Tallinna Ülikool Matemaatika-loodusteaduskond Informaatika · 2013-07-15 · OpenCanvas'e puhul on küll suurust lihtne valida, aga ebamugavust tekitab fakt, et füüsiliselt ei

Tallinna Ülikool

Matemaatika-loodusteaduskond

Informaatika

Liia Paas

REKOLOREERIMINE, VÕIMALUSED, TARKVARA VÕRDLUS

Seminaritöö

Juhendaja: Andrus Rinde

Kaitsmisele lubatud:

Tallinn 2007

Rekoloreerimine, võimalused, tarkvara võrdlus.

Sisukord.

Sisukord................................................................................................................................................2

Sissejuhatus..........................................................................................................................................3

1. Rekoloreerimine ja selle ajalugu......................................................................................................5

2. Võimalused.......................................................................................................................................8

2.1. Recolored..................................................................................................................................9

2.2. Pintsliga värvimine.................................................................................................................11

2.3. Opacity'ga rekoloreerimine.....................................................................................................14

3. Tehnikate ja programmide võrdlus.................................................................................................16

4. Süsteeminõuded..............................................................................................................................17

5. Kokkuvõte......................................................................................................................................19

6. Kasutatud kirjandus........................................................................................................................20

7. Lisad...............................................................................................................................................21

2


Sissejuhatus.

Antud teema valis autor sellepärast, et teda huvitavad fotograafia ja fototöötlus. Kõige rohkem on

autori meeli köitunud just vanad must-valged pildid ning nende värviliseks muutmine tänapäevaste

vahenditega.

Inimesel on olnud juba ammuste aegade algusest vajadus kujutada asju enda ümber võimalikult

tõetruult. Kui vaadata koopamaale või siis mõne klassikalise kunstniku maale, nagu Leonardo Da

Vinci1, siis nendes töödes püüti alati pöörata tähelepanu detailidele ning sooviti, et need kajastaksid

elu just sellisena nagu seda nähti. Sama kehtib ka fotograafia puhul. Alguses, kui fotograafia üldse

tekkis, olid inimesed rahul must-valgete piltidega, need olid piisavalt täpsed, aga aja möödudes

tekkis vajadus seda täpsust veel suurendada. Selleks hakati otsima viise, kuidas saada pilti, millel ei

kajastuks ainult objektid, vaid mis annaks edasi ka värve ja valgust. Enne kui leiutati kaamerad ja

filmid, mis võimaldasid kohe teha värvilise foto, lahendati see probleem pilte käsitsi üle värvimise

ehk rekoloreerimisega.

Värvi film hakkas laialdaselt levima alles 20. sajandil, enne seda tehtud pildid olid kõik must-

valged ning sellega on ka kaasnenud rekoloreerimis vajadus. Tänapäeval on arvuti fotograafias

igapäevane tööriist ning seda ka rekoloreerimisel. Kui kunagi oli vaja pilt rekoloreerida, siis tehti

seda käsitsi ning see nõudis aega ja kannatust. Võis ka juhtuda, et kui värvimisel tehti viga, siis tuli

tööd otsast alustada ning kui sooviti saada mitu erinevat pilti, siis nende värvid ei pruukinud

klappinud. Arvutiga seda probleemi ei esine, kui midagi läheb valesti, siis on võimalik see koht

koheselt uuesti teha ilma, et tuleks tervet pilti hakata uuesti tegema. Ning kui üks pilt on juba

arvutiga rekoloreeritud, siis on võimalik sellest teha ka vajalik arv koopiaid, millede värvid on

identsed.

Selle töö eesmärgiks ongi tutvustada piltide värviliseks muutmise - rekoloreerimise - tehnoloogiat,

võimalusi, töövõtteid ja tarkvara. Selleks, et seda teha tuleb kõigepealt tutvuda tehnoloogiaga ning

anda sellest ülevaade. Teha praktilisi katsetusi ning võrrelda nende lõpp tulemusi. Selleks võtab

autor värvilise pildi, skanneerib selle ning pöörab ta must-valgeks. Kasutades erinevaid programme

1 Leonardo Da Vinci (1452 – 1519 ) - oli Itaalia maalikunstnik, skulptor, arhitekt ja insener, renessansiajastu

mitmekülgseim geenius.

3


ja tehnikaid, rekoloreerib selle uuesti. Töö lõpus võrdleb tulemusi, mis saavutati erinevate

programmide ja tehnikatega ning püüab anda hinnangu, milline vahend oli parim ja andis kõige

rahuldavama ja algsele pildile sarnaseima tulemuse.

4


1. Rekoloreerimine ja selle ajalugu.

Rekoloreerimise all mõeldakse ajalooliselt enamasti must-valgete fotode värviliseks tegemist,

kasutades selleks erinevaid tehnikaid. Peamiseks võimaluseks oli pildi üle maalimine, milleks

kasutati erinevaid värve (õli, akvarell). Tänapäeval seda tehnikat laialdaselt ei kasutata, sest on

võimalik teha väga hea kvaliteediga värvifotosid, kuid fotograafia algusaastatel seda võimalust ei

olnud. Siis oli must-valge foto rekoloreerimine ainuke viis saada värvidega fotot ning kuna sel ajal

ei tuntud ka arvuteid, tuli kogu see protsess teha käsitsi.

Käsitsi värvimine on manuaalne värvi lisamine enamasti must-valgele fotole, kuigi seda võtet võib

kasutada ka värvilise pildi puhul, et tõsta esile mõnda detaili. Tavaliselt kasutatakse selleks

akvarelle, õlisid ja teisi värve, mis kantakse pildile pintsliga, sõrmedega, puuvillase svammiga või

aerograafiga. Kõige sagedamini on rekoloreeritud maastikke ja portreesid.

5

Pilt 1: Must-valge foto ja selle käsitsi värvitud koopia samast negatiivist. [1.]

Pilt 2: Käsitsi rekoloreeritud

portree. [1]


Kuni 20. sajandi keskpaigani olid peaaegu kõik fotod must-valged. Mõningad fotograafilised

protsessid küll sisaldasid üleüldist toonimist, nagu näiteks cyanotype'id2 ning neid protsesse

muudeti erinevate tehnikatega, et saavutada variatsioone toonis ja värvuses. Kuid ükski nendest

meetoditest ei võimaldanud täiesti värvilisi fotosid. Alates 1840-datest hakati kasutama käsitsi

värvimist, et luua võimalikult realistlikke fotosid.

1840/1841 Šveitsi kunstnik ja trükiste tegija Johann Baptist Isenring kasutas gum arabic'u3 ja

pigmendi segu, et teha esimene värviline dagerrotüüpia (varajane foto tüüp). Värviline pulber

kinnitati dagerrotüübi pinnale kuumusega. Tema tehnika variatsioone patenteerisid Inglismaal

Richard Beard 1842 ja Prantsusmaal Etienne Lecchi 1842 ning Léotard de Leuze 1845. Hiljem

kasutati käsitsi värvimist edukalt fotograafia uuendustes.

Käsitsi värvimise populaarsust mõjutasid paralleelsed katsetused luua värvilist fotot otse kaameras.

Kuid erinevad meetodid selle saavutamiseks luhtusid ning kuni 20. sajandini jäi fotode käsitsi

rekoloreerimine kergeimaks ja efektiivseimaks viisiks luua värvifotot.

Kuigi seda meetodit tutvustati ka Euroopas, ei saanud see siin kunagi nii populaarseks kui Jaapanis,

kus sellest sai alates 1860-datest austatud ja rafineeritud kunsti vorm.

Fotograaf Charles Parker ja tema kunstnikust partner, William Parke Andrew olid esimesed, kes

tegid Jaapanis sellist tööd, kuid Felice Beato (vaata Lisa Pilt: 1) oli esimene, kes hakkas

2 Cyanotype – vana monokroomne fotograafiline printimise protsess, mis annab taevasinise trüki.

3 Gum arabic – aine, mida kasutati trükivärvi paksendina.

6

Pilt 3: Vasakul: Fuji mäe vaade Kashiwararast. Paremal: viis daami. Mõlemad fotod pärinevad 1890-date

Yokohama turismialbumist. [2.]


järjekindlalt kasutama käsitsi värvimist. Beato stuudios kasutati Jaapani rafineeritud akvarelli ja

puutrüki kunstnike oskusi, et värvida Euroopa fotograafide töid.

Teine mainimis väärne varajane fotograaf Jaapanis, kes kasutas käsitsi värvimist, oli Yokoyama

Matsusaburo (vaata Lisa Pilt: 2). Yokoyama oli treenitud maaler ja litograaf ning ka fotograaf.

Kasutas ära oma laialdasi oskusi luues tehnika, mille nimetas shashin abura-e( 写真油絵 ),

„fotograafiline õlimaal“. Selle tehnika puhul eemaldatakse fotolt paberi tugi ning õlivärvid kantakse

järele jäänud emulsioonile.

Jaapanis jätkati kõrg-kvaliteetsete käsisi värvitud fotode tegemist ka hilisemas 20.-das sajandis.

20. sajandil hakkas Läänes käsitsi värvimine kahanema, siis vaadeldi seda kui amatöör ja kommerts

fotograafiat. 1920-date ja 70-date vahel vähenes selle tehnika kasutamine kunstnike ja fotograafide

hulgas, sest 1950-datel sai värvifilm kättesaadavaks tavakodanikele. [3.]

Tänapäeval on säilinud fotosid, mis on must-valged ning kui neile soovitakse lisada värvi, siis

selleks ei pea enam kätte võtma pintslit ja hakkama sobivaid toone otsima. Nüüd on juba loodud

palju erinevaid arvutiprogramme, mis suudavad teha ära selle protsessi täpsemalt ja väiksema

ajakuluga.

7


2. Võimalused.

Rekoloreerimiseks on mitmeid võimalusi, vanim viis on käsitsi värvide kandmine pildile, millest oli

eespool juttu, kuid tänapäeval kasutatakse selleks tööks arvutit.

Fototöötluseks arvutil on loodud laias ulatuses programme. Nendega on võimalik täita mitmeid

ülesandeid: parandada ja manipuleerida fotosid, eemaldada punaseid silmi, muuta kontrastsust ja

palju muud ning loomulikult saab neid väga edukalt kasutada ka must-valgete fotode

rekoloreerimiseks.

Kõige tuntumad ja levinumad fototöötlusprogrammid on PhotoShop ja Corel Photo-Paint ning

vabavarast Gimp, kuid neile lisaks on veel palju erinevadi väiksemaid programme. Need küll ei

võimalda teha kõike seda, mida PhotoShop või Corel Photo-Paint, aga neil kõigil on olemas

peamised funktsioonid, mida võib fototöötluseks vaja minna.

Rekoloreerimiseks arvutil on kolm erinevat võimalust. Esimeseks viisiks on pildi ülevärvimine

pintsliga ning kihtide suvandite muutmise läbi, mis on sarnane algse tehnikaga, teiseks

võimaluseks on kasutada erinevaid värvide kihte ning „mängida“ nende läbipaistvusega.

Kolmandaks on ühe värvi asendamine teisega, aga kuna seda tehnikat saab kõige edukamalt

kasutada värviliste fotode puhul, siis sellele siin töös tähelepanu ei pööra.

Selles töös tulevad vaatluse alla järgnevad programmid: PhotoShop CS3, Corel Photo-Paint X3,

Corel Painter IX, OpenCanvas 4.06E, Recolored, PhotoFiltre Studio, Paint.NET ning Gimp.

Eespool toodud loetelust on spetsiaalselt rekoloreerimise otstarbeks loodud programm Recolored.

Ülejäänusid on võimalik kasutada alternatiividena ning nende seast tulevad lähema vaatluse alla just

PhotoShop CS3 ja Corel Photo-Paint X3, sest need on kõige levinumad ja enim kasutusel olevad

fototöötlusprogrammid.

8


2.1. Recolored.

Tegemist on spetsiaalselt must-valgete piltide rekoloreerimiseks mõeldud programmiga. Antud töös

kasutatud programmi versiooniks on 1.0.1, selle on loonud Norras asuv tarkvara arendus firma

Bertheussen IT. Recolored programmi on võimalik soetada veebilehelt http://www.recolored.com/,

klient saab valida veebist allalaetava ja posti teel CD vormis saadetava variandi vahel. Seda

programmi on lihtne kasutada ning annab rahuldava lõpptulemuse.

Järgnevalt toob autor välja samm-sammult antud programmis rekoloreerimis protsessi:

● Ava pilt.

● Järgmiseks tuleb valida objekt, mida soovitakse värvida ning sellele vastav värvitoon.

○ Sobiva värvi valimisel tulevad kasuks juba programmi poolt etteantud paleti valik, kus

on värvid liigitaud erinevatesse katekooriatesse.

9

Pilt 4: Must-valge pilt avatud Recolored programmiga.

Pilt 5: Etteantud värvide

katekooriad programmis

Recolored.


● Võtta väiksem pintsel (2 pikslit) ning joonistada välja objekti piirjooned.

○ Kui tõmmata objekti sisse kinnine värvi ring, siis värvitakse terve objekt ühtlaselt seda

tooni, aga kui jätta mõnest kohast joon lahti ning vastu panna mõni teine värv, siis püüab

programm sinna luua värvide sulandumist. Näiteks oma tööl olen jätnud pilvedel nii

mõneski kohas joone lõpetamata, sest nendes kohtades sulanduvad nad rohkem taevaga

ühte.

● Kõik objektid soovitud värvidega omavahel eraldatud, siis tuleb vajutada Colorize (kiir

nuppu „c“) nuppu ning arvuti teeb kogu töö. Kui tulemus ei meeldinud, siis võib värve

asendada ning uuesti katsetada. Seda protsessi võib korrata seni kuni on saavutatud

meeldivad värvid.

See programm on lihtne kasutada ning tulemus on hea (Vaata Lisa Pilt:3). Tööd lihtsustab ka see, et

on juba eelnevalt olemas erinevatesse kategooriatesse jaotatud värvipaletid. Programmiga töötamise

teeb ebamugavaks objektide piirjoonte välja joonistamine värvidaega. Hiirega on seda teha tülikas

ning aeganõudev, kui just ei oma suurepäraseid oskusi hiirega joonistamises.

10

Pilt 7: Nupud vasakult paremale: pintsel, joone

tõmbamine, kustukumm, värvi valija, värvi

asendaja, suurendus, liigutamine, Colorize (värvi)

Pilt 6: Objektid pildil on erinevate värvidega märgistaud.


2.2. Pintsliga värvimine.

Seda tehnikat saab kasutada enamus fototöötlusprogrammidega. Selles töös vaatles autor lähemalt

programme: PhotoShop CS3, Corel Photo-Paint X3, Corel Painter IX, OpenCanvas 4.06E,

PhotoFiltre Studio, Paint.NET ja The Gimp.

Pintsliga värvimise põhisammud:

● Avada pilt, mida soovitakse värvida.

○ Tuleks kontrollida, kas pilt on ikka RGB formaadis. Mida suurema bitilisem, seda

sujuvamad ja ühtlasemad on värvid ning sellega ühtlaselt kasvab ka värvitoonide arv (8

bit on 256 tooni, 24 bit 16 miljonit tooni). Kui pilt on halltoonide formaadis, siis jäävad

ka uued värvid halltoonidesse ning kogu protsess kaotaks oma mõtte.

● Luua uus kiht.

○ Soovitav on iga kiht ümber nimetada, et hiljem oleks lihtsam aru saada, mis otsatarbel

see sai loodud.

○ Tehes vastava kihi peal kaks hiire klõpsu, avaneb suvandite aken ning sealt tuleks Blend

Mode (sulandumis viis) muuta Color Burn'iks (värvi põletus) või siis Soft Light'iks

(pehme valgus). Color Burn'i ja Soft Light'i vahe seisneb selles, et Color Burn just kui

põletab värvi pildile ning toonid on tumedad ja erksad. Soft Light katab pildi ühtlase

„pehme“ värvipinnaga ning sellega kaasneb värvide kerge tuhmus.

11

Pilt 8: 8 bitisel RGB pildil vasakpoolne joon on

tehtud Soft Light režiimis ning parempoolne Color

Burn režiimis. Mõlema puhul on kasutatud

ühesugust rohelist.


● Järgmiseks, tuleks valida sobiv pintsel.

○ Pintsli tugevus peaks olema 100%, ka Opacity (läbipaistmatus) ja Flow (voolavus)

peaksid olema 100%, et saada ühtlast tooni.

● Edasi värvida pilt üle soovitud värvidega.

○ Vajadusel muuta pintsli suurust ning ka teisi suvandeid (Opacity't ja Flow'd).

○ Color Burn'i puhul tuleks olla ettevaatlik värvi valimisel. Seda suvandit kasutades tuleb

värvid võtta alati heledamad, kui seda on värv, mida soovitakse pildil näha. Näiteks kui

soovitakse pildil värvida mingi ala tumeroheliseks ja pintsli värviks pannaksegi vastav

toon, siis kui sellega nüüd üle pildi tõmmata, on tulemuseks tume joon, mille alt pilti

paistma ei jää.

12

Pilt 9: Pintsli valimine programmis

PhotoShop CS3. Tugevus 100%.

Pilt 10: 8 bitisel RGB pildil vasakpoolne joon on tehtud

värviga, mida sooviti pildil näha. Parempoolne, aga

sellest heledama tooniga.


● Kui pilt on soovitud värvidega kaetud, siis tuleks erinevate toonide teravaid servi töödelda

Blur Tool'iga (hägustamis tööriist). Sellega muutuvad nad pehmemaks ning pilt muutub

ühtlasemaks.

Pintsliga värvimisel on kõige tähtsam pintslile õige suuruse määramine. Lihtne ja mugav on see

protsess PhotoShop'is, Corel Photo-Painti's ja Paint.NET'is. Nendes programmides saab suurust

muuta hõlpsalt ning vastavalt soovile ja vajadusetele. OpenCanvas'e puhul on küll suurust lihtne

valida, aga ebamugavust tekitab fakt, et füüsiliselt ei kuvata ekraanile valitud suurust, see tähendab,

et kui võtta näiteks 10 või 100 piksline pintsel, siis ekraanil olev kursor jääb mõlema puhul samaks.

See tekitab ebamugavust, sest algselt tuleb katsetada, kui suur pintsel tegelikult on, aga see

aeglustab tööd. CorelPainter'i puhul on pintsli suuruse muutmine lihtne, aga sellele on lisatud väike

nüanss, mis teistes programmides puudub. Nimelt võimaldab ära määrata pintsli sisemise ja

välimise suuruse, sellega pannakse pika, mis piirides pintsli laius varieerub. The Gimp'is ja

PhotoFilter Studio's on antud pintslitele kindlad fikseeritud suurused, mis teeb nende kasutamise

ebamugavaks, sest pole võimalik valida pintslit vastavalt objekti suurusele.

Kihtide loomine ja nende suvandite muutmine oli kõikides selle peatüki alguses ära toodud

programmides lihtne ning üheselt mõistetav. Kuigi kihtide suvandite nimed on kohati erinevad, saab

nendest ikkagi aru ja sobiva leidmine ei valmista probleeme. Kui alguses tundub, et mõnda kihi

suvandi võimalust pole üldse antud, siis tegelikult on see tätsa võimalik asendada mõne teise

suvandiga, mida programm pakub. Näiteks puudub Corel Painter'is Burn, aga selle alternatiivina on

võimalik kasutada teist sobivat omadust, näiteks Shadow Map'i (varjude kaart).

13


2.3. Opacity'ga rekoloreerimine.

Ka seda tehnikat on võimalik kasutada enamus fototöötlusprogrammidega ning see töö ei eelda

fototöötluse põhjalikku tundmist. Kuna opacity'ga rekoloreerimine on kõigis selles töös ära

mainitud programmides ühtne, siis on alljärgnevalt ära toodud selle sammud kasutades PhotoShop

CS3'e, sest antud programm on levinuim fototöötlusprogramm.

● Tööd tuleks alustada programmi käivitamise ja rekoloreerimist vajava pildi avamisega.

● Pilt avatud, tuleks see konvertida RGB värvisakaalasse, kui seda juba tehtud ei ole. Määrata

pildi värvussügavuseks 24 bit RGB.

● Järgmiseks tuleb luua uus puhas kiht, kuhu kantakse vastav värv.

● Enne värvima asumist on soovitatav alandada kihi opacity't (läbipaistvust), et oleks näha,

mida värvitakse.

14

Pilt 11: Rekoloreerimiseks avatud pilt PhotoShop CS3's.

Pilt 12: Kihi aken,

Opacity on seatud 50%.

PhotoShop CS3.


○ Pintsli kasutamine värvimiseks on kiireim viis, aga võib ka objekti selekteerida ning

värvida see ala Paint Bucket Tool'iga (värvi potiga) vastavat värvitooni.

● Valida sobiv toon ning asuda värvima. Et hiljem oleks lihtsam erinevate objektide värvikihi

opacity't (läbipaistvust) muuta, siis tuleks nende kõigi jaoks luua erinevad kihid.

● Kui kogu pilt on värvitud, siis tuleks erinevad kihid kokku üheks liita (selekteeri kõik

loodud kihid - > parem hiire klõps - > Merge Layers (ühenda kihid)) ning vajadusel muuta

Color Balance'it (värvi tasakaal) või teisi suvandeid, et pilti loomulikumaks muuta. Sellega

on töö lõpetatud.

See rekoloreerimis viis on kõigis programmides lihtne ja mugav. Peamine funktsioon, mida selle

võtte puhul kasutatakse on kihtide opacity (läbipaitvus) muutmine. See on kõigis programmides

eraldi ära toodu, välja arvatud Paint.NET'i puhul, kus selle määramiseks tuleb kihil teha topelt

hiireklõps ning avanenud suvandi aknas määrata opacity (läbipaistvus) protsent. PhotoShop CS3'es,

Corel Photo-Paint X3'es, Corel Painter IX'es, OpenCanvas 4.06E'es, PhotoFiltre Studio's ning The

Gimp'is ei pea hakkama seda suvandit eraldi menüüdest otsima, see omadus lihtsustab tööd. Pintsli

suuruse valimise head ja halvad küljed, mis said välja toodud pintsliga värvimise tehnika juures,

kehtivad ka selle võtte puhul.

15

Pilt 13: Iga objekti jaoks on loodud

uus kiht.PhotoShop CS3.


3. Tehnikate ja programmide võrdlus.

Selles töös välja toodud rekoloreerimis võtted ei ole keerulised, aga aeganõudvad. Reaalsete toonide

leidmine ja saavutamine on pikaldane protsess. Kui on võimalus valida, kas kasutada pintsliga

värvimise tehnika ja kihtide opacity (läbipaistvus) omadusega värvimise vahel, siis kõige tõhusam

on just esimene. Sellega on tulemus reaalsem ning toonid erksamad ja puhtamad.

Pintsliga värvimiseks sobivad hästi PhotoShop CS3 ning Corel Photo-Paint X3 ja ka The Gimp, sest

nendel programmidel on suurem valik kihtide suvandite muutmiseks ning pildi hilisemal

töötlemisel annavad nad kõige parema tulemuse.

Kui soovitakse rekoloreerida, kasutades opacity (läbipaistvus) võtet, siis selleks võiks kasutada

mõnda algelisemat programmi nagu Open Canvas või PhotoFilter Studio.

Samas kui pilt, mida rekoloreeritakse ei sisalda palju erinevaid objekte ja tähtsust omab kiire

värvimine, siis on soovitatav kasutada aplikatsiooni Recolored. See annab kiire ja rahuldava

tulemuse ainult mõne joone tõmbamisega. Puuduseks on ainult see, kui pilt sisaldab palju erinevaid

ning väikeseid detaile, siis nende selekteerimine on aeganõudev. Kuid selgete piirjoonte puudumisel

võib hakata värv „lekkima“ ning sulanduda kokku kõrval olevate objektide värvidega.

Üheks faktoriks programmi valikul on kindlasti ka selle maksumus ja kättesaadavus Eesti poodides.

Meie poodidest on võimalik osata PhotoShop CS3'e ja Corel Photo-Paint X3'e. Põhinedes veebilehe

www.hinnavaatlus.ee andmetel on nende maksumus vastavalt 11 750.- ja 1999.- EEK'i. Kuid veebi

teel on võimalik ka tellida OpenCanvas (hinnaga 786.- EEK'i), Corel Painter (hinnaga 4527.-

EEK'i) ja Recolored (hinnaga 475.- EEK'i). Vabavarana on veebis saadaval The Gimp, Paint.NET ja

PhotoFilter Studio.

16


4. Süsteeminõuded.

Programmi valiku tegemisel tuleb abiks teadmine, kas antud programmi saab paigaldada kasutaja

arvutisse. Teine valikuargument on kasutaja arvuti võimsus ja selle vastavus programmi nõuetele.

Sellega selgub, et kui soovitakse kasutada PhotoShop CS3'e, siis on vaja keskmisest võimsamat

arvutit, aga kui kasutajal ei ole võimsat arvutit, siis sobivad hästi ka vabavaralised programmid,

nagu The Gimp, mille nõuded ei ole suured.

Alljärgnevas tabel 1 annabki kerge ülevaate töös ära toodud programmide nõuetest.

17


Protsessor (CPU) Muutmälu (RAM)

Kõvaketta ruum Ekraani tihedus

Operatsioonisüsteemid

Adobe Photoshop CS3

Intel® Pentium® 4, Intel Centrino®, Intel Xeon®, või Intel Core™ Duo (või ühilduv) protsessor. Mac OS PowerPC® G4/G5 või mitmetuumaline Inteli protsessor

512MB 1GB (Windowsi süsteemidel) 2GB (Mac OS)(vajab lisa ruumi installimisel)

1024x768 16-bit

Windows XP, Windows Vista, Apple Mac OS

Corel Photo-Paint X3 Pentium® III, 600MHz protsessor 256MB 200MB 1024x768 Windows XP, Windows VistaCorel Painter IX Pentium® III, 700 MHz või kiirem.

Macintosh® arvuti 700 MHz or faster Power PC® G4, Power PC G5 or Intel® protsessor

256 MB (soovituslik 512MB)

360MB (Windowsi süsteemidel) 280MB (Mac OS)

1024x768 24-bit

Windows XP, Windows Vista, Apple Mac OS

Open Canvas 4.06E Intel Pentium® 300 Mhz (soovituslik Intel Pentium® 500 Mhz ja kiirem)

32MB RAM (soovituslik 128MB)

10MB ja rohkem 800x600 16-bit

Windows XP

Paint.NET 500 MHz protsessor (soovituslik: 800 MHz või kiirem)

256MB (soovituslik: 512MB või rohkem)

200MB ja rohkem 1024x768 Windows XP, Windows Vista

The Gimp - 128MB või rohkem

40MB - Windows XP, Windows Vista, Apple Mac OS, Linux

Recolored Pentium III® 800 Mhz (soovituslik: Pentium IV / AMD Athlon class CPU - 1.4 Ghz)

256MB (soovituslik: 512 MB)

10MB - Windows XP, Windows Vista

Tabel 1: Süsteeminõuded. [4.]

18


5. Kokkuvõte.

Algajale rekoloreerijale soovitab programmi Recolored. See ei nõua kiiret arvutit ja seda on lihtne

kasutada. Selle programmi tundma õppimine läheb kiiresti, sest ta on spetsiaalselt rekoloreerimiseks

mõeldud ning tänu sellele ei sisalda mingeid kõrvalisi funktsioone, nagu kunstilised filtrid, mis on

olemas enamuses fototöötlusprogrammides. Pildi lõpptulemus on ka meeldiv ning rahuldav.

Kui inimesel on kiirem masin ning omab rohkem kogemust erinevate fototöötlusprogrammidega,

siis soovitaks kasutada mõnda keerulisemat programmi, kas siis PhotoShop'i või Corel Photo-

Paint'i. Nendega rekoloreerimine on küll aeganõudev, aga tulemus on parem, kui teiste

programmidega.

Kuna autor on palju töötanud PhotoShopiga, siis tunneb tema selle programmiga end kõige

„kodusemalt“ ning sellepärast antud töö puhul meeldis seda kõige rohkem kasutada. Kuid kui on

vajadus teha kiiret ja lihtsat rekoloreerimist, siis kindlasti eelistaks kasutada programmi Recolored.

Vaadeldud tehnikatest meeldib autorile kõige rohkem pintsliga värvimine, sest see annab suurema

vabaduse ning lõpptulemuses on võimalik saavutada erksad ja tõetruud toonid.

Ajakulu poolest oli kõige kiirem Recolored, selles programmis kulus Lisas Pilt: 3'e

rekoloreerimiseks maksimaalselt 15 minutiga. Kõige kauem võttis aega kõikide teiste programmide

puhul pintsliga värvimise võte, milleks kulus ligikaudu tund. Opacity'ga rekoloreerimine, töös

vaadeldud programmide puhul, nõudis iga pildi kohta aega umbes 30 minutit.

Piltidest, mida sai rekoloreeritud, on autorile kõige meelepärasem PhotoShop'is pintsli võttega

tehtud töö (vaata Lisa Pilt: 4 „Rekoloreeritud 2“). Selle foto värvid on piisavalt erksad ja tõetruud,

pilt sarnaneb ka kõige rohkem originaal fotole (vaata Lisa Pilt: 11 „Originaal 8 bit pilt.“).

Kõige ebaloomulikuma tulemuse andis PhotoFilter Studio's pintsli võttega värvitud foto (vaata Lisa

Pilt: 10 „Rekoloreeritud 14“). Sellele järgneb sama võttega OpenCanva'ses rekoloreeritud pilt (vaata

Lisa Pilt: 8 „Rekoloreeritud 10“). Antud tööde puhul on kõige paremini märgatav, et neid on

rekoloreeritud.

19


6. Kasutatud kirjandus.

1. http://en.wikipedia.org/wiki/Hand-colouring

2. http://www.baxleystamps.com/litho/meiji/060305.shtml

3. http://en.wikipedia.org/wiki/Hand-colouring

4. http://en.wikipedia.org/wiki/Comparison_of_raster_graphics_editors

5. http://www.marilynpink.com/felix_beato.htm

6. http://www.iphotocentral.com/search/detail.php/256/Yokoyama+Matsusaburo/0/7261/3

20


7. Lisad.

Pilt: 1 [5.]

21

"Noor jaapanlaste paar päevavarju all." F. Beato


Pilt: 2 [6.]

22

"Kiyomizu temple." Yokoyama Matsusaburo


Pilt: 3 Recolored.

23

Rekoloreeritud 1: Recolored.


Pilt: 4 PhotoShop CS3.

24

Rekoloreeritud 3: Opacity võttega.Rekoloreeritud 2: Pintsli võttega.


Pilt 5: Corel Photo-Paint.

25



Pilt 6: ColorPainter.

26

Rekoloreeritud 7: Pintsli võttega. Rekoloreeritud 6: Opacity võttega.


Pilt: 7 The Gimp.

27



Pilt: 8 OpenCanvas.

28



Pilt: 9 Paint.NET.

29



Pilt: 10 PhotoFilter Studio.

30



Pilt: 11 Originaal värviline ja selle must-valge teisendus.

31

Originaal 8 bit pilt. Originaalist tehtud 8 bit must-valge pilt.

Documents

Tallinna Ülikool Matemaatika-loodusteaduskond Informaatika · 2013-07-15 · OpenCanvas'e puhul on küll suurust lihtne valida, aga ebamugavust tekitab fakt, et füüsiliselt ei