Ta

rmo Teeväli

Jaano Martin Ots

Kaval Kilk ja kaksteist lolli

SISUKORD

1. PEATÜKK. SISSEJUHATUS

Kaval „suuärimees“ ja teda ümbritsevad lollid

Kohtumaja ja politseimaja kui kavala ärimehe tasuta tööjõud

Kilgi Plaan: geniaalsest ideest kuulsusetu kustumiseni – erinevad firmad, sama skeem

Skeemitamine ja kohtus käimine kui ärimeetod ja põhitegevus?

Kasutatavate trikkide nimekiri

2. PEATÜKK. MIS INIMENE ON REIN KILK?

Kui ustav sõber on Rein Kilk ehk miks sõbrad ja partnerid tema nime kuuldagi ei taha

Kuidas Kilk Tartu Kommertspangaga asju ajas ja tema koerad Seli diivani ära närisid

Kuidas Kilk olümpiavõitja Erika Salumäe oma valimisvankri ette rakendas

3. PEATÜKK. RAHA MULLE – SÜÜDISTUS SULLE, EHK JUHTUM RAUDSE LEEDIGA

4. PEATÜKK. AASTA ÄRIMEHE KORTERIÄRI VÕÕRASTE KORTERITEGA

Pindi Kinnisvara tähelennu algus ja õnnetute üürnike korterite erastamine

5. PEATÜKK. ÄPARDUSTE JA KANTIMISTE JADA PERE KONTSERNIS

Eesti lammaste tõuparandamine viis lammaste lõppemiseni

Äia vennalt välja kavaldatud leivatehase pankrotti juhtimine

Kuidas Põltsamaa EDE ja teised lihatööstused tapale viidi

Kriminaalasjadega vürtsitatud restoraniäri

6. PEATÜKK. WEROLI PANKROTTI JUHTIMINE

Erastamine paberil tekitatud rahaga ehk investeeringud olematu nõude arvelt

Edukast ettevõttest pankrotti

Saksa rahastajate hanitamine Pärnu meeste vana biodiisliseadmega

Kuidas vana katlamaja kümme korda kallimalt Eesti Energiale müüa

400 000 eurot pankrotipessa tagasi – kadunud 6,7 miljoni asemel

7. PEATÜKK. AMMENDE VILLA ja TARTU PANGAMAJA EHK VANADE MAJADE TAASTAMINE FRENDIDE MOODI

Kuidas rahuldada kirge vanade majade vastu võõra raha eest

8. PEATÜKK. MANÖÖVRID PÄRNU SADAMAS

Kuidas poliitikute abiga Pärnu linnalt tulus ettevõte välja kavaldada

Kuidas konkurentidelt jõel liikumise eest maksu võtma hakata

Kuidas 50% osalusega firmas poliitiliselt korrektselt kontroll enda kätte võtta

9. PEATÜKK. ZELLULOOS EHK KINNISVARAPETTUSTE JADA SOSSI MÄEL

Kuidas juba müüdud krundi eest kaks aastat hiljem raha juurde küsida

Kuidas arendada kinnisvara ehitajatele maksmata

Papivabriku maamaksust hoidumine ja pankrot

10. PEATÜKK. KUIDAS MÜÜA VÄÄRTUSETUT MAATÜKKI EDGAR SAVISAARELE 29 MILJONIGA? 133

Kuidas skeemi untsumineku tõttu saamata jäänud tulu advokaatidelt nõuda

Kuidas keerutamise ja pealekaebamisega altkäemaksuafääris süüdistust vältida

11. PEATÜKK. KATSE MAADEVAHETUSE RONGILE HÜPATA JA FÜÜRI LASTA

Kuidas keerutamise ja pealekaebamisega altkäemaksuafääris süüdistust vältida

12. PEATÜKK. TURVAFIRMA SKORPION MÜÜK ARBITRAAŽIKOHTU ABIGA

Kuidas müüa põrsast kotis ehk võõrandada ettevõte, äri tegelikult maha müümata

13. PEATÜKK. KUIDAS HAIHTUS 2 MILJONIT EURORAHA EHK ÄRIIDEE „TAGURPIDI MUSTKUNSTNIKUKÜBAR“

2 miljonit eurot musta auku – lambalautade ja Liigvalla mõisa „restaureerimine“

14. PEATÜKK. MONOPOLIMÄNG TARTU LINNAVALITSUSES: OSTAN-MÜÜN RAUDTEEJAAMA

Raudteejaama ost ilma rahata ja katse linnalt raha välja pigistada

15. PEATÜKK. KUNSTNIKUD OMAVAHEL

Katse kujur Kangroga ühisfirmat teha, et tema ateljee tuuri panna

ARTIKLID JA INTERVJUUD

Intervjuu Eero Mikenbergiga

Lugu anonüümsest äiast

Vladas Radvilavičiuse kiri konkureerivale kandidaadile Kilgile enne valimisi

LISAD

Kilgi maksuvõlgade tabel

Kilgi pankrotistatud firmade loetelu

Kohtus või politseis menetlused saanud äripartnerite ja töötajate loetelu

Kilgiga seotud, praegu tegutsevad ettevõtted ja varad

1. PEATÜKK

SISSEJUHATUS

Autor: Jaano Martin Ots

Kaval ärimees ja teda ümbritsevad lollid

Igast vigurivändast ei kirjutata raamatuid. Tõika, et Rein Kilk on eriline mees, tunnistavad

aga kõik, kes tunnevad seda lüheldast sõbraliku häälega tartlast. Õigupoolest on Kilk nagu

Eestimaa kreeklane: särasilmne ja võlgades ning alati kurtmas, et tema võlad ja pankrotid on

põhjustanud hoopis keegi teine!

Sellesse raamatusse on kogutud lood paljudelt endistelt sõpradelt ja ärijuhtidelt, kes on

hoogsalt kaasa löönud suuärimees Kilgi tõusus. Nad on taustajõud, kelle õlgadel Rein Kilk on

roninud aupaistesse ja eetrisse, kellel Kilk aga ühel hetkel tooli alt lõi ning paragrahvi selga

lajatas. Tavaliselt sündis see siis, kui saabus aeg jagada lubatud boonust või töötasu; mõnikord

siis, kui omaniku rapsimisest ja rahaga rottimisest väsinud truu juht otsustas lahkuda.

Niisuguseid inimesi on palju ja nende solvumine paistis selle raamatu koostamisel tehtud

kümnetest intervjuudest välja veel pikkade aastate tagant.

Rein Kilgiga äriajamise eest hoiatas riigiettevõtet Eesti Energia isegi Eesti Vabariigi toonane

peaminister Andrus Ansip. Kuidas saavad sedavõrd paljud inimesed olla sedavõrd kaua pahased?

Põhjus on psühholoogias. Äripartnerid ja direktorid on olnud Rein Kilgist esmapilgul võlutud.

Kilgil on imetabane oskus mängida lihtsameelset ja sõbralikku entusiasti. Tema ettevõtmiste

algus on alati romantiline, ta poetab telefonikõnedes oma ärijuhtidele sooje meelitusi nagu

„kallis sägakene“ ja poeb pankuritele külje alla lubadustega, et „teeme ja oleme“. Varsti aga

järgneb periood, mil Reinul enam kuidagi ei ole mahti selgitada, kust tekkib tolm ja kuhu jääb

raha, nagu öeldakse. „Vaatame-mõtleme,“ on Kilgil sel puhul huulil, aga vaatab ja mõtleb ta juba

koos advokaadiga... Ja juhatajatest perekonnasõbrad „Karlutt“ ning „Euromiki“ lähevadki

kohtusse või politseisse vastust andma kui kodanikud Karl Liivapuu ja Eero Mikenberg.

Tegelikult polegi asi rahas, mis jagamata jääb. Pankrotte ja EAS-i ning PRIA lüpsmist tuleb

ju ettevõtjatel ikka ette. Kilgi parimaid töötegijaid on aga ehmatanud kalkus, millega see

kaamerate ees naerusuine Eestimaa kreeklane oma kaaslased tanki lükkab. Ilma mingi

südametunnistuse piinata võib ta kohtus ning politseis luisata, et tema ei teadnud firma

tehingutest ja otsustest midagi. Hoopis käparditest juhatajad on mõne maa või maja vale hinnaga

müünud või mingi raha valel aadressil teele saatnud. Kui siis näiteks juhatajad Teeväli ja

Liivapuu vangimineku ähvarduse ees Kilgi enda käest tulnud kirjaliku käsu välja otsivad, on

„sägakene“ äkki vait. Selgub, et ta oli ise oma valet uskuma jäänud! Sellise psühholoogilise

tähelepaneku on teinud Kilgi suhtes mitmed inimesed: nii, nagu suuärimees usub oma õhulosse

nimega „toidutööstuse kontsern“ või „restoranikett“, nõnda veenab ta kasvõi siseministrit selles,

et tema firmad on tühjaks teinud keegi teine (Tarmo, Erliko, Eero, Meelis, Elmut, Olga, Robert,

Karl, Andres, teine Andres, Maria jne).

Kilgi tugevast tahtejõust ning eesmärgile pühendumisest annab aimu seegi, et vajadusel ei

kõhkle ta külma kätte jätmast ka oma lihast poega. Just nii juhtus 2015. aasta suvel toimunud

IRL-i esimehe valimiste eel. Kuidas küll võis juhtuda, et poliitikas vähetuntud Sander Reinu

poeg Kilk sattus ühe 2015. aasta suurema poliitskandaali keskmesse? Rein Kilk lõi mesti Tõnis

Paltsiga, et IRL-i üldkogul suruda läbi meelepärane kandidaat Jaan Männik. Kui selgus, et häälte

saamiseks toodi erakonda ebatavaliselt suur hulk kriminaaltaustaga uusi liikmeid, võttis

kriminaalide värbamise süü enda peale Tartus vangivalvurina töötanud Sander Kilk. Halva

taustaga inimesed visati IRL-ist välja, samuti Sander Kilk, ent riigikogu valimistel Pärnus 260

häält saanud Rein Kilk jäi erakonda edasi.

Erakonna esimeheks ei saanud Jaan Männik, vaid Kilgi „vana sõber“ Margus Tsahkna,

kellele Kilk kaks aastat varem toimunud kohalikel valimistel Tartus humoorika palagani

korraldas. Nimelt hakkas Kilk oma kampaanias ja ajakirjanduses kuulutama, et ka tema on IRL-i

kandidaat Tartu linnapea kohale. Erakonna ametlik kandidaat Tartus oli aga Tsahkna! IRL-i

juhtkond ei suutnud veenda mesinik Kilki oma mullist loobuma. Tekkis tobe olukord, kus ühel

parteil oli kaks omavahel kemplevat linnapeakandidaati. IRL jäi linnapea kohast üldse ilma.

Ebatavaline mees: ta ajab oma ärisid politseimajas

Särav saksofonipuhuja Kilk on suuteline politseisse kaebama koguni iseenda peale. Tarmo

Teeväli kirjutab Zelluloosi krunti käsitlevas peatükis, kuidas Kilk viis politseisse avalduse, et

magus krunt olevat müüdud tema loata. Politsei tõestas talle aga, et just tema allkirjaga see müük

firmas otsustatigi. Tallinna politsei võttis ette Kilgi tegevuse salajase jälgimise. Sealt tuvastati, et

Kilk tegi nõukogu liikmetele telefonikõnesid, kus palus enda allkirjaga nõukogu dokument

hävitada. Endine hea sõber ja isikliku autopargi hooldaja Teeväli ju tuleb ikkagi pätiks teha!

Teevälja lugu on eriline sellegi tõttu, et tema vastu esitatud süüdistustest või – nagu pärast

kümmet aastat kohtuskäimist on selgunud – valesüüdistustest kirjutatud artikli pärast lasi Kilk

oodata koguni eelmise tema kohta ilmunud raamatu trükkalitel. Et ajalehelugu „tema vastu toime

pandud suurimast kinnisvarapettusest“ ikka raamatusse jõuaks. Ja et hiljem saaks leheartiklit ja

raamatut ka kohtus lehvitada. Reinul on ülim janu avalikkuse ees õigeks jääda ja oma abistajate

peal avalikult trampida.

Siin paljastubki Kilgi erilisus teiste Eesti vippide hulgas: Rein Kilk on Eesti kohtute ja

politseiasutuste kuldklient! Kuigi Kilgi isa on teda minevikus targalt õpetanud oma jalga

ilmaasjata riigimajja mitte tõstma, käitub Rein vastupidi. Tartu, Pärnu, Jõgeva ja Tallinna kohtud

ja politsei on täis tema advokaatide koostatud avaldusi Kilgi endiste abiliste ja nõunike vastu

ning tema firmade saripankrotte. Avaldame kohtusse antud alluvate ja partnerite uskumatult pika

nimistu pluss asjatult aukohtusse kaevatud advokaatide nimed. Vaadates pikka nimekirja, saab

selgeks üks: süüstamine ei ole juhuslik, see on mehe meetod. Pealekaebuste kohtulikule

uurimisele kulunud tunnid oleme raamatus ligikaudu kokku arvutanud, kuid kindlasti on jäämäel

ka veealune osa.

Näiteks jõudis väsimatu hageja Kilk just raamatu valmimise ajal erakordse juriidilise

klounaadini: andis kohtusse oma endise truu advokaadi Maria Mägi. Kilk süüdistas advokaati

selles, et too ei olnud piisavalt usin Tallinna linnalt odava maatüki eest tohutut hinda välja

lüpsma. Esimese astme kohus mõistis advokaadi õigeks. Nagu raamatust loete, hoiatas Tallinna

linnajuhte toona Kilgi bluffimiskatse eest koguni Eesti Vabariigi keskkonnaminister Jaanus

Tamkivi. Ja riigimehed juba tunnevad Reinu ning tema füüri...

Veel üks näide. Vladas Radvilavičius kirjeldab raamatus, kuidas Kilgi pool üritas Jõgeva

kohtule tõestada, et Kilgi äia Neeme Raigi allkirjaga käendus on „anonüümne“. Kohus ei jäänud

seda jaburdust uskuma.

Politsei ja kohtute kurnamine tühjade avaldustega on see, mis Eestimaa kreeklast Kilki

eristab muretust lõunamaalasest või normaalsest ettevõtjast. Kui palju jääb tõsiseid majandus- ja

muid kuritegusid uurimata, sest Rein Kilk ummistab riigiasutused oma valesüüdistuste,

kuriteoavalduste, tõkendite ja hagi tagamise taotlustega? Kui palju jääb seetõttu Eestis õiglust

kehtestamata, et meie kohtute aeg läheb Kilgi vassimisele, kui mees keeldub näiteks käendust

tunnistamast?

Kallid sägakesed! Ärgem olgem lapsemeelsed. Äris ja armastuses on kõik võtted lubatud.

Paljuski õigustab pattusid ju kena tulemus. Suuärimehele ei saa ju pahaks panna ilusaid taastatud

hotelle Tartu ülikooli vastas või Pärnu Ammende villas. Aga terved skeemid, millel mitte mingit

tulemust ei ole? Kui sajad töötajad, tarnijad ja partnerid koos põllumeeste, puidutöötlejate ja

lambakasvatajatega on lihtsalt ninapidi veetud, pankrottides ära lollitatud? Kui maksumaksjat

esindavad ametnikud jäävadki ootama neid võlgu olevaid miljoneid, mille suuärimees

teleriekraanil ja raadioeetris lubab üle kanda. Või EAS-ile ja PRIA-le tagastada.

Tsiteerime allpool Tartu maakohtu pankrotimäärust Kilgi ettevõtetele aastast 2009. Selgub, et

nende ettevõtmiste idee ei olnudki „tuurakasvatuse loomine“ või „Liigvalla mõisa taastamine“

(mõis ei kuulunudki üldse Kilgi firmale, leiab kohtunik üllatusega). Tegevuste põhisisuks sai

PRIA-lt umbes 6 miljoni krooni kantimine Reinu valdusfirmasse Elikante. PRIA nõudis valesti

kasutatud miljoneid tagasi, et need suunata tõsisemate ettevõtjate kätte. Ent lõks kukkus kinni:

mõlemad Elikante tütarfirmad, kustkaudu raha „peremehe“ kätte liikus, olid juba pankrotis.

Nihverdamisel, salgamisel ja tankistide kasutamisel oleks justkui mingi mõte, kui peremees

siis selle raha eest oleks püsti jätnud kasvõi toiduainekontserni Pere. Võitjatele tavaliselt

andestatakse ja võitjal on küllap ka sädelevat ollust, millega mineviku solvamised heldelt

korvata. Kui aga võitjat õhtuks ei paistagi, kuhu siis kõik raha jäi, küsivad pettunud eestlased.

Nii sõnastab oma küsimuse Kilgile üks oma rahast ilma jäänud rapsikasvataja, kelle kiri on

raamatus avaldatud. Otsime üles ka mõningad kohad, kuhu raha Kilgi firmadest kadus.

Tähelepanuvääriv on näiteks asjaolu, et isegi aegadel, mil sajad inimesed, maksuamet ja pangad

ootavad aastate kaupa asjatult Kilgi firmadelt saada olevaid summasid, jätkub mehel raha ja

jultumust osta pankadest odavalt kokku nõudeid hädas olevate isikute vastu, et siis nõuda

jõupositsioonilt raha või järeleandmisi mõnes äritehingus. Nii juhtus näiteks kuulsa kujuri Tauno

Kangro või seriaalinäitleja Vladas Radvilavičiusega.

Rein on ennast edevusest kuulsaks teinud. Eesti elu on tänu temale värvikam. Ent seda

suurema paugu on tema tegevuse tõttu saanud Eesti inimeste omavaheline usaldus. Võib-olla on

kelmitegemine samuti inimlik iseloomujoon, nagu näiteks väärikus. Kuid need omadused ei käi

koos, olgem nõus. Kaval-Antsudel ning Rummu Jüridel on rahvapärimuses oma koht. Vahvad,

säravad sellid. Eriti nooruses, oma „ürituste“ alguses. Aga kui palju Robin Hoodist või Ostap

Benderist tegelikult rahva hulgas lugu peeti? Kas neil leidus ustavaid sõpru peale otseste

sugulaste ja kas nad oma viimasel tunnil elule tagasi vaadates olid õnnelikud? Sellest ajalugu

vaikib.

Oleme siis õpihimulised nagu Rein Kilk, kes oma väite kohaselt õpib Tartu Ülikoolis

õpetajaametit. Meil ei õnnestunud tema õpingute kohta küll värskeid jälgi leida, ent küllap Kilk

ükskord diplomi saab.[ 1 ] Ta ju lubas.

Kirjeldame Kilgi ärinipid siinkohal ära, et tuleks esile moodsa aja hobusevarguse anatoomia.

Siis tekib inimestele vähemalt takkajärgi tarkus, kuidas pankrotijumala hingust ära tunda. Ent

kuidas töö, raha või koguni elutöö kaotanud pettunud inimesed saaksid üle oma hinges kriipivast

tusatundest? Enda üle naerdes. Eesti linnapead on rumalad, riigi raha jaotajad lihtsameelsed.

Erinevad maakohtud ei saa aru, et põrnitsevad ühe ja sama skeemi eri juppe. Maksuamet kurnab

kohvikupidajat, ent teeb kingitusi suurärimehele. Palgatud juhatajad täidavad suulisi korraldusi...

Sest enamus eestlasi ju pole kreeklased.

Nähkem asju positiivselt: kuidas saakski metalliäris pisut raha teeninud lihtne sportlik Tartu

mees rikkaks ning kuulsaks, kui mitte lollide arvelt? Rein Kilgi eluteele on sattunud väga

prominentseid lolle: Unicrediti ja DNB pangad, Saksa ekspordiagentuur Euler Hermes

Kreditversicherung, Eesti Energia (kellele Rein nõukogu liikmena miini bilanssi pani). Võib-olla

isegi elukaaslase isa ehk äi Neeme, kellel oli ju kaks korralikku leivatehast. Kätte on jäänud

ainult kutsed uurija juurde.

Käesolev raamat on lollide tervitus targale ja andekale Rein Kilgile, Suurele Suuärimehele.

Just raamatu ilmumise ajal pidanuks vaimukas Rein esitama Äripäeva lugejatele kõne

konverentsil Äriplaan 2016. Mingil hetkel aga kadus Kilgi nimi välja reklaamitud esinejate

hulgast ning jäi ainult osavõtjate nimekirja. Ega Äripäeva konverentsi korraldajad Kilgi

õpetlikust ettekandest ometi konverentsil osalejate pahameele tõttu loobunud?

Raamat pakub mitmeid juhiseid, kuidas vett sogastada, samu seadmeid ja firmasid mitu

korda müüa, maid ja maju kokku ajada. Leidub ka kirjeldusi, mismoodi mõistusevastaste

nõuetega mitterahalisi sissemakseid teha. Näiteks paigutada „investeeringuna“

tööstusettevõttesse ainult paberi peal eksisteeriva ettevõtte Biodiesel 140 miljoni kroonine

leppetrahvinõue riigiettevõtte Werol vastu. Elutähtis on kõige selle juures kohtukulli küüsist

terve nahaga pääseda. Küll aga ei maksa siit raamatust otsida juhtnööre, kuidas võita sõpru,

ehitada üles pikaajalisi inimsuhteid või saada ühiskonnas lugupeetud kodanikuks.

Raamatut loevad kindlasti huviga meie kangelase advokaadid, keda siinkohal tervitame. Ja

ka hoiatame. Nimelt ei asu keegi neist reetmiste ahela lõpus. Nagu pandi Kilgi uued advokaadid

Kilgi varasemaid advokaate süüdistama, võib juhtuda ka järgmistega. Eero Mikenbergi

intervjuust loete, kuidas ta Kilgile truult euroraha välja ajas. Seejärel ajas järgmine mänedžer

Eero enda majast välja. Järgmine mänedžer nimega Meelis Virro viis Eero Mikenbergi vastu

Kilgi soovil loomulikult ka politseisse avalduse. Kuni ühel päeval sai Virro ise endale uurimise

kaela...

Kilgi pikaajaline ustav ärijuht ja finantspealik Karl Liivapuu angažeeriti juhtima eelmiste

pealike Tarmo Teevälja ja Erliko Parisalu vastaseid kohtuasju. Täna peab hoopis Karl ise kohtus

tõendama, et tema allkiri mingil turvafirma Pristise kottitõmbamise dokumendil on tegelikult

antud Kilgi näpunäidete järgi ning Kilgi otsuse alusel. Selliseid süüdistajast süüdistatavaks

muutumise juhtumeid on veel ja veel.

Küsige ükskõik kellelt pikas kohtualuste nimekirjas, kas Rein Kilgi suuline lubadus maksab.

Teile vastatakse ühest suust: „Reinu lubadus on lõks. Olime lollid, et teda uskusime.“

Fotograafid ja nimbus – üks suu, kaks telefoni.

Niisiis: kõikidel Reinu teenistuses olevatel inimestel on oht sattuda lollide ja pahatahtlike

inimeste hulka, kus neid juba ees ootavad paljud Reinu äripartnerid, kaasaktsionärid, firmade

direktorid ja juhatuste liikmed. Koguni audiitorid ning muud nõuandjad, nagu ka sõbrad,

klubikaaslased ja naised. Lollid, nagu selgub, on ka riigiametnikud, linnapead, politseinikud,

kohtunikud, euroametnikud ning töötajad. Näiteks kümned Tartu lihtsameelsed pagarid, kelle

palk leivatehases lihtsalt ära kanditi. Rääkimata siis suuärimehe firmade klientidest,

konkurentidest ja heausklikest lihtinimestest, need on lausa kirjeldamatult lollid. Suuärimehe

seisukohalt vaadates tuleks sellised lollid lausa ära keelata, millega Kilgi viimased, seni veel

mitte lolliks osutunud advokaadid hetkel ilmselt ka tegelevad.

Järgnev jutustus toetub kohtutoimikutele, ajakirjanduses antud intervjuudele, firmade

kirjavahetusele ja inimeste meenutustele. Meenutused on salvestatud. Psüühiliselt kurnatud

juhatajad, kaitstes end kohtus kunagise sõbraliku tööandja vastu, on välja otsinud koormate viisi

asitõendeid. Selle poolest on ustavate mänedžeride ülelaskmine riskantne tegevus. Raamatu

koostajad ei saa kellelegi soovitada Eestis sellist äripraktikat ega käitumisjoont.

Käesoleva kogumiku koostamine on ajendatud 2005. aastal Äripäeva raamatute sarjas

ilmunud teosest „Miljonisadu saksofonihelide saatel“. Tarmo Teeväli, üks Kilgi

pikaajalisematest ärijuhatajatest, märkas juba „Miljonisaju“ ilmumise ajal, et 1995. aastal

Äripäevalt aasta ärimehe tiitli pälvinud Rein Kilke oleks nagu kaks. Särava pintsakuga mehe

selja taga on õnnetu käega nipitaja, kelle auahnus sunnib teda kokku kahmama ettevõtteid, mida

ta ei suuda juhtida, sest mängib samal ajal arvamusliidrit ja poliitikut. Mis on kümme aastat

pärast „Miljonisadu“ saanud neist miljonitest? Avalikest registritest nähtavast osast on alles vaid

pool Pärnu Sadamat ja keerulisel viisil tegevuse lõpetanud ettevõtete miljonivõlad maksuametile.

Siiski leiduvad ka mõned kinnistud ning naiste-laste-sõprade nimele peidetud maad ja majad.

Muster on korduv nagu hittlaulu refrään: Rein Kilgi algatatud fantastiline äriidee satub üsna

kohe pärast selle käivitamist rahalistesse raskustesse, seejärel kaovad ettevõttest ka varad ning

Kilgi äripartnerid ja tegevjuhid satuvad mitmesuguste süüdistustega kohtu ette. Inim- ja

ärisuhted, mida lihtsameelne eestlane peab pikaajaliseks, on Eestimaa kreeklase poolt õige varsti

mitmekordselt kanditud, varad ja kohustused lahutatud-panditud ning asjad väga segaseks aetud.

Täpsustamaks ning ennetamaks vaidlusi võimalike tähenärimiste puhul, märgime, et

lausetega nagu „Kilk jättis maksmata“, „Kilk võlgnes maksuametile“, „Kilk ehitas maitsekalt ja

ajalootruult“ ning teiste sarnaste keelenditega mõtleme tegelikult vastavalt: „Kilgi mõju all

tegutsevad äriühingud võlgnesid isikutele ja maksuametile“ või „Kilgi kontrollitav äriühing

organiseeris restaureerimise peatöövõttu ja projektijuhtimist“.

Milline on siis Kilgi Plaan – sammud, mis viivad geniaalsest ideest anarhia, makseraskuste, likvideerimiste ja pankrottideni?

1. Kilk hakkab uue hea ideega maailma (Baltikumi, Eestit, Jõgevat, Tartut, Pärnut jne)

vallutama. Ilmuvad intervjuud ja artiklid, milles kirjeldatakse uudset projekti ning

lubatakse, kuidas kohe hakkavad investeeringud voolama, inimesed saavad tööd ja riik

maksutulu. Deviisiks on: „Teeme ja oleme!“

2. Toimuvad tehingud, millega omandatakse maid, ettevõtteid, hooneid, seadmeid ja teisi

tootmisvahendeid. Sageli on tehingud väga keerulised, mitmeastmelised, sisaldades palju

eritingimusi ja arusaamatuid klausleid. Investeeringute tegemine toimub mitte raha sisse

maksmise teel, vaid segaste ja arusaamatute nõuete ostu-müügi ja vahetamise kaudu,

mitterahalise blufi abil, kusjuures keegi jääb kohe kellelegi ka midagi võlgu. Tehingutel on

kalduvus juba enne lõplikku jõustumist muutuda venivateks kohtuasjadeks, mille käigus

jääb nii mõnelgi kaasatud osapooltest mingi loodetud raha või asi saamata. Kilk liidab

omandatud varad oma kontserni, mille haldamist takistab struktuuri mõttetu keerukus.

3. Ettevõtteid tuuakse juhtima erinevaid spetsialiste, kellele lubatakse osalust,

tulevikukasumi jagamist ning partnerlust. Juhatajaid nakatab peremehe entusiasm sedavõrd,

et mitmed neist panustavad Kilgi ettevõttesse oma isiklikku vara, ettevõtteid ning raha.

Palka tegevjuhtidele reeglina ei maksta, see tuleb ettevõtte juhil endal leida ja ühtlasi

leiutada viis raha firmast väljavõtmiseks, meie raamatu jaoks intervjuu andnud endised

Kilgi ettevõtete tegevjuhid tunnistavad, et enamasti soovitati seda teha riigimakse

maksmata. „Skeemitamise“ kohta kirjalikke lepinguid ei sõlmita, kõik käib usalduse peale.

Usaldades sooritavad juhatajad suure vea, millest hiljem tuleb rääkida kas suisa vanglas

(Andres Männarti juhtum) või kodu ja kontoreid läbi otsima saabunud politseiga (Mati

Einmanni ja Juhan Pihelbu juhtum Pärnu Sadamas).

4. Kilgi omandatud ettevõte saab hajusa „kontserni“ osaks, ettevõtte varade peale võetakse

laene ja ettemakse, sooritatakse oste, mille eest jääb tasumata. Algab likviidsuskriis, mis

halvab ettevõtte tegevuse. Ettevõte satub raskustesse, töötajad jäävad palgata, maksuvõlad

kuhjuvad ning koostööpartnerid nõuavad inkassofirmade abil võlgu. Kilk kinnitab

intervjuudes, et kõik on korras ning annab lubadusi võlad ära maksta. Ta torkab siia-sinna

vihjeid, et ettevõtte juhtkond ei ole oma ülesannetega hakkama saanud. „Vaatame-

mõtleme,“ ütleb ta sägakestele, kes küsivad, millal lubatud hüved saabuvad.

5. Toimuvad uued tehingud, mille käigus omandisuhe muutub, varad liiguvad ühtede

juriidiliste isikute omandisse, võlad ja kohustused koonduvad teistesse. Võimalik on

ettevõtete ümbernimetamine ning registreerimine kaugetesse maakondadesse (Nõva,

Sillamäe). Matusemeeleolu süvendavad elukutselised „firmade matjad“ Aivar Tõnisson ja

Silver Eensaar. Nende meeste ilmumine juhatuse liikmeks tähendab risti Kilgi järjekordse

firma haual.

6. Algatatakse rida kohtuasju nii koostööpartnerite, võlausaldajate kui ka töötajate vastu.

Häda heausksetele juhatajatele, kes on Kilgi suulise jutu peale mõne korralduse

vormistanud: selle kinnimaksmist hakkab Kilk nüüd nõudma. Kohtuasjad jäävad venima.

Kilk ei kommenteeri.

7. Tegevjuhtide ja äripartnerite vastu algatatakse erinevatel ette-käänetel kriminaalasjad,

süüdistuste loetelu on pikk. Politsei otsib süüdistatavate kodud ja kontorid läbi (näiteks

Pärnu sadama partneril Einmannil otsiti lisaks kontorile läbi ka kodu, auto ning isiklikud

asjad), inimesi viiakse pikkadele ülekuulamistele. Enamik kaebustest ei pea paika.

8. Usalduse kaotuse või muu sarnase põhjuse tõttu vallandatakse ka Kilki ning tema

ettevõtteid nõustanud advokaadid, kellele jäetakse maksmata teenustasu. Advokaatide vastu

algatatakse kohtuasjad.

Silver Eensaar (üleval) ja nüüdseks kriminaalkorras karistatud Aivar Tõnisson (all) –

mehed, kes ei põlga ka musta tööd.

Skeemitamine ja kohtus käimine kui ärimeetod ja põhitegevus?

Neid inimesi polegi nii vähe, kes on lasknud end Rein Kilgi lennukatest ideedest kaasa

haarata, panustanud tema äridesse aastate jooksul oma aega, raha ja muid varasid ning lõpuks

oma varadest ilma jäänuna ning alusetu avalduse põhjal algatatud kriminaalasjaga võideldes

ajalehest loevad, et nemad ongi kõigis Kilgi hädades süüdi. Paljud neist on selle peale

avameelselt protestinud intervjuudes Postimehele ja Äripäevale.

Kohtusse kaebamine, valesüüdistuste esitamine, tõkendite taotlemine ning sageli ka

kuriteoteadete edastamine politseile, eesmärgiga majandus-likke eesmärke saavutada või kätte

maksta, on viimastel aastatel olnud Rein Kilgi põhitegevus. Ühes mõni aeg tagasi antud

intervjuus on ta ise seda tabavalt nimetanud „kuse kurnamiseks“.[ 2 ]

Tõsi, üks sellelaadne hagide ja kriminaalasjade süsteem on Kilgile kõvasti raha toonud –

nimelt ähvardused Pärnu Sadama kaasaktsionäride Einmanni ja Pihelbu vastu (viimane neist

lahkus elust tänavu, 2015. aasta kevadel). Kilgil õnnestus tagasi pöörata Pärnu Sadama aktsiate

müük Endel Sifile ning saavutada kaasaktsionäri aktsiate pantimine oma ettevõtte kasuks. Sellest

kirjutab meie raamatu vastav peatükk.

Kilgi tegevustel, tegematajätmistel, avaldustel, tunnistustel ja ütlemistel on kalduvus aja

jooksul muutuda. Seega ei ole ka käesolev raamat veel viimase instantsi tõde. Toome lihtsalt

välja olulisemad inimestega ümberkäimise nipid. Peab ju lollidelgi tekkima mingi järeldus oma

nirust saatusest. Samuti ei mahu nende kaante vahele kohtuasjade käigus esile kerkinud kõik

versioonid, sest nii uurijate kui ka advokaatide kulutatud töötundide arv on kujuteldamatult suur

ning materjalide mahtu saab mõõta mitte lehekülgedes, vaid tsentnerites. Ainuüksi aastatel

2013–2015 on Kilgi algatatud valekaebuste peale kulunud hinnanguliselt üle 3000 tunni kohtute

aega.

Trikkide loetelu ehk juhend algajale suuärimehele

Miljonisadu käivitavate trikkide nimekiri, tähestikulises järjekorras

Aja asjad segaseks, ütle, et tuleb veel „vaadata ja mõelda“

Anna lubadusi, kirjelda, kuidas „teeme ja oleme“ ja mis siis kõik saama hakkab

Eita käendusi, garantiikirju, nõukogu otsuseid ja muid allkirjastatud dokumente

Esita „leitud“ dokumente

Esita politseisse kuriteoteade

Kaeba kohtusse, nõua tõkendit

Kutsu ajakirjanikud oma järjekordset uut suurprojekti vaatama veel enne, kui labidas on

maasse löödud. Puhu pasunat, vala vahuveini ja flirdi reporteritega

Kutsu partner ärisse suhtes 50/50, jäta see aga korralikult vormistamata, et saaksid ise

firma varadega vabalt toimetada, jäta kaasomanik ilma nii rahast kui ka osalusest

Müü sama asi mitu korda, aga erinevatele ostjatele

Pöörita ja tõsta hinda, liiguta vara teeseldud müügitehingutega omaenda firmade vahel

Rõhuta, et oled maksnud riigimakse – võimalusel TV-s või raadios. Maksuvõlgadest

vaiki

Räägi tagaselja, kui alatud on inimesed, kes su headust ära kasutavad

Süüdista ebaõnnestumises esimesena kompanjoni või juhatuse liiget

Tee pankrot, vaheta omanikud ja juhatajad ning ütle, et ei tea asjast midagi

Venita, viivita ja ära ole võlausaldajatele, äripartneritele, ajakirjanikele jne kättesaadav

Vormista iseenda firmale suur laen, millega pärast pankrotitoimkonna tegevust

kontrollida

Ähvarda kohtusse andmisega. Politseissegi avalduse kirjutamine ei maksa ju midagi. Nii

saad lollidele ebameeldivusi põhjustada täiesti võõraste kätega

Algatatud menetlused

Väike ülevaade prominentsematest inimestest, kelle vastu on Kilgi firmade poolt algatatud

erinevad menetlused. Nimed esitatud tähestikulises järjekorras, loetelu võib olla ebatäielik.

Advokatuuri aukohtu menetlus:

Karoliina Kõrgessaar

Tarvo Lindma

Maria Mägi-Rohtmets

Kriminaalmenetlus

Olga Aasav

Erki Aavik

Mati Einmann

Helmo Hainsoo

Tõnu Jaanimets

Karl Liivapuu

Eero Mikenberg

Robert Närska

Juhan Pihelbu

Erliko Parisalu

Vldadas Radvilavičius

Enn Ruubel

Tarmo Teeväli

Mart Viisitamm

Meelis Virro

Tsiviilmenetlused

Mati Einmann

Tauno Kangro

Karl Liivapuu

Maria Mägi-Rohtmets

Juhan Pihelbu

Erliko Parisalu

Tarmo Teeväli

Meelis Virro

2. PEATÜKK

MIS INIMENE ON REIN KILK?

Autor: Jaano Martin Ots

See peatükk iseloomustab suuärimeest kui inimest, kes leiab kiiresti nii

romantilisi kui ka majanduslikult kasulikke suhteid. Siiski ei kesta need enamasti

kuigi pikalt ning järgmised uued tuttavad kuulevad, millised alatud lollid olid

eelmised. Selle peatüki lollid on ajakirjanik Katrin Lust, Tartu ärimees Neinar Seli,

Tartu Kommertspanga juht Rein Kaarepere ning sama panga toonane

pankrotihaldur Andrus Ansip, aga ka olümpiavõitja Erika Salumäe.

Kasutatud trikid:

Anna lubadusi

Kutsu ajakirjanikud

Räägi tagaselja

Aja asjad segaseks

Eita

Esita „leitud“ dokumente

Kilk kui ustav sõber

Katrin Lust

Minu tutvus ärimees Rein Kilgiga algas 1999. aasta hilissügisel, kui koostasime klassiõe

Margega kooli kokkutuleku puhul ilmuvat vilistlasajalehte nimega Tamme Press. Enne seda oli

paari ajalehenumbri ilmumist toetanud teine kooli vilistlane Neinar Seli. Astusin pooljuhuslikult

Kilgi juurde ühes temale kuuluvas Tartu pubis. Istusime Margega keset päeva nurgalauas ja

arutasime leheasju, kui ruumi sisenes pruunis nahktagis kõigile tuntud Kilk. Kuna koolilehe

sponsor Seli oli koostöö Tamme Pressiga lõpetanud, kasutasin juhust ja küsisin Kilgilt kui

vilistlaselt abi.

Kilgil läksid silmad särama. Talle meeldis vilistlasajalehe mõte, sest meie ühise kooli, Tartu

Tamme Gümnaasiumi on lõpetanud palju tähtsaid tegelasi nagu Andrus Ansip, Jaak Aaviksoo,

Mart Siimann jne. Kui Neinar Seli andis lehe ilmumiseks paar tuhat krooni ja oma seost

toetusega kusagile märkida ei soovinud, siis Kilgi kindel idee oli see, et Tamme Pressi igal

leheküljel oleks märgitud vähemalt ühe või kahe tema ettevõtte nimi.

Nii ilmuski Tartu Tamme Gümnaasiumi vilistlasajaleht, mida jagati kooli kokkutulekul aula

uksel ning mille esikaanel ilutses ligi poole lehekülje suurune reklaam pubist Zum Zum.

Kilk võlus mind oma jutuga. Ta võis rääkida ükskõik millest. Päikesepatareidest, nisujahust

ja Antoine de Saint-Exupéry „Väikesest printsist“. Ta tsiteeris luuletusi ja raamatuid, mida mina

kui kirjandushuviline õpilane jumaldasin. Tänapäeval ei ole enam raske seltskonnas valjuhäälselt

klassikuid tsiteerida, kui samal ajal nutitelefonis või tahvelarvutis õigeid vastuseid otsida, tean

selliseid mehi ka. Üheksakümnendate lõpus aga ei olnud traadita internetti ega otsingumootoreid

ning Kilk mõjus kui elus Google.

Alles aastaid hiljem sain aru, et Kilgi erudeeritud tsitaadid hakkasid tema igapäevases

dialoogis korduma. Mõnikord tundsin piinlikkust, kui kuulsin teda mõnele austatud härrale või

prouale rääkimas lugu, mida ta oli „puhtjuhuslikult“ veel kellelegi meenutanud kümneid kordi

varem.

Paljude elukunstnikega kokku puutunud Katrin Lust peab Rein Kilki üheks parimaks

selles vallas.

Tema karakterit pikemalt jälgides võis selles märgata korduvat mustrit, mis nagu pehme lõng

vilka kuduja näppude vahel ühelt vardalt teisele jookseb ning mis oma pealtnäha siira soojuse ja

lihtsusega inimesi jalust rabab. Mind hämmastas aga, kui kiiresti võis Kilgi tuju muutuda. Ühel

hetkel kätles ta avala naeratuse saatel mõnd poliitikut, näitlejat või kirjanikku, kelle seltskonda ta

pealtnäha niiväga hindas. Kui Kilk aga toru hargile pani või ruumist välja astus, võis ta selle

komplimentidega ülevalatud prominendi kohta rääkida detailseid vastikusi. Kilgi juttude põhjal

tean ma hoomamatu hulga avaliku elu tegelaste sopaseid eraelusid, mille sügavustesse ma iialgi

laskuda ei tahaks.

Nimekad tegelased aga, kes Kilgile oma hinge avasid, muidugi ei aimanud, et need

eraelulised keskustelud võivad tegelikult jõuda veel sadadeni. Kui inimene räägib selja taga kõiki

taga, on see esimeseks hoiatuseks ka sinule endale.

Minu käest on mitu korda küsitud, kuidas ma julgesin Rein Kilgist kirjutada oma raamatus

„Seks, valed ja eneseusk“ avameelse peatüki. Mind süüdistati reeturlikkuses. Tegelikult polnuks

mul mingit huvi meie suhteid avalikuks kiskuda, kui minu juurde poleks tulnud nii palju inimesi,

kes panid mind ikka ja jälle piinlikku olukorda Kilgilt saadud infoga minu kohta.

Tegelikult ei ole ma kunagi mõistnud, mida Kilk minus nägi? Miks kulutas ta seda nappi

aega, mis tal kolme naise, kuue lapse ja meeletu äritegevuse kõrvalt vaevu üle jäi, mulle

helistades, hingelt pihtides või mind kiirele lõunale kutsudes.

Kord viis Kilk mu koos alluvatega Šotimaale lambaid vaatama ja paariks tunniks jõudsime

ka Londonisse. Harrodsi kaubamajast hangitud ülikallitest peokingadest – mida Kilk mulle

hulgaliselt olla ostnud, nagu kirjutas Kroonika – ei osanud ma temaga suhtlemise hetkel isegi

mitte unistada. Kilgi käsi lihtsalt ei liikunud rahatasku suunas.

Ühe korra küsisin Kilgilt abi, et maksta Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonna õppemaksu. See

oli tema hiilgeajal, kui mees ehitas Tartus Püssirohukeldrit ja rääkis ajaleheveergudel

kolossaalsetest plaanidest. Tartu äärelinna tüdruk, nagu ma olin, arvasin naiivselt, et seitsme

tuhande kroonine õppemaks (umbes 450 eurot) on tema saksofonimängu ja miljonisaju kõrval

piisk merre. Kilk tegi aga seda summat kuuldes imelikke grimasse. Mitu nädalat palusin, et ehk

on suurärimees nõus mind siiski aitama. Kooliaasta alguses, septembris, olin Kilgi firmas abiks

tema arhitektile. Kilk tuli kontorisse, viskas palutud summa lauale ja kõndis ise ruumist välja.

Sain kehakeelest aru, et rohkem ei tasu tema käest rahalist abi isegi mitte hädaolukordades

paluda.

Järgmisel õppeaastal kandideerisin ülikoolis tasuta kohale, mille ma kursuse ainsa tudengina

ka sain. Läksin kooli kõrvalt tööle Eesti Päevalehe suvereporteriks ja hiljem täiskohaga

Õhtulehte. Aastaid hiljem, kui olin karjääri teinud ajakirjanikuna nii Eestis kui ka välismaal, pani

mind korduvalt imestama Kilgi tuttavatelt kuuldud jutt sellest, kuidas ma Londonis elades tema

armuke olin ning teda tänamatult ära kasutasin. Olin üllatunud, kui isegi üks Tallinna

linnapeakandidaat mind intervjuu kestel Kilgi kuulujutu põhjal hoopiski ise küsitlema hakkas.

Aga kui lahke südamega herr Kilk maailma kallimas linnas mulle väidetavalt füüri jagas, siis

miks oli mul tarvis sinna kolides tööle minna keldrikorruse pitsarestorani ja elada Poola

ehitajatega külg külje kõrval vangikongi suuruses äärelinna toas, kuhu Kilgi jalg iialgi sisse ei

astunud?

Kilgi kõige suuremaks miinuseks ja kõikide tema tänaste hädade ning ebaõnnestumiste

põhjuseks pean ma aga seda, et tal ei ole sõpru. Selle viie aasta jooksul, mis mina teda tundsin, ei

olnud Kilgi elus inimest, keda ta poleks taga rääkinud. Neid, kes tahtsid olla Kilgi ustavad sõbrad

ja kelleks minagi end aastaid pidasin, oli tegelikult palju. Mingil hetkel said nad ilmselt nagu

minagi aru, et Kilk ise pole nende ustav sõber kunagi olnud. Paljude, sealhulgas Kilgi

kodulinnast Tartust võrsunud majandus- ja poliitikategelastega aga tegi Kilk alguses

paljulubavaid koostööprojekte, mida asjaosalised ise nüüd mõru naeratusega meenutavad.

Miks Tartu mehed Kilk ja Seli omavahel läbi ei saa ehk kuidas Kilk Tartu Kommertspangast küsitava tšekiga välja võetud raha tagasi maksis

See oli 1992. aasta, kui rahaasjad Neinar Seli ja Kilgi esimest korda kokku viisid. Olgu

öeldud, et rahareform, millega Eesti kroon Vene rublad välja vahetas, toimus sama aasta juunis.

Neinar mäletab asja järgmiselt. Kilk olevat toonud Venemaalt Tartu Kommertspanka tšeki 28

miljonile rublale. Kas see tšekk tuli venelastelt või Tartus tegutsevate tšetšeenide kaudu ning

kuidas Kilk selle omaniks sai, ei tea keegi tänaseni.

Taoline rahatšekk antakse tavaliselt panka ja selle eest saadakse vastu sularaha. Paari päeva

jooksul peaks sularaha välja andnud panka tulema tšeki väljastanud pangalt ülekanne, mida aga

Tartu Kommertspanka ei laekunud. Panga juhid imestasid: kas Kilk on tõesti toonud panka

katteta tšeki teadliku sooviga panka petta? Sellised tšekipettused on muuseas USA-s tänapäevani

levinud ja võimalikud. Oluline on veel mainida, et 1990-ndate alguses oli rubla inflatsioon 200–

500 protsenti aastas, mis tähendab, et rubla kaotas oma väärtust praktiliselt iga päevaga ja isegi

valuutalaene anti metalliäris, millega Kilk toona tegeles, intressiga üks protsent päevas. Tartu

Kommertspanga juht Rein Kaarepere hakkas Kilgilt raha kohta aru pärima. Kilk aga vingerdas ja

selgitas talle omaselt: „See on võimatu ja on toimunud mingi arusaamatus!“

Mees, kellele meeldiks olla meedia lemmik ja arvamusliider.

Pärast nädalatepikkusi tulemuseta läbirääkimisi olevat toonane Tartu Kommertspanga juht

Rein Kaarepere teatanud Kilgile, et ta teeb politseisse avalduse selle kohta, et Kilk tõi panka

katteta või võltsitud tšeki. Tegemist oli juba toona kriminaalkorras karistatava teoga ja selle

oleks saanud panna kelmuse paragrahvi alla. Selle ähvarduse peale tekkinud Tartu

Kommertspanga ja Kilgi vahel viimase poolt välja võetud summa peale kiirelt laenuleping. Kuna

vahepeal oli toimunud rahareform, siis arvestati tšekk ümber 2,8 miljoniks krooniks. Tuletame

meelde, et Tartu Kommertspank oli toona madalaima laenuintressiga pank Eestis.

Neinar Selini jõudis see nõue, kui Tartu Kommertspank 1992. aasta lõpus pankrotti läks ja

kõik varad ning laenud müüki pandi. Kuna Selil oli pankrotipesast saada 78 miljoni krooni jagu

panka jäänud raha, pakkus Kilk välja idee, et Seli ostaks tema laenu pankrotipesast ära ja ta

maksaks raha ise Selile tagasi.

Tolleks hetkeks oli Kilgi laen kogunud 600 000 krooni eest intresse, Kilk ei olnud aga

tagastanud laenu põhiosa ega ka intresse. Seli oli ometi tehinguga nõus ja lubas maha arvata ka

laenu peale kuhjunud intressid. Nii vähenes Selil pankrotipesast saada olev summa, Kilgi võlg

pankrotistunud Tartu Kommertspanga ees aga asendus kohustusega maksta võlg tagasi Selile.

Raha kättesaamine Kilgilt osutus aga tõeliseks peavaluks. Kord lubas ta seda maksta Saksa

markades, teinekord oli tal mingi uus häda või mõte.

Hiljem kuulis Seli linna pealt, et Kilk oli käinud oma toonasele parimale sõbrale olukorda

kaebamas hoopis teise nurga alt. Nimelt rääkis ta Hans H. Luigele, et Ansip ja Seli rikastuvad

Tartu Kommertspangas külmutatud rahadega äritsedes. Andrus Ansip oli tol ajal Tartu

Kommertspanga pankrotihaldur. Sõbrale antud eksitava info põhjal ilmuski Eesti Ekspressis

artikkel, mis käsitles Seli ja Ansipi rikastumist. Samal ajal ei ilmunud aga kusagil infot selle

kohta, et Kilk ise oli kahtlastel asjaoludel saanud pangast 28 miljonit rubla, mis tolle aja kursiga

olnuks tänases mõistes umbes 300 000 eurot, ning sellestki maksis ta Selile aasta või kahe pärast

tagasi ainult 120 000 eurot.

„Uskumatu, et inimene petab panka, siis saab minult laenu ning intressid andeks ja ometi on

tal jultumust minna ajalehte ning näidata näpuga teistele inimestele omaenda sigaduste peale.

Neile, kes on teda tegelikult aidanud,“ ütles Seli hiljem juhtunu kohta kommentaariks. See on ka

põhjus, miks ta ei ole Kilgiga rohkem äritehingutesse astunud.

Kohe näha, et vanad sõbrad!

Aastaid on lahatud, miks Tartu kaks suurärimeest Seli ja Kilk omavahel hästi läbi ei saa.

Sellest jahedast läbikäimisest on ajakirjanduses esitatud erinevaid versioone, muu hulgas ka

eelmainitud juhtum Tartu Kommertspanga võltsitud tšekiga, aga tegelik tõde on palju lihtsam.

Süüdi on hoopis Kilgi rotveilerid ja ribadeks näritud diivan.

See juhtus 1990-ndate keskpaigas, kui ärimees Neinar Selil oli Tartu Annelinna rajoonis

moodne korter. Seli ise seal ei elanud ja korter oli ostetud investeeringuna. Samas oli juba toona

edukas Seli korteri tolle aja kohta vingelt sisustanud, see oli varustatud Tšehhi mööbli ja kõige

moodsama tehnikaga. Seal leidusid ka puldiga televiisor, baarikapid, suured moodsad kõlarid,

köögikombainid ja kõik muu, mis tundus tol ajal tavainimesele ülimoodsa, kalli ja defitsiitsena.

Seli ütleb tagantjärele, et kui mõni Tallinnast tulnud sõber külla sattus, võimaldas see korter

pakkuda tuttavale palju paremat öömaja kui enamik Tartu tollaseid hotelle.

Kilk oli Seli uhkest Annelinna korterist kusagilt kuulnud ja võttis Seliga ühendust. „Ta

sugulasel või tuttaval oli majaremont käimas ja Kilk küsis, kas ma ei tahaks talle oma tühjalt

seisvat korterit raha eest paariks nädalaks või maksimum kuuks ajaks kasutada anda…“

meenutab Seli, miks ta otsustas hädas olevale Kilgile või õigemini tema sugulasele vastu tulla.

See oli suvine aeg, kui Kilgi tuttav korterisse kolis. Kuna Selil seisis korter nagunii tühjalt, siis ei

käinud ta seda ka hiljem kontrollimas. Pealegi oli Kilgil kui tollal kuuldavasti edukal ärimehel

raha küllalt ja tundus täiesti ebatõenäoline, et ta sugulane korterist midagi ära viiks või mõne

muu jamaga hakkama saaks.

Mingil hetkel mitu kuud pärast Kilgi tuttava sissekolimist, hakkas kortermaja elanikelt Selile

ebameeldivaid kõnesid tulema, majarahvas kurtis, et Seli üürnike haukuvad koerad ei lase

inimestel öösiti magada, meenutab Seli. „Mis kuradi koerad,“ mõtles Seli, „kas Kilgi sugulane

kolis siis tõesti koertega võõrasse korterisse?“ Seli tegi Kilgile kõne ja küsis, millal korter

vabaneb. Kilk ajas talle omast ähmast juttu. Rääkis venivast majaremondist ja sugulase nirust

seisust. Haukuvate koertega lubas ta isiklikult tegeleda.

Suvest sai talv ja Kilgi sugulane või tollel hetkel juba sugulased elasid ikka veel Seli korteris,

seda kuude kaupa ning täiesti tasuta. Alles pool aastat hiljem sai Seli Kilgilt korterivõtme tagasi

ja läks ühel pärastlõunal seda ka vaatama. Luksuslikust korterist ei olnud aga enam midagi alles,

kurdab Seli: kaks rotveilerit olid ära närinud mitte ainult mööbli, vaid seintelt oli maha kraabitud

isegi tapeet. Köögikombainid olid katki ja kardinad rippusid pooleldi ribadena akende ees.

Koerad olid hambad sisse löönud kõikjale. Korter vajas täielikku kapitaalremonti. Hiljem selgus

tõsiasi, et tegu polnud siiski mitte Kilgi vaese sugulasega, kes korterisse kolis, vaid Kilgi tollase

kallimaga Palamuse kandist. Korteris elasidki noorik ja Kilgi kaks väikest poega ning kaks suurt

teravate hammastega rotveilerit, kes Seli korteris üles kasvasid. Lisaks peatus korteris sageli ka

Kilk ise.

Seli tegi korteri osas Kilgile üheainsa kõne ning küsis korteri hädise seisukorra kohta

selgitust. „Normaalne inimene tunneks piinlikkust, aga Kilgil oli täiesti suva, et korter oli pool

aastat hiljem kasutuskõlbmatuna tagasi antud,“ mäletab Seli. Hiljem olevat Kilk pakkunud Selile

korteri remondi eest sadat dollarit, mille Seli oma sõnul tagasi lükkas, kuna summa oli tehtud

kahjuga võrreldes naeruväärne.

Kuidas Kilk olümpiavõitja Erika Salumäe oma valimisvankri ette rakendas

2014. aasta alguses rõkkas olümpiavõitja Erika Salumäe rõõmust. Tervislike ning

majanduslike probleemidega hädas olnud Salumäe oli tolleks ajaks juba aastaid võõrsil elanud

ning kitsikust kannatades olnud sunnitud 2013. aasta sügisel panema oksjonile nii oma kunagise

spordivarustuse kui ka olümpiamedalid. Oksjon toimus Londonis, kus Salumäe Souli

olümpiakulla oli 25 000 Inglise naela eest ostnud Neinar Seli ning Barcelona medali samuti

25 000 naela eest alguses tundmatuks jääda soovinud, kuid hiljem siiski Pärnu Sadamaks

osutunud Eesti ettevõte. Nüüd oli ärimees Rein Kilk olümpiavõitja tuttavate sõnul Erikale raskel

ajal abikätt pakkunud ning lubanud medali talle tagasi kinkida. Suurepärase uudise lisaboonuseks

oli veel asjaolu, et ärimees lubanud sportlase oma kulu ja kirjadega Eestisse tuua. Kuupäev lepiti

kokku. Salumäe ei olnud aastaid kodumaal käinud ja võttis pakkumise rõõmuga vastu.

Ta rääkis sellest isegi oma sõpradele kodumaal, kes nägid aga Kilgi ettepanekus kohe kavalat

konksu. Nimelt kandideeris Rein Kilk 2015. aastal riigikogu valimistel Pärnus, kus pidi toimuma

ka Salumäe pidulik vastuvõtt ja medali üleandmine. Salumäe oli üllatunud, kui kuulis, et ärimees

Kilk kavatseb kandideerida valimistel ja et olümpiavõitja on sattunud osaks tema

valimiskampaaniast. See oli muide ülimalt hästi läbimõeldud PR-trikk, kuna ajakirjanikud

näitasid Salumäe käekäigu vastu jätkuvalt huvi üles, Eesti rahvas tundis Salumäele tema raske

saatuse pärast kaasa ning Salumäe on tänini üks Eesti kuulsamaid ja armastatumaid sportlasi.

Kilgi pidu Salumäele medali tagasi kinkimiseks oleks kindlasti näidanud ka annetajat ennast heas

valguses. Mida selleks ajaks juba aastaid pankrottide ja kohtuasjadega ajalehtede esikaantel

figureerinud pankrotimeistril poliitikuks kandideerides hädasti vaja oli.

Kauge kullasära peibutab: Rein Kilk ja Londoni oksjonipidaja Graham Budd Erika

Salumäe kuldmedaliga.

Salumäe sõbrad pärisid, mis tingimustel naine medali tagasi saab ning sportlane ütles, et ega

ta ei saagi seda tegelikult päris endale, vaid Kilgi üheks tingimuseks olevat olnud, et medal

antakse spordimuuseumisse ja selle saaks kunagi endale hoopis Salumäe tütar. Pidu Pärnus

tulevat aga suur ja Salumäe külaskäiku kodumaale kavatseti koos kogu kohaliku rahvaga

tähistada Pärnu Jahtklubis.

Õnneks suutsid Salumäe lähedased Kilgi triki läbi näha: heategu oli selles vähe. Peamine,

mida Kilk soovis, oli saada iseendale au ja kuulsust. Salumäe oli hämmingus ja kuna ta on

aastaid Eestist eemal viibinud, siis ei suutnud ta ise seda plaani ka läbi näha. Kilk oli esinenud

kui sõber, kes ulatab käe.

Loomulikult ei olnud Salumäel soovi reklaamikampaanias osaleda ja nii jäi see ettevõtmine

ära, ajakirjanduses oli Kilk aga jõudnud Salumäe medaliga seotud lubadustega mitmel korral

pildile pääseda. Seepeale tuli ka Kilgi tõeline pale üsna ruttu nähtavale: ta teatas, et kui Salumäe

ei nõustu Kilgi reklaamiüritusel Pärnus osalema, siis ei maksa Kilk kinni ka sportlase reisi

Eestisse. Kilk põhjendas Salumäe sõidu ärajäämist sellega, et Pärnu Sadama üks juhatuse

liikmeid oli läinud manalateele ja matused toimusid nädalal, mil Salumäe pidi Eestisse tulema.

Eestisse Salumäe 2015. aasta algul aga siiski jõudis, ta osales Sportlandi kutsel firma uue

kaupluse avamisel ning tema sõidu korraldamisele aitas kaasa ka teise tema kuldmedali Eestisse

tagasi toonud Neinar Seli, Kilgi „vana sõber“.

„Suuärimees“

On olemas ütlemine: „mis rääkimisega saad, oled tasuta saanud“ ning seda tarkust on Rein

Kilk nii usinalt kasutanud, et on teistelt ettevõtjatelt välja teeninud tiitli „suuärimees“. Ise ta

muidugi eelistab ühe tähe võrra pikemat versiooni kasutada, kuid tema kõneosavust on

tunnustanud nii petta saanud endised äripartnerid kui ka ajakirjanikud.

Kõneosavust on ta lisaks raadioeetrile ja äritehingutele kasutanud nii politseis kui ka kohtutes

ning asjade segaseks ajamisega on tal sageli õnnestunud kas otsest kasu lõigata või vastutusest

pääseda.

Kolleegid Kuku raadio eetrist meenutasid, kuidas Kilk 2011. aasta 5. märtsi

„Keskpäevatunni“ saates (viimane valimiseelne saade tookord) ütles, et „loobub suurest autost,

kuna Tartu-Tallinna vahet saab rongiga sõita, aga nüüd on ka elektriautod riikliku toega“.

Hõbemägi ütles tookord, et on Kilki aina suure Audiga näinud. „Mina loobuks sellest,“ ütles

Kilk. Hiljem teatas ta, et kaalub asja. Ning nüüd on ta ostnud kõige suurema hõbedase SEL

Mercedese. Kiidetud olgu Allah, kes asju seekord sedapidi lasi paista, ütleksid selle peale meie

lõunamaised sõbrad.

3. PEATÜKK

RAHA MULLE – SÜÜDISTUS SULLE, EHK JUHTUM RAUDSE LEEDIGA

Autor: Katrin Lust

Olgat Aasavit kutsutakse Tartu Raudseks Leediks. Ta on pisikest kasvu kena ukrainlanna,

kergelt lokkis blondide juustega. Talle sobivad ilusad ehted ja pärlkõrvarõngad. Aktsenti Olgal

pole. Ta valmistub koos Aivar Mäega korraldama kontserti Ukraina toetuseks, mitmel korral

rõhutab ta oma slaavi verd. Sealt tuleb ka Olga agarus kõiki oma söögikohti stiilselt majandada.

Kuigi alati esinduslik ja väljapeetud äridaam nõustus minuga kohtuma ning oma mälestused

ühistest äridest Rein Kilgiga diktofonile rääkima, palub ta päev hiljem intervjuud raamatus siiski

mitte avaldada. Prominentse ärinaise silmad täituvad pisaratega: „Liiga palju olen mina ja mu

perekond haiget saanud,“ põhjendab ta, miks ta ei soovi koos Kilgiga isegi samas raamatus olla.

Tulles vastu Olga soovile, jätame talle õiguse vaikida ning jätame temaga tehtud intervjuu

helisalvestise arhiivi. Ehk soovib Kilk kunagi kuulata, mis tunne on olla esmalt kiidetud

lepingupartner, hiljem aga väära süüdistuse ohver? Avaldame lisaks eelpool tsiteeritud

põhjendusele veel vaid ühe Olga kommentaari: „Tegelikult on Kilk fenomenaalne kuju!“

Mida Olga silmas peab? Seda, kuidas on üks mees suutnud lollitada peaaegu tervet Eesti

ärieliiti, ajakirjandust, poliitikuid ning koguni vabariigi presidente. Neid, kes Kilki tänaval

tervitada ei taha, on palju. Vaikida ei saa aga inimesed, kes on olnud Olga Aasaviga seotud Kilgi

ettevõtete kaudu.

Mõned ärinaisele lähedal seisvad inimesed kinnitavad, et kuigi Kilk andis täiesti

põhjendamatult Aasavi vastu sisse kriminaalasja, süüdistab naine täna eelkõige ennast, et ei

näinud Kilki läbi. Tegi ju Aasav (nagu kümned, kui mitte sajad, kes on Kilgiga kokku puutunud)

äritehingud tema firmadega vabatahtlikult, nägemata dokumentide kavalaid pügalaid ja

usaldades eelkõige Kilgi nime ja juttu. „On ju raske uskuda, et mees, kes kannab Valgetähe

ordenit ning annab vabariigi aastapäeval presidendile kätt, on tegelikult petis,“ märgib üks Tartu

kodanik, kes töötas Kilgi ja Aasavi koostöö ajal Kilgi firmas.

Kuidas sai Aasavi usaldus Kilgi vastu alguse?

Aasavi ja Kilgi ühine äritegevus sai alguse buumi ajal. Olga firma hallatav Tartu Atlantis

töötas hästi ja teenis naisele igal aastal korraliku kasumi. Ühel hetkel tegi Atlantise klubi

vedanud noorte tegevjuhtide tiim Aasavile kui omanikule ettepaneku äri laiendada. Mingil viisil

Kilgi poolt hoonestusõigusega omandatud Pärnu ranna ööklubi Sunset tundus noortele huvitava

väljakutsena. Kui Tartus aeti juba edukat ööklubiäri, siis miks mitte ka suvepealinnas? Aasavi

tiimil oli plaan Sunset nii käima tõmmata, et Pärnust saaks taas peopealinn ka talvel. Eriti, kuna

Pärnu rannabaar oli vähemalt sama pika ajaloo ning kurikuulsate traditsioonidega peopaik nagu

Emajõe-äärne restoran Kaunas Tartus. Küllap olid kunagi metalliäri tippaegadel peatunud

nahktagides ärikate tumedate klaasidega mersud ka Pärnu rannakõrtsi parklas.

„Noortel oli tohutu usk ja sellepärast investeeris Olga sinna üle viie miljoni krooni,“ avab

tuttav tausta, „ta tegi sinna restorani ja kaptenisaali. Uputas klubisse tohutu raha. Lisaks maksis

Kilgile üüratut renti, üle kahe miljoni krooni aastas, mis oli kindlasti üle turuhinna ning rohkem,

kui Sunset kasumit suutis teha. Kuna Olgal läks Atlantises hästi, siis kraapis ta rendiraha sealt

kokku ja ei kaevelnud.“ Olga vedas ööklubiäri Pärnu Sunsetis seitse aastat.

Aasavi äri klubis algas Pärnu suure üleujutusega jaanuaritormis aastal 2005. Aasavi tuttav

meenutab, kuidas omaniku poeg kühveldas tormidele ja tuultele avatud rannaribal asuva Sunseti

terrassilt kühvliga merre tagasi liiva, mille torm sinna oli toonud. Pärnu Postimehe fotograaf

sattus sündmuskohale ja jäädvustas ta pildile. Hiljem kui Kilk seda fotot lehes nägi, tegi ta

Aasavile peapesu, justkui oleks ta poeg varastanud liiva. „See oli absurd ja tegi Olgale haiget,“

ütleb tuttav. Kuigi Sunset ei ole enam Aasavi kätes, tegutseb see töötava ettevõttena tänaseni ja

Kilgil pole olnud tarvis pärast nii suuri investeeringuid majas uusi remonte teha.

Kuna Aasavi ettevõte oli hea rentnik, tegid Kilgi „poisid“ nüüd Aasavile uue ahvatleva

ettepaneku. „Restoran Volga oli Tartus küll renoveeritud, aga keegi ei suutnud seda käima

tõmmata. Nüüd pakutigi seda Olgale, kes Pärnus hiiglaslikku renti maksis ja tohutuid remonte

ette võttis...“

Tuttava sõnul rääkis Kilgi toonane parem käsi Karl Liivapuu temaga nii mesimagusalt, et

naine lõigi Kilgiga käed ja asus Eestis majanduslikult kõige raskemal ajal, 2009. aastal,

tegutsema ka Volgas. Sellega käis kaasas Ateena maja haldamine, kuhu Piletilevi tahtis kino

ehitada. Ateena maja osas oli üks Kilgi esindajaist, Peeter Kukk, Olgale oma allkirjaga

kinnitanud, et kui äri kehvasti läheb, võib maksta pool algsest rendisummast. Kuidas läksid lahku

Piletilevi omaniku Rain Lõhmuse ning Rein Kilgi ärilised teed, on omaette jutt ning kas ja kui

palju Rein Rainile võlgu jäi ja miks Kilk LHV pangast laenu ei saanud, võiks jääda järgmise

raamatu teemaks.

Kuid Volga ja Ateena maja tõmbasid Olga Aasavi äril hinge kinni, kuuldavasti pidi ta renti

maksma 120 000 eurot aastas ning lisaks ostma ise välja ka vajalikud väikevahendid, mööbli,

tehnika ja muu säärase. „Nad olid kavalad ja tegid Olgaga sellise lepingu, mida ta ei suutnud

täita. Kui Olga ütles Karlile, et ta ei suuda enam ja soovis lahkuda, andis Karl talle täpselt nii

palju järele, kui neil endal oli vaja, et asi edasi tiksuks,“ kirjeldab Olga tuttav.

Hoolimata majanduslikust depressioonist suutis Aasav vedada Tartu restorani kolm ja pool

aastat. Ometi mõjus see talle hävitavalt ja mingil hetkel sai ta aru, et peab sellest ärist lahkuma.

Et karmid lepingud olid alla kirjutatud, pingutas ta mõnda aega siiski veel edasi. Kuna

rendivõlad Volgas tõusid iga kuuga, tegi Aasav Liivapuule pakkumise: ta annab renoveeritud

Sunseti töötava ettevõttena Kilgile täiesti tasuta üle ja räägib ära ka ööklubi tiimi, kes juhiks tööd

Kilgi alluvuses edasi. Liivapuu oli nõus.

Ei möödunud palju aega, kui Aasav pidi siiski tegema otsuse ka Volgast lahkumise osas,

kuna restorani kahjum kasvas iga päevaga. „Volga probleem tuli sellest, et inimesed käisid seda

vaatamas kui muuseumi. Astusid sisse, vaatasid ja läksid siis mujale einestama...“ räägib Aasavi

tuttav, kelle sõnul tegutseb nüüd majas Lauri Laubre. „Täna on Volga sama kehvas seisus!“ teab

ta.

Kui Aasav 2011. aastal Ateena majast lahkus, tegi ta Kilgiga tolle toonase usaldusmehe

Liivapuu vahendusel uue diili. Et mitte firmat pankrotti lasta, tegi ta ettepaneku, et nad maksavad

kahe peale Volgas kasutusel olevat tehnika liisingut. Ka pidi ta Ateena majas maksma uue

rentniku leidmiseni kommunaalmaksud. Aasavi tuttav peab silmas, et Volga restorani juurde

kuulusid ka samas majas asuva kino Ateena ruumid, mille seinal rippus kallis ekraan, lisaks oli

majja ostetud kallis helitehnika, soetatud tõstukid ja restoranis kasutusel olevad kõlarid,

mikrofonid jne.

Liivapuu toonasel kinnitusel ei olnud Kilgil selle plaani vastu midagi. Kokkulepe jäi, et

proua Aasav maksab pärast firmast lahkumist tehnika liisingut edasi. „Ühel päeval helistas

Olgale aga tema vana raamatupidaja, kes oli jäänud Kilgi alluvusse tööle. Ta hoiatas Olgat, et

ärgu too Kilgi firmale enam midagi maksku, sest tegelikult ei tasu nad juba kuude kaupa tehnika

eest mingit liisingut.“

Kui Aasav asja uurima hakkas, oli tema kunagine kontaktisik Liivapuu aga Kilgi juurest juba

tüliga lahkunud ja tema asemel istus nüüd troonil Kilgi uus parem käsi, värskelt suusaradadelt

naasnud Kaspar Kokk. Too olevat hakanud Olgat ähvardama, nõudnud, et koos majaga tuleb

Kilgile tagasi anda ka kogu tehnika ja väikevahendid, mis olevat maja omad, kuigi Aasav oli

need välja ostnud.

„Olga kirjadele ei vastatud liisingute osas, kuigi ta oli neid maksnud. Olga hakkas hoopiski

Kilgi advokaatidelt saama kirju selle kohta, et ta olevat jätnud liisingud maksmata ja Aasavilt

nõuti tehnika osas sisse kahjunõue 500 000 eurot. Kirjad tulid Tallinnast Zelluloosist, kuhu Kilk

oma ärid oli üle kantinud. Aasavil ei jäänud muud üle kui lasta Volgas tegutsenud firma siiski

pankrotti. Sellest aga jäi Kilgile väheks, ta otsustas, et Olgalt tuleb võtta, mis võtta annab.

Selleks, et kättemaksuaktsioon oleks mõjuvam, anti Aasavi vastu sisse kriminaalasi ning Kaspar

Kokk rääkis üle linna erinevatele inimestele, et tegu on vargaga.“ Kriminaalasi puudutas Olga

poolt liisinguga soetatud ning juba kinni makstud 17 mikrofoni, mis Koka arvates oleks tulnud

lepingu lõppemisel koos majaga üle anda.

See on ilmselt see tõik, mille pärast Tartu raudse leedi silmad täna Kilki meenutades pisaraid

täis valguvad – aastaid ausat äri ajanud inimene tembeldati vargaks ning sai hirmutamiseks kaela

kriminaalsüüdistuse. Tõsi, see asi lõpetati peagi, kuna politsei tuvastas, et tegelikult pole kuritegu

toimunud.

Olga Aasav ehk Tartu Raudne Leedi teenis Kilgile suuri summasid, kuid sai „tänuks“

valesüüdistuse omaenda vara varguses.

Kuidas Kilk võõra viinaga ärikohtumisi peab?

Ülikoolilinna kuluaarides räägitakse juhtumist, kuidas Aasav olla kunagi Kilgiga käed

löönud seoses Tartu Raudteejaama restorani puudutava projektiga. See olnud Ukraina päritolu

naisele hingelähedane mõte. Tartlased teavad, et teda on alati tõmmanud slaavilike ideede poole

ja 1876. aastal ehitatud vanasse vaksalisse sobis valgete laudlinadega ja armastatud slaavi

köögiga restoran suurepäraselt.

Kilgi lubadusi uskunud Aasav oli Reinuga käed löönud ja palganud isegi juhtaja, kes hakkaks

uue plaanitava restorani asju ajama. Kuigi leping oli sõlmitud, venis raudteejaama ehitus aga

kuude kaupa – ja nagu käesoleva raamatu vastavast peatükist võib lugeda, koguni aastate viisi.

Kui Olga juba restorani avapidu planeeris, olevat ta Tartu Linnavalitsusest teada saanud, et Kilk

pole veel isegi mitte ehitusluba taotlenud. Aasav helistas Kilgile nädalate kaupa, et vaksali osas

kohtumine kokku leppida ja äriplaani arutada. Kõik lepingud olid selleks ajaks allkirjastatud.

„Kilk aga ei tulnud ja ei saanud,“ mäletab Aasavi tuttav. Olga olla muutunud iga hetkega

närvilisemaks, sest raudteejaama tulevik oli Kilgi käitumist arvestades hämar. Et saada kindlaid

vastuseid, suutis ta siiski ühel päeval Kilgi nii kaugele rääkida, et too lubas temaga Tartu

Raudteejaamas kohtuda. „Olga ütles Reinule, et ootab teda terve päeva vaksalis. Et tulgu, millal

ta jõuab. Lihtsalt nad pidid kohtuma! Asi oli juba kriitiline.“ Kilk lubas tulla kella seitsmeks

õhtul, kuid oli Aasavi imestuseks suisa pool tundi varem kohal.

„Olga oli üllatunud, et ta pidas kohtumise ajast kinni ja tuligi kohale,“ naerab anonüümsust

palunud tartlane. Proua Aasavi rõõm jäi siiski üürikeseks. Kilk teatas kohtumisel naisele, et

kõrvalmajas toimub parasjagu hosteli avapidu. „Olga ütles Reinule, et tema küll sinna minna ei

taha. Ta ei tundnudki seal kedagi ja milleks, tal oli vaja Kilgiga oma juttu rääkida. Rein aga

ütles, et seal saab süüa ja juua ning nad saavad maha istuda ja oma asju arutada. Et ta teeb Olga

teistega tuttavaks.“

Nii läkski Olga Aasav koos Rein Kilgiga peole, kuhu teda polnud kutsutud ja kuhu tal ei

olnud mingit soovi minna. „Rein oli nii fenomenaalne kuju, et ta suutis Olga ära rääkida. Olga

oli seda kohtumist nii kaua oodanud ja mõtles samas, et ega midagi – räägime siis seal.“

Vaksali kõrval asuv hostel oli avamispeo puhul rahvast täis. Külalistele pakuti head ja

paremat. Mingil hetkel pakkus Kilk Aasavile istet ühe suure laua taga ja soovis naisega pitsi

viina teha. Aasav kehitas esialgu õlgu, kuid mõtles siis, et mis siis ikka.

„Olga mõtles, et ega midagi, teen siis ühe pitsi viina Reinuga. Ehk saame oma asju arutada.“

Kilk valanud aga Aasavi pitsi veel kord täis ja jällegi tõsteti ei millegi toost. Kui proua Aasav

siis lõpuks suu avas ja raudteejaamast rääkima hakkas, tõusnud Kilk tema üllatuseks püsti ja

öelnud, et ta peab hambaarsti juurde minema. Proua Aasav sai teada, et ärimees ei tulnud

Tartusse mitte temaga kohtuma, vaid pani hoopiski endale sinna hambaarsti aja kinni. Kilk

kadunud peolt ära, Olga aga jäänud üksinda võõraste keskele istuma, kaks pitsi viina hinge all.

„Olgal oli tükk tegemist, et pärast oma lähedastele selgitada, et oli sattunud Kilgiga peole ja

joonud kaks pitsi viina ning ei saanud seepärast ise koju sõita.“ Hiljem lõpetas Aasav Kilgiga

raudteejaama osas koostöö ja kuigi tal oli õigus lepingu alusel nõuda Kilgilt trahve projekti

venimise osas, siis seda ta ei teinud.

Tuttava kinnitusel on Olga Kilgile tänaseks andestanud, kuid leiab, et tegu on inimesega, kes

tahab teistelt ainult saada ja on väga vähe valmis vastu andma. Olga on Kilgi ettevõtetesse nii

palju raha pannud ja ei väärinud sellist käitumist. Mis Olgat aga kõige rohkem hämmastab, on

see et Kilk on suuteline inimesele nii palju haiget tegema, aga samal ajal naeratades tänaval vastu

tulles käe pihku suruma. See on „ausa eesti ärimehe puhul“ tema jaoks kõige arusaamatumaks

jäänudki.

4. PEATÜKK

AASTA ÄRIMEHE KORTERIÄRI VÕÕRASTE KORTERITEGA

Autor: Jaano Martin Ots

Selles peatükis näeme, kuidas Kilk pärast metalliäris vahelt tehtud füüri tühja-

tähja peale äraraiskamist esimese suurema skeemi püsti paneb ning sellega

ühele firmale laenuralli-pöörded peale lükkab.

Selles peatükis osutuvad lollideks kommunaalmaksetega raskustesse

sattunud inimesed, omandireformi õigustatud subjektid ja erastamislootusega

üürnikud. Aga ka tehinguid läbi viia aidanud notar ning nii mõnedki toonased

äripartnerid „Pindi poiste pundist“.

Kasutatud trikid:

Anna lubadusi

Esita „leitud“ dokumente

Ähvarda

Alates aastast 1995, mille lõpul ajaleht Äripäev Kilgi aasta ärimeheks kuulutas, kuulus Rein

Kilgile Pindi Investi kaudu ettevõte nimega Pindi Kinnisvara AS. Selle firma esialgne äriprojekt

oli omandireformi käigus inimestele erastamiseks ettenähtud korterite volituse alusel hoopis

kellegi teise nimele erastamine.

Mäletatavasti oli elamispinna erastamine võimalik korterivaldajal ehk üürnikul, kes oli selle

elamispinna endale kasutamiseks saanud ENSV-s kehtinud korteriorderi alusel. Peamiselt

puudutas sedalaadi erastamine nõukogude ajal ehitatud kortermajades asunud riiklikke

elamispindu, erastamine ei puudutanud eestiaegsetele omanikele tagastatavaid hooneid ega

nõukogude ajal ehitatud eramuid ning kooperatiivkortereid.

1990-ndate keskpaigaks oli Kilgil küpsenud selline äriplaan. Pärast Nõukogude Liidu

lagunemist, paljude riiklike töökohtade kadumist ning rahareformist tingitud majanduselu

ümberkujunemist olid paljud korteriomanikud raskes olukorras. Neil olid nõukogudeaegsed

korterid küll veel käes, kuid nad ei suutnud maksta kommunaalarveid. Inimestel tekkisid

majavalitsuste ees võlad, mida nad ei suutnud maksta ning ammugi puudusid neil vahendid

korteri erastamiseks. Tõsi, korterite erastamiseks sai kasutada erastamisväärtpabereid ehk EVP-

sid, kuid sageli oli neid vaja rohkem, kui inimesed oma tööaastate eest olid saanud ning EVP-de

juurde ostmiseks puudusid neil võimalused.

Kilk otsustas kasutada inimeste häda hüppeliseks rikastumiseks. Et erastamise õigustatud

subjekt oli üürnik või tema poolt näidatud isik, hakkas Pindi Kinnisvara ostma kokku üürnike

võlgu majavalitsuste ees. Majavalitsused müüsid neid nõudeid meeleldi, kuna olid omakorda

võlgu vee-, sooja- ja elektritootjatele ning Kilgi pakkumine andis neile vähemalt mingisuguse

osa üürnike lootusetutest võlgnevustest tagasi. Pindi Kinnisvara aga hakkas inimesi omandatud

võlanõuetega šantažeerima. Kuna inimestel polnud reeglina nõutud summat kusagilt võtta,

meelitati või nõuti neilt võlgade tagatiseks välja volitus korteri erastamiseks kellegi kolmanda

kasuks ning selle isiku määras Pindi. Väga prominentne erastaja oli Aivar Tõnisson, kes sai enda

kätte volitused paljude korterite erastamiseks. Selle skeemiga seoses algatati ka mitu

kriminaalasja. Üks tookord korteritehinguid vormistada aidanud notar oli Peeter Tehver, kes

hiljem ametialaste kuritegude eest karistada sai. Kannatanute sõnul volitusi võltsiti ning inimesi

aeti teadlikult segadusse. Lubati, et korter erastatakse nende inimeste nimel ning nende eest ning

nad võivad sinna üürnikena edasi jääda või korteri hiljem endale tagasi osta. Tihti olid volituste

andjad vene keelt kõnelevad inimesed, kes ei tundnud seadusi ega saanud aru, millele nad alla

kirjutasid. Nii peteti välja suurusjärgus 250–300 korterit, peamiselt Tallinnas ja Tartus. Inimesed

said sageli hoopis hiljem teada, et nende korter on erastatud.

„Minu mure on teie mure. Teie korter on minu korter,“ kõlasid tol ajal Pindi Kinnisvaras

tuntuks saanud Aivar Tõnissoni sõnad.

Kui üürnik oli veel korteris sees, siis hakati neid erinevate meetoditega välja tõstma –

kohtuga, ähvardustega. Ja kui inimesed olid väljas, müüdi maha puhtad korterid. Keskmiselt läks

korteri erastamine Pindile maksma paar tuhat eurot, aastatel 1999–2000 aga müüdi need

hinnatasemega 20 000 – 30 000 eurot. Inimeste häda ära kasutades teeniti vahelt vähemalt

kümnekordne kasum. Lisaks küsitavale eetilisele küljele oli neis tehingutes päris palju ka otsest

võltsimist ja pettusi, mäletavad asjaosalised, kuid ohvriteks langenud lihtsad inimesed ei osanud

end keerulistes juriidilistes küsimustes kuigi hästi kaitsta ning kuritegudena on need juhtumid

tänaseks aegunud. Kilk müüs Pindi Kinnisvara 2000. aasta paiku, kui korteriprojekt hakkas

lõppema ning partnerid maksid Kilgile firma eest 5 miljonit krooni.

5. PEATÜKK

ÄPARDUSTE JA KANTIMISTE JADA PERE KONTSERNIS

Autor: Jaano Martin Ots

Selles peatükis näeme, et kuigi tühi kott ei seisa püsti, saab paljudest

tühjadest kottidest kombineerida suurepäraseid õhulosse, mille peale pankurid

laenu annavad ning eurofondid toetust jagavad, kuid mis pärast vaikse plõksuga

lõhkemist paljastavad, et sissepandud raha asemel on seal alles vaid pisut

sõnnikulõhnalist õhku.

Lollideks osutuvad päris paljud tuntud ja tublid inimesed. Lambakasvatuse

spetsialist Hillar Kalda. Ajakirjanik Katrin Lust, keda Kroonika esitleb kui Kilgi

lambahuvilist Londoni pruuti. Vorstimeister Elmut Paavel. Koolipapa Toomas

Kõiv. Veterinaarametnik Arbo Kepp. Vambola Raig, kes eduka leivatööstuse 50%

aktsiapaki asemel avastas end olevat varatu ja väärtusetu riiulifirma

kaasaktsionär. Oma Pärnu leivatööstusest Cibus jäi ilma pärnakas Mati Kuusk,

tõenäoliselt ka kiuslik ja loll inimene, kes suuärimehe lennukaid plaane mingi

regionaalse väiketootmisega torpedeeris. Sõgedad leivatöösturid Tõnis Väli ja

Andres Linnas püüdsid järgemööda Kilgi Pere-kontserni leivatehast päästa, kuid

muidugi ei saanud hakkama ja tegid suuärimehele sellega suurt kahju. Millega

seoses selgus, et lollid on ka Maria Mägi büroo advokaadid, kes aitasid Kilgil

leivatehast maksuameti arestide alt välja kantida ning uutele omanikele müüa.

Selles peatükis näeme ka, kuidas jäi lolliks ning sai kriminaalasja kaela Kilgi

pikaajaline äripartner juba metalliveo päevadelt ning ustav varade haldaja Erliko

Parisalu. Kriminaalsüüdistuse sai ka Kilgi koostööpartner, tema restoranide ja

klubide pikaajaline haldaja Olga Aasav.

Täiesti lollilt käitus PRIA, kes lausa pressis oma raha investeeringuteks

ettevõtmisele, millel ei saanudki mingit perspektiivi olla ning lubas seejärel varad

teise ettevõttesse üle viia, ilusate lubaduste eest küll, aga siiski lollilt.

Lollid laenud andsid välja ka pankurid DNB ja Unicrediti kontorites. Muidugi

osutus lolliks ka Eesti maksuamet ning koos temaga kõik ausad maksumaksjad.

Ja lõpuks, lollid olid ka tuhanded ja tuhanded lambad, kes selle asemel, et

„teha ja olla“ hoopiski salenesid, haigestusid ning parasiitidest puretuna

piinarikkalt hinge heitsid.

Kasutatud trikkide nimekiri on selle peatüki juures nii pikk, et siia võiks kõik

nad kirja panna ning tõenäoliselt peaks veel mõne Pere-spetsiifilise juurdegi

defineerima.

Suurejooneline plaan Eesti lammaste tõuparandamiseks

Lennukas plaan lambakasvatusega tegelema hakata küpses Rein Kilgil 2004. aastaks. Kuigi

vähehaaval oli ta oma kooperatiiviaegsete äride – mesilasepidamise ja roosikasvatuse – käigus

omandatud maadel juba paari-kolme aasta jooksul lambaid kokku ostnud, jõuti suuremahulisema

loomakasvatuse projektini pisut hiljem.

Nagu Kiir mõisavalitsejaks õppides, nii käis ka Kilk Inglismaal ja Šotimaal lambakasvatuse

kogemusi omandamas ning andis ärilehtede reporteritele suurejoonelisi intervjuusid. Projekt oli

Kilgi arvates nii käegakatsutav ja selge, et ta võttis Šotimaale lambakasvatusega tutvuma kaasa

ajakirjaniku Katrin Lusti, ostis talle karjamaade külastuseks sobivat riietust ning poseeris

rahulolevalt farmide ja lammaste taustal. Plaan oli rajada Eestisse suur lambakasvatuskontsern,

mis koondaks ühte ettevõttesse nii lihatootmise kui ka tõuparanduse, ja luua kogu Baltikumi

hõlmav lambakasvatuse kompetentsikeskus. Lambaliha taheti hakata müüma ka

moslemiriikidesse, kavandati koguni islamiusuliste reeglitele vastava rituaalselt korrektse

tapamaja rajamist. Ka kodumaistes toiduainetööstustes ning restoranides pidi kohe algama

lambaliharoogade ennenägematu võidukäik, sealhulgas eriti Kilgile endale kuuluvates

söögikohtades.

Leia pildilt parandatud lambatõug ning PRIA toetus!

Karjakasvatuse algus oli ambitsioonikas. Kilgi ainuomanduses oleval firmal OÜ Elikante oli

osalus sellistes ettevõtetes nagu OÜ Nurmus Grupp ning Marga Roosikasvatus, millest

moodustuski esialgne lambakasvatusettevõte. Hiljem tekkis Elikante omandisse veel Eesti

Lambakasvatuse Tõukeskus OÜ, kuid see oli ette nähtud varade kantimiseks, kui algsed

lambakasvatusfirmad pankrotistuma hakkasid.

Kuid alguses osteti massiliselt lambaid ning palgati inimesi, ajakirjandus raporteeris Kilgi

karja kasvamisest Eesti suurimaks lambakarjaks. Projekti hakkas juhtima nii usaldusväärne mees

nagu Eesti Lambakasvatajate Seltsi tõuaretuse peaasjatundja Hillar Kalda. Kuid nagu sedasorti

lennukate ideedega Kilgi kontsernis ikka kippus juhtuma, nappis käibevahendeid ning üsna varsti

selgus tõsiasi, et ilma söömata lambad elada ei oska. Kohaliku omavalitsuse töötajate ning

veterinaarametnike läbiviidud inspekteerimistel ja kontrollimistel ilmnes muidki puudusi.

Lambad hakkasid massiliselt surema ning Kilk süüdistas Kaldat. Tartu Postimehele antud

intervjuus ütles Kilk Kalda kohta: „Tegemist on äriliselt täiesti saamatu vennaga.“ Mis puutus tol

hetkel Nurmus Gruppi ähvardavasse kohtuasja, siis soovitas Kilk ajakirjanikul mureta olla:

„Selle eest hoolitsen mina ja mingit kohtussekaebamist ei tule.“ Mõningad võlausaldajad saidki

pärast ajakirjanduse sekkumist oma raha kätte, kuid see oli lühiajaline seis. Maksmata arvete

ning tasumata riigimaksude kuhjumine kestis.

Sama tempoga kulges kogu suure lambakasvatuskeskuse allakäigutee ning jutud ja

reportaažid koplis kümnete ja sadade kaupa surevatest lammastest muutusid järjest

sagedasemaks. Küsimus muutus ebameeldivaks ka Rein Kilgile endale, kes lasi teatada, et

lambakasvatus teda enam ei huvita, tema sellega ei tegele ning kommentaare tuleb küsida

inimestelt, kes firmat juhivad. Nurmus Grupi omand liikus otseselt Kilgi kontrolli all olevalt OÜ

Elikantelt Kilgiga seotud, kuid tol hetkel ka kaasaktsionäridele kuulunud AS-i Pere Leib kätte.

Inkassofirmade ning riigimaksude võlgnevus jäi üles ning ettevõte Nurmus Grupp läks pankrotti.

Pankrotimenetlus rauges, kuna firmal polnud vara nõuete ja menetluse kulude katteks.

Kui Nurmus Grupp pankrotistus, kanditi tolleks hetkeks alles jäänud lambad firmale Eesti

Lambakasvatuse Tõukeskus. Selle aadressiks oli Kilgile kuulunud kinnistu, toonane omanik aga

Kilgile kuulunud Tartu Sadama juht Peeter Kukk. Lambakasvatust asus uues ettevõttes arendama

varem pedagoogina töötanud Toomas Kõiv. Taas anti lubadusi asjad korda ajada ning massiline

lambapiinamine lõpetada. Paraku tulutult. Veterinaar- ja toiduameti Jõgevamaa

veterinaarkeskuse juhataja asetäitja Arbo Kepi hinnangul võiks ärimehed tegeleda äriga, mitte

põllumajandusega. „Viimati oli sellel ettevõttel registri järgi 700 lammast, aga tegelikult

tunduvalt vähem,“ ütles Kepp reporter Nils Niitrale 2012. aasta märtsis antud intervjuus. Tema

sõnul jätsid Kilgi firmad täitmata elementaarse kohustuse anda seitsme päeva jooksul teada

loomade hukkumistest ja liikumistest teise karja. Lambakasvatuse juhtimissüsteem oli Kepi

hinnangul mäda igal ajahetkel, mil veterinaarametnikud selle karjaga kokku puutusid. „Otsest

taudi karjas polnudki, oli loomakasvataja süsteemne viga – lambad tahavad saada süsteemset

karjatamist erinevates koplites, mitte seda, et neid peetakse pikaajaliselt ühel rohumaal,“ selgitas

Kepp, „lambad olid otsast otsani parasiite täis, see oli jube, mis seal oli.“ Hiljem suremus siiski

mõnevõrra vähenes, kuid oli ikkagi loomulikust väljalangemusest suurem. „Kõige suurem

väljaminek ühe kuu jooksul oli 108 täiskasvanud lammast,“ tunnistas Kepp. Lambaid ka lihtsalt

kadus koplitest ära. „Haldussuutmatus käib sõnaga „Kilk“ kaasas – see on täielik bardakk. Ei

tahaks midagi arvata, aga ei saa ka midagi head öelda,“ sõnas Kepp. Ka lammastele laudas antud

sööt kippus olema ebakvaliteetne.

Kilgi hädaks kujunes ka see, et ehkki tal oli vahepeal nii tapamaja kui ka kaks lihatööstust,

puudus tal võimekus lambaid realiseerida. „Tekkis elementaarne rahapuudus,“ ütles Kepp.

„Nagu me teame, on kõik Kilgiga seotud põllumajanduslikud projektid läinud hingusele. Ta ostis

toimiva tapamaja, aga kuna ta ei investeerinud sinna midagi, panime selle tapamaja kinni.“

Kilgi lihatööstusi juhtinud Elmut Paavel meenutas kontsernis valitsenud korralagedust, mis

takistas lambakasvatusel ja lihatööstusel koostööd tegemast. Tema sõnul oli Kilgi farmis mingil

hetkel küll lambaid, mis pidanuks jõudma Lihameistri tööstuseni, aga kui oli vaja lammast kätte

saada, siis ütlesid lambakasvatuse kohalikud ülemused, et neil ei ole kedagi, kes lambad kinni

püüaks. Nälgivate lammaste toitmiseks tegi Paavel Kilgile ettepaneku küsida Pere leivatööstuselt

tootmisjääke, kõrbenud leiba ja praaksaia. Mõnda aega nii tehtigi, kuid siis teatas leivatööstuse

kaasomanik Neeme Raig, et kuna lambakasvatus nende koorikute eest raha ei maksnud, siis

lõpetas ta nende andmise ära.

2012. aasta kevadel müüdi Kilgi suurejooneliseks planeeritud lambakarjast maha viimased

sadakond lammast ning selle etapi Eesti lammaste tõuaretuses võis tulemusteta lõppenuks

lugeda. Kui mitte arvestada tulemuseks maksuvõlgu ja partneritele maksmata jäänud raha.

Nurmus Grupp jättis riigile maksmata 913 207 krooni riigimakse ning 225 779 krooni

intresse.

Äia vennalt välja petetud leivatehase pankrotti juhtimine ehk leivad ühte kappi Kilgi moodi

Unistus toidutööstuskontsernist

Paljuhaarmeline toiduainekontsern, milles kõik etapid alates toiduainete tootmisest kuni

valmis roogade serveerimise ning söömiseni kuulub ühele omanikule, paistis uue millenniumi

alguses olevat Rein Kilgi suur helepruun unistus – vähemalt intervjuude põhjal, mis tol ajal

ajakirjanduses ilmusid. Lambakasvatus-tapamaja-restoran oli üks lihtsamaid visiooniskeeme,

kuid leidus keerulisemaidki, millesse olid segatud ka rapsiõli- ja leivatootmine. Kilgi endiste

koostööpartnerite hulgas leidub aga eksperte, kes on väitnud, et kogu kontserni-jutt oli vaid

hämamine, et tegelikult oli eesmärgiks hoopis erinevatele juriidilistele kehadele eurorahasid

taotleda ning firmad seejärel pankrotti lasta.

Kuidas asjad tegelikult olid, seda on tagantjärele raske öelda ning võib olla, et mingil hetkel

jäi Kilk isegi oma juttu uskuma ning mõtles endast tõemeeli kui suure toidutööstuskontserni

omanikust. Erinevaid katseid selle unistuse elluviimiseks aga saatsid pidevalt keerulised

skeemid, konfliktid, võlgu jäämised ja pankrotid. Kuigi lühiajaliselt õnnestus Kilgil mõned

toidutööstuse harud ka oma kontrolli alla saada, sünergiat sellest ei tekkinud. Paljud Kilgi

ettevõtetes juhtidena töötanud inimesed peavad ebaõnnestumise peapõhjuseks lisaks üldisele

korralagedusele Kilgi ärides ka kroonilist toorainete ja käibevahendite defitsiiti ehk rahapuudust.

Kuna Rein Kilgi metalliäriga teenitud napp algkapital oli kinnisvara ning muude ostude peale

juba 1997. aastaks ära kulunud, olid kõik tema hilisemad ärid rajatud laenudele. Vaatamata tollal

pankades leidunud „Kilgi omapoiste“ abile, sai reeglina laene juurde siis, kui õnnestus omandada

mõni järjekordne niinimetatud perspektiivikas ettevõtmine. Arusaadavalt läks ka laenude

teenindamisele ja intresside maksmisele märkimisväärne hulk ressurssi, oma osa tahtsid ka

arvukaid kohtuasju lahendavad advokaadid. Tagantjärele vaadates meenutab see tegevus

kasiinosõltlase visklemist, kes oma mängukire rahuldamiseks võtab SMS-laenu ning hakkab

seejärel järgmiste laenudega eelmise laenu intresse ning osamakseid tasuma, jätkates samas

mängimist, lootuses kunagi saabuva peavõiduga maksta kuhjunud võlad. Peavõitu aga ei saabu

ning sõltlane on sunnitud asuma kuritegelikule teele, varastama, petma ning otsima viise

võlausaldajate šantažeerimiseks või kõrvaldamiseks. Vaid selle erinevusega, et Kilk jäi lisaks

äripartneritele võlgu ka riigiasutustele ja -ametitele, teiste hulgas PRIA-le, EAS-ile, Kredexile

ning maksuametile.

Peale selle olid Kilgi kontserni asjad juriidiliselt aetud nii keeruliseks, et materjalide esimesel

läbivaatamisel ei saa tehtud tehingutest selget sotti isegi äriküsimustele spetsialiseerunud

advokaadid ega pankrotihaldurid, rääkimata siis lihtsast maksuametnikust või ajakirjanikust. AS

Pere Leib, AS Pere Leib Tootmine, AS Pere, Pere Pagar, LT Pagar – firmade nimekiri, mis

tegutsevad tegelikult samade inimeste, samade seadmete ja hoonetega samadel aadressidel on

aga pikemgi. Kas see on teadlik vee sogaseks ajamine, et oleks lihtsam kala püüda ja hiljem jälgi

peita või on asi nii kujunenud ajaloolistel ja majanduslikel põhjustel, et laene, käendusi ja

garantiisid paremini kombineerida – tulemus on üks. Laenates mõtte Ilfilt ja Petrovilt: keegi

kahmas raha, järele jäid vaid tühjad kestad. Järgnevalt püüamegi selles segaduses selgust saada.

Meie igapäevane leib

2005. aasta lõpul teatasid vendadele Vambola ja Neeme Raigile kuulunud leivatööstus Pere

Leib ning Rein Kilk, et moodustavad ühise toiduainetööstuskontserni Lõuna Toiduainetööstuse

AS. Formaalselt asutasid uue firma Pere Leib ja Kilgi valdusfirma Elikante. Pere Leib pidi

panema loodavasse suurfirmasse oma pagaritööstused Tartus ja Pärnus ning Kilk Põltsamaa EDE

lihatööstuse, osaühingud Püssirohukelder, Pärnu Kuursaal ja Vana Kohvik, Zum Zum Kohviku

AS-i ning Jõgevamaal asuva tapamaja. Juriidiliselt oli asi hoopis keerulisem, kuid sellest pisut

hiljem.

Raigidele kuulunud üks Eesti edukamaid leivatööstusi Pere Leib tekkis pärast Tartu

Leivakombinaadi erastamist 1994. aastal, Kilgi kokkuklopsitud äride grupi ehk niinimetatud

kontserni saamisloost on juttu käesoleva raamatu teistes peatükkides. Pere Leiva juhataja oli tol

ajal Eero Mikenberg, kes kirjeldas Postimehele antud intervjuus, kuidas loodavas kontsernis

hakkab tekkima suur sünergia – kogu toiduainetootmise väärtusahel pidi olema sama ettevõtete

grupi kontrolli all. Mainiti ka investeeringuprognoosi 100 miljonit krooni ja käibenumbrit 300

miljonit. Kilgi lambakasvatus pidi Raigidega koos loodavast suurtootmisest siiski välja jääma,

see oli just see aeg, kui lambakari veel kasvas ning tapamaju polnud kinni pandud, aga neisse

polnud ka investeeritud. Kiratsev lambakasvatus koos Tartu raudteejaama põlenud hoonega

ilmusid Kilgi mitterahalise sissemaksena firma varade hulka pisut hiljem. Kuid koostöö alguses

ja ajaleheartiklites paistis asi igati ilus. Rein Kilgil olid Raigi perega leivad ka otseselt ühes

kapis, Neeme Raigi tütrest Kaiest oli saanud Reinu elukaaslane.

Vend ei tunne venda läbi kolme kohtuastme

Nagu Kilgi ettevõtmistes sageli juhtus, hakkas asi huvitavalt arenema. Lihtsate ja selgete

ostu-müügitehingute asemele ilmusid komplitseeritud aktsiatevahetused, tütarfirmade

moodustamised, ülevõtmised, erinevalt hinnatavad mitterahalised sissemaksed ja muu selline.

Kui algselt olid vennad Raigid Pere Leivas võrdse osalusega partnerid, siis millalgi 2004.–2005.

aasta paiku hakkas olukord muutuma. Neeme Raig, kes oli ühtlasi Kilgi äi, hakkas keerukate

osaluste liitmis- ja ülevõtmistehingutega oma osakaalu firmas vähehaaval suurendama. Neeme

Raig saavutaski oma osaluse tõusu 51%-le, peamist rolli mängis selle juures Pere Leiva Pärnus

asunud tütarettevõtte liitmine emaettevõttega. Seejärel eemaldati Neeme Ameerikas elanud vend

Vambola Raig ettevõtte nõukogust, Pere Leiva varad ja tootmine kanditi üle sarnase nimega

uude firmasse Pere Leib Tootmine ning vanast firmast jäi sisuliselt alles vaid tühi kest.[ 3 ] Pere

Leib Tootmine tegi aga ühise ettevõtte Rein Kilgiga, mida hiljem hakati nimetama Pere

kontserniks. Vambola Raig jäi vähemusomanikuks väärtusetus ettevõttes Pere Leib, mille

osalusel polnud pärast varadest ja tootmistegevusest ilmajäämist ka enam mingit müügiväärtust,

kuigi toodangut turustati endist viisi Pere kaubamärgi all. Lisaks näitas Neeme Raigi kontrolli all

olev firma Pere Leib iga-aastaselt miljonitesse kroonidesse ulatuvaid üldhalduskulusid, mistõttu

firma oli raamatupidamislikult suures kahjumis. Neeme Raig aga paigutas vennalt üle kavaldatud

firma varad ühisettevõttesse Rein Kilgiga, kusjuures Kilgi varade väärtus oli Raigide ettevõtte

omast oluliselt madalam.

Neeme Raig – mees, kel oli enne Kilgiga kohtumist kaks edukat pagaritööstust.

End petetuna tundnud vend Vambola pöördus loomulikult kohtusse. Esimese astme kohtust

Vambola Raig õigust ei saanud: kohtu arvates oli kõik tehtud juriidiliselt korrektselt.

Võtmesõnaks oli väljaande Ametlikud Teadaanded lugemine. AS-i Pere Leib aktsionäride 50/50

osaluse muutmiseks oli Neeme Raigil vaja vormistada ühinemine tütarettevõttega, mis oli tema

kontrolli all. Juriidilises mõttes piisas AS-i Pere Leib ja tema tütarettevõtte Cibus ühinemiseks

tookord teate avaldamisest väljaandes Ametlikud Teadaanded ning kui Vambola Raig seal

avaldatud teate peale vastuväidet ei esitanud, oligi temalt võetud nii hääleõigus kui hiljem ka

omand. Vambola Raig kaebas otsuse edasi ning Riigikohus leidis 2010. aastal, et temalt firma

ülevõtmine ei olnud siiski korrektne ning tal on õigus nõuda Neeme Raigilt kahjutasu.

Kahjutasu suuruseks määras kohus 2012. aastal 319 558 eurot, millele lisandusid viivised,

riigilõivud ja õigusabikulud, kokku ligi 500 000 eurot. Kuna aga Neeme Raig ei kiirustanud

nõuet tasuma, sõlmiti vendade vahel 2013. aasta alguses kohtulik kokkulepe, mille alusel Neeme

Raig tasub oma 1931. aastal sündinud vennale Vambolale võlgnevuse osamaksete kaupa 2016.

aasta oktoobriks.

Sellest tuli Peres suur skandaal

Aastavahetusel 2005–2006 aga paistis, et vend Vambola on edukalt paljaks tehtud ning

Neeme Raigi ja Rein Kilgi toiduainekontserni taevas on sinine ning heinamaa roheline.

Raporteeriti suurtest investeeringutest, Kilk teatas, et investeeringuid on tehtud peamiselt

lihatööstuse rekonstrueerimisse ja uute seadmete hankimisse, kusjuures 7,8 miljonit tuli PRIA

toetusena Euroopa Liidust. Firma sai nimeks Pere AS, selle omanikeks olid saanud Kilgi

valdusfirma Elikante ja Neeme Raigile kuuluv ettevõte Frominer.

Pere Leib oli juba enne Kilgi huviorbiiti sattumist olnud pikalt ka Tartu võrkpalliklubi

toetaja, mistõttu firma kaubamärk oli hästi tuntud nii toidu- kui ka spordihuvilistele. See koostöö

jätkus ka pärast Kilgi kontserniga liitmist, aga kui ajad keeruliseks hakkasid minema, vähenesid

ka spordi toetamiseks antud summad.

Kontserni leivatööstuse uuendamisse aga eriti ei investeeritud ning kuna konkurents oli tihe,

hakkas ettevõtte kasumlikkus vähenema. Ka kummitas kontserni pidev ressursipuudus, käiberaha

puuduse tõttu tuli firma juhtidel teha mitu ebamõistlikku tehingut. Kuid Kilgi tähelepanu oli juba

uuele objektile koondunud: nimelt hakkas tulevikus terendama võimalus parandada kontserni

finantsseisukorda õlitehase Werol omandamisega. Kuid sellest pisut hiljem.

Richterite Meierei ei saanud Pere liikmeks – vedas!

On kaks meest, kellel vedas, et nad jäid kõrvale Kilgi ja Raigi perekondadele kuuluvast Pere-

nimelist pommiaugust. Nimelt Neeme Raigi vennal Vambolal, kellelt Neeme tema osa

ebaseaduslikult ära võttis ja kes nüüd 2012. aasta kohtuotsuse alusel kompensatsiooni saab. Ning

sakslasel Richteril.

Endisele Saksa diplomaadile Wolfgang Richterile ja tema vennale kuulunud Tammistes

asuva juustumeierei enamusomandust soovis Kilgi kontrolli all olnud Pere kontsern endale saada

2006. aastal. Eelnevalt pidi Wolfgang omandama oma vennale Gottfriedile kuulunud aktsiad, siis

need meierei aktsiate vahetuse korras Pere kontsernile loovutama ning seejärel ise

vähemusomanikuna kaks aastat firmat juhtima. Kõlab nagu Neeme ja Vambola teema?

Tehingust ei saanud siiski asja ning aasta hiljem otsustasid vennad Richterid spetsialiseeruda

mahetoodetele ning nende meierei tegutseb erinevalt enamikust Kilgi kontrolli alla sattunud

ettevõtetest iseseisvalt edasi. Kui palju kordi on Richterite Meierei omanikud hiljem

rõõmustanud, et tookordne tehing teoks ei saanud, ei ole avalik info.

Kuidas Põltsamaa EDE ja teised lihatööstused tapale viidi

Osteti, lubati investeerida, taotleti euroraha, aga siis läks kõik pauguga pankrotti ja

võlausaldajad jäid rahast ilma. Kuidas ja mis järjekorras Kilgi kontserni lihatööstusi osteti,

liideti, ümber tõsteti ja kanditi, seda ei tea täpselt vist keegi. Ning kuna tegemist on paljudele

inimestele valusaid mälestusi põhjustanud protsessidega, kipuvad versioonid Kilgi kontserni

lihatööstuste käekäigust ka üsna suuresti erinema.

Iseseisva Valga lihatööstuse üles töötanud, oma sealse osaluse Atriale maha müünud ning

hiljem nelja aasta jooksul Kilgi Lihameistrit juhtinud Elmut Paavel ütles intervjuus ajalehele

Postimees otse välja: „Pere kontsernis toimunu oli pornograafia.“[ 4 ]

Kilgi lihatööstuse alustaladeks olid kiratsevad Põltsamaa EDE ning Jõgevamaal tapamaja

omanud Ahto Sirel OÜ. Viimase kaudu omandati ka Konguta vallas tegutsenud Lihameister.

Enne Kilgi omandisse üleminekut oli Lihameistri näol tegemist toimiva lihatööstusega.

Lihameistri toonase juhi Elmut Paaveli intervjuudest selgub, et omandatud lihatööstuse abil

kavatses Kilk teha Põltsamaa EDE lihatööstusest lammaste tapamaja. Selleks vajas ettevõte aga

olulisi investeeringuid, lisaks nõudsid kohalikud elanikud tapamaja elamurajoonist eemale

viimist. Läbirääkimisi Põltsamaa linnavalitsusega peeti Lihameistri nimel, kuigi otsest juriidilist

seost Põltsamaa EDE ja Lihameistri vahel ei olnud. Läbirääkimised linnavõimudega ei jõudnudki

nii kaugele, et endisest lihakombinaadist lammaste tapamaja teha, enne läks Põltsamaa EDE

pankrotti. Kas oli linnavalitsuse ja elanike vastuseis ainus ja tegelik põhjus või toimus taustal ka

midagi muud, on keeruline öelda, asja sellest Põltsamaa lammaste tapamaja plaanist igal juhul ei

saanud. Lambad aga surid tapamaja abitagi, enamjaolt küll haigustesse ja nälga. Ka

renoveerimist vajanud Ahto Sirel OÜ tapamaja suleti, kuna Kilk lubatud investeeringuid ei

teinud ning veterinaar- ja toiduamet tühistas väiketapamaja tunnustamisotsuse. Enne aga olid

kiratsevad lihatööstused jõudnud taotleda ning saada märkimisväärse koguse eurotoetusi.

Pärast varast tühjaks tegemist müüdi Põltsamaa EDE maha Silver Eensaare firmale Loo

Invest, nimetati ümber Grintoriks, registreeriti Sillamäele ning lasti ligi kahe miljoni kroonise

võlaga Eesti riigi ees 2009. aastal pankrotti. Ettevõtte juhiks registreeriti pisut varem Aivar

Tõnisson, kes on läbi aegade paistnud silma paljude probleemsete ja pankrotti läinud ettevõtete

omanikuks ning juhiks saamisega, üsnagi sarnase kuulsusega on ka Grintori omanik Loo Invest.

Endise Põltsamaa EDE suuremateks võlausaldajateks aga olid firma endiste omanikega seotud

firmad, kes seeläbi ka kogu pankrotiprotsessi kontrollisid.

Kinnisvara Põltsamaal jõuti enne likvideerimist maha müüa, maksmata jäeti aga riigimaksud

ning PRIA kaudu saadud toetus, mida amet raha mittesihipärase kasutamise tõttu tagasi hakkas

nõudma. Suurem osa PRIA toetusega Põltsamaa EDE jaoks saadud sisseseadest oli aga juba

2007. aastal liikunud edasi Lihameistrisse.

Põltsamaa EDE oli vanakooli lihatööstus, mis osteti, et see PRIA toetuste jaoks abikõlblikuks

vuntsida. Kui saadud toetused käes, kadusid firmast ka seadmed ja kinnisvara, tühi kest

nimetati ümber, vormistati Sillamäele ning purjetas Aivar Tõnissoni juhtimisel pankrotti.

„Kui raugeb, siis ma saan aru, et ei ole ka kohustusi“

Tartu Postimehele andis Rein Kilk 2009. aasta suvel üsna umbmääraseid vastuseid.

Postimehe ajakirjanik Nils Niitra küsis: Rein Kilk, mis siis ikkagi juhtus, et Põltsamaa EDE-l

pole sentigi vara ja pankrotiprotsess võib raugeda? „Kui raugeb, siis ma saan aru, et ei ole ka

kohustusi,“ vastas Kilk.[ 5 ] Ettevõtte võlga PRIA ees Kilk ka ei mäletanud: „Ma tõesti ei tea. Ei

ole selle firmaga enam ammu tegelenud. Eks te peate juhataja käest küsima, ma ütlen, et mul on

praegu kiire ka ja ma ei oska selle kohta mitte midagi öelda praegu,“ lausus Kilk ajakirjanikule.

Ühe Kilgi äridega seotud olnud ja samas ajaleheartiklis anonüümseks jääda soovinud inimese

hinnangul on suurettevõtja oma äride juhtimisel heitlikuvõitu: „Ideid tuleb tal nagu varrukast,

aga mõnede ideede puhul oleks parem, kui neid ei hakka ellu viima,“ rääkis too. „Kui hästi

läheb, siis annab Kilk intervjuud, kui läheb s....ti, siis annab keegi teine. Temal juhtuvad ainult

edulood.“

Põltsamaa EDE täiusliku pankroti kronoloogia

31.03.07 müüs Põltsamaa EDE Lihameistrile 468 000 krooni eest lihatööstuse seadmeid.

20.06.07 sai Eero Mikenbergi asemel ettevõtte juhatajaks terve rea Rein Kilgi kõrbenud äride

eesotsas tegutsenud Aivar Tõnisson, kes võttis üle ka OÜ Ahto Sirel (ligi 300 000 kr maksuvõlgu,

ettevõttele kuulunud enam kui 50 hektari jagu kinnistuid läks vahetult enne Tõnissoni juhatusse

määramist Pere kontserni kuuluvale Marga Roosikasvatusele).

13.07.07 esitas PRIA-lt üle 4 miljoni krooni investeerimistoetust saanud Põltsamaa EDE taotluse

toetuse eest ostetud seadmetega seotud kohustuste üleandmiseks teisele Pere grupi

lihatööstusele ehk Lihameistrile.

29.01.08 müüs Põltsamaa EDE Lihameistrile veel 6,5 miljoni krooni eest seadmeid.

2008. aasta septembris nõudis PRIA tagasi 1,5 miljonit krooni lihatööstuse kompleksi

rekonstrueerimiseks eraldatud toetust, sest toetuse maksmine ei täitnud oma eesmärki ja liha

töötlemist ei toimunud.

12.11.08 müüs Põltsamaa EDE Lihameistrile 1,1 miljoni krooni eest seadmeid.

15.12.08 sõlmisid Põltsamaa EDE ja ettevõtte omanik AS Pere võla tasumise kokkuleppe,

ettevõte kohustus tasuma 31. detsembriks 2 miljonit krooni, maksega viivitamine tõi päevas 0,5

protsenti viivist.

01.01.09 sai Põltsamaa EDE omanikuks AS Pere asemel Loo Invest, mille juhataja on Silver

Eensaar, kes on samuti seotud Rein Kilgi firmadega – Eensaar oli ka Kilgile kuulunud pankrotistunud

L. Rei juhataja.

21.01.09 registreeris Põltsamaa EDE end Akadeemik Pavlovi tänavale Sillamäele.

29.01.09 andis PRIA oma nõude Põltsamaa EDE vastu üle kohtutäiturile.

02.02.09 tegi AS Pere oma endisele tütarfirmale Põltsamaa EDE-le pankrotihoiatuse.

05.02.09 läks poolehektarine tootmiskompleks Põltsamaa linnas firmale Groosi Halduse OÜ.

Selle omanik on Kaido Groos, kes oli varemgi Kilgi firmadega seotud olnud. Nii näiteks on ta olnud

L. Reile kuuluva Tallinna Kinnisvara nõukogu liige. Samal päeval seati kinnistule hüpoteek Loo

Investi kasuks. Niisiis oli Loo Invest korraga Põltsamaa EDE omanik, samuti oli selle firma kasuks

seatud hüpoteek lihatööstusele kuulunud kinnistule ja Loo Investi juhile Silver Eensaarele kuuluv

ettevõte nõudis peagi Põltsamaa EDE pankrotti.

13.02.09 loovutas AS Pere oma nõude Põltsamaa EDE vastu OÜ-le Creditcollect, mille juht ja

omanik on Silver Eensaar, kes on ka Põltsamaa EDE omanikfirma juht.

10.03.09 vahetas Põltsamaa EDE nime ja sai uueks nimeks OÜ Grintor.

31.03.09 algatas Viru maakohus Creditcollecti avalduse põhjal Grintori pankrotimenetluse.

31.03.09 läks lihatööstuse kinnistu Groosi Halduse OÜ-lt üle OÜ-le Baltic Furniture, mille omanik

oli David Vallner, kes oli Pere kontsernile kuuluva Weroli õlitehase suurkliendi Biodiesel Paldiski

nõukogu liige.

Ajutine pankrotihaldur selgitas välja, et Põltsamaa EDE-l on varasid täpselt null senti ja kui

võlausaldajad pankrotimenetluse kulude katteks raha ei lisa, siis pankrot lihtsalt raugeb. Kusjuures

pisut enne pankrotistumist oli ära makstud Põltsamaa EDE võlg Swedbankile.

Põltsamaa EDE-l oli võlgu kokku 10,1 miljonit krooni, suurimaks võlausaldajaks on seejuures

Pere ja teised pankrotiga seotud firmad. Sel viisil oli pankrotimenetlus jätkuvalt Kilgi ettevõtete

kontrolli all ja PRIA pidi oma 1,6 miljoni kroonise nõude korstnasse kirjutama.

Lihameistri roiskuv lõppvaatus

Kilgi kontrolli all olev firma, kuhu teistest lihatööstustest üleviidud vara ja varustus lõpuks

maandus, oli AS Lihameister. Mõnda aega jätkus seal tootmine, kuid sellelgi ettevõttel ei olnud

ette nähtud püsima jääda ning 2012. alguses tootmine peatus, juhatajaks oli tol hetkel Kaspar

Kokk. Tegevus lõpetati koguni nii äkiliselt, et töös olev verine lihamass jäeti masinatesse sisse

ning läks seal roiskuma. Nii muutusid liisitud seadmed üleöö kasutamiskõlbmatuks. Kuigi

alguses üritas Kokk töötajatele ja ajakirjanikele lubadusi andes tõe tunnistamist venitada,

kuulutas Tartu Maakohus 11. aprillil 2012 Lihameistri pankroti välja. Pankrotivara müümist

raskendas riknenud lihamass masinates, kinnistutel lasuvad hüpoteegid ning ühe kõrvalhoone

rendileping. Suurimateks võlausaldajateks on lisaks maksuametile Unicrediti liising, mille

nõudele oli Rein Kilk andnud ka isikliku käenduse. 2015. aastaks oli see käendus jõudnud

Julianus Inkasso nõudel ka kohtusse. Mida tegi Kilk? Eitas sellise käenduse olemasolu... Protsess

jätkub.

Eesti Vabariigi maksuametil jäi Lihameistrist saamata 106 000 eurot.

Pere langus ja pankrot: juhid vahetuvad, stiil jääb samaks

2007. aasta veebruaris teatati, et Kilgi Pere-kontserni juhiks asub seni hea mainega ärijuhiks

peetud endine Saku Õlletehase juhatuse esimees Cardo Remmel, kelle ülesandeks on kontserni

koondamine. Juba sama aasta juulikuus teatati, et Remmeli asemele asub Eesti Posti endine juht

Peeter Raudsepp. Lühiajaliselt juhtis kontserni ka Siret Liivamägi, kes praegu juhib Eesti

suurima kütusetarnija, Poola P.K.Orleni siinset kontorit. Tegelikult üritas firmat pikkade

telefonikõnede abil, eriti nädalavahetuseti, juhtida mees nagu Figaro ehk Rein Ise. Tal jätkus

ideid isegi leiva pakendi kohta.

Kilk lahendab tordimüsteeriumit

Toiduainete- ja toitlustusteemaliste tõsisemate lugude vahele sobib kenasti ka üks Kilgi

juhtimisstiili iseloomustav lugu. Kirja pani Katrin Lust.

Ühel kevadisel päeval tuuakse tol ajal Kilgi hallatava ettevõtte käes olnud Tartu Ülikooli

kohvikusse suur kaunistustega tort. Õhtuks on kohviku teine korrus broneeritud sünnipäevaks,

oodatakse ligi viitkümmet külalist.

Uhke tort on kohupiimast ja värviliste martsipanist kaunistustega, see tuuakse paar tundi

enne pidu Tartu Ülikooli kohvikus asuvasse kontoriruumi, kus sagivad igapäevaselt ringi Kilgi

alluvad eesotsas Priit Reimaniga, kes tookord juhtis ärimehe Tartus asuvaid toitlustusasutusi.

Kabinetist astuvad aeg-ajalt läbi kõik. Ka tol ajal Kilgi paremaks käeks kutsutud Eero

Mikenberg, Kilgi tütre tollane abikaasa Kaspar Kokk, majandusasju ajav Aare Käära ja mitmed

teised.

Kõik näevad laual suurepärast torti, aga kui külalised õhtul seda pärast sooja toitu lauale

ootavad, on see kadunud. Kuhu, ei tea keegi, tort on ühtäkki haihtunud! Kaunistustega tordi

puudumine uhke peo luksuslikult sünnipäevalaualt, mille inimene on kalli raha eest broneerinud,

tekitab omajagu furoori.

Tekitas lausa nii palju, et tordi kadumine jõuab kuidagi juba samal õhtul omanik Kilgi kõrvu,

kes parasjagu oma Tartu kodus saksofonimängu harjutab. Sellist apsu ei tohiks aga ükski korralik

toitlustusasutus peo-planeerimisel endale lubada. Rahvas lahkubki sünnipäevalt, suunurgad

allpool. Kilgi maine on saanud tabava löögi.

Kilk võtab koogi kadumist aga tõsiselt, sest tema nimi ja avalik imidž on talle olulised.

Ärimehena teab ta, et kui linnas läheb lahti jutt ebaõnnestunud sünnipäevapeost ühes tema

visiitkaardina esinevas asutuses, on asjad halvasti. Ning mis siis saab, kui lugu ajalehte jõuab! Ei,

ei, ei!

Raha ta koogi eest tagasi maksta muidugi ei taha, kuid lubab kaebajale, kelleks on ilmselt

sünnipäevalaps ise, et otsib koogivarga isiklikult üles. Saagu, mis saab!

Järgmisel päeval tormab Kilk juba varahommikul kohvikuga samas majas asuvasse kabinetti

ning hakkab tordi kohta pärima. „Kus see on?“ räuskab ta nii, et majaseinad värisevad. Kui Kilk

on vihane, on ta üsna ebameeldiv. Üle kõige vihkab ta aga enda tagant varastamist. Kui keegi

tordi osas kaasa rääkida ei oska, paneb ta asja veelgi suurema kella külge. Koogimüsteerium saab

Kilgile kinnisideeks. See peab saama lahendatud ja saaga jätkub ka järgmisel päeval. Ta

pühendab sellele iga oma minuti.

„Ka mind kutsuti kabinetti vaibale,“ mäletab Eero Mikenberg, kelle sõnul viis Kilk kõikidega

läbi pika küsitluse. „Ta küsis kellaajalise täpsusega, kus ma päev varem olin olnud. Ehk ajal, mil

kook majja toodi. Ma ei mäleta enam, kus ma täpselt olin, aga igal juhul andsin selgituse.“

Mikenberg mainib, et Kilk küsitles läbi vähemalt kümmekond töötajat, kelle seas ei olnud ainult

ettekandjad ja kokad, vaid ka teised juhtivad töötajad, nagu tema isegi.

„See koogi kadumise lugu oli suurepärane näide sellest, kui ebaoluliste asjadega Kilgi firmas

tegeleti,“ meenutab nüüd tagantjärele seda seika toonane Kilgi toitlustusfirmade juht Priit

Reiman. Ta ei tööta enam Kilgi alluvuses, vaid haldab nüüd ise nii Tartu Ülikooli kohvikut kui

ka Wilde kohvikut. „Loomulikult oli kliendile ebameeldiv, et tort kaduma läks, aga meil oli tol

hetkel palju tähtsamaid majanduslikke probleeme, millega tegeleda. Päris asju. Arendust, sööki,

kõike muud oli vaja koordineerida, selle asemel, et ajada taga seda ühte kaduma läinud kooki,“

räägib Reiman, naerumuie näol.

Mis on aga selle koogiloo juures, mida Kilk nõnda sügavalt ja tõsiselt oli asunud uurima,

kõige naljakam? Reimani sõnul teeb loost võimsa puändiga följetoni see, et tort oli kogu selle

aja, kui Kilk inimesi küsitles, praktiliselt tema vastas samas kabinetis. „Hiljem tuli välja, et

Kaspar Kokk oli tõstnud selle laua pealt eest ära kõrgele kapile. Et tort viga ei saaks. Kokk oli

aga ainus, keda Kilk oma väimehena ei küsitlenud,“ itsitab Reiman, kuid muutub siis jälle

tõsiseks. „Seepärast oligi Reinu firmades asjadega nii, nagu oli, et alati keskenduti mingile

jamale. Samal ajal, kui tegelikult oleks pidanud ajama hoopis tähtsamaid ärilisi asju ja kõik

lonkas. See oli sürrealistlik, kuidas ja millest Kilk huvitus ning kuidas töötajate palkade ning

muude päris probleemidega tegelemisest eemale hoidis.“

Tublil Pärnu leivatehasel keeratakse hapnik kinni. Kas Pärnus tõesti ei tasu leiba toota, nagu Kilk väidab?

1993. aastal pärnaka Mati Kuuse eestvedamisel asutatud AS Pärnu Leib oli mõeldud riikliku

aktsiaseltsi, leivatootja Cibus erastamiseks. AS Pärnu Leib kaasas väikeaktsionäridena omanike

ringi ka üle 60 töötaja ning omandas aastatel 1994–1995 kaheastmelise erastamise käigus kõik

Cibuse aktsiad. Kuigi aktsiate eest sai tasuda erastamisväärtpaberites EVP-des, maksis AS Pärnu

Leib riigiettevõtte aktsiate eest siiski kokku 11 miljonit krooni. Leivakombinaadist sai kasumlik

ettevõte, mis maksis oma aktsionäridele ka viisakalt dividende. See tekitas leivatehase aktsiate

vastu nii mõnegi teise ettevõtja huvi, vähehaaval hakati väikeaktsionäridelt aktsiaid kokku

ostma, teiste seas proovisid ettevõtet aktsiate kokkuostu ning seejärel aktsiakapitali laiendamise

kaudu üle võtta Aare Kilp ja Charlie Viikberg.

1999. aastal hakkas Cibuse aktsiaid kokku ostma ka tollal veel vendade Raigide ühisomandis

olnud Pere Leib. Cibuse väikeaktsionäride vahel tuleviku suhtes valitsenud erimeelsusi ära

kasutades ostis Pere Leib 2002. aastaks kokku üle 90% Cibuse aktsiatest ning Pärnu leivatööstus

muutus nii Pere Leiva tütarettevõtteks. Nagu eelpool kirjeldatud, oli Cibuse aktsiatest kõige

rohkem kasu Neeme Raigil, kes tõstis tütarettevõtte aktsiatega tehtud vangerduse abil firmast

välja oma vanema venna Vambola. Kuid toonaseid toidutööstuskontserni unistusi silmas pidades

olid kindlasti olulised ka turuosa kontrollimine ning Pere Leiva ühe reaalselt ning edukalt

tegutsenud konkurendi ülevõtmine.

2004. aastal kustutati Cibus iseseisva ettevõttena äriregistrist ning kuigi Pärnu leivatööstus

jätkas pärast Pere kontserni omandisse minekut veel mõnda aega tegutsemist, viidi leivatootmine

ning firma juhtimine vähehaaval Tartusse üle. Pärnu leivakombinaat Cibus pandi vaatamata

kohalike elanike, linnavolikogu liikmete ning töötajate protestidele kinni 2011. aasta jaanuaris.

Kilgi väited leivatootmise kahjumlikkusest Pärnus lükkas aga üsna varsti ümber lätlastele kuuluv

pagaritööstus Pärnamäed, kelle tootmine jätkab Pärnus edukalt praeguseni.

Pere pankrot

Maksuamet alustas Pere AS pankroti nõudmist aprillis 2012, kui firma maksuvõlg oli

kasvanud üle 630 000 euro.[ 6 ] Maksuamet esitas pankrotiavalduse 16. aprillil, Pere AS ise aga 26.

aprillil. Pankrotiistung toimus 30. aprillil, paar nädalat varem oli majanduspolitsei otsinud läbi

firma Pere Leib kontorid, seda seoses sama aasta 5. aprillil pankrotistunud Weroli tehaste

juhtkonna poolt toime pandud rapsikoogi kõrvaldamisega, aga sellestki pisut hiljem täpsemalt.

Selgus aga, et juba 2012. aasta esimestel kuudel olid AS-ist Pere välja tõstetud leivatootmise

tunnuseks olnud kaubamärgid Pere. Kaubamärgi hoidjaks sai osaühing MA.KI.RA. Creations

OÜ, mille omanikeks olid Raul ja Margus Kõrgesaar ning üheks nõukogu liikmeks Marko Kilk,

kes tõsi küll, on vaid käesoleva raamatu peategelase nimekaim. AS Pere oli tolleks hetkeks juba

praktiliselt pankrotiolukorras, maksuametile võlgnes firma 2012. aasta kevadel üle 670 000 euro,

DNB pangal oli aga Pere kinnistutele seatud üheksa miljoni eurone hüpoteek. DNB laenu taga

oli lisaks veel Rein Kilgi isiklik käendus, mistõttu Kilk ei saanud lubada firmal lihtsalt pankrotti

minna ning peagi selgus, et Pere tüürib pankroti poole küll, kuid hoopis keerulisemat teed

mööda.

2012. aasta jaanuaris oli loodud AS Pagari tütarfirma OÜ Pere Pagar, millele läks üle suur

osa AS Pagari leivatootmiseks vajalikest varadest, sealhulgas kolm Tartus asuvat Pere

leivatehase kinnistut – Ringtee 2, Ringtee 2a ja Võru tänav 242a.[ 7 ] Asjade käigust ette rutates

tuleb märkida, et neid püüti koos muu leivatehaste sisseseadega enne AS Pere pankroti

väljakuulutamist 2,43 miljoni euro eest eraldi müüa, kuid kohus peatas selle müügi sama aasta

oktoobris, kuna see oleks halvendanud teiste võlausaldajate olukorda AS Pere pankrotiprotsessis.

Maksuamet muutub lahkeks

Kevadel aga jätkus Kilgi ja maksuameti kauplemine. Kilk lubas korduvalt, et kõik võlad

saavad makstud, kuid maksuameti poolt võlgade tasumiseks antud tähtaja jooksul võlasumma

hoopis suurenes ning ühel hetkel arestiti Pere pangakontod. See sundis Kilki kiiresti tegutsema,

sest seiskunud tootmisega leivatööstusel oleks olnud alles jäänud ainult kinnisvara asukoha hind

ning seegi iganenud tootmishoonete tõttu küsitava väärtusega.

Tagantjärele on asjaosalised meenutanud, et paralleelselt maksuametile lubaduste andmisega

tegeles Kilk ka Pere leivatööstusele ostja otsimisega, kuid seda viisil, et vanasse firmasse jääksid

võlad ning müügiks läheks kinnisvara, seadmed ning kaubamärgid. Maksuamet proovis Kilgi

firma maksuvõlga kätte saada ka AS Pere klientidelt, pöördudes nende poole ettepanekuga kanda

Pere AS-ile toodete eest võlgu olevad summad hoopis maksuametile. Selle tegevuse edukuse

kohta kahjuks täpsemad andmed puuduvad, kuid toodangu müügist saadav tulu ei laekunud juba

ammu enam otse Pere arvele, vaid kaupa müüdi vahefirmade kaudu. Tulu jäi seega mujale,

Peresse kogunesid vaid kohustused.

Läbirääkimisi leivatööstuse müügiks[ 8 ] peeti samaaegselt ka temaga, meenutab Olerexi üks

omanikke Andres Linnas hiljem, ning ettevalmistused tehinguks olid kaubamärkide ning

kinnistute tulevasest pankrotipesast väljakantimise näol tehtud. Kontode arestimine maksuameti

poolt aga tekitas ohu, et leivaküpsetamine jääb seisma ning Linnasel polegi midagi osta.

Kilk reageeris kiiresti ning tõi mängu pagaritööstuse Nordhaus ühe omaniku Tõnis Väli. Väli

sõlmis 10-aastase lepingu leivatehase varade rentimiseks, lubades maksta renditasuks 30 000

eurot kuus. Alguses oli jutt, et rentnikuks hakkab Väli kaasomandis olev Nordhaus, hiljem soetas

Väli uue firma OÜ Linerel, millele anti ainulitsentsiga ka Pere kaubamärkide kasutamise õigus.

Et leivatööstus oli lisaks maksuametile võlgu ka tarnijatele, lubas Väli renditasu esialgu otse

võlausaldajatele, sealhulgas maksuametile üle kanda.

Seetõttu nõustus maksuamet kompromissiga, võttis pankrotiavalduse tagasi ning Pere

pankroti väljakuulutamine lükkus edasi. „Kui maksuamet oleks riigile ligi 800 000 eurot

võlgneva ettevõtte pankrotti edasi taotlenud, tähendanuks see kõigile Pere AS palgalistele

töökaotust. Maksuameti ja Pere AS maksuvõla tasumise kohustuse ülevõtjate vahel peetud

läbirääkimiste eesmärk oli jõuda pooli rahuldavale kokkuleppele ilma pagaritööstust seiskamata

ja nii, et säiliksid töötajate töökohad,“ ütles Postimehele Põhja maksu- ja tollikeskuse

sissenõudmise erimenetluse osakonna juhataja Tanel Ermel. Viidatud kohustuste ülevõtja oligi

toosama Tõnis Väli. Seega võib küsida, miks anti Pere AS-ile veel aega tegeleda varade

kantimise ning vastutuse vältimise ettevalmistamisega? Pere ja Pere Pagar aga jätsid viimaks

paratamatult saabunud pankrotiga riigile maksmata üle kolmveerand miljoni euro, Kilk aga

vabanes protsessi käigus isikliku käenduse täitmise kohustusest.

Pere ikkagi pankrotis

8. juunil esitas Unicredit Bank AG Tartu maakohtule avalduse AS Pere pankroti välja

kuulutamiseks ja pankrotiavalduse tagamiseks, mida kohus ka tegi.[ 9 ] AS Pere vastas

saneerimisavaldusega, mille menetlemisega venitati pankroti lõpliku väljakuulutamisega veel üle

nelja kuu. Unicrediti nõue tekkis aga Kilgi Weroli tehingutest, millest on pikemalt kirjutatud

vastavas peatükis. Lühidalt: sakslased olid laenanud Werolile raha uute seadmete ostuks ning

seda laenu olid garanteerinud nii Pere AS kui Transcom, lisaks olid aktsionäridena isiklikud

käendused andnud Rein Kilk ja Neeme Raig.

Pere AS-i, mis oli tolleks hetkeks nimetatud ümber Lõuna Toiduainetööstuse AS-iks, pankrot

kuulutati välja novembriks 2012 tollesama Saksa panga Unicredit AG avalduse alusel. Kogu

Pere võlgnevus oli pankroti väljakuulutamise hetkel vähemalt 15,4 miljonit eurot. Ajutise

pankrotihalduri aruande järgi oli firmal sissenõutavate arvete kujul vara 10 000 euro ulatuses,

mis oleks hädavaevu katnud pankrotimenetluse esmased kulud.

Pankroti hetkeks oli Kilgi ja Raigi firma (mis iganes nime ta pärast ümbernimetamisi ka

kandis) varast tühjaks tehtud. Kaubamärk oli võõrandatud, kinnisvara ja seadmed 10 aastaks

Linerelile renditud. Kinnisvaral lasus lisaks ka hüpoteek. Tühjaks oli tehtud ka firma varade

hulka jäänud OÜ Pere Restoranid (Pärnu kuursaali, Tartu Püssirohukeldri ja kohviku Zum Zum

haldaja), reaalselt olid söögikohad juba uutele omanikele antud.

Töötajate „vabatahtlik“ lahkumine

2012. aasta kevadsuvel, kui AS Pere raskused ning pankrotihoiatuste ja -avaldustega

manipuleerimine olid kestnud juba pool aastat, said firma töötajad teate, et leivatehase varad

võtab rendile Nordhaus ning seda esindav Tõnis Väli on valmis neile tööd pakkuma. Seda aga

tingimusel, et inimesed lahkuvad AS Perest omal soovil, loobudes sellega nii

koondamishüvitistest kui ka tööstaažiga väljateenitud õigustest. Töötajad kaebasid, et AS Pere

polnud pagaritele mitu kuud palka maksnud, inimesed olid raskes olukorras ning ettepanek nii-

öelda puhta lehena uude firmasse tööle asuda tundus paljudele väljapääsuna. Siiski ei saanud ka

sellest plaanist asja, kuna rendileping mängiti veel kord ümber Tõnis Välile kuuluvale OÜ-le

Linerel. Kusjuures kõik oli tehtud korralikult, rendileping oli kinnistusraamatusse kantud.

Töötajad protestisid, kaebasid ametnikele ja ajakirjandusele, kuid võtsid lõpuks pakutud

töökohad siiski vastu.

Leivatehase uue omaniku võitlus rentnikuga

Pankrotistunud AS Perele kuulunud leivatehases jätkas tootmist OÜ Linerel, Tõnis Väli täitis

oma lubaduse ning kandis renditasu Pere võlausaldajatele. Sealhulgas tarnijatele, et nood jätkaks

tehasele tooraine saatmist ja teiste vajalike kaupade ning teenuste osutamist ja, nagu oli lubanud,

ka maksuametile. Kilk ega tema firmad Pere võlga maksuameti ees ei vähendanud.

Leivatehase varad müüdi lõpuks 2013. aasta aprillis, ostjaks oli Andres Linnasele kuuluv OÜ

Segale, mis peagi nimetati ümber OÜ-ks Eesti Leivatööstus. Müüdavate varade hulka kuulunud

kinnisasjad võitis pankrotihaldur tagasi Pere tütarettevõttest Pere Pagar, kuhu varad olid enne

pankrotti ümber tõstetud. Kinnistud ja tehase seadmed müüdi alghinnaga, milleks oli 2,9 miljonit

eurot. Kuna Linnase firma ostis vara pankrotipesast, ei läinud ostuga kaasa kahte suurt

hüpoteegikohustust – 6,8 miljonit eurot ASi Baltic Agro kasuks ja 2,1 miljonit ASi DNB Pank

kasuks.[ 10 ] Leivatehase uus omanik Linnas oli arusaadavalt pisut pettunud. Tema oli soovinud

osta töötavat leivatööstust koos turuosa ja rahavooga, mida Kilk tema sõnul talle ka lubanud oli.

Nüüd aga oli ta omandanud ainult kinnisvara, millel askeldas pikaajalise rendilepinguga rentnik.

Linnas vaidlustas Linereli rendilepingu ning algas pikk kohtuvaidlus. Linnas väitis, et

rendileping on seoses lepingu objektiks olevate kinnistute edasi-tagasi kantimistega kehtetu ja

avaldas rentnikule ka muul viisil survet lepingust loobumiseks. Vaidlus lõppes 2013. aasta lõpul

kokkuleppega, mille kohaselt pidi Linnase firma OÜ Eesti Leivatööstus saama hooned ja vara

kätte 2014. aasta 1. märtsiks. See oleks andnud Linerelile aega tootmine mujal sisse seada ja

tegevus üle viia. Kuid jaanuaris teatas OÜ Linerel ootamatult, et lõpetab tootmise leivatehases

päevapealt ning on andnud kohtusse avalduse pankroti väljakuulutamiseks. Maksejõuetuse

peapõhjuseks oli asjaolu, et pangad ei pikendanud enam Tõnis Väli ettevõtete krediite, pidades

teda Kilgiga seotud skeemitajaks. Üheks rentniku pankrotistumise põhjuseks sai ka see, et Pere

leivatehas oli Kilgi poolt lubatust kehvema rentaablusega. Töötades aegunud seadmete ja

nõukogude ajast pärit meetoditega, olid nii tehase energia- kui ka tööjõukulud liiga suured ning

Kilk oli keeldunud tootmise efektiivsemaks muutmiseks vajalike investeeringute tegemisest.

Osaliselt olid kauplustel Pere tehases Linereli poolt rendilepingu alusel toodetavad

pagaritooted jäänud kätte saamata juba paar päeva varem, kuna Linerel polnud tasunud

transpordifirma arveid. Linereli enda maksuvõlg oli tolleks hetkeks 370 802 eurot. Uue omaniku

Andres Linnase sõnul oli tegemist pahatahtliku käiguga, sest leivatehase väärtus hakkab pärast

tootmise seiskamist kiiresti langema, tema aga oli ostnud endise Pere varad just sooviga

leivatootmist jätkata. Uus algus saabuski veebruaris, kui Linnas sai tehase oma kontrolli alla ning

taaskäivitas tootmise. Pere kaubamärgi tagasinõudmisest Linnas loobus ning alustas toodangu

müüki Eesti Leivatööstuse nime all. Samanimeline firma võttis üle ka töötajad, tõsi, taas uute

lepingutega.

Tõnis Väli jaoks lõppes katse Kilgi leivatööstust päästa üle poole miljoni eurose kahjuga

ning lõpuks oli ta lisaks rahale ilma ka tootmisest ja turuosast, Pere kaubamärgid ostis hiljem

Hagari pagaritööstus.[ 11 ]Kilk aga kaebas toonaseid tehinguid nõustanud ning vormistanud

advokaadid advokatuuri aukohtusse, süüdistades neid katses varastada Tõnis Väli abiga temalt

Pere leivatööstus.[ 12 ] Advokatuur advokaatide käitumises mingeid rikkumisi ei avastanud, Kilgil

aga jäi õigust ülegi ja ta jättis advokaatidele juhtumiga seotud õigusabikulude eest tasumata.

Restoraniäri, mis tegi kompanjonist kriminaalkurjategija

Üks Kilgi juhtimisstiilile iseloomulikumaid vaatusi kanti ette Tartu kohvikus Zum Zum,

mille juhatuse liige oli Kilgi pikaajaline äripartner Erliko Parisalu. Kilk ja Parisalu olid äri teinud

juba Nõukogude Liidu aegadel, koos roose kasvatanud ning Venemaalt metalli toonud. Koos

Tarmo Teeväljaga oli Erliko Parisalu ka üks neist, kes osalesid Kilgi kinnisvaraäri käivitamisel

ning aitas selle tegevuse algusaastatel tema varasid hallata. Aga kui 2004. aasta oktoobris hukkus

kohvikus naistöötaja, ei kõhelnud Kilk hetkegi ning suunas kogu süü Parisalule.[ 13 ]

Kohviku töötaja asetas parasjagu toidunõusid aegunud turvaseadmetega toidulifti, kui

ootamatult liikuma hakanud lift töötajale surmavaid vigastusi põhjustas. Ettevõtte juhatuse

liikmena mõisteti Parisalu süüdi tööohutusnõuete rikkumises ning surmaga lõppenud

tööõnnetuses. Kohus leidis, et Parisalu on süüdi, kuna ta ei informeerinud ettevõtte nõukogu

vajadusest viia väikekaubalift ohutusnõuetega vastavusse ega korraldanud ka ise vajalikku

remonti, kuigi tööinspektsioon oli ohtlikule ja nõuetele mittevastavale liftile tähelepanu juhtinud.

Parisalu end süüdi ei tunnistanud ning ka teised tol ajal Kilgi ettevõtetes töötanud isikud

kinnitasid, et tegelikult oli Rein Kilki Zum Zumi nõukogu liikmena ohtlikust liftist ja sellega

seotud investeeringuvajadusest korduvalt informeeritud, kuid ta oli keeldunud raha eraldamast.

Parisalu mõisteti kriminaalkorras süüdi ning ta sai tingimisi üheaastase vangistuse. Seepeale

läksid Parisalu ja Kilgi teed loomulikult lahku ning Kilgi advokaadid algatasid tema vastu veel

süüdistused rohkem kui 50 episoodis, esitades avaldusi nii kohtusse kui ka politseisse. Peale tolle

tööõnnetuse pole Erliko rohkem süüdimõistvaid otsuseid saanud, kuid vaidlemist ja kohtukulusid

on jätkunud aastakümneks. Sellest saab pikemalt lugeda Zelluloosi kinnisvara puudutavas

peatükis.

Pärast Pere AS-i pankrotistumist kuulutati 2013. aasta maikuus Tartu maakohtus välja ka

restoranide valdusfirma Pere Restoranid AS pankrot. Mäletatavasti oli Pere Restoranid üks neist

kõrgelt hinnatud varadest, mille Kilk omapoolse mitterahalise sissemaksena panustas Pere

kontserni loomisel firma aktsiakapitali. Reaalseid varasid oli sel ettevõttel aga vähe, peamiselt

koosnesid need erinevate toitlustus- ja meelelahutuskohtade hoonestusõigustest ja

rendilepingutest. Siiski olid ka need juba üle aasta enne pankrotti Pere Restoranidest välja

kanditud. Plaanitud ühtse suurejoonelise restoranideketi saatuseks jäi lagunemine ja jagunemine

ning Kilgi aretatud uuest lambatõust valmistatud lambalihatoite ei jõutudki selles serveerima

hakata. Tegusamad ning parema potentsiaaliga restoranid olid juba enne pankrotti läinud üle uute

operaatorite kätte, mida omasid ja juhtisid juba enam mitte Rein Kilgi ettevõtetega seotud

inimesed. Mõningad hoonestusõigused suutis Kilk siiski enda kontrolli alla jätta ning näiteks

Pärnu Kuursaal ning Pärnu Sunset Club tegutsevad nende hoonestusõiguste alusel sõlmitud

rendilepingute põhjal tänapäevani.

6. PEATÜKK

WEROLI PANKROTTI JUHTIMINE

Autor: Jaano Martin Ots

Weroli peatükis näeme, kuidas erastada edukas riigiettevõte ning täita sellega

kaasnenud investeeringukohustus ilma reaalselt raha sisse panemata – puhtalt

paberil tekitatud nõudega.

Lollide osi pannakse Weroli-nimelises teatris etendama ka Oliver Kruuda,

Urmas Sõõrumaa, Weroli endised juhid Erki Aavik, Helmo Hainsoo, Tõnu

Jaanimets, Robert Närska ja Henn Ruubel. Põhjendamatute ootuste purunemist

pidi tunnistama ka Jüri Mõis, kelle osalusega firma Letofin arvas naiivselt, et

Werolisse töötlemiseks antud rapsiseemne eest saab kunagi raha või vähemalt

rapsikoogi tagasi.

Selle peatüki käigus saab loll ja kuritegelik tüüp ka Kilgile seni edukalt

euroraha välja ajanud Eero Mikenbergist. Lolliks jäid muidugi ka paljud

põllumehed, kes sarnaselt Letofiniga küsisid Kilgilt: „Kus on raha?“ Eks ole ju

loll küsimus, kust Kilk seda peaks teadma! Vaatame-mõtleme.

Kasutatud trikid: taas läks käiku kogu arsenal ning kuna protsessid ei ole

lõppenud, luuakse ilmselt ka uusi juurde.

Sissejuhatuseks Kesk-Eesti kuulsaima toiduainetööstuse saagale meenutame Äripäevas ja

Maalehes ilmunud vihase põllumehe avalikku kirja Rein Kilgile. Lugejatele saab petetud

rapsikasvataja pöördumist lugedes kohe selgeks, et Kilgi juhtimine mõjus kunagisele riiklikule

Painküla rapsiõlitehasele veel halvavamalt kui hiljem kriminaalkurjategijaks tunnistatud Erki

Aaviku valitsusaeg.

***

Avalik kiri

Austatud Rein Kilk, Äripäeva aasta ärimehe tiitli kandja aastast 1995!

Pärast seda, kui jätsite minu ja minu pere ilma olulisest sissetulekust, olles juhatajana otsuse

taga, mis võimaldas Werol Tehased ASist ära varastada põllumeeste rapsikoogi, mille saite enda

valdusse suvi läbi tööd nõudnud rapsiseemnete pressimisest, olen Teie tegevust jälginud. Ja seda

ikka imestusega.

Kuidas on võimalik, et mitte ainult ühes või kahes, vaid peaaegu kõigis Teie omatud ja

juhatatud firmades on toimunud üheaegselt sellised totaalsed ärilised ebaõnnestumised? Seda nii

õlitööstuses, Tartu leivatööstuses, puituste tootmises, Pärnu sadamas, Sakala saeveskis,

lambafarmis ja lihatööstuses ning mujal. Peaaegu kõik nimetatud firmad said suurtes summades

laenu pankadest Dnb Nord, Swedbank, Unicredit ning Nordea. Sellest kõigest jäi Teile paraku

väheks, mistõttu asusite ühel hetkel lisa nõutama ka oma töötajatelt, tarnijatelt ja Eesti Vabariigi

Maksuametilt. Lisaks eeltoodule ka toetused EASi kaudu.

Ühel hetkel oli kõik see raha kadunud! Suured risti-rästi ülekanded, mis Weroli

pankrotihaldur Toomas Saarma on tuvastanud; läbi raadioeetri Teie suust rahvale kõlanud

lubadused maksta ära maksud; ettevõtete liikumine tundmatute esindajate kätte; sugulaste

toomine firmade juhatustesse; võlgu jäämine advokaadile jne – see kõik tekitab hämmingut.

Värskendan Teie kui Presidendi Mäluinstituudi nõukogu liikme mälu: haruldase

vastutulekuna on Eesti Vabariigi Maksuamet lubanud Teile kui Valgetähe ordeni kavalerile eriti

pikki ja paindlikke maksegraafikuid Eesti riigi maksude tasumisel.

Teie võlg Eesti põllumeestele kuuluvale ühistule on 320 000 eurot, võlg õlimüügiga

tegelevale ettevõttele samuti üle 300 000 euro, võlg Unicredit Bank AG-le 6,4 miljonit eurot,

ning lisaks sellele on Teil kohustusi mitmete teiste isikute ja organisatsioonide ees.

Kuidas on võimalikud samal skeemil põhinevad ärilised ebaõnnestumised Teie ja Teie

finantsdirektor-juhataja Karl Liivapuu juhitud ettevõtetes?

Kas Te võiksite palun olla hea, ning selgitada, kuhu jäi Teie töötajate, pankade,

äripartnerite, Eesti Vabariigi ning minu raha?

Lugupidamisega Juhan Ojamaa

Eestimaa põllumees

***

Weroli saaga 2006–2015 ehk poole tosina aastaga poliitilisest pankrotiohust läbi Kilgi kontserni päris pankrotti

Kas rapsiõlitootja Weroli omandamine ning Kilgi kontserniga liitmine oli kirss tordil,

viimane kivi, mis parve jõepõhja viis, või lihtsalt upakile ajanud ahnus, oleneb jällegi sellest, mis

nurga alt vaadata.

Pikka aega Rein Kilgi äride juhtimisega tegelenud ning kontserni kokku klopsimisel

nõustanud Eero Mikenberg meenutab, et Weroli ostmisest said alguse ka tema lahkhelid Kilgiga.

Õigemini sellest, et Mikenberg ei kiitnud Weroli ostmist heaks ning tahtis seetõttu üldse kõigist

Kilgi ettevõtetest lahkuda. Esialgu see lahkumine näiliselt ka õnnestus, ning ta arvati Kilgi

ettevõtete juhatustest välja. Mikenbergile kuulus Pärnu Kuursaali haldav firma, mida Kilk soovis

ära osta. Tehing toimus. Kilgi valdusfirma Elikante sai Kuursaali ning Mikenberg raha, kuid

kohe järgmisel hetkel kutsuti Mikenberg kriminaalasjas kahtlustatavana politseisse – Elikante

toonane juht Meelis Virro oli esitanud avalduse, et Mikenberg varjab kuritahtlikult dokumente.

Aga sellest on pikemalt kirjutatud Mikenbergi intervjuus.

Weroli ostmist pidas Mikenberg riskantseks isegi esialgse hinnaga, mille Kilgi kontsern

erastamisel tegi. Kuid järgnenud keerulistes ja konfliktsetes protsessides suurenes hind ning ka

Kilgi nõudmisel tehtud ülejõu käivad investeeringud ja raha väljavõtmised firma käibevahendite

arvelt olid põhjused, mis viisid Weroli raskustesse, kust seda ei õnnestunud päästa isegi mitte

klientide toorainet haihtuma pannes ning riigimakse maksmata jättes.

Miks oli riigil vaja Werol müüa?

Küsimust, miks Werol üldse erastamisele pandi, on arutatud päris palju, ent ühest vastust

pole sellele tänaseni leitud. Werol oli Rahvaliidu poliitikute haldusalas, seda juhtis neile truu

Erki Aavik, kes oli ettevõtte jala külge sidunud mõistusevastaselt suuri nõudeid (140 miljoni

kroonine leppetrahv näiteks). See viib mõtte võimalusele, et ettevõtet valmistati erastamiseks

tänutäheks „eriliste teenete eest“ mõnele omapoisile. Teisalt võis Aaviku juhitud „riik riigis“

valitsusele tõepoolest nii palju peavalu tekitada, et sellest sooviti vabaneda.

2005. aasta lõpul, kui tehas erastamisele pandi, oli olukord väga lühidalt öeldes järgmine.

Võimul oli Ansipi-Reiljani-Savisaare valitsus. Weroli tehasesse oli investeeritud sadu miljoneid

kroone maksumaksja raha ning kuigi ekspertide hinnangul oli tehas nii sisseseade kui ka

turuolukorra poolest igati kaasaegne ning võimeline kasumit teenima, näitasid aruanded aastast

aastasse kahjumit. Muusik ja Rahvaliidu inimeste seltskonnas jahti pidada armastav Erki Aavik

oli raskustesse juhtinud oma varem juhatatud ettevõtted – ka Werol vaakus võlgade all. Ent

lihtne oleks süüdistada vaid tegevjuht Aavikut. Oma osa oli Werolis tehtud otsustel ka omanikku

ehk riiki esindanud ministeeriumil, nõukogul ning teistel poliitilistel mõjutajatel. Erki Aavik

vabastati 2004. aasta lõpul poolte kokkuleppel Werolist ning talle maksti 350 000-kroonine

lahkumishüvitis. Põllumajandusminister, kelle alluvuses Weroli erastamist ette valmistati, oli

Ester Tuiksoo.

Viljakas bluff ehk suur slämm Weroli erastamisel. Peamiseks maksevahendiks sai nii

investeeringukohustuse täitmisel, omakapitali suurendamisel kui ka raha välja võtmisel

Biodiesel AS-i ebareaalselt suur leppetrahvi nõue. Olnuks leppetrahvi nõudja ja maksja eri

meelt, võinuks 140 miljoni kroonise nõude üle kaua kohtus vaielda, kuid Werol aktsepteeris

Fromineri kätte läinud nõude vaidlemata ning ülekanded võisid alata.

Werol taheti panna müüki sümboolse 1-kroonise alghinnaga, kuigi tehase ja sisseseade

väärtuseks hindasid eksperdid 250–300 miljonit krooni. Ministeerium prognoosis, et müügist

võiks saada 17 miljonit krooni, mis oli ettevõtte kahjumeid ja kohustusi arvestades aktsiate tolle

hetke raamatupidamislik väärtus. See summa oli ka just paari miljoni krooni võrra suurem

kasumist, mille tehas oleks normaalse tootmismahu ja korraliku juhtimise korral suutnud ühe

aastaga teenida. Täiesti arusaadav, et niisuguse kuldmune muneva kana olematu alghinnaga

müügile paiskamine tekitas elevust nii valitsuserakondadega lähemalt kui kaugemalt seotud

ärimeeste seas. Erastamine ehk 98,1% aktsiate müük kuulutati välja 24. märtsil 2006, alghinnata

pakkumiste tähtaeg oli 24. aprill. Erastamisega kaasnes nõue investeerida tehasesse aasta jooksul

30 miljonit krooni.

Erastamise tihe eelkonkurents

Weroli erastamisele lisas elevust uue millenniumi algaastatel väga roosilise perspektiivina

paistnud biodiisli tootmise võimalus – kodumaisest rapsiõlist tehtud biodiislit lubati tanklates

pakkuma hakata juba 2006. aastal.

TRIKK: „pöörita ja tõsta hinda“. See biodiisel oli tollal üldse nagu üks suur mustkunstniku

kübar – keegi sellest päris täpselt aru ei saanud, kuid Kilk suutis sellega seotud afääridega koguni

kaks korda tühjast kohast raha teha: Weroli erastamislepingu sõlmimise aegsete kohtuvaidluste

ja pankrotiavalduse esitamisel kasutatud Biodiesel AS-i nõude omandamisel ning hiljem

Werolile sisseseadet soetades. Viimasel juhul toimus see Saksa ekspordiagentuuri toetusega

ostetud sisseseade omafinantseeringuks raha otsides, kui sakslastele müüdi ligi 2 miljoni euro

eest maha Pärnu sadama meeste vana konteinerseade.

Mõistagi olid erinevad huvigrupid asunud sellise ihaldusväärse pruudi nimel panuseid

tegema ning positsioone kindlustama juba enne erastamispakkumiste tegemist. Biodiesel AS

nõudis Werolilt 140 miljonit krooni leppetrahvi ehk raha sisuliselt mitte millegi eest – see oli

sama nõue, mille Kilk hiljem erastamisel maksevahendina käiku lasi. Lepingu, mille alusel sellist

leppetrahvi sai nõuda, oli Biodiesel sõlminud omaenda aktsionäriga – nimelt kuulus Werolile 2%

Biodieseli aktsiatest. Sellele leppetrahvile apelleerides alustas Biodiesel AS ka pankrotimenetlust

Weroli vastu. Kummalisi kohustusi oli Werolil 2005. aastal veelgi, näiteks ligi 19 miljoni

kroonini ulatuvad leppetrahvid sisse ostetava tooraine ehk rapsi ostulepingute ülesütlemistest.

Viidates tooraine hinnakõikumistele, oli Werol taganenud tooraine algselt plaanitud

suuremahulisest kokkuostust. Toonane rapsiseemne sisseostmise hinna ja koguse küsimus oli

põhiteemaks ka pool tosinat aastat kestnud „Weroli endiste juhtide“ kohtuasjades, Erki Aavikule

heideti ette, et ta polnud osanud prognoosida tooraine hinnakõikumistest tulenevaid riske.

Kilk ostis kokku pankade nõuded Weroli vastu, kogusummas 70 miljonit krooni. Ka need

võlad olid tekkinud rapsiseemne ostuks võetud laenude tõttu – põhjuseks tooraine hinnamuutus,

mida Erki Aavik ei osanud või tahtnud arvestada. Kas ja kui palju pankadega heades suhetes olev

Kilk nõuete eest reaalselt maksis, ei ole teada, kuid erastamisprotsessis andis see talle kätte

olulise trumbi: igale teisele erastajale oleks ta seda summat sisse nõudma asudes suutnud

märkimisväärselt kaikaid kodaraisse loopida. Mida ta hiljem ka tegi.

Keerulisemaks tegi olukorra ka poliitiliselt nõrk jää: Weroli pankrotistumise ja võimaliku

seiskumisega oleks välja vihastatud enamik Eestis rapsikasvatusega tegelenud põllumehi. Mida

Ansipi-Reiljani-Savisaare valitsus ei saanud endale lubada.

Erastamispakkumise ootamatud käärid

Erastamispakkumised tehti lahti ning parimaks osutus pakkumine Urmas Sõõrumaa firmalt

Dovelin Baltic, kes pakkus Weroli aktsiate eest 52,2 miljonit krooni. Toona samuti Weroli ostust

huvitatud Oliver Kruuda, Kalevi kommivabriku tolleaegne omanik, teatas, et on jõudnud

Sõõrumaaga kokkuleppele 50% Dovelini ostuks ehk siis muutuks seeläbi ka poolte ostetavate

Weroli aktsiate omanikuks. Meeste äriplaani jäi sisse pisike risk, sest erastamisel saanuks

Dovelin Baltic 98,1% Werol Tehaste aktsiatest, mistõttu eraldi võttes poleks ei Kruuda ega

Sõõrumaa kontrollinud Werolist absoluutset enamust ehk 51%. Kuid mehed ei arvestanud hoopis

kavalama mänguri Kilgi manöövritega, kelle algne pakkumine oli Sõõrumaa omast koguni 20

miljoni võrra väiksem.

Sõõrumaa rõõmustas, Kruuda oli rahul. Peagi aga selgus, et ettenähtud ostulepinguni

Sõõrumaa ei jõua, kuna Rein Kilgi Pere Leib Tootmine vaidlustas erastamisprotsessi kohtus ning

Tallinna halduskohtu kohtunik Indrek Paukštys keelas põllumajandusministeeriumil Weroli

aktsiate ostu-müügilepingu sõlmimise.[ 14 ] Kohtuprotsess andis Kilgile aega oma kombinatsioone

punuda ning sundis Sõõrumaad oma loodetavale ostule igapäevaseks toimetulekuks vajalikku

käibekapitali laenama.

Formaalselt jäi Kilgi pakkumine 32,1 miljoni krooniga erastamisel küll teiseks, kuid nõks

kohtus vaidlustamisega kogu protsessi pidurdada läks läbi. Lisaks oligi Kilk käinud lauale

pankadelt omandatud 70 miljoni krooni suuruse nõude Weroli vastu ja suurendas oma haaret

Weroli vastu ka rapsiseemne kokkuostmisega ning Weroli pitsitamisega Pere Leiva kaudu.

Sõõrumaa jaoks oli kauba väärtus seega 70 miljoni võrra kahanenud, Kilk aga saavutas olukorra,

kus kogu Weroli tegevus oli praktiliselt halvatud – tootmine oli peatunud, nagu ka tehingud

aktsiatega ning ettevõtte juhtimine. Lisaks algatas kohus Pere Leiva nõude alusel Weroli suhtes

pankrotimenetluse ning pisut hiljem ka kriminaalmenetlused endiste juhtide Erki Aaviku ja Henn

Ruubeli vastu.

Targem annab järele: Sõõrumaa ja Kruuda loobusid

Sõõrumaa sai aru, et firma omandamise asemel on ta sattunud ressursse kurnavasse

juriidilisse ja ajakirjanduslikku kemplusse Rein Kilgiga, tüdines ning loobus. Selleks hetkeks oli

erastamislepingut ootav Sõõrumaa aga oma firma kaudu jõudnud Werolile laenata 40 miljonit

krooni.

Tol ajal venis aeg asjaosaliste jaoks muidugi aeglasemalt ning sellesse mahtus palju rohkem

emotsioone ja närvikulu, kui siinkohal tehtud kiire kokkuvõte aimata laseb. Kuid just sel viisil

sai Kilk kõigepealt Weroli suurimaks võlanõudjaks ning seejärel ka omanikuks.

Õlitehase vastne omanik Kilk lubas 2006. aastal Eesti Päevalehele antud intervjuus, et paari

aasta pärast on Werol tänasega (erastamise hetk) võrreldes nagu öö ja päev. Nimelt soovib ta

Weroli tootmisvõimsust suurendada ning täiendavalt väärtustada rapsikooki, tootes sellest

näiteks valguisolaatoreid. Tähendusrikkal viisil on seegi Kilgi ennustus täide läinud, nimelt müüs

Kilgi juhitav Werol omaniku teadmata ära firmale Letofin kuulunud rapsikoogi. Kui kauba

omanik seda nõudma hakkas või raha tagasi küsis, kinnitas Kilk ühele Letofini omanikest Jüri

Mõisale, et „üks suurärimees ju teist suurärimeest ei peta“. Tänaseks teada olevate andmete

põhjal on alust oletada, et pettis ikka küll – või siis pidas silmas juriidiliselt korrektset nüanssi, et

üks lubaduse osapooltest tegelikult polnudki suurärimees.

Aga tagasi 2006. aastasse. Kalevi juht Oliver Kruuda ütles samas ajaleheloos, et tema ja

Urmas Sõõrumaa õppisid Weroli erastamise aegsetele vaidlustele kulunud kuudel Rein Kilgilt

väga palju. „See, kuidas Rein ettevõtteid erastab, see kompetents minul puudus varem täielikult,“

ütles Kruuda tookord. Urmas Sõõrumaa tunnistas samuti kokkulepet Kilgiga, kuid rõhutas, et

mingit hüvitist ta Weroli erastamispakkumisest loobumise eest ei saanud. „Leppisime vaid

kokku, et Kilk võtab Weroli kohustused meie ees enda kanda,“ ütles Sõõrumaa. Tema sõnul

astus ta Weroli erastamismängust välja, „sest asi läks üle mõistuse keeruliseks, kus väikese

lahingu võitmine ei oleks tähendanud sõja võitmist“. Sõõrumaa kinnitusel pole tema ja Kilgi

kokkulepe ajendatud Oliver Kruuda tegutsemisest selle nimel, et Rein Kilgi firma Transcom ei

saaks osta Pärnu linnale kuuluvaid Pärnu Sadama aktsiaid. „Weroli ja Pärnu Sadama aktsiate

ümber käinud kemplemine on kaks täiesti erinevat asja,“ lisas Sõõrumaa teist Kilgil tol ajal käsil

olnud keerulist kombinatsiooni kommenteerides.

Saksofonihelide saatel jätkus kohtuasjade sadu

Kui palju selleks ajaks häid kohtutoole ning advokaatide töötunde oli kulutatud, on ilmselt

võimatu kokku lugeda. Ning kohtuasjad ja advokaatide töö sellega ei lõppenud: näiteks Henn

Ruubeli vastu algatatud kriminaalasi, milles Werolit lühikest aega juhtinud meest süüdistati

üleskirjutatud vara hoidmise nõuete rikkumises ning vara ja võlgade varjamises

pankrotimenetluses, pakkus uurijatele ja prokuröridele jätkuvalt huvitavaid töötunde. Kogu see

tsirkus lõppes sellega, et Ruubel sai trahvi. Süüdistuseks oli pankrotimenetluses

pankrotihaldurile teatamata jätmine lepingutest, mis sisaldasid informatsiooni võlausaldajatele

tähtsate asjaolude kohta. Selle eest oleks talle olnud võimalik mõista maksimaalselt üheaastane

vangistus, kuid kuna sellega varalist kahju ei tekitatud, piirdus kohus trahviga.

Weroli endine juht Helmo Hainsoo sai süüdistuse rapsiseemne ülevarumise eest. Pärast kaks

aastat kestnud kriminaalasja mõisteti ta õigeks.

Erki Aavik sai süüdistused ametiseisundi kuritarvitamisega kahju tekitamises, omastamises

ning rahapesus ja võeti vahi alla, ei aidanud isegi Sõõrumaa ja teiste hea mainega ärimeeste

käendused. Aavik vabastati 750 000-kroonise kautsjoni vastu alles 2007. aasta jaanuaris. Mais

2011 mõisteti Aavik lõpuks süüdi rahapesus ning rahapesu objektiks olnud 62 000 eurot ehk

969 674 krooni mõisteti konfiskeerimisele riigituludesse. Karistuseks määrati Aavikule nelja-

aastane tingimisi vangistus, millest reaalne vabadusekaotus oli kuus kuud. Kaks kuud oli ta juba

varem vahi all olnud. Riik aga vaidlustas otsuse ja jätkas ka väidetava tekitatud kahju

sissenõudmist 13 miljoni krooni ulatuses. Ringkonnakohus vähendas Aaviku süüd ning säästis

teda ka reaalsest vangiminekust, mõistes reaalseks vanglakaristuseks sellesama kaks kuud ja 14

päeva, mille Aavik oli eeluurimise ajal juba ära istunud. Tsiviilnõude 13 miljoni maksmiseks

jättis kohus rahuldamata ning riigikohus ringkonnakohtu otsust ei muutnud.[ 15 ]

Helmo Hainsoo ja Tõnu Jaanimets, keda samuti koos Aavikuga süüdistati, mõistis kohus

2010. aasta maikuus õigeks ning nende menetluskulud jäid riigi kanda. Tõsi, ringkonnakohus

tühistas 2011. aasta juunis Hainsoo õigeksmõistmise ja mõistis talle ametiseisundi

kuritarvitamise eest tingimisi vangistuse. Riigikohus jättis selle otsuse jõusse.

Ka Robert Närska, keda Kilk oli lubanud Ruubeli asemel uuesti Weroli juhiks tuua, sai kohe

2006. aastal kaela kuriteoteate. Paariks kuuks jäetigi ta ametisse, kuid sai seejärel

kriminaalsüüdistuse tehingute eest, millega mees püüdis firmat pankrotiohu perioodil käigus

hoida. Mees mõisteti õigeks kaks aastat hiljem – 2008. aastal.

Weroli lühike tähelend ja suur raha väljavool firmast

Pärast Weroli aktsiate Pere Leib Tootmise omandisse jõudmist lõppes kiiresti ka Kilgi

nõudeid esindavate inkassofirmade kaudu initsieeritud pankrotiprotsess Weroli vastu, võlanõuete

esindajad loobusid oma pankrotiavaldustest ning kohtunikul ei jäänud muud üle kui

pankrotimenetlus lõpetada. Üks Weroli suurimatest võlanõudjatest, Biodiesel AS loovutas oma

leppetrahvile konstrueeritud hiigelnõude Kilgile kuuluvale ettevõttele, kuid ka ülejäänud

inkassofirmade esindatud nõuded olid tegelikult Kilgi enda ettevõtetele kuuluvad.

Weroli tehas ise aga ronis vahepeal oma vääramatut majanduslikku rada pidi vähehaaval

ülespoole ning hakkas juba 2007.–2008. majandusaastal kasuminumbreid näitama. Tõsi, seda

kasumit kahandasid märkimisväärselt tehase omandamise käigus võetud suurte laenude intressid

ning Kilgi teiste äride huvides antud kohustused ja käendused, samuti pumpas Werolist raha

välja tolleks ajaks juba raskustesse sattunud Pere kontsern. Teisalt parandasid Weroli

väljavaateid mitmesugused eurotoetused ja investeeringud, mille väljasebimiseks oli Kilgil lausa

eraldi spetsialist tööle võetud. Werolis alustati eurotoetuste abil suurejoonelist investeeringute

programmi. Tehase juhiks sai Aivar Kokk, kes on tuntud ka kui IRL-i poliitik, riigikogu liige

ning maavanem. Etteruttavalt tuleb öelda, et suurimat, Painküla tehnopargi arenduseks

kavandatud eurotoetust, ei jõutud siiski välja maksta, kuna enne läks Werol pankrotti. Seega tehti

suurem osa Weroli arendamiseks vajalikest investeeringutest igapäevaste käibevahendite arvelt,

mis omakorda tähendas, et võlgu jäädi põllumeestele, maksuametile ja teistele, kelle ees Werolil

kohustusi oli.

Pere AS-ile liikus raha järgmise kavala skeemi abil. OÜ Frominer kaudu omandati Biodiesel

AS-i 140 miljoni kroonine nõue Weroli vastu, makstes selle eest 2 miljonit krooni. Et ka Werol

oli nüüd sama omaniku käes, ei vaidlustanud Werol leppetrahvist tekkinud hiigelnõuet, vaid

tunnistas seda enda reaalse kohustusena ning see vormistatigi Fromineri 140-miljoniseks laenuks

Werolile. See nõue anti omakorda üle Pere AS-ile. Kuna nõue Weroli vastu oli nii suur, siis

täideti selle arvelt raamatupidamislikult ka erastamise käigus võetud 30 miljoni kroonine

investeerimiskohustus Weroli omakapitali suurendamiseks ning kohustus 50-miljonise laenu

andmiseks. Niimoodi, reaalset raha liigutamata, täitis Kilk 70 miljoni ulatuses riigi ees võetud

kohustusi ning lisaks jäi Werol Pere AS-ile veel 70 miljonit võlgu – mida siis Weroli reaalsest

kasumist reaalse rahaga vähehaaval ära maksma hakati.

2009. aastal teatas Werol 9,47 miljoni krooni suurusest arvestuslikust kasumist.

Ambitsioonikad plaanid EAS-i toel

2010. aastal alustati ambitsioonikalt uue tehasehoone ehitust, mis pidi hakkama ümber

töötlema rohkem rapsiseemet, kui kogu Eesti põllumajandus toota suutis. Seepärast lubati osta

toorainet ka Valgevenest, Ukrainast ja Venemaalt. Unistati koguni oma raudteeharu loomisest, et

kogu vajaminev tooraine kohale tuua. Ning tutvustati oma moodsa koostootmis-energiajaama

projekti, mis toodaks nii rapsitootmiseks vajaliku elektri kui ka õli jahutamiseks vajaliku külma.

Raudtee ehitamiseks loodeti taas abi EAS-ilt ning elektrijaama rajamiseks Eesti Energialt.

Koostati ka niinimetatud Painküla tehnoküla projekt, mille EAS ka heaks kiitis. Uue tehasehoone

jaoks saadi EAS-ilt lubadus 35-miljonise toetuse saamiseks, sisseseade ostuks laenati raha

Saksamaalt, kusjuures sakslastele piisas laenu andmiseks Kilgi Transcomi ja Pere

garantiikirjadest – mille olemasolu Kilk hiljem püüdis vaidlustada. Sellest, kuidas kohus tuvastas

Rein Kilgi anonüümse äia allkirja, saab pikemalt lugeda vastavast artiklist käesoleva raamatu

lõpus.

Seda raha EAS-ilt siiski kätte ei saadud, kuna enne toetuse väljamaksmist jõudis Werol

pankrotti minna ning tehasega seotud skeemid hakkasid päevavalgele ujuma. Kuid see juhtus

taas pisut hiljem. Enne jõuti teha mitmeid huvitavaid tehinguid.

Õlipress, biodiisel-2 omafinantseeringuskeem ja Saksa ekspordiagentuuri hanitamine

Werol ostis Saksamaalt õlipresside kõrval ka seadmed biodiisli tootmiseks, need tolmuvad

Painkülas seniajani. Weroli uue omanikfirma juht Ants Puusta kinnitas pärast pankrotiprotsessi

tehast üle võttes, et Werolil pole neid vaja ning tal oli õigus – tegemist on Pärnu sadamast pärit

vananenud biokütuse valmistamise agregaadiga, kerge ja teisaldatava konteinerseadmega.

Seadme toodangu muudab eriti konkurentsivõimetuks asjaolu, et see on mõeldud tegema

biodiislit mitte toorainest, vaid valmis rapsiõlist ja ka näiteks kasutatud fritüüriõlist. Seadme olid

Kilgi kompanjonid Pärnu Sadamas soetanud kunagi varem ning see seisis seal kasutult.

Esimese katse Pärnus seisvat vanarauda rahaks vahetada tegi Kilk EAS-is, taotledes 2009.

aastal EAS-ist selle ostuks 15 miljonit krooni toetust. See plaan aga läbi ei läinud, ilmselt

tekitasid seadme välimus ja tegelik väärtus liiga palju küsimusi.

Kuidas osta õlitehasele sisseseadet, kui omafinantseeringuks raha napib? Sõbra hoovil

kasutult vedelenud vanad masinad käisid ringreisil Saksamaal ning pöördusid tagasi juba uue

sisseseade osana ning hoopis teise hinnasildiga.

Valmistudes aga Werolile Saksamaalt uut sisseseadet ostma, küpses Kilgi peas järgmine

kaval skeem. Seadmete ostuks vajaliku raha laenamist Saksamaalt garanteeris Euler Hermes

Kreditversicherungs. See on EAS-ile vastav organisatsioon Saksamaal, kes saab garantiisid anda

Saksamaalt eksporditavale toodangule, ostjal oleks pidanud olema aga omafinantseering – umbes

2 miljonit eurot. Kuna Werolil ega Kilgil omafinantseeringu tegemiseks raha ei olnud, lepiti

seadmete tootjatehasega kokku, et tehingu maksumust näidatakse 2,1 miljoni võrra suuremana

kui seadmete tegelik maksumus. Vahe korvamiseks ostis seadmete tootja Cimbria SKET GmbH

Kilgi firmalt Industrial Technology Investments (ITI) kasutamiskõlbmatu biodiisli tootmise

seadme – see oli toosama pigem väiketalusse või kodumajapidamisse sobiv konteinerseade, pärit

Pärnust, kus Einmanni firma A&O Biod oli kunagi püüdnud sellega biokütuse tootmist käivitada.

Seadme sakslastele müümise hind oli tugevalt üle hinnatud, tegelikult oli sel vanaraua

väärtus, kuid tehingutega firmalt A&O AS Pärnu Kaubasadama kaudu näidati seadme hinda

Industrial Technology Investments (ITI) Cimbriale väljamüümise hetkel 1,8 miljoni eurosena.

Muidu Elikante omanduses olnud ITI maandus selle tehingu tegemise ajaks Meelis Virro

omandisse. Kilk korraldas seadme transpordi Pärnu Laevatehase territooriumilt Saksamaale, kust

see toodi ilma igasuguse remondi või hoolduseta Eestisse tagasi ning viidi osana soetatud uuest

sisseseadest Werolisse. Nüüd oli seadme hinnaks juba 2,1 miljonit eurot ning ostu- ja

müügihinna vahe said tehingu korraldamise eest endale sakslased. Nii saadi Weroli seadmete

hanke tehingu maksumus 2,1 miljoni euro võrra suuremaks, ostulepingutele kirjutas Weroli poolt

alla Kilk isiklikult. Selle tehinguga peteti tegelikult ka Euler Hermes Kreditversicherungsit, kuna

organisatsioon tohtis finantseerida ainult Saksamaalt pärit toodangu eksporti, kuid kokkuleppel

Kilgiga sokutas Cimbria SKET lisaks oma toodetud seadmetele tehingu hulka ka Pärnust pärit

vana biodiislimasina – soovist suurtehingut mitte kaotada.

Nii sai Kilk justkui Weroli omafinantseeringu tegemiseks Cimbrialt ligi 2 miljonit eurot, kuid

isegi see raha kanditi firmast välja: sakslased kandsid summa Kilgi enda kontrolli all olevasse

OÜ-sse Industrial Technology Investments (ITI), kust see omakorda kanti Kilgi valdusfirmasse

Elikante. Nii tekitati Werolile 2 miljoni euro võrra suurem kohustus sakslaste rahastaja ees, sest

biodiisliseadme skeemiga Weroli omafinantseeringuks välja kombineeritud raha Werolisse ei

jõudnudki, enne võttis Kilk selle kõik endale.

Hiljem aga algatas Kilgi firma Transcom kohtuasja endise Transcomi juhi Karl Liivapuu

vastu, süüdistades teda kahju tekitamises, nimelt sellesama biodiisliseadme kõrvaldamises ning

tasuta sakslastele võõrandamises. Tegelikult oli seade võõrandamise hetkel 2009. aasta kevadel

AS-i Pärnu Kaubasadam omandis ning liikus sealt otse ITI-sse. Transcom küll ühines mõni aeg

hiljem Pärnu Kaubasadamaga, kuid vaidlusalune seade oli selleks ajaks juba läinud ning

Transcomi omandisse see ei jõudnudki. Selles mõttes aga läks biodiisliseade Transcomi poolt

vaadates tõepoolest tasuta minema, et raha sai selle eest ju hoopis Kilgi valdusfirma Elikante.

Rahamasin Eesti Energia nõukogust ehk Weroli vana katlamaja

Kuid Weroli üldine olukord oli tookord väliselt vaadates paljulubav. Uut tehasehoonet käis

avamas riigikogu esimees, Kilgi erakonnakaaslane IRL-is Ene Ergma ning tehase ehitamisel

aitas linti lõigata sama erakonna liige, varasem Jõgeva maavanem ja hiljem ka riigikogu liige

Aivar Kokk. Kokast tehti ka Weroli juhatuse liige.

2011. aastal otsustas Eesti Energia ehitada Jõgeva lähedale Weroli energiamahuka tootmise

tarbeks uue koostootmisjaama maksumusega 5,2 miljonit eurot. Jaam pidi hakkama tootma nii

õlitehase jaoks vajalikku elektrienergiat kui ka õli jahutamiseks vajalikku külma. Ehituse

alustamiseks osteti Werolilt ära tehase vana katlamaja, mille eest riigiaktsiaselts Eesti Energia

maksis Kilgile 10,2 miljonit krooni. Kilk ise oli sel ajal Eesti Energia nõukogu liige. Tõsi, Kilk

ise selles küsimuses ei hääletanud, vaid läks väidetavalt ukse taha. Hääled jagunesid 3 : 3, vastu

olid Janek Parkman, Rein Kuusmik ja Aivar Reivik, poolt aga Meelis Atonen, Kalle Palling ja

Jüri Käo. Kuna Käo oli nõukogu esimees ja tema hääl maksis rohkem, sai projekt heakskiidu.

Kohe näha, et vanad sõbrad! Tartu mehed Kilk ja Ansip kõrvuti pjedestaalil.

Weroli vana katlamaja müügihind kujunes aga järgmiselt. Weroli bilansis oli vana katlamaja

audiitorite poolt hinnatud väärtusega 1,4 miljonit krooni, see oligi sel hetkel tõenäoliselt enam-

vähem õige hind. 2009. aasta 15. detsembri üleandmisaktiga on seesama katlamaja läinud Werol

Tehased AS-ilt (mida tehingus esindas R. Kilk) üle firmale Industrial Technology Investments

AS (esindaja M. Virro). 2010. aasta 19. novembri kuupäevaga on aga sõlmitud leping, millega

samad osapooled müüvad sellesama katlamaja Werolile tagasi, ainult et nüüd juba hinnaga 15

miljonit krooni. Nähes Weroli bilansis sellist väärtust, olid Eesti Energia juhid rõõmuga nõus

ostma katlamaja 10,2 miljoni krooniga ning napilt kinnitas otsuse ka Eesti Energia nõukogu.

Raha liikus Werolist edasi Rein Kilgi valdusfirmasse Elikante.

Riigifirma Eesti Energia otsuse ehitada Painkülla selline katlamaja tegi veel kummalisemaks

asjaolu, et selleks hetkeks olid Werolis taas ilmnenud tõsised finants- ja juhtimisraskused.

Ettevõtte aktsiad ning isegi Tamsalu viljasalves hoitav tooraine olid laenude tagatiseks panditud,

Kilgi niinimetatud impeeriumis olid käimas mitmed keerulised ja kulukad protsessid ning

kohtuasjad. Etteruttavalt võib öelda, et Eesti Energia ettenägelikemate nõukoguliikmete halb

eelaimus täitus täielikult. Veel enne uue superelektrijaama valmimist jõudis Werol pankrotistuda,

uus omanik aga ehitas endale uue ning Kilgi plaanidest sootuks erineva gaasiküttel

alternatiivkatlamaja. Eesti maksumaksja kahjudesse jäi lisaks Kilgile vana katlamaja eest

makstud 10,2 miljonile kroonile ka mitte kellelegi vajaliku elektrijaama ehitamiseks kulunud 4,3

miljonit. Kuigi Kilgi projekti kaitses omal ajal kirglikult ka Eesti Energia tollane peadirektor

Sandor Liive, ei saanud sellest head näidet riigiaktsiaseltsi ja eraettevõtte eeskujulikust

koostööst. Jaam hinnati audiitorite ettepanekul peaaegu poole võrra alla ning 2,2 miljonit eurot

kanti lihtsalt kahjumisse. Kuid sellega Eesti Energia kahjud veel ei lõppenud. Nimelt jättis Kilgi

juhitud Werol 0,4 miljoni euro ulatuses maksmata ka Eesti Energialt ostetud elektri eest.

Toonast tehingut on kritiseerinud ka Eesti tolleaegne peaminister Andrus Ansip, kes ütles, et

Eesti Energiat hoiatati juba enne seda tehingut Kilgi eest ja sõnas, et kuigi tagantjärele on alati

tarku palju, ei olnud mingit põhjust seda „vana kuuri“ niisuguse hinnaga osta. Ansip lisas, et

„investeering ei olnud põhjendatud ning minu arvates ei oleks seda tohtinud isegi mitte

kaalumisele võtta“. 2015 aasta sügisel algatas prokuratuur kriminaalmenetluse AS-i Werol

Tehased ja Eesti Energia vahelise katlamaja tehingu asjaolude selgitamiseks. Eesti Energia uus

juhatuse esimees Hando Sutter soovitas Weroli katlamaja Eesti Energia varade hulka jõudmise

asjaolusid küsida eelmiselt nõukogult ning juhatuse esimehelt.

Olles samaaegselt nii Weroli omanik kui Eesti Energia nõukogu liige, korraldas Kilk teeseldud

tehingutega Weroli vana katlamaja väärtuse üles bluffimise ning müüs selle siis ebamõistlikult

kõrge hinnaga riigiettevõttele. Raha aga jõudis Werolist hoopis Elikante kontole.

Näpud jälle põhjas

Juba 2010. aasta sügisel hakkasid ajakirjandusse jõudma signaalid, et Werol ei maksa

põllumeestele ostetud rapsiseemne eest lubatud tähtajal. Weroli esindajad kutsusid murelikke

põllumehi korduvalt üles kannatlikud olema, kuid raha ära ei maksnud. Võlgu olnud summad

ulatusid mitme rapsitootja puhul miljonitesse. Weroli poolt võttis sõna Meelis Virro, kes

kinnitas, et ettevõtte müügitulu ja kasum on hoopiski 50% kasvanud ning firma kolmandat aastat

järjest kenas kasumis. Võlgnevusi ta ajakirjanikele kommenteerima ei nõustunud ning süüdistas

hoopis põllumehi, et need olevat Werolile võlgu nii tarnimata seemet kui ostetud rapsikoogi eest.

2011. aasta juulis esitas üks rapsitootja Weroli vastu esimese pankrotihagi, mille kohus küll

rahuldamata jättis, kuid juba 2012. aasta veebruaris esitas põllumajandusühistu KEVILI uue

hagi, mida ka kohus oli sunnitud tõsisemalt võtma. Nimelt olid nõudega ühinenud mitmed

rapsitootjad ning nõude kogusumma ulatus üle 3 miljoni euro. Weroli esindajana alustas Meelis

Virro ajakirjanike küsimustele vastamist väitega, et jutt pankrotiavaldusest on pahatahtlik vale.

Kilk ise ei pidanud paljuks koguni „Aktuaalses kaameras“ esineda ning kinnitada, et ei näe

toimuvas mingit tragöödiat. Siiski jõudis Werol taas ajakirjanduse tähelepanu keskpunkti, sest

lisaks pankrotiavaldusele esitas põllumajandusühistu KEVILI ka politseile kuriteoteate

põllumeestele kuulunud üle 1500 tonni rapsikoogi kadumise kohta Weroli ladudest ning oma

nõude ettevalmistamisest andis teada ka Oilseeds Trade. Samal ajal selgus, et Weroli

suurvõlausaldaja Unicrediti 10 miljoni euro suurune nõue on jõudnud DNB panga omandisse.

Muljet avaldav oli ka Kilgiga seotud ettevõtete maksuvõlg: kokku 392 790 eurot ning

intressivõlg 8156 eurot. Suurim maksuvõlglane oli Pere kontsern, mille võla suurus oli 230 946

eurot. Märtsi lõpuks oli Kilgi ettevõtete maksuvõlgnevus aga kasvanud juba üle 800 000 eurole.

Werol pankrotis, võlausaldajad rahata

Hoolimata Werolit tookord esindanud juhatuse liikme Meelis Virro ja suuromaniku Kilgi

kinnitustest, et kõik on korras, määras kohus 2012. aasta 28. veebruaril ajutise pankrotihalduri

ning 6. aprillil kuulutati välja Weroli pankrot. Võlgu oli Werolil selleks hetkeks teadaolevalt 22

miljonit, varasid paari miljoni võrra vähem. Kuid varadega oli üks „aga“: nimelt, kogu tehas

koos sisseseadega oli juba märtsis läinud rendile OÜ Veskimehed kätte. Ettevõttega Tartu Mill

seotud üks Veskimehe omanikke Romet Puhk ei eitanud, et firmal Tartu Mill võib olla tulevikus

huvi ka Weroli tehase äraostmiseks. Kas ja mis kokkulepete alusel mees nii enesekindlalt esines,

ei ole teada, igatahes ei kõhelnud pealtnäha kõrvaline seltskond end Weroli tehasesse

sisseseadmast ning tootmist jätkamast. Puhk kinnitaski, et Veskimees soovib säilitada Werolis

õli tootmise, kuid ei taha midagi teada varasematest võlgadest ja kohustustest. Seda, et

rendileping oli sõlmitud Weroli võlausaldajate huve kahjustades, kinnitas ka pankrotihaldur

Toomas Saarma. Lepingut polnud kinnitanud ka hüpoteegipidaja DNB pank.

Prokuratuur algatas Weroli suhtes ka kriminaalmenetluse, kuna üks võlausaldajaist süüdistas

Weroli juhtkonda mitmesaja tuhande euro väärtuses kauba ehk rapsikoogi varguses.

Pankrotihaldur avastas, et enne pankrotti kadus Werolist salapärasel kombel 4 miljonit eurot.

Kordus üsnagi sarnane skeem nagu need, mida Kilgi omandatud Werol oli napilt pool tosinat

aastat varem Erki Aavikule ja teistele Weroli eksjuhtidele ette heitnud – kaasa arvatud

maksejõuetusest mitteteatamine ning pankrotiavalduse õigeaegne esitamata jätmine.

Tõenäoliselt suudaksid selgeltnägijate tuleproovi osalejad tuvastada, kas otsused, mille alusel

Rein Kilk arvati Weroli juhatusest välja ning viidi üle Weroli nõukokku, on vormistatud siis või

tagantjärele, sest otsused on dateeritud ainult paar päeva varasemaks hetkest, kui

dokumentaalselt oli võimalik hakata tõestama rapsikoogi ja õli kadumist Werolist. Just sellesama

otsuse põhjal pidi Jõgeva kohtunik hiljem tõdema, et võimude lahususe põhimõttel ei saa võtta

vastutusele nõukokku kuuluvat Rein Kilki ja kogu vastutus langes juhatuse liikme Meelis Virro

õlgadele.[ 16 ] See tingis hiljem ka nende kahe mehe vahelise vastasseisu ja omavahelise

kohtusaaga, millest tuleb juttu hiljem.

Asi läks karmimaks, sekkus politsei

Mis tunne on, kui politseiametnikud ootamatult uksele koputavad, jõuliselt sisse astuvad ning

teatavad, et tegemist on läbiotsimisega, teavad seaduskuulekatest tavainimestest vaid vähesed.

Proportsionaalselt on selliste inimeste hulk erakordselt suur Rein Kilgi ettevõtetes töötanud

ärijuhtide hulgas, aga ka Kilgi ettevõtetega seotud aktsionäride, koostööpartnerite, võlausaldajate

ja konkurentide seas. 20. aprillil lisandus selliste inimeste ridadesse ka mitu Kilgile seni lojaalset

Pere Leiva töötajat. Läbiotsimine teostati seoses kriminaalasjaga, mille politsei algatas

põllumajandusühistu KEVILI avalduse alusel. KEVILI tegi politseisse avalduse, et Werol

keeldus ühistule tagastamast ühistule kuulunud kaupa ning Weroli esindaja teatas, et KEVILI-le

kuulunud ning Werolis ladustatud 1583,25 tonni rapsikooki oli seoses rahaliste raskustega kauba

omaniku teadmata kolmandatele isikutele maha müüdud.

Õlitehas libises taanlaste kätte, järellainetus ajas Eesti põllumehed tülli

Juunis 2012 pani pankrotihaldur Saarma Weroli kinnistu, tehased ja kaubamärgid müüki.

Esimene katse varasid müüa nurjus, teisel katsel ostis varad 8,2 miljoni euroga Baltic Agro AS,

kes oli ise ka suurim võlausaldaja Weroli pankrotiprotsessis. Saatuse irooniana on siinkohal

paslik meenutada, et just samasuguse trikiga omandas ka Kilk ise kuus aastat varem Weroli.

Septembris lõpetati ka Veskimehe rendileping ning Tartu Milli omanikud pidid leppima

rapsiõlitööstusest ilmajäämisega. Weroli uueks nimeks sai aga Scanola Baltic ning rapsitootmine

jätkus.

Weroli pankrotiprotsess jätkus samuti. 2012. aasta alguses olid ettevõtte juhatusest lahkunud

Rein Kilk, Aivar Kokk ja Kaspar Kokk, pankrotis firmat jäi esindama Meelis Virro. Weroli

lõplikuks võlasummaks jäi 23 miljonit eurot, tehase müügist saadi 8,2 miljonit, ülejäänust jäid

võlausaldajad ilma. Võib oletada, et see tegi ilmselt nii mõnelgi tuju halvaks.

Pankrotihaldur Toomas Saarma tõi oma aruandes esile, et Werol on teinud mitmeid

tehinguid, mis võisid kahjustada firma tegevust. 2011. aastal näiteks võeti 4 miljonit eurot

pangalaenu, aga kuidas seda kasutati ja kas ainult Weroli heaks, see pole selge. Weroli suuremad

lepingupartnerid on olnud Industrial Technology Investments OÜ, AS Gobra Grupp, AS

Transcom, OÜ Elikante, OÜ Transcom Grupp ja AS Sakala Saeveski, kõik need on Rein Kilgiga

seotud firmad.

Maalehes 2012. aasta oktoobris ilmunud pikemas analüütilises artiklis esiletoodud

pankrotihaldur Saarma hinnang oli karm: Weroli raamatupidamine on vigane, andmed

ebausaldusväärsed, firma on teinud tehinguid teiste Kilgi firmadega, samuti kontserni siseselt ja

seda viisil, mis võib kahjustada aktsiaseltsi majanduslikku seisundit ja võlausaldajate huve.

Toomas Saarma käsitles AS-i Werol Tehased maksejõuetuse tekkimise põhjustena võimalikke

raskeid juhtimisvigu või kuriteotunnustega tegusid.

Kõige selle tulemusel aga hakkas selguma, et enamik võlausaldajatest jääb tõenäoliselt

rahata. Tehase müügiga sai Werolilt midagi tagasi AS Baltic Agro, kes kasutas selleks ostuks

DNB pangalt ostetud võlanõuet. Sellega loeti suurem osa mainitud nõudest rahuldatuks.

Ülejäänud võlausaldajad aga leidsid, et kuna Baltic Agro nõue on tasaarvestuse tõttu vähenenud,

ei peaks neil enam nii palju hääli olema. Unicredit München tegi oma esindaja Üllar Talviste

kaudu ettepaneku vahetada toimkond välja ja nii ka tehti. Uues pankrotitoimkonnas olid Üllar

Talviste Unicrediti poolt, Margus Fink Oliseedsi, Tõnu Polma Eesti Energia, Marek Linnutaja

KEVILI ning Heldur Veinberg Letofin AS-i poolt. Uue toimkonna huvi oli eelkõige uurida, kas

Werolist on midagi välja kanditud ning kas mingeid tehinguid oleks võimalik tagasi pöörata, et

ka ülejäänud võlausaldajad midagi tagasi saaksid.

Kilgi võimalike ebaseaduslike tehingute leidmiseks ning tagasipööramiseks tegid KEVILI ja

Letofini esindajad avalduse kriminaalasja algatamiseks. Kuid segased tehingud Weroli ümber

viisid ka laiema usalduskriisini firma suhtes. „Äri tegemine on suuresti usalduse küsimus. Kuna

hetkel usaldust ei ole, ei taha sinna ka midagi müüa,“ rääkis põllumajandustootjate esindaja

Marek Linnutaja 2012. aastal Maalehele. „Meie nägemus oli, ja seda esindas algul ka Baltic

Agro, et põllumeestele, olgu ta Oilseedsi, Balticu või meie klient – kes tarnivad toorainet – ei

tohi vett peale tõmmata, nemad on need, kes tehast toidavad. Aga sündis vastupidi. Pakkusime,

et kui Baltic Agro tahab põllumeestega suhteid säilitada, maksku Kilgi võla summast pool meile

tagasi ja me anname talle toorainet. Baltic ei olnud sellest huvitatud.“

Põllumehed said küll aru, et juriidiliselt ei ole neil alust Baltic Agrolt Kilgi võlgu nõuda, kuid

kaotusega leppimine oli raske ja kibedus tekkis ka Weroli pankrotipesast kõige parema noosi

saanud Baltic Agro vastu. Viimane pakkus põllumeestele välja, et tehtaks koostööd edasi ja

teenitaks kantud kahjud tagasi, kuid Oliseeds Trade ega KEVILI ei nõustunud ka uue omaniku

käes olevale Werolile toorainet müüma. Baltic Agro asutas tütarettevõtte Scanola Baltic AS, kes

jätkas Painkülas rapsiõli tootmist, toodangule jäi Olivia kaubamärk. Maaleht pöördus Weroli

võlgu puudutavate küsimustega ka Rein Kilgi poole, kuid Kilk vastas telefonis, et tal on

koosolek, mistõttu ta ei saa rääkida, ning palus saata oma küsimused meilile. Loomulikult jäid

küsimused vastamata.[ 17 ]

Vastamata jäi ka põllumajandusühistu KEVILI liikme Juhan Ojamaa avalik pöördumine

2013. aasta alguses. Vaid pankrotihaldur Toomas Saarma selgitas, et kuni osa Weroli varast,

peamiselt väheväärtuslikud kinnistud, on müümata, ei ole võimalik öelda, kui palju ülejäänud

võlausaldajad lõpuks raha tagasi saavad.

Weroli võlg Peres ja peres läbipõimunud pankrotid

Rahast ilma jäämisega ei leppinud ka Unicrediti pank, kelle 7 miljoni euro suurust laenu

rapsitehase seadmete ostuks oli käendanud Rein Kilgi ja Neeme Raigi AS Pere. Kui selgus, et

Werol on tühi ning sealt midagi võtta pole, pöördus Unicrediti esindaja AS Pere vastu, kuid AS

Pere esindaja püüdis väita, et „nõue on ebaselge, tegemist on anonüümse garantiiga, sest garantii

allkirjastanud isik ei ole tuvastatav“. Kohus tuvastas siiski, et tegelikult oli nõude allkirjastanud

AS Pere teine omanik Neeme Raig, kes oli ühtlasi Kilgi äripartner ja äiapapa ning et Unicrediti

nõue AS Pere vastu on kehtiv. Kuigi raha oli algselt laenatud Werolisse, ei õnnestunud Kilgil

selle laenu saamisel antud garantiid olematuks rääkida ning see lisandus AS Pere pankrotipesa

nõuetele. (Vaata lisatud artiklit anonüümse äiapapa tuvastamisest raamatu lõpus.)

Werol tõi Virrole ärikeelu

Kuigi põhiline vara ehk tehas oli pankrotipesast kadunud, jätkasid vihased võlausaldajad

protsessi. 2013. aasta oktoobris tegi Tartu maakohus Weroli pankrotitoimkonna esimehe ja

pankrotihalduri taotlusel otsuse kehtestada Meelis Virrole kuni pankrotimenetluse lõpuni

ärikeeld, Kilgi puhul ei pidanud kohus seda vajalikuks. Lisaks jõudis 2014. aasta sügisel

kohtusse kriminaalasi, milles Virrot kui Weroli juhatuse liiget süüdistati rapsikoogi varastamises

ja omastamises, Kilk pääses tookord taas. Sellesse kohtuvaidlusse kaasati solidaarvastutuse

põhimõtte kohaselt aga ka Aivar Kokk, kelle katsed end välja keerutada kinnitasid järjest

kindlamalt, et Kilgi niinimetatud äriimpeeriumis toimus tegelikult suur kantimine, teeseldud

tehingute tegemine ja ka lihtsalt korralagedus. Edukamate firmade arvelt püüti elus hoida vähem

edukamaid.

Ärid, mida aetakse kohtumajas. Reeglina on Kilk asjade kohtusse jõudmise ajaks firmade

juhatustest ja nõukogudest juba lahkunud, kuid Weroli protsessis pidi siiski ka ise kohtusse

ilmuma.

Kõik kohtusse!

Kilgi ettevõtetele omane kohtusse kaebamise komme on käinud kaasas ka Weroliga. Isegi nii

läbivalt, et 2011. aastal püüti leida võimalus ka Maalehe vastu hagemiseks. Nimelt oli Maaleht

avaldanud artikli, milles väideti mitmete põllumeeste andmetele tuginedes, et Werol võlgneb

rapsiseemne müüjatele kümneid miljoneid. Werol Tehase tollane juht Meelis Virro alustas oma

kaebust Pressinõukogus, süüdistades ajalehte valeandmete avaldamises. Kontrollimisel selgus

siiski, et väited võlgnevuste kohta vastavad tõele. Selgus koguni, et Maaleht on head

ajakirjandustava järgides pakkunud Virrole piisavalt võimalusi põllumeeste väiteid

kommenteerida või ümber lükata. Seetõttu pressinõukogu Virro poolt väidetud sõnastuse

ebatäpsusel põhinevaid kaebusi siiski ei arvestanud.

Hiljem on Virro Postimehele antud intervjuus selgitanud, et kohtusse kaebamine ongi Kilgi

meetod talle ebameeldivateinimeste ja äriliste oponentide diskrediteerimiseks.[ 18 ] Kohtuasju ning

kuriteoteateid on Kilk ning tema ettevõtted kasutanud väga sageli ning Kilgi juures töötatud

aastate jooksul on neid enne teda töötanud juhtide suhtes olnud sunnitud algatama ka Virro ise.

Teise levinud võttena tõi Postimees Virro intervjuust välja pankrotipesade kontrolli alla

võtmise olematute võlanõuetega ning kirjeldas skeemi järgmiselt. See kordus kümnetes

ettevõtetes. Kui juhtimisvead ning kuritarvitused olid ettevõtte viinud seisuni, et aus äri enam

võimalik ei olnud, toimetati pankrotistuva ettevõtte vara mõne puhaste paberitega firma kätte.

Vajadusel kadus raamatupidamine, firmasid nimetati ümber ning registreeriti senisest

tegevuspiirkonnast kaugele eemale, kus kohtunikud ega prokurörid firmast midagi ei teadnud.

Levinud nipp oli, et pankrotistunud ettevõtetele tekitati suur võlg Kilgi endaga otse või kaudselt

seotud firma ees. Nii sai pankrotiprotsessid oma kontrolli alla võtta ning suunata pankrotid

raugemisele, sest pankrotiprotsessi läbiviimiseks vajalikku raha võlausaldajate enamus – ehk

Kilgi ettevõtted – ei andnud. Nii jäi enamik pankrotte põhjalikumalt menetlemata ning kuna

pankrotihalduritel tehtud toimingute uurimiseks võimalust polnud, jäid esitamata ka

kuriteoteated. Selles osas kujuneski Werol ilmekaks erandiks: kuna seal said petta ka paljud

sellise kaliibriga ärimehed, ei lasknud pankrotitoimkond tavalist raugemist ja jälgede peitmist

läbi.

Meelis Virro vastu algatatud kriminaalasja uurimine aga tuvastas, et Virro ei ole juhtimisvigu

toime pannud ning ka teine toonane Kilgi abiline Karl Liivapuu on hiljem tunnistanud, et kõik

tehingud, sealhulgas need, milles hiljem Virrot süüdistati, tehti tegelikult Kilgi otseste

korralduste alusel.

„Ostis“ 6,7 miljoni eurose nõude enda vastu 400 000 eest

Weroli suurpankrot aga siiski nii vaikselt ei läinud, kui Kilk oleks lootnud. Halduri 6,7-

miljonine nõue Kilgi, Aivar Koka, Jaan Õunapuu ning teiste Weroli juhtimisega seotud isikute

vastu oli nii hästi tõendatud, et Kilk pidas paremaks sõlmida kompromiss ning tasus

pankrotipessa 400 000 eurot. Võlausaldajate hinnangul oli see siiski väga kehv kompromiss ning

Kilk maksis tagasi õigustamatult väikese osa nõuetest. Fakt, et Kilk üldse midagi nõustus tagasi

maksma, näitab kõnekalt, et firmast siiski oli asju välja tõstetud ning pankrotihalduri nõuetel nii

tugev alus, et Kilk hülgas oma tavapärase põhimõtte „kohtus käia on odavam kui maksta“.

Paljudes muudes Weroliga seotud episoodides kohtuasjad aga jätkuvad.

2012. aastal olid juba raskustes teisedki Kilgi kontserni ettevõtted

2012. aasta alguses müüdi ka Sakala saeveski, mis läks Silver Eensaare juhtida, kes nagu

juhuslikult sattus ka paljude teiste Kilgi firmade etteotsa. Kilgi kontsern lagunes ning

maksuvõlad kasvasid kiiresti.

7. PEATÜKK

AMMENDE VILLA JA TARTU PANGAMAJA EHK VANADE MAJADE TAASTAMINE FRENDIDE MOODI

Autor: Hans H. Luik

Järgnev meenutus kirjeldab, kuidas oma kirge vanade majade vastu saab

rahuldada peaaegu tasuta. Halb hais hajub, ent kaunid hooned seisavad ju püsti!

Lolli ossa saab osavalt suunatud kunagine sõber, äripartner ja klubikaaslane

Tallinna Vanalinn Rotary klubis Hans H. Luik, kelle taustaks tantsib rida raha

kaotanud Ammende lihttöötajaid ning muidugi ka maksuamet. Pika ninaga jäid ka

seltsimehed Pärnu linnavalitsusest, sest loodetud hoonestusõiguse tasu tuli neil

oodata „Kilgi aja“ lõpuni.

Trikkidest läksid käiku:

Anna lubadusi, kui täitmist nõutakse, viita ajapuudusele

Aja asjad segaseks

Rõhuta, kui palju oled maksnud makse

Venita, viivita

Kutsu investor partneriks suhtes 50/50, ent raba kontroll endale ja too

pankrot majja!

Õigupoolest ei peaks mul olema midagi kurta. Olen osa saanud sõber Kilgi lopsakast

arenguajast. 1997. aastal kutsus Kilk mu Ammende villa 50% investoriks, ning läksin rõõmuga.

Investeerida tuli kümme miljonit krooni, osa kapitalina ja teine osa laenuna (tänase pilguga teeks

see kroonides u 30 miljonit).

Ammende villa on rikkalik vene juugendi pärl Pärnu rannarajoonis, mille planeerisid

Peterburi arhitektid ja mis alates okupatsiooniaja lõpust seisis räämas. Pärnu linnas valdas

paljusid kadedus, kui Rein Kilk Ammende hoonestusõiguse endale sai, filmimees Mark Soosaar

tungis selle peale koguni läbi lõhutud ukse lagunevasse villasse sisse. Küllap oleks Pärnu

linnavolikogu pidanud hoonestusõiguse avalikult konkursile panema, kuid Kilk suutis saada

linnavalitsuselt otselepingu oma firmale Pindisain. Linnas leidus ainult üks notar, kes oli lepingu

nõus kinnitama. Arvan, et see notar tegi õigesti. Keegi peale Kilgi poleks Ammendega hakkama

saanud.

Kilk suutis kokku viia uhke villa ja haruldaselt andeka arhitektuuriajaloolase Aivar Roosaare.

Aivari silm nägi nõukogude haigla seinte sees vanu „murtud“ art noveau värvitoone ja fassaadi

ammu kulunud oliivirohelist. Sellisena villa ka taastati. Ükskord, kui restaureerimine juba käis,

sattus ehitusele Pärnu muinsuskaitseülemus. Daam osutas tähtsalt ühele seinale ning nõudis, et

see peab alles jääma. Aivar aga lõi julmalt seina seest killu. Seest paljastus moodne silikaat või

kukermiit. See oli nõukogude ajal lisatud sein.

Tänaseks on Ammende villa Skype’i poiste valduses, ent tubades on Kilgi poolt omal ajal

Leningradist kokku ostetud maitsekas juugendmööbel ja seintes minu rahaline investeering.

Pärnu arhitektuuripärli Ammende villa sai Kilk linnavalitsuselt kätte tasuta ning ka

restaureerimiseks kasutas palju kavalate võtetega kaasatud võõrast raha.

Kuid finantsid pole Ammende villa puhul üldse olulised. Mis finantsid? Kaunis arhitektuur

peabki olema rahakotile koormaks! Juugendpärli hämara iluga käib koos ka legend villa ehitaja

Hermann Ammende viimastest elupäevadest. Kui peauksest kanti veel sisse korve šampanjaga,

siis köögiuksest müüdi võlgade katteks juba hõbeserviisi...

Reinuga sõbrustatud aastaid meenutan kirka rõõmuga. Meil oli meie elujõud, käsil oli teine

noorus. Mõlemal olid esimesed peresuhted jahenenud ning järgmised tekkimas. Rein tunneb

äärmiselt hästi inimesi ning võis jutustada stseene tubadest ning kabinettidest, kuhu lihtsamaid

mehi iialgi sisse ei kutsuta. Rein on olnud väga lähedal paljudele erakonnajuhtidele, äritippudele

ja seltskonnasündmustele. Ta taipab igasse seltskonda sattudes, kes kellega kokku hoiab ning

millist mängu mängitakse ning tema nina ütleb talle ka, kuhu enda sarm suunata. Kui me

kahekesi Eesti elu lahti harutasime, mina Tallinna ja tema Tartu poolelt, siis piiritlesime

erinevaid klanne ja staare nii hoogsalt, et pealtnägijate mälestuse järgi rääkisime vahetpidamata

teineteisest üle. Mis pildi me Eestist kokku panime, jääb meie endi teada.

Aeg-ajalt üritas keegi rääkida mingist Reinu täitmata lubadusest või lõhkiläinud äridest.

Asusin südilt Reinu poolele, sest kes teeb, sel juhtub. Mida virisejatel endil on ette näidata?

Möödunud sajandil olid Reinul näpud põhjas. Ja mis siis. Ideed keesid Reinu peas edasi.

Kuna tal polnud raha panustada oma osa ajalooliste majade restaureerimisse, laenasin Reinule

Tartu Munga tänava pangamaja ja Ammende villa jaoks ise.

Oli vaid üks hetk, kui mul korraks turgatas, et midagi on viltu. Selleks oli üks seik Tartu

Munga tänava pangamaja remontimisel, kus remonti tegelikult ei toimunud. Varsti selgitan.

Hiljuti ütles keegi petetud põllumees ajalehes, et Kilgi raamatupidamine on tema Audi

tagaistmel. Nii see täpselt oligi. Audi kõrvalistmel olin tihtipeale mina. Rein unistas, mina

investeerisin. Ammende lõi särama, juba oodati esimesi vastuvõtte. Minu 40. aasta juubelil oli

kohal korraga kolm Tallinna linnapead: Robert Lepikson, Jüri Mõis ja Edgar Savisaar. Vaat

selline villa! Pitsilised linad, lühtrid, jahisaal topistega...

Minu raamatupidamine on täpne ja asub ikka samas puitplaatriiulis. Ülekandeid alustasin

oktoobrist 1998, ikka 500 000 krooni kuus Kilgi offshore-firma Baltic Business Group arvele.

Kuna Kilk ei armastanud kirjatööd – paljud meie põlvkonna ärimehed ei armasta –, siis

sirgeldasin Tartu–Tallinna maanteel kõrvalistmel istudes ise esialgse kokkuleppe. Lugesin

Reinule ette, Rein kiitis heaks ja – kuna vahvad restaureerijad ootasid, asusin rahaülekandeid

tegema. Kuidagi läks nii, et Rein „ei leidnudki aega“ korraliku lepingu tegemiseks. See tundus

nii süütu boheemlus.

1999. aasta lõpul saatsin heale sõbrale kirjaliku lepingu, kus oli kõik kirjas, täpselt nagu meie

kokkulepe oli. Rein „ei leidnud aega“ üle vaadata ega allkirju anda. Nagu täna mulle tagantjärele

selgitas Kilgi toonane finantsdirektor Karl, pidas Kilk end kogu aeg Ammende villa

ainuomanikuks. See oli Reinu idee ja ta teostas selle lihtsalt kellegi teise rahaga – ega näinud

enam mingit mõtet midagi tagantjärele vormistada. Nagu metsikus looduses, kas pole.

Kaks aastat oli möödas, 10 miljonit kantud, Reinult allkirja ikka polnud. 1. septembril aastal

2000 sõitsime koos mu tookordse kinnisvaradirektori Selle Mõtsariga Tartusse, kuhu Kilk meid

kutsus, et lõpuks ometi mingi leping vormistada. Tartlane Kilk ei leidnud ühtäkki enam Tallinnas

mu jaoks aega. Õigemini leidis aega tennisemänguks, Rotary klubi olenguteks, ent mitte

bisniseks.

Jõudsime Tartusse Reinu kohvikusse Zum Zum, kus Reinul taas uus häda: pole olnud aega

lepingut välja printida. Läkski Selle siis Zum Zumi kontorisse ja printis välja. Istusime lauas,

kaks sõpra ja leping. Lepingus kirjas, kuidas kasumi jagamine ja pangalaenu eest vastutamine

toimub... nagu ikka. Ja järsku hakkas Reinul kiire. Ta teatas, et peab korraks hüppama läbi

Püssirohukeldri ehituselt.

Rohkem me sel päeval teda enam ei näinud. „See mees on suli,“ hoiatas Selle. Pahandasin

sellise liiga kaugele mineva järelduse peale. Sundisin Sellet dokumente lappama ning ta avastas,

et Ammende Villa 45-aastane hoonestusõigus oli vaatamata lubadustele ikka veel puhtalt Kilgi

firma Pindisain nimel, mitte meie ühise aktsiaseltsi Villa Ammende nimel.

Rein vastas meilidele haruharva. Sajandivahetusel ei olnudki keskealised inimesed veel eriti

internetis, ent mind haaras tume kahtlus. Kirjutasin talle 2000. aasta oktoobris kannatamatult

(kaks aastat ja meil polnud veel ikka korralikku lepingut minu investeeringu ning laenu kohta).

„We are the Champions – Meie oleme Shampinjonid!

Rein, vaata! Elav ajalugu! Kirjutasin sulle 2 kuud tagasi meili. Arvan, et võiks

hoonestusõiguse üles hinnata ja bilanssi panna ja mingi omavahelise lepingu ära teha lõpuks!

Omalt poolt märgin, et kui keegi minult midagi tahab, siis hiljemalt 1 kuu jooksul saadan persse

või teen ära!

Mitte ainult pank, vaid ka mina ise arvasin, et hoonestusõigus on minuga juriidiliselt seotud.

Praegu tuleb välja, et nii äriline kokkulepe kinnisvara kui raha liikumine on täielikult sinu käes.

Mainisid seakooti süües, et võin, kui tahan, saada pooled Ammende Cateringi aktsiad. Tegelikult

huvitab mind pigem selge kokkulepe. Veidi kahepoolsem, kui see kokkulepe, mille alusel rahad

Cateringi läksid.

Ainus selge paber, mis meil omavahel on, on see, mille sinu autos Tartu –Tallinna vahel

kritseldasin. Edaspidi oli minu ülesandeks papp üle kanda. Nüüd ütled, et nii, nagu paberi peal,

me päriselt ei tee. Kuidas me päriselt teeme? Aprillist saadik mangun selle kohta mingit visiooni.

Muidu tiirlen oma hüpoteetilise omandi ümber nagu Metsamaa Polishtshuki ümber, et kus mu

hoonestusõigus on ja kus mu papp on. Sieg Heil!“

Juhin tähelepanu, et määratlesin 15 aastat tagasi oma seisundit väga täpselt. Sõber polnud

mulle andnud ei osalust kinnistus ega lepingut investeeringu kohta ning ka rahavoog oli Reinu

käes. Ta pakkus mulle 50% (jälle 50%!) enda loodud operaatorfirmast Ammende Catering.

See firma aga rahastas juba mingeid Kilgi Tartu-projekte, see ei saanud tähendada head. Nii

oligi, Ammende Cateringi laskis ta hiljem pankrotti 1,2 miljoni kroonise võlaga Ammende

töötajate ees (kuradi häbi) ja 4-miljonilise maksuvõlaga.

Minule ei tekitanud see tookord siiski mingit meeleplekki. Oli kunstišedööver, olid mõned

kinnijäänud miljonid ja mis sellest. Peagi vormistas Rein mulle siiski ka pool hoonestusõigusest.

Hiljaaegu aga vihastusin sedavõrd, et nõustusin kirjutama käesoleva peatüki siia raamatusse. Mul

avanes haruldane võimalus näha Reinu talitamist ka teiselt poolt. Selgus, et tegu polnud üldse

armsa hipiliku segadusega. Oli selge ja ühepoolne plaan.

Istusin Tallinna Narva kohvikus koos Karl Liivapuuga, Kilgi viimatise juhatajaga, kelle Kilk

nüüd on kohtusse kaevanud. Ta rääkis mulle, kuidas Kilk tegelikult minuga toimida kavatses.

Kõigepealt märgin, et Karl korrastas Reinu sahmerdamist ning võitles Kilgi eest nagu lõvi.

Ühel hetkel toimus meil Kilgiga äriline lahutus, mille Karl korraldas. Hakkasin kuulma

Ammende võlgujäämise jutte, vaidlused Reinuga läksid küllalt näotuks, kuid ei olnud siiski

midagi erakordset. Kilk nõustus mulle mu Ammende 50% eest maksma niipalju, kui ta parasjagu

sai – mitte eriti palju – ja Karl sättis maksetähtaegasid. Pidin leppima. Kilk on loovisik ja

uskusingi, et tema käes olev Ammende raamatupidamine ei kajastanud kõiki investeeringuid nii

täpselt, nagu minu raamatupidamine neid kajastas.

Juhtus ikkagi, et oma nirusid summasidki ma Ammende eest ei saanud. Ootasin 20 kuud ning

saatsin täituri, kes arestis Reinule kuulunud Tartu raudteejaama ja mingeid Jõgeva maid. Jälle oli

audiitori ajudega Karl see, kes Kilgi eest palus. Muuseas, nüüd meenub veel: ka advokaat Maria

Mägi oli Reinule minu ees kehval ajal käendajaks. „Tänuks“ on Marial, nagu ma kuulen, nüüd

kohtuasi kaelas.

Ent Kilgi juurest lahkununa tunnistas Karl mulle, et mingit hipilikku segadust Ammende

rahaasjades ei olnud. Oli loodud kaval võimalus mind kui osalist üldse üle parda heita. Karl

rääkis mulle kohvikus Narva üksipulgi, kuidas esimeseks minu veaks oligi see, et pooled

ehitusrahad kandsin Kilgi offshore-firmale BBG. Neid oli mul võimatu tagasi nõuda, sest Reinu

plaan oli oma seost selle ofkaga üldse eitada.

Huvi stiilsete vanade majade vastu viis Reinu ja Hansu teed kokku mitmel korral.

Enamasti küll nii, et Hansul oli raha ja Reinul oli huvi nii maja kui raha vastu.

Ma ei usu oma kõrvu. Sellest siis tuligi Reinu jutt, et „ei ole üldse kindel, kuipalju Hans

ehitusse panustas“. Teinegi nipp oli seotud minule maksmise viisiga. Kuna Ammende ehitusvõlg

ei olnud vormistatud, ei saanud seda ka tagasi maksta. Karl ja minu juhataja pidid sõlmima

mingite nõuete ja muu mudru ostu-müügilepingu. Sõlmisidki. Kui aasta pärast tuli aeg maksta,

saatis Karl kirja, et „mudru“ pole midagi väärt ja tema audiitor ei luba raha üle kanda. Nüüd

kinnitab Karl, et selle ülimalt ootamatu formaalse dünamo taga oli mu sõbra Kilgi korraldus

mind „maha raputada“. Fuck the duck, mõtlen nüüd.

Karl täiendab, et Rein oleks rahumeeli mulle maksmata jätnud, kui tal ei olnuks korraks

tarvis uut laenu – et avaneks mingid eurorahad. Karl korraldas, Maria suskis tagant ja saimegi

Reinuga pika piinaga lahutuse tehtud.

Samal ajal rääkis Tauno Kangro mulle, et Rein ostis tema skulptuuriateljee maja teise korruse

Tallinnas Uuel tänaval. Ja tahab nüüd teha Taunoga 50/50% osalustega uhket skulptuurihotelli.

Investeerib ja puha. „Saada kukele,“ soovitasin Taunole. Saatiski.

Põhjus, miks ma meie eraärist kõigile kirjutan, on siin: igaühel võib äris juhtuda ebaõnn.

Juhtubki, kohe kindlasti juhtub. Siis istutakse kompanjonidega maha, vaadatakse kokkulepped

ümber ja neelatakse kahjum alla. On selge, et kui olukord on kehv, rabab igaüks, kust saab. Meie

ümber on kuradi vähe ingleid. Ent kui olukord üldse ei ole kehv, vaid roosiline? Kuidas nimetada

lollimängu algusest peale, „ajapuudust“ ja ette plaanitud miine asjade vormistamisel? Nõnda

talitab salakaval lunn.

Lõpuks Rein tegigi, mida tahtis. Esmalt enneolematult kauni maja. Seejärel Ammende

Cateringi rämeda pankroti. Lõpuks sai ta minust lahti väikese summa eest, mille ise määras. Ja

haihtus Ammendest ka ise. See ei pidanuks nii minema, kui poleks sahker-mahkerit olnud. Suvel

2015 avaldas ajaleht uudise, et kaks Kilgi pereliiget, Kaie ja poeg Sander ostsid endale korterid

Pärnu Supeluse tänaval Cardo Remmeli villas. Seda lugedes meenus mulle, kuidas päris alguses

plaanisime pensionipõlves Ammende teise korruse toad oma laste vahel jagada (lapsi on

nüüdseks kaks korda rohkem).

„Kui ta sinu välja ostis, ega ta ei öelnud, et kinnistul oli juba uus, korralik detailplaneering

hotelli laienduseks?“ küsib Karl Liivapuu minult. No ütles ta jee.

Milline siis oli see seik minu ja Reinu diilides, mis oleks pidanud mind hoiatama? Kuigi pole

kindel, kas oleksin tahtnud hea sõbra näppude peale passida.

Ammendega paralleelselt investeerisin tookord Reinu kutsel ka Tartu pangamajasse Munga

tn 12. Pätsi-aegse heroilise riigifunktsionalismi stiilis hoone jäi Ühispangal üle, 1998. aastal

nimelt pühkis üle Eesti Vene rublast tingitud panganduskriis. Meil Reinuga läks õnneks osta

panga käest hoone, mille trepil olime kunagi mõlemad seisnud järjekorras, et legendaarselt Rein

Kaareperelt laenu manguda. Investeerisin nii enda kui ka Reinu eest. Rein pidi enda osa maksma

kunagi hiljem, mille vastu mul midagi ei olnud.

Ootamatult aga selgus, et remont vajab veelgi raha. Pööningukorruse ehituseks, nagu Rein

ütles. Kandsin üle 600 000 krooni. Järgmisel korral sattusin Tartusse alles mitme kuu pärast.

Pööningul oli hulgaliselt tuvisitta. Võisin oma silmaga veenduda, et mitte mingeid ehitustöid ei

olnud isegi alustatud. Vihastasin ning pärisin juhatajalt Tõnu Songisepalt aru. „Rein käskis raha

kanda oma Pärnu firmasse,“ tunnistas juhataja. Vandusin ning pöördusin Reinu poole umbes

sellise tiraadiga, et kas sa, vana frend, ei tea, kuidas 50/50 firmades äri käib?

Rein vastas oma Kuku raadio jutusaadetest ning muudestki vestlustest kuulsa fraasiga „raha

teeb õiglust“. Paar päeva mõelnuna ütles ta, et tal tegelikult momendil siiski ei ole võimekust

Munga tänava kulusid kanda ning ma võin tema osa endale osta. Nii läkski.

Nagu selle loo esimeses lauses kirjutasin, ei ole mul midagi kurta. Kentsakas mõte tuleb

pähe: kas sedavõrd värvika tegelase karussellist maha kukkuda ei ole ikkagi põnevam kui kodus

arvutimänge mängida? Ikkagi elu, mis siis, et pahupool.

8. PEATÜKK

MANÖÖVRID PÄRNU SADAMAS

Autor: Jaano Martin Ots

See peatükk kirjeldab taas, kuidas osava erastamise korral on võimalik asju

osta nii, et nende eest tegeliku väärtusega võrreldes nagu suurt midagi ei

maksagi või paremal juhul maksab olulise osa ostuhinnast kinni hoopis müüja

ise.

Lolle oli selle loo juures mitmeid, näiteks Oliver Kruuda ja Andres Männart.

Sadama erakätesse üleminekule kaasa aidanud Pärnu linnapead Järvesalu ja

Linde päris lollid ei olnud, vähemalt olid nad väikesed hüvitised ära teeninud.

Lolliks muutus lõpuks aga linnapea Mart Viisitamm. Kuigi kokkuvõttes tegi

Viisitamm erinevate ekspertide hinnangul suuärimehe ettevõttele linnakodanike

arvelt ligi 100 miljoni krooni ulatuses kingitusi, sai ta lõpuks ikkagi kõrvust

sakutada. Eriti lollid olid aga Pärnu linnavolikogu erinevate koosseisude liikmed,

Pärnu Sadama naabruses aastaid turbatolmu hinganud ning laadimismüra

kuulanud Vana-Pärnu elanikud ning teised Pärnu maksumaksjad, kelle ainsa

arvestatava munitsipaalomandis infrastruktuuriettevõtte linnajuhid Volvo

kasutusõiguse ja paari aasta lisapalga eest ära kinkisid.

Omapärane on Pärnu Sadama puhul ühe mehe laveerimine lollide ja

mittelollide vahel. Äripartnerite Einmanni ja Pihelbuga tegi Kilk päris mitu trikki

ning vahepeal suhtlesid mehed ainult advokaatide vahendusel või turvameeste

juuresolekul. Siis aga tabas äripartnereid kirgastumine, nad tõid Kilgile sinise

äärega taldrikul selle korteri võtmed, kus raha lebas ning nende lollus oli kui

käega pühitud. Pihelbu lahkus peatselt pärast pingelisi tehinguid siit ilmast, kuid

õppimisvõimeline Einmann jätkab Pärnu Sadama kaasaktsionärina.

Trikkide arsenal on siingi peagu täies ulatuses esindatud ning kuna see äri

jätkub, siis on siitki oodata uusi ideid. Üks sellistest on näiteks muinasjutt

kruiisilaevade ja rikaste kruiisituristide massilisest Pärnusse saabumisest, kui riik

jätkaks Pärnu sadama veeteel maksumaksja raha eest jäämurdmistöid ning aitaks

katta süvenduskulusid. Tegelikult vajab jäälõhkujat ja süvendamist Pärnu Sadam

ise, et oma kaubalaevadest kliente paremini teenindada.

Mart Viisitamm: Rein Kilk oli üldkultuurihuviline inimene

Käesolevat raamatut ette valmistades intervjueerisime ka endist Pärnu linnapead ning

hilisemat Kilgi töötajat Mart Viisitamme, kes erinevalt enamusest Kilgi endistest

koostööpartneritest näeb endist tööandjat mõnevõrra teises valguses. Viisitamme jutust tuleb

välja hoopis tundmatu Kilk, kinnitavad Viisitamme saatusekaaslased ehk Kilgiga kohtukulli ees

suhteid klaarinud inimesed. „Pealiskaudse kultuurihuvi ja lollikest mängida armastava

pealispinna all on tegelikkuses külm ja kalkuleeriv mõistus, ning lisaks ka tugev närvikava. Kilk

suudab poolelt sõnalt tabada vestluspartneri mõtet,“ täpsustab Viisitamme sõnu üks end Kilgi

süüdistuste eest kohtus kaitsev endine ärijuht.

Kuigi Kilk on Pärnu sadamas sooritanud palju peadpööritavaid manöövreid, on see olnud läbi

aegade tema rammusaim lüpsilehm.

Mis sidus Mart Viisitamme ja Rein Kilki?

Kunagist keskerakondlasest Pärnu linnapead Mart Viisitamme ja Rein Kilki seovad paljud

ühised huvid. Ärimees Rein Kilk toetas kohalike omavalitsuse valimistel Pärnu linnavolikogu

liikmeks kandideerinud noore poliitiku Mart Viisitamme valimiskampaaniat soliidse summaga.

Pärnu linnapea Mart Viisitamm aitas Pärnu Sadama aktsiaid omava firma Transcom omanikku

Rein Kilki erinevates Pärnu linna maade, majade, sildade, aktsiate ja teiste varadega seotud

tehingutes.

Endine Pärnu linnapea, tol hetkel juba tööotsija Mart Viisitamm sai Tallinna Zelluloosi

kvartalit arendavalt kinnisvaraettevõtjalt Rein Kilgilt tööpakkumise ülesandega leida lahendused

ühe muinsuskaitsealuse korstna lammutamiseks ning ühe kummalise kujuga maatüki

spetsiaalhinnaga müümiseks keskerakondlase Edgar Savisaare juhitud Tallinna linnavalitsusele.

Ärimees Rein Kilk vallandas oma projektijuhi Mart Viisitamme tõmmates teda kõrvast.

Viisitamm andis asja politseisse, kuid kriminaaluurimine lõpetati prokuratuuri loal, kriminaalasja

lõpetamise määrus märkis, et Viisitamme valu polnud kuriteokoosseisu jaoks piisav.

Viisitamm selgitab mis juhtus ja mida ta mõtleb Kilgist.

Spordihuviline, kultuurihuviline, poliitikahuviline. Natuke ka ärimees. Veidi ullike. Ta ei

süvenenud üldse paberitesse ja reaalsusse. Me vaidlesime tihti firma rahalise seisu üle. Minu

arvates ei võinud me teatud ülekandeid teha, sest firmad olid likviidsusraskustes. Ta ütles, et ma

ei tea midagi, et kohe homme saabub rahalaev.

Viisitamm ja Kilk – seekord veel kättpidi, mitte kõrvupidi koos.

Kas saabus?

Kilk uskus igasuguseid muinasjutte aga ärimehena oli ta imago mingi aeg kõrge. Ta võis

muidugi kellegi ära rääkida. Ta hindas oma kinnisvara raamatupidamislikult üles aga ühel hetkel

ei uskunud neid numbreid ka kõige kergeusklikumad pangad.

Kas Kilk ise sai aru oma rahalisest seisust?

Ei saanud! Ta ei olnud võimeline oma äriasjadesse süvenema. Ta käis nõukogu koosolekutel

ja tegi tähtsat nägu. Kuid nõukogud kooskõlastavad otsuseid, mida langetavad juhatused. Ma ei

usu, et Kilk teadis isegi oma firmade täpset struktuuri. Ta oli võrdlemisi kergeusklik inimene.

Kui keegi tema usaldusisik lausus midagi, siis ta uskus pimesi. Ta ei süüvinud paberitesse ega

bilanssi. Seetõttu ma ei pea teda ärimeheks.

Poliitikutele suutis ta ikka mulli puhuda?

Kuna Rein Kilgi probleeme teadis sisering, siis oli Kilgi välimine imago kõrge. Kord jõudis

ta isegi mingisse ärimeeste TOP 10sse aga kõik sellised edetabelid eiravad ärimeeste võlgu. Kilk

ei olnud TOP seitsmes, hea kui ta oli TOP 400s. Loomulikult ta võis mingitele poliitikutele mulli

puhuda ja need ka uskusid. Eks ta lubas füüri lasta!

Mis tööd sa tegid tema juures?

Ma olin Zelluloosi Kinnisvara projektijuht. Arendasime rendipindadel Masina 18

kultuurikeskust. See pind oli Tallinna Soojuse käes. Läbi käisid erinevad ideed – kontserdisaalist

jääpaleeni, variante oli palju, aga ei teostunud midagi. Ühel hetkel ütles hoone valdaja, et

lõpetaks nüüd selle jama ära.

Kas siis juhtus see kurikuulus kõrvast sikutamise episood? Kilk ise ütles ajakirjandusele, et

kõrvast tõmbamine juhtus peale sinu vallandamist usalduse kaotamise tõttu. Sa ise oled

rääkinud, et sattusid 4. detsembril 2013 Tallinnas ühes advokaadibüroos toimunud

koosolekul oma tööandja Kilgi füüsilise rünnaku alla.

See juhtus Raski advokaadibüroos. Tegin ettepaneku maha istuda ja läbi arutada, sest kõik

tööpõhimõtted olid muutunud, aga asi päädis füüsilise rünnakuga. See ei olnud ainult kõrvast

sikutamine, see meenutas juba rähklemist.

Kas Kilk ei jäänud sinuga rahule? Kohtupaberites seisvat, et sa olla raisanud tööandja

vara ning põhjustanud tööandjale kahju. Sinu tegevus viidanud selgele ebalojaalsusele, mis

põhjustas tööandja usalduse kaotuse sinu vastu? Mis värk ikka oli?

Kilk otsustas oma skeemid tagasi pöörata, seega oleks kõik palgasaajad ja töövõtjad pidanud

saadud raha tagasi maksma ja oma tehtud töö ära unustama. Ma üritasin leida seal kompromissi

erinevate osapoolte vahel.

Mida täpselt nõudis Kilk advokaatide juuresolekult sinult?

Ma pidin kõik eelnevalt tema teadmisel ja nõusolekul tehtud tehingud tagasi pöörama ja

seetõttu sain Kilgi peale vihaseks ja saatsin ta pehmelt öeldes kuu peale!

Milles seisnes Kilgi tehingute tagasi kutsumise skeem?

Eelnevalt oli Rein Kilgi ja tema nõustajate filosoofia, et lähme kõigi asjadega edasi, kuid siis

tulid uued nõustajad nagu Ramon Rask ja tegevjuht Kaspar Kokk ning otsustati välja tulla nii

öelda ebamõistlikest asjadest. See juhtus siis kui Ramon Rask tuli advokaadiks, siis tuli mitmed

asjad ära lõpetada ja tehingud tagasi kutsuda. Täna juhitakse Kilgi gruppi Ramon Raski büroost.

Kas sa oleks pidanud oma palga tagasi maksma Kilgile?

Igasuguseid ettepanekuid oli, kaasaarvatud see. Reinu seisukoht ühest hetkest alates oli, et

kõik peaksid talle raha maksma, olenemata sellest kas see seisukoht oli kuidagi põhjendatud.

Kilk märkis ajakirjanduses, et ta on mitu korda elus mõelnud, et Viisitamm vajab hoopis

urvaplaastrit. Kas ta soovis sind kasevitsaga peksta?

See on Kilgi juhuslik hinnang, eks ta oli ise ka hämmingus, et lasi emotsioonidel üle keeda.

Nali naljaks aga Kilgil oli omane komme tehinguid tagasi pöörata, viitaks siinjuures Tarmo

Teeväli juhtumile! Teeväli vahistati tehingu tagasipööramise käigus jõululaupäeval.

Ma arvan, et Teeväli tegutses Kilgi antud juhtnööride järgi ning Kilk proovis tagantjärgi

kinnisvara tehingu tagasi kutsuda, kui hinnad turul muutusid. Kilk võis öelda, et müüge aga

tagantjärgi ei tunnistanud seda. Vaevalt, et keegi neid nõukogu istungeid väga täpselt protokollis

või lindistas. Ma ei olnud ise kohal, ma panen pildi kokku juttude järgi mida rääkisid tagant järgi

nii Kilgi vastased kui ka pooldajad.

Kas Kilk juhtis reaalselt või loopis lihtsalt allkirju ja ei süvenenud – tema puhul on alati kaks

võimalust. Aga need on minu tunded, mis tekkisid koos Kilgiga töötades. Nagu ma ütlesin, tema

süvenemisvõime oli vahel piiratud.

Kuidas sa üldse sinna Kilgi juurde tööle sattusid?

Ma rääkisin paljude tuttavatega, et mis on tööturul pakkuda. Algus tundus tore projekt, isegi

natuke selline sotsiaalne ettevõtlus kus ei mõelda ainult kasumile.

Kas Kilki tundsid juba Pärnu linnapea ajast?

See oleks liiga pikk jutt. Pärnu sadama osas soovisin teda siis aidata, kui ei olnud enam

linnapea ja töötasin Kilgi juures. Minu mõte oli, et Pärnu sadama suurosanikud võiks maha

istuda, sõjakirve maha matta ja omavahel rahulikult läbirääkida. See plaan tilkus muidugi

pooltundi hiljem ajakirjandusse.

Kuidas tema kätte Pärnu sadam sattus?

Sama hästi võid minu käest küsida kuidas algas Esimene maailmasõda. Siin minu arvamus

või mälestused ei loe.

Mis sai Zelluloos Kinnisvarast? Hetkel juhib vist seda Kilgi väimees Kaspar Kokk.

Ma ise soovitasin Kaspar Kokka. Reinul on kaks töötavat vara – Zelluloosi kinnisvara ja

Pärnu sadam. Mingis mõttes on Rein Kilk on heasüdamlik inimene, kes usaldab piiritult, aga

vahel kasvavad talle teravad hambad ja ta võib ka kõrvast sikutada. Seda viimast ütlen oma

isiklike mälestuste järgi.

Kuidas jõel sõitmise eest raha küsida

Kaubavedu taastati Pärnu sadamas Pärnu linnavalitsuse algatusel 1990. aastate alguses. 1995.

aastal reorganiseeris Pärnu linn sadamat hallanud munitsipaalettevõtte aktsiaseltsiks. Et otse

kesklinnas toimunud kaubavedu linnasüdamest eemale viia, vajas sadam lisaraha ning Pärnu

linnavalitsus otsustas seda teha aktsiakapitali laiendamise teel: müüki pandi 49% Pärnu Sadama

aktsiatest. Kuigi huvilisi oli palju, said Pärnu Sadama omanikeringi uuteks liikmeteks tookord

Kilgi käes olnud Pindi Invest ning mereagentuur ESTMA. Mille alusel Kilgi ettevõte välja valiti,

ei ole asjaomased tänapäevani selgitanud. Erastamise ümber möllanud kired olid ajastule

kohaselt tulised, kuid esialgu jäi omandi seis selliseks, et Pärnu linn säilitas aktsiate kontrollpaki

ehk 51%. Sadamal läks hästi ning firma arenes. Sadam liisis Pärnu linnapeale Väino Lindele

Volvo, sadama palgale sai ka endine abilinnapea Taimi Vilgas.

Sadamakoht Pärnu jõe suudmes meelitas kaubaveoga tegelema ka teisi. Üks neist oli Pärnu

firma Reldor ning Kilk pidi välja mõtlema, kuidas konkurendi äri kinni panna.[ 19 ] Lahendus tuli

omapärase võttega: Pärnu linn pani Pärnu Sadamasse aktsiakapitali suurendamise käigus

mitterahalise sissemaksena sadama akvatooriumi ehk veeala. Asjaolu, et Pärnu sadama

akvatooriumi piiravad krundid paiknesid Pärnu jõe mõlemal kaldal, võimaldas Pärnu Sadamal

kinnitada enda akvatooriumiks kogu jõe laiuse Pärnu jõe suudmealal ning hakata teiste sadamate

klientideks olevatelt laevadelt läbisõidutasu küsima. See oli konkurentidele loomulikult suureks

löögiks. Aja jooksul loobusid teised sadamapidajad läbisõidutasu tõttu oma äridest, kuigi kohus

vastava linnavolikogu otsuse hiljem tühistas. Reldorit aitas pitsitada ka Pärnu linnavalitsus, kes

kehtestas Reldori sadama juurde viivatel teedel raskeveokite sõidu piirangud. Kõige selle

tulemusel omandas Pärnu Sadam erinevate tehingutega ka suure osa nende territooriumist ning

muutus ainsaks ehk monopoolseks sadamaoperaatoriks Pärnu jõe suudmes. Reldori sadamakai

kinnistu ostmisel ühinesid Pärnu Sadamaga Pärnu Laevatehase mehed Mati Einmann ja Juhan

Pihelbu, kelle firmast A&O sai hiljem Kilgi Transcomiga Pärnu Sadamas võrdne partner.

Juristid ja sadamaomanikud tehingut tähistamas – Pärnu Sadama jaoks olulised krundid on

lollidelt linnakodanikelt turuhinnast viis korda odavamalt ära ostetud. Raul Ooberg, Rein Kilk,

Mati Einmann ja Maria Mägi.

Kus on (aktsiaid), sinna tuleb juurde

1997. aasta augustis teatas linnavõim Kilgi õhutusel, et Pärnu Sadama aktsiad tuleb börsile

viia. Börsile viimise eeltingimus oli, et aktsiakapitali tuleb suurendada ning sadamal peab olema

rohkem investoreid, ühtlasi nõustus Pärnu linn Väino Linde isikus linna osaluse vähendamisega

39%-le aktsiakapitalist. Justnagu börsile viimise ettevalmistamiseks algatati ning tehti teoks rida

tehinguid, mille tulemusel Pärnu linna osalus sadamas langes 51%-lt vähem kui 40%-le.

Põhiinvestoriks ja partneriks Pärnu Sadama aktsiakapitali laiendamisel kaasati Hüvitusfond,

mida tookord esindas Kilgi pikaajaline äripartner Andres Männart. 1998. aastal alanud

majanduskriisi ajal langes aktsiate börsile viimine päevakorrast ära, kuid aktsiakapitali

laiendamise otsust ei tühistanud keegi. Nii ostis Hüvitusfond ka teiste uute investorite aktsiad

kokku ning müüs Kilgile, tänutäheks sai Männart väikese osaluse Kilgi valdusfirmas Transcom.

Seegi aktsiate müük kulges suurte emotsioonidega ning ajakirjanduse ja teiste ostuhuviliste

tähelepanu all, kuid Kilgi veenmisvõime ja kombineerimisoskus jäid peale ning tema haare

sadama üle tugevnes.

Ja oligi kontrollosalus vaikselt „erastatud“ – mille eest pärnakad on „tänu võlgu“ tollastele

linnajuhtidele Vello Järvesalule ja Väino Lindele, kelle kätega Kilk linnas asju ajas. Linde

kunagist juttu, et linn saab oma huvid sadamas kaitstud ka 39% aktsiate omanikuna, ei võtnud

enam keegi tõsiselt, sest Kilk tegi sadamas, mis ise tahtis: kasutas kontsernikontoga liidetud

sadama raha oma teiste äride huvides ning otsustas dividende mitte maksta. Pärnu linn sai

edukast sadamaärist dividende vaid ühel korral – see juhtus 2002. aastal, kui Kilk andis

kaasaktsionärile armulikult dividendi tingimusel, et see raha läheb sadama uue juurdepääsutee

ehituseks. Keskmiselt 20–30% rentaablusega töötava sadama vara läks aga laenukäenduste,

sularaha väljavõtmiste ja tagatiste näol Kilgi teiste firmade toetuseks.

AS-i Pärnu Sadam aktsiaid omava Transcomi kaasosanikust Männartist vabanes Kilk aastal

2004, kui Männart Hüvitusfondiga seotud jamade tõttu vanglasse sattus. Kasutades ära

kaasaktsionäri keerulist olukorda, sai Kilk temalt vanglas allkirja ning omandas Männarti käes

olnud Transcomi aktsiad.

Kilgi hea koostöö jätkus ka 2005. aastal Pärnu linnapeaks saanud keskerakondlase Mart

Viisitammega, kelle valimiskampaaniat Kilk heldelt toetas. Viimase osa Pärnu linnale kuulunud

aktsiatest sai Kilk linnalt aastal 2006 kätte järgmise tehinguga. Linn andis Kilgi firmale üle

sadama aktsiad, sadam andis vastu aadressil Sadama 2 asuva väikese krundi ning Pärnu Jahtklubi

ala hoonestusõiguse. Ja ehitas linnale lahtikäiva jalakäijate silla üle Vallikääru. Ehk omandas

väärtusliku ettevõtte aktsiad jällegi tegelikku raha kulutamata ning vabanedes seejuures veel

kahjumiga tegutsenud Pärnu Jahtklubist. Eriti elegantne on detail, et enne tehingut oli Pärnu linn

Pärnu Sadama kaasaktsionärina ju nendesamade kinnistute kaasomanik, mille Kilk nüüd

armulikult Pärnu linnale loovutas.

Eraldi äramärkimist vajab ka Vallikääru sild, mis tehti maksimaalselt odav ning mida

seetõttu tabas Pärnu teise lahtikäidavaks planeeritud ehk Kesklinna silla saatus: ta käib lahti üsna

vaevaliselt ning sageli üldse mitte. Aga kuna nüüdseks on sild läinud Pärnu linna haldusalasse,

on see juba sealsete ametnike probleem.

Pärnu linnavalitsus põhjendas tehingut sooviga arendada jahisadamat ja rajada Sadama tn 2

krundile sadama infrastruktuuri toetav hoone. Sadama aktsiaid polnud linnaisade kinnitusel enam

linnale vaja, sest huvitaval kombel ei toonud nad linnale ju mingit tulu. Volikogu otsusega müüdi

aktsiad ilma enampakkumiseta, kuna nende müügiks oli Pärnu linnal „avalik huvi“. Vaid Oliver

Kruuda nurises veidi, et mis toimub, tema maksnuks aktsiapaki eest 32 miljonit krooni ja linn

pidanuks aktsiad hoopis enampakkumisele panema.[ 20 ] Tema argumendiks oli, et arvestused,

mille alusel tehingud toimusid, olid väga ühekülgsed ning Pärnu linn on teinud Kilgile

põhjendamatuid soodustusi.

1995. aastal tasus Pärnu linn Pärnu Sadama aktsiate eest Emajõe tn 15 kinnistu

hoonestusõiguse üleandmisega, selle maatüki puhul oli hoonestusõiguse hind 6,2 miljonit krooni.

1998. aastal väljastas linn Pärnu Sadamale Lootsi tn 6/8 asuva Pärnu jahtklubi aluse maa

hoonestusõiguse 60 aastaks. Selle eest tasus sadam linnale mitte aktsiates, vaid rahas. Summa oli

2,875 miljonit krooni, millest enamiku võis sadam tasuda järelmaksuna. Jahtklubi ja jahisadamat

Pärnu Sadam aga kasumiga käima panna ei suutnudki.

2006. aastal sai Pärnu linn need väikesed krundid ja hoonestusõigused tagasi Pärnu Sadama

aktsiate ehk 24,5 miljoni krooni eest.

Lollide linnakodanikega tehtud tehingu tähistamine Kreeka stiilis. Sadamamehed Kilk ning

Einmann ja pankur Andreas Laane.

Uus hingamine tekkiski Pärnu Sadamas pärast 2006. aastat, kui sadamas viidi lõpule veel

mõned kummalised tehingud. Enne seda kuulusid Pärnu Sadamale 13,46-hektarised krundid

aadressiga Emajõe tn 24–26, sellest 3–4 hektarit ei olnud võimalik sadama huvides kasutada,

kuna see oli sotsiaalmaa. Nüüd aga toimus äkki maade ümberkruntimine, kruntide vahetus ning

maa ost linnalt, mille tulemusena omandas Pärnu Sadam Pärnu linnalt Roostiku tn 6 ja 8

kinnistud ning andis vastu sotsiaalmaad. Tehinguga suurenes sadama pindala 2008. aastaks

29 hektarile, lisandusid suured merepoolsed platsid, millele rajati puidulaod ja angaarid.

Lisandunud 15,5 hektarit maad ostis Pärnu Sadam Pärnu linnalt hinnaga 20 miljonit krooni, mis

oli umbes viiendik selle maa tegelikust turuväärtusest. Sadamale kujunes ruutmeetri hinnaks

seega 129 krooni, tegelik turuhind võis sel hetkel olla aga 700–750 kr/m². Ehk Viisitamme

juhitav linnavalitsus tegi Kilgi juhitavale Pärnu Sadamale kuni 96 miljoni kroonise kingituse.

AS-i Pärnu Sadam liitmisel Pärnu Stividoride AS-iga (mille omand jagunes enne 50% Kilk,

25% Pärnu Laevatehas ja 25% A&O) sai A&O Pärnu Sadama 50% aktsiate omanikuks, kuid

kohustus maksma Kilgi firmale 20 miljonit krooni tasendusmakseks ja lisaks sai Kilk õiguse

võtta Pärnu Sadamast välja 170 miljonit krooni.

Päris tänamatus käitumises Pärnu linn ja kodanikud aga Kilki süüdistada ei saa, vähemalt

Järvesalu ja Linde nautisid üle kümne aasta Pärnu Sadama nõukogu liikme hüvesid ning ka

Viisitamm leidis pärast Pärnu linnapea kohalt lahkumist sooja kabineti Kilgi kontserni

kinnisvarafirmas. Tõsi, mitte pikaks ajaks, sest nende vanade sõprade teed läksid lisaks

kohtuasjadele lahku ka käsikähmlusega.[ 21 ]

Jälle kohe näha, et vanad sõbrad!

Nii jõudis Pärnu Sadam täielikult Kilgi (Transcom) ja endiste Pärnu Laevatehase meeste

Mati Einmanni ja Juhan Pihelbu (A&O) omandusse, lõplikuks omandisuhteks jäi 50/50. Mõnda

aega suutsid partnerid kasumiga töötanud sadamat ühiselt majandada, oma hea veenmisoskuse ja

laialdasemate ärisidemete tõttu tegi sadamas otsuseid siiski Kilk. Kasumit võtsid firmast mehiselt

välja mõlemad osapooled, kusjuures seda ei vormistatud dividendidena, vaid muude

äritehingutena. Näiteks aastatel 2008– 2009 kanti erinevate teenuste ja kaupade ostuarvetega

Pärnu Sadamast firmasse A&O kokku üle 11 miljoni krooni, sellest rohkem kui 6 miljoni eest oli

Pärnu Sadam ostnud juhatuse liikme ja kaasaktsionäri Einmanni firma A&O käest asfaldi

freespuru. Aastatel 2010–2011 aga sai A&O Pärnu Sadamalt 10,2 miljonit krooni ning 482 400

eurot, seda ehitustööde ning laoplatside rendi eest.

Kilk aga oli neil aastatel just ühes oma suurimatest likviidsuskriisidest, Pere ja Werol olid

pärast pikki ja keerukaid protsesse pankrotis, riigimaksude võlg lähenes 1 miljonile eurole ning

advokaadikulud olid suured. Kilgi kõik võimalikud varad olid sel hetkel panditud, pangaarved

arestitud ja laenuallikad tühjaks tõmmatud.

Kus on raha?

Kuidas ja mis järjekorras asjad Pärnu Sadamas täpselt edasi kulgesid, teavad ainult vanad

sõbrad ise ning neistki on 2015. aasta sügiseks elavate seas ainult Kilk ja Einmann, Juhan

Pihelbu suri peagi pärast pingelisi kohtu- ja meedialahinguid.[ 22 ] Kuid 2012. aasta sügisel vajas

Kilk hädasti lisaraha ning viimased tema omandis olevatest varadest, mis kasumit tootsid, olid

Pärnu Sadama aktsiad. Aga kuna Kilk oli Pärnu Sadama kasumit juba ette ohtralt välja võtnud,

olles pikka aega võlgu ka oma äripartneritele sellessamas sadamas, polnud sealt raha

kättesaamine lihtne. Kui 2012. aasta augustis avasid Kilk ja Einmann veel sõbralikult koos

sadama uue turbahalli, siis loetud nädalad hiljem suhtlesid nad juba ainult advokaatide

vahendusel ja turvameeste saatel. Ei teagi, kumb oli enne, kas Kilgi tungiv soov firmast uut laenu

saada või Einmanni-Pihelbu soov vana laen enne tagasi saada, kuid edasi arenesid asjad kiiresti.

Kilk asus kaasaktsionäre survestama ning väitis, et nende firmadele tehtud väljamaksed on

sooritatud tema kui nõukogu liikme ja kaasaktsionäri teadmata, samuti et kaasaktsionärid on

sokutanud sadamasse oma sugulastele kuuluva transpordifirma ning kasutanud sadama

vahendeid oma isiklike õigusabiteenuste eest tasumiseks. Loomulikult kaasnesid süüdistustega

kuriteoteated, ajaleheartiklid ja kohtuhagid. See tuli kaasaktsionäridele ootamatult, sest Kilki

usaldades olid nad sel viisil kasumit juba mitu aastat maksuvabalt välja võtnud.

Äripartnerid Einmann ja Pihelbu vastasid omalt poolt pankrotiavaldusega Kilgi Transcomi

pankroti väljakuulutamiseks. Avalduse esitas Juhan Pihelbu juhitav AS Pärnu Laevatehas, millelt

Transcom oli võtnud 2010. aasta detsembris 6 miljonit krooni laenu ja selle osaliselt tagasi

maksmata jätnud. Pankrotist päästis Transcomi paljuski asjaolu, et laenu käendajaks olnud AS

Pärnu Sadam oli laenu Kilgi firma eest osaliselt ära maksnud. Kilk aga vastas süüdistustega, et

Pihelbu pahatahtlik pankrotiavaldus ning sellega kaasnenud Pärnu Sadama aktsiate arestimine

olevat takistanud temal oma aktsiaid müümast, millega talle on tekitatud suur kahju. Kilgi

äritavadele vastav viis oligi kaasaktsionäre kuriteoteadetega šantažeerima asuda. Transcom tegi

avalduse kriminaalasja algatamiseks Einmanni suhtes ning nõudis aru, kus on kaks aastat tagasi

ostetud asfaldipuru. Sellega seoses otsis politsei läbi Pärnu Sadama ruumid, päev hiljem otsiti

läbi Einmanni auto, kodu ning isiklikud asjad. Midagi kuritegelikku ei leitud. Einmann ja

Pihelbu omakorda aga tahtsid tüütust ning alati rahahädas siplevast kaasaktsionärist vabaneda ja

hakkasid oma aktsiatele ostjat otsima.

Aktsiamüük Pärnu Sadama meeste moodi

Ametliku info kohaselt panid Pihelbu ja Einmann oma ettevõttele A&O AS kuulunud 50%

Pärnu Sadama aktsiaid müüki, kuna 50/50 olukorras ei olnud omavahel konfliktis olevatel

osapooltel võimalik firmat juhtida. Samal ajal käis ka Rein Kilk nii kodu- kui ka välismaal ringi

ning otsis kedagi, kes tahaks Pärnu Sadama aktsiaid osta. Kas temalt endalt või äripartneritelt,

see neist läbirääkimistest ei selgunud, sest tegemist oli taas mingi keerulise skeemiga. Ehk siis

teisisõnu, 2012. aasta sügisel oli justkui kogu Pärnu Sadama AS-i aktsiapakk ühekorraga turul.

Paraku nappis võimalikel ostuhuvilistel raha või siis ei pidanud nad aktsiaid küsitud hinna

maksmiseks piisavalt väärtuslikeks. Pihelbu ja Einmann leidsid oma aktsiatele viimaks ostja

Tallinnas Meeruse ja Bekkeri sadamates sadamaäri kogemused omandanud naftaärimehe Endel

Sifi firma Logman Invest näol ning tehing tehti ära.

Kilgile, kes Transcomi kaudu Pärnu Sadama kaasaktsionärina omas aktsiate eelisostuõigust,

teatati tehingust, kuid Kilk ei kiirustanud oma ostuõiguse kasutamisest teada andma, kuna tal

endal puudus ostuks vajalik raha. Alles ostueesõiguse kasutamisest teatamise tähtaja viimasel

päeval kuulutas Kilk ajakirjanduse vahendusel, et vaatamata vahepeal olnud soovile oma osa

Pärnu Sadama aktsiatest välisinvestorile maha müüa soovib ta nüüd kasutada kaasaktsionäri

ostueesõigust ning osta Sifile müüdud aktsiad ise ära. Mis raha eest või kelle finantseeringuga,

seda ta ei täpsustanud. Kaasaktsionäridele saatis ta aga vastavasisulised kirjad üks päev pärast

ostueesõiguse kasutamise tähtaega. Muidugi vormistati seepeale A&O ja Logman Investi

vaheline tehing ära. A&O omandis olnud aktsiate müük Logman Investile vormistati aktsiate

vahetusena Sifi Miiduranna naftaterminali Milstrandi aktsiatega, sest ka Sifil ei olnud tol hetkel

vaba raha. Kilk aga pöördus oma ostueesõiguse taastamiseks kohtusse, kinnitades, et Einmann ja

Pihelbu varjasid ennast tema ostueesõiguse kasutamise teate kättetoimetamise eest ning et tema

teatas oma tõsisest soovist aktsiad osta koguni ajakirjanduses.[ 23 ]

Ootamatu kokkulepe

Kuna kohtuasi Sifi kätte läinud aktsiamüügi tagasipööramiseks ning Transcomile müümiseks

oleks jäänud venima ja Kilgil polnud tegelikult raha aktsiate väljaostmiseks, asuti Einmannile ja

Pihelbule taas jõuliselt survet avaldama. Pärnu Sadamast oli aastate jooksul palju raha välja

võetud. Einmann, olles ise samaaegselt Pärnu Sadama ja A&O juhatuste liige, oli aastatel 2008–

2011 liigutanud Pärnu Sadamast välja kokku umbes 4 miljonit eurot. Kuigi Kilk ise oli Pärnu

Sadama kasumit nii-öelda „maksuvabade dividendidena“ välja võtnud rohkemgi kui Einmann ja

Pihelbu, oli Kilgi kogemus sedasorti asjade keeruliseks ajamisel võrreldamatult suurem kui

Einmannil. Lisaks oli Kilk mässinud Pärnu Sadama oma kontserni erinevate ettevõtete kaudu

keerulisse laenude, käenduste, garantiide, pantimiste ja muude kontsernisiseste tehingute võrku.

Kuid A&O raha väljavõtmised Pärnu Sadamast olid vormistatud räpakalt, näiliste tehingutega ja

makse maksmata. Nende kohta kuriteoteateid tehes ning kohtuasju pidevalt edasi kaevates oleks

saanud lõputult protsessida ning sellelt pinnalt sündis kompromiss. Aktsiate müügi tehing pöörati

tagasi, taastus 50/50 omandisuhe Transcomi ja A&O vahel. Lisaks maksis Einmann millegi

hüvitamiseks või kompenseerimiseks Transcomile 3,8 miljonit eurot. Tõenäoliselt võis see

summa olla isegi suurem, sest pärast seda, kui Pärnu Sadama aktsiad maandusid taas Einmanni

omandusse, vormistas ta need oma firmasse ning pantis omakorda Transcomile. 2013. aastal

alustas A&O ka erakordselt suurte muude ärikulude ja juriidiliste kulude tegemist (2 miljonit

eurot) ning võttis lühiajalist laenu (1,25 miljonit eurot), mis viitab sellele, et Pihelbu ja Einmanni

aktsiate valdusfirmast hakati raha välja võtma.

Kohus kinnitas Kilgi ja Einmanni kompromisskokkuleppe ning veel mõni aeg varem

teineteist kohtuasjade ja politseiavaldustega tervitanud aktsionärid jätkasid sõbralikult koostööd.

Einmann jätkab Pärnu Sadama juhatuses, Kilgiga enam ei vaidle ning endisi vihase tüli

vaenulikke osapooli esindab sama advokaat Ramon Rask.

Rahu maa peal ja Pärnu Sadamas

Seega võib öelda, et sel korral Kilgi kohtusse ja politseisse kaebamise taktika toimis, tema sai

oma tahtmise ja jonnaka kaasaktsionäriga saabus rahu maa peale. Siiski, mitte täielikult, sest

tuttava mustriga jant jätkus ka pärast ühe asjaosalise ehk Juhan Pihelbu surma 2015. aasta

alguses. Selgus, et Pihelbu pärijatele jääb vaid vähemusosalus Pärnu Sadama aktsiaid hoidvas

ettevõttes PSA OÜ. Pihelbu ja Einmanni ettevõte A&O oli asutanud tütarettevõtte PSA OÜ,

millele anti üle A&O omanduses olnud Pärnu Sadama aktsiad. Seejärel suurendati tütarettevõtte

PSA osakapitali, toodi mängu Einmanni tütrele ja tolle elukaaslasele kuuluv Calt Capital ning

Pärnu Sadama aktsiate käsutamise kontroll ei jagunenud enam 50/50, vaid põhimõtteliselt on

otsustav uue osaniku hääl. Sarnase skeemiga muide jäeti oma varast ilma ka algselt Pere Leiva

50% aktsiate omanik Vambola Raig.

9. PEATÜKK

ZELLULOOS EHK KINNISVARAPETTUSTE JADA SOSSI MÄEL

Autor: Tarmo Teeväli

Selles peatükis vaatleme, kuidas juba müüdud krundi eest kaks aastat hiljem

raha juurde küsida. Peamiseks lolliks muutus selles loos Tarmo Teeväli, kes Kilgi

osalusel tehtud nõukogu otsust täites vormistas firmale kuulunud kinnistu

müügi. Lollusega paistsid silma ka ehitusfirmade Mapri Projekt ja KVL Ehitus

juhid ning omanikud, kes lootsid Zelluloosi keskuses tehtud ehitustööde eest

tasu saada. Ka Erliko Parisalu osutus ühe Papivabriku tehinguga seoses lolliks,

aga tema oli suuärimehe usalduse kaotanud juba Tartus.

Kasutatud trikid:

Süüdista kompanjoni ja ettevõtte juhti

Esita kuriteoteade

Kaeba kohtusse

Kutsu ajakirjanikud

Ähvarda

Aja asjad segaseks

Eita dokumente

„Kas temalt varastati või tema varastas, aga mingi jama seal oli.“ See Kilgi poolt Kuku

raadio saadetes tsiteeritud kõnekäänd sobib eelkõige iseloomustama tema enda ärides sageli

korduvat mustrit, milles väited ja süüdistused võivad ka ühe ja sama asja menetlemise käigus nii

radikaalselt muutuda, et isegi erinevatel uurimisasutustel on samal ajahetkel käes sama isiku

sama episoodi puudutavate tunnistuste erinevad versioonid.

Üks kõmulisemaid episoode eelmises Kilgist kirjutatud raamatus on peatükk „Eesti suurim

kinnisvarapettus“. Tegelikult oli see 2005. aastal Eesti Ekspressis ilmunud ajalehelugu, mis sai

oluliseks osaks ka raamatus „Miljonisadu saksofonihelide saatel“ ning millele Rein Kilk hiljem

kohtus korduvalt apelleeris, väites, et tema süüdistatavad mehed on kurjategijad, kuna nii

kirjutatakse isegi ajalehes.

Lugejale selgituseks: Tartu mnt 80 on üks krunt Tallinnas Sossi mäel paiknevas niinimetatud

Zelluloosi kvartalis, milles erinevate tähtedega markeeritud erinevad krundid on Kilgi tehingutes

ja protsessides mitmesuguseid rolle mänginud.

Tartu mnt 80p kinnistuga toimunud tehingute ümber oli Rein Kilk kui väidetav

kahjukannataja algatanud aastaid kestnud kohtuvaidluste rea. Alustuseks viidi Kilgi pikaajaline

äripartner ja ettevõtte tegevjuht Tarmo Teeväli 2004. aasta jõululaupäeval politseiga kodust

arestikambrisse ülekuulamisele, teel soovitati tal osta viis pakki suitsu – et jätkuks vähemalt

kolmeks päevaks, ähvardasid politseinikud. Süüdistust ei olnud politseinikel esitada ning kuigi

süüdistatavale advokaati ei võimaldatud, Teeväli end süüdi ei tunnistanud ja politseinikud pidid

ta vabaks laskma. Kuid kohtuvaidlusi jätkus pikkadeks aastateks. „Suurima kinnisvarapettusega“

seotud tsiviilasi lõppes 2008, kriminaalasi 2009. aastal, kaebaja väited osutusid alusetuteks.

Selgus, et valekaebuse oli Kilk esitanud sooviga halvast tehingust taganeda ning kavatsusega

saamata jäänud kasu äripartneritelt välja pressida.

Kuidas lugu tegelikult oli?

Kirjeldab Tarmo Teeväli

Lugu iseenesest oli lihtne. Nagu alati, on ahnus see, mille tõttu taganetakse kokkulepetest ja

lubadustest. Firmal, milles Kilgiga tol ajal äripartnerid olime, oli ühel hetkel raha vaja ning

ettevõte müüs ühe oma kinnistutest, Tartu mnt 80 asunud krundi. Tavaline tehing, kõik sai

nõuetekohaselt vormistatud ning asi hakkas meelest minema. Paar aastat hiljem avastas Kilk aga,

et kinnisvarahinnad olid hakanud kasvama ja toona müüdud krunt maksaks nüüd kunagisest

müügihinnast palju rohkem. Kilk otsustas, et tuleb tehingust taganeda, krunt tagasi saada ning

kallimalt maha müüa. Selle saavutamiseks väitis ta, et tegevjuht Teeväli võõrandas Tartu mnt

80p kinnistu ilma tema ja teiste kinnistut omanud ettevõtte nõukogu liikmete nõusolekuta,

millega Kilk olevat saanud 21 miljonit krooni kahju.[ 24 ] Nagu selle episoodiga seotud

kohtuotsustest selgub, teeb ja räägib Rein Kilk, mis parasjagu heaks arvab, erinevates kohtades ja

erineval ajal on tema väited vastuolulised ja üksteist välistavad. Kohtuasjadega aga kaasnevad

süüdistatavate suhtes võõrandamiskeelud, varade arestimised, kriminaalsüüdistused, aja-, närvi-

ja advokaadikulud ning muud ebameeldivused.

Sündmuste järjekord Tartu mnt 80p juhtumis oli järgmine

1. Süüdistuse lekitamine ajakirjandusse

2. Tsiviilkohtumenetlus kinnistu ostjate vastu

3. Kriminaalmenetlus juhatuse liikmete vastu

4. Kinnistu müüjafirma pankrotti laskmine ning sama menetluse taasalgatamine pankrotihalduri

kaudu, kui tsiviil- ja kriminaalasjad Kilgile ebasoodsalt lahenesid

Pikemalt lahti kirjutatuna oli asjade käik selline.

Kui hakkasime Tartu maantee äärset endise paberivabriku kinnistut ehk Zelluloosi keskust

arendama, oli selleks vaja omakapitali, aga nagu Kilgil sageli juhtus, raha ei olnud. Hakkasime

vaatama, mida realiseerida. Omakapitali oli vaja, et finantseerida edasist arendust võõrkapitali

kaasamise abil ning nii leidsimegi ühele kinnistule ostja. Meeldetuletuseks, aasta oli 2001 ja

Eestis ei olnud veel kinnisvarabuumi, seepärast oli ka ostjat raske leida ja müügiperiood võis olla

aasta kuni paar.

Sõlmisime müügi eellepingu aastal 2002, muidugi olid siis kinnistute hinnad odavamad kui

paar aastat hiljem. Reaalne ostu-müügileping sõlmiti oktoobris 2003. Nõukogu koosoleku

protokoll oli allkirjastatud sama aasta aprillis, otsus oli müüa kinnistu 2,4 miljoni krooniga.

Müügitehing toimus otsustatust kallima hinnaga, maksmine toimus osamaksetena. Aasta hiljem

leidsimegi Tartu maantee kompleksile kaasfinantseerija ja ka kinnisvarahinnad olid hakanud

tõusma.

Nii tuligi Kilk mõttele, et peaks kuidagi tehingust taganema. Kõigepealt pani ta

ajakirjandusse artikli, et teda on tüssatud ja kinnistu müüdud ilma tema loata. Ostjate vastu

algatati kohtumenetlus, endiste juhatuse liikmete vastu kriminaalasjad. Põhisüüdistus oli, et

kinnistu oli tema teadmata võõrandatud ja tema sai sellest teada alles 2004. aasta sügisel. Kilk

väitis, et ta ei tea müügiotsuse teinud nõukogu koosolekust ega selle protokollist midagi.

Ajakirjanduses väitis ta, et kinnistu turuhind on 25 miljonit krooni, tol ajal temaga veel heades

suhetes olnud kinnisvaraekspert Kaido Groos tegi ka vastava hindamisakti, kuid kohus seda ei

tunnistanud, kuna Groos oli samal ajal ka hageja ehk firma L.Rei nõukogu liige.

Kui ostjad seepeale pakkusid, et ostku siis krunt tagasi, kusjuures väga soodsa hinnaga, siis

Kilk seda teha ei tahtnud, vaid lootis krundi kohtumenetluste kaudu ilma rahata tagasi saada.

Kohtuvaidluse ostjate vastu Kilk kaotas, kohtumenetluse käik nähtub selgelt kohtuotsusest ja

kriminaalasjade lõpetamise määrustest.

Minu, Tarmo Teevälja vastu algatatud kriminaalmenetlused, millele kaalu lisamiseks oli

juurde konstrueeritud mitmeid muid absurdseid episoode, ei jõudnud kunagi kohtusse, kuna

prokuratuuri loal need menetlused lõpetati. Menetluse käik oli pikk ja keeruline, vaatamata

sellele, et kriminaalasi neli korda lõpetati, kaebas Kilk asja ikkagi edasi. Alguses tegi ta

kuriteoteate majanduspolitseis, kui seal asi käiguta jäi, tõi mängu „maffia“ ja kaebust menetles

edasi kriminaalpolitsei. 2009. aasta märtsis lõpetas eriasjade prokurör Kadri Väling kriminaalasja

samade järeldustega kui varasematel kordadel 2007 ja 2008.

Mainitud Eesti Ekspressi artikli ilmumise eel helistati mulle ja paluti Kilgi väiteid

kommenteerida. Sain neid lugeda samal päeval enne ajalehe trükki minekut Eesti Ekspressi

kontoris, lugesin läbi ega osanud algul tõesti midagi kommenteerida. Ütlesin, et las kohus

otsustab ja rohkem ei osanud selle jama peale mitte midagi öelda, mulle tuli see kui välk selgest

taevast. Eks tegin õigesti, tundub tagantjärele mõeldes. Sel hetkel ei teadnud ka, milles mind

süüdistatakse ja kuidas ennast kaitsta, sest väited olid minu jaoks väga segased.

Esimene kriminaalasi algatati minu vastu majanduspolitseis 2004. aasta jõuluajal

(süüdistuspunkte olevat olnud üle saja). Politsei tuli minu koju ja võttis mind kaasa, jaoskonnas

näidati mulle poolemeetriseid paberivirnasid ja öeldi, et need kõik on süüdistused minu vastu (ei

tea, mis paberid need olid, ehk olidki kõik need sajad süüdistused). Hirm tuli nahka. Mida teha

või öelda, ei osanud midagi mõelda. Kilk oli samal päeval Tartus rääkinud, et, „näe, panin

Teevälja jõuludeks puhkama arestikambrisse, teiega juhtub sama lugu, kui te minuga ühes paadis

ei ole“. Seda rääkis ta kõigile, kellega mul tööasjus oli kokkupuuteid olnud, nõudis, et inimesed

tunnistaksid minu vastu. See „minu paat“ oli tal üks lemmikväljendeid.

Et majanduspolitseil ei olnud minu vahistamise määrust, lasti mind jõululaupäeval ikkagi

välja, aga kuidas see neil alles õhtul meelde tuli, kui tuttav advokaat mind taga otsis, jäigi

arusaamatuks. Mis alustel mulle koju järele tuldi, seda ei tea ka.

Majanduspolitsei uuris seda jama ehk aasta jagu. Siis nägi Kilk, et asi ikka tema jaoks

kuidagi positiivselt ei suju, tõi mängu „maffia“ ja organiseeritud kuritegevuse ning tal õnnestus

see kriminaalasi uuesti algatada Keskkriminaalpolitseis. Siin sain juba konkreetse süüdistuse,

mis koosnes 88 episoodist. Tõsine värk, hulk lehti oli täis kirjutatud. Süüdistused olid kohati

väga meelevaldsed ja ebamäärased, oli näha, et taheti lihtsalt segadust tekitada. Et mida rohkem

süüdistusi, seda uhkem ja seda usutavam on ka Tartu mnt 80p müügi vaidlustamine. Kõige

hullem oli olukord seetõttu, et mul oli raske ennast kaitsta, minul ju ühtki paberit ega

tõestusmaterjali ei olnud, kõik jäi firmasse. Samas käis Kilk erinevates kohtutes erinevate

väidetega. Kui andis tunnistusi, olid ütlused alati erinevad.

Majanduspolitseis rääkis ta, et jah, oli küll nõukogu otsus krundi müümiseks, aga krunt

müüdi liiga odavalt. Keskkriminaalpolitseis rääkis, et tema ei tea otsusest midagi, krunt müüdi

ilma tema teadmata, tema sai tehingust teada alles aasta hiljem. Selle peale ta tol hetkel ei tulnud,

et oli ise juba aasta varem kooskõlastanud majandusaasta aruande, milles kinnistu müük ilusti

kajastatud. Sellepeale väitis Kilk, et ta ei loe kõiki pabereid, mille allkirjastab. Vaidlusaluse

nõukogu otsuse need koopiad, mis olid meie firma L.Rei kontoris, lasi Kilk hävitada, kuid üks

originaal jäi minule alles, kuna allkirjastasime alati kolm eksemplari.

Raske on ennast kaitsta, kui süüdistus kogu aeg muutub. Kord süüdistati mind pettuses, siis

turuhinnast odavamalt müümises, siis müümises ilma nõukogu otsuseta. Ma lausa loobusin

esimesel ülekuulamisel enda kaitsmisest – mis sa ikka oskad kosta, kui näed enda ees sellist

jama. Kirjutasin mingi vastuse, uurimine kestis aasta. Lõpetati ära. Kilk vaatas, et teda ikka ei

usaldata, kirjutas jälle mingi jama kokku ja tema õnneks vahetati uurijat. Uus uurija, uus

uurimine, jälle sama jama. Õnneks oli süüdistusi jäänud vähemaks tervelt 44 episoodis. Uuriti,

kuulati inimesi üle ja ei tea mida veel ning lõpetati jälle ära. Kilk kaebas taas edasi, asi algatati

uuesti. Uurija jäi samaks, aga süüdistusi jäi vähemaks tervelt 38 episoodi, alles jäi kuus

süüdistust. Nüüd tehti meile isegi vastandamine, seal sai nalja. Ta ajas ikka igasugust jahu suust

välja. Algul tuli kohale, kummaski käes vedas taga ratastega kohvrit ja kui maha istus, ütles

uurijale, et need on kõik pabereid täis, mis tõestavad, et olen pätt ja tema õige eesti ärimees.

Kuid kuna ta ei osanud paljudele küsimustele vastata ega selgitada, miks ta ühes kohas räägib üht

juttu, miks teises kohas teist, siis lõpetati see jama jälle ära. Siis lõpuks tegi Kilk erikaebuse

prokuröri peale (ma täpselt ei tea, kuidas seda nimetatakse, aga see pidi olema viimane instants,

kuhu saab kaevata sellistel puhkudel, kui asi kohtusse ei jõua), mida ei võetud menetlusse. Nii

lõppes see asi kriminaalmenetluses.

Aga see polnud kõik. Kilk lasi krunti omanud firma L.Rei pankrotti ja kõik algas uuesti.

Pankrotihaldur algatas samad asjad uuesti, seekord tsiviilnõudena. Asja vaieldi läbi kõigi kolme

kohtuastme ning ka Riigikohus jõudis järeldusele, et Kilgi süüdistused on alusetud ja

põhjendamata.

Vahepeal, aastal 2008, oli Riigikohtus lõpetatud ka tsiviilasi kinnistu ostjate vastu. Seega oli

kogu „kinnisvarapettuseks“ nimetatud aktsioon lõppenud väidetava kahjukannataja Kilgi

kaotusega kõigis kohtuinstantsides ja asjade lõpetamisega politsei erinevates üksustes.

Kuidas ehitada maja ilma ehitajatele maksmata?

Väga lihtne: lase tööd ära teha, vii vaidlus kohtusse ja algata omaenese nõude alusel oma

firma pankrot. Just nii toimis Kilk talle kuuluva Zelluloosi vabaajakeskuse ehitusel. Zelluloosis

töid teostanud ehitusfirmad Mapri Projekt ja KVL Ehitus jäid Kilgilt oma raha ootama, kuid seda

ei tulnud. Kilk ajas asja segaseks ning andis vastukäivaid ütlusi. Ta väitis, et nõue ei ole nii suur

ning et tegelikult on nõude tekkimises süüdi hoopis tema firma endised tegevjuhid Tarmo

Teeväli ja Erliko Parisalu või Linnuvabriku kuritegelik grupeering. Siis aga ilmus välja väide, et

Teeväli ning ehitusfirma omanik Toomas Luman olevat sõlminud altkäemaksukokkuleppe ning

keegi ei saanud enam millestki aru.

Muidugi nõudsid ehitajad seejärel oma raha kohtu kaudu. Kilk kaotas ja kaebas edasi.

Kohtuvaidlus lõppes alles 2007. aasta märtsis, otsus kohustas Kilki maksma ehitajatele üle 3

miljoni krooni. KVL Ehituse 400 000-kroonine nõue jõustus Riigikohtu otsusega, Mapri Projekti

2,6 miljoni kroonise nõude osas oli tegemist maakohtu otsusega, mida Kilk oleks teoreetiliselt

saanud edasi kaevata.

Kilk oli varem põhjendanud ehitajatele võlgu jäämist juurdekirjutustega ja L.Rei endise

tegevjuhi Tarmo Teevälja tegudega, kes Kilgi versiooni kohaselt lasi ehitusraha eest eramaja

ehitada ja endale altkäemaksuks krossiratta osta. Need süüdistused tunnistati samuti alusetuks,

tõsi, seda mitme kriminaaluurimisega, mille Kilk Teevälja vastu lasi algatada. Neist vaidlustest

saaks kirjutada lausa mitu eraldi raamatut.

Üsna kohe pärast KVL Ehituse nõuet puudutava kohtuotsuse lõplikku jõustumist lasi Rein

Kilk aga firma L.Rei ümber registreerida Nõva valda, firma omanikeks olid pisut varem saanud

Premia Invest OÜ ja Incom Holding OÜ. Esimene kuulus Kilgi poolt sageli kasutatud firmade

likvideerijale Aivar Tõnissonile. Teise omanik oli Hannes Raag. L.Rei juhiks pandi Aivar

Tõnisson.

Kilk ise põhjendas Ärilehele antud intervjuus firma registreerimist Nõvale järgmiselt: see on

ilusa maastikuga mereäärne ala, mis pakub hulga võimalusi kinnisvaraarenduseks. Nõue, mille

alusel pankrotiavaldus esitati, põhines laenulepingul, kusjuures selle väidetava 400 000 krooni

suuruse laenu andis L.Reile 24. oktoobril 2006 OÜ Elikante, mille juhatuse liige ja osanik on

Rein Kilk. Pankrotiavalduse esitamise hetkeks oli nõue kasvanud rohkem kui 600 000 kroonile,

suur osa sellest viivis. Elikante loovutas laenulepingust tuleneva nõude OÜ-le Santome, mille

juhatuse liige oli Raimu Pruusapuu. Viimane oli ka OÜ Aktiva Finants (ainuosanik Julianus

Grupp) juhataja. Sellesama Aktiva Finantsi juhataja oli vahetult enne Pruusapuud kuni 6.

aprillini 2004 paljude Kilgi firmade likvideerija Silver Eensaar, kes nagu juhuslikult oli mõni aeg

varem asunud ka AS-i L.Rei juhataja kohale.

Kaido Groosi lühike ekskursioon Zelluloosi spordiklubisse

Üldiselt on kõik Zelluloosiga seotud firmad ja toimingud olnud kas otseselt või kaudselt Rein

Kilgi või temale kuuluvate ettevõtete kontrolli all, nii ka Zelluloosi spordiklubi, mille juht on

olnud alates 2004. aastast Eero Lukkanen. Vaid 2013. aasta lõpus korraldas lühikesel perioodil,

täpsemalt oktoobrist detsembrini 2013 Zelluloosi spordiklubi tegevust Kaido Groos.

Zelluloosi Spordiklubi OÜ tegutses aadressil Tartu mnt 80D ligi 1000 ruutmeetri suurusel

pinnal, tegevjuht oli Tarmo Teeväli. Seoses Teevälja ahistamisega ning vajadusega asjad temalt

ära võtta, loodi 2004.aastal Zellulloos OÜ, mis alates 2005. aastast tegeleski spordiklubi

opereerimisega, juhatajaks oli Eero Lukkanen. Endisesse Zelluloosi Spordiklubi OÜ-sse

koondati võlad ning ettevõte suunati Aivar Tõnissonile vaikseks väljasuretamiseks. Zelluloos

OÜ oli ettevõte, milles liikus palju sularaha ning kust nii Rein Kilk ise kui ka tema abilised

sularaha said, meenutab üks Kilgi toonaseid usaldusisikuid. Sularaha väljavool oli nii suur, et

isegi ümbrikupalkade maksmine ei päästnud ettevõtet ning 2009. aastal arestis Maksuamet

Zelluloos OÜ kontod. Maksuvõlg ületas miljonit krooni, Kilk suunas firma Aivar Tõnissoni

hoole alla.

2010.a asus Zelluloosi spordiklubi taas Eero Lukkaneni juhtimisel opereerima Ramantius

Grupp OÜ. Lisaks spordiklubi pidamisele oli ühe Kilgi tegevusega hästi kursis oleva isiku

kinnitusel firma ülesandeks ka sularahamajandus. 2013.aastal ületas Ramantius Grupp OÜ

“musta kassa” ametlik jääk 160 000 eurot. Raha oli välja makstud, väljamineku ordereid aga

nappis ning ka Ramantius Gruppi määrati suretama Aivar Tõnisson. Alates 2013. aasta lõpust

asus spordiklubi opereerima Eero Lukkaneni äriühing Z-Spordiklubi OÜ.

Kaido Groosi kätte sattus Zelluloosi spordiklubi aga lühiajaliselt läbi firma Ramantius Grupp

OÜ. Põhjuseks asjaolu, et Kilgi ettevõtted olid tema firmale Groos Kinnisvara jätnud

mitmesuguste teenuste eest tasumata: hindamised, erinevate kinnisvaraprojektide nõustamine ja

juhtimine. Summa ületas 30 000 eurot. Kaido nägi juriidilist võimalust tolleaegse operaatori

Ramantius Grupi üle võtmiseks ning tegi vajalikud tehingud teoks. Järgnesid ähvardused

kohtusse ja politseisse anda, vestlused niiöelda allilmas hästi tuntud isikutega ning muud

mõjutusvahendid, ühesõnaga kogu valik surveabinõusid. Sama aasta detsembris saavutati

kokkulepe. Kaido andis spordiklubi ja Ramantius Grupp OÜ tagasi, talle tasuti arveid summas

25 000 eurot. Kokkuleppe põhjuseks oli tookordsete tehingutega kursis olnud isikute sõnul

toosama seik, et Ramantius Grupist oli välja võetud suures koguses sularaha, mida muuhulgas oli

antud ka Kilgile ja Kokale.

Kilgi nõuded kompanjonide vastu maamaksust hoidumiseks pankrotti lastud Papivabrikus ehk kuidas tagasiulatuvalt absurdseid nõudeid esitada ning nendega 10 aastat kohtuuksi kulutada

„Firmade matja“ Aivar Tõnisson on blondi juuksetukaga lõputult vitaalne Õismäe elanik,

kuulsa politseijuhi ning poliitiku Jüri Pihli kursusevend Tartu Ülikooli juurateaduskonnast. Tema

põhitööks peavad paljud ettevõtjad probleemsete firmade „koristamist“, viimast kõige

sagedamini just Kilgiga seotud ettevõtete puhul. Tema teenuste tellijate tavaliseks sooviks on

äpardunud või sahkerdamisteks kasutatud firmad ilma suurema kärata registrist kustutada, et

võimalikud varasemad kuritarvitused ning rikkumised zombidena oma kunagisi kordasaatjaid

kummitama ei tuleks. Siiski tegi Tõnisson ühe kõlava nimega firma, nimelt pankrotis OÜ

Papivabrik omaniku ja juhatuse liikmena likvideerija kohta tavatu sammu, millega ta palus

kohtul mitte lasta firmal vaikselt igavesse unne vajuda, vaid soovis uurimist jätkata. Tõnisson

esitas kohtule taotluse, millega palus ise tühistada pankrotiprotsessis saavutatud kompromissi

ning jätkata protsessi, milles Papivabriku pankrotihaldur Rein Vaiksaar hages kahe Papivabriku

ENDISE osaniku vastu, nõudes neilt ligi 1 miljon eurot. Kolmas Papivabriku endine omanik

Rein Kilk kostjate hulka ei kuulunud, kuna pidas ennast samas asjas kahjukannatajaks. Riigilõivu

määruskaebuse esitamise eest tasus Kilgi firma Lõuna Varahaldus OÜ.

Mis firma oli Papivabrik OÜ ja miks arvas Tõnisson, et tal on kahe endise osaniku vastu ligi

miljoni euro suurune nõue? Aivar Tõnisson on tuntud kui Rein Kilgi probleemsete firmade

likvideerija, Lõuna Varahaldust juhtisid Rein Kilgi usaldusisikud ja varade haldajad Kaspar

Kokk ja Peeter Kukk.

Lühidalt kokku võttes on OÜ Papivabrik lugu järgmine. OÜ Papivabrik asutati 2001. aastal

tollase minimaalse osakapitaliga ja selle osanikeks olid Rein Kilk (14 000 krooni), Erliko

Parisalu (13 000 krooni) ja Tarmo Teeväli (13 000 krooni). Firma asutamise eesmärgiks oli

omandada ja müüa edasi kinnisvara, millest peamise, Filtri tee 18 asuva maatüki müügi ümber

käisid ka peatüki alguses mainitud kohtulahingu põhivaidlused. Asjade käik oli selline.

Filtri tee 18 maatükk jõudis OÜ Papivabrik omandisse 2001. aastal suurema

erastamisprotsessi tulemusel. Maatükk oli tegelikult mõnevõrra probleemne, kuna sellel oli

märkimisväärne reostus ning enne millegi ehitamist oleks tulnud teha üsnagi kulukaid

puhastustöid. Keskkonnauuringuid tol hetkel aga veel tehtud ei olnud.

2002. aasta märtsis müüdi maatükk edasi firmale Koger & Partnerid, müügi kohta tegid

otsuse firma osanikud koos, mille kohta on olemas ka osanike otsus. Müügihinnaks oli 15,5

miljonit krooni. Uus omanik tegi krundile detailplaneeringu ja keskkonnauuringu, kuid

rahapuuduse tõttu kohe ehitama ei hakanud.

Et maatüki endine omanik ehk müüja oleks pidanud maksma maatüki pealt poole aasta

maamaksu, mida oli ligi 200 000 krooni, otsustati OÜ Papivabrik likvideerida ja maks maksmata

jätta. Seniste osanike vastutusest vabastamiseks müüdi firma Aivar Tõnissonile, kes sai

likvideerimiskuludeks 20 000 krooni. Tõnissonile müümise hetkel oli firma puhas, peale

maamaksukohustuse mingeid võlgu üleval ei olnud, vara ei olnud, majandustegevust ei

toimunud.

Kuna maatüki uus omanik ehitama ei suutnud hakata, müüs ta Filtri tee 18 krundi varsti edasi

Sylvesteri puidutööstuse omanikele. Krunti oli väärtustatud detailplaneeringu ja

keskkonnauuringu tegemisega ning et oli buumiaeg, oli hind tõusnud 25 miljonile kroonile.

Rein Kilk aga arvas seepeale, et kunagi Papivabriku poolt müüdud maatükk on ära antud

liiga odavalt ja otsustas kelleltki kas raha juurde nõuda või krundi tagasi võtta. Rein Kilgile

lähedalseisva maakleri abiga tekkis hindamisakt, mis määras Filtri tee 18 hinnaks ligi 30 miljonit

krooni ning Aivar Tõnisson proovis algatada kriminaalasja, mille sisuks oli absurdne väide, et

maatükk on OÜ Papivabrik ühelt osanikult Rein Kilgilt välja petetud ja müüdud teiste osanike

poolt Rein Kilgi teadmata maha. Tõnisson väitis, et viimased olevat saanud tehingu eest 200 000

krooni altkäemaksu. Menetlusse seda asja ei võetud, kuid süüdistatavatel oli jama üksjagu, tuli

käia uurija juures ja vaielda hagi tagamiseks arestitud varade üle.

2005. aastal hakkas OÜ Papivabrik, nagu varem planeeritud, pankrotti minema. Paari aastaga

oli ilma majandustegevuse ja varata firmale tekkinud lisaks maksuameti maamaksu nõudele ja

viivistele veel 13 miljoni krooni ulatuses uusi kohustusi, enamasti Kilgi enda firmade ees.

Ametisse määrati pankrotihaldur, kes hakkas esimese asjana Sylvesteri meestelt Filtri tee 18

maatükki tagasi nõudma. Muidugi ei võetud seda nõuet menetlusse, kuna müük oli toimunud

mitme vahendaja kaudu. Siis prooviti esitada nõuet firma Koger & Partnerid vastu, väites, et

kinnistu müüdi alla omahinna, kuid ka selle nõudega jäädi kaotajaks kõigis kolmes

kohtuinstantsis.

Seejärel alustas pankrotihaldur hagemist firma OÜ Papivabrik endiste osanike suhtes, väites,

et firmale tekitati kinnistu omahinnast odavama müügiga kahju. Oli tekkinud ka uus

hindamisakt, mis hindas kinnistu müügihetke väärtuse 1 miljon krooni tehingu hinnast

suuremaks ehk u 16,5 miljonit krooni. Rein Kilk teatas, et tema on selles asjas kahjukannataja

ning kohtusse ei ilmunud. 2007. aastal tuligi esimese astme kohtuotsus, mis nõudis, et OÜ

Papivabrik endised osanikud peavad kolmekesi hüvitama 1 miljon krooni, mille võrra kinnistu

justnagu müüdi hindamisaktist odavamalt. Kohtuotsus ei selgitanud, kuidas peaks hüvitise

maksmine toimuma olukorras, kus reaalsed kahjukannatajad olid needsamad osaühingu osanikud

ise, kellelt hüvitis välja nõuti. Teises ja kolmandas kohtuastmes see otsus muidugi tühistati.

Papivabriku pankrotiprotsess aga jätkus. Pärast Tarmo Teevälja tsiviilkohtukaebust

küsimusega, et kuidas suutis uus osaühingu omanik Tõnisson paari aastaga ilma reaalse

majandustegevuseta tekitada firmale 13 miljoni krooni ulatuses võlgu, kadusid need nõuded

võlausaldajate nõuete hulgast. Reaalsetest kohustustest jäi alles vaid maksuameti maamaksunõue

koos viivistega. Küll aga jäi üles absurdne väide, et Papivabrik OÜ uuele omanikule Aivar

Tõnissonile on tekitatud 15 miljoni krooni ulatuses kahju, kuna tema poolt ostetud osaühing on

enne tema omandisse jõudmist müünud hindamisakti järgi 30 miljonit maksva kinnistu ära 15,5

miljoniga. Seda väidetavat kahju nõuti sisse OÜ Papivabrik kahelt varasemalt osanikult,

Parisalult ja Teeväljalt, kuna kolmas osanik Rein Kilk teatas, et tema ei puutu asjasse, sest tema

ei tegelenud majandustegevusega ja on selles asjas hoopis kannataja.

Seejärel jäi pankrotiprotsess mõneks aastaks seisma, kuna Tõnissoni advokaadid ei leidnud

enam võimalust kohtuistungiteks kohale ilmuda. Kas ja kui palju on see seotud Rein Kilgi

advokaatidele maksmata jätmisega, ei ole avalikest allikatest võimalik teada saada.

2013. aasta alguses aga sõlmiti osapoolte vahel kokkulepe, mille sisuks oli pankrotiprotsessi

lõpetamine ja koos sellega kõikidest vaidlusalustest nõuetest loobumine. Varsti aga esitas Aivar

Tõnisson määruskaebuse ning jätkas firma kahelt endiselt osanikult ehk Teeväljalt ja Parisalult

„talle tekitatud kahju hüvitamise nõudmist“. Kahjusummaks olevat 14,5 miljonit krooni, mille

võrra Filtri tee 18 krunt 11 aastat varem „hindamisaktist odavamalt“ müüdi. Kuigi müük toimus

ammu enne Tõnissoni saamist firma omanikuks, kuigi müük toimus toonaste osanike otsuse

alusel ning tookordsete turuhindade järgi. 50-eurose riigilõivu määruskaebuse esitamise eest aga

tasus firma Lõuna Varahaldus OÜ, mida juhtisid Rein Kilgi endine väimees Kaspar Kokk ja

mitmete Kilgi varade omanik Peeter Kukk. Kummalise kokkusattumisena muutus Rein Kilgile

kuulunud varasem samanimeline firma OÜ-ks Green Window, mida tol hetkel juhtis samuti Rein

Kilgiga seotud Meelis Virro.

10. PEATÜKK

KUIDAS MÜÜA VÄÄRTUSETUT MAATÜKKI EDGAR SAVISAARELE 29 MILJONIGA?

Autor: Jaano Martin Ots

Selles peatükis näeme, kuidas lollid Tallinna linnajuhid ei taha osta

mitmekordsete näiliste tehingutega hästi üles keerutatud õhku ühe väärtusetu

krundi kohal. Usalduse kaotavad ka advokaadid, kes miskipärast ei suuda aidata

seda supertehingut läbi suruda.

Kasutatud trikid:

Pöörita ja tõsta hinda

Esita fabritseeritud dokumente

Aja asjad segaseks

Eriti elegantne trikk on selle asja juures oma advokaatide kohtusse kaebamine

selle eest, et need ei aidanud Tallinna linnajuhtidele mütsi pähe tõmmata ning

juristidelt ebaõnnestunud skeemi tõttu saamata jäänud tulu nõudmine.

Ebamäärase kujuga maatükki aadressiga Tartu mnt 80s nimetas peaminister Andrus Ansip

„soolikaks“. Umbes 4000 ruutmeetri suuruse krundi pikkus on 350 meetrit ning laius 8–23

meetrit. See teeb konkreetsest kinnistust üsnagi piiratud kasutusvõimalustega maatüki, lisaks oli

selle kasutusotstarbeks määratud transpordimaa. Ühesõnaga, mitte liiga kõrge väärtusega

kinnisvara. Lisaks jäi „soolikas“ ette linna plaanitud Ülemiste liiklussõlme teedeehitusele ning

oli prognoositav, et kui linnavalitsusel ei õnnestu seda läbirääkimiste tulemusel omanikult ära

osta, võib käiku minna sundvõõrandamine.

Rein Kilk aga leidis väheväärtuslikule maatükile sobiva äriidee: müüa see ostuhinnast 29

korda kallimalt maha Tallinna linnavalitsusele. Kuidas kõik täpsemalt oli, sellest kohe pikemalt,

kuid ette rutates võib öelda, et kui kelmus Tallinna linnavalitsuses läbi ei läinud, kaebas Kilk

kohtusse oma toonased advokaadid ning nõudis luhtunud pettusekatse „saamata jäänud tulu“

neilt.[ 25 ]

Krunt kuulus kogu aeg mõnele Kilgi firmadest

Maatüki omandas Rein Kilgi firma OÜ Zelluloos 2008. aastal firmalt Loo Invest, mis

omakorda ostis sama maatüki Kilgile ja äripartneritele kuulunud firma L.Rei tütarfirmalt

Tallinna Kinnisvara. 2000. aastal oli sama maatükk aga olnud Kilgi, Teevälja ja Parisalu firma

L.Rei omanduses. Kõik mainitud firmad peale Loo Investi on olnud otseselt Rein Kilgi kontrolli

all ning ka Silver Eensaare juhitav Loo Invest on alati vajalikul hetkel välja ilmunud ning

firmade pankrottide, ülevõtmiste ja vara kantimiste käigus Kilgile sobivaid tehinguid teinud.

Lühidalt: Tartu mnt 80s krunt on olnud alates 2000. aastast Kilgi kontrolli all.

Ühe väheväärtusliku parklakrundi juriidilised seiklused lollidemaal ehk rahapuu, mis oleks

pidanud maha pandud 6500 eurot muutma Savisaare abiga 1,9 miljoniks.

Zelluloos omandas maatüki Loo Investilt väidetavalt 29 miljoni krooni eest plaaniga

kasutada seda Zelluloosi piirkonnas arendatava kinnisvaraprojekti parkla rajamiseks. Kilk

kinnitab, et sai Tallinna linna plaanist ehitada samasse piirkonda suur Ülemiste liiklussõlm teada

alles hiljem ning et parklaks kavandatud krundist ilma jäämine rikub kogu Zelluloosi keskuse

äriplaani. Ning nõudis oma krundi võõrandamise eest Tallinna linnalt sama hinda, millega ta

väidetavalt krundi ostis. Ehitusõiguse kaotusest tulenevat majanduslikku kahju hindas Zelluloosi

Kinnisvara 54 600 000 kroonile ehk 3 490 000 euro suuruseks, mille hüvitamist ta samuti soovis.

Seega küsis Kilk Tallinna linnalt kokku 5 343 013 eurot.

Tallinna linna hinnangul aga oli Tartu mnt 80s kinnistu väärtus 62 250 eurot ehk ligi miljon

krooni ning juttu majandusliku kahju tekitamisest ei võetud samuti tõsiselt. Tallinna linnavalitsus

asus seisukohale, et kinnistu omanik ei saanud eeldada selle kasutamist muul otstarbel kui tee

maa-alana, samuti kahtlustas Tallinna linnavalitsus, et Tartu mnt 80s kinnisasja ostuhind polnud

selle tegelik turuväärtus. „Asjaolu, et Zelluloosi Kinnisvara OÜ on mainitud kinnisasja ostmisel

maksnud täiesti ebamõistlikult kõrget hinda, ei anna alust nõuda, et linn peaks Tartu mnt 80s

kinnisasja avalikeks huvides sundvõõrandamisel äriühingu poolt endale ebamõistiku

majandustegevuse tõttu väidetavalt tehtud kahju hüvitama,“ oli kirjas 2011. aasta mais Tallinna

abilinnapea Eha Võrgu allkirjastatud seisukohas.

Linn algatas sundvõõrandamise

Tallinna linnavalitsus algataski sundvõõrandamise, määrates 2011. aasta sügisel krundi

hinnaks 62 250 eurot. Vahekäiguna tegi Kilk Zelluloosi Kinnisvara nimel ettepaneku vahetada

vaidlusalune kinnistu naabruses asuva reformimata maatüki vastu. Vahetus oleks aga olnud riigi

pädevuses ja valitsus polnud sellise kaubaga nõus. Veelgi enam, tollane keskkonnaminister

Jaanus Tamkivi arvas, et Tartu mnt 80s ümber toimuv on väga koomiline: „Sellist tehingut

sellise hinna juures, nii nagu seal küsitakse, Tallinnal kindlasti ei oleks vaja teha. See oleks päris

suur rumalus ja tekitaks kindlasti päris palju küsimusi.“ Peaminister Andrus Ansip lisas, et

valitsus ei saa rahulikult pealt vaadata, kuidas Tallinna linn omandab miljoni krooni eest soetatud

maatüki hiljem 29 miljoni eest. „Me ei ole nõus sellega, et kanditakse ükstapuha kuidas,

seaduslikul või vähem seaduslikul moel, maksumaksja raha mingisugusele eraettevõttele, kes

tahab põhjendamatult rikastuda.“

Keskkonnaminister Jaanus Tamkivi andis Tartu mnt 80s suhtes mõista, et kinnistu hind

kasvas 29 miljonile kroonile suhteliselt sarnase omanikeringiga ettevõtete vaheliste tehingute

järel. Ehk teisisõnu, keskkonnaminister ütles välja: krundi hind on kunstlikult üles blufitud, et

Tallinna linnalt raha välja petta.

Kilk nõuab nurjunud skeemist saamata jäänud tulu advokaadilt

Pärast sundvõõrandamist alustas Tallinna linn plaanipäraselt Ülemiste liiklussõlme ehitust

ning krunt aadressiga Tartu mnt 80s sai tänavaks. Rein Kilk aga end lööduks ei tunnistanud ning

tema firma Zelluloosi Kinnisvara kaebas saamata jäänud tulu kahjunõudega kohtusse oma

toonase advokaadi Maria Mägi advokaadibüroo. Hagiavalduses süüdistavad Kilgi uued

advokaadid Maria Mägi advokaadibürood selles, et too ei vaidlustanud kohtutäituri poolt

koostatud „soolika“ hindamisakti ega esitanud Tallinna linnale avaldust sundvõõrandamisega

seotud kahjude hüvitamiseks.[ 26 ] Kahjuks nimetab Zelluloosi Kinnisvara seda vahet, mis jääb

Kilgi poolt väidetavalt krundi eest makstud 29 miljoni krooni ja Tallinna linnalt

sundvõõrandamise käigus saadud 62 250 euro vahele ehk 1 837 750 eurot. Ühtlasi teatas Kilgi

firma oma hagiavalduses, et on loovutanud Maria Mägi advokaadibüroo vastu esitatud nõude

180 000 euro ulatuses Transcom Grupile, tõenäoliselt oli see sarnane summale, mille Kilk

Transcomist Maria Mägile õigusabiteenuste eest tasumata oli jätnud. 2015. aasta juunis tegi

Harju maakohus otsuse, milles asus seisukohale, et hagi tuleb jätta rahuldamata ning mõistis

Zelluloosi Kinnisvaralt välja kohtukulud 32 000 euro ulatuses. Kilgi uued advokaadid on

teadaolevalt otsuse edasi kaevanud.

„Soolika“ saaga kronoloogia

1999. aastal jagati Rein Kilgi ja tema äripartnerite kinnisvarafirmale L.Rei kuulunud Tartu

mnt 80 kinnistu omaniku soovil valminud detailplaneeringu muudatuse alusel eraldi

väiksemateks kruntideks, mille käigus tekkis ka hilisema kelmuskatse objektiks saanud Tartu

mnt 80s, selle maatüki otstarbeks määrati 100% transpordimaa. L.Rei peamiseks tegevusalaks

oligi kinnisvara arendamine, Zelluloosi kvartali maatüki oli firma saanud selle kinnistu

erastamise teel.

2001. aastal kehtestas Tallinna Linnavolikogu Tallinna üldplaneeringu, millega nähti ette ka

Lõunavälja rajamine ehk määrati ära, et selle piirkonna maad, sealhulgas Tartu mnt 80s, jäävad

teede-tänavate alla.

2004. aastast kuulus kinnistu hiljem tegevuse lõpetanud Tallinna Kinnisvara OÜ-le, mille

osanikuks oli L.Rei ning Kilk kuulus firma nõukokku.

2007. aastal läks L.Rei pankrotti, kinnistu müüdi pankrotipesast Gemo Piheli osaühingule

Loo Invest. Juhatusse kuulus 2007. aastal Andres Lõhmus, Kilgi vana äripartner. Hiljem kohtus

tunnistas ta, et tegi need tehingud Kilgi palvel. Kuuldavasti sai Lõhmus selle tunnistuse eest

Kilgilt nii mõnegi ähvardava sõna kuulda.

2008. aastal ostis Tartu mnt 80s kinnistu Zelluloosi Kinnisvara 29 miljoni krooni eest. Kilgi

väitel polnud tal toona aimugi, et maatükile soovib linn rajada liiklussõlme.

2009. aasta detsembris tegi linnavalitsus Zelluloosi Kinnisvarale ettepaneku võõrandada

Tartu mnt 80s linnale 600 000 krooni (38 347 eurot) eest. Kilk vastas kaks kuud hiljem, et soovib

kinnistu eest 29 miljonit krooni, ehk sama summat, millega ta kinnistu väidetavalt omandas.

2011. aasta märtsis otsustas Tallinna Linnavolikogu kinnistu sundvõõrandada, Zelluloosi

Kinnisvara teatas, et soovib hüvitiseks 5 343 013 eurot, millest 1,9 miljonit olevat kinnistu

ostuhind ja ülejäänud 3 489 576 saamata jääv tulu, kuna selle võrra väheneb kõrvaloleva kinnistu

väärtus.

2011. aasta mais koostas kohtutäitur Kaire Põlts hindamisakti, mille kohaselt määrati

kinnistu hinnaks 62 250 eurot.

2011. aasta juulist oktoobrini toimusid sundvõõrandamise kokkuleppemenetluse

läbirääkimised, mille pidamise tähtaegade ja ette nähtud ajal kohale ilmumise või mitteilmumise

üle Kilk ja Mägi hiljem kohtus vaidlema asusid.

2011. aasta detsembris tegi Tallinna linn otsuse sundvõõrandamiseks ning määras oma

korraldusega sundvõõrandustasuks kohtutäituri määratud 62 250 eurot. Tasu kanti kohtutäituri

arvele üle, kes kandis selle üle Zelluloosi Kinnisvarale ning võttis kinnistu üle.

11. PEATÜKK

KATSE MAADEVAHETUSE RONGILE HÜPATA JA FÜÜRI LASTA

Autor: Jaano Martin Ots

Selles peatükis arutleme, miks Kilgi „ajakirjanduslik eksperiment,“ mille

„läbiviimist“ ta alles paar aastat hiljem ajakirjanduses valgustas, väga

kuriteokatset meenutas.

Lollid olid muidugi kõik need, kes maadevahetusega tegelikult seotud olid,

alates ministritest Reiljanist ja Tuiksoost ning lõpetades kaassaatejuhtide Luige

ja Astokiga Kuku raadio „Keskpäevatunni“ saates.

Kuna afääris jäi osalemata, on sel korral ka kasutatud trikkide loetelu napp:

Aja asjad segaseks

Eita

Maadevahetuse süütu olemus

Looduskaitsealuste eramaade vahetamises ilma looduskaitsest tulenevate piiranguteta

riigimaade vastu ei olnud algselt midagi ebaseaduslikku. See võimalus oli välja töötatud ning

seadustatud, et hüvitada maaomandi kasutusväärtuse langemist juhtudel, kui eraomanike

maadele kehtestati mingeid looduskaitselisi erinõudeid, näiteks ehituskeelde, liikumispiiranguid

või muid kitsendusi. Seda võimalust kasutasid kümned ja isegi sajad maaomanikud, kelle

tagastatud, päritud või muul nii-öelda tavalisel viisil omandatud maatükid looduskaitsest

tulenevatele piirangutele ette jäid ning omanik otsustas need vahetada maade vastu, kus tema

plaanitud majandustegevus lubatud on.

Kriminaalseks muutus asi aga siis, kui Toomas Annus, Einar Vettus, Koit Uus ja teised

ärimehed hakkasid Reiljanilt ja riigiametnik Kalev Kangurilt suisa tööd tellima. Muidugi

vastuteenuste eest. Reiljan hoolitses, et „valitud ärimehed „ saaksid riigilt parimaid pakkumisi.

Korruptantidest said riigi „kliendid“, kes vahetuse eesmärgil ostsid kuskil ääremaal piltlikult

jupikese sooheinamaad ning ministri abiga vahetasid selle „samaväärse“ riigikrundi vastu kuskil

kesklinnas või populaarses eramupiirkonnas.

Maadevahetuse kohtuasi oli mäletatavasti üks ulatuslikumaid korruptsiooniprotsesse, süüdi

mõisteti ministrid Ester Tuiksoo ja Villu Reiljan. Reiljani kabinetis käis Ester Tuiksoo ja Urmas

„Ummi“ Sõõrumaaga kohtumas ja maadevahetust taotlemas ka meie raamatu ja mõneti ka meie

aja kangelane Rein Kilk, nagu ta seda kaks aastat hiljem Kuku raadio saates tunnistas.

Vahelejäämine algas 2006. aastal, mil politsei alustas korruptsioonijuhtumi uurimist ning

toonane keskkonnaminister Villu Reiljan, kelle haldusalas need tehingud toimusid, pidi tagasi

astuma. Tagasiastumine toimus suure süljepritsimise saatel: Reiljan pildus tuld ja tõrva

ajakirjanike ja poliitiliste konkurentide pihta. Protsess kestis kaua ning esimese astme kohus

mõistis kohtualused 2012. aastal õigeks. Ajakirjandus (Eesti Ekspress) pidi Reiljani ees

vabandama. Aasta hiljem mõistis ringkonnakohus nad süüdi ning süüdimõistva otsuse jättis

muutmata ka Riigikohus.

Tingimisi karistused said tegude toimepaneku ajal keskkonnaministri ametis olnud Villu

Reiljan, riigi maa-ameti juht Kalev Kangur ja põllumajandusminister Ester Tuiksoo. Ettevõtjad,

keda Reiljan ja Kangur korruptiivsel viisil ning vastuteenete eest aitasid, olid Merko suuromanik

Toomas Annus, IRL-i Tartu piirkonna juhatuse endine liige Tarmo Pedjasaar, firma TSM juht

Einar Vettus ja Saarte Investeeringute juht Tullio Liblik.

Väga lihtsustatuna seisnes skeem selles, et Villu Reiljan ja Kalev Kangur andsid ärimeestele

vihjeid, millised looduskaitsealused ning seetõttu piirangutega maatükid saab vahetada soodsates

kohtades asuvate riigikinnistute vastu. Kokku tehti 13 vahetust kokku 16 miljoni euro väärtuses.

Reiljan, Tuiksoo ja Kangur said vastutasuks vara ja soodustusi, Kangur ligi 20 miljoni krooni

ulatuses firmade osalusi, Tuiksoo tasuta korteri ning Reiljan sai lisaks tasuta korterile veel ka

lubaduse saada variisiku kaudu osalus mõnes Toomas Annuse firmas.

Telefonikõne pealtkuulamise protokolli lugedes tekib küsimus, kas ka Kilk üritas

maadevahetuse võimalust kasutades veidi sahkerdada? Tsitaat: „Mul on vana Villemiga kõik

räägitud ja mina mingi kuradi turuhinnaga krunte ostma ei hakka. Tahan sadat hektarit

Jõelähtmel.“

Ühel hetkel hakkas Kilk Kuku raadio „Keskpäevatunnis“ rääkima mingitest „musta

toonekure pesa“ maadest, millele midagi rajada ei tohi. Kinnisvaraküsimustes hästi informeeritud

inimesena oli ta Annuse ning teiste edukate maadevahetajate tehingutega tõenäoliselt kursis ning

otsustas, et tulusast ärist tuleb oma osa saada. Villu Reiljan kureeris Eestis tookord mitmeid

hämaraid asjaajamisi, sealjuures Keskkonnaministeeriumile kuuluva Rävala puiestee maja müüki

(kus loomulikult taotles altkäemaksu) ning arutas riigile kuuluva Weroli müümist sõbralikele

ärimeestele.

Weroliga seotud kohtumisel, nagu kostab kapo salvestuselt, arutaski Reiljan Jõgeva kandi

lambakasvataja Rein Kilgiga võimalust maadevahetusega rikastuda. Reiljan lubas armulikult

Kilgi asja rääkida maa-ameti juhataja Kalev Kanguriga. Rein helistaski Kangurile... Teadmata, et

politsei Kanguri telefoni juba pealt kuulas. Sellest kõnest pärineb ka kuulus „füüri laskmise“

tsitaat.

Kilgi ettevõtete juhatajad meenutavad, et ühtki konkreetset maatükki Kilk maadevahetuseks

osta ei jõudnud, kuid mõned sobivad asukohad olid tal välja uuritud, valmis vaadatud ning

„Villemiga“ kokku lepitud küll. Näiteks Jõelähtme tankla taga asuv ligi 100-hektarine põld, mis

buumi ajal oleks olnud päris magus ehitusmaa. Valmis ka nimekiri looduskaitsealustest

kruntidest, mida kokku osta ning Kilgi plaanitud „päikeseküla“ maa vastu vahetada.

Pärast kuulsat füüri-telefonikõnet, kuid enne vahistamist käis Kangur Kilgi Tartu-kodus

Kungla tänaval asju arutamas ning seal toimunud vestlusest oli kapol nii täpne ülevaate, nagu

oleks jutt lausa lindistatud. Ametlike tõendite hulka selle vestluse salvestis aga ei jõudnud, kuna

füüsiliselt poleks kapo saanud seda maja väljastpoolt pealt kuulata.

Kilgi kunagiste kaastöötajate info kohaselt lepiti seal Kanguriga kokku ka üsna täpne

nimekiri maatükkidest, mida oleks vaja osta, et saada vastu ihaldatud arenduspiirkond

Jõelähtmel. Üks Kilgi toonastest advokaatidest viis selle nimekirja veidi hiljem koguni Kanguri

juurde kontorisse, kuid uurimine oli maa-ametis juba sees. Advokaat reageeris kiiresti ja tõi

nimekirja ära, enne kui kapo läbiotsimisel selle leida jõudis. Nii jäi oluline dokumentaalne tõend

Kilgi osalusest maadevahetuses tekkimata, Kilk aga kutsuti uurija juurde sellegipoolest.

Mitte-ajakirjanik Kilk viskab ajakirjanduse „tanki“ ja informeerib oma naha päästmiseks politseid

Vahele jäänuna ütles Kilk Kuku raadio otsesaates, et Reiljan ise olevat talle maadevahetust

pakkunud, kuid tema olevat keeldunud ning Kanguriga olevat ta kohtunud ainult huvist teada

saada, kuidas see äri töötab ehk teinud ajakirjanduslikku eksperimenti – mille peale

„Keskpäevatunni“ kaassaatejuhid Hans H. Luik ja Priit Hõbemägi heitsid Kilgile ette, et ta kogu

lugu oli nende eest kaks aastat varjanud. „Meediakanali peatoimetajat tuleb „ajakirjanduslikust

eksperimendist“ eelnevalt informeerida,“ nentisid saatekaaslased kahtlustaval toonil. Kilk ütles

seepeale, et ta ongi informeerinud, keda vaja, kuid Kuku raadio toonane peatoimetaja Janek Luts

see kindlasti ei olnud.

Kilgi jutust raadiosaates võis aru saada, et ta tavatseb oma eksperimentidest eelnevalt

informeerida kaitsepolitseid. Näiteks olevat ta kaitsepolitseisse viinud politseinike ja kohtunike

hinnakirja, mille sai allmaailmast. Kilk kinnitas, et ta kohtus 2006. aastal ka maadevahetuse

juhtumi uurijatega, kuid süüaluste ringist jäi ta ise selle kuriteo puhul taas välja. Kas oli

põhjuseks, et ta reaalselt ühtki tehingut teha ei jõudnud või miski muu, kuid politsei näitas Kilgi

keerutamiste osas taas üles erakordselt sallivat suhtumist. Ebavõrdsele kohtlemisele juhtis

tähelepanu ka Kilgi vana „sõber“ Tartu päevilt, peaminister Andrus Ansip, kes võrdles Reiljani

ja Kilgi osa selles uurimises järgmiselt: „Kellelgi on võtmed taskus olnud, on käinud nende

võtmetega ringi ja temalt tahetakse ära võtta saadikupuutumatust. Keegi suisa otsesõnu pakub

altkäemaksu, tunneb huvi, kas ta ikka saab odavamalt kui turuhind mingisuguse maatüki – ja

selle isiku suhtes ei järgne mingisugust reaktsiooni.“

Reaktsiooni ei järgnenudki. Maadevahetuse protsess kestis kaheksa aastat ning Reiljan ja

Tuiksoo kaotasid seetõttu oma poliitilise karjääri. Kilk püüdis maadevahetamise põhimõtet

hiljem ära kasutada, kui Tartu mnt 80s krundi ehk „soolika“ müük Tallinna linnale tema soovi

kohaselt sujuda ei tahtnud. Kuid selleks ajaks riigiametnikud selliste skeemidega enam nõus ei

olnud.

Lõpetuseks olgu märgitud, et seegi protsess ei taha kuidagi lõppeda ning Reiljani advokaat

Aivar Pilv vaidlustas süüdimõistva otsuse Euroopa Inimõiguste Kohtus. Vaidlus ei käi küll enam

niivõrd asja sisu kui uurimise ja tõendite kogumise protseduurireeglite üle. Lisaks Reiljanile on

kaebused esitanud ka Toomas Annuse, Kalev Kanguri ja Tarmo Pedjasaare kaitsjad.

Järgnevalt aga lõike tolle kuulsa kaitsepolitsei salvestise stenogrammist. Salvestise avalikuks

tuleku järel 2008. aastal kiirustas Kilk teatama, et tegelikult on see kaks aastat tagasi tehtud

ajakirjanduslik eksperiment – millest küll ükski ajakirjandusväljaanne enne kuulnud polnud.

REIN KILK: …kuule ütleme, mis me selle asjaga? Sa Villemiga rääkisid?

KALEV KANGUR: Jah, rääkisin.

REIN KILK: Mis ta ütles?

KALEV KANGUR: Ütleme niiviisi ma, pidin tõdema, et ma sain temast täpselt nii aru, nagu

ma sulle väljendasin…

REIN KILK: Et…

KALEV KANGUR: … nagu ma sulle väljendasin... Et teie muretsete need sobivad nii-öelda

tükid ja, ja, ja siis läheb nagu menetlus edasi…/

REIN KILK: A kuidas see võiks olla, ütleme, kus ma… Ahaa… No, ütleme, ma peaks

muretsema…A mis seal on sobivad tükid?

KALEV KANGUR: No, ütleme niimoodi, et eelkõige sama piirkond, ütleme…

REIN KILK: A ütle, kas sul ei ole mõnda sihukest asja, kes nagu teenust teeks, et ma laseks

füüri välja? Kas sa tead mõnda firmat, kes on, ma räägin talle ära, et davai, võta sihuke asi ja

cash ja kogu lugu ja et oleks tehtud ja kõik, eks ole.

KALEV KANGUR: Ma pean, ma pean mõtlema, ma lihtsalt pean…

REIN KILK: Sest minu eesmärk on ju, vaata, siin on sihuke lugu, eks ole, praegu nüüd on

kõik on asi aetud nagu üles, eks ju, et nii…Siin on see, (kopsimine) kõik olen uuesti saand kokku

Estri ja Villemiga, eks ole. Ee, Estrikene on väga murelik, Villem on väga murelik. Ma tahaks,

kõik, eks ole, nii et oleks, tõesti, ma saan nendest aru, teeks sihukse pulli…Ummiga olen

rääkinud, eks ole. See mis Urmasega, seda ma ei taha teada, eks ole. Ma ütlen, mida vähem neist

asjadest ma tean ja ma loodan, et ka tema minu asjadest ei tea midagi, see võiks jääda nagu…

KALEV KANGUR: Jah

REIN KILK: …saad aru. Saad aru, mida, mida igaks juhuks, eks ole…

KALEV KANGUR: Jaa-jaa

REIN KILK: Paljugi mis. Ehkki, ehkki nagu ma aru saan, praegu see kõik käib riigi huvides

ja valitseva, kehtiva korra…

KALEV KANGUR: Jah. (Naeravad)

REIN KILK: …ja seadusandluse raamides ja …

KALEV KANGUR: Jah

REIN KILK: …ja selleks, et ei oleks, siin Eesti riigis oleks, kõik oleks rahu ja, ja…

KALEV KANGUR: Juriidiliselt on kõik korrektne.

REIN KILK: Juriidiliselt kõik korrektne, ja, aga ja, ja riik püsiks, ja ei oleks mingisugust,

vaenulik ei olnd ja kõik see – sest ma saan kõigest aru…

KALEV KANGUR: Mm…Mh-mh.

REIN KILK: …aga igaks juhuks, ma tahaks, et see asi oleks kuidagi niimoodi sordiini all, et,

et, sest mina ei küsi ka, eks ju, selle…

(Järgnevalt nähtub, et Kilk ei ole Toomas Annuse kombel siiski Villu Reiljani „kuldklient“.

Minister Reiljan ei ole Kilki oma kabinetis vastu võtnud üksi, vaid „kolmainsuses“ Weroli

asjasse puutuvate Ester Tuiksoo ja Urmas Sõõrumaaga. Ka Kalev Kangurit on juba ärevaks

teinud esimesed ilmunud ajaleheartiklid. Kilk, kes kuulub Res Publicasse, siunab

korruptsioonivastaseid „Raudseid ja Õudseid“.)

KALEV KANGUR: Mina, mina, mina ainult niimoodi tahakski töötada, eks ju, niimoodi.

REIN KILK: Ja, täpselt nii. Et, et , jah, et sihukest värki, et seal, et, ee, näiteks, ütleme, siin

ka, et hakka…Mm, vana Villem hakkab mulle rääkima, see Urmas…Ma ütsin…Ja et, et paluks,

eks ole, ega Eesti….Hakkas mulle, istume seal, eks ole, ma ei saa rääkida, et siin on Urmas, siin

on Ester, tema…

KALEV KANGUR: Jah.

REIN KILK: Ma ütsin kohe, no, saad aru…

KALEV KANGUR: Jah

REIN KILK: …et lõpetame kohe ära ja ma ei teha rääkida…

KALEV KANGUR: Jah, jah

REIN KILK: …kabinetis……..ma ei tahagi………

KALEV KANGUR: Jah, jah

REIN KILK: Et võib-olla, noh, ma ütlen, mul ei ole mingeid kurbi kogemusi, millega igaks

juhuks, nii lihtsalt…

KALEV KANGUR: Täpselt, täpselt.

REIN KILK: …igaks juhuks ja hoolima….

KALEV KANGUR: Nii püsib tervis parem.

REIN KILK: Jah. Ja hoolimata sellest, et see kõik on, ee, nagu ma ütlen, riigi huvides ja kõik,

eks ole, aga ikkagi, ma ei taha ikkagi, eks ole…

KALEV KANGUR: Me ju täpselt ei tea, kes on riik…

REIN KILK: Täpselt nii, me ei tea ju kes ja kus, eks ole ja…

KALEV KANGUR: Ja, ja, ja, ütleme, ühel hetkel võib keegi tõusta püsti ja ütelda, nii olengi

ju riik…

REIN KILK: Just, täpselt nii võib öelda.

KALEV KANGUR: …….Või keegi võib öelda, et tema oli riik…

REIN KILK: Nii.

KALEV KANGUR: …..kelle huvides ta tegi……

REIN KILK: Just, täpselt nii ja seda enam, isegi siis, kui ma tean kõiki neid, ee, ka neid,

ütleme, siis kes võib jälle öelda, et tema on riik, isegi see, ikka…….eks ole, tead, no ikka on, eks

ole, see…

KALEV KANGUR: Jah

REIN KILK: Küll aga, ma ütlen seda, et kas ei ole mõnda, kas sa ei tea, kes võiks, aitaks

seda, kuidas, kuidas see asi…

KALEV KANGUR: No, nii, ma, ma mõtisklen, ma pean mõne inimesega vestlema.

REIN KILK: Kes on ü-ülimalt konfidentsiaalne, kes teeks….

KALEV KANGUR: Jah, jah, jah.

REIN KILK: Palun, ……….ja tehke mul see asi….ja ongi kogu lugu, eks ole.

KALEV KANGUR: Jah

REIN KILK: Aga, et nüüd, et s…a kaua see asi aega võib võtta, mis sa ise…

KALEV KANGUR: No, ütleme see…see on niimoodi, et alla poole aasta mina ei julge

kuidagi ennustada…

REIN KILK: Nii…

KALEV KANGUR: ….sest sellisel juhul peaks keegi kusagil juba pakiga nagu valmis

olema…

REIN KILK: Just, nii, jah,…

KALEV KANGUR: …kindlasti võtab rohkem aega selle, selle teise poole kokkuajamine, sest

noh…

REIN KILK: Jah.

KALEV KANGUR:…nii nagu ma kinnitan, et me ei ole teinud ja me ei kavatse ka sellel juhul

ja eriti me ei kavatse…

REIN KILK: Jah.

KALEV KANGUR: ….sellel juhul seda teha, et me võtame kuskilt pärapõrgust ja tassime

kuskile siia Tallinna kuradi külje alla, ütleme näiteks Jõelähtmesse, näiteks, eks ju.

REIN KILK: A on seal läheduses midagi üldse sobivat või mis see, mis…kui

reaalselt…räägime üldse reaalselt…

KALEV KANGUR: No on, on, on, on, on, on …on Jõelähtmes, on Harkus, ee…

REIN KILK: Ja sina mõtled, on see…siis see praegu jutt käib siis sellest, mis sa näitasid

tookord, võtsid selle…Jah…Jah…

KALEV KANGUR: No, see oli ettepanek, eks ju, kui see sobiks, eks ju … Jägala jõe ääres.

REIN KILK: Kas see on see, et läheb nagu kaheks jõgi või kuidas see asi…Ei. Jägala jõgi,

jah, seal…

KALEV KANGUR: Ei, ei lähe. Jah, Jägala jõgi ei lähe kaheks, eks ju…

REIN KILK: Jah

KALEV KANGUR: Seal teisel pool kuskil seal natukene allavoolu on see suur Kalevi

jalaväepataljon, eks ju niimoodi, see on mingite kümmekond, vii…viisteist kilti

linna…kümm…kümmekond kilti linnapiirist vist sai mõõdetud. Linna keskmest oli teda rohkem.

REIN KILK: Mh-mh.

KALEV KANGUR: …selle väärtuse ja selle alusel siis formeerima selle teise poole, eks ju

niimoodi.

REIN KILK: Mh-mh.

KALEV KANGUR: Et-et aga noh, ütleme, se…selle ma…nihukese, noh piirides saan

suhteliselt kiiresti nagu selgeks, et meil on oma tehinguregister olemas ja…

REIN KILK: Mh-mh.

KALEV KANGUR: ….ja-ja-ja-ja sinna, noh, sinna saabuvad nagu kõik, ee, kõik kinnisasja

tehingud.

REIN KILK: Mh-mh. Mh-mh.

KALEV KANGUR: Sest jah, aga, aga mina just mõtlesin, et kas ma ikka sain õieti aru, aga

mulle kinnitati, et ma sain õieti aru.

REIN KILK: Et mina peaks nagu orgunnima?

KALEV KANGUR: Jah, just.

REIN KILK: No kurat, seda peaks ikka nii tegema, et need…nojah, et siis ta saab öelda, et

kurat, aga sul ei olegi, ja siis ei olegi…

(Siinkohal annab riigiametnik Kangur märku, et ei saa suurärimehele päris ise teenust maade

kokkuotsimise näol teha. Eelmised juhtumid on „haisema „ läinud. Kui haisema just, seda ta veel

ei aima. Ka Kilk kardab, sest tahab ikkagi, et Kangur kokkuostmise korraldaks.)

KALEV KANGUR: Ee, noh, ütleme, ee, noh, seda…ma, ma ütlen, et-et see, see on jälle asi,

mi…millest mina ei taha mitte midagi teada, noh, mida, mida teie täpselt seal…

REIN KILK: Mh-mh.

KALEV KANGUR: …lepite. Minu jaoks on see ülesanne ja-ja noh, ütleme siis niimoodi, et

mina tahan seda ülesannet täita nii hästi kui võimalik, nii kiiresti kui võimalik ja nii vaikselt, kui

on võimalik, eks ole.

REIN KILK: Ütleme, et sobivat…see on…kõik need kolm.

KALEV KANGUR: Jah, see on nagu, see on nagu, ütleme, ütleme, see on nagu siis minu

jaoks nagu eriti oluline, sest noh, ütleme, mind, mind häiris südamest see, et eelmine kord läks

vähe sitemini (kolin), eks ju niimoodi, kus kurat…kõigi nende kuradi vendadega, kellele öeldi, et

kes on hirmsa võidu saanud…

REIN KILK: Jah.

KALEV KANGUR: … eks ju niimoodi, nendega on nii vaieldud, nad on nii sõimanud, nad on

kaevanud minu peale kuhu iganes, eks ju niimoodi, et neid kotitakse ja…ja-ja kuradi ...

REIN KILK: Vot. A kuule, ütle…ütle,…on sul mingi…äkki on sul mingi usaldusväärne sell,

kes on…et äkki saaks nihukese asja, et las…

KALEV KANGUR: Ei no, ma mõtlen…ma, ma, ma pean vist kellegagi rääkima sellest…

REIN KILK: Jah, et äkki…

KALEV KANGUR: …see…

REIN KILK: …laseks niimoodi, sest ma ei taha ise isegi…näe…et või… võib-olla see oleks

veel kõige parem, kui on mingi firma ja vahetab ära ja…

KALEV KANGUR: See on, see on tõsi…

REIN KILK: …..siis teeme eellepingud…

KALEV KANGUR: …et ma mõtlesin, ma mõtlesin ka selle peale, eks ju niimoodi.

REIN KILK: Et kui mina siin…paljugi mis, et saad aru, et ee…et nad ju, kurat, kõik need

õudsed ja Raudsed ja …

KALEV KANGUR: …ja ütleme niiviisi, nii…niiviisi võib pigem õige olla, et kui me

lepingud…noh, selles mõttes ma loodan, et sõna peab, eks ju niimoodi…

REIN KILK: Just.

KALEV KANGUR: …noh, sellepärast, et noh, vaata, vastasel juhul, kui ma nagu kellegiga

saangi nigu, et nõusse ja tema, noh, võtab need niimoodi kokku, kõik särgid-värgid…

REIN KILK: Jah.

KALEV KANGUR: …ja pärast ei ole mitte midagi teha, eks ju, noh, et siis, et siis küsib minu

käest (muheleb), et ah…a što, kurat, eks ju, mis ma nüüd sellega teen, eks ju niimoodi.

REIN KILK: Jah. A…

KALEV KANGUR: Kuigi noh, ütleme, ütleme, hea maa nüüd ka…(Katkeb.) õiges kohas nüüd

ka seisma, ütleme, ei jää, ütleme ausalt…

REIN KILK: Ei no, see on mõte on… a kuule, ütle, kes seal vastutab selle detaili eest või seal

saab ka vana Villem siis saab nagu teha…

KALEV KANGUR: Otsused, no need on, ee, ütleme, ee…….(katkeb) need füüreri

vahetused…….(katkeb) nii et täna kontrollib Jõelähtme valda Rahvaliit täielikult.

REIN KILK: Et saaks, aga, aga et konkretiseeriks ära, siis see objekt või, või kas sul on

mingi…vot see objekt, mis sul…mis sa seal näitasid…

KALEV KANGUR: Jah.

REIN KILK: …vaataks siis üle, mis asi see oli tookord, see oli päris suur seal, mis seal, sada

hektarit vist oli.

KALEV KANGUR: No, see on sada hektarit jah, aga sest, sest võib ka väiksema osa võtta, et

ega see ei pea, noh,….

REIN KILK: Ei, miks mitte võtta siis see, siis saab teha…teen ühe ilusa, ilusa asja sinna, et

ta oli…kui kaugel ta sellest maanteest oli?

KALEV KANGUR: Ee, maantee ääres, ütleme…

REIN KILK: Maantee…

KALEV KANGUR: …noh, kas sadakond või paarsada meetrit…

REIN KILK: Jah, jah, no, siis saab sinna ilusti…

KALEV KANGUR: …kui et m…müra ei ole, eks ole, niisiis, noh…

REIN KILK: Jah, et täpselt nii ja seal on päris ilusad detailid, teeks tõesti mingi väga ilusa

asja…

KALEV KANGUR: Jah.

REIN KILK: Muidugi ma olen ise ka mõelnud, et siin peaks olema koos kõigi infrate

asjadega. See on………………..mina olen ju kange arendaja, et ma teen sihukeseid….

KALEV KANGUR: Jah.

REIN KILK: ….mingit…..tahaks teha mingeid kihvte asju, eks ole, mingi sihukese,

sihukese…ja praegu, kui ma olen küll neid vanu asju…no uusi asju praktiliselt olen väga vähe

teind, noh, sinule siin, ma ütlen, Tallinnas, nüüd, a see on ka vana asjaga koos, eks ole…

KALEV KANGUR: Mh-mh.

REIN KILK: …aga, et, et teeks nüüd…kui seal on mingi uus asi ka seal kõik nisukese

päikseline…

KALEV KANGUR: Mh-mh.

REIN KILK: …nagu see, see Totu ja see sõprade seiklustes seal oli, eks ole, et sihuke

päikeselinn, et teeks mingi kihvti asja, et kus on sihuke jube sõbralik ja värk ja kõik, eks ole, on

erinevat igast asja ja, ja, et ee…et siis…see oleks ju jube pull, eks ole.

KALEV KANGUR: Jah, jah, et ma küll, ma küll arvan juba, noh et, kui ma, kus ma nagu

mõtlen selle oma süsteemi järgi, et noh, et-et võimalikult vaikne ja nii edasi, et noh, et ma ise

arvan, et me jagame ta kaheks või kolmeks tükiks, eks ju niimoodi…

REIN KILK: Nii…Jah…

KALEV KANGUR: …sellepärast, et vaatan, no, ütleme, paar-kolm väiksemat ei torka nii

silma kui üks suur, eks ole.

REIN KILK: A kuule, ütle, on sul, äkki see…nende asjade sees sul peaks olema mingi firma,

paned füüri välja, selle raha eest teete nii, nii, nii, lepite, näiteks mingisugused asjad kokku, et …

KALEV KANGUR: No, ma ütlen, ma, ma pean, ma pean täna rääkima…

KALEV KANGUR: ……kes, kes, kes, noh, omal ajal proovisid, proovisid kätt ja keda ma,

noh…

REIN KILK: Jah.

KALEV KANGUR: ….nii palju tundsin, et ma sain, noh, nendega niimoodi…

REIN KILK: Jah.

KALEV KANGUR: ….rääkima minna, hee, need, ütleme, kuradi, juba, juba esimest korda,

kui Ekspress kirjutas ja siis teist korda…

REIN KILK: Jah.

KALEV KANGUR: …kui, kuradi, Äripäev inises ja nii edasi. Ma ütsin, tead, mine, minge te

ka kõik õige perse, et…

REIN KILK: Mh-mh.

KALEV KANGUR: ……kuradi, asju ajada, tead, seal on omad, kui keegi situb sul, kuradi,

täis, me teeme, nokitseme, paneme ise kuskil nurga taga…

(Nüüd loete, kuidas suurärimees kontrollib riigiametnikult veelkord üle, kas „vana Villemi „

ehk Villu Reiljani tutvus talle ikka korraliku kasumi kätte mängib. Korruptant Kangur paljastab

oma viisi riigi lollitamiseks, milleks on „hindamismetoodikad „. Pluss see, et Jõelähtme valda

kontrollib 100% Rahvaliit. See annaks Kilgile võimaluse ühe „päikeselise „ tehingu

sooritamiseks. Ega suurärimees siis vabaturul kaupa või teenust ei pea pakkuma, nii teevad ju

lollid.)

REIN KILK: A kuule, ütle, on seal ikka, tekib reaalne vahe või kuidas sulle tundub, et ei oleks

nihukest asja, tõesti, et ma ostan mingisuguse, kuradi turuhinnaga mingisuguse…

KALEV KANGUR: Ei, ei…

REIN KILK: …kuradi, suure tüki ja siis…

KALEV KANGUR: Tekib, tekib.

REIN KILK: Tekib vä?

KALEV KANGUR: Tekib. Noh, vaata, kuna küsimus on selles, et kuna toimub, noh, nii-öelda,

nii-öelda erakorraline hindamine samasuguste….

REIN KILK: Mm…

KALEV KANGUR: …metoodikate alusel, kus ei minda, noh, nagu selle, selle mingisuguse…

REIN KILK: Jah.

KALEV KANGUR: …enampakkumise hinna peale…

REIN KILK: Mh-mh.

KALEV KANGUR: …eks ju, niimoodi. Siis, ee, siis, ee, ja, ja, ja, ja, ja noh, vaadates

asukohta ja nii nagu ikka, see põhiline profiit tekib pärast õige, hea, ee, planeeringu

kehtestamist.

REIN KILK: Just, jah, jah.

KALEV KANGUR: See on, see on, see on see koht, see planeering annab sellele asjale tooni,

värvi ja, ja, ja tegeliku mahu, eks.

REIN KILK: Mh-mh.

KALEV KANGUR: Et, et, et siin on, siin on nagu absoluutselt seda, seda, seda, noh, ütleme,

valla abi vaja ja vallas nad kontrollivad täna sada prossa, nii-öelda…

REIN KILK: Jah.

KALEV KANGUR:…kinnistu olukorda.

REIN KILK: Et siis peaks selle, jah, kiirelt enne siis, ee, no jaa, valla muidugi jätma pärast

valimisi…

KALEV KANGUR: Jah, jah.

REIN KILK: A kus sul see või, või kes kellega või kuidas see eda-edasi üldse liikuda sai seal?

KALEV KANGUR: Ei no, ma, ma pean nüüd vaatama kedagi, et kas, kas, kas ma, kas ma

nagu leian, leian kedagi, kes võiks, nii-öelda teoreetiliselt selle…

REIN KILK: …kes teeb töö ja papp ja kõik see värk. Ja selles, nagu sa aru saad, ei ole

mitte…

KALEV KANGUR: Jah.

REIN KILK: …ma ei tea, et nüüd ilusate silmade eest ja teenust ei osuta keegi mitte

mingisuguse, see on nüüd nagu juba minu probleem, mitte Villu probleem, eks ole.

KALEV KANGUR: Jah.

REIN KILK: See, need asjad, mis siit tulevad, need saab ju kõik cashitud…..ja kõik on

tehtud... Et kui saaks nüüd nagu sihukse, mingisuguse vahefirma, kes kõik selle ära teeks, siis see

saab kõik…….nagu klatitud……..

KALEV KANGUR: Mmh…

REIN KILK: Aga et, ee, et need tõesti oleksid tehtud ka, eks ju.

KALEV KANGUR: Ei noh…Jah, ei, no…….ütleme…

REIN KILK: Jah.

KALEV KANGUR: Jaa, ei, see, see on, see on ka keiss, et noh, ma pean ise olema, noh, nagu

veendunud, et ma ei, ma ei saa seda lubada, et ma ütlen sulle, et noh, vaata, et nigu toredad

poisi, et ma nagu natuke tunnen ka ja…

REIN KILK: Jaa, just, jah, just.

KALEV KANGUR: …eks ju, niimoodi, siis ma lasen sulle suure värvilise väljatrüki teha…

REIN KILK: Just, just, täpselt.

KALEV KANGUR: …oma trükiseadmete peal…

REIN KILK: Jah.

KALEV KANGUR: …mis on, noh, nagu märksa ilusama pildi annavad, kui, kui see. Sest

avalik teenus on nisukese pisikese aknaga, aga…

(Riigiametnik on hellaks tehtud ja veidi kõhkleb. Kilk rõhutab, et raha teeb õigust - nagu

vanadel roomlastel - ja annab ajalised piirid. Aega on ainult Arnold Fjodorovitš Rüütli

taasvalimiseni Vabariigi presidendiks.)

KALEV KANGUR: ….mis, mis võimalik, et ma, ma ei saa seda lubada, et jah, ma kindlasti…

REIN KILK: Jah, jah.

KALEV KANGUR: …….leian, eks ju, sellepärast, et, hee, (muheleb) ütleme, et kõik on

ebameeldivalt, ütleme puudutatud…

REIN KILK: Jaa-jaa.

KALEV KANGUR: ….kõik sellest.

REIN KILK: Ei, no aga kui raha teeb õigust nagu…

KALEV KANGUR: Ei, see…….

REIN KILK: …vanad roomlased, see, see, see, noh…

KALEV KANGUR: ………..jah.

REIN KILK: ……..siis on ta meeldivalt puudutatud, eks ole…

KALEV KANGUR: Jah, jah, jah…

REIN KILK: Jah. Kuule, aga, aga siis sa lased mulle selle välja ja siis vaataks, et mis me

seal siis edasi teeme, et me peaks nagu tempokalt minema. Sest praegu, noh, muud ei ole midagi,

et aga need annavad mulle ka piitsa, et davai, teeme ära, teeme ära. Täna käisin ka selle Raidla

juures, et kurat, tead, need lepingud ja nood lepingud, et anname punni põhja…

KALEV KANGUR: Mmh…

REIN KILK: …et oleks nagu siis, siis, ee, valimisteperioodil, alates siin siis selle Arnold

Fjodorovitši võimalikust valimisest, kuni siis selle, ee, mm, riigikogu valimisteni oleks nagu…

KALEV KANGUR: Jah, see on nagu see tööaeg, eks.

REIN KILK: Jah, vaikus majas…

KALEV KANGUR: Jah.

REIN KILK: …et siin ei tohiks olla mingisugust ebameeldivat sihukest fooni, eks ole.

KALEV KANGUR: Jah.

12. PEATÜKK

TURVAFIRMA SKORPION MÜÜK ARBITRAAŽIKOHTU ABIGA

Autor: Jaano Martin Ots

Selles peatükis pole midagi uut kasutatud autodega kauplejatele, kes teavad

hästi, kuidas asju müügiks ette valmistada ja ostjates himu tekitada. Sama kehtib

ka firmade puhul – lööd pealtpoolt läikima ja ei luba ostjal enne kapoti alla

vaadata, kui ta raha ära on maksnud. Lisaks õpetab see lugu, kuidas müüa

ettevõtet nii, et äri jääb tegelikult endale.

Vaatamata ostja ettevaatlikkusele õnnestus suuärimehel selle tehinguga ära

lollitada Pristise üles ehitanud turvaärimees Indrek Sepp. Nagu Kilk hiljem

ajakirjanduses mõista andis, olevat Sepp peaaegu poolvägisi tema Skorpioni ära

ostnud ning hiljem rahapuuduse – mitte aga Kilgi antud eksitavate lubaduste

tõttu – püüdnud ostusumma tasumisest kõrvale hiilida. Lõpuks selgus, et lollid

olid ka advokaadid, kes aitasid arbitraažikohtus Sepal nahka üle kõrvade

tõmmata – nad nimelt arvasid, et saavad selle eest raha.

Kasutatud trikid:

Anna lubadusi

Aja asjad segaseks

Ähvarda

Räägi tagaselja, kui alatud on inimesed, kes su headust ära kasutavad

Esita „leitud“ dokumente

2009. aasta augustis müüs Kilgi valdusfirma Transcom Grupp julgestusteenuste firma

Skorpion täisosaluse turvafirmale Pristis, tehinguga läks kaasa ka Skorpioni tütarettevõte Lilto.

2010. aasta algusest ühendas ostja ettevõtted ärinime Pristis alla ning nii moodustus Eesti

turvaturu suuruselt teine ettevõte. Seda paraku ainult paberil, kuna Kilgilt ostetud Skorpion

osutus lähemal uurimisel suuresti õhku täis puhutud ning raamatupidamislike trikkidega ilustatud

vigaseks pruudiks. Kuigi Kilk võttis aktsiate müügilepinguga kohustuse viie aasta jooksul mitte

asutada ega omandada otseselt või kaudselt Pristise, Skorpioni ega nende tütarettevõtetega

konkureerivaid julgestusteenusettevõtteid, alustas Kilk üsna pea konkureeriva turvafirma loomist

ning see võttis peagi üle suure osa Pristisele müüdud Skorpioni äriklientuurist.

Pristise suuraktsionär Indrek Sepp meenutab, et Pristis tegi Skorpioni ostutehingu teadmises,

et Kilk pole lihtne inimene. Ostjana püüdis ta teha lepingu nii, et probleemide ilmnedes peaks ta

maksma ainult õiglase hinna. Pristis võttis parimad advokaadid ja nood koostasid enda meelest

lollikindla lepingu. Siiski alahindasid nad Kilgi võimet skeemide ja kohtunike abiga endale

soodsaid tulemusi saavutada ning ostutehingu vormistamisega probleemid alles algasid.

Pärast firmadevahelise eelkokkuleppe sõlmimist läks asi huvitavaks, meenutas Indrek Sepp.

Nimelt helistas talle Ivar Lahi Skorpionist ja teatas, et ilmselt jääb tehing ära, kuna väidetavalt

tahab Skorpioni Julgestusteenuseid osta ka üks Eesti turvaäri suurtegijatest Urmas Sõõrumaa.

Pristisel oli aga juba tuhin sees ja ka ostmiseks vajalikud finantsid leitud. Kuna Lahi andis ühtlasi

ka mõista, et eelistab oma lapsukese igal juhul Pristisele müüa, oleks hea kui asjaga kiirelt ühele

poole saaks. Etteruttavalt tuleb ka mainida, et peale aastast nii-öelda otsest keeluperioodi asutas

Lahi uue „sitika“-nimelise turvafirma Skarabeus, mille käivitamist finantseeris turvaärist loobuda

lubanud Rein Kilk ning kuhu meelitati üle nii Skorpioni vanad töötajad kui ka kliendid.

Naerusuised Indrek Sepp ja Rein Kilk arutamas Eesti turvaäri tuleviku üle. Vaid üks neist teab

sel hetkel, milline põrsas kotis tegelikult peidus on.

Kuid tagasi Skorpioni müügi juurde. Situatsioonis, kus Kilgi turvafirmal oli väidetavalt juba

kaks kosilast, sai ta manipuleerida ning Pristist ostuga kiirustama sundida. Lepingu tegemise

hetkeks oli Pristis jõudnud teha Skorpioni juriidilise taustauuringu – kas müüjale ikka kuulub

see, mida ta müüb, ja kas esineb mingeid piiranguid tehingu tegemiseks. Formaalse poolega oli

kõik korras, kuid Skorpioni majandusliku väärtuse hindamine oli alles pooleli. Et Kilgil oli

asjaga kiire, tehti tehing Kilgi kinnitustele tuginedes, kuid siiski selliselt, et kui hilisema

hindamise käigus selgub olulisi erinevusi Kilgi väidete ja tegeliku olukorra vahel, siis on Pristisel

õigus ostuhinda vähendada.

„Kõik Skorpioni aktsiad ja kohustused võtsime üle. Maksime raha ära. Samas koostasime

koos Kilgiga mitmeleheküljelise ostu-müügilepingu lisa, milles loetlesime üles juhtumid, millisel

juhul on meil õigus Skorpioni hinda langetada ehk Kilgile järelmaksu peale jäetud osa raha

maksmata jätta,“ selgitas Sepp. Hinda võis langetada ligikaudu kümnendiku võrra. Ostuhind pidi

makstama osaliselt järelmaksuga ja Pristise poolt paistis olukord seetõttu küllaltki turvaline.

Pärast tehingu toimumist ja ettevõtete liitmist hakkasid ilmnema esimesed vastuolud Kilgi

antud kinnituste ja tegelikkuse vahel. Pristis reageeris sellele vastavalt lepingule: teavitas teist

osapoolt ja palus ostuhinda vähendada. Pooled olid kokku leppinud, et vaidlused lahendatakse

arbitraažikohtus ja kuna Kilk soovis Pristise väidetele vastu vaielda, siis antigi asi kohtunike

otsustada.

Kohtus väitsid Kilgi advokaadid, et suurem osa nõuetest on kas alusetud, juriidiliselt valesti

vormistatud või on hilinetud nende tähtaegadega. Sisulist vaidlust ei toimunud ja juriidiliselt

üritati teemad lükata halli tsooni. Kohus langetaski otsuse Kilgi kasuks. Pristise lootus, et

arbitraažikohtust saab kiiresti ja õiglase otsuse, osutus vääraks.

Tagantjärele tarkusena paneb Indrek Sepp kõigile ettevõtjatele südamele, et juhul, kui pooled

on valinud arbitraažikohtu vaidluste lahendamise kohaks, on ülioluline ja – nagu selgus ka

vaidluses Kilgiga – määrava tähtsusega kohtunike kolleegiumi valimine. Mõlemad pooled

saavad määrata enda poolt arbiteri ja ühiselt määratakse eesistuja, kelle hääl on sisuliselt

otsustav. Pristisele saigi saatuslikuks hetk, kui eesistuja otsustati ära ilma nendeta. Pristise

advokaatide poolt oli tegu tõsise apsakaga ning sellele Kilk mängiski. Hiljem selgus, et Kilgi

poolt valitud ja otsustava hääleõigusega eesistuja on perekondlike suhete kaudu seotud otseselt

Kilgi tollase ihuadvokaadiga.

Mille üle Skorpioni müügil siis vaieldi?

Näiteks võib tuua tingimuse, kus Skorpioni käibe olulisel vähenemisel esimese aasta jooksul

võis Pristis ostuhinda vähendada. Nii ka juhtus, sest Skorpioni müügieelsed majandusnäitajad

olid tegelikult üles blufitud ning reaalne käive ei olnud selline, nagu Kilk ostuhetkel paberitel

näitas. Peale Pristise pretensioone olulise käibelanguse tekkimise kohta leidis Kilgi esindaja, et

teavitamisega on viivitatud ja igasugune õigus kompensatsioonile on kadunud.

Sepp on Skorpioni ostu hiljem võrrelnud kotis oleva põrsa ostuga. „Ütleme nii, et koti suu oli

lahti ja põrsas paistis, aga me ei teadnud, kui rasvane või millist nägu see põrsas tegelikult on,“

rääkis Sepp. Kuna Kilk avaldas survet ning ähvardas Skorpioni vastasel juhul konkureerivale

turvaettevõtjale Sõõrumaale müüa, läks Pristis riskile ning tegi tehingu enne, kui oli valminud

Skorpioni põhjalikum sõltumatu audit.

Tõsisem pereheitmine toimus Skorpioni meeskonnas, klientuuris ja ka käibes aga kohe pärast

aastase tähtaja möödumist, kui kõik Kilgiga seotud ettevõtted – Werol, Pärnu Sadam ja Pere

kontsern – hakkasid turvateenust ostma vastloodud ettevõttelt nimega Skarabeus, mida juhtis

toosama Ivar Lahi, kes ka Skorpioni müügil üht juhtivat rolli mängis. Juriidiliselt ei olnud Kilk

Skarabeusega seotud, kuid asjaosalised on kinnitanud ning dokumendid tõestavad, et otsuseid

tegi ja lubadusi jagas ikkagi Kilk ise. Lisaks klientidele liikusid uude firmasse üle ka

kliendihaldurid ja teised võtmeisikud. Kuna turvaäri on eelkõige inimeste äri, siis polnud ime, et

koos halduritega liikusid kaasa ka kliendid.

See kõik juhtus peale Kilgi kinnitusi, et poisid, ärge muretsege, nagunii mul on neid

teenuseid vaja ja kust mujalt ma neid ikka ostan kui enda ehitatud ettevõtte käest. Ostiski, kuid

tegelikult rajas müüdud juriidilise keha kõrvale endisega sarnase võrgustiku ning nimigi valiti

sarnane – Skorpioni asemel Skarabeus.

Olulisim ja markantseim näide täitmata tingimustest oli seotud Skorpioni võimega teenida

kasumit, mis on ettevõtte väärtuse hindamisel peamine näitaja. Lepingu sõlmimisel leppisid

pooled kokku, et kasumi arvutamisel lähevad arvesse vaid igapäevase tegevusega seotud tulud.

Pärast raamatupidamisega tutvumist selgus aga, et olulise osa Skorpioni kasumist moodustasid

erakorralised ja ühekordsed tulud, nagu näiteks nõuete ja kinnisvara müük. Kõik see kokku andis

Pristisele õiguse ostuhinda märkimisväärselt vähendada.

Kahjuks ei aidanud ka selles valdkonnas lugupeetud Ardo Ojasalu eksperthinnang ega tema

vahekohtus antud tunnistus, et osa tulusid on ühekordse iseloomuga. Kilgi pool leidis, et kogu

nõue ostuhinna vähendamiseks on juriidiliselt valesti vormistatud ega kuulu seega üldse

arutamisele. Meedias esines Kilk samal ajal Seppa süüdistavate avaldustega ning väitis, Sepp

protestib ainult seetõttu, et tal pole raha. Kilk kinnitas, et mingit alust ostuhinna vähendamiseks

ei ole. Arvestades arbitraažikohtu koosseisu, pole üllatus, et kohus otsustas häältega 2 : 1, et nii

ongi.

Pristisel oli mingil hetkel teoreetiline võimalus leppida ka kompromissiga, mille korral

ostuhinda oleks küll vähendatud, kuid siiski mitte nii suures ulatuses, kui ilmselged lepingus

antud kinnituste rikkumised seda eeldasid. Tagantjärele tarkusena oleks Pristisel olnud mõistlik

see kompromiss vastu võtta, sest kuigi kogu vaidlus päädis mõne väikese võiduga, nullis need

lõplikult ebamõistlik intressinõue, mis läks arbitraažikohtus taas läbi häältega 2 : 1.

Kirsiks Kilgi turvaäride tordil oli asjaolu, et tema valdusfirma Transcom jättis maksmata ka

õigusabiteenuste arve advokaatidele, kes olid aidanud tal arbitraažikohtus võitmiseks vajaliku

taktika välja töötada ning ellu viia.

Hiljem kaebas Kilk kohtusse ka Transcomi toonase juhatuse liikme Karl Liivapuu,

süüdistades teda Skarabeus Julgestusteenuste (endine K-Valve) vastu seisnud nõude müügiga

kahju tekitamises. Nõude suurus Skarabeuse vastu oli 58 848 eurot, Transcom müüs nõude 100

euro eest firmale Future Project ning Kilk väitis, et Liivapuu müüs nõude ilma nõukogu loata,

tekitades sellega Transcomile kahju 58 747 euro ulatuses. Tegelikult oli vastav nõukogu

korraldus olemas, kuid nõude tekkimise ja müügi taust peitub tegelikult sellessamas Skorpioni-

Pristise tehingus – nõude aluseks polnud laen, vaid Kilgi investeering turvaäri arendamiseks

Ukrainas.

Future Project, mida esindas taas Ivar Lahi, oligi firma, mille kaudu Kilk Transcomi kaudu

investeeris 1 000 000 krooni turvateenuste äri asutamisse Ukrainas. Investeerimislepingu

kohaselt pidi Future Project andma investeeringu üle Skorpioni Julgestusteenustele või siis

mõnele teisele Transcomi poolt näidatud isikule, lepingu sõlmimise ajal oli Transcom 92,5%

Skorpioni aktsiate omanik, ülejäänu kuulus Ivar Lahile.

Kui Skorpion 2009. aasta augustis Pristisele müüdi ning Transcomil tekkis lepinguline keeld

turvaäriga tegeleda, asus Kilk otsima viise turvaäriga jätkata ning valis selleks oma äia Neeme

Raigi kontrolli all oleva OÜ Frominer. Viimane omandaski väikese turvafirma K-Valve, mis

nimetati ümber Skarabeus Julgestusteenusteks. Kilgi valdusfirma Elikante andis lubaduse

finantseerida K-Valve laiendamist 5 miljoni krooni suuruse investeeringuga. Tulenevalt keelust

Pristisele konkurentsi osutada, otsustas Transcomi nõukogu 5. oktoobril 2009, et Skorpioni

tegevus Ukrainas ja Venemaal tuleb viia üle Transcomiga formaalselt mitte seotud firmasse K-

Valve. Uue turvafirma käivitamine ei sujunud siiski tõrgeteta, nagu selgub kohtule tõenduseks

esitatud e-kirjadest. Rein Kilgi ettevõtted Werol, Pere, Elikante ja Pärnu Sadam jätsid

turvateenuste arved süsteemselt maksmata, mistõttu Skarabeusel oli raskusi nii töötajatele palga

maksmisega kui ka tehnika soetamisega. Ivar Lahi müüs Skarabeuse arendamiseks oma isikliku

kodu maha, kuid Kilk viivitas nii omapoolsete investeerimislubaduste täitmise kui ka firmade

arvete maksmisega.

Kui Kilk 2010. aasta lõpul turvaärist siiski väljuda otsustas, mõtles ta välja skeemi, kuidas

turvafirmadesse investeeritud rahasummad Elikante kaudu maksuvabalt kätte saada. Selleks

sõlmis Elikante Kilgi teise ettevõttega Industrial Tehnology Investments (ITI) lepingu, mille

kohaselt kõik rahalised nõuded K-Valve vastu läksid üle ITI-le. Sularaha aga võttis OÜ Future

Project kaudu välja Kilgi elukaaslane Kaie Raig.

Seda, et Kilk asus Pristisele müüdud Skorpioni asemele kohe uut turvaäri ehitama, tõendavad

ka mitmed kohtule tõenditena esitatud e-kirjad ning lepingud, millest nähtub, et kuigi formaalselt

asus Skarabeust juhtima Ivar Lahi, finantseeris ning suunas kogu tegevust Kilk isiklikult.[ 27 ]

13. PEATÜKK

KUIDAS HAIHTUS 2 MILJONIT EURORAHA EHK ÄRIIDEE „TAGURPIDI MUSTKUNSTNIKUKÜBAR“

Autor: Jaano Martin Ots

Kuigi mõningad selle peatüki tegelased figureerivad ka teistes lugudes,

otsustasime selle teema siiski eraldi välja tuua, kuna nii stiilipuhast pügamist ei

suudetud juurutada isegi uue lambatõu väljaarendamisel.

Lollideks osutusid siin euroraha jagamisega tegelevad ametnikud PRIA-s ning

teistes asjakohastes ametites.

Kasutatud trikid:

Anna lubadusi

Aja asjad segaseks

Vormista iseendale suur laen

Eita

Tee pankrot

Nagu meenutas oma intervjuus ka kunagine Kilgi abi ning tema eurorahade projekti juht

Eero Mikenberg, sai Kilk Euroopa toetustest täiesti omamoodi aru ning tegi sellest kiiresti tõhusa

äri. Tookord, enne Eesti vastuvõtmist Euroopa Liitu, olid eurorahad suurema osa eestlaste jaoks

abstraktne ning kauge mõiste, millest konkreetselt said aru vähesed. Rein Kilk nende hulka ei

kuulunud, tema sai kohe aru, et tegemist on rahaga, mis ainult ootab, et tema selle endale võtaks.

2002. aastal tekkis Kilgil „äriplaan“, mis seisneski peamiselt eurorahade kättesaamises,

meenutab Mikenberg. Europrojektis tegelikult ette nähtud tegevuste teostamine,

omafinantseering ning projekti jätkusuutlikkus sellesse äriplaani ei kuulunud, neid tuli hoopis iga

hinna eest vältida ning eurotoetuse saanud firma pärast raha kättesaamist ilma liigse kärata

kustutada.

Euroraha saamiseks asutati või osteti rida ettevõtteid, enamasti olid need Kilgi valdusfirma

Elikante tütarettevõtted. Üks Eero Mikenbergi ülesannetest oli nende firmade toetuskõlblikeks

vuntsimine. Kuigi tookord olid eurorahade saamise nõuded oluliselt leebemad kui 13 aastat

hiljem, olid siiski olemas teatud nõuded: firmal pidi olema teatud bilansimaht, käive ning

mõnikord ka konkreetses valdkonnas tegutsemise kogemus. Neid nõudmisi teades oli lihtne

firmad vastavaks kujundada: seda tehti kontserni sisekäivetega, vastastikuste laenude ja muude

näiliste tehingutega. Mõnikord osteti ka ettevõtteid, mis juba enam-vähem vastasid toetuse

saamise kriteeriumidele (näiteks Põltsamaa EDE ja OÜ Ahto Sirel).

Eurorahade kerget kättesaamist EAS-i ja PRIA kaudu toetas toonane poliitiline süsteem ning

Kilgil olid tookord väga head positsioonid nii majandusministeeriumis kui valdkonda kureerinud

IRL-is, majandusministriks oli Kilgi erakonnakaaslane Juhan Parts. Nii sai Kilk kerge vaevaga

kätte ligikaudu 2 miljoni euro ulatuses eurotoetusi, millest suurem osa kadus lihtsalt ära nagu

mustkunstniku põhjata kübarasse.

Elikante tütarfirmadele Aamiker ja Hardstop läks PRIA-lt kokku summa suurusjärgus 6

miljonit Eesti krooni, muuhulgas anti raha tuurakasvatuse rajamiseks Palamuse lambafarmi

juurde ning Liigvalla mõisa rekonstrueerimiseks. Asja neist projektidest ei saanud, aga raha

kadus tee peal ära. Tööde teostamine jäeti Kilgi oma grupisiseste firmade kätte ning lõpuks liikus

raha Elikantesse. PRIA esitas muidugi tagasinõuded, aga firmad olid juba pankrotis ning võtta

polnud sealt enam midagi.

Liigvalla mõis. Leia pildilt euroraha.

Iseloomuliku kokkuvõtte teeb Tartu Maakohtu määrus OÜ Hardstop pankrotimenetluse

raugemise kohta 20. augustil 2009: „Liigvalla mõisa kinnistu kuulub kinnistusraamatu andmetel

AS-le Hansa Liising. OÜ Hardstop üüris üksnes mõisa abihoone I korrust. Mõisa

rekonstrueerimise ja kasutuselevõtmise plaaniga olid kaasatud neli äriühingut, kes kõik olid

seotud Rein Kilk’i ja OÜ-ga Elikante. Lisaks OÜ-le Hardstop olid äriplaanis osalejateks

Aamiker OÜ, Portugos OÜ ja Nurmus Grupp OÜ. Aamiker OÜ on 17. juulil 2009. a.

pankrotimenetluse tulemusena registrist kustutatud. Kõik nimetatud äriühingud taotlesid ja said

ka PRIA-st selleks tagastamatut toetust.“[ 28 ]

Kuna toetuse eest projektis lubatud töid ei teostatud, asus PRIA toetusi tagasi nõudma, kuid

kõik nimetatud firmad lõpetasid varatutena pankrotis. Tähelepanu väärib asjaolu, et ka Hardstopi

pankrotiprotsessis olid lisaks PRIA-le suurimateks võlausaldajateks Kilgi valdusfirma Elikante

ning temaga sageli seotud Loo Invest, nõuded vastavalt: PRIA 2 296 890 krooni, Loo Invest OÜ

301 000 krooni ja OÜ Elikante 2 500 000 krooni.

Sarnane saatus tabas ka PRIA-lt 8 miljonit krooni saanud lihatööstust Põltsamaa EDE,

millest on pikemalt juttu käesoleva raamatu lihatööstustest rääkivas peatükis. Mitte küll päris

jälgi jätmata, kuid juriidiliselt korrektselt kadus ära 4,8 miljonit lihatööstuse seadmetele ja 3,1

miljonit hoone ehituseks saadud euroraha. Firma tehti samuti varast tühjaks ning Postimehe

ajakirjaniku küsimusele, et mis siis juhtus, et firmal pole niigi palju raha, et pankrot võib

raugeda, vastas Kilk: „Kui raugeb, siis ma saan aru, et ei ole ka kohustusi.“ Kui ajakirjanik talle

meelde tuletas, et ettevõttel on võlg ka PRIA ees, ütles Kilk: „Ma tõesti ei tea. Ei ole selle

firmaga enam ammu tegelenud.“

Suurejoonelise lambakasvatuskeskuse loomist plaaninud Nurmus Grupp sai eurotoetusi

kokku 8 miljonit krooni, sellest 1 miljoni Lutike lauda renoveerimiseks, 5 miljonit Tiidu farmi

rekonstrueerimiseks ja 2 miljonit lammaste tõuparendamiseks. Viimase eest pidi projekti järgi

ostetama välismaalt tõulambaid. Reaalselt aga ei lambaid ei toodud, selle summa eest omandati

vaid seemendustehnoloogia alast oskusteavet. Ka lautade renoveerimisse jõudis saadud rahast

üksnes väike osa, aga kuna ehitustööde teostajad olid samuti Kilgiga seotud ettevõtted Pindisain

ja Pindisain Ehitus, siis paberil oli asi enam-vähem korras. Raha oli kadunud ning laudad

märkimisväärselt ei paranenud.

EAS-ilt sai 10 miljonit krooni Kilgiga seotud ettevõte Ateena Maja OÜ, milles tehti küll

teatavaid restaureerimistöid, aga kuna needki tööd teostasid suures osas Kilgi kontrolli all olevad

ettevõtted, olid kulutused tegelikult tehtud töödest oluliselt suuremad.

Elikante tütarettevõtteid oli mitmeid teisigi, euroraha taotlusi esitati rohkem, aga kõik ei

saanud rahastamist. See äri kestis aastani 2007, siis lahkus Mikenberg Kilgi kontsernist ning Kilk

hakkas ka teda erinevates pattudes ja kuritegudes süüdistama.

Eesti Vabariigil veidi vedas ka

Pärast Mikenbergi lahkumist prooviti euroraha saada ka Werolile, kuid sel korral asi enam nii

sujuvalt ei läinud. Paberil oli kõik ilus ning Weroli-sõbralik endine maavanem Aivar Kokk

riigikogulasena IRL-i ridades Toompeal. Taotlus ning äriplaan Painküla tööstusala arendamiseks

olid koostatud, taotlus nõuetekohaselt esitatud ning EAS tegi isegi otsuse anda Sihtasutusele

Kuremaa Turismi- ja Arenduskeskus küsitud summa 35 miljonit krooni.[ 29 ] Sihtasutuse koostatud

plaan nägi ette koguni raudteeharu rajamist, mis pidi hakkama teenindama Weroli õlitehast,

tooma toorainet naaberriikidest. Väljamakset EAS aga ei teinud, kuna Werol jõudis enne

pankrotistuda.

14. PEATÜKK

MONOPOLIMÄNG TARTU LINNAVALITSUSES: OSTAN-MÜÜN RAUDTEEJAAMA

Autor: Jaano Martin Ots

Selles peatükis kirjeldatud skeemidega ei saanud küll keegi suuremat rahalist

kahju, kuid Tartu inimesed, külalised ning linnavõimud olid küll erakordselt lollid:

tervelt kümme aastat uskusid nad jutte, et kohe teeme ja oleme ning ootasid nii

talvekülmas kui ka suvepalavuses, rääkimata sügis- ja kevadvihmadest, rongi

lageda taeva all. Poollolliks osutus ka kultuuriminister Laine Randjärv, kes käis

Kilgiga lagunenud jaamahoones musitseerimas, ning ajakirjanikud, kes ta

lubadusi jätkuvalt tõe pähe raporteerisid. Ning alglollid olid muidugi kallid

sägakesed Eesti Raudtee juhtkonnas, kes raudteejaama Elikantele müües kogu

selle tsirkuse käivitas.

Kasutatud trikid:

Anna lubadusi

Kutsu ajakirjanikud

Aja asjad segaseks

Venita, viivita

Rein Kilgi huvi vanade majade vastu on ajendanud nii mõnegi ajaleheartikli ja intervjuu.

Mitmed ajaloolised hooned on Kilgi tegemiste käigus restaureeritud või taastatud, paljudel

juhtudel on sellega aga kaasnenud huvitavaid ja konfliktseid inimsuhteid ning

majandusvahekordi. Reeglina on muinsusväärtusega hooned ja kinnistud Kilgi ettevõtete

omandisse jõudnud mitte otsese ostu, vaid mingi kummalisema tehingu tulemusel. Sageli on

tehing toimunud reaalset raha maksmata, kokkuleppel riigiametnikega ja lubadusega hiljem

midagi kodanikele avalikuks kasutamiseks avada või töökohti luua. Nii mõnegi ajaloolise hoone

nimega seostub maksuametil, krediidiasutustel, EAS-il, PRIA-l ja Kilgi äripartneritel aga hoopis

mingi konkreetne number – kaduma läinud ja tagasi saamata jäänud raha.

Tartu vana raudteejaam on neist üks kuulsamaid. Sellest oli Kilgil plaanis teha

suurejooneline konverentsikeskus, luksusrestoran ning veel mitmesuguseid kõlava nimega asju –

kultuurikeskus ja näituseruum. Reisijatele pidi algse plaani kohaselt rajatama restaureeritud

jaamahoone kõrvale spetsiaalne ootepaviljon. Et loo puänt kohe ära öelda – seda ei juhtunud

kunagi.

Kilgi OÜ Elikante ostis laguneva Tartu Raudteejaama Eesti Raudteelt 3. septembril 2003.

Müügilepingus oli kirjas, et ostja eesmärk on raudteejaama renoveerimine ja ta on teadlik

jaamahoone kohta kehtivatest muinsuskaitsealastest ja raudteeseadusest tulenevatest piirangutest.

Ostja kohustus tagama selleks õigustatud isikute (reisijate) kasuks tasuta juurdepääsu

jaamahoonele ja perroonile, tuli tagada ka pind piletimüügiks ja reisijate ootesaaliks. Maa

erastamisel ostja poolt tuli need kohustused kanda ostja ja riigi vahelise servituudina ka

kinnistusraamatusse. Vaksalihoone, pagasiaida, garaaži ja WC sai Elikante tasuta, kuid firma

pidi Eesti Raudteele maksma riigile tasumiseks 213 559 krooni ja 33 senti käibemaksu.

Jaamahoone oli tasuta nõus üle võtma ka Tartu linnavalitsus, kuid lepingu sai miskipärast siiski

Elikante. Kilk lubas, et räämas jaamahoone tehakse korda 2005. aasta hansapäevadeks. See aga

jäi lubaduseks, sest raha hoone remondiks ta ei leidnud. Nii jäi Tartu linn üheksaks aastaks ilma

vaksalita, ajutise ooteruumi valmimiseni 2011. aasta talvel ootasid inimesed nii suvel kui ka

talvel rongi lageda taeva all.

Soojas toas, naeratus näos. Mees, kes jättis Tartu elanikud ja külalised üheksaks aastaks iga

ilmaga lageda taeva alla rongi ootama.

2006. aastal toimus vaksalihoone põleng, milles hävis nõukogude-aegne viimistlus, kuid

muinsuskaitse alused varasemad detailid jäid vigastamata. Põlengu põhjus oli süütamine, politsei

tabas küll süüdlased, kuid ei tuvastanud nende motiive. Erinevalt paljudest teistest vanadest

majadest ei leidnud Kilk Tartu raudteejaama taastamiseks investorit ning kemplemine Tartu

linnavalitsusega võttis kohati lausa naeruväärseid pöördeid. Tartu reformierakondlastest

linnapead ei olnud Isamaa ja Res Publica Liidu liikme Kilgiga alati kõige paremates suhetes ning

vaidlus selle üle, kes peaks ajaloolise raudteejaama hoone korrastamise eest maksma, jõudis

korduvalt ka Tartu linnavolikogusse.[ 30 ]

Selleks, et rongid Tartus üldse peatuda saaks, ehitas Eesti Raudtee oma tütarfirma kaudu

välja perroonid ja oma osa tunnelist, aga mis kuidagi ei valminud, oli jaamahoone ise. Kilk ja

toonane Tartu linnapea Urmas Kruuse süüdistasid üksteist valetamises ja tegematajätmistes,

inimesed aga ootasid rongi ikka lageda taeva all.[ 31 ]

Vahepeal tegi Tartu raudteejaam väikese juriidilise ekskursiooni ka Kilgi ja Neeme Raigi

Pere-kontserni, kui Kilk 2005. aastal panustas lagunenud ja tühjalt seisva raudteejaamahoone

omapoolse mitterahalise sissemaksena toiduainetööstuse Pere aktsiakapitali. Kui kontsernis aga

raskused hakkasid tekkima, siis 2008. aastal detsembri lõpu seisuga jõudis raudteejaam tagasi

OÜ Elikante omandisse. Mis andis juriidiliselt korrektse võimaluse väita, et nüüdne omanik

Elikante on juba heauskne Elikante ning ei peagi algse Elikante sõlmitud ostulepinguga võetud

kohustusi täitma.

Lubadusi raudteejaama valmis ehitamiseks ja avamiseks andis Kilk aga rohkesti. Kord käis ta

koos kultuuriminister Laine Randjärvega tühjas vaksalihoones ajakirjanikele pilli mängimas,

teinekord sõlmis suure pidulikkusega rendilepingu Tartu tuntud restoraniettevõtja Olga

Aaslaviga.

2009. aastal, kui jaamahoone ikka veel valmis ei olnud, pakkus Kilk Tartu linnale, et ta võiks

jaamahoone tasuta linnale anda, kui linn hüvitaks talle hoonesse tehtud investeeringud 16 miljoni

krooni ulatuses. Linn sellega nõus ei olnud, vaid nõudis, et Elikante täidaks raudteejaama ostul

võetud kohustusi ja Rein Kilk oma lubadusi. Linnapea hinnangul oli summa, mida Kilk

jaamahoone loovutamise eest hüvitiseks küsis, põhjendamatult suur ja sama kinnitas ka mitu

ehitusettevõtet.

2011. aastal sai vaksalihoonest taas poliitilise võitluse atribuut, kui kunagine kuningriiklane

Kalle Kulbok korraldas jaamas mitu protestiaktsiooni. Veebruaris valmiski viimaks ajutine

ooteruum, mille eest Tartu linn kohustus Elikantele maksma 1000 eurot kuus.

Kui Kilgi majandusraskused ja rahapuudus 2012. aasta alguses süvenesid, püüdis ta ka Tartu

raudteejaama müüa, kuid võlgnevuse tõttu endisele äripartnerile Hans H. Luigele olid ta varad

arestitud. Alles aprillis 2012, kui arest maha võeti, müüs Kilk osa vaksalihoonest Aare Käärale,

kes viis lõpuni raudteejaama restaureerimise. Mis hinnaga Käära osa hoonest ostis, ta ei

avaldanud, vaid ütles Postimehele: „Ma ütleks nii, et ostsin turuhinnaga, aga täpset summat ma

ei avalikusta. See on meievaheline kokkulepe.“

Tartu raudteejaama ootesaalid avati ametlikult juulis 2012, tol hetkel oli omanikuks Aare

Käärale kuuluv firma AK-varad. Tartu linn toetas remonti 100 000 euroga, maja sai taas

ametliku kasutusloa.[ 32 ] Eesti Raudtee andmetel oli ooteruumide kasutamise rendisummaks

kokku lepitud 2339 eurot kuus, millele lisandus käibemaks. Raudteejaama hoone polnud

lõplikult valmis veel ka 2015. aastal, osaliselt on lagunenud juba ka värskelt tehtud tööd.

Arhitekt Aivar Roosaar, kes maja taastamist juhtis, põhjendas seda halva töökvaliteedi ja

materjalidega. Maja seisab osaliselt tühjana ning loodetud näituse-, kunsti- ja kultuuritegevust ei

ole sinna tekkinud.

Umbes aasta jooksul pärast avamist müüs Käära aga raudteejaama kinnistud edasi Kaiman

Holding OÜ-le, mis kuulub Kilgi elukaaslasele Kaie Raigile.

15. PEATÜKK

KUNSTNIKUD OMAVAHEL

Autor: Jaano Martin Ots

See peatükk räägib, kuidas Kilk kuulsalt skulptorilt Tauno Kangrolt ateljeed

proovis välja kavaldada. Päris lolliks Kilgil skulptorit teha ei õnnestunud, sest

Kangro sai mingil hetkel aru, et sõbraliku sägakese 50/50 on pigem nagu 60/50 ja

ta võib oma varast ilma jääda.

Kasutatud trikid:

Anna lubadusi

Esita „leitud“ dokumente

Ähvarda

Tee 50/50 firma (see Taunoga küll ei õnnestunud)

Kaeba kohtusse

Tuntud skulptori Tauno Kangro ateljee asub Tallinnas aadressil Uus 20 ning on seal

paiknenud juba eelmisest sajandist alates. Alguses tegutses skulptor hoones üürilepinguga,

hiljem ostis Kangro ateljee Tallinna linnalt välja. Ateljee ruumide väljaostmise protsess oli pikk

ja keeruline, vahepeal oli Kangro oma asjade paremaks sujumiseks sunnitud koguni Tallinna

linnas võimul olnud Keskerakonda astuma, kuid sel pole Kilgi juhtumiga seost.

Kangro üürileping Tallinna linnaga lõppes kokkuleppega, mille järgi Kangro sai õiguse

ateljee ruumid välja osta ning tema omandisse läksid maja esimene korrus ja kelder. Ruumides

paiknevad Kangro ateljee ja galerii, oma ruumides tegi ta põhjaliku remondi. Uus 20 maja II

korruse ja pööningu, kokku 383 m², otsustas Tallinna linnavalitsus müüa eraldi enampakkumisel

alghinnaga 5,75 miljonit krooni (linnavolikogu otsus 17.06.2010). Kuna hoone ülemine osa oli

üsna halvas seisukorras ning vanalinna majas kehtivad ranged muinsuskaitsest tulenevad

ehituspiirangud, pidas enamus ostjaid alghinda liiga kõrgeks.

Artistid omavahel. Elukunstnik Kilk ja skulptor Kangro veel sõbralikult klaase kõlistamas.

Siiski ostis vanade majade renoveerimisega kätt proovinud Rein Kilk pakutava majaosa ära

ning Tauno Kangro andmetel koguni alghinnast kõrgemalt. Sedalaadi ostude tegemine võiks

pisut vastata ka inimeste küsimustele, kes imestavad, kuhu Kilk on pannud raha, mille ta teistele

inimestele, firmadele, pankadele, maksuametile ning muudele võlausaldajatele võlgu on jäänud.

Kangro ateljeemaja sai seega uue kaasomaniku, kes remondi alustamise asemel hakkas

kombineerima ärilisi skeeme, milles populaarne skulptor pidi olulist osa etendama. Kilk pakkus

Kangrole välja järgmise äriplaani: teeme koos majast kunstihotelli, mille ülemistel korrustel

paiknevad numbritoad ning mille all ateljees saavad külastajad modelleerimist ja maalimist

harjutada. Firma tegemise skeem pidi olema lihtne: Kangro paneks uude firmasse sissemaksuna

oma esimesel korrusel ja keldris paiknevad ateljeeruumid ning Kilk renoveerimata ülemise

korruse, osalus firmas oleks jagunenud 50/50. Kuna aga Kangro ülakorruse hotelli väljaehitamist

finantseerida ei soovinud, oleks proportsionaalselt Kilgi poolt tehtavate investeeringutega seatud

Kangro poolt firmasse pandud kinnistuosale hüpoteek.

Kuid Kangro loobus ahvatlevast pakkumisest, kui sai teada, et tegelikult on Rein Kilgil juba

olemas ostja kogu majale, pakkumisega 20 miljonit krooni. Sellise tehinguga jäänuks skulptor

oma ateljeest ilma. Kangro kindel otsus ühisettevõttest loobuda asetas Kilgi ebamugavasse

olukorda, kuna tema äriplaan nägi ette terve maja müümist koos Kangro ateljeega, mitte aga

lagunenud majapoole omanikuks jäämist, ostusummaks laenatud rahalt tiksuvate intresside

maksmist ning kohustustust ülemine korrus korda teha.

Kilk asus otsima vahendeid Kangro mõjutamiseks. Ilmnes, et kunstniku firmal

Skulptuuristuudio olid tekkinud raskused hüpoteegita tarbimislaenu tagasimaksmisel Nordea

pangale, laenu summa oli suurusjärgus 1,4 miljonit krooni. Laenu käendajad olid eraisikud

Tauno Kangro ning kunstnikuga samasse Rotary-klubisse kuuluv Rein Kilk, keda Kangro oli

kunagi laenu võtmisel appi palunud.

Kangro juurde ilmusid väidetavalt Nordea pangast omandatud nõudest rääkima „allilmas

tuntud inimesed,“ kes paar nädalat hiljem ühe kodaniku hukkumisega lõppenud peksmise tõttu

meedia tähelepanu keskmesse ning samal põhjusel hiljem kinnipidamisasutusse sattusid. Kangro

kaasas läbirääkimistele oma juriidilised nõustajad ning võlanõudjad lahkusid tühjade kätega.

Skulptor aga asus nõude alust ja liikumist uurima. Nordea pank kinnitas Kangrole, et neil tema

vastu enam nõuet ei ole, kuid ei kommenteerinud, kellele ja mis tingimustel nõue edasi müüdud

on. Nii oligi Kangro justnagu kellelegi võlgu, kuid kas Kilgile või mõnele teisele isikule, ei

olnud talle tol hetkel selge – nagu ka see, kas nõude uus omanik tahab nõude eest rohkem või

vähem raha kui väidetav nõude summa või tahab hoopis midagi muud. Kohtutäiturile ega

Kangrole võlga tõendavaid dokumente tol hetkel ei esitatud.

Mõnevõrra hiljem ilmusid välja paberid, mille järgi käibelaenuga ostetud esemed olid üle

läinud Tartu inkassofirmale Kapital Inkasso. Pisut veel hiljem aga selgus, et nõue on jõudnud

Kilgi firma Transcom kätte ning selle firmaga sõlmis Kangro ka võla tasumise kokkuleppe,

lõplikuks võlasummaks jäi 74 000 eurot.

Uue tänava maja ülemine korrus aga laguneb, katus on juba sisse langenud ning vihma- ja

lumevesi imbuvad ka alumistele korrustele. Kilk pole oma investeerimislubadusi täitnud, vaid

vaidleb Kangroga keldri, õue ja muude ühiste ruumide kasutuse üle, kuna ühise kasutuse

lepingut pole osapoolte vahel sõlmitud.

Skulptor ütleb, et ta juba kardab järgmist talve – hädapärased avariitööd on ta Kilgile

kuuluval katusekorrusel oma raha eest teinud, aga kui peaks tulema raske talv, ähvardab vihma-

ja lumevesi ka tema hoolega ehitatud ateljee rikkuda. Kaitseks selle eest on Kangro sõlminud

põhjaliku ja kalli kindlustuslepingu, mis garanteerib vähemalt kahjude hüvitamise, kui kunstniku

ateljee ja galerii pahura ülemise naabri tegemiste või tegemata jätmiste tõttu kahju peaks saama.

Ühisfirmast Kilgiga ei taha Kangro aga enam kuuldagi.

ARTIKLID JA INTERVJUUD

Intervjuust Eero Mikenbergiga ilmneb, kuidas Rein Kilk sädeleva

esinemisoskuse ning suurte plaanidega värbas oma abiliseks noore lootustandva

majandusspetsialisti, kelle ülesandeks sai Kilgi firmadele eurorahasid välja

sebida ning kontserni ettevõtteid euroraha nõuetele vastavaks vuntsida. Paraku

ilmneb samast intervjuust, kuidas Kilk pärast eriarvamuste tekkimist ning Eero

soovi oma teed minna, laseb varasema ustava abimehe külmavereliselt

valekuriteoteate alusel politseisse kaevata.

Kilgi „Euromiki“ ehk pikaajaline eurorahade spetsialist ning finantsnõustaja Eero Mikenberg

Intervjueeris Katrin Lust

Miks me ülikooli kohvikus kokku ei saanud. Kas see on kinni pandud?

Ma olen kuulnud, et Rein aitas seda taastada, aga hoone ise kuulub ju ülikoolile. See oli

mingi aeg Reinukese bisnis, aga siis võttis ülikool selle äri ise üle. Rein üritas seda käima

tõmmata, aga see lõppes kahe-miljonilise kahjumiga. Räägi Priit Reimaniga, tema võttis need

Reinu asjad pärast üle... Kuke-Petsiga võiksid ka rääkida, kuigi ei tea, kas ta midagi räägib. Kilk

ju rääkis muudkui Kuke-Pets ja Kuke-Pets, sest see ajas tal kogu aeg asju. Reinu laps oli ükskord

küsinud, et kas see Kuke-Pets on inimene või loom.

„Mis euroraha? See on minu raha, saage aru! Ainult ootab, et ma ta üles korjaksin!“

Eero, kuidas Rein su tööle meelitas?

Noh, Rein loob sulle sellise illusiooni, et kõik on võimalik. Ma õppisin toona Glasgows

Šotimaal.

Kuidas ta sinuga ühendust sai?

Ma kohtusin temaga esimest korda vist 1997. aastal. Hakkasin tegema Pihkva-teemalist

konverentsi – Pihkva ja Eesti vahelised kultuurisidemed. Tollal oli muidugi sellest

laevaühendusest ka veel juttu. Võtsin temaga ühendust ja saime Tartus Barclay hotellis kokku.

Ise veel mõtlesin tollal, et vau, kas selline ärimees tulebki tõesti minuga kohtuma. Ma olin

ikka väga impressed. Need olid Reinukese tippajad. (Paus) Ja täitsa normaalne vend oli.

Rääkisime juttu ja jäimegi niimoodi suhtlema. Rääkisime Pihkva asjadest, aga ega mingit

ärisuhet meil ei olnud. Oli just see periood, kui ei viitsinud seda doktoritööd enam kirjutada ja

otsisin võimalust Eestisse tagasi tulla. Aga mingi tudengina elama ei taha ju tulla, kaks senti

taskus, vajasin väljundit ja tegevust.

Sain Reinuga uuesti kokku ja rääkisin talle, et liiguvad eurorahad, tollal põhiliselt

transpordirahad. Siis Eestis eurorahadest väga palju veel ei teatud ja Rein võttis kohe vedu. See

oli aeg, kus riigiametnik aitas taotlust teha. Reinul läks eurorahade võimaluse peale muidugi silm

põlema. Miljardid liiguvad ja eks tal edaspidi oligi see siht silme ees... Vahepeal ta rääkis, et kui

näeb mõnd traktorit või kombaini, siis mõtleb, et vaata, see on ju minu rahade eest ostetud.

Talle jõudsid eurotoetused n-ö kohale. Noh, et eurorahad peaksid kõik talle tulema. Siis

lõime Reinuga käed, et hakkame selles suunas tegutsema. Aga et neid eurorahasid saada, peab ju

eeltööd tegema. Oli vaja lobitööd teha ja maavalitsustest asju uurida. Reinul sellist inimest ei

olnud ja ta ise ei osanud seda teha ja nii hakkasingi mina neid asju ajama.

Palka ka maksis sulle selle töö eest või...

Tema põhimõte oli see, et manager ise leiab kuskilt selle raha, et endale palka maksta. Noh,

et ajad eurorahad välja ja sealt saad mingi prossa ja sellest elad. Teadmata ju tegelikult, kas see

raha tuleb, võib ka mitte tulla. Kannatasin selle pool aastat ära, kuni esimene projekt töösse läks.

Mingil hetkel hakkasid sa aga ikkagi ju ka palka saama?

No ma olin ikka lõpuni retaineri peal. Kõik need nõukogud, kus ma olin... Pärnu Sadama

nõukogus... Ega seal ju mingit tasu mulle ei makstud.

Sa olid ju ikkagi Reinu parem käsi ja nagu ta ise vahel ütles, et lausa tema ajud. Sina olid

see, kelle käest ta kõige kohta esimesena nõu küsis. Sa oled majanduse lõpetanud, tark

inimene. Ta usaldas sind.

Ta võib-olla ongi selline inimene, et võtabki inimesi projektipõhiselt. Et kui inimene tuleb,

siis Rein on vaimustuses, siis aga tekivad kahtlused ja siis ta arvab, et tegu on viimase pätiga.

See oli enne mind nii ja ilmselt on ka pärast mind. Löödi enne mind inimesi Reinu juures risti ja

nagu ma aru saan, siis ka pärast mind.

Kes enne sind risti löödi?

Ma ei teagi neid nimesid. Viimane oli see Erliko Parisalu, kes sai lõpuks endale krimiasja

kaela ja minu meelest täiesti teenimata.

Mis see tema lugu oligi?

See oli töötaja hukkumine Zum Zumi kohvikus. Koristaja pani pea toidulifti, keegi pani lifti

tööle ja inimene hukkus. Ma ei tea, kas pea oli otsast ära, aga nii see õnnetus juhtus. Keegi oli

seal veel nädal hiljem võllanalja teinud, kirjutanud Zum Zumi kohviku uksele: „Peatu siin.“

Rein oli selle õnnetuse pärast suht närvis...

No muidugi, kui sinu ettevõttes saab keegi surma. Ja siis pandigi Parisalu tanki, sest juhatuse

liikmena sa vastutad oma töötajate eest. Tema oli juhatuse liige ja vastutav. Ma ei tea, mis see

kohtuprotsessi lõpp oli, aga Erliko sai selle asja eest tingimisi karistada. See on juhatuse liikme

traagika Eestis. Sisuliselt sul õigusi ei ole. Palka nõuda ei ole sul õigust mitte ühtegi senti. Sa ei

saa kelleltki nõuda, et olen töötanud ja maksa mulle palka. Tavatöötaja saab nii öelda ja kui töö

on tehtud, tuleb palk välja maksta, isegi kui see oli suusõnaline kokkulepe.

Juhatuse liige vastutab saba ja sarvedega, aga õigust palka nõuda tal pole.

See on juhatuse liikme töö eripära. Ja eks Rein selle peale mängiski, et inimene toimetab ja

teeb heas usus, et kui tore ja teeme ja oleme. Tema põhiväljend oligi, et teeme ja oleme. Ta lasi

ühest küljest selle nööri väga pikaks, et tee, mis tahad, aga kui keegi hakkas talle kõrva

sosistama, et see inimene on paha, siis ta võttis vedu.

Mina arvan, et tal olid need kõrvad nii suureks kasvanud, et ta reaalselt ei adunud enam, mis

tema firmades toimub. Ta sai aru, et midagi on mäda. Ja kui firmas olidki mingid jamad, siis pidi

keegi süüdi olema. Ega ta ise saanud ju süüdi olla. Siis ta pidi selle inimese ka kohe leidma, kelle

peal viha välja elada.

Meelis Virro tuli Reinu juurde pärast sinu tulekut…

Meelis Virro oli minu ajal ka. Ta tegi finantsanalüüsi. Virro tekkis firmasse Karl Liivapuu

kaudu. Meelis oli mingil põhjusel Liivapuu juures olnud, kuskil nurgas istunud ja Kilk oli siis

küsinud, et kes see vend on seal nurgas ja nii võeti ta tööle. Aga Virro oli ikkagi selline väike

vorst algusaastatel. Kui see lageraie seal ära toimus, siis oli Reinul jälle vaja kedagi uut leida,

ilmselt olin ka mina mõne varasema ohvri asendaja.

Sinu ajal olid Reinul ka võib-olla kõige edukamad ajad. Tulid eurorahad ja Rein hakkas

igal rindel liigutama. Tulid Püssirohukelder, restoranid, lambad, Pärnu Kuursaal...

Kuursaal oli tegelikult minu firma oma. See hoonestusõigus, ma mõtlen. Selle ma ajasin ise

välja. Selle vastu tundis toona huvi seitse või kaheksa ettevõtet. See Kuursaali käivitamine oli

jube töö, sest see oli täielik sara, seda köeti vist mingite elektripuhuritega. Kõik, kes olid seal

varem olnud, olid sellega kõrbenud. Idee oli siis selline, et mina olin Kuursaali omanik, aga et

Rein hakkab seal opereerima.

Aga sina ostsid selle...

Meil oli Reinuga kokkulepe olemas, et nii teeme.

Aga miks ta ise seda osta ei tahtnud?

Ei tea. Mingil põhjusel ta seda teha ei tahtnud. Võib-olla oli tal laenulimiit juba täis. Mina

olin siis suhteliselt laenuvaba ja saigi SEB-st laen peale võetud.

Kuursaali ostsid ära, mis siis hakkas saama?

Noh eks seal oli ka paremaid ja halvemaid aegu. Seal kõrvalruumis oli Club Tallinn, mida

ajasid Meelis Mäeots ja Karl Kermes. Nemad tulid oma rändtsirkusega suvel Tartust. Tollal oli

veel tõesti nii, et Tartu oli suvel linn, kus midagi ei toimunud, aga Pärnus käis suvel elu.

Ühte poolt Kuursaalist rentisid Meelisele ja teine pool oli Reinu opereerida?

Jah. Rein tõi oma poolde seda Püssika eksperimenti ja see õnnestus kah omal moel.

No aga siis Kuursaal ju õnnestus. Kas korda tegid maja oma rahaga?

Ei, see sai ikka tehtud pangalaenuga. Eks Rein aitas ka. See tema ihuarhitekt Aivar Roosaar

aitas restaureerida, renoveerida.

Mis temast saanud on?

Ei tea. Äkki on veel Reinu juures. Selle Kuursaali kontseptsiooni töötas ta välja ja see läks

suht normaalselt. Temaga oli ka see narrivabandus, et kõik tuli kolm või neli korda ümber teha,

kui tulemus talle ei meeldinud.

Roosaar kaebas alati, et tal pole raha...

Nende rahadega tal minu meelest polnudki nii suurt probleemi, aga ta alati kaebas, et kogu

vastutus on temal. Ma mäletan, et ükskord ta jälle kaebas ja hädaldas seal ja siis me Reinuga

läksime turule ja ostsime talle pudeli konjakit. Ütlesime, et tema töö ongi vastutustele lahendusi

leida.

Raske on uskuda, et Reinu rahaasjad olid nii nässus.

Ma ei tea jah, kuidas neid tema asju üldse suudeti majandada.

Mulle tundus, et ta suples rahas...

Minu ajal oli tal mingi pangahaldur Joel. Põhiargument, kuidas ta laenu juurde sai, oli Pärnu

Sadam. See oli pankade jaoks ainus usaldusväärne tagatis. Kõik need muud lambafirmad ja asjad

– neile ei oleks pank laenu andnud. Ütled, et tagatiseks on lammas koos sõrgade ja villaga, no

kamoon! Laudad samamoodi. Pangad ei tahtnud lauta tagatiseks, sest mida sa selle laudaga teed,

kes seda ostab. Isegi kui uputad sinna 10 miljonit krooni, siis tema väärtus ei ole 10 miljonit

krooni. Lauda väärtus oli üks miljon krooni, kui vaadata turuhinda. Pärnu Sadam oli Reinu

rahalehm, kui nii öelda.

Pärnu Sadam on siiani puutumatuks jäänud?

No ma saan aru, et Pere kontserni rahasid üritatakse Transcomist kätte saada, mis on poole

Pärnu Sadama omanik, ja kui see asi niikaugele jõuab, siis võivad ka need Pärnu Sadama

aktsiad... Transcom andis ka ju mingeid käendusi ja garantiisid, ega seal ei pruugi ka kõik hästi

lõppeda.

2004 olid sina Reinu juures täiesti tippu jõudnud. Sul oli ülevaade kõikidest tema äridest ja

minu meelest sa juhtisid kogu tema äri ja ettevõtmisi.

Eks igal firmal oli ikka oma juhataja, aga minu meelest jäi areng kinni, sest asjast oleks

pidanud saama kontsern, kus kõik ettevõtted töötavad ühise eesmärgi nimel. Mina üritasin läbi

suruda seda, et kui meil on oma lihatööstus, siis miks me ostame oma restoranidele liha mujalt.

Aga kui ma hakkasin seda reaalselt ellu viima, siis selgus, et Reinu restoranide poolt oli

vastasseis väga suur. Nemad tahtsid seda vabadust, et ostavad selle tooraine kust iganes. Nemad

ei tahtnud, et kõik oleks läbipaistev ja kontrollitud. Ja siis oli sealtpoolt vastus, et vaata, võib-olla

on meie oma tooraine ikkagi väga kallis ja nemad said kuskilt odavamalt ning Rein jäi seda

kuulama ja uskuma. Ja kui tema mingit ideed ei toetanud, siis see asi ei toimunud ka. Siis jäigi

see kontsern integreerimata. Kõik firmad olid küll koos, aga igaüks majandas end ikkagi eraldi ja

igaühel olid omad huvigrupid. Igaüks sikutas seda tekki ikkagi enda poole. Aga Rein läks

pangalaenude teed ja tekkis liiga suur sõltuvus pankadest. Üks laen ajas teist taga.

Kas seda survet, et laenud üksteist taga ajasid, oli igapäevatöös tunda ka?

No selles mõttes küll, et elu läks käima siis, kui tuli mingi pangalaen, siis said kõik natuke

hapnikku. Pangalaenude saamise vaheline aeg oli selline nälja- ja põuaperiood. See

laenumajandus oli ikka nii kreisi. Kui pangad enam ei laenanud, siis laenati sõprade käest.

Ta laenas ka Hansu käest raha?

Juba siis tekkis nendevaheline lõhe. Weroli kamm... Hans tegi jälle kiiret krediiti näiteks 5

miljonit krooni. Lõpuks sai Rein ka ära makstud, võib-olla alati mitte nii kähku, kui Hans seda

tagasi tahtis. Pank talle igal juhul enam laenu ei andnud.

Kas Hans uskus Reinu?

Reinu veenmisvõimet ei tasu alahinnata. Ta räägib musta valgeks ja vastupidi, eks neil oli ka

ühiseid ärisid. Ammende Villa ja Haridusministeerium. Ma arvan, et Reinuga on see, et – ma

imestasingi, kuidas ta üldse selle Hansuga läbi sai. Ega ta väga hea tiimimängija ju ei ole.

Rotary Klubi oli Reinule ülitähtis ettevõtmine...

Tal oli seal jah igasugu ameteid... laekur või mis ta seal oligi.

Kuidas sinu tee Reinuga lahku läks?

Põhiline oli Werol. Ma suhtusin skeptiliselt Weroli ostmisesse, sest tol ajal oli see tegelikult

ikkagi selline imelik ettevõtmine, kummalised tehingud. See pandi erastamisele ja Reinul tekkis

idee ära osta. Tal oli ju leivatööstus, eks ta tahtis sortimenti laiendada.

Kas sa ütlesid talle, et see on halb valik?

Jah, sealt meil tulidki esimesed eriarvamused. Ma ütlesin, et mind ehmatas see, et me tegime

erastamise ettepaneku, aga see oli märksa väiksem kui see, mis lõpuks välja käia tuli. Kõik

kohustused tuli üle võtta ja see kõik oli minu jaoks kahtlane.

Rein ei kuulanud sind…

Noh, Rein oli juba sõiduvees. Ütleme, et kui oleks ostnud ja jätnudki, nagu ta oli, ja poleks

seda meeletut laiendamist teinud, siis oleks ta tõenäoliselt välja vedanud. Siis oleks olnud 50/50,

aga mina poleks nii suurt investeerimiskava ette võtnud. Investeeriti 10 miljonit eurot. See oli

liiast. Uued pressid, laohoone... See niitiski ära.

Kuursaaliga seoses tahtis Rein sulle krimiasja teha?

Ma nägin, et mul on suusad Reinuga ristis. Ma pakkusin, et ostku firma ära, see oli Weroli

ajal. Ma olin näinud, et Kuursaalis oli mitu operaatorit juba õhtale läinud ja laenud ka pangast

peal, mõtlesin, et müün selle firma ära ja las ta ise majandab seal. Ei näinud endas seda

optimismi hakata seal ise õlut välja laskma. Hindasin riski, et kui rentnik minema jalutab ja laen

üleval on… Muud rakendust ma seal ei näinud peale kõrtsi pidamise. See on ajalooline hoone,

muud seal teha ei saagi. Saime kokkuleppele, müüsin firma ära, aga siis paar päeva hiljem tuli

väike üllatus. Meelis Virro, kes oli firma ostu-müügi teine pool ja Elikante esindaja, oli teinud

politseisse avalduse, et ma kuritegelikult varjan enda käes firma dokumente.

Raha olid käes, firma oli üle läinud, Virro oli juba firma juhatuse liige, aga ju talle tehti siis

selgeks, et nüüd on vaja tekitada mingi keiss. Keegi tuhnis tema dokumentides, tema tuhnis minu

dokumentides ja üritas tühja koha pealt mingi jama teha. Jooksis politseisse ja tegi avalduse, et

Mikenberg ei anna dokumente üle.

Miks see neile vajalik oli?

Kättemaksu aktsioon. Kui sa Reinu juurest ära läksid, siis see ei saanud toimuda vabalt. Kas

lähed jalad ees või siis... Mitte aga nii, et kergitad kaabut.

Ta oleks võinud ju Kuursaali sinult mitte osta.

No eks see oli talle huvitav. Talle kuulus ju Ammende Villa hoonestusõigus tollal, Sunset ja

Kuursaal sobisid ka sinna ketti.

Mis siis politseis sai?

Mind kutsuti politseisse, et avaldus on tulnud. Ma ütlesin, et väga tore, omaarust olen kõik

dokumendid üle andud. Siis küsiti mu käest, et kuidas ma seda tõendan. Õnneks oli mul

notariaalne leping tehtud, Rein oli selle unustanud. Mul oli kõik korras ja kinnitatud. Tegin

koopia ja saatsin politseisse ning politsei otsustas minu suhtes krimiasja mitte algatada.

See oli ikka väga mage trikk, sest krimiasi võib aastaid kaelas olla. Ega see meeldiv ei ole,

kui selle selga saad. Rein tahtis lihtsalt sitta keerata, kõik oli üle vaadatud, aga viha või

kättemaksuhimu ikka kannustas Reinu. Sinnamaale olime Virroga ikkagi nagu kolleegid.

Tegelikult oligi imelik istuda ühe laua taga, kui ma neid dokumente politseis esitasin... Siis oli

juba kõik jäine.

Mis sa arvad, kas Rein saatis ta?

Ma ei tea, kas Rein seda ütles, aga ma kahtlen, et Virro ise tahtis politseisse mina ja minu

vastu krimiasja algatada. Ta oleks võinud mulle ju helistada, kui ta mõnest lepinguga seotud

punktist aru ei saanud. Ma kindlasti ei usu, et ta oleks omal initsiatiivil otsustanud politseisse

minna.

Miks sa ikkagi nendega hüvasti jätsid?

Ma ütlesin mingi hetk, kui see Weroli asi peale hakkas, et ma võtan lõpparve. Piltlikult, et

maksa kõik ära. Siis ma nägin, et minu ümber oli loodud kahtlustuste õhkkond. Kui inimesed ei

suhtle sinuga enam normaalselt ja sa ei tunne end ettevõttes hästi, siis mis sa ikka litsud ennast

ukse vahelt sisse, oli aeg minna. Eks keegi sosistas talle kõrva, et mina olin seal selline kõrge

profiiliga tegelane.

Ma ei viitsinud selle Reinu sotsiaalse poolega tegeleda. Selles mõttes, et tal käekest hoida,

nagu teised seda tegid. Reinule meeldis ikka nädalalõppudel lautasid käia vaatamas, aga mina

tahtsin kodus perega olla ja ei viitsinud temaga nii palju aega veeta. Ilmselt ütles keegi neist, kes

temaga aega veetsid, minu kohta midagi ja lõpuks Rein uskus seda.

Mis aasta see oli?

2007. Enne majanduskriisi. Ja selles mõttes oli asi vastastikune, et ma poleks tahtnud sellisel

kujul lahkuda, süüdistuste laviini ajal. Aga ma nägin, et Reinu kaardimajakesed hakkasid

kukkuma. Nägin märke majanduses, et asi läheb järjest keerulisemaks. Teadsin, et Reinu

ettevõtted olid osaliselt väga ebalikviidsed. Ma ei tahtnud olla see, kes peab minema võlgniku

vannet andma, kui pankrot tekib. Samas, Rein võib-olla vaataski, et olen rott, kes lahkub

uppuvalt laevalt ja annab halba eeskuju. Aga see asi oli lihtsalt mäda.

Kas oled Reinu pärast seda jama näinud ka?

Ma olen teda vilksamisi näinud. Viimased paar korda oleme isegi tere öelnud. Võib-olla on ta

leppinud, et ma tänaseni eksisteerin. Eks ma IRL-i koosolekutel ikka näen teda ka. See oli

üllatav, et ta muutus nii poliitikalembeseks – varem ta seda Res Publica tausta niiväga ei

afišeerinud. Ettevõtluses ei pruugi parteisse kuulumine alati kasuks tulla.

Siin Tartus läks ju ka tema pärast jamaks?

Noh, selles suhtes jah, et isegi erakonna esimees oli vihane, kui alternatiivkampaania

korraldati. Margus Tsahkna oli ju linnapeakandidaat, aga Kilk käis ja jättis mulje, et tema on, ja

see ajas valijaid segadusse. See võis muidugi olla ka erakonnasisene Tsahknale ärategemine, aga

väga avalikult tehti. Kas ta just kõike oma käega tegi, aga ülevalt poolt Reinu tegevust ju

tolereeriti. Tavaliselt visatakse sellise asja puhul erakonnast välja, see oli väga üllatav, et teda ei

visatud. Meil on väiksemategi asjade pärast inimesi välja visatud.

Kellega ta IRL-is kõige lähedasem on?

Tartu erakonnast on ta siin lähedane Peeter Laursoniga. Kaspar Kokk on nüüd ka IRL-is.

Kaspar Kokk on Virro koha üle võtnud…

Nojah, alguses olin mina ja siis oli Virro ja nüüd siis Kilgi tütre eksmees Kaspar Kokk, kes

neid asju ajab tal. Ilmselt kunagi tulevikus tuhnib keegi ka Koka dokumentides. Mina õnneks ei

pidanud teiste asjades tuhnima, aga ka minu ajal toimus seal ikkagi taas üks nõiajaht. Erliko

peale, siis olid need Zelluloosi Kinnisvara tehingud ja Erlikot süüdistati ka neis. Ükskord vist

käskisime tal asjad kasti panna kontoris... Mina kätt külge ei pannud, Rein aga läks kontorisse ja

hakkas isiklikult Erliko asju pappkasti panema. Erliko ütles, et võtke mu asjad, aga andke mu

perefoto tagasi. Ma ei teagi, kas ta selle sai tagasi...

Andres Kilk, Reinu vend, ajas ka asju?

Andres sisulise poolega väga ei tegelenud. Kui Rein helistas, siis ta tegi, ta on ju põhikohaga

projekteerija. Kui kästi, siis ta andis allkirja kuskile, aga ta ise ei juhtinud neid firmasid minu

teada. Pindi Disain, kus ta oli, see läks ka õhtale, müüdi ära.

Praegu on Reinul pool Pärnu Sadamat, Tartu Sadam, Ateena, Haridusministeerium – see oli

tal vist Hansuga pooleks. Ma ei tea enam neid asju ja ega Reinu asjad mind enam ka väga ei

huvita. (Tartu Sadamat ja Munga tn maja enam ei ole – toim.)

Kas sul on midagi südamel, mida peaks Reinuga seoses kindlasti mainima?

Seda sa võid ju kirjutada, et Rein ütles, et tema mulle palka ei maksa, et paljud inimesed on

tema uksest välja läinud miljonäridena. Kuidas miljonid tulevad, see oli igaühe enda mõistatus.

Kõigepealt lastakse lahti ja siis pannakse kinni, noh siuke pakett.

Kokkuvõttes olid need aastad sulle kasulikud?

Selles suhtes võib positiivselt ka võtta. Tema ju usaldas mind, ma olin koolipingist tulnud

inimene. Ta usaldas mulle väga palju, aga lihtsalt mina ei teadnud, et iga teatud aja tagant

lavalauad avanevad ja siis see juht, kes tal parasjagu on, kukub auku. See oli enne mind nii ja

minu ajal ja nagu ma aru saan, siis on see nii ka pärast mind. Inimohvrite toomine on tal ikka

jõus.

Kes tal nendest tugiisikutest on veel... Kaiekene. Maria Mägiga on ta tülis, Virroga on tülis,

Karl Liivapuuga on tülis... Olga hagi kohta – sellest ma tean lihtsalt jutu järgi... Ma ei tea, kas

see seeski on. Ateena on üldse Lauri Laubre käes, ma ei tea, mis seisus see on. Restorani pool

käib, mingi klubi tehti sinna ka, aga ma ei tea, kas see tegutseb, seda ei ole suudetud käima

panna. Vaata, Olgal on suur slaavi hing, ta on ju pooleldi ukrainlane. Tema oli Reinu fännklubi

viimane president, aga tänutäheks sai ikkagi sitta. Ta ei uskunud, mis teised talle Reinu kohta

räägivad, noh et kui keegi ütles, et Rein on nii või naa, siis ta ütles, et siis sa pead ikka ise ka

olema midagi valesti teinud...

Aga Rein tegi kõigile ära...

Ah tead, võib-olla on asi ainult selles, et ta on lihtsalt kuses. Ja kui inimene upub, siis sa ei

saa talt eeldada härrasmehelikkust. Kui vesi on kopsus, kas ta siis vaatab, kelle ta endaga koos

vee alla tõmbab? Ja ei küsi, samal ajal, kui ise upub, et kuidas sa nüüd seal sipled...

KOKKUVÕTE

Lõpetuseks tuleks veel kord küsida, kuhu siis ikkagi jäi kõigi nende inimeste, firmade,

pankade, fondide, maksumaksjate ja teiste lollide raha? Väga lihtne. Palju raha kulus ära

ebaefektiivse ja igast otsast käriseva „kontserni“ kooshoidmisele, intressidele, kohtukuludele ja

jaburduste juurdeostmisele. Kuid see osa rahast, mis keeruliste tehingute, trikitamiste ja

protsesside käigus kaduma ei läinud, on asjades ja ettevõtetes. Osa neist, näiteks pool Pärnu

Sadamast ja Kihnu Veeteed, on meie kõigi silma all ning toodavad tänu suuärimehe sujuvatele

suhetele riigiasutustega head kasumit. Kuid on ka asju, mida Rein otseselt ei oma, kuid mida

tema naiste, tankistide ja teiste abimeeste kaudu võiks jätkuvalt temaga seostada. Näiteks kenasti

korrastatud Ateena maja ning Antoniuse hotell Tartus või veidi vähem kenasti korrastatud Tartu

Raudteejaam. Küllap ka mitmed väiksemad majad ning maatükid, mis kauni Eestimaa eri

nurkades uue „vana Villemi“ ilmumist ootavad.

Niisugune sai seekordne lugu ühe osava hangeldaja tegemistest. Kindlasti kuuleme temast

edaspidigi, sest geeniuse loominguline palang ei vaibu, nagu ka advokaatide valmisolek avaldusi

ja teateid kirjutada.

Olulisemana meie kangelase viimastest saavutustest võiks aga esile tuua pooleldi õnnestunud

katse piirata ajakirjandusvabadust ning kehtestada oma tegemistest kirjutamisele tsensuur.

Nimelt esitasid Kilki esindavad advokaadid hiljuti Postimehes Kilgi tegemistest ning tema

endistele firmajuhtidele esitatud süüdistustest kirjutanud artikli peale 80-punktilise nõudekirja,

mille rahuldamata jätmisel ähvardati hirmsa kohtuasjaga. Kunagi meedia poolt palavalt

armastatud Eesti kreeklane on end oma tegudega ise sättinud isolatsiooni, millest pakuvad ajutist

väljapääsu üksnes advokaatide toodetavad hagid. Ja mis saakski olla edevale suuärimehele

karmim karistus kui fakt, et teda ei võeta enam tõsiselt? Mis saab olla hullem teadmisest, et

näiliselt võtavad sind veel tõsiselt üksnes tegelased, kelle õigusabi või muude lojaalsusteenuste

eest tuleb lasta sadu tuhandeid eurosid füüri?

Loodame, et ka käesolev raamat aitab kaasa sõnavabaduse, sallivuse ja mitmekesisuse

edendamisele meie ühiskonnas ning et tulevased põlved mäletavad seda sujuva jutu ning vilavate

silmadega ärimeest heatahtlikuma naeratusega kui oma rahast ja varast ilma jäänud, aluseta

laimatud või põhjuseta kohtukulli ette tiritud kaasaegsed.

LISAD

Pankrotistunud ja likvideeritud firmade koguvõlg maksu- ja tolliameti ees

Põltsamaa EDE 33 547,68 eurot

Lihameister 105 932,16 eurot

Sakala Saeveski 13 928,60 eurot

Zum-Zum Kohviku AS 591 eurot

Ammende Villa Catering OÜ 310 422,39 eurot

Lambakasvatuse Tõukeskus 16 026, 75 eurot

Nurmus Grupp 35 323,28 eurot

Ahto Sirel OÜ 21 212,03 eurot

Pere AS 642 175,21 eurot

Werol Tehased 197 969,30 eurot

Pere Pagar 115 962,62 eurot

Kokku 1 493 091,02 eurot

Kohus tuvastas Rein Kilgi anonüümse äia

Vladas Radvilavičius

18.03.2013

Kilgi firma üritas vabaneda Unicrediti pangale antud hiigelgarantiist, aga kohus nägi

šlikerdajad läbi. AS Pere väitis, et tagatiskiri on anonüümne. Pangal oli aga Kilgi äia allkiri!

Möödunud nädalal vaagis Tartu Ringkonnakohus Rein Kilgi ja tema pere aktsiaseltsi Pere

garantiikirja, mille kohta pankrotis aktsiaselts väitis, et see polegi garantiikiri. Summa

garantiikirjal on üle 100 000 000 krooni ehk üle 7 miljoni euro.

AS Pere teatas kohtule, et „nõue on ebaselge“ ja „tegemist on anonüümse garantiiga, sest

garantii allkirjastanud isik ei ole tuvastatav“.

Selline jutt tekitas reaalse ohu, et Unicrediti pank peaks oma rahast suu puhtaks pühkima.

Unicredit on niikuinii Eestis asju kokku pakkimas ning nüüd veel niisugune pauk: Kilgi

rapsitehasesse laenatud 7 miljonit eurot on läinud ning garantiid ei õnnestu samuti sisse nõuda,

kuna Kilgi teine firma väidab, et garantii on „anonüümne“. Unicredit palus Tartu

Ringkonnakohtul vaadata, kas hiigelsuur Euroopa pank on tõesti anonüümse garantiikirja vastu

laenu andnud. Pank selgitas kohtule: „On absurdne väide, et tegemist on anonüümse garantiiga.

Garantiikirja päisest on näha, et selle on väljastanud võlgnik AS Pere. Garantiikirjas seisab, et

„meie, AS Pere, Ringtee 2, Tartu, loobudes kõigist vastuväidete õigustest, mis tulenevad Ostja

(Werol) võlast, kohustume käesolevaga tagasivõtmatult maksma Müüjale summa kuni 7 534 931

eurot“. Alla on kirjutanud võlgniku tolleaegne juhatuse liige Neeme Raig.

Neeme Raigi, Rein Kilgi äiapapa nimi seisis ka teisel sama tehinguga seotud lepingul, nentis

pank. Kuidas siis sai garantii olla „anonüümne“? Tegelikult Neeme Raig, Kilgi kena elukaaslase

Kaie Raigi isa, Pere Leiva asutaski ning peab nüüd eemalt vaatama, kuidas väimees tõrjub panga

meeletult suurt garantiinõuet. Ent ise Tartu vanahärra ju väimehele garantiikirja allkirjastas!

11. märtsil otsustaski Tartu Ringkonnakohus, et Kilgi ja tema äia pankrotistunud AS Pere

väide garantiile allakirjutanud isiku anonüümsuse kohta on alusetu, sest võlgniku seaduslik

esindaja on 16.10.2012 kohtuistungil kinnitanud garantiilepingu kehtivust. Veel soovis pankrotti

kuulutatud ja Lõuna Toiduainetööstuse nime all esinenud Kilkide toiduainefirma, et kohut

peetaks Saksa Liitvabariigi seaduste kohaselt, Magdeburgi linnas, ning kaasataks Saksa riik.

Tartu maakohus kehitas õlgu ning kinnitas veel kord otsusega, et AS Perele kuulutati Eesti

seaduste alusel välja pankrot.

Väljavõtted kohtumäärusest:

4. Lõuna Toiduainetetööstuse AS esitas Tartu Maakohtu 30. oktoobri 2012 määruse peale

määruskaebuse, milles taotleb maakohtu määruse tühistamist ning Lõuna Toiduainetetööstuse

AS pankrotimenetluse lõpetamist.

Määruskaebuses esitatud põhjenduste kohaselt:

4) on tegemist anonüümse garantiiga, sest garantii allkirjastanud isik ei ole tuvastatav.

Garantiikirjast nähtub üheselt, et see allub Saksamaa Liitvabariigi õigusele ja et võimalikud

vaidlused lahendatakse Saksamaal Magdeburgi kohtus. Seega pidanuks kohus rahvusvahelise

eraõiguse seaduse § 2 lg 1 järgi kohaldama Saksa õigust sõltumata sellest, kas pooled on seda

taotlenud. Samal põhjusel on võlausaldaja viited võlaõigusseaduse garantii regulatsioonile

sisutud. Lõpliku hinnangu garantii sissenõutavusele saab anda vaid Saksa Liitvabariigi õigusest

lähtuvalt. Garantiid puudutav õigusvaidlus oleks tulnud lahendada väljaspool pankrotimenetlust

tsiviilkohtupidamise korras, vaidluse poolteks oleksid Unicredit Bank AG hagejana, CPM SKET

Gmbh hageja esindajana, Lõuna Toiduainetetööstuse AS kostjana, AS Werol Tehased kolmanda

isikuna, OÜ Transcom Grupp kolmanda isikuna, Euler-Hermes kindlustus kolmanda isikuna ja

Saksa riik kolmanda isikuna. Seejuures ei ole selge isegi see, kummal poolel kolmandad isikud

kaasata tuleks, kuna nt algne võlausaldaja, CPM SKET Gmbh, vastutab nõude loovutamise

lepingust tulenevalt garantii tühisuse kehtetuse korral ise Unicredit Bank AG ees. Veelgi

selgusetum on küsimus, millises kohtus see vaidlus lahendada tuleks. Tarnelepingu kohaselt

kuulub kohaldamisele Saksa õigus ja vaidlused lahendatakse arbitraaži korras, garantiis on

samuti kokku lepitud Saksa õiguse kohaldamises, kuid vaidlused lahendatakse üldise

kohtualluvuse korras Madgeburgis. Isegi kui vaidlus toimuks Eestis, mida kaebaja välistab,

tuleks igal juhul kohaldada Saksa õigust.

5. Unicredit Bank AG vaidleb määruskaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja Tartu

Maakohtu 30. oktoobri 2012 määruse muutmata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

4) on absurdne väide, et tegemist on anonüümse garantiiga. Tarnelepingu punkt 3.4. näeb ette

võlgniku kohustuse väljastada CPM SKET GmbH-le garantii esimesel nõudmisel summas 6 545

000 eurot, millele lisanduvad intressid 5,5% aastas viieaastaseks perioodiks. Garantiikirja päisest

on näha, et selle on väljastanud võlgnik (endise ärinimega AS Pere), Ringtee 2, 51013 Tartu,

Eesti. Garantiikirja tekstis on kirjas, et ,,meie, AS Pere, Ringtee 2, 51013, Tartu, Eesti, loobudes

kõikidest vastuväidete õigustest, mis tulenevad Ostja (Werol) võlast, kohustume käesolevaga

tagasivõtmatult maksma Müüjale (CPM) summa kuni 7 534 931,30 eurot“. Garantiikirja

viimasel lehel on näha, et see on väljastatud Tallinnas 23. veebruaril 2010 ja sellele on alla

kirjutanud võlgniku tolleaegne juhatuse liige Neeme Raig. Samamoodi on võlgniku tolleaegne

juhatuse liige Neeme Raig allkirjastanud võlgniku seadusliku esindajana 13. septembril 2010

CPM SKET GmbH-i poolt saadetud loovutamisteate ja -kinnituse, millega CPM SKET GmbH

on teavitanud võlgnikku, et on garantiikirjast tuleneva nõude loovutanud võlausaldajale ja

võlgniku seaduslik esindaja on oma allkirjaga kinnitanud, et ta tunnustab võlausaldajat kui

garantiikirjast tulenevate õiguste ja nõuete heauskset omanikku.

Palju õnne, IRL ja Rein Kilk!

Autor: Vladas Radvilavičius

No tõesti on aeg valimiste eel olnud raske. Delfi hõõrus mulle oma kaheksa korda nina alla,

et kohtus toimub minu firma pankrotiprotsess, aga mina, näe, kandideerin Reformierakonnas.

Ja õige on, just nii ma teen: kandideerin. Mu vana vimmamees Rein Kilk ostis pangast üles

mu hapuksläinud laenu ja surub mind nüüd pankrotti ning tema advokaat levitab jutte, et minuga

on justkui nüüd lõpp. Aga ei ole minuga lõpp. Lõpp võib olla minu firmaga Total Inkasso. Siin

on suur vahe, ja intelligentsus minu arust on oskus asjadel vahet teha. Jääb loota, et valija on

intelligentne. Minu firma on raskes seisus, minu süda on aga puhas, sest see on ju ainult äriline

ebaõnnestumine.

Mitte aga süsteemne Eesti Vabariigi petmine või demokraatiale sülitamine, nagu minu

vimmamees Kilk ja teda riigikokku sooviv partei IRL on aastaid teinud. Kui need lood Delfis

minu kohta muudkui ilmusid, ikka seesama soust uuesti valatuna, siis mõtlesin, et kas Risto

Veskioja või keegi toimetaja seal portaalis ei näe, KES seal mulle igasugu asju ette heidab. Peaks

ju tasakaalu mõttes vaatama. See on Rein Kilk. Mina kandideerin Ref(ormierakonna) koosseisus

Raplas, Kilk IRL kaudu Pärnus. Mina olen eraäris korra ninali käinud, Kilk ja IRL aga aastaid

maksuameti/valija petmisest elanudki.

Reinu südametunnistus Eesti Vabariigi ees ei ole puhas. Mäekõrgune vahe on selles, kas

lennata eraäris korra ninali või olla kogu aeg võlgades. Ta keerutas võlgadesse oma firmad

lambakasvatuses, restoranipidamises, puidutootmises, Ammende Villas ja Pere Leivatehases

ning kusagil uksetehases. Hoolimata sellest, et ta Hõbemäele „Keskpäevatunnis“ lubas võlad

riigi ees ära klaarida, on maksuameti võlgu Eesti Vabariigi aastapäeva eel kogunenud üle miljoni

euro!

Lisandub veel osalus maadevahetuse afääris, mille käigus ju kapo ka Rein Kilgi

füüripakkumist Eesti Vabariigi riigiametnikule pealt kuulas ja toimiku vahele pani. Ent nagu

maksuamet suuärimehe suhtes erakordselt leebe oli (meid harilikke ettevõtjaid kotitakse juba

1000 euro pärast!), nii ei jõua ka prokuratuur iga kord ju iga tegelaseni.

Aga kuidas IRL, oma jutu järgi „valge“ erakond, siiski maksuvõlglast ja Rahvaliidu

tüüpidega maadevahetust üritanud mehele riigikogu kohta pakub? Lugege (maadevahetuse

telefonikõne salvestise) protokollist, kuidas Rein justnimelt „Õudseid ja Raudseid“ kardab, kui

korruptsioonisarnast jutukest riigiametnik Kangurile puhub.

Tõde sai mulle selgeks eelmist Eesti Ekspressi lugedes. Res Publica Tartu tegevjuht tunnistab

lehes üles, kuidas nende valimiskasti põhi käis kruvikeerajaga lahti, kuidas sinna topiti Ene

Ergma ja teiste upitamiseks bülletääne, mida kellegi käed kunagi ei olnud valimiskasti pannud...

Et erakond aastaid võltsis oma sisevalimisi...

Peale Ekspressi ilmumist küsiti raadios valimissaates Juhan Partsilt ja Andres Herkelilt, kas

IRL-i minevikus tõesti sellised võltsimised toimusid. Herkel ütles, et nii see käis. Parts eitas

täielikult. Parts eitas, Tsahkna ei kommenteerinud, Priit Sibul ei kommenteerinud... Pätid, kas

pole.

Seetõttu sobib sel erakonnal riigikogusse esitada ka Rein Kilk, kes Villu Reiljani, Eesti kõige

kriminaalsema poliitiku juures käis end pakkumas, kus „Estrike“ ja „Ummi“ ehk Tuiksoo ja

Sõõrumaa kah juures olid...

Samasuguse tegevuse eest mõisteti eelmisel aastal teistele ärimeestele ja Reiljanile tingimisi

vanglakaristused. IRL neid asju aga ei märka, kuna ta ise on... Aga mis ma räägin. Kõik on ju

Ekspressi lugu lehest või netist lugenud.

Kui Rein vahele jäi ja kapo lint avalikustati, siis luiskas ta, et tegi raha pakkudes maa-ameti

juhatajale hoopis ajakirjandusliku eksperimendi. Kuku raadio, kus Rein tookord esines, sellest

eksperimendist keegi küll tuhkagi ei teadnud. Rõhutan, et mulle teeb eriti nalja see, et kapo

lindilt kostab, et musta tehingut pakkudes ei soovinud Kilk, et IRL-i /endise Res Publica

„äraostmatud“ sellest teada saaksid. Kas pärast seda pakub äraostmatu Urmas Reinsalu erakond

Kilki Eesti Vabariigi parlamenti?

Loetelu R. Kilgiga seostatavatest pankrotistatud äriühingutest (tähestikulises järjekorras)

1. Aamiker OÜ

2. Ahto Sirel OÜ

3. Ammende Villa Catering OÜ

4. Ateen SA

5. Cibus AS (Ühines Perega)

6. Eesti Lambakasvatuse tõukeskus OÜ

7. Erastamise Usaldusfond AS

8. Gloss Invest OÜ

9. Grintor OÜ (endise ärinimega Põltsamaa EDE OÜ)

10. Hardstop OÜ

11. L.Rei AS

12. Lihameister AS

13. Meroltris OÜ

14. Nurmus Grupp OÜ

15. Papivabrik OÜ

16. Pere AS (endise ja praeguse ärinimega Lõuna Toiduainetetööstuse AS)

17. Pere Leib Tootmine AS (ühines Perega)

18. Pere Restoranid AS

19. Püssirohukelder OÜ (ühines Pere Restoranidega)

20. Zum Zum Kohviku AS (ühines Pere Restoranidega)

21. Vana Kohvik OÜ (ühines Pere Restoranidega)

22. Walko AS

23. Werol Tehasesed AS

Rein Kilgiga seotud ettevõtted ja varad

Rein Kilk

Kinnisvara (väljavõte lisatud)

Liigvalla mõis

LSV Holding OÜ

Greif OÜ 26% osa

Elikante OÜ

(tegevus lõppemas)

Lõuna Varahaldus OÜ

Kinnisvara (väljavõte lisatud), lisaks

Vaksali tn 6–1, Tartu

Mölgiranna, Viimsi vald

Mölgisoo, Viimsi vald

Sossi Maja OÜ

Tartu mnt 82, Tallinn

Ateena Maja OÜ

Küütri tn 1, Tartu

Kaiman Holding OÜ

Vaksali tn 6–2, Tartu (Raudteejaama ootesaali osa)

Küütri Kinnisvara OÜ

Ülikooli tn 15, Tartu

Küütri tn 2, Tartu

Küütri tn 2–6, Tartu

Küütri tn 2–16, Tartu

Eeltoodud vara on välja tõstetud Elikantest, kuid endiselt Rein Kilgile lojaalsete isikute kontrolli

all. Variisikutena tegutsevad Kaspar Kokk, Kaie Raig, Risto Pintmann.

Transcom Grupp OÜ

(tegevus lõpetamisel)

Transcom Invest OÜ

Transcom AS

Pärnu Sadam AS 50% aktsiad

Kinnistud Pärnus

Roostiku 2, Roostiku 6, Roostiku 8, Haapsalu mnt 10, Kaubasadama tee 2, Kaubasadama tee 4,

Kaubasadama tee 6

(sadam koos kaide laoplatside ja terminalidega, 30 ha)

Suurna Sadam OÜ

Pärnu Stividorid OÜ 75% osad

Kinnistud

Jannseni 44, Pärnu

Jannseni 46, Pärnu

Jannseni 50a, Pärnu

Suuna, Tahkuranna vald

(kinnistud renditud Pärnu Sadam AS-ile)

Green Window OÜ

(tegevus lõpetamisel)

Sadamahalduse OÜ

(tegevus lõpetamisel)

Sakala saeveski AS

(tegevus lõpetamisel)

Tartu Sadam AS

(tegevus lõpetamisel)

Kalda Vara OÜ

Kihnu Veeteed AS

(osaliselt kontrollib Kilk Hadese ja Kaspar Koka kaudu)

Transcom Vara AS

Kinnistud (väljavõte lisas)

Kruusapõõsas AS (endine Ammende Villa AS)

(tegevus lõpetamisel)

Zelluloosi Kinnisvara OÜ

Kinnistud Tallinnas

Tartu mnt 80, Tartu mnt 80c, Tartu mnt 80a, Tartu mnt 80e, Tartu mnt 80g, Tartu mnt 80l, Tartu

mnt 80b, Tartu mnt 80n, Tartu mnt 80t, Tartu mnt 80d, Tartu mnt 80r, Tartu mnt 80k, Tartu

mnt 80m, Tartu mnt 80f, Tartu mnt80h (kinnistute kogupind on 45 000 m²)

Kastani 2, Tartu; Karu tee 22, Kloogaranna küla

Lisaks kontrollib Kilk Vanapargi Investi kaudu Pärnu Kuursaali.

Hotelli Antonius opereerib Kaspar Koka kontrolli all olev äriühing.

Hulk elukondlikku kinnisvara on maandunud ka Reinu naiste nimele.

ALLIKAD

1. http://www.ohtuleht.ee/509386/varske-tudeng-rein-kilk-ulikool-ei-ole-uhti-nii-lihtne [ ↵ ]

2. http://ekspress.delfi.ee/news/paevauudised/rein-kilk-viimane-mohikaanlane-kes-ajab-

oma-arust-eesti-asja?id=64337295 [ ↵ ]

3. http://ekspress.delfi.ee/news/paevauudised/suur-vennatapp-rein-kilgi-peres?id=27686941

[ ↵ ]

4. http://majandus24.postimees.ee/733344/rein-kilgi-impeeriumi-langus [ ↵ ]

5. http://tartu.postimees.ee/127038/rein-kilgi-firmast-ei-jaanud-alles-punast-krossigi [ ↵ ]

6. http://majandus24.postimees.ee/1024022/kohus-kuulutas-valja-rein-kilgi-pere-kontserni-

pankroti [ ↵ ]

7. http://w3.ee/openarticle.php?id=1477296&lang=est [ ↵ ]

8. http://majandus24.postimees.ee/1260864/pere-leiva-tootja-tegutsen-vaid-enda-huvides [

↵ ]

9. http://majandus24.postimees.ee/1024022/kohus-kuulutas-valja-rein-kilgi-pere-kontserni-

pankroti [ ↵ ]

10. http://tartu.postimees.ee/1234582/kilgi-pankrotis-leivatehase-ostis-olerexi-kutusefirma-

omanik [ ↵ ]

11. http://kasulik.delfi.ee/news/uudised/kaubamargid-pere-ja-wabariik-randasid-hagari-

katte?id=67672997 [ ↵ ]

12. http://pluss.postimees.ee/1259190/kilk-suudistab-leivatehase-kaotamises-oma-advokaati [

↵ ]

13. http://epl.delfi.ee/news/eesti/tartu-maakohus-moistis-toidulifti-vahel-hukkunud-naise-

tooandja-suudi?id=51149545 [ ↵ ]

14. http://majandus24.postimees.ee/1543431/kilgil-onnestus-weroli-muuk-peatada [ ↵ ]

15. http://uudised.err.ee/v/eesti/94447215-e74c-489e-959b-48c232ef479c [ ↵ ]

16. http://majandus24.postimees.ee/3153899/kohus-moistis-weroli-eksjuhi-omastamises-

oigeks [ ↵ ]

17. http://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/uudised/taismahus-kilgi-volad-ajavad-rapsimehed-

riidu?id=65126824 [ ↵ ]

18. PM 20.juuli 2015[ ↵ ]

19. http://arileht.delfi.ee/news/uudised/parnu-linnavalitsus-torjus-reldori-sadamat-

ebaausalt?id=50861852 [ ↵ ]

20. http://www.parnupostimees.ee/2135919/linnavalitsus-kasitleb-aktsiamuuki-vahetusena [

↵ ]

21. http://www.postimees.ee/2775504/viisitamme-korvast-tirinud-kilk-paases-

kriminaaluurimise-alt [ ↵ ]

22. http://www.aripaev.ee/uudised/2015/02/10/kentsakad-aktsiamanoovrid-parnu-sadamas [

↵ ]

23. http://www.parnupostimees.ee/1124524/kilgi-firma-laks-parnu-sadama-ostueesoiguse-

kasutamiseks-kohtusse [ ↵ ]

24. http://ekspress.delfi.ee/news/paevauudised/kilgi-arimeetod-blufin-politseile-haman-

linnavalitsusele-lavastan-kaaslased-suudi?id=66206912 [ ↵ ]

25. Harju Maakohtu kohtuotsus nr 2-14-19009, 18.juuni 2015[ ↵ ]

26. Harju Maakohtu kohtuotsus nr 2-14-19009, 18.juuni 2015[ ↵ ]

27. http://www.aripaev.ee/uudised/2015/08/28/endine-alluv-kilk-punus-skorpioniga-hamara-

skeemi [ ↵ ]

28. Tartu Maakohtu määrus OÜ Hardstop pankrotimenetluse raugemise kohta 20.08.2009[ ↵

]

29. EAS PKT toetusskeemi taotlusvormi lisa 1, versioon 2, 17.05.2010[ ↵ ]

30. http://pluss.postimees.ee/363063/kalle-kulbok-rein-kilk-ei-konele-tott, vt ka täiendavad

viited artikli lõpus [ ↵ ]

31. http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/kruuse-ja-kilk-ei-joua-tartu-vaksali-osas-

kokkuleppele?id=36435573 [ ↵ ]

32. http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/tartu-toetab-vaksalihoone-ehitustoid-100-

000-euroga?id=57868902 [ ↵ ]