E E S T I S Õ J A N D U S A J A K I R I

Nr 3 (78) 2014

Allohvitseride hariduse ja sõjaväelise väljaõppe üldnõuded

Ukraina kriis on ohtu seadnud Venemaa sõjalise arengu suurprojekti

Kevadtorm / Steadfast Javelin tõi liitlased Eestisse

sõduritele ja allohvitseridele. 20 tonni terast

Soomuk Pasi XA-188.

Vaata kohe: www.elukutse.ee/scouts

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

33 / 2014

Sisukord4 Eesti uudised

6 Välisuudised

8 MõtestatusOma tegevuse mõtestamine süsteemse lähenemise abil on võimalus vähendada formaalsust ning säilitada motivatsioon ja rõõm tehtud tööst.

10 Kevadtorm / Steadfast Javelin 1 tõi palju uusi kogemusiIntervjuu kaitseväe peastaabi ülema mereväekapten Igor Schvedega õppuse Kevadtorm / Steadfast Javelin esmastest kokkuvõtetest.

12 Reservväelaseks olek suurendab eneseväärikustSõduri küsimustele vastab EROK-i vane-matekogu esimees major Toomas Luman.

19 Ukraina sõjatööstus kui kahe teraga mõõkLäbipõimunud sõjatööstus on N Liidu lagunemise järel kuhjanud raskusi nii Uk-raina kui ka Vene föderatsiooni iseseisvale arengule.

22 Irregulaarne sõjapidamine ja selle enim käsitletavad vormidKäes on aeg õppida moodsat sõjapidamist paigutama konventsioonidega reguleerima-ta sõjategevuse konteksti.

28 Elades piraatidegaKanada ajakirjanik Jay Bahadur räägib Sõdurile oma elust Somaalia piraatidega ja võrdleb saadud kogemusi piraatluse aren-gutega Lääne- ja Ida-Aafrikas.

31 Tõhusam Rootsi–Soome kaitsekoostööRahvusvahelise kaitseuuringute keskuse vanemteadur Auli Järvenpää kirjutab, kuidas provintslik mõtlemine ja erinevad poliitilised huvid takistavad Soome ja Root-si kaitsekoostöö arengut.

32 Ukraina ja NATO raketikaitse – keel, mida Venemaa mõistabSündmused Ukraina idaosas on vaid maa-pealne kattevari suure idanaabri tegelikule läänesuunalisele ambitsioonile – saavutada ülekaal raketivallas.

36 Allohvitseride hariduse ja sõjaväelise väljaõppe üldnõuded

Kaua ettevalmistatud allohvitseride välja-õppekorraldus on nüüd ellurakendamiseks valmis.

39 Ülemveebel Saliste: kaitseväe veebli roll on näha allohvitseride töö suuremat pilti1. mail loodud kaitseväe veebli ametikohta täitma asunud ülemveebel Siim Saliste räägib Sõdurile oma ametikohast ning allohvitseritöö arengust.

43 Õhuvõim par excellenceÕhuruum sai sõdade tallermaaks alles läinud sajandi algul, kuid lennukatele teooriatele vaatamata ei saanud õhusõjast kõikide sõdade võtit.

48 Droonid – kas sõjanduse tulevik?Droonid on muutumas üha olulisemaks elemendiks tänapäevases sõjategevuses ja paljude riikide jaoks on nende omamine muutunud juba auasjaks.

52 EML Ristnaga meresõidupraktikalKVÜÕA kõrgema sõjakooli 1. ja 3. mereväe põhikursuse kadetid tegid aprilli esimesel

poolel läbi kümnepäevase meresõiduprak-tika Eesti rannikul.

54 Sotsiaaltöötajate vajadusest kaitseväes ajateenijate näitelEt hinnata ajateenijatele suunatud sotsiaal-töötaja töölerakendamise vajadust kaitse-väes, korraldati küsitlus, milles osalesid logistikapataljoni ja mereväe ajateenijad.

56 Mätta otsas õpetamine või TagaTaskuTundKuidas olla ülemal ajadefitsiidis valmis oma vastsetele alluvatele sõjategevuse algtõde-sid meelde tuletama.

59 Taktikaline otsustusmäng „Teelahkmel”Kaitseväe ühendatud õppeasutuste taktikaõppejõud kutsuvad kõiki sõja-väelise juhtimise oskuste, kogemuste ja huvidega inimesi lahendama taktikalist otsustusmängu.

61 Allohvitserina autokompaniisJätkame iseseisvuse taastanud Eesti vabariigi kaitseväe taasloomise mälestuste vahendamist. Meenutab kolonelleitnant Kalev Koidumäe.

Väljaandja kaitseväe peastaapToimetus Juhkentali 58, 15007 TallinnTegevtoimetaja major Ivar Jõesaar e-post ivar.joesaar@mil.ee, tel 717 1259Keeletoimetaja Kairi VihmanKujundaja Meelis PillerTrükitud AS-i Vaba Maa trükikojas Kaanefoto Siim Teder

15 Ukraina kriis on ohtu seadnud Venemaa sõjalise arengu suurprojektiVene ja Ukraina asjadega hästi kursis olev Raivo Vare selgitab Sõduri lugejaile, millised on Venemaa föderatsiooni huvid Ukrainas.

SCAN

PIX

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

4 EESTI UUDISED

H ispaanias Menorcas 7.–16. maini korraldatud NATO operatsioonitasandi staabi­õppuse Trident Jaguar aktiiv­

ses faasis harjutasid ligi 1500 sõjaväelast ja tsiviileksperti paarikümnest alliansi liikmesriigist Eesti kaitsmist.

Õppusel kasutatati Läänemere piir­konda hõlmavat Skolkani stsenaa­

NATO staabiõppusel Hispaanias harjutatati Eesti kaitsmist

riumit, milles Eestile tungib kallale vaenulik suurriik Botnia. Põhja­At­landi nõukogu otsustab Eesti kaitseks rakendada artikkel 5­st tulenevat kol­lektiivkaitsepõhimõtet ning saadab siia NATO Hispaania kiirreageeri­miskorpuse (NATO Rapid Deploy­able Corps Spain) ja NATO löögijõu (STRIKFORNATO).

Sarnaste stsenaariumite kasutamine NATO õppustel on osa alliansi ühen­datud jõu algatusest (Connected Forces Initiative), mille eesmärk on leida vii­se, kuidas erinevate riikide väljaõpet rohkem omavahel siduda, et üksuste ühine võitlusvõime säiliks ka pärast ISAF­i operatsiooni lõppu Afganista­nis.

Õppusel Kevadtorm osalevad Eesti, Ühendkuningriigi ja Ameerika ühendriikide sõ­durid kohtusid 17. mai hom­

mikul Kanepi lähistel Tema Kuningliku Kõrguse prints Harryga.

„Tänahommikune kohtumine Eesti kaitseväelastega oli fantastiline, Eesti võib oma kaitseväe ja sõdurite üle väga uhke olla,” ütles prints Harry rohkem kui tunni kestnud kohtumise järel.

Õppust väisanud prints sai ülevaate Kevadtormist ning kohtus Scoutspatal­joni, Ameerika ühendriikide maaväe 173. õhudessantbrigaadi ning Ühend­kuningriigi Duke of Lancasteri rüge­mendi kaitseväelastega, samuti Kevad­tormil osalevate ajateenijatega.

Sõduritega kohtumisel olid kohal va­bariigi president Toomas Hendrik Ilves, kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras, suursaadikud Chris Holtby ja Aino Lepik von Wirén.

Kohtumise käigus kirjutasid maaväe ülem kolonel Artur Tiganik ja Duke of Lancasteri rügemendi ülem brigaadi­kindral Peter Rafferty alla sõprusleppe­le, mille eesmärk on süvendada ja hoida Afganistani lahingutes sõlmitud Eesti ja Ühendkuningriigi kaitseväelaste vahe­list relvavendlust.

Brigaadikindral Rafferty andis Scoutspataljonile rügemendi aumärgi. See on esimene kord, kui rügemendi aumärk anti väljapoole Suurbritanniat ning väljapaistvale üksusele, mitte isi­

Prints Harry kohtus Eesti sõduritega

Kaitseväe 1. jalaväebrigaad sai 30. mail Vabaduse väljakul korraldatud tseremoonial en­dale lipu. Tallinna linna anne­

tatud lipu vardasse lõid mälestusnaelad kaitseminister Sven Mikser, kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras, Tal­linna linnapea Edgar Savisaar, väeliikide ülemad, koostööpartnerid liitlasriiki­dest ning jalaväebrigaadi kaitseväelased.

„Ootused, mis me praegu paneme oma kõige suuremale ning paremini rel­vastatud ja varustatud üksusele, on sama kõrged kui olid ootused teile Vabadus­sõja päevil,” ütles kindralmajor Terras, rõhutades, et 1. jalaväebrigaad on Eesti kõige vanema relvastatud üksuse, 1. ees­

ti jalaväepolgu järeltulija, mis loodi juba enne Eesti vabariigi sündi. „Hoidke Va­

badussõja mõtet kõrgel, nagu hoiate kõr­gel ka oma lippu,” lisas ta.

Annetatud lipp on valmistatud 1940. aastal kaduma läinud 1. jalaväerüge­mendi lipu eeskujul. Esimese jalaväe­brigaadi eelkäija 1. jalaväepolk loodi 25. aprillil 1917 Tallinnas, lipu annetas hiljem jalaväerügemendiks ümber ni­metatud väeosale 1927. aastal Tallinna Naiskodukaitse.

Lipu väeosa külje põhivärv on tume­sinine, lipu keskel asub 1. jalaväebrigaa­di embleem – laialisirutatud tiibadega kotkas, kes hoiab rinna ees kilpi. Lipu riikliku külje keskpaigas on Eesti vaba­riigi vapp, mille kohal kiri „Eesti kodu kaitseks”.

Tallinn annetas 1. jalaväebrigaadile lipu

kule. Tunnustuse võttis vastu pataljoni ülem major Andrus Merilo.

ARD

I HAL

LISM

AA

SIIM

TED

ER

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

5EESTI UUDISED

Kaitseväe ühendatud õppe-asutuste lõputöid saab veebis lugedaKaitseväe ohvitseride lõpu-, diplomi- ja magistritöid on 25. maist alates võimalik lugeda kaitseväe e-õppe portaalis Ilias: https://eope.ksk.edu.ee/ilias.

Huvilised saavad tutvuda enam kui 400 lõputööga, millest vanimad on kaitstud riigikaitseakadeemias 1996. aastal ning hilisemad kaitseväe ühendatud õppeasutustes viimastel aastatel. E-õppe portaalis Ilias on avaldatud ka tööd juurdepääsupii-ranguga „asutusesiseseks kasutami-seks”. Neid saab lugeda vaid selleks juurdepääsu taotledes. Riigisaladuse seaduse alusel salastatud töid por-taalis ei ole. Juurdepääsupiiranguga tööde lugemiseks peaks huviline pöörduma KVÜÕA poole põhjendatud taotlusega.

Kevadtormil läks eetrisse esimene militaarraadio – Sõduri FMÕppuse Kevadtorm ajal tegutses Lõu-na Eestis 7.–23. maini raadio Sõduri FM, mis vahendas Kevadtormil osale-vatele kaitseväelastele ja kohalikele elanikele uudiseid ning infot õppuse kohta. Raadiot Sõduri FM oli võimalik kuulata sagedusel 91,8 megahert-si ning see levis Kevadtormi alal Viljandi, Tartu, Võru, Põlva ja Valga maakondades.

Sõjakooli lõpetajate seas olid esimesed mereväeohvitseridTänavu 17. juunil lõpetas KVÜÕA kõr-gema sõjakooli esimene kursus Eestis koolitatud mereväeohvitsere. Kokku sai Eesti juurde 31 maaväe ja mere-väe õppesuuna lõpetanud noorem-leitnanti. Sõjalise juhtimise magist-rikraadi sai 7 ohvitseri, lahingu kooli lõpetas 48 vanemallohvitseri.

Kaitseväe ühendatud õppeasu-tuste ülem kolonel Martin Herem rõhutas, et tänavuste lõpetajate näol on tegu üksusega, mis sisaldab kahe pataljoni jagu rühmaülemaid, -vane-maid ja -instruktoreid ning õpetajaid umbes kahele tuhandele inimesele. „Eriti hea meel on näha meie oma kooli mereväelastest lõpetajaid, keda meil pole olnud 74 aastat,” ütles Herem.

Viimane lend Eestis koolitatud mereväeohvitsere lõpetas 1940. aastal.

A fganistanis, Camp Bastioni sõjaväebaasis, langetati 9. mail kell 9 pidulikult Eesti lipp ja kuulutati pikaajaline operatsioon Eesti kaitseväe jaoks lõppe­nuks. Lipp anti üle Scoutspataljoni C­kompanii ülemale major Viljar Laa­nestele. Viimane Eesti kontingent Estcon­16 ja Eesti kompanii Estcoy­17

jõudsid järgmisel päeval tagasi Eestisse.Pidulikul lõputseremoonial osalesid kaitseminister Sven Mikser, kaitseväe ju­

hataja kindralmajor Riho Terras, Suurbritannia suursaadik Eestis Chris Holtby ja teised liitlaste esindajad.

Eesti eest jätsid Afganistanis oma elu vanemveebel Ivar Brok, veebel Eerik Sal­mus, veebel Allain Tikko, seersant Raivis Kang, seersant Kalle Torn, nooremseer­sant Kristjan Jalakas, nooremseersant Jako Karuks, nooremseersant Herdis Sikka ja kapral Agris Hutrof.

Afganistanis langetati Eesti lipp

A lates 16. maist sai kaitseväe õppus Kevadtorm endale lisanime Steadfast Javelin. Paralleelselt Kevadtormiga läbi viidava NATO õppuse eesmärk oli harjutada ühtset sõjaliste operatsioonide juhtimist olukorras, kus lisaks Eesti kaitseväele opereerivad Eesti pinnal liitlasriikide üksused. Õppust

juhtis NATO Brunssumi ühendväejuhatus, kelle ohvitserid olid kohal ka Kevadtor­mi staabis.

„Brunssumi ühendväejuhatuse otsus näitab ühelt poolt Kevadtormi tõsiseltvõe­tavust ning teisalt liitlaste tugevat toetust Eesti kaitseväele ja kogu regioonile,” ütles kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras, kelle sõnul on NATO õppuse korral­damine suur samm kogu kaitseväe arengus.

Kevadtormist sai NATO õppus Kevadtorm / Steadfast Javelin

HAN

NES

VÕ

RNO

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

6 MAAILM

2 Tai võib kaotada USA abiPärast Tai relvajõudude 22. mail korral-

datud riigipööret võib riik ilma jääda USA sõjalisest abist ning riiki võivad ähvardada isegi sanktsioonid. Ameerika ühendriiki-de riigidepartemangu pressiesindaja Jen Psaki sõnul kavatseb USA valitsus suhted Taiga ümber hinnata ja loobuda 10 miljoni dollari suuruse abi andmisest. Hinnangute ümbervaatamine võib aga viia võimalike sanktsioonideni. Maikuus toimunud putš oli Tais viimase 80 aasta jooksul 12. õnnes-tunud sõjaline riigipööre. Eelmine neist toimus 2006. aastal, mil sõjavägi eemaldas võimult Thaksin Shinawatra. Toonaste sündmuste järel peatas USA Taile antava 23 miljoni dollari suuruse sõjalise abi ja mitu relvatarnijat keeldusid riigile varustust eksportimast. Tai on aastatel 2011–2013 USA-lt importinud sõjalist varustust peaae-gu 2 miljardi USA dollari väärtuses. Sellega on USA Tai kuningriigi jaoks suuruselt teine relvatarnija, moodustades 15% impordi ko-gumahust. Suurim impordipartner on Rootsi 40%-ga tarnete kogumahust.

Ukraina kaitseministeerium teatas, et Ida-Ukraina separatistide kätte on sattunud Poolas toodetud PZR Grom-tüüpi kaasaskantavad õhu-

tõrjesüsteemid (MANPADS). Kaitseministee-rium avaldas pildid 18. mail separatistidelt konfiskeeritud MANPADS-idest, millega vii-mased üritasid rünnata Donetski piirkonnas asuvat Kramatorski sõjaväelennuvälja. Sepa-ratistidelt konfiskeeriti uusimad Grom-tüüpi õhutõrjesüsteemide mudelid E2. Grome kasutatakse Poola relvajõududes ning neid on eksporditud Georgiasse, Indoneesiasse ja Peruusse. 2014. aastal tellis neid ka Leedu.

1 Ida-Ukraina konfliktis kasutatakse Poola päritolu

Grom-tüüpi õhutõrjesüsteeme

3 Ukraina vähendab kaitsekulutuste tõstmiseks

kulutusi tervishoiule ja sotsiaalhoolekandeleUkraina rahandusminister Aleksandr Šlapak teatas, et kuigi 2014. aasta jaanuaris kasvatati kaitsekulutusi 860 miljonilt eurolt enam kui 1,24 miljardini, siis muutunud olukorras ei ole need piisavad. Et riiklik ise-seisvus on valitsuse prioriteet, kavatsetak-se kaitsekulutuste kasvatamiseks kärpida kulutusi tervishoiule, sotsiaalhoolekandele ja põllumajandusele. Et Ukraina armee on olnud aastaid alarahastatud, ei vähenda ka nüüdne eelarve kasv riigi kaitsetöös-tuse ekspertide sõnul fundamentaalseid probleeme. Siiski näitab valitsus kaitse-kulutuse kasvatamisega oma pühendumist riiklikule julgeolekule ja kaitse-eelarve kasutamine muutub erikomisjoni loomise abil läbipaistvamaks.

4 Venemaa hoiatas MoldovatVenemaa kõrged ametnikud ähvarda-

sid Moldovat, et käesoleval aastal algavad

NATO-ga liitumisega seotud ettevalmista-vad kõnelused ei jää tagajärgedeta. Kriitika algas 12. mail, mil Moldovat külastas NATO peasekretäri asetäitja kindral Alexander Vershbow. Samuti kritiseeriti Moldovat Rogozini kohtlemise eest külaskäigul Transnistriasse. Nimelt käis Rogozin 9. mai võidupüha paraadil Transnistria pealinnas Tiraspolis. Moldova pealinnas Chisinaus aga hoiti Rogozini lendu väidetavate lennu-loaga seotud probleemide tõttu kinni ning olukorda kasutasid ära Moldova võimud, konfiskeerides lennukilt Transnistria või-mude üleskutse Venemaaga ühinemiseks. Naaberriigis Ukrainas toimuva kriisi tõttu mobiliseeris Moldova 5. mail 10 000 sõdu-rit riigi piiridele valmisolekusse. Transnist-rias paikneb osaliselt rahuvalvega tegelev 1200-liikmeline Venemaa üksus.

5 Hiina ehitab Lõuna-Hiina merre saart

Hiina loodab tugevdada oma kohalolekut Lõuna-Hiina meres, ehitades vaidlusaluste Spratly saarte riffi uut tehissaart. Tehis-saare rajamise põhjus võib ekspertide hinnangul olla tõsiasi, et Hiina on ainus suurem Spratly saarte nõudleja, mil puudub lennuväljaga saar. Siiski pole Hiina ainus riik piirkonnas, mis oma kohalolu tugev-dab: ka Vietnam teeb sadama ehituseks Edela-Cayl suuremahulisi maaparandustöid ning Taiwan ehitab Itu Aba/Taipingi saarele kaid. Filipiinide välisministeeriumi sõnul rikub Hiina saare ehitamisega Lõuna-Hiina mere riikide kokkuleppeid ja rahvusvahelist õigust ning destabiliseerib niigi pingelist olukorda. Manila hinnangul on tehissaar 30 hektari suurune. Hiina välisministeeriumi pressiesindaja sõnul on Hiinal saarte üle vaieldamatu suveräänsus ja riik võib ehita-da sinna, mida soovib.

6 Poola võib kiirendada Wisla õhu- ja raketikaitsesüsteemide

programmiPoola võib Ukraina kriisi tõttu kiirendada otsust Poola kaitsekilbi õhu- ja raketitõrje-süsteemide programmi loomiseks. Praegu

Kuigi on äärmiselt ebatõenäoline, et Poola oleks venemeelsetele separatistidele relvi tarninud, võivad Ukraina kaitseministee-riumi konfiskeeritud Gromid pärineda Geor-giasse eksporditud partiidest. 2008. aasta augustis peetud Vene–Georgia sõja ajal Lõu-na-Osseetias sattusid mitu Georgiasse saa-detud Gromi konteinerit Vene vägede kätte, kuid nende arv on senini selgusetu. Separa-tistide käes olevad õhutõrjesüsteemid on Ukraina õhujõududele põhjustanud mitmeid kaotusi. Näiteks 2. mail lasti nende abil Kra-matorskist 20 km kaugusel asuvas Slovjans-kis alla kaks Mil Mi-24 helikopterit.

MIN

ISTE

RSTW

O O

BRO

NY

NAR

OD

OW

EJ

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

7Kokkuvõtted ajakirjast Jane’s Defence Weekly (aprill-mai 2014)

konkureerivad Wisla nime kandva program-mi lepingu nimel Raytheon Patriot, Eurosam SAMPT/T, Lockheed Martin / MBDA Medium Extended Air Defence System (MEADS) ja tõenäoliselt David’s Sling/Stunneril põhine-vad Iisraeli süsteemid. Praeguste plaanide järgi peaksid nõuded olema täidetud käes-oleva aasta juunis, seejärel algaks septemb-ris-oktoobris pakkumiste protsess, leping sõlmitaks 2015. aastal ja tarned saabuksid 2017. aastal. Ukraina kriisi tõttu soovivad mõningad Poola analüütikud protsessi kiirendada. See aga tähendaks otsest valit-sustevahelist kokkulepet, sellele järgneks algne liisingulepe, millele omakorda hiljem aga süsteemide lõplik ost.

7 India ja Venemaa sõlmisid salaleppe

India sõlmis hiljaaegu Venemaaga leppe, mille alusel makstakse Moskvale Afganis-tani rahvuslike julgeolekujõudude aineliste vahenditega varustamise eest siis, kui USA ja NATO väed on lõpetanud lahingoperat-sioonid. New Delhi sõjaväest ja julgeoleku-jõududest pärit allikate hinnangul sõlmiti salalepe pärast mitu kuud kestnud kõnelusi käesoleva aasta veebruaris. Kokkuleppe tu-lemusel varustab Venemaa 195 000-mehe-list Afganistani armeed kergesuurtükkide, käsirelvade, 81 mm ja 120 mm miinipildu-jate, raketiheitjate, lahingumoona ja muude esemetega. Allikate hinnangul võivad neile täiendavalt lisanduda helikopterid ja tankid, mis samuti kuulusid Afganistani presidendi Hamid Karzai poolt 2013. aasta detsembri visiidi ajal Indiale edastatud soo-vinimekirja. Nüüdseks erru läinud brigaadi-komandöri Arun Sahgali sõnul aitab selline kokkulepe muuta India oluliseks kiirelt muutuvas olukorras Afganistanis.

8 Vene peaprokurör ründas laialt levinud korruptsiooni

Venemaa peaprokurör Juri Tšaika kritiseeris riigi kaitsetööstuses levinud korruptsiooni ja ebaefektiivsust. 29. aprillil Venemaa föderatsiooninõukogus peetud kõnes ütles Tšaika, et kahe aasta jooksul, mil pretse-

denditult suured rahalised ressursid on suu-natud kaitsetööstusesse, on õigusorganid kaitsesektoris tuvastanud 7000 ülestunnis-tatud rikkumist. Tšaika tõi puudujääkides esile süsteemsed tähtaegade ületamised, võimetuse sõlmitud lepinguid täita ja vajalike lubade puudumise. Samuti tõi ta välja ettevõtete ametnike rikastumise tütar-ettevõtete ja sõltuvate organisatsioonide abil, ülesostmise, põhjendamatu hinnainf-latsiooni ja eelarves ette nähtud summade hooletu kasutamise. Praegu on uurimise all 108 kaitsetööstuse rahandusega seotud rikkumist, mis puudutavad ühtekokku enam kui 123 miljonit eurot.

9 Venemaa meelitab endale Ukraina töölisi

Venemaa president Vladimir Putin esitas meetmed Ukrainast pärit impordi asenda-mise Vene päritolu detailidega ja kuulutas välja kava hakata kaitseeksperte Venemaale meelitama. Venemaa ettevõtetel aidatakse Ukrainast pärit Venemaale kolida sooviva-tele kaitsetööstuse spetsialistidele pakkuda õiglast tasu ja kortereid.

10Venemaa pikendas kaugmaa-õhupatrulle

Vaikse ookeani piirkonnasUSA Vaikse ookeani õhujõudude ülema sõnul on pärast Krimmi sündmusi järsult kasvanud Vene õhuvägede tegevus Vaikse ookeani piirkonnas. Kindral Herbert Carlis-le’i sõnul on Vene õhuväe patrulli tegevus ulatunud California rannikuni ning tiirelnud ümber USA strateegiliselt olulise Vaikses ookeanis paikneva Guami saare. Samuti on drastiliselt kasvanud nii Vene õhu- kui ka mereväe tegevus Jaapani ja Lõuna-Korea ranniku lähistel. Venemaa riigimeedias tsiteeriti tundmatuks jäänud Venemaa ametnikke, kelle sõnul ei ole lendude arvu kasv provokatsioon ega kuidagi seotud Ukraina sündmustega. Venemaa jätkas kaugmaa-õhupatrullidega ümber NATO ja selle liitlasriikide 2007. aastal, olles need katkestanud 1992. aastal pärast külma sõja lõppu.

53,4% Šveitsi referendumil osalenutest hääletasid 18. mail 22 Saabi Gripen E tüüpi hävitaja soetamise vastu. See on Saabi jaoks suur tagasilöök. Šveits valis Gripen E välja juba 2011. aastal, asen-damaks seniseid vananevaid Northrop F-5 Tiger tüüpi hävitajaid.

3,12miljardi euro võrra kavatseb Rootsi järgmise kümnendi jooksul kasvatada kulutusi kaitsele. Eelarvekasvu põhjus on suurenenud tajutav oht Venemaa suunalt.

0,2% võrra SKT-st kasvab Rumeenia kait-se-eelarve. Praegu kulutab Rumeenia kaitsele 1,4% SKT-st. Kaitse-eelarve kasvu põhjusena tõi riigi peaminister Victor Ponta välja kriisi naaberriigis Ukrainas.

20 000le armee teenistujale kavatseb Venemaa ehitada Krimmi elamispinna. Muuhul-gas jätkatakse ehitust okupeeritud alal, mis algselt oli mõeldud Ukraina sõdurite majutamiseks.

500kilomeetrit on Lõuna-Korea uue ballistilise raketi laskekaugus. Rakett on võimeline kandma kuni ühetonnist koormat ning tabama sihtmärke suure-mas osas Põhja-Koreas.

19 riigist pärit 35 erioperatsioonide ja terrorismivastase võitluse üksuste va-hel Ammanis peetud võistluse SOFEX Warrior Competitioni võitis teist aastat järjest Hiina politsei relvajõudude meeskond Snow Leopard.

42 miljoni euro võrra vähendati Austria 2014. aasta kaitsekulutusi. 2015. aas-tal vähenevad need veelgi, 38 miljoni euro võrra.

1

2

34

5

6

7

8910

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

8 ARVAMUS

Ilus sõna, ja sügavatähenduslik, eks ole! Viimati kuulsin seda kultuurkapitali rahvakultuu­ri aasta preemia pälvinud prof Marju Lauristini tänukõnes. Tegu sõnana oleks see mõtesta­

ma; saab öelda ka mõttekuse andmine. Niisiis – mõte … Seletav sõnaraamat loetleb sellele viie tähendusega kasutust, aga käesoleva artikli kontekstis on kõige tabavamaks otstarve ehk eesmärk. Sõja­väelased teavad seda ümbersõnastatult ühe väga olulise küsimusena – MIKS?, ning just sellest esitangi nüüd oma mõtteid.

Tõuke selleks kirjatööks on andnud sisutud põhjendused millegi tegemise vajaduse kohta. Näiteks on mulle öel­dud, et „aga nii tehti enne ka”, ning tei­negi sisutühi põhjendus kõlab ise­mõt­lemine­keelatud!­formaadis. Meenub lugu ajateenijate saatmisest maja varju, ära suve kõrvetavast päikesest – vilus on lahedam varustust kontrollida. Aga paari tunni pärast olid varjud nihku­nud ning poisid higistasid jälle lõõsk­kuumuses. Kui neilt siis uuriti, et miks varustuskontrolli siin tehakse, vastati varmalt: „Aga meil kästi ...”

Teinekord tuleb süüvida argi­sekelduste tagamaade selgitamisesse, et mõista nõuete ja regulatsioonide va­jadusi. See peaks teenima kui audit, et optimeerida meie käitumist. Pealegi sätestab sisemäärustik kaitseväelastele käskude andmisel eesmärkide seadmise kohustuse (vt p 23, lg 4).

EESMÄRKLahingukäsu teine punkt esitab põhi­ülesande ja selles tuleb teiste hulgas vas­tata ka küsimusele miks, ehk anda tege­vuse eesmärk. Selle nimetamist ei peeta raskeks, siiski väidan ma, et ekslikult, kuna valdavalt lahendatakse sõnastus pinnapealselt. Nimelt jäetakse arvesta­mata, et „kompotti” kuulub veel kaks te­gurit, ja need on: tegevuse vahetu mõju ning laiendatud eesmärgi nimetamine. Esimene neist on põhiülesande sõnas­

tuse osa, teine kuulub ülema kavatsu­se alla (vt lahingukäsu kolmas punkt). Seega on sisuliselt vaja välja tuua kokku kolm eesmärgikirjeldust, aga prakti­kas need pahatihti kas ühitatakse (st ei mõisteta nende eristamise vajadust), või esitatakse „üle võlli”. Viimase osas pean ma silmas seda, kui tegevuse eesmärk kopeeritakse mitu taset kõrgema üksuse põhiülesandest, mille tulemusena jääb see üksuse enese lahinguplaani ajalisest ja ruumilisest raamist väga kaugele. Ei ole kasu öelda kompaniiülemale, et ta peab oma lahingualas viivitama (vahetu mõju!) selleks, et (NB: vastus küsimuse­le MIKS!) liitlasväed saaksid sooritada vasturünnaku [mis toimub kahe nädala pärast, 50 km teises kohas!]. Korrektne eesmärgistamine põhiülesandes peab andma allüksustele sisendi oma tegevu­se vahetuks kujundamiseks, ning järeli­kult peab see olema seotud tema viivi­tusalahingu asukoha ja naabritega.

Vaieldamatult on eesmärgi­temaa­tika väga mitmekesine, samas oluline üheselt mõista. See on tõsine teema ja üldiselt tehaksegi kaitseväes tõsist asja, aga eesmärk ei ole tõsine olla. Me ei ela ju töötamiseks. Kas olete nõus? Pi­gem me töötame, et elada kvaliteetse­malt. Inimene veedab suure osa oma teovõime ajast tööl, ning matemaatiliselt oleks puhas raiskamine, kui seda ei seo­ta eneseteostusega. Tõsi, teine võimalus on viibida tööl palgapäeva ootuses, st tegeleda samal ajal hobidega, või säästa energiat õhtuks ehk molutada. Aga va­rem või hiljem päädib see konfliktiga, kuna lohakas töötulem annab tagasi­löögi, ning sellele kaasub negatiivne emotsioon ainuüksi tööle tulemisest. Kellel seda frustratsiooni vaja on?! Me kõik tahame ju elutervet, kvaliteetset töökeskkonda – ja suuresti saab see al­guse positiivsest õhkkonnast. Viimase alus on olla ametikohal pädev ning töö ja eneseteostuse eesmärgid (vähemalt osaliselt) ühitada.

Pädevust on vaja, et tööga üldse hak­kama saada. Lisaks on töötajal oma­algatuslik kohustus valdkonda arendada (kas või argumenteeritud ettepaneku­te esitamise abil). Kui töö käib aga üle jõu, siis leiutab alalhoiuinstinkt ellujää­misvõtteid (nt sõimamine, naeruvää­ristamine, pugemine, eiramine, pidev naljatlemine, põgenemine, suunisteta delegeerimine jne), ent lõpuks toodab ebakompetentsus ülemäärast stressi mõlemale osapoolele. Kui töö ei paku vaimset rahuldust, või kui käiakse tööl vastuhakkavast rutiinist, siis on midagi väga valesti. Sel juhul on vaja mõttepau­si – pikka ja sügavat, küsimusega: miks ma seda endale teen; kas püsiärritus on väärt palgasummat?

Tegevuste eesmärgistamisest oluli­sem on aga hoopis olemasolu põhjen­dus. Mis on nt N ringkonna eesmärk – määratud ülesandeid on loetletud palju, aga miks on (just sellist!) struktuuri­üksust vaja? Kas see on põhimääruses kirjas? Tõesti, mis eesmärki teenib nt väeosa aastakäsk? Ühelt poolt, vastus annab arusaama, mida (ja kuidas) sinna üldse kirjutama peab, teisalt julgen aga väita, et ülesannete täideviimisega saa­dakse hakkama ka ilma aastakäsuta. Kas meie n­ö argidokumentide („nii on ju pidevalt tehtud”) olemasolu vajadused, ja sisunõuded, on üheselt mõistetavalt fikseeritud? Kas konkreetse koosoleku eesmärk on osalejatele teada – teenib see spetsiifilist aruandmist, üldist info­vahetust, suuniste saamist, ülemale olu­

Enno Mõts KOLONELLEITNANT

LÕUNA

KAITSERINGKONNA ÜLEM

MõtestatusOma tegevuse mõtestamine süsteemse lähenemise abil on võimalus vähendada formaalsust ning säilitada motivat­sioon ja rõõm tehtud tööst.

Kui töö käib aga üle jõu, siis leiutab enesealalhoiu-instinkt ellujäämisvõtteid (nt sõimamine, naeruvää-ristamine, pugemine, eira-mine, pidev naljatlemine, põgenemine, suunisteta delegeerimine jne), ent lõppeks toodab ebakompe-tentsus ülemäärast stressi mõlemale osapoolele.

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

9

korrateadlikkuse loomist või arutelu? Viimase osas – kas ajaplaneering, töö­gruppide koosseis ja teemade püstitus üldse võimaldab sisulist diskussiooni (sh juhtimisstiil)? Või, küsides/koos­tades aruannet, kas nende andmetega hakatakse ka midagi sisulist peale? Tü­hiformaalsust peaks vältima, kuna bü­rokraatiat jagub niigi.

Lisaks, ei saa siiski kõrvale jätta n­ö suuremate eesmärkide mõistmise vaja­dust. Nt on tavaline, et tudengid pro­testivad matemaatika õppimise pärast: „Milleks see – me ei hakka neid vale­meid kunagi kasutama?” Ning ilmselt on neil ka õigus. Aga siinjuures seisneb­ki suurem eesmärk hoopis aju treenin­gul – tugevdatakse loogikat ja kesken­dumisvõimet. Kui 10­aastane laps vajab luuletuse õppimiseks paari päeva, siis õpivilunule piisab vaid kahest­kolmest ülelugemisest.

SÜSTEEMSUSMõtestatusest mõeldes koorub esile väga oluline põhimõte – süsteemsus (NB: mitte vaid süstemaatilisus, vaid palju enamat). Süsteemsus taotleb ter­vikut, ehk erinevate mõjutegurite arves­tamist ja osiste omavahelist kooskõla.

Seda võiks näitlikustada lahingutege­vuse tegevuskäikude väljatöötamisega: esmalt tehakse konkreetsete tegurite analüüs ja siis testitakse tulemit – kas tegevuskäik on sobilik, teostatav, akt­septeeritav, eristatav ja täielik.

Tahaksin siinjuures rõhutada, et eelnev lause on väga­väga sisurohke. Meenub, kui kolonelleitnant Veiko­Vel­lo Palm (tema on nn VOOT­tsükli „maale tooja” EKV­le) täpsustas küsi­musi ühe raamatu kohta: kes on seda lugenud?; ja kes on selle läbi lugenud?; aga kes on selle läbi töötanud?

Arusaam eesmärkidest võimaldab luua süsteemse terviku, vähendada kordusi, prioriseerida pingutust, op­timeerida toiminguid jne. Süsteemitu lähenemine on ressursside raiskamine! Võtame näiteks kas või rotatsiooni – seda ei saa käsitleda vaid kui teenistu­jate tsüklilise ümberliigutamise kohus­tuslikkust, kuna roteerimine on ainult meetod, mitte eesmärk omaette. Kui teenistuja töötulem on väga hea ning tal jagub motivatsiooni, siis saab ta oma kogemust ja pädevust jagada teistele väeosadele ka seminaride ja täiendus­õpete kaudu. Lisaks, kas on välja selgi­tatud tegurid, mille mõju tuleb rotat­

siooniplaani koostamisel analüüsida? Loomulikult on see keeruline – väga –, aga mitte võimatu.

Komplitseeritust illustreerib muu­hulgas ka tulemi kasutajasõbralikkuse arvestamise nõue. Kui ühte tegevust reguleeritakse mitme dokumendiga, siis on kasutajal nendes raske orienteeruda; kui aga juhend kuhjatakse toimetamata tekstiga mahukaks, siis ei suuda tarbija sellest aru saada. Süüdi on doku mendi koostaja. Samuti on vastutustun detu nõuda eeskirja täitmist, vaevumata analüüsima täidesaatja ressursse. Do­kumendi väljaandja n­ö peseb end küll formaalselt vastutusest puhtaks, ent de­monstreerib oma süsteemitu lähenemi­sega mõttelaiskust ja/või küündimatust.

Kui võtta sihiks mõtestatus ja ene­seteostus, siis võiks aga omavaheline hea läbisaamine ja ühisest edutundest tulenev rahulolu olla meie töökeskkon­na loomulik osa. Mõtestamata töö su­retab motivatsiooni. Seega, mu artikli eesmärk on kutsuda lugejaid üles mõtestama oma tegevusi (aga mitte järjekorras: tehtud­mõeldud!), ja siis tegema neid mõtestatult, lähenedes süs­teemselt. Teisi sõnu: tehke õigeid asju ja õigesti!

Eesti, Läti ja Leedu kaitsevä­gede vanemallohvitseride esindajad kohtusid 18. juu­nil Nelijärvel, et kolme­päevase seminari käigus saada ülevaade arengu­

test kolme Balti riigi kaitsevägedes ning arutada lähiaastatel ees ootavaid väljaõppeküsimusi.

Eesti, Läti ja Leedu vanemallohvit­seridele tutvustas USA Euroopa väe­juhatuse väljaõppevõimalusi staabi­veebel Jeffrey Huggins USA mobiilsest väljaõppemeeskonnast.

Balti riikide vanemallohvitserid kohtuvad regulaarselt alates 2009. aas­tast. Tänavuse kokkusaamise teema oli logistika ja hangete läbi viimine. All­

ohvitseridele andsid ülevaate hangete läbiviimise reeglistikust ja võimalikest Balti riikide ühishangetest kaitseväe logistikakeskuse ja kaitseministee­riumi esindajad, samuti kohtusid all­ohvitserid Eesti kaitsetööstuse liidu liikmetega.

Allohvitserid on kaitseväes vahelüli sõdurite ja ohvitseride vahel. Nad vas­tutavad väljaõppe vahetu läbiviimise eest ning on sõdurite esimesed õpetajad ja kasvatajad. Samuti tagavad allohvit­serid kaitseväes vajaliku distsipliini ja rutiinide toimimise ning nõustavad oh­vitsere­ülemaid praktilistes küsimustes. Allohvitseride väljaõpe ei ole nii pikk kui ohvitseridel ning toetub eeskätt kogemusele.

Allohvitserid jagunevad noorem­ ja vanemallohvitserideks. Kui noorem­allohvitseri auaste on võimalik oman­dada juba ajateenistuses, siis vanemall­ohvitseriks saamine eeldab mitme aasta pikkust teenistust ning lahingu­kooli vanemallohvitseride kursuse lõpetamist.

Vanemallohvitsere, kel on pikaajaline teenistus­, juhtimis­ ja ka lahingukoge­mus, on nimetatud kaitseväe selgrooks, kellele toetub õppe­ ja kasvatustöö ning teenistuse korraldamine. Selle aasta 1. mail nimetas kaitseväe juhataja ame­tisse esimese kaitseväe veebli staabivee­bel Siim Saliste, kelle ülesanne on olla vahelüli allohvitseride ja sõdurite ning kaitseväe juhtkonna vahel.

Baltimaade vanemallohvitserid arutasid väljaõppe- ja logistikaküsimusi

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

10 KEVADTORM

Kaitseväe peastaabi ülem mereväe-kapten Igor Schvede, millised on teie esimesed kokkuvõtted mais lõppenud õppusest Kevadtorm 2014?

Õppus läks hästi. Kohe pärast selle lõppu antud eri osavõtjate esmane hin­nang oli positiivne. Tänavusel õppusel oli hästi palju uusi asju. Läbi harjutati uusi valdkondi, õpitud on palju ja selle­ga võib igati rahul olla.

Õppus Kevadtorm viidi läbi riigikaitse arengukavas kavandatud struktuuri alusel. Kuidas uus struktuur end prak-tikas õigustas?

Õppuse juhtimisstruktuur oli üles ehitatud uue kava järgi. Peastaap oli operatsioonide mõttes põhijuht, väljas oli põhi­ ja varujuhtimispunkt, mis olid põhiliselt mehitatud kaitseväe peastaabi personaliga. Samas oli väga positiivne, et juhtimispunktide töösse olid kaasa­tud mereväe, õhuväe ja samuti maakait­se esindused. See soodustas paremate otsuste langetamist ja protseduuride kehtestamist ning tõhustas põhijuhti­mispunkti tööd. See oli õppuse väga hea õppetund. Samuti oli väga positiivne see, et Lõuna kaitseringkond tegutses brigaadina. Lisaks õpitule oleme teinud ka palju tähelepanekuid, mida on vaja analüüsida ja rakendada ning mille alu­sel teeme kindlasti ka plaanidesse väike­sed korrektiivid.

5.–23. maini väldanud õppusest sai 16. maist alates NATO juhitud õppus Kevadtorm / Steadfast Javelin 1. Kui palju tõi selline kiire areng muudatusi õppuse esialgsetesse plaanidesse?

Eks ikka tõi. Kõik saavad aru, et selline muutus oli meist idas ja lõunas kujunenud poliitilise olukorra tagajärg. Just sealsete arengute alusel reageeris NATO küllalt kiiresti ja otsustas lülita­da meie õppuse NATO õppuste kavasse. Ma olen veendunud, et otsus oli väga hea. Aeg otsuse langetamise ja õppuse NATO õppuseks muutumise vahel oli lühike, aga kaitseväelased on harjunud tegutsema väga kiiresti ja plaane ümber tegema. See on üks meie tegevuse eripä­ra nii sõja kui ka rahu ajal. Tegime plaa­nid ümber, kohandasime tegevust ning meie õppusele tuli päris palju heade

võimekustega liitlasi. Eriti oluline on ni­metada võimeid, mida meil endal pole, näiteks Poola õhutõrjerakettide üksus või UAV­d ühendriikidest. Need integ­reerisime väga hästi oma tegevusse ning ühtlasi saime väga hea kogemuse, mida oleme valmis kasutama ka tulevikus, kui korraldame koos liitlastega õppusi.

Tänavune õppus oli raske, sest palju uusi asju oli korraga ja kokkuharjutava üksuse kohale tekkis palju kõrgeid staabitasemeid. Kas see ei tekitanud olukorda, et tähelepanu kese kaldus pigem staapide poole kui pataljonile, mida harjutati kokku enne reservi arvamist?

Eks fookus natukene muidugi muu­tus, sest tuli arvestada kõrgemalolevate staapidega. Ma loodan, et see polnud siiski liiga suur muutus. Koos õppuse juhi kolonel Tiganikuga püüdsime iga­ti teha nii, et see ei ületaks teatud piiri, ja vältida olukordi, kus see kahjustaks pataljoni ja brigaadi väljaõpet. Saime ka palju kogemusi, kuidas seda tulevi­kus tasakaalustatumalt teha ja milliseid meetmeid oleks vaja selleks kasutada.

Tegime tänavust õppust sellisel kujul esimest korda ning muidugi tekkis mõni küsimus asjade kohta, mida võinuks ümber korraldada. Põhirõhk on meil ju ikkagi pataljoni kokkuharjutamisel, mida on terve aasta ette valmistatud. Selle väljaõppe, selle töö kontrollimine ja tegevus brigaadi koosseisus ei tohiks olla häiritud sellest, et erinevad staabid tulevad ka õppusele. Tulemused peak­sid just paremad olema, sest ka staabid tulevad välja ja on koos harjutavate ük­sustega metsas. Staabid saavad nii palju paremini olukorrast aru ja juhtida bri­gaadi, olles ise ka samas keskkonnas, kus brigaad ja pataljon opereerivad.

Vastutegevus oli arvukam kui iial varem, sest lisaks Scoutsidele ja meie liitlastele oli nende seas ka meie esi-mene ajateenijate mehhaniseeritud üksus, Kalevi pataljoni kompanii soo-

mukitel. Kui hea õppetunni sai reservi arvatud pataljon, kes pidi tõrjuma nii ülekaaluka vastase survet?

Detailsed analüüsid alles käivad, aga ma usun, et see oli realistlik olukord, ar­vestades, millised võimalikud stsenaa­riumid meid ees ootavad. Nende stse­naariumide alusel proovikive esitades oli vastase tegevus täiesti realistlik. See oli muidugi senisest suurem proovikivi nii brigaadile kui ka kokkuharjutavale pataljonile. Ma usun, et nad said selle­ga hakkama. Detailselt vaatame kogu tagasiside läbi õppusejärgsete nädalate jooksul. Usun, et vastase tegevus tekitas maastikul väga realistliku olukorra.

On öeldud, et peastaabi väljatulek tekitas suurema ühtsustunde kui suve päevad, sest erinevate osakonda-de inimesed, kes iga päev peastaabis ei kohtugi, olid ühises staabitelgis ja lahendasid situatsioone stressiolukor-ras. Kuidas hindate peastaabi sellist põlluletulekut?

Paljud erafirmad maksavad selle eest, et saaks oma töötajatega niimoodi välja minna. Ma usun, et arvestades meie töö eripära on selline võimalus väga hea. Inimesed tulid kokku, pidid planeeri­ma ja tegema tööd raskemates olme­ ja tööoludes. Aga raskused just teevadki inimesi tugevamaks, teevad meeskonda tugevamaks.

Mõistagi pani see neid paremaid la­hendusi leidma, nad õppisid üksteist tundma, elades ja töötades koos. See on väga positiivne ja ma usun, et kõik hin­davad seda. Kui reaalselt selline olukord tekib, siis me peamegi just nii töötama. Ma usun, et jätkame kindlasti edaspidi­gi sellega, et staap läheb välja, on koos ja ka tegutseb koos maastikul.

Meie vestluse ajal tehakse õppusest esimesi kokkuvõtteid. Kas seniräägi-tust on esile tõusnud midagi üllatavat või sellist, mis sunnib tulevikus tege-ma suuremaid ümberkorraldusi?

Midagi väga üllatavat pole. Kõik toetavad praeguseks välja kujunenud põhimõttelist lahendust. Kõik näevad, et on vaja jätka nii, et ka peastaap tuleb õppusele välja, et brigaad oleks õppuse kavas ja loomulikult oleks sees kokku­

Kevadtorm / Steadfast Javelin 1 tõi palju uusi kogemusi

Ivar Jõesaar MAJOR

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

11

harjutatav pataljon. Maastikul tuleb jätkata reaalset tegevust. Kõik näevad, et planeerida on vaja vähemalt aasta­se tsükliga. Et õppus oli palju suurem, mahukam, et siia kaasati mitu erinevat taset ja komponenti, eeldab, et planee­rimine peab olema veel parem. Üldiselt saame öelda, et kõik, mis planeeriti, see tuli ka välja ning midagi väga üllatavat ei ole.

Ka järgmise aasta Kevadtorm on eriline, sest sellega kaasneb suur

reservkogunemine Siil. Kuidas seda iseloomustada?

Ma iseloomustaks seda nii, et me harjutame järgmisel aastal suuremas mahus erinevaid reservide kaasamise faase võrreldes sellega, mis me oleme seni Kevadtormil teinud. Suurem rõhk on lahinguüksuste formeerimisel ja nende lahinguvalmiduse saavutamisel ja väikesem rõhk praktilisel lahingtege­vusel. Aga kõik staabid osalevad samal tasemel, sest formeerimisel on juhtstaa­pide osakaal väga tähtis.

Kuidas saavutada tulemus, et reserv-väelased ei pettuks – arvukad reserv-üksused formeeritakse, aga ägedamat lahingutegevust ei tulegi?

Eks siin tuleb kõigil aru saada, et meie ressurss on piiratud: nii aeg kui ka raha. Õppuse viimases osas osaleb vaid teatud arv üksusi. Siiski tahame reser­vist kutsutud inimestele anda nii indi­viduaalset kui ka üksuse tasemel väl­jaõpet ja kokkuharjutamist. Loodame, et nad saavad selle abil oma väljaõppe ka üksusena. Meie eesmärk on kokku harjutada nii, et nad oleks valmis oma üksustes opereerima. Nii saavad reser­vväelased ka rahul olla, et nad on asja pärast välja tulnud, värskendanud oma oskusi ning vajadusel valmis üksusena tegutsema.

Juba on räägitud ka Kevadtormist / Steadfast Javelin 2-st ja 3-estki. Mis on järgmise aasta NATO õppuse rõhuasetus?

Me peame ikkagi prioriteetseteks seadma oma väljaõppe eesmärgid ning siis rääkima NATO­ga läbi, kuidas neid omi riigikaitseeesmärke täites ja õppusi kokku pannes parimal moel ka NATO eesmärke saavutada. Konkreetsete ette­panekuteni pole veel jõutud ning kont­septsiooni alles koostatakse. Tuleb ka arvestada, et NATO on suur organi­satsioon ja meil on vaja teiste riikide­ga kooskõlastada. Põhirõhk jääb siiski meie eesmärkide saavutamisele, see on brigaadi ja pataljoni tegevus maastikul ja juhtimisahelad.

Siis proovime maksimaalse paind­likkusega seda ühendada oma partneri­tega, eriti arvestades neid võimeid, kus meil on puudujäägid. Meie liitlased too­vad siia väga head ekspertiisi ja teevad meie väljaõppekeskkonna õppuste ajal paremaks.

Ma tahangi tänada kõiki kaitseväela­si, kaitseliitlasi ja liitlasi, kelle kanda tä­navu õppus Kevadtorm / Steadfast Jave­lin 1 oli. Loomulikult tänan Lõuna­Eesti kohalikke elanikke, kes on nagu varase­matelgi aastatel väga tugevalt toetanud meie õppust ja kaitseväge ning selles aktiivselt osalenud. Meie partnerid on isegi väga üllatunud, nähes meie õp­pust käimas kesk rahulikku igapäeva­elu nii, et õppus saab peetud ja kohalik elu kulgeb ka omasoodu. Nad tuletavad meelde, et selliseid asju tehti Lääne­Eu­roopas viimati külma sõja ajal. Nüüd on reaalses elukeskkonnas harjutamine jäänud kõrvale ning õppusi tehakse ku­sagil peidus.

Mereväekapten Igor Schvede pidas oluliseks, et tänavune Kevadtorm andis hea koostöö­kogemuse kõigile õppusel osalenud peastaabi töötajatele.

KAIT

SEVÄ

GI

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

12

Eesti riigi põhiseadus kohustab meid kõiki solidaarselt riigikaitsesse panustama. Kõige rohkem nõutak-se aga ikkagi ajateenistuse läbinud reservväelaselt. Kuidas teda paremini motiveerida?

Kõige paremini, nii kummaline kui see ka pole, aitavad siin kaasa maailmas esile kerkivad kriisid. Ukraina sünd­mused on selgelt suurendanud inimeste huvi riigikaitse ja julgeoleku küsimuste vastu. Paljud, kes on seni arvanud, et nad on vanad või et küllap saadakse hakkama nendeta, on astunud Kaitseliitu.

Ma tean mitut meest, kes noorena jäid kahe sõjaväe vahele – ei sattunud enam Nõukogude armeesse ega võetud veel Eesti kaitseväkke. Nüüd on nad

alustanud Kaitseliidus sõduri baasvälja­õpet. Ega asjata öelda, et rahvas, kes ei toida oma väge, toidab peagi võõrast. Küllap uurivad ka potentsiaalsed vaen­lased rahva meelsust ja valmisolekut oma maad kaitsta. Nii on reservväelas­te teema ülioluline, sest paljud neist on ühiskonna arvamusliidrid ja küllalt kõr­gel tasemel otsustajad.

Kui tsiviilmaailma esindajal, kes iga päev kaitseväega kokku ei puutu, tekib Kaitseliidu kaudu esimene kontakt ja õppuste käigus suheldakse edasi, siis

saab ta aimu, mida kaitsevägi endast kujutab – ohvitserid, allohvitserid, ma­teriaalne osa. Kas see kõik on tõsiselt­võetav ja usutav. Kas kompetentsus on piisav, et reservarmee kokkukutsumisel kordi suuremat sõdijate hulka pädevalt juhatada.

Päevselge on, et Eesti ei suudaks praegu profiarmeed ülal pidada. Seda suudavad vaid suured riigid. Ka Soo­me, kes on väikeriigina elatustasemelt ja inimeste sissetulekult hoopis teises liigas, ei suudaks sajaprotsendiliselt profi armeed ülal pidada. Kriisiaja stse­naarium eeldab neil ikka reservarmeed. Võime ajalugu vaadata nii või naa, kuid Eesti riik, kes ei hakanud end kaitsma, kaotas lõpuks ikkagi rohkem kui Soo­me, kes võttis relvad kätte.

Õppekogunemiste kogemus näitab, et alati ei tule osa reservväelasi kohale –

Reservväelaseks olek suurendab eneseväärikust

Ivar Jõesaar MAJOR

FOOKUS

Sõduri küsimustele vastab Eesti reservohvitseride kogu vanematekogu esimees major Toomas Luman.

TÕN

U N

OO

RITS

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

13

kutsututest ca 55%, kutse kättesaa-nutest ca 70%. Mida peaksime tege-ma, et reservväelaste panustamist parandada?

Esmalt tuleb tähelepanu pöörata neile, keda on kutsutud, kuid kes pole kutset kätte saanud. Võib­olla peaks siin veidi ka seadusi uuendama, aga kutset saab innovaatilisemalt kätte toimetada. Saadetakse ju tänapäevalgi kutse üld­juhul posti teel, paberkandjal ja rahvas­tikuregistri aadressile. See tundub ikka väga kiviaegne. Peaks ehk mõtlema, kuidas kaasata kutse kättetoimetami­seks kanaleid, mida inimesed iga päev tegelikult kasutavad, olgu need inter­netipank või mingid muud registrid. Näiteks kinnisvaraomanikud tutvuvad ilmselt kaks kord aastas maksuameti andmebaasiga. Praegu ei saa ju osa ini­mesi teadagi, et neid on kutsutud, või saavad teada nii hilja, et ei jõua oma tsi­viilelu kohustusi enam ümber mängida. Riik peab siin mõtlema.

Kui kutse saanutest tuleb 70% ko­hale, siis on see ju küllalt hea tulemus, aga siiski mitte piisav. Mõnigi relv jätab seetõttu laskmata. Teatavasti makstak­se õppekogunemisel reservväelasele tasu tema sõjaväelise ametikoha ja au­astme järgi. Tekib probleem, et paljudel on tsiviilelus palju suurem sissetulek ja sageli ka sissetulekule vastav laenu­kohustus. See tähendab, et kaitseväe makstava hüvitisega tekib tal problee­me, eriti kui õppekogunemine on pi­kem kui nädal.

Oleme ettevõtlusorganisatsiooni­dega teinud peaministrile ja kaitseväe juhatajale ettepaneku kaaluda kahte asja. Esmalt, teoreetiliselt võiks kut­suda tööandjad vabatahtlikult seda palga vahet hüvitama. Vastutasuks võiks kaaluda, et selle n­ö vahera­ha eest ei küsiks Eesti riik sotsiaal­ ja haige kassamaksu. Teine asi, mida võiks kaaluda: meie töötukassa on päris tubli reserviga. Töötukassa idee ju ongi, et ta aitab inimest, kui see on kaotanud sissetuleku ega saa täita oma kohustu­si. Seega võiks õppekogunemisel oldud aja eest solidaarselt hüvitada saamata jäänud tasu, kuni inimene taastab oma sissetuleku.

Siin on mitu lahendust, mille üle mõelda, et õppekogunemisele kutsutud inimestel ei tekiks mõtet „Ma vist ikka ei saanud seda kutset kätte, jätan mine­mata ja teen oma igapäevatööd edasi”. Siis panustaks solidaarselt kõik – töö­andja töötasuga, riik maksudega ja töö­taja füüsilise kohaletulekuga.

Kaitseliitu on nimetatud kaitsetahte mõõdupuuks. Kuidas tuleks Kaitseliitu toetada, et see kaitsetahe ei jääks vaid deklaratsiooniks?

Praeguse koosseisu lahinguüksusi tuleks vaadata sellest seisukohast, kas kogu varustus on ikka olemas. Et me­hed ei peaks enam ise hankima üksuse ega individuaalvarustust. Kui riik on otsustanud usaldada teatud riigikaitseli­sed funktsioonid Kaitseliidule, siis peab ta ka hoolitsema, et need üksused olek­sid selle ülesande täitmiseks varustatud. See annab ka meestele motivatsiooni, et neid vajatakse.

Lihtne näide. Kaitseliidu koolist tu­levad reservohvitserid ja vabatahtlikelt reservohvitseride kursustelt samuti, aga aastaid on arutatud ja ikka veel pole sel­ge, kust nad endale vormid saavad. Ma arvan, et siin tuleks teha jõulisemaid otsuseid. Kui inimesed on need kursu­sed läbinud ja kaitsevägi on nad ates­teerinud ja me usaldame neid lahingus juhtima oma kaaslasi, siis ei peaks nii väga muretsema, mida nad oma vormi ja muu varustusega teevad. Sõlmime lepingu, et mehel on vormi­ ja teatud varustuse elemendid käes ning õppe­kogunemisel ei tule nad enam laost mi­dagi juurde küsima. Olen kindel, et ena­mik neist ei eksi vormikandmise reeglite suhtes. Mõistlikum on keelamise asemel vorm anda ja meestest lugu pidada ning eksinuid karistada. Siin on mitu teemat, mis võivad kõrgetele otsustajatele tun­duda tühised, aga mis võivad ruineerida nii mõnegi mehe kaitsetahte. Kui see asi oleks süsteemne ja korralik, ei oleks see riigile väga kallis ja samas annaks ini­meste enesetundele palju juurde.

Nii et väline identiteet on reservväe-lasele tähtis.

Vahel me alahindame regaalide täht­sust. Juba vormiriiete kandmise õiguse kaudu samastutakse organisatsiooniga. Et kõik oleks ühesugused, et ei jääks lapp­lapil muljet. Et kaitseliitlased tun­neksid, et nad on osa riigikaitsest. Re­servväelastega on sama lugu. Vähemalt ohvitser­allohvitserkond, kelle formee­rimisest saavad ju ka reservüksused al­guse, neil võiks ikka tarvilikud vormiele­mendid kogu aeg käes olla. Et õppustele või kriisiolukordadele tulles formeeruks üksuse juhtiv osa ise, mis oleks ju puhas ajavõit. Reamehed ja teised saaksid oma varustuse mobilisatsioonidepoost.

Samas, minule oli see kümnes Ke­vadtorm, asjad on tublisti arenenud ning Kaitseliit on nüüd varustuse poo­

lest sootuks midagi muud kui kümme aastat tagasi. See ei tähenda, et kõik oleks korras ja teha poleks midagi.

Kui palju on Eesti riigikaitse selle ajaga arenenud?

Minu kohustus staabiohvitserina on olnud need kümme aastat arendada tsi­viil­militaarsuhteid, et kõik oleks kokku lepitud ja keegi ei tunneks end ahistatu ega solvatuna. Ütleksin, et asi on jär­jest paremaks läinud. Mul on tunne, et uus riigikaitsekava on selles mõttes pa­rem kui eelmine, et see baseerub kahe brigaadi arendamisel ja väljaõpetami­sel. Tuleb tõdeda, et eelmine oli tehtud buumi aegsete kujutluste põhjal ja selle rahaline kate oli planeeritud tolleaegse­te tõusutrendidega.

Kümne aasta jooksul on ka elanike suhtumine Eesti kaitseväkke ja selle toi­metamisse maastikul muutunud pare­maks. Eraomanikega maa ja metsaalade kasutamise üle läbirääkimine on korda­des lihtsam kui kümme aastat tagasi. Sa­muti on pikkade sammudega arenenud meie tegevväe ohvitseride­allohvitseri­de keskkonnateadlikkus ja ­mõtlemine. Kui kaheksa aastat tagasi oli vaidlus, miks peaksime koristama oma maju­tusala lähedalt prahti, mida meie pole toonud, siis nüüd on arusaam, et see on oma mets ja meie maa ja me teeme selle ka kellegi mõistmatu prahist puhtaks. See teeb meele heaks kohalikul elanikul ja kaitseväelastel endilgi.

Kui kümme aastat tagasi tuli piiran­gute kilel punaseks joonistada iga põld, kuhu oli midagi külvatud, siis tänapäe­val pole seda tarvis ning põllule ei lähe keegi ei jala ega tehnikaga. Sellest ka kohalike inimeste suhtumise muutus. Saadakse aru, et kuskil peab ju meie enda maa kaitsmist harjutama. Samal ajal ollakse väga vastutustundlikud. Loomulikult juhtub midagi. Puht tõe­näosusteooria järgi, kui maastikul liigub ligi 6000 inimest ligi 1000 ühiku tehni­kaga ja püüab jäljendada oma tegevuse­ga võimalikult lähedaselt sõja tegevust, siis eeldada, et midagi ei juhtu, on palju loodetud.

Kui väärtuslik töövõtja on üks kesk-misest aktiivsem kaitseliitlane või kohusetundlik reservväelane?

On päevselge, et kui inimene on va­bal ajal ühiskondlikult aktiivne, siis pole mingit põhjust arvata, et ta töö ajal laua taga magab. Mina ei usu, et inimene on vabal ajal tegus ja töö ajal pole. Küllap see käib temaga ikka kogu aeg kaasas.

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

14 FOOKUS

Väga paljudes riikides on kaitseväes ol­nud inimesed hinnas, neid iseloomus­tab nii keele tundmine kui ka enese ja alluvate organiseerimise oskus.

Kuidas vähendada reservväe ja ka Kaitseliidu erineva astme juhtide/üle-mate defitsiiti?

Reservohvitseride jätkukoolitust pole väga hästi käima saadud. Ma ei arva, et rühmaülema koolitus reservohvitseri­de kursusel või Kaitseliidu koolis oleks kehval tasemel. Selles funktsioonis, mil­lesse nad on seal koolitatud, saavad nad hakkama. Küsimus on selles, mis saab edasi. Vaja on kompaniiülema tead­miseid ja pataljoni staabitöö oskuseid. Esmase ohvitserikoolituse omandanute lipnike ja nooremleitnantide arv reser­vis on päris suur, aga sealt edasi hakkab number kiiresti kokku kuivama.

Nüüdsed ajateenijad on homsed re-servväelased. Mida te ettevõtte juhina soovitaksite ohvitseridele/allohvitse-ridele, et ajateenijaist, keda nad riigi sõjaliseks kaitsmiseks ette valmista-vad, saaks head reservväelased?

Niipalju kui mina olen noorte ini­meste ootustest ajateenistusele aru saa­nud, siis kui nad juba peavad seal ka­heksa või üksteist kuud aega teenima, eeldavad nad, et väljaõpe oleks inten­siivne ja süstemaatiline. Kui kellelgi te­kib negatiivne emotsioon, siis tekib see sellest, et aega ei kasutata mõtestatult. Omast kogemusest tean, et kuigi kaitse­vägi on hierarhiline organisatsioon ja käsk on täitmiseks, on mõttekas kas või puhkehetkel oma alluvaid kuulata. Teinekord ongi nii, et üks algaja õppur võib näha asju hoopis erineval moel, sageli eri tasandil ja innovaatiliselt. See­tõttu tuleb suurem kuulamisoskus ka­suks, sest alluvad oskavad seda hinnata, et nad ära kuulati, eriti siis, kui neil oli midagi öelda.

Millal peaks ettevõtja mõtlema, et ühel hetkel võib käes olla olukord, mil riik mobiliseerib kaitseväelased ja rakendab sundkoormised?

Siin on ka laiem teema. Mul on tun­ne, et reaalsete suurte kriiside stsenaa­riumid on meil riigis üleüldse läbi män­gimata. Kas riigisektoriski on teadmine, mida kõike tuleks kokku korjata olukor­ra ohjamiseks tõelises kriisis? Seetõttu on minu meelest ka eraomanikule veidi vara öelda, et selle või teise sinu asja võ­tame kriisi korral kasutusele. Eraomani­kul pole praegu õrna aimugi, millele riik

võiks veel teatud oludes hammast ihu­da. Kas riigilgi on aimu kõigist oma res­surssidest? On keeruline lahendada asju alamhulgas, kui täishulgas on asi veel segane. Me ju ei tea, kas on inventuurgi tehtud, et mis meil tsiviilmaailmas kriisi puhuks olemas on.

Kuidas hindate Eesti reservohvit-seride kogu panust meie reservväe valmisoleku edendamisel?

See tuleks jagada kaheks. EROK oli oma algusaastatel arvamusliidrite koond arvamuse ruupor. Mitugi neist on tagantjärele arvanud, et suure tõenäosu­sega oleks Eesti võinud toona teelt eksi­da. Ühiskond polnud 1990­ndate lõpus väga entusiastlik, et säilitada reserv­armee nii nagu on Soomes. Suundumus oli ju suurriikliku käsitluse suunas, et aitab meile professionaalsest kaitseväest küll ning teisi pole vaja tülitada. Kuigi ikka tekib ju küsimus, et kus tekib siis see professionaalsete kaitseväelaste värbamisala. Miks peaks isik, kel pole elus militaariaga mingit kokkupuudet olnud, ühel hetkel hakkama elukutseli­seks sõjaväelaseks?

See oli ka aeg, mil üliõpilased ei läi­nud kaitseväkke ja nii jäi n­ö ühiskonna helgem osa kaitseväeteenistusest kõr­vale. Kui seda põhimõtet poleks suude­tud muuta ja ka reservväge poleks alles jäänud, oleksime praegu riigikaitseliselt lõhkise küna ees. Just arvamusliidritest esimesed reservohvitserid olid vaiel­damatult see kallutav jõud, mis aitas ühiskonna arvamust kujundada, nii et tudengid asusid kaitseväkke. Nüüd on neist saanud uued arvamusliidrid ja nii see ühiskonna vastuseis ajateenistusele ja reservarmeele murdus ning hakkas liikuma praegu tuntud suunas. See on väikeriigile ainus usutav riigikaitse­mudel. Riigikaitsemudeleid võib küll teha mistahes meetodeil, aga küsimus on, kas see mudel suudab haarata piisa­va ressursi ja piisava mahu, et olla po­tentsiaalsele vastasele piisav heidutus. Olen täiesti veendunud, et puhtprofes­sionaalne vägi ei saaks Eestis olla piisa­valt suur heidutus.

Edasi tuli EROK­i eneseotsimise aeg, mil ruupori järgi enam vajadust polnud. Siis arutleti, kas ta peaks olema vastu­tav reservohvitseride koolitamise eest jne. Aga mittetulundusorganisatsioo­nina ei saa seda teha. Nüüd on EROK oma suunda leidmas ning juhatus on koostöös kaitseministeeriumiga tegev erinevate normatiivaktidega, et kuidas reservväelased saaksid õigetele sõjaaja

ametikohtadele, millised oleks erinevad karjäärimudelid ja kuidas varustuse­asjad käiksid. EROK­ist on kujunemas reservohvitseride kutseorganisatsioon.

Kuidas EROK integreerib aspirante, kellest kõigist ei saa pärast ajateenis-tust kohe lipnikke?

Needsamad lipnikud tuleks paiguta­da sõjaaja ametikohtadele ning selle abil saaks neid ka jätkuvalt koolitada. Kutse­ühinguna üritab EROK reservohvitseri­de huvide eest seista. Ta on riigi partner nende küsimuste arutelul, normeerimi­sel ja seadusandlikesse aktidesse pane­misel. Reservväelaste jätkukoolitamine peaks käima reservüksuste struktuuri kaudu ja õppekogunemistel. Ning re­servohvitseridel võiks see toimuda ka mingite muude jätkukursuste kaudu, mida korraldatakse nii reservi arvatud aspirantidele, Kaitseliidu kooli lõpeta­nud rühmaülematele kui ka vabatahtli­ke reservohvitseride kursuste läbinuile. Seal omandaksid nad teadmisi, et need kel aega, tahtmist ja võimeid, saaks ko­gemuse ja koolituse kaudu rühmaülema tasemest edasi liikuda.

Mida arvate mõttest, et ettevõtjad võiks suuremate koolide juurde aidata välja ehitada NATO nõuetele vasta-vad kaitseväelised takistusrajad, et noored mehed saaks oma tervise sitke hoida?

Esimest korda kuulen sellisest ideest. Kaubanduskoda on koos Ees­ti riigiga asutanud sellise vahva asja nagu riigikaitse edendamise sihtasutus ja ette võtjad on annetuste abil finant­seerinud kaitseväes seitsme ja Kaitse­liidus ühe arvutiklassi ehitamist. Ajal, kui me selle projektiga alustasime, hinnati, et umbes 30%­l kodudest ar­vuteid polnud. Meie ideestik põhines tõdemusel, et vaesemate perede poeg­lapsed satuvad suurema tõenäosuse­ga kaitseväkke ja neis arvutiklassides saab neile anda tsiviilarvutikasutuse oskusi, et nad oleksid hiljem tööjõu­turul konkurentsi võimelisemad. Need arvutiklassid olid kõik serveripõhised, et tunni ajal ei saaks õpilased tegele­da millegi muuga. Neid kasutatakse nüüdki kaitseväes väljaõppeks ning igasuguste testide tegemiseks.

See takistusradade idee polegi võib­olla paha, aga siis peaks välja uuri­ma, kes oleks meie sihtasutuse lepingu­partner. Kui peaksime paljude üksikute gümnaasiumidega asju ajama, muutuks see haldamatuks segaduseks.

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

15

Venemaa ellu kutsutud 20 triljoni rublane (580 miljardi dollarine) am­bitsioonikas ümberrel­vastusprojekt, mis peab andma 2020. aastaks rii­

gile täiesti uue sõjalise taseme, on Uk­raina kriisi tõttu suures ohus. Venemaal on eluliselt vaja, et Ukraina jätkaks nen­dega kaitsealast koostööd kas poliitilise ja majandusliku surve all või nukuvalit­suse võimule asumise abil. Viimane va­riant hakkab aga ilmselt käest libisema.

Vene ja Ukraina asjadega hästi kur­sis olev Raivo Vare rõhutab, et mõlemad traditsioonilise majandusliku koostöö ja praeguse poliitilise vastasseisu osa­pooled on omamoodi lõksus, kus üks ei saa teiseta ja mõlemad survestavad teist nii poliitiliselt kui ka majandusli­kult, et saavutada paremat positsiooni. On palju teemasid, millest Venemaa ega Ukraina avalikult ei räägi – need on pal­ju hellemad ja valusamad koostöösõl­med kui näiteks Vene gaasi transiit Euroopasse või uue Ukraina presidendi Petro Porošenko kommiekspordi pea­tamine Venemaale, ja need on seotud sõjatööstusega.

Jõutud on sinnani, et Venemaa pea­ministri asetäitja Dmitri Rogozin ütles 30. mail, et kõik kaitsetööstusele vaja­likud seadmed tuleb valmistada Vene­maal. See mõtteavaldus on lähtunud Venemaa presidendi Vladimir Putini seisukohtadest, et impordiasendus on võimalik ja sõjatööstuses vajalik. Kuid see võtab aega. Putini sõnul 2,5–3 aas­tat, aga tegelikult palju kauem. Venemaa jaoks liiga kaua.

UKRAINA KUI VENEMAA AJALOOLISELT ASENDAMATU SÕJATÖÖSTUSPARTNER„Ajalugu. Alustada tuleb sealt,” ütleb ekspert Raivo Vare, kui annab üle­vaate Venemaa ja Ukraina sõjatööstuse seostest.

„Ukraina oli Nõukogude Liidu kon­tekstis üks tolle kadunud riigi sõja­tööstuse keskus,” ütleb Vare. „Ega pea­le emakese Venemaa, Ukraina, veidi Valge venes ja veel mõnes üksikus kohas üle N Liidu suuremat sõjatööstust pol­nud. Aga võtmetööstused nagu raketi­,

aatomi­, keerulisemate relvasüsteemide tootmine – need olid kõik Venemaal. Ja Ukrainas. Pärast N Liidu lagunemist ei toimunud Venemaa ja Ukraina va­hel sellist dramaatilist arengusuundade lahknemist nagu teistes piirkondades. Võib öelda, et kõikidest, ka sõbralikest piirkondadest – näiteks Taškent, kus pandi kokku Tu­tüüpi lennukeid – tõmmati Venemaa strateegiline tööstus välja. Aga Ukrainasse see jäi. Põhjuseid oli mitu. Esiteks, tugevad traditsioonid: taristud, mentaalsus ja ajaloolised side­med. Teiseks: teadmised ja mõttetöö, tehnilised teadmised, mis Ukrainas olid N Liidu mõistes eesrindlikud. Kolman­

daks: puht pragmaatiline käitumine, sest oma tööstuslike ja tehniliste ana­loogide väljatöötamine on keeruline, kallis ja aeganõudev. Samuti polnud ju ka tegelikult usalduskriisi, sest olgem ausad: venelased ei ole Ukrainat iseseis­va riigina kunagi käsitlenud.”

Vare sõnul kujunes ajalooliselt Uk­rainast Venemaa sõjatööstuse jaoks väga keeruliste lõpuni viimistletud kõrgteh­noloogiliste toodete pakkuja. Selle tõt­tu toodab Ukraina Venemaa jaoks just neid relvasüsteemide osi, mida on väga vaja nende juhtimiseks või üleüldse liigutamiseks.

Huvitav on ka asjaolu, et see osa Ida­Ukrainast, kus praegu separatis­tid toimetavad, ei olegi sõjatööstusega eriti seotud. „Donetskis ja Luganskis praktiliselt pole sõjatööstust, kuigi on mõningaid allhankijaid,” selgitab Vare. „Sõjatööstus on Ukrainas riiklik ja kontsentreeritud eelkõige kahte linna: Dnipropetrovskisse ja Zaporižžjasse. Li­saks on seda Kiievis, Nikolajevis ja Har­kovis. Praegusel sõjategevuse piirkon­nal pole Ukraina sõjatööstusele mõju. Küll aga on tegu väga terava poliitilise ja sõjalise konfliktiga, kus üks pool ehk

Ukraina kriis on ohtu seadnud Venemaa sõjalise arengu suurprojekti

Vallo Toomet SKO ÜLEMA ASETÄITJA

Ukraina on olnud Nõukogu-de Liidu kontekstis üks tolle kadunud riigi sõjatööstuse keskus.

ANALÜÜS

SCAN

PIX

Vene ja Ukraina asjadega hästi kursis olev Raivo Vare leiab, et praegusest Venemaa–Ukraina konfliktis on mõlemal osapoolel rohkem kaotada kui võita.

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

16 ANALÜÜS

Ukraina saab öelda, et ma ei müü sulle näiteks kopterimootoreid, mis on Vene­maale eluliselt tähtsad. Kui vaadata, siis just sel ajal, kui ukrainlased teatasid, et nad keelavad Ukraina firmadel, näiteks Motor Sichil (Zaporižžja tehas, mis too­dab pea kõigile helikopteritüüpidele ja paljudele lennukitüüpidele mootoreid), venelastega sõjalise toodangu osas asju ajada, siis Ida­Ukraina konflikt kohe eskaleerus. Muidugi, me ei tea veel ju kõiki detaile, kuid see, mis puudutab sõjatööstust, on sealkandis riikidevahe­line asi.”

Venelased on muutunud ärevaks. President Vladimir Putin on teinud avalduse, kus teatas, et sõjatööstuses on koostöö võimalik, kuid peab suun­duma impordist loobumise teele. Ilm­selgelt peab ta siin silmas Ukrainat, mitte Prantsusmaad ja Mistrale, ning möönab, et see protsess võtab igal ju­hul paar­kolm aastat aega. Paljud uued relva süsteemid, mida soovitakse luua, aga eriti vanade täiendamine ja käigus hoidmine, on väga tihedalt seotud Uk­raina sõjatööstuse toodangu, teenindu­se ja teadmistega. Just see seotus teeb venelastele muret. Siit ka Rogozini väl­jaütlemised ja suunised.

„Niisiis: ajalooliselt on kujunenud olukord, mis on Venemaa jaoks väga ebameeldiv,” ütleb Vare. „Peamiselt juba seetõttu, et Venemaa 20 triljoni rubla suurune ümberrelvastusprogramm aas­tani 2020 on sattunud löögi alla.”

Laias laastus on Venemaa seotud Ukrainaga kolmes valdkonnas, selgitab Vare. Need on lennukid ja helikopterid ning laevaehitus ja nende põhimootorid ning kosmose­ ja raketitehnoloogia, li­saks nende suurte osiste alltooted nagu juhtimissüsteemid, erimootorid, erine­vad väikesemad esemed nagu hävitajate pilootide kiivri visiirid, tsiviil­ kui ka sõjalennukite kütusesüsteemid jne.

LAEVAEHITUSAlustagem lihtsamast, ütleb Vare. Laeva­ehitus on kontsentreerunud Ukraina lõunaossa. Nikolajevis on suured laeva­tehased, kus nõukogude aegu ehitati ka lennukiemalaevu, mida valmis poolikult kaks. Ühe müüsid ukrainlased hiinlaste­le, kes selle tööle panid ja toodavad juba selle analooge, teise said venelased, kes omakorda müüsid selle hindudele – seda ei ole siiani korralikult tööle saadud. Ni­kolajevis on ainus endisel N Liidu terri­tooriumil asuv laevatehas, mis on või­meline nii suuri sõjalaevu (kandevõime kuni 180 000 tonni) ehitama.

Venelastele pole laevaehituse nõrk koht korpus, vaid mootorite ja juhtimis­süsteemide projekteerimine ja ehitus. Ümberrelvastusprogrammi planeeri­tud uuest 5 triljoni rublasest laevasti­ku ehitamise programmis ettenähtud väidetavalt 54 uuest pealveelahinglae­vast – peamiselt fregatist ja korvetist – oli plaanitud tervelt 31 varustada uud­sete turbiinmootoritega, mis pidi valmis tehtama Zorja­Mashprojekti nimelises Nikolajevi laevaremondi­ ja mootori­tehases. Tegu on Ukrainas välja töö­tatud, unikaalsete uue tehnoloogiaga gaasiturbiinidega, mida Venemaa ise ei ole suuteline tegema. Nii et ligi veerand sellest ümberrelvastusprogrammist, millest osa moodustab uue laevastiku loomine, on löögi all. Teise poole moo­dustavad allveelaevad, mida Venemaa ise toodab.

SÕJALENNUNDUSUkrainlased juhivad Kiievis asuva peakorteriga riiklikku kontserni An­tonov, mis toodab tuntud An­seeria lennukeid. Neid on Venemaal väga palju, alates meilgi hästituntud „met­savahist” An­2­st ja lõpetades maa­ilma suurima kandevõimega trans­pordilennukiga An­225 Mrija. Need lennukid on vastupidavad, suure kandejõuga, õhkutõusul ja maandu­misel vähenõudlikud ja vajavad vähe hooldust, kuid ka neid tuleb hooldada ja remontida. See teadmistepagas aga on ukrainlastel. Antonovi ülivõim­said transpordilennukeid An­124­100 Ruslan küll vahepeal ei toodetud, kuid just venelaste palvel alustati taas nende tootmise ettevalmistust. See pidi kuju­nema ühisprojektiks.

Lennukiperekonda kuuluvad ka eri­nevad juhtimis­, staabi­, AWACS­tüüpi ja sõjatranspordilennukid (nt An­22 Antei, An­70/71/72, An­140, An­171, An­178). Kõik need mudelid ja ka edasi­arendamise koostööprojektid basee­ruvad Ukraina teadmistel, konstruee­rimisbüroodel ja tootmisvõimsustel. Venelaste United Aircraft Corporation

(UAC), mida kontrollib Vene valitsus, on olnud koostööst Antonoviga väga huvitatud ja ka tootnud mõnda An­i modifikatsiooni mitmes oma tehases Venemaal Samaras, Voronežis ja mujal (vt kõrvallugu).

Lisaks on ukrainlaste käes suur osa lennukimootorite ning juhtimis­ ja navigatsioonisüsteemide tootmi­sest, näiteks paljude vanade lennukite mootorid (lisaks An­seeriale veel ka populaarsed Il­18 ja 38, Be­12 ja 200, Jak­40/42, sõjaõhujõudude õppelennu­ki L­39 Albatross). Zaporižžja riiklik konstrueerimisbüroo Ivtchenko­Prog­ress töötas venelaste tellimusel välja unikaalse mootori ja selle modifikat­sioonid uuele õppelennukitüübile Jak­130, mida toodab Motor Sich. Kiievi Arsenal toodab Vene sõjalennukite sihtimissüsteeme nii MiG­i kui ka Suh­hoi sõjalennukite jaoks, lenduri kiivri sihtimisvesiire Su­27 ja MiG­29 ning koos vastava raketikompleksiga ka Su­30 jaoks, lisaks sellele veel abivarustust nagu langevarju pidurdussüsteemid, hüdroülekande­, käivituse­, õhuvarus­tuse­, pardasüsteemide elektrivarustu­se ja kütusesüsteemid ning muu taoline nii tsiviillennukitele kui ka Su­lennu­

Venelastele on laevaehituse nõrk koht eelkõige mitte korpuste tegemine, vaid just mootorite ja juhtimissüs-teemide projekteerimine ja ehitus.

2010. aastal hindas Bloomberg üsna laialt Venemaa–Ukraina seoseid ja majanduskoostööd. Seal on ka paar näidet, mis iseloomustavad üsna ilmekalt tolleaegseid roosasid sõprussidemeid.

Nii näiteks anti 2. juulil 2010 teada, et Vene–Ukraina An-70 ehitatakse Uljanovskis. United Aircraft Corpora-tion (UAC) oli valmis finantseerima uue Vene–Ukraina koostöös valminud kesk-klassi transpordilennukit Antonov An-70 ehitust, kui Venemaa kaitseminis-teerium seda tellib. Lõplik viimistlus antaks sel juhul UAC tehases Žukovskis Venemaal. An-70 pandi aga kokku hoopis Uljanovskis Ukrainas. Lennuki projekteerimine oli siis lõppjärgus. Lennuki loomise aluseks oli rahvus-vaheline kokkulepe, mille Venemaa ja Ukraina olid allkirjastanud 1993. ja täiendanud 1999. aastal. Lennuki projekteerib Antonovi korporatsioon Kiievis ja sellele pannakse D-27-moo-torid, mis valmistatakse Motor Sichi tehastes Zaporižžjas.

20. juulil anti teada, et Ilyushin Finants ja Antonov allkirjastasid leppe kümne regionaalse An-158 lennuki tootmiseks.

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

17

kitele kuni Su­34/35, MiG­idele kuni MiG­27/29­ni ja Tu­dele kuni Tu­95/160­ni välja.

HELIKOPTERIDArvestades ümberrelvastusprogrammi vajab Venemaal lähiajal ca tuhat rün­dekopterit (see ei sisalda transpordi­kopterite vajadust). See tähendab, et vajatakse 3000 mootorit. Möödunud aastal suutis Venemaa Peterburi Kli­movi mootori tehases oma jõududega kokku panna vaid poolsada ... Kõikide Venemaa helikopterite, nii sõja­ kui ka tsiviilotstarbeliste (Mi­8, Mi­171, Mi­24/26/28 ja Mi­35, samuti Ka­27/29/32, ka kuulsate ründekopterite Ka­50/52) kõikide modifikatsioonide mootorid tu­levad Zaporižžjast Motor Sichist. Sisu­liselt sõltub Venemaa sõjaliste ja sellega seotud transpordihelikopterite ehitus Ukraina Motor Sichi tehasest, mis suu­dab toota praegu veidi vähem kui tuhat mootorit aastas, kuid neil on teadmised, tehnoloogia ja võimed. Lisaks toodavad ukrainlased samu sõjalennukite sihti­mis­, tulejuhtimis­ ja muid abisüsteeme ka Venemaa sõjahelikopteritele. Seda teemat ei puuduta kumbki pool, see on kalevi all. Kui lennukitest ja nende mootoritest on rääkinud ka Rogozin, siis helikopterite mootorite teemal on vaikitud. Miks? See on nii valus tee­ma, et seda pole mõtet torkida, on sel­ge, et venelased otsivad paaniliselt uusi lahendusi.

Teema oli sügisel üleval, kui vene­lased sõlmisid Ukraina endise presi­dendi Viktor Janukovõtšiga huvitava kokkuleppe. Nimelt on kõik Ukraina sõjatööstusfirmad riiklikud ja Januko­võtši klanni kontrolli all. Talle lubati ilmselt heldet (vahendus)tasu, kui ta tagab eduka koostöö Venemaaga. Eri­nevate vahendusskeemidena on või­malik maksta üsna kopsakat osa tel­limusrahadest, mis oleks Venemaalt läinud Ukraina tehastele. Räägitakse kuni 12 miljardist dollarist. See oleks vene partneritele taganud tõrgeteta tar­ned ja tulevikus vajadusel ka kindlasti kontrolli sektori üle, kui see, näiteks, oleks erastatud.

KOLMAS JA KÕIGE SUUREJOONELISEM ON RAKETISÜSTEEMIDE VALDKONDKoos sõjalennunduse muude süstee­midega toodavad ukrainlased (ainsana Kiievi kontsern Artjom) ka õhk­õhk­klassi juhitavaid keskmaa raketisüstee­me, mis on MiG­29, Su­27/33/34/35

lennukite relvastuses. Ka toodab Kiievi kontsern Arsenal isejuhtivaid infra­puna­raketipäid Vene sõjalennukite lähi õhulahingu relvastusele.

Kuid peamine probleem on peidus hoopiski ballistiliste rakettide tootmi­ses ja teenindamises, mis on Venemaa

jaoks lausa elulise tähtsusega. See on väga keeruliste tehnoloogiatega, pika­ajaliste plaanidega, mahukate ja kallite arendustöödega ja täppisseadistamise­ga valdkond, mida oma toodangu või teadmistega pole lihtsalt võimalik kohe asendada. Siin tuleb mainida Dnipro­petrovskis asuvat Južnoje Kostruk­torskoje Bjurod (KB Južnoje) ja Juž­noje Mašinostroitelnoje Predprijatijet (Južmash), mis otseselt raketisüsteeme arendavad ja ehitavad.

Kõige dramaatilisem on olukord maismaapaigutusega ballistiliste ra­kettidega. Venemaal endal on ole­mas küll uued süsteemid RT­24 Yars (NATO markeering SS­27 Mod 2) ja RT­2UTTKh „Topol­M” (NATO mar­

Ka Ukraina on oma sõja-tööstusega lõksus, sest tipptehnoloogiline toodang on läinud vaid Venemaale ja teisi ostjaid ukse taga järjekorras ei seisa.

Ka­52 Alligator – laialt kasutatav ründehelikopter.

Projekteeritav transpordilennuk An­70.

SCAN

PIX

SCAN

PIX

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

18 ANALÜÜS

Motor Sichi 2009. aasta 9 kuu majan-dustulemused. Ettevõte on 100% Ukraina riigi omanduses.

Müük: 2,6 miljardit grivnat (308,2 miljonit dollarit).

Kasum: 516,88 miljonit grivnat (61,27 miljonit dollarit).

keering SS­27 „Sickle B”), kuid need ei ole võimetelt võrreldavad vanade nõu­kogudeaegsete süsteemidega R­36M (NATO­s SS­18 Satan). Just need rake­tid on seni ületamatu võimsuse ja len­nukaugusega ning kümneks jaguneva tuumalõhkepeaga olnud ja on edaspi­digi Venemaa strateegiliste tuumajõu­dude triaadi kandev osa, moodustades hinnanguliselt 36% kogu tuumaarse­nalist. Kuid kõik need raketid ja nende juhtimissüsteemid on Dnipropetrovs­kis tootnud KB Južnoje ja Južmash, kogu nende teeninduse­hoolduse, insener­tehnilise arendustöö teevad ja tagavaraosadega varustavad need ettevõtted.

Ehkki Venemaa on deklareerinud, et raketid vahetatakse uuemate süs­teemide vastu välja, ei suuda nad seda veel pikka aega teha. See tähendab, et Ukraina teadmised ja hooldus on seo­tud pea 40% maailma teise tuumariigi tuuma potentsiaali hoolduse ja juhti­misega, mis on ju väga suur jõud. Ilma ukrainlaste teadmiste ja oskusteta või­vad venelased need piltlikult öeldes maha kanda.

Ukrainlased on osalised ka Venemaa kosmoseprogrammides. Näiteks viima­ti, kui plahvatas rakett Proton, mis püü­dis orbiidile viia ülitähtsat rasket kom­

munikatsioonisatelliiti, nähti Venemaal selles kohe ukrainlaste vandenõu, sest nende rakettide kõik olulisemad juhti­missüsteemid on ukrainlaste toodetud. Nüüd on selge, et tegu oli mootori veaga ja neid toodavad venelased ise. Zeniti, väikesemaid kanderakette, tehakse jäl­legi peamiselt Dnipropetrovskis. Seal tehakse veel vanu kanderakette Sojuz ja Kosmos, aga ka rahvusvahelise kos­mosejaama paljusid juhtimissüstee­mide komponente, nagu ka enamiku Ukrainaga seotud satelliitide, sh sõja­liste, komponente. Kõik Vene kosmose­rakettide stardid kõigilt kolmelt nende kosmodroomilt toimuvad siiani Kiievi Arsenali toodetud algorientatsiooni aparatuuri abil. Ilma selleta ükski kos­moserakett Venemaal lihtsalt ei lendaks!

„Lahenduse leidmine sellele punn­seisule ei ole kerge,” annab Vare hin­nangu. „Ei Venemaa ega ka Ukraina poolelt, sest esimene ei suuda kiiresti ennast ümber orienteerida ja teine ei suuda oma toodangut mujale müüa. Kui ukrainlaste väikesemaid rakette, tanke ja kergrelvi saab veel mujale müüa, siis unikaalseid Protoni­tüüpi rakette või­vad osta vaid paar­kolm riiki – Vene­maa, Hiina, kuid nemad liiguvad juba enda süsteemidel põhinevale tasemele, ning võib­olla ka veel ambitsioonikad

Brasiilia või India. Nii on ka Ukraina oma sõjatööstusega lõksus, sest tipp­tehnoloogiline toodang on läinud vaid Venemaale ja teisi ostjaid ukse taga järje korras ei seisa, sest enamjaolt on tegu vaid suuremate süsteemide küll ülioluliste, kuid mitte terviklikkust ta­gavate komponentidega. Seetõttu on ka ukrainlastel huvi, et koostöö venelaste­ga mingil moel siiski säiliks. Arvestades kõiki asjaolusid on praegu väga keeruli­ne ennustada, kuidas see välja kujuneb. Kui konflikt jätkub ja venelased ei jäta separatistide toetamist, siis on võima­lus, et Ukraina tõepoolest lepib kahjuga ja tõkestab venelaste 2020. aasta sõjalise arenguprogrammi, mida on sel juhul praktiliselt võimatu ellu viia.”

SS­18 Satan museaalina. Ka sellisena on raketi tappev võimsus aimatav.

SCAN

PIX

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

19

Riikide majanduste läbipõi­mituse korral ei saa üks osapool kasu ka teisele osapoolele kasu tooma­ta, samas ei saa ka teisele kahju tekitada ilma ise

kahju kannatamata. Endise N Liidu majandus oli üles ehitatud unitaarriigi­le omasele plaanimajandusele, kus iga vaba(osa)riik pidi tootma teatud kogu­ses kaupu, et jaguks tervele Nõukogude Liidule. Sama põhimõte kehtis ka endi­se N Liidu sõjatööstuses.

SÕJATÖÖSTUSEKESKNE UKRAINAAlustame oluliste põhimõtete selgeks tegemisest. Suurriigi sõjatööstus on tema majanduse ja välispoliitika lahu­tamatu osa. Sõjatööstuse lõpptarbija on alati riik ning seetõttu on see tööstus­haru range riikliku kontrolli all ja mõ­jutab ka seadusi.

Terviklik sõjatööstus peab üldiselt vastama kolmele tingimusele:

1. peab olema suuteline täitma kõik oma riigi relvajõudude tellimused;

2. peab majanduslikult ära tasuma;3. peab arenema, et toetada riigi po­

liitikat – et teised sooviksid koostööd ja tema saaks mõjutada relvastuse müügi kaudu oma geopoliitilisi ning kaitsta oma strateegilisi huve.

Kui N Liit lagunes, siis jäi Ukrainas­se suur osa endise N Liidu sõjatööstus­kompleksist. Hinnanguliselt oli Ukraina territooriumil 30–40% kogu N Liidu sõ­jatööstusest. Ukraina panustas N Liidu sõjatööstusesse suure tootmismahu ja intellektuaalse baasiga – seal paiknesid väga paljud uurimiskeskused ja tehased. Ukraina iseseisvumisel jäi selle terri­tooriumile 750 sõjatööstusega seotud

tehast, kus töötas 1,45 miljonit inimest. Tellimusi täitis 139 tehnilist uurimiskes­kust. Ukraina kogu tööstusest oli kogu­ni 39% seotud sõjatööstusega.

Ukraina sõjatööstus spetsialiseerus taktikaliste raketikomplekside toot­misele (122 mm mitmelasuline raketi­heitja BM­21 Grad) ja ballistiliste ra­kettide tootmisele (SS­18 Satan, SS­20 Saber, SS­24 Scalpel, SS­26 Stone (Vene märgistuses 9K720 Iskander)). Samuti moodustas enimarenenud osa Ukrai­na sõjatööstuse toodangust kosmo­sevarustus, erineva klassi sõjalaevad, tankid, soomukid, õhukaitseradarid, transpordi lennukid (An).

Vaatamata sellele, et tööstusvõimsus oli omal ajal väga suur, ei ole Ukraina sõjatööstus pärast N Liidu lagunemist suuteline oma relvajõudude kõiki vaja­dusi ise enam rahuldama ja järgnevad faktorid on põhjustanud sõjatööstuse kriisi.

1. Ukraina sõjatööstuse struktuur ja toodetavad kogused olid üks osa kogu N Liidu sõjatööstusest, et seista vastu USA ja NATO võimetele. Pärast külma sõja lõppu hakati tellima teistes kogustes teist tüüpi relvastust. Külma sõja aegne tootmisvõimsus ületas vajadused kol­me­neljakordselt. Näiteks tanke ollakse võimelised tootma 10 korda rohkem kui vajaksid Ukraina enda relva jõud. Poo­led N Liidu emalaevad ja ristlejad olid ehitatud Ukrainas, aga tal endal ei ole

seda liiki relvastust vaja. Pärast N Liidu lagunemist loobus Ukraina oma tuuma­võimekusest, kuigi ta ise oli suuteline tootma tuumavõimekusega ballistilisi rakette. Praegu suudab Ukraina toota vaid 15–18% sellest relvastusest, mida ta ise vajab. Riigi vajadused on palju väi­kesemad ja teistsugused kui väljaaren­datud spetsiifilised tootmisvõimsused võimaldaksid.

2. Ukraina sõjatööstus sõltub 80% ulatuses varuosadest, mis tulevad Vene­maalt, ega suuda ilma nende kompo­nentideta uusi relvi ja relvasüsteeme toota.

3. Ukraina riigieelarve ei võimalda kogu riigis paiknevat sõjatööstust samas mahus üleval hoida.

TOOTMISVÕIMSUSTE SUUNAMINE TSIVIILTURULE1992. aastal võttis Ukraina vastu 450 programmi, et sõjatööstus orienteeruks tsiviilsektorile. Nendest 45 programmi olid suunatud toiduainetetööstusele, 41 meditsiini, 62 programmi igapäevateh­nikaks (televiisorid, raadiod jne). Prot­sessi ellu viimiseks vajas Ukraina kaks miljardit dollarit. Eelarvesse suudeti panna ainult 656 miljonit, kusjuures sel­lest summast said tehased reaalselt kätte 20%. Arvestades Ukraina korruptsiooni taset, ei läinud suur osa ka sellest rahast moderniseerimisele ja ümberseadis­tamisele. Tehaste direktorid kulutasid raha palkadeks ja töökohtade säilitami­seks. Pool summadest läks tehastele, mis ei olnud sõjatööstusega üldse seotud.

Tulemus oli katastroofiline – tehaseid sulgeti, töölisi vallandati, uurimistööd jäid seisma – areng lõppes. Ukraina sõjatööstus muutus tehaste koosluseks, mis püüdis ise turumajanduse tingi­mustes ellu jääda. 1996. a vähenes too­dang võrreldes 1991. aastaga 10 korda. 550 tehast ja uurimiskeskust suleti. Töö­kohtade arv vähenes seitse korda. Sõja­tööstuse osa kogu tööstusest vähenes 39%­lt 6­le. Kukkumine tekitas sotsiaal­seid pingeid ja tehniline potentsiaal vä­

Ukraina sõjatööstus kui kahe teraga mõõk

Urmas Roosimägi BRIGAADIKINDRAL

Mati Tikerpuu KOLONELLEITNANT

Läbipõimunud sõjatööstus on N Liidu lagunemise järel kuhjanud raskusi nii Ukraina kui ka Vene föderatsiooni iseseisvale arengule. Praegusest sõjalisest vastasseisust ei saa võitjana väljuda kumbki pool.

ÜLEVAADE

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

20 ANALÜÜS

henes – kvalifitseeritud insenerid ja teh­nikud läksid välismaale või vahetasid eriala. Tehnilised vahendid veeti laiali. Sõjatööstuses suutsid tootmise säilitada ainult need tehased, mis olid tihedalt seotud Vene föderatsiooni sõjatööstuse­ga ja mis suutsid oma toodangut müüa rahvusvahelisel turul. 2009. aastal tuli ca 90% tellimusi välisturgudelt ja ca 5% Ukraina relvajõududelt.

Samas on üldkogustega ja varase­maga võrreldes sõjatööstuse panus Uk­raina majandusse tagasihoidlik. 2013. aastal eksportis Ukraina sõjatööstus oma toodangut 1,8–1,9 miljardi dolla­ri ulatuses – 3% kogu riigi ekspordist. Ukraina armee ise vajab aga igal aastal 300–500 miljoni dollari eest uut tehni­kat ja relvastust.

UKRAINLASTE PONNISTUSEDOlulise erinevusena näiteks Valgevene ja Ukraina vahel saab välja tuua posi­

tiivsena Ukraina, kes püüab saavutada oma potentsiaali ekspordis, Valgeve­ne aga näiteks ei keskendu ekspordile, vaid peamiselt koostööle Venemaaga. Tänu ümberstruktureerimisele on Uk­raina sõjatööstus nüüdseks saavutanud sõltumatuse Venemaast tankide, soo­mukite ja käsitulirelvade tootmise osas. Tankitehas näiteks suutis üle minna ter­viklikule tootmisele ehk kinnisele tsük­lile – toodab ise kõik komponendid ja varuosad. Vaadates praegust sõjatöös­tust, siis kõige tugevam osa ongi tanki­del ja soomukitel.

Positiivsed näited Ukraina sõjatöös­tuse arendusvõimekustest:

­ töötati välja oma tank Oplot. Tan­ki ekspluateerimise ja lahingulised näitajad on paremad kui Vene ja Saksa analoogidel.

­ töötati välja oma lahingumasinad UTMP­84, mida eksporditi Taisse ja mille osas käivad läbirääkimised Saudi Araabiaga.

­ uute soomustatud autode Dozor tehnoloogia ostis endale Poola.

­ töötati välja satelliitjuhtimisega ra­ketisüsteem KBM­21K laskekaugusega 40 km.

­ on välja arendatud oma tankitõrje­relvastus tankidele ja soomukitele.

­ passiivradarsüsteem Koltšuga­M, mida eksporditi; Ukraina armee ei ole endale suutnud osta mitte ühtegi.

­ uued transpordilennukid An­178, mida ka ise pole suudetud osta.

Ukraina sõjatööstus on passiivradarisüsteemi Koltšuga­M tootnud küll ekspordiks, kuid oma armeed pole sellega varustada suudetud.

Peamine probleem Ukraina sõjatööstuses on inves-teeringute puudus – riik ei suuda toetada.

ARH

IIV

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

21

Artikli koostamisel on tuginetud avalikele allikatele. Peamised viitematerjalid:

1. Григорий Перепелица, „Военно-промышленное сотрудничество Украины, Беларуси и России: восможности, приоритеты, перспективы”2. Екатерина Гребеник, „Украинский арсенал: с чем страна может пойти на войну” 05.03.2014

http://forbes.ua/nation/1366648-ukrainskij-arsenal-s-chem-strana-mozhet-pojti-na-vojnu

3. „Украина наращивает военное производство” http://inpress.ua/ru/

economics/23729-ukroboronprom-zakanchivaet-s-plyusom-vtoroy-god-podryad

­ püstolid Makarov on asendatud enda toodetud püstolitega Fort­12.

­ automaat AK­47 modifikatsioon Vepr.

­ moderniseeritud radar P18, mida kasutati Georgia sõjas, tõestas ennast väga hästi – ühtegi ei suudetud hävitada ja kõik Venemaa lennuvahendid Geor­gia konfliktis olid alla lastud Ukrainast tarnitud õhutõrjesüsteemidega.

Aastatel 2012­2013 võeti õhukaitse­relvastusest maha keskmaa õhutõrje­raketisüsteemid S­200V ja S­300V, mida ei suudeta ülal hoida, sest need on tehniliselt ja moraalselt vananenud ning tagavaraosasid toodab Venemaa. Ukraina ise suudab toota kaugmaa õhu­tõrjeraketisüsteemi S­300PS ja keskmaa õhutõrjeraketisüsteemi Buk­M.

Peamine probleem Ukraina sõjatöös­tuses on investeeringute puudus – riik ei suuda neid toetada. Järgmine probleem on tootmisvõimekus – näiteks ühe tanki tootmiseks kulub 14 kuud. Ukraina ar­mee tellis 2009. aastal 10 tanki. Aastaks 2013 ei oldud kogu tellimust veel täide­tud, aga aastaks 2018 on plaan toota ja anda armeele üle 50 tanki.

Lähitulevikus formeerutakse tõe­näoliselt veel ümber ja tööstus väheneb veelgi. Kui näiteks praegu toodab ja hooldab kõiki õhutõrjekahureid ja suur­tükke kaks tehast, siis edaspidi tõenäoli­selt ainult üks – nii on otstarbekam.

SÕLTUVUSSEOS VENEMAAGAKui Ukraina häda on pigem sotsiaal­

majanduslik, siis Venemaa häda on just sõjandustööstuslik. Ballistiliste raket­tide osas sõltub Venemaa olulisel mää­ral Ukrainast ning kui Ukraina kaldub läände, siis on probleem vastava tehnika varuosade ja uuendamisega. On tea­da, et president Putin on korraldanud oma sõjatööstuse ekspertidega vähe­malt kaks selleteemalist nõupidamist, et leida tekkinud probleemidele kiireid lahendusi.

Kui 2012. aastal oli kogu Ukraina ekspordi maht 80 miljardit, siis Vene­maale ekspordib Ukraina 20 miljardi dollari eest. Venemaa ostab oma raske­tööstuse 40% ja metalli 20% ulatuses Ukrainalt. Lugeja võib nüüd esitada loogilise küsimuse – miks on Donbass Venemaale oluline?

2014. aasta märtsi seisuga oli Vene­maal 1512 strateegilist tuumalõhke­pead. Ukrainas on toodetud ja Ukraina hooldada on 56 Venemaa raketti, millest igaüks võib kanda kuni kümmet lõhke­pead. Kui majandussidemed täielikult lõhkuda, siis võib sisuliselt 1/3 Vene fö­deratsiooni strateegilisest tuumavõime­kusest maha kanda.

Venemaa julgeolekunõukogu hin­das sõltuvust Ukrainast väga ohtlikuks. Enne kriisi jõuti välja töötada uus bal­listiline rakett Sarmat. 2016. aastaks on planeeritud katsetada uut raketti Anga­ra, mis toodetakse täielikult Venemaal.

Ukraina peab sulgema kogu oma ballistiliste rakettide tootmise, kui ta ei suuda leida uusi turge näiteks Aasias. Põhimõtteliselt peab riik sulgema ca 1/3 sõjatööstusest, mis oleks lähema kolme kuni viie aasta küsimus. Suurenenud on koostöö Türgiga ja Hiinaga. Näiteks Hiina esimene lennukikandja toodeti Ukrainas. Koostöös USA­ga rajas Uk­raina Afganistani tehase, mis hooldab 122 mm suurtükke. Raha ettevõtmiseks tuli USA­st, teadmised ja inimesed Uk­rainast. Kokkuvõtteks – Ukraina sõja­tööstus ei mõjuta enam endisel määral Ukraina välispoliitikat, pigem on või­malusel toetavas rollis.

Seega toob sõjatööstuse ja majan­duslike sidemete lahkulöömine kahju mõlemale poolele – hinnata, kes saab rohkem kahju, on väga raske. Aeg peab näitama, kas selle mõõga läbi saab valu­samalt lüüa Venemaa või Ukraina.

Esimene Ukrainas väljatöötatud tank BM Oplot­M põ­hineb tankil T­84 ning ületab väi­detavalt Vene ja Saksa konkurente nii lahingulistelt kui ka käitlemis­omadustelt.

ARH

IIV

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

22 SÕJATEOORIA

2 0. sajandi lõpukümnendist alates on maailmas levima hakanud uut tüüpi relva­konfliktid, mis ei mahu tavasõjapidamise raami­desse. Seda uut valdkonda

on nimetatud neljanda generatsiooni sõjapidamiseks (fourth-generation war-fare – 4GW) või lihtsalt moodsaks sõja­pidamiseks (modern warfare) ja selle peamine sisuline erinevus tavasõjapida­misest seisneb sõjapidamise detsentrali­seerimises, kus sõjandusmonopol pole ainult eksisteeriva riigi oma, vaid üks sõdiv pool on raskelt määratletav, tih­ti mitteriiklik institutsioon. Iseenesest pole sellises sõjapidamises midagi uut, juba Spartacuse ülestõus Vana­Rooma impeeriumi vastu oli sisult ja eelkirjel­datud põhimõttest lähtuvalt neljanda generatsiooni sõjapidamine. Sajandite

jooksul on sellist sõjapidamisviisi har­rastatud enamal või vähemal määral, kuid akadeemiliselt on sellele hakatud laiemalt tähelepanu pöörama alles vii­mastel kümnenditel.

Põhjus, miks ma neljanda generat­siooni sõjapidamisest kirjutan, on see, et sellises sõjas ei ole selgeid piire sõja ja poliitika, aga ka kombatantide ja tsiviilisikute vahel. Seetõttu on sellist sõjapidamist keeruline paigutada ka tavapärase sõjapidamise konteksti, mis lähtub sõjaõigusest ning Haagi ja Genfi

konventsioonidest. Tulenevalt viimase aja sündmustest rahvusvahelisel areenil ning sellest, et Eesti riigi maa­ala, terri­toriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik1, peame valmis olema ka ise neljanda generatsiooni sõjas osa­lema. Valmisolekuvajadust toetavad ka omaks võetud totaalkaitse põhimõtted ja riigikaitse lähtumine territoriaalkait­se doktriinist, mis eeldavad sõjapida­mist kõigis selle spektrites ja kogu riigi territooriumil. Kõik see on toonud sõja­pidamisse terve hulga uusi mõisteid ja põhimõtteid, millest olulisemaid püüan alljärgnevalt lahti seletada. Et definit­sioone pole paljudele mõistetele praegu veel kokku lepitud, selgitan neid termi­ni sisu põhjal. Fookuses on irregulaarne sõjapidamine (irregular warfare – IW) ja kõik sellega kaasnev, mis ongi neljanda generatsiooni sõjapidamisega enamjaolt kokkulangev sõjapidamisvaldkond.

IRREGULAARNE SÕJAPIDAMINEAlustada tulebki sellest, mis on irregu­laarne sõjapidamine2. Eesti sõjanduslek­sikon Militerm ütleb, et tegu on sõjapi­damisega, mida ei reguleeri sõjaõiguse põhimõtted. Iseenesest on see väga õige

Irregulaarne sõjapidamine ja selle enim käsitletavad vormidRäägime moodsast sõjapidamisest, mille erinevaid kom­ponente Vene föderatsioon meile oma läänepiiril praegu nii lahkelt tutvustab, ning seda, kuidas paigutub see kon­ventsioonidega reguleerimata sõjategevuse konteksti.

Riho Ühtegi KOLONELLEITNANT

KAITSEVÄE

ERIOPERATSIOONIDE

ÜKSUSE ÜLEM

Sõjaline toetus ei tähenda ainult väljaõpet, vaid ka koos kohalike üksustega operatsioonide läbiviimist. Pildil suunduvad Eesti eriväelased koos Afganistani julgeolekujõududega ühisoperatsioonile.

KAIT

SEVÄ

GI

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

23

käsitlus, kuna vaadates loendit, mis kõik on irregulaarse sõjapidamise alla mahu­tatud3, siis just nii see ongi – kõik, mida ei reguleeri umbes sada aastat tagasi kehtestatud Haagi ja mõnikümmend aastat tagasi kokku lepitud Genfi kon­ventsioonid ning muud sõjapidamist sätestavad õigusaktid ja rahvusvaheli­sed lepped, on osa irregulaarsest sõja­pidamisest. Iseenesest on sellele ter­minile veel siiani Militermis kasutatav nimetus „reeglipäratu sõjapidamine”, kuid see võib sõjapidamisviisist anda väära ettekujutuse, seetõttu ongi otsus­tatud eelistada võõrsõnaühendit, et rõ­hutada ka termini spetsiifilisust. Ma ise kasutaksin eesti keeles pigem terminit reguleerimata sõjapidamine, mis viitab asjaolule, et traditsiooniline sõjaõigus seda valdkonda ei reguleeri.

Ameeriklased, kes on valdkonda pikemalt akadeemilises võtmes käsit­lenud, on andnud irregulaarsele sõjapi­

damisele järgmise definitsiooni: see on vägivaldne kokkupõrge riigi ja mitte­riikliku (irregulaarse) osapoole vahel, mille eesmärk on säilitada või saavu­tada mõjujõud elanikkonna üle ning saada või jääda legitiimseks valitse­

jaks4. Irregulaarne sõjapidamine soosib kaudseid ja asümmeetrilisi lähenemisi, kuid aktsepteerib ka sõjaliste ja muu­de võimete kasutamist, et õõnestada ja vähendada vastase tugevust, mõju ning tahet. Irregulaarne sõjapidamine on ka lahutamatu osa suurematest sõjalistest ja rahutagamisoperatsioonidest (joonis 1), olles neil puhkudel toetavas rollis. Irregulaarne sõjapidamine täiendab heidutus­ ja kujundavate operatsiooni­de läbiviimist ning pakub strateegiliste ja operatiivtasandi eesmärkide saavuta­miseks nii täiendavaid kui ka konkuree­rivaid lahendusi.

Kirjutises ei keskendu ma kõigile irregulaarse sõjapidamise vormidele, vaid kirjeldan ainult neid, mis sõjali­sest aspektist tekitavad kõige rohkem segadust. Tinglikult võiks irregulaarse sõjapidamise vorme jagada kaheks – sõjalisteks ja mittesõjalisteks, kus sõjali­sed vormid on:

­ stabiliseerimis­, julgeoleku­, ülemine­ku­ ja taastamisoperatsioonid (SSTRO);

­ mässud ja mässulistevastased ope­ratsioonid (COIN), sealhulgas vastupa­nuvõitlus ja selle vastased operatsioonid;

­ asümmeetriline sõjapidamine (AW);­ tavatu sõjapidamine (UW);­ sõjaline toetus (MA/FID);­ tsiviil­militaaroperatsioonid (CMO).Irregulaarse sõjapidamise vormid,

mida on raskem sõjalisteks nimetada, on aga järgmised:

­ terrorismivastased operatsioonid (CT);

­ luure­ ja vastuluureoperatsioonid (INT ja C­INT);

­ kübersõjapidamine;­ infosõda (IW), sealhulgas ka psüh­

holoogilised operatsioonid (PSYOPS);­ rahvusvaheline kuritegevus (selles

kontekstis ennekõike narkokuritegevus, illegaalne relvaäri ja rahapesu);

­ korrakaitseoperatsioonid (kui need on fokuseeritud irregulaarse vastase blokeerimisele).

Kui enamik teemaga kursis olevaid inimesi teab, mis on näiteks strateegili­ne kommunikatsioon ja psühholoogili­sed operatsioonid, siis segadust külvab peamiselt just arusaamine, mis toimub n­ö lahinguväljal ehk irregulaarse sõja sõjaliste vormide puhul. Kui kõrvale jät­ta SSTR­operatsioonid, kirjeldab kõiki neid vorme joonis 2.

MÄSS JA MÄSSUTÕRJENiisiis on irregulaarses konfliktis tava­liselt võitlevad pooled valitsus ja valit­susväed ning mässulised. Nagu eespool

Kõik, mida ei reguleeri umbes sada aastat tagasi kehtestatud Haagi ja mõnikümmend aastat tagasi kokku lepitud Genfi konventsioonid ning muud sõjapidamist sätestavad õigusaktid ja rahvusvaheli-sed lepped, on osa irregu-laarsest sõjapidamisest.

Joonis 1. Erinevate sõjapidamisviiside seos.

Joonis 2. Irregulaarse sõja erinevad vormid.

RIH

O Ü

HTE

GI

RIH

O Ü

HTE

GI

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

24

definitsioonis juba öeldud, võideldakse peamiselt mõju pärast rahva üle, ehk siis kõike tehakse selle nimel, et võita rahva poolehoid ja selle abil kas kind­lustada oma võimu (valitsus) või võim enda kätte saada (mässulised). Mässu­lised kasutavad valitsuse kukutamiseks või mõjutamiseks eri meetodeid, seal­hulgas ka sõjalisi, ning seda nimetatak­se partisanitegevuseks. Igal juhul võib vastuhakku laiemalt nimetada vastu­panuvõitluseks, olgu see siis mäss või vabadusvõitlus, kuna mõlema võitlus­viisi motiiv ja vorm on sama, erinevad

vaid poliitilised motiivid. Täpset vahet teha, mis on vabadusvõitlus ja mis mäss, on aga üldse väga keeruline ja pigem vaatenurga küsimus; pealegi ei ole neil motiividel sõjanduse seisukohalt laias plaanis tähtsust. Mässuliste motiivid on tavaliselt suunatud seadusliku korra ku­kutamisele, aga vabadusvõitlejate motii­vid on suunatud okupatsioonivõimu või türannia vastu. Eelnevat kinnitavad ka enamlevinud definitsioonid.

Mäss (insurgency) on organiseeri­tud vastuhaku ja vägivalla kasutamine, et vähendada või muuta olematuks re­

giooni poliitilise juhtkonna mõju või see lausa välja vahetada.5

Vastupanuvõitlus (resistance) on ühe osa tsiviilelanike organiseeritud välja­astumine legaalse valitsuse või okupat­sioonijõu vastu, et rikkuda tsiviilkord ning stabiilsus riigis.6

Seega võib nii mässu (insrgency) kui ka vabadusvõitluse (resistance) võtta kokku järgmisse lausesse: see on orga­niseeritud liikumine, mille eesmärk on võim seaduslikult valitsuselt üle võtta, kasutades selleks õõnestustegevust ja relvastatud võitlust.7

Niisiis on mässuline tegevus tihedalt seotud poliitikaga ja rahva toetusega. Afganistanis ei tähenda Taliban ainult piiri taga välja õpetatud võitlejaid, vaid varivalitsusi ning kohtusüsteemi, mis eksisteerib paralleelselt seadusliku või­muga. Kohati on Talibani pakutav ko­halikele elanikele sümpaatsem ja mõis­tetavam, mistõttu ongi valitsusjõududel mässulisi raske võita. Põhiliselt koosneb vastupanuliikumine kolmest osalejate grupist, mis on kujutatud joonisel 3.

Tavaliselt kõige väikesema osa vas­tupanust moodustab relvastatud vastu­

Igasuguse vastupanuliikumise alustala on kohalike elanike toetus. Pildil peidab kohalik elanik vastase tagalas võitlevaid sõdureid oma traktori haagisesse.

SÕJATEOORIA

Joonis 3. Vastupanuvõitluses osalevad inimrühmad.

KAIT

SEVÄ

GI

RIH

O Ü

HTE

GI

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

25

panu, mida viivad ellu sõjaväeliselt organiseeritud irregulaarid ehk parti­sanid. Eesti keele jaoks on sõna „parti­sanid” omandanud teatava halva tähen­duse, kuna seda tegevust seostatakse nõukogude aegse vastupanuliikumisega Teises maailmasõjas. Tunduvalt süda­melähedasem nimetus „metsavennad” aga ei anna edasi selle võitlusvormi mõtet. Kuigi metsavennad olid ka rel­vastatud ja pidasid võitlust okupatsioo­nijõududega, oli tegu ikkagi ajalooliselt ühele ajale omase ilminguga. Pealegi ei olnud metsavendade motiivid niivõrd poliitilised ja kõrgema juhtkonnaga koordineeritud, need olid pigem ek­sistentsiaalsed – eesmärk oli ellu jää­da. Partisanitegevus (guerrillas) on aga vastu panuvõitluse või mässu sõjaline osa.

Põrandaalune võitlus (the un-derground) seevastu on vastupanu­liikumise või mässu osa, mis koosneb põhiliselt relvastamata aktivistidest. Ajalooliselt on põrandaalused tegutse­nud linnaaladel, millest pärineb ka nen­de nimetus. Reaalselt asuvad põranda­alused tavaliselt vaenlasele väga lähedal, kuhu partisanitegevus alati julgeoleku­kaalutlustel ei ulatu. Kuigi põrandaalus­te vastupanuvõitlus ei ole sõjaline, nagu partisanide puhul, on nende ja partisa­nide tegevuse vahele üha raskem piiri tõmmata.

Kõige suurema osa vastupanulii­kumisest moodustavad toetajad (the auxillary), kes toetavad oma tegevuse­ga partisane ja põrandaaluseid. Toetus võib ulatuda aktiivsest varustamisest ja informatsiooni hankimisest kuni sabo­teeriva passiivsuseni. Just selle inimgru­pi nimel käib mässuliste ja võimu vahel kõige suurem võitlus, sest nendest sõl­tub võitleva poole edu.

Sõjalisi, poliitilisi ning majanduslik­ke meetmeid kasutab ka valitsev pool, et mässulisi või vastupanuvõitlejaid alistada. Seda nimetatakse mässutõr­jeks, mille enamlevinud lühinimetus on COIN (counterinsurgency). COIN tähendab ulatuslikke ühiskondlikke ja sõjalisi meetmeid mässu või vastu panu mahasurumiseks ja rahulolematuse põhjustega tegelemiseks. Seepärast on COIN 80% ulatuses poliitiline ja ainult 20% ulatuses sõjaline. Kuigi riik ka­sutab mässuliste tõrjes sõjaväge, pole tegu tavalise sõjalise operatsiooniga – see toimub enamasti politseijõudude juhtimisel ning keskendub ennekõike mässuliste isoleerimisele neid toetavast keskkonnast. Näiteks õnnestus Vene

vägedel Tšetšeenias edu saavutada al­les siis, kui vabadusvõitlejad olid lin­nadest ja küladest tõrjutud mägedes­se, kus neil puudus kontakt kohaliku elanikkonnaga.

SÕJALINE TOETUS JA TAVATU SÕJAPIDAMINETulles tagasi joonise 2 juurde, on sellel veel kaks osapoolt – X ja Y. Nende osa­poolte all mõeldakse tavaliselt välisriike, kuid see ei ole dogma ja sellest kirjutan pisut hiljem. Kõigepealt aga selgitan, mida need X ja Y teevad.

Kui mässust haaratud riigi valitsus

vajab abi oma relvajõudude seisukorra parandamiseks, treenimiseks ja toeta­miseks ning ta seda väärib, siis nimeta­takse abistavat tegevust sõjaliseks toetu­seks (military assistance – MA). Sõjaline toetus on väga laialt levinud eriväelaste tegevus teistes riikides, kuid selleks või­dakse kasutada ka teisi spetsialiste. Sõ­jaline toetus ei hõlma ainult kohalike üksuste väljaõpetamist, see on lai skaala meetmeid sõbralike või liitlasjõudu­de toetuseks rahu, kriisi ning konflikti ajal, mida võib teha koos või sõbralike jõudude abil, mis on selleks treenitud, varustatud, toetatud või erineval moel

Tavatus sõjapidamises on metsatingimustes partisanivõitlejate väljaõpetamisel oluline roll. Pildil viivad Eesti eriväelased õppustel Kevadtorm „partisaniüksusele” meditsiiniõpet läbi.

KAIT

SEVÄ

GI

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

26

rakendatud. Sõjalise toetuse skaalat on raske määratleda ja see võib ulatuda ala­tes sõjalise baastreeningu tagamisest või materiaalse abi osutamisest kuni kohali­ke elanike aktiivse rakendamiseni sõja­listes operatsioonides.8 Sõjalise toetuse skaala võib hõlmata:

­ kohalikele elanikele ja relvajõu­dude üksustele taktikalise, toetusalase ja jõudude integreerimise väljaõppe läbiviimist;

­ kohalike sõjaliste juhtide nõusta­mist ja juhendamist;

­ kohalike elanike õpetamist, kuidas kaitsta ennast ohtude eest ja koolitada juhte ning organisatsioonilisi oskusi;

­ materiaalse abiga tagamist, saavuta­maks kohalikele elanikele vajalik toetus lahinguliste operatsioonide tegemiseks;

­ osalust taktikalistel operatsioonidel koos kohaliku elanikkonnaga.

Sõjaline toetus (MA) on NATO ter­min. Ameeriklased ütlevad selle tegevu­se kohta foreign internal defense (FID), mida ma ei püüagi tõlkida. See on toetus, mida antakse vastuvõtvale riigile sise­kaitse ja strateegiate väljatöötamiseks.9

Samas on sõjalise toetuse mõiste laienemas, seda ei anta ainult välisrii­gile. Kriisiolukorras kasutatakse sama metoodikat ka näiteks politseijõudude

toetamiseks riigisiseselt, aga ka teiste üksuste sooritusvõime suurendamiseks. Enamasti antakse sõjalist toetust siiski teistele riikidele nende palvel ja Eesti pakub sõjalist toetust praegu Malis, kus tegutseb Eesti kaitseväe treeningmees­kond, ja ka Afganistanis, kus kohalikke üksusi toetab meie erioperatsioonide kontingent.

Läheme joonisel 2 esitatud skeemi teise poole juurde. Mis on tavatu sõja­pidamine (unconventional warfare – UW), mida väga tihti aetakse segi irre­gulaarse sõjapidamise ja asümmeetrilise sõjapidamisega? Just tavatu sõjapidami­se (ehk mittekonventsionaalse sõjapi­damise, nagu seda tihti nimetatakse)

kasutamine kõikvõimalikes operatsioo­nides vaenulikul territooriumil külvab­ki kõige enam segadust, kuna tundub, et kõik, mis vastase tagalas toimub, on täiesti tavatu tegevus. Põhimõtteliselt tuleb ka selle termini eesti­ ja ingliskeel­ne nimetus sellest, et see on nii­öelda vastastermin tavasõjapidamisele (kon­ventsionaalsele sõjapidamisele), mida Genfi konventsioonid sätestavad. Mui­dugi pole ka see vaatenurk päris õige, sest Genfi konventsioonide fookuses oli tavarelvastuse küsimus ning tavatuks relvastuseks jäi tuuma­, keemia­ ja bio­loogilised relvad, millel pole aga tavatu sõjapidamisega mingit pistmist.

Tegelikult on tavatu sõjapidamine hoopis n­ö vastandtegevus sõjalisele toetusele, ehk kui sõjaline toetus (MA) on valitsusjõudude toetamine, siis tava­tu sõjapidamine (UW) on mässuliste ja põrandaaluse tegevuse toetamine, mis väljendub partisani­ ning põrandaaluse tegevuse organiseerimises ja nõustami­ses, et see valitsuse vastu tõhusalt võit­leks. Tavatu sõjapidamine koosneb te­gevustest, mis võimaldavad korraldada vastupanuliikumist või vastuhakku, et sundida, segada või kukutada okupee­riv jõud või valitsus, tehes seda vastase hõivatud alal põrandaaluse liikumise abil, toetajaskonna ja partisaniüksuste või nende kaasabil.

Afganistani näitel saab öelda, et 2001. aastal, kui USA eriväelased ja CIA agendid saadeti Põhja Alliansi juurde, et viimast keelitada sõtta Talibani vastu, oli tegu tavatu sõja (UW) operatsioo­niga. USA eriväelased treenisid ning juhendasid Põhja­Afganistani mässuli­si ning toetasid neid USA õhujõudude täppisrünnakutega, mis viis Põhja Al­liansi kiiresse ja võidukasse sõtta. Selle tulemusena kukutati Taliban. Üsna kii­resti formeeriti uus Afganistani valitsus ja koalitsioon hakkas Afganistanis rahu tagama, kõrvuti otsese panustamise­ga Afganistani julgeolekusse tegeldi ka sõjalise toetuse (MA) andmisega Afga­nistani julgeolekujõududele. Sisult on tegevus peaaegu identne sellega, mida tehti 2001. aastal.

Üks põhimõttelisemaid küsimusi on praegu see, kas tavatut sõjapidamist peetakse ainult välisriigis või saab seda teha ka oma territooriumil. USA, kellelt see termin pärineb, ei näe küll ette ta­vatut sõjapidamist oma riigis. Samas on termini kasutamine tegutsemiseks oma riigi territooriumil, mille vastane on okupeerinud, täiesti loogiline. Nimelt on vaja saata ka okupeeritud territoo­

Joonis 5. Sümmeetrilise ja asümmeetrilise sõjapidamise suhe.

Kuigi riik kasutab mässuliste tõrjes sõjaväge, pole tegu tavalise sõjalise operatsioo-niga – see toimub enamasti politseijõudude juhtimisel ning keskendub ennekõike mässuliste isoleerimisele neid toetavast keskkonnast.

Joonis 4. Rindetagused operatsioonid.

SÕJATEOORIARI

HO

ÜH

TEG

IRI

HO

ÜH

TEG

I

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

27

1 Eesti vabariigi põhiseaduse § 2.

2 Eesti keeles ka irregulaarsõjapidamine ning

reeglipäratu sõjapidamine.

3 Tavaliselt loetakse siia alla mässuliste ja nende

vastaseid operatsioone, sõjalist toetust, terrorismi

ja selle vastaseid operatsioone, sõjalist toetust,

rahu loomist ja tagamist, strateegilist kommunikat-

siooni, psühholoogilisi operatsioone, infooperat-

sioone, tsiviil-militaarsuhteid, luuret ja vastuluuret

ning teatud osa rahvusvahelisest kuritegevusest ja

korrakaitseoperatsioonidest.

4 JP 1-02 vabatõlge.

5 JP 3-24 vabatõlge.

6 JP 1-02 vabatõlge.

7 AJP 1-02 vabatõlge.

8 MC 437/1 vabatõlge.

9 JP 3-22 definitsiooni põhjal.

10 Hispaaniakeelne väljend guerrilla tähendab

väikest sõda.

riumile spetsiaalselt õpetatud üksusi, et need organiseeriksid seal vastupanu. See oleks tänapäeval näites selline tege­vus, kui Georgia saadaks separatistlike Abhaasia ja Lõuna­Osseetia territoo­riumidele või Ukraina praegu Krimmi oma eriüksuseid, et need organiseerik­sid seal separatistidevastaseid ülestõuse.

TEISED KAASNEVAD MÕISTEDIrregulaarse sõjapidamisega kaasneb veel ka palju teisi mõisteid. Peamine kü­simus on, mis vahe on irregulaarse sõja sellistel vormidel nagu partisanivõitlus, sissivõitlus, tavatu sõjapidamine, asüm­meetriline sõjapidamine ja terrorism. Selgitan seda.

Esmalt kordan üle partisanisõja ja tavatu sõja suhte. Partisanisõja peatege­lased on vabatahtlikud, irregulaarväela­sed, keda ei ole varem vastase kontrolli all oleval territooriumil tegutsemiseks välja õpetatud. Samas on need parti­sanid organiseerunud, nende tegevu­sel on selgelt poliitiline eesmärk, nad kannavad tavaliselt organisatsioonilise kuuluvuse tunnuseid (kas vormiriie­tuse sarnaseid riideid ja muid eraldus­märke) ning rahvusvaheline õigus võib neid lugeda kombatantideks. Tavatut sõda viivad aga läbi spetsiaalselt selleks välja õpetatud üksused (tavaliselt eri­väed), kelle ülesanne on eelkirjeldatud partisanivõitlust organiseerida, toetada ja õpetada. Seega on tavatu sõjapida­mise sisuks luua sõjaline võime ja seda rakendada, mitte niivõrd ise sõdida. Siit tulenebki tihti erivägede suisa müstiline lahinguvõimekus, kus käputäis eriväe­lasi võivad pöörata riike ja kukutada valitsusi.

Samas pole kõik rindetagused sõjali­sed operatsioonid tingimata partisani­sõjaga seotud. Pisut selgitab seda joonis 4. Nimelt saab n­ö rindetaguseid ope­ratsioone vaadata ka kolmes võtmes. Mõlemale poole tinglikku rindejoont jääb veel paarikümne kuni mõnekümne kilomeetri suurune ala, mis on vastava rindeüksuse operatsiooniala. Vastase tagalas toimetavad sellel alal luure­üksused ja muud süvalahinguid pidavad regulaarüksused. Tavaliselt on nende üksuste tegutsemise sügavus piiritle­tud tuletoetuse võimega – nii kaugele kui rindesuurtükivägi suudab tulistada, saavad sellised üksused tegutseda. Kuid lahingutegevus toimub ka sügavamal vastase tagalas.

Kui riigil on süvalahinguteks loodud üksusi, siis see ala on nende üksuste tegutsemisala. Oleme seda nimetanud

meie põhjanaabrite soomlaste järgi sissi tegevuseks. Sissid ei ole partisanid, nad on spetsiaalselt vastase tagalasse jäetavad või saadetavad üksused, kelle ülesanne on toetada rindeüksusi vasta­se niinimetatud teise ešeloni üksuste ja logistika ning juhtimissüsteemide rün­damisega. Sisside rünnakud on inten­siivsed ja nad ei sõltu niivõrd kohalike elanike toetusest, nagu partisanitegevus sõltub. Partisanivõitlust peetakse aga veelgi sügavamal vastase tagalas, kus otsest sõjategevust enam ei ole. Partisa­nioperatsioonid ei ole nii intensiivsed kui sissivõitlus ja nende eesmärk on pigem mõjutada kohalike elanike suh­tumist ja meelsust. Need erinevad sis­sioperatsioonidest peamiselt selle poo­lest, et partisanioperatsioonid on pigem efektipõhised kui mõjupõhised, nagu seda on sissioperatsioonid. Nagu ees­pool juba öeldud, on partisanid vaba­tahtlikud ning algul välja õpetamata, mistõttu on vaja nende juurde suunata spetsialiste, et neid organiseerida.

Asümmeetriline sõjapidamine teki­tab tihti ka palju segadust, kuna seda terminit kasutatakse tihti mässutege­vuse sünonüümina. See võib nii olla, kuid ei pruugi. Asümmeetriline sõja­pidamine on tavaliselt omane nõrgema­le poolele, kes peab leidma ebatradit­sioonilisi võitlusvorme, millega vastast lüüa. Sellise käitumisega võib tugevam pool kaotada oma sõjalise initsiatiivi, nagu on näha ka joonisel 5.

Afganistanis kaotas Taliban kiirelt sümmeetrilises sõjas, kuid suudab siia­ni edukalt sõdida asümmeetrilisel moel. Koalitsioon ja Afganistani julgeoleku­jõud on järk­järgult suurendanud riigis oma sõjalist kohalolekut ja võimsust, kuid ikkagi ei suudeta üleüldist init­siatiivi haarata. Sellise sõja puhul võib tugevam pool lõpuks sedavõrd kurna­tud olla, et ta hakkab otsima võimalusi kokku lepeteks või kukub lausa kokku, mis võimaldab omakorda nõrgemal poolel initsiatiiv enda kätte haarata. See­ga ei ühti asümmeetriline sõjapidamine alati mässuliste tegevusega, vaid tegu on operatiiv­taktikalise käitumisega, mida üks võitlev pool valib. Partisanisõda ja ka terrorism võivad olla asümmeetrilise sõjapidamise vormid, kuid ei pea seda tingimata olema. Kuigi partisanid kasu­tavad tihti asümmeetrilist võitlusvormi, võivad nad soodsas olukorras sõdida ka täiesti sümmeetrilisel moel.

Terrorism on taktikaline võitlus­vorm, mida mässulised küll võivad ka­sutada, kuid mida nad ei pruugi teha.

Mõlema võitlusvormi ühine tunnus on, et nad on suunatud valitseva korra vas­tu, kuid mäss on siiski rohkem stratee­giline dimensioon ja terrorism puhtalt taktikaline käitumine. Tihti kasutavad terroristlikku taktikat mässulised, keda on vähe, et harrastada teisi võitlusvor­me. See on äärmuslik käitumine, mil­le sihtmärk on kohalik elanikkond, et nende kaudu valitsevat jõudu mõjutada, kuid seda ei tehta poolehoiu võitmise abil, vaid hirmutamise kaudu. Seepärast ei saagi terroristid loota kestvale toetu­sele kohalikelt elanikelt, vaid see käitu­mine on ajutine. Kui mässulised saavad loota rahvusvahelise õiguse regulatsioo­nile, siis terrorism ei ole üheski õigus­süsteemis aktsepteeritav käitumine.

„VÄIKESTEST SÕDADEST” TULEVIKUSKirjatükk käsitles vaid ühte osa irregu­laarsest sõjapidamisest, kuid paljud as­jad, millest ma kirjutasin, võivad ajaga muutuda. Olen seda ise näinud – näi­teks on ainuüksi tavatu sõjapidamise definitsioon viimase kümne aasta jook­sul muutunud neli korda, NATO kirje­tes puudub see aga siiani. Samas on tegu järjest tänapäevasema sõjakäsitlusega, kus otsesed konventsionaalsed sõjalised operatsioonid jäävad kriisikolletes üha enam tagaplaanile ja asenduvad nn „ro­heliste mehikeste” väikeste sõdadega10. Seetõttu on oluline korrastada ka oma mõtte­ ja sõnavara ning saada asjadest võimalikult ühtemoodi aru. Loodan, et käesolev kirjutis on avanud vähemalt tee arusaamisele, mis on irregulaarne sõda, mis tavatu ja mis sissi­ või parti­sanivõitlus.

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

28

Kui palju sa praegu maail­mas piraatlusega seotud arenguid näiteks Guinea lahes, Nigeerias jm jälgid?

Jälgin küll, sest tunnen selle maailmaga endiselt

mõningast sidet. Ma ei suhtle enam piraatidega, kuid mul on kontakt ini­mestega, kes nendega kokku puutuvad. Huvitava mustrina olen märganud, et Guinea lahe piraadid on asunud jäljen­dama Somaalia piraate – nad püüavad enda käes hoida laeva meeskonda, kelle kinni võtavad, ja kasutavad neid pant­vangidena selle asemel, et laeva röövida nagu nad seni on teinud.

Samuti on mässuliste liikumine Ni­geri deltas hoogu juurde saanud. Huvi­ga vaatan, kas mõni võitleja asub samuti järgima Somaalia piraatide eeskuju ning kuidas neil meeskondade pantvangis hoidmine õnnestub. Ma arvan, et on väga tõenäoline, et Lääne­Aafrika pi­raatlus järgib oma arengus üsna sarnast mustrit, mis Somaaliaski.

Piraatlusest rääkides märgitakse põhiliselt kahte – Somaalia ja Nigeeria

koolkonda. Somaallased keskenduvad eelkõige lunarahale, Nigeerias on see-vastu eesmärk eelkõige laeva last.

See on tõepoolest nii. Somaalia piraa­did panevad merel toime inimrööve ja võtavad seejärel meeskonna pantvangi. Nende edukus seisneb eelkõige Somaalia rannikuäärsete riikide nõrkuses, suut­matuses, aga ka tahtmatuses piraatlusele reaalsete sõjaliste vahenditega vastu seista.

Olgugi, et piraatlus kui nähtus toimib suures osas merel, on selleks kaldal loo­dud soodsad tingimused. Piraadid saa­vad oma alused ette valmistada, varud hankida ning pärast kaldale naasta. Kui­gi piraatlus Somaalias on vähenenud, ei tee Somaalia keskvalitsus endiselt suurt midagi, et sellist tegevust takistada.

Nigeerias on tingimused veidi teist­

sugused ja ka taktika erinev, kuid nagu märkisin, on ka siin viimaste aastate jooksul märgata suundumust, et piraadid jäävad alustele kauemaks kui nad seda on teinud seni. See sarnaneb Somaalia piraatluse algusaastatega. Ma olen üsna kindel, et nad on sealt eeskuju võtnud.

Mis piraate motiveerib? Kui organi-seeritud või struktureeritud nende tegevus ja juhtimine on?

Piraate motiveerib eelkõige loomu­likult raha ja koos sellega ka staatus. Nooremad piraadid ostavad esimese asjana omale auto, enamasti on tegu 4x4 Toyotaga, mis on kujunenud oma­moodi staatusesümboliks. Tihti tehakse tellimus veel enne, kui ostuks raha käes, mis omakorda tähendab umbes 100%­se intressi maksmist, mis tasutakse siis, kui lunaraha käes. Staatuse sümbol on auto, aga raha kulutatakse ka narkoo­tikumidele. Piraadid tarbivad ohtralt khati­nimelist stimuleerivat ainet, mille peale kulub päevas umbes 20 dollarit, li­saks ostetakse khati oma sõpradele.

Piraatlus sarnaneb oma olemuselt ettevõtlusega, kus algkapitali investeeri­takse vähe, otsest konkurentsi erinevate rühmituste vahel pole. Et piraatlusega algust teha, läheb vaja umbes 30 000 – 50 000 dollarit. Algkapitali paneb üldjuhul välja investor või investorid, kes soetavad aluse, relvastuse, kütuse­, toidu­ ja muud varud ning loomulikult khati. Investor enamasti oma käsi rohkem ei määri.

Äri käimatõmbamisega tegelevad investori sõbrad, äripartnerid või tutta­vad oma klannist. Puntlandis on 30–40

Elades piraatidega

INTERVJUEERIS

Roland Murof NOOREMLEITNANT

Kanada ajakirjanik Jay Bahadur räägib Sõdurile oma elust Somaalia piraatidega ja võrdleb saadud kogemusi piraatluse arengutega Lääne­ ja Ida­Aafrikas. Piraatluse tõkestamisel on panuse andnud ka Eesti mereväe laeva­kaitsemeeskonnad, kes osalesid kolm aastat Euroopa Liidu operatsioonil Atalanta ja NATO Active Endeavour operat­sioonil sõjalaeva julgestusmeeskonnaga.

28

Sel aastal täitub Eestil 10 aastat NATO-s ja Euroopa Liidus.

Kahe maailmaorganisatsiooni liikmesus on lisaks turvatunde ja

julgeoleku parendamisele teinud Eesti hääle rahvusvahelistes

küsimustes kuuldavaks ning näidanud meid usaldusväärse

liikmena. Koostöös Eesti NATO ühinguga läbi aasta ilmuva

artiklite sarjaga vaatab Sõdur NATO ja Euroopa Liidu olulisimaid

arenguid julgeolekuküsimuste vaatenurgast.

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

investorit, kes piraatlust rahastavad. Seda ei ole tegelikult palju. Esmalt ko­gunetakse, räägitakse rahaasjad selgeks ning vaadatakse üle, kes millega kavan­datavasse „missiooni” panustada saaks. Kokku võib n­ö missiooni panustajate ring ulatuda 50 inimeseni. Kui kõigil saak käes, minnakse oma teed. Võib­ol­la kohtutakse uuesti, kui raha otsas. Kui nii võib öelda, siis n­ö turg on ju regu­leerimata ja grupeeringud võivad vabalt kokku tulla ja uuesti laiali minna.

Kas tegu on suuresti projektipõhise ettevõtmisega?

Tegu on suuresti projektipõhise ette­võtmisega, iga missiooni ettevalmis­tamiseks pannakse kokku oma mees­kond, mille liikmed võivad küll paljuski kattuda, seda eelkõige tutvussidemete tõttu. Laeva ründajad, valvajad kuni n­ö abitöölisteni välja, ei kuulu ühtegi rühmitusse. Ainukesed, kes piraatlust elukutsena võtavad, on siiski rahastajad.

Milline on grupeeringu sisemine struktuur?

Ründemeeskond koosneb enamasti 6–12 liikmest kahel paadil. Nende üles­anne on keerulisim. Esimene, kes pardale jõuab, saab tihti ka suurema osa saagist. Esimesena pardale jõudmine tähendab ka ringkondades paremat staatust, sellega oled ennast juhina kehtestanud. Kui töö tehtud, lahkuvad ründajad ja jätavad üle­jäänud töö 20–40 mehe hooleks, kes jää­vad pantvange valvama. Valvajate staatus on ringkondades märksa madalam, kõige madalamal positsioonil on kokad.

Oluline roll on tõlgil, kes valdab pea­le inglise keele tihti veel mõnda keelt. Tõlk on peamine läbirääkimiste vedaja ja operatsiooni juht, kui laeva pardal ollakse. Tõlk on üldjuhul 30–40­aasta­ne, samas kui ülejäänud piraatide vanus algab 19. eluaastast. Ta on vanem, auto­riteetsem. Rahastajad ei ole laeva lähe­duses, kuid saavad enamasti kuni poole kogu operatsiooniga saadud saagist.

Kuidas liigub raha?Raha liigub enamasti pangaarvete­

le kas Dubais või Nairobis, selle võtab välja investor, kes viib raha lennukiga osalejateni. Mõnikord võidakse raha ka lennukilt langevarjuga piraatidele kokku lepitud kohas alla visata, kes selle kiirelt omavahel ära jagavad.

Enne laevalt lahkumist vabanevad piraadid kasutatud mobiilidest, sest usaldust nende vahel ei valitse ja ükstei­sele võidakse pärast raha jagamist lõkse

seada, et teisi piraate omakorda röövida. Ründemeeskond saab potist umbes 20–30%. Tõlk saab reeglina 30 000 – 40 000 dollarit, tegu on enamasti fikseeritud summaga, mis ei olene niipalju kogu saadavast tulust kui teistel, kes operat­sioonis osalevad.

Mida rahaga peale hakatakse?Tegu on kergelt tulnud rahaga, mis

sama kergekäeliselt ka kulutatakse. Ma­dalamal ametikohal teeninu saab üld­juhul 10 000 – 20 000 dollarit, mida on ka Somaalias võimalik kiirelt kulutada.

Kui rääkisin, et laevalt lahkudes va­banetakse üldjuhul mobiiltelefonidest, siis mitte ainult selleks, et teised piraadid lõksu ei meelitaks, vaid selleks, et hoida eemale ka sugulastest ja tuttavatest, kes pärast saagi jagamist tülitama hakkavad.

Praegu Nairobis Kenyas resideeriv Jay Bahadur, kes muuhulgas on teinud kaastööd The New York Timesile ja The Guardianile ning töötanud nõunikuna Ameerika ühendriikide välis­ministeeriumis, kogus mõni aasta tagasi kuulsust sellega, et elas kolm kuud Somaalias koos piraatidega ning kirjutas oma kogemustest raamatu.

Somaalia piraat Hassan seisab Taiwani kalalaeva ees, mille meri kaldale uhtus pärast seda, kui piraadid lunaraha kätte said ja meeskonna vabastasid.

FARA

H A

BDI W

ARSA

MEH

AP/

SCAN

PIX

TOO

MAS

HU

IK P

M/S

CAN

PIX

29

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

Ivari Sarapuureservleitnant2. laevakaitsemeeskonna ülem,praegu ESC Global Security operatsioonide koordinaator

Kui palju on NATO ja Euroopa Liidu ope-ratsioonidest piraatluse tõkestamisel kasu olnud?

Statistika näitab üheselt, et piraadi-rünnakute arv Adeni lahel, Somaalia rannikul, Araabia merel ja India ookeanis on kümnetes kordades väiksem kui kaks-kolm aastat tagasi, kuid ei ole kaugeltki veel olematu. Näiteks mais registreeriti piirkonnas 10 intsidenti (sh rünnakud, rünnakukatsed, kahtlased lähenemised).

Sõjalaevade ja muude üksuste järje-pidev piirkonnas liikuvate aluste kontroll, piraadilaagritega tegelemine ning uute rünnakualuste merele suundumise ta-kistamine on aidanud oluliselt piraatlust vähendada.

Paralleelselt sõjaliste operatsiooni-de efektiivsusega on oluline roll olnud erinevate lipuriikide, sh Euroopa Liidu riikide turvafirmade laevakaitsemees-kondadel. Nüüdseks on kogu laevade turvamise valdkond rahvusvaheliselt pa-remini reguleeritud ning valitseb üldine arusaamine, et lokaalne kaitse laevadel on kõige efektiivsem heidutusvahend piraatide vastu.

Millises suunas piraatlus praegu üldse maailmas liigub? Millised on erinevused erinevates piirkondades?

Viimase aasta arengud viitavad Lääne-Aafrika piraatluse kasvule, kus eesmärk on omastada laevalast, kuid samas ka võtta pantvangi laevaohvitsere. Samuti on märkimisväärne suundumus relvastatud röövimiste arvu järsk tõus. Iga kuu röövitakse umbes 20 laeva – põhiline piirkond on Kagu-Aasia: Malaka väin, Singapuri ja Indoneesia rannik, kus aeglasel käigul liikuvatele laevadele pardutakse ning röövitakse laevavarasid ning seejuures tekitatakse tihti mõnele meeskonnaliikmele ka kehavigastusi. Röövimiste arv on tõusnud ka ankrusseis-vatel laevadel, näiteks India rannikul ning muidugi ka Lääne-Aafrika ankrualadel.

Praegu tundub, et probleemid suurenevad nii Lääne-Aafrikas kui ka Kagu-Aasias. India ookeanil ja Adeni lahel, kus aeg-ajalt tehakse rünnakuid ja rünnakukatseid, lootuses tabada laeva, mille turvameetmed ei ole piisavad, jääb olukord tõenäoliselt stabiilseks.

Kuidas ja kui palju piraatlusega seotud intsidente üldse registreeritakse?

Suurt osa rünnakukatseid ei raportee-rita intsidentidena ning on täheldatud ka seda, et kui raport isegi saadetakse, siis statistikas see ei kajastu, sest taolised va-hejuhtumid on muutunud tavapärasteks ning kui otsest tulevahetust piraatide ja laevakaitsemeeskondade vahel ei toimu, ei klassifitseeru see piisavalt tõsiseks olukorraks, et neid statistikasse kanda.

See on iseenesest kahetsusväärne, kuna loob kõrvaltvaatajale toimuvast ebaadekvaatse pildi. Piraatluse alge India ookeanil peitub Somaalia poliitilises ebastabiilsuses, kuniks see olukord ei ole märgatavalt paranenud, ei ole ka otsest põhjust eeldada, et sealne piraatlus jäädavalt kaob.

Milline on sinu enda kogemus?Võrreldes 2011. aastaga, kui EUNAV-

FOR-i koosseisus laevakaitsemeeskonna ülemana teenisin, on minu praegune töö ja vastutus üsna sarnane – tagada laeva-kaitsemeeskondade väljaõpe ja etteval-mistus ning taktikaliste protseduuride väljatöötamine ja rakendamine.

Siin peab tagama erinevad lahendu-sed nii klassikalise piraatluse takistami-seks kui ka Lääne-Aafrika jõulisemate rünnakute vastu ning samas ka relvasta-tud röövide ärahoidmiseks ankrualadel. Erinevate ohutasemetega piirkondades tegutsemine ja erinevate rünnakumee-toditega kokkupuutumine, nendele vastumeetmete arendamine on andnud hulga kogemusi ja teadmisi.

Intervjueeris Roland Murof

30

Milline on piraatide varustus ja relvastus?

Kõigil on oma relv, tihti AK­47. Ra­hastaja panustab mõne RPG­ga, kütuse ning toiduga. Paadid on väikesed kala­paadid, kuni 350 hj mootoriga. Kogu varustuse saab Somaalias üsna hõlpsalt hankida.

Kas sul õnnestus tuvastada side-meid terrorismi, al-Shabaabi vm rühmitustega?

Süstemaatilist sidet otseselt piraatide ja al­Shabaabi vahel mul tuvastada ei õnnestunud. Al­Shabaab on piraatidele küll kallale tunginud ja neid omakorda röövinud. Seotus al­Shabaabiga seaks piraadid, kes suuresti mõtlevad ainult kiirest kasust, täiendavasse ohtu ega tooks neile mingit kasu.

Kas Somaalia piraatide näol on tegu kultuurinähtusega, on see subkultuur?

Kui pealiskaudsel vaatlemisel võib see isegi kellelegi kultuurina tunduda, siis seestpoolt seda näinuna nii kindlasti öelda ei saa. Ainus, mis inimesi tegutse­ma paneb, on siiski raha. Tegu on pigem mõningast edu saatnud äriideega.

Kultuurist ei saa rääkida ka juba see­tõttu, et nähtusena on piraatlus eksis­teerinud alla kümne aasta, mida on liiga vähe, et tekiksid omad traditsioonid või midagi sellist. Rääkida somaallastest kui piraatidest on vale, sest ajalooliselt pole nad isegi meresõitjad. Kalastamist näi­teks ei peeta Somaalias väärikaks elatise teenimise viisiks ja kalamehi on vähe.

Mis sind piraatide juures enim üllatas?Ilmselt see oligi piraatluse rahaline

pool. Ootasin, et piraatluses liiguvad märksa suuremad summad ja seda ka madalamal tasandil. Üllatas, et saadud raha ei investeerita pea üldse millessegi püsivasse. Ainuke püsiv efekt on tõus­nud toidu­ ja khati hinnad. Kohalike elu ega taristu pole piraatlusega teenitud ra­hadest mingilgi määral paranenud.

Jay Bahadur viibis Eestis Lääne-mere riikide mereseire koostööprojekti SUCBAS (Sea Surveillance Cooperation Baltic Sea) konverentsi raames. Sari il-mub koostöös Eesti NATO ühinguga.

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

31

Tõhusam Rootsi–Soome kaitsekoostööRahvusvahelise kaitseuuringute keskuse vanemteadur ja endine Soome suursaadik Afganistanis Pauli Järvenpää kirjutab Soome ja Rootsi kaitsekoostöö arengust.

Kui president Sauli Niinis­tö ja peaminister Fred­rik Reinfeldt selle aasta 12.–14. jaanuarini aset leidnud Säleni julgeoleku­konverentsil kohtusid, üt­

lesid nad meediale, et kokku lepiti kahes olulises detailis: esiteks, et NATO liik­melisus ei ole praegu teemaks Soomes ega Rootsis; ja teiseks, et mõlemad toe­tavad kaitsealase koostöö tõhustamist kahe Põhjala riigi vahel.

Juba järgmisel nädalal kinnitasid Rootsi ja Soome kaitseministrid Ka­rin Enström ning Carl Haglund Rootsi päevalehes Svenska Dagbladet ilmunud ühisartiklis kahe riigi lähedusest ja sar­nastest väärtustest tulenevat iseenesest­mõistetavat tihedat koostööd.

Milliseid uusi algatusi võime aga koostöö süvendamiseks oodata nüüd, kui kahe riigi koostöö on saanud kõr­geimal tasemel poliitilise heakskiidu?

Esmalt tuleb mõista, et on üsna keeru­line ette kujutada veel tihedamat sõjalist koostööd, kui on praegu Rootsi ja Soo­me vahel, seega ei ole siin ka n­ö kergesti nopitavaid vilju. Teisisõnu, isegi siis, kui koostöö suurendamiseks on kõrgetase­meline poliitiline toetus, ei ole lihtne lei­da täiesti uusi valdkondi, kus poleks käi­masolevat ühisprojekti või kus koostööd vähemalt proovitud poleks.

Teiseks tuleb arvestada, et kuigi käi­mas on arvutult kahepoolseid prog­ramme, toimub kogu Soome ja Rootsi vaheline koostöö siiski NORDEFCO ehk Põhjamaade kaitsekoostöö raames. Põhjamaad võtsid NORDEFCO kasu­tusele 2009. aastal, et kiirendada oma strateegilist arengut, luua paremaid või­meid, plaanida ühist inimressursside ja väljaõppevõimaluste jagamist, kor­raldada ühist väljaõpet ning õppuseid ja valmistuda koos rahvusvahelisteks operatsioonideks.

Rootsi ja Soome on kõike seda ja roh­kemgi veel teinud NORDEFCO raames.

Pauli Järvenpää

Seepärast tegutsevad maaväe üksused nüüd Rootsi juhtimisel ühiselt ka Põh­jala lahingugrupis, kuhu kuuluvad veel Soome ja Norra ning Eesti ja Iirimaa, mis ei kuulu Põhjala riikide hulka. 2015. aastal liituvad eespool mainitud riiki­dega veel Läti ja Leedu. Afganistanis on Rootsi ja Soome jaganud ühist pro­vintsi ülesehitusmeeskonda (Provincial Reconstruction Team, PRT) koordinee­rides ühiselt logistikat nii Afganistani kui ka sealt välja.

Merel on koostöö nii lai kui ka sügav. Rootsi ja Soome jagavad ühist merepilti ja navigatsioonihooajal tehakse reaal­seid õppuseid, kus näiteks Soome laeva­del tuleb tuvastada Rootsi allveelaevu. Merevägede suuremad relvasüsteemid on kas identsed või koostalitlusvõimega.

Õhus korraldavad Rootsi, Norra ja Soome Kallaxi, Bodø ja Rovaniemi eskadrillid piiriüleseid harjutusi kesk­miselt tihedamini kui korra nädalas. Ühine väljaõpe on pannud aluse ühis­tele kogemustele, mis võimaldas Root­si ja Soome õhuvägedel osaleda Norra

juhitud ja NATO toetuse saanud Islandi õhuturbe õppusel veebruari alguses.

Kolmandaks ei taha ma siinjuures siiski öelda, justkui poleks võimalik Rootsi ja Soome vahel enam midagi ka­sulikku teha. Pigem tahan ma välja tuua tõsiasja, et vaatamata suurele poliitilise­le huvile koostööd arendada ei ole palju valdkondi, kus seda veel saaks teha. Lei­dub ka neid, kelle meelest saaks veel vil­jakamat koostööd teha ainult NATO­s.

Meeles tuleb pidada ka tõsiasja, et koostöö tulemused on parimal juhul olnud varieeruvad. Leida võib nii õn­nestumisi nagu ühiste võimete arenda­mine, ühised õppused ja kursused ning ühised panused välisoperatsioonidesse. Lisaks neile võib leida aga ka suure­joonelisi läbikukkumisi nagu aastatel 1998–2001 läbi viidud Põhjala helikop­terite standardite ühtlustamise projekt või Rootsi ja Soome vaheline projekt, millega loodeti projekteerida ja asuda tootma 120 mm kaheraudse miinipil­duja torne AMOS (Advanced Mortar System), mis lõppes aga haleda läbikuk­kumisega ning tekitas kahe riigi vahel palju paksu verd.

Rootsi ja Soome vahelise kaitsekoos­töö tõhustamine pole seega mingi ime­rohi. Hoolimata partnerite lähedusest segavad tõhusamat koostööd poliitilised kõhklused ja tundlikud teemad, mis praktilise sõjalise koostöö kõrval pidur­davad tõhusamat kaitsekoostööd. Või­malik, et riigid soovivadki üksi tegutseda ega soovigi võtta selgeid kohustusi, kar­tes, et jagatud võimed ei taga kriitilises olukorras seda, mis iseseisvad võimed.

Kui provintslik mõtlemine, aga ka selged poliitilised piirangud kõrvale suudetaks jätta, võiksid Rootsi ja Soome kaitseväe juhtajad maha istuda ja alus­tada ühiste kaitseplaanide koostamist ja ka elluviimist, mis parendaks tunduvalt nii Rootsi kui ka Soome kaitsekoos­töö tõsiseltvõetavust. See parandaks oluliselt julgeolekut kogu Läänemere piirkonnas.

Kahjuks ei pidanud president Nii­nistö ja peaminister Reinfeldt Sälenis tõhusmast kaitsekoostööst rääkides sil­mas kindlasti midagi sellist.

KOOSTÖÖ

Kui provintslik mõtlemine, aga ka selged poliitilised piirangud kõrvale suudetaks jätta, võiksid Rootsi ja Soo-me kaitseväe juhtajad maha istuda ja alustada ühiste kaitseplaanide koostamist.

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

32 RELVAD

Praegu Ukrainas toimuvat kaldutakse hindama mit­meti – nii terrorismiks, se­paratismiks, kurjategijate vägivallaks kui ka otseseks agressiooniks Venemaa

poolt. Nii ongi ilmselt ka õige, sest meie ees lahti rulluvat asümmeetrilist konf­likti, millesse otseste panustajate vahel on asjatundjalgi raske vahet teha, on ka raske paigutada mõne meile seni tuntud konfliktiliigi alla.

Seda olulisem on hinnata suurt pil­ti, ehk seda, mida konflikti algataja (et selleks on Venemaa, kahtlevad prae­guseks vaid vähesed palgalised) oma tegevusega pikas perspektiivis taotleb. Siinkirjutaja arvamusel on Moskva üks strateegiline eesmärk otseselt nõrges­tada NATO riikide sõjalist võimsust ja „kõva” julgeolekut, tekitades uue sõjalise reaalsuse vahetult NATO pii­ri taga. See omakorda peaks sundima NATO­t üle vaatama viimaste aastate olulisemad poliitilised kokkulepped selle kohta, milliseks sõjaliseks liiduks peaks allianss aastakümne lõpuks ku­junema. Üks sellistest kokkulepetest on kindlasti NATO 2010. aasta otsus rajada ühine raketikilp.

Pärast pea aastakümne pikkust kaa­lumist otsustas allianss NATO Lissabo­ni tippkohtumisel 2010. aastal rajada endale raketikaitsekilbi. Mõte sellest, kuidas tõrjuda massihävitusrelvi pä­riselus – tabada kuuliga kuuli ehk oma raketiga ründava vaenlase raketti – oli tegelikult veel vanem. Nii oli USA pre­sident Reagan 1983. aastal käivitanud strateegilise kaitseinitsiatiivi SDI ehk nn Tähesõdade programmi. Seda prog­rammi aga polnud enam vaja, kui Nõu­kogude Liit kokku varises. Et NATO, st 28 riiki üheskoos, siiski otsustasid ra­ketikaitsesüsteemi teoks teha, põhines massihävitusrelvade ja raketitehnoloo­

gia kontrollimatul levikul üle maail­ma ja eriti Lähis­Idas. See tähendab, et NATO­t võiks rünnata eelhoiatuseta ja distantsilt.

TÄHESÕJAST GEOPOLIITILISSE KATASTROOFINATO raketikilp töötab lihtsal põhi­mõttel: kui vaenlane ballistilise raketi teele läkitab (1), tuvastavad selle NATO eelhoiatusradarid ja satelliidid (2), saa­tes vastava signaali (3) mööda sõjalist käsuliini püüdurrakettide baasi (4), kust radaritest juhitud väljasaadetud rakett (5) jällegi lendab ründaja suunas. Ründaja rakett on vahepeal tõenäoli­selt jõudmas kanderaketist vabanenuna langusfaasi (6). Püüdurraketi tapja­pea lendab ründajale vastu (7) ja tabamisel mõlemad raketid hävinevad (8), paisa­tes rususid piki lennusuunda edasi. See on aga üksnes süsteemi tehniline kirjel­dus. Asi läheb märksa keerulisemaks,

kui mängu tuleb poliitika ja praeguste arengute kontekstis ka Euroopa julge­oleku tulevik.

Nõukogude Liidu lagunemise järel ja selle varade laialijagamise ühe osana ja­gati ära ka NSVL­i strateegiline tuuma­heidutus – lihtsustatult tuumaraketid ja eelhoiatusradarid. NSVL­i viimane tõsine pingutus strateegiliste võime­te valdkonnas oligi katse Tähesõdade programmis USA­ga sammu pidada. Ehkki Moskval oli rohkem tuumapom­me, ähvardasid need tuumasõja korral muutuda täiesti kasutuks. Tähesõdade programm oleks NSVL­i tuumapom­mi kanderaketid lihtsalt enne sihtkoh­ta jõudmist alla tulistanud. Samas aga polnud venelastel endal võimet mida­gi sarnast rajada. Polnud satelliite ega eelhoiatusradareid, nii et punaväelased saanuks näha USA tegevust või seda tõ­husalt mõjutada.

NSVL­i lagunemine – geopoliitiline katastroof, kui uskuda president Pu­tinit – tähendas, et kõik see, mis veel jõuti rajada, lagunes laiali. Ukrainasse jäi ca 30% NSVL­i sõjatööstusest, mis omakorda hõlmas üle poole Ukrai­na kogu tööstusest. Ukrainas paiknes ka oluline osa NSVL­i Euroopa vastu suunatud strateegilisest tuumavõime­test – kuni 130 mandritevahelist raketti SS­19 (UR­100N) ja 60 SS­24 (RT­23). 1994. aastal loovutas Ukraina need Venemaale ja seega sai kogu NSVL­i tuumarelv Venemaa omaks. Radarijaa­madega aga oli lugu keerulisem – neid ei saanud teisaldada, nad olid üks süs­teem ja olid sellisena ka Moskvale va­jalikud. Baltikumis oli selle jagamise ilmselt tuntuim näide Lätis paiknenud Skrunda radarijaama kokkulepe (eri­nevalt ülejäänud Vene sõjaväeobjekti­dest jäi see veel mõneks ajaks Vene fö­deratsiooni käsutusse ja selle personali hallata).

Ukrainas paiknes kaks olulisemat NSVL­i eelhoiatusradarit – Krimmis Sevastopolis ja Lääne­Ukrainas (Ta­ga­Karpaatias) Mukatševes töötasid 1900  km nägemisulatusega radarijaa­mad Dnepr. 1992. a kuulutas Ukraina need enda varaks, ent sõlmis samal aas­

Ukraina ja NATO raketikaitse – keel mida Venemaa mõistabRoheliste mehikeste põhjustatud lahinguline tegevus Ukraina idaosas on vaid maapealne kattevari suure naabri tegelikule läänesuunalisele ambitsioonile – saavutada ülekaal strateegilise heidutuse ja raketikaitse vallas.

Siim Alatalu KAITSEMINISTEERIUMI

POLIITIKA PLANEERIMISE

OSAKONNA JUHATAJA

ASETÄITJA

Siinkirjutaja arvamusel on Moskva üks stratee-giline eesmärk otseselt nõrgestada NATO riikide sõjalist võimsust ja „kõva” julgeolekut, tekitades uue sõjalise reaalsuse vahetult NATO piiri taga.

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

33

tal Moskvas koos ülejäänud SRÜ riiki­dega rahvusvahelise lepingu. Selle alusel jätkasid need tööd NSVL­i süsteemis ja info edastamist Venemaal paiknevasse keskusesse. Viisaastak hiljem, 1997. a sõlmisid Ukraina ja Venemaa kahepool­se kokkuleppe radarite operatiivkulu­de kandmiseks, mille tingimused olid samas Ukraina jaoks ebasoodsamad kui näiteks venelaste sarnases lepingus Aserbaidžaaniga.

POLE VAENLAST, POLE PROBLEEMI?Miks on see oluline praeguse kriisi Ida­Ukrainas kontekstis? Ukrainas põl­lu peal toimuv – rohelised mehikesed vs. Ukraina erinevad julgeolekujõud ja sealsamas Venemaa jõuline retoorika enda olematust rollist – viitab läbimõel­dud lähenemisele territooriumi samm­haaval hõlmamisest. See on andnud alust paljudele paralleelidele nii Hitleri kui ka Stalini sammudega. Ent ei Hitler ega ka Stalin (enamiku ajast) ei vallanud löögivõimet strateegiliselt distantsilt. Selle efektiivne tõrjumine aga eeldab efektiivset koostööd eelhoiatusradarite ja püüdurrakettide vahel. Neil mõlemal on piiratud tegutsemisraadius. See tä­hendab ründajale vajadust olla sihtmär­gist vastasele ohtlikus, endale ohutus kauguses.

Suurel pildil on just raketikaitse ja tuumaheidutusvaldkond see, milles Vene praegune käitumine viitab sel­gele (ja meile väga ohtlikule) stratee­giale – naasta Ida–Lääne vastasseisu juurde, koos sarnase jõudude paigu­tusega. Ukrainat, mida võinuks veel eelmisel aastal pidada selles võistluses kaalukeeleks, võib selles mängus nüüd pidada peamiselt malelauaks, kuivõrd oma malendid on ta praeguseks kaota­nud. Ning kui maailm peaks mingilgi viisil tunnustama Krimmi annektee­rimist, siis on need kaotatud kas pä­riseks või vähemalt väga pikaks ajaks. Nii nagu Tšehhoslovakkia tükeldami­ne 1938. a muutis selle riigi sõjaliselt kaitsetuks, muudab Ukrainast kas või tükigi andmine Venemaale põhjalikult sõjalis­strateegilist jõudude vahekorda Euroopas.

Kui NATO otsustas 2010. a novemb­ri alguses rajada raketikaitsesüsteemi mõeldes Lähis­Ida ohtudele, käis see kõrvuti avatusega koostööle Venemaa­ga. Rõhutati igati, kuidas Venemaa ei saa olla NATO vaenlane. NATO peakorteris avati mitu NATO–Vene töögruppi eri­nevate küsimuste lahendamiseks. 2012.

aasta varakevadel toimus NATO–Vene ühine virtuaalne raketikaitseõppus jne. Moskvas aga hajus see Lissaboni vaim kiiresti.

Juba aasta hiljem, 2011. aasta no­vembris andis president Medvedev välja viiepunktilise korralduse, mille kohaselt üksnes ei tugevdatud proak­tiivselt NATO ja USA süsteemide vas­taseid häiremeetmeid, vaid otsustati siirata ka Vene moodsaimad ballistili­sed lühimaaraketid Iskander­M alali­selt Kaliningradi oblastisse. Arvestades Vene relvajõudude paiknemist, tähen­das see samm otsest konfrontatsiooni NATO­ga ja eriti Poolaga, kuhu on plaanitud NATO raketikilbi 3. faasi ra­ketibaas. Samuti on Iskanderid paigu­tatud Leningradi oblastisse, Eesti piiri taha.

KES ENNE JÕUAB, VÕIDAB2008. aastal otsustas Vene riigiduuma tühistada lepingu Ukrainaga Sevasto­poli ja Mukatševe radarite kasutami­seks. Venelastel oli seda lihtsam teha muuhulgas seetõttu, et Putini võimul oleku ajal oli Vene föderatsioon suut­nud välja arendada uue, kuni 4500­ki­lomeetrilise nägemisulatusega radari Voronež Krasnodari krais Armaviris. Peale võimaluse näha mh Euroopa riikides toimuvat (kuni NATO liikme Norrani), tõi see kaasa Ukrainas paik­nevate radarite sulgemise aastal 2009. Läbi sihiku asju hindava Moskva jaoks oli NATO­lt nii ära võetud nägemisvõi­me, sh Vene strateegilise tuumarelvas­tuse nagu näiteks Topol­M rakettide suunal. Samas aga on Venemaa väide­tavalt liigutanud NATO piiri lähedale nii oma taktikaliste tuumarelvade varu kui nüüd ka lühimaaraketid. NATO­st vaadates on venelaste käsutuses NATO suunal seega mitmekülgne valik sõjali­si tööriistu – juhul kui nad peaks hul­luks minema.

Kuni Ukraina kriisini oli tegelikult NATO–Ukraina suhetes õhus küsimus Ukraina kohast NATO raketikaitse­süsteemi arendamisel. Esmapilgul võinuks eriti just Sevastopoli radar olla NATO jaoks väga oluline. Ent nii kuidas radarite tehniline väärtus vä­henes, jäi sõelale Ukraina sõjatööstuse üldine ekspertiis komponentide (mitte terviklahenduste) tootmises Vene süs­teemidele. Ukrainlaste ettekujutuses pidanuks kas USA või Lääs laiemalt investeerima Ukrainasse, et Ukrainas toota NATO­le vajalik komponent, mis seejärel paigaldada Ukrainasse. Et NATO paigaldab alaliselt oma süstee­me vaid NATO territooriumile, pida­nuks Ukraina esmalt pürgima alliansi liikmeks. Kolmanda, kõige ebatõenäo­lisema variandina on NATO–Ukraina debattides räägitud võimalusest võtta mõni Ukraina Musta mere laevastiku alus, ja tänapäevastada see raketitõrje­võimeliseks Aegis­laevaks. Seda võis aga siiski pidada ulmeks.

Et aga praegu on kõik need variandid pigem utoopia, on tegelikult saavutatud Putini esmane eesmärk – halvatud Uk­raina liitumine NATO­ga nähtavas tu­levikus. Küsimus ongi, millised võivad olla järgmised eesmärgid. Mõni võima­lus sündmustes, mis võivad järgneda:

• Olles saavutanud tegutsemis­vabaduse Mustal merel, muutub Vene relvajõududel võimalikuks militarisee­rida pea kogu NSVL­ile kuulunud ran­nikuala – näiteks Iskanderitega.

• Põhimõtteliselt muudab see võimalikuks kõigi NATO piiririikide, Eestist Türgini ohustamise seni kasu­tamata moel – vaid minuteid lendava lühimaaraketiga.

• Et Iraani tuumaprogrammi osas on jõutud rahvusvahelisele kokku­leppele, oleks justkui kadunud põhjus, mis NATO raketikaitset vaja on – nagu Vene välisminister on juba ka jõudnud väljendada.

Kõik see kokku võib tekitada küsi­must, kas NATO raketikaitsel on ikka mõtet. Et Venemaa suudab oma vali­tud strateegiat, ka asümmeetrilist, sõ­jaliste vahenditega koordineeritult ellu viia, peaks olema kinnitatud praeguse olukorraga Ukrainas. Meie seisukohast hinnates on aga seda olulisem tajuda, et kõigist NATO keeltest on just raketi­kaitse­alane see keel, mida Venemaa praegune juhtkond mõistab. Nii nagu Tähesõjad kurnasid välja NSVL­i, võiks NATO raketikaitse olla see, mis heidu­tab Venemaa tema praeguselt teelt.

Suurel pildil on just rake-tikaitse ja tuumaheidutus-valdkond see, milles Vene praegune käitumine viitab selgele (ja meile väga oht-likule) strateegiale – naasta Ida–Lääne vastasseisu juur-de, koos sarnase jõudude paigutusega.

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

34 TEADUS JA TEHNIKA

Vaenulik riik tulistab välja ballistilise raketi.

1

Eelhoiatusradarijaamad või infrapunaanduritega satelliidid avastavad väljalastud raketi.

2

Ründava raketi tõenäolise trajektoori andmed edastatakse juhtimiskeskusele USAs.

3

Vaenuliku raketi suunas saadetakse välja radarjuhitavad püüdurraketid.

4

Maapealsed radarijaamad ja satelliidid juhivad püüdurraketid sihtmärgi suunas.

5

Vaenulik rakett vabastab end kiirendist ning paiskab välja hulga püüdurrakettide eksitamiseks mõeldud lisalõhkepäid.

6

Püüdurraketi lõhkepea vabaneb kattekonteinerist ning suundub infrapunaandurite juhituna ründavale raketile vastu.

7

Püüdurraketi „tapja-pea“ tabab ründava raketi lõhkepead ning mõlemad hävivad.

8

„tapja-pea“

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

35

Vaenulik riik tulistab välja ballistilise raketi.

1

Eelhoiatusradarijaamad või infrapunaanduritega satelliidid avastavad väljalastud raketi.

2

Ründava raketi tõenäolise trajektoori andmed edastatakse juhtimiskeskusele USAs.

3

Vaenuliku raketi suunas saadetakse välja radarjuhitavad püüdurraketid.

4

Maapealsed radarijaamad ja satelliidid juhivad püüdurraketid sihtmärgi suunas.

5

Vaenulik rakett vabastab end kiirendist ning paiskab välja hulga püüdurrakettide eksitamiseks mõeldud lisalõhkepäid.

6

Püüdurraketi lõhkepea vabaneb kattekonteinerist ning suundub infrapunaandurite juhituna ründavale raketile vastu.

7

Püüdurraketi „tapja-pea“ tabab ründava raketi lõhkepead ning mõlemad hävivad.

8

„tapja-pea“

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

36

Kaitseväe juhataja korral­dusel moodustati 2012. aasta sügisel komisjon, kelle ülesanne oli välja töötada sõdurite ja all­ohvitseride karjääri­

süsteemi kontseptsioon. Komisjoni kuulusid ohvitserid ja allohvitserid eri­nevatest väeliikidest ning Kaitseliidust. Kas olete kuulnud ütlust „mida rohkem on töögrupis inimesi, seda raskem on leida kõiki osapooli rahuldav tulem”? See kehtis ka selle komisjoni puhul. Aasta pärast esialgset plaanitud täht­aega kinnitas kaitseväe juhataja 16. mail 2014. aastal käskkirjaga nr 146 juhen­di „Allohvitseri hariduse ja sõjaväelise välja õppe üldnõuded”.

KARJÄÄRISÜSTEEMI LAHTIKIRJUTAMINE KÄIBJuhendi valmimine on märgilise tä­hendusega ning näitab, et oleme hak­kama saanud ühe suure asja väikese osaga. Oleme suutnud kokku leppida allohvitseri karjääri ja sõjalise väljaõppe tingimused. Uusi õppekavasid (vanem­allohvitseride põhikursus, vanemall­ohvitseride keskastmekursus ja vanem­staabiallohvitseride kursus) töötatakse praegu välja. Eesti kaitsevägi on väike, võttes arvesse väeliikide vajadusi ja eri­pära, on karjääri ja väljaõppe kujunda­misel oluline lähtuda ressursisäästlik­kusest. Karjäärisüsteemi kontseptsiooni välja töötades võrreldi üheskoos teiste riikide süsteeme ja arutleti nende üle. Oleme seda varem teinud, tegime ka seekord. Me ei saa endale sellist luksust lubada, et iga väeliik õpetab algusest lõpuni oma allohvitsere ise välja. Meie eesmärk on korraldada väljaõpet ühes kohas, ühtse kava alusel (ühisõpingud), aga väikeste eranditega. Teatud osa välja õppe korraldamisest ja läbiviimi­sest peab jääma väeliigi enda kanda.

Kinnitatud juhendi olulisim sõnum on, et oleme suutnud koondada palju vajalikku informatsiooni ühte doku­menti. Varem sellist kompaktset do­kumenti polnud ja informatsiooni tuli otsida paljudest eri allikatest. Vale oleks väita, et siiani me väljaõppe ja karjää­ri kujundamisega ei tegelenud, või kui tegelesime, siis ei vastanud see meie nõudmistele/vajadustele. Suures pildis ei muutu kontseptsiooni alusel mida­gi – väljaõpe on olnud väga heal tase­mel. Väärtustades väeliikide vajadusi ja arvestades nende erisusi saame seda nüüd veel paremaks muuta.

Juhendis on lahti mõtestatud, kes on allohvitser ja mis on tema roll kaitseväes. Lahti on kirjutatud allohvitserkonna struktuur (selle aluseks võtsime NATO dokumendi „NATO NCO Bi­Sc Strategy

and Recommended NCO Guidelines”, mis allkirjastati oktoobris 2010).

Juhime tähelepanu, et selles juhendis on eraldi välja toodud mõningate vald­kondade, näiteks meditsiini, karjääri­planeerimise teenistuskäigu juhised. Vajadus selle järele oli olemas, sest õde­de teenistuskäigu üle on alati käinud tu­line arutelu – küsimusi on tekitanud see, mille alusel neile auastmeid omistada.

ALLOHVITSERKONNA HARIDUSE OKKALINE RADAEesti allohvitseride ettevalmistus ja sõja­väeline haridus on kaitseväe loomisest alates läbi teinud mitu ajajärku. Kursu­sed on pikenenud ja lühenenud, katseta­tud on erinevaid täienduskursuseid ning arutletud on ka paljude teiste variantide üle allohvitseride ettevalmistamiseks. Kõik ideed on olnud head, kuid ikka on need kirjeldanud, mida ja kuidas teha. Küsimata on jäänud, milline peab olema lõpptulemus. 2012. aastal kokku kutsu­tud komisjoni teisel töökohtumisel kü­simus viimaks tõstatati ja sellest hetkest hakati Eesti kaitseväes väga põhjalikult arutama ja otsima vastust küsimusele, kes on allohvitser (veelgi täpsemalt va­nemallohvitser). Kui küsimusele lõpuks vastus saadi, alustatigi allohvitseride kar­jääri ja väljaõppe süsteemi loomist.

KES ON ALLOHVITSER?Koostatud dokumendis on seda seleta­tud kui sõjaväelist staatust vahelülina ohvitseride ja reakoosseisu vahel. Seda on täiendatud mitme allohvitseri iseloo­mustava tunnuse ja kriteeriumiga nagu juhendaja, õpetaja, nõuandja mitte ainult reakoosseisule, vaid ka oma ülematele. Jättes kõrvale kõik need ilusad kirjel­dused, saame maakeeles lihtsalt öelda, et allohvitser on sõjaväeline juht (samal järeldusel on ka meie kolleegid NATO­s ja teistes riikides). Tema töö on alluvaid juhtida otse või koostöös ohvitserist üle­maga, vajadusel viimast asendades.

Pärast seda, kui kõige olulisemale küsimusele vastati, hakkas süsteemi loomine oma rada liikuma. Esimese sammuna loodi kriteeriumid, millele süsteem peab vastama ja millest lähtu­ma. Pärast mitut arutelu nii komisjonis

Allohvitseride hariduse ja sõjaväelise väljaõppe üldnõudedAjakirja Sõdur 2013. aasta kolmandas numbris ilmunud artikli „Kaitseväe allohvitserkond – ühtne ja siiski nii erinev” ütles staabiveebel Siim Saliste kokkuvõtvalt: „Tege­likult on meil kõik hästi”. Nüüd võime neid sõnu korrata ning lisada, et läheb veel paremaks.

Pärast seda, kui kõige oluli-semale küsimusele vastati, hakkas süsteemi loomine oma rada liikuma.

ALLOHVITSERID

Madis Nõmme MAJOR

KAITSEVÄE

ÕPPEASUTUSTE

LAHINGUKOOLI ÜLEM

Janis Kivilo STAABIVEEBEL

KAITSEVÄE PEASTAABI

PERSONALIOSAKONNA

ARENDUSJAOSKONNA

STAABIALLOHVITSER

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

37

kui ka väljaspool seda need sõnastati ja määratlustele toetuti ka dokumendi koostamisel. Nõuetena identifitseeriti järgnevad punktid, mis ei ole tähtsuse järjekorras. Seega peab nõuetekohane allohvitseride väljaõppesüsteem olema:

1. kaitseväe vajadusi ja tööülesandeid toetav;

2. inimese valikute ja võimetega arvestav;

3. väe­ ja relvaliikide ülene;4. püsiv ja paindlik;5. seotud ohvitseride väljaõppega.

Esimene nõue (kaitseväe vajadusi ja tööülesandeid toetav) on kõige alus. Ilma kaitseväe vajaduste ja ametikohata süsteem ei käivitu ega eksisteeri. Kõik algab sellest, et kaitseväes on ametikoht, mida on vaja mehitada teatud tingimus­tele vastava inimesega. Ta peab vastama teatud hariduse ja oskuste nõuetele. Et see nii oleks, peab ta saama ettevalmis­tuse ja vastavalt kriteeriumitele läbima määratud kursused, samuti teenima eelnevalt ühel, teisel või kolmandal ametikohal ning sobima vakantsele ametikohale.

Esimese punkti teise osa eest hoo­litseb kaitsevägi. Kõigepealt kirjeldab kaitsevägi juba eespool toodud viisil ametikoha nõuded ning seejärel hakkab inimest ette valmistama. Seda tehakse vastavate kursuste korraldamise ja õppi­misvõimaluste loomisega kaitseväes ning ka väljaspool. Kõik algab inimeste endi valikuga kursustele kandideerimi­sel ning lõpeb kursuste eduka läbimi­sega ja ametikohale sobivaks hinnatuks saamisega. Ühtlasi annab kaitsevägi ju­hised ja sisendid õppekavade loomisele ja uuendamisele ning määrab väljaõppe prioriteedid, mahud ja suunad.

Teine nõue (inimese valikute ja või­metega arvestav) on üks olulisemaid osi selle süsteemi juures ja karjääris määrav. Kui inimene otsustab, et ta tahab teeni­da kaitseväes, siis on tal kõigepealt või­malik teha mitu valikut (seda muidugi teatud tingimuste juures). Esimene va­lik on, kas ta soovib teenida sõduri, all­ohvitseri või ohvitserina. Viimased kaks nõuavad temalt keskharidust ja seejärel ka teatud isikuomadusi, mida on vaja juhiks arenemisel. Sobivate omadustega inimene saab valida kas ohvitseri­ või allohvitserikarjääri vahel. Selle valiku teeb taas inimene ise. Kaitsevägi pakub selleks võimalused ja määrab kriteeriu­mid lähtuvalt eespool käsitletud teenis­tuslikust vajadusest.

Sama nõude teine osa on esimese­le lausa risti vastupidine. Seda selgitab kõige paremini ütlus, et tahtmine on taevariik, kuid saamine on iseasi. Lahti seletatult tähendab see, et inimene ise tahab, kuid tema võimed ja eeldused tu­leb alles välja selgitada.

Inimeste võimetega arvestamine on kaitseväes üks keerulisemaid teema­sid ja kindlasti proovikivi ka tulevikus. Kõige olulisemad sealjuures on inimes­te isiku omadused ja väärtushinnangud. Näiteks võib pikka aega teenistuses ol­nud ja mitmel rahvusvahelisel sõjalisel missioonil osalenud nooremallohvitser olla suurepärane jaoülem, kuid täiesti sobimatu vanemallohvitser näiteks kär­situ loomuse ja iseseisva õppimisvõime (vahel ka õppimissoovi) puudumise tõt­tu. Vaatamata tema suurtele kogemuste­le jääbki ta lihtsalt nooremallohvitseriks. Suurim proovikivi ongi potentsiaalsete kandidaatide hindamine. Missugused on selle hindamise tingimused ja kri­teeriumid, kes ja kuidas hindab ning kas need on mõõdetavad ja mõistetavad ka kandidaatidele? Neile küsimustele vastuse andmiseks on kaitseväel, kõigil ülematel ja õppeasutustel suur töö teha, sest õigesti valitud inimene on vähemalt pool võitu, kui mitte veel suurema väär­tusega, et saada kaitseväele nõutaval ta­semel vanemallohvitsere.

Kolmas nõue (väe­ ja relvaliikide ülene) on oluline nii majanduslikus mõttes kui ka inimese karjääri pikemas perspektiivis. Majanduslikus osas on see arusaadav. Meil on väike kaitsevägi ja vähe ressursse, igale väe­ ja relvaliigile eraldi õppeasutuse loomine on lihtsalt liiga kulukas. Kuid ka eelneva määrangu teine pool on tähtis. Nimelt jõuab osa vanemallohvitseridest lõpuks operatiiv­ ja strateegilisele tasemele, kus nad pea­vad mõistma kaitseväega seonduvaid tegevusi laiemalt kui ainult oma väe­ või relvaliigi võtmes. Selline ettevalmis­tus peab algama juba nende esimesest kursusest alates. Kõiki teemasid, mis on üldised või väeliikide ülesed (juhtimi­

ne, pedagoogika) ja ka teemasid, mida iga väeliik peab teistest teadma, et koos tõhusalt toimida, tuleb õpetada ühiselt. See tagab lisaks ressursside optimaalsele kasutusele juba maast­madalast juhtide ühise arusaama ning väe­ ja relvaliikide vahelise üksteisemõistmise ning kõr­gemate vanemallohvitseride laiapindse ettevalmistatuse. Sealjuures ei ole vähe­tähtis ka sotsiaalne aspekt, et inimesed on koos kursustel käinud ja tunnevad üksteist. See lihtsustab ja loob soodsad tingimused paremaks koostööks hilise­mas teenistuses.

Neljas nõue (püsiv ja paindlik) te­kitas tuliseid diskussioone, sest esma­pilgul tundub selles olevat kaks täiesti vastandlikku põhimõtet, mis tegelikult erinevate lähtekohtade tõttu teineteist täiendavad. Esimene lähtub hariduse kvaliteedi hoidmisest ja teine peab taga­ma kaitseväe tegevust toetava süsteemi.

Püsivuse mõiste sisse toomise tingis soov vältida haridussüsteemi tuule­lipuks muutumist. Selle vältimiseks leiti arutelude käigus, et mõistlik on siduda kogu allohvitseride haridussüs­teem Eesti vabariigi haridussüsteemiga. Sellest lähtuti dokumendis esitatud ha­ridus­ ja väljaõppesüsteemi loomisel ja see seoti Eesti kutseharidusstandardiga. Teisisõnu, kõik tulevased õppekavad ja väljaõppenõuded peavad lisaks kait­seväe nõuetele vastama ka Eesti kutse­hariduse omadele. See omakorda tagab arvestatavama hariduse kvaliteedi laie­malt, õppekavade püsivama kestvuse ja teadusliku arenduse.

Sama nõude teine pool (paindlik) kirjeldab õppetöö korralduslikku või läbiviimise tingimust, ehk kogu süs­teem peab olema paindlik ja arvestama kaitseväe vajadusi. Seda nii kursus­te läbiviimise õppemeetodite valikul, erialade väljaõppe korraldamisel üle kaitse väe erinevates väeosades ja asu­tustes, samuti ka moodulipõhiste õpi­kursuste korraldamisel (just täiendu­sõppe kursustel). Sellega tagatakse, et kaitsevägi saab kursuseid võimalikult hästi pakkuda (kursuste suurused ja sagedused) ja seal õppijatel jääks iga­päevane ühendus ka tööandjaga (kõr­gematel kursustel).

Viies nõue (seotud ohvitseride välja­õppega) jäi viimaseks, kuid see pole su­gugi vähemtähtis. Kuigi väljaõpe on oh­vitseridel ja allohvitseridel juba ammu süsteemne, polnud siiski selget ühen­dust ja võrreldavust nii õppekavade kui

Kui inimene otsustab, et ta tahab teenida kaitseväes, siis on tal kõigepealt võimalik teha endal mitu valikut (seda muidugi teatud tingimuste juures).

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

38

ka tasemete vahel. Mõlema süsteemi võrdlusele aitab nüüd kaasa kursuse nimetuste ja sisude ühtlustamine, mis annab kohe aimu, missuguse allohvit­seride kursuste lõpetajad on mingi oh­vitseride kursuse lõpetajate põhilised koostööpartnerid. Näiteks kõrgema sõ­jakooli põhikursuse lõpetaja paariliseks saab vanemallohvitseride põhikursuse lõpetaja (rahuaja rühmaülem ja rühma­vanem ning sõjaaja kompanii juhtkond) ja keskastme kursuslase kaaslaseks saab vanemallohvitseride keskastmekur­suse läbinu (pataljoni juhtivkoosseis). Enam gi veel, kaitseväe ühendatud õp­peasutustes korraldatakse osa õppetööd ühiselt. Sellega tekib parem üksteise­mõistmine ohvitseride ja allohvitseri­de vahel (sama, mis väe­ ja relvaliikide vahel), sest tulevases teenistuses on nad koos ning peavad teineteist toetama.

STABIILSE ARENGU ALUSKui teema lühidalt kokku võtta, siis peab süsteem tulevikus tagama kaitse­väe allohvitserkonna stabiilse ja süs­teemse arengu. Selle kaks põhilist sam­mast on organisatsiooni vajadused ja inimese võimed. Süsteem peab olema võimalikult ressursisäästlik ja tekitama sünergiat nii väe­ ja relvaliikide kui ka ohvitserkonna ja allohvitserkonna va­hel. Sealjuures peab see olema haridus­liku kvaliteedi poolest usaldusväärne ning korralduslikult paindlik. Süsteem peab looma tingimused ennast igapäe­vaselt ning iseseisvalt arendavate avara silmaringiga sõjaväeliste juhtide tekkeks ja arenemiseks. Süsteem saab luua tingi­mused, kuid neid tingimusi viivad ellu, nõuetele peavad vastama ja nende saa­vutamise eest vastutama ikka inimesed. See tähendab, et oma arenemise eest vastutavad ainuisikuliselt needsamad sõjaväelised juhid.

Nüüd, kui kaitseväe juhataja on all ohvitseride hariduse ja sõjaväelise väljaõppe üldnõudeid reguleeriva do­kumendi kinnitanud, on ka lahingu­koolil palju lihtsam selgitada tulevas­tele vanemallohvitseridele, millised on nende võimalused sel alal karjääri teha. Iga mees peab aga arvestama sellega, et kõik ei saa kaitseväe veebliks, nii nagu ei saa kõik ohvitserid kaitseväe juha­tajaks. Võimaluse aga saavad kõik, kes vanemallohvitseride põhikursuse ja sellele järgnevad kursused edukalt lõ­petavad. Ole mees ja tee ära. Kindlasti ei saa veel öelda, et dokument on puhas kuld ja kohe tööle hakkab, aga eks aeg näitab.

Kaitseminister Sven Mik­ser ja kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras avasid 20.  juunil Võrus Kuperjanovi pataljo­nis kaitseväe ühendatud

õppe asutuste lahingukooli uue õppe­ ja kasarmuhoone.

Kaitseminister Sven Mikser ütles avamisel peetud kõnes, et kaitsekulu­tuste hoidmine kahe protsendi tasemel loob võimaluse täita auvõlg tulevaste veeblite ja aspirantide ees ning viia nen­de õppimis­ ja olmetingimused Eesti riigi arengutasemele vastavaks.

„Nõukogude armee kasarmutes ei ole võimalik edukalt treenida ja kasvatada demokraatliku, vaba riigi sõdureid, sest nõukogude kasarmud ehitati totalitaar­se riigi vaimust ja stampidest lähtuvalt, selleks, et isiksusi alla suruda ja ühe­taoliseks vormida,” ütles Mikser. „Eesti ühiskonnale on see võõras, sest Eesti on demokraatlik riik, meie inimesed on vabad ja meid seovad Läänemaailmaga ühised väärtused ja isikuvabadused.”

Kaitseväe lahingukool, kus õpivad vanemallohvitserid ja reservohvitse­

rid, asus seni Võru külje all Meegomäel nõukogudeaegsetes hoonetes, mis olid amortiseerunud ega vastanud õppeasu­tuse vajadustele, hoonetes polnud pii­savalt õppeklasse ning majutusruumid jäid õppuritele kitsaks.

Uues hoones on tänapäevased ning senisest avaramad elamis­ ja õppimis­tingimused. Kolmekorruselises hoones on 250 majutuskohta, 13 moodsate õppe vahenditega varustatud õppeklassi ja töökohad 32 kaitseväelasele. Lahin­gukooli uue hoone ehitas Nordecon, tööde maksumus oli viis miljonit eurot.

Kuperjanovi jalaväepataljoni terri­tooriumil, kus uus hoone paikneb, on kooli jaoks olemas kaitseväe moodsaim taristu: söökla, varustuslaod, sportimis­võimalused, laatsaret ja töökojad tehni­ka hooldamiseks.

Lahingukooli uue kasarmu ehitami­ne on osa kavast koondada kaitseväe väeosad suurematesse ja moodsama­tesse linnakutesse ning parandada aja­teenijate väljaõppetingimuste kvaliteeti. Sel sügisel valmivad ka moodsad kasar­mud Jõhvis, Ämaris ja Tallinnas Miini­sadamas.

Kaitseminister: euroopalikes tingimustes kasvab demokraatliku riigi allohvitserkond

Allohvitseride ja reservohvitseride väljaõppetingimused tegid Taara kasarmukompleksis asuva uue õppehoone avamisel läbi tuntava arenguhüppe – Meegomäega on raske võrreldagi.

ALLOHVITSERID

MAT

HIS

BO

GEN

S

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

39

Mida kaitseväe veebli ametikoht kaitse väele tähendab?

Kaitseväe veebel on allohvitser, kes teenib kaitseväe juhtkonnas ja tema peamine ülesanne on olla kaitseväe ju­hataja nõuandja reakoosseisu teenistust puudutavates küsimustes.

Kaitseväe veebli ametikoht on struk­tuuriüksuste veeblite ühendav lüli. See loob juhtimise toetuse ahela. Tänu selle­le jõuab kaitseväe juhataja pilt kiiremini sõdurini.

Kas see tähendab, et on tekkinud kõikide veeblite kõrgeim allohvitser või tähendab see seda, et on üks lisa-kommunikatsiooni ja -koordinatsiooni ametikoht?

Struktuuriüksuste veeblitel polnud ühisosa ning selle puudumine on aas­taid häirinud. Kui näiteks lahingukooli veeblil on mure, siis selle lahendamine tähendab seda, et ta peab isiklikult koh­tuma kõikide struktuuriüksuste veeb­litega, kui ta tahab murele lahendust leida. See võtab kaua aega. Pigem on kaitseväe veebli ametikoht püramiidi tipp, kuhu kõik niidid kokku jooksevad ja minu roll on suunata seda otsustamist kas kaitseväe juhtkonnale või mõnele teisele struktuuriüksusele.

Minu jaoks on tähtsaim, et kaitse­väe juhataja mured jõuavad vahetult minu kaudu sihtgrupini. Ma pean siinkohal silmas eriti meie noorem­ ja vanemallohvitsere. Just neid, kes tege­levad näiteks ajateenijatega ja nende baasväljaõppega.

Kas see muudab olemasolevat otsustusprotsessi?

Oma valdkonnas võime ise otsuseid teha. See valdkond on igale meist ette

antud. Siit tuleb mängu aga koordinee­rimise küsimus – iga kaitseväelane vest­leb oma ülematega ja saab temalt juhi­sed selles osas, milline on tema tööpõld ja kust algavad vabad käed. Tuleb enda­le teadvustada, kuhu piirid ulatuvad.

Kas kaitseväe veeblit on vaja või piisaks näiteks, kui meil oleks olemas eraldi igal väeliigil oma veebel, kes tunneb väga hästi oma valdkonna spetsiifikat ning saaks küsimused lahendatud?

Maaväe veeblina oli mul 11 patal­joniveeblit. Kui maaväe veeblit poleks olnud, siis oleks nende kõigi esimene kontakt olnud maaväe ülem. On ilm­selge, et maaväe ülemale ei oleks aega tegeleda veel lisaks struktuuriüksuste veeblitega. Veebli üks ülesanne on oh­vitseri töö lihtsamaks teha, mitte seda juurde toota.

Kaitseväe veebel on kaitseväe juht­konnas ja väeliikide allohvitserid ongi tema tööriistad. Minu roll on neid sidu­da ja leida ühiseid jooni nende väeliikide vahel. Väeliikide veeblid ei pruugi näha, miks ei saa leida sarnasele probleemile eri väeliikides ühist lahendust. Kaitse­väe veebel, kes puutub vahetult kokku kaitseväe juhtkonnaga, näeb seda suu­remat pilti ning oskab vajadusel suunata nende lahendamist kaitseväe lõikes.

Kas kaitseväe veeblil on ombudsmani funktsioon?

Absoluutselt. Olenemata sellest, et meil on olemas inspektor ja õigus­vahemees, siis nende kahe ametikohaga on ühiseid jooni. Selle põhjustab see, et paraku võivad palju teenistusalaseid probleeme ning küsimusi pöörduda lõppkokkuvõttes isiklikeks ning siis on minu töö suunata probleem õigusvahe­mehe või inspektori poole. Mõnes mõt­tes on see vanema või pihiisa roll alates rühmavanematest kaitseväe veeblini välja. Ma leian, et see on loomulik.

Kui saite kolm aastat tagasi maaväe veebliks, siis tõite oma pöördumises suurima probleemina välja allohvit-seride lahkumise kaitseväest. Eelmi-sel aastal ja sellel aastal on näiteks lahingukooli vanemallohvitseride kursusele kandideerinud üle 90 mehe 60 kohale. Kas leiate, et see probleem on lahenenud?

Palju veel toimub ja oleks vara veel mingeid järeldusi teha. Maaväelastele on tänavune suvi päris pinev aeg – ko­litakse ja toimub ümberstruktureeri­mine. Kindlasti tuleb meil probleeme teatud ametikohtade täitmisega. Ela­me­näeme, praegu ma ei ütleks, et see on põhiprobleem, aga ei tahaks ka öel­da, et see on lahendatud. See küsimus saab kindlasti parema vastuse pärast 1. augustit, kui üksused peaksid olema oma uutes alalistes paiknemiskohtades.

Üks suur roll on selles struktuuri­muudatusel ehk allohvitseride staabi­ ja vanemveebli kohti kärbiti päris palju ning tekitati parem püramiid, mis va­rem oli üsna silindrikujuline. Ameti­kohtade vähendamisega on tekkinud tunne, et meil on praegu allohvitsere piisavalt. Vahepeal tundus, et neid on isegi üle. Kindlasti vaadatakse nüüd allohvitseridele teistmoodi. Et ilusate silmade eest enam karjääri teha ei saa, vaadatakse kindlasti seda, et meile jääk­sid kõige paremad ja nendesse tahab kaitsevägi ka aega investeerida.

Ülemveebel Saliste: kaitseväe veebli roll on näha allohvitseride töö suuremat pilti1. mail loodi kaitseväe veebli ametikoht, mida hakkas täitma ülemveebel Siim Saliste. Intervjuus Sõdurile räägib ülemveebel Saliste oma ametikohast ning sellest, milliseid aspekte peab tema allohvitseride arengus oluliseks.

INTERVJUEERIS Mathis Bogens KAPRAL

KVÜÕA TEAVITUSTÖÖ

SPETSIALIST

ALLOHVITSERID

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

40

Millised on vanemallohvitseride proovikivid?

Suurim proovikivi on kindlasti kaitse väele uute juhtide kasvatamine ja kogu kaitseväe võitlusvõimelisena hoidmine. Seda teeme professionaalse väljaõppe ning distsipliini abil. See oli, on praegu ja ka tulevikus proovikivi. Al­lohvitserid on teinud väga palju, et või­ta oma sõdurite ning ülemate usaldus. Seda saabki hoida ainult professionaal­sete hoiakute ja väärtuste abil.

Eelnimetatud pöördumises tõite esile vanemallohvitseride väärtused. Millised need praegu on, kas need on nende aastatega muutunud või kas need muutuvad tulevikus?

Allohvitseri väärtused on kogemus ja professionaalsus. Kui nende kand­jaks osutuks keegi teine, siis võib öelda, et kaitsevägi enam allohvitsere ei vaja. Praegu on kaitseväes allohvitseril kindel koht.

Mida näete uuel ametikohal enda südameasjana ja mida tahaksite kindlasti kaitseväe veebli ametikohal ära teha?

Minu südameasi on, et allohvitserid kõige neile püstitatuga hakkama saaks: professionaalne väljaõpe, distsipliin, hoiakud ja väärtuste kujundamine kogu kaitseväes. Allohvitseride kandev

roll on neid alal hoida ning nendega tegeleda.

Riigikaitse arengukava 2013–2022 sunnib allohvitserkonda oma seisun-dit kaitseväes tervikuna üle vaata-ma. Kuidas te näete enda rolli selle arengu kava perspektiivis?

Inimestega rääkimine on kindlasti üks asi, millega on vaja tegeleda. Uute kolimistega ja arengukavast tulenevate muudatustega seoses võiks mõelda selle peale, et me liigutame perekondi. Kait­seväe jaoks ei ole perega tegelemine ta­valine asi. Me teeme selles suunas sam­me, aga palju on veel õppida ja areneda.

Mis puudutab arengukava ja allohvit­sere, siis ma tahaksin kõigile öelda, kel­lel seisab kolimine ees: leidke aeg oma perega plaanid paika panna ja mõelge ka selle peale, et teie sõduritel on oma peredega täpselt sama olukord. Leidke võimalus anda oma sõduritele aega, et nad saaksid seda oma perele serveerida. Mõelge selle peale, et uues kohas pole vaja sisse elada ainult teil, vaid ka teie sõduritel ning nende peredel.

Kui palju erineb arengukava rakenda-mine väeliigiti, sest kolimine õhu- ja mereväge nii otseselt ju ei puuduta?

Kindlasti erineb. Ma tean kolleegi ta­semel teiste väeliikide proovikive. Õhu­väe ülesandeid ja nende igapäevatööd

mõjutab nende baasi kasvamine ning inimeste hulk, mis seal liigub. Viimasel ajal on Ämari muutunud päris rahva­rohkeks. Mereväes on sama lugu – ne­mad hakkavad jagama baasi koos vahi­pataljoniga. See seab kõik proovikivide ette. Õhu­ ja mereväel on veel tööd ka allohvitseri karjäärimudeliga, mis on maaväekeskne. See on ka loomulik, sest maavägi on teistest kordades suurem.

Praegu ma veel ei ole valmis rääkima mere­ ja õhuväe väljaõppest ja muuda­tustest väga spetsiifiliselt, sest arvestades, et mul täitus ametikohal alles üks kuu, siis need teemad seisavad mul veel ees.

Kui palju on teie hinnangul praegu-sed allohvitserid valmis elluviidava arengukavaga kaasa minema ning mida võiksid nad enda jaoks aegsasti selgeks tegema?

Minu jaoks on küsimus valikutes. Me peame oskama suunata oma järel­tulevat põlve õigeaegselt õigeid valikuid tegema. Mida kõrgemale struktuuris liikuda, seda vähemaks jääb allohvitse­ride ametikohti. Sellest tulenevalt ongi meie kõikide ülesanne leida potent­siaalseid järeltulijaid oma ametikohale. See tähendab, et peame leidma võima­luse saada vajalikel teemadel õigeaegset väljaõpet.

Ma arvan, et allohvitseri uus karjääri­mudel, mis kinnitati, võimaldab seda.

ALLOHVITSERID

Kaitseväe veebel ülemveebel Siim Saliste sai uued auastmetunnused kaitseväe peastaabi pidulikul rivistusel võidupüha paraadi eel.

ARD

I HAL

LISM

AA

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

41

CV Staabiveebel Siim Saliste alustas tee-nistust kaitseväes 1994. aastal. Tema teenistuskohad on olnud rahuvalve üksikkompanii, Balti pataljon, rahu-operatsioonide keskus, Scouts pataljon, kaitseväe ühendatud õppeasutused, maaväe staap ja NATO maaväe kompo-nendi staap Heidelbergis.

Teenistuse jooksul on ta läbinud mitu eriala- ja täiendkursust ning lõpetanud 2007. aastal Ameerika ühendriikide maaväe vanemall-ohvitseride akadeemia. Ta on osalenud välisoperatsioonidel Kosovos, Bosnias ja Hertsegoviinas ning Afganistanis.

Kuidas te üldse jõudsite kaitseväkke?1994. aastal ei arvanud ma kaitse-

väest tegelikult mitte midagi. Kui ma ei eksi, siis kahe esimese ajateenistuse kutse peale ma kohale ei ilmunud. Mul oli ühest ettevõttest päris hea sissetulek. Kui mulle pakuti seal ametikohal edutust, siis paluti selle peale mõelda ja järgmine päev vastus anda. Koju jõudes leidsin ma eest kolmanda kutse minna ajateenistus-se. Läksin sama paberiga firma ülemuse juurde, kes ütles, et käi ära ja koht jääb sind ootama. Ma läksingi ajateenistusse mõttega, et ma pigistan maksimumi välja ning esimesel võimalusel jätkan oma tsiviilkarjääri.

Otsus jääda tegevväelaseks tuli viimasel kolmel päeval. Ma avastasin, et maailmas ei ole ühtegi teist sellist tööd, mis pakuks mulle nii palju võimalusi kui kaitsevägi. Mitte keegi minu teenistus-kaaslastest ei uskunud, sest ma olin kogu aeg rõhutanud, et pärast teenistust lähen tagasi tööle. Endalegi üllatusena oli see juba 20 aastat tagasi ja siin ma olen.

Millised olid teie ambitsioonid siis, kui te selle otsuse tegite ja kuidas on need nüüdseks muutunud?

Ma olen oma väärtusi paar korda ümber mõelnud. Mul on olnud karjää-ri jooksul hetki, mis on pannud mind asjadele teistmoodi vaatama. Tegelikult on kaitseväelase karjääri elutsükkel väga sarnane lapse kasvatamisega. Kõik need hoiakud ja väärtused kujunevad välja juba sõduril esimestel teenistusaastatel. Minu unistus noore sõdurina oli saada seersandiks selle pärast, et seersant oli tollel ajal kompaniiveebli koht. See oli mees, keda kõik kartsid. Ma ei tahtnud selleks saada küll kartmise pärast, vaid ma nägin seda vastutust, mis temal oli. Tema põhimure oli see, et tema kompanii oleks teistest kõige parem.

Nüüd kaitseväe veeblina tahan ma ka, et kaitsevägi oleks kõige tugevam. Mitte rääkida tankidest või rahast, vaid just väärtustest ja tahtmisest oma riiki kaitsta. See on mulle kaasa tulnud just kasvatusega ning tänu neile allohvitseri-dele, kes mind noore sõdurina ringi jook-sutasid ning mult nõudsid. Seal kujunesid minu arusaam ja väärtused, mis on siiani suures pildis samad.

Siit tulebki välja see, kui suur tähtsus on praegu meie noorem- ja vanemall-ohvitseridel, sest nemad on need, kes hakkavad noori sõdureid kujundama.

Teil täitus sellel aastal 20 aastat kaitse-väkke tulemisest. Mida kurioosset on teil selle aja jooksul juhtunud?

Ma imestan siiamaani, kuidas minu generatsiooni allohvitserid, kes 1990. aastate alguses koos minuga teenisid, elusalt ajateenistust välja tulid. Nimelt ei olnud meil tollel ajal peaaegu üldse imitatsioonivahendeid ja kogu väljaõpe käis täiel rinnal ning kasutati lahing-moona. Meil tehti ka rühm rühma vastu rünnakuid terava moonaga. Peamine käsk oli, et „ärge pihta laske”. Minu pataljonis ei olnud mitte ühtegi sellist seika, kus oleks lahingumoonaga mingi õnnetus juhtunud.

Ma ei tea, kuidas see võimalik oli. Tegime palju selliseid asju, mille peale praegu ei julge mõeldagi. Samas kasvatas see meid tugevamaks ja distsiplineeris kõvasti rohkem relvade, lahingumoona või lõhkeainega ümber käima. Ohutustehnika sai selgeks prakti-ka käigus.

Meenubki kõige rohkem oma 20 aasta jooksul see, kuidas me alustasime ja kus me nüüd oleme. Alustasime pisikesest saarekesest, mis oli Eesti kaitsejõud ning nüüd oleme NATO üksus, mis on üle maa-ilma laiali. Meil on sõdurid Aafrikas, mis on täiesti uskumatu. Kui saaks nüüdse pildi saata ajamasinaga 1994. aastasse, siis inimesed ei usuks ja naeraksid meid välja.

Kuidas te olete suutnud siduda oma pere ja teenistuse selle 20 aasta jooksul?

Ma olen üks väheseid õnnelikke, kes on leidnud endale mõistva abikaasa, kes saab aru sõduri hingeelust. Loomulikult ei ole 20 aastat läinud ludinal nii, et kõik on lust ja lillepidu, vaid palju on olnud pahameelt, kurbust ja pisaraid. Loomuli-kult on ka vahel olnud arusaamatusi, kuid keerulised otsused vajavadki pikemat diskussiooni ja planeerimist. Ma ei ole tõenäoliselt piisavalt palju oma peret tänanud selle eest, et nad on lasknud mul sõdur olla. Sõduri kaasa ei olegi lihtne olla.

Mõnda aega võib see üsna libedalt joosta, aga ma võin käsi südamel öelda, et raskused ei jää tulemata. Kõige olu-lisem on see, kui kaitseväelane suudab oma lähedastele seletada, mis tähen-dab see, et ollakse sõdur. Mis moodi tuleb see, kui öeldakse, et on vaja, siis tähendabki, et on vaja. See on kõikide sõjameeste proovikivi olnud sajandeid ja on ka tulevikus.

Küsimus ongi selles, kuidas me hak­kame neid valikud veel varem tegema. Praegu on viga olnud selles, et laseme pigistada sõdurit kuni viimase minutini ning siis suunatakse ta „paariks aastaks” kuhugi väljaõppesse. Samas võiks jaga­da see viieaastane periood ära selliselt, et ta läbiks selle kaheaastase väljaõppe jooksvalt juba viie aasta sees. Tahan, et allohvitser ehitaks oma karjääritorni kivi kivi haaval.

Peale selle oleme siiamaani valmista­nud vanemallohvitseride baaskursusel neid ette pea pooleks teenistuseks. See infohulk on suur ja uus karjäärimudel teeb asju palju mõistlikumaks ning pa­neb ka ülesanded allohvitseridele hoo­litseda oma järeltulevate põlvede eest kaitseväes.

Ma saan aru, et eesmärk on väljundi-põhine teenistus ja väljaõpe. Mais kin-nitas kaitseväe juhataja allohvitseride sõjalise ja hariduse väljaõppe üldnõu-ded. Tegu on esimese dokumendiga, milles on käsitletud seda, millisel tasemel ja kuidas allohvitseride haridus lähitulevikus lähtub ning kuhu see liigub. Mida see allohvitserkonna jaoks tähendab?

Kaitseväe jaoks tähendab see seda, et meie väljaõpe ja karjäärimudel areneb pidevalt ning selle nimel tehakse tööd. See on kõige olulisem punkt. Ma loo­dan, et see ei ole dokument, mis meid järgmised 30 aastat edasi viib, vaid see on lahtine ja seda on võimalik arendada vastavalt sellele, kuidas kaitsevägi muu­tub. Kaitseväe jaoks üldiselt tähendab see, et hoolitseme selle eest, et kõik meie ohvitserid, allohvitserid ja ka kindralid saaksid teha seda, mille jaoks nad loo­dud on.

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

42

See ei ole liialdus, olen sellega ise palju kokku puutunud, et haritud, ot­sustusvõimeline ja tegus allohvitser on ükskõik mil­lise struktuuri selgroog.

Seetõttu pean allohvitseride hariduse, karjääri ja tuleviku planeerimist üheks tähtsamaks ülesandeks kaitseväes. Sel­le eesmärgi saavutamise üks loogiline samm on ka kaitseväe veebli ametisse määramine, kelleks konkursil väljavali­tuna osutus staabiveebel Siim Saliste.

Kaitseväe veebel seisab kaitseväe juhataja kõrval. See positsioon annab võimaluse tuua allohvitseride problee­mid vajadusel kiiresti kaitseväe juhataja lauale. Kuid sellega kaasneb ka vastutus kogu kaitseväe ees, et otsused, mis te­hakse, oleks kompetentsed ja vastaksid allohvitseride ja laiemalt kogu kaitseväe vajadusele.

Kaitseväe algusaastatel, kui ohvitseri­de roll ja ülesanne alles selgines, polnud

allohvitseride positsioon nii arusaadav. Taustana liikus nendega kaasas nõuko­gude sõjaväe praporštšiku kuvand, mis oli kõike muud kui soliidse sõjaväelase võrdkuju. Nüüd, aja edenedes, on all­ohvitseris hakatud rohkem nägema oh­vitseri toetajat ja nõustajat, kes korraldab väljaõppe ehk teisisõnu, temal lasub meie kaitseväe tuleviku kvaliteedi tagamise vastutus. Allohvitser on inimene, keda noored ajateenistusse tulles näevad esi­mesena ja kellega nad suhtlevad kõige rohkem. Aga me kõik teame – õpetaja amet, kes peab lisaks tagama ka kaitse­väelise distsipliini – pole just kergemate killast, kuid on äärmiselt vastutusrikas.

Allohvitserid on kaitseväe selgroog

Riho Terras KINDRALMAJOR

KAITSEVÄE JUHATAJA

Allohvitseride tähtsust ei saa üle hinnata. Nende töö ja vastutus määravad, kuidas kaitseväge tunnetavad nii kaitse väega seotud inimesed kui ka ühiskond tervikuna.

Allohvitseride korpuse areng on olnud raske. Nende väljaõpet on pide­valt ümber korraldatud, lähtudes küll ameerika, küll briti põhimõtetest ja traditsioonidest. Oleme meie allohvit­seride identiteeti otsides vaadanud nii lõunasse, läände kui ka kaugele ookeani taha. Nüüd võime tõdeda, et esmalt ta­sub vaadata ikka ka enda õuele – ehk on see teadmine hoopis siin, meil endil. Nii olemegi me mujalt otsides ja all ohvitseri kasvu­ ning arengumudeli tarvis erine­vaid liitlasvägede ideid sünteesides ja katsetades peamise leidnud ikka enda teadmistest ja kogemustest. Me teame nüüd, mida allohvitserilt ootame ja mil­leks nad peavad olema võimelised.

Tähtis on aga öelda, et see on prae­gune teadmine ja areng ei tohi jääda seisma. Kaitseväe veebli ametisse ni­metamine on Eesti allohvitserkonna normaalse arengu tulemus. Ma ei ni­metanud teda ametisse, sest „teistel on ka”, vaid seetõttu, et kaitsevägi vajab sellise positsiooniga allohvitseri, kelle ametisolek omakorda näitab meie orga­nisatsiooni teatud küpsust. Olen kindel, et staabiveebel Salisest saab kaitseväe juhatajale hea nõuandja ja allohvitseride korpusele hea juht, mis toob kaitseväele palju kasu.

ALLOHVITSERID

Allohvitserkond ja armee arenevad koos. Balti riikide allohvitserid käivad koos, et vahetada kogemusi.

MAR

GU

S TR

UU

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

43

Enamikes tänapäevastes konfliktides kasutatakse eesmärkide saavutamiseks lahinguvälja kolmandat di­mensiooni – õhku. Lennu­üksused toimetavad koha­

le nii kaupu kui ka vägesid, ent veelgi enam kasutatakse seda maa­ ja mere­üksuste tegevuse mõjutamiseks. Üllai­mal viisil peetakse õhuväe puhul silmas hoopis strateegilisi eesmärke ning soovi lõpetada sõjalised konfliktid enne, kui need paisuda jõuavad. Sõjalennunduse ajaloo vältel on neil õhuoperatsioonide liikidel välja kujunenud taktikad ning kasutamispõhimõtted, mis omakorda tulenevad kindlaist sõjandusteoreetilis­test arusaamadest inimeste, tehnika ja kujunenud situatsiooni optimaalseimast rakendamisest võidu saavutamiseks.

Teooriate sünniga saab sageli seostada aga konkreetseid ajaloolisi isikuid. Tähe­lepanuväärsetest õhujõudude kasutami­se teoreetikutest võib siinjuures mainida selliseid nimesid nagu brigaadikindral William Mitchell, lennuväemarssal Sir Hugh Trenchard ja John Slessor, kelle vaated mõjutavad tänapäevalgi õhujõude arengut ja kasutust. Nad tõusid esile kahe maailmasõja vahelisel ajal, mil lennun­dus oli veel esialgses arengujärgus, ning püüdsid sõltumata ressursside vähesu­sest ja teiste väeliikide vastasseisust aren­dada õhujõudusid ning edendada nende kasutamise põhimõtteid.

Nende kaasaegseks, peamiseks sõjalise lennunduse ja õhuvõimu mõtte rajajaks saab pidada ka Itaalia kindralit Giulio Douheti. Tegu oli ohvitseriga, kes on sõja lennundusse jätnud väga sügava jälje, sest tema esitas põhiseisukohad strateegi­lise õhurünnaku läbiviimiseks. Ilma viite­ta tema loodud teooriale ei saa läbi ükski tõsiseltvõetav sõjalennunduse seisukohti kajastav teos. Kahetsusväärselt ei ole eesti keeles sõjalennunduse alaseid teoseid pal­ju ilmunud. Seetõttu pean paslikuks anda järgnevalt lühikese ülevaate tema elust

ning pikemalt peatun tema mõtteil kasu­tada õhuvõimu sõdades. Teksti loetavuse huvides viitan vähem, ent annan kirjatüki lõpus loetelu kasutatud kirjandusest. Juba etteruttavalt saab öelda, et kuigi ta sei­sukohad olid teoreetilised, ei olnud tegu teadlase, vaid aktiivse ja värvika karjääri­ga ohvitseriga, kelle seisukohad võiks olla teada igal haritud sõjaväelasel.

ELULUGUGiulio Douhet sündis 1869. aastal Itaa­lias Caserta linnas Napoli lähedal. Tema isa põlvnes sõjaväelaste seast ning ema oli õpetajate ja ajakirjanike järeltulija. Giulio oli eeskujulik õpilane. Näiteks lõpetas ta õpingud Genova sõjaväeaka­deemias klassi parimana. Pärast õpin­guid suunati ta teenistusse suurtükiväe koosseisu ning peatselt astus ta sisse ka Torino polütehnilisse instituuti, et jät­kata enda haridusteed inseneri erialal.

Iseloomult oli ta kergesti ärrituv ning talle ei meeldinud vaimuvaesed inime­sed. Ta ei pööranud suurt tähelepanu sellele, keda ta oma ideedega solvata võis. Ise oli ta loogilise mõtteprotsessiga loominguinimene, kellele meeldis oma ideid kirjutades edasi anda.

1909. aastal määrati Douhet, kes pol­nud kunagi lennanud, juhtima esimest Itaalia lennupataljoni. Oma tuleristsed sai ta 1911. aastal Itaalia–Türgi sõjas, mil ta juhtis Liibüa rindel eskadrillisuu­rust üksust. Nimetatud sõjas kasutati ka esmakordselt õhuründevahendeid paljudes traditsioonilistes rollides nagu luure, transport, õhust pommitamine jne, ning just selles konfliktis lasti aja­loos esimest korda alla ka lennuk.

Niisiis läks Douhet Esimesse maa­ilmasõtta juba sõjalennunduse koge­musega. Kaos Esimeses maailmasõjas muutis Douheti mõtlemist ning ta muu­tus Itaalia väejuhatuse suhtes äärmiselt kriitiliseks. Tema hinnangul ei suutnud väejuhatus leida võimalusi kiire võidu saavutamiseks ning ta heitis neile ette ise­gi riigireetmist. Eirates subordinatsiooni esitas ta Itaalia kaitseministeeriumile et­tepaneku rünnata Austria linnasid õhust ning sellega purustada Austria­Ungari kuningriigi vastupanu. Ajastul, mil kõige paremaks õhusõja vahendiks peeti kuu­maõhupalli, olid tema ideed lennukite massilisest kasutamisest pehmelt öeldes revolutsioonilised. Selliste sõnavõttude tõttu anti ta sõja tribunali alla ning van­gistati üheks aastaks. Siiski näitas 1917. aastal toimunud Caporetto lahing1, et Douhetil oli õigus.

Pärast Esimest maailmasõda toimu­sid Itaalias murrangulised sündmused ning võimule tuli Benito Mussolini. Just tema eestvedamisel leiti, et kindral Douhet ei eksinud, ning ta sooviti ame­tisse ennistada. Kuigi ta au taastati 1921. aastal, otsustas Douhet erru minna ning jätkata tegevust õhuvõimu teoreetikuna. Douhet suri 1930. aastal.

STRATEEGILISE POMMITAMISE ALUSEDDouheti tähtteos oli 1921. aastal välja antud „Ülemvõim õhus”2, milles ta esi­tab põhiseisukohad õhuvõimu tähtsuse ning riigi sõjalise edukuse seostest. Selles teoses lõi ta õhusõja mõttesuuna, mida Robert Pape3 nimetab Douheti mude­liks. Üldistatult kõlab see nii: mida suu­remat kahju tekitada tsiviilelanikkonnale (ning sellega õõnestada nende moraali ja kaitsetahet), seda rohkem nad survesta­vad valitsust loobumaks territoriaalse­test ambitsioonidest. Douhet eeldas, et moodsas sõjas ei saa eristada võitlejaid mittevõitlejaist. Seetõttu saab kahju teki­tada nii otsese hävinguga kui ka tähele­panuväärselt vähendades võimalusi han­kida riiklikke teenuseid ja tarbekaupu (toit, rõivastus jne). Igal juhul on tagajärg sõda lõpetav rahvarevolutsioon valitseva eliidi vastu. Samuti eeldas ta, et maavä­gede edukad pealetungid on möödanik ning sõltumatud õhujõud suudavad stra­

Õhuvõim par excellenceÕhuruum sai sõdade tallermaaks alles läinud sajandi algul. Õhusõidukite täiustumine võimaldas loetud aastakümnete jooksul siin tormilist arengut. Kuid lennukatele teooriatele vaatamata ei saanud õhusõjast kõikide sõdade võtit.

Urmet Tomp MAJOR

SÕJATEADUS

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

44 SÕJATEADUS

teegilise pommitamise abil sundida va­litsused alistuma. Seetõttu nimetatakse seda ka karistamise strateegiaks.

Douhet leidis, et esimene samm kogu sõjakäigu juures on ülekaalu saa­vutamine õhus. Kiirus ja kõrgus ning sõja kolmas dimensioon muudavad õhukaitsemeetmete rakendamise rün­dava strateegia vastu võimetuks. Tema hinnangul ei ole õhusõjale liigset tähe­lepanu mõtet pöörata tulenevalt eelmise sajandi üsna kesistes tehnoloogilistest sammudest eelhoiatuse alal. Ta arvas, et hävituslennuväe loomine on ressurs­side väärkasutus ning lendavaid vas­tase lennukeid on väga keerukas leida; kui need ka leitakse, on neid keerukas püüda ja hävitada. Ka õhutõrje oli veel üsna lapse kingades ning seetõttu leidis ta, et ka lennukite jahtimine maapeal­sete õhutõrjevahenditega ei ole tulus. Sellised arutluskäigud viisid ta ühe täht­saima seisukoha väljendamiseni sõja­lennunduse ajaloos. Nimelt „... tuleb vastase linnud hävitada nende pesades, selmet püüda neid õhus ...” ehk siis vas­tase lennuvahendid tuleb hävitada maa­pinnal, lennuväljadel ja tehastes4.

Pärast õhuülekaalu saavutamist näeb Douheti hinnangul alistamismehha­

nism välja selline, et tuleb kohe ka­sutada tekkinud eelist ning karistada vastase tsiviilelanikkonda massiivsete pommirünnakutega. Et eesmärk või­malikult efektiivselt saavutada, peaks õhurünnakud toimuma massina (Dou­heti hinnangul kuni 20 000 lennukit korraga). Kiirus ja lennukaugus või­maldas lennuvahendeid kasutada sama­aegselt mitme sihtmärgi ründamiseks, mis omakorda paralüüsiks vastase ning viimane kukuks kokku. Tänapäeval ni­metatakse seda tüüpi tegevust paralleel­seteks operatsioonideks.

Sünergia saavutamiseks peaks ka­sutama nii lõhke­, süüte­ kui ka mürk­gaasipomme. Nende koosmõjul oleks häving ja terror piisav. Nõnda heiduta­tud elanikud sunnivad oma valitsejaid nõustuma pealesurutud tingimustega ning lõpetama kiiresti elanikkonna pii­nad. Siiski säilitab ta lootuse, et kui saa­vutatakse õhuülekaal, ei ole vastase alis­tamiseks pommitada vaja. Kui valitsejad siiski otsustavad mitte alistuda, oleks õhurünnakute tulemused elanikele nii piinarikkad, et nad sunniks jõuga oma valitsuse ründaja tahtele kuuletuma.

Tuleb mainida, et sõjaõiguse seisu­kohalt ei ole tsiviilelanikkonna ründa­

mine õigustatud. Tema hinnangul aga ei olnud tsiviilelanike ründamine mingi probleem, sest sõda on oma iseloomult niigi amoraalne. Seetõttu on iga vahen­di kasutamine, mis lühendab sõda kui amoraalset sündmust, õigustatud5.

20. sajandi esimese poole tehnoloo­gia pakkus selleks ka suurepärase või­maluse ning eelduse, et pommituslen­nukid saavad märkamatult tungida läbi õhukaitse6 ning hävitada vastase jõu ja

Kindral Giulio Douhet.

Dresden 1945. aasta veebruaris. Teise maailmasõja ajal tõestas mitme Saksamaa linna saatus, et tsiviilühiskonnale põhjustatud kannatused ei alista veel kohe valitsust.

ARH

IIV

ARH

IIV

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

45

moraali allikad. Selline visioon ei pida­nud vajalikuks kaasata teisi väeliike mu­jale kui kaitseoperatsioonidesse. Vägede ökonoomia eeldusest lähtudes pidi nii maa­ kui ka merevägi kontsentreerima end kaitsetegevuseks. Douhet lähtus selle printsiibi kirjeldamisel Itaalia geo­graafiast (Alpidega piiratud poolsaar) ning majanduslikust olukorrast, mis ei lubanud pikaajalist sõda pidada. Seetõt­tu oli otsustav lahing tema hinnangul eduka sõja pidamise eeldus. Kokkuvõt­tes ei saanud Itaalia kaitsevägi tema loo­dud teooriaid siiski katsetada.

Üks keerukaim protsess kiire või­du saavutamise teel on Douheti meelest sihtmärgistamise probleem. Ta leiab, et eesmärkide valik, ründetsoonide mää­ratlemine ning nende ründamise ja hä­vitamise järjestus on keerukaim, ent ka õhusõja pidamise tähtsaim ülesanne. Selle tõttu võib öelda, et sihtmärgistami­ne on õhusõja strateegia süda7. Douhet uskus (nagu ka Albert Thayer Mahan ja

Henri Jomini), et sõjalised sihtmärgid on teisejärgulised ning peamisteks siht­märkideks pidas ta tööstust, transpordi­süsteemi, kommunikatsioonikeskusi, valitsusasutusi ja inimeste tahet. Siht­märgistamise arutlusprotsessis ei pööra­nud ta aga piisavat tähelepanu luureinfo kasutamisele8 ning samuti tuleb nentida, et tema soovitused sihtmärgistamise osas jäid siiski üldiseks9. Tema enda hinnan­gul ei saagi luua selleks kindlaid reegleid, sest sihtmärgistamise aluseks on paljud

muutujad: vastase materiaalsed, moraal­sed ja psühholoogilised tingimused. Just sihtmärkide valik määratleb, kas õhuväe ülem on piisavalt haritud ning tema tege­vus kvaliteetne.

1920­ndail oli õhuvägi vähestes rii­kides iseseisev väeliik. Douhet mõistis, et kui lennuvahendeid kasutavad teised väeliigid, siis tulenevalt nende väeliikide tegutsemispõhimõtete eri pärast poleks strateegilise pommitamise lennuvahen­deid kasutatud sihipäraselt (lennuva­hendite põhikasutusala oleks rindelä­hedaste üksuste toetamine, mis ei oleks sõda kiiresti lõpetanud). Lennuvägi pidi olema iseseisev väeliik, mida ei kasutata jadamisi taktikaliste võitude saavutami­seks merel või maal.

Douhet ei näinud ka vajadust lennu­kite järele, mis on spetsiifiliselt loodud maa­ või merevägede toetamiseks. Dou­heti hinnangul on selliste lennuvahen­dite tootmine, mille eesmärk on maa­ ja mereväge toetada, puhas raiskamine ning vähendab eduvõimalust. Pealegi kasutatakse nende tootmiseks ressurssi, mida tegelikult on vaja õhuvõimu saavu­tamiseks. Tema hinnangul on pommita­jad need lennuvahendid, mis suudavad lennata kaugele, on heade enesekaitseva­henditega ning küllalt kiired. Sihtmärgi­alale suundumisel võib neid kasutada kui ühte lendavat üksust, kus üksikud lennu­kid tagavad üksteise kaitset.

Douheti põhjapanevaim seisukoht oli, et õhuvägi on iseloomult ründav ning teised väeliigid kaitsvad. Selle väi­te alus oli teoreetiline eeldus, et varaja­ne õhurünnak vastase eluliselt tähtsate keskuste vastu on humaanse võidu alus. Maapinnal toimuv sõda ei olnud tema hinnangul vahend humaanseks võiduks, sest maaväed suutsid üksteist purustada pikaajalises sõjas. Seda demonstreeris ka Esimene maailmasõda, kus väge­de edukad pealetungid ei olnud enam võimalikud ning kaevikusõda muutus dominantseks. Selliste konfliktide hind on aga arvukalt langenud sõdureid ning elanikkonna pikaajalised kannatused.

Tagantjärele vaadates ei saanud hu­maanse õhusõja propageerimise indu vähendada tema teadmiste puudumine Teise maailmasõja ajal aset leidvatest sündmustest, mille käigus hävitati linnu ning tegelikult kannatas enim tsiviile­lanikkond. Samuti ei pidanud kehtivad normid probleemiks „lühiajalist inten­siivset vägivalda tsiviilisikute kallal, kes on küll kaitsetud, ent pikas perspektiivis aitavad ära hoida asjatut verevalamist”10.

Douhetil oli oma loogilisest mõtte­

Esimese maailmasõja aegne Itaalia raskepommitaja Caproni Ca 36 USA õhujõudude muuseumis.

USA raskepommitajad viisid Teises maailmasõjas Itaalia kindrali õhuvõimu ideed ellu.

Mida suuremat kahju tekitada tsiviilelanikkonnale (ning sellega õõnestada nende moraali ning kaitsetahet), seda rohkem nad survestavad valitsust loobumaks territo-riaalsetest ambitsioonidest.

ARH

IIVAR

HIIV

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

46 SÕJATEADUS

protsessist hoolimata kontseptsiooni­lisi väärarusaamu, mis varjutasid tema arutlusi. Ta leidis, et kõik tulevikusõjad on totaalsõjad, mis kaasavad kogu ühis­konna, mille aluseks oleva tsiviilisiku moraal ei ole stabiilne. Selline lähene­mine oli Esimese maailmasõja vili, sest kontseptsioon totaalsõjast oli just ausse tõusnud. Sama moodi olid toimunud esimesed strateegilised lennuoperat­sioonid sõdivate poolte vahel ning nen­de „hävitavat mõju rahva moraalile” oli toonane meedia ulatuslikult kajastanud. Siiski on ajalugu näidanud, et totaalsõda ei ole laialt levinud. Samuti ei ole leid­nud kinnitust tsiviilisikute moraali eba­stabiilsus. Teine maailmasõda näitas, et tohutu häving ei põhjusta rahva meele­kindluse kokkukukkumist ning vajadu­sel võideldakse kuni viimse meheni.

Sõjandusvaldkonna vigadeks saab veel pidada pigem kaitsele suunatud pinnasõja ülistamist ründesõja ees ning hinnangut, et õhuvõim on oma olemu­selt ründav. Ka neil kahel kontseptsioo­nil lasuvad maailmasõja varjud. Miljo­nid elud, mis jäeti kaevikuliinidel, jätsid Douheti edasisele mõttetegevusele sü­gava jälje. Kaevikusõda ning lõputud katsed murda üksteise kaitsetegevust näitasid, et kaitsel põhinev sõjapidamis­viis paistab murdmatu. Siiski näitasid järgnevad sõjad, et maaväe kasutamine ründavas rollis võib olla samuti edukas. Samuti on erinevad sõjad näidanud, et õhuväe kaitsev roll on strateegiliselt sama tähtis kui ründav.

DOUHETI MÕJU SÕJAASJANDUSELEDouheti peamiseks panuseks peetakse õhuvõimu teooria edendamist. Siiski ei soovinud paljude riikide lennuväed pidada Douheti mõtteid enda arengu

aluseks. See tulenes ennekõike tema uni­kaalsest lähenemisest strateegiale. Hoo­limata sellest tõlgiti tema teos prantsuse, inglise, saksa ja vene keelde11. Selle tõttu leitakse, et ta teosel oli suur mõju erine­vate Euroopa riikide õhuvägede tegutse­mispõhimõtete kujunemisel.

Suurbritannia õhuväe hinnangul ei mõjutanud Douheti ideed nende dokt­riini väljatöötamist. Samas võib tä­heldada sarnasusi Douheti ja marssal Sir Hugh Trenchardi12 kirjutistes. Ka Trenchard leidis, et võidu alus on tsiviil­isikute hävitatud moraal, ent erinevalt Douhetist arvas ta, et toetava taristu hävitamisest piisab. Seega kasutas Suur­britannia õhuvägi Teise maailmasõja jooksul aktiivselt võimalust linnu pom­mitada, nimetades seda siiski „tööliste elamispinna hävitamiseks”.

Kuigi Saksamaale olid pandud pii­rangud õhuvägede väljaarendamisel, võis Douheti mõju sõjalisele mõtlemi­sele olla suurim 1920. aastail. Tulenevalt Saksamaa geograafilisest positsioonist ning ka sõjalisest kultuurist vähenes tema mõju märgatavalt enne Teist maa­ilmasõda13, sest vallutatud alad pidid toetama Saksamaa majanduslikku ja sõjalist võimsust. Saksamaa sõjaline doktriin tähtsustas esmast lahinguedu, mille tulemusel Luftwaffe strukturee­

riti vastavalt taktikalise toetuse õhuväe nõuetele. Ka nurjus Saksamaa tõsisem katse viia läbi strateegilist pommitamist 1940. aastal lahinguis ülemvõimu pärast Suurbritannia õhuruumis. Selle põhju­sed peitusid rakendatud taktikas, mille eesmärk oli algselt vältida tsiviilkaotusi Londonis, ent ka taktikaliste lennukite kasutamises strateegiliste eesmärkide täitmiseks. Kuigi tänapäeval ei määra eesmärgi sisu lennuvahendi tüüpi, tuli 1940­ndate algul juba omada õiget rel­vastust vastase õhukaitsest läbitungimi­seks. Ainus, mis sidus tolleks momen­diks Saksamaa õhuväge Douhetiga, oli kinnipidamine mõttest, et õhuvägi on oma iseloomult ründav väeliik. Sama­suguseid põhimõtteid viljeleti ka Nõu­kogude Liidu lennuväe arendamisel.

Douheti mõju USA­le oli märgata­valt suurem. Esimese maailmasõja ajal oli Itaalial huvi müüa USA­le Caproni pommitajaid. Vürst Gianni Caproni oli Douheti lähedane liitlane ning edastas tema ideid ka USA­sse. Douheti teo­seid võis leida kahe maailmasõja vahel USA sõjalist mõtlemist ning õhuvägede kasutamist oluliselt mõjutanud USA õhujõudude taktikakoolist (Air Service Tactical School). Samuti kandis Douhe­tiga sarnaseid ideid edasi kindral Wil­liam Mitchell, mõjutades sellega hilise­ma strateegilise õhusõja doktriini teket taktikakooli kasvandike poolt.

Eesti lennuväe kasutamise doktriin (kui seda nii nimetada võiks) oli üles ehitatud pigem maaväekesksete üles­annete täitmiseks. Need olid erinevad taktikalise õhuüleoleku tingimustes luu­re­ ja õhutulejuhtimisülesanded, vastase tõkestamine ning lähiõhutoetus. Seega võib eeldada, et Douhetil oli väike mõju Eesti lennuväe ülesehitamisele ning ka­sutamispõhimõtteile. Näiteks annab kõr­

1 Lahing toimus 1917. aasta 29. oktoobrist kuni

19. novembrini Saksa ja Itaalia vägede vahel.

Saksa üksusi toetasid Austria-Ungari üksused.

Saksa vägedel õnnestus tungida Itaalia liinides-

se ning sundida itaallased taganema. Et Itaalial

polnud vajalikku reservi, ei suudetud läbimurret

peatada ning Itaalia kaotas ~300 000 meest ja

hulga tehnikat.

2 Itaalia keeles „Il dominio dell’aria” ning inglise

keeles „Command in the Air”. Ingliskeelse versioo-

ni võib leida ka internetist.

3 (1996) R. Pape on teadlane, keda saab pidada

üheks viimaseks õhuvõimu teoreetikuks, kelle teos

on avaldatud. Ta avaldas teoreetilised seisukohad

sellest, miks tuleb rünnata õhuväega vastase

vägesid, et saavutada sõjaline ülekaal.

4 Douhet, 1998, lk 53-54.

5 Douhet, 1998, lk 61.

6 See seisukoht on üsna levinud ka tänapäeval.

Seda on ka mitu korral sõjaajaloos tõestatud, neist

värvikaim on ehk kuue päeva sõja algmomen-

diks olev Egiptuse lennuväe hävitamine Iisraeli

lennuväe poolt.

7 Douhet, 1998, lk 61.

8 Samas tuleks sihtmärgistamisest mõelda kui

õhuvõimu võtmefaktorist ning luurest kui sihtmär-

gistamise võtmefaktorist.

9 Õhusõja strateegiate valikul pööratakse suurt

tähelepanu õhujõude võimele kasutada parimal

viisil vaenuliku jõu piiramist (coercion). Piirava

õhujõu selgitamisel iseloomustatakse neid sageli

sihtmärkide kaudu, mida nendega rünnatakse.

Douhet soovitas rünnata inimasustuskeskusi, USA

armee õhujõudude koolis leiti, et tuleb rünnata

tööstust ja infrastruktuuri. John Slessor tähtsustas

vaenlase vägede ründamist, samas Warden leidis,

et vaja on rünnata vaenulikku juhtkonda. Siiski

peab arvestama, et õhujõudude tegevusstrateegia

valikul ei toiks olla sihtmärgi valik esimene, vaid

viimane samm strateegia loomisel (vt ka Pape

1996).

10 Mets, 1998, lk 12.

11 Mainitakse, et tema teoseid tõlgiti alles pärast

tema surma või jäid need üldse tõlkimata.

12 Briti kuninglike õhujõudude ülem aastatel

1919–1930. Teda peetakse Suurbritannia õhuväe

loomise võtmefiguuriks.

13 Üks prominentsemaid douhetiste oli kindral

Walter Wever (1887–1936). Nende mõju oli siiski

tühine (MacIsaac, 2009, lk 189).

14 Kitvel, Andresen, Tomberg, Vernik.

Mingil määral võib teda pidada humanistiks, sest ta taotles oma äraspidise teooriaga poliitilise tahte pealesurumist võimalikult kiiresti ning väheste inimkaotustega.

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

47

gema sõjakooli õppekonspekt „Lennu­väe ja õhukatise taktika” 1937. aastast ülevaate teooriast ning toob välja, et see on väga levinud. Samas märgitakse ka, et: „Sel teoorial on aga väga nõrgad ja­lad all”14, sest põhineb liigselt Itaalia geo­graafial ega võta arvesse ka juba eespool nimetatud sõjandusvaldkonna vigu.

Konspekti kohaselt saaksid Douhe­ti ideid pigem rakendada suured len­nuväed. Ent ka need piirangutega, sest pommitamine ei ole nii täpne kui võiks oodata ning õhuvägi ei suuda hoida pii­savalt pika aja jooksul vajalikku tempot. Siiski tuleb välja, et kõik universaalsed seisukohad õhuvõimu haaramiseks ja kasutamiseks, millest ka eelnevalt jut­tu oli, mainiti konspektis sõjalise len­nunduse alusena. Teine maailmasõda näitas, et Douhet oli tugevalt üle hin­nanud pommituslennukite tähtsust ning enesekaitsevõimet, pommitamise täpsust ning üksikute pommitusreidi­de mõjusust. Radarite kasutuselevõtt suurendas õhukaitse efektiivsust mär­gatavalt; samuti olid õhukaitsekahurid tunduvalt efektiivsemad kui võis oodata enne Teist maailmasõda. Kõigist teada­olevatest probleemidest hoolimata ka­sutasid liitlased tema ideid tahtlikult või tahtmatult nii Saksmaa kui ka Jaapani tööstuslinnade hävitamiseks ning töö­liste kaitsetahte mõjutamiseks.

Douheti mõtteid arendasid edasi tun­tud lennundus­ ja sõjandusteoreetikud enne Teist maailmasõda. Need mõtte­arendused prooviti ka praktikas läbi ning päädisid 1945. aastal tuumarün­nakuga Hiroshima ja Nagasaki vastu. Bernhard Brodie kui üks tuumastratee­gia eeskõnelejaid leidis Douhetis toetust enda mõningatele ideedele. Tuuma­strateegia põhialuseks muutus uuesti idee, et ühest õhukaitsest läbi pääsenud tuumapommi kandvast lennukist piisab vastase mõjutamiseks või alistamiseks. Siiski, pärast tuumarünnakuid Jaapani vastu leidis inimkond, et tehnoloogia areng ja douhetism viib totaalsõjani õhust ning inimkonna hävinguni.

DOUHET JA TÄNAPÄEVEnt kokkuvõtteks kerkib küsimus: miks rääkida kellestki, kes elas ja mõtles pea­aegu sada aastat tagasi? Tuleb nentida, et igas konventsionaalses sõjas on nähtud võimalusi tema ideede rakendamiseks ning vastase alistamiseks ilma, et peaks kaasama maaväeüksuseid. Näiteks pärast esimest Iraagi sõda leiti, et Douheti ideed peavad paika ning on selgeks kaalukee­leks sõja võitja määratlemisel juhul, kui

õhusõja vahendeid kasutatakse korrekt­selt. Samuti peetakse Kosovo sõda vee­lahkmeks õhuvõimu ajaloos, sest vasta­ne alistati ainult õhujõule toetudes ning seda suudeti teha ilma NATO­poolsete inimkaotusteta. Leitakse, et nii Douheti kui ka teiste õhuvõimu teoreetikute en­nustused täitusid Kosovo sõja käigus. 2011. aastal toimunud Liibüa sõda ise­loomustas sajandivanuste põhimõtete rakendamine tänapäevases konfliktis. Ka tänapäeval saab sügaval tagalas asu­vaid sihtmärke hävitada ilma, et maa­ või meresõda seda takistaks, tähtis on esmalt saavutada õhus ülekaal, hävitades maa peal vastase õhuvägi. Ennekõike eeldab see aga õhuväe sõjalise tegevuse toeta­mist pealetungidoktriinile.

Hoopis uus ja huvitav suund on dou­hetism kübervallas, milles nähakse, et riike saab hävitada massiivse küberrün­dega. Samas on maailma sõdade aja­lugu näidanud, et sotsiaalsed süsteemid on märgatavalt vastupidavamad ning nõuavad tavaliselt riiki toetava sõjalise kaitsesüsteemi neutraliseerimist või hä­vitamist, pärast seda ei peata riigi lan­gemist enam miski (seda on Eesti isegi ilmekalt kogenud 1940. aastal).

Douhetil oli ka roll üldises lennun­duse arengu mõtestamises. Ta leidis, et riik, soovides olla edukas lennunduses, majanduses ning sõjalises riigikaitses, peab panustama lennunduse toetamis­se kogu ühiskonnas. See hõlmaks nii lennundusõpet, taristu rajamist kui ka tööstuse ning arendustegevuse toeta­mist. Seetõttu on tema hinnangul just tsiviiltööstusel tähtis roll ühiskonna mõttemudelit kujundades. Inimesed peavad mõtlema endast kui õhuvõimu rahvast. Siin on Eestil paljutki eeskujuks võtta, et suurendada ühiskonna pühen­dumust lennundusele.

Kindral Giulio Douhet oli erakordne ohvitser. Tema ideid sõjandusest kasu­tasid tema kaasaegsed õhuväedoktriini­de väljatöötamisel ja neid rakendati ka hilisemates konfliktides. Mingil määral võib teda pidada humanistiks, sest ta taotles oma äraspidise teooriaga poliiti­lise tahte pealesurumist võimalikult kii­resti ning väheste inimkaotustega. Õhu­väe visionärina pidas ta vajalikuks kogu riigi kaasamist selleks, et omada võimu õhus. See tulenes otsesest vajadusest lõpetada sõda, kui see peaks puhkema, lühima aja jooksul vastase tsiviilisikute moraali purustamise ning võimukes­kuste hävitamise abil. Kõige eelduseks aga oli ning on ka praegu õhuülekaalu saavutamine.

Kirjandus

Anrig, C. F. (2011). The Quest for Relevant

Air Power:Continental European Responses

to the Air Power Challenges of the Post-Cold

War Era. Montgomery: AU Press.

Answers Corporation. (2013). Giulio Douhet.

Kasutamise kuupäev: 18. detsember 2013,

allikas Answers: www.answers.com/topic/

giulio-douhet

Bayman, D. L., & Waxman, M. C. (2000).

Kosovo and the Great Air Power Debate.

International Security, 24.

Buckley, J. (1999). Air Power in the Age of

Total War. Bloomington: Indiana University

Press.

Cassin, E. (2. märts 2010). Giulio Douhet.

Kasutamise kuupäev: 31. detsember 2013,

allikas Comando Supremo: Italy at War:

www.comandosupremo.com/douhet.html

Clode, G. (10. jaanuar 2011). The Command

of the Air by Giulio Douhet: a Military Times

Classic. Kasutamise kuupäev: 23. detsember

2013, allikas Military History Monthly: www.

military-history.org/books/the-command-

of-the-air-by-giulio-douhet-military-times-

classic.htm

Douhet, G. (1998). Command of The Air. (D.

Ferrari, tõlk.) Washington, D.C. Kasutamise

kuupäev: 27. jaanuar 2014, allikas http://

permanent.access.gpo.gov/airforcehistory/

www.airforcehistory.hq.af.mil/Publications/

fulltext/command_of_the_air.pdf

Hammond, G. T. (2001). The Mind of War:

John Boyd and American Security. Washing-

ton: Smithsonian Institution Press.

Kitvel, H., Andresen, V., Tomberg, R., &

Vernik, A. Lennuväe ja õhukaitse taktika :

[konspekt]. Kasutamise kuupäev: 31. detsem-

ber 2013, allikas Eesti rahvusraamatukogu

digitaalarhiiv: http://digar.nlib.ee/digar/

show/?id=43155

MacIsaac, D. (2009). Hääled Central Blue’st:

õhuvõimsuse teoreetikud. rmt: P. Paret, Nüü-

disaegse strateegia kujundajad: Machiavellist

tuumaajastuni (lk 173–202). Tallinn: Eesti

Entsoklüpeediakirjastus.

Meilinger , P. S. (1997). Gulio Douhet and

the Origins of Airpower Theory. rmt: P. S.

Meilinger, The Paths of Heaven: The Evolution

of Airpower Theory (lk 1–40). Maxwell AFB:

AU Press.

Mets, D. R. (1998). The Air Campaign, John

Warden and the Classical Airpower Theorists.

Maxwell: AU Press.

Mueller, K. P. (aprill 2010). Air Power. Kasu-

tamise kuupäev: 27. jaanuar 2014, allikas

RAND Corporation: www.rand.org/pubs/

reprints/RP1412.html

Pape, R. A. (1996). Bombing to Win: Air

Power and Coercion in War. New York: Cornell

University Press.

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

48 ÜLEVAADE

Droon ehk mehitamata õhusõiduk on lennu­vahend, mis töötab iseseisvalt ega vaja ini­mese pidevat juhtimist. Uudised, kuidas USA

droonid Pakistanis, Jeemenis või So­maalias edukalt ja inimelu ohtu sead­mata oma ülesandeid täidavad, on muu­tunud igapäevaseks ega ületa tihti enam uudisekünnist. Samas tundub, et terve maailm on neist vaimustuses: drooni­de tootmisele ennustatakse hüppelist kasvu, Poola investeerib droonidesse miljard dollarit ning ka Eesti kaitsevägi plaanib soetada päris oma droonid.

AJALUGUDroonid või vähemalt idee mehitamata õhusõidukitest on peaaegu sama vana kui lennundus ise. Esimest korda ka­

sutati mehitamata õhusõidukeid 1849. aastal, kui Austria kasutas Veneetsia pommitamiseks kuumaõhupalle. Õhu­pallide külge olid kinnitatud viitsüti­kuga pommid, mis pidid vabanema, kui õhupall sihtmärgini jõudis. Rünnak polnud muutliku tuule tõttu eriti efek­tiivne. Kuigi kuumaõhupallid ei vasta täielikult eelmainitud drooni kirjeldu­sele, oli tegu siiski esimese sammuga mehitamata õhusõidukite vallas.

Esimesed tänapäeva droonidega sarnanevad õhusõidukid tõusid taeva­avarustesse 1960. aastatel, kui mikro­protsessorite areng võimaldas digitaal­setel arvutustel ja elektrilistel anduritel põhinevaid autopiloote luua. Siiski oli droonidel GPS­i­eelsel ajal suuri prob­leeme asukoha määramisega. Viimast tegid droonid peamiselt kaudselt lennu kiiruse, kestuse ja suuna järgi. Seetõttu leidsid selleaegsed droonid põhiliselt kasutust kas lendava sihtmärgina või luureotstarbel.

Suurem läbimurre droonitööstuses saabus 1990. aastatel, kui GPS muutus kõigile kättesaadavaks. See parandas oluliselt droonide võimet oma asukoh­ta määrata. Lisaks panustas droonide plahvatuslikku arengusse ka igasugu­se mikroelektroonika märkimisväärne odavnemine ja digitaalse pildi­ ning videotööstuse võidukäik. Ühtäkki olid droonide kasutusvõimalused peaae­gu piiramatud: nad suutsid iseseisvalt oma asukohta määrata, kiirust ja len­nukõrgust vastavalt oludele reguleerida ning samaaegselt kvaliteetset video­ ja

Droonid – kas sõjanduse tulevik?Droonid on muutumas üha olulisemaks elemendiks täna­päevases sõjategevuses ja paljude riikide jaoks on nende omamine muutunud juba auasjaks.

Hendrik Reimand

Suurem läbimurre drooni-tööstuses saabus 1990. aastatel, kui GPS muutus kõigile kättesaadavaks.

ARH

IIV

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

49

* Ära on toodud süsteemi umbkaudne hind, sest täpne hind sõltub konkreetse drooni varustusest ning on vägagi varieeruv.

RQ-4 GLOBAL HAWK RQ-1 PREDATOR SWAN III ELIX-XL

Tootja: Northrop Grumman Tootja: General Atomics Tootja: Eli Airborne Solutions Tootja: Eli Airborne Solutions

Pikkus x tiibade ulatus x kõrgus: 14,5 x 39,9 x 4,7  m

Pikkus x laius x kõrgus: 8,22 x 14,8 x 2,1  m

Pikkus x laius x kõrgus: 1,96 x 3,08 x 0,36  m

Pikkus x laius x kõrgus: 1,09 x 1,08  m

Lennukiirus: 575  km/h Lennukiirus: 130–165  km/h Lennukiirus: 70–150 km/h Lennukiirus: 0–10  m/s

Lennukaugus: 14  000  km Lennukaugus: 1100  km Lennukaugus: kuni 600  km; otseside raadius 100  km

Lennukaugus: 5  km

Lennukestus: 28 tundi Lennukestus: 24 tundi Lennukestus: 6 tundi Lennukestus: 45  min

Kaal: 14  600  kg Kaal: 1020  kg Kaal: 16  kg Kaal: 4,3  kg

Hind*: > 100 000  000 € Hind*: 4 000  000  € Hind*: 100  000  € Hind*: 20  000  €

Lühikirjeldus: Droonide kunin-gas. Global Hawk on kaugelt kõige suurem, kiirem ja kallim droon maailmas. Õhusõiduk on varustatud parimate jälgimis-seadmete, tavalise kaamera, soojuskaamera ja SAR-radariga ning suudab vaadata ka läbi pilvede.

Lühikirjeldus: Tõenäoliselt kõige edukam ja kurikuulsam hävi-tusdroon maailmas. Drooni on kasutatud terrorismivastaseks võitluseks Iraagis, Afganistanis, Pakistanis, Somaalias ja palju-des teistes kohtades. Drooni juhitakse satelliitside abil ning see suudab identifitseerida ning tabada ka väga väikeseid ja liikuvaid sihtmärke.

Lühikirjeldus: Swan III on suurim ja kalleim Eli toodetud droon. Et see kasutab õhkutõusuks katapulti ning maandumi-seks langevarju, ei vaja droon spetsiaalset infrastruktuuri ning seda saab kasutada väga erinevates tingimustes. Droon on varustatud nii tavalise kui ka infrapunakaameraga.

Lühikirjeldus: Tegu on multiroo-tori ehk mehitamata helikop-teriga. Kokkupakituna mahub see vaid seljakotti, kuid seda on võimalik kiiresti lennuvalmis seada. Multirootori eeliseks on tema võime ühe koha peal paigal püsida. Lisaks tagavad elektrimootorid väga vaikse lennu ning paarisaja meetri kõrguselt pole drooni enam ei kuulda ega näha.

Global Hawk. ARH

IIVU

AV.E

E, U

. S. A

IR F

ORC

E

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

50 ÜLEVAADE

Antennid, mille abil lennuk maapealse juhtimis keskusega ühendust peab

Gimbal ehk vaatlusseade, kus asuvad tava- ja infrapunakaamera

Pitot’ toru – mõõdab lennuki kiirust ja kõrgust

Siit avaneb langevari, mille abil lennuk maandub

FOTO: UAV.EE

SWAN III

pildi materjale reaalajas edastada. 1994. aastal tegi esmalennu ka ehk kõige kuri­kuulsam ja edukam USA hävitusdroon Predator.

TÄNAPÄEVTänapäeval võib maailma õhuruumis kohata vägagi erineva võimekuse ja suu­rusega droone. Mehitamata õhusõidu­keid liigitatakse nii kaalu, otstarbe kui ka lennukestuse järgi. Näiteks suurimad droonid kaaluvad üle kahe tonni ning võivad õhus püsida kauem kui ööpäev. Väga kerged ehk mikrodroonid kaalu­vad aga alla 5 kg ning nende lennukes­tus on oluliselt lühem. Niivõrd erinevate võimetega lennumasinate hinnad võivad samuti erineda tuhandeid kordi. Ülevaa­te erinevatest kõige populaarsematest droonidest saab kõrvalolevast tabelist.

Enamasti kasutatakse droone sõjali­sel otstarbel – näiteks luureks, lendavate sihtmärkidena või maapealsete objek­tide hävitamiseks. Terrorismivastases võitluses üksiksihtmärkide tabamisel on droonid muutunud eelistatuimaks valikuks. Nende kiirus ja täpsus ületab kordades inimvõimeid ning nad suuda­vad õhus püsida tavalennukitest tundu­valt kauem. Samuti on droonidel oluline koht luures, sest mehitamata õhusõidu­kitega saab inimelusid ohtu seadmata edukalt jälgida ja jäädvustada vastase tagalas toimuvat. Ühendriikides välja­töötatud ARGUS­e­nimelise 1,8­giga­pikslise videokaameraga suudavad droonid filmida vägagi suurt maa­ala. Näiteks võiks selle kaameraga varusta­tud drooni saata Tallinna­suurust ala filmima ning droon edastaks kogu jääd­vustatud materjali iseseisvalt maapeal asuvasse serverisse. Hiljem on võima­lik kvaliteetses videopildis jälgida, mis kindlal ruutmeetril teatud kellaajal toi­mus. See tähendab, et ainult üks droon

suudab iseseisvalt jälgida tohutult suurt maa­ala, mis on sõjalises luures kahtle­mata märkimisväärne edasiminek.

Väljaspool militaarvaldkonda ka­sutatakse droone näiteks piirivalves ja maa­ ning merealade seires. Samuti on droonid leidnud kasutust merereostuste avastamisel, põllu­ ja metsamajanduses ning alade kaardistamisel. Põhimõtte­liselt saab droone kasutada kõikjal, kus on vaja võimalikult odavalt territooriu­me õhust jälgida ning jäädvustada.

TULEVIKOlgugi, et droonid mängivad juba prae­gu paljude riikide sõjaväes olulist rolli, ennustatakse neile veel helgemat tule­vikku. Näiteks Financial Times ennus­tab, et droonide turg kahekordistub järg­mise kümne aasta jooksul. Juba praegu koolitatakse Ameerika ühendriikides rohkem droonide piloote kui hävitajate ja pommitajate piloote kokku. Samuti võivad droonid tulevikus leida kasutust vägagi üllatavates valdkondades. Hiljuti lubas internetipood Amazon, et hakkab tavalise postiteenuse asemel saadetisi koju toimetama hoopis väikeste drooni­dega, kuid tõenäoliselt võtab selle plaa­ni realiseerumine veel veidi aega. Samal ajal arendavad ühendriikide teadlased aga juba droone, mis suudavad ise ruu­mis orienteeruda ning otsuseid vastu võtta. Kindlasti hakkavad droonid tu­levikus nii inimeste igapäevaelus kui ka sõjanduses olulisemat rolli mängima.

DROONID EESTISDroonid pole Eesti jaoks sugugi kauge teema, sest ka Eestis on kaks ettevõtet (Eli ja Threod Systems), mis mehitama­ta õhusõidukeid valmistavad. Kui Eli on droone arendanud juba kümmekond aastat, siis Threod alustas droonide väl­ja töötamist vaid veidi rohkem kui aasta tagasi, kuid on selle ajaga välja tööta­nud vägagi arvestatava droonide valiku. Eesti lähiümbruses sellise võimekusega droone ei toodeta ning väikesed Eesti firmad on piiratud vahenditega suutnud luua lennuvahendid, mille arendami­seks on suured riigid oluliselt rohkem nii raha kui ka inimressurssi kulutanud.

Eli valmistab kokku kolme tüüpi droone. Suurim nendest on Swan III klassi droon, mis tõuseb õhku katapul­di abiga ning kasutab maandumiseks langevarju. Tegu on sisepõlemismooto­riga luuredrooniga, mis suudab lennata mitmesaja kilomeetri kaugusele. Teine tootegrupp Eli portfellis on multiroo­torid ELIX­4 ja ELIX­XL, mis on põhi­mõtteliselt pisikesed elektrimootoritega varustatud kopterid. Olgugi, et kopterid mahuvad keskmise suurusega seljakotti, suudavad nad lennata umbes 5 km kau­gusele ning edastada kvaliteetset reaal­ajas videopilti. Lisaks nendele katsetab Eli ka uut, käest visatavat drooni, mis on oluliselt väiksem kui Swan III. See on niivõrd uus toode, et sellele pole veel nime antud.

Threod Systemsi tooteportfelli kuu­lub neli eri suuruse ja võimekusega drooni, millest kolmel on fikseeritud tiivad ning üks on multirootor. Kõige väiksem toode on kuue elektrimootori­ga varustatud multirootor Sylph. Väike mehitamata kopter on varustatud tava­ ja infrapunakaameraga ning suudab edastada videopilti 10 kuni 15 kilomeetri

Juba praegu koolitatakse Ameerika ühendriikides rohkem droonide piloote kui hävitajate ja pommitajate piloote kokku.

UAV

.EE

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

51

kauguselt. Väikeseim fikseeritud tiibade­ga lennuk on EOS, mis on käest visatav ning langevarju abil maanduv väike õhu­sõiduk. Olgugi, et õhusõiduk kaalub vaid 4 kilogrammi, suudab see oma kahe kaa­meraga edastada pilti kuni 15 kilomeetri kauguselt. Suuruselt järgmine Threodi lennuk kannab nime Stream. See len­numasin stardib katapuldilt ja kasutab maandumiseks langevarju ning on oma 20­kilogrammise kaaluga juba tunduvalt suurem kui EOS. Stream suudab operaa­toriga sidet pidada 50–150 kilomeetri kauguselt ning seega sarnaneb Threodi lennukitest ehk enim Eli Swan III klassi drooniga. Suurim lennuk, mida Threod toodab, on Theia­nimeline droon. Kuni 100 kg kaaluv ning 4,2­meetrise tiivaula­tusega Theia on suurim Eestis toodetav droon, mis suudab tõusta viie kilomeetri kõrgusele ning õhus püsida kuni 24 tun­di järjest.

EESTI KAITSEVÄGI OSTAB LUUREDROONIDRiigikaitse arengukava 2013–2022 üks osa on taktikalise­operatiivtasandi mehitamata luurelennukite väljaarenda­mine. Selle raames plaanib Eesti kaitse­vägi 2015.–2016. aastal osta päris oma luuredroonid. Täpselt pole veel otsus­tatud, milliseid mehitamata lennukeid hangitakse, kuid hankeks on ettenähtud 5,96 miljonit eurot. UAS­i (unmanned aircraft systems) võime loomise peaees­märk on jalaväebrigaadi varustamine luureandmetega reaal­ või lähireaalajas brigaadi vastutus­ ja huvialadel, kait­se­ või pealetungilahingutes ja muudes operatsioonides. See tähendab, et droo­nide lennukaugus peaks olema paar­kümmend kilomeetrit ning need saaks toetada brigaadi väärtusliku luureinfoga. Näiteks saaksid droonid uurida, kus ja kuidas vastase väed paiknevad, kuidas need liiguvad, milline on relvastus, kus asub juhtimispunkt ning mis oleks pa­rim sihtmärk. Selline teave on lahingu­olukorras äärmiselt väärtuslik ning võib potentsiaalselt säästa palju inimelusid.

Mehitamata lennuvahendite operee­rimiseks luuakse rahu ajal üks tegev­väelastest koosnev taktikalise UAS­i meeskond luurepataljoni koosseisus. Lisaks droonide opereerimisele peab see meeskond olema võimeline ka õhust kogutud andmeid eelanalüüsima. Samuti peab tegevväelastest koosnev UAS­i meeskond koolitama välja jala­väebrigaadide luurekompanii ajatee­nijatest koosnevaid UAS­i meeskondi. See tähendab, et tulevikus võivad ka

ajateenijad Eesti luuredroonidega kok­ku puutuda. Lisaks militaarotstarbele saab soetatavaid droone kasutada ka tsi­viil­militaarkoostöös, näiteks inimeste otsingutel ja päästetöödel ning kiiresti arenevate piirkondade ja õppuste alade kaardistamisel.

Lisaks eespool mainitud drooni­de hankimisele osaleb Eesti ka 14 riigi ühishankes, millega soetatakse 5 Global Hawki drooni. Global Hawki näol on tegu maailma suurima, kalleima ning võimekaima drooniga, mis on varus­tatud kõige tänapäevasema radarite­süsteemiga (Swath & Spot Synthetic Aperture Radar (SAR) ja Ground Mo­ving Target Indicator (GMTI)). Viie drooni ostmine maksab ligikaudu 1,3 miljardit eurot ning Eesti kanda on sel­lest 0,018%. Global Hawkide baas ehi­tatakse Itaaliasse, kuid Eesti saab vaja­dusel droonide kogutud infot kasutada. Lisaks projekti rahalisele toetamisele mehitab Eesti ka 2016. aastast alates ühe

analüütiku positsiooni. Spetsiifilisi os­kusi nõudev ametikoht võimaldab Ees­ti ekspertidel saada kaugseire andmete töötlemise kogemusi, mida Eestis han­kida pole võimalik.

Uue riigikaitse arengukava raames teostatavad UAS­i projektid pole siiski Eesti kaitseväele esimene kokkupuu­de droonidega. Kaitsevägi on osalenud Eesti kaitsetööstusettevõtete taktikalise klassi UAV­de arendustöös alates 2003. aastast. Näiteks praegu kasutab õhu­tõrjepataljon Eli toodetud mehitama­ta lennukeid lendavate sihtmärkidena õhutõrjekahuri Zu­23­2 laskmistel. Sa­muti on Eesti kaitseväelased Afganista­nis kokku puutunud Raven­tüüpi käest lennutatava drooniga. Esimest korda puutus Ravenitega kokku Estcoy­E 2009. aastal, kes teenis Afganistanis USA merejalaväeüksuse koosseisus. Eesti jalaväekompanii kasutab Raven­tüüpi droone alates 2011. aasta veebruarist. Afganistanis on kasutuses üks komplekt droone, mis sisaldab kolme mehitamata luurelennukit. USA­lt sõjalise abi kor­ras saadud droonidega jälgitakse alasid, kus kaitseväelased viivad läbi patrulle ja operatsioone. Lisaks hoitakse silm peal ka aladel, kus kaitseväelased pidevalt ei viibi. Sageduste sobimatuse tõttu pole Raveneid siiski Eestis võimalik kasuta­da.

Droonid pole Eesti jaoks sugugi kauge teema, sest ka Eestis on kaks ettevõtet, mis mehitamata õhusõidukeid valmistavad.

Briti sõjavägi on ülemaailmses terrorismivastases võitluses kasutusele võtnud uue põlv­konna Desert Hawk III tüüpi mehitamata õhusõiduki süsteemi (UAS). Et vastata sõdurite üha muutuvatele nõudmistele, arendatakse end juba lahingus tõestanud Desert Hawk III süsteemi edasi.

LOC

KHEE

D M

ARTI

N

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

Me re s õi dupr a kt i k a on kõikjal mereväe­ohvitseride välja­õppe vältimatu osa. KVÜÕA kõrgema sõjakooli taktika eri­

ala mereväeohvitseride õppekava sisal­dab kokku kolme meresõidupraktikat: õppeainete sõjalaevameeskonna õpe, navigatsioonipraktika ja sõjalaeva juh­timise praktika raames. Neist esimese käigus omandavad kadetid madruse­oskused ja esmase meresõidukogemuse, teisel navigeerivad nad laeva ja juhivad sillameeskonna tööd ning kolmandal olles juhivad laeva kui relvaplatvormi, seda ka manöövrite ja häirete ajal.

Sel aastal toimus meresõidupraktika 7.–17. aprillini. Juba kolmandat korda oli väljaõppeplatvorm EML Ristna. EML Ristna sobib selleks otstarbeks väga häs­ti: võtab vähe kütust, vajab väikest mees­konda (lisaks kadettidele oli pardal kõi­gest kuueliikmeline tuumikmeeskond),

on lihtsalt käsitsetav ja töökindel. Tänu tugevale ja lihtsale konstruktsioonile an­nab ta andeks mõne harjutamise käigus juhtuva eksimuse. Õppelaev kui niisugu­ne hoiab ressursse kokku teiselgi moel. Kui kadette (või ka kedagi teist) õpeta­takse välja õppelaeval, saavad ülejäänud mereväe laevad keskenduda oma põhi­ülesannete täitmisele.

Seekordne meresõidupraktika oli omal moel erakordne. Esiteks tegime esimest korda ametlikult läbi navigat­sioonipraktika. Teiseks viisid samad instruktorid läbi ja kontrollisid sama­aegselt laeval kaht eri praktikat. Sel ajal kui 1. mereväe põhikursuse (1. MeV­

PK) kadetid juhtisid vahiohvitseridena laeva, täitsid 3. mereväe põhikursuse (3. MeVPK) kadetid madruste üles­andeid. Praktika toimus sellisel kujul olude sunnil. 1. MeVPK navigatsioo­nipraktika ja 3. MeVPK sõjalaevamees­konna õpe sattusid väljaõppeplaanis samale ajale, aga mereväel ei jätkunud operatiivülesannete tõttu võimekust pa­nustada kadettide väljaõppesse ühel ajal kahte laeva ja meeskonda. Meresõidu­praktika selline korraldus sundis tege­ma kompromisse. 1. MeVPK kadetid ei saanud ainult navigeerimist harjutada, sest osa aega tuli ohverdada 3. MeVPK kadettidele vajalike harjutuste läbivii­miseks. 3. MeVPK meresõit sai algul ka­vandatust pikem ja osa klassitunde tuli anda merel. Samuti tuli osa harjutus­ ja uneajast ohverdada ülesõiduks ning navigatsiooniharjutusteks.

Kümne päeva jooksul läbis EML Ristna 1642,3 meremiili. Kadetid õp­pisid tundma Eesti rannikut ja käisid territoriaalmere kaugeimates punkti­des: sõitsid ümber Ruhnu, Saaremaa, Hiiumaa ja Vaindlo ning jõudsid Nar­va­Jõesuusse. Teel sõitsime läbi kõik Põhja­Eesti lahed ning külastasime kah­te sadamat: Roomassaart ja Narva­Jõe­

EML Ristnaga meresõidupraktikalKVÜÕA kõrgema sõjakooli 1. ja 3. mereväe põhikursuse kadetid tegid aprilli esimesel poolel läbi kümnepäevase meresõidupraktika Eesti rannikul.

Taavi Urb KAPTENMAJOR

KSK MEREVÄE

PÕHIKURSUSE ÜLEM

Sildumisharjutused Miinisadamas.

AIVO

VAH

EMET

S /

MER

EVÄG

I

52 MEREVÄGI

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

53

suud. Ilm oli meresõidupraktikaks igati soodne. Kogesime selget ilma, vihma ja udu, nii tuulevaikust kui ka tormi. Nel­jaks tunniks pidime Roomassaarde isegi tormivarju jääma. Kõige muutumatum oli õhutemperatuur: see ei tõusnud kor­dagi üle +5 °C, püsis enamasti +2 kandis ja langes öösiti ka alla nulli. Külm ilm koos tuulega kujunesid kadettidele lah­tises sillas omaette proovikiviks. Prak­tika pikkus oli optimaalne. Vähem kui viiepäevane sõit ei võimalda vahirutii­ni sisse elada. Kümnepäevasesse sõitu saab juba mahutada sadamakülastuse ja mõne öö ankrus.

TEGEVUS LAEVAL EI LÕPEPraktika ajal ei tegelenud me ainult ülesõiduga. Samal ajal toimusid ka laeva sisesed harjutused ja õppehäired. Kuna praktika kava oli üsna üldine, sai­me olla paindlikud ja kasutada nii ilma kui ka teiste laevade pakutud võimalusi. Nii õnnestus ilma pika planeerimiseta korraldada laevadevahelised harjutused PVL Valve ja EML Ugandiga. Harjutasi­me üle parda kukkunud meeskonnaliik­me päästmist, pukseerimist, postipaki üleandmist ja valgusmorset. Praktika teisel nädalal sai EML Ristna mereväe operatsioonikeskuselt merepildi loo­mise ülesande. Sadamakülastuste käi­gus harjutasime sadamavahiteenistust. Roomassaares viibimise ajal käisid ka­detid esinemas Saaremaa ühisgümnaa­siumis ja laev oli avatud külalistele.

Kokkuvõttes võib öelda, et meresõidu praktika õnnestus kavanda­tust isegi paremini. Koostööharjutused teiste laevadega ei olnud algselt kavas, kuid õnnestusid hästi ja muutsid prak­tika mitmekesisemaks. EML Ristna väl­jaõppeplatvormina oli taas ülesannete kõrgusel. Kahe praktika ühendamine andis suure kokkuhoiu, kuid piisavate ressursside olemasolul tuleks praktikad teha siiski eraldi. Mõlema kursuse osas tuli teha mööndusi: 1. MeVPK pidi oh­verdama osa navigeerimiseks ette näh­tud ajast ja 3. MeVPK osa harjutusteks ette nähtud ajast. Kaks praktikat korra­ga pani napi instruktoritekaadri suure surve alla. Kokkuvõttes ei suutnud nad kõiki kadette piisavalt põhjalikult kont­rollida ja hinnata. Sellegipoolest jäid kadetid meresõiduga rahule ja praktika täitis oma eesmärgi.

1 Komandör, õppemeeskonna ülem, kaks mehaani-

kut, pootsman ja kokk. Algselt oli tuumikmeeskond

suurem, aga kuna käivitati NATO valmidusüksus ja

Eesti saatis sinna oma laeva, tuli kaks allohvitseri

oma laevale tagasi anda.

Postipaki üleandmine EML Ugandiga.

Sõlmede tund.

Avariiroolimine.

3X

OTT

TSV

ETKO

V /

KV

ÜÕ

A

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

54 SOTSIAALTÖÖ

Teatavasti on veteranipoliiti­kas ühe valdkonda paranda­va meetmena pakutud välja sotsiaaltöötajate palkamist kaitseringkondadesse ja 1. jalaväebrigaadi. Samas on

sotsiaaltöötaja võimalikud tööülesanded väga laiad ning süstemaatilisi teadmisi sekkumist vajavate valdkondade või eri­nevate probleemide intensiivsuse kohta pole. On ka mõistetav, et näiteks ajatee­nijatel ja tegevväelastel võivad olla üpris erinevat liiki mured, millega sotsiaaltöö­taja poole pöörduda. Eraldi arutlusteema on ka see, millisel määral peaks kaitse­vägi sotsiaalteenuseid pakkuma ning millisel määral suunama abivajaja koha­liku omavalitsuse poole.

Tekitamaks empiirilist materjali ning selgust sotsiaalprobleemide esi­nemise kohta korraldasime ankeetkü­sitluse logistikapataljoni ning mereväe ajateenijate seas. Kokku oli vastajaid 220. Keskendusime ankeedis vastaja hoiakule teenistuse suhtes, ajateenija­te peresuhete, majandusliku olukorra ning tulevikuväljavaadete uurimise­le. Kuna meie uurimisinstrument oli ankeetküsitlus, siis arusaadavalt jäid fookusest välja valdkonnad, mida on selle instrumendiga raske uurida (nt sõltuvusainete tarvitamine või vaimse tervise häired).

MAJANDUSSEISU MÕJUVastanutest 70% arvas, et ajateenistus on kasulik investeering tulevikuks ja annab uusi võimalusi. Samas on 35% respondentidest oma sõnul kaalunud omavoliliselt sõjaväeosast lahkumist. Selle üle, et mis saab pärast ajateenis­tust, tundis muret 46% vastajatest.

Uurides ajateenijate perede olukor­da, küsisime, kas pereliikmete majan­duslik olukord on läinud ajateenistuse jooksul paremaks või halvemaks. Võiks arvata, et kui pereliikmete majanduslik olukord läheb halvemaks, siis ajatee­

nija tunneb jõuetust, et ta ei saa neid aidata. Vastused on toodud järgmisel joonisel 1.

29% ajateenijateenijatest vastas, et nende lähedaste majanduslik olukord on muutunud kehvemaks. Täiendavast lahtisest küsimusest selgus, et silmas peetakse seda, et pere on jäänud ilma ajateenistusse läinud noore mehe tee­nistusest ja riigi makstav ajateenija toe­tus ei korva seda.

Kõigi küsitletute hulgast oli ülalpee­tavaid vanemaid 39 ajateenijal (18%) ja muid sugulasi 10 ajateenijal (4%). Abi vajavaid lähedasi ei olnud 171 aja­teenijal (78%). Kuuel ajateenijal olid lapsed. Märkimist väärib see, et kahel

ajateenijal olid lapsed sündimas ning see on küll moment, kus sotsiaaltööta­ja puudumisel peaks väeosa juhtkond elama sisse lastekaitsetöötaja rolli ja te­gema kõik, et sündiva lapse huvisid ei kahjustataks.

Joonisel 2 toome ära rahaliste kohus­tuste olukorra vaatlusaluses grupis.

Nagu sealt näha, polnud võlgu 64% vastajatest. Pangalaenu omanud ajatee­nijad (11% vastajatest) pidasid selle all silmas enamasti eluasemelaenu.

Kuna ajateenijate hulgas oli üle 62% vallalisi, siis on mõistetav, et pärast tee­nistuse läbimist asub vanematekodusse elama 113 ajateenijat (51%). Iseseisvalt elab 107 respondenti (49%).

ABIVAJADUSE PÕHJUSEDKüsimusele, „kui te vajate toetust ja nõu, siis missugused on teie jaoks kõi­ge keerulisemad probleemid”, on 24% vastanutest märkinud suurimaks prob­leemiks majanduslikku olukorda. Li­saks vastas 18% ajateenijatest, et neil on probleeme varaliste kohustustega. Seega on majanduslikud mured valdavad (vt joonis 3).

Ebakindlus ja teadmatus tuleviku ees oli probleem 31% vastaja arvates. Meenutagem siinkohal, et eelnenud küsimusele „kas te tunnete muret selle pärast, mis saab pärast ajateenistust” vastas jaatavalt 46% vastanutest.

Sotsiaaltöötajate vajadusest kaitseväes ajateenijate näitelEt hinnata ajateenijatele suunatud sotsiaaltöötaja tööle­rakendamise vajadust kaitseväes, korraldati küsitlus, milles osalesid logistikapataljoni ja mereväe ajateenijad.

Lumme Ernesaks VANEMVEEBEL

Andres Siplane

KAITSEVÄE TUGIKESKUSE JUHATAJA

Joonis 1. Kas pereliikmete majanduslik olukord on muutunud paremaks või halvemaks?

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

55

Küsimusele, kelle poole pöördu­te raskuste puhul, vastati kõige enam (37%), et „kaplani poole” (vt joonis 4). Samas tuleb selgitada, et siin on oluline tegur kaplani isiksus. Nii mereväe kui ka logistikapataljoni ajateenijate täien­davate selgituste kohaselt on kaplanite

näol tegu väga suure usalduse ära teeni­nud isikutega.

Sotsiaaltöötaja vajadust kaitseväes hindas oluliseks ja ajateenistuses pöör­duks kaitseväe sotsiaaltöötaja poole 58 ajateenijat ehk 26%. 161 ajateenijat (73%) oli vastanud eitavalt.

Kohaliku omavalitsuse sotsiaal­töötaja poole oli enne ajateenistust pöördunud 13 respondenti (6%). 207 noormeest ehk 94% ei olnud kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja abi vaja­nud. Seega võib arvata, et neil 207 ei­tavalt vastanud noormehel ei olnud ka väga selget ettekujutust sotsiaaltöötaja olemusest ja ülesannetest.

Uuringu tulemusel võib väita, et akuutset vajadust sotsiaaltöötajate järele ajateenijate seas pole.

Murettekitav moment on kahe aja­teenija lapse sünd ning need kuus last, kelle isad ajateenistuses olid. Väikelapse eraldamine ühest vanemast on vägagi ebasoovitav ja kui see on juhtunud, tu­leb tagada, et lapse õiguseid ja arengut võimalikult vähe kahjustatakse.

Tähelepanu tasub pöörata faktile, et 46% ajateenijatest olid mures selle pä­rast, mis saab pärast ajateenistust. On muidugi loomulik, et noored inimesed muretsevad oma tuleviku pärast. Kas lisaks tsiviilsektoris noortele pakutava­tele tööturuteenustele ja karjäärinõusta­misele peaks ka kaitsevägi omalt poolt ajateenijatele võimaldama täiendavat karjäärinõustamist, on küsitav. Teo­reetiliselt peavad ajateenistuse läbima kõik noored mehed ja kui kaitse vägi hakkaks neile korraldama karjääri­nõustamist, siis peaksid vastavad tsi­viilsektoris asuvad struktuurid ümber orienteeruma vaid sirguvate naiste karjäärinõustamisele.

Oma võimalike keerulisemate prob­leemidena nimetas 42% vastajatest ma­janduslikku olukorda. Võrdluseks olgu toodud, et näiteks Eesti üliõpilaste liidu poolt 2012. aastal läbiviidud uuringus nimetas tudengitest 53% majanduslikke probleeme oma suurimaks mureks. See on mõneti ka arusaadav, sest tudengid on majanduslikult iseseisvamad ja roh­kem iseendast sõltuvad kui ajateenijad.

Saadud uurimiskogemuse najal võib järeldada, et pigem ei oleks hüpoteeti­lise kaitseväe sotsiaaltöötaja töö kon­veierisarnane nagu seda on suuremate kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajate töö. Tõenäolisemalt vajaks sotsiaaltöö­taja sekkumist kaitseväes teatud spet­siifilised üksikjuhtumid – olgu need seotud lastekaitsega, võlanõustamisega, peresuhete nõustamisega, sõltuvuskäi­tumisega või vaimse tervise hädadega. Nende vajaduste uurimiseks peaks pi­gem aga järgmised uurijad kasutama kohasemaid uurimismeetodeid – näi­teks osaluseksperimente, teste, interv­juusid või vaatlusi.

Joonis 2. Millised finantskohustused teil on?

Joonis 3. Kui te vajaksite abi, siis millised on kõige keerulisemad probleemid?

Joonis 4. Kelle poole pöördute raskuste puhul?

GRA

AFIK

UD

LU

MM

E ER

NES

AKS

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

56 SÕJAKOOL

OLUKORDSa oled 234. jalaväekompanii 1. rühma 2. jao ülem. Sinu jagu on formeeritud ning sa oled nendega põgusalt tutvunud.

Mobilisatsioon on välja kuulutatud. Sa oled saanud kätte oma varustuse ja relva ning sind on suunatud sinu rühma kogunemisalale. Rühmaülem on käsku saamas, eelkäsu põhjal tuleb valmis olla rännakuks kompanii vastutusalale kõr­valsuunalt tuleva läbitungi peatamiseks. Rännaku teekonnal on märgatud vasta­se üksusi nii, et võite sattuda varitsusse. Sul on väljasõiduni aega üks tund. Teie üksusele ei jõuta formeerijate ja ülemate sõnul eelnevalt mingit õpet anda. Tut­vumisel sai selgeks, et sinu meestel on ajateenistusest möödas viis aastat.

Mõtle ja pane märkmikusse punkt­haaval kirja, mida sa ühe tunni jooksul teed.

Kui sa kirjutasid, et mõtlesid tee­made peale, mida võiks tunni jooksul käsitleda, oled otsustusharjutuse po­sitiivselt sooritanud. Kui kirjutasid, et räägid, küsid suuniseid rühmaülemalt või mõnelt muult kogenumalt, on veel parem. Kindlasti ei mäleta sina jaoüle­mana ega ka sõdurid teemat perfekt­selt ega suuda lennult sooritada kõiki drilli nüansse. Oluline on põhimõtteli­selt aru saada, mida oleks vaja sellises olukorras teha, ning otsustada, kuidas käituda (teeme nii!). Jälle parem kui mitte midagi. Oluline on tegutseda kuidagigi, selle asemel, et jääda ootama ja passima, et ehk keegi tuleb ja ütleb, mida teha.

Väljaõppeeeskiri (2008) kehtestab põhimõtte, et iga ülem peab väljaõpet läbi viima. Seda võib tõlgendada, et iga allüksuse ülem jaoülemast kaitseväe ju­hatajani on kohustatud õpet läbi viima,

korraldama ja vastutama enda tasandilt lähtuvalt.

Minu jutu raskuspunkt on jaoülem. Nooremallohvitseride õppekava (2004) ei käsitle pedagoogika valdkonda, kuid kas selleks, et õpet läbi viia, peab üldse olema õpetamist õppinud? Ma väidan, et ei. Lühikese õppe (harjutuse) läbivii­miseks piisab valdkonnaoskusest ning piisavatest juhtnööridest.

JUHISED:1. Selgita, mis on põhiline oskus, mida on vaja õpetada, ning sõnasta eesmärk.

Näiteks: varitsusvastane tegevus.Õppe lõppedes oskavad kursuslased

tegutseda varitsusse sattumise korral. Tulemus on rahuldav, kui jagu:

­ jalastub vastase suunas;­ avab vastutule;­ vahed on 5–10 meetrit;­ positsioonid pakuvad varjet õhust

ning vastase tule eest;­ vajadusel rullivad varitsusest välja.

2. Valmista ette koolituskaart:­ 15–30 minutit teema käsitluseks;­ pane kirja, mida sa teed.Näiteks:­ tutvustan eesmärki – kriteeriumeid,

miks seda vaja on osata (3 minutit);­ näitan maastikumudelil liikumise po­

sitsioonidele (kiiver = mees) (5 minutit);­ teeme läbi lühendatud vahedega,

mina suunan (10 minutit);

­ arutame läbi, kuidas välja tuli (3 minutit);

­ teeme ühe korra veel (5 minutit);­ kokkuvõte (1 minutit).

3. Anna õppe kohta eelteavet: mida, millal, mis varustuses te harjutama hakkate. Isegi, kui see algab viie mi­nuti pärast, on see oluline, et mehed saaksid valmistuda nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Eelhäälestus tagab parema tulemuse.

4. Õpeta.

NII SAAB KÜLLKindlasti mõtlevad kogenud instruktorid seda lugedes, et nii ei saa. Et sellisel kiirmeetodil õpetatakse valesti, sest seal on palju olulisi nüansse, mida tuleb silmas pidada. Jah, tõsi, kuid see tähendaks ühtlasi, et me usaldame oma kodanikud relv käes lahingut juhtima, kuid me ei usalda neid õpetama. Selleks, et tulevane reservväelasest erialaekspert (TT, side, KP), jaoülem, rühmaülem jt oleks võimeline õpet läbi viima, tuleb teda ajateenistuse jooksul viia piisavale tasemele oma eriala sisuliselt poolelt, kuid oluline abi oleks ka tema kaasamine väljaõppe planeerimise protsessi, kasutamine abikoolitajana, et tal kujuneks hoiak ning julgus õpetada.

Aega on alati vähe ning täiuseni välja õpetada ei jõuta kunagi, kuid just nii­moodi käepäraste vahendite abil mätta otsast õpetada peaks ikka jõudma.

Lõpetuseks, mis oli kogu jutu mõte. KVÜÕA õppeosakond alustas käsiraa­matu „Sõjaväelise juhi algteadmised pedagoogikast” (2002) uuendamist. Eesmärk on valmistada käsiraamat, mille mõttega läbilugemisest piisaks näiteks eelkirjeldatud esmase õppe läbiviimiseks.

Kui lugejatel on ideid, kogemusi, ettepanekuid, siis palun need saata juhan.aus@mil.ee.

Me peatame selle ja ka järgmised läbitungid.

Mätta otsas õpetamine või TagaTaskuTund

Juhan Aus LEITNANT

KVÜÕA TAKTIKA

ÕPPETOOLI

SÕJAVÄEPEDAGOOGIKA

ÕPETAJA

Päeval, mil sinu inimeste juhtimise oskusest sõltub olu­korra lahendamiseks kriitiliselt palju, on hilja hakata tarku raamatuid üle lugema. Kõik sõltub sellest, kuidas sul õppi­mise ajal põhiteadmised selgeks said.

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

57

Lõuna kaitseringkonna ülemalates 16. juunist 2014kolonelleitnant Enno Mõtssündinud 14. oktoobril 1974

Haridus�� 2011 Tartu Ülikool, sotsioloogia�� 2011 NATO Kool, Comprehensive Opera-

tions Planning Course�� 2005 BALTDEFCOL, vanemstaabiohvitse-

ride kursus�� 1999 United States Army Field Artillery

School, Oklahoma ohvitseri põhikursus�� 1996 Eesti Riigikaitse Akadeemia, Kait-

seväe õppesuund�� 1995 KVLK, allohvitseride kursus

Teenistuskäik�� 2014 Lõuna kaitseringkonna ülem�� 2012–2014 Kirde kaitseringkonna ülem�� 2005–2012 KVÜÕA taktika õppetool,

taktika õppejõud, vanemõppejõud, taktika lektor, ülem-lektor�� 2001–2005 suurtükiväegrupi staabi-

ülem, grupiülema asetäitja, ülem�� 2000–2001 ROK Balti Luurekordoni

(BALTSQN-3) Eesti kontingendi vanem�� 1999–2000 suurtükiväegrupp,

staabiülem�� 1996–1999 Kuperjanovi ÜJP

rühmaülem, personaliohvitser, suurtükiväeohvitser�� 1992–1996 Eesti Riigikaitse Akadeemia

Kaitseväe veebelalates 1. maist 2014ülemveebel Siim Salistesündinud 8. oktoobril 1974

Haridus�� 2012 NATO School, NATO Command

Senior Enlisted Leader Course�� 2007 USASMA, Sergeants Major Course�� 2006 School of International Graduate

Studies, operational requirements Int. Def. Acguisition Res. Mngt.�� 2003 Saksamaa, tankitõrjeraketikomp-

leksi MILAN väljaõpe�� 2000 Leedu, tankitõrjesüsteemi BILL

instruktorite kursus�� 1997 jalaväeinstruktori kursus Ādažis

Teenistuskäik�� 2014 Kaitseväe veebel�� 2011–2014 maaväeveebel�� 2008–2011 ACO, CC Land Heidelberg,

vanemstaabiallohvitser�� 2005–2008 maaväe staabi väljaõppe-

osakonna vanemstaabiallohvitser�� 2002–2005 KVÜÕA, jalaväerühma

taktikainstruktor�� 2002 Scoutspataljoni rühmavanem�� 2001–2002 ROK luurekompanii luure-

rühma rühmavanem�� 2000–2001 ROK Balti JVP jalaväekom-

panii, rühmavanem�� 2000 ROK väljaõppegrupi

allohvitser-instruktor�� 1999–2000 ROK, ESTPATROL-1, grupi-

ülema asetäitja�� 1998–1999 ROK,

vanemstaabiallohvitser�� 1997–1998 BALTBAT, jalaväerühma

vanem�� 1997 BALTBAT, jaoülem�� 1996–1997 BALTBAT,

allohvitser-instruktor�� 1996 ROK, luuraja-laskur�� 1995–1996 kaadrikaitseväelane

piirivalves�� 1994–1995 ajateenistus piirivalves

logistikapataljoni ülemalates 1. juunist 2014major Andres Kraavsündinud 3. juunil 1974

Haridus�� 2013 NATO School Oberammergau�� 2008 BALTDEFCOL, The Joint Command

and General Staff Course, juhtimine�� 2004 Soome Logistika Väljaõppekeskuse

logistikakursus�� 2003 USA Logistics Management College

Combined Logistics Captains Career Course�� 2002 KVÜÕA, kõrgema sõjakooli

keskastmekursus�� 2002 Rootsi kõrgemate ohvitseride kursus�� 1997 ERA kaitseväe õppesuund�� 1996 Härensi ohvitseride kooli sõjaväe-

tõlkide kursus�� 1995 Kanada kaitseväe jalaväeohvitseri

baaskursus�� 1994 ERA õppur

Teenistuskäik�� 2014 Kaitseväe logistikakeskuse

logistikapataljoni ülem�� 2012–2014 Põhja kaitseringkonna

tagalaülem�� 2011–2011 1. jalaväebrigaadi Kalevi

jalaväepataljoni staabiohvitser�� 2010–2011 Põhja kaitseringkonna

tagalaülem�� 2009–2010 1. jalaväebrigaadi tagala-

pataljoni staabiülem�� 2008–2009 maaväe staabi logistikaosa-

konna vanemstaabiohvitser�� 2004–2007 üksik-vahipataljoni

tagalaülem�� 2004 ROK, SFOR-i staabiohvitser�� 2002–2004 üksik-vahipataljoni

tagalaülem�� 1999 Kalevi üksik-jalaväepataljon, kom-

paniiülema abi�� 1997–1999 Kalevi üksik-jalaväepatal-

jon, rühmaülem, kompaniiülema abi�� 1996–1997 sõjakool, kursuse ülem�� 1995–1996 Viru üksik-jalaväepataljon,

rühmaülem

PERSONAALIA

3 x

KAIT

SEVÄ

GI

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

58 TOM

Lahenduse autor on nooremseersant Artur Kiri.

1. A60, siin A10, KONTAKT, KONTAKT, vastase kuulipilduja ja vä­hemalt pooljagu Moka talu lagendikul künkal, kuuldel!

2. A13, siin A10, hõiva posit­sioon teederistist läänes suunaga itta ja suru vastane maha, kuuldel!

3. A11, A12, siin A10, liikuge metsa varjus künkale nii lähedale kui võimalik, kuuldel!

4. A13, siin A10, TULI SEIS!5. A11, A12, siin A10, rünnake

vastasest läbi, kuuldel!6. A13, siin A10, hõiva posit­

sioon teederistist lõunas suunaga ka­gusse, kuuldel!

7. A11, siin A10, hõiva posit­sioon künka kagutipus suunaga lõunas­se, kuuldel!

8. A12, siin A10, hõiva posit­sioon künka loodetipus suunaga kirdes­se, kuuldel!

9. A60, siin A10, vastane hävita­tud, kaotusi pole, hõivasime positsioo­nid künkal ja teederistist lõunas, Moka talu lagendik ja AUDI on julgestatud, kuuldel!

Numbrid tähistavad toimingute kro­noloogilist järjekorda.

Tunnustuseks kinkis KVÜÕA ülem

nooremseersant Artur Kirile Leather­man Wave’i.

Kommentaar:Taktikalist otsustusmängu korralda­

val meeskonnal on hea meel tõdeda, et mängus osalejate arv on kasvanud. Lae­kunud lahendused olid tasemelt võrdsed, mis tegi nende hulgast parima lahenduse valiku keeruliseks. Vaatamata ühtlasele tasemele oli kõigil töödel olulisi puudusi. Peamine puudus, mis lahenduse konku­rentsist kõrvaldas, oli lahendus, millel puudus lõppseis, millega täideti kästud ülesanne. Enamik vastanuist lahendas olukorra klassikalise võttega, kus esmalt surus vastase kaudtulega maha loomaks tingimused manöövriks ning seejärel sooritas jalaväega manöövri, käskides katte ning rünnaku üksuse. Määravaks osutus lahenduse lõppseisu käskimine ja kirjeldamine, mille najal väita, kas üles­anne julgestada Moka talu lagendik, et järgnevad üksused saaksid ohutult läbi liikuda, täideti või mitte. Kahest sõelale jäänud tööst osutus paremaks lahendus, kus joonistatud manööver läks kokku antud käsklustega. Olulisim puudus esi­le toodud lahenduse puhul on manöövri sooritamine ilma kaudtule toetuseta, mis loonuks eelduse edukamaks manööv­riks. Rühmaülem võinuks määrata rün­nakugrupi ülema, kuna viibis ise katte­grupi juures.

Mängu autorile oli idee aineks lugu Teise maailmasõja päevilt. Olnud selline olukord, kus üksus sattus kontakti künkal oleva vastasega, kes oli vana heinaküüni vahetusse lähedusse kaitsepositsioonid rajanud. Ründav üksus oli sissekaevanud vastasega võrreldes ründamiseks eba­soodsas olukorras. Vastane istus oma po­sitsioonidel ning kuna vahendeid tema maha surumiseks või positsioonidelt välja löömiseks polnud, olnuks rünnak liialt riskantne. Toona lasi ründav üksus leekkuulidega küüni põlema. Tekkinud kuumus ja lämmatav suits sundis kaitsva vastase positsioonidelt välja ronima, mis tegi nad ründajaga võrdseks.

Taktikaline otsustus mäng (TOM) avaldatakse ajakirja Sõdur vahelehe­na, mille ühel küljel on olukorra kaart, kirjeldus ja ülesanne ning teine külg on joonitud vastuse kirjutamiseks. Kõrgema sõjakooli Facebooki­lehel on taktikalise otsustusmängu vastuseleht pdf­failina ja seda on võimalik printida.

Mängus osaleja lahendab TOM­i vastuselehel vastavalt püstitatud ülesandele.

Lahendatud vastuse edastab mängija kaitseväe ühendatud õppeasutustesse

1. postiga aadressil: „Taktikaline ot­sustus mäng”, KVÜÕA, Riia 12, 51013 TARTU

2. edastab skaneeritud lahenduse e­kirjaga jaan.kessel@mil.ee

3. toob paberkandjal lahenduse kait­seväe ühendatud õppeasutustesse

TOM „Teelahkmel” lahendused edas­tada hiljemalt 05.09.14­ks. Laekunud la­henduste hulgast valitakse parim ja an­takse lahendusele hinnang. Sõduris nr 5 avaldatakse võitnud TOM „Teelahkmel” lahendus koos kommentaaridega.

Parima lahenduse autor saab tunnustu­seks KVÜÕA poolt Leatherman Wave’i.

Taktikalise otsustusmängu „Talu” võitnud lahendus

AUDI

AUDI

���A ?

�

�����

�

�

�

AUDI

1.

2.

4.

4.

3.

2.4.

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

59

Oled A­kompanii 1. rüh­ma ülem.

13. JVP on kandnud suuri kaotusi kaitsela­hingutes OEJ E35. On oht, et vastane murrab

kaitseliinist lõuna suunalt läbi. 12. JVP ülesanne on seisata vastase pealetung lõunasuunalt ühe jalaväekompaniiga võitmaks aega 13. JVP väljavahetami­seks 11. JVP­ga. Pataljoni S2 hinnan­gul on vastase luurejaod infiltreerunud meie kaitsvatest üksustest läbi, ülesan­dega kontrollida ida­läänesuunalisi pla­neeritud rünnakukoridore.

Kompanii ülema kavatsus on soori­tada motoriseeritud rännak kompanii koosseisus OotA KIIEV­ist (305 179) mööda PVT SMART­i 13. JVP PLA­s asuvasse C­kompanii ÜP LUIK­e (345 184), kus juhatatakse allüksused posit­sioonidele vastase pealetungi seiskami­seks suunal 23­00.

Kompanii liigub järjestuses 1. – 2. – JK – MPR – 3. Kontakti korral vastasega seob eesmine üksus vastase, annab tea­da, millist varumarsruuti kasutada ning kui kolonn on mööda liikunud, rebib kontaktist lahti ja liigub järele. Enne NATAŠA­t toimub LHa MEDEVAK KIIEV­isse, koordineerida üleandmine 12. JVP EVAKo grupiga. Pärast NA­TAŠA­t võtate LHa kaasa LUIK­e.

Teed: põhimarsruut PVT SMART, varumarsruudid SMART­ist põh­jas LADA, lõunas VOLGA. ETJ L –

I: SMART­i–VOLGA rist NADJA, SMART­i–LADA rist JULIA, E315 MAŠA, E320 SVETA, E325 LARISSA, E330 NATAŠA, LADA–SMART­i rist ANNA, E340 NATALJA.

Ilm on sombune ja hall. Piimjas udus on nähtavus ehk paarsada jardi, lageda­tel teist samapalju lisaks. Männimetsaa­lune samblavaip on läbi vettinud, olgu­gi, et said 3 MOG­i lisaks, oled kahtlaste alade kontrollimisest poolest kerest märg nagu kalts. Kompanii kolonni põhi osa seisab NADJA­l.

Jätsid 14 koos MOG­idega MAŠA­le kurvi taha. Kammisid paralleelselt SMART­iga metsa ääri. 13 lõuna, ise koos 12 ja 11­ga põhja pool SMART­i. Olite SVETA­st üle käinud, kui 13 tuli eetrisse: „LARISSA­st läände on kolme­ne konstantino üle SMART­i, maha on pandud 4 x TM62B, põhjapoolse maja lääneküljel on suunatud metsa poole OZM­72, näen peetrit hoonete vahel teel, 4 meest asjatavad samas LARISSA ümber.” 12 oli silmist kadunud. Ju lii­kus ette ära, kui 13 seansi kuulamiseks põlvele võtsid. Tõustes avastad, et leegi­summuti otsa on tekkinud muda kork. Otsid parasjagu sobivat oksa, millega see kätte saada, kui eespoolt kostub kiire tulevahetuse närviline kaja, mis sumbus sama kiirelt, kui oli alanud.

„10 siin 12, liikusin LARISSA suu­nas, kui olin – 100 metsa servast, avas vastase pooljagu tule ja eemaldus LA­RISSA suunas, poolik sai kuuli küünar­nukki, käsi tolkneb nahaga küljes, räus­kab kui kurat, verd lahmab igale poole. 10, siin 14, 11 kaotas su udus ära ja on nüüd minu juures MAŠA­l. Sul kuuluk­se käivat vastasega mingi sõnavahetus, saadan ta sulle kuskile?”

Teie ülesanne:Kandke kaardile olukorras kirjelda­

tud vastase positsioonid, tõkked, miinid ja eeldatav manööverskeem.

Kandke kaardile olukorras kirjelda­tud oma allüksuse koordineerimis­ ja juhtimismeetmed, positsioonid ja teie poolt kästud manööverskeem olukorra lahendamiseks.

Kirjutage käsud allüksustele, koor­dineerimis­ ja toetusvajadused toetus­, teenindusallüksustega, naabritega ning ettekanded kõrgemale üksusele raadio­käsklustena selles järjekorras, nagu te neid selles olukorras annaksite.

Koostatud joonised ja käsklu­sed vormistage käsitsi (mitte arvutis elektrooniliselt).

Olulised kutsungid: MPPa (MIKE 50), JVKo ülem (ALFA 60), KTO (ALFA 62), KVBL (ALFA 40), MPRÜ (ALFA 50), 1. RÜ (ALFA 10), 1. RV (ALFA 14), 1. jagu (ALFA 11), 2. jagu (ALFA 12), 3. jagu (ALFA 13), 2. RÜ (ALFA 20), 3. RÜ (ALFA30), 12. JVP EVAKOGr (E33)

Taktikaline otsustusmäng „Teelahkmel”Jaan Kessel KAPTEN

19

3331

18

JAAN

KES

SEL

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

60 TOM

Taktikalise otsustusmängu „Teelahkmel” lahendus

TAKTIKALINE OTSUSTUSMÄNG AJAKIRJAS SÕDURTaktikaline otsustusmäng (TOM) avaldatakse ajakirja Sõdur vahelehena, mille ühel küljel on olukorra kirjeldus, olukorra kaart ja ülesanne ning teine külg on jäetud vastuse kirjutamiseks.Kaitseväe koduleheküljel asuval aja-kirja Sõdur veebiväljaandel on TOM-i lehekülg prinditav.

Mängus osaleja lahendab TOM-i vastuse lehel, selleks:�� visandab mängija kaardile allüksuse

manöövri, mida ta on käskinud;�� sõnalises osas kirjutab mängija

käsklused, mis ta on andnud;�� kui mängija peab vajalikuks, siis

kirjeldab ta manöövrit;�� lisab lahendusele oma

kontaktandmed.

Lahendatud vastuse edastab mängija postiga kaitseväe ühendatud õppeasu-tustesse hiljemalt 5. septembriks 2014 aadressil „Taktikaline otsustusmäng”, KVÜÕA, Riia 12, 51013 TARTU, kus lahendusele antakse hinnang. Üle-järgmises ajakirjanumbris avaldatakse võitnud TOM koos kommentaaridega. Parim lahendaja saab oma soorituse kinnituseks KVÜÕA-lt Leatherman Wave’i.

Taktikalise otsustusmängu koordinaatorid on ajakirja Sõdur tegevtoimetaja major Ivar Jõesaar, ivar.joesaar@mil.ee, ja KVÜÕA taktikalektor kapten Jaan Kessel, jaan.kessel@mil.ee.

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

61

Äsja, 9. aprillil, möödus 95 aastat kaitseväe logistika­keskuse logistikapataljoni kui endise soomusautode kolonni järeltulija loomi­sest. Kaitseväe taasloomi­

ne algas 3. septembril 1991, mil ülem­nõukogu võttis vastu otsuse üldisest kaitseväeteenistuse kohustusest.

Kaitseväe taastamisel lähtuti poliiti­lisest otsusest, et selles protsessis järgi­takse Vabadussõja ja sõjaeelse kaitseväe traditsioone. Siit tuleb otsida ka põhjust, miks 25. juunil 1992 loodi soomusauto­de kolonni õiglusjärglasena kaitsejõu­dude peastaabi autokompanii. Ajaloo­lise järjepidevuse aluseks sai tõsiasi, et nii soomusautode kolonni kui ka auto­kompanii võimekus tugines üksuse mo­toriseeritusel. Veo­ ja sõiduautod jõud­sid Vabadussõtta enne soomus autosid. Niisamuti ei olnud soomusautode ko­lonni esimesed soomukid midagi muud kui pelgalt tsiviilkäibest võetud ja sõja­pidamiseks ümber ehitatud veoautod. Ka allutati Vabadussõjas osalenud auto­kompanii perioodil 1920–1923 nüüdse kaitseväe logistikakeskuse eelkäija – va­rustusvalitsuse – koosseisu.

Mis puutub aga tankidesse, siis neid me Vabadussõjas ei kasutatud ning järeli­kult ei aidanud nad kuidagi võidule kaa­sa. Seega ei olnud seos tankidega väeosa ajaloolise järjepidevuse määratlemise as­pektist oluline. Ka oli selge, et taasloodud kaitsevägi ei saanud endale eel arvelistel põhjustel lubada tanke, nii nagu ei piisa­nuks Punaarmeelt üle võetud üksikutest soomukitest tõsiseltvõetavate lahingu­üksuste formeerimiseks. Kokkuvõttes otsustatigi käsitleda soomus autode ko­lonni õigusjärgluse taastamist kui lugu­pidamisavaldust meie esimestele motori­seeritud transpordiüksustele.

Sõduris (nr 1 (76) 2014) kutsusin ma kõiki üles talletama taastatud kait­seväe ajalugu. Alljärgnevaga tahan veel kord julgustada kaitseväe taasloojaid panema kirja oma mälestusi. Ühtlasi on see artikkel pühendatud logistika­keskuse logistika pataljoni 95. aastapäe­vale ning kõigile kaitseväelastele, kes 1992. aastal andsid panuse selle väeosa taasloomisesse.

Oma mälestused logistikapataljoni taasloomise kohta on nüüdseks kirja pannud ning laiemale lugejaskonnale avaldanud endised väeosa ülemad Ri­mant Tšernauskas1 ja Arni Ilves2. Siin avaldatavad mälestused kuuluvad aga 1992. aastal autokompaniis teeninud allohvitser Kalev Koidumäele, kellest nüüdseks on saanud kolonelleitnant ning kes on kaitseväe logistikakesku­se ülemana üks meie sõjaväelogistika võtme isikuid. Loodetavasti annavad need mälestuskillud lugejale aimu, kuivõrd palju on kaitsevägi 22 aastaga arenenud.

LIITUMINE KAITSEVÄEGAMinu esimene kokkupuude relvajõudu­dega oli 1989. aastal, kui alustasin kohus­tuslikku ajateenistust Nõukogude armees. Enne seda oli olin läbinud Kohtla­Järvel kuuekuulised kursused ALMAVÜ auto­koolis3. Mind valmistati Jõhvis ette au­tojuhiks­mehaanikuks. Kogu väljaõpe toimus vene keeles, millest oli minu eda­sises teenistuses Nõukogude armees pal­ju abi. Seejärel suunati mind aega teeni­ma Lätis Dobeles asunud õppepolku, kus koolitati transpordi­, side­, meditsiini­ ja remondi pataljoni allohvitsere. Praeguse Eesti kaitseväe väljaõppe korraldusega paralleele tõmmates oli tegu väeosaga, kus tulevastel allohvitseridel oli võimalik ühes kohas läbida nii sõduri baaskursus kui ka nooremallohvitseri kursus.

Pärast pooleaastast väljaõpet anti mulle nooremseersandi auaste ning suunati jaoülemaks­autojuhiks Riias paiknenud Balti sõjaväeringkonna staabi kaitsepataljoni. Seal pataljonis olin poolteist aastat ühe poliitvalitsuse polkovniku autojuht. Minu ajateenistus Nõukogude armees lõppes mais 1991. Reservi arvati mind vanemseersandina.

Eestisse jõudes töötasin aastakese ühes Rakvere ettevõttes. Mõistsin, et see töö pole minu jaoks. Samal ajal toi­musid Eestis põnevad protsessid. 1992. aasta suve alguses kohtasin juhuslikult kapten Savolainenit. Tundsime üksteist juba Riia­päevilt, sest ta teenis Balti sõja­väeringkonna staabis. Savolainen rääkis mulle, et Eestis luuakse meie enda piiri­valvet ja kaitseväge. Selles ajaloolises ülesehitustöös olid aga hädavajalikud sõ­jalise ettevalmistusega eestlastest ohvit­serid ja allohvitserid. Savolainen soovi­tas mul huvi korral pöörduda riigikaitse osakonda. Seda ma ka tegin. Seal uuriti minu senist teenistuskäiku Nõukogude armees ning tõenäoliselt just selle põhjal langetati ka otsus pakkuda mulle teenis­tuskohta tagalas. Termin „sõjaväelogisti­ka” võeti kaitseväes kasutusele alles 2000. aastatel. Järgmine vestlus toimus juba Tallinnas Narva mnt 8 asunud kaitse­jõudude peastaabis. Tollane peastaabi tagala jaoskonna ülem Rein Eenmaa ot­sustas, et minu oskusi on kõige enam vaja kaitseväe esimese transpordiüksuse üles­ehitamisel. Nii alustasingi ma 17. juulil

Allohvitserina autokompaniisPraeguse kaitseväe taastamise lugu algab pöörase seikluse­na rohkem kui 22 aastat tagasi, mil päevad polnud vennad ning kõike tuli üles ehitada nullist. Toona alustanud mees­tel­naistel lasub kohustus uuele põlvkonnale jutustada oma lugu, et saaksime olla kindlamad teadmises – me ei pea enam iial uuesti otsast alustama. Meenutab kolonelleitnant Kalev Koidumäe.

Marek Miil KAPTEN

KAITSEVÄE

LOGISTIKAKESKUS

Ajaloolise järjepidevuse aluseks sai tõsiasi, et nii soomusautode kolonni kui ka autokompanii võimekus baseerus üksuse motori-seeritusel.

AJALUGU

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

62 AJALUGU

1992 rühmavanemana teenistust kaitse­jõudude peastaabi autokompaniis.

ESIMESED NÄDALAD AUTOKOMPANIISSealtsamast Narva mnt 8 hoones asu­nud keldrist väljastati mulle ka minu esimene individuaalvarustuse komp­lekt: laiguline välivorm, talvejope, barett, saapad, nahkrihm ning oranži värvi T­särgid. Auastmetunnuseks sain krael kantavad metallist nn veeblivink­lid ning eraldusmärgiks autokompanii käiseembleemi. Tagalaülem Eenmaa ütles, et kuna ma olen rühmavanem, siis pangu ma kohe kummalegi lõkmele kaks veeblivinklit. Nii ma ka tegin.

Needsamad veeblivinklid osutusid silmatorkavamaks, kui oleks esimese hooga arvanud. Nimelt nädal aega hil­jem kohtasin elus esimest korda silmast silma kolonel Ants Laaneotsa, kes sise­nes parajasti peastaapi.4 Ta tuli ukselt tagasi, vaatas mind ning küsis mu nime ja üksust. Vastasin. Järgmisel päeval tuli mu juurde Eenma, kes teatas, et Laane­ots olevat talle korraliku peapesu tei­nud: kuidas saab keegi Eesti kaitseväes juba ringi patseerida veebli auastmes, kui tema ei ole veel ühtegi veebli auastet

ametlikult välja andnud? Eenma ohkas: „Vist läksime natuke liiale.” Igatahes võtsin lõkemetelt ühe paari veeblivink­leid vähemaks.

Oma esimesse teenistuskohta Ees­ti kaitseväes saabusin autokompanii poolt saadetud administratiivsõidu­kiga, milleks oli ei vähem ega rohkem kui veo auto ZIL­131. Autokompanii asus siis Tallinnas aadressil Lauliku 4a.5 Kohapeal ei meenutanud mitte miski, et tegu oleks väeosaga. Kui üldse mis­ki, siis väravad – need olid roheliseks värvitud. Kuid väravate taga oli pigem autode kalmistu kui väeosa. Lauliku 4a territooriumile oli kokku tassitud kõik­võimalikke nii Punaarmeest kui ka Eesti NSV autobaasidest kätte saadud trans­pordivahendeid. Territooriumil liikusid

ringi tööriietes remondimehed. Esmane mulje oligi, et olen sattunud mingi auto­baasi remonditöökotta.

Ainus ja esimene ülemus, kellele ma sain allohvitserina oma väeosasse saa­bumisest raporteerida, oli peamehaanik Vatsel. Esmalt hakkasin tuvastama, kes on nendest remondimeestest kaitse­väelastest ajateenijad ja kes on tsiviilisi­kutest mehaanikud. Esimese loenduse järgi sain üle kahekümne võitleja, kuid see number hakkas iga päev muutuma. Kui keegi tundis, et on vaja „ära käia”, siis ära ta kadus ning ilmus mõne päeva pärast jälle välja. Kuid juba enne minu väeosasse saabumist oli nimekirjas mitu „kadunud hinge” ning mõnda neist ei kohanudki ma kogu oma autokompanii teenistusajal.

Mõni nädal hiljem saabus väeosasse autokompanii esimene ülem Rimant Tšernauskas.6 Mäletan seda hetke: va­nast mõlkis Žigulist astus välja kortsus ülikonnas mees. Tšernauskas tutvus põgusalt väeosaga ja möönis mornilt, et mis siis ikka, tuleb teenistust alus­tada. Erinevalt peamehaanik Vatselist anti Tšernauskasele juba kompaniiüle­ma õigused. Verivärske kompaniiülema esmane mure oli kehtestada väeosas

Autokompanii võitlejaid novembris 1992 (vasakult: Kalev Koidumäe, Peep Lints, Kalvi Arrak, Aivar Ani, Madis Metsar, Ingvar Salk, Villu Roosa, Maia Lemmik, Rimant Tšernauskas, Igor Kaldoja, Arni Ilves, Aivar Jaeski.

Seal uuriti minu senist teenistuskäiku Nõukogude armees ning tõenäoliselt just selle põhjal langetati ka otsus pakkuda mulle teenistuskohta tagalas.

ARH

IIV

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

63

sõjaväeline distsipliin. Alguses suhtu­sime Tšernauskasesse lugupidamisega, sest tema karjäär Nõukogude armees oli ülejäänute omaga võrreldes silmatorkav. Kahjuks oli teenistus Punaarmees talle külge jätnud ka mõne pöördumatu puu­duse nagu näiteks napsulembus. Siit tu­leb tõenäoliselt otsida ka põhjust, miks tema karjäär Eesti kaitseväes ei kujune­nud kuigi pikaks.

TEENISTUSKESKKONDLauliku 4a territooriumit kasutas Puna­armee kütusehoidlana ning seetõttu paiknesid seal maa­alused kütuse­mahutid. Territooriumile jooksis sisse raudteeharu. See oli ka põhjus, miks autokompaniis puudus taristu, mis on ühele väljaõppega tegeleva väeosa puhul elementaarne: kasarmud, õppe­klassid, söökla, duši­ ja saunaruumid, jõusaal, staadion, allüksuste panipaigad, relva­ ja laoruumid jne. Ainsaks korra­likuks hooneks võis pidada pääslat. Seal asusidki kompanii staabi­ ja korrapida­ja ruumid ning kaadri majutuskohad. Kogu väeosas oli üks ainult üks telefon.

Kasarmuhoone funktsiooni täitis meil puidust kergkonstruktsiooniga lao ruum. Suvel sai seal kuidagi hak­kama, aga talveks tuli siiski külma tõt­tu kolida ümber ühte veidi toekamate seintega hoonesse. Seda ruumi köeti ahjuga. Kütmine ja küttepuudega va­rustamine oli meie enda korraldada. Kogu all üksuse peale oli vaid 1­2 duši­kohta, kuid sealgi oli sageli puudu soo­jast veest. Pesemisel kasutati enamasti kraanikausse ning abiks oli ka võimalus aeg­ajalt külastada linnaosa kohalikku sauna.

Oma sööklat ega kohvikut meil ei olnud. Kogu toit toodi kompaniisse termostega tehasest Vasar. Tuleb tun­nistada, et meelde on jäänud kesised ja üksluised toiduportsud. Sõdurikodu asendas väeosale lähim kauplus. Linna­loalt naasnud ajateenijad võtsid endale ka ise toidumoona kaasa. Et külmkappe ei olnud, siis lubati toidukotte ladustada aknalaudadel, kus liikus õhk ja oli veidi­ke jahedam.

VÄLJAÕPPESTSõjaline väljaõpe jäi 1992. aastal auto­kompaniis erinevatel põhjustel vaeslap­se rolli. Eestikeelseid loengukonspekte ega õppematerjale ei eksisteerinud. Aja­teenijatele jagati elementaarseid tead­misi määrustikust ja korraldati riviõpet. Alguses puudusid väeosas isegi relvad ja relvaait. Ütlematagi on selge, et seetõttu

ei saanud korraldada relvaõpet, rääki­mata praktilistest laskmisharjutustest, allüksuse taktikast jne. Relvaõppega sai alustada alles siis, kui väeossa saabusid esimesed Rumeenia päritolu Kalašniko­vi automaadid.

Spordiinstruktorit väeosas ei olnud. Samuti puudusid spordiruumid ja ­väl­jakud. Sporti tegime täpselt nii, nagu olime harjunud tegema Nõukogude armees ning nagu seda võimaldasid kohalikud olud. Näiteks oli väeosa ter­ritoorium piisavalt suur, et sinna rajada 2­3 km pikkune jooksurada. Ise meis­terdasime ka improviseeritud rööbas­puud ja torud lõuatõmbamiseks. Mis puutub ajateenijate üldfüüsilisse vormi, siis ega võrreldes nüüdisajaga ei ole pal­ju muutunud: mõni noormees oli väga heas vormis, teiselt nõudsid esimesed teenistuskuud tõenäoliselt üsnagi palju eneseületamist.

Teenistusaja enamuse neelas tehni­ka remontimine ning kõikvõimalike vedude korraldamine. 1992. aastal oli autokompanii suurim logistiline ope­ratsioon Tapa linnakust Punaarmeest järelejäänud materjalide äratoomine. Selleks moodustati meie kompanii baa­sil rakkeüksus, mis paiknes septembrist

novembrini Tapal. Meie ülesanne oli tuua sealt autokompaniisse hoiule kõik­võimalikku kraami: autode varuosasid ja rehve, tööriistu ja ­pinke, riide­ ja erivarustust jne. Teenistuskeskkond Tapal oli veelgi hullem kui Tallinnas. Vähe sellest, et sageli ei olnud pesemi­seks vett, aeg­ajalt kadus ka elekter. Et tagada elementaarnegi hügieen, organi­seerisin poolesaja ajateenija transpordi Rakverre, oma vanemate sauna. Toitu toodi meile nagu ka Tallinnas – ter­mostega ühest Tapa linna eraettevõttest. Neist Tapa­päevadest on mul meeles ka esimene kohtumine Meelis Särega, kes varus sealt endale oma kuulsate nugade meisterdamiseks Punaarmeest maha­jäetud tankiroomikute ühenduspolte.7 Samuti kohtusin ma seal esmakordselt Vello Loemaaga.8 Tema oli Tapal Ees­ti kaitseväe poolel vastutav ohvitser Nõukogude armeelt objektide ja vara ülevõtmisel.

Kui Lauliku 4a kogunes juba mär­kimisväärne hulk kaitseväe vara, siis seati väeosas sisse ka vahiteenistus. Teenistuse aluseks oli 1930. aastatest pärit määrustikud.9 Ka vahiteenistus hakkas neelama aega niigi puuduliku sõjalise väljaõppe arvelt. Vahiteenistu­sest oli aga vähemalt nii palju kasu, et varaste tabamisega demonstreerisime nii kaitseväe­siseselt kui ka väljapoole kaitseväge Eesti sõjaväe tõsiseltvõeta­vust. Tahtsime igati tõestada, et Eesti kaitseväel ja lagunenud Punaarmeel ei ole midagi ühist ning meie kaitseväest ei ole võimalik varastada.

Mis puutub vabasse aega, siis loomu­likult anti ajateenijatele, kellel ei olnud väljaõppe ega distsipliiniga probleeme, nädalavahetuseks linnalubasid. Samas kulus kogu vaba aeg kompanii elukesk­konna parendamiseks. Et väeosal ei olnud vähimatki haldustoetust, siis pi­dime kõike tegema oma kätega: soojus­tama hooneid, remontima ja sisustama ruume, ehitama ladudesse riiuleid jne.

Tagantjärele julgen oletada, et just vaheldusrikas teenistus, kus üks päev ei sarnanenud teisega, aitas paljuski kompenseerida väeosa algelisest elu­keskkonnast tulenevat moraalilangust. Nii ajateenijad kui ka kaader said seo­ses erinevate ülesannetega liikuda väl­jaspool väeosa, väga sageli ka väljapool Tallinna. Et kaitseväes puudusid kõik­võimalikud väeosa igapäevaelu ja välja­õpet detailselt reguleerivad ettekirjutu­sed, oli meil piisavalt tegevusvabadust ning võimalus näidata üles initsiatiivi ja leidlikkust.

1992. aastal kaitsejõudude peastaabi auto­kompaniis kasutusel olnud käiseembleem.

Oma esimesse teenistuskoh-ta Eesti kaitseväes saabusin autokompanii poolt saade-tud administratiivsõidukiga, milleks oli ei vähem ega rohkem kui veoauto ZIL-131.

ARH

IIV

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

64 AJALUGU

ESIMESTEST RESERVVÄELASTESTKui ma autokompaniis teenistust alus­tasin, siis oli seal veidi üle paariküm­ne ajateenija. Neid oli tulnud pea igast Eesti maa nurgast. Mäletan, et seal oli poisse Saaremaalt, Valgast, Tallinnast. Enamik neist olid tulnud kaitseväkke vabatahtlikult, siirast isamaa­armas­tusest ning soovist aidata kaasa kait­sevõime parendamisele. Ajateenijatele oli välja jagatud kõige hädavajalikum varustus nagu vormid ja saapad. Kuid spordiriided olid meestel enda omad.

Need ajateenijad, kes läbisid 1992. aastal autokompaniis oma teenistuse lõpuni, väärivad igati kiitust ja tun­nustust. Tänapäeva mõistes oli nende teenistuskeskkond ikkagi primitiivne ja lubamatult kasin. Ühelt poolt män­gis kindlasti rolli meeste motivatsioon. Teisalt – eks mõnigi oli tänulik, et pää­ses Punaarmeest ja teenistusest N Liidu piiramatutes avarustes. Tuleb ka tõde­da, et nõukogude ühiskonnast tulnud noortel olid ka väiksemad ootused sõja väe elu­ ja teenistuskeskkonna suh­tes ja kohustus riigi eest oli paljudele ikkagi midagi sellist, mis tuli täita. See tegi neid Lauliku 4a valitsenud olukor­ra osas märksa leplikumaks. Tõsi, nagu mainitud, siis esines ka juhtumeid, kus mõni omavoliliselt lahkunud ajateenija oli mitu kuud n­ö jooksus. Kahju oli aga neist noortest, kes tulid teenistusse sooviga saada mõne transpordiüksuse autojuhiks. Kõigi meelehärmiks saadeti paljud meie väeosas remonditud autod kohe teistesse väeosadesse ning meie ajateenijatele lihtsalt ei jagunud autosid. Kahtlemata mõjus see nii mõnegi mehe motivatsioonile.

ÕPPETUNNID EDASISEKS TEENISTUSEKSAutokompanii päevad andsid mulle aimu, kuivõrd algeline oli 1992. aastal meie sõjaväelogistika. Sellel perioo­dil kujundasid kaitseväge paljuski just Punaarmee­taustaga ohvitserid, all­ohvitserid, isamaalised kodanikud ja entusiastid. Enamik neist ei olnud isegi kompanii juhtimise kogemust, rääki­mata pataljoniülema omast. Just sellise isikkoosseisuga tuli aga 1990. aastatel üles ehitada kaitsevägi ja toimiv riigi­kaitse. Kui õhuväe taasloomise juures olid Punaarmee kogemustega erialase kogemusega ohvitserid, siis tagala vald­konnas ei olnud vastava erialase etteval­mistusega ja tegevväelase kogemustega ohvitsere. Sõjaväelogistika ülesehitami­

ne langes seetõttu paljuski tsiviilisiku­te õlgadele. Nemad olid pigem tublid varustajad kui jätkusuutliku süsteemi loojad. Kuid tollel ajal, kus kaitseväel oli kõigest puudus, nad isegi õigustasid oma funktsiooni imetabase oskusega ei tea kust „sebida välja” varustust ja vaja­likke teenuseid. Samas puudus neil täie­likult võimekus planeerida ning juhtida lahinguüksuste logistilist toetamist.

Üks näide, mis iseloomustab selle aja logistika korraldust, on viis, kuidas väl­jastati varustust. Nii kuhjati autokompa­nii territooriumile kõikvõimalikku va­rustust, mida oli siis kusagilt kas kokku ostetud, ära võetud või mõne välisriigi poolt annetatud. Selle varustusega tulid üle kogu Eesti tutvuma erinevate väe­osade esindajad, kes võtsid sealt vara­salvest, mis siis neile parajasti vaja oli või meeldis. Teisisõnu: puudusid igasu­gused materjalimajanduse põhimõtted.

Teine näide tolleaegsest sõjaväe­

logistika tasemest oli mulle räägitud juhtum väeosa esimestest kütuseveo­kitest. Siis aeti tõenäoliselt segi Eesti kaitseväe ja Vene armee varad. Ni­melt oli autokompanii käsutuses kaks URAL­tüüpi kütuseveokit, millega ve­dasime kütust kõikidesse üle Eesti paik­nevatesse väeosadesse. Kord saadeti üks neist veokitest tankima aga väeosa ter­ritooriumile, kus toimetasid veel Vene sõjaväelased. Ei ole teada, kas Eestist oma tehnika väljaviimisega tegelenud venelastel oli mõni kütuseauto puudu või olid eestlased Vene armeelt mõne kütuseauto ärandanud, igatahes ära see auto meie kompaniilt võeti ja Venemaa­le saadeti.

Autokompanii andis mulle ka meelde jääva õppetunni, et tuleb olla valmis kriisimenetluseks ja ­kommu­nikatsiooniks. Nimelt surmas väeosa korrapidaja relvaga hooletult ringi käies ajateenija. Õnnetusjuhtum oli jõud­nud küll põgusalt ajakirjandusse, kuid kaitse vägi ei olnud teavitanud hukkunu vanemaid. Mõni päev pärast juhtunut helistas hukkunu ema ja küsis, kas ta saaks oma pojaga rääkida, sest viima­ne ei olnud nädalavahetuseks koju tul­nud. Õnneks sattus telefoni vastu võtma Afganistani sõja kogemusega ja külma verega allohvitser Peep Lints. Ta avaldas

Autokompanii esimene ülem Rimant Tšernauskas.

Relvaõppega sai alustada al-les siis, kui väeossa saabusid esimesed Rumeenia päritolu Kalašnikovi automaadid.

ARH

IIV

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

65

1 Rimant Tšernauskas (2012). Minu mälestused

autokompaniist. Raamatus Varustusvalitsusest

kaitseväe logistikakeskuseni. Tartu: KVÜÕA, lk

364–367.

2 Arni Ilves (2012). Hiiult Marjani ehk autokompa-

nii esimesed aastad. Raamatus Varustusvalitsusest

kaitseväe logistikakeskuseni. Tartu: KVÜÕA, lk

367–370.

3 ALMAVÜ – armee, lennuväe ja merelaevastiku

abistamise vabatahtlik ühing.

4 Erukindral Ants Laaneots oli 1991–1994 kaitse-

jõudude peastaabi ülem.

5 Tänapäeval asub seal Kaitseliidu peastaabi ja

Tallinna maleva ühine väljaõppe- ja tagalakeskus.

Aadress on Plangu 4.

6 Rimant Tšernauskas oli kaitsejõudude peastaabi

autokompanii ülem 1992. aastal. Veel samal aastal

anti väeosa juhtimise üle Arni Ilvesele.

7 Kolonelleitnant Meelis Säre (27.11.1960–

06.02.2014) tegeles 1992. aastal Kaitseliidu

Tartu maleva ja Kuperjanovi jalaväepataljoni

taastamisega.

8 Kindralmajor Vello Loemaa tegeles 1992. aastal

õhuväe taasloomisega.

9 1991. aastal trükiti taskuformaadis garnisoni-

ja sisemäärustikud, mis tuginesid sõjaeelsetele

määrustikele, sisaldades seetõttu ka paljusid

igandeid nagu näiteks momente trompetisti-signa-

listi tegevusest.

sõduri emale kaastunnet ning selgitas juhtunut. Nii hukkunu lähedased kui ka avalikkus tervikuna suhtus õnnetusse rahumeelselt. Kuid meil kui kaitseväe­lastel oli see esimene kord, kui pidime hakkama mõtlema, kuidas toimida ja keda millises järjekorras informeerida, kui peaks veel midagi sarnast juhtuma. Kogemused, kuidas tegutseda õnnetuste ja surmajuhtumite korral, meie noorel kaitseväel tookord lihtsalt puudusid.

1992. aasta lõpuks olid autokompanii isikkooseisu read täienenud. Kompaniis teenisid neil päevadel Peep Lints, Kalvi Arrak, Madis Metsar, Maia Lemmik, Igor Kaldoja, Aivar Jaeski, Arni Ilves, Aivar Ani ja Ingvar Salk. Minu all­ohvitseriteenistus autokompaniis lõp­pes 1993. a jaanuaris, kui mind suunati kaitseväe ohvitseride kursusele. Mee­nutan tänusõnadega kõiki neid tublisid ohvitsere, allohvitsere ja ajateenijaid, kes 22 aastat tagasi julgesid taas haka­ta üles ehitama Eesti kaitseväge. Tänu teile saame tähistada logistikakeskuse logistika pataljoni 95. aastapäeva ning meil on teiste NATO riikidega koostöö­võimeline sõjaväelogistika.

Allikapublikatsioon. Sari: Uurimusi ja allikmaterjale Eesti sõjaajaloost, 6Koostanud Urmas SaloTartu: Eesti Ajalooarhiiv, 2013. 583 lk

Eesti Riigikaitse Nõukogu oli riigivanema, hiljem presi­dendi juures töötanud kõr­gem nõuandev organ riigi­kaitse valdkonnas aastatel 1933–1939. Nõukogusse

kuulusid riigijuhid, valitsuse liikmed ja kõrgemad sõjaväelased, sh Konstan­tin Päts, Jaan Tõnisson, Kaarel Eenpa­lu, Karl Selter, Johan Laidoner, Juhan Tõrvand, Aleksander Tõnisson, Nikolai Reek, Jaan Soots, Johannes Orasmaa ja paljud teised. Nõukogu pidas 1933. aas­ta märtsist kuni 1939. aasta oktoobrini 27 istungit, neil räägitu ja otsustatu oli tollal riigisaladus.

Kogumikus on koostaja ülevaade Riigikaitse Nõukogust (85 lk), istungite ja otsuste protokollid (Eesti Riigiarhii­vist) ja valik lisamaterjale. Ülevaates on info Eesti riigikaitse seisundist nõukogu loomise eel, nõukogu loomisest, ülesan­netest, asjaajamiskorrast ja koosseisust ning istungitel käsitletud teemadest.

Nõukogu istungite sisulised proto­

kollid on koostaja varustanud põhjalike joonealuste kommentaaride ja märkus­tega. Üle on kontrollitud kõik istungitel esitatud faktid ja väited.

Istungite protokollid võimalda­vad saada ülevaate Eesti riigitegelaste ja sõjaväejuhtide vaadetest riigikaitse ülesehitamisele ja arendamisele. Eriti väärtuslikud on 1933.­1934. aastal toi­munud istungite protokollid, mida tol­lal ei korrigeeritud. Lugeja leiab väga huvitava ülevaate võimalikust sõjast NSV Liiduga, Eesti kaitseväe organisat­siooni planeeritud muudatustest, riigi­kaitse moderniseerimisest, riigikaitse­alasest seadusandlusest, välispoliitikast ja muust.

Kogumiku lisamaterjalide seas on paljud nõukogu puudutavad olulisemad dokumendid, tabelid Eesti kaitseminis­teeriumi eelarvelistest kuludest aastatel 1930–1940, Riigikaitse Nõukogu liik­mete lühielulood ning lõpus registrid.

Urmas Salo on Tartu Ülikooli ajaloo­doktorant, endine kaitsejõudude pea­staabi staabiohvitser, reservkapten.

Kogumiku käsikirja kirjutamist toetas 2011. a kaitseministeerium läbi S­Keskuse.

Huvilistel on võimalik hankida raa­matut soodsama hinnaga (13 eurot) Ajalooarhiivist (Tartus J. Liivi tn 4, tel 738  7500) või Riigiarhiivist (Tallinnas Madara tn 24, tel 693 8666). Internetis: rahvusarhiiv.ra.ee.

Raamatu trükiarv on väike, vaba­müüki jõuab umbes 200 eksemplari.

Riigikaitse Nõukoguprotokollid 1933–1939

Uurim

usi ja allikmaterjale

Eesti sõjaajaloost

Uur

imus

i ja

allik

mat

erja

le E

esti

sõ

jaaj

alo

ost

6

Varem ilm

unud:1. R

ahvusväeo

sade lo

om

isest Eestis. Mälestu

si ja kirju aastatest 1917–1918. Koostanud A

go Pajur ja Tõnu Tannberg. 1998

Allikapublikatsioon

2. A

go Pajur. Eesti riigikaitsep

oliitika aastail 1918–1934. 1999

Monograafia

3.1. Eesti po

lgu

kom

itee pro

toko

llid 1917–1918. Koostanud A

go Pajur ja Tõnu Tannberg. 2001

Allikapublikatsioon

4.Ohvitserin

a Ven

e armees. Po

lkovnik Jaak R

osen

bau

mi kirjad

venn

ale (1892–1904, 1906, 1909). Koostanud Tõnu Tannberg. 2002

Allikapublikatsioon

5.Juhan Mõttus, Enn Kip

pel. 2. jalaväep

olg

u ajalu

gu

. 2007A

llikapublikatsioon

Riigikaitse Nõukogu protokollid 1933–1939

ARVUSTUS

SÕD

UR N

R 3 (78) 2014

66 TEHNIKA

OTSIB OMA MEESKONDA:

USA valmistub Black Hawki ja Apache’i helikoptereid välja vahetama

USA kaitsejõud võtavad eelda­tavalt selle aasta juulis vastu otsuse, millise kahe ettevõtjaga

jätkata tuleviku helikopterite loomist, kirjutab defencenews.com.

Juunis esitavad neli kopteritootjat oma nägemuse prototüüpidest, mis hakkaksid asendama Black Hawki ja Apache’i helikoptereid. USA sõjavägi valib välja kaks, kes ehitavad prototüü­bid aastaks 2017 ja 2019.

Kaks ettevõtet, Sikorsky­Boeing kon­sortsium ning AVX, valmistavad praegu ette koaksiaal­rootori tehnoloogial põ­hinevaid õhusõidukeid, samal ajal loo­vad Bell ja Karem kopterlennuki­tüüpi masinat.

Loodav õhusõiduk peab olema või­meline töötama 35­kraadises kuumuses 1828 m kõrgusel ning arendama kiirust kuni 424 km/h.

Projekti kogumaksumus on 100 mil­jardit dollarit, arendustöid on tehtud alates 2004. aastast.

Vaylon katsetas lendauto prototüüpi

Prantsusmaa ettevõtte Vayloni insenerid näevad lendavas au­tos võimalust erioperatsioonide

üksustele pantvangide transpordiks ja õhust varustuse saatmiseks ning des­sandiks, edastab militarytimes.com.

Prantsuse sõjaväele loodud prototüüp Vaylon Pegas on kahekohaline. Vaylo­

ni esindaja Francis Rodriguezi sõnul on loodav lendauto plaanis varustada Thales UK mitmeotstarbelise raketiga või 2,75 mm kergautomaadiga, auto kandevõi­me on 275–300 kilogrammi. Prototüüp kasutab kütuseks bensiini, valmismudel peaks hakkama kasutama diiselkütust.

Prantsusmaa kaitsejõudude kindral­staap on lendava auto prototüübi ehita­miseks investeerinud 200 000 eurot. Auto hinnaks prognoosib Vaylon 100 000 eurot.

DARPA arendab lendavaid WiFi kuumkohti

Keerulise maastikuga operatsioonil osalevad üksused saavad peagi võimaluse internetiühenduseks,

kuna WiFit kuumkohana jagav UAV võimaldab 4G­kiirusel ühendust toetus­üksustega, kirjutab defencetech.org.

USA kaitse­ ja teadusprojektide agen­tuur DARPA lõpetas edukalt esimese seeria katseid, et testida õhus lendavaid kuumkohti kiirusega 1 Gbit/sek, teatab agentuur. Katses testiti millimeeter­laine pikkusega antenne RQ­7 Shadow UAV­l, mille antenni väljundvõimsuse 1 W juures saavutati üle 50­kilomeetri­ne leviala. Testil saavutati ka 20 W väl­jundvõimsus sagedusalas 71–86 Ghz.

Katsetuste teine faas algas märtsis, siis testitakse vastuvõtjaid.

Kõrgema sõjakooli ja Tartu Ülikooli tudengid arendavad sõjatehnoloogiat

Kaitseväe ühendatud õppeasutu­sed koos Tartu Ülikooli loodus­ ja tehnoloogiateaduskonna

tudengitega viisid veebruarist aprilli­ni läbi sõjatehnoloogia ühiskursuse, mille jooksul töötati välja uut tüüpi laskesihtmärgid.

Kursusel osales 15 Tartu Ülikoo­li loodus­ ja tehnoloogiateaduskonna ning matemaatika­informaatikatuden­git ning 7 kaitseväe ühendatud õppe­asutuste magistranti. Kursuse jooksul töötasid tudengid välja hakitud veo­autorehvidest turvalised laskesihtmär­gid. Lisaks analüüsiti võimalusi, kuidas takistada vaenlase droonioperatsioo­ne ning asuti välja töötama üksuste liikumist jälgivat mobiilirakendust. Kursuse käigus uurisid osalejad ka või­malusi, kuidas takistada vastase raa­dioside pealtkuulamisvõimekust ning petta luuresatelliite.

Kursusel valminud lõpuraportid on edastatud kaitseväe ühendatud õppe­asutuste rakendusuuringute keskusele.

Soome merevägi moderniseeris neli Rauma-klassi kiirründelaeva

Soome merevägi võttis märtsi kes­kel sõjatehnika hooldusettevõttelt Patria vastu kiirründelaevad Rau­

ma, Raahe, Porvoo ja Naantali, millel uuendati relvastust ning vahetati täieli­kult välja navigatsiooniseadmed, sonar ja allveelaeva­vastased süsteemid.

Projekti eesmärk oli pikendada nelja 1990–1992 aastal ehitatud Rau­ma­klassi kiirründelaeva teenistust järgmise kümnendini ehk vähemalt aastani 2020.

Laevade täiendamine algas aastal 2010, töö kogumaksumus oli 70 mil­jonit eurot. Rauma­klassi ründelaevad FNS Raahe ja FNS Naantali on osale­nud ka õppusel BALTOPS. Patria kuu­lub 73,2% osas Soome riigile ning 26,8% omab osalust Airbus Group.

Kontseptuaalne kopter AVX JMR/FVL tootjalt AVX.

AVX

DAR

PA

• TULETÕRJUJA-AUTOJUHTI

• VALVESEADMETE

REMONDIMEISTRIT

• ERIMASINATE OPERAATORIT

• NOOREMSÜNOPTIKUT

VAATA LISAKS JA KANDIDEERI VK.KRA.EE

OTSIB OMA MEESKONDA:

ERIOPERATSIOONIDEGRUPP