Eesti teatri festival Draama 2015: Piiri peal L 12. september 2015

2

Draama 2015

Kui ma ausalt ütlen, siis on aastas kaks aastaaega, mida ma ootan. Üks neist on kevad, sest vaikselt hak-kab maailm õitsema ja tundub, et talvine kargus on üle elatud. Teine on sügis, sest septembri algus toob endaga kaasa festivali DRAAMA.

See on kui ettevalmistus talveks ja teatavat moodi üleminekurituaal. Võimalus olla piiri peal ja sellest piirist üle astuda.

Selle nädala jooksul on väga palju räägitud piiridest ja nende peal olemisest. Kas ja kus need üldse asuvad, kas neid on, kas... Eks see teater olegi üks piiri peal olemine, argipäeva pausile panemine ja põgenemine fiktiivsesse maailma. Vahel tundub see väljamõeldud maailm küll suurem kui elu ise, aga see on juba hoopis teine jutt.

Sel festivalil on olnud paar momenti, kus ma olen tundnud end piiri peal olevat. Või vähemalt nendega mängivat. Esmaspäeval käisin Sadamateatris kaemas Vihmari lavastatud „Romeot ja Juliat“ ja leidsin taas, et mulle meeldib Shakespeare ja mulle meeldib ka see, mida tema teha annab.

Capulettide korraldatud peole kutsuti ka mõned vaatajad ja kuna ma ei suuda ilusate silmadega noortele meesnäitlejatele ei öelda, siis avastasingi end ühel hetkel Sadamateatri lavalt. Korraks olin ma üheaegselt vaataja ja osaleja ning keegi, keda vaadatakse. Ma olin piiride peal (ja kui päris aus olla, siis mulle see tunne täitsa meeldis).

Teine hetk on pärit neljapäeva õhtust, kui käisin vaata-mas ERM-i valmivas hoones lavastust „1987“. Päris lõpus viiakse inimesed „varjendisse“ ja lauldakse „Ei ole üksi ükski maa“. Ühel hetkel kustutati küünlad ning saabus vaikus ja pimedus. Keegi ei plaksutanud, vähemalt mitte veel.

Mul meenus taas, et miskipärast armastan teatris just seda hetke, mil saal on pime ja etendus lõppenud, kuid veel ei plaksutata ja veel pole taastunud reaalsus. Ollak-se kusagil vahealas, kus kõik on veel võimalik.

Plaksutamine on teistmoodi üleminekurituaal, võima-lus panna piiri peal olekule kindlad piirid. Tsükli lõpetami-ne selleks, et see saaks kunagi taas alata.

Marite H. ButkaiteDRAAMA ajalehe toimetus

Eesti teater välispilgu läbi

Draama on Eesti teatri festivali Draama 2015: Piiri peal ametlik ajaleht, mis ilmub iga päev.Vastutav väljaandja: SA Eesti Teatri Festival; peatoimetaja: Merilyn Merisalu (merilyn@genklubi.ee); kirjutajad: Ivika Saaroja, Marite H. Butkaite, Oliver Issak ja Piret Kuub.

Mõtteid (teatri)haridusest ja muust.

Vahepeal olles on kõik võimalik

Milline oli su esimene õpetaja?

Ma mäletan, et mu esimene klassijuhataja oli siis hästi noor ja üsna kuum. Nägin seda, kuidas isad tahtsid alati temaga rääkida.

Tavaliselt isad eriti ei huvitu algklassides oma lapse õp-petulemusest, aga meie klassi isad tundsid meie käekäigu vastu üsna suurt huvi. Minule meeldis ta ka väga, aga see ei ole objektiivne – olin ta lemmikõpilane.

Kunagi hiljem kohtusime Pärnus mälumängul, ta ütles, et on uhke, et ma olen targaks saanud.

Kristjan-Walter (25)baarman

Eile toimus pärast „Varesele valu...“ etendust vestlusring Balti Teatri Foorumiga seoses Eestisse tulnud välismaalastega. Arutleti kolme päeval näh-tud lavastuse üle.

Lavastust „Varesele valu...“ kiideti väga selge idee eest. Tekkis küsimus, kas tegu on näitlejate endi kirjutatud tekstide ja isikliku eluga või on lood kellegi teise omad.

Lavakujundus tundus aga külalistele pisut eksitav, kuna suured lauad ja toolid, mis muutsid näitlejad laval justkui lasteks, tekitas kü-simuse, kas ka probleemid ja mured, millest räägitak-se, on pärit lapsepõlvest. Lisaks tõdeti, et näitlejal on siiski väga raske mõista,

mida depressioon tähen-dab ning mida teksti autorid tegelikult tunda võisid. Sa-muti tuli väliskülalistele ära seletada, kes on Naksitral-lid ning Urmas Alender.

„Estoplasti“ arutelule olid tulnud nii autor And-ra Teede kui ka lavastaja Sander Pukk. Räägiti ja arutleti, miks ja kuidas see teos kirjutati. Väliskülaliste jaoks oli lavastuses liigselt eri stereotüüpe ja klišeesid nõukogude ajast, mille üleküllus lõpuks häirivaks muutus. Samas jõuti lõpuks tõdemuseni, et klišeed ja stereotüübid võivadki olla tugevamad, kui mälestused ning ehk seetõttu on need ka paremini meelde jäänud.

Lavastuse „1987“ osas vastasid küsimustele paar

3

2015 Draama

Eesti teater välispilgu läbi

Mine vaata täna Sadamateatris kell 16 või 20 Kinoteatri lavastust „Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine“.

Mõtteid (teatri)haridusest ja muust.

Mäletan, kuidas meile lasteaias õpetati, kuidas koolis käituma peab ja mida on vaja teha. Aga koolis õppisime hoopis väga mänguliselt, lauldes ja tantsides.

Olin oma esimese õpetajaga esimesed viis aastat ja see oli väga äge aeg. Talvel pani ta meile ükskord sussi sisse näiteks hambaharjad ja -pasta. See oli lastele väga eriline – kui päkapikk meile need asjad tõi, siis tähendab see kindlasti midagi tähtsat.

Milline oli su esimene õpetaja?

Marili (21)üliõpilane

Minu esimene õpetaja oli Tartu Katoliku Koolis klassi-juhataja Irja Loorand, kes on meelde jäänud väga sooja suhtumisega lastesse. Selles mõttes oli ta kogu klassile paljuski emarollis. Kui ta juhtub seda lugema, siis edastan talle oma tervitused!

Kristjan (26)üliõpilane

näitlejat. Lavastust kiideti hea ajakujutamise eest. Kü-lalistele meeldis, et tavali-sele elule oli midagi veidrat juurde lisatud (näiteks gaasimaskid) ja seetõttu meeldis see lavastus neile ka kõige rohkem. Kiideti näitlejatööd ning gaasi-maskidest hoolimata nähti eri karaktereid, esile toodi ka trupi kokkusulavus ning üksteisemõistmine.

Siiski tundus pea kõigile väliskülalistele, et lavastus oli liiga pikk ning seda veel enam kokku surudes ning kontsentreeritumaks tehes oleks saavutatud veelgi parem tulemus.

Näiteks Itaalias olevat kaasaegne teater väga lühike ning kõik etendused, mis on pikemad, seosta-

takse kohe klassikalise sõnateatriga. Kiideti ka selle eest, et lavastusega ei olnud otsitud mingisugust skandaali või ei olnud tegu meelelahutusliku tükiga.

Kõige imelikum tundus väliskülalistele asjaolu, et etendust seostati tugevalt nõukogude ajaga, sest pigem oli nende meelest tegu postapokalüptilise maailmaga. Usuti, et selline maailma võiks olla tulevikus arvestades seda, kuhu poo-le me praegu liigume.

Pikemat diskussiooni Eesti teatrilavastuste kohta võib kuulda juba pühapäe-val kell 11 Vabal Laval, kui toimub OmaDramaturgia-Turg.

Oliver Issak

4

Draama 2015

Pildikesi valguse tegemisestTäna mängib Vane-

muine Sadamateatris Andra Teede näidendiks kirjutatud Eestis tegutse-nud legendaardse tehase töötajate mälestustest koosnevat lavastust „Es-toplast“.

Teatri koduleht määrat-leb lavastust fraasiga „pildi-kesi valguse tegemisest“ ja just seda ma siia vaatama tulin: mitte lavastust, vaid seda, kuidas „Estoplasti“ valguskujundus (kujundaja Priidu Adlas) üles saab.

Garaažiuks, mille kaudu saalist otse õue saab, on pooleldi lahti, poen sealt küürutades sisse. Avatud uksest voogab jahedat õhku ja hommikuvalgust, kui valgusala juht Andres Sarv unise näoga Estop-lastis toodetud lampe lati külge kinnitab. „Kuule, sa oled ühe valesti pannud, see on grupp kaks,“ mü-hatab ta järsku kolleegile, „aga noh, hommik ka...“.

Müra sees on raske midagi kuulda, valgusta-jad kolistavad, lavamehed hõiguvad, koristaja käes undab tolmuimeja. Nii vara tavaliselt Sadamateatri blackbox’is tööle ei tulda. Kell on 8 hommikul, aga sagimine käib juba täies hoos, valgustajaid on kohal kaheksa, mis on samuti selle saali kohta ebatavali-selt suur arv.

Üks mees paneb üles põrandal asuvad prožekto-rid, kaks riputavad Estop-lasti lampe stange külge, neli koogutavad lae all – käes harjavarte sarnased tokid, mille otsa on kee-ratud konksud – nendega aidatakse pikkade juhtme-te otsas rippuvad väikesed lambid ettevaatlikult ülevalt

FOTOD: Ivika Saaroja

5

2015 Draama

Pildikesi valguse tegemisest

sillast alla, neid on kokku 135(!).

„Mhh, sa oled ühe lambi kasti jätnud! Kärssab siin, varsti oleks läbi kasti ise alla tulnud,“ naerab ta, aga naljast on asi tegelikult kaugel – ega elekter pole mänguasi. Mõned surakad voolu on iga staažikas valgustaja endast karjääri jooksul läbi lasknud.

„Üks lamp on vastu kuplit, kuule,“ hoiatab keegi sirmi tagant, „hakkab sulama äkki?“ „Ähh, sa pole seda tükki varem tei-nud,“ vastab Sadamateatri valgustaja Jaanus Moor lõbusalt, aga läheb igaks juhuks siiski vaatama. Selgubki, et latt, millele on lavastuse nimitegelased kinnitatud, seisab täitsa valel kõrgusel. Mis halvasti, see uuesti!

Paistab, et festivalimelu mõjub ka tervisele. Lava-mehed on kavalalt kandva osa oma tööst eelmisel

õhtul ära teinud, täna istub mõni hõreda olemisega toolil, nagu tühjaks pigis-tatud sidrun. Õnneks pole sellest praegu suuremat lugu, sest nende töö on täna hommikul ainult üleelusuuruse Lenini kuju püsti tõstmine. Niimoodi põrandal vedeledes aga kangastuvad miskipärast Nõukogude liidu lagunemi-se järel suure ja väiksema kära saatel langetatud „pühakujud“.

Kella üheksaks on valdav osa ühendamist ja sättimist tehtud, nüüd al-gab suurem kontrollimine, sest sellise hulga lampide juures juhtub ikka, et mõni ei põle: on katki või ühen-datud kes-teab-kuhu. La-vastuses kasutusel olevad originaallambid on vanad ja väsinud, enamikule neist on valgustajad ise uued juhtmed pannud. „Kaks nädalat ja peale,“ ohkab valgustaja Madis montaaži

meenutades, sest uued juhtmed said ka kõik need 135 pisikest lambikest – puhas käsitöö!

Vanemuise suurest majast abiks kutsutud mehed küsivad jopet selga tõmmates, mis kell tagasi peab olema, ja läinud nad ongi. Äkitselt saabub saali pilkane pimedus, seda on prožektorite suunami-seks tarvis. „Eee,“ kostab juhtmeid vedava helimehe kaeblik hüüe. „No kas sul siis pealampi ei ole!?“ vastab tuled kustutanud valgustaja. Naljakas, lampe on saalis sadu, aga töö tegemiseks peab endal veel üks kaasas olema. See ongi valgustajate töö irooniline pool: nime poolest teed valgust, aga kogu töö möödub suuresti pimeduses kobades.

Estoplasti lampe otsiti lavastusproovide ajal tu-letikuga taga – suur osa inimesi on need ammu

prügina välja loopinud ja moodsamate valgustite vastu vahetanud. Need, aga, kes lampidest lugu on pidanud ja hellalt hoidnud, ei taha tingimata oma täna-seks päevaks retro-kupleid niisama teatrile kinkida.

Kokku on lavastuses käigus 22 Estoplasti disain-lampi, kuid sooviti palju rohkemgi. Olud ei luba aga ebamõistlikult arvukat lambiparki kasutada, sest Vanemuise teatri tiheda proovi- ja etendusgraafiku vahel ei ole lihtsalt füüsilist aega neid ära võtta ja taga-si panna. Lampe vaadates on nostalgialaks kindlusta-tud: meenuvad lapsepõlv, naabri esik, vanaema köök ja siiras kadedus sõbranna lapselike piltidega lambi-kupli üle. Tundub, et kõigil on neid nähes midagi meenutada. Eks käige ja kaege ise!

Ivika Saaroja

6

Draama 2015

Ain Mäeotsa kuna-gises, Eesti teatri 100. sünnipäeval esietendunud lavastuses „Teatriparadiis“ irvitas Raivo E. Tamme kehastatud Panso: „Ma pa-nin kogemata Stanislavski mantli selga, ma olen Sta-nislavski mantlipärija!“

Lavastuses „Mikiveri tagi“ selgub, kelle selga sai Mikiveri tagi – tuleb välja, et mitte kellegi.

Uus Teater on publiku kutsunud oma garaaži, kuigi seestpoolt kirjeldab seda rohkem sõna „lavakuur“: dekoratsioonidetailid, poro-loonikottide all lookas riiulid, kahtlemata kuskil mängus olnud televiisor ja muu taoline. Rõhutatult vaeses elamises suitsetab endasse süvenenult Peeter Sauter, aga ta ei tee seda rahus. Temast õhkub pinge, kur-bus, tüdimus, pettumus, kui taustal raadios mängivad kõ-hedalt kõlavad järelhüüded

Voldemar Pansole enesele.Täna õhtul on laval

inimesed, kes ei ole näitle-jad. Nad oleksid võinud olla, sest nagu kirjelduski ütleb, oli nende õpetaja õpetaja õpetaja õpetaja Konstantin Stanislavski. Aga nad ei ole ja sellest mittenäitlemisest lavastus jutustab.

Peeter Sauter ja Ülo Vihma kehastavad avalik-kuse mõttes läbikukkunuid, esindades lavakunstikooli kursust, kellest elus ja laval on järel vaid käputäis inimesi. See on nende lugu. Nad pole edutud, aga neist, suure Mikiveri õpilastest, näitlejaid ei saanud. Ja olgugi, et nad pole edutud, painab keskealisi mehi täna see tagi, mida keegi lõpuks ei pärinud.

Draamafestivali teema keskendub piiripealsusele ja olgugi, et „Mikiveri tagi“ polnud osa kuraatorprog-rammist, olid piirid selle lavastuse märksõnaks. Kas

kõlbab Mikiveri õpilastel pü-hadust teotada, rääkida suu puhtaks? Mõne jaoks piir ehk esimese veerandtunni-ga ületatigi. Terve lavastus ise kulges aga teatri ja mitte-teatri äärel balansseerides. Kuklas trummeldas pidevalt lahti jäetud ots: kas on see nüüd teater või elu? Mängi-vad siin näitlejad inimesi või inimesed näitlejaid?

Peeter Sauteri orgaani-line ja paeluv osatäitmine tekitas rahustava tunde: siiski teater! Tema siirus, vaimustav jutustamisoskus, lahtine mäng, ent siiski mäng – kõik nagu korralikus teatris. Sauter astub üle sümboolse piirde, mis teda publikust eraldab, ja üle sel-le, mis on tema ja kaduma läinud nooruse, võimaluste, surematu kuulsuse vahel.

Ülo Vihma tasakaalustav, veidi rabe ja kohati kobav mängustiil tuletasid aga meelde pigem elu ennast ega lasknud unustada, et

mäng käib piiri peal.Mikiveri pole ja sümbool-

set teenelise rahvakunstniku tiitlit ka mitte, ent nutta sellel etendusel ei saa. Naer võib tulla tegelaste jaoks läbi pisarate, ent see pole kurb lugu. Mälestused, mis tun-duvad suuremad kui elu ise, on nii päris, et lihtsam on neid uskuda kui seda mitte teha. Verbaalset ja sisulist rollist välja astumist ning pisut trafaretseks muutuvat mängu mängus rõhutamist poleks siin vaja olnudki.

Tunniga saab selgeks, et „Mikiveri tagi“ on Sauteri ja Vihma jaoks väga vajalik, lausa möödapääsmatu: lugu, mis tahab välja. See lõppeb koos Mikiveri surmaga laval ja ilmselt ka elus. Lugu poeb Uue Teatri garaažiustest välja, teeb tiiru ümber majade ja lendab meeste valutavaist süda-meist Tartu öhe.

Ivika Saaroja

FOTO: Nora Aleksandra Tsahkna

Tagi on kui mäng eluga

7

2015 Draama

Ilus võitlus depressioonigaEesti Draamateatri „Va-

resele valu...“ valiti Teater.Muusika.Kino teatrikriiti-kute ankeedi lemmikuks, seda põhjusega. Lavastus baseerub suurepärasel aktuaalsel materjalil, karakterid on täpsed ja tõetruud ning lavakujun-dus hästi toimiv.

Kuna alustekst on interv-juud tõeliste inimestega, mida näitlejad omakorda esitavad väga siiraste mo-noloogide näol, ilma liigse teatraalsuse või kunsti-liste kujunditeta, on seos tänapäeva elu-oluga seda suurem, ja tegelased ühtlasi ühiskonna pildis vägagi äratuntavad.

Selle dokumentaalse lavastuse kangelased on seitse noort, keda seob ühi-ne haigusnähtus – depres-sioon. Iga tegelane jutustab ausalt oma loo: ränkraskest võitlusest depressiooniga ja võimalustest leida mingi la-hendus. Kuigi igaühe elutee kulg ning soovid-tahtmised on erinevad, piinab kõiki väga sarnaste sümptomite-ga haigus.

Need inimesed on valdavalt jõuetud, närvilised ja negatiivse mõtlemisega; neil puudub huvi, motivat-sioon ja tegutsemistahe; enamikul neist on eluisu otsas, peas enesetapumõt-ted. Nad vegeteerivad kusa-gil mustas sügavas augus, millest välja pääsemine näib täiesti lootusetu.

Näitlejad (Mari-Liis Lill, Ursula Ratasepp, Robert Annus, Henrik Kalmet, Piret Krumm, Veiko Tubin) ke-hastavad neid inimesi väga orgaaniliselt, nende mono-loogid tekitavad hulgaliselt äratundmismomente ja em-paatiat. Hea rollitunnetus ja

karakteri tabavus on olemas eranditult kõigil, mis eraldi etteastetena on nauditavad vaadata-kuulata.

Kokkuvõttes loob see heatasemelise terviku. Veidi küsitavaks jääb ainult, miks Ursula Ratasepa teine roll tuuakse publikuni suures osas video vahendusel, näidates tegelast kõndimas Draamafestivali melu kes-kel. Kas tahetakse sellega kuidagi eriliselt rõhutada siin ja praegu olekut?

Ometi ei piirdu lavas-tus vaid seitsme tegelase monoloogidega, nende vahele on pikitud mitmed mängulised stseenid. Kuna lood ise on ülimalt traagi-lise alatooniga, siis selle tasakaalustamiseks töötab hästi humoorikas võtmes

kujutatud ühe tegelase visiit erinevate psühhiaatrite/tera-peudide vastuvõtule, kellel – nagu ilmneb – on veelgi suuremad probleemid ja „kiiksud“ kui patsiendil endal. Kes on seksuaalma-niakk, kes skisofreenik.

Teine nn vahepala on Naksitrallide motiiv kui sissejuhatus üksinduse ja sõpruse temaatikasse.

Lavakujundus (kunstnik Nele Sooväli) aitab omakor-da hästi tekitada paralleel-assotsiatsioone. Hiigelsuu-red esemed – laud, toolid, joogiklaas – ja imepisikese-na näiv inimene selle taustal moodustavad kummalise ebakooskõla, viidates tõsi-asjale, et nende tegelaste jaoks on kõik liiga suur ja kättesaamatu. Isegi toolile

istumine nõuab tohutut pin-gutust, täpselt samamoodi, nagu ühe depressioonis inimese jaoks võib iga väiksem (argi)toiming olla suureks eneseületamiseks.

Siiski on erand üks tege-lane, keda teistele vastupi-diselt ümbritsevad hoopis imeväike laud ja toolid. Niiviisi on visuaalselt edasi antud selle tegelase soov olla suurem kui maailm – ta lihtsalt ei mahu ettenähtud raamidesse eriti hästi ära.

Seevastu lavastuse lõpuks ilmuvad lavale nor-maalsuuruses mööbliese-med koos rõõmsate näitleja-tega, andes niiviisi mõista, et kõik ei ole sugugi kadunud ja alla anda ei maksa.

Piret Kuub

FOTO: Nele Tammeaid

8

Draama 2015

Helen Rekkori lavas-tatud „Üle vee“ on titu-leeritud Eesti esimeseks täispikaks varjuteatrila-vastuseks.

Viimatiste teatriauhin-dade jagamisel oli lavastus nomineeritud Salme Reegi nimelisele auhinnale, kuid sobilik on see igas eas vaatajale ja esimese hooga võib olla isegi üllatav, et see nomineeriti lasteteatriga seotud auhinnale.

Hemingway sõnutsi on igas sadamas vähemalt üks eestlane. Ilmselgelt on rän-nukihk meie rahvasse sisse kodeeritud juba ammusel ajal. Praegu on reisida kergem ja nii mõnegi Poola maantee teeviida küljes võib kohata kirja „Maie ja Vahur olid siin“. Veel sada aastat tagasi olid asjalood teistmoodi ja üks võimalus maailma näha oli hakata meresõitjaks.

Vabal Laval etenduv „Üle vee“ jutustabki loo ühest saarepoisist, kes merele läheb. Ning tema koju jäänud perekonnast. Kahe inimese arengulugu

jõuab meieni õe ja venna kirjavahetuse ning ekraanil tegutsevate varjude kaudu. Mälupildid ja -kaadrid esita-vad episoode elust enesest ja kannavad vaataja kau-gesse aega, minevikku, mis korraks taaselustub.

Lavastust iseloomustab ka Vaba Lava 2014/2015 hooaja kuraatori Madis Kolgi tsitaat DRAAMA eelraamatust: „See näitab leidlikult, kuidas ka vormi-mängud saabad lavalist loojutustamist toetada, luues lellele omamoodi vahefiltri, mis lisab vana aja jutustavatele lugude-le nostalgilise aura ning omamoodi mõõtme mingist kättesaamatust kuldajas-tust, mille ette kujutamiseks tuleb oma meeled harju-muspäratul viisil rakenda-da.“

See on südamlik lugu, kus huumorit ja siirast igatsust. Nii koduste kui ka mere järele. Igal reisil on oma alg- ja sihtpunkt, mille vahele jäävad erinevad nn kontrollpunktid. Kuid selle vahele jääb kulgemine, mis on täis valgust ja varje. :):

FOTO: erakogu

Varjudega „Üle vee“

Täna Draamal:13.00–14.00 Üle vee (Helen Rekkor)

Tallinnas, Vaba Lava proovisaalis

14.00–15.30 Budapest (Von Krahli teater)Tallinnas, Von Krahli Teatris

14.00–15.30 fac!+do!+totum (Peeter Raudsepp / Krista Köster)

Tallinnas, Vaba Laval

16.00–17.00 Üle vee (Helen Rekkor)Tallinnas, Vaba Lava proovisaalis

16.00–17.20 Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine (Kinoteater)

Sadamateatris

17.00–20.15 Vennas (Eesti Draamateater)Tallinnas, Eesti Draamateatri väikeses saalis

17.00–20.30 Joobnud (Theatrum)Tallinnas, Theatrumis

Välja müüdud!

18.00–19.00 Rising Matter (Hendrik Kaljujärv, Kanuti Gildi SAAL)

Tartu Uues Teatris

19.00–19.45 Klapp (Tallinna Tantsuteater)TÜ Kirik, Jakobi 1

20.00–21.20 Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine (Kinoteater)

Sadamateatris

20.00–21.50 1987 (Tartu Uus Teater / TÜ VKA)ERM-i uues majas

20.00 DRAAMA lõpupidu, Balti Teatri Foorumi auhindade tseremoonia ja Martelli publikuauh-inna üleandmine

Tallinnas, Vaba Lava ruumides

22.00–23.10 Mikiveri tagi (Tartu Uus Teater / Vaba Lava)

Tartu Uue Teatri garaaž

Piletiinfo kadi@festival.ee või +372 5800 3458 (Kadi Rutens, piletimüügi koordinaator).

NB! Kohad etenduspaikade saalides on nummer-damata, s.o. vabad. Hea istekoha saamiseks tule varem kohale!