E E S T I S Õ J A N D U S A J A K I R I

Nr 2 (83) 2015

Liitlaste lahingusoomukid Eesti väljaõppealadel

Jalaväepataljoni motorännak. Praktilisi näpunäiteid

21. sajandi vallutajal võib olla sada nägu

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

32 / 2015

Sisukord4 Eesti uudised

6 Välisuudised

8 Ohvitseri ja vanemallohvitseri karjäärisüsteemKaitseväe areng põhineb selgel ja arusaada-val väljaõppe- ja karjäärisüsteemil. Milline on ohvitseride ja vanemallohvitseride roll üksuste juhtimisel, see määrab ka õppe-kavade edasiarendamise põhimõtted.

15 Kolmest seadusest sai riigikaitseseadusLühiülevaade muudatustest, mida meie elukorraldusse toob kaasa järgmise aasta 1. jaanuarist kehtestuv riigikaitseseadus.

19 Jalaväepataljoni motorännak. Praktilisi näpunäiteidÜksuse sujuv rännak pole sugugi vähem tähtis kui edukas lahingupidamine. Ometi pööratakse rännaku harjutamisele välja-õppes kordades vähem tähelepanu.

25 Sada aastat eestluse nimelEesti riikluse alussambaid on rahvuslik haritlaskond. Eesti akadeemiliste orga-nisatsioonide üks katusorganisatsiooni-dest Eesti korporatsioonide liit (EKL!) sai sajaaastaseks.

26 Tankiteel tulevikku ehk lahingusoomukeid oodatesEesti valmistub roomiksõjamasinate tulekuks. Esimesed vastused küsimusele „Mida see endaga kaasa toob?“ oleme tänu liitlaste roteeruvatele soomusüksustele juba saanud.

30 Ajateenijate varjatud probleemid skeletisüsteemisAjateenistuseealiste noorte tervislikust seisundist parema pildi saamiseks viidi Kuperjanovi jalaväepataljoni vabatahtlikest ajateenijate seas läbi pilootuuring põlve-liigese valu ning luuainevahetuse häiretest tingitud kaebuste analüüsimiseks.

32 Miinituuker – ohtlik, kuid põnev amet füüsiliselt võimekateleÜlevaade miinituukri proovikive pakkuvast tööst.

37 Tütarlapsest sirgub sõdurVaatame lähemalt, kuidas edeneb sugude-

vahelise lõhe ületamine meie riigikaitse-kohustuse täitmisel.

40 21. sajandi vallutajal võib olla sada näguJaanuari lõpus Tartus peetud konverentsil räägiti põhjalikult Ukraina sõja senistest kogemustest.

47 Vastupanuliikumise mahasurumine Eestis pärast Teist maailmasõdaMetsavendluse tasalülitamiseks ja maha surumiseks rakendasid Nõukogude Liidu repressiivorganid Teise maailmasõja järgselt mitut erinevat ja suurt osa Eesti elanikest puudutavat survemeedet.

52 Jalaväekompanii lahingutegevuse planeerimine vajab pidevat õpetÜlevaade jalaväekompanii ülemateks ettevalmistatavate nooremohvitseride õpetamise arengusuundadest.

57 Taktikalise otsustusmängu lahingupausTaktikaline otsustamismäng võtab Sõduri kaante vahel aja maha ning ootab uusi arenguid.

58 Hübriidsõda Nõukogude Vene ajal ... ja kaitse selle vastuPaljuräägitud hübriidsõjapidamine Ukrainas pole oma olemuselt mingi uus meetod, vaid unustatud vana.

62 Soome panus Eesti suurtükiväe taasloomisseSoome erukolonel Jouko Kivimäki räägib, kuidas 17 aastat tagasi taastati Eestis suurtükiväepataljon ja milline oli soomlaste roll Eesti suurtükiväe ja kogu tuletoetuse taasloomisel.

66 Raamatututvustus

Väljaandja kaitseväe peastaapToimetus Juhkentali 58, 15007 Tallinn

Tegevtoimetaja major Ivar Jõesaar ivar.joesaar@mil.ee / 717 1922Toimetaja Sverre Lasn sverre.lasn@mil.ee / 717 2164Keeletoimetaja Kairi VihmanKujundaja Meelis PillerTrükitud AS-i Vaba Maa trükikojas Kaanefoto Simmo Saar

10 Raskes olukorras võib eriüksuslaste peale kindel ollaErioperatsioonide väejuhatuse ülem kolonelleitnant Riho Ühtegi räägib eri-üksuslaste senisest arengust ja eesseis-vatest proovikividest.

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

4 EESTI UUDISED

Tapale saabusid 14. märtsi hom-mikul Ameerika Ühendriikide kompaniisuuruse väekontin-gendi järgmise rotatsiooni va-

rustus ja tehnika, sealhulgas M1A2 Ab-ramsi tankid.

„Saabunud tankirühm viibib Eestis järgmised kolm kuud ja võtab osa mit-metest eestlaste õppusest, sealhulgas õppusest Siil,“ ütles Ühendriikide Eu-roopa väejuhatuse läviohvitser kapten Eric Kirsch. Ta lisas, et tankid saabusid Ameerika Ühendriikide Georgia osarii-gist ning kuuluvad maailma parimate tankide hulka.

Saabunud kompanii koosneb ühest tanki- ja kahest õhudessantrühmast. Tankirühm kuulub Ühendriikide maa-väe 3. jalaväediviisi 1. brigaadi 7. rüge-mendi koosseisu, õhudessantväelased on aga 173. õhudessantbrigaadist.

3. jalaväediviisi 7. jalaväerügement on üks vanimaid Ameerika Ühendrii-kide maaväe jalaväeüksuseid, mis loodi

rohkem kui 200 aastat tagasi ja on osa-lenud 12 sõjas ning saanud üksusena rohkelt tunnustusi. Rügement on osa-lenud mõlemas maailmasõjas, Korea ja Vietnami sõdades, aga Iraagi ja Afganis-

Ühendriikide tankid saabusid Tapale

USA hävituslennukid F16 hä-vitasid 26. märtsil kaitse-väe keskpolügoonil Eesti ja Ameerika Ühendriikide õhu-

vägede õppuse käigus esimest korda maapealseid sihtmärke.

USA 510. eskadrilli hävitajad F-16CM hävitasid maapealseid siht-märke keskmise suurusega pommide-

Hävituslennukid F16 hävitasid keskpolügoonil maasihtmärke

Kaitseväe juhataja kindralleit-nant Riho Terras osales märtsi lõpus esmakordselt kogune-nud kaitseväe juhatajate koh-

tumisel ÜRO peakorteris New Yorgis, kus arutati rahuvalve hetkeseisu ning tulevikuperspektiivide üle.

Rohkem kui saja riigi kaitseväe juha-

tajad ning diplomaadid kutsus kokku ÜRO peasekretär Ban Ki-moon. ÜRO peasekretär rõhutas oma sõnavõtus tarvi-dust kiiresti ning asjakohaselt reageerida maailma eri paigus tekkivaile kriisidele, selleks peab ÜRO tõhustama oma väepla-neerimisvõimet. Kindralleitnant Riho Terras toonitas oma sõnavõtus vajadust

ÜRO kaitsevägede juhatajad kohtusid New Yorgisluure- ning eelhoiatusvõimekuse suuren-damise osas rahuvalveoperatsioonidel.

Kindralleitnant Terras teavitas oma kolleege ka Eesti otsusest suurendada märkimisväärselt panust ÜRO ope-ratsioonidesse, nimelt saadab Eesti mais Liibanoni UNIFIL-i missioonile rühma suuruse üksuse.

tani operatsioonidel. 7. jalaväerügement on osa 3. jalaväediviisist, hüüdnimega Rock of the Marne, mille üksus sai Esi-meses maailmasõjas Marne’i lahingus üles näidatud vapruse eest.

ga. Ühisõppusel kasutatakse õhk-maa polügooni ning õhk-õhk treeningalasid. Osa harjutusi toimus mitme kilomeetri

kõrgusel Eesti õhuruumis ja osa toimub väikestel kõrgustel kaitseväe keskpolü-gooni kohal.

SIIM

TED

ERSI

IM T

EDER

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

5

Erinevate riikide kaplanid vahetasid kogemusiRaplamaal Kaitseliidu koolis Alu mõisas lõppes 6. märtsil Balti kaplanite koostööharjutus, kus jagasid kogemusi ja tutvusid üksteise käitumispraktika-tega Baltimaade, Ameerika Ühendriiki-de, Norra ja Soome kaplanid.

Kohtumise fookuseks olid langenud sõdureid puudutavad tegevused. Ka räägiti liitlastevahelise koostöö arenda-mine ja üksteise praktikate ja traditsioo-nide parem mõistmine. Balti kaplanite koostööharjutus leidis aset teist korda, esimene toimus eelmisel aastal Leedus.

USA ratsaväelaste rännak Eestist SaksamaaleLaupäeval, 21. märtsil asus Tapalt oma kodubaasi Saksamaal teele Eestis ro-tatsiooni lõpetanud Ameerika Ühend-riikide 2. ratsaväerügemendi kompanii, et demonstreerida pühendumist oma liitlaste julgeoleku tagamisse ja näida-ta üksuse manöövrivõimekust.

Koduteel läbi Eesti, Läti, Leedu, Poola, Tšehhi ja Saksamaa tehti mitu peatust, et suhelda kohalikega ning näidata oma relvastust ja tehnikat.

Lahingukoolis alustasid õpet tulevased reservohvitseridKaitseväe ühendatud õppeasutuste lahingukoolis algas 23. märtsil järje-kordne reservohvitseride baaskursus. Erinevalt varasemast läbivad kursusel osalejad esimese õppemooduli koos erialaohvitseride baaskursuse õppu-ritega. Väljaõpe on jagatud nelja ossa. Kaheksa nädalaga läbivad kursuslased jalaväerühma ülema lühikoolituse, kus õpitakse välioskusi, topograafiat ja esmaabi andmist ning omandatakse teadmisi taktikast, kaitseväe relvastu-sest ja määrustikest.

Esimesed vabatahtlike reservohvit-seride kursused korraldati 1997. aastal.

Logistikapataljon kolis uutesse kasarmutesse23. märtsi hommikul rivistus kaitseväe toetuse väejuhatuse logistikapataljon esimest korda uues paiknemiskohas Ämari baasis. Pataljoniülem major And-res Kraav soovis rivistusel oma alluva-tele kolimise lõppfaasiga harjumist.

Logistikapataljoni ja logistikakooli jaoks valmis kaks nüüdisaegset kasar-muhoonet, kuhu lähitulevikus kolib ka toetuse väejuhatuse tervisekeskuse meditsiini väljaõppekeskus.

Kaitsevägi hakkas seoses lähe-neva suure õppusega Siil 2015 märtsi alguses Tallinna looma-aias elava vigastatud siili Kon-

nat vaderiks.„Siil Konnat pidas endast suurema-

te kiskjatega maha karmi võitluse ning näitas, mida tähendab, et iga okas loeb ja nüüd taastub ta oma uues elukohas Tallinna loomaaias,“ ütles projekti eest-vedaja nooremleitnant Taavi Karotamm kaitseväe peastaabist. „Et see siil aitas meid ka ühe siile tutvustava video loo-misel ja kaitseväe suurima õppuse nimi

on samuti Siil, nägime tema toetamist ainuõige sammuna.“

Siil Konnat sattus loomaaeda pärast seda, kui heatahtlik möödakäija ta met-sast vigastatuna leidis ja loomaarstile viis. Pärast esmast ravi toimetati Konnat, kelle vigastused ei võimalda tal enam looduses hakkama saada, Tallinna loomaaeda.

Oma panuse siil Konnati ja Tallin-na loomaaia toetamiseks saab anda iga hea Eesti inimene, tehes MTÜ Tallinna Loomaaia Sõprade Selts arveldusarvele EE432200221010716613 annetuse sel-gitusega „Siil“.

Kaitsevägi toetab Tallinna loomaaias elavat siili

Ämarisse saabusid 20. märt-si pärastlõunal 14 hävitajat F-16CM Ameerika Ühend-riikide õhuväest, et osaleda

ligi kuu aega kestval Eesti ja Ameerika Ühendriikide õhuvägede ühisõppusel.

17. aprillini aset leidnud õppuse kesk-meks olid Eesti ja USA õhuväe ühishar-jutused ning koostegutsemisvõime eda-siarendamine. Lisaks õppusel plaanitud madallendudele hävitati esimest korda kaitseväe keskpolügoonil maapealseid sihtmärke. Lennukid kasutasid õppusel

Turundussündmusel Password kuulutati 26. märtsil konkursi aasta meediategu 2014 efektiiv-se meediakasutuse kategoorias

võitjaks kõrgema sõjakooli eelmise aas-ta värbamiskampaania. Efektiivse mee-diakasutuse kategoorias hindasid žürii-liikmed eelkõige konkursile esitatud töö tulemuslikkust. Hindamise kriteeriumi-teks olid põhjendus strateegia valikule, sihtrühma uuringud, idee ja teostus.

nii pardarelvi kui ka erinevaid nii lahing- kui ka õppeotstarbelisi pomme ja rakette.

Õppusel osalesid ka Soome ja Rootsi, kuid kummagi riigi lennukid Ämaris ei maandunud. Eesti õhuväe ülesanne oli õhuruumi kontroll ning suur osa õhu-tule juhtimisest.

Õppusel osales Ameerika Ühend-riikide õhuväe 31. hävitajate tiiva 510. eskadrill, mis baseerub alaliselt Aviano lennubaasis Itaalias. Koos hävitajatega saabus Eestisse ka ligi 300 Ameerika õhuväelast.

Ämaris maandus USA hävitajate eskadrill

Konkursile esitatud sõjakooli kam-paania kestis 2014. aasta aprillist juulini ja oli suunatud eelkõige keskkooliõpilas-tele ja ajateenistuse juba läbinutele. Kam-paanias kasutati peamiselt e-kanaleid, väli- ja kinoreklaami. Kõrgema sõjakooli kampaania esitas konkursile meedia-büroo Vizeum, kes on sõjakooli kam-paaniat teinud koos kaitseväe ühendatud õppeasutuste, värbamiskeskuse ja reklaa-mibüroo DDB Eestiga aastast 2012.

Kõrgema sõjakooli värbamiskampaania sai auhinna

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

6 MAAILM

2 Venemaa taganes Euroopa tavarelvastuse piiramise

leppestVenemaa ja NATO vahelised suhted on muutunud üha halvemaks – selle viimane märk on Venemaa taganemine Euroopa tavarelvastuse leppest. Venemaa rel-vastuskontrolli delegatsiooni juht Anton Mazur teatas leppest taganemisest umbes aasta pärast Krimmi annekteerimist. NATO ametnikud avaldasid otsuse üle nördimust ja kutsusid üles Venemaad tõmbama tagasi kogu relvastuse Ida-Ukrainast ning lubama piirkonda rahvusvahelised vaatlejad. 1990. aastatel NATO ja endise Varssavi pakti riiki-de vahel sõlmitud Euroopa tavarelvastuse piiramise leppe peamine funktsioon on olnud tavarelvastuse piiramine ja kontrol-limine Euroopas ja Lääne-Venemaal. Leppe raames on Venemaa ja NATO vahel peetud konsultatsioone paljudes julgeolekuküsi-mustes. Kontrollifunktsioon jääb nüüdsest Euroopa koostöö- ja julgeolekuorganisat-siooni (OSCE) pädevusse. NATO peasekre-täri Jens Stoltenbergi sõnul on nad olnud

Venemaa õhudessantväelased saavad esimese komplekti uusi BMD-4M Sadovnitsa-tüü-pi jala väe lahingumasinaid

ja BTR-MDM Rakuška soomukeid. 3. märtsil teatati, et esimesed 12 sõidukit on tootjalt JSC Kurganmašzavodist saa-detud Venemaa õhudessantvägedele. Õhudessantväe polkovniku Nariman Tamergazini sõnul saadetakse masinad Venemaa Lääne sõjaväeringkonda. 2015. aasta lõpuks saadetakse õhudessantväe-lastele 62 BMD-4M jalaväe lahingumasi-nat ja 22 BTR-MDM soomukit. Roomi-kutega BMD-4M põhineb BMD-4-tüüpi

1 Vene õhudessantväed saavad uued BMD-4M jalaväemasinad

tunnistajaks teatud raskerelvastuse tagasi-tõmbamisele, kuid seni on ebaselge, kuhu raskerelvastus ümber paigutatakse. NATO Euroopa vägede juhi kindral Philip Breed-love’i sõnul on Ida-Ukraina venemeelsed separatistid väga osavad oma relvi peitma. Analüütikute sõnul on Euroopa tavarelvas-tuse piiramise lepet nähtud Moskvas pigem lääneriikide mehhanismina Venemaa ümber piirata. Varem on Venemaa ajutiselt oma osaluse leppes peatanud 2007. aastal, kuid toona jätkasid Vene diplomaadid konsultat-sioonidel osalemist.

3 USA viivitab sõjalise abi saatmisega Ukrainasse

Obama administratsioon arutleb siiani selle üle, kas saata Ukrainasse surmavat relvas-tust, kuid lõplikku otsust pole veel lange-tatud, ütles USA kaitsesekretäri asetäitja Anthony Bliken 6. märtsil Kiievis peetud pressikonverentsil. Siiani on Ukraina saanud 11 kuu jooksul USA-lt sõjalist abi üksnes 120 miljoni dollari väärtuses ja sedagi rangelt mittesurmava sõjatehnika nimekirja alusel.

Washington on siiani lükanud tagasi palved saata Kiievile süsteeme, mis võtaksid ära paremini varustatud Vene vägede eelised. Ühena neist süsteemidest on nimetatud Lockheed Martin/Raytheon FGM-148 Jave-lin-tüüpi tankitõrjegranaadiheitjaid. Blinken tunnistab, et Washington saab aru, et Ida-Uk-rainas tegutsevad venemeelsed palgasõ-durid ei tegutse vastavalt Minski kokkule-petele. Vaatamata sellele on USA vastused Ukraina abipalvetele piiratud. Ühe Washing-toni allika sõnul peatati USA instruktorite ja 200 Humvee saatmine Ukrainasse.Allika sõnul on Ukraina abistamisele vastu kaks inimest: president Obama ja julgeole-kunõunik Susan Rice, kes kardavad, et see saadaks Venemaa presidendile Vladimir Putinile „vale signaali“, isegi kui nimetatud abi on oma olemuselt mittesurmav. Ana-lüütikute sõnul ei põhjusta USA hoidumine sõjalist abi pakkumast vastuolusid üksnes suhetes Ukrainaga, vaid mitme NATO liitla-sega, sealhulgas Poola ja Baltimaadega ning NATO-väliste partnerite Rootsi ja Soomega. Samuti tekitab see lõhet USA ja Euroopa Lii-du vahel ja võis olla üks ajend, miks Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker tuli välja ühise Euroopa armee ideega.

4 Kalašnikov võtab üle droonide ja laevade tootjad

Venemaa relvatootja Kalašnikov teatas 22. veebruaril toimunud IDEX-i messil, et kavat-seb omandada 51% enamusosaluse mehita-mata õhusõidukeid tootvas ettevõttes ZALA Aero ja laevatootjas Rõbinsk Euroyachting. Kalašnikovi ettevõte tahab laiendada oma väärtpaberite portfelli mitmekesisemale turule, sest seni on tegeletud üksnes tsiviil- ja militaarkäibeks kasutavate tulirelvade tootmisega. Nii ZALA Aero kui ka Rõbinski laevatehas säilitavad oma tootemargid. Kalašnikovi selline majandustegevus on üllatav, sest arvati, et turul laienemine pole lääneriikide sanktsioonide tõttu tõenäoline. Kalašnikovi uusimate käsirelvade müük väl-jaspool Venemaad ei ole olnud väga edukas ja selle peamised konkurendid on tootjad Belgiast, Iisraelist, USA-st ja Saksamaalt. Siis-

1 6

masinal, kuid sellel on hulk täiendusi: uus kere ülaosa, mootor, šassii ja teised allsüsteemid. BMD-4Mi tootmise pea-mine eesmärk oli parandada õhudessant-väelaste soomussõidukite võimet, säili-tades samal ajal maksimaalse sarnasuse Vene maaväe kasutatava BMP-3 jalaväe lahingumasinaga. See jalaväe lahingu-masin on varustatud sama Bahtša-U tor-niga, mis BMP-3. BTR-MDM põhineb aga BTR-MD soomukil. Sellel on palju sarnasusi BMP-3 ja MBD-4M-iga. Kok-ku saadetakse õhudessantväelastele 700 BMD-4M-tüüpi jalaväe lahingumasinat ja 700 BTR-MDM soomukit.

VIT

ALY

V. K

UZM

IN

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

7Kokkuvõtted ajakirjast Jane’s Defence Weekly (märts-aprill 2015)

ki suutis Kalašnikov 2015. aastal esmakord-selt seitsme aasta jooksul näidata kasumlik-kust, vaatamata oluliste turgude sulgumisele Euroopas ja Põhja-Ameerikas.

5 Iraan katsetas „väga erilist relva“

Teheran teatas, et töötab raketi kallal, mida saab tulistada vee all opereerivalt allveelaevalt. 25.–27. veebruaril toimu-nud õppust „Suur prohvet 9“ kajastanud Iraani televisioon näitas, kuidas lendas vee alt välja tulistatud rakett. Iraani mereväe kontradmiral Ali Fadavi sõnul on tegu strateegilise eriliste omadustega relvaga. Ta ei soovinud raketi üksikasju avaldada, kuid lisas, et „ameeriklased ei suuda isegi aimata, kui tugeva ja tõhusa relvaga on tegu“. Iraanlaste läbi viidud katsetusest tehtud halva kvaliteediga videoklipist on näha, et raketti saab tulistada allveelaevade 533  mm torpeedotorust ning sellega võib tabada nii laevu kui ka maismaasihtmärke.

6 Venemaa laiendab õhupatrullide tegevusulatust

Venemaa riigimeedia teatas 2. märtsil, et Venemaa kavatseb laiendada strateegiliste pommitajate õhupatrullide tegevusulatust Ukraina kriisist tulenevate pingete tõttu lääneriikidega. Koostöös Venemaa liitlaste ja partneritega antakse pommitajatele üles-andeks teha patrull-lende uutes piirkonda-des terves maailmas. Enamasti kasutatakse selleks Tupolevi Tu-95, Tu-160 ja Tu-22 tüüpi lennumasinaid. Teade patrull-lendude laiendamisest tuli üksnes mõni päev pärast seda, kui Briti kuningliku õhuväe Eurofigh-ter Typhoonid olid tuvastanud Briti õhuruu-mi läheduses lendavaid Vene pommitajaid.

7 Beneluxi maad hakkavad tegema ühist õhuturvet

Belgia, Holland ja Luksemburg leppisid Haagis kokku, et Belgia ja Hollandi õhuväed hakkad kordamööda kaitsma kõigi kolme riigi õhuruumi. Ühine õhuturbe missioon hakkab toimuma alates 2017. aasta keskpaigast. Kõige halvema stsenaariumi

korral võib näiteks Belgia tellida oma riigi kohal patrulliva Hollandi õhusõiduki, et alla tulistada Belgia õhuruumi tunginud vaenu-liku õhusõiduki ja vastupidi. Sellise otsuse võtaks Belgias vastu kaitseminister pärast konsultatsioone Belgia peaministri ja sise-ministriga ning Hollandis vastutaks otsuse eest Hollandi julgeoleku- ja justiitsminister. Luksemburg, millel õhuvägi puudub, enda õhuruumis surmava jõu kasutamist ei luba. Algselt lepiti ühises õhuturbes kokku 2013. aastal, kuid nüüdseks on see jõudnud Bel-gia ja Hollandi parlamentidesse ratifitseeri-miseks. Belgia ja Holland on esimesed riigid maailmas, mis sellise leppe sõlmivad.

8 Ida-Ukrainas on Vene tehnikatRaportid näitavad, et Venemaa on

paigutanud Ida-Ukrainasse TOS-1-tüüpi 220  mm mitmelasulised raketiheitjad ja Pantsir-S1-tüüpi õhutõrjesüsteemid. Uk-raina kaitseministeerium teatas, et Ukraina väed hävitasid 3. veebruaril peetud lahin-gus ühe TOS-1-tüüpi süsteemi. Esmakord-selt oli Ukraina vägedel TOS-1-ga tegemist 13. jaanuaril. Kinnitamata meediaandmetel kasutati TOS-1 süsteeme Donetski lennu-välja ründamisel. TOS-1 süsteemid pole Ida-Ukrainas pildile jäänud, mistõttu on Uk-raina kaitseministeeriumi väiteid raske kin-nitada, ehkki Ukraina kaitseministeerium on olnud üsna usaldusväärne allikas. Siiski on pildile jäädvustatud 96K6 Pantsir-S1 õhu-tõrjerelv ja raketisüsteem SPAAGM, mida väidetavalt kasutab Vene pool Ida-Ukrainas. TOS-1 ja Pantsir annavad Vene vägedele Ida-Ukrainas olulise eelise. Kui raportid vas-tavad tõele, huvitab Venemaad üha vähem oma tegevuse varjamine Ukrainas, sest Venemaa on ainus loogiline süsteemide päritolumaa. Arvestades relvasüsteemide kasutamise keerukust, võib arvata, et neid opereerivad Vene sõjaväelased. Kumbki süsteem ei kuulu Ukraina armee arsenali ega ole ka laialdaselt eksporditud. TOS-1-tüüpi raketiheitjaid on piiratud arvul eks-porditud Aserbaidžaani, Kasahstani ja Iraaki, Pantsiri aga Alžeeriasse, Iraaki, Süüriasse ja Araabia Ühendemiraatidesse.

10,1% võrra kasvasid Hiina 2015. aasta kaitse kulutused võrreldes eelmise aastaga. Hiina 2015. aasta kaitse-eelar-ve on 129 miljardit eurot. Siiski on see kõige madalam kaitse-eelarve aastane kasv pärast 2010. aastat, mil kaitseku-lutusi suurendati 7,5% võrra.

10,9% võrra kasvasid India 2015.-2016. aasta kaitsekulutused võrreldes eelmise eel-arveaastaga. 2015.-2016. eelarveaasta India kaitse-eelarve maht on kokku 37,6 miljardit eurot.

33% võrra vähenes 2014. aasta Rootsi kaitse eksport võrreldes eelmise aasta-ga. Rootsi ekspordimaht oli 8 miljardit Rootsi krooni ehk umbes 860 miljonit eurot. 78% Rootsi ekspordist läks Eu-roopa Liidu liikmesriikidesse ja teistes-se lähedastesse partnerriikidesse, nagu näiteks USA, Kanada ja Austraalia.

17% võrra kasvas Prantsusmaa kaitseeks-pordimaht 2014. aastal võrreldes eelmise aastaga, ulatudes 8,06 miljardi euroni.

10% võrra vähendas Venemaa 2015. aasta kaitsekulutusi. Venemaa kaitsekulu-tuste kogumaht on 2015. aastal umbes 47 miljardit eurot. Oodatud kaitsekulu-tuste vähenemise põhjus on langenud naftahind ja eesmärk vähendada riiklikke kulutusi. Vaatamata sellele kasvavad Venemaa kaitsekulutused 2014. aastaga võrreldes 19,5%.

2

34

57

8

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

8 ARVAMUS

KVÜÕA lahingukool alus-tas 2014. aastal kahe si-suliselt uue kursusega – v a n e m a l l o hv i t s e r i d e keskastmekursus (VA-KAK) ja vanemstaabiall-

ohvitseride kursus (VSAK). 2013. aastal alustati KVÜÕA-s brigaadi staabioh-vitserikursuse läbiviimisega. Tulene-valt kaitseväe vajadustest arendatakse meil süsteemselt vanemallohvitseride baas(põhi) kursust, ohvitseride põhi-kursust ja keskastmekursust. Kuigi arendustegevustesse on kaasatud kogu kaitsevägi, jäävad siin vahel mõned ot-sused ebaselgeks, tekitades segadust ja vääraid ootusi.

RESERVVÄGI JA SÕDANeed kaks mõistet määravad ohvitseri-de ja allohvitseride ettevalmistuse ning karjäärisüsteemi peamised põhimõtted. Kogu meie rahuaegne struktuur ja isik-koosseis on üles ehitatud nii, et ohu kor-ral suudaksime reserv- ja tegevväelas-test koosneva kaitseväega (sh Kaitseliit) tegutseda sõjalistes operatsioonides. See tähendab, et suurel hulgal praegus-tel rühma või kompanii taseme juhti-del tuleb sõja ajal juhtida astme võrra suuremaid allüksuseid. Maaväe sõja-aja struktuurides näeme tegevväelaste ameti kohti enamasti alates kompanii tasandist. Seepärast tuleb meil nii oh-vitseride kui ka allohvitseride põhikur-sustel pöörata tähelepanu just kompanii tasemele. Kuna kogu meie rahuaegne isikkoosseis on konkreetse sõjaaja pai-gutusega, siis meil sisuliselt puudub reserv nende ametikohtade täitmiseks kaotuste korral. Loomulikult saab seda teha nii aja- kui ka tegevteenistuses ette-valmistatud reservväelaste baasil, kuid esimesena peavad tühjaks jäänud ame-tikoha ülesandeid täitma ikkagi tegev-

väelased. Seega peab praeguste juhtide ettevalmistus võimaldama vähemalt rel-va- ja väeliigi sisest horisontaalset rotat-siooni ning tasemeõppe keskendumine sõjaväelisele juhtimisele on paratamatu.

OHVITSERI JA VANEMALLOHVITSERI TÖÖJAOTUSParatamatu on ka ohvitseri ja allohvit-seri koostöö allüksuste juhtimisel. Oh-vitser on kõrgharidusega sõjaväeline juht. Tema peamine roll on teha oma sõjaväelise kõrghariduse baasil otsuseid, kavandada üksuse tegevust. Et iga otsus tuleb vastu võtta sisuliselt uues kesk-konnas, siis kõrgharidusest tuleneva keskkonnatunnetuse oskuse tõttu ongi just ohvitser otsustaja. Enamasti tuleb ohvitseril pärast otsuse langetamist jäl-gida üksuse tegevust ja tulemuste põh-jal kas muuta tegevusplaani või hoopis jätkata järgmise tegevuse planeerimi-sega. Siin kasutabki ohvitser juhtimises allohvitseri.

Allohvitser on kutseharidusega sõja-väeline juht. Tema sõjaväeline etteval-mistus peab võimaldama ellu viia ohvit-seri kavandatut ehk otsust. Allohvitser

osaleb oma hariduse ja kogemuste alu-sel ka otsustamise protsessis, kuid tema peamine roll on otsustamise toetamine ja otsuse elluviimine. See nõuab aga all-ohvitserilt sõjalises osas väga sarnast ettevalmistust ohvitseriga. Kuigi tih-ti peetakse allohvitseri rolliks drillide läbiviimist, üksikvõitleja õpetamist ja tagalaküsimuste lahendamist, langeb sõjaajal talle oluliselt suurem vastutus. Nii õppustel kui ka välismissioonidel on kõik ohvitserid kogenud olukorda, kus üks ülesanne on täitmisel, kuid järgmist tuleb juba planeerida. Just siin aval-dub allohvitseri peamine roll – jätkata allüksuse juhtimist kavandatud plaani raames, andes ohvitserile võimaluse te-geleda uue plaani väljatöötamisega või käesoleva plaani kulgemise jälgimisega. Nii ei käi see ainult maaväe kompaniis, vaid kõigis väeliikides ja igal tasandil. Kuigi pataljoni veebel ei võta üle patal-joni juhtimist lahingus, peab ta suutma juhtida teatavaid pataljoniülema käivi-tatud ja kavandatud protsesse just patal-joni tasemel.

Selline põhimõte seab üsna konk-reetsed nõuded karjäärisüsteemile. Nii ohvitseride kui ka allohvitseride suuna-misel järgmise taseme kursusele on vaja silmas pidada vastavat juhtimistasandit ja sellega kaasnevaid ülesandeid, mil-lega konkreetne isik tegelema hakkab. Samuti tuleb senise teenistuse põhjal hinnata iga isiku omaduste sobivust järgmise tasandi ülesannete täitmiseks. Teenistusstaaž ja auastme vanus on küll olulised, kuid veelgi tähtsamad on kaitse väe vajadused ja isikuomadused.

OHVITSERIKARJÄÄRI HARGNEMINEKui kõik allohvitserid peavad järg-misele juhtimistasandile liikumiseks läbima samad tasemekursused, siis ohvitseride puhul tuleb üsna pea sisse erinevus. Pärast põhikursust ja sellele järgnevat teenistust saab ohvitser vali-da, kas jätkata keskastmekursusel või nooremstaabiohvitseri (NSOK) ja bri-gaadistaabiohvitseri kursusel (BSOK). Valiku teevad küll ülemad, kuid oma osa on ka kandidaatidel. Esiteks ei soovi iga ohvitser või allohvitser liikuda kõr-

Ohvitseri ja vanemallohvitseri karjäärisüsteemKaitseväe arengu oluline alustala on selge ning kõigile arusaadav väljaõppe- ja karjäärisüsteem. Alljärgnev annab ülevaate ohvitseride ja vanemallohvitseride rollist üksuste juhtimisel ning sellest tulenevast õppekavade arenduse põhimõtetest.

Martin Herem KOLONEL

KVÜÕA ÜLEM

Maaväe sõjaaja struktuuri-des näeme tegevväelaste ametikohti enamasti alates kompanii tasandist.

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

9

gemale, valides „põnevama tegevuse asemel igava kabinetitöö“. Teiseks peab edasiliikumise aluseks olema eelnev teenistus ning edukus selles. Valik mää-rab ära ka edaspidise karjääri. Keskast-mekursuse lõpetaja liigub edasi mööda ülemate ametikohti, kuid ei ole välista-tud vahepealne teenistus staabiohvitseri või õppejõuna. Pealegi jääb iga kõrgema tasandiga ülema ametikohti vähemaks ning paratamatult tuleb enamikel oh-vitseridest suunduda ühel hetkel otsuste toetaja ehk staabiohvitseri rolli.

Nagu eespool öeldud, kujundab karjääriredelil liikumist kõige enam kaitseväe vajadus. Kui kaitsevägi vajab aastas kümmet uut kompaniiülemat, siis valitakse selleks välja 10 (+ reserv) ohvitseri. Teiste, sama teenistusstaaži ja auastmega ohvitseride võimalused saada kompaniiülemaks muutuvad aga iga aastaga aina väiksemaks, sest uued kandidaadid tulevad ju n-ö altpoolt aina peale. Täpselt sama kehtib allohvitseri-de puhul.

Ohvitsere, kes keskastmekursusele ei pääse, ei saa kuidagi ohvitseridena vähem väärtuslikeks pidada. Kõiki oh-vitsere ei ole ka otstarbekas arendada läbi n-ö sõjateadusliku magistriõppe. Lisaks üksuste juhtidele vajab kaitsevägi ka ohvitsere, kelle sõjaline ettevalmistus vastaks konkreetse tasandi sõjalistele nõuetele, kuid kelle ülesanded ameti-kohal vajavad süvendatud kompetentse ka teistes valdkondades. Näiteks kas-vatusteadustes või tehnoloogias. Võttes arvesse isikuomadusi ja kaitseväe vaja-dusi, tulebki staabiohvitseride hulgast valida vastavaid isikuid ning suunata nad vajalikke kompetentse omandama. Sõjaline ettevalmistus antakse neile aga staabiohvitseride kursustel. Kuna kõiki-del ohvitseridel ei ole vaja arendada end magistriõppe tasemel, siis jääb nende võimaluseks areng läbi juba nimetatud staabiohvitseride kursuste ning erineva-te täienduskursuste. Kõigil sõjaväelises hariduses II taseme omandanud ohvit-seridel on hiljem võimalik jätkata III tasemel. Seda jällegi vastavalt kaitseväe vajadustele ja isikuomadustele. Võime-kamad magistriharidusega ohvitserid saavad jätkata ka doktoriõpingutega, kuid peavad olema seotud konkreetse võimearendusega.

ERIALAOHVITSERID JA -VANEMALLOHVITSERIDNeed kaitseväe ametikohad, kus eri-kompetentside vajadus on suurem kui sõjalises juhtimises, täidetakse eriala-

ohvitseride või -allohvitseridega. Näi-teks tehnikud, meedikud või juristid. Praeguses seadusandluses termin „eri-ala-“ küll puudub, kuid käesolevas artiklis on see kasutusel süsteemi kir-jeldamiseks. Erialaohvitser on kõrg-haridusega sõjaline ekspert teatud vald-konnas, kelle roll on oma eriala raames tegevusplaane kavandada ja nende ellu-viimist toetada, sh erialaseid otsuseid teha. Erialaohvitseri juhiroll piirdub erialavaldkonna protsessidega. Takti-kalises olukorras ta allüksust juhtima ei pea. Seda mitte rohkem, kui kaitseväe välises organisatsioonis teeb seda üks-kõik milline spetsialist. Erialaallohvitser on kutsehariduse või kõrgharidusega ekspert teatud valdkonnas, kelle roll on oma eriala raames otsuseid ellu viia. Nii erialaohvitser kui ka -allohvitser peavad olema tugevad eelkõige oma erialas.

Kaitseväe erialavanemallohvitseri kur-susel (EVAK) või erialaohvitseri baas-kursusel (EOBK) peame me erialaste oskustega tsiviilspetsialistidele õpetama kaitseväe tegevustes kohanemist, mitte juhtimist ohvitseri või allohvitserina. See, kas konkreetne inimene kaitseväes oma eriala piires tegevusi ka juhtida oskab, peaks vähemalt osaliselt olema välja arendatud erialaõpingute raames ja isikuomadustest tulenevalt. Vajalik-ku juhtimisvõime potentsiaali peame hindama siis, kui isiku värbame. Loo-mulikult tuleb arvestada inimese aren-guga teenistuse jooksul, kuid seda siiski kaitse väe-eelse tegevuse baasil. Eriala-ohvitseride ja allohvitseride karjäärisüs-teemi kujundab eelkõige vastava eriala ametikohtade hulk kaitseväes.

RESERVOHVITSERID JA -VANEMALLOHVITSERIDNende ettevalmistus toimub peamiselt ajateenistuses, sest reservväelastest juh-te vajame me ju ikkagi sõjaaja üksuste tarbeks. Lisaks sellele valmistatakse re-servväelastest juhte veel lahingukooli läbiviidaval reservohvitseride baaskur-susel ja Kaitseliidu koolis läbiviidavatel kompanii ja rühma taseme kursustel. Praegu arendatakse välja ka n-ö reserv-erialaohvitseride ja -allohvitseride ette-valmistuse süsteemi meedikute hulgas. Sõltumata sellest, kuidas või kus läbi-takse esimene tasemekursus, on reser-vväelastel võimalik karjääri teha ühe skeemi järgi – sõjaaja ametikoht määrab ettevalmistuste vajaduse ja sisu. Seejuu-res võib reservohvitsere või -allohvitsere olla ühele sõjaaja ametikohale määratud mitu. Peamine väljaõppevorm on õppe-kogunemine ja õppused ning seda mitte tingimata oma allüksusega üheaegselt.

Kordame veelkord üle sõjaväeliste juhtide karjäärisüsteemi põhitõed. Sõja-väeliste juhtide ettevalmistuse eesmärk on sõjaaja ülesannete täitmine. Tegev-väelased peavad sõjaajal olema valmis juhtima suuremaid allüksuseid kui rahu ajal. Tasemeõppes keskendutakse üldisele (ühise) sõjalisele juhtimisele, võimaldamaks horisontaalset rotat-siooni. Karjääri kujundavad kaitseväe vajadus, isikuomadused ja tahe. Kahte viimast tuleb hinnata süsteemselt kogu teenistuse jooksul. Erialaohvitseride ja allohvitseride juures on tähtsaim nende eriala, mitte sõjaväeline juhtimisoskus ja karjäärivõimalused. Reservohvitse-ride ja -allohvitseride ettevalmistus on seotud konkreetsete sõjaaja allüksuste ja ametikohtadega.

Kuigi tihti peetakse allohvitseri rolliks drillide läbiviimist, üksikvõitleja õpetamist ja tagalaküsi-muste lahendamist, langeb sõjaajal talle oluliselt suurem vastutus.

Tegevväelase elukutse valinu peab hakkama saama nii sõjanduse teoreetilise poole kui ka maastikul reaalse tegutsemisega.

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

10 FOOKUS

Härra kolonel, varsti saab täis kaks ja pool aastat, mil kaitseväe erioperat-sioonide väejuhatus on olnud isesei-sev, otse kaitseväe juhatajale alluv üksus. Kuidas on kulgenud teie areng?Kaitseväe erioperatsioonide üksuse (ESTSOF) ajalugu ulatub 2003. aas-tasse, kui luurepataljoni koosseisu ha-kati looma erioperatsioonide gruppi. Oma sünni aastana tähistame aga 2008. aastat, kui hakati arendama praegust erioperatsioonide võimet. Kaks ja pool aastat oleme olnud iseseisev organisat-sioon kaitseväe koosseisus. Iseseisvaks organisatsiooniks kaitseväes saime 2012. aasta 1. jaanuarist ja läinud aasta 1. augustist, kui hakkas kehtima kait-seväe korralduse seadus, muutus meie organisatsiooni nimetus erioperatsioo-nide väejuhatuseks ja meist sai sisuliselt neljas väeliik.

Areng on viimastel aastatel läinud ülesmäge. Oleme suutnud selgelt sõ-nastada erioperatsioonide väejuhatuse ülesande Eesti kaitsmisel ja suutnud ennast nähtavaks teha ka rahvusvahe-liselt. NATO-s öeldakse meile, et oleme väike, aga väga võimas. Oleme jõudnud missioonile, oleme teel üksuse täieliku komplekteerimiseni ja järgmisest aas-tast peaksime kolima oma uude baasi.

Kuivõrd on viimase viie aasta jooksul muutunud üldine sõjapilt?Ei saa öelda, et see on muutunud just viimase viie aastaga. Tegelikult on see ikka tunduvalt pikem aeg. 2003. aastal käisin esmakordselt NATO peakorteris rääkimas ideest luua erioperatsioonide üksus. Sinnamaani oli luure koosseisus ette nähtud kaugluure- ja diversiooni-üksus. Kui kuuldi, et räägime ainult kompaniisuurusest üksusest, millel ei ole korralikku õhutranspordi abil üm-berpaiknemise võimet, siis öeldi, et ma võin selle mõtte ära unustada.

Nüüdseks on iga üksik erioperaator nii hinnatud, et kui mõni riik ütleks, et meil on pakkuda kolm erioperaatorit, siis NATO aplodeeriks. Pilt on oluliselt

muutunud. Ka erioperaatorite maine on muutunud, sest viimased väikese intensiivsusega konfliktid on näidanud erioperatsioonide osatähtsuse kasvu just sõjalise toetuse vallas. See on abi, mida me anname nõustades, õpetades, logistiliselt toetades ja partneritega koos operatsioonidel osaledes. Näiteks meie tegevust Afganistanis, kus me õpetame välja sealseid eriväelasi ja koos nendega ka opereerime operatsioonidel, nimeta-taksegi sõjaliseks toetuseks.

Peame olema valmis reageerima iga-sugustele nähtustele. Me teame, mis toi-mub Ukrainas. Kuigi Venemaa püüab oma konventsionaalset sõjalist tegevust Ukrainas varjata, on temapoolsed võtted üsna sarnased sellega, mis toimus 2008. aasta augustis Georgias. Seestpoolt alus-tatud konflikti puhul on alati kõige kee-rulisem küsimus, kuidas sellise vaenlase vastu võidelda. Tihti arvatakse, et sellises olukorras ongi kõige efektiivsemad just erioperatsioonide üksused. Erioperaato-rid on ette valmistatud tegutsema kee-rulise keskkonnaga kriisikolletes. Siin saab riik kasutada väikesearvulisi üksusi, kes on väga professionaalsed, suudavad lahendada olukordi käigult ja mobilisee-rida kohalikku elanikkonda võitlema ras-kesti identifitseeritava vastasega, ehk siis roheliste mehikeste vastu, nagu me neid Ukrainast teame, aga ka ise genereerida rohelisi mehikesi, kui vaja.

Üldisemalt valmistume me oma riiki kaitstes toime tulema kogu laia sõjapil-diga. Me ei räägi siin üksnes rindesõja pidamisest. Võib-olla tuleb sõdida hoo-pis teistsugust sõda, mida praegu on raske sõjana defineeridagi. Me kutsume seda irregulaarseks sõjapidamiseks ehk sõjaks teiste vahendite, teiste meetodi-te ja teistsuguse vastasega. Eriüksused oma paindliku ettevalmistusega peaksid sellistes olukordades hakkama saama.

Kui hästi oleme valmis maandama vii-mastel aastatel Euraasia kontinendil tekkinud riske?Tegeleme sellega väga intensiivselt. Ole-me kirjutanud oma irregulaarse sõja-pidamise doktriini, mis on omamoodi unikaalne, sest vaid väga vähestel rii-kidel on praegu midagi seesugust. Pole juhus, et just Tartus peeti eelmise aasta lõpus tavatu sõjapidamise konverents. Seal oli palju juttu kõigist nendest uutest terminitest ja sõjapidamisviisidest, mil-lega maailm praegu silmitsi seisab. Meie hakkasime sellise sõjapidamisega seon-duvale mõtlema varem kui paljud teised NATO riigid. Nüüd, kui hübriidsõda on NATO-s kulutulena leviv väljend, kui hübriidsõjaga kaasnevate probleemide-ga tegeldakse väga põhjalikult, oleme meie sammukese ees, sest nägime seda ette ja oleme sellele aegsasti mõelnud, ning meilt tullakse nüüd juba tihti nõu-gi küsima.

Uute ohudimensioonide tunnetami-ne raputab tihti heaoluühiskondi tegu-dele. Praegu pole hübriidsõjapidamisele olemas isegi definitsiooni, aga vaadates, kui palju koosolekuid, seminare, konve-rentse sel teemal peetakse, pole sellegi sõnastamine enam kaugel. NATO jaoks teeb hübriidsõja oht olukorra keeruli-seks seetõttu, et hübriidsõjapidamise puhul ei toimu selget kallaletungi riigile ja ei teki selget artikkel 5 situatsiooni.

Kui suur on teil nende võitlejate osa-kaal, kes istuvad arvutis ja relva kätte ei võtagi?Võrgus sõdimise temaatikaga tegelevad teised, selleks spetsiaalselt loodud ük-sused. Eriväelased on ikkagi need, kes, saabas maas, väljal olukordi lahenda-vad. Efektiivseks sõdimiseks moodsa vaenlasega peame ühendama väga palju eri võimeid. Räägime võrgusõjapida-misest ja räägime ka infosõjast, psüh-holoogilistest operatsioonidest, luurest jne. Need tuleb koondada tervikuks ja kasutada eesmärgipõhiselt. Meie oleme vaid üks osa sellest mehhanismist. Eri-väelaste eripära on olla konfliktikesk-konnas kohal. Nad on kohal esimeste-na ja lahkuvad viimastena. Füüsiline kohalolek on nende eripära ja tugevus.

Raskes olukorras võib eriüksuslaste peale kindel olla

Ivar Jõesaar MAJOR

Intervjuu kaitseväe erioperatsioonide väejuhatuse ülema kolonelleitnant Riho Ühtegiga.

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

11

Nende erilisus seisneb võimaluses vali-da võitlusviis.

ESTSOF-i ülesannete hulka kuuluvad ka eriluure ja -seire, sõjaline toetus ning otsene rünnak. Kuidas on muutu-nud teie üksuse ülesanded ja võimed võrreldes selle kümne aasta taguse ajaga, mil luurepataljoni koosseisus loodi erioperatsioonide grupp?See on päris pikk aeg ja algul olid meie teadmised erioperatsioonidest piiratud. Aga ka muu maailm oli unustamas eri-vägede tegelikku ülesannet. Nüüd on meile meie tegevuse eesmärgid selge-maks saanud, arengusuunad paika nih-kunud. Aga ka muu maailm on hakanud erivägesid kasutama üha enam algupä-rastel eesmärkidel. Need asjad, millega erioperatsioonid nüüd taas tegelevad, on kõik juba kunagi olnud. Paljud maailma erioperatsiooniüksused hakkasid vahe-peal tegelema erinevate kineetiliste ope-ratsioonidega ehk suunatud rünnakute-ga: reidid, varitsused, täppisrünnakud. Aga erioperatsioonide võlu on oskus kasutada kõiki kohapealseid võimalusi. Klassikaline roheline barett suudab asju, mida teised teevad ise, organiseerida te-gema kohapealseid inimesi ja ise jääda võimaluse korral kõrvale.

Meilgi on olnud arenguraskusi ja eri-nevaid vaatenurki. On olnud periood, kus taheti meestele musti vorme, et olla nagu K-komando. On olnud inimesi,

kes ESTSOF-i nimetuse asemele on tõsi-meeli pakkunud „eestikeelset“ nimetust „spetsnaz“. On olnud neid, kelle arvates eriväed on vaid kaugluure võime jne. Aastal 2003, kui meil oli esmakordselt tulevikuvisiooni seminar, tõusis esile roheliste barettide tüüpi üksuse idee ja mul on hea meel, et vahepealsetel aasta-tel, kui ma üritusest eemal olin, areneti just selles suunas. Kui ma 2011. aasta lõpus üksuse ülema kohale asusin, kes-kendus üksus küll veel suunatud rün-nakutegevusele, kuid põhieesmärgina liiguti roheliste barettide tüüpi väevõi-me suunas. See ei tähenda, et suunatud rünnaku või eriluure võime pole enam oluline. Olgu tegu sõjalise toetuse või tavatu sõjapidamisega, esmalt peavad võitlejad ise perfektselt valdama tehni-kaid, mida teistelt nõuda. Sõjalise toetu-se või tavatu sõjapidamise sisu seisnebki ühelt poolt eriliste taktikate tundmises, teiselt poolt aga suutlikkuses olukordi juhtida ning tegevusi tagada.

Mida andis teile esimene kaitseväe erioperatsioonide sihtüksuse (SOTU – Special Operations Unit) teenistus ISAF-is Ameerika Ühendriikide alluvu-ses 2012. ja 2013. aastal?Kõigepealt, just sellega tulime me maa-ilmakaardile. Kuni sa pole osalenud SOF-i operatsioonides, pole sind SOF-ina olemas. Nüüd teavad ESTSOF-i kõik NATO riigid.

Teiseks, kui me otsustame mingi missiooni kasuks, siis tahame, et saak-sime seal teha seda, mida oleme õppi-nud. Afganistani missioon oli puhtalt sõjalise toetuse missioon ja meie võitle-jatele omamoodi küpsuseksam. Mehed tulid tagasi hoopis parema arusaamise-ga SOF-i ülesannetest. Sinnamaani olid nad kõvasti õppinud ja, olgem ausad, kui noor mees tuleb üksusesse, siis ta-hab ta ikka rohkem lasta ja langevar-juga hüpata. Aga Afganistanis sõjalise toetuse missioonil oli võimalus vahetult kogeda erioperatsioonide tegelikke või-malusi. See sai meestele murdepunktiks, et hakata mõtlema ja käituma eriväelase kombel.

Kuidas on kavas koostööd ameeriklas-tega jätkata?Me mitte lihtsalt ei jätka, vaid teeme Ameerika eriväelastega igapäevast koostööd. Sellest on vähe räägitud, kuid USA sõjaväelased on Eestis kohal olnud palju kauem kui Ameerika langevarju-rid või tankiüksused, kellest me iga päev uudistest loeme. See pole sugugi selline kohalolek, kus meie oleme õpipoisid ja nemad treenivad meid oma tahtmist mööda, nagu nii mõnigi koostööd Eesti ja USA vahel ette kujutab. USA SOF-i meeskond tegutseb ja harjutab siin meie üksusega täiesti võrdsel tasemel ning meie käime nende juures sedasama te-gemas. Selline koostöö loob tingimu-

Kaitseväe erioperatsioonide väejuhatuse ülema kolonelleitnant Riho Ühtegi sõnul on ESTSOF oma väiksusest

hoolimata suutnud NATO-s pildil püsida.

ARD

I HAL

LISM

AA

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

12 FOOKUS

sed, kus me oleme valmis nendega koos tegutsema igal pool ja igas olukorras.

Euroopaski on hakatud viimasel ajal kõnelema erinevatest koostööprojek-tidest. Milliseks kujuneb teie koostöö Euroopa väejuhatusega?Meil on tihedad ja head sidemed SOF-i peakorteriga NATO-s (NSHQ). Euroo-pa Liidu SOF-i koostöö on aga nagu kaitsekoostöö teiste väevõimete osaski – mitte väga intensiivne. Me teeme teiste riikidega kahepoolset koostööd, meil on väga head kontaktid ennekõike oma naabrite Läti ja Leeduga, paranevad suhted Skandinaavia maadega ja näeme koostöövõimalusi ka Poolaga, kes on sõ-jaliselt väga võimas riik meie regioonis, kes mõtleb samamoodi kui meie ja kel on väga pikaajalised SOF-i kogemused. Meil on paariaastased head kogemused Georgiaga ja kindlasti laiendame koos-tööd ka teiste riikidega. Oleme NATO missioonidel leidnud väga häid sõpru just endiste sotsialismimaade või ida-regiooni riikide seast, kes nüüd on muu-tunud niinimetatud puhverriikideks ida ja lääne vahel. Oluline on nende riikide-ga teha koostööd nii infovahetuse kui ka väevõime arendamise vallas, et luua sar-nastel alustel tegutsevad eriväed. Nagu öeldud, on meil NATO SOF-i peakorte-riga head suhted ja sinna panustame ka oma kaitseväelastega. Siin on kindlasti oluline, et praegune NSHQ ülem on endine SACEUR-i ehk USA Euroopa erivägede ülem. NSHQ vaatab praegu väga tõsiselt Baltikumi peale ja mõtleb, kuidas meid toetada.

Millised võiksid olla meie eriüksuslas-te edasised koostööprojektid musta mandri või araabia maailma kriisikol-letes või siis hoopis Ukrainas sealseid kolleege koolitamas?Me läheme sinna, kuhu meid saadetak-se, ega välista osalemist Araabia pool-saarel ega mustal mandril. Tavaliselt asume asjade kulgu jälgima kohe, kui ilmnevad märgid, et kuskil on tekkinud olukord, mis võib viia järgmise missioo-nini, et vastava ülesande saamisel olla juba ettevalmistunud. Sellisteks olukor-dadeks valmistumine eeldab teadmisi selle kohta, kuidas missioonialale sise-neda, mis seal vaja on, milleks ennast ette valmistada, sealhulgas ka, kuidas seal hakkama saada. Nii ongi, et kui tu-leb poliitiline otsus, siis oleme valmis sisuliselt kohe osalema. Sama kehtib ka Ukraina kohta. Kui on vaja sinna min-na, oleme valmis. Aga sellised otsused

tehakse mujal, Toompea koridorides. Kus ja kuna me kusagil osaleme, saate teada meediaväljaannetest … Kui see muidugi meediasse jõuab.

Erioperatsioonide grupp on meie kaitseväelasi-kaitseliitlasi aeg-ajalt ärritanud kutsega osaleda Valikus. Kuidas on lood teie pealekasvuga?Ma ei nimetaks seda ärritamiseks. See on ennekõike kutse ennast proovile panna. Kuigi valdkond on atraktiivne ning võimalus kuuluda eriväelaste hul-ka peaks noori tõmbama, takerdub Va-likule tulek tihti eestlaste kalkuleeriva ja ettevaatliku loomu taha. Kardetakse põrumist ja selle tõttu häbisse jäämist. Samas põrub iga kord Valikul vähemalt kaks kolmandikku kohaletulnutest ja keegi nende peale pärast näpuga ei näi-ta. Võib-olla kardetakse ka teenistusras-kusi või loobutakse lõpuks ikkagi liig-sest tagasihoidlikkusest.

Kuid seis pole tegelikult üldsegi halb, üksuse komplekteerimine läheb plaanipäraselt. Pigem on tulijad järjest paremini valmistunud, enam ei tulda niisama proovima. Kõige raskemad on Valiku esimene-teine päev, siis on välja-langejaid kõige rohkem. See on imelik, sest siis tehakse alles psühholoogilisi ja kaitseväeteste. Seal avastavad kandidaa-did ühtäkki, et see pole ikka nende jaoks, kuigi ise pole veel midagi proovinudki. Kes on esimese nädala vastu pidanud, lähevad ka lõpuni välja. Tavaliselt lõpe-tab umbes kolmandik ja nendest valime välja üksusesse jääjad. Valiku läbimine ei tähenda automaatselt üksusesse saa-mist. Valik on nagu töövestlus.

Tulevikus tahame jõuda selleni, et teeme rohkem personaalseid kutseid. Eestlane on ju ettevaatlik ja kõhklev. Talle tuleb aeg-ajalt meelde tuletada, et vaja on Valikule tulla. Väga häid mehi, kes võiksid mõne aasta oma elust meil olla, on tegelikult väga palju. See on hea võimalus end proovile panna.

Oleme teinud ka ajateenijaile eriope-ratsioonide füüsiliste katsete päevi. Erinevates väeosades, näiteks Tapal ja Kuperjanovis, korraldasid meie inst-ruktorid nädalavahetusel ajateenijaile näitlikke kondiproovikatseid ja need olid üllatavalt populaarsed.

Kes on hea erioperaator? Milliseid omadusi peetakse vajalikuks (kas ainult füüsiline on tähtis või hoopis keelteoskus, infotehnoloogia, empaa-tiavõime jms)?Eeldame intelligentseid, hea stressi-

taluvusega ja igas mõttes vastupidavaid inimesi. Loomulikult on Valiku läbimi-se eeldus hea füüsiline konditsioon. Pal-ju on kinni inimese peas. Me püüame seda miskit tabada juba Valiku käigus. Ka Rasmus Kagge ütles pärast „Pealt-nägijaga“ Valikul osalemist, et oleks en-nast kaugemale läbi vedanud ja rohkem proovile pannud, kui instruktorid oleks rohkem tagant utsitanud. Me ei tee seda, sest tahame näha, milline on inimene ise. Õpime nende füüsilistes katsumus-tes tundma inimese enese sisemist mo-biliseerimisvõimet ja käitumist. Valiku ajal jälgitakse osalejaid väga põhjalikult, kedagi ära ei tapeta. Võib-olla mõni-kord tundub see ebaauski, et füüsili-selt paremas vormis mees saab natuke rohkem mahvi ja pisut nõrgem mees vähem. Aga idee pole ju meest füüsi-liselt lõpuni viia, vaid vaadata, kuidas ta käitub. Me tahame näha, mis mees see on, sellepärast see ongi töövestlus. Selle käigus õpime teda tundma. See-tõttu eeldame küll erioperaatorilt, et ta on füüsiliselt heas vormis, aga eelkõige tahame tundma õppida tema vaimsust ja intelligentsust, pühendumist ja sihi-kindlust. Füüsilisse vormi on võimalik meest treeninguga viia, tahe, mõistus ja intelligentsus peaks tal aga eelnevalt endal olemas olema.

Piiranguks on muidugi see, et eriope-ratsioonide üksuses pole võimalik teha head ja kiiret kaitseväelist karjääri. Kes sellele mõtleb, sellel pole erioperatsioo-nide üksusesse asja. Meie inimesed on pikalt ühel ametikohal, sest enesetäius-tamine, enese viimine psühholoogilis-se ja erialasesse vormi võtab aastaid. Erioperaator peaks olema ühel ameti-kohal vähemalt 7-8 aastat. See ei sobitu aga kokku kaitseväelase tavalise teenis-tusmudeliga, kus eeldatakse roteerumist iga 3-4 aasta järel. Aga meie valdkonnas nii ei saa, sest inimese õpetamine võtab nii palju aega ja ka hea eriväelane are-neb välja aastatega.

Kindlale erialale spetsialiseerutakse kohe üksusega liitumise alguses, mis ei tähenda, et tulevikus ei võiks ümber spetsialiseeruda. Meeskonna sees toi-mub niikuinii ristõpe. Kõik on mingi ala spetsialistid, aga väljaõppe ajal õpe-tavad nad ka üksteist. Oskavad kõike, aga mingil alal on väga head. Võtame näiteks meediku, kes on suuteline ka lahinguväljal kirurgilist operatsiooni tegema. Tema ülesanne on hoida haava-tut elus vähemalt 72 tundi. See on kuus korda pikem aeg, kui nõutakse tavaliselt meedikult. Korruta kõiki alasid kuuega

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

13

ja sa mõistad, millest on jutt. Olen öel-nud ja see on tekitanud siin-seal reso-nantsi, et üks meie meeskond suudaks teatud tingimustes lüüa vastase kom-paniid. Nende summaarsed erioskused võimaldaksid seda teha.

Kas saab olla kindel, et ühel halval päeval ei käivitu meilgi Hollywoodi meelisstsenaariume, et väljaõpetatud eriväelasel „katus sõidab“ ning teda saab peatada vaid sama hästi õpeta-tud sõber, kellel katus paigal?Inimese sisse pole kunagi võimalik lõ-puni vaadata. Teame, et täiesti terved ja elurõõmsad mehed võivad mõnikord käi-tuda teisiti ja mujal maailmas on selliseid asju ka juhtunud. Meie üksuses pole mi-dagi sellist olnud ja praegu ei näe ka ohtu, et see võiks juhtuda. Me valime inimesi väga põhjalikult ja hoiame silma peal. Me oleme valmis ka ohumärkide korral tooma ohvreid, see tähendab roteerima pingetaluvuse probleemide korral oma võitleja kaitseväes mujale, kus pinge on väiksem. Kaitsevägi ainult võidab, sest head instruktorid ei lähe sel juhul ka-duma. Tahame nii palju kui võimalik välistada või ennetada „katuse sõitmise“ võimalusi. Üldiselt on eestlane väga hea stressitaluvusega, mistõttu sobib ta erivä-gedesse hästi. Seda võib öelda ka varase-mate kogemuste põhjal, kus eestlased on teeninud teiste riikide eriüksustes.

Eliitüksuste puhul kiputakse rõhuta-ma eriväelaste elitaarsust. Meie püüame hoida madalat profiili ja nõuame seda ka oma võitlejatelt. Meie eriväelane on liht-salt sõdur, kelle professionaalsus seisneb erioskuses sõdida eriväelase kombel. Samamoodi nagu suurtükiväelased on spetsiifiliste oskustega tulistada täpselt kümnete kilomeetrite kaugusel asuvaid sihtmärke. Meie meeskonna tugevus on efektiivses spetsialistide koostöös. Meie lähenemisviisid ja tegutsemisprintsii-bid on üldvägede omadest teistsugused, meie juhtimismeetodid on paindliku-mad, aga me oleme oma valdkonna eks-perdid nagu on kõigi teiste väe- ja relva-liikide esindajad omades valdkondades. Nii et me püüame vältida olukorda, kus inimene tunneb end Hollywoodi staari või Rambona. Ta on sõdur, kes kannab teenistust valdkonnas, mida ta tunneb.

Eriüksuse väline pilt on paratamatult teine kui pilt üksuse sees ja oma maine hoidmiseks peamegi end reklaamima pisut teisiti, kui me ennast ise näeme. Filmiklipid, kus relvis mehed soorita-vad suunatud rünnakuoperatsioone, ei lähe ehk kokku minu jutuga olukorda-

de lahendamisest valgete kinnastega. Aga poleks ju huvitav, kui Hollywoodi märulifilmis ehitaks eriväelane Afganis-tanis kohalikule külale silda või jooks tundide viisi kohalikega teed ja ajaks juttu. Igav on sellist filmi vaadata. Tege-likult on tõde nagunii seal kusagil vahe-peal – me teeme neid asju oma mudaste kinnastega, aga puhtalt.

Mida saab teha tavakodanik, kui mär-kab roheliste mehikeste tulemisele omaseid ilminguid?Väga oluline on ühiskonna haritus ja in-formeeritus. Pean ütlema, et see on meil hästi õnnestunud. Mäletan veel aegu, kui Eestiski oli kaitsevägi justkui isoleeritud staatuses, ühiskonnal polnud riigikaitse-ga nagu mingit pistmist. Rääkisime küll palju totaal- ja territoriaalkaitsest, aga kui jutt läks riigi kaitsmisele, öeldi, et see on kaitseväe rida ja ega see tavainimest ei huvitanud ka. Nüüd näeme, et ühiskond tervikuna mõtleb väga palju riigikaitsest ja sellest, kuidas isamaad kaitsta. Palju on polemiseeritud, mida kriisi korral teha. Iga kord, kui on asi kriitilisemaks läinud, astub rohkem rahvast vabatahtli-kult Kaitseliitu. Just Kaitseliit on meie es-mane ja kõige efektiivsem kaitsesüsteem ning Kaitseliidu kaudu peakski rahva kaitsevalmidus avalduma.

Kaitseliidu fenomen on väga kiires iseformeerumisvõimes. Kaitseliit on osa ühiskonnast, kus iga liige peaks tead-ma oma kohta riigi julgeoleku kaitsel. On väga õige, et erinevad institutsioo-nid mõtlevad järjest rohkem, kuidas Kaitse liitu panustada või teda kaasata. Kaitseliidul on ka see eelis, et see pole kindlatesse struktuuri- ja kooseisutabe-litesse surutud. See tähendab, et kõigile, kes tahavad riigikaitses osaleda, leidub seal kohta.

Teadlikkus on teine asi. Me peame kahtlemata teavitama oma ühiskonda uutest ohtudest, aga samas ei tohi üle-tada seda väga peenikest punast joont, millest teisel pool on paanika. Eesti ühiskonnas on juba tekkinud paaril korral paanikahoogusid. Õnneks seni ei midagi katastroofilist. Seepärast peangi vajalikuks rõhutada, et Eesti on paremi-ni kaitstud kui kunagi varem ja seda nii oma kaitseväe ja Kaitseliidu poolt kui ka liitlaste poolt, kellel on olemas reaalne plaan, kuidas meid vajadusel aidata.

Milline on praegu erioperaatori varustus?Varustus sõltub palju ülesandest. Isik-likus varustuses kasutame erinevaid

rõiva elemente vastavalt sellele, kas lähe-me täitma kaugluure- või suunatud rün-naku ülesannet. Riietus on spetsiaalselt õmmeldud, sel on omad eripärad, mis seisnevad paksendustes, põlvekaitsme-tes ja muus. Vastavalt ülesandele kasu-tatakse kas rakmeid või väga korralik-ku kuulivesti, millel on nii õla- kui ka külje kaitsed. Eriülesanneteks on ka ker-ged vestid ja kõik muu. Eriväelane pais-tab oma erilise varustusega silma küll, kuid ausalt öelda on see modelleeritud peamiselt erinevate missioonide jaoks. Pärissõjas me suure tõenäolisusega ena-mikku olemasolevatest asjadest kasuta-da ei saa.

Põhirelv on meil H&K G36 automaat, mis on spetsiaalselt Eesti eriväelaste jaoks disainitud, sihikuplank ja õlatugi on ümberehitatud ja palju pisidetaile on veel lisaks. Püstol, kuigi sama USP, mis teistel kaitseväelastel, on ka pisut ümber tehtud. See on ilma kaitseriivita ja alt laiendatud käepidemega, et oleks muga-vam salve vahetada, vintraud on kohan-datud summuti kasutamiseks. Sõltuvalt ülesandest on ka spetsiifilised relvad. Meil on granaadiheitjad ja raskemate relvade kandjail väga modernsed püs-tolkuulipildujad MP7, mis on mõeldud enesekaitserelvaks. Lukkude avamiseks tuleb aeg-ajalt kasutada ka pumppüssi.

Relvastus on hästi kirev. Kasutame ka kuulipildujaid, põhiliselt H&K too-dangut. Testime paljusid relvi. Kui kait-sevägi tahab mingist relvast ülevaadet saada, siis meie operaatorid testivad ja annavad hiljem hinnanguid, kui hea see oli, kas esines tõrkeid, kuidas elas üle erinevaid situatsioone jne. Mõnikord saadavad ka firmad relvi testimisele. Meie hinnang on otsustav vahel ka siis, kui kaitsevägi hakkab käsitulirelvi välja vahetama. Meil on välja kujunenud oma lemmikud, mis pole tingimata G36. Me testime ka muud varustust, vorme, kuuliveste, öövaatlusseadmeid, kiiv-reid, igasugu prille jne – äärest ääreni. Nii mõnedki neist asjadest on jõudnud kaitseväes laiemasse kasutusse.

Millise käsitulirelva soovitate kaitse-väele hankida?Maailma relvatootjatel on häid relvi ning otsustamisel saavad põhiliseks ikka mingid teised näitajad. Tavaliselt pakutakse välja 3-4 relva ja nende seast tehakse valik. Relva headus pole see-juures otsustav suurus, mängu tulevad hoopis muud näitajad nagu hind, relva kättesaadavus, relva hooldus ja remont, mingid diplomaatilised põhjused. Relv

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

14 FOOKUS

peab olema võimalikult lihtne. Meie ka-sutatav G36 pole mingi maailmaklassi täppisrelv, aga on lihtsalt käsitetav, hästi vastupidav ja üsna väikese amortisat-siooniga relv.

Meie varustus on kallim tulenevalt sellest, et soetame neid väikeste partii-dena, samuti suurendavad hinda kõik-sugused lisad ja erisused. Arvesse tuleb võtta ka seda, et meie operaator laseb umbes kümme korda rohkem kui ta-valine kaitseväelane. Suurema hanke korral ei tuleks kaitseväele sama relv nii kallilt kui ta on ostetud meile. Samas pole vanade relvade moderniseerimine ka kindlasti tee, mida minna. Julgen ka-helda, kas vana AK4 moderniseerimine teeb relva lõppkokkuvõttes odavamaks kui on meie G36.

Mil moel on eriüksuslaste kogemused, olgu lahingutoiminguis või varustuse valikul, juba tavaväkke jõudnud?Ma ei saa veel öelda, et anname kaitse-väele tagasi samas mahus väljaõpet ja teadmisi, nagu me seda oleme kaitse-väelt saanud, sest ehitame oma üksust alles ikkagi üles. Aga me teeme pingu-tusi, et meie väljaõppegrupp pakuks tulevikus kaitseväele laiemalt tavapära-tu sõja pidamise oskusi. Üks valdkond oleks kindlasti erinevate spetsialistide osalemise õpe erioperatsioonides. Sa-muti üleelamisteemasid: SERE (survi-val, evasion, resistance, escape – ellujää-mine, vältimine, vastupanu osutamine ja põgenemine) ja muud moodsad sõ-nad; talvine sõjapidamine ja talvised laagrid. Võib-olla peaks natuke toetama täpsuslaskuriasjandust, kuigi snaipri-kool on kaitseväes olemas. Õpetada saaks muidki taktikaid, kuidas ebatava-listes situatsioonides hakkama saada.

Tegelikult on seitse-kaheksa aastat meie eriväelastele olnud väga tihe aeg. Ühel hetkel peab tempot maha võtma, et võitlejatel oleks võimalik tegelda si-sulise tööga. Täna on üksusel väga suur tempo peal ja nii võib tekkida oht, et ühel hetkel hakkame mehi kaotama vä-simuse tõttu, mitte lahinguväljal. Para-ku on tegu väevõime väljaarendamisega ja meil on seda võimet vaja juba praegu, mitte aga 10 aasta pärast.

Kuivõrd olete kasutanud omi oskusi meie vabatahtlike kaitseliitlaste õpetamisel?Ikka oleme kasutanuid. Teeme väga ti-hedat koostööd Kaitseliidu ja Kaitselii-du peastaabiga. Kaitseliidu ülema, kind-ral Kiiliga istume enam-vähem kord

kuus koos ja koordineerime neid asju. Kaitseliit on meie kindel partner, kelle-ga koos võitleme nii rahus kui ka sõjas. Aga meie peaülesanne ei ole kaitse-liitlasi õpetada. Kaitseliit õpetab omi võitlejaid ikka ise, meie vaid aitame, kus saame. Tahame vabatahtlikega saavuta-da nii hea kontakti, et iga meie mees on Kaitseliidus oma. Olles ise 1990. aastast kaitseliitlane, arvan ma tundvat selle organisatsiooni hingeelu ja tihti on mul vana kaitseliitlasena tahtmine öelda ühe või teise asja kohta oma arvamust.

Olgu eriüksuslased kui tublid iganes – inimvõimetel on piirid. Kas eriük-suslaste varustusse on viimasel ajal tulnud mingeid põhimõttelisi teadus-lik-tehnilisi uuendusi, mis annavad eriüksuslastele uusi võimalusi?Eriüksus võib kasutada väga kõrgteh-noloogilisi, aga ka täiesti maaläheda-si vahendeid. Tema eripära on, et ta suudab neid kasutada kombineeritult. Võitlemiseks ei vaja eriväelane selga kõrgtehnoloogilist nähtamatuks muut-vat vormiriietust. Kui vaja, võitleb ta ka maavillases kampsunis, nähes väl-ja nagu iga teine inimene. Kõik sõltub ülesandest ja eesmärgist. Ei sõdi vahen-did, sõdivad inimesed. Kasutame seda, mis olemas on. Meil on praegu üht-teist olemas, kuid me ei taha hankida mõt-tetult kõrgtehnoloogilisi vahendeid, sest need vananevad väga kiiresti. Iga ost riigi rahakotist peab olema eesmärgi-pärane, see tähendab, et me peame väga täpselt teadma, milleks, kus ja kuidas me neid kasutame.

Võtame näiteks UAV-d, mis küm-me aastat tagasi oli uskumatu teema. Nüüd võib põhimõtteliselt igaüks osta poest endale oma UAV. Kui räägime kaitseväele UAV soetamisest, siis tuleb kõigepealt küsida, milleks meil seda vaja on. Kas tahame näha väga kõrgelt ja väga kaugele või tahame ainult oma perimeetrit kaitsta. Kas tahame saada pilti või tahame kasutada UAV-d ka tule vahendina. Nendest eeltingimustest sõltub aparaadi võimekus, lennuvõime suurus, komplekssus. Esmalt on vaja keskenduda kõige elulisematele vahen-ditele, milleks on side, vaatlusvõimekus, relvad ja isiklik kaitse. Nendes ajades on meie eriüksus praegu väga moodne. Aga on ka hulk muid valdkondi, kus me alles sõnastame oma vajadusi. Kui on vaja kasutada kõrgtehnoloogilisi vahen-deid ja teised riigid on nõus meiega neid jagama, siis meie oleme valmis iga kell neid tundma õppima.

Mida kujutab endast aprilli lõpus Pärnu kandis läbiviidav Special Ope-rations Component Commandi (SOCC) õppus Trident Jaguar?See NATO SOF-i peakorteri õppus on selles mõttes eriline, et tal on kaks eesmärki: esmakordselt harjutatakse staabi komponendi väljaviimist Bel-gias asuvast peakorterist ja näidatakse avalikult oma kohalolekut Baltimaa-des. Seega on tegu ka poliitiliselt väga tähtsa üritusega – NATO SOF-i staap pole kunagi asunud Venemaale nii lä-hedal nagu selle õppuse käigus. On väga positiivne, et esimene staabiõp-pus maastikul otsustati teha just Ees-tis. See on üks mitmest Balti riikides ja Poolas tehtavast NSHQ üritusest ja meil on au, et aprilli teises pooles on NATO oma staabikomponendiga ko-hal ja viib õppust läbi. Õppuse aktiivne faas kestab kokku kümmekond päeva. Tullakse konkreetselt maastikule, käi-vitatakse staap ja harjutatakse tegevust ning protseduure.

Maikuus on paljud Eesti metsad täis õppusele Siil tulnud reservväelasi, ajateenijaid, kaitseliitlasi ja meie NATO liitlasi. Mil moel kasutavad eriväelased ära seda riigikaitsjate n-ö laulupidu, et omi varjatud drille harjutada?Muidugi harjutame. Siilil näeb meid kindlasti, iseasi, kas meid ära tuntakse. Meil on Siilil oma kindel roll täita.

Tegelikult on maikuu tihedalt täis pikitud nii regionaalseid kui ka NATO SOF-i õppusi ja muid tegevusi. Kõigil ei jõuagi osaleda, meil tuleb nende seast teha valik või mõned üritused oma vahel ühendada. Algab kõik juba aprillis ja kuni juuni keskpaigani kestab sisuliselt üks suur õppus väikeste pausidega.

Meie jaoks polegi Siil suurim õppus. Kohe pärast Siili algab õppus, mille me ühendame teise Balti regiooni toimuva õppusega, mis hõlmab peale kolme Bal-ti riigi ka Põhjamaid ja teisi lähiriike. Lõppkokkuvõttes teeme ka meie palju mürtsu ja pauku ning toome Eestisse lennukeid, laevu, koptereid.

Muidugi ei suuda me mastaapidelt võistelda naabrimehega sealpool Peipsi järve, kes toob oma välkõppustele välja sadu ja tuhandeid võitlejaid. Meie män-gime küll ainult kümnete ja sadadega, aga kindlasti pole meie õppused vähem sisutihedad kui temal. Loomulikult loo-dame me olukorralt alati parimat, aga kui see parim peaks otsa saama, siis meie oleme valmis.

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

15

RiKS liidab üheks tekstiks kolm seadust: rahuaja rii-gikaitse seaduse, sõjaaja riigikaitse seaduse ja rah-vusvahelise sõjalise koos-töö seaduse.

Kaitseväe tegevust reguleerivate sea-dustega kursis olijad teavad, et sõjaaja riigikaitse seadus võeti vastu juba aas-tal 1994 ja pole enam kooskõlas muu õigusruumiga.

Rahuaja riigikaitse seadus pärineb aastast 2002 ja on läbinud mitu nüüdis-ajastamist. Samas valitses seaduste ra-kenduspõhimõtete vahel suur vee lahe, kus eristati vaid rahu ja sõda ning kriisi ja teiste kriitilisemate olukordade või-malikud regulatsioonid kajastamist ei leidnud.

Ka rahvusvahelise sõjalise koostöö seadus on üllatavalt eakas, pärinedes aastast 2004. Viimase kümne aasta jooksul on nii õigusruum kui ka jul-geolekukeskkond oluliselt muutunud, kuid nimetatud kolm seadust ei ole aja-ga piisavalt kaasas käinud, kuigi NATO ja Euroopa Liidu liikmelisus on seadus-tesse muudatuste kaudu lisandunud.

ALUSDOKUMENTIDE UUENDAMINE JÄTKUBSeaduse jõustumisele järgneb raken-damisperiood, mille käigus töötatakse välja rakendusaktid ning tegevusprot-seduurid. Kui eelmisel aastal jõustunud kaitseväe korralduse seaduse muudatu-sed puudutasid praktiliselt kõiki organi-satsiooni liikmeid, siis riigikaitseseadus loob uue mõõtme riigikaitse korralda-mises tervikuna, hõlmates sellega pea kõiki täitevvõimu ja kohaliku omavalit-

suse asutusi. Seega on see oluline samm laiapindse riigikaitse arengus.

RiKS koondab seadused, mille sama-aegne rakendamine võib kriitilises olu-korras kujuneda keeruliseks ja on oma põhimõtetes selgelt kaitseväekesksed. Riigikaitseseadus lähtub laiapindse riigi kaitse põhimõttest ja peaks looma valdkonna riikliku terviksüsteemi.

Kindlasti ei ole kõik kirjas ja korras ning järgmisena tuleb üle vaadata:

- kaitseväe ja Kaitseliidu avaliku korra kaitsesse kaasamise regulat-sioon (erakorralise seisukorra seadus, korrakaitseseadus);

- kriminaal-, väärteo-, kohtu-, hal-dus- ja halduskohtumenetluse erandid ning riigivastutuse seadus;

- riigikaitseülesanded valdkondlikes eriseadustes, varud, sundkoormised, elutähtsad teenused;

- hüvitised ja tagatised kriisi ajal, finantsteenuste lepingutega võetud kohustuste vähendamine või peatami-ne töötasu või toetuste vähendamise korral;

- ehitusalased piirangud riigikait-seobjektide läheduses;

- meediateenuste osutamise piiramine;

- küberjulgeoleku tagamine ja küber-kaitse korraldamine;

- riigikaitseliste ameti- ja töökohtade arvestus;

- töö- ja puhkeaja arvestus1.Lisaks tuleb hinnata, kas ja kuidas

kehtiv põhiseadus vajalikke protsesse toetab.

SEADUSES RAKENDUVAD PÕHIMÕTTEDToon seaduse teksti2 ja seletuskirja3 abil välja seaduse peamised eesmärgid:

1. Uuendatakse riigikaitse juhti-mist, tugevdades peaministri, valitsu-se ja riigikantselei rolli

Riigikaitse planeerimine toimub rii-gikantselei koordineerimisel. Kasvab vabariigi valitsuse julgeolekukomisjo-ni (edaspidi julgeolekukomisjon) roll, kelle juhtimisel riigikaitseks valmistu-mine ka toimub. Julgeolekukomisjoni esmane ülesanne on täidesaatva riigi-võimu asutuste tegevust koordineerida riigikaitse planeerimisel, arendamisel ja korraldamisel.

Tegevust jätkab riigikaitse nõukogu, mis arutab vabariigi presidendi juures riigikaitse seisukohalt olulisi küsimusi ja avaldab nende kohta arvamust.

2. Riigijuhtide asendamine nende vastase rünnaku korral

Rünnak Eesti riigi vastu võib aset

Kolmest seadusest sai riigikaitseseadusViimased aastad on olnud riigikaitselises seadusloomes töörohked ja praeguseks on Kaitseliidu seaduse, kaitseväe-teenistuse seaduse, kaitseväe korralduse seaduse muuda-tuste kõrval kaante vahele saanud riigikaitseseadus (edas-pidi RiKS), mis jõustub 2016. aasta 1. jaanuaril.

Maire Hirmat KAITSEVÄE PEASTAABI

ÜLDOSAKONNA

JUHATAJA

Kui eelmisel aastal jõustu-nud kaitseväe korralduse seaduse muudatused puu-dutasid praktiliselt kõiki organisatsiooni liikmeid, siis riigikaitseseadus loob uue mõõte riigikaitse korraldamises tervikuna, hõlmates sellega pea kõiki täitevvõimu ja kohaliku omavalitsuse asutusi.

RIIGIKAITSESEADUS

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

16 RIIGIKAITSESEADUS

leida rünnakuna Eesti riigi juhtide vas-tu ja seega tuleb tagada riigi juhtimine olukordades, kus osa riigi juhte on huk-kunud või nendega ei saada kontakti. Selleks muutub vabariigi presidendi ja peaministri asendamise kord paindliku-maks. Kui vabariigi president on võime-tu ülesandeid täitma või tema asukoht on üle 48 tunni teadmata, asendab teda õiguskantsler; peaministril on võima-lik oma asendajaks määrata järjekorras kõik valitsuse liikmed ja asendusminist-rite ametisse astumine on lihtsustatud.

3. Riigi kaitseks koostatavad tegevuskavad

Riigikaitseks valmistumine säilib suures osas senisel kujul. Strateegiliste suuniste ja võimeplaneerimise põhi-mõtted jäävad samaks, kuid uudsena rakendub riigi kaitsetegevuse kava, mis annab asutustele juhised oma riigikait-selise tegevuse planeerimiseks. Eestis puudub kõikehõlmav riigi kaitset kor-raldav kava ja riigi kaitse kavade killuke-si leidub nii hädaolukorra lahendamise plaanides (massirahutused, laiaulatuslik küberrünnak) kui ka kaitseväe kaitse-tegevuse operatiivkavas. Seadus näeb ette ametkondadeülese kaitsetegevuse kava, mille alusel riigikaitselise rolliga asutused teevad oma täpsemad kavad.

Riigikaitse strateegiliste arengu-dokumentide ja riigi kaitsetegevuse kava koostamist juhib julgeolekukomisjon.

4. Asutuste riigikaitseülesanded: riigi kaitse kujuneb sõjalise tegevuse kesksusest riigi tegevuse keskseks

Oluline samm on riigikaitseülesan-nete üldine määratlemine, mis seon-duvad ministeeriumi valitsemisalaga, muu täidesaatva riigivõimu asutuse või kohaliku omavalitsuse üksuse põhiüles-annetega ja juriidilise isiku tegevusala või eesmärgiga.

Kuigi RiKS annab ülesande mõiste, ei sätesta seadus asutuste riigikaitse-ülesandeid, sest need tulenevad teistest õigusaktidest. Näiteks on sotsiaalminis-teeriumi ülesanne tagada rahva tervise kaitse ja arstiabi, kaitseväe ülesanne on riigi sõjaline kaitse. Need ülesanded tu-lenevad eriseadustest ega vaja üle kor-damist RiKS-is. Seaduse ladusama lu-gemise huvides sätestatakse ülesannete jäävuse põhimõte, mille kohaselt täida-vad kõik asutused ja isikud oma rahu-aegseid ülesandeid ka kriisi- ja sõjaajal.

Seega ütlebki seadus järgmist: minis-teeriumi ning muu täidesaatva riigivõi-mu asutuse riigikaitseülesanded määra-

takse seaduses või riigi kaitsetegevuse kavas või antakse kõrgendatud kaitse-valmiduse, sõjaseisukorra, mobilisat-siooni ja demobilisatsiooni ajal vaba-riigi valitsuse otsusega lisaülesannetena käesolevas seaduses sätestatud ulatuses ja korras.

Samuti sätestab RiKS, et riigikaitse-ülesannetega asutused ja isikud peavad tagama oma riigikaitseülesannete täit-miseks vajalikud vahendid ja varud.

5. Üldine ja kõrgendatud kaitseval-midus, sõjaseisukord, mobilisatsioon ja demobilisatsioon

Seadus eristab selgelt hulga olulisi mõisteid:

Üldine kaitsevalmidus on riigi val-misoleku aste, mille korral riigikaitse-ülesannetega asutus ja isik täidab oma tavapäraseid põhitegevusega seotud ülesandeid ning valmistub tegutsemi-seks teiste riigi kaitseseisundite ning mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal.

Kõrgendatud kaitsevalmidus on rii-gi valmisoleku aste, mille korral riigi-kaitseülesannetega asutus ja isik täidab Eesti vabariigi julgeolekut ähvardava suurenenud ohu korral ja rahvusvahe-lisel sõjalisel operatsioonil osalemiseks lisaks enda põhitegevusega seotud üles-annetele lisaülesandeid, et tõrjuda ohtu ja tagada riigi toimimine.

Vabariigi valitsus võib julgeolekut ähvardava suurenenud ohu korral ja rahvusvahelisel sõjalisel operatsioo-nil osalemiseks otsustada tõsta üldist kaitsevalmidust.

Vabariigi valitsus teavitab riigikogu viivitamata kaitsevalmiduse kõrgen-damise otsusest ja selle põhjustest. Kui riigikogu kiidab kaitsevalmiduse kõr-gendamise heaks, võimaldab see riigi kaitset korraldavatel asutustel kasutuse-le võtta täiendavaid vahendeid või kor-raldada paindlikumalt ümber olemas-oleva varu kasutamine.

Sõjaseisukorra kuulutab välja vaba-riigi presidendi ettepanekul riigikogu. Eesti vastu suunatud agressiooni korral kuulutab sõjaseisukorra riigikogu otsust ära ootamata välja vabariigi president.

Kaitsevalmiduse kõrgendamisel ja sõjaseisukorra kuulutamisel on ette nähtud erinevate ametiisikute täienda-

vad pädevused ning isikute põhiõiguste ja -vabaduste riive ulatus.

Seadus viib mobilisatsiooni mõiste vastavusse tegelikkusega. Praegu on mo-bilisatsioon kaitsejõudude ja riigi ma-janduse ning institutsioonide viimine rahuaja seisundist sõjaaja seisundisse.

Edaspidi jääb mobilisatsioon kait-seväe ülesandeks ja ülejäänud riigi valmisolek saavutatakse kõrgendatud kaitsevalmidusega. Mobilisatsiooni eel-duseks või tulemiks ei pea olema sõda.

Definitsiooni kohaselt on mobili-satsioon tegevuste kogum, mille käi-gus tagatakse kaitseväe sõjaaja üksuste valmisolek sõjaliseks tegevuseks. Mo-bilisatsiooni käigus kohustatakse kait-seväekohustuslasi ja sõjaväelise auast-mega sõjaaja ametikohale nimetatud kaitseväekohustuseta Kaitseliidu tegev-liikmeid asuma täitma sõjaaja ameti-koha ülesandeid ja kaitseväeteenistusse võetakse vabatahtlikke. Mobilisatsiooni toetamiseks rakendatakse riigikaitselisi sundkoormisi ja töökohustust, jaota-takse ümber riigivara ning riigikaitse-ülesannetega asutus ja isik täidab oma riigikaitseülesandeid. Mobilisatsiooni korraldamiseks võib kasutusele võtta riigikaitseülesannete täitmiseks vajali-kud vahendid ja varu. Mobilisatsiooni kuulutab välja vabariigi presidendi ette-panekul riigikogu. Eesti vabariigi vastu suunatud agressiooni korral kuulutab mobilisatsiooni välja vabariigi presi-dent, ootamata ära riigikogu otsust.

Sarnaselt mobilisatsiooniga on ava-tud ka demobilisatsiooni mõiste, milleks on tegevuste kogum, mille tulemusena viiakse kaitseväe sõjaaja üksused mobi-lisatsioonile eelnenud valmisolekusse. Demobilisatsiooni käigus vabastatakse sõjaaja ametikoha ülesandeid täitma asunud tegevväelased tegevteenistusest või nad jätkavad sõjaväelise auastmega rahuaja ametikoha ülesannete täitmist. Ka demobilisatsiooni toetamiseks ra-kendatakse riigikaitselisi sundkoormisi ja töökohustust, jaotatakse ümber riigi-vara ning riigikaitseülesannetega asutus ja isik täidab oma riigikaitseülesandeid. Demobilisatsiooni korraldamiseks võib kasutusele võtta riigikaitseülesannete täitmiseks vajalikke vahendeid ja varu. Demobilisatsiooni kuulutab samuti väl-ja vabariigi presidendi ettepanekul riigi-kogu, kes otsustab ka demobilisatsiooni kestuse.

6. LisaõppekogunemineKõrgendatud kaitsevalmiduse ajal

võib isikule määrata sõjalise tegevuse

Ajateenistuse kestust võib riigikaitse huvidest lähtudes pikendada 12 kuuni.

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

17

ettevalmistamiseks, samuti mobilisat-siooni või lisaõppekogunemise korral-damise, riigivara ümberjaotamise ja riigikaitseülesannete täitmise toetami-seks riigikaitselisi sundkoormisi ning korraldada eelnevalt määratud riigi-kaitseliste sundkoormiste rakendamist riigikaitseliste sundkoormiste seaduses sätestatud tingimustel ja korras. Mobi-lisatsioonivalmiduse kontrolliks võib reservis olevatele isikutele korraldada lisaõppekogunemisi, mis loetakse re-servteenistuseks ja mille kestus on kuni 60 päeva.

7. Töökohustus: riigikaitseline töö-kohustus ja sundtöökohustus

Töökohustus on isiku kohustus teha riigikaitselist tööd, kui see on vajalik riigikaitseülesannete täitmiseks või toe-tamiseks. Töökohustus ei ole tegevväe-lase poolt sõjaaja ametikoha ülesannete täitmine, ajateenistus, reservteenistus ja asendusteenistus.

Seadus näeb ette isikute lühiajalise sundkorras kaasamise riigikaitseüles-annetega asutuse töö abistamiseks ja sellise tööga ei kaasne töösuhet. Uuen-duseks on töökohustus kohal, millel isik oli riigi kaitseseisundi väljakuulutami-sel. Riigi kaitseseisundi väljakuulutami-sel võib isiku suhtes rakendada lihtsus-tatud korras näiteks ületunnitööd ning määrata täiendavaid tööülesandeid.

Töökohustus jaguneb riigikaitseliseks töökohustuseks ja sundtöökohustuseks:

Riigikaitseline töökohustus on töö- või teenistussuhtest tulenev töökohustus, mis on vahetult seotud riigikaitseüles-annete, sisejulgeoleku ja põhiseadusliku korra või elutähtsa teenuse toimepide-vuse tagamisega. Ametikohad on sä-testatud seaduses ja vabariigi valitsuse antavas määruses.

Sundtöökohustus on ühekordne töö- või teenistussuhteväline töö kõrgenda-tud kaitsevalmiduse või sõjaseisukorra ajal. Seda ei või rakendada tööandja ja töötaja vahelisest või sellele sarnanevast suhtest tulenevale tööle. Sundtöökohus-tus ei eelda erialast väljaõpet või hari-dust ja võib kesta kuni 48 tundi.

8. Kaitseväeteenistuse reguleerimi-ne kaitsevalmiduse kõrgendamisel ja sõjaajal

Kuna kehtiv kaitseväeteenistuse sea-dus reguleerib peamiselt rahuaegseid teenistussuhteid, sätestab RiKS üldised erandid: teenistuse jätkumine ja lõp-pemine kõrgendatud kaitsevalmiduse ja sõjaseisukorra ajal, tegevteenistus-

se võtmine ja erisused kõrgendatud kaitse valmiduse, sõjaseisukorra, mobi-lisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal (nt sõjaaja ametikoha ülesandeid täitma asunud tegevväelase palgaastmestik, tervisenõuded jt).

Kaitsevägi tagab sõjaaja ametikoha ülesandeid täitvale tegevväelasele sõja-seisukorra, mobilisatsiooni ja demobi-lisatsiooni ajal toitlustuse, individuaal-varustuse, majutuse ja meditsiiniabi, arvestades teenistusülesannete täitmise asukohta, iseloomu, kestust ja muid tin-gimusi. Rahuaja ametikoha ülesandeid täitvale kaitseväelasele tagatakse medit-siiniabi, arvestades teenistusülesannete täitmise asukohta, iseloomu, kestust ja muid tingimusi. Asendusteenistujale tagatakse vajadusel tervishoiuteenused, meditsiiniseadmed ja ravimid ravikind-lustuse seaduse alusel.

Pärast sõjaseisukorra lõppenuks kuulutamist või demobilisatsiooni lõp-pu tagatakse rahuajal kehtivaid tagatisi vastavalt riigi rahaliste vahendite ole-masolule ja muudele asjaoludele.

8.1 Teenistuse korralduse peamised erisused kõrgendatud kaitsevalmidu-se, mobilisatsiooni, demobilisatsiooni ja sõjaseisukorra ajal

AjateenistusAjateenistuse korraldamisel eristatakse kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobili-satsiooni ja demobilisatsiooni ajal keh-tivat regulatsiooni sõjaaja tingimustest. Esimesel juhul jätkavad ajateenijad aja-teenistust kuni sellest vabastamiseni. Ajateenistuse kestust võib riigikaitse huvides pikendada 12 kuuni. Samuti võib riigikaitse huvidest lähtuvalt aja-teenistuse kestust lühendada või lõpeta-da. Ajateenistuse kestuse pikendamise, lühendamise või lõpetamise otsustab vabariigi valitsus.

Sõjaseisukorra väljakuulutamise järel loetakse ajateenija ajateenistus lõppe-nuks ning ta nimetatakse sõjaaja ameti-kohale või vabastatakse kaitseväeteenis-tusest. Sõjaaja ametikohale nimetatud ajateenija loetakse tegevväelaseks.

ReservteenistusKõrgendatud kaitsevalmiduse, mo-bilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal otsustab õppekogunemise toimumise kaitseväe juhataja. Sõjaseisukorra ajal reservis olevaid isikuid õppekogunemi-sele ei kutsuta. Mobilisatsioonivalmidu-se kontrolliks võib korraldada reservis olevatele isikutele lisaõppekogunemisi. Kaitsevägi võib lisaõppekogunemise korraldamisse kaasata Kaitseliitu.

Lisaõppekogunemisele kutsumisest teatatakse reservis olevale isikule ühel järgmisel viisil:

1) teade antakse kätte allkirja vas-tu, toimetatakse kätte posti teel või elektrooniliselt;

2) teade avalikustatakse vähemalt ühes üleriigilises ajalehes;

3) teade avaldatakse tele- ja raadio-programmides kella 7–22-ni vähemalt kolmel korral;

4) teade avalikustatakse internetipõhiselt.

TegevteenistusSõjaaja ametikoha ülesandeid täitma võetud kaitseväekohustuslane loetakse ametikohale asumisel tegevteenistus-se võetuks määramata ajaks. Sõjaaja ameti koha ülesandeid saab täima ka kaitseväekohustuseta isik: sõjaseisu-korra ja mobilisatsiooni ajal võib mää-ramata ajaks tegevteenistusse võtta kaitseväekohustuseta Kaitseliidu tegev-liikme, kes on varem nimetatud Kaitse-liidu seaduses sätestatud korras sõjaaja ametikohale, vastab seaduses sätestatud tingimustele ega ole jõudnud riikliku pensionikindlustuse seaduses sätesta-tud vanaduspensioniikka. Sõjaseisukor-ra ja mobilisatsiooni ajal võib kirjaliku avalduse alusel määramata ajaks tegev-teenistusse võtta isiku, kes vastab RiKS-i sätestatud tingimustele ega ole jõudnud riikliku pensionikindlustuse seaduses sätestatud vanaduspensioniikka.

Sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni ajal sõjaaja ametikoha ülesandeid täit-ma asunud tegevväelane vabastatakse tegevteenistusest sõjaseisukorra lõppe-nuks kuulutamisel või demobilisatsioo-ni ajal kaitseväe ettepanekul, teatades sellest isikule ette vähemalt 14 päeva. Enne sõjaseisukorra ja mobilisatsioo-ni väljakuulutamist tegevteenistuses olnud isik jätkab rahuaja ametikohal. Sobiva rahuaja ametikoha puudumisel vabastatakse isik kaitseväe ettepanekul tegevteenistusest.

Sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni ajal vabatahtlikult tegevteenistusse võetud

Eesti vabariigi vastu suunatud agressiooni korral kuulutab mobilisatsiooni välja vabariigi president, ootamata ära riigikogu otsust.

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

18 RIIGIKAITSESEADUS

isik vabastatakse kaitseväe ettepanekul tegevteenistusest, teatades sellest isikule ette vähemalt 14 päeva. Isiku võib pool-te kokkuleppel nimetada rahuaja ame-tikohale tegevteenistusse kuni viieks aastaks, kui isik vastab tegevteenistusse võtmise ja rahuaja ametikoha nõuetele.

18-aastast ja vanemat kaitseväe-kohustuslast ning sõjaaja ametikohale nimetatud kaitseväekohustuseta Kaitse-liidu tegevliiget kohustatakse asuma sõjaaja ametikoha ülesandeid täitma mobilisatsioonikäsuga. Tegevväelast ja ajateenijat kohustatakse asuma sõjaaja ametikoha ülesandeid täitma kaitseväe juhataja otsusega, mis on samaväärne mobilisatsioonikäsuga.

9. Eestit toetavate välisriigi relva-jõudude õigused ja kohustused Ees-ti territooriumil toimuval sõjalisel operatsioonil

Täpsustatakse välisriigi relvajõudu-de õigusi, kes osalevad rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil Eesti territooriu-mil või viibivad Eestis muul seaduslikul alusel. Eesmärk on vältida olukorda, kus välisriigi relvajõud, kes on tulnud Eesti kutsel toetama kaitseväge, peak-sid igaks tegevuseks küsima luba Eesti valitsusasutustelt.

Senisest täpsemalt on reguleeritud vä-lisriigi relvajõudude õigust kasutada Ees-ti vabariigi territooriumil jõudu. Välis-riigi relvajõud peavad eelkõige lähtuma rahvusvahelisest õigusest ja Eesti valitsu-sasutuse sätestatud piirangutest, mis või-vad olla poliitilised, sõjalised, õiguslikud ning antakse sõjalise planeerimise käigus ehk operatsiooniplaani koostamisel ja selle kinnitamisel Põhja-Atlandi Nõuko-gus. Senist kogemust arvestades on muu-detud ka käsuõiguse üleandmise ning jõu kasutamise reeglite regulatsioone.

10. Kaitseväe kasutamine rahvus-vahelistel sõjalistel operatsioonidel

Rahvusvaheline sõjaline operatsioon on:

1) Ühinenud rahvaste organisatsioo-ni põhikirja artiklis 51 tunnustatud õi-gusel põhineva välislepinguga või muul viisil seaduslikult võetud kohustuse täit-miseks korraldatav kollektiivse enese-kaitse operatsioon;

2) Ühinenud rahvaste organisatsiooni põhikirja VI või VII peatükis sätestatu alusel rahu ja julgeoleku säilitamise või taastamise eesmärgil korraldatav sõjaline operatsioon ning rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normidega kooskõlas olev muu sõjaline operatsioon.

Võrreldes senisega saab vabariigi valitsus suurema pädevuse kaitseväe kasutamisel rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel, kuid seadus ei muuda senist riigikogu mandaadi põhimõtet. Viimaste aastate praktika (Kesk-Aafrika vabariik, Liibüa) on näidanud, et rah-vusvahelised kriisid võivad eskaleeruda väga kiiresti ning Eesti panustamine va-jab kiiret otsustamist. Seadus laiendab riigikogu pädevust teha aasta alguses kaitseväe kasutamise kohta üldisemaid otsuseid, mis ei ole seotud ühe konk-reetse operatsiooniga. Riigikogu seab tegevväelaste piirarvu, keda saab vaba-riigi valitsus kasutada rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil.

11. Kaitseväe õigus evakueeri-da hädasolijaid konsulaarseaduse tähenduses

Kaitseväe korralduse seaduse muu-datus annab kaitseväele aluse toetada konsulaarseaduse tähenduses hädasoli-ja ja tema vara evakueerimist välisriigist vastavalt vabariigi valitsuse otsusele.

Tsiviilisikute evakueerimisoperat-sioone on lääneriigid viinud läbi eelkõi-ge situatsioonides, kus asukohariik on sattunud ootamatult kodusõtta ning on tekkinud vajadus relvajõudude toetusel isikuid ohutusse kohta transportida. Sellised juhtumid on viimastel aastatel leidnud aset Liibanonis, Liibüas ja Egip-tuses. Rahvusvahelise praktika kohaselt toetatakse seda tüüpi operatsioonidega välisministeeriumi, kellel on üldjuhul konsulaarabi andmise juhtroll.

12. Riigikaitseobjektide kaitseKoondatud senised riigikaitseliste

objektide, suure rünnakuriskiga objek-tide ja riigile elutähtsate objektide regu-latsioonid, tagades riigikaitse, sealhul-gas riigi sõjalise kaitse ja siseturvalisuse, aga ka üldisemalt avaliku korra ja riigi toimimise seisukohalt oluliste objektide kaitsmine ühtsetel alustel. Riigikaitse-objektid jagunevad alalisteks ja ajutis-teks riigikaitseobjektideks.

Maa-ala, ehitise või seadme määrab alaliseks riigikaitseobjektiks ning sel-

le riigikaitseobjektiks olemise lõpetab vabariigi valitsus. Maa-ala, ehitise või seadme määrab ajutiseks riigikaitseob-jektiks siseminister.

13. Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamine

Täiendatud on mitut seadust, mis korraldavad kaitseväe ja Kaitselii-du kaasamist erinevate olukordade lahendamiseks.

Erakorralise seisukorra seadus lubab kaitseväge ja Kaitseliitu kaasata:

1) avaliku võimu organi ja riigikaitse-objekti vastu suunatud ründe ärahoid-misel ja tõkestamisel;

2) vägivallaga seotud kollektiivsest surveaktsioonist või vägivallaga seotud ulatuslikust isikugruppide vahelisest konfliktist tuleneva ebaseadusliku tege-vuse tõkestamisel;

3) Eesti vabariigi mõne paikkonna vägivaldse isoleerimisega seotud eba-seadusliku tegevuse tõkestamisel;

4) vägivallaga seotud massilise korra-tuse tõkestamisel.

Hädaolukorra seadus lubab kaitse-väge ja Kaitseliitu kaasata:

1) eriolukorra tööde tegemisel;2) liikluse korraldamisel eriolukorra

ajal ja turvalisuse tagamisel eriolukorra piirkonnas.

Korrakaitseseadus lubab kaitseväge ja Kaitseliitu kaasata:

1) karistusseadustikus nimetatud ku-ritegude ennetamisel või tõkestamisel;

2) riigikaitseobjekti vastase ründe ennetamisel või tõkestamisel;

3) riigipiiri või ajutise kontrolljoone ebaseadusliku ületamise ennetamisel ja tõkestamisel, sealhulgas riigipiiri üle-tamise ajutise piiramise või peatamise korral ning sisepiiril piirikontrolli ja riigipiiri valvamise kehtestamise korral.

Kõikidel juhtudel otsustab kaitseväe või Kaitseliidu kaasamise vabariigi va-litsus vabariigi presidendi nõusolekul.

See oli lühikokkuvõte riigikaitsesea-duse põhimõtetest, mille alusel kujune-vad mitme õigusakti põhimõtted ning sisustatakse laiapindse riigikaitse prak-tiline rakendamine.

Viited:

1 Kristi Purtsak. Riigikaitseseadus. Kaitsemi-

nisteeriumi valitsemisala juristide teabepäev

06.03.2015

2 www.riigiteataja.ee/akt/112032015001

3 Riigikaitseseaduse seletuskiri

Seadus näeb ette isikute lühiajalist sundkorras kaasa-mist riigikaitseülesannetega asutuse töö abistamiseks ning sellise tööga ei kaasne töösuhet.

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

Kaardiharjutustest on pal-judele tuttavolukord, kui lahingukäsk on antud, kooskõlastamine pole veel alanud ja siis küsib tavaliselt keegi allüksuste

ülematest: „Kus me asume? Kas rännak tuleb ka planeerida?“

Järgneb vaikus, õppust juhtiv staap mõistab, et seda käsku pole ette valmista-tud ja siis öeldakse: „Asute juba operat-sioonialal, rännakut pole vaja planeerida!“ Allüksused ohkavad kergendatult – üks käsk vähem ette valmistada – ja õp-pus jätkub. Planeeritakse ainult lahingu-tegevust ja keegi ei tegele sellega, kuidas allüksused reaalselt operatsiooni alale jõudma peaksid.

Rännak on oma olemuselt peamiselt protseduuriline drillidega seotud oskus

LAHINGURUUMIS LIIKUMINE JA PATALJONI ROLLJalaväepataljon sooritab rännakuid ena-masti brigaadi (JVBr) osana. Kaitseväe kevadistel õppustel puuduvad brigaadil enamasti teised täielikult komplektee-ritud allüksused ja rännakud toimuvad pataljonide taktikalisi paiknemisi vas-tastikku sidumata. See on loonud osale ohvitseridest mulje, et rännak pole olu-line tegevus ning aegadest ja joontest kinnipidamine ka taktikalisel rännakul pole kuigi oluline. Drillid on aeglased, peatuvad terved üksuste kolonnid ja olukordade lahendamine kestab kaua.

Brigaadi neli allüksust peavad oma koondumus-paiknemisalalt (KPA) lii-kuma 30–45  km kaugusel paiknevale operatsioonialale. On suvi ja rännak sooritatakse öise 8 tundi kestva pimeda aja jooksul.

1JVP liigub teel 68 ja asub kaitsele põhjapoolsel sillal. 2JVP samaaegselt liigub teel 65 ja asub kaitsele lõuna-poolsel sillal. Nende järel tuleb mööda teed 123 kagust alasse keskalluvusega logistikakonvoi ja laadib kahe tunni

Üksuste maastikul liigutamine kas õppusel või tegelikus olukorras võib kaasa tuua tõelise segaduse, sest selle vähe-põneva tegevuse läbiharjutamist kiputakse väljaõppes ala-hindama. Alljärgnevalt mõni lihtne võimalus, kuidas väed logistiliste ülesannetega hakkama saavad.

Toomas Tõniste MAJOR

KUPERJANOVI JVP

STAABIÜLEM

Jalaväepataljoni motorännak. Praktilisi näpunäiteid

Terve jalaväepataljoni liigutamine uutele possitsioonidele võib kolonni kümnete kilomeetrite pikkuseks venitada.

ja kui seda rahuaegses väljaõppes ei har-jutata, on selle oskuse kasutamine sõja või kriisi ajal puudulik. Samuti tuleb rännaku planeerimist harjutada, et see oskus püsiks staapides ja allüksustes värske.

Jagan rännaku kolmeks: administra-tiivseteks, väikeüksuste ja/või õhuvas-tase kontakti ohuga ning kontakti lii-kumisega rännakuteks, millest viimast käesolev artikkel ei puuduta.

KAIT

SEVÄ

GI

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

20 ÕPPUS

jooksul Kõnnumaa asulas maha JVBr kindlustustööde klass IV varustuse, mille järel liigub teel 65 alast välja ida suunas. Seejärel sooritab 3JVP rännaku teel 123, pöörab Kõnnumaa asulast tee-le 65 ja hõivab positsiooni asulast viis kilomeetrit läänes. Eelnevalt ajastatult on suurtükiväepataljon (STVP) liiku-nud teele 147 ja siirdub põhja, seejärel teel 68 läände ja teel 123 uuesti lõunas-se, et viia ellu pettetegevus ja näidata positsioonialade hõivamist põhja pool. Tegelikult jääb sinna üks patarei, teised liiguvad eetrivaikuses läbi Kõnnumaa ja hõivavad eesmise positsiooniala 3JVP positsioonist läänes teel 65.

Reaalselt võib juhtuda järgmine: 2JVP eesmine üksus põrkab Kõnnu-maast mõni kilomeeter läänes kokku vastaste luuremasinatega. Toimub aega-nõudev öölahing. Samal ajal seisab ko-lonn maanteel ja asulas. Teel 123 sõidab aga asulasse omakorda logistikaüksus, kes ei tea, et tee on suletud. Masinatega blokeeritud tee tõttu ei saa mahalaadi-mist alustada. Kaks masinat põrkavad pimedas kokku, on kannatanuid.

Lõpuks pääseb 2JVP liikuma, algab mahalaadimine, kuid varsti tekib kraa-nal rike, mida parandatakse kaks tundi. Logistikaüksus jõuaks alast välja alles aovalges, STVP on aga juba jõudnud teele 68, liigub läände ja brigaadiülem peab otsustama, kas, millal ja millistel teedel viib ta teised allüksused alasse.

Selline näide peaks iga ohvitseri pa-nema mõistma, et rännaku sooritami-se ajagraafik on määratud põhjusega ja rännaku aeg on enamasti seotud teiste

pataljonide või kõrgemate allüksuste liikumistega.

Rännakul toimunud mittekineetilise intsidendi korral, näiteks tehniline rike, marsruudi blokeering jms, peab peatu-se aeg olema allüksuse drillidega viidud miinimumini. See võimaldab kõigil all-üksustel püsida määratud ajaraamides.

Kuigi ma armastan halbades ilmas-tikutingimustes sooritatud rännakuid, pole ma pimeduses toimuvate rännakute pooldaja, sest seda ei toeta meie varustus ja rahuaegsetes liiklustingimustes pole võimalust harjutada rännakuid lahingu-tuledega. Tuledega sõitmine muudab aga öise rännaku ja ala hõivamise varjamise seisukohalt mõttetuks. Järgnevad öised hõivamise, hargnemise, hajutamise jt drillid võtavad palju aega ja kulutavad energiat, tuues kaasa olukorra, et päeval on sõdurid kurnatud ega suuda lahingu-teks efektiivselt valmistuda.

Taktikalise vastase allüksuste alas viibimise ohu puhul annavad vaatlus-vahendid ja masinate sihikute öövaat-

lusseadmed pimedas rännaku puhul eelised vastastele. Pimedas toimuvad rännakud saavad meie üksustele arves-tatavaks alternatiiviks alles siis, kui meie juhtidele hangitakse öövaatlusvahendid ja nendega sõitmist ka harjutatakse.

RÄNNAKUKÄSK JA RÄNNAKUT PLANEERIV GRUPPRännakukäsu planeerimine saab alguse soovitavalt kõrgema üksuse rännaku-käsust. Kui kõrgem käsk on korralik – plaan on selge ja arusaadav, marsruu-did või rännaku koridor paigas, liiku-miste ajastus, tagamine ja side kästud, lisa detailid koordineeritud – jääb JVP staabi ülesandeks vaid sama plaani täp-sustatud variant allüksustele edastada ja koostada JVP rännaku ajakava.

Olen kohanud aga ka rännakuülesan-deid, mille mission command on äärmus-lik: „Valige ise rännakumarsruut, et teha rännak A-st B-sse. Varumarsruudid ja nende algusaeg valige ka ise. Kohal pea-te olema homme enne kella 14.00!“ Aga milline on vastane, kuidas me kõrgema üksuse plaani sobitume, milline on kõr-gem toetus või meilt nõutav toetus? Ja-laväepataljoni staabis algabki terve mars-ruudi planeerimine otsast peale.

Kes rännakuid planeerivad? Määrus-tik annab selge vastuse – administratiiv-sed liikumised planeerib tagalasektsioon (S4) ja taktikalise rännaku plaani koos-tab operatiivsektsioon (S3). Loodetavasti toetab S4 ka taktikalise rännaku planee-rimist, sest praktika kinnitab, et just S4-l on parem rännakutealane teave.

Planeerides esimest operatsiooni on kõik hästi. Üksus asub koondumis-paik-nemisalal, staap tegutseb koos, S4 toetab lahingute planeerimist, tehnik toetab S3-e rännaku planeerimisel või teeb seda ise. Kuid mis juhtub lahingute ajal, kui tuleb planeerida teist operatsiooni, mille juurde kuulub rännak? Ülem on liikuva juhtimispunktiga väljas, temaga koos parim osa sektsioonidest. Tagala juhti-mispunkt (TJuPu) asub eraldi asukohas: kui sealt tulevad planeerima nii S4 kui ka tehnik, väheneb nende võime operat-siooni ööpäevaringselt jälgida ja kanna-tab tugevasti võime juhtimist üle võtta. Lisaks on kõigil S4 liikmetel ka lahingute ajal omad esmased funktsioonid tagala püsitegevuste planeerimisel. Põhijuhti-mispunkt (PJuPu) peab samuti lahingu-te keskust hoidma toimivana hoidma ja algatama planeerimistegevusi. Põhirõhk langeb lahinguplaanile, alasse siirdumine muudetakse selle osaks või planeeritak-se lahingukäsu valmimise järel. Kui aeg

Kõik pataljoni staabis tegut-sevad S3; S4 ja S6 ohvitserid peavad olema hariduslikult ja kogemuslikult ette val-mistatud, et üksi ja kõrvalise abita suuta planeerida JVP rännakut ning valmistada rännakukäsk.

Õppeolukord, mille käigus brigaadi neli allüksust peavad öisel ajal oma koon-dumus-paiknemisalalt (KPA) liikuma 30–45 km kaugusele operatsioonialale.

AUTO

RI J

OO

NIS

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

21

sunnib peale paralleelset planeerimist või tuleb sooritada pikk ja selgelt eraldiseisev rännak, siis planeerib seda mõni vähem koormatud ohvitser-allohvitser S3, S4 või side- (S6) sektsioonist või ka staabiülem.

Seega võiksid kõik pataljoni staabis tegutsevad S3, S4 ja S6 ohvitserid olema suutelised kõrvalise abita planeerima jalaväepataljoni rännakut ja valmistama rännakukäsku. Sama kehtib ka vanem-allohvitseride kohta.

Jalaväepataljoni rännakukäsk ei tohi nõuete, vormistuse, lisade ega sisu poolest olla liiga keeruline, sest enamasti koosta-vad selle staabi nooremad ohvitserid või allohvitserid ajal, kui paremad operatiiva-jud töötavad lahinguplaaniga või juhivad lahingut. Kokku töötanud üksus, millel on kujunenud drillid, peab rännaku suut-ma sooritada kasutades ainu üksi ajagraa-fikut ja graafilist rännaku joonist.

RÄNNAKU PLANEERIMINE, KESKKONNA JA VASTASE ANALÜÜSPraktilises töös esile tulnud detailide ja iseärasuste paremaks illustreerimiseks kasutan näidet, kus JVP on saanud käsu paikneda ümber KPA-lt ANNA KPA-le BERTA, marsruut on vaba ja kohal tuleb olla „homme enne kella 1400“.

Rännaku planeerimine algab üles-ande, aja ja keskkonna analüüsiga, kes peale pataljoni nimetatud ajal veel tee-del liigub. Tavaliselt seda ei tehta, eel-dades, et sõditakse vaakumis. Kui kriis pole võtnud sõjalisi mõõtmeid, on liik-luses siiski selged hommikused ja õh-tused tipptunnid, tsiviilliiklus, võima-like põgenike liiklus, mis kõik avaldab meie liikumisele mõju ja millega peab varakult arvestama või vähemalt olema kaasnevatest probleemidest teadlik.

Keskkonnaanalüüsil tuleb tähelepanu pöörata teede tüübile, laiusele, kattele ja üldisele olukorrale. Samuti on tähtis määratleda olulisemad sillad, truubid ja ületuskohad, keerukamad ristteed, teelõigud, mis asuvad süvendis või kõr-gendatud muldkehal, teedelt mahasõidu takistused jne. Täiendavalt tuleb arvesse võtta asulate läbimise vajalikkus, võima-likkus ja ümbersõitude asukohad, elanik-konna rahvus, meelsus ja kolonnide lii-kumise mõju tavapärasele elutegevusele.

Rännakukäsu juurde kuulub vas-tase analüüs. Kui rännakukäsk toetab lahingu käsku, võib viidata sealsele vas-tase üldisele kirjeldusele, kuid hea oleks vähemalt rännakuvastane vaenutegevus esile tuua. Et saada paremat graafilist ettekujutust alas asuvatest ohtudest, tu-leb käsu saamiseks neist ette valmistada vastase analüüsi graafiline kiht.

Ülaloleval skeemil on kujutatud näit-lik graafiline vastase analüüs liikumisel KPA-lt ANNA KPA-le BERTA. Tegu on kahe 3–6-liikmeliste kergerelvastusega luure-diversioonigruppidega, kes kasu-tavad soomustamata maastureid või te-gutsevad jalgsi, kasutavad käsitulirelvi, kantavaid tankitõrjerelvi ja võivad teha

pioneerivaritsusi ja õhkida truupe. Vas-tane on kasutanud metsa sisenemise ja väljumise kohtade juures TT relvi. Sa-muti võib vastane luuretoetuseks kasuta-da ebasõbraliku elanikkonna abi. Harju-tamiseks mõelge, milline oleks olukord, kui alas viibiks vastase luure kuni nelja soomustatud maasturiga, millel on soo-jusvaatlusvõimekus ja raskekuulipilduja. Aga kui alas viibib kuni kaks ujuvat roo-miksoomukit soojusvaatlusvõimekuse, automaatkahuriga ja 5 km laskeulatusega juhitavate TT-rakettidega?

JVP RÄNNAKU PLANEERIMINE, KOLONN JA MARSRUUDI VALIKKui JVP-le pole marsruuti kästud, tuleb see analüüsi abil valida. Marsruudi vali-kust sõltub ka kolonni ülesehitus ja vas-tupidi. Marsruudi valikut võib mõjutada ka see, kui kõrgem üksus määrab JVP kolonni teisi kaitset vajavaid allüksusi.

Marsruudi valimiseks tuleb mõista, mida kujutab enesest jalaväepataljoni kolonn. Eeldagem, et jalaväekompanii (JVKo) kolonnis on 12 sõidukit, miini-pildujapatarei (MPPa) 20, tagalakompa-niil (TaKo) 50 ja staabikompaniil (StKo) 34 (et oleks mugavam arvutada). Et sõi-dukite pikkused on erinevad ja osa neist haagisega, võtkem tehnikaühiku kesk-miseks pikkuseks 6 m.

(3 × 12 + 20 + 50 + 34) × 6 m = 840 mSelgub, et ainuüksi kolonnis osaleva-

te masinate pikkus on 840 meetrit ja ko-lonnis osaleb 140 masinat. Soovides ko-lonni hajutada 100-meetriste vahedega, saame kolonni sisesteks vahemaadeks:

140 × 100 m = 14 000 m100 meetrit masinate vahel on mi-

nimaalne-optimaalne vahe, kui alas tegutseb vastase agressiivne luure või on õhurünnakute oht. Samuti annab

Kui kriis pole võtnud täiesti sõjalisi mõõtmeid, on liik-luses siiski olemas selged hommikused ja õhtused tipptunnid, muu tsiviil-liiklus, võimalik põgenike liiklus jms, mis sõjalisele liiklusele mõju avaldab.

Võimalik VA luuretegevus

Võimalikud VA käsirelvade,

pioneeri ja TT varitsused,

luuretegevus

VA sildade õhkimise oht

VA õhurünnakute

oht

Ebasõbralik elanikkond

LISA B. VA tegevus rännakumarsruutidel. XX JVP R-käsu juurde

5 KM V1

V2

Näitlik graafiline vastase (VA) analüüs liikumisel KPA-lt ANNA KPA-le BERTA. Välja on toodud kaks olulisemat võt-meala (V1 ja V2).

Õppeolukord, kus jalaväepataljon on saanud käsu paikneda ümber KPA-lt ANNA KPA-le BERTA, marsruut vaba ja kohal olla „homme enne kella 1400“.

AUTO

RI J

OO

NIS

AUTO

RI J

OO

NIS

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

22 ÕPPUS

100-meetrine vahe piisava reageeri-misaja allüksuse sees ja väikeüksuse drillideks. Kui kolonnis olevate masina-te vahed hajutada 200 või 300 meetrile, muutub see väga pikaks.

Kuid otsustamise aega rännakul vajab ka pataljoni juhtkond. Sellest lähtuvalt on allüksustel pikemad vahed, et tagada aeg allüksuste ettekanneteks ja juhtkonnale otsustamiseks-käskimiseks (võimalusel liikumist peatamata). Kuuest allüksusest koosneval koosseisul on vahesid viis. Liikumiskiiruseks arvestagem 50  km/h, mis praktikas on maksimum, mille jala-väepataljoni kolonn kõiki vahesid, pöör-deid, orienteerumist arvestades on või-meline saavutama. Kui liikumiskiirus on 50 km/h (ca 14 m/sek) ja allüksuste vahe on kolm minutit, siis meetrites teeb see:

3 × (60 sek × 14 m/sek) = 2520 m5 × 2520 m = 12 600 mOma kogemustele toetudes võin

väita, et sellise ajalis-ruumilise vahega ei ole võimalik hoida kolonni pidevas liikumises või pataljonitaseme otsuseid nõudvaid intsidente lahendada ilma ko-lonni peatamata.

Viieminutilise allüksuste vahe puhul oleks allüksuste distants 4200 meetrit ja jalaväepataljoni allüksuste vahede kogupikkus 21  000 meetrit! Sealjuures on viis minutit vähim aeg, et JVP ta-semel jõuaks ettekanded vastu võtta, otsused teha ja anda käske liikumist katkestamata.

Kui pikk on eespool antud tingimus-tel JVP kolonn ühel marsruudil?

840  m + 14  000  m + 12  600  m = 27 440 m

Jalaväepataljoni kolonn on 27,5  km pikk, väikese eel- ja tagajulgestuse li-samisel võime arvestada ca 30 km pik-kuse kolonniga. Mõne näitaja kasva-tamisel võib kolonn hõlpsasti kasvada 35–50 km pikkuseks.

Jalaväepataljoni rännakut on soovita-tav teha korraga kahel paralleelsel mars-ruudil. See aitab hoida kolonnid ühtse juhtimise seisukohalt koos 10–20  km pikkusel paralleelsel teelõigul, mis on eeldatavalt raadioga juhtimiseks sobilik. Kolonnide põhimarsruudid ei tohiks juhtimise eesmärgil olla teineteisest kaugemal kui 10 km, vastastikku tule ja manöövriga toetamiseks mitte kauge-mal kui 5 km. Kuigi Eesti teedevõrk on valdavalt tihe ja arenenud, ei pruugi sel-liseid tingimusi alati võimalik täita olla.

Elust võetud näide on rännak õppu-sel Kevadtorm, kus pataljon tegi igati korraliku rännaku kahel marsruudil, kuid enne KPA-le sisenemist läksid teed

üheks kokku. Kuigi planeeritult ei pida-nud allüksused kokku jooksma, juhtus see siiski rännakul tekkinud intsidenti-de ja liikumise ajastuse muutuste tõttu. Seega – kui on kaks marsruuti, peab olema ka kaks lõpp-punkti ja allüksuste laialisõidu teed alas ei tohi ristuda.

Ühe marsruudi valimisel saab pea-miseks katsumuseks juhtimisalase side tagamine. Üks võimalus probleemi tek-kimist vältida on JVP põhikolonni jaga-mine väiksemateks osadeks, mis on pa-taljoni juhtimisulatusega kaetud. Selline rännak on võimalik kahe-kolme kom-panii suuruse grupiga, mis on eraldi-seisvalt eesmise juhtimispunkti EJuPu (pataljoni ülem), PJuPu (staabiülem) või TJuPu (S4) juhtimise all. Takistuseks võib saada see, et kõigi rännakugruppi-de katteks ei pruugi jätkuda piisavalt manöövrijõudu ja rännaku marsruudi läbimine võib nõuda rohkem aega.

Skeemil nr 2 ja 3 on võimalik näha, et rännak peab toimuma ühes kolonnis, sest kaardil pole kaht või enamat paral-leelset marsruuti, mis ületaksid lääne-poolse jõe, mida ületav sild on mars-ruudi võtmeala – ülepääsu kaotamine seiskab ülesande täitmise.

Marsruudi valikul on kaks võimalust: esiteks pikem marsruut suurematel tee-del (nr 51 – 5 – 57), koos võimalusega hoida kõrvalteed varumarsruutideks, või teiseks – kasutada lühemat mars-ruuti väiksematel teedel, tulles ajutiselt või varumarsruudina suurematele (nr 51 – 512 – 55 – 5 – 571 – 57). Viimasel juhul on küll teekond lühem, kuid teed kitsamad, vähemate möödumis- ja üm-berpööramise võimalustega, kergemini blokeeritavad ja ületavad suuremat arvu truupe või sildu (skeem nr 3). Läbitak-se kaks asulat, millest ühes võib koha-ta vastast. Mõlemad variandid läbivad võtmeala nr 1 (V1) ja seda ümbritseva õhurünnakute ohu ala.

Eelnevast lähtuvalt valiksin teekonna esimese variandi (skeem nr 4), võttes riski, et vastase luure jälgib pigem suu-remaid teid.

Marsruudi kulgemine otsustatud, tu-leb see siduda juhtimise ja kontrolliga. Kõrgema käsu olemasolul peavad meet-med olema selles sätestatuga samased.

Meie näites kõrgemaid meetmeid ei ole ja kontrollimeetmed määrame ise.

Rännaku peamine kontrollimeede on ettekandejoon (EtJ), mille abil saab jälgida rännaku edenemist. Jooni võib määrata mingite kilomeetrite läbimise järel, kuid soovitav on nad siduda ränna-ku osade või maastiku vaheldumisega.

Näites (skeem nr 4) annab EtJ OTTO märku, kas üksus on alustanud vastavalt graafikule ja on vajadusel viimane või-malus käskida allüksus varumarsruudi-le TATA. EtJ OLAV teavitab, et allüksus on edukalt ületanud esimesed veetakis-tused ja jõuab lähiajal õhurünnakute ohu alale. Sarnaseid indikatsioone an-navad ka teised ettekandejooned.

Etapijoonte (EJ) kasutamine seevastu eeldab, et midagi rännaku korralduses muutub: 100-meetrised vahed sõidetak-se 200 meetri pikkuseks, rännak jätkub eetrivaikuses, allüksus läheb määratud osa juhtinud PJuPu alluvusest maastikul paikneva EJuPu juhtimise alla, allüksus asub rännakupeatusele või liigub aeglus-tusteele. Meie näites võiks ettekandejoone (EtJ) asendamine etapijoonega (EJ) tulla kõne tulla OLAV-i ja OLGERT-i puhul.

ALLÜKSUSTE JÄRJESTUS JA RÄNNAKU AJAKAVAJalaväepataljoni kolonni ülesehitus lähtub otsustest, kas liigutakse ühel või enamal marsruudil. Marsruute avava üksusena kasutatakse tavaliselt jalaväekompanii-sid. Kui luurerühm (LuR) ei tegutse juba marsruutidel või uuel KPA-l/operatsioo-nialal, võib ka teda kasutada marsruudi avamiseks (NB! Tehkem vahet marsruu-di luurel ja avamisel!), kuigi see meenu-tab pisut arvuti kasutamist haamrina. Hoiduda tuleks LuR jagamisest, sest jaga-tuna napib tal avava ülesande täitmiseks jõudu. Parimal viisil töötab LuR iseäranis eemaldumisrännakul nii oma liikuvuse, tulejõu kui ka motivatsiooni ja väljaõppe tõttu marsruuti sulgeva allüksusena.

Teisena on mõistlik kolonni panna tuletoetuse allüksus, mis võimaldab tema laskekaugust maksimaalselt kasutada avava allüksuse toetuseks. Liikumisel ka-hel marsruudil võib MPPa ühe tulerüh-ma (TuR) saata teisele marsruudile, et ta-gada raskemiinipildujate toetus, kuid see killustab MPPa ühtse liikumise ja sunnib üht rühma hiljem oma allüksusega uuesti sidet otsima. Kui need riskid on aktsep-teeritavad, tuleks TuR allutada vahetult marsruuti avavale JVKo-le, mitte lasta tal iseseisvalt liikuda.

Kahel marsruudil liikumisel järgne-vad nüüd pataljoni toetavad-tagavad

Jalaväepataljoni kolonn on 27,5 km pikk, lisades väikese eel- ja tagajulgestuse võime arvestada ca 30 km pikkuse või pikema kolonniga.

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

23

osad, ühel marsruudil tõenäoliselt TaKo, teisel StKo. Siinkohal peab arvestama, kas soovitakse masinate hulka mars-ruutidel tasakaalus hoida. Tagalakom-panii sõidukite hulk kolonnis on suur, staabikompanii allüksused (luurerühm, pioneerirühm (PiR), tankitõrjerühm (TTR)) tegutsevad tihti juba luure-ette-valmistusgrupi osadena või on allutatud jalaväe allüksustele.

Kui kahel rännakuteel liikumisel on üks selgelt ohtlikum, võib nii TaKo kui ka StKo suunata vähemohtlikule teele. Kuigi me tihti mõtleme neist all-üksustest kui „pehmetest“, on õppused näidanud, et nii tagalakompanii kui ka juhtimispunktide koosseisust saab moodustada vägagi löögijõulisi gruppe ja pioneerirühm suudab sõdida kuni ni-nast veri väljas ja hääl kähe.

Marsruudi sulgeb mõni JVKo, kuid ülesande täitmiseks sobib ka LuR, TTR või viimastest moodustatud rakkeüksus.

Nüüd põgusalt võimalusest liikuda ühel rännakuteel kahe-kolme eraldi ju-hitava rännaküksusega. Esimene grupp oleks JVKo – MPPa + EJuPu, teine näiteks JVKo(+) – TaKo + TJuPu ja kolmas JVKo – StKo + PJuPu. Jalaväekompanii olemas-olu tagab igale grupile nii manöövrijõu kui ka kaudtulevõime. Tagalakompaniid saatvat jalaväekompaniid on mõistlik tu-gevdada, sest TaKo sõidukite hulk on suur ja kolonni pikk. Pataljoni juhtimispunk-tid ei pea sealjuures olema jaotatud, sest rännakugrupi juhtimise võib usaldada ka taktikaliselt tugevale kompaniiülemale.

Näites (skeem lk 24) kasutaksin ühel marsruudil liikumiseks klassikalist JVP kolonni rivistust: JVKo – MPPa – JVKo – StKo – TaKo – JvKo(-). Kui analüüsi tu-lemusel selgub, et kolonni esiosa vajab suuremat manöövrijõudu, võib omava-hel vahetada sulgeva jalaväekompanii ja staabikompanii või tuua sulgeva jala-väekompanii staabikompanii ette, jättes kolonni sulgema ühe jalaväe-, tankitõr-je- või luurerühma.

Kui on otsustatud rännaku kolonni järjestus ja sihtstruktuur, on allüksus-tes võimalik rännaku kiirust ja tehnika hulka teades koostada rännaku ajakava. Kui jalaväepataljon peab liikuma pii-ratud aja jooksul kõrgema üksuse rän-nakuplaani järgi, saab ajakava jälgides hinnata ajaarvestuse toimimist.

Ajakavas arvutatakse allüksuste teh-nika hulga, tehnikaühikute vahekauguse ja liikumise kiiruse abil välja nn punkti läbimise aeg ehk ajavahemik, mis ühel allüksusel kulub alates esimesest kuni viimase sõidukini mingi joone ületami-

seks. Tugevdatud JVKo puhul, milles on 17 sõidukit vahekaugustega 150 meetrit ja mis liigub 50 km/h (ca 14 m/sek), on arvutuskäik järgmine:

Sõidukite pikkus kolonnis: 17 × 6 m = 102 m

Vahede pikkus kolonnis: 16 × 150 m = 2400 m

JVKo(+) kolonni kogupikkus: 102 m + 2400 m = 2502 m

JVKo(+) punkti läbimise aeg: 2502 m : 14 m/sek = 178,7 sek

Rännaku ajakavas arvutatakse iga allüksus eelneval meetodil läbi ja lisa-takse allüksuste vahekauguse aeg-ruu-mi mõõde – 3 minutit, 5 minutit, 7 mi-nutit. Olgu selleks siin näiteks 7 minutit. Järgnevalt arvutatakse JVP kolonnile al-guspunkti läbimise ajad (vt tabel 1).

Järgnevalt mõõdetakse vahemaa al-guspunkti ja järgneva etapijoone või ettekandejoone vahel ning arvutatakse selle läbimiseks määratud liikumiskii-rusel kuluv aeg, mis liidetakse algus-punkti esimese sõiduki läbimise ajale ja tehakse tabel järgneva joone kohta. Samal viisil jätkatakse protseduuri kuni rännaku lõpp-punktini. Saadud koond-tabel ongi rännaku ajakava.

Rännaku ajakava annab võimaluse staabile ja allüksustele liikumist jälgida ja seda kiirust tõstes või langetades re-guleerida. Kui intsidendid ajakava segi löövad, on võimalik kõik üksused alates mingist joonest uuesti ajastada, näiteks: „Kõik allüksused! Alates OSKAR Alfa JVKo esimese masina aeg 1100!“ Pä-rast seda peavad kõik pisut arvutama ja saavad liikumist jätkata. Samal viisil on võimalik juhtida kolonni maha jäänud osi või ühtlustada pataljoni kolonni lii-kumist, mille esiosa on graafikus, kuid tagaosa vajab ajastuse muutust.

Rännaku ajakava ei pea alati välja andma. Kui pataljon peab paiknema ümber 30  km ja saab seda teha kahel marsruudil näiteks nelja tunni jooksul, võib ajakava koostamine osutuda asja-tuks. Võib määrata allüksustele kasuta-tava marsruudi, lähtepunkti läbimise aja ja jätta allüksuste vahele vähemalt 30–45 minutit. See on kontrollitud ja töötav lahendus, millel on küll selline puudus, et pataljon killustub allüksuste ränna-kuteks ja kohtumisel vastasega puudub võimalus organiseerida jalaväepataljoni tasemel manöövrit või tuletoetust.

LUURE- JA ÕHUTÕRJEÜKSUSTE KASUTAMINE RÄNNAKULOn rusikareegel, et marsruudi iga küm-ne kilomeetri luuramiseks vajab LuR

vähemalt ühe tunni. See tähendab, et luure jalastub ja kontrollib ohtlikud alad, kontrollib sildu-truupe, veendub esma-ses teede läbitavuses jms. Selline tegevus eeldab, et LuR saadetakse tükk aega enne rännakut JVP-st eraldi marsruutidele tegutsema. Alati peab arvestama, kas ja mida luurab kõrgem luureallüksus ja kui palju toimub marsruutidel varasemat oma üksuste-allüksuste liiklust, millest sõltub, kas JVP LuR selline kasutamine on otstarbekas või üldse lubatav.

40  km pikkuse rännaku planeerimi-se korral peab LuR välja minema neli tundi enne põhikolonni ja kui luurajad saavad lisaks uue KPA või operatsioo-niala esmase kontrolli ja julgestamise ülesande, siis vähemasti 5-6 tundi va-rem. Luurajate sõnul ei ole nad lühema aja jooksul suutelised kvaliteetset mars-ruudiluuret tagama, sest vähem kui üks tund kümnele kilomeetrile tähendab ainult tee, sildade, truupide kontrolli ja tee lähialas olevate ohtlike kohtade vaat-lust–kontrolli. Vähem kui 30 minutit kümnele kilomeetrile tähendab ainult aeglast läbisõitu koos vaatlusega.

Planeerimisel tuleb luure nõuetest hoolimata säilitada kaine mõistus. Ka vastase luure ei koosne nüridest jõlli-dest, kes vaatluspunktis magavad. Seega tuleks arvestada, et meie luure ilmumi-sel püüavad nad enda jäljed kaotada ja kontaktita eemalduda, et hiljem uuesti tagasi alasse imbuda ja vaatlust jätkata.

Eelnevast lähtudes arvan, et üle 40  km pikkuse rännaku puhul ei ole täna päevast lahinguvälja dünaamikat ja vastase luure liikumisvõimet arvestades marsruudi kontroll 100% kindel ja pike-mate kui 30–40 km rännakute kavanda-misel võib hoolimata luurajate nurinast planeerida luureallüksusele alla ühe tunni kümnele kilomeetrile. Kui aga on oht, et LuR võib kohtuda juba vähemas-ti rühma suuruse vastasega, siis pigem lasta luurajatel tegutseda pataljoni ko-lonni vahetu avangardina miinipilduja-te ja STVP toetuse ulatuses.

Praktikas selgub, et pioneeride ja luurajate koostööd marsruudiluurel kir-jeldav raamatutarkus ei pruugi vastata tegelikkusele. Luurajad kipuvad pidama ennast haldjateks ja pioneere kirvestega päkapikkudeks, kuid peamiselt ei toeta jalaväepataljoni pioneeride varustus – eelkõige sõidukid – nende tegevust koos luurega ja eks nad ole luurajatega võrrel-des ka jalaväeoskustelt veidi tahumatud.

Õhutõrje kasutamisega on lood veidi lihtsamad. Jalaväepataljon saab ränna-kute toetuseks oma vahetusse alluvusse

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

24 ÕPPUS

kahureid harva, kuid nende võime ko-lonnis sõites tagada esmane õhutõrje ja vastase õhuründevahendite heidutus rõõmustab kõiki jalaväelasi.

Raketiüksuste kasutamisel peab ar-vestama keskkonna ja vastasega. Rake-tiallüksused tuleb võimalusel saata mars-ruudile koos luure-ette valmistusgrupiga, et meeskonnad hõivaksid positsioonid vastase õhuründevahendite tegevuseks soodsatel aladel (skeem nr 4). Kui luu-re-ettevalmistusgruppi ei kasutata, võib kaaluda raketiallüksuste väljasaatmist koos julgestusallüksusega.

Kui marsruudil on mitu õhurünna-kuteks soodsat ala, kuid pole piisavalt raketimeeskondi, tasub kaaluda või-malust neid rännaku ajal edasi liiguta-da. Kui rännaku algul on põhipingutus algusosal, siis näiteks osad meeskon-nad liituvad kolonni teise-kolmanda all üksusega, et liikuda nende kaitsel järgnevatele aladele. Jõudnud kohale, väljuvad nad kolonnist ja asuvad po-sitsioonile, et tagada kaitse järgnevale kolonni põhi osale. Raketimeeskonda-de kogumine ja rännakuga kaasa liiku-mine jääb tavapäraselt sulgeva allük-suse ülesandeks. Siinkohal on oluline vastastikuste sideandmete ja signaali-de vahetamine, et kolonni kaasamine oleks ladus.

LUURE-ETTEVALMISTUSGRUPI KASUTAMINE RÄNNAKULOn tugevaid argumente luure-etteval-mistusgrupi (LuEGr) kasutamise poolt ja vastu. Peamisi vastuargumente on kaks. Esiteks koondatakse LuEGr-i koosseisu palju allüksuste juhte ja võtme isikuid, mis grupi kontakti pu-hul vastasega seab ohtu kogu pataljoni

juhtimise. Teiseks LuEGr-i negatiivseks mõjuks on allüksuste juhtide koondu-mine sinna, mis jätab vahetult rännakul tegutsema nende asetäitjad-abid, kes pole ehk nii võimekad.

Mõlemat negatiivset mõju saab leevendada, kui saata abid tegutse-ma LuEGr-i koosseisu ja jätta ülemad põhi üksuse juurde. Kahjuks toimib see abinõu ainult rännakutel ühelt KPA-lt teisele. Kui rännaku eesmärk on operatsiooniala hõivamine või koon-dumine lähtejoonele koos kaasneva maastikuluurega ja lähtejoonelt vastase vaatlusega, on ülemate olemasolu vaja-lik, et saada juhi esimene tunnetus alast ja vastasest.

Viimati nimetatu ongi tugev toetav argument LuEGr-i kasutamiseks. Erine-valt soomusüksusest vajab veoautodel allüksus ala ettevalmistavat lu uret. Nad ei saa suvalises kohas teelt maha kee-rata, varjuda või lahinguks hargneda. Veomasinatel allüksus vajab kindlaid mahakeeramise kohti koos truupidega, teejuhte, väljaluuratud hajutatud sõidu-kite varjeid jms. Kui nimetatud tegevu-sed kattuvad operatsiooniala hõivamise drillidega, on ülemate varane kohalolek alaga tutvumiseks hädavajalik.

Tõepoolest – ka veomasinatel jala-

Kui väike- ja allüksuse baasdrillid on kirjeldatud ja õpitud ning üksus on kokku töötanud, piisab rännaku edukaks toimimiseks tõesti vaid graafikast ja ajatabelist.

väepataljon võib võtta riski ja lihtsalt kaardi luure abil alasse sõita, kuid te-kib oht, et pataljon jääb pikalt seis-ma, sest ees liikuvad allüksused ei va-basta teid, on raskustes hajutamise ja moondamisega.

Arvan, et sellist tüüpi pataljoni te-gevuses on kas või vähendatud kujul LuEGr-i siiski vaja. Näites (skeem nr 4) tugevdame LuEGr-i tavakoosseisu ühe jalaväerühma ja õhutõrjeallüksusega. Jalaväerühma ülesanne on marsruudile jääda ja jaguneda, et kaitsta leitud võt-mekohti nagu näiteks sildu vastase eest, samuti tagada lahingupaari või pooljao-ga läheduses positsioonidel asuvate ja lagedat ala ületavatele jalaväepataljoni allüksustele õhukaitset pakkuvate (ÕT) raketimeeskondade kaitse. Võtmekoh-tade turvalisust ja üldist õhukaitset on võimalik lahendada pataljoni tasemel LuEGr-i abil. Samuti saab välja panna ka mehitatud teejuhatusi, vaatlusposte, patrulle, liikuvaid ja liikumatuid külg-julgestusi jne.

RÄNNAKUKÄSKRännakukäsk peab olema nii lühike ja informatiivne kui võimalik. Kuperjano-vi JVP tegevuseeskirjas (ÜTE) on kirjas ülesanded ja ka nõutavad rännakudril-lid, mis vähendavad oluliselt tegevuste hulka käsus – seal on kirjas ainult olu-kord, vahetu koordinatsioon ja muutu-sed võrreldes ÜTE-ga.

Õppusel Kevadtorm 2014 jõudsid kuperjanovlased selleni, et rännakukäsk valmis 25 minutiga ja koosnes ühest A3 mõõdus kilest (tõsi, ajagraafik polnud sellel juhul vajalik), mis meenutas ole-muselt skeemi nr 4. Rännak (pataljonil oli see kolmas) toimus hea kvaliteediga.

Olen ise kogenud, kui väike- ja all-üksuse baasdrillid on kirjeldatud, õpi-tud ja üksus on kokku töötanud, piisab rännaku edukaks toimimiseks tõesti vaid graafikast ja ajatabelist. Loomu-likult ei lähe mul meelest kontrollijaks olnud kolleegi nõutu ilme, kui ta küsis: „Aga kas käsku ei olegi?“

Mõnikord ei ole tõesti kirjalikku käs-ku. Ka tollel korral käskisin suuliselt ül-dise olukorra ja pataljoni ülesande, sa-muti koordineerivad juhised, mis kilele ei mahtunud. Ma ei karda, et meie üksu-sed selle pärast rännakul hätta jääksid. Seda tõestasid ilmekalt aspirandid aasta eest Kevadtormil, kui adapteerusid kii-relt ja võitlesid edukalt rännakul vasta-sega, kes oli arvatust 3–5 korda arvu-kam, tegutses teisiti kui analüüs eeldas ning „suri“ iseäranis visalt.

5 KM

SPRP

KPA ANNAKPA BERTA

LISA R. XX JVP rännakuplaan.XX JVP R-käsu juurde

EtJO TTOEtJO LGERT

EtJ OSKAR

EtJO LAV

Rännakukäsku toetav kaardikile, millel on näha jalaväepataljoni allüksuste ko-lonni järjestus ja sihtstruktuur, põhi- ja varumarsruudid, ettekandejooned ning võtmealasid kaitsvate üksuste asukohad.

AUTO

RI J

OO

NIS

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

25

Sada aastat tagasi, 28. märtsil 1915. aastal koostasid Eesti vanimad üliõpilaskorpo-ratsioonid Vironia, Frater-nitas Estica, Sakala, Ugala ja Rotalia korporatsioonide

liidulepingu, millest sai alguse ja aluse Eesti korporatsioonide ühendorgani-satsioon – Eesti korporatsioonide liit (EKL!). Hiljem liitusid sellega korporat-sioonid Fraternitas Liviensis, Leola, Re-velia, Tehnola ja Fraternitas Tartuensis.

Eesti korporatsioonide liit seisis alati rahvuslikel põhimõtetel, mistõttu sattus ta Vene tsaarivalitsuse ametkondade sanktsioonide alla. Revolutsioonilisel 1917. aastal korraldas EKL!-i üliõpilas-organisatsioonide rahvuslikke meele-avaldusi ja proteste.

Eesti rahvusliku armee loomisel novembris 1918 astusid paljud EKL!-i üliõpilasorganisatsioonide liikmed vabatahtlikult sõjaväeteenistusse. 12. novembril 1918 tegi korp! Ugala ot-suse astuda Eesti sõjaväkke in corpore. 25. novembril liitus samasuguse otsu-sega korp! Fraternitas Estica, millele

järgnesid üsna pea kõik teised korpo-ratsioonid. Neid üliõpilasi, kes ei sobi-nud tegevteenistusse, saadeti maale, et seal agiteerida Eesti rahvast võitlema vaba riigi eest. Kokku võitles Vabadus-sõjas rindel aga ligi 400 üliõpilast. Iga kolmas rindele suundunud tudeng ehk kokku 130 üliõpilast sai Eesti kõr-geima sõjalise autasu – Vabadusristi. 38 üliõpilast said lahingutes surma. Langenute seast 14 kuulusid EKL!-i üliõpilasorganisatsioonidesse.

Patriootlikult meelestatud akadee-milised organisatsioonid suutsid oma liikmeid ühtselt tegutsema panna. Tu-dengite vaimustus ja otsustuskindlus Eesti riigi kaitsel suurendas kogu Eesti rahvaväe motivatsiooni halastamatus heitluses verejanulise vaenlasega. Nappi sõjalist väljaõpet kompenseeris kõrgete moraalsete väärtustega, mis aitasid Ees-ti üliõpilastel anda maksimaalse panuse Eesti riigikaitsesse Vabadussõja päevil.

Kümned Eesti sõjaväe kaadri-ohvitserid aastatest 1920–1940 kuulusid EKL!-i üliõpilasorganisatsioonidesse. Nende hulgas olid sakalanused kindral

Sada aastat eestluse nimelJohan Laidoner, kindralleitnant Paul Lill, kindralmajor Aleksander Tõnis-son, kindralmajor Jaan Soots ja paljud teised. Korp! Vironia liikmeskonda kuulus kindralmajor Gustav Jonson ja korp! Fraternitas Estica – meditsiinitee-nistuse kindralmajor Hans Leesment. Välis-Eestis liitus ka Teise maailmasõja kangelane kolonel Alfons Rebane. Korp! Ugala liige oli tolleaegne Kaitseliidu ülem kindralmajor Johannes Orasmaa jne.

Ka tänapäeval kuuluvad paljud EKL!-i üliõpilasorganisatsioonide liikmed Eesti kaitseväe ja Kaitseliidu koosseisu. Nad kindlustavad Eesti riigi-kaitset ja pühendavad oma elu Eesti vaba riigi hüvanguks.

EKL!-i 100. aastapäeva puhul tahan tervitada kõiki Eesti riigikaitsega seotud akadeemilisi vendi ning soovida neile jõudu Eesti riigikaitse edendamisel.

Vivat et res publica, vivat academia!

EKL!-i praeguse eesistuja korp! Fra-ternitas Estica nimel vil! reservnoorem-leitnant Igor Kopõtin, MA

PÖÖRDUMINE

Eesti akadeemilised kodanikud on traditsiooniliselt kinnitanud oma toetust kaitseväele. Tudengiorganisatsioonide esin-dused mälestustseremoonial Kaitseväe kalmistul 14. novembril 2013.

ARD

I HAL

LISM

AA

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

26

4. oktoober, Tapa. Ker-gelt külmunud maa-pinda soojendab talve ees taganev hommi-kupäike, üle lageda trööstitu kaubavagu-

nite mahalaadimispunkti puhub jahe sügistuul. Sarnaselt Scorpionsiga võiks ilmselt isegi öelda, et tol päeval puhub Tapal muutuste tuul, sest peagi veere-vad veoplatvormidelt maha Ameerika Ühendriikide soomusmasinad.

Hetk on ajalooline: suures pildis saa-me öelda, et kunagi varem pole amee-riklaste lahingusoomukid olnud nii lähedal Venemaa läänepiirile kui tol oktoobripäeval. Oma CV90-te ootuses 1. jalaväebrigaadile tähendab aga Ühendriikide Bradley-tüüpi jalaväe lahingusoomukite ja tanki Abrams platvormile ehitatud toetusmasina saa-bumine esimest kokkupuudet roomik-masinatega meie kodusel pinnal.

MIS SAAB MEIE TEEDEST?Vaadates ligi kolmekümnetonnist kolla-seks võõbatud ja 25 mm kiirlaskekahuriga relvastatud ameeriklaste lahingu ratsut te-kib nii mõnelgi masinate saabumist jääd-vustaval ajakirjanikul küsimus: mis saab meie teedest? Massiivne kolakas oma te-rasest roomikutega näeb igati imposant-ne välja ja kujutab uudistajate hinnangul ilmselget ohtu meie teedele. Tõsi, meie teed on juba näinud soomukeid, kuid kol-mesillalised Sisu XA-180 ja XA188-tüüpi sõidukid on kergemad ja mis põhiline – liiguvad edasi sahisevatel rehvidel. Roo-mikud lõgisesid siinkandis (kui paar muuseumitanki filmi „1944“ võtetel välja arvata) viimati kakskümmend aastat ta-gasi. Siis, kui idast tulnud nõukogude pä-ritolu sõjamasinapark lõpuks tagasi koju veeres.

Loomulikult on uudishimulikele aja-kirjanikele vastused juba olemas – pike-

mate vahemaade läbimiseks kasutatak-se jalaväe lahingumasinate ja tankide transportimiseks treilerveokeid. Kuid kui on vaja liikuda ilma kõrvalise abi-ta, mis siis ikkagi saab? Kas maa kan-nab rasket elukat või vajub see esimese mootorimöiratuse saatel läbi pehme ja tankivaenulikuks peetud Maarjamaa? Küsimus on igati aktuaalne, sest juba kaitseväe suurele õppusele Siil 2015 on mitmesugust roomikutel liikuvat tehni-kat kindlasti oodata.

MAAPINNA ERISURVE POOLEST AUTOST SÕBRALIKUMNagu näitab matemaatiline arvutus (ja nüüdseks ka kogemused), ei kujuta roo-mikutel liikuv rasketehnika teedele ja maastikule sugugi nii suurt otsest ohtu kui arvatakse. Teedevõrgu säästmiseks kasutatakse tankide ja lahingusoomu-kite roomikulülidel kummipatju ning võrreldes samas kaalus oleva veo autoga on roomikmasina erisurve maapinna-le märgatavalt väiksem. Nimelt jaotub sõiduki mass teega kontaktis olevale

pinnale roomiku puhul rehvidest olu-liselt ühtlasemalt. Näiteks on ligi 30 tonni kaaluva Bradley M2A32 erisurve teepinnale 0,7  kg/cm2, samas kui nel-jal sillal liikuv ja kümme tonni kergem soomustransportöör M1126 Stryker suudab oma rehvidega maapinda sur-vestada 2,05 kg/cm². Seda on tegelikult pea kaks korda enam kui veidi alla 62 tonni kaaluval tankil Abrams M2A2, mille erisurve maapinnale on orientee-rivalt 1,05  kg/cm². Võrdluseks – kesk-mise kehaehitusega 180 cm pikk mees-terahvas avaldab maapinnale survet suurusjärgus 0,56 kg/cm². Ehk siis pea neli korda vähem kui ratastel soomust-ransportöör, kaks korda vähem kui 60 tonni kaaluv tank ja pea sama palju kui 30-tonnine lahingusoomuk  … Seda viimast tõsiasja kasutasid edukalt oma väljaõppes ära sakslased, kes ühe Teise maailmasõja kuulsaima tanki, Panzer-kampfwagen VI ehk Tiigri kasutus-juhendis soovitasid enne 60-tonnise masinaga kahtlasele pinnasele minekut läbi viia lihtsa testi, mille kohaselt pidi üks meeskonnaliige teise kukile võtma ja maastikul seisma. Kui seisja jalgupidi sisse ei vajunud, võis Tiigriga rahulikult edasi sõita.

Seega vaadates numbreid, võiks roo-mikutel veerevad soomukid ju lausa tava liiklusesse lubada. Kuid ka siin pole kõik päris nii lihtne: olgugi, et erisurve poolest on tankid ja jalaväe lahingu-masinad ratassõidukitest eeskujuliku-mad, seab nende kasutamisele piirid nende manööverdamise eripära. Ühe roomiku seiskamine sõiduki pöörami-seks kujutab endast brutaalset jõumee-todit, mille tulemusel kiiremini liikuv sõiduki pool hakkab masinat keeruta-ma üle telje seiskunud roomiku suu-nas. Ning seiskunud roomik muudab loomulikult oma asendit vastavalt kere paiknemisele tee suhtes, võttes omadega kaasa ka pööret takistava maapinna … näiteks tavalise asfalttee puhul tähendab see ilmselt tükki teest. Siin pole enam kasu ka roomikutel olevatest kummi-patjadest ning kurvide läbimist nõudva-te rännakute puhul tuleb masinad ikka-gi treilerile või raudteele laadida.

Tankiteel tulevikku ehk lahingusoomukeid oodatesEesti valmistub roomiksõjamasinate tulekuks. Esimesed vastused küsimusele „Mida see endaga kaasa toob?“ oleme tänu liitlaste roteeruvatele soomusüksustele juba saanud.

Simmo Saar NOOREMLEITNANT

1. JALAVÄEBRIGAADI

TEABEOHVITSER

Teedevõrgu säästmiseks kasutatakse tankide ja lahingusoomukite roomiku-lülidel kummipatju ning võrreldes samas kaalus oleva veoautoga on roomik-masina erisurve maapinnale märgatavalt väiksem.

ÜLEVAADE

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

KANNAPÖÖRET TEEL TEHA EI MAKSAEeltoodud järeldust, et summa sum-marum pole roomikmasinad sugugi nii hirmsad kui arvatakse, kinnitab ka kaitse väe keskpolügooni ohutusall-ohvitser keskpolügooni ülema ülesan-netes veebel Elari Kalmaru, kelle üks ülesanne on korraldada õppevälja ja selle teedevõrgu hooldust ja remonti. Alates eelmise aasta sügisest pidi ta silmitsi seis-ma ameeriklaste Bradleydega, veebruaris toimunud kahenädalase Scoutspataljoni talvelaagri ajal kolistasid mööda kesk-polügooni aga juba peagi meiegi relvas-tusse saabuvad hollandlaste CV90-d.

Kalmaru sõnul oligi probleeme põ-hiliselt kurvide läbimise ja masina üm-berpööramisega. Viimane mõjus teedele eriti laastavalt ja nii palutigi sügisel kesk-polügoonil tegutsenud ameeriklastel tao-lised manöövrid teedelt eemale viia. Ta-gajärg oli hulk maastikule kinni jäänud soomusmasinaid, mille välja saamiseks ameeriklased õnneks toetustanki abi ei vajanud – teele naasmiseks piisas täieli-kult teise lahingusoomuki abikäest.

Talvel CV9035-te saabudes oli olu-kord parem – külm oli oma töö teinud ning kurvide võtmine lõikudel, kus teid oli hooldatud ja seetõttu tee aluspind ka

korralikult jäätunud, enam probleemiks ei olnud. Samuti tundus, et hollandlaste uljus oma masinatega pehmele pinnase-le ronida oli ameeriklaste omast suurem. Aladele, kus soomukimeeskondi tervitab vohav hundinui, ameeriklastel asja ei ol-nud. Selles, et sinna sõites sealt enam omal jõul välja ei saa, olid nad üpriski kindlad. Hollandlased seevastu hundinuiadest end heidutada ei lasknud ning liikusid oma masinatega polügoonil võrdlemi-si vabalt. Tõsi, korra maksis see ka kätte ning üks hollandlaste lahingumasin vajas teele naasmiseks kõrvalist abi.

RÖÖPAID TEKITAVAD HAAGISTEGA VEOAUTODKalmaru sõnade kohaselt on seega roo-mikmasinad keskpolügooni teede vastu isegi sõbralikumad kui scoutside soo-mukid, mis oma ratastega künnavad

teedele sügavad roopad sisse. Roomiku-tel Bradley ja CV9035 jäid sellest patust puhtaks ja üllataval kombel polegi soo-mustehnika see, mis teedele enim kah-justusi tekitab. Tavaline 120 mm miini-pildujat vedav veoauto suudab kitsukesi teid hoopis enam lõhkuda. Siin pole ka midagi imestada: lisaks veoauto suurele erisurvele „lohiseb“ konksu küljes veel ka kitsastel rehvidel veerev miinipilduja.

Omaette teema on muidugi teede kit-sus. Veebruaris tekitas meedias furoori uudis, kuidas keskpolügoonil „leidsid“ pimedas kurvis üksteist scoutside Sisu XA-180 ja hollandlaste Boxer. Tõsise-malt vigastada õnneks keegi ei saanud, kuid kahe meditsiinisoomuki (saatuse iroonia!) kokkupõrke tagajärjel said pea- ja põlvepõrutusi kolm eestlast ja üks hollandlane. Ilmselt on teede laius üks teema, millega tulevikus tegelema peab, sest 3,2  m laiuse CV9035 jaoks jääb mõni teelõik lihtsalt liiga kitsaks. Ning olukorras, kus Eestit külastavad pidevalt meie liitlased oma tehnikaga ning kus esimesed tankidki on 1. jala-väebrigaadi Tapa linnakusse saabunud, tuleb mõelda laiemalt ja suuremalt kui seda on meie relvahanke maht. Sest praegune saja kahekümnel ruutkilo-meetril asuv 17 kilomeetrit pikk ja maksimaalselt kaheksa kilomeetrit lai

Praegune saja kahekümnel ruutkilomeetril asuv 17 kilo-meetrit pikk ja maksimaal-selt kaheksa kilomeetrit lai keskpolügoon jääb uute relvade jaoks väikeseks.

Veebruaris 2015 toimus hollandlaste ja scoutside lahingusoomukite näidislahing keskpolügoonil.

SIM

MO

SAA

R

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

28

keskpolügoon jääb uute relvade jaoks väikeseks. Hollandlaste soomusdemo, kus paar-kolm masinat üksteise kõrvalt tuld andsid, on praegu suurim harjutus, mida teha annab. Vaevalt, et Scouts-pataljongi, kelle relvastuses hakkab ole-ma nelikümmend neli 35  mm kiirlas-kekahuriga lahingusoomukit CV9035, selle üle väga rõõmustab …

SCOUTSPATALJON KOLIB TAPALEJalaväe lahingumasinate ja tankide (koos neljakümne nelja CV9035 lahingusoo-mukiga tuleb Eestisse ka kuus Leopard 1 platvormile ehitatud toetusmasinat) saa-bumisega kaitseväe teenistusse kaasneb muudki kui mõni songitud teeäär või suurenenud vajadus treilerveokite järe-le. Nimelt peab masinate hooldamiseks linnakus olema remondivõimalus ning isegi siis, kui soomukeid ei kasutata ega hooldata, peab nende parkimiseks lei-

duma vaba (ja kõikidele nõuetele vastav) garaaž. Ärgem unustagem ka tõsiasja, et nii jalaväe lahingumasinad kui ka tankid vajavad liiklemiseks kütust ning võitlus-võime tekitab kaasas kantav laskemoon, seega tuleb linnakusse luua tingimused vajaliku kütuse ja laskemoona hoidmi-seks. Ning kuna kogu soomusmanööver-võimet toetav taristu peaks majandusliku

Tehnilised andmed:Lahingusoomuk CV9035�� Pikkus: 6,5  m�� Laius: 3,2  m�� Kõrgus: 2,5  m�� Tühimass: 31,75 tonni�� Meeskond: 3 + 7�� Mootori võimsus: 810 hobujõudu�� Kiirus 70 km/h�� Relvastustus: 35  mm Bushmasteri

kiirlaskekahur, MAG 7,62  mm kuuli-pilduja, suitsugranaadid�� Erisurve maapinnale: 0,53 kg/cm2

Lahingusoomuk M2A3 Bradley�� Pikkus: 6,55 m�� Laius: 3,6 m�� Kõrgus: 2,98 m�� Kaal: 27,6 tonni�� Meeskond: 3 + 7�� Mootori võimsus: 600 hobujõudu�� Relvastus: 25 mm kiirlaskekahur

M242, 7,62 mm M240C kuulipildu-ja, TOW tankitõrje raketisüsteem�� Erisurve maapinnale: 0,7 kg/cm²

Sillatank Leopard 1�� Pikkus: 10,5 m (11,8 m sillaga)�� Laius: 3,3 m (4 m sillaga)�� Kaal: 45,3 tonni�� Silla andevõime: 60 tonni�� Silla maksimaalne pikkus: 20 m�� Erisurve maapinnale:

umbes 0,9 kg/cm²

Tank M1A2 Abrams�� Pikkus: 9,77 m�� Laius: 3,66 m�� Kõrgus: 2,44 m�� Kaal: 61,3 t�� Meeskond: 4 (komandör, laskur,

laadur, juht)�� Mootori võimsus: 1500 hj�� Kiirus: maastikul 48,28 km/h, maan-

teel 67,6 km/h�� Relvastus: 120 mm sileraudne ka-

hur, 1 × 12,7 mm raskekuulipilduja, 2 × 7,62 kergekuulipildujat�� Erisurve maapinnale: 1,05 kg/cm²

Samuti hakkab nii linnakut, lähiharjutusala kui ka keskpolügooni ühendama spetsiaalselt selleks ehitatud tankitee, mida mööda kaitseväe ja liitlaste tehnika kohalikke elanikke segamata õppustele liikuda võiks.

otstarbekuse seisukohalt asuma võimali-kult lähedal keskpolügoonile, tuleb selle loomisel arvestada ka masinaid kasutava isikkoosseisuga. Nimelt on otsustatud, et CV9035-d lähevad Scoutspataljoni rel-vastusse, mis alates oma taasloomisest 2001. aastal on paiknenud Paldiskis. Et Paldiski lähedal ühtegi sobivat harjutus-ala ei ole, ootab Eesti ainsat elukutselis-test kaitseväelastest koosnevat manöö-verpataljoni ees ligi 140-kilomeetrine

Hollandlaste sillatank käesoleva aasta 9. veebruaril keskpolügoonil oma võimu näitamas. Et maa on külmunud, ei tee üle neljakümne tonni kaaluv hiiglane maastikule midagi.

18. november, ameeriklaste Bradley on keskpolügoonil enne TOW-raketi tu-listamist keeranud end positsioonile. Järsust pöördest annab märku segamini paisatud maastik.

ÜLEVAADESI

MM

O S

AAR

SIM

MO

SAA

R

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

29

Pikemas perspektiivis pole soomlaste juures õppimine lahendus: lahingusoomukite ostuga pandi alus uuele võimele meie kaitseväes ning loomulikult tuleb sellega vastavusse viia ka kaitseväe-laste kohalik väljaõpe.

kolimine juba armsaks saanud Paldiski linnakust Tapa linnakusse.

Pärast kaitseväe struktuurireformi sai selgeks, et Tapa linnak, mis lisaks 1. jalaväebrigaadi staabile on kodu suur-tükiväepataljonile, õhutõrjepataljonile, pioneeripataljonile, tagalapataljonile, staabi- ja sidekompaniile, luurekompa-niile ning Eestis viibivale Ühendriikide kompaniisuurusele väekontingendile, töötab praegu niigi oma maksimaalse võimsuse piirimail. Isegi kui Scouts-pataljoni tuleku puhul kolib mõni prae-gu Tapal paiknevatest pataljonidest Paldiskisse, ei muuda see olematuks tõsiasja, et scoutsidele täielikult sobivat taristut Tapal veel ei ole.

REMONDIHALL JA KÕIKE ÜHENDAV TANKITEETapa ja selle ümbruskonna elanikele siiani on ilmselt huvipakkuvaim jutu-teema olnud eelkõige 1. jalaväebrigaadi linnaku külje alla planeeritud lähiharju-tusala rajamine. Viimast on vaja selleks,

et lahingusoomukite juhid masinatega maastikul manööverdama õpiksid ning teaksid, kuidas neile usaldatud tehnika erinevates tingimustes käitub. Kavanda-tavast 1000-hektarilisest harjutusalast on hetkel ligikaudu nelikümmend prot-senti eraomandis, seega tuleb kaitse-ministeeriumil kogu vajaliku maaala kasutamiseks läbi rääkida kuue ettevõt-te ja üheteistkümne eraisikuga.

Et lähiharjutusalale treilerit kasutama

saada, ehitatakse linnakusse teed, mis peaksid vastavalt projekteerimise lähte-ülesandele kandma kuni 70-tonnist tan-ki ja 110-tonnist treilerit. Samuti hakkab nii linnakut, lähiharjutusala kui ka kesk-polügooni ühendama spetsiaalselt selleks ehitatud tankitee, mida mööda kaitseväe ja liitlaste tehnika kohalikke elanikke se-gamata õppustele liikuda võiks.

Uuele masinapargile mõeldes luuak-se Tapa linnakusse III liini remondihall, kus lisaks remondikohtadele on olemas võimalus hoiustada lahingusoomukite varuosi ja relvastust, sõidukeid pesta ning ka õppetööd korraldada. Jalaväe lahingumasinate tarvis rajatakse linna-kusse nii uus tankla kui ka varjualused kasutatavale toetustehnikale. Ajatee-nijate, scoutside ja liitlaste paremaks majutamiseks on plaanis juurde ehitada neli uut tüüpkasarmut.

SOOMUSMANÖÖVERVÕIME KOOLLoomulikult ei tähenda lahingsoomukite tulek meie riigikaitse teenistusse vaid tee-devõrgu ja taristu kohandamisega. Kõike eelmainitut on vaja selleks, et ostetav teh-nika oleks kasutatav ning eeldused välja-õppeks oleksid olemas. Kuid lahinguväljal muudab soomusmasinad löögirusikaks ikkagi meeskond. Ilma korraliku välja-õppeta meeskonnale on tank või lahin-gusoomuk lihtsalt metallist kirst, kuhu vastase tabamust ootama on ronitud.

Õnneks on Rootsis valmistatud soo-musmasin kasutusel ka meie lähinaab-rite soomlaste juures – nii suundusidki veebruari keskpaigas esimesed üheksa kaitseväelast Soome 13 nädalat kestvale põhjanaabritel kasutuses olevat lahin-gusoomukite CV9030 kasutama õpe-tavale kursusele. Sealt naastes peaksid eestlased teadma, kuidas meile saabu-vaid lahingusoomukeid juhtida ja hool-dada ning rühmatasemel taktikaliselt kasutada. Samuti õpetatakse kursusel seda, kuidas CV90-tüüpi masinatega la-hinglaskmisi läbi viia.

Algus on seega tehtud ning tulevased instruktorid saabuvad peagi tagasi ja on valmis omandatud teadmisi kaaslaste-ga jagama. Pikemas perspektiivis pole soomlaste juures õppimine lahendus: lahingusoomukite ostuga pandi alus uuele võimele meie kaitseväes ning loo-mulikult tuleb sellega vastavusse viia ka kaitseväelaste kohalik väljaõpe.

Millisel moel ja kelle struktuuris loo-dav õppeasutus tööle hakkab, on veel vara öelda. Kuid kindlasti oleme juba õige pea targemad.

Hollandlaste sillatank Leopard 1 9. veebruaril 2015 keskpolügoonil.

22. märtsil 2015 saabus Tapa raudteejaama neli Abrams M1A2 tanki. Samad masinad osalevad ka kaitseväe ajaloolisel õppekogunemisel Siil 2015.

SIM

MO

SAA

RSI

MM

O S

AAR

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

30 SÕJAMEDITSIIN

Linnuluudega kaugele ei kõn-ni, ütles vanarahvas ning segas leivajahusse mõned peotäied munakoori. Elu läks edasi, munakoored on prügikastis ja leibki tehakse

suures tehases. Vaarema ja -isa tarkust pole igapäevaellu just palju jäänud. Pole nagu aegagi ja sobivat kohta. Heinategu põletava päikese käes on jäänud üksiku-te friikide hobiks. Töörügamine 10–12 tundi välitingimustes, kogu kevad-sü-gisperioodi, tundub orjapidamisena. Loomulikult päevitunud nahka võib kohata vaid rannatibidel või lennujaa-mas kanaarilindudel. Skype ja iPho-ne? Doom ja Twitter? Mis on meiega juhtunud?

2014. a sügiseks oli kolmandikul ja 2015. a kevadeks juba kahel kolmandi-kul liigesekaebuste uuringus osalenud ajateenijatest D-vitamiini näitajad avi-taminoosi tasemel. Mida see tähendab? Avitaminoos on seisund, mille korral on organismis oluliselt häiritud võime toota adekvaatselt luukudet, luua veres kaitsemehhanisme viiruste vastu ning mitu olulist organismi funktsiooni on pärsitud.

Kevadeks oli kahel ajateenijal hüppe liigese piirkonnas väsimusmur-rud ja kahel kadetil sääreluude vä-simusmurrud (vt röntgenipilt 1–3). Kolmel ajateenijal on magnetreso-nantstomograafia (MRT) uuringu pil-tidel selged viited luude väga väljendu-nud põletikule põlveliigese piirkonnas (vt röntgenipilt 4). Peaaegu 50 mehel esinesid lühema- või pikemaaegsed liigesevalud, kümnetel füüsilise töö-võime langus. Kas kõik need muutused saab kohe liigitada D-vitamiini puu-duseks? Kindlasti mitte, kuid valdav

enamik küll. Mitu uuringut on näida-nud D-vitamiini defitsiidist tulenevat luumurruriski tõusu, liigesekaebuste süvenemist, koormustaluvuse langust ning depressiooni (1–3).

D-vitamiini sisaldus meie veres suureneb väga kiiresti adekvaatse päi-kesevalguse olemasolul. Eestis mõõde-tud päikese ultraviolettkiirgustasemed näitavad, et vajalik kogus D-vitamiini toodetakse naha kaudu vaid aprilli al-gusest septembri lõpuni (4). Ka siis ei pruugi olla piisav lihtsalt mütsita väl-jas käimisel saadav annus. Nahapind peaks olema oluliselt suuremas osas päikesekiirgusele avatud, vähemalt jalad ja käed kogu ulatuses. Oktoobri alguseks on päikesekaar jälle sedavõrd madalaks langenud, et D-vitamiini tootmiseks vajalikku kogust kätte saa-da on järjest raskem. Võrreldes sajandi-tagusega pole päikese endaga midagi muutunud, aga meie käitumine kind-lasti. Päikesevalgusega kokkupuude on meil vanarahvaga võrreldes kümneid kordi väiksem. Umbes ühe kuuga kao-tame ka need vähesed reservid, mida suvel kogusime. Enamikel langeb D-vi-tamiini tase veres soovitavast normist allapoole juba oktoobri alguseks. Ilma lisaannustamiseta toimub langus indi-viduaalse kiirusega ka edasipidi. See sõltub geneetikast, algdepoo suurusest ja füüsilise koormuse suurusest. Lisaks mõjub ka toidulaua kehvem kvaliteet ehk naturaalse toidu vähesus tänapäe-va menüüs (5).

VITAMIINID PÄIKESEVÕTMISELE LISAKSEestis seni kehtivad D-vitamiini soo-vituslikud normid jäävad vahemikku 400–1200 IU (toimeühikut) päevas. Kehaliselt aktiivsete meeste vitamiini-vajadust Eesti populatsioonil seni hin-natud ei ole. Seega otseselt on raske öelda, milline oleks sobilik igapäevane profülaktiline annustamine tegev- ja ajateenistuses olevatel meestel ja naistel. Seniks soovitame võtta aluseks praegu kehtivad soovitused täiskasvanutele ehk 800–1200 IU päevas. Ilusal suvel võib ka D-vitamiini võtmise katkestada, kuid on avaldatud arvamust, et väiksemas

Ajateenijate varjatud probleemid skeletisüsteemis

Leho Rips MD, TARTU ÜLIKOOLI KLIINIKUMI

SPORDITRAUMATOLOOGIA KESKUSE ORTOPEED

Ahti Varblane MD, MAJOR, KVÜÕA SÕJA- JA

KATASTROOFIMEDITSIINIKESKUSE ÜLEM-ARST

Kersti Kõiv MA, KVÜÕA LEKTOR

Indrek Olveti MD, KAPTEN, KVÜÕA SÕJA- JA

KATASTROOFIMEDITSIINIKESKUSE ARST-LEKTOR

Hanno Mölder MD, MAJOR, KJVP 2. JALAVÄEBRIGAADI

TAGALAPATALJONI MEDITSIINIKESKUSE ÜLEM-ARST

Indrek Koovit MD, TARTU ÜLIKOOLI KLIINIKUMI

RADIOLOOGIAKLIINIKU ARST-RADIOLOOG

Hele-Reet Lille RN, VEEBEL

KVÜÕA SÕJA- JA KATASTROOFIMEDITSIINIKESKUSE

ÕDE-INSTRUKTOR

Saima Timpmann

MSC, TARTU ÜLIKOOLI SPORDIBIOLOOGIA JA

FÜSIOTERAAPIA INSTITUUDI TEADUR

Vahur Ööpik PHD, TARTU ÜLIKOOLI SPORDIBIOLOOGIA JA

FÜSIO TERAAPIA INSTITUUT, PROFESSOR

Helena Gapeyeva MD PHD

TARTU ÜLIKOOLI SPORDIBIOLOOGIA JA

FÜSIO TERAAPIA INSTITUUDI TEADUR

Aastatel 2014–2015 viidi Kuperjanovi jalaväepataljonis kaitseväe ühendatud õppeasutuste (KVÜÕA) uurimistee-ma „Kaitseväeteenistuskohustuslasele teenistusülesande täitmiseks ettenähtud tervisenõuete analüüs“ projekti raames läbi pilootuuring põlveliigese valu ning luuaine-vahetuse häiretest tingitud kaebuste analüüsimiseks.

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

31

annuses võiks seda jätkata ka suvisel pe-rioodil (6).

Sageli on küsitud, missuguseid vi-tamiine peaksime tarbima. Sellele on raske üheselt vastata, kuna me ei saa välistada ka muude vitamiinide puu-dulikkust. Samas, valdav osa vajalikest vitamiinidest ja mineraalainetest saame kätte naturaalseid toiduaineid tarbides. Defitsiit tuleb kõne alla enamasti vaid

D-vitamiini puhul. Selle teke organis-mis on otseselt seotud päikesekiirguse toimega katmata nahale, muud välised allikad (toit) ei suuda kahjuks piisavalt vajadusi katta.

D-vitamiini preparaate on saadaval mitu. Ainuke soovitus on siinkohal va-lida minimaalsete lisaainetega vormid. D-vitamiin on rasvlahustuv vitamiin ning parim manustamise viis on tar-bida õlilahuseid. D-vitamiin võiks olla igaühe köögiriiulil igapäevakasutuses, sõltumata vanusest. Kahtluse korral soovitame teha perearsti juures vere-analüüsid, et määrata D-vitamiini tase veres. Kui te kasutate vitamiini, siis 1-2 kuu möödudes võite kontrollida, kas see on soovituslikul tasemel ehk 75> nmol/l (7).

D-vitamiini puudusega seotud hai-gusseisundeid leitakse järjest enam. Luu- ja liigeseprobleemid on nendest enamlevinud. Kokkuvõtlikult võib soo-vitada, et adekvaatse D-vitamiini pro-fülaktikaga saab sõjaväeteenistuses ära hoida mitu muidu varjatult ligihiilivat skeletisüsteemi vigastust.

Uurijad tänavad Kuperjanovi jala-väepataljoni ajateenijad, meditsiinikes-kuse töötajad ning kolleege KVÜÕA-st abi eest uuringu läbiviimisel.

Viited:

1. Wierniuk, A., Włodarek, D. Estimation of energy

and nutritional intake of young men practicing

aerobic sports. Rocz Panstw Zakl Hig. 2013;

64(2):143–148.

2. Maloney, S. R., Almarines, D., Goolkasian, P.

Vitamin d levels and monospot tests in military

personnel with acute pharyngitis: a retrospective

chart review. PLoS One. 2014; 9(7), eCollection

2014.

3. Inklebarger, J., Griffin, M., Taylor, M. J.,

Dembry, R. B. Femoral and tibial stress fractures

associated with vitamin D insufficiency. J R Army

Med Corps. 2014; 160(1):61–63.

4. Eerme, K., Vaht, M., Veismann, U. Päikese

ultraviolettkiirgus Eestis: mõõtmine, sõltuvus ja

mõju. – Eesti Arst 2007; 86 (5):322–328.

5. Vaask, S., Liebert, T., Maser, M., Pappel, K.,

Pitsi, T., Saava, M., Sooba, E., Vihalemm, T., Villa,

I. Tervise Arengu Instituut, Eesti Toitumisteaduse

Selts. Eesti toitumis- ja toidusoovitused. – Tallinn

2006, lk 7–11.

6. Kull, M., Kallikorm, R., Lember, M. D-vitamiin –

taasleitud oluline tervisemõjur. – Eesti Arst 2010;

89 (3):185–190.

7. Kull, M. (koostaja) D-vitamiinist. Patsiendiinfo.

Tartu Ülikooli Kliinikum 2014 www.kliinikum.ee/

attachments/article/118/D_vitamiinist_TA.pdf

Kokkuvõtlikult võib soovitada, et adekvaatse D-vitamiini profülaktikaga saab sõjaväeteenistuses ära hoida mitu muidu varjatult ligihiilivat skeletisüsteemi vigastust.

Röntgenipilt 4. Põlveliigese piirkonna luude põletik. Heledad laigud luus – suurenenud vedelik luukoes – on viide põletikule.

Röntgenipilt 2. Sääreluu väsimus-murd. Sääreluu ülemises kolmandikus nähtav luukontuuri muutus (heledam tsoon luus) on väsimusmurd.

Röntgenipilt 1. Pindluu väsimusmurd. Pindluu alumises osas nähtav parane-misfaasis väsimusmurd.

Röntgenipilt 3. Sääreluu väsimusmurd MRT uuringus. Vasakul pool sääreluul ülemises kolmandikus nähtav hori-sontaalne joon on väsimusmurd.

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

32 RELVASTUS

Mereväe miinituukreid kasutatakse peami-selt olemasolevate k o o r d i n a a t i d e g a lõhkekehade juur-de sukeldumiseks

ja nende kahjutuks tegemiseks. Samuti võidakse tuukritele määrata erinevad otsingualad, mida tuleb kontrollida ja lõhkekehadest puhastada.

Täieõigusliku miinituukri koolita-mine võtab aastaid ning sisaldab erine-va pikkusega kursusi nii Lätis Liepājas asuvas Balti riikide ühises tuukrite koo-lituskeskuses kui ka koduses Miinisada-mas. Miinituuker on lõhkekehade eks-pert, kes oskab neid käsitleda nii maa peal kui ka vee all.

„Miinituukriks saamine on kolme-aastane protsess, mis algab laevatuukri kursusest ja pooleteise aasta pikkusest praktikast, misjärel suundutakse Liepā-jasse miinituukri kursusele,“ rääkis mere väe laevastiku tuukrigrupi ülem vanemleitnant Sven Pipar. Sellele järg-neb veel kaheaastane tööpraktika koge-nud miinituukrite järelevalve all. Kokku kulub ühe kogenud miinituukri etteval-mistamiseks viis aastat.

MIINITUUKRIKS SAAMISE TEEMiinituukriks saamise teekond algab katsetega Tallinnas Miinisadamas, mis toimuvad üldjuhul aasta esimesel poolel. Kuna tuukrite töö on füüsiliselt keeruli-ne, siis on ka katsed tavalisest raskemad. Sinna hulka kuuluvad viis kilomeetrit jooksu, 400 meetrit ujumist, 25 meetrit ujumist vee all, kätekõverdused, kõhu-lihaste harjutus ja veealune ABC-test (viie meetri sügavusel vee all tuleb jalga panna lestad ning pähe mask). Lisaks tuleb läbida meditsiiniline kontroll, ing-lise keele test ning vestlus.

„Uute tuukrikandidaatide leidmine on vaatamata teenistuse eripärast tule-nevale kõrgemale palgale väga raske,“

rääkis vanemleitnant Pipar, kelle sõnul tehakse uute kandidaatide leidmise ni-mel pidevat tööd.

Katsed edukalt läbinud, saavad kan-didaadid õiguse asuda mereväekoolis toimuvatele laevatuukri kursustele, mis kestavad viis nädalat. Laevatuuker täi-dab miinituukriga sarnaseid ülesandeid, selle vahega, et tal ei ole õigust tegeleda lõhkekehadega. Miinituukrite sukeldu-mised on palju raskemad ja ohtlikumad kui laevatuukritel. Laevatuukrid sukel-duvad tavalise õhk-tüüpi aparaatidega kuni 30 meetri sügavusele. Miinituuk-rid sukelduvad korduvkasutatava õhuga aparaatidega kuni 55 meetri sügavusele ja tegelevad lõhkekehadega. Laevatuuk-ri töö sisaldab näiteks laevakere veealust kontrolli või sildumisala läbivaatust enne laeva saabumist sadamasse. Pärast mõningat praktikat ja täiendavaid kat-seid saavad laevatuukrid õiguse minna miinituukrite kursustele, mis kestavad kuus kuud.

Lätis Liepājas Balti riikide mereväge-de ühises tuukrite koolituskeskuses õpi-vad kõik Balti riikide tuukrid üheskoos. Miinituukri kuuekuulised kursused al-gavad Liepājas üle ühe aasta ning jagu-nevad kaheks osaks – kõigepealt õpivad

kursandid Ādažis tundma ja käsitlema maapealseid lõhkekehasid, seejärel siir-dutakse Liepāja koolituskeskusesse, kus keskendutakse veealuste lõhkekehade käitlemise õppimisele.

„Kõige raskem oli esimene nä-dal Liepājas. Seda nimetatakse motivatsiooni nädalaks. Elasime telki-des, käisime rännakutel, süüa ja magada korralikult ei saanud. Nii vaadatakse, kes siin tegelikult olla tahavad,“ meenu-tas 2013. aastal miinituukri kursuse lõ-petanud miinituuker vanemmaat Artur Kummer.

Kursuse viimane osa toob tulevased miinituukrid kuuks ajaks Tallinnasse Miinisadamas asuvasse mereväebaasi tuukrijaama, kus läbitakse süvavee-sukeldumise osa, mille käigus sukeldu-takse kuni 55 meetri sügavusele. Pärast kursuse lõpetamist saavad miinituukrid tunnistuse ja õiguse käidelda nii maa-pealseid kui ka veealuseid lõhkekehi.

TUUKRITE TÖÖPÕLD ON LAIEt Eesti riigikaitse arengukava näeb ette 23 miinituukri ettevalmistamist, tuleb praegu tosina miinituukriga töötaval tuukrigrupil koolitada lisaks veel sama-palju tuukreid. See tähendab, et elukut-se vastu huvi tundvatel inimestel tasub tuukrigrupiga ühendust võtta ja järgmis-te kursuste alguse kohta infot küsida.

Miinituukrite töö hõlmab osale-mist nii riigisisestel kui ka välisriiklikel miinitõrjeoperatsioonidel. Et iga Eesti miini jahtijaga läheb kaasa ka neljaliik-meline miinituukrimeeskond, siis si-saldab tuukritöö ka osalemist NATO 1. alalises miinitõrjeeskaadris, mille peamine tegevuspiirkond on Lääneme-ri. Eestit on rahvusvahelises eskaadris viimastel aastatel esindanud miinijahti-jad Admiral Cowan ja Sakala. Mereväel on kavas iga-aastast panustamist eskaa-dri töösse jätkata.

Eskaadri laevad külastavad erinevaid Läänemere sadamaid ning osalevad eri-nevatel operatsioonidel ja harjutustel, millest suurematena võib ära märkida Baltops, Northern Coasts ja Open Spirit. Open Spirit on rotatsiooni korras Balti riikides toimuv iga-aastane miinitõr-jeoperatsioon, mis 2015. aastal toimub

Miinituuker – ohtlik, kuid põnev amet füüsiliselt võimekateleMereväe laevastiku koosseisus tegutsevasse tuukrigruppi kuulub tosin miinituukrit, kelle peamine ülesanne on otsi-da, identifitseerida ning kahjutuks teha meremiine ja teisi veealuseid lõhkekehi.

Aivo Vahemets LEITNANT

MEREVÄE

TEABEOHVITSER

Miinituuker on lõhkekehade ekspert, kes oskab neid käsitleda nii maa peal kui ka vee all.

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

33

taas Eestis. Operatsiooni valmistab ette ja juhib Eesti merevägi ning see hõlmab muuhulgas ka rahvusvahelist miinituuk-rite miinitõrjeoperatsiooni Saaremaal.

Nii nagu mereväge tervikuna, ise-loomustab ka miinituukrite tegevust rahvusvahelisus ja koostöö liitlastega. Balti riikide tuukrite koostöö on kuju-nenud juba rutiiniks, kuid sagenenud on kontaktid ka teiste NATO liitlaste-ga. Näiteks möödunud sügisel ühinesid tuukrigrupi läbi viidud operatsiooniga ka Hispaanias Rota mereväebaasis ba-seeruvad USA mereväe 6. laevastiku toetusüksuse miinituukrid.

Miinitõrjeoperatsioonil osales kok-ku ligikaudu 30 tuukrit Eesti, Läti ja USA merevägedest ning selle eesmärk oli lisaks maailmasõdadest pärit lõhke-kehade leidmisele ja likvideerimisele ka koostöö harjutamine eri riikide miini-tuukrite vahel. Miinituukrid leidsid viis põhjamiini, mis lõhati koos kolme eel-nevalt leitud torpeedo lõhkepeaga.

„Meie jaoks oli see hea võimalus harjutada tavapärastest erinevates tingi-mustes, milleks Läänemeri oma külma vee ja hoovustega on,“ rääkis siinviibiva USA miinituuriüksuse ülem vanemvee-bel Philip Ibanez. Lisaks on see operat-sioon vanemveebel Ibaneze sõnul hea võimalus töötada reaalsete lõhkekeha-dega, mida nad oma Hispaania kodu-baasi vetes teha ei saa. „Jäin oma meeste tööga rahule ning loodan nendega lähi-

tulevikus jälle Eestisse tulla,“ lisas va-nemveebel Ibanez.

Vanemleitnant Pipra sõnul on selli-sed ühisoperatsioonid hea võimalus ka üksteiselt õppida. „Ehkki iga riik sukel-dub oma protseduurireeglite järgi, jäl-gime üksteise tegevust ja uurime varus-tust ning siit saab alati mõtteid, kuidas asju paremini teha,“ märkis ta.

EESTI VEED ON JÄTKUVALT MIINIROHKEDMulluse aasta ehk kõige edukamaks ja ka tsiviillaevandust mõjutanud miini-tuukrite iseseisvalt läbiviidud operat-siooniks võib pidada septembris toimu-nud miinitõrjeoperatsiooni Saaremaal, mille käigus õhiti mandri ja Saaremaa vaheliselt laevateelt leitud kolm miini. Keset Suurt väina lebanud miinide tõttu pidid Kuivastu ja Virtsu vahet sõitvad praamid tegema sisse jõnksu, et lõhke-kehade kohalt mitte üle sõita. Kokku

leidsid ligi 30 Eesti, Läti ning Leedu miini tuukrit Saaremaa rannikuvetest ligi 50 lõhkekeha.

„Saaremaal sukeldusime oma või-mekuse piiril, sest tuukrid said soosi-va ilma tõttu hommikust õhtuni merel olla ning on tegid head ja produktiivset tööd,“ meenutas vanemleitnant Pipar.

Iseseisva tuukrioperatsiooni käigus kaardistamata aladelt leitud lõhke-kehade arvu poolest oli Saaremaa ope-ratsioon üks tuukrigrupi edukamaid – leitud ligi 50 lõhkekeha hulgas oli nii miine, torpeedo lõhkepäid kui ka len-nukipomme. Enamik avastusi tehti Sutu lahes, samuti Suure Katlas ning kolm miini leiti Suures väinas juba mainitud Suuropi vraki lähedusest. Kõik avasta-tud lõhekehad olid arvatavasti pärit Esi-mese või Teise maailmasõja ajast.

Varasemalt kontrollisid valitud alasid allveerobot ning magnetomeeter ning nende abil avastatud potentsiaalseid lõhkekehasid käisid miinituukrid mere-põhjas kontrollimas. Operatsiooni staabi töösse oli lisaks Läti ja Leedu tuukrigru-pi ülematele kaasatud ka allveemeditsii-niarst, kes vastutas miinituukrite me-ditsiinilise toetuse eest ja saab vajadusel kasutada barokambrit. Õppuse esime-sel päeval mängiti koostöös piirivalve lennusalgaga läbi tuukriõnnetus, mille raames toimetati tuuker õnnetuskohalt meres kopteriga operatsioonistaapi, kus talle esmaabi osutati.

Et Eesti riigikaitse arengu-kava näeb ette 23 miinituuk-ri ettevalmistamist, tuleb praegu tosina miinituukriga töötaval tuukrigrupil kooli-tada lisaks veel samapalju tuukreid.

Tuukrite töö on väga mitmekülgne, rahu ja oskusi nõudev, sest näiteks tegutsemine avastatud torpeedode lõhkepeade läheduses nõuab külma närvi.

KAIT

SEVÄ

GI

13. M

anom

eete

r. N

äita

b hi

ngam

isga

asi h

ulka

ba

lloo

nide

s.

6. S

ukel

dum

isla

mp.

Süg

avam

al k

ui

20 m

eetr

it ü

mbr

itse

b Ee

sti v

etes

m

iini

tuuk

rit p

imed

us, i

lma

lam

bita

ei

näe

ks s

uurt

mid

agi.

7. S

ukel

dum

isko

mpu

uter

. N

äita

b: s

ügav

ust,

su

keld

umis

aega

, ve

etem

pera

tuur

i, tõ

usuk

iiru

st.

8. E

OR

-i ta

hvel

(EO

R –

Exp

losi

ve

Ord

nanc

e Re

conn

aiss

ance

).

Tahv

el m

ärkm

ete

ja jo

onis

te

tege

mis

eks.

Ala

ti e

i ole

või

mal

ik

lõhk

ekeh

a pi

ldis

tada

või

muu

l vii

sil

jääd

vust

ada,

sii

s jo

onis

tata

kse

tahv

lile

lõhk

ekeh

a ja

sel

le ü

mbr

use

sket

š. T

ahve

l on

fosf

ori p

õhja

ga

ehk

hele

ndab

pim

edas

. Tah

vlil

e jo

onis

tata

kse

lõhk

ekeh

a as

etus

, ku

ju, s

ütik

u tü

üp, ü

mbr

us jm

s.

9. V

iper

SC

. Poo

lkin

nine

m

itte

mag

neet

ilin

e su

keld

umis

apar

aat.

Saa

b ka

suta

da

kuni

55

mee

tri s

ügav

usel

e su

keld

umis

el. E

ripä

ra o

n se

e, e

t osa

väl

jahi

ngat

avas

t õh

ust l

äheb

taas

ring

luse

sse.

V

iper

SC

on

varu

stat

ud

rese

rvhi

ngam

issü

stee

mig

a. K

ui

põhi

süst

eem

tõrg

ub, s

iis

on r

inna

pe

al a

sets

eva

lüli

tiga

või

mal

ik

varu

süst

eem

ile

üle

min

na.

10. T

äisn

äom

ask.

Mii

nitu

ukri

tel o

n tä

isnä

omas

kiga

või

mal

ik o

mav

ahel

vee

s su

held

a ku

ni p

oole

mee

tri k

augu

selt

(vaj

adus

el

pann

akse

mas

kid

kokk

u, e

t kuu

ldav

us p

arem

ol

eks)

. Sam

uti s

aab

näom

aski

pai

gald

ada

ka m

ikro

foni

, mil

lega

kaa

bels

ide

abil

pa

adim

eesk

onna

ga s

idet

pee

taks

e.

11. Ü

liko

nna

õhu

välj

alas

kekl

app.

K

asut

atak

se p

inna

letõ

usul

õh

u vä

ljal

askm

isek

s su

keld

umis

ülik

onna

st.

12. Ü

liko

nna

täit

ekla

pp. V

ajal

ik

vee

alla

min

ekuk

s –

last

akse

ül

ikon

da õ

hku

juur

de u

juvu

se

regu

leer

imis

eks.

Mii

nitu

ukri

te v

arus

tus

Eest

i mer

eväe

laev

asti

ku tu

ukri

grup

i m

iini

tuuk

rite

var

ustu

s on

m

aail

mat

asem

el, s

arna

st v

arus

tust

ka

suta

vad

palj

ud N

ATO

rii

gid.

Kog

u va

rust

us o

n m

itte

mag

neet

ilin

e vä

ltim

aks

lõhk

ekeh

ade

akti

veer

imis

t ne

ile

lähe

nede

s ja

nei

d tö

ödel

des.

Mii

nitu

ukri

d ka

suta

vad

suke

ldum

isel

ko

lme

gaas

iseg

u sõ

ltuv

alt

suke

ldum

ise

süga

vuse

st:

60%

hap

nikk

u, 4

0% lä

mm

asti

kku

– ku

ni 2

4 m

eetr

it40

% h

apni

kku,

60%

läm

mas

tikk

u –

kuni

42

mee

trit

32,5

% h

apni

kku,

67,

5%

läm

mas

tikk

u –

kuni

55

mee

trit

1. L

esta

d. L

esta

klam

brid

on

mit

tem

agne

etil

ises

t mat

erja

list

.

2. S

ukel

dum

ise

kuiv

ülik

ond.

Kõi

k lu

kud

ja o

sise

d on

m

itte

mag

neet

ilis

ed.

3. M

itte

mag

neet

ilin

e su

keld

umis

nuga

. Nug

a võ

ib

min

na ta

rvis

, kui

tuuk

er

take

rdub

kuh

ugi,

näit

eks

kala

püüg

ivõr

kude

sse.

Sel

juhu

l on

noa

abi

l või

mal

ik e

nnas

t või

ka

asla

st la

hti p

ääst

a. K

uhug

i ta

kerd

umis

t tul

eb s

iisk

i väg

a ha

rva

ette

.

4. Ü

liko

nna

täit

ebal

loon

. Vee

al

la la

skud

es o

n va

ja ü

liko

nda

lisa

õhku

last

a. S

eda

teha

kse

nii

ujuv

use

regu

leer

imis

eks

kui

ka s

uure

neva

üm

brit

seva

rõhu

ko

mpe

nsee

rim

isek

s. V

asta

sel j

uhul

te

kib

baro

trau

ma.

5. S

ukel

dum

iski

ndad

. Ees

ti v

etes

on

suk

eldu

mis

kind

aid

aast

arin

gsel

t va

ja. S

ügav

amal

kui

40

mee

trit

on

veet

empe

ratu

ur k

ogu

aeg

4 kr

aadi

. K

inna

stet

a ei

saa

ks tö

öd te

ha.

7. S

ukel

dum

isko

mpu

uter

. N

äita

b: s

ügav

ust,

su

keld

umis

aega

, ve

etem

pera

tuur

i, tõ

usuk

iiru

st.

RICHARD KUUSK

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

36 TEADUS JA TEHNIKA

USA merevägi võtab kasutusele laserrelvaMöödunud aasta augustis võttis USA merevägi kasutusele esimese laserrelva prototüübi AN/SEQ-3 Laser Weapon System (LaWS). USA merevägi on la-serrelva kasutuselevõtust huvitunud aastakümneid. AN/SEQ-3-ga alustati tööd 2007. aastal ja see läks maksma 40 miljonit USA dollarit. 2009. aastal jõuti esimeste katsetusteni ja 2012. aastal kat-setati relvasüsteemi laeval. 2014. aasta augusti lõpus paigutati LaWS Pärsia la-hel opereerivale miinitõrje baaslaevale USS Ponce. Enam ei ole tegu testimise-ga, vaid relv on ametlikult kasutusel.

AN/SEQ-3 LaWS põhiosa on 30 kW 1,064  μm lainepikkusel töötav tahkis-laser. Relv on täielikult integreeritud laeva relvasüsteemi, tulejuhtimiseks kasutatakse lisaks laseri enda optilisele juhtimissüsteemile lähikaitsesüsteemi Phalanx radarit.

USA merevägi on laserrelvast hu-vitatud eelkõige selle suure tabavuse ja odavuse tõttu. Et laserrelv tabab siht-märki valguse kiirusel ja sirgjooneliselt, ei ole ballistika tähtis, selle eest ei saa ära manööverdada ja seda ei saa eksitada. Tulemus on sisuliselt sajaprotsendili-ne tabavus. Tänu sellele on laskemoo-na kulu väike. Ära jäävad laskemoona transportimise ja hoiustamisega seotud probleemid. Praegu maksab üks LaWS lask 59 senti. Laserrelva on ka üsna odav toota ja laevale paigutada. Lisaks eelne-

vale on laserrelva hävitusjõudu võima-lik reguleerida, see on väga oluline lähi-kaitses asümmeetrilise ohu keskkonnas. Sama relvaga on võimalik ohtliku kiir-paadi meeskonda pimestada, hävitada samas paadis olev granaadiheitja või ka kogu paat.

Praegu käivad tööd 100–150 kW lase-riga, mis peaks valmima aastatel 2016–2017. Uus relv paigutatakse tõenäoliselt Arlegh Burke’i klassi hävitajatele.

Allikas: IHS Jane’s International Defence Review

veebruar 2015 ja www.janes.com/article/46929/

usn-s-prototype-laser-weapon-in-operational-use-

in-gulf

Pakistan paigutab droonidele laserjuhtivad raketidPakistani relvajõud jõudsid lõpule droonide loomisega, mis suudavad kan-da ja kasutada laserjuhtivaid rakette. 13. märtsil viidi läbi edukad lahinglaskmi-sed, kasutades selleks Burraq-nimelisi droone, teatas Pakistani kindralmajor Asim Salim Bajwa. Õnnestumine viis Pakistani mehitamata lennuväe võime-kuse täiesti uuele tasemele, kuid nagu märkis üks Pakistani lennuväe eru-kindral ajalehele The Express Tribune, oli selline droonide ja rakettide ühen-damine kohalike inseneride jaoks kõva pähkel.

Rakettidega relvastatud droonide põhiülesanne on võitlus relvastatud ter-roristide vastu ja selles vallas teeb Pakis-tan tihedat koostööd USA-ga, kellel on samuti õigus kasutada Pakistani terri-tooriumil sarnaselt relvastatud droone.

Pakistan on võtnud kasutusele kaks omamaise disainiga drooni – Shahpar ja Burraq, millest viimane sarnaneb väga Hiina mehitamata CH-3 lennukitega, nii sarnased on väikesed stabilisaatorid mõlema lennuvahendi tiibade ees ja lü-hike kereosa. Burraqi väljanägemises on ühisjooni ka ameeriklaste 1990-ndatest pärineva RQ-7B Shadow 200 drooniga, mis on senimaani kasutuses. Burraqi külge saab kinnitada Hiina päritolu ra-kette või USA relvasüsteemi Hellfire.

Kuigi mitu Euroopa riiki nagu näi-teks Itaalia ja Saksamaa olid huvitatud oma mehitamata lennumasinate Pakis-tanile müügist, asuti seal iseseisvalt mi-litaarkasutuses olevaid droone konst-rueerima. 2008. aastal testiti 250  kg kaaluvat Uqaabi, mis juba siis sarnanes väga ameeriklaste RQ-7B Shadow 200-ga. Peagi järgnesid Shahpari katsetused ja nüüd on jõutud kõige täiuslikuma Burraqini.

Hiinlaste versioon lennumasinast on umbes poole odavam kui ameeriklaste analoog, mis kindlasti oli üks põhjus, mis kallutas Pakistani nendega koos-tööd tegema. Lisaks pakkusid hiinlased

Pakistanile oma CH-3 ja CH-4 lennu-masinaid nii koos relvastusega kui ka ilma selleta. Koostööd Hiinaga on aga pidurdanud kahtlused, et paljud nende lahendused on saadud spioneerimise teel ja lääneriigid on nende kasutusele-võtule sügavalt vastu.

470 kg kaaluv, kahte raketti kandev ja maksimaalselt 140 km/h kiirust arendav Burraq suudab autonoomselt õhus pü-sida vähemalt 12 tundi, mis võimaldab tegutseda baasist kuni 250  km eemal. Veidi väiksem Shahpar saab õhus ise-seisvalt hakkama kuni 7 tundi.

Allikad: Defense.org ja strategypage.com

AN/SEQ-3 LaWS USS Ponce pardal.

Burraq on laserjuhitava raketi positsioonile viinud.

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

37

Ülemöödunud aastal kehtima hakanud uus kaitse väeteenistuse sea-dus oli kaitseväes teeni-da soovivate naiste jaoks märgilise tähendusega –

kui seni said naised ajateenistust läbida kokkuleppel väeosa ülemaga, siis sea-dusesse kirjutatuna annab õigus võtta kaitseväekohustus ja läbida ajateenistus naistele oluliselt võrdsemad võimalused kaitseväes karjääri teha. Seni oli naiste stardipositsioon kehvem kui meestel, sest sõdurikogemus ja ajateenistuses omandatud oskused – näiteks teiste omavanuste inimeste juhtimine ja koos-töökogemus üksuse sees ‒ puudusid.

VÕRDSES KONKURENTSIS SELGUVAD PARIMADKaitseväeteenistuse üks alustalasid ‒ võrdses konkurentsis välja selgitada pa-rimad ‒ naiste puhul ei kehtinud. Need vähesed, kel õnnestus väeosa ülemaga kokkuleppele jõuda, näitasid juba sel-le sammuga üles keskmisest kõrgemat initsiatiivi ja läbirääkimisvõimet, sat-tudes lõppkokkuvõttes siiski olukorda, kus seaduse ees nad meestega võrdsed ei olnud. Siinkohal on põhjust kiita ja tänada ülemaid, kes naisi ajateenistusse omal vastutusel siiski võtsid ja seaduse-muudatusele teed sillutasid.

Naiste kaasamine üha enamatele ametikohtadele ja funktsioonidesse, sealhulgas lahingutegevusse, pole toi-munud iseenesest, enamikes riikides on sellele eelnenud testid, uuringud ja loomulikult ka vaidlused. Kui täna-päeval ei tekita enam kelleski küsimust naiste teenistus kaitseväes meedikute, logistikute või ka teabeohvitseridena,

siis naised jala väelase ning lahinguük-suste osana on paljudes maades veel aruteluküsimus.

Naiste lahingulistele ametikohtadele lubamise oponendid kasutavad peami-selt kaht argumenti: naised ei ole füüsi-liselt nii tugevad, et lahingus võidelda ‒ eriti nõrk on neil ülakeha ‒ ning naiste kaasamine lahinguüksustesse halven-dab üksuste ühtsust ja lahinguvalmi-dust. Pooldajad on leidnud, et naiste kõrvale jätmine lahinguülesannetest ei taga veel ilmtingimata sõjalist edu ning korraliku väljaõppe ja treeninguga suu-davad ka naised täita samu ülesandeid kui mehed. Samuti tuuakse välja, et kuivõrd irregulaarne sõjapidamine on viimastel aastakümnetel saanud valda-vaks, on ebamäärasemaks muutunud

ka piir lahinguliste ja toetavate rollide vahel.

Remargi korras olgu öeldud, et Eestis pole ametlikult ükski amet kaitseväes naistele keelatud, esimene lahingu-tegevuse tõttu amputatsiooni läbi tei-nud kaitseväelane oli naine ja meedik.

1970-ndatel viis Kanada läbi hulga uuringuid, kus testiti naiste füüsilist, psühholoogilist ja sotsiaalset sobivust lahinguliste ülesannete täitmiseks. Tu-lemuste põhjal otsustas Kanada inim-õiguste kohus naisi lahinguüksustes-se lubada. 1980-ndatel lõpetas pärast sama laadseid teste naiste lahingu-üksustes teenimise keelu Taani. Vii-mases peavad naised täitma meestega võrdseid füüsilisi norme.

Naistele meestega võrdsete ülesan-nete pooldajad on leidnud, et tõhusa treeninguga on võimalik naiste füüsilist vormi oluliselt parandada ning vähen-dada mees- ja naiskaitseväelaste va-helist füüsilist võimekust. Eeldades, et kaitseväkke tulevad teenima naised, kes on niikuinii keskmisest sportlikumad, annab täiendav treening üldjuhul väga häid tulemusi.

Naiste tõsiseltvõetavuse suurenda-miseks kostab mitmest riigist aeg-ajalt ka naiste endi hääli kõigile võrdsete füüsiliste normide rakendamise suunas (sealhulgas näiteks naiste lõuatõmmete nõue USA merejalaväes, mida on vii-mastel aastatel kehtestatud ja kehtima hakkamist ka edasi lükatud). Argumen-diks tuuakse, et kõik on treenitav ning kui lõua tõmbamist harjutada, saavad kolme nõutava tõmbega hakkama ka naised ning kui standardid on kehtesta-tud, siis kehtigu need kõigile ühtmoodi. Iseküsimus on muidugi, mida füüsiliste normidega mõõdetakse ja mida sellega saavutada tahetakse – kaitseväelase isik-lik füüsiline vorm ja võime täita teata-vaid ülesandeid on kaks eri asja.

Füüsilise poole tähtsustamise poolt räägivad siiski ka arstid, kelle käsutuses on statistika naiste ja meeste vigastuste kohta viimase kümne aasta konfliktides. Naiste vigastused tulenevad arstide sõ-nul eeskätt raskete koormuste kandmi-sest ning sõidukist välja hüppamisel või kukkumisel.

Lisaks füüsiliste võimete erisusele on vaidlusaluseks küsimuseks naiste kaa-

Tütarlapsest sirgub sõdurNaised riigikaitses on teema, mis on viimastel aastatel tänu muutustele kaitseväeteenistuse seaduses saanud avalikku-ses üksjagu tähelepanu. Möödunud aastal Norras kehtima hakanud naiste kohustuslik ajateenistus, USA otsus lubada naisi lahingulistele ametikohtadele ja meie jaoks kõige olu-lisem – naiste võimalus läbida meestega võrdsetel alustel ajateenistus – on toonud naiste kaitseväeteenistuse enam avalikkuse pilgu alla.

Ingrid Mühling RESERVKAPTENMAJOR

PR PARTNERI STRATEEGI-

LINE KONSULTANT

Naiste kaasamine üha enamatele ametikohtadele ja funktsioonidesse, seal-hulgas lahingutegevusse pole toimunud iseenesest, enamikes riikide on sellele eelnenud testid, uuringud ja loomulikult ka vaidlused.

TEENISTUS

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

38 TEENISTUS

satus lahinguüksustesse, mõju üksuste sisemisele sidemele ja esprit de corps’ile. 2007. aastal kirjutas Kingsley Browne raamatus „Co-ed Combat: The New Evi-dence That Women Shouldn’t Fight the Nation’s Wars“ („Jätkuv võitlus: uued põhjused, miks naised ei peaks riigi eest sõdima“) „mehed võitlevad palju-del põhjustel, millest kõige võimsam on tõenäoliselt omavaheline side – meeste omavaheline side relvavendade ja kaas-võitlejatega … loomulikult ei ärata nai-sed meestes samu kamraadlusseoseid kui mehed“. Neist kommentaaridest paistab läbi kartus, et naised feminisee-rivad militaarstruktuuride maskuliinset identiteeti ja vähendavad nende võitlus-võimet. Viimast on toonitanud ka Eesti lugejatele tuntud Van Creveld.

Taolised väited põhinevad peaas-jalikult intuitsioonil ja emotsioonidel, mitte ratsionaalsetel argumentidel, eel-dades, et ühtsus üksuses kindlustab ka parema soorituse ning jõustruktuuride eesmärk on arendada üksuse ja isikute maskuliinseid omadusi, mitte kindlus-tada riigi julgeolekut.

1995. aastal läbi viidud USA maaväe sotsiaal- ja käitumisteaduste instituudi uuringu kohaselt põhjustab „ühtsuse ja soorituse efektiivsuse vahelist seost pühendumine ülesandele kui ühtsuse komponent, mitte isikute omavaheli-ne meeldivus või grupisisene uhkus“. Ka 2006. aastal ajakirjas Armed Forces and Society avaldatud uurimuse (Ro-bert MacCoun, Elizabeth Kier ja Aaron Belkin) väitel „näitavad kõik tõendid, et sõjaväeline sooritus sõltub sellest, kui palju kaitseväelased on pühendunud samadele professionaalsetele eesmär-kidele, mitte kui palju nad üksteisele meeldivad“.

Võrdluseks sobib lisada, et 1940-nda-tel kardeti USA-s ka eri rassidest koos-nevate üksuste puhul, et valged ja mustanahalised kaitseväelased ei suu-da üksteist usaldada, kuid integrat-siooniprotsess toimus ilma suuremate tagasilöökideta.

Naiste hakkama saamise kohta aja-teenistuses ja teenistuses üldse on esita-tud erinevaid arvamusi. Eestis viimastel aastatel ajateenistuse läbinud naised peavad ülemate suhtumist naiskaitse-väelastesse üldiselt õiglaseks, leitud on ka, et mõnikord on ülemad naiste suh-tes nõudlikumad, kui teavad, et viima-sed soovivad astuda sõjakoolidesse.

Samas toovad rahvusvahelised ar-tiklid välja ka vastupidist tendentsi, kus suhtumist naiskaitseväelastesse võr-

reldakse õpilastega kehvematest kooli-dest, keda iga väiksemagi akadeemilise saavutuse eest kiidetakse, samal ajal kui paremate koolide (loe: majanduslikult paremal järjel olevate vanemate) õpilas-telt nõutakse rohkem. Nii õpilaste kui ka naiste puhul on tulemuseks see, et

Kuivõrd hiljutiste vali-miste valguses on naiste esindatus poliitikas ja ka muudes ametites tõusnud ühiskonnas aruteluteemaks, peab märkima, et võrreldes paljude organisatsioonidega on kaitsevägi naiste kaasa-misel vägagi progressiivne eeskätt selgelt mõõdetavate edukriteeriumite tõttu.

Tasakaalus ja mitmekesiste relvajõu-dude loomiseks pole olemas standard-lahendusi. Iga riigi puhul tuleb vaadata eraldi, millised barjäärid selles ühiskon-nas eksisteerivad. Igas riigis ja kultuuris on need erinevad. Eestile on Norra kogemuse jälgimine oluline, sest olete kultuuriliselt lähedased.

Naiste ajateenistuse puhul on oluline vaadata, milliseks kujuneb valikuprot-sess. Olen sellel teemal rääkinud ka Norra kaitseministriga. Norralased tegid enne mitu testi, kui otsustasid naised meestega ühistesse üksustesse panna. Naistel ja meestel puudub seal praktili-selt igasugune eraldatus, sh ka tualett- ja pesuruumides. Hiljuti tehtud uuringud näitasid, et see eksperiment on ennast tõestanud ja tegelikult saab esimest korda rääkida olukorrast, kus mees- ja naissoost sõdurite vahel on tekkinud n-ö peer-to-peer suhe, kus kaasvõitlejaid nähakse esmalt võrdsete kolleegidena kui et naiste või meestena.

Eesti võiks seda kogemust arvestada eraldi tingimuste loomisel naistele, sa-mas ei saa mudeleid otse üle tuua ja vaja oleks kindlasti ka täiendavat analüüsi, et näha, millised võiksid tulemused olla siin. Vahel tundub, et oleme kultuurili-

selt lähedased, aga tundlikes teemades ei pruugi see nii siiski olla. Kui vaatame Lääne-Euroopat, siis Hollandi ja Suurbri-tannia naiste rollid on üsna sarnased, sa-mas kui ootused, mida naistele seatakse Prantsusmaal, erinevad mõneti.

Oluline on, et lisaks naiste rollidele ühiskonnas vaataksime võrdselt ka, millised on meeste rollid. Eesti kaitse-väes on arvestataval hulgal naisi, ilma, et selleks oleks rakendatud eraldi poliitikat, kui ajateenistuse avamine välja arvata. Loomulikult tuleb vaadata ka, milliseid rolle naised kaitseväes täidavad. Sellest hoolimata on tegu huvitava nähtusega ja enne, kui midagi muutma asute, tuleb asju kindlasti täiendavalt uurida. Nagu aru saan, on naiste ajateenistus leidnud siiski ühiskonnas positiivse vastuvõtu.

nooremleitnant Roland Murof

mõlemad saavutavad täpselt nii madala taseme kui madalale latt on seatud ega suudeta võistelda paremate koolide või meestega. Ka on naised välja toonud, et kuna neid on vähe, ei ole vahetege-mine eri auastmes kaitseväelaste puhul nii selge kui meeste puhul ‒ peetakse loomulikuks, et naisallohvitser ja sõ-dur majutatakse ühte ruumi, samas kui meeste puhul peetakse auastmetest väga täpselt kinni. (Õigluse nimel olgu öeldud, et sama praktikat viljelevad ka teised riigid.)

ILUSAD ON TARGEMADPsühholoogias on tuntud mõiste haloefekt, mille kohaselt inimesed peavad automaatselt sümpaatse väli-musega inimest ka targaks ja tubliks ning väliselt endasarnast ka sisemiselt samu omadusi kandvaks. Haloefekti testiti esmakordselt just kaitseväelas-te peal, kus ohvitseridel paluti hinna-ta sõdurite juhiomadusi, keda nad ei tundnud. Enamik pidas automaatselt

Marriët Schuurman, NATO peasekretäri eriesindaja naiste, rahu ja julgeoleku küsimustes

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

39

pikemaid ja sümpaatse välimusega sõ-dureid ka paremateks juhtideks. Selle näite valgusel on kerge mõista, miks naistel on teinekord raske heaks juhiks kvalifitseeruda.

Ülemad, kelle alluvuses naised on teeninud, väidavad samas, et nii nagu mehed, nii võivad ka naised olla edu-kad või ebaedukad, hakkama saamine sõltub ikkagi eeskätt isiklikust motivat-sioonist ja tublidusest. Siinkirjutaja ja paljude naiskaitseväelaste arvates aitaks nii ülemate kui ka naiste endi elu ker-gendada, kui naisi oleks eeskätt ajatee-nijate seas natukenegi rohkem – see vä-hendaks n-ö habemega naise efekti, kus iga kaitseväkke tulnud naine on eriline. Mitut naist on kergem hinnata sooritu-sel põhineva mõõdupuu, mitte soo järgi ning selekteerida nende seast ka pare-maid juhte.

Siit oleks paslik esitada järgmine kü-simus: naistel endal on nüüd riigikaitses osalemiseks rohkem võimalusi, kuid mida annab naiste osalus kaitseväele ja riigikaitsele? Kindlasti on igal ülemal lihtsam juhtida homogeenset üksust, füüsilised võimed ja probleemid on sar-nasemad ja jääb ära kogu segadus eraldi duši- ja magamisruumidega. Positiivse poole peale jääb see, mida Norra naiste kohustusliku ajateenistuse puhul rõhu-tas ‒ suureneb värbamisväli, kaitseväel on võimalus valida oma ridadesse soo-vijate seast parimate juhiomadustega ja targimad kandidaadid.

Teiseks: mida enam erinevaid ini-mesi läbib ajateenistuse, seda enam on ühiskonnas teadlikkust kaitseküsimus-tes ning oskust riigikaitse teemadel kaa-sa mõelda.

Kolmandaks: erineva tagapõhjaga inimeste koostööst sünnib enam süner-giat kui väga homogeensete gruppide puhul, samuti lisavad naised kaitseväe tegemistesse tervitatavat konkurentsi ning paremal juhul ka motiveerivad – kes see ikka tahab naisterahvale alla jääda.

Ajateenistuse vajalikkuses tulevaste naisohvitseride ja allohvitseride jaoks on kõik ühel nõul. Samas on selge, et kohustusliku ajateenistuse kehtestami-seks kõigile naistele on praegu valmis väga vähesed ühiskonnad. Ka näiteks soomlaste seas läbi viidud küsitlused näitavad, et enamik seda vajalikuks ei pea, vaid Norras on võrdõiguslikkus nii kaugele arenenud, et naiste kohustuslik ajateenistus leidis ühiskonnas üldise heakskiidu.

Samas võiks Soome poole vaadates

välja tuua, et paljude ametite eeldu-seks ‒ näiteks politseinikuks pürgivatel meestel ja naistel – peab olema ajatee-nistus läbitud. Taolistele nõudmistele võiks mõelda ka Eestis. Ka idee teavita-da tütarlapsi võimalusest aega teenida analoogselt noormeestele saadetavate kaitseressursside ameti kutsega, on eda-si mõtlemist väärt.

Kuivõrd hiljutiste valimiste valgu-ses on naiste esindatus poliitikas ja ka muudes ametites tõusnud ühiskon-nas arutelu teemaks, peab märkima, et võrreldes paljude organisatsioonidega on kaitsevägi naiste kaasamisel vägagi progressiivne eeskätt selgelt mõõdeta-vate edukriteeriumite tõttu. Haridus, üldfüüsiline test, laskeoskuse ja inglise keele test on objektiivsed kriteeriumid. Kindlasti ei saa juhi- või muude isiku-omaduste hindamisel välistada subjek-tiivsust, kuid objektiivsete kriteeriumite olemasolu rajab teed nende omaduste õiglasele hindamisele.

Nagu iga lugeja teab, pole kaitseväe-teenistuse näol tegu kerge ametiga, kuid võimalus olla osa ühtehoidvast mees-konnast, kogeda iga päev midagi uut ja huvitavat ja anda panus oma riigi heaks kaalub raskused üles. Võrdne ajateenis-tus tasandab erinevusi ning loob üks-teisemõistmiseks tugeva vundamendi. Naiste suurem hulk ajateenijate hulgas annab ka ülematele rohkem kogemust eri soost kaitseväelaste juhtimisel ja kas-vatamisel ning loob soodsama ja laiema pinnase juhtide kasvuks ja valikuks.

Kasutatud kirjandus:

Lin, C. J. Military’s progress on women in combat

criticized. 31.01.2014, Stars and Stripes, www.mi-

litary.com/daily-news/2014/01/31/militarys-prog-

ress-on-women-in-combat-criticized.html

MacKenzie, Mega H. Let Women Fight, Fo-

reign Affairs, 23.01.2013 www.foreignaffairs.

com/articles/138200/megan-h-mackenzie/

let-women-fight

Nicolas, Ashley, Women in the Military are hurt by

the bigotry of low expectations, http://foreignpo-

licy.com/2014/09/04/women-in-military-are-hurt-

by-the-bigotry-of-low-expectations-so-help-them-

by-holding-them-to-standards-of-excellence

Smith, Amber, A double standard for women

in the military, 05.01.2014, Daily Caller, http://

dailycaller.com/2014/01/05/gender-equality-a-

double-standard-for-women-in-the-military

Jordan, Bryant, Female Soldiers Approved to Enter

Ranger School in April, 15.01.2015

www.military.com/daily-news/2015/01/15/

female-soldiers-approved-to-enter-ranger-

school-in-april.html

Sun Zi, Sun Bin „Sõja seadused“ Kaitseväe Ühen-

datud Õppeasutused 2001, lk 41.

Kuidas Hiina sõjastrateeg Sun Zi naised sõdima õpetas:

Sun Zi esitas kuningas He Lü’le oma „Sõja seaduste“ raamatu.

He Lü ütles: „Kas saab järele proo-vida õpetaja oskust vägesid juhtida?“

„Saab küll,“ vastas Sun Zi.He Lü küsis: „Kas saab ka naisi

välja õpetada?“„Saab küll,“ vastas Sun Zi.Sun Zi võttis kuningas He Lü haa-

remist 180 naist, jaotas kahte rühma ja määras kuninga kaks lemmikkon-kubiini rühmade etteotsa. Pärast esmast õpetamist andis ta naistele käskluse „Parem pool!“ Naised ainult naersid. Sun Zi ütles: „Kui käsklused pole selged ja korraldustest ei saada aru, on see väejuhi süü.“ Ja selgitas veelkord.

Järgmisena andis ta käskluse „Va-sak pool.“ Naised jälle naersid. Sun Zi ütles. „Kui korraldused on selged, aga neid ei täideta, on see komandö-ride süü,“ ning andis käsu karistada mõlemat komandöri surmanuhtlu-sega. See hirmutas kuningat ja veel enam naisi, kes nüüdsest pöörasid, marssisid ja tegid kõike täpselt kor-ralduste järgi.

Kui Sun Zi kutsus kuninga ees-kujulikult välja õpetatud naisi üle vaatama, viimane keeldus. „Kunin-gale meeldib ainult arutada, aga ta ei oska rakendada,“ ütles Sun Zi. Siis sai He Lü aru, et Sun Zi oskab vägesid juhtida ja määras ta ülemjuhatajaks.

Eestis viimastel aastatel ajateenistuse läbinud naised peavad ülemate suhtumist naiskaitseväelastesse üldiselt õiglaseks, leitud on ka, et mõnikord on ülemad naiste suhtes nõudlikumad, kui teavad, et viimased soovivad astuda sõjakooli-desse.

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

Ukraina kui konflikti nõr-gem pool edastab infot riigi idaosas toimuvate sõjaliste arengute koh-ta üsna ettevaatlikult, hoiab üleval online-

info külgi nagu näiteks inforesist.org ja liveuamap.com, lisab artiklitele sageli luureinfo, satelliidipildid ja faktipõhised analüüsid, mida täiendavad rindepiir-konnas viibivate reporterite ülevaated.

Putini režiimi poolt karmikäeliselt juhitud Vene riigimeedia nimetab Uk-rainas toimuvat kohaliku elanikkon-na ennastsalgavaks vabadusvõitluseks „ebaseadusliku Kiievi hunta“ vastu, kusjuures „hunta“ olevat vaid USA vä-lispoliitika verine käepikendus. Vene meedia ei põrka tagasi faktide moonu-tamiselt ja otsestelt valedelt, mida ei saa neile ka ette heita, sest Venemaa Föde-ratsioon on nii nende presidendi Vla-dimir Putini kui ka välisministri Sergei

Lavrovi suu läbi kõige kõrgemal riikli-kul tasemel väitnud, et Ida-Ukrainas ei viibi mitte ühtegi Vene regulaarväelast ega relvasüsteemi, kuigi Venemaalt on Ukrainasse veetud rohkem soomusteh-nikat kui on näiteks kogu Poola armeel kokku. Lääne ühiskonda kujutatakse Vene meedias deemonina, kelle vastu võitlemine on iga venelase aukohus.

Mistahes vallutussõda maskeeritakse ülla kattevarjuga, püüdes rahvale jätta muljet, et sõda peetakse enesekaitseks. Vallutussõja maskeerimise taktikast rää-kis juba Teise maailmasõja aegse Saksa-maa õhuvägede juht Hermann Göring. Väljavõte intervjuust, mis tehti 3. jaanua-ril 1946, kui Göring ootas oma kongis Nürnbergi sõjakuritegude kohtu otsust.

Göring: Loomulikult ei soovi inime-sed sõda. Miks peaks mehed oma kodust lahkudes riskima eluga, kui parim, mis nad selle eest tasuks võivad saada, on õnn ühes tükis tagasi tulla? Loomulikult ei soovi tavalised inimesed sõda. See kehtib Venemaal, Inglismaal, Ameerikas ja loo-mulikult ka Saksamaal. See on iseenesest-mõistetav. Kuid lõppude lõpuks on riigi-juhid need, kes kasutavad rahvalt saadud volitusi egoistlike otsuste tegemisel. Siin ei ole vahet, kas tegu on demokraatliku või parlamentaarse riigivõimuga, fašistliku või kommunistliku diktatuuriga.

Küsitleja Gilbert: Siin on siiski vahe

Ukraina olukorra muutis veel keerulisemaks maavägede paigutus, sest Nõukogude Liidu ajal olid kasarmusüsteemid välja ehitatud läänest tuleneva ohu vastu ja põhiosas asusid Ukraina väeosad riigi lääne-osas.

21. sajandi vallutajal võib olla sada näguUkrainas on käimas justkui kolm sõda, nii erinevalt ka-jastavad sündmusi kohalik, Vene ja Lääne meedia. Milline näeb välja hübriidsõja keeruline maailm, räägiti jaanuari lõpus Tartus toimunud konverentsil. Artikli esimene osa annab ülevaate nn separatistidest ja neile vastu astunud vabatahtlike pataljonidest.

Sverre Lasn

Venemaalt „humani-taarabi“ korras saabunud tankil istuvad DNR-i hambuni relvastatud ter-roristid, kes suunduvad Donetski lennujaama vallutama.

MIH

HAI

L SO

KOLO

V /

SC

ANPI

X

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

41

sees. Demokraatlikus ühiskonnas on rah-val oma esindajate kaudu sõnaõigus ja Ameerika Ühendriikides võib sõja välja kuulutada vaid Kongressi otsusega.

Göring: See kõik kõlab kenasti, kuid hoolimata sellest, kas rahval on hääle-õigus või mitte, on riigijuhil lihtne oma tahtmist saavutada – kõik, mis ta tegema peab, on rõhuda sellele, et tema riiki rün-natakse. Kõik sõjavastased saab maha suruda, üks vastaline hääl teise järel, süüdistades neid patriotismi puudumi-ses. Veena rahvast selles, et nende riik on hädaohus ja see töötab riigikorrast hooli-mata samamoodi igal pool.

Venemaa meedia telesaated vaid kinnitavad Göringi seisukohtade paika-pidavust tänapäevalgi. 8. veebrua-ril 2015 NTV vestlussaates „Список Норкина“ süüdistasid kõik stuudiosse kutsutud Ksenja Sobtšakki, kes ainsana pani kahtluse alla selle, mida Vene mee-dia edastab Ukraina sündmuste kohta. Riiklikult õhutatav Ukraina-vastane hüsteeria tõusis aga hoopis uuele tase-mele, kui tapeti Boriss Nemtsov. Kuigi väidetavad tabati tapjad nädalaga, on uurimine ise läbipaistmatu, süüpinki toimetatud tšetšeeni päritolu süüalused selgete piinamistunnustega, nende teo motiivid aga kaheldava väärtusega ja pi-gem tekitavad veelgi rohkem küsimusi. Loole heidab tumedat varju Nemtsovi lähedastelt ja sõpradelt pärinev info, et tuntud opositsiooniliider plaanis lähi-ajal avaldada ümberlükkamatud tõen-did Vene relvajõudude osalemise kohta Ukraina konfliktis.

Kolmanda vaate Krimmis ja Ukrai-nas toimuvale annab ülejäänud maa-ilma meedia, kus info kvaliteet kõigub ühest äärmusest teise, sõltuvalt sellest, kas tegu on soliidse uudistekanaliga, kes üritab vastukäivas uudisvoos välja se-lekteerida adekvaatset informatsiooni ja parimal juhul hoiab konfliktipiirkonnas oma korrespondente, või kollase mee-diaga, kelle jaoks on oluline vaid vaata-miste arv, mitte uudiste objektiivsus.

KINDRAL ANTS LAANEOTS: SEE ON VENEMAA JA UKRAINA VAHELINE SÕDAKindral Laaneotsa sõnul pole selle konf-likti puhul tegu separatismiilmingutega, vaid täiemahulise sõjaga Venemaa ja Ukraina vahel, kus Venemaa eesmärgid üritatakse saavutada armeekindral Va-leri Gerassimovi doktriiniga määratle-tud hübriidsõja abil.

Ukraina konflikti algus ulatub tagasi 2000. aastate algusesse, kui Kremlis käi-

di välja idee – postsovetlik ruum kuulub Venemaa mõjusfääri ja tuleb taasliiden-dada, kusjuures plaani teostamisel oli võtmetähtsusega Venemaa mõjuvõimu põlistamine Ukrainas.

Venemaa plaan oli hoida Ukraina poliitiliselt nõrgana, majanduslikult oma mõjusfääris, zombistada ukraina rahvas propagandaga, murda tema kait-setahe ja tõmmata Ukraina Venemaa juhitavatesse riiklikesse ühendustesse nagu tolliliit, SRÜ ja NATO-vastane kollektiivse julgeoleku nõukogu.

Kui Ukraina liidendamise plaan oleks edenenud loodetust paremini, oleks Vene maa proovinud lõigata Ukraina ära Mustast merest, luua ühenduse Trans-nistria nukuvabariigiga ja liikuda edasi Moldovasse, kust avaneks sisuliselt tee Lõuna-Euroopasse. Ukraina iseseisvu-mine ja lähenemine Euroopa Liidule ja NATO-le oleks sellised Moskva plaanid võimatuks muutnud.

Venemaa asus Ukrainat süstemaati-liselt nõrgestama, kuid püüe üle võtta võtmepositsioone Ukraina julgeoleku-teenistuses ja majanduses ebaõnnestu-sid, sest Ukraina oligarhid ei soovinud kaotada otsustusõigust ja asuda teenima Putini alluvatena. Ka Ukraina allutami-ne Janukovõtši kliki kaudu ebaõnnestus, sest Janukovõtši otsus mitte sõlmida Euroopa Liiduga assotsiatsioonilepet põhjustas riigis laialdast rahulolematust ja Maidanilt alguse saanud sündmuste jada viis võimuvahetuseni.

Ettekäänded kallaletungiks Ukrainale valiti standardsed: bandeeralaste poolt ohustatud venelaste kaitsmine Krimmis ja Ukraina idaosas, samuti õhust võetud

argument, et Krimm ja nn Novorossia kuuluvad ajalooliselt Venemaale.

Mindi isegi nii kaugele, et Vene riigi-duuma asespiiker Vladimir Žirinovski suu läbi tehti küüniline ettepanek Poo-lale, Ungarile ja Rumeeniale Ukraina jagamiseks. Nii oleks algsest Ukrainast alles jäänud poole väiksema territoo-riumiga riik ja oli selge, et tükeldatud Ukraina liidendamine Venemaaga oleks vaid aja küsimus.

Venemaa ülesanne tundus realistlik. Ukraina strateegilise kaitse bülletään ehk nn valge raamat, mis võeti vastu 2012. aastal ja tutvustas Ukraina kaitse-vägede arenguplaane kuni aastani 2015, oli sisuliselt Ukraina relvajõudude vä-hendamise plaan.

Paberi peal olid Ukraina relvajõud muljetavaldavad. Soomusüksustes oli arvel rohkem kui 1100 tanki ja tuhan-deid soomukeid, kuid reaalselt võis neist kasutamiskõlblik olla 10–15%.

Ainuüksi Ukraina lennuväe koos-seis pidi koosnema rohkem kui 45  000 isikust, kuid Krimmi kriisi kulminatsiooni hetkel tehtud Ukrai-na kindralstaabi avalduses märgiti, et reaalselt on riigi lahinguvõimeliste üksuste isikkoosseis kõigis väeliikides kokku umbes 6000 meest. Ukraina sõ-javäes oli 22  000 täitmata ametikohta ja välja polnud võimalik panna ühtegi täiskoosseisulist ja lahinguvõimelist pataljoni, mitte ühtegi lahinglennuvõi-mekusega eskadrilli jne. Terav puudus valitses noorem- ja vanemohvitseridest.

Kui algselt kuulus Ukraina relvajõudu-desse 495 000 meest, siis aastate jooksul oli see arv vähenenud 179  000-ni. Riigi

Terroriste koondavate üksuste embleemid vihjavad otseselt Venemaale – pildil nende SOMALI pataljoni sümboolika.

VALE

RY S

HAR

IFU

LIN

/ S

CAN

PIX

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

42 KONFLIKT

kaitse-eelarve ei ületanud ühelgi aastal 2 mld dollarit ja raha jätkus vaid minimaal-sete vajaduste katteks, millest põhiosa ku-lus kokku kuivanud isikkoosseisule pal-kade maksmiseks. Ohvitseride väljaõppes tekkisid suured vajakajäämised, sest raha õppuste korraldamiseks polnud.

Ukraina olukorra muutis veel kee-rulisemaks maavägede paigutus, sest Nõukogude Liidu ajal olid kasarmusüs-teemid välja ehitatud läänest tuleneva ohu vastu ja põhiosas asusid Ukraina väeosad riigi lääneosas. Iseseisvusajal kokku kuivanud sõjaväe rahastamine ei võimaldanud ehitada praktiliselt ühte-gi uut kasarmut ja uued väeosad loodi vaid olemasolevaisse asukohtadesse. Kõige lõpuks oli Venemaa poolt tulenev oht Ukraina jaoks täiesti ootamatu, sest venelasi loeti vennasrahvaks.

PUTINI HÜBRIIDSÕJA VIIS ETAPPI UKRAINASSõja 1. etapp – veebruari lõpp – mai esi-mene pool 2014.

Juba aasta alguses asuti Krimmi poolsaarele varjatult koondama Vene erivägesid. Ootamatu operatsiooni tulemusena blokeeriti kõik Krimmis asunud 193 Ukraina sõjaväeosa, mur-ti kolme nädalaga vastase moraal ja võeti väeosad üle. Ukraina sõjaväeline juhtimine kukkus kokku, 10  000 vene eraldusmärkideta eriüksuslast hõivasid tähtsad side- ja valitsusasutused vaid loetud päevade jooksul.

Samaaegselt viidi läbi massiivne propagandarünnak, milles Venemaa lubas Krimmi ja Ida-Ukraina elanikele pudrumägesid, samuti püüti tõestada Venemaa õigusi Krimmile ja Ukraina idaosale. 16. märtsil toimus Krimmis „referendum“, mille väga suure tõe-näosusega võltsitud tulemustele tuginedes poolsaar Venemaa poolt annekteeriti.

Krimmi operatsiooni lõ-pupäevadel algas Vene vä-gede koondamine Ukraina idapiirile ja separatistide aktiveerumine Donets-ki ja Luganski oblastis. Ukraina ründamiseks seati kahes lai-nes valmis kuni 80  000 Vene sõdu-rit, 40  000 piiri vahe-tus lähedu-ses ja sama palju

kõrgendatud valmisolekus oma alalistes paiknemiskohtades.

Kes olid need relvastatud terroris-tid, keda Vene meedia separatistideks nimetab? Hübriidsõja alguses loodi Venemaalt saadetud GRU ja FSB ohvit-seride juhtimisel väikesed venemeelsed kuri tegelikud võitlusgrupid, kes asusid mässu organiseerima. Selliste diver-sioonigruppide ülesanne oli vallutada strateegilised objektid ja need üle anda kohalikku päritolu terroristidele. Just need algsed võitlusgrupid lasksid alla ka esimesed Ukraina helikopterid. Ve-nemaa poolt relvastatud kohalikud eba-seaduslikud grupeeringud moodustasid nn separatistide teise ešeloni.

Kolmanda osa terroristidest moo-dustasid ideelised vene natsid. Sageli olid need eelnevate sõdade veteranid, näiteks Süüria, Afganistani või Tšetšee-nia sõja kogemustega inimesed, samuti Krimmis toimetanud eriüksuslased, kel-lest kõige tuntum on Vene armee alam-polkovniku paguneid kandnud Igor Girkin (Strelkov), kes juhtis Hundi karja nime kandvat kasakate üksust.

Kolmanda grupi hulka kuulub lisaks eelnimetatuile üsna kirju seltskond: kasakad Nikolai Kozitsõni juhtimisel, erinevatesse organisatsioonidesse kuu-luvad kohalikud venekeelsed aktivistid,

Ramzan Kadõrovi saadetud kaks tšet-šeeni pataljoni, vene palgasõdurid ja seiklejad, nende hulgas palju pisikurja-tegijaid, kellele pakuti süüdistustest loo-bumist, kui nad nõustuvad paar kuud Ida-Ukrainas sõdima.

Ebaseaduslikele relvastatud gruppi-dele lisandusid eraldusmärkideta vene regulaarüksused ja spetsnazi süsteemis tegutsevad väeosad. Tuginedes oma al-likatele väidab kindral Ants Laaneots, et nn separatistide arv ei ületanud ka tipphetkel 40% Ida-Ukrainas tegutse-vatest Venemaalt Ukrainasse sisenenud vägedest.

Sõja 2. etapp – mai teisel poolel 2014 algas Ukraina vägede terroristidevasta-ne operatsioon (ATO). Kiiev toibus šo-kist, sisuliselt tühjalt kohalt organiseeriti uued relvajõud, taastati üksuste vaheli-ne koostöö ja usaldus, tegeleti reeturite välja filtreerimisega. Drastiliseks näiteks oli kontraadmiral Denis Berezovski, kes oli seni olnud ustav ohvitser ja määra-ti Ukraina mereväe ülemaks, kuid juba kaks päeva hiljem läks üle Venemaa poolele ja vandus truudust Krimmi au-tonoomsele vabariigile. Palju esines var-jatud reetmist. Ukraina vägede tegutse-mise ja plaanide kohta anti vastasele infot, mis võimaldas nurjata mitu ATO operatsiooni ja alla tulistada Ukraina õhujõudude transpordilennukeid.

ATO alustamise põhjus oli see, et sõda oli võimatu välja kuulutada, sest ametlikult puudus vastaspool. Oma rahvale sõda kuulutada pole võimalik, aga Venemaa oma osalust konfliktis eitas. Ka ei usutud venelaste laialdast konflikti sekkumist.

Lisaks regulaarvägedele asusid uk-rainlased moodustama vabatahtlikke pataljone. Loodud rahvuskaardi ja ter-ritoriaalpataljonide üksused saadeti Ida-Ukrainasse ja püüti taastada kont-roll riigipiiri üle.

Operatsiooni alustas Ukraina poolel 11 000 võitlejat, enamasti vanemate aas-takäikude mehed. Relvastatud terrorist-like grupeeringute üldarvuks hinnati

kuni 4000 meest, kelle vastu ülekaa-lukamad Ukraina üksused ope-

ratsioon alguses edu saavutasid. 2014. aasta juuli lõpuks ja-

gati Kremli-meelsete

Tüüpiline Ukraina-vastane võitleja – nägu on varjatud ja relvastus pärineb Venemaalt, võitleb aga „bandeeralaste“,

„Kiievi hunta“ ja „fašistide“

vastu.

PHILIPPE DESMAZES / SCANPIX

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

terroristide poolt hõivatud alad kaheks ja nn separatistid piirati sisse eraldi Do-netski ja Luganski piirkonnas.

Hilisemate sündmuste valguses osu-tus kiiludena piiri ja terroristide vahele tungimine ukrainlaste strateegiliseks veaks. Kuna Venemaa plaan Ukraina üksusi rünnata ei olnud teada, ei peetud vajalikuks suuremaid reserve koonda-da ja see viiski ATO avaoperatsiooni läbikukkumiseni.

Sõja 3. etapp – alates 23. augustist kuni septembrini 2014 algas Vene väge-de sissetung, tekkis nn Ilovaiski katel ja Ukraina väed pidid suurte kaotuste hin-naga tagasi tõmbuma.

Sel ajal kui Venemaa alustas pidevat piiriülest tulistamist, kasutades selleks raketisüsteeme GRAD ja raskesuur-tükiväge, manööverdati Vene üksused rünnakupositsioonidele.

18. augustil hooples DNR-i juht Vi-tali Zahhartšenko, et Venemaalt on saa-dud hulk soomustehnikat ja arvukalt elavjõudu.

24. augustil, Ukraina iseseisvuspäe-val, ületasid venelaste kuus taktikalist gruppi suurtükiväe ja tankide toetusel Ukraina piiri ja alustasid edasiliikumist. Uus rinne avati lõunas Aasovi mere ääres, kus vallutati Novoazovsk. Ilo-vaiski all ümber piiratud 3000 ukraina võitlejat kandsid suuri kaotusi, hinnan-guliselt hukkus u 700–800 meest, sama palju langes vangi, ülejäänutel õnnestus põhivägede juurde tagasi jõuda. Vene-laste poolt lubatud evakueerumisko-

ridorid osutusid lõksudeks, lahkuvate Ukraina üksuste pihta avati reetlikult tuli nii kerg- kui ka raskerelvadest.

Sõja 4. etapp – 5. detsember kuni 2015. aasta jaanuari keskpaigani. Mins-kis saavutati lepe relvarahuks. Rinde-joon stabiliseerus. Praeguseks on sel-gunud, et Venemaa ega nende toetatud terroristlikud rühmitused ei kavatse-nudki Minski lepet täita.

19. detsembril kirjutati poolte vahel alla memorandum, et raskerelvad viiak-se rindejoonest 15 km kaugusele. Sellise leppe täitmine muutis terroristide jaoks problemaatiliseks Donetski ja linna lennujaama hõivamise, sest rindejoon asus Donetski lääneosas, läbides lennu-välja. Raskerelvade lahkumise korral oleks terroristid kaotanud piirkonna üle kontrolli. Sellel põhjusel üritati ukrain-lasi iga hinna eest Donetski lennujaama hoonestust välja suruda.

Rotatsiooni korras saabusid 1.-2. detsembril kohale uued vene regu-laarüksused, kes kohe ka rünnakule saadeti. Kaotused osutusid nii raske-

teks, et kohale oli sunnitud ilmuma Vene maavägede ülema asetäitja kind-ralleitnant Aleksandr Lentsov isiklikult. 3. detsembriks lepiti kokku vaherahu, et hukkunud 299 vene sõduri surnukehad lennuväljalt ära viia.

Lentsovil oli ka teine ülesanne – ra-hustada maha separatistide üksused, sest terroristide vahel tekkinud pinged kasvasid sageli tulevahetusteni. 14. det-sembriks võeti kõigis terroristide relva-üksustes juhtimine venelaste poolt üle, mis sageli tähendas ka kohalike juhtide füüsilist likvideerimist. Kogu lahingu-tegevuse juhtimine koondati Venemaa Lõunaringkonna 8. armee staabiülema Kozokovi alla.

Sõja 5. etapp – alates 18. jaanuarist kuni 15. veebruar 2015 – konflikti järsk laienemine.

Putin esitas välisminister Sergei Lavrovi kaudu ultimaatumi: kui Kiiev ei järgi kokkuleppeid, on sellele Uk-raina jaoks pöördumatud tagajärjed. Algas vene regulaarvägede suur sisse-vool Ida-Ukrainasse. Kremli-meelse terroriorganisatsiooni DNR juht Zah-hartšenko teatas, et Minski lepped neile ei kehti.

25. jaanuaril 2015 sooritasid OSCE analüüsi ja ÜRO hinnangu põhjal Vene väed või Venemaa poolt toetatud terro-ristlikud rühmitused sõjakuriteo, tulis-tades sihilikult Mariupoli elamurajoone raketiheitjatest GRAD. Hukkus vähe-malt 30 inimest, nende seas lapsi, 102 inimest sai vigastada.

14. detsembriks võeti kõigis terroristide relvaüksustes juhtimine venelaste poolt üle, mis sageli tähendas ka kohalike juhtide füüsilist likvideerimist.

2014. aasta mais viisid Ukraina väed helikopterite Mi-24 toel läbi eduka operatsiooni Donetski lennujaama vabastamiseks.

YAN

NIS

BEH

RAKI

S /

SCAN

PIX

44

Seni on Venemaal väga raske leida legitiimset põhjendust lennuväe kasu-tamiseks, kuna eitab kategooriliselt oma osalemist Ukrainas. Lennuväe kasuta-mine tooks kaasa Venemaa agressorrii-giks nimetamise ja NATO sekkumise.

Pärast 16-tunnist maratonkohtumist 12. veebruaril Minskis teatas Vladimir Putin, et on kokku leppinud Ukraina, Saksamaa ja Prantsusmaa liidritega uue vaherahu kehtestamises alates 15. veebruari südaööst. Osapooled leppisid kokku kõigi võõrvägede Ukrainast lah-kumise küsimustes ja raskerelvastuse tagasitõmbamises rindejoonest vähe-malt 50–70 km kaugusele.

Seni on Minsk-2 vaherahu olukorda piirkonnas rahustanud, seda kinnitavad ka OSCE vaatlejad.

Lõpetuseks võib lisada, et oma se-nise tegevusega on Venemaa rikkunud 1965. aasta Genfi konventsiooni, 1994. aasta sõlmitud Budapesti memorandu-mit, millest vastutasuks tuumarelvadest loobumisele lubasid Venemaa, Suur-britannia ja USA garanteerida Ukraina territoriaalse puutumatuse, ja 1997. aas-tal Venemaa ja Ukraina vahel sõlmitud vastastikuse abistamise ja sõpruse lepin-gut, kus selgelt märgitakse, et koostöös lähtutakse lepingupoolte territoriaalsest terviklikkusest. Kõigi nende lepingu-te rikkumise tulemusena on Venemaa usaldusväärsus lepingupartnerina nullilähedane.

KES ON NN SEPARATISTID?Kuni Venemaa ei tunnista oma osalust Ukraina konfliktis, ei pea ta välja kuu-

lutama spetsiaalset sõjalist operatsiooni, vaid saab tegutseda varjatud strateegili-se erioperatsiooni raames, ettevalmistu-sed algasid selleks vähemalt 2002. aastal. Venemaa eesmärkide saavutamise töö-riistad on ebaseaduslikud relvastatud üksused, mida tavaliselt juhib Ukraina kodanik. Sellised üksused jagunevad kaheks omavahel roteeruvaks osaks, kellest üks täidab lahinguülesannet ja vahetatakse pärast seda reservi poolt välja. Igal terroristliku üksuse juhil on kontakt vene spetsnaziga ja koordinaa-tor Venemaa poolel, kust planeeritakse üksuse tegevust. Selline struktuur hoiab kõik Ukrainas tegutsevad Venemaa poolt mahitatud ja relvastatud üksused range kontrolli all.

Ukrainat rünnanud umbes roodu-suurused väeosad koosnevad koman-dörist, tema asetäitjast ja nende kahest ihukaitsjast, kolmest rünnakugrupist, ühest spetsgrupist, milles snaiprid, sa-pöörid ja sõjandusspetsialistid eriüles-annete täitmiseks. Eelnevaile lisandub luuregrupp ja valvegrupp, kelle hoole all on laskemoonavarud. Tihti abistab ter-roriste kohalikest tsiviilisikutest koos-nev nn vastupanugrupp, kes aktiveerus juhtudel, kus Venemaa korraldusel tuli läbi viia mõni konkreetne operatsioon. Ülesande täitmise järel sulanduvad sel-lised inimesed taas elanikkonna hulka. Kohalike ülesannete hulka kuulus ka luuretegevus, mida viidi läbi FSB ohvit-seride suunamisel.

Relvastatud terroristide taktika on väga mitmekesine ja kohandus vastavalt looduslikele ja taktikalistele tingimus-

tele. Rünnatakse kontrollposte, viiakse jooksvalt läbi luuret ja diversiooniakte, mille tegemiseks imbutakse Ukraina vägede tagalasse. Laialdaselt kasutatak-se Venemaa luureandmeid ja Venemaal 22. brigaadi väljaõppekeskuses Rostovi oblastis ette valmistatud spetsialiste. Vene julgeolekuteenistuse tellimuses on märgitud, et 2014. aasta novembriks pidi olema ette valmistatud 2500 di-versanti. Muuhulgas on diversantidest paljudel kriminaalne minevik ja nad on Ukraina kodanikud.

Diversandid moodustavad laiema võrgustiku, mida juhivad FSB ja GRU ohvitserid. Ühe diversioonigrupi koos-seisu kuulub tavaliselt 3–5 inimest, kes on relvastatud summutitega püstolite, markeeringuta magnetmiinide, lõhke-aine, käsitulirelvade ja raketiheitjatega. Juba vähemalt kümmekond aastat ta-gasi hankisid teatud inimesed Ukraina kodakondsuse ja asusid ettenähtud piir-kondades elama ja töötama. Kinni on peetud mitu diversanti, kes töötasid otse Ukraina siseministeeriumi alluvuses.

DIVERSANTIDEL FANTAASIAT JÄTKUBKa diversioonigruppide taktika pole mil-legagi piiratud. Peetakse aktiivset infosõ-da, ähvardatakse Ukraina ohvitsere, lu-bades nad kinni püüda ja hävitada. Laialt kasutatakse hirmutamist, et sundida Uk-raina väeosi kontrollposte maha jätma. Helistatakse anonüümsetelt numbritelt sõjaväega liitunute peredele ja teatatakse, et lähedane on kadunud või tema väeosa ümber piiratud või hävitatud. Järjepide-valt külvatakse elanike hulgas paanikat ja levitatakse valeteateid.

Diversantide relvaks on saanud in-ternet, kuhu lisatakse foto- ja video-materjali tapetud või vangilangenud Ukraina sõdurite kohta, et vähendada ukrainlaste kaitsetahet. Süstemaatiliselt korraldatakse rünnakuid Ukraina tsi-viilelanikkonna vastu, andes enne ter-roriaktide toimumist sellest teada Vene telekanalitele, et need üles võetud ma-terjali abil toimunut ukrainlaste rünna-kutena serveeriksid.

Terroristid on organiseerinud maha-jäetud tööstushoonetesse ja kaevandus-tesse relva- ja moonalaod. Nimetatud rajatised sobivad hästi ka raskerelvas-tuse hoidmiseks ja remondiks, sest nii kaevandustel kui ka tööstuskomplek-sidel on tavaliselt oma autonoomne raudteeharu.

Massiivselt kasutavad terroristid miinilõkse, mis on mõnes piirkonnas

KONFLIKT

Pidulik matusetseremoonia Zaporižžjas Kutšumskoje surnuaias, kus Ukraina sõjaväelased kannavad 2014. aasta Ilovaiski taandumislahinguis langenud kaasvõitlejate kirste.

KON

STAN

TIN

SAZ

ON

CH

IK /

SC

ANPI

X

45

halvanud täielikult Ukraina sõjaväe operatsioonid, ja valmistavad liikuvaid tulepunkte, paigutades raskekuulipil-duja või seniitkahuri mõne veoki kasti. Sellise külgedelt varjatud ja ülalt katma-ta relvaga sõidetakse operatsioonipaika, avatakse tuli ja lahkutakse kohe.

Massiliselt on Venemaalt terroristi-de kasutusse jõudnud raketisüsteeme GRAD, mida on väga raske kahjutuks teha, sest pärast iga tulelööki liiguvad need kohe järgmisele positsioonile. Ka kasutatakse GRAD-e elumajade vahel, mis muudab vastutule võimatuks. Sageli kasutavad terroristid inimkilpe. On tul-nud ette juhuseid, kus terroristide kon-voisse lisatakse mõni koolilapsi vedav buss. Taktikalise võttena üritavad terro-ristid imbuda kahe Ukraina üksuse vahe-le ja avada mõlemas suunas tuli, et pro-votseerida ukrainlasi üksteist tulistama.

Ukraina jõustruktuurid on kinni püüdnud diversante, kes LifeNewsi aja-kirjanike nime all piirkonda pääsevad, et seal diversiooniakt läbi viia. Kaks sellist võtet kasutanud FSB töötajat ta-bati hetkel, kui nad olid seadnud kasu-tusvalmis Poola päritolu õhutõrjerake-tiseadeldise Grom, mis oli pärit 2008. aastal Georgia sõjast saadud Venemaa sõjasaagi hulgast, et hakata Ukraina he-likoptereid tulistama.

Terroristide relvastusse kuuluvad peaaegu kõik Vene armees kasutatavad käsitulirelvad: raskekuulipildujad Kord, suurekaliibrilised ASVK snaipripüs-sid, vaid FSB-s kasutatavad summuti-ga ründe automaadid, kõikvõimalikud õhutõrjeraketid ja tankitõrjerelvad. Ka-sutusele on võetud isegi 1941. aastast

pärinevad 14,5 mm kaliibriga Simonovi tankitõrjepüssid, mille volframkarbii-dist südamikuga moon on osutunud tõhusaks BMP-de ja teiste soomukite vastu.

Kogu terroristide luure, rahaline ja relvatoetus pärineb Venemaalt. Suure-päraselt ollakse kursis kohaliku men-taliteedi ja oludega, omatakse kõrg-tasemel sidesüsteeme ja autonoomset mobiilisidet. Terroristide luuretegevus katab kogu Ukrainat, kõige paremini on see korraldatud Odessa, Luganski ja Donetski rajoonis.

Terroristide nõrkus on sõltuvus ko-halike toetusest ja moona juurdeveost. Järjest tõhusamalt tegutsevad terroris-tide vastu partisanid ja senimaani pole venelased suutnud tuua välja ühtegi fakti mõne partisani kinnivõtmisest või hävitamisest.

Veebruari lõpuks 2015 oli Venemaa teinud suuri jõupingutusi, et ebasea-duslike relvagrupeeringute juhtimine koondada Venemaa kõrgema väejuha-tuse ja sellele lojaalsete inimeste kätte, likvideerides sellised terroristide väe-ülemad, kes liiga suurt iseseisvust ilmu-tavad. Seni pole sellise kontrolli saavu-tamine täielikult õnnestunud.

VABATAHTLIKUD UKRAINA PATALJONIDUkrainas moodustati nelja tüüpi vaba-tahtlikke pataljone:

1. kergelt relvastatud territoriaal-kaitsepataljonid, mis alluvad kaitsemi-nisteeriumile ja mida kasutatakse stra-teegiliste objektide kaitseks. Pataljonid koosnevad mobiliseerituist, kuid vastu

võetakse ka vabatahtlikke ja mõni neist, näiteks Aidar, ongi komplekteeritud vaid vabatahtlikest.

2. Oblastite sisekaitsejõududena te-gutsevad MVD sisekaitsepataljonid, tuntumad näiteks Azov ja Dnepr, mis olid ette nähtud sisejulgeoleku tagami-seks ja olid varustatud kergerelvastuse-ga. Algselt tankitõrjerelvastust polnud, kuid nüüdseks on üksustele üle antud ka raskerelvastust ja soomustehnikat. Initsiatiiv uue relvastuse soetamiseks tuleb tihti pataljoni enda poolt.

3. Ainult vabatahtlikest komplek-teeritud rahvuskaardi reservpataljonid. Algselt kuulusid 460 võitlejat ühendava rahvuskaardi relvastuse hulka vaid käsi-relvad, kuid pidevalt täiendatakse rel-vastust raskerelvastusega, näiteks õhu-tõrjekuulipildujate ja miinipildujatega.

4. Vabatahtlikud kodanikuühenduse Paremsektor (Правий сектор) pataljo-nid, kuhu algselt koondus umbes 400 meest. Neisse astusid isikud, kes ei kuu-lu kutsealuste hulka.

Lisaks eelnimetatuile eksisteerivad veel vabatahtlike pataljonide koosseisus tegutsevad rahvuslikud omakaitseüksu-sed. Üksustesse kuulub palju üle 50-aas-taseid mehi, kes samuti ei kuulu enam kutsealuste hulka, kuid soovivad Vene-maa agressioonile vastu astuda.

Vabatahtlikel pataljonidel on olnud palju abi ka sõjaväelise väljaõppe ja missioonikogemustega välismaalastest, keda meelsasti vastu võetakse ja kelle abisse ka Ukraina armee soosivalt suh-tub, sest välismaalased suudavad täita keerulisi ülesandeid, näiteks tegutseda snaipripaaridena.

Tapetud terroristide surnukehad Donetski kohalikus morgis, paljud neist jäidki tuvastamata ja maeti nimetuisse haudadesse.

KON

STAN

TIN

SAZ

ON

CH

IK /

SC

ANPI

X

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

46

TAKTIKASTVabatahtlike üksuste ülesanne oli läbi viia autonoomseid ATO eriope-ratsioone, võtta üle kontrollposte ja sooritada lööke vastase tagalasse. Ük-suste tegutsemist raskendas kõrgema juhtimisstruktuuri puudumine, mis ei võimaldanud tegevust koordineerida ja pikemalt planeerida. Palju tuli ette isetegevust, ka lahinguvõime, tehnika, relvastus ja noorsõdurite väljaõpe olid puudulikud. Puudus isegi ühtne vorm, sest kogu vaba tahtlike varustamine oli pandud nende endi õlule. Kuulivestid, optika ja muu varustus osteti annetuste või oma raha eest. Algul osutus keeruli-seks isegi relvastuse ja laskemoona han-kimine, aga need mured on nüüdseks lahendatud.

Vabatahtlike üksuste kaootiline te-gevus kestis 2014. aasta juunikuuni. Siis hakkasid Kremli-meelsed terrorijõugud suurematesse üksustesse koonduma ja võtsid kasutusele soomustehnika, ra-ketisüsteemid GRAD, tankid, miinipil-dujad ja suurtükid. Raskelt relvastatud vastasele tõhusate vastulöökide andmi-seks tuli ka vabatahtlikel pataljonidel oma taktikat kardinaalselt muuta.

Hoolimata ebaühtlasest tasemest oli vastloodud vabatahtlikel Ukraina väe-osadel palju plusse. Kuna vabatahtlike hulgas oli palju kohalikke, tundsid nad hästi piirkonda, kus nad operatsioone läbi viisid. Üksustel oli kõrge moraal, sest teati, mille eest võideldi. Terroris-tid kasutasid väga ebastandardset võit-lustaktikat, kuid Ukraina vabatahtlikud pataljonid suutsid vastata samaga, sest tänu eraautodele olid nad piisavalt mo-biilsed. Tänu heale kontaktile kohalike-ga oli neil ka hea luureinfo.

Vabatahtlike kõrge võitlusmoraal võimaldas neid kasutada erinevate ob-jektide vallutamisel ja kontrolli alla võtmisel. Terroristidest puhastamise järel anti objektid üle teistele üksustele. Vabatahtlike pataljonid valvasid täht-said ühiskondlikke ja riiklikke punkte, valimisjaoskondi, konvoeerisid vange, turvasid teid ja kogusid luureandmeid.

Kui esmase uudisevoo järgi jäi mul-je, nagu võitlekski terroristide ja Vene üksuste vastu vaid vabatahtlikud, siis nii see siiski polnud. Vabatahtlikel oli Uk-raina regulaarvägesid abistav roll. Suur abi oli vabatahtlikest pataljonidest ter-roristidele tiibadelt löökide andmisel, mis aitas varjata ATO pealöökide suun-di. Vabatahtlikud olid edukad vastase soomustehnika hävitamisel või hõiva-

KONFLIKT

misel, samuti võtsid nad palju vange ja tekitasid vastase elavjõule suuri kaotusi.

Kui ATO algusperioodil oli üksus-te koordineerimisel ja juhtimisel palju probleeme, siis praegu on suurem osa neist lahendatud. Lahinguülesanded suudetakse kogenud juhtivkoosseisu poolt detailselt läbi mõelda, isetegevust välditakse ja operatsioonid kooskõlasta-takse kõrgema sõjaväelise juhtkonnaga.

REORGANISEERIMINE2014. aasta jaanuaris-veebruaris va-batahtlikud pataljonid reorganiseeriti ja viidi üle soomusüksuste koosseisu, mida nad turvama asusid. Selline üm-berkorraldus lahendas vabatahtlike pa-taljonide rasketehnikaga varustamise probleemid. Pidevalt paraneb vabataht-like koostöö suurtükiväega, kuid seni-maani on puudus korraliku väljaõppega komandöridest. Vabatahtlike üksuste komandöre ei määrata Ukraina sõjaväe-lise juhtkonna poolt, vaid üksuste juhid on kasvanud välja autoriteetsetest võit-lejatest. Tihti ongi kogu üksus alguse saanud ühest autoriteedist, kelle ümber on koondunud teised vabatahtlikud.

Aasta jooksul on vabatahtlikud ük-sused ennast õigustanud ja saanud Ukraina kaitsejõudude ametliku tun-nustuse, mis aitas lahendada suurema

osa nn lastehaigustest, näiteks varusta-da vabatahtlikud korralike kaartidega, mis asendasid seniseid arvutist välja prinditud internetikaarte või sobimatu mõõtkavaga teedeatlasi. Pataljonide-le anti juurdepääs luureinfole, paranes side võimekus, relvastus ja varustamine, hangitud on eraldusmärgid ja vormid.

Aidari ja teistesse vabatahtlikesse pa-taljonidesse oli planeeritud algselt vaid 420 võitlejat, aga soovijaid tuli kaugelt üle tuhande, mis teeb pataljonide täien-damise ja võitlejate roteerumise lihtsaks. Sel ajal, kui pool üksuste isikkoosseisust viib läbi lahinguülesandeid, viiakse tei-se poolega Ukraina armee spetsialistide käe all läbi täiendavat väljaõpet.

Kuna vabatahtlike üksuste isikkoos-seis on järjekindlalt suurenenud, näi-teks endisest pataljonist Azov on saa-nud enam kui 2000-meheline üksus, siis on tekkinud küsimus, mis saab sellistest väeosadest pärast ATO lõppu. Praegu-se otsuse kohaselt jäävad väeosad alles seni, kuni Ukraina armee on läbinud kõik riigi kaitsmiseks vajalikud ümber-korraldused.

Artikli teises osas annavad Ukraina kõrgemad ohvitserid ülevaate ATO aren-gutest soomusvägede, luure, suurtükiväe ja meditsiinitoetuse vallas.

Venemaa käsutäitja ja DNR-i juht Aleksandr Zahhartšenko liigub ihukaitsjate keskel tutvuma olukorraga Donetski külje all asuval rindel.

MIH

HAI

L SO

KOLO

V /

SC

ANPI

X

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

47

1940. a suvel okupeeris Nõu-kogude Liit (NSVL) Eesti vabariigi, seades ametisse kommunistliku nukuvalitsu-se ning liites Eesti uue liidu-vabariigina oma koosseisu.

Üle 20 aasta vabadust nautinud Ees-tile oli kättevõidetud iseseisvuse loovu-tamine suur šokk. Aastatel 1940-1941 näitas nõukogude võim kohalikule rah-vale oma tõelist palet. Repressiivorganite tegevus paiskas Eesti kaosesse, ruineeri-des majanduse, seades surve alla rahvus-kultuuri ning jättes elanikele mulje, nagu oleks aeg teinud hüppe mitusada aastat tagasi. Inimesed jäid ilma oma varast, vabadusest ja ka elust. Inimesed põgene-sid ajutiselt või alatiseks oma kodust ning paljusid paigutati ümber nõukogudemaa avarustesse, kust kõigil ei õnnestunud eluga tagasi pöörduda.

Okupatsioonivõimude selline tegevus oli piisav ajend selleks, et esile kutsuda rahva vastupanu. Et riik ise ei saanud enam midagi oma rahva kaitseks teha, siis võtsid hakkajamad kodanikud selle ülesande enda kanda ning läksid pakku metsadesse, et organiseerida sealt vastu-panu okupantidele. Eestis kutsuti neid inimesi metsavendadeks.

Seoses Teise maailmasõja puhkemise ja Saksamaa pealetungiga NSVL-i suunal vahetus Nõukogude okupatsioon 1941. aastal Eestis Saksa okupatsiooni vastu. Metsavendadel oli võimu vahetumise juures oluline roll. Vahetult enne Saksa armee saabumist suudeti paljud Eestimaa alad oma jõududega nõukogude võimust vabastada ja kontrolli alla võtta.

Õhkõrn lootus hoida Nõukogude väed sõja lõpuni piiride taga ning siis rahvusvahelise üldsuse toel oma vaba-

dus taastada, ei läinud Eesti puhul täide. Pärast rindejoone taaskordset Eestist üleliikumist ilmusid kohale NSVL-i jul-geolekuorganid ning alustasid oma töö korraldamist äsja „vabastatud“ aladel.

NSVL-i julgeolekuorganid võtsid vastupanuliikumiste hävitamist val-lutatud aladel väga tõsiselt, kasutades selleks kõiki vahendeid, mis vähegi edu tõid. Seejuures ei peetud millekski ini-meste põhiõigusi ega muid vabadusi. Eesmärk pühendas abinõud.

Uus võim deklareeris algusest peale, et metsavendade näol on tegu bandiitide ja kriminaalidega, kes sooritavad kuri-tegusid nõukogude korra ja rahva vastu.

NSVL-I MEETMED VASTUPANULIIKUMISE MAHASURUMISEKSEhkki Teine maailmasõda lõppes 1945. aastal, ei tähendanud see NSVL-i jaoks,

et relvastatud konfliktid riigi piires oleks lõppenud. Eriti jätkus vastupanu uuele võimule aladel, mis olid okupeeritud 1939-1940, sealhulgas ka Eestis. Võit-lus relvastatud vastupanuliikumisega kujunes üheks suuremaks riigisiseseks probleemiks sõjajärgses NSVL-is. Kuni vastu panu polnud maha surutud, ei saanud uued valitsejad ennast kind-lalt tunda ning olla veendunud, et äsja vallutatud territooriume ka tegelikult kontrollitakse. Vallutustele tuli panna punkt.

Tõrjumaks süüdistusi okupatsiooni kohta oli NSVL-i jaoks oluline, et lää-neriikidele suudetakse näidata impee-riumi ühtsust ja terviklikkust. Siiski, vaatamata keskvõimu püüdlustele, ei suudetud vastupanuliikumistega toime tulla nii kiiresti, kui seda eeldati.

Vastupanuliikumise lõplikuks murd-miseks oli oluline hetk 1950. alguses, kui Moskva initsiatiivil võeti ette suu-rem ja koordineeritum rünnak relvasta-tud vastupanu võitmiseks kogu NSVL-i läänepoolsetel aladel.

Stalini isiklikku huvitatust problee-mi lahendamisel näitas seegi, et tema viimastel eluaastatel tõsteti julgeoleku-asutused eristaatusesse ning need te-gutsesid „Suure Juhi“ ainuisikulisel juhtimisel. Stalin nimelt leidis, et liidu-vabariikide julgeolekuorganid ja spet-siaalselt vastupanuliikumisega võitlemi-seks loodud struktuurid ei ole piisavalt hästi metsavendadega hakkama saanud. Olukord päädis julgeolekuministri Vik-tor Abakumovi kõrvaldamisega ning suurema puhastusega julgeolekujõu-dude juhtkonnas. Vastupanuliikumise likvideerimiseks võeti kasutusele hulk meetmeid ning kaasati erinevaid riik-likke struktuure.

SÕJALISED TEGEVUSED (REGULAARÜKSUSED)Suuremaid sõjalisi operatsioone metsa-vendade hävitamiseks võeti ette põhili-selt 1940. aastate teisel poolel, kasutades lisaks NKVD vägedele ka kohalikke ar-

Vastupanuliikumise mahasurumine Eestis pärast Teist maailmasõda

Kaido Tiitus KOLONELLEITNANT

KVÜÕA

TAKTIKAÕPPETOOLI

LEKTOR

Kodanike aktiivse vastupanu ehk metsavendluse tasalüli-tamiseks ja mahasurumiseks rakendasid Nõukogude Liidu repressiivorganid Teise maailmasõja järgselt mitut erinevat ja suurt osa Eesti elanikest puudutavat survemeedet.

Tõenäoliselt olid sellised suuremate üksustega operatsioonid mõeldud ka jõudemonstratsioonina, et näidata metsavendadele, kui lootusetu on nende seis ning mõttetu vastupanu.

AJALUGU

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

48

mee, piirivalve ning ka Balti laevastiku üksusi, kus regulaarüksuste ülesanne oli üldjuhul elavjõus ülekaalu tekitada.

Selliste operatsioonide puhul lähtu-ti peaasjalikult konventsionaalse sõja-pidamise põhimõtteist, kus ründajad kasutasid rünnatavate vastu võimali-kult suurt üksust, saavutamaks ilmset sõjalist ülekaalu. Harilikult kujutasid operatsioonid endast kas mingi objekti ümberpiiramist ja selle ründamist või siis konkreetsete maaalade läbikammi-mist. Tõenäoliselt olid sellised suure-mate üksustega operatsioonid mõeldud ka jõudemonstratsioonina, et näidata metsavendadele, kui lootusetu on nen-de seis ning mõttetu vastupanu. Siiski ei toimunud sellised operatsioonid ilma eelneva agentuuritööta ning need viidi läbi varem analüüsitud eelinfo põhjal.

VÄLISE TOETUSE ISOLEERIMINE (PIIRIVALVE)Piirivalvevägedel oli lisaks alalisele üles-andele toetada julgeolekustruktuuride ühisoperatsioone veel kohustuseks ta-bada „bandiite“ piiriäärsetel aladel ning tagada illegaalse liikumise kontrollimi-seks tugevdatud passirežiim. Piirivalve-väed olid need jõud, mis teostasid kõige vahetumalt raudse eesriide poliitikat, võttes oma kontrolli alla kogu liikumi-se maismaal ja merel, takistades otseselt isikute vaba liikumist Nõukogude Liidu ja teiste riikide vahel. Kogu see tegevus pidi tagama metsavendade jaoks olulise välise toetuse äralõikamise.

RIIGISISENE JULGEOLEK (JULGEOLEKUTEENISTUSED)Üks olulisem julgeolekujõudude struk-tuuriüksus vastupanuliikumistega võitlemiseks oli Eesti NSV siseasjade rahvakomissariaadi (SARK/NKVD/НКВД – Народный Комиссариат Внутренних Дел) juurde loodud banditismivastase võitluse osakond (BVVO), kelle eriülesandeks sai tegele-mine „poliitilise banditismiga“.

NKVD töötajatest suurema osa moodustasid venelased ja Venemaa eestlased. Samuti värvati palju töötajaid Punaarmee Eesti laskurkorpusest, kust mehi ka poolvägisi tšekisti (julgeoleku-töötaja) ametisse sunniti. Samas ei saa väita, et inimesed liitusid julgeoleku-organitega vaid rahvusest lähtuvalt. Kindlasti oli oma roll ka isikuomadus-tel. Selles organisatsioonis said ennast realiseerida need, kel võimuiha ja vägi-vallahimu. Selliste omadustega inimene oli õiges kohas, sest karmid töövõtted

olid NKVD igapäevaelu lahutamatu osa.

Loodud osakonna töö tõhustami-seks moodustati 1944. a detsembris ka NKVD hävituspataljonide staabid ning relvastatud hävituspataljoni rüh-made juhtimine tehti ülesandeks vast-loodud BVVO-le. BVVO 1944. aasta tegevusaruannetest nähtub, et organi-satsioonil puudus objektiivne pilt vastu-panuliikumise ulatusest ja jõust Eestis. Üldiseks mureks peeti ka seda, et sõda ei lõppenud kogu Eesti territooriumil üheaegselt, mistõttu jõuti näiteks Saare-maale palju hiljem kui Lõuna-Eestisse. Oluliseks kitsaskohaks BVVO-le oli kaadri vähesus ja selle valik. Maakond-likul tasandil pidurdas töötajate madal haridustase ja vähene eesti keele oskus infovahetust kohaliku elanikkonnaga ning see takistas ka hädavajaliku agen-tuuri värbamist. Ka selgub BVVO aru-annetest, et algusaastatel valmistas neile metsavendadest palju rohkem peavalu punaväelaste sooritatud kuritegevus, mis kohati muutus massiliseks. Selle põhjus oli toiduainete puudus Puna-armees, mis ahvatles marodööritsema ning et maapiirkondades veel toitu oli, siis mindigi küladesse röövima.

Seoses jätkuva segadusega julge-olekujõudude struktuuris puudus BVVO-l 1944. aasta lõpuks selge aru-saam oma volitustest ja kohustustest ning efektiivse tegutsemise asemel te-geleti lihtsalt info edastamisega kollee-gidele riikliku julgeoleku rahvakomissa-riaadis (RJRK). Asjade selline venimine ei jäänud partei liinis märkamata ning kõrgemalt poolt väljendati teravat ra-hulolematust toimuva suhtes.

Siiski, vaatamata probleemidele, sel-gub BVVO statistikast, et 1944. oktoob-rist kuni detsembrini likvideeriti Eestis 14 metsavendade gruppi kokku 105 liik-mega. Lisaks sellele tabati 295 üksikut metsavenda ja 41 nende abistajat.

HÄVITUSPATALJONIDPataljone moodustati territoriaalsel

printsiibil kõigis Eesti maakondades ja suuremates linnades (kokku 13). Hä-vituspataljonide töö korraldamise eest vastutas otseselt EKP linna- või maa-konnakomitee sekretär ning siseasja-de rahvakomissariaadi maakonna- või linna osakonna ülem. 1951. aastal, seo-ses muudatustega Eesti NSV haldus-jaotuses ning lähtudes tekkinud rajoo-nidest formeeriti ka hävituspataljonid ümber 39 üksuseks.

Hävituspataljonide olulisemad üles-anded olid oluliste objektide valvamine, arreteerimiste ja küüditamise läbiviimi-ne, „kulakute ja sakslaste käsilaste“ vara rekvireerimine, haarangutel osalemine jne.

Hävituspataljonide tuumik tuli vasta-valt plaanile moodustada partei-, nõu-kogude- ja komsomoliaktiivi hulgast ning nende ülesanne oli organisatoorse ja operatiivtöö korraldamine kohapeal. Isikkoosseisu hulka tuli värvata mehi ja naisi, endisi partisane, sisevägede ja Punaarmee võitlejaid, kes on haavata saamise järel naasnud kodumaale ning suutelised neis üksustes teenima. Hi-lisema otsuse põhjal ka „kontrollitud“ kohalikke elanikke, kes on kannatanud „Saksa röövvallutajate“ käe läbi.

Hävituspataljoni töös osalemine toi-mus vabatahtlikult ning oma põhitöö kõrvalt. Samas kuulus hävituspataljoni-desse tolleaegsete inimeste kirjelduste põhjal ka palju selliseid isikuid, kellel oli klaarida isiklikke arveid varasema võimuga, kes olid kadedad teiste suure-ma rikkuse peale ning neid, kes leidsid selle olevat hea võimaluse täiesti sea-duslikult võõrast vara kokku riisuda. Madalat distsipliini ja moraalset laostu-mist tunnistasid ka EKP poolt tollel ajal antud hinnangud ning küllap oli see ka põhjus, miks hävituspataljone esialgu metsavendade vastases võitluses eriti ei kasutatud. Lisaks vähesele usaldusväär-susele oli hävituspataljonide probleem ka nõrk sõjaline väljaõpe. Tihti pandi ennast hävituspataljoni nimekirja vaid nende hüvede pärast, mida liikmestaa-tus pakkus. Näiteks vabastas hävitus-pataljoni kuulumine teatud perioodil mobilisatsioonikohustusest, mis näitab seda, et tegelikult polnudki sellised hä-vituspataljoni liikmed sõdimisest väga huvitatud.

1946. aastal nimetati hävituspataljo-nid ümber rahvakaitse pataljonideks. Küllap oli sellel oma eesmärk, et paran-dada selle struktuuriüksuse kehva mai-net rahva silmis ning muuta „hävitajate/tapjate“ nimi ümber millekski positiiv-

Ka selgub BVVO aruan-netest, et algusaastatel valmistas neile metsavenda-dest palju rohkem peavalu punaväelaste sooritatud kuritegevus, mis kohati muutus massiliseks.

AJALUGU

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

49

semaks – „kaitsjateks“. Sisulist muutust aga tegelikult ei toimunud ja nii rah-vasuus kui ka julgeolekustruktuurides kutsuti neid isekeskis edasi hävitajateks.

TAPJAAGENDIDVeel enne seda, kui NSVL oli vallutanud Eesti alad, alustati spetsiaalse agentuuri loomist, et vastupanuliikumiste vastu efektiivsemalt võidelda. Varasemad ko-gemused olid näidanud, et puhtsõjali-sed operatsioonid polnud piisavalt edu-kad ning agentidel oli vaja eeltööd teha.

Agente värvati sõjavangide hulgast, aga ka Venemaale evakueeritud inimes-te seast ning põhiliselt toetuti kahele ar-gumendile – kompromiteeriv materjal või patriootlikud tunded ja režiimikuu-lekus. Agentide hulgas leidus neidki, keda oli lihtne värvata inimlike nõrkus-

te nagu võimuiha, ahnuse või vihavae-nu tõttu. Eesmärgi nimel ei öelnud uus võim ära ka koostööst kriminaalkurja-tegijatega. Samas ei olnud erandlikud ka juhud, kui lähedaste survestamise abil suudeti värvata agente metsavendade endi hulgast.

Agentuur liigitati laias laastus kolme gruppi:

- Marsruutagendid saadeti välja kuni kaheks nädalaks ning nad liikusid möö-da kindlat teekonda, kogusid informat-siooni ning kohtusid aeg-ajalt kokku-lepitult operatiivtöötajatega.

- Siseagendid, kelle töö oli imbuda metsavendade gruppidesse eesmärgiga koguda informatsiooni ning rühmitusi sisemiselt lagundada või löögi alla viia.

- Hävitusagentide ülesanne oli sööta metsavendade gruppe ette varitsuste-

le ning tagada aktiivsete metsavenda-de, eriti juhtide kinnivõtmine või nad tappa.

Kui 1944. aastal oli NKVD värvatud agente Eestis 77 (arvestamata muu-de julgeolekustruktuuride agente), siis 1950. oli nende arv kasvanud 187-le.

Agentuuri üldised ülesanded olid järgmised:

- Selgitada välja metsavendade grup-pide asukohad, koosseis ja juhid, rel-vastus, tegevuspiirkond ning tegevuse eesmärgid.

- Selgitada välja illegaalselt elavad isikud, endised politseinikud, oma-kaitse aktiivsed liikmed ning nende kavatsused.

- Selgitada kohaliku elanikkonna hulgast välja metsavendade abistajad ja toiduainetega varustajad.

- Selgitada välja Saksa armeest maha jäänud isikud või grupid, nende relvas-tus ja tegevuse eesmärgid.

Kui 1944. tegutsenud agente võis ise-loomustada kui alles kogemusi oman-davaid algajaid, kelle hulgas oli ka neid, kelle tausta polnud julgeolekuorganid lõpuni kontrollinud, siis 1950. aastatel võis juba rääkida kogenud ja väljakuju-nenud agentide kaadrist, kellest edukai-mate arvel oli kümmekonna metsaven-na või nendega seotud isiku tapmine.

Tegevusaruannete järgi kujunes 1950. aastate algus hävitusagentide kõrg ajaks, mil füüsilise hävitamise mee-todi rakendamine oli nende tegevusju-histe järgi üldjuhul tungivalt soovitatav. Seda ajajärku iseloomustab ka see, et si-suliselt olid metsavennad sõja kaotanud ning vastupanuliikumine hääbumas. Seetõttu tunduski NSVL-i julgeoleku-jõududele vastase ükshaaval hävitamine sel hetkel parima lahendusena, sest sel-leks ajaks metsa jäänud vastupanuliiku-mise võitlejad olid eeldatavasti „tõelised põhimõttelised“, kellel polnud enam midagi kaotada.

Samas, mida kauem olid metsaven-nad suutnud ennast julgeolekujõudude eest varjata, seda suuremaks kujunes nende konspiratsiooni vilumus ning seda raskem oli hävitusagentidel luua nendega usaldusväärset kontakti, et nei-le ohtlikku lähedusse imbuda.

Hävitusagentide kasutamisel tek-kis aeg-ajalt ka tagasilööke, kui juhtus kokkupõrkeid nende ja teiste julgeole-kustruktuuride üksuste võitlejate va-hel. Sellised olukorrad olid enamasti tingitud vähesest koordineerimisest eri ametkondade vahel. Ka oli kohalik elanikkond just eriti maapiirkondades

Venelaste vastu ei võidelnud metsas ainult mehed: vasakult Milbert Pilv, Mahti-Maimu Saarniit ja Endel Tikerpuu.

Veel üks haruldane 1945. aastast säilinud pilt Eestis tegutsenud metsavendadest, vasakult Leopold Allas, Noormets, Julius Kasper ja Hunt.

FOTO

D E

ESTI

MET

SAV

END

ADE

KOD

UKL

EHEK

ÜLJ

ELT

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

50

umbusklik uute inimeste suhtes, eriti siis, kui need esinesid metsavendadena. Seetõttu oli olukordi, kus just kohalikud kasutasid tekkinud olukorra ära ning libametsavennad suunati kohaliku hävi-tuspataljoni löögi alla.

Viimase metsavenna tapsid ENSV julgeolekutöötajad 1978. aastal Põlva-maal. See mees oli August Sabbe.

PROPAGANDAÜks osa vastupanuliikumise mahasuru-misel oli NSVL-i julgeolekuteenistus-te taktikavalikus ka „bandede pealike kompromiteerimine kohaliku elanik-konna silmis“. Kompromiteeriva mater-jali tootmiseks võis midagi laimavat väl-ja mõelda, et seda infot siis rahva hulgas külajutuna levitada või vastavasisulisi ajaleheartikleid kirjutada.

Edastamaks rahvale sõnumit edukast võitlusest bandiitide vastu, korraldasid uue võimu esindajad näidisprotsesse kohtumõistmisest, kus metsavendi ku-jutati halastamatute mõrtsukate ja rööv-litena. Kui õnnestus tabada tegude poo-lest kuulsamaid metsavendi, siis leidis kohtumõistmine nende üle kindlasti ka suuremat kajastamist kohalike lehtede veergudel. Selline laialdane avalikusta-mine toimus peaasjalikult okupatsiooni algetapis 1940-ndate keskpaigas. Paraku ei andnud taoline „bandiitide“ kurite-gude avalikustamine ja metsavendade kompromiteerimine tulemusi. Pigem vastupidi, see tekitas olukorra, kus va-litsejad ise pidevalt teavitasid rahvast vastupanuliikumise tegemistest ja küll rahvas juba oskas sõnumeid tõlgendada ning ridade vahelt lugeda, et mis toimu-mas on.

Kommunistlikule võimule ei jäänud asjade selline kulg tähele panemata. Seetõttu otsustati propagandasõjas sis-se tuua uus taktikavalik ning minna üle täielikule vaikimisele. Kõikvõimalik in-formatsioon metsavendade tegemistest kuulutati salajaseks ning edaspidi seda enam ei avalikustatud. Sellega sooviti rahvale jätta mulje, et metsavendlusega on Eestis asjad ühel pool ning nendest ei olegi midagi kirjutada. Lähtuvalt uuest vaikimisdirektiivist vaikiti edaspi-di kuni 1953. aastani maha kõik metsa-vendade väljaastumised ega kajastatud isegi suuremate põrandaaluste organi-satsioonide sissekukkumisi.

Stalini surmale järgnenud sula tingi-mustes hakkas ajakirjanduses küll taas ilmuma ka metsavendlust puudutavaid artikleid, aga seegi kord olid need ra-kendatud propagandamasina ette, nüüd

siis juba võitluseks lääne välisteenistuste vastu.

Muu infosõja hulgas oli tähtis koht amnestia pakkumisel metsavendadele. Sellega panustati kiilu löömisele rea-metsavendade ja nende juhtide vahele. Kui juhtidele lubati metsast välja tulles säilitada nende elu, siis ülejäänud luba-ti metsast välja tulemise järel jätta va-badusse. Amnestiat kirjeldavat artiklit levitati kõigis Eestis ilmuvates ajalehte-des. Lehti jagati tasuta ning lisaks toi-metati neid isegi metsadesse, lootuses, et metsavennad need leiavad ja sealt artiklit loevad.

Hilisema kampaania osana avaldati ajalehtedes anonüümseid lugejakirju, kus „Nõukogude võimule tänulik koda-nik“ kirjeldab oma osalemist sõjaeelses

Kaitseliidus, teenimist Saksa sõjaväes ning enese varjamist metsas, kuid mil-lele vaatamata Nõukogude võim ta rehabiliteeris ja uue võimaluse andis. Selline julgeolekujõudude võte õigus-tas ennast suurel määral ning külmade saabumise ja rahvusvahelise olukorra stabiliseerumisega asusid paljud metsa-vennad ennast legaliseerima, andes end ametivõimudele üles. Paraku lõpetas suur osa neist peatselt siiski vanglas ja selline asjade käik sundis mitut legali-seeritud metsavenda tagasi endise elu-viisi juurde pöörduma.

Teisest küljest tunnistavad just julge-olekustruktuurid ise legislatsioonikam-paaniate vähest tõhusust, kuna selle tu-lemusena tulid metsast välja põhiliselt need inimesed, kellel oli vastupanulii-kumisega vähe sidemeid ega olnud võit-luse organiseerimisel mingit kandvat rolli.

KOHALIKE TOETUSE ÄRALÕIKAMINENõukogude võimule sai üsna kiiresti selgeks, et kui ei suudeta likvideerida tsiviilelanikkonna toetust metsaven-dadele, ei õnnestu võita ka relvastatud vastu panu. Juba 1944. aastal alustati Ees-tis maareformi, millega loodeti, et keh-vemal järjel olevad talupojad ja sulased hakkavad jõukamate käest ise maid ära võtma ning tekib midagi klassivõitluse taolist. Tegelikult oli aga vabatahtlikke uusmaasaajaid esialgu vähevõitu. Al-les 1947. aastaks oli nn maareform läbi viidud ja umbes 25  000 uusmaasaajat saanud osa endiste suurtalude maid en-dale. Sealjuures oli paljudele antud maa lausa sunniviisiliselt. Maareformiga vä-hendati „sakslaste sabarakkude“ talusid 5–7 hektarini, samuti vähendati 5–7 hektarini „kulakute“ ehk jõukamate ta-lumeeste talud. Uusmaasaaja keskmise talu suurus oli 12–18 hektarit. Taludele pandi peale suured vilja- ning karjasaa-duste normid, samuti muid kohustusi.

Raskustele vaatamata õnnestus nii uutel kui ka varasemast alles jäänud talunikel 1947. aastal oma normidega enam-vähem toime tulla ning jätkus ka metsavendade toetamiseks. Külades aga arreteeriti järjekindlalt „bandiitide abis-tajaid“, mistõttu jäi palju talusid tühjaks. Asemele tulid Punaarmeest demobili-seeritud või Venemaa eestlased.

Saavutamata soovitud tulemust, ot-sustati kasutada NSVL-is varem järele proovitud vahendit: allumatu rahvusli-ku või sotsiaalse grupi küüditamist. 29. jaanuaril 1949 andis Nõukogude Liidu

Tegevusaruannete järgi kujunes 1950. aastate algus hävitusagentide kõrgajaks, mil füüsilise hävitamise meetodi rakendamine oli nende tegevusjuhiste järgi üldjuhul tungivalt soovita-tav.

Kõige kuulsam eestlasest metsavend oli Ants Kaljurand ehk Hirmus Ants, kes suudeti kinni püüda alles 1949. aasta jaanipäeval, kui reetur oli ta mürgitatud viina abil uimastanud. Pä-rast jõhkrat piinamist lasti Kaljurand 1951. aasta 13. märtsil sõjatribunali otsusega maha.

AJALUGU

FOTO

EES

TI M

ETSA

VEN

DAD

E KO

DU

KLEH

EKÜ

LJEL

T

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

51

ministrite nõukogu välja määruse nr 390-138cc (cc – совершенно секретно – täiesti salajane), millega anti Nõuko-gude Liidu riikliku julgeoleku minis-teeriumile korraldus: „Välja saata Eesti NSV territooriumilt kulakud koos pere-kondadega, bandiitide perekonnad, natsionalistid, kes end varjavad, karis-tatud ja legaliseeritud bandiidid, kes jätkavad vaenulikku tegevust ja nende perekonnad, samuti perekonnad, kes abistavad bandiite“. Otsese korralduse küüditamine läbi viia sai ENSV riiklik julgeolekuministeerium.

1949. aasta elanike massiline küüdi-tamine kõigis kolmes Balti riigis osutus murranguliseks hetkeks vastupanulii-kumise selgroo murdmisel, sest selle tagajärjel kaotasid metsavennad suure osa oma sotsiaalse ja materiaalse toetu-se baasist. Küüditamise ohvriks ei lan-genud suvaliselt kätte saadud inimesed. Operatsioon oli selgelt ette kavatsetud ja täide viidud, et avaldada mõju vastu-panuliikumisele tervikuna.

Löögi alla sattusid kõik, kes olid kuidagi seotud Eesti vabariigi valitse-misstruktuuridega, olid määratletavad klassivaenlastena (ärieliit, jõukamad talu pidajad jne) või kes olid teadaolevalt seotud metsavendadega sugulussideme-te kaudu või neid varasemalt mingilgi moel toetanud. Mõnekuise operatsiooni ettevalmistamise järel küüditati 1949. märtsis Eestist Siberisse üle 20 000 ini-mese, kellest ca 90% moodustasid nai-sed, lapsed ja vanemad inimesed.

Paraku veel suuremat mõju kui või-malike toetajate saatmine Nõukogude Liidu teise otsa, oli küüditamisel metsa-vendlusele selles, et inimesed hakkasid lihtsalt kartma võimude uusi repres-sioone. Metsavendade üks põhilisemaid eesmärke – massilise küüditamise takis-tamine – jäi ju täitmata. Kõik see võis elanike silmis metsavendade kui kaitsja-te väärtust vähendada.

Samamoodi kui Eestist saadeti ini-mesi välja, tulid nende asemele ka ini-mesed sisse ning selline migratsioon toimus põhiliselt kahte kanalit pidi. Ametlik neist korraldas põhiliselt töö-jõu organiseeritud värbamist ettevõte-tesse, töötajate ümberpaigutamist, maa-reformi käigus konfiskeeritud maade asustamist. See oli kontingent, kellele metsavennad ei saanud toetuda ega nende abile loota. Teine, mitteametlik kanal, seisnes selles, et pärast liikumis-piirangu kaotamist Nõukogude Liidus 1946. aastal, saabus Eestisse naabruses asuvatest Venemaa oblastitest inimesi,

kes soovisid leida leevendust Venemaal võimutseva nälja vastu. Sellist kont-rollimatut migratsiooni kui probleemi tunnistasid ka kohalikud nõukogude võimu esindajad Eestis, kes saatsid oma murekirja Moskvasse. Kuid tundub, et asjade selline käik oli NSVL-i riigijuhti-dele pigem meeltmööda, sest niimoodi õnnestus ilma ise oluliselt panustamata vähendada inimeste osakaalu, kes olid valmis metsavendadele abikäe ulatama.

Kui esialgu leidis okupatsioonivõim, et olenemata suurtest koormistest põllu pidajatele ei suudeta kontrollida talupidajate tegevust ning seetõttu ka mõjutada toetust vastupanuliikumisele, siis pärast küüditamist oli olukord maal oluliselt muutunud ning paari järgneva nädala jooksul loodi mõnesajale senisele kolhoosile lisaks umbes 3000 uut. Vaba-tahtlikust kolhoosi astumisest, nagu seda alguses lubati, enam juttu ei tehtud ning kogu põllumajanduslik tootmine läks sunniviisiliselt koos talunike va-hendite rekvireerimisega kolhoosidele. Sellega võttis NSVL märkimisväärse osa toiduressurssidest oma kontrolli alla ja ühtlasi talupidajatelt võimaluse metsa-vendasid toetada.

Okupatsioonivõim oli oma ees-märkide saavutamiseks teinud täht-said edusamme ning viinud olulise osa elanikkonnast olukorda, kus need ei riskinud materiaalse toe andmisega vastupanuliikumisele.

JÄRELDUSEDNõukogude võimule oli küllaltki sel-ge, millised on vastupanuliikumise püsima jäämise alustalad. Seetõttu osu-tusid elanike ümberasustamine ja sun-duslik põllu majanduse kollektiviseeri-mine ehk tõhusaimateks meetmeteks, et murda laiaulatuslik vastupanuliiku-mine Eestis. Ilma kohaliku elanikkonna toetuseta, olgu see siis materiaalne või moraalne, ei ole maailmas ükski vastu-panuliikumine suutnud edukas olla.

Väheoluliseks ei saa siinjuures mui-dugi pidada nõukogude julgeoleku-

Küüditamise ohvriks ei lan-genud suvaliselt kätte saa-dud inimesed. Operatsioon oli selgelt ette kavatsetud ja täide viidud, et avaldada mõju vastupanuliikumisele tervikuna.

struktuuride tegevust, millised juba al-gusest peale tähtsustasid metsavendade rolli ja osatähtsust, mistõttu võitlusele nendega suurt tähelepanu pöörasid. Kui lisada siia juurde veel see, et kommu-nistliku režiimi jaoks ei maksnud inim-õigused ja demokraatlikud väärtused midagi, siis ei takistanud peaaegu miski neil seatud eesmärkide täideviimist.

Vaatamata lääneriikide mõningatele püüdlustele oli väline toetus Eesti vastu-panuliikumisele sisuliselt ära lõigatud. Ka geograafiline asend ei hõlbustanud selliseid püüdlusi. Läänest ja põhjast pii-ras maad Läänemeri, mida nõu kogude piirivalve piisavalt tõhusalt kontrollis, aga idas ja lõunas laius NSVL-i kontrol-litav ala.

Kasutatud kirjandus

Kross, E-N. (1998). Pro Patria II. Auraamat lange-

nud ja hukkunud metsavendadele 1944–1978,

Kleio, Tartu.

Kuusk, P. (2005). Banditismivastase võitluse

osakond aastatel 1944–1947. Magistritöö, Tartu

Ülikool, juhendaja PhD Tannberg, T.

Kuusk, P. (2007). Nõukogude võimu lahingud Eesti

vastupanuliikumisega. Banditismivastase võitluse

osakond aastatel 1944–1947, Tartu, Tartu Ülikooli

Kirjastus.

Laar, M. (1993). Metsavennad, Tallinn, AS Helmet

& Co.

Laar, M. (1994). Metsavennad. Suurim Armastus,

Stockholm, Välis-Eesti & EMP.

Laar, M. (2005). Unustatud sõda – relvastatud

vastupanuliikumine Eestis 1944–1956, Tallinn,

Grenader.

Noormets, T, Ohmann, V. (2006). Hävitajad.

Nõukogude hävituspataljonid Eestis 1944–1954,

Tallinn, Riigiarhiiv.

Ohmann, V. (2007). Eesti NSV Siseministeeriumi

struktuur 1940–1954 aastal, Eesti Ajalooarhiivi

Toimetised. Eesti NSV aastatel 1940–1953 / Sove-

tiseerimise mehhanismid ja tagajärjed Nõukogude

Liidu ja Ida-Euroopa arengute kontekstis. Tartu,

Eesti Ajalooarhiiv, OÜ Greif.

Tannberg, T. (2005). Julgeolekuorganite tegevu-

sest metsavendluse mahasurumisel 1953. aasta

esimestel kuudel, Akadeemia, 17. aastakäik, nr 3.

Tartu.

Väljas, P. (1999). Hävitusagendid, luuramisi –

Salateenistuste tegevusest Eestis XX sajandil,

Kohtla-Järve, OÜ Mark & Partnerid.

Zubkova, J. (2007). Probleemne tsoon: Balti va-

bariikide sovetiseerimise iseärasused sõjajärgsel

ajal 1944–1952, Eesti Ajalooarhiivi Toimetised.

Eesti NSV aastatel 1940–1953 / Sovetiseerimise

mehhanismid ja tagajärjed Nõukogude Liidu ja

Ida-Euroopa arengute kontekstis, Tartu, Eesti

Ajalooarhiiv, OÜ Greif.

Zubkova, J. (2009). Baltimaad ja Kreml 1940–

1953, Tallinn, Kirjastus Varrak.

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

52 SÕJAVÄEHARIDUS

Sellest aastast koosneb kom-panii kursus kahest ainest: „Jalaväekompanii lahin-gutegevuse planeerimine“ ja „Jalaväekompanii juhti-mise praktika“. Õppekava

põhikursuse lõpetanud nooremohvitser peab suutma juhtida rahuajal rühma ja sõjaajal kompanii suurust üksust. Kur-suse jooksul antakse õppurile teadmised ja oskused jalaväekompanii lahingute-gevuse planeerimisest, praktiseeritakse juhtimist ja otsuste vastu võtmist.

Praegu pole õppeasutustes eraldi kompaniiülema kursust, mille lõpe-tanud nooremohvitser asuks teenima kompanii ülema ametikohal. See tähen-dab, et jalaväekompanii ülemaks otse-selt kedagi ei õpetata ja iga väeosa ülem saab ohvitseri nimetatud ameti kohale edutada. Selline isikupõhine mudel sõl-tub paljuski sellest, kuidas ohvitser en-nast teenistuses juhina tõestab.

Kompaniiülemad vajaksid enne ametisse asumist nn värskenduskursust. Kompaniikursusele jõudnud teise aasta kadetid on saanud teadmised ja oskused jalaväerühma lahingutegevuse planee-rimisest ja juhtimisest. Lisaks on neil teadmised lahingutegevuse üldistest alustest ja seega peaksid nad olema val-mis uuteks proovikivideks, mida kool neile pakub.

Kursus kestab 13 nädalat, sellele li-sandub kahenädalane nn jätkukursus – jalaväe eriala kadettide fookuses on la-hinguplaani koostamine ja selle alusel lahingutegevuse juhtimine. Kursuse temaatika jaotub lahingu planeerimi-se, kaitsvate tegevuste, pealetungi ja kaasnevate tegevuste vahel. Õppetöö mahust kolmandiku katvate teooriatun-didega luuakse alus, millelt õppur saab praktilise lahinguplaneerimisega edasi minna. Teoreetilisi teadmisi kontrolli-takse vahetestidega, millega ka õppur ise saab selgust, milline on tema tead-miste tase ja mida peab veel arendama.

Kokku 270 tundi kestvad praktili-sed sooritused koosnevad peamiselt lahingu plaani koostamisest. See on aeg, mil õppurit on võimalik suunata ja hin-nata. Minimaalselt saab iga õppur teha kümme praktilist sooritust kas lahin-guplaneerimisetapi esitluse või lahin-gukäsu andmise näol. Lisaks saab õppur treenida otsuse vastuvõtmist, mis küll toimub kunstliku lahingusituatsiooni põhjal.

Tõhusad vahendid on taktikalised ot-sustusmängud (TOM), mida iga õppur lahendab kursuse jooksul viisteist, neist kolm maastikul.

Iga lahinguliigi ja lahinguplaani koostamise teoreetilisi teadmisi hinna-takse vahetestidega. Kursuse lõpus soo-ritavad õppurid teooriaeksami ja prak-tilise arvestuse. Teooriaeksam koosneb kolmest osast – vastane, lahingu-planeerimise toimingute tundmine ja lahinguliigid. Praktilise arvestuse läbi-miseks koostab ja esitleb õppur pataljo-ni lahingukäsu alusel jalaväekompanii lahinguplaani.

Õppuri arengu tagamiseks peab la-

hinguplaani koostamine ja esitlus olema individuaalne. Loomulikult saab õppur nõu küsida ja isegi enda plaani naabri omaga võrrelda, kuid oluline on see, et ta saab planeerimise ja tehtu esitlemise-ga iseseisvalt hakkama.

Lahinguplaanide läbimängimine praktiliste kogemuste saamiseks on üks kompanii kursuse kitsaskohti. Suure-maid piiranguid seab aeg ja kursuse suurus, sest kursused ei anna liikmete arvu poolest tihti välja isegi jalaväerüh-ma, kompaniist rääkimata.

Teatud tingimustel on lahinguplaa-ne võimalik siiski läbi mängida. Selleks mehitatakse ainult rühmade ja jagude ülemad. Otsustussituatsioonid män-gitakse ette kaardil, luues olukorrad, kus õppuril on võimalik vastavalt enda koostatud lahinguplaanile otsustada, kuid kindlasti ei ole see võrreldav komp-lekteeritud jalaväekompanii maastikul juhtimisega. Kursuse jooksul ainsal koos ajateenijatega toimuval juhtimis-harjutusel saavad kompaniiülema juh-timiskogemuse ainult üheksa õppurit. Väike juhtimissoorituste arv on tingitud ajapuudusest, millest tulenevalt on ääre-tult oluline õpetamismeetodi valik.

MIKS ME TEEME NII, NAGU ME TEEMEAastate lõikes oleme kasutatud erine-vaid õpetamismeetodeid ja vahel need ka kursuse käigus muutnud. Õpetamis-meetodite valik sõltub kursusel osaleja-te vastuvõtlikkusest ja kadettide puhul arvestame rühmakursuse läbiviijate ta-gasisidet, mis annab ülevaate iga kadeti võimest taktikaainet omandada.

Mistahes taktika- või lahingupla-neerimise kursuse õnnestumiseks on oluline luua õppuri arengut soodustav keskkond. Koos kompanii taktikagrupi lektoritega, kellele lisandub kadettide kursuse ülem, saab õppetöö läbiviimisel arvestada maksimaalselt nelja õppejõu-ga. Iga õppejõud tegeleb umbes kümne õppuriga, mis võimaldab individuaalset lähenemist.

Õppur peaks arenema kolmes vald-konnas: kõrgema ülema tahtest aru-saamine, sellele vastavalt lahinguplaani koostamine ja enda koostatud plaani alluvatele selgeks tegemine. Need kolm

Jalaväekompanii lahingutegevuse planeerimine vajab pidevat õpetJalaväekompanii ülemateks valitakse parimad noorem-ohvitserid, kes vastutavad tulevikus sõdurite väljaõpetami-se eest. Tutvustame lähemalt, milline on kompanii juhtide ettevalmistus ja millised nende õpetamise arengusuunad.

Tõnis Vau MAJOR

TÕT JVKO TAKTIKA

LEKTOR

Kompaniikursusele jõudnud teise aasta kadetid on saa-nud teadmised ja oskused jalaväerühma lahingute-gevuse planeerimisest ja juhtimisest.

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

53

tegevust kehtivad lahingu planeerimises kõikidel tasanditel kuni jalaväebrigaadi-ni välja.

Lahingutegevuse planeerimi-se nurga kivi on taktikaliselt pädev lahingu plaan. Selleks peavad õppurid olema võimelised selgelt välja tooma ar-gumendid, miks ta just sellise lahingu-plaani koostas. Koostatud plaan peab baseeruma ülema tahtel, üksuse reaal-setel võimetel, keskkonnal ja vastase tegevusel. Leian, et taktika üle on alati mõtet vaielda. Õppur peab saama oma taktikalisi seisukohti põhjendada, olgu need alguses kui tahes utoopilised, vas-tasel korral tema taktika-alased teadmi-sed ei arene.

TEOORIA JA PRAKTIKA VAHELDUMISIMida kursus edasi, seda enam oleme hakanud suunama õppureid enne uue teemaga alustamist iseseisvalt materjale lugema, see võimaldab kursusel konst-ruktiivset mõttevahetust. Kaitsetege-vusi, pealetungi ja sellega kaasnevaid tegevusi puudutavate loengute käigus saavad õppurid vastused küsimustele, mis neil iseseisva töö ajal tekkisid. Kogu jalaväekompaniiga seotud teooriat ei anta korraga, vaid see on jaotatud vasta-valt lahinguliikidele. Näiteks pärast iga kaitsvate tegevuste teoreetilise osa läbi-mist toimub harjutus, kus õppur saab omandatud teadmisi rakendada.

Õppur peab aru saama, milleks tema üksus on suuteline, milliseid tugevdusi ja toetust on tal võimalik kõrgemast ük-susest saada. Sellise võimekuse mõist-mine on struktuuri pähe õppimisest olulisem, sest iga struktuur võib muu-tuda. Kui on teada, milleks on kompa-nii võimeline, saab kerge vaevaga luua operatsioonile sobiva struktuuri. Tihti pole käepärast täiskoosseisus üksust ja ülema loodud sihtstruktuuris peab ole-ma võimalus lünki täita.

Lahinguliikide õpetamisel alustame kaitsvate tegevustega ja lõpetame peale-tungiga, mille vahele jäävad kaasnevad tegevused. Kaasnevate tegevuste puhul keskendume detailsemalt motoriseeri-tud rännakule, mida laseme õppuritel ka praktilise harjutusena planeerida.

Taktika õpetamisel on oluline koht vastaseõppel. Kui lahinguliikide õpe-tamisel pole järjekord oluline, siis vas-taseõpe tuleb läbida enne lahinguliiki-de temaatikat. Vastaseõppe põhirõhk on kuni motolaskurpataljoni suuruse üksuse taktikal, mida tundev õppur

on võimeline looma seoseid erinevate lahinguliikidega.

Pärast vastaseõpet alustatakse lahin-gu planeerimise õpetamist, mis hiljem seotakse lahinguliikidega. Adekvaatse lahinguplaanini viivad tegevused on rünnaku, kaitselahingu, rännaku või viivituse puhul samad.

MIS TAGAB LAHINGUVÄLJAL EDU2010. aastast kasutatakse kompanii gru-pis taktika õpetamisel lahingutegevuse planeerimise toiminguid (LPT), mis baseeruvad USA kergejalaväekompanii lahingueeskirjal FM 7-10. Need selge struktuuriga konkreetsed tegevused aitavad ülemal adekvaatse lahingu-plaanini jõuda. Praktika on näidanud, et lahinguplaani koostamise õpetamine LPT etappe järgides viib õppurid selgete lahendusteni, sest plaan visualiseeritak-se ja läbitakse planeerimisprotsess koos õppejõuga.

Mingi tegevuse ettenäitamine võib muutuda õppurite jaoks mallisooritu-seks, sest õppur suudab jäljendada tege-vusi, mida instruktor või õppejõud on teinud. Selline õppurite seas populaarne lähenemine taktikaõppele võib pidurda-da tema taktika-alast arengut. Õpetaja pimesi järgimine soorituse kirjasaami-seks ei tohiks õppurile pähegi tulla, vaid ta peab ise avastama sobiva mooduse lahinguplaani selliseks koostamiseks, et kõik nõuded oleksid täidetud. Protsessi läbimine annab õppurile ülevaate oma võimetest ja puudustest.

Skeemil on esitatud LPT lihtsusta-tud sisu ja selgitatud selle vajadust la-hinguplaneerimisel. Täpsemat teavet LPT sisu ja eesmärkide kohta saab õpi-kust „Jalaväekompanii lahingutegevus“ 2013.

ÕPPESITUATSIOON VS. REAALNE LAHINGUKÄSKOma taktikalisi oskusi lihvivad õppu-rid kunstlikult loodud õppesituatsioo-nides, mis koosnevad pataljoni käsust

koos jalaväekompaniile oluliste lisa-dega – vastase tegevus, tuletoetus, la-hinguteenindus ja pioneeritegevus. See on kompanii ülema jaoks minimaalne info, et püstitatud lahinguülesannet täi-ta. Mõne õppesituatsiooni puhul oleme kasutanud veel sidelisa ja luureandmete kogumisplaani, kuid lahingu planeeri-miseks pole need nii olulised. Õppimise tarbeks loodud kunstlik lahingukäsk ei pretendeeri ideaalsele pataljoni käsule, vaid pigem loob õppurile taktikaliselt piisavalt komplitseeritud olukorra, kus oma teadmised proovile panna. Käsu sisse on pikitud kaasnevaid ülesandeid, koordineerimisvajadusi, lisaülesandeid ja ka kompanii ülemale ebaolulist infot.

Planeerimisprotsessi käigus tuleb õp-puril aru saada kõrgema ülema tahtest ja selekteerida oma üksuse jaoks oluline info. Lahingut planeerimiseks on vali-tud võimalikult mitmekesine maastik. Õppur saab vastase tegevuse oma lahin-gualas detailselt lahti joonistada ja selle põhjal selgeid taktikalisi järeldusi teha. Õppesituatsiooni eeliseks saab pidada ka seda, et maastikuluurele sõitmisega ei kulu liiga palju aega ja õppur saab omandatud teooria maksimaalselt läbi proovida.

Üha keerulisemates situatsioonides peab õppur järjest enam ise järeldusi tegema ja õppejõu väheneva toetusega hakkama saama. Mida üldsõnalisemad on olukorrad, seda enam need taktika-list diskussiooni tekitavad. Kui alguses jõuavad kõik õppurid arutluste käigus üsna sarnaste tulemusteni, siis aja jook-sul muutuvad lahendused mitmekesise-maks. Pädevaid taktikalisi lahendusi on rohkem kui üks ja selline jaotus toetab õppurite juhendamist, sest õppejõud näeb, kes vajab rohkem tähelepanu ja kus tekivad ülesande lahendamisel kitsaskohad.

Õppesituatsioonide kasutamisel on ka oma miinused. Kuigi mõned patal-joni käsud antakse suuliselt, jõuavad suurem osa käske õppurite kätte paketi-na ehk nn kulleriga ja ilma lisaselgitus-teta. Sellisel tegevusel on kaks põhjust. Esiteks ei näe kõik suure kursuse õppu-rid kaardi peal kujutatut, mis tähendab eraldi selgitamist ja liigset ajakulu. Tei-seks saab õppur ise leida käsust ja selle lisadest temale lahingu planeerimiseks olulise info. Õppurid töötavad reeglina kuni A3 formaadis 1 : 50 000 mõõt-kavas kaartidega. Kui võrrelda õppe-situatsiooni jalaväekompanii lahinguala näiteks õppusel Kevadtorm määratava-ga, on erinevused lahinguala suuruses

Õppur peaks arenema kol-mes valdkonnas: kõrgema ülema tahtest arusaamine, sellele vastavalt lahingu-plaani koostamine ja enda koostatud plaani alluvatele selgeks tegemine.

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

54 SÕJAVÄEHARIDUS

drastilised. Jääb mulje, et me õpetame tulevasi kompanii ülemaid ebareaalses keskkonnas, kuid kursuse eesmärki sil-mas pidades vajab õppur arenemiseks nn kontrollitud olukorda, kus selguse-tust oleks võimalikult vähe.

Lisaks lahinguala suurusele erineb õppesituatsioon reaalsest ka keskkonna poolest. Reaalsuses peab kergejalaväe-kompanii tihti pidama kaitselahingut väheliigendatud või lausa avamaastikul. Samuti ei pruugi vastane viia oma tege-vust alati kinnisele ehk meile soodsale maastikule. Nii põrkavad tulevased ju-hid hilisemas teenistuses kokku olukor-dadega, kus nad peavad täitma ülesan-deid aladel, mis koolis olid määratud pataljonile, või lagedal maastikul, kus isegi rännakut läbi viia ei julgeks. Samas teab õppur, et kui tema plaan põhineb taktikaliselt rakendatavatel järeldustel, peaks see sobima ka reaalses ja keeruli-ses olukorras. Koolis saadud kogemused ei võimaldagi õppuril kõiki teenistuses tekkivaid olukordi kergelt lahendada.

LAHINGUPLAANI ESITLUS VS. LAHINGUKÄSU ANDMINEÜhte lahingut planeeritakse keskmiselt kaks ja pool päeva. Lahinguplaani koos-tamisel valmistavad õppurid ette LPT järgmised etapid: ajakava, põhiülesande ja keskkonna analüüsi tulemused, vas-tase tegevus, kompanii ülema kavatsus, tegevusvariant ja kompanii ülema otsus. Õppurite jaoks on väga oluline saada ta-gasisidet tehtu kohta ja põhjendada oma taktikalisi lahendusi.

Ülema tahte edastamiseks kasuta-takse nii eelkäsu kui ka lahingukäsu formaati. Lisaks koostavad õppurid haavatute evakuatsiooni ja laskemoona täiendamise osa. Juhtimise ja side all peab olema kajastatud vähemalt üle-ma asendusskeem ja juhtimissignaalid. Oluline on taktikaline lahendus, seega jäävad sidekutsungid, raadiovõrgud ja masinate tankimine teadlikult tähele-panuta, sest reaalses situatsioonis pla-neerib lahinguteenindust kompanii veebel ja raadioandmetega tegeleb kom-panii ülema sidemees.

Õppurite esitluste juures jälgitakse, kas ettevalmistatud plaan kattuks jutu-ga. Suuline esitlus toob välja ebakõlad lahinguplaanis ja selle planeeritavas rakendamises. Kui jutt on arusaadav ja seda toetab selge skeem, on kõik hästi. Sel juhul jääb üle vaid taktikaliste detai-lide üle argumenteerida.

Tihti antakse õppuritele juhis, mida oma lahinguplaani esitlemisel järgida.

Praktika on näidanud, et juhiste and-mine tagab õppuri töös kõigi oluliste nüansside katmise, näiteks vastase te-gevuse olulisteks punktideks on: vas-tase ohuanalüüs, rünnaku vaheobjek-tide vallutamine, kilele roodude kaupa manöövri joonistamine, vastase kõige ohtlikuma manöövri väljaselgitamine ja selle nõrkuste väljatoomine. Selline ju-his on kui kontrollnimekiri.

Oma töö esitlemiseks ja visualiseeri-miseks kasutatakse enim grafoprojek-tori abi, mis muudab tänu kompaniide lahingualadest tehtud suurendustele kõik skeemid ja joonised arusaadavaks. Rännaku või rünnaku puhul objektile lähenemine näidatakse ära kaardi või käsitsi joonistatud skeemi abil.

Esmase ja praktikas hästi töötava tagasiside annavad esitlusele enamjaolt kaasõppurid. Plaanide erinevus tähen-dab arusaamade erinevust, mis viib õp-pimiseks vajaliku diskussioonini. Esitlus lõpetatakse õppejõupoolse tagasisidega, milles võetakse kokku esitluse positiiv-sed ja negatiivsed küljed ning õppejõud toob välja olulised taktikalised nüansid.

Iga plaani või LPT etapi esitluse juu-res on hulk olulisi aspekte, mis peavad kõikidel õppuritel kattuma. Näitena peab esitluse lõpus tulema välja vastase adekvaatne tegevus kompanii lahingu-alal. Kui õppur vastase kõige ohtlikuma tegevuse oma töös kajastamata jätab või kuulub roodu manööver taktikalise utoopia valdkonda, hakkab see mõju-tama hilisemat lahinguplaani. Õppe-jõud peab veenduma, et kõik elemendid oleksid pädeval kujul õppurite plaani-des olemas.

Täies mahus lahingukäsu annab õp-pur kursuse jooksul kuni kolm korda. Käskude andmisel on eelistatumad rän-naku ja rünnaku käsud, sest need nõua-vad kompanii ülemalt üsna detailset rühmategevuste läbimõtlemist: rünnaku puhul allüksustele liikumismarsruutide etteandmine, hargnemiskohad, edene-

mise piirid, rännaku juures rühmade liikumisjärjekord ja tegutsemine vastase rünnaku korral, mis paneb ka kompanii ülema detailide peale mõtlema ega anna allüksustele palju tegevusvabadust. Tuues võrdluseks kaitselahingu, siis ülem püsti-tab ülesande, tagab ressursid ja täitmise mooduse jätab alluvatele. Kaitse puhul ei pea laskuma kompanii tasemel nii detai-lidesse, et eesmärk saavutada. Sarnaselt LPT etappide ja lahinguplaani esitlustega antakse tagasisidet ka käskudele, milles peale taktikalise lahenduse tuuakse välja ka käsu andmise protseduurilised head ja vead. Käsugrupina oleme kasutanud kol-leegi sooritust jälgivaid õppureid. Väga levinud ülesanneteks on jälgida käsu andja käskimise stiili, kõne selgust, abi-vahendite kasutamist, käsuraamist kin-nipidamist jms. Praktika näitab, et ühele käsule tagasiside andmine koos olulisema väljatoomisega võtab poole rohkem aega kui näiteks vastase tegevusvariandi või enda lahinguplaani esitlus, mis põhjus-tabki kursuse jooksul täismahus käskude andmise väikese arvu.

INTUITIIVNE OTSUSTAMINE TAKTIKALISTE OTSUSTUSMÄNGUDE ABILLahinguplaani läbimängimine ja ku-junenud situatsiooni põhjal otsus-te langetamine on õppurile ideaa-lilähedane võimalus enda plaani vettpidavust testida. Sageli proovitakse enda lahinguplaani mingit etappi vas-tase kõige tõenäolisema tegevuse vas-tu, mille õppejõud visualiseerib ja loob olukorra, kus lahingu plaani au-tor peab vastu võtma otsuseid – andma käske, arvestama üksuse liiku-mise aja ja hetkevõimega.

Suurem osa otsustamisharjutusi viiak-se kursusel läbi taktikalisi otsustusmänge kasutades. Kompanii kursuse ajaks on õppurid TOM-e rühma kursusel lahen-danud ega vaja enam selgitusi, miks ot-sustamise harjutamist vaja on.

Otsustusharjutuste puhul on olulised kaks aspekti: allüksuste käskimine ja ülema tahte saavutamine. TOM-i lahen-daja annab vastavalt kujunenud situat-sioonile oma allüksustele käsud, nagu teeks ta seda läbi raadioeetri. Käsu and-ja peab mõistma tegevuse eesmärki – miks midagi tehakse.

Teiseks on õppejõu teravdatud tähele panu all ülema tahte järgimine, mis nõuab õppurilt olukorrast arusaa-mist ja enda üksuse võimete adumist. Iga õppur saab kursuse jooksul kesk-miselt lahendada kuni viisteist TOM-i.

Praktika on näidanud, et lahinguplaani koostamise õpetamine LPT etappe järgides viib õppurid selge-te lahendusteni, sest plaan visualiseeritakse ja läbitak-se planeerimisprotsess koos õppejõuga.

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

55

KAIT

SEVÄ

GI

Et TOM-e lahendatakse piiratud aja jooksul, mis aitab arendada intuitiivset otsustamisvõimet, osutub ülema idee mõistmine pahatihti õppurite jaoks probleemiks. Õnneks võetakse seda kui katsumust. Viie minutiga tuleb aru saa-da tundmatust olukorrast, enda üksuse staatusest ja kõrgema ülema tahtest. Ülejäänud kümne minuti jooksul paku-vad õppurid allüksustele nii graafiliselt kui ka käskudena välja olukorra lahen-duse, mille esitlusele antakse tagasisidet.

Paljudel juhtudel võtab õppejõud õppurite lahendused kirjalikuks hin-damiseks ja kriitilise tähtsusega on sel puhul manöövri joonis ja sinna juur-de kuuluvad käsud allüksustele. Kuigi tihti jääb õppuril sooritus puuduliku ülesandepüstituse või ebaselge joonise tõttu saamata, on vaatamata karmide-le hindamiskriteeriumidele taktika-lised otsustusmängud õppurite seas populaarsed.

PISUT HINDAMISESTEsitluste puhul saab õppur oma soori-tuse eest kas „arvestatud“ või „mitte-arvestatud“. Iga õppuri kohta peetakse nn esitlustoimikut, kus kõik tema õnnes-tumised ja ebaõnnestumised on hinda-mislehtedel talletatud. Arvestades seda, kui palju on kursusel õppureid ja kõik

vajavad individuaalset lähenemist, on selline tulemuste säilitamine end ära ta-sunud. Hindamislehtedelt saab vaadata, kellel milline LPT etapp on nõrgem või kes on kursuse jooksul suuliselt käsku andnud.

Positiivsed sooritused lubavad õp-puri eksamitele. Kompanii kursuse edukaks lõpetamiseks peab õppur soo-ritama teooriaeksami ja praktilise ar-vestuse. Teooriaeksamil peab õppur näitama oma teadmisi LPT etappidest kuni vastase pataljoni taktika tundmise-ni välja. Eksami hinne kujuneb eksami osade keskmisest. Teooriaeksamile saa-miseks peab õppur eelnevalt sooritama kuus vahearvestust ehk vahearvestuse sooritamine vastab piltlikult teooria-eksami hindele üks, mis tähendab kasin.

Vajadus kvalifitseeruda teooriaeksa-mile paneb õppurid juba varakult pin-gutama. Vahearvestused toimuvad iga teema lõpus ja vahearvestuse ajaks on õppurid teoreetilisi teadmisi juba ka

praktikas rakendanud, see teeb miini-mumtulemuse saavutamise lihtsamaks. Eksamil hea tulemuse saavutamine nõuab aga õppurilt oluliselt rohkem tööd kui vahearvestus.

Praktilisele arvestusele pääsemiseks tuleb saada vähemalt kaks positiivset sooritust LPT etappide või lahingu-plaani esitluses ja kaks positiivselt hin-natud TOM-i. Õppur peab suutma la-hinguplaani esitleda 15 minuti jooksul, mis nõuab üsna tarmukat tegevuste läbimõtlemist ja harjutamist. Soorituse hindamise aluseks on säilitatud kont-roll-lehed, mis annavad õppejõule enne arvestust ülevaate õppuri nõrkadest ja tugevatest kohtadest.

Suulisel kontrollil kulub iga õppuri peale märkimisväärne hulk aega. Poo-le tunni jooksul tuleb läbi viia esitlus, vastata õppejõu küsimustele ja tihti ku-lub sellele ettenähtust oluliselt rohkem aega. Ajakavas püsimiseks võib õppe-jõud lasta õppuril esitleda ainult lahin-guplaani neid osi, mis tunduvad arusaa-matud. Nõrgemate õppurite puhul tuleb arvestada sellega, et kogu esitlus tuleb ära kuulata ja suunavaid küsimusi esita-da, sest kursuse läbimiseks peab õppur lahingu planeerimisest aru saama. Edu-kalt sooritatud kirjalik eksam ei taga alati praktilise arvestuse õnnestumist.

Suurem osa otsustamishar-jutusi viiakse kursusel läbi taktikalisi otsustusmänge (TOM) kasutades.

Kompaniiõppe käigus mängitakse sõjakoolis oma tegevus läbi ka maastikumaketil.

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

56 SÕJAVÄEHARIDUS

KURSUSTE ARENGUSUUNDADESTViimase nelja aasta jooksul oleme arendanud peamiselt kursuse sisu ehk õppe situatsioonide ja käskude detaili-de muutmist, samuti oleme muutnud pidevalt otsustusmängude sisu. Lisaks õppurite tagasisidele põhineb muuda-tuste tegemine meie endi poolt tehtud kursuse kokkuvõttel, milles on ära mär-gitud õpetamise metoodilised õnnes-tumised ja ebaõnnestumised. Peamisi arendamist vajavaid valdkondi on kolm: õppurite juhtimissooritused, iseseisva töö osakaal väljaõppes ja õppurite oma-vaheline hindamine.

Nimetatud valdkonnad on ka praegu õppetöös kaetud, kuid proportsionaal-selt kulutatakse kaardi taga planeerimi-sele rohkem aega kui praktilisele olu-kordade lahendamisele.

Järgmisel kursusel on kavas tuua sis-se olukordi, kus õppur saab oma plaa-ni alusel otsuse vastuvõtmist treenida, kuid see tähendab kuni kahe planeeri-misharjutuse ära jätmist. Kindlasti ei jää ära koostööharjutus väeosaga, kaitse rühmitamine maastikul ja linnalahingu planeerimisharjutust koos sõjamängu-ga, vaid pigem vähendatakse kompanii ülema esitlusega lõppevaid kaitse- ja viivitusharjutusi.

SÕJAMÄNG LÄBI RAADIOEETRIJalaväe eriala jätkukursusel treenitakse õppuri lahingujuhtimist – maastikul mängitakse sidevahendeid kasutades läbi lahinguplaanid. Selline sõjamängu meetod nõuab praegusega võrreldes õppuritelt suuremat panust, sest on üles ehitatud õppuri koostatud lahin-guplaani alusel lahingu juhtimisele. Juhtimine käib läbi raadio, kus õppurile mängib olukordi ette grupi instruktor. Teiste grupi õppurite roll on kuulata raadioeetrit ja jälgida lahingut juhtiva õppuri vastu võetud otsuseid. Õppusele järgneb tagasiside, mis peab kirjeldama iga otsust, mille hinnatav sõjamängu käigus vastu võttis. Seda tüüpi harju-tuste juures on oluline aspekt mugavast klassist maastikule väljumine – min-nakse lahinguvarustuses kohta, kus la-hing ka reaalselt toimuks. Erialaõppu-rite tagasisidest selgub, et tulemus on kulutatud aega väärt.

Juhtimisharjutusi saaks veel realistli-kumaks muuta, kui maastikul läbi viidud kursuste juhtideks oleksid õppurite endi seast määratud rühmaülemad, kes on saanud eelnevalt kompanii ülema rollis olevalt õppurilt lahingukäsu ja koosta-

nud rühma lahinguplaani, mis maastikul ellu viiakse. Selline lähenemine nõuab lisaks suuremale ajakulule ka suuremat instruktorite ressurssi, kelle puudujääki saaks õppurite kasutamisega korvata.

USALDAME ÕPPURIT ROHKEMÕppurid tahavad hindamisprotsessis üha rohkem osaleda ja palju olulisi õpi-momente on esile tulnud just õppurite antud tagasisidest. Edukalt on kasuta-tud õppurite omavahelist hindamist TOM-ide puhul, seega on plaanis sellist hindamist rohkem kasutama hakata. Õppurite ülesanne pole hinnata eksa-meid ja arvestusi, vaid anda tagasisidet.

Praktilistel juhtimisharjutustel loo-vad õppurid vastavalt instruktori juhis-tele ülemate rollis olevatele õppuritele olukordi.

Kõik ootavad kooli lõpetanud noo-remohvitserilt usaldusväärsust, teotahet ja otsustusjulgust. Mida rohkem õppur koolis otsustada saab, seda tõenäolise-malt julgeb ta seda ka hiljem teenistuses teha, pealegi ei too koolis tehtud eksi-mus kaasa traagilisi tagajärgi.

Õppurite kaasamine hindamisse kät-keb endas ka riske. Läbi tuleb mõelda õppuri kõige efektiivsem kasutamine. Seda, kas nad on selleks valmis, ei saa teada enne ära proovimist, kuid minu arvates on risk seda väärt.

Järgmisest aastast ei toimu enam eraldi teooriaeksamit, vaid läbi viiak-se ainult praktiline arvestus. Eraldi teooria eksam on oma aja ära elanud. Õppuri teoreetilisi teadmisi hakatakse kontrollima endiselt vahearvestustega, mille sooritamine jääb endiselt eksamile pääsemise üheks kriteeriumiks. Teoori-aeksamist loobumine annab juurde kaks õppepäeva, mida saab kasutada näiteks lahinguplaanide läbimängimiseks ja ot-sustamise harjutamiseks.

Õppurite paremaks õpetamisprot-sessi kaasamiseks kasutame iseseisvat tööd, mida saab muuta mõtestatumaks ja kasulikumaks, asendades teatud kontakttunnid seminaride ja rühma-töödega. Esialgse plaan on kasutada

Õppur peab suutma la-hinguplaani esitleda viie-teistkümne minuti jooksul, mis nõuab üsna tarmukat tegevuste läbimõtlemist ja harjutamist.

seminarivormi kaasnevate tegevuste õpetamisel. Sellise õpetamismeetodi raskuspunkt on iseseisva töö jaoks selge ülesande püstitamine ja õppejõu oskus seminari ohjata. Vaatamata võimalikele tagasilöökidele on oluline luua õppurile tingimused teemast iseseisvalt aru saa-da ja arusaama teistega jagada.

Võib küll jääda mulje, et õppejõud veeretavad osa õpetamiskohustusest õppuritele, kuid iseseisev töö paneb õppurid õppetulemuste eest vastutama ja vähendab õpitud abituse tekkimise võimalust.

KOOSTÖÖ TÄHTSUSVõime panna õppeaineid kokku või neid lahutada, kuid 13 nädalat on liiga lühike aeg, et selle jooksul õpitulemus-tes suur hüpe saavutada. Küsimus on meetodites. Oleme teinud koostööd Kuperjanovi jalaväepataljoniga ja ka-sutanud ühte nende jalaväekompaniid enda juhtimisharjutuse läbiviimiseks. Õppurite tagasiside on positiivne ja sel-lisest koostööharjutusest saadud koge-must hinnatakse kõrgelt.

Analoogse harjutuse oleme läbi vii-nud ka Scoutspataljoniga ja tagasiside oli samuti positiivne. Koostöö väeosa-dega on ainuvõimalik lahendus, et õp-pur saaks reaalselt juhtida tervet kom-paniid. Tulevikus soovime väljaõppes kasutada nii mehhaniseeritud kui ka kergejalaväe üksust. Selleks tuleb mõ-lemad juhtimisharjutused sobitada kur-susesse nii, et ka väeosad saaksid omi väljaõppe-eesmärke täita, mis tähendab meie jaoks kohandumist väeosade plaa-niga ja mitte vastupidi.

Lähitulevikus soovime liita jalaväe erialakursusel läbiviidava kahenädala-se jalaväekompanii juhtimise praktika ülejäänud kursusega, mis võimaldaks kogu kursuse läbi viia 16 nädala jook-sul ja kogu jalaväekompaniiga seotud temaatika läbida teisel õppeaastal. Selle märkimisväärse lisanduva aja sisse saaks mahutada eespool planeeritud muudatu-sed ilma planeerimisharjutuste arvu olu-liselt vähendamata. Samas toob väljaõp-peplaani mingi väikese osa nihutamine endaga tihti kaasa muutused teiste ainete ainevoos, mistõttu seda ei ole lihtne teha.

Jalaväekompanii lahingutegevu-se planeerimise ja juhtimise põhilised arendusvaldkonnad jäävad ikkagi si-sulisteks. Rakendatavad muudatused tõstavad oluliselt kadettide praktiliste soorituste arvu, luues eeldused, et väe-osadesse jõuavad taktikaliselt pädevad ja otsusekindlad nooremohvitserid.

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

57TOM

Sõduri lugejal on olnud või-malus arendada oma ot-sustusvõimet ja taktikalist õigekirja lahendades ilmu-nud taktikalise otsustamise ülesandeid. Seda laadi aja-

viide tundub olevat oma ajast pisut ees. Lahendusi laekub oluliselt vähem kui Sõdurilehe ristsõnale. Eelmisele takti-kalisele otsustusmängule „Kõik möö-dub“ laekunud lahenduste hulgast ei ol-nud mängu korraldajatel võimalik esile tuua parimat lahendust. Pelgalt sellest, et olen lahinguväljal kohal, ei piisa la-hingu võitmiseks.

Mängu korraldajad tänavad kõiki, kes on jaganud meiega oma lahendusi ja ka neid, kes oma peas on otsinud la-hendusi kuvatud olukordadele. Seegi on hea algus, luues eelduse, et kunagi või-vad saada mõtetest teod.

See ei tähenda aga seda, et teie, all-üksuse ülemad, ei peaks neid rohkem lahendama, vaid vastupidi, mõelge need ise välja ja andke oma alluvatele. Sest nagu kolonel Martin Herem ütles 2013. aasta Sõduri 6. numbris: „Sõjaväelase juhi tähtsaim tegevus on lahingus ük-sust juhtida ning taktikaline otsustus-mäng lisaks teadmistele ja oskustele arendab kindlasti teie otsustusjulgust.“

Järgnevalt annavad mängu korralda-jad ülevaate, mida mängu ülesehitamisel arvestada ja kuidas hinnata. Taktikalise otsustusmängu üldine eesmärk on aren-dada otsustusvõimet piiratud aja tingi-mustes. Ehk mäng õnnestub kõige pare-mini, kui määrata lahendajatele ajaline limiit. Aeg sõltub sellest, mida te soovite mänguga saavutada ja milliseid produk-te te lahendavatelt lõpuks tahate. Takti-kaline otsustusmängu põhifookus on VOOT- (vaatle – orienteeri – otsusta – tegutse) tsükli arendamine.

VAATLE – peab arvestama planeeri-tud tegevusega ning koguma andmeid võimaliku vastase tegevuse kohta.

ORIENTEERI – olukorra hinnang ja arendamine. Allüksuse ülem analüüsib saadud luureandmeid, et määratleda la-hingulised kaalutlused/tegurid:

• vastase suurus, asukoht, koos-seis, tegevus, võimsus;

• maastiku ja tõkete mõju;• tõenäoline vastase tegevus -

variant;• kuidas saavutada positsiooni-

line eelis vastase vastu;• oma üksuse olukord (asukoht,

tugevus, võimsus);• võimalikud tegevusvariandid

olukorrast väljatulekuks.OTSUSTA – tegevusvariandi valik.

Planeeritud tegevusvariandile hinnangu andmisel ja edasiseks tegevuseks otsuse vastuvõtmisel on allüksuseülemal järg-nevad võimalused:

• kui olukorra (kontakti) arene-des selgub, et ei ole vaja teha muutusi, siis ülem jätkab esialgse tegevusvariandi järgi;

• kui ülema hinnangul on esi-algne tegevusvariant tehtav, kuid mõni täiustus on vaja teha, siis teeb ülem ette-kande kõrgemale ülemale ning annab käsu;

• kui ülema hinnangul tuleb esi-algset tegevusvarianti muuta, kuid uus tegevusvariant järgib kõrgema ülema kavatsust, siis ülem teeb ettekande kõr-gemale ülemale ning annab käske üles-annete ümberjaotamiseks;

• kui ülema hinnangul esialgne plaan enam ei täida kõrgema ülema ka-

vatsust, siis peab ülem tegema ettekande olukorrast, mis baseerub luureandmetel ning lähtuvalt sellest tegema ettepaneku varutegevusvariandiks;

• kui pilt lahinguväljast ei ole selge, siis tuleb arendada olukorda, et saada rohkem andmeid vastase tegevu-se kohta. Seejärel valib ülem ühe neljast eelnevast võimalusest.

TEGUTSE – käskude andmine allu-vatele ja tegevusvariandi täideviimine.

Hinnangu andmisel ja parima la-henduse autori väljaselgitamiseks lähtusid mängu korraldajad hinda-mislehest, mille alusel kõiki lahenda-vaid hinnati ühtsete punktide alusel. Juuresolevas tabelis on toodud välja hindamislehest enamik punkte, mille alusel anti hinnang.

Kokkuvõtteks võtavad taktikalise otsustusmängu korraldajad siinkohal lahingupausi, et jätkata mõne ajapärast, kui põlvkond noori ohvitsere, kelle ot-sustusvõimet arendatakse ja treenitakse kõnealuse meetodiga, on jõudnud tee-nistusse, kus nad saavad omakorda õpi-tut oma allüksuse ülemate kasvatamisel rakendada. Küllap siis on aeg, et taas koos oma otsustusvõimet ja taktikalist õigekirja arendada.

Pikka meelt ja julget otsustamist!

Sõduris nr 3/2015 avaldatakse võit-nud TOM „Carl Gustavi pauk“ lahen-dus koos kommentaaridega.

Teeb kiire olukorra hinnangu

Lahendus arvestab:• ülema kavatsust;• kasutada olevat aega;• keskkonna mõju;• vastase olukorda;• rühma võimekusi manöövri tegemisel.

Annab käsud allüksustele. Teostab koordineeri-mis- ja toetusvajadused toetus- ja teenindusall-üksuste ning naabritega. Tegevuse käigus edastab ettekanded.

• koordineerib manöövrit;• kasutab toetusrelvade tuld manöövri toetuseks (kaudtule tellimus on formaadijärgne);• korraldab meditsiinilist evakuatsiooni;• teeb korrektsed olukorra ettekanded kõrgemale ülemale;• ettekanded, tellimused ja käsud allüksustele on olulisuse/ajakriitilisuse järjekorras;• vajadusel taotleb täiendavat toetust;• kasutab allüksustele käskude andmisel terminoloogiliselt õigeid lahingutoimingute termineid.

Taktikalise otsustusmängu lahingupausVadim Ternitski KAPTEN

KÕRGEMA SÕJAKOOLI

TAKTIKAÕPETAJA

Hindamise alused.

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

58

Vene ohvitser Aleksander Ivanovitš Verhovski on olnud 20. sajandi mõ-jukaim sõjaline teoree-tik Venemaal ning tema ideedel on olnud suur

mõju Venemaa sõjalisele tegevusele. Vaatamata sellele, et ta on lääne akadee-milistes ringkondades tundmatu, võib Verhovskit õigusega lugeda Nõukogude ja tänapäevase Venemaa mittekonvent-sionaalse sõjapidamise isaks. Verhovs-ki oli oma ajastu laps, ta teenis tsaari-armees, oli minister Venemaa ajutises valitsuses, teenis Punaarmees ning lõ-petas oma elu suures Stalini puhastuses.

Verhovski sündis 9. detsembril 1886 vene aristokraatide perekonnas Peter-buris. Juba noorusest alates oli tema saatus sõjaväeteenistus. Verhovski es-mane sõjaline väljaõpe toimus Paaži-korpuses (Venemaa keisririigis aastatel 1759–1917 tegutsenud aadlikele mõel-dud kinnine sõjaväeline keskõppe-asutus), mille järel ta teenis välisuur-tükiväes Mandžuurias, Vene–Jaapani sõjas aastatel 1904–1905. Seal autasus-tati Verhovskit lahingulise tegevuse eest Püha Georgi ristiga.

1911 alustas ta õpinguid Nikolai kindralstaabi akadeemias ning lõpe-tanud selle kiitusega, suunati ta tööle välismaale. Augustis 1914, enne sõja algamist naasis Verhovski Venemaale ning osales lahingutes Ida-Preisimaal ning hiljem Karpaatia rindel. Ta sai kaks korda haavata ning taas autasustati teda Püha Georgi ristiga.

Korduvad tagasilöögid sõjas alates 1914. aasta augustist ning surve riigi majandusele ja ühiskonnale viisid tsaar Nikolai II troonist loobumiseni märtsis 1917 ning liberaalse Petrogradi juristi Aleksander Kerenski juhtimisel moo-dustati Venemaa ajutine valitsus. Sõ-

javägi Venemaal politiseerus ning Ver-hovski muutus poliitiliselt aktiivseks. Ta oli diviisi staabiülem Sevastoopolis ning valiti Sevastoopoli sõjalise komi-tee juhatajaks. Mõne aja pärast määrati ta Moskva sõjaväeringkonna ülemaks ning tema poliitiline õnn kasvas pä-rast ajutise valitsuse vastase nn Korni-lovi mässu mahasurumist 1917. aasta juulis.

30. augustil 1917 määrati Verhovski sõjaministriks. Enamlaste revolutsioon tagandas ta ametikohalt, kuid ta jätkas teenistust bolševike valitsuses sõjalise võtmeeksperdina. Detsembris 1918 sai temast Petrogradi sõjaväeringkonna sõjaliste operatsioonide ülem. Ta lii-kus teenistuses kiiresti edasi, teenides ka sõja koolide inspektorina ning oli mitmel juhtival positsioonil Venemaa kodusõja idarindel. Pärast kodusõda sai temast bolševike valitsuse sõjaline teoreetik ning ekspert. Ta osales 1923. aastal Genfi rahvusvahelisel finantskon-verentsil Nõukogude Venemaa delegat-siooni koosseisus sõjalise eksperdina. Tema peamine tegevus 1920. algusaas-tail oli sõjaline haridus ja nõukogude sõjalise teooria ning doktriini väljaa-rendamine. Sellest hakkasid kujunema nõukogude sõjapidamise meetodid.

MITTEKONVENTSIONAALSE SÕJAPIDAMISE DOKTRIIN1924. a avaldas Punaarmee Verhovski koostatud sõjapidamise alusdokumen-

di. See väljaanne „Punaarmee manuaal – välisõja reeglid“ oli taskuformaadis hall raamat. Suurem osa kirjutisest oli lae-natud William Blacki, edumeelse Saksa armee taktiku kirjutistest, mis ilmusid Vene–Jaapani sõjast kuni 1914. aastani. Blacki konventsionaalse sõjapidamise osast erines väga jalaväe taktika, ratsa väe ja suurtükiväe kasutamine ehk peatükk 14, mis käsitles organisatsiooni ning rahutuste mahasurumist. See peatükk tõi detailselt välja nõukogude mittekon-ventsionaalse sõjapidamise doktriini. Loomulikult oli see sõjaline doktriin tihedalt seotud poliitilise ideoloogiaga, sest 1924. aastal nägi Puna armee oma peamise rollina olla kommunismi levi-tamise instrument Venemaalt ülejäänud maailma.

Verhovski tõi välja kolmefaasilise integreeritud poliitilis-sõjalise stratee-gia Nõukogude Venemaa naaberriikide ründamiseks. Esimeses operatsiooni-faasis on eesmärk hävitada vaenlase moraal ja luua poliitilised baasid „vae-nulikul territooriumil“.

Hübriidsõda Nõukogude Vene ajal ... ja kaitse selle vastu Sündmused Ukrainas on pannud meid rääkima hübriid-sõjast. Samas oma olemuselt pole selline sõjapidamine mingi uus meetod, vaid unustatud vana. Alljärgnev on tõlge Balti kaitsekolledži sõjaajaloo ja sõjateooria lektori doktor Allan Eric Sibula kirjutisest, mis avaldati Baltic Military History Newsletteris 2014. aasta septembris.

SÕJAAJALUGU

Tema peamine tegevus 1920. algusaastatel oli sõjaline haridus ja nõuko-gude sõjalise teooria ning doktriini väljaarendamine.

Aleksander Ivanovitš Verhovski tsaariarmee ohvitserina.

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

59

Suurem osa kirjutusest oli laenatud William Blacki, edumeelse Saksa armee taktiku kirjutistest, mis ilmusid Vene–Jaapani sõjast kuni 1914. aastani.

Järgnevad tegevused, mis tuleb teha selle saavutamiseks:

- laiahaardeline propa ganda - kampaania;

- terroristlikud rünnakud;- provokatsioonid õhutamaks ja

algatamaks karme reaktsioone vaenlase valitsuse poolt.

Kui ei leita piisavalt kohalikke ini-mesi ülesannete täitmiseks, tuleb siht-riiki saata nõukogude agendid. Juba nõukogude režiimi varastel aastatel korraldatud operatsioonides väikeste naaberriikide vastu ei olnud kohalikud ülesannete elluviijad ideoloogilised kommunistid. Mõningatel juhtudel oli tegu organiseeritud kuritegevuse liik-metega, keda lihtsalt palgati.

Teine operatsioonifaas oli laiau-latuslik ülestõus, mis oli ajastatud Puna armee invasiooniga. Ajastus oli Verhovski arvates „ülima tähtsusega“. Kohe, kui aeg oli küps, pidid kommu-nistlikud organisatsioonid õhutama ülestõusu tööstuskeskustes, hävitama

kommunikatsioonid ja hoidma ära vae-nuliku armee efektiivse mobilisatsiooni, koordineerides sealjuures oma tegevust Punaarmee invasiooniga. Seejärel, kui ülestõus oli aset leidnud, pidid vaenuli-ke jõudude rünnaku all olevad agendid saatma teate Nõukogude Venemaale, kuulutama välja uue kommunistliku valitsuse ning kutsuma „vennalikuks abistamiseks“ Punaarmee võitlema „ko-danlike reaktsionääride“ või „fašistide“ vastu. See andis invasioonile legitiimse fassaadi rahvusvahelise avaliku arvamu-se ja rahvusvahelise õiguse tarbeks.

Viimane faas oli konventsionaalsed

sõjalised operatsioonid Punaarmee poolt rünnatava riigi armee vastu, kelle mobilisatsioon oli halvatud, moraal ma-dal ning tagalatoetus häiritud.

1920. aastate keskel planeeriti lisa-da sellele strateegiale ka mürkgaaside kasutamine ja seda just operatsiooni teises faasis. Tänu salajasele Saksamaa abile tegid bolševikud suuri edusamme mürkgaaside tootmises ja ladustamises. Nõukogude OGPU1 agendid õpetati vaenulikku riiki infiltreeruma, vaenlase linnades gaasirünnakuid korraldama ning kaitsevarustust kasutades piirkon-nast põgenema. Sellel perioodil otsisid bolševikud uusi totaalsõja vahendeid ning võimalusi – kusjuures vaenlasriigi tsiviilelanikkonna ja sõjaväe osas siht-märgina vahet ei tehtud.

Juba bolševistliku režiimi alguspäevil kasutati operatsioonides neid meeto-deid. Tõenäoliselt mõningad varajased õnnestumised ja tagasilöögid sundisid Verhovskit välja töötama sõjalist dokt-riini kui raamistikku selliste operatsioo-nide planeerimiseks ning elluviimiseks.

Oma iseseisvuse eest seisva Georgia armee rivistus 1921. aasta jaanuaris Thbilisis.

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

60 SÕJAAJALUGU

ESIMENE RAKENDUS – GEORGIAGeorgia kuulutas välja iseseisvuse 26. mail 1918 ning kuni 1920. aastate algu-seni suutis hoida oma iseseisvust tänu brittide toetusele. Bolševistlik Venemaa sõlmis Georgiaga mittekallaletungi-lepingu ning kui suhted kahe riigi vahel olid normaliseerumas, avas Nõukogude Venemaa suure koosseisulise saatkonna Thbilisis. See muutus kohe revolutsioo-ni ja propaganda keskuseks. Pingutuse eesotsas oli Aron Sheinman, bolševi-ke saadik Georgias. 1920. aasta sügi-sel koondasid bolševikud Punaarmee 11. armee Georgia piirile ning ootasid Sheinmani korraldatavat ülestõusu Georgias. Bolševike väeosadel oli puu-dus toidust ning väga madala moraali tõttu ei saanud nad tegevusetult püsida ja ülestõusu enam pikalt oodata.

1921. aasta jaanuari lõpus kutsus bol-ševike juhtkond Sheinmani Moskvasse, et kiirendada tema tegevust, mis oli ala-tes novembrist 1920 olnud väheedukas. Teadaolevalt oli Trotski maruvihane Sheinmani tegevusetuse pärast. Shein-man, pärast hirmutamist ning mõist-nud tegevusetuse tagajärgesid, naasis Georgiasse ning hakkas plaane ellu vii-ma. Tõenäoliselt oli Sheinmani suurim probleem, et georglased ei olnud poliiti-kast huvitatud ning neid liitis iseseisvu-se soov. Sheinman, et viia ellu püstitatud ülesanded, pidi suuresti toetuma Geor-giale mittelojaalsetele rahvusvähemus-tele. 1921. aasta 11.–12. veebruari ööl ründasid mässulised Georgia sõjaväe tugipunkte Armeenia ja Aserbaidžaani piiride läheduses Lorri maakonnas. Ar-meenias paiknevad Punaarmee üksused tulid kiiresti mässulistele appi. Georgia revolutsiooniline komitee, mis paiknes Shulaveri külas Armeenia piiril, kuulu-tas end õiguslikuks Georgia valitsuseks ning kutsus Punaarmee appi võitluseks Thbilisi valitsuse vastu.

Punaarmee 11. armee alustas Geor-gia vallutamist, georglased üritasid mobiliseerida oma potentsiaalselt 200  000-mehelist reservväge lisaks 40  000-le regulaararmeele, kuid mo-bilisatsioon oli tõkestatud erinevate sabotaažiaktidega. Thbilisi ühendus välismaailmaga oli telefoni, telegraafi ja raadiosaatjate hävitamisega ära lõi-gatud. Raudteeühendus oli katkenud purustatud sildade tõttu. Vaatamata sel-lele, et ei suudetud mobiliseerida ning oldi välismaailmast ära lõigatud, võitles Georgia armee ülekaaluka vastase vas-tu visalt, kaitstes terve nädala Thbilisi

lähenemisteid. Kui Thbilisi langes, kir-jutas New York Times 21. veebruaril 1921. aastal: Kõige tähelepanuväärsem iseloomujoon Tifilisi (Thbilisi) vallu-tamise juures oli nõukogude rünnaku äkilisus, mis tabas isegi liitlaste esinda-jaid üllatusena.

TEINE RAKENDUS – EESTIVaatamata edule Georgias oli järgmi-ne nõukogude operatsioon, mis leidis aset Eestis, läbikukkumine. Tartu rahu-leping, mis lõpetas Eesti Vabadussõja, andis Nõukogude valitsusele õiguse suunata kaubandustransiit läbi Tallin-na sadama ning kasutada Eesti raudteid Eesti valitsusega kokkulepitud hinda-dega. Kuna varajastel 1920-ndatel oli Venemaa tööstus ja transport kaoses, sõlmis Nõukogude valitsus lepingud mitme Tallinna tööstusettevõttega ve-durite ja raudtee veeremkoosseisu re-mondiks. Kaubandustegevuse ja tran-siidi toetamiseks oli venelastel Tallinnas suur saatkond. Samuti omati kontoreid ning ladusid erinevate Nõukogude ette-võtete tarbeks. Selline kohaolek võimal-das ülal pidada aktiivset baasi varjatud tegevusteks Eestis.

See üliaktiivne revolutsiooniline te-gevus kommunistlike agentide poolt Eestis viis 1924. aasta suvel 149 inime-se arreteerimiseni. Eesti politsei avastas mässuliste kinnistu, kuhu olid peidetud relvad. Nende avastuste tulemusena saadeti 149 arreteeritud kommunis-ti sama aasta sügisel kohtu ette. Sellest protsessist kujunes Eesti valitsuse vas-tase nõukogude propaganda raskus-punkt. Propagandas esitatud lugu rõ-hutas Eesti proletariaadi rõhutust ning paralleellugu väitis, et peagi on Eestis tulemas fašistlik sõjaline riigipööre. Sellel ajal kui propagandakampaania käis täie hooga, kujundas Nõukogude valitsus sõjalist plaani Eesti vastu. Ver-hovski kontseptsiooni järgi nägi plaan ette ülestõusu korraldamist ja sellega kaasnevat riigi vallutamist Punaarmee poolt. Nõukogude peastaabi koostatud plaani kohaselt korraldavad kommu-nistlikud agendid rahutused Tallinnas alljärgnevate ülesannetega:

- valitsuse hoonete (sõjaministee-rium, politseijaoskonnad jne), transpor-di ja side infrastruktuuri (raudteejaa-mad, posti- ja telegraafijaamad, telefoni keskjaamad jne) ülevõtmine;

- Tallinna garnisoni neutraliseerimi-ne ning abiväe saabumise tõkestamine;

- valitsuse ja sõjalise juhtkonna arre-teerimine Tallinnas.

Kohe, kui sideinfrastruktuur on kät-te saadud, tuleb saata välja teade, milles teavitatakse kommunistliku valitsuse väljakuulutamisest ning taotletakse Punaarmee abi. Operatsiooni algus oli planeeritud 1. detsembrile 1924 kella 5.15-ks hommikul. Vaatamata luure hoiatusele sellise sündmuse toimumise kohta koosnes Tallinna garnison vaid 300–400 sõjaväelasest. Vastavalt nõu-kogude plaanile tuli ülestõus viia läbi umbes 200 mehega, kellest ligikaudu 60 oli üle Eesti piiri sisseimbunud no-vembri viimastel päevadel. Lisaks olid 33 nendest nõukogude Tallinnas asu-vate kaubandusorganisatsioonide tran-siittöölised ning kuus olid Nõukogude saatkonna töötajad. Ülejäänud oli ko-halikud palgatud püssimehed, sh ka organiseeritud kuritegevuse grupeerin-gutest. Soome alkoholikeeld oli andnud tõuke tulusate salakaubaveo gruppide tekkeks ning sellega seonduva kuritege-vuse kasvuks Eestis.

Päevi enne planeeritud ülestõusu lii-kusid Punaarmee üksused Eesti piiride lähedusse. Petrogradi sõjaväeringkonna reservväelased mobiliseeriti ning hulk Balti punalaevastiku laevu lahkust 1. detsembril Kroonlinnast ning suundus Soome lahele. Kell 5.15 alustasid nõu-kogude mässulised rünnakut, tungides Tallinnas Sõjakooli, tankiüksusesse, sõjaväe lennuväljale, politseijaoskon-dadesse ja sõjaministeeriumisse. Rün-nakud kukkusid läbi ning keskhom-mikuks olid Eesti võimud saavutanud kontrolli kõikide punktide üle. 63 erai-sikut ja riigi ametnikku langesid rünna-kute ohvriks ning 12 nendest hukkusid.

Nõukogude operatsiooni läbikuk-kumisel oli kolm põhjust. Esiteks, tänu varem lahtimurtud nõukogude sala-koodile oli Eesti luurele teada, et selline rünnak leiab aset. Lisaks märgati jälgi-tavates asukohtades, nagu Nõukogude saatkond, ebaharilikku tegevust. Teiseks reageerisid Eesti võimud kõikidel tasan-ditel kiiresti. Kindral Ernst Põdder, 2. diviisi ülem, juhtis isiklikult võitlejate jagu telegraafijaama tagasivallutamisel, millest ülestõusnud üritasid saata appi-kutseteadet Punaarmeele. Kolmandaks

Verhovski tõi välja kol-mefaasilise integreeritud poliitilis-sõjalise strateegia Nõukogude Venemaa naa-berriikide ründamiseks.

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

61

mäletas enamik eestlasi kommunistide okupatsiooni õudusi Ida- ja Kagu-Ees-tis Vabadussõja päevil. Seetõttu ei olnud isegi eestlastest töölisklassi esindajad sümpaatiat nõukogude korra vastu ega toetanud seda ülestõusu. 140 kinnivõe-tud ja kuue tapetud mässulise juurest leiti Thompsoni püstolkuulipildujaid, mida Eesti relvastuses polnud ja Ver-hovski raamatu eksemplare.

Nõukogude peastaabi operatsiooni-kokkuvõte tõi välja alljärgnevad läbi-kukkumise põhjused:

- nõukogude agentidel oli piisavalt tugevust, et operatsioon ellu viia, kuid nende sõjaline organisatsioon polnud piisav ning peamised puudujäägid olid sõjaväe sidekeskuse ja tankiüksuse rün-nakute läbikukkumine;

- peavanglat ei vallutatud – relvasta-tud vangid oleksid suurendanud võitle-jate arvu;

- propaganda oli ebaefektiivne ja puudulik.

Muude teguritena, mis põhjustasid operatsiooni läbikukkumise, olid Eesti üksuste jätkuvalt suur võitlustahe pä-rast hiljutist Vabadussõda ja valmisolek nõukogude invasiooni tõrjuda. Samuti oli Briti laevastik jätkuvalt Läänemerel hoiatuseks punalaevastikule ründeope-ratsioonide tegemisel. Mõlemal juhul, nii Eesti kui ka Georgia puhul, olid ope-ratsioonide ajendiks geopoliitilised põh-jused. Eestil oli juhtiv mereline asukoht Läänemerel ning Nõukogude kontroll võimaldanuks mõjutada maarinde tiiba Läti ja Leedu vastu. Georgia puhul oli ajendiks kindlustada kontroll Batumist Musta mereni viiva transpordikoridori üle, mille kaudu saaks lääneriikidesse välisvaluuta eest naftat eksportida.

AUTOR KADUS – IDEE JÄIPärast fiaskot Eestis ei proovinud Nõu-kogude Venemaa pikemat aega taolisi operatsioone. Peamine rõhk pandi kon-ventsionaalse sõjaväe ülesehitamisele. Selleks vajati lääne tehnoloogiat ning selle hankimiseks kasutati rahvusvahelist kaubandust. Selle perioodi nõu kogude tegevus keskendus lääne valitsustesse sisseimbumisele ja seda agentidena kõi-ge kõrgemal tasemel. Piiririikidele jätkati surve avaldamist, kuid otsesed rünnakud oleks seadnud ohtu lääne tehnoloogia Venemaale saabumise.

Verhovski oli Trotski juhtimise all üks Punaarmee keskseid figuure. Kui Stalin oma võimu kindlustama hakkas, oli Trotski 1929. aastal sunnitud Nõu-kogude Liidust põgenema. Vaatamata

seotusele Trotskiga oli Verhovskil nõu-kogude sõjalises hariduses ning välja-õppes võtmeroll. Aastatel 1930–1932 õpetas ta sõjaväe akadeemias ning see-järel teenis staabiülemana Põhja-Kau-kaasia sõjaväeringkonnas. Pärast seda andis Verhovski loenguid nõukogude kindralstaabi akadeemias. Verhovski lõpp saabus suures Stalini puhastuses. Ta arreteeriti 18. augustil 1938 ning lasti samal päeval ilma kohtuta maha

kui eriti ohtlik persoon. Destaliniseeri-misperioodil rehabiliteeriti Verhovski 1956. aastal postuumselt Nõukogude valitsuse poolt. Tema mõju Nõukogu-de Vene sõjalisele modus operandi’le on jätkunud. Tuleb vaid vaadata nõukogu-de sõjalisi operatsioone Tšehhoslovak-kias 1968. aasta augustis või 1979. aasta detsembris Afganistanis või viimase aja Venemaa operatsioone Ukrainas. Eesti edukas kaitse sellise operatsiooni vastu 1924. aastal illustreerib hea vastuluure-tegevuse, tugeva väekaitse, kriisiolukor-ras kiire otsustus- ja reageerimisvõime tähtsust. Samuti näitab see rahva ja kait-seväe jätkuva ühtsuse tähtsust, et seista vastu tugevale fokuseeritud psühholoo-gilise sõjapidamise kampaaniale. Tõlkinud kaptenleitnant Peeter Ivask

1 Объединённое государственное политическое управление при СНК СССР

Et kommunistliku režiimi jaoks ei maksnud inimõi-gused ja demokraatlikud väärtused midagi, siis ei takistanud peaaegu miski neil seatud eesmärkide täideviimist.

Kindral Ernst Põdder 1926. aastal.

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

62 AJALUGU

Augustis 1991 palus Ees-ti Soomelt tuge, et ta-gada taasiseseisvunud riigi julge olek. Soome piirivalve amet reageeris kiiresti. Eestlastele anti

vajalikku varustust ja juba 1992. aas-ta sügisest hakati Santahamina Soome Maakaitsekõrgkoolis ja Lappeenranna Soome Maakaitsekoolis korraldama Eesti ohvitseride ja allohvitseride välja-õpet. Küll aga keeldus Soome saatmast Eestisse sõjalisi nõustajaid. Eestisse saa-bus ainult vabatahtlikke toetajaid, ena-mik neist Soome erusõjaväelased.

Uue sõjalise abi palve esitas Eesti Soomele 1996. aastal, küsides väljaõppe-toetust, spetsialiste ja varustust. Soome vastus oli positiivne, sest Venemaa ük-suste lahkumise järel Eestis tekkinud olukord oli varasemast sootuks erinev. President Martti Ahtisaare ettepanekul kiitis Soome valitsuse välis- ja julgeole-kupoliitika nõukogu abiandmise ja sel-le rahastamise heaks. Varustuse tarned otsustati lahendada iga juhtumi puhul eraldi.

1996. aasta kevadel loodi Soome pea-staabi alluvusse abiprojektide teostus-üksus nimega „Eesti projekt“ ehk „Viro projekti“. Eestisse määrati selle Soo-me-poolseks läviohvitseriks erukindral-major Pentti Lehtimäki. Leping spetsia-listide saatmiseks kirjutati alla Tallinnas 1996. juunis ja Soome erusõjaväelaste hulgast asuti palkama erinevate relvalii-kide ja tegevusvaldkondade spetsialiste, keda kõige aktiivsemal hetkel oli kolm-kümmend. Projekt Eesti abistamiseks lõppes 2003. aastal.

EESTI SUURTÜKIVÄE LOOMINE ALGABSoome suurtükiväe väljaõppesüsteemi-ga tutvus kolonelleitnant Kuido-Uno Tiidolepp 1994. aasta suvel. Pärast seda

muutusid relvaliigi juhtkondade kohtu-mised regulaarseiks, et arutada läbi Ees-ti suurtükiväe arendamisvõimalused.

Mina siirdusin Soome suurtükiväe-brigaadist reservi 1. juunil 1996. Juba juuni lõpus helistas mulle tollane Soo-me suurtükiväe inspektor kolonel Esa Tarviainen ja andis teada Eesti huvist taasluua oma suurtükivägi. Soome pidi tarnima Eestisse väljaõppe alustamiseks vajaliku relvastuse ja korraldama välja-õppe. Tarnitavaks relvamudeliks pidi saama 105 mm välihaubits H61-37, mil-le kasutamisest Soome loobuma hakkas ja abiprojekti käivitumise korral vajati selle eestvedajaks soomlasest eruohvit-seri. Kolonel Esa Tarviainen uuris, kas võtaksin ülesande täitmise enda peale. Nõustusin seda vastutust kandma.

1996. aasta oktoobri lõpus teatas kolonelleitnant Reijo Vainio, et Eesti suurtükiväe arendusprojekt käivitub ja minust saigi Eesti tingimustele vastava suurtükiväe arendaja.

SOOME RELVATEHING HAKKAB ILMET VÕTMAPraktiline koostöö algas 5. novembril 1996. Soome peastaap korraldas kolonel Esa Tarviaineni juhtimisel nõupidami-

se, kus esitleti Soome suurtükiväe väl-jaõppesüsteemi ja arutleti varustustar-nete üle. Nõupidamisel osalesid Eestist suurtükiväe inspektor kolonelleitnant Kuido-Uno Tiidolepp ja tõlgina major Sven Ise. Järgmisel päeval külastasime Vekaranjärve piirkonnas jalaväepataljo-ni tuletoetussüsteemi esitlust, 105  mm väli haubitsatega varustatud suurtüki-väepataljoni ühe tulepatarei tuleposit-siooni ja muid olulisi tegevuspunkte. Esitlus ja näidislaskmised andsid küla-listele selge pildi relvasüsteemist, mida olime valmis neile tarnima. Vestluses kolonel Esa Tarviaineniga leppisime kokku, et pakume Eestile meie stan-darditele vastava suurtükiväesüsteemi, kuigi palutud oli vaid abi suurtükiväe loomisel.

1996. aasta kahe viimase kuu jooksul üritasin saada võimalikult adekvaatse pildi Eesti olukorrast. Eesti peastaap soovis luua kaitseväkke välisuurtükiväe ja korraldada oma tuletoetussüsteem sarnaselt Soome eeskujuga. Minu poolt 1996. aasta novembris koostatud esialg-ne plaan vastas Eesti vajadustele, kuid peagi selgus, et selle elluviimine prak-tikas oli vastavalt ettenähtud ajakavale võimatu.

TAPA LINN SAAB SUURTÜKIVÄELoodava suurtükiväeüksuse võimalik asukoht oli lahtine. Pakkusin, et üksus peaks paiknema juba olemasolevas sõja-väelinnakus, mille läheduses oleksid so-bivad väljaõppe- ja laskealad. Eesti suur-tükiväeinspektor teatas, et nemad olid jõudnud samadele järeldustele ja käisid üksuse asukohaks välja Tapa linna. Olin Tapat ja selle ümbrust külastanud 1996. detsembris ja arvasin, et trööstitu taris-tu tõttu ei pruugi koht olla parim valik. Tapale paiknemise plaanidega tutvuma läksime koos Kuido-Unoga uuesti 1997. aasta jaanuaris. Mäletan selgelt, millised mõtted mul tulevase linnaku alal täna-vakingades lumes kahlates meeles mõl-kusid. Maastiku poolest suurtükiväele sobiva linnaku ehitustöö maht tundus olevat liiga suur.

Uuesti 1998. aasta suvel Tapale tul-les olin üsnagi üllatunud, kui kiiresti

Soome panus Eesti suurtükiväe taasloomisseSoome erukolonel Jouko Kivimäki räägib, kuidas 17 aas-tat tagasi taastati Eestis suurtükiväepataljon ja milline oli soomlaste roll taasiseseisvunud Eesti suurtükiväe ja kogu tuletoetuse loomisel.

Jouko Kivimäki ERUKOLONEL

Tarnitavaks relvamudeliks pidi tulema haubits 105 H 61-37, mille kasutamisest hakkas Soome loobuma.

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

63

oli jõutud vajalik taristu üles ehitada. Esimesed suurtükiväegrupi ajateenijad majutusid kasarmu viimasel korrusel. Üksuse staap asus teisel pool maanteed väiksemas kahekordses hoones. Osa selle kõrval paiknenud varjualustest oli ehitatud remondi- ja laopindadeks ning seega olid vajalikud tingimused välja-õppe alustamiseks olemas.

RELVALIIGI LOOMINE ALGAS VÄIKESTE SAMMUDENAKohe koostöö alguses sai mulle selgeks, kui algusest eestlased alustama pidid. Suurtükiväeinspektor kolonelleitnant Kuido-Uno Tiidolepale lisaks teenis Eesti kaitseväes kõigest paar suurtüki-väe-alase väljaõppe saanud ohvitseri.

Puudus otsus väljaõppekoosseisu moo-dustamiseks ja väljaõppeks vajalik eri-varustus. Tuli leida vabatahtlikud ohvit-serid ja allohvitserid, kes moodustaksid loodava relvaliigi kasvulava. Värbamine oli raske, sest paljude jaoks oli Tapa linn teenistuskohana vastuvõetamatu. Lisaks

oli vaja langetada otsust suurtükiväe ük-suse loomiseks.

Pärast sobivate kandidaatide leid-mist alustati kohe väljaõppega Soomes, sest Eestis polnud selleks vajalikku va-rustust. Kergeid miinipildujaüksuseid õpetati välja juba jalaväepataljonides ja see valdkond muutusi ei vajanud. Tankitõrje üksuste väljaõpe oli samuti jalaväeüksuste vastutada. Eesti oli just hankinud rasked miinipildujad, kuid puudus üksuste struktuur ja väljaõpet polnud alustatud. Suurtükiväeinspekto-ri alluvuses töötas vaid üks noor miini-pilduja-alase väljaõppega ohvitser. See-ga otsustasin, et algselt paika pandud ajagraafik ei vasta tegelikele võimalus-tele ja väljaõppe peab viima vastavusse koostööpartneri reaalse võimekusega.

Leppisime kolonel Kuido-Uno Tiido lepaga kokku, et mind kasutatakse tema alluvuses vastavalt tema kavale ja prioriteetidele. Panime paika ajaraami, mille jooksul on tehtud ettevalmistused jalaväe- ja suurtükiväepataljoni kaud-tulesüsteemi väljaõppe alustamiseks, et väljaõppega saaks juba 1998. aastast algust teha.

Kokkulepitud ajal sõitsin Eestisse, kus esitlesin oma plaani koos põhjen-duste ja erinevate tegevusvariantidega. Kuido-Uno Tiidolepp tõlkis materjalid eesti keelde ja esitles neid omakorda Eesti kaitseväe juhtkonnale. Selline töö-korraldus toimis suurepäraselt. Soome jalaväebrigaadi struktuuri põhjana ka-sutades koostasime 1997. aasta esime-sel poolel pataljoni tuletoetussüsteemi, suurtükiväepataljoni koosseisu- ja va-rustustabelid ning minimaalse välja-õppestruktuuri. Eesmärk oli luua 8–10 tegevväelasest koosnev koosseis, kes väljaõppeperioodi jooksul suudaks välja õpetada ühe tulepatarei ja teised vajali-kud toetusmeeskonnad. Plaani õnnes-tumise eeldus oli üksuse paiknemine juba toimivas sõjaväelinnakus. Koos-tasime nimekirja tingimustest, mida kiirväljaõppe saanud suurtükiväelased peaksid ise enne ajateenijate väljaõppe-ga alustamist oskama ja kohendasime soomlaste väljaõppekavad Eesti ajatee-nistuse süsteemiga sobilikuks.

KEELEPROBLEEMID, KOOSSEISUD JA VÄRBAMISEDKoostöö algusest meenuvad esimesena keeleprobleemid. Kuido-Uno Tiidolepp oskas lisaks emakeelele vene ja inglise keelt. Mina olin õppinud saksa keelt. Esialgu kasutasime omavahel tõlgi abi, kuid tõlkide vajadus oli väga suur ja

Lisaks suurtükiväeinspektor kolonelleitnant Kuido-Uno Tiidolepale teenis Eesti kaitseväes kõigest paar suurtükiväealast väljaõpet saanud ohvitseri.

„Viro projekt“ korraldas Tallinnas 2000. aasta märtsis mõõdistuskursuse. Ko-lonelleitnant Kuido-Uno Tiidolepp (vasakult esimene) jälgib astromõõdistuse läbiviimist. Vasakult teine on õppurina harjutamas tänane suurtükiväepataljoni staabiülem major Marko Tomentšuk

Soome mereväe miinipraam Porkkala tõi 9. detsembril 1997 Tallinna sadamasse esimese partii varustust. Pildil on 105 H 61-37 haubits oma uue kodumaa pinnal.

AUTO

RI F

OTO

AUTO

RI F

OTO

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

64 AJALUGU

nende kasutusaeg seetõttu piiratud. Pealegi polnud eesti keeles mitut olulist sõjalist oskussõna ja terminit, mistõttu kasutasime lisaks sõnastikele varus-tuskatalooge või joonistasime mõiste paberile. Aja möödudes hakkasin eesti keelt mõistma ja hiljem isegi mõnevõrra rääkima, samuti hakkas Kuido-Uno Tii-dolepp soome keelest aru saama ja peagi polnudki tõlki vaja.

Teine eredam mälestus on koossei-sude koostamine. Suurtükiväepataljoni struktuuri ja koosseisu saime kiiresti paika ja see kinnitati peaaegu muutus-teta. Samuti läks jalaväepataljoni miini-pildujapatarei koosseisuga. Samas aga ei kiitnud mitu nõukogude armees teeni-nud vanemohvitseri heaks põhimõtet paigutada tulejuhid orgaaniliselt jala-väeüksuste koosseisu. Koostasime suur-tükiväeinspektoriga mudeli, mis osutus tegelikult isegi paremaks kui Soomes kasutatav. Esialgu heaks kiidetud mude-lile tekkis üllatuslikult vastuseis. Kuigi põhjendasin lahendust Soome viimas-tes sõdades saadud kogemustele toe-tudes, muudeti pataljoni tulejuhtimise põhimõtteid aastate jooksul korduvalt, kuid seda „lahingut“ jälgisin ma kõrvalt, kuna otsuse tegemine ja selle eest vastu-tamine oli siiski eestlaste pädevuses.

1997. a kevad oli Eesti suurtüki-väeinspektorile kiire aeg. Samaaegselt planeerimisega pidi ta alustama tule-vase suurtükiväeüksuse mehitamiseks isikkoosseisu värbamist. See polnud lihtne ülesanne, sest kõikjal valitses per-sonalipuudus. Pealegi ei saanud ta tule-viku osas konkreetseid lubadusi anda, sest otsust üksuse loomise kohta polnud veel kinnitatudki.

Suve jooksul leiti kokku seitse meest, kes lubasid mõelda oma eriala vaheta-misest suurtükiväe eriala vastu. Tule-vast väljaõpet kergendas nende miini-pilduja-alane taust. 1997. aasta augustis kutsuti mehed nädalaks Rovajärvi polü-goonile jälgima laskmisi relvasüstee-mist, mille kasutajaks neid koolitada ta-heti. Pärast laskmisi olid kõik nõus uue relvaliigi õpingutega alustama.

VARUSTUS SAABUB EESTISSE1997. juunis edastati Soome peastaapi eelnevalt Eesti suurtükiväeinspektoriga üle vaadatud nimekiri varustusest, mida vajati Eestis suurtükiväe alase väljaõppe alustamiseks. Põhilise osa neist moo-dustas 18-relvalise suurtükiväepataljoni varustus, mis sisaldas kõike hädavajalik-ku väljaõppeks, laskmiste läbiviimiseks ja kasutajataseme hoolduse korraldami-

seks. Lisaks oli nimekirjas tulejuhtimi-se ja miinipildujapatarei varustust ning sidevahendeid. Sama aasta novembris kiitis Soome valitsus heaks varustuse loovutamise Eestile. Tasub mainida, et suurtükid olid väga heas korras ja mit-mest oli lastud vaid proovilaske. Laske-moon oli uuendatud ja laskmisteks igati

sobiv. Muus osas oli varustus vanane-nud, kuid kasutuskõlblik.

Esimene saadetis sisaldas suurtüki-väepataljoni varustuse põhiosa, pata-rei jagu suurtükke ja pataljoni tasandi vahendeid. Teine saadetis koosnes 13 suurtükist ja anti Tallinnas üle veebrua-ris 1998. Raadiosaatjad, laskemoon ja varustusekastid toimetati Eestisse aasta hiljem.

SUURTÜKIVÄELASTE VÄLJAÕPE ALGAB1997. aasta septembris läks eestlas-te suurtükiväealane eriväljaõpe lahti. Jyväskylä lähedal Lievestuore depoos õpetati neljale eestlasele nädala jooksul 105  mm haubitsa ehitust ja hooldust. Mõnel väljaõppel osalenuist puudusid

Samas aga ei kiitnud mitmed nõukogude armees teeninud vanemohvitserid heaks põhimõtet, mille järgi tule-juhid paigutati orgaaniliselt jalaväeüksuste koosseisu.

Esimesed laskmised Niinisalos märtsis 1999 on lõppenud. Eesti ohvitseride näost peegeldub kergendus õnnestunud laskmistest. Paremalt teine on tollane suurtükiväegrupi ülem kapten Rein Luhaväli.

105H on hõivanud positsiooni Niinisalo polügoonil ja käsil on lehviku andmine. Eestlased teevad ja soomlased jälgivad kõrvalt.

AUTO

RI F

OTO

AUTO

RI F

OTO

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

65

elementaarsed tehnilised alusteadmi-sed, kuid hoolimata sellest saavutasid nad kursusel sellise taseme, et viisid juba enne esimesi laskmisi 2000. aastal iseseisvalt läbi haubitsate laske-eelset kontrolli.

Põhiväljaõpe viidi läbi oktoobris Niinisalos paiknevas Soome suurtüki-väebrigaadis ja suurtükiväekoolis. Kahe nädala jooksul korraldati kaheksale tulevasele suurtükiväelasele erinevaid suurtükiväe erialasid käsitlev kursus. Väljaõppes osales ka neli miinipilduja eriala ohvitseri, kellele õpetati jalaväe-pataljoni miinipildujaüksuse tegevust. Kursuse lõpus korraldati kahepäeva-ne õppus, mille järel tõdeti, et õppurid valdasid rahuldaval tasemel oma eriala ja on põhimõtteliselt valmis alustama väljaõppe läbiviimist 1998. aasta alguses Eestis.

VÄLJAÕPET VIIDI LÄBI ERINEVAL MOELEestlaste väljaõpe toimus peamiselt kolmel viisil. Esimesed tulevased inst-ruktorid õpetati välja Soome üksustes korraldatavatel erikursustel, kus nad saavutasid üsna kiiresti rahuldava tase-me, et olla valmis alustama ajateenijate väljaõpet, niipea kui vastav varustus Eestisse saabub.

Teine võimalus oli saata soome keelt oskavaid eestlasi Soomes korraldata-vatele erialakursustele. See oli kõige efektiivsem viis väljaõppe läbiviimiseks, kuid nõudis osalejatelt head keeleos-kust. Need soome tegevväelastele mõel-dud tasemekursused andsid korraliku baasi Eesti suurtükiväe iseseisvaks aren-damiseks. Koos kolonelleitnant Tiido-lepaga koostatud plaani eesmärk oli välja õpetada 15 eestlasest suurtükiväe-ohvitseri, kellest pidid saama relvaliigi arengu võtmeisikud ja Eesti sõjaliste õppeasutuste suurtükiväeala õppejõud.

Kolmas võimalus olid „Viro projek-ti“ korraldatud väljaõppeüritused, mille abil korraldati peamiselt täiendõpet ja mille läbiviijad olid nii „Viro projekti“ raames tegutsevad eruohvitserid kui ka Soome kaitseväe tegevväelased.

OLUKORD ESIMESE KOOSTEGUTSEMISE AASTA JÄREL1998. aasta alguseks olid Eesti tulejuhti-mismeeskondade ja jalaväekompaniide miinipildujarühmade väljaõpe lõpule viidud. Väljaõppele lisaks vajasid inst-ruktorid väljaõppematerjale ja relvaliigi määrustikke. Eestikeelne miinipilduja

valdkonna määrustik oli olemas, samas suurtükiväes olid kasutusel vaid soome-keelsed õpikud, mis polnud sisu mõttes otseselt kasutatavad.

Juba 1997. aasta sügisel alustasin Soome tulejuhtimisõpiku kohendamist Eesti tingimustele sobivaks. 1998. aas-ta kevadeks eesti keeles ilmunud õpik käsitles tulejuhtimise põhimõtteid jala-väerühmast kuni jalaväepataljonini. Samadel alustel koostasime järgmiseks koos Eesti suurtükiväe inspektoriga tule patarei tegevust käsitleva õpiku.

SUURTÜKIVÄE ÜKSUS LUUAKSE 1998. AASTAL1998. aasta märtsis oli otsus suurtüki-väeüksuse taasloomiseks tehtud ja 20. märtsil alustas Tapal tegevust väljaõppe-üksus nimega suurtükiväegrupp, millest nüüdseks on saanud 1.  jalaväebrigaadi alluvuses olev suurtükiväepataljon.

Suurtükiväegrupi esimeseks ülemaks määrati leitnant Rein Luhaväli, kelle roll üksuse loomisel on igati austustvääriv. Eraldatud vahendid puudusid ja aega oli vähe, sest esimene tulepatarei jagu ajateenijaid pidi saabuma Tapale juba aprillis. Toetust kuskilt loota polnud ja lisaks sellele tuli kaheksast Soomes kiir-väljaõppe saanud tegevväelasest Tapale vaid pooled. Kuid pataljoniülem hakkas aktiivselt tegutsema ja peagi sai välja-õppega alustada.

VÄLJAÕPPEÜRITUSI LISANDUS PIDEVALT1998. aasta kevadel eestlastele läbi vii-dud kärbitud laskmiste läbiviimise kur-suse tulemusena võeti Eestis kasutusele Soome ohutuseeskirjade süsteem. 1998. aasta mais õpetati viiele eestlasele näda-lasel kursusel Tallinnas varustuse hulka kuuluvate stereo-kaugusmõõdikute ka-sutamist. Suvel korraldati kaks kursust, kus käsitleti tulepatarei põhitegevusi. Esimene kursus viidi läbi Tapal ja teine Niinisalos, kuna Eesti suurtükiüksustel puudusid endiselt veokid suurtükki-de vedamiseks. Kummalgi koolitusel osales kuus tulevast relvainstruktorit. Oktoobris korraldati Tapal nädalane ar-vutajate kursus, kus harjutati laskeand-mete arvutamist ning patareiülema ja arvutajate omavahelist koostööd. Lisaks

Suurtükid olid väga heas korras ning mitmest neist oli lastud vaid proovilaske.

viiele tegevväelasele osalesid kursusel ka tulepatarei ajateenijatest arvutajad.

LASKEHARJUTUSED KUI VÄLJAÕPPEKONTROLLEestis ei saanud laskmisi läbi viia, kuna laskevälja kasutamise luba polnud veel kinnitatud. Lahinglaskmiste läbiviimine oli aga ajateenijate ja instruktorite os-kustes veendumiseks hädavajalik. Jõud-sime Soome suurtükiväeinspektori ko-lonel Jouko Alasjärvega järeldusele, et esimesed laskmised võib läbi viia Soo-mes suurtükiväekooli väliõppuse ajal. Selline asi vajas Soome valitsuse luba, mille saamiseks kasutasime põhjendust, et Soomel kui varustuse loovutajal on moraalne vastutuse tagada, et kasutaja-koolitus on põhjalikult läbi viidud. Loa saamisega probleeme ei tekkinud.

Vastavalt koostatud lepingule pidid eestlased saabuma Soome tsiviilriietes ja ilma relvadeta. Õppusel võis kasutada oma välivormiriietust ja varustust. Soome andis Eesti üksusele tasuta laskmisteks vajaliku varustuse ja „Viro projekt“ kor-vas kõik õppusega seotud väljaminekud. Eesti väljaõppeüksuse koosseisu kuulus kokku 80 isikut, kes saabusid Soome 14. märtsil 1999. Esmaspäeva hommikul sai üksus, mis koosnes pataljoni juhti-mispunktist, kompanii tule juhtimisjaost ning tulepatarei- ja side osadest, vajali-ku varustuse kätte ja liikus maastikule, kus alustati kasutajatasandi väljaõppega. Teisipäeva õhtul liiguti polügoonile, kus kolmapäevast reedeni viidi läbi laskmi-sed, mis õnnestusid suurepäraselt, kuigi esimesel päeval tekkis relvadel mitu tõr-get. Osa tõrkeist tekkisid kasutajate koge-nematusest ja oskamatusest.

Esimesed laskmised Eestis viidi läbi Ida-Eestis Viivikonna karjääris 28. ap-rillil 2000. Soetatud relvi oma käega proovida oli väga oluline ja seda tehti suurtükiväepataljoni taktikalise õppuse käigus, mis kulmineerusid otselaskmis-tega. Kuigi laskmisteks oli kasutada vaid neli mürsku relva kohta, õnnestus kõik sihtmärgid pihuks ja põrmuks teha.

Kuigi sellega tihedam ühine väljaõpe lõppes, korraldati Soomes veel mitu laskeharjutust, enne kui eestlased jõud-sid oma esimeste kaudtule laskmisteni Eestis.

Olen hiljem käinud korduvalt Tapa sõjaväelinnakus ja silma jääb seal tee-nivate suurtükiväelaste tugev sisemine side, mis on järjepideva arengu kindlus-tamiseks väga oluline.

Tõlkinud kolonellitnant Kaarel Mäesalu

SÕD

UR N

R 2 (83) 2015

66

Ott Laanemets VANEMLEITNANT

MEREVÄEKOOLI TAKTIKASEKTSIOONI ÜLEM

TUTVUSTUS

Autori eesmärk ei ole algu-pärase meresõjateooria loomine, vaid olulisima senikirjutatu ja -prakti-seeritu kokkuvõtmine. Iga peatükk on varusta-

tud korraliku viiteaparatuuri ja kirjan-duse loeteluga, mida käsitletud teema kohta süvendatult edasi lugeda. Seetõt-tu on tegu hea lähtekohaga, mille abil mere sõjapidamise maailmaga tutvust teha.

Raamatu esimeses osas käsitletakse meresõjapidamise ja merevõimu klas-sikalisi kontseptsioone. Erinevalt mais-maast mõjutab meri inimtegevust merel hoopis rohkem ja nii algab kogu käsit-lus just merekeskkonna igakülgse kir-jeldamisega. Arusaadavalt vaadeldakse järgmisena anglosaksi kultuuriruumist pärinevat klassikalist merestrateegiat: mereülemvõimu (command of the sea) ning Mahani ja Corbetti kirjutisi. Sa-mas mahus leiavad käsitlemist ka alter-natiivsed merestrateegiad: ristlejasõda, Prantsuse jeune école ja admiral Castexi mõtted, Saksa admiral Tirpitzi risiko-flotte ja Saksa merestrateegia kahes maailmasõjas, Nõukogude uus kool-kond ja admiral Gorškovi kirjapandu ning tuumaajastu merestrateegiad. Sa-muti leiab raamatu esimeses osas kajas-tamist mereväediplomaatia.

Raamatu teises osas vaadeldakse mere sõjapidamise tänapäevaseid ra-

kendusi. Laias laastus saab sõjapidamise merel jaotada operatsioonideks merel ja merelt. Esimese jaotuse alus on mereala valdamine (sea control), s.o tegevus-vabadus soovitud aja jooksul oma eesmärke saavutada. Ühelt poolt ka-sutatakse mereala valdamist sõjaliseks meretranspordiks, blokaadide, embar-gode ja karantiinide jõustamiseks ning merekaubanduse kaitseks.

Teisalt on mereala valdamine jõu ku-vamise eeldus. Selleks on löögid merelt (naval strikes) lennukite, rakettide, har-vem ka laevasuurtükkidega ning mere-

dessantoperatsioonid. Mereala valdami-se alternatiiv on väiksema võimekusega merevägedel mereala valdamise takista-mine (sea denial). Lisaks puhtsõjalistele tegevustele leiab kajastamist ka mereli-ne julgeolek (maritime security), mis on tänapäevase meresõjapidamise lahuta-matu osa. Raamatu viimases peatükis vaadeldakse eri riikide mereväepoliiti-kate tulevikku ja arenguid.

Nagu eespool mainitud, pole Ian Spelleri eesmärk luua uut meresõja-teoreetilist teadmist, vaid kokku võtta olemasolev. Siiski väärib märkimist raa-matu kokkuvõte, milles autor toob välja kaheksa järeldust tänapäevase mere-sõjapidamise kohta:

1. meri on endiselt oluline tegur riik-likus ja rahvusvahelises julgeolekus;

2. maapind, kus inimene elab, on en-diselt merest olulisem;

3. merevägede rollid on sõjapidami-ne, diplomaatia ja korratagamine;

4. nimetatud rollide piirid on täna-päeval hägusad ja omavaheline kattuvus on suurenenud;

5. traditsioonilised merestrateegia kontseptsioonid on endiselt olulised, kuid neid tuleb kohandada tänapäevas-tesse oludesse;

6. tuleviku mereline sõjatander on äärmiselt keerukas, nõudes mere-vägedelt koostööd nii teiste merevä-gede, ühendväe teiste väeliikide kui ka muude ametkondadega;

7. merevägede tegevuses võib näha nii modernistlikke, st riigi enda huvide eest seismise, kui ka postmodernistlik-ke, st kollektiivselt rahvusvahelise julge-oleku eest seismise jooni;

8. pole olemas üht universaalset mere väepoliitika lahendust, vaid iga riik peab selle ise endale looma.

Raamatu autor Ian Speller on Iiri Maynoothi ülikooli professor, tööta-nud ka Ühendkuningriigi staabikolledži õppejõuna, tema uurimisvaldkond on tänapäevane sõjaajalugu, meresõjaaja-lugu, merestrateegia ja tänapäevane sõ-japidamine.

Ülevaatlik kokkuvõte tänapäevasest meresõjapidamisest

• Understaning Naval Warfare• Ian Speller• London, New York: Routledge, 2014• 217 lk

Eelmisel aastal ilmus tuntud akadeemiliselt kirjastuselt Routledge Ian Spelleri raamat „Understaning Naval War-fare“. Nagu pealkiri ütleb, on raamatu eesmärk tutvustada lugejale tänapäevase meresõja(pidamise) keerukat vald-konda. Raamat on mõeldud nii sõjanduse õppurile kui ka tavalugejale.

Eesti sõjamuuseumison avatud Rootsi Armeemuuseumi rändnäitus

VARUSTUS JA VIDINAD ELU JA SURMA PIIRIL

Avatud K-P 11-18

Välja on pandud umbes 1200 eset 19. ja 20. sajandi sõdade ja sõjavägede argipäevast Välja on pandud umbes 1200 eset 19. ja 20. sajandi Välja on pandud umbes 1200 eset 19. ja 20. sajandi sõdade ja sõjavägede argipäevastsõdade ja sõjavägede argipäevast

Eesti sõjamuuseumi aadress: Mõisa tee 1, 74001 Viimsi, Harju maakond