HARJU ELEKTER 35M I N E V I K J A T Ä N A P Ä E V

Koostanud Hans-Erik Laansalu ja AS Harju Elekter

Toimetanud Sirje Laidre

Kujundanud Kersti Tormis

Fotod: Tiit Koha ja AS Harju Elekter arhiiv

ISBN 9985–68–139–8

© AS Harju Elekter ja kirjastus “Valgus”, 2003

Trükitud trükikojas Paar

Sisukord

Nõukogu esimehe Endel Palla saatesõna 4Juhatuse esimehe Andres Allikmäe saatesõna 6

ETTEVÕTTE ASUTAMINE JA ESIMESED AASTAKÜMNED 8Kõik algas kaablist 8Toodangu nomenklatuur laieneb 11Töötamine defitsiidi likvideerimise nimel 16Universaalseim ettevõte Eestis 20Organisatsioonilised ümberkujundused 26

UUTES ARENGUTINGIMUSTES 27Välissidemete arendamine 27

Koostöö elektrikilpide valmistamisel 28Autojuhtmete tehas 29

Ühis- ehk sidusettevõtete asutamine 35ABB Harju Elekter AS 35AS Keila Kaabel 37AS Glamox Harju Elekter 42AS Eltek – Harju Elektri tütarettevõte 46AS Saajos Balti 50

TEGUSALT TÄNASESSE PÄEVA 53Tootmispindade laiendamine 53

Alajaamade tsehh 53Ehitus- ja rekonstrueerimistegevus 55

Tööpingipargi arendamine 58Rahvusvaheliste ärisidemete arendamine 61Harju Elektri Elektriseadmete tehase tänane toodang ja kliendid 65Harju Elekter aktsiaseltsina börsil 69Töötajate motiveerimine 72Sponsortegevus 75

HARJU ELEKTER 35. AASTAPÄEVAL 76Tähtsündmusi 82Resümeed inglise ja soome keeles 84

4 5

Ettevõtte edukuse pandiks on otsene ja hea koos-

töö oma partnerettevõtete, klientide ja aktsio-

näridega. Juba aktsiaseltsi Harju Elekter moo-

dustamisel võtsime endale juhtmõtteks “Koos-

töö meiega kindlustab edu” ja sellest oleme

oma igapäevases töös ja suhtlemises püüdnud

ka lähtuda.Harju Elekter on tegutsenud juba kolmküm-

mend viis aastat. See ei ole just ümmargunejuubel, kuid annab siiski põhjust korraks seisata-da ja tagasi vaadata. Me loeme oma ettevõttealgusajaks aastat 1968, mil tollane Harju KEK

hakkas tootma elektrikaablit. See oli hädavajalik ettevõtmine, sestkaablit ei olnud tol ajal kehtinud tsentraliseeritud hangete kaudu või-malik vajalikul hulgal saada, valmivad ehitused aga tuli installeerida.Kaablitootmine oli esimene samm sellel pikal teel, mille hiljem HarjuElektriks nimetatud ettevõte tollal astus. Kaabel ei olnud sugugi ainu-ke defitsiitne materjal: tollaste majanduslike tingimuste tõttu oli puu-dus kõikidest materjalidest ja seadmetest, mida ehitused vajasid, ningsee seadis Harju KEKi abitootmise vägagi tõsiste ülesannete ette. Prae-gu tagasi vaadates tundub isegi ebausutavana, et me oleme tootnudnii laias nomenklatuuris elektriseadmeid ja -materjale ning aastaküm-neid suutnud ehitajate “tagalat” kindlustada.

Nüüdseks on see kõik kauge minevik. Nii nagu on unustusse jäänudsõna “defitsiit”, nii pole ka enam mõeldav, et üks ettevõte suudakskvaliteetselt toota kümneid või sadugi erinevaid tooteartikleid. Kuna-gise oludest tingitud hüüdlause “Teeme kõik ise!” asemele on tulnudmõiste “koostöö”. Koostöös tütar- ja sidusettevõtetega üritame lahen-dada kliendi vajadused kompleksselt. Üheskoos oleme tugevamadning suudame kliendile pakkuda laialdasemat tootesortimenti. Täna-päeval on rahvusvahelisel kontsernil Harju Elekter hea maine, mis või-maldab leida uusi kliente ja koostööpartnereid nii kodu- kui välismaal.

Koostöös oma aktsionäridega Tallinna Börsil järgime ausa ja avatudettevõtluse reegleid, tagame oma äritegevuse läbipaistvuse ning vaja-liku informatsiooni kättesaadavuse. Aktsionäride usaldus kohustabmeid hoolikalt seadma nii ettevõtte kaugemaid kui lähemaid sihte.

Ettevõte peab pidevalt ajaga kaasas käima, arenema, sest paigalseistähendaks tegelikult tagasiminekut. Meie arengu ja edu ongi taganudõigeaegsed muudatused. Meie edu pandiks on töökad, hea erialasehariduse, teadmiste ja oskustega vastutustundlikud töötajad.

Käesolev raamatuke on põgus pilguheit Harju Elektri poolt kolme-kümne viie aasta jooksul läbi käidud teele. Olgu see meenutamiseksneile, kes meiega koos on seda teed mööda sammunud, ning abiksneile, kes tahavad meiega lähemat tutvust teha.

Head jätkuvat koostööd!

Endel Palla,ASi Harju Elekter nõukogu esimees

6 7

Uus aeg ja uued tuuled Eesti majanduses on olu-liselt uuendanud ka inimeste mõtteviisi. Eduku-se mõõdupuuks võetakse tihtipeale mitmed uue-mad juhtimis- ning majandusteooria kriteeriu-mid. Tänapäeva mõistes on ettevõtted edukadja silmapaistvad siis, kui nende tuntus on laie-nenud oma maa piiridest kaugemale; meie väi-ke riik ja kitsas majandusringkond tingib ühaenam rahvusvahelistumist ja suunatust välja-poole oma tavapärase äritegevuse areaali. Sel-liste oluliste muutuste taustal küsitakse ühaenam, milles seisneb teie ettevõtte edu saladus?

Miks teie ettevõttel on läinud hästi? Kas teil jätkub püssirohtu, et hästiläheks ka edaspidi?

Väidan, et Harju Elektri edu taga on tema töötajad ja nende tehtudõiged valikud. Ehkki meie tegutsemise algaastatel tuli õigete valikuteotsingul paljuski tugineda vaid intuitsioonile, on esmaväärtusteks jää-nud nii pühendumus tööle, kliendi austamine kui ka töötaja väärtusta-mine. Selles peitubki meie edu võti, mis on muutnud Harju Elektri omastabiilse arengu kaudu tänapäeva Eesti üheks edukamaks ja tunnusta-tumaks rahvusvaheliseks kontserniks. Inimese töö austamine ning teh-niliste võimaluste ja ressursside arendamine oli ka üks peamisi põhjusi,mis võimaldas ettevõttel üheksakümnendate aastate alguse ülemine-kuperioodil kergemini jätkata tegevust oma põhitegevusaladel – elekt-riseadmete ja -materjalide ning lehtmetalltoodete tootmise valdkon-nas. Meie jaoks peitus edu võti rahvusvahelistes suhetes ja kontaktides,mis võimaldasid ettevõtet juhtinud inimeste ideed valada tänapäevatehnilisse vormi ja tõsta meie töötulemused tasemele, mis on rahulda-nud nõudlikemaidki kliente ja partnereid. Oleme omandanud koge-musi ärisuhetest selliste nimekate tegijatega nagu Nokia, Siemens, ABB,Glamox, PKC Group, Scania Trucks, Volvo Trucks, Schneider Electric,Atlantic Group ja paljud teised. Peale kõige muu on need suhted

õpetanud meid veelgi enam väärtustama oma töötajaid ja uskuma vali-tud tee õigsusesse.

Ettevõtte tänase juhina võin rahulolevana tagasi vaadata eelkäijatetööle. Tänu meie töötajatele ja koostööle klientide ning partneritegaon Harju Elekter täna mainekas rahvusvaheline kontsern, kelle aktsiaon Tallinna Börsil kõrges hinnas, ka on ta hinnatud töökohaks palju-dele tänastele ja tulevastele kolleegidele. Meie jaoks on aga alatiolnud olulisem see, mis seisab veel ees, kuhu tahame välja jõuda ningmilliseid uusi eesmärke julgeme endale püstitada. 35 edukat aastat eikindlusta meie tulevikku, kui me ei astu oskuslikult vastu uutele välja-kutsetele. Tänapäeval oleme oma otsustustes vabad, keegi ei saa meileette kirjutada meie edasist arenguteed – selle tee valime klientide,partnerite ning aktsionäridega üheskoos.

Harju Elekter on paindlikult muutuv ja arenev rahvusvaheline kont-sern, kellel on tütar- ja sidusfirmasid nii kodu- kui välismaal. Meie äri-tegevus ja enamik meie tulevikuvisioonidest on juba Euroopa Liidu,täpsemalt Põhjamaade mõõtkavas. Veelgi olulisem on aga see, et pal-jud firmad nii Eestis kui välismaal võtavad meid juba ammu arvesta-tava tegijana.

Euroopa mastaabis ei ole Harju Elekter suur firma. Kuid peale numb-riliste näitajate on ka muid kriteeriume, mille järgi saab suurust hinna-ta. Harju Elekter on kindlasti suur oma edukuselt ja arengu stabiilsu-selt. Meie ühine hool on seda suurust hoida ning arendada ettevõtetnüüd ja tulevikus.

Andres Allikmäe,ASi Harju Elekter juhatuse esimees

8

Ettevõtte asutamine ja esimesed aastakümned

Kõik algas kaablist

Tööstusettevõtted võiks asutamise seisukohast liigitada kaheks – need, mis asutatakse kohe

teatud eesmärgiga, teatud kindlate toodete valmistamiseks, ja need, mis lihtsalt tekivad

puhtpraktilisest vajadusest muude ettevõtmiste kõrvale. Tekivad sellepärast, et on eluliselt

vajalikud. Ühe sõnaga – nad sünnivad elust enesest.

Aktsiaselts Harju Elekter tuleks liigitada just viimaste hulka. Raske on eristada momenti,

mil 1960. aastate keskpaiku alustati Keilas ühes kuurialusesse rajatud töökojas kolhoosiehi-

tuse tarvis esimeste algeliste elektrikilpide valmistamist või millal n-ö põlve peal nokitsemi-

sest sai juba arvestatav tegevus, mida tollel ajal abitootmiseks nimetati. Ent kui Haju KEKi

elektrijaoskonna juhataja Sulev Kivimäe peas sündis idee hankida vajalikud seadmed ja alus-

tada installatsioonikaabli tootmist, oli see vaieldamatult juba esimene samm tootmisette-

võtte loomise suunas. Harju Elektri asutamise ajaks loetakse 1968. aasta septembrikuud.

Kahtlemata oli sel moel tootmise alustamine tollases Harju Kolhoosiehituskontoris enne-

nägematult julge ettevõtmine. Et koostada peamiselt riiklikest tehastest mahakantuna han-

gitud üksikutest, sageli üksteisega raskesti sobituvatest agregaatidest kaablitootmisliin, tuli

otsida tehnilist projekteerijat ja konsultanti väljastpoolt. Ja selline inimene ka leiti – see oli

EKE Projekti insener-tehnoloog Hans Rekand. Harju KEKi elektrijaoskonna juhataja Sulev

Kivimäe energilisel eestvedamisel ja kaablitootmise meistri ametikohale võetud, kuigi sel

alal kogemusteta Heiti Metstaki järjekindla katsetamise tulemusena andis uus kaabliliin

1968. aasta sügisel oma esimese, kuid kaugeltki mitte laitmatu toodangu.Kuidas käivitus kaablitootmisliin? Kõigepealt kerkis üles ruumide küsimus – tolleaegsel

Harju KEKil puudusid võimalused rajada kaablitootmise tarbeks uus hoone, liiatigi kutsusidee ise kaablit tootma hakata otsustajates esile küllaltki palju skepsist. Pealegi oli KEK senisuutnud abitootmise tarbeks püstitada vaid mõned hädapärased hooned, nende hulgas kakastitsehhi, kus valmistati tellimise peale mitmesuguseid puitkaste. Lõpuks otsustatigi võttaseesama kastitsehhihoone kasutusele tulevase kaablitsehhi asupaigana; et aga kaabliliinkogu pikkuses ära mahuks, tuli senist hoonet pikendada stiilitute puitjuurdeehitistega.

Sulev Kivimäe

Kaablitsehhi esimene maja.

esmaülesanne oli mitmesuguste tootmises vajalike stantside projekteerimine, mille valmis-tamiseks loodi 1972. aastal remondi-instrumentaaljaoskond Aado Salumäega eesotsas.Stantside valmistamine kohapeal osutus nii töö operatiivsuse kui ka majanduslike kaalut-luste tõttu kõige otstarbekamaks.

Uude tsehhihoonesse koondati elektrikilpide valmistamine, mehaanikajaoskond, remondi-jaoskond, kaablitootmise jaoskond ja Harju KEKi eritööde osakonna autoremonditöökoda.Samaaegselt hoone valmimisega hakati hankima tsehhi sisustamiseks seadmeid: giljotiin-kääre, painutajaid, keevitusagregaate ja mitmesuguseid presse. Paraku olid need enamusesriiklikes tehastes mahakantud seadmed, mida tuli kapitaalselt remontida. Selle tööga saadirohkesti kogemusi ning jalad alla mehaanikajaoskonnale. Toodete värvimise jaoks ehitatiomaette värvimisliin koos elektriküttel kuivatuskambriga. Pärast tsehhihoone valmimist jaesialgset sisseseadmist tundus, et elektriseadmete tootmise ruumide küsimus on lõplikultlahendatud.

Uuest hoonest võttis enda alla peaaegu neljandiku kaablitootmise jaoskond, kuhu mon-teeriti kaks kaablitootmisliini ja juhtme isoleerimise liin. Hoolimata seadmete ratsionaalsestpaigutusest hakkas just kõigepealt seal ilmnema ruumikitsikus, mis piiras kaablitootmisemahtu mitmete aastate jooksul. Eriti andis see tunda seetõttu, et valmistatavast kaablist saiHarju KEKi jaoks N. Liidu naturaalmajanduse tingimustes väga efektiivselt käibiv vahetus-kaup: kaabli eest oli võimalik tolleaegse suure riigi mis tahes ettevõttest hankida vajalikkeehitusmaterjale. Tagasi vaadates võib liialdamata väita, et just tänu kaablitootmisele arenesHarju KEK teistest kolhoosiehitusettevõtetest kiiremini ja saavutas Eestis liidrikoha. Seejuu-res oli suuri teeneid kaablijaoskonna tulihingelisel juhatajal Heiti Metstakil, kelle ettevõtmisitoetas nii eritööde osakonna kui kogu Harju KEKi juhtkond.

Elektriseadmete tsehhi käikuandmine võimaldas Harju KEKi eritööde osakonnal elektri-seadmete tootmise kõrval valmistada ka mitmesuguseid eriehitusele vajaminevaid konst-ruktsioone. Elektriseadmete tsehhi juhatajana asus tööle Hillar Suurkuusk, kelle ülesandeksoli koordineerida küllaltki stiihilist tootmist. Polnud ju sugugi haruldane juhus, kus mõniehitusobjekti töödejuhataja tuli tsehhi, mingi skits näpuvahel, ja soovis ootetööna saadavajaliku detaili, mis tavaliselt kiiresti ka valmis tehti. Vastavalt tekkinud vajadusele hakatikohe laiendama toodete nomenklatuuri ja looma uusi elektrikilpide mudeleid, sest seni val-mistatud kilbid olid tihendamata ja suhteliselt algelise konstruktsiooniga. Maaehitusteelektrifitseerimine tekitas suurenenud nõudmise ka alajaamade järele ning seoses sellegaasuti elektriseadmete tsehhis valmistama metallist komplektalajaamu ning madal- ja

Uue elektriseadmete tsehhi ehitus 1970. aastal.

Kaablitsehh oma teises asupaigas.

Evald Sala

Üritati leida ka tellijat, kes kasutaks oma toodangus elektrikilpe ja tarniks vajalikudkomplekteeritavad komponendid Harju Elektrist. Valmistatigi paar näidiseksemplari Brestisoojusgeneraatorite tehasele, kuid mitmete erimeelsuste tõttu ei jõutud lepinguni.

Omamoodi stimuleeriva tõuke elektrikilpide projekteerimisele, nende tüüpkonstrukt-sioonide väljatöötamisele ja valmistamisele andis 1973. aastal Harju Elektrile antud ülelii-dulise ehitustehnika arendamise organisatsiooni Orgstroi tellimus. Et N. Liidus puudusidspetsiaalsed teisaldatavad korduvkasutusega elektrikilbid ehitustööde jaoks, oli Orgstroivälja töötanud hulga tüüpskeeme. Tellija andis kilpide jaoks vajalikud tehnilised parameet-rid, ettevõtte konstruktorite hooleks jäi nende põhjal konstrueerida vajalikud elektrikilbid.Kilpe oli mitu modifikatsiooni ja kõik nad olid mõeldud ajutiseks kasutamiseks kas jalastelseisvana, seinale riputatavana või olid nad kantavat tüüpi pistikukilbid koos juurdekuuluvatoitejuhtmega. Painduv toitejuhe valmistati loomulikult oma kaablijaoskonnas. Vaielda-matult oli nende kilpide valmistamisel suureks väärtuseks see, et kõik komplekteeritavadelektrotehnilised komponendid hankis tellija ise, lihtsustades sellega meie tööd tolleaegseskeerulises varustussüsteemis.

kõrgepingepaneele. Enamasti olid seejuures eeskujuks Eesti Energia allettevõttes Energo-remont väljatöötatud konstruktsioonid, mida hakati aegamööda täiustama vastavalt konk-reetsetele tellimustele. 1972. aastal valmis esimene tihendatud elektrikilp kaitseastmegaIP55, mis sillutas teed selliste elektrikilpide valmistamiseks tulevikus. Nendele kilpidele vaja-likku tihendit jt kummitooteid valmistas Eesti Põllumajandustehnika Kose jaoskond, kus-juures vajalikud pressvormid jm seadmed valmistati jällegi remondi-instrumentaaljaoskon-nas oma konstruktorite jooniste järgi.

Elektriseadmete tsehhi toodangu tellijateks said ka aiandussovhoosid, kellele 1970. aas-tate alguses hakati valmistama mehaaniliselt teisaldatavaid valgustiraame. Kümne 80-Wvõimsusega luminestsentslambiga raamid olid kõrguses teisaldatavad ja võimaldasid muutataimedele vajaliku valguse intensiivsust. Nendes valgusraamides vajalikke drosseleid oldisunnitud valmistama samuti kohapeal, hankides selleks vajalikud materjalid ja immutus-seadmed. Need valgustiraamid olid esimesed Harju Elektris valmistatud valgustid, milletootmisest arenes järgnevatel aastatel välja omaette tootmisharu.

Elektriseadmete tsehhi töös esinevate mitmete kitsaskohtade likvideerimiseks tuli tseh-his teha ümberehitusi ja leida võimalusi vajalike abimaterjalide tootmiseks. Nii alustati1974. aastal galvaniseerimisjaoskonna projekteerimist ja rajamist, milleks võeti äsjavalmi-nud tsehhis ette esimesed ümberehitustööd, kuna galvaniseerimisliini paigutamiseks puu-dus vajaliku suurusega ruum. Galvaniseerimisliini projekteerisid juba ettevõtte oma konst-ruktorid ja see ehitati valmis oma jõududega; selleks vajalikud eriseadmed lasti valmistadaTallinnas. Liinil tsingiti peamiselt elektrikilpide valmistamisel vajalikke metiise – polte, mut-reid ja väikedetaile. Hiljem, peamiselt käikuantud elektroonikatsehhi tarbeks, hakati apa-raatide sassiisid galvaaniliselt katma ka kaadmiumiga.

Peagi selgus, et uue elektriseadmete tsehhi tootmisvõimsus on tunduvalt suurem kuituli tellimusi ning seetõttu asuti energiliselt otsima tellijaid väljastpoolt Eestit. Mõneksajaks andiski tööd juurde suure partii termoregulaatoritega juhtjõukilpide tellimus üheLeningradi oblasti linnuvabriku ehituse tarbeks. Seejärel tehti katseid leida tellijaid ka N.Liidu teiste tootmisettevõtete näol. Et saada tsentraliseeritud korras tellimusi, tuli läbidatõeline bürokraatia kadalipp Moskvas. Selle tulemusena valmistati elektrikilpe mitmeleüleliidulise tähtsusega ehitusele. Kuid riiklikult planeeritud toodangu tegemisel puudusoperatiivsus (tellimistsükli pikkus oli üle 2 aasta), niisugune tegevus polnud perspektiivne jamõistlik oli see lõpetada. Otstarbekam oli taas valmistada kilpe otsetellimuste alusel, vaja-dusel isegi vaid nädalase tähtajaga.

14 15

Harju Elektri 1970. aastatel ehitatud komplektalajaam.

polügooni arvel. Pingeliste läbirääkimiste tulemusena, kusjuures küsimus ulatus otsapidi kaMoskvasse, sai Harju KEK 1976. aasta lõpul suure territoriaalse juurdelõike, mille suurus üle-tas kahekordselt senise territooriumi. Kohe alustati ka uute hoonete rajamist, millest esime-sena valmis 1976. aasta sügisel elektriseadmete tsehhi komponentideladu-kaarhall.

Juba paari tööaasta järel hakkas algul nii avarana tundunud elektriseadmete tsehhistaas tunda andma ruumikitsikus. Mõningal määral leevendas olukorda 1973. aastal KEKiautoremonditsehhi käikuandmisel toimunud eritööde osakonna pindade ümberkorralda-mine: autoremontijate kasutuses olnud pinnale asus tsehhi instrumentaaljaoskond. See agaei leevendanud ruumipuudust tsehhi mehaanikajaoskonna poolel, kus tekkisid just värvi-mist ootavate pooltoodete varud. 1977. aastal saigi teoks plaan, mis veel paar aastat tagasioli tundunud täiesti mittevajaliku ja vastuvõetamatuna – elektriseadmete tsehhile valmiskõrvalehitisena uus värvimisjaoskond. Kuigi ka seal värviti vaid pihustiga, oli see sammedasi: kasutusele võeti pikem rippkonveier, kaks mehaaniliselt tõstetava värvijaplatvormigavärvikabiini ja uus kuivatustunnel, mis võimaldas kuivatada ka suuri detaile ja kilpe. Seni olinäiteks madalpingepaneele värvitud väljas, mis seadis värvijad sõltuvusse ilmastikuoludest,samuti jättis värvkatte kvaliteet sageli soovida.

Elektriseadmete tsehhis kujunesid omaette tooteliigiks mitmesugused valgustid, midaHarju Elektri eelkäija oli hakanud tootma juba seitsmekümnendate aastate alguses. Esime-sed olid eespool mainitud valgustiraamid kasvuhoonetele (luminestsentslambid võimsu-sega 10x80 W). Massilise loomakasvatushoonete ehituse tarbeks loodi spetsiaalne uut tüüpi,2x80-W tihendatud luminestsentsvalgusti. Mõnevõrra hiljem valmis ka selle valgusti 2x40-Wmodifikatsioon. Loomakasvatuse abihoonete valgustamiseks hakati tootma ka 200-W hõõg-lambiga, tihendatud valgusteid, mille tootmine kujunes massiliseks. Klaaskupleid nime-tatud valgustite jaoks valmistas algul klaasitööstus Järvakandi Tehased; need massiivsed jarasked pudeliklaasist valmistatud kuplid olid aga halbade valgustehniliste omadustega.Aastaid hiljem hakati kupleid tellima Venemaa klaasivabrikuist.

Kolhoosiehituse hoogustumise tõttu, eriti seoses paljude kolhoosikontorite ehitamisegatekkis vajadus ka kontoriruumide valgustite järele. Konstruktorite ette kerkis uus ülesanne– luua nii esteetiliselt kui valgustustehniliselt sobiv luminestsentsvalgusti. Selleks valmiski2x40-W võimsusega kaitsevõrega valgusti, mida järgnevatel aastatel toodeti kümneidtuhandeid. Tuleb märkida tolleaegse Erikonstrueerimis- ja Tehnoloogiaettevõtte (EKTE)konstruktorite tulemuslikku tööd mainitud valgustite ja eriti nende tootmiseks vajalike

Töötamine defitsiidi likvideerimise nimel

N. Liidu majandustegevust iseloomustas igal alal üks märksõna – defitsiit. Eriti ilmnes defit-siit põllumajandusehituses, sest hoolimata põllumajandustootmise tähtsustamisest jäi vaja-like ehitiste varustamine tsentraliseerituse tõttu ikkagi valupunktiks. Harju KEKi elektri-tööde juhtidel oli aga küllaldaselt ettevõtlikkust ja entusiasmi, et omal käel asuda kitsas-kohti likvideerima. Olgu näitena toodud side küsimus. Kolhoosides ja sovhoosides oli tele-fonside nõrgalt arenenud, raadioside puudus aga enamasti sootuks või oli mitteküllaldaseltehnilisel tasemel. Seda arvesse võttes hakkas KEKi eritööde osakonda huvitama Valingulasunud väike elektroonikaettevõte, mis algelistes tingimustes valmistas sideseadmeid. Mõ-lemapoolselt vaadatuna osutus 1971. aastal otstarbekaks tuua see ettevõte üle Harju KEKieritööde osakonna koosseisu, perspektiiviga rajada Keilasse sideseadmete tootmiseks kõi-giti ajakohane elektroonikatsehh. Esialgu kitsastes tingimustes hakati seal välja töötama javähesel määral ka valmistati põllumajandusettevõtete tarvis dispetsipulte. Aasta hiljemalgasid ettevalmistused ka uue tsehhihoone rajamiseks, mis valmis esialgsel kujul kolme-korruselisena 1975. aastal. Seejuures ehitati tsehhi kogupikkusest esialgu välja ainult pool,kavatsusega ehitust hiljem jätkata.

Elektroonikatsehhi valmimine võimaldas lahendada veel ühe Harju KEKis esinenud kit-saskoha – nimelt rajati korpusi ühendava olmehoone teisele korrusele ruumikas sööklakoos toiduvalmistamisplokiga (seni oli töötajatele toitu kohale toodud Keilast). Uues hoo-nes said endale sobivad ruumid nii eritööde osakonna juhatus kui jaoskonnad ning oma-ette valgusküllase ruumi tehnikaosakond.

Tootmise juurde kuuluvad ka materjali- ja valmistoodangulaod. Kolhoosiehitusettevõte-te algaastail rajati koondise Eesti Kolhoosiehitus keskladu Keilasse, Harju KEKi territooriu-mile, kus said endale laoruumid ka KEKi osakonnad. Pärast uue elektriseadmete tsehhi käi-kuandmist 1971. aastal tekkis kohemaid vajadus ka avaramate laopindade järele, sest nõu-koguliku defitsiidi tingimustes pidid laopinnad olema optimaalselt vajalikust palju suure-mad kas või selleks, et säilitada igaks juhuks varutud materjali. Toorme ja ka valmistoodan-gu paigutamiseks rajati elektriseadmete tsehhi vahetusse lähedusse kergkonstruktsiooniga,eterniittahvlitest seinte ja katusega hiigelsuur hall. Sellega oli territoorium põhimõtteliselttäis ehitatud ja edasisel laienemisel vajalike ehitiste jaoks tuli järjekordselt hakata maadjuurde nõutama. Paraku polnud see lihtne, sest senine krunt sai laieneda ainult sõjaväe-

16

Esimese galvaanikaliini avamine 1974. aastal.

Valgustite valmistamisel oli üks põhilisemaid probleeme nende nõuetekohane värvi-mine. Valgustid on enamasti valged, seda tingib eeskätt valgustustehniline nõue peegelda-da valgusallika valgust. Esimestel aastatel värviti Harju Elektris valgusteid pentaftaalvärvigatavalisel värvikonveieril pihustiga, millega kaasnes suur värvikulu ja värviliini filtrite kiiresaastumise. Tehnikaosakonnas uuriti muid värvimismeetodeid ja jäädi lõpuks elektroforees-värvimise juurde, mis tundus olevat kõige sobivam. Selle meetodi perspektiivset raken-damist nähti ette juba värvimisjaoskonna juurdeehitise projekteerimisel, kui tulevase värvi-misliini jaoks ehitati sinna omaette ruum. Paraku ei lahenenud foreesvärvimise probleemidsugugi kergesti, sest selgus, et vajalikke värvimisliine ja seadmeid N. Liidus ei toodeta. Jäiüle see liin ja vajalikud abiseadmed ise projekteerida ning valmis ehitada, toetudes ainultkirjandusest saadud andmetele.

Elektroforeesvärvimisliini projekteerimisel ja selle ehitamise juhendamisel tegi suuretöö ära elektroforeesvärvimise põhimõtete ja tehnoloogiaga põhjalikult tutvunud tehnika-osakonna juhtiv konstruktor Enno Veltmann. Pingelise töö tulemusena valmiski 1984. aas-tal täisautomaatne foreesvärvimisliin, mis töötas aastaid laitmatult.

Varalahkunud konstruktori Enno Veltmanni tegemisi meenutades tuleb tunnustadatema suurt panust paljude Harju Elektri mehaaniliste töövahendite projekteerimisel jaloomisel. Liialdamata võib öelda, et harva kohtab nii loovat ja leidlikku inimest, kes suudableida lahenduse ka kõige keerukamatele tehnilistele probleemidele.

Elektriseadmete tsehh töötas algusest peale täie hooga. Näiteks 1979. aastal toodeti4100 elektrikilpi, 21 154 valgustit ja 1786 kilomeetrit mitmesuguseid kaableid. Kuid pidevruuminappus jäi ka edaspidi tsehhi ettevõtmisi kammitsema.

Seoses elektroonikatsehhi valmimisega reorganiseeriti 1979. aasta alguses kogu senineeritööde osakonna abitoomine ümber – moodustati EKTE. Selles viidi sisse uuendusi võimal-dav juhtimisstruktuur ja võimalik oli tõsta palkasid. EKTE koosseisu toodi ka eritööde osa-konna juurde kuulunud sanitaartehniliste seadmete ettevalmistusjaoskond. Santehnikuteülesanne oli vajalike torukommunikatsioonide – veevärgi, kanalisatsiooni ja keskkütte mon-teerimine elumajades, lautades või koguni kesksurvekatlamajades, mida omal ajal kolhoosi-keskustesse rohkesti ehitati. Tõdeti, et montaazitööde kiirendamiseks ehitusplatsil on üksi-kuid torusõlmi otstarbekam valmistada tehasetingimustes, milleks rajati senise elektrisead-mete tsehhi vahetusse lähedusse metallmoodulitest tootmishall. Enne seda oli üksikuid toru-töödeks vajalikke komponente valmistatud ja monteeritud garaazihoones asunud väikeses

seadmete konstrueerimisel, millest osa olid täiesti originaalse tööpõhimõttega. Näitekskontorivalgustite võrede valmistamise tehnoloogia oli täiesti uudne, selles oli kasutuselkohapeal valmistatud kaks stantsi ja erilise konstruktsiooniga kooste-painutuspink.

Seoses valgustite tootmise hüppelise suurenemisega jäi montaazijaoskonnas järjekord-selt ruumi napiks. Värvimisjaoskonna juurdeehitus tõi mõningase lahenduse ka siia – nimeltlaiendati senist montaazijaoskonna rõdu ja ühendati see juurdeehitise II korrusega, kuhupaigutati valgustite montaazibrigaad. Vabanenud montaazirõdule asusid väikekilpide mon-teerijad. Omamoodi saavutus oli oma seadmete ja vahenditega vertikaaltranspordi tarbeksehitatud ainulaadne kaubalift.

18 19

Valgustite valmistamine.

hästi toimiv ettevõte, kus töötas võimekas ja vastutustundlik tehniline personal. Kuigi alus-tatud oli mahakantuna hangitud ja taastatud tööpinkidega, ergutas see teisest küljest väljaarendama järjest täiuslikumat remondibaasi, et valmistada ka nendele pinkidele vajalikkevaruosi. Sellest baasist kujunes tasapisi juba üsnagi täiuslik instrumentaaljaoskond, kus olivõimalik valmistada kõiki tootmises vajalikke seadmeid ja abivahendeid. Aja möödudesõnnestus hankida ka uusi Nõukogude päritolu tööpinke, kuid tuleb nentida, et ettevõttekogu tehnoloogiline baas jäi lääneriikide tasemest ikkagi kaugele maha.

Seoses Harju KEKi järjekordse sisemise restruktureerimisega 1983. aastal võeti esma-kordselt kasutusele nimi Harju Elekter. Tegemist oli tolleaegsete reeglite kohaselt iseseisvalbilansil oleva ettevõttega, kellel oli oma pangaarve. Sisuliselt moodustus struktuuriüksus –eritööde ettevõte, mis ühendas eriehituse ja selle juurde kuuluva tootmisettevõtte EKTE.

töökojas. Uue tsehhi valmimisega lahendati originaalselt ka palju ruumi nõudev torudeladustamise ja tükeldamise probleem – tehnikaosakonna konstruktorite mõttetöö viljanavalmis tööstusrobot, mis võttis salvest vajaliku läbimõõduga toru ja andis selle tükelduspinki.

Ehitusplatsidel takistas torutööde tegemist krooniline atsetüleengaasi puudus. Eritöödeüksuse juhataja Sulev Kivimäe eestvedamisel otsustati EKTE koosseisu rajada spetsiaalneatsetüleenitsehh, mille toodangut oleks olnud võimalik ka turustada. Sellegi tsehhi projek-teeris EKE Projekt. Tsehh valmis 1979. aastal ja andis aasta hiljem oma esimese toodangu.

Universaalseim ettevõte Eestis

1979. aastal alustati Harju KEKis kaablitsehhile uue hoone ehitamist. See pidi valmima nel-janda korpusena kammikujulises, olmehoonega liidetud tootmiskompleksis. Paraku selgusjuba ehitamise käigus, et kogu valmivat korpust ei ole võimalik kaablitsehhi kasutusseanda, sest ruume vajas ka Keila tootmisbaasi metallitsehh. Nii läkski hoone valmimisel 1980.aastal ligikaudu kolmandik sellest metallitsehhi kasutusse. Siiski lahendas uue hoone käi-kuandmine kaablitootmises mitmedki senised kitsaskohad. Et maakaablite väliskesta val-mistamisel oli kokkuhoidu silmas pidades üha enam hakatud kasutama sekundaarsettooret, sisustati kokkuhangitud jäätmete sorteerimiseks ja purustamiseks omaette tööpind– varem oli seda tööd tehtud kütmata laoruumis. Tsehhihoone valmimine võimaldas kogu-ni monteerida ja käiku anda uue ja kompleksse, Saksa DV päritolu kaablitootmisliini, mis-järel tsehhi tootlikkus järsult kasvas. Omaette pinna said kaablisoone tõmbepink ja soone-materjali lõõmutusahjud, uues avaras tsehhis oli ruumi ka suurtele õhuliinitrumlitele ningvõimalik oli hakata valmistama suurema ristlõikega maakaableid.

Järkjärgulise edasiarendamise tulemusena oli EKTEst 1980. aastate alguseks saanudtõeliselt universaalne eritööde ettevõte, mis liialdamata öeldes oli suuteline täitma kõikieriehitustöödel ettetulevaid tellimusi ja valmistama peale põhitoodangu operatiivselt konst-ruktsioone ka ehituste tarbeks. Niisuguse ettevõtte sünnis oli hindamatu teene Sulev Kivi-mäel, kellel jätkus esmapilgul täiesti hulljulgeid ja võimaluste piirimail liikuvaid mõtteid,aga ka EKTE juhtkonnal eesotsas Endel Palla ja peainsener Lembit Kirsmega, kelle otseseksülesandeks ikkagi jäi nende ideede realiseerimine. Peaasi – oli loodud suhteliselt täiuslik ja

20 21

Kaablitehase nurgakivi panek...

... ja kaablitehase avamine.

ENSV Plaanikomitee toel sündis kava rajada Keilasse soojussalvestite tehas ning sedaasuti kohe ka projekteerima. Tehasesse pidi tulema kolm osakonda: magnesiitkivide toot-mine Uuralist saadava toorme baasil, küttekehade (TENide) tootmine ja salvestite mon-taazitsehh. Projekti ellurakendamiseks saadi Keilasse 15 ha suurune maaeraldus. Salvestitetootmise tehniliseks konsultandiks saigi seesama Saksa firma Stiebel Eltron, kellega sõlmitilitsentsileping. Saksamaale saadeti analüüsimiseks ka Uurali magnesiiti, mis tunnistati küllkasutatavaks, kuid omadustelt väga ebaühtlaseks. Jätkati eeltöid tehase loomiseks, kuid N.Liitu haaranud perestroikaga kaasnenud muutuste tõttu tekkis projekti Moskva-poolses

Kolhoosiehitus aasta-aastalt hoogustus, põllumajandust mehhaniseeriti ja automati-seeriti üha rohkem, kuid ehituse tsentraalne seadmetega varustamine tuli lootusetult visaltjärele. See tähendas, et ka EKTE pidi välja arendama üha uusi tooteid. Paraku oli sellekskasutada vaid aegunud tootmistehnoloogia, mistõttu eeskätt kannatas just valmistatavatetoodete välimus. Mõnevõrra parem nägi välja elektroonikatsehhi toodang, mille viimistlusja disain olid kõigiti tolle aja nõuete tasemel. Selles tsehhis töötas hulk võimekaid insenere,kelle väljatöötatud seadmetest olid paljud kaitstud autoritunnistustega ning laialdaseltkasutusel. Näiteks enamik Eesti põllumajandusettevõtteid kasutas tollase elektroonikatseh-hi juhataja Enn Parve initsiatiivil EKTEs loodud dispetsersidesüsteemi. Paljud ettevõttedkogu N. Liidus võtsid tarvitusele elektroonikatsehhis loodud telefonsideseadme Direkt.EKTE peainseneri Lembit Kirsme algatusel töötas tehnikakandidaat Enn Kuuse välja täis-elektroonse mikroprotsessorjuhtimisega sidekeskjaama MS64, mis pälvis Eesti NSV riiklikupreemia ja oli N. Liidus esimene omataoline.

1980. aastate algupoolel hakati Eestis laialdaselt propageerima elekterkütet, põhjen-dades selle otstarbekust elektrienergia lihtsa transporditavusega ja elektrijaamade öiseüldise alakoormatusega. Elekterkütte juurutamiseks koostati ENSV Plaanikomitees riiklikprogramm, mille tehniliseks uurijaks ja katsetajaks valiti Harju Elekter. Öise energiaga öö-päevaringseks kütmiseks vajati aga soojussalvesteid, mida N. Liidus oli toodetud seni vaidkatsepartiidena, kusjuures katseeksemplarid olid olnud väikese võimsusega. Soojussalves-teid hakkas projekteerima eritööde üksuse juurde moodustatud projekteerimisgrupp ees-otsas Taivo Meriloga, kelle projekti järgi valmistati 1984. aastal ka suure võimsusega (65kW) soojussalvesti esimene katseeksemplar. Et kogu programmi toetas rahaliselt TehniliseProgressi Riiklik Komitee Moskvas, siis võimaldati Harju Elektris peainsenerina töötanudEndel Pallal sõita tolleaegsele Lääne-Saksamaale tutvuma soojussalvesteid jm elektrikütte-seadmeid tootva firma Stiebel Eltron tehastega. Seal nähtud ülimoodsa tehnoloogia kõrvaloli Harju Elektri tehnoloogiline tase masendavalt mahajäänud, samas ärgitas nähtu juht-konda jätkuvalt läänemaailmaga kontakte looma.

22 23

Elektriseadmete tootmine 1980. aastate lõpus.

EKTE juhtkond koos ettevõtte töötaja, maailmameistriga automudelismisJaak Ringmäega.

Uutes arengutingimustes

Välissidemete arendamine

N. Liitu haaranud perestroika nõrgendas riigi niigi nõrka majandussüsteemi veelgi, kuidseejuures pehmendas mingil määral seni välissidemete sõlmimisel kehtinud rangeid reeg-leid. Selle tulemusena avardusid võimalused käia välismaal. Nähtu kujundas veendumuse,et N. Liidu nii suurt mahajäämust tehnika ja tehnoloogia alal ei ole ilma välissidemetetakuidagi võimalik tasa teha. Kui seni olid kõik ettevõtetevahelised välissidemed toiminudainult läbi Moskva, siis Endel Palla järjekindluse ja korduvate taotluste tulemusena antiHarju Elektrile 1988. aastal väliskaubanduse luba – õigus sõlmida otsesidemeid. Seda lubaasuti ka viivitamata kasutama. Tuleb tunnustavalt märkida, et Harju Elekter oli esimese 10ettevõtte hulgas N. Liidus, kes sai iseseisva väliskaubanduse õiguse; Eestis olid selle varemomandanud vaid Sadolin ja Talleks. Harju Elektri juhtkonnale hakkas üha enam huvi pakku-ma võimalik koostöö soomlastega ja seetõttu said teoks ka esimesed tutvumisreisid Soome.Ülelahenaabritega loodavate kontaktide eesmärgiks oli sõlmida kõigepealt majanduslikkesidemeid, selgitades välja ja äratades soomlaste huvi meie toodete vastu. Esmased kontak-tid tekkisid firmaga Perusyhtymä OY, kes oli huvitatud installatsioonikaablist MMJ. Et HarjuElektri kaablitsehhi nomenklatuuris ei olnud tollal sellist kaablit, otsustati seda tegemahakata. Tehniliselt ei olnud ettevõtmine raske, kuid komistuskiviks osutus kaabli täitekiht,mille koostis tuli alles luua. Mitmete katsetuste tulemusena valmis täitekiht, millele saadi kaautoritunnistus. Lisaks sellele tunnistas Soome Sähkötarkastuskeskus väljatöötatud vahe-kihi ja kaabli sobivaks ning kõigiti heaks. Takistus oli kõrvaldatud ning algas kaabli MMJtootmine ja eksport Soome.

Teiseks koostööpartneriks sai Turus asuv keskküttekatlaid tootev tehas Jämä OY, kelleleHarju Elekter hakkas valmistama Eestist hangitavast materjalist katladetaile. Et N. Liidust oliveel võimalik hankida odavat lehtmetalli, olid need nn detailid suures osas vaid vajalikkumõõtu lõigatud plekitahvlid, mida Soomes edasi töödeldi, kuid mille mõõtulõikamine andisHarju Elektrile vajalikku valuutat. Edasise edu seisukohalt oli väga tähtis, et Harju Elektrilõnnestus avada Soome pangas oma arve, sest valuuta ülekandmisel N. Liitu oleks see seda-maid vahetatud kasutute rublade vastu. Hiljem kasutati sama skeemi ka sobivasse mõõtutõmmatud alumiiniumkaablitoorme eksportimiseks.

Organisatsioonilised ümberkujundused

Harju Kolhoosiehituskoondise eritööde ettevõtte Harju Elekter juhataja Sulev Kivimäe olieriti ambitsioonikas tootmisjuht, kes oli oma kaugemaks eesmärgiks püstitanud koondadakõik Eesti põllumajanduses tehtavad eriehitustööd Harju Elektri kätte. See plaan õnnestusrahalises väljenduses ca 50 % ulatuses. Kuid initsiaator suri 1984. aasta talvel ja suurejoone-line plaan jäi pooleli. 1985. aastal muudeti kardinaalselt Harju KEKi struktuuri, mille tule-musena kõik objektidel ehitus- ja eriehitustöid tegevad üksused viidi Harju KEKi otseallu-vusse, Harju Elekter aga muutus tootmisettevõtteks, kuhu koondati kogu abitootmine,sealhulgas ka metallitsehh ja puidutööstus. Sellega eraldati Harju Elekter ehitusettevõte-test ja viidi üle omaette tööstusbilansile.

Harju KEKi sisemist struktuuri on aastate jooksul korduvalt muudetud, mistõttu oleksotstarbekas praeguse ASi Harju Elekter eelkäijad kronoloogiliselt reastada.

1968 – elektritööde jaoskonna abitootmine1972 – eritööde osakonna (1978 valitsuse) elektromehaanika tsehh1979 – Erikonstrueerimis- ja Tehnoloogiaettevõte (EKTE)1983 – Harju Elekter 1985 – Harju Elekter tööstusettevõttena (ehitusüksused viidi Harju KEKi alluvusse)

26

tehasele ka seetõttu, et tehase omandiõigus läks vastava müügitehingu kaudu üle Ström-berg OYle, kes oli aga just alustanud ühinemisläbirääkimisi ülemaailmse kontserniga ABB.Nende läbirääkimiste lõppemise järel muutus partnertehase nimi ABB Paiko OYks, kuidkoostöölepingu kõik klauslid jäid kehtima. Koostöö Harju Elektri poolseks juhiks määratiseni juhtiva konstruktorina töötanud Hans-Erik Laansalu. Lepingus oli ette nähtud, et Paikotehas annab Harju Elektrile alltöövõtu korras kilpide valmistamise töid, kuid sellist tellimustei tulnud Soomest niipea – põhjuseks sealne majanduskriis ja tööpuudus. Alles 1991. aastalõpul saadi tellimus valmistada 12 juhtpulti ühele Aafrikas asuvale veepuhastusjaamale.

Autojuhtmete tehas

Oma konkurentsivõime parandamiseks otsis Soome firma Nokia OY võimalusi suunata osatootmisest odavama tööjõuga maadesse. Eriti puudutas see selliseid tootmisalasid, kuskäsitsitöö osatähtsus oli suur, näiteks autode juhtmeköidiste valmistamine, mida haldasNokia Johdinsarjat OY. See ettevõte valmistas autojuhtmeid autotehastele Saab ja Scanianing juhtmeköidiseid Nokia elektroonikatööstusele. Nokia müüs kaablit suures kogusesVenemaale ja Moskvas oli firmal oma esindus, mida juhtis laialdaste sidemetega Paul Kore-lin. Tema kaudu alustas Nokia OY maakuulamist, kas ehk N. Liitu oleks võimalik rajada juht-meköidiseid tootev ettevõte. Asja käidi uurimas mitmel pool, sealhulgas ka Eestis.

Luues kontakti Soome firmaga Onninen OY selgus, et see on huvitatud tuletõrjekappi-de tellimisest ühele Leningradis renoveeritavale hotellile. Onninen OY tellimusel valmisidkituletõrjevoolikute kappide katseeksemplarid, mille heakskiitmise järel alustas Harju Elekternende tootmist. Tuletõrjekapid on tänaseni üks ettevõtte toodangu nominente, seejuureskappide konstruktsioon ja kvaliteet on oluliselt paranenud.

Ette rutates tuleb märkida, et just tänu välissidemetele ja Soome pangas ekspordi baasilloodud valuutaarvele õnnestus Harju Elektril üle elada paljusid teisi ettevõtteid pankrottiviinud üleminekuperiood. Kui saabus aeg, mil rubla eest ei olnud enam võimalik midagiosta, läks käiku valuuta ning materjalitarned jätkusid.

Järjekindlalt otsiti koostööpartnereid igale tootmislõigule. Nii leiti valgustite tootmiseüksusele partneriks firma Glamox, kelle emaettevõte asus küll Norras, kuid kellega suheldiSoomes asuva tütarfirma vahendusel. Selle tulemusena sündis 1989. aastal koostööleping.

Koostöö elektrikilpide valmistamisel

Harju Elektri juhtkond hakkas Soomest otsima ka elektrikilpide tootmisel sobivat koostöö-

partnerit. Mitmete kandidaatide seast valiti lõpuks välja Turu lähedal Paimios asuv tehas,

mis kuulus elektriehitusfirmale Sähkölähteenmäki OY. Koostöösoov oli mõlemapoolne:

Harju Elektril kaasaegsete konstruktsioonide ja tehnoloogia rakendamine, soomlastel aga

võimalus rakendada Eesti odavat tööjõu ja lootus pääseda Harju Elektri kaudu kergemini

Eesti ja ka idaturule. Koostöölepingu koostamine kujunes siiski oodatust keerukamaks ning

nõudis mitmeid ühisistungeid ja teksti juriidilist kohendamist; tööd raskendas seegi, et

partnerid olid pärit erinevate taustsüsteemidega riikidest ega tundnud teineteist. Lõpuks

olid eeltööd tehtud ja 1990. aasta 22. mail toimus Paimios lepingu pidulik allakirjutamine.

Koostöö raames läksid 1990. aasta novembris kaks Harju Elektri elektrilukksepp-montööri

ja kaks inseneri Paimio tehasesse väljaõppele. Inseneride väljaõppeks oli ette nähtud üks,

montööridel kaks kuud. 1992. aasta kevadel siirdusid väljaõppele veel kaks elektrimontööri.Koostöö algus sattus keerulisele ajale. N. Liidu majandus oli madalseisus, sealt saadud

tellimused, mis seni suuresti olid Soome majandust üleval hoidnud, olid ära jäänud ja seepeegeldus sedamaid ka Paimio tehase töös. Kui esimestele väljaõppele saadetud eestlasteletehases praktilist tööd veel enam-vähem jätkus, siis 1992. aasta kevadel oli praktilist töödüsna vähe, kuid teoreetiline väljaõpe oli tasemel. Omajagu keeruline oli see periood Paimio

28 29

Tallinna tehase Metallist tollane peainsener Aadu Kana oli Korelini äripartner ja temakaudu tuligi Harju Elektrile ettepanek koostööks Nokiaga. Koostöö Nokiaga oli olnud HarjuElektri ammune ja tõsine soov. Nüüd tõdeti rõõmuga, et toodangut valmistav Nokia pidasHarju Elektri võimalusi juhtmeköidiste tootmise arendamiseks kõigiti soodsaks. Nii sai algu-se pikaajaline ja viljakas koostöö Nokia ettevõtetega, mis suures ulatuses jätkub tänaseni.

Esimene koostööleping sõlmiti 1990. aastal Nokia OY Rootsis asuva tütarettevõttegaNokia Aluminium AB, kes kuulus tegeliku koostööpartneri Nokia Johdinsarjat OYga samas-se gruppi. Leping Rootsis asuva ettevõttega võimaldas aga arveldada Rootsi kroonides – seeoli tollal erinevalt Soome margast vaba valuuta. Leping oli allhankealane ja sellega võttisNokia endale kohustuse hoolitseda materjali ja seadmetega varustamise ning personali väl-jaõppe eest. Lepiti kokku ka töönormides ja tunnihinnas. Personali väljaõpe viidi läbi Põhja-Soomes Kempele linnas, mis asub suure tehnoloogiakeskusena tuntud Oulu naabruses.Harju Elektri poolt määrati projekti juhtima inseneriharidusega Andres Allikmäe, kes elekt-roonikatsehhis töötades oli end näidanud võimeka organisaatorina ja oli nõus uuel alaloma jõudu proovima.

Tegelik koostöö algas 1991. aasta alguses, mil sellele alale oli tööle võetud neli inimest.Kevadel tuli autojuhtmete tootmisse meistrina tööle Aavo Padjus, kellest koos Andres Allik-mäega moodustus selle tootmisharu tuumik. Peab tunnistama, et kuigi soomlased oma le-pingus ettenähtud osast – seadmete tarnimisest – kinni pidasid, vajasid sealt toodud pruu-gitud ja vanad seadmed kõigepealt remonti.

Nagu ikka kerkis üles tootmispinna küsimus. Et Eesti taasiseseisvumisele eelnenud üle-minekuperioodil olid paljud Harju KEKi varasemad laienemiskavad takerdunud, õnnestusjuhtmeköidiste valmistamiseks saada Keila Mehhaniseerimisvalitsuse (KMV) hoone teinekorrus, kuhu esialgu oli kavandatud selle allüksuse ca 300-m2 söökla. Kuid probleemiks saiverikaaltranspordi küsimus. Pärast mõningat kaalutlemist ehitati hoone välisküljele mast-tõstuki baasil lift.

Tootmist ja tarnimist tuli pidevalt Soome poolega kooskõlastada, telefonside oli agavägagi kohmakas ja ebakindel, mistõttu seati sisse suundantenniga otseühendus SoomeNMT-võrku. Et tootmise alustamisel vajati kogenumate juhendamist, käis paar korda kuussiin juhtnööre andmas Soome-poolne projektijuht Veikko Ravaska. Esimene valmistoodan-gupartii läkitati Soome 1991. aasta märtsikuus; rahaline arveldus toimus Rootsi Handels-bankeni kaudu, sest koostööleping oli sõlmitud Rootsis asuva firmaga. Nii materjali kui

30 31

Autojuhtmete tehas oma esimeses tootmishallis.

Andres Allikmäe, Autojuhtmete tehase direktor aastail 1991–1999 (vasakul), Soome-poolne projektijuht Veikko Ravaska(paremal) ja esimesed töötajad – juhtmeköidiste valmistajad.

33

valmistoodangu transpordi eest hoolitsesid KMV veokid. Pingutavaks osutus suhete aren-damine N. Liidu tolliametnikega, kellel nappis kogemusi selliste veoste tolliformaalsustessesobitamisega. Tollist olenes aga kogu tarnete graafikujärgne liikumine, mistõttu tollifor-maalsuste lahendamine oli väga oluline.

Esimese tööaasta lõpuks oli juhtmeköidiste alal tööl üle 50 inimese. Kuna autojuhtmetevalmistamine osutus perspektiivseks, hakati tootmispinda laiendama. Algselt laoruumiksehitatud Võru tüüpi standardhall ehitati ümber tootmisruumiks ja võeti kasutusele 1991.aasta jaanipäeva ajal. Tootmishalli külge hakati ehitama kontori- ja olmehoonet, mis valmisjärgmise aasta algul.

Rohkem kui inimeste väljaõpe võttis aega laitmatult töötava logistika sisseseadmine.Õigeaegne ja laitmatult töötav tarnimine oli eriti tähtis, sest sellest sõltus mitmete teiste,sealhulgas lõpptellijate – autotehaste töö. Tuleb tunnistada, et nõukoguliku töössesuhtu-mise minetamine ning sobitumine Läänes tavapärase täpsusega nõudis kohati tõsiseidpingutusi.

Eesti taasiseseisvumine tõi kaasa juhtmeköidiste tootmise peadpööritava arengu. Aasta-tel 1992–93 toimus Euroopas majanduslangus, mis mõjutas peaaegu kõiki elualasid ja sun-dis korrigeerima ka hindasid, kuid vastukaaluks sellele kasvas tootmise maht, mis lõpp-kokkuvõttes kompenseeris toodangu odavnemise.

1995. aastal töötas Autojuhtmete tehases üle 300 inimese. Hoolimata ümberkorral-dustest Nokia OY struktuuris, kus toodete nomenklatuuri vähendamise tõttu osa tehaseidmaha müüdi, arenes juhtmeköidiste tootmine koostöös Soome tehasega PKC selliselt, etlõpptoodangust juba 60 % valmis Eestis. Projekt oli väga tootlik ja tagantjärele tuleb nen-tida, et selle hiilgeaeg oli aastatel 1997–99. Keilas oli siis tootmispinda juba üle 4000 m2,perspektiivi tundus olevat aga veelgi enamaks ning seetõttu otsustati rajada harutehasHaapsallu. Selleks osteti Harju KEKi allettevõtte Kelmo omaaegse Haapsalu jaoskonna kin-nistu ning laiendati ja kohendati sealseid hooneid.

Autojuhtmete tehase tootmistsehhid 2003. aastal.

34

* * *1990. aastate lõpul konkurents autojuhtmete turul ägenes. Paljud tehased viisid oma toot-mise arengumaadesse, kus tööjõud oli eriti odav. Tuleb tunnistada, et ka logistiliselt nadsellega eriti ei kaotanud, sest tarneketid tehasest klientideni kujunesid tunduvalt lühemakskui need olid Harju Elektril – siit saadeti valmis juhtmekomplektid endiselt Põhja-Soomening sealt omakorda Euroopa autotehastesse. Otsevedu Keilast Euroopasse aga soom-lastele ei meeldinud, sest see oleks andnud Harju Elektrile liigse sõltumatuse. Just pikktarnekett alandas Harju Elektris toodetavate autojuhtmete konkurentsivõimet ning ette-võtte kasum hakkas järsult vähenema. Eriti halvaks kujunes 2001. aasta rentaablus – võrrel-des eelmise aastaga vähenes käive ligikaudu 20 % – ja see sundis vähendama tööliste arvurohkem kui 100 inimese võrra. Neid ja võimalikke tulevasi muutusi arvesse võttes osutusotstarbekaks Autojuhtmete tehas Harju Elektrist eraldada ja 1. aprillil 2002 moodustatigi100-% osalusega tütarfirma AS AJT Harju Elekter. See ettevõte müüdi täies koosseisus jatöötavana maha Soome koostööpartnerile ja kannab alates 14. novembrist 2002 nime PKCEesti AS. Harju Elektril on selle firmaga säilinud vaid tootmispindade rendisuhted, osu-tatakse ka juhtimis- jm teenuseid. Samas aga omab Harju Elekter ca 12-% osalust HelsingiVäärtpaberibörsil noteeritud firmas PKC Group OY. See on väärtuslik pärand aastast 1994,ajast, mil Nokia OY müüs Nokia Johdinsarjat Soome-poolsele juhtkonnale ja Harju Elektrile.Seega oli Harju Elekter juba 1994. aastal küllalt tugev, et teha niisugust perspektiivikatkapitalimahutust.

Autojuhtmete tehase Haapsalu tsehh 2003. aasta suvel.

Ühis- ehk sidusettevõtete asutamine

ABB Harju Elekter AS

Varsti pärast koostöölepingu sõlmimist tegi Soome pool, siis juba ABB nimel, ettepanekumoodustada Harju Elektriga elektrikilpide valmistamiseks ühisettevõte. Pärast mõningatkaalumist võttis Harju Elektri juhtkond ettepaneku vastu, kuigi ta sellest majanduslikkukasu ei lootnud. Harju Elektrit huvitas rohkem võimalus saada kogemusi kõigiti kaas-aegsete elektrikilpide tootmisel ja pakkuda neid kilpe oma tütarettevõtte kaudu ka Eestitarbijale. Ühisettevõtte loomise läbirääkimised kujunesid veelgi pingelisemaks kui koos-töölepingu sõlmimisel, sest nüüd tulid mõlemalt poolt mängu juba materiaalsed väärtused.ABB nõudis algusest peale, et loodavas ettevõttes peab rohkem kui pool aktsiakapitalistkuuluma ABBle. Endel Palla, kes sel ajal oli juba nimetatud ASi Harju Elekter direktoriks,polnud sellele vastu, sest ettevõttel ei olnud raha, mida loodava ühisettevõtte 500 000 USdollari suurusesse põhikapitali paigutada. Selle asemel pakuti osalemiseks võimalust arves-tada Harju Elektri osakapitaliks loodava ühisettevõtte esialgsete ruumide 20 aasta üür.

Pigem soovist võimalikult kiiresti tasa teha Eesti tööstuses okupatsiooniaastatel tekki-nud tehniline mahajäämus kui majanduslikust kasust ajendatuna oli Harju Elekter ühis-ettevõtte moodustamiseks kõigiti valmis. Tegelikult kulus mõlemal osapoolel vajalike doku-mentide – osaluslepingu, põhikirja ja asutamislepingu koostamiseks rohkesti tööd ja mõtte-energiat, sest ühiste kontseptsioonide leidmist raskendasid peale erinevate huvide sageli kalihtsalt eelarvamused. Pealegi oli Eestis veel üleminekuaeg ning rahana käibis endiseltrubla. Krooni käikuandmine viibis, äsja taastatud riigi majandus läks allamäge. Suured töös-tusettevõtted ja ka ehitustegevus oli seiskunud ning nendes tingimustes loota, et lähiajalelektrikilpe massiliselt tellitaks, olnuks põhjendamatu optimism. Tuleb siiski tunnustadamõlema poole ettenägelikkust, kes ei lasknud end väheperspektiivikast situatsioonist häi-rida. Ühisettevõte ABB Harju Elekter alustas tööd 1992. aasta 15. septembril. Ettevõtte di-rektoriks määrati Hans-Erik Laansalu. Alustuseks võeti tööle küll ainult minimaalne perso-nal – tegevdirektor, sekretär-raamatupidaja, töödejuhataja ja kaks (!) elektrilukksepp-mon-tööri. Kavandatud oli, et elektrikilpe hakatakse koostama Soomest toodavatest detailidest,mis võimaldas loobuda paljude töömasinate hankimisest, kuid näiteks augustuspress, giljo-tiinkäärid ja painutuspress ning laias sortimendis käsitööriistad olid tingimata vajalikud.

Hans-Erik Laansalu

AS Keila Kaabel

Harju Elektris on 1968. aastast peale toodetud kaablit. Installatsioonikaablitele lisandusidaastate jooksul side- ja jõu-maakaablid, samuti on väiksemate partiidena toodetud mitme-suguseid eriotstarbelisi kaableid. Suurema ristlõikega jõukaablite soone toormaterjalikskasutati tavalist alumiiniumist õhuliinijuhet, väliskestaks aga sekundaarse toormena hangi-tud mitmesuguseid plastijääke. Sellega olid tsehhi tehnoloogilised võimalused ka ammen-datud, kuigi kaablite tehniliseks täiustamiseks oleks veel arenguruumi jätkunud. Tõukeedasiseks arenguks andis installatsioonikaabli MMJ tootmise juurutamine 1990. aastatealguses, sest see tähendas kõigepealt ekspordivõimalust ja ka valuuta teenimist.

Soome firma Nokia OY ja Harju Elektri positiivsest koostöökogemusest juhtmeköidistetootmisel tärkas Nokia huvi ka ühise kaablitehase loomise vastu. Nokia oli otsinud kõikidesBaltimaades kaabli tootmiseks sobivat koostööpartnerit, kuid riiklike tehastega liitumist eipeetud perspektiivikaks. Harju Elektris meeldis soomlastele positiivne töössesuhtumine,mida nad riiklikes tehastes ei olnud kogenud, samuti Tallinna-lähine asukoht. Harju Elektrikaablitsehh oli küll liiga väike, et tehasena partnerfirmale huvi pakkuda, kuid samal ajal saiKeilas valmis mehaanikatsehhi uus hoone ja senise kaablitsehhi metallitöötlejate valdusesolnud lööv jäi vabaks. Sellega avanes võimalus kaablitsehhi laiendada ning anda sellelejuba väikese tehase mõõtmed. 1992. aastal loodigi Nokia ja Harju Elektri ühisfirma AS KeilaKaabel. Soome poolt oli firma loomise initsiaatoriks ja igakülgseks kaasaaitajaks Nokiakaablidivisjoni üks juhte Risto Suonio.

Tolleaegsete seaduste järgi andis välisfirma poolt ühisfirmasse paigutatud 50 000 USdollarit ettevõttele kaheks aastaks maksuvabastuse, ettevõtte kapitalimahutus üle 1 miljoniUS dollari aga veel üheks aastaks. Nokia panus oli piisavalt suur, nii et 1 miljoni US dollariklausel laienes ka Keila Kaablile. Nokia ja Harju Elekter paigutasid kumbki oma põhikapitaliKeila Kaabli aktsiatesse seadmetena. Selleks tuli olemasolevad seadmed õiglaselt ära hin-nata, mis polnud just kerge töö. Ette rutates peab mainima, et eelnenud tegutsemisaastatejooksul oli Harju Elekter hankinud juurde nii uusi seadmeid kui moderniseerinud juba kasu-tusel olnuid; selle tulemusena on osa kaablitootmise masinapargist kasutusel siiamaani.Nokia tõi aga ühinemisel Soomest juurde just selliseid seadmeid ja masinaid, mis võimal-dasid senist kaablitootmise tehnoloogiat täiustada ning viia toodang kehtivate Euroopastandarditega täielikku vastavusse.

3736

AS ABB Harju Elektri 500 000 US dollari suurune põhikapital koosnes 100 aktsiast janeed jagunesid järgmiselt: ABB East Ventures OY 60 aktsiat ja AS Harju Elekter 40 aktsiat.

Pärast Eesti krooni kehtestamist 1992. aasta 20. juunil konverteeriti aktsiapaki väärtusEesti kroonidesse ja see oli tolleaegse vahetuskursi järgi 5 850 000 EEKi. Kilpide monteeri-mise tehnilist konsultanti ABB Paiko OYd aktsiaomanike hulka ei arvatud, kuid tema hool-de usaldati uue ettevõtte tehniline juhendamine oma toodangu juurutamisel.

Ühisettevõte ABB Harju Elekter tegutses kuni 1995. aastani. Juulikuus omandas ABB100 % ettevõtte aktsiatest ning hakkas tegutsema nime all ABB Elekter AS. Omaaegsestühisettevõttest võrsunud ABB Madalpingesüsteemide tehas ja Harju Elekter on täna Eestiselektrikilpide tootjatena turuliidrid.

15

10

5

0

mln EEK

1993

3

1994

11

1995

15Käive

ABB Harju Elektri käive ühisettevõttena.

Ühisettevõtte aktsiapaki suuruseks kujunes 24 miljonit Eesti krooni, mis jagunes järg-miselt: Nokia 58,8 % ja Harju Elekter 41,2 %.

Kaablitehase ümberehitamiseks ja seadmete moderniseerimiseks võttis AS Keila Kaabel1,5 miljonit Saksa marka (12 miljonit EEKi) pangalaenu, mille tagatiseks sai tsehhi kogumasinapark koos üpriski hirmutava kohustusega see laenu tagatisena tagasi osta. Midagiettenägematut aga õnneks ei juhtunud ja 4 aasta jooksul maksti laen täies ulatuses tagasi.

Keila Kaabli esimeseks direktoriks määras ühisfirma juhatus Toivo Maripuu ja pearaa-matupidajaks Helme Salumaa. Kauaaegne kaablitootmise eestvedaja ja toodangu nomen-klatuuri uuendamise initsiaator Ain Laev, kes oli aidanud teha kõiki ettevalmistusi tehaseloomisel, suri kahjuks 1992. aasta novembris. Ühisfirma Keila Kaabel asutamisleping sõlmiti1992. aasta 14. detsembril ja tehas avati erilise pidulikkusega 1993. aastal. Tuleb märkida, etnii kõrgetasemelist seltskonda kui tehase avamisel ei olnud Harju Elektris varem käinud.Avamisel osalesid Eesti Vabariigi peaminister Mart Laar, energeetikaminister Arvo Niiten-berg ja majandusminister Toomas Sildmäe, Soome poolelt kaubandus-tööstusministerSeppo Kääriäinen ja Nokia peadirektor Jorma Ollila.

Kaablitehase hoonele tehti järgnevatel aastatel vastavalt uuenenud tehnoloogia nõue-tele ka mitmeid juurdeehitusi ning praeguseks on Keila Kaabel AS suurim Baltimail tegut-sev kaablitehas. Näiteks 2002. aastal müüdi toodangut ligi 332 miljoni Eesti krooni eest,kusjuures kasum oli 15 miljonit krooni.

38 39

ASi Keila Kaabel tehase pidulik avamine 1993. aastal. Lindi lõikab läbi Nokia peadirektor Jorma Ollila.

ASi Keila Kaabel asutamislepingu allakirjutamine 1992. aastal. Vasakult: Risto Suonio, Petteri Walldén, Jüri Kalmet, Endel Palla.

40

Lisaks muule kasulikule, mis koostööst firmaga Nokia OY sugenes, innustas Harju Elektritöötajaid koostööd jätkama Soome-külaskäikudel kogetud hea tööõhkkond ja firma tööta-jate vahelised kollegiaalsed suhted, mis ilmselt on ka selle firma ülemaailmse edu ükspante.

Keila Kaabli turuareaal on laienenud kõikidesse Balti riikidesse ja Ukrainassegi. Klien-tide paremaks teenindamiseks on Keila Kaabel avanud esinduskontorid Riias ja Vilniuses.Tootevalik on lai ja püüab rahuldada ostjate vajadusi. Kõik tooted on kontrollitud rahvus-vahelise sertifitseerimisorganisatsiooni SGS Fimko laborites ning tunnistatud sobivaks põh-jamaistes tingimustes kasutamiseks.

Keila Kaabel on keskendunud kolmele põhilisele toodangugrupile – madalpinge- jaerikaablid, telekommunikatsioonikaablid ning energiakaablid. Eesmärgiks on parimatelahenduste pakkumine energia ja informatsiooni edastamiseks. Keila Kaabli toodangukvaliteedi tagavad kaasaegne tootmisprotsess ja kvaliteetne tooraine. 1998. aastal tun-nistas Lloyd´s Register Quality Assurance Keila Kaabli toodangu ja selle müügi vastavaks ISO9001 nõuetele, 2001. aastal sai ettevõte keskkonnajuhtimise sertifikaadi ISO 14001 nõue-tele vastavuse kohta.

Alates 1995. aastast on ASi Keila Kaabel tegevdirektoriks Tarvo Leppik.

41

Kaablitehase sisevaade 2003. aastal.ASi Keila Kaabel käive ja kasum.

Käive 14,5 32,1 38,2 60,1 103,6 170,2 141,2 241,5 268,7 331,7

Kasum -0,7 1,8 -0,7 4,0 -0,4 3,8 0,7 12,2 9,3 15,0

1993 1994 1995 1996 1997 1998 1999 2000 2001 2002

400

300

200

100

0

mln EEK

teetsemaid valgusteid ning nende tootmist hakati Keilas paralleelselt senistega ka juuru-tama, võttes aluseks firmas Glamox toodetavad valgustitüübid. Samuti hakati tootma Gla-mox’is väljatöötatud elektrikonvektoreid ning kaasajastama nende tootmise tehnoloogiat.Keilasse toodi Norras demonteeritud pulbervärvimisliin, mis paigaldati senise elektrofo-reesvärvimisliini asemele. Asenduse tingis kõigepealt asjaolu, et valget foreesvärvi N. Liidusei toodetud ja seda tuli osta Austriast. Ka oli foreesvärvimisel teisi miinuseid, kõigepealtvärvi settimine lahuse seismisel, mistõttu tsirkulatsioonipumbad pidid töötama pidevalt, kasiis, kui liin seisis. Teiseks oluliseks puuduseks valgustite värvimisel oli nende tehnoloogia –punktkeevitusega ühendatud detailide liitekohtadesse jäi loputuslahust, mistõttu värvituddetailidele tekkisid kuivatusahjus tumedamad jooned ja valgusti kaotas oma kaubandus-liku välimuse. Pulbervärvimine oli aga sellistest tehnoloogiast tingitud puudustest prii.

Valgustite ja elektrikonvektorite tootmiseks toodi vastavalt tootenomenklatuuri laiene-misele Norrast ja Soomest lisaks ka presse jm tehnoloogilisi seadmeid. Täiendavat väljaõpetsaid Harju Elektri töötajad Soomes Vöyri tehases, mis oli Glamox’i tütarettevõte.

AS Glamox Harju Elekter

Ajal mil Harju Elektris oli plaanis alustada soojussalvestite masstootmist, tekkis huvi ka sel-leks vajalikke küttekehasid tootvate firmade vastu. Üks selliseid oli Norra firma Glamox,kes tootis elektrikonvektoreid ja valgusteid ning kellel oli tütarettevõte ka Soomes. Salves-tite jaoks sobivate küttekehade tootmisest ei saanud siiski asja, kuid Lembit Kirsme ja EndelPalla külaskäiguga Norrasse 1988. aastal oli firmade vahel kontakt loodud. Norra pooltpakuti koostööd hoopis elektrikonvektorite ja valgustite tootmiseks ja kuna ka Harju Elek-ter otsis valgustite tootmise alal koostööpartnerit, siis oli pakkumine teretulnud.

Esimene koostööprojekt firmaga Glamox kirjutati alla 1989. aastal ning Harju Elektripoolt kaasati sellesse projekteerija Jaan Allem, kellest sai ka valgustite tootmise Eesti-poolne projektijuht. N. Liidu lagunemise aastail langes ära vajadus suurema osa seni HarjuElektris toodetud valgustitüüpide järele, kuna maaehitus senisel kujul enam ei toiminud.Siiski toodeti edasi peamiselt kontorivalgusteid, mis sobisid ka muudesse ühiskondlikessehoonetesse. Uusehitustel vajati aga hoopis mitmekesisema nomenklatuuriga ja palju kvali-

42

Koostöölepingu sõlmimine Glamox OYga septembris 1989. ASi Glamox Harju Elekter uue tehase avamine Keilas.

44

ASi Glamox Harju Elekter valmistoodanguladu Keilas.

1993 1994 1995 1996 1997 1998 1999 2000 2001 2002

2000

1000

0

1500

500

Käive 16,3 41,7 57,3 59,2 68,3 98,6 73,7 123,1 147,7 153,4

Kasum 0,0 6,0 5,5 5,0 1,6 0,2 -7,8 1,9 7,0 7,5

mln EEK

ASi Glamox Harju Elekter käive ja kasum.

13. detsembril 1992 moodustati ühisettevõte AS Glamox Harju Elekter. Ettevõtte aktsia-kapital moodustati rahalise sissemaksena järgmiselt: Glamox 51 % ja AS Harju Elekter 49 %.Seejuures andis Glamox’i osakapital 51 000 US dollarit maksuvabastuse 2 aastaks. Ühisette-võtte Glamox Harju Elekter direktoriks määrati Jaan Allem.

Uue ühisettevõtte toodangumahu suurenemist kammitses peagi ruumikitsikus, mistõttuhakati intensiivselt otsima uusi ruume. Lõpuks avanes võimalus rajada senise Harju KEKiettevõtte Haret-Metalli vaid mõned aastad tagasi valminud tootmishalli baasil koguni uustehas. Seoses kahanenud turustusvõimalustega osutus peamiselt keskküttekatlaid tootnudfirma Haret-Metalli jaoks ehitatud metallitsehh liiga suureks ja ettevõte kolis Harju KEKijuhtkonna nõusolekul endisesse soojussalvestite tootmishoonesse. Metallitsehhi ümberehi-tamisel said endale avarad ja nõuetekohased ruumid AS Glamox Harju Elekter lehtmetallitöötlemise, pulbervärvimise, montaazi- jm jaoskonnad.

AS Glamox Harju Elekter kujunes ajapikku tehaseks, kes hakkas tootma konvektoreid javalgusteid peamiselt ekspordiks ja kelle seotus Eesti emaettevõttega järjest vähenes. See-tõttu osutus otstarbekaks Harju Elektri osalust firmas vähendada ja 1997. aastal jaotatiaktsiapakk ümber: Glamox’ile 80 % ja ASile Harju Elekter 20 %.

2000. aastal müüs Harju Elekter ka ülejäänud Glamox Harju Elektri aktsiad Norra firma-le, millega Keila tehasest sai Glamox’i harutehas.

AS Eltek – Harju Elektri tütarettevõte

1974. aastal pandi nurgakivi uuele hoonele, mille üheks osaks oli 1976. aastal valminud nnelektroonikakorpus. Selles asusid elektroonikaseadmete väljatöötamise ja tootmise üksused,mille tegevust koordineeris Enn Parve. 1979. aastal reorganiseeriti Spetsialiseeritud TöödeValitsus ja loodi uus tootmisüksus EKTE (Erikonstrueerimis- ja Tehnoloogiettevõte). Sellejuhatajaks sai Endel Palla, kes kureeris elektriseadmete ja kaabli tootmist, ning peainsene-riks Lembit Kirsme, kes vastutas elektroonikaseadmete väljatöötamise ja tootmise eest.

Põhiliselt toodeti telefonikontsentraatoreid Unikon, telefonsideseadmeid Direkt ja kamajandite dispetsersidepulte MD – sidekeskusi, kuhu jooksid kokku telefoniliinid, selek-tiivne raadioside ja valvesignalisatsioon. Elektroonikatsehh tootis N. Liidus ainukesena veehapnikumõõtureid, pingeregulaatoreid, reaktiivvõimsuse automaatse kompenseerimiseseadmete juhtplokke, termoregulaatoreid jt elektroonikaseadmeid. Mitut sorti tempera-tuuriregulaatorite väljatöötamist juhtis tehnikakandidaat Valdur Vagane. Kõikide nendeseadmete tuntus kasvas ja neid hakati üha enam tellima ka väljastpool Eesti NSV piire. N.Liidu lõpus moodustas Eestist välja veetavate seadmete osakaal käibest 80 %. Toodetava-test seadmetest omasid hapnikumõõtur Oksimet ja ka reaktiivvõimsuse kompensaatorijuhtplokk Tangent autoritunnistust. Mudeli disaini autoritunnistuse said telefonikontsent-raator Unikon ja sideseade Direkt.

Mitmete ümberstruktureerimiste käigus loodi 1991. aasta 1. märtsil senise elektrooni-kaseadmete väljatöötamise ja tootmise üksuse asemele omaette juriidiline isik – elektroo-nikaseadmete tootmise ettevõte Eltek, mille juhatajaks sai Aare Metsur. Loodud ettevõtehakkas alluma otseselt Harju KEKi juhtkonnale nagu ka Harju Elekter ja teised ehitustöidtegevad ettevõtted.

N. Liitu 1980. aastate lõpus tabanud majanduskriis ei jätnud mõjutamata ka Elteki tege-vust. Vähenesid tellimused, kahanes käive ja firma sattus majanduslikesse raskustesse. Eestitaasiseseisvumisega lõppesid tellimused endistest liiduvabariikidest täielikult. Tootmine tuliümber struktureerida, sest analoogsete välismaiste seadmete jõudmisel Eesti turule eiolnud Elteki seadmed enam konkurentsivõimelised. Kui enne oli ettevõtte tegevus suu-natud elektroonikaseadmete tootmisele, siis nüüd pandi rõhk senini abitootmiseks olnudlehtmetalltoodete arendamisele ja valmistamisele. Kõik see tõi kaasa töötajate arvu vähen-damise. Kui 1991. aastal töötas firmas 175 inimest, siis 1995. aastal vaid 38.

46 47

Uue elektroonikatsehhi avamine 1976. aastal.

2001. aastal sai Eltek ISO 9001 sertifikaadi.

4948

Fiiberoptiliste toodete valmistamine.

Eesti taasiseseisvumise järgsetel aastatel tehti intensiivset koostööd Eesti Telefoniga,kelle tellimused aitasid ettevõttel püsima jääda. Eesti Telefoni jaoks töötati välja terve see-ria telefonivõrgu ühendus- ja jaotuskappe, mille valmistamise eestvedajaks oli Elteki direk-tori asetäitja Raivo Sõmer. Teine hea partner leiti Soome firma Lindström OY näol, kellelehakati valmistama metallist tööriidekappe.

1. märtsil 1998 ostis AS Harju Elekter Harju KEKilt tagasi ASi Eltek kõik aktsiad, millejärel Eltekist sai Harju Elektri 100-% tütarettevõte. Ettevõtte arenedes tekkisid uued koos-tööpartnerid, nende seas ka Taani firma Silcon Group A/S, kellele hakati valmistama suureskoguses katkematu toiteallika (UPS) korpusi. Tänaseks on Silcon Group USA korporatsiooniAPC omanduses, kuid koostöö jätkub. Viimaste aastatega on oluliseks tootegrupiks are-nenud andmesidevõrkude kappide väljatöötamine ja tootmine. 2001. aasta aprillis kirjutatiHelsingis alla firmade Draka NK Cables, AS Eltek ja AS Harju Elekter vaheline koostöölepingeesmärgiga hakata Draka NK Cables’ile allhankena tootma fiiberoptiliste kaablite ühen-dusjuhtmeid ja tarvikuid. Personali koolitusega tehti algust 2001. aasta augustis ja toot-misega sama aasta oktoobris. Täna töötab fiiberoptiliste toodete osakonnas 14 inimest. Pla-neeritud toodang 2003. aastal on 8 miljonit krooni.

50

40

30

20

10

01993 1994 1995 1996 1997 1998 1999 2000 2001 20021992

1,8 2,3 5,2 7,4 16,4 24,3 42,9 30,6 36,118,52,8Käive

mln EEK

ASi Eltek käive.

51

AS Saajos Balti

1995. aastal tõi kunagine EKE töötaja Mati Vokk Harju Elektrisse soomlase Seppo Saajose,kes oli Soomes Lohjal asuva ja metalluksi tootva firma OY Saajos International Ltd pea-omanik. Ta küsis otse: “Kas Harju Elekter on huvitatud metalluste tootmisest?”

Esmapilgul tundus ettepanek täiesti vastuvõetamatuna, sest elektrifirmal ei ole ustetootmisega midagi ühist. Seppo Saajos oli aga visa ja suutis Endel Pallale tõestada, et temapoolt pakutav tehnoloogia on oma lihtsuse poolest ainulaadne ning väga perspektiivikas,pealegi on Harju Elektri moodsad metallitöötlemistööpingid alakoormatud. See argumentsaigi edasistes läbirääkimistes otsustavaks, sest suure jõudlusega revolverpressid ja painu-tuspingid seisid tõepoolest suure osa tööajast jõude ning nende koormamine oli kõigititeretulnud. Mingil määral ahvatles ka loodetav turg, sest turva- ja tuletõkkeuksi Eestis see-riaviisiliselt ei toodetud.

Seppo Saajosega sõlmiti koostööleping 1995. aastal. Lisaks koostöölepingule sõlmitiveel litsentsileping uste valmistamiseks, kuna tegemist on unikaalse tehnoloogiaga. HarjuElekter võttis metalluste valmistamise projektijuhina tööle Eesti Põllumajandusakadeemia

50

Sirje Ratso Majandusministee-riumist, Soome Vabariigi suur-saadik Pekka Artturi Oinonen ja Saajos OY tegevjuht SeppoSaajos ukstehase avamisel.

haridusega elektriinseneri Kalev Koorti. Uste tootmine koondati sanitaartehniliste sead-mete ettevalmistusjaoskonna ruumidesse, kus oli selleks ajaks töö lõpetatud. Osa uste val-mistamiseks vajalikest tööpinkidest saadi Soome lepingupoolelt ning originaalse konstrukt-siooniga turvauste tootmine võis alata. Hiljem hakati uksi viimistlema pulbervärvimise mee-todil ning katma ka näiteks väärispuidu imitatsiooniga.

Ühistööprojekti edukusest innustununa loodi 1999. aastal ühisfirma AS Saajos Balti,mille direktoriks määrati senine koostööprojekti juht Kalev Koort. Firma aktsiad jagunesidjärgmiselt: Harju Elekter – 60 % ja Saajos OY – 40 %.

Ühisettevõtte turuareaal laienes. Edasise edukuse kindlustamiseks osutus aga otstarbe-kaks haarata ühisettevõttesse veel üks partner ja selleks sai ülemaailmse müügivõrguga,laevaehitusele suunatud Taani firma Inexa Panel A/S, kes liitus oma Rootsi omaniku initsia-tiivil. Inexa Panel oli oma toodanguga – kajutite tulekindlad vaheseinapaneelid – rahvusva-heliselt tuntud firma. Ühisettevõtte moodustamisest oli Taani firma huvitatud seetõttu, et

Laevauste pakkimine kliendile saatmiseks.

52 53

40

30

20

10

0

1999 2000 2001 2002

14,0 24,6 31,438,6Käive

mln EEK

ASi Saajos Balti käive.

sai komplekteerida oma senist toodangut vajalike ustega. Nii ongi Keilas valmistatud uksedjõudnud kogu maailma, sealhulgas ka USAsse ja Austraaliasse. Ühisettevõtte nimeks sai ASSaajos Balti, selle aktsiakapital on 6 miljonit Eesti krooni ning see jaguneb võrdselt kolmeosapoole vahel, kõigil võrdselt 33,3 % aktsiatest. Firma direktoriks on endiselt Kalev Koort,kuid appi on värvatud mitmeid müügimehi, kes toodangut rahvusvaheliselt levitavad. Võibliialdamata öelda, et AS Saajos Balti on Keilas kõige rahvusvahelisem firma. Toodangu-uudis-test võiks mainida veel seda, et osanikfirma Inexa Panel A/S on välja töötanud fotomenet-lusel tehtava pinnakatte TNF, mis võimaldab kanda valmistatavatele paneelidele kõikvõi-malikke mustreid ja fotokujutisi.

Ettevõtte toodangust moodustavad 50 % mitmesugused uksed laevade ja 50 % tule-kindlad turvauksed ehituse tarbeks.

Tegusalt tänasesse päeva

Tootmispindade laiendamine

Läbi aastate on Harju Elekter nii jõudsalt arenenud, et tootmispinnad pole suutnud toot-mise kasvuga sammu pidada. Alles uue aastatuhande esimestel aastatel hakkab vajadusteja võimaluste vahel tekkima mingi tasakaal. See annab tunnistust sellest, et Harju Elektritootmistegevus on õigesti suunatud ja elujõuline; tasakaalu saavutamine omakorda tões-tab, et ettevõttel on tootmishoonetesse investeerimiseks küllaldast majanduslikku potent-siaali. Seejuures pole mitte ainult hooneid juurde ehitatud või olemasolevaid laiendatud,sageli on olnud tulemuslik ka tootmis- ja kontoriruumide renoveerimine.

Tänaseks on 1970. aastate alguses ehitatud tootmiskompleks tundmatuseni muutunudja oma esialgse arhitektuurilise ilme kahjuks minetanud. Kuid tol ajal ei osanud ju keegiette näha ei tootmise sellist kasvu ega tootmistehnoloogia muutmist; pealegi ei võimal-danud tolleaegne ehitustehnoloogia püstitada niisuguseid tüüprajatisi, mida edasise eks-pluatatsiooni käigus oleks olnud võimalik jooksvalt laiendada ilma nende arhitektuurilistvälimust rikkumata. Tänapäevased vaiphooned olid sel ajal veel täiesti tundmatud, rõhkupandi suurtele klaaspindadele. Jäi üle minna teist teed – ehitada jupikaupa vastavalt vaja-dusele juurde ja leppida sellega, et lõpptulemus vahel kõige kenam polnud.

Alajaamade tsehh

Metallist komplektalajaamu hakati Harju Elektris valmistama juba 1970. aastate keskpaiku.Nende konstruktsioon oli algselt üle võetud Eesti Energoremondi tootmisnomenklatuurist;alajaamu valmistati tavaliselt mittekvaliteetsest plekist, mis enamasti kandis juba ennetootmisse jõudmist roostejälgi, ja värviti pentaftaalvärviga üle. Välistingimustes kaotas sel-line värvkate juba mõne aastaga oma omadused ja alajaamad hakkasid roostetama. Seegatuli sellised alajaamad peaaegu iga kahe aasta järel üle värvida, mis oli nii ajaliselt kuirahaliselt kulukas. Ka jätsid nende alajaamade proportsioonid ja üldilme vägagi soovida.Taasiseseisvunud Eestis ei olnud sellistele toodetele enam kohta ja nende tootmine HarjuElektris ja ka Eesti Energoremondis lõpetati. Uue alajaamatüübi põhimõttelist eeskuju ei

5554

Nurgakivi panek alajaamade tsehhi tootmishallile...

... ja halli ehitus.

olnud vaja kaugelt otsida – Euroopas, eriti Saksamaal oli juba aastakümneid valmistatudkergbetoonist ja terrasiitkrohviga kaetud komplektalajaamu ning sellel põhimõttel konst-rueeriti ka Harju Elektris uus alajaamatüüp. Eestvedajateks olid Ülo Merisalu ja Andre Koit,kes said oma konstruktsioonile ka autoritunnistuse. Alajaamade komplekteerimiseks vaja-like betoontarindite tehnoloogia töötas välja Eesti Betoonelement, kes hakkas neid kaHarju Elektrile tootma. Uusi alajaamu monteeriti Keilas juba euronõuetele vastavalt. Ras-kete ja suurte teisaldatavate alajaamade monteerimiseks aga vajati omaette tsehhihoonet,kus oleks arvestatud alajaamade tootmise eripära. Uus, kaasaaegne tsehhihoone ehitati1998. aastal.

Ehitus- ja rekonstrueerimistegevus

Ulatuslikum ehitustegevus seisis ees 1980. aastate keskpaiku, mil elektroonikatsehhi juurdehakati ehitama kolmekorruselist automaatikatsehhi hoonet, mille kolmandale korruselepidid tulema ka Harju Elektri administratsiooni ja tehnikaosakonna ruumid. Automaatika-tsehh otsustati rajada seetõttu, et põllumajandusettevõtete industrialiseerimiseks vajalikkeseadmeid ja mehhanisme oli tsentraalses korras väga raske, kui mitte võimatu hankida.Uues tsehhis plaaniti valmistada elektroonilisi automaatikaseadmeid ja täiturmehhanisme,mille järele valitses suur nõudmine. Taotleti isegi selle tsehhi võtmist üleliidulise tähtsusegarajatiste nomenklatuuri, et oleks tagatud ehitamiseks vajaliku materjali saamine. HarjuElektri juhtkonnal eesotsas Endel Pallaga kulus palju energiat ja tuli kümneid kordi Mosk-vas käia. Kirjutati pakkide viisi kirju ja taotlusi ning juba näis, et ehitusele avaneb rohelinetee, kuid siis põrkus kõik ühe üleliidulise plaanikomitee osakonnajuhataja vastuseisule, keskeeldus eraldamast ehituse jaoks telefonikaablit. Kui Endel Palla selle peale teatas, et tele-fonikaablit ei vajatagi, sest Harju Elekter toodab seda ise, mõjus see oodatule vastupidiselt– taotluspaberid saadeti tagasi ning üleliidulisse nomenklatuuri seda tsehhi ei kantud. Sel-legipoolest sai juurdeehitus teoks, sest tollase EKE (Eesti Kolhoosiehitus) otsesidemed ehi-tusmaterjalide tootjatega olid küllaltki tugevad.

Hoopis suur töö ootas aga ees pärast riigikorra muutumist, sest senised ehitised olidkõik valminud nõukogulikes tingimustes, kus ehitamise ja ehitusmaterjalide kvaliteedile eiolnud pööratud küllaldast tähelepanu. Sisuliselt tähendas see, et praktiliselt kõigi hoonetekatused, uksed-aknad, põrandad ja tehnosüsteemid tuli renoveerida. Veelgi hullem lugu oli

57

Harju Elektri peamaja Keilas.

mitmete metallhallidega. Võeti vastu radikaalne otsus katta alumiiniumplekist viilhallidkorralike metallpaneelidega. Hallidel vahetati aknad ja uksed, pandi uus soojustus ningvalati nõuetele vastavad põrandad. Niiviisi tootmishalle rekonstrueerides ja laiendadesõnnestus tootmispindadega haarata ka seniseid laona või muul otstarbel kasutusel olnudpindasid – näiteks Saajose uksetehase esialgse halli ja kunagi rallimeeskonnale ehitatudhoone vahel rekonstrueeriti amortiseerunud laohoone ja vaheploki abil liideti need hoo-ned omavahel.

1998. aastal rajati täiesti uus alajaamade tsehhi hoone. See oli vajalik suuremõõtmelistealajaamade korpuste montaaziks, mida välitingimustes teha ei olnud enam võimalik. Tei-seks ei olnud selleks vajalikke tõsteseadmeid ja kolmandaks moodustas alajaamade toot-mine täiesti omaette tehnoloogilise tsükli, mida oli võimalik muust tootmisest eraldada.

Omaette ehitusobjektiks kujunes Autojuhtmete tehas, mis alustas tootmistegevust all-üürnikuna Keila mehhaniseerimisvalitsuse hoones. Selle tehase jaoks kohandati 1991. aas-tal seni laona kasutusel olnud standardne Võrus valmistatud viilhall, järgmisel aastal ehitatisellega külgnev kontori- ja olmehoone ning teisele poole seda teine viilhall, mis muutis ehi-tise kontori suhtes sümmeetriliseks.

Seoses Elteki tehase tootmismahu olulise vähenemisega osutus 1994. aastal otstarbe-kaks anda automaatikatsehhi teine korrus Autojuhtmete tehase kasutusse. Sedamaid saivajalikuks rajada samasse ka laadimisterminal, sest autojuhtmete pakkimisviis ei võimalda-nud nende paigutamist lahtisele laadimisplatvormile. Laadimisterminal rajati metallkonst-ruktsioonis paneelidega kaetud hoonena senise Elteki tsehhi väljaehituse külge ja sinnajuurde tehti veokite jaoks sobiv süvend, et laadimistöid hõlbustada.

Autojuhtmete tootmine aga kasvas pidevalt ning 1996. aastal osutus vajalikuks selle allahaarata ka endine kesklao hoone, mis asetses eelmainitud viilhallide läheduses. 2003. aastalvalmis päris uus tootmishoone.

Ümberehitus- ja laiendustöid tehti ka Keila Kaabli hoone juures, kus kõigepealt alustatisisemisest ümberehitusest – pärast Keila mehaanikatsehhi väljakolimist tuli ruum remonti-da ning ühendada kõrvalasuva kaablitootmiseks kasutatud halliga. 1999. aasta alguses ehi-tati kogu tsehhihoone mõlemast otsast pikemaks, et kaabliliine pikendada. Seoses tehno-loogia täiustamisega tuli rajada ka väiksem külgehitis. Seejärel kaeti senine viilhall-lao-hoone korralike metallpaneelidega ning 2002. aastal ehitati tsehhi pikendusena katuse-alune, mille all on mugav kaablirulle peale ja maha laadida. Ka Keila Kaabli kontor kolis

Töö- ja olmeruumid.

58

Elektriseadmete tehase pulbervärvimisliin.

Täisautomaatne metallitöötlemiskeskus FinnPower ASis Eltek.

1997. aastal uutesse ruumidesse. 2003. aasta lõpuks aga suureneb tehase tootmispind veel2000 m2 võrra.

1999. aastal renoveeriti Harju Elektri Keilas asuv peamaja, kuhu koondati kogu HarjuElektri kontserni haldamine. Selle ümberehituse käigus said uue ilme nii senine söökla, kuslaiendati toiduvalmistamisblokki, kui ka uudse projekti järgi renoveeritud saal. Uuedruumid sai ka Elektriseadmete tehase müügi- ja tootearendusosakond.

Peale tootmis- ja büroopindade ehitas Harju Elekter mitmesuguseid objekte juurde kaväljaspool Keilat. Kui Keilasse ehitati Harju Elektri kauplus 1994. aastal, siis Tallinnas valmiskauplus 1997. ja Tartus 2002. aastal. Eriti mahukas töö tuli ära teha Haapsalus, kus Auto-juhtmete tehase tsehhi jaoks oli Harju KEKilt ära ostetud ASi Kelmo tootmisbaas. Maadosteti veel juurde ja endine tootmisbaas ehitati ümber tootmistsehhiks ning selle juurdeehitati veel kahes järgus uus, ca 5000-m2 tootmishoone. Et objekt asus lähimast katlamajastsuhteliselt kaugel, oleks soojatrassi ehitamine ning ekspluatatsioon läinud kalliks, mistõttuotstarbekam oli rajada sinna oma, täielikult automatiseeritud katlamaja.

Tööpingipargi arendamine

Harju KEKi tootmisbaasid, sealhulgas Harju Elekter, olid oma tegevust alustanud eranditultvanade, mitmetest tehastest mahakantud ja kohapeal taas töökorda seatud seadmetega.Ajapikku, jõukuse kasvades, õnnestus juurde osta ka üksikuid uusi tööpinke, kuigi selleksoli vaja kõrgete ametiasutuste plaanieraldust, mille saamine tavaliselt osutus küllaltki kee-ruliseks. 1990. aastatel oli Harju Elektri suursaavutuseks uute, Saksa DV päritolu kaablilii-nide hankimine, mis olid tollal täiesti kaasaja tasemel. N. Liidu tööpingitööstus oli agamaailmatasemest tunduvalt maha jäänud, toodeti moraalselt ja tehniliselt vananenudtööpinke. Ka Harju Elekter suutis mõned sellised pingid hankida, näiteks giljotiinkäärid jakaks suurt mehaanilist painutuspinki, need olid aga pärit tehnoloogia eilsest päevast ja kor-ralikku tööd oli nendega väga raske teha. Tuli areneda edasi.

1990. aastate algul sai võimalikuks panna pearõhk uute, kaasaegsete tööpinkide han-kimisele, mille tööd olid nii mitmedki Harju Elektri töötajad saanud oma välismaareisideljälgida. Esimesena hangiti Soomest ajakohased giljotiinkäärid Aliko, mille piirajad seadis-tusid automaatselt vastavalt sisestatud programmile. Sellega oli tagatud pleki lõikamise

6160

täpsus ja minimiseeritud võimalikud vead. Suur samm edasi oli 1993. aastal automaatselehtmetalli töötlemiskeskuse Amada ostmine, mis oli sel ajal ainus Eestis ja millesse sai sises-tada keerulisi töötlemisprogramme. Hangiti ka automaatselt seadistuvaid painutuspinkejm kaasaegseid seadmeid.

Kui uutel pinkidel töötavatele töölistele esitatavad nõuded justkui vähenesid – nendeülesandeks jäi ainult tooriku allapanek ja pingi käivitamine –, siis seda suurema vastutusepani uus tehnoloogia programmeerijatele ja seadistajatele. Uued pingid suutsid töödeldasarnaseid detaile sajandikmillimeetrise täpsusega, inimesest sõltumata. Uusi tooteid tulienne seeriatootmisse andmist hoolega katsetada, sest iga võimalik viga kandunuks edasijärgmistesse partiidesse. Arvutiprogrammide rakendamisega kaasnes tehnoloogiliste and-mebaaside loomine, millega programmid muutusid arvutivõrgu kaudu kättesaadavaks jakadus vajadus eraldi infokandjate järele.

Kui tootearendusosakond hakkas kasutama kolmemõõtmelist projekteerimistarkvara,võimaldas see esitada juba ka detailide pinnalaotused elektroonilisel kujul ning kadusvajadus paberil jooniste järele: tootmistsehhis paikneva pingi arvutist oli alati võimalik vaa-data vajalikku värskeimatki joonist. Kolmemõõtmeline projekteerimistarkvara (AutoCad)tõstis toodete projekteerimise täiesti uuele tasemele, muutes kättesaadavaks võimalused,millest insenerid varem isegi unistada ei osanud. Arvutipildis muutus toode sedavõrd tõe-truuks, et seda võis fotoga segaminigi ajada. Ka kliendile andis see võimaluse projekteeri-tavat toodet näha juba enne selle teostamist ja vajadusel teha selles muudatusi.

Suur samm kvaliteetse toodangu poole oli kahtlemata üleminek pulbervärvimisele. Sel-leks ehitati uus tootmisliin, kus nii värvimine kui detailide pinna eeltöötlus (fosfaatimine)toimub automaatselt. Et plekkdetailide valmistamisel kasutatakse toormena rohkesti tsin-gitud plekki, on pulbervärviga kaetud detailid eriti kvaliteetsed ja nende iga praktiliseltmääramatult pikk.

Aastatel 1995–2002 on Harju Elekter investeerinud tehnoloogia uuendamisse ning toot-mispindade laiendamisse ja renoveerimisse ca 53 miljonit Eesti krooni. Seejuures on nen-dest investeeringutest osa saanud kõik Harju Elektri kontserni kuuluvad ettevõtted – Eltek,Keila Kaabel, Glamox HE, Saajos Balti ja PKC Eesti.

Andres Allikmäe, Simo Puustelli ja Endel Palla Satmatic’u ostulepingu allakirjutamisel 2002. aastal.

Rahvusvaheliste ärisidemete arenemine

Pärast ABB Harju Elektri aktsiate 100-% loovutamist ABBle tekkisid Harju Elektril kontaktidfirmaga Siemens OY, kellel oli ka Soomes tootmisettevõtteid. 1996. aastal sõlmiti koostöö-raamleping, mis võimaldas nii Siemensi kui Harju Elektri toodangut vastastikku kooperee-rida ja partneri kaudu turustada; leping lubas vajaduse korral kasutada ka vastastikuseidkaubamärke.

Koostöö Siemensiga arenes algusest peale tõrgeteta. Ka oli sõlmitud leping eriti paind-lik ja võimaldas teha sujuvat koostööd ilma liigsete kooskõlastamiste ja nõupidamisteta.2001. aastal aga hakkas Siemensi kontsern muutma oma profiili – anti teada, et ta loobubjärk-järgult tootmistegevusest, keskendudes ainult tehnoloogia väljatöötamisele ja kompo-nentide müügile. Teiste harutehaste seas kuulus mahamüümisele ka Pori lähedal Ulvilasasuv tehas, mis tootis tööstusautomaatikakilpe. Ulvila tehase müümiseks kuulutati 2002.aastal välja konkurss ja kuna Siemensi senine koostöö Harju Elektriga oli sujunud kõigitihästi, tehti Harju Elektrile ettepanek sellel konkursil osaleda. Et Harju Elektri toodangustsuurima osa moodustavad jõu- ja juhtimiskilbid ning et enam arendada tellijatele komp-leksse teenuse pakkumist, avanenuks automaatikakilpe tootva tehase ostmisel võimalussuurendada oma turuosa elektrotehnika sektoris, tarnida kompleksselt nii automaatika-

63

Elektriseadme testimine Satmatic’u laboris.Satmatic’u tootmishalli sisevaade.

6564

kilpe kui ka nende juurde kuuluvaid juht- ja jõukilpe. Harju Elektrit huvitas eriti turuosaSoomes, sest sealne turg on tunduvalt atraktiivsem.

Müümiseks lahutati Ulvila tehas Siemensi kontsernist ja moodustati sellest omaetteüksus; Harju Elekter esitas taotluse selle ostmiseks 19. märtsil 2002. Ilmselt tänu senisestkoostööst saadud positiivsetele kogemustele langetatigi otsus Harju Elektri kasuks. 19. sep-tembril 2002 sõlmiti ostu-müügileping, millega Harju Elekter omandas 100-% tütarette-võtte Satmatic OY kõik aktsiad. Tehases töötab 52 inimest ja selle plaaniline aastakäive on100 miljonit Eesti krooni. Tehase juhatuse esimees on Endel Palla, liikmed Andres Allikmäe,Ülo Merisalu, Lembit Kirsme ja Simo Puustelli, kes on tehase tegevdirektor. Simo Puustellion ka Satmatic´u asutaja, kes omal ajal müüs selle Siemensi kontsernile.

Harju Elektri ostutehing oli komplektne, sest koos ostuga kaasnesid ka tootmiseks jamüügiks vajalikud litsentsid ja projekteerimisalane oskusteave. Koostöö Harju Elektrikauaaegsete klientidega – Siemens OY, Nextröm OY, Maileffer, Onninen jt – on kõigile osa-pooltele kasulik. Soome ja Eesti tehaste ühised tootmisvõimsused lubavad klientidele pak-kuda täiuslikumat toote- ja soodsamat hinnapaketti. Tütarfirma soetamise järel avanebHarju Elektril võimalus oma põhitoodangu – elektriseadmete tootesortimendi laiendami-seks Satmatic’u toodete näol ning juba olemasolevate toodete täiustamiseks ja müügi suu-rendamiseks Soomes, Baltimaades ja Venemaal.

Elektrikilbi montaaz Satmatic’u tootmishallis.

Harju Elektri Elektriseadmete tehase tänane toodang ja kliendid

Harju Elektri Elektriseadmete tehas koosneb metallitsehhist ja elektriseadmete montaazi-tsehhist. Metallitsehhi koosseisu kuuluvad lehtmetalli ettevalmistus- ja viimistlusjaoskond,montaazitsehhi koosseisu projekti-, seeriatoodete ja alajaamade jaoskond. Põhitegevustkindlustavad müügi-, projekteerimis- ja tootearendus- ning ostuosakond. Elektriseadmetetehases töötab 135 inimest, tehase direktor on alates 1992. aastast elektriseadmete toot-mist juhtinud Ülo Merisalu. 2000. aastal anti tehasele kvaliteedisertifikaat ISO 9001 ja 2002.aastal tunnistati kontserni keskkonnajuhtimissüsteem vastavaks rahvusvahelisele kvali-teedistandardile ISO 14001.

Tootmise seisukohast on Harju Elektri Elektriseadmete tehase toodang jaotatud neljasektori vahel: 1) energiajaotussektori tooted: komplektalajaamad, alajaama- ja jaotusvõrgutooted; 2) ehitussektori tooted: jaotus- ja juhtimispaneelid; 3) tööstussektori tooted: peamiselt projektide järgi valmistatavad tööstusautomaatikaseadmed;4) seeria- ja allhanketooted: mitmesugused lehtmetalltooted, mida tehakse ka allhankena.

Suure osa tootmispinnast võtab enda alla lehtmetalli töötlemine – lõikamine, stantsimi-ne, painutamine ja värvimine. Metallitsehhis valmivad kõik kilpide tootmises vajalikud ka-pid ja karkassid, mitmetele tellijatele tehakse ka allhanketöid. Siiski ei ole allhanketöödeosatähtsus määrav, moodustades metallitsehhi kogutoodangust vaid mõne protsendi. Veidisuurem osa allhanketöös on pulbervärvimisel – kuni 40 % – ning peamised tellijad on ASEltek ja AS Saajos Balti, kelle lehtmetallitöötlemise maht on viimastel aastatel jõudsalt kas-vanud.

67

Metallitsehhis.Elektrikilpide montaaz.

Energiajaotussektoris kasvab tootmine hoogsalt tänu ekspordile. Näiteks 2002. aastaltoodeti kokku 170 komplektalajaama, millest 10 eksporditi Soome. Eksport näitab jätkuvatkasvutendentsi, sest Harju Elektri toodetavad alajaamad on põhjanaabritele hinnalt sood-sad. Ka kvaliteedi poolest ei jää nad milleski maha mujal Euroopas valmistatavatest vasta-vatest seadmetest.

Peamised elektriseadmete tellijad on elektriehitusega tegelevad ettevõtted; tellimusivõetakse üldjuhul vastu kõigilt tellijatelt, kellel on olemas korralik projekt või vähemaltkindel teadmine, mida nad soovivad. Lehtmetalltooteid, sealhulgas tuletõrjevooliku- ja tu-lekustutikappe on toodetud mitmetele ettevõtetele, sealhulgas tuletõrjeseadmeid müü-vale firmale Tamrex Ohutuse ja ka ekspordiks.

Tehase tootearendusosakonna mehaanika- ja elektriinsenerid tegelevad uute, kaasaeg-sete toodete loomisega ja olemasolevate täiustamisega ning nende tööpõld on lai ka tule-vikus.

69

Alajaamade tsehh.

Alajaamade tsehhi sisevaade.

Harju Elekter aktsiaseltsina börsil

Harju KEK oli juba asutamisel sisuliselt osaühing, mille moodustasid osanikmajandid ja-ettevõtted. Eesti taasiseseisvumisel need osanikettevõtted likvideeriti ning varem HarjuKEKi osanikmajanditele kuulunud põhikapital jagati osatähtedeks, mis müüdi Harju KEKitöötajatele. Võimaluse osaluse omandamiseks said kõik KEKi töötajad ja nii tekkis enam kui400 osanikuga osaühing. Aktsiaseltsi Harju Elekter moodustamisel 1993. aastal kuulus 100 %selle aktsiatest Harju KEKile kui emaettevõttele, kuid seejärel toimus aktsiate ümberarves-tus ja suunatud emissioon Harju Elektri juhtkonnale.

Tallinna Börs asutati 1996. aasta 31. mail. Seoses ASi Harju Elekter stabiilse majanduslikuolukorraga, perspektiivse toodangu väljaarendamisega ning sooviga laiendada ettevõtteüldist tuntust osutus otstarbekaks muuta Harju Elekter avatud äriühinguks, asudes selle

Aktsionärid üldkoosolekul.

7170

300

200

100

0

Käive 28,1 39,8 62,3 72,8 108,3 161,3 158,4 205,6 195,5 271,2

1993 1994 1995 1996 1997 1998 1999 2000 2001 2002

mln EEK

Investeeringud 3,3 2,5 2,1 10,1 21,6 22,2 28,5

1992 1993 1999 2000 2001 2002

30

20

10

0

19981997199619951994

14,010,19,23,1

mln EEK

Kontserni Harju Elekter käive.

Harju Elektri investeeringud.

aktsiaid noteerima börsil. Selline avatus andis ettevõttele ka majanduslikust aspektist laie-mad võimalused ning 1996. aastal võttis kontserni nõukogu vastu vastava otsuse. Harju KEKkui senine Harju Elektri aktsiate 100-% omanik jättis endale nendest 30 %, ülejäänud müü-di avalikul enampakkumisel maha. 1997. aasta 30. septembril kantigi Harju Elekter aktsia-börsi lisanimekirja. Oma aktsiate noteerimisega börsil muutus omandus likviidseks, sai või-malikuks kaasata aktsiate emiteerimise teel lisakapitali ning suurenes ettevõtte usaldus-väärsus sise- ja välisturul.

Kogu aktsiakapitali väärtus börsile minnes oli 18 miljonit Eesti krooni, millest ühe aktsiaväärtus moodustas 10 krooni. Börsile mineku protsessi aitas läbi viia Eesti Investeerimispank(ESTIB). Firma turuväärtus ei võimaldanud siiski Harju Elektril pääseda börsi põhinimekirja,mistõttu jäädi algul lisanimekirja.

Aktsiaturg oli Eestis tol ajal veel suhteliselt noor ja huvi aktsiate omandamise vastuleige; see hakkas aga kiiresti kasvama, mis peegeldus börsikäibes ja aktsiate hinna tõusus.Ka Harju Elektri aktsiate noteeritud väärtus hakkas kiiresti tõusma ja saavutas oma maksi-mumi 1997. aasta sügisel; pärast seda hakkasid maailmamajanduses ilmnema järjestikusedkriisid, mis viisid aktsiad langusesse.

2000. aastal korraldatud fondiemissiooniga senine aktsiakapital kolmekordistati. 2003.aastal moodustab see 54 miljonit Eesti krooni, koosnedes 5,4 miljonist lihtaktsiast. 2003.aasta algul esitas Harju Elekter taotluse viia kontserni aktsiad üle börsi põhinimekirja, missama aasta 17. veebruarist ka rahuldati.Aktsiate jaotus seisuga 1. jaanuar 2003 on järgmine:

Harju KEK ca 30 % ettevõtte (Harju KEK, Harju Elekter) juhtkond ja töötajad ca 20 %välismaised institutsionaalsed investorid ca 20 %väikeaktsionärid ca 30 %Harju Elektri aktsiad on aktsionäride hulgas kõrgelt hinnas, sest ettevõtte stabiilne

areng on kindlustanud nende hea maine. Tänu edukale äritegevusele on olnud võimalikigal aastal maksta korralikke dividende.

7372

Töötajate motiveerimine

Harju KEK ja sealhulgas Harju Elekter omandasid juba esimestest tööaastatest peale rahvahulgas hea kuulsuse. Et ettevõtte prestiiz oli kõrge, sai valida töölesoovijate hulgast pari-maid, mis kahtlemata väljendus ka edaspidistes töötulemustes. Töötamine Harju KEKis tä-hendas vabariigi keskmisest paremat palka, aga ka mitmeid soodustusi, millest esikohal olikahtlemata võimalus saada korter, sest Harju KEK ehitas oma töötajatele palju elumaju.Kooperatiivse ettevõttena sai Harju KEK stimuleerida oma töötajaid veel mitmeti, olgu siissoodsate preemiasüsteemide rakendamise või mitmesuguste ürituste korraldamisega. Popu-laarseim neist oli kindlasti iga-aastane ehitajate päeva suurejooneline tähistamine.

7574

Tuleb märkida, et nõukogude ajal, peamiselt kindla kaadripoliitika tõttu, koosnes HarjuElektri töötajaskond peale mõne erandi eestlastest ja ettevõttes käis asjaajamine ainulteesti keeles. Nõukogude ajal oli see suurettevõtte puhul erandlik nähtus, mis ajendas niimitmeidki töötajaid tööle asuma just Harju Elektris, kus ei tehtud õõnsat nõukogulikkupropagandat, vaid hinnati inimesi kõigepealt nende töö, mitte parteilise kuuluvuse järgi.Kujunenud traditsioonid jäid püsima ka pärast Eesti taasiseseisvumist. Tänu ettenägelikulemajanduspoliitikale, mis juba enne raskeid üleminekuaastaid oli võtnud kursi rahvusvaheli-sele koostööle, õnnestus Harju Elektril säästa oma töötajaskonda koondamistest. Juhtkon-na kindel nägemus ettevõtte püsimajäämisest ja tulevikust viis Harju Elektri juba mõne aas-taga tõusule, mida on jätkuvalt pärjanud edu.

Ettevõtte edukust on aidanud sepistada andekas ja oma tööle pühendunud töötajas-kond. Tööandja omalt poolt on püüdnud tehtut vääriliselt hinnata, rakendades tulemus-palka ja kasumil põhinevat preemiasüsteemi, mis tänapäeva turukonkurentsi tingimusteson ainuõige. Kasutusel on ka töötajate staazitasu: 2–10-aastase tööstaazi puhul vastavalt2–10 % põhipalgast. Üldine palkade tõstmine on aga kahe teraga mõõk, sest alandab ette-võtte konkurentsivõimet; siiski on leitud võimalusi tõsta põhipalka vähemalt proportsio-naalselt elukallidusindeksi kasvuga.

Juhtkonna põhimõte on, et eduka ettevõtte töötajate elujärg ei tohi mingil juhul halve-maks muutuda. Peale palga on püütud töötajate motiveerimiseks leida ka teisi teid, kõige-pealt parandada nende töötingimusi, uuendada tehnoloogiat ja sellega tõsta töö tulemus-likkust. Võrreldes varasemaga on tundmatuseni muutunud töötajate olmetingimused, onehitatud uusi riietus- ja pesuruume, samuti remonditud tööruume. Traditsiooniliseks onsaanud iga-aastane jaanipäeva pidamine, kus korraldatakse mitmesuguseid spordi- jameelelahutusüritusi ning millest saavad osa võtta ka töötajate pereliikmed. Igal aastal toi-mub ka töötajate jõulupidu, kus tehakse kokkuvõtteid lõppevast aastast ning istutakseühises peolauas.

Harju Elekter ei ole unustanud neidki, kes on jäänud pensionile. Uuema traditsiooninaon hakatud neile korraldama jõululõunaid, mille käigus toimub ka ekskursioon ettevõttetsehhidesse, kus pensionärid koos administratsiooniga saavad ettevõtte tuleviku üle mõt-teid vahetada.

Harju Elekter on kõigiti üritanud säilitada kunagiselt Harju KEKilt üle võetud tradit-siooni olla oma töötajatele hea tööandja.

Koostöölepingu sõlmimine TTÜ Arengufondiga. Mare Aru ja Andres Allikmäe.

Sponsortegevus

Keila ühe suurima tööandjana on Harju Elekter oma tegevuse vältel pidanud oluliseks kaa-sa aidata Eesti ja eriti piirkonna elu edendamisele. Ettevõtte juhtkond on välja töötanudprioriteedid, milleks on haridus, sport ning Keila lapsed ja noored. Firma tegevusaastatejooksul on toetatud Harju KEKi Ralliklubi, kuhu on läbi aastate kuulunud Ohu-Diener, Rai-dam-Karjane jt Eesti tuntud motosportlased. 1990. aastatel alustati koostööd Eesti Olüm-piakomiteega Keilast pärit ujuja Indrek Sei ja kahevõistleja Ilmar Aluvee toetuseks. Täna-seks on Indrek Sei osalenud ettevõtte toetusel juba kolmedel olümpiamängudel. Omasponsortegevuse planeerimisel peab Harju Elekter väga tähtsaks arenguvõimaluste loomistjust lastele ja noortele, seetõttu sai ettevõttest Eesti Suusaliidu kahevõistlejate noorte-koondise sponsor. Läbi aegade on tihedat koostööd tehtud kohaliku omavalitsusega.Ühena peasponsoritest toetatakse juba traditsiooniks kujunenud kuumõhupalli rahvus-vahelise võistlusshow Keila etappi ja loomulikult igakevadisi Keila linna päevade üritusi.Firma toetusest ja igakülgsest abist saavad osa ka Keila Tervisekeskus, Keila korv- ja jalgpal-likool ning Keila üldhariduskoolid. 2001. aastal sõlmiti pikaajaline koostööleping TallinnaTehnikaülikooli Arengufondiga tehnikaeriala üliõpilaste õpingute toetamiseks soovigakujundada Harju Elektrist neile arvestatav praktikabaas ja tagada ettevõttele koolitatudnoorte inseneride juurdekasv.

7776

Harju Elekter 35. aastapäevalKolmekümne viie tegevusaasta jooksul on Harju Elekter tundmatuseni muutunud. Kuinõukogude ajal muutus põhiliselt vaid toodangu kvantiteet ja nomenklatuur, siis pärastEesti taasiseseisvumist on muutused rohkem kvalitatiivset laadi – määrab ju turumajandu-ses ettevõtte koha ja edukuse eeskätt tema toodangu kvaliteet. Konkurentsivõime suuren-damiseks on tulnud täiendada toodangu nomenklatuuri, uuendada tehnoloogiat, hankidauusi seadmeid ning anda töötajatele täiendavat väljaõpet. Juhtkond võttis juba 1990. aas-tate alguses vastu strateegilise otsuse vältida juhtkonna vananemist, kaasates juhtkondauusi liikmeid ainult noorte töötajate hulgast, ka äsja kõrgkoolist tulnuid. See otsus on kind-lustanud värske oskusteabe rakendumise juhtkonna otsustes ning on end seni igati õigus-tanud. Ka tootmisse on tööle asunud palju noori ja kvalifitseeritud inimesi, kes aitavadajaga sammu pidada.

2002. aastal kasvatas kontsern oma käivet ligi 39 % ja puhaskasumit enam kui kaks japool korda; investoreid ja aktsionäre rõõmustas ettevõtte aktsia hinna enam kui 50-% tõusTallinna Börsil, samuti ettevõtte üleviimine börsi põhinimekirja. Tootmise optimeerimisehuvides loobuti juhtmeköidiste valmistamisest, kuid säilitati tegevusala nimeka esindajaPKC Group OYj-ga atraktiivne omandisuhe. Laiendati turuosa elektrotehnika valdkonnas jaomandati Siemensi tütarfirma Satmatic OY Soomes. Harju Elektri 100-% tütarettevõttenaon see arvestatav tööstuslike juhtimis- ja automaatikaseadmete valmistaja ning muudabHarju Elektri rahvusvaheliseks kontserniks. Geograafilises mõttes laiendati tegevust niiEestis kui Soomes, tulevikus nähakse edasist laienemist koos Baltimaade ehitusturu kasvuganii tööstussektoris kui infrastruktuuris.

Kaubandusgrupi tegevust on toetanud Eesti ehitusturu jätkuv kasv. Talllinna ja Keilakauplustele lisaks avati 2002. aastal oma pood ka Tartus.

Praegu, oma 35. tegevusaastal, koosneb kontsern Harju Elekter järgmistest tehastest jaettevõtetest.

Harju Elektri Elektriseadmete tehas valmistab energiajaotussektorile elektriseadmeid –komplektalajaamu, alajaamade ja jaotusvõrgu tooteid, tööstussektorile tööstusautomaati-kaseadmeid ning ehitussektorile jaotus- ja juhtimispaneele ning juhtmesarju. Põhitegevusttoetab lehtmetalltoodete ja elektrikomponentide müük. Elektriseadmete tehas on kont-serni kõige suurema käibega ettevõte.

Kaubandusgrupp pakub ostjaile kõike elektritöödeks vajalikku. Harju Elektri kauban-dusgruppi kuuluvad elektritarvete kauplused Tallinnas, Tartus ja Keilas ning elektrikütte-seadmete hulgimüügiosakond.

AS Eltek tegutseb alates 1998. aastast Harju Elektri 100-% tütarettevõttena. Eltekipõhitegevusalaks on lehtmetalltoodete valmistamine telekommunikatsiooni- ja andme-sideturu tarbeks. Firma toodete nimistusse kuuluvad telefonivõrgu jaotus- ja andmeside-kapid, katkematu toiteallika (UPS) kappide korpused, mitmesugused fiiberoptilised jmtooted.

Satmatic OY asutati Soomes Siemens OY elektriseadmete tootmisüksuse baasil ning 19.septembril 2002 ostis Harju Elekter selle 100-% endale. Ettevõte valmistab automaatika- jaelektrivarustuse juhtimisseadmeid tööstusele, sealhulgas paberi-, metalli- ja masinatööstu-sele. Olenevalt klientidest ja koostööprojektidest jaguneb tootmine projektikohaseks võilepinguliseks tootmiseks – lepingulistele klientidele pakutakse täisteenust, alustades kompo-nentide ja materjalide tellimisest ning lõpetades toodete valmistamise, testimise ning vaja-duse korral ka seadistamisega objektil.

AS Keila Kaabel on Harju Elektri ja Draka NK Cables’i ühisettevõte, milles Harju Elektriosalus moodustab 34 %. Tehas toodab madalpinge-, energia-, ehitus-, telekommunikat-siooni- ja erikaableid. Klientide paremaks teenindamiseks on tehasel esinduskontor Riias jaVilniuses. Tegutsetakse ka Pirelli tehaste toodete esindaja ja müüjana Baltimaades.

AS Saajos Balti võrdsed omanikud on AS Harju Elekter, Soome Saajos International OYja Taani Inexa Panel A/S. Ettevõtte tegevusalaks on tuletõkke- ja turvauste ning -paneelidevalmistamine ja müük.

Koostöös Saajos OYga ja Inexa Paneliga tarnitakse ettevõtte toodangut nii Baltimaadekui Põhjamaade ehitus- ning maailma laevaehitusturule.

* * *Nagu eeltoodust selgub, on Harju Elekter rahvusvaheline kontsern, kellel on märkimis-väärne tähtsus nii Eesti tootmisturul kui ka tööandjana, seda eeskätt Keila linnas ja selleümbruses. Kontserni tütar-, sidus- ja tänaseks iseseisvunud firmad annavad tööd kokku1060 inimesele (Keilas 828, Haapsalus 165, Soomes 52 ning Tallinnas ja Tartus kokku 15).

Kolmekümne viie aasta jooksul on kujunenud kindlad tootmis- ja juhtimistraditsioonidning kinnistunud noor, kindlameelne ning kvalifitseeritud juhttöötajate kaader, mis annabsuurettevõttele kindluse olla veel pikka aega edukas.

79

ASi Harju Elekter juhatus 2003. aastal

Juhatuse esimeesANDRES ALLIKMÄEpeadirektor

Liikmed:ÜLO MERISALUElektriseadmete tehase direktor

KARIN PADJUSpearaamatupidaja

LEMBIT LIBEpeaökonomist

ASi Harju Elekter nõukogu 2003. aastal

Nõukogu esimeesENDEL PALLAASi Harju Elekter arendusdirektor

Liikmed:LEMBIT KIRSMEASi Harju KEK nõukogu esimees

MADIS TALGREASi Harju KEK juhatuse esimees

TRIINU TOMBAKMaailmapanga konsultant

AIN KABALSorainen Law Offices, jurist

ASi Harju Elekter juhatajad läbi aastate

Sulev Kivimäe 1. detsember 1982 kuni 3. märts 1984Toomas Vetevool 19. märts 1984 kuni 31. detsember 1984Lembit Kirsme 1. jaanuar 1985 kuni 31. detsember 1990Endel Palla 1. jaanuar 1991 kuni 30. juuni 1999

(valiti ettevõtte nõukogu esimeheks)Andres Allikmäe 1. juuli 1999 kuni käesoleva ajani.

* * *

Töötajad, kes on oma tööga andnud Harju Elektri arengusse eriti märkimisväärse panuse

NI M I AS U S T Ö Ö L E LA H K U S T Ö Ö LT

1. Sulev Kivimäe 02.12.1965* 03.03.1984 †2. Elmu Ots 04.10.1966*3. Tiit Mätlik 21.11.1966*4. Elmar Niinepuu 22.11.1966*5. Fridrih Rozin 01.02.1967*6. Helju Peetsalu 20.11.1967*7. Ain Laev 01.12.1967* 16.11.1992 †8. Heiti Metstak 12.03.1968 30.05.19949. Evald Sala 26.08.1968 15.02.1996 †10. Jaak Kukk 09.09.1968 01.07.2002**11. Endel Palla 27.01.196912. Pilvi Ots 15.07.1969 01.07.2000**13. Lembit Libe 10.09.196914. Aime Plehhov 30.09.197015. Aado Salumäe 04. 01.197116. Ants Selde 07.01.197117. Ago Loorpärg 01.02.1971 06.11.198018. Vaike Milter 17.03.197119. Enn Parve 01.08.1971 01.09.1977 †20. Olev Rahuoja 01.09.1971 18.09.1992