Oksa Pollock

Embed Size (px)

DESCRIPTION

Oksa Pollock. Kadunute mets

Text of Oksa Pollock

  • 15

    2See, mida keegi ei oodanud

    Gus seisis tahvlisse tekkinud augu juures, hoides vaevaliselt tasa-kaalu. Just sja oli ta seisnud St. Proximuse kooli fsikaklassis selle veidra maali ees, millest oli kostnud kurba ja kaeblevat hlt. Siis kki olid maalist vljunud mingid kiired ja ta sinna sisse tmmanud... Jah. Nii uskumatu kui see ka ei paista, just nii see juhtus... Ja nd oli ta teisel pool seespool. Hirmust kangena seisis Gus puust lvepakul, mis nis ta jalge all murenevat.

    Maal... sosistas ta. Ma tulin lbi maali!Ta ei eristanud enda ees muud kui tumedat ja liikumatut avarust, mis

    ajas talle hirmu nahka. Maali raamid olid vtnud tohutud mtmed ja tekitasid poisis tunde, nagu oleks ta imepisike. Ta prdus ettevaatlikult mber ja sirutas ke ette, et kompida pingul luendit. Kui vhegi nne, saab ta luendist lbi ja pseb sellest udusunenost... Ta suutis luen-dit npuotstega puutuda ja ohkas pettumusest: see oli muutunud kl-maks aurulooriks, mida oli niisama vimatu puutuda kui klmkapist tulevat auravat hku.

    On siin keegi? ksis ta, snu vaevu suust saades. Kas te kuulete mind?

    Tema hl oli veidralt tuhm, nagu asuks ta leni polsterdatud toas. Mitte kunagi varem ei olnud ta sellist vaikust kuulnud. Ta tundis, kui-das ks puutkk tema jalge raskuse all mureneb ja alla kukub. Ta ajas krvad kikki, et kuulata, millal puutki lend lppeb, mis oleks tal luba-nud hinnata, kui krgel ta hetkel asuda vis. Mdus mitukmmend igavesena nivat sekundit, ilma et oleks klanud ainsatki heli. See, mis oli Gusi jalge all, paistis olevat phjatu... Poiss neelatas ja tundis, kuidas klm higi jooksis mda tema selga ja laupa alla. ks higipiisk voolas talle silma ning hgustas vaadet. Instinktiivselt tmbas ta kega le no, et silmi hruda, kuid see pani ta otsekohe tasakaalu kaotama. Ja siis juhtuski see, mida ta oli kartnud: ta pdis kusagilt ktega kinni haa-rata, ent kukkus meeleheitliku karjatuse saatel thjusse.

  • 16

    Kukkumine nis lputu, aja miste oli kaotanud thenduse. Tielikus pimeduses kukkus Gusi keha tundmata suunas, ilma et poiss oleks suut-nud kukkumist kuidagigi kontrollida. Ta teadis, et kukub, kuid ei tund-nud mitte midagi. Talle mjus kll mingi vga vimas gravitatsioon, ent see oli kerge, ta oli nagu udusulg, mis lendles kaua aega hus, enne kui maandus. Kas ta kukkus pea ees? Vertikaalselt vi horisontaalselt? Seda oli vimatu teada, sest keha mittetajumine oli tielik. Ent vaatamata sellele, et see tunne oli fantastiline, ei suutnud Gus hirmu tagasi hoida. Vib-olla oli ta surnud? Vib-olla eksles ta mingisuguses mustas augus, kuhu ta igave-seks kinni jb? Ta ajas sellest koletust mttest silmad prani.

    Lpuks tundis ta, et maandub mingile pehmele pinnale, mis sarna-ses sulgtekiga. Paaniliselt hoidis ta hinge kinni ja kissitas silmi, et pda pimeduses midagi tajuda. Mitte kunagi ei olnud ta nii pilkases pimedu-ses olnud. Vib-olla see oligi see, mida nimetati teliseks pimeduseks... tihe ja sametine, vankumatu ja tielik. Gus tstis ke ettepoole, p-des kigest vest midagi puutuda. Seina. Ust. Ngu! Kuid seal ei olnud midagi muud peale retu ja kohutava thjuse. Ta silmitses lootusetult otsatut d ning mrkas peagi vikeseid helendavaid mulle, mis vljusid tema suust, nagu oleks vljuv hingehk vtnud kuju! Ta hingas tugevalt vlja ja llatuseks kordus seesama: igas suuruses mullid tusid lendu ja kadusid. Murelikult jtkas poiss mbruse uurimist. Mne minuti prast tajus ta aeglasi tukseid, millega kaasnes intensiivne lillakas vrvus. Kas see oli pimeduse sda? See mte ti poisile klmavrinad ihule. ra mtle nii, pdis ta kabuhirmu maha suruda. Pimedusel ei ole sdant!

    Ta vaatas ringi ega ninud midagi muud peale rtmiliselt vrisevate soonte. Pimedusel ei olnud kll kindlasti sdant, aga igatahes paistis kik mberringi olevat vgagi elus! Gus otsustas julguse kokku vtta ja tusis psti. Tema jalad olid nrgad ja hambad plagisesid lakkamatult, kuid ta seisis kindlalt ja sukeldus pimedusse.

    Pilkane pimedus hakkas vhehaaval hajuma. Ebatavaliselt kahvatu-lillast taevast tulevad valguskiired hajusid laiali ja tekitasid Gusi mber laiunud metsa kohal ehalaadse valguse. Ta ei mrganud hingelistki, just-kui poleks siin enam mingit elu. Ta tundis end selle revaks tegeva liiku-matuse ees kohutavalt halvasti ja raputas pead. Mitte miski ei liigatanud, isegi hk paistis olevat paigale tardunud. Gus kortsutas kulmu ja muutus hetk hiljem nost lumivalgeks. Meeleheites vajus ta seljaga vastu hiiglas-liku puu tve ja surus pea kte vahele.

  • 17

    Mis minuga juhtus? nuuksus ta, sda rinnus pekslemas. Mida see kik thendab?

    Poiss viskas pika tumeda juuksesalgu, mis tal silme ees oli, tahapoole, ja pani selle nrvilise liigutusega krva taha. Tal oli tunne nagu mingi liimjas mass, kuum trv, tidaks iga osa tema kehast ja vaimust. Poisi krvad kumisesid, nagu oleks tal peas mesilasslem. Gus tundis, kuidas hirm ta halvab, ning julges vaevu hingata, rkimata liigutamisest. Aga kus ta siis ometi oli? Kas ta oli teises dimensioonis? Paralleelses maail-mas? Kadunud Maailmas, Edefi as? Ainus, milles ta kindel sai olla, oli see, et ta kukkus m a a l i s i s s e ning et ta ei olnud surnud, sest tundis, kuidas sda peksab.

    Mdusid minutid, vib-olla isegi tunnid, sest kuidas seda teada? , enne kui ta veidi rahuneda suutis. Prast seda, kui Oksa naba mber oli ilmunud salajane mrk, ei olnud Gusi elu olnud muud kui seikluste jada, ks uskumatum kui teine. Seikluste torm. Salapra pealetung. Ja eriti just murede kuhjumine, millel oli kigil ks phjus: Orthon-McGraw. Elav udusunengu. Kigi ohtude oht. Kuid McGraw oli surnud. Inimhald-jas Abakoum muutis ta miljarditeks vikesteks osakesteks, kui heitis talle kohutava Crucimaphila Granoksi. Gus oli seda omaenda silmadega ninud.

    Ja siiski oli see just McGraw s, et ta nd lksus oli. Poiss mletas vga hsti, et see oli just toosama kurikuulus petaja, kes selle pagana maali St.Proximuse fsikaklassi riputas. Sel peval oli Oksa McGrawle vastu saanud taas kord!, kasutades selleks oma vimeid. Selle mles-tuse peale tstis Gus pea. Tema thelepanu kandus taas metsale. Poiss istus endiselt seljaga vastu selle hiiglasliku puu tve, mis paistis olevat Gusi keha kuju jrgi kuju muutunud, ning jlgis metsa, mis teda mbrit-ses. See paistis nii kohutav! Kikjal laiusid hirmuratavalt krged puud, ja paistis, nagu need tahaksid talle kaela kukkuda. Nende hiigelpuude lehestik oli krgemal kui inimsilm vinuks seletada. Gusi haaras kitselt tugev peapritus ja ta lasi pilgu maha. Nende hiiglaslike puude vahel lookles rada, mida ristasid veidrate vrvide ja kujudega taimed. Poiss suunas pilgu talle kige lhemal olevale taimele, pikale varrele, mis oli kaetud kleepuvate karvakestega ning mida ehtis uhke is, mille erkpu-nased ielehed paistsid iga hetk plema sttivat. Selle krval kitis Gusi thelepanu veel teinegi uskumatu taim. See oli madalam kui teised ja meenutas kausjat elektrisinist jalgpallisuurust vormi. Ta laotus pinnale, kuhu oli oma juured ajanud, ning sellest kasvasid vlja kaheksa vart, mis

  • 18

    andsid kogu taimele suure meduusi vlimuse. Kuid kige veidram ei olnud mitte puude suurus ega taimede kuju. Kige veidram oli valgus, mis tungis lbi puude latvade. Valgus, mis paistis olevat... tume! Kik-jal olid ilmatu suured kahvatulillad kiired, nagu oleks tohutu suur must pike taevast valgustanud. ks neist kiirtest langes otse Gusi jalge ette. Poiss sirutas ke ette ja kiir lbistas ta peopesa, nagu oleks ta nhtamatu!

    Vau, sosistas Gus.Tema peopesast paiskus lendu kerget ja sravat tolmu, mis kukkus

    samblale ja kostis vaevu kuuldav pragin. Alates sinna metsa judmisest oli see esimene heli, mida ta kuulis. Seejrel laskus jllegi kikjale vai-kus, pannes tarduma hu ja kik elava. Gus toetus seljaga vastu puud ja kohkus seepeale kohe tagasi: tvi oli muutunud p e h m e k s ! Poiss pras ettevaatlikult pead ja ngi, et puukoor on vga ebaharilik, selle pind nis koosnevat tuhandetest ielehtedest, mis olid erinevat pruuni ja kuldset vrvi. Nrviliselt tusis poiss psti, just nagu oleks tvi mingi loom, keda ta ei taha hirmutada, ja puutus srmeotstega selle uskumatut koort. See oli vaimustav! Iga puukoore tkk oli nii haruldaselt pehme, nagu kige pehmem nahk. Gus liikus veelgi lhemale, tundes vastupan-damatut soovi oma ngu sellesse imelisse materjali suruda.

    Samal hetkel hakkas puukoor vrisema ja vaevu kuuldava heliga len-das laiali parv liblikaid, kes hakkasid tema mber tiirlema. Poiss ei usku-nud oma silmi: kogu tvi oli kaetud tuhandete ja tuhandete liblikatega! See, mida ta oli ielehtedeks pidanud, ei olnud sugugi taimset pritolu... See prgulik ring, mille need imelised putukad poisi mber tekitasid, oli kohutavalt ahistav. Kuid samas oli see kige uskumatum vaatepilt, mida Gus eales oli ninud. Ta ei suutnud prata pilku liblikate tantsult, ja ta mtted olid halvatud rtmilisest hukeste tiibade pekslemisest. Samal ajal ei jnud talle mrkamatuks, et seesama ring tmbus aina koomale. See prles aina kiiremini ning lhenes poisile. Gus kukkus tahapoole pehmele samblale. Ta tundis, kuidas hirmulaine viis selle vhesegi jul-guse, mis veel alles oli.

    Lpetage! kaebles ta, sirutades ked ette see oli ebannestunud katse parve eemale tugata.

    Siis ngi ta, kuidas parvest eraldus hiiglaslik must liblikas ja lhe-nes talle. Gus tardus paigale, hoidis hinge kinni ning vaatas ainiti lib-lika poole, et seda mitte silmist lasta. Hetk hiljem prdus liblikas ringi tagasi ja parv lendles vaikselt vreledes kahvatulilla taeva poole.

  • 59

    11Vras vljakul

    revus, mida Tugdual Oksas ratas, ei jnud Dragomirale ja Aba-koumile kaugeltki mrkamatuks. Siiski ei saanud viimased lastele nii palju thelepanu prata, kui nad oleksid soovinud, sest veel ks snd-mus oli muutnud keerukamaks olukorra, mis oli juba niigi vga raske.

    Meil on probleem, kallid lapsed, tles Dragomira, silmitsedes kor-damda Oksat ja Tugduali.

    Meie seas on reetur, jah? paiskas Oksa otsekohe tagasi.Miks sa nii tled? ksis vanaema kulmu korts