Oktoober 2010

USA merejalaväelased USA merejalaväelased maabusid koos maabusid koos kaitseliitlastega kaitseliitlastega Hara lahe rannikul Hara lahe rannikul

1939.−1940. aasta Soome-Nõukogude

Talvesõja põhjused ja ennetava julgeoleku

peamised elemendid

S Õ J A N D U S A J A K I R INR 4 (68) OKTOOBER 2010

11NR 4 (68) OKTOOBER 2010 Sõdur

SISUKORDSISUKORD

NR 4 (68) OKTOOBER 2010

Kõikide sõda kõikide vastu Bosnias ja Hertsegoviinas I 6Jugoslaavia lagunemisele järgnenud kõige keerukama ja verisema sõjalise konflikti ülevaade. Koostaja Mattias Jõesaar.

Vaid sisemiselt demokraatlik ja avatud väikeriik on edukas 16 Vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese kõne võidupüha paraadil Viljandis 23. juunil 2010.

Strateegiline kommunikatsioon rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude Afganistanis (ISAF) tegevuses 18Ülevaade strateegilise kommunikatsiooni erinevate osiste arendust NATO mis-sioonidel viimastel aastatel. Autor kolonel Arthur Tulak.

USA merejalaväelased maabusid koos kaitseliitlastega Hara lahe rannikul 23Ülevaade olulisimatest dessantoperatsioonidest Eesti rannikul ja mujal maail-mas. Autor vanemleitnant Ingrid Mühling.

Rakendusuuringute keskuse tegevusel on rahvusvaheline haare 26Ülevaade Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste rakendusuuringute keskuse tööst rahvusvahelises riigikaitsesüsteemide planeerimise ja rakendamise eks-pertgrupis. Autor Eneken Laasme.

US ARMY RANGER SCHOOL − kas oled väljakutseks valmis? 30USA maaväe eliitsõdurite koolitus reindžerikursuse läbinu pilgu läbi. Autor noo-remleitnant Raido Saremat.

Meist sõltub! Kaitseväe logistikakeskus aastal 2009. II osa 38Jätkub kaitseväe logistikakeskuse möödunud aasta tegevuse kokkuvõte. Autor leitnant Marek Miil.

Ajateenijate põhiõiguste ja -vabaduste piiramine ning asendusteenistuse uus kestus 43Jõustus kaitseväeteenistuse seaduse muudatus, mis sätestab ajateenijate põhi-õiguste ja -vabaduste piiramise ning lühendab asendusteenistuse kestust. Autor Aivar Engel.

Tänapäevane merepiraatlus 48Kuidas mõjutab tänapäevane merepiraatlus elu Eestis? Autor kaptenleitnant Peeter Ivask.

“Piinakamber” ehk sõda sõduri pilgu läbi 53Tänavu parima filmi Oskari saanud sõjafilm “The Hurt Locker” on sõja kujuta-mise vaatenurgast tähelepanuväärne linateos. Autor Ilmar Raag.

1939.−1940. aasta Soome-Nõukogude Talvesõja põhjused ja ennetava julgeoleku peamised elemendid 58Katse vastata küsimusele, miks ikkagi ründas Stalin Soomet. Autor Osmo Apunen.

4848

3030

66

22 Sõdur NR 4 (68) OKTOOBER 2010

TOIMETUSE VEERGTOIMETUSE VEERG

matkekeskuses oli NATO-le nii erakordne ja edukas, et seal kõneldakse tõsiselt võimalu-sest kaasata õppusele teisigi asjast huvitatud liikmesriike. Liitlasvägede vastuvõtmine ei ole pelgalt kaitseväe mure, liitlaste vastuvõtmisel on oma ülesanded kogu riigil – nii ava- kui ka ärisektoril. Liitlasvägede ja rahvusvaheli-se abi vastuvõtu harjutamine lubab vajadusel olla valmis võtma vastu abi ka mittesõjaliste kriiside korral, kasutades selleks kogu ühis-konna ressursse.Juunis harjutasid Ameerika Ühendriikide me-rejalaväelased koos Scoutspataloniga sõdi-mist Põhja-Eestis metsasel maastikul. Me-rejalaväelased, Eesti sõdurite relvavennad Iraagis ja Afganistanis, viisid läbi maabumis-operatsiooni meie põhjarannikul. Läänemere piirkonna suurimal mereväeõppusel “Baltops 2010” harjutasid kõik väeliigid rahvusvahe-list koostööd.Rahvusvahelised õppused andsid kindla mär-gi, et Eesti riik ja rahvas on kaitstud, sest meie riigikaitse kilbiks on iseseisev kaitsevõime ja mõõgaks kollektiivkaitse NATO raames.

Kaitsejõudude peastaabi

teavitusosakonnaülem

kolonelleitnant Peeter Tali

•

Kindel märk

Meie NATO liitlased andsid sel aastal kind-la ja selge märgi, näidates jõuliselt maailma kõige võimsama poliitilise ja sõjalise liidu ko-halolekut Eestis, Lätis, Leedus ja Poolas, kin-nitamaks, et Põhja-Atlandi lepingu 5. artikkel kehtib ühtemoodi kogu NATO territooriumil. 8. august 2008 oli paljudele meie liitlastele silmade avanemise päev. Ma ei pea silmas olümpiamängude avatseremooniat Pekingis, vaid sõda Gruusias, mis hiinlaste meelehär-miks tõmbas maailma tähelepanu aastaid et-tevalmistatud ja idamaise suurejoonelisusega kõiki varasemaid suveolümpiamänge varjuta-ma pidanud spordi- ja rahupeolt. Suurõppus-tekompleks “Zapad 2009” ja “Ladoga 2009” jätsid aasta hiljem õhku uusi vastuseta küsi-musi ja kõhklusi. NATO kaitsekavasid on aastatega staapides ja õppustel üha detailsemaks lihvitud. 2004. aastal, kohe pärast Eesti saamist NATO täis-liikmeks, alustas Belgia õhuturvet Eesti õhu-ruumis. Tänaseks on NATO õhuturve ja NATO õhuväeõppused saanud siin rutiiniks. Lätis Adaži polügoonil lõppes Ameerika Ühendriikide, Läti, Leedu ja Eesti maa- ja õhuvägede ühisõppus “Sabre Strike” (“Saab-lilöök”), mille eesmärgiks oli valmistada kait-seväelased ette välisoperatsioonideks Afga-nistanis ning arendada liitlasvägede maa- ja õhuväe koostööd.Eesti, Läti ja Leedu harjutasid tänavu teist aastat järjest õppusel “Baltic Host” liitlas-vägede vastuvõtmist. Liitlasvägede vastuvõ-tuharjutus on oluline osa alliansi plaanidest Eesti, Läti ja Leedu kaitsmisel. Mullune “Bal-tic Host” Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste

Eesti sõjandusajakiri SõdurVäljaandja Kaitsejõudude Peastaap6 numbrit aastas

Esikaanefoto: Ülo IsbergToimetus: Juhkentali 58, 15007 Tallinn Vastutav toimetaja: kolonelleitnant Peeter Tali e-mail: [email protected]üljendus: Matis KaruTrükitud ASi Printall trükikojas


EESTIEESTI

Miinijahtija Ugandi leidis augustis Saa-remaa lähistel läbi viidud operatsiooni käigus Vabadussõjas hukkunud Briti sõjalaevade HMS (Her Majesty’s Ship) Cassandra, HMS Myrtle ja HMS Gen-tiani vrakid. Vrakid asuvad 60–100 meetri sügavuses ja kuuluvad vastavalt rahvusvahelistele tavadele Ühendku-ningriigile. Laevade otsimise operat-sioon viidi läbi koostöös Eesti Mere-muuseumiga. Otsimise aluseks olid tollase Briti admirali Alexander-Sinclairi antud viimased koordinaadid, mis osu-tusid üllatavalt täpseks.

Kaitseväe allohvitsere koolitav Võru La-hingukool liitus 1. augustist Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustega. Liitmise eesmärk on õppetöö kvaliteedi paran-damine ning olemasolevate vahendite ja võimaluste otstarbekam ja paindli-kum kasutamine. Lahingukool jätkab tegutsemist Võrus Meegomäel, ka jää-vad alles lahingukooli ja Kõrgema Sõ-jakooli ajaloolised lipud.

Kirde kaitseringkonnas lõppes 18. augustil pioneeripataljoni reservõp-pekogunemine. Õppuse eesmärgiks oli meelde tuletada ajateenistuses omandatu ja harjutada reservväelas-te tegutsemist oma üksuse koosseisus. Reservväelased parandasid polügoonil ligi kolm kilomeetrit teid, ehitasid silla, tõkkeid ja truubi.

8. septembril külastas Tallinna Ameerika Ühendriikide mereväe küberväejuhatu-se ülem viitseadmiral Barry McCullough. Kõrge külaline käis NATO Kooperatiiv-ses Küberkaitsekeskuses, Riigi Infosüs-teemide Arenduskeskuses ja Skype Eesti kontoris ning kohtus kaitseministeeriumi kantsleri Riho Terrasega.

Saksamaal lõppes 16. septembril USA Euroopa väejuhatuse korraldatud side-õppus “Combined Endeavor”, mille käi-gus testisid 40 riigi sideväelased side- ja infosüsteemide ühildumist teiste riikide süsteemidega. Maailma suurimal selle-taolisel õppusel osales 1400 sidespetsia-listi, nende seas 14 Eesti kaitseväelast.

Soome kaitseväe juhataja kindral Ari Tapani Puheloinen alustas 27. sep-tembril Eesti kaitseväe juhataja kindral-leitnant Ants Laaneotsa kutsel kolme-päevast ametlikku töövisiiti Eestisse.

President Ilves kohtus Lõuna-Afganistanis teenivate Eesti kaitseväelastegaAfganistanis töövisiidil viibi-nud president Toomas Hend-rik Ilves külastas 6. oktoobril Helmandi provintsis asuvat Wahidi patrullbaasi, kus tee-nib Eesti jalaväekompanii Estcoy-10, ning NATO juhi-tavate rahvusvaheliste julge-olekuabijõudude Afganistanis (ISAF) selle piirkonna suurimat baasi Camp Bastionit, kus tee-nib meie logistiline toetusüksus.

Eesti riigipea sõnul oli tema Afganistani-visiidi peamisi eesmärke tutvuda Eesti kaitseväelaste teenistusega. “Te olete meie parimad sõdurid,” kinnitas riigipea kohtumisel Wahidi patrullbaasis. “Te teenite piirkonnas, mis on erilise tähen-dusega kogu Afganistanile. Mässuliste ideoloogiline baas ja valdav osa nar-kokaubandusest lähtub Lõuna-Afganistanist, mistõttu on tähtis selle piirkonna saamine Kabuli keskvõimu ja ISAFi kontrolli alla,” lausus president Ilves. “Või-me öelda, et lahingutegevus on võrreldes mullusega küll intensiivistunud, kuid mõistame: see on oodatud vastus Afganistani armee ja rahvusvaheliste julge-olekuabijõudude järjest laiahaardelisemale ja jõulisemale tegevusele.”

Eesti riigipea sõnul kinnitasid talle Kabulis mitmed Afganistani juhid, ISAFi kõrgemad ohvitserid ja rahvusvaheliste operatsioonide esindajad, et näha on märke Talibani väsimisest. President Ilves rõhutas, et riik peab andma meie kaitseväelastele Afganistanis parima ja nüüdisaegseima varustuse ning tu-gevad sotsiaalsed tagatised nii sõduritele kui ka nende lähedastele. “Esiteks on selge, et teenistus Afganistanis vajab teistsugust varustust ja relvastust kui teenistus Eestis. Lähikuudel peaksid Helmandis teenivad sõdurid saama meie liitlaste toel parema, nende turvalisust suurendava varustuse,” sõnas riigipea.

Lashkar Gah’s andis president Ilvesele ülevaate NATO sihtjõudude Helmandis ülem brigaadikindral Richard Felton.

Kaitseminister tõstis esile Põhja kaitseringkonna reservpataljoni juhtkonda Kaitseminister Jaak Aaviksoo tutvus 14. septembril kaitseväe keskpolügoonil kaitseväe tänavuse suurima reservüksuse õppekogunemisega “Põhjanael 01”. 2008. aastal alanud ja nüüd juba kolmandat korda järjepidevalt korraldatav reservpataljoni õppekogunemine on Aaviksoo sõnul selge kinnitus, et reserv-väel põhinev Eesti riigikaitse mudel töötab ka tegelikkuses. “Õppekogunemisest osavõtt ja eriti vabatahtlike reservohvitseride tegevus reservpataljoni juhtkonnas näitab ilmekalt, et kaitsetahte puudumise taha ei jää Eesti sõ-jaline kaitse küll pidama.”

Põhja kaitseringkonna ülem kolonelleitnant Rene Brus an-dis kaitseministrile ülevaate õppuse “Põhjanael” käigust. Kaitseminister jälgis pioneeride mineerimisharjutust ja vestles reservväelastega.


MAAILMMAAILM

aUkraina ja Venemaa sõlmisid kokku-leppe, mille kohaselt jääb Venemaa Musta mere laevastik Ukraina linna Sevastopoli sadamasse 2042. aasta-ni. Algselt oleks pidanud rendileping lõppema 2017. aastal. Ukraina parla-ment ratifitseeris lepingu 27. aprillil ja vastutasuks alandas Venemaa Ukrai-nale müüdava gaasi hinda 30% võrra.

Iisraeli kaitsevägi kavatseb hoolimata 31. mai üheksa hukkunuga lõppe-nud intsidendist jätkata mereblokaadi Gaza sektorile, kasutades selleks oma mereväe eriüksusi. Paar päeva pärast intsidenti ütles Iisraeli kaitseminister, et juhtunust võetakse õppust järgnevate operatsioonide tarbeks. Iisrael kaht-lustab, et humanitaarabilaevadega tuuakse Gazasse ümbrikutesse peide-tud sularaha.

Venemaa on näidanud üles huvi Iveco mitmeotstarbeliste kergesoomussõi-dukite vastu. Vene meedia hinnangul kavatseb riik hankida 1000 Itaalia soomussõidukit, mis pakuvad võima-liku miiniplahvatuse korral võrreldes seni kasutusel olevate kergesoomu-kitega GAZ-2330 Tiger rohkem kait-set. Ka peavad läbirääkimisi Ižmaš ja Itaalia väikerelvade tootja Beretta Venemaale ühisettevõtte rajamiseks, mille toodanguks saaksid politsei- ja eriteenistusrelvad.

Serbia sõlmis 31. mail Portugaliga sõjalise kokkuleppe eesmärgiga pa-randada relvajõudude kvaliteeti ja taastada oma rahvusvaheline sei-sund. Kokkulepe on Serbiale tähtis, sest see on sõlmitud NATO riigiga ja aitab tõsta Serbia sõjaväelaste väljaõppe taset. Serbia ja Portugal leppisid kokku sõjameditsiinialases koostöös, väljaõppe- ja kaitsepolii-tiliste kogemuste vahetamises ning ühiste strateegiliste uuringute tege-mises. Viimaste aastate jooksul on Serbia sõlminud mitmeid sõjandus-alaseid kokkuleppeid nii NATO kui ka eraldi alianssi liikmesriikidega, nt Hispaania ja USAga. Siiski kavatseb Serbia valida Austria ja Rootsi tee, seades eesmärgiks Euroopa Liidu liikmesuse, kuid välistades NATOsse astumise. Serbia kaitseministri Dra-gan Sutanovici sõnul tahetakse teha NATOga koostööd näiteks ÜRO egii-di all korraldatavatel ühisoperatsioo-nidel.

Gruusia ametnikud on pahased ohtliku embargo pealeJuuni keskel Pariisis Eurosa-tory rahvusvahelist kaitsetöös-tusmessi külastanud Gruusia ametnikud väljendasid oma pahameelt selle üle, et nende riigile ei taheta müüa riigikait-sevarustust. Samal messil osa-lenud USA ja Iisraeli esindajad kinnitasid, et kaitserelvastuse ja muu varustuse müük Gruusiale on raskendatud USA valitsuse poliitika ja Venemaa surve tõttu ning selle põhjuseks on 2008. aasta augustisõda. Gruusia esindajate sõnul on separatistlikesse Lõuna-Osseetiasse ja Abhaasiasse paigutatud rohkem Vene vägesid, kui oleks vaja vaid nende kaitsmiseks. Nimelt on Abhaasias ja Lõu-na-Osseetias mitusada Vene lahingutanki T-90, mis on vajalikud üksnes jär-jekordseks invasiooniks valmistumisel. Gruusia sooviks muretseda radareid, et jälgida Vene vägede liikumist Lõuna-Osseetias, sest näiteks Gori läheduse tõttu Lõuna-Osseetia piirile ei oleks Gruusia vägedel piisavalt aega valmis-tuda võimaliku rünnaku korral selle linna kaitsmiseks. Ka vajavad grusiinid tankitõrjerelvi, sest võimalik konflikt oleks nendele kaitsesõda, ja veel tahab Gruusia muretseda tänapäevaseid raadiosaatjaid juhuks, kui midagi peaks juhtuma muude sidevõimalustega. Ükski nimetatud toode ei ole Gruusiale kättesaadav ja grusiinid ei saa aru USA valitsuse eesmärkidest, sest radarid ja raadiosaatjad ei ole ründerelvad. Seetõttu ei saa Gruusia välja vahetada isegi neid radareid, mis sõja käigus kaotati. Iisraeli väitel ei soostu nad Gruusiale militaarkaupa müüma mitte mitteametliku USA blokaadi, vaid kartuse pärast halvendada suhteid Venemaaga. Gruusia luureteenistuse juhi Gela Bežuašvili sõnul tegeleb tema ametkond 80% ajast võimaliku Vene ohuga riigile, lisades, et iga kuu arreteeritakse vähemalt kaks tähtsat või vähemtähtsamat Gruusia valitsusametnikku, kes on Venemaa poolt ära ostetud eesmärgiga panna nad töötama oma kodumaa vastu.

Birmast põgenenud majori sõnul on riigil tuumaambitsioonid Kuigi kuulujutud Birma huvist tuuma-relvade vastu pärinevad juba aastast 2001, mil riik üritas soetada Venemaalt tuumareaktori, ei ole senini olnud kind-lat alust arvata, et ametlikult Myanmari Liidu nime kandev riik kavandab tuu-marelva valmistamist. Veebruaris Bir-mast Taisse põgenenud armeeohvitser tõi endaga kaasa hulganisti fotosid ja dokumente, mille alusel on võimalik väita, et riik tegeleb tuumaprogrammiga. Major oli õppinud aastaid Moskvas N. E. Baumanni Instituudis raketitehnoloogiat, enne kui ta Birmasse naasis, et seal prototüüpe arendada. Tehased, kus mees töötas, on aastaid tekitanud lääneriikide luures kahtlusi. Major andis ka peamise tuumaobjekti, tuumapa-taljonina tuntud, ametlikult Thabeikkyini 1. teadus- ja tehnoloogiarügemen-di nime kandva üksuse täpsed koordinaadid. Birma ohvitseri sõnul tegeleb tuumapataljon tuumauuringutega eesmärgiga ehitada tuumareaktor ja uraa-ni rikastamise tehas tuumapommi väljaarendamiseks. Kavatsus valmistada tuumapomm või isegi ehitada tuumareaktor rahuotstarbeliseks kasutuseks on vastuolus Birma poolt sõlmitud rahvusvaheliste lepingutega ja kui kahtlused selle osas osutuvad tõeseks, on riigil vaja teha väga palju selgitustööd.


MAAILMMAAILM

Soome õhuvägi tellis kolmanda trans-pordilennuki Airbus Military C-295, et vahetada välja 1982. aastast ka-sutuses olnud lennukid Fokker F27-100. Uus õhuk peaks kohale saabu-ma 2013. aastal ning 2015. aastal loodetakse kõik senised F27-tüüpi lennukid pensionile saata.

Iisraeli kaitsetööstus loodab rekor-dilisele müügiaastale. Kavas on üle-tada aasta lõpuks 8 miljardi USA dollari piir. Iisrael oli 2009. aastal kaitsetööstuse müügilepingute osas USA, Venemaa ja Prantsusmaa järel neljandal kohal, teenides 7,5 miljar-dit USA dollarit. Iisraeli kindrali Udi Shani sõnul on riigi eesmärgiks müüa aastas 7–10 miljardi dollari väärtuses kaitsetööstuse toodangut. Ta lisas, et tegemist on Iisraeli Riigile kõige tu-lusama tööstusharuga. Seda iseloo-mustab ka näiteks tuttuue Merkava Mk 4 lahingutanki esmaesitlus Pariisis Eurosatory rahvusvahelise kaitsetöös-tusmessi avapäeval.

Kreeka vähendab eelarvekärbete tõt-tu väekontingenti rahutagamismis-sioonil Kosovos (KFOR) 650-lt 50-le. KFORi vägede vähendamisega alus-tatakse käesoleva aasta novembris ja see viiakse lõpule 2011. aasta al-guseks. Kreeka kohutava majandus-seisu tõttu otsitakse võimalusi raha säästmiseks ja Kosovo väekontin-gendi vähendamine võimaldab riigil säästa 22 miljonit eurot.

Iraani tuumaprogrammi vastu suu-natud ÜRO embargoresolutsioon on tekitanud tuliseid vaidlusi, sest see ei laiene Venemaa ja Iraani ostu-müügi-lepingule. Nimelt sõlmisid Venemaa ja Iraan 2005. aastal 800 miljoni dollari väärtusesse ulatuva lepingu, mille kohaselt Iraan ostab Venemaalt õhutõrjesüsteeme S-300PMU1. Et leping sõlmiti viis aastat tagasi, ei laiene sellele paljude pahameeleks relvaembargo.

Iisrael saatis 23. juunil edukalt or-biidile Ofek-9 luuresatelliidi, mis te-gutseb 300–600 km kõrgusel maa-pinnast ja suudab 90 minutiga Maa orbiidile ringi peale teha. Uus satelliit annab Iisraelile võime teostada luu-reoperatsioone senisest edukamalt, sest Ofek-9 on varustatud paremate tehnoloogiliste lahendustega kui sa-telliidid Ofek-5 ja Ofek-7.

Ukraina tõmbus NATO-suunalt tagasi, kuid Soome astus sammukese lähemaleMai lõpul teatas Ukraina uus valitsus, et riik võib teha küll NATOga koostööd, kuid välistatud on Ukraina liitumine alliansiga. Alates veebruarist on Ukraina uus president Viktor Janukovõtš tüürinud riiki üha lähema-le Venemaale. Lisaks on Krimmi elanikud protesti-nud NATO suvise mereväe-õppuse “Meretuul 2010” vastu, millest võtsid teiste seas osa ka Gruusia, Moldova, Türgi ja USA ning milleks kasutati Odessa ja Nikolajevi sadamaid.

Soome peaminister Matti Vanhanen on aga NATO Euroopa vägede kõrgema-le ülemjuhatajale teada andnud, et NATO eesmärgid sobivad kokku Soome välis- ja julgeolekupoliitikaga. Soome osaleb NATO rahutagamismissioonil Kosovos ja julgeolekuabijõududes Afganistanis ning aastast 1994 rahupart-nerlusprogrammis. Soome kaitseväe juhataja kindral Ari Puheloinen toonitas, et Soome kavatseb säilitada ka võimalikul NATOga liitumisel kohustusliku sõ-javäeteenistuse, kuid 350 000-liikmelist reservväge võidakse vähendada.

ISAFi ülem kindral McChrystal vahetati välja kindral Petraeuse vastu USA president Barack Obama vabastas 23. juunil USA ja NATO Afganistani vägede ülemjuhataja kindral Stanley McChrystali teenistuskohustusest, kirjutades alla tema lahkumispalvele. Tagasiastumise põhjus-teks olid kuuletumisprobleemid, sest kind-ral McChrystal ja tema meeskond olid kri-tiseerinud ajakirjas Rolling Stone president Obamat, asepresident Joe Bidenit ja teisi USA administratsiooni kõrgeid ametnikke. USA sõjaväeõiguse koodeksis on määratud karistused igale ohvitserile, kes kasutab hal-vustavaid sõnu presidendi või mõne teise kõrgema valitsusametniku kohta. President Obama sõnul ei vastanud kindral McChrys-tali käitumine ülemjuhatajale kehtestatud nõuetele. Ta lisas, et personalivahetus Afga-nistani vägede ülemjuhatuses ei tähenda muutust USA Afganistani-poliitikas. Kind-ral McChrystali väljavahetamine tähendab kolmandat Afganistani väejuhatuse vahe-tust viimase kolme aasta jooksul. Uus ISAFi ülem kindral David Petraeus on varem juh-tinud koalitsioonivägesid Iraagis ning aida-nud kaasa praeguse Afganistani strateegia koostamisele. 21. juunil astus eriarvamuste tõttu tagasi ka Ühendkuningriigi erisaadik Afganistanis ja Pakistanis Sir Sherard Cowper-Coles.


KONFLIKTKONFLIKT

Kõikide sõda kõikide vastu Bosnias ja Hertsegoviinas IBosnias ja Hertsegoviinas IKõige keerukam ja verisem endise Jugoslaavia lagunemisele järgnenud konflikti-dest puhkes eri religioonide ja rahvuskogukondade asualade tõttu lapitekina kirjus Bosnias ja Hertsegoviinas. Aastasadu rohkem või vähem vaka all hoitud pinged pääsesid korraga kammitsaist ning kõik pooled soovisid ajaloo käigu korraga ja lõplikult, sageli vahendeid valimata endale soodsas suunas keerata. Bosnias ja Hertsegoviinas aastatel 1990−1995 aset leidnud sündmustest teeb kokkuvõtte Mattias Jõesaar.Bosnia ja Hertsegoviina kolmnurkne kuju võiks sümboliseerida kolme rahvast, kes selles riigis elavad: serblasi, hor-vaate ja bosniakid (moslemeid). 1991. aastal moodustasid 44% siinsest elanikkonnast moslemid, 31% serblased, 17% horvaadid ja 5% teised rahvad (kellest suurem osa pidas end lihtsalt jugoslaavlasteks, nagu endine suur juht ja õpetaja Josip Broz Titogi).1 Seetõttu on Bosnias ja Hertsegoviinas kodakondsuse kõrval väga tähtsaks määrat-lusaluseks rahvuslik identiteet, mis neid sarnase keelega elanikerühmi eristab. Traditsioonilise rahvustunnuse, keele asemel on Bosnias ja Hertsegoviinas rahvuse määrajaks hoopis usk.

Jugoslaavia 1968. aasta põhiseaduse järgi oli bosniakkide rahvuseks moslem ja alles 1993. aastal hakkas see islami usku lõunaslaavi rahvas end taas ametlikult bosniakkideks nimetama. 1980. aastate lõpul ja 1990. aastate

Alandatud naised sõjakoledustes.Allikas: http://trendsupdates.com/wp-content/uploads/2009/05/rape-during-the-bosnian-war.jpg

1 Nation, Robert Craig 2003. War in the Balkans, 1991–2002, lk 149, http://www.strategicstudiesinstitute.army.mil/pubs/display.cfm?pubID=123.


KONFLIKTKONFLIKT

alguses sotsialistlikus Euroopas alanud rahvuslike (taas)ärkamiste käigus sai rahvusest pärast poolesajandilist ta-buperioodi tähtsaim ühendav tunnus. Jugoslaavia liitriigi etniliselt kõige heterogeensemas liiduvabariigis Bosnias ja Hertsegoviinas muutus olukord seetõttu äärmiselt keeruliseks. Valuliku lagunemisprotsessi käigus sai sellest vih-kamise tallermaa, kus koos ja omavahel sõdisid serblased, bosniakid ja horvaadid, kes kõik arvasid, et just neile kuulub õigus sellele maale. Bosniat ja Hertsegoviinat võib selle etnilise koosseisu ja probleemidega pidada lau-sa endise Jugoslaavia väiksemaks mudeliks, mis samal ajal terve liitriigiga oli 1990. aastatel kildudeks purunemas.

Ajalugu ja tee sõjaniAjalugu ja tee sõjaniKeskajast alates oli Bosnia ja Hertsegoviina olnud võõrvõimu all. Ajalooliselt koosneb riik kahest regioonist, suuremast Bosniast ja väiksemast Hertsegovii-nast, millest viimane asub kolmnurkse riigi lõunatipus. Tänasel päeval nendel ajaloolistel piirkondadel administratiivset tähtsust ei ole, sest riik on jagatud Bosnia ja Hertsegoviina Föderatsiooni ning Serblaste Vabariigi (Republika Srps-ka) vahel. Sageli kutsutaksegi riiki lühendatult Bosniaks. Sajandeid kuuluti Os-manite impeeriumi koosseisu ning sel ajal pöörati suur osa rahvast islami usku. Esimese maailmasõja eel oldi aga koos horvaatidega Austria-Ungari keisri võimu all. Esimene võimalus iseseisvuda saabus 1918. aastal, mil Sara-jevos tuli kokku rahvusnõukogu, mis aga otsustas liituda loodava Jugoslaavia riigiga. Sellegipoolest säilitas Bosnia ja Hertsegoviina oma ajaloolised piirid ka selle uue riigi koosseisus.2 Bosnia liitumine Jugoslaaviaga oli vältimatu, sest Sloveenia ja Horvaatia olid juba nõustunud liituma Serbia ja Montenegroga.

Suurema osa oma ajaloost on Bosnia ja Hertsegoviina olnud sügavalt segmenteerunud, sest serblased, horvaadid ja moslemid on moodustanud selgesti eristuvad kogukonnad. Tasakaal konflikti ja koostöö vahel on alati sõltu-nud suuresti välistest faktoritest. Kui välised faktorid tagasid stabiilse poliitilise keskkonna, tegid Bosnia ühiskonna rahvusrühmad koostööd. Kui välised faktorid toitsid ebakindlust, tekkis rühmade vahel hõõrumist ja konflikte, mis tihtilugu lõppesid metsikuste ja julmustega.3

Bosnia suurim eripära on ühiskonna areng. Kui Euroopas hakkasid 19. ja 20. sajandil konsolideeruma rahvus-riigid, tuues kaasa rahvaste ümberpaigutamist ja suuri piirimuutusi, siis Bosnias selliseid protsesse ei tekkinud. 19. sajandi jooksul liikus regioon ühe mitmerahvuselise impeeriumi haardest teise, säilitades paljud Osmanite im-peeriumi sotsiaalsed ja majanduslikud tunnused, mille elimineerisid täielikult alles kommunistid 1945. aastal. Teise maailmasõja järgse Bosnia ja Hertsegoviina saatuse otsustas kohaliku elanikkonna arvamust arvestamata väike rühm Tito ümber koondunud inimesi, kes säilitasid riigipiirid ning andsid Bosniale ja Hertsegoviinale Jugoslaavia liiduvabariigi staatuse.4

Kuigi Bosnia oli olnud regiooni tasakaalustavaks piirkonnaks 19. sajandil, ei tundunud Teise maailmasõja lõppedes Bosnia ja Hertsegoviina säilitamine endisel kujul enam kõige praktilisema ideena, sest see ala oli sõja ajal ol-nud etnilise vägivalla epitsentriks.5 Sõja ajal okupeeritud Jugoslaavias võib eristada kaht vastanduvat poolt ja kaht ideoloogiat, mille vahel bosniakkidel tuli valida: horvaatide Ustaše fašistliku režiimi Suur-Horvaatia ning serbia vastupanuvõitlejate Suur-Serbia idee. Seetõttu võitles islami usku bosniakke nii serblaste kui ka horvaatide poolel. Kumbki pool ei näinud Bosniat ja Hertsegoviinat tulevikus sellistes piirides, nagu see seni oli olnud.

Nii serblased kui ka horvaadid tahtsid näha oma kaasmaalasi elamas omas riigis. Bosnia ümberjaotamise idee suurimaks takistuseks oli rahvaste paiknemise ebaühtlus ja segaasustus. Nimelt ei elanud sugugi kõik horvaa-did Horvaatia piiri ääres ega serblased Serbia piiri ääres. Peale selle olid

mitmes piirkonnas kolm rahvast segunenud, mistõttu igasugune territooriumide jaotamine oleks tekitanud suuri probleeme. Bosnia jagamise mõtteid olid mõlgutanud ka Austria-Ungari riigimehed Esimese maailmasõja eel, kuid see ei saanud teoks, sest sõda lõppes nendele kaotusega.6

1990. aastate alguses sot-sialistlikus Euroopas alanud rahvuslike (taas)ärkamiste käigus sai rahvusest pärast poolesajandilist tabuperioodi tähtsaim ühendav tunnus.

19. sajandi jooksul liikus re-gioon ühe mitmerahvuselise impeeriumi haardest teise, säilitades paljud Osmanite impeeriumi sotsiaalsed ja majanduslikud tunnused, mil-le elimineerisid kommunistid täielikult alles 1945. aastal.

2 Burg, Steven L. & Shoup, Paul S. 1999. The War in Bosnia-Herzegovina: Ethnic Conflict and International Intervention. Armonk, NY: M. E. Sharpe, lk 18.

3 Ibid., lk 16.

4 Ibid., lk 20.

5 Ibid., lk 18.

6 Ibid., lk 36.


KONFLIKTKONFLIKT

Nagu mõnel pool mujal pärast Teist maailma-sõda sotsialismileeri langenud riikides, jäid ka Bosnias ja Hertsegoviinas rahvusküsimused ametlikult mahavaikitud tabuteemaks, mis aga sotsialistliku režiimi kokkuvarisedes taas päe-vakorda tõusid ja mida tuli taas kord lahenda-ma hakata. 1970. aastatel hakkas pead tõstma moslemite eneseteadvus, mis väljendus islami-organisatsioonide tegevuse aktiviseerumises. Aegade jooksul tihtilugu kiusu ohvriks langenud moslemite võitlust poliitilise ja sotsiaalse võrdsu-se nimel hakkas ametlik Belgrad pärssima islami fundamentalismi vastase võitluse nime all, mille käigus peeti 1983. aastal kohut mitme mosle-mi intelligentsi hulka kuuluva inimese üle. 1980. aastate lõpus algas Bosnias poliitiline võitlus rahvuslikul pinnal, seades ohtu liiduvabariigi se-nise ühtsuse. 1990. aasta valimistel võidutsesid rahvuslikult meelestatud parteid, sest seni võimul olnud kommunistid ei suutnud pakkuda noore-male põlvkonnale muutuvas keskkonnas poliiti-list doktriini, mis oleks sobinud poliitiliselt mitme-rahvuslikule ühiskonnale. Ühtlasi takistas Bosnia konservatiivne ja piirav poliitiline olukord alter-natiivsete demokraatlike jõudude esilekerkimist,

kes oleksid suutnud ehitada päästvaid sildu eralduvate moslemite, horvaatide ja serblaste kogukondade vahele.7

Slobodan Miloševići algatatud rahvusliku liikumise ideed Serbias kandusid üle piiride ka Bosniasse ja Horvaatiasse, süvendades lõhet eri kogukondade vahel. Aastatel 1987−1991 leidsid Jugoslaavias aset suured muutused, lõppes ühe-parteivõim ning avalik arvamus polariseerus rahvuslikus raamistikus, mis tõi omakorda kaasa Sloveenia ja Horvaatia eraldumise. Titolikule lojaalsusele üles ehitatud mitmerahvuseline Bosnia hakkas selliste välismõjude toimel rahvuslikke piire pidi poliitiliselt rebenema. Bosnia Kommunistlik Partei ei saanud lihtsalt vastavalt olukorrale “värvi vahetada”, nagu seda oli teinud Miloševići juhitud kommunistlik partei Serbias, sest Bosnias oli võimupartei liikmeskond mitmerahvuse-line. Kuigi serblaste esindatus oli teistest suurem (42,8% liikmeskonnast), olid moslemid (35%) ja horvaadid (11,9%) üheskoos ülekaalus. Mitmerahvuseline Bosnia Kommunistlik Partei vastandas end siiski rahvuslusele.8

Paljud serblastest parteiliikmed läksid üle rahvuslikku Serbia Demokraatlikusse Parteisse (SDS), millega Milošević liidu lõi. Serblaste ja horvaatide rahvusluse esilekerkimine tähendas Bosnia moslemitele Teise maailmasõja aegse olukorra naasmist: kas liituda riigi säilitamiseks serblaste või horvaatidega või lasta maa jagada kahe võimsa naabri vahel. Erinevalt varasemast oli Bosnial ja Hertsegoviinal nüüd ka kolmas valik: kuulutada Sloveenia ja Hor-vaatia eeskujul välja iseseisvus. 1980. aastate lõppu ja 1990. aastate algust iseloomustasid horvaatide ja serblaste rahvuslikult meelestatud massimeeleavaldused, mistõttu Bosnia parlament keelas 1990. aasta märtsis rahvuslikul pinnal loodud poliitilised organisatsioonid. Keeld hiljem küll tühistati, kuid see oli selgeks märgiks, et Bosnia polii-tiline eliit tunnetas ohtu.9

1990. aasta detsembrist 1992. aasta aprillini kõikus Bosnia ja Hertsegoviina saatus tasakaalu ja tasakaalutuse vahel. Riigi ajaloo esimesed demokraatlikud valimised olid loonud sügavalt lõhestatud poliitilise süsteemi. Samal ajal, kui riik oli sisemiselt poliitiliselt polariseeritud, muutusid välised faktorid kaootiliseks. Paljud Bosnia horvaadid ja serblased astusid omade poolel sõtta, kui 1991. aasta suvel algas võitlus Horvaatias. Horvaadid hakkasid mos-lemeid välja õpetama sõjaks Bosnias. Jugoslaavia rahvaarmee (JRA) õpetas välja ja relvastas omakorda serblastest reservväelasi üle terve Bosnia. Sügisel saatis JRA Montenegro reservväelased Hertsegoviinasse mässu ärgitama. Mujal Bosnias oli olukord veel vaikne, samas kui mitmed märgid näitasid kolme vaenupoole kasvavat viha. Bosnia meedia propageeris Bosnia traditsioonilist rahvuslikku tolerantsi, mille abil sõda ära hoida. President Alija Izetbego-vić kinnitas, et sõda Bosniasse ei jõua. Sõjale eelnenud õhtupoolikul väitis ta, et konfliktid on fabritseeritud ja neid

7 Burg & Shoup, op. cit., lk 44.

8 Ibid., lk 45.

9 Ibid.

Horvaatide soovitud Herceg-Bosna Vabariigi piirid.Allikas: http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/1/18/Hvo_controlled.png

horvaatide alad

teiste rahvastega asustatud alad


KONFLIKTKONFLIKT

saab ära hoida.10 Võimalused sõja vältimiseks samas üha kahanesid, eeskätt kahel põhjusel. Esiteks asendati iga-nenud titolikule süsteemile lojaalseks jäänud poliitiline kaader kõikjal rahvuslikele parteidele lojaalsete inimestega, teiseks, nagu juba mainitud, hakkas Bosnia sisekliimat suuresti mõjutav väline olukord halvama stabiilse ühiskonna jätkusuutlikkust. Ebastabiilsust külvavad välised tegurid juhtisid Bosnia etnilise vägivalla ja sotsiaalsete konfliktideni, mis olid varemgi ajaloost tuntud.

Rahvuslik revolutsioon kogus hoogu ja eriarvamused Bosnia rahvaste vahel tekitasid pingeid. Suurimad olid horvaatide ja serblaste erimeelsused, kes ise Horvaatias sõda pidasid, samas kui Bosnia moslemid üritasid läbirääkimiste abil nende kahe poole vahel laveerida. 1991. aasta sügisel oli Bosnia ja Hertsegoviina lagunemise äärel, kui serblased hakkasid looma Bosnia territooriumil Serbia autonoomseid ob-lasteid (SAO). Sellele vastasid horvaadid novembris kahe autonoomse oblasti loomisega. Bosnia rahvad hakkasid riigi tuleviku küsimuses referendumeid korraldama ning usaldamatus Bosnia moslemite ja serblaste vahel süvenes. Samal ajal otsustasid horvaadid riigi läänepiiril luua de facto autonoomse riigi, mis oleks tihedalt seotud naaberriigi Horvaa-tiaga.11

Kõikide nende sündmuste ajal jätkus tohutu relvade sissevool riiki. JRA varustas Bosnia serblasi, horvaatide para-militaarne rühmitus Horvaatia Kaitsevägi relvastas oma liikmeid riigi lõunaosas Hertsegoviinas ja Bosnia moslemid lõid oma Roheliste Barettide rühmituse, kuhu kuulus konflikti alguses 35 000–40 000 liiget. Veelgi suuremat hulka võitlejaid koondas moslemite Patriootlik Liiga, mille liikmeskonda kuulus 1992. aasta veebruaris 120 000 inimest ja mille eesmärgiks oli koostada Bosnia kaitseplaan. Lääne-Hertsegoviinast Horvaatiasse sõdima läinud horvaadi päritolu kohalikud naasid koju, et võidelda oma kodukoha ja rahvuse nimel.12

9. jaanuaril 1992 kuulutas Bosnia serblaste ala end iseseisvaks Serblaste Vabariigiks, mida tunnustas kohe Hor-vaatias välja kuulutatud Serbia Krajina Vabariik.13 1. märtsil kuulutas Bosnia ja Hertsegoviina 29. veebruari re-ferendumi alusel välja sõltumatuse Jugoslaaviast. Ametlikel andmetel pooldas iseseisvust 62,68% elanikest, mis on peaaegu võrdne horvaatide ja moslemite (bosniakkide) osaga Bosnia ühiskonnas.14 Seega oli 1992. aastaks Bosnias välja kuulutatud kolm riiki: iseseisev Serblaste Bosnia ja Hertsegoviina Vabariik (hiljem Serblaste Vabariik), Horvaatia Herceg-Bosna Vabariik, mis soovis Bosnia ja Hertsegoviina territooriumil poliitilist, kultuurilist, territo-riaalset ja majanduslikku autonoomiat, ning ühtne Bosnia ja Hertsegoviina Vabariik. Nende vasttekkinud riikide territooriumid kattusid suurel määral ja seetõttu tundus sõda olevat vältimatu.

SõdaSõdaPärast Bosnia ja Hertsegoviina iseseisvumist lahkusid JRA väed ametlikult selle riigi territooriumilt, kuid tegelikkuses liitus suur osa võitlejatest Serblaste Vabariigi armeega. Seetõttu olid serblased sõjalise jõu poolest teistest peajagu üle. Konfliktist oli kujunemas tõeline rahvusvaheliste mõõtmetega usu- ja ideoloogiasõda, sest serblasi toetasid õigeusklikud kreeklastest ja venelastest vabatahtlikud, horvaate väidetavalt Saksa ja Austria neonatsid ning Bos-nia moslemeid abistas Iraani revolutsiooniline kaardivägi. Serblastel oli Bosnias 100 000-liikmeline armee, mille relvastusse kuulus 500 tanki, 400 raskesuurtükki, 48 raketiheitjat, 350 120 mm miinipildujat, 150 soomukit, 120 hävitajat-pommitajat ja 80 helikopterit. Sellele lisandusid veel paramilitaarsed üksused. Kehvasti varustatud mosle-

mid pidid piirduma kaitsetaktikaga.

Sõja esimestel kuudel hõivasid serblased suuri maa-alasid, kuni lõpuks muutus tuhande kilomeetri pikkune rindejoon neilegi liiga suureks suu-täieks. Vallutatud maa-aladel hakati ellu viima etnilist puhastust, mis ei olnud sõja tagajärg, vaid selle eesmärk. Peale etnilise puhastuse käis ka kultuuriline puhastus.

1992. aasta lõpuks oli hävitatud või kahjustatud 70% arhitektuurimäles-tistest, nende seas 300 mošeed, 150 õigeusu ja 50 katoliku kirikut. 25.−26. augusti öösel pommitati Bosnia rahvusraamatukogu, kus hävis tuhandeid asendamatuid ajaloolisi ürikuid. Enamasti oli kultuuriväärtuste hävita-mine moslemivastase alatooniga, “ajalooliseks kättemaksuks osmanite pärandile”.15 Esmalt oli Bosnia serblaste

Bosnia meedia propageeris Bosnia traditsioonilist rah-vuslikku tolerantsi, mille abil sõda ära hoida.

Nende vasttekkinud riikide territooriumid kattusid suu-rel määral ja seetõttu tundus sõda olevat vältimatu.

10 Burg & Shoup, op. cit., lk 62.

11 Ibid., lk 74.

12 Ibid.

13 Ibid., lk 97.

14 Ibid., lk 117.

15 Nation, op. cit., lk 158−159.


KONFLIKTKONFLIKT

eesmärgiks saavutada kontroll Lääne-Bosnias asuva Bosanska Krajina ja Ida-Bosniaga piirne-va ala üle, et luua ühendus Serbiaga. Tulevikus loodeti Bosnia Serblaste Vabariik liita Serbiaga ning horvaatide ja moslemite alade eralduspii-riks oleksid saanud Una, Sava ja Neretva jõgi. Et seda eesmärki saavutada, tuli kontrolli alla saa-da Serbiaga piirnevad alad, mille elanikkond koosnes nii moslemitest kui ka serblastest. Aprilli esimestel nädalatel ründasid paramilitaarväed JRA üksuste kaasabil Zvorniku, Višegradi, Bra-tunaci, Srebrenica ja Foča haldusüksusi, hävita-des Bosnia puuduliku vastupanu ning mõrvates, terroriseerides ja välja saates moslemi elanik-konda. Teistele Drina oru linnadele, sealhulgas Goraždele ja Žepale, korraldati blokaad. Serbia piirist 15 kilomeetri kaugusel asuva väikese Bi-jeljina linna langemisega algas aga veresauna-de hooaeg.16 Mõned linnad langesid paari päe-va, mõned mitme nädalaga. Serblastel õnnestus avada ka koridor Zvorniku ja serblaste kontrolli all olevate Sarajevo ümbruse alade vahel.

1992. aasta mais ja juunis löödi serblased, kelle rindejoon oli liiga pikaks veninud, Sreb-

renicast välja. Juulis õnnestus neil kaotatud alad tagasi vallutada, kuid Srebrenica-Žepa ja Višegrad-Goražde-Foča aladel suutis Bosnia ja Hertsegoviina armee kohalikud enklaavid enda valduses hoida. Hoolimata sõjalisest edust hakkasid serblaste vägedele muret tekitama isikkoosseisu puudus ja vähene tahe rünnata hästikaitstud linnaalasid.17

Samal ajal rünnakutega Ida-Bosnias haarasid serblased samasuguseid meetmeid kasutades kontrolli Bosanska Krajina üle, mis piirnes serblaste aladega Horvaatias ning kus serblaste kõrval elas arvestatav hulk horvaate ja moslemeid. 3. aprillil võeti üle piirkondlik keskus Banja Luka, mis tühjendati horvaatidest ja moslemitest ning muudeti Lääne-Bosnia serblaste alade poliitiliseks keskuseks. 1992. aasta maist juulini korraldas serblaste armee VRS (Vojska Republike Srpske) Lääne-Bosnia Prijedori, Sanski Mosti ja Ključi aladel sõja ühed kõige jubedamad metsikused, puhastades süstemaatiliselt alasid horvaadi ja moslemi vähemustest.18

1992. aasta mais ja juunis üritas VRS liikuda Loode-Bosnia kaugeimasse punkti, Bihaći regiooni (tuntud ka kui Bihaći tasku või Cazinska Krajina), kus valdava osa elanikkonnast moodustasid moslemid ning mida muust Bosniast eraldasid Una jõgi ning Bosnia ja Horvaatia piir. Serblased võtsid üle Una jõe äärsed Bosanksa Krupa ja Bosanski Novi (Novi Gradi) ning sisenesid Grabezi platoole Bihaći linna idaosas, kus nad põrkusid koordi-neeritud vastupanule. Detsembriks oli Bihaći piirkond kahanenud väikeseks kolmnurkseks alaks, mida ümbritsesid kõikjalt serblaste väed, kuid mida kaitses efektiivselt kümme tuhat võitlejat, kellest enamiku moodustasid moslemid, kuid nende kõrval oli ka pataljonisuurune Zagrebi käskudele alluv Bosnia horvaatide vägi.19

Ida-Bosniat ja Bosanska Krajinat ühendas strateegiliselt väga oluline Posavina piirkond, kus alates märtsist olid omavahel võitlema asunud horvaadid ja serblased. Serblased üritasid vanu meetodeid kasutades piirkonda mitte-serblastest puhastada, kuid lõuna poolt tulnud võimas horvaatide armee lõikas serblaste kontrollitud Bosnia alad sootuks pooleks. Sündmustele järgnes sõja suurimaid lahinguid, mille lõppedes horvaadid taganesid ja serblased said detsembriks enda valdusesse maakoridori, mis ühendas kõiki Bosnia serblaste alasid.20

1992. aasta lõpuks oli hävi-tatud või kahjustatud 70% ar-hitektuurimälestistest, nende seas 300 mošeed, 150 õigeusu ja 50 katoliku kirikut.

16 Nation, op cit., lk 160.

17 Ibid., lk 161.

18 Ibid.

19 Ibid.

20 Ibid., lk 162.

Algne Bosnia Serblaste Vabariigi piiriplaan.Allikas: http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/4/43/Bsa_controlled.png

serblaste alad

teiste rahvastega asustatud alad


KONFLIKTKONFLIKT

Serblastele oli koridori taasavamine suureks eduks, kuid nende positsioon jäi siiski haavatavaks, sest nad ei suut-nud koridorist vastavalt lõuna ja põhja pool asuvaid Gradačaci ja Orašje linna hõivata. Kuigi see piirkond jäi kogu sõja kestel lahingute tallermaaks, ei olnud serblastel brutaalse etnilise puhastuse tõttu hiljem nendele aladele mingit seaduslikku õigust.21

2. mail nurjus serblaste katse hõivata Kesk-Sarajevo moslemite alad ning nad olid sunnitud taganema ja kindlustama oma positsioonid pealinna põhja- ning idaküljel. Ehkki Bosnia pealinn oli ümber piiratud, oli see veel president Izetbegovići valitsuse käes.22

Samal ajal, 2.−3. mail toimus keerulises sõjas üks kummaline sündmus. Nimelt võtsid JRA võitlejad pantvangi Lissabonist Bosnia ja Hertsegoviina teemaliselt konverentsilt naasnud Bosnia presidendi Izetbegovići. Keerukate

läbirääkimiste tulemusena ta vabastati ja vastutasuks lubati lõpetada Bosnia vägede blokaad Lukavica kasarmute peakorterile Sarajevo kesklinnas. Izetbegović vabastati, kuid Serbia vägede lahkumise käigus Lukavicast avasid moslemi maakaitseväed tule, tappes sellega hulga ohvitsere, sõdureid ja kõrvalisi tsiviilelanikke. Serblastepoolne diplomaatiliste standardite rikkumine ja moslemite hetkeline relvarahu rikkumine tõid hiljem kaasa ulatusliku vä-givalla. Jätkus aprillis alanud Sarajevo piiramine, mille käigus pommitati linna iga päev ümberkaudsetelt mäge-delt.23

Samal ajal, kui moslemid üritasid Kesk-Bosnias vastu pidada, säilitasid horvaadid oma positsioonid põhjas ja surusid serblasi Lääne-Bosniast välja. 1992. aasta mais sõlmisid Bosnia president Izetbegović ja Horvaatia presi-dent Tudjman sõjalise koostöö kokkuleppe, et kindlustada Bosnia ja Horvaatia vägede positsioone Kesk-Bosnias. 15. juunil sisenesid horvaadid Mostari linna, hävitades linna õigeusu katedraali ja 17 mošeed. Oktoobris sai Mos-tarist autonoomse Horvaatia Herceg-Bosna kantoni pealinn.

Bosnia-Horvaatia sõjaline kokkulepe ei toonud aga sõja käiku pööret. Serblaste vasturünnaku tulemusena jäi vaid Bihaći tasku Põhja-Bosnias serblaste kontrolli alt välja.24

1992. aasta lõpuks oli Bosnia konflikti esimene etapp tipnenud serblaste eduga, kes domineerisid 70 protsendil riigi territooriumist. Sidumatult moslemitega koos tegutsevad horvaatide väed kontrollisid Lääne-Hertsegoviina ala-sid ning Izetbegovići võimu all olid vaid väikesed alad riigi keskosas, sealhulgas pealinn Sarajevo, ning mõned üksikud enklaavid Ida-Bosnias.

Serblaste territoriaalsed võidud tekitasid illusiooni nende edust, kuid tegelikku-ses olid kõik pooled täitnud miinimumeesmärgid. Serblased olid loonud Bosnia Serblaste Vabariigi ning rajanud ühenduse serblaste kontrollitud alade vahel Belgradist Kninini, kuid nad ei olnud suutnud murda vastupanu ega seega sõda lõpetada. Horvaadid olid rajanud oma autonoomse piirkonna Hertsegoviinas, kuid nende sõjaline positsioon oli nõrk ning koostöö moslemitega kokkuvari-semise äärel. Hoolimata järjestikustest kaotustest oli moslemite valduses riigi pealinn ning nad olid üles ehitamas võimekamat armeed, mis oli juba tõesta-nud oma suutlikkust kaitsta peamisi Bosnia alasid riigi keskosas. Selline riigi jaotus jäi peaaegu samaks kuni 1995. aastani, mil rahvusvahelise sekkumise tulemusena loodi tasakaalustatum strateegiline jõudude vahekord.25

1993. aastal oli serblaste sihiks laiendada Posavina koridori ja kindlustada Drina oru alasid. Mõlemal puhul saatis neid vaid piiratud edu. Augustiks suudeti Brčko piirkonnas moslemite ja horvaatide vastupanu vaid sedavõrd maha suruda, et serblaste alad laienesid viie kilomeetri võtta. Drina orus oli järgnevate võitluste algatajaks moslemite väejuht, 25-aastane endine Miloševići turvamees Naser Orić, kes oma vägedega Srebrenica enklaavis külasid põletas ja tsiviilisikuid tappis. Serblased vastasid sellele ähvardustega Srebrenica üle võtta, jõudes 15. aprilliks mõne kilomeetri kaugusele kesklinnast. Rahvusvahelise surve tõttu jäi küll rünnak sooritamata, kuid siiski oli selgelt demonstreeritud serblaste lähenemist Ida-Bosnia moslemite enklaavidele. Mais läheneti Žepa enklaavile ja juulis lõigati läbi Goraždesse suunduvad varustusteed. Järgmisena hakati ründama Sarajevo ümbruse Igmani ja Bjelaš-nica mägialasid, mistõttu sattusid ohtu ka pealinna suunduvad varustusteed. Mõne päeva pärast anti rahvusvahe-

Ehkki Bosnia pealinn oli ümber piiratud, oli see veel president Izetbegovići valitsuse käes.

Samal ajal, kui moslemid üritasid Kesk-Bosnias vastu pidada, säilitasid horvaadid oma positsioonid põhjas ja surusid serblasi Lääne-Bos-niast välja.

21 Nation, op. cit., lk 162.

22 Ibid.

23 Ibid., lk 163.

24 Ibid., lk 164.

25 Ibid., lk 165.


KONFLIKTKONFLIKT

lise surve tõttu linna olulised tugipunktid ÜRO kaitsejõududele (UNPROFOR) üle. Venima hakanud sõjaliste operatsioonide tõttu väljendasid Bosnia serblaste väed 1993. aasta 10. sep-tembril oma rahulolematust, hakates Banja Lukas mässama ning nõudma paremaid tingimusi ja tõhusamat sõjalist tegut-semist.26

1993. aasta kõige tähtsamaks strateegiliseks arenguks oli horvaatide-moslemite liidu kokkuvarisemine ja uute võitlus-alade esilekerkimine Kesk-Bosnias. Hõõrumine horvaatide ja moslemite vägede vahel oli tegelikkuses kestnud alates konflikti algusest. Juba 1992. aasta sügisel tekkis vastuolu JRA kasarmutest saadud relvade jaotamisel ning relvastatud kokkupõrked leidsid aset Novi Travnikus, Prozoris ja Vitežis. Kesk-Bosnia tervikuna oli etniliselt segunenud ala, kus üks rahvusrühm ületas harva arvuliselt teisi. Linnades tegutsesid

horvaadi ja moslemi väed üheskoos, kuid nõrga liidu tõttu tekkis vaidlusi käsuliini küsimustes. Radikaalsem osa horvaatide rahvuslikust liikumisest ei teinud saladust oma soovist liita võimalikult suur osa Bosniast ja Hertsego-viinast Horvaatiaga. 1993. aasta jaanuari lõpul oli Bosnia presiidiumi horvaadist liige Mile Akmadžić kuulutanud Bosnia ja Hertsegoviina “kliiniliselt surnuks”. Varem samal kuul oli puhkenud horvaatide ja moslemite omavaheline võitlus moslemi enamusega Gornji Vakufi linna pärast eesmärgiga saada linn ÜRO ja Euroopa Liidu rahuläbirää-kimiste käigus horvaatide kontrolli all olevasse piirkonda. Aprillist sai horvaatide-moslemite konfliktist sõda sõjas, kui tulistamisintsidentide järel Zenicas otsustasid horvaadid alustada rünnakut Kesk-Bosnia tähtsaimate moslemite valduses olnud territooriumide ja koridoride hõivamiseks. Üheks operatsiooni eesmärgiks oli terroriseerida koha-likke moslemitest elanikke.27

16. aprillil panid horvaadid toime tahtliku veresauna moslemite külas Ahmićis, põletades lõpuks küla maha ja lastes õhku kohaliku minareti. Ääretu julmuse tõttu kutsuti seda hiljem “Bosnia konflikti Guernicaks” ning see tegu pühitses sisse järjekordse suuremahulise etnilise puhastustöö. Bosnia horvaatide ja Horvaatia sõdurite ühisjõul üritati üle võtta Lašva oru koridor, kuid alavarustatud Bosnia valitsusväed osutasid vaprat vastupanu. Juunis korraldasid moslemid omakorda rünnaku Kakanj, Bugonjo ja Pozori vastu. Meeleheitel horvaatide vastupanu lõppes pimeda kättemaksuga, mis tipnes järjekordse veretööga Stupni Do moslemi külas 1993. aasta oktoobris.28

1993. aasta mai ja 1994. aasta jaanuari vahel piirasid horvaadid moslemite kontrolli all olnud Mostari linna, samas kui serblased jätkasid Sarajevo piiramist. Ida-Mostar pidas vastu, ja nagu serblased, ei julgenud ka horvaa-did lõplikku rünnakut korraldada. Sõja selle etapi ajal tegutsesid serblased ja horvaadid kohati vaikimisi liitlastena, kuid samas teistel rinnetel sõdisid omavahel edasi. Aja jooksul hakkas horvaatide-moslemite sõda kalduma moslemite kasuks, kui serblaste kätte langenud aladelt pärit kõrgelt moti-veeritud põgenikest moodustatud üksusi kasutati korduvalt rünnakute ees-otsas. Septembriks oli horvaatide rünnak tõrjutud ja Bosnia valitsusväed suutsid taas saavutada kontrolli enamiku tähtsamate Kesk-Bosnia alade üle. Novembris, tõsi küll, suutsid horvaadid vasturünnaku abil väikese osa aladest tagasi vallutada. 1994. aasta veebruaris sõlmiti nende kahe poole vaherahu. Kõige suuremaks võitjaks horvaatide-moslemite konfliktis olid Bosnia serblased, kes vastaste omavahe-lise võitluse ajal suutsid kindlustada enda kätte haaratud alasid. Siiski ei olnud see eelis piisavalt suur, et moslemid täielikult maha suruda ja sõda võita.29

Moslemite pool hakkas lõhenema, kui president Izetbegović lükkas tagasi paljudele vastuvõetava rahuleppe. Endi-ne presidendikandidaat Fikret Abdić kuulutas 27. septembril 1993 Bihaći taskus välja autonoomse Lääne-Bosnia kantoni. Abdić oli kohalike seas väga populaarne mees, peale selle olid tal sidemed nii Belgradi kui ka Zagrebiga. Ärimehena muretses ta sõja tõttu oma kaubandussidemete pärast. Ta suutis veenda piirkonnas paiknevaid valit-susvägesid endaga liituma ja värbas Velika Kladušast kahe brigaadi jao ülejooksikuid. Lõpuks oli tema eraarmee suuruseks viis tuhat võitlejat, kes suutsid seista vastu Bosnia valitsusvägede rünnakutele.


27 Ibid., lk 166−167.

28 Ibid., 167.

29 Ibid., lk 168.

16. aprillil panid horvaadid toime tahtliku veresauna mos-lemite külas Ahmićis, põleta-des lõpuks küla maha ja lastes õhku kohaliku minareti.

Massihaud Srebrenicas.Allikas: http://i.dailymail.co.uk/i/pix/2008/07/22/article-1037120-

02084D8F00000578-658_468x314.jpg


KONFLIKTKONFLIKT

Samal ajal pidas ta nii Tudjmani kui ka Miloševićiga relvarahukõnelusi. 1994. aasta aprillis õnnestus bosniakkide 5. korpusel kindral Atif Dudakovići juhtimisel haarata enda kätte enamik Bihaći tasku aladest ning Abdić oli sunni-tud taanduma oma Velika Kladuša tugipunkti. 1994. aasta esimestel kuudel oli Cazinska Krajinas viis sõdivat poolt: Abdići eraarmee, Dudakovići valitsusvägede 5. korpus, horvaatide vägi, VRS ja Horvaatias loodud Serbia Krajina väed, kellest viimased tegutsesid tihedalt koos VRSiga. Moslemite omavaheline sõdimine ning horvaatide, serblaste ja moslemite vägede vahetuvad koostöösidemed külvasid tõelist segadust ja tõid kaasa võitluse kohapealse kont-rolli saavutamiseks. Sel sõjal ei tundunud lõppu tulevat.30

Rahvusvaheline sekkumineRahvusvaheline sekkumineBosnia ja Hertsegoviina iseseisvumise ja konflikti esilekerkimisega kaasnes ka rahvusvaheline mure selle riigi tu-leviku pärast. Algselt nähti Bosniat ja Hertsegoviinat kui unitaarset riiki, mis koosneb kolmest allüksusest, mida määrab etniline kuuluvus ja territoriaalne terviklikkus – üks kolmest osast koosnev Bosnia (Bosna cela iz tri dela). Kolm ja pool aastat hiljem, kui sõda oli riigist järele jätnud hunniku varemeid, läheneti rahukõnelustele sama põhimõttega. 1992. aasta kevadel oli riigi kan-toniseerimise idee veel liiga enneaegne. President Izetbegović seisis igasuguse territoriaalse jaotamise ja föderaliseerimise vastu.31

Vägivallapuhangute algus 1992. aasta kevadel oli vaatlejatele üllatav ja tõi kaa-sa rutakad püüded võitlus kontrolli alla saada. Neid püüdlusi nõrgestas arusaam konflikti olemusest, mis tähendas peaaegu kogu vastutuse serblaste kaela aja-mist. Serblased olid arvukates ametlikes teadaannetes juba ette süüdi mõistetud. See tõlgendus ei olnud küll iseenesest vale, Serbia pool oli süüdi paljudes konf-likti arengutes, kuid ajapikku hakkas domineerima arusaam serblaste eranditust süüst kõikides Jugoslaavia probleemides ja sellel olid õnnetud kõrvalmõjud. Sõda seletati Suur-Serbia imperialistli-ke taotlustega, jättes seejuures tagaplaanile teiste konfliktiosaliste kavatsused ja teod.32

Kasvav rahulolematus serblastega ei olnud aga küllalt tugev, et rahvusvaheline kogukond oleks nõustunud otsusta-valt sõtta sekkuma. Seda pärssis ka NATO hinnang, mille kohaselt oleks pidanud piirkonda saatma 460 000-me-helise väe, millest 200 000 oleksid moodustanud ameeriklased. Ameerika Ühendriikide toonane president George Bush ja tema Euroopa liitlased ei leidnud, et nende huvid piirkonnas oleksid piisavalt suured, et õigustada nõnda suuremahulist sõjalist sekkumist.33

13. mail avaldati ÜRO raport, mille kohaselt oli hädasti vaja saata kriisipiirkonda humanitaarabi, ühtlasi hinnati olukorda “traagiliseks, vägivaldseks, ohtlikuks ja segaseks” ja seetõttu ÜRO rahuoperatsioonile sobimatuks. Sõja-lise sekkumise asemel tehti hulk üsna mannetuid žeste: Jugoslaavia kohta avaldati 1993. aasta lõpuks ei rohkem ega vähem kui 54 ÜRO resolutsiooni, kehtestati embargosid ja sanktsioone, saadeti rahuvalvajaid sinna, kus polnud rahu, mida valvata, lahingukäras olevat Sarajevot külastasid kuulsused, tehti tühiseid ähvardusi ja peeti lõputuid kõnelusi, mis ei muutnud konflikti kulgu, vaid kütsid viha üha enam üles. Isegi kui oleks alustatud suure-mahulist sõjalist operatsiooni, ei oleks olnud kindel, et see toonuks kaasa konflikti lõppemise. Belgradi soov luua Suur-Serbiat oli vaid probleemi üks osa, mitte probleem ise. Zagrebi mõju Bosnias toimuvale võis pidada peaaegu samaväärseks Belgradi osaga konfliktis.34

1992. aasta varasuvel laiendati UNPROFORi mandaati Bosniasse ja Hertsegoviinasse. Algselt oli selle ÜRO mis-siooni eesmärgiks humanitaarabi pakkumine kohalikele elanikele, kuid hiljem laiendati seda Sarajevo lennujaama kaitsmiseks, konvoide valvamiseks, relvarahude järelevalveks, demilitariseeritud tsoonide jälgimiseks ja kohalike vägivallaaktide ärahoidmiseks. 1992. aasta juulis jõustus relvaembargo ning NATO ja Euroopa Liidu ühisel jõul hakati seeläbi kontrollima laevaliiklust Doonau jõel ja Aadria mere kaldal, novembris anti kontrollijatele õigus ka laevu peatada ja läbi otsida. 1992. aasta oktoobris võttis ÜRO julgeolekunõukogu vastu otsuse kehtestada Bosnia ja Hertsegoviina õhuruumis lennukeelutsoon ja 1993. aasta märtsis anti NATO-le õigus alla tulistada lennukid, mis keeldu rikuvad. Peale selle kiitis ÜRO heaks kolmanda UNPROFORi posti loomise Makedoonias, et ennetada võimalikku rünnakut Serbiast.35

Sõjalise sekkumise asemel tehti hulk üsna mannetuid žes-te: Jugoslaavia kohta avaldati 1993. aasta lõpuks ei rohkem ega vähem kui 54 ÜRO resolut-siooni.


31 Ibid., lk 169.

32 Ibid., lk 170.

33 Ibid., lk 171.

34 Ibid., lk 171−172.

35 Ibid., lk 172−173.


KONFLIKTKONFLIKT

Ehkki need algatused süvendasid rahvusvahelise kogukonna osalust, ei suudetud pakkuda tõhusaid vahendeid konfliktikeskkonna ümberkujundamiseks. Piiratud mandaadid, üksmeele puudumine prioriteetide asjus ja soo-vimatus riskida nõrgendasid missiooni. Kui UNPROFORi ülemjuhataja kindral Philippe Morillon külastas 1993.

aasta 11. märtsil moslemite Srebrenica enklaavi, pidasid kohalikud elanikud ta lühikeseks ajaks kinni, nõudes ÜRO kaitset. Morilloni isikliku algatuse tulemuse-na sai linnast ÜRO “turvaala”. Juunis said ÜRO heakskiidul sama staatuse veel Sarajevo, Goražde, Tuzla, Žepa ja Bihać. Kahjuks oli aga termin “turvaala” pel-galt eufemism, mida kasutati ümberpiiratud ja kaitsetute enklaavide kohta, mis olid pilgeni põgenikke täis ja koondasid ühtekokku 1,2 miljonit inimest. Otseselt sülitasid “turvaala” kontseptsioonile moslemid, kes kasutasid neid varjupaika-dena pärast rünnakuid serblaste aladele. UNPROFOR oli sellega võtnud endale inimeste kaitsmise kohustuse, mida ta aga ei suutnud täita.36

Rahvusvahelise kogukonna meetmetel oli tegelikule olukorrale vähe mõju. Relvad, bensiin ja määrdeõlid sattusid hoolimata embargost endiselt võitlejate kätte. Vaenupooled kauplesid omavahel vajaliku varustuse saamiseks, eriti just enklaavide piirkonnas. UNPROFOR oli hädas: käsuastmed olid liialt ära jaotatud, puudusid luureteenistus ja sidevahendid ning nende tegevust rahu saavutamiseks ja tagamiseks pärssisid piiravad reeglid. 1992. aasta aprillist 1994. aasta maini sõlmiti sõdivate poolte vahel 77 relvarahukokkulepet, mida kõiki üsna lühikese aja möödudes rikuti. Sanktsioonid kahjustasid küll kõvasti Serbia majandust, kuid see omakorda suurendas Miloševići populaarsust, sest Jugoslaavia hädades sai nüüd süüdistada välisriike. Turvaalade kontseptsioon oli pelgalt soli-daarsusžest rünnakute all elavale moslemi kogukonnale, kuid UNPROFOR ja sellesse panustavad riigid ei olnud valmis oma lubadusi täide viima. Kõigest 7000 rahuvalvajat lubatud 34 000st saadeti turvaalade piirkondadesse rahu tagama.37

Rahvusvahelised pingutused rahu saavutamiseksRahvusvahelised pingutused rahu saavutamiseks1992. aasta augustis tuli Londonis kokku endise Jugoslaavia teemaline rahvusvaheline konverents, mida toetasid Euroopa Liit, ÜRO, Euroopa julgeoleku- ja koostöökonverents38 ning islami konverentsi organisatsioon ja seal osa-les üle 30 delegaadi eri riikidest. Konverents kiitis heaks kaksteist printsiipi, millest rahuoperatsioonidel juhinduda, ning loodi alaline komitee, mida üheskoos juhtisid Euroopa Liidu esindaja Lord David Owen ja ÜRO esindaja Cyrus Vance. Tööle hakkas suur bürokraatiaaparaat, mis keskendus täielikult rahu loomisele.39

Esimeseks algatuseks saigi nn Vance’i-Oweni rahuplaan, mis avalikustati 3. jaanuaril 1993 Genfi kohtumisel, kus Bosniat esindasid serblaste poolelt Radovan Karadžić, horvaatide poolelt Mate Boban ja moslemitest Alija Izetbego-vić. Presidendid Dobrica Čosić ja Franjo Tudjman esindasid vastavalt Jugoslaavia Föderaalset Vabariiki ja Horvaa-tiat. Üldistatuna oli Vance’i-Oweni plaani sisuks säilitada Bosnia unitaarse riigina piiratud mööndustega, mis põhi-nevad etnilisel jaotusel. Plaani kohaselt oleks Bosnia ja Hertsegoviina jaotatud kümneks kantoniks: kolm serblaste, kolm moslemite, kaks horvaatide, üks horvaadi-moslemi segakanton ja Sarajevo “segalinn”. Igal kantonil oleks olnud domineeriva kogukonna esindajast kuberner ja kaks vähemuskogukondi esindavat asekuberneri. Kantonite-le oleks antud tugev kohalik autonoomia ja keskvalitsus kavatseti meelega nõrgaks jätta. Etnilistel rühmadel paluti oma koduprovintsis sõjategevus lõpetada ja alustada rahvusvahelise politsei järelevalve all demilitariseerimist. Plaanil oli hulk võlusid. Esiteks oli see suunatud serblaste agressiooni vastu, vähendades nende alasid 43%-ni riigi territooriumist ning takistades konsolideerunud Bosnia serblaste alal siduda end külgneva Jugoslaaviaga. Bosnia ja Hertsegoviina jäi unitaarriigiks ja leidis aset vähemalt mingisugunegi etnilise puhastuse tagajärgede leevendamine. Tudjman ja Milošević olid plaaniga päri. Plaan oli helde horvaatide kogukonnale ja serblaste juht (kes ilmselt oli juba ette kindel, et plaani ei viida iialgi täide) oli nõus ohverdama maksimaalsed nõudmised selle nimel, et lõpe-tataks rahvusvahelised sanktsioonid.40

Siiski ei olnud Vance’i-Oweni plaan vastuvõetav kõikidele konfliktiosalistele. Bosnia serblased seisid lepingutele vastu ning Izetbegović oli küll nõus ettepanekuid arvesse võtma, kuid siiski oli märgatav tema rahulolematus. Kõi-ge tähtsamaks faktoriks oli aga Ameerika Ühendriikide vastuseis, sest nad leidsid, et plaan premeerib serblaste agressiooni. Clintoni administratsioon pakkus välja alternatiivse plaani, mis seisnes embargo peatamises mosle-mi vägedele (mis tähendaks ka koostööd Horvaatiaga relvade kohaletoimetamise eesmärgil), et nad suudaksid

1992. aasta aprillist 1994. aasta maini sõlmiti sõdivate poolte vahel 77 relvarahukok-kulepet, mida kõiki üsna lühi-kese aja möödudes rikuti.


37 Ibid., lk 173−174.

38 Euroopa julgeoleku- ja koostööorganisatsioon (OSCE) kandis sellist nime 1995. aastani.


40 Ibid., lk 174−175.


KONFLIKTKONFLIKT


42 Ibid., lk 176−177.

43 Ibid., lk 177.

44 Ibid., lk 179.

Bellum Omnium Contra Omnes (the War of All Against All) in Bosnia-Herzegovina IThe bloodiest and most complicated conflict following the dissolution of Yugoslavia broke out in multi-ethnic and multi-religious Bosnia-Herzegovina. Historic tensions between the local communities escalated into war, as all factions by all means tried to turn the course of history on a suitable track. An overview of the events in Bosnia-Herzegovina during the 1990s until the NATO intervention.C

ON

FLIC

TC

ON

FLIC

T

moodustada efektiivsema kaitse, ning valitud õhurünnakute sooritamises NATO egiidi all, karistamaks serblasi vä-givallaaktide eest. Oma memuaarides kirjeldab David Owen ameeriklaste plaani kui “ennekuulmatut” ja “õudus-unenägu”, sest see kava seisnes koostatud rahuplaanide saboteerimises ühe poole toetamise eesmärgil. Igatahes tekitasid kaks erisugust plaani transatlantilist hõõrumist, kui ameeriklased soovisid ühele konfliktiosalisele embargo lõpetamist, kuid ei tahtnud saata piirkonda oma rahuvalvajaid.41

Vance’i-Oweni plaani toetasid täies mahus vaid horvaadid, bosniakid ei olnud selle suhtes kuigi entusiastlikud ja Bosnia serblased otsustasid plaani maha hääletada. Bosnia serblaste eitav vastus Vance’i-Oweni plaanile päädis Vance’i tagasiastumisega ning ÜRO esindajaks sai norralane Thorvald Stoltenberg. 1993. aasta augustis tuldi välja uue, Oweni-Stoltenbergi plaaniga, millest jäeti välja unitaarse Bosnia ideaal, jagades riigi kolmest osast koosne-vaks konföderatsiooniks, millest 51% kuuluks Bosnia serblastele, 30% moslemitele ja 16% horvaatidele. Ülejää-nud 3% moodustaksid Mostari ja Sarajevo omavalitsused, mis jääksid rahvusvahelise kontrolli alla. Plaani alged pärinevad Zagrebi ja Belgradi ettepanekutest teha Bosniast kolme vabariigi liit, kus igale allüksusele tagatakse enesemääramisõigus. Algselt seisid selle vastu moslemid, kes soovisid väljapääsu Aadria merele, millega hiljem nõustusid horvaadid, ja koridori Goraže enklaavi, mida lubasid neile serblased.

20. septembril 1993 leppisid Montenegro, Horvaatia, Serbia ja kolme Bosnia konfliktiosalise esindajad Aadria me-rel seilava HMS Invincible’i pardal kokku ettepaneku põhimõtetes, kuid tingimusel, et rahvahääletused enesemää-ramise küsimuses korraldatakse kahe aasta pärast. Hiljem, kui esindajad tagasi mandrile viidi, otsustas Izetbegović plaanile vastu olla, sest Bosnia parlament oli arvanud plaani loogika ebaõnnestunuks.42

1993. aasta novembris oldi Euroopas mures Bosnia humanitaarolukorra pärast, mistõttu algatati Saksamaa ja Prantsusmaa eestvõttel Euroopa Liidu tegevusplaan, taaselustamaks Oweni-Stoltenbergi lähenemist probleemile. Selleks hakati moslemitele survet avaldama, et nad rahuleppega nõustuksid, ja pakkuma Jugoslaaviale võimalust vähendada sanktsioonide ulatust, kui nad oleksid nõus territooriumide jagamisel paindlikumad olema. Samal ajal peeti Norras salajasi kõnelusi serbia vähemuste alade olukorra üle Horvaatias, mida sooviti kasutada osana tehin-gust serblastega, kuid need läbirääkimised lõppesid kohe, kui Tudjman tegi avalduse, et serblased võivad saada vaid kohaliku kultuurautonoomia. Detsembriks oli Euroopa Liidu algatus läbi kukkunud.43

1992.−1993. aasta rahvusvaheliselt vahendatud rahuläbirääkimised nurjusid. Kõige tähtsamaks faktoriks see-juures oli asjaolu, et Bosnia kolm konfliktiosalist jätkasid kogu läbirääkimiste aja endiselt võitlust. Horvaadid olid küll nõus rahuleppele alla kirjutama, kuid ei soovinud teha mööndusi, mis rahuldaksid nende rivaale. Serblased põlgasid välist survet ja klammerdusid oma seni võidetud maatükkide külge. Izetbegovići juhitud moslemid olid rahuläbirääkimistega nõus seni, kuni nendele kehvalt alanud sõda võttis õnnelikuma pöörde. Peale selle soovisid horvaadid ja serblased oma inimestega asustatud Bosnia alade sidumist kodumaaga, samas kui moslemid soovisid unitaarriiki tugeva keskvalitsusega. Kõik konfliktiosalised olid valmis võitlema oma plaanide nimel ja rahvusvahe-line kogukond ei olnud valmis otsustavateks sammudeks, tagamaks rahu. Kriisipiirkonda saadetud UNPROFORi vägede arv ei olnud piisav, et suuta midagi ära teha. Rahvusvaheline relvaembargo konfliktitsoonile ei olnud tõhus. Sanktsioonid Serbia ja Montenegro vastu kahjustasid majandust ja surusid seega paljud inimesed vaesusesse, kuid ei mõjutanud võimuladviku heaolu. Ehkki neil oli teatud mõju Miloševićile nõustumisele rahulepinguga, oli too tei-nud omad kalkulatsioonid, sest sõda oli täitnud oma ülesande kindlustada tema võim piirkonnas.

Üheks rahvusvahelise sekkumise ebaedu põhjuseks oli ka USA vastuseis ÜRO ja Euroopa pakutud plaanidele. Hu-manitaarabi aitas küll sõjakoldes täbarasse olukorda sattunud tsiviilelanikke, kuid üsna suur osa ametlikust abist nihverdati kriminaalse taustaga rühmitustele, kes olid seotud sõdivate pooltega, ja nõnda ei jõudnudki see toetus tõeliste abivajajateni. Kõike efektiivsemaid abiprogramme pakkusid valitsusvälised organisatsioonid, kes ametlikke kanaleid vältides toimetasid abi otse abivajajateni.44


SÕNAVÕTTSÕNAVÕTT

Vaid sisemiselt demokraatlik ja Vaid sisemiselt demokraatlik ja avatud väikeriik on edukasavatud väikeriik on edukasVabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese kõne võidupüha paraadil Viljandis 23. juunil 2010.Lugupeetud kaitseliitlased ja kaitseväelased, hea Eesti rahvas! Eesti riik sündis oma aja ära elanud impeeriumide kokkuvarisemise taustal. See avas paljudele rahvastele võimaluse ennast määratleda ning luua oma riik. Kuid ainuüksi oma riigi loomi-se võimalusest poleks piisanud. Ennekõike pidime ise endas ära tundma soovi riigi rajamiseks, tund-ma tahet oma asju ise otsustada. Eesti mõte pidi olema küps, et õigel hetkel tegudeks saada. Eesti vaim pidi olema valmis, et oma eesmärkide eest seista ja vajadusel neid kaitsta. Nagu teame, pidid meie esiisad ja -emad iseolemise õigust relva ja oma elu hinnaga kaitsma.

Võit Vabadussõjas oli rahva vaimu võit ebakind-luse ja hirmu üle. Liikusime mööda tundmatut teed, kuid siht oli meil selge. Vabadussõtta läi-nud Eesti rahvaväes ei olnud oluline sotsiaalne päritolu, varanduslik seis, haridus ega rahvus. Esimesena Eestit kaitsma asunud vabatahtlikele olid tähtsad ideed ja eesmärk, truudus oma põhi-mõtetele. Eesti rahvaväes võitlesid õlg õla kõrval eestlastega sakslased ja venelased, soomlased ja lätlased, juudid ja teised siinsed rahvad. Sõdisid aadlikud ja talupojad, kaupmehed ja üliõpilased. Nad kõik võitlesid demokraatia ja Eesti Vabariigi eest. Eesti oli Vabadussõjas ja on ka tänapäeval meie kõigi ühine asi.

Head sõbrad! Nii nagu Vabadussõja-aegses Eesti rahvaväes, pole ka tänases Eesti kaitseväes oluline ajateenija ega ohvitseri sotsiaalne päritolu ega rahvus. Meie kaitseväes teenib eestlaste kõrval palju venelastest, ukrainlastest ja teistest rahvustest Eesti kodanikke.

Eesti kaitseväest kui heast lõimumiskeskkonnast on varemgi räägitud ja ma usun, et põhjusega. Kuidas muidu olekski Võrumaalt pärit eestlasest ja Narvast pärit venelasest noormehel võimalik teineteisega kohtuda?

Aga kaitsevägi ei lõimi Eesti ühiskonnas mitte ainult eestlasi ja venelasi. Küsimus pole ju vaid selles, kas Võrumaa ja Narva poiss elu jooksul teineteisega kokku puutuvad. Küsimus on ju ka selles, kuidas ja millal ristuvad näiteks Läänemaa kaluri ja Tartu professori poja teed. Jah, võib-olla ülikoolis on see võimalik, aga mujal üsna ebatõenäo-line. Ja see on probleem, sest Eesti on liiga väike selleks, et lubada endale eri ühiskonnakihte, kelle vahel sisulist suhtlemist ja dialoogi pole ning kes üksteisega haruharva, kui üldse, kokku puutuvad. Väikeriigi tugevus ja võlu seisnebki selles, et eraelus tunneb minister töömeest ja kirjanik talunikku ning neil on teemasid, mida omavahel arutada. Väikeriik on edukas vaid siis, kui ta on sisemiselt demokraatlik ja avatud.

Me saame hakkama üksnes siis, kui eliit on eliit vaid vaimses mõttes, aga mitte selles tähenduses, et keegi eraldab end kunstlikult ülejäänud ühiskonnast ja suhtub teistesse inimestesse alavääristavalt. Kui mõni end eliidi hulka ar-


SÕNAVÕTTSÕNAVÕTT

vav noormees annab kogu rahvale teada, et temale on ajateenistus vaid ajaraiskamine, siis sõltumata sellest, kas ütlejaks on poliitik, poppstaar või sportlane, vaimses mõttes ta ühiskonna eliiti kindlasti ei kuulu.

Head kaasmaalased! Kaks päeva tagasi möödus seitsekümmend aastat sellest masendavast päevast, mil Eesti va-litsus andis okupatsioonijõududele alla ning me kaotasime oma iseseisvuse, õiguse ise otsustada oma saatuse üle. Sestsaadik oleme palju kuulnud või ka ise ütelnud, et oleksime ikka pidanud vastu hakkama. Selle üle on vaieldud

seitsekümmend aastat. See riigi kaotuse haav ei parane, see eristab ja lõ-hestab ning annab ainest meie ajaloo müstilisteks tõlgendusteks ega lase alati rahulikult homseid sihte seada.

Seitsekümmend aastat tagasi oli igal noormehel kohustus teenida Eesti sõ-javäes. Siis oli meil reservarmee, kes oleks vajaduse ja poliitilise tahte ole-masolu korral saanud vastu hakata. Ka praegune Eesti kaitsevägi rajaneb reservarmeel. Ajateenistuse põhiline eesmärk on anda igale tervele koda-

nikule nüüdisaegne sõjaline väljaõpe, et raskel hetkel oleks meil korraliku sõjalise ettevalmistusega mehi ja naisi, kes suudaksid oma riiki kaitsta. Selle eesmärgi saavutamiseks ajateenistusest ei piisa. See eeldab ka reservõppuste korraldamist ning laiemalt võttes laitmatut mobilisatsioonisüsteemi, inimesi ja relvastust.

Reservõppekogunemiste süsteem on viimastel aastatel jalad alla saanud. Selle üle on mul siiralt hea meel. Neile, kes mingil põhjusel ei saa või ei taha kaitseväeteenistust läbida, pakub Eesti sugugi mitte vähem olulise alternatiivteenis-tuse võimalust. Seegi aitab riiki seesmiselt tugevdada. Ajateenistus kaitseväes koos toimiva alternatiivteenistusega on üheselt selge märk, millega meie noor kaaskodanik meile kõigile tõestab, et Eesti käekäik ei ole talle ükskõik.

Kui aga kaitseväeteenistust või siis alternatiivteenistust nähakse ajaraiskamisena, asjana, mida keegi teine peaks tegema, siis, ma kardan, pole ka mingit mõtet küsida, kas me oleksime pidanud vastu hakkama. Kui me pole valmis oma riigi eest seisma, miks peaksime ootama, et riik seisaks meie eest, olgu Euroopa Liidu piirides vabu eneseteostusvõimalusi tagades või NATO liikmena ühtset turvasüs-teemi jagades.

Kaitseväelased ja kaitseliitlased, head sõbrad! Eesti Kaitseliit sündis siinsamas Vil-jandimaal, kui aduti, et Lätis Esimese maailmasõja rindelt lahkunud tsaariarmee sõdalaste jõugud hakkasid ohustama Eesti kodude turvalisust. Sellest sündis Sakala malev ja koos sellega idee, mis tõestab oma elujõudu ka ligi sada aastat hiljem.

Tänapäeva mõistes väljendab Kaitseliit vabatahtliku algatusena meie kodaniku-ühiskonna kaitsetahet. Tema roll on püsinud muutumatuna. Võimalikku agressorit ei heiduta meie rahvaarv ega absoluutarvudes väike armee. Heidutab hoopis arusaam, et rahvas on valmis oma riiki kaitsma ning oskab seda vajaduse korral ka teha. Et rahvas hakkab vajadusel vastu.

Ma tunnen uhkust, kui vaatan täna siia üles rivistatud kaitseliitlasi. Täpselt samasugust uhkust tundsin nädalapäe-vad tagasi, kui kuulsin USA merejalaväe ohvitseri tunnustamas Eesti sõjaväelaste professionaalsust NATO ühisope-ratsioonil BALTOPS. Need kiita saanud sõjaväelased olid just kaitseliitlased.

Kallid kaaskodanikud! Täna, võidupühal, mõtleme Eesti riigi relvastatud kaitsele. Tõsi, meie riiki kaitseb NATO, aga NATO teeb seda efektiivselt vaid juhul, kui me oleme ise valmis oma riiki kaitsma. Kaitsma ajateenistuses ja re-servis, alternatiivteenistuses ja Kaitseliidus. Koos sellega kaitseme iseseisva demokraatliku riigi õigusi, võimalusi ja vabadusi. Kaitskem neid väärtusi. Ja mäletagem seejuures oma esiisasid ja -emasid, Vabadussõja võitjaid, kellele võlgneme tänu oma iseolemise eest. Kutsun kõiki üles viima täna lilli lähima Vabadussõja monumendi juurde oma kodukandis. Saagu sellest ilus traditsioon, meie ühine tänuavaldus.

Kaunist võidupüha!

Only an Internally Democratic and Open Small State Can Be SuccessfulThe President of the Republic of Estonia emphasised in his Victory Day speech on the June 23rd in Viljandi, that the Republic of Estonia was born from the Russian Empire only because the nation’s idea of establishing their own state was mature. The following victory in the War of Independence was the victory of the nation’s spirit over incertainty and fear. Estonia had a well-prepared reserve army seventy years ago, which under the circumstances of need and political will could have been able to stand against those who took away our independence. Today, on Victory Day we are thinking about the armed defence of Estonia. NATO will do it effectively only if we are ready to defend our country, to defend during the military service and in reserve, alternative service and in the Defence League.

SP

EE

CH

SP

EE

CH

Esimesena Eestit kaitsma asu-nud vabatahtlikele olid täht-sad ideed ja eesmärk, truudus oma põhimõtetele.

Eesti Kaitseliit sündis siinsa-mas Viljandimaal, kui aduti, et Lätis Esimese maailmasõja rindelt lahkunud tsaariarmee sõdalaste jõugud hakkasid ohustama Eesti kodude turva-lisust.


ANALÜÜSANALÜÜS

Strateegiline kommunikatsioon Strateegiline kommunikatsioon rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude Afganistanis (ISAF) tegevusesAfganistanis (ISAF) tegevusesAmeerika Ühendriikide kolonel Arthur Tulak, Saksa-Hollandi korpuse operatiiv-osakonna ülem

Ajakirjast The Three Swords 17/2010 (lk 27–31) tõlkinud Mattias Jõesaar

Kuigi strateegiline kommunikatsioon (StratCom) ei ole NATOs uus mõiste, on seda viimase pooleteise aastaga nii teoorias kui ka praktikas märkimis-väärselt arendatud. Vastselt tähtsustatud staatuse saanud strateegilist kom-munikatsiooni kasutatakse NATOs ulatuslikult, sest NATO operatsioonide väejuhatus (Allied Command Operations, ACO) on mitmes piirkonnas läbi viimas suuri operatsioone, mis on olulised liitlasriikide julgeolekule ja mille puhul on nõutav strateegilise kommunikatsiooni hästi koordineeritud ja ag-ressiivne rakendamine. Ameerika Ühendriikide relvajõud määratlesid stratee-gilist kommunikatsiooni 2004. aasta septembris kui organiseeritud tegevust kõigi infoväljaga seotud tegevuste koordineerimiseks.1 Uue kontseptsiooni alusel hakkasid meeskonnad tegutsema juba kaks kuud hiljem, operatsioo-ni “Ühine abi“ (Operation Unified Assistance) toetuseks. Tegemist oli USA Vaikse ookeani väejuhatuse (United States Pacific Command, US PACOM) ju-hitud kriisileevendus- ja humanitaarabioperatsiooniga pärast India ookeani tsunamikatastroofi 2004. aasta detsembris. Järgnevalt sätestasid Ameerika Ühendriigid strateegiline kommunikatsiooni ühenddoktriinis JP 3-13 “Info-operatsioonid“,2 mille kohaselt on strateegilise kommunikatsiooni staabior-ganisatsioon loodud USA väejuhatuste ja nendele alluvatesse osaväejuhatus-te peakorteritesse.

Strateegilise kommunikatsiooni poliitika ja operatsioonide valdkonna täpsem määratlemine NATO poliitikas ja operatsioonijuhtimises annab NATO Euroopa vägede kõrgemale ülemjuhatajale (Supreme Allied Commander, Europe; SACEUR) kindlust oma eesmärkide täitmisel, et parandada NATO operatsioo-nide väejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni võimekust nii rahuajal kui ka välismissioonidel, eelkõige NATO rahutagamismissioonil Kosovos (KFOR) ja rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude Afganistanis (ISAF) koosseisus.

Strateegilise kommunikatsiooni väljaarendamise NATOs tingis reaalsete operatsioonide käigus tekkinud vajadus seista vastu vastastele, kes üritavad inforuumis pidevalt võidelda NATO poliitiliste eesmärkidega. Ehkki strateegiline kommunikatsioon sõnastati NATOs alles hiljuti, on StratComi kogukond arendanud välja vastavad taktikad, teh-nikad ja protseduurid (TTP), toetudes kõnealuse valdkonna planeerimisele, rakendamisele ja hindamisele Balkani operatsioonides ja Afganistanis.

Operatsioonide juhtivate ülemate kommunikatsioonialaste jõupingutuste ühtlustamiseks, andis NATO operatsioo-nide väejuhatus 15. septembril 2008 välja direktiivi 95-2. Direktiiv, mida täiendati 2009. aasta 19. novembril, sätestas nii rahuaja kui ka missioonide peakorterite strateegilise kommunikatsiooni ning nendega integreeritud ja sünkroniseeritud teavitustöö (Public Affairs, PA), infooperatsioonide (InfoOps) ja avaliku diplomaatia sõjalise toetu-se (MSPD) üksuste protseduurid ja lahingurütmi sammud ning sisuliselt ka planeerimise, koordineerimise, soorituste ja hindamise ümberkorraldused. Direktiiv kohustas kõiki NATO operatsioonide väejuhatusega seotud peakortereid

NATO strateegilise kommunikatsiooni esimene juht Mark Laity.

1 Office of the Under Secretary of Defense for Acquisition, Technology, and Logistics. Report of the Defense Science Board Task Force on Stra-tegic Communication. September 2004.

2 Joint Publication 3-13, Information Operations. 13. veebruar 2006, lk 1–10.


ANALÜÜSANALÜÜS

moodustama ülesandepõhised või alalised meeskonnad toetamaks NATO Euroopa vägede kõrgema peakorteri (Supreme Headquarters Allied Powers, Europe; SHAPE) strateegilise kommunikatsiooni valdkonna tegevust.

Direktiiv kehtestas ka selgelt vastutava ametkonna loomise NATO Euroopa vägede kõrgema peakorteri koosseisu, mille ülesandeks on koordineerida NATO operatsioonide väejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni alaseid püüd-lusi. Strateegilise kommunikatsiooni esimeseks juhiks määrati Mark Laity, kelle vastutusalas on strateegilise kom-munikatsiooni koordineerimine alates NATO Euroopa vägede kõrgemast ülem-juhatajast (SACEUR) kuni kõikide NATO operatsioonide vähejuhatusele alluvate peakorteriteni.

NATO operatsioonide väejuhatuse loodud uus strateegiline kommunikatsioon pakub alluvatele peakorteritele võimalust end paindlikult võimete ja struktuuri kohaselt ümber korraldada ning oma ülesanded üle vaadata, tõrjudes selle-ga kõrvale varasema üks-suurus-kõigile-lahenduse. Asutati töögrupid, millest moodustus strateegilise kommunikatsiooni kogukond, et saavutada soovitud kooskõlastustase. NATO strateegilise kommunikatsiooni kogukonna sünnis olid tooniandvaks kaks Ameerika Ühendriikide väejuhatust, mis on seotud operat-sioonidega Balkanil ja Afganistanis, nimelt USA Euroopa väejuhatus (United Sta-tes European Command, US EUCOM) ja USA vägede keskjuhatus (United States Central Command, US CENTCOM). Neil mõlemal on hästitöötavad strateegilise kommunikatsiooni üksused, mis väga kiiresti suutsid integreeruda ühistegevus-se. US EUCOM osaleb ISAFi strateegilise kommunikatsiooni alases tegevuses ja US CENTCOM koordineerib oma tegevust ISAFiga Ameerika Ühendriikide vägede Afganistanis (Initial United States Forces – Afghanistan, USFOR-A) peakorteri kaudu.

NATO Euroopa vägede kõrgema ülemjuhataja kavatsus rakendada strateegilist kommunikatsiooni NATO operat-sioonide väejuhatuse tegevusse eeldab sobivate struktuuride loomist, mis suudaksid tegutseda innovaatilises koos-töös. Ühendvägede Brunssumi juhatuse (Joint Force Command Brunssum, JFCBS) ülem on lisaks arendanud edasi oma eesmärki rõhuda strateegilise kommunikatsiooni puhul eri juhtimistasemete koostööle, mis ületaks juhtimise ja käsutamise jäigad piirid ning murraks lahti traditsioonilistest harjumuspärastest sidekanalitest.3

Strateegilise kommunikatsiooni koordineerimisele lisab kiirust koordinatsioonitasemete ühtlustamine, mis tagab, et kõik tasemed reageerivad kriisiolukorras kooskõlastatult ja suudavad ka ise initsiatiivi haarata. Kui kiirus on oluline, siis informatsiooni täpsus on suisa ülim ning seetõttu tuleb rõhutada faktide kontrollimise tähtsust, mis aga võtab aega ja võib seetõttu aeglustada tegutsemist. Säilitades avatud suhtlemise nii vertikaalselt kui ka horisontaalselt, võib faktide tuvastamise protsess lühendada reageerimiseks jäävat aega. Kui tekib vajadus initsiatiiv haarata, saab strateegilise kommunikatsiooni kogukond tervikuna töötada kiiresti välja ühise lähenemise, toimetades eri tasemete ülesannetega paralleelselt.

NATO operatsioonide väejuhatuse direktiivi 95-2 avaldamine oli oluline tä-his NATO strateegilise kommunikatsiooni arengus, mis tipnes suurte muu-datustega NATO operatsioonide väejuhatuse peakorteris. See puudutas efektiivsemate operatsioonistrateegiate väljatöötamist, isikkoosseise, staa-biprotseduure ja lahingurütmi, et tõhusamalt koordineerida käimasolevate NATO Euroopa vägede kõrgema ülemjuhataja juhitavate lahingu- ja ra-huoperatsioonide toetamist sõjalise teavitustegevusega. Tegevusvajadused Afganistanis ja Balkanil on muutnud tavapärast toimingute järjekorda: es-malt kujundatakse poliitika, siis määratakse kindlaks doktriin ning lõpuks arendatakse välja taktika, tehnika ja protseduurid poliitika ja doktriini ra-kendamiseks.

NATO strateegilise kommunikatsiooni poliitikat (PO (2009) 0141) ei aval-datud enne kui 2009. aasta 29. septembril, seega tehti see avalikuks veidi

enam kui aasta pärast NATO operatsioonide väejuhatuse direktiivi 95-2 (ACO DIR 95-2) esimese versiooni aval-damist 15. septembril 2008. Oluline on, et selles sisaldusid NATO strateegilise kommunikatsiooni definitsioon ja peamised operatsioonipõhimõtted ning määratleti erinevate NATO peakorterite rollid, võimupiirid ja suhted stra-teegilise kommunikatsiooni koordineerimiseks, rakendamiseks, juhtimiseks ja hindamiseks.

Stateegilise kommunikat-siooni väljaarendamise NATOs tingis reaalsete operatsioo-nide käigus tekkinud vajadus seista vastu vastastele, kes üritavad inforuumis pidevalt võidelda NATO poliitiliste ees-märkidega.

3 Vt COM JFCBS, JFCB OPLAN 30302, Rev. 4. 9. aprill 2009. Conficendial Rel. ISAF, lisa UU.

Strateegilise kommunikat-siooni koordineerimisele lisab kiirust koordinatsioonitase-mete ühtlustamine, mis tagab, et kõik tasemed reageerivad kriisiolukorras kooskõlastatult ja suudavad ka ise initsiatiivi haarata.


ANALÜÜSANALÜÜS

Ühendvägede Brunssumi juhatuse ülemale oli strateegilise kommunikatsiooni ISAFil rakendamise põhiküsimuseks kooskõla NATO poliitika ja protseduuridega. Major Chris Sargenti tõi ajakirja The Three Swords 2009. aasta oktoobrinumbris avaldatud artiklis esile ISAFi peakorteris pärast strateegilise kommunikatsiooni direktoraadi asu-tamist (2009. aasta jaanuaris) tehtud organisatsioonilised, lahingurütmi ja staabiprotseduuride muudatused. See reorganiseerimine tähendas NATO operatsioonide väejuhatuse direktiivi 95-2 rakendamist ISAFis ja väljendus isikkoosseisu struktuuri muutmises, mis võimaldas strateegilise kommunikatsiooni peamiste osiste (PA, InfoOps,

MSPD) koordineerimist. Uus ISAFi strateegilise kommunikatsiooni direktoraat järgis koostöömeetoditelt NATO Euroopa vägede kõrgema peakorteri (SHAPE) algatatut, rajades seega täieliku partnerlussuhte USFOR-A peakorteriga, mis on CENTCOMi peakorteri lahingutegevust juhtivaks allüksuseks Kabulis. Tulemu-seks moodustus ISAFi ja USFOR-A ühendatud strateegilise kommunikatsiooni di-rektoraat, mida hakkas juhtima Ameerika Ühendriikide maaväe brigaadikindral Michael Ryan, kes on varem töötanud operatsiooni “Kestev vabadus” (Enduring Freedom, EOF) ja ISAFi mandaadi all, andes aru nii rahvusvaheliste julgeoleku-abijõudude Afganistanis ülemale (COM ISAF) kui ka USA vägede Afganistanis ülemale (CDR USFOR-A). Uus struktuur määratleb teabeohvitseri erilise seisundi väejuhataja teavitustöö nõunikuna ning NATO poliitika piirangud teabeohvitse-ride kasutamisel infooperatsioonide ohvitseridena ja vastupidi.4 ISAFi stratee-gilise kommunikatsiooni direktoraadi loomise juures määratles COM ISAF ka otseteavituse operatsioonide mitmeriigi-ühendsihtjõudude (Combinated Joint Psychological Operations Task Force, CJPOTF) eraldi juhtimise, tuues välja vaja-

duse, et nende tegutsemist peaks koordineerima strateegilise kommunikatsiooni juht.

Ameerika Ühendriikide mereväe kontradmirali Gregory Smithi juhtimise all on jätkunud ISAFi ja USFOR-A ühen-datud strateegilise kommunikatsiooni püüdlused parandada oma tegevuse võimekust ja mõju, seda vaatamata ISAFi ühendväejuhatuse (ISAF Joint Command, IJC) peakorteri ning koos sellega infooperatsioonide, otseteavitu-se (PSYOPS) ja teavitustöö ohvitseride rahastamise raskustele. Strateegili-se kommunikatsiooni ühendatud struktuuri tulemusena oli ISAFil esimest korda alates 2003. aastast ühine eesmärkide kogum, mis puudutas stra-teegilist kommunikatsiooni, infooperatsioone, otseteavitust ja teavitustööd operatsiooni “Kestev vabadus“ ja ISAFi mandaatide all, ületamaks lõhesid ja täiustades jätkuvalt koos tööd strateegilise kommunikatsiooni kogukonnas. ISAFi strateegilise kommunikatsiooni (infooperatsioonide, otseteavituse ja teavitustöö) käsud, osakäsud ja käskude lisad on nüüd kooskõlas CENTCOMi ja USFOR-A käskude ja osakäskude vastavate lisadega. Uute võimekuste alla kuuluvad ka atmosfääriprogramm Afganistanis (Atmo spherics Program Afghanistan, APA) ja traditsioonilise kommunikatsiooni programm (Traditional Communications, TradCom). APA lisab mitteluurelise teabekogumise ning TradCom tegeleb valitsuse ja traditsiooniliste kogukondlike struktuuride vahelise suhtlusega.

NATO strateegil ise kommunikatsiooni definitsioonNATO strateegil ise kommunikatsiooni definitsioonNATO strateegilise kommunikatsiooni definitsioon rõhutab, et strateegilise kommunikatsiooni protsess algab stra-teegilisel tasandil, s.t NATO peakorteris, kus liikmesriigid koordineerivad poliitilisi eesmärke, mida strateegiline kommunikatsioon toetab. Strateegilise kommunikatsiooni ülimaks eesmärgiks on kindlustada, et välisele audi-tooriumile suunatud kommunikatsioon oleks ülemjuhataja otsejuhtimisel võimendava mõjuga. Strateegilise kom-munikatsiooni staabistruktuurid on vajalikud vaid strateegilise taseme peakorterites ning nendeks on neljatärni-peakorterid ehk NATO Euroopa vägede kõrgem peakorter (SHAPE), ühendvägede Napoli juhatus (JFC Naples), ühendvägede Brunssumi juhatus (JFC Brunssum) ja ISAF.

Operatiivtasandi peakorterid, nagu KFOR ja ISAFi ühendväejuhatus (ISAF Joint Command), tegutsevad tava-protseduuride järgi ning toetavad strateegilist kommunikatsiooni lahingurütmi ja plaanidega, mis on koostatud strateegiliste tasemete peakorterites. ISAFi ühendväejuhatuse tasemel ei saavutata strateegilise kommunikatsioo-ni koordinatsiooni mitte vastava staabiosise, vaid pigem ISAFi strateegilise kommunikatsiooni töögrupi (Strat-Com Working Group, SCWG) lahingurütmi kaudu. Operatiiv- ja taktikalisel tasandil peavad infooperatsioonide,

Strateegilise kommunikat-siooni hindamisettekannet (ASSESSREP) kasutatakse tule-vase tegevuse planeerimisel, et tagada selle suurem mõju.

Operatiivtasandi peakorterid, nagu KFOR ja ISAFi ühendväe-juhatus (ISAF Joint Command), tegutsevad tavaprotseduuride järgi ning toetavad strateegi-list kommunikatsiooni lahin-gurütmi ja plaanidega, mis on koostatud strateegiliste tase-mete peakorterites.

4 Neid piiranguid määratleb nii MC 422-3 kui ka MC 457-1.


ANALÜÜSANALÜÜS

teavitustöö ja otseteavituse staabiohvitserid tegema kindlaks, kas operatsiooni raamidesse kuuluvad infosfääri mõjutavad tegevused toetavad strateegilise kommunikatsiooni eesmärke, mis on avaldatud kõrgema peakorteri tegevusplaani (HQ OPLAN) lisas UU. Infooperatsioonide, teavitustöö ja otseteavituse eesmärgid on kirjas vas-tavates lisades O, X ja L ning need on välja toodud ka väejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni eesmärkide

toetusena lisas UU.

Operatiivtasandi ISAFi ühendväejuhatuse peakorteri teabeohvitser (PAO), infooperatsioonide juht ja otseteavituse mitmeriigi-ühendsihtjõudude (CJ-POTF) ülem teevad koostööd, et ühtlustada oma tegevust ja tagada, et see täidaks ISAFi strateegilise kommunikatsiooni eesmärke. Iga valdkon-na kohta koostatud hindamisettekanded saadetakse ISAFi strateegilise kommunikatsiooni hindamise osakonda, et juhtida edasist planeerimist. ISAFi strateegilise kommunikatsiooni hindamise osakond koostab iga nädal hindamisettekandeid, mis toetavad planeerimist kõikidel tegevus-tasanditel. Hinnangud integreeritakse ka ISAFi kampaaniate hindamise protsessi (ISAF Campaign Assessment), et mõõta infoalase tegevuse mõju.

Strateegilise kommunikatsiooni hindamisettekannet (assessment report, ASSESSREP) kasutatakse tulevase tegevu-se planeerimisel, et tagada selle suurem mõju.

Et varustada ISAFi ühendväejuhatusele alluvaid väejuhatusi, NATO väljaõppemissiooni Afganistanis (NTM-A), ISAFi erivägesid (Special Operatsions Forces, SOF) ja piirkondlikke väejuhatusi täiendatud suuniste ja nõuanne-tega (Direction and Guidance, D&G), avaldab ISAFi kommunikatsioonidirektoraadi infooperatsioonide ja pla-neerimise osakond iga kuue nädala tagant strateegilise kommunikatsiooni koordineerimise juhised. Juhend avaldatakse osakäsuna (fragmentary order, FRAGO), kuid samas teeb see vajaliku probleemianalüüsi, mida alluvad üksused ise teha ei suuda. Sellised koordineerimisinstruktsioonid tagavad, et ISAFi ühendväejuhatuse ja piirkondlike väejuhatuste sõjaline tegevus infosfääris on seotud väejuhtide strateegilise kommunikatsiooni prioriteetidega ettevalmistatavates operatsioonides. Iga strateegilise kommunikatsiooni koordineerimise juhendi aluseks on ettevalmistatavad operatsioonid, eeldatav vastase tegutsemine ja viimane olukorrahinnang.

Tulevikku vaadates toonitab NATO operatsioonide väejuhatuse direktiiv 95-2 jätkuvat võimekuse ja ressursside arendamist efektiivse strateegilise kommunikatsiooni planeerimiseks, koordi-neerimiseks, elluviimiseks ja hindamiseks: “NATO Euroopa vägede kõrgem ülemjuhataja ootab jätkuvat, et eelkõige lahendataks ressursside, varustuse ja väljaõppega kaasnevad probleemid, mida kogetakse praegu kogu strateegilise kommunikatsiooni valdkonna tegevuses taktikalisest strateegilise tasemeni.“5 Peamiselt vajavad tähelepanu infooperatsioonid, otseteavitus ja teavitustöö. Et saavutada edu, tuleb lahendada allpool välja toodud ülesanded.

NATO sõjalise struktuuri erinevad peakorterid ei ole piisavalt hästi mehitatud sellise väljaõppega staabiohvitseridega, kes suudaksid lahendada strateegilise kommunikatsiooni võtmeküsimusi. NATO missioonide peakorteris on perso-nalile tehtavad investeeringud viidud absoluutse miinimumini. ISAFis on ISAFi ja USFOR-A koostöös alarahastamisest üle saadud, kuid sama ei saa kahjuks öelda KFORi kohta. Alarahastamine jätkub enamikus NATO relvajõudude struktuuride peakorterites ja enamasti on nõrgimaks lüliks infooperatsioonide isikkoosseis. On tavaline, et NATO relvajõudude struktuuride peakor-terites ei ole infooperatsioonide isikkoosseis adekvaatselt ja nõutavalt rahastatud ei rahuaja ega kriisiolukorra puhuks ning nad vajavad sihtrahastust õppuste või sõjaliste missioonide läbiviimiseks.

Selles valdkonnas on peamine puudujääk kvalifitseeritud isikkoosseisu vähesus. Nende väljaõpetamise eest vastu-tavad enamasti NATO liikmesriigid. Väljaõppevõimalused on olemas nii riiklikes kui ka NATO väljaõppekeskustes. NATO kool Oberammergaus (NATO School at Oberammergau, NSO) korraldab aastas kolm infooperatsioonide kursust, kolm lühemat infooperatsioonide kursust koloneli tasemel ohvitseridele, kaks PSYOPSi (otseteavituse) kursust ja kolm kursust teabeohvitseridele. Need kursused töötavad tavaliselt täisvõimsusel, kuid sellele vaatama-ta on mitmete NATO peakorterite probleemiks alamehitatud või ebapiisavalt välja õpetatud infooperatsioonide, otseteavitus- ja teavitusosakonnad või -teenistused. Enamasti on see nii NATO missioonide peakorterites (ISAF, IJC, viis piirkondlikku väejuhatust ja KFOR), kus puudulik väljaõpe mõjub märkimisväärselt negatiivselt missioo-

5 NATO operatsioonide väejuhatuse 19. novembri 2009 direktiiv nr 95-2, lk 11. ACO Strategic Communications, Supreme Headquarters, Allied Powers Europe.

Iga strateegilise kommunikat-siooni koordineerimisjuhendi aluseks on ettevalmistatavad operatsioonid, eeldatav vaen-laste tegutsemine ja viimane olukorrahinnang.

NATO peaks koordineerima oma Oberammergau kooli te-gevust, et staabiohvitserid, keda liikmeriigid määravad strateegilise kommunikatsioo-ni ülesandeid täitma, oleksid selleks varem välja õpetatud.


ANALÜÜSANALÜÜS

nide läbiviimisele. NATO peaks koordineerima oma Oberam-mergau kooli tegevust nii, et staabiohvitserid, keda liikme-riigid määravad strateegilise kommunikatsiooni ülesandeid täitma, oleksid selleks varem välja õpetatud.

Lisaks NATO Oberammergau kooli kursuste paremale kasuta-misele operatsioonide toetuseks peaks NATO operatsioonide väejuhatus vajadusel julgusta-

ma ja abistama ISAFi vägedes osalevaid riike (ISAF Troop Contributing Nations, TCNs) saatma oma infoope-ratsioonide, otseteavituse ja teavitustöö staabiohvitsere Ühendsõjakeskuse (Joint Warfare Centre, JWC) ISAFi/IJC missioonile eelnevatele õppustele (Mission Rehearsal Exercises, MRE/MRX), mitte jääma lootma, et reaalse töö te-gemise käigus saab ka ameti selgeks. Kui on olemas nii riiklikud kui ka NATO väljaõppekursused, ei tohiks vähene siirmiseelne väljaõpe olla enam vabandatav.6 ISAFi vägedes osalevad riigid peaksid piirkondliku väejuhatuse pea-korteri moodustamisel täiel määral rahastama strateegilise kommunikatsiooni personali, nagu on kirjas mitmeriigi-ühendvajatuste märgukirjas (Combined Joint Statement of Requirements, CJSOR), ning täitma sealsed strateegilise kommunikatsiooniga tegeleva isikkoosseisu ametikohad väljaõpetatud ja kvalifitseeritud kaadriga.

Lõpuks peaksid liikmesriigid tegema paremat tööd strateegilise kommunikatsiooni valdkonda määratud personali juhtimisel, jälgimisel ja väljaõpetamisel ning operatsioonidele kaasamisel (seda eriti just infooperatsioonide vald-konnas, millele on vaid mõni üksik NATO riik määranud oskustunnuse või lisaeriala koodi). Enamasti ei ole NATO sõjalise struktuuri peakorterites teenistuses olnud staabiohvitserid küsinud või ei ole neile antud võimalust taas-panustada oma kogemusi koduriigi sõjaväe strateegilise kommunikatsiooni doktriini ja väljaõppe arendamisse. Kogemustepagasi saamine ja rakendamine peaks olema nii NATO kui ka liikmesriikide sõjavägede püüdlus. NATO

arenduse väejuhatus (Allied Command Transformation, ACT) ja NATO operat-sioonide väejuhatus peaksid tegema koostööd, et luua tõhus süsteem, kuidas seda kogemust koondada ja rakendada doktriini arendamiseks ning väljaõppe täiustamiseks NATO koolis.

Viimase enam kui pooleteise aasta jooksul on olnud märgata strateegilise kommunikatsiooni tõhususe pidevat paranemist, mis on võimaldanud NATO Euroopa vägede kõrgemal ülemjuhatajal investeerida sellesse üliolulisse vald-konda, et toetada käimasolevaid operatsioone Balkanil ja Afganistanis. Selle

edu säilitamiseks on vaja veelgi enam vaeva näha ka NATO arenduse väejuhatuse ja NATO operatsioonide väejuhatuse koostöö kujundamiseks eesmärgiga lisada doktriini väljaõppevõimaluste täiustamine ja käimasole-vatest operatsioonidest saadud kogemuste rakendamine. Lisaks peavad NATO riigid täitma strateegilise kommu-nikatsiooni valdkonna ametikohad väljaõpetatud ohvitseridega, tagama strateegilise kommunikatsiooni üksuste piisava mehitamise ja rakendama varem nendel ametikohtadel tegutsenud staabiohvitseride kogemusi uute koolitamisel.

Kogemustepagasi saamine ja rakendamine peaks olema nii NATO kui ka liikmesriikide sõ-javägede püüdlus.

6 See on vaid väike osa riikide poolt rahastatavatest infooperatsioonide kursustest. Oma infooperatsioonide kursusi korraldavad järgmised NATO liikmesriigid: 1) Ühendkuningriik: National Info Ops Course (NIOC) Shrivenhamis Ühendkuningriigi Kaitseakadeemia juures; 2) Ka-nada: Peace Support Training Center Info Ops Course Kanada kaitsejõudude baasis Kingstonis; 3) Saksamaa: NATO Info Ops Course Maye-ni Operatiivinfo Keskuse juures; 4) Ühendriigid: Joint Info Ops Planners Course Virginias Norfolki Ühendvägede Staabikolledži juures.

Strategic Communications in ISAF in AfghanistanAlthough strategic communication (StratCom) is not a new term, it has been developed remarkably both in theory and practice during the past one and a half year. The reason for that is NATOs need to resist the enemy, who is constantly trying to compete with NATOs policies in the information space. NATO Operations Command issued ACO Directive 95-2 on September 15th 2008 (improved on November 19th 2009) to harmonize the communica-tion efforts of the commanders currently acting in operations. The instruction establishes procedures, battle rhythm, planning, coordinating, performance and evaluation rearrangements in both peacetime and missions of StratCom and in the integrated and synchronized areas of PA, InfoOps and military support to public diplomacy (MSPD).

AN

AL

YS

IS

AN

AL

YS

IS

Defini ts ioonNATO strateegilise kommunikatsiooni (Strategic Communications) definit-sioon: NATO koordineeritud kommunikatsioonitegevus ja -võimekus hõlmab ava-likku diplomaatiat, teavitustööd, sh militaarset teavitustööd, infooperat-sioone ja otseteavitust NATO eesmärkide saavutamiseks vajaliku alliansi poliitika, tegevuse ja operatsioonide toetamiseks.

NATO strateegilise kommunikatsiooni poliitika, nr 0141 (29. september 2009)


ÜLEVAADEÜLEVAADE

1 Õun, Mati & Walter, Hannes & Sammalsoo, Peedu 2003. Võitlused Läänemerel 1918−1919. Tallinn: Olion, lk 39.

USA merejalaväelased USA merejalaväelased maabusid koos kaitseliitlastega maabusid koos kaitseliitlastega Hara lahe rannikul Hara lahe rannikul

Põhjarannikul Loksa külje all Hara lahe ääres võisid huvilised 15. juunil jälgi-da, kuidas USA merejalaväelased ja meie kaitseliitlased sooritasid õppedessandi Ühendriikide mereväelaevalt Gunston Hall. Siiski ei olnud Loksa rannas korral-datu kaugeltki esimene maabumisoperatsioon selles piirkonnas. Vanemleitnant Ingrid Mühling tutvustab Eesti põhjarannikul koostöös USA merejalaväelastega korraldatud meredessantõppuse tagamaid.Eesti oma sõjaväe meredessantide ajalugu põhjarannikul algas 23. detsembril 1918, mil tulevane admiral Johan Pitka korraldas alles loodava Eesti mereväe esimese ja sealjuures eduka dessantoperatsiooni Kundas. See oli sa-mas ka esimene ühisoperatsioon Briti laevastikuga. Dessant tuli Kunda sadamas maale äsja vastaselt üle võtud laevadelt Laene ja Lood. Briti hävitajatelt ja suurtükipaadilt Lembit antud tuletoetuse abil löödi vastane taganema ning võeti kokku “kaheksa sõjavangi, seitse telefoniaparaati, neli vintpüssi, üks revolver ja olulisi dokumente”.1

Vabadussõja ajal ja vahetult pärast sõja lõppu ei osatud 40 kilomeetrit tagapool rindejoont tehtud Eesti esimese dessantoperatsiooni mõju kohe hinnata. Tegelikult mõjus dessant aga hävitava üllatusena, mis vallandas vastase väejuhatuses paanika. Punaarmee väejuhatus otsustas kindlustada oma parema rindetiiva seljatagust mereran-nikul, paigutades väeosi Kundasse, Loksale ja mujale. Need väeosad võeti Tallinna peale tungivalt rindelt ja see vähendas survet pealinnale.

Meredessandi edukusest innustatud tulevane admiral Pitka korraldas aga Kunda dessandi järel Hara lahel hulga väiksemaid maabumisoperatsioone, sealhulgas Loksa sadamasse ja randa – samasse paika, kus Ameerika mere-jalaväelased nüüd, 92 aastat hiljem koos kaitseliitlastega maale tulid.

Toonaste dessantoperatsioonide eesmärgiks oli saata mere poolt lisajõude maarindel tegutsevale 4. jalaväepolgu-le. Esimest korda tulid eestlased Hara lahelt maale 25. detsembril. Et aga 4. jalaväepolguga kontakti ei saadud, läksid dessandis osalejad tagasi Tallinna. 1919. aasta 8. jaanuaril tulid 120 eestlast ja 200 Soome vabatahtlikku uuesti Loksa juures maale. Loksa taga Valgejõe orus peeti lahing, mille käigus eestlased-soomlased oma vastaseid järjest enam lõuna poole surusid ja jõudsid lõpuks seitsme kilomeetri kaugusel asuvasse Kolga külla.


ÜLEVAADEÜLEVAADE

Vähem kui kuu aega hiljem, 17. jaanuaril algas Eesti laevastiku suurim dessantoperatsioon Vabadussõjas, mis läks ajalukku Utria (Udria) dessandina. Sellest võttis osa 400 eestlast ja 600 soomlast I Soome vabatahtlike salgast. Laevu osales Utria dessandis kokku üheksa. Maandatav dessant pidi toetama Narva poole liikuvat maarinnet. Juba eelmisel õhtul olid dessandimehed hõivanud rannast umbes kilomeetri kaugusel asuva Utria (Udria) küla. 18. jaa-

nuaril tungisid soomlased ja Eesti dessantpataljon edasi Narva-Jõesuu ja Narva poole. Samal ajal saabus reidile ka Pitka laevadega Lennuk ja Lembitu. Viimane sõitis sisse Narva-Jõesuusse ning “laeval olnud orkester mängis Eesti-Soome ühishümni ja alevirahvas jooksis kokku seninägemata ilmailmet – Eesti sõjalae-va – uudistama”.2 19. jaanuaril oli Narva eestlaste ja soomlaste käes.

Kuigi Eestis korraldatud dessantoperatsioonid olid edukad, ei saa sama öel-da kaugeltki kõigi meredessantide kohta. Näiteks võib tuua Esimese maailma-sõja aegsed brittide osalusel ette võetud ulatuslikud maabumisoperatsioonid Vahemere idaosas. 1915. ja 1916. aastal suurejooneliselt ette võetud Briti ja

Prantsuse laevade ning hiljem lisandunud Austraalia ja Uus-Meremaa üksuste püüdlused murda Vahemerest läbi Dardanellide Mustale merele lõppesid kõigile osalistele suurte kaotustega ning eesmärki sel korral ei saavutatudki. Põhjusi oli palju, kuid peamiselt peeti selleks üksuste, eelkõige maa- ja merejõudude tegevuse puudulikku koordi-neerimist. Gallipolis saadud valusaid õppetunde kasutasid britid edaspidi nii Teise maailma sõja ajal Normandia kui isegi 1982. aasta Falklandi dessanti kavandades.3

Kuigi pärast Gallipoli lahingut leidus neid, kes arvasid jõudude toimetamise meritsi olevat tehnoloogia arengu tõttu oma aja ära elanud, ei ole kahtlust, et Teise maailmasõja Normandia ja Iwo Jima dessantoperatsioonid olid edukate amfiiboperatsioonide parimateks näideteks.

USA merejalaväelased Hara lahesUSA merejalaväelased Hara lahesAmeerika Ühendriikide amfiiboperatsioonide doktriini kohaselt on operatsioonide eesmärgiks merelt laevadel või muudel veesõidukitel amfiibjõudude kaldale saatmine, et need saaksid täita neile pandud ülesanded. Amfiibope-ratsioonide hulka kuuluvad rünnakud, taganemised, demonstratsioonid ja ründeretked (raid).4

Dessantoperatsioonide juures on eelkõige oluline maa- ja mereväe, samuti õhuväeüksuste väga hästi koordinee-ritud koostöö. Juba 1905. aastal mainis Briti kindral Sir Charles Callwell: “Sõdurid ja madrused teavad teineteise ülesannetest vähe, ei suuda kriisiolukorras tihti teineteise oskusi ega võimeid hinnata.” Sõjapidamine maal ja merel erineb suuresti, dessantoperatsioonide korraldamine nõuab sügavamaid ekspertteadmisi kui pelgalt maa- ja mere-väeoskuste kokkuliitmine. Ühendriikide doktriin näeb ette moodustada ühendsihtjõud (Joint Task Force), mida juhib ühendvägede juhataja (Joint Force Commander), kellel omakorda on õigus moodustada alluvaid jõude ja üksusi. Tõhusalt toimiv organisatsioon peab tagama jõupingutuste ühtsuse, operatsioonide keskse planeerimise ja selle, et alluvad üksused viiksid kavandatu ellu iseseisvalt.5

Hara lahe tänavuse näidisdessandi puhul allus Eesti osis nimega CTF 166 BALTOPS 2010 ühendvägede juhatajale, kelleks oli Ühendkuningriigi kontr-admiral Ian Corder.

Dessantoperatsioonile eelnenud ja operatsiooniaegne staabitöö, maa- ja mereosise, sidevõimekuste jms ühendamine, aga ka koordineerimine kõr-gema ja alluvate staapidega oli kogemus, mis ei paistnud välja nii palju kui Hara lahes maabunud üksused ja seninägematud amfiibsõidukid, kuid andis meile samuti väga olulise kogemuse. Õppusi, mille puhul eri väeliiki-de ohvitserid saavad koos kavandada ja ellu viia ühist operatsiooni, ei ole just palju.

Tulles tagasi amfiiboperatsioonide jaotuse juurde, peab märkima, et tänapäeval on amfiibjõudude ülesanded palju laiemad kui Teise maailmasõja ajal või ka külma sõja aegsetes konfliktides. Eestis merejalaväelaste maale saatmise platvormina kasutatud USS Gunston Hall’i (LSD 44) viimane oluline operatsioon oli Haiti maavärinaohvrite abista-mine, kus laeva ülesandeks oli toimetada maavärinaohvritele toitu, vett ja arstiabi.

2 Õun & Walter & Sammalsoo, op. cit., lk 58.

3 Gray, C. S. Military History Companion, http://www.answers.com/topic/amphibious-operation-military.

4 Joint Publication 3-02, Joint Doctrine for Amphibious Operations, 19. september 2001, p I-I.

5 Ibid., p II-I.

Tõhusalt toimiv organisat-sioon peab tagama jõupingu-tuste ühtsuse, operatsioonide keskse planeerimise ja selle, et alluvad üksused viiksid ka-vandatu ellu iseseisvalt.

Kuigi Eestis korraldatud des-santoperatsioonid olid edu-kad, ei saa sama öelda kau-geltki kõigi meredessantide kohta.


ÜLEVAADEÜLEVAADE

US Marines and the Members of the Estonian Defence League Disembarked in the Gulf of HaraEverybody could see how the US marines and our members of the Defence League carried out a landing from the US Navy vessel Gunston Hall to the North coast of Estonia near Loksa. This was not the first landing in the history of Loksa beach area. During the Estonian War of Independence 92 years ago admiral Johan Pitka with the help of the British Navy landed Finnish volunteers and Estonian marines to break the resistance of the Red Army in Northern Estonia. Even today the protection of ports and sea routes should not be undervalued as 9/10 of the European Union trade and considerable amount of Estonian trade is conducted by sea.O

VE

RV

IE

WO

VE

RV

IE

W

Eri l i iki meredessantoperatsioonidEri l i iki meredessantoperatsioonidRünnakuoperatsioonide puhul eristatakse kaht tüüpi rünnakut: kiiret sissetungi ja sihtmärgi ajutist hõivamist, millele järgneb planeeritud tagasitõmbumine, ning rünnakut, mis hõlmab maabuvate jõudude saatmist vaenulikule ranni-kule. Samuti eristatakse taganemisoperatsioone, mille eesmärgiks on viia oma jõud vaenulikult pinnalt ära.

Ühendriikide doktriini kohaselt kasutatakse dessantoperatsioone ühisoperatsiooni osana järgmiselt:

- kiire üllatusrünnak ja samal ajal korraldatavad toetavad operatsioonid, ründamaks otse vastase tähtsamaid positsioone;

- kampaania või operatsiooni esmase faasi elluviimine, mille eesmärgiks on luua alus järgnevatele operatsioonidele;

- toetav operatsioon eesmärgiga takistada vastast teatud piirkonda või rajatisi kasutamast või suunata vastase jõud ja tähelepanu mujale, et toetada teisi operatsiooni osi;

- mittesõjaliste operatsioonide toetamine, et lahendada konflikte, toetada rahu ja stabiilsust ning tsiviilvõimekust siseriiklike kriiside lahendamisel.6

Eraldi roll on näidisoperatsioonidel, mille eesmärgiks on vastase eksitamine oma jõudu demonstreerides eesmärgiga sundida teda astuma endale ebasoodsaid samme. Viimaste hulgast on vast tuntuim I Lahesõda 1990. aastal, mille esimese kuu jooksul kogunes Omaani lahte üle 20 dessantlaeva 8000 merejalaväelase ja 10 000 mereväelasega. Päevast päeva korraldatud intensiivne väljaõpe vee-nis vastast peatselt merelt saabuva invasiooni tõenäosuses. Kindral Schwarzkopf lubas meedial kajastada merejalaväelaste väljaõpet Iraagi ranniku lähedal, mis võimendas eksitusoperatsiooni mõju veelgi. Hetkel, mil maavägi sõjategevust alustas, oli selge, et merejalaväelased saavad oma sõdurioskuste näitamisega oodata. Merelt tuleva rünnaku ootuses ja teadmatuses olles saatis Iraak kümme diviisi, kokku 80 000 meest, Kuveidi rannikut kaitsma. Operatsioon hoidis suure arvu Iraagi võitlejaid peamisest lahinguväljast eemal ja võimaldas läheneda Iraagile lääne suunalt.

2003. aasta Iraagi invasiooni käigus olid dessantoperatsioonid samuti olulised: Iraagi ainukese sadama Umm Quasri hõivasid Briti merejalaväelaste juhtimisel USA mariinid ja Poola eriüksuslased. Al Faw’ poolsaarel asuv Umm Quasr võimaldas riiki tuua humanitaarabi, samuti oli tähtis vältida võimalikke taganevate Iraagi vägede sabotaažiakte, näiteks suuremahulist õlileket, mille korraldamiseks pole palju vaja, kuid mille tagajärjed mõjutaksid piirkonda veel aastaid. Umm Quasri lähistel asuvaid naftaplatvorme valvavad praeguseni liitlaste sõjalaevad, et vältida sabotaaži ja rünnakuid ühele riigi olulisimatest tuluallikatest.

Arvestades, et üheksa kümnendikku Euroopa Liidu kaubavedudest käib meritsi ning ka Eestisse tulevatest kaupa-dest suur osa saabub mereteed pidi, ei saa sadamate ega mereteede kaitset alahinnata. 82 aastat pärast Kunda dessanti põhjarannikul korraldatud näidismaabumine oli ühelt poolt suuremõõtmeline koostööõppus Ameerika Ühendriikide merejalaväelastega, teisalt saime ise harjutada väeliikide ja rahvusvaheliste üksuste koostööd ühe õppuse raames, mis on oluline kogemus eelkõige operatsiooni juhtidele ja staapidele, aga ka kõigile osalejatele.

Sõjamasinate maabumine kaunil liivarannal tekitab vaatajates küsimuse dessantoperatsioonide keskkonnamõjust. Nii Eestisse saabunud amfiibsõidukid kui ka kogu maailmas selleks otstarbeks ehitatud masinad peavad arvestama keskkonnatingimustega rohkem, kui arvata oskame. Teades, et tänapäeval korraldatakse arvestatav osa maabu-misoperatsioonidest tsiviileesmärgil, on keskkonnanõuete järgimine osa operatsioonist. Pärast maabumisoperat-siooni lõppu võeti kaitseväe logistikute eestvedamisel ette Loksa ranna “haljastusoperatsioon”, mille tulemusena laiendati liivaranda ja tehti korda jalgpalliväljak. Korrastustööd planeeriti õppusteks valmistumise käigus koos Loksa linnavalitsusega.

6 Joint Publication 3-02, Joint Doctrine for Amphibious Operations, 19. september 2001, p I-II.

Merelt tuleva rünnaku ootu-ses ja teadmatuses olles saa-tis Iraak kümme diviisi, kokku 80 000 meest, Kuveidi ranni-kut kaitsma.


ÜLEVAADEÜLEVAADE

Rakendusuuringute keskuse Rakendusuuringute keskuse tegevusel on rahvusvaheline haaretegevusel on rahvusvaheline haareKaitseväe Ühendatud Õppeasutuste rakendusuuringute keskus osaleb juba küm-nendat aastat rahvusvahelises riigikaitsesüsteemide planeerimise ja rakendamise ekspertgrupis, mis kujundab kaitsepoliitikat, tegeleb kaitseplaneerimismeetodite ja operatsioonide kavandamisega ning töötab välja juhtimisstruktuuri ja -funktsioo-ne. Eneken Laasme võtab rakendusuuringute keskuse kümneaastase tegevuse kokku.

Koostöö algusKoostöö algus

Rahvusvaheline koostöö sai alguse juba enne, kui Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste (KVÜÕA) rakendusuuringute keskus (RUK) formaalselt loodi. Alguseks võib pidada aastat 2000, kui tolleaegne kaitseminister Jüri Luik alustas mahuka kaitsereformide pakmega. Nende reformide välisnõustajaks oli Ameerika Ühendriikide mereväe kraadi-õppekooli (US Naval Postgraduate School) tsiviil-militaarsuhete keskus (Center for Civil-Military Relations, CCMR). Eestis kaks aastat kestnud tööperioodi siinne projektijuht oli praegune RUK juhataja Jaan Murumets. See koostöö-projekt lõppes 2002. aasta detsembris enam kui 300-leheküljelise kaitseplaneerimise käsiraamatu üleandmisega kaitseminister Sven Mikserile.

Esimene koostööprojekt, mille juures Eesti riigikaitseline oskusteave kaasati CCMRi rahvusvahelise ekspertgrupi tegevusse, sai teoks 2003. aasta mais Bulgaarias. Teine välisprojekt tehti 2003. aasta septembri lõpul teoks Gruu-sias.

Ukraina eduluguUkraina eduluguEsimene mahukas KVÜÕA osalusel läbi viidud projekt algatati Ukraina kaitsereformide nõustamiseks 2004. jaanua-ris, toona küll veel KVÜÕA strateegia õppetooli ja CCMRi koostööna. Projekt kestab senini, sest Ukraina on väga suur ja probleemiderohke maa. Esimesed neli tööaastat (2004−2007) keskendus intensiivsem töö sealse kaitsepoliitika

kujundamisele, kaitseplaneerimise meetoditele ja operatsioonide planeerimisele. Praeguseks on töö Ukrainaga nihkunud rohkem tehnilisele-taktikalisele tasandile ja sellega tegelevad peamiselt eksperdid teistest NATO riikidest.

“Märtsi keskel oli küll kaitseplaneerimise ekspertmeeskond Ukraina mereväe juures Sevastopolis, sest Ukraina kaitseväe reformid on jõudnud etappi, mil hakatakse praktiliselt rakendama nüüdisaegseid ja NATOga ühilduvaid riigi-kaitse ja operatsioonide planeerimise meetodeid. Kiievi poliitilis-strateegiliselt kaitseministeeriumi tasandilt on jõutud nüüd ka väeliikide praktilisele tasandile,” sõnab Murumets.

Õppeasutused praegu selles projektis enam pidevalt ei osale, sest teemad on läinud väljapoole seda oskusteavet, mida õppeasutustel oleks pakkuda.

Ukraina projekti on küll tabanud teatud poliitilised tagasilöögid, aga võib öelda, et see on üks edulugudest, milles on selgelt näha nihet. Tegemist on väga suure riigiga, äärmiselt suure riigikaitsesüsteemiga, millel olid ka väga tõsi-sed probleemid. Kõike seda arvestades on edasiminek olnud märkimisväärne. “Vaadates nüüdisaegsete meetodite rakendamist kõigi väeliikide tasandil, on põhjust mõõdukaks rahuloluks,” kinnitab Murumets.

Ukraina kontekstis vääriks märkimist ka üks väga oluline projekt, milles RUK samuti osales. 2006. aastal alustati Ukraina juhtumisstruktuuri reformi, mille käigus aitas RUK kaasa operatiivväejuhatuse loomisele. Ukraina läks Varssavi pakti ajast pärandiks saadud juhtimisstruktuurilt ja juhtimisfunktsioonide jaotuselt üle moodsale lääneliku-le struktuurile, mille põhikomponendiks on operatiivstaap kui eraldiseisev juhtimislüli. RUK osales projekti planee-

Esimene koostööprojekt, mil-le juures Eesti riigikaitseline oskusteave kaasati CCMRi rah-vusvahelise ekspertgrupi te-gevusse, sai teoks 2003. aasta mais Bulgaarias.


ÜLEVAADEÜLEVAADE

rimisetapis, mille käigus tuli läbi töötada ja ette valmistada juhtimislahendid uue peakorteri sobitamiseks üldisesse käsuliini, tema täpsemate funktsioonide selgitamiseks, samuti lahendused selle kohta, kuidas otsustusprotsessid peaksid kulgema, milline informatsioon kellelt kellele ja kuidas liigub.

2007. aastal mindi kontseptuaalselt tasandilt juba üle tehnilistele lahendustele, selle järel hakkasid näiteks side- ja andmetöötlusspetsialistid võtma teemasid üle, et tulla välja tehniliste lahendustega. “Ukraina operatiivstaap on praegu-seks tegutsemisvõimeline,” lisab Murumets. “See on üks asi, mille kohta võime rahuloluga öelda, et oleme selles osalenud ja sinna oma panuse andnud.”

Muutuste maa MoldovaMuutuste maa Moldova Riikide lõikes suurim ja pikaajalisim projekt algas 2005. aastal Moldovaga. Aastatel 2005−2006 käis väga intensiivne töö, et aidata Moldoval oma rii-gikaitsesüsteemi nii struktuuriliselt kui ka analüütiliselt korrastada. Ülesandeks oli välja selgitada, milliseid protseduure tuleks rakendada selleks, et toetada demokraatliku tsiviilkontrolli põhimõtete järgimist riigikaitse planeerimisel ja ra-kendamisel. Ka sooviti analüüsida, millised oleksid need nüüdisaegsed meetodid ja protseduurid ning soovituslikud dokumendid ja dokumendiformaadid, mida kaitseplaneerimises kasutada.

Kuigi Moldova puhul jäi intensiivsem töö aastatesse 2005−2006, osaleb RUK ka praegu Moldova abistamises, ehkki väiksemas mahus ja kitsamates valdkondades. Nii näiteks töötati tänavu koos Moldova valitsusega välja ohuhinnangu koostamise metoodika. Esimene selleteemaline töötuba korraldati küll juba 2008. aasta sügisel, aga kuna vahepeal vahetus valitsus, see protsess peatus. Uus valitsus on selle teema juurde naasnud ning nüüd tõsiselt ette võtmas oma kaitse- ja julgeolekusektori reformimist. RUK toetus Moldova kaitseväe reformidele jätkub.

Praegu käib töö Moldova rahvusliku julgeoleku kontseptsiooni ja strateegia ning riigikaitsestrateegia dokumentide koostamisel. Selle käigus analüüsitakse, mida sellised dokumendid peaksid sisaldama, kuidas need võiksid olla vormistatud, milline peaks olema selliste dokumentide lugejaskond, kuivõrd need oleksid poliitiöosed dokumendid, kuivõrd kommunikatsioon laiemale üldsusele. Päevakorral on poliitilis-strateegiline tasand. RUK panustab sellesse töösse nii üksikute kitsamaid valdkondi käsitlevate töötubadega kui ka teatud dokumentide eelnõusid Eestist lahku-mata kommenteerides ja soovitusi andes.

Intensiivseim projekt saab teoks BulgaariasIntensiivseim projekt saab teoks BulgaariasPraegune suurim ja ulatuslikem RUK osalusel teostatav projekt on toetus Bulgaaria kaitsereformide elluviimisele. Projekt sai alguse 2008. aasta suvel olukorra ettekande koostamisest, millele järgnes sari töötubasid. “Neis töö-tubades on küll teatav hariduslik komponent olemas, aga põhiliselt keskendume praktiliste probleemide lahen-damisele NATO ja NATO liikmesriikide parimat kogemust ära kasutades ja seda kogemust koos vastuvõtjariigiga

nende seadusandlusele, traditsioonidele ja protseduuridele kohandades,” selgitab Murumets.

2008. aasta sügisest alates on korraldatud sari töötubasid, mis on käsit-lenud poliitilis-strateegilise ja sõjalis-strateegilise tasandi teemasid kait-sepoliitika ja operatsioonide planeerimise seose loomise ja täpsustamise seisukohast. Kõneks on olnud see, millised dokumendid oleksid vajalikud, milline peaks olema see oluline informatsioon, mida kaitseplaneerijad peaksid poliitiliselt juhtimistasandilt saama, kuidas seda informatsiooni in-terpreteerida sõjaliste operatsioonide keelde, millised peaksid olema need väestruktuurid, mis selliseid sõjalisi operatsioone võimaldaksid korraldada, ja kindlasti väga olulise komponendina ka see, kuidas ressursside planeeri-mine ja haldamine peaks olema seotud valitsuse poliitika ja kavandatavate sõjaliste operatsioonidega.

Siin on kümmekond peateemat, mida paratamatult tuleb käsitleda selleks, et piiratud ressurssidega väikeriik saaks võimalikult tõhusalt oma riigi kait-seressursse rakendada nii omaenda julgeoleku tagamiseks kui ka NATO

või laiemas regionaalses julgeolekupoliitilises kontekstis. Bulgaaria on praegu RUK prioriteet. 2008. aasta suvel alanud projekt kestab seni, kuni Bulgaaria valitsus sellist tuge ja nõu vajab.

Ukraina läks Varssavi pakti ajast pärandiks saadud juh-timisstruktuurilt ja juhtimis-funktsioonide jaotuselt üle moodsale läänelikule struk-tuurile, mille põhikomponen-diks on operatiivstaap kui eraldiseisev juhtimislüli.

Siin on kümmekond peatee-mat, mida paratamatult tuleb käsitleda selleks, et piiratud ressurssidega väikeriik saaks võimalikult tõhusalt oma riigi kaitseressursse rakendada nii omaenda julgeoleku tagami-seks kui ka NATO või laiemas regionaalses julgeolekupolii-tilises kontekstis.


ÜLEVAADEÜLEVAADE

“Et maailmamajanduses on toimunud mitmesugused ebameeldivad protsessid, oleme väga suurel määral asunud toetama Bulgaaria väestruktuuri ümberkujundamist, mida kaitseminister alustas tänavu märtsis. 2010. aastaks vähenes Bulgaaria riigikaitse eelarve 43 protsenti,” selgitab Murumets. “On täiesti selge, et vana väestruktuuri endises mahus ja endisel kujul uue kaitse-eelarvega ülal pidada ei ole võimalik. Praegu töötame rahvusvahelise

meeskonnaga, et aidata meie NATO liitlasel leida kontseptuaalsed, aga sealt edasi ka struktuurilised lahendused, kuidas saadaoleva ressursi piires tagada võimalikult tõhus riigikaitse, täita rahvusvahelisi kohustusi, sealhulgas ka liitlas-kohustusi NATO ees.”

Murumetsa sõnul on see suureks väljakutseks, sest programm ei olnud algselt kavandatud praktiliste ülesannete lahendamiseks niivõrd tihedas ajaraamis ja sellise intensiivsusega. RUK ja selle koostööpartnerid on kohandanud oma töö-tubade-töögruppide süsteemi selleks, et võimalikult tõhusamalt Bulgaaria valit-sust toetada. “Loomulikult on siin peale teadus- ja arenduskülje ka väga palju administreerimise poolt: kuidas aidata suurt struktuurireformi ja märkimisväärset

vähendamist üle elavat Bulgaaria kaitseministeeriumi ja Bulgaaria kaitseväe peastaapi ning kuidas olukorras, kus nende personal on vähenenud kolmandiku võrra, korraldada ja hallata väga lühikeses ajaraamis niivõrd sügavat analüütilist tööd nõudvat protsessi, nagu meil praegu käsil on. See on mitmes mõttes huvitav, aga ka väga nõudlik teema. Alates 2003. aastast ei ole meil nii intensiivselt ühtegi teemat laual olnud kui praegu.”

Teised projektidTeised projektidVäga suur töö ning väga oluline ja huvitav kogemus nii õppeasutustele kui ka kogu Eesti riigile saadi aastatel 2007−2008. Selleks ajaks juba formaalselt loodud RUK osales Ameerika Ühendriikide kaitseministeeriumile tosi-na rahupartnerlusprogrammiga (PfP) liitunud riigi riigikaitsesüsteemide seisundi olukorra ettekannete koostamisel. Seda metoodikat, mille väljatöötamises RUK osales, rakendati ja arendati selle kaheaastase kogemuse najal praktilistelt edasi kõigis rahupartnerlus-riikides.

Aastatel 2007−2008 oli RUK tihedalt seotud ka Montenegro riigikaitsesüs-teemi ülesehitamisega. Endisest Jugoslaaviast oli tolleks ajaks jäänud järele Serbia ja Montenegro liitriik, mis rahumeelselt lahku läks. 2007. aastal tekkis iseseisev Montenegro vabariik. Uue iseseisva riigi tarvis oli vaja üles ehitada riigikaitsesüsteem mh ka institutsioonide tasandil: mis on kaitsemi-nisteerium, millised peaksid olema selle struktuur ja funktsioonid, milline peaks olema kaitseväe struktuur, juhtimine, ülesanded, tegevusmeetodid. Kuivõrd riigikaitse oli senini olnud föderaalfunktsioon, tuli uues riigis alusta-da tühjalt lehelt ja selleks oli Eesti kogemus, kes samuti oli alustanud tühjalt lehelt, väga oluline.

“Poliitilis-strateegiliste juhisdokumentide puhul on RUK olnud kaasatud hul-ga rahvuslike julgeoleku- ja sõjaliste strateegiate väljatöötamisel mitmes riigis, sh mõnedes endistes NSVLi vabariikides,” lausub Murumets.

Aserbaidžaaniga tehti üsna ulatuslikku ning mahukat poliitilis-strateegilise ja sõjalis-strateegilise tasandi koostööd aastatel 2006−2007. Praeguseks on fookus nihkunud tehnilisele tasandile, kus oma oskusteabega on kaasatud teistegi NATO riikide eksperdid. Valdkonnaks, kus RUK on rahvusvahelist koostööd arendanud ja USA koordineeri-misel oma panuse andnud, on planeerimis- ja ressursihaldussüsteemide ümberkujundus.

Akadeemilisest aspektist tasub mainida koostööd Slovakkiaga, milles RUK 2007. ja 2009. aastal osales riigikait-seülikoolis kõrgema juhtkonna riigikaitsekursuse loenguid ja seminare korraldades. Üksikuid nädalasi seminare ja töötubasid on korraldatud ka praegustes NATO riikides, näiteks Poolas 2007. aasta kevadel.

Riike, kellega RUK on teinud koostööd ja korraldanud töötube ja seminare, on palju: Albaania, Armeenia, Aser-baidžaan, Bosnia, Bulgaaria, Horvaatia, Gruusia, endine Jugoslaavia Makedoonia vabariik, Montenegro, Moldo-va, Poola, Rumeenia, Serbia, Slovakkia, Ukraina.

2005. aastal paluti RUK kaitseplaneerimise oskusteavet ka ühes CCMRi programmis Mehhikos. Seal oli tee-maks see, kuidas Mehhiko maaväge ajakohastada ja millised on selleks vajalikud meetodid ja analüütiline raamistik.

Seda metoodikat, mille väl-jatöötamises RUK osales, ra-kendati ja arendati selle ka-heaastase kogemuse najal praktilistelt edasi kõigis rahu-partnerlusriikides.

Kuigi nende aastate jooksul on ette tulnud hulk problee-me, millel võivad olla teatud rahvuslikud värvingud, on n-ö põhiprobleemide hulk tegeli-kult üsna piiratud ja neid saab lahendada teatud protsesside algatamise ning teatud prot-seduuride või tegevuste insti-tutsionaliseerimisega.


ÜLEVAADEÜLEVAADE

The International Dimension of the Application Research CentreFor the tenth year the Application Research Centre of the Estonian National Defence College is taking part in the international state defence systems planning and application expert group, which shapes the defence poli-tics, designs the defence planning methods and develops the command structures and functions. During these ten years the expert group has given advice, helped and participated in the reform process of the state defence structures in Ukraine, Moldova, Bulgaria, many Balkan states and Mexico.

AN

AL

YS

IS

AN

AL

YS

IS

“See oli huvitav, sest kui siiani on põhiliselt keskendutud ikkagi endisele NSVLile, Varssavi pakti riikidele, ükskõik siis, kas nad on juba NATOs või NATO liikmekandidaadid, siis Mehhiko temaatika täiesti teises kontekstis andis kindlustunnet, et need meetodid, mida me rakendame, ei ole regioonispetsiifilised, vaid on kasutatavad üsna kaugel asuvates ja näiliselt täiesti teistsuguste probleemidega kokku puutuvates riikides, s.t need on univer-saalsed meetodid,” sõnab Murumets. “Kui jätame lipud ja geograafia kõrvale, taandub küsimus ikkagi sellele, kuidas sõjalist riigikaitset niimoodi struktureerida ja tööle panna, et see ühelt poolt viiks ellu valitsuse poliitikat ja teiselt poolt mahuksid need tegevused saadaoleva ressursi raamidesse. Kuigi nende aastate jooksul on ette tulnud hulk probleeme, millel võivad olla teatud rahvuslikud värvingud, on n-ö põhiprobleemide hulk tegelikult üsna piiratud ja neid saab lahendada teatud protsesside algataminse ning teatud protseduuride või tegevuste institutsionaliseerimisega.”

Rakendusuuringute keskus – väheseid maailmasRakendusuuringute keskus – väheseid maailmasEt varem ei ole olnud selliseid julgeolekupoliitilisi ülesandeid ega ka niivõrd ulatuslikku ressursipuudust kui täna-päeva maailmas, ei ole paljudel riikidel olnud ka vajadust hakata mõtlema sellistele küsimustele, millega RUK te-geleb. “Ega neid inimesi ja organisatsioone maailmas väga palju ole, kes olek-sid üldse selle temaatikaga poliitilis-strateegilisel ja sõjalis-strateegilisel tasandil tegelnud. RUK on maailmas väheseid kohti, kus selline oskusteave on olemas,” sõnab Murumets.

“Selleks, et neid protsesse ellu viia, on meil väga hea rahvusvaheline meeskond, kus on esindatud peale USA ka Norra, Hollandi, Kanada ja Suurbritannia eks-perdid,” jätkab Murumets. “Töö käigus omandatud kogemus on selline, mis ühel hetkel hakkab ka Eestile praktiliselt vajalikuks osutuma. Juba praegu on selline koostöö Eesti julgeoleku- ja kaitsepoliitika suundumuste ja kaitsejõudude arenguga seotud ning kindlasti on ka Eesti kui NATO liikmesriigi huvi ja soov, et kõik meie liitlased oleksid võimalikult tublid ja tõhusad. Õigel ajal õiges kohas õigeid protsesse kujundades on see kaudselt toeks Eesti julgeoleku tugevdamisele.”

RUK-l on palju tegemist ja alati saadakse huvitavaid kogemusi. “Isegi kui sama probleem tekib mõnes teises riigis, ei saa seal olla samad lahendused,” selgitab Murumets. “See hoiab mõtte värske, sest ei saa võtta riiulilt ühtegi valmis lahendust ja öelda, et siin on kaks tuhat lehekülge, tõlkige see ära ja teie probleemid on lahendanud. Sellisel viisil need asjad tegelikus elus ei käi.”

Tulevikusuund ka Euroopast väljapooleTulevikusuund ka Euroopast väljapooleEdasised projektid olenevad sellest, kuidas maailm areneb ja muutub. On olnud mitmesuguseid mõtteid ja ette-panekuid riikide kohta, kellel on küll täiesti isesugune ajalugu, aga sellest hoolimata üsna sarnased probleemid. Kuna CCMRi meeskond on väheseid selliseid võrgustikke, kes valdab sõjalis-poliitilise ja sõjalis-strateegilise tasandi teemasid, ei ole välistatud, et RUK abi vajatakse näiteks Kagu-Aasias või Lõuna-Ameerikas.

“Nagu ikka, protsess on alati alguses poliitiline ja siis muutub tehniliseks,” arutleb Murumets. “See, kuidas neid poliitilisi probleeme lahendatakse, on juba riikide, valitsuste ja diplomaatide otsustada. Kui need otsused, valikud ja kokkulepped on saavutatud, on käes ka aeg anda tehnilist abi ja jagada oskusteavet.”

Ta lisab: “Väga ulatuslikult me siiski väljapoole Euroopat minna ei plaani, aga kunagi ei tea ette, mis juhtuma hak-kab. Ka NATO riikides on üsna sarnaseid probleeme, oleneb vaid, kes, millal ja mis ulatuses julgeb tunnistada, et neil on probleeme, mille lahendamiseks ei pruugi alati piisata oma jõududest. Variante on mitmesuguseid. Väga suur tööpõld on Balkanil, sh NATO uusliikmete juures endises Jugoslaavias.”

Õigel ajal õiges kohas õigeid protsesse kujundades on see kaudselt toeks Eesti julgeole-ku tugevdamisele.


ÜLEVAADEÜLEVAADE

US ARMY RANGER SCHOOL − US ARMY RANGER SCHOOL − kas oled väljakutseks valmis?kas oled väljakutseks valmis?Avame ukse Avame ukse rangerranger’i maailma’i maailma

Raido Saremat, nooremleitnant, rühmaülem-instruktor

Kindlasti on paljud Eesti kaitseväelased ja ka tsiviilisikud kuulnud sellist sõna nagu ranger − reindžer. Tõsi, esimese asjana tuleb kindlasti meelde “Walker, the Texas Ran-ger” alias Chuck Norris. Ameerika maaväe reindžerite kool (US Army Ranger School) pole aga eelmainitud tegelasega kuidagi seotud.

(Võõrsõnade leksikonis (Valgus, 2006) esineb “reindžer” kolmes tähenduses:

1) USA relvajõudude diversiooni- ja luureülesannetega eriallüksuse võitleja;

2) ratsapolitseinik Texases 1823−1935;

3) kergetulirelvaga rahvuspargivalvur USAs.

“Valimik sõjandustermineid” nimetab reindžeriteks USA eriotstarbelisse väeosasse kuu-luvaid sõjaväelasi, kelle ülesanne on teha tagalas luuret ja panna seal toime diversioo-niakte. − Toim.)

Mis ja kes on siis ranger’id? Olles ise värskelt läbinud eelmainitud kursuse, püüan anda ülevaate, mida tähendab see sõna ning tükike kuldset ja musta kirjaga “RANGER”.

Kes on Kes on rangerranger??Sõna ranger on pärit 13. sajandi Inglismaalt, kus liikusid ringi nn politseisalgad ja hoidsid korda. Hiljem, 17. sajan-dil, kui kolonistid Ameerikas indiaanlastega sõdisid, moodustati kolonistidest ranger’ite salku, kes pidid samuti kor-da hoidma. Need olid väga vägivaldsed, hästi organiseeritud ja kuulsusrikkad üksused. Osaliselt kasutati ranger’ite üksusi ka Teises maailmasõjas. Tänapäevases mõttes ranger’ite üksused moodustati pärast Vietnami sõda.

Ameerika Ühendriikide erivägde juhatuse (SOCOM) alluvuses on peale muude eriüksuste 75. ranger’i-rügement. See on eriüksus, kes on valmis 18 tunniga lii-kuma ükskõik kuhu maailmas. Ta teeb koostööd paljude eriüksustega ja täidab vajadusel ka jalaväe ülesandeid. 75. rügement koosneb kuuest pataljonist. 1., 2. ja 3. pataljon on sõdivad allüksused, kes käivad ülesandeid täitmas kõikjal maailmas, ning 4., 5. ja 6. on väljaõppepataljonid, mis treenivad ja õpetavad välja uusi ranger’eid.

Ranger School on 61-päevane vabatahtlik kursus. See on raskendatud tingimus-tes ja suure stressifaktoriga eriväe-juhtimiskursus, mis keskendub väikeüksuse

taktikale ja agressiivsetele operatsioonidele. Kursust korraldavad 4., 5. ja 6. ranger’i-pataljon. Kursuse lõpus saa-dakse oma vasakule õlale nn ranger tab. Ranger’i-kursust on korraldatud juba 1950. aastatest saadik. Enamik 75. ranger’i-rügemendi isikkooseisust on selle läbinud. Kõik 75. ranger’i-rügemendi juhtivatel ametkohtadel teenijaid alates meeskonnaülemast peavad olema selle kursuse lõpetanud. Reakoosseisul on aega kaks aastat, et see kool läbida, vastasel juhul ei saa nad enam ranger’i-rügemendis teenistust jätkata. Ülejäänud ohvitserid, kes tahavad juhtida lahinguüksusi ja kunagi ka koloneli auastmeni jõuda, peaksid samuti olema läbinud Ranger Schooli. See on justkui kvaliteedimärk, et inimene suudab tingimustest olenemata täita talle määratud ülesande. Kokku on ranger’i-märgi omanikke ehk nn tabbed-võitlejaid Ühendriikide armees alla ühe protsendi isikkooseisust. Naisi ranger’i-kursusele ei lubata. Ameerikas on see kursus ülimalt prestiižne ning kõik selle läbinud on väga austatud nii ülemate kui ka alluvate silmis. Alates kooli loomisest on selle kursuse käigus hukkunud 27 inimest, neist viimased kolm 1995. aastal. Esimene eestlane läbis selle kooli 1999. aastal.

Ohvitserid, kes tahavad olla lahinguüksuste ülemad ja ku-nagi ka koloneli auastmeni jõuda, peaksid samuti olema läbinud Ranger Schooli.


ÜLEVAADEÜLEVAADE

Pre-rangerPre-ranger ’ i-kursus’i-kursusPre-ranger’i-kursus on Rahvuskaardile (meie mõistes Kaitseliit) korraldatav võitlejate väljaõppekeskuse (Warrior Training Centre) kursus. Kõik ranger’i-kursusele minna soovivad Rahvuskaardi liikmed peavad olema läbinud pre-ranger’i-kursuse. Selle kursuse eesmärk on anda ülevaade ja esmane kogemus ranger’i-kursusest. Pre-ranger ‘i-kursus kestab 14 päeva, millest esimene nädal matkib Ranger Schooli väljaõppe esimest etappi ja sisseastumiskatseid. Teise nädala eesmärk on õpetada korral-dama patrulle ning täitma luure- ja varitsusülesandeid ranger’ite standardite kohaselt ning anda vastav kogemus. Ka annab kursus ettekujutuse, millised on füüsiliste katsete standardid ja mis üldse ees ootab.

Olles selle kursuse läbinud, võin öelda, et tegelikult on pre-ranger’i-kursus raskem kui Ranger School, eriti just instruktorite käitumise tõttu, kes näeva pre-ranger’i-kursuse ajal palju vaeva inimeste stressi ajamisega. Mõnitamine, füüsilised karistused ja grupiviisiline karistamine on sel kursusel igapäevane. See kõik aga tugevdab meeskonnavaimu ja paneb proovile osalejate stressitaluvuse. Ent kursuse ajal on uneaega veidi rohkem kui tõelisel ranger’i-kursusel ja süüa saab kolm korda päevas, et inimesi enne ranger-kursuse algust mitte liialt ära kurnata. Kõik välismaalased peavad läbima pre-ranger’i-kursuse, kuid see kursus otseselt ranger’i-kursusel osalemist ei mõjuta. See on pigem kontrolliks, kas inimene vastab vaimselt ja füüsiliselt standarditele. Pre-Ranger’i-kursus annab väga selge ja hea ülevaate sellest, mis ees ootab. Välismaa-lasena võõras armees teenides on kindlasti sellist kogemust vaja, et saada selgeks või selgemaks kõikvõimalikud terminid, protseduurid ja standardid.

Ranger SchoolRanger SchoolOlgu kohe öeldud, et 70% ranger’i-kursuse läbimisest sõltub puhtalt õnnest, millest pool langeb selle arvele, et sa ei saa vigastada, ja teine pool oleneb instruktorite subjektiivsusest. Ülejäänud 30% on puhtalt enda peas kinni. Ranger School algab Camp Rogeris, mis asub ühes USA suurimas sõjaväebaasis Fort Benningis. Baas meenutab pigem linna kui sõjaväebaasi ja seal teenib ligi 30 000 inimest. Esimesed kolm ööpäeva on katsed. Katsete läbijad jätkavad kursust Camp Darbys, mis asub umbes 25 kilomeetri kaugusel Camp Rogerist. Seal möödub kolm näda-lat ehk esimene etapp. Teine etapp, jällegi kolm nädalat, viiakse läbi viietunnise bussisõidu kaugusel põhja pool mägedes Camp Merrilis ja viimane, kolmas etapp Florida osariigis Camp Rudderis, kus viibitakse kaks nädalat. Sellele järgneb lõpetamisnädal jällegi Camp Rogeris.

Kursuslastest moodustatakse koolis kolm kompaniid − A, B ja C −, mille koosseis võib küündida 30st 200 inimeseni. Kompaniid on üksteisest suhteliselt erinevad, sest osa kompaniisid lubab rohkem uneaega ja paneb vähem rõhku kä-tekõverduste tegemisele ja mudas roomamisele. Kõige lihtsamaks peetakse C-kompaniid (rohkem uneaega) ja kõige raskemaks B-kompaniid (kõige vähem uneaega). Just B-kompaniis õnnestus minul kursus läbida.

Karmide standardite järgimiseks tegutsevad koolis reindžerite instruktorid (Ranger Instructor, RI), kes hindavad õpi-lasi. Kõik RId on ise selle kursuse läbinud ning nad on enamjaolt lahingukogemustega ja hästi välja õpetatud. 80% neist on allohvitserid. Ohutuse tagamiseks on RId alati puhanud ja töötavad 24-tunniste vahetuste kaupa. Õpilasi ei jäeta kunagi järelevalveta. Instruktoritele meeldib tihti õpilaste arvel “lõbutseda”: lasta kedagi toenglamangus oo-

data, panna täitma ajanorme, mida reaalselt ei saagi täita, sõimata, lasta teha kägarkõndi, lõuatõmbeid, tundidepikkusi kätekõverdusi, kõhulihaste ja roomamisharjutusi ning kasutada kõikvõimalikke muid füüsilisi karistusi, millest võiks kirjutada eraldi artikli.

Kõikidel etappidel hinnatakse kursuslasi patrullimise käigus, kui nad on juhtivatel ametikohtadel. Esimeses etapis on hinnatavad ametikohad jao-ülem, A-meeskonna ülem ja B-meeskonna ülem. Esimene etapp kesken-dub peamiselt jaotaktikale, kuid tehakse ka rühmapatrulle. Ülejäänud kaks etappi keskenduvad ainult rühma tasemele ning seal on hinnatava-teks ametikohtadeks kolm jalaväe jaoülemat, relvajao ülem, rühmaülem ja rühmavanem. Peale nende määratakse meedik, sidemees ja tulejuht.

Ülejäänud ametikohtade täitjad, nagu kuulipildur (M-249 SAW või M240B), granaadiheitur (M-203), laskur (M-4) ja orienteeruja ehk pointman, saavad kursuslased ise määrata.

Järgmisesse etappi pääsemiseks on vaja saada vähemalt ühel patrullil go, st arvestatud. Kui saadakse no-go ehk mittearvestatud, on igas etapis võimalus veel üheks hindeliseks patrulliks. Lisaks hinnetele no-go ja go tehakse

Kõik ranger’i-kursusele min-na soovivad Rahvuskaardi liikmed peavad olema läbinud pre-ranger’i-kursuse.

70% ranger’i-kursuse läbi-misest sõltub puhtalt õnnest, millest pool langeb selle arve-le, et sa ei saa vigastada, ja teine pool oleneb instruktorite subjektiivsusest.


ÜLEVAADEÜLEVAADE

kursuslaste kohta ka negatiiv-seid ja positiivseid valikette-kandeid (spot report), mida nimetatakse vastavalt siis major/minor plus (suur/väi-ke pluss) ja major/minor mi-nus (suur/väike miinus). Kui kursuslane saab ühes etapis kolm suurt miinust, ei lubata teda järgmisesse etappi. Mii-nuseid võib saada näiteks va-lel ajal magamise, relva keh-va hooldamise või hilinemiste eest. Plusse saab motiveeritud tegutsemise, teatud normide väga hästi täitmise või mõne muu positiivselt silma jäänud teo eest. Mina sain näiteks ühe suure plussi, sest leidsin orienteerumisel üles kõik viis punkti – seda suutis umbes viiendik katsetel osalenutest.

Eelmainitud tingimuste kõrval tuleb etapi läbimiseks saada ka

kaaslaste hinnangust piisavalt punkte. Iga etapi lõpul panevad kõik jaoliikmed üksteist pingeritta ehk selgitatakse välja, kes on jaos kõige parem ja kes kõige halvem. Kui vähemalt kaks või kolm jaokaaslast arvavad, et just sina oled kõige nõrgem, siis tõenäoliselt jääd kas etappi kordama või pääsed küll järgmisesse etappi, aga sind tõstetakse ümber teise rühma. Koolist langeb välja, kui sinu kohta tehakse erakorraline vaatlusettekanne (special observation report, SOR). See tähendab, et õpilane tegi midagi rangelt keelatut. Näiteks võttis salaja kaasa mobiiltelefoni, varastas toitu vms.

See, kes igas etapis täidab eelmainitud tingimused ega saa SORi, läbib kooli edukalt. Kes mõnes etapis läbi kukub, lä-heb pataljoniülema jutule ja tavaliselt ta kas jääb etappi kordama (recycled) või saab võimaluse alustada kooli otsast

peale (day one recycle). SORi saanul peab kooli tagasitulekuks olema vähemalt koloneli auastmes ohvitseri soovituskiri.

Kursusele minnes peab igaühel olema kaasas kogu vajalik varustus (packing list) ja kõik, mida nimekirjas pole, on keelatud. Näiteks on keelatud igasugune elekt-roonika, nagu mobiiltelefonid, fotokaamerad, pleierid vms, aga ka Gore-Tex-sokid, osa saapaid või muid asju, mis pole armee väljastatud. On erandeid ja packing list erineb vähesel määral ka etapiti. Näiteks minu kompaniis ei tohtinud esimeses etapis kasutada GPS-seadmeid, kuid edaspidi olid need lubatud, rühma peale viis tükki. Kui kursuslasel puudub kogu vajalik varustus, võidakse ta kursu-

selt välja visata. Varustuse kontrolle on väga palju. Need sarnanevad läbiotsimistega ja on ootamatud. Kontrollides ollakse väga täpsed ja näiteks minu sealoleku ajal visati üks inimene kursuselt välja, sest tal oli lubatust rohkem nätsu. Närimiskummi on ainuke n-ö lubatud toiduaine peale kursusel antava toidumoona.

Esimene etapp: Camp Roger, Georgia osari ikEsimene etapp: Camp Roger, Georgia osari ikKursus algas paberite sisseandmise ja järgmisel varahommikul umbes kella nelja ajal füüsiliste katsetega. Seal tuli teha 49 kätekõverdust, 59 kõhulihaseharjutust, joosta künklikul maastikul viis miili alla 40 minuti ja teha 6 lõuatõmmet. Olgu siinkohal öeldud, et harjutuste sooritusnormid ja standardid on väga karmid ning täpsed ega ole päris samad Eesti kaitseväe omadega. Näiteks, selleks et jaksata teha USA normide järgi 49 kätekõverdust, tu-leks meie kaitseväe testis kindlasti teha maksimumsooritus. Instruktorid jälgivad igaühte eraldi ning on tihti karmid ja ka ebaõiglased. Pärast füüsilist testi ootas ees vee- ja kõrgusetaluvuse katse (Combat Water Survival Assessment, CWSA; vt foto 1).

Veetemperatuur oli sellel hommikul vaid kaheksa kraadi. Alguses tuli 10 m kõrgusel kõndida mööda 25−30 cm laiust telefoniposti, mis oli pealt siledaks lõigatud. Posti keskel oli n-ö trepp, millel tuli astuda u 40 cm kõrgustel

Foto 1. Vee- ja kõrgusetaluvuse katse (Combat Water Survival Assessment). Esiplaanil on 10 m kõrgune telefonipost ning vasakul üks ranger’i-kandidaat köielt vette kukkumas. Vee kohal kõndides ei tohi välja näidata hirmu ega kõndida kuidagi ebaloomulikult.

Allikas: internet

Kursusele minnes peab iga-ühel olema kaasas kogu vaja-lik varustus (packing list), ja kõik, mida nimekirjas pole, on keelatud.


ÜLEVAADEÜLEVAADE

astmetel üles ja alla. Kokku tuli kõndida 15−20 m ja siis min-na edasi köiele. Pea alaspidi, tuli köie alt ronida ranger’i-märgini ja siis end vette kuku-tada. Pärast väljaujumist tuli võtta rullik koos käepidemega ja ronida u 25 m kõrgusele platvormile, kust tuli mööda trossi alla laskuda. Kiirusega 55 km/h liikudes tuli määra-tud ajal, kui instruktor andis märku, lasta rullikust lahti ja end vette kukutada. Viimaseks osaks oli hüpata vette koos rel-va ja varustusega, siis rakmed ja relv ära võtta ning ujuda 15 m. Loomulikult ei kasutatud ühelgi harjutusel mingisugust julgestusköit ega karabiini. Pre-ranger’i-kursuse vee- ja kõrgusetaluvuse katse oli sar-nane, kuid 15 m ujumise järel tuli kõndida 3 m kõrgusel hüppelaual seotud silmadega, relv sirgetel kätel ees, hüpata vette ning siis koos varustuse ja relvaga välja ujuda (foto 2).

Järgmisel hommikul oli orienteerumine, kus nelja tunni jooksul tuli leida viiest punktist neli. Kaks tundi tuli orien-teeruda pimedas ja kaks valgel ajal. Väga lihtne oli, kuid paljud kukkusid siiski läbi. Järgmisena meenub paaris-jooks (buddy run), kus tuli relva ja vormiga joosta kolm miili vähem kui 30 minutiga. Harjutust tehakse maastikul kogu kompanii koosseisus. Eriline on veel see, et sa ei tohi oma lahingupaarilisest ehk ranger buddy’st olla kau-gemal kui üks meeter. Paarid määrati nimekirja alusel juhuslikult. Seega oli inimesi, kes pidid kogu jooksu ajal lahingupaarilist järele ootama, sest tasemevahe oli suur. Minul paarilisega vedas ja me jooksime kogu kompanii kõige esimese paarina. Kohe pärast jooksu tuli läbida Malvesti takistusriba (Malvesti field; foto 3), mis koosneb roomamisest, seintest üle ronimisest, lõuatõmmetest, ahviraudteest ja siis pikalt mööda jääkülma “ussikäiku” (wormpit) roomamisest, kusjuures pead tuli hoida vee all.

Järgmise päeva hinnatav ala ala kandis nime “Reindžeri panus” (Ranger Stakes) ja selle käigus tuli osata relvi lahti võtta ja kokku panna ning kõrvaldada tõrkeid jms. Samamoodi kontrolliti sidepidamise ja miinide paigaldamise oskust.

Vahepeal, kuna kuulusin B-kompaniisse, harjuta-sime ka käsitsivõitlust rel-vaga ja ilma. Käsitsivõitlus oli kunagi kavas kõikides kompaniides, kuid liigsete vigastuste tõttu keelati see ära. Meie kompanii oli üle mitme aasta taas esime-ne, kellel olid käsitsivõitlu-se tunnid.

Viimaseks katseks oli jalg-sirännak Camp Darbysse. Varustust polnud väga palju (u 35 kg). Rännaku

Foto 2. Pre-ranger’i-kursuse vee- ja kõrgusetaluvuse katse (Combat Water Survival Assessment). Allikas: internet

Pilt 3. Malvesti field. Esiplaanil legendaarne ussikäik (wormpit). Allikas: internet


ÜLEVAADEÜLEVAADE

pikkuseks oli 16 miili ja lõpuosa läks ainult üles-mäge. Tempo aeti väga kiireks ja kes ei suutnud enda ees mineva me-hega kuni meetripik-kust vahet hoida, pidi katkestama. Darbys hakkasid patrullitunnid ja muidugi takistusri-bade ema − “Darby Queen” −, mis oli u pooleteise kilomeetri pikkune ja koosnes 26 takistusest nii kõrgel õhus kui ka maa peal (fotod 4 ja 5).

Vahepeal tegime natu-ke ka lõhkamist ja inst-ruktori juhitud patrulle. Iga päev algas käsu andmise ja ülesande täitmise planeerimise-ga. Seejärel viidi mis-sioon täide, kusjuures vahepeal vahetati hin-natavatel positsioonidel

olevat juhtkonda. Pärast ülesande täitmist kestis taktikaline olukord ka tagasiliikumisel. Paljud ülesanded viisime aga täide hoopis patrull-laagrist välja liikumisega ning maastikul käsu koostamise ja andmisega.

Pre-ranger’i-kursus oli mind üsna hästi hästi ette valmistanud ja patrullide protseduurid olid selged. Kogu kursuse vältel oli objektidel väga hästi organiseeritud ja ettevalmistatud vastutegevus. Kogu n-ö sõja stsenaarium oli eri etappides omavahel seotud ja huvitavalt läbi mõeldud. Ülesannete täitmiseks vajalik luureinfo tuli tihti teistelt pat-rullidelt ja seega mõjutasid ka meie täidetud ülesannete tulemused otseselt teisi.

Minu kompanii esimese hindelise pat-rulli juures määrati mind kohe jaoüle-maks, hoolimata sellest, et olin võõ-ramaalane. Jakku kuulus 16 meest (3 kaptenit, 7 leitnanti, 4 allohvitseri ja 2 sõdurit). Polnud lihtne sellist gruppi juhtida, ja veel võõrkeeles. Nagu hil-jem selgus, sain selle patrulli go (ar-vestatud). Pärast paljusid patrulle sain oma teise go, olles luureülesandel A-meeskonna ülem. Järgnes langevar-juhüpete päev, mille nurjas halb ilm − päev möödus lihtsalt lennuväljal oodates. Algasid rühmapatrullid. Sain olla harjutuspatrulli rühmavanem. Et aga olin juba kaks go’d saanud, mind selles etapis enam ei hinnatud. Seda, kas pälvisid patrulli eest go või no-go, sai teada alles etapi lõpul, et hoida kõikide rühmaliikmete motivat-sioon kõrgel.

Foto 4. “Darby Queen”: the tough one ehk ta-kistus tuleb ületada köie ja redeli abil ronides ning seejärel köiega laskudes.

Allikas: internet

Foto 5. “Darby Queeni” takistusriba läbimine: pilvelõhkuja (the skyscraper), mille iga järgmine platvorm on veidi laiem kui eelmine. Seda elementi sooritatakse kahekesi. Tuleb ronida eri külgesid pidi üles ja alla.

Allikas: internet

Foto 6. Üksus noolepeas patrullimas.Allikas: internet


ÜLEVAADEÜLEVAADE

Esimese etapi ajal sai magada keskmiselt kaks tundi ööpäevas. Süüa anti kaks korda päevas ja selleks oli USA sõjaväelaste kuivpajuk (Meal, Ready-to-Eat, MRE), seega 2200 Kcal 24 tunni jooksul. Esimest etappi alustas kogu pataljonis 393 inimest, minu kompaniis 128, mägedesse läks edasi minu kompaniist 33 ja kogu pataljoni peale 163 kursuslast. Kusjuures Darbys täienesid meie väed 27 mehe võrra, kes olid selles etapis varem läbi kukkunud. Karmid numbrid.

Teine etapp: mäed, Georgia osari ikTeine etapp: mäed, Georgia osari ikMägedes ootas meid u 40 läbikukkunut, kes lisandusid meie üksusesse. Eelmisel kursusel oli puhkenud düsenteeria ja 70 meest langes rivist välja. Neist pooled võeti uuele katsele.

Algus oli mägedes väga rahulik. Magada sai umbes neli tundi öö-päevas ja instruktorid olid palju leebemad. Alguses õppisime sõlmi, laskumist, sildasid, ülekandeid jms. Näiteks laskusime 10 m kõrgusest tornist isetehtud rakmetega, vormis ja siis täisvarustuses, seljakoti ja relvaga. Seejärel laskusime samamoodi varustusega ja ilma 25 m kõrguselt kaljult, mis oli väga märg. Sai kogeda kukkumist täisva-rustuses ja uuesti jalule tõusmist. Seejärel jälle kümnemeetrine torn ja laskumine kannatanuga, seejärel kalju ja laskumine kanderaamil oleva kannatanuga. Vahepeal mitmesugused köissillad ja erinevad jõuülekandesüsteemid, et ka raskemaid koormaid mäest üles tõm-mata. Õppisime veel siledast seinast ülesronimist, kasutades köisi ja mitmesuguseid sõlmi.

Seejärel hakkasid rühma taseme patrullid raskel, aga väga ilusal maastikul. Kehva ilma tõttu meid suurele mäele (Mount Yonah) kalju-ronimist tegema ei lubatud − mägi oli jääs. Patrullitav ala nägi välja nagu Lõuna-Eesti, aga kõik pinnavormid olid 30 korda suuremad. Tavaliselt alustasime 600 m kõrguselt ja käisime iga päev, vahel ka mitu korda päevas 1300−1500 m kõrgusel. Öeldakse, et mägedes ei ahista sind instruktorid, vaid sina ise ja maastik. Nii oligi. MRE sool oli hea sõber, sest suurest vedeliku- ja soolakaost tekkisid krambid ja nende vältimiseks tuli alati MREst kogu sool ära süüa või joogiveele lisada. Süüa sai endiselt vaid kaks korda päevas. Uneaega jäi umbes tund. Tuli täita ka esimesi missioone helikopteritega Black Hawk. Me-ditsiiniteenistus oli väga kõrgel tasemel. Vajadusel lendas kohe kopter välja. Seda läks paar korda tõesti vaja.

Sain oma go rühmavanemana varitsuses. Tuli hästi välja ja seetõttu mind rohkem mägedes ei hinnatud. Igal ööl läksime patrull-laagrisse. Väsimus ja seljavalu andsid tunda. Järskudel mägedel tuli ette palju kukkumisi, ja kui olid kuulipildujajaos, siis tassisid kas 14-kilost relva, 17-kilost kuulipilduri abi varustust või 600−1200 padrunit kaliibriga 7,62. Paras koorem igal juhul. Ilmad olid väga muutlikud: algul sadas lund ja lõpus oli 30 kraadi sooja. Igaühel oli seljakotis üheksa liitrit vett. Oli päevi, kui sellest tuli puudu. Veevarusid täiendasime mägijõgedest, kasutades puhastamiseks jooditablette. Ülesanded läksid aga võrreldes Darbyga põnevamaks. Peale selle sai harjutada oma tegevuse püsitoiminguid (stand-ard operating procedure, SOP). Näiteks harjutasime teede ületamist, tegevust varitsusse sattumisel või patrull-laagri hõivamisel. Darby etapil tuli kõiki protseduure alati eraldi käsku andes täpselt kirjeldada, kuid oma SOP-le viidata ei tohtinud. Meie rühma kiideti väga ja öeldi, et oleme viimase üheksa aasta parim rühm. Mägedest pääses üheksa kümnendikku meie rühmast edasi. Teistes rühmades oli edasipääsejaid 70−80 protsenti. Täpsemat statistikat pole.

Kolmas etapp: sood, Florida osari ikKolmas etapp: sood, Florida osari ikSoe, niiske, mõnus. Instruktorid olid varasematega võrreldes veidi leebusid ning ülesanded läksid palju keerulise-maks ja põnevamaks. Söök oli väga, väga maitsev (nii palju, kui meil sööklasse asja oli). Kohe alguses tehti meile koolitus, kuidas eristada mürgiseid madusid ohututest, kuidas läbida jõge (foto 7), koormata paati jms. Instruktorid enam meie tegevusse väga ei sekkunud.

Kahjuks muudeti meie rühma nii, et meie esialgsele 28-le lisati 14 läbikukkunut. Meie kui parima rühma kuulsus tuhmus päevapealt. Loodus oli väga ilus ning mööda jõge sõites kilpkonni ja madusid vaadates tekkis tunne, et

Foto 7. Ranger’id jõge läbimas.Allikas: internet


ÜLEVAADEÜLEVAADE

oled kuskil loodussaates, mitte džunglis reaalselt mürkmadude keskel. Ülesanded olid keerulised ja seadsid meid uute põnevate olukordade ette. Sooritasime hulga õhurünnakuid kopteritelt, mille käigus maandusime umbes poole kilomeetri kaugusele objektist ning ründasime ja hõivasime objekti kiiresti (foto 8). Aega nappis kogu aeg. Magasime umbes 15−20 minutit ööpäevas, ja siis, kui oli jõe läbimine või kopterioperatsioon, tehti lihtsalt “tund aega administratiivset und”, sest tegu oli kõrgendatud riskiastmega operatsioonidega.

Viimased kolm sellel kursusel hukkunut said otsa just Floridas, kui nad soos liikudes grupist udu tõttu eraldusid, ära eksisid ja lõpuks alajahtumisesse surid. Olime pikast magamatusest ja kurnatusest muutunud juba iseendale ohtlikuks. Inimesed ei suutnud enam isegi püsti seista ja paljude tegevuste vahel on mäluaugud.

Huvitavamad ülesanded olid need, kus kõigepealt kuue kopteri kaupa kolmes järgus ehk siis kokku 18 kopteritäit ini-mesi hõivasid maandumistsooniks olnud lagendikku ümbritsenud metsapiiri. See-järel moodustati ringkaitse ja siis hüppas julgestatud alasse kolmes laines üle-jäänud pataljon oma langevarjudega. Patrullid olid pikad ja ilm karm, ligi 40 kraadi sooja kella 10st hommikul kuni kella 6ni õhtul. Kohati jõin 12 liitrit 10 tunni jooksul. Kott oli raskem kui eelmis-te etappide ajal, sest kogu viie päeva toit tuli seljas tassida. Skorpione ei näi-nud, küll aga palju madusid ja kilpkon-ni. Ühel ülesandel olin jaoülem ja sain no-go, sest esimestel päevadel said kõik millegipärast no-go’d. Nii vähemalt tun-dus. Oma go teenisin rühmaülemana, kui planeerisin kursuse kõige põneva-mat ülesannet, retke Santa Rosa saare-

Foto 8. Helikopter Black Hawk maandumas.Allikas: internet

Foto 9. Lõpetamine. Vasakult: Ungari, Eesti, Albaania ja Liibanon.Allikas: erakogu


ÜLEVAADEÜLEVAADE

le. Plaan oli lihtne: A-kompanii kaks rühma aerutavad paar kilomeetrit üle Mehhiko lahe ja panevad lähenemisteedele varitsused, C-kompanii 1. ja 2. rühm teevad sama ja meie B-kompanii üksainuke rühm maandub kahe Chinhookiga objekti lähedal ning teeb tormijooksu objektile, vangistab või tapab vastase juhi, kes oli meie ülioluline sihtmärk (high value target, HVT). Kahjuks jäi operatsioon äikese tõttu ära, aga oma go sain kätte.

Rangers lead the way!Rangers lead the way!Lõpetamine oli kahetunnine tseremoonia, millest pool oli eri taktikate ja oskuste demonstratsioon. Selle raames tutvustati nii käsitsivõitlust kui ka jaovarustust, aga ka kopteritelt köitega laskumist, vettehüppeid jms. Eesmärk oli tutvustada kõike, mida ka meie kursusel õppisime, kuid tegelikkuses näidati seal palju enamat. Kogu demo oli

väga põhjalikult ette valmistatud ja hästi täide vii-dud. Teises pooles peeti mõned kõned ja oligi aeg kinnitada traditsioonikohaselt nööpnõelaga oma vasakule õlale mustakuldsekirju ranger tab. Mi-nuga koos lõpetas ligi 530 kursusel osalenust 170 ameeriklast ja peale minu veel kolm välismaalast (fotod 9 ja 10).

Kursus oli väga kasulik ja intensiivne ning õigustas igati oma mainet. Seal õpetati paljusid asju, mida ka Eestis võiks ja saaks rakendada. Eriti sobilik on see just kuni rühma tasemel luure- ja võib-olla ka jalaväeüksuste taktika seisukohalt. Sain täiendada oma teadmisi patrullimise kohta eri tingimustes – see tuleb kasuks mu töös luurekompanii rühmaüle-mana. Sain palju uut teavet USA väikeüksuse tak-tika ja drillide ning rünnakute, reidide ja varitsuste kohta. Et nende kaitsevägi on vanem, on hea võtta nende kogemustest teadmisi üle meie kaitseväkke. Kindlasti on oluline osa sellel kursusel omandatust puhtalt vaimne areng, inimvõimete piiride avasta-mine ja ületamine ning enda tundma õppimine. Olles läbinud kolm Erna retke, võin öelda, et Ran-ger School on osaliselt nagu Erna retk, aga kestab kaks kuud.

2010. aasta juuni seisuga olen viies eestlane, kes on selle kursuse lõpetanud, ning üks neist, kel on õigus kanda ranger tab’i. Sealt kursuselt saadud väike must-kuldne märk on vaid riidetükk, kuid see riidetükk tähendab ja räägib selle kandja kohta mõndagi.

Rangers lead the way!

Veel teavet kursuse kohta:https://www.benning.army.mil/rtb/

http://en.wikipedia.org/wiki/Ranger_School

http://www.youtube.com/watch?v=xzg3_

LC3bGU

Foto 10. Välismaalased vasakult): Eesti, Albaania, Liibanon. Kogu kursuse ajal kasutasime ainult USA vormi ja varustust, mis osteti kohapealt.

Allikas: erakogu

US Army Ranger School – Are You Up for the Challenge?We Open the Door to the Ranger’s WorldMany Estonian soldiers and also civilians have heard the word ‘ranger’. However, there are not many of those in Estonia, who know the training system of elite soldiers in details or who have undergone this program. Second lieutenant Raivo Saremat, the platoon commander and instructor of the Kuperjanov Battalion has successfully gone through this 61-day training program and now shares his experience with the ‘Sõdur’ readers.

OV

ER

VI

EW

OV

ER

VI

EW


ÜLEVAADEÜLEVAADE

Meist sõltub!Meist sõltub!Kaitseväe logistikakeskus aastal 2009. II osaKaitseväe logistikakeskus aastal 2009. II osa

Tänapäeval ei ole enam võimalik korrata Vabadussõja imet ning isegi kõige isa-maalisemat ja kaitsetahtelisemat võitlejat ei saa saata sõtta, andes talle vintpüssi, kümme padrunit ja poolteist meetrit nööri püssirihmaks, lohutusega, et kõik muu varustus on vastase käes, tuleb vaid lahingus tublisti soomust teha. Kaitseväe lo-gistikakeskus on teinud jõulisi edusamme, et Eesti kaitseväe taastamisaja sisuliselt Vabadussõja alguse mõõtu tagalast ehitada välja moodne, NATO liikmesriigi sõ-javäele kohane logistikateenistus. Leitnant Marek Miil võtab järgnevalt kokku, kuhu on kaitseväe logistikakeskus jõudnud oma arengus 2009. aasta lõpu seisu-ga.

Uus struktuurUus struktuurKahtlemata oli 2009. aastal kogu kaitseväe logistikakeskust mõjutanud sündmuseks valmistumine struktuurimuu-datuseks. Kuigi kaitseväe juhataja kinnitas 30. detsembril 2009 oma käskkirjaga number 1042P kaitseväe logisti-kakeskuse uue struktuuri, mis hakkas kehtima alles 2010. aasta 1. jaanuarist, alustati ettevalmistustega juba läinud aasta keskel.

Struktuurimuudatuse eesmärgiks oli viia kaitseväe logistikakeskuse rahuaegne struktuur võimalikult ligilähedaseks tema sõjaaja struktuurile. Ka sooviti vä-hendada keskuse ülema vahetus alluvuses olevate struktuuriüksuste arvu.

2009. aastal koosnes kaitseväe logistikakeskus kümnest struktuuriüksusest (staap, materjaliteenistus, hangete teenistus, logistikapataljon, tervisekeskus, remondi- ja hooldusteenistus, ladude teenistus, haldusteenistus, raamatupida-miskeskus ning liikumise ja vedude teenistus) (vt joonis 1).

Alates 2010. aastast koosneb struktuur üksnes seitsmest allüksusest (vt joonis 2). Nimelt liideti remondi- ja hooldusteenistus ning ladude teenistus materjaliteenis-tusega. Samuti reorganiseeriti liikumise

ja vedude teenistus: selle planeeriv osa viidi kaitseväe logistikakeskuse staa-bi koosseisu ja vedusid korraldav osa logistikapataljoni koosseisu. Seega moodustavad kaitseväe logistikakeskuse uue struktuuri staap, materjalitee-nistus, hangete teenistus, logistikapataljon, tervisekeskus, haldusteenistus ja raamatupidamiskeskus.

Kui vana juhtimisstruktuuri järgi allusid kaitseväe logistikakeskuse ülemale kõik kümme struktuuriüksust, siis alates 2010. aastast alluvad talle vahetult vaid staap, haldusteenistus, materjaliteenistus ja logistikapataljon. Samas viidi struktuurimuudatuse tulemusena staabiülema alluvusse raamatupida-miskeskus, hangete teenistus ja tervisekeskus.

KokkuvõtteksKokkuvõtteksKaitseväe logistikakeskus suudab täita talle pandud ülesandeid täpselt sedavõrd hästi, kuivõrd hea väljaõppega ning kui tublid ja pühendunud on selles organisatsioonis teenivad sõjaväelogistikud. Kõige aluseks on ikkagi ini-

Sõjaväelogistikud leidsid, et kaitseväe logistikakeskuses saavad teenida inimesed, kes on tugevad professionaalid, innovatiivsed ja suudavad teha meeskonnatööd.

Neist neljast väärtusest – professionaalsus, tugevus, innovatsioon ja meeskond – kantuna jätkab kaitseväe lo-gistikakeskus oma ülesannete täitmist.


ÜLEVAADEÜLEVAADE

ÜLEM

STAABIÜLEM JURIIDILINE SEKTSIOON

STAAP

HALDUSTEENISTUS

TERVISEKESKUS

RAAMATUPIDAMIS-KESKUS

MATERJALI-TEENISTUS

HANGETETEENISTUS

LOGISTIKA-PATALJON

Joonis 2. Kaitseväe logistikakeskuse struktuur aastal 2010.

ÜLEM

ADMINISTRATSIOONSTAAP

MATERJALI-TEENISTUS

Kaitseväe kasutuses olevate varade ja

mobilisatsioonivarude käitluse juhtimine.

LOGISTIKA-PATALJON

Kaitseväe logistilise väljaõppe ja tee-nindamise korral-damine, logistiliste

ülesannetega reserv-üksuste väljaõpeta-

mine.

LIIKUMISE JA VEDUDE

TEENISTUS

Kaitseväe vedude planeerimine ja korraldamine.

HANGETE TEENISTUS

Kaitseväe hangete korraldamine.

TERVISEKESKUS

Kaitseväe meditsii-nilise väljaõppe ja teenindamise kor-

raldamine, apteegi-teenuse osutamine ning taastusravi ja rehabilitatsiooni

korraldamine, koor-dineerimine.

REMONDI- JA HOOLDUS-TEENISTUS

Kaitseväe tehnika, relvastuse ja muu varustuse remont, testimine, arenda-

mine ja modernisee-rimine.

LADUDE TEENISTUS

Kaitseväe ladude te-gevuse planeerimi-ne, koordineerimine ja kontroll ning kait-seväe varade nõue-tekohane ladustami-ne ja väljastamine.

HALDUS-TEENISTUS

Kaitseväe infrastruk-tuuri arendamine,

haldamine, hoolda-mine ja remontimine ning kaitseväe toit-lustusala arendami-ne, koordineerimine

ja kontrollimine.

RAAMATUPIDAMIS-KESKUS

Kaitseväe raamatu-pidamise korraldamine.

Joonis 1. Kaitseväe logistikakeskuse struktuur aastal 2009.


ÜLEVAADEÜLEVAADE

mene ning tema mõttelaad. Just seda silmas pidades sõnastas kaitseväe logistikakeskus 2009. aasta lõpul oma organisatsiooni väärtused.

Sõjaväelogistikud leidsid, et kaitseväe logistikakeskuses saavad teenida inimesed, kes on tugevad professionaalid, innovatiivsed ja suudavad teha meeskonnatööd.

Professionaalsust iseloomustab sõjaväelogistikute hinnangul oma teadmiste ja oskuste pidev iseseisev täiendamine, läbimõeldud tegutsemine ja oskus viia alustatud asjad ka lõpule.

Professionaalsus oleks mõttetu, kui puudub julgus ja valmisolek tegutseda ning oskus säilitada igas olukorras rahu ja selget mõtlemist. Selline sõjaväelogistikutelt oodatav hoiak ja käitumine on võimalik kokku võtta sõnaga “tuge-vus”.

Arvestades, et sõjaväelogistikud peavad hakkama saama eri olukordades ja kõikvõimalike ootamatustega, ooda-takse neilt innovatiivsust ehk ikka ja alati võimet pakkuda lahendusi esilekerkinud probleemidele. Seejuures eelda-takse, et lahendused võivad tulla nii sõjaväelogistikust ohvitserilt, allohvitserilt, sõdurilt, teenistujalt kui ka tööliselt – ükskõik kellelt kaitseväe logistikakeskuses.

Kuid kõik need eelloetletud head ja üllad omadused kaotavad tähtsuse, kui puudub ühtne meeskond, sest sõja-väelogistika saab toimida vaid siis, kui tegutsetakse ühtse meeskonnana. Piltlikult öeldes on tegemist ketiga, kus

Väärtused, millest juhindutakse kaitseväe logistikakeskusesProfessionaalsus

Tugevus

Innovatsioon

Meeskond

Kaitseväe logistikakeskuse teenistujad valisid 2009. aasta lõpul enda hulgast

esimest korda teenistujad, kes nende arvates olid ülalnimetatud nelja väärtuse

kandjad. Aasta teenistuja tiitel anti major Aivar Tuvikule materjaliteenistusest, major Veera Bušinale tervi-

sekeskusest, kapten Toomas Undile logistikakeskuse staabist, seersant Juri Jefimovile logistikapataljonist,

Taavi Poolakule haldusteenistusest, Merle Bommile ladude teenistusest, Kadri Liivile remondi- ja hooldus-

teenistusest ning Kaia-Liisa Kadaile hangete teenistusest.

Kaitseväe logistikakeskuse tähtpäevad24. veebruaril tähistatakse kaitseväe logistikakeskuses piduliku rivistusega Eesti Vabariigi aastapäeva.

9. aprill on kaitseväe logistikakeskuse logistikapataljoni loomise aastapäev. Sellel päeval formeeriti

1919. aastal alamkapten Albert Ojassoni juhtimisel soomusautode kolonn. Tähtpäeva tähistatakse logis-

tikapataljonis piduliku rivistuse ja avatud uste päevaga.

22. mai on kaitseväe logistikakeskuse taasasutamise aastapäev. Sellel päeval mainiti 2002. aastal

esimest korda kaitseväe logistikakeskust vabariigi valitsuse määruses kui kaitseväe juhataja vahetus

alluvuses olevat ja Tallinnas paiknevat struktuuriüksust.

21. november on kaitseväe logistikakeskuse ja kaitseväe logistikakeskuse tervisekeskuse loomise aasta-

päev. Peastaabi ülema 1918. aasta päevakäsuga nr 2 määrati kolonel Rudolf Reiman varustusvalitsuse ja

dr Mihkel Ostrov arstivalitsuse ülemaks.


ÜLEVAADEÜLEVAADE

Kaitseväe logistikakeskuse ülem kolonel German Kesa aastast 2009:Läinud aastal olid kaitseväe logistikakeskuse suurimaks ülesandeks teha osa

funktsioonide, nagu hangete, haldamise ja raamatupidamise, tsentraliseerimisega

kaasnenud muudatused. Arvestades seda lühikest aega, mis meile anti nende üm-

berkorralduste elluviimiseks, oleme reformiga edukalt hakkama saanud.

Teised olulised valdkonnad, millele pöörasime 2009. aastal suurt tähelepanu, olid

mobilisatsioon ning sõjaaja struktuuride ajakohastamine ja vastavate üksuste

ettevalmistamine. Julgen siinkohal öelda, et oleme selles osas oma arengus sama

kaugel kui Eesti kaitsevägi tervikuna. Eesmärgiks on luua rahuaja organisatsioon,

mis suudaks raskusteta rakendada oma sõjaaja funktsioonid ja võimekused. Üheks

juba praegu nähtavaks sammuks selles protsessis on kaitseväe logistikakeskuse 2010. aastal kehtima haka-

nud uus struktuur. Nimelt on see ligilähedane sõjaaja struktuurile.

koormuse korral ei tohi ükski lüli järele anda, rääkimata mõne lüli puudumisest. Meeskonnavaim tugineb neljale printsiibile. Esiteks teadvustatakse, et eesmärk saavutatakse vaid siis, kui selle nimel tegutsetakse üheskoos. Teiseks peetakse omavahelise suhtlemise aluseks ausust ja otsekohesust. Kolmandaks oodatakse alati kolleegide abival-midust. Neljandaks peab iga sõjaväelogistik mõistma, et kolleegi probleem on ka tema probleem, ehk teisisõnu: sõjaväelogistikas ei ole n-ö üksikvõitlejaid.

Neist neljast väärtusest – professionaalsus, tugevus, innovatsioon ja meeskond – kantuna jätkab kaitseväe logistika-keskus oma ülesannete täitmist. Inimesed, kes tahavad püsida sõjaväelogistikute ridades, peavad suutma asutada ühte sammu kaitseväe logistikakeskuse arenguga. Niisamuti peavad nad julgema endas kanda nelja eelnimetatud väärtust ja ka teenima-tegutsema päevast päeva nende väärtuste vaimus.

Seega: nii kõige igapäevasemate väikeste ülesannete kui ka pikaajaliste ja ressursimahukate strateegiliste üles-annete täitmisel peab kaitseväe logistikakeskus jääma alati Eesti sõduri teenistusse, sest Eesti sõduri võitlusvõime tagamine annabki kaitseväe logistikakeskuse ja sõjaväelogistikute tööle, panusele ja eksistentsile mõtte ning aluse.

Varustusvali tsusest kaitseväe logist ikakeskuseniVarustusvali tsusest kaitseväe logist ikakeskuseniKaitseväe logistikakeskus peab oma eelkäijaks 21. novembril 1918 loodud varustusvalitsust. Varustusvalitsuse aja-lugu algab tegelikult juba aastast 1917. Nimelt formeeriti detsembris 1917 I Eesti diviis ja sellega koos moodus-tati ka diviisi varustamiseks diviisi intendantuur. See paiknes Tallinnas Nunne ja Kloostri tänava nurgal Kniebi & Werneri kontori ruumides. Et intendantuur keeldus veebruaris 1918 koostööst enamlastega, saadeti see laiali.

24. veebruaril 1918 moodustati Eesti vägede intendantuur. Ametikohtadele määrati jaoskondade, ladude ja töökodade administratsioon. Algul paikneti Tallinnas Vismari 7, hiljem Patarei tänav 10, kuid juba aprillis 1918 saatsid Saksa okupatsiooniväed Eesti vägede intendantuuri koos teiste Eesti sõjaväe ük-sustega laiali.

21. novembril 1918 loodi varustusvalitsus. See allus esialgu peastaabi ülemale ja alates 23. detsembrist 1918 sõjavägede ülemjuhatajale. Varustusvalitsus asus Tallinnas Pagari tänav 1.

Vabadussõjas kujunes varustusvalitsusest rahvaväe varustamise keskus. Varustusvalitsuse esimeseks ülesandeks oli võtta üle Saksa okupatsioonivõimudelt varustuslaod ja muud ruumid koos sisustusega. Rahvaväel oli puudu kõigest: toidust, riietest, relvadest ja laskemoonast. Näiteks toitlustusprobleemi püüti lahendada koguni selle-ga, et mobiliseeritavatel kästi kohale ilmuda koos nädala toidumoonaga ning oma magamiskoti, padja, teki ja linadega. Hoolimata raskustest tuli varustusvalitsus rahvaväe varustamisega rahuldavalt toime, eeskätt tänu personali ennastsalgavale tööle, initsiatiivile ja leidlikkusele.

21. novembril 1918 loodi va-rustusvalitsus. See allus esi-algu peastaabi ülemale ja alates 23. detsembrist 1918 sõjavägede ülemjuhatajale.


ÜLEVAADEÜLEVAADE

Pärast Vabadussõda sai varustusvalitsuse rahuaegseks ülesandeks “sõjaväe materjaalsete ja kultuursete tarvete igakülgne rahuldamine ning relvastatud jõudude majanduslik ettevalmistus sõjaks”. Varustusvalitsuse tegevus-spekter kattis kõike seda, mille eest praegu vastutab kaitseväe logistikakeskus. Nii parendati sõduri toitlustamist, riietust ja varustust ning vastavalt sõjaväe vajadustele tegeldi arendustööga: konstrueeriti Eesti tüüpi väliköök ning ratsa- ja veorakmed. Kokkuhoiu eesmärgil asutati sõjaväe leivatehas ning jahu- ja tanguveski. Tehti suuri pingutusi relvastuse, laskemoona ja sidetehnika ühtlustamiseks ning varustuse ja relvastuse remondi- ning hooldustingimuste loomiseks.

Kuna endised Vene tsaariarmee hooned olid rüüstatud ja lagunenud, asus varustusvalitsus remontima nii kasar-muid kui ka laoruume ning püstitas jõudumööda uusi ehitisi. Samuti hangiti väeosadele nõuetele vastavad laag-riplatsid, polügoonid, lennuväljad, õppeväljakud ja laskerajad. Selle kõrval tegeles varustusvalitsus mitmesuguste erialakursuste korraldamisega. Näiteks koolitati relvureid, veterinaarvelskreid ja hobuserautajaid.

1934. aastast töötas kõrgema sõjakooli juures nn sõjamajanduse haru, kus õpetati välja kõrgema haridusega sõjamajandusohvitsere. 1936. aastal loodi sõjaväe tehnikakool, kus õpetati tehnilise eriharidusega ohvitsere. Va-rustusvalitsuse areng katkestati 1940. aastal.

Kaitseväe logistikakeskus tähistab varustusvalitsuse järglasena oma taasloomise aastapäeva igal aastal 22. mail, sest just vabariigi valitsuse 22. mai 2002 määruse nr 172 “Kaitseväe struktuur ja paiknemine” 3. paragrahvis öeldi, et kaitseväe juhataja vahetus alluvuses on kaitseväe logistikakeskus, mille staap paikneb Tallinnas.

Varustusvalitsuse ülemad läbi aegade:

1918−1920 kol Rudolf Reiman

1920−1938 knd-mjr Tõnis Rotberg

1938−1940 kol Johannes Martins

Kaitseväe logistikakeskuse ülemad läbi aegade:

2002−2004 ltn Raivo Ott

2004−2005 ltn Ilmar Lepik

2005−2007 maj Paul Vaha

2007−2009 kpt Rudolf Jeeser

2009− kol German Kesa

It Depends on Us! The Defence Forces’ Centre for Logistics in 2009In modern warfare, everything done in the base camp and with well-timed and adequate supply of the fighting forces with all the necessary equipments has become more important. The Centre for Logistics of Estonian De-fence Forces has made huge steps to develop a modern and appropriate logistics service for a NATO member state from scratch since the re-establishment of the Estonian Defence Forces. Lieutenant Marek Miil continues the conclusion of how far has the Centre for Logistics reached by the end of 2009.

OV

ER

VI

EW

OV

ER

VI

EW

Varustusvalitsuse esimene ülem kolonel Rudolf Reiman.


ÜLEVAADEÜLEVAADE

Ajateenijate põhiõiguste ja Ajateenijate põhiõiguste ja -vabaduste piiramine ning -vabaduste piiramine ning asendusteenistuse uus kestusasendusteenistuse uus kestus Tänavu 1. juulist jõustus kaitseväeteenistuse seaduse (edaspidi KVTS) muudatus,1 mis sätestab ajateenijate põhiõiguste ja -vabaduste piiramise ning vähendab asendusteenistuse kestust. Õigusteaduse magister, kapten reservis Aivar Engel tutvustab kaitseväelastele olulist seadusemuudatust lähemalt.Tegemist on Riigikogu riigikaitsekomisjoni algatatud seadusemuudatusega, mille põhiõiguste ja -vabaduste piirami-se osa valmis riigikaitsekomisjoni koostöös kaitseministeeriumi ja õiguskantsleri kantseleiga. Selle KVTS muudatuse eelnõu arutelul Riigikogus esitas ka vabariigi valitsus oma ettepanekud ja märkused. KVTS muudatus oli eelkõige vajalik seetõttu, et tulenevalt Eesti Vabariigi põhiseadusest ja põhiseaduse normidele Riigikohtu antud tõlgendustest saab põhiõiguste ja -vabaduste piiranguid kehtestada seadusejõuliste õigusaktidega.2 Siiski leiab Riigikohus, et põhiseaduse mõttest ja sätteist tuleneb, et vähemintensiivseid põhiõiguste piiranguid võib kehtestada täpse, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses oleva volitusnormi alusel määrusega.3 Lihtsamalt öeldes saab isikute põhiõigusi

1 Vt lähemalt Riigi Teataja I 2010, 26, 131, http://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13320506.

2 Riigikohus, RKÕKo 03.12.2007, 3-3-1-41-06 p-d 21-22, http://www.nc.ee/?id=11&tekst=222506695.

3 Ibid., p 22.


ÜLEVAADEÜLEVAADE

ja -vabadusi piirata ning panna kohustusi vaid seaduse alusel, kuid seaduses ei ole piirangu detailse sätestamise nõue alati absoluutne, kui seadusega on antud n-ö vastav raamistik.

Ajateenistuse olemusestAjateenistuse olemusestPõhiseaduse § 29 lg 2 kohaselt ei tohi kedagi sundida tema vaba tahte vastaselt tööle ega teenistusse, välja arvatud kaitseväeteenistus või selle asendusteenistus. Seega on ajateenistus riigi sunniga tagatud kodanikukohustus teenida kaitseväes ajateenistuseks ettenähtud ajal. Ajateenija kohustus on osaleda vastavalt ametikohale sõ-javäelises väljaõppes ja see läbida.

Põhiseaduse § 124 lõikes 1 Eesti kodanikele seatud riigikaitsekohustus on lai mõiste. Kalle Meruski ja Raul Naritsa järgi “põhikohustused võivad olla seotud kas individuaalõiguste tagamisega või üldise heaolu tagamisega”.4 Riigikaitse-kohustus on põhikohustusena seotud just ühiskonna üldise heaolu tagamisega: põhiseaduse § 124 lg 1 kohaselt on Eesti kodanikud kohustatud osa võtma rii-gikaitsest ja § 54 lg 1 kohaselt on Eesti kodaniku kohus kaitsta Eesti iseseisvust.5 Seega on riigikaitsekohustus määratletud ka põhiseaduse II peatükis (põhiõigu-sed, vabadused ja kohustused) ning ajateenistus on kodaniku põhikohustus. Kui võrrelda põhiseaduse II peatükis loetletud põhikohustusi ning põhi-õigusi ja -vabadusi, siis viimased kaks on ilmselges ülekaalus.

Et tegemist on põhiõiguste ja -vabaduste piiramisega, on alljärgnev KVTS § 601 üsna detailne. Siinkohal peab mainima, et see paragrahv ei sisalda ainult ko-hustusi ega piiranguid, vaid ka õigusi.

§ 601. Ajateenijate põhiõiguste ja -vabaduste piiramine

(1) Ajateenija on ajateenistuses viibimise ajal kohustatud täitma teenistuskohustusi ja kaitseväes kehtivaid õigusak-te. Ajateenija teenistuskohustused on:

1) võtta oma pädevuse piires ja vastavalt sõjaväelisele väljaõppele osa kaitseväe ülesannete täitmisest;

2) osaleda sõjaväelises väljaõppes vastavalt väljaõppekavale ja päevakorrale;

3) kinni pidada kaitseväedistsipliinist.

(2) Ajateenija on ajateenistuse kestel kohustatud viibima sõjaväelise väljaõppega tegeleva väeosa paiknemiskohas või teenistuse huvides muus pädeva ülema määratud asukohas. Pädev ülem võib ajateenija lühiajaliselt teenistus-kohustustest vabastada kaitseväe määrustikus sätestatud alustel ja korras.

(3) Isiklike side- ja elektroonikavahendite kasutamine on ajateenijale lubatud ainult kaitseväe määrustikus sätes-tatud vabal ajal või vahetu ülema loal. Ajateenija ei tohi teha kaitseväe territooriumil ilma vahetu ülema loata sal-vestisi, mis annavad edasi teavet riigi kaitsevõime või julgeoleku kohta. Muude isiklike asjade kasutamine väeosa territooriumil ei tohi takistada teenistuskohustuste täitmist.

(4) Kaitseväelane võib väeosa ülema käsul teostada ajateenija isiklike asjade läbivaatust ning võtta hoiule ajatee-nijale lubatud isiklike asjade piirkogust ületavad asjad ja ajateenistuses keelatud asjad.

(5) Käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel hoiule võetud asjade kohta koostab väeosa ülema volitatud kaitseväelane akti, tehes samaaegselt ajateenijale ettepaneku nende saatmiseks ajateenija kulul viimase poolt nimetatud adressaadile. Kui ajateenija sellega ei nõustu, on kaitseväel kohustus võtta asjad hoiule kuni ajateenija vabastamiseni ajateenis-tusest. Erandina võib väeosa ülem lubada ajateenijal tema puhkuse või kokkusaamise ajal toimetada hoiule võetud asjad väeosa territooriumilt välja, mille kohta koostab kaitseväelane akti. Kiiresti riknevaid asju hoiule ei võeta ning nende hävitamine toimub väeosa ülema käsul kaitseväe kulul, mille kohta koostab kaitseväelane akti.

(6) Ajateenija isiklike lubatud asjade piirkogused ja ajateenistuses keelatud asjade loetelu ning nende hoidmise, tagastamise ja hävitamise ning hoiule võtmise korra ja hävitamise akti vormi kinnitab kaitseminister määrusega.

(7) Teenistuskohustuste täitmise ajal või teenistuskohas on ajateenijale keelatud alkoholi tarbimine, valdamine, edasiandmine ja müük ning hasartmängud. Ravimite kasutamine ja omamine on lubatud kooskõlastatult struktuu-riüksuse arsti või sellele struktuuriüksusele tervishoiuteenust osutava arstiga.

Lihtsamalt öeldes saab isikute põhiõigusi ja -vabadusi piirata ning panna kohustusi vaid sea-duse alusel, kuid seaduses ei ole piirangu detailse sätesta-mise nõue alati absoluutne, kui seadusega on antud n-ö vastav raamistik.

4 Merusk, Kalle & Narits, Raul 1998. Eesti konstitutsiooniõigusest. Tallinn: Juura, lk 178.

5 Ibid., lk 179.


ÜLEVAADEÜLEVAADE

(8) Ajateenija peab olema korrektse välimusega ja täitma isikliku hügieeni nõudeid. Välimuse ja hügieeni nõuded sätestatakse kaitseväe määrustikus.

(9) Ajateenijale on lubatud vähemalt üks kord kuus väeosa territooriumil kokku saada oma perekonnaliikmete ja teiste isikutega, välja arvatud juhtudel, kui see sõjaväelise väljaõppe tõttu ei ole võimalik.

(10) Ajateenija põhiõigusi ja -vabadusi võib piirata seaduses sätestatud juhtudel. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib väeosa ülem kaitseväe julgeoleku või väeosa territooriumil viibivate isikute ohutuse tagamiseks kohaldada vaid sellist piirangut, mis peab vastama kaitseväe julgeoleku või väeosa territooriumil viibivate isikute ohutuse tagamise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust.

(11) Sõjaväelise väljaõppe eesmärk on sõjaaja ametikohal nõutava sõjaväelise väljaõppe taseme saavutamine tegutsemiseks üksi või väeüksuse või allüksuse koosseisus. Kaitseväe väljaõppekavast lähtuvalt võib väeosa ülem või väljaõpet läbiviiv pädev ülem ohutusnõudeid järgides seada ajateenija õppusel olukorda, mis tinglikult vastab sõjaajal toimuvale lahingtegevusele.

Kommentaarid eeltoodud paragrahvi lõigetele6

Lõige 1. Kaitseväe ülesanded on sätestatud kaitseväe korralduse seaduse7 3. paragrahvis järgmiselt:

1) riigi sõjaline kaitsmine ja osalemine kollektiivses enesekaitses;

2) valmistumine riigi sõjaliseks kaitseks ja osalemiseks kollektiivses enesekaitses;

3) osalemine rahvusvahelises sõjalises koostöös;

4) osalemine riigisiseste kriiside lahendamisel;

5) muude seaduses sätestatud ülesannete täitmine.

Ajateenijad osalevad kaitseväe ülesannete täitmisel vastavalt oma ametikohast tulenevale pädevusele ja ajateenistuses saadud sõjaväelisele väljaõppele. Et ajateenija ei ole täielikku väljaõppetsüklit läbinud kaitseväelane, piiratakse tema osavõttu kaitseväe ülesannete täitmisest, seades selle sõltuvusse läbitud sõja-väelisest väljaõppest. Sõjaväelises väljaõppes osalemine on ajateenija peamine ülesanne. Silmas tuleb pidada asjaolu, et sõjaväelise väljaõppe elemendid on integreeritud kõikidesse kaitseväes päevakorra alusel korraldatavatesse tege-vustesse.

Lõikega 2 piiratakse ajateenijate põhiseaduse 34. paragrahvist tulenevat liikumisvabadust. Ajateenijal on kohustus viibida ajateenistuse kestel teenistuse huvides väeosa paiknemiskohas või muus väeosa ülema määratud kohas. Näiteks kinnitab väeosa ülem väljaõppekava, millest võib tuleneda, et lahinguharjutus korraldatakse väljaspool väeosa territooriumi asuvas harjutuskohas. KVTS § 169 lg 3 alusel on ajateenijal õigus puhkusele. KVTS § 164 lg 6 sätestab, et teenistuskohustuste täitmiseks ei loeta olukordi, kus kaitseväelane oli puhkusel või tal oli ülema loal lu-batud lahkuda teenistuskohast. See muudatus täpsustab KVTS eelnimetatud paragrahvide koostoimet. Pädev ülem võib ajateenijale anda nn linnaloa kooskõlas kaitseväe määrustikuga, aga ainult sellisel juhul, kui see ei takista tee-nistuskohustuste täitmist. Kõnealuse loa võib pädev ülem anda sõltuvalt teenistustulemustest. Väeosa territooriumilt väljalubamiseks pädeva ülema ametikohad on sätestatud vabariigi valitsuse kinnitatud kaitseväe sisemäärustiku punktides 466 ja 467. Selline õigus on kompaniiülemal ja erandina pataljoni korrapidajal.

Lõigetega 3–8 piiratakse ajateenijate põhiseaduse 32. paragrahvis sätestatud õigust omandi puutumatusele ning õigust omandit vallata ja kasutada. Isiklike asjade kasutamine ei tohi takistada teenistuskohustuste täitmist. Eriti puudutab see isiklike side- ja elektroonikavahendite kasutamist sõjalise väljaõppe ajal. Side- ja elektroonikavahen-dite kasutamine päevakava eri tegevustega täidetud aegadel hajutab kaitseväelase tähelepanu, takistab õppe-ees-märkide täitmist, üksuse efektiivset koostegutsemist ja võib teatud juhtudel häirida ka kaitseväe tehnilisi vahendeid. Seetõttu on side- ja elektroonikavahendite kasutamine lubatud vaid päevakorras ette nähtud vabal ajal. Seadus võimaldab ka erandjuhud, mille korral annab vahendite kasutamise loa vahetu ülem. Visuaalsete ja heliliste ku-jutiste tegemise keeld tuleneb asjaolust, et need võimaldavad hankida informatsiooni väeüksuse võimekuse ja seisukorra kohta.

Ajateenijal on kohustus vii-bida ajateenistuse kestel tee-nistuse huvides väeosa paik-nemiskohas või muus väeosa ülema määratud kohas.

6 Enamasti on kasutatud seaduse 671 SE eelnõu esimese lugemise seletuskirja. Vt lähemalt Riigikogu kodulehelt, http://www.parlament.ee/?page=en_vaade&op=ems&eid=905642&u=20100719155333.

7 Internetis kättesaadav: http://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13247963.


ÜLEVAADEÜLEVAADE

Muude isiklike asjade hoidmine on piiratud eelkõige ajateenija kasutusse antud hoiustamisruumi piiratusega − kaitsevägi ei saa mahutada piiramatus koguses ajateenijate isiklikke asju kasarmute territooriumil. Samuti seab isiklike asjade kogusele piirangu asjaolu, et kiirel ja ootamatul ümberpaiknemisel peavad isiklikud asjad olema transporditavad koos ajateenija individuaalvarustusega; need ei tohi raskendada individuaalvarustuse kandmist ega piirata ajateenija või üksuse tegutsemisvõimet. Ühtlasi kontrollitakse kaitseväes igapäevaselt varustust, eesmär-giga kontrollida ettenähtud individuaalvarustuse olemasolu, tagamaks väljaõppe eesmärkide täitmist ja harjutuste sooritamist. See on täiesti legaalne toiming, sest siinkohal on tegemist riigi varaga ja see on vajalik püstitatud üles-ande täitmiseks, sh ajateenija ja teiste kaitseväelaste ohutuse tagamiseks. Ka ei tohi ajateenistuses alkoholi tarbida ega käidelda, vallata või mängida hasartmänge. Alkoholi käitlemist mõeldakse siinkohal võimalikult laialt, see hõlmab nii valdamist, tarbimist, edasiandmist, töötlemist, müüki kui ka hoidmist.

Ajateenijale keelatakse ka esemed, millega kaasneb kõrgendatud risk ajatee-nija enda ja tema kaasteenijate turvalisusele, arvestades asjaolu, et ajateenijad on majutatud kasarmusse ja tihedal intensiivsel suhtlemisel võivad tekkida konf-liktsituatsioonid. Seetõttu on vajalik keelata näiteks isiklikud külm- ja tulirelvad. Ajateenijatega kaasas olevad isiklikud esemed võib läbi vaadata ja keelatud ese-med hoiule võtta. Samuti võib hoiule võtta esemed, mis ületavad lubatud isiklike esemete piirkogust. Vajadusel, näiteks kiiresti riknevate asjade puhul, võib asjad ka hävitada. Piirkoguse kehtestamise vajadus tuleneb asjaolust, et isiklike asjade hoiuvõimalused on piiratud, samuti ei ole kaitseväel otstarbekas võtta vastutust ajateenijatele kuuluvate sõjaväelises väljaõppes üleliigsete isiklike asjade säilimi-

se eest. Paragrahvi 601 lõikest 6 tuleneb, et kaitseminister kehtestab määrusega lubatud asjade piirkogused ning ajateenistuses keelatud asjade hävitamise korra jne. Artikli valmimise ajal seda kaitseministri määrust veel ei olnud antud, kuid kindlasti ei ole kaitsevägi laoteenust osutav asutus ning suuremõõtmelisi esemeid vaevalt ladustama hakatakse. Siinkohal tuleb lähtuda eelkõige asjaolust, et ajateenijad on riigi täielikul ülalpidamisel.

Põhiseaduse § 124 lõike 3 teist lauset, mis keelab 32. paragrahvis sätestatud omandiõiguse piiramist, tuleb siinko-hal tõlgendada kui teatud õiguste rõhutamist, mitte kui omandiõiguse seaduse alusel ja mõistlikul põhjusel piirami-se absoluutset keeldu. Ehk siis üldistest huvidest lähtudes võib ajutiselt rakendada omandiõiguse piiranguid.

Lõikes 9 tagatakse ajateenijale õigus saada väeosa territooriumil kokku oma pereliikmete ja teiste isikutega vähe-malt kord kuus vähemalt kolmeks tunniks, välja arvatud juhul, kui see ei ole võimalik sõjaväelise väljaõppe tõttu. Õigus kokkusaamistele on ajateenijatel alates ajateenistuse algusest.

Lõikes 10 sätestatakse üldine alus ajateenijate põhiõiguste piiramiseks juhul, kui seadus konkreetset piirangut detailselt ei sätesta. Peale selle rõhutatakse, et piirang peab vastama eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ega vabaduste olemust. Nimetatud põhimõtte eelnõusse lülitamise eesmärgiks on ühest küljest rõhutada inimväärikuse olulisust ajateenistuses ning teisest küljest juhtida tähelepanu sellele, et iga ebamugavustunne või takistus, mida ajateenijad peavad ajateenistuse jooksul taluma, ei ole veel inimväärikuse alandamine. Ajateenijat koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ja kindlustab, et ajateenistuse jooksul ei rikuta tema põhiõigusi ega põhjustata talle rohkem ebameeldivusi kui need, mis parata-matult ajateenistusega kaasnevad. Selle hindamine on suhteline ja sõltub suuresti ajateenija isiklikest väärtushin-nangutest. Kaitseväe julgeoleku tagamine võib olla seotud näiteks lahinglaskmist sisaldava harjutusega, tagamaks kaitseväelaste ja teiste isikute ohutust. Peale selle võib näiteks olla tegemist hädaseisundi, kaitseväe väeosa vastu suunatud ohuga (terrorismioht, väeosa läheduses toimuv massirahutus), mille korral ei saa ajateenijaid korralisele puhkusele lubada ega neile linnaluba anda.

KVTSis on näiteks kaitseväelaste suhtes sätestatud keeld kuuluda relvi valdavasse ühingusse või liitu (§ 182). Sa-muti sätestab § 184 kaitseväelastele ja reservväelastele keelu töötada palgalisel tööl väljaspool teenistuskohustuste täitmist. Need piirangud tulenevad kaitseväeteenistuse erisusest ning on kooskõlas põhiseadusega. Põhiseadu-se 10. paragrahvi kohaselt ei välistata isikutele muid õigusi, vabadusi või kohustusi, mis tulenevad põhiseaduse mõttest või on sellega kooskõlas ja vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku riigi põhimõtetele. Põhiseaduse 11. paragrahvi kohaselt peavad piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moo-nutada piiratavate õiguste ega vabaduste olemust. Näiteks on distsiplinaarseaduses sätestatud õigus kasutada kaitseväelase suhtes distsiplinaarkinnipidamist.

Nimetatud piirang on vajalik, kui kaitseväelane ei suuda kontrollida oma käitumist ja võib ohustada omaenda või teise isiku elu, tervist või vara. Samuti nähakse kaitseväe distsiplinaarseadusega ette võimalus kasutada kinni-peetava kaitseväelase suhtes füüsilist jõudu või ohjeldusmeetmeid, kui kinnipeetav osutab vastupanu ja on otsene

Visuaalsete ja heliliste kuju-tiste tegemise keeld tuleneb asjaolust, et need võimaldavad hankida informatsiooni väeük-suste võimekuse ja seisukorra kohta.


ÜLEVAADEÜLEVAADE

8 Parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta ratifitseerimise seadus. 31. mai 2000. – Riigi Teataja II 2000, 15, 93.

9 Eesti Vabariigi Sotsiaalministeerium, 2006. Parandatud ja täiendatud sotsiaalharta. Euroopa Nõukogu sotsiaalõiguste komitee järeldused 2006 (Eesti). Parandatud ja täiendatud sotsiaalharta artiklid 1, 5, 6, 7, 12, 13, 16, 19 ja 20. Lk 7. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.sm.ee/est/HtmlPages/30-05-2006_J2reldused2006t6lge/$file/J2reldused%202006%20t6lge.doc. Otse dokumendile viib http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/Sotsiaalvaldkond/sotsiaalharta/järeldused_2006.pdf.

10 Riigi Teataja I 2010, 48, 300.

The Limitation of Servicemen’s Fundamental Rights and Liberties and a New Duration for Sub-stitute ServiceThe amendment of the Defence Forces Service Act came into force on July 1st this year, which establishes the limita-tion of recruits’ fundamental rights and liberties and shortens the period of substitute service. This law amendment was formed by the state defence commission of the Estonian parliament in cooperation with the Ministry of Defence and with the office of the Chancellor of Justice. People’s civil liberties can only be limited by law as the law gives the frames in which it could be conducted. As the law is about the limitation of fundamental rights and liberties, it is quite detailed and does not include only obligations and limits but also rights.

OV

ER

VI

EW

OV

ER

VI

EW

enesevigastamise või teise isiku suhtes vägivalla kasutamise oht ning suusõnaline rahustamine ohu kõrvaldamiseks ei osutu piisavaks. Füüsilise jõu ja ohjeldusmeetmete kasutamine peab olema proportsionaalne.

Lõige 11 sätestab sõjaväelise väljaõppe eesmärgi ja see võimaldab seaduse alusel korraldada ajateenija väljaõpet, saavutamaks sõjaaja ametikohale vastav tase. Kaitseväe väljaõppekavast lähtuvalt võib väeosa ülem või väljaõpet korraldav pädev ülem ohutusnõudeid järgides seada ajateenija õppusel olukorda, mis tinglikult vastab sõjaajal toimuvale lahingutegevusele. Eeltoodu tähendab, et ajutiselt võidakse piirata puhkeaega, samuti toitlustamist ja kohaldada intensiivset füüsilist koormust.

Asendusteenistuse kestuse lühendamineAsendusteenistuse kestuse lühendaminePõhiseaduse § 124 lg 2 järgi on usulistel või kõlbelistel kaalutlustel kaitseväeteenistusest keelduja kohustatud läbi-ma asendusteenistuse seaduses ette nähtud korras. Enne siin artiklis käsitletud KVTS muudatust oli asendusteenistuse kestuseks 16 kuud.

Asendusteenistuse kestuse vähendamise põhjuseks on eelkõige see, et Riigikogu ratifitseeris 2000. aasta 31. mail Euroopa sotsiaalharta parandatud ja täienda-tud kujul.8 Euroopa sotsiaalõiguste komitee 2006. aasta Eesti kohta toodud jä-reldustes viitab komitee, et harta 1. artikli 2. lõike alusel ei või asendusteenistuse kestus ületada sõjaväeteenistuse kestust rohkem kui poolteist korda. Komitee märgib, et vastavalt tema andmetele saab Eestis asendusteenistuse kestus aga olla kaks korda pikem sõjaväeteenistuse omast. Seega ei vasta Eestis olukord selles küsimuses täiendatud ja pa-randatud sotsiaalharta tingimustele.9

Ehkki sotsiaalharta on Euroopa Nõukogu dokument, on see seotud ka Euroopa Liidu õigusega − vastav seos on Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklis 136.

Eeltoodust lähtuvalt muudeti KVTS § 74, mille kohaselt andis seadusandja vabariigi valitsusele n-ö raamid: “Asen-dusteenistuse kestus ei või olla pikem kui 12 kuud ega lühem kui 8 kuud. Asendusteenistuse kestuse määrab kaitseministri ettepanekul vabariigi valitsus.” Vabariigi valitsuse 9. juuli 2010. aasta määruses nr 95 on sätestatud asendusteenistuse kestuseks 12 kuud.10 12-kuulist asendusteenistuse kestust rakendatakse tagasiulatuvalt alates 2010. aasta 1. juulist.

Asendusteenistuse lõppedes ühekordse toetuse maksmise Asendusteenistuse lõppedes ühekordse toetuse maksmise lõpetamine lõpetamine 2007. aasta 21. oktoobril jõustunud KVTS muudatuse alusel lõpetati ajateenijatele nende teenistuse lõppedes ühekordse toetuse maksmine. Kehtiva õiguse kohaselt makstakse ühekordset toetust vaid asendusteenistuslastele. Seoses asjaoluga, et siinse artikli aluseks oleva KVTS muudatuse kohaselt võrdsustati asendusteenistuse ja ajatee-nistuse kestuse piirid, loobuti ka asendusteenistuslastele ühekordset toetust maksmast. Vaid asendusteenistuslastele ühekordse toetuse maksmine tähendaks ajateenijate suhtes võrdse kohtlemise printsiibi rikkumist. Ühtlasi ei rikuta enne k.a 1. juulit asendusteenistuses olevate asendusteenistuslaste õiguspärase ootuse põhimõtet ning neile taga-takse teenistuse lõppedes KVTS § 167 lõikes 1 ette nähtud toetus.

Lõikega 9 tagatakse ajateeni-jale õigus saada väeosa terri-tooriumil kokku oma pereliik-mete ja teiste isikutega.


ÜLEVAADEÜLEVAADE

Tänapäevane merepiraatlusTänapäevane merepiraatlusEesti on alustanud ettevalmistusi panustamaks rahvusvahelisse piraatlusvastasesse võitlusse Somaalias.1 Merepiraatlus on viimastel aastatel olnud aktuaalne teema. Ka Eesti meedia uudistekünnise on see ületanud üllatavalt tihti. Kas ja kuidas mõ-jutab meid selles kauges maailmanurgas toimuv? Sellele küsimusele vastamiseks vaatab HQ MC Northwood vanemstaabiohvitser kaptenleitnant Peeter Ivask kirjeldatavat ilmingut lähemalt. (Vt ka Sõdur nr 2 (63), oktoober 2009, ja Sõdur 3 (67), juuni 2010.)

Piraatluse olemusPiraatluse olemusPiraatlus on kuritegu, mille on isikliku kasu saamise eesmärgil pannud toime eravalduses oleva laeva meeskond või reisijad, piirates otseselt mare liberum’i2 põhimõtet. See põhimõte sätestab maailma merede vaba kasutami-se rahumeelsel eesmärgil.3 Piraatluse ajalugu on väga pikk. See saab alguse ajast, mil merd hakati kasutama kaubanduslikul eesmärgil. Tänapäeval on olnud piraatlus suureks probleemiks Malacca väinades ja Lõuna-Hii-na meres, kuid viimastel aastatel on selle raskuspunkt kandunud Aafrika Sarve ümbrusse. See piirkond, Adeni laht ja India ookeani läänepoolne ala, hõlmab strateegilisi mereteid Euroopa ja Aasia vahel ning on tihedama liiklusega merealasid maailmas. Juba ainuüksi Adeni lahte läbib 20 000 laeva aastas. Klassikaliselt on mere-piraatide eesmärgiks laevalasti või meeskonnaliikmete isikliku vara röövimine. Ka on piraadid röövinud laevu,

Briti boarding-meeskonnad operatsioonil. Allikas: HQ MC Northwood koduleht, http://www.manw.nato.int.

1 Kaksteist Eesti piraadikütti hakkavad ÜRO laevu turvama. Eesti Päevaleht, 26.04.2010, http://www.epl.ee/artikkel/575705.

2 Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsioon, artikkel 87, avamerevabadus, http://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=911675.

3 Veeteede Ameti Teataja 2009/3, http://www.vta.ee/atp/public/teataja_2009-3.pdf.


ÜLEVAADEÜLEVAADE

et hiljem need koos lastiga maha müüa. Röövitud laevade meeskonnad aga jäetakse avamerele triivima või tapetakse.4

Aafrika ranniku piraatide puhul on eesmärk teistsugune. Somaaliast pärinevad piraadid kaaperdavad laevu, et võtta pantvangi meeskonnad ja nõuda nende vabastamise eest lunaraha. Selline tegutsemine eristab Somaalia merepiraatlust klassikalisest piraatlusest ja sellest tulenevalt on sealset piraatlust hakatud nimetama tänapäevaseks merepiraatluseks (ingl k modern maritime piracy). Tänapäevane merepiraatlus sobitub ideaalselt üleilmastumise ajastusse ja kasutab ära tänapäeva tehnoloogilisi võimalusi ja eeliseid,5 sealjuures maailmamajanduse sõltuvust veondusest ning nii toorainete kui ka valmistoodangu liikumisest. Piraatide tegevus ei piirdu vaid merel juhust oo-tavate kaaperdajatega, vaid on kujunenud Aafrika Sarve ümbrusele ja sealsete tegutsejate kogu maailmas asuvate niiditõmbajatele omamoodi majandusharuks.

Tänapäevane merepiraatlus esindab selgelt asümmeetrilist riski. See mõjutab tõsiselt ülemaailmset majandus- ja finantstegevust. Laevandusringkonnad on ol-nud sunnitud võtma tarvitusele lisakaitsemeetmeid ja aina suurenevad kindlus-tussummad kergitavad mereveonduse hinda. Piraatide kaaperdatud laevade üha kasvav hulk ning selle mõju mereliste huvidega riikide majandus- ja finantstege-vusele on toonud piraatluse rahvusvaheliste organisatsioonide kõneteemaks.

Somaalia piraatlusSomaalia piraatlusTuginedes ÜRO julgeolekunõukogu resolutsioonile (UNSCR 1838) ning rahvusvahelise mereorganisatsiooni abi-palvele alustasid 2008. aasta augustis piraatlusvastase võitlusega Somaalia rannikul ning Adeni lahes Euroopa Liit, NATO ja USA juhitud ühendatud merejõud (Combined Maritime Forces, CMF). Peale nimetatud rahvusvaheliste organisatsioonide on osa riike, näiteks Venemaa, India, Hiina, Pakistan, Jaapan ja Lõuna-Korea, saatnud sõjalaevu sinna iseseisvalt. Olulise faktorina mõjutas otsuste tegemist maailma toiduabiprogrammi laevade kaaperdamine Somaalia rannikul.

Piraatlus ei ole ainuke turvalisusrisk Adeni lahel ja Somaalia rannikul. Narkootikumide smuugeldamine, illegaal-ne immigratsioon, inimkaubandus ja terrorism on sealses piirkonnas igapäevased. Viimaste aastate suurimad merelised terrorirünnakud, nagu al-Qaeda rünnak USA sõjalaeva USS Cole’i vastu Adeni sadamas 2000. aastal või Prantsuse lipu all sõitnud tankeri Limburg ründamine Jeemeni rannikul 2002. aastal on aset leidnud just seal. Jeemeni üha halvenev olukord võib aga kogu piirkonna turvalisuse seisukohalt lõppeda sellega, et kaob igasu-gune kontroll ning valitsejateks saavad organiseeritud kuritegelikud rühmitused, piraadid ja terroristid. Seda, kas piraatlus ja terrorism on seotud, pole praeguseks veel tuvastatud, kuid võib arvata, et sellisel seotusel oleksid veelgi tõsisemad tagajärjed nii merekaubanduse turvalisusele kui ka üleilmastunud maailmale tervikuna.

Piraadid kahe ründepaadiga. Allikas: HQ MC Northwood koduleht, http://www.manw.nato.int

Ründepaat redeliga. Allikas: HQ MC Northwood koduleht, http://www.manw.nato.int

Narkootikumide smuugel-damine, illegaalne immigrat-sioon, inimkaubandus ja ter-rorism on sealses piirkonnas igapäevased.

4 Schofield, Clive. The Floating Treasure, http://www.pya.org/wp-includes/pdf/floating-treasure-pyanews-17-full-version.pdf.

5 Laurentiu, Mesterca 2010. Modern Maritime Piracy – A New Risk to Security in the 21st Century. Romanian Military Thinking 1, lk 81−94, http://www.defense.ro/gmr/Engleza/Arhiva_pdf/2010/revista_1.pdf.


ÜLEVAADEÜLEVAADE

Somaalia ranniku piraatluse mõjule hinnangu andmiseks tuleb seda vaadelda üleilmses kontekstis. Statistiliselt on näha, et intsidentide arv Somaalia rannikul on kasvanud kordades alates 2006. aastast ning sama käib ka õnnes-tunud kaaperdamiste kohta (vt tabel).

Tabel

Merepiraatluse intsidendid maailmas ja Somaalia rannikul (piirkond hõlmab Adeni lahte ja India ookeani lääneosa)6

Piirkond 2006 2007 2008 2009

Intsidente maailmas 239 263 293 406

Intsidente Somaalia rannikul 20 51 111 217

Kaaperdatud laevad maailmas 14 18 49 49

Kaaperdatud laevad Somaalia rannikul 5 12 42 47

Somaalia piraatluse juuredSomaalia piraatluse juuredProbleemi allikad on maal. Somaalia piraatide suur õnnestunud kaaperdamiste hulk ja tegevusvabadus on tingitud kohaliku riigivõimu puudumisest. Somaalia on läbikukkunud riikide arvestuses maailmas esikohal.7 Sealne turva-lisusolukord on alates 1991. aastast seoses kodusõja, poliitilise ebastabiilsuse ja fundamentalistliku grupeeringu al-Shabaab rünnakutega aina halvenenud. Ülimalt kehv majanduslik seisukord on toonud kaasa humanitaarkriisi ja sellega kaasnevad tohutud põgenikevood. Riigisiseselt ümber paiknenud põgenikke on rohkem kui 1,5 miljonit ning ligi 600 000 on pagenud ümberkaudsetesse riikidesse, nagu Keenia, Jeemen ja Etioopia.8 Selle tagajärjel sõltub pool Somaalia elanikkonnast rahvusvahelisest humanitaarabist.9

Ülim vaesus loob soodsa keskkonna organiseeritud kuritegevuse, piraatluse, relvade ja narkootikumide salakaubaveo ning terrorismi levikuks. Somaa-lia keskvalitsuse kontroll piirdub pealinna Moqdishuga ja sedagi mitte täies ulatuses. Valitsuse võimul püsimist tagab Aafrika Liidu missioon Somaalias (African Mission in Somalia, AMISOM) umbes 4000 sõduriga. Tehniliselt toi-mivad Somaalias läänelikud riigistruktuurid, kuid praktiliselt on võim klannide käes ja mis tugineb erinevatele suguvõsadele.10 Eeltoodu kõrval on Somaalia omakorda jagunenud Somalilandi, Puntlandi ja Somaalia piirkonnaks, mil-lest igaühel on oma poliitiline juhtkond, kelle poliitilised eesmärgid erinevad keskvõimu omadest. Sealjuures on nende piirkondade vahel ka vaidlusi terri-tooriumide küsimuses.

Selline keskvõimu puudumine ja võimetus kaitsta elanikkonda lõigi aluse piraatluse tekkimisele. Väidetavalt polnud piraatlus algul muud kui Somaalia kalameeste vastureaktsioon lääneriikide ettevõtete röövkalastusele ja merereos-tamisele.

Somaalial, mis on pikima merepiiriga riik Aafrikas, pole olnud merejõudusid alates 1991. aastast ja seetõttu pole suudetud kaitsta oma territoriaalmerd ega majandusvööndit. See aga on eriti rikkalik tuunikala piirkond. Rööv-kalapüük ja mürgiste jäätmete merre uputamine on toonud kaasa piirkonna kalavarude märkimisväärse vähene-mise ning Somaalia kalameeste sissetulekute kadumise. Meeleheitel kalamehed organiseerusid ja kuulutasid end rahvuslikuks vabatahtlikuks rannavalveks, et kaitsta oma huve ning võidelda röövkalapüügi ja mürgiste jäätmete uputamise vastu. Varsti aga hakati saama raha mööduvatelt laevadelt ning hiljem kujunes sellest tegevusest välja laevade kaaperdamine ja pantvangide võtmine lunaraha saamise eesmärgil.11

Somaalia omakorda jagune-nud Somalilandi, Puntlandi ja Somaalia piirkonnaks, mil-lest igaühel on oma poliitili-ne juhtkond, kelle poliitilised eesmärgid erinevad keskvõi-mu omast.

6 Laurentiu, op. cit.

7 2009 Failed States Index, in Foreign Policy, http://www.foreignpolicy.com/articles/2009/06/22/2009_failed_states_index_interactive_map_and_rankings.

8 2010 UNHCR Country Operations Profile – Somalia, http://www.unhcr.org/cgi-bin/texis/vtx.page?page=49e483ad6.

9 WFP-Somaalia, http://www.efp.org/countries/somaalia.

10 Laurentiu, op. cit.

11 Waldo, Mohamed Abshir 2009. The Two Piracies in Somalia: Why the World Ignores the Other? 8. jaanuar, http://wardheernews.com/Ar-ticles_09/Jan/Waldo/08_The_two_piracies_in_Somalia.html.


ÜLEVAADEÜLEVAADE

Piraatluse vi l jadPiraatluse vi l jad Piraatlus on tekitanud Somaalia rannikul elavate klannide vahel sotsiaal-majandusliku ebavõrdsuse. Lunaraha on toonud kaasa toidukaupade ja kinnisvarahindade järsu tõusu. Raha jagatakse peamiselt klannisiseselt ning sellest on välja kasvanud omaette majandusharu, millel on peale tavavõitlejate-piraatide, läbirääkijate ja juhtisikute oma logistiline kett. Selle ülesandeks on näiteks tagada piraatidele kütus, relvad ja laskemoon. Samal ajal, kui ühe klanni liikmed tegutsevad “äris”, peavad eemaletõugatud klannid leppima hinnatõusu ja sotsiaalse lõhega. Selline “edukas ärimudel” on omakorda toonud kaasa piraatluse vohamise.12

Somaalias tegutsevad merepiraadid ei vali oma sihtmärke laevalasti ega selle väärtuse järgi. Valitud sihtmärgid on olnud juhuslikud ja ulatuvad tuunikalapüügilaevadest supertankeriteni. Nende peamiseks eesmärgiks on mees-kondade pantvangistamine lunaraha saamiseks. Selle heaks näiteks on Briti pensionäripaari pantvangi võtmine purjejahilt.

Tavapäraselt on sihtmärkideks madala poordiga aeglased kaubalaevad, mille pardale pääseb kiirelt ja lihtsalt. Sihtmärgile lähenetakse kahe-kolme paadi-ga, millel on viis-kuus relvastatud piraati. Laevameeskondade hirmutamiseks tulistatakse laeva automaatidest ja RPG granaadiheitjatega. Poordi jõudmisel ronitakse redeleid kasutades kiirelt pardale ja sunnitakse meeskond oma käsku-dele alluma. Piraadid ise enamasti suuri kaubalaevu juhtida ei oska ja seetõttu navigeerivad meeskonnad laevad Somaalia ranniku ankrupaikadesse.

Piraatide tegevusala ei ole laienenud mitte ainult piki rannikuala, vaid ka süga-vuti, mis tähendab, et kaaperdatud on laevu rannikust kuni tuhande meremiili kaugusel. Et selliste rünnakute tegemine ja sihtmärkide otsimine eeldab näda-latepikkust ookeanil loksumist, on piraadid kasutusele võtnud emalaevade taktika, kus kaaperdatud kalalaeva või kohalikku kaubalaeva kasutatakse baasina, millelt rünnakud lähtuvad. Selline tegevusala laienemine on aga teinud võitluse piraatlusega keeruliseks, sest katta tuleb ülisuur ala, mis on mõõtmetelt suurem kui kogu Euroopa (v.a Venemaa osa).

Piraatluse mõjudPiraatluse mõjudPiraatluse mõju Eestile ja meie kodanikele võib jagada kaheks. Esmalt otsene mõju, mis avaldub teiste riikide lipu all seilavatel laevadel Eesti kodanikest meremeeste pantvangi langemise ohuna. Selliseid juhtumeid on juba olnud. See on loomulikult väga raske olukord nii meremeestele kui ka nende lähedastele, sest pantvangi saatust on Eestil raske mõjutada. Eesti merelaevandusele on see oht aga minimaalne, sest Eesti lipu all sõitvate kaubalaevade hulk on praegu kaduvväike.

12 Laurentiu, op cit.

Piraatidelt konfiskeeritud relvad. Allikas: HQ MC Northwood koduleht, http://www.manw.nato.int

Ründepaat piraatidega. Allikas: HQ MC Northwood koduleht, http://www.manw.nato.int

Piraatide tegevusala ei ole laienenud mitte ainult piki rannikuala, vaid ka sügavuti, mis tähendab, et kaaperdatud on laevu rannikust kuni tuhan-de meremiili kaugusel.


ÜLEVAADEÜLEVAADE

The Sea Piracy TodayEstonia has started the preparations to make a contribution to the international anti-piracy engagement in Soma-lia. The sea piracy has been a topical subject during the past few years and it is surprisingly often been reflected in the Estonian media. How is the development of events in this far corner of the Earth going to influence our lives? The question is answered by HQ MC Northwood Commander Senior Grade Peeter Ivask, who describes the situation more closely.

OV

ER

VI

EW

OV

ER

VI

EW

Teiseks on kaudne mõju, mis avaldub hinnatõusuna meie poelettidel ja kütusetanklates. Mõistmaks selle mõju olemust, peame endale aru andma üleilmastumisest. Peamisteks naftatootjateks on Lähis-Ida riigid, kust nafta supertankeritega Euroopasse ja Ameerikasse veetakse. Ühe supertankeri kaaperdamine võib lühiajaliselt mõju-tada nafta hinda maailmaturul paari protsendi ulatuses. Odava tööjõu tõttu on suur osa läänemaailma tootvast tööstusest kolinud oma tehased Hiinasse, Indiasse ja muudesse selle piirkonna riikidesse. Sealjuures on firmasid, mis toodavad küll Euroopas, kuid on leidnud, et pakkida on odavam sealses piirkonnas, ning nõnda rändab kaup pakkimiseks Hiinasse ja turustamiseks tagasi Euroopasse. Kogu seda kaubahulka teenindav meretransport kulgeb aga üle India ookeani ja Adeni lahe, kasutades läbisõiduks Suessi kanalit. Piraatide rünnakutest tulenevast ohust tingituna on aga tõusnud nii kindlustuse kui ka transpordi hinnad. Tuleb ju laevanduskompaniidel oma kasumlik-kuse säilitamiseks ka makstavad lunarahasummad tagasi teenida.

Eesti panus võit luses piraatidegaEesti panus võit luses piraatidegaPraegu on Eesti otsustanud panustada piraatlusvastasesse võitlusse laevakaitsemeeskonnaga. See on väike panus kaitsmaks oma kodanikke nii kaudselt kui ka otseselt, olles ise osa sellest üleilmsest keskkonnast ja integreeritud maailmasüsteemist. Võib ju meie laevakaitsemeeskond sattuda kaitsma laeva, mille meeskonnaliikmete seas on Eesti kodanikke. Iseküsimus on muidugi, kuidas peaks maailm üldse piraatluse vastu võitlema või Somaaliat nende probleemide juures abistama. Meie väikesele mereväele on see aga ainulaadne võimalus saada kogemusi, katse-tada varustust ja testida väljaõpet ning hiljem kasutada seda Eesti riigikaitse arendamiseks.

Isiklikult pean seda suurepäraseks võimaluseks omandada operatsioonikogemusi mitte ainult väikese laevakaitse-meeskonna tasemel, vaid ka laeva kui terviku tasemel, mida ka meie naaberriigid teevad või kavandavad teha. Võitluseks piraatidega ei ole vaja konventsionaalset meresõjarelvastust, vaid piisab merekindlast alusest, headest seirevahenditest, väikesekaliibrilisest pardarelvastusest, kiiretest paatidest ja väljaõppinud meeskonnast.

Seda missiooni saab kasutada kaitseväes laiemalt kogemuste saamiseks, suunates laevale spetsialiste meditsiini-teenistusest ja õhuväest ning anda madalama riskiga esmane missioonikogemus boarding-meeskonnana meie loodavale laevakaitsemeeskonnale või mõnele muule üksusele. Sealjuures on see kõik teostatav väiksemate logisti-liste kuludega, sest laev tagab toetuse meeskonnale ja lisatud üksustele. Et piraatlusvastasele võitlusele pööratakse maailmapoliitikas üha rohkem tähelepanu, oleks see ka suurepärane lipunäitamise aktsioon Afganistani kõrval.

Boarding-meeskond kontrollimas potentsiaalset emalaeva. Allikas: HQ MC Northwood koduleht, http://www.manw.nato.int.


ARVUSTUSARVUSTUS

“Piinakamber” ehk sõda sõduri “Piinakamber” ehk sõda sõduri pilgu läbipilgu läbiTänavu sai parima filmi Oscari sõjafilm “The Hurt Locker”, ehk nagu seda Eesti kinodes näidati, “Piinakamber”. See on mitmes mõttes väga eriline sõjadraama, mille realism ja kummaline sõnum seavad selle ühte ritta näiteks Ridley Scotti filmiga “Black Hawk down”. Et linateos ei ole päris tavaline Hollywoodi üllitis, tasub seda lähemalt käsitleda. Reservohvitserist filmimees Ilmar Raag avab selle filmiga seonduvaid uusi tunnetuslikke tasandeid.Esimene ja kõige vähem üllatuslik fakt on see, et selle filmi režissööri Kathtryn Bigelow on naine. Samas on ta varemgi teinud action-filme, nii et uus linateos vast ei olegi lõpuks nii üllatav. Igal juhul leidis see daam ameeriklasest ajakirja-niku Chris Hedges’i raamatu Iraagi sõjast. See ajakirjanik oli ise viibinud üsna Iraagi sõja alguses sealsel lahingutandril, elades koos ühe demineerijate rühma-ga. Ta oli käinud ligi viisteist korda ka operatsioonil ja näinud seetõttu lähedalt, milline on demineerija elu reaalselt. Ühendriikide armee ei ole selles käsitluses sugugi üheselt vabastaja ega ka mitte okupant. Paljudele sõjaväelastele on see lihtsalt elu, mille keskele nad satu-vad. Nii ei seisnegi peaküsimus selles, kas keegi on kangelane − mis on umbes 98 protsendi sõjafilmide teemaks. Selle asemel algab film tsitaadiga tollelt ajakirjanikult: “Lahinguärevus on võimas ja tihti surmav sõltuvus. Sest sõda on narkootikum.”

Nii näemegi filmis ühe pommirühma elu, kus üks peategelane on adrenalii-nisõltlane ja hingelt sõdur, teda julgestavad aga veel kaks meest. Neist üks üritab hea sõdurina teha kõike eeskirjade kohaselt. Teine, noorem mees, tahaks lihtsalt ellu jääda. See võiks ju olla ka sõdurite üldise tüpoloogia aluseks.

Filmi jooksul näeme kahte arengut. Eeskirjade-mees tunneb lõpuks, et ta ei pea igapäevasele stressile vastu, sest nagunii juhtub väga palju sellist, mis väljub ees-kirjade raamidest. Tema tahaks koju ja tahaks ka poega, et normaalselt elada. Seevastu filmi peategelane lähebki lõpuks koju, ilma et ta oleks suureks kangelaseks saanud, aga siis supermarketi rahus oma igapäevaseid rutiinseid oste sooritades tunneb ta, et tegelikult kisub teda taas sõtta... Nii palju siis ülevatest ideaalidest. Filmi sõnum on see, et mõni mees ei suuda pärast sõda enam rahulikult elada. Adrenaliini on kogu aeg nii palju, et tsiviilelus ajab kõik närvi ja ainuke pääsetee oleks naasta sinna, kus surmavõimalus on kogu aeg käeulatuses.

Iseenesest ei ole see fenomen sugugi uus ega äsja avastatud. Sõjaväepsühholoogias peetakse seda kindlalt sõja-stressi üheks väljenduseks, kui kord juba sõdinud mehed ei suuda “sõjast välja tulla”. Inimene invaliidistub vaim-

selt.

“Piinakamber” on aga mitmes muuski mõttes huvitav linateos. Seda filmiti Jordaanias, mitte eriti kaugel Iraagi piirist. Seega olid paljud filmi massi-stseenides osalenud tõelised Iraagi põgenikud. Võtteplatsil valitsenud kuu-mus oli samuti autentne. Võrdluseks võib öelda, et enamik Iraagi-teemalisi Hollywoodi filme on filmitud Marokos, mis tundub palju turvalisem, aga

ilmselt läheb siis ka üht-teist kaduma. Võtterühma liikmed rääkisid, et kontakt tõeliste iraaklaste ja nende lugudega lisas väga palju juurde ka filmile endale, selle reaalsusele. Näiteks nii, et tsiviilisik võis surma saada lihtsalt selle-pärast, et ta hoidis tänaval käes mobiiltelefoni, mida mõned kasutasid ka kaugjuhitavate pommide lõhkamiseks. Seega, kui pommigrupp oli avastanud lõhkekeha ja asus seda demineerima, võis iga tsiviilelanik kuuli saada, kui ta kuskil läheduses oma mobiili välja võttis. Närvid olid ju kõigil pingul.

Paljudele sõjaväelastele on see lihtsalt elu, mille keskele nad satuvad.

Filmi sõnum on see, et mõni mees ei suuda pärast sõda enam rahulikult elada.


ARVUSTUSARVUSTUS

Osa filmi stseenidest pakub aga huvi kui nn MacGyveri stseenid, milles saame näha teatud taktikalisi drille. Ise-enesest ei midagi erilist, aga pinget kui palju. Nii on filmis stseen, kus demineerijad peavad olude sunnil maha snaipriduelli. Täiesti loomulikult tekib siis tööjaotus tulistaja ning spotter’i ehk vaatleja vahel, kellele lisandub veel kolmas mees, tulemeeskonna julgestaja. Kogu stseeni sisuks ongi näidata, mida iga mees sellises taktikalises for-meeringus tegema peaks. Vaataja aga tajub seda puhta põnevusena. Samal ajal on aga just see stseen tekitanud USA sõjaväelaste seas pahameelt. Isegi kui sõjaväelased on valmis tunnistama, et “Piinakamber” on palju realistli-kum kui enamik Hollywoodi Iraagi-teemalisi filme, näevad nad ikkagi palju absurdset. Alates sellest, et kolmeme-

helised demineerimismeeskonnad ei lähe omaette kuhugi eemale missioonile. Niisamuti on filmis episood, kus üks sõiduauto eirab peatumismärguandeid ja sõidab kontrollpostist läbi, et filmi peategelane võiks alles siis ta peatada. Reaal-suses oleks selline auto juba ammu sõelapõhjaks lastud. Lõpuks on ka mõned sõjaväeametnikud öelnud, et filmis kujutatud adrenaliinisõltlasest peategelane on reaalses elus ka oma võitluskaaslastele ohtlik ja seetõttu üritatakse sellis-test meestest hoiduda. See aga kõlab omamoodi nagu tunnistus, et niisuguseid mehi tõepoolest leidub.

Hoolimata paljudest auhindadest ei ole see film siiski löönud kassarekordeid. Põhjus võib olla ka selles, et see ei ole tavaline sõjafilm. Tunded, mis seda filmi

vaadates tekivad, võivad olla väga erinevad. On ühed, kelle meelest on see film sõja mõttetusest, ja teised, kelle arvates on see Ühendriikide parimaid propagandafilme. Valik on teie.

“The Hurt Locker” – a War Through the Eyes of a SoldierThis year’s Oscar for the best film was won by war film “The Hurt Locker”. In many ways it is a very special war drama, which could be compared to the film “Black Hawk Down” because of its realism and strange message. As this film is not a typical Hollywood film, it should be examined more closely. A film maker and a reserve officer Ilmar Raag opens new cognitive levels, which relate to the film.

RE

VI

EW

RE

VI

EW

Filmis kujutatud adrenalii-nisõltlasest peategelane on reaalses elus ka oma võitlus-kaaslastele ohtlik ja seetõttu üritatakse sellistest meestest hoiduda.

NR 4 (68) OKTOOBER 2010 5555Sõdur

IN MEMORIAMIN MEMORIAM

Nooremseersant

Herdis Sikka12.10.1989–30.08.2010

Tulevane nooremseersant Herdis Sikka sündis 12. oktoobril 1989 Tar-tus. Tema lapsepõlv möödus Võnnu alevikus. Võnnu keskkoolis oman-das ta ka põhihariduse. Koolikaaslased ja sõbrad mäletavad teda kui abivalmis ja hea huumorimeelega sõpra, keda kutsuti Eduks. Sihikind-lus, edasipüüdlikkus ja usaldusväärsus on omadused, mis lähedastele ja sõpradele temaga koheselt seonduvad. Herdis Sikka tegeles meel-sasti spordiga ja kaitses sageli kooli au võistlustel.Teenistust kaitseväes alustas nooremseersant Herdis Sikka 2008. aas-tal, algul Kirde kaitseringkonna suurtükiväepataljonis ja hiljem pionee-ripataljonis. Pärast ajateenistust jätkas nooremseersant Sikka teenistust elukutselise kaitseväelasena Scoutspataljonis ja Kalevi jalaväepataljo-nis.Nooremseersant Herdis Sikka oli oma kaasvõitlejate ja ülemate silmis hinnatud teenistuskaaslane, kes paistis sõdurina silma kõrge profes-sionaalsuse poolest ning oli kõigi arvates läbinisti positiivse ja alati sõbraliku loomuga relvavend. Jaoülem iseloomustas teda järgmiselt: “Ta oli hea sõdur. Tal olid kõik sõduri head omadused: tugev vaim, meeskonnatööoskus, sihikindlus, abivalmidus, tahe tegutseda.“Nooremseersant Herdis Sikka teenis jalaväekompanii Estcoy-10 rida-des Afganistanis ja langes lahinguülesandeid täites isevalmistatud lõh-kekeha rünnakus 30. augustil 2010. Vabariigi president Toomas Hend-rik Ilves annetas nooremseersant Herdis Sikkale postuumselt Kotkaristi Kuldristi mõõkadega. Teda jäävad leinama perekond ja relvavennad.


MÄÄRAMISEDMÄÄRAMISED

Kaitseväe peainspektor (alates 18.09.2010)KOLONEL JÜRI JÄRVELÄINEN

Sündinud 13. jaanuaril 1961Teenistuskäik:

Viru üksik-jalaväepataljonMaaväe StaapPeainspektoriteenistusLääne Kaitseringkond

Medits i in i teenistuse ülem, kaitseväe peaarst (alates 01.09.2009)

KOLONELLEITNANT KERSTI LEASündinud 29. juunil 1960Teenistuskäik:

Kaitseväe Võru LahingukoolKaitsejõudude PeastaapKaitseministeerium

Autasud:Kaitseväe eeskujuliku teenistuse ristMälestusmedal “10 aastat taastatud kaitseväge“Kaitseministeeriumi teenetemärk

1. Jalaväebrigaadi staabiülem (alates 18.09.2010)KOLONELLEITNANT TOOMAS MÖLS

Sündinud 17. juunil 1972Teenistuskäik:

Piirivalveamet Kaitseväe Ühendatud ÕppeasutusedRahuoperatsioonide KeskusKuperjanovi üksik-jalaväepataljonMaaväe Staap

Autasud:Kotkaristi IV klassi teenetemärkKaitseväe teenetemärk (riigikaitselised teened)Kaitseväe eeskujuliku teenistuse rist Maaväe Ohvitseri KuldristMälestusmedal “10 aastat taastatud kaitseväge“Kaitseliidu Valgeristi III klassPiirivalve I klassi teeneteristKaitseliidu Jõgeva maleva teenetemärkViru üksik-jalaväepataljoni rinnamärk

Välisoperatsioonid:2000 – Gruusia2006 – Iraak

Autasud:Kaitseväe eeskujuliku teenistuse ristMaaväe Ohvitseri KuldristMälestusmedal “10 aastat taasta-tud kaitseväge“Rahvusvahelistes sõjalistes operat-sioonides osalenu medal1. Jalaväebrigaadi rinnamärk


MÄÄRAMISEDMÄÄRAMISED

Kuperjanovi jalaväepataljoni ülem (alates 01.07.2010)MAJOR MAIDU ALLIKAS

Sündinud 28. aprillil 1973Teenistuskäik:

Kalevi üksik-jalaväepataljonKaitseväe Ühendatud ÕppeasutusedSõjaväelise väljaõppe metoodika grupp

Autasud:Kaitseväe eeskujuliku teenistuse ristMaaväe Ohvitseri HõberistMälestusmedal “10 aastat taastatud kaitseväge“

Mereväe Miini laevade Divis joni ü lem (alates 06.08.2010)

KAPTENMAJOR JOHAN-ELIAS SELJAMAASündinud 20. juunil 1976Teenistuskäik:

MerevägiKaitseväe Ühendatud Õppeasutused

Autasud:Kaitseväe eeskujuliku teenistuse ristEesti Mereväe NATO kontingendi medalMereväe teenetemärgi “Usk ja tahe“ III klass RaudankurMiininlaevade Divisjoni teenetemärk

Lääne Kaitser ingkonna ülem (alates18.09.2010)MAJOR MARGUS REBANE

Sündinud 14. novembril 1968Teenistuskäik:

Kaitseväe Võru LahingukoolKaitseliidu PeastaapKuperjanovi üksik-jalaväepataljonPõhja üksik-jalaväekompanii Pärnu üksik-jalaväepataljonLääne KaitseringkondEesti esindus SHAPE juures1. Jalaväebrigaad

Autasud:Kaitseväe teenetemärk (riigikaitselised teened)Kaitseväe eeskujuliku teenistuse ristMaaväe Ohvitseri KuldristMaaväe Ohvitseri Hõberist

Mälestusmedal “10. aastat taastatud kaitseväge“1. Jalaväebrigaadi rinnamärkPärnu üksik-jalaväepataljoni rinnamärkKaitseväe Lahingukooli teenetemärk Kaitseliidu Valgeristi III klassKaitseliidu teenetemärkKaitseliidu Lääne maleva teenetemärkPiirivalve III klassi teeneteristSkaudisõbra teenetemärkPolitsei teenetemärgi eriklass Sõjameeste kokkutuleku mälestusrist


AJALUGUAJALUGU

1939.−1940. aasta Soome-Nõukogude 1939.−1940. aasta Soome-Nõukogude Talvesõja põhjused ja ennetava Talvesõja põhjused ja ennetava julgeoleku peamised elemendidjulgeoleku peamised elemendidKui Soome-Nõukogude Talvesõda 1939. aasta novembris algas, oli kohe selge, et selle vahetuks põhjuseks oli Nõukogude agressioon. Sugugi selge ei olnud aga see, miks Punaarmee ründas. Osmo Apunen Tampere kaitseuuringute instituudist (TaPRI) analüüsib oma kirjutises neid tegureid ja põhjusi, mis tõid kaasa Nõukogu-de-Soome sõjalise kokkupõrke.Praegu teame, et Nõukogude armee oli kavandanud Eesti ja Soome “provokatsioonid” – Metallisti uputamise ja suurtükitule Mainila linnale –, et saada põhjus naaberriikide “karistamiseks”. Tõeline sõjaline eesmärk oli saada

endale enne suure sõjategevuse algust Euroopas ennetava rünnaku abil Eestis ja Soomes sõjaliselt rakendatav territoorium.

Hiljem, kui eelnimetatud fabrikatsioonide väljamõeldus sai ilmseks, põhjendati Nõukogude sõjalist sekkumist omamoodi tagurpidise ajalooteadmusega. Kui ma ütlen põhjendati, ei viita ma üksnes ametlikule Nõukogude propagandale, vaid ka revisionistlikule ajalootõlgendusele, mille algeid võib leida 1944.−1948. aasta po-liitilise puhastuse ajastust ja mis domineeris Soomes külma sõja ajal.

Revisionistlik ajalootõlgendus toetub sellele, mida me teame sõjasündmuste kohta tagantjärele. Teame, et Saksa-maa rünnak Poola vastu 1939. aasta septembris kiskus suure osa Euroopast ja hiljem ka osa muust maailmast suurde sõtta.

1939. aastal ei olnud see nii enesestmõistetav. Näiteks Hitler spekuleeris kuni 1940. aasta sügiseni, et ta suudab sõjategevust piirata ja oma vastaseid ükshaaval lüüa. Saksa sõjaline juhtkond küll valmistus ulatuslikus sõjaks, kuid oli arvestanud, et nende väed ei saavuta selleks valmisolekut enne 1942.–1943. aastat.

Mida iganes Soome juht-kond 1939. aastal ka ei ka-vatsenud, oli lõpptulemu-seks kaks kaotatud sõda.

24. jalaväerügement rännakul.


AJALUGUAJALUGU

Keegi ei suutnud 1939. aasta septembris-oktoobris ennustada, kuidas areneb suurjõudude liitude dünaamika. Kas ameeriklased astuvad sõtta Saksamaa vastu? Kas Saksa-Nõukogude liit kestab? Mida teeb Mussolini, kes mõistis hukka Molotovi-Ribbentropi kokkuleppe?

Nõukogude poole pikaajalise Talvesõja-põhjenduse järgi, mille kohaselt pol-nud tegemist üldse sõja, vaid relvastatud konfliktiga Helsingi sõjakaupmeeste vastu, peaksid soomlased iseennast süüdistama, sest 1938.−1939. aastal lük-kasid nad tagasi venelaste pakkumise kaitsta Loode-Venemaa ja Leningradi oblasti alasid Saksamaa potentsiaalse rünnaku eest Soome kaudu. Kui need läbirääkimised nurjusid, pidi Nõukogude valitsus jätkama oma poliitikat vägi-valdsel moel.

1939. aasta sügise läbirääkimiste peamisi tunnistajaid (ja hilisem Soome pre-sident – toim) Juho Kusti Paasikivi apelleeris ajaloo õppetunnile, kui väitis, et Soome 1939. aasta välispoliitika oli rumal. Mida iganes Soome juhtkond 1939.

aastal ka ei kavatsenud, oli lõpptulemuseks kaks kaotatud sõda.

Siiski arvas Paasikivi ka iseend nende heas mõttes rumalate hulka, kes tema sõnul ei juhtinud välispoliitikat mitte pea, vaid tagumikuga.

Isegi Soome revisionistlikud ajaloolased tunnistavad, nagu olnuks Nõukogude julgeolekumured 1938.−1939. aastal õigustatud, sest Hitler tõepoolest ründas Venemaad 1941. aasta juunis. Paraku põhineb see loogika hilise-mate pikaaegsete sündmuste käigul, sest toona polnud mingeid tõendeid Nõukogude poole juba 1938.−1939. aastal esitatud väitele, et Soome valitsus aitab salaja kaasa Saksamaa sõjaks valmistumisele.

Neile, kes pidid 1939. aasta kevadel saatuslikke otsuseid vastu võtma, ei olnud veel teada, et Nõukogude Liidust ja Natsi-Saksamaast saavad verivaenlased. Võttis aastaid mõistmaks, et isoleeritud ja võrdlemisi nõrgast Nõukogude Liidust saab Euroopa poliitika oluline mõjutaja.

Ei peaminister Aimo Cajanderil, välisministritel Eljas Erkkol ja Väinö Tanneril, sõjaaegsel peaministril Risto Rytil ega kaitseväe ülemjuhatajal marssal Carl Gustaf Mannerheimil olnud ajamasinat, mille abil nad oleksid saanud näha oma otsuste tõelisi tagajärgi.

1939. aasta sündmused kummitasid Paasikivi kogu ülejäänud elu. Oma päevikutes juurdles ta tihti küsimuse üle, mis läks 1939. aastal nii saatanlikult valesti.

Lõpuks pidi ta tunnistama, et tagantjärele tarkuse äraspidine poliitiline teadmine ei ole piisav, selgitamaks välja ajaloolist tõde. Teaduslik ajalookäsitlus võib meid ai-data lähemale tõelistele sündmustele ja mõista Paasikivi dilemma traagilist loomust ehk pinget selle vahel, mis on ja mis tuleks. Sündmustest aimduse saamiseks peab küsima, kuidas sõjaaegne valitsuskabinet ehk sõjavalitsus arutles, kui sõjaudu ja et-tearvamatute sündmuste jada tekitasid pilved toonase intellektuaalsuse horisondile.

Tilsi t i sündroom ja röövell ik StalinTilsi t i sündroom ja röövell ik StalinEnamik Risto Ryti ja president Kyösti Kallio sõjavalitsusest oli veendunud, et Stalin soovis hukutada demokraatliku Soome ja kehtestada bolševike võimu. Selline röö-velliku Stalini kuvand domineeris sõjaaegses propagandas ja hiljem, 1940. aastal, kui okupeeriti Balti riigid ja tehti nendes poliitiline puhastus. 1939. aastal sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakt toitis kahtlusi Stalini imperialistlikes ambitsioonides. Need tuginesid 1807. aastal Napoleoni ja Aleksander I vahel sõlmitud Tilsiti samalaadse kokku-leppe mälestusele. Mõlermal juhul jagasid suurvõimud oma mõjusfäärid seaduslike piiride taga.

Kui alustasin 1960. aastal õpinguid Helsingi ülikoolis, domineeris Talvesõja ajaloo õpetamisel just see Tilsiti sündroom. Selle kohaselt andis Hitler Stalinile vabad käed neelata piiririigid oma mõjusfääri. Vene impeeriu-mi territoriaalne taasülesehitamine loomulikult ohustas Soome riigi iseseisvust. Stalin ei maininud 1939. aasta sügisel kõneluste ajal Baltimaade ja Soomega seda võimalust. Ka polnud seda visandatud Saksa-Nõukogude pakti salaprotokollides. Saksa-Nõukogude pakt viitas vaid kindlatele kokkulepetele, milles partnerid teineteisega konsulteerivad.

1939. aasta oktoobris-novembris võis Stalini ekspansionistlikke plaane vaid aimata. Kuid Eesti, Läti ja Leedu 1940. aasta sündmused tõestasid, et aimdusel võis tõepõhi all olla. 1939. aasta oktoobris oli ainuke Stalini röövellike ambitsioonide näitaja käitumine okupeeritud Ida-Poola aladega. Punaarmee sekkus, et “vabastada” Ukraina ja

Hitlergi toonitas Stalini patriootlikke ambitsioone, kui sõlmis Poola kokkulepe Brest-Litovskis, kus Saksa-maa oli 1918. aastal bolše-vike režiimi alandanud.

Enamik Risto Ryti ja pre-sident Kyösti Kallio sõjava-litsusest oli veendunud, et Stalin soovis hukutada de-mokraatliku Soome ja keh-testata bolševike võimu.


AJALUGUAJALUGU

Valgevene territooriumid, mille Nõukogude Venemaa oli kaotanud pärast Esimest maailmasõda. Sellele ajaloolise-le väitele lisas Kreml veel argumendid Nõukogude okupatsiooni etnilise legitiimsuse kohta. Hitlergi toonitas Stalini patriootlikke ambitsioone, kui sõlmis Poola kokkulepe Brest-Litovskis, kus Saksamaa oli 1918. aastal bolševike režiimi alandanud.

Saksa-Vene arusaam oma mõjusfääride üle konsulteerimisest loomulikult vapustas Esimese maailmasõja järgset üleüldist arusaama seaduslikust ja normatiivsest väiksemate kaitsmisest.

Stalini röövellik kuvand teenis hästi sõjakabineti jõupingutusi pöörduda abipalvega Skandinaavia riikide ja Lääne demokraatiate poole. Soomest sai kohe ideoloogiline sümbol võitluses kahe diktatuuri ebapüha liiduga. Veelgi enam, Soome vastupanu andis hea argumendi rahusobituspoliitika vastu, kuid ei peatanud Hitlerit.

Arutlus Stalini üle: Arutlus Stalini üle: modus vivendimodus vivendi väljavaated väljavaatedKohe pärast Nõukogude metsikut rünnakut 1939. aasta detsembris tegi Paasikivi avalduse, et ideoloogilise vas-tuseisu asemel võinuks Soome sõjavalitsus eeldada, et Stalin üritas tõepoolest saavutada Moskva läbirääkimiste

ajal modus vivendi’t. Paasikivi arvas, et Stalini sihiks oli saavutada üksnes mõningaid kaitse-eesmärke Leningradi julgeoleku tagamiseks.

Paasikivi isegi väitis, et Soome valitsusel oli 1939. aasta oktoobris-novembris võima-lus saavutada Staliniga kokkulepe, vältimaks relvastatud kokkupõrget. Soome valitsus tegi suure poliitilise vea, kui keeldus tegemast vajalikke territoriaalseid järelandmisi 1939. aasta novembriläbirääkimistel. Paasikivi arvates oli Soome küll agressiooni ohver, kuid mitte süütu ohver, sest selle valitsus oli läbirääkimiste subjektiks ja tegi suuri valearvestusi ettearvamatute sündmuste voolus, mis lõppesid Talvesõjaga.

Paasikivil olid kindlad isiklikud kahtlused Stalini kavatsustes, kuid tema tõlgendused jäid aastateks kahevahele. Revisionistlik Paasikivi väitis, et Talvesõda oli välditav,

samas kui realistlik Paasikivi kahtlustas, et Soomest sai Stalini röövellikkuse ohver.

Paasikivi kohesed ja isiklikud tunded olid suunatud röövelliku poliitika vastu, kuid selle taga võib näha nn vanasoom-laste usku järeleandliku tegutsemise võimalikkusse, mille toel on võimalik halvad ajad üle elada. Nagu Paasikivi Mannerheimile ütles, võiks ilma selle hüpoteesita lihtsalt relva võtta, metsa minna ja endale kuuli pähe lasta.

Usun, et püüd mõista Stalini motiive oli Paasikivi tööhüpotees, leidmaks lahendust Soome-Vene suhete sasi-puntrale. See tasakaalustas käsitlust röövellikust Stalinist, kes küüniliselt sõlmis naabermaade allaneelamiseks kokkuleppe Natsi-Saksamaaga.

Modus vivendi kui mõiste viitab ajutisele poliitilisele kokkuleppele, tunnustamaks tekkinud asjaolusid. Praktilise kok-kuleppe idee sobib näiteks Stalini ideede raamistikuga. Põhiküsimus Stalini mõtlemisest arusaamise puhul oli ja on veel endiselt, missugune modus vivendi oli tal mõttes 1939. aasta oktoobri-novembri läbirääkimiste ajal.

Ennetava julgeoleku alusedEnnetava julgeoleku alusedPaasikivi püüd Stalinist aru saada peegeldas laiemat Soome välispoliitilise eliidi arusaama, et sõjalisest vaatevinklist olid mõningad Nõukogude nõudmised legitiimsed. Mannerheim tunnistas, et Karjala maakitsuse piir oli kaitse-ees-märki silmas pidades Leningradile liiga lähedal.

Siiski lõikas välisminister Erkko Paasikivi juhenditest välja sõna “legitiimne”, sest oli veendunud, et mitte ükski Nõukogude valitsuse nõue ei ole või huvi Soome territooriumi küsimuses seaduspärane. Soome neutraalsus ei lubaks ühtegi po-liitilist ega sõjalist koostöölepet Nõukogude Liiduga.

Paasikivi ja revisionistlikud ajaloolased süüdistasid Cajanderi ja Erkkot selles, et nad uskusid kriisiolukorras liiga naiivselt normatiivsesse ja seaduslikku korda. Sellegipoolest tekitab endiselt küsimusi, kas modus vivendi oli isegi revisionistli-kust vaatenurgast 1939. aasta novembris üleüldse käeulatuses.

Ma usun, et tõeline dilemma seisnes ennetava julgeoleku põhimõtetes, mis läbis Soome-Nõukogude läbirääkimisi aastatel 1938−1948. Kõnelused algasid 1938. aasta aprillis Boris Jartsevi salajase Soome-missiooniga. Ta oli saanud juhised otse Stalinilt ja pidi ennetama Soome välispoliitika pöördumist Saksamaa suunas ning kindlustama sisemise toetuse lähemateks suheteks Nõukogude Liiduga. Nõukogude valitsus oleks kaitsnud Soome territoriaalset

Revisionistlik Paasikivi väitis, et Talvesõda oli väl-ditav, samas kui realistlik Paasikivi kahtlustas, et Soomest sai Stalini röövel-likkuse ohver.

Moskva läbirääkimiste ajal säilitasid Stalin ja Mo-lotov poliitilise ambitsiooni luua Soome ja Nõukogude Liidu tugev liit.


AJALUGUAJALUGU

ja poliitilist terviklikkust, mistõttu olnuks vajalik vastastikuse abista-mise kokkulepe.

Soome oleks vastukaaluks alus-tanud poliitilisi ja sõjalisi läbirää-kimisi Nõukogude võimudega, et anda konkreetsed sõjalised ga-rantiid ja aidata kaasa Leningra-di julgeolekule, andes nende ka-sutusse sõjaväebaasi Suursaaris. Jartsevi kokkulepe oleks lõpuks kaasa toonud mõningase Nõu-kogude armee kohaloleku süga-val Soome territooriumil.

Moskva läbirääkimiste ajal säili-tasid Stalin ja Molotov poliitilise ambitsiooni luua Soome ja Nõu-kogude Liidu tugev liit. Praktikas aga keskendusid läbirääkimised sõjaväe teemadele, mille puhul Stalin ja Molotov kasutasid kolme argumentatsioonipunkti.

Esimese nõudmise sihiks oli Lõuna-Soome rünnakuteede ennetatav sulgemine koos sõjalise eesmärgiga paiguta-da Nõukogude väed ennetavasse kaitseliini Helsingist Ouluni koos Päijänne liiniga ja sõjaliste jõudude kohalolek Lapimaal, et ära hoida ja viivitada rünnakuid Murmanski ühendusele. Punaarmee rünnakuplaanide kohaselt olid sõjalise rünnaku eesmärgid sellel ennetusliinil.

Teise läbirääkimiste punkti aluseks oli Eesti-Soome mereblokaadi elimineerimine Soome lahel ning loa saamine Nõukogude mere- ja rannavalvevägede kohalolekuks, et tagada Läänemere turvalisus.

Kolmas läbirääkimiste punkt tegeles Jartsevi sõnul “konkreetsete garantiidega” ehk vastutulelikkusega Nõukogude armeele ja baaside loomisele.

Soome delegatsioonile olid esimesed kaks punkti poliitiliselt vastuvõetamatud. Läbirääkimiste käigus mainis Stalin Peeter Suure kaitseliini (1721) ehk Koivisto-Suvanto liini, mida ta ütles end võivat pakkuda viimase kompromissi-na.

Punaarmeele oli Peeter Suure piir ilmselgelt ennetav valmisolekupositsioon, mil-le kaudu saanuks edasi suunduda järgmise ajaloolise piirini Kymi jõe ääres. Sellelt positsioonilt saanuks Punaarmee sulgeda rünnakuteed Lõuna-Soomes ja ohustada Helsingit (vt kaar ti 1).

Kolmanda punkti tähendusKolmanda punkti tähendusPaasikivi sai oma modus vivendi idee Moskva läbirääkimistelt, milles Stalin ja Molotov nihutasid arutelud nn kolmandale punktile, kui sai selgeks, et Soome delegaatidele kodust kaasa antud instruktsioonide tõttu välditi esimese ja teise läbirääkimiste punkti küsimuste arutamist.

Paasikivi uskus, et nihe kolmandale punktile näitas Stalini ja Molotovi valmisolekut jätta poliitilised ja suuremad sõjalised küsimused kõrvale. Stalin aga ütles Paasikivile selgesõnaliselt, et Nõukogude poole nõudmised on üks tervik ja ühtegi osa sellest ei vahetata välja.

Paasikivi revisionistlik idee vältida võimalikku Talvesõda, nõustudes Stalini territoriaalsete kompromissettepaneku-tega, rajanes ilmselt Moskva läbirääkimistest valesti aru saamisel ja eksitusel.

Võrreldes Staliniga oli Paasikivi modus vivendi idee ebareaalne ja liiga kitsas, et see võinuks vältida Punaarmee kavandatud sõjalist konflikti. Stalingi võis taotleda poliitilist modus vivendi’t, kuid Paasikivi kavandatust laiemate strateegiliste tagajärgedega.

Formaalselt ei olnud Stali-ni käed soomlaste ja eest-lastega tegelemiseks nii vabad, nagu ta oleks taht-nud, sest “korraldused” pidid olema läbi räägitud Saksa partneritega.

Kaart 1.Nõukogude vägede eeldatavad eesmärgid eesmärgid aastateks 1939–1940.

ajaloolised kaitsepositsioonid

1939. aasta ennetav kaitseliin


AJALUGUAJALUGU

Õhku jääb küsimus sellest, kas Paasikivi pidas läbirääkimisi Stali-niga, keda oli mõistlik mõista, või röövelliku Staliniga, kes oli astu-mas esimesi samme Soome 1914. aasta piiride taastamiseks koostöös Natsi-Saksamaaga.

Formaalselt ei olnud Stalini käed soomlaste ja eestlastega tegele-miseks nii vabad, nagu ta oleks tahtnud, sest “korraldused” pidid olema läbi räägitud Saksa partne-ritega.

Tundub ilmselge, et 1939. aasta septembrist 1940. aasta veebrua-rini ei piiranud Molotovi-Ribben-tropi pakti konsultatsiooniklausel Stalini ambitsioone Soomes ega Eestis, sest Hitler soovis kaubaks

teha neli Balti riiki (Soome, Eesti, Läti, Leedu), et kindlustada Nõukogude kaastegevus Poola alistamisel 1939. aasta septembris ning tarnida Nõukogude tooret ja varustust järgnevaks sõjategevuseks Prantsusmaal 1940. aasta kevadel.

Hitler lihtsalt mängis 1939. aasta augustist septembrini soomlaste saatusega, et saada kätte Poola. Napoleon oli mänginud sellega 1807. aastal, et saada Rootsi. Kumbki neist ei teadnud, milline on selle mängu tulemus.

Eraviisiliselt soovitas Hermann Göring teha territoriaalseid järeleandmisi ja vältida iga hinna eest sõjalist konflikti. See võinuks olla vihje, et Saksa juhtidel võib olla teatud huvi Soome suveräänsuse säilitamise vastu. See on siiski vaid oletus. Teame, et Göring oli Ribbentropi kokkulepete vastu ja seetõttu võib tema 1939.−1940. aasta salakon-taktid Soomega asetada ka sellesse konteksti.

Hitleri suhtumine “mängu” muutus 1940. aasta veebruaris, ilmselt kahel põh-jusel:

– Saksa-Nõukogude leping kindlustas Hitlerile tarned vajaliku toorme ja va-rustuse saamiseks sõjategevuse tarvis Prantsusmaal;

– operatsioon “Weserübung”, Taani ja Norra okupeerimine, suunas tema tä-helepanu Skandinaaviale ning oli võimalus, et Punaarmee pääseb ligi Rootsi kaevanduspiirkondadele, mis olid hädavajalikud Saksa sõjaliste pingutuste varustamiseks.

Selles kontekstis võib Göringi soovitusest leppida Venemaa vaherahunõud-mistega järeldada, et võib-olla oli Hitleril tekkinud huvi saada Soome oma mõjupiirkonda. Göringi vihje, et Soome saaks tagasi kõik kaotatud alad koos intressidega, oli esimene märk, et Molotovi-Ribbentropi pakt ei kehti kaua. Göringi sõnum Soome sõjavalitsuse si-seringile oli äärmiselt tähtis otsuse juures anda ajutiselt järele Nõukogude karmidele nõudmistele, et hoida Soome sõjaväge organiseeritud jõuna koos.

Kuusineni lepingKuusineni lepingStalini röövellik imidž tuli esile kohe pärast Nõukogude agressiooni, kui Stalin jõudis 1939. detsembris otsusele luua Otto Wille Kuusineni nukuvalitsus. Soome ja Nõukogude Liidu “tugevast liidust“ kujunes nüüd töölisklassi lai ühisrinne, mis pidi ära hoidma imperialistlike jõudude kaudset agressiooni ja rajama Soome “vabastatud aladele” demokraatliku valitsuse. Uus demokraatlik valitsus palus Punaarmeelt sõjalist välisabi, et Helsingi “endine” valitsus minema kihutada.

Partnerid leppisid kokku ühistes kaitsekohustustes, et kaitsta Soome ja Nõukogude alasid väliste rünnakute eest Soome kaudu. Selliste kohustuste täitmiseks oleks Nõukogude vägedel olnud täielik sõjaline ligipääs Soomele ja

Kohe pärast lepingu allkir-jastamist 13. märtsil 1940 tegi Molotov selgeks, et ta kasutab liitumatusklauslit Soome isoleerimiseks iga-sugusest sõjalisest ja po-liitilisest koostööst Skandi-naavia maadega.

Jõulukuus soomlaste kätte langenud Nõukogude kahe torniga rasketank T-35C.


AJALUGUAJALUGU

õigus rajada baase sõjaliseks kohalole-kuks.

Vastastikune sõprus- ja abistamislepe la-hendas territoriaalsed küsimused Karjala maakitsusel ning Soome lahel Nõukogu-de poole 1939. aasta oktoobris esitaud nõudmiste alusel. Peale selle oli Nõuko-gude valitsus nõus ühendama Venemaa Karjala etnilsed soomlased ülejäänud riigiga.

Uus demokraatlik Soome vabariik oleks vahetanud vanad relvajõud rahvaar-meega. Lepe visandas ka poliitilise liidu iseseisvate sotsialistlike riikide vahel.

Nõukogude valitsus keeldus tunnista-mast “endist” Helsingi valitsust, mis oli lasknud Soomel muutuda väliste sõja-liste jõudude pesitsuspaigaks. Sarnaselt kurikuulsa Katõni otsusega 1940. aasta märtsis likvideerida vangistatud Poola väed oli üheks Nõukogude tunnustama-tusstrateegiaks ka võimalik “paadunud ja järeleandmatute nõukogude võimu vaenlaste” hävitamine Soomes. See aga oleks tähendanud riigi täielikku poliitilist ja sõjalist ülevõtmist.

1940. aasta 13. märtsi kompromiss1940. aasta 13. märtsi kompromissPaasikivi ettekujutus Stalinist, keda on mõistlik mõista, kerkis taas esile rahuläbirääkimistel Moskvas. Ta vahetas relvarahukokkuleppe vastu Kuusineni režiimi ning suurema osa nn esimese punkti poliitilisi ja sõjalisi küsimusi. Ainus poliitiline tingimus oli Soome kohustus hoiduda astumast sõjalistesse liitudesse, mis oli algul, st oktoobriläbi-rääkimistel Moskvas Soome ettepanek. Siiski andis see Stalinile teatava poliitilise kohaoleku Soomes, sest kohustas Soome valitsust hoiduma mis tahes Nõukogude-vastasest liidust. Kohe pärast lepingu allkirjastamist 13. märtsil 1940 tegi Molotov selgeks, et ta kasutab liitumatusklauslit Soome isoleerimiseks igasugusest sõjalisest ja poliitilisest koostööst Skandinaavia maadega.

Soome-Nõukogude lõppmäng jaanuaris-veebruaris 1940 ei näidanud ühtki selget pöördepunkti, mille järgi röö-vellik Stalin oleks võinud muutuda Staliniks, keda oli võimalik mõista. Ta hoopis nihutas oma eesmärgid sellisteks, nagu need oleksid olnud sõjalise edu korral saavutatavad kahe põhilises läbimurdekatses 1939. aasta detsembris ja 1940. aasta veebruaris.

Nende kahe tegevuse käigus oli Stalini peamiseks eesmärgiks hävitada Soome sõjaline vastupanu ja võtta riik sõjaliselt ja poliitiliselt üle. Pikemas perspektiivis oli sõjaline lahendus vältimatu. Sõjategevuse ennetava olemuse põhjustas asjaolu, et sõjakäiguks Soome oli kasutada vaid piiratud aeg, sest oma eesmärgid tuli saavutada enne suuremate konfliktide puhkemist Euroopas. Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa sekkumise oht jaanuarist märtsini tõi kaasa võimaluse, et piiratud Nõukogude-Soome konflikt võib laieneda Skandinaaviasse ja seeläbi ilmselt siduda Nõukogude Liidu suurde Euroopa sõtta Natsi-Saksamaa liitlasena.

Kui suurearvuliste rünnakutega 1940. aasta märtsis ei suudetud hävitada põhilisi Soome vägesid Karjala maakitsu-sel, loobus Stalin poliitilistest eesmärkidest ning keskendus läbirääkimistel teise ja kolmanda punkti küsimustele:

– saavutada ennetav valmisolekupositsioon Peeter Suure piiril, kust Punaarmee saaks edasi liikuda ajaloolisele (1743) piirile Kymi jõe ääres ja seeläbi kontrollida ründeteid Lõuna-Soomes;

– lõpetada Eesti-Soome mereblokaad Soome lahes ja kindlustada üle Läänemere otsene ligipääs Ahvenamaa saartele.

1940. aasta 13. märtsi kokkuleppega hakati rakendama Stalini kolmanda puntki eesmärke parandada Leningradi piirkonna kaitseliine territoriaalsete nõudmiste kaudu ja kindlustada laheblokaadi põhjatiib Hanko mereväebaasi rentimisega.

Kaart 2.

Mannerheimi kaksiktee-kaitsepoliitika. Rootsi variant

Balti variant

Laheblokaad

Viivitava kaitse positsioonid

Nõukogude ennetav valmisoleku-positsioon


AJALUGUAJALUGU

The Basic Elements of the Pre-emptive Security and the Origins of the Finnish – Soviet Winter War 1939–1940 When the Finnish-Soviet Winter War began in November 1939, it was obvious from the very beginning that its immedi-ate cause was a Soviet aggression. But it was not so obvious, why the Red Army attacked. Osmo Apunen from the Tam-pere Peace Research Institute (TaPRI) analyses the factors and reasons, which brought about the Finnish-Soviet military conflict.H

IS

TO

RY

HI

ST

OR

Y

Võrreldes Kuusineni kokkuleppega oli Moskva leping poliitiline kompromiss märkimisväärsete poliitiliste eelistega, kui võrrelda seda 1939. aasta Soome-Nõukogude piiri- ja sõjaväebalansiga Soome lahel. Siiski oli see algusest peale mäda kompromiss, sest ei lahendanud konflikti kahe võitleva poole ennetavate poliitikate vahel. See hoopis kasvatas tulevase konflikti tõenäosust, lühendades Soome kaitse viivitustoimin-gute ennetavat ajaraamistikku.

Mannerheimi kaksiktee-kaitsepoli i t ikaMannerheimi kaksiktee-kaitsepoli i t ikaStalin ei olnud ainus, kes seadis 1938.−1939. aasta rahvusvahelise kriisi ajal esikohale ennetava julgeoleku. 1930. aastate Soome kaitsepoliitika üritas kom-bineerida viivitamist ja liitu, kui tuli seista vastu arvukuselt võimsamast Nõuko-gude armeest tulenevale ohule. Mannerheim möönis, et Soome kaitsevägi ei suuda üksi Punaarmeele pikema konflikti vältel vastu seista, kuid viivitamise abil saaks võita aega väliste abivägede saabumiseni.

Viivitavale kaitsele Karjalas tuleks kasuks lühemate rinnete hoidmine Laadoga järve lõuna- ja põhjaosas ning selle küljeühendustel.

Välisjõud võiksid läheneda Lõuna-Soomele üle Botnia lahe ja Läänemere. Mereblokaad Soome lahel ja Ahvena-maa militariseerimine kaitseks mereteid. Mannerheim lootis ka, et mõned välisjõud saaks paigutada Lapimaale, et lühendada pikka rindejoont Nõukogude Liiduga (kaart 2).

Mannerheimi kaksiktee-kaitsepoliitikal olid mõned õnnetud poliitilised tagajärjed, sest see sidus Soome suurjõudu-de merekonfliktidega Läänemere pärast. Nõukogude Liidule oleks see tähendanud strateegilist võimalust, et mõni kolmas osaline saaks ligipääsu Lõuna-Soome rünnakuteedele.

Molotovi-Ribbentropi pakt 1939. aasta augustis oli esimene tagasilöök Mannerheimi kaksikteepoliitikale, sest see sulges Balti ekspeditsiooni võimaluse. Soomel polnud mõtet loota mingit sõjalist abi Saksamaalt ning Saksa me-revägi takistas Prantsuse ja Briti merevägede tegutsemist Läänemerel. Teine löök tuli 1939. aasta septembris, mil

Nõukogude-Eesti leping avas laheblokaadi lõunapoolsed väravad Nõukogude vä-gedele.

Rootsi oli Mannerheimi viimane välisabi võimalus. Rootsi vägede ligipääsuks oleks pi-danud avama rootslastele teed Ahvenamaale, mis oli Botnia lahele ligipääsu kontroll-punktiks. Rootsi valitsus keeldus osalemast aga juba 1939. aasta oktoobri-novembri Moskva läbirääkimiste ajal, kui otsustas säilitada Soome-Vene konfliktis neutraalsuse. Nende poliitika ei lasknud ka võimalikel Prantsuse või Briti vägedel suunduda Norra kaudu Soome 1940. aasta märtsis.

1940. aasta märtsis sõlmitud Moskva leping jättis Soome väed kaitsetuks palju võim-samate Nõukogude vägede vastu, mis lõikaksid palju kasu pikast rindest ja stratee-gilisest ühendusest Karjalas. Eesti kaudu oli Nõukogude vägedel lühike ligipääs Lõu-

na-Soomele ja Ahvenamaale, mis tähendas, et need võisid olla ohtlikud Soome armeele nii Hanko baasist kui ka edelas asuvalt rannajoonelt Turu piirkonnas. Soome-Nõukogude võidujooks neutraliseeritud Ahvenamaale oleks olnud poliitilise kriisi sõjalise arengu päästik.

1940. aasta märtsi tulemuseks oli ennetav paradoks. Stalin kalkuleeris, et tema ennetavad positsioonid toovad tulu otsustava strateegilise eelisena ja hoiavad Soomest eemal võimalikud välised sõjajõud. See suurendas kahe võistleva ennetuspoliitika ebapüsivust. Mannerheimil oli palju vähem aega viivitada Nõukogude vägede sissetungi, suurem ajend kaasata välist sõjalist abi nii kiiresti, kui see osutub võimalikuks, ning sõjalised põhjused valmistuda varaseks rünnakuks, et vähendada Nõukogude eeliseid.

1930. aastate Soome kait-sepoliitika üritas kombinee-rida viivitamist ja liitu, kui tuli seista vastu arvukuselt võimsamast Nõukogude ar-meest tulenevale ohule.

Rootsi valitsus keeldus osalemast aga juba 1939. aasta oktoobri-novemb-ri Moskva läbirääkimiste ajal, kui otsustas säilita-da Soome-Vene konfliktis neutraalsuse.


KAITSEVÄE PEASTAABI RAAMATUKOGUSKAITSEVÄE PEASTAABI RAAMATUKOGUS

Tsaaririik maailmasõjas Tsaaririik maailmasõjas Maurice Paléologue Teemad, mida autor oma päeva-raamatus puudutab, on mitme-kesised: sõja puhkemine ja kulg, masendav olukord Vene sõjaväe varustamises ja juhtimises, suhted liitlasriikidega, kaleidoskoopilise kiirusega toimuv ministritevahe-tus, keisrinna soosiku Rasputini hukutav mõju ja tapmine, kok-kupuuted radikaalse intelligent-siga, Veebruarirevolutsioon ja tsaaririigi kokkuvarisemine.

Sõda pärast rahu: Eesti eri-Sõda pärast rahu: Eesti eri-teenistuste vastasseis Nõukogude teenistuste vastasseis Nõukogude luure ja põrandaaluste luure ja põrandaaluste kommunistidega 1920–1924 Reigo Rosenthal,Marko Tamming Raamat annab panoraamse pildi noore Eesti riigi algusaastatest, eriteenistuste (KAPO) loomisest ja kujunemisest, toetudes rangelt arhiivimaterjalidele ja dokumenti-dele ja sisaldades üle 2800 alli-kaviite. Raamatus on rohkesti uni-kaalseid pilte, faktoloogiat ja 21 lehekülge hõlmav nimeregister.

Soomepoisid: Võitlus jätkub: Soomepoisid: Võitlus jätkub: II maailmasõjas Soome armees II maailmasõjas Soome armees võidelnud Eesti vabatahtlike võidelnud Eesti vabatahtlike ajalugu 1939–2010 ajalugu 1939–2010 Mart Laar, Peep Pillak, Hain Rebas, Meelis SaueaukRaamatus antakse ülevaate soo-mepoiste liikumisest ja see on jät-kuks ning täienduseks Evald Uus-talu ja Rein Moora 1973. aastal ilmunud raamatule “Soomepoi-sid”. Teos on illustreeritud fotode-ga, millest paljud ilmuvad avalik-kuse ette esmakordselt. Raamatule lisatud CD-lt leiab soomepoiste nimekirja, skaneeritud rindelehed Üle Lahe, Kodutee ja Malevlane ning muid haruldasi materjale.

Moral Dilemmas of Modern Moral Dilemmas of Modern War: Torture, Assassination, and War: Torture, Assassination, and Blackmail in an Blackmail in an Age of Asymmetric Age of Asymmetric Conflict Conflict Michael L. GrossAsymmetric conflict is changing the way that we practise and think about war. A practical guide for policy makers, military officers, students, and anyone else inter-ested in asymmetric conflicts.

Saaremaa 1944: Eesti Saaremaa 1944: Eesti laskurkorpuse kannatuste rada laskurkorpuse kannatuste rada Mart LaarMart Laar keskendub raamatus Saaremaal 1944. aasta sügisel pealetungiva Punaarmee ja taga-neva Saksa armee vahel peetud lahingutele. Sissejuhatavas osas kirjutab ta Saaremaa ajaloost enne Teist maailmasõda ning kä-sitleb põhjalikult 1941. aastal Ees-tist mobiliseeritud meeste saatust tööpataljonides ja Eesti laskurkor-puses, k.a ohvriterohkes Velikije Luki lahingus.

25. juuni 1941: 25. juuni 1941: Rumalus või agressioon? Rumalus või agressioon? Mark SoloninRaamatu teemaks on Nõukogu-de-Soome sõjad. Peatähelepanu on 25. juunil 1941 alanud (autori terminoloogia järgi) Teisel Nõuko-gude-Soome sõjal, mida Soomes kutsutakse Jätkusõjaks, kusjuures autor ei keskendu mitte niivõrd sõjalisele osale, kuivõrd just konf-liktile eelnenud sündmustele ja võimalikele alternatiivsetele aren-guvõimalustele. Peaküsimuseks on: mis sundis Nõukogude Liitu 25. juunil Soome objektide pihta õhurünnakuid sooritama ja selle-ga Soomet sõtta kiskuma?

Documents

Oktoober 2010