View
5
Download
0
Category
Preview:
Citation preview
1
Sotsioloogia – peatükk Eesti kultuuriloost
Käesolev tekst on valminud aastal 2007, peatükina ulatuslikuna mõeldud koguteosele Eesti kultuuriloost XX sajandil. Rahaliste raskuste tõttu jäi juba valmimisjärgus raamat ilmumata. Vahepeal kulunud kümne aastaga on Eestis jõudsalt arenenud nii sotsioloogia kui ka sotsiaalteadused üldisemalt. Käesolev tekst käsitleb peamiselt teaduse arengut 20. sajandit, ja sellisena nagu see paistis kirjutamise ajal. Teiste sõnadega, see ei käsitle hilisemaid sündmusi ega viita pärast 2007. aastat ilmavalgust näinud allikatele. Teksti ei ole pärastpoole parandatud ega toimetatud. Viimases peatükis öeldud kokkuvõtlikud hinnangud distsipliini arengule ja hetkeolukorrale peavad autori arvates siiski enamuses paika veel praegugi (jaanuaris 2017). Rääkides Eesti sotsioloogia arengust nõukogude perioodil on samuti siiamaani kehtiv märkus: „Täpse pildi saamine toonasest olukorrast nõuaks arhiivimaterjalide uurimist ja intervjuude tegemist sündmustes osalenutega. Tegemist on mahuka uurimistööga, mis seni veel ootab tegijat.“
Käesolevale tekstile tuleb tsiteerides viidata järgnevalt: Lagerspetz, Mikko (2007): Sotsioloogia – peatükk Eesti kultuuriloost. Kättesaadav aadressil: http://users.abo.fi/mlagersp/SotsAjalEestis2007.pdf (viidatud [kuupäev])
2
Sotsioloogia
Peatükk Eesti kultuuriloost
1. Sissejuhatuseks1
Käesoleva peatüki eesmärgiks on anda ülevaade sotsioloogia arengust 20. sajandi
Eestis; mõne sõna lisamisega ka 19. sajandil toimunu kohta püüan kõigepealt
raamistada selle Eestis noore teaduse kogu siinse ajaloo. See ei ole väga pikk ega ka
järjepidev: Teine Maailmasõda ja iseseisvuse kaotus katkestasid sotsioloogilise
mõttevahetuse, uurimis- ja õppetöö arengu Eestis. Nende taastekkimine alates 1960.
aastate keskpaigast toimus juba uutel alustel, ja Eestis varem tehtud
sotsioloogiaalased tööd olid tolleks ajaks unustatud. Tuleb tunnistada, et seni ei ole
süstemaatiliselt uuritud Eesti esimese iseseisvuse aegset ja sellele eelnenut teadus- ja
vaimuelu sellest seisukohast, kuivõrd ja millistel viisidel selles kajastusid
sotsioloogilised küsimuseasetused, mõisted ja teooriad. Ka käesolevas peatükis
piirdub varasema perioodi käsitlus ainult mõnede autorite ja tööde nimetamisega;
nende sisu üle arutlemine nõuaks omaette uurimustööd. Keskendume niisiis
perioodile 1960. aastate keskpaigast kuni 2000. aastate alguseni.
Ka Eesti sotsioloogia nüüdsemaid arenguid ei ole seni põhjalikult uuritud; võib siiski
täheldada, et Eesti sotsiaalteaduste ajaloo vastu tuntud huvi on viimati kulunud
aastatel selgesti kasvanud. See on väljendunud Eesti Sotsiaalteadusliku Andmearhiivi
loomises ja arendamises, sotsiaalteaduste ajaloo küsimustele pühendatud seminaride
ja arutluste korraldamises ning ka üksikutes eesti- ja inglisekeelsetes
publikatsioonides (Kiin/Vooglaid 1995; Lagerspetz 2002; Lagerspetz & Pettai 2003;
Ruutsoo 2000; Saar, Titma & Kenkmann 1994; Titma 2002; Vihalemm 2004).
Taolise huvi tekkele võib näha mitmeid põhjusi. Üks nendest on Eesti teadlaste
lülitumine rahvusvahelisse diskussiooni oma erialadel, mis on tekitanud võimaluse
ennast teistega võrrelda ka ajalooliste arengute osas. Olulisim põhjus on võib-olla
akadeemiliste õppekavade ja ülikoolide osakondade tekkimine sotsioloogias alates
1989. aastast. Sellega on praeguseks loodud sotsioloogia erinevaid uurimussuundi ja
rakendusalasid ühendavate arutlusplatvormide tekkeks eeldused, mida
nõukogudeaegne teaduse ja õppetöö praktika ei pakkunud. Varem oli iseloomulik
sotsioloogide jagunemine üksteisest suhteliselt eraldatult tegutsevatesse,
spetsialiseerunud uurimusrühmadesse, kellel üksteise tegevusest (ja üldse sotsioloogia
erinevatest uurimussuundadest) head ülevaadet ei olnud. Sotsioloogia ajaloo ja
hetkeseisu uurimist ei soodustanud ka see, et ülepea oli välistatud võimalus
ühiskonnateaduste rolli ja areguvajaduste üle arutleda.
Sotsioloogia ajaloo kirjutamisel on esimeseks probleemiks teema piiritlemine.
Ühiskonna empiirilise uurimisega tegeleb mitu erinevat teadust, ja nendevaheline
tööjaotus ei ole alati selge; sotsioloogia on üldine ühiskonnateadus, ja selle
1 Käesoleva peatüki mitmed olulised osad põhinevad koos Iris Pettaiga kirjutatud, 2003. aastal
inglise keeles avaldatud artiklile (Lagerspetz & Pettai 2003). Tänan Iris Pettaid toonase koostöö eest,
samuti neid inimesi ja asutusi, kes artikli jaoks meile andsid teavet ja materjale. Lisaks tänan
kommentaaride ja ettepanekute eest professor Rein Ruutsood. Artikkel on temaatiliselt seotud Eesti
Teadusfondi grandiga nr. 5854.
3
uurimusobjekt pole eristatav nt. politoloogia, ajalooteaduse või sotsiaalpoliitika
uurimusobjektist. Üks võimalus sotsioloogiat defineerida on viidata teatud iseäralikele
küsimustele, teooriatele ja mõistetele, millele see kui teadusliku uurimise ja arutelu
praktika tugineb. Norra sotsioloog Dag Østerberg (1989) peab sotsioloogiale
omasteks uurimisteemasid, mis puudutavad ühiskondi, kooskondi, interaktsiooni jne.
– niisiis nähtusi, mis ei ole üksikindiviidi tasandile redutseeritavad. Osa empiirilisi
sotsiaaluuringuid aga käsitlevad üksikindiviidide tegevusi, arvamusi ja elutingimusi;
seda sotsiaalteaduse tüüpi nimetab Østerberg sotsiaalstatistikaks. Distsipliini umbes
samasuguse piiritluseni jõuame, kui käsitleme sotsioloogiana selliseid empiirilistel
alustel põhinevaid analüüse ja aruteluid, milles on rakendatud ühiskonna, kooskonna
ja väikegrupi tasandeid puudutavaid mõisteid (nagu näiteks normid, väärtused,
kultuur, rollid, identiteedid). Kuigi teadustöö empiiriliseks aluseks võib olla
üksikindiviidide uurimine (näiteks küsitluse teel), peaksid sellest tehtud järeldused
niisiis seostuma siin mainitud, sotsioloogiliste mõistetega; statistika esitamine ja
kommenteerimine iseenesest veel ei kujuta ennast sotsioloogilist uurimust, aga võib
olla sellise alusmaterjaliks.
Teine võimalus sotsioloogiat defineerida oleks lähtuda selle sõna praktilisest
kasutamisest. Ajaloolistel põhjustel on Eestis sotsioloogilisteks uurimusteks harjutud
nimetama ka töid, milles eelpool mainitud klassikalisi sotsioloogiliseid mõisteid ei ole
rakendatud. Eestis (nagu võib tegelikult öelda kõigi Kesk- ja Ida-Euroopa endiste
sotsialismimaade kohta) on sõnakasutus siinkohal kujunenud mõnevõrra teistsuguseks
kui Lääne-Euroopas. „Sotsioloogilise uurimusena“ käsitletakse igasuguseid empiirilisi
ühiskonnauuringuid, mis enamasti sisaldavad statistilisi, tavaliselt ankeetküsitluse abil
kogutud andmeid. Sellise käsitlusviisi tugevusel ja kestmisel meie regioonis on omad
põhjused, mida käsitletakse allpool. Võib öelda, et suur osa Eestis (ja Ida-Euroopas)
tehtud sotsiaalteaduslikest uurimustest liigituksid Østerbergi jaotuses
„sotsiaalstatistika“, mitte „sotsioloogia“ hulka. Selleks, et kajastada võimalikult
paljude teadlaste ja akadeemiliste asutuste tegevusi, püüan aga käesolevas artiklis
sotsioloogiat käsitleda avaralt ja kajastada nii töösid, milles sotsioloogilisi mõisteid on
rakendatud, kui ka teisi uurimusi, mida praktikas sotsioloogiaks on nimetatud.
Käesoleva ülevaate teemaks on seega nii sotsioloogilisi mõisteid kasutavad uurimused
– olenemata nende autorite institutsionaalsest seotusest – kui ka institutsioonid mille
tegevus on formaalselt määratletud kui sotsioloogiateadusega seonduv – olenemata
selle tegelikust täpsemast suundumusest sotsiaalteadusliku teabe tootjana. Seetõttu on
järgnevas esitluses kasutatud sõnu „sotsioloogia“ ja „sotsiaalteadused“ ilma iga kord
neid üksteisest täpselt eristamata. Paljud siin kirjeldatud arengud puudutavad kõiki
sotsiaalteadusi.
2. Eesti sotsioloogia sünd ja taassünd
Teadusliku distsipliini ja sellele põhineva uurimustöö nimetusena esineb sotsioloogia
teadupoolest esimest korda prantsuse positivistliku filosoofi Auguste Comte’i (1798-
1857) töödes. Teadusharu tegelik välja kujunemine toimus siiski kas varem (kui
peame selle all silmas sotsioloogia jaoks tüüpiliste küsimuste esitamist) või
märgatavalt hiljem, ehk 20. sajandi alguses (kui meie kriteeriumiks on teadussuuna
institutsionaliseeritus vastavate ajakirjade, teadusseltside, uurimisasutuste, õpikute,
ülikoolide kateedrite ja õppekavade näol). Järgnevail aastakümneil tekkis sotsioloogia
omaette akadeemilise distsipliinina Euroopa ja Ameerika ülikoolides. Tolle ja
4
eelnenud ajale ongi iseloomulik, et sotsioloogilisi teemasid käsitlesid teadlased, kes
oma ettevalmistuse ning institutsionaalse kuuluvuse poolest esindasid teisi teadusi.
Sotsioloogia kui teadusharu ja akadeemiline eriala institutsionaliseerus Eestis
märgatavalt hiljem kui Lääne- ja Põhja-Euroopas. Teatud mõttes on taoline protsess
Eesti sotsioloogial siiamani lõpuni läbimata – sellele viitavad näiteks juba eelpool
mainitud raskused sotsioloogia eristamisel teistest sotsiaalteadustest, sotsioloogide
vanema ja keskmise põlvkonna kirev, enamasti muude erialadega seotud hariduslik
taust ning sotsioloogiale pühendatud kodumaiste teaduskonverentside ja
teadusajakirja puudumine. Pärast 19. sajandil ja 20. sajandi esimesel poolel võetud
esimesi samme katkestasid Teine Maailmasõda ja nõukogude režiimi kehtestamine
1940. aastal sotsioloogia tekkimise Eestis. Eesti sotsioloogia nõukogudeaegse arengu
võib omakorda jagada kahte perioodi. Esimene nendest ulatub 1960. aastate
keskpaigast TRÜ sotsioloogialabori sulgemiseni 1975. aastal. Sealt alanud teine
periood jõudis lõpule esimeste sõltumatute avaliku arvamuse uurimusasutuste
loomisega 1980. aastate lõpul, veidi enne Eesti taasiseseisvumist. Taasiseseisvumise
eel ja 1990. aastate alguses toimunud muutused nii ühiskonnas, Eesti asendis kui ka
teaduses olid niivõrd sügavad, et on põhjendatud käsitleda 1990. ja 2000. aastaid uue,
kiireid ja huvitavaid muutusi sisaldanud perioodina.
Nõukogudeaegse sotsioloogia esimese perioodi jooksul tehti tutvust empiirilise
sotsiaalteaduse võimalustega ja ühtlasi kombati neid piire, mida sellele asetasid
võimukandjad. 1970. aastate teisel pool ja 1980. aastatel keskendusid sotsioloogid
oma meetodite ja uurimuspraktika lihvimisele, püüdes hoiduda võimude poolt
kitsamaks ahendatud piire ületamast. 1990. ja 2000. aastatel on jätkunud paljud varem
alustatud uurimussuunad ja tegevused. Samas on Eesti sotsioloogia üldine pilt aga
tugevasti muutunud: on lisandunud uued rahvusvahelised mõjutused ja eelkõige on
põhjaliku muutuse läbi elanud nii sotsiaalteadusliku uurimustöö tingimused kui ka
uurimuse objekt ise – Eesti ühiskond.
Enne 1960. aastaid tegelesid sotsioloogia valdkonda kuuluvate küsimustega Eestis
peamiselt teoloogid, filosoofid ja loodusteadlased. Ennast nimelt sotsioloogina
määratlenud varajaseks erandiks oli Eestist pärit Paul von Lilienfeld-Toal (1829-
1903), kes arendas organismianaloogiale põhinevat sotsioloogilist teooriat vene, saksa
ja prantsuse keeles kirjutatud teostes ning oli Pariisis tegutsenud Rahvusvahelise
sotsioloogiainstituudi (Institut International de Sociologie) president aastatel 1897-98
(Cohen 1994: 94, viide 181). Tema ametnikukarjäär aga kulges Peterburis ja otsest
mõju sotsioloogia arengule Eestis ta ilmselt ei avaldanud. Tartu ülikooli
teoloogiaprofessor Alexander von Oettingen (1827-1905) avaldas 1869-1874
kaheköitelise teose “Die Moralstatistik und ihre Bedeutung für eine Sozialethik” ning
1881. aastal teise uurimuse ”Ueber acuten und chronischen Selbstmord”, mida
mõlemat Émile Durkheim tsiteerib oma klassikalises uurimuses “Le Suicide”. 1920.-
1930. aastatel käsitlesid Eestis sotsioloogilist temaatikat nt. teoloog Hugo Rahamägi
(“Eesti rahva sündivuse vähenemise põhjused ja teed selle nähtuse kõrvaldamiseks”,
1924), geograaf Edgar Kant (“Tartu. Linn kui ümbrus ja organism”, 1927), filosoof
Alfred Koort (“Max Weberi sotsioloogia küsimuseseadest”, 1934), ja teoloog Eduard
Tennmann (”Usk ja majandus”, 1938). Ajakirjanik ja ühiskonnategelane Eduard
Laaman (1888-1941) avaldas populaarteaduslikke Eesti ühiskonna ja lähiajaloo
käsitlusi, kus ta rakendas muuhulgas Max Weberi ja Werner Sombarti mõisteid ja
meetodeid. Soomlane Eino Kuusi (1880-1936), kes hiljem avaldas tugevat mõju
5
sotsiaalteaduste, eriti sotsiaalpoliitika uurimise arengule Soomes, töötas Tartu
Ülikooli praktilise majandusteaduse professorina aastatel 1928-1931. 1930. aastate
lõpul luges ülikooli filosoofia õppetoolis sotsioloogiaalaseid kursusi Ilmar Tõnisson
(1911-1939), kes oli end sellel alal täiendanud London School of Economics’is.
Sotsioloogia niisiis ei jõudnud end sõjaeelses Eestis omaette teadusharuna kehtestada.
Eelpool nimetatud raamatud, samuti 1930. aastate teisel pool ajakirjas Akadeemia
avaldatud mõttevahetused siiski annavad tunnistust, et haritlaste hulgas leidus inimesi,
kes olid kursis eelkõige saksa sotsioloogide töödega.
Pärast II maailmasõda, kui Eesti oli NSV Liidu osa, ei olnud esialgu enam võimalik
tegelda ühiskonna empiirilise uurimustööga. Ühiskonna mõningane liberaliseerumine
nn. sulaajal siiski vähendas seda keelanud poliitilisi ja administratiivseid takistusi.
Selle tulemusel tekkis nõukogude sotsioloogia ”looteperioodiks” nimetatud faas
(Vihalemm 2004). Majanduse plaaniline arendamine ei saanud põhineda
ideoloogilisele doktriinidele, vaid võimalikult õigele teabele ühiskonna tegelikust
seisust. Seda aga ei saanud pakkuda ka ametlik statistika, mis juba oma
tekkemehhanismide tõttu oli moonutatud (Ruutsoo 1991). Tegelikkuse
usaldusväärsemat kajastamist loodeti saavutada elanikkonnaküsitluste ja teiste
sotsiaalteaduslike meetodite abil. 1958. aastal loodi NSV Liidu Sotsioloogia
Assotsiatsioon ja selle järel esimesed sotsioloogilised uurimuskeskused Moskvas,
Leningradis ja Novosibirskis. Kuuekümnendate aastate esimesel poolel tekkis mitu
sotsioloogilist uurimusgruppi ka Eesti NSV-s. Sündmustes osalenud Erkki Ranniku
sõnul tegutses Tallinnas juba kaksteist ja Tartus kaks uurimusrühma aastal 1965, kui
EKP Keskkomitee juures loodi sotsioloogilisi uurimusi koordineeriv ja kontrolliv
komitee (Rannik 1998). Millised kõigi erinevate uurimisrühmade ülesanded täpselt
olid, on seni uurimata ja tagantjärele arvatavasti raske tuvastada.
Esimeste sotsiaalteaduslike uurimuskeskuste tähelepanu all olid igal juhul
massiteabevahendite sisu ja publik. 1965. aastal alustas tegevust Eesti Raadio
sotsioloogiateenistus, mis koos Eesti Televisioonis moodustatud uurimisgrupiga tegi
uurimusi raadio ja televisiooni publiku struktuuri ja huvide kohta. 1970. aastate
alguses hakati tegema igas kvartalis korduvaid raadiokuulajate küsitlusi ning loodi
ülevabariigiline küsitlejate võrk (Saar, Titma & Kenkmann 1994: 157). Samal, 1965.
aastal alustati sotsioloogilisi meediauuringuid ka Tartu ülikoolis, esimese ülesandena
ajalehe Edasi lugejaskonnaküsitlus; sellele järgnesid lisaküsitlused ning ajalehe
toimetamispraktika analüüs (Kiin/Vooglaid 1995; Vihalemm 2004). Ülo Vooglaiu
juhtimisel tegutsenud uurimisrühma baasil moodustati 1967. aastal TRÜ
sotsioloogialabor, mis sai tegutseda 1975. aastani. Labori uurimussuunad täienesid
töömotivatsiooni, tööstusettevõte organisatsioonivormide ja tarbijauuringutega
(Kiin/Vooglaid 1995: 117). Kaheksa aasta jooksul jõudis labori tegevuses osaleda
suur hulk inimesi, kellest paljudest kujunesid aktiivsed, oma eriala arengut järgnevatel
aastakümnetel mõjutanud sotsiaalteadlased.
Teine oluline sotsiaalteaduslike uuringute ja kraadiõppe keskus tekkis Tallinnas.
Aastal 1966 loodi ENSV TA Ajaloo Instituudi koosseisu sotsioloogia sektor, mida
juhatasid Juhan Kahk ja Erkki Rannik. Juhan Kahki sotsiaalajaloolised uurimused
käsitlesid Eesti talunikkonna arengut, aga samuti ”nõukogude rahva” sündi ka Eestis.
Sotsioloogia sektori kõrvale loodi 1975. ja 1976. aastal noorsoosotsioloogia ja
sotsiaalse struktuuri (hiljem sotsiaalse aktiivsuse) sektorid. Instituudi Sotsioloogia
6
Osakonna (mis koosnes mainitud kolmest sektorist) uurimusteemadeks olid töösuhted
ja tööpsühholoogia ning teiselt poolt teemad, mida võiks paigutada ”elulaadi”
nimetuse alla – kultuuri tarbimine ja kultuurielus osalemine; vaba aeg; perekond; ning
väärtusorientatsioonid (Rannik 1998). 1989. aastal moodustati ENSV TA juures
tegutsenud neljast osakonnast ENSV TA Filosoofia, Sotsioloogia ja Õiguse Instituut
(1994. aastast: Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituut (RASI)). Instituut on
1998-2005 kuulunud Tallinna Pedagoogikaülikooli ja aastast 2005 Tallinna Ülikooli
koosseisu.
Nõukogude Liidu, sh. Eesti sotsioloogia taassünd 1960. aastatel sai võimalikuks
eelkõige seepärast, et võimud lootsid saada usaldusväärset, kvantitatiivset teavet mis
võimaldanuks ühiskonna teadlikku juhtimist ja planeerimist. Matemaatiliste
analüüsimeetodite arendamisele pandi suurt rõhku; psühholoogia ja
sotsiaalpsühholoogia mõjud olid tuntavad, kuna paljud uurijad olid oma hariduse
saanud selles vallas. Ankeetküsitluse (survey) olulisus uurimusmeetodina on ajastule
iseloomulik; nagu teistes sotsialistlikes maades, hakati kogu sotsioloogiat ajuti
samastama selle ainsa meetodiga. Kui eesti keeles 1967. aastal avaldati tõlkena
valitud peatükke Elisabeth Noelle ankeetküsitluse korraldamise õpikust, muutus
originaalis kasutatud termin ”Demoskopie” lihtsalt ”sotsioloogiaks” (vt. Noelle
1967).
Sotsiaalteaduste nägemine eelkõige ”sotsiaalse insenerikunsti” osana oli toona
tüüpiline ka Läänes, kuigi seal hakati 1960. aastatel juba rohkem toonitama nende
teistsugust, ühiskonnakriitilist rolli. Paljud Eesti sotsiaalteadlased lootsid ka ise, et
sotsialistliku ühiskonna sihipärane uuendamine teaduse abil oleks võimalik.
Praktilises tegevuses pidid nad aga varsti illusioonidest loobuma: umbusk
sotsioloogide tegevuse vastu oli üldine nii üldsuse kui võimukandjate hulgas ja
takistas nii loa saamist uurimustööle kui ka uuritavate inimeste koostööd uurijatega.
Olulisim takistus teaduse arengule oli aga ideoloogiline monopol. Osa teostatavatest
uuringutest olid otseselt suunatud teenima režiimi püüdeid manipuleerida
elanikkonnaga ja mõjutada selle meelsust nt. propaganda tõhustamise abil. Suur osa
uurimustest oli salastatud; EKP Keskkomitee juures tegutsenud sotsioloogia keskusel
oli võimalus kõiki uurimusi kontrollida ja nt. küsitlusankeetidest poliitiliselt
sobimatuid küsimusi kõrvaldada. Teoreetilised arutlused, isegi igasugused
empiirilistele uurimusandmetele põhinevad üldistused pidid varem või hiljem sattuma
konflikti ametliku, marksistlik-leninistliku ühiskonnakäsitlusega. Seetõttu võis nii
mõnigi kord teooriat asendada marksistlik retoorika, ja võimalikud
ühiskonnakriitilised järeldused jäid uurijate endi teada.
Teoreetilise diskussiooni katseid siiski tehti. Ülo Vooglaiu juhtimisel tegutsenud
massikommunikatsiooni uurijad alustasid 1966. aastal igaaastaste seminaride
korraldamist Kääriku spordibaasis. Kääriku seminaridest viimane toimus 1970. aastal.
Seminaridele kutsuti osa võtma nii noori sotsioloogiahuvilisi kui ka tuntud teadlasi
Nõukogude Liidu teistest uurimuskeskustest, nende hulgas tuntuimana Vladimir
Jadov. Diskussioonides aga käsitleti ka Lääne sotsioloogia teooriasuundi, nagu
struktuurfunktsionalismi ja sümbolilist interaktsionismi. Diskussioonide
stenogrammid avaldati väikses tiraažis, aga neid lugesid paljud (Kiin/Vooglaid 1995;
Stolovitš 2006). Kääriku seminaridele omistatud ideoloogiliselt kahtlane kuulsus ning
korraldajate seosed dissidentideks arvatud inimestega, aga eelkõige ideoloogilise
kontrolli üleüldine tugevnemine Nõukogude Liidus viisid lõpuks TRÜ
7
sotsioloogialabori sulgemiseni 1975. aastal. Sotsioloogiat jäid ülikoolis esindama
eraldiseisvad väiksemad uurimusrühmad, sh. Mikk Titma juhtimisel tegutsenud
Noorsoo Kommunistliku Kasvatuse Laboratoorium ning teiselt poolt Ajakirjanduse
kateeder, kus mõned endised Sotsioloogialabori töötajad (näiteks Marju Lauristin ja
Peeter Vihalemm) jätkasid varem alustatud uurimissuundasid. TRÜ
Sotsioloogialabori saatus on näidiseks kogu Nõukogude Liidu sotsioloogide hulgas
1970. aastate keskel aset leidnud ”puhastuste ajast” ning üldisemalt sotsiaalteaduste
võimaluste piiratusest ideoloogiliselt kontrollitud riigis.
1970. aastate teisel poolel organiseeriti omaette uurimuskeskusteks, -sektoriteks vms.
mitu tegutsevat uurimusrühma, nende hulgas juba mainitud Ajaloo Instituudi uued
sektsioonid ning Tallinna Polütehnilise Instituudi juurde loodud Linnauuringute
instituut, ning mitu majandusorganisatsioone ja tarbimist uurivat keskust (Saar, Titma
& Kenkmann 1994: 159-60). Konjunktuuriinstituudis tegeleti tarbijakäitumise
uurimisega, kus empiiriliste uurimuste kõrval arendati ka teoreetilist suunda. Teema
raames kirjutati mitmeid majandussotsioloogia valdkonda kuuluvaid väitekirju. Kuni
uute avaliku arvamuse ja turuuuringute keskuste loomiseni 1980. aastate lõpul jäi
Eesti sotsioloogia institutsionaalne raamistik püsima ilma suurte muudatusteta. Nüüd
alanud, Nõukogude Eesti sotsioloogia arengu teist perioodi iseloomustasid
professionaliseerumine ja huvi pöördumine meetodite, eelkõige statistiliste
analüüsimeetodite suunas (Pettai 2000). Vaatamata jätkuvale ideoloogilisele survele
oli vähemalt kaks põhjust, miks sotsiaalteaduslike uuringute jätkamist siiski lubati.
Kõigepealt ei olnud kadunud võimude soov avaliku arvamuse arengust teadlik olla ja
seda võimalust mööda mõjutada; olulise sihtgrupina nähti noori. Teiseks tunnetasid
nii ministeeriumid, majandusorganisatsioonid kui ka Tallinna linnavõimud vajadust
majandus- ja organisatsioonialase teabe järele. Kuna valitsev marksistlik-leninistlik
ühiskonnateoreetiline doktriin ei võimaldanud teiste makrotasandi teooriate – st.
ühiskonda tervikuna käsitlevate teoreetiliste vaatenurkade arendamist, said empiirilise
teabe kogumist ja tulemuste tõlgendamist suunama nn. keskastme teooriad (pms.
süsteemiteooria, organisatsiooni- ja juhtimisteooriad ning väärtusorientatsioonide
teooriad). Samal ajal alustati keerukamate statistiliste meetodite rakendamist (nagu
klastrianalüüs, faktoranalüüs ja regressioonianalüüs). Pöörati ka senisest rohkem
tähelepanu andmete kogumise standardiseerimisele, näiteks valimi moodustamisel,
intervjueerijate koolitamisel jne. (samas). Eesti sotsioloogia toonane kogupilt on
uurimusteemade ja meetodite valiku osas üpris sarnane samaaegse olukorraga nt.
Lätis (Tabuns 1996/1997: 35-7) või üldiselt Nõukogude Liidus.
3. Eesti sotsioloogia institutsionaalne raamistik 1990. ja 2000. aastatel
Nõukogude Liidus 1987. aastal välja kuulutatud nn. uutmine (perestroika), Laulev
Revolutsioon, taasiseseisvumine ja sellele järgnenud reformiaastad muutsid
põhjalikult tingimusi, milles toimusid avalik arvamus, poliitika ja majandus. Kiire
reaktsioonina muudatustele tekkisid uued asutused, mis sotsioloogiliste meetoditega
(pms. küsitlusega) hakkasid uurima avalikku arvamust, poliitilisi hoiakuid,
sissetulekuid ja tarbimist. Nendest esimene oli 1988. aastal asutatud hilisem osaühing
EMOR, mille järel loodi varsti ka teisi (Saar, Titma & Kenkmann 1994: 160). Praegu
on EMOR osaliselt Soome ettevõtte MDC Gallup Finlandia omandis, ja on
turuuringutega tegelevatest asutustest suurim. Teiste hulgas tuntuimad on Faktum
OÜ, ES Turuuuringute AS ja AS Saar Poll, mis kõik tegutsevad eraettevõtetena ja
8
omavad üleeestilist küsitlejate võrgustikku. Nad teenindavad nii ettevõtteid,
riigiasutusi kui ka kodu- ja välismaiseid teadlasi. 1993 aastal asutati Eesti Avatud
Ühiskonna Instituut, mis samuti tegeles sotsiaaluuringutega.2
Teistest institutsionaalsetest muudatustest olulisimad on seotud ülikoolide kasvava
rolliga teaduskeskustena. Ühelt poolt tekkisid esimest korda Eestis sotsioloogiaalase
kõrghariduse õppekavad; teiselt poolt tegi Eesti valitsus 1995. aastal põhimõttelise
otsuse endiste Teaduste Akadeemia uurimusinstituutide administratiivsest
ühendamisest ülikoolidega. Sotsiaalteaduste vallas puudutas see otsus
Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute instituuti (RASI) (vt. eelpool). 1996. aastal loodi
Tartu Ülikooli Sotsiaalteaduskonna juurde Eesti Sotsiaalteaduslik Andmearhiiv,
eesmärgiga säilitada ja teha uurijatele kättesaadavaks võimalikult suur osa
sotsiaalteaduslike uurimuste käigus tekkinud andmekogudest. Aastakümne alguses
toimunud muutuste hulgas oli oluline ka teadusasutuste rahastamise üldise korra
muutus: senise riigieelarvelise otsefinantseerimise asemele loodi projektipõhise
finantseerimise mehhanismid. Tulemuseks oli teadlaste koguarvu vähenemine, aga
samas järele jäänud teadlaste suurem teadlikkus vajadusest oma uurimustulemusi ka
publitseerida, eelistatavalt rahvusvaheliselt.
Sotsioloogide formaalne harimine oli Nõukogude Eestis leidnud aset
kandidaadiväitekirjade ette valmistamise vormis (sotsioloogiaalase doktoriväitekirja
kaitsmiseni jõudis eestlastest Mikk Titma Moskvas 1975. aastal). Väitekirja kirjutav
aspirant kasutas materjalina uurimustulemusi, mida ta kogus mõne tegutseva
uurimusrühma koosseisus. Kuna sotsioloogiaalast ülikoolidiplomit ei olnud olemas,
olid aspirandid oma varasema akadeemilise hariduse saanud teistel erialadel (nagu
psühholoogias, matemaatikas või ajaloos) ning täiendasid seda mõne sotsioloogiaga
seotud uurimusteemaga tegeledes. Selle praktika üheks tagajärjeks oli paljude
sotsiaalteadlaste üsna kitsas spetsialiseerumine kindlale teemale, samas kui teised
uurimusteemad ja sotsioloogia üldisemad küsimused jäid nende jaoks võõraks.
Olukord hakkas muutuma alles Eesti vabanemise künnisel.
Esimene sotsioloogiaalane diplomiõppe (hiljem bakalaureuseõppe) koolitusprogramm
avati Tartu Ülikoolis 1989. aastal, ja teisena jõudis õppekava avamiseni Eesti
Humanitaarinstituut 1992. aastal. Tallinna Pedagoogikaülikoolis avati sotsioloogia
bakalaureuseõpe 1997. aastal. Mõlemad viimatimainitud kuuluvad 2005. aastast
Tallinna Ülikooli koosseisu ja ühendasid kaks seni eraldi töötanud õppekava
sügissemestril 2006. Tartu Ülikooli sotsioloogia õppekava juures töötasid
professoritena noorsoo uurimusega tegelenud Paul Kenkmann (1945–2001) ja statistik
Liina-Mai Tooding, ning aastatel 1999 kuni 2005 Mikk Titma, kes samaaegselt töötas
ka Stanfordi ülikoolis USA-s. Eesti Humanitaarinstituudi sotsioloogia õppekava
käivitas Soome teadlane Mikko Lagerspetz, kes esialgu töötas lektorina ja aastast
1997 sotsioloogia professorina; 2006. aastast on ta ühtlasi sotsioloogia professor Åbo
Akademi ülikoolis Soomes. Tallinna Pedagoogikaülikoolis on õppekava käivitamist ja
arendamist juhtinud keskkonnapsühholoogiast oma doktoriväitekirja kirjutanud Jüri
Kruusvall (aastatel 1994-98 korraline, 1998-2004 erakorraline professor) ning
hariduse, töö ja kihistumise sotsioloogiale keskendunud Ellu Saar (sotsiaalse
stratifikatsiooni professor aastast 2005).
2 Vaatamata nimesarnasusele ei olnud sellel seost 1990. aastal asutatud Avatud Eesti Fondiga.
9
Sotsioloogiaalaseid õppeaineid sisaldub ka teiste erialade, näiteks meedia, majanduse,
õigusteaduse, teoloogia, psühholoogia, kasvatusteaduse ja politoloogia
eksaminõuetes. Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonnas asub
majandussotsioloogia osakond, mida on juhtinud professor Marje Pavelson, ja
Tallinna Ülikooli Kasvatusteaduskonnas haridussotsioloogia instituut. Samas
ülikoolis tegutseb Eesti Demograafia Instituut (professor Kalev Katuse juhtimisel)
ning Eesti Naisuurimise Teabekeskus. Nii Tartu Ülikooli Õigusinstituudis kui ka
Sisekaitseakadeemias õpetatakse sotsioloogiat ja kriminoloogiat (professorid Ivar
Aimre ja Jüri Saar). Kõik sotsioloogia õpetamisega seotud akadeemilised üksused on
suhteliselt väikesed, nende hulgas suurim on praegu ilmselt TÜ Ajakirjanduse ja
kommunikatsiooni osakond (professorid Marju Lauristin ja Peeter Vihalemm).3
Kuni praeguse ajani (detsember 2006) on Eesti ülikoolides kaitstud ainult viit
sotsioloogia õppeainesse kuuluvat doktoriväitekirja, kuigi sotsioloogia
doktoriõppekavad on avatud nii TÜs kui TLÜs. Samas on muudel erialadel kaitstud
väitekirjade hulgas selliseid, mis on sisult sotsioloogilised või mis vähemalt mõnel
määral puudutavad sotsioloogiale lähedasi teemasid. Üsna mitmed Eesti
sotsiaalteadlased on kaitsnud doktorikraadi välismaal, nendest enamus Soomes.
Doktoriõpe suhteliselt madal efektiivsus Eestis ei ole tüüpiline ainult
sotsiaalteadustele, vaid on tuntav ka teistes teadusvaldkondades.
Eestikeelsed sotsioloogia ülikooliõpikud puudusid kuni 2000. aastani, millal ilmus
Hessi jt. (1993/2000) Ühendriikides kirjutatud õpiku tõlge. Teine, briti päritolu
väiksemamahuline tõlkeõpik ilmus 2002. aastal (Bruce 1998/2002). Eestikeelse
originaalõpiku kirjutamise üks katse pärineb küll juba aastast 1997, aga tookordne
tulemus on lugeja jaoks pigem eksitav, defineerides sotsioloogia teadusena
“ühiskonna formaalsest korraldusest” ja samastades kogu distsipliini omalaadse
süsteemiteoreetilise mudeliga (Graf & Paul 1997). Esimese tõsiseltvõetava eestikeelse
originaalõpiku on kirjutanud Sisekaitseakadeemia professor Ivar Aimre (2001). Eesti
keeles ei ilmu sotsioloogia või sotsiaalteaduste alast teaduslikku ajakirja. Eesti
Teaduste Akadeemia Toimetiste sotsiaal- ja humanitaarteaduste seeria ühendati 1996.
aastal Tartu Ülikooli toimetiste seeriaga ajakirjaks Trames, mis aga avaldab ainult
ingliskeelseid materjale. Eesti Kirjanike Liidu kuukirjad Vikerkaar (asutatud 1986) ja
Akadeemia (asutatud 1989) ning aastast 2000 ilmuv Riigikogu Kantselei väljaanne
Riigikogu Toimetised on muude materjalide kõrval avaldanud ka sotsiaalteaduslikke
uurimusi. Soouuringutele on pühendatud aastast 2000 ilmuv ajakiri Ariadne Lõng,
mida avaldab Eesti Naisuurimuse Teabekeskus. ÜRO Arenguprogramm ja RASI
andsid aastatel 1995-2003 välja aastaraamatut Eesti Inimarengu Aruanne, mis sisaldas
igal aastal veidi erineva temaatilise suunaga tehtud valikut Eesti ühiskonna hetkeseisu
kajastavaid teadusartikleid. Kuigi aastaraamat saavutas suhteliselt suurt
meediatähelepanu, tuli selle väljaandmine lõpetada kuna Vabariigi valitsus seda enam
rahaliselt ei toetanud.
Eesti Sotsioloogide Liit (aastani 1999 Eesti Akadeemiline Sotsioloogide Liit) asutati
1990. aastal. Sellel on olnud nii aktiivsemaid kui passiivsemaid perioode, aga liikmete
arv on jätkuvalt olnud umbes 60. Liikmete enamus on tegelenud uurimustööga kas
3 Osa siinmainitud teadusasutuste tegevust hinnati Eesti Kõrghariduse Akrediteerimiskeskuse
poolt teostatud evalvatsiooni käigus (vt. Evaluation… 2002). Lisateave siin mainitud ja teiste Eesti
teadlaste kohta on hõlpsasti kättesaadav Eesti Teaduse Infosüsteemi kaudu
(www.etis.ee/portaal/isikud.aspx) (vaadatud 5. jaanuaril 2007).
10
ülikoolides ja teadusasutustes või uuringufirmades. Liit on Rahvusvahelise
Sotsioloogiaassotsiatsiooni (ISA) liige. Liit on korraldanud koosolekuid ja
arutlusõhtuid; aeg-ajalt toimusid ka ühepäevased teaduskonverentsid, kuni 2000.
aastal alustati Eesti Sotsiaalteadlaste Aastakonverentside seeriat. Aastakonverentside
korraldajateks on erinevad sotsiaalteadustega tegelevad akadeemilised institutsioonid,
ja nendes on esindatud lisaks sotsioloogiale ka teised sotsiaalteadused.
4. Uurimusteemad ja –meetodid
Suur osa sotsioloogilisest teadustööst Eestis on 1990. ja 2000. aastatel jätkunud
samades teemavaldkondades, mille uurimist eelnevatel aastakümnetel alustati. Samas
on tehtud ka mõned uued temaatilised ja teoreetilised avangud, mis on tihti seotud uue
teadlaspõlvkonna esilekerkimisega. Osa uurimusteemasid pärineb juba 1960.
aastatest; neid võib liigitada neljasse laiemasse teemavaldkonda, mida kõiki on
uurinud rohkem kui üks teadlasterühm.
Meedia kuulub nende valdkondade hulka, mida on Eestis kõige kauem järjepidevalt
uuritud.4 Eesti Raadio sotsioloogiateenistus alustas oma tegevust juba 1960. aastate
keskel; samuti kuulusid meediauuringud Tartu Riikliku Ülikooli sotsioloogialabori
uurimusteemade hulka. Meedia sisu ja tarbimise uuringutega tegeleb praegu mitu
turuuuringuettevõttet. Meedia akadeemilise uurimise keskuseks on olnud eelkõige
praegune Tartu Ülikooli Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakond. Üks
uurimustöö suundadest on puudutanud massiteabevahendite ajalugu Eestis; kuna
arengutele on tihti otsitud tõlgendusi lähtudes modernisatsiooniteooriatest, on ka see
uurimussuund seotud sotsioloogiaga. Eesti, Läti ja Leedu Laulvate Revolutsioonide
käigus oli massiteabevahenditel oluline roll. Seetõttu avaneb meediauuringute läbi
võimalus revolutsioonilist protsessi ka üldisemalt vaadelda. Samuti võivad meedia
sisu ja tarbimise muutused 1990. ja 2000. aastatel anda olulist teavet poliitika ja
väärtuste kiirest muutusest, mis uut iseseisvusaega on iseloomustanud. Taolistele
küsimustele pühendatud, ajalooliselt orienteerunud sotsioloogilise uurimustöö
tulemusi on avaldatud näiteks koostöös Põhjamaade teadlastega ilmunud
artiklikogumikes. Eriti aastal 1997 ilmunud kogumik ”Return to the Western World”
(Lauristin & Vihalemm 1997) on leidnud sagedast tsiteerimist; see on ühtlasi esimesi
Eesti uurijate katseid tõlgendada 1990. aastate arenguid makroteoreetilisest
perspektiivist lähtudes. Autorid toetuvad oma tõlgendustes Ronald Ingleharti
postmateriaalsete väärtuste teooriale ning Samuel P. Huntingtoni Eestis suurt
tähelepanu ja poolehoidu leidnud arusaamale ”tsivilisatsioonide kokkupõrkest”.
Uurimusrühma hilisemas mahukamas uurimusprojektis ”Mina. Maailm. Meedia”
(Kalmus jt. 2004) on Huntingtoni arusaamad aga juba kõrvale jäetud. Samas võib
sellegi tulemustes ära tunda juba eelmisi uurimusi iseloomustanud tugevusi: tulemuste
seostamist laiema teoreetilise tagapõhjaga ja ajaloolise arenguga; vahel üllatavalt, aga
alati hoolikalt valitud näitajate kasutamist; rahvusvaheliste võrdluste esitamist; ning
informatsioonitihedate lisade pakkumist huvitatud lugejale. Meediauuringute
ajaloolist suunda on teise rõhuasetusega jätkanud Maarja Lõhmus (2002), kes on
keskendunud nõukogude meediat suunanud kontrollimehhanismide selgitamisele.
Oma uurimustes kasutab ta nii semiootilise kui kriitilise diskursuse analüüsi
meetodeid. Meedia poliitilist rolli ja poliitilist kallutatust on oma doktoriväitekirjas
4 Põhjaliku ülevaate Eestis tehtud meediauuringutest annab Peeter Vihalemma (2004) artikkel.
11
käsitlenud Raivo Palmaru, praegune (2007) kultuuriminister ja Akadeemia Nord
professor.
Massiteabevahendid on olnud uurimismaterjali osaks ka muude teemade uurimisel.
Sotsiaalsete probleemide diskursust uurinud Mikko Lagerspetz (1996) on kasutanud
allikatena muuhulgas ajalehti ja põrandaaluseid ajakirju. Raivo Vetik (1999) on
ajakirjanduse analüüsi abil uurinud etniliste identiteetide kujunemist.
Noorsoo ja hariduse sotsioloogiat on samuti uuritud juba 1960. aastatest alates.
Erakordselt järjepidevalt on jätkunud 1966. aastal alustatud keskkoolilõpetajate
longituuduurimise traditsioon. Esimene taoline uuring alustati 1966. aastal Mikk
Titma juhtimisel; kogu Eesti NSV keskkoolilopetajate aastakäik intervjueeriti,
eesmärgiga saada teavet noorte väärtustest, haridusplaanidest jne. Samade vastajatega
tehti veel viis kordusintervjuud umbes viieaastaste vahedega (Helemäe jt. 2000).
Samasugune longituuduuring uue vanusekohordiga alustati aastal 1983, seekord
võrdleva projektina milles osalesid sotsioloogid Noukogude Liidu 16 erinevast
rajoonist. Uurimust on siiamaani jätkatud (praegu peamiselt USA-st pärit
rahastamisel), kuigi osalevate uurimusrühmade arv on jäänud väiksemaks kui see oli
alguses (Titma 1999: 18). Longituuduuringud on pakkunud võimaluse uurida seoseid
selliste tegurite vahel nagu haridus, väärtused, eluplaanid, migratsioon,
perekonnasuhted, tööalane karjäär, sissetulekud jne. Lisaks pakub andmestik teavet
1990. aastate alguse kiire sotsiaalse mobiilsuse kohta; uurimus isegi käivitas
ajakirjanduses diskussiooni nn. ”võitjate põlvkonna” olemasolu kohta Eestis.
Noorsoosotsioloogiliste uurimusteemade hulka on kuulunud noorte väärtushinnangud
ning noorte hälbeline käitumine. 1990. aastatel on aga pööratud tähelepanu ka viimati
mainitud nähtuse teisele küljele, nimelt sotsialiseerivatele institutsioonidele ja
deviantsuse kontrollile. Samas on uurimusmetoodikat täiendatud n-ö. etnograafiliste
meetoditega (Strömpl 2002). Noorsoo subkultuurid on uurimusteemana kerkinud esile
suhteliselt hiljuti, seoses illegaalsete uimastite tarvitamise uurimisega. Airi-Alina
Allaste uurimused osutavad subkultuuriliste normide olulisusele selles, kas noorte
katsetused uimastitega viivad probleemse tarbimise ja uimastisõltuvuseni või mitte
(Allaste 2006).
Rahvastiku elutingimuste uurimine kuulus seegi empiiriliste sotsiaalteaduste
tähtsaimate uurimusteemade hulka Nõukogude Liidus. ENSV TA Sotsioloogia sektor
teostas 1966. aastal esimese tööealise elanikkonna esindusliku ankeetküsitluse, mille
eesmärgiks oli selgitada vastajate töö- ja elutingimusi ning vaba aja veetmise viise.
Viieaastaste intervallidega on sama uurimusrühm (praegu TLÜ RASI koosseisus)
jätkanud sarnaste küsitluste korraldamist. Kogutud andmestik võimaldab osa
küsimuste vastuseid võrrelda rohkem kui kolmekümneaastase perioodi vältel.
Andmete abil on analüüsitud suurt hulka erinevaid nähtusi, nagu tööd, majanduslikku
toimetulekut, tervist ja seda puudutavaid hoiakuid, vaba aega, kultuuri tarbimist ja
kultuurielus osalemist, perekonda ja väärtushoiakuid. Küsitlusandmed on
võimaldanud neid seostada erinevate sotsiaaldemograafiliste näitajatega (sugu, vanus,
rahvus, haridus, sissetulekud, elukoht). Mh. seoses Soome sotsioloogidega tehtud
koostööga vaadeldi tulemusi elulaadi laiemas mõistelises raamistikus; esimesed
kontaktid soomlastega said alguse juba 1960. aastate lõpus ja nendel oli oluline osa
Eesti sotsioloogide informeerimisel mujal maailmas toimuvast. RASIs töötanud Anu
Naruski (1948-1999) juhtimisel täienes elulaadi uurimine 1990. aastatel uute,
12
subjektikesksemate vaatenurkadega. Kui esimese eesmärgina oli kujunenud
elutingimusi puudutava usaldusväärse statistika kogumine, lisandus sellele
(Østerbergi mõistes ”sotsioloogilisem”) püüe selgitada ühiskonna liikmete motiive,
ressursse ja tegutsemisstrateegiaid kiire sotsiaalse muutuse tingimustes. Tavapärastele
ankeetküsitlustele lisaks on viidud läbi avatud intervjuusid, mida on tõlgendatud
kvalitatiivselt (Narusk & Hansson 1999). Pärast Anu Naruski lahkumist on
uurimusrühm töötanud edasi Leeni Hanssoni juhtimisel.
Küsitlusandmeid ja kvalitatiivselt analüüsitud materjale on ühendatud ka nt. sama
instituudi uurimusprojektis Eesti väikesaarte elust (Assmuth & Kelam 1998). Varem
Tallinna Linnauuringute Instituudis töötanud ja praegu Tallinna Tehnikaülikoolis
töötav Katrin Paadam on uurinud elulaadi koduloomise strateegiate seisukohast
(Paadam 2003). Oma tulemusi on ta tõlgendanud sümbolilisele interaktsionismile
ning Pierre Bourdieu teooriatele toetudes; ta kuulub kvalitatiivsete uurimusmeetodite
kõige järjekindlamate rakendajate hulka Eesti sotsioloogias.
Dagmar Kutsar (Tartu Ülikool) on uurinud postsotsialistliku muutusega kaasas käinud
majanduslike ja sotsiaalsete probleemide mõju perekonnale (nt. Kutsar 1995).
Statistikale ja küsitlusandmetele toetudes on ka paljud teised sotsiaalteadlased
osutanud kiire sotsiaalse muutuse negatiivsetele mõjudele – Eesti suhtelisel
makromajanduslikul edu eest on makstud kõrget hinda erinevate sotsiaalsete
probleemide näol. Töö ja stratifikatsiooni sotsioloogias on Statistikaameti igaaastane
tööjõuuuring saanud paljukasutatud andmestikuks, mis on võimaldanud analüüsida
majanduse, tööjõuturu ja haridussüsteemi vahelisi seoseid (nt. Saar 2002).
Pärast taasiseseisvumist tekkinud nähtuste hulka kuuluvad mittetulundusühendused ja
organiseerunud kodanikualgatus – nn. kolmas sektor. Nagu elulaadi uuringute puhul,
võib ka siin näha uurimustöö keskme nihkumist. 1990. aastate alguses oli eesmärgiks
sektori arvuline kaardistamine (Proceedings…, 1993). Hiljem on pööratud üha
rohkem tähelepanu mittetulundusühenduste ressursidele, eesmärkidele ja
tegutsemiskeskkonnale, seostades uuritavaid nähtusi eelkõige demokraatia
kinnistumise ja kodanikeühiskonna tekkimisega (Rikmann 2007; Ruutsoo 2002).
Küllalt mahukaks on 1990. ja 2000. aastatel kujunenud rahvussuhete ja etnilise
integratsiooni uurimine. Teemat on peetud poliitiliselt oluliseks, ja teadustööd on
toetatud nii välismaise kui ka riikliku rahastamisega. Uuritud on rahvusvähemuste
demograafiat, erinevate rahvusrühmade identiteeti ja suhtumist integratsiooni (Vetik
1999) ning elanikkonna suhtumist rahvussuhteid ja integratsiooni puudutavatesse
küsimustesse. Viimaks on püütud ka hinnata võimalikke poliitilisi strateegiaid etnilise
integratsiooni soodustamiseks (Lauristin & Heidmets 2002). Vabariigi Valitsuse poolt
2000. aastal vastu võetud “mitte-eestlaste” integratsioonikavale viidatakse tihti kui
poliitikute ja sotsiaalteadlaste koostöö õnnestunud näitele. Teadlaste ettepanekutele
toetumine andis poliitikutele vajalikul hetkel võimaluse pehmendada oma varasemaid
legalistlikke ja etnotsentrilisi seisukohti. Samas tuleb märkida, et tööjõuuuringud
(Saar 2002) osutavad selliste segreerivate ja vähemuste võimalusi nõrgendavate
mehhanismide olemasolule tööjõuturul, millele ei ole pööranud tähelepanu mainitud
riiklik integratsioonikava ega ka enamus rahvussuhteid puudutavaid uurimusi.
13
Uueks suunaks on kujunenud soouuringud. Korraldatud on kaks soolise
võrdõiguslikkuse alast monitooringut. Eesti Avatud Ühiskonna Instituut on uurinud
peresuhteid konfliktide ja vägivalla aspektist.
Sotsioloogia teoreetiline areng oli 1960.-1980. aastatel piiratud marksismi-leninismi
kohustuslike raamidega. Kui parafraseerida C. Wright Millsi (1959), võib öelda et ka
selle näol oli tegemist ”hiigelteooriaga”, mis oma kõikehõlmavuse tõttu ei suutnud
anda suuniseid teaduslikule uurimistööle. Praktikas juhindus uurimustöö pigem
konkreetsest uurimusülesandest ja -meetodist kui teooriast – niisiis jõuti tihtipeale
Millsi krititseeritud ”abstraktse empiritsismini”. Teoreetiline diskussioon on Eesti
sotsioloogias ka 1990. ja 2000. aastatel jäänud suhteliselt väheseks. Laiemate
üldistuste jaoks on 1990. ja 2000. aastatel tagapõhja kõige sagedamini otsitud
ühiskondlikku muutust evolutsiooniliselt tõlgendavatest teooriatest. Nende hulgas on
mõjukad olnud Ronald Ingleharti väärtuste postmaterialistliku muutuse teooria ning
teised moderniseerumise, postmoderniseerumise ning postkommunistliku “siirde”
(transition) teooriad. Elulaadi, sotsiaalsete probleemide ja kultuuri uuringutes on
umbes 1990. aastate teisest poolest alates esinenud katseid rakendada sümbolilise
interaktsionismi ja sotsiaalse konstruktsionismi teooriaid. Jõudsalt on 2000. aastatel
hakanud esile kerkima feministlik teooria ja sootemaatika.
Seni domineerinud kvantitatiivsete uurimusmeetodite kõrval on alates 1990. aastate
lõpust üha rohkem võetud kasutusele ka kvalitatiivseid meetodeid, mis on
sotsioloogiat lähendanud teistele kultuuri uurivatele teadustele. Tõsi küll,
kvalitatiivseid materjale on tihti kasutatud pigem illustreerimaks järeldusi, milleni on
jõutud kas intuitiivselt või kvantitatiivse analüüsi teel; 2000. aastatest on aga juba
rohkem näiteid uurimustest, kus kvalitatiivset analüüsi tehakse süstemaatiliselt,
näiteks nn. põhistatud teooria (Strauss & Corbin 1998) vaimus. Kvalitatiivselt
analüüsitud andmestikud on tavaliselt kogutud avatud intervjuude teel, aga kasutatud
on ka nt. osalusvaatlust (nt. Allaste 2006; Strömpl 2002), autobiograafiaid (nt.
Aarelaid 1998; Altnurme 2005; vt. ülevaadet Hinrikus 2003), diskursuse analüüsi
(Ruus 2000), rühmaintervjuud ning erinevaid kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete
meetodite kombinatsioone.
5. Sotsioloogid ühiskondliku rolli otsingutel
Sotsioloogia kui ühiskonda uuriva teaduse olukord oli autoritaarses riigis paratamatult
keeruline, ja selle areng otseses sõltuvuses režiimi muudatustest. Eesti sotsioloogia
uuema ajaloo jooksul on sotsioloogide ja muu ühiskonna suhe mitu korda ümber
kujunenud. 1960. aastatel oma tööd alustanud Tartu Ülikooli teadlased pidasid oma
kutsumuseks osaleda ühiskonna ja majanduse ratsionaalses ümber kujundamises. See
tähendas ka vähemalt põhimõttelist võimalust ühiskonnateadustel leida
arutlusplatvorm, mis erines seni veel ainuvalitsenud ametlikust ideoloogiast.
Ühiskonna empiirilist uurimist keelanud takistuste pehmenemine oli suurel määral
tingitud majanduse vajadustest, aga selle tagajärjel avanes korraks võimalusi ka muu
ühiskonna kriitiliseks analüüsiks.
1975. aasta sündmuste valguses aga osutusid ”sulaaja” lootused illusoorseteks. Kuni
hiliste 1980. aastateni oli igasugune ühiskonna empiiriline uurimine hoolikalt
kontrollitud ja kindlatele uurimusteemadele suunatud. Võimukandjad kasutasid
14
sotsioloogide uurimustulemusi valikuliselt viisidel, mis aitasid õigustada kehtivat
režiimi lugeva publiku silmes, tõestades ”nõukogude rahva” kujunemist, ideelisuse
kasvu jne. Poliitiliste rahvaliikumiste tekkimisel 1987. aastast alates said
sotsiaalteadlastest jälle aktiivsed ühiskondlikus muutuses osalejad. Paljud nendest olid
aktiivsed iseseisvust taastava vabariigi poliitilises elus, alates Isemajandava Eesti
kontseptsiooni väljatöötamisest ning lõpetades osalemisega Põhiseaduslikus
assamblees ja iseseisva Eesti Riigikogus ja valitsuses.
1990. aastate majanduslik ja poliitiline areng tõstsid esile hulgaliselt sotsiaalseid
probleeme, millele sotsiaalteadlased oma uurimustes osutasid. Potsotsialistliku
reformipoliitika suunaks oli aga valitud nn. šokiteraapia, mille tagajärgi valitsus ei
suutnud või soovinud aktiivse sotsiaalpoliitika abil pehmendada. Kuigi rahvussuhete
poliitikas tekkis sotsiaalteadlaste ja valitsuse vaheline koostöö (vt. eel), tunnetasid
muudes uurimusvaldkondades töötanud sotsioloogid pigem oma uurimustulemuste
ignoreerimist poliitiliste otsustajate poolt. Nagu Margaret Thatcher, paistsid Eesti
poliitikud juhinduvad väitest, mille kohaselt ”ühiskonda ei ole olemas”.
Sotsiaalteadlaste pettumus poliiliste otsustajate suhtes leidis väljenduse 2001. aasta
aprillis avaldatud avalikus kirjas (vt. Postimees, 23. aprill 2001). Kirjale oli alla
kirjutanud 26 sotsiaalteadlast, nende hulgas mitu sotsioloogi. Kirjas räägiti karmide
sõnadega rahva jagunemisest ”kaheks Eestiks”, millest teine oli ilma jäetud
võimalusest enda ja riigi arenguid mõjutada:
Kaks kolmandikku Eesti lastest kasvavad üles vaesuses, inimestel puudub elementaarne
turvalisus, paljud noored soovivad lahkuda mujale. Poliitika enesekesksus ja ebaeetilisus on
muutunud igapäevaseks ja iseenesestmõistetavaks, hägustunud on vastutuse mõiste. Riigi
jaoks oluliste majanduslike ja strateegiliste otsuste tegemine toimub ilma nende sotsiaalseid
tagajärgi analüüsimata. Raudteede ümber toimunu näitab, et rahvas on marginaliseeritud «tädi
Maaliks», kelle arvamust eiratakse isegi teda kõige vahetumalt puudutavates küsimustes. [---]
Eesti riigi kesksed institutsioonid ei täida oma funktsiooni. Riigijuhtide elitaarne ja mina-
keskne käitumine on kujundanud olukorra, kus rahvas ei suuda oma riiki enam tõsiselt võtta.
Kirjutajate väitel oli olukorrast väljumiseks vajalik ”objektiivne kriitiliste
valupunktide kaardistamine” ehk sotsiaalteaduslik uurimustöö ja selle tulemustega
arvestamine. Kiri käivitas mahuka ja ajuti emotsionaalse avaliku diskussiooni eesti
ühiskonna ja eesti sotsiaalteaduste olukorra üle. Sotsiaalteadlaste soovitud läbimurret
siiski ei saavutatud. Võib ütelda, et sotsiaalteadlased ei ole Eestis õnnestunud ennast
samal moel ”avalike intellektuaalidena” – ühiskonna poliitilisi ja väärtushinnanguid
puudutavate arutluste algatajatena ja nendes aktiivselt osalejatena – kehtestama, nagu
on juhtunud paljudes pikema demokraatliku traditsioonidega maades.
Sotsiaalteadlaste ja poliitiliste otsustajate suhteid tänases Eestis ja Baltimaades on
püütud hinnata rahvusvahelise uurimusrühma poolt (Purju jt. 2005). Ühelt poolt näib,
et teadlaste ja poliitikute vahelised ametlikud ja mitteametlikud kontaktid on
suhteliselt sagedased. Samas ei paistnud sotsiaalteaduslikel uurimustulemustel olevat
olnud suurt mõju poliitilistele otsustele. Purju jt. (2005: 25-27) hinnangul võis üheks
põhjuseks olla kolme riigi EL liikmelisus (ja sellele eelnenud kandidaatliikme
staatus), mistõttu oli paljude poliitikute arvates otsustusvabadus ja seetõttu ka avaliku
diskussiooni vajadus mitmes küsimuses piiratud. Teine põhjus oli välismaise
uurimusteabe olemasolu, mis ajuti võis vähendada huvi kodumaise teabe vastu.
Ootamatult oluliseks osutus aga nõukogude ajast pärit arusaam sotsiaalteaduste
ülesannetest. Teaduse empiirilist külge on rõhutatud teoreetilise arvelt; selle
15
ülesandena on nähtud varustada otsustajaid faktide, mitte analüüsiga. See arusaam
surub aga poliitilises protsessis nõuandjatena osalevad sotsiaalteadlased üsna kitsasse
rolli. Selle püsimises on muidugi süüdi ka sotsiaalteadlased ise.
6. Lõpetuseks
Käesoleva peatüki autor on teadlik, et ta selle kirjutamist alustades võttis endale
ülesande, mida tema või arvatavasti ka keegi teine ei saa piisaval tasemel täita.
Sotsiaalteadused on olnud palju suuremas sõltuvuses poliitilisest olukorrast ja selle
asetatud piirangutest kui enamus teisi kultuuri valdkondi. Sellest tulenevalt toimus
Eesti NSV-s nii sotsioloogilise mõtte areng kui ka selle võimude poolne ohjeldamine
ja kontroll suures osas varjatult. Nõukogude võimu surve ja meelituste risttules pidid
sotsiaalteadlased tegema raskeid valikuid, mida tagantjärgi kirjeldades tekib kiusatus
kas hukka mõista või õigustada. Aga nagu märgib Georg Simmel, ei ole sotsioloogia
ülesandeks kumbki nendest, vaid ainult mõistmine. Täpse pildi saamine toonasest
olukorrast nõuaks arhiivimaterjalide uurimist ja intervjuude tegemist sündmustes
osalenutega. Tegemist on mahuka uurimistööga, mis seni veel ootab tegijat.
Samas jääb iga ajalooline ülevaade puudulikuks ja subjektiivseks. Ei ole olemas
totaalset ajalugu, mis hõlmaks viimast kui detaili mis mõne nähtuse või
sündmustikuga on seotud. Seetõttu ei ole ka objektiivset ajalugu: iga ajaloolise
narratiivi aluseks on teadaolevatest faktidest tehtud valik. Selle peatüki kirjutamisel
on tulnud valida, milliseid sündmusi ja teaduslikke saavutusi mainida ja milliseid
mitte, ning kuidas üht või teist uurimussuunda rõhutada. Käesolevas raamatus ei ole
peetud ka otstarbekaks avaldada väga pikka viidete nimekirja – pean seetõttu
paljudele tähtsatele töödele jätma viitamata ning suunama lugejat uurimisretkele
Internetti, Eesti Teaduse Infosüsteemisse (www.etis.ee). On ka kindlasti olemas fakte,
mis veel ootavad avastamist põhjalikuma ja süstemaatilisema uurimuse poolt kui
käesolev. Lugeja osaks jääb kirjutamisel tehtud valikute paratamatut subjektiivsust
mõista ning teiste, seekord kajastamata jäänud küsimuste tulevasi käsitlusi ootama
jääda. Samas usub siinkirjutaja, et ta on sotsiaalteaduste ja eriti sotsioloogia arengust
ja hetkeseisust suutnud visandada pildi, mille üldjoonelist elusarnasust enamik Eesti
sotsiaalteadlasi tunnistab.
Kokkuvõttes võib öelda, et Eesti sotsioloogia on 2000. aastatel märgatavalt
mitmekesisem kui varem, ning et küsimuseasetuselt selgesti sotsioloogiliste
(Østerbergi sõnastuses niisiis mitte ”sotsiaalstatistiliste”) uurimuste osa on kasvanud.
Võib isegi näha selles ettevalmistumist teadusparadigma vahetumisele (Lagerspetz
2002). Lisandunud on nii uurimisteemade kui ka rakendatud meetodite hulk. Muutuse
üheks põhjuseks on kindlasti Eesti teaduse avanemine rahvusvahelistele mõjudele;
samas osutab see kogu ühiskonna muutumisele. Nõukogude tüüpi sotsialismi lõpuga
on loobutud püüdest majanduse ja ühiskonna arengut tervenisti ülevalt poolt
planeerida, ja nii on ka sotsioloogia roll saanud vähem sõltuvaks sotsiaalse
insenerikunsti vajadustest. Varem oodati sotsioloogialt vastuseid ette nähtud
küsimustele; praegu on üha olulisemaks osutunud selle võime uusi küsimusi
püstitada. Ka seetõttu osutub üha olulisemaks ühiskonna teoreetiline analüüs ja
laiemate üldistuste tegemine empiiriliste tulemuste alusel.
16
Vaieldamatult oli Nõukogude Liidu lagunemine ja nõukogude tüüpi sotsialismi lõpp
üks möödunud sajandi tähtsaimaid sündmusi Euroopas. Eesti oli selles nii aktiivne
osaleja kui ka soodus asukoht kogu protsessi jälgimiseks. Riigi pärastine (ja üha
jätkuv) lülitumine kapitalistlikku maailmamajandusse ning rahvusvahelistesse
poliitilistesse ja sõjalistesse struktuuridesse on seegi osaks suuremast, sotsioloogiliselt
äärmiselt huvitavast protsessist. Vaadeldes väikses, kiiresti muutuvas ühiskonnas
toimuvaid arenguid on võimalik jõuda selliste nähtuste analüüsini, nagu
institutsioonide, normide, subkultuuride, rollide või sotsiaalsete liikumiste teke.
Sellest seisukohast vaadates peaks Eestis (ja teistes Kesk- ja Ida-Euroopa riikides)
olema äärmiselt soodus pinnas sotsioloogia edasisele arengule. Kõigele vaatamata on
aga praegune olukord teistsugune. Eelpool juba mainiti sotsiaalteadlaste suhteliselt
väikest rolli avalikus diskussioonis. Samuti on Kesk- ja Ida-Euroopa sotsioloogide osa
rahvusvahelises diskussioonis kokkuvõttes jäänud tagasihoidlikuks – kui seda hinnata
näiteks tähtsaimates rahvusvahelistes teadusajakirjades avaldatud artiklite hulgaga.
Kahtlemata on majanduslikult tugevate, eriti ingliskeelsete maade teadlastel palju
objektiivseid eeliseid rahvusvahelisel publitseerimisel. Nende puudumisest veelgi
suuremaks takistuseks võib Eesti ning Kesk- ja Ida-Euroopa sotsioloogiale aga
osutuda teoreetilise analüüsi ja üldistamise oskuse ning julguse vähesus.
Kirjandust:
Aarelaid-Tart, Aili (1998): Ikka kultuurile mõeldes. Tallinn: Virgela
Aimre, Ivar (2001): Sotsioloogia. Tallinn: Sisekaitseakadeemia
Allaste, Airi-Alina (2006): Drug Cultures in Estonia - Contexts, meanings and
patterns of illicit drug use in Estonia. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus
Altnurme, Lea (2005): Kristlusest oma usuni. Uurimus muutustest eestlaste
religioossuses 20. sajandi II poolel. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus
Assmuth, Laura & Aili Kelam (eds.) (1998): Saarte elu murdlainetes. Saaremaa ja
väikesaared üleminekuühiskonnas. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia kirjastus
Bruce, Steve (1998/2002): Sotsioloogia. Põgus sissejuhatus. Tlk. Maria Drevs.
Tallinn: Kupar
Cohen, I. Bernard (1994): Interactions: Some Contacts Between the Natural Sciences
and the Social Sciences. Cambridge, MA: The MIT Press
Evaluation… (2002): Evaluation of Estonian Sociological Research. Evaluation
Report, Estonian Higher Education Accreditation Center [kättesaadav võrguadressil
www.ekak.archimedes.ee/eval => sotsioloogia; vaadatud 14. augustil 2006. a.]
Graf, Eha-Mai & Maarja Paul (1997): Üldsotsioloogia. Tallinn: Pirgu Arenduskeskus
Helemäe, Jelena; Ellu Saar & Rein Vöörmann (2000): Kas haridusse tasus
investeerida? Tallinn: TPÜ RASI
17
Hess, Beth B.; Elizabeth W. Markson & Peter J. Stein (1993/2000): Sotsioloogia.
Tallinn: Külim
Hinrikus, Rutt (2003): Eesti elulugude kogu ja selle uurimise perspektiive. Arvo
Krikmann & Sirje Olesk (toim.): Võim & kultuur. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum
Kalmus, Veronika; Marju Lauristin & Pille Pruulmann-Vengerfeldt (toim.) (2004):
Eesti elavik 21. sajandi algul: ülevaade uurimuse Mina. Maailm. Meedia tulemustest.
Tartu: Studia Societatis et Communicationis I
Kiin, Sirje/Vooglaid, Ülo (1995): “Nõukogude Eesti sotsioloogia algus ja lõpp.
Intervjuu Sirje Kiinile”. Looming, 1/1995
Kutsar, Dagmar (1995): Transformation in Estonia as Reflected in Families: Insight
into Social Stress and Poverty. Tartu: Tartu University Press
Lagerspetz, Mikko (1996): Constructing Post-Communism: A Study in the Estonian
Social Problems Discourse. Turku: University of Turku
Lagerspetz, Mikko (2002): “The 1990s in Estonian Sociology: Developing a Tradition
or Preparing for a Paradigm Shift? - Review of the article by Mikk Titma: ‘Estonia’”.
[Kättesaadav võrguaadressil www.cee-
socialscience.net/archive/sociology/estonia/report1_review1.html; vaadatud 14.
augustil 2006. a.]
Lagerspetz, Mikko & Iris Pettai (2003): “Estonian Sociology of the 1990s: In Search
of an Identity”. Mike Forrest Keen & Janusz Mucha: Sociology in Central and
Eastern Europe at the Dawn of a New Millenium. Westport & London: Praeger
Lauristin, Marju & Heidmets, Matti (2002): The Challenge of the Russian Minority.
Emerging multicultural democracy in Estonia. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus
Lauristin, Marju & Peeter Vihalemm (toim.) (1997): Return to the Western World.
Cultural and Political Perspectives on the Estonian Post-Communist Transition.
Tartu: Tartu University Press
Lõhmus, Maarja (2002): Transformation of Public Text in Totalitarian System. A
Socio-Semiotic Study of Soviet Censorship Practices in Estonian Radio in the 1980s.
Turku: Turun yliopisto
Mills, C. Wright (1959): The Sociological Imagination. Oxford etc.: Oxford
University Press
Narusk, Anu & Leeni Hansson (1999): Estonian Families in the 1990s: Winners and
Losers. Tallinn: Estonian Academy Publishers
Noelle, Elisabeth (1967): Sotsioloogilised küsitlused [osaline tõlge raamatust
"Umfragen in der Massengesellschaft. Einführung in die Methoden der
Demoskopie"]. Tallinn: Eesti NSV Ajakirjanike Liit
18
Paadam, Katrin (2003): Constructing Residence as Home: Homeowners and their
housing histories. Tallinn: TPÜ Kirjastus
Pettai, Iris (2000): “Küsitlusmeetodi areng Eestis”. Tallinn: Ettekanne Eesti
Sotsioloogide 10. aastapäeva konverentsil, 6. märtsil 2000. a.
Postimees, 23. jaanuar 2001
Proceedings… (1993): Proceedings of the Estonian Academy of Sciences. Humanities
and Social Sciences, Vol. 42, No. 2
Purju, Alari; Sirje Pädam; Merlin Müür; Alf Vanags; Julia Alasheyeva; Valts Kalnins;
Kristine Vitola; Mark Chandler & Virmantas Kvedaras (2005): Research policy
linkages in the Baltic States: comparative analysis of a natural experiment. Final
report (revised). Riga: Baltic International Centre for Economic Policy Studies.
[Kättesaadav võrguaadressil
http://www.biceps.org/files/Bridging%20Research%20and%20Policy_%20Baltic%20
States.pdf ;vaadatud 7. augustil 2006. a.]
Rannik, Erkki (1998): Käsikiri [Kõne Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituudi
10. aastapäeval Tallinnas]
Rikmann, Erle (toim.) (2007): Algatus, osalus ja organisatsioonid. Uurimusi Eesti
kodanikuühiskonnast. Tallinn: Tallinna Ülikooli kirjastus
Ruus, Viive-Riina (toim.) (2000): Kõnelev ja kõneldav inimene: Eesti erinevate
eluvaldkondade diskursus. Tallinn: TPÜ kirjastus
Ruutsoo, Rein (1991): "Miten neuvostotilastot on luettava?", Tiede ja Edistys, 1991,
No. 2
Ruutsoo, Rein (2000): “Sotsiaalteaduste võimalused: demokraatia diskursus ja
diskursiivne demokraatia annekteeritud Eestis”. Viive-Riina Ruus (toim.): Kõnelev ja
kõneldav inimene: Eesti erinevate eluvaldkondade diskursus. Tallinn: TPÜ kirjastus
Ruutsoo, Rein (2002): Civil Society and Nation Building in Estonia and the Baltic
States. Rovaniemi: Acta Universitatis Lapponiensis, 49
Saar, Ellu (toim.) (2002): Trepist alla ja üles: edukad ja ebaedukad
postsotsialistlikusEestis. Tallinn: Teaduste Akadeemia kirjastus
Saar, Ellu; Mikk Titma & Paul Kenkmann: “Estonian Sociology: The Emergence of
an Empirical Tradition”. Mike Forrest Keen & Janusz Mucha: Eastern Europe in
Transformation: The Impact of Sociology. Westport & London 1994: Greenwood
Press
Stolovitš, Leonid (2006): Kohtumised elu radadel. Tallinn: Ilo
19
Strauss, Anselm & Juliet Corbin (1998): Basics of Qualitative Research. Techniques
and procedures for developing grounded theory. Second Edition. Thousand Oaks,
London & New Delhi: SAGE
Strömpl, Judit (2002): The K. School. Residential Management of Troublesome Girls
in Transition-time Estonia. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus
Tabuns, Aivars (1996/1997): “Sociology in Latvia: Yesterday, Today and
Tomorrow”. Humanities and Social Sciences – Latvia, Vol. 13, No. 14 – Vol. 14,
No.1
Titma, Mikk (toim.) (1999): Kolmekümneaastaste põlvkonna sotsiaalne portree.
Tartu-Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia kirjastus
Titma, Mikk (2002): “Estonia”. Rmt-s Max Kaase, Vera Sparschuh & Agnieszka
Wenninger (toim.), Three Social Science Disciplines in Central and Eastern Europe.
Handbook on Economics, Political Science and Sociology (1989-2001). Berlin &
Budapest: Social Science Information Centre, Collegium Budapest [Kättesaadav
võrguaadressil www.cee-socialscience.net/archive/sociology/estonia/report1.html ;
vaadatud 14. augustil 2006. a.]
Vetik, Raivo (1999): Inter-Ethnic Relations in Estonia, 1988-1998. Tampere: Acta
Universitatis Tamperensis, No. 655
Vihalemm, Peeter (2004a): “Empiiriliste meediauuringute areng Eestis 1965-2004”.
Rmt-s Peeter Vihalemm (toim.): Meediasüsteem ja meediakasutus Eestis 1965-2004.
Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus
Østerberg, Dag (1989): “Social Statistics, Social Research and Sociology”, Studies of
Higher Education & Research, 1989, No. 4
Recommended