VII TÜRI KEVADFESTIVAL

TÜRI RAHVALEHE ERIVÄLJAANNE 31. mai 2013

VII Türi kevadfestival

Kui Iren Lill mulle enam kui aasta enne esimest Türi kevadfestivali helistas ja palus hakata festivali patrooniks, ei osanud ma asjast õieti midagi arvata. Võtsin sõnaraamatu ja vaatasin järele, mis või kes see patroon õieti on. Emakeele sõnaraamatus seisis, et patroon võib lisaks muule ka lihtsalt mingi ettevõtmise soosija olla. Miks mitte soosida siis festivali ja kaasa luua seal, kus saavad kokku muusika ja loodus. Ei kujuta ette elu ilma ühe või teiseta – põhiväärtused mõlemad.

Lisaks loodusretked, loengud ja pildinäitused, rääkimata huvitavatest isiksustest, keda festival ligidalt ja kaugelt kokku toob. Sündmuse veetlus ja võlu seisneb kõigepealt loomulikkuses, millest sedasorti pidustustel teinekord puudust kipun tundma. Ei ole mina veel kohanud kedagi, kel neil päevil Türil igav oleks. Türi kevadfestivali külalised teavad, miks nad sinna tulevad. Aastate vältel on mulle ka üha selgemaks saanud, et Türi kevadfestival on oma peakorraldaja nägu. Nii tänavunegi.

FREd JÜssIfestivali patroon

Luule, see on tuul. Aga ilma tuuleta läheb maa haisema.Juhan Liiv

Fotomeenutusi mullusest kevadfestivalist

Õitsvad tuuled

2 VII TÜRI KEVADFESTIVAL

6.–9. juunil kutsub Eestimaa kevadpealinn Türi kõiki kultuuri- ja loodushuvilisi endale külla – ajal, mil ringi uitavad õitsvad tuu-led ja õhk on tulvil sireliõite uimastavat lõhna, toimub kevadpea-linnas traditsiooniks saanud Türi kevadfestival. Ainulaadses for-maadis sündmus, mille patrooniks on Fred Jüssi, leiab aset juba seitsmendat korda ning kostitab juunikuu teisel nädalalõpul oma külalisi kontsertide, näituse, etenduse, loengute ja loodusmatka-ga, sedakorda egiidi „Õitsvad tuuled“ all. Eelneva kuue toimumis-aasta jooksul on festival saanud rohkesti positiivset tagasisidet nii publikult kui kriitikutelt. Olgu siinkohal toodud vaid paar näidet:

„Türi kevadfestivali iseloomustavad sõnad “üllatav”, “looduskesk-ne”, “elustiili kujundav”. Kui tavaliselt on festivalide puhul näitused ja kohtumised ilmselgelt koondunud muusika ümber, siis Türi festival polegi (õnneks) nagu muusikafestival. Pigem on see mitmekülgse ini-mese sisukas päevade veetmise vorm. /…/ Mõtlema- ja tundmapanev festival.“ (Heili Vaus-Tamm, ajakiri Muusika, 06/07.2010)

„Festivali kava ja kogu “olemine” moodustas igati ühtse terviku. /…/ Heal tasemel kontserdid, ringkäik, ühislaulmine, ühiselt lillede ja lindude vaatlemine-kuulatamine, ühine imetlus ja aukartus meid ümbritseva vastu, maailmaga üksolemine – see kõik oli igati harmoni-seeriv kogemus!“ (Marju Riisikamp, ajakiri Muusika 08.2007)

Türi kultuurimajas, Türi Püha Martini kirikus ja Türi põhikooli algklasside majas resideeruva kevadfestivali muusikalise osa eest hoo-litsevad seekord järgemööda ansamblid Vox Clamantis ja Weekend Guitar Trio, klavessiiniduo Reinut Tepp-Irén Lill, flötist Tarmo Johan-nes, paaniflöödimängija Matthias Schlubeck (Saksamaa) ning pianist Alexander Puliaev (Saksamaa).

Teatrisõprade rõõmuks mängivad festivali avaõhtul Theatrumi näitlejad Marius Peterson ning Ott Aardam J. Fosse etenduses „Ma olen tuul“, mille on lavastanud Lembit Peterson. Reedel ja laupäeval on publik oodatud “Raadio ööülikooli” salvestustele, kus Jaan Tätte ja Mikk Sarv arutlevad tuule ja vaimu teemadel. Pühapäeva vara-hommikul kutsub matkajuht Kaarel Aluoja huvilisi Türi voorestikuga tutvuma. Läbi tasub astuda ka Janne Põlluaasa loodusfotode näitu-selt Türi kultuurimaja klaassaalis.

Loodus muusikas ja muusika looduses, loodus ja muusika meis ja meie ümber – õpime kuulama, vaatama, nägema ja hoolima!

Kauneid elamusi ja huvitavaid kohtumisi Türi kevadfestivalil soovib

IRéN LILLfestivali kunstiline juht

Türi kevadfestival

VII Türi kevadfestival

Uus ja vana, lähedane ja kauge, soe ja külm.

Kuigi esmapilgul tunduvad need sõnapaarid vastanditena, võivad neist aja jooksul või pi-kemal silmitsemisel saada lähe-dased kaaslased, ehk isegi teine-teisest läbipõimunud partnerid.

Gregooriuse laul on sajan-dite tagant pärinev suulises traditsioonis sündinud muusi-kaline meditatsioon. Mis võiks sellest kaugem olla kui kaasaeg-ne elektrikitarri kõla? Nii võib tunduda eelarvamuste küüsis vaevlejale. Ometi võib ka elekt-rikitarr hakata mediteerima ning sakraalsetel tekstidel kõlav laul väljendada ülimat ekspres-siivsust ja tundelisust. Teekäi-jaid võib eristada riietuse ning vanuse poolest, kuid sama rada mööda sammudes on nende siht siiski üks.

Ka selles kavas kõlavat muusikat ja muusikuid võiks vaadelda erinevatel aegadel ja erinevate vahenditega samal teel käijatena. Kui aga ajast

välja liikuda? Võib-olla ongi meil alateadvuses mõlkunud

mõtted aja mõiste kaotamisest muusikas, kuna kõneleme ju

ikkagi alati oma kaasaegsetele. Ning ütleme samu asju erine-vate vahenditega ja ka võib-olla erinevates keeltes, just nii nagu igaüks on harjunud. Oluline on aga sõnum. Sõnum, mida sõ-nadesse panna ei tahakski, sest muusika väljendab ju sõnul se-letamatut. Ning ehk on siin var-jul olev sõnum ka igale erinev. See, mida keegi just parasjagu otsib ja mida kõige rohkem va-jab. Ja nõnda otsides võime end kujutleda kuskil kaugel, eemal. Ühel üksikul tähel. Koidutähel. Stella Matutina.

Theatrumi uuslavastus “Ma olen tuul” on piireületav ja lum-mav lugu ühest äraminekust ja selle mõistapüüdmisest. Ja sel-lest, millise hinnaga tuleb lah-kumine ja leppimine. “Ma olen tuul” vaatab sügavalt silma tee-male, mis ei jäta kedagi üks-kõikseks. Meil kõigil on oma suhe äraminekutega, mis või-vad olla väiksemal või suuremal määral pöördumatud – kodust võõrsile, ühest seisundist teise või siis... päris ära, seitsme tuu-le teed.

Tõlkija Eva Eensaar, la-vastaja Lembit Peterson, val-guskunstnik Rene Liivamägi. Osades Marius Peterson ja Ott Aardam. Õhtu teises pooles soo-loflöödikava Tarmo Johannese esituses.

“Tükk annab aimu uutest näitlejavõimalustest ja tänases teatripildis erksalt mõjuvatest õnnestumistest. /.../ Lavastu-sel on täiuslikkuseni lihvitud tekstirežii. Küsimuste-vastuste rütm ja sõnarõhud on ülimalt täpselt välja kaalutud. Kuid need pole tehniliselt kuivad, vaid istuvad täpselt tegelasku-jude tervikusse. Sõna ja mõt-te valdamise poolest kujutab lavastus endast teatri kõrgta-set.” Andres Laasik (“Merele-minekus võlub metafüüsika”, EPL 31.01.2013)

“Jon Fosse „Ma olen tuul” on Lembit Petersonil lavasta-tud minimalistlikult, rahuga usaldades kirjaniku isikupä-

rast stiili, sõnade muusikat. /.../ Suurel, sügavusmõõtmega laval mõjutab vaatajat tühi ku-jutluste ruum: ei ole muud la-vakujundust kui valgus, mitte ühtki rekvisiiti, mitte ainsatki illustratiivset heli. /.../ Kujun-dlikkuse loovadki kahe osalise paiknemine ruumis, täpsed kõnekad misanstseenid, ilme-kas kehakeel, pantomiimilisus, hetkiti loomaetüüde meenutav liikumisjoonis.” Pille-Riin Purje (“Mälestustes viivlev hääletu tuul”, Sirp 1.02.2013)

Lavastaja Lembit Peterso-ni sõnul võlub teda Jon Fosse, “teadmatuse poeedi” loomin-gu juures “tema soov mängu ja teatri kaudu vaadata mit-mete piiride, isegi universumi katte taha. Leida viis suhelda teispoolsusesse läinud lähedas-tega. Mõista ka neid, kellega oleme olnud eri meelt, käinud eri teed.” “Ma olen tuul” on mingil moel Jon Fosse loomin-gu kvintessents. Selles on palju vaikust, mis mõjub muusikana, ja sõnu, mis on justkui väga lihtsad, aga mille taga peituv maailm mõtlemapanev. “Ma olen tuules” läheb Fosse oma teed mööda kompromissitu-malt sügavamale ja kaugemale, kaotamata samas huumori-meelt. Küsimused on ühtaegu lihtsad ja eksistentsiaalsed. Jon Fosse ise on nimetanud “Ma olen tuult” oma parimaks näi-dendiks.

Jon Fosse (1959) on norra

kirjanik ja dramaturg, maailmas üks enim mängitud kaasaja näi-tekirjanikke, keda on nimetatud Samuel Becketti ja Harold Pin-teri mantlipärijaks. Jon Fosse on kirjutanud üle 25 näidendi, mida on ette kantud rohkem kui 240 erineval laval 36 maal. Theatrumis esietendus 2011. aasta septembrikuus Fosse “Üks suvepäev” Hiiumaal Tahkuna tuletornis.

Kui “Ühe suvepäeva” eten-dusteks sõitis Theatrum “maail-ma äärele” ja mängis oma ajaloo kõige väiksemas, 35-kohalises saalis Tahkuna tuletornis, siis “Ma olen tuul” mängitakse suurtel lavadel. 25. jaanuaril esietendus “Ma olen tuul” 600 vaatajat mahutavas Salme kul-tuurikeskuses ning Theatrumi

jaoks esmakordselt jätkus lavas-tuse esimene etendustetsükkel ka teistes Eesti linnades. Seega on Theatrum koos Jon Fosse loominguga ületanud järgmise piiri ja jõudnud kuhugi, kus pole varem käinud.

Lavastust „Ma olen tuul“ mängitakse Türi kevadfestivalil viimast korda.

„Ma olen tuul“ – Theatrumi etendus

Ööülikooli loengud kevadfestivalil7. ja 8. juunil kell 21 kultuurimajasNagu igal aastal, alates esimesest Türi kevadfestivalist 2007, teeme ka seekord koostööd Eesti Rahvusringhäälingu saate „Raadio ööüli-kool“ tegijatega. Tänavu on ööülikooli lektoriteks näitekirjanik, näit-leja, teatrilavastaja ja laulja Jaan Tätte ning rahvaluuleteadlane Mikk Sarv (pildil).

Jaan Tätte räägib oma kogemustest tuulega Eestis ja maailma-meredel. Mikk Sarv on oma loengu pealkirjaks pannud „Ristirahva tuulekaartest“.

Mikk Sarv: „Oleme vist ainus ristiusuline rahvas maailmas, kõik teised rahvad on Kristuse usku. Muidugi tähendas meie esivanemate jaoks rist ka Kristust – mulkide suutmatus sõna algul kaashääliku-ühendit hääldada on üle maa levinud ja kristiusulistest ristiusulised teinud. Teisalt on rist meie pärimuses vägagi oluline, seda ka seoses tuultega. Räägime tuulest, hinges olemisest ja hingamisest, lisaks veel põlemisest, õhinast ja vaimustumisest. Ainult meie keeles saab öelda, et keha tahab vaimustuda ja vaim tahab kehastuda. Vaim kui tuul kehastubki hingamise ehk hinges olemise kaudu. Meie keeles ei ole tuulel suunda, selle asemel on kaared. Ilmal on vähemalt kaheksa omanimelist kaart, kust tuuled saavad puhuda. Igal kaarel on oma loomus, mida saab siduda ka esivanematega – lõunat isade ja põhja emadega, ida isaema ja läänt emaisaga ja nõnda edasi.“

Vox Clamantis (Kuldar Schüts, Erik Salumäe, Anto Õnnis, Sander Pehk, Tõnis Kaumann, Taniel Kirikal, Aare Külama, Jaan-Eik Tulve)

Festivali avakontsert 6. juunil kell 19 Türi kirikus

Weekend Guitar Trio (Robert Jürjendal, Tõnis Leemets ja Mart Soo)

Tarmo Johannes

“M olen tuul” Ott Aardam ja Marius Peterson

Festivali avapäeval, 6. juunil kell 21 kultuurimajas

“stella Matutina” ansamblid Vox Clamantis ja Weekend Guitar Trio

VII TÜRI KEVADFESTIVAL

Festivali lõppkontserdil astub üles paaniflöödimängija Matthias Sch-lubeck, andekas muusik ja erakord-ne isiksus, keda õnnestus kuulata möödunud aastal Saksamaal ning keda on rõõm nüüd ka Eesti publi-kule tutvustada.

Matthias Schlubeck on sün-dinud 1973 Wuppertalis Saksa-maal, kuulub paremate ja tun-nustatumate paaniflöödi solistide hulka Euroopas. Ka maailmas on ta endale klassikalise muusika esitustega nime teinud. Tõsiasi, et tal siia ilma sündides puudusid labakäed ja -jalad, ei ole teda ta-kistanud tegemast kõrgelennulist muusikukarjääri. Tema nakatav elujõud, suurepärane suhtlemis-oskus ja huumorimeel ning era-kordne musikaalsus teevad temast nõutud orkestrisolisti, kammeran-samblipartneri ja õpetaja.

Möödunud aastal antud in-tervjuus Šveitsi ajalehele Zeit-Fra-gen ütleb Matthias Schlubeck: „Väga oluline roll mu elus on olnud vanematel. Mind igati toe-tades lasid nad mul samas kõike ise teha ja järele proovida ega öel-nud kunagi: „See ei ole võimalik!“ Olen kindel, et see on ülimalt olu-line, eriti kui sul on teatud puue. Loomulikult kuulub sinna juurde tegutsemisvajadus ning usun, et kui pidevalt piire seatakse, kaob inimese loomulik seiklushimu kii-resti. Seetõttu oli kindlasti määrav asjaolu, et ma kõike ise teha toh-tisin, mitte ainult muusikavallas. Mängisin alati õues teiste lastega, ronisin puude otsas, isegi kui mu

vanemad mõnikord hirmu tund-sid, lasid nad mul vabalt tegutse-da. Pidin algusest peale erinevaid mooduseid katsetama, erinevaid teid otsima, see puudutab elu eri-nevaid valdkondi, sealhulgas mui-dugi ka muusikat.“

Oluline osa Matthias Schlu-becki elus on olnud ka tema õpe-tajatel. Muusikaõpinguid alustas ta juba 4-aastasena ning need pää-disid Wuppertali Muusikakõrg-koolis. Lõpetanud kõrgkooli väga heade tulemustega, sai temast esimene kõrgharidusega muusik paaniflöödi erialal Saksamaal. Alates aastast 2010 tegutseb ta sa-mal erialal õppejõuna Osnabrücki Kõrgkooli Muusikainstituudis.

Matthias Schlubeck: „Väike-lapsena alustatakse muusikaõpin-guid tavaliselt plokkflöödist, aga minu puhul ei tulnud see kõne al-la. Õpetajapaaril, kelle juures alus-tasin, oli suur kogu erinevate maa-de ja rahvaste pillidest ning ma tohtisin erinevaid pille proovida. Paaniflöödist sain kohe heli kätte. Sellest saigi kõik alguse. Algus oli küll keeruline, sest puudus õppe-materjal ja ka õiged instrumendid, aga tänu õpetajate ja ka vanema-te suurele panusele saime sellega aastate jooksul siiski hakkama. Paaniflöödil puudub klassikalise muusika originaalrepertuaar. Sa-muti kõik, mis puudutab tehnikat ja literatuuri, on vaja endal otsida. Aga see on väga põnev instru-ment, millel on palju võimalusi kõikides muusikasuundades mu-sitseerimiseks.“

Vanemate toel õnnestus Mat-thias Schlubeckil juba lapsena ühendada muusikategemisega ka spordiharrastus. Juba varakult alustas ta ujumistreeningutega ning hiljem sai temast mitme-kordne meister rahvusvahelistel ujumisvõistlustel, mitmete kuld-medalite omanik, sealhulgas para-olümpia võitja.

Alates esimesest kontser-dist 1990. aastal on Matthias Schlubeck andnud kokku üle 1000 kontserdi Euroopas, Lõu-na-Ameerikas ja USAs, osalenud erinevates koosseisudes maailma suurtes kontserdisaalides. Alates aastast 2008 õpetab ta ka oma loodud muusikaakadeemias Alte

Mühle Bellersen, kus idüllilises ümbruses leiavad peale muusika-tundide aset erinevad seminarid ning kontserdid (www.musika-kademie-bellersen.de või www.schlubeck.com ).

„Arvan, et väga oluline on leida üles oma tugevad küljed ja saada nendest teadlikuks. Kui või-malikud teed on liiga selgelt ette-joonistatud, lähevad kaotsi paljud perspektiivid. Minul on olnud õnne, et mu otsinguid on alati toe-tatud. See ei ole iseenesestmõis-tetav. Tegutsen oma erialal juba suhteliselt kaua ja mulle pakub see endiselt väga palju rõõmu. Sel-lel erialal töötamine on privileeg,“ ütleb Matthias Schlubeck.

„Beethoveni mängimiseks peab muusik küpsema nagu hea vein,“ ütleb Alexander Puliaev, üks vä-hestest pianistidest, kes on sal-vestanud Beethoveni sooloso-naate haamerklaveril, tehes seda teadlikult oma muusikutee üsna küpses etapis.

Seda, et talle on sündides kaa-sa antud eriline muusikaline anne ning et ta juba 11-aastasena oma kodulinnas Peterburis esitas Beet-hoveni loomingut, peab Puliaev oma muusikalisele arengule tagasi vaadetes pigem pidurdavaks kui kiirendavaks faktoriks. Üldse on kiire, läbimõtlematu tegutsemi-ne talle vastumeelne ning hoopis enam väärtustab ta süvenemist, teadlikkust ja oskust teha järeldu-si. Miks peaks Mozarti muusikat mängima kaasaegsetel pillidel, kui on olemas ajaloolised pillid? Temas ei kõnele mitte ainult prag-matism, vaid paljude aastate jook-sul kasvanud veendumus.

Puliaev on üks esimestest ve-ne pianistidest, kes läks 90-nda-tel aastatel Lääne-Euroopasse, et õppida klavessiinimängu. Ei kee-

gi muu kui Gustav Leonhardt, tuntuim klavessiinimängija läbi aegade, hoolitses selle eest, et Pu-liaevile kingiti vääriline pill.

Tegutsenud klavessiinimän-gijana erinevates ansamblites, kuuluvad sooloõhtud pianistina siiski tema elu kauneimate het-kede hulka.

St. Peterburist pärit, praegu Saksamaal elav ja tegutsev Ale-xander Puliaev (s. 1962) on era-kordselt laia ampluaaga klahvpil-limängija. Lõpetanud pianistina Moskva Konservatooriumi, asus ta haamerklaveri ning klavessiini erialal edasi õppima Amsterdami Sweelincki nimelisse konserva-tooriumi. Praeguseks hetkeks on temast saanud rahvusvaheliselt tunnustatud solist ja kammeran-samblipartner kõigil kolmel pillil, lisaks töötab ta õppejõuna Kölni Muusikakõrgkoolis. Regulaarne koostöö seob A. Puliaevit muusi-kutega nagu Peter Schreier, Ivor Bolton, Marcus Creed, Christoph Spering, Dorothee Oberlinger, Anton Steck, Hille Perl, Christoph Mayer, Vittorio Ghielmi ning

ansamblitega Kontraste Köln, Concerto Köln, Das Neue Orches-ter Köln. Ta on plaadistanud Ing-lise heliloojate, A. Vivaldi ja G. F. Händeli muusikat koos Ensemble 1700 ja Ornamente 99-ga ning N. Lentzi klavessiinikontserte or-kestriga Van Wassenaer (dir. M. Akatsu). Türi kevadfestivali kont-serdil tulevad Alexander Puliaevi ettekandes esitusele J. Haydni, L.

van Beethoveni ja W. A. Mozarti teosed haamerklaveril. Samuti as-tub pianist üles festivali lõppkont-serdil, sedakorda Matthias Schlu-becki ansamblipartnerina.

Kuulajale on kindlasti huvi-tav ka fakt, et Alexander Puliaev toob Türi kevadfestivali kontser-diks Saksamaalt Duisburgist ko-hale isikliku pilli, Mozarti-aegse originaali koopia!

3

Türi kevadfestival

Muusika muutuste tuulesKlavessiiniduo Irén Lill – Reinut Tepp 8. juunil kell 19 vana koolimaja saalisArmsa vana koolimaja saalis kõlavad laupäeva õhtul pidulikud kontserdid kahele klavessiinile, esitajateks Irén Lill ja Reinut Tepp (pildil). Kontserdid on loodud esitamiseks ilma orkestrita. Teoste sünniaeg jääb perioodi, mil baroki ajajärk muusikas hakkas üm-ber saama ning jõudma varaklassitsismi ajastusse. Eksklusiivse koosseisu tõttu kõlavad need teosed kontserdisaalides üsna har-va, on aga kuulajatele tõelisteks maiuspaladeks, luues väga erilise, orkestraalse ja lummava kõlapildi.

Irén Lill on lõpetanud Eesti Muusikaakadeemia klaveri ning Kölni Muusikakõrgkooli klavessiini erialal. Ta on esinenud nii solisti kui ka erinevate kammeransamblite ja orkestrite koossei-sus Eestis, Lätis, Soomes, Norras, Saksamaal, Venemaal, Belgias, Hispaanias, Šveitsis jm. Ansambliga Focus baroque on Irén Lill salvestanud kaks CD-d: „Anno 1698“ (ARS Produktion, 2010) ja Avec Privilege du Roy (ARS Produktion, 2012). Irén Lill on olnud mitmete uudisteoste esmaesitaja. Ta on teinud salvestusi Eesti Rahvusringhäälingule ning viinud läbi interdistsiplinaarseid kunstiprojekte koostöös erinevate kunstnikega. Irén Lill on Türi kevadfestivali algataja ja kunstiline juht. Käesoleval ajal tegutseb Irén Lill vabakutselise muusikuna Kölnis, Saksamaal.

Reinut Tepp on lõpetanud Eesti Muusikaakadeemia magist-rantuuri prof. L. Metsa klaveriklassis ja Imbi Tarumi klavessii-niklassis. Ta on teinud koostööd kollektiividega nagu Tallinna Barokkorkester, Baltic Baroque, Corelli Consort, Rondellus, Tal-linna Kammerorkester, Sinfonietta Riga ja Swedish Chamber Orchestra Örebro. Viimase kollektiiviga on ta salvestanud J. S. Bachi oboekontserdid (solist A. Ogrintchuk.) Tihe koostöö seob teda ansambliga Cantores Vagantes. 1998. aastast on ta tegev kla-vessinistina kammerorkestris Kremerata Baltica (kunstiline juht Gidon Kremer), kellega on esinenud arvukatel kontsertidel üle kogu maailma (Carnegie Hall, Royal Albert Hall, Tokyo Suntory Hall jne.). Lisaks Gidon Kremerile ja Kremeratale on ta üles as-tunud väljapaistvate interpreetidega nagu Michala Petri, Sergio Azzolini, Aleksei Ogrintchuk, Kalev Kuljus, Claire Michon, Maria Fedotova, Florian Donderer jt. Reinut Tepp õpetab G. Otsa nim Muusikakoolis klavessiini ja kammermuusikat ning on sealse ba-rokkmuusikaansambli Nova Casa kunstiline juht. Samuti töötab ta õppejõuna Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias.

Alexander Puliaev

Matthias Schlubeck

Janne Põlluaasa loodusfotode näitusJanne Põlluaas (pildil) on sündinud Tallinnas ning elab praegu Sauel Harjumaal. Tema lapsepõlvesuved möödusid Laulasmaal mere ääres ja Järvamaal vanaema juures. Küllap sealt kasvas ka kiindumus mere ja looduse vastu. Ta on abielus, peres on täiskas-vanud poeg ja tütar. Erialalt on Janne Põlluaas maastikuehitaja-aiakujundaja ning ütleb, et kavandades ja rajades aedu ning haljas-tust, on parima tulemuse nimel hea looduse harmooniat jälgida ja tunnetada. Fotograafia on Jannel aegamisi süvenenud hobi. Soov jäädvustada looduse lihtsat erakordsust, mere tuhandet nägu ja maastike maalilist võlu paneb aina ja aina kaamerat haarama ning Eestimaa neli aastaaega ja loodus oma mitmekesisusega pakuvad selleks tänuväärselt palju võimalusi, jääb üle vaid märgata!

Näitus on väljas kultuurimaja näitusesaalis.

Viini klassikute teosed ajastu pillil Alexander Puliaevi soolokotsert haamerklaveril

Matthias schlubeck – võlur paaniflöödigaFestivali lõppkontsert 9. juunil kell 15.30 kultuurimajas

7. juunil kell 19 kultuurimajas

4 VII TÜRI KEVADFESTIVAL

Türi kevadfestivali kava

6. juuni kell 18 Türi kultuurimaja näitusesaal Festivali avamine Janne Põlluaasa loodusfotode näitus kell 19 Türi kirik stella Matutina – Koidutäht Ansamblid Vox Clamantis ja Weekend Guitar Trio kell 21 Türi kultuurimaja suur saal Theatrumi lavastus – Jon Fosse „Ma olen tuul“ Tõlkija Eva Eensaar Lavastaja Lembit Peterson Valguskunstnik Rene Liivamägi Osades Marius Peterson ja Ott Aardam Õhtu teises pooles sooloflöödikava Tarmo Johannese esituses

7. juuni kell 19 Türi kultuurimaja väike saal Alexander Puliaev (haamerklaver) J. Haydn, L. van Beethoven, W. A. Mozart kell 21 Türi kultuurimaja näitusesaal Raadio ööülikool: „Tuulest“, lektor Jaan Tätte (koostöös Eesti Rahvusringhäälinguga)

8. juuni kell 19 Türi põhikooli algklasside maja „Muusika muutuste tuules“ Klavessiiniduo Iren Lill - Reinut Tepp W. F. Bach, J.-P. Rameau, J. s. Bach, J. L. Krebs kell 21 Türi kultuurimaja näitusesaal Raadio ööülikool: „Ristirahva tuulekaartest“ Mikk sarv (koostöös Eesti Rahvusringhäälinguga)

9. juuni kell 8 Jalgrattamatk Türi voorestikus Kogunemine kultuurimaja juures kell 8, kaasa jalgratas, jook ja võileib. Matkajuht Kaarel Aluoja. Türi kultuurimaja väike saal Matthias schlubeck (paaniflööt), Alexander Puliaev (klaver, klavessiin) Bartók, debussy, donizetti, Eben, Mozart jt.

Õitsvad tuuled

kell 15.30