Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt … · 2009. 5. 14. · muudatused eelkõige kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte paremaks rakendumiseks ning alternatiivsete

1

Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega s eonduvalt

teiste seaduste muutmise seaduse

SELETUSKIRI

SISUKORD 1 SISSEJUHATUS 2 SEADUSE EESMÄRK 3 EELNÕU SISU JA VÕRDLEV ANALÜÜS 4 § 1. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmine 4

1.1 Ülevaade muudatustest 4 1.2 Kriminaalmenetlus välismissioonidel 37 1.3 Menetluspädevusega asutused 42 1.4 Süü vabatahtlik ülestunnistus tõendina 45 1.5 Ütluste deponeerimine 46 1.6 Kriminaaltoimiku kaitsjale tutvustamine 49 1.7 Kohtu õigus muuta kuriteo kvalifikatsiooni 52 1.8 Kohtumenetluse kiirendamise taotlus 54 1.9 Vahi all pidamine kohtumenetluses 56 1.10 Ristküsitluse reeglite korrastamine 58 1.11 Tunnistaja ütlused kohtus ja väljaspool kohut 61 1.12 Alaealise ülekuulamise erisused kohtumenetluses 70 1.13 Parlamendiliikme puutumatus 76 1.14 Vabaduse võtmine psühhiaatrilise sundravi menetluse s 84

§ 2. Kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seaduse m uutmine 87 § 3. Karistusseadustiku muutmine 87 § 4. Kaubandusliku meresõidu koodeksi muutmine 88 § 5. Kohtute seaduse muutmine 88 § 6. Lennundusseaduse muutmine 88 § 7. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmine 89 § 8. Väärteomenetluse seadustiku muutmine 89 § 9. Jõustumine 92 EELNÕU TERMINOLOOGIA 92 EELNÕU VASTAVUS PÕHISEADUSELE 92 EELNÕU VASTAVUS EUROOPA LIIDU ÕIGUSELE 92 SEADUSE MÕJUD 92 SEADUSE RAKENDAMISEKS VAJALIKUD KULUTUSED JA SEADUS E RAKENDAMISE EELDATAVAD TULUD 94 RAKENDUSAKTID 100 SEADUSE JÕUSTUMINE 101 EELNÕU KOOSKÕLASTAMINE 101

2

Sissejuhatus

Eelnõu on välja töötatud Justiitsministeeriumi algatusel, et teha seadustes 1. juulil 2004 jõustunud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) rakendusajal ilmnenud probleemide kõrvaldamiseks vajalikud muudatused eelkõige kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte paremaks rakendumiseks ning alternatiivsete menetlusliikide efektiivsemaks toimimiseks, samuti et tagada paremini alaealiste õigusi kriminaalmenetluses ja tõhustada kontrolli isikute põhiõigusi piiravate menetlustoimingute üle.

Eelnõu väljatöötamisel osalenud isikud

Kõnesoleva eelnõu väljatöötamisel osalesid kõik need kohtunikud, advokaadid ja prokurörid, kes on saatnud Justiitsministeeriumile oma märkused kehtivas õiguses esinevate ebaselguste või lünkade kohta ja/või osalesid Justiitsministeeriumi korraldatud sellekohasel nõupidamisel.

Seaduse eelnõu ja seletuskirja on ette valmistanud Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna karistusõiguse ning menetluse talituse juhataja Heili Sepp (6 208 220; [email protected]).

Eelnõu väljatöötamisel on kasutatud Andreas Kanguri (Tartu Ülikooli õigusteaduskond) koostatud võrdlusuuringut USA ja Norra kriminaalmenetluse kohta. Eelnõu ja seletuskirja koostamisel osutasid märkimisväärset abi vanemprokurör Lea Pähkel (alaealiste kohtlemist puudutavad sätted), riigikohtunik Priit Pikamäe (edasikaebemenetlus kriminaalmenetluses), Riigikohtu nõunik Juhan Sarv (§ 268 muudatused), kohtunik Sten Lind (kassatsioonimenetlus väärteomenetluses) ja Justiitsministeeriumi eraõiguse talituse nõunik Karin Rammo (mõistliku menetlusaja tagamise instituut). Psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses vahistamist käsitlevad sätted ja seletuskirja vastava peatüki on koostanud Justiitsministeeriumi karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik Hendrik Kaing.

Eelnõu koostamisel konsulteeriti töögrupiga, mille koosseisus olid Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika asekantsler Martin Hirvoja, riigi peaprokurör Norman Aas, Eesti Advokatuuri esimees vandeadvokaat Aivar Pilv, Tartu Ülikooli tsiviilprotsessi assistent Andreas Kangur, riigikohtunikud Priit Pikamäe ja Eerik Kergandberg, Tartu Maakohtu kohtunik Ingeri Tamm, Tartu Ülikooli kriminaalprotsessi dotsent Meris Sillaots, vandeadvokaadid Jüri Leppik ja Marti Hääl, Põhja ringkonnaprokurör Maria Sutt-Tehver ja Põhja vanemprokurör Kristel Siitam-Nyiri.

Analüüsi „Uurimisasutuste piiritlemine ja uurimisalluvus“, mis on kõnealuses eelnõus menetlusasutuste ringi kitsendavate sätete ning asjatundja kui tõendiallika instituudi laiendamise aluseks, tegid 2007. a Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna töötajad Toomas Tomberg, Andri Ahven, Saale Laos, Jako Salla ja Mari-Liis Liiv.

Eelnõu on keeleliselt toimetanud Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome ja õiguskeele talituse toimetaja Taima Kiisverk.

Eelnõu Riigikogus vastuvõtmiseks vajalik häälteenam us

Vastavalt põhiseaduse § 104 punktile 14 on eelnõu Riigikogus vastuvõtmiseks vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus, s.o 51 häält.

3

Seaduse eesmärk

Eelnõu algatamine on vajalik, et tagada kriminaalmenetluse tõhusamaks ja ökonoomseks muutumine ning suurem vastavus menetlusse puutuvate isikute põhiõigustele. Samuti on mitmed eelnõus sisalduvad muudatused kantud soovist tagada eri kohtumenetluse liike reguleerivate normide suurem ühtlus. Eelnõu algatamine on vajalik, et suurendada kodanikkonna usaldust kehtiva õiguskorra ja õigusmõistmise süsteemi vastu.

Kriminaalkohtumenetluse regulatsiooni täiendamise vajadusele juhtis Riigikogule antavas ülevaates kohtukorraldusest, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise kohta 10.06.2008 tähelepanu Riigikohtu esimees M. Rask: „Kriminaalmenetlusõiguse ja väärteomenetlusõiguse puhul tuleks pöörata senisest suuremat tähelepanu nii nende omavahelisele harmoniseerimisele kui ka võimaluse piires ühisosa suurendamisele tsiviil- ja halduskohtumenetlusõigusega. On mitmeid valdkondi, mille puhul on erisused erinevate menetlusseadustike vahel kohatud, komplitseerides asjatult kohtute tööd ja raskendades menetlusosaliste suhtlemist kohtuga.“1

Ka justiitsminister Rein Lang märkis 26.02.2008 Riigikogus peetud ettekandes „"Kriminaalpoliitika arengusuundade aastani 2010" täitmise kohta 2007. aastal“ järgmist:

„Kui 2004. aastal jõustunud uus kriminaalmenetluse seadustik koos sinna vahepeal lisandunud täiendavate lihtsustatud menetlusliikidega on edukalt rakendunud, just lihtmenetluste kasutamise osas (lühi-, kokkuleppe-, käsk-, kiir- ja lepitusmenetlus), siis paraku ei ole sama hästi praktikas vastu pidanud nn üldmenetlust ehk võistlevat protsessi reguleeriv osa. /…/ on ilmne, et see valdkond vajab samuti seadusandlikke muudatusi. 2008. aasta jooksul on kavas kogu kriminaalmenetluse seadustik läbi kammida, muutmist vajavad kohad on tänaseks juba põhjalikult kaardistatud. Küsimus ei ole mitte selles, et pöörduda tagasi 1965. aasta ENSV inkvisitsioonilise kriminaalprotsessi koodeksi juurde. Vastupidi, menetlus tuleb veelgi võistlevamaks muuta ja lisada sinna osad, mis esimese hooga välja jäid, kuid mis on ometi klassikalise võistleva protsessi jaoks hädavajalikud, nagu näiteks tunnistaja ütluste deponeerimine kohtuniku juures kohtueelses menetluses, advokaadi ja prokuröri suurem vastutus omapoolsete tõendite esitamisel, aga ka kohtumenetluse pooltele paremad võimalused selle teostamiseks jpm.“2

Peamised abinõud eesmärkide saavutamiseks

1. Ütluste deponeerimise võimaluse loomine kohtueelses menetluses eeluurimiskohtuniku juures ja ristküsitluse reeglite kohaselt; ütlused on teatud täiendavate aluste esinemisel kasutatavad tõendina hilisemas kohtumenetluses.

2. Noorema kui 14-aastase kohtueelsed ütlused seksuaal- või vägivallakuriteo asjas on kohtumenetluses tõendiks, kui need on videosalvestatud ja kaitsjal on olnud võimalus küsimusi esitada; kui kohtulik ülekuulamine mõjuks muu kuriteo puhul alla 10-aastasele tunnistajale kahjulikult, võib tõendina kasutada ka tema kohtueelseid ütlusi samadel tingimustel.

3. On loodud lisaks tunnistajale ja eksperdile kolmas isik - asjatundja, kes võib anda ülekuulamisel tõendi, seejuures olemata vahetult tõendamiseseme asjaolusid kogenud, kuid oskab anda selgitusi oma eriteadmiste tõttu.

1 http://www.riigikohus.ee/vfs/729/Ettekanne_RK08_Mart_Rask.pdf

2 http://www.just.ee/34485

4

4. Tõendeid ja tõendite uurimist puudutavad parandused, et lähendada meid anglo-ameerika võistleva menetluse tõendusreeglitele, sh ristküsitluse ja suunavate küsimuste regulatsiooni täpsustamine.

5. Bürokraatia ja tarbetu keerukuse kaotamine lihtmenetlustest.. 6. Kaitseõiguste parandamine ja poolte võrdsustamine menetluse lõpuleviimisel. 7. Süüdistatavale võimaluse andmine kaitsta end kohtumenetluses teatud juhtudel ise. 8. Tugevam kontroll sunni- ja muude õigusi piiravate meetmete üle, sealhulgas kohtuliku

vahistuse, elukohast lahkumise keelu ja asitõendi äravõtmise tähtaegade kehtestamine, kautsjoni ja ametikohalt kõrvaldamise põhjendatuse kontrolli menetlus ning läbiotsimiseks üldjuhul kohtu või eeluurimiskohtuniku loa kehtestamine

9. Luua õiguskaitsevahend, et taotleda kohtumenetlustes, eeskätt kriminaalmenetluses, mõistliku menetlusaja põhimõtte järgimist.

10. Võistlevas menetluses toimuva kohtuistungi salvestamise kohustuslikuks muutmine ja ristküsitluse sõnasõnaline protokollimine.

11. Luua tõhusad vahendid, et vältida kohtueelse kriminaalmenetluse andmete ebaseaduslikku avalikustamist, kuna sellega võidakse riivata kolmandate isikute õigusi ning kahjustada süütuse presumptsiooni.

12. Luua paremad menetluslikud garantiid isikutele, kelle suhtes osutub vajalikuks kohaldada psühhiaatrilisele sundravile suunamist; seadustada isikute suunamine statsionaarse sundravi kõrval ka ambulatoorsele ravile.

13. Reguleerida vabaduse võtmine psühhiaatrilise sundravi menetluses. 14. Lähendada kriminaalmenetluses toimivaid reegleid tsiviilkohtumenetluse regulatsioonile

sihiga ühtlustada riigis kehtivate kohtumenetluste regulatsioone. 15. Täiustada kriminaalkohtumenetluse katkematuse printsiibiga seotud sätteid tulenevalt

01.07.2008 jõustunud KrMS muudatuste rakendumisperioodil ilmnenud vajadustest. 16. Luua tõhusam, kuid samas põhiseadusega kooskõlas olev menetlus parlamendiliikmete jms

isikute immuniteedi äravõtmiseks kriminaalmenetluses. 17. Videokonverentsi rakendamine eeluurimiskohtuniku juures toimuvate menetluste, eelistungi ja

täitmiskohtuniku istungite läbiviimisel ning prokuröri osavõtu tagamiseks ringkonnakohtu istungist.

18. Luua võimalus saata kriminaalasju tagasi teistkordseks arutamiseks samale kohtukoosseisule.

Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Paragrahv 1. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmine

1.1 Ülevaade muudatustest

1. juulil 2004 jõustunud kriminaalmenetluse seadustik on kombinatsioon kontinentaalsest ja võistlevast menetlusest.

KrMS § 14 lg 1 selgitab, mida peetakse silmas võistleva kohtumenetluse all: „Kohtumenetluses täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid.“

Seadustiku seletuskiri seletab: „Kohtumenetluse osa kujundamisel on eelnõus taustsüsteemina valdavalt kasutatud anglo-ameerika kriminaalmenetlust. Tuleb siiski rõhutada, et eelnõu ei näe ette

5

üleminekut puhtakujulisele võistlevale kohtumenetlusele ning jätab kohtunikule suhteliselt avarad võimalused ka ise kohtulikku uurimisse sekkuda ning vajadusel ka ise uusi tõendeid koguda. Sellise lahenduse kasuks on otsustatud seetõttu, et säilitada kriminaalmenetluse iseseisva eesmärgina objektiivse tõe tuvastamine.“

Seega on seadustiku puhul peetud lisanduva võistleva menetluse all silmas anglo-ameerika ehk siis common law süsteemi. On oluline tähele panna, et ka Euroopa Inimõiguste Kohus kasutab kriteeriumit adversary trial ehk siis võistlev kohtumenetlus, mis kohaldub ühtmoodi nii kontinentaalse kui common law süsteemi kohtuasjadele. Mõnelgi juhul on Inimõiguste Kohus leidnud, et traditsioonilised common law menetlusvõtted on vastuolus võistleva menetluse põhimõtetega konventsiooni mõttes.

Segatud kontinentaalse-võistleva süsteemi üks suuri sisemisi riske on see, et kas kõik (sh poolte õigused) on omavahel tasakaalus. Paralleelselt võistleva kohtumenetlusega keelab kehtiv õigus näiteks teha kokkuleppemenetlust süüdistatavaga, kui asja teine süüdistatav kokkulepet ei soovi. Common law kontekstis oleks see kurioosum. Samuti paistaks seal sobimatu tänase kannatanu aktiivne roll nii kokkuleppemenetluses kui ka üldmenetluses.

Tänane kriminaalmenetlus, kus kehtib menetluse kohustuslikkuse printsiip ning teisest küljest võistlevusse pürgiv kohtumenetlus, on kahtlemata ressurssi neelav konstruktsioon. Ühest küljest nõuab seadus legaliteedi printsiibi tingimustes objektiivset kohtueelset menetlust, teisalt aga eeldab kohtueelselt kogutu tõenduslikku dubleerimist kohtus. Sisuliselt tuleb riigil iga isikuline tõend „katta“ kaks korda – kohtueelses menetluses, et tagada menetluse objektiivsus ja süüdistuse põhistatus, ning kohtus vahetu kohtupidamise käigus.

Teine asjaolu, mida võistlevast menetlusest kõneldes ei saa eirata, on järgmine: anglo-ameerika võistleva kohtumenetluse tõendusreeglite põhituuma moodustab nn kuulduste keelu reegel ühes oma eranditega (hearsay rule ja hearsay exceptions) ning ristküsitlus. Kuulduste keeld ja selle erandid on common law kohtumenetluse ja tõndamisdogmaatika baasprintsiip.

Common law tõendamisreeglite täielik otse ülevõtmine tingiks sisuliselt ümberõppe vajaduse kogu juristkonnas, alustades juba sellest, et eesti keeles ega õiguses ei ole vastet kuuldusele – hearsay – kui instituudile ega sõnale. Eelnõu üritab läheneda kahe paradigma ühildamisele ettevaatlikult ja sünteesivalt, võttes anglo-ameerika traditsioonist üle võimalikult palju elemente, mis sobituks süsteemiga, mille ülesehitamist seadustikuga alustati, ning mis tagaks selle süsteemi sisemise tasakaalu. Paraku esineb kehtivas seadustikus mitmeid lihtsustatult või poolikult ülevõetud elemente.

Punkt 1. Seadustikus asendatakse mõiste „spetsialist“ terminiga „asjatundja“. Muudatuse eesmärk on ühtlustada menetlusseaduste mõisteaparaati ( mõistet „asjatundja“ kasutab sarnases tähenduses TsMS) ning ühtlasi ajakohastada ja eestistada KrMS-i.

Punkt 2. Paragrahvi 3 muudatus sätestab, et kriminaalmenetlusõigus kehtib Eesti Vabariigi territooriumil, välja arvatud kui välislepinguga on määratud teisiti või kui kriminaalmenetluse esemeks on kaitseväeteenistuses oleva isiku tegu. Muudatus tuleneb vajadusest katta adekvaatse regulatsiooniga välismissioonidel viibivate Eesti kaitseväelaste õigusvastaste tegude menetlemine. Võrdlev analüüs ja muudatuste taust on esitatud jaos 1.2.

Punkt 3. Paragrahvides 4, 492 ja 508 3 asendatakse senine keeleliselt eksitav termin „eelistus“ määratlusega „eesõigus,“ mis on kohane tõlkevaste välislepingutes kasutatavale mõistele „privilege“ (ing sõnapaaris „privileges and immunities“, nt seoses diplomaatide õigustega).

6

Punkt 4. Paragrahvi 12 lõike 3 muudatus tuleneb seadustiku täiendamisest paragrahviga 1091, reguleerides sõnaselgelt asjatundja kui tõendiallikaga seonduvat.

Punkt 5. Paragrahvi 12 täiendatakse uue lõikega, mis võimaldab kohtul piirata kohtulahendi jõustumiseni kohtumenetluse poolteks mitteolevate isikute juurdepääsu kohtuistungi protokollile ja kriminaalasja teistele materjalidele. Säte on lisatud eesmärgiga lähendada tsiviil- ja kriminaalkohtumenetluses kehtivaid põhimõtteid ja reguleerida täpsemalt informatsioonile juurdepääsu kohtumenetluses. Eeskujuks on TsKMS § 59, kus sätestatakse detailselt kohtu õigus piirata juurdepääs toimikumaterjalidele. Kriminaalmenetluses seni sellised reeglid puudusid.

Punkt 6. Paragrahvi 13 lõike 1 punkt 2 tunnistatakse kehtetuks. Kohtuistungi talletamine muul viisil kui kirjalike märkmete tegemisega on lubatav üksnes kohtu loal. Muudatuse eesmärk on tagada tõendite puutumatus, vältides kohtulikul uurimisel ilmnevate asjaolude teatavaks saamist ülekuulamata tunnistajale, mis võiks avaldada mõju tunnistaja ütluste sisule. Sama eesmärki kannavad olemasolevatest sätetest ka § 280 lg 6 ja § 287 lg 2. Samas ei piira kõnealune muudatus kellegi tegelikke õigusi, kuna eelnõu kohaselt muutub kohtuistungitel, kus toimub sisuline kohtulik arutamine, istungi salvestamine kohustuslikuks ja selle eest vastutab kohus. Seega toimub talletamine koordineeritult ja seda tehakse riigi vahenditega.

Punktid 7 ja 8. Paragrahvi 31 muudatused . Seadustikust jäetakse välja edasilükkamatute menetlustoimingute pädevusega asutuste klass, et tagada kvaliteetsem uurimine ja parem ressursikasutus riigiasutuste süsteemis. Kõnealuseid punkte tuleb vaadata koostoimes Riigikogu menetluses oleva eelnõuga 286 SE I, milles muudetakse KrMS paragrahve 31 ja 213 vanglate ning Justiitsministeeriumi vanglate osakonna menetluspädevuse osas. Eraldi täpsustamist on vajanud reisil oleva laeva kaptenit puudutav regulatsioon, arvestades laevapere tavalisest suuremat isoleeritust reisi ajal ning raskendatud juurdepääsu õiguskaitseorganitele (nii Eesti kui teiste riikide omadele). Menetlustoimingute õiguse kitsendamise aluseks oleva analüüsi andmetega saab tutvuda jaos 1.3.

Punkt 9. Paragrahvi 33 lõige 1 uue redaktsiooni kohaselt on kahtlustatav isik, kes on kuriteos kahtlustatavana kinni peetud, või isik, keda on piisav alus kahtlustada kuriteo toimepanemises ning kes on allutatud menetlustoimingule või kuulutatud tagaotsitavaks.

Punkt 10. Paragrahve 36, 37, 39 ja 40 1 on täiendatud viisil, et juriidilise isiku, tsiviilkostaja ja kolmanda isiku esindajale laienevad lisaks esindatava õigustele ka nende kohustused. Kuivõrd vastavate menetlusosaliste kohustused koosnevad kohustusest ilmuda menetleja kutsel ja kohustusest osaleda menetlustoimingus ja alluda menetleja korraldustele, aitab muudatus tagada paremini menetluslikku distsipliini ja säästa seeläbi ressurssi (sealhulgas ajaressurssi).

Punkt 11. Paragrahvi 38 muudatuse eesmärgiks on kaotada senikehtinud absoluutne nõue, et kokkuleppemenetluse kohaldamise võimalikkus on sõltuvuses kannatanu nõusolekust. Muudatus on seotud paragrahvide 239 ja 240 muutmisega ning § 243 kehtetuks tunnistamisega, mille selgitused on esitatud allpool. Säilib kannatanu nõusoleku vajalikkus sellistel juhtudel, kui kokkuleppe sisuks on tsiviilhagi. Samas ei kahandata kannatanu õigust anda oma arvamus süüdistuse ja karistuse kohta.

Võrdluseks anglo-ameerika traditsioonidega riikidega võib märkida, et Ameerika Ühendriikides, kus kokkuleppemenetlus (plea bargaining) on standardne lahendini jõudmise viis, kannatanul otseselt sõnaõigust ei ole. Selgituseks, et kokkuleppeid ehk plea’sid on mitut liiki ja nad seisnevad nii süüdistaja kui süüdistatava jaoks teatud kompromissis, et tagada menetluslik selgus ja vältida koormavat menetlust. Kokku võib leppida kolmes elemendis: kvalifikatsioonis (isik tunnistab end süüdi kergemas kvalifikatsioonis), kuritegudes (isik võtab omaks teatud osa kuritegusid, ülejäänus loobub süüdistaja süüdistusest) ja karistuses (isik tunnistab end süüdi, teades, mis karistus tal on). Näiteks

7

Inglismaal kokkuleppemenetlus nii aktiivselt ei toimi, kuna õigussüsteemis (sh eeskätt kohtutes) ei ole vastuvõetav, et keegi peale kohtu võiks määratleda karistust. Samas on ühise joonena enamikus anglo-ameerika õigussüsteemides kannatanu võimalus väljendada oma huvisid menetluses n-ö kannatanu avaldusega (victim impact statement). Sellisel juhul annab kohus kannatanule kas karistuse mõistmise eel või näiteks kautsjoni arutelul võimaluse väljendada oma arvamust. Samas ei ole tegemist kohustusliku protseduuriga, kuigi viimastel aastatel on Ülemkohus Ameerika Ühendriikides seda praktikat toetanud, põhjendades seda kohtu kohustusega võtta arvesse kõiki olulisi karistuse määramist mõjutada võivaid faktoreid. Siiski oli näiteks alles 1991. aastani Ameerikas surmanuhtlusega karistatavates asjades kannatanu avalduse esitamine keelatud.3

Punkt 12. Paragrahvi 39 täiendus , mille kohaselt menetlustoimingus kohaldatakse tsiviilkostjale tunnistaja kohta sätestatut, on korrastava tähendusega ja seadustab seni enamasti praktikas omaksvõetud lähenemise. Kehtivas redaktsioonis ei olnud sõnaselgelt sätestatud, kas ja millisel viisil on võimalik tsiviilkostja ülekuulamine, mis tingis aeg-ajalt menetlust koormavaid vaidlusi ja ebaselgust.

Punktid 13 ja 20. Paragrahve 41 ja 47 täiendatakse esindajate ja kaitsjate kohustusega hoida saladuses neile kriminaalmenetluses õigusabi andmisel teatavaks saanud andmeid. Täiendus haakub vahetult paragrahvi 224 muudatustega.

Punkt 14. Paragrahvi 43 täiendatakse lõikega 3, mille kohaselt juhul, kui kriminaalasjas ei ole ühtki isikut kahtlustatavaks tunnistatud ega kahtlustatavana kinni peetud ega ühelegi isikule süüdistust esitatud, kuid prokuratuur on taotlenud tunnistaja ütluste deponeerimist, määrab eeluurimiskohtunik kaitsja võimaliku kahtlustatava huvide esindamiseks tunnistaja ülekuulamisel. Säte on seotud ütluste deponeerimise instituudiga (seadustiku täiendamine paragrahviga 691) ning on vajalik Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi konventsioon) artikli 6 lg 3 punktis d sätestatud nõuete tagamiseks: „3. Igal kuriteos süüdistataval on vähemalt järgmised õigused: /…/ (d) küsitleda (examine) ise või lasta küsitleda süüdistuse tunnistajaid, saavutada omapoolsete tunnistajate kohalekutsumine ja nende küsitlemine süüdistuse tunnistajatega võrdsetel tingimustel.“ Lisaks on paragrahvi täiendatud viisil, et kaitsjale õigustatud isikute ring hõlmaks ka süüdimõistetut, kuna KrMS reguleerib kaitsja osavõttu ka täitmiskohtuniku juures toimuvatest aruteludest, mil isik ei ole enam kahtlustatava ega süüdistatava menetlusseisundis.

Punktid 15-18. Paragrahvi 45 muudatused sätestavad kooskõlas eelmainituga ja uue paragrahviga 691, et ütluste deponeerimise toimingu juures on kaitsja osavõtt kohustuslik. Selline täiendus on loogiline, kuna sisuliselt on ütluste deponeerimise näol tegemist kohtumenetlust järele aimava protseduuriga, mille läbiviimisel juhindutakse võimalikult täpselt võistleva kohtuprotsessi reeglitest. Kohtumenetluses on kaitsja kohustuslik. Paragrahvi täiendamine lõikega 41 on tingitud paragrahvi 43 muutmisest ja seondub eelnõu valmimise ajal Riigikogu menetluses olnud seaduseelnõuga 382 SE.4

Teine ja veelgi olulisem muudatus kõnealuses paragrahvis seondub sellega, et kriminaalkohtumenetluses kaotatakse ära absoluutne advokaadisund ja antakse süüdistatavale võimalus teatud juhtudel, kui puudub tema õiguste riivamise oht ja kui isik seda ise soovib, advokaadist loobuda. Muudatus on tingitud asjaolust, et kehtiv regulatsioon ei jäta süüdistatavale mingisugust valikut selles osas, kas ta soovib või ei soovi kanda kaitsekulusid ning seda näiteks isegi juhul kui ta on ise juriidilise kõrgharidusega ja seejuures oma süüd tunnistab. Olukord, kus isikul ei ole võimalik kaaluda oma materiaalseid huvisid ühelt poolt ning kaitseõiguse tagamise vajadust teiselt poolt, võib osutuda teatud juhtudel tema õigusi liigselt piiravaks.

3 Ülemkohtu lahend PAYNE v. TENNESSEE 1991

http://caselaw.lp.findlaw.com/scripts/getcase.pl?navby=CASE&court=US&vol=501&page=808 4 http://www.riigikogu.ee/?page=en_vaade&op=ems&eid=440492&u=20090504114108

8

Eelnõus on sätestatud, et kaitsja osavõtt kohtumenetlusest ei ole kohustuslik järgmiste tingimuste esinemisel:

1. puuduvad seadustiku § 45 lõikes 2 nimetatud asjaolud, mille esinemisel tuleb pidada vajalikuks ja proportsionaalseks eraldi õigusnõustaja olemasolu (alaealisena toime pandud kuritegu, eluaegse vangistuse karistusähvardus, isiku enesekaitsmist takistab tema puue või kui isiku huvid on vastuolus teise isiku huvidega, kel on kaitsja);

2. süüdistatav avaldab, et ta ei soovi kaitsjat (seega on eelduseks süüdistatava tahteavaldus ja initsiatiiv);

3. süüdistatav on kohtu hinnangul võimeline enda huve ise esindama; 4. süüdistav soovib, et kaitsja ei osaleks ühel järgmistest toimingutest või menetlusetappidest:

1) kohtulik arutamine kokkuleppemenetluses; 2) kohtuotsuse kuulutamine; 3) lühi- või üldmenetluses kohtusse saadetud kriminaalasja menetlus, kui süüdistatav vastab käesoleva seadusega lepingulisele kaitsjale kehtestatud nõuetele ning esitab kohtule kirjaliku põhistatud taotluse lubada tal osaleda menetluses kaitsjana. Esmalt tasub rõhutada, et loobutud on kaitsja kohustuslikkusest üksnes juhtudel, kui menetlus toimub kohtus ning kohtunik saab otsustada vahetult, kas isik on võimeline iseenda huve esindama ning kas esinevad muud alused. Kokkuleppemenetluse puhul on kaitsja osavõtt läbirääkimisest ja kokkuleppe sõlmimisest prokuratuuriga endiselt kohustuslik, et oleks välistatud olukord, kus süüdistatav kasvõi emotsionaalse olukorra tõttu ei satuks prokuröri kui professionaalse „lepingupartneriga“ suheldes nõrgestatud olukorda. Kaitsja osavõtt kokkuleppe sõlmimisest annab täiendava kindluse, et kokkulepe on süüdistatava/kahtlustatava vaba tahte tulem. Küll aga võib muudatuse tulemusena süüdistatav leida, et kuna raskem faas on selja taga ja ta jääb kohtus niikuinii kokkuleppe juurde, siis ei ole vajalik kaitsja olemuselt formaalne osalemine kokkuleppemenetluse kinnitamisel kohtus. Samal põhjusel on antud süüdistatavale õigus „vabastada“ kaitsja oma ülesannetest ka kohtuotsuse kuulutamise ajaks – täna on seaduse kohaselt kaitsja osalemine ka sellest protseduurist kohustuslik (kuna tegemist on osaga kohtumenetlusest), kuigi reaalses kohtupraktikas suhtutakse selle nõude järgimisse plastiliselt. Kõnealune muudatus haakub ka allpool käsitletavate muudatustega, mille kohaselt ressursi säästmise eesmärgil vabastatakse prokurörid kohustusest viibida lihtmenetluste kohtuotsuse kuulutamisel. Lisaks antakse süüdistatavale, kes vastab samadele kvalifikatsiooninõuetele, mis on seatud kaitsjale, võimalus kaitsta end kohtus ka üldmenetluses (e võistlevas menetluses) ja lühimenetluses (mis oma olemuselt on lihtsustatud võistlev menetlus). Tasub rõhutada, et ka siin peab kohus siiski otsustama, kas isik oma kvalifikatsioonist sõltumata on end võimeline kohtus kaitsma, ilma et ta nõrgendaks oma positsiooni ja võimalusi, mis oleks vastuolus vahendite võrdsuse põhimõttega. Nii näiteks tuleb pidada tõenäoliseks, et näiteks isegi kui kohtu all on süüdistust esindavast prokurörist kohtusaalis kogenum prokurör või kriminaal-advokaat, võib tema võimekus end kohtus esindada olla tugevasti kahtluse all, kui toimuv kriminaalmenetlus on ta emotsionaalselt nii viimase piirini viinud, et see takistab kriminaalasja asjalikku arutamist. Samuti ei pruugi iga jurist olla veel pädev konkreetse süüdistusasja erivaldkonnas, isegi kui ta seda ise arvab.

Inimõiguste konventsiooni artikkel 6 punkt 3-c sätestab ühe õiglase kohtuliku arutamise garantiina, et süüdistataval on õigus kaitsta end ise või enda poolt valitud kaitsja abil või saada tasuta õigusabi juhul kui õigusemõistmise huvid seda nõuavad ja süüdlasel ei ole piisavalt vahendeid õigusabi eest tasumiseks. Võtmeküsimus on siin, millal siis õigusemõistmise huvid seda nõuavad, ning Kohus on selle sisustanud järgmiselt:

Quaranta vs Sveits 1991 (p 33): Kohus rõhutas, et kõigepealt tuleb arvestada kuriteo tõsidust, milles isikut süüdistatakse ning karistuse raskust, mis teda ähvardab. (Quarantat ähvardas 18-kuuline vangistus ja Kohus leidis, et antud juhul oli nii palju kaalul (at stake), et õigusemõistmise huvid nõudsid tasuta kaitsjat. Tuvastati rikkumine.)

9

Benham vs UK 1996 (p 60-61). Kohus rõhutas taas, et määravaks on 1) süüdistusasja keerukus ja 2) ähvardava karistuse raskus ning leidis, millal iganes on kaalukausil inimese vabadus, siis nõuavad õigusemõistmise huvid, et isikul oleks kaitsja ("where deprivation of liberty is at stake, the interests of justice in principle call for legal representation.") Benhami asjas oli maksimaalne karistus 3 kuud vangistust.

Võrdlusena võib märkida, et kuna Ameerika Ühendriikide põhiseaduse 6.-ndast parandusest tuleneb isiku õigus esindada end ise või kaitsja abil, fikseeriti 1963.a ka kohtupraktikas olulise Ülemkohtu lahendiga Gideon vs Wainwright isiku õigus saada kaitsja riigi kulul (sõltumata isiku kodakondsusest), kui isik ei ole võimeline majanduslikult ise endale advokaati palkama.5 Samuti sätestab kaitse tagamise nõuded seadusandlikul tasandil nn Hyde amendment (USC Title 18,3006A). Samas on aga endiselt levinud ja lubatud Ameerika Ühendriikides nii tsiviil- kui ka kriminaalasjades õiguslik esindatus pro se ehk siis „enda poolt“. Olulisimas selleteemalises lahendis Faretta v. California6 rõhutas Ülemkohus: „Isiku õigus esindada end föderaalkohtus ise on olnud õiguslikult kaitstud meie riigi algusest saadik.“ Kohus leidis, et õigus loobuda kaitsjast ja kaitsta end ise kohtulikul arutamisel on konstitutsiooniline õigus, kuid kui süüdistatav seda kasutab, siis ei saa ta hiljem enam kaevata ebapädeva kaitse üle.

Punkt 20 . Paragrahvi 46 täiendatakse uue lõikega, mis keelab kaitsjal võtta kaitseülesannet üldmenetluse asjas ja kohustab ta sellest hiljemalt eelistungil loobuma, kui tal kas suure töökoormuse või muude asjaolude tõttu ei ole võimalik asja kohtulikul arutamisel osaleda kuue kuu jooksul, arvates eelistungi toimumisest. Sätte eesmärk on tagada võistlevas menetluses kohtusse saadetud kriminaalasjade tõhus ja kiire arutamine.

Punkt 21. Paragrahv 49 muudatust on selgitatud allpool esitatavate § 341 muudatustega, mis võimaldavad saata teatud juhtudel kriminaalasja tagasi teistkordseks arutamiseks samas kohtukoosseisus. Seega ei saa enam olla kohtuniku taandamise aluseks asjaolu, et ta on varem samas kriminaalasjas teinud kohtulahendi juhul, kui kõrgema astme kohus on saatnud kriminaalasja uueks arutamiseks samas kohtukoosseisus.

Punktid 22 ja 23. Paragrahvi 50 muudatused muudavad kohtuniku taandamise protseduuri menetluslikult efektiivsemaks ja läbipaistvamaks. Kuigi säilib KrMS §-st 49 tulenev võimalus enesetaanduseks, viiakse menetlusosaliste poolt esitatavate taandamistaotluste läbivaatamine kohtu esimehe tasandile. Taotluse lahendamiseks korraldab kohtu esimees või tema määratud kohtunik istungi, kus kuulab ära taandatava kohtuniku seletuse ning poolte arvamused (kui taandamistaotlus ei ole just ilmselgelt põhjendatud või põhjendamatu). Pooled saavad õiguse esitada kohtu esimehe (või tema määratud kohtuniku) kaudu taandatavale kohtunikule küsimusi taandamisavalduses nimetatud asjaolude kohta. Viimati nimetatud täiendus on vajalik selleks, et selgitada välja, kas poole tõstatatud kahtlustel on alust; ei ole välistatud, et küsitlemise käigus saavad taandamistaotlused tõstatatud küsimused ümber lükatud ning pool loobub esitatud taotlusest. Senises regulatsioonis puudus taandamistaotluse sisuks olevate asjaolude väljaselgitamiseks protseduur. Taandamistaotluse tõstmine kohtu esimehe või tema määratud kohtuniku tasandile kannab endas eesmärki tagada maksimaalsel määral objektiivsus taotluse läbivaatamisel ning välistada meelevaldsed ja kaalutlemata enesetaandused. Kas kohtu esimees määrab taanduste läbivaatamiseks kohtuniku ühekordselt või mingiks ajavahemikuks, jääb kohtu esimehe otsustada. Seadus siin piiranguid ei sea.

Punkt 24. Paragrahvi 53 täiendus on olemuselt redaktsiooniline, lisades prokuröri taandama õigustatud subjektide hulka ka kolmanda isiku.

5 http://caselaw.lp.findlaw.com/scripts/getcase.pl?navby=CASE&court=US&vol=372&page=335

6 http://caselaw.lp.findlaw.com/scripts/getcase.pl?navby=CASE&court=US&vol=422&page=806

10

Punkt 25. Paragrahvi 59 lõike 2 kehtetuks tunnistamine on seotud asjatundja menetlusliku rolli muutmisega (vt uus § 1091) – erinevalt eksperdist ei pea asjatundja olema erapooletu ning seetõttu eemaldatakse seadusest ka tema taandamist puudutavad sätted. Kui menetluse käigus tekib kahtlus asjatundja hinnangu õigsuses, võib pool taotleda ekspertiisi määramist.

Punkt 26. Paragrahvi 59 lõike 4 muutmisega kõrvaldatakse kaks lünka senises regulatsioonis: sätestatakse alused kolmanda isiku esindaja taandumiseks ning ühtlasi kord, millest juhinduda kannatanu, tsiviilkostja ja kolmanda isiku esindaja taandamisel. Samuti reguleeritakse siin tunnistaja esindaja taandamine (vt § 671).

Punktid 27 ja 28. Paragrahvi 63 muutmisega lisatakse tõendite nimistusse süü vabatahtlik ülestunnistus (lisatud uues lõikes antakse ka selle määratlus) ning asjatundja ütlus. Viimane on seotud asjatundja puudutava regulatsiooni täiustamise ja selgitamisega, eeskätt seaduse täiendamisega paragrahviga 1091. Süü vabatahtlikust ülestunnistuse lisamise kohta loe lähemalt jaost 1.4. Ühtlasi on tõendiliikide loetelus asendatud „eksperdi arvamus“ „ekspertiisiaktiga“. Muudatusettepaneku aluseks on seisukoht, et ei saa lugeda eesmärgipäraseks, et tõendiks loetakse vaid ekspertiisiakti ühte osa - eksperdiarvamust. Näiteks on liiklusõnnetuse analüüsi puhul väga oluline tuvastada liiklusõnnetuse mehhanism ehk sündmuste toimumise jada ning sellele suunavad menetlejapoolsed küsimused on täiesti aktsepteeritavad. Mõistetavalt aga ei saa mingisuguse pikema protsessi analüüs (sh asjaolud, arvutused, järeldused) olla automaatselt arvamus, vaid analüüs on uurimus. Sageli on aga just analüüsist tulenevad andmed olulised tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel, mitte üksnes konkreetsed vastused konkreetsele küsimusele. Analüüsi tulemusel võivad selguda ka uued asjaolud, mille kohta otseselt küsimust ei ole esitatud, kuid mis hilisemalt ja seoses muude tõenditega võivad osutuda oluliseks. Kehtiva seaduse kohaselt aga võib juriidiliselt analüüsi (uurimusliku osa aktist) kuulutada menetluse mõttes kergekäeliselt täiesti olematuks väitega, et tegemist ei ole tõendiga.

Punkt 29 . Paragrahvi 64 täiendatakse isikuõiguste parema kaitse huvides nõudega, et kui uurimistoiming riivab isiku keha puutumatust, osaleb selles kohtuarst või tervishoiutöötaja või muu asjatundja.

Punkt 30. Paragrahvi 64 lõike 4 kehtetuks tunnistam ine on seotud asjatundjat puudutava regulatsiooni korrastamise ja täiendamisega (analoogne säte on tõstetud ümber üle muudatustega lisanduvasse paragrahvi 1091 lõikena 2.)

Punkt 31. Paragrahv 65 muutmine on seotud eelpool käsitletud muudatustega paragrahvides 3 ja 31. Muudatus, mille kohaselt Eesti kriminaalmenetluses on lubatud kasutada välisriigis kogutud tõendeid, sõltumata asjaolust, kas menetlustoiming tehti õigusabitaotluse alusel või mitte, tuleneb vajadusest katta adekvaatse regulatsiooniga välismissioonidel viibivate Eesti kaitseväelaste õigusvastaste tegude menetlemine.

Teine muudatus on seotud sellega, et seadustikust jäetakse välja edasilükkamatute menetlustoimingute pädevusega asutuste klass, et tagada kvaliteetsem uurimine ja parem ressursikasutus riigiasutuste süsteemis. Seni oli selline eripädevus teiste hulgas ka reisil viibiva laeva kaptenil. Pikemate reiside puhul võib kapten siiski (erinevalt teistest senistest esialgse pädevusega ametkondadest) sattuda laevaperega olukorda, kus ollakse pikemat aega isoleeritud uurimispädevusega õiguskaitseasutustest, kuid samas on vaja säilitada laeva ohutus ja võimalusel ka tagada tõendite säilimine. Selleks garanteerib see muudatus, et kui reisis oleval laeval leiab aset tegu, millele kohaldatakse Eesti karistusseadustikku, on kapteni poolt vastavalt kaubandusliku meresõidu koodeksi §-le 73 koostatud dokumendid ja saadud seletused kriminaalmenetluses tõendiks.

11

Punktid 32 ja 36. Paragrahvi 66 täiendatakse lõikeg a 21 ja paragrahvi 68 lõige 5 tunnistataks kehtetuks , muutes põhjalikult senikehtivat käsitlust sellest, millal on lubatud tunnistaja ütlused teise isiku vahendusel teatavaks saanud asjaolude kohta. Eelnõu kohaselt on tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, tõend, kui: 1) vahetut tõendiallikat ei saa üle kuulata käesoleva seadustiku § 291 lõikes 1 nimetatud põhjusel (põhimõtteliselt sama printsiip, mida kehtivas regulatsioonis puudutab § 68 lg 5);

2) tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult saadud teave vahetult tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli teavet edastades veel tajutu mõju all ja ei moonutanud tõde;

3) tunnistaja ütluste sisuks on teise isiku öeldu, milles kajastub osaline või täielik süü omaksvõtt menetluse esemeks olevas kuriteos või mis oli muul viisil ilmselgelt vastuolus isiku huvidega. Muudatusega kõrvaldatakse tõenduslikud lüngad olemasolevas võistleva kohtumenetluse põhimõtetele tuginevas tõendusreeglistikus ning tuuakse traditsioonilise võistleva menetluse eeskujul sisse põhimõte, et lubatavad on ka väited, mis isik on avaldanud kohtuväliselt, kuid milles väljendatakse vahetut reaktsiooni.

Inglise kriminaalkohtumenetluse seaduse (Criminal Justice Act – CJA2003)7 § 118 kohaselt säilitatakse vastavalt common law traditsioonidele muu hulgas järgmiste väidete tõendina lubatavus: res gestae (ld „tehtud asjad”; võiks selgitada umbes nii: vahetud reaktsioonid toimunule, mille usaldusvääruses ei ole alust kahelda), nt sündmusest tuleneva emotsionaalse mõju all esitatud avaldused, mille puhul pole alust arvata, et neis moonutatakse tõde; avaldused, mis on lahutamatud mingist käitumisaktist, nii et neile ei oleks võimalik eraldi hinnangut anda; väide, mis puudutab füüsilist taju või vaimset olukorda (nt kavatsus või emotsioon).

Federal Rules of Evidence (edaspidi FRE) § 804 kohaselt 803 on kuulduste-erandid, mis on tõendina lubatavad, kuigi tõendiallikas on ka vahetult kättesaadav: vahetu mulje (present sense impression) – väide, mis esitati sündmuse või asjaolu kohta vastava sündmuse või asjaolu jälgimise ajal või vahetult selle järel; erutusest tingitud avaldus (excited utterance) – erutavat sündmust või asjaolu puudutav väide, mille isik tegi vastavast sündmusest või asjaolust tingitud erutuse mõju all; vastaval ajahetkel esinenud vaimne, emotsionaalne või füüsiline asjaolu (then existing mental, emotional, or physical condition) – nt kavatsus, plaan, taju, motiiv, tunne, valu, terviseseisund, kuid mitte mälestus, meenutus.

Nimetatud juhtudel võib vastavaid väiteid ehk kuuldust edastada kohtule ka teine isik, seega on selline põhimõte vastuolus seadustiku senise § 68 lõikega 5. Mõistagi kehtib ka selles kontekstis põhimõte, et ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks kindlaksmääratud jõudu – tõendi kaalule annab hinnangu kohus.

Punkt 33. Paragrahvi 66 lõike 3 muutmise eesmärk on sätestada arusaadavalt ja selgelt, et kui tunnistaja annab ütlusi, on ta kohustatud rääkima tõtt. Seadustiku §-d 71–73 annavad küll seadusliku aluse ütluste andmisest keeldumiseks, kuid mitte ülekuulamisel valetamiseks. (Vt ka KarS § 320 muutmine). Tuleb rõhutada, et kõnealune muudatus laieneb näiteks ka kannatanule, kuna vastavalt KrMS § 37 lõikele 3 kohaldatakse kannatanule menetlustoimingus tunnistaja kohta sätestatut. Seega tuleb silmas pidada, et kui tunnistaja või kannatanu on näiteks otsustanud oma lähedase (poja, venna, ema vms) kohta ütlusi andma hakata, siis peab ta rääkima üksnes tõtt. Kui ta ei soovi ütlusi anda, kuna kardab nimetatud isikut kahjustada, siis võib ta ütluste andmisest keelduda, kuid valetamine lähedaste huvides ei ole seaduslik alternatiiv.

7 http://www.opsi.gov.uk/acts/acts2003/ukpga_20030044_en_1

12

Punkt 34. § 67 1. Tunnistaja esindaja. Seadustikku täiendatakse sättega, mis võimaldab tunnistajal taotleda, et tema õiguste kaitseks viibiks kohtueelses menetluses tema ülekuulamise juures tema esindajana advokaat või muu sobiva juriidilise haridusega isik. Samas antakse prokuratuurile võimalus ülekuulamise juurde mitte lubada tunnistaja esindajana isikut, kes on juba samas kriminaalasjas menetlusosaline, tunnistaja, asjatundja, võib osutuda tunnistajaks või asjatundjaks või on põhjendatud kahtlus, et isiku huvid on vastuolus tunnistaja huvidega. Viimati nimetatud piirangu eesmärk on välistada võimalus, et tunnistajat ja tema ütlusi mõjutaks ülekuulamise ajal ebakohaselt isik, kellel võib olla samas kriminaalmenetluses ristuv huvi või kes võib äärmisel juhul olla isegi mõne teise vastandlike huvidega menetlusosalise poolt palgatud tunnistaja mõjutamiseks.

Tuleb rõhutada, et tegu ei ole kindlasti mitte advokaadiga potentsiaalse süüdistatava konfrontatsiooniõiguse tagamiseks, vaid just tunnistaja enda õiguste kindlustamiseks ettenähtud esindaja kaasamisega, kui tunnistaja tunneb end ebakindlalt ega usalda piisavalt menetlejat oma õiguste tagamisel. Tunnistaja esindaja juuresviibimine välistab võimalikud menetleja kuritarvitused – eeskätt tagab tunnistaja õiguse enda vastu ütlusi mitte anda ning välistab tunnistaja ebakohase mõjutamise. Muudatuse rakendumisel tõuseb mõistagi tunnistaja poolt eeluurimisel antud ütluste usaldusväärsus, mis on funktsionaalne juhuks, kui osutub vajalikuks otsustada hilisemas menetlusfaasis kohtueelsete ütluste kasutamine tõendina.

Sätte kujundamisel võeti eeskujuks Saksamaal kehtiv n-ö tunnistaja tunnistaja ehk Zeugenbeistand’i instituut.

N-ö tunnistaja tunnistaja instituut on siiski kasutusel mitmes riigis. Näiteks näeb Soome kriminaalmenetlusseaduse § 30 ette, et „Enne ülekuulamist tuleb ülekuulatavale teatada tema õigusest paluda kohale ülekuulamise tunnistaja.“ Kõnealune säte tähendab praktikas aga seda, et ülekuulamise tunnistajaks võib võtta ka politseiametniku vms, mis ei ole antud juhul eesmärgipärane. Samuti tuleb silmas pidada, et sisuliselt oskab siiski tunnistaja – võimalik, et potentsiaalse kahtlustatava – õigusi kaitsta ja nende rikkumist hinnata jurist, mistõttu on põhjendatud lubada üksnes jurist seda funktsiooni täitma. Seetõttu on võetud kõnesoleva muudatuse eeskujuks Saksa kriminaalmenetluse põhimõtted8 ja eeskätt kriminaalmenetlusseadustiku StPO § 68b, mis kõneleb tunnistaja õigusest kasutada advokaati (Zeugenbeistand). Eesti kontekstis on valitud regulatsiooni ühtlust silmas pidades tunnistaja esindajaks lubatavate isikute ring KrMS § 41 eeskujul, mis kõneleb menetlusosaliste esindajatest.

Punkt 35. Paragrahvi 68 lõike 4 muutmine tuleneb § 288 muutmisest ning seaduse täiendamisest paragrahviga 2881. Muudatus deklareerib, millistel juhtudel on võimalik esitada suunavaid küsimusi.

Punkt 37. Paragrahv 69 1. Tunnistaja ütluste deponeerimine. Seadustikku täiendatakse uue paragrahviga, mis annab võimaluse fikseerida tunnistaja ütlusi võistleva menetluse nõudeid silmas pidades kohtu ees juba kohtueelse menetluse käigus. Täpsemad põhistused on esitatud jaos 1.5.

Punkt 38. Paragrahvi 70 muutmine . Alaealise tunnistaja ülekuulamisse kaasatavate eriteadmistega isikute nimekirja lisatakse pedagoog, kelle eriväljaõpe võib teatud olukordades lapsega suhtlemisel abiks olla. Lastekaitsetöötaja, sotsiaaltöötaja, pedagoogi või psühholoogi kaasamine muudetakse kohustusest uurija valikuks. Erandina sätestatakse, et lastekaitsetöötaja, sotsiaaltöötaja, pedagoogi või psühholoogi kaasamine alaealise ülekuulamisse on kohustuslik, kui menetlejal endal asjakohane väljaõpe puudub ning kui:

1) tunnistaja on noorem kui kümneaastane ja korduv ülekuulamine võib mõjuda kahjulikult alaealise psüühikale;

8 http://www.servat.unibe.ch/dfr/bv038105.html

13

2) tunnistaja on noorem kui neljateistaastane ja ülekuulamine puudutab vägivallaga või seksuaalsusega seotud asjaolusid;

3) tunnistaja on kõne-, meele-, vaimupuudega, psüühikahäiretega või autistlik.

Muudatused on tingitud sellest, et kui lapse ülekuulamist viib läbi spetsialiseerunud uurija, siis ei peaks ülekuulamise juures tingimata viibima ka KrMS §-s 70 nimetatud isik. Tuleb silmas pidada, et sellisel juhul kaotab täiendav osaleja oma positiivse lisaväärtuse ja võib muutuda takistuseks: tihti ei taha lapsed mitme isiku juuresolekul üldse midagi rääkida. Samal ajal kui on näiteks erandlik olukord - nt väga väike laps või lapsel on mingi haigus (autist) – või mingil põhjusel ei vii ülekuulamist läbi spetsialiseerunud uurija, peaks menetleja lapse huvides kindlasti §-s 70 nimetatud isiku kaasama, kes vajaduse korral aitaks uurijat küsitlemisel või lapse arusaadavaks tegemisel.

Alaealise korduva ülekuulamise vältimiseks tuuakse muudatuses esile, et võimalusel tuleb alaealise ülekuulamine videosalvestada. Salvestis võimaldab vajaduse korral hilisemal kohtuistungil ütluste andmise asjaolusid kontrollida ja tagada tõendi usaldusväärsus. Muudatus on seotud seadustiku täiendamisega §-ga 2901. Eelnõu väljatöötamise käigus kaaluti küll videosalvestamise absoluutse kohustuse kehtestamist alaealiste ülekuulamisel, kuid konservatiivsema valiku tegemisel sai otsustavaks siiski asjaolu, et on juhtumeid, kus videosalvestamine ei ole siiski vältimatult vajalik ja mõjuks tunnistajale häirivalt, kuid samas ei tohiks salvestamise võimatus saada takistuseks ülekuulamise toimumisele. Tuleb arvestada, et valdav enamus kriminaalasju leiab lahenduse kokkuleppe- või lühimenetluses, kus menetlus toimub kirjalike tõendite pinnalt ning ülekuulamise sisuks võib olla mõni lihtsam ning mitte eriti häiriv asjaolu (näiteks küsitletakse 13-aastast isikut poevarguse tunnistajana kriminaalasjas, kus kahtlustatav on avaldanud soovi sõlmida kokkulepe). Küll aga tuleb kindlasti videosalvestamise vajadust arvestada täiemahulise võistleva menetluse perspektiiviga juhtudel ning eriti siis, kui laps annab ütlusi traumeerivate asjaolude kohta.

Punkt 39. Paragrahvi 75 täiendatakse nii, et menetleja on kohustatud ülekuulamise alguses selgitatama kahtlustatavale, et kui ta valib ütluste andmise, siis on ta kohustatud rääkima tõtt. Kahtlustataval (ja süüdistataval) on õigus alati ütluste andmisest keelduda, kuid põhjendatuks ei saa pidada õigust valetada. Sätestades seaduses selgelt, et kellelgi, kes otsustab kriminaalmenetluses oma vaikimisprivileegi mitte kasutada ja eelistab ütlusi anda, ei ole õigust valetada, muudetakse menetlus efektiivsemaks. Põhiseaduse § 22 sätestab: „Kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu.“ Nimetatud põhiseaduslikku õigust võib isik kasutada loobudes ütlusi andmast. Samas ei tulene põhiseadusest ega ka Euroopa Inimõiguste konventsioonist isiku võõrandamatut õigust valetada süüteomenetluse käigus. Seega ei piira kõnealune muudatus mingil viisil isiku põhiõigusi. Vt ka KarS § 320 muudatust.

Punkt 40. Paragrahvi 77 muudatusega võimaldatakse vastastamist viia läbi videokonverentsi meetodil. See võib osutuda vajalikuks juhul, kui üks vastastatavatest asub näiteks kinnipidamiskohas, millises olukorras on muudatuse eesmärk hoida ennekõike kokku ressurssi. Teine nö kaug-vastastamise funktsioon võiks olla menetlusosalise hirmu minimeerimine juhtudel, kui vastastatakse näiteks kannatanu ja kahtlustatav: võimalus mitte olla oma võimaliku ründajaga näost näkku ühes ruumis võib vähendada ütluste andja ebamugavust ja aidata kaasa tõesemate ütluste saamisele. Selliselt läbiviidud vastastamise videosalvestamine on kohustuslik, et tagantjärgi oleks võimalik kontrollida, kas vastastamisel saavutati piisav „vahetu kontakt“, et vastastamise saaks lugeda nõuetekohaseks.

Punkt 41. Paragrahvi 78 lõige 2 muudetakse , kaotades kohustuse võtta vastastatavalt eraldi allkiri iga küsimuse puhul, mis vastastamisel esitatakse ning mille vastus protokollitakse. Iga üksiku vastuse allkirjastamine seatakse sõltuvusse menetleja äranägemisest. Säte senisel kujul on rudiment ajast, mil menetlustoimingu protokolle täideti vaid käsitsi. Arvestades tehnika arengut protokollitakse praegu

14

kriminaalmenetluses ülekuulamised ja vastastamised tavaliselt digitaalselt ning protokoll loetakse läbi ja kinnitatakse tervikuna menetlustoimingu lõpul.

Punktid 42 ja 43. Paragrahvide 83 ja 84 muutmine on korrastava iseloomuga. Sätestatakse, et kui kahtlustatava, süüdistatava, tunnistaja, asjatundja või kannatanu selgitused aitavad tagada vaatluse igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse, siis kutsutakse ta vaatluse juurde.

Punktid 44 ja 45.

Paragrahvi 91 lõigete 2 ja 3 muutmisega ning täiendamisega lõikega 3 1 täpsustatakse läbiotsimise regulatsiooni. Läbiotsimine kui isiku põhiõigusi oluliselt piirav menetlustoiming seatakse reeglina tuginema kohtumäärusele. Erandina võib prokuröri määruse alusel läbiotsimist toimetada kohas või sõidukis, mida kahtlustatav kasutab või kasutas kuriteosündmuse või kohtueelse menetluse ajal või kus pandi toime kuritegu või mida kasutati kuriteo ettevalmistamisel või toimepanemisel. Seega eristab seadusemuudatus läbiotsimisi, mille käigus piiratakse eelduslikult suurema talumiskohustusega isikute õigusi, läbiotsimistest, mis viiakse läbi eelduslikult neist sõltumatutel asjaoludel menetlusse kaasatud isikute juures. Esimesel juhul võib läbiotsimist teostada prokuröri, viimasel aga kohtu otsustuse alusel.

Võrdleva näite võib tuua Saksa õigusest. StPO § 103 kohaselt võib tunnistajate elukohta läbi otsida üksnes siis, kui on tõsine kahtlus, et seal võib leiduda tõendusmaterjali, ning selleks on vaja kohtuniku antud läbiotsimismäärust. Soome sundmeetmete seadus (Pakkokeinolaki, 5 ptk. Läbiotsimine, § 1) sätestab: “Muu kui kuriteos tõenäolistel alustel kahtlustatu juures tohib läbiotsimist teostada ainult siis, kui kuritegu on pandud toime tema juures või kahtlustatu on võetud seal kinni või muidu võidakse väga tõsistel põhjustel oletada, et läbiotsimisega võidakse leida äravõetav ese või muul moel saada kuriteos selgust.”

Punktid 46 ja 47. Paragrahvi 91 lõike 5 kehtetuks tunnistamise ja paragrahvi 92 täiendamisega lõikega 2 korrastatakse regulatsiooni, mis puudutab läbiotsimise ja isiku läbivaatuse piiritlemist ja vormistamist, kui läbivaatus viiakse läbi läbiotsimise käigus.

Punktid 48, 55, 183 ja 187. Seadustiku 3. peatüki 7. jao pealkirja muutmine ja seadustiku täiendamine paragrahviga 109 1 on seotud vajadusega reguleerida selgemini eriteadmistega isiku kui tõendiallika seisund kriminaalmenetluses, kui tegemist ei ole eksperdiga. Asjatundja on muu kui eksperdiks olev füüsiline isik, kes rakendab eriteadmisi seadustikus sätestatud juhtudel ja korras. Asjatundja võib kaasata menetlustoimingu läbiviimise juurde ning teda võib üle kuulata tema osavõtul läbi viidud menetlustoimingu käigu ja muude asjaolude kohta, mille kohta ta oskab anda selgitusi oma eriteadmiste tõttu, kui see on vajalik tõendamiseseme asjaolude paremaks mõistmiseks. Asjatundja kuulatakse üle vastavalt tunnistaja ülekuulamise reeglitele ning erinevalt eksperdist ei kehti tema kohta erapooletuse nõue. Kuivõrd ei ole välistatud, et sama isik võib sattuda menetlusse nii asjatundja kui ka tunnistajana (s.o mitte eriteadmisi eeldavas küsimuses), täpsustab uus paragrahv, et sama isiku võib tunnistaja ja asjatundjana üle kuulata ühe menetlustoimingu käigus.

Punktid 49, 53 ja 54. Paragrahvide 95, 106 ja 107 m uudatused toovad sisse ekspertiisi võimaluse õigusküsimuses, mis seni oli kriminaalmenetluses expressis verbis välistatud. Selline säte – „Õigusküsimuses võib kohus küsida eksperdi arvamust nii menetlusosalise taotlusel kui omal algatusel väljaspool Eesti Vabariiki kehtiva õiguse, rahvusvahelise õiguse või tavaõiguse väljaselgitamiseks.“ – sisaldub ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 293 lõikes 1. Seega kannab muudatus kohtumenetluste regulatsioonide ühtlustamise eesmärki.

15

Punkt 50. Paragrahvi 98 lõike 1 punkti 4 muutmine on tingitud vajadusest likvideerida segadus, mis tuleneb sätte praeguse sõnastuse ning § 106 lõikes 4 ja § 107 lõikes 4 sätestatust. Muudatuse tulemina saab ilmselgeks, et eksperdil ei ole mitte õigus keelduda ekspertiisis tegemisest erialaväliste või ekspertiisiuuringuid mitte nõudvate küsimuste korral (senine § 98 lg 1 p 4 sõnastus), vaid neid küsimusi ei ole ühemõtteliselt lubatud talle esitada ja ta keeldub neile vastamast (vt § 106 ja 107).

Punkt 51. Paragrahvi 98 lõike 2 punkti 4 kehtetuks tunnistamine on tingitud omakorda vajadusest likvideerida segadus, mis tuleneb sätte praeguse sõnastuse ning § 96 lõike 1 punktis 1 sätestatust. Muudatuse tulemina saab ilmselgeks, et ekspert mitte lihtsalt ei keeldu ekspertiisi tegemisest, kui ta pole erapooletu (senine § 98 lg 2 p 4 sõnastus), vaid on kohustatud taanduma (vt § 96).

Punktid 52 ja 66. Paragrahvi 98 lõike 3 ja paragrah vi 138 lõike 1 muudatus on tingitud taas vajadusest ühtlustada eri kohtumenetlustes kehtivaid reegleid. Seadusest jäetakse välja menetluslike trahvide arvestus miinimumpäevamäärades, kuna sellega eristub kriminaalmenetlus põhjendamatult teistest menetlusest, tekitades tarbetut järjepidevusetust. Muudatus on seotud seadustiku täiendamisega §-ga 1381.

Punktid 56 ja 57. Paragrahvi 124 muudatused on tingitud vajadusest välistada isiku põhiõiguste liigne piiramine kriminaalmenetluses. Selleks lisatakse ühemõtteline nõue, et asitõend või äravõetud ese tagastatakse omanikule või senisele õiguspärasele valdajale viivitamata, kui langeb ära vajadus seda kriminaalmenetluses kasutada. Paragrahvi 124 täiendatakse ka uute lõigetega 4 ja 5, mille kohaselt antakse omaniku või õiguspärase valdaja taotlusel asitõend taotluse esitajale hoiule asitõendi hoidmise tingimuste kohaselt, kui asitõendi äravõtmisest on möödunud kuus kuud ja kriminaalasjas ei ole süüdistatavat: erandjuhul võib siiski – kui asitõendi tagastamine või hoiuleandmine takistab kriminaalmenetlust – jätta asitõendi kõnesoleva paragrahvi lõikes 4 esitatud taotluse alusel hoiule andmata prokuröri määruse alusel. Prokuröri määrus on vaidlustatav KrMS §-des 228–232 sätestatud korras eeluurimiskohtuniku juures.

Saksa StPO kohaselt toimub esemete konfiskeerimine kohtuniku korralduse alusel ning kui korraldusest on möödunud rohkem kui 6 kuud, tuleb asjad tagasi anda. Soome sundmeetmete seaduse kohaselt tuleb asjad tagastada viivitamata siis, kui neid enam uurimisel vaja ei lähe, kuid hiljemalt 4 kuu möödumisel nende äravõtmisest juhul, kui süüdistust ei ole esitatud ( Pakkokeinolaki, 4. ptk, § 4).

Punktid 58 ja 59. Paragrahvi 128 muutmine on tingitud samuti vajadusest tõhustada kontrolli isiku põhiõigusi piiravate toimingute üle. Sätestatakse, et kohtueelses menetluses ei või elukohast lahkumise keeldu kohaldada kauem kui üks aasta, kuigi kriminaalasja erilise keerukuse või mahukuse korral või kriminaalmenetluses rahvusvahelise koostööga kaasnevatel erandlikel asjaoludel (vrd vahistamise pikendamise alused) võib menetlust juhtiv prokurör pikendada tõkendit kuni kahe aastani ning Riigiprokuratuur kuni kolme aastani. Seadusse lisatakse võimalus trahvida elukohast lahkumise keeldu rikkunud isikut, mis samuti aitab tagada menetluse efektiivsust, eeskätt olukordades, kui isikut on tarvis küll menetlusreeglitele allutamiseks korrale kutsuda, kuid ilmtingimata ei ole vaja raskemat tõkendit kohaldada. Seadust täiendatakse võimalusega kohaldada elukohast lahkumise keeldu ka juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava esindajale ning keelu alla mitte kuuluvat lahkumise ajavahemikku pikendatakse ühelt kolme ööpäevani (praegune ühepäevane tähtaeg pigem koormab menetlust sagedase lahkumislubade küsimisega, kuigi tegelikkuses kuni kolmepäevane uurijale kättesaamatus sisuliselt menetlust ei takista). Allkirja võtmisel hoiatatakse isikut, et tõkendi rikkumisel võidakse tema suhtes kohaldada raskemat tõkendit.

Punkt 60. Paragrahvi 130 lõike 3 muudatuse eesmärk on tagada seadus üheti mõistetavus ning et oleks expressis verbis välistatud kriminaalmenetluse ülevõtmise eelse vahistamise arvestamine vahi all pidamise tähtaja hulka Eesti eeluurimisel, kui sama printsiip on ka kehtivast seadusest tuletatav.

16

KrMS § 3 lg 1 kohaselt kehtib kriminaalmenetlusõigus Eesti Vabariigi territooriumil, kui välislepinguga ei ole määratud teisiti. Nimetatud menetlusliku jurisdiktsiooni sättest tuleneb üldpõhimõte, et seadustiku menetlusreeglid kehtivad nende asutuste kohta, kes teostavad oma pädevust tulenevalt sellestsamast seadustikust. Seadustikus sisalduvad Eesti õigusasutustele kohustuslikud tähtajad, mida nad peavad järgima oma toimingute seaduslikkuse tagamiseks. Tähtajad nagu kõik teisedki reeglid on osa kontrollmehhanismist, mis kindlustab Eesti justiitssüsteemi seaduspärase toimimise. Kuigi tänapäeval on eeskätt Euroopa riikide õiguskäsitlus nii mõneski asjas ühtlustunud ja koostöö tihenenud, on eri riikide kriminaalmenetlusasutused üksteisest sõltumatu juhtimisstruktuuriga ning juhinduvad erinevast materiaal- ja menetlusõigusest.

Iga riigi kriminaalpoliitika on tingitud riigisisesest situatsioonist ning olulisemates valdkondades (nt narkokuritegevus või relvade salakaubavedu) võib olla riik kavandanud konkreetsemaid meetmeid ja strateegia, mis omakorda avaldab otsest või kaudset mõju riigisisesele kriminaalmenetlusele. Samas ei kuulu välisriigi seadused ja menetluspraktika Eesti menetlejate kontrolli alla. Nii puudub juhul, kui vahistamine välisriigis toimus Eesti menetlejatest täiesti sõltumatult, alus panna hilisem Eesti menetlejale kohalduv vahistustähtaeg sõltuma varasemast välisriigi menetlustoimingust.

Riigikohus on leidnud järgmist: „…Eesti pädevatel õigusasutustel puudub välisriigis väljaandmisvahistuses viibitava aja jooksul reeglina võimalus teha menetlustoiminguid. Kui siseriiklik vahi all pidamise tähtaeg peab ühe meetmena tagama kriminaalasja menetlemise mõistliku aja jooksul, siis välisriigis väljaandmisvahistuses viibimise aja pikkus ei ole Eesti riigi pädevate õigusasutuste kontrolli all.“9 Seisukoht on küll esitatud väljaandmisvahistuse kohta, kuid samad asjaolud – eeskätt võimetus teha menetlustoiminguid – esinevad ka tavapärase eeluurimisvahistuse puhul, kui see on kohaldatud välisriigi initsiatiivil nende oma menetluses olevas kriminaalasjas. Nagu ülal mainitud, on teatud tähtaja järgimine vahistamisel üheks „erilise hoolikuse“ indikaatoriks ja garantiiks. Seda saab rakendada aga üksnes pädeva õigusasutuse oma tegevuses. Igas riigis kogutakse tõendeid kohaliku karistusõiguse vajadust mööda ja lähtuvalt sealsetest tõendusreeglitest ja -praktikast.

Seega, isegi kui võtta aluseks, et teises riigis alustatud uurimine antakse üle Eestile ja sealsed tõendid realiseeruvad Eestis, tuleb silmas pidada, et sellistel juhtudel, kui kriminaalasi on alustatud tavapärase jurisdiktsiooni alusel, viiakse eeluurimist välisriigis läbi sihiga luua eeltingimused sealseks kohtumenetluseks. Kuivõrd Eesti karistusõigus ja tõendusreeglid ei ole samastatavad ühegi teise riigi vastava õiguse ja praktikaga, ei saa üks ühele samastada ka nende nõuete täitmisele sihitud protseduuri – eeluurimist, sh eeluurimisvahistamist. Või nagu on Riigikohus ka ülalviidatud lahendis ühe argumendina rõhutanud: välisriigis (väljaandmis-)vahistuse kohaldamisel lähtutakse välisriigi seadustest.

Väljaandmis- ja loovutusvahistus on Eesti kriminaalasjas ja Eesti kriminaalmenetluse huvides tehtavad toimingud. Eesti kohus on väljaandmisvahistuse otsustanud ja Eesti riik selle kohaldamist taotlenud. Puhtgeograafiliselt ja protseduuriliselt toimub väljaandmisvahistus tõepoolest välisriigis, aga juriidiliselt on vabaduse piiramine otsustatud Eesti menetlusnõuete järgi (KrMS §-d 457–459; §-d 490–508). Kuna vahistamisotsustuse põhjendatuse eest on vastutavad Eesti õigusasutused ning vahistamise legitimeerib Eesti menetlustoiming, siis tuleb mõistetavalt seaduses sõnaselgelt kajastada, kas selline vahistamine kuulub ka Eesti vahistamistähtaja sisse.

Seevastu üldises korras vahistamine on hoopis teine ja tegelikult lihtsam olukord. Eesti ametivõimud ei osale ega seega vastuta vahistamise põhjendatuse eest; vahistamine toimub välisriigi menetlustoiminguga, mis tehakse välisriigi menetletavas kriminaalasjas. Siin on oluline ka teine kriminaalmenetluse üldpõhimõte: kriminaalmenetluses kohaldatakse menetlustoimingu ajal kehtivat

9 RKKKo 12.02.2003, nr 3-1-1-5-03, p 7.2

17

kriminaalmenetlusõigust (KrMS § 3 lg 2). Nimetatud sätte eesmärk on küll tagasiulatuvate seadusemuudatuste välistamine, aga see on abiks, et orienteeruda ka menetluse ajalises kulgemises.

Seega eksisteerib kolm peamist sisulist põhjust, miks välisriigis toimunud vahistamist ei saa lugeda KrMS mõttes vahistamistähtaja hulka: 1) vahi all pidamine toimub välisriigi seaduse ja reeglistiku kohaselt, mille üle Eesti õigusasutustel puudub kontroll; 2) Eesti õigusasutused ei saa teha vahistamise ajal isikuga menetlustoiminguid, mis on vajalikud meie menetluses ning mis oleksid otsustavad vahistusaja „mõistlikkust“ hinnates; 3) Eesti õigusasutused ei vastuta vahistamisotsuse õigsuse eest.

Punktid 61, 62, 64, 71, 73, 155 ja 242. Paragrahve 131, 135, 137, 1411, 1412, 259 ja 432 täiendatakse uue lõikega, mis võimaldab eeluurimiskohtunikul, kohtunikul või täitmiskohtunikul korraldada istung tõkendi või muu menetlusliku sunnimeetme aruteluks või kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuse läbivaatamiseks või eelistung viisil, et kohtusse kutsutud isikud saavad menetlusest osa võtta tehnilise lahenduse abil, mis vastab KrMS paragrahvi 69 lõike 2 punktis 1 nimetatud nõuetele. Kõnealune säte käsitleb tehnilist lahendust, mille tulemusena menetlusosalised otseülekande teel vahetult näevad ja kuulevad uurimisasutuses, prokuratuuris või kohtus mitteviibiva tunnistaja ütluse andmist ja saavad talle küsimusi esitada menetleja kaudu.

Praktikas kasutatakse videokonverentsi meetodit edukalt juba alates 2005. a veebruarist ennetähtaegsete vangistusest vabastamise taotluste menetlemisel: kinnipeetavaid ei toimetata alati mitte kohtumajja, vaid nad võtavad vabastamistaotluse arutelust osa videoekraani abil. Kõnesoleva muudatusega soovitakse anda selliseks toiminguks selge seadusjärgne volitus ning ühtlasi laiendada kaugosaluse võimalust ka teistele sellistele menetlustoimingutele ja menetlusosalistele. Muudatusettepanekus ei ole videokonverentsi kohaldamist seatud sõltuvusse kaugmeetodil osaleva isiku nõusolekust, vaid see jääb kohtu otsustada diskretsiooni korras. Otsuse langetamisel peab kohus lähtuma nii menetluslikust otstarbekusest, tehniliste vahendite usaldusväärsusest kui ka menetlusosaliste õiguste parema tagamise sihist. Tuleb toonitada, et kuigi seadustik näeb ette süüdistavate kaugülekuulamise võimaluse vaid süüdistava enda nõusolekul – vt KrMS § 269 lg 2 p 4 – ei käsitle ülalloetletud paragrahvid menetlussituatsioone, kus toimuks ütluste andmine ülekuulamise vormis ega kohtulik arutamine § 269 mõttes. Seega puudub vastuolu kõnealuse klausliga.

Muudatuse rakendumisel on võimalik vabastada Eesti Politsei olulise hulga vahistatute ja kinnipeetavate konvoeerimisest arestimajast kohtusse, mille arvelt saaks selle tegevusega hõivatud konstaableid suunata tegema muid kodanike turvalisust suurendavaid toiminguid.

Kaitsjale ja prokurörile eelistungil, tõkendi arutelul ja teistel ülalnimetatud juhtudel videokonverentsi teel osalemise võimaluse andmine vähendaks nende reisimisvajadust lihtsamate menetlustoimingute tegemiseks ning suurendaks kohtumenetluse operatiivsust.

Tehnilised võimalused kaugülekuulamise praktiseerimiseks eksisteerivad juba suuremates kriminaalasju lahendavates kohtumajades (Liivalaia kohtumajas, Tartu kohtumaja, Kohtla-Järve kohtumaja, Pärnu Kuninga tn kohtumajas, Tallinnas Pärnu mnt 7 kohtumajas) ning Murru Vanglas ja Tartu Vanglas. 2009. a luuakse sellised võimalused Justiitsministeeriumi haldusalas ka Viru Vanglas, Tallinna Vanglas, Eesti Kohtuekspertiisi Instituudis, Viru Ringkonnaprokuratuuris ja vajadusel/ võimalusel teistes asutustes. Kaugülekuulamise populaarseks osutudes tuleb varustada ka täiendavaid kohtusaale videokonverentsiseadmetega. Politseilt eeldab vahistatute kaugülekuulamine videokonverentsisüsteemide paigaldamist väljaspool vanglate territooriume paiknevatesse arestimajadesse. Advokaatidelt eeldab see paari tuhande krooniste lahenduste soetamist oma büroosse või kohtumajades anonüümtunnistamiseks ja privaatvestluseks ette nähtud ruumidesse videokonverentsisüsteemide paigaldamist ja nende kasutamise teenuse pakkumist Registrite ja Infosüsteemide Keskuse poolt.

18

Vt ka paragrahvi 247 täiendamine lõikega 6.

Punktid 63 ja 65. Paragrahvi 137 lõike 1 muutmisega ja paragrahvi täiendamisega uue lõikega 31 lisandub seadusesse kautsjoni põhjendatuse kontroll kui isiku põhiõiguste paremale tagamisele suunatud protseduur (vrd vahistuse või lähenemiskeelu põhjendatuse kontroll).

Punkt 67. Paragrahv 138 1. Trahvi määramine . Seadustikku täiendatakse paragrahviga 1381, et reguleerida kriminaalmenetluses menetluslike trahvide määramist. Muudatus on tingitud vajadusest ühtlustada eri kohtumenetlustes kehtivaid reegleid. Seadusest jäetakse välja menetluslike trahvide arvestus miinimumpäevamäärades, kuna sellega eristub kriminaalmenetlus põhjendamatult teistest menetlusest, tekitades tarbetut järjepidevusetust. Muudatuse kohaselt võib kohus või eeluurimiskohtunik seadustikus sätestatud juhul määrata rahatrahvi kuni 50 000 krooni ulatuses. Kõnealuse sätte puhul on eeskujuks võetud TsMS § 46 selle veel jõustumata redaktsioonis (muudatuste eelnõu 194 SE I on Riigikogu menetluses). Trahviühikute kasutamisel on senisest miinimumpäevamäärade süsteemist loobutud lihtsustamise huvides ja naastud konkreetsete summade juurde, sätestades seejuures võimalikku inflatsiooni arvestades üsna kõrge ülempiiri, millest üle kohtud menetlustrahvi määrata ei tohi. Konkreetne summa on menetlustrahvi mõistmise aluseks ka näiteks halduskohtumenetluses (HKMS § 98).

TsMS § 46 lõike 11 eeskujul täpsustatakse, et piiratud teovõimega isikule endale ja alla 14- aastasele alaealisele ei saa menetlustrahvi määrata. See vastab piiratud teovõimega isiku õiguslikule staatusele. Praeguse teksti kohaselt võiks trahvida ka väga noori lapsi. Regulatsioon vastab üldjoontes ka deliktiõiguses tuntud regulatsioonile (vt VÕS § 1052 lg-d 1 ja 3, § 1053), mille kohaselt võib tekitatud kahju eest vastutada nii laps ise kui ka tema vanemad või eestkostja. Kellele ja millises ulatuses menetlustrahvi määrata, otsustab kohus vastavalt konkreetse juhtumi asjaoludele.

Punkt 68. Paragrahvi 139 täiendus võimaldab menetluse paremaks tagamiseks kohaldada sundtoomist juhul, kui on alus arvata, et isik hoiab kriminaalmenetlusest kõrvale.

Punktid 69 ja 70. Paragrahvi 140 muudatuste eesmärk on muuta kohtu ja õiguskaitseasutuste tegevus, mis puudutab tagaotsimist ja tagaotsitava tabamist, selgeks ja konkreetseks, et vältida menetluses tarbetuid viivitusi. Muudatuse tulemusel kohaldatakse tagaotsitava tabamisel talle kohe sundtoomist või viiakse kinnipidamiskohta ning kumbki nimetatud täitvatest toimingutest ei vaja sellisel juhul eraldi kohtumäärust.

Punkt 72. Paragrahvi 141 2 muutmine on tingitud vajadusest kehtestada tõhusam kontroll isiku põhiõigusi piiravate toimingute üle. Seadustikku täiendatakse ametist kõrvaldamise põhjendatuse kontrolli regulatsiooniga (vrd juba kehtiv lähenemiskeelu põhjendatuse kontroll).

Punktid 74 - 77. Paragrahvis 142 tehtavad muudatused teevad võimalikuks vara arestimise ka konfiskeerimise asendamise tagamiseks ja korrastavad arestimist reguleerivat normistikku üldises mõttes.

Punkt 78. Paragrahvi 145 muudatus on seotud allpool käsitletava § 206 täiendusega, mis võimaldab koostada kriminaalmenetluse lõpetamise määrust ka põhistamata kujul.

Punkt 79. Paragrahvi 146 lõike 7 muudatus võimaldab erinevalt kehtivast seadusest esitada menetlustoimingu protokollis ka järeldusi, mille mõistmiseks on vaja eriteadmisi, kuid sel juhul tuleb märkida protokollis järeldusteni jõudmise viis ja isiku andmed, kes eriteadmistel tuginevad järeldused tegi. Muudatuse sisuks olevate eriteadmiste valdajana peetakse sellisel juhul silmas ennekõike asjatundja, kelle rolli laiendamine on üks käesoleva seadusemuudatuste kompleksi eesmärke. Tuleb

19

siiski märkida, et võimalus asjatundja menetlustoimingu juurde kaasata on olemas ka kehtivas seaduses.

Punktid 80 – 85 ning 87. Paragrahvide 155, 156 ja 1 57 muudatuste sisuks on kohtuistungi helisalvestamise kohustuslikuks muutmine võistlevas kohtumenetluses ning sellest tulenevalt kohtuistungi protokolli lihtsustamine. Paragrahvi 156 lõike 1 kohaselt üldmenetluses või lühimenetluses kohtuistung helisalvestatakse ning kohus võib kohtuistungi või osa sellest ka videosalvestada; kohtuistung salvestatakse digitaalsel kujul ja helisalvestisest saab protokolli lahutamatu lisa. Kõnesolev muudatus ei rakendu siiski koos ülejäänud eelnõuga 2010. aasta 1. jaanuaril, vaid siis, kui kohtutel on selleks vajalikud tehnilised võimalused. Täpsemalt reguleerib seda rakendussäte (eelnõu § 2).

Kohtuistungil toimuva salvestamiseks on mitu võimalust – videosalvestamine, helisalvestamine, stenografeerimine. Helisalvestamine on odav ja tehniliselt hõlpsasti teostatav abinõu kohtuistungite paremaks talletamiseks. Vajalik aparatuur on osas kohtusaalides juba olemas. Digitaalse helisalvestamise tehniline lahendus võimaldab salvestisele lisada digitaalseid markereid, et salvestises oleks võimalik paremini orienteeruda ning kohe leida just vajalik koht.

Kohtuistungi salvestamise kohustuslikuks muutmise vajadus on tingitud praktikas laialdaselt esinevatest probleemidest. Kohtuistungi protokollimine praegusel kujul ei ole otstarbekas, kuivõrd ei taga piisavat täpsust ning aeglustab liialt menetlust. Protokollimise aegluse tõttu ei ole võimalik ristküsitleda vajaliku tempoga, mis välistab võistleva kohtumenetluse eesmärkide saavutamise. Sellest tulenevalt täiendatakse seadustiku § 155 lõikega 4, mis näeb ette, et kohtuistungi sekretär ei tohi istungi protokollimisel istungi sujuvat kulgemist katkestada; kui sekretär ei jõua protokollimisega istungil toimuvale järele, siis on tal võimalus kohtuistungi vaheajal või järel kasutada protokolli täpsustamiseks istungi heli- või videosalvestist. See on eriti oluline § 155 lõike 2 punkti 7 täpsustamise kontekstis. Nimelt kohustab muudatus kandma kohtuistungi protokolli ristküsitlusel esitatud küsimuste ja ülekuulatava vastuste sõnasõnalise üleskirjutuse. Ütluste täpne fikseerimine ja reprodutseeritavus paberil on vajalik nii pooltele kohtuvaidluste ettevalmistamiseks kui ka kohtule motiveeritud kohtulahendi koostamiseks. Ka mainitud muudatuse rakendamine sõltub sellest, millal kohtutel tekivad asjakohased võimalused.

Paragrahvi 155 uues lõikes 5 sätestatakse sõnaselgelt, et kui protokollis kajastatu on vastuolus salvestisega, siis tuginetakse salvestisele. Selline selgitus lahendab olukorrad, kui näiteks hilisemas kohtuastmes selgub, et mingil põhjusel erineb istungiprotokollis kajastatu heli- või videosalvestisel kuuldavast/nähtavast viisil, et on tuvastatav vastuolu. On ilmne, et olukorras, kus üks kahest – kas protokoll või salvestis – peab olema ekslik, on märkimisväärselt suurem tõenäosus, et tõesem ja vähem vea- ja võltsingualtim on just salvestis.

Erijuhtumitega toimetulekuks on § 156 täiendatud lõikega 4, mis näeb ette, et kui vahetult enne üldmenetluse või lühimenetluse istungit või istungi käigus ilmneb, et salvestamine on tehniliselt võimatu, võib toimuva kohtuistungi jätta erandjuhul salvestamata, kui kohus on veendunud, et istungi läbiviimine salvestamiseta on otstarbekas ja kohtumenetluse poolte huvidega kooskõlas.

Kohtuistungi helisalvestamine tekitab uue olukorra seoses kohtuistungi protokolli ja sellega tutvumisega. Protokolliga tutvumise õigus on oluline poolte kaebeõiguse tagamiseks; kui aga protokoll sisaldab vaid formaalseid andmeid, on vaja tagada sisulist teavet sisaldava andmekandjaga – helisalvestisega – tutvumise võimalus. Selleks on kõige mugavam ja odavam nähtavasti teha koopia digitaalsest andmekandjast.

Võrdlusena võib esile tuua, et kohtuistungil toimuv talletatakse USA kohtutes kas helisalvestistena või stenogrammidena. Norra kriminaalmenetluse seadustiku §-de 18 ja 19 kohaselt peetakse

20

kohtuistungitel kirjalikku protokolli, kuhu analoogselt Eestis kehtiva regulatsiooniga kantakse kõik olulised asjaolud seoses kohtuistungitega. Samas võimaldab § 23 vastavalt kuninga ettekirjutustele asendada kirjaliku protokolli pidamise stenogrammi või mehaanilise salvestamisega.

Punkt 86. Paragrahv 156 1. Kohtuistungi salvestise ja protokolliga tutvumine . Seadustikku täiendatakse uue paragrahviga, mille reguleerib salvestiste ja protokolliga tutvumise korda kohtumenetluses (kehtivas kriminaalmenetlusõiguses on siinkohal lünk).

Sarnaselt TsMS § 53 lõikega 2 on lisatud nõue, et kohus teavitab pooli protokolli allkirjastamise ajast ja edastab protokolli elektrooniliselt viivitamata pärast allkirjastamist neile kohtumenetluse pooltele, kelle elektronposti aadress on kohtule teada. Samas on kohtumenetluse poolel õigus tutvuda vajaduse korral protokolliga ka kohtus või saada see koopiana (näiteks digitaalsel andmekandjal).

Kohtuistungi helisalvestis väljastatakse kohtu kantseleist digitaalsel andmekandjal või elektrooniliselt. Videosalvestisega on kohtumenetluse poolel õigus tutvuda kohtus.

Erisäte on loodud kinnise kohtumenetluse puhuks, kus andmete võimalikku laiemat levimist tuleb mõistatavatel põhjustel hoolikamalt vältida. Eelnõu sätestab, et osaliselt või täielikult kinniseks kuulutatud kohtuistungi protokolli või salvestise koopia väljastab kohus vaid juhul, kui sellega ei seata ohtu KrMS § 12 lõikes 1 nimetatud huve. Kinnise istungi salvestise või protokolliga võimaldab kohus kohtumenetluse poolel tutvuda kohtus.

Eelnõu väljatöötamise käigus oli arutelu objektiks, kas võiks piisata sellest, et asjaomased isikud saaksid tutvuda audiosalvestisega, kuid praktilisest vajadusest lähtudes leiti, et vähemalt tõendeid kajastav osa istungist peaks olema fikseeritud ka kirjalikult, kuna vastav tekst tuleb paratamatult kanda kohtumenetluse poolte ja kohtu poolt kirjalikku vormi (tõendite analüüsimiseks, neis orienteerumiseks, kohtuvaidluste ettevalmistamiseks, kohtuotsuse koostamiseks).

Samuti oli eelnõu algsetes versioonides kõne all eraldi kohtuistungi stenografeerimiskohustuse lisamine seadusesse (vähemalt võistlevas menetluses). Samas aga jõuti järeldusele, et kahe erineva dokumendi paralleelne loomine ja erinev kohtlemine (protokoll ja stenogramm) tekitab üksnes segadust. Lisaks eeldab stenografeerimine eraldi väljaõpetatud stenografiste, mis oleks täiendav – ja seejuures kaheldava väärtusega – kulu kohtutele. Eelnõu praegune regulatsioon näeb ette, et kui mingi osa kohtumenetlusest on vaja talletada sõnasõnalise täpsusega, siis vastutab selle eest kohtuistungi sekretär. Sõnasõnaline üleskirjutus kantakse protokolli ning seda ei pea ilmtingimata tegema istungi ajal, vaid võib teha ka hiljem, tuginedes helisalvestisele.

Paragrahvi lõikes 3 nähakse ette, et kohtumenetluse poole taotlusel teeb kohus allkirjastatud kohtuistungi protokolli kohtumenetluse pooltele kättesaadavaks hiljemalt kolme tööpäeva möödumisel arvates istungi või selle osa lõppemisest. Nimetatud kolme tööpäeva jooksul on seega sekretäril võimalik vajadusel protokolli istungi salvestise kohaselt parandada ja täiendada. Muudatusega on antud poolele võimalus taotleda allkirjastatud protokolli ka enne asja arutamise lõpetamist, eeskätt pärast kohtuliku uurimise lõppu ja enne kohtulike vaidluste algust, et pooltel oleks võimalus vaidlusteks kohaselt valmistuda. Et kõnealune seaduslik võimalus oma eesmärki ka täidaks, peaks kohus mõistagi neil juhtudel jätma kohtumenetluse pooltele kohtuliku uurimise ja kohtulike vaidluste vahepeal mitmepäevase vaheaja protokolli läbitöötamiseks ja vaidluste eeltööks.

Punkt 88. Paragrahvi 158 lõike 3 esimese lause täiendamine kõrvaldab sättes esineva loogikavea: lause senisest tekstist on ekslikult jäänud välja ainuisikuliselt asja menetlev kohtunik kui protokolli parandamise taotluse läbivaataja.

21

Punkt 89. Paragrahvi 159 muudatusega jäetakse kohtuotsuse olemuslike tunnuste hulgast välja tingimus teha see nõupidamistoas. (Vt nt punktid 131 ja 132).

Punktid 90 ja 95. Seadustiku 5. peatüki 3. jao peal kiri muudetakse ja seadustikku täiendatakse §-ga 1691, mis sätestab kohtuistungi toimumise aja avaldamine kohtu veebilehel. Ka praegu ajad avalikustatakse (http://www.just.ee/kotsing/index.aspx), kuid konkreetne aluseks olev regulatsioon, sh kui suures mahus andmed avalikustatakse, puudub. Muudatuse tegemisel võeti eeskujuks TsMS § 343 lg 3. Punktid 91 ja 92. Paragrahvi 163 1 täiendused lisavad asjatundja ja eksperdi menetluses väljakutsutavate isikute hulka (vt § 1091). Punkt 93. Paragrahvis 165 ja mujal seadustikus on menetlusdokumentide kättetoimetamise regulatsiooni sõnastus viidud vastavusse postiseaduse terminoloogiaga, asendades sõna „postiasutus“ terminiga „postiteenuse osutaja“ ja sõna „väljastusteatega tähtkiri“ terminiga „allkirja vastu väljastatav postisaadetis“.

Punkt 94. Paragrahvi 165 lõiget 4 , mis puudutab kutse saatmist elektronposti teel, on ajakohastatud. Sarnaselt 01.01.2009 jõustunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku muudatustega on eristatud menetlusdokumendi kättetoimetamise nõudeid kutse saatmisel menetlusosalise poolt menetlejale avaldatud elektronposti aadressil ning kutse saatmisel menetleja enda poolt leitud (nt internetis avaldatud) elektronposti aadressil. Menetlusosalise poolt avaldatud elektronposti aadressil menetlusdokumendi saatmisel ei ole põhjust, miks peaks dokumenti krüpteerima või nõudma kättesaamise kohta kinnitust, ning selles osas on formaalsusi vähendatud.

Punkt 95. Paragrahvi 175 muudatusega loetakse määratud kaitsjal toimiku tutvustamisel tekkinud tõlkekulud menetluskuludeks. Kehtivas õiguses loetakse menetluskuluks küll määratud kaitsjale makstud tasu (KrMS § 175 lg 1 p 4) ja toimiku materjalidest koopia tegemise kulud (p 5), kuid puudub säte tõlkekulude kohta.

Punkt 97. Paragrahvi 186 muutmise eesmärk on kohandada seadustik paremini vastavaks avalikule õiglustundele. Selle tulemusena kannab riik muudatuste jõustumisel menetluskulud juhtudel, kui apellatsioonimenetluse või kassatsioonimenetluse tingis kohtu viga.

Punkt 98. Paragrahvi 198 täiendatakse lõikega 1 1, mille kohaselt kuriteoteate läbivaatamiseks ettenähtud 10-päevast tähtaega võib pikendada 10 päeva võrra, kui kriminaalmenetluse alustamise või alustamata jätmise otsustamiseks on vaja nõuda kuriteoteate esitajalt täiendavaid andmeid. Kuriteoteate esitajat teavitatakse vastamise tähtaja pikendamisest ja pikendamise põhjusest.

Muudatusega üritatakse pakkuda lahendust olukorras, kui esialgne avaldus on paljasõnaline ning sellele pole lisatud materjale, mis võimaldaksid hõlpsasti otsustada menetluse alustamise. Seetõttu on kehtiva õiguse kohaselt uurimisasutus kohustatud koostama menetluse alustamata jätmise teatise, mille sisuks on, et avaldaja ei saatnud piisavalt materjale. Seejärel kaebab avaldaja alustamata jätmise peale vastavalt KrMS §-le 208 prokuratuuri, lisades vajalikud dokumendid. Neil juhtudel muutub prokuratuur sisuliselt esimese instantsi läbivaatajaks ja lahendajaks, mis on liiga koormav ja kulukas riigile, kuigi olukorra aitaks ressursisäästlikumalt lahendada uurimisasutuse võimalus pikendada algset tähtaega ja paluda avaldajal kuriteoteadet täpsustada. Analoogne säte sisaldub ka avaldusele ja märgukirjale vastamise seaduse §-s 6: „Erilise vajaduse korral lähtuvalt vastamise keerukusest võib vastamise tähtaega pikendada kuni kahe kuuni. Isikut teavitatakse vastamise tähtaja pikendamisest ja pikendamise põhjusest.“

22

Punkt 99. Paragrahvi 199 lõike 1 täiendustega lisatakse kriminaalmenetluse lõpetamise aluste hulka juhud, mil kahtlustatav või süüdistatav on parandamatult haigestunud ning ei ole seetõttu võimeline kriminaalmenetluses osalema ega karistust kandma (uus punkt 6) või kuriteo tunnustega teo toimepannud isik on süüvõimetu, kuid ei vaja sundravi (uus punkt 7).

Punkti 6 lisamisega lahendatakse olukord, kus kohtus ootab menetlusjärjekorras kriminaalasju, mille puhul on ette teada, et süüdistatav ei paranegi ja reaalselt ei ole võimalik menetlust jätkata. Selliste lootusetute menetluste hoidmine takistab teiste kriminaalasjade menetlemist vastavalt katkematu menetluse põhimõttele ning KrMS §-s 2681 sätestatud reeglite mõtestatud järgimist.

Punkti 7 lisamine koostoimes § 393 täiendusega annab lahenduse olukorras, mil teo toime pannud isik on süüvõimetu, kuid ei vaja sundravi. Seni ei ole sellisteks juhtumiteks ühtset praktikat välja kujunenud ning ka kehtiv seadus on ebaselge. Niisuguste isikute suhtes on kasutatud nii kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel (tuginedes süü puudumisele, mis siiski ei lahenda hiljem haigestunud isikute juhtumeid) kui ka kriminaalasja saatmist kohtusse sundravi kohaldamise menetluses (kuivõrd on ette teada, et isik ei vaja sundravi, siis sisuliselt saadetakse kriminaalasi kohtusse lõpetamiseks). Õigusselguse ja mõistliku ressursikasutuse seisukohalt on oluline, et kõnealusel juhul võiks lõpetada kriminaalasja juba kohtueelses faasis.

Punkt 100. Paragrahvi 199 lõike 3 täiendusega võimaldatakse eelnimetatud juhtudel siiski taotleda menetluse jätkamist rehabiliteerimise eesmärgil. Selline õigus on kahtlustataval, süüdistataval või tema esindajal.

Punkt 101. Paragrahvi 204 lõike 1 punkti 5 tühistamisega likvideeritakse vastuolu KarS § 2 p-ga 3.

Punkt 102 . Paragrahvis 205 tunnistatakse kehtetuks lause, mis keelab lõpetada kriminaalmenetlust nimetatud alusel kahtlustatava või süüdistatava suhtes, kes on pannud toime kuriteo, mille eest karistusseadustik näeb kergeima karistusena ette vähemalt kuus aastat vangistust või raskeima karistusena eluaegse vangistuse. Kõnealuse lõpetamise aluse kohaldamise ligi 5-aastane praktika Eestis on näidanud, et sellise menetlusliku võimaluse andmine Riigiprokuratuuri käsutusse ei ole toonud kaasa kuritarvitusi, mille võimalik oht on olnud just põhjuseks, miks kehtiv seadus ei võimalda raskemates esimese astme kuritegudes tõendamisel abi ostutanud isiku suhtes menetlust lõpetada. Samas tuleb rõhutada, et kuna § 205 on niikuinii kohaldatav üksnes juhtudel, kui kahtlustatav või süüdistatav on oluliselt kaasa aidanud avaliku menetlushuvi seisukohalt tähtsa kuriteo tõendamiseseme asjaolude selgitamisele ja kui ilma selleta oleks selle kuriteo avastamine ja tõendite kogumine olnud välistatud või oluliselt raskendatud. On loogiline, et nii tõsise kuriteo avastamiseks saab niivõrd olulist tõenduslikku abi – mida uurimis- ja jälitusametnikel endil ei ole võimalik vahetult saada - osutada teinekord just isik, kes on kahtlustatav raskes kuriteos. Vt ka § 244 muutmine.

Punktid 103 ja 104. Paragrahvide 206 ja 207 täiendused võimaldavad kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 200 või 2001 alusel jätta määruses põhjenduse esitamata. Põhistamata määruses märgitakse kannatanu õigus esitada kümne päeva jooksul alates määruse saamisest menetlejale taotlus põhistatud määruse saamiseks. Menetleja lahendab nimetatud taotluse selle saamisest alates viieteistkümne päeva jooksul.

Muudatuse eesmärk on muuta menetlust: analoogselt kohtuotsuse resolutiivosaga versus tervikotsus koostataks neil juhtudel kriminaalasja lõpetamise määrus põhistatud kujul vaid määrust vaidlustama õigustatud isiku taotlusel. Terminoloogiliselt on kõnealuste muudatuste puhul võetud aluseks KrMS § 145 lõiked 2–5, mis annavad põhistatud määruse kriteeriumid – põhistamata määrust eristab antud juhul põhistatud määrusest põhjenduse puudumine.

23

Punkt 105. Paragrahvi 208 täiendatakse lõikega, mille kohaselt ringkonnakohtu lahendis, millega tühistatakse Riigiprokuratuuri määrus, esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamiseks ja kohaldamiseks on prokuratuurile kõnealuses kriminaalmenetluses kohustuslikud. Muudatus annab suurema selguse nö süüdistuskohustusmenetluses ilmnenud eriarvamuste vahekorra kohta. Prokuratuuriseaduse § 2 lõike 2 kohaselt on prokurör on oma ülesannete täitmisel sõltumatu ning tegutseb ainult seaduse alusel ja oma veendumuse järgi. Seega on kehtiva õiguse kohaselt ringkonnakohtul küll õigus prokuratuuri menetlust lõpetav või alustamisest keelduv otsus ümber vaadata, kuid samas ei ole ringkonnakohtu õiguslikud seisukohad selles küsimuses prokuratuurile siduvad. Selline olukord tekitanud palju ebaselgust ja menetluslikku ebajärjekindlust. Vt ka seadustikku täiendamist §-ga 3421.

Punkt 106. Paragrahvi 210 täiendus tuleneb seadustiku täiendamisest §-ga 1091.

Punkt 107. Paragrahvi 212 lõike 3 kehtetuks tunnistamise tingib sarnaselt § 31 muutmisele vajadus kaotada esmaste uurimistoimingute tegemise õigusega ametkondade klass.

Punkt 108. Paragrahvide 214 ja 267 muudatused on seotud menetlustrahvide määramise aluste ühtlustamisega eri kohtumenetlustes ning seadustiku täiendamisega §-ga 1381.

Punkt 109. Paragrahvi 215 muudatus laiendab isikute ringi, keda saab trahvida kohtueelse menetluse andmete keelu rikkumise eest: kui kehtivas õiguses on selleks vaid menetlustoimingus osalejad, siis muudatuse tulemusel oleks nendeks nii menetlusosalised, kriminaalmenetluses osalevad muud isikud või menetlusvälised isikud.

Punktid 110 ja 111. Paragrahvi 216 muudatused annavad kiirema ja tõhusama menetluse huvides selgema võimaluse arutada sama isiku eri süüdistusasju eraldi menetluses ning eraldada kriminaalasi ühe isiku suhtes kokkuleppemenetluseks ja lühimenetluseks. Nii on võimalik kaitsta paremini ja individualiseeritumalt kahtlustatavate ja süüdistatavate huve – neil on suurem vabadus valida süüdistusasja läbivaatamiseks sobivaim menetlusviis ning saada lahend oma süüasjas senisest mõistlikuma aja jooksul.

Punktid 112 ja 113. Paragrahvi 218 muudatused kehtestavad sõnaselgelt, kuidas fikseerida kahtlustatava vabastamist kinnipidamise protokollis, ning võimaldavad bürokraatia vähendamise esemärgil anda isiku kinnipidamisest teada prokuratuurile ka muul viisil kui kinnipidamise protokolli koopia saatmisega.

Punktid 114 ja 115. Paragrahvi 222 muutmise eesmärk on taas tõhustada menetluslikku asjaajamist ja vähendada bürokraatiat. Muudatuse sihiks on kaotada uurimisasutuse poolt koostatava kohtueelse menetluse kokkuvõtte kohustuslikkus ja taandada nimetatud dokument pigem uurimisasutuse/prokuratuuri töödokumendiks; tegelik menetluse lõpuleviimist tähistav dokument on ka juba kehtiva õiguse kohaselt süüdistusakt või kokkulepe. Seadusest kaotatakse nõue lisada kohtueelse menetluse kokkuvõte kriminaaltoimikusse.

Punktid 116 – 122. Paragrahvide 223, 224 ja 225 rev ideerimisega muudetakse kriminaaltoimiku kaitsjale tutvustamise korda. Põhjalikumalt käsitletakse muudatusi jaos 1.6.

Ühtlasi kõrvaldatakse paragrahvi 223 täiendamisega lõikega 5 menetlusandmete avaldamisega seonduv lünk kehtivas õiguses, so ajavahemik kohtueelse menetluse lõpuleviimise (eeluurimisandmete avaldamise regulatsioon) ja kohtuistungi (kinniseks kuulutamise regulatsioon) vahel. Muudatus näeb ette, et KrMS §-s 12 nimetatud (kinniseks kuulutamise) aluse ilmnemisel võib prokurör esitada eeluurimiskohtunikule taotluse kriminaalmenetluse osaliselt või täielikult kinniseks kuulutamiseks kuni kohtuistungini.

24

Paragrahvi on täiendatud ka lõikega 4, tagamaks katkematu menetluse efektiivset toimimist ja kohtu ajaressursi paremat kasutamist: „Kui prokurör leiab süüküsimuses seisukohta võtmata ning kriminaalasja erakordset mahukust arvestades, et kriminaalasja kohtusse saatmise korral võib selle katkematu arutamine kesta vähemalt üks kuu, võib ta taotleda kohtult kohtuistungi aja tingimuslikku broneerimist. Kui kriminaalasi lõpetatakse või ilmneb, et broneeritud ajal ei ole seda võimalik arutada, on prokuratuur kohustatud viivitamata kohtule sellest teatama.“

Punkt 123. Paragrahvi 227 muudatus paneb kaitsjale analoogiliselt süüdistusega kohustuse esitada enne eelistungit justiitsministri poolt kinnitatavale vormile vastav kaitseakt, milles ta märgib, millised on kaitse seisukohad süüdistuse ning süüdistusaktis nimetatud kahju kohta, sealhulgas millised süüdistusaktis esitatud väited ja seisukohad vaidlustatakse ja millised võetakse omaks. Samuti märgitakse kaitseaktis kaitsja taotlused ja nende isikute nimekiri, kelle kutsumist kohtuistungile kaitsja taotleb. Nii on paremini tagatud poolte võrdsus kohtumenetluses, ühtlasi võimaldab muudatus viia kohtulikku menetlust läbi senisest ettevalmistatumalt ja seega kiiremini.

Muudatus on täiel määral kooskõlas võistleva menetluse traditsioonidega.

USA kohtueelselt kogutud materjalide vahetamise reeglistik erineb osariigiti. Föderaalsüsteemis reguleerib seda Federal Rules of Criminal Procedure Rule 16. Pretrial disclosure’i eesmärgiks on kindlustada aus ja informeeritud kohtumenetlus ning vältida kohtuprotsessi varitsusega (trial by ambush), kus üks pool saavutab teise ees eelise vaid üllatusmomendi toel. Progressiivsemaks peetakse seetõttu pigem täielikku vastastikust avalikustamist kui üllatustõenditega lagedale ilmumist kohtuprotsessi viimastel minutitel. Avaldamisele kuuluvad föderaalsüsteemis küll kõik kogutud dokumendid, asitõendid ja eksperdiraportid ning ka süüdistatava tehtud avaldused, mis süüdistuse materjalide hulgas leiduvad, ent mitte süüdistuse tunnistajate kohtueelses menetluses antud ütlused.

Omapoolsed asitõendid, dokumendid ja eksperdiarvamused peab avaldama ka kaitse pool. Lisaks peab kaitse ette teatama, kui ta kavatseb menetluses kaitseks väita, et süüdistatav viibis teo toimepaneku ajal mujal või et süüdistatava näol on tegemist süüdimatu isikuga. Pooled on kohustatud üksteisele ka pärast taotluse rahuldamist ja siis eksisteerinud materjalide avaldamist teada andma kõikidest hiljem avastatud materjalidest, mis seaduse järgi tuleks vastaspoolele kättesaadavaks teha. Lisaks on siin oluline silmas pidada USA Ülemkohtu lahendit asjas Brady v. Maryland10. Selles lahendis selgitas Ülemkohus, et süüdistusel on kohustus kaitsele üle anda kogu õigustava sisuga materjal, mille süüdistus uurimise käigus avastab. Mõte keerleb eelkõige selle ümber, kui palju peaks süüdistus õigustavate materjalide avastamise nimel vaeva nägema ning kuidas süüdistus peaks aru saama, et tegu on õigustava materjaliga.

Kuivõrd USA menetlus ei tunne formaalset kahtlustatava menetlusseisundit, toimub süüdistaja ja kaitse vaheline infovahetus pärast süüdistuse esitamist.

Peale sellele nn ametliku infovahetuse on võimalik, et informatsiooni tunnistajate ja tunnistajaütluste kohta vahetatakse eelistungi käigus, kus süüdistaja peab kohtunikule esitama tõendeid, mis veenaksid kohut, et täiemõõdulise protsessi pidamine on põhjendatud. st eksisteerib mõistlik alus arvata (probable cause), et süütegu on toime pandud ja et süüdistatav võiks olla selle toime pannud. Meie mõistes on see kohtu alla andmine. Eelistungil, tõsi, ei kehti kuulduste keelamise reegel, mistõttu sageli kutsutakse tunnistajatest ütlusi andma vaid nt politseiametnik, kes refereerib ka teisi tunnistajaütlusi (see aga muidugi ei sega kaitsjal ristküsitluse käigus välja uurida nende teiste tunnistajate andmeid.). Seetõttu, soovides vältida eeluurimise andmete kohtuistungieelset avaldamist,

10

http://caselaw.lp.findlaw.com/scripts/getcase.pl?navby=CASE&court=US&vol=373&page=83

25

valivad prokurörid sageli eelistungi asemel kohtu alla andmiseks teise tee – süüdistusvandekogu (grand jury), mille istungitel süüdistatav ja kaitsja ei osale ning mille istungid on kinnised.

Punktid 124 – 128 ja 130 – 132. Paragrahvide 233, 2 34 ja 237 muutmine, paragrahvi 235 kehtetuks tunnistamine ning seadustiku täiendamine paragrahviga 237 1 kannavad ühist eesmärki muuta lühimenetluse regulatsioon senisest tõhusamaks. Sätestatakse, et lühimenetluse kohaldamist võib taotleda ka kohtus – täpsemalt, kuni kohtuliku uurimise alguseni maakohtus. Kohtuliku menetluse poole peal ei oleks lühimenetlusele üleminek enam ressursikasutuse seisukohalt põhjendatav, kuid samas võib enne mahukat kohtulikku tõendite uurimist ja tunnistajate ärakuulamist esitatud ning põhjendatud lühimenetluse taotlus olla nii mõistliku menetlusaja saavutamise abinõuks kui ka aidata kaasa kohtusüsteemi ressursi efektiivsele kasutamisele.

Seadusest kaotatakse piirang, et lühimenetluse taotluse võib esitada üksnes kohtueelse menetluse lõpuleviimise faasis.

Samamoodi üldkorras menetletavate asjadega kaotatakse seadusest kohustus avaldada kohtuistungil süüdistusakt. Praktikas (Riigikohtu lahend 3-1-1-97-0611) on süüdistusakti avaldamine kujunenud selle ettelugemiseks, mis suuremates kriminaalasjades võib kesta päevi ja seega asjatult raisata õigusemõistmiseks ettenähtud ressursi. Süüdistusakti avaldamine on seotud süüdistatava ühe peamise kaitseõigusega – õigus teada, milles teda süüdistatakse. Teisalt on aga juba kohtuliku arutamise eelduseks see, et süüdistatav on süüdistusakti koopia kätte saanud. Võistleva menetluse põhimõtte kohaselt on kaitsja kohustatud valmistama kaitsealuse kohtmenetluseks ette ning kui vaja, analüüsima temaga koos süüdistusakti. Kohtuistungil selle veelkordne ettelugemine ei ole kohtumenetluse aususe täiendav garantii, vaid dubleerib tarbetult varasemaid menetlustoiminguid. Eelnõu kohaselt teeb kohus kohtuliku uurimise algul prokurörile ettepaneku avakõneks ning prokurör annab ülevaate süüdistusest ja seda kinnitavatest tõenditest. Ülevaade süüdistusest tähendab vastavalt konkreetse kriminaalasja vajadustele süüdistuse põhiolemusest pildi andmist. Ülevaade ei ole süüdistuse sõnasõnaline ettekandmine, vaid tugineb eeldusel, et pooled on tulnud kohtusse ettevalmistunult ja on süüdistusega tuttavad. Seega võib lihtsas kriminaalasjas piirduda viitega sellele, et isikut süüdistatakse „jalgratta varguses X külas 2007. a märtsis.“ Avakõne peab olema informatiivne, kuid seda pidades tuleb arvestada, et kohtumenetluse põhiressurss võistlevas menetluses peaks kuluma sisulisele arutelule ja juriidilistele otsustele, mitte aga formaalsuste järgimisele.

Ühtlasi jäetakse välja § 233 lõikes 3 sisalduv viide üldkorras toimuva kohtuliku uurimise sätetele, mis praktikas on mõjunud eksitavalt ning tekitanud probleeme kirjalike tõendite käsitlemisel (eeskätt varasemate ütluste avaldamisel).

Punktid 129, 142 ja 150. Paragrahvide 236, 246 ja 2 564 täiendustega võetakse prokurörilt kohustus osaleda lihtmenetluses tehtud otsuse kuulutamisel, mis tuleneb kehtiva õiguse kohaselt KrMS § 233 lõikest 3, § 239 lõikest 4, 2564 lõikest 4 ja §-st 270 (prokurör on kohustatud osalema kohtuistungil). Ka Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-106-0612 asunud seisukohale, et kriminaalmenetluse seadustiku X peatüki süstemaatilise tõlgenduse pinnalt hõlmab kohtulik arutamine maakohtus kõike I astme kohtu menetluses kohtuliku eelmenetluse järgselt toimuvat. Seega hõlmab kohtulik arutamine kohtuistungi rakendamist, kohtulikku uurimist, kohtuvaidlusi ja süüdistatava viimast sõna aga ka kohtuotsuse tegemist ning selle kuulutamist. Kohtuotsuse tegemist ei ole võimalik lahutada kohtuliku arutamise

11

http://www.nc.ee/?id=11&tekst=222495731

12

http://www.nc.ee/?id=11&tekst=222495965

26

muudest etappidest muuhulgas ka selle tõttu, et tulenevalt KrMS §-st 307 võidakse kohtulikku uurimist kohtuotsuse tegemisel uuendada.

Suhtudes kriminaalmenetlusega seotud ressursi kasutamisse täie tõsidusega, tuleb möönda, et kohtuotsuse kuulutamise toimingu juures, sh eeskätt lihtmenetlustes, ei ole prokuröril konkreetset funktsiooni – tema kohalviibimine ei anna protseduurile lisaväärtust, küll aga röövib aega teiste sisulisemate toimingute arvelt. Tuleb jätta prokuratuuri otsustada, millal nad peavad vajalikuks saata prokurör otsuse kuulutamisele, millal aga eelistavad saada kohtuotsusest teadlikuks kohtukantselei kaudu. Prokuröri osalemise kohustuslikkus on säilitatud siiski üldmenetluse asjades, kuna reeglina on nendes asjades kõige enam õiguslikke vaidlusi ja nüansse, mistõttu tuleb seadusandlikus korras tagada, et prokurör viibiks alati KrMS § 315 lõikes 4 nimetatud kohtu põhjenduste suulise avaldamise juures.

Punkt 133. Paragrahvi 239 lõike 2 punktide 1 ja 3 kehtetuks tunnistamisega võimaldatakse kokkuleppemenetlust kohaldada ka kriminaalasjas, kus teine süüdistatav ei soovi seda menetlusliiki kasutada, ning kõigis esimese astme kuritegudes. Viimane muudatus on rakendatav koosmõjus paragrahvi 244 täiendusega, mis eelnõu kohaselt kõlaks järgmiselt: „(4) Kokkuleppe sõlmimine eluaegse vangistuse kohaldamiseks on keelatud.“ Kokkuleppemenetluse loomulik juurdumine Eesti kriminaalmenetluses ja aastatepikkune praktika on näidanud, et selle üsna laialdane kohaldamine ei ole toonud kaasa kuritarvitusi, mille võimalik oht on olnud just põhjuseks, miks kehtiv seadus ei võimalda raskemates esimese astme kuritegudes kokkuleppeid sõlmida.

Teisalt võivad just kõrge karistusmääraga rasked kuriteod olla need, kus isik on valmis end ja teisi menetlusse kaasatud isikuid säästes sõlmima kokkuleppe, selle asemel et süüdistusasja kohtuliku arutamise peale aega kulutada. Senise praktika toel tuleb asuda seisukohale, et eluaegse vangistuse välistamine kokkuleppe eseme alt on piisav garantii, et hoida ära võimalikke menetlusliigi kuritarvitusi. Võrdluseks võib öelda, et Ameerika Ühendriikide ulatuslikus kokkuleppemenetluse ajaloos on kokkulepped ka eluaegses vangistuses tavalised, rääkimata lihtsalt pikaaegsetest vanglakaristustest. Tõsi, siinkohal tuleb arvestada, et sealne praktika karistusmäärade osas ning surmanuhtluse jätkuv esinemine mõjutab kindlasti ka karistuskokkulepete sisu.

Punktid 134 – 141, 143, 145 ja 148. Paragrahvi 239 lõike 2 punkti 4 ning paragrahvide 240, 242, 243, 245 ja 250 muutmise, § 247 uue lõikega täiendamise ning § 241 kehtetuks tunnistamise eesmärgiks on muuta kokkuleppemenetlus efektiivsemaks ja ökonoomsemalt läbiviidavaks.

Regulatsiooni muudetakse viisil, et õigus lubada või keelata kokkuleppemenetluse läbiviimist ei ole mitte igal kannatanul, vaid üksnes kannatanul, kellele on kuriteoga tekitatud kahju hüvitamata ja kes on esitanud selles osas kriminaalmenetluses tsiviilhagi. Nimetatud reservatsiooni põhjuseks on asjaolu, et tsiviilhagi on kokkuleppe esemeks, mistõttu kannatanul peab sellisel juhul olema õigus kokkuleppe sõlmimist mõjutada. Küll aga ei ole võistleva menetluse seisukohast põhjendatud, et kannatanud muudel juhtudel peaksid saama takistada kohase menetlusliigi valikut. Samuti ei ole kannatanutega kontakteerumiseks ning nõusoleku saamiseks kuluv ressurss vastavuses kõnealuse vetoõiguse reaalse kasutuse tõenäosusega. Muudatusega antakse võimalus võtta kannatanu nõusolek juba ka eeluurimisel ning selle vorm ei ole piiratud. Samas pannakse prokuratuurile kohustus teatada kannatanule alati kokkuleppemenetluse alustamisest ja anda talle võimalus öelda oma arvamus süüdistuse, karistuse ja süüdistuses nimetatud kahju suuruse kohta, kuigi nimetatud arvamuse esitamata jätmine ei takista kokkuleppemenetluse läbiviimist.

Lisaks kaotatakse seadusest nõue avaldada kokkuleppemenetluse arutamisel kokkulepe tervikuna. Argumendid on siin sarnased süüdistusakti avaldamise likvideerimisega. Muudatuse tulemusel annab prokurör ülevaate sõlmitud kokkuleppest, mille all tuleb pidada silmas kuriteo asjaolude, kvalifikatsiooni ja karistuse või muude kokkuleppe esemesse kuuluvate punktide ülevaatlikku avaldamist. Samas ei ole vaja lugeda ette kokkuleppes sisalduvaid isikuandmeid ega süüdistuse kogu

27

teksti: kokkuleppe tekst on olemas nii süüdistataval kui kaitsjal, kohtunikul on koos kokkuleppega käes ka toimik.

Kaotatakse eraldi dokumendina süüdistatava või kahtlustatava nõusoleku protokoll kokkuleppemenetluseks, kuna kõik menetluses vajalikud andmed peaksid kajastuma kokkuleppes endas. Lisaks antakse kohtule võimalus viia läbi kokkuleppemenetluse kohtulikku arutamist, kus pooled kinnitavad kokkuleppe sõlmimist ja sellega nõustumist, videokonverentsi teel.

Punktid 144 ja 146 – 147. Paragrahvide 247 ja 248 m uutmine. Menetluse kiiruse ja efektiivsuse huvides kaotatakse kokkuleppemenetluses kohtu kohustus lahkuda lahendi tegemiseks nõupidamistuppa. Kohus võib lahkuda nõupidamistuppa, kui peab seda ise vajalikuks.

Punkt 149. Paragrahvi 256 1 muutmine . Kiirmenetluse taotluse esitamise tähtaja formuleeringust kaotatakse kohtupraktikas palju segadust põhjustanud sõna „vahetult“. Jääb: „Taotlus esitatakse 48 tunni jooksul alates isiku kuriteo toimepanemise järel kahtlustatavana ülekuulamisest või isiku kahtlustatavana kinnipidamisest.“

Punktid 151 ja 152. Paragrahvi 256 5 muutmine. Menetluse kiiruse ja efektiivsuse huvides kaotatakse kiirmenetluses kohtu kohustus lahkuda lahendi tegemiseks nõupidamistuppa. Kohus võib lahkuda nõupidamistuppa, kui peab seda ise vajalikuks.

Punktid 153, 154 ja 156. Paragrahvide 257 ja 263 mu utmine, paragrahvi 261 pealkirja muutmine ning seadustiku täiendamine paragrahviga 257 1 täpsustavad eelistungi kohaldamise võimalusi, rõhutades, et kohus võib enne kohtuliku arutamise algust lahendada korralduslikke küsimusi eelistungi(te)l, sõltumata sellest, kas eelistungi käigus toimub süüdistatava kohtu alla andmine või mitte. Muudatuste tegemisel on juhindutud seisukohtadest, mida Riigikohtu kriminaalkolleegium on avaldanud 04.12.2008 kriminaalasjas nr 3-1-1-69-08 13 .

Nimetatud otsuses märgitakse: „Üldmenetluse asjades kohtuliku arutamise katkestamatuse ja viivitamatuse tagamiseks tehtud ja 15. juulil 2008. a jõustunud seadusemuudatustega täiendati muu hulgas ka KrMS § 258 lg-s 1 sisalduvat eelistungi kohustusliku korraldamise aluste loetelu p-ga 4, mille kohaselt tuleb eelistung korraldada "üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasja kohtuliku arutamise planeerimiseks ja kohtumenetluse poolte taotluste lahendamiseks". Tõlgendades KrMS § 257 lg-s 2 ja § 258 lg 1 p-s 4 sätestatut koostoimes on põhjust väita, et 15. juulil 2008. a jõustunud seadusemuudatuste järgselt ei näe kriminaalmenetluse seadustik enam ette võimalust otsustada üldmenetluses süüdistatava kohtu alla andmist ilma selleks eelistungit korraldamata. Kuigi § 258 lg 1 p 4 sõnastus ei ole piisavalt selge, ei võimalda menetlusseaduse süstemaatiline tõlgendamine nõustuda prokuröri vastulauses esitatud arusaamaga, et sellest sättest lähtudes ongi toimitud igati seaduslikult, kui kohtuniku poolt ainuisikuline ja kirjalik kohtu alla andmine ning eelistung kohtuliku arutamise planeerimiseks on ajaliselt teineteisest lahutatud. Sellise lahutamise seaduslikkus on välistatud juba ainuüksi KrMS §-s 263 sätestatu pinnalt. Nimelt peab selle paragrahvi punkti kolm kohaselt kohtu alla andmise määruses olema kohustuslikus korras märgitud ka kohtuistungi aeg. Seda nõuet ei saa aga täita, kui üldmenetluse asjas ei ole korraldatud eelistungit ega tegeletud kohtuliku arutamise planeerimisega.“

Tuleb asuda seisukohale, et eelistungi korraldamine igas üldmenetluse asjas pelgalt kohtu alla andmiseks ja eeskätt ajal, kui võimalik kohtuliku arutamise aeg ei ole veel teada, ei ole kooskõlas kohtumenetluse katkematuse ja viivitamatuse põhimõttega. Kuigi kohtusse saabunud üldmenetluse asjas tuleks KrMS § 257 lõikes 1 nimetatud toimingud teha põhjendamatu viivituseta, ei ole paraku

13

http://www.nc.ee/?id=11&tekst=RK/3-1-1-69-08

28

alati võimalik selles staadiumis veel teada, millal konkreetselt on võimalik kriminaalasi arutamisele määrata. Kuivõrd kohtuliku arutamise aeg ei ole teada, ei ole võimalik ka kohtulikku arutamist sisuliselt planeerida, mistõttu kohtumenetluse poolte kutsumine sel eesmärgil eelistungile oleks tarbetu aja raiskamine. Ka suurendaks sellise eelistungi kokkukutsumine ebaotstarbekalt kohtu koormust, eriti arvestades, et istungi planeerimisel tuleb arvestada ka prokuröri ja kaitsja ilmumise kohustuslikkust.

Kõnesolevas eelnõus muudetakse eelistungit reguleerivaid sätteid ühemõtteliselt nii, et kohtul on õigus enne kohtuliku arutamise algust lahendada korralduslikke küsimusi eelistungil. Paragrahvi 257 lõige 2, mis sidus seni eelistungi kohtu alla andmisega, tunnistatakse kehtetuks. Paragrahvi 263 muudetakse samuti, sätestades sõnaselgelt, et kohtu alla andmise määruses märgitakse kohtuistungi aeg ja koht üksnes siis, kui need on kohtu alla andmise ajal teada.

Punkt 158. Paragrahvi 265 muutmine on seotud seadustiku täiendamisega paragrahviga 1091.

Punktid 159, 184 ja 189. Paragrahvi 266 täiendamine , 280 kehtetuks tunnistamine ja seadustiku täiendamine paragrahviga 287 1.

Kuna katkematult menetletava üldmenetluse kontekstis kutsutakse tunnistajad ja muud isikulised tõendid kohtu ja menetluspoolte planeerimise tulemusel kohtusse kas kellaajaliselt ükshaaval või näiteks grupp-haaval poole päeva kaupa, on kehtivas seadustikus esinev § 280 jäänud ajale jalgu ja tuleb tunnistada kehtetuks. Tuleb pidada tarbetuks ja isegi teatud juhtudel menetlusele kahjulikuks, kui kohtuistungi sissejuhatavas faasis (paragrahv paikneb jaos: „Kohtuistungi rakendamine“) nõutakse kõik tunnistajad korraga saali (olenemata sellest, kas neid üldse lähitundidel vaja läheb). Võistlevas kohtumenetluses on poolte vastutus tagada, et tunnistajad kokkulepitud ajaks kohale ilmuksid ning sellisel hommikusel ülesrivistusel puudub funktsioon. Seejuures tuleb arvestada, et tunnistajad on samuti õigusemõistmises vajalik ressurss, mille tarbetut raiskamist tuleb vältida. Seetõttu on tunnistaja isikutuvastus, tema küsitlemine suhete kohta menetluspooltega ning õiguste ja kohustuste tutvustamine „tõstetud“ eraldi paragrahvina jakku „Kohtulik uurimine“. Seega tegeletakse neis küsimustes iga tunnistajaga personaalselt ja vahetult enne nende ülekuulamise algust. Tunnistaja hoiatamise sätted on toodud vahetult ülekuulamise algusesse, kuna oluline on, et tunnistajale meenutataks tema kohustust rääkida tõtt, informeeritaks ütluste andmisest keeldumise võimalustest ja hoiatataks kriminaalvastutusest vahetult enne seda, kui ta hakkab ütlusi andma. Selline ajastatus ja personaalne lähenemine tagab paremini ütluste usaldusväärsuse ning välistab, et tunnistaja, kes on kehtiva KrMS § 280 lg 6 kohaselt olnud vahepeal istungisaalist eemal, ei mäleta enam hoiatuse sisu. Ühildades hoiatusfaasi tingimata ülekuulamise algusega, saab hõlpsasti välja selgitada ka selle, kas ja millistel alusel tunnistaja soovib ütluste andmisest keelduda, s.o kas tal on selleks seaduslik alus – need asjaolud saab kohus ülekuulamise sissejuhatuse käigus välja selgitada. hommikuselei ole enam vajalik taoline paragrahvi 266 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

Ülekuulamata tunnistajate ja muude isikuliste tõendite kokkupuutumist ülakuulatutega käsitlev säte (kehtiva § 280 lõige 6) on aga seevastu paigutatud paragrahvi 266, mis reguleerib kohtuistungi korda ja juhtimist (jaos: „Kohtuliku arutamise üldtingimused“). See on sobilik asupaik, kuna reaalsuses tõusetub tunnistajate kokkupuutumise küsimus terve kohtuliku arutamise käigus, mitte üksnes kohtuistungi rakendamisel. Muudatus näeb ette, et tunnistaja, aga ka asjatundja ja ekspert, keda ei ole veel kohtulikul uurimisel üle kuulatud, võib viibida istungisaalis vaid kohtu loal. Ülekuulatud isikute ja ülekuulamata tunnistajate omavahelise suhtlemise vältimiseks võib kohus anda korraldusi.

Punktid 160 – 165. Paragrahvi 267 muutmise eesmärk on ühtlustada kohtumenetluse korra rikkumisega seonduvad sätted tsiviil- ja kriminaalmenetluses, muutes seeläbi normid lihtsamini jälgitavaks.

29

Ühtlustatud on trahvi määramise korra aluseid; distsiplineeritavate isikute nimekirja on lisatud esindaja. Paragrahvi on täiendatud kahe uue lõikega, mis puudutavad isiku kohtuistungilt kõrvaldamist (vrd TsMS § 45). Kohus võib kõrvaldada kaitsja, esindaja või prokuröri menetlusest, kui isik ei ole võimeline kohtus nõuetekohaselt esinema, muu hulgas puuduliku keeleoskuse tõttu, või on kohtumenetluses näidanud end ebaausana, asjatundmatuna või vastutustundetuna, samuti kui ta on pahatahtlikult takistanud asja õiget ja kiiret menetlemist või jätnud korduvalt täitmata kohtu korralduse.

Täpsustatakse § 267 pealkirja ja sisu, võimaldades sätet käsitleda laiema sanktsioneerimisalusena igasuguste kohtumenetluse korra rikkumiste puhul (sh juhul, mis puudutab tunnistajate väljakutsumisega seotud kuritarvitusi).

Paragrahvi 267 lõike 5 sõnastus muudetud kujul näeb ette, et kui muu menetlusosaline, ülekuulatav isik või istungisaalis viibija rikub kohtuistungi korda, ei täida kohtuniku korraldust või väljendab oma käitumisega lugupidamatust kohtu vastu, võib ta istungisaalist eemaldada või kohtumääruse alusel kohaldada talle rahatrahvi kuni saja miinimumpäevamäära ulatuses või kuni viis päeva aresti. Muudatuse eesmärk on tuua seaduses selgesõnaliselt esile, et vahetu menetlustrahv või näiteks arest ähvardab ka tunnistajat, kes mitte ei käratse saalis, vaid annab parasjagu puldis ütlusi, kuid teeb seda ülbitsedes, menetluskorda mitte austades või muul kohtu vastu lugupidamatust näitaval viisil.

Samas tuleb rõhutada, et kui ütlusi andev või muu isik paneb istungil arvatavalt toime kuriteo, siis vastavalt § 267 lõikele 6 ja § 268 lõikele 6 edastatakse tema suhtes materjalid kriminaalmenetluseks. Arvestades, et kiirmenetluses on võimalik kohtulahendini jõuda ka kiiremini kui 48 tunni jooksul, on ka see efektiivseks menetlusvahendiks näiteks valeütluste puhul.

Võrdluseks võib tuua, et Ameerika Ühendriikides on KrMS §-s 267 loetletud menetluslike meetmete analoogiks kohtu võimalus sanktsioneerida kohtu solvamist istungi käigus (osa pädevusest, mida kutsutakse „inherent powers of court“). Kohtule valetamine on föderaalkuritegu (perjury), mille eest karistatakse lihamatel juhtudel kuni 5-aastase vangistusega14 , kuid võib olla ka üks kohtu solvamise liike, mille eest kohtunik võib trahvida või aresti määrata, kui valetamine on ilmne ja lisaks valetamisele esineb ka mingi kohtu solvamise element. Kohtupoolne trahv ei välista samas kriminaalsüüdistust. Kohus saab siiski määrata trahvi vaid siis, kui asjaolud on selged, so reeglina in flagrante delicto juhtumitel. Kui asjaolud vajavad kontrollimist või kui kohtu solvamise ja õigusemõistmise takistamise element ei ole ilmselge, alustatakse siiski kriminaalmenetlus. Punkt 166. Paragrahvi 268 lõike 6 muutmisega võimaldatakse kohtul teha otsustus mitte üksnes vale ütluse andnud tunnistaja, vaid mistahes isiku suhtes, keda kahtlustatakse nimetatud kuriteos.

Punktid 167, 168 ja 203. Paragrahvi 268 ja 307 muudatused on tingitud vajadusest anda kohtule võimalus muuta omaalgatuslikult kuriteo kvalifikatsiooni, kui ta kohtuotsust tehes lähtub kuriteo samadest asjaoludest, isegi kui muudatus on süüdistatavale kahjulik. Täpsemad selgitused on esitatud jaos 1.7.

Punktid 169, 170 ja 171. Paragrahvi 268 1 lõigetes 2 ja 3 lisatakse mitme kriminaalasja üheaegse arutamise keelu erandite alla veel viis hädavajalikku punkti.

Esiteks laiendatakse praktikas ilmnenud vajaduse tulemusena nö katkematuse erandite loetelu viisil, et sõltumata menetluses olevates üldmenetlustest võib alati arutamisele võtta vahialusest süüdistatavaga kriminaalasju.

14

http://www.law.cornell.edu/uscode/18/1621.html

30

Teiseks sätestatakse, et sõltumata menetluses olevate üldmenetluse asjade hulgast võib alati menetlemiseks võtta kriminaalasja, mis on saadetud kohtusse psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses. Muudatus on tingitud vajadusest alati ja igal juhul tagada psühhiaatrilist sundravi vajava isiku operatiivne ravile suunamine, st et isikud, kellel on selleks õigus ja vajadus, saaksid arstiabi. Vastavalt seadustiku 16. peatükis sätestatule arutatakse psühhiaatrilise sundravi asja üldmenetluse reeglite kohaselt ning see võimalus jääks ka käesolevas seaduses ettenähtud muudatuste jõustumise järel. Seega on vältimatult vaja kehtestada sõnaselge regulatsioon, mis võimaldaks võtta psühhiaatrilise sundravi asju menetlusse järjekorraväliselt.

Lisaks sellele seatakse juhtum, mil kriminaalasjas on koostatud lepitusmenetluse rakendamise määrus, üheks selliseks erandjuhtumiks, mil kohus võib võtta arutamisele uue üldmenetluse asja, kuna eelmise asja kohtulik arutamine tuleb vältimatult edasi lükata kauemaks kui üheks kuuks ning teise kriminaalasja arutamine üldmenetluses ei takista edasilükatud kohtuliku arutamise jätkamist KrMS §-s 151 sätestatud korras. Seega võib kohus asuda arutama uut üldmenetluse asja, kui ta on eelmises rakendanud määrusega lepitusmenetlust ja on ette näha, et menetlusega ei saa jätkata enne ühte kuud. Muudatus on vajalik, kuna tulenevalt lepitusmenetluse regulatsioonist ja protseduurist võtab lepitusmenetlus alates rakendamisest kuni lõpetamise määruse tegemiseni aega rohkem kui ühe kuu. Vastavalt Vabariigi Valitsuse kinnitatud lepitusmenetluse läbiviimise korrale 15võtab lepitaja ühendust kannatanu ja kahtlustatava või süüdistatavaga ning piiratud teovõimega isiku seadusliku esindajaga. Seejärel kontrollib lepitaja osapoolte nõusolekut lepitusmenetluseks ja selgitab osapooltele lepitusmenetluse eesmärki ja käiku jne, kusjuures esimene kohtumine osapooltega korraldatakse ühe kuu jooksul lepitusmenetluse rakendamise määruse registreerimisest Sotsiaalkindlustusametis. Korra kohaselt sõlmitakse lepituskokkulepe osapoolte vahel kirjalikult kahe kuu jooksul eelmainitud määruse registreerimisest Sotsiaalkindlustusametis ning viie tööpäeva jooksul pärast lepituskokkuleppe sõlmimist saadab lepitaja prokuratuurile lepituse käiku kirjeldava aruande, milles lepitaja kirjeldab muu hulgas osapooltega toimunud kohtumisi, osapoolte ühist vestlust ja nende käitumist. On ilmne, et kvaliteetse ja tõeliselt restitutiivset eesmärki täitva lepituse toimumist ei saa kunstlikult kiirendada, mistõttu asjaolu, et lepitusmenetlus võtab eelduslikult enam kui kuu aega, ei saa pidada taunitavaks. Samas ei saa pidada põhjendatuks ka seda, et n-ö ootefaasis olev üldmenetluse asi, mis ootab lepitaja töö taga, hakkab takistama järgmise üldmenetluse arutamisele võtmist.

Samuti sätestatakse sõnaselgelt, et katkematu arutamise reegli rikkumiseks ei loeta kohtulikus menetluses ütluste deponeerimist ega korraldava istungi pidamist (vt §-d 2761 ja 2762) ning et erandkorras võib kohtunik võtta arutamisele lisaks ka kriminaalasja kohtu esimehe kirjalikul loal kõrgendatud avaliku huvi korral, kui lõikes 1 sätestatust kõrvalekaldumine on õigusemõistmise huvides.

Paragrahvi täiendatakse lõikega 4, kus selguse huvides korratakse üle, et käesoleva paragrahvi tähenduseks on kohtulik arutamine selline kohtu tegevus, mida käsitleb kohtuliku arutamisena seadustiku 10. peatükk, so jagudes 2-6 loetletu.

Punktid 173 ja 174. Paragrahvi 269 lõike 1 muudatus on seotud § 2761 lisandumisega seadustikku, mis võimaldab pidada kriminaalasjas, mille kohtulikku arutamist on juba alustatud, korraldavat istungit ilma süüdistatava osavõtuta. Lõike 2 punkti 2 sõnastust muudetakse selgemini mõistetavaks.

Punktid 177 ja 178. Paragrahvi 274 muudetakse seoses paragrahvi 199 täiendamisega ning ühtlasi sätestatakse, et kui kriminaalasja kohtulikult arutades tuvastatakse, et süüdistatava tegevus vastab väärteo tunnustele, lõpetab kohus kriminaalmenetluse määrusega. Sellega tehakse võimalikuks

15

https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=12854160

31

isikule teo eest adekvaatse sanktsiooni määramine, mida kehtiv õigus, mis näeb sellistel juhtudel ette õigeksmõistmise, ei võimalda.

Punkt 179. Paragrahv 274 1. Kohtumenetluse kiirendamise taotlus. Seadustikku lisandub uus säte, mis annab kohtumenetluse poolele võimaluse taotleda kohtult kohtuistungi määramist või toimingu tegemist mõistliku aja jooksul; vastav kohtumäärus on vaidlustatav määruskaebuse alusel. Regulatsiooni eesmärk on luua õiguskaitsevahend mõistliku menetlusaja tagamiseks. Sellise vahendi loomise vajadusele on Eesti kohtumenetluse pikatoimelisuse kontekstis viimastel aastatel korduvalt osutatud. Samasugune muudatus on eelnõus ette nähtud teha ka TsMS-is. Pikemalt peatub muudatuse tagamaadel ja eesmärkidel jagu 1.8.

Punkt 180. Paragrahvi 275 täiendatakse kolme uue lõikega, mille eesmärk on senisest oluliselt paremini tagada vahistatud isiku huve kohtumenetluses. Muudatustest antakse detailsem ülevaade jaos 1.9.

Punkt 181.

Paragrahv 276 1. Korraldav istung. Paragrahv näeb ette, et tõkendi kohaldamise või muutmise otsustamiseks, kohtumenetluse kiirendamise taotluse läbivaatamiseks, kohtumenetluse planeerimisega seotud küsimuste lahendamiseks ja muude kohtumenetluse korraldusküsimuste otsustamiseks või kohtumenetluse poole taotluse lahendamiseks võib kohus kutsuda korraldavale istungile kaitsja ja prokuröri. Korraldav istung peetakse samamoodi nagu eelistung. Põhjendatuks tuleb pidada korraldava istungi määramist näiteks kohtuarstliku ekspertiisi määramiseks väljaspool kohtulikku uurimist, kui ekspertiis ei ole vajalik mitte vahetu tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks, vaid kohtusse ilmumata jäänud isiku terviseseisundi kontrollimiseks. Sellisel juhul ei ole vaja korraldada kõiki menetlusosalisi kaasates täiemahulist kohtuistungit, piisab prokuröri ja kaitsja kohalolust.

Paragrahvi 276 2 lisamisega seadustikku soovitakse luua võimalus deponeerida tunnistaja ütlusi ka pärast süüdistusakti saatmist kohtusse. Lähemalt muudatuste sisust jaos 1.5.

Punktid 184 ja 185. Seadustiku täiendamine paragrah viga 280 1 ja paragrahvi 281 muutmine kannavad korrastavat eesmärki, reguleerides tsiviilkostja ja kolmanda isiku isikusamasuse tuvastamine ning kolmandale isikule tema õiguste ja kohustuste selgitamise.

Punkt 187.

Paragrahvid 286 1 ja 2862 täpsustavad tõendite esitamise ja kogumise korda ning lubatavuse hindamist (viimane küsimus oli senises kriminaalmenetluses täiesti katmata). Sätete üks eesmärke on lähendada tsiviil- ja kriminaalkohtumenetluses kehtivaid reegleid, mistõttu need on kujundatud TsMS §-de 231 ja 238 eeskujul. Arvestades süütuse presumptsiooni, kuid ennekõike Eesti kriminaalmenetluses juurdunud arusaamu, jõuti eelnõu väljatöötamisel peetud diskussioonide käigus arusaamisele, et omaksvõtt – nii, nagu see esineb TsMS §-s 231 – ei ole kriminaalmenetlusele päris ülekantav. Uus § 2862 sätestab selle pehmendatud kujul tõendi esitamisena poolte nõusolekul: „Kui kohtumenetluse pool esitab kohtuliku uurimise käigus tõendi, mille esitamisega on teised kohtumenetluse pooled nõus, siis on see tõend lubatav, olenemata käesolevas jaos loetletud kitsendustest. Nõusolekut tõendi esitamiseks ei saa tagasi võtta.“ Sätte eesmärk on tõhustada ja kiirendada kohtumenetlust.

Samas tuleb rõhutada, et anglo-ameerika võistlevas menetluses on osaline omaksvõtt tuttav printsiip. Näiteks USA kohtutes on see kriminaalmenetluses kasutatav võte. Tavaliselt lepitakse kokku, et vaidluse all pole tunnistajate kvalifikatsioon, ega samuti näiteks dokumentide vastavus kuulduste

32

reegli mõnele erandklauslile. Samas võib ka näiteks mõni koosseisuelement olla omaks võetud ning sel juhul loetakse see tõendatuks ilma täiendavate tõendite esitamise vajaduseta.

Paragrahv 286 3 lahendab probleemi, mis ei ole praktikas alates seadustiku jõustumisest ühest lahendust leidnud: milline tähendus on varasemal ristküsitlusel antud ütlustel arutatavas kriminaalasjas. Nähakse ette, et isiku poolt sama või teise kriminaalasja varasemal kohtulikul arutamisel antud ütlused on tõendina lubatavad samadel asjaoludel kui deponeeritud ütlused või käesoleva seadustiku §-s 294 nimetatud juhul. Põhjuseks on asjaolu, et ka kõnealusel juhul on järgitud võistlevas menetluses kahte peamist kehtivat printsiipi isikuliste tõendite uurimiseks: 1) ülekuulamine on toimunud mõlema menetluspoole juuresolekul ja võimalusega kontrollida isiku usaldusväärsust ristküsitlemise abil ja 2) ülekuulamine on toimunud kohtu kontrolli all. Seega vastab nimetatud tõend vähemalt samadele kriteeriumidele kui deponeeritud ütlused. Varasema ristküsitluse käigus antud ütlused ei ole siiski tõendina lubatavad, kui kõrgem kohtuaste on tuvastanud, et nende saamisel rikuti ristküsitluse reegleid või muid menetlusnorme.

Punktid 189 ja 190.

Paragrahvi 288 muutmise ja paragrahvi 288 1 seadusesse lisamise eesmärk on muuta ristküsitlus efektiivsemaks ja võistlevas kohtumenetluses traditsiooniliselt kehtivatele ristküsitluse reeglitele lähedasemaks. Nimetatud muudatusi analüüsitakse jaos 1.10.

Paragrahv 288 2 piiritleb kannatanu, tsiviilkostja, kolmanda isiku ja süüdistatava õigused ristküsitluses. Lähtutud on võistleva menetluse baaspõhimõttest: kohtumenetluses täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Võistlevas kohtumenetluses tähendab see ennekõike prokuratuuri ja kaitsja kui võrdsete vastaste õigust ja kohustust oma funktsioone täita. Seetõttu on kriminaalmenetluse huvides, et tõendite uurimisel ja esitamisel oleks menetluse poolte rollid ja õigused iseäranis selged ja takistamatult teostatavad. Üldreeglina kehtestatakse, et kannatanu, tsiviilkostja, kolmas isik ja süüdistatav võib esitada tunnistajale küsimusi või sekkuda ristküsitlusse ainult kohtu loal, kui vastava taotluse rahuldamata jätmine kahjustaks oluliselt menetlusosalise huve.

Punkt 191. Paragrahv 289 muudetakse ning selles nähakse ette, et tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks võib pool ristküsitluse käigus avaldada tunnistaja varem antud ütluse või muu tõendi, mis sisaldab või annab edasi tunnistaja varasemat väidet, kui see on vastuolus ristküsitlusel antud ütlustega, olenemata sellest, kas avaldatud dokumenti on lubatud tõendina esitada.

Punkt 192. Lisatud paragrahv 289 1 sätestab tunnistaja võimalused mälu värskendamiseks ristküsitluse käigus. Mõlema viimatinimetatud paragrahvi kohta on pikem selgitus jaos 1.11.

Punkt 193. Paragrahvi 290 , mis käsitleb alaealise kohtus tunnistaja ülekuulamise erisusi, muudetakse, et tagada alaealise õiguste parem järgimine kriminaalmenetluses. Muu hulgas sätestatakse, et kohtu loal võib tunnistajale esitada suunavaid küsimusi (vt eespool § 2881 selgitus).

Punkt 194. Seadustikku täiendatakse paragrahviga 29 01, mis reguleerib alaealise poolt kohtueelses menetluses antud ütluste tõendina kasutamise erisusi. Mõlema viimatinimetatud muudatuste analüüs ja põhjendused on esitatud jaos 1.12.

Punkt 195. Paragrahv 291, mis puudutab isikute ütlusi, kes ei ole kohtus küsitlemiseks kättesaadavad, on samuti muudetud ning selle aluseks oleva analüüsi leiab jaost 1.11.

33

Punktid 196 ja 197. Paragrahvi 292 muudatustega viiakse eksperti käsitlevad kohtumenetluse sätted kooskõlla eelnõus kohendatava mõistesüsteemiga ning sätestatakse eksperdi ristküsitlemise alused.

Punkt 198. Paragrahv § 292 1 täidab sama eesmärki asjatundja silmas pidades. Asjatundja ülekuulamisel kohtus juhindutakse KrMS §-dest 2863 –291.

Punkt 199.

Paragrahv 293 – süüdistatava ülekuulamise üldpõhimõtted – viiakse kooskõlla eelnõus sätestatud teiste muudatustega ning lisaks tuuakse sisse põhimõte, et süüdistatavat küsitleb esimesena kaitsja (kehtivas õiguses prokurör). Konkretiseeritakse kohtu õigust süüdistatavat küsitleda: kohus võib süüdistatavat küsitleda kogu kohtuliku uurimise vältel, kuid siiski alles pärast esmasküsitlust. Viimase muudatuse mõte on anda kaitsjale kui esmasküsitlejale võimalus läbida küsitlusvoor liigsete katkestusteta.

Paragrahvi 294 täpsustatakse, nähes ette, et ütluste andmisest keeldumise korral või kui arutamine toimub süüdistatavata, võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel lubada süüdistatava poolt kohtueelses menetluses või sama või teise kriminaalasja varasemal kohtulikul arutamisel antud ütluste esitamise tõendina (kehtiva õiguse järgi üksnes kohtueelses menetluses antud ütlused).

Punkt 200. Paragrahvi 296 muudatused on ajendatud vajadusest viia paragrahv kooskõlla peatüki pisut muutunud mõistesüsteemiga ja lisatud sätetega.

Punkt 201. Seadustikku täiendatakse uue paragrahviga 305 1 - Kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus – TsMS § 436 eeskujul, eesmärgiga ühtlustada kohtumenetlustes kehtivaid nõudeid.

Paragrahv 3051 näeb ette, et kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud ning kohus rajab otsuse üksnes kohtuliku uurimise esemeks olnud tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Paragrahvide 319 ja 345 muudatuse kohaselt peatub apellatsiooni- ja kassatsioonitähtaeg riigi õigusabi taotluse esitamisega. Kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise nimistut täiendatakse uue punktiga: kohtulikul arutamisel on rikutud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet. Seadustikku täiendatakse ka uue paragrahviga, mis fikseerib, et ringkonnakohtu lahendis, millega tühistatakse maakohtu otsus, esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on tühistatud otsuse teinud kohtule asja uuel arutamisel kohustuslikud.

Punkt 202. Paragrahvi 307 muudatused täpsustavad kohtuliku arutamise uuendamise aluseid (vt ka § 268 muutmine ülal).

Punkt 203. Paragrahvi 315 1 seadustikku lisamine on motiveeritud soovist reguleerida reaalsuses toimiv ka seaduse tasandil ja ühtlustada kohtumenetlustes kehtivad korralduslikud normid. Säte näeb ette kohtuotsuse kuulutamise aja avaldamise kohtu veebilehel. Nimetatud ajad avalikustatakse (http://www.just.ee/kotsing/index.aspx) ka praegu, kuid selle aluseks olev konkreetne regulatsioon puudub. TsMSis on vastav regulatsioon olemas §-s 452. Punktid 204 – 209 ning 211 – 223. Seadustiku muutmi ne paragrahvide 319, 321, 321 1, 323, 327, 328, 339, 340, 341, 3421, 345, 347, 3471, 3481, 349, 350, 352, 3561 ja 364 osas tuleneb samuti vajadusest ühtlustada tsiviilkohtumenetluse ja kriminaalkohtumenetluse sätted järgmistes valdkondades: nõuded kohtuotsusele, apellatsioonimenetlus ja kassatsioonimenetlus. Kriminaalkohtumenetluse regulatsiooni täiendamise vajadusele on oma Riigikogule antavas ülevaates kohtukorraldusest, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise kohta juhtinud 2008. aastal

34

tähelepanu ka Riigikohtu esimees M. Rask: „Tuleb märkida, et ka üldises korras on võimalik süüteoasjade menetlemist tõhustada menetluse sisulist kvaliteeti halvendamata. Näiteks vääriks tõsist kaalumist võimalus muuta kriminaalmenetluse seadustikku ja väärteomenetluse seadustikku nii, et kõrgema astme kohtul tekiks teatud juhtudel võimalus saata kriminaal- või väärteoasi uueks arutamiseks madalama astme kohtule samas kohtukoosseisus. Sellise muudatuse peamine eesmärk oleks vältida olukorda, kus mõni kitsapiiriline kriminaalmenetlusõiguse rikkumine toob kaasa kriminaalasja täiemahulise uue uurimise, sh kõikide tunnistajate uue ülekuulamise. Näiteks on kohtupraktikas esinenud juhtum, kus otsuse kuulutamine kohtuistungil ilma süüdistatava osavõtuta tõi kaasa kogu kohtumenetluse alustamise n-ö nullist. Olukorras, kus ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse sellise olulise rikkumisega, mis seaks kahtluse alla kõigi protsessitoimingute usaldusväärsuse, oleks ratsionaalne korrata asja uuel arutamisel vaid neid toiminguid, mis olid "rikkumisest nakatatud". Kui asja uuel lahendamisel esimese või teise astme kohtus arutab seda teine kohtukoosseis, ei ole võimalik menetlust üksnes osaliselt korrata, kuna see satuks vastuollu kohtuliku uurimise vahetuse põhimõttega. Süüteoasja saatmine uueks arutamiseks samale kohtukoosseisule oleks otstarbekas ka küllalt sagedastel juhtudel, mil kohtuotsus tühistatakse selle ebapiisava põhjendatuse tõttu. Sellisel juhul võiks kohtuasja uus arutamine piirduda oluliselt väiksemamahulise kohtuliku uurimisega, kuna kohtukoosseis on tõenditega juba tuttav. Tähtsusetu pole seegi, et olukord, kus kohtunik peab halvasti motiveeritud otsuse ise uuesti kirjutama, innustaks teda tõsiselt juba esimesel korral oma töösse täie tõsidusega suhtuma. Võib eeldada, et võimalus saata kriminaalasi teatud juhtudel uueks arutamiseks samale kohtukoosseisule annaks märgatava tõuke kohtuotsuste kvaliteedi tõusule.“16

Paragrahvi 341 muudatustega täpsustataksegi, millistel asjaoludel saab ringkonnakohus saata kriminaalasja tagasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks: kui ringkonnakohus tuvastab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lõike 1 või 2 järgi ja rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, tühistab ringkonnakohus kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja esimese astme kohtule uuesti arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus. Maakohtu otsuse tühistamise ja asja uueks arutamiseks saatmise korral samas kohtukoosseisus jätkub menetlus esimese astme kohtus seisundis, milles see oli enne asja arutamise lõpetamist, välja arvatud juhul, kui kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine puudutab kohtumenetlust tervikuna. Maakohus teeb uuesti menetlustoimingud, mis ringkonnakohtu otsuse kohaselt on ebaseaduslikud.

Rangemaks muutuvad tingimused, millal võib apellant tugineda uutele tõenditele: see on võimalik vaid, kui apellant esitas esimese astme kohtule tõendi esitas ja seda ei võetud vastu, või ei saanud tõendit esitada esimese astme kohtus temast mitte oleneval mõjuval põhjusel.“;

Paragrahvide 345–364 muutmine ja täiendamine on tingitud vajadusest viia kassatsioonimenetlus kriminaalkohtumenetluses kooskõlla kassatsioonimenetlusega tsiviilkohtumenetluses. Regulatsiooni jääb siiski üks erisus: kui tsiviilkohtumenetluses ei nähta Riigikohtule ette kassatsioonile menetlusloa andmiseks tähtaega, vaid lubatakse otsustus teha mõistliku aja jooksul, siis arvestades kriminaalmenetluse suuremal määral põhiõigusi piiravat olemust, on jäetud tähtajaks endiselt üks kuu.

Punkt 210. Paragrahvi 334 muutmisega antakse prokurörile võimalus ringkonnakohtu loal võib prokurör võtta ringkonnakohtu istungist osa tehnilise lahenduse abil, mis vastab KrMS paragrahvi 69 lõike 2 punktis 1 nimetatud nõuetele, s.o nn kaugülekuulamisega analoogsel viisil. See muudatus võimaldaks ühtlasi – tulenevalt kohtute ühendamisest – Viru Ringkonnaprokuratuuri prokuröridel võtta hõlpsamini osa Tartu Ringkonnakohtus toimuvates menetlustoimingutest ja Lääne Ringkonnaprokuratuuri prokuröridel Tallinna Ringkonnakohtu istungitest. Prokuratuurile selleks

16 http://www.riigikohus.ee/vfs/729/Ettekanne_RK08_Mart_Rask.pdf

35

vajalike seadmete soetamine on käsil. Kohtute tehniliste võimaluste kohta on andmed esitatud ülal paragrahvide 131, 135, 137, 1411, 1412, 259 ja 432 muudatuste selgitustes.

Punkt 224. Paragrahvi 366 muudatuse tulemusena muutub teistmise aluseks ka prokuröri kuritegu, mille ta on pannud toime kohtulikus menetluses – näiteks seoses süüdistusest loobumisega.

Punktid 225 – 228. Paragrahvide 378 ja 279 muutmine puudutab parlamendiliikme ja teiste kõrgete riigiametnike immuniteedi äravõtmist kriminaalmenetluses. Üksikasjalikult on muudatusi käsitletud jaos 1.13. Muuhulgas kaotatakse ära immuniteedi äravõtmise menetluses kohtueelse menetluse kokkuvõtte roll – muudatuste kohaselt oleks dokumendiks, mille alusel õiguskantsler ja teised asjaomased institutsioonid tegutsevad, prokuratuuri taotlus. Muudatus on seotud eelpool käsitletud KrMS § 222 muutmisega – kõigis kriminaalasjades ei pruugi olla kohtueelse menetluse kokkuvõtet. Otsustamiseks vajalikud eelandmed on võimalik saada kas prokuratuuri taotlusest või toimikuga tutvumisel.

Punkt 229 . Paragrahvi 385 täiendusega välistatakse võimalus esitada määruskaebus täitmiskohtuniku määrusele, mis on tehtud KrMS § 427 lõike 2 ja § 428 alusel süüdimõistetule mõistetud vangistuse täitmisele pööramise küsimuse arutamisel. Muudatusettepaneku põhjendused on menetlusökonoomilised ning on seotud käesolevas eelnõus planeeritavate KrMS § 432 muudatustega

Punktid 230 ja 232 – 235. Paragrahvide 393, 397, 39 8 ja 400 muudatuste eesmärk on kiirendada psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluse läbiviimist ja tagada senisest paremini psühhiaatrilist sundravi vajavate isikute õigused. Kui kehtiva õiguse järgi toimub menetlus sundravi asjades üldmenetluse reeglite järgi, siis muudatusega luuakse võimalus viia kohtulik menetlus läbi neis asjus kirjalike materjalide pinnal sarnaselt lühimenetluse reeglitega.

Samuti sätestatakse, et kohus kutsub kohtuistungile isiku, kelle suhtes taotletakse psühhiaatrilise sundravi kohaldamist, kui seda võimaldab isiku vaimne seisund. Kui praegune § 400 lõike 4 sõnastus jätab kohtu otsustada, kas kutsuda psühhiaatrilise sundravi asjas kohtuistungile isik, kelle vaimne seisund seda võimaldaks, siis muudatuse tulemusel on kohus kohustatud alati isiku istungile kutsuma, kui selle vaimne seisund seda võimaldab. Kõnealusele küsimusele pööras tähelepanu ka õiguskantsler oma tegevuse ülevaates Riigikogule 23.09.2008: „Õigus olla oma kohtuasja läbivaatamise juures on osa õigusest õiglasele kohtulikule arutamisele. See õigus on sätestatud PS § 24 lõikes 2 ja konventsiooni artiklis 6.

Psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetlus on kriminaalmenetluse eriliik (KrMS §-d 393–403). KrMS § 400 lg 4 järgi võib kohus kohtuistungile kutsuda isiku, kelle suhtes taotletakse psühhiaatrilise sundravi kohaldamist, kui seda võimaldab isiku vaimne seisund. TsMS § 536 järgi tuleb isik eelnevalt alati kohtulikult ära kuulata, välja arvatud juhul, kui sellest võivad eksperdiarvamuse kohaselt tuleneda isiku tervisele kahjulikud tagajärjed või kui kohus on vahetu mulje põhjal veendunud, et isik ei ole ilmselt võimeline oma tahet avaldama (TsMS § 636 lg 1 ja § 524 lg 5). Vastavalt TsMS § 536 lg 1 lausele 2 on kohus kohustatud vajaduse korral kuulama isiku ära isiku jaoks tavalises keskkonnas. KrMS § 400 lg 4 sõnastusest tuleneb, et menetlusaluse isiku ärakuulamine psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluse kohtulikul arutamisel ei ole kohustus, vaid sõltub kohtu äranägemisest. Teisalt saab kriminaalmenetluse seadustiku nimetatud sätet tõlgendada viisil, et kohus peab menetlusaluse isiku kohtuliku ärakuulamisõiguse otsustamisel arvestama ka isiku subjektiivse õiguse ja selle kaitsevajadusega. Põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendamist toetab ka asjaolu, et KrMS § 394 p 3 kohaselt on psühhiaatrilise sundravi menetluses tõendamiseseme osaks isiku vaimne seisund kriminaalmenetluse ajal.“

36

Õiguskantsler leidis kokkuvõttes, et ka kehtiv KrMS § 400 lg 4 ei ole iseenesest põhiseadusega vastuolus, kuna nimetatud sätet saab rakendada kooskõlas PS § 24 lõikega 2. „Arvestades PS § 13 lõikes 2 sätestatud riigi omavoli keeldu ja sellest tulenevat õigusselguse põhimõtet, tegi õiguskantsler siiski justiitsministrile ettepaneku täpsustada KrMS § 400 lg 4 sõnastust. Justiitsminister nõustus ettepanekuga ja lubas 2008. aasta jooksul KrMS § 400 lg 4 sõnastust muuta, et tagada senisest paremini sätte põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendamist.“17

Punkt 230. Uued paragrahvid 395 1–3954 sätestavad tingimused, millal saab psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses võtta isikult vabaduse. Põhjendused ja analüüs on esitatud jaos 1.14.

Punktid 235 ja 236. Paragrahvide 401 ja 403 täiendu stega antakse seadusega sõnaselgelt kohtul määrata kohaldamisele statsionaarse sundravi (haiglas viibimisega) kõrval ka ambulatoorset sundravi (ravimite tarvitamine arsti kontrolli all, kuid mitte tervishoiuasutuses ööpäevaringselt viibides). Sarnase tervishoiuteenuste diferentseeringu näeb ette ka tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2. Kumma raviviisi kasuks kohus otsustab, tuleb määruses ära näidata. Samuti antakse §-s 403 võimalus, et kohtupsühhiaatriaeksperdi või raviasutuse arstliku komisjoni arvamust arvestades võib asendada ambulatoorse sundravi statsionaarsega või statsionaarse sundravi ambulatoorsega, kui seda on taotlenud ravil viibiva isiku lähedane KrMS § 71 lõike 1 tähenduses, seadusjärgne esindaja või kaitsja. Asendamise otsustab kohus sama paragrahvi lõikes 5 sätestatud korras.

Punkt 237. Paragrahvi 408 muutmise eesmärk on sarnaselt tsiviilkohtumenetlusega kehtestada, et kohtuotsuse osalise vaidlustamise korral jõustub kohtuostus vaidlustamata osas.

Punkt 238. Paragrahvi 408¹ muutmine. Eelnõus väljapakutud sõnastuse kohaselt asendab kohus jõustunud kohtuotsuses ja -määruses alaealise süüdistatava nime ja muud isikuandmed initsiaalide või tähemärgiga ja neid arvutivõrgus ei avalikustata.

Nii põhiseadus, lastekaitseseadus kui ka muud seadused kehtestavad alaealiste õiguste ja huvide erilise ning kõrgendatud kaitse. Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi põhiseadus või PS) § 24 lg 4 sätestab, et kohtuotsus kuulutatakse avalikult, välja arvatud juhud, kui alaealise /…/ huvid nõuavad teisiti. Eelnõuga plaanitav muudatus kõrvaldab vastuolu PS § 24 lõikega 4 selles osas, mis ei võimalda kohtul teostada isegi mitte kaalutlusõigust alaealise eraelu puutumatuse kaitsmiseks.

PS § 26 kaitseb igaühe perekonna- ja eraelu puutumatust, mille üheks lahutamatuks osaks on õigus oma isikuandmete kaitsele. PS § 26 näol on tegemist kvalifitseeritud seaduse reservatsiooniga põhiõigusega, mille piiramine peab olema raskendatud võrreldes nn lihtsa reservatsiooniga põhiõiguse piiramisega. Seega ei saa eraelu kaitse riivamisel langetada otsuseid lihtsa huvide kaalumise printsiibil, vaid igasugune riive on õigustatud ainult tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. Nimetatud õigustuse leidmine ning piirangu mõõdupärasuse hindamine on iseäranis kaalukas alaealiste puhul.

Eelnõu väljatöötamisel kaaluti, kas isikuandmete avalikustamine tuleks jätta kohtu diskretsiooniks või sätestada absoluutne piirang. Alaealise süüdistatava nime ja isikukoodi/sünniaja avalikustamine on tema suhtes ebaproportsionaalne ning ülemäära märgistav, mis võib oluliselt ahendada alaealise eneseteostuse võimalusi. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus on mitmel korral seoses isikuandmete kaitsega sedastanud, et infot, mida saab internetti panna, saab ühtlasi kopeerida ja levitada. Seetõttu jõudsime järeldusele, et alaealise süüdistatava nime ja isikukoodi/sünniaja avalikustamise kohta sobib absoluutne piirang. Sellise piirangu kehtestamine aitab ühtlasi kaasa tema resotsialiseerimisele.

17

http://www.oiguskantsler.ee/public/resources/editor/File/Ylevaade_2007.pdf

37

Punkt 239. Paragrahvi 414 uues lõikes 4 deklareeritakse sõnaselgelt, et taotluse esitamine vangistuse täitmise edasilükkamiseks ei peata vangistuse täitmisele pööramist. Säte on vajalik praktikas tõusetunud erinevate tõlgenduste vastuolude lahendamiseks ja õigusselguse tagamiseks.

Punktid 241 ja 242. Paragrahvi 432 muudatusettepanekud on tingitud menetlusökonoomilistest kaalutlustest. Paragrahvi täiendamine lõikega 32 leidis käsitlemist juba eelpool koos punktidega 61, 62, 64, 71, 73 ja 155 (täitmiskohtuniku istungi läbiviimine videokonverentsi meetodil). Lõike 3 muudatus kõrvaldab prokuröri kui istungile kutsutavate isikute hulgast juhul, kui läbivaatamisel on tingimuslikult vabastatud vangistusse saatmise küsimus. Tuleb asuda seisukohale, et kui kriminaalhooldaja on täitevvõimu esindajana juba asunud oma ettekandes seisukohale, et tingimuslikult kohaldamata vangistus tuleb siiski täitmisele pöörata, on selle näol olemas juba riigi seisukoht antud küsimuses ning prokuröri omapoolse arvamuse – praktikas teatud juhtudel ka eriarvamuse – täiendav küsimine on segadusttekitav ja dubleeriv protseduur. Paragrahvi 432 muutmisettepaneku juures on võetud aluseks käesoleva eelnõu väljatöötamise ajal Riigikogu menetluses oleva seaduseelnõus 382 SE sisalduv lõike 3 teksti muutmisettepanek.18

Tuleb asuda seiskohale, et prokuröri osavõtu puhul kõnealusest toimingust ei ole tegemist otstarbekalt suunatud ressursiga. Arvestades prokuratuuri inimressursi kõrget maksumust ja laia ülesannete diapasooni oleks muudatuse jõustumisel võimalik prokuröridel teha vangistuse täitmisele pööramisega seotud täitmiskohtuniku istungite arvelt märkimisväärses ulatuses muud seaduses ettenähtud tööd. Ühtlasi on uue lõike 33 lisamisega võimalik vabastada prokuratuuri ressurssi ka ennetähtaegse vabastamise arutelude alt: sätestatakse, et neid küsimusi võib täitmiskohtuniku juures läbi vaadata prokuröri osavõtuta, kui prokuratuur on edastanud täitmiskohtunikule oma seisukoha kirjalikult või elektrooniliselt ning teatanud, et ei soovi küsimuse läbivaatamisest osa võtta. Täpsemad hinnangud kokkuhoiu osas on esitatud eelnõuga kaasnevate tulude ja kulude osa all.

Punkt 243. Paragrahvi 447 täiendatakse võimalusega pikendada väljaandmismenetluses erandlikel asjaoludel vahi all pidamise tähtaega üle ühe aasta. (Vrd ka muudatused §-s 275).

1.2 Kriminaalmenetlus välismissioonidel

Kaitsejõudude Peastaabi uurimispädevuses peab arvestama sellega, et välismissioonil olevate kaitseväelaste puhul tuleneb NATO SOFA19 (Agreement between the Parties to the North Atlantic Treaty Regarding the Status of Their Forces) lepingu VII artiklist, et teatud juhtudel peab saatev riik ise hoolitsema oma kaitseväelaste poolt välismaal missioonil olles toime pandud tegude uurimise eest. Kokkuleppe kohaselt on selline õigus saatva riigi sõjaväevõimudel (the military authorities of the sending State), mille all tuleb mõelda KrMS alusel uurimispädevust omavat institutsiooni. Kaitsejõudude Peastaabi uurimispädevus piirdub siiski vaid kaitseteenistusalaste rikkumistega.

VII artikkel sätestab saatva riigi eesõiguse jurisdiktsiooni teostamiseks. Selle kohaselt on saatval riigil jurisdiktsiooni teostamise eesõigus relvajõudude või tsiviilkoosseisu liikme üle, kui õigusrikkumine on suunatud selle riigi julgeoleku või omandi vastu ning relvajõudude või tsiviilkoosseisu liikme või ülalpeetava isiku või omandi vastu ehk nn inter se kuriteod. Lepingu VII artikli lõike 3 punkti c alapunkt ii sätestab saatva riigi eesõiguse jurisdiktsioonile õigusrikkumiste puhul, mis tulenevad igast teost või tegemata jätmisest ametikohustuste täitmisel.

Seega võib kriminaalmenetluse läbiviimine välismissioonil oleva isiku suhtes puudutada ka kuritegusid, mille uurimispädevus on politseil. KrMS § 130 lõikes 6 ja § 131 lõikes 4 on lahendatud missioonil viibiva kaitseväelase vahistamise küsimus. Kaitseväelast on võimalik kinni pidada 48 tundi, 18

http://www.riigikogu.ee/?page=en_vaade&op=ems&eid=440492&u=20090504114108 19

Kättesaadav arvutivõrgus: http://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=744075&replstring=33

38

kuid teda ei ole alati võimalik selle aja jooksul Eestisse toimetada ja kohtuniku ette tuua. Selleks on ette nähtud erisäte, et sellise isiku võib vahistada kümneks päevaks ja isik ise ei pea olema kohtus vahi alla võtmise määruse arutamise juures. Vahistamise otsustab prokuröri taotlusel kohus, kinnipidamise tingimuste ja korralduse määramisel lähtutakse ilmselt kaitseväe distsiplinaarseaduse §-st 141. Üldreeglina toimetatakse isik kriminaalmenetluse läbiviimiseks Eestisse ja ka edasilükkamatuid menetlustoiminguid ei ole vaja välisriigis teha.

Põhja-Atlandi lepingu osalisriikide vahelise relvajõudude staatust reguleeriva kokkuleppega ja protokolliga Põhja-Atlandi lepingu alusel loodud rahvusvaheliste sõjaliste peakorterite staatuse kohta ühinemise seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt VII artiklist tulenevalt: „Saatva riigi sõjaväevõimudel on teatud tingimuste olemasolul õigus mõista ainuisikuliselt kohut isikute üle, kes alluvad sõjaväelisele õigusemõistmisele. Sõjaväevõimud on lai mõiste, mis hõlmab nii sõjaväekohtuid kui ka võimuorganeid, mis omavad nii haldus- kui distsiplinaarvõimu. /…/ Eestis on sõjaväelased allutatud üldisele kohtumõistmisele, seega tuleb pädevate sõjaväevõimudena käsitada kõiki kriminaalmenetlust, väärteomenetlust või distsiplinaarmenetlust korraldavaid asutusi, kellel on jurisdiktsioon konkreetse õigusrikkumise suhtes. Ka teiste liikmesriikide praktika viitab sellele, et mõistet “sõjaväevõimud” tuleb tõlgendada nii, et see hõlmaks kõiki sõjaväe üle võimu omavaid asutusi.

Vastavalt KrMK § 410 lõikele 1 alustab riigi peaprokurör kriminaalmenetlust väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi toimepandud kuriteo tunnustega teo kohta vastavalt karistusseadustiku (KarS) §-dele 7, 8 või 9. Vastavalt KrMK § 105 lg-le 5 võib riigiprokuratuuri prokurör oma põhistatud määrusega muuta KrMK § 105 lõikes 1, 2 ja 3 sätestatud uurimisalluvust, kui ta seda vajalikuks peab. Saanud KrMK § 108 lg 3 kohaselt andmed kuriteo kohta, mis kuulub menetlemisele teise ametkonna poolt, teostab uurija edasilükkamatud uurimistoimingud ja annab materjalid üle prokurörile edasisaatmiseks vastavalt uurimisalluvusele. Sellest tulenevalt Kaitsejõudude Peastaabi sõjaväepolitsei ja uurimisosakonna töötaja, saades teate väliskontingendis toimepandud kriminaalkuriteost, edastab teate (läheb füüsiliselt kohale) riigi peaprokurörile. Riigi peaprokurör peaks otsustama 1) kriminaalmenetluse alustamise; 2) uurimisalluvuse, sh erinevate ametkondade töötajatest koosneva uurimisgrupi moodustamise. Vajadusel on riigi peaprokuröril õigus teha ettekirjutusi ametkonna uurimisjuhile sündmuskohale sõitmise kohta. Arvestada tuleb ka asjaolu, et välisriiki minevate kaitseväelaste taust on kontrollitud. Välisriiki saadetakse üldjuhul kaadrikaitseväelased. Seega on toimepandavate kuritegude võimalus suhteliselt väike. Menetlustoimingud kahtlustatavaga/süüdistatavaga on üldjuhul otstarbekas läbi viia Eestis. Vastavalt KrMK-le tuleb isik vähimagi kahtluse korral üle kuulata kahtlustatavana ning mõnel juhul, kui ilmnevad eriti segased asjaolud ja on suur tõenäosus menetluse lõpetamiseks, võib kahtlustatavaks tunnistamine ja kahtlustatavana ülekuulamine toimuda ka välisriigis.

Lepingu VII artikli lõike 1 punkti a kohaselt on õigus mõista kohut riigiorganil, kellele sõjaväevõimude pädevus on vastava riigi seadusega antud. Sama sätte kohaselt võib niisugune organ tegutseda vastuvõtva riigi territooriumil. Saatev riik võib vastuvõtva riigi territooriumil toimepandud kuriteo asjaolude uurimiseks saata sinna sõjaväelaste õigusrikkumisi uurivate organite esindajad, süüdistajad ning seada üles oma kohtud.

Praktikas kasutatakse õigust teostada kohtupidamist teise riigi territooriumil juhul, kui teise riigi territooriumile on alaliselt paigutud suur hulk sõjaväelasi. Eelkõige tulevad kõne alla Saksamaal paiknevad USA sõjaväebaasid.

Vastuvõtva riigi suhtes on lepingus sätestatud: "vastuvõtva riigi võimud mõistavad kohut relvajõu või tsiviilkoosseisu liikmete ja nende ülalpeetavate üle vastavalt õigusrikkumistele, mida nad on toime pannud vastuvõtva riigi territooriumil ja mis on karistatavad selle riigi seadusega". Mõiste “vastuvõtva riigi võimud” hõlmab nii kriminaal- kui ka tsiviilkohtuid. Karistusseadustik jaotab süüteod kuritegudeks

39

ja väärtegudeks. Leping reguleerib jurisdiktsiooni omandamist õigusrikkumiste üle, seega Eesti õigussüsteemi seisukohalt vaadates kuuluvad vastuvõtva riigi pädevusse nii kuriteod kui väärteod.

Lepingu VII artikli lõike 1 punkt a sätestab, et saatva riigi sõjaväevõimudel on õigus vastuvõtvas riigis teostada kogu kriminaal- ja distsiplinaarjurisdiktsiooni, mis on saatva riigi seadusega ametlikult neile antud, kõigi isikute suhtes, kes on selle riigi riigikaitseõiguse subjektid (ingl over all persons subject to the military law of that State). Seega on sõjaväelisele jurisdiktsioonile alluvate isikute ring jäetud iga riigi enda määratleda.

Kuigi kõnealune lepingu säte on suunatud määratlema isikuid sõjaväekohtute jurisdiktsiooni kaudu, tuleb Eesti puhul tõlgendada lepingut ja lähtuda selle mõttest. Riigikaitseõiguse all tuleb mõista õigusakte, mis reguleerivad kaitseväelaste tegevust. Kuna VII artikkel käsitleb jurisdiktsiooni teostamist õigusrikkumiste üle, siis tuleb otsida isikute ringi määratlust KarS-ist ja KDS-ist. KarS § 431 sätestab kaitseteenistusalaste süütegude eest vastutavate isikute ringi, sätestades, et kaitseteenistusalase süüteo toimepanemise eest karistatakse isikut, kes on tegevteenistuses kaitsejõududes, või õppekogunemisel viibivat reservväelast. /…/ Saatva riigi sõjaväekohtute jurisdiktsioon laieneb vastuvõtva riigi territooriumil ainult saatva riigi või kolmanda riigi isikutele, kes on selle riigi relvajõudude või tsiviilkoosseisu liikmed. Saatval riigil ei ole jurisdiktsiooni vastuvõtva riigi kodanike üle, välja arvatud juhul, kui kodanik on saatva riigi relvajõudude liige. Saatev riik määrab kindlaks: 1) isikute ringi, kes alluvad tema sõjaväelisele jurisdiktsioonile; 2) missugused õigusrikkumised on selle jurisdiktsiooniga kaetud; 3) kuidas konkreetset õigusrikkumist tuleb menetleda.

VII art lg 2 sätestab ainuõigusliku jurisdiktsiooni. Saatva riigi õigus mõista kohut tuleneb tavaliselt isiku- või kaitsepõhimõttest, vastuvõtva riigi jurisdiktsioon tuleneb territoriaalsuse printsiibist. Viidatud põhimõtted sisalduvad ka KarS-is. Territoriaalse printsiibi kohta sätestab KarS-i § 6 lõige 1, et Eesti karistusseadus kehtib teo kohta, mis pannakse toime Eesti territooriumil. Isikulise kehtivuse kohta sätestab KarS-i § 7, et Eesti karistusseadus kehtib väljaspool Eesti territooriumi toimepandud teo kohta, mis on Eestis karistusseaduse järgi kuritegu, kui teo toimepanemise kohas on selline tegu karistatav või seal ei kehti ükski karistusõigus ning samuti peab olema täidetud üks järgnevatest tingimustest: 1) välislepingu alusel on esitatud taotlus isiku karistamiseks; 2) tegu on toime pandud Eesti kodaniku või Eestis registreeritud juriidilise isiku vastu või 3) teo toimepanija oli teo toimepanemise ajal Eesti kodanik või sai selleks pärast teo toimepanemist või välismaalane, kes on Eestis kinni peetud ja keda ei anta välja.

Seadusandja on ette näinud identse normi põhimõtte ehk tegu peab olema kuritegu Eestis ja karistatav vastuvõtvas riigis. Kuna personaalsuspõhimõtet kohaldatakse ainult kuritegude korral, siis ei kehti personaalsuspõhimõte väärtegude kohta, mis on toime pandud väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi. Seadusandja tahe on olnud, et väljaspool Eestit toimepandud õigusrikkumiste puhul saab karistada ainult raskemate õigusrikkumiste elik kuritegude eest, mitte ühiskonnale vähemohtlike väärtegude eest. /…/

Eraldi tuleb mainida kaitsepõhimõtet, mis sisaldub KarS-i §-s 9 ning sätestab, et teo toimepanemise koha õigusest sõltumata kehtib Eesti karistusseadus väljaspool Eesti territooriumi toimepandud teo kohta, mis on Eesti karistusseaduse järgi esimese astme kuritegu ja kahjustab kas Eesti elanikkonna elu ja tervist või Eesti riigivõimu teostamist ja kaitsevõimet. Ka kaitsepõhimõtte kasutamisele on piirang, mille kohaselt see kehtib ainult esimese astme kuritegude kohta. KarS-i § 4 kohaselt on esimese astme kuriteoks süütegu, mille eest on KarS-is raskeima karistusena ette nähtud tähtajaline vangistus üle viie aasta, eluaegne vangistus või sundlõpetamine. Jurisdiktsiooni teostamisega ei teki probleeme, kui tegu on ühe osapoole territooriumil kriminaliseeritud ning teise osapoole territooriumil kriminaliseerimata. Kuigi ühte kultuuriruumi kuuluvatel riikidel on selliste tegude arv väike, võib ühe näitena nimetada alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise erinevat kriminaliseeritust eri riikides.

40

Saatva riigi jurisdiktsioon on piiratud kriminaal- ja distsiplinaarjurisdiktsiooniga. Vastuvõtva riigi ainuõiguslikule jurisdiktsioonile allumisel on leping üpris selgesõnaline.

Õigusrikkumised, mis kuuluvad karistamisele riigi seaduste järgi, tulenevad ka lepingust, mille VII artikli lõike 2 punkt c sätestab julgeolekuvased kuriteod. Nendeks on riigireetmine, sabotaaž, spionaaž või igasugused selle riigi ametlike saladustega või riigikaitse saladustega seotud seadusrikkumised. Tulenevalt lepingu üldisest vaimust ning sõna “hõlmab” kasutamisest ei ole see nimekiri ammendav, vaid annab näited võimalike õigusrikkumiste jaoks. Julgeolekuvastased kuriteod on siseriikliku regulatsiooni objektiks.

NATO taolise sõjalise liidu puhul on riikide kaitsestruktuurid niivõrd tihedalt integreeritud, et see ületab tavapärase riikidevahelise kaitsekoostöö taseme. Olukorras, kus partnerriikide huvid on tihedasti seotud, ei ole julgeolekuvastased õigusrikkumised suunatud ainult ühe liitlasriigi, vaid terve organisatsiooni vastu, kahjustades sellega kõigi organisatsiooni liikmete julgeolekut. Siiski reguleerib KarS ainult Eesti Vabariigi vastu suunatud õigusrikkumisi. Riigivastased süüteod sisalduvad KarS-i 15. peatükis, hõlmates nii riigireetmist, salakuulamist, riigisaladuse avalikustamist kui ka muud.

Selle sätte ülesanne on kehtestada üldised reeglid, millega sätestatakse saatva riigi õigus omada teatud jurisdiktsiooni väljaspool oma riigi territooriumi ning samas väga selgelt sõnastada reegel, mille järgi vastuvõttev riik omab laialdast jurisdiktsiooni tulenevalt territoriaalse suverääni õigustest. Tegude suhtes, mis on kriminaliseeritud nii saatva kui ka vastuvõtva riigi õiguses, tekib konkureeriv jurisdiktsioon ning selle kindlaksmääramisel tuleb rakendada lepingus sätestatut. VII artikkel sätestab saatva riigi eesõiguse jurisdiktsiooni teostamiseks. Selle kohaselt on saatval riigil jurisdiktsiooni teostamise eesõigus relvajõudude või tsiviilkoosseisu liikme üle, kui õigusrikkumine on suunatud selle riigi julgeoleku või omandi vastu ning relvajõudude või tsiviilkoosseisu liikme või ülalpeetava isiku või omandi vastu ehk nn inter se kuriteod.20

Lepingu VII artikli lõike 3 punkti c alapunkt ii sätestab saatva riigi eesõiguse jurisdiktsioonile õigusrikkumiste puhul, mis tulenevad igast teost või tegemata jätmisest ametikohustuste täitmisel. Isik, kes sooritab õigusrikkumise saatva riigi territooriumil, tegutseb oma riigi poolt talle pandud kohustusi täites, ta esindab oma riiki, täidab riigi funktsioone. Üldjuhul ei saa riiki anda teise riigi kohtu alla. Mõiste “ametikohustuste täitmine” erineb riigiti. Leping ei anna “ametikohustuste täitmise” mõistet, vaid jätab selle liikmesriikide otsustada. /…/

Jurisdiktsiooni mitteomamine või jurisdiktsiooni eesõiguse mitteomamine ei tähenda, et riigi politseiasutused ei tohi õigusrikkujat kinni pidada. Vastupidi, VII artikli lõiked 5 ja 6 kohustavad osapooli tegema koostööd potentsiaalse õigusrikkuja arreteerimiseks või kinnipidamiseks. Pärast arreteerimist tuleb sellest kohe teatada kinnipeetava riigi esindajatele ning võimaldada kinnipeetaval astuda ühendusse oma riigi esindajatega. Kui riik, kellel on õigus jurisdiktsiooni teostada, on kindlaks määratud, siis tuleb õigusrikkuja sellele ka üle anda. Samuti kohustab leping eri riikide uurimisorganeid tegema koostööd uurimisel, tõendite kogumisel jne. Kuna leping sätestab kohustuse teha koostööd, siis on eriti oluline sideohvitseride vaheline koostöö.

Lepingu VII artikli lõike 3 alapunkti c saab rakendada konkureeriva jurisdiktsiooni korral. Ainuõigusliku jurisdiktsiooni korral on ainult ühel riigil õigus teostada jurisdiktsiooni ning see riik on pädev kas esitama süüdistust või tegema mida tahes, mida ta peab vajalikuks. Kui konkureeriva jurisdiktsiooni korral tekib näiteks vastuvõtval riigil õigus teostada jurisdiktsiooni, siis võib ta saatva riigi palvel loobuda oma õigusest saatva riigi kasuks. Loobumist taotlev riik peaks väljendama põhjendatud huvi selle vastu, et õigustatud riik loobuks jurisdiktsioonist. Jurisdiktsiooni õigust omav riik peab “mõistlikult suhtuma” teise riigi palvesse loobuda sellest õigusest. Otsustab ikkagi jurisdiktsiooni omav riik, kas loobuda või mitte, sest leping sellist kohustust ette ei näe. Vastavalt KrMS-i §-des 474 ja 475

20

Riley.M. Criminal Law: Status of Forces Agreements. FAO Legal Issues -- September 1999

41

sätestatule toimub jurisdiktsiooni teostamise eesõiguse üleandmisel kas kriminaalmenetluse üleandmine või selle vastuvõtmine. Selle otsustab Riigiprokuratuur.

Jurisdiktsiooni teostamise eesõigusest loobumise rakendamine praktikas on tekitanud mitmeid probleeme. Üheks probleemseks valdkonnaks on loobumise otsuse edasikaebamine. Lazareff on seisukohal, et otsust ei saa riigisiseselt edasi kaevata, kuna prokurör käitub vastavalt rahvusvahelisele lepingule, täites selles sätestatut.21 Süüdistusest loobumine on riigi kohustuse täitmine tulenevalt rahvusvahelisest lepingust ja seega prevaleerib riigi õigusega sätestatud riigi kohustuste ees. Riigisisene kriminaalmenetluse regulatsioon kehtib niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus rahvusvahelise lepinguga./…/ Üheks olulisemaks koostöö valdkonnaks on info ja dokumentide vahetus. Kuigi riikides, kus on rohkelt praktikat (on olemas suur välisriigi sõjaväelaste kohaolek) on antud spetsiaalsed juhised info vahetamise kohta välisriigi relvajõudude pädevate asutustega, siis Eesti tingimustes tulenevalt praktika vähesust pole see vajalik. Küll tuleb täpsustada politsei operatiivinfo edastamise korda./…/

VII artikli lõikega 10 saatva riigi relvajõududele antud õigus ei kitsenda absoluutselt vastuvõtva riigi politseivõimude õigusi oma riigi territooriumil. Kuigi Lazareff viitab siin, et ametlikud dokumendid ja arhiivid ei tohiks olla vastuvõtva riigi politseile kättesaadaval inspekteerimiseks ning vajalik oleks sõjaväebaasi ülema nõusolek. Kuigi kõnealune säte sisaldab mitmeid õiguslikke probleeme ja küsitavusi (nt õigus enesekaitsele, õigus kaitsta vara, piirata vastuvõtva maa kodanike õigusi jne), ei pidavat praktikas mingeid probleeme esinema tänu pooltevahelisele heale koostööle.22 Alalise välisriigi sõjaväerajatise paigutamisel Eesti territooriumile tuleks sõlmida täiendav välisleping.“23

NATO SOFA ei laiene vastuvõtjariigile, mis on n-ö kolmas riik (mitte NATO SOFA liige). Enamasti missioonipiirkonnad just selles staatuses ongi.

Reegel on, et kolmanda riigiga sõlmitakse eraldi SOFA (vägede staatuse leping – Status of Forces Agreement), milles saatjariik deklareerib analoogselt NATO SOFA-ga, et ei loobu jurisdiktsioonist. Seega on Eestil kas lepingute järgi või muudel õiguslikel alustel jurisdiktsioon sõjaväelaste kuritegude üle kõigis missioonipiirkondades. Aluseks on erinevatel tasanditel saavutatud kokkulepped – sh kas Eesti ja vastuvõtjariigi või NATO ja vastuvõtjariigi vahel (viimane näiteks Kosovo puhul). Iraagis, kus asub USA juhitud koalitsioon, juhindutakse USA ajutise administratsiooni juhistest.

Võrdluseks järgnevalt mõned näited uurimispõhimõtetest riigiti.

USA. Missioonipiirkondades on koos USA regulaarüksustega alati sõjaväepolitsei üksused või CIDi (Criminal Investigations Division) üksused. Kõik tegevteenistuses olevad sõjaväelased kuuluvad subjektidena UCMJ (Uniform Code of Military Justice) jurisdiktsiooni alla, ükskõik, kus nad parasjagu viibivad või kus USA väed operatsioone läbi viivad. Sõjaväelaste toimepandud kuritegude uurimine missioonipiirkonnas käib täpselt samamoodi nagu Ameerika Ühendriikide territooriumil. Selle läbiviimise eest on vastutav sõjaväeline ülem, sõjaväepolitsei ja vajaduse korral CID. Sõjaväelise ülema poolt lõpuni menetletud juhtum lahendatakse üldjuhul missioonipiirkonnas. Raskemad süüteod edastatakse kohtulikuks menetluseks sõjakohtule Ameerika Ühendriikide territooriumil.

Holland on kaitseväeteenistusalased kuriteod sätestanud sõjaväe kriminaalseadustikus (Military Criminal Code), millega paralleelselt kehtib ka tsiviilkriminaalseadustik. Sõjaväe kriminaalseadustiku alusel on kõikide sõjaväelaste toimepandud kaitseväeteenistusalaste kuritegude puhul kohtueelse uurimise asutuseks Hollandi sõjaväepolitsei (Royal Marechaussee).

21

21

Lazareff.S. Status of Military Forces under Current International Law, Layden 1971, lk 203 22

Lazareff.S. Status of Military Forces under Current International Law, Layden 1971, lk 254 23

Viidatud seletuskiri on kättesaadav arvutivõrgus: http://web.riigikogu.ee/ems/saros-bin/mgetdoc?itemid=042580006&login=proov&password=&system=ems&server=ragne11

42

Tsiviilpolitseil on pädevus teostada esmaseid menetlustoiminguid juhul, kui kuriteopaigale jõuab esimesena tsiviilpolitseinik. Sellisel juhul antakse kuriteo materjalid esimesel võimalusel edasiseks menetluseks sõjaväepolitseile. Kriminaalmenetluse juhiks (uurimisjuhiks) on tsiviilprokurör, kes on spetsialiseerunud kaitseväeteenistusalastele kuritegudele. Kuriteo materjalid saadab prokurör tsiviilkohtu kaitseväeteenistusalaseid kuritegusid menetlevale koosseisule kohtulikuks aruteluks. Kuritegude puhul, mis on toime pandud Hollandi sõjaväelaste poolt missioonipiirkonnas, viib kohtueelset uurimist läbi samuti sõjaväepolitsei, mille üksused on kõikide Hollandi sõjaväe missiooniüksuste koosseisus. Kuriteo kohtueelse uurimise materjalid edastatakse prokuröri kaudu kohtule Hollandis.

Itaalia . Missioonipiirkondades toimepandud kuritegude kohtueelset uurimist alustab kohapeal olev Itaalia sõjaväepolitsei üksus (reeglina karabinjeeride koosseisust). Kui kohapeal oleva üksuse võime on piiratud, saadetakse Itaaliast missioonipiirkonda lisaks vajalikud uurijad ja teised spetsialistid. Üldjuhul ei hoia Itaalia väiksema kontingendiga missioonipiirkondades ressursi kulust ja otstarbekusest lähtudes alaliselt uurimispädevusega uurimisüksust. Missioonipiirkonnas toimepandud kuriteo uurimismaterjalid saadetakse sõjaväeprokurörile, kes edastab need sõjaväekohtule, mille asukoht on Itaalias.

Norras ei ole sõjaväekohut. Kaitseväeteenistusalaseid kuritegusid menetleb tavaline kohus. Missioonipiirkonnas alustab menetlust üksus ise, keda üldjuhul toetab sõjaväepolitsei üksus, kes on tavaliselt kontingendiga kaasas. Vajadusel saadetakse Norrast missioonipiirkonda lisaks sõjaväepolitsei uurijad või muud spetsialistid, aga ka JAG (Judge Advocate General), kes on põhimõtteliselt süüdistajas. Kriminaalasja materjalid saadetakse käsuliini abil Norrasse ja edastatakse JAG-le, kes on riiklik esindaja kohtus.

Üldjuhul on koalitsioonivägede koosseisus vastava ettevalmistusega uurimisüksus, kes on võimeline tegema sündmuskohal esmaseid menetlustoiminguid, kuid ilma abistamistaotluse või riikidevahelise uurimisrühma moodustamiseta ei ole KrMS kehtiva regulatsiooni kohaselt kindlust, et tagada teise riigi uurimisüksuse läbiviidud menetlustoimingute vastavus Eesti kriminaalmenetluse vajadustest lähtuvalt. Sel põhjusel on kõnesolev eelnõu kavandanud täiendama KrMS § 65 selliselt, et Eesti kriminaalmenetluses oleks väljaspool Eesti territooriumi teenistuskohuseid täitva kaitseväelaste toimepandud kuriteo korral lubatud kasutada välisriigi pädeva uurimisasutuse poolt edasilükkamatute menetlustoimingute käigus kogutud tõendeid ilma Eesti Vabariigi abistamistaotluseta.

Missioonipiirkonnas paiknevale sündmuskohale minek on kulukas ja organisatoorselt raskesti korraldatav. Seetõttu tuleb proovida kõik võimalikud teostatavad menetlustoimingud teha Eestis. Kui sündmuskohale minek osutub siiski vältimatuks, on seda kõige otstarbekam korraldada kaitseväe poolt (kogemus, kompetents, sõjalise juhtimise ja administreerimise protseduurid).

1.3 Menetluspädevusega asutused

2004. aastal jõustus uus kriminaalmenetluse seadustik (KrMS), mis tõi kriminaalmenetluse subjektide osas kaasa mitmeid muudatusi – näiteks „uurija” kui konkreetse isiku mõiste asemel võeti kasutusele mõiste „uurimisasutus” kui institutsioon. Samal ajal jäädi uurimisasutuste loetlemisel uue seadustiku eelsete regulatsioonide juurde (vt kriminaalmenetluse koodeksi § 105).

Justiitsministeerium tegi 2007 analüüsi, mille eesmärgiks oli anda vastus küsimusele, millised uurimisasutused peaksid Eestis olema, et arvestada kriminaalmenetluse ökonoomsuse ja efektiivsuse printsiipe ning vältida ebaotstarbekalt suuri kulutusi. Analüüsis tugineti peamiselt riikliku kriminaalmenetlusregistri (KrMR) andmetele 2005. aasta teisel poolaastal ja 2006. aastal tehtud menetlusotsuste kohta. Lisaks on kasutatud uurimisasustustest saadud infomatsiooni väärtegude

43

menetlemise kohta. Aruannet täiendati 9. mail 2007 toimunud arutelu alusel, milles osalesid riigi peaprokurör Norman Aas, Põhja Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Lavly Lepp, kriminaalpoliitika asekantsler Martin Hirvoja, vanglate asekantsler Priit Kama ning vanglate osakonna töötajad Rait Kivimets ja Priit Post.

Uurimisasutuse mõiste on KrMS §-s 31. Selle kohaselt on Eestis 7 uurimisasutust (Politseiamet, Keskkriminaalpolitsei, Kaitsepolitseiamet, Maksu- ja Tolliamet, Piirivalveamet, Konkurentsiamet ning Kaitsejõudude Peastaap) ning 7 edasilükkamatute toimingute tegemiseks piiratud pädevusega uurimisasutust või institutsiooni (Keskkonnainspektsioon, Päästeamet, Tehnilise Järelevalve Inspektsioon, Tööinspektsioon, reisil viibiva merelaeva või õhusõiduki kapten, Justiitsministeeriumi vanglate osakond, vanglad). Edasilükkamatud menetlustoimingud on KrMS § 31 lg 3 kohaselt: isiku kahtlustatavana kinnipidamine, vaatlus, läbiotsimine, kahtlustatava ülekuulamine, tunnistaja ülekuulamine, kannatanu ülekuulamine. Edasilükkamatuid menetlustoiminguid teostavad asutused on kohustatud andma kriminaalasja materjalid vastavalt uurimisalluvusele üle uurimisasutusele viivitamata pärast edasilükkamatute menetlustoimingute tegemist. Seega on neil pädevus läbi viia menetlust vaid algetapil ning sedagi vaid seni, kuni pädev uurimisasutus menetluse üle võtab.

Uurimisalluvuse ehk uurimisasutuse pädevuse sätestab KrMS § 212 ning selle alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 17.06.2004 määrus nr 217 „Politseiameti ja tema hallatavate asutuste ning Kaitsepolitseiameti vaheline uurimisalluvus”. Erinevate kuritegude uurimisalluvuse kollisiooni lahendamise reegleid ei ole neis aktides sätestatud, KrMS § 212 lg 5 viitab üksnes, et see peab toimuma prokuratuuri määruse alusel, lähtudes otstarbekusest. Riigi peaprokuröri 02.07.2004 juhis annab täiendava selgituse, määrates Riigiprokuratuuri ja ringkonnaprokuratuuride pädevuse selle küsimuse lahendamisel.

Suurema osa (99,2%) kuritegude menetlustest 2006. aastal alustas Politseiamet (koos Keskkriminaalpolitseiga (KKP) 99,4 % menetlustest) – vt joonis 1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) alustas 0,3% menetlustest. Ülejäänud uurimisasutuste alustatud menetluste osakaal oli 0,3%. Ainsa uurimisasutusena ei alustanud ühtegi menetlust Konkurentsiamet. Suurema osa (97,1%) prokuratuuri saadetud menetlustest 2006. aastal tegi Politseiamet ning koos KKP-ga moodustas see 98,0% – vt joonis 2. Prokuratuuri saadetud menetluste arvult järgnes Maksu- ja Tolliamet (0,6% menetlustest). Konkurentsiamet asju prokuratuuri ei saatnud.

Eestis on kaks üldpädevusega uurimisasutust: Politseiamet ja Kaitsepolitseiamet (KAPO) – vt KrMS § 212 lõige 1. Sama paragrahvi lõikes 2 nimetatud uurimisasutusi (MTA, Piirivalveamet, Konkurentsiamet, Kaitsejõudude Peastaap) ja edasilükkamatuid menetlustoimingud teostavaid asutusi iseloomustab ühine tunnus: nende asutuste põhitegevuseks ei ole kohtueelne uurimine. Menetlustoimingute läbiviimise õigus on neile asutustele antud seetõttu, et nende põhitegevusega seonduvad kuriteod on spetsiifilised ja eeldavad eriteadmistega asjatundjate olemasolu. Seega, kui üldpädevusega uurimisasutuse puhul tuleks menetlejale selgitada vastava asutuse põhitegevusega seonduvaid erisusi, siis spetsialiseeritud uurimisasutuse puhul ei pääse spetsialisti koolitamisest ning teda tuleb õpetada menetlustoiminguid tegema.

Analüüsi tulemusel leiti, et alanud üleminek menetlusandmete digitaliseerimisele tähendab järjest suuremaid kulutusi isikuandmete kaitsele ja turvanõuetele, mis tuleb tagada iga menetleja igas töökohas. Seetõttu ei saa piirduda lihtsalt menetlejatele andmebaasidele juurdepääsu tagamisega (infotehnoloogia kulud), seda tuleb teha ka turvaliselt. Delikaatsete isikuandmete töötlemine tuleb registreerida andmekaitse inspektsioonis ning see tähendab nende esitatud turvameetmete nõuete pidevat täitmist, mis ei piirdu üksnes infotehnoloogiliste lahendustega. Praegu on KrMR-i töötlejatest registreerimata vaid reisil viibiva merelaeva või õhusõiduki kaptenid, kuna nende puhul ei ole delikaatsete isikuandmete töötlemiseks vajalike nõuete täitmine reaalne (kaptenitel pole kunagi olnud juurdepääsu KrMR-le).

44

Edasilükkamatuid menetlustoiminguid teostavate asutuste (Keskkonnainspektsioon, Päästeamet, Tehnilise Järelevalve Inspektsioon, Tööinspektsioon) alustatud menetluste arv on väike, ulatudes ühest alustatud menetlusest Tööinspektsiooni puhul kuni 177 menetluseni Päästeameti puhul. Sisuline kasu, mis tuleneb menetluse alustamisest ning esmaste toimingute tegemisest nendes asutustes, on menetluse edasisele käigule minimaalne. Edasilükkamatuid menetlustoiminguid teostavatel asutustel on pädevus toimetada menetlust vaid algetapil, nad on kohustatud andma kriminaalasja materjalid vastavalt uurimisalluvusele üle viivitamata pärast edasilükkamatute menetlustoimingute tegemist. Seetõttu ei mõjuta nad menetluse käiku märkimisväärselt, probleeme tekitavaks riskifaktoriks kriminaalmenetluse mõttes on aga kvalifitseeritud kaadri vähesus. Kriminaalmenetlust tundvate asjatundjate pidamine neis asutustes pole seetõttu ressursi mõttes otstarbekas. Keskkonnainspektsioonilt, Päästeametilt, Tehnilise Järelevalve Inspektsioonilt ja Tööinspektsioonilt tuleks sellest tulenevalt võtta ära esmaste uurimistoimingute tegemise õigus ning jätta need õigused politseile.

Analüüsi käigus jõuti ka järeldusele, et kaaluda tuleks eksperdi-tunnistaja kui tõendiallika lisamist KrMS-i. Riigikohus on KrMS-i tõlgendanud viisil, et spetsialisti saab kaasata üksnes uurimistoimingu tegemisse ja ütlustena on kasutatavad vaid need, mis on antud toimingu läbiviimise ehk kriminaalmenetluse käiku puudutavate asjaolude suhtes. Erialased järeldused on tõendina kasutatavad üksnes ekspertiisi (määramise) teel. Eelnõu väljatöötamise käigus kujunes nimetatud idee asjatundja kui tõendiallika rolli laiendamiseks.

Laevade ja õhusõidukite kaptenitelt edasilükkamatute menetlustoimingute teostamise õiguse äravõtmine ei ole praktiline probleem ning küsimused tõusevad pigem teoreetilisel tasandil. Näiteks reisil viibimisel võib tekkida mõningaid menetlusprobleeme, mis on seotud menetlust läbiviiva kapteni kogenematusega ja isikute õiguste tagamisega. Haldusmenetluses küsitlemine ei vasta kahtlustatava ülekuulamise tingimustele, kuna isikut ei hoiatata, et ütlusi võidakse kasutada tõendina tema vastu. Ilma vastava hoiatuseta võetud ütlused haldusmenetluses välistavad nende kasutamise hilisemas menetlusetapis tõendina. Samas on praegu sellistes olukordades tagamata ka KrMS-ist tulenev õigus kaitsjale.

KrMS § 212 puudutab üksnes reisil viibiva merelaeva ja õhusõiduki kapteni õigust teha edasilükkamatuid menetlustoiminguid. See puudutab üksnes Eestis registreeritud laeva ja õhusõidukit vastavalt KarS § 6 lõikele 2 (karistusseaduse ruumiline kehtivus). Kapteni üldised kohustused on sätestatud ka riigisisestes valdkonna eriseadustes.

Arvestades KrMS § 435 lg 3 (kui Eesti karistusseadustikku kohaldatakse väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi toimepandud kuriteo suhtes, tuleb sellest viivitamata teatada Riigiprokuratuurile, kes alustab kriminaalmenetlust või kontrollib kriminaalmenetluse alustamise seaduslikkust ja põhjendatust) ja § 215 (uurimisasutuse ja prokuratuuri määruste ning nõuete kohustuslikkus) regulatsiooni, saab korraldada tõendite säilimise jms, ilma et kapten peaks tegema kriminaalmenetluslikke toiminguid.

Lennundusseaduse §-s 32 on kirjas õhusõiduki kapteni kohustused väärteo või kuriteo korral:

- kui õhusõiduki pardal on toime pandud kuriteo või väärteo tunnustega tegu, on kapten kohustatud teatama sellest politseile ja rakendama meetmeid kuriteo või väärteo asjaolude väljaselgitamiseks;

- kapten on kohustatud rakendama meetmeid kuriteos kahtlustatava või väärteomenetlusaluse isiku kinnipidamiseks ning üleandmiseks Eesti politseile, Eesti konsulaarametile või välisriigi vastavale asutusele;

- kapten on kohustatud tagama õigusrikkumise vahendite ja teiste asitõendite üleandmise pädevale asutusele.

Konventsioon kuritegude ja mõningate teiste tegude kohta õhusõiduki pardal (RT II 1993, 104) sätestab õhusõiduki komandöri pädevuse. Konventsioonist ei tulene lennukikapteni kohustust

45

alustada ja läbi viia kriminaalmenetlust, vaid ainult nõue võtta tarvitusele vajalikud abinõud ning esimesel võimalusel anda info jm üle pädevatele ametivõimudele.24

Uuringu tulemustest lähtuvalt on eelnõus tehtud ka ettepanek kaubandusliku meresõidu koodeksi ja lennundusseaduse muutmiseks.

Analüüs näitas, et Piirivalveametil kulus 2005. aastal otse kriminaalmenetluse peale ca 1% asutuse eelarvest (~335 000 krooni), kusjuures arvestatud on vaid otseseid kulusid jälitus- ja uurimistegevusele25. 2006. aastal alustas piirivalve 82 kriminaalmenetlust ja 895 väärteomenetlust. Piirivalveameti kui uurimisasutuse pädevuse ning Päästeameti kui esmaste menetlustoimingute tegija teema kaotab päevakajalisuse seoses haldusalas Politseiameti, Piirivalveameti ja Päästeameti ühendamise kavaga, mille kohta Siseministeerium on töötanud välja seaduseelnõu.

1.4 Süü vabatahtlik ülestunnistus

Paragrahvi 63 uue lõike 11 kohaselt on süü vabatahtlik ülestunnistus selline isiku osaline või täielik süü omaksvõtt menetluse esemeks olevas kuriteos, mis

1) rajaneb isiku vabal tahtel ning 2) väljendub isiku enda ütlustes, teise isiku ütlustes, menetlustoimingu protokollis, dokumendis,

salvestisel või muus tajutavas vormis.

Süü vabatahtliku ülestunnistuse lisamisega tõendite hulka (vt ka paragrahvi 66 täiendamine) kõrvaldatakse tõenduslikud lüngad olemasolevas võistleva kohtumenetluse põhimõtetele tuginevas tõendusreeglistikus ning tuuakse traditsioonilise võistleva menetluse eeskujul sisse põhimõtted, et ennastkahjustavad ütlused on reeglina tõendina lubatavad.

Peter Murphy ütleb oma tunnustatud õpiku „Murphy on Evidence“ 10. trükis (2008): „Ütleja huvidega vastuolus olevat süüküsimust puudutava asjaolu omaksvõttu kriminaalasjas tuntakse common law’s ülestunnistusena (confession). Ülestunnistused on kõige olulisemaks ja kõige sagedamini esinevaks kuulduste keelu erandiks kriminaalasjades.“

Anglo-ameerika traditsiooniliste tõendamispõhimõtete kohaselt ei ole ennast kahjustavad ütlused (ka juhul, kui need on edastatavad kohtule kolmanda isiku kaudu) lubamatud kohtuvälised väited e hearsay e kuuldus, kuna 1) tuleb eeldada, et isikul puudub põhjus ennast kahjustavaid ütlusi anda, ergo ütlused on väga tõenäoliselt usaldusväärsed ning 2) kuna süüdistatavat on võimalik nimetatud varasemate väidete kohta küsitleda, siis ei esine ka konfrontatsiooniõiguse rikkumist, mis on tavaliseks kuulduste kasutamise vastuargumendiks.

Väljakujunenud võistleva menetlusega riikides, nagu Ühendatud Kuningriik ja Ameerika Ühendriigid, väljendub nimetatud põhimõte tõendusreeglites järgmiselt:

Inglismaa ja Walesi 2003. a kriminaalkohtumenetluse seadus (Criminal Justice Act 2003 – edaspidi CJA2003) § 118 sätestab, et säilitatakse järgmised traditsioonilised common law reeglid, mille kohaselt väited on tõendina lubatavad:

1 Süü ülestunnistus (confessions etc.).

24

Ka nt Saksamaal ei ole kaptenil kriminaalmenetlusalast pädevust. 25

Ibid.

46

2 Esindaja omaksvõtt (admissions by agents etc.) – kriminaalmenetluses on kasutatav sisulise tõendina süüaluse vastu süüaluse esindaja poolne omaksvõtt või sellise isiku ütlused, kelle juurde süüalune on teise isiku suunanud infot saama.

3 Ühine tegutsemine (common enterprise – puudutab ühiste kuriteo toimepanijate ütlusi üksteise vastu) – ühise tegutsemise osapoole väited on kriminaalmenetluses lubatavad sisulise tõendina teise osapoole vastu.

Seaduse § 128 täiendab politsei ja kriminaaltõendite seadust („Police and Criminal Evidence Act 1984”) §-ga 76A, mis sätestab tingimused kaasosalise ülestunnistuse kasutamiseks tõendina (nt on see välistatud, kui see tehti olukorras, mis võis tingida ebasiira süü omaksvõtu).

USA föderaalsetes tõendusreeglites (Federal Rules of Evidence – edaspidi FRE) nimetab § 801 d) kohtuväliste väidete hulgas, mida ei loeta kuulduseks (non-hearsay), vastaspoole omaksvõttu (admission by party-opponent) – väide, mis esitatakse tõendina poole vastu ja mis on poole enda väide või väide, millele tõesusele pool on tuginenud, või poole pädeva esindaja väide; samuti tema teenistuses oleva isiku väide, mis puudutab vastavat töö- või esindussuhet ning tehti selle suhte ajal; samuti kuriteokokkuleppe teise osapoole väide, mis väljendus kuritegeliku kokkuleppe realiseerimise käigus („during the course and in furtherance of the conspiracy”).

Paragrahv 804 nimetab lubatavate kuulduste-erandite hulgas (kui väite esitaja ise ei ole kättesaadav) huvidevastaseid väiteid (statement against interest) – väide, mis oli tegemise ajal nii oluliselt väite esitaja (varaliste vms) huvidega vastuolus, et mõistlik inimene ei oleks väite esitaja asemel midagi sellist öelnud, kui poleks seda tõeks pidanud. Siiski, kui tegemist on väitega, mis võib tuua kaasa selle inimese kriminaalvastutusele võtmise, on see tõendina lubatav üksnes juhul, kui mingid konkreetsed kokkulangevad asjaolud kinnitavad väite usaldusväärsust.

Seega on isiku süü omaksvõtt või muu ennastkahjustav väide tavapäraste võistleva menetluse reeglite kohaselt kasutatav tõendina ning seda sõltumata sellest, et see tehti kohtueelse menetluse ajal või väljaspool kohtusaali kolmandale isikule. Eesti kohtupraktika on Riigikohtu kujul asunud olemasolevale KrMS-le tuginedes teistsugusele seisukohale,26 mis tingib ka kõnealuse muudatuse vajaduse, et viia Eesti kriminaalmenetlus lähemale võistleva menetluse põhimõtetele.

Mõistagi kehtib ka selles kontekstis põhimõte, et ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks kindlaksmääratud jõudu – tõendi kaalule annab hinnangu kohus.

1.5 Ütluste deponeerimine

Seadustikku täiendatakse uue paragrahviga, mis annab võimaluse fikseerida tunnistaja ütlusi võistleva menetluse nõudeid silmas pidades kohtu ees juba kohtueelse menetluse käigus. Sätte eesmärk on tõhustada kohtumenetlust, parandada süüdistatava kaitseõiguse tagamise võimalusi ja varustada kohut kvaliteetsemate tõenditega õiglase lahendi tegemiseks. Muudatuse kohaselt võib prokuratuur, kahtlustatav või kaitsja taotleda, et eeluurimiskohtuniku juures kuulataks üle isik, kes võib olla tunnistajaks kriminaalmenetluses, mille esemeks on tahtlik kuritegu, mille eest on ette nähtud karistusena vähemalt kuni kolm aastat vangistust.

26

„Kolleegium ei nõustu Tartu Ringkonnakohtu seisukohaga, et A. Muhhamadejevi puhtsüdamlik ülestunnistus on käsitatav "muu dokumendina" KrMK § 48 lg 2 ja KrMS § 63 lg 1 tähenduses. Kriminaalmenetluse seadustik

sellist mõistet "puhtsüdamlik ülestunnistus" ei kasuta, kuid kohtupraktikas tähistatakse sellega isiku

(kahtlustatava, süüdistatava) menetlejale tehtavat vabatahtlikku avaldust, milles ta võtab süüteo omaks.

Selleks, et menetlejale antav informatsioon oleks tõendamisel kasutatav, peab see olema mõne menetlusseadustikus lubatud tõendiliigi kujul (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. veebruari 2007. a otsus

asjas nr 3-1-1-105-06; p 11).“ http://www.nc.ee/?id=11&tekst=RK/3-1-1-127-06

47

Kohus rahuldab taotluse, kui tunnistaja hilisem ülekuulamine kriminaalasja kohtulikul arutamisel võib osutuda võimatuks või tunnistajat võidakse mõjutada valeütlusi andma. Tunnistaja ülekuulamisele eeluurimiskohtuniku juures kutsutakse prokurör, kaitsja, kahtlustatav ja tunnistaja. Kahtlustatav jäetakse ülekuulamisele kutsumata tunnistaja või prokuratuuri taotlusel, kui kahtlustatava ülekuulamisel viibimine ohustab tema turvalisust. Tunnistaja ülekuulamisel järgitakse ristküsitluse reegleid.

Paragrahvi lõike 3 kohaselt teatab kohus taotluse rahuldamise korral prokuratuurile ja kaitsjale ülekuulamise aja. Nimetatud sätte kohaselt peab seega olema taotluse rahuldamise ja ülekuulamise aja määramise ajaks kriminaalmenetluses konkreetne kaitsja, vajadusel eeluurimiskohtuniku poolt määratud korras.

Sel viisil saadud ütlused on tunnistaja kättesaamatuse korral automaatselt kasutatavad tõendina kohtumenetluses, nagu oleks ristküsitlus toimunud mitte eeluurimisel, vaid kohtus. Et tunnistaja ütluste deponeerimine eeluurimiskohtuniku juures ei muutuks universaalseks ning oleks teostatav ka olemasolevat ressurssi arvestades, sisaldab säte piiranguid, millal võib ütlusi deponeerida.

Muudatus on tingitud sellest, et olukorras, kus kohtueelses menetluses saadud ütlusi on lubatud ristküsitluse asemel kasutada vaid väga piiratud juhtudel, kuid samas tunnistajate kohtusse toimetamisega on sageli probleeme, on alates KrMS jõustumisest 2004 praktikud rõhutanud, et vaja oleks välja töötada mingit liiki eeltõendamismenetlus, mille käigus tunnistajate ülekuulamine tekitaks automaatselt kohtukõlbliku iseseisva tõendusjõuga tõendi juhuks, kui tunnistajat põhiprotsessile ei õnnestu toimetada. Vajadust sellise mehhanismi võimalikkust lähemalt selgitada toetas ka 26.03.2007 Tartus toimunud kriminaalmenetluse ümarlaud, millest võtsid osa nii kohtute (sh Riigikohtu) kui prokuratuuri esindajad.

Ütluste deponeerimine on anglo-ameerika menetlussüsteemis tavapäraselt reguleeritud vahend tõendite tagamiseks.

Inglismaal annavad mitmed õigusaktid aluse menetlusväliselt kohtus deponeeritud ütluste tõendina avaldamiseks kohtus: nt kaubandusliku meresõidu seaduse (1995) § 286 ning laste ja noorte seaduse (1933) §-d 42 ja 43. Kriminaalmenetluse ja uurimise seaduse (Criminal Procedure and Investigations Act 1996) § 68 ja lisa 2 § 2 (“Depositions”) 27 ning magistraatkohtute seaduse (Magistrates’ Courts Act 1980) §-d 5a ja 97a 28 näevad samuti juba mõnda aega ette võimaluse deponeerida prokuröri tõendeid kohtus ning kasutada selliselt saadud ütlusi hilisemas võistlevas menetluses võrdselt teiste tõenditega (väljaspool kuulduste keelu reeglit), olenemata sellest, kas tunnistaja hilisemale kohtuistungile ilmus või mitte.

Tähelepanuväärne on selle regulatsiooni juures siiski asjaolu, et küsitlemisele rahukohtuniku juurde süüdistatavat ei kutsuta ning ristküsitlust ei toimu (advokaadi kohalolek on näiteks siiski vajalik ülalviidatud laste ja noorte seadusest tuleneva deponeerimise juures). 1997 lõpule viidud õigusloomekomisjoni analüüs kuulduste keelu reeglitega seotud tõendamisprobleemide kohta29, mille põhjal viidi läbi eelmainitud tõendusreform 2003, tuvastas (p 4.16), et paraku praktikas deponeerimisvõimalust peaaegu ei kasutatagi.

Nagu juba varem märgitud, reguleerib ka USAs kõiki väljaspool kohut tehtud avalduste iseseisvat tõenduslikku jõudu omava tõendina kasutamise juhtumeid üldjuhul kuulduste keelamise reegel, millest on aga tehtud mitmeid erandeid. Silmas tuleb aga pidada, et ükski neist erandeist ei lähtu vaid

27

http://www.opsi.gov.uk/acts/acts1996/ukpga_19960025_en_1 28

http://www.opsi.gov.uk/RevisedStatutes/Acts/ukpga/1980/cukpga_19800043_en_2#pt1-pb2-l1g10 29

http://www.lawcom.gov.uk/docs/lc245.pdf

48

poole hädavajadusest, vaid eelkõige on erandi aluseks kohtuvälise avalduse enda iseloom. Nii on küll sätestatud täiendavad erandjuhtumid selleks puhuks, kui tunnistaja on kättesaamatu,30 ent tunnistaja kättesaamatus iseenesest on erandi aluseks vaid juhul, kui kohtuvälist avaldust esitatakse tõendina selle poole vastu, kes ise tunnistaja kättesaamatuks muutis.31 Muudel juhtumitel on tunnistaja kättesaamatus vaid üks eeldusi kohtuväliste avalduste kasutamiseks. Vastavalt föderaalsele tõendamismäärustikule on näiteks olukorras, kus tunnistaja on kättesaamatu,32 võimalik peale muude erandite avaldada ka varasemaid ütlusi, mis on antud ülekuulamisel tõendite tagamise menetluse raames33 Sealjuures on USA Ülemkohus märkinud, et süüdistus peab tunnistajate kohtusse toimetamiseks tegema omalt poolt kõik.34

Norra kriminaalmenetluse seadustikus reguleerib kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist tunnistaja ülekuulamise asemel seadustiku § 297. Selle kohaselt on lubatud avaldada tunnistaja poolt kohtueelses menetluses antud ütlused, kui kohtuülekuulamine on võimatu või liigselt koormav. Selliselt avaldatud ütlused on iseseisva tõendusliku jõuga. Kuulduste keelamise reeglit Norra kriminaalmenetluse seadustik ei tunne. Küll aga tunneb ka Norra seadus tunnistajate ülekuulamist tõendite tagamiseks, mida vastavalt Norra KrMS §-le 270 võib taotleda nii prokuratuur kui kaitse. Selline kohtulik tunnistaja kuulamine toimub protsessi pidavas kohtus eelmenetluse korras.

Lapseealiste tunnistajate jaoks on Norra kriminaalmenetluse seadustiku § 298 kohaselt võimalus kohtus ütluste andmine asendada kohtueelses menetluses antud ütluste heli- või videosalvestise ettemängimisega. USA õigus ei lähtu siin aga mitte tunnistaja vanusest, vaid tunnistajaütluste usaldusväärsusest. Konfrontatsiooniõiguse tagamiseks ning samas tunnistaja kaitseks on võimalik kasutada kuulduste keelamise reegli erandsätteid (sellisel juhul ei pea tunnistaja üldse enam ütlusi andma) või siis kaugülekuulamist videopildi vahendusel.35

Paragrahvi 276 2 lisamisega seadustikku soovitakse luua võimalus deponeerida tunnistaja ütlusi ka pärast süüdistusakti saatmist kohtusse. Lähemalt muudatuste sisust jaos 1.5. Sättega üritatakse lahendada olukord, kus juba kohtusse saadetud asjas kohtulik uurimine viibib ning see võib ohustada kogutud tõendite kvaliteeti. Võttes eeskuju anglo-ameerika kriminaalmenetlusest (eeskätt Ameerika Ühendriikide näitest) on loobutud kunstlikult jäigast vahetegemisest tõendite kogumise ja uurimise etappide vahel. Juhindutakse sellest, et vastaspool peab saama end tõendite vastu ette valmistada ning vältida tuleb salakavalatel üllatustel baseeruvat taktikat (Ameerikas nimetatakse sellist käitumist trial by ambush). Midagi taunitavat aga ei ole selles kontekstis juba olemasoleva tõendi kinnistamisel deponeerimise näol.

Seega sätestab kohtulikku deponeerimist võimaldav paragrahv, et kui pärast süüdistusakti kohtusse saatmist ilmnevad asjaolud, mis võimaldavad järeldada, et tunnistaja hilisem ülekuulamine kriminaalasja kohtulikul arutamisel võib osutuda võimatuks või tunnistajat võidakse mõjutada valeütlusi andma, võib kohtumenetluse pool enne kohtulikku uurimist või kohtuistungite vaheajal taotleda kohtult tunnistaja ütluste deponeerimist. Deponeerimine toimub sedakorda asja arutava kohtu, mitte aga eeluurimiskohtuniku juures, mis on loogiline, kuna selles menetlusfaasis on juba teada kohtunik, kes peab kunagi asjas otsuse langetama. Seega puudub põhjus „õige“ kohtuniku palge ette ilmumist vältida. Praktiline väärtus võib sellisel ütluste deponeerimisel olla näiteks juhul, kui kohtusse saadetud üldmenetluse asi ei paigutu ühegi §-s 2681 nimetatud nn katkematuse erandi alla

30

Vt. Fed. R. of Evid, Rule 804. 31

Fed. R. of Evid. Rule 804 (b)(6). 32

Fed. R. of Evid. Rule 804 (a) liigitab kättesaamatuse alla ka näiteks tunnistaja keeldumise ütluste andmisest

või tunnistaja avalduse kohtus, et ta ei mäleta vastust küsimusele. 33

Ing deposition. Sellise ülekuulamise juures viibivad mõlemad menetluse pooled ning tunnistaja küsitlemine

käib vastavalt ristküsitluse reeglitele. 34

Barber vs. Page, 390 U.S. 719 (1968). 35

Selle on heaks kiitnud ka USA Ülemkohus asjas Maryland vs. Craig, 497 U.S. 836 (1990).

49

ja ootab oma menetlusjärjekorda või on kohtuistungeid korduvalt edasi lükatud süüdistatava haiguse tõttu.

Eraldi tähelepanu tuleb §-de 2761 ja 2762 juures pöörata asjaolule, et koosmõjus §-ga 276 annavad nad võimaluse lahendada täiendavate tõendite kogumise taotlusi väljaspool kohtulikku arutamist, s.o operatiivselt korraldaval istungil. Nimelt, kuigi kohtumenetluses deponeerimine on ennekõike mõeldud olemasolevate isikuliste tõendite talletamiseks, võib siiski juhtuda, et kohtumenetluse käigus tekib põhjendatud vajadus uue tunnistaja ülekuulamiseks (näiteks olemasolev tunnistaja sureb või kolib teisele mandrile ja on vaja n-ö asendustunnistajat, kes oskab samade asjaolude kohta ütlusi anda; teistsuguse stsenaariumi korral võib aga täiendava tõendi vajadus olla tingitud vastaspoole ootamatust strateegiamuutusest).

Selliseks juhuks näeb § 2762 lõige 3 ette, et kui kohtumenetluse pool soovib deponeerida tunnistaja ütlusi, keda ei ole süüdistusaktis ega kaitseaktis kohtusse kutsutava isikuna märgitud ega kohtueelses menetluses üle kuulatud, võib kohus taotluse rahuldada vaid seadustiku paragrahvi 276 lõikes 1 nimetatud tingimustel. Vastavalt § 2761 lõikele 1 võib vastava taotluse vaadata läbi korraldaval istungil või ka eelistungil. Kui taotlus rahuldatakse, võib kohtunik viia läbi tunnistaja ütluste deponeerimise, sõltumata sellest, kas tal parasjagu üldmenetluse asju menetluses on või ei. Deponeerimine ega korraldav istung ei ole samastatav kriminaalasja sisulise arutamisega.

1.6 Kriminaaltoimiku kaitsjale tutvustamine

Esiteks sätestatakse eelnõus, et prokuratuur annab kaitsjale üle toimiku koopia elektroonilisel andmekandjal või kaitsja kirjaliku põhistatud taotluse alusel paberil. Kaitsja võib toimiku koopiast loobuda. Koopia vastuvõtmise või sellest loobumise kohta annab kaitsja allkirja.

Ajaga kaasa minnes ning arvestades asjaajamise üldist digitaliseerumist, kaotatakse seega paberkoopia eelisseisund selle digitaalse analoogi ees. Otsuse tegemisel, kas kaitsjale väljastatakse paber- või elektrooniline koopia, peab olema määravaks menetluslik, sealhulgas majanduslik otstarbekus. Kui kaitsja mingil põhjusel ei ole võimeline töötlema toimiku digitaalset koopiat, siis võib prokuratuur väljastada talle põhjendatud taotluse alusel koopia ka paberil.

Muudatusega kaotatakse ka kohustus anda tingimata kaitsjale üle koopia toimikust – nimetatud muudatuse kasutegur on nii majandusliku kui ka isikuandmete kaitse mõõtmega. Kuivõrd praktikas esineb hulganisti juhtumeid, kus kaitsja piirduks võimalusel vaid konkreetsete tõenditega tutvumisega ega soovigi toimikust koopiat, siis ei ole põhjendatud teda sundida võtma vastu delikaatseid isikuandmeid sisaldavat andmekogumit, millega seoses lähevad talle ühtlasi üle ka kõik nimetatud andmete töötlemise ja säilitamisega seotud kohustused.

Kaitsja taotlusel esitatakse talle tutvumiseks ka seadustiku § 223 lõike 2 kohaselt kõrvaldatud materjal ning võimaldatakse teha neist tasu eest koopiaid. Selliselt antakse kaitsjale võimalus kasutada prokuröri poolt tarbetuna kõrvale jäetud materjali vajadusel endapoolse tõendina, mis on poolte võrdsuse tagatiseks võistleva menetluse seisukohalt.

Kui tõmmata paralleele teiste võistleva menetluse riikidega, siis USA kriminaalmenetluses ei tunta formaliseeritud kohtueelset menetlust. Kohtueelne menetlus on peamiselt prokuratuuri ja politsei poolt tõendite kogumine, mille eesmärgiks on alguses välja selgitada kahtlustatav ning hiljem koguda tõendeid süüdistatava vastu. Kaitsjal on küll ka USAs õigus osa võtta neist uurimistoimingutest, mida tehakse süüdistatava osalusel, kuid politsei poolt selliste toimingute käigus koostatud raportitest kaitsjale koopiaid ei anta – need raportid pole ka enamasti tõendi kvaliteediga ning aitavad pigem prokuröril otsustada, kas süüdistus esitada ning millised tunnistajad kohtusse kutsuda.

50

Igasugused salvestised, ükskõik kuidas saadud, peab kohtus vahetult ette mängima, et kohtul oleks võimalik tõendit vahetult uurida ja hinnata. Selline reegel sisaldub föderaalses tõendamismäärustikus ning kehtib samamoodi ka dokumentide jm andmekandjate kohta, mida esitatakse andmekandjal sisalduva informatsiooni pärast (st mitte asitõendina).36 Erandiks on juhtum, kus originaaltõend on vastaspoole valduses, hävinud või muul viisil kättesaamatu tõendi esitajast olenematul põhjusel. Sellisel juhul on dokumendi või salvestise sisu kohta lubatavad ka muud tõendid.

Näiteks Norra kriminaalmenetluse seadustiku §-d 272a ja 292a annavad võimaluse prokuröri taotlusel osa tõendeid süüdistatavale ja tema kaitsjale mitte näidata, kui tõendite avaldamine võiks kaasa tuua raske kuriteo toimepaneku või politseiagendi paljastamise.

Teiseks täiendatakse paragrahvi 224 uue lõikega, et täita kehtivas seaduses esinevat lünka: millisel kujul peaks tegelikult toimuma kaitsja poolt süüdistatava informeerimine toimikumaterjalide sisust. Uue sätte kohaselt tutvustab kaitsja süüdistatavale (või kahtlustatavale) tema soovil kõnesolevas paragrahvis nimetatud materjale, kuid ei tohi neid ega neist tehtud koopiaid süüdistatavale ega teistele isikutele üle anda. Lisaks sellele, et muudatus annab konkreetsema sisu seadustiku § 35 lõike 2 teises lauses nimetatud süüdistatava õigusele, on selle eesmärgiks tagada paremini ka kriminaalmenetluses töödeldavate isikuandmete kaitse.

Kehtiv õigus sätestab küllaltki täpsed reeglid riigiametnikele kohtueelse menetluse andmetega ümberkäimisel ja nende avalikustamisel. Vastavalt KrMS §-le 214 võib kohtueelse menetluse andmeid avaldada (sh avalikustada) üksnes prokuratuuri loal, ülejäänud osas on tegemist kas üksnes asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabega (ATS § 35 lg 1 p 1) või ka riigisaladusega (RSSVKK § 6 lg 1 p 1 ja 5).

Vastavalt AdvS §-le 45 (Kutsesaladuse hoidmine) on advokaat kohustatud hoidma saladuses talle õigusteenust osutades teatavaks saanud andmeid. Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 5 (Konfidentsiaalsus) kohustab advokaati saladuses hoidma mis tahes teavet, mida ta on seoses õigusabi osutamisega saanud. Seega on ka advokaat kohustatud hoidma õigusteenuse osutamisega seotud teabekandjaid, sh kriminaaltoimiku koopiat, saladuses ning need ei kuulu avaldamisele kolmandatele isikutele. Samas võib klient või tema õigusjärglane vabastada advokaadi kutsesaladuse hoidmise kohustusest oma kirjaliku nõusolekuga (AdvS § 45 lg 2). Peale kliendi andmete lubab AdvS § 41 lg 1 p 41 advokaadil töödelda lepingu või seaduse alusel saadud ka muu isiku kui kliendi isikuandmeid, sealhulgas delikaatseid isikuandmeid, ilma nende isikute nõusolekuta, kui see on vajalik õigusteenuse osutamiseks.

Tuleb aga tähele panna, et kehtiva KrMS § 42 lg 1 p 1 alusel ei pea kaitsja olema alati advokaat AdvS tähenduses, lepingulisteks kaitsjateks võivad olla ka muud isikud, kes on omandanud õiguse õppesuunal vähemalt riiklikult tunnustatud magistrikraadi, sellele vastava kvalifikatsiooni Eesti Vabariigi haridusseaduse § 28 lõike 22 tähenduses või sellele vastava välisriigi kvalifikatsiooni. Samuti ei pea advokaat olema kannatanu, tsiviilkostja ja kolmanda isiku esindaja (KrMS § 41 lg 4), kellel on samuti seaduslik juurdepääs kriminaaltoimiku materjalidele.

Vastavalt isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 2 lg-le 2 kohaldatakse isikuandmete kaitse seadust kriminaalmenetlusele ja kohtumenetlusele menetlusseadustikes sätestatud erisustega. IKS § 5 kohaselt on isikuandmete töötlemine iga isikuandmetega tehtav toiming, sealhulgas isikuandmete kogumine, salvestamine, korrastamine, säilitamine, muutmine ja avalikustamine, juurdepääsu võimaldamine isikuandmetele, päringute teostamine ja väljavõtete tegemine, isikuandmete kasutamine, edastamine, ristkasutamine, ühendamine, sulgemine, kustutamine või hävitamine, või mitu eelnimetatud toimingut, sõltumata toimingute teostamise viisist ja kasutatavatest vahenditest.

36

Fed. R. of Evid. Rule 1001 et seq.

51

IKS § 6 lg 2 kehtestab isikuandmete töötlemisel eesmärgikohasuse põhimõtte – isikuandmeid võib koguda üksnes määratletud ja õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks ning neid ei või töödelda viisil, mis ei ole andmetöötluse eesmärkidega kooskõlas. Sama paragrahvi lõige 6 kehtestab isikuandmete töötlemisel turvalisuse põhimõtte – isikuandmete kaitseks tuleb rakendada turvameetmeid, et kaitsta neid tahtmatu või volitamata töötlemise, avalikuks tuleku või hävimise eest.

Mitteadvokaatidest kaitsjatele ja esindajatele laienevad aga üksnes isikuandmete töötlemise üldpõhimõtted. Selline olukord on selgelt ebapiisav. Lisaks tuleb arvestada, et mitteadvokaatide üle ei laiene ka advokatuuri enda sisemine järelevalve ja võimalik aukohtumenetlus.

Kaitsjate seas levinud praktika, et prokuratuuri poolt kaitsjale üleantud kriminaaltoimiku koopiast tehakse kahtlustatavale või süüdistatavale omakorda koopia, ei ole seega kooskõlas isikuandmete töötlemise seadusnõuetega ning kätkeb ulatuslikku turvariski. KrMS § 35 lg 2 kohaselt on süüdistataval õigus tutvuda kriminaaltoimikuga kaitsja vahendusel . Sellest sättest tulenevalt saab kaitsja kriminaalasja toimiku koopia selleks, et täita KrMS § 46 tulenevaid ülesandeid, kuid üksnes KrMS § 35 lg 2 sätestatud viisil.

Kogu toimikust koopia tegemisega kahtlustatavale kaasnevad mitmesugused ohud. IKS ei kehti füüsilise isiku kohta, kes töötleb isikuandmeid isiklikul otstarbel (§ 2 lg 1 p 1), samuti sätestab KrMS § 214, et kahtlustatavat ja süüdistatavat ei saa kohtueelse menetluse andmete ebaseadusliku avaldamise eest trahvida, ka ei kehti nende kohta nt KarS § 157. Seega pole sisuliselt kahtlustataval mingeid õiguslikke piiranguid kohtueelse uurimise materjalidega ümberkäimisel, sh nende avalikustamisel.

Seevastu kohtumenetluses laienevad andmete avaldamise piirangud ka süüdistatavatele. KrMS § 12 lg 4 alusel hoiatab kohus kohtumenetluse pooli (kelleks on ka süüdistatav – KrMS § 17 lg 1 II alt), et menetlusandmeid ei ole lubatud avaldada ja KarS § 3231 näeb ette kriminaalvastutuse kinnises kohtumenetluses teatavaks saanud menetlusandmete avaldamise eest. Seega, kui kaitsjad annavad kriminaaltoimiku koopia üle kahtlustatavatele, tekib olukord, kus kolmandate isikute õigused võivad jääda ajavahemikul toimiku koopia üleandmisest kuni kohtuistungi alguseni täiesti kaitseta.

Eeltoodud põhjustel tuleb kahtlustavatele ja süüdistatavatele toimikumaterjalide üleandmine täpsemalt sätestada. Kuna selles küsimus ei puuduta ainult advokaate, tuleb nimetatud küsimus reguleerida KrMS-is ja keelata nt § 35 lg-s 2 otseselt koopiate tegemine kahtlustatavale või süüdistatavale. Selline lahendus lähtub eeldusest, et ühest küljest on kahtlustataval ja süüdistataval õigus teada kaitsja vahendusel kogu toimiku sisu, seda enam, et kohtuistungil käsitletakse seda nagunii, samas kui toimiku koopia üleandmine nendele kätkeb endas juba liigset riski kolmandate isikute õigustele. Selline piirang ei riiva liigselt ka kaitseõigust, kuna KrMS aluseks oleva võistleva kohtumenetluse loogika seisukohalt teostab kaitseõigust kaitsja, mitte süüdistatav isiklikult.

Kolmandaks muudetakse ka taotluste esitamise tähtaega ning võimaldatakse sellega seotud küsimusi lahendada eeluurimiskohtuniku juures. Kui kehtiva seaduse kohaselt on menetluse lõpuleviimisel võimalik taotlusi esitada 10 päeva jooksul tutvustamisest ning prokuratuuri loal maksimaalselt 15 päeva jooksul, siis muudatuste järel võib prokuratuur kõnealust tähtaega pikendada määramata ajaks.

15-päevase piirangu ärakaotamisega ning uue seadusest tuleneva tähtaja kehtestamata jätmisega on eelnõus mindud teadlikult seda teed, et panna vastutus mõistliku menetlusaja järgimise eest menetlusosalistele. Tuleb möönda, et praktikas on nii prokuratuur kui advokatuur aktsepteerinud ühiselt § 225 lõikes 1 nimetatud tähtaja liigset ahistavust ning astunud vastastikusel kokkuleppel seaduses kehtestatud piiridest tugevasti väljapoole. Ei ole välistatud, et ka tulevikus määratletakse taotluste esitamise tähtaeg mõlema asutuse poolt koos kehtestatud põhimõtete alusel.

52

Kui kaitsja ei saa prokuratuuriga tähtajas kokkuleppele, on tal õigus kolme tööpäeva jooksul alates kriminaaltoimiku tutvustamisest esitada eeluurimiskohtunikule taotlus pikema tähtaja määramiseks. Eeluurimiskohtunik kehtestab kaitsja taotluse esitamise tähtaja määrusega, mille peale võib prokuratuur või kaitsja esitada määruskaebuse seadustiku 15. peatükis sätestatud korras.

1.7 Kohtu õigus muuta kuriteo kvalifikatsiooni

Paragrahvi 268 muudatused on tingitud vajadusest anda kohtule võimalus muuta omaalgatuslikult – s.o prokuratuuri initsiatiivita – kuriteo kvalifikatsiooni, kui ta kohtuotsust tehes lähtub kuriteo samadest asjaoludest, olenemata sellest, kas muudatus on süüdistatavale kasulik või kahjulik. Määravaks on see, et süüdistataval peab olema olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni osas kaitsta. Sätte kujundamisel on võetud eeskujuks Saksamaa Strafprozessordnung'i § 265, mis samuti rõhutab vajadust tagada süüdistatava ärakuulamisõigus, mis omakorda eeldab adekvaatset võimalust ette valmistada.

Kehtiv KrMS § 268 lg 8 annab kohtule õiguse muuta kohtuotsust tehes kuriteo samadest asjaoludest lähtuvalt kuriteo kvalifikatsiooni, kergendades isiku olukorda. Samas on aga raske on õigustada olukorda, kus kohus leiab, et süüdistuses kirjeldatud tegu vastab kuriteokoosseisule ning isiku käitumises ei esine õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid, kuid kohus ei saa teha süüdimõistvat otsust, kuna ta ei nõustu süüdistusaktis teole antud kvalifikatsiooniga. Oletame, et isikut süüdistatakse omastamises (KarS § 201 lg 1), ent kohtu hinnangul on selline tegu karistatav hoopis vargusena (KarS § 199 lg 1). Sellisel juhul ei saa kohus isikut süüdi mõista ei omastamises (kuna kohtu hinnangul ei vasta isiku käitumine sellele kuriteokoosseisule) ega varguses (kuna selle sätte järgi pole isikule süüdistust esitatud ning varguse sanktsioon ületab omastamise sanktsiooni). Samasugune olukord tekib näiteks ka siis, kui kohus leiab, et kuriteole kaasaaitamises süüdistatav on tegelikult täideviija.

Seejuures tuleb arvestada, et õiguses valitseb sageli tõlgendusvariantide paljusus, mistõttu ei ole prokuröri ja kohtu õigusliku hinnangu lahknevus midagi harukordset ega ebanormaalset. Ei ole mõistlik, et kui prokuratuur ei suuda ennustada kohtu seisukohta konkreetsele kaasusele õigusliku hinnangu andmisel, on selle paratamatuks tagajärjeks õigeksmõistva otsuse tegemine, ehkki tegelikult on ka kohtu hinnangul isiku tegu karistatav. Eeltoodust tulenevalt peaks kohtul olema võimalus kalduda kõrvale süüdistusaktis teole antud õiguslikust hinnangust ning seda ka juhul, kui õigusliku hinnangu muutmisega ei kergendata isiku olukorda. Samas peaks kriminaalmenetlusõigus sätestama senisest tõhusamad kaitseõiguse tagatised juhuks, kui kohus süüdistusaktis märgitud õiguslikku hinnangut muudab.

Riigikohtu praktikas on korduvalt rõhutatud, et kohtu poolt kohaldatav materiaalõiguse norm ei tohi olla kohtumenetluse pooltele üllatuslik (vt nt RKTKo 3-2-1-96-03, p 20; nt RKKKm 3-1-1-139-05, p 25). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et rääkides süüdistatava olukorra kergendamisest KrMS § 268 lg 8 mõttes, tuleb aga muu hulgas arvestada KrMS § 268 lg-s 2 sätestatut. Kriminaalmenetluse seadustiku § 268 lg-st 2 järeldub, et süüdistatava olukorra kergendamine võrreldes esitatud süüdistusega ei või endaga kaasa tuua süüdistuse olulist muutmist /.../. Süüdistuse oluline muutmine võib seisneda ka selles, et kohus annab süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu. (RKKKo 3-1-1-116-06, p 17). Samas tuleb tunnistada, et puuduvad selged kriteeriumid otsustamaks, millal on kohtu poolt teole antav õiguslik hinnang süüdistuses märgitust oluliselt erinev ja millal mitte. Tegelikult võib ka esmapilgul vähetähtis muudatus teole antavas õiguslikus hinnangus, rikkuda süüdistatava kaitseõigust.

53

Näiteks kohtuasjas Pélissier ja Sassi vs. Prantsusmaa (25. märtsi 1999 lahend ) tuvastas Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi konventsioon) art 6 lg 3 punktide a ja b rikkumise olukorras, kus riigisisene apellatsioonikohus tunnistas kuritegelikus maksejõuetuse põhjustamises süüdistatud isikud süüdi hoopis samale kuriteole kaasaaitamises ja kihutamises, ilma et süüdistatavaid oleks eelnevalt sellise muudatuse võimalikkusest teavitatud. Seejuures oli apellatsioonikohus lähtunud samadest faktilistest asjaoludest, mis olid ka süüdistuse ja esimese astme kohtuotsuse aluseks (s.t tegu, milles isikud süüdi tunnistati, jäi samaks, muutus üksnes sellele teole antud õiguslik hinnang).

EIK asus selles asjas kokkuvõtlikult seisukohale, et kuna Prantsuse õiguse järgi eeldab isiku süüditunnistamine kuriteole kaasaaitamises või kihutamises võrreldes sellega, kui isik tunnistatakse süüdi sama kuriteo täideviimises, täiendavate vastutuse eelduste (nt osavõtutahtluse) kindlakstegemist, olnuks kaasaaitamis- ja kihutamissüüdistusele võrreldes täideviimissüüdistusega võimalik esitada täiendavaid vastuväiteid. Nimetatud põhjustel pidas EIK usutavaks, et kui kaebajad oleksid teadnud, et apellatsioonikohus võib nende tegu käsitada kuriteole kaasaaitamise ja kihutamisena ning kui neile oleks tagatud võimalus esitada vastuväiteid kaasaaitamis- ja kihutamissüüdistusele, võinuks nende kaitsetegevus erineda sellest, kuidas nad kaitsesid end esialgse täideviimissüüdistuse vastu. Eeltoodust tulenevalt asus EIK seisukohale, et kasutamaks talle seadusega tagatud pädevust anda tuvastatud faktilistele asjaoludele uus õiguslik hinnang, pidanuks apellatsioonikohus tagama süüdistatavatele tõhusa võimaluse ja piisava aja end uue kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Näiteks võinuks kohus sel eesmärgil istungi edasi lükata või juba nõupidamisstaadiumis olles paluda süüdistatavatel esitada uue kvalifikatsiooni kohta kirjalikud seisukohad.

Viidatud otsuses tõdes EIK, et konventsiooni art 6 lg 3 punktid a ja b tagavad süüdistatavale lisaks õigusele olla informeeritud süüdistuse põhjusest, s.o tegudest, mis isik on väidetavalt toime pannud ja mis on süüdistuse aluseks, ka õiguse olla teavitatud nendele tegudele antud õiguslikust kvalifikatsioonist. Süüdistatava täielik ja detailne informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus, mida tuleb vaadelda süüdistatava kaitseks ettevalmistumise õiguse valguses. Sellele seisukohale on korduvalt osutanud ka Riigikohus (vt nt RKKKo 3-1-1-83-05, 3-1-1-139-05, 3-1-1-20-07).

Eesti kohtupraktikas on levinud lähenemine, et süüdistusaktis märgitud kvalifikatsiooni muutmise üle otsustamisel lähtutakse üksnes sellest, kas uus kvalifikatsioon raskendab isiku olukorda või mitte. See ei väldi aga üllatusmomenti, s.t olukorda, kus kohtumenetluse pooltelt võetakse võimalus esitada kohtule argumente ja tõendeid, millel on tähtsus kohtu poolt isiku käitumisele antud kvalifikatsiooni kontekstis, ent mis olnuks asjakohatud süüdistusaktijärgse kvalifikatsiooni puhul. Poolte argumentide ärakuulamine kõigis olulistes küsimustes aitab aga kohtul üldiselt paremini teadvustada konkreetse õigusvaidluse sõlmküsimusi ja vähendab tõenäosust, et otsust tehes jääb mõni asja lahendamise seisukohalt tähtis probleem piisava tähelepanuta. Poolte ärakuulamise abil jõuavad kohtu kätte kohtumenetluse poolte läbitöötatud poolt- ja vastuargumendid, mille kaalumine loob soodsad eeldused läbimõeldud kohtulahendi tegemiseks.

Kriminaalmenetluse seadustiku § 62 p 2 kohaselt kuulub tõendamiseseme asjaolude hulka ka kuriteokoosseis. Eeskätt just isiku käitumisele antav karistusõiguslik kvalifikatsioon määrab ära need juriidilised faktid, mille olemasolust või puudumisest sõltub isiku karistamine. Seega on mõistetav, et kohtumenetluse poolte tõenduslik tegevus keskendub nende juriidiliste faktide kinnitamisele või ümberlükkamisele, mis on olulised süüdistusaktis märgitud kvalifikatsiooni kontekstis. Teole antava õigusliku hinnangu muutumisel võivad aga oluliseks osutuda hoopis sellised asjaolud, mis on küll süüdistusaktis kajastatud, kuid millel pole samas süüdistusaktis teole antud õigusliku hinnangu kontekstis otsest tähtsust, mistõttu need menetluse kestel täit tähelepanu ei pälvinud. Olukorras, kus kohus tuvastab ja tugineb mõnele faktilisele asjaolule, mis tulenevalt süüdistusaktis teole antud

54

kvalifikatsioonist tõendamisesemesse ei kuulunud ja mille relevantsust kohtumenetluse pooled menetluse kestel seega ei teadvustanud, tekib oht, et kohtu järeldused ei põhine täielikel andmetel. Siinkohal tuleb silmas pidada, et kehtivas kriminaalmenetlusõiguses lasub tõendite kogumise ja esitamise funktsioon valdavalt prokuröril ja kaitsjal, mitte aga kohtul.

Selleks et kohtumenetluse poolte võimalus esitada oma seisukoht kohtu tõstatatud võimaliku kvalifikatsioonimuudatuse kohta oleks tõhus ja mitte pelgalt vormitäiteline, tuleb süüdistatavale ja tema kaitsjale, aga ka prokurörile tagada piisav aeg muudatuse analüüsimiseks ja oma positsiooni ettevalmistamiseks. Vajaduse korral peab kohus sätestatuga kuulutama välja kohtuistungi vaheaja või lükkama kohtuliku arutamise edasi. Kahtlus, et süüdistusaktis teole antud õiguslikku hinnangut võib olla vaja muuta, võib kohtul tekkida ka alles nõupidamistoas kohtuotsust tehes. Sellisel juhul tuleb kohtulik uurimine kohtumenetluse poolte ärakuulamise alusel uuendada.

Lisaks eelnevale nähakse muudatustes garantiina ette, et kuriteo kvalifikatsiooni muutmisel eelnimetatud korras ei või kohus siiski mõista süüdistatavale raskemat karistust kui see, mis olnuks võimalik mõista süüdistusaktis märgitud kvalifikatsiooni järgi.

1.8 Kohtumenetluse kiirendamise taotlus

Andes 23.09.2008 Riigikogus ülevaadet oma tegevusest, rõhutas õiguskantsler järgmist:

„Justiitsministeerium on teinud mitmeid pingutusi, et lühendada kohtumenetluste pikkust (nt ühendanud kohtu tööpiirkondi, suurendanud abipersonali, tõstnud kohtutöötajate kvalifikatsiooni). Olukord on mõneti paranenud, kuid probleeme esineb endiselt. Ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kinnitab kohtumenetluse pikkuse probleemi olemasolu Eestis, näiteks 02.12.2003 otsus asjas Treial vs. Eesti ning 18.01.2007 otsus asjas Štšiglitsov vs. Eesti, kus kohus tuvastas mõlemal korral mõistliku aja põhimõtte rikkumise. Kohtumenetluse toimumine mõistliku aja jooksul on üheks Euroopa Nõukogu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIK, ka kohus)teravdatud tähelepanu all olevatest küsimustest.

Et vähendada mõistliku aja põhimõttega seotud kaebusi Euroopa Inimõiguste Kohtule, rõhutatakse vajadust üldiste meetmete, sh riigisiseste õigusreformide järele. Viimase üheks komponendiks (üldiste kohtumenetluse kiirendamise abinõude kõrval) on ka võimalus mõistliku aja põhimõtte rikkumisel saada riigi tasandil kahju hüvitist, mis hoiaks ära vajaduse pöörduda EIK poole. Ka nn tarkade grupi (Group of Wise Persons) koostatud raportist nähtub, et näiteks 2005. aastal puudutas kohtumenetluse mõistliku aja põhimõtte järgimist ligikaudu 25% Euroopa Inimõiguste Kohtu tehtud otsustest. Selleks et vähendada muu hulgas ka EIK enda töökoormust, rõhutatakse raportis vajadust tõhusate (ja isikutele teada olevate) riigisiseste meetmete järele, et riik heastaks kõnealused rikkumised.

Veneetsia Komisjon on teinud uurimuse riigisiseste õiguskaitsevahendite efektiivsusest ebamõistliku pikkusega kohtumenetluse puhul. Selles analüüsitakse nii Euroopa Inimõiguste Kohtu kui ka Euroopa Nõukogu liikmesriikide kogemusi ja tagajärgi. Nii näiteks on Itaalia, mis on üheks probleemseimaks riigiks kõnealuses küsimuses, välja töötanud sellekohase eraldi seaduse, nähes ette vastava kahju hüvitamise võimaluse (24.03.2001 seadus nr 89, nn Pinto seadus).260 Ka Poolas261 on loodud vastav regulatsioon (17.06.2004 seadus). Täiendavalt tuleb lisada, et kahju hüvitamine on mõistagi vaid tagantjärele reaktsioon mõistliku aja põhimõtte rikkumisele.

Riik peaks rakendama abinõusid, et vältida selliste kahetsusväärsete juhtumite tekkimist juba ennetavalt ja nägema ette sellekohase kaebeõiguse, et kiirendada menetlust.262 Ennetavad meetmed

55

ei ole olnud seni piisavad, kui kohtumenetluse venimise tõttu on isikul juba tekkinud moraalne või materiaalne kahju.“ 37

Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt 8. novembril 2007. a tehtud otsuses OÜ Saarekallas vs. Eesti käsitles kohus küsimust menetluse mõistlikust tähtajast läbiviimise kohta ja tõhusa õiguskaitse olemasolu. Kohus tuvastas, et Eestis puudub reaalne õiguskaitse, tagamaks inimõiguste konventsioonis ette nähtud õigust kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul.

Konventsiooni art 6 lõike 1 kohaselt on isikutel nende tsiviilõiguste ja -kohustuste või esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul. Osalisriikidele tähendab see muu hulgas kohustust tagada kohtute piisava tehnilise ja inimressursiga varustatus, et võimaldada sellest nõudest kinni pidada. Konventsiooni art 13 kinnitab, et igaühel, kelle konventsioonis sätestatud õigusi ja vabadusi on rikutud, on õigus tõhusale menetlusele enda kaitseks. Seega peab olema isikutel võimalus kasutada õiguskaitsevahendeid ka juhul, mil nende suhtes läbiviidav kohtumenetlus on ebamõistlikult pikk konventsiooni art 6 lõike 1 tähenduses.

EIK praktikas pöördelise tähendusega lahendiks nimetatud küsimuses on 26. oktoobri 2000. a otsus Kudla vs. Poola. Oma varasemat praktikat muutes ütles kohus, et nüüd tagab konventsiooni artikkel 13 õiguse õiguskaitsele, mis selgelt erineb artikliga 6 tagatud kaitsest mõistliku aja nõude rikkumiste suhtes. Kohus rõhutas, et on oluline veenduda, et niisuguste juhtumite jaoks on kehtestatud tõhusad õiguskaitsevahendid vastavalt konventsiooni artiklile 13 ning et seda rikkumise alust tuleb tulevikus eraldi kontrollida. Kohus analüüsis, kas riigis on olemas piisavad õiguskaitsevahendid kaitseks liiga pika menetlustähtaja eest. Kohus rõhutas, et liiga pikad menetlustähtajad ohustavad väga tugevalt õigusriigi printsiipe, kui isikutel puuduvad selleks puhuks efektiivsed õiguskaitsevahendid. Seepärast peab osalisriik looma efektiivse ja toimiva kaebevõimaluse, mille raames vaadatakse läbi väidetavad rikkumised kiire menetluse läbiviimiseks.

Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee on 12. mail 2004. a vastu võtnud ka soovituse nr Rec (2004) 6, mis käsitleb riigisiseste õiguskaitsevahendite parendamist. Selles soovitatakse riikidel pöörata erilist tähelepanu tõhusate õiguskaitsevahendite olemasolule juhul, kui esitatakse põhjendatav kaebus kohtumenetluse põhjendamatult pika kestuse peale ning kus nenditakse, et suur osa EIK-sse jõudnud kaebustest sisaldavad etteheidet liiga pika menetlusaja kohta. Kuivõrd kohtusse pöördumise eelduseks on riigisiseste kaebevõimaluste ammendumine, peab kohus soovitavaks, et rohkem kaebusi leiaksid lahenduse juba osalisriigis endas ning väheneks vajadus EIK-sse pöördumiseks38.

EIK näeb põhimõtteliselt kahte võimalust, kuidas tõhus õiguskaitse sellistel juhtudel oleks tagatud; kõne alla tuleb ka eri meetmete kombineerimine. Riigisisesed meetmed, mida kodanikud saavad menetluse pikkuse vaidlustamiseks kasutada, on „tõhusad“ artikli 13 tähenduses, kui nad suudavad ära hoida õiguse asja arutamisele mõistliku aja jooksul rikkumise või rikkumise jätkumise ning näevad ette juba toimunud rikkumiste adekvaatse korvamise (11. septembri 2002. aasta otsus asjas Mifsud vs. Prantsusmaa; 8. juuni 2006. a otsus Sürmeli vs. Saksamaa – viimases kontrollis kohus, kas Saksamaa õiguskord pakub kooskõlas konventsiooni artikliga 13 piisavalt õiguskaitset ning leidis, et nii see ei ole).

Esiteks on võimalik, et osalisriik annab isikule võimaluse kaevata kohtu tegutsematuse peale ja taotleda, et kohus tegutseks (preventiivne lahendus). Välistatud ei ole võimalus, et kõrgem kaebust lahendav kohtuaste annab suuniseid madalamale astmele menetluse jätkamiseks ja kiirendamiseks. Preventiivsed vahendid on sellised, mis hoiavad rikkumise ära või lõpetavad juba toimuva rikkumise.

37

http://www.oiguskantsler.ee/public/resources/editor/File/Ylevaade_2007.pdf 38

Elektrooniliselt kättesaadav järgmisel veebiaadressil: http://www.coe.ee/?op=body&id=338

56

Preventiivset vahendit tuleb lugeda efektiivseks, kui ta võimaldab “lõpetada kohtumenetluse asjas varem“.

Teiseks tuleb kõne alla võimalus, et isikul tekib õigus taotleda kahju hüvitamist või muul kombel heastamist (kompensatoorne lahendus). EIK viimased seisukohad soosivad pigem abinõusid, mis on kavandatud menetluse kiirendamiseks ja mitte hilisemaks kahjude hüvitamiseks (Sürmeli vs. Saksamaa). 29. märtsi 2006. a otsuses asjas Scordino vs. Itaalia sedastatakse järgmist: „Kui õigussüsteemis on selles plaanis puudusi, siis kõige tõhusamaks lahenduseks on abinõu, mis võimaldab ülemäärase kestuse vältimiseks menetlust kiirendada. Selline abinõu annab vaieldamatu eelise võrreldes abinõuga, mis keskendub rahalise kompensatsiooni maksmisele, sest sellega välditakse vajadust menetluses üha uusi rikkumisi tuvastada ning erinevalt rahalise kompensatsiooni abinõust ei toimi see ainult tagantjärele, nagu näites Itaalia õiguses.“

1.9 Vahi all pidamine kohtumenetluses

Euroopa Inimõiguste Kohtus on tavaliseks saanud kohtuasjad, kus Eesti tähelepanu juhitakse EIÕK artiklis 5 sätestatule. Üks viimaseid selliseid otsuseid tehti 29. mail 200839 selle kohta, et Eesti rikkus A. Bergmanni suhtes konventsiooni artikli 5 lõiget 3, mille kohaselt toimetatakse vahistatu viivitamatult kohtuniku ette. EIK mõistis kaebaja kasuks välja õiglase hüvitusena 3000 eurot. Kohtuotsus on rahalise hüvitise osas Eesti riigi poolt täidetud.

Kaebaja võeti esmalt vahi alla 2001. aastal süüdistatuna majanduskuritegudes, kuid vabastati kautsjoni vastu jaanuaris 2002. Kuna A. Bergmann ei ilmunud märtsis 2004 kohtuistungile, peeti ta 31. märtsil 2004 kinni ja võeti uuesti vahi alla. Kaebaja esitas erikaebuse, mida kohus arutas kaebaja juuresolekul alles 26. aprilli 2004 istungil ning jättis rahuldamata. 27. detsembril 2004 mõisteti kaebaja lihtmenetluses süüdi ning talle määrati 3 aasta ja 6 kuu pikkune vangistus. A. Bergmann esitas EIK-le kaebuse tema teistkordse vahi alla võtmise peale konventsiooni artikli 5 lõike 3 ja lõike 4 alusel.

EIK leidis, et kohtumäärus, millega anti luba kaebaja uuesti vahi alla võtta, tugines ligi kaks aastat tagasi tehtud kohtu otsustusel ning selleks, et uuesti vahi alla võtmine oleks olnud õigustatud, oleksid Eesti kohtud pidanud asjaolusid uuesti hindama. Lisaks märkis EIK, et kaebajal tekkis esimene võimalus isiklikult vabastamise kohta väiteid esitada alles 26 päeva pärast vahistamist, mis ei ole aga kooskõlas konventsiooni artikli 5 lõikega 3, mille kohaselt tuleb iga isik, kes on vahi alla võetud, toimetada viivitamata kohtuniku ette.

Tegemist on EIK neljanda otsusega Eesti suhtes, milles on leitud konventsiooni artikli 5 lõike 3 rikkumine. Kohtutel tuleks nii vahistamisemääruste tegemisel kui vahi all pidamise tähtaja pikendamisel pöörata rohkem tähelepanu konventsiooni artikli 5 (õigus isikuvabadusele ja turvalisusele) nõuete järgimisele Eestis.

Eelnõu näeb esimese kohtulikku vahi all pidamist puudutava muudatusena ette, et sarnaselt KrMS §-ga 130, mis annab kohtueelses menetluses vahi all pidamise tähtaja, seatakse ajalised piirangud ka esimese astme kohtu menetluses vahi all pidamisele.

Paragrahvis 275 sätestatakse, et esimese astme kohtu menetluse ajal ei või süüdistatav olla reeglina vahistatud üle ühe aasta. Kuivõrd võistlevas menetluses peaks menetluslik raskuskese langema just kohtumenetlusele, siis on peetud võimalikuks pikemat lubatavat vahistusaega kui kohtueelses menetluses (seal on see 6 kuud). Samuti sätestatakse (analoogiliselt §-s 130 sätestatuga), et tähtaja

39

http://cmiskp.echr.coe.int/tkp197/view.asp?item=2&portal=hbkm&action=html&highlight=bergmann&sessionid=21082721&skin=hudoc-en

57

hulka ei arvata välisriigi väljaandmis- ja loovutamisvahistuses viibitud aega isikul, kelle väljaandmist Eesti Vabariik on taotlenud, ega välisriigi pädeva asutuse otsusel kohtueelses menetluses vahi all viibitud aega enne kriminaalmenetluse ülevõtmist Eesti Vabariigi poolt; ka võib kriminaalasja erilise keerukuse või mahukuse korral või kriminaalmenetluses rahvusvahelise koostööga kaasnevatel erandlikel asjaoludel Riigikohtu esimees pikendada vahi all pidamise üheaastast tähtaega. Erandina nähakse ette, et kriminaalasja saatmisel esimese astme kohtule uueks arutamiseks võib kõrgema astme kohus pikendada vahi all pidamise tähtaega kuni kuue kuu võrra.

Kohtule vahistamisaja kehtestamisel on kaks eesmärki: 1) kindlustada paremini isiku põhiõigustega kooskõlas olev menetlus ja välistada juhtumid, kus isik unustatakse vahi alla, kuna seadusandja ei ole alates kohtu alla andmisest seadnud vahi all pidamisele ainsatki ajalist piirangut, ning 2) distsiplineerida menetlejat. Vahistamistähtajani üks aasta jõuti eelnõu väljatöötamise käigus diskussioonide tulemusena. Arvesse võeti asjaolu, et keskmine üldmenetluse asja lahendamise aeg maakohtus on ligikaudu üks aasta (kriminaalasjade keskmine lahendamise aeg maakohtutes üldmenetluses 2007. a esimesel poolaastal oli 352 päeva40), aga ka alljärgnevaid õiguslikke kaalutlusi.

KrMS § 130 lõike 3 kohaselt ei või kohtueelses menetluses kahtlustatav või süüdistatav olla vahistatud üle kuue kuu. Võtme tähtaja eesmärgi mõistmiseks annab sama paragrahvi lõige 31, mis sätestab juhud, mil kõnealust tähtaega võib erandkorras pikendada: 1) kriminaalasja eriline keerukus või mahukus või 2) kriminaalmenetluses rahvusvahelise koostööga kaasnevad erandlike asjaolude esinemine. Seega, kuivõrd vahistamistähtaja piirid on seatud sõltuvusse kriminaalmenetluse pikkust mõjutavatest teguritest, peab tähtaeg tagama tasakaalu isiku põhiõiguste (eeskätt õigus vabadusele) piirangu ja vahistamisaluse eelduseks oleva huvi (põhiseaduse § 20 lg 2 p-d 1–6) tõsiduse vahel.

Põhiseaduse § 20 lg 2 p 3 kohaselt võib vabaduse võtta seaduses sätestatud juhul ja korras kuriteos kahtlustatava toimetamiseks pädeva riigiorgani ette või tema pakkumineku vältimiseks. Mõistagi ei saa kriminaalmenetlusliku tõkendi aluste olemasolu per se olla piiramatu vabadusevõtmise tingija. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artikkel 6 näeb ette kahtlustatava õiguse menetlusele mõistliku aja jooksul (vt ka art 5 lg 3).

On paratamatu, et kriminaalasjas, kus esineb vahistamisvajadus, on vabadusevõtmise aeg ja menetluse kestus üksteist vastastikku kausaalselt mõjutavad tegurid. Eeldades, et isik on vahistatud kõigiti legaalselt ning on alust arvata, et vabastamise korral läheks ta tõepoolest pakku või paneks toime uusi kuritegusid, tuleb möönda, et tema läbimõtlematu vabastamine võib menetlusaega veelgi pikendada. Aega pikendaksid sellisel juhul kas otsinguteks kuluvad kuud või aastad või see periood, mille jooksul tuleb uurida ja ühendada menetluseks uued toimepandud kuriteod, kuna menetluspõhimõtted eeldavad võimaluse korral ühe isiku kuritegude arutamist koos. Eriti oluline on see juhtudel, kui vahistatud isik ei ole ainus kahtlustatav kriminaalasjas ning tõenduslikel põhjustel ei ole võimalik eri isikute kriminaalasju eraldi arutada – sellisel juhul on tõkend tagatiseks, et ka kaaskahtlustatavate õigus mõistlikule menetlusajale oleks tagatud.

Seega ei ole vastandatud mitte üksnes isiku põhiõigused versus avalik huvi või isiku erinevad põhiõigused omavahel, vaid ka kahtlustatav A põhiõigused versus kahtlustatav B põhiõigused. Ideaalse tasakaalu saavutamine kõigi eelnimetatute vahel (sisuliselt õige punkti leidmine kolmemõõtmelises õiguslikus ruumis) on keeruline. Siiski on Strasbourgi kohus (edaspidi kohus) tõstnud teiste hulgast esile üht objektiivset faktorit: mõistliku aja „mõistlikkust“ saavad „venitada“ üksnes asjaolud, mis läbivad n-ö erilise hoolikuse (special diligence) testi.

40

Justiitsministeeriumi kohtuhaldustalituse 2007. a analüüs „Võimalused kriminaalkohtumenetluse kulgemise soodustamiseks“.

58

Kohus on möönnud, et mõistliku aja pikkuse juures võib ühest küljest arvestada kriminaalasja mahukusest tulenevat, kuid seejuures tauninud asjaolu, et menetluses esinevad pikad tegevusetuse perioodid 41 . Sama põhimõte kajastub ka KrMS § 130 lõigetes 3 ja 4. Üldine reegel on, et mõistlik aeg vahistamisest isiku kohtu alla andmiseni ei ületaks kuut kuud. Pikem võib see aeg olla üksnes põhjustel, mis ei sõltu menetleja tahtest ja võimetest: kriminaalasi kas eeldab erandlikult suuremat ja seega kestvamat tööd (eriline keerukus ja mahukus) või sõltub menetlusaeg Eesti jurisdiktsioonile mittealluvate ametnike kui peaaegu mõjutamatu faktori tööst (rahvusvaheline koostöö).

Teisisõnu võib öelda, et KrMS §-des 130 ja 275 märgitud tähtajad kannavad kolme läbipõimunud eesmärki:

1. annavad nagu iga teinegi menetlustähtaeg teatud garantii mõistliku menetlusaja saavutamiseks;

2. osutavad punase joonena, millal lõppeb menetleja proportsioneerimisõigus põrkuvate huvide ja õiguste tasakaalustamisel ehk millal isiku õigus vabadusele kaalub üles ülejäänud konkurendid, sõltumata kaasuse üksikasjadest (v.a erandid);

3. annavad kaudselt piirid „erilise hoolikuse“ hindamiseks, kuivõrd kehtestavad eeldusliku tähtaja teatud menetlusfaasi läbimiseks kriminaalasjades, kui puuduvad erandlikud asjaolud.

Teine oluline muudatus on paragrahvi 275 täiendamine lõikega 4, mis näeb ette, et kui kohus on kohtulikul arutamisel valinud tagaotsitavaks kuulutatud isiku või väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi viibiva süüdistatava suhtes tõkendi vahi all pidamine teda küsitlemata, viiakse hiljemalt ülejärgmisel päeval pärast tagaotsitava tabamist või süüdistatava Eestisse toimetamist vahistatu küsitlemiseks kohtuniku juurde.

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt tuleb vahistatu viia „viivitamata“ kohtuniku ette ärakuulamisele (vt Harkmann vs. Eesti, Bergmann vs. Eesti). Eeltoodud garantii tuleneb konventsiooni art 5 lõikest 3. Seejuures ei erista kohus menetlusstaadiume, teisisõnu ei ole vahet, kas isik vahistatakse eeluurimise käigus või kohtuliku menetluse käigus. Igasuguse vahistamise korral on isikul konventsioonist tulenev garantii saada viivitamata kohtuniku poolt ära kuulatud. Kohus on märkinud, et säte ei näe ette erandeid nimetatud nõude kohaldamisest, isegi mitte eelneva kohtuliku sekkumise alustel (nt kohus on koostanud vahistamismääruse). Kohtulik kontroll peab vastama teatud nõuetele, millest üks on kohustus kuulata isik ära. Sellises kaasuses (Harkmann) tõdes kohus, et isiku 15-päevane kinnihoidmine enne kinnipidamise õiguspärasuse läbivaatamist on vastuolus nõudega „viivitamata“. Ka Harkmanni puhul tehti vahistamismäärus kohtuniku poolt kohtuliku menetluse käigus, ilma et isik oleks kohal viibinud.

Kehtiv KrMS ei kohusta kohtuliku menetluse raames vahistatud isikut viivitamata ära kuulama, kuna KrMS § 131 lg-s 4 sätestatu sel juhul ei kohaldu. Nagu eespool kinnitust leidis, ei vasta selline olukord Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt aktsepteeritavatele standarditele, mistõttu on vältimatu seaduse täiendamine kõnealuse lõikega 4.

1.10 Ristküsitluse reeglite korrastamine

Paragrahvi 288 täiendustes on sõnaselgelt seadustatud poolte õigus kasutada ristküsitluse käigus abivahendeid ja esitada tõendeid. Muudatused kärbivad kohtu võimalusi sekkuda ristküsitlusse. Lõike 5 muutmise tulemusena võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel jätta ristküsitluse käigus kõrvale tunnistajale esitatud küsimuse, kui see on lubamatu või asjakohatu. Omal algatusel võib kohus jätta

41

Nt EIK lahendid Estrikh vs. Läti, 2007; Calleja vs. Malta, 2005

59

kõrvale üksnes küsimuse, mis alandab tunnistaja väärikust. Selliselt kahandatakse kohtu aktiivsust ja suurendatakse poolte vastutust. Vrd ka lisanduvat paragrahvi 2862.

Paragrahvi 288 viimases lõikes käsitletakse olukorda, kui tunnistaja keeldub keset ristküsitlust järsku poole küsimusele vastamast (välja arvatud kui küsimus on lubamatu või asjakohatu) – sellisel juhul katkestab kohus ristküsitluse ning otsustab poole taotlusel tunnistaja varasemate ütluste kasutamise tõendina käesoleva seadustiku § 291 lõike 1 punkti 2 alusel (ütluste andmisest keeldumise korral avaldatakse tunnistaja varasemad ütlused), sõltumata ristküsitlusel seni antud ütluste sisust. Käesolevas lõikes nimetatud juhul on katkestatud ristküsitlusel saadud ütlused tõendiks ainult poolte nõusolekul. Sätte eesmärk on leida poolte võrdsuse printsiipi järgiv lahendus juhtudele, kui tunnistaja otsustab anda ütlusi valikuliselt. Ristküsitlust tuleb käsitleda kui tervikprotsessi, kus mõlemal kohtumenetluse poolel on oma õigused, mis peavad olema kasutatavad võrdsel alusel.

Olukorras, kus isik on juba saladuskatte kergitanud, ei ole enam mingit kaitsmisväärset saladust järel, mistõttu ei ole ka õigust ütluste andmisest keelduda. See on eriti aktuaalne olukorras, kus isik küll asub kohtus esmasküsitlusel ütlusi andma, ent teisesküsitlusel ei soovi vastata – sellises olukorras oleks tunnistaja keeldumisõiguse aktsepteerimine sisuliselt poolte ebavõrdne kohtlemine.

Ka USA õiguses tuntakse isikute õigust teatud juhtudel ütlusi mitte anda.42 Nii on üldaktsepteeritavad iseenda mitteinkrimineerimise privileeg, arsti-patsiendi, pihtija-vaimuliku, advokaadi-kliendi, advokaadi töötulemuse, riikliku julgeoleku, ajakirjaniku allika, abikaasade ja vanema-lapse vahelist usaldussuhet kaitsma määratud klauslid, millest suurem osa on välja arendatud kohtupraktikas. Nn privileegi puhul vaadeldakse kahte faktorit: privileegi hoidja ehk isik, kelle kaitseks privileeg on kehtestatud, ja kommunikatsiooni konfidentsiaalsus. USA õiguses otsustab selle üle, kas isik annab ütlusi privileegiga kaitstud ulatuses või mitte, privileegi hoidja (st näiteks kliendi loal võib advokaati sundida ütlusi andma). Samuti ei jõustata privileegi sellisel juhul, kui asjaosalised on ise konfidentsiaalsust tähtsusetuks pidanud – avalikus kohas toimunud jutuajamised ja muu kommunikatsioon, mille asjaolud välistavad konfidentsiaalsuse, ei ole privileegiga kaitstud.43 Viimase piirangu põhjenduseks on asjaolu, et puudub konfidentsiaalsus, mida privileegiga kaitsta. Kui tunnistaja kohtus põhjendab privileegiga oma keeldumist küsimusele vastamisest, teebki kohus harilikult iga küsimuse puhul eraldi kindlaks, kas privileeg eksisteerib. Kui kohus leiab, et privileeg ei eksisteeri, nõutakse tunnistajalt vastust küsimusele. Samamoodi, kui tunnistaja annab ütlusi esmasküsitlusel, loetakse, et ta on oma privileegist loobunud ning seetõttu tuleb tal ka teisesküsitlusel küsimustele vastata.

Norra kriminaalmenetluse seadustiku §-s 119 on samuti sätestatud, et ilma privileegi hoidja loata ei tohi ametisaladust hoidma kohustatud isik kohtus ametisaladusega kaetud informatsiooni avaldada. Samuti on ütluste andmisest keeldumise õigus isikul siis, kui ta oma ütlustega inkrimineeriks oma lähedasi (§ 122). Ameti tõttu ütluste andmisest keelduma õigustatud isik ei saa ütluste andmisest keelduda, kui ütlusi nõuab süüdistatav. Norra kriminaalmenetluse seadustiku § 127 kohaselt võib isik, kes on hoolimata oma õigusest ütlusi mitte anda asunud siiski neid andma, igal ajal ütluste andmise lõpetada, viidates oma õigusele.

Seadustikku lisandub paragrahv 2881. Kuivõrd ristküsitlus on Eesti menetlusõigusesse üle võetud common law traditsioonidest, siis on selle muudatuse eesmärk likvideerida mitmed märkimisväärsed puudujäägid, mis senist ristküsitluse regulatsiooni anglo-ameerika vastavatest reeglitest eristavad. Muudatuste tulemusel on võimalik suunavaid küsimusi esitada juhul, kui pooled on sellega nõus (kusjuures küsimust kõrvale jätta võib kohus – nagu võistlevale menetluse kohane – vaid poole taotlusel), suunavaid küsimusi võib esitada esmasküsitlusel vaenulikult meelestatud, tõtt varjavale või vastamisest kõrvale hoiduvale tunnistajale; samuti võib suunavaid küsimusi esitada kohtu loal

42

Ing privilege 43

Vt Rothstein, op. cit. lk 185...187.

60

vaidlustamata asjaolude kohta, sissejuhatuseks või isikule, kellel on raske mittesuunavast küsimusest aru saada vanuse, tervise, mälu või keeleoskuse tõttu.

Muudatuste kujundamisel võeti arvesse kahte common law süsteemi eeskuju: Ameerika Ühendriikide (FRE) traditsioonilisemat ja Uus-Meremaa värskemat (The Evidence Act 2006).

FRE ristküsitluse korda reguleeriva § 601 punkt c „Suunavad küsimused“ sätestab: „Suunavaid küsimusi ei peaks kasutama (should not be used) tunnistaja esmasküsitlusel, välja arvatud kui see on vajalik tunnistaja ütluste paremaks edasiarendamiseks (develop). Ristküsitlusel (meie mõistes: teisesküsitlusel) tuleks suunavaid küsimusi reeglina lubada. Kui pool kutsub välja vaenuliku tunnistaja, vastaspoole (adverse party) või tunnistaja, kes on vastaspoolega samastatav, võib viia küsitlemist läbi suunavate küsimuste alusel.“

FRE selgitused44 märgivad ulatuslikule õiguskirjandusele (eeskätt klassikalisele Wigmore’i õpikule) viidates, et hoolimata üldpõhimõttest käsitleb kohtupraktika traditsiooniliste juhtudena, mil suunavad küsimused on lubatud, järgmisi tunnistajaid: „vaenulik, vastakas või erapoolik tunnistaja, lapstunnistaja või suhtlusprobleemidega täiskasvanu, ammendatud mäluga tunnistaja ning sissejuhatavad küsimused, milles pole vaidlust.“ USA õpik “Trial Evidence“ märgib täpsemalt: „Sõna „ei peaks“ tähistab eelistust, mitte käsku. Seega on kohtunikel ulatuslik diskretsiooniõigus, kui nad otsustavad, kas suunavaid küsimusi lubada.“45

Samas selgitatakse, et „reegel sisaldab avatud loetelu eranditest./…/ Suunavaid küsimusi võib kasutada, kui pool kutsub välja vaenuliku tunnistaja, vastaspoole või vastaspoole huvisid jagava tunnistaja (a witness identified with an averse party). Kõnealune erandite kategooria sisaldab vastaspoole palgalisi, abikaasat, lapsi, vanemaid või teisi isikuid, kellel on vastaspoolega piisavalt lähedane suhe, et erapoolikus on mõistlikult eeldatav. Kuigi otseselt küll FRE 611(c) ei nimeta, on sellisteks eranditeks, kelle puhul mittesuunavate asemel on eelistatud suunavad küsimused, isikud, kellel on raskusi mittesuunavatele küsimustele vastamisega või neist arusaamisega. Sellisteks loetakse noori, vanu, kehva mäluga, keeleprobleemidega, vaimse puudega, hirmunud ja tõrksaid (reluctant) tunnistajaid. Lisaks on üldtunnustatud, et suunamine on lubatud ka sissejuhatavates ja mittevaieldavates küsimustes (preliminary or undisputed matters). Kohtujuristidel on tavapäraselt lubatud esitada suunavaid küsimusi, kui nad juhatavad sellega sisse tõendit või seavad kahtluse alla tunnistaja varasema vastuolulise väite./…/ Kui suunavad küsimused on kohased, nagu näiteks väga noorte või vaimse puudega tunnistajate puhul, siis on tavapärane protseduur selline, et esmasküsitleja küsib kohtult luba suunata. /…/ Kuigi suunavad küsimused on harva apellatsiooni aluseks, on vastuväited suunavatele küsimustele kohtuistungil tavalised. Kui vastuväiteid esitatakse sissejuhatavatele või mittevaieldavatele asjaoludele, kohtlevad kohtunikud ja kohtud neid tavaliselt kui tüütut ajaraiskamist (annoyance).“

Nagu eelnevast näha, käsitletakse USA-s vaenuliku tunnistajana ja lubatakse suunata isikut, kes oma vastalisust kohtuistungil ei pruugigi demonstreerida, vaid on „vaenulik“ üksnes eelduslikult, seose tõttu süüdistatavaga. Eelnõus sisalduv muudatusettepanek ei ole olemuselt siiski nii kardinaalne, vaid sarnaneb pigem Uus-Meremaa tõendusreeglitega, mida võib pidada common law maadest kõige värskemateks, kuna neid redigeeriti 2006. a.46 Uus-Meremaa tõendusreeglite § 4.21 sisaldab juba konkreetsemat vaenuliku tunnistaja mõistet: „Tunnistaja on vaenulik, kui ta: a) on või paistab olevat ebausaldusväärne, andes teda väljakutsunud poolele viimasele ebasoodsaid ütlusi asjaolude kohta, millest ta peaks eelduste kohaselt olema teadlik; või b) annab enda varasemate väidete suhtes vastuolulisi ütlusi viisil, millest ilmneb või paistab ilmnevat soov tunnistaja välja kutsunud poolele mitte

44

http://www.law.cornell.edu/rules/fre/ACRule611.htm 45

Trial Evidence. 3rd Edition Th. Mauet. W. Wolfson. Aspen Publishers. New York. 2005, lk 69 46

The Evidence Act 2006: Act and Analysis. Brookers Ltd. Wellington. 2007

61

kaasa aidata, või c) keeldub küsimustele vastamast või varjab tahtlikult tõendeid.“ Paragrahvi 89 lg 1 sätestab, millal võib suunavaid küsimusi esitada esmasküsitlusel ja uuel küsitlusringil pärast teisesküsitlust: „Menetluses ei või esmasküsitlusel või uuel küsitlusel (re-examination) tunnistajale suunavaid küsimusi esitada, välja arvatud kui: a) küsimus puudutab sissejuhatavaid või vaidlustamata asjaolusid (introductory or undisputed matters) või b) küsimus esitatakse poolte nõusolekul või c) kohtunik, kasutades diskretsiooni, loeb küsimuse lubatavaks.“ Paragrahvi kommentaarides on märgitud: „Tulenevalt § 89 lg 1 punktist c võib kohus lubada suunavaid küsimusi, kui need aitavad poolel esmasküsitleda väga noort isikut, inglise keelt halvasti oskavat inimest või kedagi, kes on ebatavaliselt uje või madala intellektiga.“

Eelnev demonstreerib selgelt, et kõnesolev muudatus likvideerib olulise lünga Eesti võistleva menetluse reeglistikus, mis seni vaid aimamisi ja äärmiselt lihtsustatud kujul ristküsitlust jäljendab.

Arvestades kohtumenetluse võistlevuse printsiipi ning vajadust viia menetlus läbi kontsentreeritult ja asjalikkusele orienteeritult, sätestatakse ka, et ristküsitluses on aktiivne roll üksnes prokuröril ja kaitsjal, välja arvatud kui tegu on kannatanu, tsiviilkostja, kolmanda isiku või süüdistatava kutsutud tunnistajaga. Kohus võib lubada viimati nimetatutel sekkuda ristküsitlusse vaid erandjuhul. Praeguses menetluses oli nimetatute roll ristküsitluses ebamäärane, eeskätt arvestades ristküsitluse keerukat ülesehitust.

1.11 Tunnistaja ütlused kohtus ja väljaspool kohut

Allpool kirjeldatud sätetes on püütud võimalikult konstruktiivselt ühildada võistleva kohtumenetluse tõendusreegleid (mis põhineb hearsay ehk kuulduse kontseptsioonil) Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga (säilitades seejuures kohtu poolt soovitavad garantiid) ning teha seda nii, et tulemus oleks siiski paigutatav kehtiva seadustiku raamistikku. Eelnõu koostamisel on arvestatud asjaolu, et Anglo-Ameerika tõendusreeglid, olles küll teatud mõttes üks tervik, on kohati Eesti juristile raskesti omaksvõetavad.

Erinevustest hoolimata on nii common law õigussüsteemil kui Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas konventsiooni kohaldamisel üks ühine põhimõte: Kaitsel/süüdistataval peab olema võimalus küsitleda või lasta küsitleda süüdistuse tunnistajaid. Nagu allpoolgi kinnitust leiab, ei ole ega saagi konfrontatsiooniõigus olla absoluutne. Nagu Anglo-Ameerikas nii ka Mandri-Euroopas on enesestmõistetavalt erandina kasutatavad näiteks surnud isikute kohtuvälised ütlused, kui nendes kahtlemiseks puudub alus. See on ennekõike tingitud sellest, et kriminaalmenetluse üks eesmärke on tõe tuvastamine

Mandri-Euroopasse jõudis see konfrontatsiooniklausel tõsiseltvõetavana 1950. aastal, kui ta kanti Euroopa inimõiguste konventsiooni ühe õiglase kohtumõistmise garantiina. 1970-ndate lõpus olid Strasbourgis arutusel esimesed artikli 6 lõike 3 punkti d teemalised kohtuasjad, kuid tõsisem õiguslik arutelu kuulduste ja konfrontatsiooni üle algas alles kümmekonna aasta pärast.

Konventsiooni artiklist 6 tuleneb järgmine:

„3. Igal kuriteos süüdistataval on vähemalt järgmised õigused: /…/ (d) küsitleda (examine) ise või lasta küsitleda süüdistuse tunnistajaid, saavutada omapoolsete tunnistajate kohalekutsumine ja nende küsitlemine süüdistuse tunnistajatega võrdsetel tingimustel.“

Siin on oluline silmas pidada viit asjaolu:

62

1. Konventsiooni kontekstis ei ole oluline, et tunnistaja küsitlemine toimuks just ristküsitlusena – peaasi, et see toimuks süüdistatava huvides.

2. Ei ole määratud, millal küsitlemine peab toimuma: kas kohtus või enne seda.

3. Piisab, kui küsitleb süüdistatava advokaat – tegemist ei ole süüdistatava isikliku konfrontatsiooniõigusega (confront), nagu näeb ette USA põhiseaduse 6. parandus; ka ei välista see reegel, et küsitlejaks on hoopis kohus.

4. Küsitlemine on õigus – selle kasutamise või kasutamata jätmise eest vastutab kaitsja.

5. Kõnealused õigused peavad olema süüdistatavale tagatud üksnes niivõrd, kuivõrd need on tagatud süüdistajale (s.o kui miski on võimatu süüdistajale, ei eelda konventsioon, et see peab olema võimalik süüdistatavale) – equality of arms ehk vahendite võrdsuse printsiip.

Paragrahvi 289 muudetakse ning selles nähakse ette, et tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks võib pool ristküsitluse käigus avaldada tunnistaja varem antud ütluse või muu tõendi, mis sisaldab või annab edasi tunnistaja varasemat väidet, kui see on vastuolus ristküsitlusel antud ütlustega, olenemata sellest, kas avaldatud dokumenti on lubatud tõendina esitada. Nimetatud ütlusi või muid tõendeid võib avaldada, kui tunnistajat on ristküsitletud vastavate tõendamiseseme asjaolude kohta. Pärast varasema vastuolulise ütluse või muu tõendi avaldamist tuleb tunnistajat ristküsitleda nii vastuoluliste väidete sisu kui nende esitamise asjaolude kohta.

Kui tunnistaja on varem tõendamiseseme asjaolu kohta esitanud vastuolulise väite teisele isikule, kes ei ole menetleja, siis kuulatakse nimetatud isik tunnistajana üle. Tunnistaja ristküsitlemisel pööratakse tähelepanu vastuolulise väite esitamise asjaoludele. Kohus lubab tunnistaja varasemate vastuolulisi ütlusi või varasemat vastuolulist väidet sisaldava muu tõendi esitada tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks vaid juhul, kui see ei kahjustaks ebaõiglaselt kohtumenetluse poole huve ja kui on alus arvata, et varasemad ütlused on usaldusväärsed.

Lisatud paragrahv 289 1 sätestab tunnistaja võimalused mälu värskendamisel ristküsitluse käigus. Mälu värskendamise otstarbel kasutatavat dokumenti või eset on teistel kohtumenetluse pooltel õigus näha enne, kui seda tunnistaja mälu värskendamiseks kasutatakse, ning kohus võib keelata mälu värskendamise, kui mälu värskendamiseks kasutatav on ülemäära sisendav.

Tunnistaja varasemad ütlused või tunnistaja väiteid sisaldav muu dokument on erandjuhul lubatavad ka tõendina, kui tunnistaja kinnitab, et nendes avaldatu vastab tõele ning varasemad ütlused on kas deponeeritud või ülekuulamisprotokoll või dokument puudutab menetletava kuriteoga tunnistajale tekitatud kahju, see koostati vahetult pärast kuriteo toimepanemist ning on alust arvata, et isik mäletas vastavaid asjaolusid dokumendi koostamise ajal oluliselt paremini kui kohtumenetluse käigus.

Muudetud § 289 ja uus § 2891 annavad käitumisjuhised tõendite kasutamiseks ja tunnistaja kohtlemiseks, kui tunnistaja vastavalt kas annab varasemaga võrreldes vastuolulisi ütlusi või ei mäleta.

Kuna tõendiallikas on kohtus ning süüdistataval on võimalus tema usaldusväärsust kohtu jaoks kahtluse alla seada ja muul viisil kontrollida, ei ohusta see situatsioon konventsiooni artikli 6 lg 3 p d objektiks olevaid õigusi ning seega on vähe põhjuseid, millele tuginedes peaks asja puudutavat informatsiooni kohtust kõrvale hoidma, takistades seeläbi kohtul tõe tuvastamist informeeritult.

Kuivõrd anglo-ameerika võistleva menetluse reeglite kohaselt kuuluvad kohtueelses menetluses antud ütlused samamoodi kuulduste ehk hearsay hulka nagu muudel asjaoludel kolmandatele isikute

63

tehtud avaldused, siis alljärgnevalt käsitletakse lühidalt mõne võistleva menetluse algupäramaa vastavaid reegleid, kinnitamaks, et kohtueelsete ütluste kasutamine ülekuulatava viibimisel tunnistajapingis on kooskõlas ka anglo-ameerika tavadega:

Inglismaal kehtiv CJA 2003 sätestab järgmist:

„§ 119. Vastuolulised ütlused

Kui isik annab kriminaalmenetluses suulise tõendina ütlusi ja 1) võtab omaks varasema vastuolulise väite esitamise või 2) tema varasem vastuoluline väide leiab tõendamist 1865. a kriminaalmenetluse seaduse § 3, 4 või 5 kohaselt (s.o põhimõtteliselt– ristküsitluse käigus), on väide tõendina lubatav selles väidetu osas samal määral, nagu oleks lubatav suuline tõend.

Kui kriminaalmenetluses leiab vastavalt § 124 lg 2 punktile c (s.o tunnistaja usaldusväärsuse kontrolli käigus) tõendamist vastuoluline väide, on väide tõendina kasutatav selles väidetu osas samal määral, nagu oleks lubatav suuline tõend sama isiku poolt antuna.“

Sama seaduse § 120 näeb ette: „Kui isik on kutsutud tunnistajaks kohtusse ning tema varasemad ütlused esitatakse kohtule selleks, et lükata ümber väited, nagu oleks tunnistaja kohtus antavad ütlused fabritseeritud, siis on varasemad ütlused lubatavad tõendid oma sisu osas täpselt samade asjaolude ulatuses, milles oleks lubatavad sama isiku kohtus antud ütlused. Kui isik on kutsutud tunnistajaks kohtusse, siis on tema suuliste ütlustega samaväärses ulatuses lubatavaks sisuliseks tõendiks tema dokumenteeritud väited, kui ta kasutab vastavat dokumenti mälu värskendamiseks, teda ristküsitletakse selle dokumendi osas ning dokument lisatakse tõendite hulka.“ Säte lisab: „Kohtusse kutsutud tunnistaja varasem väide on sisulise tõendina lubatud ka siis, kui tunnistaja kinnitab kohtus, et väite tegemise ajal oli ta veendunud, et räägib tõtt ning esineb vähemalt üks järgmistest tingimustest:

1) väide kirjeldab isikut, asja või kohta;

2) tunnistaja avaldas öeldu ajahetkel, mil väite sisuks olevad asjaolud olid ta mälus värsked, kuid enam ta neid suuliste ütluste andmise jaoks piisavalt ei mäleta ning seda ei saaks mõistlik inimene temalt eeldadagi;

3) tunnistaja väidab, et ta kannatas kohtus arutamisel oleva kuriteo tõttu, varasem väide seisneb tema kaebuses seoses nimetatud teoga (olenemata sellest, kas ametiisikule või mitte); ta väljendas oma kaebust viivitamata pärast väidetavat tegu; kaebus ei tulenenud ähvardustest ega lubadusest. Sellisel juhul peab tunnistaja enne varasemate ütluste tõendina esitamist andma kohtus ka suulise ütluse samade asjaolude kohta.“

Mälu värskendamist reguleerib CJA2003 § 139: „Kohtuistungil suulisi ütlusi andev isik võib igal hetkel värskendada oma mälu dokumendi abil, mille ta ise on varem kas koostanud või kinnitanud, kui ta kinnitab, et kõnealune dokument kajastab tema mälestusi selles sisalduvate faktide kohta nii, nagu ta tol ajal neid mäletas, ning siis mäletas ta neid asjaolusid paremini kui kohtus ütlusi andes. Kui isik on varem andnud kriminaalmenetluse jooksul ütlusi ja need on audiosalvestatud, salvestisest on tehtud üleskirjutus ja isiku mälu oli tollal oluliselt parem, siis võib ta ütluste andmise ajal igal hetkel värskendada oma mälu kõnealuse üleskirjutuse toel.

CJA2003 §-d 137 ja 138 käsitlevad videosalvestist kui tõendit ja lubavad raskemate kuritegude puhul tunnistajal, kes annab ütlusi kuriteosündmuse vahetu tajumise kohta, viidata oma varasematele ütlustele, mis ta andis parema mälu korral ja mis videosalvestati, ning nendel ütlustel on sama kaalu nagu tema kohtus antud ütlustel; videosalvestis lisatakse kohtu korraldusel tõendite hulka ja see

64

mängitakse kohtus ette. Videosalvestis ei ole ülaltoodud viisil tõendina kasutatav, kui ütluste andjaks on kohtualune või kui kohus pole veendunud, et videosalvestuse ajal mäletas isik paremini või et videosalvestise kasutamine tõendina oleks õigusemõistmise huvides. Viimast hinnates arvestab kohus nii salvestuse tegemisest möödunud ajavahemikku kui ka tunnistaja usaldusväärsust puudutavaid asjaolusid, salvestuse kvaliteeti ning tunnistaja enda hinnangut sellele, kas tõendina peaks eelistama tema vahetuid ütlusi.

FRE § 801 p d Ameerika Ühendriikides näeb ette, et tunnistaja varasem väide ei ole kuuldus, kui tunnistaja on kohtuistungil ja teda saab väite kohta ristküsitleda ning (A) varasem väide, mis esitati vande all kohtuistungil või muus sellises menetluses või deponeerimisel, on vastuolus kohtus antud tunnistusega või (B) varasem väide on kooskõlas tunnistaja kohtus antavate ütlustega ning esitatakse tõendiks, et lükata ümber väide, nagu oleks tunnistaja kohtulikud ütlused fabritseeritud, või (C) varasem väide seisneb isikutuvastuses.

§ 803 lisab, et kui tunnistaja on kohtus olemas, siis on kuulduste-erandiks tema talletatud meenutus (recorded recollection) – üleskirjutus või muu talletus, mis puudutab asjaolusid, mida tunnistaja kunagi teadis, aga mida ta istungi ajal enam korrektselt ei mäleta; kinnitust peab leidma, et tunnistaja mälu oli tollal värskem. Kui selline talletus lubatakse tõendiks, võib selle lugeda tõendina ette (read into evidence), kuid asitõendina võib seda asja juurde võtta vaid vastaspoole taotlusel.

Paragrahv 291 , mis seni on pealkirjastatud „Kohtueelses menetluses tunnistaja antud ütluste avaldamine kohtumenetluses“, muudetakse. Paragrahv pealkirjastatakse: „Tunnistaja varasemad ütlused ja väited kohtus ristküsitlemise võimaluseta“. Uue pakutava regulatsiooni kohaselt võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel lubada tunnistaja poolt varem antud ütluse või muu tõendi esitamise, mis sisaldab või annab edasi tunnistaja väiteid, kui tunnistaja: 1) on surnud;

2) keeldub kohtulikul uurimisel ütlusi andmast;

3) ei ole võimeline ütlusi andma oma terviseseisundi tõttu;

4) asukohta ei ole suudetud hoolimata mõistlikest pingutustest kindlaks teha;

5) ei saa kohtusse ilmuda muu takistuse tõttu, mis on kõrvaldamatu või mille kõrvaldamise kulud oleksid ebaproportsionaalselt suured, ning taotluse esitanud pool on teinud kõik mõistlikud pingutused tema kohtusse toimetamiseks.

Eelloetletud juhtudel lubab kohus tõendina esitada varasemaid ütlusi vaidluseta, kui ütlused on deponeeritud seadustiku §-s 691 sätestatud korras (s.o deponeeritud). Punktides 1–3 sätestatud juhtudel võib kohus erandina lubada isiku varasemate deponeerimata ütluste või isiku väiteid sisaldava muu tõendi esitamise, kui täidetud on järgmised tingimused:

1) ütluste andmise või väidete esitamise asjaolud ning tunnistaja isik ei anna alust kahelda ütluste usaldusväärsuses;

2) kohtumenetluse pool on taotlenud ütluste kasutamist tõendina kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaolu tõendamiseks ja

3) tõendi taotleja vastaspoolel on küllaldane võimalus esitada neile ütlustele vastuväiteid.

65

Samuti nähakse ette, et kui tunnistaja on esitanud tõendamiseseme asjaolusid muule isikule, siis kuulatakse nimetatud isik selles osas poole taotlusel, kohtu loal ja käesolevas paragrahvis loetletud alustel üle tunnistajana.

Seega sätestab paragrahv, millistel tingimustel on kohtumenetluses tõendiks tunnistaja varasemad ütlused, kui tunnistajat ei saa nende kohta kohtus ristküsitleda. Kuna tegemist on sättega, mis rohkem või vähem piirab süüdistatava õigust tunnistajat küsitleda või lasta küsitleda süüdistusega võrdsetel alustel (konventsiooni art 6(3)d), siis eelnes § 291 uuel kujul esitamisele põhjalik Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) seisukohtade analüüs.

Üheks eeskujuks sätete kujundamisel on Inglismaa CJA2003. Nimetatud seadusest tuleneva regulatsiooni eeskujuks seadmist tuleb põhjendada ennekõike asjaoluga, et kui ühest küljest on tegemist võistleva menetlusega riikide kõige algupärasema ja kogenuma esindajaga, siis teisest küljest on nende tõendusreeglid pärast 2003. a ühed värskemad nii Euroopas kui common law maade hulgas. Oluline on eeskätt see, et seadusemuudatustele eelnenud analüüsiperioodi 1996–2003 jooksul kõrvutati EIK praktikat Inglismaa kohaliku reaalsuse ja common law tõendusreeglitega ning selle tulemusel saavutati tõendamisnormid, mis on kooskõlas mõlema paradigmaga.

Paragrahvi 291 lõige 1 loetleb tunnistaja puudumise põhjused, mille esinemisel saab üldse kõne alla tulla kohtueelsete ütluste tõendina kasutamine. Nimetatud juhtumid saavad olla vaid erandid tulenevalt vahetu uurimise printsiibist ja põhimõttest, mida võistleva menetluse traditsioonis nimetatakse best evidence rule (kohtus tuleb asjaolu tõendamiseks kasutada vaid võimalikku parimat tõendit – s.o kui isiku vahetu küsitlemine on vähegi võimalik ja mõistlik, tuleb seda eelistada kohtuvälistele ütlustele). Senised alused on jäänud põhiolemuselt samaks, kuid konkreetsuse huvides on tehtud sõnalisi täpsustusi.

Selleks et kohtueelsete ütluste kasutamisel oleks järgitud võimalikult hästi kaitseõigust, eeskätt õigust tunnistajat küsitleda, on seatud täiendavad tingimused.

Lõige 2 võimaldab kasutada tõendina isiku varasemaid deponeeritud ütlusi.

Lõige 3 võimaldab aluste 1–3 esinemisel (s.o mitte siis, kui tunnistaja ilmumist takistab muu asjaolu kui surm, terviseseisund või õigus ütlusi mitte anda) erandjuhul kohtu loal kasutada ka varasemasid deponeerimata ütlusi, kui need vastavad sättes loetletud tingimustele, sh on usaldusväärsed.

Kasutusele on võetud Eesti senisele menetlusõigusele võõras, kuid traditsioonilise võistleva menetluse tõendusreeglitest lahutamatu põhimõte: tõendina võib sellisel juhul kasutada ka teise isiku ütlusi, kui need sisaldavad tunnistaja poolt edasiräägitud tõendamiseseme asjaolusid.

EIK lahenditest nähtub, et kohtueelses menetluses kogutud ütluste avaldamine ja tõendina kasutamine peaks olema lubatud kahel alljärgneval juhul:

A. Süüdistatavale antakse kas ülekuulamise ajal või hiljem adekvaatne võimalus kontrollida ja küsitleda tema vastu ütlusi andvat tunnistajat.

või

B. Süüdistataval ei ole võimalust nimetatud tunnistajat küsitleda, kuid süüdistusel on ka teisi kokkulangevaid tõendeid, soovitavalt otseseid (vt Asch vs. Austria (1991); Unterpertinger vs. Austria (1986) allpool); kui tegemist on kadunud tunnistajaga, peab olema riik teinud vajalikke samme tema kohtusse toimetamiseks; selliseid ütlusi tuleb kohelda erilise hoolikusega ning süüdimõistev otsus ei tohi tugineda neile ütlustele otsustaval määral.

66

EIK on leidnud, et art 6 lõike3 punkti d kohane aus kohtumenetlus ei leidnud aset näiteks palju tsiteeritud lahendites: Unterpertinger vs. Austria, Kostovski vs. Holland, Windisch vs. Austria, Delta vs. Prantsusmaa, Lüdi vs. Šveits, Saidi vs. Prantsusmaa, Van Mechelen vs. Holland, PS vs. Saksamaa ja Luca vs. Itaalia. Kõigil neil juhtumitel olid kohtuvälised ütlused, mida kaitse kohtus kontrollida ei saanud, ainsad või peamised tõendid, millel baseerus süüdimõistev kohtuotsus. Seevastu kohtuasjades – Isgro vs. Itaalia, Asch vs. Austria, Artner vs. Austria, Doorson vs. Holland, SN vs. Rootsi ja Laukkanen vs. Soome – leidis kohus, et hoolimata tunnistaja kohtus küsitlemise mittevõimaldamisest, vastas kohtumenetlus tervikuna fair trial’i reeglitele. Üldiselt on siin tegemist olnud juhtumitega, kus vaidlustatud tõendi kõrval oli veel piisavalt teisigi olulisi süüstavaid tõendeid. Erandiks on SN vs. Rootsi, kus tegelikult olidki eeluurimisel ülekuulatud 10-aastase lapse ütlused peamisteks tõenditeks (samast otsusest pikemalt haavatavate tunnistajate peatükis).

Mis puudutab tunnistajaid, keda ei ole olnud võimalik esitada süüdistatavale või kaitsjale küsitlemiseks, siis kohus meenutab, et art 6 lõige 1 koosmõjus art 6 lõikega 3 kohustab liikmesriiki astuma konkreetseid samme (take positive steps), võimaldamaks süüdistataval küsitleda või lasta küsitleda tema vastu ütlusi andvaid tunnistajaid (Sadak jt vs. Türgi, 2001). Siiski impossibilium nulla est obligatio (võimatut ei saa kohustuseks panna): kui pädevaid organeid ei saa süüdistada hoolimatult vähestes pingutustes (lack of diligence in their efforts) süüdistatavale küsitlemisvõimaluse tagamisel, siis ei tingi tunnistajate kättesaamatus veel süüdistusmenetluse lõpetamist ( Artner vs. Austria, 1992; Scheper vs. Holland 2005; Mayali vs. Prantsusmaa 2005; Haas vs. Saksamaa 2005). Tõendeid, mis on saadud tingimustel, mis ei suuda konventsiooni poolt nõutaval määral kaitseõigust tagada , tuleb kohelda erilise hoolikusega (extreme care) (Visser vs. Holland). Mingil juhul ei tohi kohtualuse süüdimõistmine põhineda ainuüksi sellise tunnistaja ütlustel

Kuigi konfrontatsiooniõigus on kajastatud konventsiooni art 6 lõike 3 punktis d, viitab EIK ütluste avaldamist puudutavates lahendites alati ka art 6 lõikele 1 („Igaühel on oma tsiviilõiguste ja -kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele (fair trial) mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud õigusemõistmise volitustega institutsioonis. Kohtuotsus kuulutatakse välja avalikult, kuid ajakirjanikke ja üldsust võidakse demokraatlikus ühiskonnas eemaldada kas kogu või osast protsessist kõlbluse, avaliku korra või riigi julgeoleku huvides või kui seda nõuavad alaealise huvid või osapoolte eraelu kaitse või erilistel asjaoludel, kus avalikkus võib kahjustada õigusemõistmise huve, ulatuses, mis on kohtu arvates vältimatult vajalik (strictly necessary)“). Seega lahendab kohus hearsay-kaasuseid alati ausa kohtupidamise põhimõtete üldises kontekstis.

Kohus on öelnud Sporrong ja Lonnroth vs. Rootsi lahendis (1983), et konventsiooni üks olemuslikke jooni on otsida õiglast tasakaalu isiku õiguste kaitse ja ühiskonna laiemate huvide vahel. Kuigi konventsioonis sõna „proportsionaalsus“ ei kasutata, on siin tegemist nn proportsionaalsuse printsiibiga. Inimõiguste kohtu otsustes väljendub see põhimõte tihti sõnadena: „vältimatult vajalik“ (kuigi sõna-sõnalt kohaldub see konventsiooni artiklis 6 vaid kohtumenetluse avalikkusele), viitena fair trial’ile, vajadusena tasakaalustada erinevaid konventsiooniga kaitstavaid õigusi ning kaitseõiguse piiramisele vastukaalu leidmisena menetlusreeglite näol.

Lubatavad on vaid sellised kaitseõigust piiravad meetodid, mis on vältimatult vajalikud. (PS vs. Saksamaa (2002))

Doorson vs. Holland (1996): „Artikkel 6 ei nõua tõepoolest otsesõnu arvestamist kannatanute õigustega laiemas mõttes ega ütlusi andvate kannatanute õigustega kitsamas mõttes. Küll aga võivad olla ohus nende elu, vabadus, turvalisus või muud konventsiooni artiklis 8 sätestatud huvid. Sellised tunnistajate ja kannatanute õigused on seega põhimõtteliselt kaitstavad teiste konventsiooni sisuliste sätetega, mis osutab sellele, et liikmesriigid peaks viima oma kriminaalmenetlusi läbi selliselt, et nimetatud huvid ei satuks põhjendamatusse ohtu. Eelnevat arvestades nõuab ausa kohtumõistmise

67

põhimõte, et vastavatel juhtudel tasakaalustataks kaitsehuvid tunnistama kutsutud kannatanute huvidega.“

Van Mechelen jt vs. Holland (1997): „Tunnistajate Y.15 ja Y.16 jätkuv anonüümsus põhjustas kaitsele selliseid raskusi, mida kriminaalmenetlus ei peaks tavaliselt kaasa tooma. Sellest hoolimata ei pruugi olla tegemist art 6 lg 1 rikkumisega koosmõjus art 6 lg 3 punktiga d, kui leiab kinnitust, et piirangutele, mis kaitsele seati, oli vastukaal menetlusreeglite näol, mida kriminaalmenetlust läbiviivate asutused pidid järgima47.“

Rowe ja Davis vs. UK (2000) asjas möönab kohus, et igas kriminaalmenetluses võivad esineda konkureerivad huvid (competing interests), nagu riiklik julgeolek, vajadus kaitsta tunnistajaid kättemaksu eest või hoida saladuses politsei uurimismeetodeid – nende huvide kaalukust tuleb võrrelda süüdistatava kaitseõiguse vajadustega ning siis võib osutuda vajalikuks jätta teatud tõendid kaitsjale avaldamata, kaitsmaks kolmandate isikute inimõigusi või olulist avalikku huvi (an important public interest). Siiski on art 6 lg 1 kohaselt lubatavad vaid sellised kaitseõigust piiravad meetodid, mis on vältimatult vajalikud ning endiselt peavad kaitseõiguse piiramist balansseerima menetlusreeglid.

Võistlevas kohtumenetluses peab eeskätt tõendite kasutamisel valitsema vahendite võrdsus.

Klimentyev vs. Venemaa (2007) kaasuses on kohus rõhutanud, et vastavalt vahendite võrdsuse printsiibile, mis on osa laiemast ausa kohtupidamise põhimõttest, peab andma igale menetluspoolele mõistlikus ulatuses võimaluse esitada oma seisukohad tingimustel, mis ei ole oluliselt viletsamad kui tema vastaspoolel48.

V. vs. Soome (2007): „Ausa kohtupidamise üks põhilisi aspekte on see, et kriminaalmenetlus, sealhulgas protseduurireeglite elemendid, oleks võistlev (adversarial) ning et süüdistuse ja kaitse vahendid oleksid võrdsed. Õigus võistlevale kohtumenetlusele tähendab kriminaalasjas seda, et prokuratuuril ja kaitsjal oleks võimalik olla informeeritud ja avaldada arvamust vastaspoole esitatud seisukohtade ja tõendite kohta49 (Brandstetter vs. Austria, 1991). Lisaks nõuab art 6 lg 1, et prokuratuur teeks kaitsele kättesaadavaks (disclose) kõik oma valduses olevad asitõendid – nii õigustavad kui süüstavad. /…/ Siiski ei ole asjassepuutuvate tõendite avaldamine absoluutne kohustus. Igas kriminaalmenetluses võivad esineda konkureerivad huvid /…/, mida peab kaalult kõrvutama süüdistatava kaitseõigusega (Doorson vs. Holland) 1996, Reports 1996-II, lk 470, § 70). Mõnes asjas võib osutuda vajalikuks kaitse eest teatud materjalide varjamine, kaitsmaks kolmanda isiku põhiõigusi või tagamaks olulist avalikku huvi. Siiski on lubatavad vaid sellised kaitseõigust piiravad meetodid, mis on art 6 lg 1 kohaselt vältimatult vajalikud /…/. Ausa kohtupidamise tagamiseks peavad kõik kaitseõigust piiravad takistused (difficulties) olema piisavalt tasakaalustatud menetlusreeglitega, mida menetlusorganid järgivad (Doorson; Van Mechelen jt).

Küsitlemisvõimalus peab olema küllaldane ja nõuetekohane (adequate and proper). Viimaste tingimuste olemust on EIK oma otsustes teatud määral ka avanud, leides, et vähemalt järgmistel juhtudel on küsitlusõiguse tagamise määr olnud konventsiooniga kooskõlas:

Süüdimõistev kohtuotsus tugines peamiselt tunnistaja poolt eeluurimisel antud ütlustele, keda kohtusse ei suudetud saada, kuid oli vastastatud eeluurimisel kahtlustatavaga (Isgro vs. Itaalia; 1991)

47

„…the handicaps under which the defence laboured were sufficiently counterbalanced by the procedures followed by the judicial

authorities.“ 48

„… a reasonable opportunity to present his case under conditions that do not place him at a substantial disadvantage vis-à-vis his

oponent.“ 49

„…the opportunity to have knowledge of and comment on the observations filed and the evidence adduced by the other party…“

68

Tunnistaja kuulati eeluurimisel korduvalt üle, kuid kohtu ajaks ei suudetud teda enam leida; kohus rahuldus sellega, leides, et küllap tunnistaja kardab. Kohtus avaldati tõendina tema ütlused, mis ta oli andnud nii enne kui pärast vastastamist kahtlustatavana. Inimõiguste kohus leiab, et ausa kohtumõistmise põhimõtteid ei ole rikutud järgmistel põhjustel: kuigi kahtlustatava ja tunnistaja vastandamisel ei osalenud eeluurimisel kaitsjat, ei osalenud seal ka prokuröri; vastastamise olemusest nähtuvalt ei olnud advokaadi kohalolu vältimatult vajalik; kuna süüdistataval oli vastastamisel võimalus ise tunnistajale küsimusi esitada, et varustada eeluurimiskohtunikku tunnistaja usaldusväärsuse kontrollimiseks vajaliku infoga, siis oli sellega küsitlemisõigus art 6 lg 3p d kohaselt kahtlustatavale piisavalt tagatud; kuna kaitsjale olid istungiks teada nii tunnistaja ütlused kui ka identiteet, siis oli tal piisav võimalus vaidlustada nii ütluste sisu kui tunnistaja usaldusväärus.

Kriminaalasjas, mis oli apellatsioonikohtu otsusel arutamisel teist korda, võeti tõendina arvesse kohtueelsed ütlused, kuigi süüdimõistva otsuseni viinud kohtumenetluse käigus kaitse neid tunnistajaid küsitleda ei saanud, tunnistajaid küsitleti nn esimesel ringil (Klimentyev vs. Venemaa, 2007)

Raske majanduskuriteo uuel arutamisel (mõistagi algusest peale) ei suutnud kohus pingutustest hoolimata tagada muu hulgas ühe Saksamaal resideeruva ja kahe teadmata asukohaga tunnistaja kohalolu ning tõendina avaldati nende eeluurimisel antud ütlused. Esimese kohturingil olid tunnistajad kohtusse ilmunud ning – väärib tähelepanu – taganenud küsitlemise käigus varasematest süüstavatest ütlustest, asudes kohtualuse kaitsele. EIK rõhutas taas, et kohtueelsete ütluste kasutamine ei ole iseenesest konventsiooniga vastuolus ning kõnealusel juhul anti kaebealusele ja tema kaitsemeeskonnale asja esimese kohtuliku arutamise käigus küllaldane (reasonable) võimalus tunnistajaid ristküsitleda ja kogu menetluse vältel ka kommenteerida nende poolt eeluurimisel antud ütlusi.

Tõendina kasutati kohtusse kutsumata tunnistajate kohtueelseid ütlusi; kaitsja ega süüdistatav ei osalenud ühegi ülekuulamise juures ja kumbki leidis, et talle ei olnud selleks antud võimalust; Kohtu arvates oli see võimalus tagatud ja kaitse ei põhjendanud piisavalt, miks ta kahtleb avaldatud ütlustes (Solakov vs. Makedoonia; 2002)

Viis olulist USA-s vangistatud tunnistajat kuulati eeluurimise ajal üle USA-s Makedoonia kohtuniku, prokuröri ja tõlgi juuresolekul. Kohtualuse kahele kaitsjale oli teatatud ülekuulamise aeg ja koht, neist esimene ei saanud ebapiisava dokumentatsiooni puudumisel viisat ning täiendavaid dokumente ei esitanud; teine ei taotlenudki viisat. Süüdistatava väitel eeluurimiskohtunikule jättis ta Ameerikasse sõidu oma teise advokaadi otsustada. Kuigi süüdistatav vaidlustas terve kriminaalmenetluse vältel nimetatud ülekuulamised kui tõendid, viidates ristküsitlusõiguse mittetagamisele, ei nõustu kohus temaga, sest ta ei ole kunagi kaevanud, et ristküsitlemise võimatus olnuks tingitud aja- või infopuudusest, ka ei esitanud ta kunagi selgesõnalist taotlust tunnistajad kohtusse kutsuda ega öelnud ka, mida ta konkreetselt sooviks neilt küsida. Kohus leidis, et riigisisene kohus on piisavalt ja õigesti hinnanud tunnistajate usaldusväärsust tõendina ja küsitlusõigus oli piisavalt tagatud.

Kohus sekkus äärmiselt ulatuslikult ristküsitlusse, takistades selle käiku, seda nii kõige olulisema tunnistaja kui kohtualuse enda ülekuulamisel (C.G. vs. Ühendkuningriik,2002)

Nimetatud asja istungiprotokollist on näha, et tunnistaja 24-leheküljelise ristküsitluse käigus on kohtu sekkumine kirjas 20 leheküljel ning kohtualuse puhul 31 leheküljest 22-l, enamjaolt kaitsja küsimuste ajal. EI K möönab, et sekkumiste hulk tunnistaja ülekuulamisse oli ülemäära suur ja toon kohati liiga järsk, samas aga olid küsimused ilmsesti tingitud kohtuniku murest, et vandekohtule ei jääks segaseks esitatud küsimuste jada eesmärk. Kohtualuse küsitlemise võttis kohus mõne lehekülje vältel lausa tervikuna üle ja sundis sekkumisega esile kaitsja vajaduse paluda vaheaega: „kohtu käitumine viis ilmsesti kaebealuse ja tema kaitsja vähemalt ajutiselt rütmist välja olulisel menetlusetapil.“ EIK

69

leidis, et kuigi ülemäärased ja soovimatud, ei toonud kohtu sekkumised kaasa ebaausat kohtupidamist, kuna segatud ristküsitlus oli vaid osa 3-päevasest kohtuistungist, mõned sekkumised olid siiski põhjendatud, kaitsjale tagati alati võimalus naasta sekkumisest katkenud küsitlusliini juurde, kaitsjal võimaldati pidada tervelt 45-minutine kaitsekõne, mida katkestati vaid üks kord (põhjendatult) ning kaitse seisukohti tsiteeriti ka kohtuniku kokkuvõttes.

Eeskujuks võetud CJA2003 § 116 sätestab järgmist (tuleb märkida, et alaealise ütlusi puudutav asub eriseaduses): „Väide, mida ei ole esitatud suulise tõendina kohtumenetluses, on sisulise tõendina lubatav, kui lubatav oleks sama isiku poolt kohtumenetluses antud suuline tõend sama asjaolu kohta; väite esitanud isik on tuvastatud kohtule sobivalt; ning esineb vähemalt üks järgmistest tingimustest:

2 isik on surnud; 3 isik on tunnistajana kõlbmatu vaimse või füüsilise seisundi tõttu; 4 isik ei asu Suurbritannias ning ei ole otstarbekas (reasonably practical) tagada tema kohalolu; 5 isikut ei leita, kuigi selleks on tehtud toiminguid (steps) niivõrd, kuivõrd see on otstarbekas; 6 isik ei anna (või enam ei anna) hirmu tõttu kohtmenetluses ütlusi suulise tõendina kas üldse

mitte või konkreetse väite osas ning kohus annab loa esitada väide tõendina.

Sama paragrahv sisustab hirmu järgmiselt: „hirmu“ tuleb tõlgendada laialt ning see hõlmab näiteks hirmu varalise kahju või teise isiku surma või vigastuste pärast. Punkti (e) juhul antakse tõendile luba üksnes siis, kui kohus leiab, et väide peaks olema tõendina lubatav õigusemõistmise huvidest lähtudes, arvestades muu hulgas:

1 väite sisu; 2 kas ja mil määral väite lubatavus või kõrvalejätmine võib põhjustada ebaõiglust

menetluspoole suhtes; 3 asjaolu, et vastavale isikule võiks kohaldada noorte kriminaalmenetluse ja tõendamise

seaduses (1999) nimetatud meetmeid; Tunnistaja kättesaamatust ei loeta tõendi lubatavuse aluseks, kui selle põhjustas kohtus ütluste andmise takistamise eesmärgil isik, kelle kasuks tõendit tahetakse tarvitada. Lisaks eelnevale sätestab CJA2003 §-s 115, et kuuldused (ehk siis kohtuvälised väited, sh kohtueelsed ütlused) on kasutatavad tõendina õigusemõistmise huvides, kui kohus seda vajalikuks peab, ning selgitab: „Otsustades kuulduse lubatavuse üle sel alusel, peab kohus pöörama tähelepanu järgmistele asjaoludele (ja teistele asjaoludele, mida peab asjakohaseks):

1 kui palju tõenduslikku väärtust väide omab (eeldusel, et see on tõene) arutuse all oleva asjaolu seisukohalt või kui väärtuslik on see asjas oleva muu tõendi mõistmiseks;

2 millised muud tõendid on kogutud või on võimalik koguda punktis (a) nimetatud asjaolu või tõendi kohta;

3 kui oluline on punktis (a) nimetatud asjaolu või tõend kohtuasja kui terviku seisukohalt;

4 väite esitamise asjaolud; 5 kui usaldusväärne on väite esitaja; 6 kui usaldusväärselt tõendatud on väite esitamise fakt; 7 kas sama asjaolu kohta on võimalik saada ka suulisi tõendeid, ning kui ei, siis

miks mitte; 8 mil määral keerukas on kõnealuse väite vaidlustamine; 9 kui tõenäoline on, et nimetatud keerukus võib menetluspoolt kahjustada.

Tuleb rõhutada, et kuivõrd kohtu eesmärk on siiski teha adekvaatne lahend, on läbi aegade kõigis õigussüsteemides aktsepteeritud teatud juhtumeid, mil tunnistajat ei ole võimalik üle kuulata, kuid

70

sellest hoolimata on tema väited, mis ta kandis kas paberile või edastas mõnele teisele isikule, kohtus kasutatavad andmekandja abil – olgu selleks siis paber, videosalvestis või teine isik. Hoolimata väite kohtu kätte jõudmise viisist võib see olla tõene ning on naiivne loota, et kohtus kõnelemine per se muudab inimese sajaprotsendiliselt usaldusväärseks. Kohtus esinemine on pigem seetõttu usaldusväärsuse tagatis, et seal on tunnistaja ehk väite esitaja suhtes võimalik viia läbi kõige täielikum kontroll – mis omakorda ei tähenda, et tõendiallika usaldusväärsust ei saaks hinnata ka mõnel muul viisil kui kohtus ristküsitledes. Nagu öeldud, on seda ka traditsiooniliselt aktsepteeritud – on ju hoolimata õigussüsteemist ja tõendamisparadigmast surnud isiku varasemad ütlused üldiselt tõendina aktsepteeritavad. Ilmselgelt ei tähenda see omakorda, et surm teeb inimese automaatselt ausaks. Surnud tunnistajat eristab elavast paraku vaid see, et esineb kaalukas põhjus, miks ta ei saa kohtusse ilmuda.

1.12 Alaealise ülekuulamise erisused kohtumenetluse s

Seadustikku täiendatakse paragrahviga 2911, mis reguleerib alaealise poolt kohtueelses menetluses antud ütluste tõendina kasutamise erisusi. Kohus võib kohtumenetluse poole taotlusel jätta alaealise kohtusse kutsumata ja lubada tõendina esitada alaealise poolt kohtueelses menetluses antud ütlusi, kui need on videosalvestatud ning kaitsjal on olnud küllaldane võimalus esitada tunnistajale kohtueelses menetluses küsimusi tõendamiseseme asjaolude kohta, kui tunnistaja on noorem kui kümneaastane ja korduv ülekuulamine võib mõjuda kahjulikult tema psüühikale, tunnistaja on noorem kui neljateistaastane ning ülekuulamine puudutab vägivallaga või seksuaalsusega seotud asjaolusid või tunnistaja on kõne-, meele-, vaimupuudega, psüühikahäiretega või autistlik.

Kui kohus leiab pärast kõnesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tõendi uurimist, et alaealist on vaja täiendavate asjaolude kohta küsitleda, siis võib ta küsitleda tunnistajat ise omal algatusel või kohtumenetluse poolte koostatud kirjalike küsimuste alusel.

Õiglase kohtmenetluse üks põhitunnuseid on menetlusosalise õigus olla üle kuulatud kohtumenetluse käigus. See tähendab õigust saada ja anda informatsiooni (ld audiatur et altera pars). Põhiliselt tähendab see seda, et õigusemõistmisel informatsiooni vahetatakse ja sellele antakse tagasisidet, s.t et otsus ei saa tugineda mitte üheski osas sellistele asjaoludele, mille kohta informatsiooni menetlusosalistele ei edastatud (knowledge of, comment on).

Seda põhimõtet on nimetatud ka kriminaalprotsessi põhiõiguseks. Konfrontatsiooniõiguse eesmärgiks on tagada kriminaalmenetluses poolte võrdsus. See peab kindlustama ka, et kohtumenetluse lõpptulem (otsus) ei tule menetlusosalistele mitte mingis osas üllatusena. Kontradiktoorsusnõue on ära märgitud ka inimõiguste deklaratsioonis.50

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi konventsioon) artikli 6 lõike 3 punkti d kohaselt on igal kuriteos süüdistataval õigus küsitleda ise või lasta küsitleda süüdistuse tunnistajaid, saavutada omapoolsete tunnistajate kohalekutsumine ja nende küsitlemine süüdistuse tunnistajatega võrdsetel tingimustel.

EIK on palju oma otsustes konfrontatsiooniõiguse küsimust konkretiseerinud ja selgitanud ( G.B. vs. Prantsusmaa, 2.10.2001, M.S. vs. Soome, 22.03.2005).

50

Päivi Hirvelä ( 2007. a. lõpust töötab EIK kohtunikuna) väitekirjast „Kriminaalprotsess laste suhtes toimepandud seksuaalkuritegudes“ („Rikosprosessi lapsiin kohdistuvissa seksuaalirikoksissa“ wsox 2006) lk

172-194

71

EIK on tunnistaja mõiste sisustanud sõltumata riigisisesest õigusest. Tunnistaja mõistesse kuuluvad kõik isikud, kelle ütlustele õigusemõistmise käigus viidatakse, s.o tunnistajad, menetlusosalised (vt eelpool), spetsialistid-asjatundjad-eksperdid. Oluline on ka see, et otsust tehes kasutab EIK ainult ühte normi – konventsiooni. Tõendite hindamine ja tõendamisviisid kuuluvad iga riigi enda kohtu pädevusse. EIK pädevuses on anda hinnang selle kohta, kas kogu asja menetlus on toimunud õiglaselt.

EIK otsustest võib järeldada, et tunnistaja kirjalike ütluste kasutamine ei ole alati keelatud, ei ole põhimõttelist keeldu kasutada eeluurimisel koostatud protokolli. Kohtuotsuse tegemine sellise tõendi põhjal aga eeldab, et süüdistataval on protsessi mingil etapil – kas eeluurimisel või kohtuistungil – olnud võimalus esitada küsimusi tunnistajale, kes annab tema vastu ütlusi. Selle doktriini klassikalised otsused on Unterpertinger vs. Austria, 24.11.1986, Kostovski vs. Holland, 20.11.1989, Delta vs. Prantsusmaa, 19.12.1990, Isgro vs. Itaalia, 19.2.1991, Saidi vs. Prantsusmaa, 20.9.1993.

Konfrontatsiooniõiguse rikkumine ei too siiski automaatselt kaasa tõendi hülgamist või lubamatust. EIK seisukohalt on oluline, et isiku vahetu ülekuulamine on olnud tõesti võimatu ning antud kirjalikule ülekuulamisele ei rajane kogu kohtuotsus, peab olema veel tõendeid. EIK klassikaline otsus selles vallas on Doorson vs. Holland, 26.3.1996, millele edasistes otsustes korduvalt viidatakse. See on otsus, kus EIK esimest korda tõdeb, et ka tunnistajatel on õigused, sh õigus turvalisusele. Anonüümsuse kasutamine tunnistaja turvalisuse tagamiseks ei ole õiglase kohtumõistmise põhimõtte vastu, kuid see asetab õigusemõistmisele erilise nõude luua tõendi anonüümsusele vastuseks seda kompenseerivad asjaolud.

2006. a võttis EIK menetlusse kaks Soomes arutatud kriminaalasja, mis on seotud laste seksuaalse väärkohtlemisega. Mõlemas asjas oli küsimus kahtlustatava võimalusest kuulata lapse tunnistusi ja küsitleda teda. 10.1.2006 asjas nr 17122/02 B vs. Soome oli küsimus selles , kas on piisav küsimuste esitamise võimaluse andmine eeluurimisel, kui süüdistatav hiljem –kaebemenetluses – teatas, et ta ei saanud aru, et eeluurimisel oligi lõplik võimalus selles asjas kannatanut küsitleda. 17.1.2006 asjas nr 14151/02 W vs. Soome oli probleem selles, et süüdistatavale ei antud eeluurimisel ega hiljemgi võimalust esitada küsimusi lastele, kuna laste vanemate arvates oleks see põhjustanud lastele kannatusi. Tõstatati küsimus ka ülekuulaja suunavate küsimuste tähendusest.

EIK otsuses Lindqvist vs. Rootsi (otsus 26304/95) oli tegemist 11-aastase tüdruku seksuaalse ärakasutamisega bioloogilise isa poolt. Kahtlustatavale ja tema kaitsjale oli eeluurimisel antud võimalus esitada küsimusi lapsele, kuid seda võimalust ei kasutatud. Taotluse küsimuste esitamiseks tegi süüdistatav teise astme kohtus. Seega tuli kaaluda, kas süüdistatavale tuleks anda selles staadiumis õigus küsitleda, kas tuleks laps uuesti allutada ülekuulamisele ja kas need küsimused oleksid toonud juurde uusi asjaolusid. Teise astme kohus ei rahuldanud taotlust ja kõrgem kohus ei võtnud asja menetlusse. Kaebuses EIK-le süüdistatav kaebas, et ei saanud õiglase kohtuprotsessi osaliseks. Kohtuistungil avaldati tüdruku videoülekuulamine, tüdruku venna videoülekuulamine, kohtus kuulati üle kasvatuspere isa, lapse bioloogiline ema, viimase õde, õpetaja ja pere sõber, kohtuarst ja psühholoog.

EIK selgitas oma otsuses, et konventsiooni artikkel 6 ei anna süüdistatavale piiramatut õigust saada tunnistaja kutsutuks kohtuistungile. Oma riigi kohtu ülesandeks on otsustada selle üle, kas tunnistaja ülekuulamine on vajalik ja soovitav. EIK tõdes, et kohalik kohus oli otsust tehes tuginenud põhiliselt tüdruku ütlustele. EIK kaalus, kas süüdistatavale oli antud piisavalt võimalusi ennast kaitsta artikli 6 sätete kohaselt. Siin pööras EIK tähelepanu seksuaalkuritegude kohtus menetlemise iseärasustele. Kannatanud kogevad selliseid protsesse tihti suure kannatusena, kuna peavad vastumeelselt kohtuma süüdistatavaga. Kaaludes, kas kohtumõistmine on olnud õiglane, tuleb võtta arvesse kannatanu õigust eraelu austamisele. EIK leidis, et seksuaalkuritegude menetlemisel võib teha teatud erandeid, et kaitsta kannatanut eeldusel, et erandid oleks tasakaalus kaitse õigustega. Oleks olnud

72

parem, kui kaitsja koos politseiga oleks saanud küsitleda kannatanut. Kuid teise astme kohtu otsust mitte kuulata kannatanut ei saa pidada meelevaldseks või ebakohaseks. Teise astme kohus võttis arvesse asja delikaatset iseloomu ja probleeme, mis oleks kannatanut tabanud, kui teda oleks uuesti üle kuulatud. Oma otsuses märkis EIK ka, et süüdistatav oli jätnud kasutamata võimaluse esitada küsimusi üks kuu pärast kannatanu viimast ülekuulamist. Siis läbiviidud ülekuulamine oleks kannatanule olnud tõenäoliselt vähem häirivam, traumaatilisem kui kuid hiljem teise astme kohtus. Samuti pööras EIK tähelepanu sellele, et taotlus ülekuulamiseks tehti alles teise astme kohtus kaebemenetluse käigus. EIK märkis, et selles asjas ei rajanud kohalik kohus otsust ainult kontradiktoorsusnõuet rikkunud tõendile, vaid oli kogutud veel muid tõendeid. Ning sellistes tingimustes ei saa kogu protsessi nimetada ebaõiglaseks.

Otsuses A.M. vs. Itaalia, 14.12.1999, leidis EIK, et oli rikutud õiglase kohtupidamise nõuet. Kannatanu kuulati üle USA-s õigusabipalve korras, kuid kõiki menetlusnorme rikkudes, kohtuistungil käsitleti ainult kirjalikke protokolle, sh isa, ema ja psühholoogi kirjalikke ütlusi.

Otsuses P.S vs. Saksamaa, 20.12.2001, leidis EIK, et on mindud vastuollu konventsiooni nõuetega. Tegemist oli 8-aastase tüdruku seksuaalse väärkohtlemisega viiuliõpetaja poolt. Saksa kohus mõistis õpetaja süüdi, tõenditeks olid ema ütlused, kes rääkis seda, mida laps oli talle juhtunu kohta rääkinud, rääkis lapse käitumisest pärast kuriteosündmust ja lapse isiksuseomadustest. Samuti politseiniku ütlused, kes oli lapsega vestelnud. Teise astme kohus võttis kriminaalasja juurde psühholoogi arvamuse, kes kinnitas lapse juttu. EIK leidis oma otsuses, et kui langetatav otsus põhineb ainult ja peamiselt sellise isiku jutule, keda süüdistataval ei ole olnud võimalik küsitleda või lasta küsitleda ei eeluurimisel ega kohtumenetluse käigus, siis kaitse õigust rikutakse sellisel määral, et see on vastuolus artikli 6 õiglase kohtumõistmise põhimõtetega. Süüdistataval ei olnud võimalust teha järeldust lapse käitumisest ülekuulamise ajal ja seejärel hinnata lapse usaldusväärsust. Kogu menetluse vältel last üle ei kuulatud.

Otsuses S.N vs. Rootsi, 2.7.2002, oli küsimus selles, kas süüdistatava õigusi rikuti sellega, et lubatavaks tõendiks tunnistati eeluurimisel audiosalvestatud kannatanu ütlused, kus kahtlustatava küsimused esitas lapsele politseinik ning kahtlustataval ja tema kaitsjal ei võimaldatud isiklikult neid küsimusi lapsele esitada. Tegemist oli 10-aastase poisi seksuaalse väärkohtlemisega. Last kuulati eeluurimisel üle kaks korda: videoülekuulamine ja seejärel audioülekuulamine koos kaitsja küsimustega. Kohtus lapse ülekuulamist ei taotletud, kuulati-vaadati lapse ütlusi. Veel kuulati üle poisi ema ja õpetaja. EIK tõdes, et otsus rajanes ainult poisi ütlustel. Ema ja õpetaja rääkisid ainult seda, mida olid poisilt kuulnud. Seega pidi EIK uurima, kas menetlus süüdistatava suhtes viidi läbi õiglaselt. Taas tõdes EIK, et selliste kuritegude menetlemisel on erisused, eriti alaealisi puudutavates kuritegudes. Kannatanul on õigus eraelu austamisele. Neis kriminaalasjades võib teha erandeid, et kaitsta kannatanut, kui need erandid on kooskõlas süüdistatava kaitseõigusega. EIK tõdes, et poiss kuulati teist korda üle kaitsja taotlusel. Kaitsja ei olnud ülekuulamise juures ega ka jälginud ülekuulamist tehniliste vahendite abil teisest toast. Kaitsja oli ise nõustunud ülekuulamise juures mitte viibima ning nõustunud ülekuulamise meetodiga. Tal oli võimalus taotleda ülekuulamise translatsiooni või videosalvestamist, kuid ta loobus sellest. Samuti leidis EIK, et pärast teise ülekuulamise salvestise kuulamist oleks kaitsjal olnud võimalus esitada täiendavaid küsimusi, kuid ta ei teinud seda, tunnistades sellisel viisil, et kõik kaitsja küsimused olid kannatanule esitatud. EIK meelest ei olnud süüdistatava õigusi kuidagi piiratud sellega, et ta kohtus ei saanud kannatanule küsimusi esitada. Seksuaalkuritegusid puudutavates kohtumenetlustes, arvestades nende eripära, artikli 6 lõike 3 punkti d ei või tõlgendada nii, et süüdistataval ja tema kaitsjal oleks igal juhul võimalus esitada küsimusi otse. EIK arvates video näitamine mõlemas kohtuastmes, protokolli lugemine ja audiosalvestise kuulamine andsid süüdistatavale piisava võimaluse kannatanu usaldusväärsuse kõigutamiseks. EIK leidis, et teise astme kohus oli piisavalt põhjalikult kaalunud kannatanu ütlusi, toonud välja kõik ebakohad. Seega EIK leidis, et läbiviidud menetlus ei olnud süüdistatava suhtes ebaõiglane ning ei olnud rikutud konventsiooni artikli 6 lõike 3 punkti d sätteid.

73

Toetudes eelnimetatud kaasustele, võib asuda seisukohale, et süüdistatava õigus ise küsitleda või lasta küsitleda tähendab süüdistatava õigust formuleerida oma küsimused. Seda õigust ei saa kõrvale jätta sel põhjusel, et asi on juba selge. Kui aga süüdistatav on jätnud kasutamata võimaluse esitada küsimusi või on juba oma õigust kasutanud ja tahab täiendada eelmisi küsimusi ning taotlus ülekuulamiseks esitatakse alles kaebemenetluses, võib küsimuste esitamise otstarbekus tulla kaalumisele.

Kõikide kaasuste puhul kohaldati konventsiooni kooskõlas artikli 6 lõike 3 punktiga d, mis sätestab küsitlemisõiguse (nimetatakse ka konfrontatsiooniõiguseks). EIKi seisukohalt võib laste suhtes toimepandud kuritegude puhul küsitlemisõigust realiseerida ükskõik millises menetlusstaadiumis, sh eeluurimisel. Samuti ei ole süüdistataval piiramatut õigust nõuda tunnistaja ülekuulamist kohtus. „Lasteprotsessides“ ei too küsitlemisõiguse rikkumine automaatselt kaasa tõendi lubamatuks tunnistamist. Tõendi lubatuks tunnistamise eelduseks on, et aktsepteeritud põhjustel ei ole võimalik konfrontatsioonipõhimõtet täita ja asjas on muid tõendeid, mis toetavad kannatanu ütlusi või need ütlused ei ole ainukesed tõendid, millele kohus otsust tehes tugineb. Tõendit, milles on rikutud küsitlemisõigust, tuleb tõendite hindamisel eriliselt ja põhjalikult kaaluda.

EIK on seisukohal, et selliste kuritegude puhul kannatanu eraelu austamise tagamiseks võib konventsiooni artikli 8 alusel teha teatud erandeid, mis on tasakaalus artiklis 6 ettenähtud õiglase kohtupidamise nõudega. EIK aktsepteeris sellise erandina lapse kohtusse kutsumata jätmist. Tõendina kasutatakse eeluurimisel salvestatud ülekuulamist. Lapse heaolu turvatakse selliselt, et kahtlustatava küsimused esitab lapsele politseiuurija. EIKi seisukoht on, et oluline on kasutada nendes asjades psühholoogi arvamust lapse ütluste usaldusväärsuse hindamiseks. Äärmiselt oluline on, et sellistes kriminaalasjades oleks kahtlustatavale tagatud kaitse alates sellest momendist, kui tal tekib õigus esitada tema vastu tunnistusi andvatele tunnistajatele küsimusi.

Aastatel 2003-2004 muudeti Soomes eeluurimis- ja kohtuprotsessiseadust, et tagada kannatanute põhiseaduslikke õigusi ja parandada nende heaolu kriminaalmenetluses. See oli seadusandaja vastus murele kas kohtuistungil kasutatavad ülekuulamismeetodid hoolivad seksuaalkuritegudes kannatanud laste heaolust. Seadusandja leidis, et võttes arvesse inimõigusi, on lapsi võimalik üle kuulata ka muud moodi kui kohtu ees – kasutades videotehnikat.

Soome eeluurimisseaduse (ETL – esitutkintalaki, jõustus 2004. a algul) § 39 kohaselt tuleb kannatanu ja tunnistaja ülekuulamine kas videosalvestada või samaväärselt muul viisil pildistada või audiosalvestada juhul, kui seda ülekuulamist soovitakse kasutada tõendina kohtumenetluses, et mitte kuulata isikut üle seetõttu, et tema vanus või vaimne seisund ei võimalda teda kohtus küsitleda.

Ülekuulamisel tuleb arvesse võtta isiku arengutaset; sellest tulenevad erinõuded ülekuulamise metoodika, osalevate isikute hulga ja muude ülekuulamistingimuste kohta. Uurimise juht võib otsustada, et ka muu isik kui eeluurija võib ülekuulaja juuresolekul esitada ülekuulatavale küsimusi. Kahtlustatavale peab andma võimaluse esitada küsimusi ülekuulatavale. Kui kahtlustatav palub, siis tema küsimused võib esitada ka kaitsja. Ülekuulaja võib otsustada, et küsimused esitatakse ülekuulatavale tema kaudu.

Soome kohtuprotsessiseaduse (OK – oieudenkäymiskaari, jõustus 01.10.2003. a) 17. peatüki § 11 lg 2 näeb ette, et kui kannatanut või tunnistajat ei ole võimalik kohtus vahetult üle kuulata tema vanuse või vaimse seisundi tõttu, siis peab sellise kannatanu või tunnistaja ülekuulamine olema kas videosalvestatud või muul viisil audiovisuaalselt talletatud, kui antud ütlusi on kavas kasutada kohtus tõendina. Ülekuulatava isiku arengutase seab tingimused ülekuulamise käigus nii kasutatavate meetodite, ülekuulamisel osalevate isikute arvu kui ka muude tingimuste kohta. Uurimise juht võib otsustada, et teised isikud peale uurijate võivad uurimise juhi järelevalve all esitada ülekuulatavale isikule küsimusi. Kahtlustataval peab olema võimalus esitada ülekuulatavale isikule küsimusi.

74

Kahtlustatava nõudmisel võib ta esitada küsimusi kaitsja või muu esindaja kaudu. Siiski võib uurimise juht seada tingimuseks, et kõik küsimused tuleb tema kaudu esitada.

Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee poolt 12.07.2007 heaks kiidetud Euroopa Nõukogu deklaratsioon laste kaitsmisest seksuaalse ärakasutamise ja seksuaalvägivalla eest näeb ette järgmist:

Artikli 31 punkt g: „iga lepingupool kindlustab, et kokkupuudet ohvri ja teo toimepanija vahel välditakse kohtuistungil ja õiguskaitseasutustes, välja arvatud kui pädev ametnik ei otsusta teisiti lapse huvidest lähtuvalt või kui eeluurimis- või kohtumenetlus sellist kokkupuudet või suhtlemist nõuab.“

Artikli 35 lõige 2: „iga lepingupool kindlustab, et kõigi laste ütlused videosalvestatakse ning need salvestised tunnistatakse kohaliku seaduse järgi kohtumenetluses kasutatavaks tõendiks.“

Artikli 36 punkt b: „iga lepingupool kindlustab, et kannatanut võib kohtus üle kuulata, ilma kannatanu kohtuistungilt osavõtuta, kaugülekuulamise abil.“

Soome ratifitseeris nimetatud deklaratsiooni oktoobris 2007, Eesti ei ole seda veel teinud, kuid sellele vaatamata tasub seda silmas pidada. Soome viis lased menetlusseadustesse vastavad muudatused sisse 2003-2004. Pärast neid muudatusi on vähemalt kaks kaasust jõudnud inimõiguste kohtusse. Need on eespool mainitud 10.1.2006 otsus nr 17122/02 B vs. Soome ja 17.1.2006 otsus nr 14151/02 W vs. Soome. Mõlemas on tänaseks otsus olemas.

1) 10.1.2006 nr 17122/02 B vs. Soome: EIK leidis oma otsuses, et kuigi reeglina peab kohtualusel olema võimalus esitada küsimusi tunnistajatele ja kannatanutele kohtus või kohtueelses menetluses ning kohtuotsus ei või põhineda ainult või suures osas tõenditel, mida kohtualune pole saanud ise kontrollida oma küsimustega, ei ole kohtualusel piiramatu õigus erinevate tunnistajate kohtusse ilmumise taotlemiseks. Riigi kohtu pädevuses on otsustada, kas mingi tunnistaja või kannatanu peab kohtus vahetult ütlusi andma või mitte. Arvestades seda, millist mõju avaldab alaealise arengule seksuaalne väärkohtlemine ning sellest korduvalt rääkimine, on kohus pidanud põhjendatuks selliste kuritegude menetlemisel kannatanu õigusi rohkem kaitsta kui tagada kohtualusele piiramatu õigus küsitleda.

Kohus leidis, et kuna kohtualusele anti eeluurimise staadiumis võimalus esitada küsimusi kannatanutele (kannatanute ütlused salvestati videolindile ning kohtus andis erinevad tunnistajad arvamusi laste ütluste usaldusväärsuse kohta), kuid ta loobus sellest võimalusest, siis ei ole tema õigusi ka rikutud, kui talle kohtus ei võimaldata vahetut kannatanute küsitlemist. See, et kohtualune väidab, et ta ei saanud aru, et rohkem kui eeluurimisel, tal võimalust ei teki kannatanuid küsitleda, ei ole asjakohane, kuna küsitlemisest keeldumine toimus kaitsja juuresolekul. EIK leidis, et kohtualuse õigusi ei ole rikutud.

Samas otsuses leidis kohus, et videosalvestised, kus lapsed kirjeldavad seksuaalset väärkohtlemist, on tõendina aktsepteeritavad. Lapsed kirjeldavad nii naise suguelundeid kui ka seemnepurset sellisel viisil, millest on aru saada, et neid kogemusi pole nad saanud kas näiteks filmi vaadates, juttu kuuldes, täiskasvanute suguühet jälgides või uurijalt suunavaid vihjeid saades. Nad kirjeldavad kõike empiiriliselt, tunnetuslikult (näiteks kirjeldavad nad selle vedeliku vastikut maitset, mis tuli peenisest, ning mida lapsed olid hambapastaga pestes üritanud suust ära saada ja naise suguelundid meenutavad katsudes seda, kui suust on hammas ära tulnud ja ige on pehme jne).

2) 17.1.2006 nr 14151/02 W vs. Soome: EIK on öelnud, et kohtualuse õigusi on oluliselt rikutud, kuna talle ei võimaldatud eeluurimise staadiumis esitada küsimusi alaealistele kannatanutele, kelle tunnistus oli põhitõendiks tema vastu. Kohtualune nõudis eeluurimisel korduvalt, et talle antaks

75

võimalus esitada küsimusi, kuid see taotlus jäeti alati rahuldamata. Kohtus ei taotlenud ta küsitlemise õigust, kuna teadis, et selline taotlus jäetakse rahuldamata, kuna kohtupraktika on selline, et nii noori lapsi kohus ei luba küsitleda (kannatanud olid umbes 10- ja 14-aastased). Laste ütlused videol olid põhimõttelised ainukesed tõendid kohtualuse vastu. EIK leidis, et sellistel tingimustel on kohtualuse õigusi oluliselt rikutud ning talle oleks pidanud andma võimaluse eeluurimise staadiumis esitada kannatanutele küsimusi.

EIK teemakohastest otsustest võib järeldada, et laste vastu suunatud kuritegudes oleks konventsiooni nõuded täidetud, kui:

1) laps kuulatakse üle eeluurimise käigus, kasutades videotehnikat; 2) järgitakse kõiki menetlusnorme, kahtlustataval peab olema kohe kaitsja, kes tema õiguste

eest seisab. Kahtlustatav peab saama esitada omapoolseid küsimusi; 3) tõenditena ei kasutata ainult kaudseid tõendeid.

Kehtiva KrMS-i järgi saab süüdistatav oma küsitlemisõigust kasutada alles siis, kui eeluurimine on lõpule viidud ehk kui prokurör annab toimiku koopia kaitsjale ja kaitsjal on § 225 korras õigus teha mingeid taotlusi eeluurimise täiendamiseks. Tavaliselt kaitsja taotlust lapse täiendava küsitlemise kohta ei tee. Praktikas kestab selliste kuritegude menetlemine üldjuhul 4–5 kuud arvestades kahtlustatava isiku kindlakstegemisest, seejärel teeb prokurör toimingud ja asi saadetakse kohtusse veidi enne 6 kuud. Tavaliselt on kahtlustatav vahi all. Kohtuistung määratakse mõne kuu pärast. Seega tekib kohtuistungil süüdistataval jälle õigus lapse küsitlemiseks. Kuriteosündmusest on möödunud juba üle poole aasta, juhul kui sündmuse ja kahtlustatava kinnipidamise vahel on väga väike ajavahemik. On kuritegusid, kus isik tehakse kindlaks oluliselt hiljem. Tavaliselt on meil asjades tehtud kohtupsühhiaatriline-psühholoogiline kompleksekspertiis, kus muu hulgas ekspert annab arvamuse selle kohta, kas laps on võimeline tulenevalt vaimse tervise heaolust ning ealistest iseärasustest andma ütlusi kohtus. 99,9% seda ei ole. Seega ei olegi kahtlustataval praegu sisuliselt võimalust oma küsitlemisõigust realiseerida ja seetõttu tekib küsimus, kas konventsiooni nõudeid on ikka järgitud. Nii on põhjendatud KrMS-s muudatuste tegemine sätetes, mis erikohtlevad lapsi kriminaalmenetluses.

Praegu näeb seadus ette, et ütlused protokollitakse. Laste videoülekuulamise käigus ei ole võimalik ütlusi protokollida, sest siis kaob kohe kontakt lapsega. Selle aasta I kvartalis oli PPP lastekaitsetalituse menetluses 18 kriminaalasja, mis seotud laste seksuaalse väärkohtlemisega. Tegemist on uurija aja ja jõu tohutu raiskamisega, sest hiljem peab ta videosalvestisel räägitu sõna-sõnalt trükkima. Kohtus me ikkagi vaatame videoülekuulamist, et näha, kuidas ja milliseid küsimusi uurija esitab, kuidas laps vastab, milline on ta sõnavara, kuidas ta küsimustest aru saab, milline on kehakeel kuriteo sündmusest rääkides. Juhul kui laps on venekeelne ja ülekuulamine toimub vene keeles (loomulikult lapse emakeeles, vastasel juhul ei tule sellest midagi head), siis protokoll peaks olema kohe eestikeelne ning tegemist oleks videoülekuulamise tõlkega.

Samas ei ole välistatud, et lapsed võivad olla tunnistajad ka muudes kuritegudes ning nende tunnistused on asjas olulised. Alati tuleb silmas pidada seda, et laste ealistest iseärasustest (nt alla 10-aastased) tulenevalt ei mäleta nad mõne aja möödumisel tõendamisele kuuluvaid olulisi asjaolusid (Soomes on kujunenud välja tava, et alla 10-aastaseid ei kutsuta üldse kohtusse, kuna seal esinemine võib kahjustada nende arengut). Seega on otstarbekas, et lapse ülekuulamine kohe videosalvestatakse ja seda saab kohtus kasutada.

Siinjuures on oluline, et kahtlustatav näeb videoülekuulamisi, kus lapsed annavad tema vastu ütlusi. Uurijal (prokuröril) peab olema õigus küsimusi välja jätta (nt suunavad, halvustavad, manipuleerivad) ja neid ümber sõnastada, lapsele arusaadavamaks teha. Kui uurija ei rahulda kaitsja sellekohast taotlust, tuleb teha motiveeritud määrus. Kaitsja taotluse rahuldamisel võib menetleja loal kahtlustatav

76

ja kaitsja jälgida ülekuulamist ülekuulamistoa juures olevast tehnikatoast (ülekuulamistoad on olemas kõikides prefektuurides, v.a. Viru omas). Võib tekkida probleem, et kui laps teab, et ülekuulamist näeb kahtlustatav, siis ta läheb kohe lukku. . Niigi on selle kuriteo läbi kannatanud väga kinnised. Videoülekuulamise alguses aga tuleb öelda, kes selles osalevad.

Kui isikut tema ealiste iseärasuste tõttu (soomlastel kuni 15-aastased) või psüühilise seisundi tõttu ei ole võimalik kohtus küsitleda, siis võib küsitluse kohtuistungil avaldada – vaadata isiku videoülekuulamise või sellega võrdsustatud pildi- või audiosalvestist.

Kehtiva KrMS §288 lg 7 näeb ette, et kohus võib ristküsitluse keelata ja küsitleda tunnistajat oma algatusel. Kehtiv § 290 seda võimalust ette ei näe ning ka seda eelnõu muudab. Laste puhul, arvestades lihtsalt nende ealisi iseärasusi ja sellest tulenevat ebavõrdset seisundit võrreldes kahtlustatavaga, võiks jääda lapse küsitlemise õigus ainult kohtule. Prokurör, kaitsja ja süüdistatav võivad esitada küsimused kirjalikult kohtule. Kohus võib määrata ise, et lapse turvalisuse ja eraelu austamise kaitseks kasutatakse tema ülekuulamisel sirmi, kaugülekuulamist või muid tehnilisi vahendeid (nt laps on kohtumaja muus ruumis koos §-s 70 nimetatud isikuga ning kohus saalis olles telefoni teel küsitleb last nii, et kõik osalised kuulevad küsimusi ja vastuseid).

1.13 Parlamendiliikme puutumatus

Paragrahvi 378 muutmisega luuakse selgus õiguskantsleri, aga ka Vabariigi Presidendi ja Riigikogu rollis põhiseadusjärgse puutumatuse garanteerimisel KrMS 14. peatükis loetletud kõrgemate ametnike puhul. Nimelt sätestab põhiseaduse paragrahv 76: „Riigikogu liige on puutumatu. Teda saab kriminaalvastutusele võtta ainult õiguskantsleri ettepanekul Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul.“ Põhiseaduse § 139 lõike 3 kohaselt teeb õiguskantsler Riigikogule põhiseaduse §-des 76, 85, 101, 138 ja 153 ettenähtud juhtudel ettepaneku Riigikogu liikme, Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse liikme, riigikontrolöri, Riigikohtu esimehe või Riigikohtu liikme kriminaalvastutusele võtmiseks.

Põhiseaduse § 145 ja § 78 p 20 näevad omakorda ette, et õiguskantslerit saab kriminaalvastutusele võtta ainult Vabariigi Presidendi ettepanekul Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul ning seega algatab õiguskantsleri kriminaalvastutusele võtmise Vabariigi President. Lisaks sätestab põhiseaduse § 153, et kohtunikku saab ametisoleku ajal kriminaalvastutusele võtta ainult Riigikohtu ettepanekul Vabariigi Presidendi nõusolekul (erandiks on siin, nagu mainitud, Riigikohtu esimees ja liikmed, keda saab kriminaalvastutusele võtta ainult õiguskantsleri ettepanekul Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul.)

Kehtiv seadus ei anna õiguskantsleri ega teiste eelmainitud puutumatusest vabastamise ettepaneku tegijate rollile üheselt mõistetavat sisu. KrMS § 379, mis kannab pealkirja „Ettepaneku esitamine süüdistusakti koostamiseks“, näeb ette, et „Õiguskantsler, Vabariigi President või Riigikohus kontrollib kohtueelse menetluse kokkuvõtte ja toimetatud kriminaalmenetluse seaduslikkust, kuid ei kontrolli ega hinda kogutud tõendeid. Vajaduse korral tutvub õiguskantsler, Vabariigi President või Riigikohus kriminaaltoimiku materjaliga.“ Nimetatud paragrahvi lõigete 6 ja 7 kehtiva redaktsiooni kohaselt esitab õiguskantsler või Vabariigi President Riigikogule või Riigikohus Vabariigi Presidendile kirjaliku ettepaneku anda nõusolek Riigiprokuratuuri taotluses nimetatud isiku kohta süüdistusakti koostamiseks, kui kohtueelse menetluse kokkuvõtet koostades ja kriminaalmenetlust toimetades on järgitud KrMS sätteid; kui aga kohtueelse menetluse kokkuvõtet koostades või kriminaalmenetlust toimetades ei ole järgitud KrMS sätteid, tagastab õiguskantsler, Vabariigi President või Riigikohus taotluse Riigiprokuratuurile taotluse saamisest alates kümne päeva jooksul. Taotluse tagastamist tuleb põhjendada.

77

Õiguskantsler sisustas 2005. a põhiseadusliku puutumatuse eesmärgi ja andis sellega tõlgenduse ka oma rollile järgnevalt: „Immuniteedi eesmärk on kaitsta Riigikogu liikme vaba mandaadi teostamist.“51

2008. a märtsis põhistas ta parlamendile üht kõnealust ettepanekut muu hulgas järgmiselt: „Pean vajalikuks esmalt selgitada Riigikogu liikme immuniteedi olemust kriminaalmenetluses ning õiguskantsleri pädevust saadikupuutumatuse äravõtmise ettepaneku tegemisel. Riigikogu liikme immuniteet on menetluslik vastutusele võtmise takistus, mida saab kõrvaldada Riigikogu koosseisu enamuse otsusega. Riigikogu liikme immuniteet ei ole absoluutne keeld ega tähenda Riigikogu liikme karistamatust. Immuniteedi eesmärk on lükata edasi teatud menetlusotsuste tegemist, et kaitsta parlamendi liikmeid valitsuse võimalike püüete eest kõrvaldada neid poliitilisest debatist. Tsiteerin põhiseaduse ekspertiisi komisjoni lõpparuannet: "Immuniteet on õigus, mis kaitseb parlamenti kui tervikut ja tema funktsioneerimist, mitte iga üksikut parlamendi liiget." Õiguskantsleri roll ettepaneku tegemisel, et Riigikogu annaks nõusoleku Riigikogu liikme kohta süüdistusakti koostamiseks, on samuti seotud immuniteedi olemusega. Kriminaalmenetluse seadustiku § 378 lõike 3 kohaselt otsustab õiguskantsler ettepaneku tegemise Riigikogule pärast kohtueelse menetluse kokkuvõtte ja toimetatud kriminaalmenetluse seaduslikkuse kontrollimist. Kriminaalmenetluse seadustiku § 378 lõikes 5 ja § 379 lõikes 4 on sätestatud seaduslikud piirangud, mida õiguskantsler peab ettepaneku tegemisel arvestama.

Kohtueelse menetluse kokkuvõtte ja toimetatud kriminaalmenetluse seaduslikkuse hindamisel ei kontrolli ega hinda õiguskantsler tõendeid. Samuti ei tohi õiguskantsler Riigikogule ettepanekut tehes väljuda kahtlustuse sisust. See tähendab muu hulgas seda, et juhul, kui Riigikogu otsustab anda loa Riigikogu liikme kohta süüdistusakti koostamiseks, kehtib see vaid konkreetse kuriteo ja nende konkreetsete asjaolude suhtes, mida on ettepanekus käsitletud. Kriminaalmenetluse seadustiku § 382 lõike 3 kohaselt ei ole Riigikogu uut nõusolekut vaja samade asjaolude pinnalt kuriteo kvalifikatsiooni muutmise või süüdistusakti muutmise korral. Kui Riigikogu liiget kahtlustatakse mõnes muus kuriteos ja talle tahetakse esitada süüdistus seoses teiste asjaoludega, on kriminaalmenetluse seadustiku § 382 lõike 1 kohaselt vaja Riigikogu uut nõusolekut. 52

Eesti Vabariigi pärastsõjaaegse toimimise jooksul on õiguskantsler teinud Riigikogule kokku kuuel korral ettepaneku kuue isiku saadikupuutumatuse äravõtmiseks. Kui varasematel kordadel ei ole tõusetunud küsimust õiguskantslerile kehtestatud 10-päevase tähtaja otstarbekohasusest, siis viimase menetluse puhul ilmnes selgelt, et õiguskantslerile KrMS 14. peatükis omistatud kohustused on ilmses vastuolus nende kohustuste täitmiseks ettenähtud ajaga.

Õiguskantsler on kirjeldanud oma ülesandeid selles asjas järgnevalt : „Kriminaalasja materjalid moodustavad kokku 193 köidet. Õiguskantsler kontrollis kohtueelse menetluse kokkuvõtte ja toimetatud kriminaalmenetluse seaduslikkust. Kontrolli läbiviimisel tutvus õiguskantsler kriminaaltoimiku materjalidega, samuti kriminaalasja kohtueelse menetluse käigus läbiviidud jälitusmenetluse jälitustoimiku ning jälitustoiminguteks antud vastavate eeluurimiskohtuniku ja prokuratuuri lubadega. Õiguskantslerile ja tema nõunikele andsid peaprokurör ja menetlevad riigiprokurörid Riigiprokuratuuris lühiülevaate toimikutest. Õiguskantsler ja nõunikud töötasid läbi elektroonilisel kujul laekunud (DVD ja CD) toimikud. Õiguskantsler saatis Riigiprokuratuurile kirjalikult täiendavaid küsimusi ning analüüsis saadud vastuseid. Õiguskantsler ja nõunikud käisid Harju Maakohtus jälituslubade taotlemise materjaliga tutvumas; samuti Kaitsepolitseiametis jälitustoimikutega tutvumas. Õiguskantsler tegi muid kontrolliks vajalikke toiminguid, viis läbi analüüsi

51

http://www.oiguskantsler.ee/index.php?newsID=16 52

Õiguskantsleri kirjalik ettepanek ja XI Riigikogu stenogramm 20. Märtsist 2009 on kättesaadavad arvutivõrgus: http://www.oiguskantsler.ee/public/resources/editor/File/01_Ettepanek_Riigikogule_V._Reiljani_immuniteedi__rav_tmiseks__m_rts_2008.pdf

http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm&date=1205996700#pk1806

78

ja hindas menetluse seaduslikkust ning koostas immuniteedi võtmise kirjalikud ettepanekud Riigikogule.“53

On ilmne, et sellise mahuga tööd ei ole võimalik 10 päevaga lõpule viia, ning isegi kui möönda, et niivõrd mahukad kriminaalasjad on haruldased, tuleb siiski arvestada, et kriminaalasjad, kus süüdistus läbib enne kohut põhjendatuse kontrolli ka õiguskantsleri büroos ja Riigikogus, peaks olema kogutud materjal põhjalik ja mahukas. Seega oleks otstarbekas, kui õiguskantslerile ette nähtud aeg oleks korrelatsioonis tema täidetavate ülesannetega, ilma et see samal ajal mõjuks ebaproportsionaalselt ja negatiivselt püüdlusele viia kriminaalmenetlus läbi mõistliku aja jooksul. Selle tasakaalu saavutamine on muudatuse peamine eesmärk. Teine oluline eesmärk on kõrvaldada vastuolu, mis seisneb selles, et seaduse kohaselt on õiguskantsleril küll ühest küljest üksnes 10 päeva prokuratuuri taotlusele eitavalt reageerida, kuid samas tegelikult puuduvad ajapiirid edasisteks toiminguteks, kui kõnealuse 10 päeva jooksul ei avastata kriminaalmenetluses seaduserikkumisi. Selline ühekülgne ja napp ajapiiri seadmine võib jätta mulje, nagu oleks õiguskantsler sundolukorras: suutmata 10 päeva jooksul leida aluseid prokuratuuri taotluse tagastamiseks, saab kehtivat seadust kitsalt tõlgendades asuda seisukohale, et tal ei olegi muud alternatiivi, kui teha Riigikogule prokuratuuri poolt soovitud ettepanek.

Siinkohal tuleb märkida, et KrMS 14. peatükis olev regulatsioon, sealhulgas 10-päevane tähtaeg, on sisuliselt võetud üksnes kosmeetiliste parandustega KrMS-i üle Riigikogu liikme, riigikontrolöri, õiguskantsleri ja kohtuniku kriminaalvastutusele võtmise korra seaduse (RT I 1995, 83, 1440; kaotas kehtivuse KrMS-i jõustumisega 01.07.2004) § 7 lõikest ?, mis sätestas: „Kui süüdistatavana vastutusele võtmise määrus või läbiviidud menetlus ei ole kooskõlas kriminaalmenetluse sätetega, tagastab õiguskantsler, Vabariigi President või Riigikohtu üldkogu motiveeritult taotluse selle esitajale 10 päeva jooksul, arvates selle saamisest.“ On aga oluline märkida, et kuigi süüdistatavana vastutusele võtmise määruse asendamine sätte tekstis süüdistusaktiga ja KrMK-le tehtud viite vahetamine KrMS-osunduse vastu võib pealtnäha tunduda üksnes tehnilise muudatusena, ei ole see siiski nii. Sisuliselt lükkas see 1. juulil 2004 jõustunud muudatus õiguskantsleri (ja teiste immuniteedi äravõtmisega seotud institutsioonide) sekkumise kriminaalmenetluse ajateljel senisest hoopis hilisemasse faasi. See ajaline nihe omandab tähtsuse, kui teadvustame, mil määral KrMS jõustumisega muutus „süüdistuse“ kvalitatiivne tähendus ja kui palju suurenesid selle tõenduslikud eeldused.

KrMK § 121 sätestas: „Kui on küllaldaselt tõendeid, mis annavad aluse esitada isikule süüdistust kuriteo toimepanemises, koostab uurija viivitamata motiveeritud määruse selle isiku vastutusele võtmiseks süüdistatavana.“ Prokurör kinnitas kõnealuse määruse enne süüdistuse esitamist, kui oli kontrollinud selle seaduslikkust. Süüdistuse esitamise järel toimus eeluurimise tähendusväärseim osa, mille järel uurija otsustas, kas on küllaldaselt tõendeid süüdistuskokkuvõte koostamiseks ja kriminaalasja prokurörile saatmiseks – prokurör aga omakorda, kas on piisavalt tõendeid kokkuvõtte kinnitamiseks või tuli kriminaalasi saata täiendavaks kohtueelseks uurimiseks. Sätted, mis lubasid kohtul praktiseerida kriminaalasja täiendavaks eeluurimiseks saatmist puuduliku tõendibaasi korral ning kohus pidi isiku kohtu alla andmisel kontrollima, kas esinevad küllaldased alused kriminaalasja arutamiseks. Inkvisitsioonilistel traditsioonidel põhinevas kohtumenetluses oli kohtul ka ulatuslikud võimalused kohtumenetluses uusi tõendeid koguda.

Seega kaasati enne 2004. a juulikuud õiguskantsler kriminaalmenetlusse sisuliselt menetluse algusfaasis, kus uurija oli küll tõendamisesemest teatud pildi loonud, kuid kus menetluse põhisuunad olid alles valimata, suur osa tõendeid veel kogumata ning mitu astet erinevaid menetluslikke kontrollpunkte tuli veel läbida. Samas kehtiva KrMS kohaselt tõusetub prokuröri süüdistusakti

53

Kättesaadav arvutivõrgus: http://www.oiguskantsler.ee/?menuID=5

79

koostamise küsimus alles siis, kui kõik tõendid on kriminaalasjas kogutud ja eeluurimine lõpule viidud; õiguskantsleri kaudu Riigikogu nõusoleku saamine tähendab sisuliselt voli isiku suhtes kohtumenetluse läbiviimiseks, kuna KrMS ei võimalda kohtul enam kohtu alla andmisel otsustada, kas kriminaalasjas tuleks veel tõendeid koguda või on tõendid kohtu alla andmiseks piisavad. Sisuliselt annaks Riigikogu loa sellise süüdistusakti koostamiseks, mis sisaldab süüdistust, mille alusel kohus peaks hiljem süüküsimuse otsustama. Selline süüdistus eeldab ka vastavat tõenduslikku baasi – erinevalt KrMS-le eelneva aja süüdistusest, mis sisuliselt oli politseiuurija esialgne visand süüdistusest, juhul kui tulevased kogutavad tõendid seda kinnitavad.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kui enne 2004. a juulit võis olla 10 päeva piisav aeg, et selles menetlusfaasis kogutud tõendivalikut läbi vaadata, siis KrMS kehtima hakkamisest alates on olukord drastiliselt muutunud – süüdistusakti aluseks on sisuliselt terviklik tõendite kogum, mis selles asjas üldse on võimalik koguda. Vastavalt tutvumiseks esitatava toimiku mahuga peab pikenema ka tutvumiseks vajalik ajavahemik. Kõnealuses eelnõus on seda aega pikendatud ühe kuuni ning paragrahv 378 on sõnastatud ümber nii, et oleks üheselt mõistetav, et see tähtaeg kehtib ühtviisi nii positiivse kui negatiivse vastuse formuleerimiseks.

Teine oluline muudatus, mis sättes on tehtud, on täpsustada ettepaneku tegija rolli ja pädevust. Kehtiv KrMS § 378 näeb ette: „Kui kohtueelse menetluse kokkuvõtet koostades või kriminaalmenetlust toimetades ei ole järgitud käesoleva seadustiku sätteid, tagastab õiguskantsler, Vabariigi President või Riigikohus taotluse Riigiprokuratuurile taotluse saamisest alates kümne päeva jooksul.“. Seadusandja ei ole teinud siin vahet olulistel ja ebaolulistel seaduserikkumistel. Selline sõnastus paneb õiguskantsleri sisuliselt olukorda, kus ta on kohustatud taotluse tagastama, kui ta avastab mis tahes minetuse – sõltumata sellest, kas see võib mõjutada süüküsimust või edasist menetluse käiku või ei. Samas, nagu rõhutab ka KrMS § 378 lõige 5: kriminaalmenetluse seaduslikkust kontrollides ei kontrolli ega hinda õiguskantsler kogutud tõendeid. Tõendite hindamise ja kontrollimise ülesanne jääb kohtule, sõltumata sellest, kas arutusel on Riigikogu liikme või muu isiku süüdistusasi –seega jääb kohtule lõplik sõna ka selles küsimuses, kas tõendid on kogutud norme järgides. Vastates küsimusele mida õiguskantsler siis põhiseadusest tulenevalt kontrollima peaks, kui ta tõendeid ei kontrolli, on eelnõus tuginetud seisukohale, et õiguskantsleri (ning vastavas olukorras ka Presidendi ja Riigikohtu) ülesanne on tagada, et süüdistuse esitamine põhiseaduse erilise kaitse all olevale riigiametnikule oleks kooskõlas demokraatia ja võimude lahususe põhimõtetega, hõlmates ka rahva mandaadi kaitset. Ühest küljest tuleb seega tagada, et süüdistus oleks kujunenud seadusest tuleneva menetluse tulemusel ja mitte ebakohaste poliitiliste manipulatsioonide teel (arvestades, et kohtueelset menetlust viib läbi täitevvõim); teisest küljest jällegi on põhiseadusliku korra toimimise ja demokraatia nimel oluline, et kõnealustele kõrgetele riigiametnikele osutatav kõrgendatud kaitse ei ulatuks kaugemale, kui küündib nende kõrgenenud haavatavus, vastasel korral mindaks juba vastuollu põhiseaduse §-s 12 sätestatuga.

Eesti Vabariigi põhiseaduse analüüsi lõpparuandes tunnistatakse seda vastuolu ja märgitakse: „Olgugi et immuniteedi vajalikkuse üle tänapäevase demokraatia tingimustes on avaldatud kahtlusi, võib siiski väita, et opositsiooni garantiina on tal säilinud teatud roll demokraatia tasakaalustajana. Riigikogu liikme immuniteedil on niisiis õigustatult koht põhiseaduses. Ka Vabariigi Presidendi kui sõltumatu ja tasakaalustava organi immuniteedil (§ 85) on olemas põhjendus. Ei saaks ta ju olla sõltumatu ja jätta välja kuulutamata näiteks Vabariigi Valitsuse poolt algatatud eelnõu, kui valitsusel oleks võimalus teda mõjutada ähvardades kriminaalasja algatamisega. Lisaks sellele häbistaks presidendi vahistamine maailma avalikkuse ees Eesti riiki, sest kuidas saaks tõsiselt võtta riiki, kus pannakse trellide taha riigipea?

Probleemiks on kõigepealt põhiseaduse sätted, mis käivad Riigikohtu liikmete (§ 153 lg 2) ning kohtunike (§ 153 lg 1) kohta, samuti õiguskantslerit ja riigikontrolöri puudutavad normid (põhiseaduse §-d 138 ja 145). Et tagada kohtuniku või sarnaselt formuleeritud garantiiga riigikontrolöri või

80

õiguskantsleri sõltumatust, ei ole tarvilik vabastada neid kriminaalõiguslikust vastutusest. Vastavate isikute sõltumatuse eelduseks ei ole vastutusest vabastamine väljaspool tööülesannete täitmist toimepandud kuriteo eest. Vastavalt põhiseaduse §-le 12 lg 1 lause 1 on kõik seaduse ees võrdsed. Kas mõned on siiski teistest võrdsemad? Isegi kui kohtunikku, riigikontrolöri või õiguskantslerit takistataks vahistamisega tema tööülesannete täitmisel, kaitseb teda põhiseaduse § 21 lg 2 sätestades, et kedagi ei tohi vahi all pidada üle neljakümne kaheksa tunni ilma sõltumatu (§ 146) kohtu sellekohase loata. Järelikult on kohtunikul, riigikontrolöril, õiguskantsleril ja igal teisel kodanikul põhiseaduslik isikuvabaduse garantii, mida ei saa mõjutada täitevvõim ega ka seadusandja. Et oma tööülesannete täitevvõimule ebameeldiva täitmise eest ei saa kohtunikku, riigikontrolöri ega õiguskantslerit kriminaalvastutusele võtta, tuleneb nende sõltumatusest (§-d 132, 139 lg 1, 146). /…/

Hoolimata mõneti erinevast põhjendusest on olukord sarnane ka Vabariigi Valitsuse liikmeid puudutava analoogse sisuga sätte (§ 101 lg 1) puhul. Immuniteedi instituudi ajalooliselt kujunenud tähendus ja tema õigustus tänapäevastes põhiseadustes lähtuvad eesmärgist kaitsta täitevvõimu omavoli eest parlamendi liikmeid ja teatud ulatuses ka riigipead, kui säärane institutsioon on põhiseaduses ette nähtud. Lähtudes immuniteedi kui parlamendi liikme põhiseadusliku garantii õigustusest on põhiseaduse § 101 lg 1 funktsioon arusaamatu. Põhiseaduse § 101 lg 1 kaitseb täitevvõimu tippu talle allutatud ametiasutuste eest. Säärase sätte põhjuseks saab olla ainult äärmine usaldamatus riigi ametnikkonna vastu ning oht, et see ametnikkond tegutseb omapäi ega allu enam nn. tsiviilkontrollile. Et sellist ohtu ei tekiks, tuleb valitsusele anda halduse hierarhilisest ülesehitusest lähtuvad kompetentsid ning korrastada nn. käsuliinid. Valitsus peab vastutama parlamendi ees talle alluvate ametiasutuste toimingute eest, mitte parlament olema valitsuse eestkostjaks viimase suhetes oma alluvatega. Kui täitevvõimu ametiasutused alluvad valitsusele, nagu seda nõuab võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõte, ja valitsus püsib parlamendi enamuse usaldusel, nagu see on omane demokraatlikule parlamentarismile, siis puudub vajadus valitsuse liikmete immuniteedi järele. Vastupidi, tegemist on isegi demokraatiat ohustava sättega, mis võimaldab riigi võimukandjatel ületada seaduslikkuse piiri, kuna nende alluvail on ainult immuniteedi äravõtmise keerukat ja aeganõudvat menetlust kasutades võimalik neid teenitult vastutusele võtta. Menetluse käivitamise järel on ametnikud aga ise käsuliine arvestades nende samade võimukandjate meelevallas. Et säärane olukord on lubamatu, on päevselge. Uusaja koidikul toimunud revolutsioonide üheks eesmärgiks oli just monarhi puutumatuse kaotamine, et vältida tema omavolitsemist. Valitsejal ei tohi tänapäeval olla immuniteeti. De lege ferenda tuleks põhiseaduse § 101 lg 1 kaotada.

/…/Õiguskantsleri nn. prokurörifunktsioon ongi neljandaks probleemiks. Juba Põhiseaduse Assambleel avaldati arvamust, et õiguskantsleri ettepanekuõigus annab ühele isikule liialt suure võimu (L. Hänni, teoses: Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk. 529). Hiljem viidi vastav ettepanekuõigus siiski võimalike poliitiliste pingete kartuses põhiseaduse eelnõusse uuesti sisse (L. Hänni, teoses: Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk. 650). Põhiseaduse Assamblee jõudis antud küsimuses teha seega kaks korda kannapöörde. Paraku jäi peale seisukoht, mis ei taha hästi sobida Eesti Vabariigi põhiseaduse võimude lahususe ja tasakaalustatuse süsteemi. Tabavalt tõi Põhiseaduse Assambleel esile säärase skeemi nõrga koha Trivimi Velliste, kes puudutas oma sõnavõtus küll konkreetselt ainult õiguskantslerit, kelle argument kehtib aga kõigi nn. prokurörifunktsiooni juhtude kohta: “Kuidas õiguskantslerit saab kriminaalvastutusele võtta Riigikogu … nõusolekul, kui seda tehakse riigivanema ettepanekul? Kui näiteks kantsler ja riigivanem on omavahel sõbrad, siis ei saagi üldse vastutusele võtta või?” (teoses: Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk. 391). Et õiguskantsleri ettepanekuõigus tähendab kahte asja – esiteks peab Riigikogu otsustama, kui ta saab õiguskantslerilt ettepaneku, ja teiseks ei tohi Riigikogu otsustada ilma õiguskantsleri ettepanekuta –, siis saab õiguskantsler põhiseaduse alusel blokeerida meelevaldselt temale meelepäraste Riigikogu liikmete kriminaalvastutusele võtmist. Säärane tulemus on vastuolus ideega, et immuniteedi üle otsustamine peab olema parlamendi pädevuses. Antud tulemus on aga ka vastuolus põhiseaduse teksti koostajate soovidega. De lege ferenda tuleks antud kitsaskoht

81

põhiseadusest kõrvaldada jättes põhiseaduse §-dest 76; 85; 101 lg 1; 138; 145; 153 lg 2 välja õiguskantsleri (ja Vabariigi Presidendi) nn. prokurörifunktsioon.“.54

Eelnevast tulenevalt ning asetades Eesti Vabariigi põhiseadusest tulenevad immuniteedi klauslid üldisesse euroopalikku konteksti, on eelnõus asutud positsioonile, et õiguskantsleri, Vabariigi Presidendi ja Riigikohtu roll on välistada süüdistuse esitamine, kui see oleks ilmselgelt põhjendamatu või poliitiliselt erapoolik. Allpool on kõnealune muudatus paigutatud laiemasse geograafilisse ja ajaloolisesse konteksti.

Immuniteet kriminaalmenetluses: võrdlev analüüs

Õigusteoorias on parlamendiliikme immuniteet jagatav kaheks. Esiteks võib see hõlmata vastutuse puudumise tegevuse eest, mis on seotud tema ametiülesannete täitmisega. Regulatsiooni eesmärgiks on kaitsta sõnavabadust, Eesti põhiseaduses on see sätestatud §-s 61. Teiseks võib kriminaalvastutusele võtmine olla võimalik ainult parlamendi loal. Eesti kasutab ka seda võimalust, see tuleneb põhiseaduse §-ist 76. Järgnev ülevaade käsitleb parlamendiliikme immuniteeti PS § 76 tähenduses.

Parlamendisaadiku immuniteet kriminaalmenetluses on Euroopas suhteliselt levinud. Erinevused seisnevad eelkõige saadiku kaitstuse ulatuses, kas ja millises ulatuses on ilma parlamendi loata võimalik tema suhtes läbi viia menetlustoiminguid. Kaitse võib hõlmata ka üksnes selliseid toiminguid, mis piiravad saadiku liikumisvabadust. Immuniteedist ilmajätmise protseduur näeb üldjuhul ette uurimisorgani pöördumise parlamendi juhatuse poole, kes edastab informatsiooni vastavale komisjonile. Selline parlamendikomisjon on tavaliselt alaline, kuid osas riikides moodustatakse erikomisjon, millele tehakse ülesandeks parlamendile ettekande koostamine. Kuulanud ära ettekande, vahel ka asjassepuutuva saadiku seisukoha, teeb parlament oma otsuse. Erinevate infoallikate andmetel55 on immuniteediküsimuse reguleerijateks tavaliselt põhiseadus ja seadus, mis määrab parlamendi töökorra.

Üldaktsepteeritud on flagrante delicto erand − parlamendi luba kriminaalvastutusele võtmiseks pole vaja, kui saadik tabatakse kuriteo sooritamisel teolt. (Eesti Vabariigi põhiseadus sellist erandit ei väljenda, samas jätab kriminaalvastutusele võtmine terminina tõlgendamisruumi ning KrMS § 377 sisaldabki sellist erandit – kuid üksnes esimese astme kuritegude korral).56 Mõned riigid seovad immuniteedi kohaldamise kuriteo raskusega, milles parlamendiliiget kahtlustatakse. Näiteks Portugalis ei ole saadik immuniteediga kaitstud, kui teda kahtlustatakse kuriteos, mille karistuse alammäär on vähemalt kolm aastat. Ainsana vaadeldud riikides ei kohaldata saadikupuutumatuse sätteid Rootsis juhul, kui parlamendiliige oma süüd tunnistab.

Üksikasjalikum ülevaade immuniteedi äravõtmise võimalusest ja protseduurist riigiti:

Austria. Pädev ametiisik esitab immuniteedi äravõtmise taotluse alalisele parlamendikomisjonile, kelle ülesandeks on selliseid taotlusi läbi vaadata. Komisjon peab hiljemalt kaheksanädalase ajavahemiku eelviimasel päeval esitama ettekande parlamendile, kes siis otsustab, kas taotlus rahuldatakse. Kohaldub flagrante delicto erand.

54

EV Põhiseaduse ekspertiisikomisjoni lõpparuande 4. peatükk: http://www.just.ee/10732

55

Kättesaadav arvutivõrgus: http://www.venice.coe.int/docs/1996/CDL-INF(1996)007-e.asp

56

EV Põhiseaduse ekspertiisikomisjon on avaldanud kahtlust sellise regulatsiooni põhiseaduspärasuse osas:

http://www.just.ee/10732

82

Prantsusmaal on asjassepuutuvateks põhiseaduse § 26 ja 17.11.1958 akt nr 58-1100 parlamendi menetluskorra kohta ( Ordonnance n°58-1100 du 17 no vembre 1958 relative au fonctionnement des assemblées parlementaires)57. Kumbki ei sisalda midagi otsuse sisulise kujunemise kohta. Inglis- ja prantsuskeelsed allikad, mille hulgas on ka Assemblée Nationale’i kodulehekülg, väidavad üksmeelselt, et kontrollitakse taotluse olemust, mis peab olema „sérieux, loyal et sincère” – „aus, tõene ja heauskne”. Ka Prantsusmaa immuniteediregulatsioon on seotud kuriteo raskusega. Süüteod jagunevad seal raskuse järgi kolme gruppi: contravention, délit, crime, nt vargus on délit, aga tapmine crime. Kui saadikut kahtlustatakse crime’is, siis immuniteet ei kehti. Nende karistusseadustiku kohaselt on miinimumkaristus crime’i eest 10 aastat. Immuniteedi äravõtmise taotluse esitab justiitsministeerium, seda arutab esmalt parlamendi juhatus, kes hindab, kas taotlus on heas usus esitatud. Seejärel toimub hääletus parlamendis. Kohaldub flagrante delicto erand.

Saksamaa . Immuniteedi äravõtmist saab taotleda prokurör justiitsministeeriumi kaudu, mis edastab materjalid parlamendi juhatusele, kust nad liiguvad edasi alalisse komisjoni, kes selliseid asju arutab. Komisjon vaatab taotluse läbi ja esitab oma ettepaneku parlamendile hääletamiseks. Kohaldub flagrante delicto erand. Saksa põhiseaduse § 46 sätestab nimelt, et parlamendiliiget ei või süüteos vastutusele võtta ega kinni pidada Bundestagi loata, välja arvatud juhul, kui ta tabatakse kas vahetult kuriteo toimepanemiselt või järgmisel päeval. Põhiseaduse kohaselt laieneb selline immuniteet ka liidupresidendile, kuid sellega põhiseadusega kaitstud isikute ring piirdubki. Saksamaal reguleerib valdkonda Saksa Bundestagi menetluskord (Geschaftsordnung des Deutschen Bundestages)58, täpsemalt selle § 107 ja dokumendi lisa 6. Nimetatud lisa annab aimu ka põhimõtetest, millele tuginedes immuniteeti võib ära võtta: „Bundestag teeb otsuse jätta saadik puutumatusest ilma omal vastutusel, kaaludes parlamentaarseid huve kõrvuti muude avaliku võimu huvidega ning võttesse arvesse ka kõnealuse liikme huvisid. Tõendeid ei kaaluta; otsusega ei anta hinnangut hea või halva ega süü või süütuse osas”.

Belgia. Immuniteedi äravõtmise taotlus esitatakse parlamendi juhatusele, asja vaatab esmalt läbi erikomisjon. Kui see on toimunud, arutab küsimust parlament, kusjuures istungil võivad sõna võtta üksnes teatud isikud. Need on komisjoni esindaja, asjassepuutuv saadik ja kaks parlamendiliiget, kellest üks on taotluse rahuldamise poolt ja teine vastu. Kohaldub flagrante delicto erand.

Taani. Peaprokurör edastab taotluse parlamendi juhatusele, kes omakorda edastab selle alalisele komisjonile, kelle ülesandeks on selliseid taotlusi läbi vaadata. Komisjon koostab raporti ja ettepaneku, kas taotlus rahuldada või mitte. Ettepanek pannakse hääletusele parlamendis. Kohaldub flagrante delicto erand.

Soome. Immuniteedi äravõtmist saavad seadusest tulenevatel eeldustel taotleda politseiametnikud, prokurörid, kohtud. Taotlus läheb kohe hääletamiseks parlamenti, otsuse vastuvõtmiseks piisab lihthäälteenamusest. Immuniteet hõlmab ainult liikumisvabaduse piiramist enne kohtuprotsessi algust. Saadik ei ole kaitstud, kui teda kahtlustatakse kuriteos, mille karistuse alammäär on vähemalt 6 kuud vangistust.

Kreeka . Immuniteedi äravõtmise taotluse esitab prokurör parlamendi juhatusele, kes suunab selle alalisse komisjoni, mis tegeleb selliste asjadega. Komisjon koostab ettekande, parlament hääletab taotluse rahuldamise üle. Kohaldub flagrante delicto erand.

Iirimaa . Saadik on kaitstud ainult parlamenti minnes, sealt tulles või parlamendihoones viibides.

57

Kättesaadav arvutivõrgus http://www.assemblee-nationale.fr/connaissance/ordonnance-fonctionnement.asp 58

Kättesaadav arvutivõrgus: http://www.bundestag.de/Parlament/funktion/gesetze/go_btg/index.html

83

Itaalia . Immuniteedi äravõtmiseks esitab prokurör taotluse parlamendi juhatusele, kes edastab selle pädevale komisjonile. Komisjon uurib menetlusdokumente, asjassepuutuv saadik võib esitada omal valikul kirjalikke materjale. Komisjon esitab 30 päeva pärast (aega saab ka pikendada) parlamendile hääletamisettepaneku, millele on lisatud raport asjaolude kohta. Parlament otsustab küsimuse hääletamise teel, kuid konstitutsioonikohtul on õigus see otsus tühistada. Kohaldub flagrante delicto erand.

Luksemburg. Immuniteedi äravõtmise taotluse esitab justiitsminister või prokuratuur peaministri või asjassepuutuva saadiku kaudu parlamendi juhatusele. Selle esmaseks läbivaatamiseks moodustatakse erikomisjon, kes kuulab ära saadiku seisukoha ja analüüsib, kas eeldades faktide tõelevastavust, oleks võimalik kuriteokoosseisu täitmine. Samuti hinnatakse, ega taotlust pole esitatud poliitilisest vaenust, soovist diskrediteerida saadikut tema valijate ees või takistada täitmast oma ametialaseid kohustusi. Kaalutakse ka seda, et kui esitatud asjaolud on tõesed, kas tegemist on piisavalt tõsiste põhjustega, et immuniteet ära võtta. Komisjon esitab oma otsuse parlamendile hääletamiseks. Kohaldub flagrante delicto erand.

Holland . Kriminaalmenetluses ei ole parlamendiliikmel immuniteeti.

Portugal . Immuniteedi äravõtmise taotlus esitatakse parlamendi juhatusele, moodustatakse erikomisjon. Komisjon teeb parlamendile teatavaks oma arvamuse, parlament hääletab taotluse üle. Immuniteedi äravõtmiseks on vajalik kvalifitseeritud häälteenamus. Parlamendi otsus pole vajalik, kui saadikut kahtlustatakse ettekavatsetud kuriteos, mille eest seadus näeb ette vähemalt 3-aastase vangistuse. Kohaldub ka flagrante delicto erand.

Hispaania. Immuniteedi äravõtmise taotluse esitab ülemkohtu esimees parlamendi juhatusele, kes edastab selle pädevale komisjonile. Komisjonil on 30 päeva oma arvamuse kujundamiseks, mis tuleb esitada parlamendile. Kui parlament ei suuda 60 päeva jooksul taotluse esitamisest otsusele jõuda, siis loetakse taotlus tagasilükatuks. Kohaldub flagrante delicto erand.

Rootsi . Prokurör esitab immuniteedi äravõtmise taotluse parlamendi juhatusele. Immuniteedi äravõtmiseks on vajalik kvalifitseeritud häälteenamus. Parlamendi otsus pole vajalik, kui saadikut kahtlustatakse kuriteos, mille eest näeb seadus ette vähemalt 2-aastase vanglakaristuse või kui saadik tunnistab oma süüd.

Ühendkuningriik . Kriminaalmenetluses ei ole parlamendiliikmel immuniteeti.

Põhiseaduse § 76 sätestab, et Riigikogu liikme kriminaalvastutusele võtmine on võimalik ainult õiguskantsleri ettepanekul parlamendi koosseisu enamuse nõusolekul. Otsustamaks ettepaneku tegemise üle, kontrollib õiguskantsler (KrMS § 378 kohaselt) kohtueelse menetluse kokkuvõtte ja toimetatud kriminaalmenetluse seaduslikkust. Põhiseaduses on kehtestatud saadikupuutumatus eesmärgiga kaitsta Riigikogu liiget täitevvõimu omavoli eest. Sama eesmärki täidavad teiste Euroopa riikide analoogsed regulatsioonid, kuid Eestist väljaspool puudub taotluse esitajal ja parlamendil õiguskantsleriga sarnane vahelüli. Taotlusega tutvub esmalt komisjon – parlamendi struktuuriüksus.

Põhiseaduslik Assamblee lähtus parlamendiliikme kriminaalvastutusele võtmise põhimõtete kehtestamisel kaalutlusest, et õiguskantsler on oma tegevuses sõltumatu ametiisik. Seega pole ta seotud päevapoliitikaga ja tema toimimine vahelülina aitaks maandada võimalikke poliitilisi pingeid. Leian, et selline arusaam oli ettenägelik, kuivõrd sageli lähtuvad saadikud oma töös erakondlikest, mitte riiklikest huvidest. Võttes arvesse Eesti poliitilist kultuuri, ei ole meile kindlasti sobiv selline immuniteedi äravõtmise protseduur, nagu on kasutusel Soomes. Kuna õiguskantsleri kontroll väldib täitevvõimu omavoli ja samas on ka võimeline Riigikogust enam poliitilistest huvidest distantseeruma, siis on tegemist parima võimaliku esialgse kontrolli teostajaga.

84

Omaette on küsimus sellest, mida peaks õiguskantsler kontrollima, et teha ettepanek anda nõusolek süüdistusakti koostamiseks. Euroopa riikide praktikas kontrollivad parlamendikomisjonid asjaolusid, mis võimaldavad neil kujundada arvamuse selle kohta, kas taotlus tuleks rahuldada või mitte. Õiguskantsler sisulist seisukohta ei võta, tema otsus sõltub toimetatud menetluse kooskõlast seadusega. Asjaolude selgitamine ei tohiks muutuda tõendite või süü hindamiseks, see on kohtu pädevuses. Põhirõhk peakski olema tuvastamisel, et süüdistusakti koostamise ajend on õige. Positiivse näitena võib tuua Luksemburgi, kus kontrollitakse nimetatud aspekti väga mitmekülgselt. Ajendi õigsuse selgitamiseks võib aga praktikas aluse leidmine olla keeruline. Selleks sobibki hästi menetluse seaduslikkuse hindamine, kuivõrd seadused on eelduslikult kooskõlas põhiseadusega.

Ajaloolise võrdlusena tasub siinkohal esile tuua, et Eesti Vabariigi põhiseadused, mis kehtisid enne II maailmasõda, sätestasid eelkirjeldatud Euroopa näidetega harmoneerivad tingimused immuniteedile ja selle äravõtmisele: immuniteet ei olnud absoluutne ja ei kohaldunud flagrante delicto juhtumil. 1920. a ja 1933. a põhiseadused eristasid immuniteeti vangistuse puhul ja kriminaalvastutusele võtmise puhul – esimene puudutas parlamentääre, teine riigivanemat ja ministreid. Peale nimetatud isikute ei tekitanud ükski kolmest ennesõjaaegsest põhiseadusest ühelegi ametnikegrupile. Ka tegeles immuniteedi äravõtmisega otseselt Riigikogu – õiguskantsleri ametikoht reguleeriti küll 1938. a põhiseaduses, kui sellist rolli nagu praegu sellele ei omistatud.

1920. ja 1933. aasta põhiseadused sätestasid: „§ 49. Ilma Riigikogu nõusolekuta ei või tema liiget vangistada, välja arvatud juhtumised, mil ta on tabatud kuriteolt. Niisugusel juhtumisel antakse vangistusest teada ühes selle põhjustega mitte hiljem kui 48 tunni kestes Riigikogu juhatusele, kes paneb selle ette Riigikogule otsustamiseks järgmisel koosolekul.

Riigikogul on õigus oma liikmetele määratud vangistust või teist kitsendust edasi lükata kuni Riigikogu istungjärgu vaheajani või volituste lõpuni. 1938. aasta põhiseadus nägi ette: „§ 79. Ilma Riigivolikogu nõusolekuta ei või tema liiget vangistada, välja arvatud juhud, kui ta on tabatud süüteolt. Vangistamisest ja selle põhjustest teatatakse mitte hiljemini kui neljakümne kaheksa tunni kestel Riigivolikogu juhatusele, kes esitab selle Riigivolikogule otsustamiseks järgmisel koosolekul. Riigivolikogul on õigus oma liikmeile määratud vangistust või muid kitsendusi edasi lükata kuni Riigivolikogu istungjärgu vaheajani või volituste lõpuni.“ Viimati nimetatud säte kohaldus ka Riiginõukogu liikmetele.

1920. a põhiseaduse § 67 nägi ette, et riigivanema ja ministrite kohtulikule vastutusele võtmine ametialaste süütegude eest võib sündida üksnes Riigikogu sellekohase otsuse põhjal; asja harutamine allub Riigikohtule.59 1933. a põhiseaduse sama paragrahv sätestas sarnaselt: „Riigivanemat, peaministrit ja ministreid võib võtta kohtulikule vastutusele üksnes Riigikogu sellekohase otsuse põhjal. Asja arutamine allub Riigikohtule. Vastutusele võtmise ja asja arutamise kord määratakse seadusega.60“

1.14 Vabaduse võtmine psühhiaatrilise sundravi men etluses

Uued paragrahvid 3951–3954sätestavad tingimused, millal saab psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses võtta isikult vabaduse.

PS § 20 lg 1 sätestab, et vabaduse võib võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras ning loetleb selle lubatavuse alused. Tõkendi alused on sätestatud KrMS §-s 127, tõkendite hulka kuulub ka vahistamine. Psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetlust toimetatakse vastavalt KrMS 16. peatüki sätetele, milles aga tõkendite kohaldamist ei reguleerita, mistõttu on seda praktikas

59

1920. a põhiseadus on kättesaadav arvutivõrgus http://et.wikisource.org/wiki/Eesti_Vabariigi_p%C3%B5hiseadus_(1920) 60

1933.a põhiseadus on kättesaadav arvutivõrgus http://et.wikisource.org/wiki/Eesti_Vabariigi_p%C3%B5hiseadus_(1934)

85

tõlgendatud ja rakendatud erinevalt. 2008. aastal analüüsis Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakond psüühikahäiretega isikute sundravile suunamise kiirust ja korraldust61 ning selle käigus analüüsiti ka isikute vahistamise küsimust.

Analüüsiga selgus, et probleemiks on psüühikahäirega isiku käitumise ja tema asukoha kontrolli all hoidmine sundravi näidustava eksperdiarvamuse ja sundravi kohaldamise kohtumääruse jõustumise (mõnikord ka isiku sundravile jõudmise) vahelisel ajal. Isiku psüühiline seisund võib kriminaalmenetluse kestel nii paraneda kui halveneda ja viimasega kaasnevalt tema ohtlikkus süveneda. Kui isik polegi ravi saanud või ta on katkestanud ravimite võtmise, siis võib tema tervis halveneda ning ta võib muutuda veelgi ohtlikumaks endale või teistele ja panna toime uusi õigusvastaseid tegusid.

Kriminaalmenetluses on isikut kauemaks kui 48 tunniks võimalik kinni pidada tema vahistamisega KrMS 4. peatüki 1. jaos sätestatud alustel ja korras. Psüühikahäirega isiku suhtes ei taheta aga vahistamist kohaldada põhjusel, et haiget isikut ei saa võtta vahi alla ja hoida eelvangistuses samaväärselt vaimselt tervete kahtlustatavate ja süüdistatavatega, samuti ei saa teda ka piiramatult hoida tahtest olenematul ravil. Ekspertiisi tagamiseks ja tegemiseks on võimalik paigutada isik sundkorras raviasutusse kõige rohkem kuni neljaks kuuks. Sõltuvalt isikust ja tema poolt toimepandud teost on praktikas isikuid sundkorras paigutatud tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi korras raviasutusse, kuid ka seda võimaldatakse piiratud aja kestel: kuni akuutse seisundi äralangemiseni, mis üldjuhul jääb 14 päeva sisse, ning seejärel isik vabastatakse raviasutusest.

Psüühikahäirega isikute suhtes on tõkendina kohaldatud ka nende vabadusse jätmist koos elukohast lahkumise keelu kohaldamisega. Viimati nimetatu ei pruugi aga olla isiku kontrolli all hoidmiseks piisav, kuna psüühikahäirega isikul võib olla raskusi asjadest arusaamisega ja oma tahte juhtimisega, mistõttu selline isik ei pruugi mõistagi, millele ta on viisaka palve peale oma allkirjaga nõusoleku andnud, ega suuta sellest kinni pidada. Üldjuhul võib seda tõkendiliiki sundravi menetluses pidada pigem ebaotstarbekaks.

Seega võib psühhiaatrilise sundravi menetlusele allutatud isiku vabadusse jätmisel tekkida olukord, kus isiku asukoht pole teada, mistõttu võib olla takistatud kriminaalmenetluse või ravi vajava isiku jõudmine haiglasse sundravile. Analüüsi kohaselt esinebki vahel olukordi, kui isik ei ole olnud raviasutuses ega vahi all, vaid on lahkunud teadmata suunas ja seetõttu viibib nii sundravi kohaldamise kohtumääruse jõustumine kui ka raviga alustamine. Analüüsi käigus kogutud andmetest ilmnes, et veel augustis 2008 ei olnud endiselt sundravile jõudnud 3 isikut, kellest ühele oli sundravi määratud juba 2006. ja kahele 2007. aastal.

Selleks et psüühikahäirega isikuid saaks psühhiaatrilise sundravi menetluse kestel lühema või pikema aja jooksul kinni pidada, peeti vajalikuks luua KrMS 4. peatüki 1. jaos sätestatud vahistamiskorra kõrvale erikord just psüühikahäiretega isikute vahistamiseks. Erikorra loomise vajadus tuleneb sellest, et vaimselt haiged isikud ei ole suutelised oma õigusi ja kohustusi teostama tervetega võrdväärselt ning seetõttu ei saa ka nende kinnipidamise tingimused olla täiesti samad.

Välisriikide õigusest võib leida Eesti kehtiva KrMS-ga analoogset regulatsiooni. Näiteks ei sätestata psüühikahäiretega isikute vahistamisele erisusi Austria, Poola, Šveitsi, Rootsi, Venemaa, Prantsusmaa kriminaalmenetluses. Samas leidub ka teistsuguseid regulatsioone. Näiteks Saksamaal võib kohus otsustada isiku psühhiaatriahaiglas kinnipidamise, kui see on vajalik avaliku korra kaitseks. Norras võib isiku kuni 3 kuuks vahi alla võtta. Uus-Meremaal võib sellist isikut hoida kogu

61

(avaldatud Justiitsministeeriumi veebilehel: http://www.just.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=39634/Ps%FC%FChikah%E4iretega_isikute_sundravile_suunamise_kiiruse_ja_korralduse_anal%FC%FCs_B.Tammiste%2C_H._Kaingx.pdf)

86

menetluse ajal raviasutuses, kui ravi on näidustatud. Iirimaal võib vahi alla võtta, kuid asjatundja arvamuse saamise järel tuleb isik kas suunata raviasutusse või vabastada. Leedus võib samuti vahi all hoida, kui ravitingimused on olemas; nende puudumisel tuleb isik paigutada raviasutusse. Soomes on vahi alla võtmine lubatud juhul, kui kohus leiab, et vaimse seisundi tõttu ei saa isikut karistada ja on vaja kindlaks teha isiku tegelik seisund. Isikut võib hoida kuni vastava kohtuarstliku asutuse62 sellekohase arvamuse saamiseni, kusjuures sellel keskusel on ka õigus isik tahtest olenematule ravile paigutada.

Eelnõus tehakse ettepanek täiendada KrMS-i §-ga 3951, milles sätestatakse psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetlusele allutatud isiku vahistamise alused ja üldtingimused. Psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetlusele allutatud isiku vahistamise eelduseks on kohtupsühhiaatriaeksperdi arvamus, et isik vajab psühhiaatrilist sundravi ja kriminaalmenetlust toimetatakse edasi vastavalt KrMS 16. peatükis sätestatule.

Vahistamise üldpõhimõtted on üldjoontes samalaadsed KrMS 4. peatüki 1. jaos sätestatuga, kohati on kasutatud ka viiteid samadele sätetele. Erisuseks võrreldes üldkorras vahistamisega on see, et vahi all hoidmise kohaks võib olla ainult vangla meditsiiniosakond või psühhiaatria tervishoiuteenust osutav haigla. Teise erisusena sätestatakse vahistamine juhuks, kui isik on või võib menetluse kestel muutuda endale või teistele ohtlikuks, kui isiku tervis võib vabaduses viibimisel veelgi halveneda. Erinevalt PsAS 3. peatükis sätestatud tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi andmisest on psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetlusele allutatud isiku vahistamise eelduseks asjaolu, et teda kahtlustatakse õigusvastase teo toimepanemises ja et ka akuutse seisundi möödumisel ei peeta siiski võimalikuks isikut menetluse ajaks vabadusse jätta.

Eelnõus tehakse ettepanek täiendada KrMS-i §-ga 3952 ning sätestada selles psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses vahistatud isiku kinnipidamise koht ja tingimused. Isikute kinnipidamise kohaks võiks üldjuhul olla haigla ja veelgi parem, kui selleks oleks see haigla, mis menetlust lõpetava kohtumääruse alusel hakkabki sellele isikule sundravi andma. Siiski jätab eelnõu ka võimaluse kasutada psüühikahäiretega isikute kinnipidamise kohana vangla meditsiiniosakonda. Seda juhuks, kui haiglates ei leidu kinnipidamiseks vajalikul hulgal kohti ja samas vanglas oleksid need kohad olemas. Vangla kasutamine psüühikahäiretega isikute kinnipidamise kohana peaks siiski jääma erandiks. Seda esiteks põhjusel, et psüühikahäirega isik on haige, aga vangla on siiski eelkõige kinnipidamisasutus ja selle võimalused haigetele sobivate tingimuste loomisel on paljuski piiratud. Lisaks sellele on vanglate meditsiiniosakondade võimalused üldjuhul juba täies ulatuses kinnipeetavate teenindamisel rakendatud, mistõttu vanglate praegune täituvuse tempo üldjuhul ei võimalda neid kohti enam muuks kasutada. Samuti ei peeta otstarbekaks vanglate meditsiiniosakondadesse psüühikahäiretega isikute kinnipidamise tarbeks uute voodikohtade loomist. Kuna vangla meditsiiniosakond on siiski haiglale ainus arvestatav alternatiiv, siis vähemalt erandlike olukordade jaoks võiks vangla meditsiiniosakond olla üheks valikuvõimaluseks.

Kuna vangla ja haigla on oma funktsioonidest tulenevalt erineva ülesehituse ja korraldusega, siis on paratamatu, et psüühikahäirega isiku kinnipidamise tingimused võivad mingil määral sõltuvalt kinnipidamiskohast ka erineda, kuid need erinevused ei tohiks olla eriti suured. Kinnipidamise koha tingimuste sätestamisel võetigi lähtekohaks vangistusseaduses eelvangistusele sätestatud regulatsioon, mida psüühikahäiretega isikute suhtes tuleb kohaldada, arvestades nende vaimset seisundit ja sellest tulenevaid erisusi.

Eelnõu ettepanek kehtestada KrMS § 3953 on üle võetud vangistusseaduse §-st 41.

62

Soomekeelne nimetus on terveydenhuollon oikeusturvakeskus, inglise keeles the National Authority for

Medicolegal Affairs.

87

Eelnõus tehakse ettepanek täiendada KrMS-i §-ga 3954 ning sätestada selles psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses vahistatud isiku õigused ja nende piiramise alused. Ka siin lähtutakse eelkõige vangistusseaduses sätestatust, kuid sealset regulatsiooni on täiendatud põhimõtetega, milles ja kuidas kohaldatakse isiku vaimsest seisundist ja tema kinnipidamise koha eripärast tulenevaid erisusi. Ühtlasi antakse justiitsministrile võimalus kehtestada vajaduse korral täpsem kord, kuidas korraldatakse isikute õiguste tagamist, aga ka piiramist ja kontrolli selle üle.

Paragrahv 2. Kriminaalmenetluse seadustiku rakendam ise seaduse muutmine

Kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seadust täiendatakse rakendussättega KrMS § 155 lõike 2 punktide 7 ja 8, § 156 lõike 1 ja § 1561 osas. Säte näeb ette, et ristküsitlusel esitatud küsimuste ja ülekuulatava vastuste ning avalduste, taotlused ja nende lahenduste protokollimine, üldmenetluses või lühimenetluses toimuva kohtuistungi helisalvestamine ning kohtuistungi salvestise ja protokolliga tutvumine toimub kuni kohtutes tehniliste tingimuste loomiseni enne 2010. a 1. jaanuari kehtinud redaktsiooni kohaselt. Justiitsminister kehtestab kohtuistungite helisalvestamisele ja ristküsitluse sõnasõnalisele protokollimisele ülemineku aja, tingimused ja korra.

Arvestades sellega, et kohtute varustatus tehniliste seadmetega ei ole ühtlane, võimaldab kõnesolev säte kuni kohtutes vajalike tehniliste tingimuste loomiseni kohaldada seniseid reegleid, mis puudutab ristküsitluse protokollimist ja kohtuistungite helisalvestamist. Justiitsministrile antud delegatsiooninorm võimaldab tehnilisest valmisolekust lähtuvalt ristküsitluse sõnasõnalisele protokollimisele ja kohtuistungite kohustuslikule helisalvestamisele ülemineku aja täpsemalt määrata.

Paragrahv 3. Karistusseadustiku muutmine

Punktid 1 ja 3. Paragrahvides 157 ja 323 1 sätestatud kuritegude eest mõistetavaid karistusi karmistatakse, võimaldamaks mõlema kuriteo eest karistada kuni kolmeaastase vangistusega. Muudatuse argumentatsioon on järgmine:

Kriminaalmenetluses osalevatele riigiametnikele on lisaks distsiplinaarkaristustele ette nähtud ka erinevad kriminaalkaristused kohtueelse menetluse andmete ebaseadusliku avaldamise eest. KarS § 3161 (Kriminaalasja kohtueelse menetluse ja jälitusmenetluse andmete ebaseaduslik avaldamine) näeb ette kuni viieaastase vangistuse. Lisaks sellele kaitseb menetlusega kokkupuutuvate isikute isikuandmeid nende ebaseadusliku avaldamise eest ka KarS § 292 (Andmekogu pidamise nõuete rikkumine), mille järgi on ette nähtud kuni kolmeaastane vangistus. Mõlemal juhul on kuritegude avastamiseks võimalik kasutada jälitustegevust.

Kõigile kutse- või ametitegevuse käigus kriminaalmenetlusega kokkupuutuvatele isikutele, sh prokuröridele ja kaitsjatele, kehtib ka KarS § 157, mis näeb ette rahalise karistuse kutse- või ametitegevuses teatavaks saanud teise isiku tervist, eraelu või äritegevust puudutava teabe avaldamise eest isiku poolt, kellel on seadusest tulenev kohustus hoida sellist teavet saladuses. Selline kohustus tuleneb prokuröridele prokuratuuriseaduse §-st 28 ja advokaatidele AdvS §-st 45. Mitteadvokaatidest kaitsjate ja esindajate puhul on sellise kohustuse olemasolu aga vaieldav. Lisaks tuleb nn igaühedeliktina arvestada ka KarS § 1571, mis näeb ette kuni üheaastase vangistuse delikaatsete isikuandmete ebaseadusliku avaldamise eest.

Mainitud kuritegude tõendamiseks saab kasutada üksnes traditsioonilisi menetlustoiminguid, jälitustegevust kasutada ei tohi. See piirang teeb nende kuritegude avastamise aga keeruliseks, kuna

88

ka tavapäraste uurimistoimingute kasutamine on näiteks massimeedias ebaseaduslikult avaldatud kohtueelse menetluse andmete päritolu tuvastamiseks raskendatud. Nii ei pea ajakirjanikud avaldama oma allikaid kriminaalmenetluse käigus tunnistajana ülekuulamisel. EIK on asunud seisukohale (Goodwin vs. Ühendkuningriik, 1996), et pidades silmas ajakirjanduslike allikate kaitstuse tähtsust demokraatliku ühiskonna pressivabaduse huvides ja arvestades mõju, mis tekiks allika avalikustamisel selle vabaduse kasutamisele, vastab niisugune meede konventsiooni artiklile 10 ainult juhul, kui see on õigustatud avalikkuse huvidest lähtuvate eluliste vajadustega. Samuti ei pea kaitsjad andma tunnistajana ütlusi oma kaitsetegevuse osas (KrMS § 72 lg 1 p-d 2 ja 4). Eeltoodud põhjustel puuduvad juhtudeks, mis on seotud menetlusandmete ebaseadusliku avaldamisega ajakirjanduses, efektiivsed kriminaalmenetluslikud võimalused nende avastamiseks.

Arvestades siinjuures sellise ebaseadusliku andmete avaldamisega seotud kahju ning võrreldes seda teiste selliste kuritegude eest ettenähtud sanktsioonidega (eelkõige KarS § 3161, § 292), tuleb asuda seisukohale, et KarS §-s 157 sätestatud kuriteo (ning ka KarS § 3231) eest tuleks maksimaalse karistusena ette näha kuni 3-aastane vangistus.

Punkt 2. Paragrahvi 320 muutmise tulemusena on laiendatud subjektide ringi, kellele laieneb kriminaalvastutus teadvalt vale ütluse andmise eest. Kui kehtivas redaktsioonis kohaldub kõnealune säte vaid kannatanule ja tunnistajale, siis muudatuste kohaselt puudutakse säte kõiki isikuid, kes vastavas menetluses ütlusi annavad, süüdistatavat, aga ka ütlusi andvat eksperti või asjatundja. Muudatus on seotud asjaoluga, et kuigi süüdistataval on õigus ütluste andmisest keelduda, laieneb tallegi nimetatud õiguse mittekasutamise korral (eeskätt käesoleva eelnõu täpsustuste tulemusel) kohustus rääkida kohtus tõtt. Võib märkida, et tunnistaja ja süüdistatava kohtuülekuulamise kohta kehtivad ka USA-s samad reeglid: mõlemad kuulatakse üle vande all ja mõlemat peab saama ristküsitleda.

Lisaks on parandatud ebaühtlus kehtivas seaduses: nimelt on karistatav tsiviilkohtumenetluses menetlusosalise poolt vande all teadvalt vale seletuse või vande all teadvalt vale vara nimekirja või sissetulekute või kulude arvestuse andmise eest. Sätte kohaldamine ainult tsiviilkohtumenetluses ei ole põhjendatud. Vale seletus või vale vara nimekiri võib omada olulist tähendust ka nii halduskohtumenetluses kui ka kriminaalmenetluses. Seega tuleks seda normi laiendada kõigile kohtumenetluse liikidele.

Paragrahv 4. Kaubandusliku meresõidu koodeksi muutm ine

Muudatuse vajadus tuleneb kriminaalmenetluse seadustiku § 65 muutmisest.

Paragrahv 5. Kohtute seaduse muutmine Paragrahv 101 tunnistatakse kehtetuks, kuna sisuliselt on tegemist menetlusseaduste reguleerimisobjektiga. Et erinevad menetlusseadused sisaldavad juba kohtualluvust puudutavaid sätteid, siis puudub nimetatud sätte järele vajadus ning see loob üksnes võimaluse vastuolude tekkimiseks. Paragrahv 6. Lennundusseaduse muutmine Paragrahvi 32 muutmine johtub õhusõiduki kaptenilt edasilükkamatute menetlustoimingute õiguse äravõtmisest (vt KrMS § 31 muutmine).

89

Paragrahv 7. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutm ine

Punkt 1. Paragrahvi 111 lõiget 1 täiendatakse kolmanda lausega sõnastuses: "Asja võib lahendada ka esialgset õiguskaitset kohaldanud kohus." Põhjus on ökonoomsus: esialgse õiguskaitse kohaldamisel võiks sama kohus jätkata ka n-ö põhimenetlust. Ei ole põhjendatud, et kohus peaks sellisel juhul andma asja kindlasti üle praegu kehtiva lõike 1 redaktsiooni järgsele kohtule. Punkt 2. Paragrahvi 333 1 lisamine seadustikku on põhistatud seletuskirja § 1 jaos 1.8. Muudatustega luuakse regulatsioon kaebuse esitamiseks kohtu tegevusetuse peale. Kaebusega tegeletakse vastavalt TsMS-s sätestatud määruskaebuste lahendamise süsteemile. Sellise taotluse lahendamine ei eelda, et seda peaks tegema sama kohtunik, kes lahendab asja, milles taotlus on esitatud. Määrust on õigustatud koostama ka teine kohtunik, kes viib end asjaoludega kurssi. Iseenesest ei ole välistatud, et ka kohtuniku haigus või puhkus viivad TsMSi mõttes nö kohtu tegevusetuseni. Kohtu tegevusetus tuleks määratleda objektiivsete kriteeriumide läbi ning konkreetse kohtuniku süü seejuures ei ole oluline. See, kas asjaolu, et kohus on määranud istungi kaugemasse tulevikku, viitab kohtu tegevusetusele konkreetse regulatsiooni tähenduses, sõltub iga kord konkreetse kaasuse asjaoludest Punktid 3 ja 4. Paragrahvide 489 ja 489 1 muudatused on redaktsioonilise tähendusega ning seonduvad seaduse teksti korrigeerimisega. Ekslikult on seaduse tekstis maksekäsuga seonduvates sätetes sisse jäänud sõna „makseettepanek“, kuid õige on „maksekäsk“.

Punkt 5. Paragrahvi 496 muudatus seondub sellega, et 15.07.2008 jõustusid tsiviilkohtumenetluse muudatused, millega asendati senine kolmenädalane vastuväite ja määruskaebuse esitamise tähtaeg 15-päevase tähtajaga. Ekslikult jäi ühes sättes see tähtaeg muutmata.

Punkt 6. Paragrahvi 528 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks, kuna paragrahvi lõiked 3 ja 2 kordavad üksteist osaliselt ning see põhjustab segadust, seetõttu tunnistatakse lõige 3 kehtetuks. Punkt 7. Paragrahvi 534 lõike 5 muudatus võimaldab esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni kahe nädalani, kui see on ilmselt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Tegu on täpsustava sättega. Praktikas on sageli vaja, et isikut tuleks hoida kinnises asutuses ekspertiisi tegemise eesmärgil. Selle võimaluse näeb ette ka TsMS § 537 lg 4. Segadust on aga põhjustanud küsimus, kas seda on võimalik teha ka esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse paigutamise menetluses. Muudatus jaatab sellist võimalust sõnaselgelt.

Paragrahv 8. Väärteomenetluse seadustiku muutmine

Punkt 1.

Paragrahvi 156 täiendamine lõikega 4 1

VTMS ei reguleeri seda, millal hakkab kassatsioonitähtaeg kulgema juhul, kui maakohus või ringkonnakohus tunnistab väärteoasja lahendamisel tehtud kohtuotsuse lõpposas kohaldamisele kuuluva õigustloova akti põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätab selle kohaldamata. Küll on selline regulatsioon olemas apellatsioonitähtaja osas (VTMS § 137 lg 4).

On ilmne, et ka kassatsiooni puhul ei saa lähtuda üldisest edasikaebetähtaja kulgema hakkamise regulatsioonist, vaid tuleb ära oodata Riigikohtu lahend põhiseaduslikkuse küsimuses. VTMS § 2 alusel on põhimõtteliselt võimalik lähtuda KrMS-i regulatsioonist, kuid kuna VTMS reguleerib

90

edasikaebetähtaegu ning apellatsioonitähtaegade osas on analoogne küsimus reguleeritud, on muudatus õigusselguse huvides vajalik. Muudatus kattub suures osas ka KrMS § 345 lg 4 sõnastusega.

Paragrahvi 156 täiendamine lõikega 4 2

Muudatusettepaneku eeskujuks on ettepanek täiendada KrMS § 345 lõikega 7. Muudatusettepanek on tingitud ka sellest, et menetlusalune isik saab kassatsiooni esitada ja kassatsioonimenetluses osaleda üksnes kaitsja vahendusel.

Punkt 2. Paragrahvi 156 täiendatakse lõikega 7, mis näeb ette tähtaja ennistamise või sellest keeldumise otsustuse vormistamise vormi. Säte on analoogne KrMS § 345 lg-ga 6.

Punktid 3 ja 4.

Paragrahv 158 lõike 2 täiendamine punktiga 8 ning sama paragrahvi täiendamine lõikega 5. Muudatuse kohaselt peab kassaator märkima kassatsioonis, kas ta taotleb suulist menetlust. Kui isik ei märgi, et ta soovib suulist menetlust, loetakse, et ta nõustub kirjaliku menetlusega. Kuna kassatsioonimenetluses lahendatakse ainult õigusküsimust ning ei tuvastata tõendamisesemesse kuuluvaid faktilisi asjaolusid, on kassatsioonimenetluse pooltel võimalik esitada oma argumendid kirjalikult ja suulise istungi korraldamine ei ole vajalik. Kirjalik menetlus kõrgeimates kohtutes on üldlevinud ning ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt ei ole kõrgeimas kohtus nõutav suuline menetlus.

Paragrahvi 158 täiendamine lõikega 6 . Muudatuses nähakse ette, et kassaator võib kuni kassatsioonitähtaja lõpuni esitatud kassatsiooni muuta ja täiendada, sealhulgas laiendada kassatsiooni kohtuotsust neile osadele, mille peale esialgu ei kaevatud. Kassatsiooni muutmisel järgitakse kassatsiooni kohta sätestatut. Muudatuse tegemisel on lähtutud põhimõttest, et kassatsiooni esitamine enne tähtaja möödumist ei tohi asetada kassaatorit halvemasse olukorda. Kuna kuni kassatsioonitähtaja lõpuni on väärteotoimik otsuse teinud kohtus ka juhul, kui kassatsioon esitati enne tähtaja möödumist, ning teisele kassatsioonimenetluse poolele saadab kassatsiooni teadmiseks Riigikohus, ei ole põhjendatud mitte lubada isikul kassatsiooni täiendada.

Punkt 5. Paragrahvi 160 muudetakse täies ulatuses.

Lõikes 1 nähakse ette, et pärast nõuetekohase kassatsiooni saamist saadab Riigikohus selle koopia kohtumenetluse poolele, kelle huve kassatsioon puudutab. See kajastab Riigikohtu senist praktikat, mille kohaselt saadetakse kassatsiooni koopia alati teisele kassatsioonimenetlusele poolele, kuigi VTMS § 160 lg 1 kehtiv redaktsioon seda ei nõua. Sellega välditakse võimalust, et kassatsiooni menetlusse võtmine tuleb teistele kohtumenetluse pooltele üllatusena, kuna nad ei olnud kassatsiooni esitamisest teadlikud. Paragrahvi lõikes 4 nähakse üldisest kassatsiooni teisele kohtumenetluse poolele saatmise kohustusest ette erand: kui kassatsiooni põhjendatus või mittepõhjendatus on ilmne, s.o menetlusse võtmise või mittevõtmise küsimus on võimalik lahendada viivitamata, võib menetlusse võtmise lahendada kassatsiooni teistele isikutele saatmata või enne kõnesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja möödumist.

Ühtlasi nähakse eelnõus ette asjaolud, mis peavad olema märgitud kassatsioonikoopiale lisatavas kaaskirjas. Nimetatud säte on analoogne TsMS § 677 lg-ga 2.

Lõige 2 näeb ette, et Riigikohus võib nõuda kassatsioonimenetluse poole seisukohta konkreetses küsimuses. VTMS § 160 lg 1 sätestab, et Riigikohus võib vajaduse korral saata kohtumenetluse pooltele kassatsiooni koopia ja nõuda kassatsioonivastust. Niisugune sõnastus jätab lahtiseks

91

küsimuse, kas Riigikohus võib vajaduse korral nõuda seisukohti mõnes konkreetses küsimuses. Praktikas selline vajadus esineb (nt mahukate kassatsioonide puhul).

Lõige 3 näeb TsMS § 679 lg 1 eeskujul ette, et Riigikohus otsustab kassatsiooni menetlusse võtmise või sellest keeldumise mõistliku aja jooksul pärast kassatsioonile vastamiseks antud tähtaja möödumist. Vastav otsustus tehakse väärteotoimiku põhjal menetlusosalisi välja kutsumata, nagu näeb ette ka kehtiv VTMS § 160 lg 2.

Lõiked 5–8 vastavad kehtivatele VTMS § 160 lõigete 4–7.

Punkt 6. Seadustiku täiendamine paragrahviga 160 1. Erinevalt maa- ja ringkonnakohtu menetluse regulatsioonist ei sisalda kassatsioonimenetluse kehtiv regulatsioon sätet kassatsiooni käiguta jätmise kohta. Samas on selge, et Riigikohtul peab olema võimalus jätta kassatsioon käiguta ja anda võimalus vigade kõrvaldamiseks.

Punkt 7. Paragrahv 162 tunnistatakse kehtetuks . Vajadus selle sätte järele puudub, kuna Riigikohus saadab kassatsioonikoopiad kassatsioonimenetluse pooltele juba enne kassatsiooni menetlusse võtmise otsustamist.

Punktid 8 ja 9. Paragrahvi 164 lõike 1 täiendamine punktiga 8 ja sama paragrahvi täiendamine lõikega 4 – vt paragrahvi 158 lõike 2 täiendamine punktiga 8 ning sama paragrahvi täiendamine lõikega 5.

Punkt 10. Paragrahvi 165 muutmine . VTMS § 165 kehtiv redaktsioon nõuab alati kohtuistungi korraldamist ja kassatsioonimenetluse poolte istungile kutsumist. Samas ei ole kassatsioonimenetluse pooltel kohustust võtta Riigikohtu istungist osa. Seetõttu jäävad tihti mõlemad kohtumenetluse pooled kohtuistungile ilmumata. Selline olukord raskendab aga Riigikohtu töö planeerimist.

Lisaks on kehtiv regulatsioon kohtu jaoks koormavam kriminaalmenetluse regulatsioonist. KrMS § 352 lg 1 kohaselt vaatab Riigikohus kriminaalmenetluses kassatsioone üldjuhul läbi kirjalikus menetluses.

Paragrahvi 165 muudatuse kohaselt teatab Riigikohus juhul, kui asja vaadatakse läbi kirjalikus menetluses, kohtumenetluse pooltele kassatsiooni läbivaatamise aja.

Punkt 11. Paragrahvi 166 muudatused tuginevad KrMS § 352 muudatusettepanekule.

Punkt 12. Paragrahvi 173 lõike 5 täiendamine teise lausega järgmises sõnastuses: „Kriminaalkolleegium võib seda tähtaega määrusega pikendada ühe kuu võrra, kui see on õigusküsimuse lahendamiseks vajalik.“ Analoogne otsuse tegemise tähtaja pikendamise võimalus on ette nähtud KrMS § 360 lg-s 5. Riigikohus on VTMS §-le 2 tuginedes pikendanud KrMS § 360 lg 5 alusel ka väärteoasjades otsuse tegemise tähtaega. Õigusselguse seisukohalt oleks siiski vajalik vastava sätte lisamine VTMS-i.

Punkt 13. Paragrahvi 176 lõikes 1 täpsustatakse Riigikohtu otsuse sissejuhatuses kajastatavaid andmeid. Nimelt ei sisalda kehtiv redaktsioon kõiki andmeid, mis tegelikult kohtuotsuse sissejuhatuses märgitakse ja mille märkimine on ka vajalik. Võrreldes kehtiva redaktsiooniga on loetellu lisatud kohtuotsuse tegemise aeg, kohtuasja number ja kohtuasja läbivaatamine kirjalikus või suulises menetluses.

92

Punkt 14. Paragrahvi 196 lõike 4 muudatuse kohaselt otsustab Riigikohus, kas võtta ringkonnakohtu määruse peale esitatud määruskaebus menetlusse või mitte. Analoogne võimalus on praegu ette nähtud kriminaalmenetluses (KrMS § 390 lg 5).

Punkt 15. Seadustiku tekstis viiakse menetlusdokumentide kättetoimetamise regulatsiooni sõnastus vastavusse postiseaduse terminoloogiaga, asendades sõna „postiasutus“ terminiga „postiteenuse osutaja“.

Paragrahv 9. Jõustumine

Jõustumisaja määramisel tuleb arvestada, et muudatusettepanekute hulga tõttu peab seaduse rakendajatele olema tagatud mõistlik aeg muudatustega tutvumiseks. Esialgu on eelnõu jõustumise ajaks märgitud 1. juuli 2010. a.

Eelnõu terminoloogia

Eelnõu kasutab kehtivate õigusaktide terminoloogiat.

Eelnõu vastavus põhiseadusele

Eelnõu on kooskõlas põhiseadusega. Eelnõu eesmärgiks on muu hulgas suurendada kontrolli põhiõigusi piiravate toimingute üle, tagada paremini kohtulahendini jõudmine mõistliku aja jooksul ning garanteerida edukamalt, et menetlus vastab paremini õiglase menetluse nõuetele.

Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu on kooskõlas EL õigusega.

Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee poolt 12.07.2007 heaks kiidetud Euroopa Nõukogu deklaratsioon laste kaitsmisest seksuaalse ärakasutamise ja seksuaalvägivalla eest, mida Eesti Vabariik ei ole küll veel ratifitseerinud, näeb ette järgmist:

Artikli 31 punkt g: „iga lepingupool kindlustab, et kokkupuudet ohvri ja teo toimepanija vahel välditakse kohtuistungil ja õiguskaitseasutustes, välja arvatud kui pädev ametnik ei otsusta teisiti lapse huvidest lähtuvalt või kui eeluurimis- või kohtumenetlus sellist kokkupuudet või suhtlemist nõuab.“

Artikli 35 lõige 2: „iga lepingupool kindlustab, et kõigi laste ütlused videosalvestatakse ning need salvestised tunnistatakse kohaliku seaduse järgi kohtumenetluses kasutatavaks tõendiks.“

Artikli 36 punkt b: „iga lepingupool kindlustab, et kannatanut võib kohtus üle kuulata, ilma kannatanu kohtuistungilt osavõtuta, kaugülekuulamise abil.“

Seaduse mõjud

Seadustesse tehtavate muudatuste tõttu peaksid vähenema riigi kulutused ühe kriminaalasja lahendamisele, samuti peaks lühenema kriminaalasja läbivaatamise keskmine aeg. Seaduse vastuvõtmine loob täiendavat õiguskindlust, kaotades kehtivast õigusest mõningad lüngad, vastuolud ja mitmeti mõistetavused.

93

Tänu muudatustele muutub kriminaalmenetlus kvaliteetsemaks, tõhusamaks ja kiiremaks, väheneb bürokraatia, suureneb õigusselgus ning sellest tulenevalt ka kriminaalmenetluse usaldusväärsus. Eelnõu muudatustega tagatakse kuriteoohvrite ja tunnistajate parem kohtlemine ja kaitse ning õigusriigile kohasem süüdistatava kohtlemine. Eelnõu mõjutab politsei, prokuratuuri ja kohtute töökoormust.

1. Kriminaalmenetlus muutub kvaliteetsemaks, tõhusamaks ja kiiremaks, väheneb bürokraatia.

Menetlust aitavad muuta tõhusamaks mitmed võistleva menetlusega seotud täpsustused ja tunnistaja ütlustega seotud uuendused, mis muudavad nende kasutamise kohtus tõendina lihtsamaks. Nii on võimalik kohtueelses menetluses talletada ja teatud juhtudel kohtus kasutada tõendina tunnistaja poolt varem antud ütlusi, näiteks kui tunnistaja keeldub kohtulikul uurimisel ütlusi andmast vms. Tõendina saab kasutada isiku kohtuväliselt avaldatud väiteid, samuti sama või teise kriminaalasja varasemal kohtulikul arutamisel antud ütluseid; ristküsitlusel on tunnistaja usaldusväärsuse kontrollimiseks võimalik kasutada tõendina tema varasemaid ütlusi. Uuendusena on võimalik kasutada välisriigis kogutud tõendeid, sõltumata sellest, kas menetlustoiming tehti õigusabitaotluse alusel või mitte. Menetlust kiirendavad näiteks kohtu võimalus saata teatud juhtudel kriminaalasi tagasi teistkordseks arutamiseks samas kohtukoosseisus, selle asemel et mõne tehnilise vea tõttu kogu kriminaalasja menetlemist otsust peale uues kohtukoosseisus alustada; kohustus salvestada kohtuistung ilma aeganõudva ja kohati tarbetu kirjaliku protokollimiskohustuseta; seni mõnikord päevi kestnud süüdistusakti ettelugemise kohustuse (avaldamise) kadumine, mis on asendatud kaitsja kohustusega valmistada kaitsealune kohtmenetluseks ette ning analüüsida eelnevalt süüdistusakt läbi. Kaitsja kohustus esitada enne eelistungit kaitseakt, kus näiteks tuuakse välja, millised süüdistusaktis esitatud väited ja seisukohad vaidlustatakse, tagab parema ettevalmistuse kohtuistungiks ning võimaldab samuti istungit kiiremaks muuta ja selle kvaliteeti parandada. Samuti muutub lihtsamaks ja kiiremaks tagaotsitava sundtoomine kohtusse või kinnipidamisasutusse (eraldi kohtumäärust enam vaja ei ole). Menetluse kvaliteeti aitab muu hulgas parandada kohtuniku senisest paindlikum võimalus muuta kohtumenetluses süüdistatava kuriteo kvalifikatsiooni, mis tagab selle, et süüdlane saab teo eest karistada ning tänu juriidilistele nüanssidele ei jää karistuseta.

2. Tagatakse kuriteoohvrite ja tunnistajate parem kohtlemine ja kaitse ning õigusriigile kohane süüdistatava kohtlemine.

Kriminaalmenetluses tuleb tagada nii ohvrite, tunnistajate kui ka süüdistatavate kaitse, millele on eelnõudes palju tähelepanu pööratud. Menetlejate võimalike kuritarvituste vältimiseks saab tunnistaja taotleda, et tema kaitseks viibiks ülekuulamise juures tema esindaja; samuti peab ütluste deponeerimisest osa võtma kaitsja. Eelnõu muudatustega pööratakse suuremat tähelepanu nii-öelda haavatavate gruppide kaitsmisele: alaealise ülekuulamisega seotud traumeerimise vähendamiseks videosalvestatakse alaealise ülekuulamine, mis võimaldab vältida korduvaid ülekuulamisi ja alaealise kohtusse kutsumist; psüühiliselt haigete inimeste kaitseks ja nende sundravile suunamiseks tagatakse paremad menetluslikud garantiid. Tugevam kontroll sunni- ja muude õigusi piiravate meetmete üle tähtaegade ja põhjendatuse kontrolli menetluse näol aitab tagada süüdistava põhiõigusi ning vähendada menetlejate rikkumisi. Ajalise piirangu seadmine vahistamisel esimese astme kohtumenetluses (üks aasta) aitab lisaks isikute põhiõiguste paremale tagamisele ning menetleja distsiplineerimisele vähendada ka kinnipeetavate arvu pikkade vahistamiste arvelt (vahistatud moodustavad ca 30% kinnipeetavatest). Samas ei loeta enam vahistamisaja hulka välisriigis toimunud vahistamist, kuna Eesti ei saa vastutada vahistamise õigsuse eest välisriigis ega teha samal ajal ka vajalikke menetlustoiminguid. Süüdistatava õigusi aitab tagada ka see, et üldjuhul ei tohi kohtueelses menetluses elukohast lahkumise keeldu kohaldada kauem kui üheks aastaks. Õigusriigile on kohane seegi uuendus, et kriminaalmenetlust saab lõpetada juhul, kui kahtlustatav või süüdistatav on parandamatult haigestunud ega ole seetõttu niikuinii võimeline karistust kandma.

94

3. Suureneb õigusselgus ja kriminaalmenetluse usaldusväärsus.

Kriminaalmenetluse õigusselgust suurendab miinimumpäevamäärade süsteemi kaotamine menetlustrahvi arvutamisel ja selle asemel konkreetsete trahvisummade sätestamine; ebaselgust põhjustanud tsiviilkostja ülekuulamisega seonduva täpsustamine jpm. Kriminaalmenetluse usaldusväärsust suurendavad näiteks kohtuniku taandamise protseduuri suurem läbipaistvus (objektiivsuse tagamiseks esitatakse taandamistaotlus kohtu esimehele) ja isikuandmete senisest parem kaitse, mille tagab keeld anda toimiku koopiat süüdistavale või teistele isikutele ning võimalus andmete lekitamise eest karmimaid karistusi määrata. Et tagada tunnistaja ütluste usaldusväärsust, meenutatakse tunnistajale juba ülekuulamise alguses kohustust rääkida tõtt, informeeritakse ütluste andmisest keeldumise võimalustest jms.

4. Mõjutatakse politsei, prokuratuuri ja kohtute töökoormust.

Eelnõuga säästetakse kohtueelse menetluse ressurssi, samas suureneb mõnevõrra eeluurimiskohtuniku töökoormus. Seaduse rakendamisega vabaneb tööjõud, mis on praegu seotud mitmete kehtivast KrMS-st tulenevate ülesannete täitmisega, mis muudatuste tulemusena muutuvad oluliselt säästlikumaks. Nii näiteks kaob kohustus koostada kõigis kriminaalmenetlustes mahukas menetluskokkuvõte (§ 222), samuti korduv täiemahuline menetlus teistkordsel arutamisel maakohtu uues koosseisus (§ 341), kokkuleppemenetluses kannatanu nõusoleku muretsemine ja selle mittesaamisel täiemahuline üldmenetlus, psühhiaatrilise sundravi asjade üldmenetluse reeglite kohane arutamine, kriminaalasja lõpetamise määruste koostamine alati motiveeritud kujul, lühimenetluse piiratud kohaldamisvõimalused jne. Peamiselt on aga võimalik töökorraldust paremini tagada ning kulusid kokku hoida toimikukoopiate tegemise arvelt ja videokonverentsi võimaluste kasutamisega.

Seaduse rakendamiseks vajalikud kulutused ja seadus e rakendamise eeldatavad tulud

Seaduse rakendamise eeldatavad tulud

Seaduse rakendamisega vabaneb ühest küljest ressurss, mis on praegu seotud mitmete kehtivast KrMS-st tulenevate ülesannete täitmisega, mis muudatuste tulemusena muutuvad oluliselt säästlikumaks: nt toimikukoopiate valimatu tegemine (§ 224), kõigis kriminaalmenetlustes mahuka menetluskokkuvõtte koostamine (§ 222), korduv täiemahuline menetlus teistkordsel arutamisel maakohtu uues koosseisus (§ 341), kokkuleppemenetluses kannatanu nõusoleku muretsemine ja selle mittesaamisel täiemahuline üldmenetlus, psühhiaatrilise sundravi asjade üldmenetluse reeglite kohane arutamine, kriminaalasja lõpetamise määruste koostamine alati motiveeritud kujul, lühimenetluse piiratud kohaldamisvõimalused jne. Samuti võimaldab ressurssi säästa eelnõu jõustumisel senisest märkimisväärselt laiemalt kohaldatav videokonverentsi võimalus ja korraldava istungi regulatsioon (võimalus arutada korraldusküsimusi näiteks vahialustest süüdistatavaid kohtusse konvoeerimata). Tuntav prokuratuuri personaliressurss vabaneb sellega, et kaotatakse prokuröri kohustus võtta osa kohtulahendi kuulutamisest lihtmenetluses.

1. Võib märkida, et praeguses olukorras esineb seoses toimikumaterjalide tutvustamisega kaks kulusid oluliselt suurendavat tegurit: seaduse järgi tuleb koopia tervest toimikust anda kaitsjale alati, isegi kui ta ei soovi seda (küsitav on selle mõte lihtmenetlustes); advokatuurile vastu tulles on riik võtnud seisukoha, et koopia = paberkoopia, st CD-l antakse koopia vaid advokaadi nõusolekul, samas kui tegelikult on CD oluliselt odavam. 2007 kulus paberkoopiate peale sel alusel veidi üle 1 miljoni krooni (otsekulud: paber, tahm, koopiamasinate amortisatsioon); CD-koopiatele 13482 krooni. Koopiate tegemine on ka äärmiselt aeganõudev töö, mis tähendab väga suurt osa kantselei personalikuludest. Ka prokuratuuri hinnangul on

95

just toimikute paljundamine üks suur lisakulu, millele läheb sisuliselt 1% majanduskuludest. Lisaks peab koopiamasinaid vahetama välja sagedamini, kui seda tavaolukorras nt Justiitsministeerium teeb. Mõlemad kulusid suurendavad faktorid kõrvaldataks eelnõu jõustumise korral.

Tänu muudatustele, mis puudutavad bürokraatia vähendamist kohtueelses menetluses, vabaneb ka ressurss, mis täna kulub kohustuslike kohtueelse menetluse kokkuvõtete ja nende lisade ning motiveeritud lõpetamise määruste ulatusliku koostamisele (KrMS §-de 206 ja 222 muutmine).

2. Oluliseks säästuallikaks võib pidada kaugkohtuistungeid , mida eelnõu jõustumisel oleks võimalik laialdaselt korraldada.

KrMS §-de 131 ja 135 muudatuste võimalusi kasutades oleks võimalik Eesti Politseil aastatel 2010-–2015 kokku hoida ca 2 mln kr. Nimetatud muudatused annavad eeluurimiskohtunikule võimaluse korraldada vahistatu osavõtu vahistamistaotluse läbivaatamisest ja kautsjonitaotluse lahendamisest tehnilise lahenduse abil, mis vastab KrMS § 69 lõike 2 punktis 1 nimetatud nõuetele.

2008. a saabus maakohtute eeluurimiskohtunikele menetlemiseks 2495 asja, sealhulgas 351 vahistuse põhjendatuse kontrolli asja. Vanglate saatmisosakonna ühe kinnipeetava keskmine etapeerimiskulu on 450 kr. Eesti Politsei poolt ühe vahistatu või kinnipeetava konvoeerimise kulu on ligikaudu 500 kr. Vahistatu kohtusse konvoeerimise kulu vahistamismääruse tegemiseks on ligi 200 kr (2 politseiniku 1 töötund 150 kr + sõidukulu 50 kr).

Võttes eelduseks, et 3/4 eeluurimiskohtunike asjadest (2008: 1870 asja) on vahistamismäärused, siis selleks kinnipeetavate kohtusse konvoeerimisega kaasnes Eesti Politseile 2008. a 374 000 kr kulu. Investeerides kõigi arestimajade videokonverentsisüsteemiga varustamisse u 150 000 kr ning kõigi kriminaalasju arutavate maakohtute kohtumajade personaalsetesse videokonverentsisüsteemidesse u 200 000 kr on võimalik vähemalt 3/4 vahistatutest video vahendusel üle kuulata. Loodav süsteem tasuks ennast ära 1 aasta ja 3 kuuga. Viie aasta perspektiivis võimaldaks vahistamismääruste tegemisel vahistatute kaugülekuulamine Eesti Politseil konvoeerimiselt kokku hoida ca 2 miljonit krooni (kulud suurenevad iga aasta). Seadmete elueaks arvestatakse 5 aastat.

Samuti on ressursi seisukohast otstarbekas muudatus, mis võimaldab prokuröridel sama tehnilist lahendust kasutades võtta osa ringkonnakohtu istungitest. Muudatuse tulemusel saavad prokurörid kulutada prokurörile ettenähtud tööülesannetele aega, mis muidu läheks transpordivahendite kasutamisele – eeskätt trajektooridel Viru Ringkonnaprokuratuur – Tartu Ringkonnakohus ja Lääne Ringkonnaprokuratuur – Tallinna Ringkonnakohus. Eeldatav tulu riigile on ligi 100 000 krooni esimesel aastal, hiljem aga enam, kuna seadmete paigaldamine ja koolitus tuleb arvata maha esimese aasta arvestusest.

Lääne Ringkonnaprokuratuurist käivad kõige rohkem Tallinna Ringkonnakohtus Pärnu prokurörid. Pärnust on 2008. aastal ringkonnakohtus käidud 18 korda prokuratuuri autoga. 20 korral on prokuröri teesid ringkonnakohtule edastatud postiga, mida siiski ei saa pidada parimaks alternatiiviks kohtumenetluses osalemisele, kuna kohtul võib ka istungil prokurörile küsimusi tekkida. Üks sõit prokuratuuri autoga Pärnu-Tallinn-Pärnu maksab ca 500 krooni (kütus, auto hooldus, autojuhi päevaraha). Prokuröri ajakulu ainuüksi sõidule on 4 tundi, lisaks ca 1 tund kohtus. Eeldades, et prokuröri töötund maksab ligi 250 kr koos maksudega, on kulu 5 x 250 + 500 = 1750 krooni. Pärnu osakonna Pärnu kulud 2008. aastal RK istungitel osalemiseks olid seega ca 18 x 1750 = 31500 krooni. Ilmselt oleks see summa arvatavalt poole võrra suuremgi, sest kindlasti oleks nii mõneski asjas, kus kohtule saadeti teesid, vajalik prokuröri isiklik osavõtt. Haapsalu prokurör(id) on 2008. aastal käinud ringkonnakohtus üheksal korral, vahemaad arvestades on sõidu- ja ajakulu sama mis Pärnust käies. Seega on Haapsalu kulutanud 2008. aastal ringkonnakohtus käimisele kokku 9 x 1750 = 15570 krooni.

96

Viru Ringkonnaprokuratuuril on kuus keskmiselt 5 sõitu Tartu Ringkonnakohtusse . Ühe sõidu keskmised kulud on 500 krooni (kütus koos auto hoolduskulude ja autojuhi päevarahaga). Viiest istungist saab 1-2 istungit viia läbi videoühenduse võimalusel, seega aastas ca 20 istungit. Kokkuhoid aastas 500 x 20 = 10000 krooni ainuüksi sõidu pealt. Samas tuleb lisada määruskaebused, kus Viru prokurörid praegu üldjuhul Tartus ei osale (vajadusel asendab neid Lõuna Ringkonnaprokuratuuri prokurör, mis omakorda toob kaasa tarbetu tööjõukulu, kuna prokurör peab end viima kurssi võõra kriminaalasjaga). Videokonverentsi olemasolul saaksid Viru prokurörid ka neil istungitel kergemini osaleda. Seega sõidult kokkuhoitav summa suureneks veel poole võrra (kokku ca 20 000 kr aastas). Lisaks tuleb arvesse võtta prokuröri tööajakulu Viru Ringkonnaprokuratuurist Tartusse ja tagasi sõitmisel. Kahe videokonverentsisüsteemi paigaldamise ja koolituse kulu Viru Ringkonnaprokuratuuris oleks ca 5000–7000 krooni. Samas eeldatavad tulud oleks ca 46 000–70 000 krooni: ühe Narva-Tartu sõidu kulu on kokku 1750 krooni ja ühe Rakvere-Tartu sõidu kulu 1150 krooni. Kulukomponendid on sõidukulud Narva-Tartu 500 kr ja Rakvere-Tartu 400 kr. Prokuröri kaotsiläinud tööaja väärtus – Narva-Tartu 5 tundi = 1250 kr. Prokuröri kaotsiläinud tööaja väärtus – Rakvere-Tartu 3 tundi = 750 kr. (Riik maksab ringkonnaprokurörile töötunni eest koos maksudega ~250 kr ~31 000 kr brutopalga juures.)

Mis puudutab kokkuleppemenetluse kohtuliku arutamise läbiviimist videokonverentsi teel, siis saab kulude kokkuhoidu vaadelda peamiselt kolmest aspektist:

- politsei konvoeerimiskulud;

- vangla etapeerimiskulud;

- prokuratuuri transpordikulud.

2008.a saabus kohtutesse 4661 ja lahendati 4854 kokkuleppemenetluse asja. Neist oli vastavalt 776 ja 805 (saabunud/lahendatud) kokkuleppemenetlust, kus vähemalt üks süüdistatav oli vahialune. Kokku oli kokkuleppemenetlustes vahialuseid vastavalt 924/961.

Arvestades, et

- vanglate saatmisosakonna ühe kinnipeetava keskmine etapeerimise kulu on 450kr; - Eesti Politsei poolt 1 vahistatu või kinnipeetava konvoeerimise kulu on ~500 kr; - vahistatu kohtusse konvoeerimise kulu vahistamismääruse tegemiseks ~200 kr (2 politseiniku

1 töötund 150 kr + sõidukulu 50 kr); võib järeldada, et Eesti Politsei poolne kokkuhoid oleks ca (950 vahistatu korral) 190 000 krooni.

3. Kokkuhoid riigieelarvelistes vahendites oleks ka kaitsja osalemiskohustust vähendavate muudatuste jõustumise tagajärjeks.

Seejuures võib eeldada, et kokkuleppemenetluse kohtulikul arutamisel kaitsja osavõtust loobumise muudatus võib tingida olukorra, kus aastas tuleb määratud kaitsjatele maksta riigieelarvest senisest lausa 4-5 miljoni krooni võrra vähem. Sellise summani on jõutud eeldusel, kui kaitsja osavõtust kokkuleppe kohtulikul arutamisel loobub ligi pool isikutest, kellel oleks muudatuse kohaselt selleks õigus. Samas aga on suur tõenäosus, et loobujaid on rohkem, kuna kokkuleppe sõlminud isikud jäävad praktikas peaaegu eranditult kohtus selle juurde, mis tähendab, et kaitsja kohtus osalemisel ei ole reaalset lisaväärtust. Eelandmed, millele tuginedes nimetatud tulemuseni jõuti, on alljärgnevad.

2007. aasta andmed

Riigi õigusabi kulu kokku kriminaalasjades oli 39 755 232 krooni. Kriminaalasju kokku oli 28 568. Ühes kriminaalasjas kaitsja tasu oli keskmiselt 1 392 krooni.

10577 juhul osutati riigi õigusabi kohtumenetluses, sellest ca 80% moodustavad lihtmenetlused, millest enamik (ca 70%) on kokkuleppemenetlused.

97

Määratud kaitsele kohtumenetluses kulus kokku 14 999 094 krooni, ühe asja keskmine maksumus kohtumenetluses 1 418 krooni. Lihtmenetlustele kokku kulus ca 12 000 000 krooni, sh kokkuleppemenetlusele 8 398 800 krooni.

I astme kohtus jõuti lahendini 12933 isiku osas, kellest 432 olid alaealised (s.o. 3,5% süüdi/õigeksmõistetute koguarvust). Riigi õigusabi kulude arvestust alaealiste osas eraldi ei ole, kuid hinnanguliselt võib olla kulu suuruseks olla ca 600 000 krooni.

2008. aasta andmed

Riigi õigusabi kulu kokku kriminaalasjades oli 38 463 400 krooni. Kriminaalasju kokku oli 32 306. Ühes kriminaalasjas kaitsja tasu oli keskmiselt 1 191 krooni.

Ühe asja keskmine maksumus on võrreldes 2007. aastaga odavam, kuna 31.05.2008.a jõustus 26.01.2005.a justiitsministri määruse nr 2 (tasumäärus) muudatus, millega kehtestati ühtsed koefitsiendid, täpsustati menetlustoimingute tasu ja kaotati võimalus maksta määratud kaitsjale tasu kokkuleppemenetluseks ettevalmistamise eest.

12432 juhul osutati riigi õigusabi kohtumenetluses, sellest ca 90% moodustavad lihtmenetlused, millest enamik (ca 75%) on kokkuleppemenetlused.

Määratud kaitsele kohtumenetluses kulus kokku 13 551 860 krooni, ühe asja keskmine maksumus kohtumenetluses 1 090 krooni. Lihtmenetlustele kokku kulus ca 12 200 000 krooni, sh kokkuleppemenetlusele 10 164 000 krooni.

I astme kohtus jõuti lahendini 14729 isiku osas, kellest 555 olid alaealised (s.o. 4% süüdi/õigeksmõistetute koguarvust). Riigi õigusabi kulude arvestust alaealiste osas eraldi ei ole, kuid hinnanguliselt võib olla kulu suuruseks olla ca 605 000 krooni.

4. Oluline prokuratuuri ressursi kokkuhoid kaasneb KrMS § 432 muudatustega , mille kohaselt prokurör ei võta enam osa kriminaalhooldaja erakorraliste ettekannete arutamisest täitmiskohtuniku juures, otsustamaks, kas tingimuslik karistus tuleks täitmisele pöörata. Samuti annab lisasäästu muudatusettepanek, mis annab võimaluse prokuröril esitada vangistusest ennetähtaegse vabastamise küsimuses kohtule oma arvamus kirjalikult, selmet võtta obligatoorselt osa vastavast kohtuistungist.

Eeldades, et ühe erakorralise ettekande arutamisele kulub koos ettevalmistusega umbes 1 tund prokuröri abi aega ning arvestades, et 2008.a esitas Harju kriminaalhooldusosakond Harju Maakohtule 656 erakorralist ettekannet ja Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi keskmine palgakulu tunnis on koos maksudega 226 krooni (28 324 : 167 * 1,334), võib oodata, et ainuüksi KrMS § 432 lõike 3 muutmisega kaasneb aastas kokkuhoid ca 150 000 krooni ulatuses. Ligikaudu samaväärset kokkuhoidu võib selle muudatuse läbi prognoosida ka Viru ja Lõuna Ringkonnaprokuratuuris (Vastavalt Viru ja Tartu Vanglate teeninduspiirkonnas). Võrdluseks võib tuua, et ennetähtaegse vabastamise taotlusi arutati Tallinna Vangla kinnipeetavate osas 2008.a 417 korral. Isegi kui kirjaliku arvamuse esitamise võimalus hoiaks kokku üksnes pool seni kuluvast ajast, oleks see rahalises vääringus ca 50 000 krooni Põhja Ringkonnaprokuratuuri kohta.

5. Märkimisväärse kohtumenetlusele kuluva ressursi kok kuhoiu, mille täpset rahalist väärtust ei ole võimalik prognoosida, võimaldavad järgmised eelnõuga ettenähtavad muudatused:

a. Kokkuleppemenetlus ei ole edaspidi sõltuv kannatanu nõusolekust, v.a kui kannatanu on esitanud tsiviilhagi, ning kokkuleppemenetlust on võimalik teha ka esimese astme kuritegudes. Muudatus võimaldab kokkuleppemenetlust laiemalt kasutada (§-d 38, 239,

98

240 ja 243) ning lisanduvate kokkuleppemenetluste võrra vabaneb ressurssseniste üldmenetluste arvelt.

b. Kõrgemal astmel tekib võimalus saata asi tagasi arutamiseks samale kohtu koosseisule, mille tulemusel ei ole tarvidust asja arutamist uuesti alustada, aga võib kõrvaldada kõrgema astme poolt näidatud puudused (§ 49)

c. Kohtuniku taandamise menetlus – lahendades taandamise küsimus kohtu esimehe või tema poolt määratud kohtuniku poolt, on võimalik vähendada kohtunike enesetaandusi, samuti kõrgemas astmes ebaõige kohtukoosseisu tõttu lahendi tühistamine. Vähenevad juhud, kus kohtumenetlust on vaja alustada algusest uuesti. (§ 50)

d. Tunnistuste deponeerimine – hilisemas menetluses puudub vajadus tunnistaja väljakutsumiseks, väheneb tunnistuste muutmine ja suureneb tunnistuse tõeväärtus (§ 691). Sarnased muudatused on seotud ka ristküsitlusega.

e. Laiendatakse märkimisväärselt kaugülekuulamise võimalusi, millest tulenevalt väheneb menetlusosaliste ajakulu ning on lihtsam leida sobivaid istungiaegu.

f. Sõna-sõnaline protokollimine võib küll osaliselt suurendada sekretäri koormust, kuid istung kiireneb, vähenevad vaidlused isiku ütluste osas ning puudub vajadus protokolli ettelugemiseks, mida praktikas kohati tehakse.

g. Kaitsja peab sarnaselt prokurörile koostama kaitseakti ning prokurör ei esita süüdistusakti istungil suuliselt täies ulatuses, aga peab süüdistuskõne, sellest tulenevalt on võimalik kiirendada istungeid, jõuda kiiremini sisuliste vaidlusteni ning vähendada andmete esitamise dubleerimist.

h. Menetluse kiirendamise taotlus – võimaldab paremat järelevalvet kohtumenetluse korrakohase toimumise üle ning takistab kohtumenetluse venimist. (§ 2741)

i. Kohtuotsuse langetamiseks ei pea kohus enam minema kiir- ja kokkuleppementluses nõupidamistuppa, mis hoiab kokku kohtu aega.

j. Psühhiaatrilise sundravi menetluses on võimalik saata isikuid statsionaarse sundravi kõrval ka ambulatoorsele sundravile, mille finantsiline kasutegur väljendub kokkuhoius ennekõike haigla voodipäevade arvelt.

Seaduse rakendamiseks vajalikud kulutused

Eelnõu jõustumisega kaasneb vaieldamatult ka teatud kulusid. Eelmainitud analüüsiga psühhiaatrilisest sundravi menetlusest analüüsiti 97 sellise isiku toimikuid, kelle suhtes oli 2006. või 2007. aastal kriminaalasi sundravi menetluses prokuratuurist kohtusse saadetud. Samuti analüüsiti vaatlusaluste menetluse eri etappide kestusi. Kasutades analüüsi järeldusi, võib psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses vahistatud isikute arvuks prognoosida 10 isikut aastas (tegemist on arvestusliku hinnanguga isikute ohtlikkusest tulenevalt; keskmiselt on viimastel aastatel läinud sundravi menetluses kohtusse 30 isikut aastas). Kuna neid isikuid tuleks eelduslikult kinni pidada kuni menetluse lõpuni, siis võeti nende vahistamise kulude väljaarvutamise eelduseks, et keskmiselt võib iga psüühikahäirega isik viibida vahi all 180 päeva (minimaalselt 60 ja maksimaalselt 430). Voodipäeva hind ühe isiku kohta ja sellest tulenevalt isiku vahi all pidamise kulu võib sõltuda paljudest asjaoludest, sealhulgas sellest, millest hinna valikul lähtutakse. Näiteks kui hinnaks võtta 2008. aastal psühhiaatrilise sundravi teenuse osutamise voodipäeva maksumus 818 krooni, millele tuleb veel lisada käibemaks, siis oleks psüühikahäiretega isikute vahistamise aastane kulu 1,7 mln krooni; kui aluseks võtta teenuse iseloomult suhteliselt lähedane Eesti Haigekassa hinnakirjas63 akuutpsühhiaatria teenusele kehtestatud voodipäeva piirhind 1507 krooni, siis oleks psüühikahäiretega isikute vahistamise aastane kulu ca 3 mln krooni. Lähtudes eeldusest, et üldjuhul sõlmitakse Eesti Haigekassaga lepinguid piirhinnast väiksema summaga ja et ka sundravi teenuse osutaja peab psüühikahäiretega isikute vahi all hoidmise tingimuste loomiseks tegema lisakulutusi,

63

Vabariigi Valitsuse 10. jaanuari 2008. a määrusega nr 12 (RT I 2008, 2, 19; 2008, 33, 203) kehtestatud „Eesti

Haigekassa tervishoiuteenuste loetelu“, https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=12998865.

99

siis võib psüühikahäirega isiku vahi all pidamise aastakuluks vähemalt teenuse osutamise esimesel aastal olla 2-3 mln krooni. Nimetatud summa tuleb arvestada Justiitsministeeriumi vanglate osakonna eelarvesse. Samas on oluline märkida, et psüühilise sundravi vahistatute hulk ei saa olla kontrollimatu arv, seda on võimalik haldusalasiseselt vajadusi ja võimalusi arvestades reguleerida. Seetõttu ei too muudatus kaasa ettenägematuid lisakulusid, mida ei oleks võimalik hallata.

Eelnõu rakendumisel antakse ka kohtutele täiendavaid ülesanded – konkreetselt suureneks eeluurimiskohtuniku koormus. Prokuratuuri andmetel võib deponeeritavaid ülekuulamisi tulla eelduslikult üks iga võistleva menetluse asja kohta. Toimingu keskmine pikkus oleks arvestuslikult koos protseduurireeglite järgimisega 1,5 tundi; aastas läheb kohtusse ligi 1000 üldmenetlust. Ühe menetluse raames menetlustoimingute tegemisel eri aegadel, eraldi osadena, eri kohtunike poolt kaasneks paratamatult täiendav ajakulu. Kui aastas hinnatakse eeluurimiskohtunikele lisanduvat ca 500 x 1,5-tunnist ütluste deponeerimist ning 200 x 1,5-tunnist läbiotsimise määruse koostamist (keskmiselt 1 tund – materjalidega tutvumine ja 0,5 tundi – määruse koostamine), teeb see kokku 1050 töötundi, mis võrdub ühe kohtuniku 6,5 kuu tööajaga (1050 / 160 töötundi kuus). Samas tuleb märkida, et ütluste deponeerimine ei tooks tervikuna kaasa oluliselt täiendavat töökoormust. Esiteks kuulatakse tunnistajaid üle ka praegu (kas politseis või prokuratuuris või/ja hiljem kohtumenetluses) ning teiseks vähendab deponeerimisvõimaluse loomine kindlasti tulevikus nende juhtumite hulka, kus kohtulik arutamine, mis nüüdses õigusruumis lükkuks ilmumata jäänud tunnistajate tõttu edasi, viidaks efektiivselt läbi, kuna kohtu käsutuses on kohtueelses menetluses deponeeritud ütlused.

Teadud kulud, mille täpne suurus ei ole prognoositav, toob kaasa § 186 muutmine: riik kannaks muudatuste jõustumisel menetluskulud juhtudel, kui apellatsioonimenetluse või kassatsioonimenetluse tingis kohtu viga.

Täiendavad kulutused kaasnevad ka lühi- ja üldmenetluse istungite salvestamise kohustuslikuks muutmisega, mis eeldab esmalt selleks projekti kirjutamist, rahastamistaotluste esitamist ja alles taotluse rahuldamisel arenduste tellimist, mis võib kokku võttes kesta 1 kuni 2 aastat. Sel põhjusel on rakendussätetes ette nähtud, et nimetatud regulatsioon rakendub eelnõus ettenähtud kujul alles siis, kui vajalik tehniline võimalus on loodud. Tehnilise võimaluse loomise ja süsteemi korrakohase töölehakkamise eest vastutab Justiitsministeerium. Kohtuistungite helisalvestamise ja salvestiste kättesaadavaks tegemise tehnilised arendustööd lähevad maksma eeldatavasti kuni 10 miljonit krooni, millest 2009. aasta eelarves on olemas 3 mln kr. Lisaks on kantseleides tehniliste võimaluste loomiseks ja AeT arendamisega tegelema hakkamiseks vaja ~1 mln krooni, täiendavate heli ja salvestustarkvara soetuse tarvis (tagamaks istungite salvestamise võimalused ka lühimenetluses) 3 mln krooni ning 3 mln kr süsteemiarenduseks salvestiste kättesaadavaks tegemiseks menetlusosalistele – AeT arendustööd, serverid/riistavara, projektijuhtimiskulud jms. Menetlusosalistele salvestiste kättesaadavaks tegemist AeT vahendusel on võimalik finantseerida struktuurfondide vahenditest.

Kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seadust on täiendatud paragrahviga, mis näeb ette, et justiitsminister kehtestab kohtuistungite helisalvestamisele ja ristküsitluse sõnasõnalisele protokollimisele ülemineku aja, tingimused ja korra. Kuna ristküsitluse sõnasõnalise üleskirjutuse kohustus protokollis tugineb eeldusele, et kohtusekretär saab alati kasutada abivahendina kohtuistungi helisalvestist, siis sõltub ka nimetatud täiendava kohustuse realiseerimise algus salvestamisvõimaluse loomisest.

Kuivõrd ristküsitluse sõnasõnaline üleskirjutamine lisab kohtusekretärile senisega võrreldes koormust, siis tuleb arvestada teatud määral personalikulu suurenemisega. Siiski tuleb arvesse võtta, et kuigi sõna-sõnaline protokollimine ei ole hetkel nõutav, kasutatakse seda kohtutest tunnistajate ütluste osas palju. Vajadusel katkestatakse selleks istung ja palutakse tunnistaja ütlusi korrata. Olulise aja kokkuhoiu saavutaks see, kui helisalvestis asendaks kirjalikku protokolli, kuid arvestada tuleb ka menetlusosaliste tehniliste võimalustega. Sõna-sõnalise protokollimise korral väheneb kohtuniku ja

100

istungisekretäri ajakulu istungil, kuid istungisekretäril suureneb ajakulu seoses lindi täiendava ülekuulamisega. Samas tulenevad KrMSi muudatustest muud mõjud, mille ulatust ei ole hetkel võimalik veel arvestada ning mille suurus selgub rakendamise käigus:

1) laieneb kokkuleppemenetluse kohaldamise võimalus, millega väheneb üld- ja lühimenetluste arv;

2) tunnistuste deponeerimise kaudu ühtlustub suuremates kohtumajades istungisekretäride sõna-sõnalise protokollimise koormus – osa sõna-sõnalisest protokollist koostatakse eelmenetluse käigus.

Neid mõjusid arvestamata on kulude arvestus järgmine: 2008.a IV kvartalis registreeriti Kohtute Infosüsteemis ca 400 üld- ja 1050 lühimenetlust. Nendes menetlustes osales eksperdi, kannatanu, tunnistaja või süüdistatavana 4000 isikut. Praktikas on ühe isiku keskmiseks tunnistamise ajaks 1 tund. Arvestades vajaduse puudumist tunnistuse katkestamiseks, võib ühe tunnistuse ajaks arvestada 45 minutit ning ligikaudu sama aeg tunnistuse helisalvestiselt kontrollimiseks. Seega suureneks iga menetlusosalise kohta protokollimise aeg keskmiselt 30 minutit. Arvestades, et aastas on vaja üle kuulata 16000 isikut, lisandub ajakulu 8000 tundi aastas, mis tähendab 5 inimese täistööpäeva. Arvestades sekretäride jaotuvust erinevate kohtumajade vahel, oleks tööle vaja võtta 10 istungisekretäri. Arvestades keskmist istungisekretäri palka, oleks täiendav palgakulu 1,3-1,45 miljonit krooni aastas.

Kuna nimetatud muudatus on planeeritud jõustuma vastavalt ministri määrusele, on arvestatud eelnevalt osaliselt ära oodata kokkuleppemenetluse laiendamise ja tunnistuste deponeerimise mõju üld- ja lühimenetluse hulgale ning istungite kiirusele.

Kokkuvõtteks tuleb möönda, et eelnõu rakendumisel v abaneva ressursi saab suunata kõnesolevast eelnõust tulenevate ülesannete täitmis eks, millest järeldub, et eelnõu ei too kohtutele ega prokuratuurile kaasa lisakulutusi, mi da ei oleks võimalik katta olemasolevatest ressurssidest. Eelnõu jõustumisel Justiitsministeer iumile tekkivad lisakulutused tingivad vajaduse taotleda ministeeriumi 2010 eelarvesse täi endavad 3 miljonit krooni (vt lk 98).

Seaduse rakendusaktid

Eelnõu alusel on vaja kehtestada järgmised rakendusaktid: 1 Seoses kriminaalmenetluslikus regulatsioonis termini „spetsialist“ asendamisega sõnaga

„asjatundja“, on vaja muuta Kriminaal-, väärteo-, tsiviil- ja haldusasjade menetlusest osavõtjatele tasu maksmise ja kulude hüvitamise korda (VVm 22. detsembri 2005. a määrusega nr 322) ja justiitsministri 16. juuli 2008. a määrusega nr 39 kehtestatud kriminaalasja kohtueelse menetluse dokumentide näidisvorme.

2 Kohtuistungi helisalvestise koopiate valmistamise eest võetava tasu suuruse kehtestab justiitsminister määrusega (KrMS § 1561).

3 Kaitsjale koopiate tegemise eest tasu suuruse kehtestab justiitsminister määrusega (KrMS § 224).

4 Justiitsministri määrusega tuleb kehtestada kaitseakti vorm (KrMS § 227). 5 Justiitsministri määrusega kehtestatud näidisvorme on vaja muuta ka seoses

kokkuleppemenetluse osas tehtud muudatustega (KrMS §-d 241, 243 ja 245). 6 Justiitsminister kehtestab kohtuistungite helisalvestamisele ja ristküsitluse sõnasõnalisele

protokollimisele ülemineku aja, tingimused ja korra (eelnõu § 2).

101

Seaduse jõustumine

Seaduse jõustumise täpne aeg sõltub eelnõu menetluse tempost. Eelnõus on märgitud jõustumisajaks 2010. aasta 1. juuli.

Eelnõu kooskõlastamine

Eelnõu esitati kooskõlastamiseks ministeeriumidele ning arvamuse andmiseks kohtutele, Riigiprokuratuurile, Eesti Advokatuurile, õiguskantslerile, Andmekaitse Inspektsioonile, Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale ja Eesti Juristide Liidule.

/allkirjastatud digitaalselt/

Rein Lang

Minister

Documents

Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt … · 2009. 5. 14. · muudatused eelkõige kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte paremaks rakendumiseks ning alternatiivsete