E E S T I S Õ J A N D U S A J A K I R I

Nr 1 (82) 2015

Eesti vabariigi 97. aastapäeva paraad Narvas

Garage48 tõi riigikaitsjaid nutiseadmeid looma

Eesti helirelvad on hääles

sõduritele ja allohvitseridele. TERASEST SÕBER

RASKEKUULIPILDUJA BROWNING.

Vaata kohe: www.elukutse.ee/scouts

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

31 / 2015

Sisukord4 Eesti uudised

6 Välisuudised

8 Narvas on rahvad võidelnud õlg õla kõrvalKaitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terrase kõne Eesti vabariigi 97. aastapäeva paraadil Narvas.

10 Kaitseministeeriumi kaitseplaneerimise asekantsler Jonatan Vseviov: „Meie enesekindlus põhineb oskusel ette mõelda“Kaitseministeeriumis valmis aastani 2022 kehtiva riigikaitse arengukava täitmiseks vajalik lähema nelja aasta tegevusprogram-mi kirjeldus.

14 Garage48 tõi riigikaitsjaid nutiseadmeid loomaTartus toimunud Garage48 riistvaratalgutel said kaitseväelased tunnustust riigikaitseks oluliste nutiseadmete väljatöötamisega.

16 Sõjaaja mõtlemisviisi eelistestManööversõja ründamismeetodid ja -meet-med ning nende juurutamine ja kasutamine rahuaegses teenistuses.

20 RannikukaitseMida peaks tegema, et olla valmis kaitsma Eesti rannikut merelt lähtuvate ohtude vastu.

24 USA õhuväe juhtivteadur: tehnoloogia ei mõtle meie eestUSA õhuväe juhtivteaduri dr Mica Endsley sõnul muutub inimese roll ja oskus inno-vaatiliselt mõelda tuleviku tehnoloogilisel lahinguväljal üha olulisemaks.

28 NATO peasekretäri eriesindaja: Venemaalt tulevat nonsessi pole vaja müstifitseeridaTallinnas arutleti vajaduse üle muuta hübriidsõdade ja varjatud agressiooni tõttu rahvusvahelist õigust.

30 Binokkel JIM LR – lisasilmad jalaväe- ja luureallüksusteleTutvustame Eesti kaitseväe käsutuses ole-vat mitmeotstarbelist binoklit JIM LR.

37 Eesti teadus meie kaitsevõime teenistusesTallinna tehnikaülikooli juurde loodud kait-

se- ja julgeolekuuuringute keskus STRATEK võimaldab Eesti kaitseväel olla orienteeri-tud uutele lahendustele ja arengule.

40 Eesti helirelvad on häälesKaitseväe esindusorkestri peadirigent Peeter Saan räägib ajakirjale Sõdur antud intervjuus oma täiesti erilise üksuse mitme-kesistest ülesannetest ja väljaõppest.

43 Tagasi kasarmusse! ehk Kuidas trummipõrinast kasvas välja uhke militaarmuusika-showTattoo tähistab mitmesaja aasta pikkuse ajalooga sõjaväelist muusikaetendust.

45 Kergejalaväekompanii pooljaoülemHästi väljaõpetatud pooljaoülem võib oma oskusliku tegutsemisega olla suuremate üksuste edu otsustav tegur.

48 Eesti ja Poola õhuväed on lähedased liitlasedEesti ja Poola õhuseirajad süvendavad NATO integreeritud õhu- ja raketikaitse-süsteemi tegevuse raames ka kahepoolselt kasulikku koostööd.

50 Javelini tankitõrjerakettide integreerimisest kaitseväe struktuuridesseJavelini tankitõrjekompleksi saab kasutada nii jalaväejaos kui ka koondatuna tankitõr-jerühmana pataljoni või brigaadi koosseisu.

54 Sõjaväelogistikud tugevdavad Balti liituPika loomislooga Eesti kaitseväe toetuse väejuhatuse ja Leedu vabariigi relvajõudu-de logistika väejuhatuse võrdlus.

58 Taktikaline otsustusmäng „Carl Gustavi pauk“Kaitseväe ühendatud õppeasutuste taktikaõppejõud kutsuvad kõiki sõja-väelise juhtimise oskuste, kogemuste ja huvidega inimesi lahendama taktikalist otsustusmängu.

61 Vene armee identiteedist enne ja pärast Esimest maailmasõdaEt aru saada, mis motiveerib nüüdse Venemaa föderatsiooni sõjaväelasi, tuleb vaadata, kuidas põimusid Vene tsaaririigi ohvitserikorpuse ning punaarmee moraal-sed väärtused ja sõjaväelised traditsioonid.

Väljaandja kaitseväe peastaapToimetus Juhkentali 58, 15007 Tallinn

Tegevtoimetaja major Ivar Jõesaar ivar.joesaar@mil.ee / 717 1922Toimetaja Sverre Lasn sverre.lasn@mil.ee / 717 2164Keeletoimetaja Kairi VihmanKujundaja Meelis PillerTrükitud AS-i Vaba Maa trükikojas Kaanefoto Ardi Hallismaa

32Uued 40 mm granaadiheitjad on saabunudEesti kaitseväe relvastusse on jõudnud jaoülema välisuurtükid ehk ühelasulised 40  mm granaadiheitjaid.

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

4 EESTI UUDISED

Kaitseminister Sven Mikser avas 4. märtsi keskpäeval Tallinnas Miinisadamas vahipataljoni uue kasarmu, mis asub vastselt

renoveeritud endises miinilaos. Kasar­mus hakkavad elama 340 vahipataljo­ni ajateenijat, samas asuvad ka nende õppe klassid ja varustuselaod. Samuti paiknevad hoones mereväe tuukrite tööruumid. Lisaks renoveeriti kasarmu külje all olev osa Miinisadama kaist.

Kaitseminister Mikser ütles avamis­tseremoonial, et tänapäevase kvaliteedi ja läbiproovitud lahendustega kasarmu kasutuselevõtt teeb igapäevase elu, väl­jaõppe planeerimise ja läbiviimise liht­samaks, rääkimata olmetingimuste olu­lisest parandamisest.

Vahipataljon kolib uude kasarmusse allüksuste kaupa hiljemalt märtsi lõ­puks. Seni vahipataljoni asukohaks ol­nud Tallinnas Rahumäe teel asuv linnak on plaanis sulgeda ning anda koos Mar­ja tänava kaitseväelinnakuga üle Riigi Kinnisvara AS­ile.

Kaitseminister avas vahipataljoni uue kasarmu

Vahipataljoni renoveeritud kasarmu ehitati 1915–1917 Peeter Suure mere­kindluse miinilaoks. Vabadussõja algu­ ses võtsid Eesti üksused lao üle. Pä­

rast kaitseväe taasasutamist on kuna­ gises laohoones asunud erinevad tööruu­mid, sealhulgas eluruumid ja laod ning viimased 12 aastat ka mereväekool.

Madalmaade kuningriigi 43. mehhaniseeritud brigaadi 44. pataljoni pioneerid tut­vustasid 9. veebruaril kait­

seväe keskpolügoonil Eesti pioneeridele oma pioneeri­ ja sillatanki suutlikkust.

„Kuigi koguseliselt pole pioneeri­tehnika osakaal lahinguväljal just suur, mängivad toetusmasinad soomusüksu­se kaitsevõime suurendamise ja liiku­misvõime säilitamise seisukohalt väga olulist rolli. Kui neid masinaid üldjuhul ei märgata, siis märgatakse nende puu­dumist,“ ütles kaitseväe peastaabi ope­ratiivosakonna lahingutoetusjaoskonna pioneeriinspektor major Raul Kütt.

Keskpolügoonil demonstreerisid hol­landlased, kui kiiresti suudab pioneeri­tank jalaväe lahingumasinale kaeviku kaevata, milliseid takistusi on lahingusoo­mukil sillatanki abil võimalik ületada ning

milliste kaalupiirangutega tuleb soomus­masinate kasutamisel arvestada.

Samasugused tanki Leopard 1 veer­mikule ehitatud toetusmasinad müüvad

hollandlased koos jalaväe lahingumasi­natega CV9035 Eesti kaitseväele kokku kuus: kaks naastetanki, kaks pioneeri­tanki ja kaks sillatanki.

Hollandlased näitasid eestlastele pioneeritehnikat

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

5

Kaitsevägi on valmis rohkem panustama ÜRO Mali operatsiooniKaitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terras kohtus 16. veebruaril Malis ÜRO juhitava MINUSMA operatsiooni ülema kohusetäitjaga, kellega arutati Eesti kaitseväe panuse võimalikku suuren-damist Malis.

Kaitseväe juhataja ütles vastuseks brigaadikindral Christian Thiebaulti palvele, et kaitsevägi on valmis saatma lisaks praegusele ühele ohvitserile veel inimesi ÜRO juhitavasse Mali vaatlus- ja analüüsikeskusesse. ÜRO egiidi all tööd alustanud vaatlus- ja analüüsikeskus koosneb kuue riigi: Eesti, Soome, Rootsi, Hollandi, Taani ja Saksamaa ohvitseridest.

Lisaks teenib Malis veel Eesti kaitse-väe väljaõppeüksus Euroopa Liidu mis-sioonil EUTM, mille eesmärk on taastada Mali relvajõudude sõjaline võime.

Eriüksuslased said operatsioonimedalidKaitseminister Sven Mikser andis 13. veebruaril Afganistanis teeninud kait-seväe erioperatsioonide üksuse kaitse-väelastele üle rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalenu medalid.

Kaitseminister Sven Mikser ütles medalite kätteandmisel, et kuigi avalikkusele saab meie eriüksuslas-te tegevusest vähe rääkida, on nad strateegilisel ja poliitilisel tasandil rahvusvaheliselt erakordselt nähtavad ja hinnatud.

Eriüksuse kaitseväelased teenisid Afganistanis koos liitlastega ning nende ülesanne oli Afganistani julge-olekujõude treenida ja nõustada, et vii-mased suudaksid toime tulla kohalike julgeolekuohtudega.

Kaitsevägi ja Eesti meestelau-lu selts tähistasid Tartu rahu aastapäeva kontserdigaKaitsevägi ja Eesti meestelaulu selts tähistasid 2. veebruaril ühise kontsert-aktusega Vanemuise kontserdimajas Tartu rahulepingu 95. aastapäeva.

Ette kanti Eesti koorimuusika loojate parimad palad, näiteks esitasid poistekoorid Ülo Vinteri „Hoidkem vaid ühte“ ning meeskooride esituses kuulis Konstantin Türnpu „Valvurit“.

Kaitseväe orkester ja meestelaulu selts korraldavad Tartu rahulepingu aastapäevale pühendatud kontserti alates 2001. aastast.

Kaitseväe keskpolügoonil lõppes 15. veebruaril kahenädalane talvisele sõdimisele keskendu­nud arvult viies Scoutspataljo­

ni talvelaager, millest tänavu võtsid osa ka kaitseliitlased, Ühendriikide maa­väelased ja Hollandi kaitseväe üksus jala väe lahingumasinatel CV9035.

„Meie jaoks oli talvelaager võimalus testida oma võitlejaid ja tehnikat meile harjumatutes tingimustes,“ ütles amee­riklaste kompanii ülem kapten James Gibbs, kelle sõnul omandati kahe nädala

jooksul uusi oskusi talvistes tingimustes toitumise, riietumise ja ööbimise osas. Gibbsi sõnade kohaselt töötas ameerik­laste relvastus ja tehnika tõrgeteta, väi­kest muret valmistas soomukijuhtidele vaid libedus.

Õppuse viimasel päeval korraldati kõiki üksusi hõlmav pataljonitasemel ründe­ ja kaitseharjutus, kus ameerik­lased ja Kaitseliidu kompaniisuurune lahingugrupp kaitses oma positsioone Scoutspataljoni ja Hollandi mehhani­seeritud kompanii rünnakute eest.

Scoutspataljon harjutas koos liitlastega talvist sõjapidamist

Kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras kohtus 20. jaanua­ril Jaapani kaitseväe peastaabi side­ ja juhtimissüsteemide

osakonna ülema kindralmajor Kazuo Tokitoga, et arutada küberkaitsealast koostööd ja Jaapan võimalikku osale­mist NATO küberkaitsekeskuse töös.

Ametlikul ühepäevasel visiidil Eestis­

se kohtus kindralmajor Tokito ka kait­seministeeriumi kantsleri Mikk Marra­niga ja asekantsleri Taimar Peterkopiga, samuti välisministeeriumi asekantsleri Marina Kaljurannaga ja Jaapani suur­saadikuga Tema Ekstsellentsi härra Tetsuro Kaiga. Veel väisas kindralmajor Tokita NATO küberkaitse keskust ja rii­gi infosüsteemi ametit.

Eestit külastas Jaapani küberkaitse kindral

Läti, Leedu ja Soome kaitsevägede juhatajad alustasid 16. jaanuaril oma visiiti Eestisse, et arutada siinse regiooni julgeolekuolu­

korda ning omavahelist koostööd ja ühishankeid.

Visiidil osales lisaks kaitsevägede juhatajatele ka endine Euroopa liitlas­vägede ülemjuhataja asetäitja eru­kindral Sir Richard Shirreff. Päev algas ülevaatega Eesti kaitseväest ja siinsest julgeolekuolukorrast, misjärel liitlaste esindajad külastasid Tallinnas paikne­vat NATO kooperatiivset küberkaitse kompetentsi keskust ja tutvusid Ämari lennubaasiga. Samuti külastati Kait­seliidu Saaremaa malevat ja Muhu radariposti.

Kohtumisel osalenud riigid panus­

tavad sel aastal valmiduses olevasse Põhjala lahingugruppi, mille juhtriik on Rootsi ja kuhu annavad omapoolse pa­nuse seitse riiki.

Eesti plaanib osaleda Soome ja Iiri­maa ühispataljoni koosseisus UNIFIL­i operatsioonil Liibanonis. Tihe koostöö seob Eestit ja Soomet alates kaitseväe taasloomisest. Soomes on saanud sõjali­se hariduse ning lõpetanud staabikolled­ži paljud ohvitserid. Eesti teeb koostööd Soomega ka logistika ja relvastuse vallas.

Eesti, Läti ja Leedu panustavad 2016. aastal NATO reageerimisjõududesse ühise Balti pataljoniga, mille tuumiku moodustab Scoutspataljon. Läti ja Lee­du panustavad kumbki ühe jalaväekom­paniiga, samuti tulevad Lätist ja Leedust pioneeri­ ja tankitõrjerühmad, sõjaväe­politseinikud ning õhutulejuhid.

Balti riikide ja Soome kaitseväe juhatajad kohtusid

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

6 MAAILM

2 Venemaa ehitab Arktikasse lennuvälju

Venemaa riigimeedia teatel on Venemaal selle aasta lõpuks Arktikas 14 töötavat len-nuvälja. Venemaa kaitseministri asetäitja Dmitri Bulgakovi teatas Vene meediakanali Sputniku vahendusel, et praegu on Arktikas kasutusel neli lennuvälja, kuid 2015. aasta lõpuks ehitatakse 10 juurde. Siiski ei täp-sustatud, kuhu need lennuväljad rajatakse ning kas tegu on nõukogudeaegsete rajatis-te taasavamise või täiesti uute lennuväljade loomisega. Samuti teatas Venemaa oma sõ-jajõu suurendamisest annekteeritud Krimmi poolsaarel ja Kaliningradi oblastis.

3 Prantsusmaa vaatab Charlie Hebdo rünnaku järel üle

kärped kaitsesektorisPrantsusmaa president François Hollande teatas 7. jaanuaril, et valitsus kavatseb pärast Charlie Hebdo rünnakuid üle vaadata planeeritud kärped kaitsesektoris. Praeguse seisuga on aastateks 2014–2019 planee-ritud armee koosseisu vähendada 23  500

Vene õppelaev Smolnõi saabus koos 400 madruse ja mere­jalaväelasega Prantsusmaalt Saint Nazaire’i sadamast taga­

si Kroonlinna, sest Prantsusmaa lükkas edasi kahe Mistral­tüüpi mereväealuse üleandmise Venemaale, kuna viimane sõdib Ukraina vastu. Venemaa algatas selle peale Prantsuse laevaehitusettevõt­te DCNS­i vastu kohtumenetluse. Ühe Venemaa kaitsetööstuse ametniku sõnul on nüüd tegu Prantsusmaa probleemi­ga, sest nad peavad tagasi maksma ja on

1 Venemaa algatas Prantsuse laevatootja vastu

kohtumenetluse

teenistuja võrra. Kaks kolmandikku kärbe-test pidi toimuma tugiüksustes, peakorteris ja administratiivüksustes. Üksnes 2014. aasta jooksul kaotati 7881 töökohta ning 2015. aastal pidi Prantsusmaa vähendama koosseisu 7500 teenistuja võrra. President Hollande aga palus kaitseministril Jean-Yves Le Drianil teha ettepanekud armee koosseisu vähendamise peatamiseks, pidades siiski silmas eelarvepiiranguid. Prantsusmaa 2015. aasta kaitse-eelarve on 31,4 miljardit eurot.

4 Venemaa ja India soovivad ühiselt valmistada viienda

põlvkonna hävituslennukiVenemaa riigimeedia teatel on India ja Venemaa ametnikud leppinud kokku ühise viienda põlvkonna hävituslennuki esialg-ses kavandis. Kuigi Suhhoi ja Hindustani lennundusettevõte leppisid kokku loodava õhusõiduki Suhhoi T-50 PAK-FA ekspordiks mõeldud mudeli esialgses kavandis, siis soovivad India õhujõud saada lennukist pisut erinevat, kahe piloodiga varianti. Seni

pole India õhujõudude lobitöö väga edukas olnud, sest näiteks 2013. aastal toimunud AeroIndia lennundusnäitusel esitleti ühe piloodiga versiooni. Vaatamata kõigele soo-vivad India õhujõud enda valdusesse saada 130–145 uut hävituslennukit. Lennuk peaks turule tulema 2020. aastal.

5 Ühendkuningriik vaatab üle Falklandi kaitseplaani

Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi kaitseministeerium teatas Briti meedia va-hendusel, et kavatseb üle vaadata Falklandi kaitseplaani, kuna Venemaa on Argentinat varustamas Suhhoi Su-24 tüüpi hävitus-lennukitega. Nimelt nõustus Venemaa Argentinale toiduainete vastu liisima 12 lennumasinat. Et Vene lennukid saabuvad tõenäoliselt piirkonda kohale varem kui kaks Briti lennukikandjat saavutavad täis-lahinguvalmiduse (planeeritud kasutusele võtta aastaks 2020), siis peab Ühendku-ningriigi kaitseministeerium Falklandi saari haavatavaks. Ehkki Ühendkuningriigi kaitseministeerium ei soostunud nimetama Venemaa päritolu lennukitest tulenevaid konkreetseid ohte, soovitakse siiski üle vaadata saarte kaitsevõime ja vastu seista võimalikele ohtudele.

6 Ukraina visandas kaitseimpordi programmi

vajadusedUkraina riiklik kaitsetööstusettevõte Ukroboronprom teatas, et vajab pärast suhete katkemist Venemaaga asendusalli-kat 30  000 tootele. Ukraina kaitsetööstus­ettevõtte sõnul on vaja kiiresti leida toode-te aseained väikestest ja lihtsatest osadest kuni suurte ja komplekssete süsteemideni. Siiski ei avaldatud täpsemaid detaile ega programmi maksumust. Venemaa teatas juba varem, et pärast suhete katkestamist Ukrainaga vajavad nad aseallikat 3000 tootele. Varem Ukrainast Venemaale eksporditud toodete alla kuulusid S-350E, S-400 ja S-500 tüüpi õhutõrjesüsteemid, lennuki- ja kopterimootorid ning turbiinid mereväealustele. Venemaa hinnangul võtab

1 6

kaotanud maailma relvaturul oma maine usaldusväärse koostööpartnerina. Vene­maa föderatsiooninõukogu riigikait­se­ ja julgeolekukomitee esimees Viktor Ozerovi sõnul jäädakse rahulikuks, saa­dakse raha tagasi ja vaadatakse siis, kus seda kulutada. Varem teatas Venemaa presidendi assistent Juri Ušakov, et Ve­nemaa on rahul nii kahe laeva kohale toimetamise kui ka raha tagastamisega. Venemaa hakkas igaks juhuks juba det­sembri alguses valmistuma kohtumenet­luseks.

SIM

ON

GH

ESQ

UIE

RE /

MAR

INE

NAT

ION

ALE

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

7Kokkuvõtted ajakirjast Jane’s Defence Weekly (jaanuar-veebruar 2015)

Ukrainast saadud ekspordi väljavahetamine kolm aastat aega ja läheb maksma umbes 700 miljonit eurot. Ukraina on ajalooliselt olnud Venemaa jaoks peamine impordi-allikas ning Venemaa Ukraina jaoks kõige olulisem eksporditurg. Igal aastal tarniti Venemaale kaupa umbes 1 miljardi euro väärtuses.

7 Venemaa kaalub raudteel transporditavate rakettide

ehitamistVenemaa strateegilised raketiväed (RVSN) pole veel otsustanud, kas minna edasi uue põlvkonna raudteel transporditavate mand-ritevaheliste ballistiliste rakettide aren-damisega, vastukaaluks USA programmile Prompt Global Strike (PGS). PGS-i eesmärk on luua süsteem, millega USA saaks ühe tunni jooksul mistahes maailma paigas konventsionaalsete relvade abil rünnaku korraldada. Tundmatuks jääda sooviv allikas Venemaa sõjatööstusest ütles uudistea-gentuurile TASS, et suure tõenäosusega hakatakse rakette tootma ja uus süsteem võib teenistusse asuda 2019. aastal.

Varasemad nõukogude ajal kasutusele võetud raudteel transporditavad ballisti-lised raketid võeti teenistusest maha vas-tavalt 2005. aastal sõlmitud tuumarelvade vähendamise leppele START-II. 2010. aastal USA presidendi Barack Obama ja Venemaa peaministri Dmitri Medvedevi vahel sõlmi-tud uus START leping raudteel põhinevaid süsteeme ei keela. Kui nõukogude ajal valmistatud rakett RT-23UTTH Modlets kaa-lus 110 tonni, siis uus 225-meetrine rakett kaaluks vaid 47 tonni.

8 Ukraina tõi välja õhusõidukite kaotuste põhjused

19. novembril 2014. aastal Londonis toimunud lennunduskonverentsil esinenud Ukraina õhuväe ametniku sõnul on Ukraina kaotanud suurel hulgal õhusõidukeid: 10 kopterit, 9 lahingulennukit ja 3 transpordi-lennukit. Suurte kaotuste põhjus on ukrainlase hinnangul asjaolud, et Ukraina piloodid pole 23 iseseisvusaasta jooksul

mitte kunagi osalenud lahingus ja seega puudub vastav kogemus, armeel pole olnud piisavalt raha õppusteks, õhuväe taktika on olnud vale ning pole kogutud piisavalt luure andmeid õhutõrjesüsteemide paikne-mise kohta. Suurtes kaotustes võib süüdi olla ka õhusõidukite tehniline olukord – suurem osa neist on valmistatud 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses ega vasta enam tänapäeva nõudmistele. Kuigi Ukraina õhuväetehnika peaks olema kasutuskõlblik veel järgmised kümme aastat, otsib õhuvägi juba praegu võimalusi nende asendamiseks keskpikka ja pikemat perspektiivi arvestades.

9 Eksperdid kahtlevad Hiina–Vene suhete tõsiduses

Venemaa kaitsetööstuse ja relvakaubandu-se eksperdid seavad kahtluse alla hiljutiste hiiglaslike Moskva ja Pekingi vahel sõlmitud relvatehingute tõepärasuse. Möödunud aasta novembris pidi Hiina lõpuks soeta-ma Venemaalt relvasüsteeme, mida oldi soovitud juba neli aastat, kuid Venemaa kaitsetööstuse juhtide avaldused ja neid relvi tootvate ettevõtete käitumisviis jätab teistsuguse mulje.

Venemaa on üritanud jätta muljet, et Ukraina kriisi tõttu Euroopa Liidust ja USA-st kaugenenud Venemaa on suurendanud tööstussidemeid ja relvaeksporti Hiinaga. Novembris külastas Venemaa kaitseminis-ter Sergei Šoigu Hiinat, kus lepiti kokku ühisõppuse korraldamine ja majandusala-ses koostöös. Vene–Hiina suhete sooje-nemist pidi sümboliseerima Suhhoi Su-35 hävituslennukite ja Almaz-Antei S-400 õhutõrjesüsteemide müümine Pekingile. Li-saks soovis Hiina rahvaarmee Su-35 Saturn 117S lennukimootoreid. On väga kahtlane, et need tehingud kunagi üldse sõlmitakse.

Novembris tunnistasid Venemaa kaitsetööstuse ametnikud, et relvatehingu läbirääkimised on ummikusse jooksnud. Kui Vene meedia väitel oli Almaz-Antei S-400 õhutõrjesüsteemide müük ammu kokku lepitud, siis Hiinas lennundusnäitusel osa-lenud Venemaa kaitsetööstuse eksperdid ei teadnud sellest midagi.

2% SKT-st hakkab Rumeenia kulutama kaitsele 2017. aastaks. Kaitsekulutuste suurendamise kokkuleppele kirjutasid alla kõik Rumeenia parlamendiera-konnad. Ettepaneku selleks tegi hiljuti valitud Rumeenia president Klaus Iohannis. Kaitsekulutuste tõus on otseselt seotud Venemaa sõjategevu-sega Ukrainas, mille president Iohannis üheselt hukka mõistis.

1,86 miljardi euro võrra vähendab Ühend-kuningriik järgmiseks kümneks aasta planeeritud hanke-eelarvet. Samuti jaotatakse planeeritud kulutused üm-ber, vähendades kulutusi logistikale ja tugiüksustele ning suurendatakse maa- ja mereväe hangete osakaalu.

4,5 miljardit eurot lähevad Hollandile maksma uued Lockheed Martin F-35 Lightning II tüüpi hävituslennukid. Kokku tellis Holland 37 uut hävitajat, millest esimesed 8 peaksid saabuma 2019. aastal. Hollandi õhujõude on varem kritiseeritud selles, et nad suu-davad välismissioonidele saata liiga vähe lennukeid.

577,1 miljardit dollarit lepiti kokku USA 2015. aasta kaitse-eelarveks. Sellest 63,7 miljardit kasutatakse välisoperat-sioonide tarbeks.

40 000Javelini raketti on Raytheoni ja Lockheed Martini ühisettevõte 2014. aasta detsembri seisuga tarninud USA armeele. Esimene USA väeüksus varustati Javelini-tüüpi raketiga 1996. aastal.

2

34

57

8

9

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

8 AASTAPÄEV

Lugupeetav vabariigi president!Austatav riigikogu esimees!Härra peaminister!Ekstsellentsid! Kaitseväelased ja kaitseliitlased!Head kaasmaalased! Head narvakad!

Eile õhtul, päikeseloojangul, asetasime pärja Vabadus­sõja mälestusmärgile Riigi­külas. See on väike koht Narva jõe ääres, kus eelmi­sel aastal taastati ausammas

neile, kes meie noore iseseisvuse kait­seks, relv käes, lahingusse läksid.

Riigiküla. See on ühe väikese küla jaoks väga suur ja märgilise tähendu­sega nimi. Sama suur ja tähenduslik oli Eesti rahvaväe võit Riigiküla lahingus. Seal tõrjuti edukalt tagasi elavjõult kolm korda suurema punaväe pealetung.

Ajaloost teame, et kõige pingelisem lahingutegevus Vabadussõjas sai alguse Narva all ja lõppes Narva all. Eesti sai selles sõjas võita vaid tänu sellele, et vaenlastele astusid vastu kõik Eestimaa rahvad. Nei­le kõigile oli oluline kaitsta oma kodu – seetõttu võideldi koos! Nii Punaarmee kui ka Saksa landesveeri vastu.

Vabadussõjas seisid eestlased ja vene­lased õlg õla kõrval. Võitlustes ja lahin­gutes sündisid legendid ja kangelased.

Paljud vene rahvusest Eesti ohvitse­rid ja sõdurid said lahinguliste teenete ja vapruse eest Eesti kõrgeima sõjalise autasu – Vabadusristi.

Liialdamata võime tõelisteks Vabadus­sõja kangelasteks pidada alampolkovnik Konstantin Troitskit ja kapten Pjotr Feo­fanovit, kes tegid elu kibedaks nii bolše­vike armeel kui ka Läti punastel küttidel.

Ajalugu on meile õpetanud, et kui me ise ennast ei kaitse, ei kaitse meid keegi ja kui me jätame tühjaks julgeoleku­ruumi, siis täidetakse see meie eest.

Sündmused Ukrainas, mis on vii­mase aasta jooksul ärevil hoidnud kogu maailma, näitavad väga selgelt, et meie ise peame oma riigi täitma julgeoleku ja kindlustundega. See kõik algab kodust ja perekonnast, koolist ja kogukonnast. Usaldus riigi ja rahva vahel on parim kaitse ohtude vastu.

Eesti on valinud laiapindse riigikaitse tee, kus igaühel meist on võimalik anda

oma panus – seda kas oma töö, teenis­tuse või vabatahtliku tegevuse kaudu. Igaühe selge teadmine oma osast riigi­kaitses tagab riigi toimimise ka kõige raskematel aegadel.

Head kaasmaalased, Eesti kaitsevägi on meie kõigi vägi. Ligi veerand sajandit oleme teinud tööd selle nimel, et võik­sime oma kaitseväe ja Kaitseliidu kohta öelda – see on reaalne sõjaline jõud.

Me oleme oma tegevuses lähtunud põhimõttest, et tõelist jõudu suudavad lahingus näidata vaid need üksused, mis on mehitatud ja targalt välja õpetatud, korralikult relvastatud ning varustatud.

Mõne kuu pärast sooritab see vägi oma taasloomise järgse tähtsaima eksa­mi. Kaitseväe suurõppus Siil 2015 toob kokku rohkem kui 13 000 kaitseväelast ja kaitseliitlast. Lisaks osalevad õppusel meie sõbrad ja liitlased. Kogemused, mida me suurõppuselt püüdma läheme, on meie reservarmee edasise arendamise alus.

Ma võin täie kindlusega öelda, et Eesti kaitsevägi on paremas vormis kui kunagi varem. Eesti riik on tõsiselt ja järjekindlalt panustanud riigikaitse arendamisse. Sel aastal võtame kasutus­se uued relvasüsteemid, mis parandavad meie võitlusvõimet veelgi. Täna siin, Narvas, kaitseväe paraadil näete jala­väe lahingumasinaid, mis toovad meile juurde rohkem liikuvust ja tulejõudu.

Sama oluline on ka teadmine, et meie ajateenijad – pojad ja vennad, saavad oma teenistuse läbida palju paremates tingimustes kui varem. Üle Eesti on val­minud mitu uut kasarmuhoonet. Kindel märk sellest, et suurtele ootustele, mida seame oma kodanikele, vastab ka riik väärikalt ja lugupidavalt.

Tänavu täitub kakskümmend aastat Eesti kaitseväe esimesest välismissioo­nist. Ajalukku vaadates võime seda mis­siooni Horvaatias pidada väga edukaks, sest sarnaselt Eestiga on Horvaatia Eu­roopa Liidu ja NATO liikmesriik. See on märkimisväärne saavutus, mille teostu­misele Eesti kaitseväelased kaasa aitasid.

Operatsioonidel maailma eri paigus on käinud üle kahe ja poole tuhande mehe ja naise. Paljud nende seast on oma riigi eest elu ohtu seadnud mitme­tes sõjakolletes. Tahan eraldi ära märki­da ja eeskujuks seada tublit allohvitseri,

nooremveebel Artjom Heinsaart, kes on Afganistani missioonil osalenud viiel korral. Ta on täna siin, paraadil, scou­tide koosseisus. Ta on üks meie seast, Narva oma poiss.

Lugupeetavad narvakad, Narva on läbi ajaloo olnud Eesti kõige rahvus­vahelisem linn. Siin on alati kõrvuti ela­nud paljude rahvaste esindajad. Eestiga ning eriti Virumaaga on seotud tuntud vene luuletaja Igor Severjanin. Ta on pü­hendanud teie linnale värsiread, kus ta teeb sügava kummarduse Narva ajaloole.

Severjanin kirjutab:О город древний! город шведский!Трудолюбивый и простой!Пленён твоей улыбкой детскойИ бородой твоей седой…Siin ja praegu, Narva keskväljakul

seistes tunneme samasugust austust sel­le linna ja tema inimeste suhtes. Meie ümber on korraga koos nooruslikkus, töökus ja väärikas ajalugu.

Narva on rahvusvaheline linn ka täna, sest koos meie kaitseväe, Kaitse­liidu, sisekaitseakadeemia ja vanglatee­nistuse üksustega on paraadil rivis ka Eesti liitlased. Meie sõbrad Ameerika Ühendriikidest, Hollandist, Hispaa­niast, Ühendkuningriigist, Lätist ja Lee­dust on Eestis selleks, et tähistada meie riigi iseseisvust ja vabadust.

Nad on siin ka selleks, et teha koos väl­jaõpet ja harjutada kõrvuti meie kaitse­väelastega. Selle koostöö eesmärk on liht­ne ja selge – kaitsta Eestit veel paremini. Me hindame siiralt oma sõprade panust.

Head Eesti inimesed! Oma kodu ja juured on meile kõigile tähtsad. Mul on suur au juhatada kaitseväe paraadi oma isa sünnilinnas. Eesti on piisavalt suur, et olla rikas piirkondlike eripärade, ta­vade ja pärimuse poolest. Samas on Eesti liiga väike, et jaguneda kivistunud mõttemallide ja pidurdavate eelarva­muste vahel. Täna siin Narvas on oluli­ne tõdeda, et on ainult üks Eesti ja seda tuleb üheskoos kaitsta.

Olgu meile selge see, et meie rahva iseseisvus ja vabadus ei ole kunagi olnud ega saa kunagi olema iseenesestmõiste­tav. Meie rahva ja vabaduse kaitseks on loodud Eesti riik.

Elagu Eesti vabariik!

Julgeolekuruumi ei tohi tühjaks jätta

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

9

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

10 FOOKUS

H ärra asekantsler, ole-me tutvustanud oma ajakirjas riigikaitse arengukava aastateks 2013–2022 üldiseid põhimõtteid, üles-

ehitust ning sellega seonduvaid üles-andeid. Kuidas meil RKAK-i täitmine 2015. aasta alguse seisuga edeneb?

Hästi edeneb. Raha, mida me prog­noosisime toona, on meil kasutada laias laastus sama palju kui toona arvati vaja minevat. Praegused prognoosid, kuigi mõnes nüansis erinevad, suurt pilti ei mõjuta. Seega, meil ei ole sellist olukor­da, nagu eelmise sõjalise kaitse arengu­kavaga juhtus, et suur majanduskriis tuli peale ning võttis sealt kolmandiku võrra raha vähemaks.

Kui küsida, kas me oleme suutnud piisavalt tempokalt oma eesmärke täita, siis enamasti võib öelda, et jah, oleme küll. Riigikaitse arengukava, mis vaatab kümme aastat ette ning mida uuenda­takse iga nelja aasta tagant, täpsusta­takse iga­aastaste nelja­aastase vaatega arengukavadega, mis on juba oluliselt detailsemad dokumendid. Just valmis uus nelja­aastane arengukava, mis kä­sitleb aastaid 2016–2019. Loomulikult pole selle nelja aasta jooksul, mis me praegu oleme detailselt lahti kirjutanud, võimalik ära teha kõiki asju, mida me 2022. aastaks kavandasime, aga graafi­kus liigume küll.

Kui on miski, mille pärast tuleb mu­res olla, siis on see eelkõige meie tegev­väelaste arvukus. Me nägime tegevväe­laste osas ette kasvu, kuid kahjuks seda me esimestel aastatel saavutanud pole. On eri põhjuseid, miks, ja täpset vastust ei ole tõenäoliselt kellelgi, aga see on valdkond, mis teeb muret.

Taastatud kaitsevägi on saanud aas-tate poolest täisealiseks. Kui palju on vaja üle vaadata nn puberteediaasta-tel tehtud valearvestusi?

Kaitseministeeriumi kaitseplaneerimise asekantsler Jonatan Vseviov: „Meie enesekindlus põhineb oskusel ette mõelda“

Ivar Jõesaar MAJOR

Eks varasemad otsused mõjutavad ikka seda, kus me oleme. Aga ettevaa­tava planeerimise võlu on selles, et see vaatab tulevikku: esmalt hindab ausalt meie hetkeseisu ja vaatab siis võima­likult realistlikult, kuhu meil on vaja areneda. Meie põhifookus on jätkuvalt reaalsete üksuste tootmisel. Need on üksused, mis on nii mehitatud, välja õpetatud, relvastatud, varustatud kui ka varudega tagatud. Selliste reaalselt ek­sisteerivate, mitte vaid paberile joonis­tatud üksuste loomine on olnud viimas­te aastate kõige olulisem põhimõtteline otsus. Vastasel juhul teeme me midagi, mida nimetatakse ka õõnsaks väeks. Kui aga miski on meile nii Georgia kui ka Ukraina konfliktidest selgelt õpetust andnud, on see, et õõnsa väega reaalsete julgeolekuohtude vastu ei saa. Loomuli­kult ei ole võimalik kõike teha üleöö ja kõiki üksusi kohe mehitada, välja õpe­tada, relvastada ja varustada, kuid olen kindel, et ka lähiaastad ei too sellesse põhimõttelisse valikusse muudatusi.

Millised on mõjukaimad ja ka kulu-kamad võimed, mida me iseseisvalt või koos liitlastega lähiaastatel välja arendame?

Lähema nelja­viie aasta fookuses on suure uue võimena kindlasti soomus­manöövervõime. Jalaväe lahingumasi­nate hanke leping on sõlmitud, maksed jäävad lähimasse nelja­viide aastasse. Lisaks jalaväe lahingumasinatele on selle üksuse relvastamisel vaja veel teha täiendavaid hankeid toetusmasinate osas, samuti rajada taristut nii lahingu­masinate hoidmiseks ja hoolduseks kui ka nendega relvastatud üksuse välja­õppeks. Ka need maksed sisustavad lä­hiaastail meie eelarvet.

Teine suur fookuspunkt järgneval neljal­viiel aastal on meie inimvara ja seda mitte üksnes konkurentsivõimelise palga pakkumise, vaid ka väljaõppevõi­maluste ja isikukaitse varustuse mõttes. Näiteks kavatseme me lähiaastail kogu meie kiirreageerimisstruktuuri varus­tada ette nähtud öövaatlusseadmete ja killu vestidega. Planeerime oluliselt parendada harjutusalasid, nii kvalita­tiivselt kui ka kvantitatiivselt.

Kolmas lähiaastate fookuspunkt on laskemoon. Mida moodsam ja täna­päevasem relv, seda kallim moon. Kuid ilma laskemoonata pole võimalik mitte­õõnsat sõjaväge teha.

Samuti viiakse nendel aastatel läbi ka Javelini tankitõrjeraketisüsteemide hange, mis pole küll otseselt uue võime loomine, vaid olemasoleva võime viimi­ne kvalitatiivselt täiesti uuele tasemele. Nende põhiliste valdkondade – soo­musmanöövervõime, isikukaitsevahen­did, laskemoonavarud ja Javelinid – hanked võtavadki põhilise osa järgmise nelja aasta vabast rahast ning järgmiste uute võimete arendamise alustamine saab kõne alla tulla nende järel.

Kaitsevägi on paaril viimasel aastal teinud läbi olulisi struktuurimuutusi. Kas nüüd on kõik vajalikud funkt-sioonid asutustega kaetud ning saab keskenduda nende tegevuse arenda-misele või on veel midagi muuta vaja?

Tõenäoliselt on kaitsevägi selles sar­nane Tallinna linnaga, et päris valmis ei saa ta mitte kunagi. Nii palju võin öelda küll, et kõik need funktsioonid, mida me oleme planeerinud ja jõukohaseks pidanud, on struktuuriüksustega kaetud ja nende endi võime suurendamine on jätkuv ja pidev protsess.

Ressursside planeerimine ja raha pikaajalistesse projektidesse kinni panemine toob alati kaasa põhimõt-telisi vaidlusi. Kuidas kujunesid välja

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

11

prioriteedid ning kui palju on olulisi konkureerivaid ideid, mis on jäänud ootama oma aega, võib-olla järgmist RKAK-i?

Riigikaitse arengukava, mis on meie kõige põhilisem pikaajaliselt ette vaa­tav planeerimisdokument, koostamine koosneb mitmest etapist. Neist esime­ne on ohustsenaariumid, kus valdkon­na eksperdid küsivad endalt, mis võib meiega nähtavas tulevikus juhtuda ning kirjeldavad võrdlemisi konkreetselt seda nii sõjalises kui ka mittesõjalises dimensioonis. Kehtiva arengukava stse­naariumid kirjeldasid meie julgeoleku­keskkonda ka praeguste uudiste valgu­ses väga täpselt.

Teise etapina kirjeldatakse ideaalselt vajaminevat sõjaväge: mida oleks tar­vis, et seda ohustsenaariumi täielikult neutraliseerida.

Kolmandas faasis vaadatakse seda, mis meil tegelikult olemas on ja ennus­tatakse võimalikult täpselt, millised on need ressursid, mida me järgneva küm­ne aasta jooksul kasutada saaksime, et oma sõjalisi võimeid parendada. Parata­matult ei ole ideaalselt vajaminev sõja­vägi ka suurriikidele kunagi täielikult jõukohane, sest areng, ka tehnoloogia areng, käib vähemalt ühe sammu võrra ees riikide võimalustest.

Seetõttu tulebki planeerimises teha valikuid. Valikute lähtekoht, vähemalt enda kaitset tõsiselt võtvate riikide jaoks, on arendada otsustatud sõjalised võimed välja terviklikult. Pole ju mõtet soetada endale relva, mille laskemoo­na me osta ei jaksa. Või ehitada taristu, kuhu pole jõudu palgata inimesi. Kui see lähtekoht on fikseeritud, siis valikute hulk on automaatselt oluliselt väiksem kui see, mida võiks arvata. Enamikul juhtudest on valik kvantiteedi ja kvali­teedi vahel: kas me teeme mingisugust üksust väiksemas mahus kuid kvaliteet­semalt või suuremas mahus ja seetõttu vähemkvaliteetselt.

Lõpuks otsustati tasakaal konsensus­likult. Kui leitakse, et peaksime tegema midagi muud kui seda, mis riigikaitse arengukavas kirjas, siis on see võima­lik, kuid vaid juhul, kui jätame midagi plaanitust tegemata või suurendame püsivalt kaitsekulusid. Sama rahaga rohkem teha pole võimalik. Oluline on aru saada, et otsusest ühte või teist võimet arendada kulub selle saavuta­miseks aastaid. Hea näide on jalaväe lahingumasinad. Otsuse tegime 2013. aasta alguses, nüüd on sõlmitud leping, aga üksuse valmimiseni kulub veel aas­

taid. See tähendab, et kui plaanides lii­ga sageli suuri muudatusi teha, on oht lõpuks jääda tühjade pihkudega. Samuti on oluline arvestada sellega, et sõjaliste võimete arendamiseks ei piisa enamasti ühekordsest rahasüstist: võime loomine ja ülalpidamine nõuab pidevalt ressurs­se ja seda mitte ainult varustuse ostmise või hooldamise osas, vaid ka isikkoos­seisu väljaõpetamise ning taristu raja­mise ja hooldamise osas.

Nagu jutuks, on kaitseväes olnud pidevalt teemaks struktuurikohtade täitmine tegevväelastega. Mida on kavas värbamises muuta, et me rahu-ajal riigikaitseks ettenähtud inimesed kokku saaksime?

Esmalt peame pakkuma konkurentsi­võimelist palka. Me jälgime väga tä­helepanelikult, kuhu liigub ülejäänud ühiskond ja võimalikud konkureerivad elualad, et ei korduks enne masu ja ka masu ajal juhtunu, kui kaitseväelaste palgad jäid riigi keskmisele ja ka kon­kurentide palkadele alla, mistõttu kao­tasime oma positsiooni tööjõuturul.

Teine oluline asi on töörahu. Suured reformid, sealhulgas üksuste kolimine, mõjutavad paratamatult üksuste mehi­tatust. Fakt on see, et arusaadavatel põhjustel on meie kaitseväe üksused ja linnakud viimase kümne aasta jook­sul üldjuhul liikunud suurtest tõmbe­keskustest kaugemale. Rotatsioon on normaalne osa tegevväelase karjäärist, ning ilmselt liigume me lähiaastatel sel­les suunas, et kõikide väljaspool suuri tõmbekeskusi asuvate väeosade juures oleks tegevväelastel võimalik kasuta­da tööandja pakutavat ühiselamu­ või kasarmupinda.

Vähemtähtis pole ka toimiv karjääri­mudel kaitseväe sees, et kaitseväega nooruses liitunud inimene ei tunneks vajadust sealt varsti ära minna. Et oleks piisavalt võimalusi areneda ja teadmi­ne, et see areng toob kaasa ka järk­jär­gult paraneva palga. Lõpuks sõltub ka kaitse väest ja igast ülemast see, kuidas me suhtume oma inimestesse, kuidas me suhtleme oma inimestega, kuidas me informeerime neid ja millise õhk­konna oma struktuurides loome.

Kaitseliidule RKAK-is ette nähtud uued ülesanded nõuavad samuti nii instruk-torkoosseisu kui ka staapides töötava-te tegevväelaste arvu suurendamist. Milliseid arenguid on siin oodata?

Tegevväelaste juurdekasv Kaitselii­dus sõltub tegevväelaste arvu üldisest

juurdekasvust. See, millises tempos peaks üks või teine üksus mehitatud saama, on kaitseväe juhataja ja tema nõuandjate otsustada. Kui tegevväelaste juurdekasvu pole, siis tuleb kaitseväes hinnata, kas on mõistlik, arvestades sõ­jalisi vajadusi, teiste üksuste arvelt suu­rendada Kaitseliidus teenivate tegevväe­laste arvu.

Kaitseliit on unikaalne vabatahtlik organisatsioon ning suur osa Kaitselii­du võimest tuleneb just vabatahtlikest. Me oleme endale eesmärgiks seadnud vabatahtlike arvu suurendada ja neile antava väljaõppe kvaliteeti parandada. Hea uudis on see, et lähiaastatel paraneb Kaitseliidu sõjaaja struktuuri üksuste relvastus ja varustus hüppeliselt. Kaitse­liidu relvastamine ja varustamine on prioriteet ja meie kaitse olulisemaid alustalasid.

Kaitseväe väevõimete loomisel ja alalhoidmisel on viimasel ajal palju juttu olnud elutsükli kulude arvesta-misest. Kas me oleme nüüd kõikides valdkondades suutelised ka tulevasi väljaminekuid ette nägema?

Me kindlasti paraneme selles igal aastal. Elutsüklikulude arvestamine on oluline alustala kõikidele meie pikaaja­list arengut ette nägevatele dokumenti­dele. Me ei vaata pelgalt seda, kui palju maksab üks või teine relvasüsteem, vaid analüüsime, kui palju maksab ka selle ülalpidamine.

Aastateks 2016–2019 on meil hange­teks kokku kasutada umbes 700 miljonit eurot; sellest üle 200 miljoni on seotud juba olemasolevate võimete alalhoidmi­sega. Selle seas on nii remont, hooldus kui ka rahuaegse väljaõppega seotud kulutused. Mida enam me ostame kõrg­tehnoloogilisi relvasüsteeme, seda enam peame arvestama, et nende ülalpidami­ne ja tagamine maksab palju.

Kaitsekuludes on oluline tagada, et meie igapäevase toimimise kulud ei kas­vaks nii suureks, et uute võimete aren­damine täiesti katki jääks. Hanked on enamasti see valdkond, kust eelarvekär­bete tingimustes enamik raha leitakse: personalikulude kärpimine on tundlik ja keeruline, majandamiskulud on suures osas samuti seotud igapäevase tegevuse tagamisega, mida enamasti vähendada ei soovita. Seega leitakse neis riikides, kes kaitsekulusid kärbivad, kärpevõimalusi enamasti hangetest, kusjuures esimese­na võetakse harilikult raha uute võimete loomise arvelt. Viimaste aastate jooksul on paljude riikide kaitse­eelarve kär­

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

12 FOOKUS

ped olnud aga lausa nii suured, et need söövad juba ka nende suutlikkust ole­masolevaid võimeid alal hoida. Seetõttu ongi mitmetes riikides mindud juba ek­sisteeriva struktuuri kahandamise teed, kandes maha, müües või kinkides oma relva süsteeme, sest nende alalhoidmi­seks ei jätku lihtsalt raha.

Eesti on õnneks suutnud hoida oma kaitsekulud sisemiselt tasakaalus, ning seetõttu suudame endiselt panustada olulisel määral ka uute võimete loomis­se. Oluline on ka see, et kaitsekulud on püsinud kokkulepitud 2% tasemel SKP­st ning ka majanduses pole toimunud drastilisi tagasiminekuid, et peaksime võimete arendamise katki jätma või mi­nema kärpimise teed.

Seega, Eesti kaitsevõime on pidevalt kasvanud ja kasvab ka edaspidi.

RKAK-is on üles loetud mitu suurhan-get, mida Eesti kavandab kümne aasta vältel teha. Kuivõrd on sõjalis-polii-tilise olukorra muutus sundinud neid järjekordi või tähtaegu muutma?

Suures strateegilises plaanis muutusi pole, kuna kõik need plaanid, mis koos­tati Eestis 2013. ja 2014. aastal, lähtusid arusaamisest, et julgeolekukeskkond on just selline, nagu ta praegu Ukrai­nas toimuva näitel on. Kui viimase aja sündmuseid käsitletakse teatava äratus­kellana Euroopa julgeoleku jaoks, siis meie puhul võib öelda, et Eesti oli ärkvel kogu aeg, ka enne praeguse äratuskella helinat. Samas tuleb loomulikult ette muudatusi võimete loomise täpsesse ajastusse, aga need on tingitud teistest põhjustest: näiteks kui meile pakutakse praegu soodsalt relvasüsteeme, mida plaanisime soetada mõne aasta pärast, siis on mõnikord mõistlik hankida need just praegu. Hea näide on kolmanda põlvkonna tankitõrjeraketisüsteemide Javelin hankimine, mille hankimise tõi­me koostöös Ameerika Ühendriikidega avanenud võimaluse ning ka muutunud julgeolekuolukorra tõttu ettepoole. Esi­mesed Javelinid jõuavad Eestisse juba sel aastal ning see uus, kolmanda põlv­konna relvasüsteem ei loo küll uut või­met, kuid suurendab oluliselt kaitseväe ja Kaitseliidu lahinguvõimet.

Krimmis näitasid rohelised mehikesed maailmale uut Venemaa Föderatsiooni relvajõudude üksikvõitleja varustuse-komplekti Ratnik. Mida on plaanis teha, et meie reservväe võitleja muu-tuks kuuli- ja killukindlamaks, oleks ülemaga raadioühenduses, näeks

öösel ning tema varustusekoorem oleks kaalult kergem?

Meie jõupingutused on suunatud sellele, et ka üksiksõdur oleks lahingu­väljal kaitstud ja oma võimalike vastaste suhtes eelisseisundis. Selleks hangime täiendavalt kuuliveste ja öövaatlus­seadmeid, kuid sellega käib kaasas ka teadmine, et sõdurile antud varustus toimib. Selleks tagame piisava remondi ja hoolduse kõigele sellele, mis meil on, aga ka piisava taristu, kus me oma relvi, laskemoona, masinaid nõuetekohaselt hoiame. Nii kindlustame, et kui me oma varustust reaalselt kasutama peaksime hakkama, ei ilmne, et varustus on seis­misest kasutuskõlbmatuks muutunud.

Millised on Eestil kavandatud toimin-gud, et infosõjas mitte alla jääda?

Kõige suuremat edu saavutavad täna­päevases infosõjas need, kelle sõnad peegelduvad nende tegudes ja kelle teod on sellised, et neid pole vaja häbeneda. Valel on lühikesed jalad. See vanasõ­na kehtib ka tänapäeva infoühiskon­nas, hoolimata sellest, kui keerulised on info liikumise mehhanismid või kui suuri ressursse riigid oma sõnumi edas­tamisse suunavad.

See on lähtekoht. Eesti on demo­kraatlik, avatud riik, kes ei tee midagi, mille pärast me peaksime häbenema. Seega on Eestil eelis kõigi nende suhtes, kes tahavad meid mustata või laimata.

Me peame lihtsalt käima oma sõna­de järgi ja siis on juba lihtsam selgitada, kus me käime ja mida teeme. Sealt edasi on väga oluline teavitada nii tavaolu­korras kui ka võimaliku kriisi korral nii oma inimesi kui ka maailma avalikkust sellest, mis toimub. Siin on ka kaitseväel oma ülesanded. Ta peab suutma oma te­gevust ja toimuvat jäädvustada ning ka edastada. Selleks on teavitusüksused ja nende varustamine kõige vajalikuga on samuti järgmiste aastate üks prioriteete.

Mis puutub Eesti inimeste endi kaitse tahet, siis ka siin tuleb olla nii avatud kui võimalik. Tuleb võimalikult palju selgitada, milline on meie kaitse­väe praegune seis, millised on arengu­perspektiivid, kuidas meie kaitsevägi areneb ja toimib. Meil on selleks oluline eelis tänu ajateenistusele. Väga suur osa ühiskonnast saab vahetu kogemuse aja­teenistuses, näeb oma silmaga, milliseks kaitsevägi on arenenud. Aga väga täht­sad on ka õppused, olgu selleks Kevad­torm igal kevadel või Siil tänavu ja kõik teised võimalused, kus kaitsevägi muu ühiskonnaga kokku puutub.

Millal on käes aeg, kui me saame rää-kida täpsemalt USA president Obama lubatud väljaõppekeskusest Ämari lennubaasis ja liitlaste panustamis-võimalustest, mis sellega kaasnevad?

Liitlased on Eestis füüsiliselt kohal ja selle kohalolu säilimisest oleme me jät­kuvalt huvitatud. Ämari väljaõppekes­kus on eesmärk, mille suunas liigutakse. See tähendab täiendavate ja intensiiv­semate õppuste läbiviimist koostöös liitlastega ja tõenäoliselt ka koostöös parterriikidega, kes NATO­sse ei pruu­gi kuuluda. Milliseks ta täpselt kujuneb, on veel vara öelda. Selge on, et suurene­va kohaloleku tarbeks on vaja investee­rida muuhulgas ka taristusse ja USA on valmis meid selles osas investeeringute­ga ka abistama.

Kui kaugel oleme plaaniga, et välja-õppealad oleks välja ehitatud erineva-tes riigi osades, kõigi väeosade tarvis, ning igal Kaitseliidu maleval oleks kasutada lasketiir?

Igal aastal suuname raha selleks, et lasketiire rajada. Me eelistame asu­kohti, kus on võimalikult mitmekesine kasutajatering, et lisaks kaitseväele ja Kaitseliidule saaksid seda kasutada ka teiste jõustruktuuride esindajad. Plaan on tagada normaalse väljaõppe või­malused kõigile üksustele. Lähiaasta­tel investeerime oluliselt muuhulgas keskpolügooni ning Klooga, Nursipalu ja Sirgala harjutusväljadesse. Samuti arendame näiteks Eivere, Uniküla ja Männiku lasketiirusid. Harjutusväljade arendamises sõltume me loomulikult kohalike elanike ja kohalike omavalit­suste vastutulelikkusest.

Eesti on nii rannajoone pikkuse kui ka erinevate funktsioonidega riigilaevas-tike arvu poolest suur mereriik. Kui hästi oleme ennast suutelised merelt lähtuvate ohtude vastu kaitsma?

Kogu Eesti kaitse on kavandatud kollektiivkaitse operatsioonina, see on eelis, mille me oleme pikaajalise ja sel­ge poliitika tulemusena saavutanud. Kui me püüaks katta kõiki tänapäeva sõja domeene omaenda võimetega, siis jääks kindlasti kogu Eesti riigieelarvest väheks. Mereväe areng on meil eelkõige seotud miinisõja võimega. Kõige muu osas, olgu allveesõda või pealveesõda, teeme koostööd liitlastega.

Tänavune kaitseväe õppus Siil toob välja seni suurima arvu reservväelasi. Kui palju maksab riigile, tööandja-

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

13

le, perekonnale ühe reservväelase õppusepäev?

Ma oskan öelda, kui palju see maksab riigile, ehk kaitseministeeriumi valitse­misalas kulub reservväelasele ümmar­guselt 150 eurot päevas inimese kohta. See pole ainult palk, vaid ka tinglik ko­gus laskemoona, kütust, toitu, jne, mis on seotud reservväelase toimimisega oma üksuses. Igaüks võib teha arvutu­se, korrutades kiirreageerimisstruktuuri suuruse selle summaga läbi ja vaadata, kui palju maksab meie reservväe mobi­liseerituna hoidmine tavaolukorras.

Läinud sügisel kirjutati alla hea tahte ja koostöö kokkulepe, millega töö-andjad ja ettevõtjad soovisid toetada reservväelaste panust riigikaitses-se. Mida peaksime veel tegema, et

tugevdada reservväelaste autoriteeti ühiskonnas?

Kõige olulisem osa reservväelase väärtustamisest on see, et riik teab ise täpselt, mida ta plaanib reservväega ohu korral ette võtta, kuidas erinevaid üksuseid kasutada, ja teavitab sellest ka iga reservväelast; et reservväelane võib olla kindel, et kui tõesti Eesti julgeole­ku tagamisel läheb tema üksust tarvis, siis mobilisatsioonisüsteem toimib ja ka tema üksuse relvastus ja varustus on olemas ja töökorras. Seda kindlust süs­tib kindlasti ka õppus Siil, kus 1. jala­väebrigaad esimest korda tõepoolest terves koosseisus korraga kokku tuleb.

Teine väga oluline asi on suhtumine ajateenistusse. On räägitud, et ajatee­nistus on osa elukestvast õppest. Ometi antakse inimesele keskkooli või ülikooli

lõpetades tunnistus, aga ajateenistuse lõppedes seda seni ei anta. Kui kõik lä­heb nii, nagu plaanitud, siis sel kevadel reservväe koosseisu arvatavad ajateeni­jad saavad lisaks ülema käepigistusele kaasa ka ajateenistuse läbimist kinni­tava tunnistuse. Loodetavasti muutub see aja möödudes selliseks sümboolseks märgiks, mida inimesed on valmis ripu­tama oma seinale. Nii suureneb ka ühis­konnas reservväelaseks olemise väärtus.

Kas teie meelest on kaitseväelaste oskus riigikaitseks kuluvat eelarve-raha lugeda piisav?

See suutlikkus on läinud aastatega paremaks. Julgen öelda, et me ei jää ressursilise mõtlemise poolest alla lää­ne staapidele. Oleme välja kasvanud arusaamast, et keegi kusagil kõrgemal nopib eurosid puu otsast ja annab ilusa küsimise peale neid ka juurde. Sageli on just kaitseväelased need, kes uute ette­panekute tekkides küsivad, mille arvelt see tuleb. Oluline on ka see, et me loeme lisaks rahale ka töötunde, mida ei saa ka parima tahtmise juures olla ühe inime­se kohta rohkem kui 24 ööpäevas. See tähendab, et me saame paremaks ka sel­les, mis puudutab iseendile või alluvaile realistlike ülesannete seadmises.

Miks peavad teie hinnangul Eesti kaitse väelased panustama rahu hoid-misse Liibanonis?

Eesti kaitseväelased peavad panusta­ma meie rahvusvahelise seisundi kindlu­sesse ja liitlassuhete tugevusse. Me oleme huvitatud, et liitlassuhted toimiksid ja rahvusvahelised organisatsioonid, mille liikmed me oleme, töötaksid. Samuti ole­me huvitatud, et nendes organisatsioo­nides oleks meie hääl kuuldavamgi kui meie üsna väike suurus eeldaks. Seetõttu on väga oluline kaasa rääkida nendes põ­hilistes protsessides ja arengutes, mis on tähtsad meie liitlaste jaoks.

Tänapäeva maailmas tulenevad pal­jud julgeolekuohud Eestile geograafili­selt võrdlemisi kaugetest piirkondadest. Eestil on oma huvid ÜRO­s ja lisaks taotleb Eesti tihedaid julgeolekupoliiti­lisi suhteid riikidega, kellega koos seda operatsiooni Liibanonis läbi viiakse. Praktika on näidanud, et pole paremat moodust suhete tihendamiseks kui ühi­sed sõjalised õppused ja operatsioonid. Seda kinnitas meile pikk vaevaline ko­gemus Afganistanis, Iraagis, Balkanil. Sama eesmärki teenivad ka praegused operatsioonid, näiteks ÜRO missioon Liibanonis.

SIIM

TED

ER

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

14 KOOSTÖÖ

Veebi­ ja mobiililahendus­te loomisele keskenduva arendusnädalavahetuse Garage48 idee sai alguse Eestist 2010. aasta aprillis ja on laienenud nüüdseks

ka mujale maailma. Kaitsevägi osales KVÜÕA esindusega sel aastal veebruari algul Tartus korraldatud innovatsiooni­talgutel Garage48 esimest korda. Talgud keskendusid seekord üksnes riistvara väljatöötamisele. Tegu on töötoaga, kus 48 tunni jooksul püütakse uuendus­liku idee põhjal välja töötada toimiv prototüüp.

NÄED PROBLEEMI – LEIA LAHENDUSMiks me sellisest osa võtsime? Kõige olulisemate põhjustena tooksin siin väl­ja kaks – esmalt soov astuda kaitseväes samm lähemale seisundile, kus aren­dustöö on igapäevase teenistuse lahu­tamatu osa. See ei tähenda loomulikult igaühe osalemist mõnes konkreetses projektis. Küll aga tähendab see mõtteviisi, kus kit­saskohtade märkamine,

nende sõnastamine ning adresseerimi­ne on osa igapäevasest teenistusest.

Teine oluline põhjus on vajadus laiendada kaitsealase arendustegevuse­ga seotud võrgustikku. Praegu on põ­hiline arendusalane suhtlus ülikoolide ning Eesti kaitsetööstusliidu ettevõtete­ga. Küllap see on nii ka tulevikus. Kuid soov ja vajadus otsida säravaid ideid ja teostajaid võimalikult laiahaardeli­selt ka tuntud arenduskeskustest väljastpoolt võib meile kätte

tuua pärleid, millest muidu ilma jääk­sime. Sõjaline arendus­ ja loometege­vus peaks Eestis katma kogu andekate ja nutikate välja, mis kaasab kõik nišid ülikoolide organiseeritud tipposkuskes­kustest kuni üksikisiku hobitegevuseni välja. Vaid nii saab tekitada kaitseväes, Kaitseliidus, reservväelaste ja lihtsalt kodanike hulgas mõtteviisi olla nutikas ja hakkaja probleemide nägemisel ja neile lahenduste otsimisel. See on meie sõjalise edukuse valemi lahutamatu osa.

KVÜÕA poolt vaadates pole uud­ne lähenemine anda kaitseväelastele ja tsiviilspetsialistidele lahtiharutamiseks ühine tehnoloogiline probleem. Eelmi­sel õppeaastal alustatud uuelaadne teh­noloogiakursus, kus probleemide kallal tegutsevad ühise kursuse raames õppe­asutuste keskastme kuulajad ning Tartu Ülikooli tehnoloogiatudengid, järgib just sama põhimõtet.

Garage48­le otsiti ideid üle kogu kaitse väe ja Kaitseliidu.

KVÜÕA kui võimearen­dusega seotud teadus­ ja arendustegevuse eestve­daja jaoks oli oluline, et sõnum levis ja kaasamõt­lejaid oli ka õppeasutustest

väljaspool. Eriti tahan siin esile tõsta suurtükiväekooli

aktiivsust.

IDEID MEIL JÄTKUBKokku kogunes kaalumiseks 19 ideed, mis käidi välja n­ö eel­Garage48­l. Kaitseväe ideede testimiseks käidi koos spetsialistidega (insenerid, tarkvara­arendajad jne) kõik sõelale jäänud ideed läbi, et anda kaitseväelastele aimu üri­tuse toimimise loogikast ning vaagida, missuguseid ideid võiks sellisesse spet­siifilisse raamistikku pakkuda. On ju 48 tundi siiski väga lühikene aeg, mille jooksul mahukamat teostust nõudvaid ideid ei jõua asjastada.

Sõelale jäänud ning põhiüritusel väl­ja käidud kuuest ideest läks Garage48­l töösse kaks. Et meeskonnad moodus­tati põhimõttel, et iga osaleja otsustab, missuguse töögrupiga liituda, siis pole seda vähe, arvestades kaitsevaldkonna vähest tuntust osavõtjate hulgas.

Mõlemad ideed (vt juuresolevaid se­

Kolonelleitnant Sten Alliku ja major Veljo Raide meeskonna arendatud ARCTOS (Advanced Rapid Compact Tac-tical Observation System) on tulejuhi abi-seadme prototüüp, mis ühendab endas kom-passi, laserkaugusmõõtja, GPS-i, altimeetri ja teabeedastuse. Prototüübist võiks välja arendada seadme, mida võib kinnita-da erinevatele vaatlusseadmetele, võimaldades seega muuta näiteks tavalise monokli polüfunktsionaal-seks tulejuhtimisseadmeks.

Garage48 tõi riigikaitsjaid nutiseadmeid loomaTartus toimunud Garage48 riistvaratalgutel said kaitseväe­lased peavõidu HitaFly seadmega, mis analüüsib laskmisel tehtud vigu ja aitab laskuril oskusi iseseisvalt treenida.

Sten Allik KOLONELLEITNANT

KVÜÕA RAKENDUS­

UURINGUTE KESKUSE

ÜLEM

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

15

letusi) arendati välja algtasemel toimi­vateks prototüüpideks meeskondades, kus olid kaitseväelased ja tsiviilspetsia­listid (elektroonikud, tarkvaraarenda­jad, insenerid, disainerid jne).

Lisaks toimivate prototüüpide õn­nestunud väljatöötamisele (see ei olnud püstitatud eesmärk, milleks oli lihtsalt uue koostööformaadi proovimine) või­tis sihtimise abiseade HitaFly Gara­ge48 peaauhinna ning tulejuhi abiseade ARCTOS (Advanced Rapid Compact Tactical Observation System) konku­reeris parima insenertehnilise lahendu­se tiitlile.

Usun, et kõige olulisem asi sellel üri­tusel oli mõistmine, kuivõrd tõhusalt võib õige toimimise korral leida lahen­dusi igapäevases teenistuses kerkiva­tele tehnoloogilistele kitsaskohtadele. 48 tundi on väga lühikene aeg seadme välja töötamiseks, kuid väga pikk aeg kriisi­ või sõjaolukorras. Garage48­t võib käsitledagi arendus­ ja loomete­gevuse alase õppusena, kus piiratud aja jooksul tuleb lahendada ülesanne, saavutada eesmärk ning mobiliseerida selle jaoks kogu meeskonna teadmised ja energia. Lisaks saadi kogemus, kuidas sõnastada probleemi tausta, sisu ja põh­

HitaFly on elektrooniline lasketreener, mis fikseerib relva liikumise ühe sekundi jooksul enne lasu toimumist ning annab tagasisidet nutiseadmele, näidates laskjale, missugune on tema tehtud viga enne lasu sooritamist. Seadet väljatöötanud grupis olid ka KVÜÕA magistrant kapten Meelis Mandre ja taktikalektor kapten Ago Savi.

juseid inimestele, kellel pole kokkupuu­det sõjaväespetsiifiliste küsimustega või kellel on see väga põgus.

Ühtlasi astuti samm lähemale koda­nikes elavale ja igaühe initsiatiivist ener­giat saavale laiapõhjalisele riigikaitsele, mis tähendab, et riigikaitseliste küsimus­tega tegelemine pole pelgalt ainult riigi organiseeritud valdkond, vabatahtlik ekstravagantsus ega pisikese grupi ini­meste töö või hobi, vaid iga kodaniku – mehe ja naise – ette mõnel elu hetkel kerkiv teema. Seekord Garage48­l val­minud kaitseväeliste tarvikute puhul on tegu siiski esialgsete tootekontseptsioo­nidega, mida on vaja veel meeskonnaga edasi arendada, et lahendustega rahule jääda. Näiteks HitaFly seade on plaanis väiksemaks teha ja ARCTOS­t tehnili­selt täiustada.

Lõpuks tahan tänada mõlemat mees­konda, kes 48 tunni jooksul ennast jää­

48 tundi on väga lühikene aeg seadme väljatöötami-seks, kuid väga pikk aeg kriisi- või sõjaolukorras.

KRIS

TJAN

KO

STAB

IKR

ISTJ

AN K

OST

ABI

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

16 SÕJATEADUS

Teenides KVÜÕA­s õppe­jõuna ning õpetades manööversõja põhimõtteid, on tekkinud veendumus, et juba enne õppe algust saa­vad õppurid argiteadmise

tasemel manööversõjast küll aru, kuid seda pelgalt üksuste tule ja liikumise koordineerimise tasemel lahingutege­vuses. Tegu on siiski palju suurema ter­vikuga, mis nõuab arusaamist operat­sioonide planeerimisest, läbiviimisest ja sõjaväelisest juhtimisest. See on tervik­lik sõjanduslik kontseptsioon – kuidas sõdu pidada.

Selguse mõttes esitan siin manöö­versõja mõiste – „manööversõda (maneouvre warfare) on sõjapidamise filosoofia, mis kirjeldab, kuidas purus­tada vastane, hävitades tema moraal­se ja füüsilise kokkukuuluvuse, et ta ei võitleks kooskõlastatud tervikuna. Selle asemel, et hävitada vastast pika­ajalise kurnamisega, on manööver sõja meetodiks haarata mitmekülgsete ja samaaegsete tegevustega initsiatiiv, rünnata vastase nõrkusi ja mõjutada vastaspoole psühholoogilist ruumi“1. Manööversõja teooria sisaldab ka ülesandekeskset juhtimist (mission command) – „ülesandekeskne juhti­mine on juhtimisstiil, mille eesmärk on panna alluvad mõistma kõrge­ma ülema kavatsusi ja oma osa tema plaanides, võimaldades neil täita oma põhi ülesanded maksimaalse tegevus­

vabadusega ja sobivate ressursside abil.“ (Militerm, 2014).

Soovin siin esile tuua seiga, et luge­des üht artiklit, ilmnes, et ka ühe meie kogenud NATO liitlase armees on veel tänapäevalgi probleeme ülesandekesk­sest juhtimisest ühtse arusaamise ja sel­le rakendamisega2. Selleks, et arusaamu ühtlustada ja vältida eespool mainitud olukordasid, tuleb ülesandekeskse juhti­mise põhimõtted rahuaegses välja õppes juurutada õigesti. Seda on vaja teha jär­jepidevalt, mitte ainult teatud kursustel ja õppustel. Ühe võimalusena näen, et neid põhimõtteid saab integreerida te­gevväelaste hindamisprotsessi. Kui need

põhimõtted on rahu ajal pideva vaatluse all, siis saab neid ka arendada. See tagab, et kriisiolukorraks on need juba lihas­mällu sööbinud ega tohiks olla problee­mi nende mõistmise ja mõtestamisega. Pole mõtet luua endale illusiooni, et kui me koolis räägime initsiatiivi haarami­sest ainult teoorias, ilma seda järjepide­valt harjutamata, et siis noor ohvitser, kes peab oma esimeses lahingus haara­ma initsiatiivi, seda ka teeb.

Artiklis keskendun manööver­sõjapidamise kontseptsiooni kuulu­vatele põhilistele tervikutele. Need on VOOT­tsükkel, ülesandekeskne juhti­mine ja manööversõja ründamismeetod ning ­meetmed. Lisaks eespool mainitu­le kuulub sellesse kontseptsiooni muid­ki tervikuid, aga nimetatud on põhilise­mad. Selgitan neid põhimõtteid mahus, mis aitaks lugejal igapäeva teenistust manööversõja kontekstis mõtestada. Toon näiteid, kuidas manööver sõja põ­himõtted ja läbiviimise meetmed väl­jenduvad või kuidas neid oleks võimalik rahuaegses teenistuses rakendada. Tõe­näoliselt on olukord praegugi selline, et sõltuvalt koolitustaustast ja erialast on tegevväelased rohkemal või vähemal määral neist põhimõtetest teadlikud ja kasutavad neid. Eraldi küsimus on vaid, kui teadlikult seda tehakse. Oma koge­musest võin öelda, et iseenda alatead­vuse teadmiste sasipuntras peituva sõ­nastamine kellegi teise poolt toob kaasa ahhaa­efekti ja sellega mõtte selguse ning tõhusama tegutsemise.

VOOT-TSÜKKEL JA SELLE JUURUTAMINE RAHUAJALSõjaajal on oluline läbida VOOT (vaat­le­orienteeri­otsusta­tegutse, ingl k OODA (Observe – Orientate – Deci-

Sõjaaja mõtlemisviisi eelistest

Manööversõja ründamismeetodid ja -meetmed ning nende juurutamine ja kasutamine rahuaegses teenistuses

Antti Viljaste KOLONELLEITNANT

KVÜÕA KSK TAKTIKA­

LEKTOR

Praegu, mil maailmas on üleminek rahuajalt sõjaajale muutumas üha hägusamaks, on kohane valmistada end vaimselt ette tegutsema oma igapäevases teenistuses ka sõjaaja oludega arvestavalt.

Juba praegu toimub kaitseväes organisatsiooni väärtuskasvatus vastavalt kaitseväe põhiväärtustele ja neid arvestatakse ka tegevväelaste hindamisel.

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

17

de – Act) ­loop) ­tsükkel kiiremini kui vastane, sundides teda tegema oma käiku teisena ja seeläbi haarates enese kätte initsiatiivi, mis on omakorda üks manööversõja ründamismeetod. Kui­das kasutada või arendada VOOT­tsük­lit rahuaegses teenistuses? Ükskõik millise tegevuse puhul läbime tegelikult päevas seda tsüklit mitu korda. Tsükli teadlik läbimine aitaks korrastada mõt­teid ja parandada ajaplaneerimist. Võta­me suvalise argiolukorra, kus ülem peab teatud aja jooksul mingi otsuse vastu võtma. Jagame aja tinglikult neljaks eta­piks: 1) vaatlus, 2) orienteerimine, 3) otsustamine, 4) tegutsemine. Tabelis on lihtne näide.

Kõik need neli etappi võib panna ajateljele suvalise olukorra lahendami­seks. Sellest järgmise sammuna tuleks see sobitada, näiteks 1/3 (ülemale en­dale) – 2/3 (alluvatele) ajaplaneerimise põhimõttega. On ka teisi variante – 20% (ülemale) ja 80% (alluvatele) põ­himõte jne. See kõik võib toimuda ülema peas nii, et ei ole vaja isegi kirja panna. Peas asjade tegemise eeldus on aga loomulikult piisav kogemus, mida saab omandada ainult pideva harjuta­mise abil.

Kasutades VOOT­tsüklit ja 1/3–2/3 ajaplaneeringut iga päev, saavutamegi valmisoleku, et sõjaajal on see tegutse­mispõhimõte ülematel automaatsuse tasemel ega vaja enam harjutamist. Loo­mulikult kujunevad igal ülemal prakti­ka käigus välja omad meetodid, kuidas olukordi lahendada, aga lähtekohaks oleks selline lähenemine selge ja piisa­valt lihtne. Sõjas võidavad lihtsad lahen­dused. Selliselt õpetades, harjutades ja hinnates tagame selle, et lähtekohad on kõigi jaoks üheselt mõistetavad.

ÜLESANDEKESKNE JUHTIMINE JA SELLE JUURUTAMINE RAHUAJALManööversõja põhimõtetesse kuulub ülesandekeskne juhtimisstiil (mission command). Laias laastus jagame sõ­javäelise juhtimise kaheks. On käsu­

põhine juhtimine – see eeldab, et allu­vad täidavad täpselt ülema sõnastatud käsku viimse detailini, ja on ülesande­keskne juhtimine, milles ülem püstitab ülesande, mis vastab viiele küsimuse­le: „kes?“, „kus?“, „millal?“, „mida?“ ja „miks?“. Põhirõhu asetab küsimusele „miks?“ ning jätab küsimuse „kuidas?“ alluvate otsustada. Teisisõnu püstitab ülem ülesande ja sõnastab lõpptulemi, kuid jätab alluvatele tegevusvabaduse oma kavatsuse piires valida viis, kuidas nad ülesande täidavad ja lõpptulemini jõuavad. Tänu sellele säilib paindlikkus ja otsustajad on alluvad ülemad, kes on ise lahingus ja seetõttu parima ülevaate­ga olukorrast ning võimelised kõige kii­remini adekvaatselt tegutsema vastavalt muutuvale olukorrale. Selliselt toimides kiireneb VOOT­tsükli läbimine üksuse tasemel, sest otsuse saavad vastu võtta al­luvad ise ning otsustamine ei pea läbima erinevaid kõrgemaid juhtimis tasemeid. See omakorda loob aluse ennetami­seks ja initsiatiivi haaramiseks, mis on manööversõja ründamismeetodid.

VOOT­tsükli kiirenemise tõttu akumuleerub ka vastaspoole mahajää­mus meie VOOT­tsüklist, tänu selle­le ei jõua vastane enam reageerida ja tema tegevus muutub olukorra suhtes ebaadekvaatseks.

Kuidas ülesandekeskset juhtimist ja ülaltoodud põhimõtteid rahuajal harju­tada ja juurutada? Sellekski on kindlasti

mitu meetodit, kuid näitena võin tuua KVÜÕA­s toimiva, kus oleme need põhimõtted, praegu küll veel osaliselt, kirjutanud juhiomaduste hindamissüs­teemi kontrollküsimustesse (vt lisatud kontrollankeeti). Väeosade ülemad või­vad luua ise vastavaid küsimustikke või kasutada KVÜÕA­s väljatöötatut. Ees­märk on võtta need tulemused arvesse arenguvestluste käigus või vähemalt juhtida tähelepanu nende toimimisele/mittetoimimisele ja selle abil neid rahu­ajal arendada. Muid toiminguid ja tar­kust polegi vaja. Lihtsalt kasutada samu põhimõtteid rahuaegses juhtimises vas­tavalt võimalustele. Siiski peab arvesta­ma, et ülesandekeskne juhtimine ei ole mingi võluvits iseenesest, vaid loomuli­kult tuleb kasutada olukorrale sobivai­mat juhtimisstiili.

MANÖÖVERSÕJA RÜNDAMISMEETODITE JUURUTAMINE RAHUAEGSES TEENISTUSESRündamismeetodid on: initsiatiivi haaramine, ennetamine, nihustamine, lagundamine.3

Kui ennetamisest ja initsiatiivi haa­ramisest on juba ülesandekeskse juhti­mise ja VOOT­tsükli juures juttu olnud, siis järgmiseks võtame nihustamise ja lagundamise. Alustuseks mõisted: „Ni­hustamine (dislocate) – vastase tugevust kasutuks muutma. Sõjanduslik üldter­min, mis viitab oma üksuse püüdele ka­sutada taktikalist tegevust ja/või tuld ja/või liikumist, et jõuda positsioonilisele või funktsionaalsele paremusele vastase suhtes eesmärgiga vähendada vastase võimalust kasutada ära enda tugevaid külgi.4“

„Lagundamine (disrupt) – purusta­ma vastase vaimset ja füüsilist sidusust, lõhkudes tema rühmitust, vähendades tegutsemiskiirust või rikkudes ajasta­tust. (Sõltuvalt kontekstist saab üksuse füüsilist segipaiskamist nimetada ka killustamiseks.)5“

Ilmselt oleks rahuajal selliste asjade hindamine väljaspool taktikalisi olu­

Pole mõtet luua endale illusiooni, et kui me koolis räägime initsiatiivi haaramisest ainult teoorias, ilma seda järjepidevalt harjutamata, et siis noor ohvitser, kes peab oma esimeses lahingus haarama initsiatiivi, seda ka teeb.

ETAPP VAATLE ORIENTEERI OTSUSTA TEGUTSE

Tegevus Kogu fakte/informat-siooni tegevusvarianti-de, olukorralahendite väljatöötamiseks, vii end olukorraga kurssi

Analüüsi saadud in-formatsiooni, koosta/ valmista ette erinevad tegevusvariandid

Langeta otsus parima tegevusvariandi kasuks

Anna välja käsk

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

18 SÕJATEADUS

kordi üsna keeruline. Eesmärk ju pole, et kolleeg kolleegi, ülem alluva või alluv ülema jõupingutust nihustaks või la­gundaks. Taktikaliste õppuste hindami­sel võiks need lisada ühe võimalusena CREVAL­i kontrollküsimustesse, kuid neid võib hinnata ka eraldi. Siinkohal mainin, et manööversõja põhimõtteid sisaldavad juba praegu osaliselt CRE­VAL­is. Kontrollküsimused võiks sõnas­tada näiteks järgmiselt: kas pataljoniüle­ma, kompaniiülema või rühmaülema plaan järgis manööversõja põhimõtteid; kas ja kuidas toimub vastase nihustami­ne ja lagundamine; kas suudeti vastast üllatada; kas plaan võimaldab haarata initsiatiivi ja ennetada vastast, kas üle­ma/staabi juhtimistoimingud võimal­dasid alluvatel plaani järgida, kas plaan järgis lihtsuse ja paindlikkuse printsiipe jne.

Jätkame manööversõja ründamis­meetmetega. Need on: manööver, tulejõud, kiire tempo, samaaegsus, teabeoperatsioonid.

1) manööver – taktikaliste õppus­te käigus hinnata manöövri toimivust, üllatuslikkust, elluviidavust. Lisaks tava pärasele teguritele hinnata ka: kas manöövriga suudeti tabada vastase nõr­ka kohta; kas manöövri läbiviimine te­kitas olukorra, kus saavutati positsioo­niline eelis vastase suhtes jne.

2) tulejõud – tooksin siin näitena, et rahuaegsed ohutustehnika eeskirjad suruvad ülemad tihtilugu raamidesse, milles reaalsed tegevused maastikul jäävad kunstlikuks. Samas see ei pea nii olema, kui luua olukorrad ja anda käsud ilma rahuaja ohutustehnika piiranguid arvestamata, lubades vähemalt planee­rida asjad alguses reaalselt ja pärast seda kohandada plaan rahuaegsetele ohutus­tehnika reeglitele vastavaks. Nii saaks ülemad põhjaliku planeerimiskogemu­se, mis on võimalikult realistlik ja hil­jem võib plaani rahuaja ohutustehnika reegleid arvestades laskmiskõlblikuks teha. Lahinglaskmiste läbiviimisel hin­nata ülemate oskusi tulejõu targal ka­sutamisel; hinnata, kas plaan tagab tule koondamise, šokiefekti, üllatuse …

3) kiire tempo – näiteks, kuidas me saavutame kiire tempo ühe või teise probleemi lahendamisel rahu ajal pii­ratud ressursside juures, sest ka lahin­gus meil üldjuhul ressursse ega aega piisavalt pole – tuleb prioritiseerida. Mõeldes rohkem tegevuste kiirele käi­vitamisele eelkäskude abil jne, sest selle eesmärk on haarata ja hoida initsiatiivi. Ehk minu idee on juurutada kiire tem­

po hoidmine mõtteviisina, et see ilm­neks rahuaegses tegevuses.

4) samaaegsus – kui ülemad mõtlek­sid erinevad planeerimisprotsessid hästi läbi ja selgitaksid välja, kuidas võima­likult läbimõeldult erinevaid tegevusi samaaegselt tehes lühendada ülesannete täitmise tähtaegasid, siis oleks organi­satsioon palju tõhusam. Näiteks pannes rohkem rõhku järjestikuse planeerimise asemel paralleelplaneerimisele jne.

5) teabeoperatsioonid – sõjaajal me mõjutame vastast, rahuajal aga on väeosadel palju tegemist erinevate tsiviilstruktuuridega ja kohaliku ela­nikkonnaga. Kuidas ja mismoodi me enda sõnumi kohale viime, nii et meie eesmärgid saavad täidetud? Oma tahte väljendamine ülemalt alluvale või vas­tupidi on ju ka teatud mõttes teabeope­ratsioon. Ülem peab mõtlema, kuidas ta oma tahte selliselt väljendab, et alluv saab asjadest õigesti aru – õige käsuand­mise tehnika ja käsutäitmise tulemus on just selline, nagu ülem tahab, mitte aga alluva interpretatsioon sellest.

VÕIMALUSI ON VEELKuidas veel rahu ajal tõhusamalt val­mistuda sõjaks? Näiteks, kui rahu­aegsete tegevuste käigus, väljaspool õppuste raame, ülemad ja staabid ka­sutaksid maksimaalselt ka rahuaja te­gevuste ja õppuste planeerimiseks ük­suste TÜTE­sid, ÜTE­sid, OVP­d jne, mis omakorda suurendaks vilumust. See järgiks sama põhimõtet kui üksik­sõduri väljaõpetamise puhul, kellele on „söösta­katan“ selgroo sisse kulunud ja kes järjekordse sööstu ajal ei mõtle enam sööstu pikkuse või muude tehni­liste asjade peale, vaid saab keskenduda võimalikult tõhusale vastase hävitami­sele. Eelnimetatud põhimõtet järgides saavad ülemad ja staabid keskenduda võimalikult headele taktikalistele lahen­dustele, mitte ei pea võitlema bürokraa­tiaga ja erinevate blankettide täitmisega või et oot­oot, mida see ÜTE selle ko­halt ütleski.

Kaitseväes teenivad lisaks tegevväe­lastele ka ametnikud ja teenistujad. Võib küsida, et mis on ametnikel/teenistujatel pistmist manööversõja põhimõtetega.

Vastus: vägagi on, senikaua kuni amet­nik on kaitseväes sõltumata ametipos­tist karjääriredelil, ta võib ja pigem on kohustatud tegema ettepanekuid oma vastutusvaldkonnas näiteks bürokraa­tia vähendamiseks ja selle kaudu orga­nisatsiooni tõhusamaks muutmiseks. Kuidas läheb see kokku manööversõja põhimõtetega? Vastus on, et ametnik haarab initsiatiivi ja ennetab, mõlemad on manööversõja põhimõtete kohaselt ründamismeetodid. Siin käib loomuli­kult kaasas ka alatine iroonia, et initsia­tiiv on karistatav ja kui ei midagi muud, siis saad tavaliselt endale automaatselt lisaülesande, aga see on juba juhtimise praktika küsimus ega peaks meid piira­ma selle artikli teemaks oleva perspek­tiivi loomisel.

Loomulikult ei ole manööversõja põ­himõtted ainukesed tegurid, mida me organisatsiooni toimimise seisu kohalt järgime. Juba praegu toimub kaitse­väes organisatsiooni väärtuskasvatus vastavalt kaitseväe põhiväärtustele ja neid arvestatakse ka tegevväelaste hin­damisel. Seepärast keskendusingi siin manööversõja põhimõtetele ja sellele, kuidas nende juurutamise kaudu rahu­ajal organisatsiooni lisandväärtust luua. Lisan näitena KVÜÕA­s kasutatava ju­hiomaduste arendamise ja hindamise kontrollküsimustiku, mis näitab, kuidas kolme õppeaasta vältel kinnistatakse noorele ohvitserile vajalikud oskused/pädevused/teadmised. Samas väidan, et samu põhimõtteid saab kasutada ka väeosades toimuvatel täiendkoolitusel nii tegevväelastele kui ka ametnikele. Samuti kehtivad need põhimõtted re­servväelaste (NAK­de jne) koolitamisel ning igapäevases rahuaegses teenistuses läbiviidavate tegevväelaste, reservväe­laste ja ametnike tegevuste ja tulemuste hindamisel ning hindamise ja arengu­vestluste kaudu ka isikkoosseisu aren­damisel.

Viited:

1 „Eesti Kaitseväe maaväe lahingutegevuse alu-

sed“, KVÜÕA, TÕT, 2010, lk 241

2 www.ausa.org/publications/ilw/DigitalPublica-

tions/Documents/lwp94/index.html

3 „Eesti Kaitseväe maaväe lahingutegevuse alu-

sed“, KVÜÕA, TÕT, 2010, lk 48

4 „Eesti Kaitseväe maaväe lahingutegevuse alu-

sed“, KVÜÕA, TÕT, 2010, lk 241

5 „Eesti Kaitseväe maaväe lahingutegevuse alu-

sed“, KVÜÕA, TÕT, 2010, lk 237

Minu idee on juurutada kiire tempo hoidmine mõtteviisina, et see ilmneks rahuaegses tegevuses.

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

19

KVÜÕA ülema käskkiri 25.06.2013 nr 76 Lisa 2

JUHT mitte kunagi

harva mõnikord tihti alati

Haarab võimalusel initsiatiivi ning juhib ja koordineerib teiste õppurite või grupi tegevust.

Selgitab ülesande püstitamisel tegevuse eesmärki lihtsalt ja arusaadavalt.

Säilitab tõhusa juhtimise hoolimata olukorra muutumisest.

Loob meeskonnas positiivse ja vastastikust mõistmist soodustava õhkkonna.

Lähtub alluvatele ülesannete püstitamisel nende isiksuseomadustest ja võimetest.

Panustab võrdselt nii ülema, alluva kui ka kolleegi rollis.

Teeb tagasisidest adekvaatseid järeldusi ja kasutab neid edasises tegevuses.

Räägib probleemidest avameelselt ja annab konstruktiivset tagasisidet.

KRIITILINE MÕTLEJA

On enesekriitiline ja korrigeerib sellest lähtuvalt oma tegevust.

Analüüsib olukorda mitmekülgselt ja tugineb argumenteerimisel faktidele.

Suudab tuvastada võimalikke ohte nii üksusele kui ka ülesande täitmisele ning rakendab õigel ajal ennetavaid meetmeid.

Arendab ennast järjepidevalt.

Kasutab olemasolevaid ressursse tõhusalt.

Tuvastab vajaduse lisaväljaõppe järele ja vajadusel korraldab selle.

Pakub välja uudseid ja ellurakendatavaid lahendusi.

OTSUSTAJA

Otsustab iseseisvalt, võttes arvesse kaalutletud riske.

Kasutab otsustamisel 1/3–2/3-planeerimispõhimõtet.

Valib olukorrast lähtudes sobivaima otsustusmeetodi (analüütiline või intuitiivne).

Lähtub otsustamisel kõrgema ülema kavatsusest ja arvestab üksuse jätkusuutlikkust.

Langetatud otsused on kooskõlas kehtivate õigusnormide ja seadustega.

MORAALNE EESKUJU

Jääb raskes olukorras meelekindlaks, kuid olukorra suhtes objektiivseks.

Vastutab iseenda ja oma üksuse tegude eest.

Järgib üldkehtivaid moraalinorme (sh viisakusreegleid).

On nii tegudes kui ka sõnades lojaalne riigikodanik.

Kannab hoolt oma füüsilise vormi eest nii, et see vastaks sõjaväeliselt juhilt nõutavale tasemele, samuti välimuse eest.

Nõuab distsipliini endalt ja teistelt.

Tunnistab oma eksimusi ja valesid otsuseid.

Peab kinni tähtaegadest.

TEHNIK

Oskab käsitseda üksuse relvastust, tehnikat ja varustust (sh sidevahendeid) kasutaja tasemel.

Suudab selgitada oma üksuse relvastuse ja tehnika tööpõhimõtteid.

Lähtub relvastuse ja tehnika kasutamisel selle taktikalis-tehnilistest omadustest.

Jälgib, et üksuse relvastus, tehnika ja varustus oleks hooldatud ja töökorras.

Vastutab selle eest, et üksus kasutab olemasolevaid vahendeid eesmärgi-päraselt, heaperemehelikult ja ohutult.

On tehniliste teadmiste, oskuste ja vahendite kasutamisel loov.

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

20 MEREVÄGI

Seoses läinudsügiseste sünd­mustega Stockholmi saa­restikus ja meil toimunud valimistega on üha rohkem kuulda keelendit „ranna­kaitse“. Viimaste aastate

jooksul on seda kuulda ka Kaitse liidu mereäärsetest malevatest. Olenemata ajenditest on mõttearendused riigikait­sest Eesti merealadel asjakohased ja ter­vitatavad. Peab aga nentima, et nime­tuste ranna­ või rannikukaitse all esineb arusaamu, mis ei põhine süsteemsetel teadmistel tänapäevasest sõjapidami­sest. Et järjekordset „krokodilli lenda­ma“ ei pandaks, on käesoleva kirjatüki eesmärk püüda luua selgust mõningates mõistetes ja põhimõtetes, kummutada väärarusaamu ning anda põhjust edas­pidiseks sisutihedamaks ja mõtestatu­maks aruteluks ning teadmistepõhiseks sõjaliseks riigikaitseks.

TEOORIASTTänapäevase sõjapidamise edu sõltub terviklikust ja kõikehõlmavast lähe­nemisest, mida kutsutakse ühend­sõjapidamiseks, täpsemalt ühendope­ratsioonideks (joint operations). Traditsioonilised sõjapidamise kesk­konnad on maismaa, õhk (ja kosmos) ning meri (veepind ja veemass), millele lisanduvad elektromagnetiline spekter, info­ ja küberruum. Edu sõjapidami­ses pole võimalik saavutada, keskendu­des vaid ühele nimetatuist, vaid kõigile terviklikult. Seega sõjapidamine merel, õhus või maismaal pole eesmärk oma­ette, vaid osa ühendoperatsioonidest.

Sõjapidamise eesmärk merel on saa­vutada mereala valdamine (sea control), mida ajalooliselt kutsutakse ka mere­ülemvõimuks (command of the sea). See on olukord, kui kellelgi on teatud me­realal mingi ajavahemiku jooksul vaja tegutsemisvabadust oma eesmärkide saavutamiseks nii veealuses, veepealses kui ka vee kohal paiknevas keskkon­

nas. Erinevalt maismaast ei saa merd vallutada ega okupeerida ja seetõttu on eesmärk merel just merd oma eesmär­kidest lähtuvalt kasutada, mitte veeala füüsiliselt omada.

Igasuguse (ühend)sõjapidamise eel­dus Läänemere piirkonnas on lahingu­ruumi ülekaal, mille mereline osa on mereala valdamine. Sõja või kriisi kor­ral ellujäämiseks on Eestil vaja ülemvõi­mu Läänemerel, s.o tegevusvabadust, et tagada nii kaubanduslik kui ka sõjaline meresõit, sest peamine transpordiühen­dus vaba maailmaga on meie geograa­fiat arvestades meretee. Seega on Eesti riigikaitse esimene ülesanne merel ta­gada meresõiduvabadus nii rahu, kriisi kui ka sõja korral. Eesti, nagu enamik väikeseid rannikuriike, on paraku lii­ga väike ja vaene, et mereala valdamist endale iseseisvalt saavutatavaks eesmär­giks seada ja seetõttu toetutakse peami­selt kollektiivkaitsele.

Väikese rannikuriigi realistlik ambit­sioon on mereala valdamist takistada (sea denial), see tähendab vastase häi­rimist mingi mereala valdamisel, suut­mata seda ise vallata – ei lase vastasel merel tegutseda, kuid ei suuda seda ka ise. Ühendriikide admirali Turneri ar­vates on sisuliselt tegu sissisõjaga merel, kus mereala valdamise takistaja ei pea tugeva vastasega silmitsi seisma, vaid lööb ja kaob. Nii saab ka palju nõrgem jõud edukalt nurjata ülekaaluka vasta­se kavatsusi.1 Sellist mereala valdami­se takistamise meetodit nimetatakse väikesõjaks2.

RANNIKUSÕJAPIDAMINENiisiis on Eesti iseseisva sõjalise kaitse eesmärk merel vastasele mereala valda­mist takistada, seda võib nimetada ran­nikukaitseks (coastal defence). Ranniku­kaitse on sõjaline kaitse kallaletungide vastu merelt, s.o vaenulike sõjalaevasti­ke ja meredessantide vastu, mille moo­dustavad vastavad laevastikud, ranni­kukaitsepatareid, mere mineerimine ja selleks määratud maa­ ja õhuväeosad3. See ei ole eraldiseisev meresõjapida­mise valdkond nagu õhu­, pealvee­ või allveelaevatõrje, vaid kõigi eelnevate kasutamine rannikulähedases keskkon­nas. Nii ei leidu viiteid rannikukaitsele NATO võimeloendeis ja rannikukaitse kui sellise taktikaid, tehnikaid ja prot­seduure ei käsitle NATO sõjapidamise doktriin4.

Siinkohal tuleb ära õiendada termini segadus: ranna­ või ranniku­. Kuigi eelmise sajandi kolmekümnen­datel aastatel oli eesti keeles kasutusel just rannakaitse termin, pole see täna­päevast sõjapidamist arvestades enam asjakohane. Eesti keele seletava sõna­raamatu järgi on rand merd äärestav maismaaosa rannajoonest kuni tugevai­ma tormilaine mõjupiirini, rannik aga rannalähedane maismaa­ ja veeala koos seal paiknevate saartega. Kuigi inimene elab maismaal, pole tänapäeval enam võimalik merelt lähtuvale sõjalisele rün­nakule vastu saada pelgalt mõnekümne meetri laiust rannariba kaitstes. Seetõt­tu nimetatakse ka teistes keeltes kaitset merelt lähtuva ohu vastu ranniku­, mit­te rannakaitseks: skandinaavia keeltes kystforsvar (mitte strandforsvar) ja ing­lise keeles coastal defence (mitte beach defence, mis võib küll olla eelneva osa).

Tänapäevase sõjapidamise ühend­iseloomu tõttu võib väita, et stratee­giana on rannikukaitse vananenud ja eraldiseisvana ajalooks saanud mõiste, st tegu on juurdepääsu takistamise/ala takistamise strateegia (Anti Access / Area Denial – A2/AD) merelise osa­ga. Sõjapidamise mõistes tegeldakse rannikukaitse asemel pigem ranniku­ala sõjapidamisega (littoral warfare), mis ühendab nii amfiibse sõjapidamise ofensiivset kui ka defensiivset poolt, st

RannikukaitseEesti pikk rannajoon ja keerukas rannikumeri sunnib üha põhjalikumalt arutlema, kuidas kaitsta end merelt lähtuva agressori vastu.

Ott Laanemets VANEMLEITNANT

MEREVÄEKOOLI

TAKTIKASEKTSIOONI

ÜLEM

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

21

Rannikukaitse tõrjutava ohu näiteks on sobiv Admiral Grigirovichi klassi fregatt, mis võib tegutseda nii iseseisvalt kui ka meredessantüksuse tuletoetuslaevana.Joonisel 1 asub fregatt rahvusvahelistes vetes Soome lahe keskel. Fregati laeva- ja maasihtmärkide vastase raketi SS-N-27 Sizzler (vene nimega Klub, lõhkepea 400 kg, kiirus kuni 3,5 Machi) laskekaugus on ca 120 meremiili (TTA: IHS Jane’s Figh-ting Ships 2012-2013. Saunders, S. (ed). Coulsdon: IHS, 2012, lk 682). Sõjalaeva kui relvasüsteemi mõju hinnates peab lisaks relva tegevusulatusele arvestama ka laeva enda mobiilsust (Admiral Grigorovichil 32 sõlme). Seega on nimetatud laevaklassi üks laev Eesti territoriaalmerre sisenema-ta suuteline mõjutama sündmusi suures osas Eesti maismaaterritooriumist.

Joonisel 2 on kujutatud see sama laev keset Tallinna lahte ning tema 100 mm A-190 tüüpi suur-tüki 11,6-meremiiline laskekaugus. Kuigi suurtükimürsu hävitusjõud pole võrreldav raketiga, on suurtükk siiski oluline toetusrelv meredessan-di maandamisel ja selle mõjuulatus suhteliselt suur.

Kuidas sellist ohtu tõrjuda? Avali-kele allikatele toetudes on mõttekäik järgmine. Laeva võitlusvõimetuks muutmiseks (out of action) või uputa-miseks peab seda tabama piisav kogus teatud omadustega relvi. Tähtsama-teks omadusteks on kiirus ja lõhkepea

suurus, st nii relva kineetiline kui ka potentsiaalne energia. Olenemata sel-lest, kas sihtmärgiks olev laev ennast õhutõrjega kaitseb või mitte, sõltub raketi mõju sihtmärgi veeväljasurvest.

Admiral Grigorovichi klassi fregati veeväljasurve on 3620 tonni ja selle rivist väljalöömiseks peab seda taba-ma vähemalt kaks nn Exoceti ekviva-lenti (Avalikes allikates kasutatakse just Prantsusmaal toodetud Exoceti, sest sellega on kõige rohkem rünna-kuid läbi viidud ja nende tagajärjed on teada.), st raketti, mis lendab madalal vee kohal kiirusega 0,9 Machi ja mille lõhkepea on ca 162 kg. Laeva

uputamiseks on vaja vähemalt kolme raketi tabamust (vt Hughes, W. P. Fleet Tactics and Coastal Combat. Second Edition. Annapolis MD: Naval Institute Press, 2000, lk 160.)

Nimetatud laeval on aga arvestatav enesekaitsevõime, mille efektiivsust pole avalikele allikatele tuginedes võimalik oletada. Eeldame, et selle efektiivsus Exoceti ekvivalendi vastu on näiteks 0,6 (st relva kogutabamis-tõenäosus on 0,4). See tähendab, et laeva võitlusvõimetuks muutmiseks on vaja välja lasta vähemalt viis ja uputamiseks vähemalt kaheksa Exoce-tiga ekvivalentset relva.

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

22 MEREVÄGI

nii jõu kuvamist merelt maale kui ka kaitset selle vastu. Tänapäevase ühend­sõjapidamise alus on tugevad keskkon­naspetsiifilised alustalad, st väeliigid. Nimetatud olukorra puudumise tõttu Eestis keskendun edaspidises siiski ran­nikukaitse mõistele selle ajaloolises ja taktikalises tähenduses.

Meresõjaliselt koosneb rannikuala (littoral) merealast, mida peab valda­ma, et toetada operatsioone maismaal, ja maa­alast, mida otseselt saab toeta­da ja kaitsta merelt. Selline mereala, st rannikumeri asub kontinentaalsokli kohal, veesügavusega kuni 200 m.5 Me­relt mõjutatava maa­ala sügavus sõltub aga kasutatavast tehnoloogiast – näiteks Tomahawki tiibraketi laskeulatus ületab 1000  km. Eesti, nagu kogu Põhja­Eu­roopa, asub sõjaliselt rannikualal ning kõik Läänemere piirkonnas läbiviida­vad sõjalised operatsioonid on olemu­selt amfiibsed ühendoperatsioonid.

Omaaegse kaptenleitnandi ja hilise­ma Taani kaitseväe juhataja admiral Tim Sloth Jørgenseni sõnul koosneb ranni­kusõjapidamine keskkonnaga integree­ritud kihtidest, et tagada kaitse sügavus. Välimise kihi moodustavad geograafi­listesse pudelikaeltesse ja vastase me­reteedele paigutatud konventsionaalsed allveelaevad, mis on nende avastama­tuse tõttu tänapäevalgi asümmeetrili­sed relvasüsteemid. Nii olid külma sõja ajal Taani ja Norra ainsaks reaalseks iseseisvaks rannikukaitse võimeks just konventsionaalsed allveelaevad, milles­se Nõukogude Liit suhtus äärmise tõsi­dusega6. Järgmine kiht koosneb koor­dineeritud õhulöökidest (maritime air strike) ja raketilaevade ning mobiilsete rannikupatareide raketirünnakutest. Sellele järgnevad defensiivsed miini­tõkked, rannikukaitse suurtükid ning maaväe üksused.7 Selliselt ülesehitatud rannikukaitse näideteks on külma sõja aegsed Skandinaavia riikide ja Soome rannikukaitse süsteemid.

Eraldiseisvana ei ole ükski nendest kihtidest tõhus, tulemuse annab nende­vaheline sünergia. Nii tuleb näiteks ran­nikuvetesse veesatud miinivälju kaitsta pealveetõrje vahenditega vastase miini­tõrje eest8, mistõttu mineerimise üks eeldus on reaalne pealveetõrjevõime. Pealveetõrje on tegelikult kogu mere­ ja rannikukaitse selgroog, mis kogu süs­teemi koos hoiab.

Meresõjapidamist avamerel iseloo­mustab ofensiivsus – see, kes ründab esimesena, võidab9. Rannikukaitsel an­navad aga kaitsjale eelise rannikulähe­

dase keskkonna keerulisus, tihedus ning kohalike olude hea tundmine. Selleks, et sõja korral aru saada merealadel toimu­vast või kiirelt ja märkamatult rünnaku­positsioonile liikuda ja pärast rünnakut vastutuld vältides eemalduda, on vaja head merepraktikat, navigatsiooni­oskust ja keskkonna tundmist. Kesk­konna heast tundmisest tulenev kodu­väljakueelis ongi põhjus, miks erinevalt ookeanist on rannikusõja pidamises kaitse sõja tugevam vorm, nagu ka maismaal. Sellise eelise loomiseks peab rannikuriigi laevastik juba rahuajal pi­devalt merel viibima ja harjutama, et in­tuitiivselt ning tänapäevasele elektroo­nikale liialt lootmata hakkama saada.10 Seetõttu ei saa ka rannikukaitses otse­selt liitlaste abile loota. Kuigi NATO­l on võimeid terve spektri ulatuses, ei saa eeldada, et keegi teine tunneb meie ko­dumerd paremini kui me ise ja suudab ära kasutada keskkonnaeelise.

OHT MERELTRannikukaitse tõrjutav oht on vastase jõu kuvamine (power projection) – lae­vastiku tuletoetus maaväeüksustele ja meredessandid. Laevastiku tuletoetuse eesmärk on meredessandi või maaväe tiiva toetamine või iseseisvalt oluliste sihtmärkide hävitamine (näiteks sillad, elektrijaamad, sidemastid jne). Et ka­sutatavad relvad on nii laevasuurtükid kui ka rakettrelvad, on suur osa Eestile vajalikust infrastruktuurist mõjutatav relvadega merelt.

Kuigi taktikaliselt on meredessandi maabumisüksus kõige haavatavam lae­vadelt rannale liikudes, on dessanti te­geva osapoole eesmärk üllatusmomenti kasutades vastutegevust vältida või vii­vitada. Meredessant püütakse sooritada rannikulõigule, kus ei ole vastast. Nii saab otsustavaks kiirus – kumb osapool­test jõuab kiiremini oma lahinguvõimet dessandikohta liigutada. Kui dessant­laevastik on võimeline dessandikohta planeeritud alternatiivide hulgast va­lima käigult, ilma et see lahinguvalmi­dust ja ajastust kuidagi mõjutaks, nõuab tõrjeks mõeldud maaüksuste ümberpai­gutamine ja uutele positsioonidele asu­mine oluliselt rohkem aega.

Esimeses Lahesõjas olid Iraagi poo­lel USA 5. merejalaväe ekspeditsiooni­brigaadi (ca 7500 meest) tõrjeks valmiduses vähemalt neli diviisi (72 000 – 80  000 meest) 499 kilomeetri pikku­sel rannajoonel, sest polnud teada, kus ameeriklased kavatsevad maabuda11. Eesti rannajoone kogupikkus on aga

umbes 3793  km12. Seega on meredes­santi kõige efektiivsem tõrjuda merel, mil see on laevadel ja laevad kompakt­ses formeeringus13.

Kokkuvõttes on väär Eestis levinud arusaam, et dessanditõrje jalaväega ranna liival on peamine ja tõhus ran­nikukaitse meetod. Kuigi praegu pole meil peale jalaväe tõepoolest midagi muud meredessandile vastu panna, on see kõige ebaefektiivsem ja kulukam (ka inimkaotusi silmas pidades) ran­nikukaitse moodus, sest jalaväge pole meil piisavalt, et mehitada kogu dessan­diohtlik rannikuala, jalavägi pole mo­biilne ning sel pole vajalikku tulejõudu.

Jalaväega dessanti tõrjudes võib ette näha kahte üldistatud stsenaariumi. Esi­mene võimalus on see, et dessandi tõrju­jad ja dessantüksus ei kohtu, sest vastane maabub seal, kus kedagi ei ole ja liigub kiiresti edasi oma eesmärgini. Teise või­malusena ignoreerib vastane rannaliival ootavat jalaväge, arvestab võimalike minimaalsete kaotustega ja liigub ikka­gi kiiresti edasi oma eesmärgini. Oluli­ne on silmas pidada, et meredessandi maandamisega kaasneb oluliselt suu­rem tuletoetus tuli­ ja rakettrelvadest kui tavapärasel maaväe rünnakul, sest laevade suurus ja mobiilsus võimaldab neil kasutada võimsamaid relvasüstee­me kui maaväel. Praeguses olukorras on mõistlikum kohata dessanteerunud vastast seal, kus see on oma laevastiku tuletoetuse mõjualalt väljunud. See aga pole rannikukaitse, dessanditõrje vms, vaid tavapärane maaväe lahingutegevus.

RELVAD, PLATVORMID JA VÕIMEDNagu eelnevalt mainitud, on sõjalise kaitse peamine osa merel pealveetõrje, sest suurem osa ohust asub vee peal. Jätan edaspidise vaatluse alt välja õhu­ ning allveelaevatõrje, sest ka nende eel­dus on korralik pealveetõrjevõime.

Rannikukaitse sihtmärk on vastase laevastik ja põhirelv tänapäeval laevavas­tane rakett, kusjuures relvaplatvorm võib olla nii laev, lennuvahend kui ka mais­maasõiduk. Foorumites leitavad mõtte­arendused, kuidas tankitõrjerelvadega rannikukaitset või dessanditõrjet teha, on hetkeseisu arvestades kindlasti tervi­tatavad ja mõnevõrra tavatud initsiatii­vid, kuid pole süsteemse sõjalise mõjuga. Esiteks on tankitõrjerelvadel väga piira­tud laskekaugus, st sihtmärk ei pruugi tulla maismaal asuva laskja laskeulatusse ning teiseks ei tee tankitõrjerelv sõjalae­vale märkimisväärset kahju.

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

23

Paigutades pealveetõrjerelva laevale, asuvad nii relv kui ka sihtmärgi avasta­miseks, tuvastamiseks ja relva sihitami­seks vajalikud sensorid ühel platvormil. Sellisel juhul on laev üksi, ilma välise abita võimeline sihtmärki mõjutama. Paigutades sama relva mobiilsesse ran­nikukaitsepatareisse, on lisaks vaja eraldi platvormi, mis kannaks relva si­hitamiseks vajalikke sensoreid, st teeks mereseiret. Täpse sihitamiseta pole meie rannikualal võimalik pealveetõrje­rakette kasutada, sest Läänemerel seilab päevas umbes 2000 laeva ja juhuslike kaubalaevade põhjalaskmine või nn vaippommitamine pole poliitiliste taga­järgede ega kuluefektiivsuse tõttu mõel­dav. Kaldalt lastavate relvade kasutami­se eeldus on toimiv side­ ja juhtimise süsteem, mis sõltub elektromagnetili­sest spektrist. Viimast aga saab vastane häirida. Seega sõltumata relvakandja valikust, pole ilma merel opereerivate platvormideta relvi võimalik kasutada.

Rannikukaitse peamised platvormid on külma sõja näitel eelkõige konvent­sionaalsed allveelaevad, ründelennukid, raketilaevad, miiniveeskajad ja mobiil­sed rannikukaitsepatareid. Külma sõja ajal on kasutatud ka paikseid suurtüki­ ja torpeedopatareisid, kuid praeguseks on nendest staatilisuse tõttu loobutud. Meie lähinaabruses on levinud ka mo­biilsed raketipatareid maismaal, mis lisavad rannikumere lahinguväljale asümmeetriat, kuid nende mobiilsus on võrreldes raketilaevade ja ründelennu­kitega piiratud.

Rannikukaitse relvana tasub kind­lasti (taas)kaalumist ka pealveetõrje­torpeedo, kuigi enamiku NATO riiki­de külma sõja aegsed torpeedokaatrid on poliitilistel ja taktikalistel põhjus­tel maha kantud. Peamine taktikaline põhjus on rakettrelvastuse kiire areng, torpeedode väike kiirus ja laskeulatus. Siiski ei pruugi rakettrelv olla võrrel­des torpeedoga alati parim lahendus ranniku meres. Kuigi torpeedo ei ole oluliselt odavam kui pealveetõrjerakett, on selle eelised veealusest keskkonnast tingitud asümmeetrilisus ja ühe relva suurem purustusvõime. Kui raketti on võimalik lasta ka rannikul paiknevast raketipatareist, siis torpeedot kandev platvorm saab relva lühikese laskekau­guse tõttu olla vaid laev.

Kolmas pealveetõrje relv on mere­miin. Miinisõja olulisust tänapäeval illustreerib fakt, et 70% Ühendriikide mereväe sõjalaevade lahingukahjudest alates 1950. aastatest on põhjustanud

meremiinid14 ja neid on kasutatud kõi­kides suuremates külma sõja järgse­tes konfliktides, viimati teadaolevalt 2011. aastal Liibüa operatsioonil. Kuna ka meremiinide efektiivse kasutamise eeldus on pealveetõrjevõime ja nende efektiivseks rakendamiseks on vaja üsna mahukat taristut, jätan ka miinid edasi­se vaatluse alt välja.

Rannikukaitse tõhususe ja kineeti­liste reaktsioonide eeldus on mereseire. Kuigi politsei­ ja piirivalveamet (PPA) teeb mereseiret piiri valvamiseks ja mere päästeks, pole Eestil sõjalist mere­seirevõimet. 21. oktoobril 2014. a Kuku raadiole antud intervjuus tunnistas ka siseminister, et PPA mereseire on üles ehitatud vastavalt rahuaja vajadustele ja eeldab kõigilt rahvusvahelise mereõiguse järgimist (nt kõik allveelaevad sõidavad meie territoriaalmeres vee peal ja näita­vad lippu). Selliseid eeldusi ei saa paraku sõjalise planeerimise aluseks võtta.

Mereseire tulemus on mereolukorra­teadlikkus (MSA – Maritime Situational Awareness), s.o tegelik arusaamine kõi­gest merekeskkonnas toimuvast, mis võib mõjutada riigi julgeolekut, ohutust, majandust ja keskkonda15 ning see väl­jendub tuvastatud merepildis (RMP – Recognised Maritime Picture). Tuvas­tatud merepildi väärtus seisnebki selle tuvastatuses, st teadmises, mis iga sen­sorikontakti taga tegelikult on, millega kontakt tegeleb ja kuhu suundub.

Hoolimata paljudest elektroonilis­test abivahenditest, on sõjalise tuvas­tamise peamine vahend ka tänapäeval inimsilm koos toetava elektrooptikaga. Ainult sellise täpsusega andmetele tugi­nedes on võimalik otsustada kas ja kelle vastu surmavat jõudu kasutada ning ai­nult sellise täpsusega andmetest on kasu liitlaste mereoperatsioonide toetamisel meie kaitseks. See on ka põhjus, miks rannikut pole võimalik kaitsta ilma ise merel kohal olemata, st mereseire ja iga­päevase patrullteenistuseta.

JÄRELDUSI EDASISEKSMida kogu eelneva jutuga Eestis a. D. 2015 peale hakata? Esiteks tuleb selguse­le jõuda meie geograafilises asukohas – nii kaua, kui me asume Läänemere kaldal, on sõjaline kaitse merel Eestile sama oluline kui maal ja õhus. Teiseks tuleb endale peale riigikaitse laiapind­suse teadvustada ka tänapäevase sõja­pidamise laiapindsust e ühendiseloomu, kus edu tagab tegevus kõigis sõjapida­mise keskkondades ja nendevaheline lõimitus. Kolmandaks tuleb riigikaitsele

merel läheneda süsteemselt. Praegu on riigi sõjalised ja julgeolekuülesanded merel jagatud kolme ametkonna va­hel, lisaks veel Kaitseliidu vabatahtli­kud – riigikaitse merel on killustatud ja sel pole ühtset juhtimist. Kaitseliidu ranniku kaitse kompaniid on ambitsioo­nikast pealkirjast hoolimata tore algatus ja süsteemse korralduse juures oleks ka vabatahtlikel võimalik riigikaitsesse merel panustada, kuid praegu pole sel paraku sisu ja sõjalist väärtust. Neljan­daks, sõjalise kaitse keskne võime me­rel on pealveetõrje, mis algab tõhusast mereseirest. Ilma pidevalt merel viibiva laevastikuta ei saa mereseiret teha ega (tulevikus) relvi kasutada. Kuigi „kon­ventsionaalne allveelaev“ kõlab praegu Eesti SKT kontekstis utoopiana, siis alustama peab vundamendist st mere­seirest ja pealveetõrjest, et üldse kuhu­gi areneda. Seetõttu pole Stockholmi saarestiku sündmuste taustal küsimu­sed Eesti allveeseire kohta aktuaal­sed, sest praegu on puudu ka sõjaline pealveeseire.

Toimetuse märkus:

Autor kasutab mereväes väljakujunenud

erialasõnavara, mida kajastab ka äsjailmunud

raamat „Meresõda“. Tegu on süstematiseeritud

materjaliga, mis on laevastiku ohvitseride klubis

aastate jooksul sündinud kollektiivse sihipärase

töö tulemus ja seda kasutatakse mereväekadetti-

de väljaõppes.

Viited:

1 Till, G. Merevõim. Teejuht 21. sajandisse. Teine

väljaanne. AS Ajalehtede Kirjastus, 2012, lk 251.

2 vt Laanetu, L. Väikesõja kontseptsioon – kas

Eesti esimene meresõjaline doktriin? – Sõdur. Nr

4, 2004.

3 Eesti Entsüklopeedia VII. Tartu: K./Ü. Loodus,

1936, sub rannakaitse põhjal.

4 Multinational Maritime Tactical Instructions and

Procedures. MTP-1 Vol 1(E). NSA: March 2010,

artikkel 8103.

5 Vego, M. Naval Strategy and Operations in

Narrow Seas. London, Portland, OR: Frank Cass,

1999, lk 5–7.

6 Gjelsten, R. The Role of Naval Forces in Northern

Waters at the beginning of a New Century. – Na-

vies in the Northern Waters 1721–2000. Hobson,

R., Kristiansen, T. (ed). London, Portland, OR: Frank

Cass, 2004, lk 298.

7 Joergensen, T.S. U.S. Navy Operations in Littoral

Waters. 2000 and Beyond. – Naval War College

Review. Spring 1998, Vol. LI, No. 2, lk 24-25.

8 Vego, M. Coastal Defence. Systems, Solutions,

Tactics. – Naval Forces. Nr II, 2014, lk 18.

9 Hughes, W. P. Fleet Tactics and Coastal Combat.

Second Edition. Annapolis MD: Naval Institute

Press, 2000, lk 27.

10 Børresen, J. Coastal Power: The Sea Power

of the Coastal State and the Management of

Maritime Resources. – Navies in the Northern

Waters 1721–2000. Hobson, R., Kristiansen, T. (ed).

London, Portland, OR: Frank Cass, 2004, lk 258.

11 Brown, R. J. U.S. Marines in the Persian Gulf,

1990–1991. With Marine Forces Afloat in Desert

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

24

Dr Endsley, millised on teie kui USA õhuväe juhtivteaduri põhilised ülesanded?

Minu peamine ülesanne on anda tea­duse­ ja tehnoloogiaalast nõu õhuväe staabiülemale kindral Mark Welshile ja õhuväeministrile Deborah Jamesile. Juhtivteaduri ametikoht loodi õhuväe algusaastatel, sest me teame, et teadus ja tehnoloogia on meie tegemistes kriitili­se tähtsusega.

Juhtivteadur on alati inimene väljast­poolt õhuväge, et ta lisaks kõrgetaseme­list kompetentsi õhuväele huvipakku­vates valdkondades ja aitaks ära tunda lünkasid, kus meil on veel arenguruumi ja tegeleks problemaatiliste küsimustega. Lisaks olen ma vahelüli õhuväe ja erine­vate koostööpartnerite teadlaskondade vahel nii akadeemilises ja tööstuslikus lä­vimises kui ka rahvusvahelises koostöös.

Millised on teie peamised uurimissuunad?

Meie prioriteedid on sõltuvalt vald­konnast mitmekülgsed. Kübervald­kond, mis on kasvav ohukeskkond, on võtmetähtsusega ja seetõttu on meil mitu küberohte käsitlevat uuri­misprogrammi. Aktiivsed on ka uuri­misprogrammid kosmose valdkonnas. Me sõltume üha rohkem kosmosest, mis annab meile jagatud keskkonnas kõrgetasemelise olukorrateadlikkuse juhtimises ja sidesüsteemides. Oleme avastanud, et vajame võimet kaitsta kosmoseressursse võimalike rünna­kute eest. Seetõttu on suurema kaitse­võimega ja vastupidavam kosmosesüs­teem muutunud prioriteetseks. Meil on võtmeprioriteete õhukeskkonnas, täiustamaks sidesüsteeme mittekont­rollitavates keskkondades, et tulla toi­me segajatega. Palju on ka uusi tehno­loogiaid, näiteks ülehelikiirusrelvad (hypersonic weapons), suunatud ener­gia relvad (directed energy weapons),

vahendid, mis võimaldavad meil tegut­seda mittekontrollitavates keskkonda­des suurematelt distantsidelt.

Eesti kaitsevägi on üsna väike, see mõjub ka kaitseväe teadus- ja aren-dustegevuse võimekusele ning raha-listele ressurssidele. Millised peaksid olema meie kaitsealase teadus- ja arendustegevuse prioriteedid?

Selle üle peab otsustama iga riik ise, aga ma julgustan riike pühenduma valdkondadele, milles nad on tugevad. Nägime Eestis suurepäraseid program­me küber­ ja informaatika valdkonnas, mille eesmärk oli ehitada rohkem in­tegreeritud süsteeme ja need on tõeli­sed eelised. Lihtne on öelda, et te olete oma väiksuse tõttu halvemas olukorras, aga teil on seetõttu ka eeliseid. Teil on võib­olla lihtsam ehitada integreeritud süsteemi ja süsteemitehniliselt integ­reerida paremini tehnoloogiaid, mida te saate sisse osta.

Millised võiksid olla Eesti ja Ühendrii-kide relvajõudude teadus- ja arendus-tegevuse koostöökohad – millistes valdkondades näete potentsiaali?

Kohtusime mitme teie ülikooli tead­lasega, samuti käisime küberkaitse­keskuses ja kaitseministeeriumis. Üks meie ülesanne ongi viia see in­formatsioon Ameerika kolleegidele ning vahendada kontakte tulevasteks koostöövõimalusteks.

Nägime häid uurimisprogramme, mis käsitlesid informatsiooni integ­

reerimist ja sünkroniseerimist UAV­de maismaa­andurite vahel, kasutades neid teadmisi, et arendada automaatse­maid süsteeme, mis toetaksid kasutaja olukorrateadlikkust. Rääkisime ka ini­mestega, kes tegelevad informatsiooni krüpteerimisega. Tundub, et informaa­tika on üks teie tugevamaid valdkondi.

Eesti kaitsevägi plaanib hankida mehi-tamata luurevahendeid. Kas me peak-sime eelistama kohalike ettevõtete tooteid (kaks Eesti ettevõtet arendab ja ehitab UAV-sid) või kaubanduslikke valmistooteid?

UAV­d on kahtlemata kasvav vald­kond ja te peaksite vaatama seda, milleks te neid kasutate ning millised on kaubanduslike valmistoodete või­mekused. Paljud olemasolevad UAV süsteemid on kavandatud ja ehitatud kõrbes kasutamiseks. Külmem kliima ja keskkond aga pakub hoopis teist­suguseid proovikive. UAV­d peavad teil tegutsema keskkonnas, kus võib olla õhutõrjesüsteeme ja raskendavaid ilmastikutingimusi. Seega on võimalik, et te saate siinsete arendajatega koos­töös töötada välja sellised lahendused, mis sobivad siia keskkonda paremi­ni kui kaubanduslikud valmistooted. Ma kindlasti ei arva, et see on suletud valdkond, kus kõik probleemid on lahendatud.

Millised on nõudmised UAV operaa-toritele ja kuidas need on muutu-nud? Kas nad peavad olema näiteks piloodikogemusega?

See on olnud meile viimase kahe­kümne aasta jooksul katsumus. Esi algu olid õhuväe UAV operaatorid ainult kogenud piloodid, kuid nüüdseks õpe­tatakse meil kursustel UAV­de operaa­toriteks inimesi, kellel ei ole eelnevat piloodikogemust. Nad saavad küll tea­tud arvu lennutunde tsiviillennukis, et kogeda lendamist ja aerodünaamikat ning õppida baasteadmisi, aga suur osa nende väljaõppest toimub pärast seda UAV­del simulatsioonikeskkondades.

Ettevalmistuse juures ei ole põhili­ne tegur UAV­ga lendamine, vaid see, kuidas olla sõjaväepiloot ja kuidas ra­kendada neid teadmisi operatsioonide

USA õhuväe juhtivteadur: tehnoloogia ei mõtle meie eestUSA õhuväe juhtivteadur dr Mica Endsley ütles Sõdu­rile antud intervjuus, et vaatamata tehnoloogia arengule muutub inimese roll ja oskus innovaatiliselt igas olukorras mõelda tuleviku lahinguväljal pigem tähtsamaks kui et väheneb.

TEADUS

Lauri Rikas

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

25

USA õhuväe juhtivteaduri dr Mica Endsley sõnul pole praegu lahinguväljast paremat ülevaadet andvatest seadmetest puudust, keeruline on pigem infot integreerida nii, et seda oleks paremate otsuste tegemiseks lihtsam kasutada.

TERJ

E LE

PP

keskkonnas, et piloot oleks integreeri­tud õhuväe süsteemidega nii õhus kui ka maismaal.

Kas inimpiloodid kaotavad automati-seerituse tõttu tulevikus oma otstarbe?

Ma ei näe küll ette, et see juhtuks. Inim ajul on suurepärane võime tunda ära mustreid ja leida ebaharilikele olu­kordadele unikaalseid lahendusi. Au­tomatiseeritus töötab hästi rutiinsetes oludes, aga kui minna programmeeritud parameetritest välja, siis teevad seadmed asju, mis on rumalad, asju, mida nad ei ole programmeeritud lahendama. Üks seade töötab täpselt nii hästi kuivõrd hästi seda on kuskil laboris program­meeritud. Ükski programmeerija ei suuda mõelda kõikidele olukordadele, kuhu see seadeldis võib sattuda. Seega on alati vaja kaasata protsessi inimene, kes on võimeline lahendama ettetulevaid ebaharilikke olukordi. Meie lähenemine automatiseeritusele on, et see peab abis­

tama operaatorit või pilooti, aga piloot peab alati olema protsessis sees, et otsus­tada kriitilise tähtsusega olukordades.

Kas näeme tulevikus rohkem missioo-ne, kuhu on kaasatud nii hävitajad kui ka mehitamata lennuvahendid?

Ma arvan, et see on võimalik. See on asi, mida me alles uurime. Praegu on ena­mikke meie UAV­sid kasutatud enam­vä­hem iseseisvalt erinevateks täpsusülesan­neteks, aga ma arvan, et tulevikus võime näha kombineeritud mehitatud ja mehi­tamata meeskondi, mis võimaldab meil hoopis teistmoodi tegutseda.

Ukraina konfliktis tegutsevad sepa-ratistide poolel eraldusmärkideta sõdurid ja nad on kasutanud ka UAV-sid. Milliseid vastumeetmeid te olete UAV-de vastu välja töötanud?

UAV­de vastumeetmed on tegelikult üsna lihtsad. UAV­d on küllaltki nähta­vad ja neid on küllaltki lihtne kahjutuks

teha, kui selle jaoks on paika pandud teatavad mehhanismid. See ei ole te­gelikult keeruline. Kuid tegutsemine keskkonnas, kus inimesed ei osale sõdu­ritena, vaid mässulistena, tekitab täien­davaid raskusi. Võime avastada ja iden­tifitseerida võitlejaid, eriti asustatud piirkondades, on olnud keeruline, sest sihtmärkides peab olema veendunud. Mässajad teevad seda sihilikult, sest see asetab tsiviilisikud ohtu ja sellise eksi­mise vältimiseks kannavadki ju sõjaväe­lased ajalooliselt vorme ja eraldusmär­ke. Ma arvan, et see on sõjategevuses väga ohtlik areng, mis on kahjuks palju ohtlikum süütutele kõrvalseisjatele.

Kuidas on puutetundliku tehno-loogia areng mõjutanud olukorra-teadlikkust ja inimeste-süsteemide integreeritust?

Puutetundlikud ekraanid on olnud olemas umbes 30 aastat ja me oleme arendanud süsteeme, mis kasutavad seda tehnoloogiat. Puutetundlik tehno­loogia võimaldab süsteemiga vahetu­mat suhtlemist. Kui varem pidi näiteks sisestama käskluse või vajutama ekraa­ni ümber olevaid nuppe ja süsteemi mõjutamine oli seetõttu kaudsem, siis tänu puutetundlikele ekraanidele on see hoopis vahetum. Tänu sellele on võima­lik arendada palju realistlikumaid ku­vareid, millel inimesed saavad pilti lii­gutada või suurendada ning teha kõiki neid toiminguid otse ekraanil ja see on lihtsustanud kasutaja tööd.

Aga situatsiooniteadlikkus ei ole ai­nult see, mida kasutaja teeb süsteemile või kui lihtne see on. Olulisem on see, millisel määral süsteemid annavad toi­muvast selge kõikehaarava pildi. Minu arvates on seal veel palju arenguruu­mi. Me näeme liiga palju süsteeme, kus andmed ei ole integreeritud, kus need on erinevate andurite, tehnoloogiate või tööriistade vahel tükeldatud ning inimese ülesanne on kõik need tükid kokku panna, et saada aru, mis toimub. Tulevikus peaks informatsioon olema integreeritud kergelt arusaadavasse ja kasulikku süsteemi. Ma nimetaksin seda otsekoheseks olukorrateadlikkuseks. Mul peaks olema võimalik vaadata ek­raani ja öelda esmapilguga täpselt, mis toimub, millised on prioriteedid ja kuhu ma pean oma tähelepanu pöörama.

Olete maininud varasemas interv-juus, et inimlikud eksimused on põhjustanud 80% õhusõidukitega toimunud õnnetustest ning suuremas

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

26 TEADUS

osas neis on omakorda põhjus halvas olukorrateadlikkuses. Mulle tundub, et UAV piloodid on veel altimad sellistele vigadele, sest nad juhivad õhukit distantsilt. Kuidas saavuta-da sellistes olukordades paremat olukorrateadlikkust?

UAV pilootide olukorrateadlikkus on huvitav proovikivi. Nad ei ole ju lennu­vahendis ise kohal ega saa seetõttu ta­sakaalutunnetuslikku ega auditoorset informatsiooni. Kogu informatsioon tuleb n­ö läbi kõrre, sest vaatepilt, mida andurite abil kuvatakse, on väga väike ja see on katsumus. Näiteks võib andme­sides esineda ajalist viivitust ja isegi väike viivitus võib häirida ülesande sooritust. Üks probleem on ka sidekatkestused. Andmed võivad olla seetõttu näiteks mürarikkad või osa andmeid võib min­na kaotsi. Kuid arvukad takistused ei ole tegelikult nõnda suur probleem kui võiks arvata. Piloodid on õpetatud tegutsema ekraanidel kuvatava informatsiooni, mit­te tagumikutunde järgi, et vältida ruumi­lisest segadusest tekkivaid vigu. Seetõttu on väga oluline disainida hea kasutajalii­des ja sellele tuleb pöörata veel rohkem tähelepanu kui mehitatud juhikabiini ka­sutajaliidesele. Paljudes meie olemasole­vates süsteemides ei ole seda tehtud. On arvatud, et see on mehitamata süsteem ja me ei pea muretsema hea kasutajaliidese pärast. Me saame teha palju täiustusi, et integreerida see informatsioon efektiiv­

semalt. Näiteks on võimalik teha ette ennustavaid kuvareid, et vältida ajalist viivitust. Me võime lisada täiendavaid sensoorseid märguandeid, et kompen­seerida auditoorsete märguannete kadu. See ei ole ülesanne ainult visuaalse süs­teemi arendamisele, vaid nõuab ka väga head kasutajaliidese disaini.

Millised situatsiooniteadlikkuse ala-seid proovikive õhuväes veel on?

Üks teema, millest me juba rääki­nud oleme, on autonoomia. Näiteks me uurime võimalusi, kuidas täiustada autonoomiat UAV­des, et need oleksid võimelised tegema rohkem rikete ene­sediagnostikat või tegutsema edasi ka sidekatkestuste korral. Aga autonoomia võib ka vähendada situatsiooniteadlik­kust, kui see lülitab inimesed protsessist välja ja nad ei tea, mida seade teeb. Üks oluline eesmärk on kindlustada süstee­midele autonoomsete võimete lisamine selliselt, et me säilitame inimeste olu­korrateadlikkuse. Täiustatud inimeste ja autonoomsete süsteemide sünergia

on võtmetähtsusega, sest ma arvan, et need süsteemid ei muutu kunagi täiesti autonoomseteks. Inimesed võivad olla oluline osa sellest protsessist ja auto­noomia täiustamise kavandamine saab olema kriitilise tähtsusega.

Millisteks tehnoloogilisteks katsu-musteks peaks iga võitleja tulevikus valmistuma ja kuidas nendest jagu saada?

Ma arvan, et siin on võtmesõna rea­geerimiskiirus. Me peame olema kõi­geks valmis ja me ei saa oodata, et me peame ainult ühte tüüpi lahinguid või oleme mingites kindlates olukordades. Tehnoloogilised muutused võivad olla kiired, olukorrad, kuhu me võime sat­tuda, võivad olla väga erinevad, tehno­loogiad, millega me peame tegutsema, võivad olla erinevad. Ma arvan, et meil tuleb pöörata tähelepanu sellele, kuidas õpetada välja sõdureid, kes on kohane­misvõimelised ja me peame võimalda­ma neil kasutada erinevate keeruliste ja muutuvate olukordade lahendamiseks ka oma leidlikkust.

Kuidas seda saavutada?Ma arvan, et oma roll on siin nii välja­

õppel kui ka tegutsemisviisidel ja prot­seduuridel. Kas me anname neile võimu sellises stsenaariumis tegutseda või me ütleme, et tuleb jälgida teatud protse­duure, kui need protseduurid ei ole

Inimajul on suurepärane võime tunda ära mustreid ja leida ebaharilikele olukordadele unikaalseid lahendusi.

USA eruõhuväe-lane Bob Shaw hindamas lennu-dünaamikat.

CH

RISG

ULL

IFO

RD /

USA

ÕH

UVÄ

GI

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

27

Tallinna tehnikaülikooli proaktiiv-tehnoloogiate teaduslaboril käib grandiprojekt USA maaväe teadus-

asutusega (Army Research Lab) ning kevadel seisab ees kohtumine sealse õhuväe samaväärse asutuse (Air Force Research Lab) esindajate, sh dr Mica Endsleyga.

TTÜ labori juhataja Jürgo Predeni sõnul said kontaktid Ühendriikide õhuväega alguse eelmise aasta sügisel. Teadusasutusele pakkusid huvi TTÜ töö nii hägusate andmesünteesi meetodite kui ka sensorsüsteemide kommunikat-siooni valdkonnas.

Predeni sõnul võttis USA maaväega koostööni jõudmine aega ligi kaks aastat ja ühistest projektidest õhuväega on seega veel vara rääkida.

„Tulemuseks saavad olla uued and-mesünteesi meetodid, mis võimaldavad erinevatest allikatest pärinevaid eritüübi-lisi andmeid omavahel seostada ning seeläbi paremini olukorda hinnata,“ ütles Preden. „Sensorsüsteemide kommuni-katsiooni-alane uurimistöö võimaldab efektiivsemalt parema kvaliteediga andmete kogumist sensorsüsteemidest, kogutud andmeid rakendatakse andmete sünteesil,“ lisas ta.

USA maaväe teadusasutuse grandi-projekti raames kogutakse sensorand-meid ning arendatakse signaalitöötlus-algoritme ja sünteesiks kasutatavaid meetodeid.

Sensoritelt saadavat signaali töödeldakse ning üritatakse tuvastada mustreid, mis võimaldaksid teataval

tasemel objektide tüüpe määrata. „Meie välja töötatud algoritmide ja meetodite abil saab sensorite andmete abil anda hinnanguid objektide tüüpide kohta. Selline info on tunduvalt väärtuslikum, kui see, et sensori mõõtepiirkonnas on tuvastatud objekt. Ainukordsed on signaalitöötluseks ja mustri tuvastuseks rakendatavad algoritmid, mis võimalda-vad objekte paremini ära tunda, muutes seeläbi sensorsüsteemid efektiivse-maks,“ seletab Preden.

Võimalikust koostööst Eesti kaitseväe-ga rääkides märgib Preden, et labori töö tulemused ei ole siiski vahetult raken-datavad rakenduslikes süsteemides. „Algoritmide ja meetodite kommert-sialiseerimisega ning rakendamisega tegelevad tüüpiliselt ettevõtted, kes teadusasutuses välja töötatud lahendusi toodete juures kasutavad. Kahjuks on Eestis praktika selliseks tehnoloogiasiir-deks veel üsna minimaalne, aga loodame seda parandada,“ lisab ta.

Dr Endsleyst rääkides ütleb Preden, et ei ole ühtegi olukorrateadlikkusega tegelevat teadlast, kes ei oleks lugenud ja tsiteerinud tema töid. „Mica oli üks teerajajaid olukorrateadlikkuse ana-lüüsi süstematiseerimisel, tuues sisse mitmetasemelise olukorrateadlikkuse mudeli, mis tänapäeval on olukorra info töötlemisel standard. Saab liialdamata öelda, et ilma Mica panuseta ei oleks olukorrateadlikkuse valdkond nii kaugel, nagu see praegu on,“

Roland Murof

Tallinna tehnikaülikooli töö aitab parandada USA relvajõudude olukorrateadlikkust

kakskümmend aastat muutunud ega ole enam sobilikud. Seega on väga oluline, kui palju võimu ja volitusi me anname. Meie staabiülem kindral Welsh ütleb, et iga õhuväelane on novaator ja ta tõesti usub, et see on oluline. Igale õhuväelase­le, olenemata auastmest, tuleb anda jul­gust olla probleemide lahendamisel in­novatiivne selleks, et ta oleks efektiivne.

Kas te võiksite tuua mõned näited uutest ja põnevatest teemadest, mida te praegu õhuväes uurite?

Oleme rääkinud juba paljust: me oleme rääkinud kübervaldkonnast, oleme rääki­ nud autonoomsetest süsteemidest, süstee­miinformatsiooni integreerimisest, me oleme rääkinud natuke ülehelikiirusest ja suunatud energiast. Need on mõned võtmeteemad. Me uurime ka uusi mater­jalitehnoloogiaid, näiteks nanomaterjale, mis võimaldavad paljusid tegevusi.

Mis otstarbeks te nanomaterjale kasutate?

Miniaturiseerimine võimaldab meil teha unikaalseid asju. Ma toon ühe näi­te. Me uurime täiustatud andureid, mille abil me saame teada, kui hästi saab ini­mene süsteemi osana (näiteks hävitajas) hakkama. Me jälgime paljusid aspekte, aga me ei saa väga hästi kontrollida ini­mest selle süsteemi osana. Miniaturi­seerimise abil on loodud andurid, mis mahuksid plaastrile. Selle saab panna sõdurile külge ja nii saab jälgida näiteks tema vererõhku, südamelööke või hap­niku küllastust ehk paljusid näitajaid, mida saab kasutada tagasisideks.

Nõnda saame teada, kui kellelgi on mingi häda või häire, kas see vajab mee­dikute sekkumist või on inimene liigses stressis ja ta vajab süsteemilt täiendavat tuge. Seeläbi saab ennetada õhusõiduki­te õnnetusi, mis juhtuvad siis, kui piloot kaotab teadvuse kas gravitatsioonijõu­dude mõju või hapnikuvaeguse tõttu. Andurite miniaturiseerimist on võimal­danud just nanotehnoloogia. Seadmed, mis võisid kunagi olla külmkapi suuru­sed, mahuvad nüüd plaastrile.

Möödunud aastal tegi eduka katse-lennu X-51A Waverider. Milli-sed on sellise õhuki praktilised rakendusvõimalused?

Ma olen sellest rääkinud juba pikka aega. X­51 projektiga tõestasid nad es­malt teooriat, et on võimalik tegutseda kiirustel üle Mach 5 ehk siis erakordselt suurtel kiirustel. Põhimõtteliselt või­maldab see võtta relvasüsteemi ja piken­

dada selle tegutsemisulatust, et tegeleda A2AD tehnoloogiatega, mis on viinud meid lahinguväljast väga kaugele.

Kas suunatud energiarelvad põhine-vad heli ja laserite kasutamisel?

Kuigi mõningaid asju tehakse ka suurel võimsusel töötavatega mikro­lainetega, on suurem osa sellest laser­tehnoloogia. See võimaldab suuremat täpsust – pommid on üsna laialdase mõjuga ja purustavad suuri alasid, aga laseriga saab tabada sihtmärki palju täpsemalt. Laseri eelis on ka n­ö suure mahtuvusega salved. Kui tänapäeva hä­vitajal võib olla ainult viis või kuus relva, siis laseriga võib tabada sadu sihtmärke, kasutades selleks piiratud energiahulka.

Kas ülemäärane sõltuvus tehnoloo-giast on ohtlik?

See võib kindlasti ohtlik olla. Kui kavandame mingit süsteemi, siis üks küsimus, mida ma alati küsin, on et mida me teeme, kui see peaks üles üt­lema. Kas meil on vajalikud vahendid ja tööriistad, et me saaksime täita selle ülesande ka käsitsi? Selline vajadus võib alati tekkida. Lahinguväljal on sada asja, mis võivad valesti minna – tehnika võib üles ütelda, akud võivad tühjaks saada, seade võib ära kaduda – liiga palju asju võib juhtuda. Seega ma tahan veendu­da, et kui süsteem ütleb üles, on olemas võimalus lahendada olukord nii­öelda käsitsi ning teada, kuidas seda teha ja kuidas minna edasi.

Kuidas kirjeldaksite praegust olukor-da Venemaa suunal? Kas me oleme külmas sõjas ning kas Venemaa kasu-tab hübriidsõja meetodeid?

Minu arust on ohtlik, et vaidleme de­finitsioonide üle, ajal mil meil on Ukrai­na kriisi tõttu Euroopas üks tõsisemaid julgeolekualaseid proovikive pärast Balkani sõdasid. Ma ei pööraks niivõrd suurt tähelepanu sellele, kuidas me seda kriisi tähistame, vaid keskenduksin pi­gem selle olemusele.

NATO seisukohast on oluline, et kriis ei puuduta kindlasti ainult Ukrai­nat, vaid kogu Euroopat ning on oht alustele, millele Euroopa pärast Teist maailmasõda ehitati.

Nii Ukraina kriis kui ka vägivaldne terrorism seavad siin piiranguid, aga ma ei ütleks, et need panevad proovile meie väärtused: inimõigused, isikuõigused, demokraatia ja õigusriigi, vaid pigem meie meelekindluse nendele väärtustele kindlaks jääda ja meie järjepidevuse­le. See on tegelik eesmärk. Peame väga

täpselt aru saama, millele tegelikult proovikive seatakse, see määratleb, mil­list julge olekut me vajame ning milline peaks olema meie vastus.

Me kaitseme oma territooriumi, oma liitlasi, aga kriis sunnib meid ka roh­kem tähelepanu pöörama väärtustele,

mida me oleme seni hakanud nägema iseenesestmõistetavatena.

Krimmi-sarnaseid stsenaariume oleme Eesti ajaloos näinud, sarna-seid elemente on kasutatud ka NATO õppuste Skolkani stsenaariumis. Genfi konventsioonid käsitlevad tunnus-märkide kasutamist. Olete töötanud Moskvas. Kas kogu kriisis on üldse uut?

Me teame paremini, mis toimub ja meil on kõige toimuva nägemiseks roh­kem vahendeid. Me näeme seda, mida enne oletasime. Meie luureallikad on uued ja meil on ka uued tehnoloogilised vahendid kõige toimuva jälgimiseks. Kogu meediakeskkond on tänapäeval tehnoloogiliselt midagi muud kui oli varem, aga koos uute võimalustega tu­levad ka uued ohud.

Olin Moskvas 1990­ndate lõpus, just enne praeguse võimuladviku esile kerki­mist. See oli üsna kaootiline ülemineku­periood. Ma usun, et ajalooliselt oli tegu aknaga, kus asjad oleksid võinud minna ka teises suunas ning kus asuti mõtlema, milline oleks Venemaa koht maailmas. Pärast on Venemaa käitumine muutu­nud kahtlemata väljakutsuvamaks.

Peame aru saama, mis on tegelikult kaalul ning me ei peaks aega pühen­dama diskussioonidele, kes kogu kriisi alustas ja mis moodi seda täpselt ni­

NATO peasekretäri eriesindaja: Venemaalt tulevat nonsenssi pole vaja müstifitseerida

Eelmisel aastal täitus Eestil 10 aastat NATO-s ja Euroopa Liidus.

Kahe maailmaorganisatsiooni liikmelisus on lisaks turvatunde

ja julgeoleku parendamisele teinud Eesti hääle rahvusvahelistes

küsimustes kuuldavaks ning näidanud meid usaldusväärse

liikmena. Koostöös Eesti NATO ühinguga läbi aasta ilmuva

artiklite sarjaga vaatab Sõdur NATO ja Euroopa Liidu olulisemaid

arenguid julgeolekuküsimuste vaatenurgast.

„Tegime koos Eesti suuremaks!“ sarja viimases loos rää­gib Sõdur NATO peasekretäri naiste, rahu ja julgeoleku eriesindaja Marriët Schuurmaniga, kes viibis Tallinnas, et arutleda rahvusvahelise õiguse muutmise vajaduse üle hübriidsõdade ja varjatud agressiooni tulemusena.

Meie luureallikad on

uued ja meil on ka uued

tehnoloogilised vahendid

kõige toimuva jälgimiseks.

Roland Murof NOOREMLEITNANT

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

metada. Teise riigi territooriumi hõi­vamine on rahvusvahelise õiguse põhi­mõtetega vastuolus, mis iganes õigustus Venemaal ka ei oleks. Osalt on tegu lihtsalt suitsukattega ja me ei pea kõige­le Venemaalt tulevale reageerima, vaid olema enesekindlamad ja ennast keh­testavamad oma põhimõtetes ning oma narratiivis.

Kogu seda Venemaalt tulevat non­senssi pole vaja järjekindlalt müstifit­seerida. Me teame, mis on tõde ja mis on õige ning mis on vale. Peame olema oma põhimõtetes ühtsed.

Kas ja kuidas puudutavad viimased sündmused rahvusvahelist õigust?

Ma ei arva, et me peaksime midagi üle vaatama. Küsimus on siiski põhi­mõtetes ja me peaksime põhimõtete­le kindlaks jääma ning näitama, et me oleme nende eest valmis seisma. Lõpuks peavad siiski inimesed ise saama otsus­tada, millisesse Euroopasse nad kuulu­da tahavad ning Ukraina valimised on selle väga selgeks teinud. Seda valikut tuleb austada ilma välise sekkumiseta.

Millised on suurimad Ukraina kriisist tulenevad inimõigustega seotud probleemid?

Peame väga täpselt aru saama,

millele tegelikult proovikive

seatakse, see määratleb,

millist julgeolekut me

tegelikult vajame.

Inimestel peab olema võimalus olla oma valikutes vaba ja otsustada enda ning oma riigi tuleviku üle. Ma ei usu, et see kriis oleks midagi täiesti teistsugust, mida me ajaloos näinud oleme, ega usu, et siin oleks ka täiesti uusi inimõiguste probleeme. Kui vaatame naiste õigus­te seisukohalt, on oluline, et oleksime suutelised võrdse kohtlemise põhimõt­teid ise järgima, enne kui hakkame neid teistele edasi andma.

ÜRO resolutsioon 1325 rõhutab naiste panust riigi ülesehitamisel ning rahu tagamisel. Naiste kaasamine ei ole n­ö pehme teema, see on oluline osa inimõiguste tagamisest laiemalt ning puudutab võrdset osalemist ja väärtusi, mida me niikuinii tahame kaitsta. Kui vaatame kriise laiemalt, siis vägistamine ei ole kerge teema, seda kasutatakse ini­meste mõjutamiseks. Seksuaalvägivald konfliktipiirkondades on teema, millest ei räägita palju.

Kui üritada asju kokku võtta, siis mida rohkem inimesi me suudame kaa­sata, seda tugevamad me oleme. Terri­tooriumide kaitsmine algab põhimõte­test, selleks, et neid kaitsta peame esmalt ise nende põhimõtete järgi elama.

„Tegime koos Eesti suuremaks!“ artiklisari ilmub

koostöös Eesti NATO ühinguga. Varem sarjas

ilmunud:

• Sõdur 1, 2014 „Mis saab NATO-st pärast

Afganistani?“ intervjuu Suurbritannia kaitsemi-

nisteeriumi NATO ja EL-i poliitika juhi Richard

Ladd-Jonesiga

• Sõdur 2, 2014 Karlis Neretnieks „Rootsi ja

stabiilsus Läänemere regioonis“

• Sõdur 3, 2014 „Elades piraatidega“ intervjuu

Kanada ajakirjaniku Jay Bahaduriga

• Sõdur 4, 2014 „Marko Mihkelson: Ilma NATO-ta

oleks meie suveräänsus ohus“

• Sõdur 5, 2014 „James G. Stavridis: Väärtusi ei

saa kaitsta kabinetivaikuses“

NATO peasekretäri eriesindaja Marriët Schuurmani sõnul on hübriid- ja külmast sõjast rääkimi-ne osalt suitsukate, millele Lääne riigid ei peaks reageerima, vaid kehtestama oma narratiivi.

KAU

PO K

IKKA

S /

INIM

ÕIG

UST

E IN

STIT

UU

T

29

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

30 RELVASTUS

Binokkel JIM LR (Jumelle Infrarouge Multifonction Long Range) on mõeldud kasutamiseks nii päeval kui ka öösel, et jälgida, avastada, kindlaks teha,

tuvastada, asukohastada ja märgistada sihtmärke.

Multifunktsionaalsesse binoklisse JIM LR on integreeritud:

­ termokaamera;­ värvivideo kanal;­ digitaalne magnetkompass;­ laserkaugusmõõdik;­ laserosuti;­ sisse ehitatud GPS;­ kaugjuhtimispesa.Kõigi nende funktsioonide parimal

viisil rakendamiseks on üksuste kasu­tuses oleva binokli JIM LR komplekti­ga kaasas kaks akut, kasutusjuhend ja optikapuhastuslapp.

Praegu kasutatakse JIM LR binokleid

kaitseväes tulejuhtimiseks. Autor arvab, et need tõhustaksid ka teiste relvaliikide tööd. Näiteks Prantsusmaal on igas jala­väerühmas üks JIM LR.

Seadme Šveitsi tootjafirma Vectro­nix AG ütleb oma kodulehel, et JIM LR on mõeldud kasutamiseks eelkõige

jalaväerühma ülematele ja eriüksustele. Loomulikult toetaks nimetatud mul­tifunktsionaalse binokli omadused ka teiste allüksuste taktikalisi tegemisi, näi­teks tõhustaksid selle võimekused auto­ri arvates oluliselt luureüksuste tööd. Seadmega on võimalik teha maastikust asukohastatud pilte (mälumaht piisav nõutavas ajaraamis opereerimiseks). Luurajate kogutud visuaalne informat­sioon huvi­ ja võtmealadest ning vasta­sest, mida saab pataljonile ja brigaadile esitada, on värske ja vahetu ning toetab manööverüksuste ülematel lahingu­tegevuse planeerimist ning hõlbustab vahetut juhtimist kuni jaoülema tase­meni välja. Saab ju alluvatele, ülematele ja sõduritele pildil näiteks näidata, mil­list vormi vastane kannab, milline näeb välja rünnatav objekt või milline on üle­pääs looduslikest takistustest jne. Samu­ti saab eelnevat infot kasutada järgmiste operatsioonide planeerimiseks.

Arvan, et JIM LR tõhustaks ka jala­väeüksuste tööd. Kujutlegem sõdurit, kes asub binokliga JIM LR julgestus­positsioonil. Siinkohal julgustab autor vaatama pilte, millel on esitatud eri­nevad vaatlusvõimalused (kusjuures mitte kõik) vastase avastamiseks. Pildil 5 on esitatud võrdlus, kuidas on inime­ne nähtav öövaatlusseadmega ja kuidas

Binokkel JIM LR – lisasilmad jalaväe- ja luureallüksustele

Vadim Ternitski KAPTEN

KVÜÕA TAKTIKAÕPETAJA

Meie varustus ja relvastus võib olla tehnika viimane sõna, kuid jättes nende võimalused maksimaalselt rakendamata, ei saavuta me taktikalistes tegevustes märkimisväärset edu. Seetõttu tutvustame lähemalt Eesti kaitseväes alates 2011. aastast kasutuses olevat binoklit JIM LR.

Kui suudame vastase JIM LR binokliga vaadeldes varem avastada, jõuame ka kiire-mini orienteeruda ja otsuse vastu võtta.

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

31

binokliga JIM LR. Tänu suurepärastele vaatlusvõimalustele kasvab allüksuse julgeolek eriti halva nähtavuse tingi­mustes märgatavalt. Seade on tõhus ka päevaajal, sest ka maskeeritud ja võsas istuv inimene on JIM LR IR­kanaliga (üks värvivideokanali valikust) ikka­gi näha (vt pilti). See tähendab, et all­üksuse vastase avastamise kiirus kasvab märgatavalt.

Me kõik oleme kuulnud ja rääkinud VOOT­tsüklist (vaatle, orienteeru, ot­susta, tegutse). Kui suudame vastase JIM LR binokliga vaadeldes varem avas­tada, jõuame ka kiiremini orienteeruda ja otsuse vastu võtta. See tähendab, et VOOT­tsüklis saavutame juba esimesel etapil edu, sest jõuame vastase kiiremi­ni avastada. Me ei pea teda veel tulega mõjutama või hävitama, aga suudame otsust kiiremini vastu võtta kui vasta­ne. Allüksus ei pea ka muretsema, et vastane teda kuulmise teel avastab, kui termokaamera töötab. JIM LR termo­kaamerat kuuleb ainult kuni 25 meetri kauguseni. Miinus on, et seda kasutades kestab aku vähem (orienteerivalt 8 tun­di, oleneb välistemperatuurist).

Et JIM LR binoklisse on sisseehi­

tatud GPS, suudab jalaväeüksus oma asukoha kiiremini määrata. Samuti on võimalik määrata ka vastase asukohta. Meenutame taas VOOT­tsüklit – tänu GPS­ile suudab jalaväeüksus nüüd ka kiiremini orienteeruda. Eelnevast tu­leneb, et avastasime vastase kiiremini ja suutsime ka kiiremini orienteeruda, ehk VOOT­tsüklis jääb meil nüüd üle ainult otsus vastu võtta ja tegutseda, see on juba inimese teha. Et JIM LR näitab vastase asukohta, suudame ka kontak­tiettekandeid kiiremini edastada. Tänu sellele tuleb kõrgel tasemel otsus kiire­mini alla ja vastupidi üles.

Tabelis on võrreldud jalaväeallüksu­se, luureallüksuse ja tulejuhtimismees­konna vajadusi binokli JIM LR peamiste võimaluste kasutamisel: „3“ – väga vaja­lik, „2“ – vajalik, „1“ – ei ole vajalik.

Nagu eelnevalt mainitud, on kõikidel relvaliikidel vaja enda ja vastase asukoh­ta teada, jalaväel ja luurel kas või ette­kannete edastamisel, tulejuhtimismees­konnal aga selleks, et võimalikult kiiresti ja täpselt kaudtuld tellida. Vajadus kau­gusi hinnata pole luureallüksusele väga oluline, sest suurtükituli kompenseerib seda (kui viimast kasutatakse). Jalaväel

JIM LR-I VÕIMALUSED JALAVÄE- ALLÜKSUS

LUUREALLÜKSUS TULEJUHTIMIS-MEESKOND

Oma asukoha määramine 3 3 3

Vastase asukoha määramine 3 3 3

Kauguste hindamine 3 2 3

Termokaamera 3 3 1

Pildi tegemine 2 3 1

JIM LR suurendaks oluliselt jalaväe-laste ja luure allüksuste julgeolekut halva nähtavuse tingimustes.

JIM LR võimaldab teha pilte.

„Hot spots” töörežiim võimaldab JIM LR-il esile tõsta soojusobjekte (punasega).

„IR Colorization” töörežiim võimaldab JIM LR-il eristada objekte temperatuu-ri järgi (sinisega on külm ja punasega soe).

Pildil on näha erinevust öövaatlussead-mega ja JIM LR binokliga nähtava vahel.

JIM LR võimaldab avastada ka varjunud vastast.

on kauguste mõõtmine oluline näiteks raskerelvade jaoks lahingute etteval­mistamise faasis. Termokaamerat on vaja eelkõige luurel ja jalaväel (seda on juba eespool mainitud). Tulejuhtimis­meeskondadel pole termokaamerat au­tori arvates vaja, seda enam suurtükiväe tulejuhtidel, sest nad tulevad kas kom­panii ülema juurde (asendavad vajadu­sel kompanii tuletoetus ohvitseri) või pataljoni staapi, ning kompaniiülem ja pataljoni staap pole üldjuhul vastasega otseses kontaktis (viimane üldse mitte).

Eelmine veendumus laieneb ka pil­distamisvõimalusele. Luureallüksuse pildistamisvajadust autor eespool mai­nis. Jalaväes saab rühmaülem, kui aega on vähe, maastikuluure tulemusi kom­paniiülemale näidata pildina, mida vii­mane saab ühtlasi oma tagasisidel pa­taljoniülema juures kasutada maastiku tutvustamiseks.

Artiklis võrdles autor binokkel JIM LR kasutusvõimalusi erinevates all­üksustes. Kuigi need binoklid on praegu kasutuses vaid tulejuhtimismeeskonda­del, loodab autor, et tulevikus saavad neid kasutada ka jalaväe­ ja luureall­üksused.

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

32 RELVASTUS

Mida mitmekülgsem ja moodsam on jala väe relvastus, seda paind­likumat taktikat on ta vajadusel suuteline kasutama. Esmapil­

gul näib lihtne 40 mm ühelasuline gra­naadiheitja ebatõhus. See mulje on pet­lik. Oma kindlas rollis ehk käsirelvade tuletoetuseks on granaadiheitja vägagi võimekas ja seda saab kasutada erine­vate sihtmärkide nagu vastase elavjõu, laskepesade ning transpordi vahendite hävitamiseks ja kahjustamiseks.

Tänu oma väikestele mõõtudele, ker­gele kaalule, erineva toimega granaatide olemasolule leiavad 40  mm granaadi­heitjad laialdast kasutamist erinevates lahingusituatsioonides.

LASKEMOONA LEIDUB IGAKS OTSTARBEKSGranaadiheitja 40 × 46 mm laskemoona toodetakse laialdaselt üle kogu maailma. Suurimad tootjad on USA ja Saksamaa. Erinevat tüüpi 40 × 46 mm granaate on kerge eristada värvi ja markeeringu jär­gi, näiteks elavjõuvastane moon on ro­helist­halli värvi kesta ja kuldse­musta granaadiga, treeninglasud halli kesta ja sinise granaadiga ning valgustusgranaa­did rohelise kesta ja valge granaadiga.

Juba väljaõppes kasutatakse tree­ningmoonana väga erinevaid granaate, nende hulgas näiteks nii markeeriv kui ka trasseeriv granaat.

Lahingugranaadid omakorda jagu­nevad elavjõuvastasteks (HE – High Explosive), suitsu­, signaal­, valgus­tus­, pisargaasi­ ja mitmeotstarbelis­teks (HEDP SD – High Explosive, Dual Purpose Self-Destructible) granaatideks. Self-destructible­sütikutega moona ka­sutamine aitab vältida olukordi, kus välja tulistatud, kuid detoneerumata

granaadid ohustavad juhuslikke möö­dujaid. Teatud aja pärast käivitab selline sütik detonatsiooni ja hävitab granaadi.

Granaadiheitjaga on võimalik täi­ta erinevaid ülesandeid, kasutades selleks vastavat moona: ukseava­misgranaat, IR­marker, suitsugranaat, märkimisgranaat, valgustusgranaat; mittesurmav kummigranaat, gaasi­granaat ja šokigranaat.

40  mm granaadiga ei ole otstarbe­kas lasta müüre ja majade välisseinasid, sest kahjustuste ja avade tekitamine on vähetõenäoline, kuigi killud võivad inimesi vigastada. Mõjus viis elavjõule suuremaid kahjustusi tekitada on lasta HEDP­moonaga läbi akna või avause ruumi, tekitades plahvatusega lisaks killu pilvele ka lööklaine.

Iga granaadiheituri lahingukomp­lekti kuulub minimaalselt 10 HE­ või HEDP­granaati. Laskmisel tuleb kasu­tada kaitseprille, kuulmiskaitseid, kiiv­rit ja killu­ või kuulivesti.

TEGU POLE IMERELVAGASuure tõenäosusega ei tungi 40  mm granaadi killud läbi vaheseinte, mööbli, liivakottide, kiivri ega killuvesti. Las­kur peab arvestama, et maksimaalselt suudab ta HEDP­granaadiga läbistada järgmise paksusega varjeid – 50 cm lii­va, 40 cm tuhaplokki, 30 cm männipal­ki ja kuni 50 mm soomust. Samas tun­gib HEDP­granaadi väike suundlaeng läbi ehitiste paremini kui HE lask ning

HEDP killuvöö tekitab elavjõule ja va­rustusele vigastusi 5 meetri raadiuses.

Problemaatiline on granaadiheitja täpsus. Kuigi teoreetiliselt on võimalik lasta granaate kuni 125 meetri kaugusel asuvaisse akendesse ja kuni 50 meetri kaugusel asuvaisse laskeavadesse, näi­tavad lahingukogemused, et vastase tule alla sattunud granaadiheiturite võime akent kindlalt tabada väheneb juba ala­tes 50­meetrisest vahemaast drastiliselt.

40 mm granaadiheitjatele on kinnita­tud mehaaniline ehk redelsihik, mis on horisontaalselt ja vertikaalselt regulee­ritav ning sellele on kantud 50­meetrise sammuga laskekauguse skaala alates 50 meetrist kuni 350 meetrini.

Teine granaadiheitja kasutamist linna võitluses mõjutav tegur on see, et 40  mm granaadiheitja granaadi sütik aktiveerub väljalaskmisel relvast 14–28 meetri kaugusel. Kui granaat tabab siht­märki sellest lähemal, detoneerimist ei toimu. HE­ ja HEDP­granaadikildude tappev toimeraadius on kuni viis meet­rit, mis lahingus tähendab minimaalset laskekaugust umbes 30 meetrit.

Plusspoolele tuleb aga kanda see, et kumulatiivne HEDP lask võib läbistada lahingumasinate 40–60  mm soomuse. Kuigi tavaliselt on nende rivist välja­viimiseks vaja mitut tabamust, on see tõhus vahend nende mõjutamiseks. Eelnevat kokku võttes võib tõdeda, et 40 mm granaadiheitja – hoolimata mõ­ningatest puudustest – annab korraliku väljaõppe ja läbimõeldud lahingutakti­ka korral tõhusa panuse Eesti kaitsevõi­me suurenemisse.

EESTI KAITSEVÄES KASUTUSELE TULNUD GRANAADIHEITJADKõik kaitseväele hangitud 40  mm gra­naadiheitjad on ühelasulised ja käsitsi laetavad ning nendega on võimalik teha 5–7 lasku minutis. Granaadiheitjad ka­sutavad 40 × 46  mm standardmoona ning nende efektiivne laskekaugus on punktsihtmärkide pihta 150 ja maa­ala­sihtmärkide pihta tulistades 350 meet­rit. Lahingugranaatide ohutusraadius rahuaegses väljaõppes on 100 meetrit, lahingutingimustes 30 meetrit.

Uued 40  mm granaadiheitjad on saabunudEesti on astunud oma jalaväerelvastuse moderniseerimisel järgmise sammu. Ühelasulised 40 mm granaadiheitjad on jõudnud väeosadesse ja väljaõpe nende kasutamiseks käib. Uue relvastuse lisandumine ja kõrgel tasemel väljaõpe suu­rendab meie jalaväe taktikalist võimekust veelgi.

Sverre Lasn

33

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

Granaadiheitjatel on värvikas ajalugu

Esimesed granaadid võeti Euroo-pas kasutusele juba 15. sajandil, kui tavalise süütenööriga pandi plahvatama püssirohuga täide-tud õõnsad malmist kuulid. Kuna

sellised algelised granaadid olid väheefek-tiivsed ja kippusid ebasobival ajal lõhkedes viskajat ennast vigastama, loobuti nendest 18. sajandil.

Keemiliste sütikute leiutamisega algas käsigranaatide arengus uus etapp ja I maailmasõjas kasutati uut tüüpi sütikutega granaate juba massiliselt. Et füüsiliselt pol-nud sõdur suuteline granaati väga kaugele viskama, jõuti loogilise sammuna selleni, et kasutada granaatide heitmiseks vintpüssi-dele paigaldatavat spetsiaalset seadeldist.

Nii paigaldatigi juba 1915. aastal Inglise päritolu Lee Enfieldi SMLE salvvintpüssile täägi abil granaadiheiteseadeldis. Pärast granaadi pesasse asetamist laeti püss tugev-datud laenguga paukpadruniga, eemaldati granaadilt splint, toetati püss kabaga vastu maad ja vajutati päästikule. Tavalistest käsigranaatidest erinesid püssiga lastavad granaadid vaid põhja küljes asuva lühikese tihvti poolest, mis pisteti rauasuudmest sisse. Vintpüssi abil suurenes granaadi heite-kaugus seniselt mõnekümnelt 150 meetrini.

II maailmasõja eelõhtul jõuti granaadi-heitjate arendamisel selleni, et vintpüssi rauasuudme külge kinnitati klambriga spetsiaalne laskeseade, millega oli võimalik kuni saja meetri kaugusele tulistada tanki-tõrjegranaati. Ka selline granaat heideti laskeseadmest välja tugevdatud laenguga paukpadruni abil. Analoogsed granaadi-heitjad kuulusid nii Suurbritannia kui ka Saksamaa armee relvastusse.

Ameeriklased mõistsid automaadi alla kinnitatava, või siis ka eraldi relvana kasuta-tava granaadiheitja kasulikkust Vietnami džungilahingutes. Relv osutus tõhusaks abiliseks ootamatute rünnakute puhul, kui oli kiiresti vaja saavutada lähidistantsil paiknevate ründajate vastu tuleülekaal. 1960. aastal relvastusse võetud USA granaadiheitja M79 Blooper meenutas ole-muselt klassikalist jahipüssi: relva laadimi-seks tuli avada raualukusti, murda raud alla, laadida padrun ja lükata raud uuesti üles. Täpsuse ja suure tulejõu poolest hinnatud relv teenis sõdurite hulgas ära hellitusnime „jaoülema välisuurtükk“.

1970ndate lõpust töötasid vene konst-ruktorid Nõukogude armees kasutusel ole-vate Kalašnikovi automaatide AKM, AKMS, AK-74, AK-74S jaoks välja granaadi heitja GP-25, mis tulistab 150 meetri kaugusele

40  mm kaliibriga granaate, mille heitelaeng on integreeritud granaadi korpuse põhja. Erinevalt NATO-s kasutatavatest tagant-laetavatest 40  mm granaadiheitjatest on venelaste analoog eestlaetav – granaadi korpusel on spetsiaalne vindisoonte sammuga ühtiv juhtvöö, ning see lükati vintrauda raua suudmest.

Et käsitulirelvadega integreeritavate granaadiheitjate puudus on nüüdisaegse sõjapidamise jaoks väike laskekaugus, on välja arendatud tunduvalt suurema laskeulatuse ja tulejõuga relvad – auto-maatgranaadiheitjad, mis kasutavad 40 × 53  mm laskemoona, mille laskekaugus ulatub kuni paari kilomeetrini.

1970. aastate alguses võeti Nõukogude armees kasutusele 30  mm automaatgranaa-diheitja AGS-17 Plamja, mille maksimaalne efektiivne laskeulatus on kuni 1700  m, ning suudab automaatrežiimil tulistada kuni

350–400 lasku minutis. Lisaks lafetil paikne-vale jalaväe variandile saab seda paigutada ka erinevale lahingutehnikale – autodele ja soomukitele. Teised tuntumad automaatgra-naadiheitjad on firma H&K GMG (Grenade Machine Gun) ja USA AGL (Automatic Grena-de Launcher) Mk 47.

Omaette relvatüübi moodustavad spet-siaalsed kuuelasulised trummelgranaadi-heitjad nagu näiteks LAV-is toodetud Milkor MGL MK1 või ameeriklaste M32 MGL. Need üldjuhul eriüksuste kasutuses olevad relvad suudavad pakkuda kiiret tuletoetust, sest vilunud laskur tulistab relva trumli tühjaks kolme sekundiga, muutes hetkega ohutuks näiteks autotäie relvastatud terroriste.

Kasutatud kirjandus:

Relvad. Relvade ja turviste ajalugu piltides. Var-

rak, 2008. Inglise keelest tõlkinud Jaak Mäll

Maavägede staabi relvajuhendid, 2013

Selline liht-salt trumlit pöörates vinnastav ja suure tulejõuga kuuelasuline granaadi-heitja võib hädaolukor-ras pöörata olukorra sinu kasuks.

LAN

CE

CPL

. JO

SE D

. LU

JAN

O /

US

MAR

INE

CORP

S

CPL

. AD

AM B

. MIL

LER

/ U

S M

ARIN

E CO

RPS

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

34

40 MM GRANAADIHEITJA B&T GL-06Vintraua pikkus 280 mm, kaal ~2,15 kgŠveitsis Thuni linnas asuvast Brügger & Thomet AG tehasest pärit ja iseseisva relvana kasutamiseks mõeldud B&T GL-06 granaadiheitja on laialt levinud relv Eu-roopa riikide politseijõududes, kes on kasutanud seda näiteks pisargaasi ja teiste mittesurmavate laengute nagu kummigranaadid tulistamiseks, et rahustada või laiali ajada massirahutusi. GL-06 on kergem ja kompaktsem kui teised sama klassi relvad, näiteks ameeriklaste M79 või sakslaste HK 69. Kasutajad kiidavad Šveitsi relva eeskujulikku täpsusust ja suurepärast ergonoomikat.

40 MM RELVAALUNE

GRANAADIHEITJA HK79N

Vintraua pikkus 356 mm, kaal ~1,8 kg

Põhiosas terasest valmistatud HK79 on sakslaste konkurent amee-

riklaste granaadiheitjale M203. Saksa armee 7,62 mm automaadile G3 kinnita-

miseks konstrueeritud HK79 on kasutusel olnud Norras ja teistes riikides, kus kasutati

automaate G3 ja selle variatsioone. Nüüdsest on need kasutusel ka Eesti kaitseväes ja Kaitseliidus

automaatidel AK-4 ja AG3.Granaadiheitja HK79 on populaarne kogu maailmas.

Eksootilisematest armeedest, kus relva kasutatakse, võib nimetada näiteks Panamat ja Uus-Meremaad.Relva miinusena tuuakse välja temaga ümberkäimise keerukust stressirikkas lahinguolukorras, sest gra-naadiheitja paikneb automaadi padrunisalvele väga lähedal, see aga omakorda raskendab relva laadimist ja vinnastamist.

Elavjõuvastased granaadid on rohelist/halli värvi kesta ja kuldse/musta granaadiga ning markeeringud on granaadil musta/valget värvi. Treeninglasud on halli kesta ja sinise granaadiga ning markeering on must/valge. Valgustusgranaadid on rohelise kesta ja valge granaadiga ning musta markeeringuga. Treeningmoonana kasutatakse treeninglaske ja ümberlaetavat moona tähistega SIR ja SIR-X, mida on võimalik uuesti laadida umbes 10 korda.

RELVASTUS

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

35

40  MM RELVAALUNE GRANAADIHEITJA H&K GLMVintraua pikkus 229 mm, kaal ~1,3 kgH&K GLM ehk Grenade Launcher Module on toodetud Saksamaal Heckler & Kochi tehases ja tegu on ühe moodsama 40 mm relvaaluse granaadiheitjaga. H&K GLM pakub huvi ka ameeriklastele, sest sobib oma kõrge kvaliteedi tõttu välja vahetama ameeriklaste analoogset M203 granaadiheitjat. Sakslased on relva arendades mõelnud erinevate adapterite peale ja nii on granaadi-heitjat võimalik kinnitada erinevate automaatrelvade külge, lisaks on rel-vale olemas eraldi pära, mis võimal-dab sellega iseseisvalt opereerida.

Nii lamades, püsti kui ka põlvelt laske-asendid granaadiheitjast on identsed tavaliste laskeasenditega ründe-automaatidest. Tulistades kaugemale kui 200 m peab sihtimiseks võtma automaadi kaba õlast ja hoidma kaenla all. Stabiilsema laskeasendi saamiseks saab kasutada relvatoena varustust või looduslikke tugesid.

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

36 TEADUS JA TEHNIKA

Ukraina taaskäivitas T-64 põhineva jalaväe lahingumasina arendamise

Ukraina riiklik kaitsetööstus­ettevõte Ukroboronprom tea­tas, et Ukraina hakkas taas

arendama T­64­tüüpi tankil põhinevat jalaväe lahingumasinat. Harkovis asuv Morozovi­nimeline masinaehitustehas visandas juba aastate eest T­64 tankil põhineva jalaväe lahingumasina pro­totüübi, kuid projekt jäi pooleli. Nüüd on selle arendamine taaskäivitatud. Val­mistatav jalaväe lahingumasin põhineb suurel määral muudetud T­64 šassiil ja selle 125 mm kahuriga torn on eemal­datud. Masina siseruumala on suuren­datud seeläbi, et kere ülaosa on tõstetud kõrgemale ja mootorit nihutatud ette­poole. Lahingumasina uues tornis on ZTM­1­tüüpi 30  mm automaatkahur ja 7,62  mm kuulipilduja torniga. Uue kahuritoru vasakule küljele on paigal­datud kaks tankitõrjeraketti. Lisaks relva süsteemide uuendamisele kavatseb Ukroboronprom parandada ka masina kaitsevõimet.

Käimasolevas Vene–Ukraina sõjas on Ukraina kaotanud väga suurel hulgal soomussõidukeid. Kuigi täpset numbrit on raske öelda, on nende seas umbes 150 tanki ja 350 jalaväe lahingumasinat. Uued jalaväe lahingumasinad peaksid välja vahetama vananenud BMP­2­tüü­pi masinad, mida on Ukraina väed sõ­jas Venemaa vastu teistest masinatest rohkem hävinenud. Et samuti on kao­tatud palju T­64­tüüpi tanke, siis uuele lahingumasinale paigutatav lisasoomus peaks olema Ukraina sõjaväelastele eriti meelepärane.

Venemaa toob välja uue soomustehnika

Vene armee kavatseb selle aas­ta maiparaadil näidata esimest korda mitut uue põlvkonna

soomustatud lahingumasinat. Kõik uue põlvkonna raskesoomusmasinad on ehitatud universaalsele BMPT­15 plat­

vormile. Kõige uhkem uue põlvkonna masin on UralVagonZavodi valmista­tud T­14 nime all tuntud Armata tank, mis on varustatud automaatlaadijaga 125  mm 2A82A sileraudse kahuriga. Samuti on maiparaadil võimalik näha Armata soomustatud jalaväe lahingu­masinat. Lisaks on UralVagonZavodi kontrollitud Kurgani tehas välja aren­damas uue põlvkonna soomustatud lahingumasinaid. Nende hulka kuulu­vad ka 25­tonnised roomiksõidukid, mis peaksid asendama vanu BMP­2­ ja BMP­3­tüüpi jalaväe lahingumasinaid. Esimesed variandid neist kannavad nime Kurganets 25, need on varustatud Epoch Almaty­tüüpi kaugjuhitava tor­niga, milles paiknevad 30  mm kahur, 7,62  mm kuulipilduja ja Kornet­tüüpi laserjuhitavad tankitõrjeraketid.

Kui Venemaa ajaloo enimmüüdud lahingumasin BMP­3 oli madal ja jala­väelaste jaoks üsna kitsas, siis uues Kur­ganets 25­s on jäetud rohkem ruumi nii jalaväelastele kui ka relvasüsteemidele. Õhudessantväelastele on valmistatud uued roomikutega lahingumasinad BMD­4M ja BTR­MDM, mis peaks välja vahetama seni kasutusel olnud BTR­D­d. Et Vene armee kasutab sama­aegselt nii roomikutel kui ka ratastel liikuvaid soomusmasinaid, siis prae­gu toodetavad BTR­82A nelja teljega soomukid kavatsetakse välja vahetada MIC Bumerangide vastu. Vähemalt üks versioon Bumerangidest varustatakse sarnaselt Kurganetsiga Epoch Almaty tüüpi kaugjuhitava torniga. Kuigi uusi soomustatud lahingumasinad on palju, oleks neid võinud isegi rohkem olla – sanktsioonide tõttu on lõpetatud soo­mukite ehitamise ühisprojektid mitme lääne ettevõttega, sealhulgas näiteks Renault’ga.

Prantsuse armee valmistab ette uusi soomukeid

Prantsusmaa kavatseb oma kahe­ ja kolmeteljelised soomukid alates 2018. aastast välja vahe­

tada. Uusi soomusmasinaid kujundab, arendab ja toodab Prantsuse riiklik konsortsium, mis ühendab ettevõtted Nextra Systems, Renault Trucks Defen­se ja Thales Communications & Secu­rity. Prantsuse kaitse minister Jean­Yves Le Drian teatas, et praegused 105  mm kahuriga varustatud Nexter Systemsi AMX­10RCR ja Panhard Defense Sa­gaie soomusautod vahetatakse välja Ja­guar Engin Blindé de Reconnaisance et de Combat (EBRC) sõidukiga. Kõik 248 toodetavat masinat peaksid olema kasu­tusel 2020. aastaks.

Kolme teljega EBRC kaalub 25 tonni, selle kõik rattad on pööratavad, rehvid keskse süsteemiga täis pumbatavad ja lisatud edasiarenenud vedrustussüs­teem, mis võimaldab masinaga liiku­da väga keerulisel maastikul. Masina meeskonnaruumis istub kõige ees juht, tema taga kahe inimese tornis on ülem, kelle kasutada on katusele paigutatud panoraamvaatlusseade ja laskur. Jagu­ar EBRC jõuallikas – 490­hobujõuline Volvo diiselmootor – asub sõiduki taga­osas. Masinal on täisautomaatne ZF käigukast. Soomukile paigaldatud ar­vutipõhine tulejuhtimissüsteem töötab termosihiku ja laser­ulatuseotsija abil. Meeskonnale annavad olukorrast üle­vaate masina ümber paigaldatud kaa­merad. Soomukile paigutatakse 40 mm kahur, 7,62  mm kuulipilduja ning Ga­lix­tüüpi granaadiheitjad. Granaadi­heitjad asuvad torni vasakul küljel ja on varustatud tankitõrje­tandemgranaati­

BMD 4M.

Armata T-14.

Jaguar Engin Blindé de Reconnaisance et de Combat.

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

37

Eesti kaitsejõudude ja tead­laskonna tehnoloogilise koostöökeskuse loomise idee ei ole värske. Juba 15 aastat tagasi koostas rühm Eesti teadlasi ja strateegili­

si mõtlejaid strateegiliste tehnoloogiate keskuse programmi. 2004. astus Eesti NATO ja EL­i liikmeks, see sillutas teed edasisele tehnoloogiaalasele koostööle NATO teadus­ ja tehnoloogiaorganisat­siooniga. Sellega seoses jõudsid Eestisse ka Euroopa kaitsetööstuse ning teadus­töö koostööd edendava Euroopa Kaitse­agentuuri projektid. 2014. aprillis asutati Tallinna tehnikaülikooli juurde kaitse­ ja julgeolekuuuringute keskus STRATEK, eesmärgiga rakendada, arendada ja hoi­da riigi julgeolekule oluliste teadussuun­dade tehnoloogilisi kompetentse.

EESTI TEADLASTE KOMPETENTS RIIGIKAITSESSTRATEK­i tegevusvaldkonda kuulub näiteks kriiside puhul esile kerkiv va­jadus põhjalike situatsioonianalüüside järele, julgeolekuauditi koostamine ning lisaks ka riigiasutustele hankespetsifikat­sioonide koostamine viisil, et hangitavad väärtused oleksid parimad võimalikud, vastaksid võimalikult hästi vajadustele ning sobiksid kokku juba olemasolevate­ga. TTÜ laborites valmivad STRATEK­i projektide raames sõja­ ning rahuajal kasutatavad prototüüpseadmed, mida luuakse meie või meie NATO partne­rite kaitseorganisatsioonidele. Keskus tegeleb ka valdkonna tehnoloogiamo­nitooringuga, et Eestis oleks olemas teadmised mujal riikides kasutatavatest tehnoloogiatest.

STRATEK­i põhiülesanne on koon­dada ja arendada Eesti riigikaitsele ja julgeolekule olulistes uurimissuundades

kompetentsi, korraldada selle raken­damist ja hoidmist. Sellise strateegilise teaduskeskuse loomise eeldus oli pika­aegne kaitsealane töö, millega tegelesid juba alates 2000. aastast meie teadlaste ja inseneride töörühmad ja nende töörüh­mades juurdunud kaitsetehnoloogiate erikompetentsid. Koostöös NATO part­nerite ja Euroopa Kaitseagentuuriga ellu kutsutud esimesed projektid panid aluse kaitsetehnoloogilise võrgustiku tekkele, milles Eesti on rahvusvaheliselt hinnatud ja tunnustatud partner.

TARGA RAHAKASUTUSE VALEMEesti riigi NATO­ga sõlmitud lepped näevad ette kaitsekulutusi vähemalt 2% ulatuses riigi sisemajanduse kogutoo­dangust. Palju pole aga räägitud soo­vitusest, et sellest omakorda vähemalt 2% tuleks kulutada riigi kaitseuuringute ja ­arendustöö edendamiseks. Senine kaitse uuringute rahastamise maksi­

mummäär saavutati 2008. aastal, kui arendustöösse suunati 1,85 miljonit eurot, mis moodustas kaitse­eelarvest siiski kõigest 0,62% (2009. aastal oli see protsent 0,16). STRATEK­i, kaitseminis­teeriumi ja NATO targa kaitse kontsept­siooni toetab jõuliselt ka NATO endine peasekretär Anders Fogh Rasmussen, sest kõigi liitlaste huvides on, et riigid panustaksid ühiselt ka kaitsealastesse teadusprojektidesse. Teadus­ ja arendus­töödesse õigesti kulutatud miljonid on need, mis võivad päästa tuhandeid elusid uute sõdade lahinguväljadel. Nutikas ja tänapäevaste vahenditega varustatud sõ­dur ning situatsiooniteadlik ohvitser on Eesti kaitsevõime jaoks üliolulised.

Väikese riigina on selge, et peame os­kama oma jõudu targalt kasutada. Eesti kaitsevõime peab põhinema nutikatel integreeritud lahendustel. Me ei taha olla uhked selle üle, et täidame meie jaoks sätestatud kvoodid, vaid tahame kaasa aidata sellele, et Eesti kaitsevägi on tehnoloogiliselt nutikalt toimiv in­novaatiline üksus, kus osatakse ühtviisi hästi rakendada ja kombineerida erine­vaid teadmisi ja oskusi, uusi tehnoloogi­lisi lahendusi.

Eesti maine liitlaste silmis on tänu meie missioonisõduritele ja kaitsetea­duse koostööprojektidele suurepära­ne. Nüüdseks võib tajuda, et meilt juba oodataksegi, et oleksime eestlaslikult in­novatiivsed, nutikad ja taiplikud, orien­teeritud uutele lahendustele ja arengule. Kalevipoja nõustaja, targa siili kujund on siinkohal õige. Nagu ka see, et siili enda kaitsevõime sõltub igast tema okkast.

INNOVATSIOONI TÖÖPÕLD ON ÄÄRETUSTRATEK­i missioon on eelkõige olla Eesti riigile strateegiline partner kaitse­ ja julgeolekutehnoloogiate arendamisel ning rahvusvahelise koostöö korralda­misel. Me soovime Eesti kaitsevõime tugevnemist ning näeme selleks mõist­likuma lahendusena tehnoloogiate kom­petentsi arendamist ning õpitud päde­vuste säilitamist ja edasikandmist. See kätkeb endas võimearenduse toetamist,

Eesti teadus meie kaitsevõime teenistusesEestlastelt oodatakse juba, et oleksime innovatiivsed, nuti­kad ja taiplikud, orienteeritud uutele lahendustele ja aren­gule. Seetõttu oli aasta tagasi kaitse­ ja julgeolekuuuringute keskuse STRATEK loomine Tallinna tehnikaülikooli juur­de aja märk.

Katrin Idla TTÜ KAITSE­ JA

JULGEOLEKUUURINGUTE

KESKUSE STRATEK

JUHATAJA

STRATEK-i põhiülesanne on koondada ja arendada Eesti riigikaitsele ja julgeolekule olulistes uurimissuundades kompetentsi, korraldada selle rakendamist ja hoid-mist.

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

38 TEADUS JA TEHNIKA

uute tehnoloogiate väljatöötamist, testi­mist ja ekspertiisi ning ühe prioriteedina tegevväelastele vajalike kursuste läbivii­mist ja koolitusmaterjalide koostamist. Seeläbi areneme me seestpoolt väljapoo­le – muutudes kasulikumaks iseendale, muutume kasulikuks ka teistele.

Lõimumine iseloomustab paljusid viimase 20 aasta õnnestumisi Eestis. Olles institutsioon, mis on märksa noo­rem kui aasta, oleme alati uutele koos­tööpartneritele avatud ning nüüdseks teeme TTÜ teadlastega projekte pea kõikide Eesti kaitsevõimet arendavate organisatsioonidega.

Meie õlad ei ole kokku pandud vaid riiklike kaitseasutustega, kelle hulka kuuluvad teiste seas kaitseministeerium, kaitsevägi, siseministeerium, politsei­ ja piirivalveamet, vaid teeme tihedat tööd nii NATO ja Euroopa Liidu liikmes­ kui ka partnerriikide riiklike kaitseagen­tuuride, ­keskuste ja ­laboritega, samuti paljude eraettevõtetega, kes toodavad seadmeid, millest sõltub tänapäevastel lahinguväljadel liitlasüksuste ründeedu, varjumisvõimekus või ellujäämine. See­läbi kindlustame enda jaoks tugipunktid ning infovoolu, mida vajame kasvamaks osaks selles sümbiootilises võrgustikus.

Aastaks 2022 on samuti seatud suu­red ja saavutatavad sihid. On aeg, mil riigikaitse ei tähenda vaid välise ohu tõrjumist ja sellega seonduvate võime­kuste arendamist, vaid ka riigisisese rahu ja turvalisuse hoidmist, rahvastiku psühholoogilist kaitset ja eluliste süs­teemide püsivuse tagamist. Väljakuju­nenud peenekoeliste hüvesüsteemide (elekter, side) väljalülitumine mistahes põhjusel võib põhjustada suuri kahjusid ning paanikat, seetõttu on kriisiajal olu­line riigikaitselise­ ja tsiviilsektori ühine siht: tagada elutähtsad teenused, ühen­dada ressursid ning seeläbi kindlustada siseturvalisus. Eesti riiklikes huvides on oluline suurendada meie rahva enese­ ja riigikaitsetahet, mis praegu kasvab. Oluline on siinkohal tugevdada mili­taar­ ja tsiviilsektori koostööd.

Niipalju, kui on võimalik rääki­da meie keskuse projektidest, võin esile tuua mõne näite, kus teadusala­sest koostööst võiks igal meie sõduril lahingu väljal kasu tõusta.

Möödunud aasta lõpus toimunud vas­tavateemalisel seminaril TTÜ­s esines mitu meie tippteadlast, kaitsevaldkonna spetsialisti ja doktoranti ettekannetega projektidest, mis meie heade partnerite kaasosalusel ning toetusel käima on lü­katud, mõni neist juba lõpule jõudnud.

Eesti teadlaste silmapaistvaimad kaitsekoostöö projektid:

­ TTÜ emeriitprofessor Andres Tak­laja tutvustas projekte, mis võimaldavad nurjata isevalmistatud lõhkeseadeldiste juhtimist ning kaitsta sõdureid ka reak­tiivse segaja kiirguse eest. Samasisuliste lahenduste eest oleme tunnustust pälvi­nud ka NATO­s.

­ Marek Strandberg tutvustas projek­ti „Eriotstarbeliste tekstiilmaterjalidega kaitseriietuse väljatöötamine“. Selle pro­jekti raames tehtud koostöö leidis tun­nustust NATO teadussaavutuste auhin­na näol, mis anti üle 2012. a Norfolkis toimunud NATO STO nõukogu aasta­koosolekul. Nimetatud projekti tutvus­tus ilmus ka eelmises Sõduri numbris.

­ Professor Jaan Kers tutvustas pro­jekt „Kergsoomuspaneelid transpordi­vahendite soomustamiseks“, mis või­maldavad meil valminud materjalidega kaitsta transpordivahendeid senisest tõhusamalt.

­ Professor Leo Mõtus tutvustas EDA projekti „IN4STARS – infoühil­damine“, mis aitab parandada situat­siooniteadlikkust erinevate osapooltega kriisisituatsioonides.

­ Life+ projekt professor Aleksander Klausoni eestvedamisel „Läänemere hüdroakustiline taustmüra – mõõtmi­sed ja modelleerimine“.

­ Professor Mihkel Kaljuranna NATO SPS projekt Läänemerre uputa­tud sõjamoonast (MODUM) ning ESA projekt uuenduslikest keemilistest ana­lüsaatoritest (CASE) võimaldab kaasas­kantava seadme abil pinnaseanalüüse tehes mõista, millise relvaliigi ründejäl­gedega on tegu.

­ Professor Mart Tamre rääkis auto­noomsete maa­ ja õhusõidukite aren­dusest, tuues välja mitu õhus ja maal liikuva robotseadme arendust, kus ka väga keerulistes tingimustes toime tu­levad masinad suudavad mehitamata kujul täita mitut inimesele ohtlikku ülesannet.

­ STRATEK­i ekspert Merik Meriste rääkis situatsiooniteadlikkuse tehno­loogiatest ning tutvustas hiljuti lõppe­

nud EDA projekti Athena, mis kirjeldab teatud algoritmide abil erinevate konf­liktsituatsioonide lahendamiseks või­malikke stsenaariume.

­ Vanemleitnant Mari­Anne Meiste­ri doktoritöö „Lühilaineala raadioside andmeedastuse häirekindluse analüüs ja uurimine“ uurib erinevate sidevahen­dite töökindlust.

­ Heidi Leesi doktoritöö keelustatud kemikaalide kasutamise tuvastamiseks uute analüüsimetoodikate arendamisest kirjeldab võimalust keemiarelva rünna­ku jälgede tuvastamiseks.

­ Reservkapten Tõnu Tomberg tut­vustas töös olevat doktoritööd lõhke­materjalide logistilise käitlemise ohutu­se analüüsist.

­ Leitnant Martin Jürise tutvustas magistritööd liikuvmärklaudadest ning pettemakettidest.

STRATEK ON KOOSTÖÖLE AVATUDTeadustöö jätkuks korraldab kaitse­ministeerium igal aastal mitu avalikku stipendiumikonkurssi eesmärgiga toe­tada tulevasi tippteadureid, kel soov kaasa lüüa riigikaitses ning elude sääst­mises ja päästmises. Ning nagu juba esimene tegevusaasta on näidanud – mitugi neist stipendiaatidest puutub kokku ka STRATEK­i kaitsevaldkonna projektidega.

Kes ei ole suur, selle ainus võima­lus endast tugevamatega rinda pista on eelmiste aastatuhandete kogemusele lisatud nüüdisaegne sõjatarkus. Ees­ti teadusasutuste arendusvõimekus on jõudnud nii kaugele, et suudame la­hendada nii taktikalisi kui ka strateegi­lisi kaitseküsimusi viisil, mis vastab 21. sajandi ebasümmeetriliste konfliktide olemusele. Selle alus on meie kiire ko­hanemisvõime, analüüsisuutlikkus ja pidev ülevaade meie käsutuses olevatest võimalustest. Seega julgustan igat Ees­ti kaitseorganisatsiooni oma mistahes arendusplaanidega julgelt pöörduma TTÜ kaitse­ ja julgeolekukeskuse STRA­TEK poole – olgu vaja uut ja funktsio­naalset lahinguvormi või hoopis mõn­da spetsiifilist kriisi reguleerimiskava või miks mitte ka soovi mõista, kuidas teatud olukordi lahendavad meie tei­sed NATO partnerid. Selle kõige puhul tasub mõelda, kuidas oma arendus­tegevuses rakendada meie enda riigi parimaid teadlasi ning rahvusvahelisi koostööpartnereid, kelle jaoks Eesti jul­geolek tähendab ka nende enda julge­olekut.

Teadus- ja arendustöödesse õigesti kulutatud miljonid on need, mis võivad päästa tuhandeid elusid uute sõda-de lahinguväljadel.

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

39GALERII

Eesti vabariigi 97. aastapäeva paraad Narvas 23. veebruaril 2015

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

40 ORKESTER

„Igal riigil on ajalooli­selt välja kujunenud tseremooniad ja neil esitatav muusika on sajandeid olnud sõja­väeorkestrite pärus­

maa. Riigi ja rahva traditsioonide ku­junemiseks kulub aastasadu, aga Eesti riigile on andnud ajalugu oma tradit­sioonide kujundamiseks vaid napid aas­takümned.“ Nii kirjutab Eesti kaitseväe esindusorkestri peadirigent kolonelleit­nant Peeter Saan oma raamatus „Eesti riigimuusika ja sõjaväeorkestrid: kuju­nemine ja areng aastatel 1918–1940“.

Seda Eestile antud nappi aega on hästi kasutatud, aga teha on veel palju.

Kui sügaval ajaloos on kaitseväe orkestri juured ja kui suur on teie praegune koosseis? Kui palju orkestri koosseis aja jooksul üldse muutub?

Praegusel kujul tegutseb kaitseväe orkester aastast 1993, kuid oleme 1918. aastal asutatud sõjaministeeriumi or­kestri õigusjärglane. Orkestri täna­päevased paraadvormidki järgivad endisaegseid vorme peaaegu täielikult, lisandunud on vaid üksikud kosmeeti­lised täiendused.

Orkestrisse vastuvõtmise eeldus on nooremseersandi tasemel koolituse lä­bimine, koosseisu kuulub 37 allohvitseri ja kolm ohvitseri, kõik on professionaal­sed muusikud. Ajaloolist vormi kanna­vad ainult orkestriliikmed. Sellist vormi pole kusagil mujal kaitseväes. Kaitseväe­le tavapärast rotatsiooni meil ei toimu, vahetub üks­kaks inimest aastas, isegi lepingud on põhimõtteliselt eluaegsed – seaduse järgi muidugi kolme aastased, neid siis pikendatakse. Algsest koossei­sust on rivis koos minuga üheksa muu­

Eesti helirelvad on häälesKaitseväe esindusorkestri peadirigent Peeter Saan rää­gib ajakirjale antud intervjuus oma täiesti erilise üksuse mitme kesistest ülesannetest ja väljaõppest.

Sverre Lasn

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

41

sikut. Püüame vabade kohtade täitmi­seks korraldada konkursse, kuid tihti on sobivaid kandidaate täpselt nii palju kui vabu kohti ja konkursil pole mõtet. Meie orkester on üsna hästi tasustatud, kuid ka erinõuded on tükk maad karmimad kui mujal. On külm, puhub tuul või sajab, meie peame ikka mängima.

Tsiviilinimestele võib olla üllatus, et te olete reaalse sõjalise võimekusega üksus.

Loomulikult. Meil on oma sõjaaja ülesanded, orkestri liikmed täidavad kõiki kaitseväe üldfüüsilisi normatiive ja oskavad kasutada käsitulirelvi. Päris tavaline jalaväeüksus me just pole ja tan­kitõrjerelvi me ei puutu, aga orkestri liik­mete hulgast leiab näiteks Eesti ühe pari­ma klarneti­ ja saksofonimängija Meelis Hundi, kes eelmisel aastal tuli taktikali­ses laskmises Euroopa meistriks.

Lisaks läbib igal aastal meie juures oma ajateenistuse 15 nõudmistele vas­tavat soovi avaldanud kutsealust. Kui tegu on muusikaakadeemia, Viljandi kultuurikolledži, Muusikakeskkooli või Elleri taustaga inimestega, siis nende musikaalses tasemes me ei kahtle, mu­jalt tulnud kuulame üle. Laulu, klaverit, keelpille või kitarre õppivatest teeme ajutiselt trummarid, flöödi­, klarneti­, saksofoni­ või tuubaharjutajad täienda­vad puhkpillijagu.

Inimesed oskavad kaitseväe orkestrit seostada tavaliselt vabariigi aasta-päeva ja võidupüha paraadidega, kuid teie ülesanded on palju laiemad. Millised?

Neile kahele paraadile lisandub suur hulk riiklikke ja sõjaväelisi tseremoo­niaid: välisriikide juhtide ja kõrgete riigitegelaste visiitidega seotud tsere­mooniad, välisriikide suursaadikute volikirjade üleandmine vabariigi presi­dendile, sõjaväelised ja mälestustsere­mooniad, pärgade asetamised ja palju muid toiminguid, kus protseduurid ja esitatav muusika on täpselt kindlaks määratud. Asendamatu abiline kõi­gi nende ürituste läbiviimisel on meie tseremooniadirigent kolonelleitnant Indrek Toompere. Palun, siin on näi­teks meie orkestri veebruari tööplaan: maadlusvõistluste lõpetamine Väi­ke­Maarjas, Tartu rahule pühendatud kontsert Vanemuise kontserdimajas, Ämari kasarmu avamine, kolm päeva järjest salvestuse proovid, kaks päe­va ERR­i stuudios salvestused, paraad Narvas, kaitseväe ball Lennusadamas,

kontsert Pala koolis, lipu õnnistamine Rakveres ja see on loetelu vaid pooltest meie ühe kuu tegemistest. Eelmisel aas­tal oli meil näiteks kokku 237 esinemist. Muidugi oli mõnel päeval mitu esine­mist ja ka koosseisude suurus vahel­dus, aga ikkagi. Tseremoonia koosseis võib koosneda ühest signaale mängivast trompetimängijast kuni täiskoosseisuni, mis koos ajateenijatega on 48 muusikut, neile lisanduvad dirigendid.

Kes ja kuidas saab kaitseväe esindus-orkestrit oma üritustele mängima kutsuda?

Need peavad olema kaitseväe jaoks piisavalt prestiižsed ja olulised sündmu­sed. Kui laekub kutse esineda tsiviilüri­tusel, peab nõusoleku andma kaitseväe juhataja. Äriühingutele me teenuseid ei osuta, nii et kui mõnel osaühingul tuleb mõte meid suure raha eest süldipeole esinema kutsuda, siis see on tühi vaev. Kaitseväe orkester mängib tasuta, tasu küsimine on keelatud.

Meie tööülesanded jagunevad kolme kategooriasse: tseremooniad, kontserdid ja kõik ülejäänud esinemised, mida ei saa kahe esimese alla liigitada. Tseremoo­niad jagunevad omakorda kolmeks – riiklikud, sõjaväelised, tsiviiltseremoo­niad ja täpselt samasugune jaotus on ka kontsertide puhul.

Paljudel sõjaväelistel üritustel on asi protokollis kinni, sellistel puhkudel teab meie protokolliülem täpselt, millised on meie kohustused. Tihti piisab ka juht­konna otsusest, et tegu on meie jaoks olulise isikuga. Kindlasti oleme kohal suurtel õppustel nagu Kevadtorm või Siil.

Tihti soovitakse, et meie orkester mängiks rahvale. Oleme mänginud Tartu Ülikooli ballil, Treffneri kooli aastapäeval, esinenud korporatsioonide üritustel.

Kas tuleb meelde mõni ekstreemsem esinemine?

Võib­olla talvised esinemised. Va­nasti nägi eeskiri ette, et peame esinema kuni –12 kraadiga, see on muidugi koos külmafaktoriga. Sellisel juhul mängisi­me viis kuni kümme minutit ja siis olid pillid kinni. Puhkpillides on õhk, tekib kondensatsioonivesi, mis külmaga jää­tub ja ongi kõik. Trumme külm ei mõ­juta, aga puhkpillide käigushoidmiseks peame kasutama puhast piiritust.

Kas see on väga rumal küsimus, kui ma uurin, kuidas te piiritust kasutate?

Meilt on igasuguseid küsimusi küsi­

tud. Näiteks siseaudit on uurinud, mil­leks meie orkester vajab noote. Vastasin, et nagu püssid vajavad padruneid, vajab orkester noote, sest noodid on meie heli relvade padrunid.

Piirituse kasutamine on puhas füü­sika. Valame 5  ml piiritust puhkpilli mehhanismi, see lahustab õli ja hoiab klapisüsteemi töös. Mängida saab nii kaua, kuni sissepuhutava õhu niiskus muudab segu lahjemaks kui 40 kraadi. Väga erakorralisel puhul saame sedasi –20 kraadiga maksimaalselt 10 minutit mängida.

Aga kui rasketest esinemistest rääki­da, siis üks sellistest oli USA­s Marylan­dis. Algul lubati lennukit, siis pidime ootamatult ise transpordi leidma. Koha­peal tegime kaks esinemist päevas, see on nagu tippsportlaste elu. Sellise koor­muse talumiseks on orkestri liikmed koostanud endale lausa treeninguprog­rammi, et vormis olla. Nagu sportlased, ei saa ka meie end ainult esinemistega vormis hoida, peab järjepidevalt harju­tama, enne esinemist korraliku soojen­duse tegema. Täpselt nagu sportlastel, on ka meil üks katse ega saa esinemise­ga lati alt läbi joosta, kõik peab õnnes­tuma. Kogu meie eelnev töö käib selle nimel, et see üks ja ainus kord õnnes­tuks. Sellest tuleks ju riiklik skandaal, kui mängid mõne riigipea külaskäigu puhul riigihümni, see ei tule välja ja siis ütled, et olgu pealegi, teeme uuesti. Või veel hullem, kui mängid kogemata vale riigi hümni. Seda võib ette tulla, kui tegu on mõne pisiriigiga, kus nädal ta­gasi toimus riigipööre ja juba on hümn muutunud.

Kas on siis juhtunud, et mängite vale pala?

Õnneks on tseremooniadirigent Ind­rek Toompere sellised asjad õigel ajal välja uurinud. Meie orkestril pole seda ette tulnud, et vale muusikat on mängi­tud, aga olen kuulnud, et näiteks Saksa­maa on küll saanud SDV hümni.

Maailmas on väga populaarsed tat-too’d ehk sõjaväeorkestrite vigur-marsid. Kui palju kaitseväe orkester neil esinenud on? Kas teid on kutsu-tud ka maailmakuulsale Edinburghi vigurmarsile?

Kutsed suurtele vigurmarsifestivali­dele käivad ikka väga range korra järgi. Oleme esinenud Norra festivalil ja Royal Nova Scotia International Tattool Kana­das. Edinburghi festival käib meil kaugelt üle võimete, sest kestab 40 päeva – 10 päe­

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

42 ORKESTER

va ettevalmistusi ja 30 päeva esinemist. Meil pole võimalik nii pikka aega vabaks saada, sest 40 päeva ilma tseremooniateta – Eesti vabariigis jääks elu seisma.

Kuigi suurte festivalide piletid müüakse välja mõne tunniga, on nad oma mastaapide tõttu väga hädas, sest Edinburghi või Baselisse on väga raske leida orkestreid, kes saavad nii pikalt oma põhitööst eemal olla.

Eestil on ka oma Est-Tattoo. Mida see endast kujutab?

Jah, see on minu arvates parim muu­sikasündmus, millega kaitseväge pro­pageerida. Eesti festivali traditsioon pärineb aastast 1999. Samas on kaitse­väe korraldatav festival tasuta, pileteid müüa ei saa ja nii tuleb leida vahendid, et kulud katta. Hea show vajab vähemalt viit­kuut suurt välismaist orkestrit. Hea tava näeb ette, et kuigi kõik orkestrid tulevad kohale oma kuludega, ei kuluta külalised kohapeal sentigi. Korraldaja leiab neile tegevused, annab transpor­di, majutuse ja toitlustuse. Kõike saab teha, kui raha on olemas, see on lihtne matemaatika.

Kui palju aega võtab uue vigurmarsi kava harjutamine?

Keskmine vigurmarsi kava kestab 10 minutit ja sisaldab neli pala. Kui päris nullist alustada ja täiesti uus kava teha, võtab see umbes kaks kuni neli näda­lat, et kogu liikumine ja kõik lood läbi harjutada. Muidugi sõltub kõik ka lii­

kumiste keerukusest, kui palju on pöör­deid, ringiratast liikumist ja muid kom­ponente. Algul tegin kavasid ise, nüüd on selle töö üle võtnud tseremoonia­dirigent Indrek Toompere. Praegu õpib sama asja ka nooremleitnant Simmu Vasar US Band Europe’i juures Saksa­maal. Tänapäevane tattoo on ülitäpne ja keeruline etteaste. Kujuta ette, et 40 orkestri liiget teevad kõike täpselt ühe­aegselt. Orkestrite vigurmarsiesinemisi vaadates näeme asju, mida tavainimene ei näe. Kas midagi õnnestus hiilgavalt või läks veidi untsu. Me ütleme naljaga pooleks, et mida rohkem on orkestris ajateenijaid, seda täpsem on liikumine, aga kehvem mäng.

Kuidas te oma praeguste harjutamis-tingimustega rahul olete?

Korralik prooviruum, kus 40 inimest saavad koos harjutada, oleks hädavaja­lik. Meie harjutamine on ju spetsiifiline. Kui meil oleksid oma ruumid, saaksime seinad ja laed varustada helisummuta­vate materjalidega, et me ei tapaks muu­sikute kõrvakuulmist. Kuulmiskahjus­tuste probleem pole muidugi vaid meie orkestri mure, vaid see kimbutab kõiki puhkpillimängijaid. Aga me teame, et kuni ehitatakse väeosadele kasarmuid, ei maksa meil oma prooviruumidest unistadagi. Meile on pakutud mõnda kasarmusse ühte korrust, kolige aga sinna ja hakake pihta. Ütlesin, et olgu kasarmu seinad mistahes materjalist, meie proovidega üheaegselt ei tööta seal

enam keegi, sest seinad kannavad kogu meie tümaka mööda maja laiali.

Või võtame meie varustuse füüsilise suuruse – timpanid, noodipuldid ja nii edasi. Instrumentide transpordiks on vaja eraldi bussi, lisaks on vaja kuhugi esinemisvormid riputada. Lennukiga Euroopasse suuri pille ei vea, nad lähe­vad lihtsalt katki. Kaitseväe orkestri sõit mõnele Euroopas toimuvale festivalile näeb välja nii, et orkestri koosseis len­dab ja maad mööda vurab järgi varus­tust täis tuubitud mikrobuss.

Katkiminek peab välistatud olema juba teie n-ö relvastuse suure hinna tõttu.

Jah, kui kõige kallim pill orkestris – fagott – maksab 17 000 eurot, siis selliste asjadega ei saa riskida. Orkestri kalli­mad pillid maksavadki kuni 20 000 eu­rot ja igal orkestri liikmel on vähemalt kaks pilli, üks kontsertpill ja teine väljas esinemiseks. Keskmiselt maksab üks pill umbes 4000 eurot, kokku on orkest­ril üle saja pilli, nii et pillipargi väärtus on julgelt üle poole miljoni euro.

Kas teil on oma nn relvur, kes pille remondib? Tavaarmee relvastust moderniseeritakse pidevalt, aga kui kiiresti teie pillipark uueneb?

Pille saab mingil määral remontida, aga mehhaanikat üldjuhul asendada ei saa. Üksikuid detaile küll, aga füüsili­selt kaotavad pillid aja jooksul oma õige kõla. Uhiuuel pillil on sees positiivsed pinged, kui tema peale sõrmega nipsu lööd, siis pill heliseb. Mitmeaastase ka­sutamise järel samale pillile nipsu lüües on see nagu plekitükk. Iga kasutamine võtab pillilt kübekese sära ja lõpuks pole asi enam mängijas, vaid metall on füü­siliselt läbi – koormuse juures kaheksa tundi päevas me lihtsalt mängime pillid läbi. Keskmiselt teenib üks pill 12–15 aastat, sellest pool aega kontsertpillina ja teise poole õuepillina.

Kui tihedalt te oma luguderepertuaari muudate?

Ma küsin vastu: mitu korda te sama lugu kuulata tahate? Kümne korraga on teil isu täis. Üldtuntud lugusid nagu „Evergreen“ ja nii edasi võtame ikka kavasse, aga peale hümni meil kordu­vaid palasid peaaegu pole. Kui aastate jooksul publik muutub, siis oleme viis­kuus muusikaliselt põnevamat ja endale rohkem pakkuvat lugu uuesti kasutusse võtnud. Kontsertmuusika muutub kii­resti ja meie orkester areneb kogu aeg.

Igal aastal täiendab orkestrit 15 ajateenijat, kellest tulevikus saavad muusikud, dirigendid, koorijuhid või heliloojad.

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

43

Tagasi kasarmusse! ehk Kuidas trummipõrinast kasvas välja uhke militaarmuusika-showPaljude jaoks seostub sõna tattoo kehakaunistamiskuns­tiga, aga väljendil military tattoo pole tätoveerimisega mingit seost. See sõnapaar tähistab hoopis mitmesaja aasta pikkuse ajalooga sõjaväelist muusikaetendust.

Väljend tattoo pärineb 17. sajandi alguse Hollan­dist, kus fraas doe den tap toe ehk inglise keeles turn off the tap märkis alguse­ga 21.30 trummarite või

trompetistide esitatavat õhtusignaali, mis käskis lähipubidel lõpetada sõduri­tele õlle serveerimise ning andis märku, et kõik sõjaväelased tuleb saata tagasi kasarmutesse. Et tavaliselt asusid tol­leaegsed sõjaväeosad asulate läheduses või lausa linna sees ja paljud sõjaväela­sed said õhtuti linnaloa, nägi kasarmu­tesse kutsumine välja järgmine: väeosa

territooriumilt väljus trummarite kom­panii, kes trummipõrinal kogu ümbrus­konna läbi marssis, et ka kaugemates urgastes istuvad püssimehed kindlasti kojukutset kuuleksid.

Selline pool tundi kestnud ja algselt vaid marsisammul esitatud muusika­

line märguanne muutus aja jooksul üha keerulisemaks ettevõtmiseks, mil­le juurde kombineeriti hulk mitme­kesiseid teatraalseid elemente, näiteks marssimine koos prožektorite val­gusmänguga, marsisammul erinevate kujundite moodustamine, keerukad rivikorrad ja läbimarsid. Nii arenes lihtsakoelisest öörahusignaalist ajapik­ku efektne vabaõhuetendus, mis leidis oma koha suurtel pidulikel sõjaväe­üritustel nagu väeosade avapidustused ja kuninglikud sündmused. Kesksel kohal on need etendused suurtel mili­taarnäitustel nagu Royal International Air Tattoo Šotimaal, Royal Nova Sco­tia International Tattoo Kanadas ja igal aastal juuni viimasel reedel Ameerika Ühendriikides toimuval õhujõudude festivalil. Kutse sellistele festivalidele on auasi igale sõjaväeorkestrile ja esi­nejad saabuvad kõikjalt maailmast.

Sverre Lasn

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

44 ORKESTER

MOODSATE VIGURMARSIFESTIVALIDE AEGKahe maailmasõja vahel asuti vigur­marsifestivale korraldama üle Euroo­pa ja suurima populaarsuse saavutas Aldershoti festival Suurbritannias. Ka tänapäeval kõige kuulsam vigurmar­sifestival on seotud Briti saarega. Es­makordselt 1950. aasta augustis Edin­burghi kindluse ees peetud festival sidus omavahel ajaloolised šoti kildid, keldi traditsioonilised spordimängud, torupillimuusika ja moodsa relvas­tuse, mis kõik kokku andis festivali­le eksootilise väljanägemise ja tõm­

bas igal aastal üha rohkem publikut. Vähe tähtis menu kasvamisel polnud pealtvaatajate lootus näha kuningliku perekonna liikmeid, kes alati kohale saabuvad.

Kuninglik pere on brittide sõjaväele toetust üles näidanud ka varem. Näiteks 2008. aastal külastas Windsori lossi­maadel Briti missioonisõdurite toetu­seks korraldatud vigurmarsifestivali kuninganna Elizabeth isiklikult.

Suurejooneliste festivalide nimekiri pikeneb üha. Rohkem kui 2000 esine­jaga Royal Nova Scotia International Tattoo Kanadas on neist suurim, sellest

palju maha ei jää ka Ameerikas Ohios, Wright­Pattersoni­nimelises lennubaa­sis läbiviidav festival.

Üle aasta peetakse Oslos Spektrumi hiigelhallis Norra Military Tattoo sise­festival, venelased on asunud Moskvas korraldama Spasskaya Bashnya festivali, võimsaid ja alati väljamüüdud etendusi peetakse Baselis ja Taanis.

Aastast 1999 on eelnimetatud festi­valide ritta asunud ka Est­Tattoo, mille õnnestumiseks annab kõige suurema panuse kaitseväe esindusorkester pea­dirigent kolonelleitnant Peeter Saani juhtimisel.

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

45

Jalaväelased on need spetsia­listid, kes peavad vahetult vastasega silmitsi seisma. Nende tegevus määrab olu­liselt lahingu plaani täitmise. Jalaväejaol on rühma tasemel

etendada suur roll, jao õnnestumisest sõltub rühmaülema kavatsuse täitmine ja teiste jagude tegevus. Iga rühmaülem, on ta siis elukutseline või reservohvitser, vajab enda alluvusse kiire otsustamis­võimega jaoülemat ja igas lahinguliigis lahinguvõimelist jagu. Jao lahinguvõi­me sõltub ka erinevate kursuste efek­tiivsusest. Selleks, et alustada jao taseme väljaõppega, peavad jao liikmed eelne­valt läbima neile ettenähtud kursuseid, kus sõltuvalt ametikohast õpitakse jao juhiks või keskendutakse oma erialale tulevases jaos.

Kui haarata kinni hüüdlausest „iga okas loeb“, siis jao puhul on see kindlasti nii. Sellest tulenevalt peab keskenduma igale jao liikmele eraldi, et jalaväejagu kui meeskond oleks võimeline eduka­malt toimima. Luues pooljaoülemale eraldi kursuse ja pöörates temale ka all­üksuse kursuse jooksul väljaõppeliselt piisavalt tähelepanu, saavutame parema ja toimivama jalaväejao. Selles artik­lis käsitletakse jalaväejao arendamise võimalusi pooljaoülema ametikohast lähtudes.

JAO LIIKMETE VÄLJAÕPEAjateenija väljaõppetsükkel jaguneb individuaalkursuseks ja allüksuse kur­suseks. Individuaalkursusel läbitakse sõduri baaskursus, sõduri erialakursus, nooremallohvitseride kursus ja reserv­ohvitseride kursus1. Kui kaheksa kuu ajateenija on läbinud sõduri baaskur­suse (SBK), siis jätkub tema teenistus erialakursusel. Jalaväejao liige peab osalema kas granaadiheituri erialakur­

susel (GHEK), laskuri­sanitari eriala­kursusel (LSEK) või raskekuulipilduri kursusel (RKPK). Nimetatud kursuste õppe kavad on kinnitatud ja nendest lähtutakse väljaõppe läbiviimisel. Sa­muti osaleb kaheksa kuu ajateenija kuulipilduri erialakursusel (KPEK)2. Kuulipilduri erialakursuse kohta pole kaitseväes ühist õppekava, temaatilise plaani koostavad allüksused ise. Koos­tamisel lähtutakse peamiselt relvaõpi­kust ja tingimusest, et kuulipildur peab erialakursuse jooksul omandama põhi­laskeoskuse. Selle saavutamiseks peab ta läbima erinevad laske harjutused.3 Erialakursustel osaletakse tulenevalt jalaväejao ametikohtadest. Jalaväejao ametikohad on välja toodud tabelis 14. Tabelis on ka välja toodud ettenähtud erialakursused. Kursuste peamine ees­märk on õpetada teadmisi ja oskusi tasemel, mis võimaldavad kursuslasel

täita erialaülesandeid nii iseseisvalt kui ka allüksuse koosseisus.

Jääb mulje, et igale jalaväejao liikmele on mõeldud, erialakursustest on saadud erialane väljaõpe, tulevane jao juht on läbinud nooremallohvitseride kursuse ja allüksuse kursus võib alata. Siinkohal on jäänud väärtustamata pooljaoülem. Pooljaoülem võib osaleda granaadihei­turi erialakursusel või kuulipilduri eria­lakursusel, kui pole ressurssi, et käivita­da veel üks kursus. Ressursi olemasolul peaks pooljaoülem osalema just temale ettenähtud kursusel, saades sealt oma erialale vastav väljaõpe.

POOLJAOÜLEMA KOHUSTUSEDKaitseväe ühendatud õppeasutuste la­hingukoolis välja antud „Jaoülema käsi­raamatus“5 on loetletud pooljaoülema kohustused, mida on kokku 19. Toon välja vaid mõne punkti neist kohustus­test: on jaoülema (JÜ) abiline ja vaja­dusel asendaja, juhib pooljagu vastavalt jaoülema käskudele, vastutab tuletoe­tusmeeskonna tegevuse eest jaos, te­geleb laskemoonaga, täiendab ja tagab jao toidu­ ja veevarusid, täiendab kulu­varustust, valmistab vajadusel maas­tikumudeli, kogub vangidelt võetud relvastuse, varustuse ja dokumendid, valmistab lahinguks oma valdkonnas ette, tal on taasrühmitumisel erinevad ülesanded, tulekontrolli hoidmine vas­tase ründamisel.

Varustuse ja laskemoona osas on välja toodud koostöö rühmavanemaga. Eelnevale lisandub erinevaid ülesandeid või oskusi „Jaoülema meelespeast“6, sa­muti erinevate blankettide ja ettekan­nete formaatide tundmine. Meelespea loetleb ka täpsed ülesanded pooljaoüle­male lahingu ettevalmistamisel ja reor­ganiseerimisel: hügieeni läbiviimine, varustuse hoolduse läbiviimise kont­roll, öiseks tegevuseks ettevalmistamine (vaatlusseadmete ettevalmistamine ja kontroll, valgustusvahendite etteval­mistamine ja kontroll, häiresüsteemi ettevalmistamine).

Tuleme tagasi ühe olulisema punk­ti juurde pooljaoülema kohustustes,

Kergejalaväe- kompanii pooljaoülemMoodne sõjapidamine toob juhtimispädevuse vajaduse järjest allapoole. Hästi väljaõpetatud pooljao ülem võib oma oskusliku tegutsemisega olla suuremate üksuste edu otsustav tegur.

Ago Savi KAPTEN

KVÜÕA

JALAVÄEKOMPANII

TAKTIKAGRUPP

TAKTIKALEKTOR

Jääb mulje, et igale jalaväe-jao liikmele on mõeldud, erialakursustest on saadud erialane väljaõpe, tulevane jao juht on läbinud noore-mallohvitseride kursuse ja allüksuse kursus võib alata.

SÕJAVÄEHARIDUS

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

46 SÕJAVÄEHARIDUS

mis on olla „vajadusel JÜ asendaja“. See eeldab, et pooljaoülem on võime­line mingil tasemel ja teatud aja mää­ral jagu juhtima. Jao juhtimisel läheb lisaks taktikalistele oskustele tarvis ka erinevate ettekannete koostamise os­kust. Samuti peab pooljaoülem olema kursis erinevate ohutasemetega, riietus­ ja relvastus tasemetega, õhurünnaku ohutasemetega, TBK kaitseastmetega, valmidusastmetega jne, kõike seda sel­leks, et vajadusel jagu õpetada, juhtida ja kontrollida.

Joonis 1 ilmestab pooljaoülema ko­hustuste seost juhtimise ja lahingu­tegevusega. Osad tegevused tuleb teha nii lahingus kui ka lahingupausidel. Esitatud joonisel ei ole kajastatud kõik kaasnevad ülesanded, kuid esitatud on peamised kohustused tuginedes „Jaoülema käsiraamatule“ ja „Jaoülema meelespeale“.

Jalaväeallüksuse kursuse väljaõppe­kava (JAÜK) ütleb üheselt, et taktika­õppe alus on „Jaoülema käsiraamat“ ja erilist tähelepanu tuleb pöörata ajatee­nijatest jao­ ja rühmaülemate lahingu­väljaõppele ning praktilise juhtimis­kogemuse andmisele. JAÜK jaguneb jao, rühma ja kompanii osakursuseks, kus väljaõppemetoodika raskuspunkt on drillidel. JAÜK määrab ära jao osa­kursuse osaeesmärgid, mida on kokku 37. Kursuse väljaõppekavas on pea­miselt taktikaõppe raames mainitud, tegutsemist lahingpaari, pooljao ja jao koosseisus. Läbiva kaasneva õppeküsi­musena jookseb läbi pooljao­ ja jaoüle­ma asendamine erinevates väljaõppe­teemades. Asendamist on käsitletud teemades jalaväejagu kaitselahingus, rünnakul ja linnalahingus.7 Tegelikult on pooljaoülemal oma kohustused ka rännakul, varitsuses, paiknemisel jne, kuid asendamisest räägitakse otseselt ai­nult eespool mainitud lahinguliikudes.

JAOÜLEMA TOETAMINE JA ASENDAMINESelgub, et pooljaoülem peab oma os­kustelt ja teadmistelt sarnanema oma

jaoülemaga. Kui see sarnasus teadmiste vallas on loodud, siis saab pooljaoülem väga oluliselt toetada oma ülemat, sel­leks et tõhusamalt määratud ülesanne täita. Kolonelleitnant Enno Mõts on kir­jutanud: „Taktikalisel tasemel on kiirus alati tähtis, kuid see on eelkõige meetod, mitte eesmärk omaette.8“ VOOT­tsükli9 läbib üksiksõdur, jaoülem, kuni kõrge­mate staapide tasandini välja.10 Kiirem VOOT­tsükli läbimine võrreldes vasta­sega võimaldab oma tempot peale suru­da ja initsiatiivi haarata.11 VOOT­tsükli läbimisel aitab jaoülemat pooljaoülem, kelle põhiline vastutusvaldkond on jao administreerimine ja lahinguteks ette­valmistamine. Joonisel 1 väljatoodud kohustustele peab jaoülem tähelepanu pöörama, on see siis käsu andmisel, rühmaülema koosolekul või lahingus. Pädeva alluvaga jaoülem ei pea kesken­duma administreerivatele toimingutele. Sellest tulenevalt saab jaoülem kesken­duda ainult määratud ülesandele ega pea mõtlema kaasnevatele tegevustele, mis võivad tema jaoks VOOT­tsüklit aeglustada. Mida kiiremini jõuab otsu­sele jaoülem, seda tõhusamalt tegutseb rühm ja kompanii ning vastupidi. Tuleb rõhutada, et selleks on jaoülemal tarvis ülesandele keskendumise vabadust ja vähem administreerimis­ või logistilist juhtimist.

Üksuste ülemad puutuvad kokku olukorraga, kus asjaolude sunnil ra­kendatakse madalama astme ülemat üksuse juhtimisel. Kompaniiülemal on juhtkonna koosseisus kompaniiülema abi, rühmaülemat asendab vajadusel rühmavanem või jaoülem, jaoülemat asendab pooljaoülem. Rahu ajal võib asendamine olla tingitud erinevatest asjaoludest: haigestumine, maastiku­luure läbiviimine, operatsiooni eripära või muu olukord. Pooljaoülema ette­

valmistamine võimalikuks olukorraks, kus ta peab jagu juhtima, toetab juh­timisvõime dubleerimist. Jao tegevus ja võimekus ei sõltu ainult nooremall­ohvitseride kursuse läbinud jaoülemast. Eesmärgi päraselt väljaõpetatud pool­jaoülema olemasolul on võimalik juh­timise funktsioone jao siseselt jagada ja pooljaoülem viib inertsist jaoülema väljalülitumisel tegevused lõpuni.

Kui kõikidele jao liikmetele on ette nähtud erialakursus, kinnitatud või kinnitamata õppekava alusel, siis pool­jaoülemale ei ole ametlikult ette nähtud ühtegi kursust. Ideeliselt peaks pool­jaoülem oma väljaõppe saama jalaväe­allüksuse jao osakursuse raames selleks, et efektiivselt jätkata kokkuharjutamist rühma osakursusel. Kui arvutada kok­ku jaole ettenähtud taktikaõppe aeg JA­ÜK12­is, siis õppetunde saab kokku 80, see teeb 10 õppepäeva. Lahkamata aine­voogu, kuid võttes arvesse teemade ja alateemade rohkust, siis selle ajaga õpe­tada jaole selgeks rünnak, rännak, kaitse ja linnalahing on keeruline ettevõtmine. Loomulikult jätkatakse harjutamist ja parandatakse sooritusi rühma osakur­susel. Mõeldes aga pooljaoülema seisu­kohalt, kes peab vajadusel nooremall­ohvitseride kursuse läbinud jaoülemat asendama, siis nimetatud teemad on kaheksa kuu ajateenijale võõrad ja tema meeskondlik ja taktikaline väljaõpe al­gab sisuliselt nullist. Kuidas saavutada see tase, et pooljaoülem allüksuse kur­susel, peamiselt ajateenistuse lõpupoole, oleks jaoülemale tema VOOT­tsükli lä­bimisel abiks nii, et jaoülem ei pea kõike mõtlema ja käskima? Mida teha selleks, et jaoülema väljalangemisel säilib juhti­mine ja ülesande täitmise võimekus?

POOLJAOÜLEMA ERIALAKURSUSEsiteks tuleb eristada terad sõkaldest, põhikutse sõduri baaskursusel oleva­test ajateenijatest valitakse välja need, kes on taibukamad ja potentsiaalsed juhid. Valitud seltskond suunatakse pooljaoülema erialakursusele13, mis väl­tab sama pikalt kui teised erialakursu­

Jaoülem Nooremallohvitseride kursus Jalaväe nooremallohvitseride kursus

Pooljaoülem SBK Osaleb kas GHEK-il või KPEK-il, võimalusel PJÜEK-il

Kuulipildur + abi SBK KPEK

Granaadiheitur + abi SBK GHEK

Raskekuulipildur SBK RKPK

Sanitar SBK LSEK

Laskurid SBK Osaleb kas GHEK-il või KPEK-il

Tabel 1. Jalaväejao ametikohad ja kursustel osalemine.

Eesmärk on pooljaoülemate-le anda teadmised jaoülema tegevustest.

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

47

sed põhikutse ajateenijatele. Kursusele võib suunata ka näiteks täpsuslaskurid, rühma ülema sidemehed, miinipildu­jarühma sihturid, juhul kui neile määra­tud erialakursuseid ei viida samaaegselt läbi. Eesmärk on pooljaoülematele anda teadmised jaoülema tegevustest.

Esimest korda puutusin pool­jaoülemale suunatud kursusega kokku rühma ülemana Viru jalaväepataljonis ja hiljem Kuperjanovi jalaväepataljonis jalaväekompanii ülemana. 2013./2014. a ajateenijate väljaõppes Viru, Kuperjano­vi ja vahipataljonis rakendasime pool­jaoülema kursust. Kompaniiülemad koostasid oma kogemusele tuginedes ning pooljao­ ja jaoülema kohustustest lähtuvalt temaatilised plaanid. Peami­sed õppeteemad olid lahingukäsud, tak­tikaõpe ja pioneeriõpe, integreeritud oli ka laskeõpe ja seadusandlus. Kõik tee­mad olid peamiselt seotud jao õppega selleks, et pooljaoülem saaks aimu jao tegutsemise drillidest ja oma rollist sel­les. Olulisel kohal olid ka pooljaoülema administratiivsete oskuste arendamine väljaõppe käigus. Kui erialakursused lä­bitud, saab jätkata allüksuse kursusega, kus iga jao liige on läbinud just tema­le suunatud õppe. Jaoülem saab hakata drillima komplekteeritud jaoga, kus iga liige teab oma ülesandeid ja rolli jaos.

Mida on andnud ja annab juurde pooljaoülema kursuse läbimine? All­üksuse kursusel olen täheldanud, et pooljaoülemad on aru saanud oma rollist jaos, nad teavad oma ülesan­deid ja kohustusi. Tekib rühmavanema käsu grupp ja rühmaülema käsugrupp.

Pooljaoülemad koostöös rühmavane­maga keskenduvad administreerivatele toimingutele ja jaoülem saab kesken­duda juhtimisele. Jaoülema väljalange­misel ei teki jaos küsimust, et kes juhib. Olen kokku puutunud olukorraga, kus on olnud vaja jaoülem asendada pool­jaoülemaga ja pooljaoülem on juhtinud oma jagu suurõppuse jooksul võrdväär­selt teiste jaoülematega. Takistuseks ei saanud isegi viiepunktikäsu andmine. Juhtimisvõime dubleerimise võimekust ei anna vaid pooljaoülema kursuse lä­bimine, aga kursus loob eeldused jao tõhusamaks kokkuharjutamiseks jao osakursuse jooksul.

Pooljaoülemate olulisust rõhutab kapten Artur Meerits, kes oli 2013.­2014. aastal Kalevi jalaväepataljonis mehhaniseeritud jalaväekompanii ülem. Temal polnud vaja eraldi pool­jaoülemate väljaõppele mõelda. Tema pooljaoülemad asusid teenistusse eel­kutsega ja pärast nooremallohvitseride kursuse läbimist sai ta õpitulemuste põhjal määrata jaoülemad ja pooljaoüle­mad. Kapten Meerits toob välja, et selle mudeli puhul on jao juhtimine dublee­ritud ja on võimalik juhtimisfunktsioo­ne jagada. Lisaks toob kapten Meerits

välja info liikumise olulisuse, selle sai ta tänu vastava ressursi olemasolule taga­da käsiraadiojaamadega, sest ka pool­jaoülemale oli ette nähtud jaam. Jaama olemasolul sai rühmaülem kiirelt infot jagada kuni pooljagudeni välja. Samu­ti sai pooljagudele eraldi ülesandeid määrata. Olid need siis julgestamise või vahetu lahinguga seotud, säilitades juhtimist ja kontroll. Omalt poolt käsit­leksin teemat ka reservarmee vaatenur­gast. Muutes pooljaoülema ajateenistu­se 11­kuuliseks, säiliks juhtimisvõime dubleerimine. Eelkutse suurendamine oleks küll ressursimahukas, kuid jaoüle­ma väljalangemisel saab pooljaoülema määrata jaoülemaks.

KOGEMUS TOETABAjateenija väljaõppetsüklis ei ole pool­jaoülemale ette nähtud oma eriala­kursust, kuid samas on pooljaoülemal erinevad ülesanded ja kohustused. Pooljaoülemale keskendumine enne allüksuse kursust loob eeldused, et jaoülem läbib VOOT­tsükli kiiremini, sest kaasnevaid tegevusi organiseerib väljaõpetatud pooljaoülem. Kogemus näitab, et erialakursuselt saadud tead­mised ja drillidest saadud kogemused toetavad juhtimisvõime dubleerimist ja olukorrast tingituna ka juhtimisfunkt­sioonide jagamist.

Tänan abi eest artikli koostamisel kapten Lauri Kriisat ja kapten Artur Meeritsat.

Viited:

1 Ajateenija väljaõppe kontseptsioon maaväes.

2004. Tallinn. Maaväe staap. Maaväeosakond. Välja-

õppe- ja rahvusvahelise koostöö jaoskond. Lk 4-5

2 Autori pandud nimi

3 Kaitseväe ja Kaitseliidu laskeväljaõppe eeskiri.

2010. Tallinn, lk 26

4 Pooljaoülema erialakursus (vt tabel 1)

5 Jaoülema käsiraamat. 2012. Kaitseväe Ühendatud

Õppeasutused, Võru lahingukool. Lk 7, 46, 59, 77

6 Jaoülema meelespea. 2014. Kaitseväe Ühenda-

tud Õppeasutused. Lk 24, 46, 47, 49

7 Jalaväeallüksuse kursuse väljaõppekava. 2012.

Tallinn. Maaväe staap. Väljaõppeosakond. Lk 5, 6,

9, 13-14, 34–36

8 E. Mõts. 2010. Eesti kaitseväe maaväe lahingu-

tegevuse alused. KVÜÕA taktika õppetool. Lk 59

9 Vaatle, orienteeri, otsusta, tegutse

10 E. Mõts. 2010. Lk 61

11 E. Mõts. 2010. Lk 60

12 Jalaväeallüksuse kursuse väljaõppekava. Lk

34–38

13 Autori pandud nimi

Pooljaoülemad koostöös rühmavanemaga kesken-duvad administreerivatele toimingutele ja jaoülem saab keskenduda juhtimisele.

Joonis 1. Pooljaoülema kohustused.

Pooljao juhtimineTuletoetusmeeskonna juhtimineJaoülema asendamine

Maastiku maketi valmistamineLahinguteks ettevalmistumineHäiresüsteemi ettevalmistamine

Toit ja vesiVarustuse kontrollHügieen

JUHTIMINE

ADMINISTREERIMINE

LAH

UN

GU

S/Õ

PPU

SEL

LAH

ING

UPA

USE

IDEL

TaasrühmitumineSõjavangid

LaskemoonFormaadipõhised ettekandedRühmavanematelt varustuse tellimineRühmavanematelt varustuse tellmneKoostöö rühmavanematega

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

48

Poola vabariik on tänapäe­val üks olulisemaid poliiti­lisi ja sõjalisi tegureid Lää­nemere piirkonnas. Eesti ja Poola õhuväe lähedane koostöö ulatub tagasi eel­

mise sajandi kahekümnendatesse aas­tatesse. Pärast Euroopa kommunistlike režiimide kokkukukkumist on koostöö kahe õhuväe vahel taastekkinud. Erili­selt tihedad sidemed on aga arenenud viimase kümne aasta jooksul. Nüüd on neid sidemeid aidanud edendada mõlema riigi kuulumine Põhja­Atlandi lepingu organisatsiooni. Selle arengu olulised märgid on Poola õhuväe ülema kindral Lech Majewski visiit Eestisse 2011. aasta kevadel ning Eesti õhuväe ülema kolonel Jaak Tarieni vastuvisiit 2013. aasta sügisel. Olulised sündmused on Poola õhuväe nüüd juba traditsioo­niliseks kujunenud osalus Eesti iga­aas­tasel õppusel Kevadtorm.1 Nimetamata ei saa jätta ka hiljuti sõlmitud kaitseväe ühendatud õppeasutuste ja Poola õhu­väe akadeemia koostöölepingut, mis edendab mõlema riigi õhuväeohvitseri­de väljaõppe koostööd.

NATO mõistab kõikide liikmesriiki­de õhuruume NATO ühise õhuruumi­

na, mida ühiselt valvatakse ning vaja­dusel ka ühiselt kaitstakse. Selle ühise õhuruumi kaitseks on loodud NATO integreeritud õhu­ ja raketikaitsesüs­teem NATINAMDS.2 Selle kaitsesüs­teemi oluline osa on ühtne seirevõrgus­tik, millesse panustab Eesti poolt Eesti õhuväe õhuseiredivisjon ning Poola poolt Poola õhuväe 3. raadiotehniline brigaad. Kuna nende kahe üksuse üles­anded on sarnased, siis on ka iseene­sestmõistetav nende koostöö. Esimese olulise sammu võtsid ette Poola radari­spetsialistid, tehes õppereisi Eestisse, tutvumaks meie radarpostide varustuse

ja tööga. Eelmise aasta oktoobris tegid meie õhuseiredivisjoni insenertehnilise grupi võitlejad vastuvisiidi. Tolle visiidi kava olid Poola õhuväelased meister­likult kokku pannud. Külastati kolme radarposti Kagu­Poolas ning lisaks veel Krakówis paiknevat õhuoperatsioonide juhtimiskeskust.

POOLA ÕHUVÄE SILMADKõik kolm radarposti on relvastatud eri tüüpi radaritega. Radaritüüpide palju­suse põhjus pole sugugi Poola õhuväe soov võimalikult palju erinevaid ra­dareid kasutada. Pigem on asi selles, et poolakad on oma suurt radariparki täiendanud pika aja jooksul ja nõnda on siin esindatud erinevad ajastud. Lisaks sellele on eri radariüksustel ka erinevad ülesanded, sestap kasutataksegi erine­vaid radari tüüpe.

Esimeses külastuskohas tutvusime Poola enda toodetud radariga NUR­12M. Poola riigil on teaduslikku või­mekust ning tööstuslikku võimsust ise toota mitut liiki radareid.3 Radareid on toodetud juba pikemat aega. Radar NUR­12M on täielikult NATO standar­ditele vastav 3D kaugmaaradar. Ta on võimeline avastama lendavaid objekte kuni 470 km kauguselt ja 30 km kõrgu­selt. Sarnaselt meie Kellavere postil töö­tava Lockheed Martini radariga TPS­77 on ta mõeldud eelkõige tornis töötami­seks, aga nagu meiegi radarit, nii saab tedagi vajadusel transportida.

DR Alar Laats

Eesti ja Poola õhuseirajad süvendavad NATO integreeritud õhu­ ja raketikaitsesüsteemi tegevuse raames ka kahepool­selt kasulikku koostööd.

Poolakad on oma suurt radariparki täiendanud pika aja jooksul ja nõnda on siin esindatud erinevad ajastud.

Eesti ja Poola õhuväed on lähedased liitlased

ÕHUVÄGI

Poola õhuväe radar NUR-12M.

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

49

Teine külastatud radarpost oli varus­tatud mitut eri tüüpi Poolas toodetud mobiilse radariga. Siin oli olemas va­nema põlve kahemõõtmeline (2D) kuni 160  km tegevusraadiusega keskmaa­radar NUR­31. Kuna ta ise kõrgusi ei mõõda, siis kuulub tema juurde täien­dusena ka 1992. aastal relvastusesse võetud kõrgusemõõtja NUR­41. Kõige huvitavam sealsel postil oli Poola väga moodne 3D keskmaaradar NUR­15M4. Veokitele monteeritud radari saab transpordiasendist tööasendisse seada 20 minutiga. Mobiilsuse tõttu peetakse teda sobivaks põhiradarite vaheliste tü­hikute täitjaks.5

Kolmandal radarpostil tutvustasid Poola õhuväelased Itaalia firma Selex ES moodsat 3D kaugmaaradarit RAT31DL, mille maksimaalne tegevuskaugus on 470 km ja mis on oma võimekuselt võr­reldav Eestis kasutatavate radaritega GM 403. Tõsi, itaallaste toodetud rada­ril pole meie radari mobiilsust.

Moodsad radarid NUR­12M ja RAT31DL moodustavad Poola õhusei­re võrgustiku n­ö selgroo või põhist­ruktuuri. Täites põhiradarite vahelisi tühikuid suudavad mobiilsed keskmaa­radarid avastada aga neis tühikutes väga madalalt lendavaid õhukeid.

POOLA ÕHUVÄE AJUSensorite kõrval on tänapäevase õhu­seiresüsteemi olulised osad ka juhtimis­keskused, kuhu kogutakse kokku senso­ritest pärit info, kus selle põhjal luuakse tervikpilt olukorrast õhuruumis ning kust sellele pildile toetudes juhitakse õhuoperatsioone. Tervet meie piirkon­da – Eestit, Lätit, Leedut – hõlmav re­gionaalne juhtimis­ ja teatamiskeskus (control and reporting centre, CRC) asub Leedus Kaunase lähedal Karmėlavas. Eestil on oma rahvuslik õhuoperatsioo­nide juhtimiskeskus Ämaris, mis vaja­dusel asendab Karmėlava keskust.

Poolas on koguni kaks regionaalset juhtimiskeskust. Eesti delegatsioonil oli võimalus külastada Krakówi eeslinnas asuvat keskust. Tõsi, selle keskuse elutee hakkab lõpule jõudma. Tervet NATO Euroopa õhuruumi hõlmav õhuseire­süsteem on kokku traageldatud ajaloo käigus tekkinud erinevatest rahvuslikest õhuseiresüsteemidest, mis ei haaku alati sugugi sujuvalt. Nüüd aga liigub NATO jõudsalt selles suunas, et terves alliansi Euroopa osas rajada üks ühtne õhuväe juhtimissüsteem nimega ACCS (Air Command and Control System), mis on oluline nii õhu­ kui ka raketitõrjeks.

ACCS­i kasutuselevõtt toimub järk­jär­gult. Neljas riigis – Saksamaal, Itaalias, Prantsusmaal ja Belgias – süsteem juba töötab. Aastal 2015 peaks uus süsteem käivituma n­ö teise laine riikides, mille hulka kuulub ka Poola. Eestisse peaks ACCS jõudma mõne aasta pärast.

ACCS­i raames hakkab Poolas peagi tööle juba valminud keskus Krakówis (ARS6 Kraków). Toda tuliuut keskust õnnestus õhuseiredivisjoni delegatsioo­nil ka väisata. Tulevikus hakkab meilgi selline juhtimiskeskus tööle, muidugi meile kohastes mastaapides.

POOLA KOGEMUSEDEesti õhuväe radarispetsialistide Poo­la­visiit oli järjekordne samm kahe maa õhuvägede sidemete arendamisel. Lisaks andis see meie inseneridele või­maluse tutvuda süvitsi Poola õhuväe radartehnikaga. Eesti õhuväelased said veenduda, et kuigi meie ja poolakate seadmed võivad nii mõneski asjas eri­neda, siis ometi on meie radarseadmed

Eesti õhuväelased said veenduda, et kuigi meie ja poolakate seadmed võivad nii mõneski asjas erineda, siis ometi on meie radarseadmed ning seire-võrgustikud laias laastus samal tasemel.

ning seirevõrgustikud laias laastus sa­mal tasemel. Nii nagu eelneval Eesti­kü­laskäigul olid Poola kolleegid saanud meilt mitu uut ideed, nii said ka Eesti radarispetsialistid külaskäigust tublisti targemaks.

Eesti delegatsioonil oli Poola külas­käigu ajal võimalik näha ka omaenda tulevikku, eriti seda, mis puudutab uut ACCS­i juhtimiskeskust. Lähitulevi­kus oleks meil siin õppida uue keskuse funktsioneerimisest.

Lõpuks tuleb kindlasti mainida veel selle kogemist, et NATO liikmetena ole­me Poolaga väga lähedased liitlased.

Märkused:

1 2014. aasta Kevadtormil harjutas Ämari lennu-

baasi kaitsmist ka Poola õhutõrjerakettide üksus.

2 NATO integreeritud õhu- ja raketikaitsesüsteem

NATINAMDS (NATO Integrated Air and Missile

Defence System) koosneb sensoritest, juhtimis-

üksustest ning relvasüsteemidest nagu maapinnal

paiknevad õhutõrjevahendid ning hävituslennukid.

NATINAMDS on NATO õhu- ja raketitõrje poliitika

nurgakivi ning ühtsuse, ühise vastutuse ning

solidaarsuse nähtav tunnusmärk.

3 Poola ka ekspordib enda toodetud radareid.

4 Radar on tuntud ka nime all TRS-15.

5 Kuna maakera on kumer ja radari kiir levib sirg-

jooneliselt nagu valguskiirgi, siis radarist eemaldu-

des jääb maapinna ja radari kiire kõige madalama

asendi vahele radarile nähtamatu tühimik. Mida

kaugemal radarist, seda kõrgem see tühimik on.

Efektiivse õhuseire saavutamiseks tuleks neisse

tühimikesse asetada mobiilseid keskmaaradareid.

6 ARS on kaitsevägedes armastatud akronüümide

musternäide – Air Control Centre, RAP (Recognised

Air Picture) Production Centre, Sensor Fusion Post.

Moodne mobiilne keskmaaradar NUR-15M.

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

50 KOGEMUS

Uute Javelin­tüüpi (FGM­148) tankitõrjeraketi­komplekside hankimise protsess on jõudnud lõpusirgele. Varasema­tes numbrites on Sõdur

juba teemaga seonduvat käsitlenud. Kaptenmajor Ingrid Mühling andis lühi ülevaate positiivsetest muutustest, mis kaasnevad selle relvasüsteemi kasu­tuselevõtmisega (Sõdur nr 4, 2014). Ma­jor Tõnis Metjer analüüsis tankitõrje­rakettide ajaloolist arengut üldiselt ning võrdles Javelini praegu kasutuses ole­vate tankitõrjeraketisüsteemidega (MI­LAN­2 ja MAPATS), tuues välja ka uue kompleksi plussid ja miinused (Sõdur nr 5, 2014).

Javelini tehnilised eelised teise põlv­konna tankitõrjerakettide ees on mul­jetavaldavad. „Lase ja unusta“ süsteem, sihtmärgi tabamine ülalt, segamiskind­lus, pehme lasu (soft launch) sooritami­ne, võimas optika ja termosihik – kõik need tegurid tõhustavad kaitseväe tan­kitõrjevõimet märkimisväärselt.

Samas võib Javelini komplekside kasutuselevõtt tuua ka teatud muutusi meie tankitõrje taktikas. Senikasutata­val MILAN­i raketikompleksil on hulk tehnilisi piiranguid, mis otseselt mõ­jutavad tankitõrjeallüksuste tegevust: komplekti kaal, tundlikkus infrapuna­kiirguse suhtes, tandemlõhkepeaga ra­kettide puudumine, poolautomaatne juhtimissüsteem (mis sunnib komp­leksi sihturit hoidma positsiooni kogu raketi lennu aja). Lähtuvalt nendest pii­rangutest peab üksuse ülem panema väga suurt rõhku tankitõrjele sobivate positsioonide otsimisele maastikul, all­üksuste koondatud kasutamisele ning

vastastikuse toetuse tagamisele. Kol­manda põlvkonna raketikompleksi kasutamine annaks ülematele rohkem paindlikkust ning võimalust korrigeeri­da tankitõrje taktikat vastavalt uue rel­vasüsteemi võimekusele.

Lahtiseks jääb küsimus: millisel tase­mel ja mis ulatuses peaks Javelini relva­süsteemi integreerima kaitseväe üksuste struktuuridesse. Javelin on kasutuses rohkem kui 15 riigis üle maailma ning see on esindatud väga erinevatel tase­metel: osad relvajõud on integreerinud selle jalaväejao koosseisu, teised aga ka­sutavad seda koondatult tankitõrjerüh­mades pataljoni või brigaadi koosseisus. Milline variant vastaks kõige paremini Eesti kaitseväe vajadustele?

KLASSIKALINE TANKITÕRJE LIIGITUSEnne kui minna analüüsi juurde ning ha­kata arutama, milline oleks optimaalne struktuuri lahend Javelini integreerimi­

seks, peaks üle vaatama üldise tankitõr­je liigituse. Kõiki tankitõrje vahendeid võib jagada passiivseteks (miinid, tõk­ked) ja aktiivseteks (TT­relvad). Läh­tudes efektiivsest laskeulatusest, jao­tatakse aktiivseid tankitõrjevahendeid lühi­ (kuni 500 m), kesk­ (kuni 3000 m) ja kaugmaa (üle 3  km) tankitõrjeks. Lühimaa tankitõrjerelvad on mõeldud võitluseks soomusega lähidistantsil – kaitseväes esindatud jalaväe rühma­ ja kompaniitasemel (granaadiheitjad Ins­talaza, Carl Gustaf). Keskmaa tanki­tõrje on mõeldud võitluseks distantsil, mis vastab soomustehnika efektiivsele laskekaugusele – esindatud pataljoni tasemel (MILAN). Kaugmaa relvastus peaks võimaldama tankide hävitamist, olles nende laskeulatusest väljas – esin­datud brigaadi tasemel (MAPATS).

Tegu on klassikalise liigitusega, mis ei lähe otseselt kokku kolmanda põlv­konna tankitõrjeraketikompleksi oma­dustega. Javelini efektiivne laskekaugus (75–2500  m) võimaldab tegutseda nii lühi­ kui ka keskmaa relvana. Laskeula­tus ei ole küll piisav, et lugeda seda kaugmaa relvaks, kuid „lase ja unusta“ ning pehme lasu süsteemid võimalda­vad vahetada positsiooni kohe pärast lasu sooritamist ning sellega vältida vastase soomustehnika vastutuld. Seega teevad kompleksi taktikalised­tehnili­sed andmed selle sobivaks relvasüstee­miks igal struktuuri tasemel jaost bri­gaadini. Seega otsuse, millisele tasandile Javelini integreerida, peaksime tegema meie manööverüksuste vajadustest ning struktuuri eripäradest tulenevalt. Vaata­me läbi võimalikud variandid.

VARIANT A: JAVELIN RÜHMA TASEMELJavelin on relv, mille jalgsi transporti­misega saab hakkama ka üksikvõitleja. Relvasüsteem on kasutajasõbralik ning selle laskeomadused võimaldavad las­ta lühidistantsilt. Seega, vajadusel võib sellist relvastust rakendada manöö­

Javelini tankitõrjerakettide integreerimisest kaitseväe struktuuridesseJavelini tankitõrjekompleksi saab kasutada nii jalaväejao koosseisus kui ka koondatuna tankitõrjerühmana pataljoni või brigaadi koosseisu. Analüüsime erinevate variantide eeliseid ja puudusi.

Vjatšeslav Senin LEITNANT

KVÜÕA TAKTIKAÕPETAJA

Lahtiseks jääb küsimus: mil-lisel tasemel ja mis ulatuses peaks Javelini relvasüsteemi integreerima kaitseväe üksuste struktuuridesse?

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

51

verüksustes juba rühma tasemel. Üks hea näide sellisest versioonist on USA mehhaniseeritud jalaväeüksused. Nen­de rühma koosseisu kuulub neli Brad­ley­tüüpi lahingumasinat (BFV), kolm jalaväejagu ja juhtkond. Iga jao koossei­sus on tankitõrjespetsialist, kelle relv on Javelin. Selle variandi ilmselge pluss on võimas tankitõrje tulejõud ning jalaväe allüksuse sõltumatus erialaspetsialisti­dest (TT­rühm/­kompanii).

Suurem osa Eesti kaitseväe manöö­verüksusi on kergejalavägi, seega oleks selle mudeli rakendamine raskenda­tud. Mehhaniseeritud jalavägi tegutseb valdavalt tihedas koostöös lahingu­masinaga. Kergejalavägi kasutab transpordivahendeid (veokeid) ainult liikumiseks lahingualale ning operat­sioonide ajal tegutseb jalgsi. Sellise pii­savalt raske relvasüsteemi nagu Javelin lisamine kergejalaväerühma koosseisu aeglustaks oluliselt ning piiraks allüksu­se manöövrivõimet (lisaks relvale peab kaasas olema ka selle lahingukomplek­ti laskemoon). Küsimused tekivad ka tulesüsteemi loomise osas: kergejala­väerühma struktuuris pole ühtegi rel­va, mis suudaks efektiivselt mõjutada vastast distantsile üle 600  m (ideaalis peavad tankitõrjerelvade sektorid ole­ma kaetud ka jalaväevastaste tuleva­henditega). Lisaks on kinnine maastik, mis soosib kergejalaväe tegevust, pigem sobilik lihtsamate tankitõrjerelvade (nt granaadi heitjad) kasutamiseks. Veel suurem probleem on ressursifaktor: es­mase hanke maht ei võimalda Javelini lisada iga jalaväejao relvastusse.

Seoses lahingumasinate (CV9035) hankimisega võiks Javelini integree­rimine jalaväerühma struktuuri tul­la kõne alla mehhaniseeritud patal­joni raames, milleks peaks osutuma Scouts pataljon. See likvideeriks kohe ühe olulise lünga – tankitõrjevahendi puudumise selle lahingumasina relvas­tuses. Ka toimiva rühma tulesüsteemi loomine ei oleks probleem, sest CV90 pearelva (35  mm Bushmasteri kahur) efektiivne laskekaugus kattub Javelini näitajatega. Probleemiks võib saada pigem CV90 sisemus – jalastuva koos­seisu meeskonnaruum ei ole mõel­dud Javelini ja selle lahingukomplekti mahutamiseks. Kahtlaseks osutub ka ressursside küsimus: kõikide Scouts­pataljoni jalaväerühmade varustami­ne Javelini tankitõrjekompleksidega nõuaks ca 30 relvasüsteemi, mis moo­dustab olulise osa esmasest planeeritud hanke suurusjärgust (80).

VARIANT B: JAVELIN KOMPANII TASEMELÜks levinud Javelini kompleksi manöö­verüksuse koosseisu integreerimise viis on tankitõrjejao lisamine jalaväekom­panii struktuuri. Sellist varianti kasuta­takse mitmes riigis: nii soomukitel kui ka kergejalaväe üksustes. Õppusel Saber Strike 2014, mis toimus Ādaži polügoo­nil Lätis, oli mul hea võimalus jälgida selle struktuuri praktilist rakendamist Ühendkuningriigi, Norra ja Leedu jalaväekompaniides.

Orgaanilise tankitõrjeraketijao ole­masolu suurendab märkimisväärselt ja­laväekompanii tulejõudu ja iseseisvust. Olukorras, kus jalaväekompanii peab võitlema poolkinnisel või avatud maas­tikul, on pataljoniülem sunnitud seda tugevdama, eraldades allüksusi oma tankitõrjeraketirühma koosseisust. Or­gaaniline tankitõrjejagu kompanii tase­mel annaks jalaväepataljoni ülematele parema võimaluse hoida tankitõrjerüh­ma koos ning selle abil luua tugevat tan­kitõrje raskuspunkti pataljoni lahingu­plaanis. Javelini tulesektorite katmine jalaväe relvastusega oleks samuti võima­lik tänu raskekuulipildujatele Browning, mis kuuluvad kompanii relvastusse.

Javelini rakettide suurusest ning kaalust lähtudes võiks jalgsi opereeriv ja kompleksi lahingukomplekti kaasas kandev relvameeskond olla kolmeliik­meline. Tulenevalt kasutatavate trans­pordivahendite (maasturid/veoauto/soomuk) omadustest ning allüksuse planeeritud võimekusest, võib jao koos­seisu kuuluda jaoülem ning kaks­kolm relvameeskonda. Selline struktuur an­nab jaole võimaluse iseseisvalt liikuda operatsioonidel arvestatava tankitõr­jelaskemoona varuga ning ennast jul­gestades. Kui tankitõrjejagu suudab sel­liselt opereerida, siis Javelini olemasolu kompanii tasemel ei piira jalaväerüh­made manöövrivõimet. Küll aga võib see negatiivselt mõjutada kompanii lii­kumiskiirust operatsioonidel, kus tuleb pikemalt jalgsi liikuda: sisse imbumine (infiltration), liikumine kontakti, rün­nak väljaliikumisega sügavusest. Samas, ressursside tegur tekitab jätkuvalt pal­ju küsimusi – kompanii lahingumoo­

na täiendamine muutub keerukamaks ning ka üldine Javelini komplekside arv, mida on vaja kahe brigaadi jalaväekom­paniide relvastamiseks, moodustaks ligi 2/3 planeeritud hankest. Sellisel juhul peaks täielikult loobuma järgmise va­riandi rakendamisest, mis oluliselt ras­kendaks tankitõrjetule kontsentreeri­mist pataljoni operatsioonidel.

VARIANT C: JAVELIN PATALJONI TASEMELTankitõrje raketikomplekside integree­rimine pataljoni struktuuri, luues eraldi erialarühm, on väga levinud lahendus. See on ka kaitseväes läbi proovitud ning ennast õigustanud variant (MILAN­i kompleksidega relvastatud tankitõrje­rühm pataljoniülema otsealluvuses). See allüksus võimaldab ülemal luua tugevat tankitõrje raskuspunkti, integ­reerides tulesüsteemi muid lahingu­toetusvahendeid: kaudtuli (orgaaniline miinipildujapatarei, brigaadi suurtüki­väepataljon) ja pioneeritõkked.

Tankitõrje erialarühm annab ülema­le piisavalt palju paindlikkust taktikalis­te olukordade lahendamisel, kuna seda saab kasutada nii koondatult kui ka ha­jutatult. Pataljoni raamistikus on oluli­ne tagada tihe koostöö tankitõrjerühma ja jalaväekompaniide vahel, sest eri­alarühm ei ole iseseisev manööverük­sus ning vajab toetust võitluses vastase jalastunud üksuste vastu. Kui jätta rüh­ma koosseis analoogseks praegusega ning asendada olemasolevad tankitõrje­vahendid Javelini süsteemidega, siis saaks säilitada kõiki taktikalisi plusse, mida see struktuur annab, parandades üldist pataljoni tankitõrje võimekust.

Olukorras, kus raketikompleksid on olemas pataljoni tankitõrjerühmas, kuid ei ole esindatud jalaväekompanii­des, võib jalaväepataljoni ülem olla tea­tud taktikalistes olukordades sunnitud jagama tankitõrjerühma osadeks. Kui mõne kompanii vastutusala maastik soosib vastase soomustehnika tegevust, tekib vajadus tankitõrje toetuse järele. Levinum lahendus on tankitõrje all­üksuse (näiteks jao) allutamine jalaväe­kompaniile. Sellel lahendusel on suur miinus – ühtlasi väheneb võime luua tugevat raskuspunkti pataljoni raamis­tikus. Asjaolu võib pidada nõrgemaks kohaks komplekside integreerimisel al­les pataljoni tasemel. Teisest küljest on ka positiivne moment – tulevase hanke planeeritud maht ei piira selle variandi rakendamist, kuna kahe jalaväebrigaa­di tankitõrjerühmade Javelinidega rel­

Javelini komplekside kasutuselevõtt võib tuua ka teatud muutusi tankitõrje taktikas.

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

52 KOGEMUS

vastamise juures jääb ka piisavalt suur varu järgmise variandi paralleelseks rakendamiseks.

VARIANT D: JAVELIN BRIGAADI TASEMELJalaväebrigaadi operatsioonide läbi­viimiseks peab olema tagatud kesk­ ja kaugmaa tankitõrje võimekus. Sellisel juhul saab ülem tugevdada raskuspunk­tis olevaid manööverüksusi või moo­dustada tugevat soomusvastast rusikat vastase pealöögi peatamiseks. Praegune jalaväebrigaadi struktuur näeb ette or­gaanilise tankitõrje allüksuse olemas­olu, milleks on erialakompanii, kus on nii MILAN­i kui ka MAPATS­süstee­midega relvastatud rühmad. Kui efek­tiivseks osutuks Javelini komplekside integreerimine brigaadi tasemel tegut­seva tankitõrjeüksuse koosseisu?

Kindel on see, et nimetatud variant peab olema kombineeritud Javelini in­tegreerimisega pataljoni tankitõrjerüh­madesse (variant C). Vastasel juhul ka­haneb brigaadi võime tugeva tanki tõrje raskuspunkti loomiseks, kuna tekib vajadus pataljone tugevdada tankitõrje­kompanii allüksustega. Seega võime teha kindla järelduse, et uued raketi­kompleksid peavad olema esindatud erialaüksustes nii pataljoni kui ka bri­gaadi tasemel.

JAVELIN JA MAPATSOlen juba maininud, et Javelin võib täisväärtuslikult asendada MILAN­i süsteeme, suurendades relvameeskon­dade efektiivsust ja jätkusuutlikkust la­hinguväljal. Proovime anda hinnangut ka MAPATS­i väljavahetamisele. Ja­velin on kergem ja kompaktsem relva­süsteem, mille käsitsemiseks piisab ka

ühest väljaõpetatud sõdurist. Kombi­natsioonis paranenud lasketehniliste andmetega parandaks uus raketikomp­leks tankitõrjemeeskondade mobiil­sust, hukukindlust ning võimaldaks vähendada jao koosseisu (praeguses MAPATS­i jaos on ette nähtud eraldi julgestusmeeskonnad kompleksi po­sitsiooni julgestuseks). Samas, Javelini süsteemi efektiivne laskekaugus ulatub kõigest 2500 meetrini, see on kaks kor­da lühem distants kui Iisraeli päritoluga relval. Kuna USA relvasüsteem ei suuda tagada kaugmaatõrjet, ei saa seda pida­da täisväärtuslikuks asenduseks MA­PATS­i raketikompleksile.

Probleemi lahenduseks on mitu lä­henemist. Võime asendada kõik brigaa­di tankitõrjekompanii relvad Javelini süsteemidega – loobuda kaugtõrjest – operatsioonide läbiviimisel hävitada soomustehnikat keskmaa distantsidel.

Teine lahendus, mis säilitaks ka kaugtõrje võimet, oleks jätta jalaväebri­gaadi relvastusse MAPATS­i süsteemid ning asendada kolmanda põlvkonna süsteemidega ainult MILAN­id. Kol­mas variant oleks kõige tõhusam, aga ka kõige kulukam: lisada tankitõrjekom­panii struktuuri neljanda põlvkonna pikema laskeulatusega kompleksid (näi­teks major Metjeri artiklis kirjeldatud Spike LR­i relvasüsteemid). Sammud selles suunas tehakse loodetavasti lähi­tulevikus, sest tankitõrje modernisee­rimine on üks kaitseväe prioriteetseid arengusuundi.

PRAEGUSED JÄRELDUSEDEeltoodud tegevusvariantidest ainult ühe rakendamine ei saa olla efektiiv­ne, kuna igal neist on oma nõrgemad küljed. Tõhusa tankitõrje võimeku­

se saavutamiseks peaks uusi raketi­komplekse integreerima erinevate all üksuste tasemetele. Primaarseks peaks osutuma Javelini süsteemi­de kasutuselevõtmine erialaüksustes (rühm/kompanii) jalaväepataljoni ja ­brigaadi struktuuris. Selline lahendus on kõige paindlikum, kuna jätab üle­matele valiku võimalusi: kas rakendada tankitõrjeallüksust koondatult ning moodustada tugevat tankitõrje raskus­punkti või allutada erialaspetsialistide manööverüksustele, kui olukord seda nõuab. Selle variandi täideviimine oleks kõige sujuvam, kuna praegune kaitseväes toimiv tankitõrje kontsept­sioon on analoogne.

Kui võtta eesmärgiks tankitõrje või­mekuse viimine veel kõrgemale tase­mele, siis peaks rakendama Javelini kompleksite integreerimist ka jalaväe­kompaniide koosseisu. Selline variant nõuaks tunduvalt suuremaid kulutusi ning, tõenäoliselt, hangitavate relva­süsteemide arvu suurendamist. Küll aga oleks see ka suur edasiminek: kom­paniide sõltuvus kõrgema üksuse toe­tusvahenditest tankitõrje valdkonnas oleks viidud miinimumini, samas jääks pataljoni­ ja brigaadiülematel rohkem vahendeid tulejõu koondamiseks ope­ratsiooni raskuspunkti.

Kaugmaa tankitõrje moderniseeri­mise küsimus jääb mõnevõrra lahtiseks, kuna Javelin ei suuda piiratud laskeula­tuse tõttu seda tühimikku täita. Kuid see ei ole kriitiline, kuna Eesti maastikul ei ole väga palju alasid laskeulatusega üle 2500 m. Samas, kõiki muutusi ei saa na­gunii teha korraga ning praegu kesken­dub kaitsevägi järgmisele sammule – kolmanda põlvkonna tankitõrje raketi­komplekside integreerimisele.

JV RÜHMA TASE JV KOMPANII TASE JV PATALJONI TASE JV BRIGAADI TASE

1 × TTRK igas JV jaos 1 × TT-jagu JV kompanii kohta 1 × TT-rühma JVP kohta 1 × TT-kompanii JVBr kohta

EELISED PROBLEEMID EELISED PROBLEEMID EELISED PROBLEEMID EELISED PROBLEEMID

Väga hea TT-võimekus

JVR vähene mobiilsus ja manöövrivõime

Hea TT-võimekus

Osaliselt piirab JVKo mobiilsust

Tugeva TT-ras-kuspunkti loo-mise võimalus

Vajab tihedat koostööd TTR ja JVKo-de va-hel julgestuse tagamiseks

Tugeva TT-ras-kuspunkti loo-mise võimalus

Vajab tihedat koostööd TTKo ja JVP-de va-hel julgestuse tagamiseks

Sõltumatus TT-eriala üksustest

Raskendatud ühtse tulesüs-teemi loomine

Sõltumatus TT-eriala üksustest

Nõuab palju ressursse

Ei piira JV üksuste mobiilsust

Jagades rühma jagude kaupa kompaniide toetuseks väheneb pataljoni TT-võimekus

Ei piira JV üksuste mobiilsust

Javelini efektiivne laskeulatus ei taga kaugmaa tõrjet

Nõuab liiga palju ressursse

18. aprill 2015 kell 10:00alutaguse puhke- ja spordikeskuses

xikindrali jooks

kindral

1 sÜnniaastapÄevale pÜhendatud:militaar rÄnnak jooks.........................20km

kÕik stardid alutaguse puhke- ja spordikeskusest

rahva jooks.........................................7,5kmlaste jooks.............................................2kmminijooks.............................................0,3km

autasustamistseremoonia 16:00kindral tÕnissoni ausamba juures

***alutaguse.kaitseliit.ee

40

xioks

tÕnisson

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

54 TOETUSE VÄEJUHATUS

Toetuse väejuhatus (edas­pidi TVJ) lõi kontaktid Leedu vabariigi relvajõu­dude logistika väejuhatu­sega (edaspidi LLV) 2014. aastal. Nimelt külastas LLV

ülem kolonel Sigitas Mundris toetu­se väejuhatuse ülema kolonelleitnant Kalev Koidumäe kutsel maikuus Ees­tit. Visiidi käigus andis kolonelleitnant Koidumäe oma Leedu kolleegile üle­vaate Eesti sõjaväelogistikast, väejuha­tuse struktuurist ja ülesannetest ning kaitseväe kümne aasta arengukavaga seotud muudatustest sõjaväelogisti­kas. Samuti külastas kolonel Mundris õppuse Kevadtorm ajal Pärnu külje all Eametsas paiknenud väejuhatuse väli­staapi ning Kilingi­Nõmmel asunud TVJ logistikapataljoni.

Sama aasta novembris külastas TVJ­i delegatsioon omakorda Leedut. Kolme­päevase visiidi käigus andis kolonel Mundris oma Eesti kolleegidele ülevaa­te Leedu sõjaväelogistika hetkeseisust, väejuhatuse struktuurist ja ülesannetest. Samuti külastasid Eesti sõjaväelogisti­kud rahvusvahelise õppuse Iron Sword 2014 raames LLV logistikapataljoni väli­laagrit. Kolonelleitnant Koidumäe võt­tis visiidi tulemused kokku järgmiselt: „Arvestades Leedu asukohta ning häid sidemeid Poola kaitseväega, on meie

eesmärk muuta logistikaalast koostööd senisest veelgi tõhusamaks. Usun, et tu­levikus suudame näiteks lisaks õppuste­le korraldada ka ühishankeid.“ Kolonel­leitnant Koidumäe on tõdenud, et kahe riigi toetuse väejuhatused on sarnase ülesehitusega ning seetõttu on väga ka­sulik vahetada kogemusi, millised tule­mused on olnud tsentraliseerimisel ja teenuste sisseostmisel erasfäärist.

VÄEJUHATUSTE STRUKTUURIDE VÕRDLUSLLV asutati 2001. aastal. LLV on ühes maa­, õhu­, mereväe, erioperatsioonide väejuhatuse ning väljaõppe ja doktrii­nide väejuhatusega kaitseväe juhataja otsealluvuses. LLV põhiülesanne on toetada Leedu kaitseväe üksusi nii ko­dus kui ka sõjaliste operatsioonide piir­kondades väljaspool riiki. Samuti vas­tutab LLV kaitsematerjali soetamise ja käitlemise, meditsiiniabi andmise ning üksuse ja varustuse strateegiliste vedu­

de eest. Lisaks on LLV vastutusalas mi­litaargeograafia ning trükiteenuste osu­tamine. LLV koosseisu kuulub üheksa struktuuriüksust (vt joonis 1).

Lühidalt iga struktuuriüksuse üles­annetest. Materjaliressursside osakond tegeleb tsentraalsete hangetega ning kodifitseerimisega. Depoo­ ja laoteenis­tus vastutab relvastuse, varustuse jt ma­terjalide hoiustamise ja arvepidamise, relvastuse, sõidukite remontimise ning sõidukite registri haldamise eest. Liiku­mise kontrolli keskuse ülesannete hulka kuulub strateegiliste vedude, relvastatud eskortimise ning välisriikide üksuste ja varustuse liikumise korraldamine. Sõja­väemeditsiiniteenistus tagab kaitseväe­lastele meditsiiniabi, õpetab sõjaväe­meedikuid ning annab kaitseväelastele psühholoogilist abi. Toetuspataljon osu­tab üksustele väliteenistuse, transpordi ja veepuhastamise teenust. Garnisoni haldusteenistus hangib ja osutab ük­sustele taristu haldamisega seotud tee­nuseid ning vastutab toitlustamise eest. Militaargeograafia keskus varustab ük­susi nii paber­ kui ka digitaalkaartidega. Lisaks trükitakse keskuses kõike, mida üksustel on vaja igapäevateenistuse korraldamiseks: formulare, kalendreid, voldikuid, õppeplakateid jms. Samuti trükitakse militaargeograafia keskuses teavitusmaterjale nagu näiteks sõjaväe­ajakirjad ja ­ajalehed. Sõjaväepolitsei on küll LLV koosseisus, kuid selle juh­timisse LLV ülem ei sekku. LLV peab sõjaväepolitseile tagama üksnes logis­tilis­administratiivse toetuse. Kokku töötab LLV­s üle 1500 inimese, kellest pooled on vormikandjad. Kui võrrelda

Sõjaväelogistikud tugevdavad Balti liituToetuse väejuhatuse loomine kaitseväe struktuuriüksusena on olnud pika ajalooga protsess, mille käigus on arvesta­tud nii omade kui ka heade naabrite ja liitlaste arengute ja kogemustega. Võrdleme ennast Leedu kolleegidega.

Marek Miil KAPTEN

Joonis 1. LLV struktuur.

materjali-ressursside osakond

liikumise kontrolli keskus

sõjaväe-meditsiini-teenistus

depoo- ja laoteenistus

toetus-pataljon

garnisoni haldus-teenistus

militaar-geograafia keskus

sõjaväe-politsei

LLV ülem

staap

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

55

Afganistanis. See reorganiseeriti 2008. aastal rahvuslikuks toetuselemendiks (NSE – National Support Element). Prae­guseks on LLV Afganistani operatsiooni tarvis ette valmistanud 13 toetuselemen­ti. Võrdluseks: TVJ saatis esimese NSE Afganistani 2006. aastal. 2014. aastaks oli TVJ Afganistani operatsiooni tarvis ette valmistanud 17 NSE­d.

Lähiajal pööratakse LLV­s erilist tä­helepanu liikumise kontrolli meeskonna arendamisele. Nimelt sõlmis Leedu juba 2010. aastal vastastikuse mõistmise me­morandumi 11 riiki ühendava NATO ühendatud logistilise toetuse väejuha­tuse (JLSC – Joint Logistics Support Command) koosseisu kuuluva rahvus­vahelise integreeritud logistikaüksusega (MILU – Multinational Integrated Lo­gistics Unit) liitumiseks. Leedu panus­tas MILU koosseisu liikumise kontrolli meeskonnaga, kelle ülesanne oli operat­sioonipiirkonnas tegutsevate üksuste ja varustuse strateegiliste vedude planeeri­mine ja korraldamine. LLV tahab selle projektiga jätkata ning seetõttu tehakse praegu tihedat väljaõppealast koostööd Ameerika Ühendriikidega.

LLV on seadnud endale eesmärgiks valmistada ette erinevaid allüksusi ja arendada võimekusi, mida pakkuda NATO ühisoperatsioonidele. Sellesse loetelusse kuuluvad näiteks veoauto­dega transpordi­, veepuhastus­, medit­siini­, väliteenistuse, kütusejagamise ning liikumise ja kontrolli üksused. Alates 2005. aastast on LLV panustanud NATO reageerimisjõududesse (NRF – NATO Response Force) ja Euroopa Lii­du lahingugruppi (EU BG – European Union Battle Group) erinevate võime­kuste ja allüksustega (vt tabel 2).

LEEDU LOGISTIKUTE ROLL LIITLASTE VASTUVÕTMISELSelleks, et paremini mõista LLV rolli vastuvõtva riigi toetuse (HNS – Host Nation Support) elluviimisel, tuleb selgi­tada sealset sõjalist juhtimiskorraldust. Teadupärast on Leedu relvajõudude ühendstaap üks osa kaitseministeeriu­mist. Ühendstaabis tegelevad HNS­i toetusega HNS­i kontrolli ja koordinee­rimise grupp ning HNS­i koordinaator. Nimetatud grupp koondab endas ük­suste kontaktohvitsere ning erinevate tsiviilorganisatsioonide esindajaid ja eksperte. Grupi ülesanne on nõustada ühendstaapi (logistikaosakonda) nii HNS­i operatsioonide planeerimisel kui ka juhtimisel. Grupi alluvuses on HNS­i koordinaator, kes vastutab ühendstaabi

Kahe riigi toetuse väejuha-tused on sarnase ülesehitu-sega ning seetõttu on väga kasulik vahetada kogemusi, millised tulemused on olnud tsentraliseerimisel ja teenuste sisseostmisel erasfäärist.

LLV struktuuri-üksused

LLV ekvivalen-did TVJ-is

Olulised erinevused

materjali-ressursside osakond

materjalitee-nistus

Erinevalt LLV-st on TVJ-is vara kasutusse võtmine, kasutaja määramine, kodifitseerimine, hoiustamine, hooldamine, remontimine, väljastamine, inventee-rimine, ringluse teostamine, utiliseerimine ja vara tsentraalne arvestamine koondatud materjaliteenis-tuse vastutusalasse. Samas ei tegele TVJ-i materjali-teenistus hangete korraldamisega, nagu seda teeb LLV materjaliressursside osakond.

depoo- ja laoteenistus

materjali-teenistuse toetusgrupid

liikumise kont-rolli keskus

liikumis- ja veoteenistus

Leedu geograafilisest asukohast tulenevalt peab LLV liikumise ja kontrolli keskus tegelema Venemaa Föderatsiooni relvajõudude transiidi küsimustega.

sõjaväemedit-siiniteenistus

tervisekeskus TVJ-is tegeleb psühholoogiavaldkonna juhtimise, koordineerimise ja teenuste pakkumisega toetus-teenuste keskus.

toetuspataljon logistika-pataljon

TVJ-i logistikapataljon ei osuta veepuhastuse teenust.

garnisoni haldusteenistus

haldusteenistus TVJ-i haldusteenistus vastutab harjutusalade korrasoleku ja kasutamise korraldamise eest. LLV garnisoni haldusteenistus vastutab ainult harjutus-alade korrasoleku eest. Kasutamise korraldamisega tegeleb väljaõppe ja doktriinide väejuhatus. TVJ-i haldusteenistus ei tegele hangete korraldamisega.

militaargeo-graafia keskus

puudub TVJ ei tegele militaargeograafia ja trükiste tootmi-sega. Militaargeograafiaga tegeleb Eesti kaitseväes militaargeograafiagrupp ning trükiste tootmisega staabi- ja sidepataljoni teavituskeskus.

sõjaväepolitsei puudub

raamatupida-miskeskus

TVJ-i raamatupidamiskeskuse ülesanne on kogu kaitseväe raamatupidamist korraldada.

toetusteenuste keskus

TVJ-i toetusteenuste keskuse ülesanne on kogu kaitseväe sotsiaal-, psühholoogia- ning usulise valdkonna juhtimine, koordineerimine ja teenus-te pakkumine ning veteranipoliitika juhtimine ja elluviimine.

orkester TVJ-i koosseisus on kaitseväe ainuke orkester. Lee-dus on oma orkestrid õhuväel ja maaväel.

hanketeenistus TVJ-i hanketeenistus korraldab kaitseväe hankeid.

logistikakool TVJ-i logistikakool tegeleb logistikaalase täiend- ja tasemekoolitusega. LLV-s tegelevad erialase välja-õppega liikumise kontrolli keskus, toetuspataljon ja sõjaväemeditsiiniteenistus ning enamik erialakursu-si ostab sisse või korraldab väljaõppe ja doktriinide väejuhatus.

LLV ja TVJ struktuure ja ülesandeid, siis võib leida nii sarnasusi kui ka mär­kimisväärseid erinevusi (vt joonis).

LEEDU LOGISTIKUTE PANUS KOLLEKTIIVKAITSESSELLV valmistas sõjaliste operatsioonide raames ette oma esimese logistilise toe­tuselemendi (LSE – Logistics Support Element) 2005. aastal. Selle ülesanne oli toetada Leedu ülesehitusmeeskonda (PRT – Provincial Reconstruction Team)

Tabel 1. LLV ja TVJ-i struktuuriüksuste ja funktsioonide erinevused.

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

56 TOETUSE VÄEJUHATUS

koostatud HNS­i plaanide elluviimise eest, koordineerib vastavalt plaanidele relvajõudude ja tsiviilorganisatsioonide tegevust ning käsutab HNS­i operat­sioonide toetamiseks mõeldud rahalisi ressursse.

LLV roll HNS­i operatsioonidel jagu­neb võimetepõhiselt kaheks. LLV peab suutma iseseisvalt tagada järgmised võimed: (1) meditsiiniabi kaitseväelas­tele kuni meditsiinikompanii tasandi võimekuseni (LLV sõjaväemeditsiini­teenistus); (2) liitlaste üksuste ja va­rustuse vastuvõtmise korraldamine (sh tolliprotseduurid) sadamates, raudtee­ ja lennujaamades ning riigipiiril maan­teedel ja liitlaste relvastatud eskortimi­ne (LLV liikumise ja kontrolli keskus); (3) üksuste kaartidega varustamine ja trüki teenuse osutamine (LLV militaar­geograafia keskus).

Teisalt osaleb (st ei ole ainuvastu­tav) LLV hulga võimete tagamisel: (1) varustuse ja tehnika kiire täiendav soetamine lepingupartneritelt (LLV materjaliressursside osakond); (2) transpordiga toetamine, majutamine, pesupesemine ning isikkoosseisu pese­mine, välitoitlustamine, elektri, vee ja kütusega varustamine (sh lennukikütus) ning prügi käitlus (LLV toetuspataljon); (3) toitlustamine ja elektriga varustami­ne kaitseväe linnakutes (LLV garnisoni

ÜKSUS LLV PANUS

NRF-4 (2005) Veepuhastusüksus

NRF-5 (2005) Veepuhastusüksus

NRF-10 (2008) Veepuhastusüksus

NRF-11 (2008) Sõjaväemeedikud ja toitlustajate meeskond

NRF-14 (2010) Balti pataljoni toetamine

EU BG (2010) Meditsiinipersonal, NSE

EU BG (2011) Veepuhastusüksus

NRF-2011 Liikumise kontrolli üksus, meditsiiniperso-nal, NSE

NRF-2012 Transpordirühm veo-autodel, veepuhastus-üksus, liikumise kontrolli üksus, staabi-ohvitser JLSC tasandil

NRF-2014 Veepuhastusüksus, transpordirühm veo-autodel, staabiohvitser JLSC tasandil

Kolonelleitnant Koidumäe demonstreerib leedu kolleegidele kaitseväe kuivtoidupakki.

Eestlased tutvumas leedukate veepuhastusüksusega.

Leedukad tutvustavad meie sõjaväelogistika juhtkonnale peatselt valmivat linnalahingu harjutusala.

Tabel 2. LLV panus NATO reagee-rimisjõududesse ja Euroopa Liidu lahingugruppidesse.

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

57

haldusteenistus); (4) varustusklasside I–V olemasolu tagamine ning remondi­teenus (LLV depooteenistus).

EESTI JA LEEDU SÕJAVÄELOGISTIKUTE KOOSTÖÖSTTundub, et nii mõneski valdkonnas on Eesti sõjaväelogistikas tehtud nutika­maid otsuseid kui Leedu ametivenda­de juures. Eelkõige torkab see silma rahandusküsimustes: näiteks kui 2002. aastal taasloodi TVJ, siis anti paralleel­selt logistikafunktsioonide tsentralisee­rimisega väejuhatusele ka eelarvelised vahendid talle püstitatud ülesannete täitmiseks (22.05.2002 kaitseväe logis­tikakeskuse nime all taasloodud TVJ on 21.11.1918 asutatud varustusvalitsu­se õigusjärglane). Leedu kaitseväes on aga igal väeliigil oma eelarve. Selleks, et LLV saaks toetada väeliiki, peab ta raha taotlema väeliigilt endalt. Seda­võrd keerulisem ja kohmakam on ka LLV­l toetada Leedus paiknevaid liit­lasvägesid. Meie kaitseväes on liitlaste toetamine lahendatud jällegi väga prak­tiliselt. Näiteks Ameerika Ühendriigi üksustega suhtleb kontaktohvitser, kes edastab TVJ­ile ameeriklaste taotlused (toitlustus, kütus, majutus jne). TVJ ta­

gab oma allüksustega ja eelarveliste va­henditega Ühendriigi üksuse vajaduste rahuldamise ning saadab arved USA Euroopa vägede staapi. TVJ­i kulutused kompenseeritakse omakorda vastava­test reservidest. Selline lahendus tagab, et meie liitlaste logistiline toetamine on kiire ja paindlik.

Erinevalt Eestist näib Leedus olevat ka laiapõhjalise riigikaitse kontseptsiooni käsitlus ja ellurakendamine veel prakti­liselt olematu. Leedu peab oma kaitse­jõudude probleemiks tõsiasja, et LLV­d eelistatakse õppustel kasutada kui õppu­se logistilist toetajat, aga mitte kui võrd­väärset partnerit erinevate operatsioo­nide planeerimisel ja harjutamisel. Siin peitub enesepettuse oht: õppustel küll lo­gistika toimib, kuid tegeliku relvastatud konflikti korral võivad ilmneda fataal­sed tagajärjed transpordi­, meditsiini­ ja järelveovõimekuste jms osas.

Kuid ka meie TVJ­il on kindlasti õp­

pida LLV märksa rikkalikumast koge­musest liitlasriikide erinevate varustuse andmebaaside kasutamisel. Näiteks on NATO laovarude vahetusprogrammi (NSPA – NATO Logistics Stock Exc­hange) vahendusel võimalik saada tea­da, mis varustus on liitlastel laos või milliseid hankelepingud on liitlased sõl­minud. Neile andmetele tuginedes on võimalik kiiresti osta varustuselemente, mis on üldkasutatavad, nagu näiteks põlvekaitsed, telgid, välivoodid, kiiv­rid, saapad jne. Analoogne andmebaas eksisteerib ka laskemoona ostmiseks. Kuna Leedu kasutab Ameerika Ühend­riikide tehnikat, siis on LLV liitunud üksnes Ühendriikide päritolu varuosa­sid pakkuva andmebaasiga (CLSSA – Cooperative Logistics Supply Arran­gement). Eraldi andmebaas on tehnika varuosadele, mida Ühendriigid enam ise ei kasuta.

TVJ ja LLV ülemad on kokku lep­pinud iga­aastased kohtumised, mille käigus vahetatakse kogemusi, tutvusta­takse üksteisele väejuhatuste struktuuri­üksuste uusi ülemaid ning hakatakse korraldama ühisõppuseid. Juba sel aastal on plaanis regulaarsetele kohtu­mistele kaasata ka Läti sõjaväelogistika juhtkond.

Leedu delegatsioon Kilingi-Nõmmel.

Meie TVJ-il on kindlasti õppida LLV märksa rikkali-kumast kogemusest liitlas-riikide erinevate varustuse andmebaaside kasutamisel.

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

58

2

230 235

880

1

Kaarna jõgi

TOM

Oled A­jalaväekompa­nii 1. rühma ülem. Lahingud on kestnud mitu päeva. B­JVKo ja C­JVKo lagundasid edukalt vastaste üksusi

N90 PÕHJAS ning nüüdseks on liiku­nud N85 LÕUNA­sse, kus nad valmis­tuvad kaitselahinguks. A­JVKo ülesan­ne on seisata vastane H+0 kuni H+24, eesmärgiga anda aega pataljonile kaitse ettevalmistamiseks. KoÜ kavatsus on seisata VA edenemine N87 joonel kahe rühmaga kõrvuti positsioonidel HUNT ja KARU, mida üks rühm on valmis toetama vasturünnakutega. TTRakJ ja 1. rühm on määratud vastuvõtugruppi. 1.  JVR ülesanne on seisata VA KAAR­NA jõe joonel vähemalt neli tundi, seejärel lahti rebida ja liikuda RES ala­le. Käsu peale olla valmis sooritama vasturünnakuid.

Ilm on külm ja tuuline nagu veeb­ruaris Maarjamaal ikka. Paksu kooriku­ga lumi raskendab nagu meelega meie liikumist. KAARNA kiire vooluga jõgi pole õnneks kinni külmunud. Tuul kee­rutab pinnatuisku, vaatlus metsastel ala­del on kuni 150 m.

Rühmitusite kaitsesse 1. ja 2. jagu

joonel. Määrasite 3. JVJ vastuvõtugrup­pi, kes pärast TTRakJ eemaldumist (kolm GD­d) mööda sinu valvatavat marsruuti LADA õhkavad PiJ poolt mi­neeritud silla ja eemalduvad oma posit­sioonile 1. ja 2. jao taha. 2. JVJ ülesanne oli sulgeda pärast TTRakJ eemaldumist miiniväli. Raid tõke on viidud kolman­dasse astmesse.

Eeldatav H­hetk oli määratud kell 6.00.

H­hetkest on möödunud kaks tundi. 3. JVJ julgestab silda, et pärast TTRakJ läbiliikumist sild õhata. Kell 8.18 an­nab sulle A60 teada: „TTRakJ alustas eemaldumist, pane ennast valmis.“ Jõudsid vaevu vastata „Sain“, kui nägid oma juhtimispunktist, mis asub A11 pa­remal tiival, kuidas kaks GD­d kiiruga sinu positsioonidelt läbi panid. Andsid A13 teada, et üks GD veel ja siis võib silla õhata. Kell 8.27 A13 võtab sinuga ühendust ja räägib, et TTRakJ JÜ soovib

rääkida. „Siin T11, olen sinu JÜ juures, ahvid on kohe siin, vähemalt üks BMP rühm, õnneks miinusega, kuna kaks soomukit saime ära lasta. Anna oma ülemale tea…“ – käis üks kõva litakas. Kuuled röökimist ja tulevahetust silla piirkonnas. Nägid, kuidas GD lendas pärast tabamust külili ja lahvatas sil­la juures põlema. A13 karjub eetrisse: „Kontakt PÕHJAS! Üle silla künkal rühma suurune üksus BMP­dega ja tank tee peal. Liiga lähedal, ei saa Gus­taviga hävitada, oleme tugeva tule all, meil kaks haavatut, koos meiega MI­LAN­i­mees ka. Oleme sillast LÄÄNES jõe kaldal varjes. Ei ole suuteline silda õhkima ja haavatutega kontaktist välja tõmbama, vajan abi.“

„A10, siin A12. Minu Gusti näeb silla juures tanki, kas panen paugu ära, kus see 13 täpselt on?“

Teie ülesanne:Kandke kaardile olukorras kirjelda­

tud vastase asetus ja eeldatav manöö­verskeem ning kaudtulekasutus.

Kandke kaardile olukorras kirjelda­tud oma allüksuse koordineerimis­ ja juhtimismeetmed, positsioonid, kaud­tule sihtmärgid ja teie kästud manöö­verskeem olukorra lahendamiseks.

Kirjutage käsud allüksustele, koor­dineerimis­ ja toetusvajadused toetus­, teenindusallüksustega, naabritega ning ettekanded kõrgemale üksusele raadio käsklustena selles järjekorras, nagu te neid selles olukorras annaksite.

Koostatud joonised ja käsklu­sed vormistage käsitsi (mitte arvutis elektrooniliselt).

Lahendus edastage 10.04.2015 KVÜÕA­sse Vadim Ternitski nimele.

Olulised kutsungid: JVP ülem (YAN­KEE 50), MPPa (MIKE 50), StVP (SIERRA 50), A­JVKo ülem (ALFA 60), KVBL (ALFA 40), MPRÜ (ALFA 50), 1. RÜ (ALFA 10), 1. RV (ALFA 14), 1.  jagu (ALFA 11), 2.  jagu (ALFA 12), 3.  jagu (ALFA 13), 2.  RÜ (ALFA 20), 3. RÜ (ALFA 30). 1. TTRakJ (TANGO 11), TTRak RÜ (TANGO 10), B­JV­Ko ülem (BRAVO 60), C­JVKo ülem (CHARLEY 60).

Taktikaline otsustusmäng „Carl Gustavi pauk“

AUTOR KAPTEN

Vadim Ternitski GRAAFIKA VEEBEL

Mario Mõttus

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

59

Taktikalise otsustusmängu „Kõik möödub“ lahendus

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

60 TOM

TAKTIKALINE OTSUSTUSMÄNG AJAKIRJAS SÕDURTaktikaline otsustusmäng (TOM) avaldatak-se ajakirja Sõdur vahelehena, mille ühel küljel on olukorra kirjeldus, olukorra kaart ja ülesanne ning teine külg on jäetud vastuse kirjutamiseks.

Kaitseväe koduleheküljel asuval ajakirja Sõdur veebiväljaandel on TOM-i lehekülg prinditav.

Mängus osaleja lahendab TOM-i vastuse lehel, selleks:�� visandab mängija kaardile allüksuse

manöövri, mida ta on käskinud;�� sõnalises osas kirjutab mängija käsklused,

mis ta on andnud;�� kui mängija peab vajalikuks, siis kirjeldab

ta manöövrit;�� lisab lahendusele oma kontaktandmed.

Soovitatav tegevusjärjekord mängus osalejale:1. Markeeri tekstist: vastane, omad ük-sused, ülesanne, koordineerimis- ja juhtimismeetmed.2. Vastase kujutamine: teada olevad vastase asukohad, eeldatav vastase manööverskeem. Oma manööver skeem: oma allüksuste algseis, planeeritud manööverskeem, lõpptulemus, mis täidab ülema püstitatud ülesande. 3. Kirjuta käsud vastavalt koostatud manööverskeemile.4. Kontrolli!!!

Lahendatud vastuse edastab mängija kaitse-väe ühendatud õppeasutustesse1. postiga aadressil: „Taktikaline otsustus-mäng“, KVÜÕA, Riia 12, 51013 Tartu2. edastab skannitud lahenduse e-postiga vadim.ternitski@mil.ee3. toob paberkandjal lahenduse kaitseväe ühendatud õppeasutustesse.„Kõik möödub“ lahendused edastada hiljemalt 02.03.2015. Laekunud lahenduste hulgast va-litakse parim ja antakse lahendusele hinnang. Sõduris nr 2/2015 avaldatakse võitnud „Kõik möödub“ lahendus koos kommentaaridega.

Parima lahenduse autor saab tunnustuseks KVÜÕA-lt Leatherman Wave’i.

Taktikalise otsustusmängu koordinaatorid on ajakirja Sõdur tegevtoimetaja major Ivar Jõesaar, ivar.joesaar@mil.ee, ja KVÜÕA taktikalektor kapten Jaan Kessel, jaan.kessel@mil.ee.

Lahenduse autor on aspirant Freddy Lättekivi.

• A13, siin A10 – eemalduge ROTT­le.

• A11, siin A10 – kata 13­ne eemaldumist.

• A60, siin A10 – edastan QUICKSITREP­i.

• Vastase jõud alas arvatust suuremad. 1 × BMP FIAT­il E515, vastase KP 5125 9960.

• Asume ROTT.• 13­l 1 Lla.• Arvan, et alal 1 motolas­

kurrühm. Tiibame jõe äärest KP­d, hävitame BMP FIAT­il. Seejärel jät­kame rünnakuga.

• M50, siin A10 – mõjuv­tuli /…/ Sihtmärk ET01 /…/ vas­tase poolrühm, 2 × soomukit, ava­tud maastikul, hävitada /…/ suund 12­70.

• A50, siin A10 – mõjuvtuli /…/ Sihtmärk MF 5125 9960 /…/ vastase pooljagu, poolkinnine maas­tik, suits /…/ suund 01­60.

• A12, siin A10 – hävita BMP FIAT­il.

• A11, siin A10 – suitsukatte all tiiba vastase KP­d jõe äärest.

• A13, siin A10 – kata A11 manöövrit, toimetage Lla positsioo­nide taha.

• A30, siin A10 – 11 liigub sinu tulesektorisse.

• A20, siin A10 – soovi­me pärast A50 rünnakut toetust rünnakul.

*Edukas A11 manööver ja A50, M50 rünnak*

• A12, A13, siin A10 – alus­tage rünnakuga VELLO suunal.

• A11, siin A10 – järgne ja vajadusel toeta rünnakut.

*Rünnak tehtud*• A11, A12, A13, siin A10 –

hõivata JÄNES.• A60, siin A10 – FIAT VEL­

LO joonel julgestatud.

Tunnustuseks kinkis KVÜÕA ülem aspirant Freddy Lättekivile Leatherman Wave’i.

Kommentaar:Mängu korraldajatel on hea meel

tõdeda, et seekordseks võitjaks osu­tus ajateenija aspirant.

Taktikaline otsustusmäng „Org II“ keskendus koordineerimismeet­mete rakendamisele. Kompanii vas­tutusalas tegutses kolm rühma. Võit­nud lahenduse koostaja juhtis oma allüksust, mis oli kompanii põhipin­gutusüksus. Rühmaülem näitas üles soovi täita kõrgema ülema kavatsust, hõivates positsiooni JÄNES. Ülema teostus oma ülesande täitmisel oli rabe nagu kevadine jää. Hea õnne korral võinuks plaan õnnestuda, kuid õnn soosib vaimult tugevaid. Soovitused noorele ülemale, et edas­pidi olla ise oma õnne sepp. Määra konkreetsed positsioonid jagudele ja põhitõrjesuunad.

Kahe jaoga kõrvuti ründamisel peab rakendama koordineerimis­meetmeid. Ei piisa, kui te ütlete ja­gudele „Alustage rünnakuga VELLO suunal“. Käsi igale jaole konkreetne rünnaku suund või orientiir ja ees­märk (lõppseis) enne ründamist. Hoonete ründamisel pead määrama hoonetele numbrid ja/või nimed. Ära püüa tegeleda kõigi vastasega alas, sa ei sõdi üksi, teised rühmad saavad sind toetada.

Keskendu oma ülesande täitmist takistavale vastasele, antud juhul TOLKA talu juures olev vastane (vt rühma põhiülesannet). Kasuta ette antud koordineerimis­ ja juhtimis­meetmeid, need lihtsustavad sinu manöövri juhtimist rühma siseselt ja ka teiste allüksustega. Jälgi, et sinu tuletellimuse formaat oleks korrekt­ne, mida õigem ja täpsem see on, seda rutem on sul lootust toetust saada. Kokkuvõtvalt on veel veidi vaja nurki lihvida ja küll see siil vee­rema hakkab. Jõudu teenistuseks.

Taktikalise otsustusmängu „Org II“ võitnud lahendus

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

61

Mis hoiab tänapäevase Venemaa Föderat­siooni sõjaväelasi koos? Kas impeeriu­mi taastamise idee ja lojaalsus riigijuhile?

Vene armee traditsionaalsus oma mo­raalsete väärtuste kultiveerimisel isik­koosseisu motiveerimisel on üldteada ja sellel on sügavad juured. Huvitaval kombel laenasid tänapäeva Venemaa Föderatsiooni relvajõud oma maine ja identiteedi kujundamisel moraalseid väärtusi ja sõjaväetraditsioone nii Vene tsaariarmeest kui ka Punaarmeest. Selles ilmneb omapärane unikaalne sõja väeväärtuste sümbioos, millest on võimalik aru saada üksnes minevikus toimunud Vene sõjaväeteenistuse aren­guid analüüsides.

Arutledes sõjaväe identiteedi üle, kirjutas USA politoloog Samuel P. Hun­tington, et ohvitserkonna kui unikaalse erialaste tunnustega grupi identitee­di köitev element ongi nende erialane professionaalsus, mille vormi väljasel­gitamiseks tuleb eristada ohvitseri pro­fessiooni sellised tunnusjooned nagu ekspertlus, vastutus ja korporatiivsus. Ekspertlusest rääkides eristab ohvitse­ri teistest tsiviilvaldkonna elukutsetest ülesannete püstitamine, millest olulise­mad on sõjategevuse juhtimine, planee­rimine ja organiseerimine ehk teisisõnu „vägivalla juhtimine“.1

Üldiselt on ohvitserikorpusesse pää­semise määrav tingimus professionaal­sus ja selle abil vormitud väärtused, kombed ja traditsioonid, mis loovad ohvitserkonnas korporatiivset vaimu. Seda on ka vaja kui moraalset põhjen­dust vägivalla juhtimisele ja see eristab nad teistest elukutsetest ja ka palga­sõduritest. Väärtused kompenseerivad

ohvitseride üsna väikest sissetulekut võrreldes teiste elukutsetega.2

Max Weberi mõjul võib nimetada sõja väge tinglikult jaotatud kompetent­sidega hierarhiliseks bürokraatiaorga­nismiks. Sellest lähtudes eeldab ohvit­seri militaareetika grupi ülimuslikkust indiviidi ees ning käsu, hierarhia ja ülesannete jaotuse olulisust. Samuti tunnistab militaareetika rahvusriiki kui poliitilise organisatsiooni kõrgeimat vormi ning sisaldab muu hulgas kollek­tivistlikku, natsionalistlikku, militarist­likku ja instrumentalistlikku vormi.3

VENE ARMEE SÕJAVÄE IDENTITEEDIST JA LOJAALSUSEST KUNI 1917. AVene ohvitserikorpust peeti Venemaa sotsiaalseks kihiks, mis seisis kindlalt traditsioonilise Vene riikluse positsioo­nidel.4 Mõistetavalt oli Vene ohvitseri­

korpuse identiteedi nurgakivi enne Esimest maailmasõda sõjaväelise ko­hustuse täitmine isamaa ees (voinskij dolg pered Otečestvom). Seda täiendas kolmainsuslik põhimõtteline vormel „usu, tsaari ja isamaa eest“ (Za Veru, Carja i Otečestvo).5 Vene ohvitserisei­sus pidi olema ideaalis „suursuguseim maailmas“, sest selle liikmed ei võinud taotleda rikkust ja kasumit, vaid pidid jääma truuks nende üllale eesmärgile – laitmatult teenida oma ülemaid ja isa­maad. Ohvitseri au aluseks peeti sõja­väelist vannet, mille rikkumine oli teo­tav ja teiste poolt taunitav. Just truudus sellele sõjalisele vandele tekitas ohvitse­rides sisemisi vastuolusid seoses 1917. aasta veebruarirevolutsiooniga ja sellele järgnenud sündmustega.6

Ühtlasi kultiveeriti ohvitserkonna elitaarsust. Ohvitser pidi oma autori­teediga selgelt eristuma kogu rahva­ või sõdurimassist. Sellepärast kehtis ohvit­seride ja sõdurite vahel Vene armees ületamatu barjäär, mida suudeti küll Esimese maailmasõja käigus rindel vaid osaliselt ületada. Üldiselt eelistati Vene sõjaväeteenistusse kutsuda kirja­oskamatud alamväelased, mis lihtsustas nende drillimist ja allutamist rangele distsipliinile, sellest sündis kohati sõdu­rite ebainimlik väärkohtlemine ohvitse­ride poolt.7

Esimene maailmasõda tõi terve hul­ga muudatusi, mida võib põhjendada suurte inimkaotustega rindel. Suur väl­jalangevusprotsent kaadriohvitseride seas tõi ohvitserikorpusesse reservoh­vitsere ja sõjaaja ohvitseri lühikursu­seid läbinuid, kes pärinesid erinevatest sotsiaalsetest ja rahvuslikest kihtidest ega jaganud rahu aegse Vene ohvitseri­korpuse väärtusi ja mõttelaadi. Säärane olukord viis selleni, et osa sõjaaja ohvit­seridest toetas 1917. a veebruarirevolut­siooni või eelistas peagi alanud kodu­sõjas aktiivsele sekkumisele passiivsust.

PUNAARMEE SÕJAVÄE IDENTITEEDI KUJUNEMISEST KODUSÕJAS (1918–1922)Sügisel 1917. a riigipöörde tulemusel võimule tulnud vene bolševikud Vla­dimir Leniniga eesotsas kultiveerisid

Vene armee identiteedist enne ja pärast Esimest maailmasõdaEt aru saada armee isikkoosseisu efektiivsusest, on oluline teada selle moraalseid väärtusi ja sõjaväelisi traditsioone, nende lõimumist riiklike huvidega ning lojaalsuse taset. Teisisõnu, sellest, kuidas sõdur või ohvitser aktsepteerib riigi või armee kultiveeritavad väärtused, sõltub tema mo­tivatsioon ja ka lahinguvõime.

Igor Kopõtin MAGISTER

SÕJAAJALOO LEKTOR

KVÜÕA STRATEEGIA JA

SÕJAAJALOO ÕPPETOOL

Huvitaval kombel laenasid tänapäeva Venemaa Föderatsiooni relvajõud oma maine ja identiteedi kujun-damisel moraalseid väärtusi ja sõjaväetraditsioone nii Vene tsaariarmeest kui ka Punaarmeest.

AJALUGU

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

62 AJALUGU

maailmarevolutsiooni ideed ja vajasid edukaks võitluseks kodumaise kontr­revolutsiooni vastu uut regulaararmeed. Seoses sellega otsustati kevadtalvel 1918 hakata moodustama regulaarset Puna­armeed, mis pidi asendama miilitsapõ­himõttel seni tegutsenud Punakaarti. Uuest armeest pidi saama bolševikkude jõuinstrument poliitika läbiviimisel nii sise­ kui ka välismaal.8

Uue armee loomises kasutati vana armee kaadrit – nii ohvitsere kui ka sõjaväespetsialiste. Punaarmees teenis aastatel 1918–1920 üsna arvestatav arv endiseid ohvitsere – kokku 70  000 – 75  000 sõjaväespetsialisti, mis oli 30% kogu 1917. aasta Vene ohvitserikor­pusest (250  000). Sõjaväespetsialistide hulgas teenis üle 14  000 ohvitseri, kes

tulid üle vene valgete poolelt või olid punaste kätte vangi langenud. Enamik nendest sõjaväespetsialistidest olid siis­ki sõjaaja ohvitserikursuste lõpetanud. Et nende lojaalsuses kaheldi, siis loodi

nende kontrollimiseks komissaride ins­titutsioon. Iga taseme komandöri juures viibinud poliitiline töötaja kontrollis käske ja komandöri vale otsuse eest võis ta välikohtu alla anda. Poliitiliste juhti­de rakendamine kodusõjas andis posi­tiivse tulemuse ja seda süsteemi juuru­tati Puna armees põhjalikult eesmärgiga mitte ainult säilitada kontrolli sõjaväe lojaalsuse üle, vaid ka teha poliitilist kasvatustööd sõdurite seas.9

Rääkides poliitilisest kontrollist

Tsaariarmee ühe kaardiväepolgu õppekomando, 1909. a. (O. Horoshilova. Vsad-niki osobogo znachanija. Moskva: Russkije vitjazi, 2013.)

Endisest ohvitserist sõjaväespetsialist Punaarmees, 1919. a. (A. Derjabin. Krasnaja Armija. Moskva: Ast, 1998.)

Kommunistliku pataljoni juhtkond enne rindele minekut, 1919. a. (A. Derjabin. Krasnaja Armija. Moskva: Ast, 1998.)

Ohvitser pidi oma autoritee-diga selgelt eristuma kogu rahva- või sõdurimassist.

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

63

sõja väejuhtide üle käskis Lenin 1918. a sügisel ehk Nõukogude vabariigi ühel kriitilisemal hetkel „raudkäega sundida Punaarmee kõrgeim ja madalaim koos­seis täitma lahingukäsud ükskõik mis hinnaga“. Ei tohtinud peatuda mingi­suguste ohvrite eest sõjaedu saavutami­sel kodusõja rinnetel.10 Ühtlasi toonitas Lenin, et Punaarmee vajas sõjaväespet­sialiste ainult „praktilises töös“, kus nen­

de tegevust pididki kontrollima komis­sarid ja kommunistid. Seda ta nimetas „mitmekülgseks töölisklassi kontrolliks armee juhtivkoosseisu üle“.11

Poliittööd Punaarmees pidi hõlbus­tama nõukogude propagandistlikke ajalehtede massiline trükkimine ja le­vitamine punaarmeelaste, sõjavangide ja lahingupiirkonna elanike seas. 1919. a teisel poolel levitati Punaarmees iga päev üle 500 000 eksemplari nõukogu­de ülevenemaalist ajalehte. Neile lisan­dusid armees väljaantud ajalehed, mille tiraaž oli iga päev 250 000 eksemplari.12

Enamik punaarmeelasi oli sunnitud siiski võitlema hirmust repressioonide ja terrori eest, mida rakendas nõukogu­de võim Punaarmees. Distsipliini toe­tati karmide meetmetega, sõjalise ope­ratsiooni läbikukkumises süüdistatud komandöre lasti maha. Lisaks kasutati esimest korda Vene sõjaajaloos trahvi­ ja tõkkeüksuseid.13 Vaatamata sellele säilis Punaarmees väejooksikute suur protsent – 1919. aastal oli üle 1  mln desertööri.14

PUNAARMEE IDENTITEEDIST AASTATEL 1922–1937Pärast kodusõja lõppu ja Punaarmee reorganiseerimisel mitte ainult ei säilita­nud kompartei oma mõju sõjaväes, vaid ka tugevdas seda. Venemaa kompartei keskkomitee ringkirjas allorganisat­sioonidele jaanuaris 1921 deklareeriti, et pärast Punaarmee osalist demobili­seerimist ja rinnete likvideerimist suu­dab sõjaväge tugeva ja võitlusvõimelise­na hoida üksnes kompartei.15

Punaarmeelaste kasvatamisega te­gelesid 1920. aastate keskel ligi 15  000 poliittöötajat, kelle funktsioonid said 1925.–1927. aastatel määratud „ainu­juhtimise põhimõttega“, mille järgi politrukkidele jäi väeüksuse partei­poliitiline juhtimine, sõjakooli haridu­sega (mis sisaldas samuti poliitilis­ideo­loogilist haridust) komandörile aga sõjaline juhtimine. Alates 1925. aas­tast hakkas Punaarmees kehtima nõue mitme astmelisest poliitilis­ideoloogili­sest haridusest.16

1925. aastal kehtestati üldine sõja­väekohustus meestele vanuses 19–40 eluaastat. Sõjaväeteenistusse kutsuti noormehed, kelle vanus jooksva aasta 1. jaanuariks oli 21. Arvatakse, et Puna­armee kutsealune jäi 1920. aastatel füü­siliste omaduste poolest paljuski alla tsaariaegsele kutsealusele. Nimetatud ajal tunnistati keskeltläbi 30% kutse­alustest sõjateenistusse kõlbmatuks.

Punakomandörid operatiivülesande lahendamisel, 1921. (Ordena Lenina Le-ningradski vojennyj okrug. Lenizdat, 1968.)

Punaarmeelased taktikatunnis, 1930. aastate lõpp. (Raamatust: Ordena Lenina Leningradski vojennyj okrug. Lenizdat, 1968.)

Repressioonidega suudeti luua diktaatorile kuulekas sõjaväeorganisatsioon, mis võis vastuvaidlematult asuda täitma ükskõik millist poliitbüroo käsku.

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

64 AJALUGU

Teenistuse pikkus määrati sõltuvalt väeliigist kahest kuni nelja aastani ning kutsealuste arv oli 800 000 – 1 200 000 meest aastas.17

1920. aastatel üritati punaarmeelasi kasutada nõukogude võimu propagee­rimisel külakogukondades ja kolhoosi­des. Selleks instrueeriti punaarmeelasi enne puhkusele minekut ja kirjade kir­

jutamisel kodustele. Tihti sunniti koju saatma politrukkide dikteeritud kirju. Seoses tsensuuriaparaadi piiratud või­mekusega lubati igal punaarmeelasel sõdadevahelisel ajal kirjutada vaid kolm kirja kuus, kogu kirjavahetust tsenseeri­ti aga hoolikalt.18

Kuigi igapäevase väljaõppe 10 tunni arvelt pühendati poliitõppele 1920. aas­

tate lõpus keskeltläbi tervet 4,5 tundi, jäid politrukkide oskused üsna kehvale tasemele. Vähene oli ka punaarmeelas­te huvi poliittundide vastu. Paljudele sõduritele tundusid poliittunnid igavad ja raskesti mõistetavad. Paljud näiteks ei saanud aru kommunistlikust poliiti­lisest leksikast, mis kohati küündis ab­surdini. Sõna „sotsialism“ tõlgendati kui „ühiskonda, milles on kõike küllaga ja kõik tasuta“. Küsimusele, miks bolše­vikud ei hoidnud ära 1914. aasta sõda, vastas politruk: „Sellepärast, et Leninil suri ema“ jne.19

Punaarmee komandörid elasid sõdade vahelisel ajal oma korporatiivset elu, juhindudes määrustikest, eeskir­jadest ja instruktsioonidest ning täites peaülesannet – sõjalise ja poliitilise ettevalmistuse suurendamist. Punaar­meelased ja komandörid olid samal ajal väga tihedalt seotud kohalike nõukogu­dega, majanduslike, partei ja komsomo­li organisatsioonidega ning NKVD ja suure riigi rahvamassidega. 1937. aastal alanud terrori atmosfäär, mis väljendus kuuldustes kahtlustamisest, pealekae­bamisest, massilistest arreteerimistest ja kõikehõlmava hirmu tundest, aval­dasid kiiresti mõju kogu Punaarmeele ja laevastikule. Lisaks sellele tegutsesid Punaarmees alates selle loomisest kodu­sõjas „ööde ja päevade viisi“ eriosakon­nad ja NKVD koosseisulised ja koos­seisuvälised töötajad, kelle ülesanne oli leida üles „klassivaenlased“ ja koos­töös poliitosakondadega nad armeest kõrvaldada.20

Viited:

1 Samuel P. Huntington. Sõdur ja riik. Tsiviil-mili-

taarsuhete teooria ja poliitika (Riigikaitse raamatu-

kogu: Tallinn, 2013), 18–22.

2 Ibid., 26-27, 43.

3 Max Weber, Võimu ja religiooni sotsioloogiast

(Vagabund, 2002), 97-98.

4 Valerij N. Surjajev, Oficery Russkoj Imperatorskoj

Armii 1900–1917 (Moskva: Russkaja Panorama,

2012), 110, 81.

5 Anton V. Denikin. Ocherki russkoi smuty. Tom 1.

(Moskva: Airis-Press, 2013), 104–118.

6 Sergei V. Volkov, Russkij oficerskij korpus

(Moskva: Voenizdat, 1993), 286-287.

7 Surjajev, Oficery, 37, 58-59, 166–175.

8 Manfred Zeidler, „Eine moderne Armee ist eine

offensive Armee. Die Sowjetstreitkräfte im Zeichen

des Stalinismus“, Stalinismus. Neue Forschungen

und Konzepte. Hrsg. Stefan Plaggenborg. (Berlin:

Berlin Verlag, 1998), 419, 423. Iz programmy

Rossijskoj Kommunisticheskoj partii (bolshevikov).

V oblasti vojennoj. KPSS o Vooruzhennyh Silah

Soveckogo Sojuza (Moskva: Vojennoje izdatelstvo,

1981), 45. P. F. Issakov ja teised. Partijno-poli-

ticheskaja rabota v Vooruzhennyh silah SSSR

(Moskva: Voenizdat, 1974), 34. Fedot Gaivoronski

(toim.), Evolucija vojennogo iskusstva: etapy,

tendencii, principy (Moskva: vojennoje izdatelstvo,

1987), 141.

9 Ibid., 38-39.

10 Cirkuljarnoe pismo Centralnogo Komiteta ko

vsem chlenam partii – komissaram, komandiram

i krasnoarmejcam. V. I. Lenin. Sügis 1918, KPSS o

Vooruzhennyh Silah, 40.

11 Vse na borbu s Denikinym! Pismo CK RKP(b) k

organizacijam partii. Otnoshenije k voenspecam. V. I.

Lenin. 09.07.1919, KPSS o Vooruzhennyh Silah, 95.

12 Ganin, Andrei, „Pomnjat psy-atamany, pomnjat

polskie pany…“ Pochemu pobezhdala Krasnaja

Armija? Rodina, nr. 2 (2011), 23.

13 Dmitri Volkogonov. Trocki (Moskva: Novosti,

1994), 230, 285–290, 292–293.

14 Mark von Hagen, Soldiers in the Proletarian

Dictatorship. The Red Army and the Soviet Socia-

list State, 1917–1930 (Ithaca and London: Cornell

University Press, 1990), 69.

15 O Krasnoi Armii. Ko vsem organizacijam RKP (b).

12.01.1921, KPSS o Vooruzhennyh Silah, 153.

16 Issakov ja teised. Partijno-politicheskaja rabota,

119. Zeidler, Sowjetstreitkräfte, 426. Hagen,

Soldiers, 212.

17 Aleksandr Rožkov. Pod diktovku politruka. Mir

i mirok krasnoarmeica 20-h godov. Rodina. Nr 4,

2001. 60.

18 Ibid., 61-62.

19 Ibid., 63. Hagen. Soldiers, 168–175.

20 Oleg F. Suvenirov, Tragedia RKKA v 1937-1938

(Moskva: Terra, 1998), 45-46.

21 Žanna S. Son. Problemõ nacionalnõh mensh-

instv v Krasnoj Armii 1930-h godov (na primere

korejcev v osoboj Krasnoznamjonnoj dalnevos-

tocnoj armii) (Rossijskaja isttorija, Rossijskaja

akedemija nauk, 2/2009), 107.

22 Suvenirov, Tragedia RKKA, 77-78, 80.

Punaarmee jalaväeüksus maastikuharjutusel, 1940. a. (Ordena Lenina Le-ningradski vojennyj okrug. Lenizdat, 1968.)

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

65

Bibliograafia:

Denikin, Anton V.. Ocherki russkoi smuty.

Tom 1. (Moskva: Airis-Press, 2013), 104–118.

Gaivoronski, Fedot (toim.), Evolucija vojen-

nogo iskusstva: etapy, tendencii, principy

(Moskva: vojennoje izdatelstvo, 1987).

Ganin, Andrei, „Pomnjat psy-atamany, pom-

njat polskie pany…“ Pochemu pobezhdala

Krasnaja Armija? Rodina, nr. 2 (2011).

Hagen, Mark von. Soldiers in the Proletarian

Dictatorship. The Red Army and the Soviet

Socialist State, 1917-1930 (Ithaca and

London: Cornell University Press, 1990).

Huntington, Samuel P.. Sõdur ja riik.

Tsiviil-militaarsuhete teooria ja poliitika

(Riigikaitse raamatukogu: Tallinn, 2013).

Issakov, P. F. I ja teised. Partijno-politichesk-

aja rabota v Vooruzhennyh silah SSSR

(Moskva: Voenizdat, 1974).

KPSS o Vooruzhennyh Silah Soveckogo So-

juza (Moskva: Vojennoje izdatelstvo, 1981).

Rožkov, Aleksandr. Pod diktovku politruka.

Mir i mirok krasnoarmeica 20-h godov. Rodi-

na. Nr 4, 2001.

Son, Žanna S.. Problemõ nacionalnõh mens-

hinstv v Krasnoj Armii 1930-h godov (na

primere korejcev v osoboj Krasnoznamjonnoj

dalnevostocnoj armii) (Rossijskaja isttorija,

Rossijskaja akedemija nauk, 2/2009).

Surjajev, Valerij N. Oficery Russkoj Impera-

torskoj Armii 1900–1917 (Moskva: Russkaja

Panorama, 2012).

Suvenirov, Oleg F. Tragedia RKKA v 1937-

1938 (Moskva: Terra, 1998), 45-46.

Zeidler, Manfred „Eine moderne Armee ist

eine offensive Armee. Die Sowjetstreitkräfte

im Zeichen des Stalinismus“, Stalinismus.

Neue Forschungen und Konzepte. Hrsg. Stefan

Plaggenborg. (Berlin: Berlin Verlag, 1998).

Weber, Max Võimu ja religiooni sotsioloo-

giast (Vagabund, 2002).

Volkogonov, Dmitri. Trocki (Moskva: Novosti,

1994).

Volkov, Sergei V. Russkij oficerskij korpus

(Moskva: Voenizdat, 1993), 286-287.

Viktor Buslovski. “Preemstvennost vospita-

nija v Vooruzhennyh Silah SSSR i Rossijskoj

Federacii”, – Voennaja Mysl

(nr 5/2014), 61–74.

STALINLIK TERROR PUNAARMEESPingeline sotsiaalpoliitiline olukord Nõukogude Liidus 1920. aastate lõpus, 1930. aastate alguses põhjustas Puna­armees rahulolematust. Teated kollekti­viseerimisest, tervete maarahva kihtide (niinimetatud kulakute ja keskmikute) represseerimisest ja sellele järgnenud nälg mitmes NSV Liidu regioonis mõ­jus negatiivselt kogu Punaarmee isik­koosseisu meeleolule, sest see koosnes kuni 80% põllumeestest. Lisaks sellele hakati Punaarmees rõhuma spiooni­maaniat ja levitama kulujutte peatselt algavast sõjast.21

Tõsine terror Punaarmees puhkes 1937.­1938. aastatel, mil hävitati kogu Punaarmee ladvik – üle 8000 komandö­ri alates marssalitest ja kuni polguüle­mateni. 1937. aasta maist kuni novemb­rini arreteeriti üks marssal, üks 1. järgu laevastikujuhataja, viidi enesetapuni Punaarmees ainus 1. järgu komissar, ka­heksa 2. järgu armeejuhatajat kümnest, neliteist 2. järgu komissari viieteistküm­nest, 39 korpuseülemat, 16 korpuse­komissari, 80 diviisiülemat, 124 bri­gaadiülemat ja 148 polkovnikut. 1938. aastal arreteeriti kaks marssalit, kaks 1. järgu armeejuhatajat, üks 1. järgu lae­vastikujuhataja, üks 1. järgu armeeko­missar, kaks 2. järgu armeejuhatajat, 20 korpuseülemat, 13 korpusekomissari, 49 diviisiülemat, 36 diviisikomissari, 97 brigaadiülemat ja 96 polkovnikut.22

Vaatamata sellele, et Vene historio­graafias ei ole üksmeelt Punaarmees läbiviidud puhastuste põhjustest ja tulemustest, võib siiski arvata, et üks tõenäolisem põhjus oli Stalini soov likvideerida võimalikku ebalojaalsust punakomandöride seas juba eos. Rep­ressioonidega suudeti luua diktaato­rile kuulekas sõjaväeorganisatsioon, mis võis vastuvaidlematult asuda täit­ma ükskõik millist poliitbüroo käsku. Puhastuste tagajärjel ei võinud Puna­armees tekkida mistahes opositsiooni­list meeleolu stalinlikule režiimile.

VENE/NÕUKOGUDE OHVITSERI ARENGULUGU JA TÄNAPÄEVVene sõjaväe kollektiivne identiteet ja väärtused kujunesid pika protsessi tu­lemusel ja viisid Esimese maailmasõja eelõhtul kohati arhailise, kuid sügavalt traditsioonilise Vene ohvitserikorpu­se loomiseni, mille peamised väärtu­sed olid Vene rahvuslik kolmainsus, truudus tsaarile ja Vene õigeusule. Esi­meses maailmasõjas kantud kaotuste

tõttu suundus armeesse hulganisti sõja­ajaettevalmistusega reservohvitsere, kelle väärtushoiakud erinesid oluliselt kaadriohvitseridest.

Suured muutused toimusid seoses 1917. aasta revolutsiooniga, eriti aga bolševikkude loodud regulaarses Puna­armees, kes loobusid rahvusliku armee ülesehituse kontseptsioonist ning allu­tasid sõjaväge poliitilisele juhtimisele. Vanast armeest sõjaväespetsialistidena teenistusse võetud ohvitsere kontrol­liti komissare ja politrukke kasutades. Poliitiline kontroll armees hoogustus eriti pärast kodusõja lõppu. Punaarmee poliittöötajad tegelesid üksustes isik­koosseisu kasvatamise ja ideoloogilise töötlemisega.

Alates Jossif Stalini diktatuuri keh­testamisest viidi armees läbi repres­sioonid eesmärgiga allutada Punaarmee komandörikoosseis täielikult partei keskliinile ja diktaatorile isiklikult, sel­lega küll kaasnes (lahingu­)initsiatiivi kaotus ja kogu sõjaväes külvati hirmu.

Tänapäeva Venemaa Föderatsiooni armees ilmnevad tsaari­ ja Punaarmee väärtuste ja traditsioonide sümbioos juba sümboolikas, olgu selleks relva­jõudude lipp, väeosade embleemid ja lipud, kuid ka auastmete hierarhia ja eraldusmärgid. Kahepäine kotkas, Vene trikoloor ja Püha Andrease lipp põimu­vad viisnurkadega ja endise Nõukogude armee väeliikide sümbolite ja värvidega.

Teenistuslikes suhetes jäi kehtima pöördumine „seltsimees“; ideoloogilise kasvatustööga allüksustes tegelevad aga komandöri asetäitjad kasvatustöö alal, kes on komissaride ja politrukkide järg­lased. Kasvatustöö ohvitseride kõrvalt soodustatakse Vene õigeuskliku kiriku propagandat allüksuste isikkoosseisule, selle eest vastutavad sisse viidud sõjaväe kirikuõpetajad (kaplanid).

Kunagi tsaariarmee põhimõtteline kolmainsus usu, tsaari ja isamaa eest kehtib veidi mugandatud kujul, kus tsaar asendati presidendiga. Lojaalsus riigijuhile ja kuulekus režiimile on kin­nitatud sõjaväelaste traditsioonidega, mis pärinevad järjekordselt nii tsaari­ kui ka Punaarmeest. Vene imperialism on vastuvõetav armeeohvitseridele, sest

impeeriumi hiiglaslikkusega oli alati ol­nud seotud tema sõjavägi. Keiser Alek­sander III ütlus, et „Venemaal on vaid kaks liitlast – tema enda sõjavägi ja lae­vastik“ peab paika ka nüüdses Vene eks­pansioonipoliitikas, mille instrument on Venemaa Föderatsiooni relvajõud.

Täismahus artikkel ilmub KVÜÕA Toimetistes.

Vene imperialism on vastu-võetav armeeohvitseridele, sest impeeriumi hiiglaslik-kusega oli alati olnud seotud tema sõjavägi.

SÕD

UR N

R 1 (82) 2015

66 TUTVUSTUS

Sverre Lasn

Raamatu koostamisel ka­sutatud kirjanduse loe­telu on muljetavaldav, sisaldades peaaegu sada raamatut, erinevaid al­likaid ja andmebaase,

doktriini kogusid ja pildipanku. Autorid on näinud tublisti vaeva ja selgitavad lugejaile enne raamatu põhiosa juurde siirdumist asjatundlikult meresõjandust puudutavaid põhimõisteid, strateegilist keskkonda, õiguslikku, majanduslikku, poliitilist ja sõjalist mõõdet. Süvenemi­seks vajalik taustainfo antakse mereo­peratsioonide olemuse, meresõjateooria ajaloo ja doktriinide mõistmiseks.

Raamatu koostajad alustavad kaugelt ja viivad lugeja ajas mitutuhat aastat ta­gasi. Foiniiklaste, egiptlaste ja kreeklas­te sõjalaevade juurest, millest ehk kõige tuntum on kolme aerureaga trieer, siir­dutakse keskaegsete Vahemere valitse­jate, 70 meetri pikkuste ja 1200 meest kanda võivate galeasside juurde, sealt edasi aurujõul sõitvate laevadeni ja jõu­takse välja tänapäevaste ultramoodsate ristlejate ja allveelaevadeni.

Tulirelvade­eelse ajastu relvastuse ja meresõjataktika kirjeldused aita­vad turgutada lugejate kujutlusvõimet. Hele siniste Vahemere lainete kohale tõusevad vaenupoolte purjed, ragisevad kiviheitemasinad, laevakeredesse puu­rivad auke rammid ja vuhinal lendavad läbi soolaka õhu Kreeka tulega täidetud amforad. Ajaloolisi merelahinguid raa­

mistavad tolleaegse sõjapidamistaktika analüüsid. Sama põhjalikult on käsitle­tud Nelsoni­aegsete merelahingute tak­tikat ja kulgu.

Et 16. sajandini spetsiaalsed sõjalae­vad puudusid ja sõjalaevadena kasutati n­ö laenatud ja relvastatud kaubalaevu, olid tolleaegsed laevad väga erineva rel­vastuse ja meresõiduomadustega. See

muutis laevastiku juhtimise keeruliseks ja lahingu tulemust ei otsustanud põhja lastud aluste arv, vaid võitis laevastik, kes lahingupaigast ei põgenenud.

Mida suuremaks muutusid laevas­tikud ja võimsamaks nende relvastus, seda lähemale nihkus meresuurvõi­mude teke. Merd asusid valitsema His­paania, Portugal ja Holland, kes jagasid omavahel peaaegu kogu Uue Maailma. Sellele perioodile järgnes Prantsusmaa ja Inglismaa merelise võimsuse tõus ja maailma jõujooned jagati taaskord ümber.

Sõdade käigus täiustus pidevalt meresõjas kasutatav relvastus, samu­ti laevade jõu­ ja sõuseadmed ning konstruktsioon. Meremiinide laialdane kasutuselevõtt, raadiolokatsioonisead­mete ja torpeedode ilmumine muut­sid moodsa meresõja ilmet tunduvalt. Viimase suurema muutuse meresõja pidamise strateegias ja taktikas tõi en­daga kaasa lennukite lahingutandri­le ilmumine, see omakorda põhjustas õhutõrje süsteemide ja rakettrelvade tormilise arengu.

Kõige põnevam raamatu lõpuosas ongi tänapäevase relvastuse, tuvastus­vahendite ja meresõja pidamiseks vaja­liku taristu tutvustamine. Üksikasjali­kult saab tutvuda erinevate laevaliikide võimekusega, alustades kõige väiksema­test dessant­ ja abilaevadest kuni hiig­laslike lennukikandjate ja strateegiliste tuumaallveelaevadeni välja. Raamatule lisab praktilisust tõik, et välja tuuakse ka Eesti­suuruse riigi võimalused edu­kaks meresõjaks, tutvustatakse mere­operatsioonide planeerimist, juhtimist ja mere väelogistikat. Selline mõõde muudab raamatu huvipakkuvaks pal­ju laiemale lugejaskonnale kui pelgalt mere väega seotud inimesed.

Rohkelt viidetega rikastatud teksti on põnev ja hõlbus lugeda, seetõttu võib Ott Laanemetsa ja Liivo Laanetu koos­tatud raamatut „Meresõda“ soovitada ka otseselt militaaralaga mitteseotud huvilistele.

Meresõja keeruline kunst – ülevaade ajaloost kuni tänapäevase rannikukaitseni

MERESÕDA

OTT LAANEMETSLIIVO LAANETU

ME

RE

SÕD

A •

OT

T L

AA

NE

ME

TS

• LII

VO

LA

AN

ET

U

• 251 lk• koostanud Ott Laanemets ja Liivo Laanetu• toimetanud ja välja andnud kaitseväe ühendatud õppeasutuste väljaõppevahendite keskus, 2014

Eesti jaoks on mereväe ja rannikukaitse tähtsust võima­tu ülehinnata, sest meie riigi saarte, poolsaarte, lahtede ja väinadega liigendatud rannajoon on 3793 km pikkune. Eesti oli, on ja jääb suure ning keeruliselt kaitstava territoriaal­merega riigiks. Meresõdade ajaloost, sõjalaevade ja relvas­tuse arengust ning taktika keerukusest annabki suurepärase ülevaate värskelt trükivalgust näinud raamat „Meresõda“.

Eesti Sõjamuuseum ja MTÜ Fotokeskkond korraldavad fotokonkursi

„Meie Afganistan 2003–2014“

kajastamaks NATO juhitud operatsioonil ISAF osalenute meenutusi.

Lisainfo MTÜ Fotokeskond, tel 502 1573, tonu.noorits@gmail.comEesti Sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseum, tel 621 7410, info@esm.ee

Tööde esitamise tähtaeg on 6. aprill 2015.Võistluse eeskirjad leiad veebilehelt

http://afganistan.itrotid.ee