MAASTIKUHOOLDUS JA -KAITSE

Maastikuteaduse alused

Kaija Käärt

Maastikuhooldus laiemas tähenduses on kompleksne loodus-

kaitsevaldkond, mille eesmärgiks on kujundada kultuurmaastik,

mis on:

•suure tootlikkusega

•stabiilsusega

•suure esteetilise väärtusega

•mitmekesine

Ühtlasi on vajalik vältida intensiivsest maakasutusest tulenevaid

soovimatuid kaasnähtusi (reostus jm.).

Maastikuhooldus seisneb:

1. maastike muutuste planeerimises

2. maastike muutuste reguleerimine

Vajalik rakendada:

looduskaitse ja keskkonnakaitse abinõusid

Maastikuhooldus kitsamas tähenduses:

kultuurmaistu stabiilsuse tagamine maastikuarhitektuuriliste,

tehnobioloogiliste, hüdrotehniliste jne. võtetega.

Maastikukaitsemaastikuhoolduse ennetav osa. Maastikukaitse määratav kaitsealadel.

Viimasel ajal on olulisel kohal ökoloogilise võrgustiku loomine, mis

ühendab tervikuks mitmesugused loodus- ja keskkonnakaitse eesmärke

teenivad alad ning tagab tasakaalustatud majandus- ja elukeskkonna.

1. juunil 1994 “Kaitstavate loodusobjektide seadus”:

Kaitsealad on inimtegevusest puutumatuna hoitavad või looduskaitse

erinõuete kohaselt kasutatavad alad koosluste, ökosüsteemide,

maastike või liikide kaitsmiseks; nende uurimiseks ja tutvustamiseks

Alam-Pedja looduskaitseala

Eesti kaitsealade tüübid:

• Rahvuspark

5 rahvusparki: Lahemaa Rahvuspark, Karula Rahvuspark,

Matsalu Rahvuspark, Soomaa Rahvuspark ja Vilsandi

Rahvuspark.

• Looduskaitseala (138)

tuntumad on Viidumäe, Nigula ja Endla

Maastikukaitseala (looduspark) (151)

Kõrvemaa, Vooremaa, Paganamaa, Hiiumaa laidude

maastikukaitseala; Haanja, Otepää ja Naissaare loodusparki

• Programmiala (seire, uurimis- ja haridustöö)

Lääne-Eesti saarestiku biosfääri kaitseala, Pandivere

veekaitseala

§4. Kaitstavad loodusobjektid

(1) Kaitstavad loodusobjektid on:

1) kaitsealad;

2) hoiualad;

3) kaitsealused liigid, kivistised ja mineraalid;

4) püsielupaigad;

5) kaitstavad looduse üksikobjektid;

6) kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavad loodusobjektid.

(2) Kaitseala on inimtegevusest puutumatuna hoitav või erinõuete kohaselt kasutatav ala, kus säilitatakse, kaitstakse,

taastatakse, uuritakse või tutvustatakse loodust. Kaitsealad on:

1) rahvuspargid;

2) looduskaitsealad;

3) maastikukaitsealad.

(3) Hoiuala on elupaikade ja kasvukohtade kaitseks määratud ala, mille säilimise tagamiseks hinnatakse kavandatavate

tegevuste mõju ja keelatakse ala soodsat seisundit kahjustavad tegevused.

(4) Kaitsealune liik on looma-, taime- või seeneliigi taksonoomiline üksus, mille isendeid, elupaiku, kasvukohti või

leiukohti kaitstakse käesoleva seaduse alusel või mida on nimetatud EL Nõukogu määruse 338/97 looduslike looma- ja

taimeliikide kaitse kohta nendega kauplemise reguleerimise teel (EÜT L 061, 03.03.1997, lk 1) lisades A–D. Kaitsealune

kivistis või mineraal on kaitsekategooriasse kantud kivistis või mineraal, mille eksemplare või leiukohti kaitstakse

käesoleva seaduse alusel.

(5) Püsielupaik käesoleva seaduse tähenduses on väljaspool kaitseala asuv, käesoleva seaduse kohaselt piiritletud ja

erinõuete kohaselt kasutatav:

1) kaitsealuse looma sigimisala või muu perioodilise koondumise paik;

2) kaitsealuse taime või seene looduslik kasvukoht;

3) lõhe või jõesilmu kudemispaik.

(6) Kaitstav looduse üksikobjekt on teadusliku, esteetilise või ajaloolis-kultuurilise väärtusega elus või eluta loodusobjekt,

nagu puu, allikas, rändrahn, juga, kärestik, pank, astang, paljand, koobas, karst või nende rühm, mida kaitstakse käesoleva

seaduse alusel.

(7) Kohaliku omavalitsuse tasandil võib kaitstavaks loodusobjektiks olla maastik, väärtuslik põllumaa, väärtuslik

looduskooslus, maastiku üksikelement, park, haljasala või haljastuse üksikelement, mis ei ole kaitse alla võetud kaitstava

looduse üksikobjektina ega paikne kaitsealal.

LOODUSKAITSESEADUS1

Vastu võetud 21. 04. 2004. a

( RT I 2004, 38, 258), jõustunud 10. 05. 2004.

§26. Rahvuspark

(1) Rahvuspark on kaitseala looduse, maastike, kultuuripärandi ning tasakaalustatud

keskkonnakasutuse säilitamiseks, kaitsmiseks, taastamiseks, uurimiseks ja

tutvustamiseks (erilise rahvusliku väärtusega).

(2) Eesti rahvuspargid on:

1) Lahemaa – Põhja-Eesti rannikumaastike looduse ja kultuuripärandi kaitseks;

2) Karula – Lõuna-Eesti kuppelmaastike looduse ja kultuuripärandi kaitseks;

3) Soomaa – Vahe-Eesti soo- ja lammimaastike looduse ja kultuuripärandi kaitseks;

4) Vilsandi – Lääne-Eesti saarestiku rannikumaastike looduse ja kultuuripärandi

kaitseks;

5) Matsalu – Lääne-Eesti iseloomulike koosluste ning Väinamere looduse ja

kultuuripärandi kaitseks.

(3) Rahvuspargis võimalikud vööndid on loodusreservaat, sihtkaitsevöönd ja

piiranguvöönd.

§27. Looduskaitseala

(1)Looduskaitseala on kaitseala looduse säilitamiseks, kaitsmiseks, taastamiseks,

uurimiseks ja tutvustamiseks .

(2) Looduskaitseala võimalikud vööndid on loodusreservaat, sihtkaitsevöönd ja

piiranguvöönd (erilise looduskaitselise või teadusliku väärtusega).

§28. Maastikukaitseala (looduspark)

• (1) Maastikukaitseala on kaitseala maastiku säilitamiseks, kaitsmiseks,

uurimiseks, tutvustamiseks ja kasutamise reguleerimiseks.

• (2) Maastikukaitseala eritüübid on park, arboreetum ja puistu.

• (3) Maastikukaitseala võimalikud vööndid on sihtkaitsevöönd ja

piiranguvöönd (haruldase või Eestile iseloomuliku loodus- või

kultuurmaastikuga ala).

Karula rahvuspark

Endla Looduskaitseala asub

Pandivere kõrgustiku

lõunajalamil, Endla nõos,

eraldades Pandivere

kõrgustiku Vooremaast ja

Kesk-Eesti moreentasandikust.

Looduskaitseala põhiosa

moodustab Endla soostik.

Metsülane

Kühmnokk luik

Matsalu rahvuspark

Otepää looduspark

Haanja looduspark Hinni kanjon

Pandivere Riiklik Veekaitseala kui veekaitselise

suunitlusega programmiala (algne pindala 3508,75 km2)

moodustati Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrusega nr.

586 13. detsembrist 1988.a. Põllumajanduse intensiivse

arengu tagajärjel oli aastatel 1974 - 1985 Pandivere

veeseisund muutunud kriitiliseks.

Eesti keskkonnastrateegia nõuab Pandivere kõrgustiku

põhjavee formeerumisala tõhusa kaitse tagamist.

1992. aastast alustati maapinnalähedase põhjavee seiret.

Pandivere veekaitseala moodustab riiklikus

põhjaveeseiresüsteemis omaette piirkonna.

Euroopa Liidu vee- ja keskkonnakaitsealasest seadusandlusest

tulenevalt rakendades valgalaprintsiipi kehtestas Vabariigi

Valitsus oma 3.aprilli 2001.a. määrusega nr. 124 “Vesikondade

ja alamvesikondade nimetamine" Pandivere põhjavee

alamvesikonna.

Sõltuvalt nitraadidirektiivist (91/676/EMÜ) tuleb liikmesriikidel

määrata nitraatidega reostatud põhjaveega alad ja arvata need

nitraaditundlike alade hulka. Neile aladele tuleb koostada ja ellu

viia nitraadireostust piirav tegevuskava.

Pandivere põhjavee alamvesikond on üks osa nitraaditundlikust

alast.

Lääne saarte, Matsalu, Pärnu, Harju, Viru, Võrtsjärve, Peipsi, Koiva.

Seadus lubab, et kaitseala piiresse võivad kuuluda

nii riigi-, munitsipaal- kui eramaad.

Ala rakendatavate kitsenduste ja kohustuste ulatuse kehtestab

kaitse-eeskirjaga Vabariigi Valitsus.

Kaitseala võib jaguneda vöönditeks, mida arvestatakse kaitseala

planeerimisel, ja kaitsekorra kehtestamine toimub vööndite kaupa.

Kaitseala territooriumi võib sõltuvalt tüübist jaotada kuni nelja

erinevasse vööndisse:

•loodusreservaat,

•sihtkaitsevöönd,

•piiranguvöönd ja

• programmiala üldvöönd.

Loodusreservaat on otsesest inimtegevusest puutumata loodusega

ala, kus tagatakse looduslike koosluste säilimine üksnes looduslike

protsesside tulemusena.

Sihtkaitsevöönd on kaitseala selline osa, kus lubatakse tegevust, mis

toetab seal väljakujunenud või kujundatavate looduslike ja

poollooduslike koosluste säilimist.

Piiranguvöönd on kaitseala majanduslikult kasutatav osa, kus

majandustegevuses tuleb arvestada kaitse alla võtja seatud tingimusi.

Programmiala üldvöönd on programmiala see osa, mis jääb eespool

nimetatud vöönditest välja. Seal majandustegevusele erilisi nõudeid ei

seata.

Kaitsekorralduskava on dokument, mis koostatakse kaitsealade

kaitse-eesmärgil tehtavate tegevuste kavandamiseks.

Vastavalt Kaitstavate loodusobjektide seadusele (KLOS)

koostatakse kaitsekorralduskavad rahvusparkide ja

looduskaitsealade kaitse eesmärgil tehtava kavandamiseks.

Maastikukaitsealade kaitsekorralduskavade koostamise määrab

minister vastava taotluse alusel.

Kaitsekorralduskava määratleb kaitsele suunatud tegevused,

seab need prioriteetsuse järjekorda ja annab tegevuskava kaitse

elluviimiseks.

Kaitsekorralduskavade koostamine on üks Eesti

looduskaitse prioriteete.

Kaitsekorralduskava peab sisaldama:

•üldiseloomustus;

•väärtuste analüüs;

•ohu- ja mõjutegurite analüüs;

•eesmärgid ja ülesanded;

•tegevuskava koos eelarve ja ajakavaga;

•tulemuslikkuse hindamise metoodika.

Väärtused võib määrata järgmistel tasanditel:

1. Rahvusvaheline tasand (arvesse võetakse rahvusvaheliste

konventsioonide ja lepingutega kaetud kooslused ja liigid ning

territooriumid).

2. Eesti tasand. (arvesse võetakse kaitsealused, punase

raamatu liigid, haruldased kooslused (vt. J. Paal),

maastikuelemendid ning hinnatakse täiendavalt kaitseväärtusi

ülaltoodud kriteeriumide alusel.

3. Regiooni tasandil hinnatakse ülaltoodud kriteeriumide järgi

samalaadsete väärtuste esindatust regioonis ning võrreldakse

esindatusega kaitsealal.

4. Kohalikku (lokaalset) väärtust võiks alale omistada juhul

kui tegemist on maakonna ainsa (ühe vähese) säilinud

väärtusega (näit rabaga, piirkonnale mitteomase metsatüübi

esindajaga jne.).

Ohu- ja soodustavad tegurid määratakse kaitseväärtuste kaupa ning

eristatakse toimivad ja potentsiaalsed ohutegurid.

Oluline on välja tuua iga väärtuse puhul eraldi soodustavad ja

ohustavad tegurid.

Ohu- ja mõjutegurid võivad olla inimtegevusega seotud või

looduslikest protsessidest tulenevad.

Sageli sõltub kaitseväärtusest, kas antud tegur toimib ohuna või aitab

kaitseväärtuse säilimisele kaasa. (Näiteks inimmõju lakkamine mõjub

hästi looduslikele metsakooslustele ja toimib tõsise ohuna

poollooduslikele kooslustele).

Arvestada tuleb ka kaitsealast väljastpoolt lähtuvaid, kuid

kaitseala mõjutavaid tegureid.

Tulenevalt eesmärkidest kasutatakse järgnevaid kaitsemeetmeid:

1. säilitavad - seisundit hoidvad meetmed, näiteks:

a) toetused ja kompensatsioonid

b) kaitseala valitseja poolt tehtavad tööd

c) järelevalve

2. taastavad - looduse ilmet või seisundit taastavad (või taastada

püüdvad) meetmed, näiteks:

a) võsatõrje

b) karjääride ja rikutud maade rekultiveerimine

c) hoonete ja rajatiste (kaevud, kiviaiad, vundamendimüürid,

veetõkked jms) taastamine või likvideerimine

d) erandina taasmetsastamine või metsakoosluste looduslikkuse

taastamisele kaasaaitamine

e) kraavivõrgu, tee või sihi likvideerimine

f) märgala veerežiimi taastamine

g) veekogude looduslikkuse taastumisele kaasaaitamine

Soomaalt foto T. Leito

3. Eksponeerivad - kaitseala tutvustavad, vaatlemist võimaldavad

a) vaadete avamine

b) õpperajad, vaatlustornid

c) viidad, tähised

d) infotahvlid, skeemid

e) trükised jne

Orjaku linnuvaatlustorn

Kassaris

KURTNA JÄRVESTIK (MK) –

UNIKAALNE JÄRVEDE

KOGUM

Eesti järvederikkaim ala, kus

ligikaudu 30 km2 suurusel alal

ligikaudu 40 järve ja järvekest

pindalaga 0,2 kuni 136 ha.

Kurtna matkarada saab alguse ja

lõppeb Niinsaare järve kaldal,

kus asub Niinsaare puhkebaas.

10 järve matkarada, kus

maastike välisilme olulisemaks

osaks on eritüüpi mõhnad, mis

vahelduvad eriilmeliste

järvedega.

Raja pikkus on ca 12 km.

4. Funktsionaalsed

a) teedevõrk ja selle hooldus

b) side, elekter

c) laagripaigad

d) seire, vaatlusvõrk

e) prügimajandus

f) teadustöö jne