„KÕNE“ Magistritöö · Väljend abstraktsionism tuleneb ladinakeelsest sõnast abstractio, mis tähendab eraldamist. Sellist kujutamisviisi maalikunstis ja skulptuuris, samuti

Eesti Kunstiakadeemia

Vabade kunstide teaduskond

Maali õppetool

Liisa Jugapuu

„KÕNE“

Magistritöö

Juhendaja: Vano Allsalu

Tallinn 2017

Autorideklaratsioon

Kinnitan, et:

1) käesolev magistritöö on minu isikliku töö tulemus, seda ei ole kellegi teise poolt

varem (kaitsmisele) esitatud;

2) kõik magistritöö koostamisel kasutatud teiste autorite tööd (teosed), olulised

seisukohad ja mistahes muudest allikatest pärinevad andmed on magistritöös

nõuetekohaselt viidatud;

3) luban Eesti Kunstiakadeemial avaldada oma magistritöö repositooriumis, kus see

muutub üldusele kättesaadavaks interneti vahendusel.

Ülaltoodust lähtudes selgitan, et:

- käesoleva magistritöö koostamise ja selles sisalduvate ja/või kirjeldatud teoste

loomisega seotud isiklikud autoriõigused kuuluvad minule kui magistritöö autorile

ja magistritööga varalisi õigusi käsutatakse vastavalt Eesti Kunstiakadeemias

kehtivale korrale;

- kuivõrd repositooriumis avaldatud magistritööga on võimalik tutvuda piiramatul

isikute ringil, eeldan, et minu magistritööga tutvuja järgib seadusi, muid

õigusaktide ja häid tavasid heas usus, ausalt ja teiste isikute õigusi austavalt ning

hoolivalt. Keelatud on käesoleva magistritöö ja selles sisalduvate ja/või kirjeldatud

teoste kopeerimine, plagieerimine ning mistahes muu autoriõigusi rikkuv

kasutamine.

„ .... ” ......................................... 2017. a.

.................................................................

magistritöö autori nimi ja allkiri

Töö vastab magistritööle esitatud nõuetele :

„ .... ” ......................................... 2017.a.

..................................................................

magistritöö juhendaja allkiri, akadeemiline või teaduskraad

Magistritöö „Kõne“ 2017

2

SISUKORD

SISSEJUHATUS .................................................................................................................................... 3

1. ABSTRAKTSE MÕISTMISE JA KOGEMISE VÕIMALUSI KAASAEGSES MAALIS .................................. 5

1.1 Abstraktse kunsti mõistest ....................................................................................................... 5

1.2 Kaasaegse abstraktse kunsti mõistmise küsimusi .................................................................... 6

2. EESTI KAASAEGSETE MAALIKUNSTNIKE NÄGEMUS ABSTRAKTSEST KÄSITUSVIISIST OMA

LOOMINGUS ....................................................................................................................................... 9

2.1 „Mina“ kui kunstnik: arengust, motivatsioonist ja eesmärkidest ............................................ 9

2.2 Loominguline protsess ........................................................................................................... 17

3. KOKKUVÕTE .................................................................................................................................. 25

4. SUMMARY .................................................................................................................................... 27

5. LOOMINGULISE PROJEKTI DOKUMENTATSIOON ......................................................................... 29

6. ALLIKAD ........................................................................................................................................ 39

7. CURRICULUM VITAE ..................................................................................................................... 40

LISA 1 intervjuu Mihkel Ilusaga ........................................................................................................ 43

LISA 2 intervjuu Vano Allsaluga ........................................................................................................ 47

LISA 3 intervjuu Mart Vainrega ........................................................................................................ 53

LISA 4 intervjuu Jaan Elkeniga .......................................................................................................... 57


3

SISSEJUHATUS

„Mina olen see, kes peab otsustama milline peaks teos lõpuks välja nägema (maalide

loomine sisaldab suurel hulgal „jah“ ja „ei“ otsuseid, kus kõige lõpus tuleb teha „jah“

otsus).“ (Richter, 2013)

Magistritöö eesmärgiks on vaadelda ja analüüsida enda meetodit/lähenemist kunstnikuna

loomingulise projekti (näitus “Kõne“) põhjal, kasutades võrdlusmaterjalina läbi viidud

intervjuusid abstraktse, mittekujutava maalikäsitlusega suhestuvate Eesti kunstnikega.

Millest tulenevalt koosneb magistritöö kahest osast: kirjalikust ja praktilisest.

Kirjalikus osas toetun kaasaegse abstraktse maalikunsti käsitlustele erialases kirjanduses.

Uurimuslikus osas viin läbi intervjuud, millega toon enda seisukohtade kõrvale võrdluseks

nelja Eestis tegutseva, abstraktset/mittekujutavat käsitusviisi vähemal või rohkemal määral

rakendava kunstniku Mihkel Ilusa, Vano Allsalu, Mart Vainre ja Jaan Elkeni vastused

küsimustele, mida antud magistritöös oluliseks pean. Teoreetiline osa on eelkõige

abistavaks peegelduseks minu enese meetodi/lähenemise kirjeldamisel.

Praktiline osa koosneb maaliseeriast, mille ainest olen kogunud iseendast, ehk mis on minu

sisekõne visuaalne väljendus, tuues vaatajani need mõtted, tundmused ja olukorrad, läbi

mille need maalid sündisid. Siinkohal pean oluliseks teoreetilise ja praktilise osa

omavahelist seost. Mõlemad põhinevad protsessi kui sellise uurimisel.

Abstraktse lähenemiseni oma loomingus olen jõudnud läbi praktika ja katsetuste, mis on

andnud ja annab senini mulle teatavat moodi vabaduse. Siiski püüan abstraktse

väljendusviisi kõrval leida teatavat fookust ka kujutamise ja figuratiivsuse küsimustes.

Olen hetkel liikuvas faasis, kus leian huvitava olevat iseenese ja enese kui indiviidi arengu.

See võib küll banaalsena kõlada, kuid püüan kompida enda piire, et leida koht, kus oleks

hea ja turvaline, kuid mis samas ei pruugi kohale jõudes olla see mida otsinud olen. Hetkel

näen olulisena vaadelda enese tegevust kui protsessi, mistõttu ei keskendu ma ka oma

praeguses loomingus nii väga sellele, mis minu ümber toimub, vaid sellele mis minu sees

toimub. Samas on minu, kui kunstniku, sooviks lõppkokkuvõttes olla oma loominguga


4

suhtes vaatajaga, millele viitab minu näituse ja magistritöö pealkiri „Kõne“, kus keskendun

näituse kontekstis dialoogi mõistele. Näitust sissejuhatav tekst on järgmine:

“Las ma ütlen sulle, kuidas mina seda näen. Sa annad endast seda, mida mina ei taha vastu

võtta, ja samal ajal ei anna ma sulle vastu ka seda, mida sina tahaksid vastu võtta… see

olengi mina… ja see on kõne minule. Teadlikult. See on vestlus iseendaga endast.”

Filosoof Martin Buber toob välja kolm dialoogi vormi: tõeline dialoog - kahekõnelus, mis

võib väljenduda nii sõnades kui ka vaikimises; tehniline dialoog, mis tuleneb üksteisest

objektiivse arusaamise vajadusest; dialoogiks maskeeritud monoloog, mille eesmärgiks on

edevuse rahuldamine ja enesekindluse suurendamine. (Buber, 2017.)

(Näitus on eksponeeritud ARS-i maja projektiruumis 16.-20.mai 2017)


5

1. ABSTRAKTSE MÕISTMISE JA KOGEMISE VÕIMALUSI KAASAEGSES

MAALIS

Abstraktse maali lugemine läbi kaasaegse abstraktse maalikunsti minu magistritöös

keskendub küsimuste püstitamisele, mitte õigete või valede vastuste leidmisele. Esimeses

osas seletan lahti abstraktsuse mõistet üldisemalt ja teises osas tuginen antud teema

kirjeldamisel mind inspireerinud raamatule „On not knowing how artists think“.

1.1 Abstraktse kunsti mõistest

Abstraktne kunst on kunst, mis ei püüa esitada visuaalse reaalsuse täpset kujutust, vaid

kasutab selle asemel oma eesmärgi saavutamiseks vorme, värve ja kujundeid. (Tate, 2017.)

Abstraheerima tähendab eseme või nähtuse mõnd tunnust mõtteliselt eraldama ja

üldistama. Abstraktne on aga midagi mõttelist, meeltega tajumatut, mittekorrektset.

Vastand korrektsele. (Erelt T., Leemets T., Mäearu S., Raadik M., 2006)

Abstraktne kunst ei jäljenda ega viita otseselt objektide ilmnemisele maailmas. (Little,

2004)

Väljend abstraktsionism tuleneb ladinakeelsest sõnast abstractio, mis tähendab eraldamist.

Sellist kujutamisviisi maalikunstis ja skulptuuris, samuti graafikas võib nimetada ka

nonfiguratiivseks kunstiks. Pilt on abstraktne siis, kui sellel pole võimalik ära tunda ühtegi

objekti ega eset meid ümbritsevast keskkonnast - see tähendab, kui vaataja ise mitte

midagi aru ei saa sellest, mida kunstnik on kujutanud ega oska kuidagi ära arvata, mis ta

küll selle pildi pealkirjaks pannud on. Pildipinna moodustavad mingis rütmis jooned ja

värvilaigud. Need võivad olla kas vabalt voogava vormiga või korrektselt geomeetrilises

rütmis. Täpsemalt kasutatakse mõistet "abstraktne kunst" siis, kui kunstnik siiski on

alustanud oma pildi loomist reaalsusest, aga tööprotsessis realistlikust kompositsioonist

niivõrd kaugenenud, et seda pole enam võimalik ära tunda. Sel juhul on maali vormid

tegelikkusest abstraheeritud. Teise mõistena kasutatakse väljendit "nonfiguratiivne kunst" -

seda siis, kui kunstnik pole oma teost luues mingit objekti, elusolendit ega eset silmas

pidanud ning on lihtsalt joonte ja värvilaikude rütmist maali koostanud. Tavaväljendina on


6

siiski mõlema suuna osas kasutusel "abstraktne kunst" ja sõna "abstraktne" esineb ka

paljude alavoolude nimedes. (kunstikeskus.ee, 2017.)

1.2 Kaasaegse abstraktse kunsti mõistmise küsimusi

“Kunstnikud loovad alati midagi teadmata kuidas lõpptulemus välja kujuneb. Mõned

meetodid mida kunstnikud kasutavad oma loominguprotsessis või kuidas töötavad välja

probleeme võivad olla objektiivsed ja ratsionaalsusele tuginevad, mida praktikas

iseloomustab tehtava läbimõtlemine. (Fisher, Fortnum, 2013.)

Raamatus “Teadmata kuidas kunstnik mõtleb” uuritakse kaasaegsete kunstnike meetodeid

mis põhinevad pigem instinktiivsele ja irratsionaalsele, sisetundelisusele kui võrd

mõistuspärasele tegevusele. (Sama, 2013.)

Elizabeth Fisheri vestlus Briti kunstniku Phyllida Barlowiga teemal “Tundmatud

võõrkehad”. Sissejuhatuses mainib kunstnik oma hoiakut kunstisse põhinedes Gabriel

Josipovici raamatus tsiteeritud Joseph Koerneri (Saksa kunstiajaloolane) mõtisklusele, kus

kunstnik toob välja tsitaadist olulisema nagu: “vastupidiselt selle üksluise ja tüütu mõtte

asemel, et ‘kunst küsib küsimusi’ on Joseph Korner selle ümbermõtestanud ja läheneb

samale teemale teisest küljest: “siin on vastus, mine ja otsi küsimus””. Viimast mõtet ka

Phyllida Barlow oma kunstis (foto 1) paistab järgivat. (Sama, 2013.)


7

Foto 1. “SCREE STAGE”, Phyllida Barlow

Inervjuus palus Fisher Phyllidal kirjeldada loomeprotsessis endale antud ülesannet, mida

Barlow ei pidanud aga üldsegi oluliseks käivitamaks loomeprotsessi kui sellist, põhiline oli

kogemus. Tsiteerides Barlowd, siis “ma tahan saada kogemust mis oleks praegusele

hetkele võimalikult lähedal, mis eemaldaks kõik hinnangud, nagu mulle ei meeldi see,

mulle meeldib see, see näeb välja nagu see või see, see on see jne.’”. (Sama, 2013.)

Järgmiseks küsiti kunstnikult lõpetatud kunstiteose kohta ehk millal ta saab rääkida

lõpetatud kunstiteosest. Barlow oma loomingu juures kirjeldas seda järgmiselt: “on ainult

mõned kunstiteosed mille juures tunnen enesekindlust, et kuulutada see täielikult

lõpetatuks. Ja kui need on lõpetatuks kuulutatud, siis sellest hetkes ma tunnen, et need tööd

hakkavad mulle üha vähem meeldima.” (Sama, 2013.)

Samuti pidi Barlow vastama küsimusele loomise ja mõtlemise omavahelise suhte kohta.

Siinkohal tugines kunstnik oma vastuses vestlusele Cathy de Monchauxiga, kus viimane

ütles, et: “mõned inimesed loovad ja siis mõtlevad, ja mõned inimesed mõtlevad ja siis

loovad”, peale mida esitas Cathy väljakutse teha mõlemat versiooni samal ajal korraga,

mida Barlow arvas olevat lihtne viis öelda, et: ”misiganes sa teed sa lõpetad sellega, et sa

mõtled selle peale.” (Sama, 2013.)


8

Konkreetne raamat käsitleb mitte nii väga kunstiteost, kui et kunstiteose kunstnikku,

mistõttu leian see olevat oluline välja tuua toetava, sissejuhatava materjalina oma

magistritöö uurimusliku osa kõrvale.


9

2. EESTI KAASAEGSETE MAALIKUNSTNIKE NÄGEMUS ABSTRAKTSEST

KÄSITUSVIISIST OMA LOOMINGUS

Uurimuslikus osas pöördusin nelja Eestis aktiivselt tegutseva maalikunstniku: Mihkel

Ilusa, Mart Vainre, Vano Allsalu ja Jaan Elkeni poole, kes oma loomingus käsitlevad

teemasid rohkemal või vähemal määral abstraktselt või mittekujutavalt, eesmärgiga tuua

võrdluseks sarnase käsitusviisiga kunstnike loomeprotsessi enda loomeprotsessi kõrvale.

2.1 „Mina“ kui kunstnik: arengust, motivatsioonist ja eesmärkidest

Oma loominguprotsessis tegelen abstraktse maalikunstiga, milles olen enamasti kindlaks

jäänud kindlaks lõuendile, kuid tulenevalt ideest teostanud end ka video, skulptuuri,

installatsiooni näol, mille läbivaks jooneks on taas värv, mida kasutan kuuldavaks

tegemisel vahendina samamoodi, nagu rääkides häält. Seoses abstraktse, mittekujutava

lähenemisviisiga, töötan just läbi selle, kuna leian, et see on kõige ausam hetkelise,

praeguse olukorra ülekanne. Siinkohal on keeruline rääkida abstraktsest lähenemisviisist

samamoodi juba olnud tööde põhjal või tuleviku kontekstis, kuna praeguses loomingulises

protsessis pean oluliseks just seda hetke iseeneses, mis on oma olemuselt aga pidevalt

muutuv ja liikuv. Kirjeldades oma loominguprotsessi lühidalt, siis koosneb see kolmest

etapist, esimese osa sellest moodustab alateadvus, teise osa tunne ja kolmanda osa tunde

teadlik defineerimine ehk teadvus. Kokkuvõtlikult nimetan eelnevat sisekõneks, mida oma

praeguses loomingus ja ka selles kirjatöös püüan verbaalselt enda jaoks avada.

Oma enda kunstnikupositsiooni ja loomingulise praktika (maali)kunsti alal (sealhulgas

seoses abstraktsusega) toon esmalt võrdluseks visuaalkunstniku Mihkel Ilusa, kelle

põhifookuseks on maali laiendatud väli. Oma loomingus töötab ta suuremõõtmelise

installatsiooniga, milles maaliline lähenemine omab keskset rolli. M. Ilusa praktika oluline

osa on ka kaasaegse näitusekultuuri ja -etenduskunsti põimumine. Viimasel ajal tegeleb ta

peamiselt objektse kunsti erinevuste uurimisega black box ja white cube tingimustes.

Seoses abstraktsusega leiab ta olevat sellest keeruline kõnelda, abstraktsust kui sellist peab

ta väga intiimseks alaks, mis ka varem ja jätkuvalt on olnud tema praktikas väga olulisel,

kui mitte öelda kesksel kohal. Viimasel ajal on ta erinevatel põhjustel selle tähtsuses

kahtlema hakanud. Igatahes on abstraktsuse eelistamine kujutamisele pakkunud Mihklile


10

õpingute ajal meeletut sisemist vabadust ja ka tõukejõudu installatiivse kunsti suunas. Oma

loominguprotsessis iseloomustab ta abstraktset käsitusviisi järgmiselt: “See on ehk

koordinaatide ja maamärkide süsteem, mis mind on sisuliselt alati maaliga sidunud, kui

olen sellest meediumist vormiliselt juba üsna kaugel ära käinud” (LISA 1).

Vano Allsalu aga läheneb oma loomingulisele praktikale ja kunstnikupositsiooni

määratlemisele maalikunsti alal enesekaemusliku eksperimendi kaudu, mille omavahelises

seoses peab ta oluliseks taasavastada olnut, tõlgendada ja ümber mõtestada varem kogetut

ja tehtut. Oma ainest ammutab ta enesest ja ümbritsevast, üldisest voolust. Mäng värvide ja

vormidega on siin pigem vahendiks kui eesmärgiks. Kõige kompaktsema kokkuvõtte,

millele tänagi võib Allsalu alla kirjutada, on tema isikunäituse “Motiiv” (2014, Draakoni

galerii) pressiteatest: “Vano Allsalu mitmekülgse ning jõulise värvikeelega peamiselt

abstraktsed tööd kompavad riivamisi ka figuraalsust. Allsalu teoste teemadering on

ulatunud loodusstiihiatest mütoloogiliste konstruktsioonide ning meeleseisunditeni,

puudutades seejuures nii intiimselt isiklikku kui ka tõlgendusi kultuurilisel ja sotsiaalsel

väljal toimuvast. Oma viimaste aastate loomingus käsitleb kunstnik peamiselt kujutamise

ja mittekujutamise piiride ning tähenduse tekkimisega seotud küsimusi” (LISA 2).

Mart Vainre, kes oma praktikas tegeleb mitte nii otseselt mittekujutava, abstraktse kunstiga

ning määratleb enda suhet seesuguse käsitusviisiga pigem probleemseks, mis on tema

jaoks pigem vaheldus ja eksirännak. Oma loomingulises praktikas tahab ta välja tuua

kujutise vastuolulisust, mis on üheaegselt nii isikustatud kui ka mitte. Samuti näidata

subjektiivse ja objektiivse kokkupõrget, mille tingivad maali individuaalsus ja käsitöölisus

ning selle subjektiivsusega lahus seisva vaataja pilku foto läbi. Seda kontrasti esile tõstes

soovib kunstnik tähelepanu pöörata individuaalsusele keskkonnas, mis on üha enam

suunatud avalikule vaatemängule. M.Vainre nimetab ennast pigem mõtlevaks kui tunnetele

põhinevaks ja meeleliseks inimeseks. Mistõttu tundub talle, et abstraktne kunst võib just

seetõttu talle võõraks ja arusaamatuks jääda. Omal moel fännab ta seda olukorda. Säärane

puhas visuaal on võõras, huvitav ja eksootiline. Inimlikult on ta lummatud teistsugususest,

kuid elu on näidanud, et ta ise ei kinnitu selle külge kuigi kauaks. Peale mida pöördub ta

tagasi teadvustatud, mõtestatud visuaali juurde, mis teda ennast sättumuse tõttu rohkematel

tasanditel käivitab (LISA 3).


11

Maalikunstnik Jaan Elkeni isikunäituse “Tagasi hüperreaalsusesse 2”.Tallinna

Kunstihoone galerii (13.06.2014 - 06.07.2014) eessõnas väidab ta, et tema looming

jaguneb pealiskaudsel lahterdamisel kaheks: hüperrealistlik ja valdavalt abstraktsena

käsitletav loomeperiood. Tegelikult on ta arhitektile omaselt olnud alati sihikindel realist.

Arhitektiks õppinuna on ta paratamatult sõltuv reaalainetest ning reaalsustajust. Ta ei

tegutse kunagi muinasjututegelase Peeter Paani moodi «eikunagimaal». J.Elkeni maa on

«kunagimaa». Ning samuti ammutab ta inspiratsiooni inimesest kui sellisest, kes on

J.Elkeni jaoks saladus, sest kaudselt on tema tööd inspireeritud inimeste kätetööst. Ta

mainib küll, et virtuaalreaalsus on ka tähtis, kuid ehk on siin tegemist hoopis tõlgendava

kultuurantropoloogiaga, mis käsitleb tehnikaprogressi kui antropoloogilist probleemi.

Niisiis J.Elken kui antropoloog, omalaadne Clifford Geertzi või Claude Levi-Straussi töö

jätkaja, müüdiuurija ja keeleteadlane lõuendil (LISA 4).

Rääkides minu kui kunstniku arengust ja sellest kuidas ma olen jõudnud oma praeguse

praktikani, siis Eesti Kunstiakadeemiasse astudes lähenesin algselt oma enda loomingusse

väga figuratiivselt, olgugi et ma antud viisil eriti maalida ei osanud, olin siiski valmis

pigem seda poolt endas arendama, rohkem kui abstraktset. Viimasest ei arvanud ma suurt

midagi, mis muutus ühe kunstipraktika jooksul, kui koolitöö raames tuli maalida viisil,

milles tunneme ennast kõige ebamugavamalt. Mina valisin selleks abstraktse käsitusviisi,

peale mida hakkas mulle seesugune lähenemine üha rohkem huvi pakkuma.

Kuni 2015.-nda aastani nimetan oma töid katsetusteks, eneseotsinguteks maalis, kus

ekslesin figuratiivse ja abstraktse maali vahepealsel alal. Alates oma esimesest

isikunäitusest aastal 2015 Hobusepea Galeriis hakkasin intensiivsemalt tegelema

mittekujutava, abstraktse maaliga, kuid tänaseni ja ka antud näituse raames ei ole ma

suutnud täielikult figuratiivsusest loobuda. Ilmselt põhjusega, kuna olen oma loomingus

läbivalt inspiratsiooni ammutanud inimsuhetest, milles suhe, kui selline iseeneses ei ole

figuratiivne, kuid mis toimib inimeste vahel. Seega olengi nö. tunnet kui sellist tõlkinud

enda jaoks moonutatud figuurina, mis justkui on ja ei ole ka.

Mihkel Ilus aga seevastu peab oluliseks oma arengus kunstnikuna rahutust, kus pidevalt

uue otsimine on viinud edasi ja uute väljunditeni. Samas ustavus maalile on hoidnud alati

mingit missioonitunnet või eelkõige enesedistsipliini jätkata sellega millega kord alustatud.

Samuti peab M.Ilus praeguses hetkes oluliseks erinevaid koostöid (LISA 1).


12

Vano Allsalu alustab kirjeldamist oma arengut kunstnikuna kunstiakadeemias õppimise

ajast alates (1985-1991), mil ta tegeles päris palju natuurist maalimisega – nagu tollane

õpetus seda ette nägi. Seejuures huvitas teda juba algusest peale vormiüldistus, samuti

värvi kui materjali lõuendile kandmisega seonduv vahetu käeline kogemus ja tunnetus,

ekspressioon. Mingil ajal muutus Allsalu maalikäsitlus hästi pastoosseks, mida ta kirjeldab

järgmiselt: “võisin keskmisele „meetrisele“ maalile kanda oma 5-6 kilo õlivärvi. Tahes-

tahtmata tuli sellele aga füüsiline piir ette ning peale kooli lõpetamist, 90ndatel liikusin

suuremate ja õhemate värvipindade suunas ning hakkasin ka palju lõuendit vabaks jätma”.

Viimast peab ta tänaseni enda jaoks oluliseks, kus ta leiab, et värvidele ja kujunditele peab

pildi pinnal jääma „paisumisruumi“. Samuti oli oluliseks märksõnaks tollases ERKIs

kompositsioon – võib öelda, et see, kas „kompa on paigas“, oli üheks keskseks küsimuseks

tööde hindamisel. Teatud mõttes suhestus see juba olemuslikult abstraktse kujutamise

küsimustega ja sillutas teed ka Allsalu liikumisele selles suunas. Vano peab oma

kunstnikupraktikat eelkõige kogemuslikuks, tegutsemises kujunenud ning ajas muutuvaks

ja arenevaks tervikuks, milles põimuvad nii kunstniku enda olemine inimesena,

iseloomuomadused, väärtushinnangud ja maailmavaade kui teatav kunstialaste teadmiste,

hoiakute ja oskuste kogum (LISA 2).

Mart Vainre seeläbi aga jaotab oma arenguprotsessi kunstnikuna vanuseliselt viieks, kus

vanuses 13-17 tegeles ta Graffitiga. Tol ajal pidas ta oluliseks disainerlikku lähenemist,

mis sisaldas palju tüpograafiat. Tähed andsid talle turvatunde, millest kinni haarata, et neid

proovida kõikvõimalikes erinevates stilistikates väänata. Esteetiline testimine, katsetamine

olid olulised. Vanust 16-19 kutsub ta sürreaalseks või siis tsiteerides Marti: “Sürr värk”,

kus ta teadvustas, et inimene on keeruline ja müstiline olend, mida ta arenguprotsessis

nimetab suvaliseks surfamiseks, aga ka teisisõnu katsetamiseks. Vanuses 18-24, tundis

Vainre vajadust sürrist ja üleüldse igasugusest nö “kunstipärasusest” halvas mõttes end

distantseerida. Soov oli rääkida teemadest, mida ta hoomas, viisil, millest tal jõud üle käis.

Konkreetsus ja enese üles ehitamine, liikumine selguse poole muutus oluliseks, kus otsus

pildil pidi olema põhjendatud ning mida kunstnik pidi olema suuteline artikuleerima.

22.aastasena kuni praeguseni tunneb kunstnik, et eelnevalt kirjeldatud “Konkreetne

periood” muutus liiga kinniseks süsteemiks, kus teostamise algul oli juba lõpptulemus

teada, mistõttu muutus see tema jaoks igavaks, mille ajal avastas ta enda jaoks

protsessikunsti. Viiamses hakkas Vainre käsitlema maalimist performance-ina. Töömeetod

kui vaimne harjutus, inimlik praktika. Töömeetod mis on alati kontseptuaalne žest, mida ta


13

igapäevaselt teostas. Alates 27.-ndast eluaastast tegeleb Mart oma loomingus

materjalismiga. Materjal kui iseseisva väärtuse ja kontseptuaalse laenguga töövahend,

mida tuleb eelkõige jälgida ning väga vähesel määral suunata, mis on kui olemasoleva ja

inimliku tahtejõu keeruline sünergia (LISA 3).

Jaan Elken peab oma teekonda praeguse positiooni ja praktikani väga pikaks. Venemaal

välja antud hüperrealismi raamatus on Elkeni reprodutseeritud "Õhtu Tartu maanteel", mis

kuulub Tretjakovi galeriile, ja "Kalevipoja põik". Sellel laguneb telefonikabiin

pintslilöökidega, töö oli maalitud 1980ndate II poolel. Hüperrealismi lagunemine algas

tegelikult juba 1984. aastal, kus kunstnik oli kummaliselt sünkroonis sellega, mis toimus

meie ümber ühiskonnaga. Abstraktne suund ei olnud Jaani teadlik valik, tsiteerides

Elkenit: “see on keeruline lugu.” Puhas abstraktne esteetika kunstnikku lõplikult ei

rahuldanud. Hetkel kui ta jõudis tagasi urbanistliku temaatikani, tekkis temas uus kindlus.

Praeguseks leiab Elken olevat teatud mõttes naasnud taas "Koidula ja Leineri tänava

nurga" juurde. Kunstniku viimaste aastate töödes liitub tema siseilm üha silmanähtavamalt

välisilmaga ning mõne töö kohta võib öelda, et need on sügavalt isiklikud taasloodud

ajaloodokumendid (LISA 4).

Töö koostamise käigus püüdsin leida vastust sellele, miks väljatoodud kunstnikud

tegelevad kunstiga üldiselt ja oma praeguse praktikaga konkreetsemalt ning mis on need

peamised motivaatorid. Minu enda jaoks on kunsti loomine hetkelise tunde/tunnetuse

tõlkimine visuaalikeelde. Ma ei käsitle oma kunstis otseselt ühiskonda puudutavaid

teemasid, vaid pigem seda tunnet mida ma selles ühiskonnas olles kogen. Seega lähenen ka

abstraktsele maalile väga isiklikult. Oma loomingu tõukejõuks ja motiiviks pean suuresti

teadvustatuse ja alateadvustatuse omavahelist suhet. Võrreldes abstraktset figuratiivse ja

narratiivse maaliga on abstraktse puhul keeruline rääkida samasugusest tõukejõust, nagu

seda kasutab figuratiivne ja narratiivne kunst. Samuti nagu ma eelnevates lõikudes olen

maininud, ei ole ma siiski teatavast figuratiivsusest oma loomingus loobunud, mistõttu

pean siinkohal oluliseks näidata nende mõlema, olemasolu, kus abstraktne osa sellest on

põhinenud suuresti alateadvusele ja teatav figuratiivne, kujutav osa teadlikkusele.

Siinkohal ei püüa ma oma kunstiga algatada suuremat vaidlust enda ja kellegi teise vahel,

vaid pigem vaielda endaga ning vaadelda ennast selles protsessis. Kunstipraktika on minu

jaoks minu enda sisemine vaidlus, aga ka refleksioon, millest viimane on ühtaegu nii enese

psüühika tunnetamine ja ka peegeldus.


14

Seevastu on Mihkel Ilus lõpetanud endalt antud küsimuse küsimise, miks ta teeb täpselt

seda mis ta teeb. Ilus leiab, et tegemist on nii eksistentsiaalse küsimusega, millega kiilub

mõte kinni, kus võib sama hästi küsida, “miks me üldse elame?”- saaks ju ka ilma, või kas

maailm ei saaks ilma meieta hakkama jne. Kunstnik leiab, et vastates küsimusele - miks ta

teeb kunsti, saab see sama teed vastuse (kusjuures Mihkli jaoks ei ole elu ja kunsti vahel

võrdusmärki), oluliseks peab ta irratsionaalnset tahet olla, kogeda, anda oma panus

mingisse sootsiumi, tähtis on eneseteostus, kus kunst on kui leevendus elu absurdile nende

samade vahendite ja mängudega (LISA 1).

Vano Allsalu jaoks on aga kunsti loomine püüdlus puudutada reaalsuse olemust, olemise

sügavaimaid põhjusi. Heaks kunstiks peab ta midagi, mis ehk aitab inimesel mõista

paremini nende olemasolu... eks ole see igasuguse kultuuri ja religiooni olemuslikuks

eesmärgiks. Samuti kui läheneda sellele vähem filosoofilisemalt, on see Allsalu jaoks

amet, kutsumus, väljakutse, elamus? Vajadus eneseväljenduse, tunnustuse, teenistuse

järele? Samuti esitab kunstnik endale siinkohal täpsustava küsimuse: kas kunst on pigem

töö või seks? Tsiteerides Allsalu vastust tema enda esitatud küsimusele: “Ilmselt võib

omada seksikat töökohta ja pornotööstuses on seks töö.” Tema enda jaoks kordub alati

kunstis midagi ja samas on iga kord midagi teistmoodi.

Samuti toob kunstnik välja oma 2015 aasta isikunäituse „Järelpõletus“ pressiteate, kus

Allsalu esitab näituse raames endale järgmised küsimused: „Millised on kunstniku

energiaalikad, mis on see aines, mis muundatakse nii kõrvalseisjale kui kohati ka tegijale

tabamatu vaimse ja manuaalse protsessi tulemusel kunstiliseks tulemuseks? Rõõm, mure,

ängistus? Intriig, vaesus, ilu? Valu, vaimustus või hoopis väsimus? Siinkohal on

motivaatoriteks mis teda kui kunstnikku käivitavad: maailmavalu, teinekord mõni

vilksamisi märgatud proosaline motiiv, inimlik puudutus või lühike lause, kummitama jääv

sõna või helikatke. Võluda võib korduse rütm, siis jälle tundub see talumatult tüütu.

Pingutus võib olla erutav, vahel tahab ta lihtsalt olla. Vano Allsalu tunneb, et on

(maali)kunstnikuks olemisse kuidagi loomuldaselt sisse kasvanud. Ehkki suurema osa oma

teadlikust elust on ta pidanud ka muid ameteid – tegelenud õpetamise, administreerimise,

projektijuhtimise, reklaamtekstide kirjutamisega – siiski kirjutab ta küsitlustes ameti

lahtrisse ikka esikohale „kunstnik“ (LISA 2).


15

Maalikunstnik Mart Vainre on küsimuse vastuse kokku võtnud lühidalt ja konkreetselt.

Vainre tunneb vajadust väljendada end ümbritsevat kujundlikult, kuhu koondab suured

inimlikud küsimused ühe kompaktse katuse (pildi) alla (LISA 3).

J.Elken viitab siinkohal aga Johannes Saarele, kes kirjutas kunagi Päevalehes, et Vene ajal

olevat Elken uuristanud Nõukogude süsteemi, praegu paljastavat ta aga kapitalismi.

Maalikunstnikuna liigub kunstnik aga kindlalt esteetilisusest riivatud maailmas, mis üritab

rääkida vaatajaga veel universaalsemalt ja globaalsemalt positsioonilt kui

ühiskonnakorralduslikud hõõrdumised ja palgalõhed. Ei ole teemat, mida nüüdismaal ei

oleks võimeline sublimeerima ja n-ö toormena kasutama, seletab kunstnik lahti oma kunsti

motiivi, tõukejõudu (LISA 4).

Enda kui professionaalse kunstniku ja enese loomingulise positsiooni/meetodi suhet

kunstiajalooga, aktuaalsel kunstiväljal ise määratleda leian olevat enda loomingu puhul

keeruline. Olen hetkel liikuvas faasis, kus leian enda jaoks huvitav olevat mina ise ja minu

kui indiviidi areng, see võib küll banaalsena kõlada, kuid püüan katsetada enda piire, leida

enda kohta, kus oleks hea ja turvaline, mis ei pruugigi sinna jõudes olla see mida otsinud

olen, kuid hetkel näen olulisena vaadelda iseenese protsessi. Mistõttu ei keskendu ma ka

oma praeguses loomingus nii väga sellele, mis minu ümber toimub, vaid sellele mis minu

sees toimub.

Kogu minu kunstiõpingute aja on minu eeskujudeks olnud (maali)kunstnikud nagu Francis

Bacon, Asger Jorn, Cy Twombly, kuid sealjuures naudin abstraktse kõrval väga puhast ja

korrastatud kunsti, just minimalistlikku ja väga kontseptuaalset, kus minu absoluutseks

lemmikuks on Hiina kunstnik Lee Kit. Viimase juures imetlen, tema võimet läheneda

kunstile õrna eneseväljendusliku käsituse poolest.

Siinkohal kattub minu arvamus samuti ka Mihkel Ilusa omaga, kes oma vastuses sellele

küsimusele paluda kirjeldada enda kui professionaalse kunstniku ja enese loomingulise

positsiooni/meetodi suhet kunstiajalooga, aktuaalsel kunstiväljal arvas olevat teiste öelda.

Ehk siis nende, kes kirjutavad ajalugu, või on aktuaalse kunstivälja sees. Veel tunneb Ilus,

et osaleb suhteliselt aktiivselt kohalikus kunstielus ja tahaks, et see püsiks nii ka edaspidi,

kuid et lisanduks ka rahvusvahelisem ring milles liikuda. Samuti tunneb Mihkel head

meelt selle üle, et ta saab enda kohta öelda vajadusel kunstnik (kui saab, hoidub).


16

Ühiskonnas leiab ta olevat see lihtsustatult selline narr ja kuningas samaaegselt positsioon,

kus ole eriti midagi kaotada ega võita, see on teinud elu huvitavaks ja viinud kunstnikku

kokku suurepäraste inimestega. Siinkohal rõhutab ta veel, et ei pea muid elu valdkondi

igavamaks, kuid ise naudib igati seda eluviisi, mida tänapäev pakub neile, kes

kunstnikutee on valinud (LISA 1)

V.Allsalu läheneb oma suhtele kunstiajalooga aktuaalsel kunstiväljal veidi teisest küljest.

Kunstnikku huvitab maailmas toimuv – seda nii ajaloo kui aktuaalsete ühiskondlike

protsesside osas, samuti loodust, keskkonda, universumit puudutavad teemad ja

küsimused. Samas ei käsitle ta neid küsimusi või mõtteid oma loomingus otsekoheselt,

vaid pigem jõuavad need ta töödesse kaude, läbi mitmete väga isiklike - kontseptuaalsete,

mentaalsete ja visuaalsete - filtrite, kui nii võib öelda. Sama kehtib ka teiste kunstnike

loomingu ja igasuguste muude kultuuriliste mõjutuste suhtes (muuhulgas on Allsalu

kirglik filmisõber). Allsalu sõnul ei ole tal kunagi olnud isiklikku mentorit ega otsest

eeskuju kunstiajaloos – küll aga tajub ta südamelähedasena näiteks Giotto, Edward

Munchi, Cy Twombly mõttemaailma ja maalija-käekirja. Tsiteerides Vanot: “Huvitav ei

pruugi olla tingimata isiklikult ja intiimselt puudutav” – intellektuaalselt ja meeleliselt võib

kunstnik nautida samahästi Anish Kapoori ja Ai Weiwei objekte ja installatsioone, Eric

Fischli ja Peter Doigi maale... igatahes valdavalt mitte-abstraktset kunsti. Ka hea-

tasemeline pressifoto, samuti mitmesugune ajalooline fotomaterjal köidab teda (LISA 2).

Mart Vainre kirjeldab hetkel oma loomingulise meetodi suhet aktuaalse kunstiväljaga

põhinedes infokeskkonnale. Kuntnik leiab, et kõike on kogu aeg väga palju üle, liigselt on

ülemäärast keerukust ja erinevad ideoloogiad on omavahel väga sõlmes, kus

tähelepanuperiood hästi lühike. Enese tööd käsitleb ta kui inimlikku praktikat, mis on

tehtud aeglaselt, süvenedes, suure tähelepanuga, mida ta nimetab kompenseerivaks

hoiakuks. Samal ajal on Vainre viimase aja töödes ka täpselt vastupidist, sellist kiiret ja

lahmivat segadust. Neid kahte näeb ta olevat omavahel ebaloomulikult integreerunud

(LISA 3).

J.Elken siinkohal on kodanikuna alati esinenud positsioonilt, kes ta ise parajasti sootsiumis

on, ja kunstnikuna väljendanud maailma sellisena, nagu ta seda ise läbi elab. On oluline

ära märkida, et kunstnik pani ka Kunstihoone seintele mõned pildid ajast, mil ta oli

"hüperrealist"- selle suundumuse alla on teda kunstiajaloos ikka asetatud. Nüüd võib aga


17

kogeda, et see "realism" oli Elkenile ikkagi rohkemat kui 1970. aastate "moodne stiil",

kunstniku isiklik suhe tollesse maailma, reaktsioon ajavaimule, kui reaalsusele hakati

vaatama uutmoodi - pigem kui inimese enda ehitatud uuele hüperreaalsusele (LISA 4).

2.2 Loominguline protsess

Oma enda loomingu juures pean oluliseks protsessi säilitamist iseeneses, kus kõik on minu

jaoks pidevas muutumises. Siinkohal leian ka praeguses hetkes keeruline rääkida

mingisugusest kindlast motiivist või tõukejõust, mis mind ajendab tegema täpselt seda

mida ma teen. Teose juures ei saa ma lubada vaatajale mingit absoluutset kindlust või tõde,

mida ta võiks teose nimest või kontseptsioonist välja lugeda, kuna visuaal ei toeta seda

otseselt. Olulised on pigem küsimused nagu, mis ajendas mind just sedasi maalima, mitte

aga see mis on maalil. Annan siin endale vabaduse vastata sellele küsimusele sama

abstraktselt, kui minu maalid praegusel hetkel. Hetk, kus ma olen endaga kahekesi, see

võib olla ka hetk kellegi teisega, kuid millal tunnen end siiski olevat koos ainult ise

endaga.

Kui rääkida oma loominguprotsessist, siis on minu jaoks maalimine sama loomulik nagu

seda on söömine, see on aktsioon, mis on vajalik minule isiksusena. Samuti on hetki, kus

tunnen üleküllust ja olen ääreni täis, mil on raske aru saada, kas tahaks veel või peaks

lõpetama. Seega ma püüan alati jätta oma töödesse teatavaid lahtisi otsi, et lubada neil

vajadusel ka järgmisel päeval/kuul/aastal edasi areneda ega nimeta neid kunagi ka

seepärast täielikult lõpetatuks.

Pean end kiireks maalijaks, kus kiirus kui selline on oluline, mida pean maalides ka alati

silmas. Kui jään pikemalt ühe teose juurde peatuma, kipun sellesse liialt ära kaduma.

Sellest sünnib tavaliselt midagi väga porist ja olgugi minu üritusest seda päästa, ei pruugi

see õnnestuda, isegi kui seda järgmisel päeval uue energiaga ümber püüan maalida.

Samuti ei ole mulle omane teha eelnevaid kavandeid oma tulevase töö jaoks, ma ei pea

seda enda loomingu juures piisavalt ausaks ja muidugi on sellise lähenemisviisi puhul see

veidi keerulisem kui narratiivse puhul. Kujundid ja objektid, mis on vaevu äratuntavad või

lausa kohati absurdsed, on objektid minu ümbert sellel hetkel, kui maal sündis.


18

Tuues näitena oma esimese isikunäituse „Peaaegu aus“, mis oli eksponeeritud 2015.aastal

Hobusepea Galeriis, mida loen siinkohal ka sissejuhatuseks oma magistritöösse.

Kogu näitust otsast lõpuni sh. maale, maalide üksiknimetusi, kontseptsiooni ja näituse

pealkirja iseloomustas lõpetamatus, kui jätku tähendus läbivalt. Siinkohal mainin ära, et

antud näituse eesmärk oligi säilitada teatav poolikus ja lahtised otsad ja mitte päris lõpuni

välja minna.

Lõik näituse kontseptsioonist kõlas järgmiselt:

„Jätan alati kujundid lahtiseks, et need ei tarduks – ei muutuks ebaausaks. Sellised vormid

õrritavad äratundmisrõõmu, kuid tekitavad ka kahtlusi ja ebakindlust – hoiavad ärkvel. Iha

selge kujundi järele jääb rahuldamata. Ma kasvatan kihte, mis võistlevad omavahel, see,

mis peale jääb, on aus. Peaaegu aus."

Näitusel olid eksponeeritud peaaegu täielikult abstraktsed maalid, mida saatsid

ühesõnalised pealkirjad, kulgedes kindlas järjekorras ja moodustades seeläbi kokku

peaaegu terviklause, mis kõlas nii: „Ma olen alasti, aga ma ei näita. Sa näed…“. Eelnev

mittetäielik lause on osa näituse kontseptsioonist, kus terviklause kõlas järgmiselt: „Ma

olen alasti, aga ma ei näita. Sa näed, kui ei vaata, sest kui vaatad, olen juba muutunud. Ma

olen sinuga aus. Peaaegu.“ Vaatajale nähtav poolik lause avaldus veelgi poolikumana ja

samuti toetas jätku mõistet ka näituse pealkiri „Peaaegu aus“, mis justkui ei luba olla

täielikult aus.

Paludes Mihkel Ilusal kirjeldada oma loominguprotsessi läbi ühe näituse, tõi ta näitena

koostööd teatris koos Henri Hütiga („Kapriisid 2“, Kanuti Gildi SAAL, Tallinn, 2017),

performatiivse installatsiooni. Antud etteastes objektide pidev kohalolu, liikumine ja

muutumine laval omas suurt rolli, sageli jäi ruum tähelepanuta/tähenduseta kogeda kui

hiigellõuendit. Seejuures valguspark ise muundus tühipaljast funktsioonist skulpturaalseks

objektiks ruumis, mis hindas ümber nii tasandeid kui ka rolle etendajate, ruumi ja

objektide vahel.


19

Oma stuudiopraktikas on ta keskendunud maali füüsilisusele ja ajalisusele. Siinkohal

esitab ta küsimuse millest või kuidas algab maalikogemus või maal kui objekt? Ja kas või

kuidas see aistingulisel ja eksperimenteerival kujul kattub sellega, mida tavatsetakse

maaliks pidada? Maali, kui materjalikogumit de- ja rekonstrueeris M.Ilus, et vabaneda

kujutamise illusoorsusest. Tema teosed, ei jää oma valmimise kujul püsima, sest

ümbertöötlemiste juures tuleb palju ootamatusi ette. Ometi paelub teda teoste ajalisuse

mõõde.

Teoste ajalisus on saanud osaks ka kunstniku näitusetegevusest, milles ta uurib võimalusi

ja piiranguid objektsele kunstile galerii-olukorras. Näiteks koostöö, mis jõudis avalikkuse

ette mullu suvel (Tupik, koos Marten Eskoga, Tallinna Kunstihoone galerii, Tallinn, 2016)

küsitles kogu staatilist ja muutumatut näituseformaati tervikuna. Lühidalt võib öelda, et see

oli näitus, mille sees toimus seitse erinevat näitust, mis olid ülesehituses omavahel seotud.

Üle iga kolme päeva installeeriti uus peatükk, mil kogu installatsioon vahetus või muutus

täielikult. Teoste loomine käis kolmes erinevas töökojas ja ka galeriis koha peal

ekspositsiooni jooksul, mis publiku poole pealt avab küsimusi osadusega

eksperimenteerimiseks. Autoritele tähendas see kuu ajalist pidevat kohalolu ja kiirete

otsuste vastuvõtmist, sest mitmekümne teosega muutuva installatsiooni igat detaili polnud

võimalik täielikult ette planeerida, mis oli ka teoste ajalisuse sisu tekkekoht.

Ülal kirjeldatud kaks koostöö näidet avavad ehk täpseimini, seda, millele on M.Ilus

keskendunud viimasel kahel aastal, sest nii pikk ja pikemgi on olnud mõlema teose

ettevalmistusperiood. Sel viisil töötamine on talle andnud soovi ja vajaduse tegeleda

teostega mis vajaksid pikka süvenemist ja põhjalikku läbikomponeeritust (LISA 1).

Vano Allsalu tõi näitena oma loomingulise protsessi kirjeldamiseks näituse „Unepaanika“

(Draakoni galerii, 2012), mille puhul kirjeldas kunstnik maali valmimise protsessi

järgmiselt: „Pildi pinnast saab neelukoht, purskeala, ohutsoon, lahinguväli, orgiajärgne

segipaisatud tuba. Mind köidab maalimise leebe raev, minnalaskmine ja tagasitulek. Ja

vaimustab hetk, mil varjatud olnu on äkitselt ilmsi. Peale tööd magan rahutult, mu aju

üritab maletajana teha õiget käiku laual, kus nuppudeks on kujutluspildid – ent kaotab

viimaks ikka nimetule ja kujutule vastasmängijale“. Töötades keskendub Allsalu sellele

hetkele, mil varjatu muutub nähtavaks, kujuteldav saab reaalseks. Tsiteerides V.Allsalu:

„See on justkui viibimine aja piiril, kus tulevik kujuneb minevikuks. Iseenesest kujuneva


20

puhul ei saa öelda, et midagi on valesti või vales kohas. On ainult püsimatud, olematud

reeglid – ja needki üksnes minu omad. See on hea tunne.“

Allsalu on kunagi öelnud et ei taha, et aeg takerduks tema töödes, seega, maali aja

kulgemist võib käsitleda selle loomise protsessi sisemise dünaamika, kestuse ja kiiruse

tasandil kui vaataja poolt pildi vaatlemisel läbitava teekonnana. Aja-küsimust laiendab õli

kui aeglaselt ja akrüüli kui kiirelt kuivava värvi dialoog, visuaalse kujundi iseloomu ning

kunstniku käekirja “kiiruse” omavaheline suhe.

Ehkki V.Allsalu jaoks on ka iga üksik teos oluline – ja selle loomine õigupoolest

ainukordne – eelistab ta enese loomingulist protsessi selgitada või põhjendada pigem

üldiselt. Näitusel “Motiiv” (2014, Draakoni galerii) vaatles ta seda lähtudes tõdemusest, et

see, mida kujutada ja see, miks üldse midagi kujutada, on tema jaoks ilmselges ja

paratamatus seoses (LISA 2).

Jaan Elken seevastu ei keskendu oma loomeprotsessi kirjeldamisel ühele konkreetsele

näitusele, vaid läheneb sellele üldisemalt. Kunstnik tunneb vajadust maalida (kunstiga

tegeleda) kogu aeg, kuid kui näitus on kirjas – struktureerib ja puhastab see välja vajaduse

(tähtajad/kuupäevad) fokusseerida tähelepanu teatud tööde rühmale, millest omakorda

moodustub siis konkreetse ruumi(de) võimalustega koos töötav komplekt (detailne

kujundus selgub siiski alles viimasel hetkel).

Samas, iga uue näitusekomplekti rüpes on märgatavad juba uue (siis tulevase)

näitusekomplekti võrseid. Õieti märkab ta neid tagasivaateliselt. Sellest võib järeldada,

kuidas kunstnik kasvab (vähemalt tema ise) näitusest näitusesse, läbi tegeliku tööprotsessi,

ja kuidas tema „kunstiline mina“ on permanentses muutumises, olukorras kus kunstiline

DNA jääb samaks. 2005 a Tallinna Kunstihoone suurel isikunäitusel oli tal võimalik koos

esitada väikest valikut hüperrealistliku perioodi ja tolleks ajaks tema viimast, uusimat „

kunstilist mina“ – ja Elkenit ennastki rabas materjali identsus! Seega maalikunsti „mõte“

on kusagil mujal, pole põhjust liiga tõsiselt võtta kunstnike jutte „teemapüstitusest“ ja

nende „lahendamisest“ (LISA 3)


21

Maalikunstnik Mart Vainre võtab oma loominguprotsessi siinkohal üsna konkreetselt

kokku näitusega „Mullid“ Näituse eesmärk oli lõhkuda piir kujutatu ja kujutamise vahendi

vahel. Selle tagajärjel maalis ta värvi, selleks, et tekiks terviklik sisering, kus ei oleks

katkestust. Kunstnik alustab loomist mingisugusest tähtsusetu märgi tegemisest ning mis

ongi konkreetse töö alguseks, kust areneb kõik juba loomulikult edasi. Kavandamisest

analüüsini on protsess kõigile näha (LISA 4).

Rääkides visuaalse ja verbaalse omavahelisest seosest loomingus, siis nagu ka eelnevalt

mainisin, on mul oma enda teose juures on mul keeruline rääkida millestki konkreetsest

oma maalil, samuti ei saa ma vaatajale lubada mingit absoluutset kindlust või tõde nime

või kontseptsiooni näol. Enamasti ma hoidun nimede panemisest või teoste lahti

seletamisest nimede kaudu, ja kui ma siiski tunnen, et töö vajaks nime, lähenen sellele

pigem mänguliselt kui et surmtõsiselt, sest nagu ka inimese puhul ei anna tema nimi tema

isiksuse kohta infot, milline ta inimesena on, ei erista teda teistest läbi nime, kuna sama

nimega inimesi on maailmas rohkem ja veel. Samuti ei seostu visuaalne verbaalsega

vahetult ka Mihkel Ilusa loomingus (LISA 1). Seevastu Mart Vainre ei erista verbaalset ja

visuaalset, oluline on inimlik teema, mina ta lahendab ning mida võib igast kanalist

väljutada (LISA 3).

Vano Allsalu aga naudib sõnadega ringi käimist ka pikemates tekstides. Teatav arutlemine

tema loomingu üle, mingite asjade mustvalgel välja kirjutamine aitab tal seejärel

enesekriitiliselt ja värskemalt pildiliste küsimuste ja puhtvisuaalse tähendusloome juurde

naasta. Seoses oma hiljutise näitusega „Kogu“ Vabaduse galeriis kirjutas kunstnik näiteks

mõnevõrra sõnamänguliselt: „Kogu on tervik. Iga maal on omaette täielik ja samas

ebatäiuslik maailm. Kogu on kuju(nd), vari, miski. Miski, mis ilmneb, saab nähtavaks. Ja

kunagi kaob uuesti. Kogu on kollektsioon. Pildid kogunevad kunstniku juurde. Need on

seotud värvide, kujundite ja pealkirjade kaudu“ (LISA 2)

Jaan Elken on visuaalse ja verbaalse omavahelise seose kirjeldamisel kriitilisem.

Autoritekstid, millega kunstnik varustab oma näitusi nullindatest alates – ja mis mõnikord

ka pressiteksti(de)na levisse lähevad, või vähemalt mõned laused neist – võivad uurijatele

aineseks olla tema kui kunstniku diagnoosimise seisukohalt, ja ehk mõnele

„süvahuvilisele“ ka piltide hinge-elu lahtimuukimiseks. Siinkohal tahab ta lisada – „palun

vaadake ennekõike pilte – oskate veel üldse pilte vaadata? Seal on kõik avalikult väljas“,


22

maalikunstnik on läbi oma teoste permanentselt otsekui röntgeniaparaadi all, kus kõik ta

patud ja kiirlaenud, truudusemurdmised ja anomaaliad, kiibitsemised ja wannabe-

positsioneeringud viimseni nähtaval on ja kogenud silmale loetavad. Kokkuvõttes võivad

need tekstid ajaraiskamisena tunduda. Arvestades aga meie kultuuri keele-kesksust,

pikendavad nad kindlasti seda aega, mida pühendame kunstile, ja sellisel juhul ehk polegi

kulutatud aeg niiväga maha visatud?

Ajaraisk ei ole tekstid ka neile, kes kunstis või kunstielus veel vähe orienteeruvad, lisaks

kõigele aitavad nad kiiresti ja küllaltki täpselt määratleda vaatamise- ja arutlemistasandit,

mida kunstnik soovib, et ta teoste puhul rakendataks. Nii või teisiti on nad aga kargud

ja/või abivahendid, tuleb valmis olla selleks – et pildid saaksid ka ilma sõnata hakkama,

kui nad laia maailma saata. Ja maailm on siinkohal konkurentsitihe ja mõnikord mitte ka

nii-väga sõbralik. Omaette teemana toob Elken välja enda loomingus seose visuaalse ja

verbaalse vahel, kus teksti kui sellise integreerimine maali vundamenti, ei lähtu mitte

ainult sõnumi (teksti) sisulisest mahutavusest ja assotsiatsioone tekitavast/mitte_tekitavast

võimest, vaid tähenduse omandab ka kasutatud kirjatüübi formaal-esteetilised e.

vormilised parameetrid (LISA 4).

Oma enda loomingut analüüsides leian olulisete märksõnadena välja tuua järgmised:

„monoloog“, „dialoog“, „sisekõne“, „enesekaemus“, „reflektsioon“, „tõlgendus“, viimased

kirjeldavad seda kuidas ma antud magistritöös oma enda loomingu protsessile kui sellisele

lähenen.

Samuti peab oma loomingus antud märksõnu oluliseks Mihkel Ilus. Kunsti peamiseks

funktsiooniks peab ta kommunikatsiooni, kunst on tema jaoks eelkõige suhtlus. Suhtlu läbi

kogemuste, tundmuste, teadmiste, vahetuste, rituaalide. Need võivad olla süvaisiklikud aga

ka vahetusväärtusega. Vaim ja võim, kõik läbisegi. Jutt käib ju lihtsalt inimeseksolemisest.

Kuidas, on ju igaühe enda valik. Kunst pakub selleks meeletult viise (LISA 1).

Vano Allsaluletähendab kunstnikuks olemine uudishimu maailmas toimuva suhtes,

teatavat vaimset sõltumatust, head enestunnet ka läbi raskuste. Ka võimalust maailma ja

kaasinimesi kuidagi mõjutada, nendega oma loomingu vahendusel suhelda – ja saada

seeläbi vahel ka enese kohta midagi uut teada.


23

Samuti leiab ta, et esmane tasand sellise peegelduse loomisel on juba autori vahekord oma

teosega. Tema suhe oma töödega kujuneb vahel küllaltki pingeliseks– järk-järgult

kasvades muutub töö järjest iseseisvamaks, hakkab esitama oma nõudmisi. Nii on see

lõpuks ka võimuküsimus, kumb jääb peale. Kõige muu kõrval on tema looming ühtlasi ka

arutlus iseendaga eimillestki, loomise võimalikkuse ja millegi loomise mõistlikkuse üle

(LISA 2).

Mart Vainre arvates on kunst kindlasti iseendaga, dialoog materjaliga, kus vaataja on

pigem selle kõige tõlgendaja rollis (LISA 3). Sarnasel arvamusel on ka Jaan Elken, kelle

jaoks kogu looming ongi suhted/dialoog sisemise välimise vahel, kahekõne iseendaga – ja

maalituna on see ka kõigile nähtav (LISA 4).

Abstraktse teose puhul seisan sageli küsimuse ees, mida antud teos tähendab või kuidas

seda lugeda. Siinkohal oma enda maalides ei saa ma rääkida otsesest figuratiivsusest või

kujutatavusest, kuigi täielikult ma neid ka ei välista. Viimased avalduvad peale

abstraktsust ja kui avalduvad siis ka katkendlikult andes teatava kujutatavuse kohta üksnes

vihjeid. Vihjeid pean oma loomingus oluliseks, kuna tunnen hirmu, abstraktsuses liialt ära

kaduda. Antud magistritöö kirjutamisel pakkus mulle huvi kuidas seostuvad antud mõisted

nagu: „kujutav“, „mittekujutav“, „figuratiivne“, „non-figuratiivne“ ja „abstraktne“

intervjueeritavate loominguga.

Mihkel Ilus on eelnevaid mõisteid varem oma loomingus väga lahus hoidnud, ta lausa

põlastas kui tajus abstraktsuse taga illustratiivseid igatsusi. Praeguseks arvab ta ehk isegi

vastupidi, kus ta otsib viise, kuidas ühildada seda mida ta varem endale keelas.

Väljatoodud mõisteid mõtestab M.Ilus kui teetähiseid, nende erisust ja panust, mis neil on

anda, igaüht tuleb mõtestada eraldi. Kui see on tehtud, pole nende erisusel enam tähtsust.

Kunstnik usub, et lõpuks loeb ainult isiklikkus ja pühendumine. Nüri ja nõrga sotsiaalse

kompassiga varustatuna ei pruugi enda tegevus küll teistele korda minna, aga lõpuks loeb

ikka ausus iseenda ees (LISA 1).

Vano Allsalu jaoks liigitamine ja kategoriseerimine ei ole oluline – kunstnik teab, et teda

nimetatakse abstraktsionistiks või abstraktseks ekspressionistiks või uusekspressionistiks.

Ehk et tema käsitlus ei ole figuratiivne. Tsiteerides V.Allsalu: „See on umbes sama

informatiivne, nagu liigitada inimkonda “valgeteks”, “värvilisteks”, “koduperenaisteks” ja


24

“koeraomanikeks”. Olulisem on see, mida ja kuidas sa maalikunsti vahendeid kasutades

tegelikult teed, mida selle juures läbi elad ja kes suudab sellega kaasa tulla.“ Kui pidada

abstraktsuse all silmas eelkõige kunstilist (vormi)üldistust, siis rohkem või vähem tegeleb

sellega ju igasugune maalikäsitlus – vahest olulisem on see, et ilma otsese, kergesti

verbaliseeritava jutustuseta on nö “päris abstraktne” pilt üsnagi “alasti” – sarnaselt

instrumentaalmuusikaga. Kehv abstraktne on ilmselt vaatajale igavam kui ilmetu

figuratiivne töö. Kui ta peaks seda määratlema “visuaalgeograafiliselt”, siis tegutseks ta

kusagil mittekujutamise ja kujutamise piirialal – inimesed näevad Allsalu töödes tihtipeale

“asju” ja “olendeid” – ometi pole need mingid peitepildid. Kunstniku lähenemine on

pooleldi alateadlik – alustades tööd esialgse mõtte või nägemuse kallal, laseb ta protsessil

ennast kaasa haarata ja nii juhib teos ise teda oma täieliku lõpetamiseni. Eks selle käigus

võib ka ilmneda igasugu asju (LISA 2).

Mõistet „kujutav“ oma loomingus näeb Mart Vainre aga inimliku kinnisideena,

psühholoogilise projektsioonina, mis on kui mõtlemine asjade ja kehade kaudu. Samuti ka

enese määratlemine läbi välise keskkonna (selle mõiste alla ta liigitab ka figuratiivse)

„Mittekujutav“ on aga seevastu meeleline, otsinguline emotsionaalne viis, mis tegeleb

pigem inimese sees toimuvaga, aga ka sellega kuidas väliskeskkond inimesele mõjub

(abstraktne ja non-figuratiivne) (LISA 3).

Jaan Elken toob aga siinkohal välja mõistete tähtsuse detailsemalt oma enda

loomeprotsessi jooksul, mida ta on palju tarvitatud, aga mis siiski on konkreetse kunstniku

jaoks ebatäpsed ja lahterdavad terminid. Kunstnik teab, et teda nimetatakse

abstraktsionistiks. Iga värvilaik ja pintslilöök on tema jaoks konkreetne, sõnumiga akt –

tõenäoliselt on nii enamike kunstnike puhul, kuid mõistagi räägib ta vaid enda kogemuse

baasil. Tema, kes ta läbi hüperrealismiks klassifitseeritava võõrandusmeeleolusid kandnud

fotorealismi ja sellele järgnenud „abstraheeritud reaalsuse“ sisemise vabaduse

kunstiväljale on maandunud – ei oska enda kohta pädevat definitsiooni anda, Elken teab, et

abstraktse kunstiga (selle tavatähenduses) vaevalt tegu saab olla – ainuüksi kasutatavate

tekstimassiivide rohkus (mis iseseisvalt käivitudes pilte hakkavad maalima) tühistab selle

võimaluse. Teksti võime „maalida“ vaataja teadvuses hoopis teisi pilte/maailmu, mis

võivad sootuks erineda lugudest, mida ta polümorfsete isiklike väljendusvahendite abil

üritab jutustada. Ta arvab, et paralleelmaailmad oleks õige sõna, mis ta piltidelt vastu

vaatavad (LISA 4).


25

3. KOKKUVÕTE

Põhifookus, mis hõlmas kogu minu magistritöö praktilist ja teoreetilist osa, oli isikliku

protsessi uurimine, mille toetuseks tõin välja abstraktset, mittekujutavat kunsti viljelevate

Eestis tegutsevate kunstnike loomeprotsessi. Eesmärk ei olnud niivõrd teada saada

kunstnike loomingu süvaisiklikke tagamaid, kui pigem vaadelda seda kui erinevalt või

sarnaselt seesuguse kunsti loojad tegutsevad ja mõtlevad.

Eesmärgi saavutamisel lähtusin intervjueeritavatele esitatud küsimustest, mis on praegusel

hetkel minu enda loominguprotsessis kesksel kohal. Samuti oli antud kirjatöö kirjutamisel

inspireerivaks materjaliks Elizabeth Fisheri ja Rebecca Fortnumi raamat “On not knowing

how artist think”, mis avas mulle abstraktset mõttemaailma laiemalt, samuti mitte ainult

teose, vaid ka kunstniku mõistmise kontekstis.

Läbi enda ja intervjueeritavate küsimuste vastuste, ei püüdnud ega püüa ma ka edaspidi

jõuda selleni, mis on õige või vale. Pigem oli küsimustiku eesmärk tekitada juurde

küsimusi.

Kasutades abstraktset, mittekujutavat lähenemisviisi, teostan end läbi selle, kuna leian, et

see on kõige ausam hetkelise, praeguse olukorra ülekanne. Praeguses loomingulises

protsessis pean oluliseks just seda hetke iseeneses, mis on oma olemuselt aga pidevalt

muutuv ja liikuv. Seega ei saa ma vaatajale lubada mingit absoluutset kindlust või tõde,

mida talle teose nimi või teose kontseptsioon anda võiks, kuna visuaal ju otseselt ei

toetaks seda. Olulised on pigem küsimused , mis ajendasid mind just sedasi maalima, mitte

aga see mis on maalil.

Peale magistritöö koostamist pean enese- ja loominguprotsessi arengus oluliseks endale

pidevalt küsimuste esitamist, et olla liikuvuses ja mitte seisma jääda. Siit ka minu näituse

pealkiri “KÕNE”, mis käsitleb dialoogi iseendaga, kus näituse sissejuhatavaks tekstiks on:

“Las ma ütlen sulle, kuidas mina seda näen. Sa annad endast seda, mida mina ei taha vastu

võtta, ja samal ajal ei anna ma sulle vastu ka seda, mida sina tahaksid vastu võtta… see

olengi mina… ja see on kõne minule. Teadlikult. See on vestlus iseendaga endast.”

Juudi filosoof Martin Buber toob välja kolm dialoogi vormi: tõeline dialoog - kahekõnelus,

mis võib väljenduda nii sõnades kui ka vaikimises; tehniline dialoog, mis tuleneb


26

üksteisest objektiivse arusaamise vajadusest; dialoogiks maskeeritud monoloog, mille

eesmärgiks on edevuse rahuldamine ja enesekindluse suurendamine. (Wikipedia, 2017.)

Soovin tänada oma juhendajat Vano Allsalu, intervjuudes osalenuid Mihkel Ilusat, Vano

Allsalu, Mart Vainret ja Jaan Elkenit, rakendusinformaatikut Rauno Pukki, kunstiteadlasi

Eva-Erle Lilleaeda, Darja Andrejevat ja oma perekonda.


27

4. SUMMARY

„I am the one who has to decide what they should ultimately look like (the making of

picture consists of a large number of yes and no decisions and a yes decision at the end“.

(Richter, 2013)

The aim of the master’s thesis is to observe and analyze my own artistic method which is

based on the creative project (exhibition “Speech”), while using using interviews with

Estonian artists who relate with an abstract painting as comparative material. Accordingly,

the master’s thesis consists of two parts: written and practical.

In the written part I rely on approaches taken on the subject matter of contemporary

abstract painting in specialized literature and in the research part interviews have been

conducted that highlight in comparison to my own the outlook of four Estonian based

artists, Mihkel Ilus, Vano Allsalu, Mart Vainre and Jaan Elken, who all include

abstract/nonfigurative method in their work and whose contribution is considered

substantial in the given master’s thesis. The theoretical portion of the writing should be

foremost seen as an ancillary reflection to represent my own method.

The practical part consists of a series of paintings, where the subject matter is

assembled from myself i.e. it is a visualised inner monologue, that introduces the

thoughts, feelings and situations to the viewer that were present during the creation of

these paintings. Here I see the importance of the connection between the practical and

theoretical part, that both study the process.

The abstract approach has been found through practice and experimenting, that has given

and continues to give me a certain creative freedom. However, I am constantly trying to

find a figurative focus alongside an abstract way of expression.

At the moment I am in a mobile phase where I am fascinated in my own progress as an

individual. It may sound banal, by I try to push my limits in order to find a place that is

pure and secure, but that might not be the thing that I was been looking for when I

eventually get there.


28

Currently I consider it substantial to perceive my work as a process, which is why I

concentrate on what is inside of me rather than on what is happening around me.

At the same time, as an artist I wish to communicate with the viewer through my work, to

which I refer to in the title of my exhibition and thesis “Speech”, where I concentrate on

the term ‘dialogue’ in the context of an exhibition. The following text introduces the

exhibition: “Let me tell you, how I see it. You give more of yourself than I want to take,

and at the same time I do not give you, what you would like to receive...that is me...and

that is speech for me.

Jewish philosopher Martin Buber distinguishes three different dialogue types: actual

dialogue, that can be expressed in words or in silence; technical dialogue, that derives from

the need to understand each other objectively; monologue disguised as a dialogue, that

aims to gratify vanity and enlarge self-confidence. (Wikipedia, 2017.) The last one is the

dialogue with yourself about yourself.”

(Exhibition is exhibited in ARS project space from 16th till 20th May 2017).


29

5. LOOMINGULISE PROJEKTI DOKUMENTATSIOON

Näituseprojekti „Kõne“ dokumentatsioon

70 x 100 cm

Akrüül lõuendil


30

25 x 35 cm

Akrüül lõuendil


31

60 x 70 cm

Akrüül lõuendil


32

60 x 70 cm

Akrüül lõuendil


33

50 x 60 cm

Akrüül lõuendil


34

50 x 60 cm

Akrüül lõuendil


35

150 x 200 cm

Akrüül lõuendil


36

12 x 16 cm

Akrüül lõuendil


37

12 x 16 cm

Akrüül lõuendil


38

200 x 495 cm

Akrüül lõuendil


39

6. ALLIKAD

Erelt, T., Leemets, T., Mäearu, S., Raadik, M. (2006). Eesti õigekeelsus sõnaraamat,

Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus

Fisher E., Fortnum R. (2013). On not knowing how artists think. London: Black Dog

Publishing

Iowapublicradio. (2017). „Scree Stage" Premiers at Des Moines Art Center. [2017,

veebruar 19]

http://iowapublicradio.org/post/scree-stage-premiers-des-moines-art-

center#stream/0 )

Kunstikeskus.ee. (2017). Abstraktne ehk esemetu kunst. [2017, veebruar 19].

http://www.kunstikeskus.ee/stuudio/stuudio_set_kool.htm

Kübarsepp, R. (2014). Võõrandusmeeleoludega hüperreaalsus. Postimees

Little S. (2004), ...isms. Understanding Art, London: Herbert Press

Tate. (2017). Abstract art. [2017, mai 11].

http://www.tate.org.uk/art/art-terms/a/abstract-art

Veenre, T. (2013). Jaan Elken: milleks meile jalgpall? Päevaleht

Wikipedia. (2017). Kahekõnelus (2). [2017, aprill 8].

https://et.wikipedia.org/wiki/Kahek%C3%B5nelus_(2)

http://iowapublicradio.org/post/scree-stage-premiers-des-moines-art-center#stream/0

http://iowapublicradio.org/post/scree-stage-premiers-des-moines-art-center#stream/0

http://www.kunstikeskus.ee/stuudio/stuudio_set_kool.htm

http://www.tate.org.uk/art/art-terms/a/abstract-art

https://et.wikipedia.org/wiki/Kahek%C3%B5nelus_(2)


40

7. CURRICULUM VITAE

Liisa Jugapuu (s.1990)

[email protected]

Koduleht: https://liisajugapuu.wordpress.com/

SÜND

22.12.1990 Haapsalu, Eesti

HARIDUS

2015 - … Eesti Kunstiakadeemia (Magister)

2011 - 2015 Eesti Kunstiakadeemia (Bakalaureus)

1998 - 2010 Haapsalu Wiedemanni Gümnaasium

KURSUSED

2015 Performance Art / Performatiivne kunst.

P.A.S Performance Art Studies (Eesti) PAS │ Performance Art Studies is an independent

educational program that is offering intensive studies to young artists, art students and

other interested people in Performance Art since 2008. The aim of these studies is to

provide the participants a comprehensive form of teaching on Performance Art,

everywhere in the world and always in cooperation with Performance Art festivals, art

academies, museums and galleries. PAS │ Performance Art Studies offers three main

sections in education for Performance Art: The PAStudies, the PASproject and the

PASyouth program. All these sections are divided into specific sections, for example:

PAStudies (compact) or PASproject (advanced), to be able to adjust a certain program to

the different working fields where PAS is involved. This flexibility allows to research in

areas where performative strategies can support other fields of art and art education and

influence other areas of life. This enables us to find the best method for different

occasions.

https://liisajugapuu.wordpress.com/


41

http://pas.bbbjohannesdeimling.de

Kursust viis läbi kunstnik Johannes Deimbling.

2010-2011 Maalikursus “Maalimaailm” Eesti kunstiakadeemia

MUU/ERIALANE PRAKTIKA

Alates 2016 a. Eesti Maalikunstnike Liidu liige

2013 ERKI Moeshow korraldustiim.

2013 Veneetsia Biennaal. Praktikant Eesti paviljonis Dénes Kalev Farkase näitusel.

ISIKUNÄITUS

2016 “Peaaegu aus”, Toompea Lossi Kunstisaal, Tallinn, Estonia

2015 Näituseprojekt EKA Galeriis, koos Helena Keskküla ja PilleRiin Jaik’iga, Tallinn,

Estonia

2015 „Peaaegu aus“, Haapsalu Linnagalerii, Haapsalu, Estonia

2015 „Peaaegu aus“, Hobusepea galerii, Tallinn, Estonia

GRUPINÄITUSED

2016 Young Painter Prize 2016, TSEKH Gallery in Vilnius

2016 “Tundmatuse piir”, vana SUVA Sokivabrik

2015 „PIND“, EKKM

2015 „Kevadnäitus“, Tallinna Kunstihoone, Eestonia

2015 „JÄRJEPIDEVUS JA UUDSUS“, Pärnu Uue Kunsti Muuseum

2013 "TUTTUUS", ARS's house, Tallinn, Estonia

2013 "Kaasaütlev.Ilmaütlev", Hobusepea galerii

2013 "MUUTUUM", Draakoni galerii, Tallinn, Estonia

2013 "LOORITATUD LOORITAMATA POOLLOORITATUD", Okasroosikese loss,

Tallinn, Estonia

2013 "MUUTTUUM", Pärnu Kunstnike Maja

2013 "Do it", EKA Pseudogalerii. Tallinn, Estonia

2012 "1st cut", Von Krahl. Tallinn, Estonia 2012 "Muster", Von Krahl. Tallinn, Estonia

http://pas.bbbjohannesdeimling.de/


42

AUTASU

1. Konkurss “Eesti kunsti tulevikutähed” III koht.

2016.aasta kevadel korraldas Eesti kaasaegse kunsti keskkond NOAR.eu koostöös

Eesti Kunstiakadeemiaga noorte kunstnike konkurssi esmärgiga esitleda andekaid

noori loojaid ja nende praeguseid tegemisi, kus Liisa pälvis kolmanda koha

2. Young Painter Prize 2016 (Noore maalikunstniku preemia 2016), 15-ne finalisti seas.

MEEDIA VÄLJAANDED

http://kultuur.postimees.ee/3648751/selgusid-eesti-kunsti-tulevikutahed

10.aprilli Äripäeva Merilin Metsa artikkel „Abstraktselt maalitud ausus. Värvikirevus“

http://www.cca.ee/keskusest/14455veneetsiabiennaalonloppen

http://www.sirp.ee/s1artiklid/c6kunst/kasnoormaalonkommunikatiivne/

http://www.sirp.ee/s1artiklid/c6kunst/maalkommunikatiivsusjamuutuvtuum/

http://kultuur.postimees.ee/3648751/selgusid-eesti-kunsti-tulevikutahed

http://www.cca.ee/keskusest/14455veneetsiabiennaalonloppen

http://www.sirp.ee/s1artiklid/c6kunst/kasnoormaalonkommunikatiivne/

http://www.sirp.ee/s1artiklid/c6kunst/maalkommunikatiivsusjamuutuvtuum/


43

LISA 1 intervjuu Mihkel Ilusaga

1) Kuidas määratled enda kunstnikupositsiooni/loomingulist praktikat (maali)kunsti

alal (sh seoses abstraktsusega)

Mihkel Ilus on visuaalkunstnik, kelle põhifookus on maali laiendatud väljal. See tähendab,

et ma sageli töötan suuremõõtmelise installatsiooniga, milles maaliline lähenemine omab

keskset rolli. Minu praktika oluline osa on ka kaasaegse näitusekultuuri ja -etenduskunsti

põimumine. Viimasel ajal tegelen peamiselt objektse kunsti erinevuste uurimisega black

box ja white cube tingimustes. Abstraksusega seosest on mul keeruline rääkida. See on

minu jaoks väga intiimne ala, mis varem ja jätkuvalt on olnud mu praktikas väga olulisel,

kui mitte öelda kesksel kohal. Viimasel ajal olen erinevatel põhjustel selle tähtsuses

kahtlema hakanud. Igatahes on abstraktsuse eelistamine kujutamisele pakkunud mulle

õpingute ajal meeletut sisemist vabadust ja ka tõukejõudu installatiivse kunsti suunas. See

on ehk isegi koordinaatide ja maamärkide süsteem, mis mind on sisuliselt alati maaliga

sidunud, kui olen sellest meediumist vormiliselt juba üsna kaugel ära käinud.

2) Kuidas oled jõudnud oma praeguse positsiooni/praktikani (areng kunstnikuna)

Ma arvan, et läbi rahutuse.. Ses mõttes, et pidevalt uue otsimine on viinud edasi ja uute

väljunditeni. Samas ustavus maalile on hoidnud alati mingit missioonitunnet või ellkõige

enesedistsipliini jätkata sellega, millega kord alustatud. Olulisimaks enda praktikates

hetkel pean erinevaid koostöid. Neist järgmistes punktides paar näidet.

3) Miks tegeled kunstiga üldse ja oma praeguse praktikaga konkreetsemalt

(peamised motivaatorid/tõukejõud)

Kuigi noor inimene, olen lõpetanud endalt selle küsimuse küsimuse. Teen mida teen,

proovin teha seda hästi ja põhjalikult. See on nii eksistentsiaalne küsimus, et juhe jookseb

kokku. A miks me üldse elame näiteks? - saaks ju ka ilma… või kas maailm ei saaks ilma

meieta hakkama jne. Usun, et miks ma teen kunsti, saab umbes sama teed vastuse

(kusjuures minu jaoks elul ja kunstil ei ole minu jaoks võrdusmärki) : irratsionaalne tahe

olla, kogeda, anda oma panus mingisse sootsiumi, eneseteostus, leevendus elu absurdile

nende samade vahendite ja mängudega.


44

4) Kuidas kirjeldaksid enda kui professionaalse kunstiku ja enese loomingulise

positsiooni/meetodi suhet kunstiajalooga, aktuaalse kunstivälja/-eluga? (millsed

seoseid, mõjutusi, eesmärke võiks esile tuua?)

Tunnen, et ma ei saa sellele ise vastata. See on teiste öelda. Ehk siis nende, kes kirjutavad

ajalugu, või on aktuaalse kunstivälja sees. Ise tunnen, et osalen suhteliselt aktiivselt

kohalikus kunstielus ja tahaksin et see püsiks nii ka edaspidi, kuid et lisanduks ka

rahvusvahelisem ring milles liikuda. Võin öelda nõnda. Mulle on meeldinud see, et saan

enda kohta öelda vajadusel kunstnik (kui saab, hoidun), või mind vahel. kunstnikuks

peavad. Ühiskonnas on see lihtsustatult selline narr ja kuningas samaaegselt positsioon. Et

mul ei ole eriti midagi kaotada ega võita, on teinud elu huvitavaks ja viinud kokku

suurepäraste inimestega. Mitte et muud elu valdkonnad igavamad oleksid, aga ise naudin

igati seda eluviisi, mida tänapäev pakub neile, kes kunstnikutee valinud.

5) Palun kirjelda oma loomingulist protsessi/meetodit/lähenemist

(vajadusel/soovitavalt? ühe teose/seeria/näituse/projekti näitel), pöörates seejuures

tähelepanu järgnevatele küsimustele/tasanditele:

Maalikunsti kogemuse otsimine läbi erinevate meediumite ja praktikate on minu

loomingus läbivalt defineerinud kunstiteoste ülesehitust. Näiteks oma äsjast koostööd

teatris ("Kapriisid 2", koos Henri Hüttiga, Kanuti Gildi SAAL, Tallinn, 2017), nimetasin

performatiivseks installatsiooniks. Seal objektide pidev kohalolu, liikumine ja muutumine

laval, omas suuremat rolli, kui etendaja nende keskel. Teose eesmärgiks lühidalt oli

alustada etenduse kogemusest ja lõpetada näitusesse. Maaliline lähenemine selles võiks

olla kirjeldatud kui rida otsuseid, mis viisid totaalse ruumi kogemuseni. Valguspargi

konstruktsioon oli jätkatud laest ka ühele seinale, luues black box ruumile lisa-vaatenurki.

Samaaegselt kogu lagi oli valgustatud pealt poolt valgusparki, mis lubas seda ala ruumist,

mis sageli ruumis jääb tähelepanuta/tähenduseta, kogeda kui hiigellõuendit. Seejuures

valguspark ise muundus tühipaljast funktsioonist skulpturaalseks objektiks ruumis, mis

hindab ümber nii tasandeid kui ka rolle etendajate, ruumi ja objektide vahel.

Oma stuudiopraktikas olen keskendunud maali füüsilisusele ja ajalisusele. Küsin, millest

või kuidas algab maalikogemus või maal kui objekt. Ja kas või kuidas see aistingulisel ja

eksperimenteerival kujul kattub sellega, mida tavatsetakse maaliks pidada. Maali, kui

materjalikogumit de- ja rekonstrueerin, et vabaneda kujutamise illusoorsusest. Sageli mu

teosed, ei jää oma valmimise kujul püsima, sest ümbertöötlemiste juures tuleb palju

ootamatusi ette. Ometi mind paelub teoste ajalisuse mõõde. Teoste ajalisus on saanud


45

osaks ka minu näitusetegevusest, milles uurin võimalusi ja piiranguid objektsele kunstile

galerii-olukorras. Näiteks koostöö, mis jõudis avalikkuse ette mullu suvel (Tupik, koos

Marten Eskoga, Tallinna Kunstihoone galerii, Tallinn, 2016) küsitles kogu staatilist ja

muutumatut näituseformaati tervikuna. Lühidalt võib öelda, et see oli näitus, mille sees

toimus seitse erinevat näitust, mis olid ülesehituses omavahel seotud. Üle iga kolme päeva

installeeriti uus peatükk, mil kogu installatsioon vahetus või muutus täielikult. Teoste

loomine käis kolmes erinevas töökojas ja ka galeriis koha peal ekspositsiooni jooksul, mis

publiku poole pealt avab küsimusi osadusega eksperimenteerimiseks. Autoritele tähendas

see kuu ajalist pidevat kohalolu ja kiirete otsuste vastuvõtmist, sest mitmekümne teosega

muutuva installatsiooni igat detaili pole võimalik täielikult ette planeerida, mis on ka teoste

ajalisuse sisu tekkekoht. Ütleksin, et viimasel kahel aastal (ja varemgi) olen keskendunud

etenduskunstide ja kujutava kunsti ruumidele ja kuidas need üksteist mõjutavad. Minu

loomingus põimuvad need praktikad orgaaniliselt ja tunnen, et ka aeg neile otsingutele on

nii kunstiavalikkuse kui -teooria ja -kriitika koha pealt küps, et sellel rajal jätkata. Ehk siis

mind tohutult huvitab mida kaasaegsel näitusekultuuril ja -etenduskunstidel on üksteisele

anda. Ülal kirjeldatud kaks koostöö näidet avavad ehk täpseimini, seda, millele olen

keskendunud viimasel kahel aastal, sest nii pikk ja pikemgi on olnud mõlema teose

ettevalmistusperiood. Sel viisil töötamine on andnud soovi ja vajaduse tegeleda teostega

mis vajavad pikka süvenemist ja põhjalikku läbikomponeeritust.

6) Kuidas seostub visuaalne verbaalsega vahetult sinu loomingus (sh tekst teose

vahetu osana, autori poolt pandavad teoste pealkirjad, kirjutatavad kontseptsioonid,

selgitavad tekstid) ja selle määratlemisel (väline kriitika, retseptsioon jne)

Eriti ei seostu.

7) Kas sinu loomingu, loomingulise meetodi juures omavad tähendust järgmised

sõnad: „monoloog“, „dialoog“, „sisekõne“, „enesekaemus“, „reflektsioon“,

„tõlgendus“? Kui jah, siis kuidas, millises rollis? (siinkohal peetakse silmas nii teose

loomise protsessi kui autori-teose-vaataja suhet)

Jah, omavad küll. Kunsti peamiseks funktsiooniks pean kommunikatsiooni. Kunst on

eelkõige suhtlus. Suhtlus läbi kogemuste, tundmuste, teadmiste, vahetuste, rituaalide. Need

võivad olla süvaisiklikud aga ka vahetusväärtusega. Vaim ja võim, kõik läbisegi. Jutt käib

ju lihtsalt inimeseksolemisest. Kuidas, on ju igaühe enda valik. Kunst pakub selleks

meeletult viise.


46

8) Kuidas mõistad ja enda loomingus mõtestad järgmisi küsimusi/sõnu: kujutav,

mittekujutav, figuratiivne, non-figuratiivne, abstraktne...

Varem hoidsin neid mõisteid väga lahus. Põlastasin, kui abstraktsuse taga tajusin

illustratiivseid igatsusi… Praeguseks on ehk isegi vastupidi. Praegu isegi otsin viise,

kuidas ühildada seda, mida varem endale keelasin. Mõtestan neid mõisteid kui teetähiseid,

nende erisust ja panust, mis neil on anda, tuleb igaüht mõtestada eraldi esialgu. Kui see on

tehtud, pole nende erisusel enam tähtsust. Usun, et lõpuks loeb ainult isiklikkus ja

pühendumine. Nüri ja nõrga sotsiaalse kompassiga varustatuna ei pruugi enda tegevus küll

teistele korda minna, aga lõpuks loeb ikkagi ausus iseenda ees.

9) Kokkuvõtteks, kas tahaksid veel ise midagi juurde lisada?

Palun võta mu siinseid vastuseid kui logiraamatu sissekannet: mai 2017. Mu arusaamad ja

tegutsemise põhjused muutuvad sageli, seega ei pretendeeri need ka liialt kategooriliseks

‘tõeks’ mida järgin, lihtsalt hetke arvamused ja emotsioonid. Edasiminekut näen sageli

selles, et hinnata oma arvamusi ümber viisil, et vaid parim kaasa haarata ja muu maha

jätta.


47

LISA 2 intervjuu Vano Allsaluga



Minu jaoks on olulised nii enesekaemus kui eksperiment – neid seob soov taasavastada

olnut, tõlgendada ja ümber mõtestada varem kogetut ja tehtut. Oma ainese ammutan

enesest ja ümbritsevast, üldisest voolust. Mäng värvide ja vormidega on siin pigem

vahendiks kui eesmärgiks. Ehk kõige kompaktsema kokkuvõtte, millele tänagi võin alla

kirjutada, leiab minu näituse “Motiiv” (2014, Draakoni galerii) pressiteatest: “Vano

Allsalu mitmekülgse ning jõulise värvikeelega peamiselt abstraktsed tööd kompavad

riivamisi ka figuraalsust. Allsalu teoste teemadering on ulatunud loodusstiihiatest

mütoloogiliste konstruktsioonide ning meeleseisunditeni, puudutades seejuures nii

intiimselt isiklikku kui ka tõlgendusi kultuurilisel ja sotsiaalsel väljal toimuvast. Oma

viimaste aastate loomingus käsitleb kunstnik peamiselt kujutamise ja mittekujutamise

piiride ning tähenduse tekkimisega seotud küsimusi.”


Kunstiakadeemias õppimise ajal (1985-1991) tegelesin ma loomulikult päris palju

natuurist maalimisega – nagu tollane õpetus seda ette nägi. Seejuures huvitas mind juba

algusest peale vormiüldistus, samuti värvi kui materjali lõuendile kandmisega seonduv

vahetu käeline kogemus ja tunnetus, ekspressioon. Mingil ajal muutus minu maalikäsitlus

hästi pastoosseks – võisin keskmisele „meetrisele“ maalile kanda oma 5-6 kilo õlivärvi.

Tahes-tahtmata tuli sellele aga füüsiline piir ette ning peale kooli lõpetamist, 90ndatel

liikusin suuremate ja õhemate värvipindade suunas ning hakkasin ka palju lõuendit vabaks

jätma. Viimane on minu jaoks tänaseni oluline – leian, et värvidele ja kujunditele peab

pildi pinnal jääma „paisumisruumi“. Oluliseks märksõnaks oli tollases ERKIs

kompositsioon – võib öelda, et see, kas „kompa on paigas“, oli üheks keskseks küsimuseks

tööde hindamisel. Teatud mõttes suhestus see juba olemuslikult abstraktse kujutamise

küsimustega ja sillutas teed ka minu liikumisele selles suunas. Minu kunstnikupraktika on

eelkõige kogemuslik, tegutsemises kujunenud ning ajas muutuv ja arenev tervik, milles

põimuvad nii minu olemine inimesena, iseloomuomadused, väärtushinnangud ja

maailmavaade kui teatav kunstialaste teadmiste, hoiakute ja oskuste kogum.


48



Kunsti loomine on minu jaoks püüdlus puudutada reaalsuse olemust, olemise sügavaimaid

põhjusi. Hea kunst on midagi, mis ehk aitab inimesel mõista paremini tema olemasolu...

eks ole see igasuguse kultuuri ja religiooni olemuslikuks eesmärgiks.

Püüdes samale küsimusele vastata vähem filosoofiliselt, oleks küllaltki raske, kui mitte

võimatu valida vaid üht motivaatorit või nimetajat: on see amet, kutsumus, väljakutse,

elamus? Vajadus eneseväljenduse, tunnustuse, teenistuse järele? Lihtsustavalt ja

mõnevõrra banaalselt võiks küsida: kas kunst on pigem töö või seks? Ilmselt võib omada

seksikat töökohta ja pornotööstuses on seks töö. Minu jaoks kunstis alati midagi kordub ja

samas on iga kord midagi teistmoodi. Tsiteerin iseennast (näituse „Järelpõletus“

pressiteatest, Vaal 2015): „Millised on kunstniku energiaalikad, mis on see aines, mis

muundatakse nii kõrvalseisjale kui kohati ka tegijale tabamatu vaimse ja manuaalse

protsessi tulemusel kunstiliseks tulemuseks? Rõõm, mure, ängistus? Intriig, vaesus, ilu?

Valu, vaimustus või hoopis väsimus? Vahel käivitab mind maailmavalu, teinekord mõni

vilksamisi märgatud proosaline motiiv, inimlik puudutus või lühike lause, kummitama jääv

sõna või helikatke. Mind võib võluda korduse rütm, siis jälle tundub see talumatult tüütu.

Pingutus võib olla erutav, vahel tahaks lihtsalt olla.” Igatahes olen (maali)kunstnikuks

olemisse kuidagi loomuldasa sisse kasvanud. Ehkki olen suurema osa oma teadlikust elust

pidanud ka muid ameteid – tegelenud õpetamise, administreerimise, projektijuhtimise,

reklaamtekstide kirjutamisega – kirjutan küsitlustes ameti lahtrisse ikka esikohale

„kunstnik“.

4) Kuidas kirjeldaksid enda kui professionaalse kunstiku ja enese loomingulise po-

sitsiooni/meetodi suhet kunstiajalooga, aktuaalse kunstivälja/-eluga? (millsed seoseid,

mõjutusi, eesmärke võiks esile tuua?)

Mind huvitab maailmas toimuv – seda nii ajaloo kui aktuaalsete ühiskondlike protsesside

osas, samuti loodust, keskkonda, universumit puudutavad teemad ja küsimused. Samas ma

ei käsitle neid küsimusi või mõtteid oma loomingus otsekoheselt, vaid pigem jõuavad need

mu töödesse kaude, läbi mitmete väga isiklike - kontseptuaalsete, mentaalsete ja

visuaalsete - filtrite, kui nii võib öelda. Sama kehtib ka teiste kunstnike loomingu ja

igasuguste muude kultuuriliste mõjutuste suhtes (olen muuhulgas kirglik filmisõber).

Mul ei ole kunagi olnud isiklikku mentorit ega otsest eeskuju kunstiajaloos – küll aga tajun

südamelähedasena näiteks Giotto, Edward Munchi, Cy Twombly mõttemaailma ja


49

maalija-käekirja. Huvitav ei pruugi olla tingimata isiklikult ja intiimselt puudutav –

intellektuaalselt ja meeleliselt võin nautida samahästi Anish Kapoori ja Ai Weiwei objekte

ja installatsioone, Eric Fischli ja Peter Doigi maale... igatahes valdavalt mitte-abstraktset

kunsti. Ka heatasemeline pressifoto, samuti mitmesugune ajalooline fotomaterjal köidab

mind.

5) Palun kirjelda oma loomingulist protsessi/meetodit/lähenemist (vajadusel

/soovitavalt? ühe teose/seeria/näituse/projekti näitel), pöörates seejuures tähelepanu

järgnevatele küsimustele/tasanditele:

- sisend: info-ja inspiratsiooniallikad

- struktuur ja etapid: kavandamine, teostamine, (enese)analüüs...

- kontseptuaalsed küsimused, kunstilised eesmärgid ja taotlused...

- kujundikeel, vormiküsimused, tehnika

- ...

Töötades keskendun ma sellele hetkele, mil varjatu muutub nähtavaks, kujuteldav saab

reaalseks. See on justkui viibimine aja piiril, kus tulevik kujuneb minevikuks. Iseenesest

kujuneva puhul ei saa öelda, et midagi on valesti või vales kohas. On ainult püsimatud,

olematud reeglid – ja needki üksnes minu omad. See on hea tunne. Näituse „Unepaanika“

(Draakoni galerii, 2012) puhul olen maali valmimise protsessi kirjeldanud nii: „Pildi

pinnast saab neelukoht, purskeala, ohutsoon, lahinguväli, orgiajärgne segipaisatud tuba.

Mind köidab maalimise leebe raev, minnalaskmine ja tagasitulek. Ja vaimustab hetk, mil

varjatud olnu on äkitselt ilmsi. Peale tööd magan rahutult, mu aju üritab maletajana teha

õiget käiku laual, kus nuppudeks on kujutluspildid – ent kaotab viimaks ikka nimetule ja

kujutule vastasmängijale.“ Olen kunagi ammu deklareerinud, et ”ei taha, et aeg takerduks

mu töödes“. Maali aja kulgemist võib seejuures käsitleda nii selle loomise protsessi

sisemise dünaamika, kestuse ja kiiruse tasandil kui vaataja poolt pildi vaatlemisel läbitava

teekonnana. Aja-küsimust laiendab õli kui aeglaselt ja akrüüli kui kiirelt kuivava värvi

dialoog, visuaalse kujundi iseloomu ning kunstniku käekirja “kiiruse” omavaheline suhe.

Ehkki minu jaoks on ka iga üksik teos oluline – ja selle loomine õigupoolest ainukordne –

eelistan enese loomingulist protsessi selgitada või põhjendada pigem üldiselt. Näitusel

“Motiiv” (2014, Draakoni galerii) vaatlesin seda lähtudes tõdemusest, et see, mida

kujutada ja see, miks üldse midagi kujutada, on minu jaoks ilmselges ja paratamatus

seoses. „Tegevusele peab eelnema mingi otsustus. Ent kas pöörata paremale või vasakule,


50

kui vahet pole? Kas jääda istuma või tõusta toolilt, kui kiiret pole? Kuidas käivitub me

tahe, kui kaalul pole ellujäämine, isegi mitte nauding või ebamugavus? Kui jätta kõrvale

enese kunstnikuks kujunemise lugu nii selle argipäevases, heroilises kui professionaalses

tähenduses, jääb ometi midagi alles. Võib-olla on see miski vabaduse ülim manifes-

tatsioon, tahte puurdumine teravikuna vormitusse mateeriasse, hõljumine omaenese ego

kohal. Vabadus otsustada, miks ja kuidas teha, millal teha. Vabadus kujutada või jätta

kujutamata. Vabadus valida oma motiiv. See otsustamise hõrk ja hoomamatu pikkusega

hetk on kui nirvaanasse või maelströmi langemine, metafüüsiline masturbatsioon, loomise

ürgse purske masohhistlik järeleaimamine, nartsissistlik irvitus vaataja üle, erutav

enesekaemus, lohutu tõdemus sellest, kuidas kõik on.“

6) Kuidas seostub visuaalne verbaalsega vahetult sinu loomingus (sh tekst teose vahe-

tu osana, autori poolt pandavad teoste pealkirjad, kirjutatavad kotseptsioonid,


Tsiteerigem kriitikuid. Eha Komissarov on nentinud (2008, seoses näitusega „Öine

Ikaros“), et „Allsalule on omased pulbitsevalt jõulised kujundid dramaatiliste stooridega“.

See väide muidugi kätkeb endas ehakomissarovlikult barokset võimendust, ent sõnad on

minu jaoks tõepoolest tähtsad – ja seeläbi ka lood - vaatajale teatud suunas väikese tõuke

andmine teoste ja näituste pealkirjades. Mulle meeldib sõnadega ringi käia, ka pikemates

tekstides. Teatav arutlemine enese loomingu üle, mingite asjade mustvalgel välja

kirjutamine aitab ka seejärel enesekriitiliselt ja värskemalt pildiliste küsimuste ja

puhtvisuaalse tähendusloome juurde naasta. Seoses oma hiljutise näitusega „Kogu“

Vabaduse galeriis kirjutasin näiteks mõnevõrra sõnamänguliselt: „Kogu on tervik. Iga

maal on omaette täielik ja samas ebatäiuslik maailm. Kogu on kuju(nd), vari, miski. Miski,

mis ilmneb, saab nähtavaks. Ja kunagi kaob uuesti. Kogu on kollektsioon. Pildid

kogunevad kunstniku juurde. Need on seotud värvide, kujundite ja pealkirjade kaudu.“

Samuti tulin mõttele teha reastada oma veerandsajandi kestel toimunud isikunäituste

pealkirjad, mille järgi paistab mu kunstnikumaailm sõnades selline: Must ja valge.

Vaikelu. Kena ilm. Leitud ilu. Värvine valgus. Maal on maastik. Armas aeg. Öine Ikaros.

Igati. Unepaanika. Motiiv. Järelpõletus. Üks teine kord. Kogu.


51

7) Kas sinu loomingu, loominglise meetodi juures omavad tähendust järgmised

sõnad: „monoloog“, „dialoog“, „sisekõne“, „enesekaemus“, „reflektsioon“, „tõlgen-

dus“? Ku jah, siis kuidas, millises rollis? (siinkohal peetakse silmas nii teose loomise

protsessi kui autori-teose-vaataja suhet)

Muuhulgas tähendab kunstnikuks olemine minu jaoks uudishimu maailmas toimuva

suhtes, teatavat vaimset sõltumatust, head enestunnet ka läbi raskuste. Ka võimalust

maailma ja kaasinimesi kuidagi mõjutada, nendega oma loomingu vahendusel suhelda – ja

saada seeläbi vahel ka enese kohta midagi uut teada. Tõsi, esmane tasand sellise

peegelduse loomisel on juba autori vahekord oma teosega. Ja oma töödega kujuneb mu

suhe vahel küllaltki pingeliseks – järk-järgult kasvades muutub töö järjest iseseisvamaks,

hakkab esitama oma nõudmisi. Nii on see lõpuks ka võimuküsimus, kumb jääb peale.

Ilmselt on mu looming kõige muu kõrval ühtlasi ka arutlus iseendaga eimillestki loomise

võimalikkuse ja millegi loomise mõistlikkuse üle.



Liigitamine ja kategoriseerimine ei ole minu jaoks oluline – tean, et mind nimetatakse

abstraktsionistiks või abstraktseks ekspressionistiks või uusekspressionistiks. Ehk et minu

käsitlus ei ole figuratiivne. See on umbes sama informatiivne, nagu liigitada inimkonda

“valgeteks”, “värvilisteks”, “koduperenaisteks” ja “koeraomanikeks”. Olulisem on see,

mida ja kuidas sa maalikunsti vahendeid kasutades tegelikult teed, mida selle juures läbi

elad ja kes suudab sellega kaasa tulla. Kui pidada abstraktsuse all silmas eelkõige kunstilist

(vormi)üldistust, siis rohkem või vähem tegeleb sellega ju igasugune maalikäsitlus –

vahest olulisem on see, et ilma otsese, kergesti verbaliseeritava jutustuseta on nö “päris

abstraktne” pilt üsnagi “alasti” – sarnaselt instrumentaalmuusikaga. Kehv abstraktne on

ilmselt vaatajale igavam kui ilmetu figuratiivne töö.

Kui peaksin seda määratlema “visuaalgeograafiliselt”, siis tegutsen kusagil mittekuju-

tamise ja kujutamise piirialal – inimesed näevad mu töödes tihtipeale “asju” ja “olendeid”

– ometi pole need mingid peitepildid. Minu lähenemine on pooleldi alateadlik – alustades

tööd esialgse mõtte või nägemuse kallal, lasen protsessil ennast kaasa haarata ja nii juhib

teos ise mind oma täieliku lõpetamiseni. Eks selle käigus võib ka ilmneda igasugu asju.


52

9) ...midagi kokkuvõtteks!! Kas tahaksid veel midagi lisada?

Et luua usutavat, kasvõi mõnda inimest päriselt kõnetavat ja puudutavat kunsti, peab – ma

leian - olema ühekorraga väga enesekindel ja äärmiselt enesekriitiline. See on mõnevõrra

skisofreeniline olukord. Aga ka lõbus ja kontrastne – nagu külm ja kuum ühekorraga, nagu

tuline pannkook jäätisega.


53

LISA 3 intervjuu Mart Vainrega



„I am using painting as a conceptual method to connect the individuality that comes with

the handicraft of painting with the look of a detatched observer created by a photograph.

The result is a contradiction of the image being both personified and impersonal at the

same time. I am after the collision of the subjective and objective. Using this method I

want to point outthe state of the individual in an environment that is increasingly oriented

to a constant public spectacle. My process of painting is a personal ritual that take the idea

of the work into daily practice. For example “Self-image from 2010 - …” is a painting that

I keep painting over and over constantly to study the changes of a person and the style of

painting. “Constructor” simulates the constant cumulating and diminishing nature of time.

“Mirror Mirror” is attempts to paint a self portrait through the eyes of people close to me.

“Seeing Myself Looking” is using a simulacrum as a way of seeing oneself from a

distance. At the moment I am working with an image sampling method to create a closed

loop of circling information. It is closely related to how the digital era is handling

information. The habits of using an app, a search engine or social-media are analyzed and

the preferences are remembered. These choices are then reintroduced to the user during

every new interaction with the algorythm. It is a closed circle to please the user. The result

of a search for new information is actually what the user has already accepted before. By

sampling information over and over on the same canvas that it’s originated from is a

gesture to re-enact the process of deriving the present from the past.“

Abstraktse (maali)kunstiga on mu suhe probleemne. Olen pigem nö. mõtlev kui tundev ja

meeleline inimene. Ja mulle tundub, et abstraktne kunst mulle just seetõttu võõraks,

arusaamatuks jääma. Omal moel fännan seda olukorda, säärane puhas visuaal on mulle

võõras, huvitav ja eksootiline. Inimlikult olen lummatud teistsugususest, kuid elu on

näidanud, et ma ei kinnitu selle külge kuigi kauaks. Ja siis pööran tagasi teadvustatud,

mõtestatud visuaali juurde, mis mu enda sättumuse tõttu mind rohkematel tasanditel

käivitab. Abstaktsionism on mulle pigem vaheldus, eksirännak. Nii kunstnikuna kui

kunstipublikuna.


54


Oma loomingulisi faase käsitlen nii:

1. Graffiti. Disainerlik tüpograafiaga jändamine. Tähed andsid turvatunde, millest

kinni haarata, et neid proovida kõikvõimalikes erinevates stilistikates väänata.

Esteetiline testimine, katsetamine. Vanus 13-17.

2. Sürr värk. Teadvustasin, et inimene on keeruline ja müstiline olend. Täielik tripp,

suvaline surfamine. Vanus 16-19.

3. Konkreetne värk. Vajadus sürrist ja üleüldse igasugusest nö “kunstipärasusest”

halvas mõttes end distantseerida. Soovisin rääkida teemadest, mida hooman, viisil,

millest mul jõud üle käib. Enese üles ehitamine, liikumine selguse poole. Iga otsus

pildil pidi olema põhjendatud, pidin olema suuteline seda artikuleerima. Vanus 18-

24

4. Protsessikunst. Niiöelda konkreetne värk muutus liiga kinniseks süsteemiks,

teostamise algul oli juba lõpptulemus teada. Vahepeal hakkas igav. Hakkasin

käsitlema maalimist performance-ina. Töömeetod kui vaimne harjutus, inimlik

praktika. Töömeetod on alati kontseptuaalne žest, mida ma igapäevaselt teostasin.

Vanus 22-...

5. Materjalism. Materjal kui iseseisva väärtuse ja kontseptuaalse laenguga töövahend,

mida tuleb eelkõige jälgida ning väga vähesel määral suunata. Olemasoleva ja

inimliku tahtejõu keeruline sünergia. Vanus 27-...



Vajadus väljendada end ümbritsevat kujundlikult. Suured inimlikud küsimused ühe

kompaktse katuse (pildi) all.

4) Kuidas kirjeldaksid enda kui professionaalse kunstiku ja enese loomingulise

positsiooni/meetodi suhet kunstiajalooga, aktuaalse kunstivälja/-eluga? (millsed se-

seid, mõjutusi, eesmärke võiks esile tuua?)

Hetkel mõtlen väga palju infokeskkonnast. Kõike on kogu aeg väga palju üle, liigselt on

ülemäärast keerukust, erinevad ideoloogiad on omavahel väga sõlmes. Tähelepanuperiood

hästi lühike. Enese tööd käsitlen kui inimlikku praktikat, mis on tehtud aeglaselt,

süvenedes, suure tähelepanuga. See on kompenseeriv hoiak. Samal ajal on mu viimase aja

töödes ka täpselt vastupidist, sellist kiiret ja lahmivat segadust. Need kaks on omavahel


55

ebaloomulikult integreerunud.

5) Palun kirjelda oma loomingulist protsessi/meetodit/lähenemist (vajadusel/soovi-

tavalt? ühe teose/seeria/näituse/projekti näitel), pöörates seejuures tähelepanu

järgnevatele küsimustele/tasanditele:

maaliseeira “Mullid”


Vajadus lõhkuda piir kujutatu ja kujutamise vahendi vahel. Selle tagajärjel maalisin

värvi. Selleks, et tekiks terviklik sisering, ei oleks katkestust.

- struktuur ja etapid: kavandamine, teostamine, (enese)analüüs…

Kõik see jääb ühe teose sisse. Alustan mingisuguse suvalise märgi tegemisest ning

sealt areneb kõik edasi. Kavandamisest analüüsini, protsess on kõigile näha.

- kontseptuaalsed küsimused, kunstilised eesmärgid ja taotlused…

Materjali metoodiline kasutamine.


Eklektiline, kiire, efektne. Akrüül, õli, alküüd, aerosool.

6) Kuidas seostub visuaalne verbaalsega vahetult sinu loomingus (sh tekst teose va-

hetu osana, autori poolt pandavad teoste pealkirjad, kirjutatavad kontseptsioonid,


Seostub küll :) Ma ei erista verbaalset ja visuaalset. Oluline on inimlik teema, mida

lahendan, ning seda võib igast kanalist väljutada.





Jah. Kunst on kindlasti monoloog iseendaga, dialoog materjaliga. Vaataja on pigem selle

kõige tõlgendaja rollis.



kujutav: inimlik kinnisidee, psühholoogiline projektsioon. Mõtlemine asjade, kehade

kaudu. Enese määratlemine läbi välise keskkonna


56

mittekujutav: meeleline, otsinguline, emotsionaalne viis tegeleda pigem inimese sees

toimuvaga. Või siis sellega, kuidas väliskeskkond inimesele mõjub.

figuratiivne (sama, mis kujutav)

non-figuratiivne (sama, mis mittekujutav)

abstraktne (sama, mis mittekujutav)


Jõudu! Millal näitus vms tuleb? :)


57

LISA 4 intervjuu Jaan Elkeniga

1)Kuidas määratled enda kunstnikupositsiooni/loomingulist praktikat (maali)kunsti


Tegelen maalikunstiga, olen kaasanud installatsioone (isiknäitused „Malecon“ Draakonis

ja „Havana, revisited“ Arhitektuuri- ja Disainigaleriis, mõlemad 2013.

Seost „abstraktsusega“ selgitan täpsemalt edaspidistes vastustes.


Läbi pika teekonna, paljut sellest on kirjas minu kodulehe arhiivi osas

www.jaanelken.com, kus on pdf kujul maha laaditav minu 2011 a alguses ilmunud

isikkataloog. Ei hakka siinkohal raamatus trükitud intervjuud refereerima. Pikem intervjuu

Heie Treielile on ilmunud ka kunst.ee 2005/2 ajakirjas.



Vt. vastused punktile 2

4) Kuidas kirjeldaksid enda kui professionaalse kunstniku ja enese loomingulise

positsiooni/meetodi suhet kunstiajalooga, aktuaalse kunstivälja/-eluga? (millised

seoseid, mõjutusi, eesmärke võiks esile tuua?)

Vt. vastused punktile 2, kataloogi pdf

5) Palun kirjelda oma loomingulist protsessi/meetodit/lähenemist (vaja-

dusel/soovitavalt? ühe teose/seeria/näituse/projekti näitel), pöörates seejuures

tähelepanu järgnevatele küsimustele/tasanditele:


- struktuur ja etapid: kavandamine, teostamine, (enese)analüüs...

- kontseptuaalsed küsimused, kunstilised eesmärgid ja taotlused...


Tunnen vajadust maalida (kunstiga tegeleda) enam-vähem kogu aeg, kuid kui näitus on

kirjas – struktureerib ja puhastab see välja vajaduse (tähtajad/kuupäevad) fokusseerida

tähelepanu teatud tööde rühmale, millest omakorda moodustub siis konkreetse ruumi(de)

http://www.jaanelken.com/


58

võimalustega koos töötav komplekt (detailne kujundus selgub siiski alles viimasel hetkel).

Samas, iga uue näitusekomplekti rüpes on märgatavad juba uue (siis tulevase)

näitusekomplekti võrseid. Õieti märkan ma neid tagasivaateliselt. Sellest võib järeldada,

kuidas kunstnik kasvab (vähemalt mina) näitusest näitusesse, läbi tegeliku tööprotsessi, ja

kuidas minu „kunstiline mina“ on permanentses muutumises, olukorras kus kunstiline

DNA jääb samaks. 2005 a Tallinna Kunstihoone suurel isikunäitusel oli võimalik koos

esitada väikest valikut hüperrealistliku perioodi ja tolleks ajaks minu viimast, uusimat „

kunstilist mina“ – ja mind ennastki rabas materjali identsus! (selle põhjal ka need siinsetes

vastustes väljendatud seisukohad..) Seega maalikunsti point on kusagil mujal, pole põhjust

liiga tõsiselt võtta kunstnike jutte „teemapüstitusest“ ja nende „lahendamisest“

6) Kuidas seostub visuaalne verbaalsega vahetult sinu loomingus (sh tekst teose

vahetu osana, autori poolt pandavad teoste pealkirjad, kirjutatavad kontseptsioonid,

selgitavad tekstid) ja selle määratlemisel (väline kriitika, retseptsioon jne).

Vägagi, toetav kriitika on olnud mõjutajaks. Nt. kunagine Mart Kalmu artikkel „Valgelt

jäised pildid“ 12.dets „Noorte Hääles“ 1985, minu Kunstihoone galerii näituse kohta (tollal

„kunstisalong“) oli üks selliseid tekste, sellele tekstile on viiteid ka eespoolviidatud

autorikataloogi tekstides ja minu intervjuus Harry Liivrannale samas kataloogis. Ka

2000.a. Adamson Ericu Muuseumis toimunud retrospektiivnäituse kohta ilmus kunst.ee-s

2001/1 arvustus Anders Härmilt, mis suuresti tsiteeris sedasama Mart Kalmu artiklit.

Samas, autoritekstid, millega varustan oma näitusi nullindatest alates – ja mis mõnikord ka

pressiteksti(de)na levisse lähevad, või vähemalt mõned laused neist – eks uurijatele

võivad nad aineseks olla minu kui kunstniku diagnoosimise seisukohalt, ja ehk mõnele

„süvahuvilisele“ ka piltide hinge-elu lahtimuukimiseks. Kuigi tahan lisada – palun

vaadake ennekõike pilte – oskate veel üldse pilte vaadata? Seal on kõik avalikult väljas,

maalikunstnik on läbi oma teoste permanentselt otsekui röntgeniaparaadi all, kus kõik ta

patud ja kiirlaenud, truudusemurdmised ja anomaaliad, kiibitsemised ja wannabe-

positsioneeringud viimseni nähtaval ja kogenud silmale loetavad. Kokkuvõttes võivad

need tekstid ajaraiskamisena tunduda. Arvestades aga meie kultuuri keele-kesksust,

pikendavad nad kindlasti seda aega, mida pühendame kunstile, ja sellisel juhul ehk polegi

kulutatud aeg niiväga maha visatud? Ajaraisk ei ole tekstid ka neile, kes kunstis või

kunstielus veel vähe orienteeruvad, lisaks kõigele aitavad nad kiiresti ja küllaltki täpselt

määratleda vaatamise- ja arutlemistasandit, mida kunstnik soovib, et ta teoste puhul


59

rakendataks. Nii või teisiti on nad aga kargud ja/või abivahendid, tuleb valmis olla selleks

– et pildid saaksid ka ilma sõnata hakkama, kui saadad nad laia maailma. Ja maailm on

konkurentsitihe ja mõnikord mitte ka nii-väga sõbralik. Omaette teema (see puudutab nüüd

küll mu enda loomingut) on teksti kui sellise integreerimine maali vundamenti, siin ei

lähtu ma mitte ainult sõnumi (teksti) sisulisest mahutavusest ja assotsiatsioone

tekitavast/mitte_tekitavast võimest, vaid tähenduse omandab ka kasutatud kirjatüübi

formaal-esteetilised e. vormilised parameetrid.





Kogu looming ongi ju suhted/dialoog sisemise välimise vahel, kahekõne iseendaga – ja

maalituna on see ka kõigile nähtav!



Palju tarvitatud, aga konkreetse kunstniku jaoks ebatäpsed ja lahterdavad terminid. Olen

lugenud, et nad nimetavad mind abstraktsionistiks. Iga värvilaik ja pintslilöök on minu

jaoks konkreetne, sõnumiga akt – tõenäoliselt on nii enamike kunstnike puhul, kuid

mõistagi räägin vaid enda kogemuse baasil. Mina, kes ma läbi hüperrealismiks

klassifitseeritava võõrandusmeeleolusid kandnud fotorealismi ja sellele järgnenud

„abstraheeritud reaalsuse“ sisemise vabaduse kunstiväljale olen maandunud – ei oska enda

kohta küll pädevat definitsiooni anda, tean, et abstraktse kunstiga (selle tavatähenduses)

vaevalt tegu saab olla – ainuüksi kasutatavate tekstimassiivide rohkus (mis iseseisvalt

käivitudes pilte hakkavad maalima) tühistab selle võimaluse. Teksti võime „maalida“

vaataja teadvuses hoopis teisi pilte/maailmu, mis võivad sootuks erineda lugudest, mida

ma polümorfsete isiklike väljendusvahendite abil üritan jutustada. Ma arvan, et

paralleelmaailmad oleks õige sõna, mis mu piltidelt vastu vaatab.


Ei taha, võtsin õiguse kirjutada seal – kus tundus mulle sobilik olevat.


60

Documents

„KÕNE“ Magistritöö · Väljend abstraktsionism tuleneb ladinakeelsest sõnast abstractio, mis tähendab eraldamist. Sellist kujutamisviisi maalikunstis ja skulptuuris, samuti