seiklus sport mood innovatsioon materjalid inimesed

MagazineAS Ilves-Extra kliendiajakiri. TASUTA

SÜGIS / TALV

Nansenijälgedes

suuskadel üle Gröönimaa

ISC Lady Ski:maraton ainultnaistele

Seiklus:Ecuadori tulemägesidvallutamas

ThinsulateTM

kosmoseajastusoojustus

Läti bobikihutab!

Eveli Sauelaskesuusatamisest

ISC

(Il

ves

Spor

tsw

ear

Com

pan

y) o

n A

S Il

ves-

Ext

ra r

egis

tree

ritu

d k

aub

amär

k. K

õik

õig

used

kai

tstu

d.

Sisukord5 Riided teie firmale

6 Nanseni jälgedes läbi Gröönimaa

Timo Palo ja norra seikleja Audun Tholfseni ülimalt ekstreemne, ligi 600 km pikkune retk viis Grööni-maale, et tähistada 120 aasta möödumist maailmakuulsa maadeavastaja Fridtjof Nanseni Gröönimaa esmaületusest.

14 Kosmoseajastu soojustusmaterjal

Kosmoseajastu kontseptsioon, mis muudab täielikult inimeste arusaama enda soojas hoidmisest.

19 Alar Sikk riietub

20 ISC koostöö Soome Suusaliiduga

22 Andrus Veerpalu riietub

26 Lauskmaalt mägedesse

Kuidas algaja lumelaudur hoolimata sinisest sabakondist poole talvega korralikult sõitma õppis.

31 Deyvid Oprja riietub

32 Vulkanoloogid

Jane Riga seekordne reis viis teda koos abikaasa Tarmoga hoopis Ecuadori vulkaanidele, kuhu ka ko-halikud tihtipeale ronida ei söanda.

44 Läti bobi kihutab

49 ISC kauplused

54 Laskesuusatamise kolm vaala

Pühendunud laskesuusatajana annab Eveli Saue ülevaate Lääne-Euroopa selle talve laskesuusatamis-etappidest – ühest suurema publikuhulgaga alast, milles pinge on haripunktis kuni viimase ringini.

58 Hooldusmärgid ja mõõtude tabelid

2

6

26

44

54

32

ISC Magazine ilmub kaks korda aastas. Ajakiri ei ole mõeldud müügiks, vaid tasuta jagamiseks seiklejatele, sportlastele ja muidu aktiivsetele inimestele, eesmärgiga pakkuda lahedat lugemist otse seiklejate su-lest. Mõnusat lugemist!

Käesoleva kataloogi fotod on illustratiivsed ja ei pruugi vastata täpselt kauplustes pakutavale värvigammale. Kaubavalik kauplustes muutub pidevalt. Iga mudel võib esineda kuni seitsmes värvikombinatsioonis!

Peatoimetaja: Alvar LandsonDisainer-stilist: Tiia OrgnaModellid: Janina ja Risto/Beatrice Mass Modelnet, Helen Randmäe Meik: Lana Vallo Täname: Extreme Sport (Flow ja Rossingnol)Tootefotod: Jaan Künnap Kujundus: ProfimeediaVäljaandja: AS Ilves-Extra, Kastani 42, 50410 TartuTelefon: 730 9900 Faks: 730 9930e-post: ilves@ilves.ee Internetiaadress: www.isc.ee

ISC Magazine:

Hea tundega esitleme teile meie tuliuut, arvult juba seitsmen-dat kliendiajakirja. Seitse ei ole küll teab mis suur number, kuid väljendab meie silmnähtavat arengut. Ajakirja eelmisi

numbreid on tihti võrreldud päris teemaajakirjadega ja nii mõnestki neist paremaks peetud! Tõesti – tahame head olla ka sel rindel, kuigi ajakirjandusturul koha pärast võistlemine pole meie otsene eesmärk.

Pigem üritame propageerida aktiivset elustiili ja selgitada, miks üks või teine asi on hea just antud tingimustes. Kui juba midagi teha, siis hästi! Olgu selleks meie ajakiri või ISC kollektsiooni tooted. Nii ka seekord. Loodame, et meie teemakäsitlus on jätkuvalt huvitav ja kaasakiskuv ning leiate enda jaoks ka midagi kõrvataha panekuks - et ajakirja käest pannes ei tekiks raisatud aja tunnet.

Järgnevatelt lehekülgedelt leiad palju huvitavaid jutte meie toode-tes maailma avastanud seiklejailt. Jutud on spetsiaalselt võimalikult autentsed, et pöörastel seiklustel saadud emotsioonid saaks ehedalt edastatud. Põnevate juttude vahele pikkisime ka seekord ISC kollekt-siooni talvetoodete ja kasutatud materjalide kohta korraliku ülevaate. Eks eliitkollektsioonina loodud, tehniliselt keerukas toodang lausa vajab põhjalikku tutvustamist! Vastasel korral pole meie erikoolituse-ga tippspetsialistidel mingit mõtet pikki tööpäevi kulutada parimate lahenduste ja materjalide otsimisele, kui saavutatud tulemusest kelle-legi ei räägita. Talvetoode on oma tehniliselt olemuselt väga keerukas, mis aga kaupluses toodet katsudes kuidagi ei selgu. Ei piisa ka ainult heast materjalist. Toote muudavad täiuslikuks täpselt läbimõeldud konstruktsioonid, neid tuleb soojustada aktiivtegevust võimaldavate materjalidega, õmblusi on vaja teipida, varustada vastavate lukkude-ga jne. Ühesõnaga – terve teadus!

Ka sina, armas lugeja, tahad teada, mille eest sa tegelikult maksad. Kas valitud tooted ikka sinu harrastustele vastu peavad? Lihtne on tead-matusest valesid valikuid taha, kuid see võib mõnes olukorras lausa eluohtlikuks osutuda. Näiteks viibides keset Gröönimaa liustikke, kus lähima kolmesaja kilomeetri kaugusel ei ole peale külma, jäälõhede ja metsikute kiskjate mitte midagi, on hilja avastada, et valitud sai valed rõivad. Just hädavajaliku teabe võimalikult heaks ja põhjalikuks edas-tamiseks ongi meie ajakiri loodud. Kui ka sellest väheseks jääb, siis küsige meilt otse – ise tehes tunneme oma tooteid läbi ja lõhki, ning suudame seeläbi ka parimaid lahendusi leida.

Seoses ISC kollektsiooni uute sihtturgude avanemisega on ISC Magazi-ne saadaval seekord lausa neljas keeles: eesti, vene, inglise ja soome.

Sisukalt veedetud aega meie ajakirja veergudel soovides, Alvar Landson

Müügijuht/peatoimetaja

Tere.Käisin eile õhtul teie kaupluses. Müüja juhtus olema Jane. Teenindus oli asja-

tundlik ja sõbralik, eriti kui arvestada asjaolu, et tulin lihtsalt riideid proovima.

Meie firma osadele töötajatele nimelt tellitakse Tartust joped ja püksid, aga et

suurusnumbrit teaks, tuleb ikka proovida.

Veelkord tänud meeldiva teeninduse eest. (Otsustasin kiitva meili saata; tihti

ju ainult laidetakse.) Soovitan teid teistele ka.

Lugupidamisega- Lemmi -

Soovin anda positiivset tagasisidet. Siin Yllasel oli eile kohutavalt vastik ilm, vih-

ma kallas ojadena. Suusatasin siiski kolm tundi ja seljas oli see punase-mustaga

soojendusdress! See pidas vett. Väga lahe, et võib suusatada ka vihmasajus :)

- Laura -

Lugupeetud Ülemiste ja Rocca al Mare Ilvese poodide müüjatarid! Lisaks sel-

lele, et te olete seal kôik kaunid ja lahked, said minu lapsed (üks neist 2 m

pikk) tänu teie abivalmidusele ja asjatundlikkusele endile head ja parajad ISC

riided.

Tänuga ja lugupidamisega- mamma Pille -

Meie autoritest

Timo Palo – mees, kes töö ja hobide tõttu viibib suu-

rema osa aastast polaarjoone taga väga ekstreemsetes

oludes. Eelmise talve ISC Magazine’is oli väga kaasa-

kiskuv jutt Timo pooleaastasest Tara jääseireekspedit-

sioonist Põhja-Jäämere jäistele väljadele. Tema ja norra

seikleja Audun Tholfseni seekordne, ülimalt ekstreem-

ne, ligi 600 km pikkune retk viis Gröönimaale, et tähis-

tada 120 aasta möödumist maailmakuulsa maadeavastaja

Fridtjof Nanseni Gröönimaa esmaületusest.

Jane Riga – ISC Magazine’is juba varemgi väga

humoorikalt kirjutanud oma seiklustest Antarkti-

kas ja Argentiinas. Seekordne reis viis teda koos

abikaasa Tarmoga hoopis Ecuadori vulkaanidele,

kuhu ka kohalikud tihtipeale ronida ei söanda.

Mõni on liiga usklik ja kardab mäejumala nee-

dust, mõni aga lihtsalt ei kannata vulkaanist eri-

tuvat mädamunahaisu.

Eveli Saue – tubli ja söakas nais-

spor t lane, kelle tegemisi oleme juba aastaid jälginud

ja toetanud. Pühendunud laskesuusatajana annab Eveli

ülevaate Lääne-Euroopa selle talve laskesuusatamis-

etappidest – ühest suurema publikuhulgaga alast, mil-

les pinge on haripunktis kuni viimase ringini. Loodame,

et meilgi see huvitav spordiala rohkem huviorbiiti tõuseb.

Grete Mäsak – lumelaudur, kes hooli-

mata sinisest sabakondist poole talvega korralikult

sõitma õppis ja nüüd teistelegi seda julgelt soovi-

tab. Lisaks saab tarbijakeskse ülevaate ka Läti, Slo-

vakkia ja Norra suusakeskustest, kuhu igal vähegi

laua peal püsival algajal minna soovitame.

Klient on kuningas!!

4

ISC - esinduslikult moodne igal elualal!Kollektiive aitavad: Alo Abiline, tel 730 9902, e-post: alo.abiline@ilves.eeVesta Kiisler, tel 730 9907, e-post: vesta.kiisler@ilves.eeJaanika Kütt, tel 5300 5088, e-post: jaanikak@ilves.eeAlvar Landson, tel 510 4855, e-post: alvar@ilves.ee

Ja miks ka mitte – ISC kollektsiooni tooteid arenda-takse pidevalt. Seetõttu on need alati parimate, tihtipeale multifunktsionaalsete disainilahen-

dustega. Muutes näiteks aktiivvärvigammas mäejope ühe-kahevärviliseks, on tulemuseks üliheade tehniliste omadustega ja väga mu-gav, isegi tänaval viigipükstega kantav toode. ISC-tech 8000 mm on küll tavakandmiseks oma kõrgete tehniliste näitajate poolest na-tuke liiga vinge, kuid meie viimaste aasta-te talvedega vaata et ainuvõimalik. Külma eest on end suhteliselt lihtne kaitsta, aga kui talv osutub väga niiskeks, on ISC õige asi õigel kohal. Pakutavate termojopede puhul ei mõjuta ilm kuidagi kandmismõ-nu.

Suurtootjana on meil võimalik kasvava-le nõudlusele adekvaatselt reageerida. Seepärast on AS Ilves-Extra loonud fi rma- ja klubitellimuste tootmiseks vajaliku ope-ratiivse, tõrgeteta toimiva süsteemi. Täna on meil pidevalt töös 320–360 eritellimust, mille haldamisega saame suurepäraselt hakkama. Partii ei pea olema väga suur – meie hästitoimiv süsteem võimaldab täita alates 20 tootest koosne-vaid tellimusi!

Toodete hinda, tehnilisi omadusi, värvikombinatsioo-ne, tikkimis- ja trükkimisvõimalusi ning pikka kandmisaega arvestades saate tõenäoliselt parima võimaliku pakkumise. Tagatud on kõik olulised aspektid, mida korralikult esin-dusrõivalt nõuda saab: eristumine konkurentidest, suure-pärane reklaam ja miks mitte ka fi rmasisene ühistunde loomine.

Klubidele on ühtne, klubivärvides riietus parimaks eris-tumisvõimaluseks: üritustel saab oma võistkonnakaas-lasi hõlpsasti üles leida ning ühtses vormis kaasa elades kõlab hääl võimsamalt kui üksiküritajal. Püsiva stiili ja värvide kasutamine on samas ka parimaks reklaamiks ning avaldab võimalikele sponsoritele meeldivat mul-jet. Ja mis kõige olulisem – alati saab liikmeskonna suurenemisel sarnaseid tooteid juurde tellida.

ISC kollektsioon pole mõeldud ainult sportimiseks, vaid seda on võimalik kasutada ka märgatavalt soliidsemalt. Paljud firmad, organisatsioonid ja klu-bid on seda kenasti taibanud ning telli-vad ISCd juba aastaid esindusrõivasteks.

5

ISC moodsad kvaliteetrõivad sinu firmalesinu firmale

FARO-3 meeste ja FLO-3 naiste pööratud mikrofliisist pluus

Telli

TEKST: Timo Palo

Asume 120 aastat hiljem, 2008. aasta 9.mai tuulevaiksel ja sombusel ennelõu-nal, koos norralasest hea sõbra Audun

Tholfseniga suuskadel teele Gröönimaa idaran-niku väikesest asulast Isortoq eesmärgiga kor-rata Nanseni suurejoonelist saavutust ja ühtlasi

sellega täide viia üks oma elu suurunistusi. Meie suusaretk kannab nimetust “In Nansen’s footsteps – 120 years since fi rst Greenland crossing”

Ei mäletagi, mis ajast, aga mulle on alati meeldinud lehitseda maailmaatlaseid ja maakaarte. Otsides ning avastades enese jaoks sealt uusi huvitavaid paiku. Loon oma

mõtetes kujutluse neist paigust, uurides hiljem raamatutest mõnd huvipakkuvamat põhjalikumalt ning mõeldes võimalustele,

mis laseksid mul neid enese jaoks avastada. Meie planeet Maa ning tema loodus paeluvad mind kogu oma hiilguses. Iseäranis köitvad on minu jaoks olnud just polaaralad. Need valged

laigud maakaartidel, mis tunduvad olevat nii kättesaamatud, ihaldusväärsed, väljakut-

suvad ning ehk mingis mõttes isegi müstilised. Või suisa muinasju-

tulised. On ju läbi ajaloo retki ja seiklusi polaaraladele

15. augustil 1888. aastal alustas tuntud Norra polaaruurija Fridtjof Nansen koos oma viie kaaslasega rännakut üle Gröö-nimaa mannerjää. Idarannikult lääneran-nikule fjordi äärde jõuti 26. septembril,

läbides esimeste inimestena Gröönimaa senitundmatu siseosa. Polaaravas-

tuste ajaloo üks olulisi küsimusi oli sellega lahenduse leidnud.

Nanseni jälgedes suusatades üle Gröönimaa

TEKST: Timo Palo

Asume 120 aastat hiljem, 2008. aasta 9.mai tuulevaiksel ja sombusel ennelõu-nal, koos norralasest hea sõbra Audun

Tholfseniga suuskadel teele Gröönimaa idaran-niku väikesest asulast Isortoq eesmärgiga kor-rata Nanseni suurejoonelist saavutust ja ühtlasi

sellega täide viia üks oma elu suurunistusi. Meie suusaretk kannab nimetust “In Nansen’s footsteps – 120 years since fi rst Greenland crossing”

Ei mäletagi, mis ajast, aga mulle on alati meeldinud lehitseda maailmaatlaseid ja maakaarte. Otsides ning avastades enese jaoks sealt uusi huvitavaid paiku. Loon oma

mõtetes kujutluse neist paigust, uurides hiljem raamatutest mõnd huvipakkuvamat põhjalikumalt ning mõeldes võimalustele,

mis laseksid mul neid enese jaoks avastada. Meie planeet Maa ning tema loodus paeluvad mind kogu oma hiilguses. Iseäranis köitvad on minu jaoks olnud just polaaralad. Need valged

laigud maakaartidel, mis tunduvad olevat nii kättesaamatud, ihaldusväärsed, väljakut-

suvad ning ehk mingis mõttes isegi müstilised. Või suisa muinasju-

tulised. On ju läbi ajaloo retki ja seiklusi polaaraladele

15. augustil 1888. aastal alustas tuntud Norra polaaruurija Fridtjof Nansen koos oma viie kaaslasega rännakut üle Gröö-nimaa mannerjää. Idarannikult lääneran-nikule fjordi äärde jõuti 26. septembril,

läbides esimeste inimestena Gröönimaa senitundmatu siseosa. Polaaravas-

tuste ajaloo üks olulisi küsimusi oli sellega lahenduse leidnud.

6

7

saatnud teatav müstika, eelarvamused, mõista-tuslikkus ja isegi hirmud. Tegu ongi viimaste nn valgete laikudega meie geograafi listes teadmis-tes. Need avastused tehti veel üsna hiljuti ja po-laaralad on maakaartide üks viimaseid täiendusi. Ning ometi veel tänagi teame me suhteliselt vähe nende alade kohta. Nii teistmoodi on see maailm seal. Läbi raamatu lehekülgede jõudsin kunagiste polaarseiklejateni, kes mind on ins-pireerinud ja nende võrratute lugudeni, mis on andnud mullegi julgust proovida.

Miks Gröönimaa?

Gröönimaa, maailma suurim saar, maakaartidel laiutav valge laik on köitnud mind aastaid. 2003. aastal võtsin enese jaoks vastu kindla otsuse: viie aasta pärast, kui möödub 120 aastat Nanse-ni esmaületusest, tähistan seda sündmust oma ühe unistuste retkega, suusatades üle Grööni-maa. Kui juba enne seda olin hankinud teadmisi polaarseikluste korraldamisest, siis pärast kindla daatumi paikapanekut keskendusin just Gröö-nimaale. Kui esialgu oli mul plaanis saar ületada üksinda, siis vastavalt Taani polaarkeskuse ette-kirjutustele osutus see teostamatuks, vähemasti legaalsel moel. Nimelt peetakse Gröönimaa üle-tamist üksi liiga ohtlikuks, et seda võimaldada. Või vähemasti üritatakse teha kõik võimalik, taga-maks turvalisus ja vältimaks õnnetusjuhtumeid. Selletarvis on kogu ekspeditsioonide organisee-rimine kindlalt taanlaste kontrolli all ja nii on vaja täita mitmed eeltingimused, et endale see luba hankida. Üheks nendest on ka kallis SAR (search and rescue) kindlustus. Lisaks on nõutav teatud varustuse olemasolu ning uuritakse ka sinu va-rasemaid kogemusi ja valmisolekut. Ühesõnaga, kuna üksi polnud võimalik, siis tuli leida sobiv kaaslane. Muidugi oli see algul tagasilöök, sest kui oled end just vaimselt häälestanud ja valmis-tanud sooloretkeks, tuleb ju mingis mõttes nagu otsast peale alata enese mentaalse poole hää-lestamisega. Oma ettevalmistusi paberite ajami-ses alustasin ma 2007. aasta suvel, mil viibisin ise

tegelikult juba polaarala südames, pooleaastasel ekspeditsioonil, põhjapooluse lähistel arktika jääväljal triivival laeval Tara. Sellise võimaluse sat-tumist minu teele enne Gröönimaad ei osanud ma kuidagi ette näha. Üheks kümnest meeskon-naliikmest sel laeval oli ka norrakas Audun. Tead-mine kehtivatest uutest reeglitest, mis minuni jõudis just Tara laeval olles, pani mind mõtlema ekspeditsiooni kaaslase otsingutele ja nii Audu-nile sattusingi. Ta on hea suusataja, omab koge-musi polaaraladel toimetulekuks ning mis võiks olla veelgi uhkem kui suure norrlase saavutust tähistada just norralasest retkekaaslasega. Liia-

tigi oli kuus kuud väikesel laeval just paras aeg panna proovile meie sobivus ja üksteist tundma õppida. Nädal järelemõtlemisaega oli see, mida Audun vajas, enne kui jaatava vastuse andis. Ma olin siis veendunud, et me selle ka teoks teeme.

Retk algab

Nii me seal siis seisime, Gröönimaa idarannikul 9. mai ennelõunal, keerates suusaninad läänesuun-da ning jättes enda seljataha viimase asustatud punkti tähistava, rannikul asetseva pisikese küla Isortoqi. Liigume esialgu mõnda aega mööda merejääd, saadetuna jäämägede võimsatest müüridest. Leidnud uuesti koha, kust maismaale pääseb, hakkame ülespoole rühkima, et liustiuk-servale pääseda. Esimesed meetrid on järsud ja nii veame mõlemaid kelke järgemööda kahekesi pingutades. Üks eest tõmmates ja teine tagant lükates. Õige pea hakkab väga palav, päike praeb ja lumi sulab. Higistame pärast tõsist pingutust kõvasti. Kelgud on rasked, mõlemal 100 kg ringis. Gröönimaa ületamise juures on tarvis arvestada ühe olulise faktiga. Nimelt on ekspeditsiooni al-guseosa just raskem pool retkest. Alustada tuleb tõusuga liustikukuplile ja sel ajal on ka kelgud kogu retke toidumoona sisaldades raskeimad.

Ettevaatlik algus

Mida päev edasi, seda kergemaks muutuvad kelgud ja laugemaks läheb tõus, kuniks jõuame tasasele jääkupli laele ja sealt edasi algab juba allapoole laskumine. Seega, planeerimise juures tuleb alati silmas pidada, et päevateekonnad on esialgu lühikesed ja läbitud kilomeetreid ei ko-gune just palju. Esimesel poolel jääme selgelt alla oma planeeritud keskmisele päevateekon-nale, kuid see on loomulik ja arvestuslik. Ühelt poolt on hea minna teadmises, et iga päevaga peaks minema kergemaks ja kilomeetreid ko-gunema rohkem, kuid teisalt lajatab Gröönimaa ekspeditsioon kohe kogu oma raskusega just alguses, mil meie kehad pole veel koormusega

nii hästi kohanenud. Seepärast tulebki alustada ettevaatlikult ja oma entusiasmi jahutada, et mitte kohe üle pingutada.

Enne õhtut jõuame mägijärvele, millelt avaneb kaunis ja kauaigatsetud vaade. Mõni kilomeeter eemal kiiskab päikesekiir-tes mandriliustiku serv. Valge nõlv tõuseb üles sinise taevalaotuse suunas ja kaob lõputuna kuhugi sinna, kus päike loojub. Pole näha ühtki mäge, ei ühtki kaljunukki enam, vaid lõputuna tunduv valge väli. Istume ja puhkame. Arutame isekeskis ning otsustame esimese laagri püstitada liustikuservale. Naudin hetke, mida olen oodanud pikisilmi ja mille nimel töötanud. “Nüüd me siis kohtusime lõpuks,” lausun en-damisi mõttes. Sel hetkel sõlmin jääväljaga sõprussideme, lubades austada selle suur-sugusust ja jõudu, püüdes hakkama saada kõigi selle tujudega. Nii on mul kombeks alati suhelda loodusjõuga, tema mistahes avaldumisvormiga. Ma tunnetan alati mingi kõrgema vaimu kohalolekut, mis mind ühelt poolt rahustab ja teisalt annab justkui pide-punkti ümbritsevaga kontakti otsides.

Hägustuv silmapiir

14. mail kaovad lõpuks mäed silmist. Üks pü-ramiidjas tipp saatis meid veel mõnda aega ning siis kadus seegi. Uuesti peaksime mä-gesid nägema läänerannikul, rohkem kui 500 kilomeetrit eemal. Esimesed päevad on olnud rasked: pehme, suusapõhjade alla kleepuv su-lalumi, raske koorem ning sombune ja pilves ilm, mis nähtavuse kohati olematuks muudab.

Kui taevas kattub üleni pilvedega ja kaovad var-jud, siis sulandub kõik ühte valge liustikupinna-ga. Kõik on kui üks suur valge piimjas mass, pole taevast ega maad ning puudub horisondi selge

piir nende vahel. Sellises keskkonnas on väga raske kindlat kurssi hoida, sest silmadel puudub pidepunkt, millest kinni haarata. Ei ole kontarste ega detaile. Polaarseiklejate hulgas kutsutakse sellist olukorda white out. Ainult kompassi ja GPSi kasutades saad aru oma liikumissuunast. Sellistes tingimustes on hea ka kogeda, kuhu poole inimene kaldub minema, sest teadupä-rast pole ju inimese keha ideaalselt sümmeet-

riline. See white out, mis on põhjustatud mitte tuisust ja tuulistest ilmadest, vaid just madalast pilvisusest, saadab meid ekspeditsiooni algul mitmel päeval. Vahetame pidevalt eesmineja rolli, sest pidev silmade pingutamine ja kom-passi jälgimine kurnab rohkem. Erinevalt taga-tulijast pole eesminejal ju mingit pidepunkti. Kord hakkasin suurest silmade pingutusest ka viirastusi nägema. Uskusin end nägevat karja polaarrebaseid riburadapidi eemal jooksvat. Audun muidugi ei näinud midagi, kui talle sel-lest mainisin. Sain ka ise peagi aru, et tegu oli

pettekujutelmaga.

Edeneme tasapisi seitsmetunniste päevade kaupa. Kilometraaž jääb neil päevadel enamasti 10 ja 20 kilomeetri vahemikku. Ainukesteks saat-

jateks meie teel on mõned üksikud linnud, kes sisemaa liustiku kohale rännakuid teevad ja vahel seda isegi ületavad. Peamiselt on need tõsised rännumehed hangelinnud, ühed vä-

hestest arktika värvulistest. Neid kohtame hil-

8

Sel hetkel sõlmin jääväljaga sõprussideme, lubades

austada tema suursugusust ja jõudu, püüdes hakka-

ma saada kõigi tema tujudega.

9

ISC-tech 8000 mm märgistusega pealiskangas võimaldab kiiresti ISC tootevalikus orienteeruda ja põhimaterjali veepi-davust kindlaks teha. Veepidavuse testimeetod vastab rah-vusvahelisele BS EN 2008 AATCC testisüsteemile. 8000 mm-ne

veepidavus on piisav märjale pingile istumiseks, ilma et tagu-mik märjaks saaks. Teine, veelgi olulisem omadus on materjali

hingavus. Selle kanga hingavus on 8000 g/m2/24 h. Test vastab ISO 15496 standardile. Mõle-

mad väga olulised toote parameetrid: veepidavus ja hingavus - on jope-

dele kaelakaarde sisse trükitud. Lisaks on materjalil vetthülgav Suppleks R/S pinnaviimist-lus ja kõrge UV-kaitse (UPF 600-800). Tänu sellele on ISC-tech materjalist valmistatud tooted kaitstud nii päikese-

kui ka aktiivsest pesemi-sest tingitud pleekimise

eest. Selle märgistusega tooteid võib masinas pesta 40 OC juures. Lubatud tsentrifuu-gipöörete arvuks on 1000.

ANDI etnotikandiga termojope ja HANS mäesuusapüksid

10

jem veel kaugemalgi sisemaal ning paaril korral õnnistavad nad meid ka oma kauni vilistava lau-lujupiga, mis tundub nii meeliülendav ja kodune selles jäises vaikuses.

Tuulte küüsis

Ühel tõusupäevadest satume nii rasketele lume-oludele, et oleme sunnitud pärast nelja tunni-ga kolme kilomeetri läbimist püstitama telgi ja ootama ilma paranemist. Sulalumele on peale sadanud värsket lund ja see kleepub suusapõh-jade alla, nagu juhtub nullkraadise ilma korral kliistriga värskele lumele sõitma minnes. Meie suuskade alla moodustuvad sellised lumepakud, et ähvardavad jala murda. Võtame vastu otsuse nihutada oma kellasid ja liikuda rohkem öisel, jahedamal ajal ning magada osaliselt päeval. Läheme pärast mitmeid kella ja ajaga katsetusi lõpuks üle Eesti ajale. See tähendab kohalikus ajas väga varajast hommikust teeleminekut ja pärastlõunast laagrisse jäämist. Nii on meil poo-lel päevast vähemasti head lumeolud ja vara-sem laagrisse jäämine tähendab päikese poolt soojaks köetud telki, mis võimaldab varustust kuivatada.

Gröönimaa idarannikult üles minnes on mitmel ekspeditsioonil tulnud rinda pista ka kardetud liustiku laelt laskuva tuule piteraqiga. Seda võib ehk õigustatult pidada üheks ekspeditsiooni kõige suuremaks ohuks. Tuule kiirus võib pite-raqi korral ulatuda 70 m/s. Selline tuul pühib kõik oma teelt. 11. mai öösel meid üks selliseid nõrgemaid laskuvaid tuulepuhanguid tababki. Kuigi tuulekiiruseks jääb 10-15 m/s, tuleb meil ometigi öösel telgist välja kobida ja tuulemüüri tarvis saega lumest plokke lõigata. Lumetuisk ta-hab telgi enese alla matta. See jääb ka viimaseks korraks, kui meil tuulemüüri jaoks otsene vaja-dus tekkis. Telk, mille kaasa oleme toonud, on lihtsalt suurepärane ja eriti tormikindel.

Olles juba üsna kaugel rannikust, saame ühel va-rajasel hommikul ootamatu külastuse osaliseks. Meiega koos on telki ööbima pugenud väike suleline. Tegemist on värvulisega ja tema šokee-ritud olekust, räsitud sabast võib välja lugeda, et

siia üles liustikule on ta küll sattunud kas mingi eksituse või navigatsioonivea tõttu. Vahel ehmu-des lendab ta korraks telgist välja, kuid on peagi heas varjulises paigas tagasi ning kössitab seal eeskojas meie termoste vahel. Kahju on sellest pisikesest. Lõpuks tuleb tal ju ikkagi lahkuda.

Kui liustiku laele tõustes saatsid meid sulalumi ja liig kõrged temperatuurid, siis 1700 meetri peal muutub ühel päeval järsku kõik. Me tunnetame seda sõna otsese mõttes hetkega. Justkui astuks toast õue. Selle suusasammu käigus muutub lumi, muutub õhutemperatuur ja tugevneb tuul. Siit alates on soojad ilmad seljataha jäänud ja meid ootab ees liusiku laele omane karge õhk ja sagedased tuulesuuna muutused. Kuigi päris tipuni, 2,5 kilomeetri peale on minna veel mitme päeva jagu, siis ometigi võime nüüd ühe etappi-dest lõppenuks kuulutada. Alanud on laugema reljeefiga liustikuosa, mis siiski veel kilomeetri jagu tõuseb. Ja seda tõusu tunnetame me oma

kehadega väga häs-ti, kuigi visuaalselt ei pruugi alati ise-gi mitte märgata.

Kelgudki on

muutunud kergemaks. Sööme vaheldumisi mõ-lemast kelgust toidumoona vähendades. Oleme mõlemad vabanenud juba viiest kilost moonast. Kuigi algul oli kogu selle üheks päevaks arves-tatud kalorihulga (5000-5500 kcal) tarbimisega raskusi, siis nüüd hakkab toit üha libedamalt minema. Organism hakkab harjuma ka ta-vapärasemast suuremate rasvakoguste-ga. Lisame oma toidu hulka õli ja võid ning lisaks tarbime omavalmistatud pemmikani. Pemmikan on ammu-ne Ameerika indiaanlaste toit, mille polaarseiklejad kunagi suure ener-giasisalduse pärast üle võtsid. Originaalis tähendab see

purustatud, kuivatatud liha segamist rasvaga, kuhu on lisatud kuivatatud marju. Marjadest on tänapäeval pigem küll loobutud. Kuid see ener-giarikas toit on jäänud polaarrändureid saatma tänini.

Inimene kohaneb kõigega

Mida päev edasi, seda pikemaks venivad ka meie päevateekonnad ning uued pikkusrekordid sün-nivad järjepanu. Liigume nüüd 8-10 tundi päevas ning kilomeetreid koguneb ikka rohkem kui 20, enamasti 30 kilomeetri kanti juba. Libisemisolud on märgatavalt paremad, kuigi madalate hom-mikuste temperatuuride tõttu on ka siin kuival ja külmal lumel raskusi. Külm ilm ja tihti ka tu-gev tuul on sedapuhku meie kõige suuremateks ebamugavusteks. Kuna tõuseme varahommikul päikesetõusu ajal, siis on nüüd kahe kilomeetri kõrgusel meid sageli vastu võtmas –25o kuni –30o pakane, mis magamiskotist välja pugemi-

11

päevateekonnad peaksid veelgi pikenema. Meie järgmiseks sihtmärgiks on keset liustikku kõrguv DYE II, ameerkilastele kuulunud, nüüdseks hülja-tud külma sõja aegne radarijaam.

Vana radarijaam

Järgnevad päevad kujunevad mõeldes kilo-meetritest, mis meid veel radarijaamast lahu-tavad. Päevateekonnad venivad nüüd juba üle 30 kilomeetristeks ja tihti liigume 10 või enam tundigi. Nelja päeva pärast paistabki juba ca 20 kilomeetri kauguselt DYE II valge suur kuppel. Kuid enne kui õnnelikult pärale jõuame, juh-

rijaama. Päeva lõpuks oleme siiski kohal ja õigel ajal ka, sest ilm keerab jälle näruks. Tõuseb tuul ja algab tuisk.

Vana radarijaama vahetusse lähedusse rajavad ameeriklased nüüd igal suvel viieks kuuks tree-ningotstarbelise lennuraja, harjutamaks võimsa-te Hercules tüüpi transpordilennukite õhkutõusu ja maandumist. Need rahvusliku õhukaardiväe piloodid treenivad end siin, enne kui lendavad kaugele Antarktikasse polaarjaamu varustama. Seetõttu on siia püstitatud telklaagris nimega Camp Raven (ronk) ka kaks inimest, kelle kanda on kõik lennuraja korrashoiuga seotud hooldus-tööd. Nii nad sõidavad pea iga päev ringi oma kahel võimsal, mägedes kasutataval rajatrak-toril. Lou ja Mark on abielupaar, keda pea kõik siit mööduvad ekspeditsioonid külastavad ning kes seetõttu on aastate jooksul saanud mingis mõttes osaks tükikesest Gröönimaaga seotud polaarajaloost. Nende külalisteraamat on tulvil erinevates keeltes kirjutatud sissekannetest.

Ameeriklastel külas

Lou ja Mark võtavad meid lahke naeratusega vastu ja kostitava kuuma tee ning magusate suupistetega. Nähes meie õnnetut suusasaa-bast, võib nende nägudelt välja lugeda, et sellist probleemi ei kohta nad siin mitte esimene kord. On varasematelgi ekspeditsioonidel seda ette tulnud, nagu hiljem kuuleme. Otsustame ka järg-neva päeva siin veeta ja üritada saabas sõidukor-da saada. Pealegi lubab ilmateade tunduvat ilma halvenemist ja tuule järsku tugevnemist. Püsti-tame oma telgi Lou ja Marki laotelgi vahetusse lähedusse ning läheme 800 meetrit eemal asuva radarijaama laoruume tuhlama, et sealt midagi sobilikku suusasaapa metallpulga asendamiseks leida. Jõudes jaama vahetusse lähedusse, taju-me, kui väikesed me tegelikult selle hiiglasliku karkudele rajatud metallmonstrumi kõrval ole-

se teeb eriti vaevaliseks ja ebameeldi-vaks. Samas kihutab see meid takka

rutem teele asuma, et sooja saada. Mõnel päeval lisandub pakasele ka vali tuul kiirusega üler 10m/s. Siis on aluspinna kohal tuisk ning neli esimest meetrit õhukihti on

kõik lendlevat lund täis. Kui peade kohal sätendab päike

ja sinetab taevas, siis tugeva tuisu tõttu on eda-siliikumine vaevaline. Sellistes tuulistes oludes tõuseb tuule ja õhutemperatuuri koosmõjust tingitud külmatundefaktor (inglise keeles windc-hill) –45 kraadini ja see on juba tõsine väljakutse hoidmaks oma perifeerseid kehaosi. Kogu meie raskevarustus läheb neil päevadel käiku. Meil pole ühtki katmata kehaosa ning enamasti ole-me kaetud kõikjalt mitmekihilise isolatsiooniga. Nägu katvale maskile on jäetud vaid vaevumär-gatav hingamisava, mis aga jäätub väljahingata-va veeauru tõttu silmapilkselt. Hingeldame üsna kõvasti, sest ka kõrgus on organismile koormuse talumisel tuntav. Eesliikuja peab pidevalt pilgu taha heitma, kuna sellistes oludes võime kerges-ti teineteist kaotada ja siis on asi õige hull.

15. päeva lõunaks oleme jõudnud jääkupli kõr-geimasse punkti meie teel. GPS märgib kõrgu-seks 2484 meetrit. Nüüd hakkame algul küll tasapisi, kuid siiski pidevalt allapoole liikuma ja

tub äpardus, mida küll kõige vähem oleksime oodata osanud. Pärast paaritunnist hommikust liikumist, kui jaamani jäi veel ca 15 kilomeetrit, kuulen Audunit tagant hõikamas, et miski mur-dus. Esimese välgatusena käib mul peast läbi muidugi suusakepp. “No pole viga, meil on varu olemas,” mõtlen endamisi. Kuid tagasivaadetes tunduvad mõlemad kepid Auduni käes terved olevat. “Siis läks suusk,” jõuan veel mõelda. Ka sellele leiaksime rohtu. Kuid Audun tõstab üles oma jala ning tetab, et murdunud on suusasaa-pa ninas asuv metallpulk, mis klambris saabast kinni hoiab. Vaat see on pauk. Esimese hooga ei löö pähe ühtki abinõud selle parandamiseks. Peame aru ja otsustame, et püüame minna vä-hemasti radarijaama juures asuva ameeriklaste telkbaasini ja eks seal siis vaatab, mis edasi saab. Haagin endale sappa mõlemad kelgud ja Audun lippab ühel suusal edasi. Need viisteist kilomeet-rit kujunevad kahe kelguga oodatust raskemaks, sest liustikupind veel ka tõuseb veidi enne rada-

Sellistes tuulistes oludes tõuseb tuule ja õhutem-peratuuri koosmõjust tingitud külmatundefaktor -45 kraadini.

12

mõned vajalikud poldid ja keermelati tükid, mis oma

läbimõõdult sobivad suusasaapa ninasse. Õhtul ameeriklaste soo-jas telgis asume parandustööde

kallale ja saame selle peagi teh-tud. Pistame kotti veel kolm polti varuks.

Järgmisel päeval on ilm veelgi hullem ja

nähtavus väheneb iga tunniga. Ilmaprognoo-

sid lubavad hullematki ning selle tunnistuseks

langeb ka baromeetri näit pidevalt. On selge, et meil tuleb siia paigale jääda ja oodata. Õhtuks on asi juba nii hull, et enam ei

seleta paarikümne meetri pealegi ja GPS on taskus, kui

kahe telgi vahet käime. Korra pidime ka selle abi kasutama, sest ühtäkki halvenes näh-

tavus veelgi ja me kaldusime vaid sajakonna meetri jooksul oma teest niipalju kõrvale,

et oleksime eksinud ja teab kuhu kadunud. Tuulekiirus on

tõusnud üle 20 meetri sekundis ja tuiskab märga jäist lund, mis

meie riietega kokkupuutel jää-tub hetkega. Järgnev öö

ja päev too-

vad tormile jõudu juurde ning tuul paisub esialgu 30 ning siis koguni 40 meetrini sekundis. Nüüd on selge, et meid on paigale sundinud kardetud Gröönimaa piteraq. Telgist välja pole enam asja, sest püstiseismine on raske ja kui sekunditeks-ki välja minna, siis topitakse sind ülepeakaela lund täis, kuigi tormijope ja -püksid on suletud äärmise põhjalikkusega. Väljas ei saa ka õieti hin-

gata, sest tuule surve ja lumest paks õhk muudavad olukorra väga raskeks. Le-bame telgis ühtekokku ööpäeva. Tuul on nii vali, et teineteisega rääkimiseks

peame karjuma. Telk rappub ja väriseb tuules, nagu ähvardaks kohe ribadeks

laiali pudeneda. Poeme kõhedusega süga-vamale magamiskottidesse. Me ei tea, kuidas läheb Loul ja Markil. Alles pärast tormi raugemist kuuleme, et neilgi oli probleeme omajagu. Lumi tungis telki ja ustest ei pääsenud enam välja. Nii olid nad sunnitud traktorit kasutama, et telgi ümbrus lumest jälle vabastada. Nende seadmed mõõtsid tuult enam kui 40 meetrit sekundis ja sellega saadi uus rekord baasi ajaloos.

Miski pole liiga lihtne

Pärast kolme päeva paigalolekut ja tormi üle-elamist oleme puhanutena taas valmis oma retke jätkama. Nüüd rühime innustatult edasi meie lõpp-punkti tähistava liustikuserva poole. Järgnevad päevad mööduvad kui järjestikku läbitavad suusamaratonid: 51 kilomeetrit, 59 kilomeetrit jne. Päevateekonnad kanduvad üha enam öösse, venides 17 tunnini. Tunnetame maa lähedust ja see innustab meid pingutama.2. juunil, retke 25. päeval näeme lõpuks taas sil-mapiiril mägesid. Maa paistab ja see teadmine päästab valla võiduka karjatuse. Istume ning naudime hetke ja vaadet. Teame, et peagi ole-me all liusikuserval ja saame taas tunda tõelist maapinda oma jalge all. Jäänud on veel vaid al-lalaskumine, mis meie teada saab olema mõnus ja väljateenitud nauditav lõpu viimistlemine. An-name paaristõugetega hoogu ja lausa lendame oma suuskadel. Kuid just sellest oodatud kergest lõpplahendusest kujuneb tegelikkuses kogu ret-

ke pingelisim ja raskeim osa. Juba mõne kilomeetri pärast, kui

jäänud on veel

me. See ehi-tis mõjub siin keset

liustikku tõesti kosmi-lisena. Justkui mingi ulmeteosest välja lõigatud lehekülg. 1988. aastal, kui jaam hüljati, tehti seda käsu pea-le ilmselt päevapealt ja maha jäeti kõik, mis ei väärinud kaasavõtmist. Nii on siin laoruumid täis igasugu vidinaid, köögid ja sahvrid pungil toidukraami, baaris lõhkikülmu-nud õllepudelid ning kokakoola purgid, laudadel vedelemas ajakirjad ja taldrikud. Tekib mingi ebamaine tunne seal pealambi valgel ringi ko-lades. Kunagi võis selles hoones elada-töötada ühekorraga kuni 60 inimest. Seegi annab ettekujutuse ehitise suurusest. Leiame

13

ThinsulateTM Insulation on 3M kvali-teedistandardile vastav, kaasaegsel fiiber-kiutehnoloogial põhinev soojustusmaterjal. Ma-terjali eripäraks on, et see kasutab ära kõik, mis inimkeha ise toote soojustami-seks teha saab. ThinsulateTM

Insulation laseb läbi kehaniiskuse, kuid mitte kehasoojust. Tekib sama efekt, mis kodus van-nist tulles – märjana hakkab külm, aga kohe pärast kuivatamist on jälle soe olla. Sellise tehnoloogia tulemusena on ThinsulateTM va-tiiniga soojustatud tooted ülikerged, üliõhu-kesed ja mis kõige olulisem – väga soojad! ISC kollektsioonis kasutatakse 3 mm paksust, 120 g kaaluvat, talvejopedeks optimaalse

paksusega ThinsulateTM’i.ThinsulateTM on olnud

pikki aastaid USA ja Kanada suusakoon-diste sponsoriks, kellelt on saadud ka

parimat tagasi-sidet.

BISMARCK meeste pikk termojope ja HANS mäesuusapüksidMARIE naiste termojope ja HANNE mäesuusapüksid

ca 25 kilomeetrit, hakkame aru saama, et midagi on valesti. Liustik muutub üha ebatasasemaks ja raskemini läbitavamaks. Esialgu tulevad väik-semad sulajõed ning sulaveelombid, mille nõrk jää meie suuskade all kokku vajub. Neist saame mööda, kuid siis muutuvad jõed suuremaks ja sulavee kanalid sügavamaks, lisanduvad lõhed. Ühtäkki oleme täielikult lõksus, ümbritsetuna kõikjal, kuhu silm ulatub, suurtest jäävallidest ja liustikulõhedest. On selge, et siit edasi enam ei pääse. Sellisesse justkui ülesküntud jäämurdu siseneda on meeletus ja väljasaamine siit võib võtta teab mitu päeva veel. Tuleb minna tagasi ja proovida uuesti leida läbipääsu. Nüüd on sel-ge, et sel aastal on suvi saabunud varem ja me oleme hiljaks jäämas. Liustiku järsema kaldega servaala muutub sulades tundmatuseni. Tun-neme end väikeste, abitute putukatena suurel ülesküntud jäisel põllul. Nüüd läheb lahti tõelise labürindimõistatuse lahendamine. Me näeme 10 kilomeetrit eemal maad, kuid ei tea, kust ja kuidas sinna pääseks. Sellest jõgede, lõhede ja jääkanjonite labürindist läbimurdmiseks kulub meil ühtekokku 27 järjestikust suuskadel veede-tud tundi, kus adrenaliinitulvas ja ärevuses pole mahti mõelda ei näljale ega unele. Laskume üha uuesti ja uuesti, et siis taas tagasi tulla ning uut võimalust otsida. Vahel jätame kelgud maha ning otsime ringi liikudes läbipääsuteid.

Võiduka lõpuni

Sulamine kiireneb iga päevaga ja iga päevaga muutuvad jõed suuremaks ning lõhedel ole-vad lumesillad õhemaks. Me teame seda ja kii-rustame, et siit pääseda. Kes teab, kui paljude kilomeetrite järel oleme lõpuks 26. päeva hilis-õhtuks väljas liustiku servamoreenil. Me saime hakkama, lahendasime viimase suure küsimuse. Langen põlvili maha ja suudlen märga moreeni-pinda. Nii hea tunne on taas maad puudutada. Niisiis olime 26 päevaga läbinud peaaegu 600 kilomeetrit ja jõudnud välja liustiku lääneserva-le. Nagu kaks päeva hiljem all politseijaoskonnas end registreerides kuuleme, oli tänavune olu-kord liustikul vastu suve olnud tõepoolest hull ja olime ühed vähestest, kes helikopteri abi ei kasutanud. Me olime sel hooajal viimased, kes läänerannikul liustikult maha astusid.

14

AA

ST

AP Ä E V

isolatsioonimaterjal

Kui seda materjali 1978. aasta juulis tut-vustati, siis olid tavapärased koheva väl-janägemisega välisrõivad. Tegelikult oli

pea igaühel kohev jopp või jakk. Kolmkümmend aastat hiljem on maailm udusulgede asemel omaks võtnud õhukese voodri. 1978. aastal oli see siiski uudne mõte ning paljud välistingimus-tes tegutsejad ei olnud päris veendunud, kas see toimib. ThinsulateTM isolatsioonimaterjalist, mida esialgu kasutati rõivatööstuse manustes, sai too-temark, mida tarbijad hakkasid otsima talispordi ja elustiili alal.

ThinsulateTM isolatsioonimaterjali katsetasid Min-

nesota karmis talves lennujaama pagasikäitlejad ja postitöötajad ning Põhja-Minnesotas asuva Lutseni suusakuurordi liftioperaatorid, aga ka ehi-tustöölised Alaska torujuhtmete ehitusel. Iga kat-se näitas, et Thinsulate isolatsioonimaterjal andis sama paksuse juures peaaegu kaks korda nii palju sooja kui enamik tavavoodreid. Uue voodri kiud imavad vähem kui 1% vett oma kaalust, mis aitab voodril kiiresti kuivada ja oma kuju taastada.

Pärast seda, kui õhuke sünteetiline vooder 1978. aastal leiutati, on Thinsulate'ist saanud üks maa-ilma enim tuntud markidest välisrõivaste, jala-nõude ja rõivamanuste turgudel.

Lühidalt ThinsulateTM ajaloost

1978 - ThinsulateTM isolatsioonimaterjal võetakse kasutusele välisrõivastes ja rõiva-manustes

1992–95 - Will Stegeri polaarekspeditsioonide ametlik sponsor

1983 -Thinsulate vood-rit hakatakse kasutama jalanõudes

1993 - hakatakse kasu-tama ThinsulateTM Ultra isolatsioonimaterjali

1990 -võetakse kasutusele ThinsulateTM Lite LoftTM isolatsiooni-materjal

1994 - esimest korda USA suusameeskonna varustaja

1992 -taliolümpia sponsor

1998 - taliolümpia sport-lased kannavad rõivaid, millel on Thinsulate vooder; politseijaoskon-nad teevad sellest oma vormirõiva osa

15

KUS ME OLIME1978 ThinsulateTM isolatsioonimaterjali

hakatakse kasutama rõivastes ja ma-nustes.

1983 ThinsulateTM isolatsioonimaterjali hakatakse kasutama jalanõudes.

1986 Mägironijad tõusevad Andides El Plata mäele, kandes ThinsulateTM iso-latsioonimaterjaliga parkasid.

1990 Võetakse kasutusele ThinsulateTM Lite LoftTM isolatsioonimaterjal.

1992 1992. aasta olümpiamängude spon-sor.

1992–95 Will Stegeri juhitud rahvusvahelise Arktika-projekti ametlik sponsor.

1993 Võetakse kasutusele ThinsulateTM Ultra isolatsioonimaterjal.

1994–99 USA suusameeskonna mäesuu-satajate välisrõivaste kategooria sponsor.

1995 Võetakse kasutusele ThinsulateTM isolatsioonimaterjal koos taaskasu-tatud kiududega.

1997 ThinsulateTM Acoustic isolatsiooni-materjali hakatakse kasutama auto-tööstuses.

1998 Pitsat toimetatakse kohale kottides, mis on vooderdatud ThinsulateTM isolatsioonimaterjaliga; vooder hoiab eemale niiskust, hoides pitsa krõbeda ning aidates hoida opti-maalset serveerimistemperatuuri.

1999 3Mil on turunduskampaania, pakku-maks nahkrõivaid koos ThinsulateTM voodriga, mis ei ole kohev, kuid an-nab sooja.

KUS OLEME PRAEGU2000 ThinsulateTM isolatsioonimaterjali

kannavad esmakordselt töölised Si-beri naftaväljadel.

2001 ISC kollektsiooni toodete soojusta-miseks hakatakse kasutama Thinsu-lateTM isolatsioonimaterjali.

2002 Tarbijatele mõeldud reklaamikam-paania Venemaal tutvustab ThinsulateTM isolatsioonimaterjali Vene tarbijatele. ThinsulateTM Acous-tic isolatsioonimaterjali hakatakse kasutama mere- ja erisõidukitööstu-ses. Võetakse kasutusele ThinsulateTM Supreme isolatsioonimaterjal.

2004 Will Stegeri juhitud Arktika-ekspe-ditsiooni sponsor. Select Comfort tutvustab uut tekki, milles on kasu-tatud ThinsulateTM isolatsioonima-terjali. ThinsulateTM isolatsioonima-terjal Premium Quilt Batting (vatiin) lapitehnika tegijatele.

2006 ThinsulateTM Acoustic isolatsiooni-materjali kasutatakse Honda, Toyota, GMi ja Fordi autodes.

2007 ISC toetatud ekspeditsioon “Esime-sed eestlased Antarktika kõrgeimal tipul” Mt. Vinsonile.

Üleilmse soojenemise 101 põhjapo-laarjoone ekspeditsiooni sponsor, mida juhib Will Steger koos Richard Bransoni ja Ed Viestursiga.

2007–11 USA ja Kanada mäesuustajate mees-kondade varustaja.

1999 - seda kannavad töölised Siberi nafta-väljadel

2007 - töörõivaste turule tuuakse Thin-sulateTM Insulation FR (tulekindel)

2002 - Akustilist isolatsioonimaterjali ThinsulateTM Acoustic hakatakse kasutama mere- ja erisõidukite turgudel

2007–2008 - Thinsulate varustab Will Stegeri Arktika-ekspeditsioone, mis ajavad kliimamuu-tuse põhjuste jälgi

2004 - Select Comfort hakkab valmistama voodiriideid Thinsula-teTM voodriga

2007–2011 - USA ja Ka-nada suusameeskondade ametlik sponsor

2006 - Thinsulate akusti-list isolatsioonimaterjali hakatakse kasutama ka autotööstuses

16

1970ndate lõpus oli üldiselt teada, et kül-ma eest kaitsmiseks on kõige soojem materjal udusuled. Mida paksem materjal

ja kohevam jopp, seda soojem. Seda seni kuni tulevikku vaatav 3M uurimis- ja turundusmees-kond pööras igapäevatarkuse pea peale ja oli esimene, kes tuli välja Thinsulate™ soojustusma-terjaliga, mis on praegu tuntumaid sünteetilisi isolatsioonimaterjale maailmas.

Thinsulate voodrimaterjali leiutamine oli näide kavandatud uuendusest. 3Mi teadlased otsisid viise, kuidas võimalikult hästi ära kasutada ette-võtte mikrokiududest lausmaterjali valmistamise tehnoloogiat. Sellel tehnoloogial põhines juba materjal, mis sobis ideaalselt kütusereostuse absorbeerimiseks. Lausma-terjal oli ka väga tõhus näomask, ning 3Mi respi-raatorite alustala. Mikro-skoobiga vaadates nägid teadlased materjali, mis sarnanes ehituselt sulega – ning see sarnasus ära-tas neis uudishimu. Kas kiuline, sulega sar-nane materjal võib olla soe nagu hea isolatsioonimater-jal? Vastused ei tulnud kergelt. Esialgu oli materjal nii õhukene, et kui keegi oleks laboris kogemata aevastanud, siis oleks see sulgkerge materjal mööda laborit laiali lennanud. Kandsid jopet üks kord ja kiud lamendusid ning lange-sid voodri allossa. Panid jaki pesumasinasse ja sellega oli lõpp.

3M meeskond ei heitunud, sai üle igast takis-tusest ning leiutas lõpuks mahulise struktuuri-ga ja soojapidava materjali, mida rõivatööstus vajas. Välikatseid tehti karmides talvetingimus-test; Minnesota lennujaama pagasikäitlejatel ja postitöötajatel paluti kanda kindaid, mis olid vooderdatud Thinsulate materjaliga. 3M saatis kindad isegi Alaska torujuhtmetel töötavatele ehitusmeestele. Vastus? Nad keeldusid kindaid tagastamast.

3M oli välja töötanud voodri, mis oli sama paksu-se juures teistest isolatsioonimaterjalidest kaks korda soojem, kuid ikkagi jäi küsimus – kas keegi

seda ostaks? 3M turundajad mõistsid, et nende kosmoseajastu kontsept-siooni tuleb müüa koos teadus-

uuringuga. Kõigepealt tegi USA sõjaväe uurimislabor

Massachusettsis Na-tickis soojusüle-kande uuringud, kontrollides toote omadusi. Seejärel

välgatas 3Mi ini-mestel mõte kasu-

tada termograafi at, et teha värvikad ja meeldejäävad pildid soojuse kaost ja soo-japidavusest. Tehke pilt jopest, mis

on pooleldi vooderdatud udusulgede ja poo-leldi Thinsulate voodriga, ning te näete ilmselgelt seda uuenduslikku mater-jali.

Kosmoseajastu kontseptsioon, mis muudab täielikult inimeste arusaama enda soojas hoidmisest

3M esitles oma uut leidu klientidele, kes selle suurepäraseid omadusi kõige enam hindaksid: suusatajad, matkajad, mägironijad ja teised vä-litingimustes tegutsejad, kes hindasid soojust, mugavust ja stiili. Head Ski oli esimene, kes tuli 1978. aastal välja täieliku suusarõivaste kollekt-siooniga. Sellele järgnesid teised välisrõivaid tootvad ettevõtted ja kohe nende kannul hak-kas huvi üles näitama ka tavarõivatööstus. Tun-tud olümpiasuusataja Jean Claude Killy kasutas Thinsulate voodrit oma suusarõivaste kollekt-sioonis ja üsna varsti näitasid modellid viimaseid moode Thinsulate voodriga New Yorgi poodiu-mitel. Thinsulate vooder on käinud isegi kaasas Arktika-uurija Will Stegeri igal polaarekspedit-sioonil.

Õhukesest sünteetilisest voodrist sai üleilmne fenomen, mille maailm on omaks võtnud.

Thinsulate vooder, mis on „soojus kohevuse-ta”, on praegu maailmas üks enim tunnustatud marke välisrõivaste, jalatsite ja rõivama-nuste turgudel.

RECCO® unikaalne laviinipäästesüsteem, mis võimaldab kõrgsagedusel töötava

võnkeradari abil kiiresti määrata ohvri asukohta. Kaheosaline süsteem koosneb RECCO® detektorist, mida kasuta-vad organiseeritud päästemees-konnad, ja RECCO® refl ektorist, mis on õmmeldud jope varrukasse. RECCO® refl ektoril pole moo-

torit ja seetõttu pole seda vaja käima lülitada. Selle signaal on stabiilse tugevusega ega vaja töötamiseks patarei-

sid. See välistab süsteemi kasutamistõrked ja ta-

gab tõhusa toimimise. Refl ektoriga varus-tatud tooted on kõik masinaga pestavad. Enne reisile mine-

kut soovitame külastada RECCO® kodulehte www.recco.com, mis esitab maailmajagude kau-

pa kuurordid, mille p ä ä s t e m e e s k o n -dadel on vastavad seadmed olemas.

RECCO® unikaalne laviinipäästesüsteem, mis võimaldab kõrgsagedusel töötava

võnkeradari abil kiiresti määrata ohvri asukohta. Kaheosaline süsteem koosneb RECCO® detektorist, mida kasuta-vad organiseeritud päästemees-konnad, ja RECCO® refl ektorist, mis on õmmeldud jope varrukasse. RECCO® refl ektoril pole moo-

torit ja seetõttu pole seda vaja käima lülitada. Selle signaal on stabiilse tugevusega ega vaja töötamiseks patarei-

sid. See välistab süsteemi kasutamistõrked ja ta-

gab tõhusa toimimise. Refl ektoriga varus-tatud tooted on kõik masinaga pestavad. Enne reisile mine-

kut soovitame külastada RECCO® kodulehte www.recco.com, mis esitab maailmajagude kau-

pa kuurordid, mille p ä ä s t e m e e s k o n -dadel on vastavad seadmed olemas.

17

UKU meeste termojope ja

DEYVID profipüksidULLA naiste termojope

ja TIIU profipüksid

Dialight membraaniga Soft Shell pealismaterjal on kolmekihiline liit-materjal: pealiskangas + membraan + alusfl iis. Selline unikaalne kooslus tagab täiusliku tuulepidavuse, suurepä-rase hingavuse ja väga kõrge veepi-

davuse. Viimase puhul tasub siiski meeles pidada, et lausvihmas

võib mõne tunni möödudes toote õmblustest vesi läbi imbuma hakata, juhul kui toote õmblused on teipimata. ISC kollektsioonis kasutatav Soft Shell on toodetud Jaapanis, kus Mitsubishi Co laboratooriumites suu-detakse omavahel liita pealiskanga veniv trikotaaž, kuni 200% venivusega unikaalne Dialight membraan ja aluskihi hästihingav mikrofl iis (esineb ka fl iisvõr-guna). Tulemuseks on ülimugav, täiuslikult tuule-kindel, elastne ja väga heade tehniliste näitajatega

toode, mille veepidavuseks on mõõdetud 20 000 mm ja hingavuseks

10 000 g/m2/24 h.

18

UNGRU meeste Soft shell jope ja LEO Soft Shell püksidUNGRU W naiste Soft shell jope ja BIRI Soft Shell püksid

19

Kiiver langevate kivide kaitseks

Ninakaitsega päikeseprillid

Kolmes suunas kapuuts reguleeritav

Polartex hingav mikrofl iis

Brynje võrkpesu

ISC-tech 28 000 koorikjope

Kõik õmblused teibitud

Vetthülgavad lukud

Sääretasku

Küljeõhutuslukkudega matkapüksid

Alaserva tugevdus

Alumine serv stopperitega reguleeritav

Poolkõrged vibram tallaga täisnahast matkasaapad

Alar Sikk riietub

20

Suuskadel ainult naised!

15. märtsil 2008 korraldati Jyväskyläs esi-mene naistele mõeldud suusaüritus. Uue ürituse korraldas 100. juubelit tähistav

Soome Suusaliit ja läbiviimise eest hoolitses Jyväskyläs asuv murdmaasuusatamise eriselts Huhtasuon Hiihto 2000. Sündmuse toimumis-kohaks oli seekord valitud Jyväskylä Laajavuori.

Virgutusvõimlemine

Euroopa 4 juhatusel

ISC LadySki on mõeldud kõigile naistele, kes ta-havad hea vormi ja enesetunde eest hoolitseda. Lõõgastav nädalavahetus sõprade seltsis annab energiat ja pakub mõnusaid elamusi. Võistlemi-ne on jäetud tagaplaanile. Päevakavas oli lisaks suusatamisele muuhulgas suusakool, hommi-kune virgutusvõimlemine Euroopa 4 juhatusel ja õhtune pidu. Suusarada kulges Laajavuori

maastikel. Lisaks 10 ja 20 km distantsidele võis valida ka lühema sõidu, mis viis suusastaa-dioni kõrvale varju alla vorste praadima. Mitmed osalejad langetasid valiku kepi-kõnni kasuks.

Meeleolu esimese

ISC Ladyski stardis

Soome (nagu ka Eesti) kasina lumega ja sulase-gune talv esitab suusaharrastajatele tõsise välja-kutse. Suurem osa suusatajaid on väga umbusk-likud, et kas suusatama pääsebki. Paljud ei jõua talvel kuigi palju suuski proovida. Loomulikult mõjus see osalejate arvule. Jyväskyläs olid suu-sarajad aga heas korras.

Organiseerijad

Jyväskyläs

ISC LadySki võeti hästi vastu. Kesk-Soomes ja Jyväskylä ümbruses on väga hea maastik ja suu-saradade võrk suusatajate päralt. Järgmisel talvel korraldatakse üritus uuesti, toimumisajaks on 14. märts 2009. Organiseerijad kutsuvad kõiki leedi-sid lähedalt ja kaugemalt Kesk-Soome!

ja Kesk-Soomes asuva Huhtasuo Hiihto eestvõt-misel arendatakse sellest üritusest iga-aastane naiste massisuusaüritus.

Koostöö ürituste

korraldamisel

Suusaliidul on kavas korraldada hooajal 2008-2009 piirkondlikke naiste spordiüritusi, kus tutvustatakse üleriigilist ISC LadySki üritust ja registreeritakse sellele osavõtjaid. Üleriigiline üritus toimub järgmine kord märtsi keskel 2009. aastal Peurunka kandis Kesk-Soomes. Planeeri-tud üritusel osaleb Soome naiste kõrval märki-

misväärne hulk naisi ka Eestist. Ilma ISC ja Suu-

saliidu koostööta ei suudetaks seda üritust organiseerida ja see jääks toimumata.

Tippsportlaste rõivalepingud

Uueks turundusvaldkonnaks on ISC ja tippsuu-satajate vahel sõlmitud personaalsed rõivale-pingud. Praegusel hetkel on kehtivad lepingud ISC-ga Ville Nousiaisel ja Riikka Sarasojal. Maini-tud sportlased on nende toodete olulised turus-tajad, testijad ja kasutajad. Tulevikus võtame veel mõne Soome tippsportlase ISC kaubamärgi alla.

Koostöö pikemas

perspektiivis

ISC ja Suusaliidu koostöö on jätkusuutlik ja operatiivne. Rõhuasetusi ja tegutsemisviise kujundatakse igal aastal ümber vastavalt vaja-dusele. Nõupidamiskontaktid on suurepäraselt toiminud ja koostöö eesmärgid on selgelt mää-ratletud, nii et kumbki osapool võib teise peale kindel olla. Kõige olulisem eesmärk on, et mõne aasta pärast on ISC Soome turul hästi tuntud ja heal positsioonil suusarõivatootja.

Koostöö hõlmab peamiselt mitmesu-guseid turundusmeetmeid Soome Suusaliidu kaudu, millega tutvustatak-

se ISC kaubamärki ja tooteid murdmaasuusa-tamisega seotud inimestele. Näiteks Suusaliidu murdmaasuusatamise veebileht ja muud ma-terjalid, lehed ja voldikud, kus ISC on nähtavalt eksponeeritud.

2007. aasta sügisel ja 2008. aasta kevadel kes-kenduti edasimüüjate võrgustikule, et tutvustada ISC kaubamärki ka murd-maasuusatamise vallas. Näiteks orienteerumises on ISC-l juba pikad traditsioonid ja kindel koht Soo-

me turul. On leitud häid k o n t a k t e ja müüjaid. S u u s a l i i d u murdmaasuusatamise üksuse eestvõtmi-sel arendatakse praegu mitmesuguseid tugivõi-malusi edasimüüjate jaoks koos ISC-ga, et kergen-dada müügitööd ja klientidega kontakteerumist.

Soome Suusaliidule alluvad suusaklubid on olu-line klientuur, kellele see tegevus on suunatud. Paljud klubid on juba valinud uueks rõivatarni-jaks ISC. ISC tugevuseks on kvaliteet, tehaste lä-hedus, lühikesed tarneajad, hind ja tarnekindlus. ISC rõivad on trendikad ja uuenduslikud, mistõt-tu nad sobivad nii harrastus- kui ka võistlussuu-satajatele. Rõivaste tellijad ja kasutajad on ISC toodetega väga rahule jäänud.

Konkurents spordirõivaturul on ka Soomes tihe. ISC tugevuseks on olla Euroopa rõivatootja, kelle tooted valmistatakse Euroopa Liidu riikides. Nii mõneski mõttes on see turvalisuse näitaja nii kliendi kui ka rõivaste kasutaja jaoks.

2008. aasta kevadel suusatati Jyväskyläs esi-mese ISC LadySki suusaürituse raames, mis oli mõeldud üle 19-aastastele naistele. Suusaliidu

21

ISC ja Soome Suusaliidu koostööSoome Suusaliit ja ISC sõlmisid 2007. aasta suvel koos-töölepingu. ISC koostööpartneriteks on Suusaliidu murdmaasuusatamise alaüksustest harrastussuusata-jad, seltsitegevus, noortesport ja liidu treenerite klubi.

22

Higipaelaga lükramüts

Brynje võrkpesu

Kaheosaline, suurepäraselt liikumist võimaldav suusakostüüm

Hingamist võimaldav võrkmaterjal põlveõndla taga

Tuuletakistusega põlvekaitsematerjal

Püksisääre alaosas pidurkumm kerkimise vältimiseks

AndrusVeerpalu riietub

23

24

Sensitive® on Itaalia tekstiili- ja moetöös-tuse lipulaeva, Eurojersey poolt spetsiaalselt spordirõivaste jaoks loodud veniv materjal. Sensitive® kaubamärgi all valmistatud materjal on siidjalt pehme, venib nel-jas suunas ja hingab väga hästi. Kõik see muudab tooted ülimugavaks ja annab kandjale liikumisva-baduse, mistõttu Sensitive® tooteid kasutatakse maail-mas laialdaselt just profi -tiimide rõivaste valmis-tamiseks.

Sensitive® on Itaalia tekstiili- ja moetöös-tuse lipulaeva, Eurojersey poolt spetsiaalselt spordirõivaste jaoks loodud veniv materjal. Sensitive® kaubamärgi all valmistatud materjal on siidjalt pehme, venib nel-jas suunas ja hingab väga hästi. Kõik see muudab tooted ülimugavaks ja annab kandjale liikumisva-baduse, mistõttu Sensitive® tooteid kasutatakse maail-mas laialdaselt just profi -tiimide rõivaste valmis-tamiseks.

R

Superroubaix® Jerseylycra on välja töötatud spetsiaalselt venivate talve-toodete valmistamiseks. Koostis 85%PE, 15%EL. Antud materjal on valmistatud Itaalias, Miti kvaliteettootja tehastes. Materjal on väga hea neljasuunalise ve-nivusega ja hingab väga hästi. Lisaks on selle suurepärase lükra aluskülg talvetoo-detele sobivalt karvastatud. ISC kollekt-sioonis kasutusel talviste suusakostüümide seljamaterjalina.

SPEED ONE 2 suusakostüüm

25

DEVON suusajakk, DEV vest ja POINT püksid meesteleDEVON W suusajakk, DEV W vest ja POINT W püksid naistele

WindTex – kõrgete Euroopa kvaliteedis-tandardite alusel toodetud eriline materjal tuulekindlate spordirõivaste valmistamiseks. Tuulekindluse tagab kanga spetsiaalne, mit-mekihiline kude, mitte enam klassikaline

membraan. Tehnoloogia tulemusena on WindTex materjalist tooted lisaks

tuulepidavusele ka hea veni-vusega, pehmed, soojad ja

väga praktilised. Rõivaste tagumine sisekülg on karvastatud. ISC kol-

lektsioonis kasutatakse materjali murdmaa-

suusakomplek-tide esiosade õmblemisel.

WindTex – kõrgete Euroopa kvaliteedis- kõrgete Euroopa kvaliteedis-tandardite alusel toodetud eriline materjal tandardite alusel toodetud eriline materjal

26

Proloog. Cesis, Läti

Kahetunnisel teekonnal Tartust Valga kaudu Cesisesse termosest kohvi rüübates viskame eestlaste-lätlaste temaatilisi nalju. Et esimene kohtumine lumelauaga toimuks võimalikult väheste pilkude all, asusime teele hommikuhä-maruses, sest siis on mäel vähem rahvast. Kuid

tähtsusetu polnud ka soov vältida piinlikke olukordi juba eos.

Meie Eesti numbritega tumedat pikapit peatasid rohelises mundris piiripo-

litseinikud koguni kahel korral. Aga

Lauskmaalt mAgedesseTEKST JA PILDID: Grete Mäsak

ehk minu esimene lumelauahooaegLubadus lumelauduritega EV aastapäevaks Slovakkiasse sõita sai antud kergekäe-liselt. Lumevaesel talvel

kummikutega mudas sumbates on talve-

rõõmude olemust raske hooma-

ta. Veidi enne reisi mee-nus, et ma ju ei oska lumelaua-ga sõita. Enamgi

– olin lu-melauda näinud vaid

poes.

27

ID-kaardid olid kaasas ja autodokumendid korras! Asfalt muutus auklikumaks kui Tallinna ke-sistel teedel. Ääremaa ikkagi! Ometi asub Cesi-ses lähestikku kaks arenevat talvespordikeskust. Neist uuem, pikemate ja käänulisemate radade-ga, ootab külastajaid vaid õhtuti.

Esimese lumelaua valis mulle laenutuse lätlasest töötaja. Minu hinnangul oli sõiduriist ilus ja nai-selik – neoonroosa nii pealt- kui altpoolt, sekka paar valget triipu ja peal tunnustatud spordifir-ma logo. Lumelauaõpetajaks värvatud sõber, keda on iseloomustatud kui maailma kõige kannatlikumat inimest, kiitis valiku heaks hoopis teisel põhjusel – pehmet lauda on algajal muga-vam juhtida. Lumelauasaabaste kinnituspaelad venisid mulle lõuani. Algselt rulluisutamiseks mõeldud randmekaitsmete mahutamisega suu-sakinnaste alla esines samuti tõsiseid raskusi.

“Kinnita esialgu vaid üks jalg! Proovi libistada! Mis tunne on?” uuris mu “personaaltreener” hoo-litsevalt. Sain loa kinnitada teisegi jala. Esialgu jäid katsed end lauale püsti ajada edutuks. Uker-dasin lumes ja piidlesin häbelikult ümbritsevaid inimesi. Õnneks oli neilgi piisavalt tegemist iseenda püsti hoidmisega. Samas märkasin, et mõne kolmeaastase mäesuusataja oskused te-gid paljudele silmad ette.

Lastemäe nõlv oli peaaegu kallakuta ning üles tuli end libistada nöörtõstuki abil.

Nõuanne raskus esimesele jalale kanda ning seejärel külg ette keerata kõlas väga lihtsalt. Selle täitmine päädis taas kukkumisega. Kiirus, mille-ga lastemäest alla vajusin, näis meeletu.Parem oli end igaks juhuks tagumikule kukuta-da, vähemalt seni, kuni sabakont veel võimaldas. Aegamisi tekkis siiski mingi tunnetus ning laste-mägi muutus jõukohasemaks.

Esmamulje päris-mäelt oli: kõrge ja järsk. Taiba-tes, et tagumisel kandil allasõitmisega saab kii-rust reguleerida ning kandu maha lüües kiiresti pidurdada, muutus liikumine julgemaks. Kuid sa-bakont valutas. “Sõitsin” parem külg ees, mis lah-

tiseletatult tähendab, et kukkusin paremale käele. Jaladki tegid haiget – ainult kanti-del sõitmine olevat lumelauasõidus kõige väsitavam.

Uueks võtteks osutus esimesel kandil sõit. Nägin, kuidas laudurid ja suusatajad minu poole kihu-tasid. Hirmust otsasõidu ees ning liiga elavast kujutlusvõimest – kõikide luude murdumisest, tõin kuuldavale karje. Lubasin end lahkesti koos lumelauaga mäele matta ja ähvardasin mäge-dest igavesti hoiduda. Mõistsin ühtäkki, miks lumelauad on altpoolt värvilised ja logodega kaetud – algaja laudur on elav reklaamikandja, sest lauaalust näevad kõik tõstukisabas seisjad väga tihti.

Algaja lumelauduri tunneb mäel hõlpsasti ära – vaid nemad vantsivad, laud kaenlas, väsinud sammul mäkke. Nööptõstukil enam kui viis meetrit sõitmine ja samal ajal ka tasakaalu hoid-mine osutus mulle ületamatult raskeks.

Slovakkia, Poprad

Hommikul kell 8.00 kogunes Balti jaama parklas-se kahekordse bussi juurde paarkümmend suu-remõõtmeliste pakkidega reisijat. Algamas oli järjekordne suusa- ja lumelauareis Tatra mäestik-ku Slovakkias.

Rohkete peatustega sõites püsisime graafikus ning õhtuks jõudsime Varssavi äärelinna hotelli. Seejärel tõttas seltskond väsimatuid, bussiistme järgi vormunud kehasid hämarasse ööklubisse sirgeks venitama. Tõsi, poolakad ei suhtu mägi-saabastes diskotajatesse kuigi sõbralikult.

Hoopis rõõmsama naeratusega võttis meid Pop-radis vastu hotellilähedase söögikoha baaridaam. Slovakkidele on eesti turist nagu soomlane eestlasele. 27 sõpra liitsid väikesed lauad üheks pikaks ning jõid väikese baari vaadiõllest tilgatu-

maks. Kõi-gile soovijatele ei jätkunud ka vürtsikat küüslaugusuppi keedumunaga. Beche-rovkat tellitakse pudelikaupa ning segatakse kuuma musta tee või apelsinimahlaga. Ometi lehvitas baaridaam lahkudes rõõmsalt ja lubas järgmiseks päevaks tellida uue vaadi õlut.

Madal-Tatra suusakeskuste laugemadki nõlvad tunduvad lauskmaalt pärit algajale lumelaudu-rile liiga kõrgetena.

Eestlasi oli seal palju, liigagi palju – kuus bussitäit ühe suusakeskuse parklas sarnanes lumenäljas-te invasioonile. Omakeelsed õpetussõnad kõla-sid mõjuvalt, kuid nende järgi toimimine lõppes esialgu eranditult horisontaalasendis. Sabaots, mis esmakordselt tõsist maaühendust tunda sai Cesises, valutas kohati suisa pisaraid silma kisku-des.

Kuidas kanda raskus esimesele jalale, kui hetke pärast järgneb meeletu hoog? Kuidas keerata end esimesele kandile ja libiseda mäest alla selg ees? Kuidas ületada hirmu kiiruse ees, kui jäist ja algajale ilmselgelt kitsast nõlva ümbritsevad ti-hedalt jämedad puud?

Üksteise vastu oldi õnneks sõbralikud. Kedagi riivates võis vabandada eesti keeles, sest külasta-jate enamus näis koosnevat eestlastest.

Iga laskumisega muutusid algajad osavamaks. “Viimase ringi aeg oli eelmisest pool tundi pa-rem!” hüüdis kaaslastele säravate silmadega tüd-ruk, kes esimest päeva üritas Slovakkias lumelau-da taltsutada. Oskajad muigasid, sest neil kulub allasõiduks kuus minutit.

Lauskmaalt mAgedesse"ehk minu esimene lumelauahooaeg

28

Väsinud jalgadega on raskem sõita. Kehahoia-ku krampi aitab leevendada must tee, millesse

segatud lonks rummi. Rahvusmärjuke, ko-haliku nimega Um, sisaldab etiketi and-metel piiritust, suhkrut ja rummiaroome. Kõrvale võib hammustada šokolaadi või näksida friikartuleid. Osta võis ka praadi, ent kõrge adrenaliinitaseme tõttu söögi-

isu peaaegu puudus.

Kevadine Slovakkia meenutas paradiisi. Lund Popradi tänavail polnud. Õhk lõhnas värskelt, kargelt, kevadiselt. Ka mägedes valitses sel hooajal lumevaesus, mis eesti keelde ümberpanduna tähendab kohati

kahemeetrist (kunst)lumekihti. Murdmaa-suusarajad kutsusid ahvatlevalt.

Hoolimata paksust lumest soojendas päike õhu kuue plusskraadini. Esimesel mäepäeval kaasa võetud seljakott kahe fliisjakiga osutus liigseks. Intensiivsel ta-sakaalu hoidmisel olid isegi soe pesu ja koorikjope liiast. Vähemaga algajal siiski

sõita ei tasu, sest järskudel nõlvadel kuk-kumised lohistavad laudurit suure hooga,

mitmeid meetreid mööda teralist lund. Ka kiiver ei ole pelgalt moeasi, ses meditsiiniteenistuse mootorsaan, kanderaam järelkäruks, kiirustas palju kordi päevas hädalistele appi.

Minulgi õnnestus rajalt välja sõita. Pärast es-maste sõiduvõtete omandamist sai algajast “proff”. Tõepoolest – kiiruselt võinuksin võis-telda kogenud sõitjatega, kuid tehniline pool jäi kesiseks. Vältimaks otsasõitu järsult suunda muutnud suusatajale, avastasin end ühel hetkel mitu meetrit rajast eemal, laudapidi kinni peh-mes lumes, võimaluseta iseseisvalt välja pääse-da. Reiteni lumme vajus ka appi tõtanud kaas-lane. Õnneks pääsesime mõlemad vigastusteta: nii uljas laudur kui tuttuus lumelaud.

Termaalvee basseinid mõjusid väsinud kehale turgutavalt. Looduslikult soe ja mineraalide-rohke vesi oli rohkest rauast punaka tooniga.

Heledate trikoode omanikud vaatasid basseine põhjendatult kahtlustava pilguga. Pärast aktiiv-set päeva kirkas päikeses pealpool pilvi mõjus hämar ruum salapärase veealuse valgusega kuidagi õõvastavalt, aga basseinis lõõgastusid nii keha kui vaim. Mõnusaks elamuseks oli mulli-bassein õues, mis valutavaid lihaseid ja liigeseid korralikult masseeris.

Teibitud õmblused on vajalikud memb-raaniga toodete õmblusjärgse veekindluse taastamiseks. Iga membraaniga varusta-tud kangatüüp saadetakse teibitootjale, kes laboratoorsete katsete tulemusena valmistab just sellele membraanile sobiva teibi. Valmis teip vulkani-seeritakse ülikõrgel temperatuuril (kuni 550 oC) õmbluste kohalt kanga membraani külge. Tem-peratuur on vajalik mõlema poole molekulaarstruk-tuuride segunemiseks ja teibi püsimi-seks. Protsessi tulemusena sünnivad t ä i u s l i -kult vee-kindlad tooted!

Õhk lõhnas värskelt, kargelt, ke-

vadiselt. Ka mägedes valitses sel

hooajal lumevaesus, mis eesti keel-

de ümberpanduna tähendab kohati

kahemeetrist (kunst)lumekihti.

29

ANGE etnotikandiga termojope ja HANNE mäesuusapüksid

30

Ööklubi Surprise oli avatud seitse päeva nädalas. Vilkuvate tuledega neoonreklaam lubas lisaks tantsupõrandale ka kasiinot ja baari. Päevinäinud trepp viis teisele korrusele. Diskoripult peitus kõr-ge barjääri taha, millel troonis Lenini büst. Metall-toruga lava pani fantaasia lendama. Slovakikeel-seks osutus vaid teenindus, sest külastajaiks olid hotellist ja suusakeskustest tuttavad eestlased. Esmakordsel külastamisel üllatas muusikavalik: Marju Länik vaheldus Meie Mehe ja kaheksa-kümnendate nostalgilise, klassikaks muutunud diskomuusikaga. Reede õhtul saabusid ka koha-likud, värskendades eestlaste puntratantsustiili. Peo lõpetas klubi sulgemine. Eesti suusaturistid lahkusid ohates, sest aeglastele lauskmaalastele tundus, et pidu justkui alles algas. Vaikne mäge-devaheline Poprad ei pakkunud ka muud öist meelelahutust. Unine linnake magas sügavalt, kui peolised hotelli poole sammusid.

Epiloog. Hemsedal, Norra

Lumelauapisikusse nakatunult broneerisin aprilli keskpaigaks lennukipiletid Oslosse. Lühikese len-nu ja kolmetunnise rendiautosõidu järel jõudsin Hemsedali suusakeskusesse. Tõsi, Alpincente-

ri nimeline mäeke on ka Nesbyeni külakeses, milles lahked eesti tüdrukud meile kodumaise vürtsikilu ja musta leiva eest öömaja pakkusid. Absoluutne kõrgus jääb siinkandis 1500 meetri-ni, kuid lumekihi paksus ulatub pea kahe meetri-ni. Ja lund sadas järjest juurde! Teisel mäepäeval valitses tipus tõeline lumetorm. Mägedele koha-selt muutus ilm minutitega. Tõstukijaamadesse tekkisid norrakeelsed kollased hoiatussildid, et väljaspool rada sõidetakse omal vastutusel.Norra kõige kehvemad rajad on oluliselt pare-mad Slovakkia parimaist. Paraku ei pakkunud need enam huvi. Hoopis põnevam oli offroadi-da – tõstukiga üles sõites jätta meelde võimalik tagasitee ning seejärel laskuda. Möllav purgaa muutis nähtavuse olematuks. Läbi kollaste suu-saprillide võis teekonda vaid aimata, mõnikord ka tunnetada sabakondi või randmega. Sõita puude vahel pea kahemeetrises, tugevas või ka värskelt sadanud puuderlumekihis on mõnus elamus. Ootamatused muutsid rajavälise sõidu ekstreemseks – näiteks asendus pehme lume-vaip mõnemeetrise tühjusega kaljunuki taga. Sel juhul päästis hullemast vaid kiire pidurdus.

Kukkumisi tuli varasemaga võrreldes harvem ette, kuid need muutusid ohtlikumaks. Pärast mõnemeetrist lendu kiivrile maandudes ohkan õnnelikult – võinuks minna hullemini.

Norra Afterski vääriks omaette peatükki. Pisi-kestes mäealustes pubides muutusid nõlvadel kargelt ja tagasihoidlikult naeratavad põhjamaa-lased tõelisteks peoloomadeks. Suusasaabastes ning elava muusika saatel trambitakse põrandal vaid algatuseks. Beebipakk sisaldab Norras ilm-selt mäesuusavarustust, sest väikseim nähtud suusataja lutsis isukalt lutti, samal ajal kui vane-mad teda tõstukile aitasid.

Lumised mäed, lahked kaaslased ning kirjel-damatu vabadusetunne liuglemisest – see on lühikokkuvõte lumelauasõidust, mille Eestis har-rastamise huvi kaob pärast tõeliste mägedega kohtumist. Räägitakse, et Norras ning Alpides saab osal nõlvadest sõita aastaringselt, s.t ka sü-dasuvel.

31

ISC kootud nokats

Brynje spordipesu

Ülikõrgete tehniliste näitajatega jopematerjal ISC-tech 8000

ISC mäesuusakindad

Teibitud õmblused

Vetthülgavad lukud

Käiseotsikud varrukasuus

Soft Shell jakk

Tuulevöö

Scotchlite helkurniidiga kangas

Ärakäivate traksidega suusapüksid

DeyvidOprjariietub

Kolmes suunas reguleeritav

kapuuts

3. jaanuar.

Nüüd oleme siis Ecuadoris, plaaniga ronida nii paljudele vulkaanidele kui tervis ja aeg lubavad.

Väikesed viperused algasid juba lennul Ams-terdamist Limasse. Kõigepealt unustas stjuuard praetud pähklid ja salvräti ulatamata ning see-järel kruiisis ta minust sujuvalt mööda, ilma et oleks jookegi pakkunud! Kui Quitos-se jõudes minu pagas lennukilt

saabumata jäi, ei

32

Kui Tarmo hakkas umbes pool aastat tagasi mulle õhtuti viisi "El Condor Pasa" ümisema, aimas mu süda halba. Kui öökapile ilmus muinasjuturaamat "Lugu Mapuchest, kes ronis vulkaani otsa", kartsin juba halvimat ja põhjusega.

TEKST JA PILDID: Jane Riga

imestanud ma enam üldse. Küll aga imestas Tar-mo, et kus ometi on tellitud transport. Võtsime siis ise takso ja kimasime peenesse haciendasse San Jorgesse, mis asub mäeküljel linnast väljas. Kell oli 1.30 öösel. Pime-dusest kostis hirmsaid l indude

ja/või loomade häälitsusi. Kloppisime akende-le ja ustele. Ka taksojuht aitas kaasa ja hõikas aeg-ajalt midagi hispaania keeles. Lõpuks süttis üks tuli ja aknale ilmus vanem mees, kes vaatas mind korraks (valges jakis valge naine valgus-sõõris), otsustas siis ilmselt, et tegemist on vai-muga ning kustutas tule ja lahkus.

Meie erakordselt vastutulelik taksojuht helistas veel mitu korda majja oma mobiililt, aga enam ei kostnud kippu ega kõppu. Tarmo pakkus, et püstitame telgi siiasamasse. Mina aga tõmba-

sin nina vingu, sest ei nõustunud telkima pä-rast 30-tunnist vintsutust lennujaamades ja lennukites. Niisiis – valisime Lonely Planeti raamatust hotelli "Real Audencia" Quito vanalinnas, mille nime tõlgendasime kui "tõeline vastuvõtt" ja lasime end taksojuhil sinna sõidutada.

Vulkanoloogid

33

4. jaanuar. Kaunis

koloniaallinn Quito

Ütlen ausalt, et kõik mured ja viperused unu-nesid, kui hommikul särava sinitaeva alla kiiska-vasse päikesevalgusse astusin ja tänavanurgal rahulolevalt päikeseprillid ninale sättisin. Olime ju äsja saabunud Pimeduse Südamest – Eesti detsembrist.

Ostsime provianti ja priimusele gaasi, et telkida vulkaani jalamil. Jalutasime kaunis vanalinnas. Sõime palju ja hästi: Tarmo kartuli- ja maisikäk-ke, mina cevichet. Ronisime gooti katedraali kellatorni, mis kaugelt paistis kui imetegu, aga seest tabamata imena. Seal kohtasime ka esi-mest suuremat turistide gängi – noori ja väga suuri ameeriklasi. Mõned olid kitsastel keerd-treppidel hirmsasti hädas ja libistasid end tagu-mikul alla. „Nii noored ja juba invaliidid,“ arvas Tarmo. Reedeõhtuse missa puhul võtsime linna

vanima kiriku esisel platsil mõned õlled. Imet-lesime kohaliku rahvatantsutrupi kalpsamist ja keerutusi, mis, tuleb tunnistada, olid üsna kaa-sakiskuvad.

Ja loomulikult telefoneerisime pidevalt kahte lennufirmasse ja küsisime, kus on meie pagas ja millal see saabub. Saime põiklevaid vastuseid.

5. jaanuar. Lahkume linnast,

saabume maale

Kuna Eesti aeg on Ecuadori ajast 7 tundi ees, kippus meil kell kaheksa õhtul uni tulema ja kell kuus hommikul olime üleval kui kaks kägu. Hotell nii vara hommikusööki ei pakkunud ja me läksime vanalinna kondama. Leidsimegi ühe toreda töölissöökla, milles kohalikud suppi sisse vihtusid. Tarmo tellis samuti kaustäie krevettide-ga ollust ning pöördus seejärel umbes kuus kor-da minu poole, et kas oskan arvata, mida konk-

reetne tükk tema kausis sisaldab. Enamuse supi koostisosade suhtes jäime eriarvamusele.

Lennufirmad andsin endiselt põiklevaid vastu-seid ja asi tundus õige halb. KLM süüdistas TACAt ja vastupidi. Kumbki ei suutnud öelda, kuhu mu kott oli kadunud. Arutasime juba, et kui õmblen Tarmo matkapüksid oma rinnahoidja külge, kas saan sellises riietuses mäkke ronida. Otsustasime ise lennujaama minna ja ilma selguseta mitte ta-gasi tulla. Pärast tundidepikkust jändamist saime lõpuks mu koti kätte, mis tegelikult oli juba saa-bumisjärgmisel hommikul kohale tulnud, kuid seda lihtsalt ei leitud üles.

Võtsime siis takso ja sõitsime ühte vulkaani-alu-sesse hosteriasse nimega Papagayo, kus olime bronninud toa mitmeks päevaks ning transpordi mitme vulkaanini ja tagasi. Meie õnneks osutus Papagayo igati toimivaks ja avatud asutuseks. Quitost minema saada oli tõeline

Vulkanoloogid

34

õnnistus. Küll aga osutus tüütuseks taksojuht, kes kasutas tüüpilist trikki: jäi alguses tasuga nõusse, kuid poolel teel hakkas tegema vingu-vaid häälitsusi ja lunis lisaraha. Meil on sellise olukorra tarvis välja kujunenud kindel stratee-gia: mina ütlen: „Condiciones sont bestiales!“ (’tingimused on loomalikud, see tähendab eba-inimlikud’) ja Tarmo lisab: „Viva la revolution!“ ja kui sellest veel vähe, lisame koos: „Cuba libre!“. Vähesed taksojuhid riskivad sellele reageerida.

Tegime kohe pika jalutuskäigu mööda külava-heteid mäekülge pidi üles 3500 meetri kõrgu-sele. Saatjaks saime hosteria koera, kellele pa-nime nimeks Rumiñahui (see on üks vulkaan, mis siit paistab). Rumiñahui püsis visalt meie kannul ja iga kord, kui Tarmole pildistamiseks poseerisin, trügis otsustavalt kaadrisse. Teis-te farmide (ja koerte) territooriume läbides hoidis ta aga targu meie seljataha.

6. jaanuar. Esimene

vulkaan – Pashochoa!

Esimeseks vulkaaniks olime valinud ühe pisikese, Pashochoa nimelise, mis kõigest umbes 4200 meetrit kõrge. Olgu öeldud,

et planeerisime konservatiivse aklimatiseeru-misprogrammi – alguses mitu väiksemat vul-kaani enne suuremaid. Igatahes meenutas meie päevaplaan spordilaagrit: kell 6.30 äratus, 7.00 hommikusöök ja 8.30 start "treeningule".

Pashochoa osutus üllatavalt meeldivaks tree-ningpaigaks. Džiip poetas meid maha keset ek-sootilist võsa umbes 3500 meetri kõrgusele. Ees terendas kaunis rohetav põllumajandusmaastik lehmadega. Loomade vahel passis kaabuga härrasmees, kes kasseeris maatüki läbimise eest kümme dollarit. Nagu siinmail tavaks, saime lõu-na paiku korraliku vihmasahmaka ja tipus rahet. Allatulek oli seetõttu väga mudane ja minagi päeva lõpuks samuti. Spordipäev kestis kella kol-meni. Pärast sõime niipalju kui jaksasime ja siis veel natuke.

7. jaanuar. Teine vulkaan –

El Corazon

Teiseks vulkaaniks olime valinud tiba kõrgema – nii umbes 4800 meetrit. Spordilaagri tunne süvenes, kuna päeva algus oli identne eelmise-ga. Sedakorda alustasime umbes 3600 meetri kõrguselt. Tõusta tuli päris palju, algul mööda

Saatjaks saime hosteria koera, kellele panime nime-ks Rumiñahui (see on üks vulkaan, mis siit paistab).

35

Vetthülgavate lukkudega varustatakse kõrge vee-pidavusega toodang, mis on mõeldud väga erinevaks, ka kõige ekstreemsemates oludes kasutamiseks. Luku hambuv osa on pööratud sissepoole ja pindmine kiht on kaetud veekindla, kummeeritud kihiga. Lukke ka-sutatakse nii esiosa- kui taskulukkudena just kehalä-hedast sooritust soosivate toodete puhul. Tavalise luku veekindluse tagamiseks varustatakse toode vähemalt

kolme lukuliistuga: kaks luku peale ja

üks alla - kuid kõik see teeb toote k a s u t a m i s e

märgatavalt ebamuga-

vamaks.

TIGER meeste teibitud Soft Shell jakkTIGER W naiste teibitud Soft Shell jakk

Tüüpilist Andide Tihetaimestikku (selline tugev, lehtedest kamar, läikiv ja okasteta, palja jala all meeldiv), hiljem mööda paramot, mida ilmesta-vad hiiglaslikud, rinnuni ulatuvad rohutuustid. Kõige lõpuks tuli kaljudel ka käpp maha panna. Tipus sadas natuke, nagu ikka, ja näha oli ena-masti vaid pilvi. Alla tulles sain teravalt aru, miks Tarmo mu jalgu kõrsikuteks kutsub.

Erinevalt eelmisest spordipäevast ei tabanud mind pärastlõunal elajalik söögiisu, vaid hoopis kerge külmavärin ja peavalu. See ei takistanud mind muidugi ära söömast juurviljasuppi, mille Tarmo endale tellinud oli. Õhtu edenedes kõik ebameeldiv süvenes. Tundus, et kerkis kole pa-lavik ja maksimaalne mossitus tuli ka peale. Ühe-sõnaga – mägihaigus vulgaris ehk lihtlabane mägitõbi kõige ehedamas vormis. Olgu lisatud, et Tarmo lõi vähemalt põlve vastu džiibiust ära, nii et polnud ka tema päris terve.

8. jaanuar. Ai-ai-ai!

Tegelikult oli meil plaanis ronida taaskord 4800 meetri kõrgusele, ööbida ja järgmisel varahom-mikul teha kolmas vulkaan – 5200 meetri kõrgu-ne Illiniza Norte. Juba varahommikul oli selge, et ma torpedeerin plaani täiega. Küll meelitas Tar-mo mind kuuma kohvi ja pannkookidega. Soovi-tasin tal selle jutuga Rumiñahui poole pöörduda ja viisin jutu hoopis palmi all rippuvale võrkkiige-le, leebele ookeanibriisile ja vihmavarjukesega kaunistatud jääkülmale kokteiliklaasile. Tarmot mu fantaasialend ei vaimustanud. Ta jättis mu

36

mõneks ajaks üksi ja kui tagasi tuli, oli tal tekki-nud plaan, et lisame erinevalt algselt plaanitule puhkuse lõppu veel paar rannapäeva.

Tegelikult oli mul päris halb olla. Kui hästi mee-nutada, siis varem pole mul vist kõrgusest nii halb olnudki. Mõtlesin, et võib-olla ma ei saagi enam terveks. Aga ennäe imet – juba pärastlõu-nal tabas mind arbuusi-isu. Päeva veeredes suut-sin järjest rohkem toitu sisse toppida ja enne õh-tut soostusin koguni jalutuskäiguga, Rumiñahui saatel, muidugi. Ühesõnaga, ei jäänud alles ühtki vabandust, miks mitte jälle ronida.

9. jaanuar. Tragikoomiline

intsident härrasmehega

Kuna tippu teha polnud plaanis, alustasime seekord teekonda kell 12, umbes 4000 meetri kõrguselt, sihiks refugio, ehk pisike hütt sadulal Illiniza Norte ja Illiniza Suri vahel, 4800 meetri kõrgusel. Teekond kulges pilvepiiril, mis algul tähendas hõredaid vihmapiisku, hiljem tihedat sadu ja lõpuks lund. Muidugi arvame, et oleme üsna kogenud matkajad. Aga kohati siiski lai-sad ja lollid, mida saime valusalt tunda. Tarmo ei viitsinud panna jalga vihmakindlaid tunkesid ja mina kätte labakuid, kui sadama hakkas, sest refugio oli ju "kohe siinsamas". Tulemuseks oli, et vihm sadas Tarmole saabastest sisse ja mina tundsin üles jõudes vaevu oma väikeseid sõrmi.

Kõigele lisaks avastasime, et mu väike seljakott, mis teoreetiliselt pidi vihmakindel olema, pol-nud seda mitte, sest mu pikk pesu, fliis ja sule-vest said läbimärjaks. Nagu „kogenud“ matkajad kunagi, polnud me ju pidanud vajalikuks midagi peale šokolaadi kilekotti pakkida. Õnneks oli re-fugios gaasipõleti, mille abil asju kuivatada sai ja Tarmo keha on üsna radiaatori sarnane. Mu fliisi ja sulevesti kuivatas ta seljas ära ning sokke ja kindaid – magamiskotis lebades kõhul.

Refugiosse oli kogunenud kentsakat rahvast, teiste hulgas üksik prantsuse härrasmees André. Tema kaaslase renditud plastsaapad läksid teel katki ja giid pöördus koos Kingpoolega tagasi. Prantslane kooris märjad riided seljast ning tõm-bas ülle lumivalge puuvillase pika pesu ja lumival-ged sokid. Tagatipuks koukis kotist lumivalged ja tikanditega hotelli-froteesussid. Olime imetlusest tummad. Mõtlesin, et huvitav, miks mul endal ometi selliseid ilusaid susse kaasas pole.

Umbes poole tunni möödudes kooberdas And-ré õue ja naases juba vaarudes. Õnneks püüdis Tarmo ta kinni. André, näost sama valge kui ta pesu, tunnistas, et tal on väga paha. Tekkis äge sebimine. Õnneks mõistis André inglise keelt. Panime ta põrandale pikali ja korrutasime: „Hin-ga! hinga!“ Küsitlesin, kui kõrgel ta on enne käinud. Mis selgus – ta tuli otse Galapagoselt ja polnud varem mägedes viibinud. Nende pal-gatud giid oli väitnud, et ronimine kohe 4800 ja

37

5200 meetri kõrgustele ongi hea aklimatt! Suure sebimise tõttu tõusis ühest koikust väike nässis-tunud tüüp, kes osutus refugio valvuriks ning kes telefoneeris giidile. Pakkisime André koos valgete sokkidega kokku (sussid, muide, unustas ta maha), andsime juua ja šokolaadi kaasa ja nii ta valvuri saatel alla läks. Giid pidi talle poolele

teele vastu tulema.

Öösel ma ei maganud, sest pea valutas ja natuke paha oli ka. Tarmol oli palav ja mul külm, nagu alati.

10. jaanuar. Läheb asjaks

Ärkvel olime nagunii, sest Tarmo hakkas sebi-ma kella viie paiku. Keegi teine huvi ei ilmuta-nud, mina kaasaarvatud. Tarmo oli tegelikult val-mis ka üksi minema, aga noh, mõtlesin, et ehk läheb värskes õhus peavalu üle. Muide – läkski. Seni ronisime enamasti pilvedes, mis tähendas, et nähtavust eriti polnud. Peamiselt paistsid rohetavad põllumajandusmaastikud, mis sama-hästi võinuksid olla näiteks Iirimaal. Kuid enne päikesetõusu ja parajal kõrgusel saime lõpuks näha, mille pärast olime tulnud: uhked ja võim-sad Cotopax, Cayambe, Chimborazo. Illiniza Norte tipp polnud samuti kaugel ja sealt pidid avanema veelgi väärikamad vaated.

Esimesed poolteist tundi läksid ludinal. Siis aga algas oi-oi-oi. Mina ei ole mingi mägironija, nii

et 50-kraadine lumenõlv ja 60-kraadine kalju on mulle kole koht, eriti veel ilma kassideta. Lund oli sadanud rohkem kui tavaks ja marsruut tun-dus kirjeldatust raskem. Õnneks oli Tarmol kirka ja ta sidus mulle köie külge. Tipus olid vägevad vaated, aga mina mõtlesin peamiselt, kui mitu korda ma alla minnes veel kukun.

Kas on vaja lisada, et Tarmol oli tipus kogu aeg suu kõrvuni? Ta jooksis pildistama kribinal möö-da peenikest kaljuharja ka pisut madalamasse kõrvaltippu. Veel ütles ta pärast, et pole mind kunagi nii sõnakuulelikuna näinud. Ma olevat iga asja peale vastanud jah: jah tulen; jah, hoian sealt; jah jalg sinna; jah, saan aru; jah, julgestus peab. Teel refugiost autoteeni kohtasime üles liikumas – arvake, keda? Andréd, seljas tuliuus kuldkollane vihmakeep.

Otsustasime vahelduseks teises kohas ööbida ja lasime end sõidutada pisut peenemasse hacien-dasse El Porvenir. Kohe saime aru, et tegu on tõeliselt šiki paigaga: me polnud jõudnud veel higiseid riideid seljast koorida, kui sinjoriina tõi kandikul tuppa kaks tassi teed, neli pirukat ja ... kannu puskarit! Maitses hää.

Õhtusööki serveeris hacienda omanik Don Pedro isiklikult: koriandrisupp, praetud forell kar-tulipudruga ja puuviljasalat. Kõik maitses väga hästi. Kogu aeg küsiti, kas ehk juurde ja kui, siis mida. Tunnistasin Tarmole, et niimoodi võiksin

küll mägironijaks hakata. Öösel magasime väga hästi, kuid hommikul hakkasid hobused akna all hirnuma.

11. jaanuar. Pesu- ja

puhkepäev

Plaanisime enne tõusu Cotopaxile puhkepäeva. Eelmistele vulkaanidele ronisime niisama, tren-ni mõttes. Oluline oli ka kuivatada varustus, mis Illinizalt laskudes vihmast märjaks sai. Mudaste, higiste, märgade ja juustustena El Porveniri saa-budes küsisime kõigepealt, kas toas on kamin. Oli küll, kuid tuld teha ei tohtinud, sest hacienda katus oli meisterdatud paramo-heinast ja ilm tuuline. (No milline normaalne inimene ehitab katuse heinatuustidest, nii et tuba ei saa kütta?) Ei jäänudki muud üle kui kimada teise hacien-dasse, kusjuures reserveerisin telefonis, puhtas hispaania keeles ja rõhutades, et tuba peab ole-ma con fuego, st tulega, kuna sõna kamin meie sõnastik ei sisaldanud. Vähimagi valehäbita rih-tisime välja ainsa rõduga toa ning kaunistasime maja fassaadi märgade saabaste, sokkide, jope-de ja pesuga. Puhkepäev möödus süües, õlut juues ja päevitades.

12. jaanuar. Kohtame

väsimatut Andréd

Juba kell kaheksa hommikul korjas meid peale särasilmne džiibiimees, et sõita refugiosse 4800 meetri kõrgusele, Cotopaxi jalamile. Teel kohta-sime ... Andréd! Sõpra prantslast, kes ütles liht-salt: „If I could do it, you can do it!“ Ühesõnaga – väsimatu prantslane oli roninud Cotopaxi tip-pu. Tarmot tänas ta pisarsilmil, sest ta oli öelnud:

tee sa mees, mis teed, aga peaasi on, et hingad! See olla teda palju aidanud. Refugiot ilmestas 30–40 teismelist ameeriklast, kes olid pähe võt-nud, et miks mitte ka Cotopaxile ronida, kui juba Ecuadoris ollakse. Neid vaadates hakkas õudne, sest, seljas vaid tavalised dressid, veetakse neid liustikule ning näidatakse esmakordselt kirkat ja kasse. Sõime nii tihti kui jaksasime ja kobisime koikule kell seitse õhtul, sest äratus oli planeeri-tud enne südaööd.

13. jaanuar. Tunnen

mädamuna haisu!

Umbes kell pool kolm öösel, olles juba paar tundi järsust lumenõlvast üles rühkinud, hakkasin aru saama, miks mõni paadunud peoloom on ühtlasi ka teenekas mägironija – pole ju vahet, millega ööd läbi tervist kurnata, kas viina või ronimisega. Esimene tund-poolteist möödusid elevuses. Ilm oli ka üsna soe ja läbi pilve paistsid tähed. Siis hak-kas minema järjest raskemaks ja mida edasi, seda rohkem tahtsin keset nõlva lihtsalt kerra tõmbu-da. Ilm keeras ka koledaks. Tõusis nii kõva torm, et toppisin selga sulejope ja ajasin kõik kolm paari kindaid kätte. Tippu jõudsime enne päikesetõu-su kuue tunniga, kiiremini kui olime arvanud. Pi-

medas tundsin mädamunahaisu, mis jäigi ainsaks märgiks, et oleme maailma ühe kõrgema tegev-vulkaani tipus. Näha polnud pilvedes ja lume-tormis mitte muhvigi. Vaevu aimasime teineteist paari sammu kaugusel ja kuulsat kraatrit ainult kujutlesime. Kügelesime tuules külmetades pool tundi, kuni läks veidi valgemaks. Kui lõpuks kohale jõudis, et rohkem seekord midagi ei näidata, ko-perdasime alla tagasi.

Illiniza lumenõlvadel oli Tarmo peainstruktsioon mulle – rammi ninaga! Seekord esitas ta uudse korralduse – usalda esihambaid (kassidel mui-dugi)! Ega see mul teab mis kergelt tulnud, sest järsk ja jäine nõlv viis üle koleda liustikulõhe. Ja pealegi – kuidas on võimalik täpselt näha, kuhu lähed, kui liigud selg ees ja nägu mäe poole? Sellises olukorras võib pime kana leida mitte tera, vaid lõhe. Ühel puhkehetkel võttis Tarmo ponnistused kokku nii: "Täna oli huvitav päev – samahästi võinuksime kinnisilmi mõnda trena-žööri panna. Selline see mägironija elu kord on." Seejärel tuli arutlusele, kas ja kuivõrd mägironija naise elu peaks selline olema. Teema jätkub meil siiani ja pole näha, et see niipea ammenduks. Pärast üheksat tundi ponnistusi jõudsime väsinuna

Stiilsed, rustikaalsed ja hubased talumajapidamised on lahedad ko-had. Neis peetakse huvitavaid ela-jaid ning kogu aeg on tunne, et vii-bid maal sugulastel külas.

38

Aerocool pluusimaterjali omapäraks on ülikiire kuivamisvõime ja väga hea hingavus. Sellest materjalist tooteid on õige kasutada kõrgete tehniliste näitajatega ülerõivaste all, sest see ei ima kehaniis-kust, vaid laseb niiskuse endast läbi. Lisaks on sellest materjalist tooteid ülilihtne

hooldada: klassikalisest masinpesust piisab täiesti, tsentrifuugimiseks soovitame kuni 1000 pööret. Tooteid ei ole vaja pärast pesemi-se triikida. See tootegrupp on väga mugav just

matkal ja reisil, sest ka kõige püüdlikumal

kortsutamisel ei ole võimalik selle head välimust rikkuda.

Sundsi MP meeste- ja Sundsi WP

naiste mikrooma-

dustega hingavad

pluusid

39

refugiosse tagasi. Kuid võrreldes järgmiste tuli-jatega liikusid minu jalad üsna sirgelt. Ameerik-lasest jõudis tippu kaks spordipoissi.

Minu tungival initsiatiivil lahkusime sedakorda haciendade piirkonnast ja laskusime ööbima 2000 meetri kõrgusele, või siis pigem – madalusele. Stiilsed, rustikaalsed ja hubased talumajapidami-sed on lahedad kohad. Neis peetakse huvitavaid elajaid ning kogu aeg on tunne, et viibid maal su-gulastel külas. Kuid, nad kõik asuvad 3300–3600 meetri kõrgusel, mis tähendab, et õhtul läheb külmaks ja ka kaminaga küttes ei saa tuba palju soojemaks. Aitab ainult puskar ja laamavillane pontšo, ehk meie puhul – sulemagamiskott.

Niisiis laskusime sedakorda terve kilomeetri ma-dalamasse resorti totaalses bomžolekus. Kujutle-ge pühapäeva pärastlõunat imekaunis, õitsvas, basseinide ja vesiatraktsioonidega palmiaias, kuhu kogunevad valgetes särkides ja lühikestes pükstes pered. Ja siis saabub sinna kaks fliisides ja tunkedes higist tegelast, jalas mudased hiigel-saapad. Ega see loe, et pärast riietusime meiegi üks valgesse särki ja teine – maani kleiti, sest otsustab ikkagi esmamulje. Basseini, muide, me ei jõudnudki. Sõime ja tähistasime, magasime kolm tundi, sõime veel ja magasime hommi-kuni. Nii paljukest siis resordis lõõgastumisest. Sportlase elu on ikka kole piiratud!

40

14. jaanuar. Tervisevetel

Kuna enesetunnet turgutada pole kunagi liiast, otsustasime siirduda tervisevetele Bañosesse ja liguneda maa seest välja vusiseva, vulkaani soo-jendatud ja kasulike ainetega täidetud vees. Vul-kaanil paraku puudub mõõdutunne ja osa vett oli nii kuum, et ei saanud varbaidki sisse pista. Baños on tore koht, umbes nagu Katmandu või mõne teise turismimeka linnaosa: pooled majad on hostelid või restoranid, kus kõikidest ustest kostab muusikat. Igal tänavanurgal saab tellida massaaži, mis tšakrad nii valla lööb, et ei tea, kas enam kinni lähevadki. Turistidel on selline nägu – küll me oleme vast lahedad tegelased lahedas kohas! Bañost eristab teistest asupaik vulkaan Tungurahua jalamil, mis tegi mõne aasta eest paar kõva kärakat ja pole siini päris rahunenud. Igatahes evakueeriti tookord kogu linn ja koju tagasi said elanikud alles kõva lunimise (loe: rah-varahutused) peale. Tungurahua on siin nii tähtis tegelane, et pooled praed on nimetatud tema järgi ja kirikus palvetatakse õhtuti pikalt, et ta lin-nakese rahule jätaks.

Vahemärkus naislugejatele: unustage body balance ja vesiaeroobika! Ronige paar nädalat mägesid ja numbri võrra väiksem ümbermõõt saab garanteeritud! Kusjuures süüa võite kõike ja niipalju kui jaksate. Tulemuse püsivust siiski tagada ei saa.

15. jaanuar. Läheneme

ettevaatlikult Chimborazole

Kohe hommikul hakkas Tarmo kaeblema, et ei saanud öösel minu köhimise tõttu magada. Tõsi ta on, olen hankinud koleda köhataudi, mille pikad rögisemis- ja läkastushood lõpevad min-gi suure eluka surmaeelset korinat meenutava

häälitsusega. Sellise repertuaariga inimeste poo-lehoidu just ei võida. Pigem täheldasin, et meid silmitsetakse hirmunult. Ühesõnaga – kõne alla tuli päeva võrra kauem tervist turgutada ja köha pele-tada. Kuna mina ei tunne tõhusamat ravimeetodit kui jääkülm, vihmavarjukesega kaunistatud kokteil ja võrkkiik palmi all, kibelesin randa. Kujuteldav me-remüha mattis mu mõistuse hääle täielikult.

Enne lahkumist jõudsime süüa nii hommikust kui varalõunat. Erandlikult hakkas seekord su-pikausi taga ohkima Tarmo, kes tavaliselt ka plastmassi meenutavad lennukimaiustused aplalt alla kugistab. Nii sain mina osa tema juur-vilja-krevetileent endale. Olime eelmisel päeval Angelo nimelise mehega kokku leppinud, et ta korjab meid kell 12.30 hotellist peale. Logistika on siin mägede vahel suhteliselt lihtne, juhul kui leiad piisavalt selgesilmse autojuhi koos sõidu-kõlbuliku džiibiga. Hispaaniakeelse tiraadi soovi-me transporti x vulkaanini ja tagasi, kui ilm on hea, siis homme, kui ilm on halb siis ülehomme, ja me kindlasti helistame teile suudame mõlemad sora-valt kuuldavale tuua.

Angelo toimetas meid kõigest kahe ja poole tunniga Chimborazo jalamile, Carreli nimelisse hütti 4800 meetri kõrgusele. Lisaks jagas ta ka ohtralt soovitusi ja infot marsruudi kohta. Edasi tatsasime veel 40 minutit ülesmäge, 5000 meetri kõrgusele Whymperi nimelisse hütti. Sattusime üsna üksildasse paika, sest peale meie oli kohal vaid refuugiopidaja Washington ja pisike jänki Mike. Ütlesime Mike’ile tere, ei midagi enamat, ja vastuseks kuulsime tunniajalist loengut teemal "Mike, tema 52 aastat elu siin maamunal; kaunid naised tema elus; kauneim tõmmu Anna, kes teda Miami biitšil ootab; 20 aastat ronijakarjää-ri Alaskal; kuidas ta koos 2 sõbraga juba teist korda Chimborazo otsa ronitud ei saanud ja kui väga ta selle üle imestab; et tegelikult on tal üks

pruut Moskvas ja teine Peterburis". Tegelikult oli tegemist toreda tüübiga. Lisaks sellele, et ta mitu päeva oma lugudega meie meelt lahutas, sel-gus, et ta tunneb hästi meie Antarktika-giidi Ver-ni, kes samuti Alaskal resideerub. Mike’i ebaõnn Chimborazol, eriti selle tehnilised üksikasjad: kui raske on liustikukeelelt liustikule pääseda, kui pikk on 60-kraadine jäänõlv, kuidas nad seal mit-meid kordi edutult ponnistasid jne jne – surusid Tarmo kulmude vahele sügavad kortsud. Kuna Mike’i kaaslased olid jalga lasknud, polnud tal oma 60-meetrise köiega suurt midagi peale ha-kata. Meil aga võis seda vaja minna küll ja Tarmo tõi selle alumisest hütist ära. Arvestades, et te-gemist oli 5000-meetrise kõrgusega, magasime ülihästi. Pehme madrats on alati pool võitu.

16. jaanuar. Kust kaudu

El Castillole?

Ärkasime pool kuus, embasime Mike’i, lasime tal end pisut saata ja juhatada, embasime veel kord ning et klišee oleks täiuslik, surus ta mulle 2 pakki kommi pihku ja – nii me lahkusimegi. Kommid, muide, oli väga head, umbes nagu energiageel kummikommi kujul. "Parim asi, mis Ameerikast vii-masel ajal tulnud on," ütles Mike ise nende kohta.

Plaanisime tõusta 5500 meetri kõrgusel asuvale lamedale kaljuplatvormile El Castillo, telkida, ilma passida ja sobival hetkel tippu tõusta. Küsimus oli ainult, et kust kaudu. Normaalmarsruut viis El Corridori kaljuastangu kaudu kiireimat teed möö-da El Castilloni, seal aga oli oht päevasel ajal kivi-mürakatega pähe saada. Teine tee, mida soovitas ka Angelo, oli pikem ja viis kõigepealt rusunõlva mööda harjale ja sealt ümber El Castillo. Mul pole

õnneks väga kõva pea ja see siinkohal asja otsus-taski. Aga ega

me väga

pikka ringi ka teha viitsinud. Ikka üritasime natuke lõigata. Lõppes see kolmetunnise rüselemisega rusunõlval ja minule ka mõningate sinikatega. Isegi Tarmo, kes alati jooksusammul ja särasilmi kõigist nõlvadest üles läheb, oli kuidagi morn. Harjal paistis El Castillo kenasti kätte, kuid mida ei paistnud, oli loogiline tee ümber minekuks või otsa ronimiseks. Tarmo läks rada tudeerima ja oli nii kaua ära, et jõudsin isegi väikese meeldiva uinaku teha. Selgus, et El Castilloni sealtkaudu kergesti ligi ei pääse, küll aga on võimalik laskuda 20-meetrisest kaljuseinast köie abil. Seda siiski öö-sel või varahommikul, kui päike seinale ei paista ja kive lahti ei sulata. Tegelikult kuuldus ka öösel kolinat, sest päikesest võimsamalt sulatas kuum tuhk, mida Tungurahua vahetpidamata välja pah-vib. Pärastlõunal siirdus Tarmo marsruudiluurele (temal nimelt on kõva pea ja pudenevad kivid ei tähenda seega midagi) ja tuli tagasi meeliülen-dava teatega, et Mike’i kirjeldatud, võimatuna näivaid ja läbimatuid kohti teel ei ole, vähemalt liustikukeelel mitte. Mike’i köie kinnitas ta üles, õnneks mitte küll kõike 60 meetrit.

Õhtupoolik möödus idülliliselt: kügelesime oma pisikeses Bibleri telgis ja lugesin ajaviiteks ette kolme Travellunchi paki koostisosad kõigis keel-tes, mis pakil kirjas olid. Saksa keelt Tarmo isegi parandas.

17. jaanuar. Kes ei karda

trenazhööri?

Kell üks öösel hakkas Tarmo rahutult nihele-ma ja teatas, et kuuleb hääli (inimeste omi, kes Whymperi hütist tipu poole liiguvad). Kuna ilm oli lauspilves, vastasin vingusninaliselt, et teist trenažööriööd à la Cotopaxi mina küll ei tee, sest

aega meil on ja toitu ka. Tar-mo rahutust see ei

leeven-

danud. Vabandusega, et täpset marsruuti nõlval ta ju ei tea ja tuleb ikka vaadata, kustkaudu giidid kommertsgruppe veavad, kobis ta telgist välja.

Kui ärkasin, oli väljas valge ja pilvine, nagu ra-hulolevalt tuvastasin. Aga keda polnud, oli mu mees. Ei saa väita, et oleksin tema pärast eriti muretsenud. Kohati tundus, et pilvede vahel nõlval paistab mingi üksik kuju. Kell pool küm-me oli ta tagasi seletusega, et ei suutnud ahvat-lusele vastu panna. Sõltuvusi on ju igasuguseid! Ühesõnaga – tipus käidud, või vähemalt nii ta kehva nähtavuse tõttu arvas.

Järgnes enam kui tunniajane perekondlik arute-lu, mida nüüd teha. See, kellele tipp tähtis, oli ära käinud, mis sest, et midagi näha polnud. Poolt- ja vastuargumente teistkordseks tipputõusuks tuli mõlemalt ja paljud neist kattusid. Tarmo arvates oli liustik ohtlikum kui lugenud olime. Tungurahua, va kurivaim, oli lume Chimborazolt pursetega sulatanud. Järel oli vaid jää. Enamus marsruuti oli 45 kraadi all viltu. Mina ei oska jääl uisutadagi, ronimisest rääkimata.

Nii et oli kaks varianti: kas siirduda kohe hacien-dasse tähistama ja seejärel randa päevitama või passida mäel kitsukeses telgis, 3x6-meetrisel platsil, süüa Travellunchi ja oodata ilma. Ciene-ga menüüga juba eelnevalt tutvunud, valisin meile sellest kohe välja eelroad. Olime Angeloga kokku leppinud, et helistame talle kell 11 ja tea-tame, kas tulla meile järele või mitte. Ka bronee-ring oli meil samaks õhtuks tehtud. Tarmo taris kosmosekontaktimasina välja, sõrmitses klahve ja ... palus Angelol tulla päev hiljem. Cienegast raportee-riti, et nad

41

42

võtavad meid rõõmuga vastu ka järgmisel päe-val. Seega jätkus meie päev mäekülgedelt lund püüdes, seda veeks sulatades, magades ja süües. Imestasime ka selle üle, kui palju tuhka kusagilt me telgile langenud oli.

18. jaanuar. Unustage Everest!

Sest maamunal kõige lähedasem punkt päikese-le pole mitte seal, vaid Chimborazo tipus. (Sest maakera teatavasti pole mitte ümmargune, vaid lapik, ja seisab kolme vaala ja mõne kilpkonna seljas.)

Niisiis, kell üks hommikul, kui ilm oli selge ja tuu-letu ning kuu mäenõlvu kuldas, veeretati mind telgist välja ning suruti õhtul valmistatud segu lahustuvast cappucinost ja šokolaadikreemist pihku. Ma ei saanud õieti arugi, kui juba keset pimedust liustikul olin. Allpool nägin üksikuid külasid ja ühte pisikest linna. Kuu läks pilve taha ja seejärel looja. Natuke enne 6000 meetri piiri olin sunnitud Tarmole ütlema lause, mis mui-du mõeldud vaid taksojuhtidele: "Condiciones sont bestiales." Raske oli! Tarmo vastas läbitun-gival toonil, märksõnadega: kasuta kasside kõi-

Unustage Everest! Sest maamunal kõige lähem punkt

päikesele pole mitte seal, vaid Chimborazo tipus.

ki kümmet hammast, astu täistallaga, ära püüa esihammastel seista, löö kirka kihv ka sisse, kas sa pauerbaari ei taha? Oli hetki, kus tahtsin ainult koju ja teki alla.

Aga siiski – ilm valgenes. Tarmo kinnitus, et kohe läheb laugemaks, sai ootamatult tõeks. Kuue tunniga jõudsime Chimborazo kõrvaltipule ehk Veintimillale. Peatipuni ehk Whymperini oli tükk maad kuumaastikku ja natuke tõusu. Sel het-kel osutusid määravaks loetud jooksusammud, mida Nõmme mändide all mõne kuu vältel te-gin. Niisiis – lipp lehvinud päikesele lähemal kui iial varem ja Sõrmuste isanda triki tegime ka ära. Üks peapõhjusi enda siia vedamiseks oli tegeli-kult, et tahtsime vahetada sõrmuseid päiksetõu-sul Chimborazo tipus. Nägime Cotopaxit ja suurt hulka teisi vulkaane, ainult Tungurahua, vana sinder, oli pilvepeidus.

Alla tulime kolme tunniga ja mina – üsna suure eneseületusega. 20-meetrisest kaljuseinast üles minnes vajusin selili, kuigi Tarmo manitses, et ära kätega kividest võta, kukuvad veel kaela.

Nelja tunni pärast olime Angelo autos, kes see-

kord gaasi andmisega tagasi ei hoidnud. Ilmselt oli tal reede õhtu puhul ka endal mingi plaan.

Kell viis aga istusime valge linaga kaetud laua taga, lõime šampusepokaale kokku ja ootasime kannatamatult palmito cevichet, veiseliha car-pacciot, majasalatit ja mereandide vol au vent’i.Kamin jäi meist põlema, sest kustusime juba kell pool üheksa.

19. jaanuar. La dolce vita

Ärkasime linnulaulu peale ja avaldasime kaht-lust, kas kell kuus hommikusööki antakse. Sestap magasime edasi. Pika hommikueine järel poose-tasin päikesepaistel mööda mõisaterritooriumi maani kaharas seelikus ja Tarmo pildistas.

Lennuk viis meid rannikule Manta linna väikese viivitusega. Leidsime reipa oleku ja puhta särgiga taksojuhi, kes meilt 100-kilomeetrise reisi eest 35 dollarit küsis. Olles meid natuke maad sõidutanud, küsis ta, kas võib ka sõbra kaasa võtta. Vahetasime Tarmoga pilke ja muutusime umbusklikuks. Aga – no mis seal ikka! Sõber tuligi. Mägis-maalt tasandikule saabumist ilmestas fakt, et taksol oli vähemalt kaks akent kogu aeg lõpuni alla keritud. Paksus pimedu-

Dialight membraaniga Soft Shell pea-lismaterjal on kolmekihiline liitmaterjal: pealiskangas + membraan + alusfliis. Sel-line unikaalne kooslus tagab täiusliku tuu-lepidavuse, suurepärase hingavuse ja väga kõrge veepidavuse. ISC kollektsioonis kasutatav Soft Shell on toodetud Jaapanis, kus Mitsubishi Co labo-ratooriumites suudetakse

omavahel liita pealiskanga veniv trikotaaž, kuni 200% venivusega unikaalne Dialight membraan ja aluskihi hästihingav mikrof-liis (esineb ka fliisvõrguna). Tulemuseks on ülimugav, täiuslikult tuulekindel, elastne ja väga heade tehniliste näitajatega toode, mille veepidavuseks on mõõdetud 10 000 mm ja hingavuseks 10 000 g/m2/24 h.

ADO meeste transparent-trükiga Soft shell jakkAARI naiste transparent-trükiga Soft shell jakk

43

ses ja troopilises vihmasajus parkisime Mandala hosteria ette, mille baaris mängis hea muusika ja välisuksel vedeles neli (!) Baskerville’ide koera. Viies viibis jooksuaja tõttu luku taga. Isegi minu-sugune pikajalgne pidi koertest ülesaamiseks sooritama hüppe. Hosteria itaallasest omanik oli joviaalselt purjus. Panime jalad terrassi servale ja tellisime kohe kolm õlut ja kuhja cevichet. Sooja oli 28 kraadi ja lainemurdumise mürin nii tugev, et ütlesin Tarmole, et siin vist küll ujuda ei saa.

20. jaanuar. Ja lõpuks

siis need vihmavarjud

Öösel jätkus intensiivne troopiline vihmarabin. Hommikul tegid linnud väga kõva häält. Ter-minist metsavaikus pole siin ilmselgelt keegi kuulnud. Tarmo ajas mööda rannaliiva taga väi-keseid krabisid, kuni nood aukudesse peitusid.

Lõunaks sõime austreid, krevette ja kala. Pärast-lõuna möödus võrkkiiges ja kokteilide saatel. Kõiki kohalikke puuvilju sai tequilaga segatud. Isegi Tarmol ununes mägironimine, kui ta vast-

se lainelaudurina avastas, et kusagil ookeanis on peidus ultimate

wave, mida tundidepikkuse veeshulpimise tulemusena kohata võib.

44

Konkurents bobisõidus kasvab ning ala arendamise eest vastutavad ametnikud naeratavad rahulolevalt, sest uute staa-

ride ilmumine toob alati kaasa suurema huvi sel-le spordiala vastu. “Mul on veel suured reservid, niisamuti nagu tervel meeskonnal ja varustusel”, ütles Minins, kes ei mõtlegi veel jääda loorberi-tele puhkama. Sellel alal võidavad kogenud me-hed ja Mininsi parimad aastad on veel ees.

Sündinud 15 augustil 1980 Kuldigas, võttis Minins esimest korda rooli

kätte kaheaastaselt – oma kolme-rattalise jalgratta rooli muidugi. Kui ta oli viiene, juhtis tulevane tšempion juba mopeedi.

Tema isa Sergjs tahtis, et ta poeg tegeleks motospordiga. Kaheksa-aastaselt võistles Mi-nins juba edukalt endast kolm aastat vanemate poistega.

Sellegipoolest pidi ta varsti oma armasta-tud hobi maha jät-

ma – rasketel ülemi-nekuaastatel ei suutnud Mininsi isa, kes oli tavaline töömees, oma

pojale konkurentsivõimelist ratast muretseda.

Minins ei osanud elu ilma spordi-ta ette kujutada ning järgnevate aastate jooksul proovis ta erine-vaid spordialasid: rattasõitu ja

lauatennist, tõstmist, tu-letõrjesporti ja käsipalli. Mininsi rattatreenerid kiitsid tema andekust,

aga mees ise ei tahtnud võistelda karja hulgas, õlg õla kõrval teiste võistlejate-ga. Sportmängud ei meel-

dinud talle ka, kuigi Läti Spordiakadeemias eriala valides otsustas Kuldigast pärit noormees käsi-palli kasuks. Ühel päeval treeningul olles avas-tas tema ande spordiinstruktor Vita Kotane, kel oli silma bobisõiduks sobilike noorte sportlaste leidmiseks, sest tema abikaasa Rihards oli läti noorte bobisõitjate koondise treener.

“Treeninglaagris olid mõned vabad kohad ja ma võtsin ta sinna ja lasin tal proovida”, ütleb Rihards Kotans, kes meenutab, et pärast esimesi testisõi-te ei paistnud ta millegi erilisega teiste algajate hulgast silma. Varsti tundus, et Minins ei kõlba kelgul tõukajaks. Aga siis avanes meeskonnas vaba koht piloodile ja Minins võttis vastu tree-neri väljakutse: kui sa tahad jääda bobisõidu juurde, siis PEAD enda kätte võtma roolimise.

Minins osutus sel alal osavaks. Oma esimesel bobisõiduhooajal tuli ta kuuendaks juunioride maailmameistrivõistlustel, kuigi ta oli roolimise algtõed selgeks saanud omal jõul.

Minins meenutab, et ta ei häbenenud küsida nõu teiste riikide koondiste pilootide käest, kes siis veel ei näinud noores algajas ohtlikku rivaali. Aga Minins on alati ise tähtsad otsused vastu võtnud. “Janis arvab alati, et tema roolimisstiil on kõige õigem”, ütles Janis Skrastins, kes oli tollel ajal läti meeskonna treeneriks, vihjates sellele, et sportla-se iseseisvus ei ole alati positiivne nähtus.

Lätis tegeletakse bobisõiduga ainult rahvusliku meeskonna tasemel, sest head varustust ja raha napib laiema ringi tegelejate jaoks. Seepärast on noorte bobisõitjate karjäär kitsas käänuline tee ülespoole. Ka Minins pidi mitmed hooajad võistlema teisejärgulistel võistlustel, kuni ta oo-tas kohta rahvusmeeskonnas. 2003 aasta sügisel jättis läti rahvuskoondise kauaaegne juht Sandis Prusis spordiga hüvasti ning tema lahkumine tä-hendas kriisi läti bobisõidule. Siiski suutis Minins hooaja alguses valitsenud üleüldisest pessimis-

Läti neljamehelise bobikelgumeeskonna võit 2008. aasta FIBT Euroopa meistrivõist-lustel Cesana olümpiar-ajal oli meeldiv üllatus, aga sellele järgnenud esikoht legendaarsel St Moritzi kelgurajal nädal hiljem ei jät-nud enam kahtlusteks ruumi: Janis Minins, 27-aastane tuletõrjuja Kuldiga väikelinnast ning tema kaaslased Daumants Dreiskens, Oskars Melbardis ja Intars Dambis Läti nel-jamehelisest tiimist on leidnud oma koha rah-vusvahelises bo-bisõitjate lad-vikus.

44

Sündinud 15 augustil 1980 Kuldigas, võttis Minins esimest korda rooli

kätte kaheaastaselt – oma kolme-rattalise jalgratta rooli muidugi. Kui ta oli viiene, juhtis tulevane tšempion juba mopeedi.

Tema isa Sergjs tahtis, et ta poeg tegeleks motospordiga. Kaheksa-aastaselt võistles Mi-nins juba edukalt endast kolm aastat vanemate poistega.

Sellegipoolest pidi ta varsti oma armasta-tud hobi maha jät-

ma – rasketel ülemi-nekuaastatel ei suutnud Mininsi isa, kes oli tavaline töömees, oma

pojale konkurentsivõimelist ratast muretseda.

Minins ei osanud elu ilma spordi-ta ette kujutada ning järgnevate aastate jooksul proovis ta erine-vaid spordialasid: rattasõitu ja

lauatennist, tõstmist, tu-letõrjesporti ja käsipalli. Mininsi rattatreenerid kiitsid tema andekust,

aga mees ise ei tahtnud võistelda karja hulgas, õlg õla kõrval teiste võistlejate-ga. Sportmängud ei meel-

vusvahelises bo-bisõitjate lad-vikus.

Läti bobi kihutab

45

mist jagu saada, roolides oma kelgu esikümnes-se bobisõidu maailmakarikaturniiril. Ka järgnev oli võrratu: kaks kuldmedalit juunioride maail-mameistrivõistlustelt Cortina d´Ampezzo raskel rajal ning mis parim, kolmas koht maailmaka-rikaetapilt Iglsis, kus ta sai jagu mitmest olüm-piavõitjast. Mininsist on saanud läti meeskonna juht. “Ma nägi temas lootustandvat roolijat juba kolm aastat tagasi”, ütles Zintis Ekmanis, Läti Bo-bisõidu Föderatsiooni asepresident ning Saraje-vo taliolümpia pronksmedaliomanik intervjuus ajalehele Diena. Ekmanis toonitas, et Janise kiire tipputõusmise taga on tema tahtejõud, võitleja-hing ja võime oma vigadest õppida.

Kõik need kolm imetlusväärset omadust on ai-danud Mininsit järgnevatel hooaegadel ka, kui tema kiire tõus asendus kohaltammumisega ja isegi tagasiminekuga. Janist vaevasid erinevad probleemid. Kuigi tema treenerid arvasid, et ebaõnnestumiste taga on sportlase enda vead, kaldusid teised leidma vigu kelgu konstruktsioo-nis. Ebaõnnestumiste nahka läks ka tema ette-valmistus Torino olümpiaks. Lõpuks ometi sai ta sel hooajal oma varustuse ja kiiruse korda ja sõi-dud rajal muutusid jälle põnevaks. Cesana rajal lõpetasid Minins ja endine korvpallur Daumants Dreiskens kõrgel kuuendal kohal kahebobide arvestuses. See saavutus veenis nii võistlejaid kui ka rahalise poole eest vastutajaid, et nende kõva töö on end ära tasunud ja raha õigesti kulutatud, kui maailma kõrgeimad tipud on siinsamas pea-aegu käeulatuses.

2007. aasta hooajal sai kogenud piloot Sandis Prusis läti meeskonna peatreeneriks, andes tii-mile uue tõuke. “Suur pluss on see, et ta lõpetas võistlemise alles hiljuti ja mäletab veel selgelt, mis tunne on rajal olla. Ta on range ja nõudlik, aga ta oskab olla ka paindlik”, ütles Minins, nõus-tudes sellega, et nende vastastikune koostöö paraneb.

Talvel sündis Mininsi perre tütar ning Janis koos meeskonnakaaslasega tõusis Maailma Karika etappidel mõlemal pool Atlandi ookeani võit-jate pjedestaalile neljal korral. Ainus asi, mida ta täielikuks õnneks vajas, oli saavutus hooaja kõige tähtsamatel võistlustel – Maailma ja Euroopa Meistrivõistlustel – samuti nagu ka mõnda esikohta. “Sügisel arvasin, et on hea, kui lõpetame kuue parema hulgas. Nüüd näib ka neljas koht maailmakarika arvestuses liiga vähe”, ütles Minins hooaja lõppe-des ning möönis, et ta isu kasvab iga päevaga.

“Ma vabandan oma kehva kiiruse pärast stardis. Mind vaevab ikka seljavigastus”, teatas Minins pärast esimesi võistlusi 2008. aasta hooajal Cal-garys ja Park Citys, kus lätlaste nelik lõpetas “alles” viiendana ja neljandana. Jaanuaris Cortinas lõ-petas meeskond esimese sõidu kolmandana ja jäid seitsmendaks kahe sõidu kokkuvõttes. Selle-le järgnesid kaks kuldmedalit, üks Cesenas ja tei-ne St Moritzis, rajal, mis lätlastele alati raskusi on valmistanud. Need kaks võitu panid bobisõidu statistikapidajad pikkadeks tundideks arhiivides tuhnima, kuni nad viimaks kinnitasid, et viimane kord, kui läti piloot saavutab kaks võitu järjest, oli olnud 1984. aastal, kui olümpiavõitja Janis Kipurs oli olnud võitmatu.

“On palju erinevaid põhjusi, miks me võitsime oma kuldmedalid, “ ütles Minins. “Aga esimene ja tähtsaim on kogu meeskonna töö: hea koostöö treeneriga ning mehhaanikute ja arstide jõupingutused. Tõukajad tegid muidu-gi ka head tööd. Võib väita, et meil ve-das”. Võitjate pjedestaali lt tulles tänas Minins kõiki oma kaas-töötajaid ja rõhutas, et isu sport-like saavu-tuste järele kasvab iga päevaga. Ja nii see saab olema kuni 2010. aasta olümpia-m ä n g u d e n i Vancouveris.

Pisut Läti bobisõidu ajalugu: Bobisõiduga on Lätis tegeletud 25 aastat. Esimese kelgu disainisid ja ehitasid treenerid ja entusiastid VEFi tehases ning 1984. aastal võitsid Janis Kipurs ja Aivars Snepsts Euroopa meistritiitli. Samal aastal võitis Zintis Ekma-nis pronksmedali Sarajevos ning tuli 1985. aastal Euroopa meistriks. Maris Poikans ja Ivars Berzups tulid 1986. aastal Maailma Ka-rika võitjateks. 1988. aastal võitis Janis Kipurs kuld-ja pronksmedali. On loomulik, et bobi-sõitjad kandsid Läti lippu kolmel järgneval olümpial: Janis Kipurs Albertville´is, Zintis Ekmanis Lillehammeris ning Sandis Prusis Naganos. 2003. aastal juhtis Sandis Prusis läti neljameeste kelgu Euroopa meistritiitlini ning 2004. aastal tuli Janis Minins ühena vä-hestest kahekordseks tiitlivõitjaks juunioride sarjas. 2008. aastal võitsid läti bobisõitjad Ja-nis Mininsi roolimisel pronksi Maailma Karika

üldarvestuses.

“Sügisel arvasin, et on hea, kui lõ-petame kuue parema hulgas. Nüüd näib ka neljas koht maailmakarika arvestuses liiga vähe!”

Kõik need kolm imetlusväärset omadust on ai-danud Mininsit järgnevatel hooaegadel ka, kui tema kiire tõus asendus kohaltammumisega ja isegi tagasiminekuga. Janist vaevasid erinevad probleemid. Kuigi tema treenerid arvasid, et ebaõnnestumiste taga on sportlase enda vead, kaldusid teised leidma vigu kelgu konstruktsioo-nis. Ebaõnnestumiste nahka läks ka tema ette-valmistus Torino olümpiaks. Lõpuks ometi sai ta sel hooajal oma varustuse ja kiiruse korda ja sõi-dud rajal muutusid jälle põnevaks. Cesana rajal lõpetasid Minins ja endine korvpallur Daumants Dreiskens kõrgel kuuendal kohal kahebobide arvestuses. See saavutus veenis nii võistlejaid kui ka rahalise poole eest vastutajaid, et nende kõva töö on end ära tasunud ja raha õigesti kulutatud, kui maailma kõrgeimad tipud on siinsamas pea-aegu käeulatuses.

2007. aasta hooajal sai kogenud piloot Sandis Prusis läti meeskonna peatreeneriks, andes tii-mile uue tõuke. “Suur pluss on see, et ta lõpetas võistlemise alles hiljuti ja mäletab veel selgelt, mis tunne on rajal olla. Ta on range ja nõudlik, aga ta oskab olla ka paindlik”, ütles Minins, nõus-tudes sellega, et nende vastastikune koostöö paraneb.

Talvel sündis Mininsi perre tütar ning Janis koos meeskonnakaaslasega tõusis Maailma Karika etappidel mõlemal pool Atlandi ookeani võit-jate pjedestaalile neljal korral. Ainus asi, mida ta täielikuks õnneks vajas, oli saavutus hooaja kõige tähtsamatel võistlustel – Maailma ja Euroopa Meistrivõistlustel – samuti nagu ka mõnda esikohta. “Sügisel arvasin, et on hea, kui lõpetame kuue parema hulgas. Nüüd näib ka neljas koht maailmakarika arvestuses liiga vähe”, ütles Minins hooaja lõppe-des ning möönis, et ta isu kasvab iga päevaga.

oli olnud võitmatu.

“On palju erinevaid põhjusi, miks me võitsime oma kuldmedalid, “ ütles Minins. “Aga esimene ja tähtsaim on kogu meeskonna töö: hea koostöö treeneriga ning mehhaanikute ja arstide jõupingutused. Tõukajad tegid muidu-gi ka head tööd. Võib väita, et meil ve-das”. Võitjate pjedestaali lt tulles tänas Minins kõiki oma kaas-töötajaid ja rõhutas, et isu sport-like saavu-tuste järele kasvab iga päevaga. Ja nii see saab olema kuni 2010. aasta olümpia-m ä n g u d e n i Vancouveris.

46

47

ISC-tech 8000 mm märgistusega pealiskangas võimaldab kii-resti ISC tootevalikus orienteeruda ja põhimaterjali veepida-vust kindlaks teha. Veepidavuse testimeetod vastab rahvusvahelisele BS EN 2008 AATCC testisüs-teemile. Teine, veelgi olulisem omadus on materjali hingavus. Selle kanga hinga-vus on 8000 g/m2/24 h. Test vastab ISO 15496 standardile. Mõlemad väga olulised toote parameetrid: veepi-davus ja hingavus - on jopedele kaelakaarde sisse trükitud. Lisaks on materjalil vetthülgav Supp-leks R/S pinnaviimistlus ja kõrge UV-kaitse (UPF 600-800). Tänu sellele on ISC-tech materjalist valmistatud tooted kaitstud nii päikese- kui ka aktiivsest pesemi-sest tingitud pleekimise eest. Selle märgistusega tooteid võib masinas pesta 40 OC juures. Lubatud tsentrifuugi-pöörete arvuks on 1000.

KARLA jope

Väljas külmetab ja midagi pole selga panna.

Pole probleem - külasta ISC veebipoodi ja hangi endale kõik vajalik kodunt lahkumata!

Kliki meie kodulehel www.isc.ee vastavale lingile, telli mis sulle

meeldib ja naudi talverõõme!

Ostude eest saate tasuda Hansapanga ja Ühispanga Internetipankade kaudu.

Alati parimaid lahendusi pakkuv, sinu ISC!

Veebipoes kehtivad samad kliendisoodustused kui esinduskauplusteski: 5% igalt ostult, 10% üle 5000-krooniselt ostult.

Eesti-sisese ostu korral kannab postikulu meie firma.

Tarneaeg Eesti piires on kuni 7 päeva.

Riigist välja transportimisel esitame Teile transpordipakkumise, mis sisaldab saatmiskulusid ja võimalikku tarneaega.

Miks just esinduspoed?

Aga miks ka mitte! Olles läbi aegade suurim Ees-timaine spordimärk, on üsna loomulik, et täis-kollektsiooni pakkumiseks on kõige parem just oma poodide olemasolu. Ise teeme, ise müüme ja võtame julgelt ka vastutuse tehtu ees.

Tänaseks oleme avanud kolm esinduskauplust Tallinnas, kaks esinduskauplust ja ühe tehase-poe Tartus. Muude eestimaalaste soovidele vas-tu tulles ka veebipoe Internetis.

Kui väärtuslik on ISC?

Omades esinduskauplusi, suudame me maksi-maalselt kontrollida ja suunata väljamüügihinda, hoides seda kliendile võimalikult soodsal tasemel. Lihtsa edasimüügi puhul suureneb oluliselt ka-susaajate ring, mis muudab aga ostjale väljamüü-gihinna kahtlemata kallimaks. Meie üritame oma esinduskaupluste kaudu müüa mitte õhku, vaid ikka konkreetset kvaliteettoodet koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Skaalal hind-kvaliteet-materjal-omadused-disain on ISC tooted alati konkurenti-dest oluliselt odavamad. Kliendid, kes oma tervist ja raha kalliks peavad ja asja süveneda on viitsinud, on selle väga targalt enda kasuks pöörata osanud. Seda on ka näha meie ülikiiresti kasvavast, klien-diks registreerunud ostjate hulgast.

Informatsioon tasuta

jagamiseks!

Aga hind hinnaks, olulisem on teave, mida meie müüjad kliendile edastavad. Olles ise ISC välja-mõtlejad ja tootjad, tunneme oma toodangu viimseid peensusi. Meie koolitatud müüjad tun-nevad meie kaupa ja on alati valmis seda teavet ostjatega jagama. Enne loodusse minemist on ikka väga hea teada, mis tingimustes riided sind kaitsta suudavad. Eksida saab siin ainult korra! Ei saa ju näiteks Gröönimaa liustikul või Antarktika lumeväljal puuduvat toodet juurde ostma min-na. Sellepärast - küsitlege julgesti meie müüjaid. Koos suudate leida parima toote just Teie vaja-duste ja elustiili jaoks.

Ka tellida on võimalik!

Uudsena saab esinduspoodide kaudu ISC kol-lektsiooni unikaalseid tooteid ka tellida. On sul

esinduspoedklubi, sõpruskond või tiim, kes ühtmoodi rõivas-tega massist eristuda soovib, siis küsi julgelt. Kok-ku leppides vastava kauplu-se töötajaga, kes antud teema-ga te-g e l e b , s a a t e kohapeal endale va-jaliku toote ka valmis disainida ja tehasesse töös-se anda. Nii, et sinu poolt mõte ja logod, meie poolt professionaal-ne teostus.

Järelhooldus

Lisaks on võimalik ostetud kaubale ka tasulist järelhooldust tellida. Seda pakume juba ainuüksi sellepärast, et enamuse ISC toodete tehnoloogilised lahendused on nii keerukad, et neid polegi võimalik mujal kvaliteetselt pa-randada. Rõivaparandustel selliseid materjale ja seadmeid kindlasti pole. Kui näiteks tõmbate kogemata jope katki, vajab tõenäoliselt väljavaheta-mist kogu detail, rääkimata õmbluste teipimisest. Selleks tuleb toode meie kauplusesse tuua ja saatekiri täita. See-järel korraldatakse parandusse saatmi-ne. Pood ei oska küll öelda parandami-se hinda. Maksumuse teatavad meie spetsialistid juba paari tööpäeva jook-sul telefonitsi.

Kuuendat hooaega on meie kauplustes saadaval ka Nikwaxi hooldusvahendid, mille õigeaegne kasutamine pikendab oluliselt toodete kandmisiga. Pakkuda on TechWash® pesuainet, TX.Direct® Wash In sissepestavat hooldusvahendit, TX.Direct® Spry On pinnatöötlusvahendit ja uudisena spetsiaalselt Soft Shell toodete veekind-luse taastamiseks mõeldud, sissepestavat hooldusvahendit.

Uudisena pakume hoolduseks spetsiaal-selt Eesti kareda vee jaoks toodetud pe-

49

SAXBY W naiste kampsun

50

Scholleri tehases Saksamaal toodetud ülikvaliteetne lõng. Koostis: 50% akrüüli ja 50% meriinovilla. Sellest lõngast kootud kampsunid ja mütsid on soojad, pehmed, kand-jasõbralikud ja ei kaota suurepärast väljanägemist. Kampsikute klassikaline viga on nende kiire muutu-mine topiliseks, mis Schol-leri lõngast valmistatud toodete puhul on harva esinev nähtus. Kui ülitu-geval hõõrdumisel tekivad-ki materjali pinnale kerged topid, siis on neid väga lihtne ära noppida, ilma et toote välimus sellest karvavõrdki kan-nataks.

SAXBY meeste ja SAXBY W naiste kampsunid

51

suvahendit KW Sport, mis aitab väga hästi säilitada kõiki kanga tehnilisi omadusi ja sobib seetõttu ülihästi just sporditoodete hooldamiseks.

Kliendiks saab ülilihtsalt!

ISC kaupu saab soodsamalt soetada meie kliendiks registreerudes. Selleks ei ole tarvis mingeid üleloomulikke pingutusi, vaid asi on

kliendile lihtsamast lihtsam. Sinu rahakoti vahel olev ID-kaart ongi Ilves-Extra kliendikaart! Selle aktiveerimiseks tuleb meie kaupluses

täita lühike avaldus ja soodustused hakkavad seejärel kohe keh-tima! Ei mingit rahakoti risustamist liigsete kliendikaartidega, ei

mingit hirmu, et kaart maha ununeb. Kes tahakski kvaliteetset ISC kaupa ostes soodustustest loobuda. Reeglina kutsuvad just meie tooted klienti jälle ja jälle uuesti ostma. Eks teiste

jutt meie headusest ei maksa paljude silmis midagi, aga ise proovides saab tõe kiiresti teada. Sellest ka vajadus

meie kaubamärgi austajate armeele teatavaid soodus-tusi pakkuda.

Kokkuhoiupoliitika

Jätkuvalt saavad Ilves-Extra püsikliendid kõikidelt ostudelt nii Tallinna kui Tartu esinduskaup-

lustes 5% soodustust. 5000-kroonise või suurema ostu korral on kliendisoodustus

aga juba 10%. Soodustused kehtivad ka siis, kui kaupluses käib toodete laost

lõppemise tõttu allahindluskam-paania.

Kui oled registreerimisan-keedi täitnud ja ka oma

meiliaadressi lisanud, planeerime tulevikus

suurematest kampaa-niatest meili teel tea-da anda. Me ei tee seda küll eriti tihti ega kavatse post-kaste risustama

hakata. Kirjutame vaid siis, kui meil on tõesti midagi kasu-likku pakkuda.

Tule, külasta meie kauplusi! Koos leiame ala-ti parima lahen-duse!

Vaata kaupluste asukoha-infot ajakirja tagakaanelt.

52

5353

VELA naiste FIN-FIL 170g soojustusega tänavajope. Käisetikand: stiliseeritud kibuvitsaõis.

54

55

Proovi siis rahulikult sõita. Eriti hulluks läheb asi siis, kui sat-tub kõrvuti suuska libistama

mõne sakslasega, sel juhul on oma mõ-tete kuulmisega teatud probleeme. Ja see pole veel võistlus, kus inimesesi on viis korda rohkem. "Autogramm, bitte, autogramm!" Ei, seda viga ei tohi teha, muidu jäädki piiramisrõngasse, las valivad uue ohvri. "Eveli, Eveli" - no see on teine jutt, kui juba nimepidi kutsutakse. Vanem härras-mees, kelle tirooli kaabut kaunistavad biatloni-märgid sellest ajast, kui mind veel olemaski ei olnud, lööb lahti oma kaustiku kohalt „Estland“ ja näe – minugi pildid olemas. Autogrammid, paar sõna, õnne ja jõudu. Treening läheb edasi.

Oberhof 2008. Kella kümne ajal lähevad esimesed sportlased treeningule. Selle päeva võistlusstardini on jäänud veel 7 tundi ja 20 minutit. Staadionile koguneb rahvas, al-gab meelelahutusprogramm, rada on juba publikuga palistatud. Trummid, pasunad, kellad-viled otsitakse välja. "Heia-heia, auf gehts..."

Laskesuusatamise kolm vaala

Ruhpolding 2007. Minu elu esime-ne mass-start. Nädal tagasi põetud haigusest pole keha veel päris taas-

tunud, aga vaim keeldub loobumast võimalusest MK-sarja kolmekümne parima

hulgas startida. Kahjuks oli kehal siiski rohkem õigus - kolmandast ringist alates sõidan pikalt viimasena, eelviimast pole näha ka mitte. Kol-mandasse tiiru saabun täielikus vaikuses, isegi trahviringil pole enam kedagi. Terve staa-dion keskendub minule. Asjatundlik pub-lik teab, kuidas reageerida. Iga tabamust saadab rõõmus "Hei!" ja möödlasku nukker "Ohhh...". Viimases tiirus lasen kiire nulli ja publik pole kiitusega kitsi.

Anterselva 2008. Sportlastel on õhtusöök söö-dud, igaüks tegeleb oma asjadega: õpitakse, loe-takse, mängitakse, tehakse kuiva. Telekas hakkab üle kandma "Star Biathloni", mis toimub selsamal suusastaadionil, kus meie päeval võidu kihutasi-me. Showvõistlus, kus võistkondadesse kuuluvad Saksamaa kuulsused ja endised laskesuusatajad. Pilt tribüünidelt näitab, et vabade kohtadega on kitsas. Nalja saab. Ligi 150-kilone meesterahvas hüppab suuskadega vähemalt meetri kõrgusele

ja jääb mulje, nagu üritaks tagurpidi-saltot. Kukkudes puruneb suusakepp

neljaks tükiks. 52-aastane Fritz Fischer, olümpiavõitja, maailmameister, maailmaka-

rika üldvõitja, annaks lasketäpsuses

Laskesuusatamise Laskesuusatamise kolm vaala

Laskesuusatamise

TEKST: Eveli Saue

56

ja suusavalitsemises nii mõnelegi praegusele võistlejale silmad ette. Rahvas möirgab, igav pole kellelgi. Ülekanne lõppeb, sportlased lä-hevad magama, aga staadionil kestab pidu veel tunde.

Oberhof-Ruhpolding-Anterselva on biatloni-maailma kolm vaala või kolm püha lehma, keda muudkui lüpstakse, aga hoitakse ka. Vanasti tunti seda kolmikut „Biathlon Trophy“ nime all, viimastel aastatel „IBU Golden Classics“. Võist-lused toimuvad iga ilmaga, vajadusel tuuakse kohale kasvõi purustatud jää Põhja-Jäämerest. Ärajätmine ei ole võimalus. Saksamaa etapid – Oberhof ja Ruhpolding - koguvad 5 päevaga ligi 100 000 pealtvaatajat, parematel päevadel üle 25 000 päevas. Itaalias, Anterselvas on pealt-vaatajaid pisut vähem, aga selle kompenseerib

Meelelahutusprogramm kestab hommikust hilisõhtuni, kor-raldavad väikelinnad elavad puhtalt biatlonirütmis.

temperament ja traditsiooniliselt ilus ilm: 1600 meetrit üle merepinna, valged mäetipud sini-sinise taeva taustal. Meelelahutusprogramm kestab hommikust hilisõhtuni, korraldavad väi-kelinnad elavad puhtalt biatlonirütmis, elanike arv mitmekordistub mõneks ajaks.

Prestiiži mõttes järgnevad need kolm MK-etappi kohe tiitlivõistlustele. Palju publikut, palju võist-lejaid. Lõppude-lõpuks oleme meie, sportlased, pisut edevad ka ning suure hulga kaasaelajate ees on lõbusam rassida kui üksinda metsa vahel. Kuna järgnevate aastate tiitlivõistlused asuvad üks ühel, teine teisel pool maakera: veebruaris 2009 on maailmameistrivõistlused PyeongChan-gis Lõuna-Koreas ning 2010 olümpiamängud Vancouveris Kanadas, siis on just need MK-etapid Euroopas laskesuusatamise tippsündmusteks.

Olulised MK-etapidOberhof, Thüringen, Saksamaa (Frankfurdi ja Berliini vahel) 7-11.01.2009 http://www.biathlon.oberhof.de/

Ruhpolding, Bavaria, Saksamaa (Müncheni lähedal) 13-18.01.2009 http://www.biathlon-ruhpolding.de/

Antholz/Anterselva, Trentino-Alto Adige (Itaalia-Saksamaa-Austria piirinurgas) 22-25.01.2009 http://www.biathlon-antholz.it/

57

toetab

Peasponsor MTÜ Klubi Tartu Maraton - suursponsor

Eesti Suusaliit ametlik

rõivatootja

Andrus Veerpalu

isiklik sponsor

Kaspar Kokkisiklik

koostööpartner

Ville Nousiainen

isiklik koostööpartner

Eeri Vahtraisiklik

koostööpartner

Tiiu Nurmbergisiklik

koostööpartner

Deyvid Oprjaisiklik

koostööpartnerFIS MK etapp Otepääl

suursponsor

FIS Saku Suverullsuursponsor

Eesti Laskesuusatamise Föderatsioon - suursponsor

Soome Suusaliitkoostööpartner

Riikka Sarasojaisiklik

koostööpartner

Soome Suusa- ja Orienteerumisliit -

koostööpartnerPakilan Veto

koostööpartnerHelsingin Kisa-Veikot

koostööpartner

ISC Adventure Teamriietaja, toetaja

Orienteerumisvõistlus Lätis toetaja

27.06. – 29.06. 2008. VENTSPILS, LATVIJA

Jukola –Viesti orienteerumis-

teatevõistluspeasponsor

Soome orienteerumisnädal koostööpartner

Orienteerumisvõistlus Leedus toetaja

OK Ilvessponsor

MTÜ Klubi Kekkose

Rada toetaja

SA Tartu Sport koostööpartner

Kuutsemäe Puhkekeskuskoostööpartner

Eesti Akadeemiline

Spordiliit koostööpartner

16. Üliõpilaste MM orienteerumises

peasponsorHaanja Maraton

toetaja

Eesti Judoliitkoostööpartner/toetaja

MTÜ Tallinna Spordiselts Kalev -

toetajaJudoklubi DO

sponsorVK Janika

koostööpartner

58

LapsedSuurus 104 116 128 140 152 164Inimese pikkus 104 116 128 140 152 164Rinnaümbermõõt 58 62 66 72 78 84Vööümbermõõt 55 57 60 64 68 72Puusaümbermõõt 62 66 70 76 82 88Jala siskülje pikkus maani 44 51 58 65 71,5 77,5Mõõt kaelast randmeni 44,8 49,6 54,4 60,2 66 72

NaisedSuurus 32 34 36 38 40 42 44 46 48 50 52 54Inimese pikkus 164 166 168 168 170 172 172 172 172 172 172 172Rinnaümbermõõt 76 80 84 88 92 96 100 104 108 112 116 120Vööümbermõõt 61 64 67 70 74 78 82 86 91 95 99 103Puusaümbermõõt 87 90 93 96 99 102 106 110 115 119 123 127Jala siskülje pikkus maani 79 80 81 81 81 81 81 80 80 80 80 80Mõõt kaelast randmeni 72 73 74 74 75 76 76 77 77 77 77 77

MehedSuurus 44 46 48 50 52 54 56 58 60 62 64 66Inimese pikkus 172 175 178 181 184 186 188 190 190 190 190 190Rinnaümbermõõta 88 92 96 100 104 108 112 116 120 124 128 132Vööümbermõõt 73 78 83 88 93 98 103 108 113 118 123 128Puusaümbermõõt 92 96 100 104 108 112 116 120 124 128 132 136Jala siskülje pikkus maani 72 79 80 81 81 82 82 83 83 83 83 83Mõõt kaelast randmeni 76,5 78 79,5 81 82,5 84 85,5 87 87 87 87 87

Pesemine

Kõrgeim temperatuur 95o CNormaalne toiming

Kõrgeim temperatuur 95o CMõõdukas toiming

Kõrgeim temperatuur 60o CNormaalne toiming

Kõrgeim temperatuur 60o CMõõdukas toiming

Kõrgeim temperatuur 40o CNormaalne toiming

Kõrgeim temperatuur 40o CMõõdukas toiming

Kõrgeim temperatuur 40o CEriti mõõdukas toiming

KäsipesuKõrgeim temperatuur 40o C

Pesemine keelatud

Kuivatamine

Normaalne kuivatustoiming

Kuivatamine madalal temperatuuril

Trummelkuivatamine keelatud

Triikimine

Triikida temperatuuril mitte üle 200o C

Triikida temperatuuril mitte üle 150o C

Triikida temperatuuril mitte üle 110o C

Triikimine keelatud

Keemiline puhastamine

Normaalne keemiline puhastamine

Normaalne keemiline puhastamine

Mõõdukas keemiline puhastamine

Mõõdukas keemiline puhastamine

Keemiline puhastamine keelatud

Kloorpleegitamine

Kloorpleegitaminelubatud

Kloorpleegitamine keelatud

Pikemalt pesujuhendite kirjeldustest: www.ginetex.org

Hooldusmärgid

Kehamõõdutabel

95

95

60

60

40

40

40

59

Lätis

LUSIS EXTRA SIA office address: Bezdelīgu iela 12, Riga, LV-1048, LATVIA, Jolanta Lamberte e-mail: lusis.extra@gmail.com tel +37126481818 KRUMS SIA, Janis Krumins, Stirnu street 47-58, Riga LV-1084, LATVIA,

phone +371 29176890 e-mail krums@maxim.lv

Leedus

SILVA A.Ambrazienes I.I., J.Jablonskio g.16, Si-auliu Arena, Siauliai, Lithuania,

tel +370 699 691 94 e-mail: aine@silva.lt, www.silva.lt Austrias

Linord Export-Import, Kirchfeld 7, 6112 Wat-tens, AUSTRIA

tel/fax: +43 5224 93 748, Mob. +43 66 45 36 70 22 Jelizaveta Hagleitner, e-mail: info@linord.net

Saksamaal

Ol - Shop Conrad, Dorfstrasse 16c, 01814 Bad Schandau, GERMANY Helmut Conrad tel +49 35022 413 05 e-mail OL-Conrad@t-online.de www.ol-shop-conrad.de

Edasimüüjad

ISC esinduskauplused Eestis

Edasimüüjate kauplusedVenemaal

“Sportivnaja Linija”, Vladimirsky pr., 1/6 Sankt-Peterburg tel +7-812-713-3647 “Sportivnaja Linija”, Novosibirskaya ul., 2

Sankt-Peterburg tel +7-812-492-5069 “Sportivnaja Linija”, Vyborgskoe sh. 13 TC "Kosmopolis", 1st floor, Sankt-Peterburg tel +7-812-336-9660

Soomes

Tampereen Suunnistajan Kauppa Oy Sammonkatu 66 b 33540 TAMPERE tel +358 3 2613 200 fax +358 3 2613 320 e-mail: tampere@suunnistajankauppa.fi Helsingin Suunnistajan Kauppa Oy Museokatu 34 00100 HELSINKI tel +358 0 444 894 fax +358 0 449 885 e-mail: helsinki@suunnistajankauppa.fi

Turun Suunnistajan Kauppa Oy Stålarminkatu 1 20810 TURKU tel +358 2 2535 061 fax +358 2 2535 061 e-mail: turku@suunnistajankauppa.fi PKL Neon Sport Puistokatu 24, 38200 Vammala, Finland tel +358 40 7010139 Email. pkl@neonsport.fi www.neonsport.fi

Leedus

Sport shop ,,S-SPORTAS", J. Jablonskio g. 16, Siauliu arena, Siauliai, LITHUANIA

Tallinn

Ilves-Extra esinduskauplus Rocca al Mare Kaubanduskeskuses, C korpus 2. korrus, Paldiski mnt 102, tel 665 9154; avatud E-P 10-21 e-mail: rocca@ilves.ee Ilves-Extra esinduskauplus Järve Keskuses, Pärnu mnt 238, tel 614 0323; avatud E-P 10-21; e-mail: jarve@ilves.ee

Ilves-Extra esinduskauplus Ülemiste Keskuses, Suur-Sõjamäe 4, tel 603 4600; avatud E-P 10-21 e-mail: ylemiste@ilves.ee

Tartu:

Ilves-Extra vabrikupood Kastani 42, tel 742 7502; avatud E-R 10-18, L 10-16 e-mail: kastani@ilves.ee

Ilves-Extra esinduskauplus Lõunakeskuses, Ringtee 75a, tel 731 5554; avatud E-P 9-21 e-mail: lounakeskus@ilves.ee Ilves-Extra esinduskauplus Tartu Kaubamajas, Riia 1, tel 731 4888; avatud E-L 9-21, P 9-18 e-mail: kaubamaja@ilves.ee

SKISC OY Kaakkuri 18 FI-40340 Jyväskylä, Finland tel + 358 40 037 8440 skiscoy@gmail.com PKL Neon Sport Puistokatu 24 38200 Vammala, Finland tel +358 40 7010139 email: pkl@neonsport.fi www.neonsport.fi

Norras

JARVIS X4 O-SPORT Fjellveien 30, 5034 BERGEN, NORWAY Owen Westergård tel +4790615850 e-mail: jarvisx4@gmail.com

High Tech sport og fritid Barkveien 4c, 1659 TORP, NORWAY Harald Aasen tel.+4795094753 e-mail: harald@conseptbygg.no

Rootsis

Klas Nilsson, Skare of Sweden, Klövervägen 4, 93145 Skellefteå SWEDEN tel +46702838621 e-mail: skare@klasnilsson.com

Venemaal

Gais Sport, Tikhoretskiy pr. 9/5, 194064 St. Petersburg, RUSSIA tel +7812 550 7842, +7812 556 2796 e-mail: info@skiline.ru; www.skiline.ru

Suurbritannias

Ultrasport Ltd, Nova House Audley Avenue Enterprise Park Audley Avenue Newport, Shropshire TF10 7DW

tel +44 1952 813 918 fax +44 1952 825 320 Simon Broad e-mail: simon@ultrasport.freeserve.co.uk www.ultrasport.co.uk

Šveitsis

McPearson AG, Büelweg 4, 6222 Gunzwil, SWITZERLAND

tel +41 41 450 30 08 fax +41 41 450 00 57 e-mail info@mcpearson.ch www.mcpearson.ch

Itaalias

Orisport snc, via Del Capitello 126, 38070 Cadine -Trento, ITALY; Tiziano Serafini tel +390 461 865 269 e-mail: orisport@orisport.it; www.orisport.it Taanis

O-butikken, Højager 21, 2980 Kokkedal, DENMARK tel +45 49 149809 fax + 45 49 149 801 e-mail: o-butikken@mail.dk www.o-butikken.dk

Soomes

Westervesa Oy Sammonkatu 66 b 33540 Tampere, FINLAND

tel +358 3 2613 230 fax +358 3 2613 320 e-mail: info@westervesa.fi