18

Sarved

Suurussuhe 1 : 4

Igal hirveliigil on omamoodi kujuga sarved, mida saab teistest kergesti eristada. Sarvi kannavad vaid isasloomad. Emastel põhja-põtradel on samuti sarved, aga need on isas-loomade omadest tunduvalt väiksemad. Sarved koosnevad massiivsest luuainest. Igal aastal kasvab see välja otsmikul asuvast kohast, mida nimetatakse rosetiks. Sarve-de kasvamise ajal ümbritseb seda piirkon-da pulstunud ja hea verevarustusega sarve-nahk. Sarved kasvavad väga kiiresti, umbes 1 cm päevas. Kui sarved on välja kasvanud, siis sarvenahk kärbub.

MuntjakLk 251

Hirved saavad endalt sarvenahka eemal-dada sarvi põõsaste ja puude vastu nühki-des, seda nimetatakse „hõõrumiseks”. Hõõ-rumise abil märgistavad nad jahipiirkonda. Tavaliselt söövad hirved aga surnud sarve-naha ära, sellepärast seda metsas väga sageli näha ei ole.

MetskitsLk 253

PõderSarvi on mitmesuguse kujuga, vt lk 237.

Isase metskitse sarved. LG

19

Sarved

Hirv viskab oma sarved pea-le paaritumist maha, seejä-rel kasvavad peale uued ja sageli ka suuremad sarved. Kuid mahavisatud sarved ei säili kaua. Neid närib suur hulk erinevaid loomi, eriti hiirlased, et endale vajalik-ku lupja saada. Nii hävivad-ki sarved täielikult.

Hiire närimisjäljed isase metskitse sarvedel. L-HO

Põhjapõdra äravisatud sarved. SS

h

gPõhjapõderLk 258

Mahaaetud põhjapõdrasarv. L-HO

40

hemal määral peeneks mälutud taimejäänu-seid. Suvel, kui taimed on eriti mahlased, võib nende väljaheidetes olla palju vedelik-ku, samuti võivad need olla siis suuremad ja konsistentsilt vedelamad ning koogikeste kujuga.

Lehmakoogid tõmbavad ligi igasu-guseid väikseid loomakesi, enamasti vihmausse ja putukaid. Lk 232. AK

Metskitse pabulad. LG

Suuremate taimtoiduliste loomade väljaheited

Taimed pole nii toitaineterikkad kui liha, sellepärast peavad taimtoidulised loomad sööma rohkem ja nad tekitavad ka suurema koguse väljaheiteid kui kiskjad. Taimtoidu-liste loomade väljaheited võib enamasti lei-da pabulatena. Tavaliselt on need väikesed ja ümarad ning nendes on suuremal või vä-

41

Väljaheited

Suurussuhe 1 : 3

Metssiga, noor kult. SS

Vanad hobusepabulad. AK

Metssiga lk 233

Hobune lk 231

66

Närimisjäljed kuusekäbidel

Oravate näritud käbid näevad välja äärmi-selt narmendavad. Nende alused on üs-na pikad ning samuti narmendavad, kuid oravad ei näri käbiotsi nii ära kui hiired. Enamik metsas maas olevaid näritud kä-bisid on just oravate töö. Kui orav on puu otsas käbi ära närinud, siis see kukub liht-salt maha. Kui aga orav on käbid maapin-nal kokku korjanud, närib ta neid kivi või kännu otsas, kus tal on hea vaateväli. Siin võib käbisid leida kuhjadena. Kuusekäbidel, mida on närinud hiired, aluse otsa ei ole ning seetõttu tunduvad need ühtlaselt ümarakujulistena. Hiired

Paremal. Kuusekäbid, millel on hiire närimisjäljed. Keskel ja vasakul. Kuu-sekäbid orava närimisjälgedega, kes-kel küps käbi, paremal noor käbi ja kattesoomused.

Orava söögiplats näritud käbidega. LG

närivad väga tihedalt ja käbi kattesoomustel tekib ühtlane pealispind. Käbi ots on näri-tud kõrgemalt. Hiired närivad käbisid varjatud kohtades, kus nad tunnevad end röövloomade eest kaitstuna. Sellepärast ei ole nende näritud käbid igal pool laiali nagu oravatel. Käbilinnul on kokkusurutud ja väga tu-gev nokk. Üla- ja alanokk on pikad, kõverad ja üksteisega risti. Nad „lihvivad” käbisoo-museid pikkupidi. Nende söödud käbide vä-limus on narmendav, aga need pole nii kor-rapäratult töödeldud kui rähnide toksitud käbid. Rähnid toksivad käbisid ja keeravad kat-tesoomuseid eemale, et seemneid paremini kätte saada. Nii näevadki käbid oma ärakee-ratud ja läbitoksitud soomustega välja kui narmakuhjad, mille narmad turritavad nelja ilmakaare suunas. Rähnid kinnitavad

67

Närimisjäljed kuusekäbidel

Vasakul. Käbilinnu poolt lihvitud kat-tesoomustega kuusekäbi. Paremal. Rähni hekseldatud käbi.

Kirjurähni töökoht vanas puuköndis. TH

Käbilind kuusekäbi kallal. SS

käbisid samamoodi nagu pähkleidki puude pragudesse ja lõhedesse. Tihtipeale on räh-nide töökodade all maapinnal näha suurel hulgal käbisid, kuid neid võib leida ka puu-koortesse või pragudesse kinnitatuna.

72

Kibuvitsamarjad

Oravad armastavad süüa kibuvitsamarju. Kuna nad ei saa kibuvitsapõõsa õrnadel okstel istuda, siis söövad nad neid marju maas. Nad närivad kibuvitsamarja pikkupi-di katki, et selle südamikuni pääseda. Hii-red närivad kibuvitsamarja külgi ja tõm-bavad siis sealt südamiku välja. Oravate söögiplatsidel on marjade ülejäägid põõsas-te all laiali. Hiired seevastu peidavad end ja nende söögijäänused on maas koos ühes, neile turvalises kohas.

Igasugused erinevad linnud, nagu näiteks hallrästad ja rästad, söövad kibuvitsa pu-nast viljaliha ja südamikku nad ei puuduta. Vintlased, nagu näiteks rohevint, noki-vad viljaliha aga ainult selleks, et pääseda sü-damikuni, aga seda nad ei söö.

Rohevindi „töödeldud” kibuvitsamarjad. BB

Orava näritud mari.

Rästas

Rohevint kibuvitsamarju söömas. BW

Vint

73

Loomajäljed kirsikividel

Suurnokk-vint. MH

Metshiir

Hallrästas kirsse söömas. AK

Leethiire jäljed kirsikivil. AK

Leethiir

Kuldnokad ja rästad ei söö kirsikivisid, vaid ainult viljaliha. Nende söödud kirs-sidel võivad kivid jääda sabade külge või on need puu all kuhjas.

Hiirtele meeldib närida kirsikividesse auke selleks, et kivi sisemust süüa. Nad närivad kirsikividesse auke samal viisil nagu pähklitessegi.

Suurnokk-vindid ei söö viljaliha, vaid nokivad süda-miku välja ja toksivad seda oma tugeva nokaga. Süda-mikud lõhenevad kaheks, aga mingeid nokajälgi nendele ei jää. Kirsipuude all võib leida hulganisti selliseid pooli-kuid kirsikive. Samamoodi toimivad suurnokk-vindid ka ploomikivide ja laukapuu viljasüdamikega.

108

Pruunkaru ∙ Ursus arctos

roojas pea alati ka karukarvu. Nende vorsti-kujulised väljaheited on 4–5 cm jämedused. Ekskremente võib leida söögiks tarvita-tud suuremate raibete juures. Segilöödud sipelgapesa on selge märk ka-ru tegevusest. Peaaegu alati kraabib ta kõi-gepealt lahti sipelgapesa tipu ja seejärel kae-vab sipelgaid jahtides laiali terve pesa. Karule meeldib oma tugevate küünistega puudel kraapida, ta hõõrub ennast ka tü-ve vastu ja tõmbab hammastega maha puu-koort. Selliste jälgedega puid nimetatakse karupuudeks. Karu hammustuse jäljed on puudel horisontaalselt, erinevalt näiteks põtrade närimisjälgedest, mis kulgevad ver-

tikaalselt. Lisaks võivad karud närida ka väikseid kuuseoksi, et nendega polsterdada puu alla tehtud aset. Sellistes kohtades lei-dub alati pikki karvu. Karude talvitumiskoht on hästi varjatud ja võimalikult häirimatus paigas. Talvepesa kaevavad nad näiteks sipelgapesa koha pea-le, mahakukkunud puude juurestiku alla, kaljulõhesse, koopasse või mõnda loodus-likku õõnsusse. Pesa aluse vooderdavad nad sambla, okste ja kuivanud rohuga. Talvel matab lumi pesa sissekäigu kinni ja nii on karud külma eest kaitstud. Pesa-paikadest võib alati leida karukarvu.

Karu väljaheited. UR

Karukoobas võib olla väga suur. LG

109

Ahm ehk kaljukass ∙ Gulo gulo

Ahm ehk kaljukass Gulo guloAhm on suurim Euroopas leiduv kärplane. Ahm on tugeva kehaehitusega loom, kellel on lühikesed jalad ja lai lame pea. Tema õla-kõrguseks on 40–45 cm ja keha pikkus 70–85 cm. Saba on 15–25 cm pikk. Emasloom kaalub umbes 10 kg, isasloom 15 kg, aga võib kaaluda ka kuni 25 kg või rohkemgi. Seega ei ole ahm mägrast eriti palju suurem. Oma pika ja tumeda karvkattega tundub ahm olevat suurem, kui ta tegelikult on. Sil-made piirkonnas on tal sageli hele, kollakas laik, lisaks sellele jookseb kollakas triip üle kogu keha õlgadest kuni sabani. Erinevalt koera või hundi karvadest ei tõmbu ahmi karvad niiskuses kokku. Sellepärast on tema karva meelsasti kasutatud riiete varrukatel ja kapuutside servades. Ahmi levikualad on peamiselt taiga ja metsatundra piirkonnad, kuid ta elab ka kõrgmäestikes ja kõrgel asuvatel kaljustel metsaaladel. Tal on kindel territoorium, mi-da ta märgistab oma lõhnasekreediga. Ahm elab üldiselt erakuna, erandiks on vaid

paaritumisaeg ja siis, kui ema liigub koos poegadega. Ahmil ei ole talveund, küll aga puhkab ta kaljulõhedes, suurte kivide all, mahajäetud rebasekoobastes või siis kaevab endale pesa-paiga kalda jalamile lumevalli sisse. Ahm läbib toitu otsides suuri vahemaid. Nagu kõik teised kärplased, liigub ka tema edasi väikeste hüpetega ja tavaliselt on nä-ha kõigi nelja käpa jäljed. Normaalseks sam-mupikkuseks on 60–120 cm. Sammudes või traavides satuvad tagakäpad esikäppade jäl-

Kui ahmi selg sügeleb, siis rullib ta end maas. LS

Ahmi jäljed mägedes. LAD