Upload
riigikaitseee
View
240
Download
7
Embed Size (px)
DESCRIPTION
Riigikaitse
Citation preview
Riigikaitse.EEIlmub neli korda aastas koos ajalehega Eesti Ekspress Nr 14 / 19. september 2013EESTI EKSPRESS
Kas ajateenistus on naistele raske? Reportaaž Kuperjanovi pataljonist
Ümarlaud:kaitseväes loevad juhi-omadused, mitte sugu
Õrnem sugu Soome kaitseväes
Naised, keda mäletab Eesti sõjaajalugu
3põhiteema
FOT
O D
ELFI
, TA
NEL
MEO
S
Vabadussõja kangelane Peeter Ronk teenis 1. ratsapolgu sidekomandos, võttis osa lahingutest Võrumaal ja PõhjaLätis. Munamäe all
üles näidatud isikliku vapruse eest autasustati teda II liigi 3. järgu Vabadusristiga. Peeter Ronk oli tegelikult naine. Tema kodanikunimi oli Anna Marie Vares. Anna Marie Varesel ei olnud muud võimalust, kui tollaseid tavasid ja reegleid eirates minna meheriietes ja valenime all Vabadussõtta. Ta tahtis, relv käes, oma riiki kaitsta.
Kuigi oleme naistest seoses sõjandusega harjunud mõtlema pigem ühenduses staabiteenistuse või toetavate tegevustega, nagu meditsiin, näiteks halastajaõena haavatud sõdurit sidumas, on Eesti naiste tahe oma riiki just relvaga kaitsta olnud olemas läbi aegade ja on ka tänapäeval.
Tänavu kehtima hakanud uue kaitseväeteenistuse seadusega anname võimaluse seda tahet praktikas paremini realiseerida. Seadusemuudatuses ei ole midagi revolutsioonilist, see on ühiskonna loomuliku arengu tulemus. Seni käsitles kaitseväeteenistuse seadus ajateenijatena mehi ja naised said kaitseväes teenida vaid kokkuleppel väeosa ülemaga. Nüüd saavad ajateenistusse asuda ka 18–27aastased Eesti kodanikest naised, kes vastavad tervisenõuetele ja omavad vähemalt kuueklassilist haridust. Neile kehtivad ajateenistuses meestega võrdsed võimalused ja kohustused. Tuleb arvestada, et ajateenistusega kaasneb kaitseväekohustuse võtmine ja seega tuleb reservis oleku ajal osaleda õppekogunemistel.
UUE SEADUSE ALUSEL ON PRAEGU teenistusse asunud viis noort naist, kaks korda rohkem naisi liitub kaitseväega sügisel. Aastas läbib teenistuse umbkaudu 3200 noort Eesti kodanikku.
Kuigi naiste ajateenistus on riigikaitse üldistes huvides, ei ole selle otsene eesmärk saada juurde rohkem sõdureid. Meie riik loob võrdsed võimalused kõigi kodanike jaoks.
VÕIB ARVATA, ET VABATAHTLIKULT teenistusse asudes on motivatsioon sellega kaasnevaid ülesandeid täita suurem ning vabatahtlik on aktiivne riigikaitses osaleja ka pärast ajateenistust. Riik saab hea ja motiveeritud reservväelase või elukutselise te
gevväelase. Ja mida saab ajateenistuse läbinud noor naine ellu kaasa? Senised uuringud on näidanud, et ajateenistuse läbinud on lisaks saadud praktilistele oskustele enesekindlamad, saanud väga hea meeskonnatöö ja juhtimiskoolituse, distsipliinitunnetuse. Nad oskavad paremini kasutada aega ja taluda stressi. Need oskused ja omadused tulevad kasuks nii eraelus kui ka tööjõuturul.
SOOMES ON NAISTE vabatahtlikuks ajateenistuseks olnud võimalus alates 1995. aastast. Seda võimalust kasutab aastas 300 soomlanna ringis. NATO liikmesriik Norra astus aga tänavu suvel veel sammu edasi ja seadustas mõlemale soole ajateenistuseks täiesti võrdsed kohustused ja võimalused. Minu Norra kolleeg, kaitseminister AnneGrete StroemErichsen kommenteeris asjakohast seadusmuudatust, et kui täna küsitakse sõjaväeteenistusse astuvatelt naistelt, miks nad seda teevad, siis tulevikus peaks pigem olema loomulikuks küsimuseks, et miks nad ei soovi läbida sõjaväeteenistust.
NII NAGU MUUDES eluvaldkondades, ei ole ka kaitseväes meeste või naiste ülesandeid – on kaitse
väelase ülesanded. Täna teenib Eesti kaitseväes juba naisohvitsere, kes on läbinud sõjaväelise väljaõppe vanemohvitseri tasemel ja on võimelised juhtima pataljoni. Naiskaitseväelased on osalenud rahvus
vahelistes sõjalistes operatsioonides ja mitte ainult toetusallüksustes, vaid ka lahinguväljal. Naine sõjaväelise juhina strateegilisel tasemel ei tohiks olla haruldasem kui ettevõtte või riigiasutuse juhina. Eestlanna Tiiu Kera jõudis Ameerika Ühendriikide õhuväes teenides kindralmajori auastmeni. Millal on meil Eesti kaitseväes naissoost kindral ja kaitseväe juhataja?
Alates kevadest on naistel Eestis õigus meestega võrdsetel alustel kaitseväes aega teenida. Seekord teeme Riigikaitse sooliselt väga ebvõrdse lugemisena – kir
jutame ainult naistest. Nendest “sõjarditest”.Miks on kaitseväe naisküsimus üldse oluline?Eluliselt tähtis on see teema ilmselt naisõiguslastele, kes
loevad diskirimeerivaks asjaolu, et ainult mehed saavad sõjaväes aega teenida. Neil on hea põhjendus, et aeg on edasi läinud – laste kasvatamine (aga kahjuks mitte rinnaga toitmine) ei ole enam ainult naiste pärusmaa ning mitte ainult mehed ei vii prügikaste välja ega remondi autosid. Nojah...
Võrdõiguslikkuse aspektist, nagu paljude asjadega, on seda küsimust väga kergesti võimalik ka absurdiks keerata: pärast kaitseväeteenistuse seaduse muutmist on ju ebavõrdsesse olukorda sattunud hoopis mehed, kellele ei ole antud võimalust 90 päeva jooksul laiguline vorm varna riputada ja tsiviilellu naasta, kui ei meeldi.
Väikesele hulgale naistele on tähtis kaitseväelase karjäär. Mõni lihtsalt teab juba lasteaias, et see on tema rida.
Samas näitab Soome kogemus, kus naistel on olnud võimalik aega teenida juba 18 aastat, et kaitseväkke pürgib stabiilne, kuid väga väike osa riigi õrnemast soost. Umbes pooltuhat naist aastas.
Seda Riigikaitset kokku pannes reisisin USAs ja Kanadas ning töötasin välja hoopis uue hüpoteesi, miks on sõjavägi daamidele kasulik.
Reisil jäid eriliselt meelde kaks naistüüpi. Üks neist istus sõbrannadega lennukis minu eesistmel – ta oli umbes 30ndates, tumedanahaline üleslöödud daam, küljes igasugu aksessuaarid, kulinad ja viled. Enne õhku tõusmist vaatas ta hoolikalt läbi kõik oma sõprade Facebooki postitused ning maandumise järel sukeldus kärmesti taas virtuaalmaailma. Vahepeal oli ta sõbrannadega kokku leppinud, et Las Vegasesse jõudes ajavad parimad kleidid selga ja suunduvad kohe linnamellu, tehes Facebooki uued sellekohased sissekanded. Mõtlesin: mis elu sel daamil küll on?
Hoopis teistsugust daami trehvasin Kanadas, keset ürgset metsa. Malbe 27aastane neiu, välimuselt näitlejatar Nicole Kidmani teisik, kuid oli turistide jaoks sertifi tseeritud grislikarude tuurigiid. Ta oli looduse vastu väga sõbralik, kuid võis üksi metsas mootorsaega terveid aakreid maha võtta ning kogus hobi korras metsaelanike pealuid.
Vähemasti sel hetkel tundus, et naine, kelle võid metsa ühest otsast sisse saata ja ta tuleb teiselt
poolt elusalt välja, ning kes võib grislimüraka ees seistes öelda “rahu, karu,
ainult rahu”, on vahva, asjalik ja ratsionaalne naine.
Äkki kehtib sama ka suvel Kuperjanovisse teenima asunud maarjamaa neidude kohta?
Riigikaitse.EENeli korda aastas ilmuv julgeolekut ja riigi kaitset kajastav erilehtVäljaandja: AS Eesti AjalehedErilehe väljaandmist fi nantseerib kaitseminis teerium
Riigikaitse.EESõjardid ja kaunitarid
Toivo Tänavsuu,tegevtoimetaja
Urmas Reinsalukaitseminister
LK 16
FOT
O T
IIT
BLA
AT
Esikaanel 2011 Estcoy 12 teenistus Helmandi provintsis. Foto Karin KanarikVeebis www.riigikaitse.eeTegevtoimetaja Toivo Tänavsuu, epost [email protected] Anneliis AunapuuTrükikoda Printall
Naine võib juhtida nii ettevõtet kui ka pataljoni
Naiselgi tuleb arvestada, et ajateenistusega kaasneb kaitseväe kohustuse võtmine ja seega tuleb reservis oleku ajal osaleda õppe-kogunemistel.
LK 8–10
LK 4–6
Õrnem sugu?!Kaptenmajor Ingrid Mühling, kolonelleit-nant Margot Künnapuu ja Kärt Praks jagavad ümarlauavestluses mõtteid, miks nad kaitseväkke tulid ning kellele ja mida nad seda tehes tõestama pidid.
Eesti seadustas 1. aprillil 2013. aastal naiste ajateenistuse meestega võrdsel tasemel. Norra astus aga juba järgmise sammu.
Ajateenistus on kui lapsemäng?Reporter Mari Mets veetis nädal aega Kuperjanovis koos esimeste ametlike naisajateenijatega. Selgus, et see teenistus on isegi liiga lihtne.
Naised Soome sõjaväesRiigikaitse käis Soomes uurimas, kuidas on sealne ühiskond ja soomlannad ise vastu võtnud 1995. aastast kehtestatud naiste vabatahtliku ajateenistuse.
Uus relvTutvustame kaitseväe uusimat
snaipripüssi Hecate II.
LK 12–13
FOT
O J
ASS
U H
ERT
SMA
NN
FOT
O R
IIG
IKA
ITSE
.EE
5reportaaž4 reportaaž
FOT
OD
JA
SSU
HER
TSM
AN
N, M
AR
I M
ETS
Mari Mets Eesti Ekspress
Kuperjanovi pataljoni jalgpalliväljakusuurusena näivalt riviplatsilt
avanev vaatepilt on militaarkaugele naisterahvale õõvastav. Ühtlastes rivides marsivad roheliselaigulisse riietatud sõdurid; kuklad pöetud, pilk surmtõsine. Nii kaugele, kui silm ulatub, paistavad ainult rivid ja sõdurid. Nende trampimine asfaldil kostab hirmsa mürinana. Lauldakse morbiidseid sõdurilaule. Kõik meenutab PõhjaKoread kujutavat filmi, mis näib tänapäeva eurooplasele ühtaegu hirmus, koomiline ja elukauge.
Esmaspäeva hommikul kell kaheksa valmistuvad niiviisi Võru külje all männimetsa taga Kuperjanovi pataljoni ligi 300 ajateenijat nädala uhkeimaks sündmuseks. Kõigepealt pataljoniülema, kolonelleitnant Hando Tõevere tervitusemanitsuste kuulamine ning siis silmapaistvamate sõdurite tunnustamine.
On juuli keskpaik ning hoolimata varajasest kellaajast küündib termomeetri näit juba 25 kraadini, päike lõõskab. Pak
sud sõdurisaapad hõõruvad, turjad umbsete frentšide all kuumavad. Noormeestel ja viiel naisel algab ajateenistuse kolmas nädal.
Rivisamm on veel kergelt tönts, selgitab minu militaarteejuht ja kombestiku kiirkursuse tegija nooremleitnant Jaanika Ojakõiv. Selle aja peale võiks juba parem olla. Jälgides toimuvat plätudes ja õhukestes suveriietes, tundub mõte nädalast siin mundris higistamas rusuvana. Püüan mind uudistavatele sõduritele mitte otsa vaadata ja tabada rohelise nokkmütsi all kuklal pilguga mõnd patsi. Kusagil siin peaks leiduma viis naist, kellega koos marssima, laulma ja higistama hakkan. Esimesed kaks blondi krunni on tõeline äratundmisrõõm.
Olen maailma aeglaseim inimeneKristyna, Sandra, AveTriin, Kaisa ja Cätlyn võtavad mind sõbralikult vastu, hoolimata mu lõpututest küsimustest sõdurielu lihtsate asjade kohta. Saan ülemise nari. Naiste magala meenutab lapsepõlvest tuttavat laagrituba. See pole selline nagu meeste magala, kus puudub kahekümnekesi koos elades mis tahes privaatsus. Elame kuue
kesi koos, igaühel oma kapp ja tool, viimane kustutab õhtul tule. Lemmikbändide postreid ega koduloomade pilte keegi seinale ei kleebi, juturaamat on kapis, mitte padja all. Küpsised selleks ette nähtud riiulil.
Tüdrukud tulevad kehalisest kasvatusest, sahmivad viis minutit oma tabalukkudega suletud metallkappide kallal ja juba nad jooksevad, rakmed seljas ja relvad käes, järgmisse tundi. Samal ajal kohmitsen mina alles oma nööpide kallal – põlvetaskud, rinnataskud, püksitaskud, frentšinööbid. Magalast väljudes ei tohi olla avatud ükski nööp. Siseruumides peab müts olema põlvetaskus, kuid selle sinna mahutamine tundub alguses lausa võimatuna. Kahtlustan, et minu minimundril on poole väiksemad taskud kui teistel.
Rivis on minu koht kolmandas reas ja see tuleb meelde jätta. Teistest ajateenijatest pea jagu lühemana ja kuus numbrit väiksema jalaga kipun rivis marssides tempost maha jääma. Õnneks tagumised lükkavad siis mulle delikaatselt hoogu juurde, et mitte mulle otsa komistada. Teen võimalikult vähe, et võimalikult vähe ka eksida. Kohe esimesel päeval ei tasu oma rühma ühe saamatu uustulnu
ka pärast boonuskätekõverdustega õnnistada.
Kätekõverdusi tehakse enne igat sööki, norm on veerandsada. On iseenesest mõistetav, et põlved ei tohi olla maas isegi mitte naistel. Kätekõverdusi tehakse ka lihtsalt austusest oma relva vastu, kui südametunnistus või leitnant peaks ütlema, et sõdur pole oma automaadiga piisavalt hellalt käitunud. Kolmandaks päevaks on kõhulihased juba kummardadeski valusad ning peopesad marraskil. Aga mulle jääb vähemalt meelde, et kreemitatud kätega ei tasu kiviklibusele asfaldile kätekõverdusi tegema minna.
Kui pataljoni aia taga tundus mulle veel, et kõnnin, loen ja räägin kiiresti, siis sõjaväes võtab peagi maad tunne, et olen maailma aeglaseim inimene. Venin kõiges: alates saabaste jalga saamisest, nööpide kinnipanekust ja voodi tegemisest, lõpetades relvade käsitsemise, söömise, duši all käimise ja muidugi päevaplaanist aru saamisega.
Kahe väriseva käega relva kallaleEsimene relvatund on hirmus. Ajaloomuuseumides olen relvakambritest alati ringiga mööda kõndinud, õhupüssiga aias konservipurkide tulistamine on alati tundunud tobeda meelelahutusena. Nüüd on minu ümber 30 päris relva kahenädalase väljaõppega inimeste käes. Ja mõni kurdab, et oleks endale teenistusrelvaks tahtnud AK4 asemel Galili.
Naised on koos teiste sõduritega rivi keskel kõhuli maas, harjutades relva laadimist ning sihtimist. “Kaugus 500, vastane kell 11, tuld!” kõlab leitnandi käsk. Meeldivaks üllatuseks ei algagi tunnid sõjaväes enamasti karjumise, kamandamise ja alandamisega, vähemalt relvaõppes. Kahe nädalaga pole tagalakompaniisse määratud mehednaised relvadega veel päris sinasõpradeks saanud ning rühmaülemast leitnanti ei näi see ülemäära häirivat. Kõik küsimused saavad ammendava vastuse, olgu kui lollid või lihtsad tahes.
Hirmsa kolina saatel algab vinnastamine. Hea, et ma olen vasakukäeline, sest just seda kätt on tarvis viimaseks jõuliseks liigutuseks selles protseduuris. Tüdrukutel käib see üpris vaevaliselt. Tirin esialgu lausa kahe käega, sest ühega ei jaksa. Kohe esimese vinnastamisega tõmban nimetissõrme veriseks. Aga katsu sa relva vinnastada viis korda minutis!
Kuigi esimesel päris tulistamisel õhupüssist teeb päeva parima tulemuse kõikide meeste ees just nimelt Sandra, on naiste
käed kohmakalt suure AK4 jaoks ebamugavalt lühikesed. Salvest tuleb kinni hoida, aga see läheb kõmmutamise peale kole kuumaks. Samal ajal kipub lai kiiver silmile vajuma. Ometi ei nurise nende nüansside üle keegi, sest relvatund on kõikide tüdrukute arvates päeva põnevaim osa ning seda oodatakse pikisilmi.
Üpris üksluises tunniplaanis annab nädala jooksul relvatunni kõrval tooni ka sõjatopograafi a. See kõlab põnevalt, kuid tegelikkuses meenutab seitsmenda klassi geograafiatundi, kus õpetaja jagab klassile mallidkompassidkaardid, et oma asukohta kaardilt otsima asuda. Liiatigi annab seda tundi sama leitnant kes relvatundigi. 45minutilised tunnid ja üks universaalne õpetaja kõigi ainete jaoks meenutab juba lausa algklasse.
Meditsiinitund on seevastu proua leitnandi pärusmaa. Igas tunnis vajab ta klassi ette vabatahtlikke, näiteks vigastatule lahase paigaldamise demonstreerimiseks. Kui muidu pole klassi ette vabatahtlikuks minek sõjaväes eriti popp, siis tema ei jää kunagi hüüdja hääleks kõrbes. Tema poole pöördutakse alatasa kui „härra leitnant“, sest kõikide ülejäänud tegevväelaste puhul on see kombinatsioon sõduritel juba pähe kulunud. Oi kui palju on siis piinlikkust!
Tüdrukud pole kunagi viimasedOotan huviga seda osa kaitseväest, mis sõjaväest rahva seas müüte loob ning mida noormehed arstliku komisjoni ees trikitades vältida püüavad: lõputut jooksmist ebamugavates saabastes, roomamist mudasel takistusrajal, hüppamist üle ebamaiselt kõrgete tõkete – teisisõnu, pidevat füüsilist valu ja kannatust.
Minu päeva rekordiks kujuneb 135 kätekõverdust. Kõige kauem kestvaks hommikujooksuks kulub napp viis minutit(!), seejärel võimlemine maksimaalselt kümme minutit – ja ongi kogu päeva sport. Ootasin, et ajateenistuses käib pidev rassimine, jooksmine ja takistusradade läbimine. Tegelikult on võimlemine seal nagu lasteaia hommikuring!
Ühe tegevväelasest leitnandi poolt “naiste klubiks” nimetatud tüdrukute tuba käib “iseseisva õppe ja sportliku tegevuse ajal” õhtuti vabatahtlikult jooksmas ning jõusaalis, sest sportlikumatel neidudel käiks füüsiline vorm kaitseväes muidu lihtsalt alla!
Kuuest hommikul algava päeva jooksul tekib uimasevõitu loengute tulemusel õhtuks suur tahtmine end rohkem liigutada ja teha midagi ise, mitte kõigi
teistega koos ning ühtemoodi rivis. Spordiplatsile minek on ühtlasi vabastav võimalus vahetada südasuvises kuumuses saapad ja munder lühikeste pükste ja tossude vastu. Unustada seal männimetsa jooksurajal hetkeks, et oled sõjaväes, kust pole kusagile pääsu.
Ja ometi – nii veider kui see ka pole – ei lähe minu ootused nädalasest spordilaagrist kaugeltki täide. Ma ei näe mitte ühtegi kehalise tundi! Üks neist oli esmaspäeva hommikul, kui ma alles kostüümilaost väikseimat mundrit otsisin, teine reedel, kui juba lahkusin.
Naised on ühel meelel, et nad ei pea kunagi muretsema, et on spordiharjutustes kõige kehvemad. Alati on mõni mees neist aeglasem või väsib kiiremini. Hinnaalandust õrnemale soole ei tehta. Erandiks olid vaid esimesed lõuatõmbed, kui naistel lubati kolm tükki meestest vähem teha.
Samas tuli neiudel end mööda ronimispuu posti üles tõmmata, sest nad ei ulatunud postini maapinnalt hüpates. Noormeeste füüsiline vorm näib ajateenistuses enamasti küll paranevat, kuid väljaspool metsalaagreid kedagi liialt ei piitsutata. Suitsupausid on hoolikalt päevakavasse planeeritud ning hommikuti mõeldakse ka kohvijoojatele.
Õõvastavad öised külalisedÕhtune rivistus seisneb riviplatsi ühest otsast teise või ümber selle marssimises, eri kohtades seismises ning hümni laulmises (enamasti vähemalt kaks korda, sest leitnandid pole rahul). Seejärel vaatavad sõdurid üheskoos “Aktuaalset kaamerat”. Kui tüdrukutega telerituppa siseneme, läheb seal korraga hirmsaks müdinaks. “Tehke, et naistel oleks toolid,” kõlab otsekohene hüüatus. Kõik soldatid hakkavad korraga siblima, meie ees on hetkega umbes kümme vaba tooli. Valin suure piinlikkusega kõige tagumise nurga.
Kohustus vahtida kamraadidega igal õhtul ERRi uudistesaadet on sõduritele üsna vastumeelne. Samas on see ainus regulaarne võimalus end välismaailmas toimuvaga kursis hoida. Napp tund vaba aega iga päev kulub pere ja sõpradega suhtlemiseks. Uudiste jälgimiseks ei jätku naljalt aegagi. Näod venivad pikaks, kui teatan relvavendadele, et suvel on AK saade lühem kui sügisel. See tähendab, et sügise saabudes jääb ajateenijatele vähem aega hammaste ja pesu (mida pestakse käsitsi) pesemiseks.
Öörahu algab kell kümme. Pärast seda ei hiili koridoris mitte keegi. “Naiste klubis” langevad pead patjadele isegi
Naisedaega teenima?
see on lihtne nagu lasteaia hommikuring!VABALT –
SÕDURI KAPIS POLE JUHUSLIKKUST: Kõik asjad on paigutatud kapiuksel rippuva joonise järgi õigetele riiulitele, joondatud riiuliäärega kohakuti, riided volditud terve riiuli laiuselt.
Elu tagalakompanii “naiste klubis” ehk kuidas Riigikaitse Kuperjanovi pataljonis koos Eesti esimeste ametlike naissõduritega nädal aega aega teenis.
RIVIDRILL: Marsisammu harjutati esialgu väikestes salkades, uhkematel hetkedel ka koos relvaga.
PROUA LEITNANT ÕPETAB: Lahastamiseks ja köntide sidumiseks läheb lahinguväljal siis, kui sõdur eksib kuldreegli vastu: ära käpi, näpi ega topi!
6 7kommentaarreportaaž
Kuidas said naised kaitseväes daamilikud rõivad?
kümme minutit varem, sest magamaminek on paratamatult iga sõduri päeva lemmikosa. Ent väljas on valge, linnud laulavad ja mina vähkren voodis. Enne keskööd jõuan vaevu suigatada, kui järsku tormab kõige magusamal unetunnil tuppa keegi sõge sõdur taskulambiga, suunates valgusvihu kõikidele magajatele otse näkku!
Kas see on kardetud ööhäire? Ei. Sõdur tormab minema ja naaseb öö jooksul veel kahel korral. Iga kord olen krapsti ärkvel, olles vahepeal näinud natsiteemalist õudusunenägu end varjavate juutide otsimisest taskulambiga. Hiljem selgub, et öine häirija kontrollis, ega keegi pole öösel juhtumisi põgenenud.
Ent äratus on ikka kell kuus. Ja riidesse panekuks antakse minut, mitte rohkem.
Miks siia vabast tahtest tulla?Meeleolud meeste ja naiste leeris on kaitseväes kardinaalselt erinevad. Noormeestele on kolmandaks nädalaks lõplikult kohale jõudnud, et nad elavad veel peaaegu aasta marsisammu rütmis. Keegi neist ei tunnista, et on siin hea meelega.
Mehed ei mõista, mis oli küll neil viiel vapral naisel arus, et nad vabatahtlikult ajateenistusse tulid. Samas on meestel hea meel, et naised seltsis on. Naistel on kaitseväes õigus pärast 90 päeva täitumist ehk sõduri baaskoolituse lõppu ajateenistus katkestada. Ent viie Kuperjanovi neiu näost ei loe küll välja, et nad seda võimalust kasutavad. Nad ei kibele isegi linnaloale, vaid naudivad kaitseväe elu täiega.
“Kodus peaksin ma üüri maksma ja süüa tegema, siin saan ma lihtsalt “tšillida” ja trenni teha,” teatab Kaisa elurõõmsalt. Ta õppis füsioterapeudiks ning töötas kaks aastat sellel alal. Ühel hetkel aga tundis, et ei kannata enam kaheksast viieni tööd ning otsustas eriala vahetada – kaitseväkke minna. Tagalakompaniis on tal hinnatud terapeudikogemused, iga valuga pöördutakse ikka esmalt Kaisa poole, kes lahkelt aitab.
AveTriin tuli kaitseväkke otse keskkoolist. Oma klassist kõige esimesena. Tal on hea meel, et just tema aastast alates saavad naised ka ajateenistuses osaleda, sest muidu oleks ta pidanud selleks muid võimalusi otsima. Tulemata poleks mingil juhul jätnud. Emaleisale hakkas AveTriin juba paar aastat varem vihjama, et teda selline väljakutse paelub. Et vanemad ei oleks šokis, nähes tütart ajateenistusse astumas. Õpinguid plaanib ambitsioonikas noor daam jätkata sõjakoolis.
Sandra õppis kunstiakadeemias sisekujundust, kuid mõistis, et see ala pole tema jaoks. Ajateenistus oli talle hea alternatiiv. Varem kaitseliitlasena juba Kevadtormilgi osalenuna teadis Sandra hästi, millesse end mässib.
Kristyna isa on veebel ja sõjaväeline kasvatus on teda saatnud alates lapsepõlvest. Juba mõnda aega sõjakoolis õppinuna on talle elementaarsed sõduriteadmised ja oskused juba selged, nii et esimesed nädalad ajateenistuses pole just ülemäära põnevad. Mulle on Kristyna asendamatu giid militaarmaailmas. Ta seletab kannatlikult ja
põhjalikult, kuidas kulpi visata, mütsi voltida, voodit teha, seljakotti pakkida ja rividrilli välja kannatada.
Cätlyn jättis töö mõneks ajaks kõrvale, võttis aastaks aja maha ja tuli ajateenistusse. Ta tahtis teada, mida mehed nii hirmsasti kardavad, et massiliselt väeteenistusest kõrvale hiilivad.
Isegi õhtujutud Kuperjanovi “naiste klubis” ei veere tsiviilradadele. Kui noormehed arutavad enne meditsiinitundi detailselt raamatu “Viiskümmend halli varjundit” sisu üle, siis naised räägivad oma lemmikrelvadest (Galil), sellest, kuidas relvaõli frentšikäiselt maha saada (see on vaevaline), kuidas punupats üheksa sekundiga gaasimaski sisse mahutada (see on võimatu), kuidas nädal metsas “vastiku” kuivtoiduga üle elada (karm dieet).
Lõppeks on tore veenduda, et sõjaväes pole naiste jaoks midagi võimatut või ületamatut. Nendest viiest vaprast naisest, kes juba kannatamatult telkmantlite ja katelokkidega nädalaks metsa minekut ootavad, on tulevikus Eesti riigile ilmselt kordades rohkem kasu kui armeest kõrvale puiklevatest ja viilivatest meestest, kes alles viimases hädas end ajateenistusse näole annavad.
Aga veel toredam on tüdrukutelt laenatud beebipuudriga tupsutatud jalad umbsetest sõdurisaabastest nädala lõpus välja tõmmata ning jalutada tsiviilmaailma, kus on ka muid värve peale rohelise.
Naised on kaitseväes teeninud selle taas-loomisest. 2013. aas-tal moodustab naiste osakaal kaitseväes 11,4 protsenti.
Alates 1. aprillist 2013 saavad naised kait-seväekohustust võtta vabatahtlikult – omal soovil –, et oleks taga-tud naistele võrdsed karjäärivõimalused meestega. Varem oli kaitseväekohustus seaduse järgi vaid meeste pärusmaa.
Vabatahtlikult saab kaitseväekohustu-se võtta naine, kes on Eesti kodanik ja vanuses 18–27. Selleks tuleb teha kaitseressursside ametile vastav taot-lus. Arvestada tuleb aga sellega, et kait-seväekohustusega kaasnevad ülesanded kuni 60. eluaastani, sealhulgas kohustus ilmuda reservõppeko-gunemistele.
Kui kohustus on kord juba võetud, ei saa sellest enam loobu-da. Seega tuleb otsus enda sidumiseks kaitseväe ja riigikait-sega põhjalikult läbi mõelda.
Vabatahtlikult ajatee-nistusse astumiseks peab olema vähemalt põhiharidus, ei tohi olla kriminaalkorras karistatud vabadu-sekaotusega. Oluline on hea tervis, sellele annab hinnangu arst-lik komisjon. Naised peavad lisaks teistele arstidele külastama ka naistearsti.
Naised võetakse ajateenistusse kait-seressursside ametile esitatud avalduste järjekorra alusel. Kait-seminister kehtestab igal aastal määrusega ülejärgmisel aastal ajateenistusse võe-tavate naiste arvu, nende teenistusse
kutsumise tähtajad, teenistuse kestuse (8 või 11 kuud) ja naiste arvulise jagunemise kaitseväe üksustes.
Naisi teavitatakse ajateenistusse võtmi-se otsusest vähemalt 90 päeva enne teenis-tuse algust, märkides otsusel ära ajateenis-tusse ilmumise aja ja teenistuskoha. Kui naine ei asu ettenäh-tud ajal teenistust lä-bima, siis puudub tal hiljem võimalus uue avalduse esitamiseks.
Ajateenistuses kohel-dakse naisi meestega võrdselt – mõlemal on samad õigused ja kohustused. Erinev on naistel meestega võr-reldes vaid see, et neil on õigus 90 päeva jooksul teenistusse asumisest teenistu-sest loobuda.
Naisajateenijate välimusele laienevad naistegevväelaste välimusele esitatud nõuded. Pikemad kui õlgadeni juuksed tuleb tagasihoidliku kinnitusvahendiga korrektselt kinni panna. Soeng peab võimaldama kanda vormimütsi ja teisi peakatteid. Küüne pikkus võib olla kuni viis millimeetrit üle sõrmeotsa ning küünevärv tagasi-hoidlik. Välivormiga on keelatud kanda ehteid, välja arvatud abielusõrmus, samuti on keelatud kanda kulmu-, nina-, keele- ja hambakaunistusi. Vormiriietust ei tohi kanda ilma ettenäh-tud eraldusmärkideta ega koos tsiviilriiete-ga.
Naistel on võimalik Eestis karjääri teha ka tegevteenistuja ehk professionaalse kaitseväelasena.
Allikas: Kaitseväe peastaap
Naised ja Eesti kaitsevägi
Toomas Boltowsky Logistikakeskuse vanemstaabiohvitser, kolonelleitnant
Kui 1992. aastal asuti Eesti kaitseväele sõjaväevormi looma, mõeldi loomulikult üksnes
meeste vajadustele. Suur osa esialgsest tööst kulges “õige Eesti vormi” otsingute tähe all, ent kriisilähedases olukorras, kus iga hangitud riideese läks kellelegi selga.
Ihaldusväärseks eeskujuks peeti ennesõjaaegse kaitseväe kunagist uhket stiili. Paraku oli seda 20. sajandi lõpukümnendisse võimatu importida – maailma militaarmood oli vahepeal pool sajandit edasi arenenud. Kaotanud suurema osa tarbetust hiilgusest ning muutunud praktilisemaks ja sportlikumaks.
Esimesena tehti valmis suvine ja selle järel talvine välivorm, mis vaese aja tõttu olid võimalikult lihtsad ja odavad. Eeskuju võeti meie idanaabri sõdurivarustuselt, sest lääneriikide moodsad materjalid olid meile kättesaamatud. Kui esimene tulekahju oli kustutatud, hakati mõtlema ka lipsuga kantavale vormiülikonnale, et elukutselised kaitseväelased oma igapäevatöös esinduslikud välja näeks. Auastmetunnused paigutati tumerohelisel kuuel tulipunastele kraelõkmetele, peakatteks valiti kõrvaklappidega pilotkakujuline nokats – ainus, mida oli võimalik enamvähem kvaliteetselt toota. Esimene kaitseväe vormiülikond ristiti irvhammaste poolt „metsavahivormiks“ ja naiste versiooni sellest ei tehtudki.
1993. AASTAL MÄÄRATI esimeseks kaitseväe juhatajaks Aleksander Einseln, kellele senine välivorm absoluutselt ei meeldinud, kuna sellest ei nähtunud taastatud Eesti Vabariigi järjepidevust. Sedamaid algas peastaabis uus loova arendustöö tsükkel eesmärgiga taastada kaitseväe 1936. aasta vormiülikond nii lõike, värvuse kui ka eraldusmärkide osas.
Selsamal murrangulisel ajal tekkisid mehisesse kaitseväelaste perre naissoost kolleegid – tugiteenistuste töötajad (raamatupidajad, sekretärid, laohoidjad, arstid ja sanitarid), kes otsustati ühtsuse ja alluvussuhte selguse huvides vormi riietada. Seejärel ilmusid ka esimesed naisohvitserid ja allohvitserid. Tekkis küsimus, missugune peaks olema nende vormiriietus. Ennesõjaaegses kaitseväes naisi polnud, sestap puudus ka ajalooline eeskuju (ainuke sõjaväelise hõnguga vorm, mida naised kandsid, oli kaitseliidu naiskodukaits
jate hallikas kittelkleit valge põlle ja pearätiga). Nõukogude relvajõud ja ka miilits olid naisi küll laiemalt rakendanud ning mehises vormis naisseltsimehed ei olnud nõukogude inimestele võõrad, ent need ajad olid vastumeelsed. Kõige õigem tundus pöörata pilk NATO riikide relvajõududele, kus naised juba pikemat aega täieõiguslike sõduritena teenisid. Prantsusmaa, Suurbritannia, Saksamaa ja USA vägedes kandsid naised ka üsnagi pilkupüüdvaid, naiselikkust rõhutavaid vormiülikondi. Kuid oli ka teisi eeskujusid, mida üks demokraatlik ja võrdõiguslikkust hindav riik võinuks arvestada – näiteks Rootsi kuninglikus armees kandsid (ja kannavad) mehed ja naised põhimõtteliselt ühesugust mehelikku vormi.
VÄLIVORM PIDI NIIKUINII olema nii mees kui naiskaitseväelastel ühesugune, sest selle funktsioonid on universaalsed (taskutesse peab mahtuma määratud hulk varustust). Lahinguväljal pole ka vaja eriti vahet teha eri soost võitlejate vahel. Vist ainult Nõukogude punaarmees on naised välivormiga ka seelikut kandnud, ent see pole kuigi otstarbekas. Hoopis teisiti on aga igapäevase staabitööga, rääkimata pidupäevadest, kus naisterahvad soovivad siiski valdavalt naiselikud välja näha.
1996. aastal oli terve kaitseväe vormimajandus enamvähem paika loksunud. Vormide põhjalik arendustöö, milles lõid kaasa kõik väeliigid, leidis väljundi samal aastal toimunud riigikaitsemessil “Kaitstud kodu”, kus korraldati koostöös piirivalveametiga tõeline moešõu. Sellel torkas silma, et õhu ja merevägi ei järginud maaväe rõivastus
stiili, vaid otsisid tavavormi osas uusi ja paremaid lahendusi.
1996. aastal kinnitatud maaväe tavavorm, samuti paar aastat hiljem kinnitatud mere ja õhuväe vormid on üldjoontes käibel tänaseni. Komplekt koosneb vormikuuest ja viigipükstest, nokkmütsist, suvemütsist (pilotka), talvemütsist, pikkade ja lühikeste varrukatega vormisärkidest, valgest pidulikust triiksärgist, rohelist ja musta värvi lipsudest, villasest mantlist (sinelist), kootud pulloverist ja kapuutsiga talvejopest.
Naiste puhul on komplekt täpselt samasugune, ainult veidi erineva tegumoega. Näiteks maaväe naiste kuub tehti esialgu kaherealine ja sisselõigatud küljetaskutega erinevalt meeste suurtest lõõtstaskutest, mis oleksid võinud mõne rinnakama või puusakama daami fi guuri iseärasusi pahatahtlikult rõhutada. Mööndusena naiselikule riietumiskultuurile lisandus loomulikult ka seelik. Pika lipsu asemel kannavad naiskaitseväelased lühikest ristlipsu. Laia põhjaga nokkmütsi ei peetud kuigi daamilikuks peakatteks. Selle asemel oleks moeloojad hea meelega näinud kübarat, mida kantakse enamikus NATO relvajõududes. Laiaääreline viltkübar tuligi ametlikult kasutusele 1998. aastal.
NAISTE KAHEREALINE mantel oli lõike poolest meeste omaga võrdlemisi sarnane, ent selle õlgadele riputati romantikahõnguline lühike peleriin. Naiste talvemütsil puudub lakknahast nokk.
Õhuvägi eelistas teistsuguse lõikega naistekuube – üherealist, sisselõigatud küljetaskutega, rinnal üksnes dekora
tiivsed taskuklapid. Üherealine oli ka naisõhuväelaste mantel, mille nööbid olid peidetud nööbiliistu alla. Peakatteks valiti võrdlemisi iseäraliku lõikega kangast kübar, millel läbitepitud ääris oli üles käänatud. See kadus siiski peagi tarvituselt. Mereväe naiste vormikuub ja talvemantel said meeste omaga sarnased, kuuel oli vaid üks nööbipaar vähem. Peakatteks valiti riidest õmmeldud kübar, mille pealagi on suviselt valge. Hiljem on väeliikide vormilõikeid naiste osas mitut puhku ühtlustatud.
1998. AASTAL LISANDUS kaadrikaitseväelaste garderoobi musta värvi pidulik frakilõikeline õhtuvorm. Kujundades meeste vormi, mis valmis esimesena, lähtuti võrdlemisi üksikasjalikult 1936. aasta kaitseväe vormi kirjeldusest. Kuub sai lühike siidrevääridega spenser, mille all kanti frakisärki siidist ristlipsuga, vesti, lampassidega frakipükse ning jalavarjudena eelistati klassikalisi lakkkingi. Õhtukomplekti naiste jaoks kohandades asendati püksid pika maani seelikuga, vest aga volditud õhtuvööga. See õhtuvorm on ühtne kõikide väeliikide kaadrikaitseväelastele.
Ja ometi pole kaitsevägi üllatuslikult 20 aasta jooksul avaldanud ühtegi ametlikku vormiriietuse kirjeldust koos illustratsioonide ja kandmisjuhenditega, nagu seda tehti enne teist maailmasõda. Kaitseväelastele, kes Riigi Teatajat ei loe, oleks säärasest materjalist igapäevases teenistuses palju abi. Tänapäeval on raske isegi vormikandjatel sotti saada, milline embleem on ametlikult käibel, milline kuulub niiöelda isehakanute kilda.
KUPERJANOVI “NAISTE KLUBI” OMA KASARMU EES: Kristyna, mina, Sandra, AveTriin, Kaisa ja Cätlyn.
8 9ümarlaudümarlaud
palju inimesi, kes loeksid üle kogu seda varustust, mis Eestisse jäeti. Kolme kuuga tekkis mul piisavalt suur huvi, esimesel võimalusel hakkasin ajama pabereid, et sõjakooli eksameid teha. Sel ajal tõesti ei olnud naisi ajateenistuses, see ei olnud võimalik, ei vabatahtlikult ega sunniviiisliselt.
Te sattusite juhuslikult kaitseväkke ja siis sel-gus, et olete sattunud õigesse kohta?KP: Minu valik oli väga teadlik. Praegu on see muidugi palju lihtsam kui 20 aastat tagasi, aga isegi möödunud sügisel, kui astusin ajateenistusse, ei olnud veel seadust, et naised võivad astuda sinna meestega võrdsetel alustel.IM: Mina alustasin piirivalvest, olin peene nimega ametnik – välissuhete spetsialist, käisin välismaalastega ringi ja rääkisin inglise keelt. Aga palju huvitavam tundus see valdkond ise, tahtsin sellega tegeleda põhjalikumalt. Nägin, mis vahe on tsiviilil ja kaitseväel, ja mulle meeldis kaitseväe pool palju rohkem.
Mille poolest need kaks erine-sid? IM: Arvan, et see on kuuluvuse teema – oled tugeva organisatsiooni liige ja saad teha vahvaid asju.MK: See on ühtekuuluvustunne ja distsipliin. Distsipliini ei suruta peale, selle järele lihtsalt on vajadus: alates sellest, millised relvad meil käes on, lõpetades sellega, et peame vastutuse võtma 18aastaste poiste eest, kes tulevad teenima 8–11 kuuks. Meie vastutus on kujundada sellest kambast tiim, kes töötab koos ja kes lõpuks moodustab suurema üksuse. Tsiviilisik võib kõrvalt vaadata ja öelda: oi, kui äge teil seal on, aga tema jaoks on see “äge” kaheksa tundi, mil ta tööl on. Kui oled kompaniiülem, siis pead olema kättesaadav ja valmis olukordi lahendama 24 tundi ööpäevas. Seda on tõsiselt raske seletada
väljas seisvale inimesele. Tsiviilis töötad koos inimestega, kes sulle meeldivad, üritad olla kohtades, mis sulle meeldivad. Aga kui hakkad kaitseväes juhtima komplekti inimesi, siis sa ei saa öelda, et need inimesed ei
kõlba sulle, sinu asi on tiim tööle panna – see on hoopis teine fi losoofi a ja paratamatus, mille kaudu muutud ka ise paremaks.
Kaitsevägi pole kindlasti ametikoht, mis pakub mugavat kodulähedast tööd.IM: Ühtekuuluvustunne, ühised väärtused – samal põhjusel jäävad pikaks ajaks suhtlema ka reservväelased.MK: Just kohustuste võtmine on see, mis eristab kaitseväelast tsivilistist: kas sa oled laiguliste mehikeste hulgas või nende hulgas, kes võivad rahulikult õhtul endale tsiviilriided selga tõmmata ja öelda, et tänaseks on tööpäev läbi.
Kellele ja kuidas te pidite tões-tama, et teie soov kaitseväkke astuda on tõsiseltvõetav?
KP: Mul võttis paberite täitmine vägaväga kaua aega, polnud ka ühtegi sellist head tuttavat, kelle kaudu lihtsamini pääseda.
Naised pääsevad ajateenistusse tutvuse kaudu?KP: Kindlasti oleks olnud kergem, kui mul mõni onu oleks pataljoniülem olnud. Mul soovitati astuda kõigepealt sõjakooli ja kui saan sisse, saan võimaluse ka ajateenistusse tulla. MK: Tutvusest oleks olnud kasu ses mõttes, et varem ei olnud seaduslikku alust naisi ajateenistusse võtta: kui seadus ütleb, et kaitsevägi on meestele, siis on väga raske seda teisiti lugeda. Aga me püüdsime leida võimalusi. Tütarlapsele tänavalt oli
tõsine katsumus ajateenistusse üldse pääseda.IM: See käis kokkuleppel väeosa ülemaga, tuli leida sobiv ülem ja teda nii kaua veenda, kuni ta nõusse jäi. Sest ka ülem võttis endale vastutuse. On väeosasid,
kus isegi olmetingimused ei võimaldanud naisi sinna vastu võtta.
Polnud eraldi duširuu-me jne?MK: Mitte ainult duširuume. Kui kasarmuruumi napib, siis on näiteks väga raske kuue inimese tuba eraldada
kahelekolmele inimesele.KP: Minul kasarmukohaga probleemi polnud, sest kaader oli väga vastutulelik, sain endale eraldi toa ja seetõttu jäi üks kaadrikaitseväelane oma kabinetist ilma.
Teenisitegi üksi, ühtegi sõbran-nat polnud kaasa võtta?KP: See pole koht, kus ütled sõbrannale: oleme igasugu hulle asju koos teinud, tule minuga sõjaväkke ka!
Kas oli hetki, kus mõtlesite, et ei tule toime?KP: Ei olnud. Küll oli hetki, kui polnud kellegagi õhtul päevasündmusi arutada, sest inimesed väljastpoolt ei saa sõjaväelase elust aru. MK: Kui õppisin sõjakoolis, siis meid alustas üle kümne tüdruku. Meie kursusega lõpetas kaks kaitseväelast, kaks piirivalvurit – väljalangemise protsent oli küllaltki suur. Kooli ajal olid meil tütarlaste toad, meid oli palju koos, aga välilaagrites olin üksi. See tekitas olukorra, kus pidin ise endaga hakkama saama, polnud õlga, mille najal nutta. See jääbki ilmselt nii, sest naisi on alati vähem.
Kui raske on naisterahval end kaitseväelasena kehtestada?MK: Ennast kehtestama peab ka poejärjekorras, pole vahet, kas oled kaitseväes või tsiviilis. Naised, kes tulevad teenima vabatahtlikult, ei pea tõestama, et nad pole nõrgemad, sest reeglina nad ei ole kõige nõrgemad
Naine kaitseväes: loevad juhiomadused, mitte suguEesti Kaitseväes teenib sama palju naisi kui suuremas osas lääneriikidest, kus ligikaudu iga kümnes kaitseväelane on naine. Kuidas Eesti naised ajalooliselt välja kujunenud meeste pärusmaal hakkama saavad, räägivad professionaalsed naiskaitseväelased.
Kaptenmajor Ingrid Muhling –
IM kaitseväe staaž
19 aastat, Kaitseväe Peastaabi
pressijaoskonna ülem, üks laps
Kapral Kärt Praks –
KP kaitseväe staaž 1,5 aastat, värskelt Scoutspataljonis
See on uks neid teemasid, mis avalikkuse tähelepanu tõmbab tunduvalt rohkem, kui me ise sellele tähelepanu pöörame.
Kolonelleitnant Margot Kunnapuu –
MKkaitseväe staaž 20 aastat, Kaitse-
väe Ühendatud Õppeasutuste Täiendus õppe Keskuse ülem,
üks esimesi Eestis sõjalise kõrghariduse saanud
naisohvitsere,nelja lapse ema
Paljudes valdkondades pole vahet, kas seda teeb mees või naine. Inimeste juhtimine ja õpetamine nõuavad juhilt teatavaid oskusi ja isikuomadusi, mis ei ole eri organisatsioonides väga erinevad.
Muidugi tuleb stereotuupidega võidelda, aga mida kauem sõja-väes olla, seda enam saab selgeks, et vahet pole, kas su teenistus-kaaslane on mees või naine.
kaitseväe staaž 1,5 aastat, värskelt Scoutspataljonis
Ingrid Muhling –
kätekõverduste tegemisel jne. Kehaliste normide täitmine on väike probleem, selleks on vaja aasta aega teha kõhulihaste jm harjutusi – naisterahval, kes tuleb vabatahtlikult teenima, on selleks motivatsioon, ta tahab seda teha.IM: Kehaliste normide täitmine võib olla teema ehk sõduri tasemel, aga mida tase edasi, seda enam tunned puhast rõõmu,
et saab sporti ka teha. Kui sain majoriks, tegime piduliku perekondliku istumise. Pereliikmed küsisid: „Mis on olnud kõige raskem, kas kätekõverdused?“ Oleks see siis nii! Kõige raskem on ikka inimeste juhtimine ja enesekehtestamine. Kaitseväelase ametisse on enesekehtestamine sisse kirjutatud – kui oled ohvitser, siis kehtestad.MK: Aga kaitseväelase ametisse
on sisse kirjutatud ka allumine. Olukorras, kus alluvussuhted on paigas, pole vahet, kas ollakse mees või naine.
Palju räägitakse nn klaaslaest: kuskilt tasemelt naisi ei eduta-ta enam, mingil arusaamatul põhjusel ei jõua naised firma juhatusse või parteiladvikus-se. Kui tajutav on klaaslagi sõ-javäes?MK: Klaaslaed tekitame endale ise. Mina pole tundnud karjääris takistusi. Aga võin ka sirge seljaga öelda, et kindralit ei saa minust kunagi, sest teatud aeg lihtsalt kulub mu perele ja ma ei ole nõus peret ohverdama, et ma auastmeredelil kiiremini liiguks. Aga see on minu enda valik, mitte peale surutud. IM: Esimesed naisohvitserid pole teenistuses üldse veel nii kõrgele jõudnud, sest iga järgmise auastme saavutamiseni kulub teatud kindel aeg. Saame näha, millal esimene naisohvitser kindrali auastmeni jõuab.
Ühes uurimistöös selgus, et 43 protsenti meestest leiab, et naistel peaks olema keelatud töötada eri ametitel, eelkõige jalaväes.MK: Tsiviilisikute arusaam sellest, mis kaitseväes toimub, on oluliselt erinev sellest, mis seal tegelikult toimub. Kindlasti on kaitseväes ka mehi, kes leiavad, et naiste pärusmaa on ainult K3 ehk Küche-Kirche-Kinder, aga see, mis ümberringi toimub, räägib teist keelt. On küll teatud erialad, kus naistel on raskem hakkama saada, aga see ei tähenda, et naised ei peaks kaitseväes teenima.
Kui keegi valib endale vaated, mis tänapäevaga kokku ei lähe, on see tema enda probleem. Kui noor ohvitser on teeninud algusest peale koos naistega, siis on tema suhtumine teistsugune kui näiteks vanema põlvkonna Nõukogude armee jalaväelasel.KP: Selle, et mees töötab juuksuri või lasteaednikuna, on ühiskondlik arvamus juba omaks võtnud. Miks mina vormis töötan, seda pean tihti seletama. IM: Mereväes, kus ma alustasin, oli enamikul rahvusvaheliste õpingute kogemus, oldi õppinud riikides, kus naised teenisid kaitseväes ja poliitiline korrektsus oli au sees. Seal ei olnud
naiste osalemine üldse mingi küsimus. Samas kaitseliit on heas mõttes suhteliselt konservatiivne, kui nendega koostööd teha, siis natuke imestamist on.KP: Mina olen naiskodukaitsja. Mu perekonnas öeldi, et naine ei ole kaitseväelane, mine omanda ülikoolis korralik tsiviilharidus. Nii ma siis astusin
naiskodukaitsesse, lootuses et mu militaarne huvi saab sellega rahuldatud. Aga selles organisatsioonis sain just teada, et ma tahan saada kaitseväelaseks, olla iga päev laigulises mundris, tegeleda noorte väljaõppega jne. Naiskodukaitse on vägaväga kihvt organisatsioon, aga teadsin, et tahan midagi enamat.
Margot Kunnapuu –
kaitseväe staaž 20 aastat, Kaitse-väe Ühendatud Õppeasutuste Täiendus õppe Keskuse ülem,
üks esimesi Eestis sõjalise
MK: Minu teenistus algas erinevalt paljudest teistest asutuses, mida vanem generatsioon mäletab sõjakomissariaadina. Alustasin reservväelaste osakonnast, haldasin üht suurt kasti, kus oli üle 30 000 perfokaardi, seal olid
peal Harjumaal elavate reservistide andmed.
Riigikaitseosakond tegeles sel ajal aktiivselt Nõukogude armee poolt jäetud sõjaväeosade, sealhulgas Paldiski ülevõtmisega, komisjonidesse oli vaja
Kui seadus utles, et kaitsevägi on meestele, siis oli väga raske seda teisiti lugeda.
FOTOD TIIT BLAAT
FOT
OD
TII
T B
LAAT
10 11kommentaarümarlaud
Milliste isikuomadustega ini-mene – naine sealhulgas – sobib kaitseväkke tööle?KP: Huumorimeelt peaks olema.MK: Soov areneda ja kannatlikkus teha seda õiges tempos. Kui ma hiljuti staabikolledži läbisin, tundsin, et see oli väga vajalik õppimine. Kui tahad seda kõike liiga vara, siis ei suuda võtta seda, mida teenistuses vaja on. Inimene peab suutma hinnata korda ja distsipliini. Juhtimine nõuab ka enesedistsipliini, raamistikust kinni pidamist, ja see pole soopõhine.
Kord ja distsipliin saab selgeks ajateenistuse vältel. Kõrgemasse sõjakooli on võimalik naisterahvastel küll tulla ka ilma ajateenistuseta, aga seda ma kellelegi ei soovitaks.IM: Igal auastmel on teatud vanus ja ega sa naljalt seda varem välja ei teeni. Peab olema inimestele orienteeritud, suutma
anda käske adekvaatselt edasi, nii et sinust aru saadaks. Peab tahtma alluda ja juhtida.
Ameerika Kodanikuvabaduste Liit pöördus nelja USA naissõ-javäelase nimel San Francisco föderaalkohtusse, et vaidlusta-da naistele kehtestatud keeldu osaleda enamiku lahinguüles-annete täitmisel. Kas Eesti naiskaitseväelastel on problee-me, et neil ei lasta kõike teha?MK: Ameeriklastel tekkis probleem lahingutegevuses osalemisega Iraagis, kus toetusüksused ja lahinguüksused olid koos. Toetusüksuses tohtisid naised olla, jalaväeüksuses ei tohtinud. Meil ei ole neid piiranguid kunagi olnud, sest Eesti kaitsevägi on väga õnnelikus olukorras. Meie keeles on sõna “tema”, mitte he or she, paljudes asjades pole meil täpsustusi, et seda pole lubatud naistel teha.
Kus on naistel kõige raskem?
MK: Olen eluaeg pidanud raskeks pioneeriasjandust, samas on meil naisi nii pioneerpataljonis kui ka suurtükiväes. Mürskude tassimisega saavad naised hakkama – mürsk ei ole suurt raskem kui viieaastane laps, keda ka tõstma pead. Ma ei näe küll vahet, kas Pasi juht on naine või mees.IM: Olin Iraagis missioonil, kus veoauto Unimog juhid olid Eesti naised. Väga head juhid olid!MK: Need on tehnilised teadmised, mitte mees või naine olemine.
Olete ise missioonidel käinud – kas oli raske kodus selgeks teha, et nüüd on vaja minna?IM: Ei olnud. Kuigi vaja on väga suurt organiseerimisvõimet ja praktilist korraldamist, et kui
das asjad sel ajal kodus jooksevad.MK: Võin oma kogemusest öelda, et kui sul läheb missioonile mees, siis on täpselt samasugune organiseerimine, sest üks
lapsevanem on ikkagi vähem. IM: Kui ma esimest korda missioonile läksin, oli mu laps viieaastane. Mõtlesin, et küll ma olen kangelasema, lähen lapse kõrvalt Iraaki. Kohapeal selgus, et teiste riikide kaitseväelastel olid väga väiksed lapsed kodus. Mul oli konteinerikaaslane, erialalt jurist, kellel olid kodus aastane ja kahene laps. Ma ei uskunud oma kõrvu, kui ta ütles, et on peaaegu aasta otsa kodust eemal olnud. Aga neil näeb seadus ette, et neljakuuse lapse juurest võib minna missioonile, ja keegi ei pidanud seda imelikuks. Meie seadustes arvestatakse inimesega väga palju.MK: Mina käisin missioonil enne, kui mul lapsed sündisid. Viimane kord, kui avaldasin soovi Iraaki minna, siis kadus ära see ametikoht, kuhu ma oleksin sobinud – sel pole midagi pistmist mu laste arvuga või naine olemisega. Tõestada, et ma võin nelja lapse kõrvalt missioonile minna, pole mul vaja.
Tüdrukud ei pea nüüd enam ot-sima tagaust, et ajateenistusse
pääseda. Kuidas 1. aprillil kehti-ma hakanud seadusemuudatus teie arvates mõjub – kas kaitse-väkke tuleb rohkem naisi? IM: Värbamisväli, kust leida kaitseväele vajalikke häid juh
te ja juhipotentsiaaliga inimesi, muutub nüüd palju laiemaks. Seni polnud stardipositsioon võrdne. Läbitud ajateenistus annab palju enesekindlust, laob vundamendi alla.KP: Ajateenistus an
nab selge ülevaate seestpoolt, kas sa tahad seda elu elada.
Mida peaksid praegu lõpuklas-side tüdrukud läbi mõtlema, kui neid huvitab sõjaväelase karjäär?IM: Peaksid arvestama, et reservväelane ollakse 61. eluaastani.MK: See on kohustus kogu eluks. Sind kutsustakse õppustele iga kolme või viie aasta tagant. Oled osa meie reservarmeest. Kui oled 35aastane koduperenaine, siis ei vabanda reserv õppusele kutsumisel see, et sul on 2 või 5aastane laps kodus. Kui ajutiselt elumugavustest loobumine tundub väga hirmus, siis ei tasuks seda sammu teha. Meil on ka oma valikusüsteem – valime hoolega inimesi, keda tahame oma allohvitseri kursusele. Vaatame, et nad saaksid adekvaatselt aru, kuhu nad satuvad ja keda meil vaja on. Sõjakool algab kuuajase laagri ehk ühtlustamiskursusega, mille ajal tegeldakse muu hulgas ka juhiomaduste ja koostöövõime hindamisega.
Kas saad hakkama? TEGEVVÄELASE FÜÜSILISE ETTEVALMISTUSE NÕUDED
Füüsilise ettevalmistuse hindamisel on kohustus osaleda vähemalt kord aastas. Hindamise läbimiseks tuleb sooritada kõik järgmised harjutused:
Harjutus 1 – Kätekõverdamine toenglamangus
Harjutus 2 – Istesse tõus selilila-mangust, käed kukla taga sõrm-seongus (võib asendada istesse tõusuga selililamangust, käed risti rinnal)
Harjutus 3 – 3200 m jooks (võib asendada 500 meetri ujumisega
vabalt või rinnuli stiilis, 20 km maanteerattasõiduga või 10 km murdmaasuusatamisega klassikali-ses stiilis.
Iga harjutuse tulemust mõõdetakse vastavalt punktitabelile kaitseres-sursside ameti veebilehel kra.ee. Füüsilise ettevalmistuse hindamine loetakse sooritatuks, kui tegevteenis-tuja ja kaitseväekohuslane saab igas harjutuses vähemalt 60 punkti või kolme harjutuse summana 190 punkti.
Allikas: kaitsevägi
Mõtlesin, et kull ma olen kangelasema, lähen lapse kõrvalt Iraaki...
Ingrid Muhling
MÕTTEVAHETUS: Elust naisena kaitseväes räägivad Scoutspataljoni kapral Kärt Praks, kolonelleitnant Margot Künnapuu ja kaptenmajor Ingrid Mühling.
Kärt Pärtel
Faktum & Ariko projektijuht
Igal aastal läbib Euroopas sadu tuhandeid noormehi kohustusliku ajateenistuse. Militaarseid organi
satsioone on alati seostatud mehelikkusega. Võrreldes teiste institutsioonidega on sõjalised ja poolsõjalised organisatsioonid liikunud sugude võrdse esindatuse ja võrdsete võimaluste poole üsna aeglaselt. Militaarsfääri võiks isegi nimetada viimaseks endiste aegade maskuliinsuse kantsiks.
Terve eelmise sajandi ning üha jul-gemalt võitlesid naised selliste sooliste barjääride lõhkumise nimel, mis olid neil takistanud täielikult osalemast eri vald-kondades. Ka sõjaväes, mis on keeldunud naisi oma mehelikku keskkonda vastu võtmast.
Ajalooliselt on välja kujunenud mehe kui sõdalase kuvand. Naisi pole nii või-mekateks peetud või on neile lihtsalt mää-ratatud ülesanne sõdimise asemel lapsi kasvatada.
Üha rohkem ja laiemalt pööratak-se tänapäevases ühiskonnas tähelepanu soolisele võrdõiguslikkusele. 2000. aasta oktoobris võtsid NATO ja ÜRO Julgeole-kunõukogu vastu resolutsiooni (nr 1325). Sellega tunnistati, et relvakonfliktid teki-
tavad naistele ebaproportsionaalselt suurt kahju ning nähti vajadust võtta konfliktide lahendamisel ja neile järgnevas ülesehi-tustöös arvesse ka sooküsimusi. Samuti pandi ÜRO liikmesriikidele kohustus suu-rendada naiste esindatust rahvusvahelis-tel rahu ja julgeoleku tagamisega seotud ametikohtadel.
Mis sellega muutunud on? Resolut-sioon 1325 mõjuprotsess kindlasti veel käib, kuid eelkõige on naised, konfliktide seni nähtamatu osapool, saanud nähta-vaks.
Üks Eesti viimaseid samme selles osas on 2012. aasta juunis jõustunud uus kaitseväeteenistuse seadus, mille järgi on naistel senisest vabam võimalus lä-bida meestega samaväärne ajateenistus. Sellega läks kaitseväeteenistuse seadus kooskõlla ka soolise võrdõiguslikkuse seadusega. See väärtustab Eesti inimva-ra võimalikult paindlikku ja efektiivset kasutamist ilma soolise kõrvaletõrjumi-seta. Pärast seaduse vastuvõtmist esitas sooviavalduse ajateenistusse astumiseks 43 naist, kellest 5 alustas teenistust Ku-perjanovi jalaväepataljonis.
Naiste osalemist ajateenistuses toetab Eestis 2013. aasta märtsi avaliku arvamu-se ja riigikaitse uuringu järgi 69 protsenti vastanutest.
Euroopa Liidu riikidest on kohustuslik ajateenistus hetkel lisaks Eestile kehtiv ai-nult viies riigis: Austrias, Soomes, Taanis, Kreekas ja Küprosel. Veel möödunud aas-tal oli nende riikide hulgas ka Saksamaa, kus praegu on kohustus peatatud ning mindud palgaarmee teed.
CIA World Factbook’i 2012. aasta andmete järgi kehtib kohustuslik aja-teenistus veel Šveitsis, Norras, Vene-maal, Valgevenes, Ukrainas, Moldovas ja Türgis. Esimene riik Euroopas, mis kohustusliku ajateenistuse kehtestas, oli Prantsusmaa ja seda juba 18. sajandil. Suurbritannia värbas naisi 1941. aastal väeteenistusse ning Norra 1970ndatel – vajadusest ning sõjajärgsest naisliiku-mistest tingituna.
NATO liikmesriike on ni-metatute hulgas kõigest viis ning eelmainitud resolutsiooni 1325 järgi peavad need riigid täitma oma rolli soopoliitika edendamises.
Moldovas, Türgis, Vene-maal ja Valgevenes ei ole nais-
tel võimalik ajateenistuses teenida, kuid liigutakse üha kindlamalt selle poole. Venemaal on selleks alus loodud tegeli-kult juba 1976. aastal, mil naistele avati sõjaakadeemiad.
Euroopas on võrdõiguslikkuse poolest esirinnas Norra, kus vähemalt 40 protsenti riigifirmade juhatuse liikmetest on naised. Kohustuslik ajateenistus on seal praegu 19–35aastastele meestele, kuid 2015. aastaks laieneb aastane teenistuskohustus ka naistele. Sellega saab Norrast ainuke sellise korraldusega riik Euroopas.
Kohustuslik ajateenistus naistele on lähiümbruses vaid Iisraelis, kus see keh-tib juba alates 1949. aastast, mil loodi Iisraeli riik, millel oli ja on siiani vaja armeed.
Norras põhjendati otsust eelkõige kahe argumendiga. Esiteks sellega, et ai-nult meeste ajateenistusse kutsumine ei ole kooskõlas Norra ühiskondliku põhi-mõttega, mille järgi peavad riigi kodani-kel olema samad õigused ja kohustused olenemata soost. Teiseks peavad riigi relvajõud olema suutelised värbama pa-rimaid ja kogu kaitsevaldkonna tegevus vajab mitmekesisust.
Norras räägitakse, et riik ei saa endale lubada, et tervelt pool elanikkonnast jääb värbamisprotsessist välja. Otsus võeti vastu vaatamata sellele, et 2012. aastal hääletas 52 protsenti naistest ja 44 prot-senti üldsusest selle vastu. Samas näitas uuring sedagi, et mida teadlikumad olid norralased oma sõjaväe osas, seda enam oldi sooneutraalse ajateenistuse poolt.
Raske on ennustada, mida niisugune pealtnäha üllas idee tegelikult kaasa toob, kuid Norra samm läheb kindlasti uusaja militaar ajalukku.
Miks on Euroopas 13 riigis veel üldse kohustuslik ajateenistus? Eestis räägi-takse tugevast usust ajateenistusse ning vajadusest riiki turvata. Meil soovib vaid 15 protsenti elanikkonnast kohustusliku ajateenistuse kaotamist.
Soome, Läti ja Leedu kogemus näi-tab, et kohustuslik ajateenistus on pigem kulude kokkuhoid, sest riikidel, kes on valinud palgaarmee, on suuri probleeme värbamisega.
Naiste osalemine aja- ja tegevteenis-tuses on oluline, ent vastakaid arvamusi tekitav küsimus. Tähtis on eesmärk, mida tahetakse naiste kaasamisega saavutada. Selleks võib olla näiteks nn klaaslae efekti (karjääri takistamine soolise diskriminee-rimisega) kaotamine, püüe militaarvald-kond üldsusele veelgi lähemale tuua või hoopiski midagi muud.
Soolises võrdõiguslikkuses esirinnas olev Norra kehtestab 2015. aastast kohustusliku ajateenistuse ka naistele. Venemaal aga näiteks pole naistel üldse võimalik aega teenida.
Euroopa riigid suhtuvad naistesse sõjaväes väga erinevalt
ÜLDSE PUUDUB
NAISTELE VABATAHTLIK
NAISTELE KOHUSTUSLIK
NAISTELE KEELATUD
Ajateenistus Euroopa riikides
Naised, konfliktide seni nähtamatu osapool, on saanud nähtavaks.
GR
AA
FIK
RII
GIK
AIT
SE.E
E
12 13
gemad, kuid meil tuleb kanda samu asju nagu meestel. Vahel on mu seljakott raskem kui mina – võib kaaluda isegi kuni 50 kilogrammi. Siis ütlevad poisid, et kannaksid parema meelega seljas mind kui oma seljakotte!”
Juhtub, et vahel kipuvad mehed omavahel aasima: “Tuleb naisi kuulata, nemad on targad.”
Siis aga teeb rühm väga raskeid harjutusi, kõik on üliväsinud ja valmis alla vanduma. Aga Kuivalainen ei anna alla ja teeb edasi. Hiljem selgub, et kuna naine oli nii visa, koondasid ka mehed oma lisajõuvarud. Santahaminas on täheldatud, et kui rühmas on vähemalt üks
naine, siis näitab terve rühm paremaid tulemusi, sest keegi ei taha naisest viletsam olla.
Neiud tunnistavad kui ühest suust, et on vajaduse korral valmis vaenlase kahjutuks tegema, sest selleks ju sõdureid treenitaksegi. Soome ei võitle üheski konfliktis eesrindel, lahinguüksusi pole kusagile saadetud, kuid neli jäägrirügemendi naist soovivad võimaluse korral minna rahuvalvajaks.
Kord aastas kutsub Soome teenistusse oma riigi õrnema soo esindajaid vanuses 18–29. Tingimuseks on hea tervis ning
muud “vajalikud isikuomadused”, samuti hinnatakse võimet jätkata teenistust ka reservis.
Kandidaatidega tehakse intervjuud, kus selgub, kui siiras on kandidaadi huvi teenistuse vastu. Ümber mõelda ei paluta, aga kui naine on 1,5 meetrit pikk ja kaalub 50 kilogrammi, siis kerkib küsimus sobivusest paratamatult esile.
Kolonel Hannu Hyppönen ja kolonelleitnant Jukka Parvinen kinnitavad Riigikaitsele, et mehi ja naisi koheldakse Soome ajateenistuses võrdselt.
Välja arvatud see, et neidudele kehtib eriklausel: neil on õigus 45 päeva jooksul teenistus katkestada, tehes selleks oma brigaadi komandörile kirjaliku avalduse. Põhjuseks võib seejuures olla nii vigastus, haigus kui ka “ilmne sobimatus”. Pärast 45 päeva möödumist pole enam mingit tagasiteed ega “allahindlust” – siis hakkavad aega teenivale naisele kehtima samad õigused ja kohustused mis meestele. Neid võidakse kuni 60. eluaastani kutsuda reservõppekogunemistele.
Ka rasestumine on mõistagi piisav põhjus ajateenistuse katkestamiseks, ent siis tuleb kunagi oma aeg siiski täis teenida.
Treeningute, õppuste maht ning füüsiline koormus on naistel ja meestel sama. Ja mõlema soo esindajad saavad kandideerida kõikidele sõjalistele erialadele kuni lahinguüksusteni välja.
Erinevus on siiski see, et naistel on garnisonis eraldi kasarmuhoone. Küll aga pole neil eraldi majutust välitreeningute ajal, väliõppustel või mereväe alustel teenides.
Sellise vabatahtliku ajateenistuse mudeli käivitasid põhjanaabrid 1995. aastal, kui kaitseministriks oli Elisabeth Rehn, Soome esimene naiskaitseminister. Rehn lihtsalt ei näinud ühtegi põhjust, miks peaks mehed olema eelisolukorras näiteks sõjaväeakadeemias õppimisel või teenistuse läbimisel. Ka nägi Rehn, et naiste tulek kaitseväkke toob sinna värsket talenti, sest naiste haridustase on meeste omast üldiselt kõrgem.
Naised riigikaitselistes ülesannetes ei olnud Soomele iseenesest midagi uut. Juba 1920. ja 1930. aastatel tegutses Soomes tsiviilkaitse organisatsioon Lotta Svärd, kuhu kuulus ligi veerand miljonit vabatahtlikku.
Kui Eestis võib neidude vabatahtlikuna ajateenistusse võtmise vajadust põhjendada muu hulgas sellega, et mehi lihtsalt ei jätku ja paljud neist praagitakse arstlikus komisjonis välja, siis Soomes on ko
lonel Hyppöneni sõnul teine rõhuasetus: riik on ajalooliselt silma paistnud selle poolest, et suhteliselt suur osa meestest läbib ajateenistuse. Ehkki see protsent on kaha nemistrendis – oli 1990ndatel üle 90 –, käib täna armeest läbi siiski hinnanguliselt 70 protsenti kõigist Soome kodakondsusega meestest.
Seega ei olnud meeste nappus naiste ajateenistusse võtmisel määrav. Aga koos naistega tuli Soome kaitseväkke Hyppöneni sõnul uusi talente. 1995. aastast alates on ajateenistuse läbinud ligi 7000 soomlannat. Igal aastal kandideerib
ligi pooltuhat naist, vastu võetakse 400 ja teenistuse lõpuni peab vastu 300.
Hyppöneni sõnul on see täiesti normaalne, et aega tuleb teenima vaid mõni protsent naisi sihtgrupist.
Kolonelleitnant Parvinen meenutab, et aastatel 1995–1996 juhtis ta Lahtis komandörina üksust, kuhu asusid teenima esimesed naisajateenijad. Ligi 800 sooviavaldaja hulgast võeti esimesel aastal vastu ainult 25 naist selleks spetsiaalselt loodud üksustesse.
Meediahuvi oli alguses suur, kuid peagi muutusid laigulistes vormides naised tavaliseks. “Soome poisid ja tüdrukud on harjunud käima koos koolis, samas klassis. Nii on selline kooslus ka armees täiesti loomulik,” ütleb Parvinen.
Et teha minek armeesse nii poistele kui tüdrukutele lihtsamaks ja jõukohasemaks, tuldi Soomes hiljuti välja alga
tusega MarsMars.fi. Tegu on personaalse treeningprogrammiga veebis, mille eesmärk on kõik huvilised kolme kuuga kaitseväekõlblikku vormi viia.
Peamise põhjusena ajateenistusse tulekul pole soomlannad nimetanud mitte riigi kaitsmist, vaid juhikogemuste ja oskuste omandamist, et asuda tööle politseis, tulerõrjes või mõnes turvafirmas.
Naiste puhul on väga oluline see, et kedagi ei ole laigulisse vormi aetud vägisi. Seega langeb automaatselt ära küsimus, kas neil ikka jagub motivatsiooni ajateenistuse läbimiseks. Kuna teenistus on vabatahtlik, kipub ka motivatsioon teenida olema naistel suurem.
Neli tütarlast, kellega Riigikaitse kohtus, on igatahes valmis, püss käes, kodumaad kaitsma. Juba on välja raalitud, et oma esimese naiskindrali võib Soome saada parimal juhul 2030. aastaks.
Igal aastal läbib Soomes ajateenistuse ligi 300 Soome kodanikust naist, neist arvestatav osa Santahaminas,
Eesti Vahipataljoniga sarnases Kaardi väe Jäägrirügemendis. Selle väeosa peamine ülesanne on treenida sõdureid osalemaks linnalahingutes ja kaitsmaks vajadusel Helsingit. Ühtlasi on jäägrirügement hüppelauaks noortele, kes tahavad töötada politseis või sõjaväepolitseis. Väeosa täidab ka auvahtkonna esindusülesandeid.
Kohtume nelja soomlannaga. Leitnant Marika Nykänen on pärit
Karjalast. Ta on 30aastane, läbis ajateenistuse aastatel 2004–2005 Soome õhuväes ning seejärel õppis neli aastat sõja
väeakadeemias. Kolme aasta eest asus ta tööle rügemendi jäägrirühma ülemana, praegu on samal ametipostil sõjaväepolitseis. Armeeteenistuse kõrvalt õpib ta ülikoolis juurat.
Kõige selle juures näib lühikest kasvu Nykänen väga kleenukese, õrna ja naiselikuna.
“Kaitseväes ei mängi sugu mingit rolli. Respekt tuleb välja teenida ja see oleneb inimese iseloomust ja juhivõimetest.”
Nykänen kinnitab, et sõjaväeline karjäär ei valmista talle mingeid raskusi ning ta pole selle pärast pidanud midagi ohverdama. Selle valiku langetas ta juba kooliajal – miskipärast olid just mehed
need, kes küsisid, kas ta ikka annab endale aru, millega end seob – ning pole valitud teed sestsaadik kordagi kahetsenud.
Nooruke Susan Kälkäinen teenib jäägrirügemendis aega 2013. aasta algusest sõjaväepolitsei erialal.
Tema raskeim kogemus on seni rühmaga veedetud öö metsas õppusel. Õhtul enne keskööd läks rühm Porvoo kandis metsa ja hommikul tuldi sealt välja. Kälkäinen ütleb, et oli harjutuse järel väga väsinud.
“Aga nii õpid oma piire tundma. Nägema, milleks sa tegelikult veel võimeline oled. Leidma endast raskes olukorras lisajõudu,” räägib Kälkäinen.
Umbes sama kaua on Santahaminas sõdurileiba söönud Sarianna Lehtinen, kes unistab teenistuse järel politseiniku karjäärist. Ta oli enda sõnul armeesse tulles nii nõrk, et suutis vaevu teha paar kätekõverdust. Ent siin pole midagi häbeneda. “Ka paljud mehed on vägaväga nõrgad!” ütleb Lehtinen.
“Meil on aegajalt seljas väga suured seljakotid. Ükskord ei saanud ma seda seljast maha. Mehed aitasid. Mulle näitas see, et olen rühma liige ja minuga arvestatakse,” räägib Lehtinen.
Kapral Laura Kuivalainen kurdab, et
suur probleem on olnud õiges suuruses sõdurisaabaste saamine. Modellivälimusega neiu vajab suurust 37, kuid on seni sunnitud käima number suuremate jalavarjudega.
Võib ette kujutada, kuidas naistel tuleb ajateenistuses loobuda harjumuspärastest ehetest, aksessuaaridest ja iluvidinatest ning ka tavapärane meik jääb palju tagasihoidlikumaks. Tegelikult ei ole see soomlannade sõnul üldse nii suur ohver. Selgub, et erinevalt meestest, kes aetakse armeesse tulles kiiresti kiilaks, on naistel koguni lubatud kanda juuksepikendusi.
“See, mida ma kannan, ei ole seotud minu isiksusega,” ütleb Kuivalainen. “Kui oleksin väga tüdrukulik, siis ma ei oleks sõjaväes. Kui mulle oleks tähtis igal hommikul juukseid koolutada ja korralik meik teha, kui mulle oleks vastumeelne telgis magamine, siis poleks ma kunagi siia vabatahtlikult tulnud.”
Kuivalainenil on esimesed sammud ohvitserikoolituses juba läbitud. Testide tulemustes oli ta üks oma rühma parimaid. Edukalt tehtud testid olid tema jaoks murdepunkt: seejärel võtsid kõik teda tõsiselt. “Teenimine kaitseväes pole võistlus,” ütleb Kuivalainen. “Aga meestega koos pingutades tõestan kas või iseendale, et ma ei ole koorem, sest olen väiksem ega suuda seljakotiga nii kiiresti joosta.”
“Me võime näida väiksemad ja nõr
mida rohkem neide armees, seda visamad sõdurpoisid
Põhjanaabrite kogemus:
Soomes on naiste ajateenistus 18 aastaga kujunenud nii rutiinseks nähtuseks, et sellest kirjutamist peetakse seal imelikuks. Riigikaitse käis Helsingi lähedal Kaardiväe Jäägrirügemendis uurimas, kuidas hindavad olukorda seal teenivad soomlannad.
kogemus
Igal aastal kandideerib ligi pooltuhat naist, teenistuse lõpuni peab vastu 300.
kogemusSÕDURIKS SÜNDINUD:
Leitnant Marika Nykänen ütleb, et teadis juba
koolipõlves kindlalt, et tahab karjääri teha
armees.
EI PANE KULMUGI KERGITAMA: Naised Santahamina jäägrirügemendi treeningutel on täiesti tavapärane vaatepilt.
AJATEENIJA: 22aastane Susan Kälkäinen unistab karjäärist sõjaväepolitseinikuna
MITTE RASKUS, VAID PUHAS RÕÕM:
Kapral Laura Kuivalainen tuletab meelde olulise
tõsiasja: naised tulevad armeesse vabatahtlikult.
FOT
OD
RII
GIK
AIT
SE.E
E
14 15ajaluguajalugu
Propaganda tehtud kangelaneTeises maailmasõjas sai Nõukogude Liidu kangelaseks tosinkond eestlast, nende seas ka üks naine – Leen Kullman. Tema nime kandsid tänavad, koolid ja pioneerimalevad, temast kirjutati ühtelugu. Kuigi see, mida kirjutati, kordus loost loosse.
Noor neiu oli Tartus esimesi pioneerijuhte ja organiseeris kommunistlike noorte tegevust Tallinnas. Sõja puhkedes võttis osa Tallinna kaitselahingutest. Astus Punaarmeesse ja siis parašütistide kooli. “Kui me kunagi seisame küsimuse ees: “Kas elu või surm?”, siis teame, et meie ees seisab tulevik, mille eest on mõtet võidelda ja mis innustab elama. Ent kui tarvis, peab andma ka elu,” kirjutas Leen oma õele.
Leenist sai Punalipulise Balti Laevastiku luuraja, kes visati Eesti kohal langevarjuga alla. “Tal oli kaasas raadiojaam, millega andis luurestaabile teateid fašistide tegevusest, nende väeosade suurusest,” kirjutas Leenist ajakiri Pioneer aastal 1965. Sealsamas on ka Leeni kangelasteo kirjeldus. “Ent siis said fašistid teada Lee
ni luuretegevusest. Ta vahistati. Fašistide püüded Leeni rääkima panna jäid tagajärjetuks. Vapper luuraja ei reetnud oma kaasvõitlejaid, ei reetnud Nõukogude kodumaad. Ta hukkus 2. aprillil 1943. aastal.”
Suure tõenäosusega on Leeni elulugu, eriti tema kangelasteo kirjeldus, täis pooltõdesid nagu teistegi punakangelaste omad. Lahknevusi on mitmeid. Uuemate vene andmete järgi sai noorempolitruk Leenist luuraja aprillis 1942 ja ta saadeti Eestisse sama aasta 14. septembril. Ta saatis andmeid vaenlase garnisonide relvastuse ja suuruse, aga ka laevade ja sadamate kohta.
Ta vahistati Võrumaal Luutsnikul omakaitse poolt 2. jaanuaril 1943. Teda piinati ja ta tapeti 6. märtsil 1943 lasuga selga, pärast seda, kui Leen oli ühele omakaitselasele näkku sülitanud ja teda lurjuseks nimetanud. Nõukogude Liidu kangelase aunimetus anti talle 8. mail 1963.
Niisiis on naisel juba kaks eri surmaaega. Ent kas Leen üldse hukatigi?
Aastal 2000 kirjutas Postimees, et Leen suri hoopis Saksamaal aastal 1978. Riigiarhiivi andmeil istus valvur Kuno Püga, kes olevat Leeni maha lasknud, sel ajal hoopis Tartu vangla üksikkongis. Ka välistas mahalaskmise Omakaitse Võrumaa maleva ülem kapten Ernst Lübek, öeldes: “Kinnivõetu, koos jaamaga, oli väga vastutulelik noor neiu, kes mahalaskmise asemel valis elu.” Leen oli kohe vabatahtlikult välja andnud raadiokoodi ja Balti laevastiku luureosakonna sideseansside ajad, mispeale Saksa vastuluure alustas venelastega raadiomängu. “Kuna ta oli oma seletustega aus ja vastutulelik, siis jäi ta ellu ja sakslased rakendasid ta tööle oma huvides, vist Pihkvas.”
Nii asub vastus Leen Kullmani saatuse kohta ikkagi kusagil Venemaa arhiivides. Ja kui ta tõepoolest Saksamaal suri, peab seal olema ka tema haud. Sõjakangelaste nimistust tuleks Leen Kullman siiski kustutada.
Pekka EreltEesti Ekspress
Läbi aegade on olnud naisi, kes sõja puhkedes läksid vabatahtlikuna rindele ega võidelnud oma kodu
maa eest väiksema vaprusega kui mehed. Oma riiki on Eesti naised saanud kaitsta vaid ühes sõjas – vabadussõjas 1918–1920. Tuntuim selles sõjas osalenud naine oli kahtlemata Alice Kuperjanov, vabadussõja legendaarse väejuhi Julius Kuperjanovi abikaasa, kes saatis meest tema lahinguteel. Ent Eesti riigi kõrgeima tunnustuse pälvisid kaks naist, kelle nimesid erinevalt Kuperjanovi omast mäletavad vaid vähesed.
Naine, kes võitles mehena vabaduse eestÜhel 1919. aasta jaanuarikuu päeval pidas militsionäär Viljandis kinni poisikeseohtu soldati. Kuigi soldat nägi täiesti tavaline välja – vene sinel seljas, papaaha peas ja säärikud jalas –, tundus ta ametimehele kahtlane.
“Teie dokumendid,” küsis militsionäär. Soldat sattus segadusse ja tunnistas siis, et tal polegi dokumente. “Komandantuuri!” pahvatas militsionäär ja nii nad sammusidki koos Jakobsoni tänavale.
“Teie nimi?” küsis komandant paljakspügatud peaga noormehelt.
“Anna Vares.”Ruumi sigines vaikus. Neiut vaadati
kui ilmutist ja siis pahvatasid kõik naerma. Niisugust nalja ei juhtunud iga päev, et 18aastane tütarlaps palub ennast sõ
durina rindele saata. Aga tagasi koju teda ka ei saadetud, soovitati pöörduda 2. diviisi staapi. Seal läks Anna kapten Rotschildi jutule, kes pani neiu kirja. Anna ainuke soov oli, et tema sookuuluvus jääks saladuseks. Rotschild soovitas tal siis võtta endale nimeks Peeter Ronk.
Anna Varesest sai seejärel 1. Ratsapolgu sidekomando sõdur. Muidugi oli juba mõne päeva pärast teada, et Peeter polegi Peeter. Aga ega relvavendade suhtumine sellest ei muutunud. Anna ülesandeks oli sidepidamine allüksustega, kuhu tuli enamasti hobusel ratsutada. Tema hobuse nimeks oli Tütar.
“See oli märtsi lõpul või aprilli algul 1919, kui taganesime Volkovo mõisast PulliHinno külla. Punased tungisid ägedalt peale. Sel ajal pidin igal ööl 5–6 km eemalasuva 1. eskadroniga sidet pidama. Sageli tuli seda vahet läbi metsa ja soo
de ratsutada öö jooksul mitu korda. Ööd olid vaiksed, tuli teotseda äärmise ettevaatusega; metsas liikusid punaste luuresalgad. Päeval selle eest tuli mõnikord kihutada, kuulirahe kannul,” meenutas Anna aastaid hiljem.
Vahvuse eest sai Anna Eesti riigilt Vabaduse Risti II liigi 3. järgu, 10 000 marka ja tasuta maa. Tema vägiteo kirjelduses, mida säilitatakse Riigiarhiivis, esineb Anna ikka Peetri nime all, nii nagu ta Ratsapolgus arvel oli.
“20. märtsil 1919. a. Muna mäe juures, kui vaenlase poolt oli side katkestud, võttis Peeter RONK side pidamise oma peale. Kui maruhoog tormas tema vaenlasest läbi, käsku eskadronile ära viies. Tagasi tulles käsuga sattus tema kahe punase ratsanikuga kokku, kes tema kallale tormasivad. Ronk pani püssi palge ja laskis nende peale, selle järele põgenesid ratsa
nikud ära. RONK’al läks korda 2 eskadroni vahel sidet pidada.”
Ajaloolase Jaak Pihlaku andmeil (“Naised Vabadussõjas aastail 1918–1920”) annetas Nõukogude võim Annale viie lapse sünnitamise ja kasvatamise eest 1946. aastal emamedali, kolm aastat hiljem aga küüditati ta koos kolme lapsega Siberisse. Tagasi tulles elas Anna Vares (Kukk) Eestis kuni kõrge vanuseni ning suri 1987. aastal, vaid mõni aasta enne Eesti vabanemist, millesse ta kaljukindlalt uskus.
Luuraja ja sanitarina sõjatandrilTeine vabadussõja naissangar oli Helme kihelkonnast pärit Salme Bergmann. Te
magi läks vabatahtlikuna rindele. Salme sai tuntuks kui hulljulge luuraja, kes käis läbi rinde punavägede kohta andmeid kogumas. “Tema tavaliseks “spioonivormiks” olnud vanaeide kuju, kes näruses rõivastuses ja kössivajununa kõmpis ringi mööda külateid. Suured isa vildid jalas, vana, jahutolmuga määritud palit seljas ja villane rätik ümber pea, sarnaselt luuras 22aastane neiu enamlaste vahel ringi ja hankis teateid, millised kindlustasid meie väeosadele mõnegi tõhusa võidu,” kirjeldas ajakiri Vabadussõja Lood (1936). Mitmel korral tuli Salmel ohtlikke olukordi üle elada, surmaga silmitsi seista, kuid alati oli tal õnne. Ka punaste seas oli Salme tuntud ja vihatud, nii et kord luges neiu Tõrvas tänavapostilt plakatilt
omaenese surmaotsust. Sealsamas lubasid punased tema tabajale suurt rahalist preemiat.
Salme Bergmann täitis ka vastuluure ülesandeid rinde tagalas, ent sellega tema tegevus rindel veel ei piirdunud. 3. jalaväerügemendi ridades olles täitis ta ka sanitari kohuseid, evakueerides haavatuid lahinguväljalt. Just sanitarina ülesnäidatud vahvuse eest teenis Salme Eesti riigi kõrgeima tunnustuse, Vabaduse Risti II liigi 3. järgu ning sai samuti 10 000 marka ja tasuta maa. Tema vägiteo kirjeldus on tallel Riigiarhiivis.
“30. juunil 1919 tuli tema vabatahtliselt rooduga lahingusse kaasa ja kui rood Auatkalni talu peale tormi jooksis ja vaenlase maru suurtüki ja kuulipilduja
tule alla sattus, kandis tema ühe surmavalt haavata saanud sõduri tule alt välja; et ta seal juures ise põlvist haavata sai, ei läinud ta mitte ära, vaid töötas lahingu möllus külmavereliselt, haavatuid sidudes ja padrunisi järel kandes kuni lahingu lõpuni, sellega üles näidates eeskujulikust vahvust, kannatust, külmaverelisust lahingu möllus ja kui õige ja kohusetruu isamaa tütar, kes valmis igal ajal ohverdama tervist ja elu oma kalli kodu vaba Eesti eest.”
Ka Salme Bergmannil õnnestus nõukogude repressioonid üle elada. Pärast vangilaagrit ja asumist naasis ta 1956. aastal kodumaale. Ta suri 1979. aastal Aarike invaliididekodus.
LIBAKANGELANE: Leen Kullman sai Nõukogude Liidu kangelaseks olematu kangelassurma eest.
Eesti naised – sõjakangelasedKes on need Maarjamaa naised, kes lahinguvapruse eest on kandnud kõrgeimat teenetemärki?
VAPPER NAINE: Vabaduse Risti kavaler Anna Vares pärast vabadussõda. Repro
MEHENA SÕJAS: Anna Vares võitles vabadussõjas Peeter Ronga nime all, nagu temast hiljem ka ajaleht Esmaspäev kirjutas. Repro
LAHINGUTE VAHEL: 6. jalaväepolgu võitlejad koos halastajaõdedega vabadussõja ajal juunis 1919 PõhjaLätis.
REP
RO
REP
RO
FOT
O E
EST
I FI
LMIA
RH
IIV
FOT
O E
EST
I FI
LMIA
RH
IIV
SAI KAKS KORDA HAAVATA: Vabaduse Risti kavaler Salme Bergmann pärast sõda. Temale anti ka Vabadussõja mälestusmedal, millel on haavatulint. Repro
REP
RO
16 relvastus
Relv on põhiliselt ette nähtud vastase sõidukite ja muude tehniliste vahendite kahjus
tamiseks ning vaenlase hävitamiseks pikalt distantsilt. 12,7 mm snaipripüsse kaitseväel seni ei olnud.
Võrreldes kaitseväes kasutusel olnud 8,6 mm snaipripüssidega Sako TRG 42 on 12,7 mm snaipripüss taktikaliselt tunduvalt võimsam, suurendades efektiivset laskekaugust vastase elavjõu vastu kuni 1500 meetrit ning transpordivahendite vastu kuni 2500 meetrit. Raske, umbes 45grammine kuul tagab täpsema lennutrajektoori ning suurema
materjali läbistavuse ja purustuse, parandades sellega üksuste tulevõimet ja lahingulist efektiivsust.
Eesti soovis snaipripüssid osta mõnelt tuntud tootjalt, kelle relva sõjaväemudel oleks seeriatootmises ning seda kasutataks vähemalt ühe Euroopa või NATO riigi armees. Nõuetele vastavad snaipripüssid hangiti Prantsuse fi rmalt PGM Precision, kes on oma suhteliselt lühikesest ajaloost
ja väiksusest hoolimata üks tunnustatumaid kvaliteetsete snaiprirelvade tootjaid.
PGM Precision asutati 1993. aastal pikema ajalooga PrantsuseŠveitsi peenmehaanika firma Tessier Technique baasil. Snaiperrelvastuse arendamine Tessier Technique’is tulenes konfliktist endise Jugoslaavia territooriumil, kui sealsed Prantsuse üksused soovisid end täiendada arsenaliga, millega saaks vastu astuda suurekaliibriliste snaipripüsside tulejõule ja
laskekaugusele. Selline
12,7 mm relv töötati välja aastatel 1995–1997.
Kuigi esialgu töötati snaipripüssid välja Prantsuse armee ja politsei
eriüksuste tarbeks, on nad saavutanud laiema populaarsuse ja
jõudnud kasutusse paljudes riikides, näiteks Inglismaal, Jaapanis, Brasiilias, Itaalias, Šveitsis,
Austraalias, Austrias, Sloveenias, Saudi Araabias, Poolas, Saksamaal, Lätis, Leedus ja ka Eestis.
Et snaiper saaks relva kohandada ergonoomiliselt vastavalt oma kehaehitusele ja laskekohale, selleks on tal reguleeritava pikkusega tugijalad, kaba õlatugi, kaba tugijalg ning reguleeritava kõrgusega kaba põsetugi. Standardvarustuses on suudmepidur, mis vähendab relva tagasilööki kuni 50 protsenti. Selle asemele saab kinnitada ka helisummuti.
Lukukoja peal on picatinnyliist optilise sihiku ja vajaduse korral optilise sihikuga integreeritava valgusvõimendi kinnitamiseks, mis tagab snaipri öise võitlusvõime. Optilise sihiku eemaldamise korral on picatinnyliistule võimalik kinnitada termosihikut. Snaipripüssi transporditakse spetsiaalses kohvris.
Omades kuni 24kordse suurenduse ja suure valgusjõuga optilist sihikut 624x72 ZEISS, on Hecate II efektiivne ja täpne relv pikamaa snaipritele pandud ülesannete täitmiseks.
Vaido Hallikula, kaitseväe pearelvuri jaoskonna
spetsialist
Kaitseväe snaipritel moodne Prantsuse sõjariist
Snaipripüss Hecate II põhilised taktikalis- tehnilised andmed:Kaliiber 12,7 mm Kuuli algkiirus 850 m/s Salve mahtuvus 7 padrunitVintraua pikkus 700 mmRelva kaal (ilma sihikuta) 13,8 kgSihiku kaal 1,1 kgRelva uldpikkus 1380 mm Optiline sihik 6-24x72 ZEISS
Kaitsevägi hankis 2008. aastal oma professionaalsetele snaipritele 12,7 mm snaipripüssid Hecate II, millega suurendati oluliselt pikamaa snaiprivõimekust.
FOT
OD
KA
ITSE
VÄG
I, PG
M P
REC
ISIO
N