Palju õnne 101-aastasele Eestile!LEHTE HAINSALU

24. VEEBRUAR 1991mis teab vabadusest see kes ise on vabamis teab tervisest see kes ise on tervemis teab õnnest see kes ise on õnnelikkanda keelatud aadetsüdames sügavalkeelatud maailmavaadetsüdames sügavalgeenide kaudu ja läbi verepõlvest põlve edasi andapõlatud peidetud sinimustvalgetmõtetes enda eel kanda

hoida salatult hümni ja vappimillest ei mõeldagi tohitõusta rahvana noor ja rõõmusjustnagu keltsa alt rohikes ei hooligi tallaja võimustnaerab tormi ja hallakasvab iseenese jõugaläbi tallaja tallatõusta rahvana noor ja rõõmusjustnagu keltsa alt rohi

õnnelik teadku et õnn on õhuketeadku terve et tervis on mööduvvabadusaade on igaveneVABADUSAADE ON IGAVENE

100-aastane Eesti võib siirast rõõmu tunda oma kaunite, fantaasiarikaste, uskumatult mitmekesiste juubelikingituste üle. Mida kõike siin ei ole – Eesti 100 tamme, „Teeme ära“ maailmakoristusaktsioon Eestimaa kingitusena maailmale, matkasari „Isamaa ilu hoieldes“, 100 südamest tulnud soovi, 100 meetrit kiviaeda, 3 erihoolekande peremaja, 100 sinimust-valget salli, mahukas filmiprogramm, teatrisari „Sa-jandi lugu“, kunstiprogramm „100 kunstimaastikku“, sadade inimeste ühistööna kootud 100-meetrine vaip jne jne – seda loetelu võiks jätkata ja jätkata. Praegu aga lehitsen üht sisult ja vormilt kaunist albumit, mis tutvustab veel üht loominguvalda kuuluvat omanäo-list ja südamesoojust kiirgavat kingitust - lapivaipa „Minu Eesti täna“, ja mis lausa kutsub end lähemalt tutvustama.

Kuidas sünnib juubelisünnipäeva kingituseks mõeldud ja rohkem kui saja käsitöömeistri koos-tööna valmistatud lapivaip? Kõigepealt peab olema idee, tegijaid inspireeriv mõte. Mõte teha koos 100 käsitöömeistriga Eestile kingituseks Eesti-teemali-ne lapivaip sündis Meremäe käsitööseltsi Meieselts Meroos juhi Sirje Pakleri peas. Seltsis tegeldakse kõikvõimalike käsitööliikidega, lapikunst aga on kahtlemata üks lemmikuid. Meremäe käsitööselts on pikki aastaid teinud tihedat koostööd Vastseliina Kä-sitööseltsiga, ja loomulik on, et Sirje Pakler pöördus oma ideele kinnitust saama Vastseliina Käsitööselt-si eestvedaja Ilme Aimu poole. Mõlemad naised on oma aastatepikkuse tegevusega jäädvustanud end eesti rahvakunsti edendajate väärikasse nimekirja, nii omaenese loodud kauni käsitööga kui ka käsitöö, sealhulgas lapitöö õpetajatena. Sirje Pakler on tööta-nud õpetajana, koolijuhi ja ringijuhina Võrus, Nursis ja Meremäel, juhendanud erinevaid kästööringe, teinud koolitusi, korraldanud käsitöölaagreid ja mida kõike veel. Meremäele on ta kuulsust toonud ka sealsete uhkete Roosipäevadega, need on nn käsitööhuviliste ideepäevad, mil päevakangelaseks on Sirje lemmiklill roos. Ilme Aimu elu on seotud maatööga, ta on tööta-

nud maakorraldajana, agronoomi-na, sovhoosi osakonnajuhatajana. Tema suur kiindumus on aga olnud lapitöö, ta on olnud lapitöö õpe-

taja üle 20 aasta, tema enda lapivaiba- loomingusse mahub kõige muu kõrval ligi 80 oma valla beebidele tehtud lapitekki. Last not least – need mõlemad tegu-sad naised on üles kasvatanud neli last, tänaseks on Ilme Aim seitsmekordne vanaema, Sirje Pakler aga tunneb rõõmu oma kümne lapselapse ning ühe lap-selapselapse üle. Sirje ja Ilme pole oma nelja tubli lapsega siiski ainukordsed erandid, lapitööd harrasta-vate käsitöömeistrite hulgas on päris mitmeid nelja-, viie- ja kuuelapseliste perede emasid, Lihulas elav Elve Mikkus aga kirjutab: „33 aastat õnnelikus abielus olles on meie perekond kasvanud suureks: 8 imelist ja tublit last ja 4 armsat lapselast...“ Võib-olla on tei-nekord just suur pere see, mis kehutab pereema kä-sitööd tegema, ühelt poolt praktiline vajadus, teiselt poolt soov igapäevaaskelduste sees loomingurõõmu tunda. Ikka ja jälle tuleb siin elus imestada, kuidas mõned inimesed küll nii palju jõuavad! Siinkohal so-biks pidada südamliku kiidukõne Eesti naistele!

Ent nüüd siis lähemalt lapivaibast „Minu Eesti täna“. Pakuti välja idee, et 100 inimest teevad val-mis ruutmeetri suuruse (100x100cm) lapivaiba, neid kokku liites sünnibki 100nda sünnipäeva kingituseks mõeldud 100-meetrine vaip. Kõiki tegijaid ühendab teema „Minu Eesti täna“, kusjuures igal autoril on va-badus valida ja välja pakkuda oma idee

Kohe alguses oli plaanis anda välja album, kuhu on koondatud pildid nii ühise vaiba moodustanud vai-padest kui ka autoritest, lisaks iga autori kirja pan-dud lugu, mida ta oma vaibaga Eestimaale ning eesti inimestele rääkida tahab. Idee kuulutati välja augusti lõpus, aega vaipade valmistamiseks anti kaks kuud.

Kujutan ette, kui suur võis olla idee algatajate rõõm, kui üleskutsele otsemaid reageerima hakati, et üksikautorite kõrval pakkus oma osalust ka autorite kollektiive, siis lõpptulemusena on end selles uhkes 100-meetrises vaibas autorina jäädvustanud 177 tegijat. Ja neid on kõikjalt üle Eesti, linnadest, küla-

dest ja maalt, noori, keskealisi ja vanu. Kõige vanem tegija on 90-aastane Heli Raidla. Ta on elukutseline käsitööõpetaja, töötanud 35 aastat Põlva keskkoolis. Pensionipõlves on ta olnud aktiivne tegija Põlva kä-sitööklubis. Lisaks kõigele on ta kirjutanud mitmeid käsitööraamatuid ja -õpikuid. Oma vaiba teemaks on Heli Raidla valinud „Valge ristiku“. Vaibale lisatud loos ta kirjutab:“Minu eas on inimesed tihti oma mõtetes lapsepõlves. Mulle on jätnud kustumatu mälestuse õitsvad niidud, mille ääred on valged ristikust. Nüüd neid niite enam ei ole. Valutan sageli südant kõige pärast, mis on loodusest kadumas. Ehk peaksime enam hoolima oma kodumaa kaunist loodusest, et jääks midagi alles ka järgnevatele põlvkondadele.“ Oma eluloost kirjutades aga ütleb ta, et esimene Ees-ti vabariik andis talle ilusa lapsepõlve, nüüdne rahuli-ku vanaduspõlve.

Kõige nooremad lapivaiba loojad on kooliõpila-sed, kes on osalenud nö kollektiivse autorina. Need on Nõo Põhikooli, Suure-Jaani kooli, Kõpu Põhikooli ning Aegviidu kooli andekad käsitööentusiastid, noo-rimad neist Aegviidu kooli 7. klassist. Muuseas, Aeg-viidu käsitööentusiastidest tütarlaste hulgas on lapite-ki meisterdamises osalenud ka kolm hakkajat poissi.

Albumis trükitud pilkupüüdvate, värvikirevate ja isi-kupäraste lapivaipade kõrval naudin niisamamoodi ka autorite südamlikke ja siiraid tekste, millega kingi-tus on teele saadetud. Toogem siinkohal veel mõned näited.

„Palju on eestlasi, kes elavad kaugel, ükskõik mil-lise päikese all. Kahjuks aina rohkem inimesi valib oma elupaigaks mõne muu koha. Minu tekis on need südamed, mis on suunaga alati kodumaa poole. See on mulle tähtis, sest mina isiklikult tahan siin elada, oma rahvast hoida ja olla eestlane.“ (Heidi Hellamaa. Vaip „Eestimaa süda“.)

„Eesti on sama ilus ja värvikirev kui taevalaotuses olev vikerkaar. Meie neljas aastaajas on kõik värvid olemas. Eks meie kõigi elus ole olnud ka hullemaid päevi – seda enam oskame väärtustada õnne ja rõõmsaid hetki koos oma lähedastega meie armsal kodumaal. Olgu meil kõigil Eestimaal hea elada!“

(Malle Käos, vaip „Vikerkaar“)„Kõigepealt tuli sinine, minu lemmikvärv...Mõeldes

Eestile tuleb sinise kõrvale valge. Puhtuse ja lootuse ning külma kodumaise talve värv. Sinine ja valge on paigas, ei saa mustki tulemata jääda. Must oli Juhan Liivi toa lagi ja must on leib, mida tänanegi eestla-ne armastab. Must on ka mure. Kuid ega mureta vist saagi, pisut on seda meil kõigil. Ega eestlane ilma muretsemata olla oskagi, vist. Sünnipäev on aga rõõmupäev, Eestil sel korral lausa aasta. Sellepärast tuli punane. Vanade eestlaste madarapunane, nii rõõ-muks kui terviseks.“ (Ly Lassi-Uibopuu. „Varbaga üle piiri“)

Sirje Pakler on saatnud oma vaiba teele oma ko-dukoha murdes saatesõnadega, olgu sellest tõlgitud üks väike osa. „Üle kõige meeldib mulle roosiline kä-sitöö... Roos tundub mulle nagu inimese elu. Kuna roos on lootuse, ilu, armastuse, täiuslikkuse ja tänu-likkuse sümbol...Soovin, et igaühel oleksid elus omad roosid, mis aitaksid iga päev ka väikestest asjadest rõõmu tunda. Soovin, et sul oleks oma täht – oma roos – oma unistus kõrgustest, kuhu püüelda... Soo-vin kõigile Eesti inimestele roosilist eluteed.“

Olen rõõmus, et see ilus album koos oma kaunite vaippiltide ja südamlike tekstidega jääb nüüd ka minu raamaturiiulit kaunistama. Lapivaip „Minu Eesti täna“ reisib aga praegu Eestimaal ringi, et veebruari lõpus oma alatisse elukohta, Eesti Rahva Muuseumisse jõuda.

Ent meie lapitöömeistrite fantaasiatulv ja energia-varu pole kaugeltki ammendatud. Sirje Pakler ja Ilme Aim kutsusid lapitöötegijaid üles jäädvustama ühis-tööna sündinud lapivaibaga Balti keti 30. aastapäeva, seekord on tegu rahvusvahelise projektiga, kus osa-levad koos Eesti, Läti ja Leedu käsitöösõbrad. See suurejooneline idee sündis Suzdalis rahvusvahelisel lapitekifestivalil olles. 600-kilomeetrist Balti ketti tä-histatakse 600 lapiteki-tükikese kokkuliitmisega. 1. aprillil peaks seegi uhket mälestust kandev vaip val-mis olema. Eestimaa võtab ka selle kingituse vastu tänuliku naeratusega!

Ene VEIPER

Kingitus Eestile

Sirje Pakler. „Rooside vägi“. Tiina Põllu. „Laulukaare all“. Kaire Kallas. „Lilled emale“. Aino Melts. „Sügisene mets“.

VEEBRUAR 2019 Nr. 02 (211)

999

ELUKAAR2 Veebruar 2019 Nr. 02 (211)

Eakate toimetulekut toetavad teenused Tallinnas

KoduteenusK o d u t e e n u s e

mõte on abistada inimest tema kodus tegevustes, mida ta oma terviseseisun-dist, tegevusvõi-mest või elukesk-konnast tulenevatel põhjustel ei suuda kõrvalise abita teha.

Koduteenus jaguneb koduabiteenuseks ja isiku-abiteenuseks. Koduabi on seotud inimese koduga seotud tegevustega, nt kütmisabi, toiduainete ja ravimite ostmine, terviseabi korraldamine, eluruu-mi ja riiete korrastamine, aga ka muu asjaajamine. Isikuabi on seotud inimese abivajadusest tingitud hooldustegevustega, nt abistamine pesemisel, riietu-misel, liikumisel jne.

Teenuse saamiseks tuleb pöörduda abivajava inimese elukohajärgse linnaosa sotsiaalhoolekande osakonda. Linnaosa sotsiaalhoolekande osakonna töötaja teeb kodukülastuse, mille käigus hindab ära teenuse taotleja abivajaduse, seejärel otsustatakse, milliseid teenuseid on vaja osutada.

Koduteenust osutavad linnaosade hallatavad asu-tused (nt päeva-, sotsiaal- või tegevuskeskus või sot-siaalmaja). Sõltuvalt inimese pensioni suurusest ja seadusjärgsete ülalpidajate (nt laps, lapselaps) ole-masolust osutatakse teenuseid tasu eest, soodushin-naga või tasuta. Teenus on tasuta, kui teenuse saaja sissetulek on väiksem kui Vabariigi Valitsuse kehtes-tatud palga alammäär (2019. aastal 540 eurot).

Juhul, kui inimene või tema lähedased maksavad

ise koduteenuse eest, võib pöörduda tasulist kodu-teenust osutavate ettevõtete poole.

Tallinna linn on koduteenust osutanud juba aastast 1992.Päevahoiuteenus mäluhäiretega eakateleTeenus on mõeldud peredele, kes ei saa dement-

susega eakat päevasel ajal üksi koju jätta. Teenuse eesmärk on pakkuda eakale või mäluhäiretega noo-rematele inimestele turvalist keskkonda ja järeleval-vet. Teenus aitab vähendada lähedaste või hooldaja-te koormust ja annab pereliikmetele võimaluse tööl käia.

Teenusel olevatele eakatele tagatakse tööpäeviti päevane hooldus. Lisaks päevasele hooldusele pa-kutakse ka arendavaid tegevusi, mälutreeninguid, tegevusi füüsilise seisundi säilitamiseks, võimalust puhkuseks, suhtlemiseks. Päevased tegevused pla-neeritakse eakatele individuaalselt, lähtuvalt füüsilise ja vaimse seisundi hindamisest ja eaka ning lähe-daste soovist. Teenus on korraldatud lähtuvalt eaka ja tema perekonna vajadustest. Vastavalt eelnevale kokkuleppele teenuse osutajaga, on teenust võima-lik kasutada üksikutel päevadel või tundidel nädalas. Teenuse vajalikkust hindab perearst või eriarst, kes väljastab ka teenuse jaoks vajaliku saatekirja. Inime-se suunab päevahoidu elukohajärgne sotsiaalhoole-kande osakond.

Teenuse osutajad: Tallinna Kesklinna Sotsiaalkes-kus, Mustamäe Päevakeskus, AS Lääne-Tallinna Õendusabikliinik.

Tallinna linn on teenust osutanud aastast 2005.Üleriigiline dementsuse infoliin 6446440avatud E,T,N,R kl 12:00-16:00 ja K 16:00-20:00,

kirjutada saab aadressil info@eludementsusega.eeInfoliinil nõustatakse dementsusega diagnoositud

inimesi ja nende lähedasi, aga ka spetsialiste ja tee-

Eesti vabariigi eakaaslased

Kui aastaid tagasi jõudis meieni info, et Pariisis te-gutsevat sajandivanuste inimeste klubi, tekitas see hämmeldust ja uudise tõesus pandi sügava kahtluse alla. Aastad on edasi läinud ja nüüd oleme kahtle-jate hulgast välja astunud: ka Eestis kuuleme üha sa-gedamini infot 100ndat juubelit pühitsenud erksatest daamidest ja härradest, kes pole sugugi abivajajate nimekirja kantud, vaid elavad meie keskel täisväär-tuslike liikmetena edasi. 1918. aastal sündinud või-vad uhkusega öelda, et nad on Eesti vabariigi ea-kaaslased, neist võime austusega kõnelda rubriigis Eesti 100. Kõik nad on teinud läbi Eesti riigi ajaloo kõige keerukama ajajärgu ning tulnud sellest välja tegusana ja optimistlikuna.

Kadriorus asuv Vanurite Eneseabi - ja Nõustami-sühing tähistas Eestimaa juubeliaastal kolme oma kauaaegse liikme 100ndat sünnipäeva.

ALIDE HERMINE SELIRAND on olnud eluaegne keeleõpetaja – Perul, Päärdus, Kohilas, Tallinnas. Ta „ei olnud õpetaja ühes koolis. Ta polnud selline inime-ne, et oleks kannatanud kohal püsida. Ma arvan, et see on olnud tema pika eluea saladus. Uudishimu. Avatus. Valmidus muutusteks,“ kirjutab oma Omi-naks kutsutud vanaemast tema lapselaps Elo Seli-rand VENÜ lauakirjas Seenior. Ja veel: „Kümneaas-tase lapsena tegi ta oma elu valiku. Isa ütles, et kui ta soovib õppida, peab loobuma kaasavarast, sest kaht raha vanematel anda poleks. Tema valis hari-duse. Ja harituse. Täna, kui päevad kipuvad pikaks venima, täidab ta neid lugedes, vahel joonistades ja telerit vaadates. Ning kui sa koju jõuad, on ta mida-gi kindlasti välja kirjutanud või lehest välja lõiganud. Mõne huvitava mõtte või õpetuse. Sest nagu ta ise nipsakalt teatas, kui telerist tuli mingi nännutav saa-de, mis mõeldud „vanema generatsiooni“ inimestele: „Kust nad võtavad, et inimene kaotab vananedes oma harituse?“ „Ta on fenomen. Prima Donna!“ ütleb lapselaps lõpetuseks.

LINDA RAIDEst kirjutab Seenioris tema kasupoeg Heiti Priimets, keda Linda hakkas hoidma 1956. aastal, kui poiss oli 8-kuune, ja on tema perele lä-hedaseks inimeseks jäänud tänini. Linda on tundnud suurt leina, kui kaotas varakult oma isa ja venna, äkksurm tabas ka tema abikaasat Eduard Raidet. Lillekülas elades kujunesid tal väga lähedased suh-ted kirjanik Mart Raua perega, temast sai peretütrest vaibakunstniku Anu Raua ristiema. Linda 100ndat sünnipäeva tähistati pidulikult ka Jaani kirikus, kus Anu Raud pühendas oma kirikus avatud kauni näi-tuse ristiemale Lindale. Linda ise töötas pikki aastaid tehase Teras plaaniosakonna juhatajana ja ame-tiühingu esinaisena. Aktiivset elu on ta jätkanud ka kõrges eas, oli tehase pensionäride eestvedaja ning ürituste korraldaja, lõi kaasa paljudes VENÜ üritustes ja valmistas küpsetajate brigaadis iga nädal maits-vaid pirukaid, osales suure kaasaelamisega ka meie ühiskonna suursündmustes, nii öölaulupidudes kui ka rahvakoosolekutes. Ju on aktiivne eluviis ja op-timistlik meel hoidnud tema tervise tänini tasemel, millega võiks rahul olla ka nii mõnigi mitukümmend aastat noorem inimene.

MARTA AUNAPUU kunstnikust tütar Anneliis kir-jutab Seenioris, et tema ema on alati olnud uhke selle üle, et ta on sün-dinud Eesti Vaba-riigis, eriti veel siis, kui sellest ei tohti-nud kõva häälega rääkidagi. Uhke on ta olnud ka oma kooli, Kommerts-gümnaasiumi üle, kust sai hinnatud

Alide Hermine Selirand. Linda Raide oma juubelipeol VENÜs.

nuse osutajaid. Infoliin pakub tuge ja praktilist nõu lahendusteni jõudmisel. Telefonile vastavad oma ala eksperdid: arstid, tegevusterapeudid, sotsiaaltööta-jad, õppejõud ja dementsusega inimeste kogenud lähedased.

Sotsiaalvalveteenus ehk häirenuputeenusTeenus aitab kaasa, et eakad ja puudega inimesed

saaksid oma kodus turvaliselt elada. Teenust saavad kasutada isikud, kelle lähedased igapäevaselt tööta-vad, mistõttu on eakas või puudega pereliige üksi kodus. Tänu teenusele saavad nii eakas kui pereliik-med olla kindlad, et vajadusel on abi olemas.

Teenuse eesmärk on pakkuda abi olukorras, kus inimene ei ole võimeline abistajale oma koduust avama, nt kukkumine, ajutine liikumisvõimetus. Kui inimene on näiteks kodus üksi olles kukkunud ja telefon ei ole tal käe ulatuses, tuleb abi saamiseks vajutada inimese randmele pandud häirenuppu. Häirenupu vajutusest läheb signaal kõnekeskusele. Kõnekeskuse töötaja selgitab välja inimese abiva-jaduse. Kõnekeskus edastab info abivajaduse kohta inimese enda valitud lähedasele, kes saab appi tul-la. Kui abivajajal ei ole lähedasi või nad ei saa appi minna, siis saadetakse info väljasõidumeeskonnale. Väljasõidumeeskond läheb abivajaja koju ja teeb vajalikud tegevused inimese aitamiseks. Vajadusel kutsutakse välja kiirabi, päästeamet või politsei.

Teenuse saamiseks tuleb pöörduda abivajaja elu-kohajärgse linnaosa sotsiaalhoolekande osakonda. Teenus on tasuta

Teenuse osutaja: Meditech Estonia OÜ.Tallinn on sotsiaalvalveteenust osutanud alates

2007. aastast.

Maarja SEPPEL,Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti

sotsiaalhoolekande ja terviseosakonnateenuste ja toetuste sektori peaspetsialist

hariduse ning töötas aastaid raamatupidajana. Marta esimene kodu oli Kadriorus, kus isa pidas äri, hiljem ehitati Hiiule suvemaja, kuhu hiljem jäi elama vanem vend oma kolme pojaga. Marta esimene abielu jäi lühikeseks, kuna ta abikaasa saadeti nõukogude või-mu poolt Siberisse, kust haigena tagasi tulnuna varsti suri. Teist korda abiellus Marta advokaat Ervin Auna-puuga, perre sündis tütar Anneliis. Kuhjaga tööd, aga ka suurt rõõmu pakkus Randveresse rajatud suvila – ehitati maja ja rajati kaunis aed, mille kujundust, hooldatust ja kiviktaimlat naabrid ikka teistele ees-kujuks seadsid. Tegusat elu elanud Marta Aunapuu ei viljelenud passiivset elulaadi ka pensionipõlves – VENÜ aktiivse liikmena täiendas ta oma keeleoskust inglise ja saksa keele ringis, hoolitses maja lindude eest, võttis osa ekskursioonidest, käis kontsertidel ja loengutel jm. Alati korrektne, tasakaalukas, hoolitse-tud, laia huvideringiga ja nooruslikult kaunis Marta Aunapuu jääb sellisena ikka kuuluma VENÜ perre.

jalutuskäik õues, enamasti üksinda. Jäänud 65-aas-taselt pensionile, liitus Maimu Kodukotuse tegemis-tega, kõige enam huvitab käsitöö, ikka kampsunite ja kinnaste kudumine ning kaaslastega huvitavate mustrite vahetamine. Ja ekskursioonid, suuremad ja väiksemad. Igal aastal tellib ta teatri- ja kontser-diabonemendi ja vähemasti üks kord kuus on ees käik Vanemuise teatrisse. Kodukotuse pere tegi oma alati huumorimeelsele ja naerusuisele kaaslasele Maimu Siigurile tema erilise tähtpäeva puhul ilusa sünnipäevapeo.

ELUKAAR ÕNNITLEB KÕIKI NEID ERAKORD-SEID INIMESI, KES ON JAGANUD EESTI RIIGI KEERULIST ELUTEED SELLE ALGUSEST TÄ-NASENI NING KOOS EESTI VABARIIGIGA OMA 100NDAT SÜNNIPÄEVA TÄHISTAVAD!

Sõbrapäeva hakati Eestis tähistama 1980. aastate lõpus, mil see Soome vahendusel meile jõudis. Sõb-rapäev on nii-öelda edasiarendus valentinipäevast, mis tähendab armunute päeva, mil oma armastatule tähelepanu põõratakse, talle kingitusi tehakse ning oma tunnetest märku antakse. Soomes ja nüüd ka Eestis tähistatakse seda päeva aga sõbrapäevana, mil peetake meeles oma lähedasi inimesi ja häid sõpru. See tähendab oma lähedaste ja sõpradega kontakti võtmist, neile väikeste kingituste ja lillede kinkimist. Sõbrapäev on tasapisi jõudnud ka keskea-liste ning vanemate inimeste kalendrisse päevana, mil oma lähedasi ning sõpru meeles peetakse ning neile pisikingitusega rõõmu valmistatakse.

Meeleolukat sõbrapäeva kõigile!

14. veebruar on sõbrapäev

Maimu Siigur.

Marta Aunapuu.

Oma kauaaegse liikme MAIMU SIIGURI 100ndat sünnipäeva tähistas pidulikult Tartu pensionäride organisatsioon Kodukotus. Kodukotuse juhataja Malle Salk kirjutab, et kooliteed alustas Maimu Ma-nija algkoolis, 1937. aastal lõpetas Pärnu gümnaa-siumi, seejärel omandas Tartu Õpetajate Seminaris ajalooõpetaja elukutse. Õpetajana on ta töötanud Käsmu, Audru, Kaali ja Manija algkoolis ning seejä-rel 21 aastat Tartus Emajõe koolis. Nooruspäevilt on meenutada palju ilusat, abielusõlmimist, kahe poja sündi, hulgaliselt ekskursioone Emajõe kooli päevilt, põnevaid võrkpallivõistlusi. Huvi ümbritseva maailma vastu saadab Maimut tänini. Päev algab Annelinna kortermaja 5ndalt korruselt alla postkastist ajalehti võtma, et hommikukohvi juures ilmauudistega tutvust teha, ka TVst on vaja uudised üle vaadata, seejärel poes käia sööki ostmas, päeva teise poolde kuulub

Vananemine algajateleYouTube eetris alustas vlogikanal nimetusega

„Vananemine algajatele“. Ühiskond vananeb, klien-did vananevad, inimene ise vananeb, aga teadmiste omandamine normaalse vananemise kohta käib en-diselt katse-eksituse meetodil. Professionaalne va-naneja Tiina Tambaum näitab oma vlogikanalis, mida normaalsed vananejad vajavad, ning koos eduka va-naneja Ants Värnikuga arutatakse vanusega seotud asju. Kanali „Tiina Tambaum: vananemine algajatele“ link: https://www.youtube.com/channel/UCmZnaieT-3VouLrwN2XtP3AA

Olete oodatud hakkama kanali jälgijaks ja jaga-jaks.

Esimeses vlogis käib Tiina Tallinna uues kauban-duskeskuses T1 ja vaatab, kas vanemad kliendid tunneksid seal ennast mõnusalt ja oodatuna. Teises vlogis räägivad Ants ja Tiina sellest, mida vanus ini-mesele tähendab ja miks vanusest mõtlemine on mõttetu ja isegi kahjulik. Järgmisena on Tiinal ja Ant-sul plaanis arutada vanema ea üksilduse üle ja kas selle leevendamsel ikka robotitele loota saab.

Tiina Tambaum on Tallinna Ülikooli Eesti de-mograafia keskuse teadur ja haridusgerontoloogia lektor ning MTÜ 65B asutaja ja eestvedaja.

Vlogis räägitakse eesti keeles, videol on eesti- ja inglisekeelsed subtiitrid. Infot kanali kohta levitame ka rahvusvahelistes vanemaealistega seotud võr-gustikes.

Lisainfo: Tiina Tambaum 53424504tiina.tambaum@eesti.ee

HEIKI VILEP

EESTIMAAPeipsi äärest SaaremaaniLäti piirist mereniigast lapsest punapõsksestkuni suure pereni Kõik see kokku on me kodu see on meie Eestimaa kaardi pealt võib ära võtta südamest ei kätte saa

elukaar 3Veebruar 2019 Nr. 02 (211)

Omanäoline sündmus- ja koolituskeskus

Elukestev õpe on viimastel aastatel meie ühis-kondlikus mõtlemises aktsepteeritud ja paratamatu vajadusena omaks võetud. Et see on jõudnud ka kõikide inimeste igapäevapraktikasse, oleks ehk ennatlik öelda. Ometi tunnetame kõik elu kiiret muu-tumist, igapäevapraktika annab üha enam tunda, et ühe kooli lõputunnistusest jääb tänapäeval kogu pika eluga hakkamasaamiseks väheseks. Tallinna Õpetajate Maja direktor ALLAN KALJAKIN ütleb, et elukestva õppe keskusena tuntud Õpetajate Majal on lähemateks aastateks ambitsioonikas visioon – olla uuendusmeelne ja inspireeriv sündmus- ja koolituskeskus. Millised on Tallinna Õpetajate Maja tänane tegevus ning tulevikuplaanid, sellest räägi-me Õpetajate Maja direktori ALLAN KALJAKINI, õpetajakoolituse eestvedaja HEDVIG EVERTI ning huvikursuste organiseerija TIIU PAASIGA.

Hedvig Evert tuli Õpetajate Majja tööle möödu-nud aasta mais, et tuua õpetajakoolitusse uusi tuuli. „Meie majja on oodatud õpetajad, kes keskenduvad oma professionaalsele tööle ja soovivad kaasaeg-sel haridusmaastikul püsimiseks oma teadmisi täiendada,“ rääkis ta.“Nende kõrval ootame siia ka linnakodanikke, kes soovivad end kõikvõimalikel kursustel täiendada. Lisaks on siin väga palju erine-vatele vanuserühmadele mõeldud üritusi, et oleme haridusameti allasutus, siis korraldatakse meil ha-ridusameti ja ka linnavalitsuse ühiskonna- ja hari-dusteemalisi konverentse, siin on soovinud oma se-minare korraldada ka teiste riikide, näiteks India või Hollandi esindajad, samas on siin pensionäridest õpetajate kooskäimisi, linnavalitsus tähistab meie ruumides eakate sünnipäevi, siin autasustatakse õpilasnäituste võitjaid, korraldatakse koolilõpuballe ja palju muud. Niisiis võtame vastu väga erinevat publikut, tegevuse keskmes on aga ikka haridus ja juurdeõppimine.“

Allan Kaljakin rõhutab, et Õpetajate Maja pilk on suunatud tulevikku, koostamisel on uus aren-gukava järgmiseks kolmeks aastaks, mis sisaldab väga ambitsioonikat visiooni - kindlat soovi olla uuendusmeelne ja inspireeriv sündmus- ja kooli-tuskeskus. Möödunud aastal tegi Õpetajate Maja õpetajakoolitus läbi väga suure muutuse, nimelt oli see ligi 20 aastat muutumatuna püsinud, samal ajal kui ühiskond meie ümber teatavasti pidevalt muu-tub. Nüüd on õpetajakoolitus viidud täiesti uutele alustele ja lähtub väga palju erinevatest riiklikest strateegiatest. „Kohe-kohe lõpeb elukestva õppe strateegia 2020 ja oleme kaasatud ka uue, hari-dus- ja teadusstrateegia 2035 loomisse,“ räägib Allan Kaljakin. „Eesti haridusjuhtide konverentsil öeldi, et täna peaks hariduse lõpp-eesmärk olema õppida õppima, kuna eluiga pidevalt pikeneb, siis pole enam võimalik valmistada end ette vaid üheks konkreetseks erialaks. Seepärast läheb oskus õppi-da üha olulisemaks. Sellega seoses püüame oma koolitusi pakkuda just ühiskonna arenguid silmas pidades. Selle kõrval oleme võtnud fookusesse ka oma huvikursused, toomaks sinna väga aktuaalseid tänapäevateemasid. Kursused on linnarahvale ta-sulised, õpetajad saavad seal osaleda väikese soo-dustusega.“

Õpetajate Majas on praegu 4 koolitusjuhti, üks õpetajakoolituse juht (Hedvig Evert) ja 3 linnarahva kursustega tegelejat (Tiiu Paas, Kristel Sarnet ning Olga Grishina), üks neist on suunatud venekeelsele sihtrühmale. Venekeelsele publikule mõedud kursu-

sed ei tähenda eesti keele õpet, kursuses osalejad võivad eesti keelt vabalt vallata, valitud teemasid (näiteks esinemiskoolitused) on aga tulemuslikum käsitleda emakeeles. Niisiis on vene sihtrühmale mõeldud kursused vene keeles.

Küsin Tiiu Paasilt, missugused linnarahvale mõeldud kursused on aastate pikku kõige popu-laarsemad olnud. Tiiu Paas selgitab, et ligi 80% maja ülalpidamisest baseerub maja enese teenitud tuludel, see tähendab tasulistelt kursustelt ning ruu-mide rentimisest saadud tulul. Et seda ilusat maja niisama ilusana hoida, tuleb kursuste korraldamisel lähtuda esmajoones teemadest, mida publik nõuab. Arvuliselt on ühes poolaastas keskmiselt 40 erinevat kursust, eelmisel aastal oli neid kokku üle 80. Üks nõutumaid on juba aastaid olnud koduaed. Tundub, et inimesed vajavad tänapäeval üsna palju psühho-loogilist abi, seetõttu on nõutud ka psühholoogiaga seotud teemad. „Stressirohkel ajal ootavad esma-joones rahuldamist kõige lihtsamad väärtused, mil-le all mõtleme peale sooja kodu ja armastava pere rahulolu iseendaga,“ arutleb Allan Karjakin. „Nii on paljud teemad seotud stressimaandamisega, ise-enda ning teistega hakkama saamisega. Kui need vajadused rahuldatud, jõuame järgmisele tasandile, see tähendab spetsiifi lisematele huvidele suunatud teemadeni.“ Ja neid teemasid jätkub. Tiiu Paas nimetab Margus Prangli näitlejameisterlikkuse kur-sust või Anne Türnpu häälekoolitust või noorte hul-gas väga populaarset meigikunstnike töötuba või inimese sisemise ja välise ilu teemat ja palju muud. Väga palju on loomingulisust arendavaid kursusi, näiteks sisekujundaja ABC, keraamika töötuba, stilistika kursus, fi guuri joonistamine varju ja valgu-sega, lillemaal õlivärvidega jpm. Populaarsed on ka tõeliselt kaasaegsed teemad, nagu video tegemise saladused või DJ õpituba. Igal aastal püütakse võt-ta kavva mõni päris uus teema, nii näiteks on sel aastal palju huvilisi kokku toonud lapsevanemate koolitus „Miks mu laps nii käitub“, päris uus vald-kond on turundus ja kommunikatsioon. Et väga pal-jud teemad on kas suunatud naisterahvastele või on osalejad enamikus naised, siis on loomulik, et mõeldakse, kuidas majja rohkem mehi meelitada. Tekkis idee võtta kavva mõni kitsalt just meestele suunatud teema. Ja nii sündis „Härrasmeeste kool“. Juhtus aga nii, et ka selle kursuse vastu hakkasid huvi tundma esmajoones naised, kes tahtsid küll oma mehi sinna suunata. Ilmsesti tunnevad täna-päeva naised härrasmeestest puudu!

Õpetajate Maja loomingulisust tõestavad ka siin eksponeeritavad kõrgetasemelised kunstinäitused. Galerist Jan Leo Grau organiseerib kunstihuvilistele tutvumiseks iga kuu uue näituse, nii on siin eks-poneeritud kunstinäituste nimekiri silmahakkavalt pikk. Need näitused on mõeldud ka linnarahva rõõ-mustamiseks ja harimiseks, Õpetajate Maja uks on avatud ja kõigile huvilistele pakutakse kunstirõõmu ilma tasuta.

„Milline asutus Eestis on oma tegevuselt teile kõige lähedam?“ küsin oma vestluskaaslastelt.

„Oleme täiesti omaette!“ on vastus. Allan Kaljakin on 5 aastat töötanud Riias ja teab kindlalt öelda, et näiteks lätlastel sellist maja ei ole. Meie Õpetajate Maja on ainulaadne. Sisult ja vormilt omanäoline, haridusele ja haritusele suunatud.

Ene VEIPER

Kolmas voorus tegutseb

Abja pensionäride näiteringi Kolmas Voorus selts-konda kuuluvad Abja kandi pensionärid, kes teevad näitemängu suure rõõmu ja ennastunustava pühen-dumusega. Trupp kasvas välja Abja Kultuurimaja juu-res pikaaegselt tegutsenud näiteringist. Et Abja eaka-te seas on neid, kes armastavad teatritegemist, siis saigi 2015.aastal loodud just eakatest koosnev trupp, kelle seas on nii neid, kes on näitemänguga tegelnud aastakümneid, kui ka esimest korda lavalaudadele astujaid. Meil kõigil on käes kolmas noorus, ent aas-tatega on kogunenud palju voorusi, just seetõttu sai ka trupile selline nimi valitud.

Kolmas Voorus kuulub ainsa pensionäride trupi-na Eesti Harrastusteatrite Liitu, mille missiooniks on aidata kaasa vaimseid väärtusi hindava ja materiaal-seid väärtusi kasutada oskava inimese kujunemisele teatrikunsti kaudu, ning toetada tema loomingulist ja tegusat elamisviisi.

Leida Lepland:„Mind kutsus truppi Kersti Sillaots. Kuna olin tööta-

nud palju aastaid õpetajana, seegi on ju omamoodi pidev esinemine klassi ees. Äkki prooviks, mõtlesin. Kersti on olnud suurepärane lavastaja, tal on palju oskusi, ettenägelikkust, lavataju ja terviklikku vaadet. Andres Linnupuu on kaaslavastajana andnud väärt nõu. Oleme esinenud kodulaval, ümberkaudsetes kultuurimajades ja kaugemalgi. Osa oleme võtnud nii üleriigilistest külateatrite festivalidest kui ka har-rastusteatrite riigifestivalist, millega on kaasnenud tunnustus tehtud töö eest laureaaditiitli, näitlejapree-miate ning lavastajapreemiate näol. Need on olnud toredad ettevõtmised ning toredad kohtumised teiste harrastajatega. Eriti südamelähedane on olnud koh-tumine autori, näitleja ja lavastaja Janno Puusepaga. Osalemine näiteringis on kõigele lisaks pannud teksti päheõppimiseks pingutama, ning asetanud erineva-tesse olukordadesse ja rollidesse. Olen tänulik nii lavastajale kui kaaslastele. Minu motoks on: te ei lõpeta naermist, sest jäite vanaks, te jääte vanaks, sest lõpetate naermise. Aga mitte meie: me naera-me üheskoos ja naerutame üheskoos.“

Otto Lehis:„See oli aastal 2015, kui tunti huvi, kas olen nõus

osa võtma loodavast pensionäride näiteringist. Kui kuulsin, kes veel kaasa löövad, siis olin kohe nõus, sest olin varemgi nendega lavalaudu jaganud. Algust tegime Küllike Veede loodud sketšidega, mille koond-nimeks sai „Kõik müügiks“. Esimene ülesastumine oli Abja pensionäride klubiõhtul. Edasi tuli maakonna harrastusteatrite teatripäev ja teised kultuuriüritused. Pälvisime igal pool sooja vastuvõtu ja tugeva aplau-si. Järgmistel aastatel õppisime selgeks uued tükid ja nendega sai ringi reisitud. Soe vastuvõtt innustas üles astuma ka festivalidel, kus oleme saanud palju tunnustust erinevate preemiate näol, alati on esile tõstetud ka meie lavastajat. Koos käia ja olla on lõ-bus. Võimalus näha teiste tegemisi innustab meid paremini tegutsema ja mängima.“

Hilja Sikka:„Olen kultuurimaja lavalaudu tallanud juba 53 aas-

tat. Kõige meeldivamad hobid ongi olnud näitlemine ja laulmine. Kummaline võlu on olla näitleja. Hakata kujutama teiste inimeste elu ja seda uskuda nii, et ka teised usuksid.“

Juhan Purju:„Teatri lavalaudadele sattusin juhuslikult, kui mind

kutsuti „Punamütsikese“ lavastusse mängima. Kuna see kukkus vahvasti välja, siis hakkasingi teatriga

tegelema. Teater on üks ilus julgustükk, mis õpetab palju. Olen olnud nii paljudes erinevates rollides ja esinemisigi on olnud omajagu. Pole tunnustusest ja soojast sõnastki ilma jäänud. Olen saanud näidelda kolme lavastaja käe all.“

Veel löövad meie trupis kaasa Kai Jõeste, Arvo Lamp, Laili Esing, Aime Räim, Viive Niinemäe.

Kersti Sillaots (juhendaja):„Ma armastan teatrit ja tunnen, et teater armastab

ka mind. Näitlemine ja teistele näitlemise võimaluste loomine on osake minust. See võtab energiat, ent annab kordades rohkem seda vastu. Olin eelnevalt juhendanud noori ning seetõttu tundus eakate trupi juhendamine suur väljakutse. Ma eksisin. Selles prot-sessis olin iseendale suurim väljakutse. Õnneks olid mul vahvad tugisambad ja toetajad, suurte voorus-tega näitlejad. Ehk nad ise ei teagi, kui palju nemad hoopis on mind õpetanud, juhendanud, kui palju mu maailmapilti avardanud ning milliseid olulisi väärtusi jaganud.“

Trupi lavastused:2015 Küllike Veede „Kõik müügiks“ .2016 Jan Rahmani „Sann“, mille tõlkis mulgi keel-

de Asta Jaaksoo.2017 „Elu on - otsast teise“ instseneering Indrek

Koffi „Eestluse elujõust“ ainetel. Harrastusteatrite riigifestivali laureaat. Maakondliku festivali lavasta-japreemia, külateatrite festivali laureaat, näitleja- ja lavastajapreemia.

2018 Janno Puusepa „Asemikud“. Külateatrite fes-tivali laureaat, parima naisosa ja kõrvalosa preemia.

Meie lavastus „Elu on- otsast teise“ läks väga hin-ge näitlejale ja lavastajale Siim Maatenile, kes kirju-tas meile kord nii: „Kerstile ja tema näitlejatele. Miski väriseb siiani mu sees. Kas juhtusin alguskokkukõla kuulma? Mõnikord on teater nii päris, et neljandat seina mitte ei lõhuta, vaid see kaob ise ja üle lava-ääre ulatuv maailm muutub üheks saalimaailmaga. Aitäh, et jagasite oma tarkust, aitäh pisarate eest. Hoidke seda, mis teil on, sest ega peale selle, mis meil on, meil tegelikult suurt ei olegi.“

Kersti SILLAOTS,Kolmanda Vooruse juhendaja

Kolmanda Vooruse teatritrupp.

Stseen lavastusest „Asemikud“.

TALLINNA ÕPETAJATE MAJA

ELUKAAR

VANEMAEALISTE POLIITIKA KOMISJON

LIIKMESORGANISATSIOONID:RIIGIKOGU SOTSIAALKOMISJON

SOTSIAALMINISTEERIUMEESTI PUUETEGA INIMESTE KODA

TALLINNA ÜLIKOOL (ÜTI)TARTU ÜLIKOOL (ÜTI)

MTÜ 65BEESTI GERONTOLOOGIA JA GERIAATRIA AS-

SOTSIATSIOON / TÜ KLIINIKUMEESTI SOTSIAALTÖÖ ASSOTSIATSIOONEESTI PENSIONÄRIDE ÜHENDUSTE LIIT

MTÜ EESTI SOTSIAALASUTUSTE JUHTIDE NÕUKODA

EESTI PEREARSTIDE LIITMTÜ EESTI OMASTEHOOLDUS

VANURITE ENESEABI- JA NÕUSTAMISÜHINGMTÜ SEENIOR

TARTU SEENIORMEESTE KLUBIMTÜ PURUVANAKESED

AJALEHT ELUKAARToimetaja ENE VEIPER

Sotsiaalministeeriumi Vaneamealiste poliitikakomisjoni väljaanne

Tallinn 10317, Sõle 40, tel. 5649 0494e.veiper2@gmail.com

Trükitud trükikojas SPIN PRESSRegati pst. 1, 11911 Tallinn

Tell.nr. 13753, 2000 eks.Elukaare väljaandmist rahastabHasartmängumaksu Nõukogu

LUGEMISELAMUS

VIRU TÄNAV JA TEISED

„Paljudest mälestuste raamatutest leiab värvi-kaid kirjeldusi inimsuhetest ja aja vaimust. Har-vem kirjeldatakse, kus aadressil midagi täpselt asus. Ja kuidas too asukoht välja nägi...Erika Aulikule oli kingitud anne just seda lünka täita. Temaga üheskoos mööda Viru või Harju tänavat liikudes astume sisse ühte majja teise järel, kus-juures majad on kenasti varustatud numbritega, mis ikka veel kehtivad. Auliku raamatut saaksid kasutada tänased kodu-uurijad, muinsuskaitsjad, lihtsalt ajaloohuvilised.“ Nii kirjutab Erika Auliku raamatu „Viru tänav ja teised“ sissejuhatuses Tri-vimi Velliste. Ja veel: „Erika Auliku raamat „Viru tänav ja teised“ on otsekui kroonikafilm kuna-gistest Tallinna tänavatest. Ja Tallinnas või selle ümbruses elanud inimestest.“ „Viru tänav ja tei-sed“ on esimene teos sarjast „Tallinna raamat“. Olgu siin avaldatud peatükk selle omanäolise raamatu väikeseks tutvustuseks.

KESKTURU PIIRKOND ENNE MÄRTSIPOMMI-TAMIST

1944. aasta märtsipommitamise tuha alla tukub veel üks mulle nii tuttav majadekvartal – see on prae-gune Keskturu piirkond. Ma tunnen sealsete vanade puumajade hõngu, kitsaste paeplaatidega kõnnitee-de niiskust, sõiduteede munakivide libedust. Tuulgi on tuttav, mis Liivamäe tänava nurgalt puhub.

Liivamäe tänav oli üks laiemaid selles kvartalis. Tä-nav oli rajatud liivaseljandikule, kallakuga vanalinna poole. Tänava algul oli kahekorruseline sinkjasroheli-ne puumaja, fassaadiga vastu Torupilli kõrtsi. Nende vahel oli avalik käimla, mõned lehtpuud varjuks ees.

Sinkjasrohelises puumajas oli Ottensoni kirjutus-materjalide ja koolitarvete kauplus, ainukene selline pood ümbruses. Muidu olid linna ääres ainult toidu-poed ehk vürtspoed, nagu neid siis kutsuti. Seal müü-di saia ja leiba, mida lõigati suure kööginoaga ning kaaluti vaekaussidega lauakaaludel. Müüdi suhkrut, soola, kuivaineid, vorsti ja heeringat. Vürtspoodnik haaras tünnist peoga heeringaid, pakkis need enne kaalumist ajalehepaberisse, pühkis käed leti külge naela otsa riputatud poolmusta käterätikusse kuivaks ja võttis raha vastu. Üks sellistest vürtspoodidest oli Liivamäe tänaval, teine aga Lutheri- Vaestekooli ja Israeli tänava nurgal. See oli Kesa-Maali pood. Juba uksel oli tunda leiva ja heeringa lõhna. Kesa Maali poes oli veel ka nurgalett, kus sai osta pesuseepi ja petrooleumi. Praegu tundub otse kummalisena, et leivapoe nurgas oli metallpaak, kraan küljes, kust lasti ostjatele liiter või paar lambiõli – see oli kahe-kümnendate aastate agulipilt, kaugele seljataha jää-nult soe ja kodune.

Heeringa tänav lookles poolkõveralt Liivamäe ja Puuvilja tänavate vahel. Majad olid siin madalad, hoovid liivased ja kõrgete väravate ning piirdeaeda-dega. Ühtki viljapuuaeda, ühtki sirelipuhma ei paist-nud üle plankude. Ainuke ilus maja oli Heeringa tn 12 – kahekorruseline kahe paraadtrepiga hoone, mis oli ehitatud võrdlemisi kõrgele alusmüürile. Selles majas elas mu klassiõde Benita Vaher.

Puuvilja tänava ainsas kivimajas oli kinosaal, Puu-vilja tänava ja Tartu maantee linnapoolsel nurgal aga Tallinna ainuke pruugitud riiete ja esemete kauplus.

Septembri tänav ühendas Israeli tänavat Liivamäe tänavaga. Minu mälestustes on talvised poolhäma-rad hommikud, kui ma, ranits seljas, pr Andersoni juurde tundi läksin. Mäletan poolpimedat talvehom-mikut. Seisin Septembri tänava kitsukesel kõnni-teel. Mööda sõiduteed kappas minu poole hobune. Poolkasukas mees, ohjad käes pingul, seisis reel püsti. Reejalas lohises poolviltu vastu madalat kõn-niteed. Mind haaras hirm, et saan ree otsaga vastu jalgu. Hüppasin kiirelt reele ja haarasin kahe käega kramplikult voorimehe käisest kinni. Siis heitsin pilgu voorimehele – suure läkiläki alt vaatas mulle vastu noor ilus mees. Ta haaras mu ühe käega kaenlasse, suudles huultele ja küsis naeratades:

„Kas tahad sõita, ilus laps? Sõidame siis, ütle vaid, kuhu!“

Ma polnud hellitatud ega hakanud nutma. Sosis-tasin:

„Kartsin, et regi lööb vastu jalgu, sellepärast hüp-pasin... Nüüd tahan maha, jään kooli hiljaks.“

Olime pööranud Israeli tänavale. Hobune peatus, noormees tõstis mu kõnniteele, suudles laubale ja ütles:

„Ole hea tüdruk, õpi hästi, siis tulen sulle kosja.“Kui tundsin, et jalad olid lumes, pistsin jooksu. Ta-

gasi ma ei vaadanud, nii ma ei teagi, kas mees reel mulle järele vaatas.

ÜKS ÕUN PÄEVASNoormees küsis jõukalt pensionärilt, kuidas too oli

rikkaks saanud. Vanamees naaldus tooli seljatoele ja alustas oma jutustust.

„Ühesõnaga, noormees,“ lausus ta,“oli aasta 1932, suure depressiooni tippaeg, ning mul olid viimased 5 senti taskus. Ma investeerisin selle õuna sisse. Ma saatsin terve päeva mööda seda õuna läikima lüües ning päeva lõpus müüsin selle 10 sendi eest maha. Järgmisel hommikul investeerisin ma need 10 senti kahte õuna. Terve päeva veetsin ma neid läikima lüües ja päeva lõpus müüsin need 20 sendi eest maha. Ma jätkasin kuu aega seda süsteemi ning kuu lõpuks oli mu varandus suurenenud 5 dollari ja 30 sendini.

Siis aga suri mu äi ära ja jättis mulle 2 miljonit dollarit.“VIIMNE SOOVLondonis elav lesknaine otsustas testamendi teha.

Ta rääkis oma advokaadile, et soovib lasta ennast pärast surma kremeerida ja et tuha peab Selfridges´i kaubamajade kohal laiali puistama.

„Miks just Selfridges?“ küsis advokaat.„Sellepärast,“ vastas naine,“et siis saan ma kindel

olla selles, et mu tütred külastavad mind kaks korda nädalas.“

KOLM PAARI PRILLENoor neiu imestas, milleks on vanaisal vaja kolme

paari prille.

VANAINIMESTE NALJAD

Väike-Arehna tänav on üks vaiksemaid ja armsa-maid minu lapsepõlvemälestuste kuldse loori taga. Ma ei mäleta, et oleksin sel tänaval näinud sõiduvoo-rimehe saani või troskat, rääkimata veovoorimehest. Harva liikus tänaval mõni jalakäija. Seegi kadus naa-bertänava nurga taha ja sageli oli siis pikk vahe, enne kui kusagilt jälle uus kogu ilmus.

Väike-Tartu maantee ja Suur-Arehna tänava nur-gal paistis kõrge pulkadest tara, mille vahelt vilkus pikk ühekorruseline kollakas puumaja oma kaarjate akende reaga. See oli raualao omaniku A. Sinisoffi elamu. Samal territooriumil oli ka raualadu. Lembitu tänava nurgal hallis puumajas oli A. Raukase küünla-tööstus ja Kaupmehe tänava kitsas suudmes August Brandmanni šokolaadivabrik, mis oli asutatud juba enne Esimest ilmasõda. Peale šokolaadi valmistati seal ka muid maiustusi, mille valik oli väga lai.

Šokolaadivabriku hooned olid madalal alusmüüril vanamoelised majad. Vabrik ise kõige viimane, asu-des Kaupmehe tänava nurgal. Käisin emaga kordu-valt Brandmanni kaupluses, kust ema meie poodi kaupa tellis või kohe kaasa ostis.

Minu ema rääkis, et kord, vist 1920. aastate algul, oli ta jälle Brandmanni kaupluses. Ta seisis rahulikult järjekorras. Kaks noorepoolset näitsikut teenindasid ostajaskonda. Kauplusse sisenes proua Brandmann. Ta oli tulnud linnast, riided vihmast märjad, jalanõud porised. Siunas halba ilma ja ütles müüjannale:

„Võtke paber ja nühkige mu kingad puhtaks!“Viimane täitis otsekohe käskijanna soovi. See juhtum üllatas mu ema niivõrd, et ta seda kor-

duvalt rääkis. Keskkooli lõpuaastail puutusin abielupaar Brand-

manniga kokku oma klassiõe Selma Perteni juures. Selma oli leivatööstur Juhan Perteni tütar. August Brandmann oli Selma ema vend. Mäletan teda vaikse ja tagasihoidliku mehena, kelles polnud mingit tõusik-likkust ega suurkaupmehelikku üleolekut. Sama võin öelda ka proua Brandmanni kohta. Ta oli küll elav ja jutukas, aga mitte üleolev.

Selma Perteni andmeil olid Brandmannide sage-dasteks külalisteks Estonia näitlejad. Näitleja Agu Lüdigi vend oli Brandmanni tööstuse pearaamatupi-daja ja sealt siis see tutvus näitlejatega...

August Brandmannile kuulus majadegrupp Tartu mnt 73, kus oli juba enne Esimest ilmasõda saun ja mitu kauplust, ning kahekorruseline suvila Pirital. Brandmannidel oli kaks last, poeg ja tütar. Tütreke suri kolmeaastaselt, kui vanemad viibisid välisreisil. Kui A. Brandmann reisilt tagasi jõudis, oli ta lausu-nud:

„Kui kogu mu varandus oleks maha põlenud, po-leks mul nii kahju olnud, kui mul on oma tütrest.“

Sõjatules Brandmanni kogu vara maha ei põlenud, põlesid vaid vabrik ja kodu Väike-Tartu maanteel. Välismaale Brandmann ei pagenud. Viimased elu-päevad elas ta Pirital omas majas. Sealt kanti nad abikaasaga mõlemad maamulda.

„Ühed prillid on kaugele nägemiseks,“ seletas vanaisa lapselapsele, „teised lugemiseks ning kolmandad on kahe esimese paari otsimiseks.“

TERVISLIK ELUKOHTVastavalt arsti soovitusele kolis mees maale pen-

sionipõlve veetma. Teisel päeval kohtus ta naabrime-hega, kes oli nagu ta ise üle seitsmekümne. „Mu arst ütles, et see on tervislik paik elamiseks,“ ütles mees naabrimehele. „On see tõsi?“

„Loomulikult,“ vastas naaber. „Ja teate, miks? Sest kui ma esimest korda siia sattusin, siis ei rääkinud ma sõnagi, mul polnud peas peaaegu ühtki juukse-karva, ma ei jaksanud üle toa kõndida ning mind pidi voodisse asetama ja sealt välja tõstma.“

„Siis on teiega imeline muutus toimunud.,“ ütles mees.“Kui kaua te siis siin elanud olete?“

„Sünnist saati,“ vastas naabrimees. MEMMEPOEGMees, kel oli aastaid üle viiekümne ning kes elas

ikka veel vanematekodus, ütles oma võimukale emale, et on viimaks armunud ja kavatseb abiellu-da. „Homme õhtul toon ma siia kolm naisterahvast,“ ütles ta, „ning sina, ema, pead ära arvama, kellega neist ma abiellun.“

„Kui sa just pead,“ torises ema õnnetult. Järgmisel õhtul tõi poeg majja kolm veetlevat naist,

juhatas nad elutuppa ja palus neil istet võtta.„Nüüd, ema,“ pöördus ta ema poole, „Ütle palun,

kellega neist ma sinu arvates abiellun.“„Sellega, kes keskel istub,“ vastas ema kõhklema-

tult.„Täiesti õige!“ hüüatas poeg. „Kuidas sa ära arvasid?“„Sest ta ei meeldi mulle mitte üks põrm.“

Volleemia kasvatas käbid

Tallinna Botaanikaaia lähistroopika kasvuhoone elus fossiil – volleemia kannab käbisid. Teadaolevalt pole ühelgi teisel Eestis kasvaval volleemial seni kä-bisid nähtud.

Volleemiat võib pidada üheks maailma kõige ha-ruldasemaks okaspuuks. See taim asustas 150–200 miljonit aastat tagasi koos dinosaurustega Austraaliat ning teda peeti juba 150 miljonit aastat tagasi välja-surnuks. Volleemia taasavastas Austraalia Wollemi rahvuspargi töötaja David Noble 10. septembril 1994. aastal. Sydneyst 150 km loodes asuvas 600 m süga-vuses liivakivikanjonis kasvab vaid vähem kui sada puud.

Kaks esimest volleemiat saadeti Eestisse, Tallinna ja Tartu botaanikaaeda, augustis 2007. Haruldused andis botaanikaaedadele üle Austraalia suursaadik Howard Brown Austraalia rahvuspuu akaatsia päeval 1. septembril.

Tulge oma silmaga uudistama! Botaanikaaia harul-dusel on 4 erinevas arengujärgus isaskäbi ja mõned käbid tolmlevad just praegu.

Kasvuhooned on avatud kell 11–16, väliterritoo-rium kuni 17.00.

Marika LEETMAA, turundus- ja kommunikatsioonijuht

Sotsiaalse õigluse päev

20. veebruaril tähistatakse kogu maailmas sot-siaalse õigluse päeva. See tähendab soovi ja vaja-dust seista õiglasema maailma eest, kus inimeste elukvaliteedis ja võimalustes oma elu inimväärseks muuta ei oleks praegu kehtivaid tohutuid erinevu-si. Kindlasti on vaesuse ja inimõiguste vahel väga tugev seos ja siin valitseb maailmas kujuteldamatu ebavõrdsus. Nii näiteks on välja arvutatud, et kolme-saja maailma rikkaima inimese kätte kaasajal kuh-junud rikkus võrdub kolme miljardi vaese inimeste vahel jaguva rikkusega. Või näiteks teenis maailma rikkaim inimene 2010. aastal 15 miljardit eurot, sa-mal ajal kui näiteks 4 miljoni elanikuga Gruusia SKP oli 2009. aastal 9 miljardit eurot. Sotsiaalse õigluse päev toetab rahvusvahelisi püüdlusi vaesuse vähen-damiseks, töövõimaluste loomist, võimalusi elada õiglases üldisele heaolule püüdlevas maailmas.

Tänavune sotsiaalse õigluse päev on pühendatud esmajoones keskkonnasäästlikule majandusele ja ühiskonnale.On ju keskkond kogu inimkonna ühine vara, mille kaitsmise vajadus iga aastaga üha selge-maks saab.

J

4 Veebruar 2019 Nr. 02 (211)