Enesereflektsioon ja analüüs; õpimapi enesehindamineKadri Allikmäe

EAL-1

Kursuse kokkuvõteKes seda asja ütles aga kõiki asju saab lahendada, mitte sealt kust nad tekkisid, vaid tasandilt,

kust neid on võimalik teise vaatenurga alt vaadata. Seda vaatenurka olengi käesoleva kursuse

jooksul otsinud ning näinud läbi oma enda praktilise tegevuse, et see on mul täiesti olemas

enda suureks üllatuseks. Käin praegu palju ringi, et luua hariduses uut, leida uusi ja töötavaid

mudeleid: olen käinud Eesti Lastekirjanduskeskuses lastele muinasjutte lugemas, hiljaaegu

käisime grupikaaslane Maarja Rannaga Sikupilli koolis seda sama tegemas. Olen sattunud

väga erinevatesse hariduslikesse olukordadesse: talvel õpetasime koo 17 Eesti ökokoolitajaga

Rocca al Mare koolis kursust „Elame ökolt“, kus sain esimese kogemuse õpetajana, olles iga

kord kohal ja õpilaste jaoks olemas ning tutvustades neid vaimsuse ning eksperimentaalsete

grupitehnikatega, mis aitavad neil rohkem omavahel ning loodusega saada südamest

südamesse kontakti. Kevadel olen samuti osalenud palju Gaia Hariduse tegevuses. Kursuse

„Kasvatusfilosoofia“ ajal olin ka ühel Gaia Hariduse koolitusel koolitajaks, mistõttu astusin

ühe oma elu kõige hulljulgema sammu ning tegin olulist grupitööd koos teistega üle Skype’i,

lisaks veel väga tavapäratus – meditatsiooni – vormis. Viimasel ajal olen osalenud ka

vaimsetel koolitustel ning üritustel, esmaspäeval sattusin auraterapeut Crystal Ra Laksmi

küllusekoolitusele, paar nädalat tagasi osalesin Tallinnas vabaduse väljakul toimunud

grupimeditatsioonis „Südame asi“, mis keskendus hea andmisele ja vastuvõtmisele. Eelmisel

nädalavahetusel osalesin India pühaku, Lõuna-Indiast pärit naise, Amma e. Sri Mata

Amritanandamayi Devi loodud IAM meditatsiooni kursuse tõlkimisel. Amma tegevuste

käimalükkamine Eestis on olnud minu kauaaegne unistus. Kirjutasin sellest ka kursuse essee.

Kursusega samal ajal olen osalenud ka Tartu Ülikoolis toimuval pooleaastasel kursusel

„Waldorfpedagoogika alushariduses“, mis on olnud minu suur unistus. Peab tunnistama, et

need kaks asja täiendasid teineteist ideaalselt!

Hetkel toimetan aktiivselt Eesti ökokülade IV kokkutuleku korraldajana. See on imelik, kuid

tänu sellele kursusele võin öelda, et minu elust on saamas terviklik kogemus. Tänu sellele

kursusele sain aru, et kõik, mida hetkel teen ja kogen, on ühe ja sama protsessi osa, mida ma

ise loon. Erinevad otsad hakkavad lihtsat praegu kokku mängima ja mitmeaastase töö viljad

1

end avaldama. On imeline kõike seda, mis toimub, lahti mõtestada ja näha, et see kõik viib

mind lähemale minu eesmärgile. Südamest suur, suur aitäh! See kursus on olnud minu jaoks

mitte kasvatusfilosoofia, vaid tõelise isikliku kasvamisfilosoofia õppimine. Aga kellest muust,

kui minust endast see kõik algabki. Tänan südamest!

Tagasivaade kursusele

Mõtlen tagasi sellele, kuidas läks minu ainekursuse „Kasvatusfilosoofia“ läbimine ning olen üllatunud: Uskumatul moel käivitas see kursus minus niivõrd palju isiklikke protsesse. Olen siiralt

üllatunud ja tänulik. Jah, loomulikult tõstatasime kõik haridusfilosoofia seisukohast olulisi

küsimusi, kuid mul oli tunne, et kõik need küsimused olid aktuaalsed sel hetkel just minu

jaoks isiklikult. Olen väga tänulik.

Olles tutvunud erinevate alternatiivpedagoogika meetoditega julgen väita, et on tunda: nad

kõik on seda kursust läbistanud. Meile kõigile, kes oleme seal osalenud loodi keskkond

isiklikuks avanemiseks, võimalus selle avastamiseks, mida meie valime avastada, meie

enda vabal valikul.

Tunnen, et minus on käivitunud protsess ja julgus minna just oma teed: näen, et olgugi, et

alternatiivpedagoogika vastu on huvi alles ärkamas, on siiski põhjust ja vajadust seda teed

käia. Kahtlemata kirjutan sellel teemal oma bakalaureusetöö ning kõiki selle kursuse

jooksul kasutatud materjale saangi juba aluspõhjana kasutada. Tunnen end turvaliselt,

kuna olen teinud ära suure eeltöö, millest minna edasi, et konkretiseerida juba enda

otseseid uurimisküsimusi ning mõeldes juba selle peale, kuidas ja millest kirjutada

bakalaureusetöö empiirilist osa.

Olen igal juhul väga tänulik. Ning eriti tänulik olen võimaluse eest isiklikult panustada

just seda, milles tunnen, et on minu tee ning olen tänulik, et õppejõud ja kursus oli seda

kõike valmis vastu võtma.

Mille eest olen veel eriti tänulik, oli meie grupitöö. Võimalus teha koostööd Anni, Raili ja

Maarjaga. Erilised tänud Maarjale tema julguse eest katsetada ja pakkuda inimestele

kogemust. Ning uskumatu, et me seda ikkagi teha julgesime. Kartsime alguses väga. Aga

tulemus on ilmselt seda väärt, loodan, et ka kõigi osalejate jaoks. Esimest korda oma

ajaloos proovisime teha grupitöös meditatsiooni ja veel niivõrd suurele hulgale inimestele.

Ja mitte ainult niivõrd suurele hulgale, vaid ka ülikoolis ja üle Skype’i, viies koos nelja

teise koolitajaga Aegviidu kandis, Raudoja Kõrtsitalus Eesti Ökokogukondade Ühenduse

poolt aasta jooksul, koos 20 Eesti ökokoolitajaga välja arendatud Gaia Haridusprogrammi,

2

kus minu roll oli inimesi ühendada ja kokku viia. Tegelen ise sotsiaalse- ja

grupidünaamika uurimisega ning see on minu eriline huvi ja soov, et inimesed hakkaksid

omavahel tegema suuremat koostööd. Siin on tunda uuendust kuubis. Olen tänulik, et nii

grupp kui ka õppejõud seda võimaldas.

Väga toetav oli samal ajal läbida Tartu Ülikooli täiendkoolituskeskuses ka kursust

„Waldorfpedagoogika alushariduses“, kus osalesid mitmed tunnustatud Saksamaa

Stuttgarti waldorfseminari õppejõud ning kus käsitleti samu põhimõtteid teoorias, mida

TLÜ-s ja päriselus läbi Gaia Hariduse sain rakendada praktikasse. Samuti avanes kursuse

ajal ka võimalus Maarja Rannaga koos Sikupilli keskkoolis lugeda lastele Norra

muinasjutte, tehes seda lastele kogemuslikul viisil, läbi muinasjututegelasteks kehastumise

ja laulu. Olen samuti selle eest grupikaaslane Maarjale väga tänulik. Ilma temaga poleks

taoline imeline muutus minus ilmselt sel kevadel aset leidnud.

Kokkuvõtlikult pärast selle ainekursuse läbimist soovin seda, et Kooli tervikuna võiks tulla rohkem loovaid ja isiklikku huvi ärgitavaid ülesandeid,

loovkirjutamist ja loovat tegevust – mitte ainult pea ja mitte ainult vasak, vaid ka

parem ajupoolkera vajab toitu. Kui jälgida ajulaineid, oleme tasakaalus siis, kui meie

ajupoolkerad on tasakaalus. Loodan väga, et ka tavakoolid õpivad arvestama

holistilise hariduse põhimõtetega: sealt on niivõrd palju õppida ning palju probleeme

jääks olemata, kui seda tehtaks.

Julge lahendusena pakun välja, et koolidesse võiks esialgu kasvõi eksperimentaalselt

tulla rohkem kogemusõpet ning miks mitte ka ühel tulevikuhetkel meditatsioon? Et

kasvõi korraks läbi proovida? Tean, et see oleks väga suur ja radikaalne muutus, kuid

ehk ollakse valmis kasvõi katsetama? Mitte ainult meditatsiooni, vaid ka lihtsalt

erinevaid teistsuguseid ja kogemuslikke meetodeid. Meditatsioon on iseenesest hea

selle poolest, et see harmoniseerib inimese südame ja ajulained ning viib inimese keha

võnke madalamaks, mille selle tulemusel tekib rahu. Samuti harmoniseerub

ajupoolkerade tegevus. See omakorda võimaldab kasutada nii inimese intellektuaalset

kui ka loomingulist potentsiaali, mis koos on ideaalne alus heaks õppimiseks ja

loometegevuseks.

Kehalise kasvatuse rangete tundide asemel tuleks kooli ka paindlikumaid tehnikaid,

nagu nt eurütmia ja jooga. Olles nende mõlemaga kokku puutunud, näen ma seda,

kuivõrd palju võib anda lihtne ja harmooniline liikumine. Näilise ja lihtsa ringis

liikumise ning baashäälikute läbitegemine aitab üheskoos õppida lastel ühenduse

3

tunnetamist teistega, koostööd ja teineteisega arvestamist. Imelised ja vajalikud

oskused kõigile ja terveks eluks.

Koolidesse tuleks rohkem kogemusõpet ning ained, mis vähegi võimaldavad ja on

seotud loodusega, võiksid liikuda natukegi rohkem siseruumidest välja! Loodusõpetust

saab nt edukalt viia läbi kooli aias, tehes sinna peenraid, mille eest lapsed saavad ka

ise hoolitseda. Elu on niivõrd elukaugeks läinud, et lapsed ei tunneta enam oma

õpingute seost reaalse eluga. Samuti on elu läinud väga virtuaalseks: proovigem siis

õpetajatena omalt poolt midagi teha, et lapsed õpiksid ka reaalset ja päriselu.

Jälgimine, kogemus, ekspeditsioonid ja matkad võivad lastele avada hoopis uue ja

imelise maailma. Loodusega üksolemise tunnetamise järel võib õpetajast saada laste

jaoks inimene suure tähega, kes on õpilaste juht tagasi looduse ja iseenda juurde.

Looduses on palju rohkem, kui me märgata oskame, aga tihti me ei märka isegi seda,

milleks meil on antud võime märgata.

Õpimapi enesehindamine

Tunnen, et olen antud kursuse raames andnud oma täieliku maksimumi. Pingutanud kõvasti

kirjatöödega, lugenud erinevaid huvitavaid materjale, tutvunud internetiallikatega, kogunud

kokku videosid ja head kirjandust. Oleksin soovinud veel rohkem süveneda kirjandusse aga

aega jäi napiks. Siiski võin öelda, et minu jaoks on kursus täitnud oma eesmärgi, kuna sain

väga hästi kaardistatud materjali, mida vajan selleks, et hakata kirjutama oma

bakalaureusetööd teemal „Laps ja kogukond – alternatiivsed suundumused pedagoogikas“.

Olen kursusele väga tänulik, et see pani mind väga sügavalt mõtlema selle üle, mis on üldse

tarkus minu jaoks ning mis on tarkuse armastus. Samuti hakkasin sügavalt mõtlema, milline

tee on oluline minu jaoks. Tundub, et olen leidnud oma kursi. Kursus õpetas mind nägema

oma enda unikaalset potentsiaali ja seda väärtustama. Olen tänulik toetuse eest sellele!

Head praktiseerimist kõigile! Ja julgust olla just teie ise!

4