K O H T U O T S U S E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohus Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht 17. mai 2010.a Tallinn

Kriminaalasja number 1-07- 16262

Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Meelika Aava ja Urmas Reinola

Kohtuistungi sekretär

Tatjana Derkatš

Kohtuistungi toimumise aeg ja koht

20. aprill 2010.a, avalik kohtuistung, Tallinn

Kriminaalasi

Liis Haaveli süüdistus KarS § 209 lg 2 p 1, 2, 3; 213, 349 ja 199 lg 2 p 8 järgi, Vello Loiti süüdistus KarS § 209 lg 2 p 1, 2, 3 järgi ja Raivo Palmre süüdistus KarS § 349; 209 lg 1 – 22 lg 3 järgi üldmenetluses.

Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 11. veebruari 2010.a otsus

Apellatsioonide esitajad Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Vallo Kariler, süüdistatav Liis Haavel ja tema kaitsjad Sven Sillar ja Owe Ladva, süüdistatava Vello Loidi kaitsja adv Sven Sillar

Prokurör Vallo Kariler

Süüdistatavad Liis Haavel

sünd 02.05.1979.a Eesti kodanik, elukoht XXXXXXXXX XXX XX-XX XXXXXXX, varem karistatud 13.09.2006.a Harju Maakohtu poolt KarS § 209 lg 1, 344 lg 1 ja 345 lg 1 järgi rahalise karistusega 8000 krooni.

Vello Loit sünd 23.02.1964.a, Eesti kodanik, elukoht XXXXXXXXXX XXX XX-XX XXXXXXX, varem kohtu poolt karistatud.

Kaitsjad Adv Owe Ladva ja Jugans Grossmann

RESOLUTSIOON

2

Tühistada Harju Maakohtu 11. veebruari 2010.a otsus osaliselt Liis Haaveli suhtes KarS § 73 sätete kohaldamises.

Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

Prokuröri apellatsioon rahuldada.

Liis Haaveli, tema kaitsjate ja Vello Loidi kaitsja apellatsioonid jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Harju Maakohtu 11.02.2010.a otsusega tunnistati Liis Haavel süüdi KarS § 209 lg 2 p 1, 2, 3 ja 349 järgi ning karistati 4 aastase vangistusega, KarS § 213 järgi 1 aastase vangistusega ning § 199 lg 1 järgi 6 kuulise vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 4 aastat vangistust. KarS § 73 lg 1, 2 alusel määrati, et koheselt kuulub kandmisele 6 kuud vangistust, mille hulka arvati KarS § 68 lg 1 alusel eelvangistuses viibitud 1 kuu ja 19 päeva. Koheselt kandmisele kuuluvaks karistuseks jäi 4 kuud ja 11 päeva vangistust. Kohus määras, et ülejäänud 3 aasta ja 6 kuu pikkust vangistust ei pöörata tingimisi täitmisele 5-aastase katseajaga. Ärakantava karistuse alguseks loeti karistuse kandmisele asumise päev. Vello Loit tunnistati süüdi KarS § 209 lg 2 p 1, 2, 3 järgi ja karistuseks mõisteti 2 aastat ja 6 kuud vangistust. KarS § 74, 75 alusel ei pööratud karistust tingimisi täitmisele 3 aastase katseajaga. Karistuse hulka arvati KarS § 68 lg 1 alusel eelvangistuses viibitud 1 kuu ja 9 päeva. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi ka Raivo Palmre, kuid tema suhtes ei ole kohtuotsust vaidlustatud. 2. Liis Haavel tunnistati KarS § 209 lg 2 p 1, 2, 3 järgi süüdi alljärgnevas: 2.1 L. Haavel koos Vello Loitiga, kasutades ära asjaolu, et K. E. on kõrges eas üksinda elav naisterahvas, korraldas varalise kasu saamise eesmärgil 15.10.2002.a Tallinna notari J. H. notaribüroos Tallinnas notar J. H. juuresolekul volikirja koostamise, millega K. E. volitas O. K. valitsema, kasutama ja käsutama temale kuuluvat vara Tallinnas XXXXXX XXX XX, sõlmima nimetatud vara valitsemise, kasutamise ja käsutamise suhtes kõiki seadusega lubatud tehinguid, müüma ja koormama ehitisi, kinnistuid ja muud vara, sõlmima varakasutuse ja muid lepinguid, kusjuures K. E. ei saanud aru, et tema poolt allakirjutatud volituse sisu tähendas sisuliselt oma vara võõrandamise lubamist. Seejärel sõlmis Liis Haavel 12.12.2002.a XXXXXXXX XXX XX XX notari I. R. notaribüroos I. R. juuresolekul Vello Loit`i esindajana, Vello Loit`i ja K. E.`u, kelle esindajaks oli O. K., vahel ehitise müügilepingu sõlmimise, mille sisuks oli Tallinnas

3

XXXXXX XXX XX asuvate ehitiste ja rajatiste, milliste hulka kuulusid ühekorruseline elamu, kuur, käimla, kaev, piire ja väravad, müük Vello Loit`ile. Ostu-müügilepingu kohaselt pidi K. E. saama lepingu esemeks olevate ehitiste ja rajatiste eest 400 000 krooni, kusjuures lepingu kohaselt on ostja kinnitanud, et müügihind on tasutud enne lepingule allakirjutamist, kuid mida K. E. pole ei enne ega pärast ostu-müügilepingu sõlmimist saanud. Seega loodi Liis Haaveli ja Vello Loit`i poolt varalise kasu saamise eesmärgil K. E., kes ei olnud teadlik sellest, et ta andis volikirjaga õiguse talle kuuluv vara võõrandada ja ei saanud ka vara müügi eest lepingus ettenähtud müügihinda, ebaõige ettekujutus temale kuuluvate ehitise ja rajatistega teostatavate toimingute sisu osas ja viidi ta eksitusse tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomise teel kallutades teda tegema tehingu – volituse andmise vara müügiks, tekitades K. E. varalise kahju ja millega Vello Loit sai varalist kasu omandiõiguse näol kinnisasjale, millise väärtuseks oli lepingujärgselt 400 000 krooni (seega kahju suures ulatuses). 2.2 Liis Haavel, varem kelmuse toimepannud isikuna korraldas L. V.i nime all esinedes grupis koos Vello Loit`iga varalise kasu saamise S. E. pettuse teel. Liis Haavel, esinedes L. V. nime all, kasutades ära asjaolu, et S. E. on üksinda elav kõrges eas naisterahvas, esitas S. E. ettekäändena talle kuuluva maaga seotud toimingute teostamise vajalikkuse, selleks, et notari juures sõlmida kinkeleping. Seejärel korraldas Liis Haavel koos Vello Loit`iga 04.02.2004.a XXXXXXXX notari I. R. notaribüroos notar M. T. juuresolekul S. E. ja Vello Loit`i vahel kinnistu kinkelepingu ja asjaõiguslepingu sõlmimise, mille sisuks oli Tallinnas XXXXXXXX XXX XXXX asuva kinnisasja – elamumaa katastritunnusega XXXXX:XXX:XXXX pindalaga 580 m2 koos selle oluliste osade ja päraldistega, mis on kantud kinnistusregistri registriossa nr XXXXX, kinkimine ning omandiõiguse üleandmine Vello Loit`ile. Seejuures ei enne tehingu tegemist ega tehingu tegemise ajal ei teavitanud Liis Haavel S. E. kinkelepinguga kaasnevast kinnisasja omandiõiguse üleminekust Vello Loit`ile. Seega S. E. sõlmides kinkelepingu teadmises, et tegemist on maaga seotud toimingutega seonduva lepinguga ja olles isikuks, kellel hiljem teostatud ambulatoorse kohtupsühhiaatriaekspertiisi kohaselt tuvastati peaaju koorealune vaskulaarne nõdrameelsus ja neurosensoorne kuulmislangus ning kes kinkelepingu sõlmimise oli nimetatud psüühikahäiretest tingituna otsusevõimetu, ei saanud aru sellest, et kinkelepingu sõlmimisega tema oma omandist ilma jääb. Seega tekitas Liis Haavel koos Vello Loit`iga varalise kasu saamise eesmärgil S. E. arusaama, et tegelikult jääb S. E. endiselt kinnisasja omanikuks, viis Liis Haavel vale nime all esinedes koos Vello Loit`iga S. E.i tahtlikult eksitusse tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomise teel, tekitades S. E. varalise kahju ja millega Vello Loit sai varalist kasu omandiõiguse näol kinnisasjale, millise väärtuseks oli lepingujärgselt 500 000 krooni. 2.3 Liis Haavel koos Vello Loit`iga, kasutades ära O. A.`i kõrget iga, korraldas varalise kasu saamise eesmärgil 11.02.2003.a Tallinnas, XXXXXXXXXX XX XX asuvas Tallinna notari E. U. notaribüroos notar E. U. juuresolekul volikirja koostamise, millega O. A. volitas Liis Haavelit kinkima O. A.`ile kuuluvad ehitised asukohaga Harju maakond, XXX XXXX, XXXXXXXX XXXX, XXXXXXXXX XXXX, kusjuures O. A. ei s aanud aru, et tegemist on sisuliselt omandiõigusest loobumisega kinkimise näol, vaid teades, et tegemist on maa erastamise ja tühjalt seisva maa müügiga. Seejärel Liis Haavel, esindades O. A.`i, 13.02.2003.a XXXXXX, XXXXXXXX XXX XX asuvas XXXXX notari R. J. notaribüroos notar R. J. juuresolekul sõlmis O. A.`i ja Vello Loit`i vahel ehitise kinkelepingu sõlmimise, mille sisuks oli aadressil Harju maakond, XXX

4

XXXX, XXXXXXXX XXXX, XXXXXXXXX XXXX asuvate ehitist e ja rajatiste – ühekorruselise elamu, lauda, kaevu ja puurkaevu, kinkimine Vello Loit`ile. Seega loodi Liis Haaveli ja Vello Loit`i poolt varalise kasu saamise eesmärgil O. A.`ile, kes ei olnud teadlik sellest, et ta andis volikirjaga õiguse talle kuuluv vara kinkida ja kellel olid ambulatoorse kohtupsühhiaatriaekspertiisi kohaselt vaimsest alaarengust tingitud psüühikahäired, mis takistasid tal aru saamast tehingu tegelikku tähendust, ebaõige ettekujutus temale kuuluvate ehitise ja rajatistega teostatavate toimingute sisu osas ja viidi ta eksitusse tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomise teel kallutades teda tegema tehingut – volituse andmise vara kinkimiseks, tekitades O. A.`ile varalise kahju ja millega Vello Loit sai varalist kasu omandiõiguse näol ehitistele ja rajatistele, milliste väärtuseks oli kinkelepingu kohaselt märgitud 10 000 krooni. 2.4 Liis Haavel esitles varalise kasu saamise eesmärgil ennast V. L. kui välisriigis elava eesti soost üksiku isiku esindajat, kelle sooviks on aidata puuduses kannatavaid kaasmaalasi ja kasutades ära asjaolu, et V. L. on üksinda elav kõrges eas naisterahvas, väitis, et notari juures on vajalik sõlmida leping, mis tagab talle kuuluva maja korrastamiseks vajaliku abiraha saabumise ja laenu võtmise. Seejärel 27.06.2003.a Tallinnas, XXXXX XXX XX asuvas Tallinna notari J. H. notaribüroos notari J. H. juuresolekul sõlmis Liis Haavel V. L. ehitise kinkelepingu ja maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise lepingu ning pandilepingu, mille sisuks oli aadressil XXXXXXX X/ XXXXXXX X, Tallinn asuva vallasasjadest ehitiste ja rajatiste - elamu, majandushoone, garaaži, kaevu ja piirete kinkimine Liis Haavelile ning maatüki, suurusega 1821m2,

tagastamise nõudeõiguse, milline tulenes Tallinna Linnakomisjoni 12.05.1997.a otsusest nr 8850, loovutamine V. L. poolt Liis Haavelile. Pandilepingu sisuks oli pandi seadmine ehitistele ja rajatistele OÜ-lt K. 50 000 krooni suuruses summas saadava laenu tagatiseks. Seejuures ei enne tehingu tegemist ega tehingu tegemise ajal ei teavitanud Liis Haavel V. L. kinkelepinguga ja maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise lepinguga ehitise omandiõiguse ning maa tagastamise nõudeõiguse üleminekust, vaid kinnitas, et tegemist on abistamise jaoks vajaliku lepinguga ning kinkeleping on lihtsalt formaalsus. V. L., olles kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti kohaselt tehingu tegemise ajal küll otsusevõimeline, ei saanud siiski aru tehingu tegelikust sisust. Samuti ei kasutanud Liis Haavel saadud laenu ehitiste ja rajatiste remondiks ning uuendamiseks, ehkki oli seda V. L. eelnevalt lubanud. Seega Liis Haavel tekitas varalise kasu saamise eesmärgil V. L. arusaama, et tegelikult jääb V. L. endiselt ehitiste ja rajatiste omanikuks, samuti tekitas temas eksliku arusaama selle kohta, et pandi tagatisel saadud laenu kasutatakse ehitiste ja rajatiste remondiks, viis Liis Haavel V. L. tahtlikult eksitusse tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomise teel kallutades teda selliste asjaolude tõttu tegema tehingu, tekitades talle varalise kahju ja saades ise varalist kasu maa nõudeõiguse väärtuse ulatuses, s.o. 1 092 600 krooni suuruses summas ning ehitiste ja rajatiste väärtuse ulatuses, s.o. 1 000 000 krooni suuruses summas, kokku seega 2 092 600 krooni suuruses summas. Seega arvestades 2003.a kehtinud 2160 krooni suurust kuupalga alammäära, moodustab 2 092 600 krooni suure varalise kahju, seega kelmuse suures ulatuses. 2.5 26.10.2004.a pöördus L. Haavel varalise kasu saamise eesmärgil B. V. poole palvega osta B. V. nimel järelmaksuga endale sülearvuti AS-st E., lubades ise täies ulatuses tasuda järelmaksulepingust tulenevad osamaksed. B. V. sõlmiski 26.10.2004.a AS-iga E. sülearvuti Fujitsu Siemens Amilo 16825 maksumusega 14 990 krooni, soetamiseks järelmaksu müügilepingu nr XXXXXXX makseperioodiga 36 kuud osamaksetega 500,65 krooni kuus, lõpptähtajaga 23.10.2007.a ning sissemaksega 749,50 krooni koos lepingu sõlmimise tasuga 100 krooni.

5

Sissemakse ja lepingu sõlmimise tasu maksis Liis Haavel ja pärast lepingu sõlmimist tõi B. V. veel 1000 krooni, kuid Liis Haavel, saades valduse sülearvutile, vaatamata suulisele lubadusele ei tasunud enam B. V. ega AS-ile E. järelmaksulepingu alusel ettenähtud summadest rohkem midagi, olles kavatsenud seda mitte teha juba enne lepingu sõlmimist. Seega viis Liis Haavel B. V. tahtlikult eksitusse tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomise teel, luues talle ettekujutuse enda maksevalmidusest ja maksmise soovist, kallutades selliselt B. V. tegema tehingu, mille tagajärjel B. V. tasus 3 aasta jooksul ise kõik järelmaksu osamaksed, saamata seejuures samas väärtuses midagi vastu, mistõttu B. V. sai varalist kahju ja Liis Haavel varalist kasu 13 140,50 krooni suuruses summas. 2.6 28.11.2004.a palus L. Haavel varalise kasu saamise eesmärgil L. L., et L. L. isikuna, kes omab kehtivat kliendilepingut E. AS-ga, sõlmiks E. AS-ga järelmaksulepingu sülearvuti omandamiseks enda nimel lubades seejuures ise kõik osamaksed täies ulatuses tasuda. L. L. sõlmiski 28.11.2004.a E. AS-ga järelmaksu müügilepingu nr XXXXXXX sülearvuti HP NX9020 maksumusega 14 290 krooni ja võrgukaardi MSI maksumusega 490 krooni omandamiseks, makseperioodiga 36 kuud, osamaksetega 519,62 krooni kuus, lõpptähtajaga 23.11.2007.a, võttes sellega endale lepingulise kohustuse tasuda sülearvuti eest. Liis Haavel, saades valduse sülearvutile, vaatamata suulisele lubadusele ja kirjalikule omakäelisele kinnitusele osamaksete tasumise kohta, ei asunud täitma L. L. antud lubadust tasuda osamakseid, olles kavatsenud seda mitte teha juba enne lepingu sõlmimist. Seega viis Liis Haavel L. L. tahtlikult eksitusse tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomise teel, luues talle ettekujutuse enda maksevalmidusest ja maksmise soovist, kallutades selliselt L. L. tegema tehingu, mille tagajärjel L. L. tasus 3 aasta jooksul ise kõik järelmaksu osamaksed, saamata seejuures samas väärtuses midagi vastu, mistõttu L. L. sai varalist kahju ja Liis Haavel varalist kasu 14 780 krooni suuruses summas. 2.7 28.06.2005.a palus L. Haavel K. K., et K. K. isikuna, kes omab kehtivat kliendilepingut E. AS-ga, sõlmiks E. AS-ga järelmaksulepingu sülearvuti omandamiseks enda nimel, lubades seejuures ise kõik osamaksed täies ulatuses tasuda. 28.06.2005.a sõlmiski K. K. AS-ga E. järelmaksu müügilepingu nr XXXXXXX sülearvuti Fujitsu Siemens Amilo L1300 maksumusega 14 490 krooni omandamiseks ning ostja kohustusega 36 kuulise järelmaksuperioodi jooksul tasuda igakuiselt 483,95 krooni suuruses osamakseid lõpliku tähtajaga 23.06.2008. Liis Haavel, saades valduse sülearvutile, vaatamata K. K. antud suulisele lubadusele tasuda täies ulatuses järelmaksu osamaksed, tasus lepingu sõlmimise järgselt esimese sissemakse, s.o. 724,50 krooni ja lepingutasu 100 krooni, kuid jättis ülejäänud maksed 13 765,50 krooni ulatuses tasumata, olles juba lepingu sõlmimise ajal kavatsenud täies ulatuses osamakseid mitte maksta. Seega viis Liis Haavel K. K. tahtlikult eksitusse tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomise teel, luues talle ettekujutuse enda maksevalmidusest ja maksmise soovist, kallutades selliselt K. K. tegema tehingu, mille tagajärjel K. K. tekkis kohustus 3 aasta jooksul tasuda ise kõik järelmaksu osamaksed, saamata seejuures samas väärtuses midagi vastu, tekitades K. K. varalise kahju tasutud ja veel tasumisele kuuluvate osamaksete ulatuses, s.o. 13 765,50 krooni suuruses summas ja saades ise samas ulatuses varalist kasu. 2.8 28.09.2005.a palus L. Haavel A. S. sõlmida AS-ga E. järelmaksulepingu sülearvuti omandamiseks enda nimel lubades seejuures ise kõik osamaksed täies ulatuses tasuda. 28.09.2005.a sõlmiski A. S. AS-ga E. teeninduspunktis Tallinnas XXXXX XX järelmaksu müügilepingu nr XXXXXXX sülearvuti Fujitsu Siemens Amilo 1310G maksumusega 13 990

6

krooni omandamiseks ning ostja kohustusega 36 kuulise järelmaksuperioodi jooksul tasuda igakuiselt 491,85 krooni suuruses osamakseid lõpliku tähtajaga 23.09.2008. Liis Haavel, saades valduse sülearvutile, vaatamata A. S. antud suulisele lubadusele tasuda täies ulatuses järelmaksu osamaksed, tasus lepingu sõlmimise järgselt 2951,10 krooni, kuid jättis ülejäänud maksed, 11 038,90 krooni ulatuses tasumata, olles juba lepingu sõlmimise ajal kavatsenud täies ulatuses osamakseid mitte maksta. Seega viis Liis Haavel A. S. tahtlikult eksitusse tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomise teel, luues talle ettekujutuse enda maksevalmidusest ja maksmise soovist, kallutades selliselt A. S. tegema tehingu, mille tagajärjel A. S. tekkis kohustus 3 aasta jooksul tasuda ise kõik järelmaksu osamaksed, saamata seejuures samas väärtuses midagi vastu, tekitades A. S. varalise kahju A. S. vastu AS-i E. poolt esitatud nõude, s.o. tasumata jäänud osamaksete ulatuses, s.o. 11 038,90 krooni suuruses summas ja saades ise samas ulatuses varalist kasu. 2.9 Liis Haavel varem kelmuse toimepannud isikuna sai varalise kasu saamise eesmärgil enda valdusse M. T.`i nimele 30.04.2003.a välja antud Eesti Vabariigi passi nr XXXXXXXX, väites M. T.`ile, et seda on vaja M. T.`ile kuuldeaparaadi soetamiseks vajaliku abi osutamiseks, sõlmis M. T.`ina esinedes ja AS XXX klienditeenindajale M. T.`i passi esitades 30.08.2004.a AS XXX esinduses aadressil Tallinn, XXXXXXX XXX XXX/XXX liitumislepingu Seenior paketi tingimustel ja mobiiltelefoni järelmaksu müügilepingu järelmaksu perioodiga 12 kuud, igakuise maksega 175 krooni kuus, lõpliku tähtajaga 2005.a juulikuu. Liitumislepingu ja järelmaksu müügilepingu alusel väljastati Liis Haavelile mobiiltelefon Nokia 3100 maksumusega 2100 krooni ja SIM kaart telefoninumbriga XXXXXXX. Selliselt lõi Liis Haavel teise isikuna esinedes klienditeenindajale ebaõige ettekujutuse tegelikest asjaoludest, mille tõttu tegi klienditeenindaja AS XXX nimel varakäsutuse Liis Haavelile ja mille tõttu tekkis M. T.`il kohustus tasuda järelmaksulepingust tulenevaid osamakseid. Seetõttu sai Liis Haavel varalist kasu mobiiltelefoni maksumuse ulatuses, s.o. 2100 krooni suuruses summas ja M. T. varalist kahju lisaks mobiiltelefoni maksumusele ka osamaksete tasumata jätmisest tekkinud viiviste tõttu, kokku summas 4056,15 krooni. 2.10 Liis Haavel, saanud eelnevalt enda valdusse P. L. Eesti Vabariigi passi nr XXXXXXXX koopia ja Hansapanga arveldusarve numbri, sõlmis varalise kasu saamise eesmärgil P. L. nõusolekuta 05.10.2004.a AS-is E., asukohaga Tallinn, XXXXX XX, P. L. nimelt ning P. L. passi koopiat ja arveldusarve numbrit XXXXXXXXXXX kasutades, sülearvuti järelmaksu müügilepingu nr XXX/XXXXX, saades selliselt enda valdusse lepingujärgse kauba - sülearvuti Fujitsu-Siemens AMILO L6825 väärtusega 14 990 krooni Selliselt lõi Liis Haavel teise isikuna esinedes ja eesmärgiga mitte tasuda sülearvuti eest, AS-i E. klienditeenindajale ebaõige ettekujutuse tegelikest asjaoludest, s.o. isikust, kes on tegelikult lepingu pooleks, samuti lepingus ostjana märgitud isiku tegelikust soovist sellist tehingut teostada, mille tulemusena sai Liis Haavel varalist kasu sülearvuti maksumuse ulatuses, s.o. 14 990 krooni suuruses summas, tekitades P. L. varalise kahju - järelmaksu müügilepingu alusel kohustuse tasuda maksegraafiku alusel hiljemalt 15.10.2007.a lepingujärgse põhisumma 14 990 krooni ja intressi 3982 krooni, kokku 18 972 krooni. 2.11 12.10.2004.a sai L. Haavel enda valdusse K. N. Eesti Vabariigi passi nr XXXXXXXX ja Hansapanga arveldusarve numbri XXXXXXXXXX, kasutades selleks ettekäänet, et tema enda arveldusarve on arestitud ja tema tuttav soovib talle raha üle kanda.

7

Seejärel 12.10.2004.a sõlmis Liis Haavel Tallinnas, XXXXXXXXX X asuvas E. AS-is K. N. nimelt ja tema passi ning pangakonto numbrit kasutades AS-iga E. järelmaksu müügileping nr XXX/XXXXX, saades selliselt enda valdusse lepingujärgse kauba - sülearvuti Fujitsu-Siemens AMILO L6825 väärtusega 14 990 krooni. Selliselt lõi Liis Haavel, eesmärgiga mitte tasuda sülearvuti eest, ebaõige ettekujutuse K. N.`le tema passi ja arveldusarve numbri kasutamise eesmärgist, samuti ebaõige ettekujutuse oma arveldusarve aresti all olekust ning AS-i E. klienditeenindajale ebaõige ettekujutuse isikust, kes on tegelikult lepingu pooleks ja lepingus ostjana märgitud isiku tegelikust soovist sellist tehingut teostada, mille tulemusena sai Liis Haavel varalist kasu sülearvuti maksumuse ulatuses, s.o. 14 990 krooni suuruses summas, tekitades K. N.`le varalise kahju - järelmaksu müügilepingu alusel kohustuse tasuda maksegraafiku alusel hiljemalt 15.10.2007.a lepingujärgse põhisumma 14 990 krooni ja intressi 3982 krooni, kokku 18 972 krooni. 2.12 Liis Haavel, esinedes L. L. nime all, palus H. K. lõpetada tähtajaline hoius ja võtta seejärel arvelduskontolt sularahas välja, lubades selle hoiustada enda juures kodus asuvas seifis, põhjendades selliselt raha hoidmist kui kindlamat varianti võrreldes raha hoidmisega pangas. H. K. lõpetaski 26.11.2008.a AS-is H., asukohaga Tallinn, XXXXXXXXX X, tähtajalise hoiuse nr XXXXXXXXXXXX summas 300 000 krooni ja see kanti H. K. arvelduskontole nr XXXXXXXXX, kuskohast H. K. kokku 50 000 krooni 10 000 krooni suurustes summades 26.11.2008.a välja võttis. Asudes enda kodus 26.11.2008.a, aadressil Tallinn, XXXXXXXXX XXX XX-XX, luges H. K. koos Liis Haaveliga sularahaautomaadist välja võetud raha 50 000 krooni suuruses summas üle ja seejärel võttis Liis Haavel seejärel selle rahasumma enda kätte, lubades seda hoiustada oma kodus, kuid jättis raha hiljem H. K. tema korduval nõudmisel tagastamata, omamata selleks soovi juba raha saamise eelselt ja olles oma eesmärgi saavutamiseks juba varasemalt loonud H. K. ebaõige ettekujutuse enda isikust ning kasutades ära ka tekkinud usalduslikku suhet H. K., sai ebaseaduslikult varalist kasu 50 000 krooni ulatuses. Liis Haavel, esinedes L. L. nime all, tutvustas ajavahemikul 27.11.2008.a kuni 08.12.2008.a H. K. Raivo Palmret kui isikut, kellelt tal on võimalik 400 000 krooni suuruses summas laenu saada ja seejärel H. K. võlgu olev 100 000 krooni tagasi maksta. Liis Haaveli sõnul oli selleks vaja Raivo Palmre poolt makstav 400 000 krooni kanda H. K. arvelduskontole. Samuti vajas Liis Haavel selleks toiminguks ühtlasi H. K. ID kaarti, mille H. K. talle ka andis lootuses oma raha tagasi saada. Selle asemel, et Raivo Palmrelt raha üle kanda, saatis Liis Haavel Raivo Palmre 08.12.2008.a AS-i H. kontorisse, et Raivo Palmre esineks seal H. K. ja kasutades H. K. ID kaarti lõpetaks H. K. avatud tähtajalised hoiused ja võtaks raha välja. 08.12.2008.a esitaski Raivo Palmre AS-i H. XXXXX XXXXX kontoris aadressil Tallinn, XXXXXXXXXXX XX pangatöötajale H. R. H. K. ID kaardi nr XXXXXXXX ja H. K. esinedes esitas avalduse tähtajaliste hoiuste lõpetamiseks, mille tõttu AS-i H. poolt lõpetati 09.04.2008.a avatud tähtajaline hoius nr XXXXXXXXXXX summas 200 000 krooni ja 27.11.2008.a avatud tähtajaline hoius nr XXXXXXXXXXX summas 200 000 krooni ning nimetatud summad kanti 08.12.2008.a H. K. arvelduskontole nr XXXXXXXXXX AS-is H.. Seejärel teatas Liis Haavel H. K., et ülekanne on tehtud ja H. K., arvates, et tegemist on tema arvelduskontole Raivo Palmre poolt üle kantud summadega võttis oma arvelduskontolt sularahas välja ajavahemikul 10.12.2008.a kuni 15.12.2008.a 30-l korral 10 000 krooni suuruste summade kaupa välja kokku 300 000 krooni ja andis selle summa Liis Haavelile, avastades hiljem, et tegelikult andis üle iseenda raha. Selliselt lõi Liis Haavel H. K. ebaõige ettekujutuse tema arvelduskontole üle kantud raha tegelikust päritolust ja soovist varasemat võlga tagastada, kasutades selleks Raivo Palmret

8

tekitamaks pangatöötajale ebaõige ettekujutuse tehingu teinud isikust, saades sellisel viisil ebaseaduslikult varalist kasu 300 000 krooni suuruses summas, tekitades samas summas H. K. varalise kahju. 2.13 KarS § 213 järgi tunnistati Liis Haavel süüdi selles, et tema, olles saanud eelnevalt enda valdusse I. V.’le XXXXXXXXXXXX väljastatud XXXXXXXXXX internetipanga kasutajatunnuse ja paroolid, kasutas neid I. V. nõusolekuta virtuaalsesse maksekeskkonda – XXXXXXXXXX internetipanka asukohaga XXX.XXXX.XXX sisenemiseks ja internetipangas I. V. XXXXXXXXXX arvelduskontolt nr XXXXXXXXXX maksekorralduste teostamiseks, teostades I. V. kui konto omaniku nõusolekuta 03.08.2007.a kell 16.18 maksekorralduse summas 10 000 krooni, 07.08.2007.a kell 16.39 maksekorralduse summas 7000 krooni ja 16.08.2007 kell 15.15 maksekorralduse summas 1500 krooni, I. V.le kuuluva raha ülekandmiseks teise isiku, s.o. H. S., arvelduskontole nr XXXXXXXXXXX XXX XXXXXX XXXXXXXXXX, mõjutades selliselt arvutisüsteemis andmete töötlemise tulemust andmetöötlusprotsessi lubamatu käivitamise kaudu. Seejärel võttis Liis Haavel H. S. pangakaarti kasutades ajavahemikul 04.08.2007.a kuni 05.09.2007.a H. S. arvelduskontolt sinna I. V. arvelduskontolt kantud raha Tallinnas, Pärnu mnt 139 ja Mustamäe tee 45 asuvatest sularahaautomaatidest välja, saades sellega varalist kasu summas 18 500 krooni. 2.14 KarS § 349 järgi tunnistati Liis Haavel süüdi selles, et tema esitas 12.10.2004.a E. AS-i XXXXXXXXX esinduses aadressil Tallinn, XXXXXXXXX X klienditeenindajale K. N. nimele 08.11.1996.a välja antud kehtiva Eesti Vabariigi passi nr XXXXXXXX eesmärgiga selle dokumendi alusel sõlmida K. N. nimele sülearvuti järelmaksu müügileping ja saada sülearvuti omanikuks ning vabaneda kohustusest tasuda sülearvuti eest. 2.15 KarS § 199 lg 1 järgi tunnistati L. Haavel süüdi selles, et tema võttis H. K. korteris 26.11.2008.a Tallinnas XXXXXXXXX XXX XX-XX omavoliliselt enda valdusse H. K. 18.11.2008.a AS-i H. poolt väljastatud deebetkaardi ja olles varasemalt jätnud enda kätte kaardi kasutamiseks ettenähtud PIN koodid, võttis H. K. deebetkaarti ja PIN koode arvelduskontole ligipääsuks kasutades, H. K. arvelduskontolt 27.11.2008.a kella 12.13 ja 12.16 vahel sularahaautomaadist viiel korral sularahas 10 000 krooni kaupa välja H. K. kuuluva raha kokku 50 000 krooni, millise omastas ebaseaduslikult. 3. Vello Loit tunnistati süüdi KarS § 209 lg 2 p 1, 2,3 järgi kolmes kelmuses, mis olid toime pandud koos Liis Haaveliga ning milledes olid kannatanuteks K. E., S. E. ja O. A.. Vello Loidile oli neis episoodides esitatud samasisuline süüdistus nagu Liis Haavelilegi. APELLATSIOONID 4. Prokuröri apellatsioon Apellatsioonis vaidlustatakse maakohtu otsus üksnes Liis Haavelile mõistetud vangistuse osalise täitmisele pööramise osas ning taotletakse uue otsusega Liis Haaveli karistamist 4 aastase reaalse vangistusega, arvestades eelvangistuses viibitud aja arvamist karistuse hulka. Prokurör refereerib maakohtu otsuses esitatud L. Haavelile karistuse mõistmist käsitlevaid asjaolusid ning rõhutab järgmist.

9

Kelmuse puhul on tegemist raske varavastase kuriteoga. Kuigi KarS §-de 73 ja 74 sätestatust ei tulene karistusest tingimisi vabastamise keeldu ka raskemate kuritegude puhul, on see võimalik siiski vaid tingimusel, et selline karistusest vabastamine on põhjendatav samaaegselt nii kuriteo toimepanemise asjaolusid kui ka süüdlase isikut iseloomustavatest erandlikest asjaoludest lähtuvalt. Kohus tunnistas L. Haaveli süüdi 13-s kelmuse episoodis, ühes arvutikelmuses, varguses ja tähtsa isikliku dokumendi kuritarvitamise episoodis. Karistanud teda kogumis 4-aastase vangistusega, tulnuks karistusest tingimisi vabastamise kaalumisel arvestada põhjalikult nii kuriteo asjaolude kui ka süüdlase isikuga. Käesoleval juhul on kuriteo toimepanemise asjaoludeks kuritegude korduv toimepanek kõrges eas isikute suhtes ja mitmele kannatanule suure varalise kahju põhjustamine. Riigikohus on leidnud, et ühe ja sama asjaolu arvestamine nii süü suuruse osas kui ka karistusest vabastamise puhul ei ole seadusega vastuolus (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). Omakasu ajendit on maakohus pidanud eriti küüniliseks. Kuriteo eriline küünilisus on tunnuseks, millega saab lugeda tegu iseäranis taunitavaks ja sellega peab ühtlasi arvestama ka süüdimõistetu tingimisi vabastamise otsustamisel, sest see asjaolu väljendab isiku suhtumist üldiselt kaaskodanikesse. Prokurör ei nõustu maakohtuga selles, et kõrges eas isikute hulka on loetud üksnes need isikud, kelle vanus ületab 75 aastat. Tervislikku seisundit arvestades on põhjendatud ka S. E. (vanus 67 aastat) , O. A. (64 aastat) ja L. L. (71) aastat paigutamine kõrges eas isikute alla, kuna ka tervisehäired ja sellest tulenev arusaamisvõime vähenemine võib olla kõrges eas isiku tunnuseks. Raskendava asjaoluna vanuse arvestamise aluseks ei saa olla asjaolu, kas isik on täpselt 75 aastat vana või rohkem, vaid tegemist on isiku, kelle suhtes tegu toime pandi, füsioloogilisest ja vaimsest seisundist lähtuv kriteerium. Seaduse mõte ei ole olnud selles, et tõmmata mingit ranget ajalist joont, vaid lähtuda konkreetsest isikust. Pealegi on üldteada, et vanus, mis nähtub isiku passist, ei pruugi olla samane tema bioloogilise vanusega. Inimesed vananevad bioloogiliselt erinevalt. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-136-96 kohaselt on isiku raugaks tunnistamisel vaja tuvastada ka isiku organismi taandareng, mis sisaldab psüühilist, tihti aga ka füüsilist võimetust tavakohaselt käituda. Antud asjas on S. E. ja O. A. tervislikku seisundit hinnatud kui dementset ja võimetust mõistma ümbritsevat täiel määral. Kannatanute ea lugemine kõrges eas olevaks ja seega raskendavaks asjaoluks on põhjendatud ka süüdlase teo toimepanemise asjaolu arvestades, selles osas, et L. Haavel pani teod toime kannatanute vanust ära kasutades. L. L. puhul on maakohus arvestanud, et tegemist on nägemispuudega isikuga ning toonitanud, et L. Haavel kasutas ära just kannatanute vanust ning leides, et kaastunde äratamine on neist kergem. Kohus on ise viidanud L. Haaveli päevikule, kus tähestikulises järjekorras on 358 aadressi, millele juurdekirjutatud omanike sünniaastad viitavad enamikel juhtudel eakatele inimestele. On ilmne, et nooremate inimeste puhul ei oleks L. Haavelil ja V. Loidil selliste tehingute tegemine õnnestunud. Prokurör taotleb suure varalise kahju korduva põhjustamise arvestamist. Nelja kannatanu suhtes pani L. Haavel toime kelmuse, millega tekitas suure varalise kahju. Arvesse tuleb võtta ka seda, et L. Haavel kasutas rasedust ära kuritegude toimepanemisel, selleks, et tekitada kannatanutes enda suhtes kaastunnet. Selliselt kasutas ta pahatahtlikult ära

10

oma seisundit kahes episoodis. Selliste kuritegude rohkust arvestades ei ole põhjendatud süüdimõistetule tingimisi karistuse kohaldamine. Asjaolud, millega peab karistusest vabastamise puhul arvestama, on L. Haaveli kuritegelik elustiil ja tema poolt kuritegude toimepanemise süstemaatilisus. Kohus on oma otsuses sellele ka viidanud. Kuritegude toimepanemise rohkus, toimepanemise viis ja elustiil, annavad aluse järeldada, et L. Haavel ei tee mingeid järeldusi talle mõistetud tingimisi karistusest ja jätkab kuritegude toimepanemist. Sellele viitab tema poolt kogutud isikute andmete ulatus. Kuritegeliku eluviisi olemasolul ei saa lugeda põhjendatuks arvamust, et sellist isikut saab mõjutada tingimisi karistuse kohaldamisega. Prokurör viitab Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-40-04, milles on sedastatud, et karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks tuleb arvestada süüdlase isikut. Karistusest tingimisi vabastamisel on aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Seda seisukohta on Riigikohus rõhutanud korduvalt. Apellandi arvates eelnevat arvestades ei saa lugeda piisavalt erandlikuks asjaoluks kohtuotsuses märgitut, et L. Haavelil on alaline elukoht, tema ülalpidamisel on alaealised lapsed ja teda ei ole varem vangistusega karistatud. Raskendavate asjaolude rohkust, kergendavate asjaolude puudumist, kuritegude süstemaatilisust ja kuritegelikku elustiili arvesse võttes ei ole põhjendatud L. Haaveli karistusest vabastamine. Prokurör ei nõustu ka maakohtu seisukohaga L. Haaveli poolse kahju osalise hüvitamise osas, kuna kahju hüvitamine toimus ajal, mil L. Haavelil oli teada, et asi läheb kohtusse. Seega pole tegemist vabatahtliku hüvitamisega, vaid püüdega veenda kohut nagu asunuks ta täitma kannatanutele antud lubadusi. Siira soovi korral oleks ta maksnud neile raha juba kriminaalmenetluse alustamise järgselt. Prokurör viitab siinkohal Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-23-96, milles on väljendatud seisukohta, et kahju hüvitamine ei ole vaadeldav kergendava asaoluna olukorras, kus süüdlane on 1 aasta ja 8 kuu pärast kuriteo toimepanemist hüvitanud osa varalisest kahjust. K. K. ütlustest nähtub, et L. Haavel on talle hiljem hüvitanud 500 krooni, 2008.a veebruaris ja augustis saatis L. Haavel B. V. raha. Need kuriteod olid aga toime pandud 2004 ja 2005.a. Prokurör viitab Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-99-06, milles on rõhutatud, et kõigepealt peab kohus kaaluma vangistuse tingimisi kohaldamata jätmist ja vastavate aluste olemasolul saab kohus alles kaaluma hakata, kas on vajalik kohaldada šokivangistust. Prokurör märgib, et L. Haavel jätkas kuritegude toimepanemist pärast vahi alt vabastamist, mistõttu ei saa tehe järeldust, nagu mõjuks talle uuesti lühiajalise vangistuse kohaldamine, et saavutada šokivangistuse efekti. Riigikohus on viidatud otsuses märkinud, et lühivangistuse toimet oleks raske loota isiku puhul, kes on juba eelnevalt kogenud vabaduse võtmisega seonduvat. 1 kuu ja 19 päeva ulatuses vahi all viibimine on piisav aeg loomaks isikule arusaama kinnipidamise olemusest ja saavutamaks sellega nn šokivangistuse efekti. Kuid kuritegude toimepanemine kinnipidamise järgselt on ilmselgelt asjaoluks, millest tulenevalt saab teha ühese järelduse – kinnipidamist kogenud isik ei saanud aru selle vabadusepiiramise hoiatavast tähendusest. Puudub igasugune alus järeldada, et järgmise lühiajalise kinnipidamisega oleks selline efekt saavutatav. Prokurör on seisukohal, et maakohtu poolt mõistetud karistus selle tingimisi vabastamise osas ei vasta L. Haaveli poolt toimepandud kuritegude raskusele ja süüdimõistetu isikule 5. Liis Haaveli apellatsioon

11

Liis Haavel taotleb maakohtu otsuse tühistamist kannatanu K. E. puudutavas osas. Apellant märgib, et tegelikult pakkus maja müügiks R. V.. Ka maakohus viitab oma otsuses, et XXXXXX XXX XX tehinguga oli seotud veel isikuid peale L. Haaveli ja V. Loidi. Ta esitas kohtule kriminaaltoimiku, millest nähtub K. E. episoodis „P.“ esinenud R. V. ja tema karistusregister, sealhulgas kohtuotsused kelmuste toimepanemise kohta. Sellest toimikust tuleneb muuseas, kuidas R. V. andis teadlikult V. Loidi andmed, et vabaneda Pärnu Arestiamajst ja mistõttu oli V. Loit ekslikult tagaotsitav. Apellant märgib, et tema juuresolekul K. E. poolt allakirjutatud teksti käekiri erineb oluliselt tema poolt lepingu „Nõusolek“ K. E. jäetud eksemplarist. Ka nähtub O. K. ütlustest, et tema tegelikult sellist raha ei saanud, kuigi tema andis talle enne tehingut 50 000 krooni ja autos enne tehingut 350 000 krooni sularahas. O. K. kinnitas üksnes seda, mida tal paluti. Neid asjaolusid kinnitab ka tema pangakonto väljavõte. Maakohus on otsust tehes lähtunud liiga ühekülgselt ainult tunnistajate ütlustest, kellel on otsene varaline huvi antud kinnisvara objektidega ja millest lähtudes ei saa nende ütlusi tõe pähe võtta. Kui arvestada seni V. Loidi suhtes vastu võetud tsiviilkohtu otsuseid, siis võib tõdeda, et kohtunikud on avalikkuse poolt vägagi mõjutatud. Tehingud on pööratud kõik tagasi vaatamata sellele, et V. Loit on sinna omad investeeringud teinud. L. Haavel põhjendab valenimede kasutamist ning leiab, et selle asjaolu ettekäändeks toomine kohtu poolt oli põhjendamatu. Kohus lihtsalt ei tea notari töö ülesandeid, teema on võõras ja seetõttu kohtuotsuses ka absurdsed järeldused. L. Haavel märgib, et kui K. E. oli 2004.a võimeline osalema uurimistoimingutes ja neist aru saama, siis kuidas ta sai 2002.a tehingu tegemise ajal olla teo- ja tahtevõimetu ning mitte aru saada, mida ta tegi. Apellandi arusaamist mööda tahtis vana inimene lihtsalt rahu ja mängis naabritele lolli, et need teda aastatepikkuse niisama abistamise eest tangide vahele ei võtaks. Ka ei vasta tõele E. J. ütlused K. E. maja varisemisohtlikkuse kohta. Tegelikult tahtis K. E. oma elu lõpuni kodus elada ega tahtnud hooldekodusse minna. K. E. teovõimelisust kinnitavad ka tema poolt apellandile kirjutatud kirjad. Kohus kirjutab, et kui K. E. oleks soovinud maja müüa ja selle eest ka raha saanud, ei oleks hiljem pöördunud politseisse ja kohtusse tehingu tühisuse tuvastamiseks. See on üllatav, kuivõrd K. E. ei ole kunagi ise politseisse pöördunud, seda on teinud tema varast huvitatud tunnistaja ja naaber E. J. koos sugulastega. Apellant ei nõustu ka sellega, et kohus viitab kõikides episoodides tema päevikule kui kaudsele tõendile. See on ebaõiglane. Mis puutub aadressidesse, siis see ei olnud andmekaitseseadusega sel ajal keelatud. Kaastunde tekitamist ei ole ta kunagi püüdnud esile kutsuda. L. Haavel heidab kohtule ette, et arvesse ei võetud tema poolt esitatud Pärnu H. lepinguid ja tšekke, mis tõestavad faktiliselt, et tema esindas V. Loiti volikirja alusel. V. Loit andis osaliselt sularahas ja osaliselt oma tehingust tema arve peal raha XXXXXX XXX XX ostuks. Kõik rahad andis tema üle esindajale. Tema garanteeris läbi H. tehingu seaduspärasuse ja õigsuse. Ta ei saa aru, kuidas K. E. tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomise teel eksitusse viidi. Ebaõigeks peab L. Haavel veel asjaolu, et kohus toob esile tema ja V. Loidi lähedased suhted. See on lihtsalt vägisi paaripanek.

12

Teiseks vaidlustab L. Haavel kohtuotsuse kannatanu O. A. puudutavas episoodis. Esiteks märgib apellant, et ei ole kunagi O. A. juures käinud. Kuna V. Loit sõlmis 2002.a H. esindamise lepingu ja tema hakkas esindajaks, siis pikendas O. A. 1999.a tehtud volikirja, mille aadressis tehti notaris väike viga juba tema nimele, seetõttu tegi O. A. 2003.a uue samasisulise volikirja 3 aastase kehtivusajaga. Apellant ei nõustu kohtuga, et tema koos V. Loidiga selle tehingu koos korraldas. Kohus ei süvenenud kohtumaterjalidesse, on teinud otsuse avalikkuse surve all ja võtnud arvesse tunnistajate ühepoolseid ütlusi, samas mööda läinud olulistest tunnistajate ütlustest või siis neid moonutanud. Kahtlane on, et inimene, kes nagu kohus väidab, on psüühikahäiretega ja madala haridustasemega, käis siiski nelja notari juures 1995 -2003.a ja mitte ükski notar ei ole täheldanud O. A. puhul vaimset alaarengut. Samuti on absurdne kohtu väide nagu ei oleks O. A. teadlik olnud, et ta käis neli korda Tallinnas notaris. Laimav on ka see, nagu oleks tema V. Loitiga K. selja taga O. A. asju ajamas käinud. H. K. ja E. J. eelmises episoodis on ühine joon, nad on libeda jutuga, valetavad, nende jutu algus on vastuolus jutu lõpuga. Kuna notarid on inimestega igapäevaselt tihedad suhtlejad ja võivad liigitada inimesed nende iseloomu ja käitumise järgi gruppidesse ja sellest tulenevalt ka nende tahet arvestada, tuleb võtta arvesse nende arvamust. E. U. sõnade kohaselt oli O. A. lihtne maamees ja notarit ei takistanud kuidagi tema madal haridustase. Kohus on sihilikult need ütlused kõrvale jätnud. O. A. ütlusi arvestas aga kohus osaliselt, mis tegelikult tõestabki tema ja V. Loidi süütust. Kohus ei taha aga avalikkuse survel pettumust valmistada. Selle episoodi puhul tuleb märkida, et esitatud kriminaaltoimikust ilmneb J. G. ja R. V. suhe. Apellant viitab O. A. ütlustele, mille kohaselt 2003.a alguses käisid tema juures kaks meest ja naine, kes pakkusid igakülgset abi nii maa erastamisel kui võõrandamisel. Sellel eesmärgil käidi samade isikutega Pärnu mnt alguses ametniku juures. Samas kinnitab kannatanu, et nemad V. Loidiga on kannatanu ja H. K. jaoks võhivõõrad, mis on ka täiesti õige. O. A. ei oska kinnitada, et tema ja V. Loidi puhul on tegu samade isikutega, kes 2003.a alguses tema juures käisid. Kohus neid ütlusi ei arvestanud. Arusaamatu on, et kohtuistungil maakohus O. A. üle ei kuulanud, samas kui A. tsiviilkohtuistungitel osales. Apellandi arust sai kannatanu aru, mis kohtuistungil toimus ja rääkis asjadest, mida ta teadis, kaasa. Kohus leidis, et apellant suutis O. A. telefoni teel mõne minutilise kõne jooksul mõjutada V. Loidiga tehingut tegema. See väide on jabur. Kohus on neid süüdi tunnistades materjalidesse süvenemata jätnud. Kohus ei ole arvesse võtnud olulisi tõendeid antud asjas – volikirju, mida on kohtule esitatud kolm. Apellandile jääb arusaamatuks, kuidas ta sai ettekavatsetult O. A. petma minna. Kolmandaks vaidlustab L. Haavel S. E. puudutava episoodi. Kohus väitis, et kuna ta kasutas nime L. V., siis pani ta toime pettuse. Apellant märgib, et L. V. nime mõtles ta koos S. E. välja, kui nad panid notari aegu. Kuna Tallinnas oli pikk järjekord, panid nad erinevatele nimedele tol ajal mitmesse notaribüroosse väljamõeldud nimede peale aegu. Enda nimele ei tahtnud ta panna seetõttu aega, et juhul, kui nad poleks jõudnud ühte notarisse selleks kinnipandud ajaks, ei oleks nad enam järgmine kord samale nimele aega saanud. Seetõttu tuli kasutada väljamõeldisi.

13

Väide, nagu oleks S. E. sõitnud notarisse selleks, et maad erastada, on absurdne. S. E. käis ise kinnistusosakonnas notari tehinguks dokumente võtmas. Arusaamatu on, miks kohus järeldab, et tema ei teavitanud enne tehingut ega tehingu ajal S. E., et omand läheb üle V. Loidile. See oli juba advokaadi juures paika pandud ning uuesti midagi selgitada, polnud vajadust. S. E. sai sellest aru ja kutsus mitu korda V. Loiti kui maja omanikku katust parandama. Tema abistas S. E. samuti. Ta oli S. E. lausa sõbranna. Apellant juhib tähelepanu, et hiljem peideti S. E. sugulaste poolt ära ja pandi hullumajja. Pärast kirjeldati teda kui iseendale ja teistele ohtlikku isikut. S. polikliinikust kinnitati, et S. E. ei ole kunagi olnud otsustusvõimetu, hiljem muutus aga seisukoht kardinaalselt. Asjaolu, et S. E. jääb pärast võõrandamist kinnisasja omanikuks, on absurdne. Kohus ei arvestanud S. E. enda tahet, mis advokaadi juuresolekul kirja pandi. Tunnistaja, notar M. T. ütlused kinnitavad tema sõnu. Notar kinnitas, et selgitas S. E. tahte välja, pakkus võimalust ka testament teha, kuid S. E. tahtis kinkelepingut, seda tingimusel, et jääb elu lõpuni majja. Notari sõnul oli ta veendunud, et S. E. sai tehingust aru. Kohus on lähtunud sugulaste väljamõeldistest. Arusaamatuks jääb samuti, et kord oli S. E. kui teovõimeline ja arusaamisvõimeline, samas aga tunnistati otsustusvõimetuks. Kohus ongi tõendeid erapoolikult hinnanud. Tõele ei vasta, et S. E. oli madal informeerituse tase. S. E. käis Õhtuleht ja telerist vaatas ta igal õhtul uudiseid. Tema ei ole ennast kunagi sotsiaaltöötajaks nimetanud, see on kellegi väljamõeldis. Ta elas S. E. läheduses ja S. E. teadis tema kohta kõike. L. Haavel toonitab, et notariaalse tehingu eest vastutab notar. Apellant taotleb ka V. L. seotud episoodi tühistamist. Tõele ei vasta, et tema jättis V. L. teavitamata sellest, et vara läheb üle temale. V. L. teadis algusest peale, millist tehingut vormistama minnakse. Muuseas nähtub kohtupsühhiaatrilisest ekspertiisist, et V. L. on terane vanaproua. Notariski viskas ta nalja, oli rahulik. Apellant viitab notar J. H. ütlustele, millest nähtuvalt V. L. kinkimise tahe oli, teovõimes kahtlusi ei tekkinud. L. Haavel viitab, et kõikidel juhtudel olid ju kaebuste esitajateks asjast huvitatud isikud, sugulased, naabrid, tuttavad. Fakt on ka ka see, et kõik need inimesed tehti teovõimetuks tagantjärele. Ilmselge on, mis on saanud S. E. varast. Järgnevalt vaidlustab L. Haavel ka I. V. puudutava kuriteoepisoodi. Kohus leidis, et ta pani toime arvutikelmuse. Tegelikult võlgnes I. V. talle selle summa 18 500 krooni, kuna ta oli selle summa tema pärast taksosõitude peale ära kulutanud ja kuna tehinguks ei läinud, siis oli I. V. nõus selle summa tagasi maksma. Kokku sai lepitud, et ta annab internetipanga koodid ja kirjutab volituse ning tema hakkab võtma seda raha kandes H. S. kontole, kuna apellandi enda arved olid arestitud. Volitusse unustas I. V. lihtsalt L. Haaveli nime kogemata kirjutamata. Pealegi, sel ajal kui nad asju ajasid, käisid ka Tartu Ülikooli Kliinikumis tegemas ekspertiisi, kas I. V. on teovõimeline. See akt on välja antud 15.05.2007.a, mis tõestab, et sel hetkel ei olnud talle eestkostjat vaja. L. Haavel leiab, et I. V. eestkostja M. K. ei saa seda temalt nõuda, kuivõrd tema määrati eestkostjaks hiljem.

14

Viimasena vaidlustab L. Haavel H. K. seotud episoodi. Fakt on, et H. K. tegi temale volikirja ja kinnitas seda ka kohtuistungil. Kohtu seisukoht, et kinkeleping ja volitus ei ole arvestatavad, sest on dikteeritud, on absurdne. L. Haavel kinnitab, et ei ole H. K. suhtes toime pannud ei kaardi vargust ega kelmust. Tema ja H. K. vahel sõlmitud dokumentatsioon on tsiviilõiguslikult kehtiv. 6. Liis Haaveli kaitsja adv Owe Ladva apellatsioon. Kaitsja vaidlustab kohtuotsuse Liis Haaveli süüdimõistmise täies ulatuses ning palub uue otsusega Liis Haavel õigeks mõista. Apellandi põhjendused on järgmised. K. E. episoodi puhul on tegemist puhtakujulise tsiviilvaidlusega. Apellandi arusaamise kohaselt vaidlus selle notariaalselt tõestatud tehingu üle tsiviilkohtus alles käib. Apellant on seisukohal, et isegi tsiviilvaidluse puudumise korral saab väita süüteo koosseisu puudumist. On olemas notariaalselt tõestatud tehingud. Notaritel ei olnud mingeid kahtlusi nende tehingute vormistamisel. Viimatiöeldu kehtib ka O. A., V. L. ja S. E. episoodide kohta. On olemas ka täiendav leping XXXXXX XXX XX kasutamise kohta. K. E. ise ei ole käesolevas asjas mingit avaldust vm. kuriteoteadet teinud. Liis Haavel tegutses selle tehingu puhul Vello Loit esindajana, mis on vastavalt H. poolt ka vormistatud. Midagi kuritegelikku siin tuvastada pole võimalik. Mingit seost O. K. Liis Haavelil ei olnud ega saanudki olla, seda ei ole kaevatavas otsuses ka tuvastatud. Vastupidi – juhiseid andis O. K. tema ütluste kohaselt hoopiski keegi P.-nimeline isik. Kohus ei ole nii käesoleva kui kolme järgneva episoodi puhul esitanud motiive, mis on viinud L. Haavelile süüdistuse esitamiseni. Selleks on apellandi arusaamise kohaselt kolmandate isikute poolt eeldatavast või oodatavast pärandvarast ilmajäämine ning seeläbi asetleidnud solvumise lahendamine kriminaalõiguslike võtetega. Käesolevas episoodis tuli see sõnaselgelt välja tunnistaja E. J. ütlustest. Kohus on küll jõudnud järeldusele, et K. E. ei saanud oma tegude tähendusest aru, kuid ei ole selgitanud, kes ja millise ebaõige ettekujutuse talle tegelikest asjaoludest lõi. Liis Haaveli süüdimõistmise välistab asjaolu, et K. E. ei ole loodud Liis Haaveli poolt teadvalt ebaõiget ettekujutust. Tõendatud ja põhjendatud ei ole, milles oletatav ebaõige ettekujutuse loomine seisnes. Asjaolu, et K. E. oli (või ka kannatanud kolmes järgnevas episoodis olid) kõrges eas üksi elav isik, või et K. E. (või kannatanud kolmes järgnevas episoodis) kohtu veendumuse kohaselt ei saanud oma tegude tähendusest aru, ei anna veel alust süüdistada Liis Haavelit kelmuses. O. A. episoodi puhul tuleb arvestada kõike juba eelmise episoodi puhul öeldut. Tegemist on tsiviilvaidlusega. Olemas on tsiviilkohtu otsus, millega käesolev vaidlus on lahendatud. O. A. on määratud eestkostja üle aasta pärast notariaalselt tõestatud kinkelepingu tegemist, mis välistab tema teadliku n.-ö. ärakasutamise. On olemas notariaalselt tõestatud tehingud. Notaritel ei olnud mingit kahtlust nende tehingute vormistamisel. O. A. kasuks seati isiklik kasutusõigus. Millegagi ei ole põhjendatud kohtu seisukoht, et kinkelepingu tegemiseks volikirja vormistamisel suhtuksid notarid tahte väljaselgitamisse pealiskaudsemalt kui kinkelepingu enda vormistamisel. O. A. ei ole loodud L. Haaveli poolt teadvalt ebaõiget

15

ettekujutust. Tõendatud ja põhjendatud ei ole, milles oletatav ebaõige ettekujutuse loomine seisnes. Veel kord rõhutab apellant, et süüdistuse esitamiseni on viinud kolmandate isikute poolt eeldatavast või oodatavast pärandvarast ilmajäämine. Juhul, kui kolmandatel isikutel ei ole see vaatamata vastavatele püüdlustele õnnestunud (näit. E. K. puhul, samuti on lõpetatud menetlus E. S. osas), siis ei ole prokurör ka süüdistust esitanud. Apellant leiab, et arvestades süüdistuses esitatud asjaolusid ning hilisemaid eestkoste seadmisi, ei ole kuidagi põhjendatud Liis Haaveli süüdimõistmine ei O. A. ega ka teistes episoodides. Ka V. L. puudutavas episoodis tuleb arvestada kõike juba kahe eelneva episoodi puhul öeldut. Tegemist on tsiviilvaidlusega. Olemas on tsiviilkohtu otsus, millega käesolev vaidlus on juba lahendatud. Arvestades kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi tegemise aega, on välistatud kannatanu teadlik n.-ö. ärakasutamise. On olemas notariaalselt tõestatud tehing. Notaril ei olnud mingit kahtlust selle tehingu vormistamisel. Sõlmitud oli tasuta kasutamise leping. V. L. ei ole loodud L. Haaveli poolt teadvalt ebaõiget ettekujutust. S. E. episoodis on tegemist tsiviilvaidlusega. Olemas on tsiviilkohtu otsus, millega käesolev vaidlus on juba lahendatud. S. E. on määratud eestkostja ligi kaks aastat pärast notariaalselt tõestatud kinkelepingu tegemist, mis välistab tema teadliku n.-ö. ärakasutamise. On olemas notariaalselt tõestatud tehing. Notaril ei olnud mingit kahtlust selle tehingu vormistamisel. Sõlmitud oli tasuta kasutamise leping. S. E. on küll kinnitanud oma soovi elu lõpuni Tallinnas XXXXXXXX XXX XXXX elada, kuid sellest ei järeldu kinkimise vms. tahte puudumine. B. V. episoodis on kohus jõudnud järeldusele, et Liis Haavel on saatnud kannatanule raha, mis tõendab Liis Haaveli lubadust arvuti eest tasuda. Sellele vaatamata on kohus leidnud, et L. Haavel on toime pannud kelmuse. Apellant leiab, et isegi kui on õige kohtu järeldus 5183,05 krooni täiendava maksmise kohta, siis on puudunud Liis Haaveli tahtlus varalise kasu saamiseks, L. Haavel on viivitusega oma lubadusi täitnud ning seega puudub käesolevas episoodis süüteo koosseis. Samasisulised väited esitab kaitsja L. L. puudutava episoodi kohta. K. K. puudutavale episoodile õigusliku hinnangu andmisel on kohus jätnud arvestamata asjaoluga, et kohtule esitatud kirja kohaselt on kuni käesoleva ajani L. Haavelil maksekohustus kannatanu ees, mille täitmise aja VÕS § 82 lg 2 kohaselt määrab kannatanu kui võlausaldaja. Kuna kannatanu ei ole seda käesoleva ajani teinud, siis on siin tegemist lõpuni lahendamata võlaõigusliku suhtega ning L. Haaveli tegevuses puudub süüteo koosseis. Analoogselt B. V. ja L. L. episoodidega on kohus A. S. episoodis jõudnud järeldusele, et L. Haavel on saatnud kannatanule raha (s. h. 2005. ja 2006.a.), mis tõendab tema lubadust arvuti eest tasuda. Sellele vaatamata on kohus leidnud, et Liis Haavel on toime pannud kelmuse. L. Haavelil puudus tahtlus varalise kasu saamiseks, ta on viivitusega oma lubadused täielikult täitnud ning süüteo koosseis puudub. M. T. ei ole tekitatud kahju (vähemalt kannatanule mitte) ning seega on välistatud L. Haaveli süüdimõistmine varavastases kuriteos. L. Haavel on süüdi mõistetud selles, et ta kasutas I. V. pangakontot ja teostas sellele maksed I. V. nõusolekuta. Tõendina on aga esitatud I. V. volitus (kirjalik luba) tema arvelt 18 500.-

16

krooni võtmise kohta, seega ainuüksi see asjaolu tõendab süüteokoosseisu puudumist. Millegagi pole põhjendatud kohtu järeldus, et volikiri ei kinnita Liis Haaveli õigust pangakontolt raha võtta. Apellandi arvates puudub käesolevas episoodis süüteo koosseis. Kohus on ebaõigesti jõudnud järeldusele, et L. Haavel tekitas oma käitumisega K. N. rahalise kohustuse ehk tekitas kahju. Tegelikkuses on tõendatud asjaolu, et kahju ei ole tekitatud (vähemalt kannatanule mitte) ning seega on välistatud Liis Haaveli süüdimõistmine varavastases kuriteos. Lisaks on kohus jätnud arvestamata võimalike maksete tasumise kohta sõlmitud kokkulepped. Liis Haavel on kuriteo toimepanemist käesolevas episoodis kategooriliselt eitanud. Ka P. L. puhul kohus leidis, et L. Haavel tekitas oma käitumisega kannatanule rahalise kohustuse ehk tekitas kahju. Tegelikkuses on tõendatud asjaolu, et kahju ei ole tekitatud (vähemalt kannatanule mitte) ning seega on välistatud L. Haaveli süüdimõistmine varavastases kuriteos. Lisaks on kohus jätnud arvestamata võimalike maksete tasumise kohta sõlmitud kokkulepped. Kohtu järeldus, et H. K. poolt L. Haavelile raha kinkimine on väitena ümber lükatud, on ebaõige. Kohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et H. K. episoodis on olemas kinkeleping, mida ei ole vaidlustatud ning mis on seega kehtiv. Seega ei oma tähtsust raha üleandmise viis ja jaotus, kuna raha kinkimine on võlaõigusliku kehtiva dokumendiga kinnitatud. L. Haavel on oma süüd selles episoodis eitanud ja on kinnitanud raha kinkimist.

Kohus on täielikult pidanud ebausaldusväärseks L. Haaveli enda ütlusi. Apellant ei pea seda põhjendatuks ning leiab, et paljudel juhtudel on tema ütlused ka muude tõenditega tõendamist leidnud. Kohus on jätnud otsustamata L. Haaveli elukohast läbiotsimise käigus ära võetud lapse raha tagastamise. Apellant palub vastava otsustuse teha ringkonnakohtul. 7. Liis Haaveli kaitsja adv Sven Sillari apellatsioon Kaitsja taotleb Harju Maakohtu otsuse tühistamist H. K. episoodis ning Liis Haaveli õigeksmõistmist selles süüdistustes KarS §-de 209 ja 199 järgi.

Apellant leiab, et kohus hindas ekslikult asjas kogutud tõendeid, mistõttu asus põhjendamatult seisukohale, et Liis Haavel varastas H. K. 50 000 krooni ning omandas temalt kelmusega 350 000 krooni. Kohus ei ole faktilistele asjaoludele andnud asjakohast kriminaalõiguslikku hinnangut. Tegelikult ei ole Liis Haavel üldse toime pannud kuriteo tunnustega tegusid. Kohtu eksimus tulenes sellest, et ei pööratud piisavat tähelepanu kannatanu H. K. ütlustele, mille kohaselt sõlmis ta Liis Haaveliga vabatahtlikult ja ilma eksimuses olemata kinkelepingu, millega ta kinkis Liis Haavelile 400 000 krooni. Õiguslikus mõttes ei oma määravat tähendust see, kelle ettepanekul, palvel või dikteerimisel kinkeleping sõlmitakse. Kinkelepinguga kohustub üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaajale) talle kuuluva eseme või muul viisil kingisaajat rikastama. VÕS § 261 lg 1 kohaselt peab kinkeleping olema sõlmitud kirjalikult. 26.11.2008 Liis Haaveli ja H. K. vahel sõlmitud kirjalik tehing vastab ülalkirjeldatud nõuetele, mistõttu on vaieldamatult formaalses mõttes seadusliku tehinguga.

17

Samuti on kriminaalasjas tuvastatud, et 400 000 krooni andis H. K. faktiliselt Liis Haavelile ka üle. Küll ei ole aga kriminaalasjas esitatud Liis Haavelile süüdistust selles, et ta oleks selle lepingu sõlmimisel viinud H. K. pettuse teel eksitusse. Ehk siis teisiti öeldes, selles kriminaalasjas ei uurita seda, kas Liis Haavel viis kinkelepingu sõlmimisel pettuse teel H. K. eksimusse, mille tulemusel viimane tegi varakäsutuse. Seega selle kriminaalasja raames tuleb 26.11.2008 sõlmitud kinkelepingut käsitleda kehtiva ja seadusenõuetele vastava tehinguna. Läbi kirjeldatud tehingu tulebki anda hinnang sellele, kas Liis Haaveli tegevuses üldse esinesid kuriteotunnused. Sellel kinkelepingul on oluline tähendus ka Liis Haavelilt välja mõistetud tsiviilhagi kontekstis. Seega, kuna H. K. kinkis oma vara ära kahepoolse kehtiva (st tühistamata) lepingu alusel, siis ei ole võimalik ka Liis Haavelilt välja mõista kinkelepingu alusel saadut. Tsiviilhagi on kohus rahuldanud põhjendamatult. Õiguslikus mõttes ei saa sisalduda pettus kelmuse koosseisuna sellises teokirjelduses nagu seda selgitas 04.11.2009 kohtuistungil (vt protokoll lk 13) H. K.. K. teokirjeldusest ei nähtu, et Liis Haavel hoidnuks kinkelepingu sõlmimisel kinkijat millegagi eksimuses. Ratsionaalselt mõtlev (vt VÕS § 7) kinkija pidi arusaama, et selle tehinguga loobub ta pöördumatult 400 000 kroonist. Asjaolu, et kinkija peab allkirjastatud dokumenti, millega ta loobub omandiõigusest 400 000 kroonile, tähtsusetuks, ei näita seda, et kingisaaja on kinkija suhtes toimepannud pettuse. Ka kannatanu enda sõnade kohaselt ei hoidnud Liis Haavel teda selle lepingu sõlmimisel eksituses. Kohus on jätnud reageerimata sellele, et Raivo Palmre soovis 08.12.2008 XXXXXXXXX H. K. esinedes omandada H. K. kuuluvad 300 000 krooni, pannes sellega toime kelmuse katse. Raivo Palmre väited, et ta tegutses Liis Haaveli juhendamisel, ei ole ühegi tõendiga kinnitust leidnud. Küll aga on põhjust tõsiselt kahelda Raivo Palmre ütlustes seetõttu, et nende väidetega püüab ta vähendada oma kuriteo tähtsust. Samas tuleb asuda seisukohale, et omaniku deposiitarvelt omaniku tavalisele kontole rahakandmine iseenesest ei olegi kelmuse kuritegu. Nimelt eeldab kelmuse objektiivne koosseis küll pettust, kuid kelmusega on siiski tegemist siis ja ainult siis, kui toimepanija või mõni temaga seotud isik saab pettuse tulemusel varalist kasu. Kui aga keegi varalist kasu ei saagi, siis ei ole tegemist kelmusega. Raha kandmine omaniku ühelt kontolt teisele käesoleval juhul ühelegi kolmandale isikule varalist kasu ei tekitanud. Küll aga moodustas käesoleval juhul kuriteo katse Raivo Palmre püüe H. K. tavakontole kantud raha ebaseaduslikult välja võtta. Kuna kinkeleping sõlmiti 26.11.2008, so 12 päeva enne kui Raivo Palmre kandis K. deposiidil oleva raha K. tavakontole ja 14 päeva enne seda, kui K. asus kinkelepingut faktiliselt täitma, siis ei ole veenev ja usutav K. jutt, et ta omaarust sõlmis kinkelepingu selleks, et tagastada Haavelile Palmre poolt ülekantud rahasummat. Seega, kuna Liis Haavel ei saanud K. kingitust mitte seetõttu, et Palmre kandis deposiitkontolt raha üle tavakontole, siis ei ole K. poolt raha Haavelile üleandmine käsitletav kelmusena, vaid lihtsalt ilma pettuseta sõlmitud tsiviilõigusliku lepingu täitmisena. Kirjeldatud asjaolu välistab Haaveli teos kelmuse koosseisu. Mis puudutab aga Liis Haaveli süüditunnistamist varguse sätte alusel, siis siin on tegemist ilmse materiaalõiguse väära kohaldamisega. Nii K. kui ka Haaveli ütlustega leidis tuvastamist

18

asjaolu, et K. tõepoolest andis Haavelile kirjaliku volituse oma pangakaardi kasutamiseks, koos õigusega arvelt raha välja võtta. Seda volitust H. K. ei tühistanud ning seega oli see raha automaadist väljavõtmise ajal kehtiv, mistõttu Haavel tegutses õiguspärase volituse piires. Tegutsedes volituse alusel ei saanud Liis Haaveli tegevuse subjektiivne külg vastata varguse koosseisule, sest ta teadis, et tal on seaduslik õigus raha kontolt välja võtta. Volituse realiseerimine ei saa kujutada endast vargust KarS § 199 mõttes. Küll aga loomulikult ei olnud Liis Haavelil volitusest tulenevat õigustust väljavõetud rahasumma endale jätmiseks, küll aga sai ta sellise õigustuse 26.11.2008 allkirjastatud kinkelepinguga, kui H. K. kinkis Liis Haavelile 400 000 krooni, mille hulka oli arvatud ka Liis Haaveli poolt õiguspäraselt pangaautomaadist väljavõetud 50 000 krooni. Seega on Liis Haavel ekslikult süüdi tunnistatud KarS § 199 järgi. Tulenevalt sellest, et Liis Haavel sai H. K. 400 000 krooni nii formaalselt kui sisuliselt seadusepärase kinkelepingu alusel, siis on välistatud võimalus Liis Haaveli süüditunnistamiseks kelmuse sätte alusel. 8. Vello Loidi kaitsja adv Sven Sillari apellatsioon Kaitsja taotleb Harju Maakohtu otsuse tühistamist Vello Loiti käsitletavates episoodides ning Vello Loidi õigeksmõistmist.

Harju Maakohtu 11.02.2010 otsusega tunnistati Vello Loit süüdi 3-es kelmuseepisoodis. Apellant ei nõustu maakohtu käsitlusega ning leiab, et asjas kogutud tõendid ei võimalda tõsikindlalt väita, et Vello Loit oleks toimepannud kohtuotsuses näidatud kelmused. Kohus on andnud asjas kogutud tõenditele ebaõige hinnangu. Tegelikult Vello Loidi tegevuses ei ole realiseerunud kelmuse koosseisu tunnuseid. Esmalt väärib üldiselt kõigi episoodide osas rõhutamist, et kelmuse objektiivne koosseis eeldab pettust, s.o tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomist, mille tulemusena kannatanu satub eksimusse ja teeb varakäsutuse ning teo toimepanija saab varalist kasu. Tegelikud ehk faktilised asjaolud on objektiivselt tuvastatavad ehk kontrollitavad sündmused, olukorrad või seisundid, mille kohta väär väide esitatakse. Oluline on siiski, et tegemist oleks asjaoludega, mis kujundavad või määravad kannatanu otsust teha varakäsutus, s.o varalise kasu saamise suhtes põhjuslike asjaoludega. Seega tuleb nii süüdistuses kui kohtuotsuses ära näidata, milliste faktiliste asjaolude suhtes tekitati kannatanul ebaõige ettekujutus. Kohtuotsuses ei ole arusaadav, millises faktilises asjaolus on väidetaval kannatanul tekitatud ebaõige ettekujutus. Vello Loit ei ole ei K. E., O. A. ega ka mitte S. E. suhtes toimepannud pettust. Ta ei ole viinud kannatanuid eksimusse ega ole ka tegutsenud olukordades, kus nimetatud kannatanud viibinuks eksimuses. K. E. episood Apellant refereerib maakohtu otsust ning leiab, et otsuses jäetakse sisulise tähelepanuta asjaolu, et Vello Loidi ja K. E. vahelises tehingus Vello Loit üldse faktiliselt ei osalenudki. Tema esindajaks oli Advokaadibüroo XXXX töötaja Liis Haavel, kes sõlmis Vello Loidi nimel K. E. esindajaga müügilepingu. Kuigi kohtuotsuses väidetakse, et Liis Haavel ja Vello

19

Loit kallutasid K. E. andma O. K. volitust talle kuuluva vara võõrandamiseks, siis selline seisukoht ei tugine ühelegi kriminaalasjas kogutud tõendile. On küll fakt, et K. E. andis notariaalse volikirja O. K., kuid puudub tõendatud ja mõistlikult arusaadav seos Vello Loidi ja K. E. poolt O. K. volikirja andmise vahel. Seega on absoluutselt tõendamata ning ebaõige väide, et justkui Vello Loit viinuks K. E. pettusesse või mõjutanuks teda mingilgi moel välja andma volikirja. Kohus põhistab kelmuse koosseisu Vello Loidi käitumises ka sellega, et Vello Loit ei andnud Liis Haavelile raha kinnistu omandamiseks, mistõttu oli ta teadlik pettusest. Selline väide on paljasõnaline ning vastuolus Liis Haaveli ütlustega ning notariaalselt sõlmitud müügilepinguga, milles O. K. oma allkirjaga kinnitas, et on Liis Haavelilt kätte saanud 400 000 krooni. Kuigi O. K. tunnistajana väitis, et ei ole seda rahasummat saanud, on tegemist paljasõnalise ja ennast õigustava seisukohaga. Nimelt on aimatav, et O. K. müügilepingu alusel saadud rahasummat K. E. vist tõepoolest edasi ei andnud. On aga raskesti mõistetav, miks kinnitab volitatud isik notariaalses lepingus, et on rahasumma kätte saanud, kui ta seda tegelikult ei ole. Väheveenev on tunnistaja jutt, et ostja kinnitas rahasumma maksmist otse omanikule. Kui see tõesti nii ka olnuks, siis tulnuks lepingus ka nii fikseerida. Praegusel juhul jääb tunnistaja jutt absoluutselt paljasõnaliseks. Kuna käesoleval juhul kummutavad O. K. väite nii Liis Haaveli ütlused, kui ka notariaalne leping, tuleb asuda seisukohale, et K. ei saa rääkida õigust. Samas Vello Loidi kriminaalõigusliku vastutuse küsimust ei mõjuta vähimalgi määral see, kas K. andis müügitehingust saadud raha K. E. edasi või mitte. Tegemist on puhtalt K. E. ning O. K. vahelise õigussuhtega, kuna TsÜS § 115 lg 1 kohaselt kehtib tehing esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus. Käesoleval juhul need seaduses sätestatud eeldused tehingu kehtivuseks olid olemas. Käesoleval juhul ei ole tõendamist leidnud asjaolu, et O. K., kui K. E. esindaja olnuks koos Vello Loidiga vandeseltslased, kelle eesmärgiks oli K. E. maja väljapetmine. Kui see nii olnuks, siis ei ole eluliselt usutav ja loogiline, et O. K. eitanuks raha saamist. Kaudselt tõendab seda ka asjaolu, et O. K. ei ole selles kuriteos üldse süüdistust esitatudki. Pigem näitavad O. K. ütlused, et tal puudus vähimgi seos Vello Loidiga. Kui oletuslikult korraks isegi lähtuda sellest, et O. K. ei ole tõepoolest saanud kätte notariaalses lepingus kokkulepitud rahasummat, siis see asjaolu iseenesest ei too kaasa tsiviilõiguslikus mõttes pettust, kui kelmuse objektiivse külje elementi, vaid annab K. E. nõudeõiguse kokkulepitud rahasumma maksmiseks Vello Loidi vastu. Nimelt tuleneb TsÜS § 94 lg 1, et pettuse moodustab ebaõigete andmete avaldamine tehingu sõlmimisel, mitte aga lepingus kokkulepitu täitmata jätmine. Sellisel juhul on teisel lepingupoolel õiguslikult tagatud lepingu täitmise nõude esitamine tsiviilkohtusse. Vello Loit ei ole K. E. kunagi hoidnud mingite asjaolude suhtes eksimuses. Vello Loit ei ole kunagi organiseerinud K. E. poolt hoone võõrandamiseks volikirja andmist O. K.. Vello Loit ei ole O. K. läbimõeldud kuriteo osaline, mistõttu on õiguslikult välistatud Vello Loidi süüditunnistamine KarS § 209 alusel. A. episood A. episoodis heidab kohus Vello Loidile ette seda, et ta viis O. A. eksitusse volikirja sisu osas, mistõttu sai võimalikuks äärmiselt ebasoodsa tehingu tegemine, ehk siis hoone kinkimine

20

V.Loidile. Apellant sellise arusaamaga ei nõustu. Kuigi kinkimisega loobus O. A. omandiõigusest hoonele, ei muutunud sisuliselt tema jaoks mitte midagi. Pigem vastupidi. AÕS § 225 ja 227 kohaselt on isiklik kasutusõigus niivõrd tugev õigus elamu kasutamiseks, mis ei anna omanikule võimalust isikliku kasutusõiguse omandajat elamust välja ajada. Seetõttu on veidi mõistetamatu kohtu etteheide, et O. A. tegi ilmselgelt kahjuliku tehingu, kusjuures selline kahjulikkus iseenesest viitavat kelmuse koosseisu realiseerimisele. Samas ei ole selles asjas kohus pidanud vajalikuks ja võimalikuks üle kuulata O. A., et selgitada viimase motiivid ja eesmärgid, miks selline tehing sõlmiti. Kohus rahuldus selles osas üksnes H. K. ütlustest, kelle väidetel ei teadnud O. A. notaris käigust midagi. See võib isegi nii olla, kuna O. A. on selle tehingu sõlmimisel tunnistatud otsustusvõimetuks ning tehingu on kohus tühistanud. Kuid see asjaolu, et isik ei mäleta tehingu sõlmimist viitab tõepoolest vaimse tervise puudujääkidele, kuid see ei kinnita ega lükka ka ümber seisukohta, et isiku suhtes pandi toime pettus. Nagu juba korduvalt on rõhutatud kuulub kelmuse koosseisu isiku eksitusse viimisest faktilistest asjaoludest. Käesoleval juhul sõlmis O. A. notariaalse volituse notari juures, kes ametikohustustest tulenevalt pidi pooltele selgitama, mis tehing sõlmiti ning millised on volikirja andmise tagajärjed volitatava jaoks. Käesoleval juhul notar kohe kindlasti selgitas, et volikirjaga annab O. A. õiguse talle omandiõiguse alusel kuuluva hoone võõrandamiseks, kuid sellegipoolest jääb talle asjaõigusena sätestatud õigus hoonet kasutada, kuni oma surmani. Apellandile tundub uskumatuna, et olukorras, kus Vello Loit oli juba aastaid väljendanud soovi tema kinnistu omandamiseks, ei saanud O. A. aru volikirja sisust just tänu tema suhtes toimepandud pettusele. Tunnistaja K. ei olnud Vello Loidi või Liis Haaveli ja O. A. kokkusaamist juures, mistõttu ei saa tunnistaja ka väita, et süüdistavad viinuks O. A. milleski eksimusse. Ka näitab Vello Loidi faktiline tegevus pärast tehingu sõlmimist, et ta ei soovinud O. A. lahkumist oma kodust, vaid võimaldas tal vastavalt kokkuleppele elada talle kuuluvas majas. Selles kriminaalasjas ei ole tõendeid selle kohta, et Vello Loit või Liis Haavel hoidnuks O. A. millegi suhtes eksimuses. Kusjuures tunnistaja jutt sellest, et O. A. arvates ei antud volitusega õigust kinnistu võõrandamiseks on vastuolus tehingu notariaalselt kinnitanud volikirja sõlmimise faktiga, kuna notar selgitab volikirja andjale selle volikirja sisu. Tulenevalt sellest, et asjas puuduvad tõendid, et Vello Loit mõjutanuks pettusega O. A. temale ehitist kinkima, on ka tõendamata Vello Loidi poolt kelmuse toime panemine. Selles episoodis tuleb Vello Loit tõendamatuse tõttu õigeks mõista. Kusjuures tõendamatus on tingitud objektiivsest asjaolust - O. A. tervislikust seisundist - mistõttu ei ole võimalik tuvastada, kas Vello Loit või keegi teine viinuks teda hoone võõrandamise osas eksitusse. S. E. episood Sarnaselt O. A. episoodiga on ka käesoleval juhul tegemist olukorraga, kus hoone endisele omanikule jäi peale kinnistu võõrandamist asjaõigusena õigus kasutada oma kodu kuni surmani. Absoluutselt ekslik on väita, et selline tehing kahjustab kinkija õigusi. Käsitletaval juhtumil oligi tegemist kahetsusväärse faktiga, et S. E. saadeti koheselt pärast tehingu tsiviilõiguslikku tühistamist vanadekodusse ning S. E. pärijad võõrandasid koheselt kinnistu.

21

Selle elulise näitega on leidnud kinnitust, et hoone eluaegne kasutamisõigus oli käesoleval juhul S. E. palju suurem tagatis enda kodu kasutamiseks, kui omandiõigus. Kohus on rõhutatult juhtinud tähelepanu ka sellele, et S. E. sõlmiti ka koheselt pärast notariaalse tehingu sõlmimist mitu lihtkirjalikku hoone kasutamist reguleerivat lepingut. Kohus tuletas sellest asjaolust S. E. eksitusse viimise, sest kord nimetati teda omanikuks, kuigi ta justkui enam omanik ei olnud. Kohus jätab aga tähelepanuta asjaolu, et asjaõigusseaduse mõttes muutub kinnisasja omanik alles pärast kinnistusraamatus vastava kande tegemisest. Seega on puhtjuriidiliselt vahetult pärast müügilepingu sõlmimist ja kinnistuskande muutmist rääkida müüjast, kui omanikust. Kuid pettuse puhul peab eksimuses hoidmine aset leidma tehingu sõlmimisel, mistõttu on asjakohatu anda nimetatud juriidilistele peensustele kelmuse koosseisu tuvastamisel määravat tähendust. Ka selles episoodis tuleb Vello Loit õigeks mõista eelkõige tõendamatuse tõttu. Mitte ükski tunnistaja ei osalenud tehingu eelsetel läbirääkimistel, mistõttu on võimatu tagantjärele tuvastada, kas Vello Loit hoidis S. E. kuritegelikus eksimuses. Kriminaalasja faktoloogia pigem kinnitab seda, et S. E. väga kartis, et ta sugulased tahavad tema kinnistut endale saada, ja soovivad teda võimalikult ruttu saata vanadekodusse, et segamatult kinnistu rahaks teha. Retrospektiivselt nii ka tegelikult toimus. Kuna isiklik kasutusõigus pakkus S. E. käsitletaval juhtumil suuremat tagatist, et teda oma kodust ei aeta vanadekodusse surema, on põhjendamatu kohtu arusaam, et tegemist oli S. E. jaoks äärmiselt kahjuliku tehinguga. Kusjuures isegi äärmiselt kahjulik tehing iseenesest ei näita veel kelmuse olemasolu. Esitatud käsitlusest tulenevalt kuulub Vello Loit õigeksmõistmisele ka selle episoodis. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS 9. Prokurör toetas enda poolt esitatud apellatsiooni ja taotles maakohtu otsuse tühistamist osas, millega L. Haavel mõistetud karistusest osaliselt tingimisi vabastati ning uue otsusega KarS § 73 sätete tühistamist. L. Haaveli, tema kaitsjate ja V. Loidi kaitsja apellatsioonid palus prokurör jätta rahuldamata, kuivõrd neis esitatu ei anna maakohtu põhjendatud otsuse tühistamiseks alust. V. Loit toetas oma kaitsja poolt esitatud apellatsiooni. V. Loidi kaitsja leidis, et apellatsioon on põhjendatud, V. loit tuleb õigeks mõista. L. Haavel toetas enda ja kaitsjate poolt esitatud apellatsioone ning leidis, et prokuröri apellatsioon on põhjendamatu. L. Haaveli kaitsja toetas nii enda kui L. Haaveli apellatsiooni, leidis, et need on põhjendatud, prokuröri apellatsiooni palus jätta rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT. 10. Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsioonidega, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et prokuröri apellatsioon on põhiosas põhjendatud, maakohtu otsus tuleb L. Haavelile mõistetud karistuse osas osaliselt tühistada, L. Haaveli, tema kaitsjate ning V. Loidi kaitsja apellatsioonid ei anna aga maakohtu otsuse tühistamiseks alust. L. Haaveli, tema kaitsjate ja V. Loidi kaitsja apellatsioonidesse puutuvalt peab kohtukolleegium esmalt vajalikuks osundada kohtupraktikas omaksvõetud tõendite hindamise põhinõudele, mille kohaselt olukorras, kus erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et

22

ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel kohtualune talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), lasub ringkonnakohtul kohustus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näidata ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-137-03; 3-1-1-16-04; 3-1-1-89-06). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohtu otsuses faktiliste asjaolude ümberhindamist tingivaid vigu. Vastupidi, kohtuotsusest tuleneb, et maakohus on kohtuistungil kontrollitud tõendeid analüüsinud, neid omavahel kaalunud ja usaldusväärsust hinnanud, oma järeldusi põhistanud ning kohtu siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Maakohtu järeldused tuginevad tõendite hindamisele kogumis, nagu seda nõuab KrMS §-s 61 sätestatu. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega ega pea nende kordamist KrMS §-st 342 lg 3 p 1 tulenevalt vajalikuks. Käsitledes apellatsioone episoodide kaupa, märgib kohtukolleegium nendega seonduvalt järgmist. Kelmus K. E. suhtes. V. Loidi kaitsja vaidlustab oma apellatsioonis ka faktilisi asjaolusid, väites, et O. K. ütlused 400 000 krooni mittesaamise kohta on paljasõnalised, kuivõrd lepingus oli kinnitanud ise vastupidist. Ka on L. Haavel väitnud, et kohtus tunnistusi andnud O. K. ei ole sama isik, kes tehingus osales. Kohtukolleegiumi hinnangul annavad kohtuistungil kontrollitud tõendid üheselt tunnistust sellest, et kohtus tunnistusi andnud O. K. on sama isik, kes osales K. E. nimel sõlmitud tehingu vormistamisel 12.12.2002.a. O. K. ütlustest tuleneb, et tema tegelikult sellist raha ei saanud ja kinnitas notaris üksnes seda, mida tal paluti. Arvestades O. K. isikut, jõudis kohus põhjendatult veendumusele, et tema tunnistus kohtus on tõene. Tuleb märkida, et notariaalse ostu-müügilepingu sõlmimine ei tõenda iseenesest veel seda, et ostja oleks ka tegelikult lepingus nimetatud ostusumma müüjale maksnud. Kui müüja kinnitab lepingu sõlmimisel suuliselt raha saamist, siis reaalselt ei saa notar seda kontrollida ning see ei kuulu ka tema kohustuste hulka. Maakohus leidis põhjendatult, et O. K. näol oli tegemist isikuga, keda lihtsalt ära kasutati ja kes tegelikult tehingust ise midagi aru ei saanud. O. K. ütlusi raha mittesaamise kohta ei ole alust kahtluse alla seada. O. K. ütlusi hinnates on maakohus põhjendatult arvestanud ka tunnistajate M. P. ja E. J. tunnistusi, milledest tuleneb, et K. E. ei saanud 400 000 krooni suurust rahasummat. Kohtukolleegium ei nõustu V. Loidi kaitsjaga ka selles, nagu poleks V. Loit ise tehingus osalenud ning puudub seos V. Loidi ja K. E. poolt O. K. antud volikirja vahel. Need seosed on maakohus oma otsuses veenvalt esitanud. Määravat tähtsust ei oma K. E. maja kinkelepingu sõlmimise puhul ka asjaolu, et tehingu vormistamisel notari juures osales V. Loidi asemel L. Haavel V. Loidi esindajana. Kohus on leidnud, et V. Loidi objektiivsest käitumisest – V. Loit sai teadlikult XXXXXX XXX XX omanikuks, ilma, et oleks selle eest raha maksnud, mille tagajärjel jäi K. E. oma majast ilma – nähtub, et ta oli kogu sündmuste käigust teadlik ja soovis ise saada tasuta maja omanikuks. Tuvastatud tehioludele tuginedes leidis kohus põhjendatult, et L. Haavel ja V. Loit olid teineteise tegevusest teadlikud ja andsid kuriteo toimepanemisse oma panuse. Siinjuures osundab kohtukolleegium Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-97-04 sedastatule selles, et teovalitsemise teooria tähenduses pole nõutav, et täideviijana käsitletav isik paneks toime objektiivsesse teokoosseisu kuuluva teo. Küll on aga nõutav "ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda

23

kontrolli all hoidmine". Maakohus on V. Loidi käitumist hinnates sellest põhimõttest lähtunud. V. Loidi süüküsimuse otsustamisel on maakohus tuginenud muuhulgas tuginenud ka kuriteoepisoodide toimepanemise viisi ja tehiolude suurele sarnasusele kui kaudsele tõendile. Nii oli ka O. A. poolt antud volituse alusel O. A. nimel sõlmitud kinkeleping V. Loidi kasuks ja sarnaselt toimus S. E. poolt maja kinkimine V. Loidile. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga ning osundab, et oma otsustes nr 3-1-1-32-05 ning 3-1-1-87-09 on Riigikohtu kriminaalkolleegium väljendanud seisukohta, et kuriteo toimepanemise viisi sarnasus võib olla käsitatav iseseisva kaudse tõendina. Seega tuleb möönda, et ka üksnes kaudsete tõendite kogum, sealhulgas kuritegude toimepanemise viisi sarnasus võivad kohut veenda süü tõsikindlas tuvastatuses. L. Haavel väidab apellatsioonis, et tegelikult pakkus K. E. maja talle müügiks mustlane R. V. tema Pärnu XXXX XXXXXXXXXXXXX töötamise ajal. Kohtukolleegium märgib, et sellise versiooni esitas L. Haavel esmakordselt alles apellatsioonis, kuigi need asjaolud pidid talle teada olema kogu kohtumenetluse ajal. Kohtuistungil on L. Haavel väitnud, et maja pakkus talle müüa K. E. esindaja O. K., teise isiku nime ei mäleta. Apellatsioonis tugineb L. Haavel oma väidet esitades Pärnu Maakohtu menetluses olnud kriminaalasja materjalidele. Kohtukolleegium nõustub siinjuures prokuröri poolt esitatud vastuväidega, milles on põhjendatult viidatud KrMS §-le 321 lg-le 6, mis sätestab, et apellant võib tugineda apellatsioonis esimese astme kohtus uurimata tõenditele ainult siis, kui ta nende esimese astme kohtus esitamata jätmist põhjendab. Mingeid põhjendusi ei ole L. Haavel apellatsioonis esitanud. Kelmus O. A. suhtes. Nagu öeldud, on maakohus esitanud oma otsuses põhjalikud ja arusaadavad motiivid, miks ta leiab, et L. Haavel ja V. Loit panid toime O. A. suhtes kelmuse (lk 66-67). Muuhulgas on maakohus põhjendatult leidnud, et L. Haavel veenis O. A. volikirja andma ja V. Loit osales O. A. ehitise endale saamise protsessis pikemat aega. Puudub igasugune mõistlik põhjendus, miks oleks O. A. pidanud tegema enda jaoks ebasoodsa tehingu – loobuma omandiõigusest kinkimise näol – tema jaoks tundmatule isikule. Tunnistajana üle kuulatud notar E. U. ütlustest nähtub muuhulgas, et O. A. nimetas volikirja tegemisel L. Haavelit enda sugulaseks. See asjaolu aga kinnitab, et L. Havel oli eelnevalt O. A. suhelnud ja selgitanud talle, mida ja kuidas notari juures rääkida. Mingit tähtsust ei oma, kas L. Haavel ise on O. A. juures kodus käinud või mitte, tähtis on see, et vaieldamatult on siiski tuvastamist leidnud, et tema koos V. Loidiga mõjutas O. A. tehingut tegema. Seoses V. Loidi kaitsja apellatsiooniga peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et varalise kahju esinemine kannatanul ei ole KarS §-s 209 ettenähtud kuriteo koosseisutunnuseks (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-98-09; 3-1-1-2-10). Kelmus S. E. suhtes. V. Loidi kaitsja avaldab seisukohta, mille kohaselt pole oluline, et pärast notari juures tehtud tehingut on S. E. nimetatud endiselt omanikuks, kuivõrd isik muutub omanikuks alles sellekohase kande tegemisel kinnistusraamatusse. Maakohtu otsusest tuleneb ja küsimus just ongi selles, et tegelikult ei saanud S. E. aru, millele ta alla kirjutas. Põhiprobleemiks pole omandiõiguse muutumine, vaid just isiku arusaamisvõime. Maakohus on oma otsuses kõiki

24

tehiolusid analüüsinud ja leidnud põhjendatult, et L. Haavel, nimetades S. E. päev pärast V. Loidi kasuks kinkelepingu sõlmimist jätkuvalt kinnistu omanikuks ja lubades talle leida isik, kellele kinnistu kinkida, püüdis vanainimest lihtsalt eksitada ja jätta S. E. mulje, nagu ta oleks kinnistu omanik. Maakohus rõhutab põhjendatult, et S. E., kirjutades ühel ja samal päeval, s.o 05.02.2004.a alla kahele sisult vastuolus olevale lepingule, ei saanud aru nende lepingute sisust ega saanud aru ka sellest, et oli eelmisel päeval notari juures juba kinkelepingu V. Loidi kasuks sõlminud. Tähelepanuväärne on, et ühes S. E. sõlmitud lihtkirjalikus lepingus oli nimetatud V. Loiti omanikuks juba enne notariaalse kinkelepingu sõlmimist. Tuvastatud tehiolud viitavad selgelt S. E. võimetusele saada lepingute sisust aru ning L. Haaveli ja V. Loidi soovile ajada vana inimene segadusse. L. Haavel väidab oma apellatsioonis, et tema poolt vale nime kasutamise tingis see, et notari juurde oli raske vastuvõtuks aega saada. Kohtukolleegium märgib, et sellesisulise väite on L. Haavel esmakordselt alles apellatsioonis esitanud, maakohtu istungil eitas ta üldse valenime all esinemist. Teisalt ei ole L. Haaveli väide ka eluliselt usutav. Kontrollitud tõendid kinnitavad üheselt asjaolu, et L. Haavel esines notaris S. E. tehingu sõlmimisel L. V. ning sama nime all suhtles ta ka S. E.. Seda asjaolu on maakohus põhjendatult arvestanud, järeldamaks, et L. Haavel ei tegutsenud S. E. suhtes ausate kavatsustega. Kaitsjate apellatsioonides on üheks põhiväiteks see, et kinke-ja ostumüügitehingud on sõlmitud notariaalselt, notarid on kohtuistungil üle kuulatud, kes kõik ka tehinguis osalenud isikute tahte olemasolu kontrollisid. Kohtukolleegium osundab, et nimetatud asjaolu ei välista L. Haaveli ja V. Loidi süüd. Ka senises kohtupraktikas on korduvalt esinenud juhtumeid, kus vaatamata notariaalselt sõlmitud tehingutele on tuvastatud KarS § 209 ettenähtud kuriteo toimepanemine, mille tuvastamisel on omistatud kannatanute ütlustele suuremat kaalu ja nende ütluste usaldusväärseks tunnistamisel on muuhulgas tuginetud ka kuriteoepisoodide faktiliste asjaolude silmnähtavale sarnasusele. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et notariaalselt tõestatud kinnisasja võõrandamislepingu ja asjaõiguslepingu olemasolu iseenesest ei välista kelmuse toimepanemist, lähtuda tuleb sellest, kas on tuvastatud kelmuse objektiivse koosseisu obligatoorne element – pettus (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-87-09; 3-1-1-3-10). Käesolevas süüdistusasjas on nii K. E., S. E., O. A. kui V. L. poolt sõlmitud tehingud tõestanud notar. Vaieldamatult on aga tõendatud, et kannatanud ei saanud aru, millise sisuga lepingud nad tegelikult sõlmivad. Maakohus on oma otsuses neid asjaolusid igakülgselt käsitlenud ja analüüsinud, kohtu järeldused on veenvalt põhjendatud. Ka V. L. suhtes toimepandu on tuvastamist leidnud nii, nagu seda on käsitatud süüdistuses. L. Haaveli väide, nagu oleks V. L. olnud teadlik, et sõlmib kinkelepingu, on paljasõnaline ja teiste kontrollitud tõenditega kummutatud. Kohtukolleegium osundab siinjuures tunnistaja E. K. ütlustele, millede kohaselt tulnud V. L. pärast kinkelepingu sõlmimist tema juurde ja palunud selgitada lepingu sisu. Maakohus leidis põhjendatult, et kui V. L. oleks lepingu sisu selge olnud, poleks tal olnud hiljem mingit vajadust seda endale selgitada lasta. Kohtukolleegiumi hinnangul on apellatsioonid põhjendamatud ka I. V. puudutavas osas. L. Haaveli väitel lubanud I. V. tal oma pangakontolt 18 500 krooni võtta ning kirjutanud ka sellekohase volituse. L. Haaveli väide on kohtuistungil kontrollitud tõenditega kummutatud, kohtuotsuses on sellekohane tõendite analüüs ja kohtu järeldused veenvalt esitatud. I. V.

25

kinnitas üheselt, et ei ole lubanud L. Haavelil oma kontolt raha võtta. Millistel asjaoludel ta aga volituse kirjutas, ei oska seletada. Samas ei selgu volikirjast, kellele see väljastatud on ja kellel siis on 18 500 krooni võtmise õigus. Samas kinnitas L. Haavel ise, et tal oli I. V. kokkulepe, et ei kasuta I. V. pensioniraha, kuid I. V. pangakonto väljavõtte kohaselt oligi tema ainsaks sissetulekuks pension. Tähele tuleb siinjuures panna, et L. Haavel kasutas raha kättesaamiseks H. S. pangakontot, kandes esmalt raha H. S. kontole ja võttes seejärel H. S. pangakaarti kasutades raha tema kontolt välja. Kui L. Haavelil oleks tõepoolest olnud luba I. V. raha kasutamiseks, puudunuks igasugune vajadus ülekannete tegemiseks H. S. kontole ja ülekande selgitusse „võlg“ märkimiseks. H. K. suhtes toimepandud kuriteod ja L. Haaveli süü neis tegudes on samuti maakohtu poolt põhjendatult tuvastatud. Kindlaks tehtud faktilised asjaolud on äärmise põhjalikkusega kohtuotsuses esitatud, neist tulenevad järeldused on loogilised ja arusaadavad. L. Haaveli väide, et H. K. andis talle volituse ja tegi ka kinkelepingu, ei haaku maakohtu poolt tuvastatud tehioludega. Volikirja ja kinkelepingu eelneval olemasolul ei oleks olnud R. Palmrel mingit vajadust H. K. nimel ja H. K. ID-kaarti kasutades pangas kannatanu tähtajalisi hoiuseid sulgeda. Tuvastatud on ka, et R. Palmre ei tegutsenud omal initsiatiivil, sest tema mingit varalist kasu ei saanud ning tähelepanuväärne on ka see, et ta ei saanud H. K. ID-kaarti mitte viimase poolt, vaid selle sai ta L. Haaveli käest. Maakohus, analüüsinud kogu sündmuste käiku, jõudis põhjendatult järeldusele, mille kohaselt on ebatõenäoline, et R. Palmre ilma L. Haavelilt saadud juhtnöörideta oleks üldse teadnud midagi H. K. tähtajalistest hoiustest ja tulnud ise mõttele minna H. K. nimel neid hoiuseid lõpetama. Tuleb märkida sedagi, et pärast seda, kui pangast oli H. K. loata 50 000 krooni välja võetud, paigutas H. K. ülejäänud summa tähtajalisele hoiusele, mis iseenesest ei tee kuigi usutavaks, et tal oleks olnud raha kinkimise soov. Mis puudutab L. Haaveli süüditunnistamist KarS § 199 lg 1 järgi, siis on ju asjas vaieldamatult tuvastatud, et H. K. pangakaardi võttis L. Haavel oma valdusse omavoliliselt. Tuvastatud tehiolud ei viita kuidagi sellele, nagu oleks H. K. soovinud oma valdusest rahale loobuda. L. Haaveli kaitsja püüab oma apellatsioonis L. Haavelit õigustada ja tema käitumises KarS § 209 tunnuseid välistada L. Haaveli käitumisaktidele tsiviilõiguslikku hinnangut andes. Need hinnangud on eksitavad ega välista kuidagi L. Haaveli poolt toimepandu õigusvastasust karistusõiguse mõttes. Ennekõike tulebki kontrollida, kas isik on rikkunud kriminaalõiguslikku kaitsenormi, hinnates teo koosseisupärasust, õigusvastasust ja süüd. Maakohus on L. Haaveli käitumises KarS § 209 lg 2 p 1, 2, 3 koosseisutunnused tuvastanud ja leidnud põhjendatult, et L. Haavel on talle inkrimineeritud kuritegudes süüdi, õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Apellatsioonides esitatud arusaam, nagu oleks kriminaalmenetluse tinginud kannatanute tuttavate või sugulaste põhjendamatu varaline huvi, on kohtukolleegiumi hinnangul käesoleva kriminaalasja konteksti silmas pidades kohatu, kuivõrd L. Haavel oli see, kes tungis põhjendamatult kasu saamise eesmärgil eakate inimeste privaatellu, kasutades ära nende arusaamisvõimetust. Mis puudutab L. Haaveli kaitsja esitatud märkust selle kohta, et maakohus on jätnud otsustamata L. Haaveli elukohast läbiotsimise käigus ära võetud sularaha tagastamise/mittetagastamise, siis kohtukolleegium peab vajalikuks osundada, et kõne all olev läbiotsimine viidi läbi teise kriminaalasja (nr 08230100211) raames / 7. kd tl 90-93/, mistõttu

26

ei olnud maakohus vaidlusaluses asjas volitatud läbiotsimisel äravõetud rahasse puutuvat otsustust langetama. Kohtukolleegium on seisukohal, et Liis Haavel ja Vello Loit on põhjendatult süüdi tunnistatud, nende käitumisele on antud õige karistusõiguslik hinnang ning apellatsioonid ei anna alust selles osas maakohtu otsust tühistada. 11. Prokuröri apellatsioon. Asudes hindama, kas maakohus on õigustatult L. Haaveli mõistetud karistusest osaliselt tingimisi vabastanud, osundab kohtukolleegium esmalt ka prokuröri poolt viidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu otsuses nr 3-1-1-99-06 sedastatule, mille kohaselt ei ole karistusseadustiku mõttest tulenevalt õige käsitada isiku täieliku või osalise karistusest vabastamise viise võrdsete ja kohtu jaoks samal ajal aktualiseeruvate alternatiividena. Kriminaalkolleegium on leidnud jätkuvalt, et KarS §-dest 73 või 74 esimestest lõigetest lähtuval osalisel karistusest tingimuslikul vabastamisel tuleb kohesele ärakandmisele määratavat karistust käsitada lühiajalise, s. o igal juhul vaid kuudes vältava lühivangistusena (nn šokivangistusena). Selline lühivangistuse määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus pärast seda, kui on kirja pannud veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks, leiab siiski, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. Järelikult tuleb ka käesoleval juhul anda esmalt hinnang sellele, kas L. Haaveli tingimuslikult karistusest vabastamine on põhjendatud. Järgnevalt osundab kohtukolleegium Eesti karistusõigussüsteemi ülesehituse põhimõttele, et juhul, kui isikule mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, siis pööratakse see reeglina ka täitmisele. Kohtupraktika on seejuures asunud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks. Vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). Silmas tuleb pidada, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerib isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Sisuliselt tähendab see isiku suhtes teatud prognoosotsuse tegemist – kohus usub, et isik ei pane enam toime uusi õigusrikkumisi, mis võimaldabki jätta mõistetud karistuse täitmisele pööramata. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohus eelosundatud põhimõtteid järginud. KarS § 73 sätete kohaldamist ja nn šokivangistuse mõistmist on maakohus põhjendanud järgmiste asjaoludega – L. Haavelil on alaline elukoht, tema ülalpidamisel on alaealised lapsed, teda ei ole varem vangistusega karistatud. Kohtukolleegium, nõustudes prokuröri apellatsioonis esitatud hinnanguga, leiab, et maakohtu põhjendused L. Haaveli tingimuslikult karistusest vabastamiseks ei ole veenvad ega anna KarS § 73 sätete kohaldamiseks alust. Tegelikult tuleneb maakohtu otsusest, et need asjaolud, mida on kohus karistuse mõistmisel arvestanud, ei räägi mitte KarS § 73 kohaldamise poolt, vaid vastu. Siinjuures osundab kohtukolleegium, et prokurör, asudes oma apellatsioonis analüüsima neid asjaolusid, mis

27

karistusest tingimusliku vabastamise välistavad, viitab põhjendatult Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-99-06, milles väljendatud seisukoha kohaselt on samade asjaolude arvestamine nii karistusliigi ja –määra valikul kui karistusest tingimusliku vabastamise vaagimisel põhjendatud ja seaduse mõttega kooskõlas. Sealjuures tuleb aga silmas pidada, et seadusandja on karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise regulatsioonide puhul pidanud vajalikuks kehtestada aluste korduva arvestamise suhtes otsesed piirangud üksnes KarS §-s 59 (karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid ei arvestata karistuse kohaldamisel, kui neid on seaduses kirjeldatud süüteokoosseisu tunnustena). Kohtukolleegiumi hinnangul puudub L. Haaveli puhul käesolevas süüdistusasjas alus nii ühest kui teisest karistusest tingimisi vabastamise alusest rääkimiseks. Nagu eelpool öeldud, ei võimalda maakohtu poolt tuvastatud kuriteo toimepanemise asjaolud ja kindlaks tehtud L. Haaveli süü suurus karistusest tingimuslikku vabastamist ning teisalt ei ole tuvastatud ka süüdlase isikut iseloomustavaid selliseid andmeid, mis võimaldaksid järeldada, et karistuse reaalne ärakandmine on ebaotstarbekas. Valdavas osas nõustub kohtukolleegium prokuröri poolt antud hinnanguga maakohtu poolt tuvastatud asjaoludele, ei soostu aga üksnes apellatsiooniga osas, milles taotletakse ühe raskendava asjaolu laiendamist ning kergendava asjaolu mittearvestamist. Apellant leiab, et maakohus on põhjendamatult kõrges eas isikute hulka lugenud üksnes viis kannatanut. Kõrges eas olevateks tulnuks tunnistada ka 67-aastane S. E., 64-aastane O. A. ja 71-aastane L. L.. Kohtukolleegium prokuröriga ei nõustu ning peab vajalikuks märkida, et maakohus lähtus põhjendatult gerontoloogias esitatud määratlusest, mille kohaselt käsitatakse raugaeana inimese 75. ja 89. eluaasta vahelist iga, mil toimub organismi järjest kiirenev taandareng (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-136-96). S. E. ja O. A. puhul ei nähtu nende kohta läbi viidud kohtupsühhiaatria ekspertiisiaktidest, et nende võimetus oma tegude tähendusest aru saada oleks seotud nende eaga. Ekspertarvamuse kohaselt tuvastati S. E. dementsus /V kd tl 1077/. O. A. esineb aga mõõdukas vaimne alaareng, millest tulenevate psüühikahäirete tõttu ei ole ta kestvalt võimeline oma tegude tähendusest aru saama /V kd tl 1088-1090/. L. L. puhul on aga tuvastatud, et tal esineb mõõdukas nägemishäire, kuid kindlalt ei saa väita, et puue on tingitud east. Eelnevat arvestades pole kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatud lugeda prokuröri poolt nimetatud kuriteoepisoodides raskendavaks asjaoluks süüteo toimepanemist kõrges eas isiku suhtes. Kohtukolleegiumi hinnangul on prokuröri poolt käsitatud episoodides pigem tegemist süüteo toimepanemisega abitus seisundis olevate isikute suhtes, kuid kuivõrd apellatsioonis ei taotleta konkreetselt sellise raskendava asjaolu tuvastamist, siis kohtukolleegium seda ka ei arvesta. Kuid samas on kogu süüdistusasja silmas pidades vaieldamatult tuvastatud, et L. Haavel valis oma ohvreid eakamate inimeste hulgast. Seda asjaolu on ka maakohus rõhutanud ning sealjuures pidanud põhjendatult kõrges eas isikute suhtes kuritegude toimepanemist eriti küüniliseks ja taunimisväärseks. Nõustuda ei saa prokuröriga ka selles, nagu oleks maakohus põhjendamatult kahjude osalist hüvitamist L. Haaveli poolt arvestanud kergendava asjaoluna. Kohtukolleegium peab vajalikuks osundada siinjuures Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-14-07, milles on Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutanud, et KarS § 57 lg-s 1 loetletud karistust kergendavate asjaolude tuvastamisel on nendega arvestamine kohtu poolt obligatoorne. Kohtu sellesisuline hinnang peab olema kohtuotsuses selgesõnaliselt ka esitatud. Kahju vabatahtlik hüvitamine, ka siis kui see on toimunud osaliselt, on seaduses ette nähtud karistust kergendav asjaolu (KarS § 57 lg 1 p 2). Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu otsus selles osas põhjendatud. Kuid käesolevat süüdistusasja silmas pidades ei ole aga kõne all olev kergendav asjaolu sedavõrd erakordsena käsitatav, et võiks olla määravaks mõistetud karistusest tingimisi vabastamise

28

otsustamisel. Hüvitatud on üksnes väike osa tekitatud kahjudest ning märkimata ei saa jätta prokuröri poolt osundatut, et kahju hüvitamine toimus alles siis, kui L. Haavelil oli teada, et süüdistusasi läheb kohtusse. Mis puudutab prokuröri poolt esile toodud suure kahju põhjustamist, siis kohtukolleegium osundab, et L. Haavel on süüdi tunnistatud muuhulgas ka KarS § 209 lg 2 p 2 järgi, s.o varalise kasu saamises kelmuse läbi suures ulatuses. KarS §-s 59 sätestatu keelab §-des 57 ja 58 ettenähtud karistust kergendavate või raskendavate asjaolude arvestamist karistuse mõistmisel kui neid on seaduses kirjeldatud süüteokoosseisu tunnustena. Käesoleval juhul aga mõjustab L. Haaveli süü suurust see, et ta on toime pannud KarS §-s 209 sätestatud kuriteod, milles esinevad kolm süüteokoosseisulist raskendavat asjaolu. Prokurör rõhutab põhjendatult neid asjaolusid, mis välistavad L. Haaveli karistusest tingimusliku vabastamise. Nendeks on kuritegude rohkus ja süstemaatilisus, kuritegude toimepanek viie kõrges eas isiku suhtes, kuritegude toimepanek ka pärast Harju Maakohtu 13.09.2006.a süüdimõistvat kohtuotsust, asjaolu, et olles käesoleva süüdistusasja kohtuliku menetluse ajal viibinud üle kuu vahi all, pani L. Haavel pärast vabanemist toime uue, analoogse kuriteo H. K. suhtes. Maakohus ise on oma otsuses põhjendatult märkinud, et kuritegelik käitumine on kujunemas L. Haaveli elustiiliks, selleks on loodud süsteem, 6 aasta jooksul on ta toime pannud 15 kuritegu. Nagu öeldud, välistavad kohtuotsuses endas esiletoodud asjaolud KarS § 73 kohaldamise ning nende karistusest vabastamist välistavate asjaolude kaalukust ei kahanda tuvastatud ja maakohtu poolt arvestatud kergendavad asjaolud. Nii on tekitatud kahjust hüvitatud üksnes väike osa. Mis puudutab aga KarS §-s 57 lg 1 p 7 märgitud kergendavat asjaolu – kuriteo toimepanemist rasedana – siis maakohus on seda põhjendatult arvestanud, kuid samas selle kergendava asjaolu kaalukuse hindamisel võtnud põhjendatult arvesse seda, et oma seisundit kasutas L. Haavel samas ära ka kuritegude toimepanemisel, et tekitada kannatanutes enda suhtes kaastunnet. Küsimusele, kas alalise elukoha olemasolu, alaealiste laste ülalpidamiskohustus ja see, et L. Haavelit ei ole varem vangistusega karistatud, on käsitatavad erandlike asjaoludena karistusest tingimisi vabastamise mõttes, tuleb kohtukolleegiumi hinnangul vastata eitavalt. Et elukoha olemasolu on iga normaalse isiku normaalne seisund, siis puudub igasugune alus käsitada seda kuidagi erandlikuna muuhulgas ka karistusest tingimisi vabastamise mõttes. Alaealiste laste ülalpidamine ei ole takistanud L. Haavelit kuritegusid toime panemast, vastupidi, maakohus tuvastas, et ka rasedust kasutas L. Haavel ära kannatanute mõjutamiseks. L. Haaveli süü suurust, analoogiliste kuritegude süstemaatilist toimepanekut arvestades ei ole erandlikuna käsitatav ka see, et L. Haavel ei ole varem vabaduskaotuslikku karistust kandnud. Jällegi tuleb siinjuures osundada asjaolule, et pärast vahi alt vabastamist kohtumenetluses, pani ta toime uue kuriteo. Seega puuduvad L. Haaveli puhul erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ning tema isikut ei iseloomusta märkimisväärne eripära mõistetud karistusest tingimisi vabastamise mõttes. Eelnevast johtuvalt puudub nn šokivangistuse kohaldamise vajalikkuse vaagimiseks alus. Liis Haavelil tuleb talle mõistetud vangistus reaalselt ära kanda. Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, 338 p 2, 4; 340 lg 4 p 4, 342 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 11.02.2010.a otsuse osaliselt Liis Haaveli suhtes KarS § 73 kohaldamises, rahuldab prokuröri apellatsiooni, L. Haaveli ja tema kaitsjate ning V. Loidi kaitsja apellatsiooni jätab rahuldamata.

29

Malle Preimer Meelika Aava Urmas Reinola