Margit Luiga

Ämmaemanduse ajalugu

Ämmaemand. Teadjanaine. Vana armuline

…Ja Jumal tegi ämmaemandatele head; rahvas aga

suurenes ja nad said väga arvurikkaks…2Ms 2:20

Antiikaja keskse filosoofi Aristotelese (384-322)

seisukohad kujundasid paljudes valdkondades hoiakuid

läbi kogu uusaja

Renessansi-aja suure meditsiini arendaja Paracelsuse

(kodanikunimega Theophrastus Phillippus Aureolus

Bombastus von Hohenheim, 1493-1541) vahendusel

jõudsid tema peamised seisukohad Euroopa arenevasse

meditsiini

Aristoteles ämmaemandate kohta...

Ämmaemand peaks olema keskmise vanusega, mitte väga

vana, kuid mitte ka väga noor. Ta peab olema heas füüsilises

vormis ning ei tohi olla sõltuv mingist haigusest.

Ta ei tohiks olla kõhklev ja ebakindel ega kaotada kriisiolukorras

pead. Siiski ei sobi ämmaemandal olla “hea kirurg”, keda

piltlikult võiks iseloomustada kui inimest, kellel on daami käed,

kulli pilk ja lõvi süda. Pigem peab ta käituma tasakaalukalt,

tõsimeelselt, sõbralikult ja lahkelt, kuid samas ka kaastundlikult,

iseloomult olema aga meeldiv ja rõõmsameelne, mitte

sõltuvuses kirest.

Aristoteles ämmaemandate kohta...

Seega on määratletud

ameti pidamiseks vajalik

vanus,

iseloomuomadused,

füüsilised ja vaimsed

eeldused. Ka Eestis

eelistati ämmaemandaina

tugevaid, heade kätega,

tasakaalukaid nooremaid

naisi, kes olid ise

sünnitanud.

Sünnitust soosivad jumalad ja jumalused

Kõigi vanade kõrgkultuuride juurde

kuulusid erinevaid elualasid kontrollivad

jumalused ja jumalad.

Muistsed jumalannad võisid olla lõputult

viljakad

Vanas-Roomas oli

Juno (peajumal

Jupiteri õde ja

abikaasa) naiste ja

sünnitajate kaitsja,

vastates nii

Kreeka

jumalannale

Herale.

Egiptuse 7 jumalannat

Meskhenet

Hekate

Foiniikia mütoloogia

Astarte

Egiptuses oli jumal

Bes, kelle välimus oli

tavatu: habetunud

inetu rasvunud kääbus.

Isis

Brigit ehk Brigid oli keldi mütoloogias ravitsemis- ja viljakusejumalanna, kes aitas naisi sünnitusel.

Maiade sünnituse ja

arstimise jumal oli

Maailmakuduv Ixchel.

Siberi jakuutide Suur Ema Aiõsõt elas

taevas, kus ta kirjutas iga lapse saatuse

üles kuldsesse raamatusse. Ta valvas iga

lapse sünni üle ja tõi lapsele taevast hinge,

et vastsündinust saaks tervik.

F.R. Kreutzwald on eesti

sünnitusjumalana tutvustanud

Rõugutajat, kes on arvatavasti

soome Rongoteuse eeskujul

loodud sünnituse ja viljakaitse

jumal. Rongoteus on tuntud

Mikael Agricola 1551. aastal

koostatud karjala jumalate

loendi kaudu, kus teda

nimetatakse viljakaitsjaks.

Eestis on sünnitajad ja nende abistajad 19.

sajandil pöördunud loitsude ja regilaulude

vahendusel abipalvetega Maarja ja Peetruse

poole, arvatavasti on siin aja jooksul toimunud

algsete kujutelmade asendumine. Sagedamini

on palvetega pöördutud Jeesuse või Jumala

poole.

Eesti sünnipärimuse huvitav erijoon on

taevakirjad, pseudograafiad, mida kanti

sünnitusel kaasas veel 20. sajandil. Eestisse

levisid taevakirjad 18.–19. sajandil

baltisakslaste ja hernhuutlaste vahendusel ja

sisaldasid alati ka sünnitamisel abistavaid sõnu.

Üks enimlevinud nimetusi maagiliste ravitoimingutega

tegelevate isikute kohta on nõid, mis algselt tähendas tarka,

mitmekülgsete oskustega isikut, sõna ise ei olnud seotud

kummagi sugupoolega. 19.–20. sajandil on kõnekeeles ja

ilukirjanduses sõna

nõid omandanud feminiinse

varjundi, esinedes sageli

koos täiendiga -eit, -moor,

-mamma, -vanamoor.

Ka sõna ämm kasutatakse keeles

eespool loetletud liidetega, mis

annavad põhisõnale teatava

stiililivarjundi, 19. sajandi jooksul

kasutati kõiki nimetatud liitsõnu

ametinimetustena, kuni juurdus

ämmaemand.

Iga maapealne elu algab sünniga. Sünd siia ilma

on valu ja vaev. Iga naine vajab enda kõrvale sel

momendil abilist.