Teemad ja kordamisküsimused psühholoogia bakalaureuseeksamiks 2017

1. BIOLOOGILINE PSÜHHOLOOGIA

Sellesse rubriiki on koondatud teadmiste osa, mis seob psühholoogiat bioloogiaga. Siia kuuluvad psühholoogile olulised teadmised niisugustest psühholoogiaga piirnevatest teadmiste valdkondadest nagu füsioloogia, anatoomia, neuropsühholoogia, närviteadus, geneetika jne.

Inimorganismi anatoomia ja füsioloogia

Inimkeha organisatsiooni tasemed (keemiline, raku-, koe-, elundi-, elundsüsteemi-, ja organismi tase). Homöostaas- füsioloogia baaskontseptsioon. Raku üldanatoomia ja -füsioloogia. Raku organellid. Rakutuum ja selles asetleidvad protsessid. Valgusüntees. Raku jagunemine, mitoos ja meioos. Koe mõiste. Inimkeha neli koetüüpi (epiteel-, side- lihas- ja närvikude) ning nende alatüübid. Inimkeha ehitus ja füsioloogia. Skelett, luud ja liigesed. Nahk ja keha muud membraanid. Lihaskond. Veri ja verepõhised koevedelikud. Südame-vereringe süsteem (veresooned ja hemodünaamika, vererõhk ja pulss). Südame anatoomia ja füsioloogia. Hingamiselundkond. Erituselundkond (neerud ja kuseteed). Sigimiselundkond. Seedeelundkond, ainevahetus ja toitumine. Sisenõresüsteem ja hormoonid. Immuunsüsteem ja lümfiringe.

Närvisüsteemi anatoomia ja füsioloogia

Närvisüsteem ja selle jaotus (kesknärvisüsteem ja perifeerne (piirde) närvisüsteem). Aferentsete ja eferentsete signaalide kulg ajus ja seljaajus. Perifeerse närvisüsteemi peamised osad: somaatiline ja autonoomne (viimane jaguneb omakorda sümpaatiliseks ja parasümpaatiliseks). Närvikude ja selles toimuvad protsessid. Närvirakk e. neuron, selle tüübid ja anatoomia (närviraku keha, dendriidid, akson, aksonikünkake, müeliinkest, Ranvier’i soonis). Rakumembraan ja elektrilised protsessid. Membraanipotentsiaal ja selle tekkimise mehhanismid. Kõik-või-mittemidagi põhimõte. Tegevuspotentsiaal ja närviimpulsi levik. Refraktaarsusperiood. Sünaptiline ülekanne. Erutuspostsünaptiline potentsiaal (EPSP), pidurduspostsünaptiline potentsiaal (IPSP). Neurotransmitterid e. virgatsained. Luku ja võtme põhimõte. Ionotroopsed ja metabotroopsed retseptorid. Neurotransmitteri inaktivatsioon. Autoretseptorid ja negatiivne tagasiside. Neurogliia ja selle funktsioon. Aju-vere barjäär. Peaaju, selle ehitus ja selle funktsioonid. Eesaju. Taalamus (vahejaam sensoorse informatsiooni teel ajusse); hüpotaalamus (kesknärvisüsteemi ja endokriinse süsteemi vahendaja, millel on oluline osa motivatiivses ja emotsionaalses käitumises); basaalganglionid, limbiline süsteem; ajukoor, mis jaguneb kaheks poolkeraks (vasaku ja parema ajupoolkera funktsioonid on erinevad) ja neljaks suuremaks piirkonnaks (sagaraks): otsmiku- (planeeriv, korrastav tegevuse alge, tahtlikud tegevused), kiiru-

(kehast tuleneva informatsiooni töötlemine), kukla- (nägemine) ja oimusagar (valdavalt kuulmine, kõneloome ja selle mõistmine). Sensoorsed, motoorsed ja assotsiatiivsed väljad ajukoores. Väikeaju (liikumise koordineerimise funktsioonid); samuti ajutüve ja teiste aju osade peamised funktsioonid sh retikulaarformatsioon. Kraniaalnärvid (12 paari) ja nende funktsioonid. Aju uurimise meetodid. Sejaaju ja spinaalnärvid (31 paari). Närvipõimikud ehk pleksused. Liigutuste koordinatsioon. Seljaaju refleksid. Püramidaalne ja ekstrapüramidaalne süsteem. Liigutuskeskused ajukoores. Sensoorsed süsteemid. Energia muundamine närviimpulsiks. Retseptorite liigid. Meeleelundid, meeleelundite talitluse üldpõhimõtted.

Käitumise bioloogiline regulatsioon

Aju ja käitumise uurimismeetodid. Peamiste neurokeemiliste/füsioloogiliste (neurotransmitteri/ retseptorite mõõtmine ja lokaliseerimine, aju metabolismi visualiseerimine) ja käitumuslike meetodite põhiprintsiibid. Peamised neurotransmitterid, neid kasutavad närviteed ning nendega seotud patoloogiad. Atsetüülkoliin, monoamiinid (serotoniin, dopamiin, noradrenaliin, adrenaliin), aminohapped (glutamaat, GABA); lisaks peptiidid, puriinid ja gaasilised transmitterid. Hormoonid. Peamised endokriinorganid. Hüpotaalamuse ja ajuripatsi ees- ja tagasagara roll hormonaalses kontrollis. Kaht tüüpi retseptorsüsteem. Steroidhormoonid (östrogeenid, androgeenid, glükokortikoidid, mineralokortikoidid jt), peptiidhormoonid (oksütotsiin, vasopressiin jt). Protsessid neuronite arengus: proliferatsioon, migratsioon, diferentseerumine, müeliniseerumine, sünaptogenees. Apoptoos, närvikasvufaktorid (BDNF, NGF). Endogeensed rütmid. Ööpäevarütmide regulatsioon (suprakiasmaatiline tuum, ‘kellageenid’, käbinäärme melatoniin). Ärgastus ja unetsüklid, nende ajumehhanismid. Homöostaas ja allostaas. Vedelikuregulatsiooni mehhanismid (osmootne ja hüpovoleemiline janu). Olulisimad ajupiirkonnad ja mehhanismid toitumise lühi- ja pikaaegses regulatsioonis. Stress: autonoomse närvisüsteemi vastus ning hüpotaalamuse-ajuripatsi-neerupealiste (HPA-telg) aktivatsioon: peamised piirkonnad ja transmitterid. Õppimise ja mälu bioloogia. Eksplitsiitse ja implitsiitse mälu neurobioloogia. Hebb’i sünaps. Pikaaegne võimendamine (LTP) ja selle biokeemiline mehhanism. Habituatsioon ja sensitisatsioon. Alzheimeri tõve neuropatoloogia. Psühhofarmakonide rühmad (neuroleptikumid, rahustid ja uinutid, antidepressandid, tümoleptikumid ja nootroopikumid; sedatiivsed uimastid, psühhostimulaatorid, psühhedeelikumid), nende esindajad, ründepunktid ja toimed. Farmakokineetika ja farmakodünaamika. Manustamsviisid. Uimasti kui ohtlik ravim. Uimastite kolm rühma: närvilõõgastid, -ergutid ja -hälvitid, nende ründepunktid, toimed ja ohtlikkus. Ravimsõltuvuse teooriad. Sotsiaalne neuroteadus, selle meetodid. Theory of mind e. vaimuteooria. Peegelneuronid, nende omadused. Autism ja vaimuteooria. Käitumisgeneetika, selle meetodid. Kaksikuteuuringu põhimõtted ja geneetilised meetodid. Tõuaretus, transgenees, geenide väljalülitamine. Grupierinevused vs indiviididevahelised erinevused. Käitumise keerukus ja geneetiline taust. Heteroos, epistaas ja pleiotroopsus; epigeneetika. Geenide ja keskkonna (G x E) koosmõju.

Neuropsühholoogia

Neuropsühholoogia valdkonnad. Uurimine ja praktiline rakendus. Uurimismeetodid (invasiivsed, käitumuslikud, kliinilised, füsioloogilised ja anatoomilised). Sensoorsete süsteemide (nägemine, kuulmine, maitsmine, tasakaal jne) organiseeritus ajus. Agnoosiad ja apraksiad. Motoorse süsteemi organiseeritus ajus. Parees. Ajupoolkerade funktsionaalne asümmeetria. Ajupoolte funktsionaalne erinevus ja "poolitatud aju" sündroom. Kuklasagara anatoomia, nägemisaistingu liikumine kuklakoores. Dorsaalne ja ventraalne nägemisvoog (kus ja mis). Nägemishäired, visuaalsed agnoosiad. Kiirusagara anatoomia ja selle talituslikud piirkonnad. Somatosensoorse koore kahjustuse sümptomid. Kiirusagara tagumise osa kahjustused (kontralateraalne neglekt, Balinti sündroom, Gerstmanni sündroom, apraksiad). Ruumitajuhäired. Oimusagara ehitus ja funktsioonid. Oimusagara kahjustus ja sellest põhjustatud häired, muutused isiksuses ja käitumises. Otsmikusagara ehitus ja funktsioonid. Otsmikusagara osa käitumise planeerimisel ja juhtimisel. Otsmikusagara kahjustus ja sellest põhjustatud häired. Frontaalepilepsia. Frontaalsagara funktsioonide uurimine. Kõne. Kõneprotsesside lokalisatsioon ajus. Kõnehäired, afaasiad. Kõne uurimise võimalused. Mälu. Mäluprotsesside lokalisatsioon ajus. Implitsiitse ja eksplitsiitse mälu ees vastutavad ajupiirkonnad. Amneesia liigid. Tähelepanu. Tähelepanu häired. Emotsioonid. Otsmikusagara osa emotsioonide regulatsioonis. Limbilise süsteemi osa emotsionaalses käitumises. Klüver-Bucy sündroom. Võimalused emotsioonide uurimiseks. Ajukahjustused ja nende ravi. Neuropsühholoogilise rehabilitatsiooni põhimõtted. Laste ja täiskasvanute erinevused ajukahjustuste puhul. Funktsioonide taastumine pärast kahjustust.

2. TEGEVUS

Sellesse peatükki on koondatud psühholoogia valdkonnad, mis tegelevad käitumise avaldustega evolutsiooni erinevatel arenguastmetel, õppimise erinevate vormidega, ning käitumise põhjuste (motivatsioon) uurimisega ja käitumist mõjutavate ja suunavate emotsionaalsete teguritega.

VÕRDLEV PSÜHHOLOOGIA

Võrdlev psühholoogia tegeleb käitumise evolutsiooniga. Või teisiti öeldes: eri liikide, elavate ja väljasurnute, käitumise ja võimete võrdleva uurimisega. Seega kuulub siia rubriiki loomapsühholoogia, etoloogia ja antropogenees.

AntropogeneesEvolutsiooni teooria. Hominoidide areng: gibon (Hylobates), orangutan (Pongo), gorilla (Gorilla), šimpans (Pan) ja moodne inimene (Homo sapiens sapiens). Inimese lähimad sugulased šimpansid: šimpans (Pan troglodytes) ja kääbusšimpans (Pan paniscus). Hominiidide areng (australopiteekus, pitekantroopus, neandertaallane jt.). Inimrassid ja nende kujunemine. Ühise algkodu (Aafrikast väljarände) ja hajutatud arengu teooriad (Villems, 1993, 1995). Rassilised iseärasused. Inimrassi varieeruvus: kasv, kuju, morfoloogilised tunnused, pigmentatsioon, vererühmad jne.

Loomade käitumine Loomade käitumise uurimise põhiprintsiibid. Stiimulid ja vallandajad (reliiserid). Klassikaline instinktide teooria. Instinktid. Käitumise süsteemid. Käitumise funktsioonid: säilimine ja reproduktsioon. Tegevuste hierarhia. Etoloogia ja selle loojad (N.Tinbergen, K.Lorenz ja K. von Frisch). Käitumise kirjeldamine etoloogias. Etogramm ja selle konstrueerimine.

Käitumise areng. Käitumise evolutsioon (Ch.Darwin). Geneetika ja ümbruse interaktsioon arengus. Geenide aktiivsuse reguleerimine. Vermimine (imprinting). Näited käitumise arengust (linnulaul, toidu eristamine).

Käitumise evolutsioon. Liigisisene ja liikidevaheline võrdlus. Kultuuriliselt ülekantavad käitumise vormid.

Motivatsioon. Sunduse või ajejõu (drive) mõiste ja liigid. Sisemised ja välised motivatsiooni faktorid. Spetsiifiline ja üldine motivatsioon. Motivatsiooni tegurid: stiimulid, hormoonid ja muud keemilised ained, sisemised neuronaalsed mehhanismid. Agressiivsus. Käitumismehhanismid: pidurdus, ambivalentsus, ümbersuunamine, nihe. Käitumise muutumise mehhanismid. Tunnetusmotivatsioon ahvidel (H. Harlow).

Kommunikatsioon. Kommunikatsiooni liigid (visuaalne, akustiline, keemiline, taktiilne). Kommunikatsioonisüsteemide keerukus. Sama liigi isendi äratundmine. Individuaalne äratundmine. Inimkeele õpetamine inimahvidele.

Agressioon. Agressiivse käitumise füsioloogilised mehhanismid. Agressiooni reguleerivad ajukeskused. Tiheliolek ja agressioon. Liigisisene ja -väline agressioon.

Seksuaalkäitumine. Seksuaalne dimorfism. Paaritumine ja selle vormid (monogaamia, polügaamia ja polüandria).

Kooslused ja sotsiaalne käitumine. Sotsiaalne käitumine ja selle areng. Grupid ja sotsiaalne hierarhia grupis. Altruistlik käitumine. Seotuse (attachment) tekkimise mehhanismid (H.Harlow).

ÕPPIMINE

Õppimise määratlemine. Liigispetsiifilised piirangud õppimisel,). Orienteerumis-refleks (E. Sokolov) ja neuronaalse õppimise mudel. Õppimise liigid: (a) harjumine (habituatsioon) ja sensitivisatsioon; (b) klassikaline tingimine; (c) operantne õppimine; (d) katse-eksituse teel õppimine; (e) latentne õppimine; (f) intuitiivne (insight) õppimine; (g) jäljendamine; (h) vermimine (imprinting); (i) autonoomne õppimine (õppimine autonoomses närvisüsteemis); (j) pertseptiivne õppimine (E. Gibson). Klassikaline tingimine. I. Pavlov ja klassikalise tingimise meetodid. Tingitud ja tingimatud stiimulid ja vastused. Operantne tingimine. E.L. Thorndike, tagajärje seadus (law of effect). Klassikaline biheiviorism (J. Watson). B.F. Skinneri käitumise kirjeldamise põhimõtted. Positiivne ja negatiivne kinnitus e sarrustus (reinforcement). Kinnitamise skeemid (reinforcement schedules). Karistus. Teist järku tingimine ja tingitud pidurdus. Vormimine (shaping). Õppimise üldised printsiibid (D.Premack). kokkukuuluvus (belongingness), tingitud maitse vältimine (taste aversion).) Õppimise uurimise meetodid. Õppimiskõverate analüüs (omandamise kiirus, küllastumine, kustumine ja spontaanne taastumine). Stiimuli eristatavus ja vastuse ülekanne. Stiimuli ja vastuse üldistamine. Positiivne ja negatiivne ülekanne. Proaktiivne hõlbustus ja pidurdus. Retroaktiivne hõlbustus ja pidurdus.

Kognitiivsed õppimise teooriad. W. Köhler ja insight. E. C. Tolmani kognitiivsete kaartide teooria ja latentse õppimise mudel; A. Bandura sotsiaalse õppimise teooria. Õpitud abitus (learned helplessness) (J. Rotter, M. Seligman).

MOTIVATSIOON JA EMOTSIOONID

Käsitleme motivatsiooni ja emotsioone samas peatükis, kuna tegemist on omavahel tugevalt läbipõimunud teemadega. On ka selge, et siin mainitud teemasid võib leida ka teistest peatükkidest, eriti võrdleva psühholoogia, loomade käitumise, arengupsühholoogia ja õppimise juurest, kuid sobivates kohtades ülekordamine aitab terviklikumat pilti saada.

(õpik: J.M. Reeve (2009). Understanding motivation and emotion. Materjalid ja loenguslaidid saadaval „Emotsioonide ja motivatsioonide psühhobioloogia“ aines juures Moodles.)

Olulised teemad ja mõisted:

Tahe, instikt, aje (drive), emotsioon, tundmus ja afekt Emotsioonide ja motivatsiooni evolutsiooniline kujunemine. Emotsioonide ja motivatsiooni uurimismeetodid.

Somaatiliste markerite hüpotees (Damasio 1994; ka James-Lange, Cannon-Bard, Schachter-Singer`i teooriad).

Emotsioonide ja motivatsiooni alusprotsessid: janu, nälg, uni; homöostaas ja allostaas. Emotsioonide ja motivatsiooni osa õppimises, emotsionaalse õppimise närviringed, hirmu

tingimine. Stressi ja aktivatsiooni osa motivatsioonis. Selye General Adaptation Syndrome; akuutne

ja krooniline stress; kognitiivsed, emotsionaalsed, füsioloogilised ja käitumuslikud vastused stressile; võitle-põgene-kangestu reaktsioonid.

Aktivatsiooni, ärevuse, tähelepanu ja soorituse seosed (Eysencki ülenevast/tõusvast retikulaarsest aktivatsioonisüsteemist ARAS (Ascending Reticular Activating System) tulenev aju aktiveeritavus ja Gray edasiarendus BIS/BAS, lähenemine vs vältimine)

Emotsioonid: kuidas erinevad baasilised ja ka sekundaarsed ning tertsiaarsed emotsioonid ja kognitsioonid motivatsiooniks tõlgenduvad. Emotiivsete süsteemide väljakujunemine evolutsioonis: kolmetise aju hüpotees Triune brain (Paul MacLean)

Motivatsiooni ja emotsioonide neurobioloogia. Peamised neurotransmitterid, olulisemad ajustruktuurid (kattub ka järgmise punktiga).

Jaak Panksepa afektiivne neuroteadus ja 7 afektiivset baasilist närviringet: SEEKING e OTSINGUIHA; FEAR e HIRM/ÄREVUS; RAGE e RAEV/VIHA ja agressiivsus (ka erinevad agressiivsuse liigid); LUST e KIRG ja seksuaalsus; CARE e HOOLITSUS ja emakäitumine; PANIC/GRIEF e PAANIKA/LEIN ja üksindus, kurbus ja lootusetus; PLAY e MÄNG, rõõm ja lõbu. Iga närviringe kohta on olemas eraldi loengud SOPH.00.040 all. Igaühe kohta närviringe peamised osad, tähtsaimad neurotransmitterid, milleks närviringe on loodud, kuidas käitumist mõjutab.

Motivatsiooni ja emotsiooni väljendumine: käitumine, kaasatus (keskendumine ülesandele, pingutus, eesmärgipärasus, st palju energiat kaasatakse), aju aktivatsioon ja füsioloogilised muutused.

Motivatsiooniallikad: Seesmised ja välised sündmused; seesmised jagunevad omakorda jämedalt vajadusteks, kognitsioonideks ja emotsioonideks; väliste all mõeldakse keskkonnast tulenevat, nagu suhted kaaslastega, kultuurinormid, sotsiaal-majanduslik staatus jne.

Positiivsed ja negatiivsed sarrustajad; karistamine ja premeerimine. Vajadused: füsioloogilised, psühholoogilised ja sotsiaalsed ning pseudo- e õpitud

vajadused. Maslowi vajaduste püramiid. Eesmärgid ja motivatsioon. Korrektiivne motivatsioon, SMART-reegel, lühi- ja

pikaajaliste eesmärkide seadmine, saavutusvajadus ja orienteerumine meisterlikkusele või sooritusele, eneseregulatsioon.

Kontrollitunne, meisterlikkus ja õpitud abitus. Ootused (efektiivsuse ja tulemuse) ja tajutud kontroll; enesetõhususe allikad ja mõju käitumisele; jõustamine; meisterlikkuse uskumusega seotud toimetulekuviisid; õpitud abitus ja selle osad, mõju käitumisele ja kognitsioonidele; vastureaktsiooni teooria, seos õpitud abitusega.

Emotsioonid ja minapilt. Enesehinnang, seos motivatsiooniga; MINA (Self) e enesekontseptsioon; Minaskeemid, skeemide motivatsioonilased omadused, terviklikkus

ja kooskõlalisus; kognitiivne dissonants kui motivatsiooniline jõud, dissonantsi vähendamise strateegiad.

Motivatsiooniteooriad (reastatud ingliskeelse mõiste alusel):

Saavutusmotivatsioon (Elliott, 1997; Achievement motivation) Afekti teooria, positiivne ja negatiivne afekt (Tomkins 1962, 1963; Positive and negative

affect) Aktivatsioon, optimaalne stimulatsioon (Berlyne, 1967; Arousal) Ülenev/tõusev retikulaarne aktivatsioonisüsteem ARAS (Eysenck, 1963; Ascending

Reticular Activating System) Atributsiooniteooria (Weiner, 1986; Attribution) Käitumuslik pidurdus/inhibitsioon ja aktivatsioon (Gray 1970; BIS/BAS Behavioural

Inhibition System & Behavioural Activation System) Kognitiivne dissonants e tunnetuslik ebakõla (Festinger 1957; Harmon-Jones & Mills,

1999; Cognitive dissonance) Kognitiivne hindamine (Deci & Ryan, 1985; Cognitive evaluation) Aje (Hull, 1946; Bolles, 1975; Drive) Ego areng (Loevinger, 1976; Ego development) Ootuste väärtuste teooria (Vroom, 1964; Expectancy x value) Näoväljenduste tagasiside teooria (Laird, 1974; Tomkins 1962; Facial feedback) Kulgemine (Csikszentmihalyi, 1997; Flow) Plaanid ja eesmärgid, eesmärkide püstitamine (Locke & Latham, 1990, 2002; Goal

setting; Miller jt 1960; Plans) Õpitud abitus (Peterson, Maier & Seligman, 1993; Learned helplessness) Meisterlikkuse uskumused (Diener ja Dweck, 1978; Mastery beliefs; ka Skinner jt 2003

toimetulekuviisid a la lähenemine vs vältimine jne) Vastandprotsesside teooria (Solomon & Corbit 1973; Solomon, 1980; Opponent process) Tajutud kontroll (Skinner, 1996; Perceived control) Positiivne afekt (Isen, 1987; Positive affect) Vastureaktsiooni teooria (Wortman & Brehm, 1975; Reactance theory) Eneseaktualisatsioon (Rogers, 1959; Self-actualization) Minapilt ja enesekontseptsioon (Markus & Nurius, 1986; Self-Concept) Enesemääratlemine (Ryan & Deci, 2000; Deci & Ryan, 1985; Self-Determination) Enesetõhusus, sotsiaalne õppimine (Bandura, 1986, 1997; Self-efficacy, Social learning) Eneseregulatsioon (Bandura 1991; 1997; Self-regulation) Elamustejanu (Zuckerman, 1994; Sensation seeking) Stressiga toimetulek (Lazarus, 1991; Stress and coping) Õpitud vajaduste teooria (McClelland 1961+; Theory of Learned needs)

POSITIIVNE PSÜHHOLOOGIA

Positiivne psühholoogia on nn kolmas jõud psühholoogias ja tekkinud vastukaaluks biheiviorismile ja psühhoanalüüsile. Oma olemuselt ei ole ta sugugi ainult viimase aja teadustulemustele tuginev – selle algus on juba 1950ndate humanistlikus psühholoogias. Oma eelkäijast humanistlikust psühholoogiast eristab teda eelkõige see, et see tugineb ainult teaduslikule empiirililisele uurimismaterjalile.

PP tegutseb kolmes erinevas ajahetkes: minevikus, olevikus ja tulevikus ning kolmel erineval tasemel: subjektiivsel, individuaalsel ja grupi tasandil.

Õnn.

Positiivne ja negatiivne afektiivsus. Subjektiivse heaolu teooriad. Õnne valem. Pikaealisus. Mis põhjustab õnne. Isiksus ja õnnelikkus. Emotsionaalne võimekus (Goleman) ja probleemid selle konstruktiga. Õnnelikkuse uuringud üle maailma. Füüsilise keskkonna mõjud. Kehaline seisund ja õnn. Seotud mõisted – psühholoogiline heaolu, sotsiaalne heaolu ja elukvaliteet. Vastuolud.

Positiivne motivatsioon.

Voogamine (flow, Csíkszentmihályi). Sisemine motivatsioon - enesemääratlemise kontiinum (self-determination continuum, Ryan ja Deci). Tunnus tugevused. Voorused. Values in Action, (Peterson). Lootus ja optimism. Andekus ja loomingulisus. Meelelaad (mindset, Dweck) – kindlaks määratud (fixed) ja arengule suunatud (growth). Zimbardo viis aja faktorit. Positiivne muutus – Prochaska transteoreetiline mudel.

Positiivne sekkumine.

Fordyce 14 õnne põhimõtet. Sekkumiste sobivus isikuga - Person-Activity Fit Diagnostics (Lyubomirsky). Tänumeel. Nautlemine, Bryant ja Veroff 3 aja orientatsiooni, 4 protsessi ja 10 strateegiat. Loova kirjutamise paradigma: optimism ja sisekaemus (Pennebaker). Spontaansed heateod. Gable - Aktiivne konstruktiivne vastamine. Teadvelolek (mindfulness).

Keha positiivses psühholoogias.

Positiivse keha viis komponenti. Seksuaalkäitumine kui positiivse keha oluline osa. Kehaline aktiivsus ja treenimine. Toitumine. Valu.

Positiivse psühholoogia rakendamine.

Clifton Strenghts Finder. Linley - Realise2. Positiivne teraapia. Ratsionaal-emotiivkäitumisteraapia (Ellis). Heaolu teraapia. Elukvaliteedi teraapia. PP ja arengutreening (coaching). Rakendamine hariduses - Penn Resilience Program, Bounce Back! (McGrath ja Noble). Wisdom curricula, Making Hope Happen for Kids (Lopez). Kriitika - Lazarus ja VanDeuzen.

3. TUNNETUS

Oma mahult on tunnetusprotsesside teema üks suuremaid osasid bakalaureuseprogrammis. Osaliselt on see seotud nn kognitiivse revolutsiooniga psühholoogias, mis algas 1950-ndatel. Kognitiivne pööre nihutas suure hulga psühholoogide huvi käitumise uurimiselt tunnetuse uurimisele. Koos selle huvi nihkega toimus nihe ka keeles, mida psühholoogia kasutas. Kui biheivioristlik koodeks nõudis kõige sellise vältimist, mis ei ole otseselt jälgitav ja mõõtmisriistaga fikseeritav, siis kognitiivne revolutsioon vabastas psühholoogia sellise piirangu kammitsaist. Inimese kirjeldusse võis hakata vabalt sisse tooma suurusi (mälujäljed, mõtteskeemid jne.), mis palja silma või seadmega pole jälgitavad. Seepärast võib seda pööret psühholoogias nimetada ka mentalistlikuks, sest need vahetult jälgimatud suurused on mentaalse ehk vaimse päritoluga.

TAJU

Taju olemus. Taju definitsioon. Taju funktsioonid. Representatsiooni mõiste tajus. Inimesele tajutavad keskkonna omadused ja vastavad retseptortüübid.

Taju protsess. Distaalne stiimul. Proksimaalne stiimul. Transduktsioon. Kodeerimine. Aistingud ja taju.

Psühhofüüsika. Stiimuli prototeetilised ja metateetilised omadused. Stiimuli kvaliteet ja kvantiteet. Tundlikkuse absoluutne ja eristuslävi. Lävede tuvastamise meetodid: minimaalsete muudatuste, seadistamise ja konstantsete stiimulite meetod. Psühhofüüsikaline ja psühhomeetriline sõltuvus füüsikalise ja psühholoogilise suuruse vahel. Minimaalne vajalik juurdekasv (just noticeable difference). Weberi seadus (Weberi konstant). Fechneri seadus. Stevens’i seadus. Signaalide avastamise teooria. Tabamused ja valehäired. Vastuvõtja töökõver. Liberaalne ja konservatiivne vastamisstrateegia.

Kuulmine. Kõrva ehitus. Signaali võimendamine kõrvas. Teo ehitus. Kuulmiskeskused ajus. Transduktsioon ja kodeerimine kuulmises. Basilaarmembraani funktsioonid. Helikõrguse tajumine (von Helmholtzi koha- e. resonaatorteooria ja von Békésy jooksva laine teooria helide tajumise seletamisel). Helivaljuse skaala. Ruumiline kuulmine (interauraalsed erinevused: aja, amplituudi ja faasi erinevused; helitekitaja lokaliseerimine ruumis; stereofooniline tajumine).

Haistmine. Olfaktoorne epiteel. Lõhnaretseptorid ja lõhnade tajumise printsiip. Alglõhnade probleem. Lõhnade subjektiivne ruum. Lõhnataju puudulikkus (anosmia). Lõhna suuna tajumine.

Maitsmine . Maitsmisretseptori ehitus ja toimimise põhimõtted. Maitsetundlikkuse läved ja nende sõltuvus ainete kontsentratsioonist. Algmaitsete olemasolu probleem. Maitsete subjektiivne ruum.

Puudutustaju. Mehhanoretseptorite ehitus ja liigid Mehhanoretseptorite jaotumine ja puudutustaju lahutusvõime keha eri piirkondades. Kõdi ja sügeluse aistingute tekkimine.

Kinesteetiline taju. Lihasretseptorid. Lihasretseptorite kaks süsteemi.

Vestibulaartaju. Poolringkanalite ehitus ja tööpõhimõte. Kiiruse ja kiirenduse tajumine.

Vestibulaarrefleksid.

Temperatuuritundlikkus. Sooja- ja külmaretseptorid. Paradoksaalne temperatuuritaju.

Valutundlikkus. Valuretseptorid ja valutundlikkuse süsteem. Valuvaigistid ja endogeensed valuvaigistavad hormoonid. Valuteooriad.

Nägemine.

Silm. Silma anatoomia. Proksimaalse stiimuli reguleerimise mehhanismid. Geomeetrilise optika printsiipide rakendumine silmas. Nägemisdefektid.

Reetina (võrkkest). Rakkude tüübid. Valgustundlike retseptorite tüübid ja nende asetsemine silmapõhjas. Fotokeemiline transduktsioon retseptoris. Horisontaalsed ühendused reetinas. Ganglionrakkude tüübid.

Juhteteed ajus. Lateraalne põlvikkeha (LGN; asukoht; rakkude tüübid; magno- , parvo- ja koniotsellulaarne süsteem). Nelikküngastik (superior colliculus). Pulvinaartuum.

Esmane nägemiskoor (V1; striaarne nägemiskoor; 17. Brodmanni ala), selle funktsionaalne arhitektuur (rakutulbad, hüpertulp). Ajukoore suurendusfaktor (cortical magnification factor). Kobarsüsteem ja kobaratevaheline süsteem

Muud nägemisalad - V2, V3/V3A, V4, V5/MT. Inferotemporaalne (IT) piirkond. Nägemisinfo kulgemise erinevad teekonnad.

Lokaalsed kodeerimismehhanismid. Retseptiivväli. Retseptiivväljade põhiomadused: suurus, tundlikkus, ruumiline lahutusvõime. Retseptiivväljade omadused nägemistaju erinevatel töötlustasanditel. Retinotoopia. Lateraalne pidurdus; tekkimine rakkude ühendusmustris; tajutav tagajärg.

Globaalsed kodeerimismehhanismid. Funktsionaalne spetsialiseerumine. V1, V2, V3, V4, MT/V5 ja IT aladele peamised funktsioonid. Sensoorse agnoosia liigid. Hierarhilised representatsioonid. Kahesuunaline (ülalt-alla ja alt-üles; top-down, bottom-up) töötlus. Kaheharuline (ventraalne ja dorsaalne) töötlus (two-stream hypothesis, Milner ja Goodale). Harude anatoomia (kaasatud piirkonnad; sisendid reetinast ja LGN-ist). Harude funktsioonid: mis, kus ja/või kuidas. Harude erinevused ajalises ja ruumilises lahutusvõimes.

Heleduse kodeerimine. Spektraaltundlikkuse kõver. Heleduse konstantsus [H. von Helmholtz: heleduskonstantsuse seletamise teooria, mille kohaselt on näiv heledus tingitud pinnalt peegeldunud valguse hulga ja üldvalgustuse hulga suhtega; E.Hering, H.Wallach: teooria, mis ütleb, et olulised on kujutise pindade omavahelised peegeldunud valgushulkade suhted]. Adaptatsioon heledusele ja tumedusele (fotoopiline ja skotoopiline nägemine). Kontrastitundlikkuse kõverad sõltuvalt kontrasti modulatsioonisagedusest ruumis ja ajas. Ruumiline eristuslävi ja hüpernägemisteravus. Ruumiline summatsioon. Nägemise ajaline lahutusvõime ja vilkumise liitumise kriitiline sagedus. Nägemise inerts ja ajaline summatsioon. Tajutundlikkus sõltuvalt asukohast nägemisväljas ja seos kortikaalse suurendusfaktoriga.

Värvi kodeerimine. Värvi dimensioonid: värvitoon, küllastatus ja heledus; nende seosed valguslaine parameetritega. Värvikontrast ja -järelkujundid. Värvi tajumise teooriad [von Helmholtzi ja Young'i kolmekomponendiline teooria: postuleerib kolme värvitundliku substantsi olemasolu, mis on tundlikud spektri eri osade suhtes; Heringi (ja Hurvich & Jameson’i) oponentne teooria, mis seletab värvikontrasti ja järelkujundite teket]. Värvikonstantsus. Värviring ja Newton-Maxwelli värvisegunemise reeglid. Värvipimedus (deuteranoopia, protanoopia ja tritanoopia). Värvi kodeerimise süsteemid (Munselli värviatlas jm).

Liikumise kodeerimine. Liikumisele tundliku rakusüsteemi (liikumisdetektori) ehitus. Lokaalne ja globaalne liikumistaju. Ava probleem. Liikumisnähud: stroboskoopiline ja indutseeritud liikumine, liikumisjärelefekt. Näiv liikumine.

Taju äratundmiseks (ventraalne nägemistaju)

Taju organisatsioon. Taju organisatsiooni probleemid. Kontuuride tajumine ehk taju segregatsioon (piirjoonte ja servade väljaeraldamine). Segregatsiooni printsiibid lähedus, sarnasus, suletus, hea jätkuvus, ühine saatus ja sümmeetria. Fooni ja objekti eristamine.

Sügavustaju. Monokulaarsed, binokulaarsed ja okulomotoorsed sügavustaju tunnused. Varjutus. Kattumine. Sügavusteravus. Objekti identiteet. Lineaarne perspektiiv. Õhuperspektiiv. Tekstuurigradient. Liikumisparallaks. Akommodatsioon. Konvergents. Stereopsis. Kujutiste fusioon ja võitlus.

Vaatenurga invariantsus. Vormitaju elementaarsed ühikud. Silindrid ja geoonid elementarsete ühikutena (Biedermann). Unikaalsed stiimuli omadused (non-accidental properties). Vormikonstantsus.

Objekti identifitseerimine. Objekti identifitseerimise alaliigid: äratundmine, kategoriseerimine ja tuttavus. Lokaalsed ja globaalsed ajuaktiivsuse mustrid objektide identifitseerimisel. Holistiline ja analüütiline objektide äratundmine. Nägude äratundmine. Pimenägemine (blindsight) ehk objektide avastamine ilma teadvustamiseta. Kogemuse osa tajus ja sensoorse deprivatsiooni mõju tajule. Pertseptiivne õppimine (Gibson).

Taju tegevuseks (dorsaalne nägemistaju)

Suuna- ja asukohataju. Optiline voog või optiline liikumisväli (optical flow field); selle roll suuna- ja asukohatajus. Egotsentriline suunataju. Nähtava maailma stabiilsuse probleem ja asukoha konstantsus.

Tegevuse juhtimine. Liigutuste planeerimine ja kontroll. Objektide ruumilised ja mitte-ruumilised omadused. Silmaliigutuste juhtimine. Silmaliigutuste liigid: mikro- ja makroliigutused. Kujutlemine (imagery) ja eidetism.

Otsene taju ja kehastustunnetus. Liikuvate konfiguratsioonide tajumine ja liikumise vektoranalüüs. Bioloogilise liikumise tajumine. Põhjuslikkuse tajumine. Gibsoni otsese taju teooria. Otseselt tajutav invariant. Kehastustunnetus (embodied cognition). Peegelneuronid looma ja inimese ajus.

Tajuteooriad.

Klassikalised tajuteooriad. Berkeley, Kant; Helmholtz; assotsiatsionism (Titchener), transaktsionism (Ames), tõenäosuslik ökoloogia (Brunswick), "New look" (Bruner), infotöötluslik ja kognitiivne lähenemine (Neisser jt.). Geštaltpsühholoogia (Wertheimer, Koffka, Köhler jt.).

Otsese taju teooriad (direct perception theories). Suuna loojaks on James Gibson. Peamised mõisted: keskkond (environment), stiimulinformatsioon ja selle ekstraheerimine (pick up), ümbritsev valgusvoog (ambient optical array; optical flow), invariandid, sobivused (affordances) ja otsene taju (direct perception). Juhitud tajumise teooria (directed perception): tajuvoos on liiane hulk informatsiooni, mille seast tuleb teha valik (Cutting). Komputatsiooniline lähenemine. David Marri lähenemine (taju kui pöördoptika ülesanne (kujutise põhjal kolmemõõtmelise ruumi taastamine; peamised mõisted: andmetöötluse kolm taset (teooria, algoritm ja implementatsioon), esmane visand (primal sketch), 2½-mõõtmeline visand ja kolmemõõtmeline maailma mudel (3-D model). Konnektivistlik lähenemine ja hajutatud paralleelse töötluse idee rakendamine (PDP ehk parallel distributed processing; Rumelhart ja McClelland).

JUHTFUNKTSIOONID

Juhtfunktsioonide mõiste. Kognitiivsete protsesside reguleerimine. Prefrontaalne ajukoor, selle ehitus ja funktsioonid.

Tähelepanu

Tähelepanu mõiste. Tähelepanu funktsioonid. Tähelepanu omadused. Tähelepanu liigid. Mahupiirangud tähelepanus. Tähelepanu jaotamine stiimulite, ülesannete ja modaalsuste vahel. Infotöötluse võimendumine tähelepanu abil. Tähelepanuvälise infotöötluse pidurdamine. Tähelepanu ajumehhanismid. Orienteerumisrefleks. Fronto-parietaalne tähelepanu võrgustik.

Tähelepanu valiku objektid ja faasid. Asukohapõhine tähelepanu. Valgusvihu, zoom-objektiivi ja mitme fookuse metafoorid. Tähelepanu fookuse nihutamine ja suuruse muutumine. Objektipõhine tähelepanu. Tähelepanu erinevates modaalsustes. Varase ja hilise valiku teooriad. Broadbent'i filtri teooria. Paralleelsed ja järjestikulised protsessid.

Tahtlik tähelepanu (kontrollitud, endogeenne, ülalt-alla). Tähelepanu seosed töömäluga. Tahtliku tähelepanu ajumehhanismid. Peamised katseparadigmad.

Tahtmatu tähelepanu (automaatne, eksogeenne, alt-üles). Tähtmatut tähelepanu haaravad stiimuli omadused, silmapaistvus (salience), ajaline ja ruumiline ootamatus. Tähelepanu refraktaarperiood (inhibition of return). Tahtmatu tähelepanu ajumehhanismid. Peamised katseparadigmad.

Töömälu

Töömälu omadused ja ülesanded.   

Baddely ja Hitchi poolt  (1974) väljapakutud töömälu mudel.  Baddeley mitmekomponendiline mudel  ning uuendused võrreldes vanema  mudeliga, mudeli komponenendid, nende funktsioonid ja uurimine.  Fonoloogiline ja visuaal-ruumiline töötlus (Logie)  töömälus, kordamismehhanismid, hoidlad, omaduste sidumine,   fonoloogiline ring, fonoloogilise sarnasuse efekt, sõna  pikkuse efekt, artikulatoorne allasurumine. Mudeli kriitika.

Kuidas erineb vaimusilmas roteerimine tajust? Täidesaatvad funktsioonid ja töömälu. Tähelepanu roll töömälu juures. 

MÄLU

Mälu olemus. Mälu ja õppimine. Mälu mitmekesisus. Mälu mõõtmine. Mälu uurimise meetodid. Vaba meenutamise (recall) ja äratundmise (recognition) protsessid ja strateegiad.Mälu struktuur. Hoidlamudeli üldiseloomustus (multi-store model) ja selle kriitika (lihtsustus, peamised puudused).

Mälu struktureerimise erinevad alused: ajalisel kestvusel, materjali sisul, ja teadvustatuse määral põhinevad.

Sensoorse mälu, lühimälu (töömälu) ja pikaajalise mälu eristamise peamised tõendid/argumendid. Sensoorse mälu (ikooniline mälu, kajamälu) maht ja omadused (G.Sperling jt.). Töömälu uuem kontseptsioon (Baddeley, Logie jt). Töömälu mudel ja selle osade funktsioonid.

Pikaajalise mälu süsteemide (episoodiline, semantiline ja protseduuriline mälu) iseloomustus, sisu, omadused. Semantilise ja episoodilise mälu erinevus (E.Tulving). Mälu peamised neuronaalsed mehhanismid. Kuidas amneesiauuringud ja aju-uuringud tõendavad eri süsteemide olemasolu. Hippokampuse roll mälu töös. Implitsiitne mälu ja eksplitsiitne mälu. Implitsiitne mälu kui teadvustamata mäletamine (D.Schacter). Implitsiitse mälu lahutatus episoodilisest ja semantilisest mälust. Praimimine ja selle valivus. Implitsiitne mälu ja amneesia.

Mäluprotsessid: meeldejätmine, säilitamine ja meenutamine (reprodutseerimine). Meeldejätmise komponendid. Meeldejätmise sõltuvus kordamisest. Browni-Petersoni meetod korduste mõju uurimiseks. Kordamise hajutamise põhimõte. Kordamisest ei piisa meeldejätmiseks. Mehhaanilise kordamise ja viimistleva kordamise sisu ja erinevus. Meeldejätmise sõltuvus asukohast järjestuses: esmasuse (primacy) ja värskuse (recency) efektid. Materjali organisatsiooni efektid: objektiivne organisatsioon ja subjektiivne organisatsioon. Materjali tihendamine e. känkimine (chunking). Meeldejätmise operatsioonid. Töötluse sügavuse mõju meeldejätmisele (F.Craik). Meeldejätmise viiside paljusus. Kodeerimise (encoding) efektid ja nende seletus. Mõtestatud ja mõtestamata materjali meeldejätmise erinevused. Meeldetuletamine kui aktiivne protsess. Meeldetuletamise ajendid (retrieval cues). Mis muudab

meeldetuletamise tunnused tõhusaks? Tunnuste sarnasuse hüpotees. Meeldejätmise viisi ja meeldetuletamise ajendite omavaheline sarnasus - kodeerimise spetsiifilisuse printsiip (encoding specificity principle). Meeldetulevate sõnade mitteäratundmise fenomen (E.Tulving). Konteksti sõltuvus ja informatsiooni kokkusobivus. Mälu arendamine. Mnemotehnilised võtted ja süsteemid.

Meelespidamine ja unustamine. Õppimise ja unustamise kõverad (H.Ebbinghaus). Mälu vead. Unustamise seaduspärasused. Unustamise põhjused ja erinevad käsitlused (mälutrasside hääbumine; proaktiivne ja retroaktiivne interferents; kodeerimise spetsiifilisus ja ajendeist sõltuv unustamine; mälujälgede konsolideerumine ja selle häirumine jm). Meelespidamise sõltuvus emotsionaalsest seisundist. Pealtnägijate tunnistused ja sündmuste mälu (E.Loftus). Tunnistajate usaldatavus. Kognitiivse intervjuu iseloomustus.Autobiograafiline mälu. Mille poolest erinevad autobiograafiline mälu ja episoodiline mälu? Kuidas autobiograafilist mälu uuritakse? Kui täpne on autobiograafiline mälu?

Prospektiivne mälu. Mille poolest on retsrospektiivne ja prospektiivne mälu erinevad? Aja-põhise ja sündmuste-põhise prospektiivse mälu iseloomustus ja erinevus (time-based vs event-based prospective memory).

MÕTLEMINE

Mõtlemise elemendid: Sümboliline ehk propositsionaalne representatsioon ja analoogne representatsioon (imagery). Kujutlused (imagery). Representatsiooni vahendid: pildid, keel. Eideetilised kujundid. Kognitiivsed kaardid. Kahese representatsiooni teooria: verbaalne ja mitteverbaalne (pildiline) (A.Paivio). Mentaalsed transformatsioonid ja roteerimine (R.Shepard). Kategoriseerimine. Kategooria, mõiste ja sõna. Klassikaline kategoriseerimise teooria: mõiste määratlemine tarvilike ja piisavate tunnuste hulgaga (Aristoteles, G.Frege). Perekondlik sarnasus (family resemblance) kategoriseerimise alusena (L.Wittgenstein). Tõenäosuslik lähenemine ja prototüübi teooria (E. Rosch). Prototüübi mõiste ja prototüüpsuse efektid (võrdluste ebasümmeetrilisus, nimetamise ja äratundmise kiirus) Mõistete jaotamine baastasandi, subordinaarseja superordinaarse tasandi mõisteteks. Baastasandi mõisted ja alamõisted. Näidistele tuginev lähenemine (Ross & Spalding). Seletusteooria (Murphy & Medin).

Probleemide lahendamine ja otsustuste langetamine. Probleemide lahendamise strateegiad (W. Köhler). Raskused probleemide lahendamiselja nende ületamine (Ohlsson). Loovmõtlemine ja selle uurimine (K. Duncker, M. Wertheimer). Probleemiruumi mõiste (A.Newell & H.Simon). Heuristikud kui lihtsustatud mõtlemise skeemid. Teadmiste mõju ülesande lahendamisele.

Ekspertteadmine (A.DeGroot;1 W.G.Chase ja H.Simon). Mentaalsed mudelid (P.N. Johnson-Laird). Naiivsed maailma mudelid (F.C.Keil, S.Carey). Naiivsed füüsikalised teooriad (M.McCloskey).

Otsuste langetamine. Normatiivne otsustamine ja oodatav kasu. Vead kasulikkuse (utility)

1 Üheks DeGrooti katsealuseks oli ka Paul Keres.

hindamisel.kaotuste vältimine, raamistamine (framing). Statistilised otsustused ja tõenäosuslike sündmuste hindamise vead. Vead statistiliste otsustuste vastuvõtmisel: baassageduse ignoreerimine ja sündmuste koosesinemise sageduse hindamise viga (conjoint fallacy) (D.Kahneman, A.Tversky).

Deduktiivne ja induktiivne mõtlemine (reasoning). Deduktiivse mõtlemise teooriad. Süllogismide lahendamine (atmosfääri efekt, konversiooni efekt, figuraalne efekt). Tüüpvead tingimuslikul järeldamisel (P.C.Wasoni nelja kaardi probleem) Mentaalsete mudelite teooria (P.N.Johnson-Laird). Abstraktsete reeglite teooriad (M. Braine, L. Rips). Pragmaatilise mõtlemise skeemid ja deontiline järeldamine (Holyoak & Cheng) Induktiivne järeldamine ja kalduvus otsida ideedele kinnitust (confirmation bias).

Tehisintellekt. Mõtlemise imiteerimine arvutil. Turingu test, otsustamaks, kas masin suudab mõtelda (A.Turing). Mida saab mõtlemises mehhaniseerida? Sümboolsed ehk propositsionaalsed mudelid. Hajutatud/jaotatud? paralleelse töötluse mudel (PDP - Parallel Distributed Processing) (D.E.Rumelhart ja J.L.McClelland). Äratundmise süsteemid (pattern recognition). Ekspertsüsteemid. Mõtlemise areng. Mõtlemise areng lapsel. J.Piaget' kognitiivse arengu (intellekti) astmete teooria. Mõtlemise sotsiaalne päritolu ja lähima arengu ala (zone of proximal development) (L.Võgotski). Mikrogeneetiline meetod kognitiivse arengu uurimisel (R. Siegler). Sünteetilised mõisted (S. Vosniadou). Verbalismid. Teaduslike mõistete omandamine. Mõtlemise muutumine ajaloos (Tulviste, 1984). Mõtlemise eri vormid ja nende kultuuriline determineeritus.

KEEL JA KÕNE

Keel on see, mille poolest inimene kõige selgemini erineb teistest loomadest. Praegu kõneldakse maailmas rohkem kui 4000 erinevat keelt. Kõik need keeled on üksteisest sedavõrd erinevad, et ühte keelt kõnelev inimene ei mõista teist. Mis mõtet on siis rääkida keelest üldse, mitte aga mingi ühe kindla keele valdamisest? Vastus on selles, et vaatamata oma pindmisele erinevusele on keeled oma süvaolemuses väga sarnased. Keelel on järgmised omadused, mida psühholoogia peab oskama kirjeldada:

(1) keel on loov/kreatiivne (selles on võimalik väljendada midagi uut, mida varem pole väljendatud);

(2) keel on struktureeritud (keel on üles ehitatud eri tasandi ühikutest, mis kombineerudes loovad uusi ühikuid);

(3) keel on mõtestatud (iga väljend keeles kannab mingit mõtet);

(4) keel on millelegi viitav (referentne) ehk ta kirjeldab asju ning sündmusi ümbritsevas maailmas;

(5) keel on interpersonaalne (keel on mõeldud kommunikatsiooniks inimeste vahel ja seega on temasse kätketud suhtlemise printsiibid).

Keeleteaduse baasmõisted. Keel ja kõne. Lingvistilise analüüsi tasemed: fonoloogia, grammatika (morfoloogia ja süntaks), semantika ja pragmaatika. Lingvistilised ühikud (foneemid, morfeemid, sõna, lause jne.)

Psühholingvistilised uurimise meetodid. Tähenduse uurimise võtted: semantiline diferentsiaal (Ch.Osgood), sõnaassotsiatsioonide uurimine (vt ka Toim, 1980), leksikaalsed otsustused. Tajutestid.

Kõne tajumine ja mõistmine. Kõne mõistetavus ja selle sõltuvus kontekstist. Kirjaliku teksti mõistmine. Lugemine. Silmade liikumine lugemise ajal. Pertseptiivse nägemisvälja (perceptual span) suurus. Sõnade äratundmine. Sõnade äratundmise motoorne teooria (Liberman). Sõnade äratundmise kohorditeooria (Marslen-Wilson & Tyler) Verbaalne suhtlemine (vt. Jakobson, 1989). Metafoorid ja nende mõistmine (Allik, 1981). Teksti mõistmise protsessid: järeldused, skeemid, stsenaariumid ja raamid (Rumelhart & Ortony). Metalingvistilised oskused. Kõne mõistmine. Sõnade, lausete, jutustuse (discourse) mõistmine. Lausete analüüs – aiateede mudel (Frazier & Rayner). Lausete analüüs – piirangutele tuginev teooria (MacDonald). Jutustuste töötlemin (story processing) (Kintsch & Van Dijk).

Kõneloome. Koostööprintsiip ja kõnelemise maksiimid (Grice). Kõne planeerimine. Kõneloome faasid: planeerimine, realisatsioon ja parandamine. Leviva aktivatsiooni teooria (Dell & O’Seaghada). Sisekõne. Kõnevääratused. Kõnehäired: artikulatsioonihäired (kogelemine), nimetamishäired (anoomiad) jne. „Keeleotsal olemise“ fenomen (tip-of-the-tongue phenomenon). Kirjutamine ja kirjutamisprotsessid (Hayes & Flower). Kõnelemise ja kirjutamise võrdlus.

Keel ja mõtlemine. Suhted keele ja mõtlemise vahel. Hüpoteesid keele ja mõtlemise seoste kohta: keele relatiivsuse hüpotees (B.L.Whorfi hüpotees, mis väidab, et mõtlemise mallid on tingitud keelemallidest).

4. INDIVIDUAALSED ERINEVUSED

On kaks suurt tunnuste rühma, mille põhjal üks inimene erineb teisest. Need on inimese vaimsed võimed (intelligentsus) ja isiksuse seadumused. Mõnede uurijate arvates (nt Raymond Cattell) pole intelligentsust võimalik eristada teistest isiksusejoontest, kuna võimed ja iseloom on omavahel väga tihedalt läbi põimunud. Teiste uurijate arvates (nt Hans Eysenck) on aga võimekus sõltumatu isiksuse seadumustest: nii targad kui rumalad inimesed võivad olla võrdsel määral jutukad või sõnakehvad, tasakaalukad või neurootilised, lohakad või kohusetundlikud.

INTELLIGENTSUS

Iga keele sõnavaras on hulk sõnu, mida saab kasutada selleks, et ütelda, kas inimene on tark või rumal, taibukas või puupea, arukas või tobu. Kui püüda leida sellistes iseloomustustes midagi ühist, siis nad kõik viitavad inimese võimekusele, – kas siis võimele õppida, arutleda või otsustada. Kõige värvikamalt on intelligentsust määratlenud Edward Thorndike, kelle ütluse kohaselt on intelligentsus see mõistuse omadus, mis oli Aristotelesel, Platonil ja Thukydidesel ning mille poolest nad erinesid oma aja tavalisest Ateena idioodist. Psühholoogia üritabki anda sellele värvikale ütlusele konkreetset sisu. Ei ole sugugi juhuslik, et intelligentsust ja isiksuse seadumusi käsitlev osa algab psühhodiagnostika mõistete tutvustamisest. On asju, mis on palja silmaga näha. Kuigi intelligentse inimese äratundmine on ise lihtne, pole tema intelligentsuse mõõtmine sugugi triviaalne probleem. Täpsem loetelu psühhodiagnostika ja psühhomeetria mõistetest on toodud viimases, metodoloogia ja ajaloo osas.

Intelligentsuse mõõtmine

Testimise varane ajalugu: Francis Galton ja Alfred Binet. Kronoloogiline ja vaimne iga (William Stern). IQ mõiste. Intelligentsustestid ja nende ülesehitus: Stanford-Binet test, Wechsleri intelligentsuse skaala (WAIS-R, Wechsler Adult Intelligence Scale – Revised). Testimise liigid: individuaalne ja grupitestimine. Klassikaline testimise teooria, mille kohaselt mõõdetud väärtus on tegeliku väärtuse ja mõõtmisvea summa. Peamised vahendid skaalade konstrueerimiseks (korrelatsioon ja faktoranalüüs). Üksikväidete teooria (Item Response Theory) ja selle rakendused intelligentsuse mõõtmises.

Intelligentsusteooriad

Üldfaktori teooriad. Üldintelligentsus ja G-faktor (Ch. Spearman). Spetsiifilised võimed (L. L. Thurstone). Hierarhiline võimete teooria: esmased võimed ja nende ühisosa. Liikuv ja kristalliseerunud intelligentsus. Arthur Jenseni korreleeritud vektorite meetod. Võimete diferentseerumine ja kahaneva tulemi seadus (law of diminishing return). Intelligentsuse mitmesuse teooriad. Howard Gardner’I kontseptsioon vaimsete võimete paljususest. Kolmekomponendiline (triarchic) intelligentsuse teooria (Robert Sternberg): osisintelligentsus (componential), kogemuslik (experiential) ja kontekstuaalne (contextual) intelligentsus. Praktiline intelligentsus ja selle erinevus akadeemilisest intelligentsuest (Sternberg jt, 2003). Vaimsete võimete paljususe teooriate puudused ja kriitika. Emotsionaalse intelligentsuse kontseptsioon ja selle kriitika.

Intelligentsuse muutlikkus

Muutlikkuse ennustamine: akadeemiline ja professionaalne edukus; sotsiaalne mõjukus; vanuselised erinevused; soolised erinevused; rassilised erinevused (A. Jensen). Vaimne alaareng ja selle liigitus. Alaarengu tüübid ja selle põhjused. Andekus. Andekuse astmed. Geeniused. Testi tulemuste muutumine ajas (Flynni efekt ja selle võimalikud seletused; vt Must, 2011).

Intelligentsuse päritolu. Pärilikkuse ja omandatuse küsimus. Pärilikkus ja intelligentsus. Pärilikkuse indeks. Kaksikute uurimine. Geneetilised defektid. Keskkonna mõju intelligentsusele. Pärilikkuse ja keskkonna koosmõju vaimsetele võimetele. Vaimsete võimete mõõtmisega seotud sotsiaalsed probleemid. Vaimsete võimete mõõtmise kriitika (Stephen Jay Gould) ja selle puudulikkus (vt lisaks Mõttus, 2011).

ISIKSUSEPSÜHHOLOOGIA

‘Isiksuse’ all mõeldakse tavaliselt inimese kalduvust teatud kindlal viisil tunda, mõelda ja käituda. Näiteks lause „Jaan lööb kärbest“ ei ütle midagi Jaani isiksuse kohta, sest see on väide teatud hetkel toimuva tegevuse kohta. Ja et igaüks meist võib lüüa kärbest, juhul muidugi, kui see pole vastuolus kultuuris kehtivate normidega, siis ei erista see Jaani ükskõik kellest teisest. Juhul kui keegi aga ütleb, et „Jaan reageerib kiiresti ja tõrjuvalt kriitikale“, siis on öeldud midagi tema isiksuse kohta. Sellega on määratletud mingi suhteliselt püsiv omadus või seadumus, mis eristab teda teistest inimestest.

Isiksuse seadumusi iseloomustab:

püsivus (keegi ei usu, et isiksus on midagi sellist, mis järgmisel hommikul oleks täiesti erinev sellest, mis on eelmise päeva õhtul);

läbivus (vaevalt hakkab keegi isiksuseks kutsuma mingit sellist omadust, mis ainult ühes kindlas olukorras esile tuleb);

universaalsus (isiksus on omadus, mis kehtib kõigi inimeste kohta, mitte nii, et mõnel inimesel on natuke “isiksust”, teisel aga seda pole).

Isiksuse uurimise paradigmad

On üsna põhjendatud arvamus, et isiksusepsühholoogia on eelteoreetiline valdkond, kus teoreetilised seletused veel puuduvad. Isiksusepsühholoogia õpikud ja tihti ka ülevaated lähtuvad sellest, et on olemas erinevad isiksuse uurimise paradigmad. Paradigma, nii nagu selle defineeris Thomas Kuhn, on mingi grupi uurijatepoolt omaksvõetud uurimistraditsioon, mis lähtub kindlatest põhjapanevatest oletustest selle kohta, mida kujutab endastuuritav nähtus, millised on mõttekad uurimisküsimused ja vastuvõetavad uurimismeetodid, mille abil nähtust uurida. Näiteks eristab David Funder (2001) nelja “klassikalist” paradigmat, millest enamus pakub vaid ajaloolist huvi:

(1) Psühhoanalüütiline paradigma, mis sündinuna tugitooli spekulatsioonidest üritab jätkuvalt jõuda kindlamale empiirilisele pinnale. Lisaks Sigmund Freudi klassikalisele psühhoanalüütilisele isiksusekäsitlusele (vt Allik, 1999) tuleb tunda ka hilisemaid psühhoanalüüsi voolusid.

(2) Humanistlik paradigma omab suurejoonelist ajaloolist tausta, milles on tuntav nii eksistentsialismi kui zen-budismi mõju; selle paradigma väljapaistvate esindajate hulka kuuluvad Carl Rogers ja Abraham Maslow. Humanistlik paradigma on Funderi arvates eelkõige tänu oma kitsarinnalisusele jäänud kõrvale psühholoogia peavoolust ning pole mingeid selle suuna taaselustumise märke.

(3) Käitumuslik ehk biheivioristlik paradigma üritas psühholoogiast välja ajada kõik selle, mis on subjektiivne ja ei ole vahetult jälgitav, kaasa arvatud isiksus. Ajalooline iroonia seisab aga selles, et paradigma, mis sai alguse taotlusest elimineerida psühholoogiast kõik tunnetusega seonduv, maandus lõpuks sotsiaalse õppimise teooria (Rotter, 1982) vahendusel ikkagi tunnetus- ehk kognitiivsete protsesside uurimisse, mis on samuti vahetult jälgimatud suurused.

(4) Isiksusjoonte (trait) või seadumuste (disposition) paradigma elas üle võrdlemisi pika kriisiperioodi, milles pandi tervikuna kahtluse alla püsivate ja ajas stabiilsete isiksuseomaduste olemasolu. Walter Mischeli (1968) mõjukas raamat väitis, et jälgides seda, mida inimene teeb ühes situatsioonis pole võimalik ette ennustada seda, mida ta teeb teises analoogses situatsioonis. Inimese käitumine on oma olemuselt situatiivne. Õnneks, nagu märgib Funder, on see debatt läbi ja võib üsna kindel olla selles, et inimene on oma tegudes piisavalt järjepidev ja etteaimatav, et kõnelda püsivatest ja laia ulatusega isiksuse omadustest. Tänapäeval tunnistavad valdav osa isiksusepsühholooge seadumuste olemasolu ja seepärast on sellest kujunenud ka peamine taustsüsteem või teoreetiline raamistik, milles enamus uurijaid tegutseb.

Nende nelja klassikalise paradigma kõrvale või osaliselt ka asemele on kerkinud kolm uut paradigmat.

(5) Sotsiaal-kognitiivne paradigma ei oma selgelt määratletud tuuma. See on suhteliselt kirju uurimuste rühm, mis on välja kasvanud käitumuslikust paradigmast ning mida iseloomustab keskendumine tunnetusprotsesside uurimisele, rõhuga taju ja mälu protsesside eripärale. Üheks selle paradigma inspiraatoriks võib pidada G. A. Kelly isiksuse konstruktide teooriat. Eriline lemmiklaps on “skeemi” mõiste, rakendatuna inimeste vahelistele suhetele, inimese „minale“ või mis tahes muule tunnetusskeemile. Selle paradigma kaks kõike kirkamat esindajat kasutavad oma lähenemise võtmekontseptsioonides tunnetuse terminit: “sotsiaal-kognitiivne teooria” (Bandura, 1986) ja “tunnetuslik-kognitiivne isiksusesüsteem” (cognitive-affectve personality system) (Mischel & Shoda, 1995). Selle suuna keskseteks mõisteteks on ka sisemise ja välise kontrollkeskme ( locus of control) kontseptsioon ja sellest tulenev õpitud abituse mõiste (M. Seligman), mis on küll viimasel ajal mõnevõrra tahaplaanile jäänud.

(6) Bioloogiline paradigma esitab küsimuse, millises kohas ajus paikneb isiksus ja millised geenid seda kontrollivad. Täpsemalt, millised ajuosad on vastutavad olulisemate isiksuse- omaduste eest. Juba klassikaline Phineas Gage’I juhtum (õnnetu mees, kelle koljut läbis meetripikkune raudvarras) vihjas sellele, et otsmikusagar on oluline koht, mis kontrollib muude asjade kõrval ka inimese iseloomu. Selle paradigma kõige väljapaistvamaks osaks on aga geneetilised uuringud, mis on näidanud seda, et praktiliselt kõik isiksuseomadused on vähemalt mõõdukalt päritavad. Üha rohkem uuritakse isiksuse seadumuste bioloogilisis ja psühhofüsioloogilisi korrelaate kasutades selleks erinevaid ajukuvamise meetodeid.

(7) Lõpuks eristab David Funder veel ka evolutsioonilist paradigmat, mida on otstarbekas eristada eelmisest, bioloogilisest paradigmast. Evolutsiooniline paradigma üritab tuletada isiksuse omadusi liigi evolutsioonilisest ajaloost. Lisaks Darwinile endale on selle lähenemise peamiseks inspiraatoriks olnud sotsiobioloogia, mille tähtteoseks on Edward Wilsoni „Sotsiobioloogia“ (1975).

Isiksuse mõõtmine

Peamised uurimisviisid: kliiniline (vaatlus, kliiniline intervjuu), dokumentide analüüs, eksperimentaalne (laboratoorsed katsed), käitumuslikud testid ja küsimustikud (testid).

Isiksusetestid. Kaks lähenemist isiksuse testimisele: impressionistlik ja psühhomeetriline. Isiksuse testide kaks peamist rühma: projektiivtestid ja sõnalised küsimustikud. Projektiivtestid: H. Rorschachi tindiplekitest; Temaatilise Apertseptsiooni Test (Thematic Apperception Test ehk TAT – H. Murray, D. McClelland; assotsiatsioonitestid); joonistustestid (“Joonista inimene”); lausete lõpetamise test jt. Küsimustikud. Küsimustikud võivad mõõta mõnda üksikut isiksuse omadust või hõlmata kogu isiksuse omadustespektrit. Suurima levikuga isiksuse küsimustikud on järgmised:

MMPI – S.R. Hathaway ja J.C. McKinley Minnesota mitmefaasiline isiksuse küsimustik (Minnesota Multiphasic Personality Inventory);

16PF – R.Cattell’I kuueteistfaktoriline isiksuseskaala (16 Personality Factor Scale);

EPQ – H. J. Eysenck’I isiksuseküsimustik (Eysenck’s Personality Questionnaire); NEO-PI-R – Paul T. Costa ja Robert R. McCrae NEO isiksuseküsimustiku revideeritud versioon (NEO

Personality Inventory Revised). Isiksusetestide hulk on väga suur, nagu ka segadus nende tõlgenduse osas. Üks ja seesama küsimus võib erinevates küsimustikes mõõta kahte erinevat isiksuseomadust, samal ajal kui sisuliselt kaks väga lähedast skaalat kannavad täiestierinevaid nimetusi. Viimasel ajal on segadus hakanud natuke hajuma eelkõige tänu uurijate seas valitsevale suhteliselt heale üksmeelele, et peamisi isiksuseomadusi on viis (“Suur Viisik”).

IPIP – Lewis Goldbergi algatusel loodud International Personality Item Pool on rahvusvaheline koostööprojekt, mille eesmärgiks oli luua vabavaraline isiksuse mõõdikute varamu, mis on kõigile kasutamiseks avatud. See põhineb Suure Viisiku leksikaalsele kontseptsioonile ja on süstemaatiline kogum kõigist olulisematest isiksuse küsimustest, mida on erinevates mõõdikutes kasutatud.

ISIKSUSE SEADUMUSED

Faktoranalüütilised lähenemised. H. J. Eysenck: isiksuse dimensioonid (introvertsus-ekstravertsus, neurotism, psühhootilisus). R. B. Cattell: L, Q ja T-andmed – elukirjeldus, enesekohased küsimused, objektiivsed testid, iseloomujoonte elemendid.

Keeleline ehk leksikaalne lähenemine. Isiksuse omaduste kujutamine keeles. Isiksuse seadumusteleosutava sõnavara suurus ja iseloom (G. W. Allport ja H. S. Odbert). Keelelise lähenemise ja psühhomeetria süntees – viiefaktorimudel (Five Factor Model). Isiksuse omaduste “Suur Viisik”: (1) neurootilisus (neuroticism), (2) ekstravertsus (extraversion), (3) avatus kogemusele (openness to experience), (4) sotsiaalsus (agreeableness) ja (5) meelekindlus (conscientiousness) (McCrae ja Costa, 1992).

Isiksuse viiefaktori teooria (McCrae & Costa, 1999). Baastendentsid (basic tendencies) ja iseloomulikud kohastumused (characteristic adaptations). Isiksuse baastendentsid kui inimese endogeensed ja bioloogilised omadused. Hüpotees kultuuri mõju puudumise kohta isiksuse omadustele (Allik & Realo, 2013). Isiksuse seadumuste pärilikkus. Isiksuse struktuuri universaalsus ja ühetaolisus erinevates kultuurides. Isiksuse omaduste geograafiline jaotus (Allik & McCrae, 2004).

Isiksuse uurimise peamised printsiibid. Isiksust iseloomustava informatsiooni allikad. Nomoteetiline ja ideograafiline lähenemine. Isiksuse tüübid ja nende reaalsus. Isiksuse omaduste püsivus (konsistentsus) või situatiivsus. Isiksusejoonte sõltuvus situatsioonist (W. Mischel). Isiksuse joonte püsivus ja ülesituatsioonilisus (S. Epstein). Omaduste ja situatsioonide omavaheline koosmõju (D. Magnusson). Isiksusele antud hinnangute kokkulangevus (D. C. Funder) ja realistlik täpsuse mudel (Realistic Accuracy Model). Isiksuse seos emotsioonidega. Soolised erinevused isiksuses...

Isiksuse tavakontseptsioon ehk implitsiitne isiksuseteooria. Isiksust kajastav sõnavara loomulikes keeltes. Naiivsed isiksuse teooriad. Isiksuse kirjelduse prototüübid. Isiksuse arenguga seotud probleemid. Pidev areng või arengustaadiumid. Isiksuse seadumuste stabiilsus ja muutumine inimese elu jooksul. Seotus (attachment), separatsioon, identifikatsioon. Seksuaalse rolli omandamine. Feminiinsus, maskuliinsus ja androgüünia (S. L. Bem). Sotsialiseerumine. Moraalne areng. Kooperatiivsuse areng. Empaatia teke. Mina-kontseptsiooni tekkimine. Enesetaju (self-perception) teooria (D. J. Bem).

Isiksuse dünaamika. Motivatsioon ja emotsioonid. Saavutusvajadus. Emotsionaalne foon. Ärevus ja selle kontroll. Atributsioon. Atributsioonistiil. Eneseregulatsioon ja kontroll. Kontrollkese. Toimetulemise mehhanismid. Konfliktid ja nende lahendamise viisid. Stressitaluvus. A- ja B-tüüpi isiksused (M. Friedman ja R. H. Rosenman). Frustratsioon ja selle taluvus. Näiv vabadus ja inimese vastutus. Abitus ja õpitud abitus. Enesehinnang. Sotsiaalsed vastasmõjud: ligitõmbavus (attraction), agressiivsus (aggression) ja altruism.

Isiksuse stereotüübid. Tavaliselt hindab inimene iseenda või mõne talle lähedase inimese isiksuse omadusi. Kuid inimene võib hinnata ka terve grupi inimeste koondomadusi. Sageli nimetatakse seda stereotüüpideks, kui inimesel palutakse hinnata näiteks oma rahvuse, soo või mõne muu grupi tüüpilisi omadusi. Peale pikka perioodi, kui arvati, et stereotüübid kirjeldavad näiteks mõne rahvuse iseloomu põhiliselt õieti, kuigi veidi võimendatud kujul, siis uuemad tööd on näidanud, et rahvuslikel stereotüüpidel ei ole tõepõhja (Terracciano jt. 2005). Rahvuslikud stereotüübid võivad juhtida ja õigustada inimeste käitumist, kuigi nad ei kirjelda reaalselt eksisteerivaid isiksuse seadumusi. Lisaks ebatäpsetele stereotüüpidele on olemas ka adekvaatseid. Näiteks inimeste ettekujutused naiste ja meeste tüüpilistest isiksuse omadustest on üsna täpsed.

Isiksuse mõõdikute valiidsus

Enamus uurijaid tänapäeval on veendunud, et inimese enda või kellegi teise poolt hinnatud isiksuse seadumused on reaalselt olemas. Üheks oluliseks eelduseks isiksuse seadumuste reaalsusele on see, et inimese enda antud hinnangud langevad olulisel määral kokku teiste poolt antud hinnangutega. Isiksuse seadumused ei ole kuhugi sügavale ära peidetud saladus, vaid omadused, mida on avalikult piisavalt hästi näha. On piisavalt suur hulk uurimusi, mis näitavad, et isegi nulltutvuse korral (inimene on hinnatavat näinud näiteks vaid mõne minutilises videoklipis) on juhuslikust erinev täpsus, millega

hinnatakse võhivõõra inimese isiksuse omadusi. Isiksuse omadused peegelduvad väga erinevates asjades alates käepigistusest kuni töölaua korrasolekuni. Seadumuste reaalsust kinnitab ka see, et isiksuse omadustel on elulised tagajärjed. Inimese oodatav eluiga, tema tervis, tööalane edukus, mittesotsiaalne käitumine ja palju muud sõltuvad isiksuse seadumustest. Isiksuse seadumuste uurimisel on ühe laienev rakendusala alates pedagoogikast, meditsiinist ja lõpetades inimese toimimisega organisatsioonis.

Põhiõpikud:

Allik, J., Realo, A., & Konstabel, K. (Toim.) (2003). Isiksusepsühholoogia. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Funder, D. (2012). The Personality Puzzle. 6th Edition. New York: Norton.

Mõttus, R., Allik, J., & Realo, A. (Toim.) (2011). Intelligentsuse psühholoogia. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Viidatud kirjandus:

Allik, J. (1999). Sigmund Freudi elu ja töö. – Sigmund Freud inimhinge anatoomiast (lk. 173-398). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Allik, J., & Realo, A. (2013). Kultuur ja isiksus. Tuna: Ajalookultuuri Ajakiri, 4(61), 2-25.

Allik, J., & McCrae, R.R. (2004). Towards a geography of personality traits: patterns of profiles across 36 cultures. Journal of Cross-Cultural Psychology, 35, 13-28.

Bandura, A. (1986). Social foundations of thought and action: A Social Cognitive Theory. Englewood Cliffs, NJ: Prentice-Hall.

Costa, P.T., & McCrae, R.R. (1992). Revised NEO Personality Inventory and NEO Five-Factor Inventory Professional Manual. Odessa, FL: Psychological Assessment Resources.

Funder, D. (2001). The Personality Puzzle. 2nd Edition. New York: Norton.

McCrae, R. R., & Costa, P. T. (1999) A Five-Factory Theory of personality. In L. A. Pervin and O. P. John (Eds.), Handbook of personality: Theory and research, 2nd ed. (pp. 139-153) New York/London: The Guilford Press.

Mischel, W. (1968). Personality and assessment. London: Wiley.

Mischel, W. & Shoda, Y. (1995). A cognitive-affective system theory of personality: Reconceptualizing situations, dispositions, dynamics, and invariance in personality structure. Psychological Review, 102, 246-268.

Must, O. (2011). Flynni efekt: Intelligentsustestide skooride tõus ajas. Raamatus „Intelligentsuse psühholoogia“ (toim R. Mõttus, J. Allik ja A. Realo), lk. 144-157. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Mõttus, R. (2011). Intelligentsus ja geenid. Raamatus „Intelligentsuse psühholoogia“ (toim R. Mõttus, J. Allik ja A. Realo), lk. 249-269. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Sternberg, R., Forsythe, G. B., Hedlund, J., Horvath, J. A., Wagner, R. K., Williams, W. M., Snook, S. A., & Grigorenko, E. L. (2003). Praktiline intelligentsus argielus. Tallinn: Külim.

5. ARENGUPSÜHHOLOOGIA

Arengupsühholoogia käsitleb vanusega seotud erinevusi käitumises, tunnetusprotsessides ja inimsuhetes looteeast kuni surmani. Üks keskseid arengupsühholoogia küsimusi on bioloogiliste ja kultuuriliste tegurite suhteline osatähtsus ja koosmõju psüühika arengus. Arengupsühholoogiat rakendatakse laste kasvatamisel ja õpetamisel. Arengupsühholoogia keskseteks küsimusteks on:(1) Miks areng toimub? Mis on kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete muutuste põhjuseks? (2) Milles areng seisneb? (3) Kolmandaks huvitavad arengupsühholoogiat arengu seaduspärasused. Bakalaureusekursuse raames kirjeldatakse motoorset, kognitiivset, sotsiaal-emotsionaalset arengut kogu inimese elu jooksul, alates sünnieelsest perioodist kuni hilise täiskasvanueani. Eesmärgiks on anda hea ülevaade eri vanuses inimeste psüühika, käitumise ja sotsiaalsete suhete iseärasuste kohta. Tutvustatakse arengu uurimiseks kasutatavaid meetodeid ning arengut mõjutavaid tegureid. Erilist tähelepanu pööratakse arengu hindamisele ja arenguprobleemidele. Küsimusele, mis arengulisi muutusi põhjustab, pööratakse vähem tähelepanu. Bakalaureusekursuse käigus saadakse ettekujutus ka kultuuriti võrdlevate uuringutega leitud sarnasustest ja erinevustest inimese arengus.

Arengupsühholoogia ajaloost

Tänapäeva arengupsühholoogia sai alguse K.E. von Baeri embrüoloogia-alastest töödest ning toetub evolutsiooniteooriatele (Ch.Darwin, A.R.Wallace, P.Kropotkin). Olulisemad esimesed arengupsühholoogid on W.Preyer, J.M.Baldwin, J.Watson, W.Stern, G. S. Hall, K.Bühler, Ch.Bühler, A. Binet, J.Piaget, L.Võgotski, H.Werner ja A.Gesell.

Arengupsühholoogia meetodid

Põhimeetoditeks arengu uurimisel on (1) vaatlus; (2) eksperiment (mis võib olla ühildatud ajukuvamise meetodite kasutamisega); (3) intervjuu; (4) testid laste arengutaseme uurimiseks, kasutusel on nii laste kui lapsevanemate poolt täidetavad testid (Tulviste, 2012). Uurimismeetodi sõltuvus lapse vanusest ja uuritavast valdkonnast. Uurimismeetodite muutumine arengupsühholoogia ajaloos: verbaalsed meetodid, välise käitumise vaatlemine, kognitiivsete protsesside uurimine, emotsioonide ja heaolu uurimine, ajukuvamise meetodid.Eraldi võib veel välja tuua a) longituudsed ehk pikaajalised uuringud (samu katseisikuid uuritakse aastate või aastakümnete jooksul); b) läbilõikeuuringud (sama meetodi abil uuritakse eri vanuses katseisikuid); c) üksikjuhtumi analüüsi (case study), kus üht katseisikut uuritakse sügavuti.

Inimese areng ja selle uurimine

Kognitiivne arengJean Piaget’ arengustaadiumide teooria. Tasakaalu (equilibrium) otsimine. Akommodatsioon ja assimilatsioon. Sensomotoorne staadium (0-2 aastat), tsirkularreaktsioonid. Objekti jäävus. Representatsiooni ja liigutuste koordinatsiooni areng. Operatsiooni-eelne staadium (2-7 aastat). Egotsentrism lapse mõtlemises. Konkreetsete operatsioonide staadium. Näiteks raskused mahu

säilivuse ja tasakaalu ülesannete lahendamisel. Formaalsete operatsioonide staadium. Hüpoteetilise, abstraktse ja metamõtlemise teke. Piaget’ teooria kriitika. Lev Võgotski kultuurilis-ajalooline teooria, vahendatud tunnetus, kognitiivsete funktsioonide sotsiaalsed alged. Informatsioonitöötluslikud lähenemised (töötlusvõime, automatsieerumine, kodeerimine, kognitiivsete baasprotsesside muutus arengu käigus). Tähelepanu areng. Taju ning motoorika areng imikueas. Inimnägude ja –häälte eelistamine. Nägemistaju (sügavustaju , sotsiaalse arengu eeldused, nägemiseelistus, nägemistaju piirangud). Kuulmine (foneemide eristusvõime ja selle muutumine imikueas, lapsele suunatud kõne iseärasused). Taktiilne tunnetus (vt Piaget sensomotoorne staadium) Muutused mõtlemises. Valdkonnaspetsiifiliste teadmiste roll mõtlemises. Laste arusaamised psüühikast (theories of mind) ja nende areng: J.Flavell, H. Wellman, J. Astington, A.Gopnik jt. Formaalse hariduse roll laste kognitiivses arengus. „Teaduslikud“ ning „tavamõisted“ (L.Võgotski, P.Tulviste). Metakognitsioon. Induktiivse ja deduktiivse mõtlemise areng.

Kõne arengLaste kõne arengu etapid ja kõne arengu teooriad. Kõne areng kahel esimesel eluaastal. Keelelise arengu verstapostid. Kõne arengu aeglustumine. Soolised erinevused kõne ja suhtlusoskuse arengus (Tulviste, 2011). Keele omandamise teooriad: biheivioristlik teooria (B.F.Skinner) ja selle kriitika. Keelekasutus ja keelekompetentsus (N.Chomsky). Keele omandamise kriitiline periood. Keele omandamise bioloogiline alus. Kõneorgani teooria (N.Chomsky, E. Lennerberg) ja kognitiivne käsitlus keele omandamisest (H. Sinclair-de-Zwart, J. Macnamara, D. Slobin jt.). Metsikult või isoleeritult üleskasvanud laste kõne (Tulviste, & Tulviste, 2002). Keele omandamine kurttummadel ja viipekeel. Primaatidele keele õpetamise projektid (D.Premack, H.Terrace, D.Rumbaugh, R.A.Gardner). Ühesõnalistelt lausetelt telegraafikeelele. Grammatika omandamine. Sõnade tähenduse omandamine. Sotsiaal-interaktsiooniline lähenemine kõne omandamisele ja lapsele kohandatud kõne (C. Snow, K. Nelson, ). Vanemate suhtlusstiilid ja kõne areng erisugustes kultuurides. Kõne arengu seos kognitiivse arengu ja kooliedukusega (Tulviste, 2008). Kakskeelsuse seos lapse arenguga . Kõnehäired. Kõne ja suhtlemine lasteaias ja koolis.

Sotsiaalne arengImikuiga erisugustes kultuurikontekstides. Individuaalsed ja soolised erinevused imikueas. Seotuse (attachment) ilmnemine teisel poolaastal. John Bowlby seotuse teooria (attachment theory). H. Harlow katsed reesusahvidega. Hirm võõra ees (stranger anxiety) ja hirm lahusoleku ees (separation anxiety). Enneaegsed lapsed. Seotus ja selle uurimine (võõras situatsioon) ning seos lapse hilisema arenguga (M.Ainsworth). Vanemate kasvatusstiil (parenting styles). Isiksuse areng. Väikelapse „temperamendi“ mõõtmine (Thomas & Chess; Kagan jt.). Laste arengu sõltuvus kasvukeskkonnast (sotsaalmajanduslikust staatusest, peretüübist). Sotsiaalsete rollide, sh soorolli (gender role) konstrueerimine laste mängus. Lasteaia mõju laste sotsiaal-emotsionaalsele arengule.Sotsiaalne areng koolieas. Erisuguste sotsiaalsete reeglite mõistmine. Moraalne areng (L. Kohlberg, C. Gilligan, R. Shweder), uuringud „moraalsete dilemmade“ abil..

Vastsündinu ja imikuiga. Sensoorsed ja motoorsed funktsioonid, nende muutumine esimestel elukuudel (vastsündinu reflekside muutumine, kadumine ning uute käitumisvormide areng nende reflekside põhjal). Imiteerimisvõime. Enneaegsus kui arengu- ja terviseprobleemide riskitegur,

korrigeeritud vanus.

Teine eluaasta. Tegevuste areng: sünteesivõimed esemetega konstruktiivses manipuleerimises. Imiteerimise areng.

Areng koolieelses eas.

Murdeiga. Murdeea alastaadiumid. Füüsiline areng, selle seos sotsiaal-emotsionaalse arengu, kognitiivse arengu ja kohanemisega. Erinevad murdeea käsitlused (G. St. Hall, M. Mead,S. Freud, K. Lewin, A. Bandura jt.). Emotsionaalne areng: enesehinnang ja depressiivsed sümptomid. Konfliktid. Suhted eakaaslastega ja selle mõju psühholoogilisele kohanemisele ja käitumisele. Suhted vanematega. Identiteediotsingud (E. Erikson, J. Marcia).

Täiskasvanuiga ja selle alastaadiumid. G.Elderi elukestva arengu käsitlus (life-span development). D.Levinsoni täiskasvanuea perioodid. Uued rollid. Keskea kriis (C. G. Jung, Levinson). Füüsilised muutused ja kognitiivsete võimete vähenemine. Kontekstualistlik käsitlus vananemisega seotud muutuste põhjustest. Hoiakud vananemise ja eakate inimeste suhtes, eakate elutarkus. Eakate suhted ja suhtlemine. Teooriad vananemisest ja sellega kohanemisest (tagasitõmbumis-, tegevus- ja järjepidevusteooria, Eriksoni, Kübler-Rossi, Pecki jt. teooriad).

Põhiõpikud:

Butterworth, G., Harris, M. Arengupsühholoogia põhimõisteid. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. 8. peatükk, lk. 192-203.

Tulviste, T. (2012). Intellektuaalne areng. Raamatus: R. Mõttus, J. Allik, ja A. Realo (toim.) Intelligentsuse psühholoogia. Tartu : Tartu Ülikooli Kirjastus.

Tulviste, T. (2008). Kõne areng. Raamatus: E. Kikas (toim.), Ǒppimine ja õpetamine koolieelses eas. Tartu: TÜ Kirjastus. Lk. 39-52. Tulviste, T. (2016). Vananemise psühholoogiast. Raamatus: K. Saks (toim.). Gerontoloogia. Õpik kõrgkoolidele. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk. 141-157. Tulviste, T. ja Tamm, A. (2015). Väärtuspädevus ja selle arendamine (lk. 75-88). Kikas, E. Toomela, A. (Toim.). Õppimine ja õpetamine kolmandas kooliastmes. Üldpädevused ja nende arendamine. Tallinn: Eesti Ülikoolide Kirjastus.Tulviste, T. & Tulviste, P.. Keel. Raamatus: J.Allik & M. Rauk (Toim.). Psühholoogia gümnaasiumile. 2002/2006. Tartu: TÜ Kirjastus. 9. ptk., lk. 148-161.

6. SOTSIAALPSÜHHOLOOGIA

Sotsiaalpsühholoogia staatus psühholoogias on mõneti eriline:(1) Sotsiaalpsühholoogia asub psühholoogia ning sotsioloogia piirimail ja teda võib lugeda mõlema teaduse osaks. Sotsiaalpsühholoogia ei uuri ainult üksiku inimese psüühikat, käitumist ning tegevust, vaid ka suuremaid inimkooslusi ja gruppe.(2) Sotsiaalpsühholoogia on mosaiikne, koosnedes paljudest erinevatest uurimisteemadest ja –traditsioonidest. Üldtunnustatud sotsiaalpsühholoogia teooriat pole olemas. Sotsiaalpsühholoogiat eristub teistest psühholoogia valdkondadest selle poolest, et siin keskendutakse sotsiaalsele mõjule – inimese käitumise, mõtte- ja tundemaailma mõjutatavusele kaaslaste, grupikuuluvuse ja kultuurikonteksti poolt.(3) Sotsiaalpsühholoogia on igapäevaeluga väga tihedalt seotud. Suur osa inimeste vahel tekkivatest probleemidest ja konfliktidest on oma olemuselt sotsiaalpsühholoogilised – nad on tingitud inimeste omavahelistest suhetest, vastastikuste ootuste, tavaarvamuste ja kultuurinormide paljususest ja vastuolulisusest. (4) Psühholoogia suur murdejoon ühelt poolt uurimusliku, täpse ja teadusliku, ning teiselt poolt huvitava, intuitiivse ja praktilise vahel läheb nii, et suur osa sotsiaalpsühholoogiat jääb sellesse teise rühma. Sotsiaalpsühholoogid on püüdnud seletada nii seda, millal inimesed sekkuvad õnnetusjuhtumisse, miks suitsetavad või kuidas suhtlevad interneti vahendusel. Sotsiaalpsühholoogia on see osa psühholoogiast, mis huvitab ja puudutab paljusid, kus on palju erinevaid seisukohti ja arvamusi, lugematul hulgal üksikuurimusi, ent kus inimkäitumist puudutavate alusteadmiste väljaselgitamine on alles pooleli.

Kui võtta aluseks tänapäevaste sotsiaalpsühholoogia õpikute ja käsiraamatute struktuuri, siis võib sotsiaalpsühholoogia mõisteruumi jagada neljaks teemavaldkonnaks:(1) isikusisesed (intraindividual) protsessid(2) isikutevahelised (interpersonal) protsessid(3) grupi(sisesed) protsessid(4) gruppidevahelised (intergroup) protsessid, sh võrdlevad kultuuri-uuringud.Sotsiaalpsühholoogia enamkasutatavad õpikud katavad ülalnimetatud nelja valdkonda ebaühtlaselt, keskendudes enamasti kahele esimesena nimetatud teemadest. Gruppidevahelised protsessid ja kultuuri eripärad on sageli ka võtmeks indiviidis toimuva mõistmiseks.

Sotsiaalpsühholoogia arengulugu

Sotsiaalpsühholoogia ajalugu. Kirjeldav sotsiaalpsühholoogia (Aristoteles, Platon). Sotsiaalpsühholoogia eraldumine teistest teadustest, rahvastepsühholoogia (Steinthal ja Lazarus). Eksperimentaal-psühholoogia algus (Wundt). Etnotsentrism (Sumner). Massipsühholoogia - Tard, LeBon, Sighele. Varajased aastad: esimene empiiriline sotsiaalpsühholoogia uuring (Triplett). Ross, McDougall, Floyd Allport. Küpsemine: rakenduslikumaks muutumine (Lewin). Kiire laienemine: Adorno, Asch, Milgram, Hovland. Kontakti hüpotees (Gordon Allport). Kriis ja ümberhindamine: kognitiivse psühholoogia mõju sotsiaalse käitumise seletamisel. Globaliseerumine ja interdistsiplinaarsemaks muutumine: kultuurispetsiifilisus vs evolutsioonilised mõjud sotsiaalse käitumise seletamisel. Kuum ja külm lähenemine sotsiaalpsühholoogias. Eksplitsiitsed ja implitsiitsed kognitsioonid.

Isikusisesed protsessid

Hoiakud. Hoiaku mõiste: ühedimensionaalne ning kolmedimensionaalne käsitlus. Hoiak (attitude) ja seadumus (set). Hoiakute struktuur, sh vertikaalne ning horisontaalne struktuur. Kognitiivse kooskõla (konsistentsuse) printsiip. Kognitiivse dissonantsi teooria (L. Festinger). Hoiakud ja käitumine. Kavandatud (planeeritud) käitumise teooria (theory of reasoned/planned action). Hoiakute kujunemine ja muutmine. Hoiakute funktsionaalne käsitlus. Hoiakute skaleerimine. Hoiak ja arvamus (opinion). Likert’I summeeritud hinnangute skaala. Semantiline diferentsiaal (Ch. Osgood). Implitsiitsete assotsiatsioonide test. Hoiakute kaudsed mõõtmised ja nende indikaatorid. Implitsiitsete assotsiatsioonide test. Veenmine (persuasion). Veenmisahel: allikas, sõnum, vastuvõtja (retsipient) ja nende iseloomustus. Veenmisefektid: “kaitsepookimine“, eksponeerimisefekt, informatsiooni esituse esmasuse ja viimatisuse efekt, magaja efekt. Sotsiaalsete otsustuste teooria (C. I. Hovland, M. Sherif). Veenmise tsentraalne ja perifeerne tee (R. E. Petty, J. T. Cacioppo). Sotsiaalne taju kui aktiivne, konstruktiivne ja interpreteeriv protsess. Sotsiaalsete sündmuste (situatsioonide) taju. Taju stsenaariumid. Isikutaju. Esmane mulje: tsentraalsed ja perifeersed jooned. Implitsiitsed isiksuseteooriad. Sotsiaalne taju kui kategoriseerimine. Sildistamine. Stereotüpiseerimine. Emotsioonide teke ja taju. Emotsioonide väljendamine. Kausaalne atributsioon (põhjuslikkuse omistamine). „Naiivne“ psühholoogia (F. Heider). Põhjuslikkuse taju skeemid. Atributsiooni kovariatsioonimudel (H. Kelley). Sobiva järelduse teooria (E. Jones ja K. Davis). Atributsiooni nihked. Fundamentaalne atributsiooni viga. Mina-kaitse atributsioon. Atributsiooni mõõtmed: lokalisatsioon, kontrollitavus, stabiilsus. Atributsioon ja käitumise motivatsioon. Edu (success) ja ebaedu (failure) atributsioon. Atributsiooni stiil. Õpitud abitus. Eneseteostuslikud ennustused.

Isikutevahelised protsessid

Sotsiaalne mõju. Matkimine, nakatamine, indutseerimine (G. Tard, G. LeBon, W. McDougall). Teiste juuresoleku mõju. Sotsiaalne soodustamine (social facilitation). Sotsiaalne pärssimine (inhibition) ja looderdamine (loafing). Sotsiaalne ärevus. R.Zajonc’I hüpotees (teiste) juuresoleku erutust tõstvast funktsioonist. Deindividuatsioon. Sotsiaalse mõju liigid (J. French, B. Raven). Sotsiaalse mõju teooria (B. Latané). Kooperatsioon ja võistlus. „Vangi dilemma“. Mitteverbaalne kommunikatsioon. L. Festingeri sotsiaalse võrdluse teooria. Lokaalse domineerimise efekt. Prosotsiaalne käitumine. Empaatia. Abistav käitumine. Vastutuse difusioon. Pluralistlik ükskõiksus. Empaatia-altruismi hüpotees (D. Batson). Agressiivne käitumine. Agressiivsuse sünnipärasus (S. Freud, K. Lorenz). Agressiivsuse frustratsiooni hüpotees (J. Dollard, N. Miller). Agressiooni mudelõppimine. Agressiooni kognitiivsed mediaatorid.

Grupiprotsessid

Grupp. Sotsiaalsete suhete põhivormid (A. Fiske). Käitumine on isiku ja keskkonna ühisfunktsioon. K. Lewin: B =f (PE). Grupi dünaamika. Gruppide tüpoloogiad (koaktiivne – interaktiivne grupp; primaarne – sekundaarne grupp; väike grupp; informaalne – formaalne grupp; referentgrupp; minimaalne grupp). Grupi struktuur, funktsioonid, surve, polarisatsioon, areng. Vastutuse hajumine. Kommunikatsiooni võrgustikud. Staatuste struktuur. Formaalne –

informaalne struktuur. Normid. Grupi normatiivne ning informatsiooniline funktsioon. Sanktsioonid. Anoomia. Deviantsus. Roll. Juht ja juhtimisstiilid. Interaktsioonistruktuur. Kohesiivsus (kokkukuuluvus, ühtsus). Sotsiaalne kapital (Fukuyama, Putnam). Konformsus. M. Sherifi ja S. Aschi eksperimendid. Destruktiivne kuulekus (S.Milgram). Seesmine ning väline konformsus. Ph. Zimbardo vanglaeksperiment ja Luciferi efekt. Vähemused (minoriteedid) sotsiaalsete muutuste allikana. Otsustusprotsess grupis. Ajurünnak. Grupiline mõtlemine (groupthink). Grupikesksuse nihe (group-serving bias). Grupi aupaistes peesitamine (basking in reflected glory).

Sotsiaalne tunnetus ja käitumine

Sotsiaalne matkimine (NonConscious Behavioral Mimicry, Lakin), selle väjendumine kõnes, emotsioonides ja käitumises; vaba tahe (free will) kui teadliku ja arutlusel põhineva käitumise alge; mõistlik sooritus (intelligent performance); eesmärgid – teadlikud, mitteteadlikud, süsteemisisesed ja süsteemide vahelised ilmingud (Kruglanski); käitumise muutmine – sekkumise erinevad faasid ja erinevad lähenemised: süvenemise tõenäosuse mudel, (elaboration likelihood model, Petty & Caccioppo); transteoreetiline muutumise mudel (Prochaska ja DiClemente); käitumiskavatsuse muutmine (Fisbein ja Ajzen). Personaalsete väärtuste muutmine ja kultuuri mõju, väärtuste konflikt; väärtuste omandamine sotsialisatsiooni teel ja nende teadlik kujundamine. Implitsiitsed ja eksplitsiitsed hoiakud, implitsiitsete hoiakute muutmine, sotsiaalne kruntimine (priming), valentsi tingimine (evaluative conditioning). Prosotsiaalne käitumine. Altruism. Aitamine. Käitumise õppimine: mudeldamine (Bandura), sotsiaalne kinnitus. Roll-identiteedi mudel. Individuaalsed ja situatsioonilised mõjutajad. Empaatia. Süü. Kognitiivne mudel. Tasu-kulu maatriks (Piliavin). Empaatia-altruismi hüpotees. Kõrvalseisja efekt. Kognitiivne dissonants. Veenmine (Cialdini). Sekkumine. Agressiivsus.

Põhiõpikud:1. Brehm, S., Kassin, S. & Fein (1999). Social Psychology. 4-th Edition. Boston: Houghton Mifflin Company.Või: Baron, A. & Byrne, D. (1997). Social Psychology. 8-th Edition. Boston: Allyn and Bacon.2. Hewstone, M. & Stroebe, W. (2001). Introduction to Social Psychology. 3-rd Edition. Blackwell Publishers.3. Turner, R.N. & Crisp, R.J. (2010). Essential Social Psychology. 2nd Revised edition“ SAGE Publications. 4. Fishbein & Ajzen (2015). Predicting and changing behavior: the reasoned action approach. Routledge. 5. Morsella, Bargh, & Gollwitzer (2009). Oxford Handbook of Human Action. Oxford University Press.

7. KLIINILINE PSÜHHOLOOGIA

Kliinilise psühholoogia defineerimises ja aine piiritlemises on erinevaid seisukohti. Erinevad käsitlused on siiski üksmeelel, et aine peab sisaldama õpetuse häiretest, s.o. psühhopatoloogia ning nendesse sekkumisest, s.o. psühhoteraapia. Psüühilist distressi ja häireid esineb küllalt sageli. Enamasti pole nad küll nii rasked, et vajaksid haiglaravi, aga siiski piisavad selleks, et märkimisväärselt takistada elus kohanemist.

Psühhopatoloogia tundmine on seetõttu meeldivaks kohustuseks psühholoogile ja huvitavaks vahelduseks mittepsühholoogile. Mis on normaalne? Mis on ebanormaalne? Ja kust me teame, kas meie oleme normaalsed või ebanormaalsed? Neile küsimustele vastamiseks on hea teada erinevaid lähenemisi normi mõistele. Subjektiivne norm võtab mõõdupuuks iseenda. Normatiivne lähenemine võtaks normiks täiuslikkuse. Kultuuriline lähenemine lähtuks eeldusest, et normaalne on see, mida teeb enamus inimesi. Statistiline lähenemine kavandab testi ja peab siis normaalseteks neid, kes keskmise või selle lähedase tulemuse saavad. Kliiniline definitsioon normaalsusele võtab arvesse nii kultuurilisi kui statistilisi määratlusi, kuid seab kesksele kohale hoopis häirivuse kriteeriumi, s.t. mil määral inimesel ilmnevad häired talle kannatusi põhjustavad ning tema funktsioneerimist halvendavad. Kursuse esimene eesmärk on õppida eristama häireid normist ning erinevaid häireid üksteisest.

Tänapäevased püüded ebanormaalsust mõista ja kohelda kajastuvad viies olulisemas mudelis.

Bioloogilis-meditsiiniline mudel on seisukohal, et ebanormaalsus on keha haigus. Psühhodünaamiline mudel usub, et ebanormaalsus on isiksuse peidetud konfliktide saadus. Käitumuslik mudel peab ebanormaalseks väärkohanenud käitumist, mida võib muuta kohanenud käitumist õppides. Kognitiivse mudeli meelest tekitavad ebanormaalsuse mõtlemise, aga ka teiste kognitiivsete funktsioonide, nagu taju, tähelepanu ja mälu vead. Eksistentsiaal-humanistlik mudel seostab ebanormaalsuse isiksuse võimetusega edukalt vastu astuda elu põhiküsimustele (nagu elu mõte, kuidas oma potentsiaali realiseerida ja kuidas surmale silma vaadata).

Kursuse teine eesmärk on õppida ühtsama häiret nägema ja analüüsima mitme erineva paradigma läbi.

Psühhopatoloogia valdkonda kuulub ka psüühikahäirete põhjuste küsimus. Tänapäevase diatees-stressi mudeli kohaselt tuleb ära näidata iga häire kohta temale spetsiifilised soodumustegurid (diatees) ja vallandavad tegurid (stressorid). Teadlastel on andmeid pärilikkuse mõjust, näiteks Gottesman jt. (1987) kokkuvõte paljudest kaksikute-uurimustest leiab, et skisofreenia konkordantsuse määr ühemunakaksikutel on keskmiselt 44,3%, kahemunakaksikutel kõigest 12%. Skisofreenia, meeleoluhäirete jm. korral on leitud neil inimestel midagi füsioloogiliselt erinevat, aga miks neil see erinevus on ja mis tähtsus sellel on? Sellised avastused tekitavad edasisi küsimusi, mis tänini vastamata on. Et pilti veelgi keerukamaks ajada – normaalsete ja vaimsete häiretega isikute elulugude võrdlus on näidanud märkimisväärset erinevust vanemlike suhete, koduse ja ühiskondliku keskkonna ning emotsionaalselt traumeerivate sündmuste osas. Seega peaks psühhopatoloogia kursuse omandanu oskama häireid

analüüsida tänapäevase bio-psühho-sotsiaalse mudeli alusel ning tuua esile kompleksseid vastastikuseid seoseid bioloogiliste, psühholoogiliste ja sotsiaalsete mõjutegurite vahel.

Kliinilise psühholoogia õpetamise neljas eesmärk on anda ülevaade psühhoteraapia ja nõustamise eri vormide printsiipidest, taustast ja tehnikatest. Siin, psühholoogia rakendamise valdkonnas on sobiv koht ilmutada kõigis psühholoogia valdkondades omandatud oskusi ja mõtteviisi - kuidas valida usaldusväärseid teste, põhjendatud hinnangumeetodeid ja tõestatud efektiivsusega sekkumisvõtteid, kuidas neid adekvaatselt rakendada ning kuidas sekkumise protsessi teaduslikult uurida.

Bakalaureuseprogramm

Üldküsimused

Psüühiliste häirete tähendus. Häirete olemus ja käsitluste ajalugu. Normaalsus ja ebanormaalsus.Normaalsuse mitu tähendust. Psühhopatoloogia ja -teraapia põhilised paradigmad: bioloogiline,psühhodünaamiline, biheivioristlik, kognitiivne. Diatees-stressi-mudel. Häirete bio-psühho-sotsiaalne mudel.Psühholoogi-kliendi suhte probleemid. Informeeritud nõusolek. Kutse-eetika. Inimese väärikuse austamine ja hoolitsus inimese heaolu eest. Konfidentsiaalsusküsimused.

Psühhopatoloogia

Psüühikahäirete klassifikatsioonisüsteemid RHK-10 (ICD-10) ja DSM-IV-TR. Peamiste diagnostiliste kategooriate ülevaade. Skisofreenia. Skisotüüpne häire. Skisofreenia sümptomid ja vormid. Teaduslikud uurimused skisofreenia põhjustest. Meeleoluhäired, nende põhikategooriad ja sümptomid. Depressiooni teooriad. Suitsiid. Neurootilised, stressi- ja somatoformsed häired. Ärevuse teooriad. Ärevushäirete põhirühmad. Foobiad. Paanikahäire. Üldistunud ärevushäire. Obsessiiv-kompulsiivne häire. Äge ja posttraumaatiline stressihäire. Dissotsiatiivsed häired. Somatisatsioonihäire ja hüpohondria. Psühhofüsioloogilised häired. Füsioloogilise ja kehalise düsfunktsiooniga seotud psüühikahäired. Söömishäired. Täiskasvanuea isiksuse- ja käitumishäired. Spetsiifiliste isiksusehäirete tunnused ja seletavad mudelid. Vaimne alaareng.

Psühhoteraapia

Nõustamise ja psühhoteraapia mõisted. Teraapia üldtegurid ja spetsiifilised toimed. Teraapia efektiivsuse tegurid ja nende hindamine. Psühhoanalüüs ja psühhodünaamilised teraapiad: sekkumise teoreetiline põhjendus, eesmärgid ja tehnikad, terapeutilise suhte eripära. Käitumisteraapia: teooria, eesmärgid, tehnikad, terapeutiline suhe. Kognitiivne ja kognitiiv-käitumisteraapia: teooria, eesmärgid, võtted, terapeutiline suhe. Klassikaline kognitiivteraapia (A.Beck). Eksistentsialistlikud ja humanistlikud teraapiad: alusfilosoofiad, sekkumise eesmärgid ja võtted, terapeutiline suhe. Kliendi-keskne teraapia (C.Rogers). Pereteraapia.

Kohustuslik kirjandus:

Gleitman, H. (2014). Psühhopatoloogia. Raamatus: H. Gleitman, J. Gross, D. Reisberg.

Pühholoogia. 8.trükk. Lk 751-802.

Gleitman, H. (2014). Psüühikahäirete ravi. Raamatus: H. Gleitman, J. Gross, D. Reisberg. Psühholoogia. 8.trükk. Lk. 803-847.

Davison, G. S., & Neale, J. M. (1998). Mental Retardation. In: Abnormal Psychology. 7.ed. (pp. 424-436). New York:Wiley

Maailma Tervishoiuorganisatsioon (1992). Püühika- ja käitumishäirete klassifikatsioon RHK-10: kliinilised kirjeldused ja diagnostilised juhised. Tõlge eesti keelde: TÜ psühhiaatria kateeder, Vasar, V. (Toim.) (1993). Tartu: Tartu Ülikool.

Soovitatav: Põhjalikumaks tutvumiseks võib lugeda

Davison, G. S., & Neale, J. M. (1998). Anxiety Disorders. In: Davison, G. S., & Neale, J. M. Abnormal Psychology. 7.ed. (pp. 123-153). New York:Wiley.

Davison, G. S., & Neale, J. M. (1998). Mood Disorders. In: Davison, G. S., & Neale, J. M. Abnormal Psychology. 7.ed. (pp. 225-262). New York:Wiley.

Davison, G. S., & Neale, J. M. (1998). Schizophrenia. In: Davison, G. S., & Neale, J. M. Abnormal Psychology. 7.ed. (pp. 263-293). New York:Wiley.

Davison, G. S., & Neale, J. M. (1998). Personality Disorders. In: Davison, G. S., & Neale, J. M. Abnormal Psychology. 7.ed. (pp. 333-357). New York:Wiley.

Osa kursuses käsitletavast materjalist leiab ka eesti keeles.

Kreegipuu, M. (1999). Loengud kliinilisest psühholoogiast. Käsikiri TÜ SH raamatukogus.

Kreegipuu, M. (2002). Psüühikahäired. Psühholoogia kui elukutse. Raamatus: J.Allik, M. Rauk (Toim.) Psühholoogia. Õpik gümnaasiumile. (pp.241-267) Tartu: TÜ Kirjastus.

8. METODOLOOGIA

Süstemaatiline meetod on see, mis eristab professionaali diletandist. Üldise lugemisoskuse levikuga võib konkreetsete faktide kohta lugeda praktiliselt igaüks. Psühholoogias kulub peamine energia aga sellele, et välja selgitada, millised neist faktidest on õiged ja millised on valed. Oskus faktide või oletuste õigsust kontrollida tähendabki meetodit. Seepärast on psühholoogia meetodite tundmine oluline. Professionaali määratlust võib täiendada, öeldes, et kutseline psühholoog mitte üksnes ei tea konkreetseid fakte, vaid teab ka viisi, kuidas need faktid on saadud ja milline on nende saamisviiside usaldatavus. Alljärgnevalt esitatakse loetelu meetoditest ja probleemidest nende ümber, samuti ülevaade statistika ja andmetöötluse miinimumteadmistest, mida balaureuseastme lõpetamine eeldab.

Uurimismeetodid

Psühholoogia meetodid: eksperiment, kvaasieksperiment, juhtumianalüüs, kirjeldavad meetodid, vaatlus, intervjuu, küsitlus. Pikaajalised (longituudsed) ja läbilõikeuuringud. Korrelatiivsed uuringud. Korrelatsiooni mõiste ja selle sisuline interpretatsioon.

Valim ja populatsioon. Valimite koostamise põhimõtted.

Psühholoogiline eksperiment. Eksperimendi planeerimine. Sõltumatud ja sõltuvad muutujad. Kontrollitavad muutujad. Segiajamisefektid (confoundings). Sõltuvate muutujate registreerimine. Peamised eksperimendiplaanid. Faktoriseeritud eksperiment. Eksperimentaalgrupp ja kontrollgrupp. Katsed sõltuvate gruppidega (within-subject design) ja sõltumatute gruppidega (between-subject design). Subjektipoolsed muutujad (subject variables).

Hüpoteeside kontrollimine. Nullhüpotees. Alternatiivne ehk sisukas hüpotees. Suunatud ja suunamata hüpotees.Mõõtmisviga ja selle hindamine. Esimest ja teist liiki vead. Uurimistulemuste interpreteerimine ja usaldusväärsuse kontrollimine. Reliaabluse ja valiidsuse mõisted. Uuringute sisemine, väline ja ökoloogiline valiidsus. Tulemuste eksperimentaalne ja statistiline reliaablus.

Psühholoogiliste uuringute eetikaprobleemid. Nõuded inimkatsete korraldamisele. Nõuded loomkatsete korraldamisele. Uurimistöö aruande kirjutamine ja vormistamine.

Testi ja skaala mõiste. Mõõtmisskaalade tüübid ja omadused. Psühhomeetriline ja impressionistlik testimine. Skaala kui mingi omaduse standardiseeritud mõõtmisvahend. Korrelatsioon kui psühhodiagnostika alusmõiste. Faktoranalüüsi üldpõhimõtted. Skaala standardiseerimine. Üksikküsimused (item) ja nende kogumid (item pool). Kuidas valida üksikküsimusi skaalasse. Skaala headuse hindamine. Valiidsus. Otsustusvaliidsus ja kriteeriumvaliidsus, nende alaliigid. Reliaabluse liigid: korratavus (test-retest reliability), poolitusmeetod, paralleeltestimeetod, sisereliaablus. Sisereliaabluskoefitsient (L.Cronbach'i alfa). Standardvea ja usalduspiiride arvutamine testiskooride hindamisel. Skaala konstrueerimine.

Testide tõlkimine ja adapteerimine. Testide kasutamine. Testide läbiviimine, skoorimine ja interpreteerimine. Standardiseeritud testid. Standardnormskoorid (z-skoorid). Testi normid. Testide kasutamise eetilised nõuded.

Kirjandus: - Elmes, Kantowitz, Roediger- Psühholoogia uurimismeetodid. Tartu Ülikooli kirjastus, 2013. - Murphy, Davidshofer – Psychological testing. 2005. või - Anastasi, Urbina- Psychological testing. 1997.

Statistika ja andmetöötlus

Kirjeldav statistika: andmete korrastamine. Sagedusjaotused (andmete rühmitamine). Sagedusjaotuste kirjeldamine (protsentiilid). Normaaljaotus. Standardnormaaljaotuse ühikud (z-ühikud). Tõenäosus ja tõenäosuste jaotused. Tsentraalne tendents (keskväärtus, mediaan, mood). Hajuvuse mõõdud (dispersioon ja standardhälve). Kahe suuruse omavaheline sõltuvus. Koosesinemise tabelid. Korrelatsiooni mõiste (Pearsoni korrelatsioonikordaja) ja regressioonanalüüs. Astakkorrelatsioon (Spearmani korrelatsioonikordaja).Järeldav statistika: statistilised otsustused. Populatsioon ja valim. Valimi koostamine. Keskmise standardviga. Statistiliste hüpoteeside kontrollimine. Usaldusnivoo. Jaotuse kuju. Kahe erineva jaotuse võrdlemine. Kahe keskmise erinevuse olulisus ja selle arvutamine (t-test). Empiirilise jaotuse vastavus teoreetilisele (χ²-test). Neljaväljatabel ja selle analüüs. Mitme keskmise üheaegne võrdlemine: dispersioonanalüüs ehk ANOVA (F-test). Mitteparameetrilised statistikud (Mann-Whitney’ U-test, Wilcoxon’i märgitest). Mitmene regressioon (multiple regression). Eksploratiivne faktoranalüüs. Väljaeraldatavate faktorite arvu kindlaksmääramise meetodid.