Kliiniline psühholoogia

1. Kliinilise psühholoogia aine, ülesanded ja meetodid. Kliiniline psühholoogia, patopsühholoogia ja psühhopatoloogia.Kliiniline psühholoogia on interdisiplinaarne teadusharu, meditsiini ja psühholoogia piirimail.Kliinilise psühholoogia aineks: meditsiiniteoreetilised ja praktilised küsimused, mis on seotud psühholoogiaga- haigete psühholoogilised küsimused, mis on seotud nende diagnostika, ravi ja profülaktikaga. Kliiniline psühholoogia uurib psühholoogilisi seaduspärasusi, mis on seotud haiguse ja tervisega ning rakendab seaduspärasusi inimese tervise tõhusamaks kaitseks ja taastamiseks. Kliinilise psühholoogia konkreetsete küsimuste ring on lai ja haarab tervishoiu kõiki valdkondi.Kliinilise psühholoogia struktuur: Patopsühholoogia(sümtomatoloogia, etioloogia, prognoos, klassifikatsioon, epidemioloogia), psühhodiagnostika, psühholoogiline interventsioon, psühhosotsiaalne tervishoid.Kliinilise psühholoogia ülesanne: täiustada meditsiini teooriat ja praktikat psühholoogiliste teadmiste ja oskustega, aidata kaasa haiguste ennetamisele, ravile ja inimese kohanemisele oma haiguste ja puuetega.Meetodid: on vaatlus, anamnees, vestlus, eksperiment, küsimustikud, projektiivtestid.Uurimismeetodeid võib jaotada veel kasutatava sfääri järgi: Tähelepanu jasensomotoorsed protsessid, mälu, mõtlemisprotsessid, intellekti ja isiksuse uurimismeetodid.

Psühhopatoloogia- Psühhiaatria alldistsipliin, mille ülesandeks on kirjeldada ja süstematiseerida häirunud psüühilise tegevuse erinevaid avalduskujusid ehk sümptomeid.

Patopsühholoogia- uurib inimese psüühikat mitte ainult haiguse korral , vaid ka terves seisundis. Uuringud toetuvad psühholoogilistele teooriatele ja meetoditele. Psüühilised häired ei ilmne ainult vaimuhaiguste, vaid ka neurooside jms.

2. Lühiülevaade kliinilise psühholoogia ajaloost. Eelajaloost- Kreeka müütides peeti psühhikahäirete põhjuseks jumalate viha ja

kättemaksu. Vana-Egiptuse arstid kasutasid psüühiliste haigete ravimisel üht riskantset kirurgilist võtet- haige pealuusse puuriti avaus, lootuses, et halb vaim sellest välja tuleb.

Vanas Indias- Arvati,et inimses on 5kehamahla, mis vastavad 5 põhielemendile välismaailmas: maale, veele, tulele, õhule, eetrile. Vanas Indias nähti emotsioonide tähtsust haiguse tekkes.

Vana –Kreeka- silmapaistvam esindaja meditsiinivallas oli Hippokrates. Ta leidis,et inimesel on 4mahla: veri, must sapp, kollane sapp ja lima. Sellest ka erinevused iseloomudes. Haigused tekivad tema arvates kehamahlade ebaharmooniast. Ta oli esimene arst, kes väitis, et psüühikahäired tulenevad ajutegevuse häiretest.

Vanas- Roomas- Galenos, leidis, et kehalised haigused võivad mõjutada psüühilist tervist.

3. Kaasaegsed paradigmad psühhopatoloogias ja- teraapias. FÜSIOLOOGILINE PARADIGMA - ebanormaalne ehk patoloogiline käitumine on

esitatud meditsiinilise ehk haigusliku mudelina, kus esiplaanil on füsioloogilised defektid. PSÜHHOANALÜÜTILINE PARADIGMA - rõhutab isiksuse arengut läbi erinevate

psühhosex staadiumite, teadvuse ja alateavuse osatähtsust ning kaitsemehhanismide mõju kohanemises ümbritsevaga normaalsel või ebanormaalsel tasemel.

ÕPPIMISE PARADIGMA - toob esile, et patoloogiline käitumine on õpitud nagu iga teinegi käitumise viis, minimiseeritakse füsioloogiliste faktorite osatähtsust.

KOGNITIIVNE PARATIGMA - tõestab, et mõtlemine mõjutab emotsioone ja käitumist HUMANISTLIK PARATIGMA - normaalne areng vajab eneserealisatsiooni.

Ebanormaalsuste põhjuseks on eelkõige liigne tundlikkus teiste otsuste suhtes ja oma individuaalse loomuse eitamine ja seega eneseteostuse piiramine

4. Vaimne tervis. Normaalsuse ja ebanormaalsuse käsitlusi. Psüühiline haigus ja häire.Psüühikahäirete tekkepõhjusi.

Psüühiline haigus on laiem, amorfsem mõiste kui psüühiline häire.Tervis ei tähenda haiguse puudumist, vaid täielikku füüsilist, vaimset ja sotsiaalset heaolu.

Normaalsust on vaadeldud:

1. kui statistilist kontseptsiooni;2. kui vaimse tervise ideaali;3. kui teatud käitumisviisi olemasolu.

Erinevate autorite arvates eeldab normaalsus:

piisavat enesekontrollivõimet autonoomsust reaalsustaju olemasolu vastutustunnet eneseaktualiseerimist ideaalide olemasolu vastupidavust stressile kompetentsust

Ebanormaalsuse kriteeriumid:

psühhiaatriline diagnoos psühhiaatriahaiglas viibimine, ravi halb kohanemine subjektiivne ebaõnnestumine või reaalsusele mittevastav õndsuse tunne

Psüühikahäirete tekkepõhjused:

GENEETILISED (pärilikud) Näiteks: Downi tõbi LOOTEEA JA SÜNNIKAHJUSTUSED Näiteks: reesuskonflikt, ema alkoholism,

sünnitrauma, kukkumised jne. ÜMBRITSEVAST KESKKONNAST TINGITUD KAHJUSTUSED KEHALISED PÕHJUSED Näiteks: rasked infektsioonid, südame- vereringehaigused,

neeruhaigused jne. PSÜÜHILISED PÕHJUSED – äge psühhotrauma, krooniline stressiseis

5. Nosotsentrism ja normotsentrism kliinilises psühholoogias. Kernbergi süsteem. Nosotsentrism- haiguse liigne esiletoomine, viib hüperdiagnostikani Normotsentrism-(raske lapsepõlv, solvati-alaväärsusi jne)liigheatahtlikus võib arsti

viia- hüpo/liigkarmus- hüperdiagnostikani. Kernbergi süsteem- määratleb ps.haigusi vastavalt funktsioneerimise ja ego tunnetuse

astmele.

6. Psühhoootilised ja mittepsühhootilised häired. Mittepsühhootiline- ümbritsevale sisuliselt adekvaatne reageerimine kuid sagedane ebaadekvaatne oma emotsioonide jõus.Psühhootilised- reaktsioonide ebaadekvaatsus(kohatu naer nt.)luulud eneseregulatsioonivõime oluline alanemine kuni täieliku puudumiseni.

7. Kliiniline hindamine ja selle usaldusväärsus. Diagnoosimine 5-telje alusel. Kultuuri mõju hindamisele.Kliiniline diagnoos.Kliinilise psühholoogi tööks vajalikud kutseomadusedKutsetöö eeldab:

Üldpsühholoogilisi ja kliinilisi teadmisi(meditsiinist, eelkõige psühhiaatriast) Psühhodiagnostikast(uuringute läbiviimist, testi tulemuste interpreteerimist

konteksti arvestades ei tööta metoodika, vaid psühholoog metoodikaga- mida arvab, millest tingitud, protokoll

Psühhoteraapiast, nõustamisest

Kliiniline diagnoos: 1.telg- pannakse kirja kliiniline psühhiaatriline sündroom. N.depressiivne 2.telg- isiksuse- ja arenguhäired-mis tüüpi? N. Lugemishäire 3.telg-kehalised häired ja seisundid. N. Krooniline põiepõletik 4.telg- psühhosotsiaalsed stressorid. N. Lahutus 5.telg- isiksuse kohastumise aste. N. Kui hästi tuleb toime eluga

8. Haiguste etioloogia, patogenees. Patomorfoos. Etioloogia- pöörab tähelepanu haiguste ilmnemise põhjustele ja patogenees nende

kulule(kas algab ägedalt, vaibuvalt, laineliselt jne. Patomorfoos-näitab haiguse iseloomu püsivat ja olulist omaduste ja ilmingute

muutumist. Vaimses sfääris on oluline patomorfoos toimunud eelkõige hüsteeria, skisofreenia osas.

Patogenees: organismis toimuvate haiguslike nihete kõrvaldamine, Patogenees on õpetus haiguste kulgemise seaduspärasustest.

Kui näiteks nakkushaiguste puhul etioloogiliseks faktoriks oleks mikroob, siis patogenees uurib, miks ja kuidas mikroob põhjustab haigestumist.

9. Somaatika ja psüühika vahelisest seosest.Psühhosomaatika probleemid. Komorbiidsus.Psühhosomaatiliste häirete tekke kontseptsioone.

Somaatika psüühika vaheline seos on olnud diskuteeritavaks probleemiks seni ajani teadlaste hulgas. Vaieldamatu on aga fakt, et kehaline seis mõjutab psüühikat ja vastupidi.

10. Sümptom ja sündroom. Positiivsed ja negatiivsed sümptomid. Nosoloogia. Nosoloogia on õpetus haiguse vormidest, klassifikatsioonist. Sümptom on ühe psüühilise funktsiooni hälve. See on patoloogiline tunnus. Mitte

igasugune tunnusjoon ei ole sümptoom. Sümptoomid jagatakse “+” ja “-“. Positiivsed sümptoomid on seotud patoloogilise produktsiooniga lisandunud

normile(luul, hirm jt.) Hallutsionatsioonid, ebataju-objekt puudub, illusioon-eksitaju, objekt

muutunud, enam kuulmisega Motoorne rahutus Hirm Luulumõtted Erutatus-eufooria

Negatiivsed sümptoomid kujutavad progresseeruvat väljalangemist, defekti Apaatia- tuimus, ei tunne huvi maailma vastu, pole aktiivsust Amneesia- mälunõrkus, ei mäleta midagi.

Sündroom kujutab endast teatud seaduspärasuste alusel seotud sümptoome. Sündroomid jaotuvad lihtsateks ja keerulisteks.

11. Illusioon ja hallutsinatsioon. Pseudohallutsinatsioon

KOMPLITSEERITUD MEELEPETTED ↓ ↓

ILLUSIOON HALLUTSINATSIOON

(eksitaju) (ebataju)

↓ ↓

TÕELINE PSEUDO

HALLUTSINATSIOON HALLUTSINATSIOON

Tõeline hallutsinatsioon omab haige jaoks realiteedi väärtuse. Pseudohallutsinatsioon – haige eristab reaalse objekti tajust. Esineb nägemis-, kuulmis-, haistmis-, maitse-, puute-, kehatunde hallutsinatsioone. Hüpnangoogne hallutsinatsioon esineb uinumisel. Hüpnopompiinne hallutsinatsioon esineb unest ärkamisel. Haige suhtumine hallutsinatsioonidesse võib olla intellektuaalne, emotsionaalne.

Derealisatsioon – häiritud on ümbruse tajumise süntees. Depersonalisatsioon – häiritud on enda isiku tajumise süntees.

12. Teadvuse probleem meditsiinis. Erinevad teadvuse seisundid. Hüpnoos. Uni ja unenäod.

Teadvuse probleem:Teadvuse funktsioon: orienteerumine maailmas.Teadvus on kõrgemat liiki peegeldusprotsess ja kui erineva info ühendaja ajus. Olulise panuse teadvuse uurimisse on andnud Hans BERGER (1875.a.) seoses (EEG) elektriliste potentsiaalide registreerimisega ja Francis CRICK, kes uuris DNA-d. Crick oli teadlane, kes esitas küsimuse, kus asub teadvus? Nimetatud teadlane leidis, et ajukoore 5 kihi püramiidrakud on seotud info sidumisega. Ühendamise ehk sidumise põhimõtted on ajastamine ja korrelleerimine. Näiteks kui üks neuron annab märku punasest värvist, teine ruudu kujust ja kui impulsid jõuavad ajju ühel ajal, tekib teave, et kaks omadust kuuluvad ühele asjale. Igasugune teadvustamine on seotud teatud tahtelise pingutusega

Teadvuse seisundid:Teadvuse norm seisund on virgeseisund. Viimases toimuvad kõik psüühilised seisundid norm aktiivsusega ja on omavahel kooskõlastatud. Ööpäeva jooksul inimese virgeseisund kõigub virgeseisund-uneseisund.Ülivirguse seisundis on inimene võimeline vastu võtma suurema hulga ärritajaid, need jõuavad teadvusse kiiremini, seostatakse elavamalt ja neile reageeritakse kiiremini.

UNI on pidurdusprotsessi levimine üle kogu suuraju koore. Une sügavus oleneb pidurduse levimise astmest.Täielik pidurdatus ei ole uni, vaid surm.

Unefaasid:

1. aeglane ehk sügav uni. Bioelektriline aktiivsusmadal.2. kiire ehk paradoksaalne ehk REM ehk aktiivne uni.REM une ajal EEG lähedane ärkvelolekule, siis näeb inimene ka und. REM uni kordub öö jooksul 4-5 korda. Esimene REM une faas algab 90-120 min. pärast uinumist. Aktiivses unes on aju metabolism 2 korda intensiivsem ärkveloleku tasemest. Aktiivse une faas kestab ligikaudu 10 min. ja moodustab kogu unest 20-25%.Ligi 30% täiskasvanutest kannatab unehäirete all.Pinnalinbe uni toob kaasa virgeseisundi defitsiidi.

Hüpnoos: Kitsalt lokaliseeritud uni. Tihe seos on une sisu ja alateadvuse vahel.Astmed:

- Kerge-üldine uimasus, lõtvus, raske silmi avada, mäletab- Tekivad mälulüngad, raske liigutada, lihaste lõtvus- Kuuleb vais sugereerija häält, ei mäleta

13. Psühholoogilise interventsiooni võimalustest. Psüühilise ravi põhiliigid ja vormid. Erinevate psühhoteraapia liikide rakendamisvõimalustest kliendi ravis. Rehabilitatsioon.Psühhohügieen ja psühhoprofülaktika. Psühhofarmakonid. Platseebo-effekt.

Psüühiliste haigete ravi põhiliigid:

Etioloogiline – haiguse põhjuse kõrvaldamine; Patogeneetiline – organismis toimuvate haiguslike nihete kõrvaldamine Sümtomaatiline – haiguse sümptomite kupeerimine

Psüühiliste haigete ravi põhivormid:

1. Somatoteraapia2. Psühhoteraapia

Psühhohügieen - kliinilise psühholoogia haru. Uurib inimese vaimset tervist mõjutavaid tegureid ja nende toimet ning otsib võimalusi ja vahendeid, et parandada vaimset heaolu. Põhilised uurimisvaldkonnad on perekond, kool, töö, olme, inimsuhted. Oluline on arvestada nii ainelisi, bioloogilisi kui ka psüühilisi ja emotsionaalseid tegureid.Psühhohügieeni eesmärk on psüühikahaiguste profülaktika ning psüühilisest või kehalisest haigusest kahjustatud närvisüsteemiga inimestele sobiva elukoha kujundamine.

Psühhoprofülaktika- on abinõude kogum, mille eesmärk on vältida soovimatuid nähtusi ja kaitsta ning tugevdada inimese tervist ning luua talle soodne töö ja olme. Profülaktika teoreetilise aluse loob hügieen. Eristatakse individuaalset profülaktikat (isikliku hügieeni nõuete järgimine) ja üldprofülaktilist tööd - riiklikud, ühiskondlikud abinõud, mille eesmärk on kõrvaldada tervist kahjustavad tegurid, vältida haigestumist, suurendada töövõimet.

Psühhofarmakonid:

Trankvilisaatorid – ärevust ja hirmu kõrvaldavad; Neuroleptikumid – KNS mõningaid talitlusi pärssivad, tajumis- ja mõtlemishäireid

kõrvaldavad; Stimulaatorid – peaaju mõningaid talitlusi ergutavad; Antidepressandid – haiguslikku kurvameelsust kõrvaldavad; Nootroopsed – mälu ja mõtlemisvõimet soodustavad; Psühhodüsleptikumid – psüühikahäireid põhjustavad

Platseebo efekt:

Platseebo mõiste tuleneb ladinakeelsest sõnast PLACERE ja tähendab “meeldima, rahuldama”. Arstiteaduses tähendab platseebo ainet või terapeutilist protseduuri, ilma spetsiaalse mõjuta ravitava haiguse suhtes (kuid avaldab subjektiivset mõju inimesele, mille kaudu võivad paraneda mõned objektiivsed näitajad). Tuleb eristada platseebo effekti.Teraapia ajalugu ongi põhiliselt platseebo ajalugu, kus on kasutatud mitmesuguseid antud haigust objektiivselt mitteravivaid aineid (krokodilli sõnnik, rasv jne.)Platseebole reageerib 35 – 80% inimestest. Platseebo võib mõjutada mitte ainult psühhogeensete vaid ka orgaaniliste haiguste sümptoome. Platseeboeffekti suurendavad ka usalduslikud suhted haige ja arsti vahel. Positiivse reageerimise tõenäosus on seda suurem, mida suurem on mure ja halvem enesetunne. Platseebo on seega mõjus, kõige levinum ja kõige odavam ravivahend.

Rehabilitatsioon:

Tervise või töövõime taastamine igapäevaelu rahuldava tasemeni; inimese töövõimeliseks muutumine või saamine pärast haigust või invaliidistumist. Rehabilitatsioonisüsteemis tähtis koht kliinilise psühholoogi tööl.

Erinevate psühhoteraapia liikide rakendusvõimalused kliinilisel psühholoogil: Kognitiiv-käitumuslik psühhoteraapia Psühhoanalüüs Geštalteraapia Lahenduskeskne lühiteraapia jt.

14. Kliinilise psühholoogi suhepatsiendiga. Iatrogeenia Iatrogeenia – arsti või kliinilise psühholoogi ebakohane ütlus või tegu, mille

tagajärjel areneb patsiendil neurootiline häire.

KLIINILISE PSÜHHOLOOGI JA PATSIENDI SUHE RAVIPROTSESSIS:Psühholoog peab täitma patsiendi intellektuaalseid ja emotsionaalseid vajadusi. Rahustavalt mõjuv psühholoog peab olema tugev, tark, sihikindel, sõltumatu ja teda ei tohi häirida patsiendi käitumine. Juba esimesel kohtumisel psühholoogiga tekib patsiendil kujutlus temast.

Etalonid arstist ja kliinilisest psühholoogist võivad olla:

muretsev, mittedirektiivne; muretsev, direktiivne emotsionaalselt neutraalne, mittedirektiivne emotsionaalselt neutraalne, direktiivne

Mida rohkem on patsient arsti ja psühholoogiga rahul, seda paremini ta ennast ravib.

Meesarsti peetakse rohkem emotsionaalselt neutraalseks, naisarsti aga muretsevaks.

15. Kliinilise psühholoogi eetika.

Kliinilise psühholoogia eetika: Eetikale pöörati tähelepanu juba 2000 aastat tagasi.

EETIKA (Kr. ethika ethos komme, harjumus)

1. Teadus moraalist, kõlblusest2. Kogum norme, mis määrab inimeste kõlbelise käitumise

Eetika valdkond nii psühhiaatrias kui kliinilises psühholoogias on lai:

mil määral tohib patsiendi käest saadud infot arstile või sugulastele edastada; kui inimene soovib surra, kas on õige ta soov rahuldada raskete haiguste korral

(eutanaasia probleemid); kas tulevikus on eetiline inimest ja seega ka ta individuaalset omapära

kloonida; eksperimendid inimestegaAPA (1981) psühholoogide eetika kood väidab, et info, mis on saadud kliendilt, võib edastada ainult kliendi tahtel.

Erandid:

Kui klient on ohtlik iseendale ja teistele; Kohtuorganite ja erakorraliste ekspertiiside korral.

Kliiniline psühholoog peab olema:

erudeeritud taktitundeline, heatahtlik paindlik erinevaid arvamusi aktsepteeriv, tolerantne tagasiside andmisel ei tohi olla iatrogeeniat tekitav suhetes patsiendiga peab ta jääma distantsi pidavaks

Deontoloogia – eetika osa, milles käsitletakse kohuse probleeme.

Deontika kujutab endast moraaliloogikat, teadus moraalialase mõtlemise vormidest.

16. Orgaanilised psüühikahäired. Dementsus

Intellekti häired:

1. vaimne alaareng e. nõrgamõistuslikkus e. oligofreenia

2. Vaimse taseme tagasilangus e. nõdrameelsus e. dementsus

Dementsus: progresseeruv,regresseeruv, statsionaarne

Lakunaarene e. partsiaalne e. koldeline e. osaline dementsus – inimese intellektuaalne tase on langenud, uue kogemuse üldistamine on puudulik, kuid vana kasutamise võime on säilunud ja isiksuse tuum on kahjustamata.

Globaalne e. difuusne dementsus e. täielik nõdrameelsus – kahjustatud inimese võime elementaarseid elu vältel omandatud kogemusi ning oskusi kasutada ning puudub uue kogemuse omandamise ja üldistamise vüime.

Orgaanilised psüühikahäired: on psüühikahäired, mis avalduvad tänapäeva teadmiste tasemel ajuhaiguse tulemusena. Orgaaniline psüühikahäire võib olla:

Esmane - haigus, kahjustus või häire tabab peaaju otseselt või eelistavalt. Näiteks traumajärgse ajukahjustuse sündroom või dementsus Alzheimeri tõvest

Teisane - süsteemsete haiguste või kahjustuste puhul, mis tabavad peaaju kui üht paljudest keha organitest või süsteemidest.

17. Psühhoaktiivsete ainete tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired (äge intoksikatsioon, kuritarvitamine, sõltuvus, võõrutusseisund, deliirium)

Psühhoaktiivsete ainete all mõeldakse aineid, mis võivad põhjustada sõltuvuse ainest: alkohol, opiaadid (nt heroiin, morfiin), kokaiin ja teised stimulaatorid, hallutsinogeenid, nikotiin ja lenduvad lahused.

Psüühikahäired, mis tekivad sõltuvust mittepõhjustavate ainete toimel  ei kuulu siia gruppi (näiteks deliirium melipramiini üleannusest).

Närvisüsteem kohaneb teatud määral kõigi sellesse toimivate ainetega: nende ärajätmine pikemaajalise kasutamise korra võib väljenduda enesetunde muutustes, mis alati ei tähenda sõltuvuse olemasolu. Näiteks anksiolüütikumide mõnenädalane kasutamine.

Kõigi psühhotroopse ainete korral ei teki aine kasutamisel tungi (iha) ainet jätkuvalt kasutada nage see on selgelt väljenduv psühhoaktiivsete ainete korral. 

18. Skisofreenia ja selle avaldumine, erinevad vormid

Skisofreenia on psüühikahäire, millele on omased häired tajumises, mõtlemises, tundeelus ja tahteelus. Halvenenud on ka mälu. Intellekti skisofreenne protsess märgatavalt ei mõjuta. Skisofreenia avaldub esimest korda enamasti noortel, keskmiselt kahekümnendatel eluaastatel, inimese küpsemisel täiskasvanuks. Meestel võib skisofreenia avalduda mõni aasta

varem kui naistel. Sellel, miks üks või teine inimene skisofreeniasse haigestub, ei ole ühest põhjust.

19. Meeleoluhäired (mania, hüpomaania, bipolaarne meeleoluhäire, depressioon, tsüklotüümia, düstüümia)

Meeleolu muutused:

1. meeleolu alanemine (depressioon, düsfooria jne.)2. meeleolu kõrgenemine (hüpomaniakaalne meeleolu, eufooria, ekstaas jne.)

Hüpomaania on mõõdukas meeleolu kõrgenemine. Võrreldes maaniaga, on hüpomaniakaalses meeleolus viibival inimesel säilinud üsna hästi kontroll oma tegevuse üle. Seetõttu on hüpomaniakaalse meeleolu liigitamine haiguslike seisundite hulka diskuteeritav.

Maania ehk maniakaalne episood ehk mania on meeleoluhäire, mida iseloomustab patsiendi haiguslik meeleolu kõrgenemine. Reeglina kaasub ka mõttekäigu kiirenemine ja tahteaktiivsuse tõus. Nimetatud kolme sümptomi koosesinemist nimetatakse maniakaalseks triaadiks.Kuid meeleolu kõrgenemine võib esineda ka ilma tahteaktiivsuse tõusuta - loid maania või võivad kaasuda tigeduse episoodid - pahur maania.

Bipolaarne meeleoluhäire ehk bipolaarne häire on psüühikahäire, mille puhul vahelduvad kõrgenenud meeleolu, aktiivsuse ja energiaga perioodid (maniakaalne episood või hüpomaania) ning meeleolu, aktiivsuse ja energia alanemine (depressioon).

Depressioon on meeleoluhäire, mida iseloomustab ennekõike alanenud meeleolu, huvideringi kitsenemine ja elurõõmu kadumine ning energia vähenemine. Nendega kaasneb sageli kiire väsimine (isegi pärast väikest pingutust) ja vähenenud aktiivsus. Lisaks nendele esinevad sageli nn. "lisasümptomid":

tähelepanu ja keskendumisvõime alanemine enesehinnangu alanemine süü- ja väärtusetusetunne pessimism tuleviku suhtes unehäired söömishäired enesevigastus- või suitsiidimõtted või -teod lühimälu häired

Tsükolotüümia- maniakaal-depressivse haiguse kergem vorm,depressioonid ja hüpomaatilised episoodid vahelduvad.

Düstüümia- See seisund ei ole tegelikult depressioon, vaid tavaliselt pikaleveninud (sageli elukestev) kurvameelsuse seisund. Düstüümia puhul on teie põhimeeleolu suurema osa inimestega võrreldes halvem, elu võib tunduda raske ja sageli ka rõõmutu.

20. Neurootilised, stressiga seotud ja somatoformsed häired (foobiad, paanikahäire, generaliseerunud ärevushäire, obsessiiv-kompulsiivne häire, äge stressreaktsioon ja kohanemishäired, dissotsiatiivsed häired, somatoformsed häired, hüpohondria, neurasteenia, depersonalisatsioon-derealisatsioon).

Foobia ehk haiguslik kartus on ärevustunne, mis tekib mingi kindla nähtuse või elusolendi ees, mida tajutakse tegelikust ohtlikumana. selliseid objekte või situatsioone hakatakse vältima või talutakse neid väga suure ebamugavustundega. Foobses situatsioonis tuntakse kõrgenenud ärevust, mis väljendub kehaliste sümptomitena - südamekloppimine, hingeldamine või hingetuse tunne, higistamine, külma- või kuumahood, jalgade, käte ja/või keha värisemine, tasakaalutuse ja/või nõrkustunne, iiveldus, pearinglus, kohisemine kõrvades, värvilised täpid silme ees või muud nägemishäired, suukuivus, tung urineerida jne. Tavaliselt märgatakse ainult osasid neist sümptomitest. Sümptomite subjektiivne tugevus võib varieeruda kergest ebamugavustundest väljakannatamatu paanikahooni.

Paanikahäire- Paanikahäire all mõistetakse psüühikahäiret, mille keskseim tunnus on korduvate tugevate ärevushoogude esinemine, millega kaasuvad kehalised ja mõttelis-kujutuslikud sümptomid. Paanikahäire puhul on domineerivaks probleemiks korduvad paanikahood, mis võivad alata ootamatult ja peaaegu igas olukorras. Paanikahoog seisneb intensiivses kartuses või ähvardava õnnetuse tunnetamises ja on seotud mitmete füüsiliste aistingutega. Paljudel häire all kannatajail lisandub paanikahoogude tagajärjel ka hirm avalike kohtade ees ja neid hakatakse vältima.

Ärevushäire (ka generaliseerunud ärevushäire) on psühhiaatriline häire, millega kaasneb pidev ja pikaajaline ärevus. Generaliseeritud ärevushäire puhul on tegemist igapäevase probleemiga. Häiret esineb naistel tunduvalt rohkem kui meestel ja see on levinum lahutatute ja töötute hulgas.  Ärevushäire avaldub liigse muretsemisena ja mitmesuguste kehaliste kaebustena – higistamine, värinad jm.  Inimesed kogevad püsivat ärevust, sest nende veendumused enese ja maailma kohta muudavad nad vastuvõtlikuks mitmesuguste olukordade väärtõlgendamisele ähvardaval kujul.

Obsessiiv-kompulsiivne häire ehk OKH on tuntud ka nimega „sundseisund”. See on haigus, mille puhul võib teie ärevus olla seotud kindlate mõtete või toimingutega. See tähendab, et peate teatud toiminguid kordama ja tegema seda sageli pidevalt. Näiteks rahustab teid, kui te pesete ennast korduvalt või mõtlete pikkade sõna- või lausekombinatsioonide peale. Mõnikord peate läbima aeganõudvaid rituaale, näiteks kõndima mitu korda päevas välisukseni, et kontrollida, kas uks on ikka lukustatud.

Äge stressreaktsioon on olulise raskusastmega mööduv häire, mis areneb isikul ilma ühegi muu eelneva märgatava psüühikahäireta vastusena erakordselt tugevale füüsilisele ja/või psüühilisele stressile ja mis tavaliselt vaibub tundide või päevade vältel. Stressor on tavaliselt rabavalt tugev psühhotraumeeriv situatsioon (nt. looduskatastroofid, õnnetused, sõda, kriminaalne kallaletung, vägistamine) või ebatavaliselt järsk ja hirmutav sotsiaalse positsiooni ja/või indiviidi suhetesüsteemi muutus (nt. lähedase inimese kaotus jne.)

Kohanemishäireid võib pidada kõige sagedasemateks psüühikahäireteks, mida kergemal või raskemal viisil kogevad paljud inimesed teatud eluperioodi vältel.

Dissotsiatiivsete (või konversiooni-) häirete ühiseks jooneks on osaline või täielik normaalse integratsiooni hävimine mälu, identsustunde ja vahetute aistingute ning liigutuste kontrolli vahel.

Somatoformsed häired- Stressist tingitud pikaajaline närvisüsteemi häireseisund võib põhjustada närviregulatsioonihäireid, mis väljenduvad mitmesuguste kehaliste kaebustena.

Hüpohondria on vaimne häire, mille all kannatavad inimesed ilmutavad ülemäärast ja põhjendamatut muret oma tervisliku seisundi pärast. Hüpohondria all kannatav inimene ehk hüpohondrik on enamasti veendunud, et ta põeb mõnda rasket või eluohtlikku haigust ning tema mure või hirm püsib ka pärast seda kui arst on ta terveks tunnistanud.

Neurasteenia ehk närvinõrkus, stressi nõrk taluvus, mis ilmneb väsimuse, unetuse, ärritatusena.

Depersonalisatsioon viitab negatiivsete, kalkide ja küüniliste hoiakute kujunemisele kliendi ja tööülesannete suhtes.

Derealisatsioon: häiritud on väliskeskkonnast pärit üksikaistingute süntees terviklikuks tajuelamuseks. Derealisatsioonielamus võib esineda joobes (hallutsinogeenid, alkohol), aju orgaaniliste kahjustuste ja mitmete psüühikahäirete korral (võõrutusdeliirium alkoholist).

21. Füsioloogiliste funktsioonide häired ja füüsiliste ehk somaatiliste teguritega seotud käitumissündroomid (söömishäired, unehäired, mitteorgaanilised seksuaaldüsfunktsioonid).

Söömishäired- Buliimia ja anoreksia

Unehäired -sisaldavad endas uinumise ja une säilitamise häireid (insomniaid), liigunisuse seisundeid, une-ärkveloleku tsükli häireid ning parasomniaid (uneskõndimine, öised hirmud). Tihti on unehäirete põhjusteks psüühilised (depressioon, neuroosid), neuroloogilised või ainevahetuslikud häired. Samuti tekitavad unehäireid mitmesugused ravimid ja nende väärtarvitus, alkohol, võõrutussümptomid ning hingamishäired. Ka isiklikud probleemid ja kurnatus põhjustavad unehäireid.

Mitteorgaanilised seksuaaldüsfunktsioonid:

Alanenud libiido Rahulduseta või vastumeelne suguühe Genitaalne vaegreaktsioon Düsorgasmia Enneaegne ejakulatsioon Vaginism Düspareuunia Kõrgenenud libiido

Seksuaaldüsfunktsioon tähendab, et inimene ei suuda osaleda seksuaalsuhetes nii, nagu ta seda sooviks. Võimalik on huvi, naudingu või eduka seksuaalsuhte jaoks vajalike füsioloogiliste reaktsioonide puudumine või orgasmi kontrollimise või kogemise vaegus. - seksuaalsed reaktsioonid on psühhosomaatilised protsessid;- düsfunktsiooni tekkimises osalevad tavaliselt nii psüühilised kui somaatilised tegurid.- tavaliselt on nende faktorite osatähtsust raske kindlalt määrata

Mõnda tüüpi seksuaaldüsfunktsioon (nt. alanenud libiido) esineb nii meestel kui naistel.

22. Harjumus- ja impulsihäired (patol. hasartmängimine, püromaania, kleptomania).

Harjumus- ja impulsihäired Mujal klassifitseerimata käitumishäired, mida iseloomustavad korduvad teod, millel pole selget ratsionaalset motiveeringut ja mis tavaliselt kahjustavad inimese enese ja teiste huve. Inimese enda sõnade järgi on käitumise põhjuseks kontrollimatud impulsid. Nende häirete põhjused on ebaselged ning need on ühendatud üldise kirjeldava sarnasuse tõttu, mitte sellepärast, et oleks teada muid olulisi ühisjooni. Tavakohaselt on alkoholi ja ravimite liigtarvitamine ning seksuaal- ja söömiskäitumisega seotud impulsi- ja harjumusehäired sellest alajaotusest välja jäetud.

Patoloogiline hasartmängimine-Sagedased, korduvad hasartmänguepisoodid, mis valitsevad inimese elu ja kahjustavad sotsiaalseid, tööalaseid, materiaalseid ja perekondlikke väärtusi ning kohustusi.Sellised inimesed riskivad töökohaga, võtavad suuri võlgu ja raha saamiseks valetavad, rikuvad seadust või väldivad võlgade maksmist. Hasartmängimise tung on nii suur, et seda on raske kontrollida, peas keerlevad mõtted ja kujutlused mängimisest ja sellega seotud asjaoludest. Kiusatus ja sellega seotud mõtted tugevnevad stressiaegadel. Seda häiret on nimetatud ka kompulsiivseks hasartmängimiseks, kuid see mõiste pole nii sobiv, sest tehnilises mõttes pole see käitumine kompulsiivne ega ole häiregi seotud sundneuroosiga.

Püromaania -Käitumine, millele on iseloomulik teiste omandi või muude objektide korduv süütamine või süütamiskatsed. Teod on ilma nähtava motiivita ja mõtetes valdavad tule ja põlemisega seotud teemad. Sellised inimesed võivad olla ebanormaalselt huvitatud tuletõrjemasinatest ja muust tõrjevarustusest ning võivad muul moel olla seotud tulega või tuletõrje väljakutsumisega.

Kleptomaania- Selle seisundi puhul ei suuda inimene korduvalt vastu panna kiusatusele varastada esemeid, mida pole vaja ei isiklikuks kasutamiseks ega tulu saamiseks. Selle asemel varastatud asjad kingitakse, peidetakse või visatakse lihtsalt ära.

23. Sooidentsushäired (transseksualism)

Transseksualism-Soov elada ja olla hinnatud kui vastassugupoole esindaja; harilikult kaasneb ebamugavuse ja mittevastavuse tunne seoses oma anatoomilise sooga ning soov saada kirurgilist ja hormoonravi, et muuta oma keha võimalikult vastavaks eelistatava sugupoole omale.

24. Seksuaalsuunitlusega haired (fetišism,ekshibitsionism, vuajerism, pedofiilia,).

Fetišism- Seksuaalse erutuse ja seksuaalse rahulduse saavutamisel on stiimuliks mingi elutu objekt. Paljud ihaldusobjektid e. fetišid on kehakatted, nagu riietusesemed või jalanõud. Teised sagedased objektid on mõningad erilised materjalid, nagu kumm, plastmass või nahk. Fetišismiobjektidel võib olla erisugune tähtsus. Mõnel juhul on nende

ülesandeks ainult normaalsel meetodil saavutatud seksuaalse erutuse tõstmine (nt. mõni partneri riietusese).

Ekshibitsionism-Korduv või püsiv tendents demonstreerida oma suguelundeid võõrastele inimestele (tavaliselt vastassugupoolele) või avalikes kohtades, ilma kavatsuseta ahvatleda või saada lähemat kontakti. Tavaliselt, kuid mitte tingimata esineb demonstreeri-mise ajal seksuaalne erutus ja selle toiminguga kaasneb harilikult masturbatsioon. Selline tendents võib ilmneda avaliku käitumisvormina ainult emotsionaalse stressi või kriisi seisundis, vaheldudes pikkade perioodidega ilma taolise käitumiseta.

Vuajerism-Korduv või püsiv tendents jälgida inimesi seksuaalse või intiimse käitumise juures, nagu lahtiriietumine. Tavaliselt viib see seksuaalsele erutusele ja masturbatsioonile, mida tehakse nii, et vaadeldav isik pole sellest teadlik.

Pedofiilia-Laste seksuaalne eelistamine, objektid on tavaliselt puber-teedieelses või varases puberteedieas. Osa pedofiile on huvitatud ainult tüdrukutest, teised ainult poistest ja osa on huvitatud mõlema soo esindajatest.Pedofiiliat täheldatakse harva naistel. Kontaktid täiskasvanute ja seksuaalselt küpsete noorukite vahel on sotsiaalselt hukka mõistetud, eriti kui osalised on samast sugupoolest, kuid nad ei pea ilmtingimata seostuma pedofiiliaga. Üksikjuhtumit, eriti kui algataja on alaealine, ei saa hinnata kui diagnoosi kinnitavat püsivat ja domineerivat tendentsi. Pedofiilide hulka kuulub ka inimesi, kes eelistavad täiskasvanud seksuaalpartnereid, kuid kontaktide ebaõnnestumise tõttu pöörduvad harjumuspäraselt laste kui asendajate poole. Mehed, kes seksuaalselt kiusavad oma eelpuberteedieas lapsi, lähenevad võimalusel samal kombel ka teistele lastele, igal juhul on nende käitumine hinnatav pedofiiliana.

25. Vaimne alaareng- selle korral on tegemist alaealise isiku ajukahjustuse tagajärjel tekkinud intellektuaalsete võimete vaegarenguga. Reeglina on häiritud vaimse alaarengu korral ka mälu. Eristamaks vaimset alaarengut või vaegarengut (oligofreenia) vaimsest taandarengust (dementsus), on tõmmatud ajaline piir 18-le eluaastale, enne mida intellektuaalsete võimete alanemise avaldumist nimetatakse vaimseks alaarenguks. Peale 18 eluaastat ilmnev intellektuaalsete võimete alanemise avaldumist nimetatakse vaimseks taandarenguks (dementsuseks). Tänapäeval tõlgendatakse vaimset alaarengut kaheselt:

1. Vaimne alaareng on haigus.2. Vaimne alaareng ei ole haigus, vaid seisund.

26. Psüühilise arengu spets. häired (õpivilumuste spets. häire, spets.lugemis, õigekirja- ja arvutamisvilumustehäire).Psühholoogilise arengu häiretele e. psüühilise arengu spetsiifilistele häiretele on iseloomulikud järgmised üldised tunnused:1) algus on alati imiku- või lapseeas;2) aju bioloogilise küpsemisega seotud funktsioonide arengu pidurdumine või kahjustus;3) pidev kulg ilma remissioonide ja ägenemisteta.4) enamikul juhtudel on mõjustatud kõne-, ruumitaju võime ja/või motoorne koordinatsioon.5) on iseloomulik, et lapse kasvades ja vanemaks saades häire pidevalt nõrgeneb (kuigi on võimalik kergete jääknähtude säilimine täiskasvanueaski).

6) tavaliselt ilmneb vaimse arengu pidurdumine või kahjustus nii varases lapseeas, kui seda on võimalik kindlaks teha, ilma eelneva normaalse arengu perioodita.

Õpivilumuste spetsiifilised häired -Õpivilumuste spetsiifiliste arenguhäirete mõiste on otseselt võrreldav kõne ja keele spetsiifiliste arenguhäirete mõistega (F80.-) ning põhiolemuselt on nende definitsioon ja hindamine sarnased.Õpivilumuste omandamine kahjustub lapse arengu varasel perioodil. Kahjustus ei tulene ainuüksi õppimisvõimaluste puudumisest ega kaasnevast koljutraumast või ajuhaigusest, vaid nende häirete korral arvatakse olevat tegemist kognitiivsete protsesside anomaalsusega mõnest bioloogilisest düsfunktsioonist. Õpivilumuste spetsiifilisi arenguhäireid on tunduvalt sagedamini poistel.

Spetsiifiline lugemishäire - iseloomulik on spetsiifiline ja ilmne lugemisvilumuse arengu häirumine, mis ei ole seletatav ainuüksi ealise ebaküpsusega, nägemisteravuse puudulikkusega või ebaadekvaatse õpetamisega. Loetu mõttest arusaamise võime, loetud sõnade tähenduse mõistmine, suuline lugemisoskus ja lugemispala esitus võivad olla puudulikud. Õigekirjaraskused esinevad sageli koos spetsiifiliste lugemishäiretega, mis vaatamata mõningale progressile lugemisvilumuses, püsivad ka teismelises eas. Spetsiifilise lugemisvilumuse häirega laste anamneesis on sageli andmeid kõne ja keelelise arengu häirete kohta varasemas eas ning käesoleva keelelise taseme mitmekülgne hindamine toob tihti esile ka muid häireid. Peale nõrga õpiedukuse, ebaregulaarse osavõtu koolitööst ja sotsiaalsete kohanemisraskuste on neil lastel sageli probleeme käitumisega, eriti algkooli vanemates klassides ja keskkooliaastail. Lugemishälbeid on leitud kõigi tuntud keelte puhul, kuid tänini on ebaselge, kas selliste häirete esinemissagedus sõltub keele iseärasustest ja/või kirjapildist.

Spetsiifiline õigekirjahäire -Selle häire põhiliseks tunnuseks on spetsiifiline ja oluline õigekirjavilumuste arengu puue, kusjuures puuduvad spetsiifilised lugemishäired ning nende häirete avaldumist ei saa seostada ealise ebaküpsusega, nägemisteravuse puudulikkusega ega mitteadekvaatse õpetamisega. Neil juhtudel on häiritud ka sõnade korrektne häälimine ja kirjutamine. Ainuüksi halva käekirjaga lapsed ei kuulu siia rubriiki, kuigi mõnel juhul kaasnevad kirjutamisprobleemidega foneemi- ja häälikuanalüüsi raskused. Erinevalt spetsiifilistest lugemishäiretest on sõnade hääldamine tavaliselt foneetiliselt korrektne.

Spetsiifiline arvutamisvilumuste häire -seisneb arvutamisvilumuste arengu spetsiifilises puudes, mis ei ole seletatav ainuüksi üldise vaimse mahajäämusega või mitteadekvaatse õpetamisega. Selline puue hõlmab põhiliste arvutamisvilumuste valdamist, nagu liitmine, lahutamine, korrutamine ja jagamine. Algebra, trigonomeetria, geomeetria ja arvutusmeetoditega seotud abstraktsete matemaatiliste oskuste häired ei kuulu siia.

27. Lapseea spets. arenguhäired (autism, Aspergeri sündroom, õpivilumuste häire,), lapseeas alanud käitumis- ja tundeeluhäired (hüperkineetiline häire, sotsialiseerunud ja sotsialiseerumata käitumishäire, tikid).

Lapse autism on pervasiivsete arenguhäirete selline liik, millele on iseloomulik psüühika hälbinud ja/või kahjustatud areng, haigusliku seisundi manifesteerumine enne 3. eluaastat ning häirete avaldumine kolmes valdkonnas: vastastikuses sotsiaalses mõjutamises, suhtlemises ja piiratud stereotüüpses käitumises. Poistel avaldub see häire 3-4 korda sagedamini kui tüdrukutel.

Aspergeri sündroom-Seisundile on iseloomulik autismile tüüpiline sotsiaalse suhtlemise kvalitatiivne kahjustus koos huvide ja tegevuse piiratusega, stereotüüpsusega ja ühetaolisusega. Aspergeri sündroomi nosoloogiline kuuluvus on samuti ebaselge.Autismist erineb see sündroom eelkõige keele või tunnetustegevuse arengu mahajäämuse puudumise poolest. Enamusel neist indiviididest on üldine intellekt normaalne, kuid nad on kohmakad ja saamatud. Aspergeri sündroom esineb tunduvalt sagedamini poistel (8:1). Näib olevat küllalt tõenäoline, et neil juhtudel on tegemist autismi mõne vormi kerge avaldumisega, kuid jääb ebaselgeks, kas see on nii kõigil juhtudel. Sündroomile on iseloomulik püsimine ka nooruki- ja täiskasvanueas ning näib, et selle sündroomiga isikud on omapärased indiviidid, kes ei ole olulisel määral mõjutatavad ümbruskonna poolt. Harva võib neil olla psühhootilisi episoode ka nooremas täiskasvanueas.

Õpivilumuste spetsiifilised häired -Õpivilumuste spetsiifiliste arenguhäirete mõiste on otseselt võrreldav kõne ja keele spetsiifiliste arenguhäirete mõistega (F80.-) ning põhiolemuselt on nende definitsioon ja hindamine sarnased.Õpivilumuste omandamine kahjustub lapse arengu varasel perioodil. Kahjustus ei tulene ainuüksi õppimisvõimaluste puudumisest ega kaasnevast koljutraumast või ajuhaigusest, vaid nende häirete korral arvatakse olevat tegemist kognitiivsete protsesside anomaalsusega mõnest bioloogilisest düsfunktsioonist. Õpivilumuste spetsiifilisi arenguhäireid on tunduvalt sagedamini poistel.

Hüperkineetilised häired-Siia gruppi kuuluvaid häireid iseloomustab algus varases lapseeas, halvasti juhitav käitumine kombinatsioonis väljendunud tähelepanuhäirete ja püsimatusega ning sellise käitumisviisi ajaline püsivus ja sõltumatus situatsioonidest.

Sotsialiseerumata käitumishäire -on iseloomulik kombinatsioon pikaajalisest düssotsiaalsest või agressiivsest käitumisest ja olulisest püsivast suhtlemishäirest teiste lastega. Sotsialiseerumata käitumishäire eristamisel sotsialiseerunud käitumishäirest on võtmeks eakaaslastega efektiivse integreerumise kadu, mis on olulisim teiste tunnuste ees. Häiritud suhtlemisvõime eakaaslastega avaldub esmajoones isolatsioonina ja/või tõrjutusena või ebapopulaarsusena eakaaslaste hulgas, samuti lähedaste sõprade puudumisena, püsiva empaatiatunde ja vastastikuse suhtlemise katkemisena teiste lastega.

Sotsialiseerunud käitumishäire-mõiste hõlmab püsivat düssotsiaalset või agressiivset käitumist isikuil, kes on suhteliselt hästi eakaaslastega integreerunud. See tähendab nad ei ole teiste poolt tõrjutud või muul viisil teistest isoleerunud.

Tikid

Tik on tahtmatu, kiire, korduv, ebarütmiline motoorne liigutus (millesse tavaliselt on haaratud piiratud lihasgrupp) või vokaalne avaldus, mis algab ootamatult ja millel ei ole mingit eesmärki. Tikke tuntakse kui vastutahtelisi liigutusi, kuid tavaliselt on nad

tahtlikult mõneks ajaks pärsitavad. Motoorsed ja vokaalsed tikke võib jaotada lihtsateks või kompleksseteks.Lihtsad motoorsed tikid võivad avalduda silmapilgutustena, kaelatõmblustena, pealiigutustena, õlakehitustena, näogrimassidena. Lihtsad vokaalsed tikid esinevad köhatamise, kurguhäälitsuste, sisistamise või ninaga nohistamise vormis. Komplekssed motoorsed tikid on keerukamad, hõlmates kätega oma keha vastu pekslevaid liigutusi, hüppamist ja hüplemist. Komplekssed vokaalsed tikid avalduvad silpide kordamisena, mõnikord sotsiaalselt ebatsensuursete või rõvedate sõnade impulsiivse väljaütlemisena (koprolaalia) ja/või iseenda poolt esiletoodud helide või sõnade kordamisena (palilaalia).