POSTIMEES, 3. JUUNI 2019 ||KULTUUR || 23TOIMETAJA JÜRGEN TAMME, TEL 666 2246, KULTUUR@POSTIMEES.EE

Reportaaž valikuvabaduse puudumisest

On 1953. aasta maikuu. Hil-juti on Stalin surnud. Bu-raševo vai-

muhaigla sünges palatis ko-nutavale taadistunud ekspre-sidendile Konstantin Pätsile, kelle ametlik nimi on pat-sient number 12, tassib te-masse kiindunud keskealine psühhiaater Muzanova arsti-de menüüst paremaid palake-si – näiteks säga ja karu, mil-le osavad kaaspatsiendid ära varastavad.

Sümbolväärtusega toidud – praeks on võrdselt tehtud nii Stalini-vuntsiline kala kui ka Vene metsa kuningas, ke-da eestlased hellitavalt pät-suks kutsuvad – mõõdavad ühtlasi peategelaste ja teose nappi aega, vilksatades ka ro-maani lõpulehekülgedel.

Aeg on romaanis kumma-line muutuja. Kas Pätsi täp-selt selles kohas olemise fakt klapib teadaoleva ajalooga, on iseküsimus. Eesti kunagi-ne president on oma elu lõ-pusirgel. Remsu raamatu il-mumine 2019. aasta kevadel aitab lugejal romaaniaega si-seneda.

Pilt, kus üksikisiku valikud ei määra midagiKõige kirkam tegelane või-mu- või armukolmnurgas, mi-da Remsu lähemalt kirjeldab, on koloriitne punapea, eestla-sest NKVD-töötaja, kes tuleb (või ikkagi ei tule) haiglasse maad kuulama. NKVD-lane edastab patsient nr 12-le Be-ria visiooni muuta Eesti Mon-goolia-taoliseks marionettrii-giks ja ennistada Päts presi-dendiks.

Päts keeldub, kuigi talle pakutakse ka hullumaja pea-arstiga abiellumist, loobub isegi rahakotist juudadollari-tega. Selle keeldumise motii-vid on sama hämarad nagu kogu ekspresidendi psüühi-kas juhtuv.

Kui praegusest ajast kirju-tataks romaan, kus peategela-ne Siim Kallas kadunud raha-ga peaks ennast vahetevahel Valgevene diktaatoriks Lu-kašenkaks ja talle pakkumi-si tegevad poliitikud osutuk-sid sujuvalt mõne alternatiiv-maailma tegelasteks, oleks efekt umbes sama. Olenema-ta kombinatsioonide ja tehete virvarrist ei muutu pilt, kus üksikisiku valikud ei määra midagi.

Sellega pole õieti midagi romaanist ära jutustatud, ja

milline saakski olla tõsielu-lise aine puänt? Tegevus hõl-mab üsna lühikese perioodi. Ajalootunnist teame daatu-meid. Lõpp on kõigest hetk, mil autor otsustab ajavoolu

katkestada, sellele punk-ti panna.

1953. aasta meeleheitlik naerMis siis tegelikult toimub? Reaalsus on Pätsi vanus tol hetkel – varsti 80 saav mees, kelle mõttelõng on katkend-lik, seosetu, keda on muide

juba 13 aastat vaimuhaiglate vahet loksutatud. Suuri isik-susi ja suuremat kui elu teo-ses ei vilksata. Traagikat si-tuatsioonides pole, need on keeratud farssi, meeleheitlik-ku lõbusust ja olmeloba täis olukordade dialoog jookseb, ätt on dementne nii hullupa-latis kui Bulgakovi «Meistri ja Margarita» väärilises luk-susrestoranis.

Teose tegelaskond koos-neb naistest, sest pärast sõda on mehi vähe. Haiglapersona-li olengute brutaalsus iseloo-mustab, mis saab naiste kol-lektiivist meesteta. Kirjeldus, kuidas naised karu söövad ja meest mängivad, arendades robustsete naljadega dialoo-gi, kus nalja ei saa, võib näi-da isegi tugevalt misogüün-ne. Vahel tahaks tüütu ebain-telligentse loba kinni keerata, nagu hävitab üks hull raadio-vastuvõtja.

Karaktereid on joonista-tud nii paksude värvidega, iseloomustatud taotluslikult venepärase sõnakasutuse-ga, et raske, määrdunud tun-ne jääb maha. Keegi pole ai-nult tema ise. Kõigil on mida-gi varjata ajastus, kus igaüks võib ja saabki olla teatud tin-gimustel nii arst kui ka pat-sient, nii kiusatav kui pooja. Hirm on kaadritagune tegija.

Toetuspunkti puudumi-ne ja kõikevaldav suhtelisus iseloomustab meeleseisundit, kus inimene ei näe elul enam mingit mõtet olevat, sest te-ma osaks on valikuvabaduse puudumine. Eesti eksiilvalit-sus muutub «Buraševo hul-lude» kontekstis luululiseks kometimängimiseks. Peaarst Muzanovast ja NKVD-lasest saavad sama haigla patsien-did. Päts naaseb mälestustes-se pihtapandud säga ja karu-prae jääkidest.

Lugedes meenusid perest-roikaaegsed Noorte Hääle ja Rahva Hääle lehesabad, kus inimeste meelt ja teadmiste-janu toitsid lõputud järjeju-

kirjanik ja kriitik

Olev Remsu«Buraševo hullud. Romaan Konstantin Pätsist»Tänapäev, 2019206 lk

Noored ja vihased mehed, kes võitlevad maa, õiguste ning naiste pärast. Hetk Georg Malviuse lavastatud «West Side Story» muusikalist, kus vastamisi on Puerto Rico immigrantide jõuk Sharks (Haid) ja kohalike meeste kamp Jets (Reaktiivid). fotod: veljo poom

Traagikat situatsioonides pole, need on keeratud farssi, meeleheitlikku lõbusust ja olmeloba täis olukordade dialoog jookseb.

tud Stalini naistest, Brežne-vi lapselastest, Hruštšovi era-elust – kes söandaks kinnita-da, et täis kontrollitud ajaloo-lisi fakte.

Remsu lühiromaan sobi-nuks nende hulka kui rusikas silmaauku, olles värvikas se-gu tõsiloost ja fiktsioonist à la naised saunas rääkisid (tea-tavasti räägivad saunas ena-masti mehed, naised käivad aga pesemas, nii et väljend märgib tegevust valdkonnast «seda ei saa olla»).

Kas tõde on heroilisem?Kui psühhiaatrilistest problee-midest rääkivad romaanid on teinekord kaelamurdvalt tar-gad ja üks lihtsat lugejat ülla-tav mõttekäik ajab teist taga, siis Remsu romaanis võidut-sevad arulagedus ja segiolek – atmosfäär matab lugeja enda alla, nii et ta küsib nagu pai-najalikust unest ärgates: mis see nüüd siis oli? Kas ühe aja-loolise isiku ja perioodi ebahe-roiline lõpp, mille kontrastid sobiksid paremini filmi (Rem-su Moskva režiikool on raa-matus hästi tuntav)?

Päris psühhiaatria nii sirgjooneline ju tänapäeval ja ka siis enam ei olnud. Kuid reporter ei peagi psühholoo-giast ja -aatriast midagi tead-ma. Tema kirjeldab ega kee-la ka oma arvamusi. Luues mõjuva atmosfääri, mis te-kitab tahtmatuid parallee-le praegus aja hooldekodudes toimuvaga, nii palju, kui sel-lest päevavalgele imbub.

Selmet küsida, mis oleks võinud minna paremini Ees-ti ajaloos, vastab raamat: mis siin ikka saab teisiti minna, kui inimesed ja olud on selli-sed. Nii polegi kadunud hiil-gusest ja presidendi ametike-tist kahju. Tundub, et leppi-mine ajalooga on lühiromaa-ni teraapiline efekt: on, nagu on. Võis olla küll. Kuigi vae-valt päris nii.

Aga kas tõde on heroili-sem? Kui ajakirjanik oleks kohal olnud ja reportaaži tei-nud, oleksime saanud erine-vaid tulemusi, olenevalt väl-jaandest. Kokku oleksid need selitanud ehk samasuguselt mõjuva võika atmosfääri, mil-le kõverpeeglisse vaadanuna ka tänapäevased suhtlusak-tid tunduvad äkki kahtlased, varjundiga.

Otsereportaaž mustast august Eesti ajaloos. Kui ini-mese illusioon kõigi valikute puudumisest kuulub isiksuse tumedama poole juurde, siis sel juhul otse põrgust.

suutnud kuidagi haarata armu-kirgi. Liigutavas rõdustseenis, kus Maria jätab mitu korda ar-mastatuga hüvasti ja siis sa-ma palju kordi vannutab Tonyt naasma, tuligi näitleja kolman-da kutse peale ähkides ja puh-kides tagasi (küllap oli selline lavastaja soov ja tahe), ehkki muusikali süžee järgi peaks ta lendama armastuse tiivul… Üldse kõlavad kõik sõnad ar-mastusest mõlemas versioo-nis (eesti omas mängib Ma-riat Hanna-Liina Võsa) nuk-rust tekitava kohustusena, mi-da lihtsalt tuleb kaunil häälel välja öelda.

Omaette pretensioone ta-haks esitada Rootsi valgus-kunstnikule Palle Palméle: la-val valitseb lakkamatult mingi halli karva hämarus, milles ei saa õieti näha nägusid ega esi-nejate miimikat, vaatepilt on teadlikult muudetud ähma-seks, aga kui puuduvad muu-sikalile kohustuslikud avalikud kired, jätab nägude laialivalgu-vus mulje, nagu vaataks täis-väärtusliku etenduse asemel mingit «tehnilist» pooltoodet.

Loomulikult peab muusi-kali, eriti veel nii kuulsat, eri-ti veel esinejatega, kelle vo-kaalsed võimed on suurepä-rased, igal juhul saatma edu. Paljugi, mida üks arvustaja kirjutada võib. Paljugi, et ta

nõuab, et muusikali tempera-tuur oleks kõrgustesse aetud! Programm on ju ometi imeke-nasti ja imehoolikalt täidetud, stseenid imetabased, tekst lä-bimõeldud ja sisukas. Elegant-sed ja armastusväärsed pileti-kontrolörid valdavad kõiki kol-me keelt. Puhvet ei peta ootu-si. Kas tasub siis nii väga nää-gutada etenduse kallal?

Kunagi kujutas kriitika endast kunsti südametunnis-tust. Ma ei saa kinnitada, et minu ajakirjanduslik südame-tunnistus on puhas kui värs-kelt sadanud lumi, aga ikka-

gi tuleb ette juhtumeid, mil-le puhul püüa kuidas tahad, kuid lõpuks tuleb ometi väl-ja öelda, et kuningas on alas-ti. Kohe kuidagi ei tahaks se-da öelda, kohe kuidagi ei ta-haks imekaunist teatrit kur-vastada, aga aeg-ajalt tuleb tõ-de välja öelda, et mitte seda os-kust täielikult minetada. Veel on kõik korras Taani riigis ehk Estonia teatris, aga kui prae-gu vakka olla, võib pärast ju-ba hilja olla. Vähemalt siis, kui teemaks on muusikalid.Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Esiplaanil energiast pakatav Piret Krumm Anita ja Tamar Nugis Bernardo rollis.

olus materjali endaga. Näib, et meie (kohalike) ja nende (sisse-rändajate) konflikt on Rootsis elavale lavastajale oluline, see-tõttu rõhutab ta ka ühe tühi-se kraaklemise kasvamist vae-nuks, mis saab kõigile pooltele saatuslikuks.

Lavastuses on tunda Mal-viuse muret meie tuleviku pä-rast – ja meie all pean silmas Euroopat –, kus ekrelikud ko-dukaitsjad õhutavad vaenu ning teisest kultuuriruumist pärit võõrad ei vaata seda kõi-ke vaikivalt pealt.

«West Side Story» lugu on praegu kahjuks aktuaalsem kui viis-kuus-kümme aastat tagasi. Seetõttu on lavasta-ja soov teise vaatuse tegevus

olevikku üle tuua üleliigne, ise-gi segav, sest vaataja ei ole loll ning saab selfisid klõpsavate mobiiltelefonide, tätoveerigute, laiguliste mundrite ning nul-liga aetud soengutetagi aru, et lugu peegeldab meid endid. «West Side Story» on ülimalt lihtne lugu, seda lihtsustades lavastus kaotab. Kahjuks nii on Estonias juhtunud.

Eestikeelne «West Side Story» vaevleb jätkuvalt meie muusikalide suurima probleemi käes – eesti lauljate diktsioon on kohati täiesti arusaamatu, siin paistis silma Jetsi liidrit Riffi kehastanud Juss Haasma. Kuid see-eest tuleb rõõmustada Heldur Harry Põlda osalemise üle – tema Tony oli võluv (ka

vokaalselt) ja veenev. Suurepä-rane on ka energiast pakatava Piret Krummi Anita – see tüd-ruk vääriks suuri rolle.

Eestikeelses «West Side Storys» ei saa üle ega ümber igati professionaalsest Han-na-Liina Võsast, tema Maria-le pole midagi ette heita. Võ-sa on üks vähestest lauljatest, kes suudab ka laval rolli luua nii, et tema vokaalne esitus ei kannata. Noore armastaja rol-li sobib Võsa naeruväärseks muutumata veel ehk mõned aastad, aga kes tuleb siis te-ma asemele?*Loo pealkirjaks valitud lause «Maailm oli juba enne meid p***s» on tsitaat lavastusest, just nii tundsid noored, kes püüdsid välja vabandada/õigustada vägivalda.

Maailm oli juba enne meid p***s*

Tundub, et leppimine ajalooga on lühiromaani teraapiline efekt: on, nagu on.

Reaalsus on Pätsi vanus tol hetkel – varsti 80 saav mees, kelle mõttelõng on katkend-