igalhädalomaarst,igal

tõvelise

tohter

M A R J U K Õ I V U P U U

S i s s e v a a d e E e s t i r a h v a m e d i t s i i n i

Toimetanud Maarja Kaaristo

Korrektuuri lugenud Kai Nurmik

Kaane kujundanud Mari Kaljuste

Kujundanud Janika Vesberg

Fotod: Eesti Rahva Muuseum, Eesti Tervishoiu Muuseum, erakogud

© Tekst. Marju Kõivupuu, 2013

ISBN 978–9985–3–2645–9

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2013

www.varrak.ee

Trükikoda Printon AS

Raamatu valmimist on toetanud Kultuuriteooria tippkeskus

(Euroopa Liidu Regionaalarengu Fond).

Kaarlile ja Martinile

Sisukord

Alustuseks . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .8

I OSA Rahvameditsiin – pärimus ja kontekst

Rahvameditsiin – mis see on? . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 12

Nõiad, sõna- ning maatargad ja teised . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 45

Ülevaatlikult meditsiinilise mõtte arengust Eestis . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 79

Haigusest ja surmast.. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 96

II OSA Haigused ja tervendamine

Haigususkumused . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .116

Hingekaotus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .117

Kooljahädad . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .118

Haigususs . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .121

Luupainaja . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .123

Religioossete või sotsiaalsete normide rikkumine

tervisehäirete põhjustajatena . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .124

Siirik . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .125

Kuri silm .. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .127

Mütoloogilised olendid – haigusvaimud .. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .139

Katk . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .139

Malaaria.. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .142

Kesköörahvas ja koivalgus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .145

Maa-alused . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .145

Ehmatusest põhjustatud haigused . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .148

Lastevead . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .148

Sünnimärgid . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .149

Ekseemid ja teised nahahaigused . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .150

Roosihaigus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .150

Liigesehaigused . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .154

Hambahaigused . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .156

Marutõbi . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .161

Allergia – üks paljudest tsivilisatsioonihaigustest . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .173

Populaarseid ravivahendeid . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .187

Ravisõnad ja seitsmes Moosese raamat . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .192

Tervistavad (püha)paigad . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .203

Saun on vaese mehe arst . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .213

Kasutatud allikad ja kirjandus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .222

Fotode ja illustratsioonide allikad . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .234

8

AlustuseksTervis on vaese inimese rikkus.

(Häädemeeste)

Rahva- ehk pärimusmeditsiin on tähelepanuväärne ja põnev osa rahvakul-

tuurist. See on valdkond, kus on käibel määratul hulgal tervise ja haigustega

seotud ainest. Aastasadade jooksul on rahvameditsiini akumuleerunud erine-

vaid uskumusi haiguste päritolust, põhjustest ja raviviisidest, arusaamu haige

ja terve olemisest. Aegade jooksul on vanemad arusaamad haiguste ravist ja

tekkepõhjustest segunenud uuemate uskumuselementidega, samuti on aka-

deemiline meditsiinitraditsioon ja -kirjandus kujundanud ning suunanud

rahva meditsiinilist mõtlemist. Ka nüüdisajal on koolimeditsiinil arvestatavaid

kokkupuutepunkte rahvapäraste ravivõtetega.

Seega mahub rahvameditsiini mõiste alla nii traditsiooniliste kultuuride

meditsiin kui ka suur osa tänapäevasest populaarsest, rahvakeeli alternatiiv-

meditsiinist, milles segunevad akadeemiline meditsiin ja varasemad, nüüdseks

juba vaat et üleilmsed rahvaomased meditsiiniteadmised.

Rahvasuus on käibel ütlus, et iga eestlane peab ennast meditsiinis ja po-

liitikas asjatundjaks ja võtab sel teemal meelsasti sõna. Tõsi see on, et pea

igas perekonnas on leidunud keegi, kes on osanud lihtsamate tervisehädade

puhul nõu ja abi anda või kes tunneb hästi looduses kasvavaid ravimtaimi,

kogub või kasvatab neid ise ja kasutab taimravi erinevate haiguste puhul või

lihtsalt organismi puhastamiseks-turgutamiseks.

Rahvameditsiini uurimise juurde jõudsin 1980. aastate lõpus, kui tegin

üliõpilastega välitöid Võrumaal Hargla kihelkonnas. Keskseks huviks oli toona

sealtkandi tuntuimate rahvaarstide Suridega (kodanikunimega Taitsidega)

seotud pärimus. Mäletan oma lapsepõlves kuuldud lugudest, kuidas täiskasva-

nud teadsid üsna täpselt, milliste inimeste või koduloomade tervisehädadega

tuleb minna arsti või veterinaari juurde, millal aga võtta allikavesi või viin ja

kanamunad ühes ning seada sammud Suri juurde. Raamatule „Rahvaarstid

Võrumaalt: noor ja vana Suri Hargla kihelkonnast” (Kõivupuu 2000) lisandus

ajapikku mitmeid rahvameditsiini puudutavaid teadus- ja aimeartikleid. Hulk

aastaid on mul olnud tänuväärne võimalus lugeda nii Tartu kui ka Tallinna

Ülikooli üliõpilastele rahvameditsiini valikkursust. Käesolev raamat on seni-

tehtu kokkuvõte, mis seob tervikuks varasemad teemakohased uurimused ja

ülevaatlikud kirjutised.

Selles raamatus käsitlen – peamiselt Eesti ainesele keskendudes – rahva-

meditsiini etnoloogi ja kultuuriloolase pilguga: mida peetakse silmas, kui

räägitakse-kirjutatakse rahva-, etno- või pärimusmeditsiinist; missugused on

läbi aegade olnud inimeste arusaamised haiguste põhjustest ning milliseid

ravivõtteid ja -viise on ühest või teisest tõvest jagusaamiseks pruugitud või

pruugitakse tänini ning kuidas on suhtutud erinevate haiguste põdejatesse

ehk teisisõnu – kas saame rääkida ka headest ja halbadest haigustest. Põgusalt

küünib siinkirjutaja pilk ka rahvameditsiini uurimise ajalukku ning rahva-

arstide värvikasse ja isikupärasesse maailma. Siinkohal meenuvad kindlasti

paljudele lugejatele Luule Viilmaa, Kaika Laine, Vigala Sass, Vormsi Enn

ja mitmed teised Eestimaal tegutsenud või tegutsevad tuntud tervendajad,

teadmamehed ja -naised. Kuid nende hulgast selle õige leidmine polegi alati

nii lihtne, nagu nähtub ühest mõne aasta tagusest Postimehe kuulutusest:

„Haige meesterahvas palub kiiret abi ravitsejatelt, imearstidelt, tervendajatelt”,

kuhu oli lisatud ka abivajaja mobiiltelefoni number.

Kuigi see raamat ei ole mõeldud praktiliseks käsiraamatuks, kust leida

nõu ja abi ühe või teise konkreetse haiguse ravimiseks, täidab ta loodetavasti

oma peamise eesmärgi – olla lugejatele huvitavaks ja ehk mõtlemapanevakski

teejuhiks rahvapärase meditsiinilise mõtte maailma ja seda mõjutanud ning

kujundanud ajaloolis-kultuuriliste tegurite juurde. Ehk nagu ütles üks arsti-

tudeng, kui küsisin, miks ta valis kuulamiseks rahvameditsiini kursuse: „Ma

tahan teada, mis siis inimesel ikkagi tegelikult viga võiks olla, kui ta tuleb

minu juurde ja kaebab, et tal rinnad valutavad või et tal on kaelasooned

kanged.”

Tahangi siinkohal tänada kõigepealt oma üliõpilasi, kelle viimase paari-

kümne aasta jooksul kogutud rahvameditsiini-alane pärimusmaterjal on olnud

otseseks või kaudseks abiks selle raamatu kirjutamisel, samuti nii meedikutest

kui ka „tavalistest inimestest” sõpru, mõttekaaslasi ja kolleege, kes on jätkuvalt

motiveerinud mind meditsiinipärimusega tegelema.

Marju Kõivupuu

Tallinnas 2012. aasta heinakuul

10

11

i osa

Rahvameditsiin – pärimus

ja kontekst

12

Rahvameditsiin – mis see on? Üks kuulus vana tohter kirjutab – võib olla ehk pilkades: „arstimise-

kunst on üks iseenese läbi-paljustatud varandus. – Kui pisut arstisi võisivad

enne temast elada; nüüd leiavad arstid tosinate kaupa haiguste tallitamise

läbi leiba. – Ja kui see jumalik kunst kõige kõrgemale saab tõusnud olema,

siis saab lootlikult maailmast üks laatsarett, kelle sees arst üksivalitsedes

ümber käib, ja kõiklik söögimaja neile apteek olema.”

(Fr. R. Kreutzwald „Kodutohter”)

Meditsiin on sotsiaalne inimpraktika ja sellisena üks inimkonna eksisteeri-

mise fundamentaalseid aluseid. Enesestmõistetavalt suhtub iga ajastu me-

ditsiiniprobleemidesse erinevalt (Gluzman 1989: 49–56). Kuigi teadaolevalt

oskavad ka loomad oma tervisehädade puhul abi otsida loodusest – kindlasti

on paljud meist juhtunud nägema, kuidas kass või koer isukalt karedalehelisi

taimi sööb, et oma seedimist korda saada –, võime rahvameditsiini, millest

on alguse saanud ka professionaalne arstiteadus, pidada sama vanaks kui

inimkonda.

Kirjeldada ning iseloomustada rahvameditsiini erinevaid ilminguid näib

olevat tunduvalt lihtsam kui püüda täpselt määratleda mõiste „rahvamedit-

siin” sisu ja tähendust. Eesti keeles ongi paralleelselt käibel neli terminit:

„rahvameditsiin”, „etnomeditsiin”, „pärimusmeditsiin” ja „traditsiooniline

meditsiin”. Osana rahvakultuurist sisaldab rahvameditsiin rikkalikult rahva-

pärimuslikke uskumusi ja teadmisi tervisest ja haigustest, haiguste vältimisest

ning erinevatest ravivõtetest ja -vahenditest. Rahvameditsiini paikkondlikud

erisused on otseselt seotud inimest ümbritseva elukeskkonnaga: loodusega

(kliima, mineraalid, taimkate, loomastik) ning inimeste elupaikades leiduvate

looduslike ravivahenditega (näiteks ravimuda või raviveed), samuti ajaloo-

13

liste ja majanduslike teguritega, religiooniga, ühiskondlik-moraalsete tõeks-

pidamistega, inimeste eelarvamuste, temperamendi ja paljude teiste, näiliselt

teisejärgulistegi teguritega.

Mõiste „rahvameditsiin” (ingl folk medicine) defi neeris trükisõnas esimesena

19. sajandi lõpupoolel briti antropoloog William George Black, kelle määrat-

luse kohaselt hõlmab rahvameditsiin loitsmist, nõidumist ja mitmesuguseid

teisi, peamiselt maagilisi tegevusi, mis seostuvad tervise säilitamise ja haiguste

ravimisega. Ajastuomaselt oli ka Black seda meelt, et rahvameditsiini võtteid

ja võimalusi kasutavad üldjuhul pigem vanamoodsad ja ebausklikumad ini-

mesed (Black 1878: 327–332). Selline lähenemine rahvameditsiinile kujunes

järgnevatel sajanditel küllaltki püsivaks. Sisuliselt samal arvamusel on näiteks

soome folklorist Lauri Honko, kes samuti nägi rahvameditsiini praktiseerijate

ja kasutajatena eelkõige kehva hariduse ja professionaalse arstiabi võimalusest

ilma jäänud või jäetud inimesi, kelle pärimuslikku ravivõttestikku on inimpõl-

vede jooksul kinnistunud muuhulgas ka akadeemilise meditsiini vananenud

ravipraktikad ja oma elu ära elanud teoreetilised seisukohad (Honko 1964:

290–291).

Argikeeles nimetatakse rahvameditsiini ka alternatiivseks meditsiiniks,

vastandades seda seeläbi nn kooli- ehk akadeemilisele meditsiinile. Mõiste

on oma olemuselt suhteline – see, mis on ühes kultuuris klassikaline ra-

vipraktika, paigutub teises kultuuriruumis alternatiivse(te) hulka. Näiteks

paljudes Aasia riikides on nn Lääne meditsiin mõistetav ja käsiteldav alter-

natiivsena, kohalik nõelravi aga klassikalisena. Folklorist Ave Tupits toob

oma doktoriväitekirjas väga ilmeka näite, kuidas üks Tartus õppiv Aasia

päritolu üliõpilane ei suutnud mõista, miks Eestis käsitletakse nõelravi

alternatiivmeditsiinina, sest tema seisukohalt on tegemist traditsioonilise

meditsiiniga (Tupits 2009: 18). Alternatiivmeditsiini all tulekski Euroopa,

sh Eesti kontekstis mõista esmajoones Idamaadest üle võetud raviviise:

nõel ravi, kiropraktikat, joogat, erinevaid dieete jms, mis 20. sajandi teisel

poolel saavutasid õhtumaades suhteliselt suure populaarsuse (vt ka Tupits:

op. cit). Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) defi nitsiooni kohaselt

tuleks alternatiivmeditsiini mõista kui laialdasi praktilisi tervishoiumeeto-

deid, mis ei kuulu maa oma traditsiooni ega ole integreeritud valitsevasse

tervishoiukorraldusse (WHO 2005: 1).

14

Et mõista rahvameditsiinis aegade jooksul väljakujunenud seisukohti ja

tervendamispraktikat, on vajalik tunda haiguste tekkepõhjusi ja neist põh-

justest tulenevate ravimeetodite peamisi lähtekohti, samuti ajaloolis-kul-

tuurilist konteksti, mis on tervendavate rituaalide kujundaja ja mõjutaja.

Ungari etnoloog ja usundiloolane Mihály Hoppál on väitnud, et vaid umbes

veerand rahvameditsiini praktikast (sh taimede kasutamine ühe või teise hai-

guse raviks) omab reaalset ravitoimet; tegelik mõju aga tuleneb erinevatest

arstimistoimingutest, nende käigus läbiviidavatest tervendusrituaalidest ja

nende rituaalide psüühilisest mõjust patsiendile (Hoppál 2011: 114; vt ka

Raal 2010; 2012).

Vanimate rahvapäraste arusaamiste järgi pärinevad haigused tuulest, veest,

maast, manalast (surnutelt) ja nõidusest või kurjast silmast. Intrusiooni ehk

haiguste sissetungi teooria kohaselt on üheks vanimaks haigusseletuseks kehas-

se tunginud võõrjõud. Kui see sissetungiv võõrjõud on inimesest tugevam, siis

organism haigestub. Animistliku (ld animus ‘hing’) haigusseletuse kohaselt on

sellisteks võõrjõududeks näiteks surnute hinged, kristlikus kontekstis kuradi

käsilased jne. Viimaseid peeti keskajal vaimuhaiguste, seestumuse põhjusta-

jateks. Mütoloogilisteks haigusteks liigitatakse haigusi, mille põhjustajaks

arvatakse olevat mõni mütoloogiline olend (haigusvaim, haigushaldjas vms),

kellel võivad olla väga erinevad ilmumiskujud – inimesest silmatorkamatu

prügikübemeni.

Lendav löönd läbi. Nii olevat üks mees rääkind alles nüüd hiljuti. (Len-

dav: lendva.) Jutustaja eland ise kord ühe lendvategijaga ühe koja pääl.

Kui see kord kõrtsis ühe mehega riidu läind, siis koju tulles saatnud oma

vastasele lendvat. Kui toast tulnud välja, siis olnud tal nagu kolm tule-

sütt suus. Läind ukse pääle ja puhund sääl sädemeid suust välja. Pärast

olnud kuulda, et vastase hobune olnud haige. (ERA II 13, 207/8 (18)

< Simuna khk (1929))

Rahvameditsiinis pole võimalik haigusi liigitada üheselt haigustekitajate või

haiguste põhjustajate järgi, sest tegureid, mis on ühe või teise haiguse või

tervisevea põhjustanud, võib olla mitu. Näiteks roosihaiguse põhjuseks on

suhteliselt võrdselt peetud kurja silma, ehmatamist ning külmetamist. See-

15

tõttu on rahvameditsiinis kesksel kohal iga konkreetse haigusjuhu põhjuse

ja päritolu seletamine, sest usutakse, et haigus, eriti mütoloogilist algupära

haigus (nagu muudki üleloomulikud ilmingud), kaotab oma võimu inimese

üle, kui haigele või ravijale saab teatavaks haiguse nimi ja päritolu või tunneb

inimene haigusvaimu ära.

Külmtõbi tuleb alati kindlal kella ajal. Ajab inimese raputama. Haige

pannakse selleks ajaks, kui ta tuleb, ahju ja tehakse tuli ette. Siis külmtõbi

tuleb ja hüüab haiget tuttava inimese häälega. Kui haige vastab talle,

siis saab ta jälle kätte ja hakkab raputama. Kui ei hüüa vastu, siis tõbi

ei tule peale. Külmtõbe hüütakse ka hal’ltõbeks ehk hallisõiduks. (ERA

II 19, 262/3 (1) < Kose khk (1929))

Teed mööda külmtõbi läind ja nutand: „U-u, u-u, kus sa oled? U-u,

u-u, kus sa oled?” Mees läind rukkisse, peitnud eest ära. Pole talle vastu

rääkind. Ja siis pole saand pääle tulla. (ERA II 13, 53 (39) < Simuna

khk (1929))

Katk tulnud halli kuuega vanamehena tuppa. Torgand kepiga magajaid,

need surnud kohe. Kes olnud üleval, see jäänd ellu. (ERA II 19, 238 (7)

< Kose khk (1929))

Kui Muhus viimast korda katk oli, siis käinud hall katkupoiss, hallid

riided seljas, kübar peas ja ork peos ja käib ühest kohast teise, keda torkab,

see sureb. (ERA II 9, 89 (21) < Emmaste khk (1928))

Kui ei teatud, kust haigus täpselt pärines või kes oli tõve arvatavalt saatnud,

võeti ette mitmed maagilised toimingud lootuses, et üks neist on ikka see

õige ja mõjus.

Rabaduse vastu: 1. sõrmeküünte alt musta, 2. kõrvavaiku, 3. peopesi

lakkuda ristati, 4. uks ristati ära mõõta. (ERA II 13, 439 (13) < Simuna

khk (1929))

16

Eelnimetatud põhjustel olid haiguste ennetamisel tähtsal kohal mitmesugused

tõrjemaagilised toimingud. Haiguse algupära tuvastamine andis ka arstimisele

suuna: on tähtis, et arstimisvahend pärineks sealt kust haiguski. Sobivaks näi-

teks on siinkohal Eestis kunagi väga levinud arvatavalt mütoloogilist päritolu

nahahaiguse nn maa-aluste rahvaomane ravipraktika:

Maa aluseid ei saa arstirohtudega kaotada, nende vastu aitab oht*. Mu

isal tulid ükskord veest maa alused, ta pani linu likku, oli põlvist saadik

vees, kui koju tuli, siis ta jalad hakkasid hirmsaste sügelema ja läksid

punaseks, viimaks valutasid üsna. Küll ta katsus mitme rohuga, aga ei

aidanud ükski. Läks siis sinna, kus ta linu likku pannes haiguse sai, ja

võttis sealt jõe mulda, nühkis sellega jalad üle ja kohe haigus kadus. (ERA

II 148, 244 (7) < Märjamaa khk (1937))

Rahvameditsiinile on tunnuslik haigusseletuste, raviviiside ning ravivahendite

irratsionaalsus. Mida traditsioonilisem on ühiskond, seda suurem näib olevat

irratsionaalne element rahvameditsiinis tervikuna. Mida tugevam ühe või teise

haiguse animistlik taust, mille puhul haiguse põhjuseks peetakse pahatahtlik-

ku haigusvaimu, surnu hinge või mõnda muud mütoloogilist olendit, seda

maagilisem on olnud selle haiguse ennetamise ja ravimise võttestik.

Suri mõni inimene ära ja jäi teine pääle selle haigeks või rahutuks, siis

pidi ta surnuaida viskama raha, öeldes: „Säh, võta sa [nimetada surnud

inimese nimi] raha, anna mulle mu tervis tagasi!” Tegi ta seda, siis sai ta

tervise tagasi. (E 55028 (13) < Kanepi khk (1924))

Üsna üldine on olnud analoogiamaagial baseeruv arusaam, et sarnast tuleb

ravida sarnasega (ld simila similibus curantur) – näiteks kollatõve puhul aitavat

kollaste õitega ravimtaim, külmavärinate puhul värihein, seesmiste teravate

valude puhul torkiva klaasipuru söömine. Vaimuhaigusi on arstitud kolju-

pulbriga, voodimärgamist uriinipiiritusega jne (Kõivupuu 2008; Gustavson

1982: 413). Ungari rahvameditsiinis on kollatõppe haigestunutele antud

* Oht – ohutlemine, ohutamine, rahvapärase tervendamise üks levinud murdekeelseid

termineid.

17

„kuldsõrmusest vett juua” ning samuti on kollast värvi taimedel selle haiguse

ravimisel olnud oluline osa. Saialille (Calendula offi cinalis) õitest tehti kolla-

tõve põdejale vanniveeleotist või anti talle rohkesti porgandit, munakollast

ja pruunsuhkrut süüa (Hoppál 2011: 117).

Kollatõbe vastu aitab ka see, kui tooreid ehk keedetud porgantid süüa.

(ERA II 1, 812 (16) < Tallinna l. (1928))

Üks mõjusamaid maagilisi tõrjevahendeid on olnud punane niit või villane

lõng, millega on piiratud haiget kohta või suletud verejooksu. Uskumus, et

punasel lõngal on ravitoime, pole tänapäevalgi rahvatraditsioonist kadunud,

seda kasutatakse näiteks käsnade ja soolatüügaste raviks, kuid ka verejooksude

peatamiseks:

Punasele villasele lõngale teha sõlm ja vajutada kolm korda soolatüü-

kale. Siis panna lõng uksehinge vahele ja oodata, et see seal ära kuluks.

Kui lõng on kulunud, peaksid olema ka tüükad kadunud. (A. Aruvee

M. Kõivupuule < Tallinn (2003))

Sõbranna Maie [23-aastane < Põlva*] oli hädas käsnadega. Nagu ta

ise rääkis, sai ta neist lahti punast villast lõnga kasutades. Sidus lõnga

käsnadega kaetud sõrme ümber. Kaua ta lõnga sedasi hoidis, ma ei tea,

kuid hiljem mattis ta selle ainult endale teadaolevasse kohta mulla alla.

(23-aastane üliõpilane M. Kõivupuule < Põlva (1996))

Vanaema [79-aastane < Põlva], kes mind aidata tahtis [konna silmade

ravis], rääkis, et tuleb varba ümber siduda punane lõng. Tema olevat

alati oma jalgu, tähendab varbaid nii ravinud. Ta töötas karjalaudas,

kus kanti kummisäärikuid, ning ka astusid lehmad pahatihti jala peale.

Vanaema on eestlane, kelle vanemad omal ajal Venemaale maad otsima

läksid. Vanaema koos kahe lapsega tuli Eestisse peale Teist maailmasõda.

(23-aastane üliõpilane M. Kõivupuule < Põlva khk (1996))

* Siin ja edaspidi nurksulgudes autori selgitused.

187

Populaarseid ravivahendeidSoola kasutamine on tuntud iidsetest aegadest peale. Sool sümboliseerib

surematust, olles saanud oma nime Rooma tervisejumalannalt Saluselt, kelle

auks peetavate tseremooniate juurde sool kuulus. Ravimina saavutas sool

väidetavalt erilise populaarsuse mungameditsiini aegadel. Enne ravimsoola

sisseandmist lugesid mungad soolale peale palvesõnu, mida võib võrrelda soola

peale puhumisega. Lisaks kasvas usk ravimi toimesse palve lugemisega. Arva-

tavasti pärineb samast perioodist ka nimetus soolapuhuja rahvaravija tähen-

duses. Tänapäevases kontekstis on see sõna omandanud halvustava varjundi.

Soolapuhuja sõimunime teenib rahvaarst, kes kasutab ravivõttena peamiselt

sõnamaagiat, kuid kelle ravi pole kuigi tulemuslik ning kes oma ametis peab

esmatähtsaks patsientide arvelt eelkõige materiaalset kasu lõigata.

Enim pruugitud ravivedelik oli viin, mida on Eestis aetud 15. sajandist

alates peamiselt maal. Viina populaarsusest arstimina annab tunnistust

ka rahvahulgas levinud ütlus „kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka viinast

abi”. Viina puudumisel, aga ka naiste ja väikelaste seespidisel tervendami-

sel kasutati puhast voolavat (allika)vett. Ootamatute haigestumiste korral

anti sisse vee või viinaga lusikatäis püssirohtu (kaaliumsalpeetri, väävli ja

puusöe segu), mis oli samuti üks levinumaid rohtusid eelkõige sisehaiguste

ja valude puhul.

Viina pealt ka ennustati – vaadati. Varguste selgitamisel ning tuleviku

teadasaamisel on viinal olnud kõikide põhjarahvaste vastavates uskumustes

oluline koht.

Vargust pidi ka nõid kätte muretsema. Vähemalt varast ilmsi andma.

Oli kellelgi midagi varastatud, läks ta nõia juurde. Nõid valas varsti

viina klaasi ja hakkas üksisilmi viina peale vahtima. Ühtlasi laulab ta

188

iseäralikku laulu. Laulu ajal pidi varga nägu viina peale ilmuma. Laulu

lõpul kuulutas nõid varga nime. (Eisen 1911: 187)

Universaalne vahend oli ussiviin. Selle valmistamiseks püüti kevadel (soovita-

tavalt enne jüripäeva, 23. aprilli) rästik, aeti see elusalt tumedasse pudelisse,

valati viinaga üle ja säilitati tulekoldeta hoones.

Ussiviina ei ole meie peres nagu tarvitatud, aga seda tehti muidugi. Aeti

uss pudelisse ja viin peale ja siis ta seal mädanes. Kindlasti raviti liigeseva-

lu – tõmmati pealt. Ja kui sees oli valu, võeti sisse ka – no rohu eest ikka.

Ikka tõeline rästik pidi olema, ikka hästi mürgine. Nahka ei võetud ära,

sisikonda ei võetud [välja]. Terve uss ikka. Ja elusalt ikka pudelisse saada.

Tangidega või kudagi niimoodi püüti teda. Sellepärast, et võib-olla ku ära

tapad, ussil läheb see mürk ära või ta hammustab ära. Ikka elusalt, siis

saab ju see mürk sisse. (1930. aastal sündinud naine M. Kõivupuule <

Räpina khk < Rõuge khk (1997))

Tahtsin küsida, et kas siin on ussiviina tehtud? – Mina olen küll pannud

ussi pudeli. [---] Jah, tähendab, sisse, nii hästi pudelisse. Ja viina pääle.

Ussiviin pidi olema hää määri. – On aidanu? – Aitas. [---] Siale, siga

oli punataudis, sis ma ole ussiviina iseki siale jootnu. [---] Aga kui jala

valutase vai… vai midagi valutase, käe vai sis ussiviinaga... [määrida].

(55-aastane naine M. Kõivupuule < Põlva khk (1998))

See oli sõja ajal. Mul olli veripaisõ. Pommitamise, ehmatasime ära kõik

ja… Käed täüs: üts tull’, tõine jälle läts. Kokku lugeda oli mul mõni

seitsekümmend kats tükki. Imä võtt’ sülle, kui sauna vei – eks ma tei

hellü kah – suure veripaise!

Üts koer, üts hää Muri oll’. Imä tekk’ paise paksu koorega kokku ja koer

lakse tolle haava lahti – hakkas mädä tulema. Aga tuli jälle tõne kõrvale.

Keegi siis ütli, et võta ussiviina. Ma toda ussiviina jõi ja näet – täänpä-

se pääväni kõik on äräq kadunud. Veikse lonksu viisi võti – iga õhtu võti.

Ussiviin – too om päävalu vastu ka vägä hää. Ja puhastab verd. (1933.

aastal sündinud mees M. Kõivupuule < Rõuge khk (1997))

189

Harilikul rästikul (Vipera berus) on rahvameditsiinis ambivalentne roll, mis

vääriks omaette monograafi at. Matthias Johann Eisen on 1910. aastal Eesti

Kirjanduses üllitanud ülevaate „Maod rahva arvamises” (Eisen 1910), kus ta

tutvustab seda kardetud ja ohtlikku roomajat ning annab ülevaate temaga

seotud pärimusest. Rästikul on palju peitenimetusi (põõsaalune, matakas,

maakala(kõnõ), vana pikk’, piilu, viilup, viilip jne). Kristliku mõtteviisi ko-

haselt tuleb madu tappa, et saada üheksa pattu andeks. Samas on eriline

malakas – ussimatar (rahvasuus ka eufemistlik põõsaaluse materdamise nui)

heaks vahendiks vigade parandamisel, mis on tekkinud ussist ehmumise

tagajärjel, sigimatuse raviks jne. Rahvaarstid, kes arstisid ussihammustusi,

ei tohtinud usse tappa, vaid suhtusid nendesse lugupidavalt ning tundsid

loitse usside väljakutsumiseks ja neid oma tahte alla painutamiseks. Praetud

ussiliha on kasutatud ravimiks ja usutud, et see teeb ka lolli mehe targaks.

Rahvarohuna on kasutatud ka rästiku või nastiku keedetud kesta (siu-määtüs)

või püdelaks keedetud rästikut.

Maitsestatud viin on sama vana kui viin ise – 500 aastat. Erinevate taimede ja rooma-

jatega maitsestatud raviviinu tuntakse kogu maailmas. Eestlased usuvad, et rästikuviin

aitab 99 tõve vastu ja kõlbab tarvitada nii sees- kui välispidiselt. Foto: K. Kõivupuu 1994.

190

Ku [rästiku] inne jüripäivä kätte saat, sõs um rohos. Keedetäs paah, kos

kaas pääl um. Tuu liim um rohost, ku siug lehma ehk muud eläjät um

pannu. Liimi andas sisse. Niisamate ka inemise latsile, kel sivvu viga um.

Rehkmise nuija pead alati kodu tuuma, tuuga um hää latsõlt sivvu vika

ärq võtta. [---] Um mitmõllõ inemisele sisse lännü. Tulõvat vällä tuvagu

[tubaka] leeme ja hobõsõ vatuga, midä sisse andas. (H II 32, 919/22

(12) < Räpina khk (1891))

Usuti, et rästiku puretud koer (siu pantu pini) ei jää marutõppe, kiduratel

kodusigadel suureneb söögiisu, kui neile rästikut sööta, rästiku või musta ussi

rasva on kasutatud ravimiseks jne (Eisen 1910: 266–267; Kõivupuu 1996a,

Kõivupuu 1996b). Ussiviina kasutatakse rahvameditsiinis ja rahvaveterinaa-

rias nii sees- kui välispidiselt. Populaarse arstimina oli ussiviin tuntud ka

soomlastel (Manninen 1925; Eisen 1910).

Unto Salo on uurinud muinasusu kujutelmi, mille kohaselt on välkmaod

ehk rästikud – kes olevat tekkinud välgu materialiseerumisel, sest nende

seljal lookleb sakiline joon, välgu sümbol – seotud muinasskandinaavia tae-

va- ja äiksejumala Th yri ja Th ori kultusega orienteerivalt keskneoliitikumist

(3500–2700 eKr), Eestis arvatavasti kammkeraamika ajast 3. aastatuhandel

eKr (Salo 2006). Ameerika puebloindiaanlastel seostus madu samuti välgu ja

müristamisega. Maokujulisi keppe kasutati iga-aastastel vihma esilemanamise

riitustel hea viljasaagi huvides. Kepid ise sümboliseerisid välku. Maosüm-

boolika oli levinud põllumajanduslikes ühiskondades, kus see osutas põl-

luviljakusele (Bruce-Mitford 1997: 59). Kreeka tervistusjumala Asklepiose

vits, mille ümber on põimunud madu, on meditsiini sümbol tänaseni. Seos

ravimisega tuleb mao võimest ajada nahka, mis teeb temast uuenemise ja

taassünni võrdkuju.

Rahva arusaamade kohaselt ei tohi ussist nõelatut tuua tulekoldega hoo-

nesse, kus haige veelgi enam üles paistetab ja võib koguni surra. Üks rahva-

päraseid ravivõtteid maohammustuse puhul on kahjustatud koha või koguni

inimese kaevamine maasse – muld imeb ohtliku mürgi endasse. Ka rästikust

valmistatud raviviina või keedust ei hoita tuleasemega majas.

Pudelisse viina sisse pannakse ka ainult mao pea ja teguviisi põhjendatakse

väitega, et rästiku keha ei sisalda ravitoimelist ussimürki.

191

Hussi pää võtsõ, panti viina sisse. Küünin hoitsõ. Eläjile rohus, eläji-

le tsilguti söögi sisse. Vinne aigu oll’ udarahaigusi, praegu jälleq ei olõ

– põllurammust vast. (80-aastane naine M. Kõivupuule < Rõuge khk

(1997))

Kuivade mähiste valmistamiseks on kasutatud tina- või grafi itpliiatsit, mil-

lega kanti suhkrupaberile või sinisele koolivihiku kaanele maagilisi märke,

kriipsutati need läbi ja asetati siis haigele kohale. Kuivadeks mähisteks on

tarvitatud ka villast või linast kangast. Värvivaliku dikteeris vastavalt haiguse

iseloomule ja väliskujule rahvaravitseja.

Värvilisi lõngu ning paelu on kasutatud verejooksu sulgemisel, samuti lii-

gesehaiguste ravis.

Paisete ja koeranaelte raviks on kasutatud magedat pekki, küpsetatud sibu-

lat, käsnu on lastud hammustada rohutirtsul ehk heinaritsikal, reumaatiliste

valude leevendamiseks on tehtud saunas sipelgate (kusiraudsikute ehk -kuklas-

te) vanni, valutavat hammast on ravitud näsiniineoksaga torkides või mindud

külasepa juurde, käsnu ja tüükaid on põletatud puukäsna (taela) tükikestega,

uriiniga on ravitud haavu, karedaid käsi jne.

Populaarseid ravisegusid on keedetud meest, võist, hapukoorest, vaigust,

rukkiorastest, neid aineid omavahel kombineerides. Valude vastu aitas kuum

telliskivi, soe kaerakott, sooja pudru kompressid. Tuntud on toataimede,

nagu aaloe ja lõhnava pelargooni raviomadused. See loetelu pole kaugeltki

ammendav ega pretendeerigi sellele.