Embed Size (px)
DESCRIPTION
Eesti Päevalehe vahel ilmunud erileht Aafrikast. Valmis Arengukoostöö Ümarlaua ja FEST projekti koostöös.
Citation preview
Teissugune maailm on võimalik • www.terveilm.netMuute murdesAafrika
Alžeeria Liibüa
Egiptus
Sudaan
KongoDemokraatlik
Vabariik
Som
aalia
Niger
TšaadMali
Mauritaania
Angola
Nigeeria
NamiibiaZimbabweKoduks (koos Sambiaga) hunnitutele Victoria jugadele, mida loetakse üheks maailmaimedest.
Keenia
Tansaania
Lõuna-AafrikaVabariik
Lesotho
Svaasimaa
Mosambiik
Mad
agas
kar
Sambia
Etioopia
Botswana
Zimbabwe
Kongo
Gabon
Ekvatoriaal-GuineaKamerun
Kesk-AafrikaVabariik
Gambia
Senegal
BurkinaFaso
Ghana
CôteD’Ivoire
Libeeria
Sierra Leone
Guinea
Togo
Benin
Maroko
Guinea-Bissau
Malawi
Eritrea
Tuneesia
Ugan
da
Rwanda
Burundi
Uganda1967-1976 aastatel oli Tororo linnas keskmiselt 251-l päeval 365-st äike.
Mosambiik1997-1992 aasta vahel hukkus enam kui miljon Mosambiigi elanikku sõja ja nälja tõttu.
KeeniaTuntud kui “inimkonna häll”, sest Suure Rifti orust leiti vanimad inimeste säilmed.
Kongo DV iga tuhande elaniku kohta on neil vaid kolm televiisorit
EgiptusNäib, et eestlaste armastatuim sihtkoht Aafrikas?
Lõuna-Aafrika Vabariik1948-1994 oli Lõuna-Aafrika Vabariigis apartheid, mis tähendas, et valged ja tumedanahalised olid sunnitud eraldi elama ja käisid erinevates koolides. Tumedanahalistel polnud hääleõigust. Kogu võim oli koondunud valgete kätte.
Sierra LeoneÜks maailma vaesemaid ja probleemsemaid riike, kuid saab enamuse oma sissetulekust teemantide kaevandamisest. 2002. aasta aprillis müüs Sierra Leone 110 karaadise teemandi mitmete miljonite eest.
Muute murdesAafrika
Alžeeria Liibüa
Egiptus
Sudaan
KongoDemokraatlik
Vabariik
Som
aalia
Niger
TšaadMali
Mauritaania
Angola
Nigeeria
Namiibia
ZimbabweKoduks (koos Sambiaga) hunnitutele Victoria jugadele, mida loetakse üheks maailmaimedest.
Keenia
Tansaania
Lõuna-AafrikaVabariik
Lesotho
Svaasimaa
Mosambiik
Mad
agas
kar
Sambia
Etioopia
Botswana
Zimbabwe
Kongo
Gabon
Ekvatoriaal-GuineaKamerun
Kesk-AafrikaVabariik
Gambia
Senegal
BurkinaFaso
Ghana
CôteD’Ivoire
Libeeria
Sierra Leone
Guinea
Togo
Benin
Maroko
Guinea-Bissau
Malawi
Eritrea
Tuneesia
Ugan
da
Rwanda
Burundi
Uganda1967-1976 aastatel oli Tororo linnas keskmiselt 251-l päeval 365-st äike.
Mosambiik1977-1992 aasta vahel hukkus enam kui miljon Mosambiigi elanikku sõja ja nälja tõttu.
KeeniaTuntud kui “inimkonna häll”, sest Suure Rifti orust leiti vanimad inimeste säilmed.
Kongo DV iga tuhande elaniku kohta on neil vaid kolm televiisorit
EgiptusNäib, et eestlaste armastatuim sihtkoht Aafrikas?
Lõuna-Aafrika Vabariik1948-1994 oli Lõuna-Aafrika Vabariigis apartheid, mis tähendas, et valged ja tumedanahalised olid sunnitud eraldi elama ja käisid erinevates koolides. Tumedanahalistel polnud hääleõigust. Kogu võim oli koondunud valgete kätte.
Sierra LeoneÜks maailma vaesemaid ja probleemsemaid riike, kuid saab enamuse oma sissetulekust teemantide kaevandamisest. 2002. aasta aprillis müüs Sierra Leone 110 karaadise teemandi mitmete miljonite eest.
Teistsugune maailm on võimalik • www.terveilm.netMuute murdesAafrikaMuute murdesAafrika
� Aafrika - muute murdes
Mustal Mandril asuvad kahe-kümnest maailma vaeseimast riigist kaheksateist, kolme-kümne ühest maailma kõige roh kem kor r u mpeer u nud riigist kolmteist ja kaks kol-mandikku maailma HIV/AIDS haigetest. Aafrika osalus maa-ilmakaubandusest on kolm-ekümne viimase aasta jooksul vähenenud kuuelt protsendilt kahele. Aafrika toodab vaid halbu uudiseid. Kas tõesti?
Tänapäeval loob meie reaal-suse teatavasti meedia, mis tundub kasutavat Aafrikat puu-dutavat statistikat nagu joo-dikud tänavalaternaid – enda toetuseks, mitte valgustuseks. Kuna Eesti tavameedias kajas-tuvad Aafrika uudised üldse harva ja neilgi juhtudel ikka negatiivses vaatevinklis, siis on kerge omandada stereo-tüüpset pilti Aafrikast kui rik-kaliku loodusega, ent raisatud inimeludega paika.
Mullu läbi viidud uuringu järgi (“Are the Millenium Deve-lopment Goals Unfair to Africa”, Brookings Insitution, Washing-ton, 2007) hindab isegi ÜRO aastatuhande arengueesmär-kide saavutusi Aafrikas eba-adekvaatselt ja sobimatute näi-tajate abil. Teatavasti püstitati aastatuhande arengueesmär-kide kvantitatiivsed näitajad globaalsete trendide järgi, mis annavad Aafrika tegelikust olu-korrast palju halvema pildi võr-reldes maailma teiste regiooni-dega. Hindamisel pole arvesse võetud Aafrika koloniaalaja-lugu ja iseseisva riikluse hilist algust. On ikka suur vahe, kas baasaastaks on võetud aeg, mil sureb 150 last tuhande lapse kohta või aeg, kus surevaid lapsi on 24. Esimesel puhul peab suremust vähendama saja lapse võrra, teises ainult 16 lapse võrra. Uuringu hinnan-gul võib sellise statistika kasu-tamine anda küll lisaraha Aaf-rika abistamiseks, kuid see ei innusta Aafrika liidreid tõelisi jõupingutusi tegema või välis-investoreid hädasti vajalike ressursside kontinendi majan-dusse paigutama.
Konflikte on vähem ja demokraatia tugevnebÜheks positiivseks uudiseks on sõjategevuse vähenemine. Statistika aastatest 2002–2005 näitab, et uue sajandi alguses lõppes kolmeteist kümnest riikidevahelisest konf liktist seitse ja kahekümne neljast
Head uudised Aafrikast
Johanna Helin, Riina Kuusik MTÜ Mondo
Aafrika on halbade uudiste manner – aas-taid vältavad ohvriterikkad kodusõjad, korruptiivsed diktaatorid, põud ja nälja-häda, HIV/AIDS ja malaaria. Kuid Aafrika mandrilt leiab ka häid uudised: sõdu on seal senisest vähem, mitme riigi majan-dus kasvab, tervishoid areneb ja tüdru-kud jõuavad kooli.
kodusõjast kümme. Sõdade arv on jätkuvalt kahanenud ka viimastel aastatel ja kaua väl-danud konfliktidele on leitud lahendusi, näiteks rahuleping Sudaani lõuna- ja põhjaosa vahel.
Kuigi suur osa rahualga-tusi on haprad ja konfliktidel on tavaks uuesti eskaleeruda, leitakse lahendusi üha roh-kem mandri enda initsiatii-vil. Aafrika Liit otsib lahen-dust mitmele konf liktile, sh Darfuris ja Keenias. Aafrika partnerlusprogramm Nepad toetab aktiivselt kriisijärgsete riikide arengut Sierra Leones, Libeerias ja Mosambiigis. Aaf-rika ühiste positsioonide abil on saavutatud edu kauban-dusläbirääkimistel Euroopa Liiduga.
Kuigi Keenia möödunudaas-tastele valimistele järgnenud rahutused tõestavad poliitiliste institutsioonide jätkuvat nõr-kust, on Aafrikas pärast külma sõja lõppemist korraldatud üle 300 mitmeparteivalimise; mitmes riigis 5–6 korda järjest. Valimiste boikoteerimine on haruldane ning kodanikuva-badused on üldiselt kasvanud.
Majanduskasv jätkubSahara-aluse Aafrika majan-duskasv tervikuna on olnud umbes 6 % aastatel 2005–2007. Kuna rahvastik kasvas samal ajal 2,3 % kiirusega, jääb majan-duskasvuks tegelikult 3–4%.
Naftat, teemante jm maa-varasid eksportivate riikide majanduskasv ületas selgelt mandri keskmise kasvu. Vii-maste aastate hiiglased on 17,6 % majanduskasvuga Angoola ja 14,1% majanduskasvuga Mau-ritaania. Kiirelt on kasvanud majandus ka Etioopias (8,5 %) ja Mosambiigis (7,9 %).
Maailmapank ennustab, et Sahara-aluse Aafrika majan-duse kasvukiirus jätkub 6% tasemel ka sellel ja järgmi-sel aastal, hoolimata USA ja Eurotsooni oletatavast nõud-luse kasvu aeglustumisest. Kasvu toetavad Aafrika riikide enda stabiilne makromajan-dus ning siseriiklike ja välisin-vesteeringute hea tase, tõdeb Maailmapank oma hinnangu-tes.
Inimnäoga äri edenebKuigi Aafrika üldine majan-duskasv ei peegeldu tihti tava-liste inimeste heaolus, leidub hulganisti häid näiteid, kuidas suurfirmade äri-ideed, inves-teeringud või muud algatused parandavad kohalike elanike elujärge või aitavad kaasa demokraatia arengule. Tervis-like ja teadlike eluviiside võidu-käik läänemaailmas avardab
majanduslikke väljavaateid paljudes Aafrika vaeseimates riikides. Õiglase kaubanduse ehk fairtrade-toodete nõud-lust ja sotsiaalse ettevõtluse jõulist arengut Euroopas pee-geldab 42% müügikäibe kasv 2007. aastal võrreldes eelmise aastaga. See tagab stabiilse sissetuleku, keskkonnasääst-liku tootmise ja lisatulu 130 Aafrika väiketootjaühistule. Õiglane kaubandus on ava-nud 1980. aastatel põuast ja näljahädast räsitud Etioopiale Euroopa kohvituru, ettevõt-lusarengu ning investeeringud sotsiaalsfääri, kus kohvikas-vatusega tegeleb eestitäis ini-mesi. Õiglane kaubandus on Lõuna-Aafrika veini- ja apelsi-niistanduste töölistest teinud isemajandavad farmerid. Mali puuvillakasvatajad said eelmi-sel aastal 70% suurema sisse-tuleku, mis võimaldab lapsed kooli saata ning külades uusi koolimaju ehitada. Maailma ühe suurema tee-eksportija Keenia võimalused avardu-vad lähiaastatel veelgi, sest Ida-Aafrika looduslikes tingi-mustes kasvatatud tee sisaldab
hulgaliselt kasulikke aineid, mida uute tervisejookide aren-damisel kasutab tõhusalt ära toiduainetetööstus.
Uusimmigrandid ja pagulased arendavad oma kodumaadArengumaade mitteametlik majandus sõltub välismaal elavate sugulaste rahasaa-detistest. Ajude äravool pole ühelegi riigile kasulik, kuid saadetud rahasaadetiste suu-rus Aafrikasse avaldab muljet: need moodustavad erinevate hinnangute järgi kaks korda suurema summa kui Euroopa Liidu, USA, Kanada ja rikaste naftariikide ametlik arengu-abi kokku.
Aafriklased kasutavad järjest enam uut tehnoloogiatAafrika mandri internetiseeru-mine on viimase kümne aasta jooksul toimunud hüppeliselt. Internet World Stats’i hinnan-gute järgi (ICT in Africa: For-ging a Competitive Edge, ITU 10.10.2007 ja Internet World Stats, http://w w w.interne-tworldstats.com) oli Aafrikas 2007. aasta lõpus Interneti
kasutajaid 4,7 protsenti elanik-konnast. Võrreldes maailma teiste piirkondadega on see arv väike, ent reaalsetes numbri-tes tähendab see 44 miljonit inimest. Samuti sai Aafrikast 2001. aastal esimene kontinent, kus traadita telefonide arv üle-tas maaliinide arvu. Rahvusva-helise telekommunikatsiooni assotsiatsiooni ITU järgi oli Aafrikas 2006. aastal 192,5 miljonit mobiiltelefoniühen-dust. See tähendas 21,6 mobii-lühendust saja inimese kohta. Tehnoloogia arendajad arves-tavad Aafrika oludega, tuues turule odavaid mobiiltelefone ning klimaatiliselt sobilikke arvuteid. Mobiiltelefonidest on kiiresti saanud asendamatu abi nii ärisektorile kui ka eri-nevatele kodanikualgatustele. Näiteks lõi mobiiltelefonide tootja Ericsson hiljuti käed Cel-teli ja GSMA Arengufondiga, et tagada 200 000 kalamehele turvaline navigatsioonikesk-kond Victoria järvel ja selle ümbruses. Piirkonna suurim telekommunikatsiooniprojekt parandab 30 miljoni ida-aaf-riklase majanduslikku ja sot-
siaalset heaolu. SMS-tehnoloo-giat kasutab ka Aafrika-ülene ülene organisatsioon Fahamu, võimaldades KwaZulu Natali maapiirkondade naistel saada õigusalast teavet ning edastada kaebusi koduvägivalla, maaõi-guste rikkumiste või laste kuri-tarvitamise kohta.
Üha rohkem väikelapsi jääb elluPositiivselt statistikat leiab mujaltki. Pooled Sahara-aluse Aafrika riigid on suutnud aas-tatel 1990–2006 alla 5-aastaste laste suremust poole võrra vähendada (The State of the World’s Children 2008: Child Survival. UNICEF 2008.). Kui 1970. aasta statistika järgi suri 243 last iga tuhande lapse kohta enne oma 5. sünnipäeva, siis 1990. aastal oli see arv 187 ning 2006. aastal “ainult”160.
Hiljutine Maailma Tervis-hoiuorganisatsiooni (WHO) aruanne tõstab esile Ruanda, Keenia ja Malawi edukat võit-lust tuberkuloosiga, Ruanda seisab ka esirinnas malaa-riast põhjustatud surmade arvu vähendamisega viimase kahe aasta jooksul. Etioopias on suudetud alla viie aastaste laste malaariasse suremust poole võrra vähendada.
Aafrika pole süüdi kliima soojenemisesAafrika vähesest majandusli-kust aktiivsusest lõikab kasu terve maailm. Aafriklased on kõige vähem süüdi kliima soo-jenemises, mida käsitletakse hetkel kõige akuutsema globaa-lse probleemina. Sahara-alune Aafrika toodab teiste maailma regioonidega võrreldes selgelt kõige vähem CO2 emissioone (World Development Report 2008).
Arengukoostöö annab tulemusiTänu pikaajalistele arengu-koostööprojektidele on hulk Aafrika riike teinud edusamme hariduse, sotsiaal- ja tervishoiu vallas. Meedia kajastab üksi-kuid lörri läinud suurprojekte, ent üldiselt on parimad õnnes-tunud projektid just kogukond-likul tasandil tehtud koostöö: väikelaenud, väikeettevõtluse toetamine, HIV/AIDS-i vastane ennetustöö. Hästi on koostöö õnnestunud ka baashariduse sektoris, kus üheksa last küm-nest jõuab põhikooli. Eriti kii-resti on kasvanud tüdrukute kooliskäimine – sellel on oma-korda positiivne mõju naiste ühiskondlikule positsioonile ning vaesuse vähendamisele. Oodata on tugevate naiste aega Aafrikas, sest juba nüüd kata-vad naised 80% leibkondade toiduvajadusest. Naiste posi-tiivset mõju on tunda ka polii-tikas – Aafrika esimene nais-president Ellen-Johnson Sirlear on toonud Libeeria valitsuse ministriteks hulganisti naisi.
Aafrika sport köidab jätku-valt tähelepanu. Kui mitte Kee-nia ja Etioopia kiirete jooksja-tega, siis peatselt on maailma tähelepanu suunatud Lõuna-Aafrikale, kus 2010. aastal toimuvad jalgpalli maailma-meistrivõistlused. Häid uudi-seid Aafrikast jätkub.
Fotod: Kullar Viimne, iStockphoto
Aafrika - muute murdes �
A r vestades Lõuna-Aa f r i ka ajalugu ning seost Hollandi ja Suurbritanniaga, pole üllatus, et need maad olid esimesed, kes initsieerisid õiglase kau-banduse liikumist kohalike tootjate hulgas. 90ndate algu-ses ostis FTO (Fair Trade Origi-nal) Hollandis kokku väikestes kogustes veini, rooibos-teed, puuvilju ja maitseaineid. Suu-rem ärihuvi tekkis 90ndate keskel peamiselt Suurbritannia turgudel, eriti veini ja puuvilja osas.
Detsembriks 2003 eksis-teeris Lõuna-Aafrikas vaid 9 õiglase kaubanduse märgiga tootjat (kasvatades tsitru-selisi, eksootilisi puuvilju ja rooibos-teed). Järgmise kolme aasta jooksul ühines õiglase kaubanduse süsteemiga juba 43 tootjat. Kiire kasvu taga oli peamiselt kasvav huvi õiglase kaubanduse toodete vastu Euroopa turgudel.
Loomulikult kaasnesid selle “eduga” probleemid. Tootjate huvi kasv oli FLO (Fair Trade
Nelson Mandela on öel-nud, et haridus on kõige võimsam relv maailma
muutmiseks. Hariduse rolli rii-kide arengus ei vaidlusta keegi ning ÜRO aastatuhande aren-gueesmärkide seas on kõigile alghariduse tagamine teisel kohal vaesuse ja nälja vähenda-mise järel.
Üle maailma elab 115 mil-jonit last, kel puudub võima-lus koolis käia. Teisisõnu – iga kuues laps maailmas ei käi koo-lis. Põhjuseid on palju, alates vajadusest ellujäämiseks tööd teha kuni koolide ja õpetajate puudumiseni. Hinnanguliselt on maailmas puudu 30 miljonit õpetajat. Seepärast on iga alga-tus, mis hariduse kättesaadava-maks muudab ja uusi õpetajaid koolitab, oluline ja hinnaline.
Loomulikult on õpetajad vaid üks lüli haridussüsteemis, kuid väga oluline lüli. Lapsi võib õpetada klassiruumi või õpikuta, kuid ilma õpetajata on koolitunde raske ette kujutada. Paraku on paljudes riikides õpetajate koolitamine puudulik ning paljudel töötavatel õpeta-
Õpetajaks õppimasjatel puudub erialane väljaõpe. Nii on näiteks Angolas õpetaja-kutse vaid kolmekümnel prot-sendil töötavatest õpetajatest.
Seepärast on Humana People to People liikumine loonud õpe-tajate koolitamise võrgustiku, mis tegutseb Angolas, Mosam-biigis ja Malawis. Ühtekokku on loodud 20 õpetajakolledžit, kus õpetatakse välja noori õpetajaid peamiselt just maapiirkondade koolidesse. Õpetajakolledžid on pälvinud heakskiidu kohalikelt omavalitsustelt ning tegutsevad koostöös kolme riigi haridusmi-nisteeriumitega.
Esimene HPP õpetajakol-ledž loodi 1993. aastal Mosam-biigi pealinnas Maputos ning 15 aastaga on seal õpetajakutse omandanud ligi 1000 noort inimest, kellest enamik on läi-nud tööle maapiirkondadesse ja äärelinnadesse, kus puudus õpetajatest on kõige suurem. Need noored inimesed soo-vivad anda oma panuse oma kodumaa arengusse ning laste õpetamine on üks kindlamaid investeeringuid kogukondade olukorra parandamiseks. 15 aasta jooksul on kolledžites koolitatud üle 7000 noore õpe-taja, kellest igaüks tagab või-maluse kooli minna vähemalt viiekümnele lapsele.
on just kool kohalikuks kultuu-rielu keskuseks ja seda mitte ainult lastele, vaid ka täiskas-vanutele.
Oma koolipraktikat Barue põhikoolis kirjeldab Chimoio õpetajakolledži õpilane Nelson Alberto järgmiselt, “Mosam-biigis on õpetajate jaoks suu-rim probleem õppematerjalide puudumine. Siiski suutsin ma lahendada mõned probleemid tänu sellele, et õppisime kolled-žis, kuidas ise õppevahendeid valmistada.” Nelson õpetab inglise keelt, kehalist kasvatust
ning kunstiõpetust. Barue koo-lis ei olnud kunstiklassi, kuid koostöös külaelanikega ehitati kooli juurde uus klassiruum, mida nüüd kunstik lassina kasutatakse. Sellised algatused on tihti ainsaks võimaluseks koolimaju ehitada, kuid samas ühendab taoline tegevus küla-elanikke ning innustab neid oma lapsi omaehitatud kooli saatma.
Õppepraktikal ja ka kutse omandamise järel koolis tööle asudes on noored õpetajad olu-line ressurss külaelu ja kogu-kondade arendamises. Kooli-maju ehitades, täiskasvanutele kirjatunde pakkudes, ühisüri-tusi organiseerides ning koo-lilastele kooliväliseid klubisid ja ettevõtmisi korraldades on noored õpetajad asendamatud. Lisaks oskavad nad nõu anda ka oma kolleegidele, kel tihti puu-dub erialane haridus. Ka HIV/AIDS-i-alane teavitustöö kuu-lub iga Aafrikas praktiseeriva õpetaja tegevusse ning seepä-rast saavad nad kolledžites ka sellekohase ettevalmistuse.
Kokkuvõttes on iga noor ini-mene, kes soovib lapsi õpetada, inimene suure algustähega. Neile õppimisvõimaluste pak-kumine on samas ka arengu loomine.
Labelling Organisation) jaoks liiga kiire. Puudusid kohali-kud inspektorid, kes kontrol-linuks süsteemi adekvaatset toimimist. Samuti ei rääkinud inspektorid kohalikku keelt, mistõttu kahtlesid tootjad hin-nangu õigluses. Ka oli apart-heidi-järgse valitsuse jaoks lihtsam toetada suuri istan-dusi, kel oli õiglase kauban-duse tootmise kriteeriumidega kergem kohaneda. 2004. aastal kogunesid kodanikeühendu-sed ja tootjad olukorra analüü-simiseks. Leiti, et FLO peaks Lõuna Aafrika tootjate jaoks koostama “eristandardi”, mis tagaks lihttöölistele 25% osa-luse suurtes istanduses ja osa-luse farmitöö korralduses.
Lisaks oli mõnel tootjal raske täita õiglase kaubanduse standardeid. Mitmes istandu-ses ja kasvanduses puudusid võimalused FLO-le vastavaid koosolekuid pidada. Taluni-kud pidid õppima juhtimist ja lisatulu (premium) jaota-mise bürokraatlikku asjaaja-mist. Paljud ei mõistnud, miks Euroopa tahtis neile lisatulu ma ksta. Et korra ldusl ik ku külge tugevdada, palkas FLO kriteeriumidega toime tule-mist õpetava koolitaja.
V i i ma k s vä i kefa r mer ite
Õiglane kaubandus Lõuna Aafrikas
Mari-Helene Kaber HUMANA infojuht
Pärast Lõuna-Aafrika esimesi demokraat-likke valimisi 1994. aastal toimus muuda-tus ka põhjamaistel turgudel, huvi Lõu-na-Aafrika toodete vastu kasvas. Sellega oli loodud pinnas ka õiglase kaubanduse turupoliitikaks.
Eneli Meresmaa
GLEN-i vabatahtlik Lõuna-Aafrikas 2007
vähesus. Üldiselt on kogu maa-ilma õiglase kaubanduse toot-jad väikefarmerid, kuid Lõuna-Aafrikas on see vastupidi. 45 õiglase kaubanduse tootjast on vaid kolm väiketalunikud. Osalt on see apartheidi pärand, mil aafrika talupoegkond tehti maatasa, et valge mehe farmid saaksid edukalt tegutseda. Täna küsitaksegi, miks ei pin-gutata selle nimel rohkem, et väikefarmeritel oleks soodsam ligipääs õiglase kaubanduse turule, vaid toetatakse valge mehe suuristandusi, kellel on niikuinii turupoliitiliselt liht-sam.
Sel l isest ühiskondlikust arutelust kasvas välja kaks õig-last kaubandust toetavat orga-nisatsiooni: Fair Trade South Africa, kes on nn katuseorga-nisatsioon kõikidele õiglase kaubanduse süsteemis olevaile organisatsioonidele Lõuna-Aafrikas ning Association for Fairness in Trade, kes toetab
eelkõige väiketootjaid.Tä helepa nu v ä ä r ne os a
Lõuna-Aafrika eksporditava-test põllumajandustoodetest koosneb suhkrust, maisist, maapähklitest, lihast, viina-marjadest, tsitruselistest, kui-vatatud puuviljadest, veinist ja tubakast. Mais on suurim kohalik põllusaak. Enamik õiglase kaubanduse põlluma-jandussektorist on FLO poolt ser t i f itseer itud. Suurimad eksporttooted on vein, värsked puuviljad, rooibos-tee ja avo-kaadod. Väikefarmerid kasva-tavad rooibos-teed ja toodavad rosinaid. Nad sõltuvad õiglase kaubanduse turust, mis mõju-tab nende kogukonna heaolu.
Käsitöö on FLO poolt ser-tif itseerimata, küll aga on Lõuna-Aafrika moodustanud ühenduse, mille ülesandeks on käsitöökaupade populari-seerimine. Enamik käsitöölisi töötab väikestes kogukondades ja toodab pigem traditsioonilisi
kui moodsaid esemeid.Õiglase kaubanduse turism
on üha populaarsemaks muu-tuv suund Lõuna-Aafrikas. Sel le nimel töötab FTTSA (Fair Trade in Tourism- South Africa), mis on määratlenud kriteeriumid, mille alusel tööd teha. Eelkõige rõhutatakse öko-turismi ja kvaliteeti.
Suurimad muutused Lõuna-Aafrikas toimuvad erinevate sektorite koostöös. Ilma ühise jõupingutuseta muutub õig-lane kaubandus vaid järjekord-seks “alternatiivseks heatege-vuseks”. Tootjamaana on LAV-i ülesandeks kinnitada tootja-tele ja “kasusaajatele”, et õig-lane kaubandus ei ole pelgalt tee paremale turule, vaid ühise poliitika ja ühiste väärtuste jagamine. Esmane kasu on loo-mulikult raha ja lisatulu, aga õiglane kaubandus on midagi enamat kui raha. See on kau-bandussüsteem, mis põhineb teatud väärtustel.
Mis on õiglane kaubandus? Õiglase kaubanduse märk too-tel tagab paremad majandus-likud ja sotsiaalsed tingimu-sed arengumaade talunikule ja töölisele. Rahvusvahelise õiglase kaubanduse liikumise missioon on muuta maailma kaubandussüsteemi reeg-leid nii, et tehingud oleksid tasuvad kõigile kaubandus- ahelas osalejatele, tootjast tarbijani.Õiglane kaubandus on ka ser-tifitseerimissüsteem, mis seisab arengumaade väike-tootjate huvide eest.Õiglase kaubanduse idee on tagada arengumaade väiketa-lunike toodetele õiglane hind ja parandada suurtootmiste töötajate töötingimusi. Sel-leks sõlmitakse pikaajalised partnerlussuhted arengu-maade tootmisühistutega, makstakse maai lmaturu kokkuostuhinnast veidi kõr-gemat hinda ja välditakse arvukaid vahendajaid too-dete turustamise . Samuti jälgitakse, et tootmises ei oleks kasutatud lapstööjõudu ega raisatud loodusvarasid. Lisaks kõrgemale hinnale makstakse õiglase kauban-duse süsteemis osalevatele tootmisühistutele lisatulu (premium), mida peab kasu-tama kogukonna sotsiaalseks arenguks. Õiglase kauban-duse süsteemis tegutsevad tootjaühistute liikmed tee-vad otsuseid demokraatli-kult ja investeerivad kasumi kogukonna arengusse. (www.fairtrade.ee).
Külakoolis õpetamine ei pi irdu vaid a kadeemil iste te ad m i ste e da st a m i s e ga . Lisaks lugema, kirjutama ja arvutama õppimisele õpivad lapsed ka taimede eest hoolit-semist, palju tähelepanu pöö-ratakse ka tervisele, sealhulgas hügieenile. Mitmes külakoolis on kooli juurviljaaed oluliseks vahendiks tagamaks lastele iga-päevaselt vajalikke toitaineid. Võrdselt olulised on nii mees-konnatöö kui ka iseseisev orga-niseerimis- ja õppimisvõime. Kahe ja poole aasta jooksul, mis
on õppeprogrammi pikkuseks, praktiseerivad õpetajaks õppi-jad ka lähikonna koolides, mis lisaks õpetamiskogemusele annab ülevaate ka hariduse olukorrast ning tulevikust maa-piirkondades.
Õpetajad on lisaks õpetami-sele ka kogukonnaliidrid, kes vahendavad uudiseid mujalt maailmast, õpetavad täiskas-vanuid lugema ja kirjutama, organiseerivad ühiseid ette-võtmisi, mis arendavad küla-elu ning aitavad igaüht nõu ja jõuga. Paljudes Aafrika külades
Foto: iStockphoto
Foto: Eneli Meresmaa
� Aafrika - muute murdes
Tänapäeva eestlasele näib Aafrika kauge ja võõ-ras kontinent. Ei oskaks
arvatagi, et enam kui sada aas-tat tagasi oli Aafrika populaar-seks tööpõlluks Eesti misjonä-ridele. Esimene Eesti Vabariik oli kaubandussuhetes mitme Aafrika riigiga, ning tuntud Eesti kultuuritegelased rända-sid Mustale Mandrile inspirat-siooni ning elamusi otsima.
Eest i keelses t r ü k isõnas mainiti Aafrikat juba 18. sajan-dil, laiemad teadmised Aafrik-ast hakkasid levima 19. sajan-dil, mil Euroopa koloniaal-riigid Aafrikat põhjalikumalt avastama ning kaardistama asusid. Vähemal või rohkemal määral kirjutasid Aafrikast nii Otto Wilhelm Masing, Fried-rich Reinhold Kreutzwald, Carl Robert Jakobson, Johann Voldemar Jannsen kui ka Lydia Koidula. Kirjutiste sisu ei pre-tendeerinud kindlasti põhja-likkusele ning objektiivsusele, ometigi andsid need eesti luge-jale vajalikku informatsiooni Aafrika geograafia, looduse ning elanike kohta.
Uued maad ning rahvad olid ahvatlevaks väljakutseks misjonäridele. Kontakte Eesti perioodikaväljaannetega hoid-sid esialgu baltisakslastest, hil-
Pealtnäha ei seo Eestit Aafrikaga miski – maa-ilmajagu on geograafili-
selt kauge, sealsed rahvad nii kultuuriliselt, kommetelt kui ka välimuselt väga erinevad. Eestil ei ole Aafrikaga ka ajaloo-lisi kokkupuuteid, nagu näiteks endistel Euroopa koloniaalim-peeriumitel – Suurbritannial, Prantsusmaa, Portugalil, Bel-gial ja Hispaanial, varasemast ajaloost ka Saksamaal ja Hollan-dil. Kes ajalugu tunneb, teab, et XIX sajandi lõpus ja XX sajandi esimesel poolel tegi Aafrikas ilma päris mitu eestlast. Kuid kodumaal jäid need kontaktid peaaegu märkamatuks.
Teisa lt on globa liseeru-mine toonud kaasa olukorra, kus miski ei ole liiga kaugel ja liiga erinev. Aafrikas toimuv mõjutab ja hakkab tulevikus üha enam mõjutama ka Ees-tis toimuvat. Aafrikast lähtuv immigratsioon on Euroopas tuntav ja nähtav, illegaalne immigratsioon on viimastel aastatel tekitanud probleeme Lõuna-Euroopa maades. Põhja- ja Kirde-Aafrikas on tuntav terrorismiprobleem, mis val-gub kohati üle riigipiiride. Salakaubandus teeb peavalu kõigile riikidele. Oleks naiivne arvata, et need protsessid Ees-tit ei mõjuta.
Aafrika ja Eesti suhted läbi aegadeKati Elmers TÜ rahvusvaheliste suhete magistrant
Aafrika – kauge ja lähedaneMart NuttRiigikogu liige
jem ka eestlastest misjonärid Aafrikas ning sel moel tõstsid nad ka eestlaste teadmisi ja huvi Aafrika vastu. Hulk Eesti päritolu misjonäre panus-tas Aafrikas kohalike keelte ja kultuuride uurimisse ning dokumenteerimisse – balti-sakslasest misjonärile, Hugo Hahnile, omistati herero keele grammatika ja sõnaraamatu eest koguni Berliini ülikooli audoktori nimetus. Nii mõnigi Eestist pärit misjonär jäi Aafri-kasse alaliselt elama.
19. sajandi lõpuks oli Eestis tärganud siiras huvi eksooti-lise Aafrika vastu. Afrikanis-tika kui omaette uurimisvald-kond oli Tartu Ülikoolis tuge-valt kanda kinnitanud, erilist kirge tundsid Aafrika vastu just arstiteaduskonna tudengid. Teadaolevatel andmetel osa-les 19. sajandi lõpus Inglise-Buuri sõjas Lõuna-Aafrikas kuus Eesti päritolu arsti. 20. sajandi alguses Tartu Ülikoolis arstiteadust õppinud vennad Ivan ja Dmitri Solomentsevid tõid oma rännakutelt Belgia Kongosse kaasa rohkelt etno-graafilisi esemeid, millest 64 asuvad praegugi Eesti Rahva Muuseumi fondides.
Eesti Vabariigi väljakuu-lutamine tõi uut hingamist Eesti-Aafrika suhetesse. Juba esimestest vabariigi-aastatest on olemas andmeid kauban-dussidemetest Musta Aafrika riikide Mosambiigi ning Sansi-bariga, kuigi ametlikud lepin-
bilanss tugevalt negatiivseks. Siiski etendasid Aafrika riigid teatud kaupade ostu- või müü-giturgudena olulist osa – Eestis müüdavad banaanid imporditi peamiselt Kamerunist, 72% kakaoubadest osteti erineva-test Aafrika riikidest.
Aafrika puudutas lähedalt ka eesti kunsti ja kirjandust – erinevatel aegadel rända-sid Aafrikasse Eduard Viiralt, Ants Laikmaa, Oskar Kallas, Eduard Bornhöhe, Jaan Lattik, Karl August Hindrey ja Friede-bert Tuglas. Viiraltil sündisid Maroko-reisist inspireerituna kuulsad tööd “Noor araabia poiss” ning “Berberinaine kaameliga”. Reisist Põhja-Aaf-rikasse ning Hispaaniasse ilmus Tuglase sulest kultuu-riloolise väärtusega “Reisikir-jad”. Hindrey aga avaldas oma Aafrika-muljete põhjal juba mõneti kultuslikuks saanud lasteraamatu “Pambu-Peedu” ning hiljem ka reisikirjelduse “Kongosõit”. 1920.–1930. aas-tate jooksul tekkisid üle Aaf-rika ka väiksed eestlaste koloo-niad – Belgia Kongos, Marokos, L õu na-A a f r i k a Un ioon i s , Alžeerias ja Tanganjikas. Kuigi kolooniad ei olnud kompakt-sed, olid olemas omavahelised sidemed ja rahvuslik ühtekuu-luvustunne.
Kõike eelnevat arvesse võt-tes ei saa seega öelda, et Aaf-rika oleks Eesti jaoks midagi uut, pigem unustatud ja nüüd taasavastatud vana.
Samas oleks vale näha Aaf-rikas üksnes probleeme. Aaf-rika on ka tohutu ressurss. Nii tööjõu, loodusvarade ja met-siku looduse kui ka rikkaliku taimestiku ja loomastiku res-surss ning pidevalt võimsa-maks muutuv turismimagnet.
Aafr ika jaguneb ka heks võrdlemisi erinevaks osaks: araabiakeelseks Põhja-Aafri-kaks, mis on islamiusuline ja kuulub kultuuriliselt pigem Lähis-Idasse ning Saharast lõunapoole jääv nn Must Aafrika, mis on nii usuliselt (kristlus, islam, animistlikud usundid), keeleliselt kui ka etniliselt erakordselt killustu-nud. Tugevad hõimusidemed ja vastandumine välismaail-male tekitavad käendust, mida eurooplased tajuvad ohjelda-matu korruptsioonina, ja sage-dasi hõimukonflikte, mis vii-vad kohati erakordse julmuse ja verevalamiseni. Aafrika on maailma vaeseim maailma-jagu, mis avaldub muuhulgas nõrgas haridustasemes, levi-vates haigustes (HIV-viirus, kollapalavik, malaaria jmt) ning nõrgas demokraatiako-gemuses. Hiljutised konfliktid seoses Keenia ja Zimbabwe valimistega on veel värskelt meeles. Sellises keskkonnas on raske tegutseda ja partne-reid leida.
Mõistetavalt ei olnud Aaf-rika esimene piirkond, kuhu Eesti pilgud pärast iseseis-vuse taastamist pöördusid.
Eestile jõukohane, vajalik ja perspektiivikas. See võimal-dab anda oma panus, koolitada meie inimesi ja rakendada neid Aafrikas. Üha enam Eestlasi on Aafrikas vabatahtlikena ja osaleb koolitusprogrammides. Infotehnoloogia ja e-riik on kindlasti valdkonnad, milles Eesti osalus võiks suureneda. Üha atraktiivsem on Aafrika ka turismi seisukohalt.
Poliitilised kontaktid Aaf-rikaga on veel lapsekingades, kõigi riikidega pole isegi diplo-maatilisi suhteid. Ent perspek-tiiv on piiramatu.
Nüüd, kui Eestist on saanud Euroopa Liidu ja NATO liige ja omad probleemid on paljuski lahendatud, on Eestil aeg vaa-data laiemalt ka muu maailma peale. Võib ju küsida, milleks seda vaja on? Eesti-suurune väikeriik ei suuda lisada mär-kimisväärset panust arengu-abisse ega mõjutada Aafrika poliitilisi protsesse. Silmator-kavaid huvisid ei paista Eestil sellel suunal olevat. Kuid see oleks kindlasti ekslik lähene-misviis. Meil ei maksaks teha end väetimaks, kui me tegeli-kult oleme. Rahvusvaheliste
organisatsioonide liikmena on meil tunduvalt suurem kaasa-rääkimisõigus maailma asja-des kui meie rahvaarvust või territooriumist võiks järeldada. Nii kuulus allakirjutanu ÜRO Inimõiguste Nõukogu kõrge-tasemelisse Darfuri (Sudaani konf liktipiirkond) missiooni ühena viiest eksperdist, kelle raport oli aluseks ÜRO seisu-koha kujundamisel Darfuri küsimuses. Eesti kaitseväela-sed olid valmis Tšaadi rahu ja julgeolekut tagama minema ja on selleks valmis ka tulevikus, kui selleks vajadus peaks tek-
kima. Kuna Aafrikas toimuv mõjutab ka meid üha enam, siis oleks vastutustundetu jätta oma sõna ütlemata ja lasta teis-tel riikidel meie eest otsustada. Eesti arenguabi on proportsio-naalne meie suurusega. See jõuab abivajajateni läbi rah-vusvaheliste organisatsioo-nide ja fondide ja nii ongi õige. Kahepoolsed partnerlussuhted mõne Aafrika riigiga ei annaks arenguabi alal mingit efekti, pigem kil lustaks ressurssi. Osalemine Aafrika projektides koos teiste riikidega, näiteks Põhjamaade ja Hollandiga, on
gud sõlmiti nimetatud riikide emamaadega Euroopas. Eestil oli põhjust majandussuhete arendamiseks Sahara-taguse Aafrikaga. Paljud tööstusharud vajasid toorainet, mida too-
tis troopiline Aafrika. Samuti oli tekkinud nõudlus kohvi, kakao, lõunamaiste puuviljade ning maitseainete järele. Eesti suutis oma toodangust Aafrika turgudele müüa näiteks pabe-
rit, Lutheri v ineerivabriku tooteid, Tartu telefonivabriku aparaate ning Kawe maius-tusi. Erinevatel põhjustel jäi kaubavahetus Sahara-taguse Aafrikaga aga nõrgaks ning
Tallinna Aafrika restorani kokad Paul ja John.
Fotod: Eneli Meresmaa, iStockphoto
Foto: Pille-Riin Pregel
Aafrika - muute murdes �
Mis meie silme ette kangastub, kui kuuleme sõna “Aafrika”? Esmapilgul ilmselt ei midagi head. Paremal juhul ehk eksoo-tilist. Uudised sõdadest, AIDS-i ja teiste haiguste levikust, näljahädast ning võib-olla ka tuttavate lood safaritelt Kee-nia-Tansaania loodusparkides on ehk keskmise eestimaalase esmased assotsiatsioonid selle kauge maanurgaga.
Eesti ja AafrikaSee, et Musta Mandri tegelik-kus on oluliselt mitmekesisem kui ülal kirjeldatud, sai väga selgeks aprillikuu keskpaigas, mil Riigikogu Valge saali rah-vusvahelisel seminaril “Part-nerlus Aafrikaga” räägiti kon-tinendi minevikust, olevikust ja tulevikust. Analüüsides Aaf-rika ja Euroopa Liidu suhteid ning Põhjamaade kogemusi koostööst antud kontinendiga püüdsid mitmed poliitikud, teadlased, ametnikud ja aren-gukoostöö praktikud leida vas-tust küsimusele, kas ja kuidas peaks Eesti arengukoostöö võtmes Aafrikaga partnerlust edendama.
Euroopa rahvusparlamen-tide võrgustiku AWEPA peasek-retäri Pär Granstedti sõnul on Eestil selleks võimalusi enam kui küll. Nii nagu Ida-Euroo-pas, toimusid ka Aafrika mit-metes riikides 90-ndate aas-tate alul murrangulised sünd-mused. Kadusid apartheidid, üheparteisüsteemid asendu-sid mitmeparteisüsteemidega
Eesti on viimastel aastatel jõudsalt arenenud ning kuju-nenud abisaajast abi andvaks maaks. Eesti ja Taani teevad tihedat ning konstruktiivset koostööd nii Maailmapanga nõukogus (Põhja- ja Balt i-maade ringkonnas) kui ka Euroopa Liidus, leidmaks pari-maid viise arenguabi tagami-seks neile, kes seda vajavad.
Sageli küsime endalt: ”Miks me peaksime pöörama tähe-lepanu inimestele, kes elavad meist nii kaugel – on meil sel-leks kohustus?”. See on ilmne ja õigustatud küsimus nii eestlas-telt kui ka taanlastelt, millele vastata ei ole mõistagi lihtne. Lubage mul siiski tuua välja mõned põhjused, miks peak-sime oma globaalset vastutust kandma.
Minu jaoks on arenguabi andmisel moraalne, praktiline ja õiguslik põhjus.
2007. aasta detsembris, kui Taani arengukoostöö minister Ulla Tørnæs kohtus oma kol-leegidega nn uues EL riigis Slo-veenias, viitas ta Taani arengu-
Tulevikukontinent?Arvo AntonEesti Euroopa Liikumine
ning algas majanduse liberali-seerimine. Samuti tõstis vara-semast julgemalt pead kodani-keühiskond. Eesti kogemustest oma majanduse ümberstruk-tureerimisest oleks huvitatud mitmedki sealse maanurga riigid, leidis Granstedt. Tema sõnad tõid rahuloleva muhe-luse näole ilmselt nii mõne-legi Eestis arengukoostööga tegelevale ametnikule, sest on ju siiani Eesti peamine “ekspordiartikkel” senistesse arengukoostöö sihtriikidesse – Gruusiasse, Ukrainasse ning Moldovasse – olnud just meie reformikogemus.
Taani kogemusTõenäoliselt asendus muhelus kuulajate nägudel aga tõsisema ilmega Kopenhaageni Ülikooli Aafrika-uuringute professori ja Taani Rahvusvahelise Aren-gukoostöö Nõukogu aseesi-mehe dr Holger Bernt Hanseni sõnavõtu ajal, kus ta tutvus-tas Taani kogemusi koostööst Musta Mandriga viimase poole sajandi vältel. Sarnaselt täna-sele Eestile leidsid taanlased juba 60-ndatel aastatel, et Aaf-rikas peaks jagama kogemusi sellest, milles arvatakse ennast tugevad või erilised olevat. Taani erilisteks karakteristiku-teks peeti tol ajal rahvaülikoo-lide formaati hariduse jagami-sel ja kodanike koostöötamise oskust kohalike kogukondade probleemide lahendamisel. Ometi ei olnud taanlased algul oma projektidega kuigi edu-kad, kuna Aafrika partneritega koos ei analüüsitud piisavalt, mida neil tegelikult tarvis on või mis on nende kõige põleta-vamad probleemid ehk, nagu
dr Hansen tõdes, arenguabi ei lähtunud partnerriigi reaalse-test vajadustest.
Kas tegelik partnerlus on võimalik?Euroopa ja Aafrika ri ik ide koostöö algusaegadest rää-kides kasutas seminari üks korraldajatest, Eesti-Aafrika parlamendirühma aseesimees Silver Meikar, Eesti vanasõna: “Kes maksab, tellib ka muu-sika”. Sellise veidi iroonilise, kuid ausa paralleeli tõmbami-sega ärgitati koos olnud eks-perte arutama doonorriikide ja Aafrika suhete hetkeseisu üle. Suu peale ei olnud Mei-karile vastates kukkunud ka Euroopa Komisjoni esindaja hr Adolf Riehm, sõnades, et
ühepoolselt muusika mängi-mise aeg on möödas ja käes on ajad, mil Euroopa ning Aafrika peavad suutma koos tant-sima õppida. Kuid vaimukaid aforisme kõrvale jättes ei ole pilt sugugi roosiline. Pea kõik seminaril esinejad nentisid, et Aafrika arengus ei saabu mur-rang enne, kui ei suudeta saa-vutada tõelist partnerlust seal-sete maade ning doonorriikide vahel. Praegusest abi andja ja saaja suhtest on aga keeruline üle saada.
Euroopa Liidu riikide ja Aafrika maade vahelistesse majandussuhetesse pidanud murrangud tooma majandus-partnerluslepingud (Econo-mic Partnership Agreements – EPAs), kuid seminaril esinenud
Põhjamaade Aafrika Instituudi teaduri dr Yenkong Ngang-joh-Hodu sõnul on nendega siiani palju probleeme. EPA-d peaks lihtsustama EL-i ja Aaf-rika (ning ka Vaikse ookeani ja Kariibimere piirkonna arengu-riikide) vahelisi kaubandussi-demed ning looma lepingutes osalevatele riikidele võrdsed võima lused maa i lmat ur u l konkureerimiseks. Tegelik-kuses ei ole aga üle kuue aasta kestnud läbirääkimiste käigus ikka veel lõplikele kokkulepe-tele jõutud.
Tulevikukontinent!Hoolimata erinevatest pessi-mistlikest kommentaaridest oli seminari üldine toon siiski posit i iv ne. Mit med sõna-
võtjad vihjasid, et Euroopa riikide endi huvides on kiire-mas korras lahti saada endise koloniaalvõimu või „muusika-tellija” mentaliteedist suhel-des Aafrikaga, kuna nemad ei ole enam ainsad, kes antud mandri vastu huvi tunnevad. Areenile on julgelt astumas uued tugevad mängijad rah-vusvahelises (arengu)koostöös – Hiina ja India, aga ka Brasii-lia. Nemad näevad Aafrikas eelkõige kontinendi majan-duslikku potentsiaali ning käi-tuvad Musta Mandri riikidega seega kui võrdväärsete äri-partneritega. See tähendab, et kui EL ei suuda kiiremas korras muuta suhete tooni Aafrikaga, siis tähendab see omapoolse hoo andmist Aasia ja Aafrika vaheliste suhete tihenemisele. Ja kui lisada majanduslikule aspektile tõsiasi, et uued doo-norid, India ja eriti Hiina, on Aafrikaga suhteid arendades sellistes küsimustes nagu kesk-kond ja inimõigused vanadest doonorriik idest mõnevõrra paindlikumad, siis peaks see tööstusriikide südametunnis-tusega poliitikuid üsna mure-likuks tegema.
Sestap võib nentida, et Aaf-rika arengusse panustamine ei ole teiste doonorriikide kõrval Eesti jaoks mitte ainult kohus-tus, see on ka võimalus. Kuid nagu juhtis tähelepanu semi-nari ühe korraldajaorganisat-siooni, MTÜ Mondo, esindaja Riina Kuusik, ei tohiks Eesti koostöösidemeid luues korrata Lääneriikide vigu ega ka mitte jalgratast leiutada. Oma niši leidmine on Eesti suurim välja-kutse partnerluse edendamisel Aafrika riikidega.
Miks lasub Eestil ja Taanil globaalne vastutus?Kirsten GeelanTaani suursaadik Eestis
abile kui eelkõige “väärtuspõ-hisele” ettevõtmisele. Ta rõhu-tas, et Taani välisabi “toetub Taani heaoluriigi põhiväär-tustele: rikastel on moraalne kohustus aidata vaeseid – seega on rikastel maadel kohustus toetada vaeseid maid”.
Samas tunnistas minister, et taanlased on isegi pärast kopsakate maksude (millest osa läheb arengumaade abis-tamiseks) tasumist valmis oma taskust ikka ja jälle erinevate arenguprojektide toetuskam-paaniate heaks annetama. Tänavu jaanuaris toimunud üheainsa heategevusliku tele-saate ajal annetasid Taani inimesed ja hulk erafirmasid kokku 132 miljonit Eesti krooni Aafrika laste arstiabi jaoks.
See, et lapsed olid valmis isik liku panuse andmiseks oma hoiupõrsad tühjendama, näitab, kui tugevalt on aren-guabi idee Taani ühiskonnas juurdunud.
Lisaks moraalsele kohus-tusele, julgen ma lisada, on ka täiesti praktilisi põhjuseid, mis peaks meid kõiki arengu-abi andmist toetama motivee-rima: globaliseeruvas maail-mas ei saa ükski maa – ei rikas ega vaene –isoleerida ennast vaesuse, migratsiooni ja radi-
kaliseerumise tagajärgedest. See tähendab, et i l legaalne migratsioon vaesematest riiki-dest rikkamatesse kestab, kuni ei looda võimalusi tulevikuks omal maal.
Me ei saa ega tohi ehitada “Euroopa kindlust” ja vaadata mööda probleemidest kauge-mal.
Viimastel aastatel oleme näinud, mis võib juhtuda, kui maailm jaguneb liialt “meieks” ja “nendeks” – sagenevad pin-ged ja terrorism ning inimesed kaotavad tulevikulootuse. Sel-les mõttes on arengukoostööst saanud välispoliitika oluline osa. Heaks näiteks on Afganis-tan, kus Eesti ja Taani sõjaline missioon käib käsikäes afgaa-nide elutingimuste paran-damisega – ehitatakse koole, rajatakse infrastruktuure ja antakse arstiabi.
Mei l lasub ka õig usl i k kohustus – ÜRO arenguabi ees-märgid sätestavad, et arene-nud maad peavad arenguabile eraldama 0,7% sisemajanduse koguproduktist (GNP). Lisaks on Eesti ja Taani kui EL liikmed kohustatud andma vähemalt 0,56% GNP-st arenguabiks aastal 2010 ning jõudma ÜRO poolt ette nähtud 0,7% hilje-malt 2015. aastaks.
Nende eesmärkideni jõud-miseks ei saa alahinnata vaja-dust teha vastav poliitika, prio-riteedid ja kohustused mõiste-tavaks riigi maksumaksjatele. Nii Eestis kui ka Taanis ei ole selles osas siiski enam küsi-must, sest oleme andnud luba-duse anda arenguabi vastavalt oma maa majanduse seisule. Väga rikkad maad eraldavad rohkem raha kui “pelgalt” rik-kad.
Tähtis on süvendada aru-saama ja teadlikkust arengu-abi osas. Hoolimata pikaajali-sest arenguabi andmise tradit-sioonist pühendab isegi Taani valitsus palju tähelepanu ava-likkuse teavitamisele arengu-riikide olukorrast ja nende toe-tamise tähtsusest.
Minu arvates on algatu-sed, nagu näiteks Riigikogus 17. aprillil toimunud seminar “Partnerlus Aafrikaga” ja maa-ilmapäeva tähistamine juunis, väga olulised.
Seepärast loodan ma siiralt, et eelseisvatel aastatel tõuseb Eesti inimeste huvi mõista kau-gete maade rahvaste olukorda ning arenguabi andmine muu-tub loomulikuks osaks riigi välispoliitikast.
Foto: Enel Otstavel
Riigikogu Valge saali rahvusvaheline seminar “Partnerlus Aafrikaga”
Foto: iStockphoto
� Aafrika - muute murdes
Luod on üks Keenia paljudest rahvusgruppidest, kes elab Victoria järve äärsel madali-kul ja mägismaal, asustades suuremat osa Nyanza provint-sist Lääne-Keenias. Umbes 3-miljonilise rahvaarvuga on see suuruselt kolmas rahvus Keenias. Vaatamata oma hul-gale moodustavad nad aga vaid umbes ühe kümnendiku kogu Keenia rahvastikust, mis on ligikaudu 32 miljonit. Nyanza provintsis elavad veel kisii ja luja rahvusgrupid ning paar väiksemat etnilist gruppi, mis on oma keelt ja identiteeti kao-tamas.
Luod on põlluharijad, keda on õnnistatud üsna korralikku saaki andva maaga. Peamiselt kasvatatakse siin maisi, mis on inimeste põhitoiduks, lisaks ka maguskartulit (bataat), ube, maapähkleid ning banaane ja veel palju erinevaid köögi-vilju. Kuna kliima on põlluha-rimiseks väga soodus ja aastas saab kaks saaki (jaanuaris ning juulis-augustis), siis ei tohiks otsest näljahäda kunagi tek-kida. Siiski juhtub sageli, et saak jääb oodatust väiksemaks ning inimestel on raskusi, et järgmise saagini ots-otsaga kokku tulla. Põhjused peitu-vad muuhulgas selles, et põl-lumaad on imeväikesed ja maa on ära kurnatud, kuid põllule ei anta puhkust – see oleks liigne luksus.
Vanaduspõlv Zimbabwes ja Aafrikas üldse oli aeg puhka-miseks noorpõlve töödest ning sagimistest, võimalus laste-lastega olla ja neile elutarkusi õpetada, kasutades selleks eri-nevaid jutte, laulu või tantsu. Jut uvest mine ja lau lmine toimusid puhkepäevadel või õhtutundidel, kui päevaaskel-dustega oldi ühel pool. Ühtlasi oli see aeg esiisadele austuse avaldamiseks.
Olid ajad, kui eakatel oli olu-line roll noorte abieluks ette-valmistamisel, kus nad jagasid oma teadmisi, mida tähendab olla abielus mees või naine. Vanemal generatsioonil oli oma elutarkuse tõttu ühiskon-nas oluline staatus – lapsed ja perekond austasid eakaid ning hoolitsesid nende eest. Sugu-võsa ülesandeks oli vanurite toiduga kindlustamine ja ka tervise- ning sotsiaalküsimus-tele lahenduste leidmine.
Eakate elu muutus aga mär-kimisväärselt koloniaalajal,
Elu Nyanzas luo rahva keskelRael Leedjärv
Noorte külaharidus- programmi kordinaator Lääne-Keenias
Kui võrrelda luo rahvust nende hõimurahvaste maa-saide ja samburudega, siis on luod kõige rohkem “läänestu-nud” ja paljud noored ei tunne enam oma rahva traditsioone, kuigi varjatult elab osa tavasid edasi ja mõjutab väga tugevalt luode ellusuhtumist. Kui maa-said ja samburud on endiselt rändkarjakasvatajad ja kan-navad ka igapäevaselt oma traditsioonilist riietust, siis luodest on saanud põllumehed ja nende rahvarõivast ei ole või-malik enam näha – täiesti tava-line on läänelik riietus. Ainus vahe on selles, et naisterahvad peavad seelikut kandma, sest “naised, kes kannavad pükse, ei austa mehi, kui panevad selga meeste riided”. See kehtib vaid maapiirkondades.
Suured peredLuo pered on suured, sest kõigi vendade pered moodustavad ühe suure perekonna, kes elab koos ühel õuel, kuigi igal ven-nal oma savimaja. Enamikus peredes on kolm-neli venda. Kui kokku lugeda kõigi lapsed ja naised, kujuneb pere suuru-seks kuskil 30–40 inimest, kui mitte rohkem. Luod on tradit-siooniliselt olnud polügaamid ehk mitmenaisepidajad ja see traditsioon elab vaatamata kristluse levikule ka tänapäe-val. Suurpere liikmete arv võib seetõttu veel tunduvalt kas-vada.
Roh kea r v u l ine pere on siinsetes oludes inimeste ain-saks sotsiaalseks tagatiseks. Kui keegi jääb raskelt haigeks, kannavad vendade pered koos tema eest hoolt ja maksavad ka haiglaarve ühiselt. Kui üks
vend juhtub surema, siis on teiste vendade kohus kanda hoolt lese ja laste eest. Keenias on väga palju orbusid, aga vaid üksikud neist elavad lasteko-dudes, suurem osa elab onu või vanavanemate kodus, harve-mini näiteks tädi peres.
OrvudOrvud Aafrikas on teema, mis kodusõdade kõrval Euroopa meedias kõige rohkem kajas-tamist leiab. Peapõhjuseks on AIDS ja selle tohutu levik. Oma töös puutun iga päev kokku inimestega, keda AIDS-i laas-tamistöö on lähedalt puudu-tanud.
Enamik surmajuhtumeid
külas, millest nädala jooksul kuuled, on stsenaariumiga: suri umbes 20-30-aastane naine, pärast mehe surma haigena tagasi isakoju pöördus, kuna ei suutnud enam ise oma maja-pidamisega toime tulla. Mõnel juhul on surnud ka laps või jää-nud suuremad lapsed onude kasvatada. Keegi ei nimeta haigust nimega AIDS – see on tabuteema. Pigem öeldakse, et tal oli malaaria, kuigi samas teavad kõik, et selliste sümpto-mitega ei saa see olla muud kui AIDS. Keenia suureks problee-miks on see, et noorte, tööjõu-liste põlvkond sureb AIDS-i.
Lapsed, kellel on onu või elujõus vanavanemad, on suh-teliselt õnnelikus olukorras. On aga ka neid, kes on täiesti omapead jäänud ning peavad ise kogu majapidamise ja põl-luharimise eest hoolt kandma, et leib lauale saada. On imet-lusväärne, et paljud nendest noortest saavad sellega tõe-poolest hakkama ja suudavad lisaks sellele ka koolis heade tulemustega õppida.
Leskede situatsioon tundub vahel lootusetumgi – nad on elule alla andnud ega suuda enam loota, et olukord para-neb. See on neilt röövinud iga-suguse algatusvõime, nad ela-vad üksnes almuseid oodates.
Noored julgevad veel unis-tada ja vaatamata raskele, meie arusaamist mööda vahel täiesti lootusetule olukorrale teevad nad kõik selleks, et enda ja oma õdede-vendade elule jalad alla saada. Keenia noored väärtus-tavad haridust ja näevad tõsist vaeva selle nimel, et leida või-malus vähemalt keskharidus omandada.
Mairi Jüriska Terve Eesti Sihtasutuse tegevjuhtwww.terve-eesti.ee
Lugedes HI-viirusest ja AIDS-ist on seos Aafrikaga kerge tekkima. Tõsi, pandeemia on just Aafrikat kohutava kiiru-sega laastamas – suurimaks kaotuseks on kõige töövõime-lisema elanikkonna langemine AIDSi ohvriteks, mis toob ühis-konnale kaasa nii majandus-likud, sotsiaalpoliitilised kui ka demograafilised tagajärjed. Probleemidest, mis tunduvad
kaugel, on lihtne mööda vaa-data, on lihtsam mitte hoolida. Kui aga vaadata, mis on meil, pisikesel edukal Eestil musta Aafrikaga sarnast, siis kajas-tuks HIV selles nimekirjas ühena esimestest. Ekspertide hinnangul on tänu meil valit-sevale epideemiale 10 aasta pärast AIDS kolme sagedasema surmapõhjuse seas. See paneb mõtlema, mis oleksid peatükid loos “Elu Eestis”? HIV/AIDS on üks raskemaid meie planeedi ees seisvaid väljakutseid. Rah-vusvaheline koostöö sellega võitlemisel on väga oluline.
Kommentaar
Eakate mured tänases ZimbabwesPriscilla Gavi
Zimbabwe kodanike- ühiskonna aktivist, HELPAGE’i direktor
kui ühiskonda toodi uus elu-stiil. Inimesed pidid ametli-kult tööl käima hakkama ja tihti koliti suguvõsast eemale, et paremaid töö- ja elamisvõi-malusi leida. Suguvõsa – sot-siaalne võrgustik, mis vanu-reid toetas – hakkas lagunema ja eakatel tuli silmitsi seista veel tundmata kannatustega. Uute kultuuride mõjud ühis-konnas nõudsid, et inimesed õpiks elama tempokalt, käima n-ö ajaga kaasas. Samas pol-nud piisavalt ressursse, et kõik saaksid käia koolis, kus toimus muuhulgas uue ja kaasaegse elustiili omandamine. Ainult üksikud zimbabwelased said endale lubada niivõrd korra-likku haridust, et pärast kooli lõpetamist k indel töökoht leida. Enamik töötas juhutöö-del kaevandustes, taludes ja tehastes. See kõik tähendas, et vanaduspõlves puudus neil pension ja nad pidid minema tagasi kodukülla ning leidma viise, kuidas leiba teenida.
Täna on vanurite suurimaks probleemiks vaesus. Aren-gumaana on Zimbabwel vaja ületada palju väljakutseid vae-suse vähendamise teel. Enim vaesuse all kannatavate hul-gas on ka vanem generatsioon – üle 60-aastased. Peamised
murede põhjused on suguvõ-sasüsteemi lagunemine, maa ja linna vaheline ränne, töö-puudus ja kehv haridus.
Haridussüsteem on võti või-maluste ja privileegide juurde. Ha r idusrefor m on vaja l i k pol i it i l i ne sa m m vaesuse vähendamisele kaasa aitami-seks, samuti nagu kodanike-ühiskonna organisatsioonide demokraatlik kaasamine polii-tikate kujundamisse ja elluvii-misse. Ebapiisava haridusele juurdepääsu tulemuseks on see, et suurem osa vanureid on kirjaoskamatud ja ei tunne oma õigusi.
Ühiskond vaatleb vanureid täna kui väärtusetuid, kole-daid ja halbu inimesi. Piiratud juurdepääs informatsioonile tähendab, et vanureid kasu-tatakse pidevalt ära. Teiseks suureks probleemiks on keele-barjäär – tihti ei mõista vanu-rid ametlikke riigikeeli, mis muudab nende koolitamise raskeks.
Mida teha?Kva liteetne haridus pea ks olema kättesaadav kõigi le. Selleks peavad kodanikeühen-dused ja teised osapooled tagama, et teadlikkus vanurite probleemidest poliitikakujun-
dajate, meedia ja avalikkuse hulgas suureneks.
On oluline, et vanuritele antakse vahendeid enda ning orbude eest hoolitsemiseks.
Valdek MikkalEesti Pensionäride Ühenduste Liidu juhatuse esimees
Kuigi haridus, elatustase ning tavad on Aafrikas ja Ees-tis väga erinevad, on huvitav tõdeda, et probleemid gene-ratsioonide kaugenemise, eakate kõrvaletõmbumise ja eakate hoolekandega on muredena olemas kõikjal, ehkki erineval tasemel ja kindlasti ka erineva mõistmi-sega. Antud juhul tuleb esile tõsta seda, et raskes olu-korras üldse nii kaugele on jõutud, et eakate probleeme ja erilisi raskusi avalikult tõstatatakse. 2006. aastal Kopenhaagenis toimunud üle-maailmsel eakate konverent-sil oli Aafrika riikide eakate olukord lausa erikäsitlemisel, hoolimata sellest, et mõnes riigis on olukord kiirelt para-nemas.
Foto: erakogu
Foto: Kullar Viimne
Kommentaar
Aafrika - muute murdes �
Laste õiguste ja laiemalt inimõiguste massilise rikkumise peapõhjusteks
on rusuv vaesus, autoritaarsed režiimid ja sõjalised konfliktid. Paljusid lapsi sunnitakse töö-tama, nad langevad inimkau-banduse ohvriks või värvatakse sõduriteks. Sajad tuhanded lapsed on hüljatud või kodutud, paljud kannatavad nälga, mitte kõigile pole tagatud juurdepääs haridusele ja meditsiiniteenus-tele.
Rohkem kui 20 aastat väl-danud konflikti jooksul Põhja-Ugandas on Issanda Vastupa-nuarmee (Lord’s Resistance Army – LRA) röövinud üle 20 000 lapse ning sundinud neid osalema kõikides sõjategevuse vormides. Lisaks Ugandale on lapssõdureid erinevate sõjaliste ühenduste tegevusse sunnitud ka Sierra Leones, Kongo Demo-kraatlikus Vabariigis, Angolas, Burundis, Kolumbias, Liibano-nis jm. Erinevatel hinnangutel on hetkel maailmas aset leidva-tes sõjalistes konfliktides riik-like sõjaväeüksuste või relvas-tatud grupeeringute ridadesse kaasatud 200 000 – 300 000 last.
LRA on 1987. aastal loodud religioosne sissiarmee, mille juht Joseph Kony väidab enda olevat Jumala häälekandja maa peal. Rühmituse eesmär-giks on sisse seada teokraatlik riigikord, mis põhineb kümnel käsul. LRA poliitilised eesmär-gid on ebaselged ja tegevus-kava hägune, kuid peamiselt Uganda valitsuse vastu suu-natud. Oma tegevuse käigus on LRA Põhja-Ugandas elavaid Acholi hõime julmalt kohelnud:
Viimasel ühisel Aafrika, Kariibi ja Vaikse ookeani saarte (AKV) riikide ning Euroopa Liidu par-lamentaarsel assambleel leidis aset ka nende maade kodani-keühenduste ühine meeleaval-dus. Protestiavalduse peami-seks sõnumiks oli nõudmine, et EL revideeriks oma kauban-dusalast tegevust.
Kodanikeühendused leia-vad, et EL kaubanduspoliitika arengumaades on ebaõnnes-tunud. Mittetulundusühin-gute (MTÜ-de) esindajad ja parlamentide saadikud võtsid Euroopa Komisjoni arengu- ja humanitaarabi voliniku Louis Michel’i vastu rivis seistes ja hoides käes sõnumit: “Brüsseli tehtud majanduspartnerlusle-pingud ei sobi AKV maadele!”
Uganda röövitud lapsepõlved – kes vastutab?Tiina Vahtras inimõiguste magistrant
tapnud ja sandistanud tsiviil-elanikke, röövinud lapsi ja täis-kasvanuid, rüüstanud kodusid, põletanud külasid ja põldusid. Olles konfliktis valitsusega, ei säästeta ka enda hõime. LRA väidab, et elanikud tuleb vägi-valla abil pattudest lunastada.
Eesmärgiga kaitsta tsiviile-lanikke LRA rünnakute eest, on Uganda valitsus suurema osa tsiviilelanikkonnast jõuga nn kaitstud küladesse ümber asustanud. Hetkel on ligi 1,6 miljonit elanikku (90 % piir-konna elanikest) siseriiklikult ümberasustatud isikud Acholi territooriumil. Kaitstud külad on Uganda armee valve all, kes omakorda on toime pannud korduvaid inimõiguste rikku-misi Acholi hõimude vastu. Laste röövimine kaitstud küla-dest kestab edasi. 40 000 last põgeneb igal õhtul röövimise kartuses kodudest, et minna ööbima linna keskustesse või suurematesse ümberasusta-tud isikute laagritesse. Selli-seid lapsi on hakatud kutsuma “ööreisijateks”. Olukorda piir-konnas on nimetatud “unusta-tud humanitaarkriisiks”.
Uganda valitsuse ja LRA va hel juba k ä ivate rahukõneluste tõeliseks
komistuskiviks on kujunenud Rahvusvahelise Kriminaal-kohtu poolt välja antud käsk anda kohtule üle Joseph Kony ja neli kõrget LRA komandöri, keda süüdistatakse inimsuse-vastastes ja sõjakuritegudes. LRA pole nõus enne rahukok-kuleppele alla kirjutama, kui Rahvusvaheline Kriminaal-kohus kohtulikud süüdistu-sed tagasi võtab. On tekkinud konflikt õigluse ja rahu, rah-vusvahelise ja traditsioonilise kohtumõistmise vahel.
Lapssõdurite fenomen on brutaalne nähtus, mida on raske aktsepteerida. Ebainim-lik kohtlemine, mis lastele sõjakoledustes osaks langeb, traumeerib nad igaveseks. Miks kaastakse lapsi relvas-tatud konfliktidesse? Vaimse ja emotsionaalse ebaküpsuse tõttu on lastega lihtne manipu-leerida. Teiseks on lapsi kerge hirmu abil kontrolli all hoida, neid on lihtsam kuritegudele veenda ning iseäranis narkoo-tikumide mõju all võivad nad üles näidata erakordset vaprust ja visadust. Lisaks on riikides, kus lapssõdureid värvatakse, sündivus tavaliselt kõrge, mis-tõttu on relvastatud gruppi-del kerge oma ridasid värske verega täiendada. Lapssõdurite kasutamisele on kaasa aidanud ka relvatööstuse areng ning väikerelvade laiem levik, mida lastel on sama lihtne kasutada kui täiskasvanutel.
Teisalt leidub lapsi, kes liitu-vad võitlejatega vabatahtlikult. Sageli pole neil alternatiive, kuna nad on kaotanud konflik-tis oma vanemad ja loodavad leida kaitset ning toitu. Suurem tõenäosus lapssõdurite rida-desse sattuda on lastel, kes on vaesed, lahus oma vanematest, kodudest ümberasustatud, elavad konfliktitsoonis või kel-lel puudub juurdepääs haridu-sele.
Lapssõduritel on kahe-kordne roll: ühest küljest on nad ohvrid, kuna mit-
med rahvusvahelised konvent-sioonid kaitsevad neid sõduriks värbamise eest. Teisest küljest on nad kuritegude toimepani-jad, kuna nad on olnud sunni-tud sooritama verdtarretavaid roimasid. Lapsed on ka kahe-kordsed ohvrid: lisaks sellele, et nende õigusi on rikutud, on nad ka terveks eluks traumee-
ritud, olles pealt näinud või ise toime pannud võikaid julmusi. On üldine kokkulepe, et lapsi sõjakuritegude eest vastutu-sele ei võeta ning rõhk pan-nakse nende ühiskonda tagasi toomisele.
LRA on sundinud tuhandeid poisse sõjategevusele. Lapsed peavad sooritama ebainim-likke julmusi tsiviilelanike, sageli omaenda perekonna ja külaelanikke vastu, et rasken-dada nende kojunaasmist kät-temaksuhirmuga. Pärast röö-vimist lapsed nn pühitsetakse ametisse. Nad seotakse kinni ja neid pekstakse, et “karastada“ neid võitleja ametiks. Sageli tuleb ette, et lapsed peavad osalema nende laste hukkami-ses, kes on põgenemiselt taba-tud. Enamasti saavad lapsed ka algelise koolituse relvade käsit-lemise kohta.
Ka tüdrukuid röövitakse suurel hulgal. Mõne-sid sunnitakse kandma
relvi ja võitlema, kuid enami-kust saavad orjad, kes peavad töötama pikki päevi, valmis-tama süüa või töötama põllul, kandma raskeid koormaid, läbima pikki vahemaid, et tuua vett ja tulehakatist. 14.–15. aasta vanuselt saavad tüdru-kutest sageli seksorjad ning nad määratakse komandöride “naisteks“. Tüdrukud langevad vägistamise ja soovimatute raseduste ohvriks ning riski-vad seksuaalsel teel levivatesse haigustesse, sh HIV/AIDS-i nakatumisega.
Enamiku laste jaoks ei lõpe raskused vabanemise või põgenemisega. Suurem
osa kardab uuesti röövimise ohvriks sattuda ning vähesed saavad oma kodudesse tagasi
pöörduda seoses LRA jätkuva tegevusega. Tütarlapsed, kel-lel on vangistuses laps sündi-nud, kardavad, et nad ei suuda üksinda lapsele toeks olla, lisaks on väljaspool abielu sün-dinud lapsed ebaseaduslikud ja neil puudub ühiskonna toe-tus. Peaaegu kõik lapssõdurid kannatavad psühholoogiliste või füüsiliste komplikatsioo-nide a l l. Rehabil itatsiooni raskendab kestev konf likt ja ebaturvalisus. Paljud kohali-kud ja rahvusvahelised orga-nisatsioonid on käivitanud projekte, et kergendada laste tagasitoomist ühiskonda ja peredesse, kuid traumeerivad kogemused vangistuses jäävad neid saatma terveks eluks. Las-telt pole röövitud mitte üksnes vabadus, vaid ka lapsepõlv ja täisväärtuslik elu.
Eestist vaadatuna võivad need sündmused tun-duda kauged ja võõrad,
kuid iga väiksemgi samm või mõte võib muuta kellegi elu. On oluline, et rahvusvaheline kogukond avaldaks Ugandale piisavalt survet, et ta oma rah-vusvahelisi kohustusi tõsiselt võtaks ja elanikkonda vägi-valla eest kaitseks. Tuleb leida tasakaal rahvusvahelise ja tra-ditsioonilise kohtumõistmise vahel. Kohalikud kohtud ja rituaalsed leppimismeetmed võivad olla suureks abiks palju-kannatanud rahva lepitamisel, kuid LRA juhtfiguurid peavad saama õiglase karistuse rah-vusvahelise kohtumõistmise läbi. On andestamatu, et nii paljude laste elud on jäädavalt stigmatiseeritud. Ennekõike Uganda, kuid ka rahvusvahe-line kogukond peab töötama selle nimel, et nad saaks oma elu uuesti üles ehitada.
Palju kära EL majanduspartnerluslepingute ümber Veronika Talviste
Arengukoostöö Ümarlaua info- ja poliitikajuht
Volinik Michel aga väidab, et vastuseis partnerluslepetele tä hendab, et a reng umaad tahavadki vaeseks jääda! Mil-lest sellised lahkarvamused?
M a j a n d u s p a r t n e r l u s e lepingud on kõikehõlmavad piirkondlikud vabakauban-duslepped, mis peaks toetama säästvat arengut ja vähendama vaesust. Piirkondlikud selle-pärast, et lõplikud lepingud sõlmitakse mitte üksikute rii-kide, vaid 6 regiooniga – Vaikse ookeani, Kariibi mere, Lääne-Aafrika, Kesk-Aafrika, Ida-Aafrika ja Lõuna-Aafrikaga. Kõikehõlmavad sellepärast, et lisaks tööstuskaupadele ja põl-lumajandussaadustele peaksid nad sisaldama teenuseid, riigi-hankeid ja investeeringuid. Ja vabakaubanduslepingud, kuna eesmärgiks on kaotada kau-banduspiirangud 10 aastaga (mõnede kaupade puhul mak-simaalselt 25 aastaga). Loode-takse, et peale 15 aastat toimub
80% kaupade ringlusest juba ilma tollideta.
EL-i majanduspartnerlusle-pingute loojate idee on, et läbi vabakaubanduse toimub inves-teeringute kasv AKV riikidesse, millega kaasneb majanduse areng ning seega vaesuse vähe-nemine. AKV maad ei ole aga seda meelt, väites, et vabakau-banduseks peab olema pare-mini ette valmistunud ja alles
siis võib avada oma turud.Tänaseks, pärast mitmeid
aastaid läbirääkimisi, on 78-st AKV maast sõlminud kõike-hõlmava majanduspartnerlus-lepingu ainult 15 Kariibi mere riiki. Veel 20 Aafrika ja Vaikse ookeani maad on nõustunud vahelepingutega, mis sätesta-vad kaupade ja põllumajandus-toodete liberaliseerimise. Tule-mused on kesised, sest tegemist
tetulundusühingute konföde-ratsiooni “CONCORD” esin-daja Marc Maesi arvates ei saa arenevatelt riikidelt oodata, et nad kindlustaks oma siseturge 5 aastaga, kui EL riikidel oli sel-leks aega 50 aastat. Maesi sõnul tuleks olemasolevad lepingud kehtetuks tunnistada.
Aafrika Talunike Liikumise esindajad tuletavad meelde, et rohkem kui kaks kolmandikku neist, kes nälga kannatavad, on just talunikud. Praegused majanduspartnerluse lepingud ohustavad Aafrika talumeeste elatist, mitte ei kaitse seda. Olemasoleval kujul panevad nad talumehed ebaõiglasse ja karmi konkurentsi.
Lisaks sellele kritiseerivad kodanikeühenduste esindajad läbirääkimisprotsessi läbi-paistvust.
Lepete sõlmimisel on ohuks ka EL kodanike vähene tead-likkus majanduspartnerluse lepete olemusest.
on piirkondlike lepetega, mis nõuavad regionaalseid seisu-kohti. Aafrikas toimunud piir-kondlik integratsioon ei ühti aga alati majanduspartner-luslepingute regioonidega ja majandushuvid ning mured on piirkondade ulatuses erinevad. Samuti on riigid piirkondade sees erineva arengutasemega.
Vahelepingute allkirjasta-mine toimus kiirustades ja ei olnud põhjalik protsess. AKV maad on soovinud nende lepin-gute läbivaatamist, maini-des, et kirjutasid alla Euroopa Komisjoni (EK) surve all. EK ei tulnud aga sellele ettepa-nekule vastu. St. Vincenti ja Grenadines’i parlamendisaa-diku Louis Strakeri sõnul aval-dati neile EL poolt survet ja anti mõista, et kui nad ei kirjuta majanduspartnerluslepingu-tele alla, siis tõusevad kauban-dustariifid EL-iga.
Euroopa arengu- ja huma-nitaarabi heaks töötavate mit-
Foto: Kullar Viimne
Foto: Kullar Viimne
� Aafrika - muute murdes
“Kui mõistad hästi algust, ei tee sulle muret ka lõpp-tulemus” – Ashanti vanasõnaElades Lõuna-Aafrika Vaba-riigis, kus töötasin kaks aas-tat rahvusvahelise kodani-kuühenduste liidu CIVICUS peakorteris nõuniku ja admi-nistratsiooni direktorina, sai mulle selgeks, et viimane asi, mida Aafrika riigid vajavad, on järjekordsed abiprogram-mid ja toetused, mille teosta-jateks ja juhtideks on “targad valged inimesed Läänest”. See on suur viga. Lugematute abi-dega on ikka hirmsasti abitust õpetatud. Aga seda inimesed ei vaja. Aastaid tagasi ehitasid ühe Skandinaavia riigi aren-guabiinimesed ühest Mosam-biigi külast rannikuni tee, et kiirendada sedasi banaanide jõudmist laevadeni. Kiire ja “efektiivse” arenguprojekti t u lemusena sõitsid autod surnuks metsloomi ja lapsi ning vanureid, kes polnud nende hääle ja kiirusega har-junud. Hulgaliselt banaane, mis kümme korda kiiremini kohale toodud, mädanesid lihtsalt ära, sest keegi ei mõel-nud, et ka laevu oleks rohkem vaja. Külade vahel puhkesid madinad, et nende ühtne har-mooniline kooseksisteerimine oli ühe küla promomisega lõp-penud ning lõpuks ei olnud kuskilt võtta vajalikke autoosi ja bensiini. Projekti uputati miljoneid, skandinaavia “spet-
Ära pigista musta mamba sabaKristina Mänd
Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu (EMSL) nõukogu liige
sialistid” said kuninglikult tasustatud ning projektirapor-tisse kirjutati, et asi oli edukas. Tegelikult ei olnud, sest lõhuti sotsiaalne kapital, ei aruta-tud koos kohalike inimestega, mida tegelikult vaja oli ega mõeldud, millised tagajärjed otsustel olla võivad. Arengu-koostöö puhul on lõpptulemus sama oluline kui protsess, sest kohalikud inimesed peavad sellega edasi elama, samas kui abiandja rõõmsalt uutele jahi-maadele jalutab.
“Ära pigista musta mamba saba”ehk ära tee saatuslikke vigu – Sepedi vanasõna Aafrika ei ole üks suur riik, kus tänavatel kõnnivad lõvid, kõik nälgivad, igal pool on kõrb ja räägitakse sama keelt. Aafrika mandril on 53 riiki ja 900 mil-jonit elanikku. Aafrikas saab rääkida vaid mõnest üksikust rahvusriigist nagu nt Egiptus. Ülejäänud on Euroopa impee-riumide vägivaldse võimu- ja maadejagamise tulemus. Seega oleks endale alati tark selgeks teha, kes ühes või tei-ses riigis elab, kuidas on eri-nevad hõimud seotud naabe-riikide omadega ning millise riigisüsteemiga on tegemist. Teine suur viga, mida valged kipuvad tegema, on arvamine, et mustanahalised on ruma-lad ja laisad ega saa valgeteta hakkama. Ärme unusta, et Euroopa riigid koloniseerisid Aafrika mandri, kui meil endil varad otsa saama hakkasid või ruumi ja võimalusi ela-miseks ei olnud. Vägivaldselt pandi paika piirid, hakati ära kasutama kohalikke elanikke, võeti hõimude maa endale, koheldi inimesi kui metsloomi (nt khoisane ehk bušmanite
ja hotentottide järeltulijaid võis karistamatult kütt ida kuni 1960-ndate aastateni), toodi sisse oma töö- ja suht-lemiskultuur, müüdi inimesi orjadeks, toodi orje ja odavat tööjõudu sisse näiteks Indiast ja Malaisiast ning tehti kon-tinent maavaradest puhtaks. Euroopa Liidu riigid eesotsas Suurbritannia, Prantsusmaa, Portugali, Saksamaa, Hollandi ja Hispaaniaga on ju just selli-sel viisil rikastunud. Kui koha-likud inimesed sellega ei leppi-nud, siis leiti, et nad on lollid, rumalad ja “nagu väikesed lap-sed”, kes vajavad valge inimese tarka ja karmi kätt. Viimane on vist kõige kuulsam ja üleole-vaim suhtumine. Kuigi Eesti ei ole Aafrika mandril kedagi koloniseerinud, ei tähenda, et me ei vastuta, sest Euroopa
Liidu liikmena saame me nen-dest rikkustest osa. Aafrika on olnud kaua meie võõrustaja ja me peame teda ja tema inimesi väärikalt ja lugupidavalt koht-lema, mitte neid läbi oma väär-tusprisma arvustama.
“Inimene on inimene tänu teistele inimestele” – Lõuna Sesuuto vanasõnaMeelelaad i lt , oot ustelt ja pettumustelt on LAV Eestiga sarnane, sest mõlemad riigid on pidanud viimase 15 aasta jooksul toime tulema tohu-tute sotsiaalsete muutustega, kus on tekkinud põlvkond, millest pooled on kannatajad ja pooled nautinud muutuse vilju. See omakorda on too-nud kaasa ebavõrdsuse, mil-leks keegi valmis ei olnud. Nii nagu meil arvasid paljud, et
Eesti iseseisvumisega tuleb venelastele ära teha, arvasid ka paljud LAV-i mustanahali-sed (kes moodustavad ligi 80% elanikkonnast), et nüüd tuleb valgetelt kõik ära võtta ja nad välja kihutada (92% majandu-sest oli 1991. aastal valgena-haliste käes, kes moodustasid elanikkonnast 12%). Aga Nel-son Mandela, 1994. aastal esi-mene kogu elanikkonna poolt valitud president, oli targem, ega tahtnud korrata Zimbabwe presidendi Robert Mugabe viga ning kinnitas, et tegu pole rah-vusriigi ja mustanahalistele mõeldud riigiga, vaid riigiga, kus sajandeid on elanud eri rahvad, kes kõik peavad end uues riigis koduselt tundma. Selleks tegi ta päris mitu tarka sammu: esiteks loodi kohe selline institutsioon nagu Tõe
ja leppimise komisjon (Truth and reconciliation commit-tee). Et inimesi mitte vanglasse toppida, loodi komisjoniga platvorm, kus käsuandjate või -täitjatena jõledusi toime pan-nud tegelased said kahetseda ja ohvrid ning kannatanud kurta ja ära leppida. Komis-joni pandi juhtima Kaplinna peapiiskop Desmond Tutu, kes tegi väga palju tööd, et ajaloo-line arusaam läbi rääkida. Ka ei võetud valgetelt ära maad ega antud seda mustadele, vaid üritati luua inimlik süsteem. Küll aga ei saanud jääda nii, et 12% valgeid kontrollib 90% riigi majandusest ning muu-datused nägidki rassi võrdsuse printsiibil peamiselt välja nii, et mustanahalistel kujuneks aja jooksul sama suur osa-lus majanduses kui on nende protsent elanikkonnast (Black Economic Empower ment). Alati võib vaielda, kas selline käitumine on õigustatud, aga kui inimgrupile on tema soost, nahavärvist või usust põhi-nevalt olnud kõik keelatud, tuleb vähemalt ühe põlvkonna jooksul neile suuremad eeli-sed luua. Nüüd on LAV-is 11 ametlikku riigikeelt (keeled on suhtelised sarnased ja ena-mik inimesi kasutabki sellist inglise-afrikaani-suulu keele segu) ja igal lapsel on õigus saada algharidust oma valitud keeles.
Suurepärase looduse, hea toidu ja veinide ning loomade kõrval on üheks LAV-i võluks ilusad, sõbralikud, ausad ja toredad inimesed, kes on vaa-tamata vaesusele, raskustele ja eelarvamustele alles hoidnud nakatava elurõõmu. LAV-is on erinevate hõimude ja rahvaste omavahelised suhted head.
Aafrikat peetakse t ihti seik luseks või katast-roofi epitsentriks ning
eks see arvamus ole omamoodi adekvaatne. Siiski ei peegelda see arusaam mitte Aafrika, vaid Eesti reaalsust. Uudised Aafrikast moodustavad vaid 2% Euroopa peavoolumeediast ning enamik, mis sealsest meie uudisekünnise ületab, on ühel või teisel moel kohutav. Rasked ja kauged lood, mis annavad Kilimanjaro nõlvadel kasva-nud hommikukohvile patu maigu.
Vaatamata sellele, et Aafrik-ast teatakse vähe ning sealsed riigid pole eestlase huviorbii-dis, on kindel arusaam seal toimuvast olemas. Seetõttu
võib ka küsida, kelle arvamus see on, mida endas kanname. Kel le sõnadega räägime ja kelle tõde esindame? Enamik sealsest teabest jõuab meieni kolma nda l r ing i l, uudiste agentuuride ja tõlkide filtrite kaudu. Uudis, mis püünele murrab, peab olema põrutav, aga ka arusaadav, mistõttu ka lihtsustatud. Uudised Aafri-kast tunduvadki olevat väl-jatöötatud formaadis, nende sisu ja lõpplahendus on juba ette teada ja nii nad vaid kin-nistavadki stereotüüpe.
Tulles nüüd ringiga arengu-koostöö juurde, tuleks Aafrik-ale antavat abi vaadata hoopis teise nurga alt. Just eestlaste teadmatusest tuleneva taus-tal saab see hoopis äraspidise tähenduse. Ühe suure maa-ilma osa ignoreerimine või valesti mõistmine viib selleni, et meie endi ettekujutus maa-ilmast muutub loperguseks,
Maa lohuga planeediks, kus raskuskese on enda ja Paris Hiltoni nabal. Selle väljendu-sed, näiteks järjepidev teisest kultuurist pärit inimeste kol-kimine Tallinnas, annavad kultuuripealinna tiitlile nat-sistliku mõõtme. Või heade mõtete linna juhtide rassist-l ikud meeleavaldused seal vohava rassismi vastu, mis on kõike muud kui “hea mõte”. Kurb, kui eestlase maailmapilt näib sama ahtake nagu burge-riputka luuk toiduplatsi burge-ritädi jaoks, kes, nähes vägival-latsemist välistudengi kallal, ei kutsu abi ega ulata ohvrile vere pühkimiseks puhastuspabe-rit. Tema turvalist oaasi ümb-ritseb ohtlik maailm, millega ta suhtleb läbi väikese augu. Selle kaudu vahetatakse kaup rahaks ja ei enamat.
Kuigi indiviidi tegusid ei saa alati laiendada kogu ühis-konnale, on ilmne, et vägivald
Arengukoostööst äraspidi
“UUE AASTATUHANDE AAF-RIKA: aafriklaste pilgu all” on kolme Aafrika koomiksijoo-nistaja - Frank Odoi, Godfrey Mwampembwa ja Celestine Wamiru- panus aastatuhande arengueesmärkide saavuta-mise arutellu Aafrikas.
Näituse on Eestisse toonud MTÜ Mondo Eesti Välispolii-tika Instituudi toetusel.
Näitust saab tellida kooli-desse ja avalikesse kohtadesse aadressil : mondo @mondo.org.ee
Uue aastatuhande aafrika: aafriklaste pilgu all
Birgit Rosenberg
GLEN projekti
vabatahtlik Sambias
Foto: iStockphoto
Erileht on valminud Arengukoostöö Ümarlaua ja FEST projekti koostöös.Arengukoostöö Ümarlaud (AKÜ) on katusorganisat-sioon, mis ühendab arengukoostöö valdkonnas tegut-sevaid või sellest huvituvaid Eesti kodanikeühendusi. AKÜ missiooniks on kaasata Eesti avalikkust, organi-satsioone ja riiki ülemaailmse vaesuse vähendamisse ja inimarengu edendamisse.
FEST on seitsme Eesti, Soome ja Rootsi kodanikuühenduse projekt, mille eesmär-giks on tõsta kolme riigi vabaühenduste suutlikkust osaleda arengukoostööpoliitika kujundamises ning võimekust kosta oma seisukohtade eest nii poliitikute kui ka ava-likkuse ees.
Käesolev trükis on valminud Euroopa Liidu toel. Trükise sisu eest vastutavad Arengu-koostöö Ümarlaud ja FEST projekt. Trükises esitatut mitte käsitleda Euroopa Liidu amet-liku seisukohana.
ei toimi vaakumis, olgu selle põhjuseks kallutatud maail-mapilt, paaniline soov endale tõestada, et ollakse kellestki ü le, hirm, hoolimatus või l ihtsalt teadmatus. Aafrika on kaos või seiklus vaid seni, kuni sealsed probleemid on üheplaanilised ning kanna-tused anonüümsed. Uskumu-sel, et ollakse kellestki parem, ja reaalsel üleolekul on suur vahe. Tegelikkus on mitme-mõõtmelisem ning seotud otseselt valikutega, mille teeb meie poliitik, valija või see-sama burgeritädi. Omades võimalust maailma poliitikas kaasa rääkida, loodan, et eest-lased ei vasta hoolimatuse ja sada aastat vanade ideedega. Vahel mõtlengi, et ehk rohkem kui suurel Aafrikal on meil endil vaja abi adekvaatse maa-ilmapildi kujunemisel, maa-ilma ja iseenda mõistmisel. Arenguruumi on.
