78 Arhitekt Anatoli Podtšekajev - ktu.artun.ee · gatusena juba enne Esimest maailmasõda teoks teha, ent nüüd saadi selle elluviimiseks ootamatult lahedad tingimused. Just enne

Robert Treufeldt78

ArhitektAnatoliPodtšekajevRobert Treufeldt

Tartu linna jaoks olid 20. sajandi esimesedkümnendid küllaltki tormiliste muutuste aas-tad. Linna areng on jäänud ülikooli arenguvarju, ent tegelikult on linnaski toimunudpöördelisi sündmusi, mis on Tartu nägu olu-liselt muutnud, ent mille tähtsust me enam eihooma – nende muutuste kaasatoodu on meiejaoks juba iseenesestmõistetav.

Üks suuremaid murranguid oli 1922. aas-tal plaanitud ja 1923. aastal täide viidud lin-na laiendamine (just laiendamine, mitte laie-nemine!), kui linna haldusala suurenes pea-miselt riigistatud mõisamaa arvel kaks ja poolkorda. Igast küljest linnale juurde liidetud alaerines aga oluliselt senistest, põhiliselt väi-kestest juurdelõigetest: see oli enam-vähempõllumajanduslik ja peaaegu hoonestamata.Sajandivahetusel hakkas levima idee kujun-dada vabale maa-alale kõigist kaasaja linnapuudustest vaba aedlinn. Mõtet üritati eraal-gatusena juba enne Esimest maailmasõdateoks teha, ent nüüd saadi selle elluviimiseksootamatult lahedad tingimused.

Just enne selle murrangu teostumist suriootamatult kauaaegne linnaarhitekt ArvedEichhorn. Ta oli ennesõjaaegses ehitusbuu-mis juhtinud linnamajade projekteerimist jaehitamist ning alustanud uute alade kavan-damist aedlinnadeks. Eichhorni ametikohavõttis kohusetäitjana üle Anatoli Podtšekajev(ill. 1), kes korraliseks linnaarhitektiks ku-

nagi ei saanudki. Kuid oma lühikese ameti-aja jooksul juhtis ta linnamajade projektee-rimist ja ehitamist, lükkas käima uute aladeehitamist, osales paljude sealsete majade pro-jekteerimisel ning kavandas suure hulga mit-mesuguseid hooneid mujalgi.

Podtšekajevi isikut on senises eesti arhi-tektuuriloos puudutatud pealiskaudselt.1 Põ-hiliselt seostatakse teda Tammelinna elamu-tega Tartus, muudest töödest on eelkõige vaa-deldud Tartu Karlova gümnaasiumi hoonetja Tapa Jakobi kirikut.2 Osa tema kavanda-tud kirikutest on eraldi käsitletud.3 Podtše-kajevile enamasti omistatavad Tammelinnahilisjuugendlikud majad on tekitanud etteku-jutuse, et tema loomelaad oligi orienteeritudsellele stiilile.4 Sellega on ta pälvinud kül-laltki erinevaid hinnanguid – etteheiteid “va-namoodsuse ja professionaalse abituse” pä-

1 N. Raid, Podtšekajev, Podcekajev, Anatoli. – Eestikunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Tallinn:Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1996, lk. 389–390.Peaaegu sama kordab ka: 1000 tartlast läbi aegade.Tartu: Liivimaa Mälu, 2003, lk. 327–328. Vt. kaË. Ãåíñ, Àðõèòåêòóðà. Ðóññêîå íàöèîíàëüíîåìåíüøèñòâî â Ýñòîíñêîé Ðåñïóáëèêå (1918�1940).Òàðòó, Ñàíêò-Ïåòåðáóðã, 2001, lk. 403, 407–408.Erandiks on siiski: Ñ. Èñàêîâ, Ìåäàëüîí ñ çåë¸íûìèçóìðóäîì. � Âûøãîðîä 1999, nr. 1/2, lk. 225–235.2 M. Kalm, Eesti 20. sajandi arhitektuur. Tallinn:Prisma Print, 2001, lk. 115; Eesti arhitektuur 4.Üldtoim. V. Raam. Tartumaa, Jõgevamaa, Valgamaa,Võrumaa, Põlvamaa. Tallinn: Valgus, 1999, lk. 36.3 E. Tamm, Moodsad kirikud: Eesti 1920.–1930.aastate sakraalarhitektuur. Tallinn: Eesti Arhitektuuri-muuseum, 2001. Raamat põhineb kaitstud magistri-väitekirjal, vt. E. Tamm, Eesti kirikuarhitektuur1918–1940. Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikoolikunstiajaloo õppetool, 1999.4 M. Siilivask, Historitsism ja juugend Tartuarhitektuuris. Stiilisuunad kohalike arhitektideloomingus 1830.–1910. aastail. Magistritöö. Tallinn:Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse instituut, 1999,lk. 171�172; Ë. Ãåíñ, Àðõèòåêòóðà, lk. 403.

79Arhitekt Anatoli Podtšekajev

rast5 , aga ka imetlust kui “viljakas ja kahtle-mata väga andekas arhitekt”6 .

Podtšekajevi autorsus on paljude Tamme-linna majade puhul kahtluse all, ent nendepeamisi tüüpe on käesolevas töös ikkagi kä-sitletud. Samuti on vaadeldud enamikku temateadaolevat loomingut nii Pihkva- kui ka Ees-ti-perioodist. Käesolev töö tugineb autoripoolt Tartu Ülikooli kunstiajaloo õppetooliskaitstud Podtšekajevit käsitlevale bakalau-reusetööle.7 Lisatud on uuemat teavet isikli-kust elust ning eriti Eestis loodust, mis onkogunenud hilisema aja jooksul.

Podtšekajevi elu ja loomingut on käsitle-tud ajalises järjekorras, eraldi vaadates temalinnateenistuse-tegemisi ja uutesse aedlinna-desse allkirjastatud projekte. Kahjuks ei olesenini õnnestunud leida andmeid tema õpin-guaastate kohta Varssavis,8 samuti napib and-meid tema Pihkva-perioodi loomingust. Käes-oleva töö eesmärk on käibesse tuua Podtše-kajeviga seotud projektid ja ehitised. Tematööde autorsuse ja arhitektuurilise külje ningtema koha hindamine eesti arhitektuurilooson omaette suur töö. Kuna esialgu võrdlus-materjali napib, ootab edasist käsitlemist Ees-ti selleaegsete ehitistüüpide, ehitusliikide ja-tellijate suhete kujunemine.

1.Tartu-eelsed aastadAnatoli Podtšekajev sündis 26. jaanuaril 1879(u.k.j.) Opotška linnas Pihkva kubermangulõunaosas.9 Tema sünniaeg ja -koht ei en-nustanud tulevasele arhitektile sugugi nii heit-likku käekäiku, niisamuti nagu poleks sedaosanud pakkuda enamikule inimestest tolle-aegsel Venemaal. Vastupidi – 19. sajandi vii-mase veerandi algus oli aeg, mis paljuski tõo-tas paremat tulevikku. Vene revolutsiooni jasellele järgnenud sõdade tagajärjel võõrsilesattumine, kus ta siiski oma töid ja isiklikkuelu sai vabalt jätkata, eristas teda väga palju-

dest põlvkonnakaaslastest, kellel kaugeltkinii hästi ei läinud.

Opotška oli maakonnakeskus ja kuber-mangu lõunaosa aktsiisipiirkonna keskus,sellepärast oli aktsiisiametnikuna töötava isaAleksei tööringkond palju laiem. Ameti tõt-tu liikus isa palju ringi ning puutus kokkukõige eriskummalisemate ja värvikamate ini-mestega – aktsiisimaksude pärast oli tal pea-miselt tegemist kõrtside ja viinapoodidega.Poeg Anatoli käis isaga kaasas, kokkupuu-ted kõige erinevamate inimestega panid agapoissi huvituma hoopis kirjandusest ja rah-valuulest. Pole ka ime, kui kohatakse näiteksinimest, kellega kuulus vene luuletaja Puškinomaaegu laadaseiklusi ette võttis10 – luule-taja pagendusaastate ümbruskond polnudOpotškast eriti kaugel.

Koolitee viis Podtšekajevi Pihkva reaal-kooli. Pärast selle lõpetamist 189911 asus tasajandivahetuse paiku õppima Varssavi po-lütehnilisse instituuti. Sealne õppimine jaelamine oli odavam kui Peterburis, ent hari-dusprogramm oli Peterburi tsiviilinseneride

5 M. Kalm, Eesti 20. sajandi arhitektuur, lk. 115.6 M. Siilivask, Historitsism ja juugend Tartuarhitektuuris, lk. 172.7 R. Treufeldt, Arhitekt Anatolij Podèekaev.Bakalaureusetöö. Käsikiri Tartu Ülikooli kunstiajalooõppetoolis. Tartu, 2000, lisa I–III.8 Jadwiga Roguska kiri autorile 4. III 2001(J. Roguska on Varssavi Tehnikaülikooli – Politech-nika Warszawska – arhitektuuriajaloo professor,kelle eriala on Poola 19. ja 20. sajandi vahetusearhitektuur). Kiri autori valduses.9 N. Raid, Podt�ekajev, lk. 389.10 [s auc] Kui Pu�kin kogus rahvaluulet. – Postimees9. II 1937. Neid sündmusi on põhjalikult kommentee-rinud S. Issakov, vt. Ñ. Èñàêîâ, Ìåäàëüîí ñ çåë¸-íûì èçóìðóäîì, lk. 225–235.11 Ïîä÷åêàåâ Àíàòîëèé Àëåêñååâè÷. � Ïñêîâñêàÿýíöèêëîïåäèÿ. Ïñêîâ: Ïñêîâñêîå ðåãèîíàëüíîåîáùåñòâåííîå ó÷ðåæäåíèå-èçäàòåëüñòâî �Ïñêîâ-ñêàÿ ýíöèêëîïåäèÿ�, 2003, lk 551.

Robert Treufeldt80

instituudiga sarnane. 1905. aasta sündmus-tele järgnenud reaktsioon oli eriti valulinesuurte ülestõusude tõttu tsaarivõimu pooltteraselt jälgitavas Poolas. Instituut oli puh-talt vene kroonu õppeasutus, mida poolakadvahel tänapäevalgi enda hariduspärandismeelsasti ei tunnista.12 Ometi kool suleti 1905ning see sundis Podtšekajevit enne õpingutelõppu Varssavist lahkuma ja naasma Pihk-vasse. Tõenäoliselt majanduslikel põhjustelpidas ta paar aastat vahet, enne kui 1907.aastal uuesti õppima läks, sedakorda Riiga.Arvatavasti ootas ta Varssavi kooli taasava-mist, ent see juhtus alles 1908. Siin võis rää-kida kaasa asjaolu, et Riias elas Podtšekajevivanem vend, kes teda õpingute lõpetamiseajal toetas. Podtšekajev abiellus oma esime-se naise Jekaterina Aleksandrovaga Pihkvasoldud ajal, sest tema Riia-aja majanduslikkukoormat aitas juba kanda ka tema äi, Pihkvasuurkaupmees Mihhail Aleksandrov.13

Podtšekajev oli põhiosa õpinguist soori-tanud Varssavis, Riias oli ta koos vaheaega-dega kokku kolm aastat.14 Seega on tõenäo-line, et Podtšekajevi arhitektiloomus kuju-nes välja just Varssavi kooli akadeemilisesõhkkonnas (“väikeses Peterburis”) – vastu-pidiselt seisukohale, nagu oleks ta omanda-nud Riias hilisjuugendliku loomelaadi.15 Vars-savi kooli peamine arhitektuuriõppejõud oliPeterburis hariduse saanud ja enne VarssavitOdessas töötanud poola päritolu professorMikoùaj Toùwiñski. Teised arhitektuuriõppe-jõud olid Aleksandr Kugutšov ja Pjotr Fed-ders, peale nende oli ka enamik tehnilistealade õppejõude “suure maa” venelased javenestunud muulased.16

Podtšekajevi loomelaadi Riias õpitu tõe-näoliselt enam eriti ei mõjutanud – pigem ehkandis talle aimu kohalikest suundumustest,Saksa arhitektuuri hetkeseisust ja tagasihoid-likuma Liivimaa tellija maitsest. Ta sai Riiastarhitektidiplomi 1910. aastal ja läks tagasi

Pihkvasse. Esimese maailmasõja eel olid kasiinses ehituselus tõusuaastad. Tänu oma äiaeestkostele sai ta esimese kandideerimisegaPihkva ja Porkva (Porhovi) piiskopkonna ar-hitekti ametikohale.

Podtšekajev kavandas Pihkva Pskova-ta-guses linnaosas oleva suure vanausuliste pal-vela koos kõrvalhoonetega (1912, pole säi-linud) ja restaureeris Velikaja-taguses Roo-ma paavst Clemensi kiriku (esimesed teatedkirikust 15. sajandist). Ta osales sel perioodilPetseri kloostris, Kaasani nunnakloostris Ost-rovis ning mitmel pool mujal Pihkva kuber-mangus toimunud ehitus- ja restaureerimis-töödel. Tõenäoliselt on tema projekteeritudKulje kirik (ka Kuulja, 1914–1917; oli vahe-peal Eesti Vabariigi aladel). Arvestades Pihk-vamaa suurust, enne Esimest maailmasõda va-litsenud vilgast ehitustegevust ja vene õige-usu pühakodade arvu, oli Podtšekajevil Pihk-vamaa kirikutega suur töökoormus.

Podtšekajev oli Pihkva vanavara- ja muin-suskaitseseltsi – Pihkva arheoloogiaühingu(Ïñêîâñêîå Àðõåîëîãè÷åñêîå Îáùåñòâî)– liige ja ka Pihkva suurimaid kollektsionää-re.17 Tema kogu (mööbel, portselan, gravüü-rid, raamatud, klaas, skulptuurid jms.) saa-tus ei ole teada.18

12 J. Roguska kiri autorile 4. III 2001. Üht-teistridade vahelt leiab ka Varssavi tehnikaülikooli ja sellemuuseumi kodulehekülgedelt: http://www. pw.edu.pl;http://www.muzeumpw.com.pl.13 Vestlus Irina Kalitsaga (sünd. Podt�ekajeva)7. IX 1999.14 Album Academicum des Polytechnikums zu Riga1862–1912. Riga: Janck & Poliewsky, 1912, lk. 626.15 M. Siilivask, Historitsism ja juugend Tartuarhitektuuris, lk. 171–172; Ë. Ãåíñ. Àðõèòåêòóðà,lk. 403.16 J. Roguska kiri autorile 4. III 2001.17 Í. Í. Íîâèêîâà, Ïîä÷åêàåâ Àíàòîëèé Àëåêñåå-âè÷. � Ïñêîâñêèé áèîãðàôè÷åñêèé ñëîâàðü. Ïñêîâ:ÏÃÏÈ, 2002, lk 368.18 Ñ. Èñàêîâ, Ìåäàëüîí ñ çåë¸íûì èçóìðóäîì,lk. 225–235.


Pihkvasse kavandas Podtšekajev 1911.aastal Maarja tütarlastegümnaasiumi hoone(nüüd Tehnikalütseum, Nekrassovi 9; valmis1915, ill. 2), ühe diakoonilise ühingu kliini-kuhoone (nüüd lastehaigla, Kuznetskaja 23;valmis 1913), ringkonnakohtu hoone (polesäilinud), oma äia kahekordse kaubamajaPihkva esindusväljakul, Turuväljakul (polesäilinud) ning osales kuulsa Pihkva 17. sajan-di arhitektuurimälestise Pogankinite maja res-taureerimisel. Petseris kavandas ta sealselekloostrile kahekordse elu- ja ärihoone (Ok-toobri väljak 7), mis küll lammutati 1990. aas-tatel19, ent kavatsetakse uuesti üles ehitada20.

Pihkvas elas Podtšekajev arvatavasti Venevalgete rinde kokkuvarisemiseni ja linna loo-vutamiseni punastele 1919. aasta hilissuvel.Veendunud monarhistina ei pidanud ta või-malikuks jääda punasele Venemaale, vaid asustalle endisest tuttavasse Pihkva kubermanguossa – Petserisse, mis jäi Eestile. Arvatavastiei ole õige, et ta läks Tartusse juba 1919. aas-tal:21 sõda ei olnud veel lõppenud ning säilislootus Pihkvasse tagasipääsemiseks.

Segastel aegadel jättis naine Podtšekajevimaha, põgenedes ühe näitlejaga Peterburi.Naise vanemad olid temaga Petseris kaasas– nüüd olid aga osad vahetunud, nüüd toetastema neid. Siin kohtas ta Poolasse tagasi-pääsemist ootavat Jelena Rodionovat (sünd.1896 Varssavis), kes täiskasvanuna vaevumeenutas talle tema Varssavi-aegse raudtee-ametnikust sõbra väikest tütart. Rodionovastsai hiljem tema teine abikaasa, esialgu võttista neiu oma hoole alla.22

Tartusse saabus Podtšekajev tõenäoliselthiljemalt 1921. aasta algupoolel, sest esime-sed tema osalusega projektid on teada 1921.aasta keskelt – need olid tavaliste agulima-jade ümberehitamised.23 Arvatavasti olid ko-limise põhjusteks paremad töövõimalused,ehitustegevuse laiendamine pärast sõdu jamõisamaade riigistamist ning Tartu kui siia-

jäänud venelaste ühe kultuuri- ja seltsielu-keskuse tõmbejõud.

Tartu-aastate alguses toimus pööre ka Pod-tšekajevi isiklikus elus. Nõukogude Vene-maalt saabus tagasi tema naine, keda ta senitruult oodanud oli. Paraku märkas ta, et eiarmastagi seda naist enam, sest konservatiiv-se Podtšekajevi jaoks oli naine tundmatuse-ni muutunud: elamine revolutsioonijärgses jabolševike võimu alla sattunud Peterburis,pealegi boheemlasringkondades, ei olnudmöödunud jälgi jätmata. Jekaterina Podtšeka-jeva ei kohanenud oludega ning läks varstiVenemaale tagasi. Podtšekajev aga märkasnüüd järsku oma kaitsealust Jelena Rodiono-vat, keda ta seni peaaegu oma tütrena võttis.Abiellusid nad alles pärast 1926. aastat.24

2.Tartu linnTartu planeerimiskomisjon otsustas 1922.aastal linna laiendamise põhjalikult ette võt-ta. Kõikidest linna ümbritsevatest mõisatestja taludest ning raudteealast liideti seniselelinnaalale (u. 8 km²) juurde peaaegu 13 km².Linna pindala kasv oli seega umbes 150%.Kõiki maa-alasid linn ei omandanud, vaidneed liideti omandivormi muutmata linnahaldusalaga. Nende alade kohta hakkasid keh-tima kõik linna seadused, uued piirid jõustu-

19 Natalja Novikova kiri autorile 21. I 2004(N. Novikova on Pihkva Riikliku Ühendatud Ajaloo-Arhitektuuri ja Kunsti Muuseum-Kaitseala teadur,kelle eriala on ka Pihkva 19. ja 20. sajandi arhitek-tuur). Kiri autori valduses.20 Telefonivestlus N. Novikovaga 7. VI 2004.21 Ïîä÷åêàåâ Àíàòîëèé Àëåêñååâè÷, lk 551.22 Vestlus I. Kalitsaga 7. IX 1999.23 Nt. Tartu Linnavalitsuse linnaplaneerimise jamaakorralduse osakonna arhiiv (edaspidi TLMOA),36/16 ja 63/3.24 Vestlus I. Kalitsaga 7. IX 1999.

Robert Treufeldt82

sid 1. III 1923.25 Linna edasiseks arenguksoli ruumi nüüd aastakümneteks – tegu oli jupea hoonestamata aladega –, järgmine suu-rem laiendamine toimus 1965 (u. 20% seni-sest pindalast), samaväärne aga alles 1977.26

Tartus oli 1923. aasta laiendamise järelumbes 50 000 elanikku, 15 000 korterit ja4000 elamut. Linna pindalast oli ehituskrunteainult pool; ülejäänu oli põhiliselt põlluma-janduslik maa-ala. Linn oli eelneva 50 aastajooksul kokku puutunud suure maakitsiku-sega ja sellest tulenevate igapäeva- ja aren-guprobleemidega. Seega pole ime, kui pä-rast suurt liitmist tabas linna peaaegu “maa-joovastus” ning kättesattunud maa puudus-tevabadeks aedlinnadeks kavandamisel teh-ti algul mitmeid eksisamme.

Linna ehitusjuhtide jaoks olid valusaimadkohad keskse veevärgi ja kanalisatsiooni puu-dumine. Linna kanalisatsiooniga oli ühenda-tud u. 50% kruntidest, kuid seegi võrk pol-nud terviklik. Vesi, mis enamuses saadi salv-kaevudest, oli põhjavee kõrge taseme ja maa-pinna pikaajalise reostamise tõttu halb. Al-les 1929. aastal saadi tööle veevärk, midavarustas Meltsiallikate vesi, linna edasisekasvu jaoks aga oli nende tootlikkus väike.27

Tänavate sillutamise ja jõe kallaste korras-hoiu küsimus oli samuti valuline; viimanehakkas küll 1920. aastate lõpus lahenema.

Ainsana lahendati kiiresti teise alalise sil-la küsimus: kaks ja pool aastat pärast Laia jaVene tänava vahelise puusilla mahapõlemist(1923) valmis samas uus, nägus ja headeliik lemisomadustega raudbetoonsild (1925/26),28 mis hiljem nimetati Vabadussillaks.

Linnaarhitekti otseselt puudutav töövald-kond oli lai. Uue turuhoone ehitamine ja lin-na turgude korrastamine oli päevakorras jubaenne sõda ning linnaarhitekt Eichhornil olikavandki selle jaoks valmis. Eriarvamused niiehitise paiknemise kui ka lahenduse suhteslükkasid selle ehitamise 1930. aastatesse.

Linn ehitas 1920. aastate alguses ka üüri-maju, esialgu valmis kaks maja. Nõudminelinnakorterite järele oli suur, ent piiratud ehi-tusvõimalused ja kibedamad vajadused teis-tes valdkondades ei lubanud linna elamuidkuigi tihti ehitada. Üks ehitatud korterelamu-test oli kaheksa-29, teine neljateistkorteriline30.Linn ehitas ka edaspidi elamuid, kuid üldiseltainult linnaasutuste töötajatele: näiteks majadpudretivabrikule, Jaama ja Ropka mõisa töö-listele ja Annemõisa vanadekodule.31

Koolimajade ehitustest oli 1920. aastatealgul tähtsaim uue, linna V algkooli hooneehitamine juba väljakujunenud Karlova lin-naosa jaoks (praegu on seal Karlova Güm-naasium). Juba Eichhorn tegi enne sõda sel-le kooli jaoks visandeid, kuid valmis sai seeikkagi mitmes järgus ja pikas vahemikus1925–1933.32 Aia tänava algkool (praeguMart Reiniku Gümnaasium Vanemuise täna-val) sai 1920. aastate II poolel suuremahuli-se ümber- ja juurdeehituse.

Halb oli olukord ka linna hoolekandeasu-tustes. Riigi poolt linnale rendile antud An-nemõisa tehti 1921. a. uus vanadekodu, midahiljem laiendati.33 1923 alustati uue vanade-koduga Liiva tänaval, ent olukord teistes jäi

25 A. Martin, Tartu linna maa-ala. – Tartu. Toim.Tartu linna-uurimise toimkond. Tartu: Tartu linna-valitsus, 1927, lk. 437jj; Riigi Teataja (edaspidi RT)1923, 35, 234.26 Tartu ajalugu. Koost. R. Pullat. Tallinn: EestiRaamat, 1980, lk. 297.27 Tartu I. Linnavalitsuse tegevuse ülevaade 1919–1930. Statistika 1919–1930. Korteriolud 1927. Tartu:Tartu linnavalitsus, 1933, lk. 181–185.28 H. Seydenbach, Ehitusasjandus. – Tartu, lk. 460.29 Eesti Arhitektuurimuuseum (edaspidi EAM),f. 2, n. 2, s. 305.30 EAM, f. 2, n. 2, s. 250.31 Eesti Riigiarhiiv (edaspidi ERA), f. 2966, n. 5,s. 527, l. 99.32 Tartu II. Linnavalitsuse tegevuse ülevaade jastatistikat 1931/1933. – Jooni Tartu ajaloost. Tartu:Tartu linnavalitsus, 1935, lk. 130.33 ERA, f. 2966, n. 5, s. 527, l. 59–62.


ikkagi kehvaks. Ehkki Tartu üks eripärasidoli linnahaiglate vähesus (kokkuleppel üli-kooliga raviti linlasi põhiliselt sealseis klii-nikuis ning linnal endal olid haiglad põhili-selt “halvemate”, nagu nahahaigused, tuber-kuloos, sugu- ja muude nakkushaigustejaoks),34 paiknesid need kõik küllaltki hal-bades tingimustes. Linna naistehaigla sai en-dale põhjalikult ümberehitatud ruumid Tal-linna (praegu Staadioni) tänavas alles 1932,35

teiste olukord jäi paljuski muutumata.Tasapisi laienema hakkav linna ehitusas-

jandus sai hoobi, kui 21. veebruaril 1922 surilinnaarhitekt Eichhorn. Pooleli jäi mitu tööd:uute linnaosade planeerimine Piiskopi, Rop-ka ja Tamme mõisa endistele aladele, turu-hoone ehituskavad, aga ka linna uute elamu-te rajamine. Ropka–Piiskopi linnaosa ja Rop-ka aianduslinnaosa kavandas lõpuni Tallin-na arhitekt Anton Soans, kes oli juba Esime-se maailmasõja ajal endale linnaplaneerija-na nime teinud. Ka töötas Soans parasjagupõllutööministeeriumis, mille haldusalas peat-selt linnaga liidetavad alad olid.36

Teine tallinlane, eespool mainitud EdgarKuusik (kes aga oli Tartuga tihedasti seotud),lõpetas Tamme mõisa alade planeeringu.37

Kuusik tegi ka kahe linna elamu esialgsekavandi ning tõenäoliselt pakuti talle linna-arhitekti kohta.38 Kuusik oli just töötanudteedeministeeriumi ehituspeavalitsuse juha-taja abina ning näidanud end võimeka pro-jekteerijana.39

Kummalisel kombel oli Tartu linn pärastsõda arhitektidest pea lagedaks jäänud. Vil-jakamatest ennesõjaaegsetest projekteerija-test oli kohale jäänud vaid Michael-FromholdKangro, kes oma laiade eluviiside ja teatavaskandalistikuulsuse tõttu ilmselt linnavõimu-de silmis heas kirjas ei olnud. Võimeka ad-ministreerijana tuntud insener Märt Raud(hilisema riikliku põlevkivitööstuse juhata-ja) oleks ehk samuti kõne alla tulnud, ent oli

pärast sõda Tallinna läinud.40 Venemaalt tul-nud Paul Mielberg oli valitud ülikooli arhi-tektiks, kus ta vahetas välja seal seni kohu-setäitjana töötanud Eichhorni. Podtšekaje-viga sarnaselt pihkvalane, ent Peterburi teh-noloogiainstituudi haridusega Filipp Eišinskitegutseski hiljem linnainsenerina, Peterburikunstiakadeemia juures asuva kõrgema kuns-tikooli haridusega Nikolai Willer jäi peami-selt tagasihoidlikuks eramukavandajaks.

Seega pole ime, et linnavõimud tegid pä-rast Kuusiku äraütlemist (kes oli tõenäoliselttüdinenud just administraatoritööst, sest järg-mised 17 aastat tegutses ta vabakutselisena)pakkumise Podtšekajevile – ta ei olnud külleestlane, valdas eesti keeltki väga halvasti,ent oli ikkagi enne sõda töötanud enamiketeiste kohalike kandidaatide jaoks kättesaa-matult kõrgel ametipostil. Tõenäoliselt tehtiPodtšekajevile samasugune pakkumine nagusamal aastal ülikooli teenistusse tulnud Miel-bergilegi: et saada alaliseks arhitektiks, tu-leb teatud aja jooksul töökeelena eesti keeltkasutama hakata.41 Arvatavasti ei olnud Pod-tšekajev samuti sellest ametikohast väga hu-vitatud, sest tema eesti keel jäi ametisole-ku lõpuni kehvaks.42

34 P. Põdder, Tartu linna tervishoiu-olud. – Tartu,lk. 548.35 Tartu II. Linnavalitsuse tegevuse ülevaade jastatistikat 1931/1933, lk. 61.36 L. Künnapu, Soans, Anton Lembit. – Eesti kunstija arhitektuuri biograafiline leksikon, lk. 482.37 ERA, f. 2966, n. 5, s. 379, 524.38 O. Kotšenovski, Tammelinna planeerija. – Edasi23. III 1988.39 L. Künnapu, Kuusik, Edgar Johan. – Eesti kunstija arhitektuuri biograafiline leksikon, lk. 224–225.40 Nt. osales ta praeguse M. Härma Gümnaasiumimaja kavandamisel, vt. Eesti Ajalooarhiiv (edaspidiEAA), f. 2623, n. 1, s. 155, l. 45.41 Mielberg oli päritolult eestlane, ent täielikultsaksastunud, vt. A. Kurg, Paul Mielberg Tartus. –Postimees 18. XII 1996.42 Vestlus I. Kalitsaga 7. IX 1999.

Robert Treufeldt84

3.TöölinnaarhitektinaLinnaarhitekti ootas ees hulk linnatöid. Takavandas linna sellase peamise vanadekoduuue hoone, mille esimene järk kerkis 1925–1926 Liiva tänava mäepealsele. Linna pudre-tivabriku töölistele valmis maja 1923–1925.43

Karlova algkooli eelkavandi tegi juba endi-ne linnaarhitekt Eichhorn, Podtšekajev töö-tas selle põhjalikult ümber.

Hooldekodu ja koolimaja annavad aimuPodtšekajevi ehituskunstilistest taotlustest.Siin oli ta vaba väikese maja eratellija soo-videst hoone välimuse kohta. Pigem võistema klassikalistel stiilidel põhinev loome-laad (selleaegse vene väljendi järgi “uusklas-sitsism”) linnaisadele meeldidagi, sest üld-muljelt peeti Tartu linna just selliseks. Eestiarhitektuuristiili tolleaegse peavoolu taustalmõjus see klassikaliste neostiilide segunavalminud maja vastuolulisena, ent haakus ke-nasti teiste samaaegsete venemõjuliste arhi-tektide mondäänsustaotlustega loominguga.

3.1.LinnatöödLinnaarhitekti kohus oli lõpule viia kahe lin-na elumaja ehitamine. Kuusik oli küll mõle-ma jaoks projekti teinud,44 ent terava korte-rivajaduse tingimustes seisti varsti silmitsitõsiasjaga, et kõikide soovijate rahuldami-seks tuleks veel mitmeidki maju ehitada. Pal-ju tahtjaid oli ka väljaspool linna teenistustolevate inimeste seas. Seetõttu võeti ette plaa-nitsetavate majade mahutavuse suurendami-ne.45 Väiksem, kuuekorteriline maja Kroo-nuaia 12 (praegune K. E. v Baeri 1) jõutipeaaegu täiesti Kuusiku projekti järgi valmisteha. Siselahenduses lisas Podtšekajev ehi-tamise käigus veel kaks korterit, välislahen-duseks jäi Kuusiku kavandatu.46

Suurem korterelamu (Liiva 17) oli kavan-

datud Liiva tänavale piki mäekallakut, see-tõttu oli korruste arv osati erinev. Kuusikehitas terve maja põhiplaani üles kummali-sel põhimõttel: täielikult puudus sissepääs tä-navalt; õuest sisenedes aga mindi läbi majaning trepikojamaht paiknes ikkagi tänavaääres. Igal korrusel oli neli korterit. See arvmuutus juba ehitamise käigus, kuna Podtše-kajev tegi sama maja jaoks uue projekti. Seeskavandati suure köögi ja elutoaga korteridümber väiksemate, ent suurema tubade ar-vuga korteriteks – eesmärgiks ikka rohkemaarvu elanike äramahutamine.47

Majale ehitati juurde veel üks korrus ningsissekäigud toodi tänavale. Paiknesid nad agaeri korrustel: jõepoolne, alumine keldri (pool)-korrusel, mäepoolne aga esimesel korrusel.Fassaadi ümberkavandamiseks muutis Pod-tšekajev katusejoone rahulikumaks, igavalesirgusele vastukaaluks aga rõhutas uusi tre-pikodasid ning kujundas need omavahelerinevalt. On püütud luua mulje kahest eral-di majamahust – seda rõhutavad katuseväli-ne tulemüür, hooneplokkide erinev akendepaigutus jne; mis aga enam ei toimi, sest tõe-näoliselt on maja välimik 1950. aastatel olu-liselt lihtsustavalt ümber ehitatud.

Tartu linnas puudus pea pooltel majadelkanalisatsioon. Selle aset täitis lihtsalt lamp-kast, mida põhiliselt linna organiseeritud veo-voor tühjendas ja saadu erilisse vabrikusseviis, kus kogutu töödeldi ja saadi väetis –pudrett. Tööprotsessi kohta pole kuigipaljuandmeid,48 aga mingit lõhna sealt ikkagi le-vis – arvatavasti seetõttu asus tehas linna kir-

43 Tartu I. Linnavalitsuse tegevuse ülevaade 1919–1930, lk. 159.44 EAM, f. 2, n. 2, s. 250, 304.45 ERA, f. 2966, n. 5, s. 336, l. 34.46 EAM, f. 2, n. 2, s. 250.47 EAM, f. 2, n. 2, s. 305.48 Ainus teadaolev kirjeldus vt. ERA, f. 3146, n. 1,s. 21, l. 36.


deservas täiesti hoonestamata alal. Töötin-gimused olid linna pudretivabrikus viletsad,seepärast tuleb töölistele (põhiliselt küll ees-töölistele) uue elumaja (Jaama 143a) ehita-mist just eelkõige sotsiaalseks saavutusekslugeda.

Arhitektuurselt pakub Podtšekajevi 1923.aastal allkirjastatud hoonekavand vähe.49 Te-gu on kahekordse sõrestikseinte ja rõhtlaud-voodriga majaga, kus alumisel korrusel onneli ühetoalist ning ülemisel kaks ühe- ja ükskahetoaline korter. Algse projekti järgi onpüütud vooderduse paigutamisega välisilmetveidi elavdada. Hoone aktsent pidi olemakõrge kelpkatus.

Hoone ehitati 1924–1925 tehasest paarikilomeetri kaugusele ja tehti tõenäoliselt jubasiis lihtsustatud välislahendusega. Sees onhuvipakkuv suurepinnaline ja keerukas ko-dadesüsteem – ehk on see lahendus kuidagiseotud võimalike lõhnade elimineerimisega?

Linnal tuli ehitada teisigi sotsiaalobjekte.1919. aastal osteti linnale seni erakätes ol-nud Moieri vaestemaja,50 kuhu Podtšekajev1923. aastal kavandas olemasolevatele puu-hoonetele lisaks suure, kahekordses kivima-jas oleva hooldekodu (Liiva 32, ill. 3). Para-ku nappis jälle raha; ehitust alustati alles1925. Keskosa ja mäepoolne tiib saadi val-mis 1926; jõepoolne tiib valmis alles 1920.aastate lõpus51 ning ehitati tõenäoliselt Ar-nold Matteuse kavandi järgi.

Maja fassaadi ilmestab püstiste mahtudeeendumiste ja taandumiste vaheldumine.Taandatud keskosas domineerib teist värvibalustraadiga etteulatuv veranda, mida tei-sel korrusel kroonib jalutusrõdu. Keskrisa-liidi toob vertikaalselt esile kolmnurkviil,mille väljal oli segmentaken. Keskosa asen-dit muu hoone suhtes rõhutasid ka eenduvadtrepikojad. Rõhtsuunas liigendas seinapinduteise korruse joonel olev karniis, esimest kor-rust veel eraldi rõhtsuunalised krohvirustid.

Teine tiib ehitati valmis juba teise välis-kujundusega. Mahtude üldkava põhines Pod-tšekajevi projektil, tiiva trepikoja vertikaal-suse rõhutamine ja rõhtliistutuse ärajätminetegi lahenduste erinevused siiski märgata-vaks. Tänu dominantsele verandale, mis erihooneosad lahutab, jäi hoone üldmulje ik-kagi terviklik.

3.2.Karlova koolimaja (ill. 4)Juba enne sõda tegi tollane linnaarhitekt Eich-horn plaani Karlova alevisse kooli püstita-miseks.52 Ala ei kuulunud 1913. aastal veellinnale, seepärast oli see Eichhornile arvata-vasti eratellimus. Küll oli alevik jõudsalt kas-vanud ning vajadus kooli järele võis tõestisuur olla.

Podtšekajev tegi Eichhorni eelkavandidpõhjalikult ümber.53 Koolihoone Lina tn. 2kavandati U-kujulisena, peaküljega Lina tä-nava poole. Peakülg oli nõrgalt astendatud,eenduv keskrisaliit lõppes hooldekoduga sar-naselt võimsa kolmnurkviilu ja jaotatud seg-mentaknaga. Risaliidi teise ja kolmanda kor-ruse seinapind oli akende vahel liigendatudjoonia kapiteelidega pilastritega. Peasisse-käik oli väike, kuid silmatorkavalt keerukaltliigendatud. Otsasissekäike organiseerisidsamuti eenduvad kesksed trepikojamahud, mil-le pindu ilmestasid ümarkaarne, valgmikugaukseava ning ümara lõpetusega trepikoja aken.Ümber hoone jooksis võimas räästakarniis;trepikojarisaliit lõppes astmikviiluga.

Keldri- ja soklikorrusele kavandati majan-

49 TLMOA, Jaamamõisa pudretivabrik.50 Tartu I. Linnavalitsuse tegevuse ülevaade 1919–1930, lk. 86.51 ERA, f. 2966, n. 5, s. 528, l. 67.52 Tartu I. Linnavalitsuse tegevuse ülevaade 1919–1930, lk. 112.53 Tartu I. Linnavalitsuse tegevuse ülevaade 1919–1930, lk. 112.

Robert Treufeldt86

dusruumid, riidehoid, söökla ning majahoidjakorter. Esimesel korrusel oli eraldi tiivas võim-la, arsti- ja õpetajate ruumid ning viis klassi.Teisel korrusel oli peale klasside veel raa-matukogu, kolmandal aga jalutusruum.Hoone olevat omal ajal olnud koolimajadestkõige moodsama lahenduse ja paremate õpi-tingimustega.54

Kahjuks lükkas hoone täielikku valmimistedasi jällegi rahapuudus. Esialgu jäi ehita-mata vasak tiib – Kalevi tänava poolne võim-la. Selle lõpetas 1928. aastal Matteus taasoma projekti järgi, põhines see aga Podtše-kajevi mahulisel lahendusel. Pikka aega jäimaja viimistlemata, väliskrohvitöödega saa-di lõpuks ühele poole 1933, kui kool jubaammu töötas.55 Seega valmis maja alles ka-heksa aastat hiljem.

3.3.EratöödPodtšekajevilt on samast ajast teada ka mitueratööd. Kõige suurem oli 1924. aastal val-minud Nikolai Kodassovile kuulunud hotel-lihoone ümberehitus Riia mäel, sellase aad-ressiga Riia 43. Hoone oli imposantne kahe-kordne klassitsistlik ehitis,56 mille lai peafas-saad oli vastu Postijaama platsi (praegu sõ-jakooli esine väljak). Paraku omaniku soo-vid kasvasid ning 1930 tegi Max Edenberguue ümberehitusprojekti. Hoone hävis Tei-ses maailmasõjas.

1925. aastal projekteeris Podtšekajev Alek-sander Imelikule apteegiga elamu (Tähe 20,sellal Tähe 64a). Krundi lühike tänavajoonehitati majaga täiesti kinni. Hoone lõplikuprojekti tegi H. Sööt, ent tema lõpplahenduspõhines Podtšekajevi omal ega erinenud sel-lest pea üldse.57 Mõlemal korrusel oli ükskorter ning allkorrusel paiknes apteek.

Maja on kolmekordne. Erandlikult on neistkaks katusekorrused – esimene paikneb man-sardkatuse murtud mahus, teine näeb välja

rohkem pööningukorrusena –, ent on põhi-plaanilt sarnane põhielukorrusele. Maja tun-dub väga suurena, välispildi järgi ei oskaaimatagi, et sellesse ainult kaks korterit onkavandatud. Üldmuljet võimendab ka oskus-likult proportsioonitud keskrisaliidi suur sei-napind ja selle terava hulknurkviilu tipp. Ma-ja on küllaltki hästi säilinud ning ümberehi-tused rikuvad seda vähe.

Elamu Veski 5 on tõenäoliselt projektee-ritud 1920. aastate keskel. Paraku puudubprojekt, säilinud on ainult 1928. aasta üm-berehitusprojekt, millel on Viktor Rosenbergiallkiri. 58 Olema pidi aga veel kolmaski pro-jekt, sest hoone on säilinud vaheprojektisterinevalt teostatud. Selle puhul on Podtše-kajevi osalus tõenäoline, sest katusekuju,rõdupiirded ja verandamaht viitavad mitme-le sama aja Tammelinna projektile ja Tähe20 apteegiga elamule.

Põhimaht on säilinud projektiga sarnane,ent erinevalt on lahendatud siseruume, teist-moodi ja teistes kohtades paiknevad akna-ja ukseavad ning kasutatud on erinevat pin-naliigendust. Majas on kaks korterit, kumb-ki eri korrusel. Suur rõdu/verandamaht onsuunatud lõunasse, kust suunast krundi pii-rini jääb veel tükk maad aeda – hoone on il-makaarte suhtes väga hästi paigutatud.

Kalevi 33 asunud Rudolf Ambergi elamu-le tegi Podtšekajev väiksema ümberehitus-projekti juba 1923. aasta alguses. Tollal olisee otsaga tänava poole olev maja, millegakõrgemal (maja on kallakul) liitus teine maht– tõenäoliselt juurdeehitis.59

54 H. Madison, Koolitervishoiu seisukord Tartus. –Tartu, lk. 574–576.55 Tartu I. Linnavalitsuse tegevuse ülevaade 1919–1930, lk. 154.56 TLMOA, 50/25.57 TLMOA, 75/22.58 TLMOA, 29/4; asub AS ARC Projekti arhiivis.59 TLMOA, 64.


1931 tegi Podtšekajev põhjaliku ümber-ehitusprojekti, kus säilis küll maja krundisügavusse suunatud põhimaht, ent esiküljetäielik ümberehitamine jättis majast mulje kuipiki tänavat asetsevast – otstesse liidetud tre-pikoja- ja verandamaht paisutasid hoone si-luetti. Esifassaad on üles ehitatud püst- jarõhtsuuna kontrastile – tagatrepikojamahurõhutatult vertikaalsete akende ja silekroh-viga pinnaga ristub sama kujundusega kor-ruseliist, mille suund ühtib krobelise kroh-viga kaetud põhiseinapinna väljadega. Sel-lele lisaks olid kontrastsete värvidega kujun-datud verandapinnad, välisuksed ja trepiko-jaaken.60 Huvitavalt on lahendatud tagatre-pikoda. Väliselt on talle antud peatrepikojakujundus, mida veelgi rõhutas hiljem lisatudperspektiivportaal. Algselt oli kavandatudkolm korterit – kaks all ja üks üleval.

Peaaegu kohe pärast esimest on kinnita-tud teine, veelgi ekspressiivsema välisilme-ga projekt. Tõenäoliselt lahendati viimaseprojektiga ainult siseosa, sest välimik vastabesimesele kavandile. Sees domineeris hoo-ne vanematest järkudest pärit mantelkorst-nataoline ruum, mille ümber ehitati köögidja WC-d, eluruumid omakorda paigutati sõõriselle kehandi ümber. Hilisemas projektis onmantelkorstnaruumi rohkem ümber ehitatudning see ei ole põhiplaanis enam nii märga-tav.61 Ülemine korrus ehitati alumisega sa-masuguseks, s.t. kahekorteriliseks.

Maja on raske pidada ainult Podtšekajevikavandatuks: nii erinev on see tema seni-sest laadist. Arvatavasti ongi see projektsündinud ühistööna – tõenäoline oleks siinArtur Kirsipu osalus. Muidugi ei saa välis-tada, et Podtšekajev tellija soovi järgi justsellises stiilis projekti tegi – nii mõnigi ele-ment on tema projektides varem esinenudning seni oli ta end näidanud eri stiile val-dava arhitektina. Teise, signeerimata varian-di autor ta tõenäoliselt ei ole, vormistuse

järgi võiks see ehk olla arhitekt A. Matteus.Teistest eratöödest paistab välja Võru 39

tänava- ja õuemaja62, millele Podtšekajev onteinud alusprojektid, ning mitme kino üm-berehitamised, ent need on omakorda hiljemümber ehitatud või hävinenud63.

3.4.KirikudOmaette suure osa Podtšekajevi loomingustmoodustavad kirikud. Pihkvamaa lääneosaselas küllaltki palju luteriusulisi eestlasi jalätlasi, kellel omi kirikuid ei olnud. Ehkkiluterlaste organiseerumine algas juba 19. sa-jandi lõpul, peeti jumalateenistusi eelkõigekoolimajades.

Petseris asuti juba 1908. aastal oma kiri-ku ehitamise teele, ent sõda katkestas needplaanid. Laura kogudusele muutus mingisu-guse hoone ehitamine poolsunduseks, kuinende senine kogudusemaja 1916. aastal ma-ha põles. Suurt toetust leiti ka Liivimaalt,eelkõige Vastseliina kihelkonnast, mille õpe-taja Nathan Aunverdt mõlemat kogudust nen-de ehitusplaanides innustas – Petseri ja Laurakogudused olid kuni iseseisvumiseni Vast-seliina abikoguduse staatuses.64

Rahu saabudes said kavatsused uut hoo-gu ja kui hakati astuma samme kirikute ehi-tamiseks,65 telliti tõenäoliselt 1921. aastalPodtšekajevilt mõlema kiriku projekt. Ilm-selt oli ta ehitust plaanitsevatele koguduste-le Petseris silma jäänud juba enne sõda. Pod-

60 TLMOA, 64/26.61 TLMOA, 64.62 TLMOA, 80/ 2.63 O. Kotšenovski, Tartu kesklinna arhitektuurilisestkujunemisest kahekümnendail aastail ja linnaarhitek-tide osatähtsus selles. – Linnaehitus ja Arhitektuur.Koost. O. Kot�enovski. Tallinn: Ehituse TeaduslikuUurimise Instituut, 1991, lk. 147–148.64 Eesti evangeeliumi luteriusu kirikud.Toim. B. Ederma, A. Jaik. Tartu, 1939, lk. 120.65 Eesti evangeeliumi luteriusu kirikud, lk. 120.

Robert Treufeldt88

tšekajev elas Petseris hiljemalt 1921. aastaesimese pooleni ning kogudustel oli temagakõige mugavam asju ajada.

Petseri kiriku projekteerimiselt on esime-ne teade tema koostööst arhitekt Boris Krüm-meriga.66 Krümmer oli Peterburi kunstiaka-deemia haridusega ning tema senine tuntuimtöö Eestis oli koostöös Herbert Johansoni jaEugen Habermanniga sündinud Riigikogu-hoone, hästi on teada osaliselt teostatud hal-dushoone Tallinna vanalinnas Lai 39/41.

Petseri Peetri kirikule pandi nurgakivi1923.67 Laura kogudusest ettejõudmisel onkindlasti oma osa värskel Eesti maakonna-linna staatusel ning riiklikul toetusel Petse-rimaa sulandamiseks Eesti Vabariiki. Laurakirikuga võrreldes on Petseri oma pisut ta-gasihoidlikumate vormidega, ent sihvakama-na mõjuva torniga.

Pikihoone ühes otsas on alt nelinurknetorn, mida ülevalt katab kaheksanurkne tam-buur ning seda omakorda tornikiiver. Tornija pikihoone liitenurkades on ehitusjoonestsissepoole jäävad nelinurksed mahud (tõe-näoliselt trepikojad ja riidehoiud). Põhima-hu teises otsas külgnevad hulknurkse lõpmi-kuga kooriruumiga madalamad nelinurksedhooneosad, mis kavandati mitmesugusteksabiruumideks.68

Hoonemahu vaieldamatu aktsent on torn.Selle esikülge on elavdatud sügava ümarkaar-se perspektiivportaaliga, pikliku roosvalg-mikuga trepikojaaknaga ning sihverplaatkellapesadega kolmel küljel. Torni salenemist rõ-hutab veel nelinurksest põhimahust väiksemkaheksanurkne tambuur, millel on neli ümar-kaarset kellaava ning pikk nõelkiiver. Vaata-mata peafassaadi liigenduse rikkalikkusele eiole elementide paigutus kõige õnnestunum,jättes esikülje kohati lagedakski.

Kiriku valmimist kroonis Petseri kogudu-se iseseisvumine 1926. aastal. Kohe pärastseda kirik pühitseti kasutusse, selle ideoloo-

gilist tähendust rõhutas ka suurte kiriku- jariigitegelaste kohalolek (peapiiskop JakobKukk, haridusminister Jaan Lattik ja sisemi-nister Heinrich Laretei).

Laura kiriku asjad nii kiiresti ei läinud.Arvatavasti on selle projekt (1921) Petserikiriku omast varasemgi, sest põhiplaan onkeerulisem ja hoonemahud rohkem liigenda-tud. Kiriku ehitamine otsustati Petseri kogu-dusega samal ajal, tõenäoliselt rahapuudu-sel pandi nurgakivi alles 1925. aastal. Kasu-tusluba saadi 1927, kui oli paigaldatud ajuti-ne madal katus. Kirik valmis lõplikult ja pü-hitseti 1928 (ill. 5).69

Hoone põhikavand on ilmselt sama jao-tusega, torni ja pikihoone liitekohas olevatetrepikojamahtude põhiplaan hulknurgaku-juline. Masajust lisab laugete teravkaarseteakende rohke kasutamine, madala torni kiivrirombkatusetaoline allapoole pikendaminening torniviiludega samas tasandis olev uugi-pärg, mis lõikab läbi pika kiivri.

Oma tuntuima pühakoja – Tapa Jakobikiriku – kavandasid Podtšekajev ja Krümmerhoopis teise Eesti kanti. Tegu oli raudteesõl-me ümber tekkinud asulaga, millel veel lin-naõiguseidki polnud, ent senine kihelkonna-keskus Ambla jäi kaugeks.

Tartu projekteerijateni jõudmisel võiboma osa olla konsistooriumipoolsel suuna-misel – samal ajal kavandati Laura ja Petserikirikut. Tolleaegsed Tapa ja Virumaa klas-sitsismihõngulised ehitised ja projektid (Ta-pa jaamahoone, Rakvere suurtükiväekasarm,

66 Setumaa. Maateaduslik, tulunduslik ja ajaloolinekirjeldus. Toim. A. Tammekann, E. Kant, J. V. Veski.Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1928, lk. 361.67 Setumaa, lk. 361.68 Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Konsistooriumiarhiiv (edaspidi EELK Konsistooriumi arhiiv),arhiveerimata.69 Eesti evangeeliumi luteriusu kirikud, lk. 120.


Kiviõli vana jaamahoone, Eesti Kivi-õli kon-torihoone ja esimesed tehase-, kaevandus- jaeluhooned ning projekt Maidla mõisa pea-hoone ümberehitamiseks vene erakooliks)võivad olla Podtšekajevi ja Krümmeri töödning võisid mõjutada kogudust nende poolepöörduma.

Tapa kogudusel olid suured rahaproblee-mid. Usupuhastuse alguse juubeliks 1924.aastal ei õnnestunud kirikut valmis ehitada.Arvatavasti oli Podtšekajevi ja Krümmeriprojekt odav (selle alus oli Petseri kiriku pro-jekt) ja võimaldas säästlikult ehitada. Taasolid omal kohal kontraforsid, nüüd juba põ-himahtu sulandatud torn ning odav, ent kont-rastne materjalikasutus – paekivi, punanetellisladu ja krohvkate.70

Tõenäoliselt see kirjusus ei meeldinud pro-jekti kinnitavale teedeministeeriumile. Nõu-ti kontraforssidest loobumist ja lihtsamat ma-terjalikasutust.71 Vahepeal lahkus KrümmerEestist, Podtšekajev ise ei suutnud ministee-riumiga projekti kooskõlastada. Kompromis-sina osales lõpplahenduses ministeeriumi ar-hitekt August Tauk,72 kes Peterburi kunsti-akadeemia järglaskoolis Nõukogude Vene-maal hariduse saanuna samuti meisterlikulteri stiilide ühendamist valdas. Esikontrafor-sid jäeti ära ja külgkontraforsse vähendati,peafassaad lihtsustus ja liigendatus muutus.Kirik oli nüüd üleni paekivist, ainult akna-ja orvaraamistud ning karniisid olid valgekrohvkattega.

Teiste kirikutega võrreldes oli suurem muu-tus torniosa sulandamine pikihoonesse. Rii-dehoidude ja kooritrepikodade jaoks toodinurkadele eraldi hulknurgakujulised mahud.Tapa kiriku üldmulje on palju lihtsam, pindaelavdavad põhiliselt rohked renessanssmo-tiivid (nt. ümarkaarsed mitmikaknad). Plaa-nitud nõelkiiver jäi ehitamata ja tegelikultsobiski moodne madal telkkatus kirikule pa-remini. Kirik valmis 1932, uutes oludes on

1993. aastal kirikule ka nõelkiiver ehitatud.73

Mõlemas plaanivariandis olnud sihverplaat-kellad on senini paigaldamata.

4.Tartu uuedlinnaosadPeamiselt loodeti linna elamuehitust, eritiuusi alasid hoonestada eraehituste ja 1920.aastate alguses käivitunud soodsa, neljaprot-sendise riikliku ehituslaenu toel. Isegi uutelinnaelamute ehitamiseks taotleti RiiklikultEhituslaenu Komiteelt 1923. aastal laenu.74

Erinevalt Tallinnast läks enamik ehituslae-nust üksiklaenajatele, loodetud kooperatiiv-ehitust komitee püüdlustest – ühistute ja muu-de suurtellijatega oli hõlpsam asju ajada –hoolimata Tartus ei tekkinudki.75

Põhjus oli eelkõige tellijais endis. Tegu olivaldavalt esimese põlve linlasega,76 kes maalttulnuna linnas harjumuspärast elulaadi püü-dis jätkata, mitte aga kitsikusega harjunudlinlasega, kellele ühiselu juba verre on kas-vanud. Põhiliselt ehitati uued majad Tamme,Ropka ja Piiskopi mõisa aladele ühe- võivähekorteriliste elamutega aedlinnana; mõn-da kohta kavandatud kinnist hoonestust77 eitehtudki.

Aedlinna idee ise oli Tartus juba ennesõ-jaaegne, kuid sõda summutas Tartu Käsitöö-ja Tööstusettevõtjate Keskseltsi ilmselt mit-te veel eriti küpse mõtte. 1920. aastal oli sa-mal seltsil kavatsus ehitada Tähtvere mõisa

70 ERA, f. 2075, n. 2, s. 257, l. 283.71 ERA, f. 2075, n. 2, s. 257, l. 283.72 EELK Konsistooriumi arhiiv, arhiveerimata.73 E. Tamm, Eesti kirikuarhitektuur 1918–1940, lk. 70.74 ERA, f. 2966, n. 5, s. 355, l. 16.75 A. Kurg, Moodsa väikeelamu kujunemisest Tartus1920–1930. aastatel. Bakalaureusetöö. Käsikiri EestiKunstiakadeemia kunstiteaduse instituudis. Tallinn,1998, lk. 18.76 A. Tooms, Tartu rahvastik. – Tartu, lk. 241, 242.77 Tammelinna kohta vt. RT 1932, 59, 496.

Robert Treufeldt90

aladele töölisaedlinn.78 Tõenäoliselt lükkasmaa- ja haldusreform selle kavatsuse teosta-mise edasi. Tähtvere väli oli eramaa, misainult paiknes linna halduspiirides – seegaoli maaomaniku enda asi linna ehitusmääru-ses lubatud tingimustel sobilik planeerimis-projekt tellida, kuid alates 1923. aastast tulikõik plaanid linnavalitsuses kinnitada.

Ajalehes väljaöeldud maa-ala kohta onmaamõõtja Ludvig Jakobsen 1919 koostanudTähtvere välja planeerimiskava (Tähtverepargi, F. Tuglase tn., raudtee ja Näituse tn.vahelisel alal). Plaan oli tavapärane, “maa-mõõtjalik”. Näituse tänava risttänavad olidpikendatud üle Tähtvere välja, neisse oli kor-rapäraste vahedega kavandatud lõikuma põik-tänavad.79

Juunis 1921 kinnitati riigi poolt Tartu sa-damaraudteeharu projekt, tee valmis järgmi-sel aastal.80 Tegu oli olulise maamärgiga uutealade planeerimisel, sest uued tööstusaladkavandati just sinna, Ropka ja Piiskopi mõi-sa piirialadele Tähe tänavast ida poole. Lää-nepoolsed piirialad, samuti Purde talu pool-sed Piiskopi mõisa maad kavandati üksikma-jade jaoks.

Linna halduspiiridest väljapoole jäävate-le Ropka mõisa aladele kavandati aiandus-krundid. Nende mõte oli selles, et maa an-takse aedadena rendile, kuhu alalisi ehitisipüstitada ei tohi. Teatud aja möödudes vaa-danuks linn oma maavajaduse üle ning ot-sustanuks taas nende maade järjekordse ka-sutustsükli (nt. viljapuude kandeea põhjal)üle.81 Esialgse planeeringu tegi linnaarhitektEichhorn 1922. aasta alguses, pärast temasurma veebruaris lõpetas Soans selle veelsamal aastal.82

Tamme mõisa esialgse plaanilahendusetegi samuti Eichhorn, lõpetas selle aga Kuu-sik.83 Linnaosa kuju määras põhiliselt äraTartu–Valga raudtee. Sellest tuleneva kaarjakuju (praegu järgib seda Raudtee tänav) vas-

tukaaluks kavandas Kuusik sellesse lõikumateistpidi kaarjad tänavad (praegused Väike,Kesk ja Suur kaar), millest Suur kaar oliRopka ja Tähtvere mõisa ühendava tee tras-sil. Ühtlasi läbistasid kaared peamist radiaal-liikluse soont, Riia maanteed.

Linnaosa sisemine peatänav oli esplanaa-disarnane Tamme puiestee, millel oli ainultlinnaosasisene tähendus – suuri teid see eiühendanud. Esplanaadi lõppu kavandati ki-rik, äärde mõned kinnise ehitusviisiga kol-mekordsed majad ja Riia mnt. äärde ärila.Teisel pool Riia maanteed, ülikooli kliiniku-te ja raudteede vahele jäi enam-vähem rist-külikukujuliste kruntidega väiksem linnaosa,mis loodes liitus Veeriku aleviga.

Sellel alal kujunes välja küllaltki tagasi-hoidlik hoonestus, Kuusiku suurejooneliseprojekti mahtu kärbiti kõikjal (maa-alad Väi-kesest kaarest kirdes anti raudteele84), ühis-kondlikud ehitised (turg, kirik) jäeti ehitama-ta ning loobuti võimalikest kinnise hoones-tusega kvartalitest. Tammelinna kohta keh-testatud linnavolikogu määrused85 ei leidnudtõenäoliselt erilist järgimist, sest seal esine-vaid nõudmisi on kord-korralt leevendatud.Määrustes kehtestatud tüübinõuded ei kajastuTammelinna kavandatud majades eriti järje-kindlalt (esineb tüüp A ja B86) ning need kao-tati 1932. aasta määrusega.87

78 Vt. [s auc] Aialinna asutada. – Postimees 8. I1920.79 EAA, f. 2623, n. 1, s. 2120.80 O. Karma, Raudteed kodanlikus Eestis, lk. 129.81 Tartu II. Linnavalitsuse tegevuse ülevaade jastatistikat 1931/1933, lk. 103–104.82 ERA, f. 2966, n. 5, s. 379, l. 62 ja s. 524, l. 28.83 ERA, f. 2966, n. 5, s. 524, l. 36.84 Tartu II. Linnavalitsuse tegevuse ülevaade jastatistikat 1931/1933, lk. 108.85 Linnavolikogu otsused 1923 ja 1926. – RT 1927,60, 801.86 Linnavolikogu otsused 1923 ja 1926.87 RT 1932, 59, 496.


Suurimaks töölõiguks kujunes aga uuteslinnaosades toimuva ehitustöö linnapoolnejärelevalve. Podtšekajev osales ka ise pro-jekteerimisel, tema osalus on teada neljaskordusprojektis ning mitmetes üksikprojek-tides.88 Kasutan taas meelega sõna “osalus”,sest täpsemalt on praegu võimatu määratle-da, kes ja kui palju on olnud projektide juu-res ametis. Allkirjastanud on neid Podtše-kajev, ent tema allkirja kandvate projektidegraafilise vormistuse viisid on nii erinevaid,et võib oletada tõelist projektivabrikut. Osaprojektide puhul võib peaaegu kindlalt väi-ta, et Podtšekajevi käsi ei ole neid joonesta-nud. Mõnes neist (nt. Elva 3 ja Elva 2189)osales Podtšekajev arvatavasti sisuliselt, mit-med seal esinevad detailid sobivad tema enam-vähem kindlatele töödele.90

Kindlasti mõjutas sellist käitumist 1923kehtestatud kutseõiguse seadus, mis lubasprojekteerida ainult teatud hariduse ja koge-muste olemasolul.91 Endise Venemaa kooli-des saadud eriharidus oli kõige kõrgemaltnoteeritud (Eestis hariduse saanuid veel eiolnud). Paljud tehnikud töötasid edasi, entallkirjad nende projektidel olid nüüd teiste,sh. Podtšekajevi omad.

Paljude väiksemamahuliste projektide halbteostus ja lahenduste kohmakus lubavad ole-tada, et Podtšekajev võimaldas oma allkirjamüümisega äraelamist mitmele nüüdsest pro-jekteerimisõiguseta rahvuskaaslasest tehni-kule. Tellijagi ei olnud selliste tööde esteeti-lise külje vastu eriti nõudlik: vajalik allkiripaberil oli olemas ning ehitama võis juba ise-enese tarkuse järgi hakata. Nimeliselt on te-maga koos töötanud tehnikutest teada Lju-binski ja Litovkin92 (enne uut seadust on nadka projektidele alla kirjutanud), sarnast vor-mistust kohtab Podtšekajevi allkirjastatudtöödel ka hiljem.

Kokku on ta seni teadaolevalt allkirjasta-nud Piiskopi–Ropka ja Tammelinna aladelt

u. 70 projekti. Põhiliselt on Podtšekajevi osa-lusega kavandatud majad Tamme aladel. Piis-kopi ja Ropka linnaosas on tema osalusegaprojekte vähe ning need esinevad seal täiestijuhuslikult. Tammelinnas aga telliti projektesellise hooga, et Podtšekajev võttis kasutu-sele projekti kopeerimise – nüüd tuli ainulttähele panna, et õigele joonisele õige krundiplaan ning omaniku nimi saaksid.93 Kokkuon seni teada nelja projekti korduskasutust;neist kahte kavandit võib tõelisteks kordus-projektideks pidada, sest nende järgi on ehi-tatud peaaegu 20 maja.94

Kõige levinum kordusprojekt oli kahe-kordse, mõlemal korrusel 3-toalise korteri-ga maja kavand. Üks trepikoda oli korteritelühine, tagatrepikojad aga tihti juba lahus.Korterid olid pea sama põhiplaaniga, mismaja välislahenduses paistab aga erinev –teatud villaliku väljanägemise andmisega onpäris hästi ära peidetud kahe sarnase korteriolemasolu.

4.1.Kahekorterilineelamu(tüüp – Elva 13, ill. 6)Selle elamutüübi tähiseks on valitud kõigevarasem projekt, mis ei pruugi näidata te-gelikku ehitamise aega.95 Ülejäänud sedatüüpi majad asuvad Elva 4, 7, 8, 11 ja 15;

88 R. Treufeldt, Arhitekt Anatolij Podèekaev, lisa I,tabel 1.89 Vt. TLMOA, Elva 3; TLMOA, Elva 21.90 Nt. ornamenteeritud tuulekastiküljed Lembitu 10projektis (1927). – TLMOA, Lembitu 10.91 RT 1923, 33/34, 229.92 Vestlus I. Kalitsaga 15. XI 1999.93 Vrd. nt. projekte Elva 7 (TLMOA, Elva 7) ja Elva11 (TLMOA, Elva 11).94 R. Treufeldt, Arhitekt Anatolij Podèekaev, lisa I,tabel 1.95 TLMOA, Elva 13. Edaspidi on sulgudes märgitudendised tänavanimed ja majanumbrid.

Robert Treufeldt92

1.Anatoli Podtšekajev 1930. aastate keskelIrina Kalitsa erakogu, Tartu


2.Maarja tütarlastegümnaasiumPihkvas (Nekrassovi 9)Projekt 1911, ehitatud 1913–1915Natan Levini erakogu, Pihkva

3.Linna hooldekodu Liiva 32,esiplaanil esimene ehitusjärkProjekt 1923, ehitatud 1925–1926Autori foto, 1999

Robert Treufeldt94

4.Linna V algkool Lina 2(praegu Karlova Gümnaasium)Projekt 1925, ehitatud 1925–1933Autori foto, 1999


5.Laura luteri kirik.Projekt 1921, ehitatud 1925–1928Eesti Rahva Muuseumi fotokogu,ERM FK 590:16

Robert Treufeldt96

7.Ühekorterilise “Elva 3”-tüüpi maja juugendihõnguli-ne projekt (Elva 21) ja selle variandi huvitav teostus(Elva 3).Projekt 1923, ehitatud 1920. aastate lõpulTartu Linnavalitsuse linnaplaneerimise ja maakorral-duse osakonna arhiiv, Elva 21Autori foto, 1999

6.Kahekorterilise “Elva 13”-tüüpi maja üksilusamaid projekteerimisnäiteid, Riia 44 asuv maja.Tänapäeval on hoone tundmatuseni ümberehitatud.Projekt 1923, ehitatud 1920. aastatelTartu Linnavalitsuse linnaplaneerimise jamaakorralduse osakonna arhiiv, Riia mnt 10


8.Adventisti kirik Lille 18, teostamataProjekt 1928Seitsmenda Päeva Adventistide Eesti KogudusteLiidu arhiiv, arhiveerimata

Robert Treufeldt98

9.Oskar Rütli ümberehitatud elamupraeguse Vanemuise ja Pepleri tänava ristil(hävinenud, Aia 32/ 34) –üks suuremaid majanduskriisi aeguehitatud eramuid.Projekt 1929, ehitatud 1930Eesti Filmiarhiiv, EFA 0-132465


10.Eesti Hüpoteegipanga konkursiprojekt(koos Boris Krümmeriga),mille jaoks andis �ürii välja lisapreemia.Projekt 1929EAA, f. 2110, n. 1, s. 159

Robert Treufeldt100

L. Puusepa 17 (Kesk kaar 61); Riia 44 ja 73(Riia mnt. 10 ja 25); Räni 9; Tamme pst. 15ning praeguseks hävinenud maja (selleaeg-ne Vase 8).

Kahekordse maja mõlemal korrusel onüldiselt sama plaanilahendus, erandiks vaidverandad, mille korvamiseks on teisel kor-rusel ohtralt rõdusid ja uuke. Maja mahusdomineerib võimas ja liigendatud mansard-katus ning taandatud peasissepääs. Sellel tüü-bi väline eeskuju võib Tartus olla Kalevi 13,mis ehitati enne Esimest maailmasõda.96 Poleka välistatud, et Kalevi 13 autoriteks paku-tud Viktor Kessler ja Arved Eichhorn97 ningPodtšekajev tutvusid selle tüübiga Riias üks-teisest sõltumatult, sest majade siselahendu-sed on oluliselt erinevad.

Maja välislahenduse dominant on mitteeriti pika harjaga kõrge kelpkatus, mis mõ-nel hoonel on säilitanud esialgse mansard-katuse murtud väljad. Selline katus oli tüü-piline kahekümnendate alguses nii ühiskond-likel kui ka eluhoonetel. Esifassaadi katuse-välja liigendavad risaliitide kelbad. Murtudkatuse puhul on joon keeruline: järgida tu-leb nii esifassaadi risaliite kui ka uuke. Esi-külje allosas on katusemahule vastukaalukssissekäiku markeeriv keskne sammastik, mil-lele toetub rõdu.

Põhiplaanil on keskne trepi- ja eeskojamaht, kus trepp ise on paigutatud ebasüm-meetriliselt. Keskteljest paremale jääb söö-gitoa-, köögi-, teenijatoa ja abiruumide plokk,vasakule aga “puhtam pool” – võõraste- jamagamistuba. Sama kordub teisel korrusel.Tagaküljel on veranda ja tagatrepikoda üld-juhul eraldi lihtsate mahtudena liidetud põ-hihoone külge. Vaid hävinenud Vase tänavamajal oli kavandatud poolümar veranda98 –tõenäoliselt seda üldist lihtsustamissuundu-must arvestades siiski ei ehitatud.

Edasise projekteerimise ja ehitamise käi-gus on üldiselt loobutud keerulisest katusest

– endise katuse põhimaht on jäänud, räästadon tihti pisut üles keeratud. Katust liigenda-vad vaid pööninguaknad ja külguugid. Teisekorruse seinapind on esimesega samal joo-nel, peasissekäigu mahtude taandamine onnüüd selgem ning rõdu toetav sammastikkoos rõdupiirdega valitseb esikülge veelgienam. Siselahenduse muudatused on üldiseltväikesed, vaid teise korruse välisjoon on ka-tuse murtud pinna kaotamise tõttu palju ra-hulikum ja sopistisevabam. Tamme pst. 15ja L. Puusepa 17 algupärase projekti järgiehitatud majas on mansardkatuse tõttu teinekorrus pisut väiksem.99

Abihooned on enamasti algusest peale ettenähtud eraldi ehitada. Vähesel määral esineblahendust, kus köögi- ja abiruumide plokileon tahapoole liidetud tagatrepikoda, kuur japesuköök. Siin on tahetud abihooneist loo-buda ning vajalikud ruumid valutult majakülge liita. Paraku on head kavatsused hil-jem hüljatud ning olude muutumisel on ma-jade juurde ikkagi suuremaid või väiksemaidkõrvalhooneid või lausa lobudikke püstita-tud. Tõsi, on ka lahendusi, kus abihoone onelumajaga ühendatud, ent eristatud silmator-kavalt erineva viimistlusega (põhiliselt sega-laudisega).

Majad on üldiselt ehitatud projekti järgi.Erinevalt on lahendatud detailid – akna- jauksejaotus, piirdeliistud, aknaluugid, rõdupiir-ded jne. Siselahenduses on väiksemaid ustenihutamisi, ahjude ümberpaigutamisi, muut-mist jne. Tundub, et selliste detailide puhul

96 EAA, f. 2623, n. 1, s. 154, l. 314; aga ka:M. Eimre, Heimatkunst Tartu arhitektuuris. – Tartuja kultuur. Toim. J. Linnus. Tallinn: Eesti TeadusteAkadeemia Kodu-uurimise Komisjon, 1990,lk. 102–103.97 M. Siilivask, Historitsism ja juugend Tartuarhitektuuris, lk. 124.98 TLMOA, 125/4.99 TLMOA, Tamme pst. 15.


pole tellija algusest peale arvestanud projek-tiga, vaid need on lahendatud vastavalt het-kevõimalustele ja -vajadustele. Ehitise ülevaa-tusel kirjutatud märkus – “ehitatud peaaeguprojekti järele ühes vähemate akende ja usteümberpaigutamistega”100– näitab tegelikult, etkõige rangemalt jälgiti ikkagi tuleohutusnõue-te täitmist, mille kõrval aknajaotuse muutmi-ne tundub kaaskodanike ohutu olemise seisu-kohalt tõesti tühiasi olevat.

Need majad on põhiliselt krohvkattegapüstpalk- või karkassehitised. Tõenäoliseltpärast laenusaamisvõimaluste kokkukuiva-mist 1925. aasta paiku on paljudele majade-le tehtud laudvooderduse täiendprojektid –ehitatud on neid aga vähe (L. Puusepa 17,Räni 9 ja Tamme pst. 15). Abiruumimahtu-de odavamas viimistluses on tõenäoliselt näh-tud võimalust ehituskuludes kokku hoida.101

Viimaste aastatega on neid maju tabanud suurümberehitamislaine, ja mitte just kõige pa-remate tulemustega (nt. Elva 13102 ja 15, agaeriti Riia 44).

4.2.Ühekorterilisemaja tüüp(Elva 3, ill. 7)103

Tüübi tingnimetus on samuti võetud kõigevarasemalt säilinud projektilt. Ehitatud onseda tüüpi maju Elva 3, 19 ja 21; Kesk kaar35; Lembitu 10, Väike kaar 30 (14) ja prae-guseks hävinenud maja nüüdse Forseliusepargi ligidal (sellane Piiskopi?).

Eelmise tüübiga võrreldes on ühekorteri-lised majad säilitanud oma algmahu ja -vä-lisilme paremini; ent just kasuliku pinna vä-hesus on tihti põhjustanud selle tüübi modi-fitseerimise – välismõõte eriti suurendamataon teist korrust laiendades saadud juurde veelüks korter.104 Arvata võib, et neid sammevõeti ette ülepea kasvanud ehituskuludestjagusaamiseks. Lahendus oli ilmselt seda ah-

vatlevam, et ümber pidi korraldama tõesti väheja uus ehitusluba tuli taotleda ainult muutu-nud fassaadikuju ja plaanilahenduse osas.

Majad on algselt kavandatud allkorruselolevate puhaste ruumide ning köögi ja abi-ruumide plokina, ülakorrusel paiknes ma-gamis-, teenija- ja vannituba. Välisilme pea-aktsent oli esikülje nurka paigutatud sisse-pääs, kust läbi nihutatud käiguteega esikupääses suurde trepihalli. Pikitelge mööda kul-gesid koridorid, paremale jäid köök, kustpääses eraldi abiplokki (tagasissepääs, sah-ver, kuurid). Peateljest vasakule jäid söögi-ja külalistetuba ning eraldi mahuna liidetudveranda. Teise korruse plaanilahendus oliküllaltki ruumiraiskav. Muidugi põhjustasseda keeruline katus ja väga sopiline põhi-plaan – teenijatuba oli suur, trepihall samuti,aga võimalikust magamistoast võttis osa endaalla suur lodþa.

Suurendatud korteriarvuga variandis onesimest korrust veidi avardatud, ruumide pin-dade erinevusi tasandatud ning abiruumidearvelt säästetud pinnaga tekitatud juurde ma-gamistuba. Põhimahus taga olev abiplokktäidab nüüd tagatrepikoja ülesannet. Abiruu-mid (kuurid, pesuköök jms.) on ehitatud erihoonena. Kuna see variantlahendus on siis-ki väiksema plaanilahenduse tuletis, ei oleta vaba kohmakusest ja halvast liigendusest.Tunda annab kokkuhoidev mõttelaad, mis

100 Nt. Väike kaar 52 (TLMOA, Väike kaar 28).101 Nt. Elva 11, Riia 73 ja hävinenud maja Vasetänaval.102 Tõenäoliselt on omanike kätte sattunud justvahepealne, odavdatud laudvoodriga projekt, milleolemasolust ei ole kindlaid teateid. Seda on käsitletudkõige varasema ja algupärasemana ning selle järgi siis“restaureerima” hakatud.103 TLMOA, Elva 3; EAM, f. 2, n. 2, s. 254. Teisteprojektide kirjeldusi vt. TLMOA vastavad toimikudning R. Treufeldt, Arhitekt Anatolij Podèekaev, lisa I,tabel 1.104 Elva 19 ja 21 ning Lembitu 10.

Robert Treufeldt102

vähegi kõlblikku vana säilitada püüab ningümberehituse eest võimalikult vähe välja ta-hab käia.

Selle tüüplahenduse näidiseks olev Elva3105 väärib aga teistelgi põhjustel lähemat kir-jeldamist. Teada on kaks projekti, neist 1926.aasta oma ei erine varasemast peaaegu üldse.Tõenäoliselt oli aga olemas ka kolmas pro-jekt 1920. aastate lõpust, sest praegune väli-miku ekspressionistlik püstlaudvooderdus,selle erksad värvid, hästi proportsioneeritudaknapiirde- ja nurgaliistud ning mõjuvalt esi-letoodud nurgasissekäik, eriti selle art déco’likallapoole ahenev nurgapost viitavad moodsatvormikeelt kasutavale projektile.

Maja on ehitatud algse plaanilahendusejärgi, tema eri mahtude pisut nihestatud blo-keering ja keerukas katusemaht ja -joon la-sevad majal mõjuda oma mõõtmetest hooli-mata väikese ja intiimsena, tõelise väikeseäärelinnalossina.

Kordusprojekte on kasutatud ka Väikekaar 27 (21)106 ja 48 (24)107 ning Riia 65 (Riiamnt. 19)108 hoonestamiseks. Need on suured,neljakorterilised majad, mille teine korrus onlahendatud mansardkorrusena. Hoone esikül-je dominant on hulknurkviiluga risaliit, mil-les on peasissekäik. Risaliit on kesktelje suh-tes serva poole nihutatud ning sellele vastu-kaaluks on esikülje vastasnurgal trepikoja-torn. Väike kaar 27 on pisut muudetud fas-saadipildiga – siin on torni asemel kõrge vii-luga nurgarisaliit. Hooned on algse krohv-katte asemel vooderdatud rõhtlaudisega, olu-liselt on vaesustunud nende vormilahendus:akende kuju ja suurus, piirdeliistud ja pea-sissepääsu sammaspiire on ehitatud tugevaltlihtsustatuna.

Kahes kohas on kasutatud kahekordse, entühekorterilise maja projekti – Elva 12109 jaRiia 59 (Riia mnt. 13).110 Tegu on katuse-korrusega hoonega, mille kaks põhimahtuomavahel ristuvad. Piki kesktelge kulgevad

esikud ja trepikoda jagavad maja kaheks;põiktelge pidi on maja omakorda kaheks ja-gunenud – puhtaks tänavapooleks ning köö-gi ja abiruumidega tagapooleks. Teisel kor-rusel on magamistoad. Majas Elva 12 onpüütud kõiki abiruume, isegi pesukööki, põ-himahtu ära paigutada. Riia 59 abiruumid oneraldi hoones, elumajja on mahutatud koja-mehekorter ja lisatud verandamaht.

Fassaadi aktsent on T-kujulise põhiplaa-ni ühte otsa moodustuv suur risaliit, mis lõ-peb hulknurkviiluga. Selle keskteljepoolselnurgal on peasissekäik, mis ulatub ristuvamahuni. Nii tekkinud teine käigutee tundubloomulik ja on ühtlasi väga funktsionaalne.Elva 12 on ehitatud algupärase krohvkatte-ga palkmajana; Riia 59 on teostatud rõhtlaud-voodriga variandina ning veidi lihtsustatult.

Mitmete lahenduste puhul projektikordu-sed puuduvad. Mõnel juhul võib oletada, etsuure mahu tõttu telliti selliseid projekte har-va ning siis juba samasugust majaprojektikellegagi jagada ei soovitud. Nii on tellitudprojekt Riia 30 (Riia mnt. 2) suure nurga-krundi hoonestamiseks.111 Tegu on Tamme-linna alaga, mis algselt oli mõeldudki suure-mate ja ehk ka perimetraalsete hoonete ehi-tamiseks.112 Kinnist hoonestusviisi siin ikkagiei kujunenud, aga alglahenduse hoone olitavatult suur.

Hoone jagunes algselt tänavaäärseks ma-huks, kus ühel korrusel oli kaks kolmetoa-list korterit. Köök ja abiruumid olid tagaosas,suur trepikoda eraldas eeshoonest hoovipool-se korpuse, kus samuti oli korrusel kaks kol-

105 TLMOA, Elva 3; EAM, f. 2, n. 2, s. 254.106 TLMOA, Väike kaar 21.107 TLMOA, Väike kaar 24.108 TLMOA, Riia mnt. 19.109 TLMOA, Elva 12.110 TLMOA, Riia mnt. 13.111 TLMOA, Riia mnt. 2.112 Linnavolikogu otsused 1923 ja 1926.


metoalist korterit. Keerukas trepikodade süs-teem tagas esi- ja tagahoonele nii paraad- kuika tagatrepikoja. Tõenäoliselt ei saadud pii-savalt riiklikku ehituslaenu (u. 45% taotlus-test jäi rahuldamata113) ning hoonest on ehi-tatud ainult eesmine plokk. Algselt oli majakavas ehitada võimsa mansardkelpkatuse jaesikülje pööningumahul oleva suurekolmnurkviiluga. 1924. aastal on mansard-katusest loobutud, esikülge liigendab viilu-alune krohvis markeeritud pseudorisaliit.

Paljusid esimese tellimislaine projekte ise-loomustavad küllaltki toretsevad lahendused.Tõenäoliselt tõi laenuvõimaluste ahenemineosale ehitajatest kaasa tõdemuse, et maja tu-leb ikkagi valmis teha, ning teise laine pro-jektid (aastast 1924) olid juba tagasihoidli-kumad. Järgnevate aastate jooksul juurde tel-litud kavandid on veelgi lihtsustunud.

1920. aastate lõpu ümberehitusprojektidesei taotletud üldiselt enam odavat iga hinnaeest lõpuni ehitamist. Teistsuguste hoonetetekkimisele andis võimaluse ka 1926. aastaehitusmääruse täiendus, kus leevendati kõr-ge katuse nõuet jm. kitsendusi114 ning antisellega võimalus veidi teisel kujul, aga oda-vamalt ehitusi lõpuni viia.

nKevadel 1926 korraldati linnaarhitekti kohaalaliseks täitmiseks konkurss.115 Tõenäolineon, et seda kohta pakuti ka Podtšekajevile,ent ta ei tahtnud end enam linna tööga sidu-da ning soovis jätkata vabakutselisena ja te-gelda oma ehitusettevõtetega.116 Kandidaa-te tuli kokku kaheksa – nende seas ka linna-insener Harald Söödi117 (kes oli ühtlasi linnaehitusosakonna juhataja) soosik ja abi inse-ner Karl Kroon. Kandideeris ka aasta varemKarlsruhes Badeni tehnikaülikooli lõpetanudArnold Matteus. Ta oli saanud riigi käest sti-pendiumi ja oli nüüd kohustatud selle riigi-või omavalitsustööga tasa tegema. Tartus kan-

dideerimist ta eriti tõsiselt ei võtnud, sest taloli tagavaraks töökoht äsja lõpetatud ülikoo-lis.118 Linnavolikogu aga valis just noore jakogemusteta mehe, otsekui aimates, et ta onSaksamaalt tulles uusi mõtteid ja tegutsemis-tahet täis.

Matteus on meenutanud, et ta tundnud endesialgu väga ebakindlalt: võttis ta ju ära kohalinna ehitusjuhi soosikult ning Sööt ei jät-nud sellest talle märku andmata. Ometi mee-nutab ta tänutundega, kuidas ta juurde tuliendine linnaarhitekt – s.o. Podtšekajev – ningoli teda kõigiti toetanud ja püüdnud linnaasjadega kurssi viia; ka polnud ta oma abiMatteusele kunagi edaspidi keelanud.119

5.Pärast linnateenistust

5.1.SakraalehitisedPärast linnateenistuse lõppemist ei katkesta-nud Podtšekajev sakraalehitiste projekteeri-mist. Ainuke teadaolev selle valla realiseeri-mata projekt on samuti sündinud koostööskunstnik-arhitekt Boris Krümmeriga. Teised,väiksemad projektid on tõenäoliselt Podtše-kajevi enda kavandatud.

Adventisti kirik, Lille 18 (ill. 8): TartuSeitsmenda Päeva Adventistide kogudus ka-

113 H. Seydenbach, Ehitusasjandus, lk. 456.114 RT 1927, 60, 801.115 R. Toompere, A. Matteuse looming ja tegevusTartu linnaarhitektina. Diplomitöö. Käsikiri Tartu Üli-kooli kunstiajaloo õppetoolis. Tartu, 1978, lk. 12–13.116 Vestlus I. Kalitsaga 7. IX 1999.117 Harald Seydenbach, ehkki rahvuselt rootslane,eestistas 20. II 1934 oma perekonnanime (vt. RT1934, 40, 1246). Käesolevas töös on kasutatudeestistatud nime Sööt.118 A. Matteus, Minu Tartu. – Meie Tartu. Koost.T. Matsulevitš. Tallinn: Perioodika, 1987, lk. 24–25.119 EAM, moodustatav A. Matteuse isikufond,arhiveerimata.

Robert Treufeldt104

vandas oma maja ehitamist 1922. aastast ala-tes, kui olemasoleva krundi jagamise teeleraldati praeguse kiriku ala.120 Ka ehitati Tal-linna samal ajal koguni kaks adventisti kiri-kut. Tõenäoliselt 1927, kui kogudus kolis äraoma senisest asukohast Lille tänavale, pöör-duti kiriku projekti saamiseks Podtšekajevija Krümmeri poole. Asukohana peeti silmasnaaberkrunti, Lille tänav 18.121

Arvatavasti oldi juba pöördutud mõne Tar-tus tegutseva inseneri või tehniku poole, seston olemas kaks kavandit samale kohale majaehitamiseks, tõenäoliselt aastatest 1923–1924.122 Seni on neid omistatud Podtšeka-jevile,123 kes aga ilmselt nendega muudmoo-di seotud pole, kui et ta nende projekteerija-te muid kavandeid on allkirjastanud. Kasneed kavandid olid kiriku ja adventisti ko-guduse jaoks, pole veel üheselt selge.

1928. aastal valminud projekt kannab ai-nult Podtšekajevi allkirja, ent on Krümmerigakahasse tehtud projektidega sarnaselt vormis-tatud. Kava näeb ette antud krundi tänava-rinde täisehitamist. Hoone esimesel korruselon pühapäevakooli ruumid, majahoidja jatõenäoliselt kogudusevanema või külaliskor-ter. Teise korruse hõlmab täielikult koosole-kusaal 250 inimesele.124

Hoone on välisilmelt lahendatud neostii-lide segus: külgrisaliitide renessansipärasedastmikviilud, teise korruse gooti kaaristu jabaroksed ukse- ja väravaavad.125 Erinevaddetailid on omavahel meisterlikult seotud,kuid üldmulje on veidi rahutu.

Tõenäoliselt vahetusid koguduses tellimi-se võtmeisik(ud), sest kohe seejärel pöördu-ti hoopis teist vormikeelt kasutava Matteusepoole. Tema projekti järgi valmis järgmiselaastal hoone, mille põhiplaan on sarnane, entvälimik lahendatud ekspressionistlikult.126

Hoonele ehitati Anli Tummi 1993. aasta pro-jekti järgi postmodernistlik tornihoone,127

millega Matteuse terviklik lahendus rikuti.

Piirissaare õigeusu venekeelne kogudusalustas 1928 uue kiriku ehitamist pärast 1921.aasta suurtulekahju.128 Podtšekajev oli sellehoone järelevalvearhitekt129 ja tõenäoliselt kaprojekti autor. Hoone oli viiekuplilise katu-sega maa- ja telliskivist nn. Pihkva-stiilis se-gaehitis. Kiriku eeskuju oli Pihkva ja Irbos-ka 16.–17. sajandi arhitektuur, mida Podtše-kajev väga hästi tundis.

Tartu vanausuliste palvela kellatorn (Põik10) valmis 1931.130 Küllaltki kehva puitra-jooni keskel paiknev väike hoone sai täna-vapoolse juurdeehituse, mille kivist peasis-sepääsu ja esikute peal oli puidust kellatorn.Podtšekajev oli juba Pihkvas kavandanudvanausulistele palvela ja selle kõrvalhooned,kuid tollase lopsaka vene tellisstiili asemelkasutas ta siinses ehitises just Pihkvale omastkrohvitud ja lubjatud valget kivipinda. Tornõilistas hästi olemasolevat hoonet ning koguehitis andis palvelale eriti tänava pool vaja-liku soliidsuse. Torniosa ja osa saali pole tä-naseni säilinud.

Podtšekajevi teadaolevalt viimane sak-raalehitis oli Räpina õigeusu eestikeelse ko-guduse Mehikoorma Issandamuutmise abi-

120 Seitsmenda Päeva Adventistide Eesti KogudusteLiidu arhiiv, arhiveerimata.121 E. Tamm, Eesti kirikuarhitektuur 1918–1940, lk. 54.122 Seitsmenda Päeva Adventistide..., arhiveerimata.123 E. Tamm, Eesti kirikuarhitektuur 1918–1940, lk. 54.124 Seitsmenda Päeva Adventistide..., arhiveerimata.125 Seitsmenda Päeva Adventistide..., arhiveerimata.126 E. Tamm, Eesti kirikuarhitektuur 1918–1940, lk. 54.127 Arhitektuurikroonika ’92/93. Koost. H. Sirel,O. Kot�enovski. Tallinn: Ehituse TUI, 1996, lk. 455.128 Â. Áåðåíñ, Èñòîðèêî-ñòàòèñòè÷åñêîå îïèñàíèåöåðêâåé è ïðèõîäîâ ñåâåðíî-çàïàäíûõ åïàðõèé.×àñòü II. Ýñòîíñêàÿ åïàðõèÿ. Âûïóñê I. KäsikiriVladimir von Berensi valduses. Òàëëèí, 1974, lk. 289.129 EAA, f. 1655, n. 2, s. 2757, sine paginae.130 Ã. Ïîíîìàð¸âà, Ñòàðîîáðÿä÷åñòâî. � Ðóññêîåíàöèîíàëüíîå ìåíüøèñòâî â Ýñòîíñêîé Ðåñïóáëèêå(1918�1940). Òàðòó, Ñàíêò-Ïåòåðáóðã, 2001, lk 54;TLMOA, 239/19.


kirik, mille ehitamist alustati 1931 ja mis õn-nistati sisse 1933. Lõplikult valmis hoone1937, kui palkidest ehituskehand kaeti laud-voodriga.131

5.2.TeisedprojektidTeiste suurte projektide juures jätkus koos-töö kunstnik-arhitekt Boris Krümmeriga. Mit-mete hoonete puhul on ühistöös suuri eba-selgusi (pank-elamu Ülikooli 1, elamu J. Ku-perjanovi 38a) ning selle partnerluse lõpppole täpselt teada.

Podtšekajevil ja Krümmeril valmis 1929projekt Tartu kohaliku linna-, seltskonna- jaärielu suurkuju advokaat Oskar Rütli elamuümberehitamiseks Vanemuise ja Pepleri nur-gal (tollal Aia 32/34, ill. 9). Vana maja olisuur, kuid madal, väljavenitatud ja väheesin-duslik. Maja põhjapind palju ei muutunud –ümber korraldati sisemine plaanilahendusning ehitati juurde teine korrus, kuhu paigu-tati magamisruumid.132

Peasissekäik paiknes vasaku tiiva nurgal.Veidi tagasihoidlikustki trepikojast pääsesteisele korrusele, esimesel aga hargnesid laia-li eluruumid. Vaevalt et kuigi paljudel maja-del ehitati enam eraldi raamatukoguruum,ehkki tõenäoliselt täitis see siin rohkem pe-remehe erivastuvõturuumi ülesannet.

Kui välislahenduses mõjus lopsakate de-tailide kasutamine majapinda elavdavalt, siissees pingutati anfilaadkäikude loomise jakabineti sisekaaristuga pisut üle, nii et sise-lahendus mõjub häirivalt toretsevana. Üm-berehitus tervikuna oli teostatud meisterli-kult, klassikaliste stiilide elemente rikkalikultkasutades saavutati heade proportsioonide-ga hoone, mis väga hästi sulandus tolleaeg-se Aia tänava pilti. Hoone hävis Teises maa-ilmasõjas.

Kohalik arhitektuurikriitika võttis ehitise

ettevaatlikult ja selle positiivseid külgi rõ-hutades vastu – võib-olla ka Rütli mõjuvõi-mu pärast linnas?133 Moodsalt napivormili-ne arhitektuur oli juba Eestis olemas ja vä-hemalt erialaringkondades eelistatud, sellekõrval võis nii ehtsalt historitsistlik majaehmatadagi. Kõikjal kokkutõmmatavate te-gevuste taustal paistab sellise maja ehitami-ne kindlasti laiutamisena, mis muidugi Tartukui arhitektuurse provintsi mainet suuren-das.134

Ometi oli tegu hoonega, mis sobis niihäs-ti Aia tänava peamiselt klassitsistliku ilme-ga kui ka mitme lähikonnas oleva historit-sistliku ja juugendmajaga.

Seejärel osalesid Podtšekajev ja KrümmerTartus Eesti Hüpoteegipanga uue pank-ela-mu Ülikooli 1 (tollal Promenaadi 5, ill. 10)projekti rahvusvahelisel konkursil. Pank kuu-lutas 1929. aastal välja rahvusvahelise arhi-tektuurikonkursi Tartu kesklinna tollase ühevilkama ärisoone, Promenaadi tänava ääresendale kuuluva krundi hoonestamiseks.135

Teade jõudis ka Soome, Lätti ja Saksamaale.Kui þürii 1930. aastal võidutöid välja kuu-

lutas, ei läinud ühtegi äramärkimistki välis-maale. Selles nähti eesti arhitektuuri headtaset, aga osalenud töid vaadates võib öelda,et mujalt ei tulnudki häid projekte. Ehkkiesikohta välja ei antud, oli teist kohta jaga-ma jäänud Edgar Kuusiku ja Elmar Lohu töösiiski teistest tükk maad üle: hoone lahendusoli hea, maja nägi välja soliidne ja arvestatika kõrvalhoonetega.136

131 Â. Áåðåíñ, Èñòîðèêî-ñòàòèñòè÷åñêîåîïèñàíèå öåðêâåé è ïðèõîäîâ ñåâåðíî-çàïàäíûõåïàðõèé, lk. 324–325.132 TLMOA 50/1.133 A. M-s [A. Matteus], O. Rütli maja Tartus. –Olion 1930, nr. 12, lk. 38–39.134 A. Kurg, Moodsa väikeelamu kujunemisestTartus 1920.–1930. aastatel, lk. 35–36.135 EAA, f. 2110, n. 1, s. 4829, l. 18–20.136 EAA, f. 2110, n. 1, s. 4846, l. 7jj.

Robert Treufeldt106

Seekordses Podtšekajevi ja Krümmeriühistöös domineerisid renessanss- ja barokk-elemendid. Töö väärtustati lisapreemiaga tä-nu preemiafondi raha ülejäämisele – esikoh-ta ju välja ei antud. Pangale meeldis nendelahenduse soliidsus ja raskepärasus. Þüriietteheide mõnelegi tööle oli, et projekt ku-hugi ei kõlbavat, kuna meenutab rohkem elu-maja. Siselahenduses leiti vajakajäämisi ole-vat, ent seda arvati parandada saavat.137

Podtšekajev ja Krümmer kasutasid paljusamu võtteid mida eelmise maja juures – nt.kahe korruse kõrgused liseenid, balustraadidja ümarkaarsed avad. Siin oli viimistlusma-terjalide kasutamine hoopis teine: erinevatetumedate krohvide ja loodusliku kivi pärastnägi välimik üsna sünge välja.

Peasissekäik oli taandatud suurde kaar-avasse. Esimese korruse äride sissekäigudolid ka kaaravades. Teist, pangaruumide kor-rust, vääristasid vaid akendevahelistel aladelolevad pilastrite kapiteelid ning panga- jaülemiste elukorruste vahel kulgev friis. Kum-malgi pool peasissekäiku oli neli äriruumi,teine korrus oli tervenisti panga käes. Ühelkorrusel oli kaks korterit: üks viie-, teineneljatoaline.

Alanud majanduskriis sundis panka ehi-tamist edasi lükkama. Pank otsustas 1930.aastal konkursijärgselt tellida veel eraldi pro-jekti Kuusikult ja Krümmerilt.138 Konkursi-tööga sarnaselt vormistatud projekt kannabteadmata põhjusel ainult Krümmeri allkirjaning Podtšekajevi osalemise kohta teateid eiole.139 Ehitati Krümmeri tugevasti taandatudja rahulikumaks muutunud (käes oli juba ma-janduskriis!), ent suuresti konkursitööl põ-hinenud projekti järgi.140 Ehitust alustati1931, väikesi täiendusi tegid ehitusajal pro-jekti ka Fromhold Kangro ja Max Edenberg.Hoone valmis 1932. aastal.

Ülikooli tänava poole oli kavandatud tei-ne ehitusjärk, mis kajastus juba mitmes kon-

kursiprojektis, ent ei olnud kohustuslik. Sel-le ehitamiseni jõuti liiga hilja, sest 1940. aastasündmused panid Paul Mielbergi koostatudlõpliku projekti kalevi alla. Algses konkur-simahus oli ka viies korrus, see ehitati 1957välja Henn Kuvasto projekti järgi.141 Ümb-ruskonnas 1980. aastatel alustatud uute hoo-nete ehitamise tõttu on maja praegu vaevuäratuntav.

Podtšekajevi suurematest eratellimustestehitati veel kortermajad Tähtvere 20, Väike-Tähe 19, Pargi 2 ja 15 (nii tänava- kui kaõuemaja) ning J. Kuperjanovi 38a. Piiskopi-Ropka-Tamme alal ta vabakutselisena enamväga väljapaistvaid töid ei teinud (õnnestu-nuim on ehk ärikaaslase Aleksandr Golubevimaja Väike kaar 52, mis ehitati projektist142

veidi muudetud kujul). Tõenäoliselt osalesta Kiviõli tehaste hoonete I (1930) ja II järgu(1935) projekteerimisel.

Elamu Tähtvere 20 torkab eriti silma omapika ja kannatusrohke saamislooga. Tähtve-re tänava mäepoolne külg kuulus halva mai-nega Supilinna asemel hoopis Toome rajoo-ni, sellega on seletatav suuremate ja esindus-likemate majade paiknemine vastu mäge.143

Sellisele pisikesele krundile kavandas Pod-tšekajev 1931 kolmekordse mansardkatuse-ga maja.144 Hoones oli viis korterit, neist esi-mesel üksainuke.

Maja ehitamist alustati samal aastal. Pro-jekti muudeti pisut 1931 (Max Edenberg) ja1933 (Aleksandr Nossov).145 Ehitusaeg olipikk: kandetarindite ja eriti vundamentide

137 EAA, f. 2110, n. 1, s. 4841, l. 1jj.138 EAA, f. 2110, n. 1, s. 4841, l. 5.139 EAA, f. 2110, n. 1, s. 4841.140 EAA, f. 2110, n. 1, s. 4796, l. 24.141 TLMOA, 438/56.142 TLMOA, Väike kaar 28.143 Tartu I. Linnavalitsuse tegevuse ülevaade 1919–1930, lk. 331.144 TLMOA, 33/12.145 TLMOA, 33/12.


juures kokkuhoitu ähvardas hoonet varingu-ga. Tuli tellida mitmesuguseid stabiliseeri-misprojekte ning maja valmis alles 1940.

Hoone on sümmeetrilise kesktrepikojaga;algselt oli trepikoda fassaadipinnast vähemeristunud ning kogu väliskujundus oli suh-teliselt kasin. Hilisem täiendus on terasvõre-rõdu, mis ulatub galeriina majataguse astan-guni. Teiste korruste korterid on sümmeetri-lised, erandiks päikesepoolsema korteri suurverandamaht, mis ühtlasi rõhutab kesklinna-poolset tänavanurka.

Podtšekajev omandas osaluse ärikaaslasePjotr Zubtšenkovi elamus J. Kuperjanovi 38a.Maja projekti pole säilinud, on oletatud, etka siin oli tegu Krümmeri ja Podtšekajevikoostööga.146 See on tõenäoline, ehkki kin-nistu moodustamine 1932. aastal ja ehitisepüstitamine 1933147 oli hilisem kui KrümmeriEestist äraminek 1931. Täpset ehitusaegapole teada; senipakutu põhineb paraku eksi-tavatel kinnistusandmetel.148 Selle vastuolulahendamise üks seletus on vana, paraku agateadmata kohta mõeldud projekti kasutami-ne. Teine levinud versioon, aasta 1936 päri-neb Eesti Arhitektide Ühingu poolt paraad-väljaandele antud pildi allkirjast149 ning sel-le allikat pole teada. Ometi on nii Podtše-kajevi kui ka Krümmeri autorsus välisilmepõhjal usutav: moodsalt funktsionalistlik pin-nakäsitlus on siin ühendatud klassikalistekompositsioonivõtetega.

Algselt oli maja kahekorruseline, kummal-gi korrusel kaks korterit. Eriti rõhutatult do-mineeris eenduv keskne trepikojarisaliit, mil-le jõulist muljet pehmendasid veidi ümaradnurgad. Trepikojamahtu liigendas omakor-da taandmaht, milles oli püstine pikk väike-seruuduline trepikojaaken. Koos ümbritsevavalge krohvraamistisega moodustas see pea-fassaadi aktsendi. Üldmulje majast oli soliid-ne ja veidi jõulinegi. Maja välisilmet halven-das oluliselt kolmanda korruse täisehitami-

ne 1957. aastal Jaan Siilaku projekti järgi,150

mis muutis maja kummaliselt rahutu pinna-vormiga kastiks.

Podtšekajev tegutses pärast linna teenis-tusest lahkumist peamiselt koos rahvuskaas-laste Pjotr Zubtšenkovi ja Aleksandr Golu-beviga asutatud ühises ettevõttes. Selle te-gevus oli küllaltki edukas, Tartus ehitati niieratellijale (“Estiko” tehas Piiskopi tööstus-rajoonis), linnale (Passaaþ) kui ka ülikoolile(raamatukogu ümberehitus Toomel).151 Suu-remad tellimused mujalt on Kiviõli õlitehas-te I järk 1930 ja II järk 1935; võimalik ka, etmuud ehitised tehaseasulas, ning Petseri lu-teri kirik, Eesti Panga Petseri osakonna hoo-ne, jaoskonnakohtu hoone ja koolimajad. Pod-tšekajev oli ka Tartu Mehaanilise Puutöös-tuse üks juhtivaid tegelasi.152

Podtšekajev oli üks väheseid tegusa prak-sisega arhitekte, kes ei kuulunud Eesti Arhi-tektide Ühingusse. Tema leplikku iseloomuja avaliku elu aupaistest mittehoolimist ar-vestades on see mõistetav, ent on teadmata,miks ühing ei olnud tema liikmeksolekusthuvitatud. Küll oli ta 1935. aastal moodusta-tud Insenerikoja arhitektuurisektsiooni liigetõenäoliselt selle loomisest saadik.153

Podtšekajev võttis aktiivselt osa Tartu ve-ne seltsi- ja usuelust. Ta kuulus Tartu VeneSeltsi vanemate nõukokku, oli Vene impee-

146 Martti Preemi teade 29. XII 1999.147 EAA, f. 2381, n. 2, s. 5350, l. 1–15.148 M. Eimre, Kvartali ajalooline õiend. Tartu linn:kvartal Kastani–Riia–Vaksali–H. Heidemanni. Tal-linn, 1985; vt. ka EAA, f. 2381, n. 2, s. 5350, l. 68.149 20 aastat ehitamist Eestis 1918–1938. TekstH. Kompus, koost. K. Bölau. Tallinn: Teedeministee-riumi ehitusosakond, 1939, pilt 227.150 TLMOA, 58/57.151 Vestlus I. Kalitsaga 29. XII 1999; [s auc]Arhitekt A. Podèekajew. – Postimees 7. V 1938.152 Arhitekt A. Podèekajew.153 EAL 1921–1996. Fragmente Eesti arhitektuuri-elust. Toim. K. Karu. Tallinn: Solnessi Arhitektuuri-kirjastus, 1999, lk. 174.

Robert Treufeldt108

riumi mõttelaadi kultiveeriva vene korporat-siooni “Fraternitas Aeterna” auvilistlane154,osales Vene Heategeva Seltsi ning vene or-bude ja põgenike abistamise ühingus155 ningkuulus Tartu Jumalaema Uinumise kogudu-se nõukokku (kirikuvanem oli tema ärikaas-lane Zubtšenkov)156. 1929. aastal sündis Pod-tšekajevi perre tütar Irina ja 1931. aastal poegVladimir.

Arhitekt aitas paljusid rahvuskaaslasi. Tavõimaldas oma allkirja kaitse all projektekoostada mitmel seda õigust mitteomavalisikul. Kindlasti on Grigori Litovkinil, agaarvatavasti ka Vladimir Šilovil ja MihhailZubtšenkovil (Pjotr Zubtšenkovi vend) osa-lus tema projekteerimistöödes.157

Oma raskes haiguses ei saanud ta enamabi: vähktõbi ei andnud järele ka Saksamaa-ravikuuril 1936–1938. Ravimisele kulus ko-gu pere jõud, raha lõppemise tõttu tuli loo-buda plaanitsetud uuest kodust (J. Kuper-janovi 38a), ent 7. mail 1938 sai haigus temaüle lõpliku võidu. Anatoli Podtšekajev mae-ti 9. mail Jumalaema Uinumise kogudusekalmistule Tartus.158

KokkuvõtePodtšekajevi loomingu uurimisel on olulineküsimus tema loodu kogumaht. Seni on all-kirjastatud või muidu arhitektile omistatud töidteada umbes 150; arvatavasti võib eelkõigePihkva-aastatel loodu kohta oodata veel tõ-husat täiendust. Umbes 20 aasta jooksul sig-neeritud tööde suurest arvust hoolimata poleseni veel täpselt võimalik öelda, milliste autoron tema ning milline oli ta loomelaad.

Arhitekti õpingu- ja elulugu on senini and-mete vähesuse tõttu põhjalikult käsitlemata.Ometi võib tema õpinguaegu ja -intensiiv-sust Varssavi- ja Riia-perioodil võrrelda ningtundub tõenäoline, et oma loomelaadi oman-das ta juba Varssavi kooli akademistlikusõhkkonnas. Omandatud hariduse hõlmavust

tunnistab ka edasine arhitektipraksis, kus taedukalt kavandab erinevatele tellijatele eri-neva funktsiooni ja stiiliga hooneid.

Pihkva-perioodil töötas Podtšekajev piis-kopkonna arhitektina, mistõttu tal on vägapalju pühakodade ehitus- ja restaureerimispro-jekte. Ka Eesti-aastate esimeste tööde hulgason Eesti uute keskuste suured kirikuhooned.

Tartu linnaarhitekti kohusetäitja ametiaegon rikas linnahoonete projektide poolest. Olu-line töölõik tema ametikohustustes oli uuteaedlinnade kujundamise juhtimine, arvukaidprojekte samadesse linnaosadesse on kavan-danud eratööna.

Pärast linnateenistusest lahkumist tegut-ses Podtšekajev peamiselt ehitusettevõtjananing jätkas viljakat projekteerimistegevust.Tema ühistöö arhitekt Boris Krümmeriga al-gas juba linnateenistuse ajal, ent kaalukamadprojektid on pärit 1920. aastate lõpust. Senion uurimata tema võimalik tegevus peami-selt Virumaa 1920. aastate suurte ehitiste pro-jekteerimisel.

Podtšekajevi osa kohalikus vene kultuu-ri- ja usuelus ning tema ehitusalane tegevuson peaaegu puudutamata. Tema osa eesti ar-hitektuuriloos ning loomelaadi käsitlemineon edaspidine suur töö, ent loodetavasti an-nab käesolev uurimus esialgse ülevaate kaselle eesti arhitektuuriloo poolt seni tõrjutudarhitekti tegemiste ulatusest.

154 EAA, f. 1749, n. 1, s. 6, l. 90p.155 Ñ. Èñàêîâ, Ìåäàëüîí ñ çåë¸íûì èçóìðóäîì,lk. 226.156 EAA, f. 1749, n. 1, s. 309, l. 9.157 Anatoli Podt�ekajevi kiri Pavel Gor�kovile17. III 1937 ja 13. IV 1937. Kirjad Aleksandr Dor-midontovi valduses; vestlus I. Kalitsaga 7. IX 1999.158 Arhitekt A. Podèekajew.


ArchitectAnatolij Podèekaev(Anatoli Podtšekajev)Summary

A significant breakthrough in the develop-ment of the town of Tartu at the last quarterof the 19th century was initiated by the build-ing of railway, the migration of people intothe town and rapid industrial development.Unfortunately, the progress was not madesteadily – when the goods would have flownin, Tartu had no good connections betweenTallinn seaport and the industrial enterprisesand areas where raw materials were foundin the inner regions of Russia; and when suchconnections were finally built, the goods flowhad already found other channels. The es-tablishing of new town laws in Russia madethe governing of the town more transparentand more flexible, but the ideas of the ex-pansion of the town met opposition from thecircles who had so far been governing it.

New inhabitants were made to settle in thesuburbs of the town, where the planning reg-ulations were not so strict, and even outsideof the administrative boundaries, where theycould get the land that was cut off from theholdings of the nearby manors. The inhabit-ants of these areas were not restricted by townlaws and planning regulations, they oftenbuilt cheap houses that did not fit in with theirenvironment, and quite often, they simplyerected barracks. When these areas were givenunder the town’s jurisdiction, their bad con-ditions brought along new problems for thetown, in addition to usual ones, such as thebad state of the streets, and inadequate watersupply and sewage systems. Besides, rapidgrowth in the Estonian population in Tartuheralded trouble for the town administratorsof mainly Baltic-German origin.

A chance to change the situation appar-

ently came in the first years of the EstonianRepublic, when most of all landholdings ofthe manors surrounding Tartu were nation-alised. 1921 was the last year when an al-ready constructed settlement became part ofthe town. Henceforth, the town authoritieshoped to add already pre-planned areas withcontrolled construction activities to meet thetown’s need for new districts. The joiningactivities were rushed and area planning wasstarted already before the town actually ac-quired the areas. A major setback occurredwhen the town architect Arved Eichhorn diedunexpectedly; he had carried the burden ofplanning new town districts, as well as thedesigning of new buildings in the town.

The job of a town architect was not for acreative architect full of new ideas – it wasmainly an administrator’s work, where it wasnecessary to consider the poor architecturalconditions and finances of the town, since,because of large expenditures, the money wasalways scarce. The problems of water sup-ply and sewage were not the direct responsi-bilities of the town architect, but the solu-tions required finances anyway. The townarchitect had to administrate the constructionand maintenance of schools, hospitals, retire-ment homes, dwellings, and other buildingsfor town institutions, and the planning of newtown districts, as well as to deal with con-struction supervision. The latter was the hard-est, since up to that time, the builders at workin such new settlements had not much caredabout laws and projects. In addition to that,the town architect had to supervise the erec-tion of private buildings on the town lands.

The new town districts were planned withthe help of Tallinn architects. One of them,Edgar Kuusik, was probably offered the postof Tartu town architect, but he was tired ofadministrative work and preferred to con-tinue as a freelance architect. A new candi-

Robert Treufeldt110

date for the post was found from an entirelydifferent area.

Anatolij Podèekaev was born in a familyof an excise officer in the southern part ofthe Pskov Province, Russia, in January 26,1879. The boy travelled much with his fa-ther and was much interested in liberal arts;in spite of this, he went to the Pskov second-ary scientific school, and after graduation,entered the Warsaw Polytechnic Institute toread for engineership. Revolutionary eventsin Russia in 1905 made him leave Warsawafter the work of the school was discontin-ued; after a couple of years he continued hisstudies at the Riga Polytechnic Institute, whichhe graduated from after three years, havingmade some breaks during his studies due toprivate life.

After his graduation in 1910, Podèekaevworked in the Pskov Province, designing newbuildings (girls’ gymnasium, hospital, courthouse), and, fulfilling the post of the diocesearchitect, he restored old buildings (the Peèo-ry Monastery). He was a convinced monar-chist and anti-communist, and after the com-munists had come to power in Russia, he set-tled in that part of the Pskov Province thatbecame a part of the Estonian Republic. Hemoved over to Tartu in 1921.

After the war, the number of architects inTartu was low, and the search for the newtown architect involved outside Tartu. It ispossible that Podèekaev was not the firstchoice of the town authorities, but he wasprobably selected due to his highest pre-warposition compared with other candidates –that of the diocese architect.

His first task in his new capacity was thecompletion of new dwellings built by thetown. Later, he designed the new municipalretirement home and the most modern school-house of the time in Tartu. The building of anew covered market, which was also impor-

tant for the town, was postponed, as well asthe reinforcement of the riverbanks. Duringhis office, but not under his supervision, animportant construction to improve traffic flowin the town was erected – a new ferrocon-crete bridge.

Podèekaev participated in the develop-ment of projects for dwelling houses to beused in new town districts. Several suchprojects were repeatedly used; these so-called‘Elva 3’ and ‘Elva 13’-type houses have bynow become the symbols of the cosy andintimate dwellings of the Tammelinn district.During the time of their construction, thehouses had a slightly out-dated air; now, theyneed to be thoroughly modernised to meetthe contemporary requirements. He also par-ticipated in the design of several individualhouses, such as Elva Street 4; Raudtee Street1 and Riia Street 30. The cinemas that wererebuilt according his projects have by nowbeen lost. The number of projects he madein other areas during this period is small –among the largest we can name a dwellinghouse with a pharmacy Tähe Street 20, andprobably, a villa Veski Street 5. His supervi-sors in the town administration did not ap-preciate of the town architect’s private work.

Podèekaev did not wish to continue hisoffice and when Arnold Matteus, who hadrecently graduated from the Baden Techni-cal University in Karlsruhe, Germany, andarrived with new ideas and fresh enthusiasm,was appointed the town architect, he will-ingly stepped aside. Later, he participated inthe designing of larger buildings, amongwhich we could name apartment houses PargiStreet 2 and 15 (destroyed in the war), KaleviStreet 31/33, Väike-Tähe Street 19 and J.Kuperjanovi Street 38a.

Podèekaev was a an extensive contractoras well, together with other Russian business-men in Tartu he was a member of enterprises


that constructed a lot of buildings in Peèory,factory buildings in Kiviõli, and several in-dustrial buildings and dwelling houses inTartu.

Podèekaev belonged to the Russian Or-thodox confession. In addition to designingEstonian and Russian Orthodox churches healso designed several Lutheran churches inEast Estonia. The Lutheran inhabitants ofPeèory County (in Estonian Petserimaa), whoordered the projects of the Peèory and Laurachurches, still remembered him as the previ-ous diocese architect. Together with archi-tect Boris Krümmer he made preliminarydesigns for the Tapa church, but then Krüm-mer left Estonia and the church was built to-gether with architect August Tauk. Podèe-kaev also designed an annex and a belfry tothe church of Tartu Old Believers.

In co-operation with Krümmer, Podèe-kaev made a number of noteworthy designsin the turn of the 1920s and 1930s. Krümmerhad a background in Academism, togetherthey designed the preliminary project for theTartu Adventist church, and participated inthe project competition for the new buildingfor the Estonian Mortgage Bank in 1929–1930; the additional prize received at thecompetition helped the bank to decide in thefavour of their project. Still, it is difficult tospecify the extent of his involvement in theproject.

At the same time, he and Krümmer de-signed a villa for Oskar Rütli, a local publicfigure and a leading businessman. The exte-rior of the villa was executed in a mixture ofclassical styles and it still looked somewhatout-dated in the Estonian architecture of thetime, although it fitted well into its environ-ment and was well built. Or, if we considerthe further development of architecture inEstonia, the house simply was about a dec-ade ahead of time.

Both Podèekaev and Krümmer probablyparticipated in the designing of different build-ing stages of the Kiviõli factories, and theirco-operation continued even after Krümmer’sdeparture; the preserved projects reveal thecontinuous use of the features characteristicto their works. This tandem probably de-signed the main building of the local artil-lery group in Rakvere, built in 1923–1924.The list may become even longer if the his-tory of military buildings and those build-ings made with the involvement of Russianexiles in Tapa, Rakvere and Kiviõli, was stud-ied further.

The construction life in the town of Tartuwas thriving: the river banks were being re-inforced, the markets, parks and sports fa-cilities were being put in order, the town wasbuilding new apartment houses and startedthe construction of central water supply. Theformer mistakes were taken into account whenplanning the next garden district of the town,Tähtvere: the plan was made for a much small-er area, the streets and technical networkswere developed and the building activitieswere carefully supervised. The position ofthe town architect did not suit the powerfulcreative nature of Matteus; although he hadassistants to share his workload, he, too, even-tually preferred the life of a freelancer. Theimportant building of the market hall wasdesigned already by a new town architectVoldemar Tippel, who had no real ambitionsregarding private clients.

Podèekaev was mostly active in the en-terprises where he participated himself. Hehad an important role in the Russian chari-ties, and the cultural and church life of thetime. He helped many of his Russian com-patriots in finding work and signed the projectsof those who were not allowed to work asarchitects (due to their lack of educationalcertificates), thus helping his friends, but

Eero Epner112

making the task of his researchers much moredifficult.

Unfortunately, he, who helped others, couldnot get help to cure his fatal illness, and hedied in May 7, 1938. He left a large and con-fusing creative heritage; the researchers facea serious task of studying his creative meth-ods, specifying his works and putting theminto the context of the history of Estonianarchitecture.

Documents

78 Arhitekt Anatoli Podtšekajev - ktu.artun.ee · gatusena juba enne Esimest maailmasõda teoks teha, ent nüüd saadi selle elluviimiseks ootamatult lahedad tingimused. Just enne