VENE HINGE OTSINGUL - psych.ut.eepsych.ut.ee/~jyri/en/Vene-hinge-otsingul 4-07-3023.pdf · Samuti tuleb vene hing iga kord mängu siis, kui on juttu ideo-loogilisest vaakumist. Kommunistlikust

VENE HINGE OTSINGUL

Jüri Allik, Anu Realo

PROLOOG

Kumbki meist poleks kunagi osanud arvata, et hakkame osa-lema poolmüütilise olemuse otsinguil, mille olemasolu poletänapäevani tõestatud. Polnud ka ühtegi isiklikku põhjust, millekssellise kahtlase teemaga tegelda, mis pealegi ei tõotanud vähimatkiakadeemilist tulu. Meie uurimistöö selles vallas algas uudishi-must teada saada, kuidas kultuur ja ühiskond, mis enamasti onvalatud mingisse poliitilisse süsteemi, mõjutavad seda, mida onvõimalik kutsuda seadumuseks mõelda, tunda ja käituda teatudkooskõlalisel viisil. Teisisõnu seda, mida võime nimetada isik-suseks. Mõni inimene on pidevalt mures, teine on peaaegu koguaeg sõnakehv ja kolmas on sõbralik nii heade tuttavate seltskonnaskui ka võhivõõraste inimestega. Inimese käitumist juhivad püsivadsuundumused, mis tihti määravad selle, milliseks kujuneb inimeseelujoon.

Esimestes töödes ei huvitanud meid vene hinge saladused.Kultuuriuuringutes oliindividualismi ja kollektivismivastanda-mise ajastu ning üsna mõistuspäraselt oli mõtet tegelda just sellega,mis paelus sadade teiste uurijate tähelepanu. Kümmekond aastatvarem oli Geert Hofstede, töötades moodsa kapitalismi lipulaevaIBMi kasuks, andnud kultuuriuurijatele kompassi, mille abil lii-kumine tundmatul territooriumil muutus palju hõlpsamaks (Hof-stede 1980). Kui enne oli tunnuste uputus, mille põhjal üks kul-tuur teisest erines, siis nüüd olid peamised kahtlusalused juba etteteada. Igaüks, kes võrdles kas või kahte piisavalt erinevat kultuuri,teadis, et suurimaks erinevuseks kultuuride vahel on tõenäoliseltnende asend kollektivismi ja individualismi teljel. Kollektivismiseloomustab eelkõige põllumajandusliku tootmisega ühiskonda,

1

Vene hinge otsingul

kus indiviidi huvid on allutatud rühma (perekond, suguvõsa,töökollektiiv ja riik) eesmärkidele ning vastutasuks lojaalsuse eestvõtab rühm inimese oma kaitse ja hoolitsuse alla. Individualismon rohkem moodsa linnakultuuri nähtus, kus igaüks tegutseb oma-pead, lähtudes isiklikust kasust ja eesmärkidest. Kuna kollekti-vistlikud või individualistlikud väärtused programmeerivad ini-mest erineval viisil käituma, tekkis kohe küsimus, kas see piirdubvaid pindmise kihiga või tungib veidi sügavamale inimese nahaalla (Allik, Realo 1996a; Realo, Allik, Vadi 1997).

Peatselt selgus, et isiksus pole mitte ainult akadeemiline,vaid see on ka üsna praktiline probleem. Kurjuse Impeeriu-mist pääsenud püüdsid sageli emigrantide lahke abiga aru saada,mida oli nõukogude võim teinud inimeste mõistuse ja tunnetega.Kõrvaltvaatajale tundushomo soveticusväga veidra olendina, kesei olnud enam päris inimese moodigi. Arvati, et totalitaarsesüsteemi üleelanute psüühika peab olema sügavalt traumeeritudvähemalt deklareeritud kollektivistlikust ideoloogiast, mille tule-musel vajasid eranditult kõik asjatundlikku psühhiaatrilist abi, etvabaneda mitte ainult kommunistliku süsteemi põhjustatud halba-dest harjumustest (varastamine, petmine jms), vaid ka olemusli-kust isiksuse väärarengust (Allik, Realo 1996b). Huvitaval kom-bel avaldub selles tüüpiline ja vihatud marksistlik vaade, millejärgi sotsiaalne miljöö määrab selle, milliseks kujuneb inimene.

Miski ei vihjanud aga sellele, et vene hing võiks olla hu-vitav uurimisprobleem. Kui vene hing üldse mingit huvi pak-kus, siis ainult Samuel Huntingtoni tsivilisatsioonide kokkupõrketähenduses (Huntington 1999). Narva jõgi oli piiriks kahe tsivi-lisatsiooni vahel ning vaba tahte ja hea juhuse kokkulangemiselolime alles hiljuti suutnud jälle õigele poolele piiri sattuda. Toonatundus eestlastele, et Huntington on peaaegu ainus, kes meie prob-leemidest aru saab, olles kirja pannud oma kuulsad read: “Endi-ses Nõukogude Liidus võib kommunistist saada demokraat, vaenevõib muutuda rikkaks ja rikas vaeseks, kuid venelane ei muutu ku-nagi eestlaseks, nagu aser ei muutu kunagi armeenlaseks” (1993).Mis tähtsust on siis sellel, kas vene hing on milleski eriline jakõikidest teistest hingedest erinev?

2


VENE HING

Igaüks, kes kas või riivamisi on venelaste või vene kultuurigakokku puutunud, on midagi kuulnudvene hingest(russka�duxa). Alates 19. sajandi algusest kasutavad kirjanikud, filosoo-fid, poliitikud ja muud avaliku elu tegelased seda vene kultuurierilise ja kordumatu vaimsuse iseloomustamiseks, mis enamastivastandub materialistlikule ja pinnapealsele Euroopale. Kind-lasti on paljud kuulnud Fjodor Dostojevski kuulsat fraasi, etkõige algsem vene inimese vajadus on kannatada. Orjameel-sust ja masohhistlikku soovi kannatada on ikka ja jälle pee-tud vene hinge eripäraks (Rancour-Laferriere 1995). VaatamataDostojevski jõulisele arvamusele ei ole vene intellektuaalid venehinge olemuse kohta üksmeelel. Tasub meenutada kas või IvanGontsarovi romaaniOblomov(1859), mille nimitegelane ei jõuaesimese paarisaja lehekülje jooksul üldse voodist välja ega suudalangetada ühtegi otsust või algatada mõnda sihipärast tegevust.Oblomovi vastandiks on tema naaber Andrei Stoltz, kes vihjegaoma sakslasest isale kehastab euroopalikku mentaliteeti, mida ise-loomustab pühendumus, distsiplineeritus ja, nagu me hiljem MaxWeberi töödest teada saame, protestantlik tööeetika. Gontsaroviromaani arvustades lasi Nikolai Dobroljubov ringlusse üldmõisteobloomovlus, mida tihti kasutatakse vene mentaliteeti iseloomus-tamiseks üldse. Ainult sellel juhul, kui täielikku jõudeolekut ni-metada kannatamise üheks vormiks, võib neid kahte vastandlikkuomadust omavahel lepitada. Filosoof Nikolai Losski on nimeta-nud Venemaad kesktaseme kultuuriks, mis algab kodulävest, kuidlõpeb seal, kus algab äri ja majandus (1990/1957). Samamoodi onnähtud ajalise horisondi piiratuses vene mentaliteedi eripära (Sh-lapentokh 2005a).

Samal ajal on just vastuolulisust peetud vene hinge üheks kõigesilmatorkavamaks omaduseks. Kõrvaltvaatajana märkas VirginiaWoolf essees “Vene vaatekoht” (1925), et vastuolulisus on venevaimsuse iseloomulik omadus: venelane armastab ja vihkab ühelja samal ajal. Ilmselt pidas seda silmas ka poeet Fjodor Tjuttsev,kes kirjutas kuulsad read, mida iga vene kultuuriruumi tundja onkuulnud: “Umom Rossi� ne pon�tь, Arxinom obwim ne

3

Vene hinge otsingul

izmeritь.1 Ilmselt nõustus sellega ka filosoof Nikolai Berd-jajev, kes pidas vastuolulisust ja ebajärjekindlust vene iseloomutüüpiliseks jooneks (Berdyaev 1960).

Vene kirjandus on loonud mitmeid suurepäraseid näiteid enese-ohverdusest. Lev TolstoiSõjas ja rahuson peale Andrei Bolkonskika teised tegelaskujud valmis käituma ennastohverdavalt. Dosto-jevski Idioodist vürst Mõskin on ilmselt omakasupüüdmatuse jaisetuse võrdkuju, mistõttu teda idioodiks kutsutaksegi. Võib-ollaainult dekabristide naised, kes vabatahtlikult järgnesid oma mees-tele Siberisse asumisele, on veelgi suuremaks vene kultuuri ene-seohverduse sümboliks. Maria Volkonski, Mihhail Lomonossovilapselaps ja dekabristi abikaasa, on alates Puskinist inspireerinudpaljusid vene kirjanikke (Figes 2003, eriti peatükk vene hinge ot-singutest).

Alates sellest hetkest, kui suurvürst Vladimir Suur 988. aas-tal pööras Venemaa ristiusku, on ortodokssus vene kultuuri jaühiskonnaga läbi põimunud. Näiteks 2002. aasta rahvaküsitlusejärgi samastas 80% Venemaa Föderatsiooni elanikkonnast en-nast õigeusuga, mille üheks kõige silmatorkavamaks jooneks onnegatiivne suhtumine rikkusesse ja rahasse (Trifonova 2005).Ka Eestis on tuntud Piibli-aineline õpetussõna “ennem lähebkaamel nõelasilmast läbi, kui rikas taevasse saab” (vt näiteksMatteuse evangeelium, 19,24 ja Markuse evangeelium 10,25),kuid ainult 21. sajandi Venemaal peab enamus inimesi sedasõna otseses mõttes ikka veel õigeks. Kindlasti ei sobi seekokku mõistuspärase protestantliku tööeetikaga, mida kihutabtagant kapitalismi vaim (Weber 2007). Keeleteadlane AnnaWierzbicka (1992) tuvastas vene mõttemaailma kolm kesksetsõna: hing (duxa), saatus (sudьba) ja igatsus või melanhoo-lia (toska). Kuna vene kirjanduslikus ja igapäevakeelepruugiskorduvad need teemad palju sagedamini kui Lääne kultuuris, siistundub viimane Ida poolt vaadatuna väga materialistlik ja peaaeguhingetu.

Vastandumine Läänele on keskne teema nii poliitikute kui katavainimeste mõttemaailmas. Pole mingi ime, et sellised raa-

1Ligikaudne tõlge võiks olla midagi sellist: “Mõistusega onVenamaahoomamatu, ühise mõõdupuuga mõõtmatu.”

4


matud nagu Dmitri ParsiniMiks Venemaa ei ole Ameerikasaidvene lugejate seas väga populaarseks (Shlapentokh 2005b). Vene-maa poliitiline traditsioon on sageli kasutanud ainulaaduse teemattõestamaks, et vene hingele ei sobi läänelikud asjad, muu hulgasdemokraatia. Tahtmatult aitab sellel mõtteviisile kaasa ka SamuelHuntingtoni (1999) tsivilisatsioonide kokkupõrke teooria. Peipsijärve taga algab teine tsivilisatsioon, kus asjad on lihtsalt teisel vii-sil korraldatud ja pole lootuski, et nad võiksid oluliselt muutuda.

Paljudele tunduvad kõik jutud vene hinge erakordusest ei mil-legi muuna kui kohmakate vabandustena, mis õigustavad kultuurija ühiskonna mahajäämust. Nina Hrustsova, ÜROs kingaga vastukõnepulti tagunud Nõukogude parteijuhi lapselapselaps, on veen-dunud, et kõik jutud vene hingest on müüt, millega püütaksevaid õigustada oma saamatust ja arhailisust (Khrushcheva 2007).Samuti tuleb vene hing iga kord mängu siis, kui on juttu ideo-loogilisest vaakumist. Kommunistlikust utoopiast jäänud tühjakohta ei õnnestunud täita üldinimlike väärtustega. Seepärastkõneldaksegi Kremli ideoloogide seas Nõukogude Liidu lagu-nemisest kui 20. sajandi suurimast geopoliitilisest katastroofist,mille paikamiseks on vaja mingit rahvuslikku ideed. Alles hiljuti,2. mail 2013. aastal, väitis üks “suveräänse demokraatia” peaideo-looge ja asepeaminister Vladislav Surkov (sünninimega AslambekDudajev) Londoni majanduskoolis esinedes, et praegune Venemaapoliitiline süsteem vastab kõige paremini vene rahva mentalitee-dile ja tema hingeseisundile. Väliselt vormilt võib see rahvuslikidee ja hingeseisund võtta Euraasia Ühendriikide kuju, kuid sellealuseks on stereotüüp vene hingest, mille vastu ülejäänud maa-ilm peab näitama üles lugupidamist ja austust. Mõtet sellest, etVenemaa on eriline Euraasia tsivilisatsioon, mitte Euroopa orgaa-niline osa, toetab mõnede küsitluste järgi ligi 50% venelastest,kusjuures rohkem arvatakse seda Moskvas ja Peterburis (Andreev2010). Allpool tuleb juttu uuringust, mille käigus meil õnnes-tus küsitleda ligi 11 000 Venemaa kodanikku, kellest enamus olidneljakümne ülikooli või kõrgkooli üliõpilased (keskmine vanus21 aastat). Üks küsimus oli, kas vastajate arvates kuulub Vene-maa lääne- (näiteks USA, Suurbritannia, Saksmaa jt), ida- (Jaapan,Hiina, India)või Euraasia (segu läänest ja idast) riikide hulka võion Venemaa eriline maa, mis ei meenuta ühtegi teist riiki maail-

5

Vene hinge otsingul

mas. 2007. aastal korraldatud uuringus leidis 60,4% vastanutest,et vene kultuur on eriline ja meenuta ühtegi teist maailmas. Rii-gikorra ja majanduse poolest pidas Venemaad ainulaadseks vaid37,5% vastanutest, kuid rahvusliku iseloomu poolest 76,0% vasta-nutest. Ainult 4,5% küsitletutest leidis, et vene rahvuslik iseloomon samasugune nagu Läänes. Seega on kõigil juttudel ainulaadestvene iseloomust või hingest Venemaal väga soodne pinnas sellevastuvõtuks.2

RAHVUSLIKUD STEREOTÜÜBID:PRINCETONI TRILOOGIA

Võib tunduda isegi ootamatuna, et vene hinge otsimiseks tulebesmalt minna Princetoni ülikooli, kus Daniel Katz ja KennethBraly viisid 1933. aastal läbi väga tuntud uurimuse saja Prince-toni üliõpilase seas (Katz, Braly 1933). Küsiti üliõpilaste arva-must kümne rahvuse kohta (sakslased, itaallased, neegrid, iir-lased, inglased, juudid, ameeriklased, hiinlased, jaapanlased jatürklased), keda paluti hinnata 84 omadussõna abil. Nimekirjakuulusid nii positiivsed (nt intelligentne, musikaalne, sõbralik) kuika ilmsesti negatiivsed omadused (nt laisk, rumal, arg). Küsitletudolid üsna ühel arvamusel, millise omadusega iga rahvust või rassiiseloomustada. Näiteks üksmeelselt peeti sakslasi teaduslikultmõtlevateks, töökateks ja intelligentseteks. Itaallased olid ena-muse arvates eelkõige artistlikud, impulsiivsed ja kirglikud. Neeg-rid (sellel ajal olinegroesveel täiesti tavaline sõnakasutus) olidpõhiliselt ebausklikud, laisad ja muretud. Juute iseloomustatikõige sagedamini kavaluse (shrewed), ärivaimu ja töökusega.Kuna need hinnangud kinnitasid üldlevinud arvamusi, järeldasidautorid, et rahvuste ja rasside kohta käivad stereotüübid on suu-res osas hoiakud rahvuse või rassi nime suhtes, millel pole aga

2Ilmselt on Hedrick SmithiVenelasedüks kõige läbinägelikumaidraamatuid, mis venelaste kohta on kunagi kirjutatud (1983). Eriti hu-vitavad on tema mõtisklused selle kohta, kui palju saab käitumist sele-tada nõukogude korra ja kui palju ürgse vene iseloomuga. Kuigi Smithväga lihtsat vastust välja ei paku, näib ta rohkem kalduvat vene, mittenõukogude iseloomu poole.

6


mingit pistmist sellega, millised on sellesse rahvarühma või rassikuuluvate inimeste tegelikud isiksuseomadused.

Kümmekond aastat enne Katzi ja Braly tööd oli karismaati-line Walter Lippman inglise keeleruumis kasutusele võtnudste-reotüübimõiste, millega ta tähistas inimeste “peas olevaid pilte”,mis ei lange kokku tegelikkusega ja suunavad inimesi tegutsemamitte tingimata kõige õilsama eesmärgi nimel (1922). Rahvus-like stereotüüpide uurijate vaikivaks eelduseks on see, et kuigiarvamused rahvuslikust iseloomust on hämmastavalt püsivad, onüldjuhul tegemist fiktsioonidega, mis eksisteerivad vaid inimestepeas. See seisukoht muutus uurijate keskel valitsevaks dogmakspärast Gordon Allporti klassikalise uurimuseEelarvamuse olemusilmumist 1954. aastal (1978/1954). Stereotüübi tähendus kinnis-tus järgmise kuulsa määratluse kohaselt: “Stereotüüp, kas hea-või pahatahtlik, on liialdatud arvamus mingi kategooria kohta.Selle funktsiooniks on õigustada (ratsionaliseerida) meie suhtu-mist selle kategooria suhtes” (samas: 191). Näiteks polnud kuigipaljud ameeriklased isiklikult kokku puutunud türklastega, kuidometi oli see üks rahvus, kellesse ameeriklased suhtusid üldisepõlguse ja vastumeelsusega (Bogardus 1925). Arvamused rah-vusliku iseloomu kohta, milles võib olla vaid terake tõtt, levivadsuulise pärimusena või kirjanduse ja massiteabevahendite kaudu:mingil ajal tekkinud “pildid” hakkavad elama sõltumatut elu, le-vides epideemiana ning nakatades ühte inimese pead teise järel.Uurijate normatiivne eeldus oli, et rahvused ei erine kuigi palju.Nii nagu ainevahetus ja närvisüsteem on kõigil inimestel ühesu-guse põhiehitusega, on ka rahvad iseloomult ja temperamendiltsarnased. Igal rahvusel on oma rõõmsad ja kurvad, ausad ja va-lelikud ning vaenulikud ja sõbralikud esindajad, kuid keskeltläbion kõiki tüüpe enam-vähem võrdsel hulgal.

Vaatamata alusetusele on pildid laisast ja ebausklikust neeg-rist (hiljem mustanahalisest või afroameeriklasest) või ettevõtlikust,kuid omakasupüüdlikust juudist väga visad kaduma. Kuna Katzija Braly uurimust korrati Princetonis paarikümne aastaste vahe-dega, hakati seda nimetama Princetoni triloogiaks (Gilbert 1951;Karlins, Coffman, Walters 1969). Kuigi mõned stereotüübid ilmu-tasid mõõdukaid hääbumise märke, oli enamik “peas olevaid pilte”rahvuslikust karakterist märkimisväärselt elujõulised (Devine, El-

7

Vene hinge otsingul

liot 1995; Madonet al. 2001). Stereotüübid osutusid immuunseksja panid visalt vastu nii ajale kui ka jõulisele poliitilise korrektsusekampaaniale, mis kuulutas kõik rahvused võrdseks nii vaimseteltvõimetelt kui ka iseloomujoontelt. Paljud psühholoogid väidavad,et kui üks inimene erineb teisest, on selle põhjuseks tema indivi-duaalsed erinevused, kuid mitte tema rassiline või rahvuslik kuu-luvus.3

MODAALNE ISIKSUS

1928. aastal avaldas noor antropoloog Margaret Mead oma esim-ese kuulsa raamatu, mille peamist sõnumit rõhutab ka tema men-tori Franz Boasi eessõna: ükskõik millises paigas maailmas aval-dab ühiskond ja kultuur erakordselt suurt mõju isiksuse arengule,kujundades ta oma näo järgi, ja rahvuslik iseloom võib esile tullaväga mitmesugustes avaldusvormides (Mead 1928). Koos teiseväljapaistva kultuurantropoloogia populariseerija Ruth BenedictiKultuuri mustritega(1934) ei muutunud isiksuse vahapaindlik-kuse kontseptsioon mitte ainult populaarseks, vaid ka paljude arva-tes ainuvõimalikuks. Sotsiaalteadustes ei tohtinud keegi kaheldaselles, et kultuur vormib inimest oma mallide järgi ja seepärastvõib kõnelda modaalsest isiksusest — kõige levinumast isiksu-setüübist antud kultuuris. Kuna sotsialiseerimise mustrid on erikultuuridesrabalt [?] erinevad, saamegi tulemuseks selle, et üheskultuuris on valdavaks rahvuslikuks jooneks sõjakus, teises naise-likkus ja kolmandas eneseimetlemine. Antropoloogidele ei olnudrahvuslik iseloom mitte alusetu stereotüüp, vaid tegelikkus, midasaab välitöödega kindlaks teha.

Seega erinevalt stereotüüpide uurijatest, kes tavaliselt küsitlesidesimese kursuse üliõpilasi, olid antropoloogid veendunud, et rah-vuslik iseloom on olemas ja nende käsutuses olevate meetodi-tega on seda võimalik tabada. Kuna isiksusepsühholoogia oliveel arenemata, osutusid nende peamisteks nõuandjateks tugitoo-lis mõnusalt istuvad psühhoanalüütikud. Peale Freudi oli popu-

3Avalikkus võtab väga valuliselt vastu näiteks iga teate sellest, etvaimsed võimed sõltuvad rahvusest, või veel hullem, nahavärvist (Herrn-stein, Murray 1994).

8


laarne otsida näiteks Sioux, Samoa või Bali kultuuris Erik Eriksonipsühhoseksuaalse küpsemise skeeme, eriti näiteks seda, kuidastualetiharjumuste kujunemine mõjutab isiksuse arengut. Kõigesuurem probleem oli aga selles, et psühholoogid polnud jõudnudkokku leppida, milliseid omadusi tasub üldse mõõta ja milline onsee standardne instrument, mille abil on kõige parem mõõta isiksu-seomadusi. Üksikud katsed kasutada näiteks Rorscachi tindiple-kitesti või TATi (Temaatiline Apertseptsiooni Test) ei suutnud rah-vusliku iseloomu kohta välja selgitada mitte midagi põhjapanevat.

Modaalse isiksuse uurimise perioodi on väga hästi kokkuvõtnud Alex Inkeles oma tööde kogumikusRahvuslik iseloom(1997). Peamine sõnum oli selles, et modaalne isiksus on illu-sioon: mitte kusagil ei esinda üks kindel isiksusetüüp kogu popu-latsiooni või ühiskonda. On ainult enesepettus arvata, et kultuuri-või ühiskonnatüübi ja ühe valdava isiksuse profiili vahel on kok-kulangevus ja harmoonia.

STEREOTÜÜPIDE ÕIGSUS

Esmapilgul tundub, et stereotüüpide õigsuse probleemi on vägalihtne lahendada. Näiteks võime küsida, kas tüüpiline hollandimees on pikem prantsuse mehest. Ilmselt arvab enamus inimesi,kes on kokku puutunud mõlema rahvaga, et hollandlased on pike-mad. Tõepoolest, kui võrdleme pikkade hollandlaste stereotüüpitegelike antropomeetriliste andmetega, siis näeme, et hollandimehe keskmine pikkus on 184 cm ja prantslastel 176 cm. Seegakeskmiste vahe on 8 cm, mida pikkuse stereotüüp täpselt kajas-tab. Sama mõtte ülekandmine isiksuseomadustele võttis aga paljuaega. Üsna hiljuti pakkus Robert McCrae, kes on eelkõige tun-tud maailmas kõige kasutatavama isiksusemõõdiku, NEO IsiksuseKüsimustiku (NEO Personality Inventory Revisedehk NEO-PI-R)üks autoritest, et isiksuse stereotüüpe tuleb võrrelda inimese endavõi talle antud isiksusehinnangutega (Terraccianoet al. 2005).4

Kuidas hinnata seda, kas kogu rahvale omistatud iseloomujoo-ned, nagu näiteks närvilisus, laiskus ja sõbralikkus, ka tegelikult

4NEO tähendab nii uut mõõdikut kui ka kolme esimest isiksuse sea-dumust: neurootilisus, ekstravertsus ja avatus (openness).

9

Vene hinge otsingul

seda rahvast tema naabritest eristavad? Iga aasta täidavad tuhan-ded inimesed isiksuseküsimustikke, milles palutakse kirjeldadakas ennast, mõnda lähedast või tuttavat inimest. Erinevalt Paabelitorni ehitajatest jõudsid psühholoogid pärast pikki vaidlusi kok-kuleppele, et seda, mida nimetatakse isiksuseks, on kõige paremkirjeldada viie suure seadumuse või käitumiskalduvuse abil, miskannavad kokkuleppeliselt nimesidneurootilisus, ekstravertsus,avatus, sotsiaalsusja meelekindlus. Need viis peamist isiksuse-seadumust jagunevad väiksemateks kalduvusteks või kalduvus-teks mõelda, tunda ja käituda mingil kindlal viisil. Näiteks ini-mene võib olla avatud oma tunnetele ja väärtustele, kuid ta võibolla avatud veel ka uutele ideele ja esteetilistele elamustele. Mõnivõib tunda ärevust, kuid mitte kuigi palju viha, kuigi mõlemad onnegatiivsed emotsioonid, mida ühendab ühine neurootilisuse kate-gooria. Ülalmainitud NEO-PI-R mõõdab kolmekümmet kitsamatisiksuseomadust, mis jaotuvad viieks suuremaks rühmaks. Kõikmuud isiksuseomadused on nende suure viie omaduse variandidvõi siis kombinatsioonid.

Rahvusliku iseloomu stereotüüpide õigsust saab kontrollidakõige paremini järgmisel viisil. Pärast seda, kui inimene on kir-jeldanud isiksuseküsimustiku abil iseennast või mõnda teist ini-mest, keda ta piisavalt hästi tunneb, antakse talle teine ülesanne:kirjeldada sama küsimustiku abil tüüpilist oma rahvuse esindajat.Lätlased kirjeldavad tüüpilist lätlast, venelased tüüpilist venelastja kanadalased tüüpilist kanadalast. Üllataval kombel ei tundu seeülesanne väga raskena ja väga harva keeldutakse seda ülesannettäitmast, näiteks põhjendusega, et vastaja ei suuda otsustada, kasta peab kirjeldama näiteks tüüpilist prantsuse- või inglisekeelsetkanadalast. Kuigi USAs elab üle 315 miljoni inimese, suudavadinimesed endale ette kujutada ühte inimest, kes kehastab neilekõiki ameeriklasi. Me teame kõik oma kogemusest, et meil onväga kindlad arvamused selle kohta, milline on meie enda ja mõneteise rahvuse tüüpiline esindaja. Mis on aga kõige olulisem, rah-vuslikud stereotüübid tunduvad ülimalt tõesena. Kes siis kahtlebselles, et itaallased on rõõmsameelsed, inglased reserveeritud jasakslased on üldiselt väga töökad?

Meil oli õnnelik võimalus võtta osa uuringust, milles osalesidneljakümne üheksa riigi uurijad ja mille tulemused ilmusid maa-

10


ilma ühes kõige mõjukamas teadusajakirjasScience(Terraccianoet al. 2005). Nii nagu paljude varasemate uuringute puhul, jõudsidvastajad märkimisväärsele üksmeelele selles, kuidas iseloomus-tada oma rahva tüüpilist esindajat kolmekümne erineva isiksuse-omaduse kaudu, mis jagunesid viide suurde rühma: neurootilisus,ekstravertsus, avatus, sotsiaalsus ja meelekindlus. Samuti jõudsidinimesed üle kogu maailma üsna suurele üksmeelele selles, mil-lised omadused on näiteks tüüpilisel ameeriklasel (s.t USAelani-kul): mida lähemal hindajad Ameerikale paiknesid (nii kultuurili-ses kui geograafilises mõttes), seda täpsemalt langes nende arva-mus tüüpilisest ameeriklasest kokku sellega, millisena ameerikla-sed ennast ise näevad. Oluline on aga, et rahvusliku stereotüübikirjeldus ei langenud kokku antud riigi keskmise isiksuseprofii-liga. Kui võtta endale või teisele samast rahvusest inimesele antudkirjelduste keskmised, siis need ei lange isegi ligilähedaselt ste-reotüübiga kokku mitte üheski 49 uuritud kultuuris.5 Töö autoridtegid tegelikult ainuvõimaliku järelduse: ettekujutused rahvusli-kust iseloomust on alusetud stereotüübid, mis ei lange kokku tege-likult mõõdetud isiksuseomadustega. Kui mõnda rahvast peetakserõõmsameelseks, siis ei tähenda see tingimata seda, et seal elabkeskmisest suurem arv heatujulisi inimesi. Või kui mõni rahvasvõi tema naabrid peavad ennast vaenulikuks ja laisaks, siis ei võiüldse kindel olla, et selles riigis on tavalisest rohkem tigedaid võilaisku inimesi.

Ühe olulise vihje selle kohta, kuidas rahvuslikud stereotüübidtekivad, andis USA ja Kanada võrdlus. Andmeid tüüpilise amee-riklase kohta koguti neljas USA osariigis: Californias, Iowas,Minnesotas ja Illinoisis. Kõigis neljas kohas oli pilt tüüpilisestameeriklasest üsna ühesugune: ameeriklane on iseloomult impul-siivne, elamustejanuline, ennast kehtestav, vähe huvitatud kuns-tist, läbinisti egoistlik, kuid tugevalt saavutusele orienteeritud. Ka-nada andmeid koguti Winnipegis, Torontos ja Vancouveris, kusinimeste arvamused tüüpilisest kanadalasest langesid omavahelsamuti hästi kokku. Tüüpilist kanadalast kirjeldati aga peaaegu

5Tõe huvides tuleb ütelda, et ainult Poolas oli õrn sarnasus poola-kate keskmiste isiksusetulemuste ja tüüpilise poolaka stereotüübi vahel.Kuna Poola oli erand, siis ei ole võimalik otsustada, kas seeon sea-duspärasus või on tegemist juhusega.

11

Vene hinge otsingul

täieliku vastandina ameeriklasele: emotsionaalselt väga stabiilneja rahulik, soe, ei ürita domineerida teiste üle, on avatud uuelekogemusele, usaldav, salliv ja kohusetundlik. Üks nendest kir-jeldustest peab olema pettekujutlus, sest tegelike ameeriklaste jakanadalaste isiksusekirjeldused omavahel ei erinenud. Reaalseselus ei erine kanadalased tunnete, mõtlemise ja käitumise malli-delt kuigivõrd ameeriklastest. Jääb selline mulje, et kanadalastelpole endast kuigi selget ettekujutust ja nende ühine autoportreeon tüüpilise ameeriklase pealt maha joonistatud ainsa erinevu-sega, et iseloomustused on esitatud vastandmärgiga. Ühesõnaga:tüüpiline kanadalane on see, kes ei ole tüüpiline ameeriklane.See järeldus kordab arvamust, millele on jõudnud USA ja Ka-nada väärtusteuurijad: need kaks maad erinevad nagu tuli javesi (Adams 2003).

Nagu seda teaduses ikka juhtub, tundusid need järeldused pal-judele ebausutavad.6 Teiste tulemuste kritiseerimisel on uuri-jad alati palju leidlikumad kui uute lahenduste väljapakkumisel.Näiteks leidsid kriitikud, et üliõpilased, keda uuriti, ei esinda pii-savalt hästi kogu rahvust ja seepärast pole üllatav, et isiksusetes-tide keskmised tulemused ei lange kokku stereotüübiga (McGrath,Goldberg 2006). Samuti arvasid needsamad kriitikud, et kui ini-mene hakkab hindama näiteks seda, kui korralik ja distsiplinee-ritud ta on, siis ta võrdleb ennast oma rahvusrühma keskmisega.Näiteks prantsuse keelt kõnelevad sveitslased võrdlevad ennastoma rahvusrühmaga ja saksakeelsed sveitslased nende kantoniteelanikega, kus kõneldakse peamiselt Alamanni murret. Seepärastei saa ka nende kogukonna vahel mingeid suuri erinevusi üldseilmneda.

Kuna skeptikud ei jäänud päris rahule, siis otsisime hästi ilme-kat näidet, mille puhul poleks vähimatki kahtlust, et rahvuslikudstereotüübid lähevad lahku tegelikest mõõdetud isiksuseomadus-test. Üheks väga heaks näiteks on Itaalia (McCrae, Terracciano,Realo, Allik 2007a). Meil on kõigil ettekujutus tüüpilisest itaal-lasest kui emotsionaalsest, sõbralikust ja muretust looduse poolt

6Endel Tulving kirjeldab väga värvikalt, kuidas keegi ei tahtnudesialgu uskuda tema avastust, et ajendatud meenutamine pole mittemõnikord, vaid alati parem äratundmisest (Tulving 2007: 20–23).

12


antud talendist, kes vähemalt kodus dusi all laulab sama hästikui Luciano Pavarotti või Andrea Bocelli.7 Erinevalt varasema-test uuringutest, kus küsiti tüüpilise itaallase kohta üldiselt, pi-did Itaalia eri osades elavad vastajad iseloomustama seda, kui-das nende meelest näeb välja tüüpiline lõuna-itaallane ja tüüpilinepõhja-itaallane. Sõltumata elukohast arvati, et lõuna-itaallane onmuretu, impulsiivne, soe, heatujuline, avatud fantaasiatele, hea-tahtlik, kuid samal ajal veidi lohakas ja mitte liiga püüdlik omakohustuste täitmisel. Sel viisil kirjeldasid tüüpilist lõuna-itaallastnii need, kes elavad Sitsiilias, kui ka need, kes elavad näiteksMilano lähikonnas. Tüüpilist põhja-itaallast nähti aga täielikuvastandina lõunas elavale rahvuskaaslasele, kes hindajate arvatesenamasti esindab kogu Itaalia rahvast. Põhja-itaallane on sagelimures, kaalutlev, külm, tõsine, kahtlustav, töökas ning kohuse-tundlik. Ühesõnaga: põhja-itaallane ei näe üldse itaallase moodivälja, ja seda kõigi itaallaste arvates.

Need kaks peegelpildis olevat stereotüüpi saavad olla tõesedainult siis, kui Itaalia põhja- ja lõunapiirkonda asustaksid kakserinevat tõugu inimesi. Õnneks olid eri piirkondades elavad itaal-lased kirjeldanud enda isiksust samade, kolmekümmet isiksuse-omadust arvestavate tunnuste alusel. Kui välja arvutada Lõuna-ja Põhja-Itaalias kogutud vastuste keskmised, siis langevad needkõigi isiksuseomaduste poolest täpselt kokku. Seega pole tege-likke isiksuseomadusi arvesse võttes mingit vahet, kas inimeneelab näiteks Palermo või siis Torino ümbruses. Järelikult peabvähemalt üks stereotüüpidest, kas lõuna- või põhja-itaallase oma,olema vale. Tegelikult ei vasta kumbki neist tegelikult hinna-tud isiksuseomadustele. Seega pilt muretult mandoliinil lõbusatmeloodiat tinistavast itaallasest, kes ei ole oma elu ega muudekohustuste pärast üleliia mures, on väljamõeldis, mis elab omasõltumatut elu rahvaluules, filmides, kirjanduses ja reisikirjades.

7Woody Alleni film Armastusega Rooma(2012) on selle stereotüübiüks viimaseid vaimukamaid ekraniseeringuid.

13

Vene hinge otsingul

PROJEKT“VENE ISELOOM JA ISIKSUS”

Rahvuslike stereotüüpide ebatäpsuse artikkel ajakirjasScienceolikaheldamatult viimase kümnendi kõige olulisem töö stereotüüpideuurimise valdkonnas.8

Kuigi selle töö põhijäreldus — rahvuslikud stereotüüpidel eiole tegelikku alust — tundub olevat üsna kindel, ei tähenda seeteaduses seda, et on jõutud lõpliku tõeni. Mitmed meie kolleegid,kes ise olid osalenudScience’is ilmunud uurimuse kirjutamises,püüdsid välja mõelda põhjust, miks stereotüübid ei seostu tege-like isiksusekirjeldustega. Näiteks Marco Perugini, kes nii naguka Science’i artikli esmaautor Antonio Terracciano on itaallane,püüdis väita, et seose puudumine on tingitud juba ülalmainitudreferentsi- ehk võrdlustaseme efektist. Tema meelest on lõuna- japõhja-itaallased omavahel erinevad, kuid hinnates enda neurootili-sust või sotsiaalsust võrdlevad nad ennast oma ümbruskonna kesk-misega. Mingi omadus võib Lõuna- ja Põhja-Itaalias olla erinev,kuid kuna vastajad võrdlevad ennast selle keskmisega, siis peakssee keskmiste erinevus vastustes kaduma minema. Täpselt nii,nagu seda näitavad enesehinnangute keskmised, mis ei sõltu Itaa-lia geograafiast (Perugini, Richetin 2007). Selle vaate järgi võivadstereotüübid olla “õiged”, kirjeldades tegelikult olemas olevaiderinevusi. Kõik läheb vussi sellega, et inimene oskab ennast kir-jeldada ainult võrreldes oma rühma keskmisega. Vastuses sellelekriitikale osutasime lihtsale tõsiasjale, et kui inimesed lähtuvadenesekirjeldustes rühma või rahvuslikust võrdlustasemest, ei to-hiks riikide vahel olla üldse mingeid erinevusi (McCrae, Ter-racciano, Realo, Allik 2007b). Tegelikult on teda juba alates tööst,mis pani alguse isiksusegeograafiale, et keskmised isiksusetule-mused erinevad oluliselt riigiti ja moodustavad mõtestatud geog-

8Nende ridade kirjutamise ajal 25. märtsil 2013 on seda tööd viida-tud 107 korda ajakirjades, mida jälgib andmebaasWeb of Science(WoS).Kuid see töö on silma jäänud ka nii öelda “hallile” kirjandusele, millekson dissertatsioonid, lokaalse tähtsusega ajakirjad ja raamatud. WoSistmõnevõrra demokraatlikumas andmebaasisGoogle Scholar, mis onkõigile internetikasutajatele vabalt kättesaadav ja mis peale eliitajakir-jade jälgib suurt hulka väljaandeid, on seda artiklit viidatud 197 korda.

14


raafilise jaotusmustri (Allik, McCrae 2004). Seega on väheusutav,et toetumine võrdlustasemele võiks seletada seose puudumist te-geliku ja stereotüüpse inimese vahel.

Science’is ilmunud uurimuses olid mõned väiksed probleemid,millest asjaosalised olid hästi teadlikud. Üks puudus oli kindlastisee, et rahvuslikke stereotüüpe mõõdeti kolmekümnest küsimusestkoosneva NCS (National Character Survey) küsimustikuga9, kuidseda võrreldi tegelike inimeste kirjeldustega, mis oli saadud240 küsimusest koosneva NEO-PI-R-ga. Kuigi mõlemad mõõtsidneidsamu kolmekümmet isiksuseomadust, võivad nad seda tehaveidi erinevalt. Järelikult võib osa erinevusi tulla küsitluskavaerinevustest. Teine probleem oli selles, et kõik isiksusemõõdikudtuli tõlkida kahekümne seitsmesse keelde ja polnud lihtne kontrol-lida kõigi tõlgete kvaliteeti. Mõned riikide erinevused või nendepuudumine võib sõltuda vaid väikestest tõlke ebatäpsustest. Niiarutasime oma uurimisrühmas korduvalt, kuidas oleks võimalikteha suurt kultuuride uuringut, nii et ei peaks tõlkimisega vaevanägema, ja jõudsime viimaks otsusele, et Venemaa oleks selliseuuringu korraldamiseks ideaalne koht. Geograafiliselt tohutu ter-ritoorium, kus elab sadu rahvusi, kes vabatahtlikult või sunnivii-siliselt on ära õppinud vene keele. Ühiste jõududega (projektimeeskonda kuulusid veel Rene Mõttus ja Helle Pullmann) pa-nime käima suurprojekti “Vene iseloomu ja isiksuse uuring” (Rus-sian Character and Personality Surveyehk RCPS). Peale eelni-metatute liitus meie uurimisrühmaga Anastassia Trifonova, Kar-jalast pärit ja Tartus õppiv külalisüliõpilane, kelle keeleoskus jakogemused olid meile projekti elluviimisel hindamatuks abiks.Põhiplaanilt oli uuringu idee seesama, mis oli aluseks olnud

9Näiteks eestikeelse NCS-küsimustiku kolm esimest küsimust näevadvälja sellised:

EESTLANE ON TÕENÄOLISELT:1. Ärev, närviline, murelik 1 2 3 4 5 Sundimatu, rahulik, pinge-

vaba2. Sõbralik, soe, südamlik 1 2 3 4 5 Külm, reserveeritud3. Elava kujutlusvõimega,unistaja

1 2 3 4 5 Praktiline, maine, kainemõistusega.

2 15

Vene hinge otsingul

Science’is avaldatud uurimusele. Peale ühe tuttava venelase kirjel-damise küsimustiku NEO-PI-R versiooni abil pidid kõik osalisedkirjeldama iseennast NCSi küsimustiku abil. Üks vastajate rühmsai ülesande kirjeldada NCSi abil tüüpilist venelast, kes elab nendepiirkonnas. Peale tüüpilise venelase kirjeldamise pidi see rühmvastajaid kirjeldama ka ideaalset inimest — sellist, kellel oleksidkõik sotsiaalselt soovitavad omadused, kellega oleks [???] kooselada.

Uuringu korraldamine ise vääriks pikemat kirjeldust. Selgusnäiteks, et meie kaastöötajatel, keda meil õnnestus üle Venemaavärvata, puudusid vahendid ankeetide paljundamiseks. Meil tuliankeedid Tartus valmis trükkida ja need posti teel suurte pakki-dena Venemaale saata. Uuringu maht jäi loodetust väiksemaks,sest täpselt uuringu läbiviimise keskel 27. aprillil 2007 teisal-dati Tõnismäel seisnud nn Tallinna vabastajate monument Kait-seväe kalmistule. Mitmed Venemaa partnerid loobusid järgnenudsündmuste ajel meiega koostööst, võimalik, et julgeoluteenistustesoovitusel või ka lihtsalt ettevaatusest või pahameelest tehtu üle.Väikestele viperustele vaatamata olid meie viiskümmend viis Ve-nemaa kaastöölist aga väga entusiastlikud ja erakordselt leidlikudraskuste ületamises.

Meie uurimisplaan oli järgmine. Kõigepealt püüdsime inter-neti vahendusel leida kõik kõrgkoolid Venemaa Föderatsioonis,kus tegutsesid psühholoogiaosakonnad või -instituudid. Kõigileneile, kelle aadress meil õnnestus hankida, saatsime ettepanekuosaleda kõnealuses uuringus. Olles tutvustanud lühidalt uuringueesmärke ja ankeeti, lubasime, et vastutasuks kasutuskõlblikeandmete kogumise ja meile tagasisaatmise eest saavad kõikkaastöölised kolme nende andmete alusel kirjutatud artikli kaas-autoriks. Lubasime, et artiklid ilmuvad juhtivates rahvusvahelis-tes psühholoogiaajakirjades. Ilmselt oli seda ahvatlevat ettepane-kut raske tagasi lükata, sest lõpuks saime andmeid neljakümnestkohast, mis paiknesid kolmekümne kolmes Venemaa allregioo-nis (vastavalt siis kas oblastis, krais, ringkonnas või vabariigis).Kokku saime kõlblikke vastuseid 10 862 inimeselt üle kogu Ve-nemaa Föderatsiooni, alates Kamtsatkast ja lõpetades Karjalaga.Vastajate hulgas oli mõistagi kõige rohkem venelasi, kuid oli kamõne protsendi ulatuses tatarlasi, udmurte, marisid ja burjaate.

16


Oli aga ka näiteks väga haruldasi rahvusi, näiteks kaks udit (Kau-kaasia albaanlased) ja üks tofalar ehk karagass.

Esimene asi, mida tahtsime uurida, oli see, kuidas kirjeldataksemõnda tuttavat venelast, keda küsitletu piisavalt hästi tunneb. Vas-tavalt instruktsioonile pidi vastaja valima kas vene mehe või naise,noore (alla 30 eluaasta) või vanema (üle 50 eluaasta), ning kirjel-dama teda NEO-PI-R 240 küsimuse abil (Alliket al. 2009). Enneuuringu algust oli meil õigustatud ootus, et näiteks venelased, keselavad Siberis, on veidi teistsuguste isiksuseomadustega kui need,kes elavad Venemaa Euroopa-osas. Näiteks Ameerika Ühendrii-kides on üsna märgatavad isiksuseerinevused inimeste vahel, keselavad eri osariikides (Rentfrow, Gosling, Potter 2008). KuigiVenemaal on kümneid kordi väiksem siseriiklik rahvastikurännekui USAs, võis siiski oodata, et regioonide vahel võib märgatamõtestatud erinevusi. Mõõduka üllatusena ei leidnud me mingeidsuuri geograafilisi erinevusi venelaste isiksuseomadustes. Ainusvaevumärgatav kalduvus oli selles, et Venemaa kõrgema inimaren-guga piirkondades, kus inimesed on jõukamad, parema tervise jaharidusega, on avatus suurem, mis tähendab, et sealsed inimesednaudivad rikkamat ja mitmekesisemat vaimset elu ning on avatu-mad uutele kogemustele.

Teiseks pakkus huvi, kas võib avastada põlvkondadevahelisierinevusi isiksuseseadumustes. Enamus vanema rühma küsit-letutest oli sündinud enne 1957. aastat, kui orbiidile lennutatiMaa esimene kunstlik kaaslane sputnik. Umbes 10% vanema-test kirjeldusobjektidest oli sündinud enne Stalini suurterrori al-gust 1937. aastal. Viis oli sündinud enne bolsevike revolutsiooni1917. aastal. Kui poliitilised sündmused oleksid jätnud mingi jäljeisiksuseomadustesse, siis oleks võinud oodata, et Stalini ajal kas-vanud inimesed millegi poolest erinevad veidi vabamas õhkkonnaskasvanud inimestest. Tõepoolest: vanuselised suundumused olidolemas, kuid nad oli sujuvad ning kordasid universaalseid kasvu-ja kahanemiskõveraid. Näiteks nii, nagu igal pool maailmas muu-tuvad venelased vanusega introvertsemaks ja suletumaks. Kuidneed vanusega seotud muutused näevad välja, nagu oleks tege-mist bioloogilise nähtusega. Poliitilise korra muutumine ei näiisiksust kuigi palju mõjutavat (Alliket al. 2009).

17

Vene hinge otsingul

Kui vaadata venelase keskmist isiksuseprofiili, ei erine see mil-legi erilise poolest näiteks neljakümne üheksa teise riigi kesk-misest isiksuseprofiilist (McCrae, Terracciano & 78 Members ofthe Personality Profiles of Cultures Project 2005; McCrae, Ter-racciano, 79 Members of the Personality Profiles of Cultures Pro-ject, 2005).10 Näiteks igal pool maailmas on naised meestest äre-vamad, haavatavamad, õrnatundelisemad ja avatumad tunnetele.Täpselt sedasama on vene naised võrreldes vene meestega.

Me teadsime juba ette, et meile hakatakse ette heitma AmeerikaÜhendriikides väljatöötatud isiksusemõõdiku kasutamist. Vene-lastel võivad olla isiksuseomadused, mille suhtes lääne inime-se kirjeldamiseks mõeldud küsitluskavad ei ole lihtsalt tundli-kud. Selliseid süüdistusi ennetades lisasime ankeeti kolme sortiküsimusi, mis kirjanike ja mõtlejate arvates on vene karakterileiseloomulikud. Lisaküsimused puudutasid venelaste võimalikkuvastuolulisust või ekstreemsust (“Ta võib tunda rõõmu ja kurbustühel ajal”), fatalismi (“Ta arvab, et oma saatusest pole pääsu”)ja eneseohverdamist (“Ta on valmis armastatu heaks kõigest loo-buma”). Selgus, et ükski nendest ei moodustanud iseseisvat isik-suseomadust, mida ei oleks saanud kirjeldada viie suure isiksuse-seadumusega. Näiteks vastuolulisus ja äärmustesse kaldumine eiolnud midagi muud kui sotsiaalsuse ning sõbralikkuse puudumine.

Samuti koostasime ilukirjanduse ja vene eripärast kirjuta-vate mõtlejate arvamuste põhjal oletusliku profiili, mis võiksvene “hinge” iseloomustada. Joonisel 1 on hüpoteetiline profiilnäidatudkirjandusliku vaatenime all. Üsna lihtne oli ennustada,et vene hinge iseloomustab suur avatus (seda eriti kunsti suhtes)ning kõrge sotsiaalsus ja lahkus. Kirjandusliku vaate järgi ei oletüüpiline venelane aga kuigi aktiivne või meelekindel. Samuti onta eeldatavalt keskmisest ärevam ja kaldub kogema depressiooni.

10Tihti küsitakse, mis mõte on ligi poolesaja riigi keskmise isik-suseprofiili arvutamisel. Ega see väga palju ei ütlegi, et näiteks Vee-nuse pinnatemperatuur on ligikaudu +4600. Kui me aga võrdleme sedaMarsi−630 või Maa +14.70 temperatuuriga, siis see ütleb meile, millis-test temperatuuridest me üldse kõneleme. Nii nagu maapinnakeskminesoojus, annab neljakümne üheksa riigi keskmine uurijale isiksuseoma-duste baastaseme, millest iga üksiku riigi keskmine tulemus saab ollakas kõrgem või madalam.

18


Joonis 1. Pilt sellest, kuidas võiks ilukirjandus kujutada tüüpilist vene-last ja kuidas inimesed tegelikult kirjeldavad sellist venelast, keda nadhästi tunnevad.Dimensioonide nimetused: N = neurootilisus; E = ekstravertsus; O =avatus (openness); A = sotsiaalsus (agreeableness); C = meelekind-lus (conscientiousness). Joonise mõistmist hõlbustab see, kui mõelda,et viiskümmend on neutraalne või keskmine tase, millest saab olla üles-või allapoole.

Kui võrrelda seda hüpoteetilist vene hinge profiili inimeste vas-tustega, mis kirjeldasid suurt hulka tegelikke venelasi, siis sarna-sus peaaegu puudub. Tegelikud vene inimesed ei ole sugugi niinärvilised, avatud, sõbralikud ja laisad, kui neid on kirjeldanudkirjanikud ja filosoofid. Seega ei kujuta tüüpilise vene hinge port-ree reaalseid inimesi, kes Venemaa Föderatsiooni eri nurkadeselavad. Pigem on selle portree inspiratsiooniks kirjutajate endakujutlusvõime ja arusaamad ning kultuuris ja kirjanduses levinud

19

Vene hinge otsingul

arvamused selle kohta, milline on ainulaadne vene hing (Alliketal. 2011).11

Võttes tulemused kokku võib üsna julgelt ütelda, et ei õnnestu-nud leida midagi väga ainulaadset ei venelaste isiksuseomadusteega ka nende stereotüüpide kohta, mis neil on oma tüüpilisestrahvuskaaslasest. Nagu teiste rahvaste puhul, ei kopeeri etteku-jutus tüüpilisest venelasest seda, millised on kõige rõhutatumadvõi allasurutud isiksuseomadused võrreldes rahvusvahelise kesk-misega. Pilt tüüpilisest venelasest, nagu ta on noore VenemaaFöderatsiooni kodaniku silmis, sarnaneb rohkem sotsiaalselt soo-vitud ideaaliga kui isiksuseomaduste profiiliga, mis neid hinnan-guid andnud kodanikel endal olid. Kuid ka selles pole midagierakordset. Paljudel teistel rahvastelgi on oma rahvuse koondise-loomust veidi idealiseeritud ettekujutus võrreldes sellega, midanad endast või oma lähedasest tuttavast arvavad.

VENEMAA JA TEMA NAABRID

Nüüd me teadsime üsna hästi, mida venelased iseendast mõtlevad,kuid meil oli vähe aimu sellest, mida Venemaa naabrid neistmõtlevad. Selleks võtsime ette projekti, mille koodnimeks saiMare Balticum(Realoet al. 2009). Selles uuringus küsisime,mida soomlased, eestlased, lätlased, leedulased, poolakad ja val-gevenelased arvavad tüüpilisest venelasest. Võrdluseks küsimeneilt ka seda, mida nad arvavad omaenda rahvuse tüüpilisest esin-dajast. Kõiki neid rahvaid ühendab üks ühine joon — piir Ve-

11Kogu valimist oli 3705 vastajat, kes kirjeldasid kolmekümmet isik-suseomadust kasutades, milline on tüüpiline vene inimene.Uurijale onprobleem selles, et ükskõik millise küsitluskava me ette annaks, kõikvastused on mingis osas ühesugused. Järelikult kui inimenekirjeldabiseenda seadumusi või tüüpilist venelast selliselt, nagu ta teda endale ettekujutab, puudutab mingi osa sellest kirjeldusest inimest üldse. Juhul kui“inimene üldse” vastustest filtreerida, ei ole tüüpilise venelase kirjel-dused mitte niivõrd sarnased sellega, kuidas inimesed iseennast kirjel-davad, vaid sellega, milline on nende arvates ideaalne inimene, kellel onsotsiaalselt kõige soovitumad isiksuseomadused (Allik, Mõttus, Realo2010; Allik et al. 2009).

20


nemaaga (sh Poola ja Leedu, kes piirnevad Venemaale kuuluvaKaliningradi oblastiga).

Vastustest oli kõigepealt võimalik näha, kui püsivad on ste-reotüübid. Kuna eestlased ja poolakad olid viis aastat varemsama mõõdikut kasutades hinnanud oma rahvuse tüüpilist esin-dajat (Terraccianoet al. 2005), oli võimalus järele vaadata, kasviieaastase vahega tehtud mõõtmised langevad kokku või mitte.Selgus, et kokkulangevus on üsna suur (samas). Samuti selgus, etpole oluline, kas vastajad on üliõpilased või töötavad täiskasvanud.MeieMare Balticum’i projektist virgutatuna korraldasid head kol-leegid Martina Hrebıckova ja Sylvie Graf Brnost mõni aasta hil-jem üsna sarnase uuringu, milles käigus nad küsisid, mida Austria,Saksamaa, Tsehhi, Slovaki ja Poola inimesed arvavad nii enda kuinaaberriikide tüüpilistest esindajatest. Ka nende töös olid Saksa-maa, Tsehhi ja Slovakkia tulemused üllatavalt sarnased viis aas-tat varem kogutud andmetega (Hrebıèkova, Graf 2013). Kunakorrelatsioon esimese ja teise testimise vahel oli kahe uuringupeale kokku vahemikus 0,78 kuni 0,93, siis võib järeldada, et ste-reotüübid on üsna robustsed ja ajas püsivad (McCraeet al. 2013).

Selle uuringuga tahtsime leida vastust mitmele küsimusele.Esimene neist on selline: kas Venemaa naabrid mõtlevad tüüpilisestvenelasest ühtemoodi? Soomlaste, eestlaste, lätlaste, leedulaste,poolakate ja valgevenelaste arvamused tüüpilisest venelasest olidüsnagi sarnased. Kuigi kõige rohkem erinesid poolakate ja valge-venelaste arvamused, oli ühisosa üsna suur ning seega võib väita,et Läänemere kallastel on arusaam tüüpilisest venelasest üsnagiühesugune. Kas naabrite peas olev pilt tüüpilisest venelasest lan-geb kokku sellega, millisena venelased kirjeldavad iseennast? Onvõimalik, et alusetud on vaid stereotüübid omaenda rahvuse kohta.Naabrite pilk võib olla täpsem ja nad märkavad paremini venelas-tele omaseid iseloomujooni. Seda naabrite stereotüüpide võrdlustvenelaste enesehinnangutega oli hõlbus teha, sest 10 862 inimestVenemaa Föderatsioonist olid kirjeldanud iseennast kolmekümneisiksuseomaduse abil, kasutades selleks NCSi küsimustikku (Al-lik, Mõttuset al. 2010; Allik et al. 2009a). Tulemused näitasid, etheterostereotüübid (arvamus teise rahva iseloomust) pole autoste-reotüüpidest (ehk siis sellest, mida üks rahvas ise oma tüüpilisestliikmest arvab) kuigi palju täpsemad. Naabrite rõhutatud isiksuse-

21

Vene hinge otsingul

omadused ei olnud need, mille poolest venelased tegelikult teistestrahvastest erinevad.

Järgmine oluline küsimus on: kas teiste rahvaste peas olevpilt tüüpilisest venelasest langeb mingil määral kokku venelasteenda pildiga oma iseloomust? Vastus on — küllaltki suures osas!Näiteks venelaste enda arvates on nad töökamad ja sõbralikumad,kui seda arvavad nendest nende lähinaabrid. Kuue riigi (Soome,Eesti, Läti, Leedu, Poola ja Valgevene) keskmiste profiil ülekolmekümne isiksuseomaduse kohta oli aga äratuntavalt sarnanevenelaste autostereotüübiga. Ootuspäraselt on venelaste arusaamenda rahva tüüpilisest esindajast kõige lähedasem sellele, kuidaslätlased ja valgevenelased tüüpilist venelast näevad. See pole kaime, kui arvestada, et Lätis elanikest on venelasi 29% ja Valgeve-nes 12%, rääkimata sellest, et suurema osa valgevenelaste jaokson vene keel emakeel. Leedus ja Poolas, kus venelasi on vas-tavalt vaid 5% ja 1% elanikkonnast, ei langenud inimeste arva-mus tüüpilisest venelasest aga enam sugugi nii hästi kokku sel-lega, milline on venelaste enda arusaam oma tüüpilisest esindajast.Seega võib väita, et kuigi suhete tihedus ei võimalda täpsemalthinnata venelaste tegelikke isiksuseomadusi, muutuvad venelastekohta käivad heterostereotüübid sarnasemaks venelaste autoste-reotüübiga.

Viimaks on küsimus, milline on eestlaste arusaam iseendastvõrreldes meie ettekujutusega tüüpilisest venelasest. Joonisel 2on toodud eestlase stereotüüp iseendast võrreldes stereotüübigavenelasest. Täiskasvanud eestlased, kelle vastused on joonisel ku-jutatud, arvasid, et tüüpiline eestlane vihastab harva ja pole kuigiimpulsiivne (umbes nii, nagu teised meid näevad: “kuumad eestipoisid”). Tüüpiline eestlane on väga introvertne (külm, üksildane,morn, ei otsi seiklusi), ilma fantaasia ja tunneteta, kõiki kahtlustavja mitte just kõige õrnatundelisem; see-eest aga väga korralik, dist-siplineeritud ja töökas. Milline on aga eestlaste arvates tüüpilinevenelane? Tüüpiline venelane on sageli vihane ja impulsiivne.Üldiselt on tal väga kõrge ekstravertsuse ja avatuse tase. Ta on ot-sekohene ja omakasupüüdmatu. Täieliku vastandina eestlasele onvenelane eestlaste ettekujutluses üldiselt laisk ja lohakas (Realoet al. 2009).

22


Joonis 2. Venelase ja eestlase stereotüübid.

Isegi ilma arvutusteta on näha, et kujutluspilt eestlase isik-suseomadustest on peegelpilt tema kujutlusest tüüpilise venelasekohta. Mõni väike üksikasi välja arvata, on kujutlus tüüpilisesteestlasest pahupidi pööratud pilt sellest, mida eestlased venela-sest mõtlevad. Sama kehtib suurel määral ka lätlaste ja soomlastekohta, kelle kollektiivset minapilti võrdlus idanaabriga näib oluli-selt mõjutavat.

EUROOPLASE RAHVUSLIK ISELOOM

Rahvuslike stereotüüpide uuringute hulgas torkab silma üks mit-mes mõttes väljapaistev töö (Boster, Maltseva 2006), mille esime-seks autoriks ei ole psühholoog, vaid antropoloog. Selle asemelet tülitada kolleege palvega koguda andmeid, sõitis James Bosterrongiga läbi viieteistkümne linna Euroopas. Igas kohas, kus tapeatus, kogus ta kohvikutes, raudteejaamades ja muudes avalikeskohtades andmeid. Kokku õnnestus tal küsitleda 1082 inimest.

23

Vene hinge otsingul

Nii nagu teisedki rahvusliku iseloomu uurijad, lasi Boster hin-nata rahvusi teatud omaduste nimekirja abil. Nimekirjas olidnäiteks sellised omadused: tagasihoidlik, traditsionaalne, usklik,helde, aus, laisk, räpane, agressiivne jne. Kuna mitmed omadu-sed käivad koos, siis õnnestus tal omaduste nimekiri kahandadavaid kahe põhiliseni, mida võib nimetada enesekontrolli ja mo-dernsuse (kaasaegsuse) mõõtmeteks.

Muidugi võib vaidlema jäädagi, kasenesekontrollja modern-suson ikka need õiged sõnad, mis ülalmainitud omadussõnadmõistlikult kokku võtab. Väärtuste uurijad oleks kindlasti roh-kem harjunud mõõtmetega, mille nimeks võiks olla näiteksel-lujääminevastandinaeneseväljendusele(modernsus) jatraditsio-naalsusvastandinaratsionaalsetele-ilmalikele väärtustele(ene-sekontroll) (Inglehart, Baker 2000). Sotsiaalpsühholoogid, keson palju uurinud inimeste hinnanguid omadustele, inimestele,rühmadele ja kultuuridele, on pakkunud välja, et inimesed tõe-poolest lähtuvad kahest mõõtmest, mida on hakatud kutsumasoo-juseksja kompetentsuseks(Fiske, Cuddy, Glick, Xu 2002; Judd,James-Hawkins, Yzerbyt, Kashima 2005).Soojuson tavaliseltüldnimeks sellistele omadustele, nagu usaldusväärne, lahke, abi-valmis, siiras, õiglane ja tolerantne.Kompetentsuseksnimeta-takse omadusi, mis seostuvad mõistetega tark, ettenägelik, tõhus,leidlik, intelligentne ja informeeritud (Cuddy, Fiske, Glick 2008).Kuna inimesed kasutavad neid kahte mõõdet paljude nähtuste hin-damiseks, siis on ootuspärane, et ka stereotüüpide sisu on kõigeparemini kirjeldatav kahe mõõtmega —soojus-usaldusväärsusjakompetentsus-intelligentsus. Võimalik, et Bosteri-Maltsevaene-sekontrollja modernsuskirjeldavad sama tähendusteruumi tasa-pinda, kuid natuke teistsuguse telgede asetuse korral.

Boster ja Maltseva (2006) töö üheks tulemuseks, mida siinkindlasti välja tuua tuleb, on see, et tegelik kogemus mõjutaboluliselt rahvuslikke stereotüüpe. Näiteks olid eurooplased üsnasuurel üksmeelel, millised nende meelest on tüüpilised jaapan-lased, hiinlased ja iraanlased, kellega nad kuigi palju kokku eipuutu ja kes elavad piisavalt kaugel. Seevastu arvamused sellekohta, millised on ungarlased, poolakad ja venelased, läksid üsnaoluliselt lahku. Eriti suured lahknevused olid venelaste puhul:naabrite juurde tankiga külla minna ei ole kõige parem viis, et

24


võita usaldust ja lugupidamist. Lõuna- ja Lääne-Euroopa hindasvenelasi üsnagi positiivselt, pidades neid mõõdukalt kaasaegseksja enesekontrolli omavaks. Seevastu lähinaabrid, kellel on kibeajalooline kogemus, eelkõige poolakad, soomlased, ungarlased jatsehhid, peavad venelasi tagurlikuks (mittekaasaegseks) ja agres-siivseks (enesekontrolli puudumine).

Muidugi ei ole selles töös midagi rabavalt uut. Väga mit-med tähelepanekud ühtivad nendega, mida Dean Peabody tut-vustas oma monograafiasRahvusliku iseloomu omadused(1985).Üheks kõige silmatorkavamaks jooneks on lahknevus enesekont-rolli osas — mida venelased sel puhul ise tajuvad ja kuidas muumaailma neid endale ette kujutab. Muu maailm tajub venelasitõsiste, salalike ja agressiivsetena; venelased ise peavad ennastaga passiivseks, sõbralikuks ja impulsiivseks (Peabody, Shmelyov1996; Stephanet al. 1993). Boster ja Maltseva (2006) lisavadsellele ühe olulise detaili, et just geograafiline kaugus ja kokku-puudete arv määravad suhtumise iseloomu: usalduse ja lugupida-mise võitmiseks on kasulik hoiduda sõjalisest sekkumisest ningähvardamisest.

Nagu juba mainitud, korraldasid Martina Hrebıckova ja Syl-vie Graf (2013) uuringu, mille ülesehitus kordab üsna täpselt meieMare Balticum’i projekti. Selles uuringus oli võimalik võrreldakolme slaavi rahva (poolakad, slovakid, tsehhid) ja kahe germaanirahva (sakslased, austerlased) kohta käivaid rahvusliku iseloomustereotüüpe. Kolme slaavi rahva autostereotüübid olid omava-hel üsna sarnased, nagu ka kahe germaani rahva arvamus omatüüpilisest esindajast. Slaavi ja germaani stereotüübid ei olnudaga omavahel kuigi sarnased. Näiteks sakslased ja austerlased pi-dasid ennast meelekindlaks, kuid kõigi kolme slaavi rahva seas eioldud enda töökusest ja korralikkusest kuigi heal arvamusel.

Mis puutub aga stereotüüpide täpsusesse, siis langes ainultportree tüüpilisest poolakast kokku tegelike poolakate enesekirjel-dustega. Seega on kolm sõltumatut uuringut näidanud, et tüüpiliseja tegeliku poolaka kirjeldused on omavahel seotud (Hrebıckova,Graf 2013; Realoet al. 2009; Terraccianoet al. 2005). Ilmselt polesee enam juhus, kuid pole ühtegi mõistlikku ideed, miks poola-kate ettekujutus oma rahvuslikust iseloomust langeb kokku nendetegelike isiksuseomadustega ja miks kõigil teistel ei lange.

25

Vene hinge otsingul

SKEEM, MIS SELETABRAHVUSLIKE STEREOTÜÜPIDE KUJUNEMIST

Füüsikas ja mõnes teises täpsemas teaduses saab teooria enamastikirja panna valemina. Psühholoogias on teadmine märksa ähma-sem ja seetõttu pole valemitest kuigi palju kasu. Rahvusliku ise-loomu stereotüüpide uurimine on parimal juhul jõudnud nii kau-gele, et võib üritada kokku panna skeemi, mis näitab, kuidas liigubinformatsioon antud süsteemis. Üks rahvusvaheline seltskond,kes ehk kõige aktiivsemalt on tegelnud rahvusliku iseloomu ste-reotüüpide uurimisega, püüdis kokku võtta tulemused, mida onselles vallas viimase kümmekonna aastaga saavutatud (McCraeetal. 2013). Me ei tea veel, millises ajakirjas õnnestub see artikkelavaldada, kuid see on senistest kõige põhjalikum kokkuvõte tead-misest rahvusliku iseloomu stereotüüpide olemuse ja kujunemisekohta.

Stereotüüpe, ja mitte ainult rahvust puudutavaid, kujundavadmitu jõudu ja protsessi. Kindlasti on oluline kohtisiklikul koge-musel. Inimene kohtub iga päev kümnete samast rahvusest ini-mestega ja mitmekultuurilises keskkonnas ka suure hulga teis-test rahvustest inimestega. Peale elusündmuste kujundab ste-reotüüpide teket aga ka see, mida psühholoogid kutsuvad tunnetus-vigadeks. Näiteks kalduvad inimesed üldiselt omistama negatiiv-setele sündmustele suuremat kaalu kui positiivsetele. Samuti oninimestel kalduvus teisest rahvusest ja rassist inimesi pidada roh-kem ühetaoliseks kui neid, keda nad hästi tunnevad ja kellega nadiga päev kokku puutuvad. On olemas isegi selline asi, mida kutsu-takse fundamentaalseks atributsiooniveaks (Jones, Harris 1967):inimene kaldub seletama teiste käitumist isiksuse terminites (laisk,kurvameelne, tahtekindel jne) ja enda ebaõnnestumisi olukorraterminites (halb päev, segavad asjaolud).

Teiselt poolt mõjutab stereotüüpekollektiivne kogemus, miskandub edasi kirjalikes tekstides, suulises pärimuses, kommetes,tavades ja isegi inimese loodud asjades. Iga ajastu püüab sel-lest kollektiivsest pärandist filtreerida ja võimendada seda, mis onoluline. Seega kujunevad isiklikud stereotüübid isikliku ja kol-lektiivse kogemuse ühismõjul. Tundub, et rahvusliku iseloomustereotüüpide puhul on isiklik kogemus palju väiksema kaaluga

26


kui kollektiivne tarkus, mis ringleb kuulujuttude, anekdootide,massimeedia kliseede ja populaarsete raamatute kaudu. Isiklikudstereotüübid ei lange aga omavahel täpselt kokku. Stereotüübitugevust saabki mõõta sellega, kui suur on individuaalsete ste-reotüüpide ühisosa. Kui see on suur, siis jagavad inimesed kasoma või mõne teise rahva iseloomust ühte, üsnagi sarnast kujut-lust. Jagatud stereotüübid kristalliseeruvad mitmesugustes kul-tuuritekstides ja artefaktides. Kollektiivne teadvus loob erine-vaid rahvuse sümboleid. Pole ilmselt juhus, et ameeriklased isi-kustavad ennast meheliku Onu Samina ja prantslased naiselikuMariannena. Poolakad kasutasid kähku ära soodsa võimaluse jategid filmistaari meenutavast võõrtöölisest torumehest oma va-pilooma. Need sümbolid ja kultuuris ringlevad tekstid hakkavadomakorda mõjutama stereotüüpe. Kui üks sümbol või kujund saabväga valdava koha, suurendab see ühiselt jagatud stereotüüpideosa.

MIS ÜLESANNE ONRAHVUSLIKU ISELOOMU STEREOTÜÜPIDEL?

Kui rahvusliku iseloomu stereotüübid ei ole (enamasti) tegelikeisiksuseomaduste võimendatud või karikatuurne kirjeldus, siispeab neil olema mingi teine põhjendus. Kuigi neid põhjendusivõib olla mitu, on ilmselt üheks kõige olulisemaksõigustus.Stereotüübid on heaks õigustuseks inimeste käitumisele. Ste-reotüüpide uurijad on palju tähelepanu pööranud järgmisele ole-tatavale sündmuste ahelale: stereotüübid (mõte) tekitavad emot-sioone (põlgus, ülbus, kadedus), mis võivad viia tegudeni, naguhalvustamine, ahistamine ja vägivald (Cuddyet al. 2008). Onkahte liiki emotsioone. Näiteks Põhja-Ameerikas ja ilmselt kaEuroopas suhtutakse asiaatidesse (jaapanlased, korealased, hiin-lased jt) ja juutidessekadedusega. Neid peetakse targaks japädevaks, kuid suhtumises on negatiivne varjund. On teinesuur rühm, kellesse suhtutakse teatud üleoleku jaülbusega.Näiteks mustanahalisi, türklasi ja latiinosid peetakse üldiseltebapädevateks ning lisaks ei tekita nad hindajates kuigi sooje tun-deid (samas). Seega sõltumata sellest, kas stereotüübist ajendatud

27

Vene hinge otsingul

Joonis 3. Skeem, kuidas rahvuslikud stereotüübid kujunevad.

käitumised on õigustatud või mitte, näib stereotüüpide ülesandeksolevat mõtlemise ja käitumise suunamine.

Enne kui edasi minna rahvuslike stereotüüpide ülesannetega,tuleks tähelepanu korraks keskendada rahvuslike stereotüüpideühele iseloomulikule omadusele. Nimelt kipuvad stereotüübidkäimapaaris. Eespool kirjeldasime kanadalaste stereotüüpi ise-endast, milles puudub isikupära, sest see on nende naabrite,ameeriklaste, üldise stereotüübi koopia, mis on lihtsalt ümberpööratud (Terraccianoet al. 2005). Nagu juba öeldud, kanadalasteenda stereotüübi järgi on nad kõiges tüüpilise ameeriklase eitus:kui ameeriklane on pealetükkiv, siis kanadalane on tagasihoidlik,kui ameeriklane on arrogantne, siis kanadalane on mõistagi õrna-tundeline, jne.

Tundub, et ka eestlastel (nii nagu ka meie naabritel lätlastel jasoomlastel) oli üsna vähe toitu oma stereotüübi kujundamiseks.Kuna Venemaa oma erinevates poliitilistes ja kultuurilistes kehas-tustes pakkus ohtrasti ainest tüüpilise venelase konstrueerimiseks,polnud raske luua pilti tüüpilisest eestlasest, kes on peegelpiltvenelasest: vastandina venelasele on eestlane vähese jutuga oma-ettehoidja, kes vastandina üldiselt laisavõitu venelasele on töökas.Itaalia näite põhjal nägime, et rahvuslike stereotüüpide paaridvõivad kujuneda isegi ühe rahvuse sees. Lõuna-Itaalia kehastabkõiki itaallasi, kellest põhja-itaallased üritavad kõigest hingest eri-

28


neda (McCraeet al. 2007a).12 Selliseid rahvusstereotüüpide paareon kindlasti palju rohkem.

Rahvuslike stereotüüpide esinemine paaridena teeb nad sarna-seks totemismiga. Totemismi keskteljeks on mingi inimrühma,kõige sagedamini ühe suguvõsa või vereliini seostamine mingielusa (loom või taim) või eluta asjaga, kusjuures eri rühmad onseotud erinevate kategooriatega. Tootemit mõistavad metslasedenamasti mingi vaimuna, kelle vastu tuleb näidata üles lugupi-damist; samas aga kaitseb tootem inimrühma, kelle sümboliksta on. Antropoloogid on püüdnud seletada totemismi eelkõigeselle ülesannete kaudu. Näiteks võivad tootemid olla kulinaarneliigitus sellest, keda võib ja keda ei tohi süüa. Kuid nagu ütlestabavalt Claude Levi-Strauss: mingi loom või taim ei valita too-temiks mitte selle alusel, kui hea on teda süüa, vaid selle pärast,kui hea on tema üle mõtelda (1969/1962: 162). Inglise antro-poloog Alfred Radcliffe-Brown oli ilmselt esimene, kes selgeltsõnastas idee, et tootemi peamine mõte on vastandamine, mittesee asi ise, mis tootemiks valitakse (1951). Täpsemalt öeldes onoluline erinevuste süsteem, mille poolest üks tootem teisest eri-neb. Üks klann võib olla “jalutu rahvas”, sest ta pärineb maost, kesliigub madalal maapinna ligidal. Talle võivad vastanduda “taevalapsed”, kes pärinevad mõnest linnust, kes lendavad kõrgel taevaall. “Jõerahvas” võib pärineda krokodillist, kes ei ela kuival maal,vaid hoopis vees. Kuid isegi kaks linnurahvast võivad teineteisesterineda, sest näiteks kotkas on vapper jahimees erinevalt varesest,kes on varas ja petis. Radcliffe-Brown märkas juba enne Levi-Straussi, et tootemid peegeldavad mõtlemise üldist omadust, misseab asju vastandlikesse paaridesse mingite tunnuste abil: all-ülal,must-valge, nõrk-tugev, keedetud-toores jne. Samal põhimõttelsatuvad vastandpaaridesse ka rahvuslikud stereotüübid. Selleks

12Stereotüübid on heaks õigustuseks sellele, et Põhja Liiga liiderUmberto Bossi toetab populaarsust koguvat ideed, et jõukasPõhja-Itaalia peaks vaesunud lõunapoolsetest aladest eralduma.Eesku-juks on võtta ajalooline traditsioon kõrge sotsiaalse kapitaliga Põhja-Itaalias valitsenud vabariigist, vastandina monarhistlikule ja madala tsi-viilühiskonna traditsioonidega Lõuna-Itaaliale (Putnam, Leonardi, Na-netti 1993); samuti üsnagi värske Tsehhoslovakkia näide,mis pooldusvägivallatult kaheks rahvusriigiks.

29

Vene hinge otsingul

et üks kujutluspilt teisest piisavalt erineks, peab üks rahvas olematöökas, vaikne ja umbusklik ning teine vastandina laisk, lärmaks,kuid külalislahke. Seega peas olev pilt näiteks tüüpilisest eestla-sest, venelasest, soomlasest või lätlasest on mingis mõttes nagutootemloom või -taim, mis esindab kogu rahvust. Ilmselt pole seeka juhus, et rahvustel on vajadus ennast mõne looma või taimegasamastada. On igati ootuspärane, et näiteks rahvuslilledeks eest-lastel ja lätlastel — kelle arusaam enda rahvuse tüüpilisest esinda-jast on üsna sarnane — on malbed põllulilled rukkilill ja härjasilmning rahvuslindudeks väikesed, aga töökad suitsupääsuke ja li-navästrik. Eespool kirjeldatud rahvusliku iseloomu stereotüüpisilmas pidades oleks mõlema rahva puhul üsna mõeldamatu, etrahvuslinnuks oleks näiteks kotkas, eriti muidugi juhul, kui taljuhtub veel olema kaks pead.

Meil pole vajalikul määral andmeid rahvusstereotüüpide paa-ride kohta, kuid sarnasus tootemitega vihjab võimalusele, etomadused, mille alusel üks rühm ennast teisest eristab, on tei-sejärgulise tähtsusega. Igal pool peetakse mõningaid isiksusekal-duvusi heaks ja teisi ebasoovitavaks. Näiteks peetakse üldiselthalvaks ärevust, vihastamist, ebaausust ja laiskust. Universaalseltsoovitavateks omadusteks peetakse seltsivust, heatujulisust, otse-kohesust ja töökust. Kui rahvuslikud stereotüübid võivad omava-hel märkimisväärselt erineda, siis ettekujutus sellest, millised onideaalse inimese omadused, kellega oleks tore koos elada, on erirahvastel üllatuslikult üheülbalised. Näiteks eestlased, flaamid,tsehhid ja sakslased peavad sotsiaalselt soovitavateks või ebasoo-vitavateks täpselt samu isiksuseomadusi (Allik, Realoet al. 2010).Enamasti peetakse oma rahvuse tüüpilist esindajat õnnistatukssotsiaalselt soovitud omadustega ja oma vastandit kirjeldataksepigem negatiivsete omadustega. Täpsem omaduste valik on agapigem juhuslik. Kuigi ekstravertsus on pigem sotsiaalselt soovitavomadus, näivad eestlased kas oma tegeliku või kujuteldava intro-vertsuse üle pigem õnnelikud olevat. Pole mitte niivõrd oluline,mille poolest sa teisest erined, kui see, et sa üldse erined.

30


KUIDAS TEKIVAD PILDIDRAHVUSE ISELOOMUST?

Rahvusliku iseloomu stereotüüpide, teiste hulgas vene hinge se-letamise võtmeküsimus on seega nende õigsus või alusetus. Naguikka, on ka teaduses sageli kaks erakonda, millest üks toetab mõtet,et inimeste kujutlused enda või mõne naabri rahvuslikust iseloo-must tuginevad vähemalt osalt isiklikule kogemusele ja vaatluselening seepärast kajastavad seda, mis on ka tegelikult olemas. Itaal-lased on musikaalsed, sakslastel puudub huumorimeel, inglasedon reserveeritud ja soomlased on kõige väiksema jutuga rahvaskogu Euroopas. Kuna on väga raske veenda, et nendel “õige-tel” ja tabavatel stereotüüpidel puudub üldse igasugune tõepõhi,siis väidavadki selle vaate pooldajad, et peale liialduste või isegiväljamõeldistepeabigas rahvuse portrees kajastuma kas või väike,kuid siiski üks osa tegelikkust.

Teine pool on pigem arvamusel, et inimesed on isiksuseoma-dustelt igal pool üsna ühesugused ja seepärast on rahvuslik iseloomväljamõeldis, mis täidab teatud sotsiaalset ülesannet. Osa toetabseda väidet pigem poliitilisest korrektsusest lähtudes. Vähem onneid, kes seda väites tuginevad uuringutele, mis näitavad, et rah-vusliku iseloomu stereotüübid ei lange kuigi hästi kokku tegelikultolemas olevate inimeste isiksusekirjeldustega. Universalistid pea-vad aga tingimata arvestama sellega, et väide isiksuseomadusteuniversaalsusest saab olla vaid osaliselt õige. Nii nagu igal inime-sel on kopsud, soolestik ja närvisüsteem, nii on ka igal inimeselenam-vähem ühesugune kogum isiksuseomadusi (Allik, Realo,McCrae 2013). See ühesugune komplekt ei pea alati avaldumaühel ja samal muutumatul viisil. Näiteks kõigis seni uuritud inim-populatsioonides on naised meestest keskmiselt neurootilisemad,vähem domineerivad, kuid selle eest võrreldes meestega palju lep-likumad ja leebemad. Need vahed meeste ja naiste isiksuses eiole täpselt ühesuurused, vaid suurenevad ühiskonna inimarenguindeksi kasvuga. Nendes ühiskondades, kus meeste ja naiste ma-janduslik ning poliitiline ebavõrdsus on väiksem, kus inimesedsaavad hea hariduse, elavad kauem ning on piisavalt jõukad, polemeeste ja naiste erinevused isiksuseseadumustes mitte väiksemad,vaid hoopis suuremad (Schmitt, Realo, Voracek, Allik 2008). Kui

3 31

Vene hinge otsingul

inimeselt küsida, millised on tema meelest tüüpilise mehe või naiseisiksuseomadused, siis me saamegi teada, millised on soolised ste-reotüübid. Mitmed uurimused, nende seas ka üks hiljutine töö,milles Eesti andmed pärinevad meilt, on näidanud, et soostereo-tüübid on täpsed ning kirjeldavad meeste ja naiste erinevusi isiksu-seomadustes, mis on ka tegelikult olemas (Chanet al. 2012; Swim1994). Tundub, et kõikides seni uuritud kultuurides panevad ini-mesed tähele erinevusi meeste ja naiste tunnetes, mõtlemises jakäitumises ning loovad pädeva pildi tüüpilisest mehest ja naisest.

Samuti muutub noore inimese isiksus vanemaks saades. Va-nusega muutuvad inimesed üldiselt vähem seiklushimulisemaksja vähem antagonistlikuks ning näitavad üles suuremat vastutus-tunnet. Kas inimesed märkavad neid vanusega seotud muutusi,kui neilt küsida, mille poolest tüüpiline noor inimene erineb va-nemast täiskasvanud inimesest? Nii nagu soostereotüübid, on kavanusestereotüübid seni uuritud kultuurides täpsed (Chanet al.2012). Seega on olemas mõned stereotüübid, mis on piisavalttäpsed — nad kirjeldavad tegelikke keskmisi erinevusi isiksuse-seadumustes.

Selleks et üldse rääkida stereotüüpide täpsusest, tuleb kõige-pealt veenduda, et uuritavas kategoorias on üldse erinevusi. Heanäide onainulapsestereotüüp. Üsna üldise ettekujutuse järgi eri-neb üksinda kasvanud lapse iseloom koos õdede või vendadegakasvanud lapse omast. Kes siis ei tea, et ainulapsed on emotsio-naalselt ebapüsivad, vaenulikud, hoolivad teistest vähem ja polenii distsiplineeritud kui need, kes on pidanud arvestama õdede javendadega. Meie uuring näitas, et rahva hulgas on see stereotüüpväga tugev ja üldine (Mõttus, Indus, Allik 2008). Probleem onaga selles, et mõõdetult ei erine ainulapse isiksuseomadused mitteühegi omaduse poolest nende inimeste omadest, kes on kasvanudüles mitmelapselises perekonnas. Võimalik, et mõnes ühiskonnasja kultuuris oli või on see oluline, kas inimene on ainuke laps võion tal ka õdesid ja vendi. Vähemalt Eestis ei paista ainulapseksolemisel ja sünnijärjekorral aga üldisemalt mingit tähtsust olevatsellele, millised on inimese iseloomujooned.13 Kuid see ei ta-

13Frank Sulloway toob oma suure tähelepanu võitnud raamatusSündinud mässajakshulga näiteid selle kohta, kuidas inimese saatus

32


kista inimestel omamast tugevat stereotüüpi pirtsakast ja halvastieluga kohanenud ainulapsest, millel ei ole tegeliku eluga midagipistmist.

Seega võivad tugevad stereotüübid olla kahe asja kohta oma-vahel väga erinevad ka siis, kui asjade eneste vahel erinevusedüldse puuduvad. Kuid, nagu ülalpool juba öeldud, keskmisedisiksusetulemused erined kultuuriti ja kuigi need erinevused onüsnagi väikesed, on neil üsna mõistuspärane muster. Pole kuigikeeruline tähele panna, et riikide keskmised isiksusehinnangudkõiguvad üsna kitsastes piirides. Näiteks enesehinnangute põhjalon võrdlemisi kõrge keskmine neurootilisuse (kalduvus tundanegatiivseid emotsioone) tase Hispaanias, Portugalis ja Itaalias.Emotsionaalselt kõige tasakaalukamad inimesed, vähemalt nendeenda arvates, elavad aga Norras, Taanis ja Rootsis (McCrae 2002).Ootuspäraselt sarnanevad Eesti inimeste hinnangud oma kaldu-vusele tunda negatiivseid emotsioone pigem Skandinaaviaga kuiLõuna-Euroopaga. Kuid vahe näiteks Hispaania ja Rootsi kesk-mises neurootilisuse tasemes ei ole väga suur. Kui võrrelda sedaiga riigi enda neurootilisuse hajuvusega, siis moodustab see vaidumbes ühe üheksandiku sellest. Kuigi see tähelepanek on tehtudvaid väheste olemasolevate uuringute alusel (Allik 2005), näib seeosutavat ühele muutumatule suurusele: riikide keskmised erine-vused isiksusehoiakutes on keskeltläbi üheksa korda väiksemadkui kahe juhuslikult valitud inimese vahel, kes kõnelevad samakeelt ja jagavad sama kultuuri. Kui see tähelepanek on õige,siis pole tegelikke riikide ja kultuuride isiksusehinnagute kesk-misi erinevusi üldse kerge märgata. Kõik need erinevused ontugevalt ülevõimendatud ja sageli hoopis tegelikkusele vastupidi-ses suunas. Kui võrrelda rahvusliku iseloomu stereotüübi kesk-mist profiili enesehinnangu keskmise profiiliga, siis üks meenutabkõrgmäestiku siluetti ja teine pigem lausmaad. Kujuteldavad isik-

sõltub sellest, mitmes ta on sünnijärjekorras (1998). Näiteks Rahvus-assamblee 361 saadikust, kes hääletasid Louis XVI surmamõistmisepoolt, oli ebavõrdeliselt palju esimesena sündinuid, ja eriti neid, kespärinesid vaesematest perekondadest. Nende 360 saadiku seas, kesolid surmaotsuse vastu, oli palju suurem protsent neid, kesolid hil-jem sündinud ja kellel oli vanemaid õdesid või vendi. Seega võissünnijärjekord olla otsustavaks teguriks, mis viis monarhi giljotiini alla.

33

Vene hinge otsingul

suse erinevused on ligikaudu kuus korda suuremad kui tegelikuderinevused isegi kahe omavahel kõige erinevama riigi vahel (Realoet al. 2009: 237).

Jagatud stereotüüpidel on mitu allikat. Nad võivad tekkidaühesuguse isikliku kogemuse põhjal, kuid neid aitavad kujundadatüüpilised mõtlemisvead (näiteks metafoorne mõtlemine). Mekõik oleme kuulnud anekdooti põrgust, kus kokkadeks on ing-lased, armastajateks sveitslased, politseinikeks sakslased, auto-parandajateks prantslased ja selle eest, et kõik asjad õigel ajaltoimuksid, hoolitsevad itaallased; samal ajal kui taevas on kokka-deks prantslased, armastajateks itaallased, politseinikeks inglased,autoparandajateks sakslased ning kõike korraldavad sveitslased.Need anekdoodid on naljakad, sest nad tunduvad väga usutavana.Propaganda ja teabelevi on filtrid, mis valikuliselt lasevad läbi ühterahvast teisele ühes kindlas valguses näitavaid sündmusi. Kui ühesuure riigi täielikult kontrollitavad teabekanalid kujutavad Eestivalitsust pidevalt “natsisõbraliku” ja “vähemuste õiguste ahista-jana”, siis imbub see pikkamööda rahvuslikesse stereotüüpidesse.Ühesõnaga, stereotüübid kasvavad mitmekesisest ainesest, kus va-hetul kogemusel ja kokkupuutel teise rahva esindajatega ei pruugiolla kõige suurem roll või pole seda üldsegi mitte.

Kui rahvusliku iseloomu stereotüübid ei põhine inimeste tege-likel isiksuseseadumustel, on siiski võimalik, et stereotüüpide tek-kel on oma osa muil kultuuri, riiki või rahvast iseloomustavail tun-nustel, nagu näiteks geograafiline asend (põhi või lõuna) ja kliima,aga ka väärtused, jagatud käitumisnormid ja suhtlusstiil. Niileidsime, et riikides, kus on keskseks ratsionaalsed-sekulaarsedväärtused (Inglehart, Baker 2000), peavad inimesed ennast int-rovertsemaks ja kohusetundlikumaks. Samal ajal kui rikka-mate riikide inimesi nähakse ennastkehtestavate, eesmärgipäraste,tõsiste ning mitte eriti kenade ja soojade inimestena. Samution juba vanast ajast teada tõsiasi, et põhja pool elavaid rah-vaid peetakse iseloomult jäiseks, kinniseks ning külmaks; sa-mal ajal kui lõunapoolsed rahvad on soojad, suhtlusele avatudja südamlikud (McCraeet al. 2007). Kui võrrelda eestlaste jamõne lõunapoolsema rahva tüüpilist suhtlusstiili, siis nii ilmseltongi: eestlastele on pigem omane aeglasem ning vaoshoitum suht-lusviis, “kus räägitakse ainult siis, kui tõesti midagi olulist on

34


öelda” (Kivik 1998: 79). Pisikesest peale oodatakse Eesti lasteltpalju vähem jutukust kui seda tehakse näiteks Rootsis või USAs,mistõttu pole ka imestada, et hea kombe kohaselt avalikes kohta-des (nt bussid, ooteruumid jms) võõraste inimestega üldiselt juttuei tehta. Nii kinnitab Eestis sügavalt juurdunud suhtlusstiil, midakõige paremini iseloomustab vanasõna “rääkimine hõbe, vaiki-mine kuld”, siinse rahva kohta käivaid stereotüüpe, mille järgi oneestlased introvertsed, sissepoolepööratud ja mitte eriti suhtlemi-saltid. Nii peegeldab stereotüüp pigem teatud käitumisnormi, misei luba eestlaste tegelikel isiksuseseadumustel avalikus käitumisestäiel määral väljenduda.

Kõige sagedamini on arvatud, et rahvuslike stereotüüpide ku-junemises on peaminesotsiaalse võrdlusemehhanism. Sellisemehhanismi võimalusele osutas 20. sajandi üks kõige karismaa-tilisemaid psühholooge Leon Festinger, kelle arvamuse järgi onväga paljud otsused, mida inimene langetab iseenda või mõne olu-lise nähtuse kohta, suhtelised (1954). Näiteks kui inimese käestküsida, kui täpne ehk punktipealne ta on, siis võrdleb ta ennast omakultuuris kehtiva normiga. Ameeriklased arvavad, et sõbra juurdeõhtusöögile on lubatud hiljaks jääda keskeltläbi 33 minutit, Ees-tis 48 ja Marokos 54 minutit (White, Valk, Abdessamad 2010).Järelikult inimene, kes on nelikümmend minutit hiljaks jäänud,ei saa ennast täpseks pidada USAs, kuid võib seda teha Eestisvõi iseäranis Marokos. Väga mitmed uurijad on väitnud, et sot-siaalse võrdluse mehhanismiga on võimalik seletada paljusid, kuimitte kõiki rahvuslikke stereotüüpe. Kuid nagu me ülalpool jubapüüdsime näidata, pakub sotsiaalne võrdlus vaid näiliselt elegant-seid lahendusi. Näiteks kui öeldakse, et inimene võrdleb enda neu-rootilisust või meelekindlust selle rühma keskmise neurootilisusevõi meelekindlusega, kuhu ta kuulub, siis pole sugugi selge, milli-sest rühmast käib jutt. Kui me räägime venelasest, siis pole selge,kas võrdlusgrupiks on kõik Venemaa Föderatsiooni territooriumilelavad venelased või näiteks ainult natukene üle 300 000 venelase,kes elavad Eestis. Või on jutt ainult vene meestest või vene noor-test, kellel vanust alla kolmekümne eluaasta. Need, kes propa-geerivad sotsiaalse võrdluse või võrdlusrühma ideed, pole kunagivaevunud seletama, millise rühmaga on tegemist ja milline võime

35

Vene hinge otsingul

peab inimesel olema, et teada saada, milline on mingil hinnatavalomadusel see rühma keskmine.

Kõige lihtsam oleks sotsiaalse võrdluse mehhanismi mõõta,mitte ainult selle kohta arvamust avaldada. On häbistav, et seevõttis nii palju aega. Tundub, et olime oma uurimisrühmaga esi-mesed, kes selle ära tegid, kasutades selleks meetodit, mida nime-tatakseankurdavateks vinjettideks(Mõttuset al. 2012). Peale ta-vapärase isiksusemõõdiku palutakse igal vastajal hinnata lühikesikirjeldusi ehk vinjette, mis portreteerivad mõõdetavat isiksuse-omadust väljamõeldud tegelaste kaudu, kes seda sama omadusteri avaldumisastmes demonstreerivad. Näiteks kui mõõdetavaksomaduseks on laiskus, siis vinjetid kujutavad kas väga laiska,keskmist või väga usinat tegelast. Kuna vinjetid on kõigile vas-tajatele ühised, siis neile antud hinnangud peaksidki peegeldamaseda võrdlustaset, millega inimene ennast võrdleb. Meie ja pal-jude teiste üllatuseks ei muutnud võrdlustaseme arvestamine kuigipalju inimeste või riikide järjestust mõõdetaval isiksuseomadusel.See tulemus näitab üsna kindlalt, et kuigi näiteks oma tervise japoliitiliste vabaduste hindamisel lähtuvad inimesed normatiivsestvõrdlustasemest (King, Wand 2007), ei mõjuta võrdlustase mille-gipärast isiksusehinnanguid.

Tundub, et rahvuslike stereotüüpide kujunemisel on võrdlusüheks kõige olulisemaks mehhanismiks, kuigi see pole võrdlusrühma tegelike isiksuseseadumustega. Me osutasime juba kaa-lukatele tõenditele, mis näitavad, et teatud juhtudel on rahvus-liku stereotüübi aluseks mingi teine rahvuslik stereotüüp, millelepüütakse ennastvastandada. Soomlased, eestlased ja lätlasedon oma stereotüübi loonud selle põhjal, millisena nad näevadoma kultuuriliselt ja poliitiliselt domineerivat naabrit. Sama-moodi ei ole kanadalastel piisavalt ainest iseenda stereotüübijaoks — tegelikult on nad tehtud samasugusest isiksuseainest,millest ameeriklased —, ning seepärast konstrueerisid nad selletüüpilise ameeriklase stereotüübi abil, mis on üsna sarnane sel-lega, mida ameeriklased mõtlevad. Me võrdlesime rahvuslike ste-reotüüpide kujunemise mehhanismi totemismiga, kus peamine onvastandus, mitte konkreetsed asjad, mis seda vastandust peavadkajastama. Kuigi stereotüübid võivad programmeerida käitumisija võivad põhjustada väga emotsionaalseid tagajärgi, ei pruugi

36


afektiivne pool stereotüüpide vastanduses olla kõige põhilisem.Kui järjekorda seadmine siin üldse oluline on, siis stereotüüpideja tootemite puhul tundub esmane olevat tunnetuslik alge: rahvus-likud stereotüübid on eelkõige head mõtlemisaines ja alles seejärelon nad juhised, mille alusel tegutseda.

Suur ja domineeriv naaber ei ole ainus tegur, mis sunnibväiksemaid rahvaid enda kaitseks looma omaenda stereotüüpe,mis eristaksid neid pealetükkivast vanemast vennast. Hea näideon Itaalia, kus põhjapoolne osa tahab kultuuriliselt või ka poliiti-liselt eralduda lõunapoolsest, mis on võtnud endale rolli esindadakogu Itaaliat. Muidugi pole kahene vastandus ainus konfigurat-sioon, milles rahvuslikud stereotüübid saavad esile tulla. Täiestivõimalik, et mõnes paljukultuurilises piirkonnas ei teki mitte ainultrahvuslike stereotüüpide paare, vaid ka kolmikuid ja miks mitte kanelikuid. Üks väga põnev uurimispaik on Mordva, kus on korragakolm ametlikku keelt ja rahvust: ersa, moksa ja vene (Meserjakov,Samanina, Allik 2013). Enesekirjeldustes pole ühtegi olulist vahetselles, kuidas ersad, moksad ja kohalikud venelased keskmiseltoma isiksust näevad. Samuti pole suurt vahet kõigi kolme rah-vusrühma autostereotüüpides: ersade ja moksade ettekujutus omarahva tüüpilisest esindajast on vaid natuke erinev, kuidas Mordvaselavad venelased kujutavad endale ette tüüpilist venelast. Kuidteise rahva stereotüübid — heterostereotüübid — lähevad oma-vahel üsna suuresti lahku. Kui venelastele on tüüpilised ersadja moksad üsna ühesugused, siis ersad tajuvad moksalasi paljukaugemate ja võõramatena, kui nad tajuvad venelasi või mõistagiiseennast. Moksad suhtuvad ersadesse palju heatahtlikumalt, kir-jeldades neid venelaste ja iseenda sarnasena. Seega ei taga rah-vuse ja keele sarnasus koha ka stereotüüpide sarnasust. Siinko-hal on aga oluline tähele panna, et paljukeelses ja -kultuuriliseskeskkonnas võib rahvuslike stereotüüpide muster muutuda paljukeerulisemaks lihtsast binaarsest mustrist.

EPILOOG

Oleme nüüd korraldanud lugejaile ringkäiku ühes psühholoogiauurimisvaldkonnas, millega viimastel aastatel on päris vilkalt te-geldud. Meie pole selles melus olnud pelgalt kõrvaltvaatajad, vaid

37

Vene hinge otsingul

on küllalt aktiivsed osalejad ja mõnel korral isegi sündmuste suu-najad. Suure arvu kolleegide ühiste jõupingutustega on mõnedasjad saanud selgemaks, kui nad veel kümme aastat tagasi olid.

On olemas ühiselt jagatud arvamusi, stereotüüpe, mis peegel-davad üsna täpselt seda, milline on ümbritsev tegelikkus. Näitekskõnelesime sellest, et ettekujutus pikakasvulisest hollandlasestpole mingi väljamõeldis, sest Holland ongi maailma üks inimestekõige suurema keskmise kasvuga riike maailmas. Kui küsida,kas tüüpiline mees on naisest vähem ärevil, kehtestavam ja anta-gonistlikum, siis enamus inimesi on sellega nõus, sest paljudeskohtades üle maailma naised ongi meestest veidi rohkem hirmul,alluvamad ja leplikumad. Kuid rahvusliku iseloomu stereotüübikokkulangevus tegelike inimeste isiksusekirjeldusega on pigemerand kui seaduspärasus. Järelikult on ettekujutused rahvusli-kust iseloomust kõige tõenäolisemalt inimeste peas olevad pildid,mis kujutavad midagi muud, kui inimeste tegelikke isiksuseseadu-musi. Nagu eespool kirjeldasime, võivad rahvusliku iseloomu ste-reotüübid kujuneda pigem muude nähtavamate tunnuste abil, nagunäiteks suhtlusstiil, käitumisnormid, väärtused või isegi kliima.

Kõige suurem probleem on selles, kuidas veenda ennast jateisi, et mingi stereotüüp, mis tundub nii värvikas ja õige, onväljamõeldis ja tegelikud sakslased ei ole loomu poolest võimetudaru saama huumorist, inglased polegi võrreldes keskmise euroop-lasega reserveeritumad ja itaallasest hotellijuhid polegi maailmakõige hullemad. On väga raske tunnistada, et kõik anekdoo-did soomlastest, lätlastest või venelastest paika ei pea. Suuretõenäosusega on täpselt sama lugu aga ka müstilise vene hin-gega. Veenvus, millega on propageeritud vene hinge ainulaad-sust ja eripära, ei muuda tõsiasja, et nagu iga teise stereotüübipuhul, on ka siin suure tõenäosusega tegemist lihtsalt fiktsioo-niga, mille puudub tõepõhi. Nii nagu geenide poolest, on venela-sed ka oma põhilistelt isiksuseomadustelt üsna tavalised euroop-lased (Neliset al. 2009). Tuhandete venelaste isiksuseprofiil,nähtuna nende enda või siis kellegi teise poolt, ei erine millegiolulisega maailma keskmisest profiilist, mis on saadud kümneteriikide tulemuste liitmisel. Muidugi on teisi omadusi, mis tee-vad venelased eriliseks Euroopas ja kogu maailmas. Näiteksmaailma väärtusteuuringus on venelased esikohal konservatiivsu-

38


selt ja võimuvertikaalist lugupidamise poolest (Lebedeva 2000).Kõigis viimase kolmekümne aasta suurtes küsitlustes on VenemaaFöderatsiooni kodanikud olnud muu maailmaga võrreldes viimas-tel kohtadel eluga rahuolu ja õnnega seotud küsimustes (Veenho-ven 2001). Kõige silmapaistvam on aga see, et venelastel puudubigasugune usaldus oma riigi sotsiaalsete institutsioonide vastu.See on neil palju madalam arenenud riikide omast, kuid see onmadalam ka sellest usalduse tasemest, mis on sellistes poliitiliseltebastabiilsetes riikides, nagu Kolumbia ja Nigeeria (Shlapentokh2006). Arvestades venelaste üldist lugupidamist võimuhierarhiavastu, on see ilmselt ainulaadne saavutus, et seda usaldust on osa-tud nii palju maha mängida.

See, et “vene hing” on peamiselt väljamõeldis, ei kahanda kind-lasti tema populaarsust. On ennustatav, et literaadid, filosoofid,mõtlejad ja poliitikud jätkavad juba teist sajandit kestnud vaidlust,milline on vene rahvuslik omapära, milline on tema ainulaadne osaajaloos ja mille poolest erineb vene inimene neist, kes asutavadplaneeti väljaspool tema riigi piire. Venemaalt on ainuüksi vii-mase paari aastaga välja rännanud mitu miljonit parema hariduseja keeleoskusega inimest, kes on täiendab umbes 25 miljoni suu-rust venelaste diasporaad väljaspool Venemaad. Kindlasti jätkubka vene hinge uurimine. Meie tööd näitavad, et seda on mõtetjätkata eelkõige aja- või kultuuriloole keskendudes: vene kultuuriüheks silmatorkavaks iseärasuseks on ja jääb veel mõneks ajaksraugematu huvi erilise vene hinge vastu, mida sellisena tegelikultpole olemas.

Tahame tänada paljusid inimesi, kes on aidanud meil rahvuslike ste-reotüüpide üle mõtelda ja neid uurida: Robert McCrae, Antonio Ter-racciano, Rene Mõttus, Helle Pullmann, Anastassia Trifonova, BorissMestserjakov ja mitmed teised. Selle artikli kirjutamist toetas institut-sionaalne uurimistoetus IUT2-13.

Kirjandus

A d a m s , M. 2003.Fire and Ice: The United States, Canada and theMyth of Converging values.Toronto: Penguin Canada

39

Vene hinge otsingul

A l l i k , J. 2005. Personality dimensions across cultures. —Journal ofPersonality Disorders, Vol. 19, No. 3, pp. 212–232

A l l i k , J., R. R. M c C r a e 2004. Toward a geography of personalitytraits: Patterns of profiles across 36 cultures. —Journal of Cross-Cultural Psychology, Vol. 35, No. 1, pp. 13–28

A l l i k , J., R. M õ t t u s , A. R e a l o 2010. Does national characterreflect mean personality traits when both are measured by thesameinstrument? —Journal of Research in Personality, Vol. 44, pp. 62–69

A l l i k , J., A. R e a l o 1996a. The hierarchical nature of individualism-collectivism: Comments. —Culture & Psychology, Vol. 2, No. 1,pp. 109–117

A l l i k , J., A. R e a l o 1996b. On the relationship between personalityand totalitarian regimes: A critique of Western stereotypes. —Journalof Baltic Studies, Vol. 27, pp. 331–335

A l l i k , J., A. R e a l o , R. R. M c C r a e 2013. Universality of thefive-factor model of personality. — T. A. Widiger, P. T. Costa(Eds.).Personality Disorders and the Five-Factor Model of Personality. 3rded. Washington, D.C.: American Psychological Association, pp. 61–74

A l l i k , M õ t t u s , R e a l o , P u l l m a n n , T r i f o n o v a , M c C r a e2009a =Allik �., Myttus R., Realo A., Pullmann H.,Trifonova A., MakKrзi R. R. . . . 55 uqastnikov proekta“Russkii harakter i liqnostь”. 2009. Konstruirovanienacionalьnogo haraktera: Svoistva liqnosti, pri-pisyvaemye tipiqnomu russkomu. —Cultural-Historical Psy-chology, Vol. 5, No. 1, pp. 2–18

A l l i k , J., A. R e a l o , R. M õ t t u s , P. B o r k e n a u , P. K u p p e n s ,M. H r e b ı c k o v a 2010. How people see others is different fromhow people see themselves: A replicable pattern across cultures. —Journal of Personality and Social Psychology, Vol. 94, pp. 168–182

A l l i k , J., A. R e a l o , R. M õ t t u s , H. P u l l m a n n , A. T r i f o n o -v a , R. R. M c C r a e & 56 Members of the Russian Character andPersonality Survey. 2009b. Personality traits of Russiansfrom theobserver’s perspective. —European Journal of Personality, Vol. 23,pp. 567–588

A l l i k , J., A. R e a l o , R. M o t t u s , H. P u l l m a n n , A. T r i f o n o -v a , R. R. M c C r a e , E. K o r n e e v a 2011. Personality profilesand the “Russian soul”: Literary and scholarly views evaluated. —Journal of Cross-Cultural Psychology, Vol. 42, No. 3, pp. 372–389

A l l p o r t , G. W. 1978/1954.The Nature of Prejudice. (25th Anniver-sary ed.) New York: Basic Books

40


A n d r e e v , A. L. 2010. Europe or Eurasia? —Herald of the RussianAcademy of Sciences, Vol. 80, No. 5, pp. 461–465

B e n e d i c t , R. 1934. Patterns of Culture. Boston—New York:Houghton Mifflin Company

B e r d y a e v , N. 1960.The Origin of Russian Communism. Ann Ar-bor: University of Michigan Press

B o g a r d u s , E. S. 1925. Social distance and it origin. —Journal ofApplied Sociology, Vol. 9, pp. 216–226

B o s t e r , J. S., K. M a l t s e v a 2006. A crystal seen from each of itsvertices: European views of European national characters.— Cross-Cultural Research, Vol. 40, No. 1, pp. 47–64

C h a n , W., R. R. M c C r a e , F. D e F r u y t , L. J u s s i m ,C. E. L o e c k e n h o f f , M. D e B o l l e , A. T e r r a c c i a n o 2012.Stereotypes of age differences in personality traits: Universal and ac-curate? —Journal of Personality and Social Psychology, Vol. 103,No. 6, pp. 1050–1066

C u d d y , A. J. C., S. T. F i s k e , P. G l i c k 2008. Warmth and com-petence as universal dimensions of social perception: The stereotypecontent model and the BIAS map. —Advances in Experimental So-cial Psychology, Vol. 40, pp. 61–150

D e v i n e , P. G., A. J. E l l i o t 1995. Are racial stereotypes reallyfading: The Princeton trilogy revisited. —Personality and SocialPsychology Bulletin, Vol. 21, No. 11, pp. 1139–1150

F e s t i n g e r , L. 1954. A theory of social comparison processes. —Human Relations, Vol. 7, pp. 117–140

F i g e s , O. 2003.Natasa tants: Venemaa kultuurilugu. Tlk V. Krimm.Tallinn: Varrak

F i s k e , S. T., A. J. C. C u d d y , P. G l i c k , J. X u 2002. A model of (of-ten mixed) stereotype content: Competence and warmth respectivelyfollow from perceived status and competition. —Journal of Person-ality and Social Psychology, Vol. 82, No. 6, pp. 878–902

G i l b e r t , G. M. 1951. Stereotype persistence and change amongcollege students. —Journal of Abnormal and Social Psychology,Vol. 46, pp. 245–254

H e r r n s t e i n , Richard J., Charles A. M u r r a y 1994.The BellCurve: Intelligence and Class Structure in American Life. New York:Free Press

H o f s t e d e , G. 1980.Culture’s Consequences: International Differ-ences in Work-Related Values. Beverly Hills, CA: Sage

H r e b ı c k o v a, M., S. G r a f 2013. Accuracy of national stereotypes inCentral Europe: Outgroups are not better than ingroup in considering

41

Vene hinge otsingul

personality traits of real people. —European Journal of Personality,Vol. 27

H u n t i n g t o n , S. P. 1993. The clash of civilizations. —ForeignAffairs, Vol. 72, pp. 22–49

H u n t i n g t o n , S. P. 1999.Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maail-makorra ümberkujunemine. Tlk M. Trummal. Tartu: Fontes

I n g l e h a r t , R., W. E. B a k e r 2000. Modernization, cultural change,and the persistence of traditional values. —American SociologicalReview, Vol. 65, pp. 19–51

I n k e l e s , A. 1997.National Character: A Psycho-Social Perspective.New Brunswick: Transaction Publishers

J o n e s , E. E., V. A. H a r r i s 1967. The attribution of attitudes. —Journal of Experimental Social Psychology, Vol. 3, No. 1, pp. 1–24

J u d d , C. M., L. J a m e s - H a w k i n s , V. Y z e r b y t , Y. K a s h i m a2005. Fundamental dimensions of social judgment: Understandingthe relations between judgments of competence and warmth. —Jour-nal of Personality and Social Psychology, Vol. 89, No. 6, pp. 899–913

K a r l i n s , M., T. L. C o f f m a n , G. W a l t e r s 1969. On the fading ofsocial stereotypes: Studies in three generation of collegestudents. —Journal of Personality and Social Psychology, Vol. 13, pp. 1–16

K a t z , D., K. B r a l y 1933. Racial stereotypes of one hundred collegestudents. —Journal of Abnormal and Social Psychology, Vol. 28,pp. 280–290

K h r u s h c h e v a , N. L. 2007.Imagining Nabokov: Russia BetweenArt and Politics. New Haven: Yale University Press

K i n g , G., J. W a n d 2007. Comparing incomparable survey re-sponses: Evaluating and selecting anchoring vignettes. —PoliticalAnalysis, Vol. 15, No. 1, pp. 46–66

K i v i k , P. 1998. What silence says: Communicative style and iden-tity. — Trames: A Journal of Humanities and Social Sciences,Vol. 52/47, No. 1, pp. 19–39

L e b e d e v a 2000 =Lebedeva N. M. Bazovye cennosti russ-kih na rubeжe XXI veka. — Psihologiqeskii жurnal, 21,} 3, s. 73–87

L e v i-S t r a u s s, C. 1969/1962.Totemism. Transl. R. Needham.Middlesex: Pelican Book

L i p p m a n n , W. 1922.Public Opinion. New York: Harcourt BraceL o s s k i 1990/1957 =Losskii N. O. Harakter Russkogo naroda.

Moskva: Kl�qM a d o n , S., M. G u y l l , K. A b o u f a d e l , E. M o n t i e l , A. S m i t h ,

P. P a l u m b o , L. J u s s i m 2001. Ethnic and national stereotypes:

42


The Princeton trilogy revisited and revised. —Personality and SocialPsychology Bulletin, Vol. 27, No. 8, pp. 996–1010

M c C r a e , R. R. 2002. NEO-PI-R data from 36 cultures: Further in-tercultural comparisons. — R. R. McCrae, J. Allik (Eds.).The Five-Factor Model of Personality Across Cultures. New York: KluwerAcademic/Plenum Publishers, pp. 105–125

M c C r a e , R. R., W. C h a n , L. J u s s i m , F. D e F r u y t ,C. E. L ö c k e n h o f f , M. D e B o l l e , A. T e r r a c c i a n o 2013.Toward a theory of differential accuracy in stereotypes: The case ofnational character. —Psychological Bulletin. (Submitted.)

M c C r a e , R. R., A. T e r r a c c i a n o & 78 Members of the PersonalityProfiles of Cultures Project. 2005. Universal features of personal-ity traits from the observer’s perspective: Data from 50 cultures. —Journal of Personality and Social Psychology, Vol. 88, pp. 547–561

M c C r a e , R. R., A. T e r r a c c i a n o & 79 Members of the PersonalityProfiles of Cultures Project. 2005. Personality profiles of cultures:Aggregate personality traits. —Journal of Personality and SocialPsychology, Vol. 89, No. 3, pp. 407–425

M c C r a e , R. R., A. T e r r a c c i a n o , A. R e a l o , J. A l l i k 2007a.Climatic warmth and national wealth: Some culture-level determi-nants of national character stereotypes. —European Journal of Per-sonality, Vol. 21, No. 8, pp. 953–976

M c C r a e , R. R., A. T e r r a c c i a n o , A. R e a l o , J. A l l i k 2007b.On the validity of culture-level personality and stereotype scores. —European Journal of Personality, Vol. 21, No. 8, pp. 987–991

M c G r a t h , R. E., L. R. G o l d b e r g 2006. How to measure nationalstereotypes? —Science, Vol. 311 (5762), pp. 776–777

M e a d , M. 1928. Coming of Age in Samoa. New York: WilliamMorrow & Company

M e s t s e r j a k o v,S a m a n i n a, A l l i k 2013 =Mewer�kov B.G., Xamanina E. A., Allik �. Sravnitelьnyi analiztreh proekcii nacionalьnyh harakterov russkih, mok-xan i зrz�n. — Cultural-Historical Psychology. (Submitted.)

M õ t t u s , R., J. A l l i k , A. R e a l o , H. P u l l m a n n , J. R o s s i e r ,G. Z e c c a , C. N. T s e u n g 2012. Comparability of self-reportedconscientiousness across 21 countries. —European Journal of Per-sonality, Vol. 26, No. 3, pp. 303–317

M õ t t u s , R., K. I n d u s , J. A l l i k 2008. Accuracy of only childrenstereotype. —Journal of Research in Personality, Vol. 42, No. 4,pp. 1047–1052

N e l i s , Mari, Tonu E s k o , Reedik M a g i , Fritz Z i m p r i c h ,Alexander Z i m p r i c h , Draga T o n c h e v a , Andres M e t s p a l u

43

Vene hinge otsingul

2009. Genetic structure of Europeans: A view from the North-East. —Plos One, Vol. 4, No. 5

P e a b o d y , D. 1985.National Characteristics. Cambridge: Cam-bridge University Press

P e a b o d y , D., A. G. S h m e l y o v 1996. Psychological characteris-tics of Russians. —European Journal of Social Psychology, Vol. 26,No. 3, pp. 507–512

P e r u g i n i , M., J. R i c h e t i n 2007. In the land of the blind, theone-eyed man is king. —European Journal of Personality, Vol. 21,No. 8, pp. 977–981

P u t n a m , R. D., R. L e o n a r d i , R. N a n e t t i 1993.Making Democ-racy Work: Civic Traditions in Modern Italy. Princeton, N.J.: Prince-ton University Press

R a d c l i f f e - B r o w n , A. R. 1951. The comparative method in socialanthropology. —The Journal of the Royal Anthropological Instituteof Great Britain and Ireland, Vol. 81, pp. 15–22

R a n c o u r - L a f e r r i e r e , D. 1995.The Slave Soul of Russia: MoralMasochism and the Cult of Suffering. New York: New York Univer-sity Press

R e a l o , A., J. A l l i k , M. V a d i 1997. The hierarchical structure ofcollectivism. —Journal of Research in Personality, Vol. 31, pp. 93–116

R e a l o , A., J. A l l i k , M. V e r k a s a l o , J. E. L ö n n q v i s t ,A. K w i a t k o w s k a , L. K ö ö t s , V. R e n g e 2009. Mechanismsof the national character stereotype: How people in six neighboringcountries of Russia describe themselves and the typical Russian. —European Journal of Personality, Vol. 23, pp. 229–249

R e n t f r o w , P. J., S. D. G o s l i n g , J. P o t t e r 2008. A theory ofthe emergence, persistence, and expression of geographic variationin psychological characteristics. —Perspectives on PsychologicalScience, Vol. 3, No. 5, pp. 339–369

S c h m i t t , D. P., A. R e a l o , M. V o r a c e k , J. A l l i k 2008. Whycan’t a man be more like a woman?: Sex differences in big fivepersonality traits across 55 cultures. —Journal of Personality andSocial Psychology, Vol. 94, No. 1, pp. 168–182

S h l a p e n t o k h , V. 2005a. The short time horizon in the Russianmind. — Communist and Post-Communist Studies, Vol. 38, No. 1,pp. 1–24

S h l a p e n t o k h , V. 2005b. Two simplified pictures of Putin’s Russia,both wrong. —World Policy Journal, Vol. 22, pp. 61–72

44


S h l a p e n t o k h , V. 2006. Trust in public institutions in Russia: Thelowest in the world. —Communist and Post-Communist Studies,Vol. 39, No. 2, pp. 153–174

S m i t h , H. 1983.The Russians.(Updated ed.). New York, N.Y.: TimesBooks

S t e p h a n , W. G., C. W. S t e p h a n , T. S t e f a n e n k o , V. A g e y e v ,M. A b a l a k i n a , L. C o a t e s s h r i d e r 1993. Measuring stereo-types: A comparison of methods using Russian and American sam-ples. —Social Psychology Quarterly, Vol. 56, No. 1, pp. 54–64

S u l l o w a y , F. J. 1998.Born to Rebel: Birth Order, Family Dynamics,and Creative Lives. London: Abacus Book

S w i m , J. K. 1994. Perseived versus metaanalytic effect sizes: Anassessment of the accuracy of gender stereotypes. —Journal of Per-sonality and Social Psychology,Vol. 66, No. 1, pp. 21–36

T e r r a c c i a n o , A., A. M. A b d e l - K h a l e k , N. A d a m , L. A d a -m o v o v a , C. A h n , H. N. A h n , R. R. M c C r a e 2005. Nationalcharacter does not reflect mean personality trait levels in 49 cul-tures. —Science, Vol. 310 (5745), pp. 96–100

T r i f o n o v a , A. 2005. Religiooni ja kultuuri mõju suhtumisesrahasse / Influence of religion and culture on attitudes towardsmoney. (Bakalaureusetöö /Bachelor Thesis, University of Tartu.)Tartu

T u l v i n g , E. 2007.Mälu. (Teine, täiend. trükk.) Tartu: Tartu ÜlikooliKirjastus

W e b e r , M. 2007.Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim. Tallinn:Varrak

V e e n h o v e n , R. 2001. Are Russians as unhappy as they say theyare? —Journal of Happiness Studies, Vol. 2, pp. 111–136

W h i t e , L. T., R. V a l k , D. A b d e s s a m a d 2010. What is themeaning of “on time”?: The sociocultural nature of punctuality. —Journal of Cross-Cultural Psychology, Vol. 42

W i e r z b i c k a , A. 1992.Semantics, Culture and Cognition: Univer-sal Human Concepts in Culture-Specific Configutrations. New York:Oxford University Press

JÜRI ALLIK (sünd. 1949) on lõpetanud Tartu ülikooli psühholoogina1973, psühholoogiakandidaat 1976 (Moskva), psühholoogiadok-tor 1991 (Tampere); akadeemik (2010). Olnud Tartu ülikoolipsühho-meetria ja psühhofüüsika labori juhtivteadur 1989–1992, psühhofüüsika

45

Vene hinge otsingul

korraline professor 1992–2002, alates 2002 eksperimentaalpsühholoo-gia korraline professor.Akadeemiason ta avaldanud artiklid “Goethe,Hering ja Land: Väljakutseestablishmendile” (1989, nr 3, lk 473–492);“Mis meeletu püüdlus: Isiklik vaade Francis Crickile” (1990, nr 11,lk 2363–2379), “Intsest ja selle tõlgendused” (1993, nr 9, lk 1893–1915),“Hämmastav hüpotees teadvuse kohta” (1996, nr 9, lk 1853–1870), “Keskardab Virginia Woolfi?” (2002, nr 11, lk 2408–2422), “Ajas rändamineja kronesteesia” (koos Endel Tulvinguga; 2003, nr 5, lk 915–937),“Georg Friedrich Parrot ja teadvustamata järelduste teooria” (koos KennKonstabeliga; 2005, nr 3, lk 456–471), “Maailm keelepeeglis” (2011,nr 4, lk 618–629), “Hea teadlase retseptiraamat” (2013, nr 4, lk 624–641) ning kolm arvustust.

ANU REALO (sünd. 1971) on lõpetanud Tartu ülikooli ?-teaduskonnasotsioloogia erialal 1993, psühholoogiamagister 1995, filosoofiadoktorpsühholoogia erialal 1999. Tartu ülikooli psühholoogiaosakonna lektorja teadur 1995–1999, isiksusepsühholoogia dotsent 1999–2003, sotsiaal-ja haridusteaduskonna psühholoogia instituudi vanemteadur 2003–2012,a-st 2013 samas Eesti Teaduste Akadeemia uurija-professor.

46

Documents

VENE HINGE OTSINGUL - psych.ut.eepsych.ut.ee/~jyri/en/Vene-hinge-otsingul 4-07-3023.pdf · Samuti tuleb vene hing iga kord mängu siis, kui on juttu ideo-loogilisest vaakumist. Kommunistlikust