MOODNE “KRATT”: Balleti kostüümide autor on Gerly Tinn ja dekoratsioonikunstnik Madis Nurms.

JOVIAALNE KRATT: Balleti nimitegelane (Jonathan Hanks) meenutab ulakat puudlikest, kes on sünnist saati natuke marutaudis.

Saatan ei tule punases keebis ja sarvedega, ta tuleb kõige sellena, mida iial soovinud oled.

Tucker Max, “Assholes Finish First”

Eduard Tubina balleti “Kratt” nimi-tegelasel on kaks käskijat – vana-kurat ise ja tehasejuhist peremees,

kelle vahel sõlmitud lepingu järgi hak-kab kratt viimasele varandust kokku ve-dama. Kuradile (Anatoli Arhangelski) vastutasuks kolm tilka verd loovutanud Peremees (Denis Klimuk) ei paista siin-juures küll eriti aldis, tema galantsus ja vaoshoitus hukatuslikule täitmatusele ei vihja. Talle selgakargava Krati ( Jonathan Hanks) mängulisus ja riuklikkus väljen-duvad veidi selgemalt, kuid ka koomili-selt. Hõbedase parukaga ringi kekseldes

meenutab ta ulakat puudlikest, kes on sünnist saati natuke marutaudis, toob jooksujalu tagasi nii omad kui võõrad kummipallid, tüdineb siis ning asub pil-tikult purema nii omanikku kui iseen-nast. Krati ülemäärane joviaalsus süm-boliseerib justkui Peremehe kuiva kesta sees pulbitsevat lõputut janu, mis muidu välja ei paista. Vanarahva jutu järgi võiski ju ka peremees ise kratiks käia...

KORRAKS KURADI KÄSILASTE VÕRGUTUSTE küüsis sirgeselgne Peremees siiski pain-dub ning ahnus ajab ta sõna otseses mõt-tes upakile. Käsilased ise aga toovad ta-hes-tahtmata silme ette Estonia hilju-tiste uuslavastuste pahelised tegelasku-jud – Tuhkatriinu kiivad kasuõed ja lap-

Rahvusooper Estonias hiljuti lavale tulnud Eduard Tubina ballett “Kratt” lisab kohalikule folkloorile moodsama mõõtme, kirjutab Triinu Soikmets.

Shakespeare - Sipari - Urpelainen

ROMEO VS JULIA

INDREK OJARI (Tallinna Linnateater)

ELINA REINOLD

www.suveteater.ee / Tähe 66, Tar tu

Tõlkija Maimu Berg Lavastaja Ingo NormetKunstnik Maarja Meeru (Vanemuine)

Etendused: 14/15/18/30/31 oktoober8/15/22 november

“Kratt”Helilooja Eduard Tubin. Koreograaf-lavastaja Marina Kesler. Dirigendid Vello Pähn, Kaspar Mänd, Lauri Sirp. Kostüümikunstnik Gerly Tinn. Dekoratsiooni kunstnik Madis Nurms. Valguskunstnik Karmen Tellisaar (Endla teater). Videokunstnik Argo Valdmaa (Endla teater).

Rahvusooper Estonia orkester, naiskoor ja Eesti Rahvusballett.

Esietendus 18. septembril 2015 Rahvusooperis Estonia.

FOTOD HARRI ROSPU

KURAT ON MEIE NÕRKUSTE NÄGU

setapjast armukadeda Medea. Selle ana-loogia valguses võivad tantsijate emolik meik, sarvilised soengud ja punaste pael-tega tepitud musta värvi trikood paista nagu korduvkasutatav klišee, millesse ei tasu aga kinni jääda. Võtkem seda kui üheselt arusaadavat märki ning süvene-gem sellesse, mida see tähistab. Kurat kui kiusatuste allikas ei ole tegelikult nagu-nii saba ja sarvedega, ta on meie endi nõr-kuste nägu.

Sarvilistele kurinahkadele vastandu-vad nn heade tegelaste minimalistliku joone ja rahvarõivalike elementidega sär-gid-seelikud. Gerly Tinni kostüümitöös peegeldub peenetundelisus ja väljapee-tus, põhjalikkus ja pühendumus, tema võime ühendada glamuurne grotesk ja sensuaalne siirus üheks tervikuks toetab tegelaskujude loomust ja stseenide üldist meeleolu. Madis Nurmsi loodud lakoo-niline lavakujundus omakorda markee-rib nutikalt nii steriilset tehasekeskkon-da kui suvist heinamaad. Lavaruumi vi-suaalne mõju aitab vaatajal jõuda veel lä-hemale loo tuumani, kus vastandatakse koormav ja kunstlik materiaalsus ning lihtsad ja loomulikud väärtused.

Neid väärtusi edasiandvad tegelasku-jud ongi lavastuse kandvaimad elemen-did. Kui algul ei olnud Tubina balletis ar-mastuseliini üldse ette nähtud – heliloo-ja lisas selle tüki pikendamise huvides –, siis koreograaf-lavastaja Marina Kesleri käsitluses on sellest saanud “Krati” põ-hiidee, kurjuse ja rikutuse vastu toimiv muinasjutuline imerohi. Seda ilmestab hästi Sulane (Jegveni Grib), keda Pere-mees vaesuse tõttu oma tütre ( Marika Muiste) vääriliseks ei pea. Kui armunud paari kõrgustes hõljuv duett on lihtsalt klassikaliselt kaunis, siis Sulase maapin-da puudutav meeleheide on lavastuse üks tipphetki. Siin, nagu juba varem ka tema “Libahundis” ja “Othellos”, avaldub Kesleri oskus joonistada välja tundlikke karaktereid. Vähemtähtis pole lavastaja intuitsioon sobiva “materjali” valimisel – Peterburis psühholoogilise balleti žan-ri valitseja Boriss Eifmani trupiski tant-sinud Gribi natuur ja plastilisus on just-kui loodud etendama siirast ja vahetut armastajat, kes tõuseb ja langeb, ent ei murdu omaenda egoistlike ihade all. Sest tal ei ole neid.

NII NAGU ESIARMASTAJA ETTEASTELE lisab veenvust teda saatev viiulisoolo, luuakse teise vaatuse algusest esteetiline tervik naiskoori kasutamisega. See võte annab tantsulavastusele täiendava dimensioo-ni, võimendades ka orkestrimuusika, lii-kumise ja kujundusdetailide mõju. Isegi projekteeritud rünkpilved on siin õigus-tatud, lisades stseenile sügavust ja dü-naamikat, kuigi üldiselt saanuks mood-ne “Kratt” läbi ka moodsate videokuns-tivõteteta.

Nii nagu tasub aplusega piiri pida-da, tasub ohjeldada ka kiusatust uusla-vastusi üledekoreerida. Tubina värvikül-lane, rahvaviisidega flirtiv ja stravinski-likult sürrealistliku mekiga muusika on väärtus, mille visuaalseks illustreerimi-seks piisab minimaalsetest maitsekatest detailidest. Detailidest, mis harmonisee-rudes muusika ja koreograafiaga jutusta-vad loo inimlikust kiusatusest raha ja ar-mastuse järele.

56 EESTI EKSPRESS 41 (1348) 7. oktoober 2015

| AREEN | BALLETT