15

2See, mida keegi ei oodanud

Gus seisis tahvlisse tekkinud augu juures, hoides vaevaliselt tasa-kaalu. Just äsja oli ta seisnud St. Proximuse kooli füüsikaklassis selle veidra maali ees, millest oli kostnud kurba ja kaeblevat häält. Siis äkki olid maalist väljunud mingid kiired ja ta sinna sisse tõmmanud ... Jah. Nii uskumatu kui see ka ei paista, just nii see juhtus ... Ja nüüd oli ta teisel pool – seespool. Hirmust kangena seisis Gus puust lävepakul, mis näis ta jalge all murenevat.

„Maal ...” sosistas ta. „Ma tulin läbi maali!”Ta ei eristanud enda ees muud kui tumedat ja liikumatut avarust, mis

ajas talle hirmu nahka. Maali raamid olid võtnud tohutud mõõtmed ja tekitasid poisis tunde, nagu oleks ta imepisike. Ta pöördus ettevaatlikult ümber ja sirutas käe ette, et kompida pingul lõuendit. Kui vähegi õnne, saab ta lõuendist läbi ja pääseb sellest õudusunenäost ... Ta suutis lõuen-dit näpuotstega puutuda ja ohkas pettumusest: see oli muutunud kül-maks aurulooriks, mida oli niisama võimatu puutuda kui külmkapist tulevat auravat õhku.

„On siin keegi?” küsis ta, sõnu vaevu suust saades. „Kas te kuulete mind?”

Tema hääl oli veidralt tuhm, nagu asuks ta üleni polsterdatud toas. Mitte kunagi varem ei olnud ta sellist vaikust kuulnud. Ta tundis, kui-das üks puutükk tema jalge raskuse all mureneb ja alla kukub. Ta ajas kõrvad kikki, et kuulata, millal puutüki lend lõppeb, mis oleks tal luba-nud hinnata, kui kõrgel ta hetkel asuda võis. Möödus mitukümmend igavesena näivat sekundit, ilma et oleks kõlanud ainsatki heli. See, mis oli Gusi jalge all, paistis olevat põhjatu ... Poiss neelatas ja tundis, kuidas külm higi jooksis mööda tema selga ja laupa alla. Üks higipiisk voolas talle silma ning hägustas vaadet. Instinktiivselt tõmbas ta käega üle näo, et silmi hõõruda, kuid see pani ta otsekohe tasakaalu kaotama. Ja siis juhtuski see, mida ta oli kartnud: ta püüdis kusagilt kätega kinni haa-rata, ent kukkus meeleheitliku karjatuse saatel tühjusse.

16

Kukkumine näis lõputu, aja mõiste oli kaotanud tähenduse. Täielikus pimeduses kukkus Gusi keha tundmata suunas, ilma et poiss oleks suut-nud kukkumist kuidagigi kontrollida. Ta teadis, et kukub, kuid ei tund-nud mitte midagi. Talle mõjus küll mingi väga võimas gravitatsioon, ent see oli kerge, ta oli nagu udusulg, mis lendles kaua aega õhus, enne kui maandus. Kas ta kukkus pea ees? Vertikaalselt või horisontaalselt? Seda oli võimatu teada, sest keha mittetajumine oli täielik. Ent vaatamata sellele, et see tunne oli fantastiline, ei suutnud Gus hirmu tagasi hoida. Võib-olla oli ta surnud? Võib-olla eksles ta mingisuguses mustas augus, kuhu ta igave-seks kinni jääb? Ta ajas sellest koletust mõttest silmad pärani.

Lõpuks tundis ta, et maandub mingile pehmele pinnale, mis sarna-ses sulgtekiga. Paaniliselt hoidis ta hinge kinni ja kissitas silmi, et püüda pimeduses midagi tajuda. Mitte kunagi ei olnud ta nii pilkases pimedu-ses olnud. Võib-olla see oligi see, mida nimetati tõeliseks pimeduseks ... tihe ja sametine, vankumatu ja täielik. Gus tõstis käe ettepoole, püü-des kõigest väest midagi puutuda. Seina. Ust. Nägu! Kuid seal ei olnud midagi muud peale ääretu ja kohutava tühjuse. Ta silmitses lootusetult otsatut ööd ning märkas peagi väikeseid helendavaid mulle, mis väljusid tema suust, nagu oleks väljuv hingeõhk võtnud kuju! Ta hingas tugevalt välja ja üllatuseks kordus seesama: igas suuruses mullid tõusid lendu ja kadusid. Murelikult jätkas poiss ümbruse uurimist. Mõne minuti pärast tajus ta aeglasi tukseid, millega kaasnes intensiivne lillakas värvus. Kas see oli pimeduse süda? See mõte tõi poisile külmavärinad ihule. Ära mõtle nii, püüdis ta kabuhirmu maha suruda. Pimedusel ei ole südant!

Ta vaatas ringi ega näinud midagi muud peale rütmiliselt värisevate soonte. Pimedusel ei olnud küll kindlasti südant, aga igatahes paistis kõik ümberringi olevat vägagi elus! Gus otsustas julguse kokku võtta ja tõusis püsti. Tema jalad olid nõrgad ja hambad plagisesid lakkamatult, kuid ta seisis kindlalt ja sukeldus pimedusse.

Pilkane pimedus hakkas vähehaaval hajuma. Ebatavaliselt kahvatu-lillast taevast tulevad valguskiired hajusid laiali ja tekitasid Gusi ümber laiunud metsa kohal ehalaadse valguse. Ta ei märganud hingelistki, just-kui poleks siin enam mingit elu. Ta tundis end selle ärevaks tegeva liiku-matuse ees kohutavalt halvasti ja raputas pead. Mitte miski ei liigatanud, isegi õhk paistis olevat paigale tardunud. Gus kortsutas kulmu ja muutus hetk hiljem näost lumivalgeks. Meeleheites vajus ta seljaga vastu hiiglas-liku puu tüve ja surus pea käte vahele.

17

„Mis minuga juhtus?” nuuksus ta, süda rinnus pekslemas. „Mida see kõik tähendab?”

Poiss viskas pika tumeda juuksesalgu, mis tal silme ees oli, tahapoole, ja pani selle närvilise liigutusega kõrva taha. Tal oli tunne nagu mingi liimjas mass, kuum tõrv, täidaks iga osa tema kehast ja vaimust. Poisi kõrvad kumisesid, nagu oleks tal peas mesilassülem. Gus tundis, kuidas hirm ta halvab, ning julges vaevu hingata, rääkimata liigutamisest. Aga kus ta siis ometi oli? Kas ta oli teises dimensioonis? Paralleelses maail-mas? Kadunud Maailmas, Edefi as? Ainus, milles ta kindel sai olla, oli see, et ta kukkus m a a l i s i s s e ning et ta ei olnud surnud, sest tundis, kuidas süda peksab.

Möödusid minutid, võib-olla isegi tunnid, sest kuidas seda teada?  –, enne kui ta veidi rahuneda suutis. Pärast seda, kui Oksa naba ümber oli ilmunud salajane märk, ei olnud Gusi elu olnud muud kui seikluste jada, üks uskumatum kui teine. Seikluste torm. Salapära pealetung. Ja eriti just murede kuhjumine, millel oli kõigil üks põhjus: Orthon-McGraw. Elav õudusunenägu. Kõigi ohtude oht. Kuid McGraw oli surnud. Inimhald-jas Abakoum muutis ta miljarditeks väikesteks osakesteks, kui heitis talle kohutava Crucimaphila Granoksi. Gus oli seda omaenda silmadega näinud.

Ja siiski oli see just McGraw’ süü, et ta nüüd lõksus oli. Poiss mäletas väga hästi, et see oli just toosama kurikuulus õpetaja, kes selle pagana maali St. Proximuse füüsikaklassi riputas. Sel päeval oli Oksa McGraw’le vastu saanud – taas kord! –, kasutades selleks oma võimeid. Selle mäles-tuse peale tõstis Gus pea. Tema tähelepanu kandus taas metsale. Poiss istus endiselt seljaga vastu selle hiiglasliku puu tüve, mis paistis olevat Gusi keha kuju järgi kuju muutunud, ning jälgis metsa, mis teda ümbrit-ses. See paistis nii kohutav! Kõikjal laiusid hirmuäratavalt kõrged puud, ja paistis, nagu need tahaksid talle kaela kukkuda. Nende hiigelpuude lehestik oli kõrgemal kui inimsilm võinuks seletada. Gusi haaras äkitselt tugev peapööritus ja ta lasi pilgu maha. Nende hiiglaslike puude vahel lookles rada, mida ääristasid veidrate värvide ja kujudega taimed. Poiss suunas pilgu talle kõige lähemal olevale taimele, pikale varrele, mis oli kaetud kleepuvate karvakestega ning mida ehtis uhke õis, mille erkpu-nased õielehed paistsid iga hetk põlema süttivat. Selle kõrval köitis Gusi tähelepanu veel teinegi uskumatu taim. See oli madalam kui teised ja meenutas kausjat elektrisinist jalgpallisuurust vormi. Ta laotus pinnale, kuhu oli oma juured ajanud, ning sellest kasvasid välja kaheksa vart, mis

18

andsid kogu taimele suure meduusi välimuse. Kuid kõige veidram ei olnud mitte puude suurus ega taimede kuju. Kõige veidram oli valgus, mis tungis läbi puude latvade. Valgus, mis paistis olevat ... tume! Kõik-jal olid ilmatu suured kahvatulillad kiired, nagu oleks tohutu suur must päike taevast valgustanud. Üks neist kiirtest langes otse Gusi jalge ette. Poiss sirutas käe ette ja kiir läbistas ta peopesa, nagu oleks ta nähtamatu!

„Vau,” sosistas Gus.Tema peopesast paiskus lendu kerget ja säravat tolmu, mis kukkus

samblale ja kostis vaevu kuuldav pragin. Alates sinna metsa jõudmisest oli see esimene heli, mida ta kuulis. Seejärel laskus jällegi kõikjale vai-kus, pannes tarduma õhu ja kõik elava. Gus toetus seljaga vastu puud ja kohkus seepeale kohe tagasi: tüvi oli muutunud p e h m e k s ! Poiss pööras ettevaatlikult pead ja nägi, et puukoor on väga ebaharilik, selle pind näis koosnevat tuhandetest õielehtedest, mis olid erinevat pruuni ja kuldset värvi. Närviliselt tõusis poiss püsti, just nagu oleks tüvi mingi loom, keda ta ei taha hirmutada, ja puutus sõrmeotstega selle uskumatut koort. See oli vaimustav! Iga puukoore tükk oli nii haruldaselt pehme, nagu kõige pehmem nahk. Gus liikus veelgi lähemale, tundes vastupan-damatut soovi oma nägu sellesse imelisse materjali suruda.

Samal hetkel hakkas puukoor värisema ja vaevu kuuldava heliga len-das laiali parv liblikaid, kes hakkasid tema ümber tiirlema. Poiss ei usku-nud oma silmi: kogu tüvi oli kaetud tuhandete ja tuhandete liblikatega! See, mida ta oli õielehtedeks pidanud, ei olnud sugugi taimset päritolu ... See põrgulik ring, mille need imelised putukad poisi ümber tekitasid, oli kohutavalt ahistav. Kuid samas oli see kõige uskumatum vaatepilt, mida Gus eales oli näinud. Ta ei suutnud pöörata pilku liblikate tantsult, ja ta mõtted olid halvatud rütmilisest õhukeste tiibade pekslemisest. Samal ajal ei jäänud talle märkamatuks, et seesama ring tõmbus aina koomale. See pöörles aina kiiremini ning lähenes poisile. Gus kukkus tahapoole pehmele samblale. Ta tundis, kuidas hirmulaine viis selle vähesegi jul-guse, mis veel alles oli.

„Lõpetage!” kaebles ta, sirutades käed ette – see oli ebaõnnestunud katse parve eemale tõugata.

Siis nägi ta, kuidas parvest eraldus hiiglaslik must liblikas ja lähe-nes talle. Gus tardus paigale, hoidis hinge kinni ning vaatas ainiti lib-lika poole, et seda mitte silmist lasta. Hetk hiljem pöördus liblikas ringi tagasi ja parv lendles vaikselt väreledes kahvatulilla taeva poole.

59

11Võõras väljakul

Ärevus, mida Tugdual Oksas äratas, ei jäänud Dragomirale ja Aba-koumile kaugeltki märkamatuks. Siiski ei saanud viimased lastele nii palju tähelepanu pöörata, kui nad oleksid soovinud, sest veel üks sünd-mus oli muutnud keerukamaks olukorra, mis oli juba niigi väga raske.

„Meil on probleem, kallid lapsed,” ütles Dragomira, silmitsedes kor-damööda Oksat ja Tugduali.

„Meie seas on reetur, jah?” paiskas Oksa otsekohe tagasi.„Miks sa nii ütled?” küsis vanaema kulmu kortsutades ning vaatas

pahaselt Tugduali poole.„Ee ... see oleks ju kõige hullem, mis juhtuda saaks, kas pole?” vastas

Oksa, püüdes sõpra päästa ja hoida samas oma väike kamina nurka kerra tõmbunud informaator anonüümsena.

Dragomira vaatas teda, segaduses, kohendas siis kroonina ümber pea põimitud patse ning jätkas:

„Me ei usu, et meie enda hulgas oleks reetur. Kuid me oleme kindlad, et keegi jälgib meid. Alates Gusi maali sisenemisest on meid jälitatud, jälgitud ja meie järele nuhitud ...”

„Kuidas te teate seda?” segas Tugdual vahele.„Ka sulle ei ole võõras, mu kulla poiss, et Abakoumil on võrrelda-

matu haistmine. Meie jälitaja lõhn saadab meid juba kolm päeva. See lõhn hõljub lakkamatult ümber Bigtoe väljaku ja me nägime üht meest, kes seisis mitu tundi ühe puu kõrval. Kui sa tormi vallandasid, Oksa, ei liikunud see mees karvavõrdki, isegi mitte varju minemiseks. See ütleb midagi, kas pole? Otsekohe läks Abakoum välja, et asjad selgeks teha. Ent niipea, kui ta meest nägi, too kadus. Kaks tundi hiljem oli ta jälle seal. Abakoum muutus siis varjuks ja liikus talle lähemale. Kuid see mees pidi olema kõigest väga teadlik, sest ta sai veel kord põgenema. See veenis meid lõplikult selles, et tegu on Päästke-End-Kes-Saab liikmega ...”

„Või Feloniga!” hüüatas Oksa.„Felonid on s a m u t i Päästke-End-Kes-Saab liikmed, mu dušenka,”

tuletas Dragomira tüdrukule meelde.

60

„Jah, tõsi,” tunnistas Oksa. „Aga see võis olla ka mõne salateenistuse agent, kas pole? Või siis politseinik?”

Dragomira ja Abakoum vahetasid kerge naeratuse.„Väljaspoolne, päris inimene ei oleks Abakoumi varju eest põgene-

nud,” vastas vanaema Pollock. „Ta ei oleks põgenenud, sest ta ei oleks seda isegi märganud! Ainult väga hästi informeeritud Seestpoolt pärinev inimene – see tähendab keegi meie pere lähedane Päästke-End-Kes-Saab liige – saab olla Abakoumi andest teadlik.”

„Jah, sul on õigus,” nõustus Oksa mõttesse vajunult. „Aga kas see ei või olla keegi liikmeist, kes proovib meiega kontakti saada?”

„Kui nii oleks, siis teeks ta seda teisiti, kas sa ei leia?” vaidles Aba-koum vastu. „Ja ta ei põgeneks esimese asjana. Aga ütle, Oksa, kas sa ei taha uskuda, et meie seas on spioon?”

Oksa lõi pilgu maha, sest küsimus muutis ta rahutuks, eelkõige aga oli tal hirm, et keegi võõras võis neid jälgida.

„Noh ... ma ei taha seda uskuda!” ütles ta. „Asjad on juba niigi keeru-lised, kas pole?”

„Kas te ei arva, et see võis olla Mortimer McGraw?” lausus äkki Tugdual.

„See on igatahes esimene, kes meile endalegi pähe tuli,” vastas Dragomira.

„Aga miks? Miks peaks Mortimer meid jälitama?” jätkas Oksa. „Zoé pärast? Kas ta tahab teda näha? Ta on ju ikkagi tema pereliige ... OH EI! Ta tahab teda võib-olla röövida!”

See mõte hirmutas Oksat rohkem, kui ta oleks arvata osanud. Zoé, Leomido ja Reminiscensi lapselaps, Orthon-McGraw’ nõbu ja Ociouse ning Temistocle, võimsate Murmoude järeltulija. Kuid samuti Zoé kui noor neiu, kes oli ühteaegu habras ja võimas oma kaootilise ja valusa mineviku tõttu.

„Ma ei usu, et Zoé on selle spiooni sihtmärgiks,” ütles Abakoum. „Mortimeril on igatahes kindlasti samad kavatsused kui tema isal, kuid samas olen ma alati uskunud, et Orthon ei ole Väljaspool ainus Felon. See, milles me kindlad oleme ja mis meile praegu väga palju pea-valu valmistab, on see, et kui meie maali siseneme, on selle maali näol tegu veel hindamatuma asjaga kui praegu. Oksa, mõned näevad sind ainult kui võtit, mis annab neile võimaluse Edefi asse tagasi pöörduda. Ja nad teevad kõik, et maal enda kätte saada. Siis jääb neil üle vaid

61

oodata, kuni sa maalist väljud, et sind kinni võtta. See on lihtsam, kui sinu röövimine!”

„Hmm ... Ärge arvake, et ma kardan maali sisse minna, ent kui see nii palju riske kaasa toob, siis miks ma siia ei jää?” küsis Oksa erutunult.

„Tõsi ta on, et selle mehe kohalolu, kes meid jälitab, teeb asjad hul-lemaks,” jätkas Abakoum. „Oht ei valitse ainult maali sees – kes teab, mida me eest leiame ja kuidas me sealt välja saame –, vaid ka sellest väl-jaspool. Asjalood ei ole enam sugugi samad ja me isegi kaalusime su koju-jätmist ning hoopis Dragomira kaasavõtmist.”

„Oh ei!” mässas Oksa. „Mitte mingil juhul! Mina tulen teiega kaasa!”„Mitte keegi ei taha sind ohtu panna, see pole ei meie ega Felonite

kavatsus. Kuid loomulikult tuled sa meiega,” nõustus Abakoum kur-valt. „Sa kuulsid isegi Mõistatajat: sina oled ainus lootus meie sõprade vabastamiseks.”

„Ja kujutame ette kõige hullemat, mis juhtuda saab,” pakkus Tugdual välja. „Ütleme, et see Felon või ma ei tea kes saab maali enda kätte. Mui-dugi koos meiega, kes me selle sees oleme. Ja ütleme, et mingil põhjusel ta hävitab maali. Mis meist siis saab? Kas me peame siis igavesti tund-matus ja vaenulikus dimensioonis ekslema? Kas me sureme kohutavates piinades?”

Dragomira ohkas, raputades vaikselt masendunud ilmel pead.„Kas sa tahad veel rohkem muretseda, Oksa?” küsis Tugdual. „Kas sa

arvad, et olukord ei ole juba piisavalt traagiline?”„Sa oled täiesti v õ i m a t u !” hüüdis Oksa, pöördudes noormehe

poole, kes paistis olevat väga rahul, et tüdruk endast välja läks. „Muidugi me sureksime ... See tundub ju loogiline? Noh, kui sa teada tahad, siis mind see ei hirmuta! Ei, üldse mitte! Noh ... ainult natuke ...” tunnistas ta pead langetades.

Tugdual lasi kuuldavale vaikse naerukihina, mis Noore Armulise viimse piirini marru ajas. Võideldes sooviga poisile kallale karata, surus ta käed rusikasse ja hambad kokku, otsustades oma viha mitte välja näidata.

„Vaat seepärast, isegi vaatamata tohutule abile, mida Dragomira meile osutada saaks, kui ta meiega koos tuleks, jääb ta välja, et kaitsta meie väär-tuslikku maali,” võttis Abakoum kokku. „Ja pealegi, ärme unustame, et ta peab ka sinu ema eest hoolitsema. Kes suudaks seda paremini kui su vanaema? Nõiast taimetark, paremat ei oskakski soovidagi, kas pole?”

62

12Lahkumine tundmatusse

Marie pigistas täiest jõust ratastooli paksust nahast käetugesid, surudes küüned sinna sisse. Oksa seisis ema selja taga ja oli oma käed ta ümberpõiminud, emmates teda ärevalt. Päev hakkas lõppema, vii-mane päev enne maali sisenemist. Kas nad näevad veel teineteist kunagi? Oksal ei olnud selles mingit kahtlust. Ta uskus täielikult, et kõiki neid saadab edu. Ent see ei takistanud Oksal, kui ta emast juba paar meet-rit eemaldus, närvi minemast ja muretsemast. Oksa märkas ema vae-vukuuldavaid nuukseid ja seda, kuidas naise hingamine kiirenes. Tema ninasõõrmed hakkasid kipitama: armutud pisarad tõusid silmadesse. Ümberringi seisid haudvaikuses Päästke-End-Kes-Saab liikmed ja sead-sid end valmis. Dragomira, kes oli väga ärevil, haaras kramplikult Aba-koumi, oma truu Valvaja, käest kinni. See oli esimene kord, kui ta pidi temast lahkuma. Kogu päeva oli ta sünges vaikuses töötanud oma ran-gelt-isikliku-ateljee sügavuses, tehes veel viimased varud Granokse ja Võimendajaid. Neid läheb sõpradel selle nõiutud maali sees hullu moodi vaja! Vanaema Pollocki silmad olid kurbusest ja väsimusest punased, ta vaatas oma sõpra ja sosistas:

„Hoia end hoolega, mu kallis Valvaja ... Ja too nad kõik elusalt tagasi, ma palun sind!” lisas ta katkeval häälel.

„Kõik läheb hästi,” rahustas Inimhaldjas, kes polnud oma sõnades just täiesti veendunud. „Me oleme kibekiirelt tagasi, ma luban sulle. Meiega ei juhtu midagi. Sa tead, et meil on suured trumbid: Pavel on tugevam, kui ta seda iial ise tunnistaks; Leomidos saavad kokku koge-mus ja tarkus; Pierre’i näol on meil puhas toores jõud ja Tugdual on meie pimeduse jõud, kes oskab meid, idealiste, vahel maa peale tagasi tuua. Mis puutub aga meie Viimasesse Lootusesse, siis ei ole tüdruk ise sellest küll teadlik, aga tema võim on tohutu.”

„Kaitse teda, ma anun sind!” segas vahele Marie, kes oli nii nagu tei-sedki Päästke-End-Kes-Saab liikmed vestlust pealt kuulanud. „Muidu ma suren ...”

63

Oksa tundis, kuidas tema süda tõmbus valulikult kokku. Pelgalt mõte sellele, et tema niigi haige ema peaks surema, lõi puruks viimasegi vastupanu. Surm, mis hiilis nagu järeleandmatu kiskja, kaasas lahuta-matu liitlane – aeg.

„Lähme siis!” ütles tüdruk, kartes, et iga sekundiga, mis möödub, väheneb tema julgus.

Pierre astus esimesena seltskonnast välja. Ta surus tugevalt oma naise käsi ning kõik teised tegid sama. Käesurumine oli pingeline ja toimus vaikuses, pisarad voolasid hääletult. Pavel andis Marie’le viimase suud-luse, misjärel tuli Oksa ja pani pea ema õlale. „Ma suren suurest kurbu-sest,” ütles ta vaikselt. Abakoum pani käe vaikselt tüdruku õlale, jahmu-nud Noore Armulise südant rõhuva kurbuse suurusest. Oli aeg minna. Oksa tõmbas käega läbi juuste ja võttis kurbuse varjamiseks sisse ninja- asendi, üks jalg taga konksus ja käed ees.

„Me tuleme, sa neetud maal!” hüüdis ta, pühkides käeseljaga pisarais sillerdavat nägu. „Ja siis sa alles näed ... Me tuleme, Gus! Pea vastu!”

Vaevalt oli Pavel Murdlõuendit puutunud, kui kõik kuus teinetei-sel käest kinni hoidvat Päästke-End-Kes-Saab liiget tundsid, kuidas neid tõmmatakse veidrasse pärlmutri tooni aeglaselt liikuvasse värvide segusse. Üheks hetkeks jäid nad tasakaalu hoides pidama puust pildi-raami serval, ees laiumas koletu kuristik. Abakoum oli esimene, kes andis järele tühjuse ahvatlusele ning hüppas alla, tõmmates nii endaga ka oma kaaslased.

„Eeeeeeemaaaa!” karjus Oksa, pigistades täiest jõust Abakoumi ja oma isa kätt, millest ta kinni hoidis.

Oksa karjed summutas pikk ja lai koridor, mida mööda nad allapoole kukkusid, haarates kramplikult üksteisest. Mõned minutid tundus neile, et nad hõljuvad nagu suled mingi uskumatu aurupilve keskel, mis oli hämar ja hirmutav. Mitte keegi neist ei suutnud ümberringi midagi eristada, oli ainult mingisugune lillakas väga paks udu, mis ümbritses neid ähvardava looriga. Mida enam nad udu sisse vajusid, seda hämara-maks muutus valgus. Ja seda rohkem nende südamed pekslesid.

Järsku nad peatusid. Uskumatus vaikuses kostis hingamist. Nad istu-sid käsnjal pinnal ning ajasid silmad pärani, kuid asjatult. Pimedus oli nüüd täielik, samuti nagu vaikus.

72

14Jalad viivad sinna, kuhu tahe tahab minna

Mida kaugemale Oksa jooksis, seda tihedamaks ja metsikumaks muutus taimestik. Otsekui oleks loodus äkitselt mõelnud ümber ega soovinud tüdrukut enam aidata. Teerada muutus pimeduses nii nähta-matuks, et tüdruk pidi tohutult pingutama, et seda märgata. See üles-anne muutus iga sammuga keerukamaks ja tekitas Noores Armulises paanikat. Oksa needis end selle eest, et ei suutnud end paremini kont-rollida. Ta mõistis hästi, et tekkinud meeltesegadus pani ta ühelt poolt pead kaotama ning teisalt kaotama väärtuslikku aega. „Praegu ei ole õige hetk, et vankuma lüüa, Oksa-san!” noomis ta end. „Gus loodab su peale! Kõik nad loodavad su peale!” Kuid mets, mis oli selle meelekindluse suhtes tundetu, läks aina tihedamaks ja tihedamaks: teerada Oksa enam peaaegu ei näinudki, selle olid endasse haaranud sõnajalad, mis kraapi-sid vastu ta nägu, ning kõrge rohi, mis takistas jooksmist. Lootusetult otsis tüdruk lahendust, heites suvaliselt enda ette mõned Knock-Bon-gid ja seejärel Magnetused, mis suutsid mõned rohukõrred vastu maad lüüa. Kuid need nipid, mis mõjusid inimeste juures, ei olnud taimede peal kuigi efektiivsed. Seejärel proovis Oksa Feufolettosid, ent samuti ilma suurema õnnestumiseta, kuna taimed olid liiga lihavad selleks, et neid tuhaks muuta. Viimases hädas jäi ta seisma ühe hiiglasuure puu all ning, püüdes metsikut südamekloppimist kuidagi kontrolli all hoida, ronis mööda puutüve üles. Seejärel toetas ta käed karedale puukoorele ning heitis end painutades järgmise puu külge, mis oli oma kümme-konna meetri kaugusel.

„Iaa-haaaaaa!” hüüdis ta raevukalt, haarates tugevalt oksast.Sel moel jätkas ta oma teekonda, hüpates puult puule, osavalt nagu

väike ahv, mõeldes aeg-ajalt oma kahele kaitsjale.„Abakoum? Kas sa oled siin?” uuris ta murelikult, jättes meelega välja

Tugduali, kelle kohalolust ta ei pidanud mitte midagi teadma.„Mine samamoodi edasi, Oksa!” kuulis ta puhmjate sõnajalgade var-

just. „Ära mitte mingil juhul lõpeta Gusile mõtlemist!”

73

Oksa heitis kiire pilgu alla ja märkas jänest, kes hüppas peaaegu musta värvi taimekihil. Rahunenult järgis ta Inimhaldja juhtnööre ja kesken-dus, et koondada kõik oma mõtted Gusile. Tüdrukule meenus poisi ilus nägu ja meresinised silmad, mis talle alati naeratasid. Oksa värises üle kere, asudes uuesti teele, sõbra hirmunud pilk silme ees.

Ta ei lugenud enam puid, mille külge ta oli hüpanud, sest märkas äkitselt pimeda metsa keskel pärlmutrikarva peegeldust. Alguses oli see vaevumärgatav, ent mida lähemale Oksa jõudis, seda eredamaks säde-lemine muutus. Ta jõudis kiiresti valguse juurde ning lendas ilma iga-suguse pingutuseta sellest läbi. Tüdruk sulges silmad, tõi kuuldavale kõrvulukustava karjatuse ja tundis, kuidas ta maandub pinnale, mis on niisama pehme, kui tuhkjas metsarada.

„OKSA!”„Gus? Kas see oled sina?” vastas tüdruk häälele, mida oli just kuulnud.Oksa silmad olid ikka veel suletud, kuna ta kartis pettuda, leides end

sealtsamast mulla pealt kerratõmbunu ja üksikuna.„Muidugi! See olen mina, sõbrake!” jätkas hea tuttav hääl. „Lase

ennast nüüd lõdvaks! Sa oled nagu kerratõmbunud siil ...”Oksa avas silmad ja nägi, ühe hüppega püsti karates, et seisab Gusi

ees, kes vaatas teda, nagu ta oleks jumalik ilmutus.„Küll sul läks alles aega,” tegi poiss pahast nägu, varjates ääretut

rõõmu, mida ta tegelikult tundis.Gus vaatas ainiti Oksat, pisarad silmas ja hing emotsioonidest tul-

vil. Oksa, kes oli niisama liigutatud – ja võimetu oma tundeid välja näi-tama –, astus poisi juurde ja vaatas teda. Vaatamata rõõmule, mis poisi näol peegeldus, nägi ta kohutav välja: nägu oli kõhn ja tumedad kotid silmade all muutsid ta pilgu süngeks. Mustusest hall särk oli katkirebe-nenud ja juuksed pulstunud. Oksa haaras poisil õlgadest kinni ja raputas teda jõuliselt.

„Ja kas see ongi kõik, mida sa mulle öelda oskad, tänamatu selline?” luksatas ta, kõigutades poissi nagu ploomipuud. „Ma riskisin just oma eluga, kui tulin läbi metsa, mis mõtles ainult sellele, kuidas mind toorelt nahka pista! Selline on siis tervitus, mille ma sinult saan! Uhh! Kohutav egoist! Pea meeles, et kui sa järgmine kord maali sisse lähed, jätan su siia üksi toimetama, nõus?”

78

15Süsimusta Draakoni ärkamine

Mõne tunni eest oli Pavel sisenenud hirmuäratavasse metsa. Ka Oksa oli Pierre’i ja Leomido järel kohe metsa läinud, mis tähendas, et tüdruk ei saanud kaugel olla.

„Oksa!” hüüdis mees, käed suu ees torus. „Oksa! Kus sa oled?”Kuid ei ühtegi vastust. Ta jäi tummalt seisma ning tihe ja sünge tai-

mestik tahtis ta enda alla matta.„Oksa ei saa ju ometi kaugel olla,” pomises ta. „OK-SAAAA!”Ta hüüdis igaks juhuks mitu korda igasse suunda. Asjatult. Juhusli-

kult märkas ta, et mets tema selja taga oli sulgunud: seal ei olnud enam jälgegi teest, mis viis väikesele lagendikule, kus ta ennist oma tütre ja sõpradega oli viibinud.

„Noore Armulise isa peaks süüvima juurkehaga pea nõuannetesse ... Noor Armuline ei oma asukohta neis ümbrustes, ta liigub teist rada pidi.”

Need sõnad piuksus Foldingote, keda Pavel seljas kandis. Järsku jäi Pavel üllatunult seisma ja vajus mõttesse. Mida see olend ütleski? „Jalad viivad sinna, kuhu tahe tahab minna. Mets valib teekonna, aga ainu-üksi reisija tahtejõust sõltub see, kuhu ta välja jõuab.” Ta ohkas süga-valt. Pavel mõistis, et oli absurdne sellele vastu vaielda. Terve ta elu oli selline olnud: ta oli omasoodu tegutsenud, kulutades selleks meeletutes kogustes energiat, ning kõik see oli viinud vaid selleni, et ta tundis end oma saatuse mängukannina. Ta karjatas kähedalt, täis mõru ja söövi-tavat raevu, ning surus käed rusikasse. Silmi maha lüües märkas Pavel, et tema ette on joonistunud teerada. See lookles kõrgete sõnajalgade ja majesteetlike puude vahel. Mees kõndis veidi edasi, ise murest murtud, et pidi tütrest lahkuma. See, et nad eraldi läksid, oli Paveli arvates ääretult rumal. Aga kuidas oleks ta saanud sellele vastu hakata? Alates hetkest, kui nad maali sisenesid, oli Pavel mõistnud, et mitte ükski neist ei juhti-nud seda mängu. Seesama võimetusetunne andis endast pidevalt märku, tuues mehe näole vihagrimassi. See viha mõjutas Pavelit sedavõrd, et tal läks veidi aega, enne kui ta märkas, et teerada oli peaaegu haihtunud.

79

„Võta end kokku, lollpea,” mõmises ta endamisi.Foldingote ei jätnud selle peale reageerimata:„Noore Armulise isa komistab liialduste otsa! Taaskeskendumine on

loomulikult hädavajalik, kuid rumalus on ettevõtmises kõrvaline asja-olu. Ärge laske unustusse juurkehaga pea nõuandeid: Noore Armulise sõber on tugevalt seotud ülesandega, et Noore Armulise isa peab noor-meest hoidma enesel silme ees ja hinges.”

Pavel naeratas kurvalt ja sirutas käe üles õlale, et lohutavat olendit patsutada. Tal oli õigus: mõtteid Gusile suunates oleksid nad kõik juba tema juures. Ja lõppude lõpuks tulid nad ju Gusi päästma. Pavel sulges silmad ja meenutas Gusi nägu. Kui ta silmad avas, oli teerada tagasi. Nii-siis astus ta otsusekindlalt ja kannatamatult edasi, pingutades, et Gusile keskenduda.

Pavelile tundus, et ta on selles haudvaikses ja pimedas metsas olnud juba tunde, omamata mingitki aimu ajast või ruumist. Ta sammus küll edasi, ent tal polnud tunnet, nagu ta liiguks. Hingeldades jäi ta hetkeks seisma ja istus maha, et hinge tõmmata. Ümberringi valitses uskumatu vaikus. Äkitselt Pavel võpatas, teda haaras valu, mis pani ta ahastusest karjatama. Ta tõusis kibekähku püsti ning tõmbus suurest valust kõverasse, sirutades käed selja taha, et püüda endiselt seal istuvat Foldingotet kätte saada.

„Kas Noore Armulise isa on haaranud piinad? Foldingote kehakaal on toonud kaasa liigse raskuse, ooohhhh! Foldingote kahetsus on ääretu ning nõuab otsekohest vabandamist!”

Foldingote väänles, et rakmetest lahti pääseda, samal ajal kui Pavel üha enam ja enam teda ootamatult haaranud meeletust valust oigas. Mees suutis kuidagimoodi oma „Foldingotihoidja” lahti saada ning väike olend ilmus kohe tema ette. Ta pani oma kaks pontsakat käekest Paveli ümber ja kallistas teda, surudes oma punnis põskedega pea isanda kõhu vastu.

„Kas Noore Armulise isal oleks tahet omistada andeks andmine oma kaalukale koduabilisele?” kaebles ta.

„Asi ei ole sinu kallis Foldingote,” lausus Pavel, valugrimass näol, vaevaliselt püsti tõustes. „Valu kõrvetas mu selga nii hullusti, et tundus, nagu ma lahvatan kohe põlema!”

Aegamööda valu taandus ning Pavel tundis end surmväsinult. Fol-dingote, kes hoidis ikka veel mehel ümbert kinni, aitas ta ühe hiigel-suure puutüve najale istuma, kus ennast koguda.

122

24Kaotused suurenevad veelgi

Kui Naft ali ja Brune Knut auto Bigtoe väljaku ette parkisid, mõistsid nad kohe, et midagi oli juhtunud. Ja rikkudes kõiki ettevaatusabinõusid, mida juba üle viiekümne aasta oli rangelt järgitud, küünitas Foldingot neljanda korruse aknast välja ja tegi nii kõva häält, et iga möödajalutav jalakäia oleks võinud teda hõlpsasti märgata. Naft ali ja Brune kortsuta-sid kulmu ja tormasid maja poole. Välisuks oli irvakil ning see oli ääre-tult ebatavaline. Eriti sellistel rasketel aegadel ...

„Vana Armulise rootslastest sõbrad saabuvad oodatult!” ütles Foldin-got trepist alla tormates. „Kärsitus ja paanika vallutasid Vana Armulise koduabilise ...”

„Mis siin toimub, Foldingot?” küsis Naft ali tõsiselt. „Sa oled täitsa näost ära!”

Brune võttis väikese olendi sülle. Foldingot vabises ja lagistas ham-baid. Ta pani oma pikad käed naise kaela ümber ja hoidis temast tuge-vasti kinni.

„Felonid tõid sellesse majja tõelise terrori!” ohkas ta kileda häälega. „Nad tekitasid Vana Armulise korteris kataklüsmi. Nende soov saada enda valdusesse Murdlõuend läks vett vedama, kuna Vana Armuline jõudis ette ja organiseeris põgenemise.”

„Dragomira! Dragomira! Mida sa tegid?” oigas Naft ali justkui iseen-daga kõneledes.

„Murdlõuendi peidukoht asetseb äärmises turvalisuses ning vaid Vanal Armulisel on teadmine selle kaitsja isikust. Kuid selle majapida-mise mured on ääretud, oi-oi-oi-oi-oi,” oigas Foldingot. „Felonid näita-sid üles julmust, mis tuli otse nende südamest, Vanale Armulisele said osaks vigastused, rootslastest sõbrad peavad minema üles teda päästma!”

Naft ali tormas otsekohe trepist üles. Kuna Foldingot oli Brune süles, siis liikus tema ettevaatlikumalt.

„Ja Marie?” küsis ta väikeselt olendilt.Foldingot puhkes nutma ja peitis oma suure ümara pea Brune kaelale.„Noore Armulise emaga toimus tragöödia ...”

123

„Mida!?” karjatas Brune. „Ära ütle, et ta on ... s u r n u d ?”„Ei!” kiljatas Foldingot. „Noore Armulise emale ei saanud osaks

surm! Kuid Felonid praktiseerisid inimröövi! Noore Armulise ema võeti kaasa!”

Brune karjatas jahmunult.„See ei ole tõsi! Ütle mulle, et see ei ole tõsi, Foldingot!” oigas ta, vaa-

dates lootusetult väikese olendi poole.„Minu suust kostab vaid tõde. Kui Vana Armuline omaks teadmist

sellest sündmusest, siis oleks oht, et ta süda katkestab tuksumise. Uhu-huhuhhhh  ... Tragöödia on langenud Päästke-End-Kes-Saab liikmete peale ... Tänu Ptitškade abile praktiseeris Foldingot, Absoluutse Orien-tiiri Hoidja, põgenemist, aga pääses halvasti ...”

„Vaevu ... Sa pääsesid vaevu!” siristasid väikesed kuldsed linnud, tii-rutades Brune ümber.

Brune jõudis abikaasa juurde Dragomira tuppa. Suur ruum oli pea-peale pööratud, klaasikilde ja mööblitükke täis. Felonid ei jätnud põh-jaliku läbituhnimise käigus mitte midagi puutumata ega ühtki tugitooli terveks. Ühel katkilõigatud diivanil lamas Dragomira, ümber kaela jube punane jälg, nägu katki ja silm paistes. Kuid kõige hullem oli ta lohuta-matu pilk. Naft ali istus jõuetuna tema kõrvale.

„Brune,” sosistas vanaema Pollock vanale sõbrale kätt ulatades. „Mercedica ... See on Mercedica.”

Brune vaatas jahmunult kõigepealt Dragomirat, siis Naft alit. Mida Dragomira sellega öelda tahtis? Ei! Mercedica küll selle kaose taga ei olnud! Kuid Naft ali noogutas, kinnitades kohutavat tõde.

„Mercedica de La Fuente kuulub Felonite ridadesse,” tunnistas Fol-dingot. „Koos oma tütrega, keda nimetatakse Catarinaks ning Felon Orthon-McGraw’ järeltulijaga, kelle eesnimeks on Gregor, võtsid nad ette rünnaku Vana Armulise vastu ning viisid läbi medaljoni ja Gora-novi röövi!”

Naft ali surus pea Brune käte vahele ja Brune, keda tabas ootamatu peapööritus, kukkus ebakindlalt istmelt maha.

„Kaabakad,” urises Naft ali. „Nad valmistasid rünnaku hästi ette!”„Kui ma oleksin ainult valvsam olnud!” halas Dragomira. „Merce-

dica on alati üsna range loomuga olnud, ta oli tihti jäärapäine, ja ma mär-kasin, et ta muutus viimastel kuudel veelgi jäisemaks. Ta paistis rohkem pinges olevat ja mitmel korral oli ta lausa ebaviisakas – mida ma temas

124

kunagi täheldanud ei olnud. Ma oleksin pidanud olema tähelepaneli-kum ja endale küsimusi esitama ...”

„Ära süüdista ennast, Dragomira!” ütles Brune. „Kuidas sa oleksid võinud teada, et ta on Felon? Ta on alati sinu sõber olnud. See, kelle kõrval oled sa nii palju läbi elanud, see, kes oli vandunud truudust sinu emale Malorane’ile!”

„Jah!” nõustus Dragomira mõrul toonil. „Ma oleksin pidanud seda nägema! Ma oleksin pidanud mõistma, et midagi on toimumas!”

„Mercedica teadis, et meie pidime täna õhtul Abakoumi juurde minema, et kaitsesüsteeme tugevdada,” lisas Brune. „Ta kasutas seda ära, et oma „sõbrad” sulle kallale lasta! Ta tõmbas meid kenasti haneks!”

„Kui ma teda nägema peaks, siis ma alles näitan talle! Ma vannun seda!” kärgatas Naft ali, silmad raevust kiiskamas.

„Mul on kahju, mu sõbrad,” ohkas Dragomira.„See ei ole sinu süü!” kordas Brune ja ulatas talle kiiresti käe.„Ja Marie?” küsis Dragomira vaikselt.Brune hammustas huulde ja heitis Dragomirale lootusetu pilgu. Ta

surus veelgi tugevamini sõbra kätt.„Nad võtsid ta kaasa, jah?” uuris Dragomira hirmunult.Brune vaatas teda, silmad pisarais, ega suutnud sõnagi lausuda. Dra-

gomira oigas ja ta näole ilmus valugrimass. Kadus viimanegi õhkõrn loo-tus. Vanaema Pollock paistis alla andvat. Jõud kadus ta kehast ja süda-mest. Dragomira pea vajus Brune käte vahele ning ta hakkas nutma, mattunud ängistusse ja süümepiinadesse.

„See on minu süü!” sõnas ta nuuksatuste vahele. „Ma arvasin, et saan nendega üksi hakkama ... Ma ei ole muud kui üks vana ja haletsusväärne lollpea ...”

Pisaraid tagasi hoides ütles Brune:„Foldingot rääkis mulle kõigest, sa käitusid õigesti: Murdlõuendi

peitmisega hoidsid sa ära meeletu katastroofi . Ma oleksin teinud täpselt nii nagu sina.”

„Aga kus see on, Dragomira? Kus maal on?” küsis Naft ali nii rahuli-kult kui suutis, vaatamata meeletule vihale, mis ta enda alla oli matnud.

„Naft ali, Dragomira ei ütle meile seda,” lausus Brune.Naft ali ja Dragomira vaatasid talle hämmeldunult otsa.

125

„Aga ei ole vaja, et sa meile ütleksid!” jätkas Brune. „See on garantii, et Dragomirat ei saa tappa. Kui tema on ainus, kes teab, siis ei saa Felonid talle midagi teha, ja lisaks on see üks viis enda turvalisust tagada.”

„Sul on täielikult õigus, mu kallis Brune,” sosistas Dragomira.„Ma kardan, et Marie on neile praegu heaks vahetuskaubaks,” ütles

Naft ali. „Neil tõbrastel on nüüd parim võimalik vahend, millega meid sundolukorda panna. Ja me teame, mida nad vastu tahavad.”

„Marie Oksa vastu,” ohkas Dragomira ja peitis näo käte vahele.„Aga nad ei tunne meid vist piisavalt hästi!” raevutses Naft ali. „Felo-

nitel on täna eelis, suur eelis, ma olen nõus. Aga kui Oksa on meie poolel, siis on trumbid meie käes. Me oleme küll nõrgemaks muutunud, olgu. Aga meie oleme siin tugevam pool. Oksa näol on tegemist totaalse jõuga ja isegi kõige julmem Felon on jõuetu meie Viimase Lootuse vastu. Selles võid sa täiesti kindel olla, Dragomira.”