TEGIN KAASA 10. juuli 2013

Küljetoimetaja Aarne Mäe, aarne.mae@ajaleht.ee, tel 322 9101

4

“Lase nüüd koer ka välja!” Lasebki. Puuri eest kerkivad trellid, pimedusest paistavad heledad silmad, siis kõrvad, siis saba. Aga mina näen vaid hambaid, suuri hambaid. Kogu tormab minu poole. Tõstan varruka, see jääb koera hammaste vahele … Tubli poiss!

Ignis von Gut Korten ja mina

AARNE MÄEaarne.mae@ajaleht.ee

Pool tundi varem.

Klubi Sportkoer tree-ner Aivo Oblikas annab mulle paksud püksid, varruka ja piitsa ning näitab ette, mida on va-

ja teha. Kui koer tuleb, siis tõsta varru-kas üles, kui hammustab, siis lase lah-ti. Selge?

See kõik toimub Uudekülas Riho Kivila harjutusväljakul ühel argipäe-vaõhtul, mil koeraomanikud eelseisva-teks võistlusteks oma lemmikuid tree-nivad.

Ajakirjanikul ehk minul tekkis idee lüüa osaluseksperimendi korras kaasa varrukamehena.

Mida lähemale saabub see päev, se-da rohkem hakkan pabistama. Ükshaa-val kerivad lahti mälupildid lugematu-test kordadest, mil ma koera käest pu-reda olen saanud.

Jõuan Rakverest välja Tõrma ringi-le.

Just sealkandis ulatasin jõnglasena ühele väikesele krantsile heinatuusti, kuni see krants mu käe enda väikeste, kuid see-eest teravate hammaste vahe-

le rabas. Isegi ei urisenud enne. Armid on tänaseni alles.

Olen juba Levalas.Mälusopist kerkib esile juhtum, kui

ma kahte kisklevat koera lahutasin. Ot-sustasin jala vahele panna. Vale otsus. Mõlemad koerad lõid hambad mu sää-remarja. Täitsa augud olid sees. Mille-gipärast kolm. Auku. Enam ma nii ker-gekäeliselt oma nina teiste kaklustesse küll ei topi.

Jõuan Piisupisse.Pildid mu silme ees lähevad üha

jõhkramaks. Nüüd meenub seik, kui mu enda koer tagajalga pidi aialippide vahele jäi ja ma teda päästma torma-sin, et ta oma jalaluud ei murraks. Suu-res valus ja segaduses haaras uppuja ehk koer viimasest õlekõrrest ehk mi-nu näpust, mille tagajärjel ma poolmi-nestanuna traumapunkti taarusin. Näpp oli ka kaasas. Sulni pühapäeva lõpetas lahas.

Uudeküla paistabki.Kõik need puremised taas ehedalt

läbi elatud, astun areenile. Kaitsevar-rukas tundub siiski kuidagi ebaturvali-ne. Sõbralikuna näivad koerad, kes pa-rasjagu aasal palli taga ajavad, ei ole siiski need, kes mind ründama ässita-takse. Seda saan teada alles siis, kui

spetsiaalne varrukas juba käes ja mina keset võitlustandrit.

“Riho, lase nüüd koer ka välja!” hüüab Aivo, olles mind enne põhjali-kult instrueerinud. Lasebki. Puuri eest kerkivad trellid, pimedusest paistavad heledad silmad, siis kõrvad, siis saba … Aga mina näen vaid hambaid, suuri hambaid. Kogu tormab minu poole. Näib, nagu tahaks ta otse mu näkku hüpata. Kõik õpetused on meelest pü-hitud. Tõstan instinktiivselt varruka, see jääb koera hammaste vahele …

“Tubli poiss!” hüüab Aivo. Koerale, mitte mulle. Mulle hüüab, et teeme paar korda veel.

“Julgesidki, mina, ausalt öeldes, po-le kunagi seda teinud.” Nii ütleb pildis-tav koeraomanik Kalev Lilleorg, kes mulle selle mõtte üldse pähe pani.

Adrenaliinilaks oli igatahes korralik. Selle sõuga võiks laadal raha teenida.

Tagasiteel kisub naeratus vägisi näole. Piisupis. Levalas. Tõrma ringil. Ikka naeratan nagu totakas. Lahe õhtu oli, koerakasvatajad on ka lahedad.

Tervitan siinkohal Ignis von Gut Kortenit, kui ta juhtub seda artiklit lu-gema, see on Riho Kivila õpetatud sak-sa lambakoer, kellega mul oli au tree-nida.

AIVO OBLIKASklubi Sportkoer treenertoimetus@virumaateataja.ee

Me kõik hindame koera juures seda, kui ta teab oma kohta, käitub kenasti ja on enesekin-

del. Kooselu on sellise koeraga mugav ja lihtne.

Kindlasti on lugejate hulgas inime-si, kelle koer kardab äikest või kõva mootorimüra. Tõenäoliselt on neidki, kelle koer rahvarohkesse või võõrasse kohta minnes turri läheb ja pelglikuks muutub. Ilmselt on ka neid, kes peavad alati teisi inimesi hoiatama, et nende neljajalgne sõber ei salli lapsi või mehi või … Kõik need probleemid saavad al-guse koera ebakindlusest ja paraku muudab sedalaadi ebakindlus kooselu lemmikuga keeruliseks.

Koerte enesekindlus, rahulikkus ning selge pea on pärilikud omadused. Maailmas on tehtud uuringuid, mis näi-

tasid väga veenvalt, et julgematel ja enesekindlamatel vanematel sünnivad ka nendesarnased kutsikad. Sellepärast nimetan ma õnneloosiks, kui inimene ostab kutsika vaid kuulutuse peale ning ei pea oluliseks tõupabereid ehk kui inimene ei huvitu oma kutsika vanema-test ega nende iseloomust. Niimoodi kutsikat ostes ei saa kuidagi teada, milliseks tema iseloom kasvades kuju-neb.

Mõnikord imestatakse, miks mõned inimesed päevade viisi koertega jälje-põllul, kuulekuse platsil või varruka-trennis mässavad. Sest see on lahe ho-bi, mis annab väga palju nii koerale kui koerajuhile. Samas on treening vunda-ment, mille pealt saab normaalseid kut-sikaid valida. Tänu sellele on teada, milline on kutsika vanemate närvisüs-teem, mida on oodata.

Muide, teenistustõugu koerte kol-mevõistlus IPO loodigi, testimaks nen-de omadusi. Et testida koerte närvisüs-

teemi ja iseloomu ning teha selle põh-jal aretusvalikuid. Esimesed IPO katsed korraldati enam kui sada aastat tagasi, 1901. aastal. Sellest ajast peale on kol-mevõistluse populaarsus aina kasva-nud. Üle maailma teeb igal aastal IPO eksami rohkem kui 100 000 koera. See on suur ja tugev süsteem, mis aitab säi-litada koertes seda, mida inimesed hin-davad – enesekindlust, head iseloomu jms.

Enesekindla ja julge koeraga on omanikul lihtsam

SPORTKOERADTeenistuskoerte kolmevõist-lust saab Rakvere staadionil näha 13. ja 14. juulil, see algab jäljekatsega, jätkub kuulekuse katsega ning seejärel tuleb kaitseosa.

Kui eelmistes lugudes tutvusta-sin kolmevõistluse IPO jälje- ja kuulekuse katset, siis nüüd on

järg kaitseosa käes. Seda nimetatak-se sportlaste seas ka varrukakatseks.

Kaitseosa koosneb “päti ja koera võitlusest”. Alustuseks peab koer ot-sima peidus olevat “pätti” ehk varru-kameest ning andma leidmisest hau-kumisega märku oma eemal seisvale omanikule. Järgnevad kontrolli nõud-vad elemendid. Näiteks tuleb koera-juhil ja koeral “pätti” konvoeerida (nagu politseinik), koer peab takista-ma “päti” põgenemiskatset ja ka rün-nakut. “Pätti” ehk varrukameest kait-seb samal ajal hammustuse eest suur varrukas, ja pange tähele – koer ham-mustab ainult seda varrukat, mitte inimest ennast. Kõige selle juures on koer koerajuhi kontrolli ja käsu all.

Varrukakatses peab koer olema julge ja enesekindel, kuid ka hästi kontrollitav. Teinekord arvatakse eks-likult, et kaitsetreening on koerte kur-jaks ajamine. Kindlasti mitte! Pigem

elab koer end varrukatreeningul väl-ja, saab hea füüsilise koormuse. Ja omanik õpib koera äärmuslikus olu-korras juhtima. Kaitsetreeningu läbi-nud koeraga on ka tavaelus lihtsam, sest ta on paremini kontrollitav ning samas enesekindlam.

Kaitseosa on koerte kolmevõistlu-se atraktiivseim osa ja meeldib pealt-vaatajatele kõige rohkem. Näiteks lõ-peb iga sooritus nn pikamaarünnaku-ga, kus “pätt” alustab rünnakut joos-tes ning ähvardades koera ja koera-juhti, kes seisavad rahulikult staadio-ni teises otsas. Omaniku loa peale lä-heb liikuma ka koer – et takistada “pätti”, ta kinni võtta ja kaitsta pere-meest. Järgnevad jooksva ja nuudiga vehkiva “päti” ning täiskiirusel liiku-va koera kohtumine ja võitlus. See kohtumine paneb publiku tavaliselt ahhetama, sest on nii võimas. Kaitse-osas tulevad koerte energia, kiirus ja teravus kõige paremini esile. See on ilus ja avaldab muljet ning väärib kindlasti vaatamist.

Kolmevõistluse kaitseosa paneb kaasa elama

4 X

KA

LEV

LIL

LEO

RG