1

Eesti regionaalarengu strateegia 2020 lähteolukorra analüüs

Sisukord

1. Regionaalse arengu suundumused Eestis ..................................................................... 2

1.1 Riigi sisesed regionaalsed erinevused on märkimisväärselt suured ................... 2

1.2 Rahvastik ja aktiivsem majandustegevus koondub jätkuvalt .............................. 3

1.3 Muude tööjõuareaalide ressursse ja arenguvõimalusi kasutatakse ebapiisavalt . 8

1.4 Keskustest kaugemale jäävad ääremaad vajavad kohandumist uute oludega .. 16

1.5 Kokkuvõte: Peamised arenguvajadused piirkonniti .......................................... 21

2. Hinnang regionaalpoliitika senisele elluviimisele ...................................................... 22

2.1. Muude valdkonnapoliitikate roll regionaalpoliitika eesmärkide elluviimisel ......... 27

3. Tänased väljakutsed kohalikus ja regionaalses arendustegevuses .............................. 28

5. Väliskeskkonna trendide mõju Eesti regionaalsele arengule ...................................... 30

5.1. Rahvastiku ja majandustegevuse koondumist suurematesse linnapiirkondadesse

toetavad trendid ....................................................................................................... 30

1.2 Mõjud muude tööjõuareaalide arengule ja terviklikkusele väljapool Tallinna ja

Tartut ....................................................................................................................... 32

1.3 Mõjud ääremaa piirkondade arengu väljakutsetele ........................................... 33

1.4 Muud piirkondlikud mõjutused ......................................................................... 35

1.5 Riigi regionaalpoliitika kujundamise konteksti mõjutavad suundumused ....... 36

2

1. Regionaalse arengu suundumused Eestis

1.1 Riigi sisesed regionaalsed erinevused on märkimisväärselt suured

1. Tänased Eesti sisesed regionaalsed arenguerinevused on ülejäänud Euroopa ning

muude arenenud majandusega riikide võrdluses1 kokkuvõttes endiselt suured. Nende

erinevuste taustal on ka kohalike omavalitsuste investeerimissuutlikkus olnud Eestis

võrreldes teiste arenenud riikidega tagasihoidlik. Eesti investeeringute

tsentraliseeritusele on osutanud ka Euroopa Komisjon EL ühtekuuluvuspoliitika 5.

aruandes ning OECD oma regionaalseid erinevusi võrdlevas analüüsis2. Sellest

tulenevalt ei suuda kohalikud omavalitsused ise regionaalseid erinevusi kuigivõrd

vähendada ning vajalik on jätkuvalt sellesuunalise riigipoliitika tugevdamine3.

Joonis 1. SKT regionaalsed erinevused EL ja OECD liikmesriikides (Gini indeksina).

Allikas: Eurostat; OECD

1 „Regions at a Glance 2011“, OECD 2011; „The Objectives of Economic and Social Cohesion in the

Economic Polices of Member States“, EPRC 2010. 2 „Fifth Report on Economic, Social and Territorial Cohesion“, EU 2010; „OECD Regional Outlook“,

OECD 2011. 3 Riigisisese regionaalse arengu tasakaalustamise vajadust on rõhutanud muuhulgas ka Eesti säästva

arengu riiklik strateegia „Säästev Eesti 21“, Eesti regionaalarengu strateegia 2005-2015, Eesti

julgeolekupoliitika strateegia ja värskeim Eesti inimvara arengu aruanne.

3

1.2 Rahvastik ja aktiivsem majandustegevus koondub jätkuvalt

2. Siseränne on muutunud olulisimaks regioonide sotsiaal-majandusliku

arenguolukorra erinevusi põhjustavaks rahvastikuprotsessiks Eestis. Loomuliku iibe ja

rahvastiku vananemise mõju puudutab sellega võrreldes kogu riiki ühtlasemalt. Kuigi Eesti on

valdavalt hõreda asustusega piirkond ja linnastumise tase on siin ülejäänud Euroopast selgelt

madalam,4 iseloomustab ka Eesti siserännet sarnaselt muule Euroopale rahvastiku küllalt

aktiivne koondumine suurematesse linnapiirkondadesse. Elanikkond rändab muudest

piirkondadest peamiselt Tallinna, Tartu ja Pärnu linnapiirkonda (joon. 2), kus on parimad töö-

ja eneseteostusvõimalused. Nii on näiteks rahvastikuregistri andmeil perioodil 2005–2012

Harju maakonna rahvastik koos Tallinnaga kasvanud ligemale 8% võrra, keskeltläbi u. 0,5%

võrra aastas (joon. 3). Maakondade lõikes on enam-vähem stabiilsena püsinud rahvastiku

osatähtsus veel vaid Tartumaal. Vähesel määral võidab tänastest siserände suundumustest ka

üksikute väiksemate maakonnakeskuste lähitagamaa rahvastik (eelkõige Kuressaare,

Haapsalu, Ida-Virumaa ja Võru linnapiirkondades).

3. Rahvastiku koondumine suurematesse linnapiirkondadesse ei ole seejuures ilmnenud

niivõrd tuumlinna enda rahvastiku suurenemises, vaid rahvaarvu kasv on toimunud keskuste

lähitagamaal. Eesti suuremate linnapiirkondade kasvumudelile on omane hajumine

(valglinnastumine), mitte niivõrd kompaktne ega polütsentriline kasv. Selline hajus kasv on

olnud intensiivsem kui enamikus arenenud riikides5. Selged erinevused ilmnevad rahvastiku

koondumisprotsessides ka majandustsüklite lõikes – majandusbuumi ajal aastatel 2005-2007

toimus kiirem rahvastiku koondumine Tallinna ja Tartu linna lähitagamaale ning pärast seda

saabunud majanduskriisi ajal lähitagamaa rahvastiku kasv pidurdus koondudes taas rohkem

tuumlinna. Üheks põhjuseks võib siin olla ehitusbuumi ja kinnisvarahindade languse

valglinnastumist soodustanud mõju.

4 „Fifth Report on Economic, Social and Territorial Cohesion“, EU 2010.

5 Redefining Urban: A new way to measure metropolitan areas in OECD countries, OECD 2011

4

Joonis 2. Siserändesaldo määr kohalikes omavalitsustes 2005-2010.

Allikas: Siseministeerium Statistikaameti andmetel

4. Sellise siserände suundumuse taustal muutub ülejäänud piirkondade arenguperspektiiv

võrreldes suuremate linnapiirkondadega ebasoodsamaks. Muudes maakondades, kus

puuduvad suuremad linnad, jätkab rahvastiku osatähtsus langustrendi (vt. ka liikuvat

trendi http://www.stat.ee/public/statistics-explorer-et/rahvastik/#story=0). Seejuures tervelt 10

maakonnas on aastatel 2005-2012 kahanemine olnud suurem kui 6% (joon. 4.). Rahvastik on

siserände arvelt kahanemas enamikes keskustes ja nende kaugemal tagamaal. Kõige kiiremini

on rahvaarv siserände arvelt kahanenud maakondade äärealadel ning maakondadest Järva-,

Viljandi- ja Jõgevamaal (kus aastatel 2005-2010 oli 100 elaniku kohta ligikaudu 4

väljarännanut rohkem kui sisserännanuid). Suurema väljarändega piirkondade

arengupotentsiaali nõrgendab veelgi asjaolu, et selgelt aktiivseimaks siserändajate rühmaks on

noorem elanikkond.

5. Välisränne on mõjutanud regioonide inimkapitali arengupotentsiaali erinevusi

siserändest selgelt vähem. Statistikaameti andmetele tuginedes on registreeritud välisränne

mõjutanud 95% omavalitsuste rahvaarvu vähem kui 3% ulatuses.

5

6. Ka elanike ülalpeetavate määra6 osas on demograafiline perspektiiv täna regiooniti

küllalt erinev. Soodsaimas olukorras on piirkondliku vanusstruktuuri koostiselt jätkuvalt

Harjumaa ja Hiiumaa, kus iga 100 tööealise kohta elab umbes 45 mittetööealist, samal ajal

kui Valgamaal koguni 56. Üheks kõrgema ülalpeetavate määraga piirkonnaks on Kagu-Eesti

ja Jõgevamaa. Võrreldes viimaste aastate muutuseid on selles osas siiski märgata ka

regionaalset ühtlustumist - kogu Eesti võrdluses on mõnevõrra soodsamad muutused leidnud

aset just Kagu- ning ka Lääne-Eestis (vt. liikuvat trendi ka http://www.stat.ee/public/statistics-

explorer-et/rahvastik/#story=0).

Joonis 5. Maakondlikud erinevused ülalpeetavate määra osas 2005-2011.

Allikas: Siseministeerium Statistikaameti andmetel

6 mittetööealiste (0-14-aastased ja üle 65-aastased) elanike arv 100 tööealise (15-64-aastased) elaniku kohta.

6

7. Seniste tendentside alusel on põhjust eeldada, et Eestis jätkub ka järgnevatel

aastatel rahvastiku koondumine ennekõike suurematesse linnadesse ja nende

lähivaldadesse ning asustussüsteemi siseste proportsioonide muutumine väiksemate keskuste

ja ääremaa kahjuks.

8. Rahvastiku (eriti noorte ja kõrgema kvalifikatsiooniga spetsialistide) ränne

suurematesse linnapiirkondadesse, kus on olemas eeldused paremateks eneseteostus- ja

edasiõppimisvõimalusteks, on suures osas vältimatu. Linnastumine on loomulik globaalne

arenguprotsess, mida ei ole suutnud efektiivselt pidurdada ükski arenenud riik. Teisalt on

ränne linnapiirkondadesse soodne eeldus selleks, et suuremad linnad saaksid paremini

realiseerida oma arengu- ja rahvusvahelise konkurentsivõime potentsiaali. Suuremad

linnapiirkonnad saavad olla peamisteks riigi ja muude regioonide majanduse rahvusvaheliseks

väravaks ning teadmiste keskusteks, majanduskasvu ja uuendustegevuse allikateks. Seepärast

on linnapiirkonnad võtmetähtsusega ka EL konkurentsivõime strateegia 2020 eesmärkide

saavutamisel7. Eesti riigi terviku arengu seisukohast on suuremate linnade

konkurentsivõime väga oluline.

9. Linnastumist on vaja kasutada ära ühtviisi nii riigi tervikliku majanduskasvu kui

laiema piirkondliku arengu heaks. Seepärast on suuremate linnapiirkondade arendamisel

oluline, et ka muud lähikaudsed piirkonnad saaksid nende dünaamilisest arengust kasu.

Selleks on üheltpoolt vajalik linna- ja maapiirkondade vahelise koostoime tugevdamine.

Tähtis on seejuures hoiduda suuremate linnade liigsest domineerimisest riiklikul tasandil8.

10. Rahvastiku koondumisega kasvab suuremate linnapiirkondade kogunõudlus

avalike teenuste järgi, mistõttu tuleb sellega arvestada edasisel infrastruktuuride ja teenuste

sisulisel arendamisel. Oluline on silmas pidada, et rahvastiku koondumisega kaasnev surve on

eriti Tallinna ja Tartu puhul toonud kaasa rea eriti teravaid arenguväljakutseid linnalähistele

maapiirkodadele. Need väljakutsed on enamasti seotud valglinnastumisest põhjustatud

soovimatute keskkonnamõjude, ebaratsionaalse maakasutuse, tehniliste ja teenuste

infrastruktuuri puudulikkuse, igapäevasest pendelrände kasvust suureneva liikluskoormuse ja

muu taolisega. Suurematele linnade või nende osadele iseloomulikeks arenguprobleemideks

on sageli ka sotsiaalne ebavõrdsus, sobivate eluasemete puudus, aktiivsest kasutusest

väljalangenud ja tervikliku linnaruumi arengut takistavate alade olemasolu, kohati halb

avaliku linnaruumi kvaliteet ja keskkonnaprobleemid. Kuna suuremad linnad on peamisteks

energiaressursside kasutajateks, lähtub nendest ka suurim potentsiaal üldise energiasäästu

saavutamiseks läbi säästva ja energiatõhusa linnaplaneerimise ja arendustegevuse ning

„rohelise“ majanduskasvu edendamise.

11. Sarnaselt rahvastikule on ka aktiivsem ja tootlikum majandustegevus

koondumas suuremate linnapiirkondade tööjõuareaalidesse, kus on ettevõtluse arenguks

suurem inimeste ja kompetentside kriitiline mass ja institutsionaalne tihedus. Muude arenenud

riikide võrdluses on Eesti sisesed regionaalsed erinevused olnud suured nii sisemajanduse

kogutoodangus, selle kasvu kiiruses kui ka kogutoodangus töötaja kohta9. Regionaalse

7 Linnapoliitikate eest vastutavate EL ministrite 2010.a Toledos heaks kiidetud säästva linnarengu deklaratsioon.

8 Ibid; Territorial Agenda of the EU 2020: Towards an Inclusive, Smart and Sustainable Europe of Diverse

Regions. Tegevuskava on 2011.a heaks kiitnud ka Eesti Vabariigi Valitsus. 8 Ibid.

9 „Regions at a Glance 2011“, OECD 2011.

7

sisemajanduse kogutoodangu (SKT) geograafiline jaotus näitab, et aastal 2009 ulatus SKT

elaniku kohta üle riigi keskmise vaid Harjumaal (156%) ja Tartu linnas (104%). Ka Tartu

maakonnas tervikuna ulatus SKT elaniku kohta üle 90% ning mujal on näitaja jäänud juba

selgelt riigi keskmisest madalamaks (joon. 6). Viimastel aastatel (2005-2009) on Harju- ja

Tartumaa kuulunud kõige kiirema SKP kasvuga maakondade hulka nii SKP-s elaniku kohta

kui koguväärtuses. Sellest võib järeldada, et suuremate linnapiirkondade majandus on

kasvanud muudest piirkondadest jõudsamalt nii kiirema kvantitatiivse (rohkem toodangut) kui

kvalitatiivse (suurem tootlikkus) kasvu arvelt. Mõnevõrra positiivne on see, et keskmisest

kiiremini on SKP kasvanud ka Kagu-Eestis.

Joonis 6. SKT elaniku kohta ja muutus aastatel 2005-2009.

Allikas: Siseministeerium Statistikaameti andmete põhjal

12. Samuti on viimastel aastatel väga selgelt suurenenud piirkondlikud erinevused

ettevõtlusaktiivsuses (joon. 7.). Ettevõtete juurdekasvu tempo on olnud viimastel aastatel

selgelt kiireim Tallinnas ja Harjumaal ning maakondades, kus ettevõtlusaktiivsus on olnud

niigi kõrgem ka varem. Seejuures on peaaegu pooled kogu Eesti majanduslikult aktiivsetest

ettevõtjatest on koondunud Tallinna. Kõige aeglasemini on suurenenud ettevõtlusaktiivusus

Ida-Virumaal, mis on olnud pikka aega tagasihoidlikuma ettevõtlusaktiivsusega maakonnaks.

Üheks põhjuseks on siin kindlasti ka piirkonna varasem suurtööstuslik pärand. Samas on

Eestis vaatamata suhteliselt suurematele regionaalsetele arenguerinevustele olnud ettevõtlust

ja töökohtade loomist turgutava regionaalabi maht seni EL-s üks madalamaid10

.

10 „The Objectives of Economic and Social Cohesion in the Economic Policies of Member States“; Euroopa

Poliitikauuringute Keskus (EPRC) 2010.

8

Joonis 7. Ettevõtlusaktiivsus maakondades aastatel 2005-2010

Allikas: Siseministeerium Statistikaameti andmetel.

1.3 Muude tööjõuareaalide11 ressursse ja arenguvõimalusi kasutatakse

ebapiisavalt

13. Väga oluliseks piirkondlikke arengutingimusi mõjutavaks teguriks on tänapäeval

muutused rahvastiku igapäevases ruumilises käitumises. Eesti inimeste igapäevane töö ja

vaba-ajaga seotud mobiilsus on muutunud üha intensiivsemaks ja vahemaad pikemaks12

ning linnad ja maapiirkonnad on inimeste igapäevaelu tegevusruumides üha tihedamini

seotud. Mobiilsuse kasv, head igapäevased liikumisvõimalused ning muu koostöö keskuste ja

tagamaa vahel on kokkuvõttes vajalik eeldus selleks, et saaksid kujuneda ühtsed piirkondlikud

tööjõuareaalid, mis suudaksid toimida omaette arengupiirkondadena vastukaaluks Tallinna ja

Tartu tõmbejõule.

14. Kuigi Eesti tööjõuareaalide üldine struktuur on viimaste aastakümnete vältel suuresti

säilinud (tööjõuareaalid järgivad suures osas maakondlikku struktuuri), on enamike

maakonnakeskuste toime oma tagamaa arengu vedajana väljapool Harju- ja

Tartumaad ajapikku nõrgenenud. Mitme väiksema tööjõuareaali puhul on toimunud isegi

selge taandareng (joon. 8.). Põhjusteks on siin enamasti nõrgad keskuse ja tagamaa vahelised

seosed (nt. transpordikorralduse; erinevate hüvede tarbimise; ettevõtete tooteahelate; teenuste

osutamise ja planeerimise alase koostöö jms osas), atraktiivsete töökohtade nappus ja vaba aja

veetmise võimaluste piiratus väiksemates keskustes13

. Kui enamikes arenenud riikides on

urbaniseerumisportsesside tagajärjel erineva suurusklassi linnapiirkonnad kasvamas üsna

11 Territooriumid, mille siseselt toimub aktiivne igapäevane liikumine kodu, töö- ja teenuste tarbimise koha

vahel. Üldjuhul mõõdetakse keskuse ja tagamaa vahelise tööalase pendelrände intensiivsuse kaudu. Eesti

Üleriigilise planeeringu 2030+ puhul on samas tähenduses kasutatud mõistet „toimepiirkond“. 12

„Regionaalse pendelrände uuring“, Tartu Ülikool 2010.

13 Ibid.

9

ühtlaselt14

, siis Eestis on kasv koondunud selgelt paari suuremasse linnapiirkonda ning muude

tööjõuareaalide keskuste ja lähitagamaa rahvastik hoopiski kahaneb.

Joonis 8. Pendelränne ja tööjõuareaalid15

Eestis 2007-2009

Allikas: Regionaalne pendelrändeuuring, Tartu Ülikool 2010.

15. Kõigi ülejäänud tööjõuareaalide ettevõtlus ei ole saanud tugineda ka samaväärsetele

elanike kriitilise massi, institutsionaalse tiheduse ega dünaamilise tööturu eelistele võrreldes

Harjumaa ja Tartu linnapiirkonnaga. Need põhjused on soodustanud aktiivsema

majandustegevuse koondumist pealinnaregiooni ja teistesse suurematesse keskustesse, misläbi

on ka muude piirkondade panus sisemajanduse kogutoodangus jäänud liialt

tagasihoidlikuks. See viitab paljuski sellele, et piirkonnaspetsiifilisi arengueelduseid ja

ressursse ei ole nende piirkondade arengus suudetud seni piisaval määral ära kasutada.

16. Harjumaal toodetava SKP osatähtsus on 2009 aastaks 61%-ni kogu riigi SKP-st.

Jäädes sellega küll alla senise regionaalarengu strateegia indikaatori sihttasemele, viitab see

siiski kergele majanduskasvu territoriaalse polariseerumise ja regionaalsete erinevuste kasvu

jätkumisele. 2000 aastate teisel poolel on sisemajanduse kasv olnud kiirem maakondades, kus

keskmine SKP osatähtsus elaniku kohta on samal perioodil olnud niigi kõrgem (joon. 9.).

Kõige tagasihoidlikum majanduse kogutoodang on endiselt Kagu- ja Kesk-Eesti

tööjõuareaalides (2009. aastal maakonniti vaid ligikaudu 50% riigi keskmisest). Samasugune

trend ilmneb ettevõtlusaktiivsuses, mis on aastatel 2006-2010 suurenenud kiiremini suurem

just maakondades, kus ettevõtlusaktiivsus on olnud niigi kõrgem ka varem ja vastupidi (joon.

7.).

14 „Compact City Polices: A Comporative Assessment“, OECD 2012.

15 Siin on aluseks KOV üksustest moodustuvad territooriumid, kust käib tööjõuareaali keskusesse igapäevaselt

tööl või teenuseid tarbimas märkimisväärne osa - vähemalt 15% elanikkonnast

10

Joonis 9. Harjumaa osatähtsus riigi SKT-s 2000-2009 ja regionaalse SKT muutused 2005-2009

(jooksevhindades)

17. Käimasolevad majanduse struktuurimuutused esitavad eri tööjõuareaalide arengule

uusi ja piirkonniti erinevaid väljakutseid. Eesti regioonide majanduses on toimumas teine

suurem struktuurimuutus pärast 1990-te üleminekuperioodi. Tootlikkuse kasv

põllumajanduses on koos majandusliku survega viinud primaarsektori tööhõive märgatava

vähenemiseni kahel viimasel kümnendil16

. Kui veel mõned aastad tagasi iseloomustas Eesti

regioonide majandust väljapool Tallinna ja Tartut eeskätt industrialiseerumine17

, siis tänaseks

on saanud enamasti iseloomulikuks juba hoogsam liikumine teenindusmajanduse suunas.

Kuigi struktuurimuutused on üleüldised, on kaasnenud muutuste ulatus olnud piirkonniti

erinev. 2010. aastal varieerus hõivatus teenindussektoris maakonniti 50% (Jõgevamaa) ja 80%

(Tartumaa) vahel. Hõive sekundaarsektoris (töötlev tööstus) on suurim Ida-Virumaal

(ligikaudu 50%) ning primaarsektoris Jõgeva-, Järva- ja Hiiumaal (üle 10%). Ulatuslik tööjõu

vabanemine põllumajanduses on suhteliselt enam mõjutanud traditsioonilisi

põllumajandusliku suurtootmise piirkondi (nt Kesk-Eesti). Paraku on suur osa primaarsektori

töökohti tänaseks asendunud industriaalsektori töökohtadega erinevates allhanketootmisega

tegelevates ettevõtetes, mille perspektiiv ei ole siinse tööjõu kallinedes kestev. Kahaneva

konkurentsivõimega ettevõtlusharudes18

on hõive piirkonniti üsna erinev, hõive kahanevates

sektorites on olnud kõrgeim tööjõuareaalides Lääne-Viru, Hiiu ja Pärnu maakonna ning

samuti Ida-Virumaal ja Lõuna-Eestis, kuhu tööjõumahukas tööstus 2000. aastate algupoolel

enam ümber paigutus19

.

16 Aruanne „Investeerides Euroopa tulevikku“ Euroopa Komisjoni, 2010.

17 „Eesti regioonide majandusstruktuuri muutuste prognoos“, Tartu Ülikool 2009.

18 Siin harud, mille tööjõukulude kasv on ületanud selgelt tootlikkuse ja lisandväärtuse kasvu (näiteks õmblus- ja

tekstiilitööstus, plastitööstus, naha- ja jalatsitööstus, tööjõumahukas puidu- ja mööblitööstus). 19

„Eesti regioonide majandusstruktuuri muutuste prognoos“, Tartu Ülikool 2009; Eesti inimvara raport 2010.

11

Joonis 10. Maakondlikud erinevused hõivestruktuuris majanduse põhisektorite lõikes, 2010.

Allikas: Siseministeerium Statistikaameti andmetel

18. Piirkondlikud erinevused tööhõive osas on jätkuvalt suured, kuigi hiljutise

majandussurutise tingimustes need vahepeal isegi vähenesid. Parimad piirkondliku tööturu

üldnäitajad on kokkuvõttes pealinnaregiooni tööjõuareaalis, kus tööga hõivatute osatähtsus

tööealises elanikkonnas on kõrgeim ja pikaajaliste töötute suhtarv madalaim (joon. 11.).

Muudes tööjõuareaalides on tööturult ajutiselt või pikemaajaliselt kõrvalejäänute osatähtsus

selgelt suurem, mis nõrgestab üheaegselt nende piirkondade ettevõtluse arengut ja ka

sotsiaalset heaolu. Võrreldes ülejäänud Eestiga jääb piirkondliku tööturu panus

majanduskasvu eriti tagasihoidlikuks Kagu-Eestis ja ka Ida-Virumaal, kus 2011. aastal oli

tööga hõivatud vaid ligikaudu 50% ja tööturul mitteaktiivsete osatähtsus tööealisest

elanikkonnast enamasti üle 40%. See viitab sealsele struktuurse tööpuuduse probleemile ja

suurele heitunute arvule.

12

Joonis 11. Tööturul osalemine 2011 aastal vanusgrupis 15-74 eluaastat

Allikas: Siseministeerium Statistikaameti andmetel.

19. Vahepealne majanduslangus kasvatas tööpuudust kõikides tööjõuareaalides (joon. 12.)

Maakonniti suurenes töötus enim Rapla- ja Läänemaal. Kõrgeim töötuse määr on jätkuvalt

Kagu-Eestis ja eriti Ida-Viru maakonnas20

, kus tööhõive probleemid on kogu

taasiseseisvuse aja olnud teravamad kui mujal. Vahepealne majanduslangus on seal veelgi

suurendanud ka niigi kõrget pikaajaliste töötute ja heitunute hulka, kelle võimekus naasta

tööturule on piiratum.

20 2011.a ulatus I-Virumaa töötuse määr Statistikaameti andmetel 20,3%-ni, olles 7,3% võrra kõrgem kui

suuruselt teise töötuse määraga maakonnas.

13

Joonis 12. Töötuse määr maakondades 2004-2011.

Allikas: Siseministeerium Töötukassa andmetel.

20. Tööpuuduse probleemid Ida-Virumaal erinevad mõnevõrra Eesti muude piirkondade

probleemidest. Sealne suur mitte-eestlaste osatähtsus ja keelebarjäär kitsendavad mõnevõrra

töösaamise võimalusi. Kõrget töötust on põhjustanud ka struktuursed raskused uuenenud

majandussituatsiooniga kohandumisel, mida võimendab piirkonna suurtööstuslik pärand.

Ehkki pikaajaline tööstustraditsioon soosib sinna piirkonda suurte tööstusinvesteeringute

tegemist, on ettevõtluse areng Ida-Virumaal eeldustele alla jäänud ja tööpuudus suur. Samuti

on suures osas endiselt kasutamata piirkonna arvestatav turismi- ja puhkemajanduse

potentsiaal. Arvestades tänast sotsiaal-majanduslikku arenguseisundit, piirkonna

asustusstruktuuri ning loodus- ja kultuuripärandi ja tööstuse alase kompetentsi taustal

võib Ida-Virumaad pidada sisemist arengupotentsiaali seni kõige vähem ärakasutanud

regiooniks Eestis.

21. Ebasoodsate demograafiliste protsesside tagajärjel on uut tööjõudu sisenemas

tööturule kõigis tööjõuareaalides selgelt vähem kui veel mõned aastad tagasi.

Piirkondlikud tööturud on kahanemas üsna erineva kiirusega ja tööealiste osatähtsuse

piirkondlikud erinevused on kasvamas21

(joon. 13.; vt ka trendi muutumist graafiliselt

http://www.stat.ee/public/statistics-explorer-et/rahvastik/#story=0). 2010 aastal oli soodsaim

tööturu potentsiaal Tartumaal, kus peaks eelseisval kümnendil sisenema tööturule enam-

vähem sama palju inimesi kui sealt vanaduse tõttu lahkub. Kõigis ülejäänud maakondades on

tööjõuturg järgneva 10 aasta jooksul juba selgelt kahanev, seejuures kiireim kahanemine

ootab ees Lääne-Eestit ja Ida-Virumaad (tööturult lahkujaid 30-40% võrra enam kui

sisenejaid).

21 Kui aastatel 2005-2006 oli erinevus madalaima ja kõrgeima maakondliku tööturusurve indeksi vahel 1,3

korda, siis 2011 aastaks oli erinevus kasvanud 1,7 kordseks.

14

Joonis 13. Tööturusurve indeksi muutused maakondades 2005-2011.

Allikas: Siseministeerium Töötukassa andmetel.

22. Samuti on tööjõu haridustaseme erinevused22

viimastel aastatel kasvanud

Tallinna ja Tartu tööjõureaalide kasuks ning ülejäänud piirkondade kahjuks. Vähemalt

kõrgharidusega töötajate osakaal ulatus suuremate linnaliste keskustega Harju- ja Tartumaal

vastavalt 43 ja 39%-ni, ulatudes samal ajal vaid 18-24 %-ni Võru-, Põlva- ja Saaremaal (joon

14.). Seega pärsib kõrgema hariduse ja oskuste tasemega tööjõu äravool struktuurse

tööpuuduse kõrval eeldusi suuremat lisandväärtust loova ettevõtluse arenguks ning kõrgemaks

hõiveks muudes tööjõureaalides, kus eeldused selleks on niigi paratamatult nõrgemad. Paraku

on ka osalemine täiend- ja ümberõppes olnud viimastel aastatel passiivsem just suurema

töötuse tasemega maakondades (joon. 14.). Selline trend ei ole toetanud majanduskasvu ja

tööturu arengut (ühtlustades piirkondliku tööturu nõudlust ja pakkumist) väljapool suuremaid

linnapiirkondi paiknevates tööjõuareaalides.

22 Võrrelduna III taseme haridusega töötajate osakaaluna tööealiste elanike (15-74) hulgas

15

Joonis 14. Tööjõu haridustaseme maakondlikud erinevused ja osalemine täiendkoolituses.

Allikas: Siseministeerium Statistikaameti andmetel.

23. Seniste arengute kontekstis on tasakaalustatud regionaalse arengu huvides äärmiselt

vajalik ka muude tööjõuareaalide keskuste ja nende tagamaa sidustatud arengu

tugevnemine väljaspool Tallinna ja Tartu linnapiirkondi. Ka riigi tervikliku majanduse

mahu säilitamiseks vähemalt tänasel tasemel on tööturu kahanemise tingimustes selge vajadus

suurema hõivatuse ja kõrgema lisandväärtusega ettevõtluse järele just tööjõuareaalides

väljapool Tallinna ja Tartut, kus hõive ja majandustegevuse lisandväärtus on olnud

tagasihoidlikum. Nooremaealiste ränne ning avaliku ja erasektori atraktiivsete töökohtade

senine koondumine eeskätt Tallinnasse ja Tartusse on loonud selle eesmärgi saavutamiseks

väljaspool suuremaid tõmbekeskuseid paraku keeruka olukorra.

24. Muude tööjõuareaalide konkurentsivõime tugevdamine väljapool Tallinna ja Tartut

sõltub suuresti iga piirkonna asendist, looduslikest ja kultuurilistest eripäradest kasutamisest

piirkonnaspetsiifiliste eeldustena piirkondliku arendustegevuse selgemaks

spetsialiseerumiseks ning piirkonnale sobivamate „tulevikumajanduste“

eelisarendamiseks. Piirkondade konkurentsieelistele tugineva majandusliku

spetsialiseerumise soodustamine on regionaalse arengu tasakaalustamiseks hädavajalik23

. Seni

ei ole keskvalitsuse tasandil üheselt määratletud, millises ulatuses ja kuidas soodustada

edaspidi Eesti piirkondades spetsialiseerumist. Arvestades Eesti loodus- ja kultuuripärandit on

suhteliselt soodsamate arenguväljavaadetega ja kasvava nõudlusega sektoriteks väljapool

suuremaid keskuseid näiteks turismi- ja puhkemajandus, energiaressursside tootmine,

(öko)ehitus ning tervishoiu- ja isikuteenindus, kohaliku toorme väärindamisega seotud

majandustegevused jms24

. Teades, et mitmed perspektiivsed ettevõtlusharud saavad kasvada

ennekõike seal, kuhu on koondunud vajalik kompetents ja institutsioonid, tuleb siin kindlasti

arvestada ka linnade, kus asuvad ülikoolide regionaalsed kolledžid, potentsiaaliga.

25. Väga oluline on kõigi tööjõuareaalide ühtlasemaks arenguks ka tööjõureaalide

siseste liikumisvõimaluste paranemine. Mõistlikus ulatuses pendelrände hõlbustamine loob

uusi eeldusi piirkondlikuks arenguks, võimaldades saada lihtsamini osa erinevates kohtades

pakutavatest võimalustest vajaduseta sealt mujale kolida. Näiteks kogedes ühelt poolt maalise

keskkonna väärtuseid elukohana ja vaba-aja tegevusteks ning teiselt poolt saada osa linnaliste

23 Sama põhimõtteid toetab ka Euroopa Territoriaalne Agenda 2020, mille on heaks kiitnud ka Eesti Vabariigi

Valitsus., 24

„Eesti regioonide majandusstruktuuri muutuste prognoos“, Tartu Ülikool 2009.

16

piirkondade töökohtade, teenuste ja meelelahutuslike võimaluste mitmekesisusest.

Pendelrändel on samuti võime tasakaalustada kohalikke tööturge, kuna tööjõu mobiilsuse

„jaotusefekt“ aitab täita võimalikke tööturu nõudluse puudujääke tööjõu pakkumisega teistest

lähikaudsetest piirkondadest. Tööjõuareaali siseste liikumisvõimaluste on vajalik ka

tööjõureaalide laienemiseks25

, aidates saada ka kaugematel ääremaa piirkondadel osa

tööjõuareaali keskuste pakutavatest (arengu)võimalustest.

1.4 Keskustest kaugemale jäävad ääremaad vajavad kohandumist uute oludega

26. Paratamatult peab senisest enam arvestama suuremate linnapiirkondade

rahvastiku kasvu taustal perifeersemate maapiirkondade rahvastiku hõrenemisega.

Eestis on täna kokku 48 maavalda umbes 50 000 elanikuga, mille rahvastik on kahanenud

viimase 50 aasta jooksul vähemalt poole võrra või vähemalt 1% aastas viimase kümnendi

jooksul. Eesti Inimvara raporti26

põhjal on sellised vallad arvatud ääremaastumise tunnustega

piirkondadeks. Tulenevalt demograafilistest trendidest on prognoositud, et aastaks 2018

väheneb 15-24 aastaste noorte arv üleriigiliselt ligi 40% ning reas ääremaalises valdades ja

asulates väheneb aga noorte arv koguni alla poole praegusest27

. Rahvaarvu kahanemine

nõrgestab paljuski ääremaa omavalitsuste ettevõtluseeldusi ning suurendab tööpuuduse ja

heitumuse riske. Suurematest linnapiirkondadest kaugemale jäävate maapiirkondade

sotsiaalsed indikaatorid on näidanud 2000. aastatel elukvaliteedi ja heaolu suhtelist langust28

.

27. Siiski kompenseerivad nooremaealiste väljarännet kaugemale jäävatest

maapiirkondadest mõnevõrra vanemaealised põlvkonnad, kes rändavad noortest sagedamini

keskuslinnadest välja. Arvestades rahvastiku jätkuvat vananemist ning vanemaealiste

põlvkondade osatähtsuse kasvu rahvastikus, võib sellisel rändesuunal olla tulevikus üha

suurem mõju Eesti piirkondlikule arengule. Rahvastiku vananemine võib piirkondadele

tähendada ka uusi arengueelduseid - näiteks sotsiaalse ettevõtluse arenguks maapiirkondades,

milles demograafilise trende arvestades nähakse täna üsnagi perspektiivset tulevikusektorit

kogu vananevas Euroopas.

28. Mobiilsuse kasvu taustal on oluliselt suurenenud rahvastiku ruumilise paiknemise

sesoonne ebaühtlus. Sesoonse rände põhjustavad suuremas osas linnaliste omavalitsuste

inimesed, kes lähevad suveperioodiks linnast ära maapiirkondadesse29

. Inimeste juuli elukoha

ankurpunktide1 hulk on maavaldades keskmiselt ligikaudu 30% võrra suurem kui veebruaris.

Kõige suuremad sesoonsed kontrastid rahvastiku ruumilises paiknemises esinevad linnade

kõrval piirkonniti Lääne-Eesti saartel, rannikualadel ja Kagu-Eesti maavaldades (joon. 15.).

Rahvastiku ruumiline paiknemine varieerub selgelt ka nädala siseses tsüklis. Suuremad

erinevused ilmnevad seejuures tööpäevade ja nädalavahetuse lõikes - mitmete omavalitsuste

puhul varieerub rahvastik 30-50% ulatuses30

. Seega varieerub nõudlus geograafiliselt eri

25 Täna on võrdlemisi suured Eesti sisesed aeg-ruumilised vahemaad selles osas üsna selgeks takistuseks -

OECD riikidest on lähimast linnalisest keskusest rohkem kui 1,5 tunni kaugusel elava elanikkonna osatähtsus

suurem vaid Kreekas ja Rootsis25

. 26

Eesti inimvara raport (IVAR): võtmeprobleemid ja lahendused 2010. Eesti Koostöö Kogu. 27

Uuringu „Eesti regioonide majandusstruktuuri muutuste prognoos“ lõpparuanne, Siseministeerium, lk 159. 28

Eesti inimvara raport 2010. 29

Tartu Ülikool, 2010. „Regionaalne pendelrände uuring“. 30

ibid

17

teenuste järgi ajas märkimisväärselt ning eriti peavad sellega arvestama just mitmed ääremaa

omavalitsused avalike teenuste korraldamisel ning erinevate piirkondlike arendustegevuste

kavandamisel.

Joonis 15. Muutused rahvastiku sesoonses paiknemises (juuli võrdluses veebruariga 2008)

Allikas: Siseministeerium Regionaalse pendelrände uuringu (Ahas jt. 2010) andmete põhjal

29. Siserände suundumuste taustal, väheneva ja vananeva rahvastiku tingimustes, on

töökohtade tagamine ning teenuste osutamine endise kättesaadavusega ja kvaliteediga

muutunud perifeersemates maapiirkondades keerukamaks ja kulukamaks. Pakutavate

teenuste hulka äärealadel on vähendanud nii riigi- ja omavalitsussektori otsused (riigiasutuste

ärakolimine, koolide sulgemine jms) kui ka ettevõtjate ärilised kaalutlused loobuda ebapiisava

kasutajaskonna tõttu teenuste pakkumisest väiksemates asulates (nt. pangad, postkontorid,

kauplused). Ka riigiteenuste osa piirkondades on sarnastel kaalutlustel vähendatud. Kuigi

riigiteenuseid ei vaja inimesed igapäevaselt selgub Riigikontrolli 2010.a aruande31

põhjal, et

isegi teenused, mida osutatakse kõigis maakonnakeskustes, on halvasti kättesaadavad

ligikaudu 30 000 inimesele kogu Eestis. Üheks probleemiks on riigiteenuste regionaalsete

esinduste koondamisega muutunud ka erinevate riigiteenuste teeninduspiirkondade ebaühtlane

geograafiline kaetus.

30. Seega on ääremaa oluline sõlmprobleem inimestele töökohtade ja kvaliteetsete

teenuste kättesaadavuse kindlustamine. Kuna maapiirkondade elanike igapäevaelu, eriti töö

ja õppimine, on järjest rohkem seotud linnadega, siis on inimeste maale jäämise/tulemise

eeltingimuseks head võimalused elanike liikumiseks keskuste ja kaugemate maapiirkondade

vahel. Mobiilsuse suurenemine ja liikumisvõimaluste parandamine pakub ka äärealadele

uuenenud arenguvõimalusi, võimaldades saada lihtsamini osa erinevates kohtades

pakutavatest töökohtadest või teenustest vajaduseta mujale elama kolida. Tänased

31 Riigikontrolli 6.mail 2010.a aruanne „Riigi teenuste kättesaadavus maakondades“

18

ühendusvõimalused on hõreasustuspiirkondades aga sageli puudulikud, mida peegeldavad ka

suhteliselt suured aeg-ruumilised vahemaad lähimate keskustega32

. Maapiirkondade

ühistranspordisüsteem ei arvesta täna sageli inimeste igapäevaseid liikumisvajadusi ega ole

enamasti ka piisava katvusega, kuna liinivõrk on aastate jooksul hõrenenud33

. Paremate

ühendusvõimaluste tagamise kõrval muutub hõreneva asustuse tingimustes väga

oluliseks teenuste senisest säästlikum ja innovatiivsem korraldus ning kohaliku avalike

teenuste infrastruktuuri säästlikum arendamine (sh polüfunktsionaalsete

teeninduskeskuste näol).

31. Inimeste heaolu ja elukvaliteet maapiirkondades sõltub olulisel määral teenitavatest

sissetulekutest. Kuigi keskmiste sissetulekute regionaalsed erinevused on viimastel

aastatel proportsionaalselt vähenenud34

, on sissetulekute summaarsed erinevused

endiselt suured (erinedes 2010.a maakonniti 229 euro ulatuses). Enim on palgatase pärast

2005 aastat kasvanud seni madalaimate sissetulekutega Kagu-Eestis ja Ida-Virumaal.

Sissetulekute regionaalse ühtlustumise taga tuleb osaliselt näha siiski tööalase pendelrände

intensiivistumist suurematesse keskustesse. Ka rahvastiku üldised siserändesuunad on

teenitavate sissetulekute piirkondlike erinevustega tugevasti seotud - elanike siserände saldo

on aastatel 2005-2010 olnud positiivsem maakondades, kus keskmine palgatase on olnud

kõrgem ja vastupidi35

.

32. Üksikisiku tulumaksu laekumises kohalike omavalitsuse üksuste eelarvesse (joon 16.)

on väga selgelt näha kõrgemate sissetulekute kontsentriline koondumine Põhja-Eestisse

Tallinna ümbrusesse ning vähemal määral ka Lõuna-Eestis Tartu lähiümbrusesse.

Tulumaksu laekumise alusel on sissetulekud perifeersemates maapiirkondades selgelt

väiksemad kui linnapiirkondades36

. Kõrgema üksikisiku tulumaksu laekumisega piirkonna

ulatumine ka Hiiu-, Rapla- ja Järvamaale peegeldab Tallinna linnapiirkonna ruumilise mõju ja

tööjõuareaali ulatust. Seeläbi on ka kohaliku eelarve omatulud, mida piirkonna

arendamisse ja avalike teenuste osutamisse suunata, selgelt väiksemad ääremaalistes

Lõuna- ja Kagu-Eesti ning idapiiri äärsetes piirkondades. Kompenseerimaks

maapiirkondade sissetulekute taseme mahajäämust võrreldes linnaliste piirkondadega, muutub

maapiirkondade eelistamisel elukohana määravaks elukeskkonna kvaliteet ning

liikumisvõimalused keskustega.

32 OECD riikidest on suuremast linnalisest keskusest rohkem kui 1,5 tunni kaugusel elava elanikkonna

osatähtsus suurem vaid Kreekas ja Rootsis.

34 Statistikaameti andmetele on kõrgeima keskmise sissetulekutasemega maakonna (Harjumaa) palgatöötaja

teenitud tulu on kahanenud aastatel 2005-2010 116 %-lt riigi keskmise suhtes 112 %-ni. 35

korrelatsioonikordaja kahe näitaja vahel 0,709. 36

Üksikisiku tulumaksu laekumise erinevused elaniku kohta ulatusid 2010. aastal 795 eurost Viimsi vallas 129

euroni Piirissaare vallas36

.

19

Joonis 16. Üksikisiku tulumaksu laekumine elaniku kohta KOV-des 2010. aastal

Allikas: Siseministeerium Rahandusministeeriumi andmetel

33. Pärast primaarsektori hõive kokkutõmbumist37

on perifeersete maapiirkondade areng

sõltunud suurel määral uute töökohtade kättesaadavusest. Teatud ulatuses on maapiirkondade

ettevõtlus küll juba mitmekesistunud, Statistikaameti andmetel on mittepõllumajanduslike

ettevõtete osakaal on kõikide maapiirkonna ettevõtete hulgas perioodil 2004-2010 kasvanud

52%-lt 67%-ni. Lisaks tegeleb 13% põllumajanduslikest majapidamistest

mittepõllumajanduslike tegevustega põhitegevuse kõrvalt. Maa-asulate sekundaar- ja

tertsiaarsektorite ettevõtetes hõivatute osatähtsus on 2010. aastaks tõusnud kokku juba 88%.

34. Siiski pole paljude suurematest linnapiirkondadest kaugemale jäävate

maapiirkondade tööjõu, loodus- ja ajaloolis-kultuuriliste ressursside kasutuselevõtt uue

ettevõtluse edendamiseks olnud piisav38

ja tööpuudus tervikuna on perifeersetes

maapiirkondades seetõttu endiselt kõrge (joon. 17.). Perifeersete maapiirkondade ettevõtlust

võib edaspidi soodustada ka EL ühtne põllumajanduspoliitika, „rohelise“ majanduse kasv

ning toiduainete hindade prognoositav tõus. See võib kindlustada küll mõnevõrra maaelu

majanduslikku baasi, kuid ei loo suurenenud tootlikkuse tõttu oluliselt juurde uusi töökohti.39

37 2010. aasta seisuga on Statistikaameti andmetel maa-asulates põllumajanduse, metsanduse ja kalanduse

valdkonnas hõivatute osatähtsus kahanenud 12%-ni, samas 1990-ndate aastate alguses oli vastav osatähtsus 54%. 38

Eesti inimvara raport 2011. 39

Maaelu arengu raport, 2011.

20

Joonis 17. Registreeritud töötus kohalikes omavalitsustes 2011. aastal.

Allikas: Siseministeerium Töötukassa ja Statistikaameti andmetel

35. Majanduse struktuursed muutused omavad tootmisstruktuuri ühekülgsuse tõttu

reeglina suuremat mõju just maaliste piirkondade ettevõtlusele ja tööhõivele, eriti

monofunktsionaalsete asulate puhul40

. Kohalike töökohtade osatähtsus sõltub suuresti asula

territoriaalsest asendist tööjõuareaali keskuse suhtes, seejuures pakuvad maavaldade

tööandjad oma valla elanikele üldjuhul alla poole vajalikest töökohtadest41

. Arvestades

tänasest haldusjaotusest tuleneva omavalitsuste väiksusega on töökohad ja nende

kättesaadavus ääremaal paljuski kohaliku koostöö küsimus, sõltudes sellest, kuidas

suudetakse kohapeal leida mitme valla peale need tõmbealad (tööstusalad, turismiobjektid

jms) kuhu ka ettevõtjad tuleksid. Samuti on ääremaa töövõimaluste avardamisel arenguruumi

paremate tingimuste loomisel kaugtöö aktiivsemaks kasutamiseks.

36. Perifeersete maapiirkondade arengu tähtis eeldus on samuti tugev kohalik kogukond

ja elanike sotsiaalne kaasatus (kohaliku kogukonnalagatuse, omakultuuri viljelemise,

kogukonnateenuste osutamise jms kaudu). Kohaliku omaalgatuse toetamine on aidanud

ääremaalistes piirkondades alal hoida kohaliku arengu jaoks väärtuslikku inimressurssi,

kasvatades teotahtelisi ja kogukondlikult aktiivseid inimesi. See on aidanud säilitada ka

väljarännanute sidet oma varasema kogukonna ja kodupaigaga ning vältida kohalikust elust

võõrandumist. Vabatahtlikud kodanikualgatused on muutunud väga oluliseks toeks riigile ka

julgeoleku ja päästevõimekuse tagamisel paljudes hõreasustusega maapiirkondades ja

piiriäärsetel aladel. Omakultuurile tugineva kohaturunduse ja traditsiooniliste toodete

valmistamine ja turustamine on aidanud muuhulgas elavdada kohalikku majandustegevust.

40 Ibid.

41 2010.a paiknes 60% maa-asulates elavate töötajate töökoht linnades, samal ajal kui linnadest pärit töötajatel oli

maa-asula tööandja poolt loodud töökoht vaid 12% juhtudel (Maaelu arengu raport, 2011).

21

37. Eesti regioonide ja piiriäärsete maapiirkondade areng oleneb paljuski ka sellest,

kuidas suudetakse ühelt poolt piiride arengut takistavat mõju leevendada ning teisalt

välisturu lähedust oma arengueeldusena ära kasutada. Siin on oluline roll piiriülese

koostöö edendamisel väga erinevates arendusvaldkondades ning heade piiriüleste

ühendusvõimaluste loomisel. Rahvusvahelises võrdluses on Eesti piiriüleste ühendusteede

tase olnud nõrk eelkõige hõredast asustusest ja potentsiaalsete kasutajate vähesusest tuleneva

majandusliku mittetasuvuse tõttu42

. Sarnaste võimaluste või probleemidega piiriäärsete

regioonide koostöö võimaldab edaspidi leida paremaid arengulahendusi ja luua üheskoos

täiendavat arengupotentsiaali (s.h piirkonna ühiste ressursside parema kasutuselevõtu ning

piiriülese tööturu arendamise abil)43

.

1.5 Kokkuvõte: Peamised arenguvajadused piirkonniti

38. Eespool kirjeldatud regionaalse arengu trendide taustal on eri tüüpi piirkondade

peamistel arenguvajadustel küllalt erinev sisu ja orienteeritus. Nende spetsiifiliste piirkondlike

arendussuundade kaudu suudavad eri tüüpi piirkonnad paremini ära kasutada oma eripärast

arengupotentsiaali ja suurendada oma panust riigi majanduskasvu tervikuna.

39. Kokkuvõtlikult on eelkirjeldatud arengutrendide taustal Eesti suuremate

linnapiirkondade arendamise edasised väljakutsed seotud eeskätt kompaktse linnaruumi

arendamisega, linnasiseste mahajäänud alade taaskasutuselevõtuga, linnaruumi üldise

elavdamisega, energiasäästu suurendamisega ning suuremat sünergiat loovate

valdkondadeüleste arendustegevuste elluviimisega. Suuremate linnapiirkondade puhul peab

olema eraldi prioriteediks nende rahvusvahelise konkurentsivõime suurendamine, s.h kindla

rahvusvahelise niši väljaarendamine, rahvusvaheline võrgustumine, teaduse- ja kompetentside

arendamine, teadmusmahuka ja innovatsioonile orienteeritud majandustegevuse edendamine,

soodsa investeerimiskliima kujundamine, elanikele, välismaisele oskustööjõule ja

investoritele atraktiivse linnakeskkonna kujundamine jmt. Linnakeskkonna arengu

väljakutsed on seotud paljuski avaliku linnaruumi arendamise, linnasiseste alakasutatud alade

taaskasutuselevõtu ja säästliku linnatranspordisüsteemi arendamisega. Oluline on, et

tuumlinna ja tema tagamaad arendataks sidustatult ja ühtse tervikuna, sh planeerimisel ja

mobiilsussüsteemide arendamisel. Kindlasti tuleb suuremate linnapiirkondade arendamisel

järgida põhimõtet, et ka muud piirkonnad saaksid nende dünaamilisest arengust kasu. Vajalik

on ka rakendada tegevusi valglinnastumise ja selle mõjude paremaks juhtimiseks (läbi

liikuvusvajadustele vastavate ühendusvõimaluste tagamise, arendustegevuses ja planeerimisel

"kompaktse linnaarengu" põhimõttega arvestamise, mitmekeskuselise kasvumudelile kaasa

aitamise linnapiirkonnas jms).

40. Muude linnade ning nende ümber paiknevate tööjõuareaalide/toimepiirkondade

arengu väljakutsed on seotud eelkõige atraktiivsemate, suuremat lisandväärtust loovate ning

muude piirkondlikku tööhõivet suurendavate töökohtade loomisega, seda toetava

ettevõtluskeskkonna arendamisega ning avalike ja vaba-aja teenuste arendamise ja

mitmekesisuse suurendamisega. Siin on suuresti määrav just tööjõuareaalide keskuste

konkurentsivõime tugevdamine nii töökohtade kui ka neis pakutavate teenuste osas, et

42 Konkurentsivõime kava „Eesti 2020“.

43 Territorial Agenda of the EU 2020: Towards an Inclusive, Smart and Sustainable Europe of Diverse Regions.

Tegevuskava on 2011.a heaks kiitnud ka Eesti Vabariigi Valitsus.

22

vähendada töökohtade ja elanike koondumist suurematesse keskustesse. Väga oluline on

soodustada ka tööjõuareaalides väljapool suuremaid linnapiirkondi teatud majandustegevustes

tugevamat spetsialiseerumist ja piirkonnale sobivamate perspektiivikate ettevõtlusharude

eelisarendamist. Neid eeldusi tuleb rakendada ka teadus- arendustegevuses ja laiemates

ettevõtlusalastes võrgustikes osalemisel. Eraldi prioriteediks on ka siingi tööjõuareaali

keskuste ja tagamaa vahelise struktuurse ja funktsionaalse koostoime tugevdamine. Selleks on

eeskätt vajalik tööjõuareaali sidustava transpordiinfrastruktuuri ning ühistranspordi

arendamine, tööjõuareaali omavalitsuste koostöö teenuste osutamisel ja arendamisel ning

piirkondliku arendustegevuse elluviimisel (sh ettevõtluse ja tööhõive edendamisel).

41. Linnapiirkondadest kaugemate maapiirkondade ja hõrealade eripärased

arenguvajadused on seotud suuresti muutunud oludega kohandumisega, puudutades

esmajoones uute töökohtade loomist ja väikeettevõtluse edendamist nii keskustes kui koha

peal ning kaugtöö võimaluste edendamist. Kohapealsete ressursside oskuslikumaks

kasutuselevõtuks piirkondlikus arengus on paratamatult vaja teha jõupingutusi ka

traditsiooniliste tootmisharude lisandväärtuse kasvatamiseks. Ettevõtluskeskkonna ja

töökohtade kõrval on väga oluline pöörata tähelepanu teenuste piisava kättesaadavuse ja

kvaliteedi tagamisele hõreasustuse tingimustes, kasutades võimalusel uudseid ja

ebatraditsioonilisi lahendusi. Lahendused seisnevad suuresti teenuste infrastruktuuri ning

teenuste säästlikumas ja uuenduslikumas korralduses. Samuti on vajalik teenuste ja

töökohtade kättesaadavuse tagamiseks vajalik kohaliku transpordi infrastruktuuri arendamine

ning paremate liikumisvõimaluste tagamine kohalike ja maakonnakeskustega. Kaugemate

maapiirkondade kohapealse elukvaliteedi säilitamiseks on vaja kindlasti toetada ka kohalikku

omaalgatust, kogukonna kaasatust piirkondlikus arendustegevuses ning kogukonnateenuste

osutamisel.

42. Ida-Virumaa joonistub oma arenguvajadustelt muude piirkondade taustal välja

eeskätt seoses kõrge püsiva tööpuuduse ja madala ettevõtlusaktiivsusega ning regioonina, mis

on suutnud seni oma arengueeldusi ja piirkonnaspetsiifilisi ressursse kõige tagasihoidlikumalt

ära kasutada. Ida-Virumaal on vaja pöörata suuremat tähelepanu mitmetele muude

piirkondadega võrreldes selgemini ilmnevatele arenguvajadustele - eriti ettevõtlikkuse,

väikeettevõtluse ja ettevõtluse infrastruktuuri arendamisele (s.h turismi- ja puhkemajanduse

valdkonnas), suurinvesteeringute ligimeelitamisele ja investorteenindusele, rahvusvaheliste

kultuuri- ja ettevõtluskoostöö ning turunduse arendamisele ennekõike idasuunal, ettevõtluse

arenguvajadustega sünkroniseeritud aktiivsete tööturumeetmetele, regiooni spetsiifilistele

linnakeskkonna probleemidele, inimressursi arendamisele (eeskätt keeleõppe ja piirkonna

ettevõtlusstruktuuriga seotud kutse- ja kõrghariduse edendamise näol) ning kohaliku

kogukonna paremale sidustamisele kogu Eesti ühiskonnaeluga.

2. Hinnang regionaalpoliitika senisele elluviimisele

43. Eesti regionaalpoliitikat ja piirkondlikku arendustegevust tuleb jätkuvalt suunata

olukorras, kus sisemaised regionaalsed arenguerinevused on tervikuna väikese riigi kohta

üsna suured. Targa ja piisavate ressurssidega kaetud regionaalpoliitika abil on võimalik

piirkondade vahelisi sotsiaal-majanduslike arenguerinevusi siiski suures osas ohjata ja

vähendada. Võrreldes kõigi EL liikmesriikidega kuulub Eesti koos enamike uute idapoolsete

liikmesriikidega kõige nõrgema siseriikliku regionaalpoliitika staatusega riikide

23

kategooriasse, kus vaatamata suurtele sisemistele regionaalsetele arenguerinevustele on

regionaalarengu prioriteetsus üldise majanduskasvu finantseerimise kõrval olnud nõrk44

.

Sealhulgas on vaatamata suhteliselt suurematele regionaalsetele arenguerinevustele olnud

ettevõtlust ja töökohtade loomist turgutava regionaalabi maht Eestis seni EL-s üks

madalamaid45

.

44. Senikehtiva Eesti regionaalarengu strateegia järgselt on riigi regionaalpoliitika

üldisteks eesmärkideks olnud:

1) inimeste põhivajaduste tagamine igas Eesti paigas;

2) kõigi piirkondade püsiva konkurentsivõime tagamine;

3) regioonide tugevam sidustatus ülepiiri regioonidega ja muu Euroopaga.

45. Regionaalse arengu protsessid on olnud üldiselt ootuspärased kui jälgida arengu ajalist

dünaamikat regionaalarengu strateegia eesmärkide seireindikaatorite lõikes (tabel. 1.). Siiski

peab arvestama, et nende seireindikaatorite seadmise lähtepositsiooniks ei olnud niivõrd

regionaalsete arenguerinevuste ebarealistlik vähendamine kuivõrd nende ohjamine ja

pidurdamine.

Tabel. 1. Regionaalarengu strateegia 2005-2015 seireindikaatorite senine saavutatus. indikaator algtase

(2004)

vahetase sihttase

(2015)

Harju maakonnas elava rahvastiku osakaal püsib alla

41% Eesti kogu elanikkonnast46

38,5 41,7 (2012) < 41,0

Harjumaa SKT osakaalu kasv on pidurdunud ja püsib

alla 70% kogu Eesti SKT-st

58,5 61,1 (2009) < 70,0

Ühegi maakonna aastakeskmine tööhõive määr ei ole

madalam kui 45%

44,5 49,0 (2011) > 45,0

Ühegi maakonna keskmine elatustase (leibkonnaliikme

keskmise sissetulekuna) ei ole madalam kui 61%

kõrgeim maakondlik näitaja

59,8

58,3*

61,9* (2010) > 61,0

*ekvivalentnetosissetulek - leibkonna sissetulek, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga.

Alates 2007.a enam ei avaldata leibkonnaliikme keskmist sissetulekut.

45. Riigi regionaalpoliitika üldiste eesmärkide saavutamiseks on kehtiva regionaalarengu

strateegia perioodil jätkuvalt rakendatud erinevaid regionaalarengu programme ja muid

keskseid regionaalpoliitilisi meetmeid (sh tasandusfond, piirkondliku arendustegevuse ja

ettevõtluse tugistruktuuri toetamine jmt). Regionaalarengu toetusmeetmete kaudu on

õnnestunud teatud ulatuses kompenseerida eri piirkondade sotsiaal-majanduslikku

mahajäämust ja turgutada piirkondlikku arengut. 2004. aastal avanenud EL struktuurfondid on

vahepeal mitmekordselt suurendanud riigi regionaalarengu toetuste kogumahtu (perioodil

2007-2013 aastakeskmiselt 940 mlj kr). Samuti suurenesid majanduskasvu riigituludest

44 Euroopa Komisjon ….

45 „The Objectives of Economic and Social Cohesion in the Economic Policies of Member States“; Euroopa

Poliitikauuringute Keskus (EPRC) 2010. 46

Siin tuleb pidada silmas, et strateegiadokumendi koostamisel lähtuti rahvaloenduse andmetele tugineva

rahvastikustatistika lineaarsest pikendusest. Vahetase on siin arvestatud aga Rahvastikuregistri andmete alusel.

24

rahastatavate regionaalarengu programmide toetusmahud, mis on majanduskriisi järgselt taas

tuntavalt (ligi poole võrra) kahanenud. Pärast 2007. aastat on regionaalarengu rahastamine

ligikaudu 92% ulatuses toimunud Euroopa Regionaalarengufondi vahenditest.

Joonis 18. Regionaalarengu programmidest rahastatud toetuste jaotus rahastusallikate

lõikes, 1994-2011.a.

Allikas: Siseministeerium, EAS, SFOS

46. Kehtiva regionaalarengu strateegia esimese eesmärgi – inimeste põhivajaduste ja

elukvaliteedi paremaks tagamiseks kõikjal Eestis on viimastel aastatel rakendatud EL

regionaalarengufondist kaasrahastatavaid regionaalse arengu meetmeid “Kohalike avalike

teenuste arendamine”, “Internetiühenduste kättesaadavuse parandamine uue põlvkonna

elektroonilise side võrgu rajamisega piirkondades”. Eesti suuremate linnapiirkondade

elukeskkonna ja avalike teenuste edendamiseks on rakendatud Linnaliste piirkondade

arendamise meedet. Lisaks on riigieelarvelistest vahenditest viidud ellu kohaliku

omaalgatuse, regionaalsete investeeringutoetuste, väikesaarte arengu, hajaasustuse

teeninduskeskuste, kergliiklusteede rajamise ning hajaasustuse elektri- ja veeprogrammi.

47. Eri piirkondade püsiva majandusliku konkurentsivõime tagamiseks on rakendatud EL

regionaalarengufondist kaasrahastatud piirkondade konkurentsivõime tugevdamise,

piirkondlike kompetentsikeskuste arendamise ja üleriigilise tähtsusega kultuuri ja

turismiobjektide programmi. Riigieelarvest on rahastatud regionaalsete kolledžite kui

piirkondlike kompetentsikeskuste arendamise, piirkondliku arengu kavandamise, piirkondliku

konkurentsivõime tugevdamise väikeprojektide, maakondliku arendustegevuse ning

konkreetsetele sihtpiirkondadele suunatud maakondliku arendustegevuse ning Setomaa,

Kihnu ja Peipsiveere arengu programme. Piirkondliku konkurentsivõime tugevdamiseks viidi

senise regionaalarengu strateegia kehtivusperioodil ellu ka Norra/EMP-i vahenditest

kaasrahastatud regionaalarengu toetusskeemi (millest osaliselt toetati ka KOV avalike

teenuste ja koostöö arendamist).

25

48. Toetamaks Eesti eri piirkondade arengut läbi parema sidumise ja koostöö

ülepiiriregioonidega on perioodil 2007-2013 EL ühtekuuluvuspoliitika raames viidud Eestis

ellu 8 Euroopa territoriaalse koostöö programmi ning varasematel aastatel 2004-2006

Interreg programme. Kohaliku omavalitsuse üksused, mittetulundusühendused ning teised

kohalikud ja piirkondlikud organisatsioonid osalevad aktiivselt arenguprojektide teostamisel

piireületavas koostöös, kus peamisteks koostööpartneriteks on Soome, Rootsi, Läti ning

Venemaa partnerid. Alates 2007. aastast on territoriaalse koostöö programmidest

finantseeritud projektides osalenud kokku ligi 400 Eesti partnerit. Piirkondade vahelise

parema sidustatuse ja koostöö eesmärgil on samuti toetatud maavalitsuste rahvusvaheliste

organisatsioonide osalemiskulusid ning Venemaa viisalõivu kompenseerimise toetusskeemi

Venemaal lähisugulasi omavatele isikutele.

Joonis 19. Regionaalarengu programmidest eraldatud toetussummad Eesti regionaalarengu

strateegia 2005-2015 eesmärkide lõikes (aastatel 2005-2011).

Allikas: Siseministeerium, EAS, SFOS

49. Seniste regionaalarengu toetusmeetmete rakendamise kogemustele tuginedes võib

väita, et erinevate piirkondade kohaliku omavalitsuse üksuste ja mittetulundussektori

aktiivsus ning arendusprojektide ettevalmistus- ja juhtimisoskus on nende kaasabil edenenud.

Regionaalarengu toetusmeetmete viimaste aastate regionaalne jaotus on üldjoontes

soodustanud regionaalset arengut tasakaalustavat mõju toetades kohaliku infrastruktuuri jm

arendustegevusi eeskätt vähemarenenud piirkondades (joon. 20.). Tuleb arvestada, et suurema

osa viimastel aastatel regionaalarengu meetmete kaasabil ellu viidud arendusprojektide mõju

piirkondlikule arengule on alles avaldumas.

50. Mitmete kehtivale regionaalarengu strateegiale toetuvate regionaalarengu

programmide rakendamisel on lähtutud erinevatest territoriaalse fokusseerituse põhimõtetest

(nt eristades programmipiirkondadena suuremaid linnu/linnapiirkondi või kogu ülejäänud

territooriumi; alla 10 000 elanikuga asulaid; kultuurilis-ajaloolisi identiteedipiirkondi või

konkreetseid „pilootregioone“). Tervikuna on regionaalarengu programmide regionaliseeritus

jäänud siiski pigem mõõdukaks ja territoriaalselt homogeensem võrreldes EL liitumise eelse

perioodiga.

26

51. Vaadates kehtiva regionaalarengu strateegia perioodil regionaalarengu toetuste

piirkondlikku jaotust meetmete rahastamisallikate lõikes võib teha üldistatud järelduse, et

viimase 4 aasta jooksul on piirkonna elaniku arvu suhtes struktuurifondide regionaalarengu

meetmete ja eriti selgelt siseriiklike programmide toetused läinud rohkem väljapoole Tartu- ja

Harjumaad ja eeskätt ääremaalisematesse maakondadesse (joon. 20.). Kui selgelt kõige vähem

on kõigi regionaalarengu programmide toetusvahendeid elaniku kohta eraldatud Harjumaal

(u. 160 eurot/el kohta), siis võrdlemisi vähe on seni toetusvahendeid läinud paraku ka Ida-

Virumaa piirkondlike arendustegevuste toetamiseks (u. 295 eurot/el kohta). Ida-Virumaa

regiooni eripärad eeldavad tõenäoliselt enam ülalt-alla kavandatud arendustegevust võrreldes

muude piirkondadega. Toetuste kogumahtu vaadates on suuremate linnaregioonidega

maakonnad aastatel 2008-2011 absorbeerinud regionaalarengu toetusvahendeid kõige

suuremas ulatuses. Sellist järeldust ei saa üheselt teha siseriiklike toetuste puhul, kus ka

toetuste kogumaht on jaotunud territoriaalselt ühtlasemalt. EL territoriaalse koostöö

programmidest on mõistetavalt vähem kasu saanud just Kesk-Eesti maakonnad.

Joonis 20. Regionaalarengu projektide rahastamine aastatel 2008-2011

Allikas: Siseministeerium, EAS, SFOS

52. Pärast EL-ga liitumist on riigi regionaalarengu toetusmeetmed sisulise fokuseerituse

osas keskendunud kõige enam külastuskeskkonna ja sotsiaalse infrastruktuuri

investeerimisvajadustele eri piirkondades ehk esimene investeeringutoetuste laine on läinud

suures osas regioonide arengu esmavajadustele. Viimastel aastate jooksul on regionaalarengu

toetusmeetmeid fokuseeritud rohkem ka ettevõtluskeskkonna arendamisele ja uute töökohtade

loomisele piirkondades, sh ettevõtete baasinfrastruktuuri ning ettevõtlust, haridus- ja

teadustegevust ning avaliku sektori tegevusi ühendavate piirkondlike kompetentsikeskuste

arendamisele. Vähem tähelepanu on eeskätt struktuurivahenditest kaasrahastatavate

regionaalarengu meetmete puhul pööratud kohaliku institutsionaalse suutlikkuse (sh KOV-de,

MTÜ-de arendustegevus ja võimekus) ja erinevatele „pehmete“ arendustegevuste toetamisele.

27

EL toetusvahendid on valdavalt suunatud mahukamate infrastruktuuri investeeringute

toetamisele.

53. Edaspidi on suurem vajadus toetada regionaalarengu toetusmeetmetest enam otsese

majandusliku mõjuga investeeringuid ning komplekssemaid ja valdkondade üleseid

integreeritud arengustegevusi47

, mis tagaksid ühtlasi arendustegevuste suurema mõju ja

sünergia piirkondlikul ja kohalikul tasandil. Teatavaks puuduseks on olnud ka kohapealse

initsiatiivi baasilt tekkinud arendusprojektide vähene strateegilisus, tegevuste ja nende mõju

puudulik koordineeritus ning liigne tavapärasus ja lühiajalisus (sh võimekus luua uusi

jätkuarendusi).

2.1. Muude valdkonnapoliitikate roll regionaalpoliitika eesmärkide elluviimisel

54. Lisaks regionaalministri haldusala koordineeritavatele regionaalpoliitika

meetmestikule on ka muude ministeeriumide korraldatavate meetmete (eeskätt

põllumajanduse ja maaelu arengu, kalanduspiirkondade säästva arengu kuid ka ettevõtlus- ja

tööturumeetmete ning kultuuriprogrammide) vahendusel suunatud investeeringuid eri

piirkondadesse. Kui regionaalarengu meetmetest on toetatud kohaliku infrastruktuuri jm

arendustegevusi rohkem vähemarenenud piirkondades, siis muude valdkondlike poliitikate

(v.a põllumajandus-, maaeluarengu- ja kalanduspoliitika) toetusmeetmed on tervikuna

suunatud siiski rohkem suuremate keskustega enamarenenud piirkondadesse, omamata

seejuures regionaalarengut tasakaalustavat mõju (joon. 22.). Üheks takistuseks siin on olnud

liigne ülevalt-alla suunatud struktuurivahendite kasutamine ja planeerimine. Ühtlasema

piirkondliku arengu huvides on ka teatud valdkondlike toetusmeetmete (nt.

ettevõtlusmeetmed) rakendamisel ilmselt põhjust arvestada senisest enam nende piirkondlikku

potentsiaali ja jälgida nende territoriaalset jaotust48

.

55. Ka muud valdkonnapoliitilised tegevused ja otsused pole sageli olnud piisavas

kooskõlas riigi regionaalpoliitika üldiste eesmärkidega. Näiteks kohati liigne valdkonnakeskse

lähenemise domineerimine regionaalsete vajaduste üle või suundumus avaliku võimu

institutsionaalse ja fiskaalse tsentraliseerimise suunas ning üksmeele puudumine

haldusterritoriaalse reformi vajalikkuse osas, mis on takistanud kohaliku tasandi haldus- ja

arendusvõimekuse tugevnemist. Siiski võib väita, et eri valdkonnapoliitikate raames võetud

kohustusi senikehtinud regionaalarengu strateegia tegevuskava elluviimisel on tänaseks

valdavalt täidetud49

.

47 nt. infrastruktuuri investeeringute kombineerimine erinevate „pehmete“ arendustegevustega, sh teenuste ja

inimkapitali arendamisega (nt. ettevõtete tugiteenused ja tööjõukoolitus).

48

Sarnane soovitus tuleneb ka 2007-2013 perioodi struktuurifondide rakenduskavade vahehindamisest. 49

Täpsem ülevaade Regionaalarengu strateegia 2005-2007.a. tegevuskava täitmise aruandes (Siseministeerium,

2008).

28

Joonis 22. Struktuuritoetuste maakondlik jaotus 2007-2013.a inimressursi ja majanduskeskkonna

arendamise rakenduskavadest

Allikas: Siseministeerium struktuuritoetuste registri põhjal.

3. Tänased väljakutsed kohalikus ja regionaalses arendustegevuses

56. Pidades silmas senises regionaalarengu strateegias esile tõstetud riigi

regionaalpoliitika suunamise üldiseid põhimõtteid50

, on kohaliku ja regionaalse tasandi

arendustegevuse hetkeolukord kokkuvõttes mitmeski mõttes probleemne ega ole seni

nimetatud põhimõtetele kuigi hästi vastanud.

57. Selgeks probleemiks, mis takistab arengu paremat regionaalset tasakaalustatust, on

täna kohaliku omavalitsuse üksuste ebaühtlane arendusvõimekus ja madal

investeerimissuutlikkus51

. See on osaliselt põhjustatud väiksemate omavalitsuste

tagasihoidlikust tulubaasist (Eestis on kohalike omavalitsuste avalike investeeringute

osatähtsus võrreldes kogu valitsussektoriga selgelt nii EL kui OECD liikmesriikide hulgas üks

madalamaid52

). Eraldi kitsaskohaks on olnud kohaliku omavalitsuse üksuste

arenguprioriteetide lühiajalisus ja liigne tavapärasus, mis on takistuseks piirkondade

arengupotentsiaali maksimaalsel ärakasutamisel. Riigi regionaalpoliitika raames on vaja

stimuleerida piirkondliku arengu uuenduslike ja mittestandardsete lahenduste kasutuselevõttu

ning soodustada oskusteabe ja parimate praktikate laialdasemat levikut.

50 Eesti regionaalarengu strateegia 2005-2015, ptk 7.

51 Väiksemate KOV-de nõrgale haldus- ja arendusvõimekusele on osutanud ka „KOV üksuste arenguvõimekuse

indeksi analüüs“, Geomedia 2011. 52

„Fifth Report on Economic, Social and Territorial Cohesion“, EU 2010; OECD (2011), „Regions at a Glance

2011“.

29

58. Senine kohalike omavalitsuse üksuste koostöö (nii omavahel kui erasektori ja

mittetulundussektoriga) on piirkondlikus arendustegevuses ja avalike teenuste osutamisel

olnud ebapiisav. See on takistanud piirkondliku arengu ja riigi suurema regionaalse

tasakaalustatuse saavutamist, eriti olukorras, kus inimeste igapäevased tegevusruumid ei

piirdu kaugeltki enam ühe omavalitsusüksuse territooriumiga ja haldusterritoriaalne reform on

läbi viimata. Eriti oluline on kohalike omavalitsuste tihedam koostöö erinevate

funktsionaalsete piirkondade siseselt (nt linnapiirkonnad, laiemad tööjõuareaalid),

võimaldades vältida ressursside ebaefektiivset kasutust ja suurendada arendustegevuste

mastaabiefekti. Siin on muuhulgas vaja riigi regionaalpoliitiliste meetmetega jõulisemalt

stimuleerida kohaliku omavalitsuse üksuste koostööd ja ühiste arendusprojektide elluviimist,

sealhulgas avaliku ja erasektori tõhusamas koostöös. Avaliku ja erasektori koostöö aktiivsem

kasutuselevõtt tähtsustub edaspidi veelgi, mil siinse majanduskasvu tagajärjel langeb Eesti

välja EL ühtekuuluvuspoliitika konvergentsipiirkonna abisaajate regioonide hulgast ning tekib

vajadus piirkondlike investeeringu- ja arendusvajaduste katmiseks suurel määral uutest

finantsallikatest EL struktuurfondide kõrval.

59. Samuti on tagasihoidlik maakondlik arenduskoostöö ning maakondliku tasandi panus

regionaalse arengu tasakaalustamisse on nõrgenenud. Maakonna katusorganisatsioonidel,

maavalitsustel ja omavalitsusliitudel puudub enamasti tegelik võim ja mõju suunata

maakonna arengut tervikuna53

. Maakondliku arendustegevuse riigieelarveline rahastamine ei

ole küllaldane ega piisavalt süsteemne (samale puudusele on Eesti puhul osutanud ka

OECD54

). Regionaalarengu suunamise õigusliku raamistiku puudumine on viinud olukorrani,

kus maakondlike arengustrateegiate eesmärkide ja vajadustega ei arvestata üldiselt

riigieelarve ja ministeeriumide eelarvete planeerimisel. Lisaks on tänaseks välja kujunenud

olukord, kus pea kõik valdkonnad riiklikul tasandil arendavad oma valdkondi erinevate

allpiirkondade lõikes, mis on viinud maakonna kui terviku lõhestamiseni. Nende kitsaskohtade

kõrvaldamisele saab märkimisväärselt kaasa aidata regionaalarengu üldise õigusraamistiku

ajakohastamise, maavalitsustele piisavate arendusressursside tagamise, maakondlike

omavalitsusliitude tugevdamisega ning maakondlike arenduskeskuste võrgustiku järjepideva

arendamise ning eri valdkonnapoliitikate üleselt kokku ühtsetes planeerimis- ja

arenduskoostöö regioonides kokku leppimise kaasabil.

60. Kohalik ja regionaalne strateegiline arengukavandamine ning riikliku tasandi poliitika

(s.h riigieelarve planeerimine) ja toetusmeetmed ei ole sageli piisavas kooskõlas. Paremat

kooskõla aitab selles osas tagada ka regionaalarengu õigusraamistiku ajakohastamine ja

mitmetasandilise vertikaalse valitsemise (multilevel governance) praktikate aktiivsem

juurutamine poliitikakujunduses, eri haldustasandite arengukavandamisel, regionaalarengu ja

valdkonnapoliitikate toetusmeetmete kavandamise protsessis ning ruumilise planeerimise

protsessi korraldamisel. Selle kitsaskoha leevendamiseks on vajalik senisest tõhusam

valdkonnapoliitikate regionaliseerimine ning õigusaktide ja valdkondlike strateegiate

regionaalse mõju analüüsimine.

53 Maakonna tasandi organisatsioonide läbi viidud arendustegevusteks kasutati aastatel 2004-2009 kokku vaid

2% kõigist EASi vahendatud toetustest, Eesti Inimarengu Aruanne (2009). 54

„Public Governance Reviews: Estonia. Towards a Single Government Approach. Assessment and

Recommendations“ (OECD, 2011).

30

61. Rahvusvahelise koostöö tasandil on Eesti kohalike ja piirkondlike organisatsioonide

osalemine üle-euroopalistes koostöövõrgustikes olnud tihti vähese strateegilise sihitusega

ning koostööst saadav oskusteave piiratud levikuga. Koostöö erinevate koostöövõrgustikes

osalevate asutuste ja organisatsioonide vahel ei ole pikemaajaliste strateegiliste

koostöövajaduste väljaselgitamisel olnud piisavalt tihe ja tulemuslik. Kitsaskoha

lahendamiseks on vaja pikemaajaliste strateegiliste koostöövajaduste paremat väljaselgitamist

ning tihedamat koostööd rahvusvahelistes koostöövõrgustikes osalevate asutuste ja

organisatsioonidega.

62. Regionaalpoliitika eesmärkide ja territoriaalse mõõtme liiga vähene arvestamine

erinevate valdkonnapoliitikate kavandamisel ja elluviimisel on seni olnud üheks kitsaskohaks,

mis takistab regionaalpoliitika ja regioonide arengueesmärkide saavutamist.

Regionaalpoliitika on väga selgelt horisontaalne valdkond, mistõttu on riigi regionaalse

arengu eesmärkide saavutamiseks väga vajalik ka muude valdkonnapoliitikate tõhusam

kaasatus regionaalpoliitika üldiste eesmärkide elluviimisse. Samuti on oluline muuta eri

valdkonnapoliitikate ja nende kaudu suunatavate finantsvahendite kasutamine

valdkonnakesksuse kõrval enam „regioonide kesksemaks“, arvestamaks tõhusamalt eri

regioonide spetsiifiliste mõjude, vajaduste ja võimalustega.

4. Väliskeskkonna trendide mõju Eesti regionaalsele arengule

63. Riigi regionaalpoliitika planeerimisel ja regionaalarengu tulevikusuundade seadmisel

tuleb paratamatult arvestada, et lähima kümnekonna aasta jooksul aset leidvad laiemad

arengusuundumised Eestit ümbritsevas ruumis – nii üleilmselt, Euroopas kui Läänemere

regioonis. Need muutused mõjutavad ühtlasi eelseisva perioodi Eesti regionaalse arengu ning

regionaalpoliitika kujundamise tingimusi ja konteksti. Järgnevas osas on toodud lühem

pilguheit olulisematele lähiaastate makrokeskkonna trendidele ja nende võimalikele mõjudele

regionaalarengu protsessidele.

4.1. Rahvastiku ja majandustegevuse koondumist suurematesse linnapiirkondadesse toetavad trendid

64. Jätkuva urbaniseerumise (prognoosi kohaselt kasvab Euroopa linnade rahvastik

järgneva 40 aastaga ligi 10% võrra, samal ajal kui kogurahvastik kahaneb55

) ja

majanduskasvu linnapiirkondadesse koondumise globaalsete trendide56

taustal ei ole

mõeldav ka Eestis vastupidiste trendide realiseerumine ning ilmselt jätkub ka siinne rahvastiku

ja aktiivsema majandustegevuse suurematesse linnapiirkondadesse koondumise faas ning

kahanemine selle arvelt mujal.

65. Kuigi rahvusvahelise rände ja tööalase mobiilsuse ennustatavate kasvutrendide57

mõju jääb lähiaastate perspektiivis Eestis tervikuna väheoluliseks, suutmata arvestatavalt

kompenseerida väljarännet, võib see siiski mõneti mõjutada eelkõige suuremaid linnapiirkondi.

55 EC, 2011 "Cities of tomorrow: Challeges, Visions, Ways Forward“

56 FOCI „Future Orientations for Cities“ (lk 4); OECD, 2011 "Regional Outlook“

57 EC, 2010 "The Territorial State and Perspectives of the EU" (lk. 17.); OECD „Regional Outlook 2011“ (lk 48-

56)

31

Selektiivse migratsioonipoliitika korral oskustööjõu ja haritud immigrantide sisserännet

eelistades võidaks peamiselt Tallinna ja Tartu linnapiirkondade majanduse ja tööturu areng.

Seeläbi võivad rahvusvahelise rände arvelt suureneda veelgi riigisisesed arenguerinevused

suuremate linnapiirkondade ja ülejäänud Eesti vahel. Teisalt tuleb arvestada, et

demograafiliste trendide tagajärjel suureneb tööjõupuudus (s.h nõudlus oskustööjõu järgi)

ka väljapool Eestit, mis soodustab selgelt tööjõu väljarännet muuhulgas ka Eesti suurematest

linnapiirkondadest.

66. Globaliseerumise ja regioonidevahelise konkurentsi tihenemise tingimustes on

tähtsustumas piirkondade rahvusvaheline võrgustumine, innovatsioonialastes klastrites

osalemine ja teadmispõhise majanduse osatähtsus58

. See loob soodsamad tingimused

eeskätt suuremate linnapiirkondade (Tallinna, Tartu, Pärnu ja Ida-Viru) majandusliku

konkurentsivõime tugevnemiseks, mis suudavad potentsiaalselt mängida nii Läänemere

regiooni sisestes kui muudes rahvusvahelistes võrgustikes ja tööjaotuses kaalukamat rolli,

omavad rohkem võimekust ja ressursse rahvusvahelistes innovatsiooni- ja ettevõtlusklastrites

tegutsemiseks ja teadmispõhise majanduse edendamiseks.

67. Jätkuv aeg-ruumiliste vahemaade vähenemine ja Euroopa ruumiline

kokkutõmbumine59

muudab piirkondliku konkurentsivõime üha enam sõltuvaks aeg-

ruumilisest sidustatusest Euroopa ja muu maailma tuumaladega. See loob Eesti siseselt

parimad konkurentsieelised ilmselt Tallinna linnaregiooni jaoks, mis jääb ka tulevikus Eesti

olulisemaks rahvusvaheliseks väravaks, eriti arvestades, et Eesti jaoks seisneb vähemalt

lähitulevikus aeg-ruumiliste vahemaade vähenemise võimalus peamiselt rahvusvaheliste

lennuühenduste tihendamises ja ka suuremaid maismaa transpordiinfrastruktuuri projekte (sh

Rail Baltic) lähiaastail lõpule ei viida. Samas, kui Eesti ei suuda muu Euroopaga sammu pidada

ühenduste loomises, ei ole isegi Tallinn võitjaks ning Eesti terviklik konkurentsivõime kaotaks

oluliselt.

68. Kuigi IKT taristu, tehnoloogia ja teenuste jätkuva arenguga paranev "e-

ligipääsetavus"60

parandab ettevõtlustingimusi ka maapiirkondades, võib sellel arengutrendil

olla tervikuna suurem potentsiaal ettevõtluse arengule hoopis majanduslikult aktiivsemates

linnapiirkondades, kuhu on koondunud suurem hulk ettevõtteid ja muid institutsioone – saades

niiviisi kasu e-ligipääsetavuse hoogustavast mõjust ettevõtete vahelisele võrgustumisele,

ettevõtlustoimingute lihtsustumisele ja digitaalse turu laienemisele.

69. Prognoositav turistide külastatavuse kasv, sh võimaliku viisavabaduse läbi

Venemaaga, mis eeldatavalt suurendab märgatavalt vene turistide arvu Eestis, turgutab

ennekõike suuremate linnapiirkondade (eriti Tallinna ja Narva) kui peamiste

külastussihtkohtade turismi- ja puhkemajandusettevõtete arengut. Külastajate arvu kasvuga

suureneb ka nõudlus muude era- ja avalike teenuste järgi.

70. Kliimamuutuste majanduslike mõjude suurenemine61

mõjutab edaspidi ka

suuremate linnade arendusvajadusi, eriti arvestades, et linnad on suurimad kliimamuutuste

58 OECD, 2011 "Regional Outlook“ (lk 110)

59 EC 2011, "The Territorial State and Perspectives of the EU"

60 ibid (lk 36)

7 EC 2011, "The Territorial State and Perspectives of the EU" (lk 17, 38); ESPON (Climate Change and

Territorial Effect on Regions and Local Economies (lk 2-12) 8 Hungarian Ministry of the Interior, 2011 „Climate friendly Cities“ (comprehensive study report)

32

põhjustajad, tarbides 75% kogu energiast EL-s ja olles suurimad CO2 tekitajad. Seeläbi on

suurenemas ka EL poliitikate tähelepanu linnade üldise energiasäästu suurendamisele, sh

erinevate avalike investeeringutoetuste kujul. See võib anda täiendava impulsi nt. säästva

transpordi, elamumajanduse, linnaplaneerimise, kompaktse linnaruumi arendamise,

energiasäästlike infrastruktuuride ja teenuste ning „rohemajanduse“ edendamisele linnades.

Samuti võib kliima soojenemise mõjude akumuleerumine linnades „kuumasaarte“ efekti

võimendumise näol tingida pikemas perspektiivis vajaduse täiendavateks investeeringuteks

jahutussüsteemidesse62

.

4.2 Mõjud muude tööjõuareaalide arengule ja terviklikkusele väljapool Tallinna ja Tartut

71. Majanduse ja ühiskonna üha suurema rahvusvahelistumise tingimustes suudavad

väiksematest linnapiirkondadest/tööjõuareaalidest edukamalt toime tulla need, mis suudavad

globaliseerumise väljakutsetega paremini kohanduda - kasutades oskuslikumalt ära oma

piirkonnaspetsiifilist potentsiaali ja pärandit, osaledes aktiivselt rahvusvahelistes

koostöövõrgustikes, tooteahelates ja turgudel ning tagades paremad rahvusvahelised ühendused

(transpordi ja IKT ühenduste kaudu)63

. Globaliseeruva majanduse tingimustes võib siinse

tööjõu kallinemine mõjutada ebasoodsamalt tööjõuareaale, kus hõive prognoositavalt

kahanevates tööjõumahukates ettevõtlusharudes on suurem (nt Kagu-Eesti, Lääne- ja Ida-Viru,

Hiiu- ja Pärnumaa tööjõuareaalid) või kus ei suudeta senist tööjõumahukat ettevõtlust ja

tööturgu piisavalt uutele kasvusektoritele ümber kohandada. Arvestades kasvukeskme

nihkumist maailmamajanduses uutesse tärkavatesse majandustesse väljapool Euroopat, P-

Ameerikat ja Jaapanit võib regiooni majandusedu kujunemisel mängida senisest suuremat rolli

ka õnnestumine orienteeruda nendele turgudele. Rahvusvahelise kaubavahetuse kasvust

võivad võita enam tööjõuareaalid, millel on soodsad asukohaeelised rahvusvaheliste

transiiditeede suhtes ja jaotusvõrkude väljaarendamiseks.

72. Arvestades, et regionaalse konkurentsivõime tagamisel on tähtsustumas

rahvusvahelistes innovatsioonialastes koostöövõrgustikes ja klastrites tegutsemine, on

piirkondliku arengupotentsiaali edukamaks realiseerimiseks mõnevõrra paremad võimalused

tööjõuareaalides, mis suudavad välja arendada rahvusvahelise väljundiga regionaalseid

innovatsioonisüsteeme ja kompetentsikeskuseid.

73. Globaalse finantskriisi ja majandussurutise mõjutused Eesti regioonide arengule

sõltuvad paljuski piirkondlikust majandusstruktuurist. Kuigi laias laastus mõjutab

globaalne finants- ja majandussurutis Eesti piirkondade sotsiaal-majanduslikku arengut üsna

ühtlaselt, mõjutab see mõnevõrra nõrgemini piirkondi, mis varasemast majandusbuumist

vähem osa said (eeskätt suurematest linnapiirkondadest eemale jäävad piirkonnad). Mõnevõrra

tundlikumad võivad majandussurutise suhtes olla tööjõuareaalid, mille ettevõtlus- ja tööhõive

struktuur on olnud ühekülgsem, institutsionaalne suutlikkus tagasihoidlikum, majanduse

tsüklilisusest enamsõltuvate traditsiooniliste ja kapitalimahukate harude osatähtsus suurem,

T&A ja teadmusmahuka ettevõtluse osakaal väiksem64

. Ka piirkonnad, mis suudavad

majandussurutise tingimustes halvemini ohjata pikaajalist tööpuudust on mõjud tööturule ja

ettevõtlusele pikemajalised ja raskemad.

63

EC 2011, "The Territorial State and Perspectives of the EU" 64

ibid (lk 10-15); OECD, 2011 „Regional Outlook“ (lk 65-66).

33

74. Rahvusvahelise rände regionaalne mõju (eeskätt EL sisese tööjõu vaba liikumise

tingimustes) on väljapool Tallinna ja Tartut paiknevate tööjõuareaalide arengule ebasoodsam,

kuna need tööjõuareaalid ei suuda tõenäoliselt muutuda rahvusvahelisele oskustööjõule

samavõrd atraktiivseks ning nende piirkondade välisrände saldo jääb ilmselt rohkem

negatiivseks. Sisseränne väljastpoolt EL territooriumi, sh prognoositava „kliimapõgenike“

kasvu arvelt, jääb konservatiivse migratsioonipoliitika tingimustes arvatavasti üsna

väheoluliseks, mõjutamata piiratud tööjõu sissevoolu tingimustes idapoolsetest naaberriikidest

arvestatavalt ka Ida-Virumaa ettevõtlust ja tööturgu. Ka prognoositav turistide külastatavuse

kasv (sh võimaliku viisavabaduse läbi Venemaaga) turgutab eeldatavalt turismi- ja

puhkemajandusettevõtete arengut ka väljaspool suuremaid linnapiirkondi. Seeläbi kasvab ka

mitmete era- ja avalike teenuste nõudlus kõigis tööjõuareaalides, eeskätt nende keskustes.

75. Jätkuva aeg-ruumiliste vahemaade vähenemise ja Euroopa ruumilise

kokkutõmbumise tingimustes sõltub piirkondlik edukus aina enam aeg-ruumilisest

sidustatusest muude piirkondade ja tuumaladega. Eesti piirkondliku arengu vaatenurgast on

väga oluline, kuidas suudavad kõik tööjõuareaalid tagada endale paremad ruumilised

ühendused Eesti siseselt ja ülepiiri regioonidega (eriti Läänemere ruumis). Väljaspool Tallinna

paiknevate tööjõuareaalide puhul olenevad piirkondlikud eduvõimalused lähiaastail eeskätt

ühenduste parandamisest riigi peamise rahvusvahelise värava Tallinna ja teiste tööjõuareaalide

keskustega (sh lähimad ülepiiri tööjõuareaalid) ning suuremate rahvusvaheliste

transpordikoridoridega (sh TEN-T võrgustik). Veidi pikemas ajaperspektiivis parandab Eesti

regioonide sidustatust lõunapoolsete lähiriikidega ka Rail Balticu valmimine, tõstes ennekõike

trassikoridori jäävate Tallinna ja Pärnu tööjõuareaalide arengueelduseid.

4.3 Mõjud ääremaa piirkondade arengu väljakutsetele

76. Jätkuvast majanduslike ja sotsiaalsete süsteemide üleilmastumisest tingitud

väljakutsete taustal võivad ääremaa piirkonnad jääda kõige kergemini arengut ergutavatest

rahvusvahelistest interaktsioonidest kõrvale, mis võib suurendada veelgi ääremaa piirkondade

arengulõhet linnapiirkondadega. Nende mõjudega kohandumiseks on vajalik riiklikul ja EL

tasandil koordineeritud tugi ääremaa piirkondade kaasamiseks rahvusvahelistesse

protsessidesse, sh parema sidustamise kaudu riigisiseste tööjõuareaalide keskustega.

77. Arvestades kogu Euroopas maapiirkondade majandusstruktuuri muutumist järjest

sarnasemaks linnaregioonidega, võib eeldada ka Eesti maapiirkondades edasist ettevõtluse

mitmekesistumist ja suuremat orienteeritust teenindusmajandusele. Kui tööstustootmise

ümberpaigutamisel linnadest on asukohaeelised enamasti paremad linnalähedastes

piirkondades, siis kaugemate maapiirkondade edukamad tootmised on sunnitud kohanduma

rohkem ka innovatsioonile orienteeritud ekspordile65

.

78. IKT tehnoloogia ja teenuste jätkuva arengu toel peaks ääremaa piirkondades

paranema eri teenuste kättesaadavus, ettevõtete äritingimused ja võimalused ligipääsuks

laiemale turule ning tööhõive tingimused läbi kaugtöö. Ka maapiirkondade jätkuv katmine

kiire internetiühenduse taristuga järgmisel EL eelarveperioodil aitab kompenseerida

hõreasustusest ja suuremast ruumilisest vahemaast tingitud arengutakistusi ja mahajäämust

linnapiirkondadest.

65 EMÜ, 2011 „Maaelu arengu aruanne“

34

79. Enamikku Euroopat puudutav rahvastiku vananemise trend66

mõjutab kõige

tuntavamalt sotsiaal-majanduslikke arenguväljavaateid hõredama asustusega ja aktiivse noorte

väljarändega maapiirkondades. Selliste demograafiliste suundumuste kontekstis on mõnegi

hõreasustuspiirkonna puhul tõenäoliselt möödapääsmatu orienteeruda vältimatute

arengusuundumustega kohandumiseks pigem ümber piirkondlike „taanduva arengu

strateegiate“ ettevalmistamisele67

. Samas võib oodata, et vanemaealiste vastulinnastumise

trend hakkab ääremaa piirkondade rahvastiku vähenemist hakkab tulevikus senisest enam

kompenseerima.

80. Prognoositavast turismi ja külastatavuse kasvust saavad ääremaa piirkonnad ja

sealne ettevõtlus ilmselt mõnevõrra vähem osa kui suuremad turismi tõmbekeskused, kuid

piirkondade oskusliku loodusturismi turunduse korral võivad ääremaa puhkemajandus- ja

muud teenindusettevõtted siiski täiendavat kasu lõigata. Globaalsel tasandil tehismaastike

osatähtsuse jätkuva kasvu ja keskkonnaolude halvenemise tingimustes68

on Eestil võimalik

oma puhast loodus- ja elukeskkonda kasutada ühe piirkondliku konkurentsieelisena. Sellest

võivad võita eelkõige just piirkonnad väljaspool tiheasustust, kus on võimalik suurenevat

ökoturismi nõudlust piirkondlikuks arenguks ära kasutada siinse looduskeskkonna oskusliku ja

säästva turunduse läbi.

81. Kliimamuutused võivad teatud määral soodustada maapiirkondade

põllumajandustootmist ja sellele tuginevat toiduainetööstust. Globaalne soojenemine peaks

prognooside kohaselt soodustama parasvöötme saagikust ning teisalt laieneb põllumajanduseks

ebasoodsate piirkondade ulatus, mis võib anda Eestile hea võimaluse saavutada maailma

põllumajandus- ja toiduainetootmises suurem osa. Lisaks võivad nende arengute taustal

soodsad konjunktuuritingimused, arvestades prognoositavat toiduainete hinnatõusu

maailmaturul (20-30% kõrgemad põllumajandussaaduste hinnad69

), soodustada Eesti

maapiirkondade põllumajandustootmise rahvusvahelist konkurentsivõimet. Siiski võivad

madalamad otsetoetuste määrad võrreldes EL15 liikmesriikidega mõjutada Eesti

maapiirkondade põllumajandusettevõtete konkurentsivõimele ebasoodsalt.

82. Lähitulevikuks samuti prognoositav energia- ja kütusehinna tõus maailmaturul võib

takistada eelkõige perifeersematest keskustest kaugemal asuvate (maa)piirkondade arengut70

,

pidurdades nende ruumilise ligipääsetavuse ning sidustatuse paranemist keskuste ja muu

Euroopaga. Maapiirkondade võimalused sõltuvad siin paljuski ka säästva transpordi

tehnoloogiate arengu, sh biokütuste levikust ja hinnast, võimaldades ranniku- ja

maapiirkondadele alternatiivenergia tootmisega ka uusi tegevusalasid ja täiendavaid tulusid.

83. Kliimamuutuste ja loodusressursside pikaajalise üle-ekspluateerimise ajel toimuv

suundumus „rohemajanduse“ eelisarendamisele ja roheliste infrastruktuuride arendamisele

loob samuti edaspidi mitmeid täiendavaid eeldused uuteks ettevõtlusvõimalusteks ja

töökohtadeks maapiirkondades, sealhulgas maapiirkondade ressursside tõhusamaks

kasutuselevõtuks taastuvenergeetikas. Ökoloogiliste väärtuste mõjujõu kasv laiemalt loob

66 "The Territorial State and Perspectives of the EU" (lk 28); OECD, 2011 „Regional Outlook“ (lk 48-56)

67 Sarnase soovituse toonud välja ka OECD oma liikmesriikidele (OECD, 2011 „Regional Outlook“)

68 Eesti Arengufond, 2012 „Väliskeskkond 2020: olulised trendid ja nende tähendus Eestile“

69 ibid (lk 39)

70 EC, 2011"The Territorial State and Perspectives of the EU" (lk 43)

35

soodsama pinnase ka maapiirkondade mahekaupade ja looduslikest materjalidest toodete turu

kasvuks71

.

4.4 Muud piirkondlikud mõjutused

84. Pikaajaline üleilmne majandussurutis on loonud nn. „uue normaalsuse“ tingimused

majanduskeskkonnas, millega peavad lähiaastail jätkuvalt arvestama kõik Eesti regioonid

oma arenguvõimaluste realiseerimisel. Seetõttu peavad kõik piirkonnad suutma oma arengut

kohandada püsiva kõrge tööpuuduse, aeglasema majanduskasvu, tagasihoidlikuma tarbimise

ning avaliku sektori võimaluste piiratusega majanduse elavdamisel ja piirkondlike

arendusinvesteeringute teostamisel. See tingib vajaduse saavutada vähemaga rohkem ja tagada

majanduskasv täiendavate töökohtadeta, seades ühtlasi uusi väljakutseid regioonide

majandustegevuse orienteerumiseks kõrgemale tootlikkusele ja lisandväärtusele ning avaliku ja

erasektori aktiivsemaks koostööks piirkondlikus arendustegevuses.

85. Kuigi globaalsetel kliimamuutustel ei ole enamiku teadlaste hinnangul Eesti regioonidele

lähitulevikus märkimisväärset püsimõju oodata, võivad need tulla teravamalt esile just

üksikutes suurema üleujutusriskiga rannikupiirkondades ja jõgede suudmealadel, kus on ilmselt

vaja rakendada ka otsesemaid tegevusi negatiivsete kliimamõjude vastu kindlustamiseks. Kui

kliima soojenemisel võib olla soodne mõju turismile ja puhkemajandussektorile piirkondades

üle Eesti, siis võib see jällegi mõnevõrra rohkem elavdada just mereäärsete piirkondade ja

rannakuurortide puhkemajandusega seotud ettevõtlust. Siiski ei paku kliimamuutused

eeldatavalt leevendust turismimajanduse hooajalisuse probleemile, vaid pigem suurendab

sesoonsust veelgi. Kliimamuutuste trendi kaudseks tulemuseks on ka ökoloogiliselt

tundlikumate piirkondade majandustegevusele piirangute seadmine (nt NATURA 2000 alad),

kuid järgneva 10-15 aastases perspektiivis ei ole tõenäoliselt ette näha sarnaste piirangutealade

olulist laiendamist või tugevdamist.

86. Globaalsete kultuuriliste standardiseerumisprotsesside surve traditsioonilisele

pärandile72

võib mõnevõrra enam mõjutada tugevama territoriaalse identiteedi ja pärandiga

piirkondade elulaadi. Samas võivad nimetatud globaliseerumisprotsessid kutsuda esile hoopis

vastureaktsioone nendele mõjutustele regionaalse identiteedi ja lokaliseerumise tugevnemisena.

Kuna piirkondlik pärand ja identiteet on oskusliku kapitaliseerimise korral oluliseks piirkonna

ettevõtluse arengu ressursiks ja sotsiaalse kapitali taastootjaks, suudavad olla edukamad need

piirkonnad, mis suudavad paremini oma traditsioonilist pärandit ja identiteeti hoida ja arenguks

ära kasutada.

87. Rahvastiku vananemine kogu EL-s ja mujal arenenud maailmas mõjutab võrdlemisi

ühtlaselt kõiki Eesti regioone, eriti arvestades, et Eesti on prognoositavalt üheks kiiremini

vananeva rahvastikuga riigiks Euroopas. Vananemise esmased mõjud Eesti regioonidele on

tööjõupuuduse suurenemine, tööealise elanikkonna koormuse suurenemine mittetööealise

elanikkonna ülalpidamisel, ja suuremad kulutused avalike teenuste osutamisel. Samas loob

vananemine ka mõningaid uusi arengueeldused, nt nõudluse suurenemine nn "hõbemajanduse"

teenuste ja toodete järele Eesti eri piirkondades. Kuna linnapiirkondades kompenseerib

vananemise mõju olulisel määral nooremaealiste sisseränne muudest piirkondadest, avalduvad

need mõjutused siserände suundumuste kaasabil siiski eriti teravalt just äärealade

71 Üleriigiline planeering „Eesti 2030+“

72 EC, 2011 "The Territorial State and Perspectives of the EU" (lk 83)

36

demograafilistele ja majanduslikele arenguväljavaadetele, kust noorte väljaränne on kõige

intensiivsem ja rahvastikutihedus madalaim.

88. Läänemere piirkonna sotsiaal-majanduslik integreerumine ja ühtse makroregiooni

tugevnemine73

kujundab lähiaastail olulisel määral Eesti eri regioonide arenguvõimalusi, eriti

piiriüleses arendus- ja ettevõtluskoostöös aktiivsemalt osalevate regioonide jaoks. Läänemere

riikide vahelise meretranspordi võrgu ja lennuühenduste tihenemine tugevdab samuti ühtset

piiriülest tööturgu, mis soodustab lähiaastail pigem pikema ajalise rütmiga tööalast

pendelrännet Eesti regioonidest väljapoole. Kõige enam soodustab see trend mõistagi Tallinna

tööjõuareaali integreerumist Lõuna-Soome Helsingi ja Uusimaa piirkonna tööturuga, millele

aitab lisaks headele ühendusvõimalustele kaasa tihe kahepoolne koostöö Talsinki kaksiklinna

ja ühtse euregio strateegia elluviimise näol. Rahvastiku kiire vananemise ja tööealise

elanikkonna vähenemise tingimustes tuleb Läänemere regioonil seista siiski jätkuvalt silmitsi

majandusliku arengu stagneerumise survega, mis võib Läänemere ruumi integreerumisega

kaasnevaid arenguvõimalusi omajagu pidurdada.

89. Koostöö tähtsustumine Venemaa kui EL-i strateegilise partneriga EL

naabruspoliitika instrumendi (ENI) raames aastatel 2014-2020 ja sealse abikõlbliku

piirkonna laiendamine võib tuua kaasa aktiivsema piirkondliku arengukoostöö Venemaa

partneritega Eesti idapiiri äärsetele regioonidele, mis peaks mõjutama soodsalt sealsele

sotsiaal-majanduslikule arengule.

4.5 Riigi regionaalpoliitika kujundamise konteksti mõjutavad suundumused

90. Eeskätt mitmed alljärgnevad muutused finants- ja makromajanduslikus keskkonnas ning

EL ühtekuuluvuspoliitika üldises raamistikus EL 2014-2020 eelarveperioodil74

mõjutavad

mõningal määral ka lähituleviku regionaalpoliitika kujundamise üldist konteksti.

91. EL ühiseelarve on liikmesriikide finantsilise konsolideerimise ja võlakriisi tõttu

lähiaastail jätkuvalt surve all, mis seab piirangud ka EL ühtekuuluvuspoliitika vahenditele,

mida eri regioonide arengu ühtlustamiseks ümber jagada. Sellega kaasneb surve regionaalse

arengu tagastamatu abi toetusskeemide kõrval muude uuenduslike finantsinstrumentide

kaasamiseks (nt JESSICA) ning vajadus avaliku ja erasektori tõhusama koostöö järgi

piirkondlikus arendustegevuses.

92. Suundumus mitmetasandilise valitsemise printsiibi (multi-level governance)

tähtsustumisele, s.h EL ühtekuuluvuspoliitika elluviimisel loob soodsama pinnase nii

horisontaalse (eri valdkonnapoliitikate ja omavalitsuste vahelise) kui vertikaalse (riikliku,

maakondliku ja kohalike omavalitsuste vahelise) koostöö edenemiseks regionaalse arengu

suunamisel ning eri valdkonnapoliitikate tõhusamaks kaasamiseks regionaalpoliitika

elluviimisesse.

93. EL ühtekuuluvuspoliitika fokuseerimine EL2020 konkurentsivõime strateegia

prioriteetidele võib mõjutada ka järgmise EL eelarveperioodi piirkondlikku arengut toetavate

meetmete ja regionaalse arendustegevuse temaatilist fookust - suurendades ettevõtluse

konkurentsivõimele ja innovatsioonile, energiasäästu suurendamisele ning inimkapitali

arendamisele suunatud arendustegevuste osatähtsust.

73 VASAB, 2009 "Trends and challenges for territorial development"

74 Kajastatud ka: EC, 2011 "The Territorial State and Perspectives of the EU"; EC, 2010 "Territorial Agenda

2020" (lk. 10-15, 66); muud EL rakendusaktide eelnõud

37

94. Linna(piirkondade) arengu rolli tähtsustumine EL konkurentsivõime ja

ühtekuuluvuspoliitikas soodustab eeldatavalt EL struktuurifondidest rahastatavate regionaalse

arengu instrumentide pühendumist Eestis senisest rohkem linnaspetsiifilistele

tegevussuundadele, nagu tööjõuareaalide tuumalade/keskuste arengu toetamisele ning

linnapiirkondade vaheliste võrgustike ja linna-tagamaa vahelise struktuurse/funktsionaalse

koostoime tugevdamisele.

95. Inimeste tegelikke tegevusruume paremini arvestavate funktsionaalsete regioonide põhise

regionaalpoliitika ja arendustegevuse tähtsustumine administratiivsete regioonide asemel

(sh ÜKP 2014+ raamistikus) loob soodsamad eeldused tugevdamaks eri piirkondade vahelist

struktuurset (peam. transpordiühendused) ja funktsionaalset (majandussuhted, klastrid,

piirkondliku tööturu toimimine, teenuste tarbimine jms) koostoimet. See toetaks eeldavalt ka

rohkem asustussüsteemi terviklikumat ja tasakaalustatumat arengut. Samuti loob EL

ühtekuuluvuspoliitika ja ühtse põllumajanduspoliitika vahendite kasutuse planeerimine

ühtse raamstrateegia alusel eeldused maapiirkondade ja linnade arendustegevuse paremaks

sidustamiseks.

96. EL energiapoliitika territoriaalse dimensiooni tugevnemine ja EL2020

konkurentsivõime strateegia kliima- ja energiapoliitika 20/20/2075

eesmärgi rakendamine

liikmesriikides suurendab energiasäästu suurendavate arendustegevuste tähtsust ühtviisi nii

linnadele ja muudele piirkondadele. See võib kokkuvõttes tingida vajaduse pöörata vastavatele

tegevussuundadele rohkem tähelepanu ka regionaalse arengu toetusmeetmetes.

75 Aaastaks 2020 vähendada energiatarbimist 20% võrra, suurendada taastuvenergiaallikate kasutamist energia

lõpptarbimises 20% võrra ning vähendada kasvuhoonegaaside emissiooni 20% võrra (1990.a tasemega

võrreldes)