Tallinna Kristiine Gümnaasium

EESTI RAHA 1918-2011

Uurimistöö

Katharina-Rosande Talviste 11B klass

Tallinn 2011

2

Sisukord

SISSEJUHATUS .............................................................................................................. 3

1. ESIMENE EESTI VABARIIK JA RAHA ................................................................... 5 1.1. Eesti marga sünd .................................................................................................... 5 1.2. Rahareform ja Eesti krooni sünd ........................................................................... 8

2. OKUPATSIOONIVÕIMUDE RAHAD ..................................................................... 10 2.1. Nõukogude rubla ja Saksa mark ......................................................................... 10

3. EESTI KROON 1992-2010 ........................................................................................ 13 3.1. Krooni taassünd .................................................................................................. 14 3.2. 1992 aasta rahareformi ettevalmistamine ja läbiviimine .................................... 17

4. EUROOPA ÜHISRAHA ............................................................................................ 21 4.1. Euro ja Eesti ........................................................................................................ 21

4.2. Esimesed muljed eurost ....................................................................................... 25 KASUTATUD KIRJANDUS ......................................................................................... 29

LISAD ............................................................................................................................. 30 Lisa 1. .......................................................................................................................... 30

Lisa 2. .......................................................................................................................... 31 Lisa 3. .......................................................................................................................... 34

Lisa 4. .......................................................................................................................... 36 Lisa 5. .......................................................................................................................... 37

Lisa 6. .......................................................................................................................... 39

3

SISSEJUHATUS

Uurimistöö “ Eesti raha 1918-2011” käsitleb Eestis käibel olnud raha alates esimese

iseseisva Eesti Vabariigi väljakuulutamisest kuni kõige uuema rahaühikuni, milleks on

euro. Raha mõiste on väga lai, haarates enda alla suure hulga erinevaid valdkondi.

Seetõttu saab raha mõistet defineerida mitmeti. Esiteks tähendab see maksevahendit

mistahes teenuste ja kaupade eest tasumiseks, kuid veel on raha funktsiooniks olla ka

väärtuse mõõt ja kogumis- ehk akumulatsioonivahend. Kindla raha omadused on

stabiilsus, kulumiskindlus, ühtlus, jagatavus ja äratuntavus. Raha ei mõjuta üksnes meie

riigi valitsust, vaid kogu riigi ja rahva üldist heaolu.

Vaatamata tõsiasjale, et Eesti on võrreldes ülejäänud maailmaga väga väike, on meie

riigis vähem kui viimase aastasaja jooksul käibinud rohkem erineivaid rahasid kui

enamikes teistes maailmariikides. Valisin sellise teema just tänu raha aktuaalsusele

seoses euro tulekuga. Käesoleva uurimistööga üritan ma välja selgitada esiteks, kuidas

on toimunud rahareformid ja rahavahetused, alustades marga käibeletulemisest ning

lõpetades meile veel võõrana tunduva euroga. Teiseks, kuidas aga inimesed on

erinevatesse rahadesse suhtunud ning millised mõtted ja tunded neid valdavad seoses

krooni kadumisega ja euro käibelevõtuga. Uuritav probleem hõlmabki Eesti erinevaid

rahasid läbi viimase aastasaja, otsides vastuseid küsimustele, miks meil on üldse olnud

niipalju erinevaid rahasid ja kuidas toimusid üleminekud ühelt rahalt teisele. Ehhki see

kõik võib näida väljaspoolt vaatajatele väga vahva, on nii intensiivne rahade vahetus ja

rahareformid nõudnud kindlasti palju pingutusi nii meie valitsustelt kui ka kogu

rahvalt.

Uurimistöö koostamisel on kasutatud ajakirjanduslikke allikaid, teemakohast kirjandust,

interneti materjale ja Eesti Panga muuseumi materjale. Läbi on viidud küsitlus krooni ja

euro tuleku kohta.

Esimeses peatükis käsitlen ma Eestis kehtinud raha kuni Nõukogude esimese

okupatsioonini 1940.aastal, see tähendab etttevalmistusi ja üleminekuprotsessi Eesti

margale ja hiljem margalt kroonile. Teises peatükis on ära toodud aeg iseisvuse

kaotamisest kuni taasiseseisvumiseni 1992 aastal. Seal käsitlen Nõukogude rubla

käibeletulemist 1940.aastal, Saksa okupatsiooni järel marga kasutuselevõttu ja peale uut

okupeerimist taaskord Nõukogude rubla ringlusse laskmist. Järgmine peatükk hõlmab

perioodi 1992. aastast kuni euro tulekuni 1.jaanuaril 2011. Kirjeldatud on

ettevalmistusi, mis tehti krooni tulekuks ja lähem ülevaade on antud juunis 1992

4

toimunud rahareformist ning rahavahetusest. Samuti üritan oma küsitlusega välja uurida

inimeste emotsioone, kui rublad vahetati uhiuuteks kroonideks. Neljandas ja ühtlasi ka

viimases peatükis selgitan, mida kujutab endast euro meie kõige uuema rahaühikuna,

kuidas toimus sellele üleminek ning millised on inimeste muljed ja arvamused seoses

euroga.

Raha on meie elu igapäevane, kuid siiski mõistatuslik asi. Nüüdisinimesele on raha

isegi mõistatuslikum kui meie eelkäijatele, sest selle sisu, vormid, funktsioonid ja

rakendusalad muutuvad ja mitmekesistuvad pidevalt. Kindel ja tugev raha on ühe

iseseisva riigi üks tähtsamatest tunnustest. See annab rahvale eelkõige kindlustunde.

Sellise kindla ja usaldusväärse raha eest on ka Eesti võidelnud palju aastaid, ning

nüüdseks oma eesmärgi saavutanud. Kas kõik see on ka ennast ära tasunud, näitab vaid

aeg.

5

1. ESIMENE EESTI VABARIIK JA RAHA

1.1. Eesti marga sünd

24.veebruaril 1918 kuulutati välja Eesti iseseisev vabariik, mis tõi kaasa vabanemise

Vene impeeriumi koosseisust. Kuid oma raha noorel riigil veel ei olnud. Käis Esimene

maailmasõda ja Eestis käibis õige mitmesuguseid võõrriikide rahatähti. Ringlesid Saksa

okupatsiooni- ja riigimargad, kõikvõimalikud vene paberrahad-tsaarirublad,

duumarublad, „kerenskid“- ning Soome margad. Novembris 1918, pärast sakslaste

lahkumist, oli ringluses mitmesuguseid Vene ja Saksa rahatähti. Neile lisaks paiskas Eesti

valitsus detsembris 1918 käibele Soomest laenuks saadud 10 miljonit Soome marka.

Kuna võõras valuuta ei saanud rahuldada noore iseseisva riigi vajadusi, hakati Eestis

kohe tegema ettevalmistusi päris oma raha emiteerimiseks.

Kuigi rahatähtede kehtestamise otsus võeti vastu juba 30.novembril Ajutise Valitsuse

istungil, läks uue raha käibeletulemisega siiski veidi aega. Kuid vahendeid riigi

kulutusteks, eelkõige Vabadussõja pidamiseks oli tarvis otsekohe. Rahapuuduse

leevendamiseks kuulutas Eesti ajutine Valitsus 18. jaanuaril 1919 riiklikeks

„maksuabinõudeks” mitmesugused väärtpaberid. Alguses rahadeks kuulutatud pabereid

tegelikult veel ei olnudki ning erakorraliselt pandi rahadena käima trükitavad

võlakohustused(Lisa 2). Rahadena kasutuselevõetud võlapaberite ehk nn poolraha

välimus polnud tõesti suurem asi ja nii riigivõim kui ka rahvas käsitlesid seda

hädarahadena. Rahavarude täiendamiseks andis riigikassa välja ka veksleid(Lisa 2)

nimiväärtusega 1000 – 100 000 marka, mida elanikkond hakkas rahatähtede puudusel

omavoliliselt rahamärkidena kasutama. Kõik see kokku tekitas segase olukorra, kus ühel

ajal oli käibel vähemalt viis vääringut.

Samal ajal oli Eesti vabariigi esimese raha nimetuseks määratud Eesti mark. Et riigipanga

rajamine võttis aega, kuid riigikassa juba tegutses, otsustas valitsus hakata raha

väljastama kõigepealt riigikassatähtedena. Ajutise valitsuse 9. detsembri 1918. aasta

määrus andiski Rahandusministeeriumile õiguse emiteerida riigikassatähti, kusjuures

Eesti mark võrdsustati Saksa idamargaga. Otsustati välja lasta 5-, 10-, 20- ja 50 pennised

ning 1-, 3-, 5-, 10-, 50-, 100-, ja 500 margased riigikassatähed (Lisa 2). Kuna riigil

puudus paberraha tagatiseks vajalik kullareserv, otsustas Ajutine Valitsus, et

„riigikassatähtede eest vastutab Eesti riik kogu oma varandusega ja sissetulekutega“.

Marga valik ei olnud juhuslik. Oma seadusandluse puudumisel kehtisid Eestis esialgu

veel Saksa okupatsioonivõimude seadused, mis olid siin käibivaks vääringuks määranud

6

Saksa marga. Rahade kujundusliku poole väljatöötamisega tegeles juba detsembris 1918

moodustatud komisjon. Konkursile saatis kavandi kaheksa osalejat, auhinna pälvisid Peet

Aren, Kristjan Raud ja Nikolai Triik.

Pangatähtede valmistamine algas peaaegu üheaegselt märtsis 1919 Tilgmann &Co

litograafias Helsingis ja Paalmani trükikojas Tallinnas. 9. aprillil 1919 tulid ringlusesse

esimesed 3 miljonit Eesti marka kolmemargaste kupüüridena. Edaspidi edenes

rahamärkideks kuulutatud võlapaberite ja kassatähtede käibelelaskmine kiiresti.

2.mail 1919 andis Ajutine Valitsus välja määruse, millega kuulutas ainsaks seaduslikuks

maksevahendiks Eesti marga, kassatähtede ja rahadeks tunnistatud võlakohustuste näol.

Erandina tuli maksena vastu võtta saksa või Vene vahetusraha. Ühtlasi kaotas kehtivuse

Soome, Saksa ja Vene rahade sundkurss. Kodanikud tarvitasid esimestel aastatel marka

ainult maksevahendina, kogumiseks-säästmiseks eelistati ikkagt tsaarirubla, harvem ka

Saksa marka. Et Eestis puudus tagatisfond, odavnes Eesti marga kurss kiiresti.

Tagatisfondi loomiseks panid poliitikud suuri lootusi välislaenudele, kuid Eesti Vabariik

sai Vabadussõja ajal väiksemaid summasid üksnes peaaegu sama raskes olukorras olevalt

Soomelt.

24.veebruaril 1919 kinnitas valitsus Eesti Panga põhikirja.7.märtsil otsustas Ajutine

Valitsus kanda Eesti panga põhikapitaliks 10 miljonit marka ja määras Eesti Panga

juhatuse liikmed.

Põhikirja kohaselt oli Eesti pank emissioonipank, kellel oli õigus teostada ka peaaegu

kõiki kommertspankade operatsioone. Ühtlasi sätestati põhikirjas, et väljaantavate

pangatähtede tagatiseks on panga kulla ja muu metalli tagavara vahekorras

1mark=0,2903225 grammi puhast kulda.

Eesti Panga üheks peaülesandeks oli raharingluse korraldamine, milleks pank sai 30.

aprillil 1919 ainuõiguse emiteerida pangatähti. Esimesed 50-margased pangatähed trükiti

Helsingis 1919.aastal, kuid lasti käibele veel kassatähtedena. Järgmised pangatähed

(Lisa 3) valmistati nii Helsingis, Berliinis kui ka Tallinas Riigi trükikojas, kuhu 1919.

aasta juulis viidi pangatähtede tootmine üle ( Eesti Panga muuseum, 2008, lk 4-9)

Esialgu läks kõik hästi. Tartu rahulepinguga sai Eesti Nõukogude Venemaa käest 15

miljonit kuldrubla sõjakahjude hüvitamistasu. Lisaks teenisid Eesti Pank ja riigikassa

aastatel 1920-1922 suuri summasid Vene kulla vahendamisega läände. Samas ületas

aastatel 1920-1923 riigi import ekspordi ning eelarvekulud tulusid. Vahendeid

eelarvekulutuste katmiseks saadi marga emissiooni suurendamise teel. Kui veel 1920.

aasta lõpul oli käibel 1800 miljonit Eesti marka, siis 1921. aasta lõpul 3100 miljonit ja

7

1923. aasta lõpul 3600 miljonit marka. Marga kiire käibeletoomise teiseks oluliseks

põhjuseks olid Eesti panga laenud. 1922. Aasta teisel poolel algas Eesti Panga

välisvaluutavaru kasutamine laenudeks.

Raha kiire juurdetrükkimine langetas loomulikult marga kurssi. Tänu Tallinna Börsi

avamisele 1920. aasta kevadel muutus valuutavahetus vabaks. Kui 1919. aasta detsembris

tuli Rootsi krooni eest maksta 23 Eesti marka, siis aasta pärast juba 76 marka. Edaspidi

siiski marga kurss stabiliseerus ning 1922. aasta lõpuks tuli 1 Rootsi krooni eest maksta

92 Eesti marka. Nimelt hakkas Eesti Pank 1921. aastast kasutama kursi stabiliseerimiseks

oma reserve. Selline majanduspoliitika oleks olnud võimalik siis, kui Eesti rahasüsteemil

aluseks oleks olnud kullastandardid.

Vastupidiselt ootustele, et väliskaubandus Venemaaga suureneb veelgi, vähenesid

1923.aastal järsult Eesti Majandussidemed Nõukogude Liiduga. Ka Lääne-Euroopa

eksporditurge teenindav põllumajandus- ja metsandussektor sattus raskustesse erakordelt

halva viljasaagi, ilmaoludest tingitud raskendatud metsa väljaveo ja langenud puidu

ekspordihindade tõttu. Sellest hoolimata olid Eesti Panga laenud 1923.aasta novembriks

aasta algusega võrreldes kasvanud poolteist korda. Aasta lõpuks olid bolševike kulla

vahendamisel teenitud summad ja ka osa Tartu rahulepinguga saadud kullatagavarast riigi

kulutusteks, laenudeks ja marga stabiliseerimiseks peaaegu täielikult ära kulutatud.

Enamik Eesti Panga väljastatud laenude tagatisi ei olnud piisavad ega vastavuses

kehtivate õigusaktidega. Osa Eesti Panga mõjukatest võlgnikest võisid olla väga

huvitatud senise laenupoliitika jätkumisest kuni Eesti marga hüperinflatsiooni viimiseni.

Majanduskriisile lisandus 1923.aasta detsembris ka sisepoliitiline kriis, kus tõestati

avalikkusele, et Eesti Pank on müünud või laenanud riigi kullatagavara.

Eesti majanduse ja võib-olla ka riigi päästis tööerakondlane, 13.mail, 1924. aastal

Rahandusministriks saanud Otto Strandman, kelle eesmärk oli stabiliseerida Eesti raha ja

viia see kindlale alusele. See tähendas tol ajal kullastandardile üleminekut.

Kulla-ja valuutavara oli Strandmani rahandusministriks saamise ajaks järel vaid natuke

üle 1000 miljoni marga. Eesti Panga väljastatud laenude summa oli aga tõusnud juba

4900 miljoni margani. Strandman leidis, et marga stabiliseerimiseks tuleb vähendada riigi

kulutusi ning importi, vähendada Eesti Panga laenusid ning kõrvaldada ringlusest osa

paberraha. Reformi nurgakiviks oli aga valoriseerimise kava, mille kohaselt pidi kõiki

tehinguid edaspidi tehtama kulla alusele fikseeritud vääringu põhjal. Võlgade

valoriseerimine oli abinõu, mis pidi võtma võlgades olevatelt mõjukatelt äri-ja

poliitikameestelt stiimuli Eesti marga hüperinflatsiooni viimiseks (Ibid.:4-9).

8

1.2. Rahareform ja Eesti krooni sünd

1924.aasta juunis esitas valitsus Riigikogule valoriseerimise seaduseelnõu, kehtestamaks

uut rahaühikut, mille kullasisaldus võrduks ühe Rootsi krooniga, mis oli tol ajal võrdne

ligikaudu saja Eesti margaga. Eesti majanduspoliitika ajaloo üks olulisemaid seadusi-

valoriseerimise seadus sai lõpliku kuju erinevate poliitiliste improvisatsioonide ja juhuste

tulemusena. Krooni nimetuse ja Rootsi krooni kullasisalduse võtmine uue rahaüksuse

aluseks tulenes eelkõige asjaolust, et Rootsi krooni kurss oli 1924.aasta suvel lähedane

sajale Eesti margale. Kõne all olid ka aga sadat penni sisaldava marga nimetuse

säilitamine ning täiesti uued variandid, nagu näiteks sadat sajandikku sisaldav adra, sajast

krossist koosnev taaler ning sadat sajakut sisaldav est, estar või esta.

Rahanduses jäi seis aga esialgu ikkagi pingeliseks ja välislaenu ei olnud kusagilt võtta.

1924.aasta augusti lõpuks oli valuutavaru alles vaid 610 miljoni marga eest, mis oli

säilinud tänu Eesti Pangast väljastatavate laenude piiramisele, tollitariifide

märkimisväärsele tõstmisele, marga valoriseerimisele ning järsu eelarvekulutuste

vähendamisele. Septembris pöördus kaubandusbilanss nende meetemete mõjul

positiivseks ning marga kurss hakkas tugevnema. 1924.aasta hilissügiseks oli

stabiliseerimine de facto teostatud.

Valitsuse otsusega volitati välisminister Karl Robert Pustat pöörduma Rahvasteliidu

Finantskomitee poole palvega kutsuda Eestisse eksperte ja toetada välislaenu andmist

Eestile. Rahandusega käis tutvumas mitu eksperti, kes kinnitasid 1924.aasta suvel võetud

suuna õigsust. Laenuküsimuse lahendamine jäi aga mitmetel segastel põhjustel venima.

8.detsembril 1926 kirjutas rahaminister Leo Sepp alla Finantskomitee heakskiidetud

laenulepingu protokollile. Selles dokumendis soovitasd Rahvasteliidu Finantskomitee

Eestile uut rahaseadust, emissioonipanga põhikirja reformi, riigikassatähtede ja riigi

kulla-ja valuutatagavara üleandmist emissioonipangaga ja välislaenu. Viimase suuruseks

fikseeriti 1,35 miljonit naelsterlingit.

Seejärel esitati vastavad seadused Riigikogule, kes võttis 3.mail 1927 vastu välislaenu

seaduse, riigikassatähtede emissiooni lõpetamise seaduse ja rahaseaduse ning Eesti Panga

uue põhikirja, mis jõustusid 1.jaanuaril 1928. Juunis emiteeriti Londonis, Amsterdamis ja

New Yorgis Eesti esimene välisbörssidel noteeritav välislaen 27,7 miljoni krooni

väärtuses. Rahasüsteem rajati kuldvaluutastandardile ja rahaühikuks määrati kroon, mis

oli võrdne saja senise margaga. Eesti krooni „hinnaks“ määrati 0,4032 grammi puhast

kulda. Eesti Pank korraldati ümber: tema peaülesandeks jäi krooni väärtuse hoidmine ja

9

laenutegevuse üldine reguleerimine. Eesti kroon tuli käibele 1928. Aasta 1. jaanuaril.

(Eesti Panga muuseum, 2008, lk 16-20)

Ka nüüd kerkisid esile mõningad probleemid. Ehhki uute pangatähtede kavandite

konkurss oli toimunud juba 1926. aastal, ei saanud Günther Reindorffi kujundatud

kroonid õigeks ajaks valmis- liiga palju kulus aega rahatähte kaunistava terasgravüüri

lõikamiseks. Sestap võeti hoidlast 100-margased riigikassatähed ja trükiti neile peale

kirsipunane tekst ÜKS KROON. Need olidki esimesed Eesti kroonid. Alles septembris

tulid käibele „päris“ 10-kroonised kupüürid, järgmisel aastal lisandusid neile 50-, siis

ajapikku 5- ja 20-kroonised. Kroonivääringu viimane, 100-kroonine hakkas eestlase

rahakotis krabisema alles 1936. aastal. 5-kroonisel oli kujutatud kalurit, 10-kroonisel

viljavihkudega rahvarõivais neiut, 20 kroonisel torupillimängijat, 50-kroonisel Põhja-

Eesti pankrannikut ja 100-kroonisel alasi taga seisvat seppa. Metallist vermiti sente, kuid

ka 2- ja 1-krooniseid, millest kaks sõjaeelset juubelimünti, pühendatud Tartu Ülikooli

300. juubelile ning X Üldlaulupeole, omandasid lausa kuldmündi staatuse. Sendid olid

üsna sarnased 1992. aasta omadele. Kõige huvitavam oli 1-sendine: number ühe taga

kaardus tammelehtedega oks ning kaares oli kirjutatud EESTI SENT (I. Sakk, 2006, lk

110-113). Kõikide müntide tagaküljel oli kujutatud kolme lõvi Eesti vapina (Lisa 3).

Esialgu käibisid ka margad, mida kroonide tulekut mööda ringlusest tagasi tõmmati.

Kõige kasutatav paberraha oli kahtlemata sinine 10-kroonine, mida trükiti koguni kolm

aastakäiku(I. Leimus, 2006, lk 53-54).

1933. aastal toimus Eesti krooni devalveerimine ehk odavdamine, et päästa Eesti

majandus Suure ülemaailmse majanduskriisiga seotud lämbumisest. Devalveerimine on

alati väga ebapopulaarne ja ükski poliitik ei taha seda teha, sest osa oma väärtustest

kaotavad kõik hoiused. Krooni devalveerimise viis läbi Riigivanem Jaan Tõnisson ja

majanduslik olukord Eestis hakkas paranema, aga Jaan Tõnissonist sai üks sõimatumaid

poliitikuid Eesti Vabariigis. Viimased kupüürid Eesti kroonist saadeti välja veel

9.detsembril 1940, kuid nüüd ei olnud nende adressaadiks enam Eesti Pank, vaid NSVL

Riigipanga Eesti vabariiklik kontor. Iseseisev Eesti Vabariik oli Nõukogude Liidu poolt

okupeeritud ja muudetud üheks kommunistliku impeeriumi osaks, kus pidi hakkama

kehtima juba uus raha (Ibid.:53-45).

10

2. OKUPATSIOONIVÕIMUDE RAHAD

2.1. Nõukogude rubla ja Saksa mark

Et nõukogude rublaga midagi valesti on, seda võidi järeldada juba 1939.aastal, kui

baaside lepingu tagajärjel hakkas Eestisse tulvama punaväelasi. Baase ehitama

saabunud ohvitserid said osa palka Eesti kroonides ja inimesed märkasid, et nad ei

olnud harjunud mõttega, et selle raha eest saab tõepoolest osta kõike, mis poes või turul

näha on (Vahtre. L, 2005, WWW).

Peale Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt, kehtis esialgu veel kroon, kuid seda

kõrvuti Vene rublaga. Siiski ei olnud mõeldav, et ühes nii suures riigis oleks käibel mitu

erisuguse väärtusega raha. Seetõttu ilmus 25. märtsil 1940. aastal nii Eesti kui ka kogu

Baltikumi ajalehtedes tagasihoidlik teadaanne, millega endiste iseseisvate riikide

rahatähed kuulutati kehtetuks (I. Leimus, 2006, lk 54).

Tallinna turul oli kuni jõuluni ikka veel toidukraami saada, siis hakkas kõik kahanema.

Venelased ostsid kauplused riidest, saabastest ja muust tühjaks. Nad arvasid algul, et

meie turg ja kauplused on Eesti riigi poolt ostetud ja muretsetud kraami täis, et näidata,

nagu oleks see kõik rahva oma. «Saab näha,» ütlesid vene punaarmeelaste naised, «kui

kaua te suudate meile seda pettemängu näidata. Varsti on kõik teil otsas.» (Jaan Lattiku

mälestused 1940. aastast)

Krooni asemel rubla kasutuselevõtmine ei kõlanud vanema ja keskmise põlve

eestlastele üldsegi võõralt. Esimesele iseseisvumisele eelnenud rubla-aega oli läbi kahe

isesisvuskümnendi meenutatud üsna hea sõnaga, sest tsaariaja lõpp oli möödunud

majandusliku tõusu tingimustes ja toonase Venemaa valuuta oli täiesti usaldusväärne.

„Hoolimata rubla pikast ajaloost Eesti- ja Liivimaal ei saa öelda, et rubla tuli 1940.

aastal Eestisse tagasi, sest see, mis tuli, oli seninägematu suurus – mitte rubla, vaid

Nõukogude rubla. Ja see oli hoopis midagi muud kui kõlisev «Nikolai» või krabisev

«Katariina»“(Vahtre. L, 2005, WWW).

Krooni ja rubla paralleelse käibimise ajaks kehtestati kurss 1 kroon = 1,25 rubla.

Tegelik ostujõul põhinev kurss pidanuks olema 1krooni= 8-10 rubla. Rahvas ise nimetas

seda nn „Röövimiseks päise päeva ajal“. Kuid lisaks sellele kadusid tänu rahareformile

ka inimeste säästud. Kuni 1000-kroonised hoiused arvestati ümber eelnimetatud väga

madala kursiga, mis üle selle, võeti lihtsalt ära. Nii kaotasid oma vähese raha ka paljud

lihttöölised. Hinnad tõusid umbes viiekordseks, kuid palgatase ainult neljakordseks ning

kaup poodidest lõppes otsa (Ibid.:54).

11

Eesti Vabariigi rahasüsteem likvideeriti lõplikult 1. aprilliks 1941. Siis läks ainsa rahana

käibele Nõukogude raha: 1tšervoonets võrdus 10 rubla ja 1 rubla võrdus 10 kopikat. (V.

Malken,1997, :lk.15). Eesti Pank natsionaliseeriti ja aktsionäride vara võõrandati. Eesti

krooni likvideerimisega kaasnes ka jaht Eesti kullale, mis oli siiani olnud Eesti raha

kattevaraks. Sõjaeelsel Eestil olid olemas korralikud kullavarud, mis olid Tartu

rahulepinguga saadud tsaari-Venemaa kullafondist. Eesti Pank oli kulla deponeerinud

kolmes riigis, kui algas Eesti okupeerimine. Kuld oli paigutatud Rootsi Riiigipanka,

Inglise Panka ja Šveitsi Panka. Okupantide valitsus pöördus nimetatud riikide poole

nõudmisega, et Eesti Vabariigi kullavarud tuleb anda Nõukogude Liidule üle. Sel

perioodil õnnestus kuld tagasi saada ainult Rootsi valitsuselt (J. Aare, 2002, lk. 27) .

Kuigi kroon pidi olema juba käibelt kõrvaldatud, jäi rahva kätte ja vene rahaks

ümbervahetamata hulgaliselt krooni sularaha. Siis lootsid paljud, et ehk suudetakse

Eesti riik ja raha taastada, aga seoses Saksamaa kallaletungiga Nõukogude Liidule 22.

juunil 1941. aastal, asendus üks võõrvõim varsti teisega.

Saksa armee jõudis kiire edasitungi tagajärjel 1941. aasta augusti lõpus Tallinna ja

peagi oli kogu Eesti nende käes. Paraku ei olnud tegemist vabastajatega ja pettuda tuli

kõigil neil, kes olid lootnud krooni tagasitulekule. Algas ligi 4-aastane Saksa

okupatsiooniperiood.

Ka uutel võimudel kulus omajagu aega oma rahasüsteemi rakendamiseks. Osaliselt

taastati Eesti Panga tegevus, aga tegemist polnud siiski enam keskpangaga, vaid

okupatsioonivõimude kontrolli all töötava rahaasutusega, mis korraldas okupatsiooni

rahakäivet. Eestis sellel hetkel käibinud Nõukogude raha jäeti Saksa okupantide poolt

ringlusesse. 1ostmark võrdus 1 tšervoonetsiga ja raha vaba vahetus võis toimuda

mõlemat pidi. Sakslane kehtestas Eestis sisemisteks maksevahenditeks riigikrediitkassa

tähed, s.t okupeeritud idaalade jaoks emiteeritud rahamärgid, mida nimetati

idamarkadeks. Nagu näha oli okupeeritud aladel keelatud isegi saksa oma riigimarkade

käibelelaskmine. Müntidest tulid käibele 1-, 5-, ja 10-riigipennised, mille aversil on riigi

nimetus, riigivapp ja vermimisaasta ning reversil nimiväärtus ja rahapada näitav täht

(E.Olviste, 2010, lk.15). Ehk mõneti reaalsemgi kate oli nn. Punktidel- riigile müüdud

villa eest saadud väärtpaberitel. Punktide eest said nende esitajad igast tekstiilkaupade

poest omandada teatavaid kaupu, mis olid loetletud väärtmärkide tagaküljel- näitkes

riiet, sokke ja pesu (I.Leimus, 1993, lk.64).

1944. aasta sügisel käändusid ajalootuuled veelkord, sakslased said sõjas lüüa ja

lahkusid ning Eestis kinnistus ligi pooleks sajandiks uuesti nõukogude kord ning kogu

12

NSV Liidu territooriumil tulid taas käibele rublad (Ibid). Sõjast tingitud inflatsioonist

jagusaamiseks viidi 1947. aastal läbi rahareform. Raha vahetamine viidi läbi ühe

päevaga kursiga 1:10. Seega hakkas uus rubla maksma niisama palju kui 10 sõjaeelset

rubla. Hoiukassades vahetati 3000 rubla ümber kursiga 1:1, 3000-10000 rubla kursiga

2:3 ja üle 10000 kursiga 1:2 (V.Malken,1997, :lk.15). Reformijärgsed rahatähed kandsid

aastaarvu 1947 ja nimiväärtus oli neile märgitud kõigi liiduvabariikide keeltes.

1961. aastal toimunud rahareformi käigus muudeti nii paberraha kui ka müntide

välimust. Vanade rahamärkide ümbervahetamine viidi läbi esimese kolme kuu jooksul.

Hinnad jäid samaks aga vahepeal odavamaks muutunud rublad vahetati uute 10 korda

kallimate vastu. 10 kordselt tõusis ka 1-, 2- ja 3-kopikaliste kurss, uut 5-kopikalist enam

käibele ei lastud (V. Malken, 1997, :lk.15). Paralleelselt vanade kupüüridega ilmusid

1991. aastal ringlusesse muudetud kujunduse ja vastava aastaarvuga paberrahad. Kõige

suurem Eestis käibele tulnud Nõukogude Liidu rahatäht on 1000 rubla.

Rubla on oma nime saanud venekeelsest tegusõnast рубить, mis tähendab tõlkes

raiuma. Ajalooliselt oli rubla teatud kaaluga raiutud hõbedatükk. Värvideks oli

üherublalisel ookeripruun, kolmesel roheline, viiesel sinine, kümnesel punane ja

sajalisel beež. Rubla jaguneb 100 kopikaks. Nimetus kopikas tuleneb sõnast копьё, mis

tähendab oda. Esimesed kopikad, mis vermiti Moskva Suurvürstiriigis peale Novgorodi

vallutamist 1478. aastal, kandsid Moskva vappi Püha Jüriga, keda kujutati odaga tapmas

draakonit. 1-, 2- , 3- ja 5-kopilkalised olid ühesuguse kujundusega, millede aversil on

lühendatud kujul riigi nimetus „CCCP“ ja riigivapp 11 lindiga, tähistamaks

liiduvabariikide arvu ning reversil vastavad nimiväärtused ja vermimisaasta.

Samasuguse aversi kujundusega on ka 10-, 15- ja 20-kopikalised mündid, mille reversid

on eelnenud müntidest erineva üldkujundusega (E.Olviste, 2010, lk.15).

Kunstiakadeemia õppejõud Ivar Sakk on öelnud rublade kohta oma arvamuse: rublasid

põlati ja halvustati, kuid ilma nendeta igapäevaelu ei toiminud. Nad olid võidunud ja

haisesid ning sedelite peal oli vääringust hoolimata üks ja sama portree-Lenin. Alles

tagantjärele oli ta aru saanud selle süsteemi totalitaarsest olemusest, sest isegi

natsionaalsotsialistliku Saksamaa kõikidel pangatähtedel ei olnud kujutatud Hitlerit.

Aga Lenin ilutses igal viimasel kui rublal, ja isegi mitte elus, vaid nn „kivist külaline“.

Rangeilmeline mees oli seal kipsreljeefina, kujutatud profiilis, nägu vihane peas.

Ähvardava moega kipsbüst seiras eestlasi rahatähtedelt iga päev, übritsetuna

väänlevatest ornamendiraamidest ja kirillitsatähtedest. Ornament ja kirjad tundusid

13

vanaaegsete ja soliidsetena. Historistiku kujundusega ornamentika sovetirubladel oli

vaieldamatult osavalt joonistatud; külm, aga professionaalne (I. Sakk, 2006, lk. 107) .

14

3. EESTI KROON 1992-2010

3.1. Krooni taassünd

1985. aastal Nõukogude Liidus alanud uuendusliikumine ehk perestroika sünnitas

värskeid ideid igas eluvaldkonnas. Eriti kiirelt toimus see protsess Baltimaades, kus

Eestil oli vähemalt algul juhtiv roll rahvuslikus vabadusliikumises. Seoses sellega ilmus

1987 aastal nelja mehe – S.Kallase, T.Made, E.Savisaare ja M.Titmaa projekt, mis nägi

ette liiduvabariigi majandusliku iseseisvumise (IME) ning just selle projekti

väljatöötamise ajal sai alguse ka oma raha üle käiv diskussioon Eesti avalikkuses. 18.

mail 1989. aaastal võeti vastu seadus „Eesti NSV isemajandamise alused“ ning tänu

IME-seadusele sai oma raha idee võimaluse edasi areneda ning selles seaduses

nimetatud „raharingluse korraldamise“ ehk sisuliselt oma rahale ülemiku programm

esitati valitsusele 1.detsembril 1989.aastal ja see defineeris esimest korda ametlikult

taassõjajärgse Eesti oma raha: 1 kroon = 100 senti. Sel ajal polnud valitsusel piisavalt

kogemusi ega tegelikku ettekujutust oma rahast ning seetõttu kardeti püha kroon oma

eksimustega ära rikkuda ning otsusest hakata kohe juurutama oma raha, kulus tegeliku

rahareformini veel kaks ja pool aastat (J. Kelder, 1997, lk. 37-49). Asendusena pakuti

välja mitmeid erinevaid variante ja üks nendest oli konventeeritav rubla ehk koru. See

raha oleks kehtinud nii arveldus- kui sularahana ainsa maksevahendina Eesti NSV-s.

Mujal NSV Liidus oleks sisevaluutana kehtima jäänud tavaline rubla. See plaan aga

hüljati valitsuse poolt, sest koru juures peeti kõige ebareaalsemaks ideed, et NSV Liidu

Keskpank oleks pidanud oma kullavarudega kindlustama Eesti raha. Kui koru idee oli

juba vaibunud tekkis terav arutelu siseturu kaitse üle. Selle vahendina tuli kõne alla

ostutäht, mille käibele laskmise otsustas Eesti valitsus 1.jaanuarist 1990. Ostutähe

eskiisidki olid valmis ja nendeks olid kavandatud kupüürid nominaaliga 1,3,5,10 ja

25.Äge arutelu aga viis lõpuks selleni, et ostutähe süsteemi loomise määrus tühistati

ning otsustati ikkagi alustada tööd Eesti oma raha koheseks juurutamiseks. 80-ndate

lõpus, kui paljusid olulisi toiduaineid sai osta vaid talongide eest, äratas paariks kuuks

üldsuse tähelepanu idee võtta käibele Soome mark. Ka see mõte ei olnud hea, sest siis

oleks Eesti olnud sõltuv Soome riigi majandustegevusest.

Oli selge, et oma raha väljatöötamiseks vajas isemajandav Eesti ka oma keskpanka, mis

oleks vanade ja tekkivate uute kommertspankade järelvalvajaks. Sellele tuginedes võttis

valitsus vastu otsuse Eesti Panga taasrajamise kohta tegevuse algusega 1.jaanuarist

15

1990. Raha olemust ja ajaloolisi kogemusi silmas pidades oli reformi sisulisel

ettevalmistamisel kesksel kohal kattevaraga seonduv. Seega oli Eesti Panga

proovikiviks kullaläbirääkimiste alustamine ja panga presidendile S.Kallasele anti

volitused esindada riiki läbirääkimistel Rahvusvahelise Arvelduspangaga ja nende

riikidega, kuhu Eesti Panga kuld krooni kattevarana oli deponeeritud. Sellele järgnes ka

kullalontode järk-järguline avamine. Suurbritannia valitsus avas selle esimesena 1991.

aasta detsembris. Rootsi tagastas 1940.aastal Nõukogude Liidule üle antud Eesti kulla

ekvivalendi Saksa markades. Viimane kullakonto USA Föderaalreservi New Yorgi

pangas avanes 23. jaanuaril 1993. aastal ning sellega oli krooni kattevara probleem

lahendatud. Kullata oleks tulnud rahareform läbi viia mõne teise skeemi alusel ja

hädavariant ka selleks oli olemas .23. jaanuaril 1992 võttis Ülemnõukogu vastu otsuse

eraldada Eesti Vabariigi riiklikust metsafondist reservlangid ning rahvasuus teenis

oodatav kroon sellepärast ära ka „puukrooni“nimetuse. Kui sai selgeks kui palju on meil

kulda ja kui palju baasraha, tuli komisjon järeldusele, et reform tuleb ikkagi teha kulla

alusel ning sellest hetkest peale algas sihipärane töö reformi täpse ideoloogilise

kontseptsiooni kallal, mille põhirõhk oli pandud krooni stabiilsusele,

konventeeritavusele ja fikseeritud kursile. Seega võeti vastu 20.mail 1992. aastal kolm

karmi seadust, millel püsib Eesti kroon ja need olid: Eesti Vabariigi rahaseadus, seadus

Eesti krooni tagamise kohta ja Eesti Vabariigi välisvaluutaseadus (J. Kelder, 1997, lk.

103). Kõik kolm seadust jõustusid rahareformihetkest ja olid hiljem kogu Eesti

majanduse nurgakiviks. Eesti Vabariigi rahaseaduse kohaselt muutus Eesti krooni

käibelelaskmise päevast ainsaks seaduslikuks maksevahendiks Eesti kroon ja ei

juriidilistel ega füüsilistel isikutel polnud õigust kasutada omavahelistes arveldustes

muid maksevahendeid. Rahareformiga kehtestas Eesti Pank karmi valuutareeglistiku,

mille kohaselt kõik välismaal teenitud valuuta tuli kahe kuu jooksul konventeerida Eesti

krooni Eesti Panga kehtestatud kursi alusel. Eesti pankades keelati omada

valuutaarveid. Ranged valuutaeeskirjad kehtisid siiski ainult lühiajaliselt ja juba 1993.

aastal liberaliseeriti neid oluliselt. Eesti krooni tagamise seadus nägi ette, et kõik

ringluses olev sularaha peab olema 100%-liselt kaetud keskpanga kulla ja

konventeeritava välisvaluuta reservidega. Keskpank tohtis lasta ringlusse nii palju raha,

kui palju oli sellel valuutakatet.

Rahareformi Komitee kontseptsioonis oli põhirõhk pandud krooni stabiilsusele,

konventeeritavusele ja fikseeritud kursile. Kõik see pidi nii oma rahvas kui ka

rahvusvaheliselt tekitama usaldust krooni vastu ning tagama talle hea käekäigu. Nii

16

jõutigi küsimuse juurde, millise maa valuutaga tuleks kroon siduda. Saksa mark valiti

eeskätt seetõttu, et tegemist oli stabiilse valuutaga, mis omas autoriteeti ka

rahvusvahelistel turgudel. Krooni kursiks kehtestati 0,125 Saksa marka ehk 1 Saksa

mark võrdsustati 8 Eesti krooniga. Vaatamata sellele, et kroon ei saanud

rahvusvahelisel turul täielikult konventeeritavaks, oli ta teiste Euroopa riikide

valuutadega võrreldes stabiilne raha ning hakkas lihtsustama majanduse ja

väliskaubanduse arengut. Oluline oli tagada, et rahal oleks pärast rahareformi jälle

väärtus, mis ka õnnestus ning oma raha kui ühte iseseisvuse sümbolit oli kannatamatult

oodatud juba aastaid.

17

3.2. 1992. aasta rahareformi ettevalmistamine ja läbiviimine

Kui oli selge, et Eestis tuleb oma raha, milleks oli taaskord kroon, alustati aktiivselt

rahareformi ettevalmistamisega. Selleks vajati juhtorganit, kellel oleks võimalikult

suured volitused ning selleks valiti Rahareformi Komitee. Komitee võttis vastu kolm

otsust, mida nimetati Rahareformi Komitee dekreetideks. Nendes olid sätestatud reformi

läbiviimise üldalused ja ettevalmistusplaan. Samuti oli kohustus moodustada

rahareformi piirkondlikud komisjonid ja informatsioon reformi ettevalmistamise kohta

on riigisaladus. Tuli hakata mõtlema, kuidas raha rohkem kui miljonile inimesele kätte

jagada ning selleks moodustati rahavahetuspunktid sellise arvestusega, et üks

rahavahetuspunk teenindaks umbes 4000 rahavahetajat ning kokku moodustati üle Eesti

727 rahavahetuspunkti. Komitee Ülesandeks jäi määrata ka baaspangad ehk uued

pangaasutused, mille hooleks oli kroonivarude hoidmine ja laialivedamine

rahavahetuspunktidesse. Iga maakond pidi looma ja turvama 15-20 rahavahetuspunkti.

Oluliseks tööks sai ka elanikkonna nimekirjade koostamine, et teha selgeks, kellel ja

kus on õigus raha vahetada. Nimekirjade koostamisel võeti aluseks valimisnimekirjad,

kuhu lisati need, kes polnud veel valimisealised ning esialgsed täpsustused tehti ära

majavalitsuste ja külanõukogude abiga. Inimesed pidid ise nimekirjadest oma nime

olemasolu üle kontrollima ja nimekirjast väljajäänutele raha ei vahetatud. Nimekirjade

kontrollimise käigus määratleti ära, mida aktsepteeritakse rahavahetuse juures

isikuttõendava dokumendina. Inimeste jaoks oli kogu see protseduur päris keeruline-

igaühel tuli oma nime kontrollimas käia, registreerida oma isikuttõendav dokument ja

see ei tohtinud reformihetkeni kaotsi minna, sest kroone sai vahetada ainult selle paberi

alusel.

Reformi eduka läbiviimise eeltingimuseks oli vajalike paber- ja metallraha varude

olemasolu. 1989 aasta detsembris kuulutati paberraha kavandite saamiseks välja avalik

konkurss. Esitatud tööde hindamisel võeti aluseks järgnevad kriteeriumid:

1.kuidas on kajastatud Eestimaa ajalugu ja kultuur.

2.milline on kavandite kunstiline väärtus.

3.kuidas kavandid vastavad trükitehnilistele nõuetele (I. Leimus, 1993, lk.70-71).

Esimene auhind määrati kunstnik V.Taigerile, teine A.Tuugale Raplast, kolmas

U.Ploomipuule. Sarnase hindamise tegid läbi ka mündikavandid, mille hulgast aga jäeti

esimene preemia välja andmata ning selle asemel määrati kaks teist auhinda –

metallikunstnikutele M.Käbinile ja E.Johhannesele. Kavandite järgnev viimistlemine

18

kestis mõned kuud ja paberraha lõplikud variandid valmisid U.Ploomipuu (1 ja 2

krooni) ning V.Taigeri (5,10,25 ja 100 krooni) töö tulemusena. Hiljem paberraha

trükkimise käigus lisandus töösse ka veel V.Taigeri kavand 500 krooni.

1-kroonise kupüüri esiküljel on kujutatud Eesti rahvusliku kunsti suurkuju Kristjan

Rauda ning tagakülge ehib vaade toompea kindlusele. 2-kroonilistel näeme

embrüoloogia rajajat Karl Ernst von Baeri, kelle sidemeid Eestimaaga ilmestab ka

rahatähe tagaküljel kujutatud Tartu Ülikooli peahoone. 5-kroonine rahasedel on

pühendatud maletaja Paul Keresele, kelle portree ehib esikülge, tagaküljel on vaade

tema sünnilinnale Narvale koos vastasasuva Jaanilinna (Ivangorodi) kindlusega. Eesti

rahvusliku ärkamisaja suurkuju ning rahvaluulevaramu looja Jakob Hurt on

jäädvustatud 10-kroonisel pangatähel, mille tagakülge ehib Tamme-Lauri tamm.

Kirjanik Anton-Hansen Tammsaare vaatab meid 25-krooniselt rahalt, mille tagaküljel

sümboliseerib tema loomingu mõtet kirjaniku sünnipaik. 50-kroonisel rahatähel on Eesti

helilooja, koorijuhi ja organisti Rudolf Tobiase portree ning tagaküljel meie ooperi-ja

balletiteater Estonia. 100-kroonist pangatähte vääristab poetess Lydia Koidula ning

rahasedeli tagaküljel kujutatakse vastu paekallast sööstvat tormilainetust. Kõige

suuremal kroonväärtusel, 500-kroonisel, näeb ajakirjaniku ja rahvavalgustaja Carl-

Rober Jakobsoni portreed nind tagaküljel liugleb Eesti rahvuslind suitsupääsuke

(I.Leimus, 1993, lk. 70-71). Müntide kujundust muudeti mitmel korral ja lõpuks võeti

eeskujuks 1936. aasta rahad, ning uutel müntidel jäeti aversile riigi nimetus, reversi

kujunduseks kinnitati aga kolm lõvi ja aastaarv (Lisa 4). Müntide eskiisid nimiväärtuses

5, 10, 20 ja 50 senti ning 1 kroon töötas välja M.Käbin, kuid müntide välimuse

muutmisel osalesid ka teised kunstnikud (I. Leimus, 1993, lk. 72). Ettevalmistustööde

käigus vermiti katsetuseks ka varasemate kujundustega metallrahasid aga need

ringlusesse ei jõudnud. Koostöös raha kavandite ja kujundusega tuli mõelda ka

rahavalmistamise tehnilise külje lahendamise peale. Kuna Eestil puudus oma trükibaas

ja ei jätkunud materiaalseid ressursse, peeti läbirääkimisi mitmete välisfirmadega.

Kokkuvõttes otsustati, et USA-s firmast nimega United States Banknote Company

tellitakse 1- ja 2-kroonised kupüürid ning ülejäänud nimiväärtuste valmistamine toimub

Inglise ettevõttes Thomas de la Rue &Co Ltd-s. Erinevalt kupüüridest otsustati mündid

valmistada Eestis Tallinna Juveelitehases. Mitmete välisfirmadega peeti läbirääkimisi

mündi toorikute osas ja eelistuse saavutas Soome ettevõte „Outokumpu copper“. Peale

igapäevase käiberaha oli kavas väljastada ka väärismetallist mälestusmünte ja näiteks

19

juba samal aastal nägi ilmavalgust Eesti Vabariigi 10-kroonine mälestusmünt, mis oli

pühendatud Eesti oma raha taassünnile.

Huvitavaks kujunes välismaal trükitud raha Eestisse toimetamine, milleks kasutati nii

mere- kui maismaatransporti. See sündmus oli meedia huviorbiidis olnud juba pikka

aega aga ometi toimus see nii märkamatult ja salapärasel moel, et seda ei pannud tähele

ükski ajakirjanik.

Rahareform otsustati jaotada kolme päeva peale ja lõplike päevadena pakkus

Rahareformi Komitee 19.-22. juuni. Viimse hetkeni ei olnud selge, kas toimuva

rahareformi käigus vahetatakse inimestele rublad kindla kursiga või jagatakse igale

inimesele lihtsalt niisamuti kindel summa- nn. pearaha. Reformieelsel istungil 17.juunil

1992. aastal langetati valik raha vahetamise kasuks ning otsus vormistati dekreedis

“Rahareformi läbiviimisest“, mille kohaselt on alates 1992. aasta 20. juunist kella 4st

hommikul Eesti Vabariigi territooriumil ainsaks seaduslikuks maksevahendiks Eesti

kroon ning igale residentide nimekirja kantud ja nime kontrollinud üksikisikule

vahetatakse üks kord kuni 1500 rubla vahetuskursiga 10 rubla = 1 kroon, hiljem (kuni

1.juulini) 50 rubla =1 kroon (RRK dekreetnr.030) .

Rahareformi tehniline teostamine oli keeruline protseduur ning sellest võttis osa 16500

inimest ning seega võib Eesti rahareformi nimetada üldrahvalikuks ettevõtmiseks

(J. Kelder, 1997, lk. 115).

Minu küsitluses osalenud inimesed mäletavad rahavahetusest üsna vähe. Meeles on see,

et raha sai vahetada elukohajärgsest rahavahetuspunktis isikut tõendava dokumendi

alusel. Üldiselt toimus rahavahetus rahulikus ja tõsises meeleolu, mõningates kohtades

kardeti ka, et kõgile raha ei jätku. Esimeste kroonide tulekuga valdas inimesi suur rõõm

ja eneseuhkuse tunne kuid kindlasti ka väike hirm tuleviku ees. Esimestel päevadel

püüti kroone võimalikult kaua alles hoida, et harjuda uute ja 10 korda väiksemate

hindadega. Uhiuued rahad olid osa meie kultuurist, ajaloost ja kindlasti igaühele veel

midagi, aga oluline on see, et oma rahaga pidid kõik üheskoos hakkama homset

Eestimaad üles ehitama. Tulevikulootusi ei suutnud varjutada ka rahavahetuse varjus

toimuv hinnatõus. Pärast rahareformi oli olukord kaubanduses esialgu endine. Kui

esimene kroonivaimustus oli möödas, veeres elu jälle oma rada pidi edasi ning

märkamatult, kuigi aegamööda täitusid poeletid tõepoolest aina enam kaupadega.

Krooni tulek tõi poelettidele lisaks kohalikule ja idanaabrite toodetud kaubale ka

välismaised kaubad. Enne seda ei osanud keegi unistada, et Soome televisioonist nähtud

tehnika ja kogu maailmas tuntud firmade kaubad jõuavad ka Eesti poelettidele. Kadusid

20

järjekorrad ja hirm, et kaupa ei jätku. Küsitlusest selgus, et rahavahetus oli meie riigile

pikas perspektiivis kindlasti kasulik. Astudes selle sammu, rebisime end otsustavalt

lahti rublatsoonist ja asusime ise oma kätega korraldama majandus-ja raharinglust.

Rahareform lõpetas senise ebakindla olukorra, kus inimesed ei suutnud enam

orienteeruda üha kasvavates kaupade ja teenuste hindades, kus säästmine muutus

mõtetuks, kus ebakindlus homse päeva ees võttis tootjalt tahtmise investeerida.

Karmidel tingimustel läbiviidud rahareform pidi olema garantiiks, et kroon ei muutu

lühikese ajaga väärtusetuks paberiks. Rahareform ei olnud tarbija- ega tootjasõbralik ja

tehtavad otsused ei vastanud paljude inimeste lootustele, kuid eelkõige tehti need

tuleviku nimel.

21

4. EUROOPA ÜHISRAHA

4.1. Euro ja Eesti

Peale taasiseseisvumist on eesti kroon on meie riiki teeninud auväärselt juba 18 aastat.

Kuid nüüd on aeg muutusteks, sest alates 1. jaanuarist 2011 sai kroonist ajalugu ja Eesti

uueks kehtivaks väärtuseks on euro. Euro (lühend EUR, tähis €) on Euroopa ühtsesse

valuutasüsteemi kuuluvate riikide ühisvaluuta. Euro kui rahaühik jaguneb 100 sendiks

Euro tuli kaheteistkümnes Euroopa Liidu riigis käibele 2002. aasta 1. jaanuaril.

Pangaülekandeid sai eurodes teha juba 1999. aastast, kuid pangatähed ja mündid jõudsid

kasutusse kolm aastat hiljem.

Euroopa majandus ja inimesed on viimasel aastasajal näinud raskeid aegu- mõeldes

kasvõi 1920ndate alguse hüperinflatsioonile Saksamaal, kus raha kaotas väärtust

minutite jooksul. Ühinenud Euroopa üheks peamiseks põhimõtteks on stabiilsus, mida

aitab tagada usaldusväärne ja tugev raha. 1992. aastal sõlmisid Euroopa Liidu

liikmesriigid Maastrichti lepingu, mis pani aluse majandus- ja rahaliidule Euroopas.

Liidu kaks peamist eesmärki on kindlustada ühtlane ja stabiilne majanduskasv ning

hoida hindade tõus kontrolli all. Seda, et kõikides liikmeriikides püsib elukalliduse tõus

kontrolli all peaksidki kindlustama ühine raha ja intressimäärad. See tähendab, et

hindade kõikumine on mõõdukas ja nende liikumine etteaimatav.

Eesti on pisike maa ning ka meie majandus on väike ja avatud. Euro kui

maailmavaluuta kasutuselevõtmine annab Eesti majandusele ja inimestele kindlust.

Euro toetab ka meie riigi majanduse stabiilsust, lihtsustab kaubandussuhteid teiste

Euroopa Liidu riikidega ning teadvustab Eestit kui ühe maailma mõjukama

majanduspiirkonna osana. Eurole üleminekul muutub reisimine mugavamaks ning

vähenevad valuutavahetuskulud.

Meie riigi euro poole pürgimise protsess on olnud pikk. 2003. aasta sügisel toimunud

referendumil kiideti heaks otsus ühineda Euroopa Liiduga, mis tähendas ka toetust

liitumisele euroalaga. Vahetult pärast EL-i liikmeks saamist ühines Eesti

vahetuskursimehhanismiga ERM“, mis nn „ooteruum“ euroalaga ühinemiseks. Selles

osalemise ajal tuleb täita eouroala liikmeks saamise eelduseks olevad Maastrichti

kriteeriumid. Kolmandaks tuli meil kasutusele võtta euro, mis on nüüdseks teostatud.

Eesti kroon on kogu käibeperioodi vältel jälginud alguses Saksa marga ja hiljem euro

väärtust. Kindla kursi ja euroga seotuse tõttu ei toonud krooni asendamine

22

üldmajanduslikult olulisi muutusi. Eesti ühinemine majandus- ja rahaliiduga võimaldab

kõige paremini ja usaldusväärsemalt tagada Eestis ringleva raha stabiilsust ning madalat

inflatsioonitaset. Samuti hinnad muutusid lihtsamini võrreldavaks teiste euroala

riikidega, väheneb vahetuskursirisk, risk järsuks intressitõusuks ja tehingukulud.

Süvenev lõimumine Euroopa Liidu majandusruumiga ning investeerimisaktiivsus

peaksid lähiaastatel kaasa tooma töökohtade arvu stabiilse kasvu nii tööstus- kui ka

teenindussektoris. Majanduskasv soodustab tootlikkuse kasvades ka kiiremat

palgatõusu. Eesti potensiaalne majanduskasv on rahaliidus igal juhul suurem kui krooni

säilitades. Eestil avaneb ka euroalaga liikumisel esmakordselt võimalus osaleda

Euroopa rahapoliitika otsuste tegemisel.

Euroala liikmeks saades hakkas Eesti Panga president osalema ka otseselt euroala

rahapoliitika väljatöötamisel, võttes osa tähtsaima otsuseid tegeva organi ehk Euroopa

Keskapnga nõukogutegevusest, millest võtavad osa kõikide EL-i riikide keskpankade

esindajad.

Eesti Pank tagab jätkuvalt maksesüsteemide tõrgeteta toimimise, et klientide ülekanded

pangast panka oleksid kiired ja sujuvad, aitab kaasa finatssüsteemi stabiilsusele ning

koostab Eesti maksebilanssi. Samuti korraldab Eesti Pank, nagu siianigi raharinglust

ning jääb varustama Eestit euro sularahaga. Igapäevaselt jätkab Eesti Pank rahvusliku

keskpanga ülesannete täitmist. See tähendab, et lisaks Euroopa Keskpanga

rahapoliitiliste otsuste elluviimisele, majandusanalüüsi ja prognooside koostamisele

ning välisvaluutareservide haldamisele jätkub sularaha emissiooni, maksesüsteemide

toimimise ja statistika kogumisega seotud ülesannete täitmine. Samuti jääb Eesti Panga

ülesandeks finatsstabiilsuse säilitamine ja pangandussektori reguleerimine.

Selleks, et meie raha oleks usaldusväärne ja toimiv, on Eesti kroon tagatud Eesti Panga

välisvaluutareservi ehk kattevaraga. Nii jäi ka nüüd, sest euro peab olema tagatud 100

protsendi ulatuses rahvusliku keskpanga varadega. Seega ainuke muutus on raha

nimetus. Euro emiteerijaks jäi Eesti Pank, kuid emissioon toimub Euroopa Keskpanga

loal. Seega on ka euroalal Eesti Panga varad vajalikud käibiva raha ning pangasüsteemi

toimumise tagamiseks.

Et eurole ülemineks oleks sujuv ja selleks vajalik tegevus kooskõlastatud, moodustas

valitsus 2004. aastal eurole ülemineku asjatundjate komisjoni, mida juhib

rahandusministeeriumi kantsler Tea Varrak. Komisjoni juhtimisel koostati eurole

ülemineku plaan, mis sisaldas suuniseid valitsusasutustele ja teavet laiemale üldisusele.

23

Asjatundjate komisjoni juurde on loodud seitse euro kasutuselevõtmisega seotud

küsimustega tegelevat töögruppi.

Eurole üleminek on üritatud inimeste jaoks võimalikult lihtsaks teha. Euro sularaha saab

kas pangakontoritest, sularahaautomaatidest või jaekaubandusest. Alates 1. juunist 2010

on kõigil kauplejatel kohustus näidata hindu nii kroonideks kui ka eurodes. Nii peavad

hinnad olema esitatud kuni 30. juunini 2011, et inimestel oleks aega uue rahaga

kohaneda. Ametlik kurss kroonilt eurole üleminekuks, 15,6466 krooni 1 euro eest,

kinnitasid Euroopa Liidu rahandusministrid 13. juulil 2010. Alates oktoobrist 2010

saavad kõik tuua panka kodus oleva peenaraha ning vahetatav summa kantakse kliendi

arvele ilma teenustasuta. Kõigil soovijatel on olnud võimalus vahetada kroone eurodeks

ametliku Eesti Panga kursiga alates 1.detsembrist. Selliste tingimustega valuutavahetus

jätkub kõigis sularahaga tegelevates pangakontorites kuni pool aastat pärast eurole

üleminekut ja osades pangakontorites kuni 2011. aasta lõpuni. 1. jaanuarist 2011 ehk €-

päevast on kõik pangateenused europõhised, kontod, laenud ja muud teenused

arvestatakse teenustasuta automaatselt eurodesse. Kõik pangakontodel olevad summad

säilitasid oma väärtuse täpselt samasugusena, nagu need olid kroonides. Kroonihoiused

muutusid eurohoiusteks ning sularahaautomaadid väljastavad kroonide asemel 5-, 10-,

ja 50-euroseid pangatähti. Kauplustes oli võimalik kuni 14.jaanuarini 2011 maksta nii

kroonides kui ka eurodes, vaheturaha anti tagasi eurodes. Pärast krooni ja euro

parallelekäibe lõppu võib iga pank ise otsustada, milliseid kupüüre tema

sularahaautomaadid väljastavad. Alates 15. jaanuarist 2011 poes enam kroonidega

maksta ei saa- siis on Eestis ainuke seaduslik maksevahend euro. Eesti pank vahetab

kroone eurodeks piiramatus koguses tähtajatult ja ilma teenustasuta.

Praeguseks on euro seaduslik maksevahend kahekümne seitsmest Euroopa Liidu

liikmeriigist seitsmeteistkümnes. Need riigid on Belgia, Saksamaa, Kreeka, Hispaania,

Prantsusmaa, Iirimaa, Itaalia, Luksemburg, Madalmaad, Austria, Portugal, Soome,

Küpros, Malta, Sloveenia, Slovakkia ja nüüd ka Eesti.

Asutamislepingus tulenevalt on uutel liikmesriikidel kohustus liituda euroalaga.

Nendest kaheksa on tänaseks ka liitunud vahetuskursisüsteemida ERM2. Lisaks on euro

kasutusel kuues muus Euroopa riigis (Monacos, San Marinos ja Vatikani Linnriigis,

Andorras, Montenegros ja Kosovos) ning sellistel territooriumitel ja saartel, mis

kuuluvad mõnele euroala liikmesriigile või on sellega seotud (Guadeloupe, Prantsuse

Guajaana, Mayotte, Réunion, Saint-Pierre ja Miquelon ning Prantsuse Antarktilised ja

Lõunaalad).

24

Euro pangatähed on väärtuses 5, 10, 20, 50, 100, 200 ja 500 eurot. Need kõik on alati

sama kujundusega ja kehtivad kogu euroalal. Pangatähtede esiküljel kujutatakse aknaid

ja väravaid, mis sümboliseerivad Euroopas valitsevat avatuse ja koostöö vaimu.

Euroopa Liidu (EL) 12 tähte sümboliseerivad tänapäeva Euroopa dünaamilisust ja

harmooniat. Tagaküljel kujutatud sillad sümboliseerivad koostööd nii Euroopa rahvaste

vahel kui ka kogu maailmas. Pangatähtede kujutised on stiliseeritud illustratsioonid –

tegemist ei ole reaalselt eksisteerivate objektide ja ehitistega. Kujunduses lähtuti

vastavale ajastule omasest arhitektuuristiilist: 5-eurosel on kujutatud klassikalist, 10-

eurosel romaani, 20-eurosel gooti, 50-eurosel renessansiajastu, 100-eurosel barokk ja

rokokoo, 200-eurosel raud- ja klaasarhitektuuri ning 500-eurosel 20. sajandi modernset

arhitektuuri. Pangatähtede värvid on vastavalt hall, punane, sinine, orantš, roheline,

kollakaspruun ja lilla (Lisa 6). Eurodel on kujutatud Euroopa Keskpanga esimese

presidendi Willem F. Duisenbergi allkiri või Jean-Claude Trichet’ allkiri, kellest sai

EKP president 1. novembril 2003. Mõlema allkirjaga pangatähed kehtivad. Euro

pangatähed kujundas Austria keskpanga pangatähtede kujundaja Robert Kalina.

Euro müntide nomiaalid on 1, 2, 5, 10, 20, 50 senti ning 1 ja 2 eurot. Müntide

nimiväärtust näitav külg on kõikidel liikmesriikidel ühine. 2- ja 1-eurosel ning 50-, 20-

ja 10-sendisel kujutatakse Euroopa Liitu enne 1. mail 2004 toimunud laienemist. Alates

2007. aasta 1. jaanuarist emiteeritavatel müntidel kujutatakse Euroopa geograafilist

kaarti. Itaalias (k.a San Marino ja Vatikani Linnriik), Austrias ja Portugalis emiteeritud

müntidest on hilisema kujundusega vaid 2008. aastal või pärast seda käibele lastud

mündid. 5-, 2- ja 1-sendisel kujutatakse Euroopat maailmakaardil Aafrika ja Aasia

suhtes. Müntide teine külg on rahvuslik ja igas riigis erinev. Näiteks Soome 2-eurosel

mündil kujutatakse murakaid ja murakaõisi, 1-eurosel mündil kujutatakse Pertti

Mäkineni loodud motiivi kahe lendava luigega. 1-, 2-, 5-, 10-, 20- ja 50-sendisel

kujutatud vapilõvi on jäljend skulptor Heikki Häiväoja kavandist. Austria 2-eurosel

mündil kujutatakse patsifisti Bertha von Suttner’i portreed, kelle isik sümboliseerib

Austria jõupingutusi võitluses rahu eest paljude aastakümnete vältel, 1-eurosel mündil

on Austria helilooja Wolfgang Amadeus Mozarti portree. 50-sendisel mündil

kujutatakse Viini moodsa kunsti muuseumi (SecessionBuilding). 20-sendisel mündil

kujutatakse Belvedere’i lossi. 10-sendisel mündil kujutatakse Püha Stefani katedraali. 5-

sendisel mündil kujutatakse alpi nurmenukke. 2-sendisel mündil kujutatakse alpi

jänesekäppa. 1-sendisel mündil kujutatakse emajuurt (Lisa 6).

25

Eesti euromündi rahvusliku külje kujundusvõistluse võitjaks osutus Lembit Lõhmus.

Võidutööl on kujutatud Eesti kontuur ja sõna "Eesti" (Lisa 6). Olenemata erinevatest

tagakülgedest, kehtivad kõik rahvuslikud euromündid kogu euroalal (Üleminek eurole,

WWW).

26

4.2. Esimesed muljed eurost

Krooni kadumine oli kurb, sest enam ei vaata meile rahatähtedelt vastu armastatud

Koidula, Jakobson, Tammsaare või mõni muu tuntud ja austatud Eesti ajalooga seotud

isik. Nüüdsest kannab meie rahvuslikku sümbolit edasi Eesti euromüntidel kujutatud

Eesti kaart. Loodetavasti jõuavad meie riigi kontuurjoonega mündid paljude teiste

rahvasteni ning nii mõnegi inimese huvi meie väikeriigi vastu võib saada alguse just

sellest kaunist kujundist euromündil.

Euro käibletulekuga kaasnesid nii positiivsed kui ka negatiivsed emotsioonid.

Märkimisväärne on see, et kadus raha devalveerimise hirm, millega oleks elanikkond

kaotanud suure osa oma raske töö ja vaevaga kogutud säästudest. Eesti börs muutub

välisinvestoritele usaldusväärsemaks ja ahvatlevamaks ning suureneb väliskapitali

juurdevool. See omakorda soodustab ettevõtete arengut ja elavdab majandust. Samuti

muutub paljudesse riikidesse reisimine mugavamakas, sest raha ei pea vahetama.

Samuti arvatakse, et inimesed hakkavad raha kulutama säästlikumalt. Negatiivse poole

pealt toodi välja hinnad, mida tihtilugu ülespoole ümardatakse, seetõttu ongi paljud

kaubad juba kallimaks läinud ja rahavahetuse varjus toimuv hinnatõus suurendab neid

veelgi. Suur segadus on ka sellega, et ei osata endale teadvustada, kui palju on

normaalne mingi ostu eest maksta. Üheselt on mõistetav võrdlusmoment välismaal

pakutavate palkade osas, mis on kordades kõrgem võrreldes meie miinimimpalgaga.

Nüüd tuleb hakata ka metallraha rohkem väärtustama. Mündimajandus on aga paljudele

suur peavalu: münte on ebamugav kaasas kanda ja otsimine on aeganõudev, vanemad

inimesed ei suuda eristada erinevas vääringus münte. Esimestel euro käibeloleku

päevadel ei tahetud mõnes kohas vastu võtta teiste riikide euromünte. On esinenud ka

võltsitud rahatähti, inimestele räägitakse sellest palju. Kuid neid ei ole Eestis rohkem

kui Euroopas keskmiselt. Võltsitud kroonide hulk oli umbes sama suur.

Üldiselt peetakse eurole üleminekut kasulikuks. Riigi seisukohalt suurendab üleminek

eurole Eesti majanduse stabiilsust ja usaldusväärsust, sest meie majandus sõltub suurel

määral ekspordist ja Euroopa majandusest. Teisest küljest võivad inimesed olla kindlad,

et Euroopa rahasüsteem funktsioneerib nii hästi kui võimalik. Suhted Euroopa Liiduga

muutuvad lihtsamaks ja läbipaistvamaks ning Eesti majandus hakkab veelgi enam

hingama samas rütmis Euroopa majandusega.

27

Eesti rahval on euroga suured lootused. Uus ja kindel raha peaks olema eelduseks, et

majandus hakkab arenema kiiremini kui praegu. Tekivad uued tootmisharud, võetakse

kasutusele uuem ja kaasaegsem tehnika, seoses sellega suurenevad nii tootmine kui

tarbimine. Tõusevad ka palgad ja väheneb tööpuudus ning tekib kindlustunne, et homset

pole enam vaja karta. Samuti meelitab ühisraha Eestisse rohkem välisturiste ja

väliskülalisi.

Kuna euro alles tuli, läheb inimestel veel veidi aega, et kõik omaks võtta. Toodi välja, et

kõige harjumatumaks on näha pagakontodel nii väikest raha numbrit. Samuti ei osata

väärtustada metallraha, sest kui võrrelda 1 krooni ja 1 eurot, siis on ostujõud täiesti

erinev. Peenraha on väga palju ja sellelt tahetakse pigem lahti saada, kui paberrahadega

tasumisel juurde korjata. Krooni ja euro paralleelne käibelolek kahe nädala jooksul oli

tüütu nii klientidele, kes tänu sellele, et arvutamine võttis aega, pidid oma aega

raiskama sabades seistes kui ka kaubandustöötajatele, kes pidid jälgima, et kõik klapiks,

raha poleks võltsitud ja et nad valesti tagasi ei annaks.

Eestlase jaoks on kroon väga oluline, see on side oma riigiga. Krooni peetakse

vabaduse, kindluse ja usaldusväärsuse sümboliks. Kuid samas on raha ikkagi ainult

abivahend, millega igapäevaelu lihtsamini korraldada. Eestlaseks jäämine ei olene

rahatähest, vaid oma rahva kultuuri austamisest ja hoidmisest- kõigest sellest mida me

südames tähtsaks peame ja endas edasi kanname.

28

KOKKUVÕTE

Uurimistöö “ Eesti raha 1918-2011” andis palju uut ja huvitavat nii Eesti ajaloo kui ka

iseseiva riigiga paratamatult kaasaskäiva raha ajaloo kohta.

Iga uue raha käibeletuleku jaoks pidi valitsus viima läbi rahareformi, mis oli tõsine töö.

Selle läbiviimiseks tuli alati koostada täpne tegevuskava, jälgida et kõik klapiks,

teavitada rahvast ning siis rahavahetus korraldada. Nii mitmelgi korral oli valitsus

sunnitud seda tegema rahva seisukohti arvestamata. Iga uus raha erines igati eelmisest

nii välimuselt kui ka väärtuselt. Eesti Vabariigis erinevatel aegadel toimunud seitsme

rahavahetuse jooksul on rahva emotsioonid vaheldunud, on olnud nii rõõmu kui ka

kurbust ja pisaraid.

Selleks, et võtta peale iseseisvumist 1918. aastal kasutusele päris oma eesti mark, tuli

palju pingutada, sest protsess oli pikk ja vaevaline. Marga kursi stabiliseerimiseks tuli

luua Eesti Pank, mis hakkas korraldama raharinglust ja emiteerima pangatähti. Eesti

võimekust näitas veelgi see, kui rahasüsteem rajati kuldvaluutastandardile ja

rahaühikuks määrati kroon. Nõukogude okupatsioon tagajärjel kadus Eesti kroon pikaks

ajaks rahva seast, mis oli tugev löök meie eestimeelsetele inimestele. Algasid rasked

aastakümned, mille jooksul püüti inimesed panna krooni unustama ja meie

pangasüsteem likvideeriti. Seetõttu leidub ka selle aja kohta, kui Eestis kehtis rubla ja

Saksa okupatsioonimark, väga vähe ametlikke andmeid, mõningat informatsiooni saame

vaid inimeste poolt kirja pandud või mällu sööbinud mälestustest. Peamiselt on

inimestele meelde jäänud, et raha vahetati väga madala kursiga, võeti inimeste säästud

ja kaup poelettidelt lõppes otsa. Tõenäoliselt kõige tähtsam on Eesti taasiseseivumise

järel meie armsa krooni taaskasutuselevõtmine 1992. aasta juunis, mis muutis eestlaste

elus nii mõndagi ja seda just paremuse poole. Tuli taastada meie pangasüsteem ja ka

uue krooni käibelevõtmist tuli kavandada pikka aega ning läbimõeldult, et rahareform ja

rahavahetus sujuksid ilma takistusteta. Nüüd, kui oleme ka krooniga hüvasti jätnud ja

tervitanud eurot, on muudatused väga suured. Eurost loodetakse peamiselt

majanduskasvu ja kardetakse hinnatõusu. Kõige ebameeldivamaks peeti

mündimajandust ning kõige harjumatuks näha pangakontodel nii väikest raha numbrit.

Kuid kindlasti ei ole euro kasutuselevõtt eestlaste jaoks midagi uskumatut, sest peale nii

mitmeid rahavahetusi osatakse juba ette kujutada, kuidas kõik toimub ning teatakse, et

kui rahvas on suutnud harjuda kõikide teiste rahadega, siis küll ajapikku harjub ka

euroga. Elu läheb ikka edasi, olenemata rahast.

29

KASUTATUD KIRJANDUS

1. Kasutatud kirjandus:

1) Aare, J. Päästetud kroon. Tln.: Kirjastus Ilo, 2002. 222 lk.

2) Eesti Panga muuseum. Oma riik, oma raha. Rahareformid Eesti Vabariigis.

2008. 37 lk.

3) Hagelberg, R. Raha meie elus. Tln.: Eesti Pank, 2002. 71 lk.

4) Kelder, J. Eesti rahareform 1992. Tartu.: As Postimees, 1997. 187 lk.

5) Leimus, I. Eesti Vabariigi rahad 1918-1922. Tln.: Kirjastus <<Olion>>, 1993

181 lk.

6) Leimus, I. Erelt, P. Laar, M. Sakk, I. Eestlase raha läbi aegade. Tln.: Eesti

Ekspressi Kirjastuse AS, 2006. 118 lk.

7) Malken, V. Venemaa esimene tsiviliseeritud rahareform pärast 1917.

aastat// Postimees. 1997. 23. August

8) Olviste, E. Raha pole rukis, mida kord aastas saab! // Kaldad. 2010.

9) Valge, J. Lahtirakendamine. Tln.: Rahvusarhiiv, 2003. 440 lk.

2. Kirjalikud allikad:

1) Vahtre, L. Kui tuli rubla ja kõik sai otsa.

http://www.ecu.ee/?y=111&z=166 (25 Nov. 2005)

2) Üleminek eurole.

http://euro.eesti.ee/EU/Prod/Euroveeb/index.jsp (15. Dets. 2010)

30

LISAD

Lisa 1.

Küsimused:

1.Millised muutused toimusid teie elus pärast rahareformi?(näiteks kas kaupu tuli rohkem, oli

uut kaupa,kas defitsiit kadus jm.)

2.Mäletused rahavahetusest (Mida mäletate rahavahetuspäevast, kus toimus, kuidas toimus?).

3.Kui palju raha vahetati ja miks just selline summa?

4.Kas rahavahetus oli iseseisvale riigile kasulik? Miks te nii arvate?

5.Millised on teie ootused seoses euroga?

6.Kas suhtute euro tulekusse positiivselt või negatiivselt?Põhjendus

7.Kas euro on vajalik?Miks?

8.Euro tuleku mõju teie igapäeva elule antud hetkel.

9.Kas Euro tulekuga kaotab Eesti mingi osa oma identiteedist?Miks?

31

Lisa 2.

Saksa riigimark Tsaarirubla

Duumarubla

Kerenskid

Soome mark

32

Maksuabinõudeks kuulutatud võlakohustus

Rahavarude täiendamiseks välja antud veksel

Eesti vabariigi kassatähed

33

Marga pangatähed

34

Lisa 3.

Eesti kroonid ja mündid 1928. aastal

35

36

Lisa 4.

Okupatsiooniperioodil käibinud väärtused

Saksa Riigikrediitkassa 20 marka

Eesti 5 punkti

Nõukogude Liidu 25-, 50- ja 100-rublane 1961.aastal

37

Lisa 5.

Eesti raha 1992-2011

38

Hiljem muudetud kujundusega kupüürid

39

Lisa 6.

Euro pangatähed

Euromüntide ühine külg

40

Euromüntide rahvuslik külg

Soome

Austria

Eesti

41

42