbritsetud puud, otsustasime siiski mõne mõistlikuma trajektoori valida. Lõpuks jõudsime sell-est teede rägastikust välja õigele sihile ja tagaiste sai jälle unele. Pikast sõidust asiaadiks muutunud juhi ja GPSi abiga õnnestus veel paar korda teega mööda panna, aga kuskil kella 20 paiku olime lõpuks Gdanskis. Õnneks orgunnis Siim eelneval päeval meile korteri. Kohale jõudes kohtusime perenaisega, kes näitas korteri ette ja kasseeris zlotid. Järgnes kerge söök ja väljateenitud uni.

Neljapäev. Äratus oli kuskil kella üheksa ajal ja veidi enne kümmet seadsime sammud Ergo Arena poole, kus pidi algama kvalifikat-sioon. Areen meenutas ehituselt paljuski meie Suurhalli ja asus samuti linna ääres. Ajakava oli muidugi Poola stiilis ja rulakvalifikat-sioon algas plaanitust paar tundi hiljem. Ukse peal kohtusime ka ülejäänud pika teekonna ette võtnud eestlastega. Teise autoga olid Pärnust kohale tulnud Edgar Kiisa, Hendrik Gross, Jarmo Kangro, Mikk Eeskivi ja Mats-Kaarel Ruus. Kohal oli samuti Sass Tubin oma bändiga, kes saabusid suure luksusbussiga. Tubin ja Fuzette pidid andma festivalil ka kontserdi, mis meie pundil küll kahjuks nägemata jäi, kuna olime juba tagasiteel Eestisse.

Lõpuks saime käepaelad lunastatud ja lubati ka areenile siseneda. Astusime parki, mis oli suurvõistlusetele kohaselt jagatud kaheks – väga massiivsete obstaaklitega nö BMX ’i pool ja küllaltki väikeste asjadega rula pool. Kvalifikatsioonides osalesid ka kõik Poola nooremad ja vanemad rulatajad, kes eriti mõistlikult seal liigelda ei taibanud, mistõttu treeningu ajal oli olukord platsil üsna kaose-line. Eestlaste meelehärmiks rääkis kommentaator vaid Poola keeles ja ka nimed olid muutunud poolapärasteks.

Väga suurt hype´i tehti Tubinile, kes eelmisel aastal jõudis kuuldavasti lausa finaali. Huvitav vahejuhtum oli viimase kvalifikatsiooni sõiduga, kus pidid olema Toomas Seppänen, Jarmo Kangro ja Mikk Eeskivi(poolapäraselt Efskni). Salapärastel põhjustel olid nende registreerimisankeedid ära kadunud, aga peale vestlust korraldajatega saadi ikkagi sõidetud ja punktid kirja. Peale kvalifikatsiooni lõppu lendasid platsile ka mõningad kutsetega sõitjad, eesotsas Powell-Peralta tiimiga USAst. Tegemist oli ehedate poolimeestega, kes lendasid ringi ja karistasid pargi suuremat poolt ikka üsnagi agaralt. Show nähtud, läksime sööma ning tänavatele.

Uurisime spot’ide kohta ja leidsime, et korterile asub päris lähedal mingisugune Skateplaza, kuhu ka õhtul aega parajaks tegema läksime. Treppe ja reile oli seal igale maitsele, alustades kolmesest ja lõpetades kaheteistkümnesega. Sõita saime seal vaid tunnikese, kuna hakkas hämarduma ja ilm ei soosinud meid samuti. Kahjuks kaheteistkümnene jäi testimata. Vihm nüristas ka mineku Baltic Music Stage festivalile, mille list koosnes äärmiselt tuntud Poola artistidest nagu Baku Baku Sklad, Jamal Soundsystem, DJ Bart, Marika, Novika, Ras Luta jne. Reedel toimusid juba poolfinaalid, kus kvalifikatsioonist edasi pääsenud 15 sõitjat kohtusid kutsetega sõitjatega. Eestlastest näitasid kõige stabiilsemat sõitu Tom, Ets ja Siim, kes aga kahjuks jäid kõik napilt finaalist välja. Võistluse tase oli ka päris kõrge, kuna kohal olid enamus Sessioni vanadest kaladest. Lisaks ka eelpool mainitud Powelli tiim, kelle sõitu oli ikka päris rets jälgida.

Õhtul toimus järjekordne äftekas ERGO areeni kõrval hipodroomil, kus endiselt pidi olema Baltic Music Stage, mis sel õhtul oli ilma poolt pisut rohkem õnnistatud. Kohale saabudes aga paistis enamus rahvamassist sealt lahkuvat ja ühtegi esinejat seal ka enam kuulda polnud. Istusime baari läheduses oleva laua taha ja ka ülejäänud Eesti punt vajus aegamööda sinna. Baarist märjukese ostmine oli raskendatud, sest teatavasti Poola inimestele meeldib kõik asjad võimalikult keeruliseks teha ja baarist ostmiseks peab esmalt pöördu-ma teatud putkasse, kus klient peab soetama meelepärase joogi talonge. Hiljem baaris vahetatakse talongid joogi vastu. Normaalne.

Umbes veidi üle poole tunni saime seal olla, kui pidu läbi sai ja meid välja peksma hakati. Kuskilt lendas keegi kohale ideega Sopoti tsentraali sõita, kuna seal pidi jõhker möll olema. Sopoti näol oli tegemist Gdanski külje all oleva Pärnu suuruse kuurortlinnaga. Baltic Gamesi ajal vuras linnas ringi võistluste ametlik takso, kes meid lõbusalt väikese tasu eest sihtpunkti sõidutas. Üldiselt on So-pot ilus linn, nägime palju huvitavaid inimesi ja öösel sai poest õlut ka osta. Teadjamate meeste käest kuulsime, et seal on kahte sorti pidusid. Mõnusad jalga tatsuma panevad ketramispeod ja tiba rahulikuma tümpsuga lokaalid. Otsustasime peole siiski mitte minna, kuna Sopoti uulitsatel tundus isegi lõbusam. Mingi hetk kohtasime Portugali skeidimeest Helder Limat, kellel oli 23. sünnipäeva tähistamine käsil. Püstolreporter Tomi ja operaator Ardi abiga sai temaga Kataloogi nimel ka väike top 5 linti võetud, aga kuna see ei kukkunud kõige informatiivsem välja, siis jätame selle praegu sinnapaika. Varajastel hommikutundidel hakkasime Sopotist korteri poole liikuma, mis jala tundus alguses päris loll mõte, kuna täpselt ei osanud seal suures linnas orienteeruda, aga tegelikult oli see väga lühike teekond. Hommikul ootas mõnda meist esikus ka ilus üllatus, kuna öösel olime sunnitud ületama miinivälja.

Laupäeval olid siis kavas finaalid, kuhu kahjuks ükski Eesti rulamees ei jõudnud. Tase oli laes. Võitjaks tuli igati teenitult Phil Zwijsen, kes tegi ilmselt parima võistlus run ’i, mida meie silmad kunagi tunnistanud on. Ülejäänud poodiumikohad läksid aga teisele poole ookeani. Korralduspoole pealt võib öelda, et võistlus oli igati viks. Kuigi kohati jäi kohtunike töö arusaamatuks, aga millisel võistlusel siis seda ei juhtu?! Peale finaale toimus veel ka best trick, kus jagati kohalikku valuutat kõigile, kes mõne korraliku haamriga maha said. Peale võistlust meil pikka pidu enam polnud – tuli asuda koduteele, sest plaan oli pühapäevaks kindlasti tagasi jõuda. Ühe pikema peatuse tegime veel Riias, kus suve keskpaiku hakati ehitama vana purskkaevu sisse DIY spotti. Kogu ehitis oli päris lõbus ja hoolimata suurest väsimusest ning lompidest purskkaevu sees, sõitsime seda oma kaks tundi. Lauad ilusti läbi vettinud, panime sealt Tallinna poole jugama.

Suur tänu Vansile, kes meie reisi toetas!

@maailmaturnee @e_rasmus

@kaurkender @karpogram

@telepoiss @reket

@mrtavk @keelmaa

@tahtine @birx

@helvetikacam @oksaar

Väikelaste sünnipäevakeskuse/skatepargi Gruuvi püsima jäämine on sea-tud kahtluse alla. Nimelt olevat inventuuri ajal välja tulnud, et kohvikust on teadmata kadunud 40 kilo (!) juustu. Igaljuhul pole Tondil asuv kompleks, kuhu hulka kuuluvad ka Skypark ja Sparta, esimese tegevusaastaga korrali-ku hoogu sisse saanud. Klientuuri peaks tegelikult jaguma, lihtsalt hiirtest oleks vaja lahti saada.

Reede kolib. Parim koht endale skin-tight jeanside soetamiseks sulgeb uk-sed Solarise keskuses ja kolib veits hubasemasse Rotermanni rajooni. Kõigi kurvastuseks kolis Reedest ära ka mitmekorde employee of the month Kevin, kes kuulujuttude järgi otsib uusi väljakutseid Soomest.

Veel räägitakse, et Telliskivi loomelinnakus asuvat Haigla rulaparki võib uuest aastast ähvardada sulgemine. Ajast alati sammuke eespool olev Haigla punt elab aga edasi. Peoseeria „Haigla Pidu” on nii popp, et leidnud kajas-tust juba ka massimeedias - Haiglast on kirjutatud nii Eesti Ekspressis, kui ka Postimehes. Kataloog alla ei jää ja peab peavoolu ajakirjandusega sam-mu. Head peod on!

Kataloogi ajaveeb on rubriik, mis kajastab uudiseid ja muud Eesti rulamaailmast.

Kataloog on rahvusvaheline! Selle numbri lood Helsinki Flow Festivalist, Baltic Gamesist ja Janne Saariost pole mitte ainukesed kirjutised võõrastelt vetelt. Toomas Seppänen külastas augusti algus-es Amsterdamis toimunud Vans DownTown Showdowni. Jätke see nimi meelde, sest tegemist on võistlusega, mis toob ilusad rulapoisid lähemale kesklinna ja viib „rulaspordi” veelgi kaugemale 2016 aasta Rio olümpiamängude kavast. Peaks seda tüüpi võistlussarja äkki Eestisse ka importi-ma?

Spetsiaalselt võistluse jaoks disainitud obstaaklite hulgast ägedaim oli seekord Palace x Heinekeni tuhatoos, millele raputas tuhka polejam koniots. Võistlusega samaaegselt tähistati Amsterdamis ka klassikalise Vans Half-Cab rulaketsi 20ndat sünnipäeva. Sünnipäevalapse auks korraldatud pi-dustused, koos mitmete kunsti- ja fotonäitustega, koondasid üheks nädalavahetuseks Amsterdami kokku ühe korraliku rulalegendide paraadi. Allolevale fotosüüdistusele sattunud vanuritele lisaks olid Downtown Showdownil kohal ka sellised nimed nagu Tony Alva ja Ray Barbee ning Amster-damile omases konditsioonis Dustin Dollin ja Tom Penny.

/// Tommy Guererro, Toomas Seppänen ja Steve Cabarello

Võistlustest ja võistlemisest veel. Kõik ekstreemspordi edendajad, kes te korraldate sellist sorti võistluseid nagu Ülemiste Freestyle, palun pange kõrva taha, et enne teostamist arutage võistluse kavand mõne vähegi päde-va inimesega läbi. Tulemus tuleb parem nii osaleja kui pealtvaataja jaoks. P.S. Korraliku rämbivõistluse jaoks on korraliku rämpi vaja!

Vähemalt Aktuaalne kaamera on õigel rajal. Ühel pühapäeva õhtul võis ETV eetris näha uudist Otepää betoonpargist, kus sõna võtsid ja rula olemust lahkasid Keijo Ruuven ja Eivo Kisand. Kiitus siitpoolt pargi raja-jatele, väike eetriaeg rahvustelevisioonis toob veel mõ-negi vana tegija pensionipõlvest rula peale tagasi. Lisaks sellele oli ka TRT ALL DAY brändi turundus paigas!

Hip-hopi produtsent Clams Casino kinnistab pärast teist in-strumentaalmiksteipi kindlalt oma maine kui teatud muusi-kaliste sfääride big brother, kes valvab ja vastutab selle eest, milline hakkab välja nägema 2013. aasta trendide muster. Sujuvalt ning jäävalt on tema kätte kogunenud suur hulk võimu, mille puhul tuleb hinge kinni hoides palvetada, et seda kasutataks ainult õilsatel eesmärkidel.Olgem aus. Hipsteriräppar A$AP Rocky, Lil B või Squadda B ei oleks ilma Clamsi poolsalajaste helimahhinatsioonide-ta tõenäoliselt mitte keegi. Järgmise aasta jooksul pikeneb nende vennikeste nimekiri veelgi. Sama ei saa öelda Clam-si enda kohta, kelle looming mõjub ilma räppariarmaada pingestava kohalolekuta just uudse ja vabastavana. Pari-mateks näideteks on Palace ja Wassup, mis ilma A$AP Rocki tugeva pitsrita on niivõrd eepilised, et on raske ette kujutada, et sealt midagi puudu võiks olla. Lisaks pilvistele ja õhku täis taustadele leiame miksteibilt veel kolm remixi: Washed Outi Amor Fati, Lana Del Rey Born To Die ja XV Swervin’. Esimesed kaks mind vaimustus-est hüppama ei pane, kuid viimane on päris arvestatav game changer. Instrumental Mixtape # 2 on helikogum, millest sel aastal kohe kuidagi mööda vaadata ei saa. Järgmisel aastal ei saa asjaolu ignoreerida vast isegi need, kes hip-hopist suure kaarega mööda käivad. Siiski ei leidnud ma teisest katsest võrdväärset eelmise miksteibi Motivationile, mida ma võin igas asendis ja olekus, ilma Lil B-ta ja koos Lil B-ga täielikult nautida.

DIIV (endine Dive) on Brooklynis elutsev nelik, mida juhib Beach Fossilsi laivkitarrist Zachary Cole Smith. Bänd on pärast kolme demo avaldamist ning ühe mu eelmise aasta suure lemmiku Frankie Rose’iga tuuritamist otsustanud väl-juda selle aasta kuumimast paigast ehk magamistoast ühes esikalbumiga nimega Oshin (lihtsalt-nalja-pärast-vales-ti-kirjutatult ocean). Oshini esimestest sekunditest on silmapilguga selge, et põhi-geenius Smith mediteerib oma magamistoas päevast päeva sügaval Creation Recordsi maailmas, et kududa elamustest oma looming. Selle legendaarse plaadifirma katuse alla ko-gunenud veel legendaarsemad artistid on just viimase kahe aasta jooksul omanud uskumatut mõju n+1 uusdriimpop-ibändile ja nende riliisidele. Ma ei oleks kunagi arvanud, et ma seda ütlen, aga asi kisub teoorias isegi igavaks ja ettear-vatavaks. Aga miks on DIIV nii oluline, et teda REM-is väh-krevast massist eraldi käsitleda? Põhjendus on mul samuti varnast võtta. DIIV-i päästab massi uppumisest just tema krautrocki-lüli, mis loob bändile maise mõõtme ning ei lase tal liigselt lendu tõusta ja tundmatusesse kaduda.Naastes aga albumi juurde, pean ütlema, et Oshinit ei ole võimalik juppideks lahti võtta. Tema esimestest sekunditest saab sujuvalt 40 minutit. Avalugu (Druun) tirib kuulaja nii kiirelt ja kindlalt reverbivahtu, et oma viimased ihuliikmed saab sealt kätte alles uneleva lõpuloo Home 2,3 minuti jook-sul. Oshini 13 lüli ühendavad peaaegu eranditult identne trummibiit, Verve’i parimaid hetki meenutavad kitarriv-angerdused ning kaugustest kostuv vokaal, mille kaja on satunud infinity loopi. Ei midagi liiga uut, kuid tervikuna meeldiv mürakogemus. Ja kui aeg peaks peksma takka, aga soov DIIViga tutvuda on siiski õhus, saavitan esmalt kõrva peale visata hittloole Doused. See peaks andma vastuse kõh-klusele, kas end visata Oshini tundmatutesse lainetesse või mitte.

80-ndate lõpu driimpopiosakonna arhiividest kümne küüne-ga kinni hoidev Jack Tatum ehk Wild Nothing on väljas teise albumiga. Kui eelmine täispikk Gemini lõi kõige paremas mõttes reverbiga põlvist nõrgaks, siis Nocturnal ronib Blacksburgi ühika magamistoa patjade vahelt välja, pühib end tolmust puhtaks ning võtab palgale terve bändi. Uued sammud viivad meid puhtamate, mahedamate vokaalide ning kitarrikäikudeni, mille taolised ei ole mind ammu uue-laine unelemispopi maastikul sedavõrd ära võlunud. Võiks isegi öelda, et Wild Nothing on kohati võtnud suuna totaalse popi poole, kuid läheneb sellele läbi udu, soo ja härmatise. Nocturnal algab ühtlase 3-osalise hitiparaadiga, millele teeb ajutiselt lõpu nimilugu. Selle refrään tõstab kuulaja oma ego-tsentriliste meelitustega päris mitu meetrit maast lahti: “You can have me, you can have me all”. Järgneb päris hea Peter Gabrieli hetk ehk Through The Glass, mille eksootiline ja õhuline vaib kujuneb albumi üheks meeldejäävamaks het-keks. Samm edasi ning kohtame tantsupõranda lembedis-kot nimega Only Heather, mille kõrval järgmised kaks lugu mööduvad lausa tapeedina. Kuni saabub Paradise. Järgmine eksootikast ja õhust pungil kõrghetk, mida peab oma kõr-vadega kogema. Albumi lõpu koidikul kohtan üht oma lem-mikut nimega Counting Days, milles on tunda sarnast vaibi nagu Gemini paremikku kuuluvas Chinatownis. Nocturnali kahes viimases hingetõmbes on tajutav tugev Robert Smithi kohalolek, mida ma ei suuda ka parima tahtmise korral pa-haks panna.Nocturnal on nauditav kompott, mis on auväärne järg 2 aastat tagasi ilmunud uusdriimpopi verstapostile. Tubli töö, Jack. Kuid Nocturnali ühekülgsus annab vähe materjali, mida taga igatseda, kui paremale osutavast noolest saab ruut või kaks vaikset posti.

C lams C asinoInstr umental Mixtap e #2

Self-released

DIIVOshin

Captured Tracks

Wi ld NothingNo cturnal

Bella Union

BIRGITPAUKLINvonbi.cmyk.ee

heliKTLG