470

Tõnu Õnnepalu. Flandria päevik.[Tallinn:] Varrak, 2007. 339 lk.

„Flandria päevik” on omamoodi vastu-oluline teos. Harjumusist vabanemiselekeskenduv, samas ülimalt harjumuslik,lausa harjumuse juurutamine. Päevikukirjutamise puhul mängibki see kahtle-mata väga olulist rolli: kui on omanda-tud harjumus päevikut pidada, saadak-se kätte õige rütm ning nii saab kirjajust see, mida „üles kritseldada”1 soovi-takse. Kuigi sedalaadi harjumus poleTõnu Õnnepalule päriselt võõras, oneriti „Flandria päeviku” alguses tajuta-vad sedasorti tekstiloome harjutuspüü-ded. Päevikuharjumus ei hõlma üksnesautorit, vaid ka lugejat, kes peab endharjutama sellist teksti lugema, peabära tabama teksti rütmi ja samas eitohi ta end sellest uinutada lasta, sestjust päeviku rütmilise, kohati mono-toonse ja korduvustel püsiva struktuu-ri varjus kulgevad paljudes päeviku-tekstides subjektsuse loomeprotsessid.Päevaraamatuist üldiselt ei oodataväga ulatuslikku tekstuaalset kavalda-mist, autor tundub selle fianri puhullugeja ette astuvat vahetult iseendana.Kuivõrd „Flandria päevikule” on eelne-nud „Harjutused,” ei tohiks T. Õnnepa-

lu puhul sellist kiusatust tekkida, kui-gi samas on see ikka võimalik, nimeta-tud kaks teost erinevad mitmete justomaeluloomääratluslike tunnuste (näi-teks autori nime ja jutustaja/peategela-se samasuse) poolest. Lähemal vaatlu-sel leidub „Flandria päevikus” siiskimõningaid lugejat n-ö eksitavaid võikoguni narritavaid seiku nagu näiteksvana Järvamaalt pärit munga kuju sis-setoomine ning tema olemuse „lahtisele-tamine” tekstis mingil hetkel. Lugejatpeaks ettevaatlikuks tegema kas võisee, et samalaadne „selgitus” juhatabsisse mõni aasta varem ilmunud „Har-jutused”. Kahtlasena tundub ka teosealguse Flandria kirjeldustes kümneidkordi esinev sõna tume. Kui tegu oneneseloomega maastike kaudu, kas siisselline rõhutatult stereotüüpne pilk einäi siin jälle viitavat mitmesugusteleminaloome mängudele?

„Flandria päeviku” puhul on teguharjumuslikku laadi tekstipraktikaga,ent harjumus on samas ka teose üks lä-bivaid teemasid. See teema pole T. Õn-nepalu jaoks muidugi kaugeltki uus: kajuba osutatud „Harjutused” on harju-museraamat. Harjumused (nagu näi-teks veinijoomine või enesetapumõtetemõlgutamine) on autori sõnutsi midagi,mis on „meie ja meie päris elu vahel”.Sellises mõttes võib harjumust vaadel-da kui olemise haldamist mitmesugus-te tegutsemis- ja mõttemustrite kaudu,mis enamjaolt on ühel või teisel viisilvälise poolt peale surutud, inimesesseimmutatud, aga osalt ka enese mõtte-mustrite kaudu loodud. Immutatudharjumustest loobumine ei ole raske

OMAKANDIHARJUMUS

RAAMATUID

1 Virginia Woolf, kes väikestest tervise-probleemidest tingitud pausidega kogu elupäevikut pidas, viitas päevikupidamiselejust sellist väljendit (ingl scribble) kasuta-des. Sõna „kritseldus” ei viita sugugi mittesellele, et tegu oleks tähtsusetu tekstigamuude suuremate teoste kõrval, vaid teatudvahetuse astmele, mida Woolf ise kõrgelthindas ja mille ta seadis eeskujuks omaproosastiili väljatöötamisel.

RAAMATUID 6-08 6/4/08 2:11 PM Page 470

471

ega nõuagi väga suurt pingutust, selli-sed harjumused kaovad iseenesest, kuion võimalust ja mõtteruumi nende ülereflekteerida: kui asendada harjumusigapäevaelu välises sfääris mõtiskluse-ga, mis inimest välisest (kuid mitteümbritsevast) kaugendab. T. Õnnepalunelikümmend päeva Flandrias anna-vad teatud mõttes pealesunnitud viisilvõimaluse selliseks mõtiskluseks, ehkkimärgid sellest, et mingid harjumusedon vähemalt rahuldaval tasemel oman-datud, kuuluvad Villa Helleboschi nimekandva kirjanike residentsi igapäeva-elu juurde. Eelkõige nõuab sääraneasutus kirjanikuks olemise rituaalidejärgimist: näiteks välised loometöömärgid, tubadest kostev arvutiklahvideklõbin või verbaalne kinnitus valmivastteosest. Selliste rituaalide hulka kuulubka osalemine mitmesugustel seltskond-likel üritustel, kus kirjanikuks olemisetunnused tuleb välja tuua kogu omahiilguses, alahindamata näiteks riietu-misstiili ning enese inimese/kirjanikunaesitlemise viisi.

T. Õnnepalu jälgib seda mängu väi-keselt distantsilt, kuid sellest päriskõrvale ka ei jää. Samas pole tegu kau-geltki süütu toimimismalliga; kitsamakildkonna harjumuslikud mustrid haa-kuvad suuremate kompulsiiv-kohustus-like käitumispraktikatega, mis on kok-kuvõetavad üldnimetuse alla koosole-kutamine. Lõputute seminaride, kollok-viumide, konverentside, koolituste ningõpi- ja töötubade voog on T. Õnnepaluarvates tänapäeva eurooplasele ülimkinnitus sellest, et maailm on õigelkursil, et inimkond on hukatusestpäästetud. Tihedad reisi- ja koosoleku-graafikud ei võimalda neid maid ja rah-vaid, kus ja kelle keskel järjekordnekokkusaamine (või kokkusaamatus)aset leiab, lähemalt tundma õppida jaseda ei peeta vajalikukski. Tulemusekson olukord, kus iga infonope või (kuitahes ekslik) muljevirvendus ei sobimitte üksnes levitamiseks, vaid ka ül-

distamiseks ja lahterdamiseks. T. Õnne-palu saab seda mõrkjasnaljakal viisilka oma nahal tunda, kui üks flaamiajakirjanik, kellega autor kuskil selts-kondlikul üritusel kokku puutub, arvabvestluse alustamiseks hästi sobivatkuskilt loetud arvamuse, et eestlasedpole muud kui agressiivsed joodikud:võtavad viina ja hakkavad siis üksteistpeksma.

„Flandria päevik” pole siiski raamatsellest, kuidas olla kirjanik, pigem tõu-seb esile soov sõnastada inimeseks ole-mist ja seda mitte niivõrd järeldusteleja üldistustele keskendudes, vaid mõttekulgemise teede nähtavaks tegemisekaudu. Minul seostub selle raamatugakõige enam sõna mõlgutus. See, mismeie mõttes (aga mitte üksnes mõttes,vaid ka meeltes) mõlgub, ei tee sedasüstemaatilisel viisil, püüdes liikudapunktist A punkti B ja jõudes siis võidu-ka lõpptulemuseni C. See on üks teist-moodi kulgemine, ringjas, tsükliline,voogav, kulgemine, milles ruumi- jaajamõõde üksteisega teistsugusel, võib-olla ootamatulgi kujul suhestuvad. Aeg,mis lihtsalt kulgeb ruumis, ei ilmutaend ajaloolise selgete tähistega märgis-tatud jadana, ta ei voola, pigem loksub.

„Flandria päevik” ongi eelkõige ruu-miline tekst, püüd sõnade kaudu ruu-mis olemine nähtavaks teha. Univer-sum, maailmaruum, Euroopa (kultuuri)ruum, maastik, eelkõige aga see kõigevahetum ja vajalikum ehk elamisruum.„Flandria päevik” on raamat võõrsil ole-misest, võõrast ruumist, mida T. Õnne-palu püüab omaks kirjutada peaaeguigavuseni lihtsal viisil. Iga päev, igasissekanne algab ümbritseva looduse jailma kirjeldusest, kusjuures minajutus-taja, olgu see T. Õnnepalu ise või temaalter ego, keskaegne Järvamaalt päritmunk, ei vaatle loodust iga päevahakul mitte ainult ühest ja samastkohast (Villa Helleboschi aiast külalis-temaja lävelt ja kloostri aianurgast),vaid ka ühest ja samast vaatepunktist.

RAAMATUID 6-08 6/4/08 2:11 PM Page 471

Selline detailne ja monotoonne kirjel-dus teeb võõra maastiku ajapikku oma-semaks ja kodusemaks. Nii justkui eioldagi enam päris võõrsil, ruumimõõdeavardub, sõlmuvad seosed, eelkõigejust igapäevaste, lausa olmeliste tähele-panekute ja paralleelitõmbamiste pin-nalt. Selline vähenõudlikkus ja mõõdu-kus on veidi üllatavgi. Euroopa poleT. Õnnepalule sugugi nii võõras, etseda nii ettevaatlikult tekstuaalseltkompama peaks, liiatigi on ta seda hoo-pis teisel moel oma teistes raamatutesteinud. Eks viita autor isegi linnadestkõneldes sellele, et linna kui vaimsenähtuse mõõt on lõppude lõpuks ikkagisee, „kes, kui palju ja missuguseid mõt-teid seal mõelnud, missuguseid elusidelanud on” (lk 137). Linn suure tähegaon vaimse otsingu paik läbi aegade jasellise staatuse omistab autor üksnesPariisile. Siit ehk ka see erinevus temaPariisi-raamatute ja „Flandria päevi-ku” vahel. Kui lähtepunkt on Vollezelening sealt veidi edasi ka Brüssel, siistulevad kõikidest meeles mõlkuvaistmõtetest esile just sellised argisevõituarutelud, kus vana Euroopa kultuuri-kihistused taanduvad asise tänase ees,ilmutades end vaid põgusate mõttekillu-keste kaudu.

Inimese olemine on eelkõige vaimne,ent see, mis vaimu toidab, ei pruugiseda alati olla. Hallid esmaspäevad,pilves hommikud, jahedad koidikud,mahatilkuv udu, käbliku laul ja kõrvik-küülikud Villa Helleboschi õuel ei viiüksnes ametnike linna Brüsselini. Hoo-pis olulisemal moel viivad nad enese-tunnetuseni maastike kaudu.

T. Õnnepalu maastikumääratluseheaks näiteks on nn koovitajaepisood,mille proloogiks on Aleksander Suuma-ni luuletus, mis algab ridadega „Jukevadvihma sajab sabinal, / tuul tuuri-tas, jäi püsima süüdvesti” (lk 294). Sin-na juurde üks aianurk (mis pole õietiaianurk, sest aeda seal ümber pole),maasikapeenrategu, põllud, küngas

mõisa veski ja kartulikeldri varemete-ga, Vasula ilusad maasikataimed, 28.aprilli mässuhommik, viha, ärritus javastumeelsus (mis on tegelikult pinge jahirm), mõte ära jätta metsaretk kooli-õpilastega Kitse talu asemele, kohta,mis kaardi peal on olemas, aga kuhuteed enam ei lähe. Edasi klassikaraa-diost poole pealt kuuldud koovitaja-luuletus Suumani enese ettekandes.Mõned read ja siis lõpp „ses soojassajus oma vastset oodi / loeb koovitaja-le üks koovitaja” ja teadmine „et see,mis siin on ja toimub, ...see pole kõik....pole isegi mitte kõige tähtsam” (lk298). Kitse talu matka lugu läheb veeledasi ja ka Kitse talul enesel on käänu-line lugu. Matka lugu vestetakse lõpu-ni, talu lugu settib omasoodu, aga kassaab väita, et see just ongi kõige täht-sam, ja kui just see, siis, mis täpselt?Valge habemega taluperemehe lõpuleviimata kohtumõistmine? Märgid sel-lest, et karu oli taluasemel tõestiolnud? Kaljukotkas, tee, kus poolestsäärest vees sumbata tuleb? Mitte üks-ki neist detailidest eraldi võetuna, agakoos, sümbioosis, lahtiharutamatuna,isegi lahtimõtlematuna ehk veidi enam.

On veel üks sõna, mille tähenduseüle olen sageli pead murdnud: omakan-ditarkus. Olen seda kuulnud kasutata-vat ingliskeelse väljendi common senseeesti vastena. Inglise keeles on sellelväljendil muidugi oma ajalugu või mõt-telugu, mida annaks harutada näiteksJohn Locke’i, Thomas Reidi ja GeorgeEdward Moore’i filosoofia kaudu, agaigapäevakõnes võiks vasteks olla kanäiteks praktiline meel üldisemas mõt-tes. Väljend common sense varjab, suu-resti oma laia kasutusala tõttu, omaterritoriaalset päritolu: selle väljendivägi ongi selles, et seda tajutakse üld-kehtivana. Sõna omakanditarkus onaga vastupidi just paiga- ja sealjuuresmitte suure paiga keskne. Olengi justseepärast selles sõnas kahelnud, etmulle on tundunud, et kohta või kanti

472

RAAMATUID 6-08 6/4/08 2:11 PM Page 472

473

(täpsemalt just seda kanti, kust keegipärit on, mis on kellelegi oma) ei nähtatänapäeval enam teadmise paigana,eriti veel Eestis, kus kõik püüdlevadkuhugi mujale. Eks mul ole ses asjasomad kahtlused: kipun teinekord ene-seski selle, mis minu kant on mulleõpetanud, muude lennukamalt kõlavatetarkuste nimel maha suruma.

T. Õnnepalu „Flandria päevik” oneelkõige raamat omakanditarkusest jaüsna mitmel tasandil vastandub sellelemõistele minu väljapakutud üldine jaabstraktne mõiste praktiline meel.Õnnepalu naabril Vollezeles, Lõuna-Aafrikast pärit, kuid varases lapseeasNamiibias elanud Danielil ei õnnestuoma naisele lapsepõlvemaid näidata,sest naine on selleks, et sõita tuhandeidkilomeetreid mööda sillutamata teed,„vist liiga praktilise meelega” (lk 197).Nii jääbki tal nägemata Danieli kantehk maastikud ja hääled – nagu arvabT. Õnnepalu –, mis on temasse kasva-nud, mis on tema enesetunnetuse alus,tegelikult iga inimese enesetunnetusealus. Neid maastikke ei nähtagi niivõrdsilmaga, kuivõrd tajutakse, ja sellemõju kestab terve elu. Tajumisprotsessvõib kulgeda ka lähedaste (kõige lähe-mal olevate) inimeste kaudu. Danieli jaNamiibia tühjade punaste lagendikekaudu jõuab T. Õnnepalu oma vana-emani ja Järvamaani, kus ta end tun-neb „nii veidralt koduselt” (lk 197). Tar-kuse toel, mida ta usub olevat enesesseimbunud vanaemalt ja mille tunnetuse-ni ta püüab jõuda Esnas elades ja mil-le üle ta mõlgutab mõtteid Flandrias,setitab T. Õnnepalu oma olemist. Misjääb põhja, on ühel või teisel viisil paik-ne ja loeb enam kui see, mis hulbib pin-nal. Sellest saab orientiir, millest lähtu-

des saab end paigutada eluruumis,ning see orientiir pole üheselt vaimne,mõtteline ega sõnaline, samavõrd on takehaline, tajuline ja tunnetuslik. Kuigiorientiir, on ta paindlik, muutuv ja lii-kuv, ta pole konstant, järeldus egakokkuvõte. Samal ajal on see meele-rahu või vähemalt tajutav liikumineselles suunas.

Ma ei saa siiski epiloogina lisamatajätta, et osaliselt tundub see olemisetajumine ühe paiga, just selle Järva-maa paiga ja Esna kaudu mulle pisutkunstlik ehk idealiseeritudki. Kas Jär-vamaa on see tõeliselt oma kant, läbiolemise sügavaimate võngete, või tahabautor selles lugejat, eelkõige aga en-nastki veenda? Vana munk, kes sajan-deid tagasi sealtmaalt kaasa viidi jakes enne elu lõppu sinna tagasi igatseb,ei suuda end ka mõtetes päriselt tutta-vatele maastikele asetada. Oma kanton talle ähmane mälulõim, milles sõl-mekestena tulevad esile vaid üksikudselgemad kujundid, mis on samas kasümbolid, kohakesksed ja siis kosmili-sed. Ilmselt läheb vana munk ära täis-kuu ajal, kui ring on täis, kui olemisedja kohad päris lahutamatult teinetei-sesse sulavad. Kui T. Õnnepalu Volleze-lest lahkub, on kuu lopergune. „Kuhu tasai?” küsib ta vana munga kohta, ja etküsimus ei kõlaks liig retooriliselt, ehkidealiseeritultki, nendib lisaks „Jah,kuhu ta sai”. Oma kant? Aianurk, õue-nurk, Flandria, Järvamaa, Euroopa,Namiibia, universum.

LEENA KURVET-KÄOSAAR

RAAMATUID 6-08 6/4/08 2:11 PM Page 473

Betti Alver. Usutlused. Kirjad. Päe-vikukatked. Mälestused. Lisandusitundmiseks. Koostanud ja toimeta-nud Enn Lillemets ja Kristi Metste.Tallinn: Tänapäev, 2007. 528 lk.

Enn Lillemets ja Kristi Metste on koos-tanud monumentaalse mälestusteoseBetti Alverile. Selle väärtust ei ole õie-ti võimalik kahtluse alla seada. Kuiteos endast ka midagi enamat ei kuju-taks, oleks see igal juhul mitmekesineja aukartust äratav materjalikogu, mispakub ühelt poolt paljude tuntud javähem tuntud, lähedasemate ja kauge-mate inimeste mälestusi Betti Alverist,teiselt poolt sissevaateid Alveri enesekirjavahetusse ja päevaraamatusse. Pea-le selle sisaldab raamat suure hulgailusat fotomaterjali.

Ega lugejale algul otsesõnu midagimaterjalikogust enamat ei lubatagi.Sisukord liigendab raamatu küll kol-meks osaks, ent muidu lihtsalt loetlebtruult ja kiretult järjestikku lükitudfragmentide autorid, ja kui on, ka peal-kirjad. Laias laastus on järjestus kro-noloogiline, kuid sellest on teatud piiri-des kõrvale kaldutud, et näiteks samateemaga seonduv materjal esitada üht-se blokina. Siin ja seal on korraldajadtükke ka põnevamalt ümber tõstnud jafragmentidega mänginud, et saavutadasoovitud kõrvutusi ja paralleele. Tekstidon koondatud mingite kindlate paikade,isikute ja sündmuste ümber suurema-teks klompideks, mida seovad lõdve-malt ülejäänud pudemed ja ilupildid.Selline poolpeidetud struktuur tekitabjustkui romaaninarratiivi, kord kiire-mini jooksva, siis jälle tasemini voolava.Moodustuvad omalaadi peatükid, mis –nagu põnevas ilukirjanduslikus teosessageli – ei ole kõik üles ehitatud ühe jasama malli järgi. Ühe päris selgepiirili-se „peatüki” moodustab näiteks kirjava-hetus Alveri peamise vene keelde tõlki-

ja Svetlan Semenenkoga, teise, lühemaja laialivalguvama jällegi mitmesuguneeri allikatest pärinev info, mis mingit-pidi seostub Alveri 75 aasta juubeli tä-histamisega. Enn Lillemetsa enese põh-jalik, mõtisklev mälestustekst on stra-teegiliselt paigutatud raamatu lõpu-ossa, nii et raamatut käest pannes jääbdomineerima ilmselt koostajate kavat-sustega harmoneeruv meeleolu.

Ilukirjanduslikku maiku annab juur-de küllap ka tõsiasi, millele JanikaKronberg on juba tähelepanu juhtinud:vastupidiselt eessõnas manifesteerituleei saa öelda, nagu antaks raamatussõna eeskätt Betti Alverile enesele(J. K r o n b e r g, Väärikas mälestusteosBetti Alverist. – Eesti Päevaleht 8. XII2007). Kronberg on teinud koguni sta-tistikat ja väidab 156-st katkendist 76pärinevat Alveri sulest. Kui katkenditemahtu vaadata, kallutab see kaalukau-si veelgi enam Alveri „kahjuks”, sestpaljud tema fragmendid kujutavadendast nappe päevikusissekandeid võipostkaarditervitusi, teised sõnavõtjadseevastu esinevad sageli pika intervjuuvõi esseega. Teiste hääli kuuldub sesraamatus Alveri omast tunduvaltenam.

Miks see ilukirjanduslikkust tingib?Sellepärast, et erinevate sõnavõtjatetunnistustest kokku võrsuvad lausahämmastavalt kompaktsed ja kindla-piirilised karakterid nagu klassikalisesilukirjandusteoses, kus on läbimõeldulttegeldud karakteriloomega. Tõenäoline,et paljud nüansid võivad kõnelejaid jakõneainet väga lähedalt tundmata jää-da kahe silma vahele. See-eest kulubüsna kindlalt pähe, et Alveri teine abi-kaasa Mart Lepik on tõre, aga sisimashea inimene, kes luuletajat truult välis-maailma eest kaitseb; Renate Tamm onkoduhaldjas, kes vananevat Alveritemalikult valvab; Valmar Adams onüks kahtlane kuju ja ega ta tegelikult

474

BETTI ALVER JA TEMA INIMESED

RAAMATUID 6-08 6/4/08 2:11 PM Page 474

Alverile ei meeldinud; Ele Lõhmus(Süvalep) on noor, aga tark ja oma töölepühendunud Alveri-uurija; ja nõndaedasi.

Tõsi, mõnevõrra on raamatu koosta-jad püüdnud sellist karakteritäiustmõrastada. Vahel mäletatakse või hin-natakse mingit sündmust erinevalt jaraamatu temaatiline, olulisemate sünd-muste ümber koonduv ülesehitus aitabneid lahknevusi esile tuua. Koostajadmängivad tasakesi ja teraselt võimalik-ke kõrvutusi ja kontraste välja. Siintahaksin laenata Kronbergilt iseloo-mustuse hästi orkestreeritud. Seesuguseväljamängimise näitena võib tuua pisi-kese kihamise Valmar Adamsi ümber:järjestikku on paigutatud intervjuuAdamsi enesega ja Jaan Toomla jutus-tus, kus muuhulgas tähendatakse, etMart Lepik Adamsit sugugi ei olevatsallinud. Eriti pikantseks muudab asjaEnn Lillemetsa joonealune märkusAdamsi jutu juurde: Karl Muru järgi eivastavat tõele, nagu oleks Alver Adam-sit suudelnud (lk 180).

On õpetlik jälgida, kuidas sellist teedpidi trügivad teosesse sisse klatπ jakõmu, mis paratamatult eluraamatufianri, õigupoolest igasugusesse bio-graafilisse lähenemisse kätketud on.Ent seesuguse suuruse puhul naguAlver ei või lasta sosinatel sisse imbu-da, kuidas juhtub, neid tuleb väga deli-kaatselt ohjata. Lahenduseks on nendelubamine niivõrd, kuivõrd need seondu-vad ajaloolise tõe väljaselgitamisega.Legitiimne klatπ hiilib kusagil faktidetõlgendamise ja siira teadmishimutaga. See on peen mäng ja raamatukoostajad ei ole sellest ära öelnud, vaidon varmalt kaasa mänginud: hüpoteeti-lise suudluse puhul on muidugi mõistategu hädasti selgitamist vajava fakti-küsimusega ja lugejal on lihtsalt õigusteada, kuidas selle asjaga tegelikult oli,või vähemalt, millised on võistlevadajalookäsitlused. Samal ajal on sellinekihin Adamsi juhtumi puhul ikkagi

heas kooskõlas rolliga, mis talle teoseüldises tüpaafiis ette on nähtud. Kokku-võttes jääb mulje, nagu oleks enamikkõnelejaid oma jutus kokku leppinud,nagu see klatπi puhul sageli on.

Muuseas on selliseks kindla karakte-riga kõrvaltegelaseks huvitaval kombelka Heiti Talvik. Teda on sageli tavaksvaadelda pigem Alveri rakendipaariku-na ja vaadeldav raamat otsekui tahaks-ki võtta niisugust suunda. Väga tuge-valt osutab sellele juba materjali liigen-dus: kolme suurt alaosa lahutavateksverstapostideks on Alveri abiellumineTalvikuga ning Talviku surm. Hoogsa,värvika ja õnnelikuna etendub nii luguAlveri lapsepõlvest Jõgeval ja Tartussetulekust kui ka tema kirjandusliku kar-jääri algusaastaist ja abielust Heiti Tal-vikuga. Viimase surm 1947. aastal lõi-kab selle järjepidevuse läbi. Sellelejärgneb napimalt kajastatud periood,millest küllap ongi jäänud vähem jälgi,aga millest vist ka lihtsalt ei taha pal-ju rääkida ei intervjueerijad ega interv-jueeritud. Seda suurema kaalu ja kõne-kuse saab vastavat aega puudutavvähene materjal. Kogu edasine, mahu-liselt õigupoolest tunduvalt suurem osaon juba teise tooniga, otsekui kajasta-taks mingisugust varjuelu, kus olulise-mal kohal on kõiksugused teisesedkihid (mälestused, mõtisklused jms).

Ent üldjoontes kronoloogiline üles-ehitus ei pääse siiski mööda sellest, etteataval hetkel peab Talvik ise lavaltkaduma ning tema asemele tulevad tei-sed inimesed. Talle küll viidatakse edas-pidigi korduvalt. Ka Talviku surmajärgset aega käsitlev alaosa on pealkir-jastatud temale viitavalt „Mu võlga seetasa ei tee”. Sellest hoolimata tüpisee-rub Talvik üsna selgelt ja ladusalt oma-aegse kujuna Alveri noorusest: ta onküll paarik, aga puuduv paarik. Temaon Alveri luulessetooja, varavana ja igi-noor. Temal on raha alati veel vähemkui teistel, tema nälg on alati veel kibe-dam, meelelaad alati veel puhtam ja

475

RAAMATUID 6-08 6/4/08 2:11 PM Page 475

kompromissitum ja viimaks muidugitraagika alati ja lõplikult veel suurem.

Selles, et kõrvaltegelased tüüprolli-desse jääma kipuvad, ei ole midagi halba.Tegu ongi ju Betti Alveri raamatuga. Entteiste inimeste jutu põhjal võiks kurioos-seks karakteriks jääda ka Alver ise.Temastki räägitakse kui ühest suust:selge peaga tagasihoidlik vaimuteener,täpne, hoolas ja distsiplineeritud,samal ajal äärmiselt soe ja hingelineinimene. Jällegi nagu kokkulepitultvaidlevad väga paljud meenutajad min-gisuguse kordagi väljaütlemata hin-nanguga, nagu olnuks Alver inimvae-nulik – ei, heade inimestega sai ta ala-ti hästi läbi ega olnud tegelikult sugugiraske iseloomuga. Ainsa tillukese, luba-tud „nõrkusena” mainib üks ja teinearmastust lillede ning maitsekate, täius-likult kauniste tarbeesemete vastu.

On täiesti loomulik, et Alverit jatema lähedasi puudutav müüt on kin-nistunud ja seda killustada pole enamhästi võimalik. Seesugune raamatpeabki oma ainest müüdina käsitlema.Nagu Aili Paju raamat „Betti, kibuvitsõitseb”, mis paistis silma argisemakäsitlusviisi poolest, on Alveri puhulnäidanud, saab ka teisiti – ent reakt-sioonidest ilmnes, et mallist kõrvale-kaldumine põhjustab pahameelt. Kavaadeldavas raamatus on üksnes Ber-nard Kangro enesele lubanud näitekskasutada lauset „Alver võtab riidestlahti” ja juba ongi retseptsioonis sedapisut puudutatult ära märgitud (seal-juures vihjatakse jällegi legitiimse kõ-mu konventsioonidele vastavalt tsitaa-dile tuginedes, et ega Alver isegi Kang-rot mingiks härrasmeheks pidanud –J. K r o n b e r g, Väärikas mälestusteosBetti Alverist). Mütologiseerimine onnorm. Siiski võib olla põnev vaadata,mida nimelt mütologiseeritakse.

Ühe aspektina tõuseb esile puhas,lisanditeta vaimujõud – lisanditeta sesmõttes, et kõik muu, eriti kõik ainelinenagu lausa kahjustaks seda. Kui enne

veidike ketserlikult püüdsin Talvikuosa pisendada, siis see joon tuleb küllkaasa just temaga ja jääb Alverile kaedaspidiseks külge. Talvikut kujutatak-se äärmiselt vähenõudlikuna: tema onsee, kes raskelgi ajal keeldunuvat sti-pendiumidest, et olla teiste kirjanikegaühel pulgal. Et pärast sõda joodi teedkonservikarpidest ja sööma pidi alus-taldrikutelt, on suuresti lihtsalt ajastu-fakt, ent Alveri ja Talviku puhul käibkasinus koos loomingulise aususega.Minnakse koguni nii kaugele, et öel-dakse: need kaks ei osanud ju kuidagihakkama saada. Ja see on väga posi-tiivne iseloomustus. Edaspidi tähista-vad kasinat eluviisi suures osas elu-kohad, näiteks vaikimisperioodi keld-riuberik või ühiskorter, mida Alver jaMart Lepik hiljem võõrastega jagamapeavad. Ning kui olud lõpuks veidilahedamaks muutuvad, ei ole ka Alveri-le Soomest toodud kohvipakid mingialthõlmasahkerdamine, vaid üksnespühalik ohver vaimualtarile.

Teiseks muutub oluliseks Alveri sot-siaalne funktsioon. See on mõnevõrraootamatu, sest ühest küljest on teadatema pikk vaikimine kirjanikuna, lausasisepagulus, teisest küljest heljub pide-valt õhus eespool mainitud sõnastama-ta mulje Alveri inimpelglikkusest kaisiklikumas plaanis. Ent Lillemetsa jaMetste raamatut lugedes torkab silma,kui oluline roll oli Alveril teatava sot-siaalse võrgustiku koondumispunktina,eriti just tema elu viimastel aastaküm-netel. Tundub koguni, et ühiskondlikroll domineeris kirjanikurolli üle. Alve-ri vaikimine oli lõppenud ning ta tegut-ses taas luuletajana. Kuid peaasjalikulttükib esile see, kui tähtis oli võimalusAlveri juures käia, missugust palverän-nakut kujutasid enesest käigud Koidu-la tänavale, kui paljud inimesed palusidmõnel luuletaja lähedasel enese eestsõna kosta, et neid vastu võetaks.Lugedes näiteks, kuidas juhuslikultsattusid Alveri juures kokku parasjagu

476

RAAMATUID 6-08 6/4/08 2:11 PM Page 476

Interlitteraria 12. 2007. Tartu: TartuÜlikooli Kirjastus. 433 lk.

Möödunud aasta lõpus ilmus Interlitte-raria vabateemaline, 12. number, mison pühendatud kahele Eesti Võrdle-va Kirjandusteaduse Assotsiatsiooni(EVKA) tegevust kas otseselt või kaud-selt toetanud kirjandusteooria suurku-jule, kes on meie hulgast kahjuks täna-seks lahkunud: ICLA presidendileTania Franco Carvalhalile ja HaljandUdamile. Jüri Talvet meenutab saate-sõnas Tania Franco Carvalhali kui era-kordselt sooja ning siirast inimest, kel-le teod olid kooskõlas tema peamise

uurimisteemaga äärepealsusest ja „tei-sest”. Haljand Udam ei kuulunud küllkunagi EVKA-sse, kuid tema tegevuskulges sellega paralleelselt ning temapanus veel ilmumata maailmakirjandu-se monograafia koostamisel oli hinda-matu. Sellisel tasemel india, iraani,araabia ega türgi kirjanduse ülevaateidei ole hetkel Talveti sõnul kahjuks või-meline kirjutama ükski teine Eesti kir-jandusteadlane.

Interlitteraria vabateemaline num-ber koondab endasse 28 artiklit niivanema kui ka noorema põlvkonna kir-jandusuurijatelt, kellest paljud on omaala tipud ja tuntud laialdaselt kogu

477

haiglast jooksus olev Voldemar Pansoning tema raviarst ja ühtlasi Alveri heasõber Kuno Kõrge, paisub see mõõdelausa eepiliseks.

Ent Betti Alveri enese esitamist pel-galt iselaadi tüübi, omamoodi puusliku-na takistavad pudemed tema oma käe-ga kirjutatud materjalidest. Nooruseskirjutatud kirjadest leiab plikalikkuedvistamist: Paul Viidinguga vaheta-takse kirju Steppenwolfi ja Brigittevarjunimede all ning naljakaid joonistu-si täis läkitustes on juttu säherdustestasjadest nagu „tühipaljast koketeriist”metsas mürgimarjade söömine. Kavalusatel neljakümnendatel näib Alverhoolega hoiduvat virisemisest, näiteksMart Lepikut külla kutsudes lubabteha talle aseme saunaesikusse jakäsib kaasa võtta piibu, et külalinesaunamehe mõõdu välja annaks. Needtoonid on Alveri kirevamatest, pilgarli-kumatest luuletustest tuttavad. Hili-sem töine kirjavahetus annab jällegitõendust tema äärmisest hoolest jametoodilisest, lausa tähenärijalikusttäpsusest. Alveri päevik – vähemasti

suurem osa tsiteerimiseks valitud teks-tist – on napp, asjalik ja detailne, ilmapoeesia ja keerutusteta.

Hiljem näib ka Alver ise oma välja-ütlemistes muutuvat hellemaks ja suu-resõnalisemaks. Nii paneb raamatulelausa kummaliselt täiusliku punktilõpufragment: taas kronoloogilise print-siibi vastu veidi eksides on viimanesõna antud kirjanikule enesele. Mõniaasta enne surma on Alver oma päevi-kus kirjeldanud unenägu lahkumisest,lahkumisest mingisuguse kahtlase,kummalise seltskonna seast, kelle hul-gast minna on ometi nii kahju, et ajabnutma, sest tarvis oleks neid hädiseidtegelasi veel kuidagi kaitsta ja juhata-da. Selles niisugusesse konteksti aseta-tuna peaaegu hea maitse piirini süm-boolses kirjelduses tundub nii mütoloo-gidele meeldivat paatost kui kapaksuvärvilist groteski, vajalikku mee-leliigutust ning ometi seost ka tuttavarahvalaululise peiari- ja pilgariesteeti-kaga.

J O H A N N A R O S S

PUDELKIRJADE SERVAPIDI KÄIGUD: INTERLITTERARIA 12 IDENTITEETI OTSIMAS

RAAMATUID 6-08 6/4/08 2:11 PM Page 477

maailmas. Jüri Talvet avaldab saate-sõnas lootust, et XXI sajandi Eesti näebnoort põlvkonda, kes kõnniks HaljandUdami ja Tania Franco Carvalhali jäl-gedes.

Interlitteraria 12. numbrit lugedesvõib kindlalt väita, et selline põlvkondon peale kasvamas. Huvitava vaatenur-ga, sidusa ülesehituse ning „liigse vahu-ta” keele poolest paistsid silma JaakTombergi, Katre Talviste ja KatrinEnnuse (suur)linnateemalised artiklid,mis on inspireeritud kohalikest oludestning vaatavad asju eurooplase pilguga.K. Talviste ja K. Ennus käsitlevadsama ajajärgu (XX sajandi alguse Ees-ti) luuletajate suhet linnaga ning viita-vad mõlemad kas otse või kaude Tugla-se väitele, et eestlane tunneb suurlinnaning seetõttu ka „õiget” modernismiängiainult teoreetiliselt, sest suurem osaEesti linnu olid siis ning on enamjaoltpraeguseni Euroopa mõistes külad ningsuurlinna ei ole Eestis ka siiani. HeitiTalvik ei käinud kunagi välismaal, agalinnaeluga rahulolematut jutustaja-häält on tema luuletustes sageli kuulda.Talviku luules ei olevatki kontrast lin-na- ja maaelu vahel seotud niivõrdkohaga, kuivõrd ajaga, vastandadesmorni hetkeseisu „helgele minevikule”.Kui Talviku linnatusk põhineb peami-selt Pärnu ja Tartu kogemusel, siisK. Talviste uurimisalune JohannesSemper tudeeris noorpõlves koguniviies Euroopa suurlinnas – Peterburis,Moskvas, Berliinis, Roomas ja Pariisis –ning seetõttu oli ta üks esimesi, kestõsisemalt oma loomingus modernismi-ilminguid mõista püüab, iseäranissuurlinna elustiili, linnarütmi, uusitajumooduseid ning nende mõju kirjani-kele. Talviste annabki oma nõtkes artik-lis ülevaate Semperi põlevast ambiva-lentsest suurlinnaarmastusest ning sel-le avaldumisvormidest.

J. Tomberg kasutab kirjandusteoree-tikust kui niisugusest kõneldes omaingliskeelses artiklis läbivalt naissoost

asesõna she, mis on levinud võte femi-nistide loomes. Aga see ei ole artiklipeamine väärtus. Ta analüüsib julgeltja ladusalt (post)modernistliku subjektisuhet linnaga ning väidab, et inimene eiolegi suurlinnas mitte subjekt, vaidhoopis objekt, tema isikupära ja vabatahe asuvad temast väljaspool ning„tuba teab” ja linn mõtleb tema eest.Sellest lähtepunktist väidab Tomberg(ja siinkirjutaja on temaga tuliseltnõus), et ulmekirjanduse palju kirutudüheplaanilised, isikupärata tegelasedmuutuvad selles kontekstis järsku sti-listiliselt oluliseks, ning kinnitab, etsee on ulmekirjanike teadlik kirjandus-lik võte. Ulme on asjata aastakümneid„päriskirjanduse” hulgast välja arvatudsuuresti just „psühholoogilise mõõtme”puudumise tõttu.

Lauri Pilteri teema on üsna ootamatu:tavapärase palavuse, hullumeelsuse jaängi asemel lahkab kriitik WilliamFaulkneri teostes koomikat ja tragikoo-mikat hiaatuse ehk „tardunud hetkede”kaudu. Ta toob paralleele Shakespeare’iteostest ning demonstreerib elegantselt,et sellised peatused narratiivis samaaeg-selt nii võimendavad kui ka kahandavadteose dramaatilist efekti, aeglustavadhetkeks sündmuste käiku ning näita-vad vilksamisi tegelas(t)e psühholoogilisivarjukülgi. Põnev lugemine.

Tavapäraselt on värskes Interlittera-ria numbris rohkelt esindatud ka kir-jandusteooria rahvusvaheliselt tuntudsuurkujud.

Mohit K. Ray sulest pärineb elegant-selt terav artikkel rasa’st, millel on või-malik eristada kaheksa esinemisvormining mis sarnaneb paljuski Aristoteleseteesiga, et mõjusa kirjandusteose kaudukogevad lugejad esteetilist naudingut.Aristotelese lähenemine on aga artikliautori arvates liialt kitsas, sest naudin-guliikide klassifikatsioon ei saa kunagiolla ammendav. Autor annab võluvaning põhjaliku ülevaate india kirjan-dusteadlaste rikkalikust panusest luule

478

RAAMATUID 6-08 6/4/08 2:11 PM Page 478

naudinguprintsiibi uurimisse, tuuesparalleele ka samal ajal Euroopas toim-unuga.

Mitu artiklit keskendub identiteedi-loomele. Monica Spiridon vaatleb ajalu-gu ning lugu identiteediloome vahendi-na Kreeka-Türgi sõja järgses Väike-Aasias briti kirjaniku Louis de Ber-nières’i ning ameeriklase Jeffrey Euge-nidese peaaegu samaaegselt ilmunudromaanide näitel. Ajalugu kui lugu,vastastikused peegeldused, stereo- jaarhetüübid, „teine”-olemine mängivadkaasa jutustuse abil oma mina otsijaletolles ajalooliselt läbipõimunud kultuu-ride segadikus.

Rein Veidemann otsib oma artikliseesti kirjandusele tähendust ning peabnentima, et kirjandusel ei ole enamsuurt „ravivat”, ühendavat sotsiaalsetmõju, mille kaudu eestlane end definee-riks, nagu ta seda varem, eriti kriisi-perioodidel, tegi. Paraku hinnataksekirjanduse sotsiaalset tähendust pigemmeedia- ning müügiedu alusel.

Madina Tlostanova analüüsib rasside-vahelist erotitsismi ning tänapäevakoloniaalset sugudesüsteemi peaaegusamade terminitega: vastastikune sil-mitsemine kõverpeeglite rägas, subal-tern, valgete häbi ja mustade läbipaist-matus, koloniseerijate (himur) masku-liinne vaatepunkt alistatud (vägista-tud, feminiinsete) rahvaste esindajateüle, mille puhul peamine toimetuleku-viis on vägivallale samade vahenditegavastamine.

Caroline de Wagteri nõtkelt aktuaal-ne artikkel diasporaaidentiteetidestetniliselt kirjus Kanadas kirjeldab nii-öelda „nahkhiireseisust” postkolonia-listliku teooria seisukohast. Nimelt eikuulu Kanada de Wagteri sõnul euro-piidsesse „esimesse maailma”, aga eiole samas ka piisavalt vaene, et olla kol-manda maailma riik, olles niisiis mingivahepealne, „teine” maailm, ei lind egaloom – justkui nahkhiir [minu määrat-lus – A. N.]. Immigrantide identiteet on

eriti huvitav, sest tegelikult on Kanadasju kõik immigrandid. Aga varasemadsaabujad ekspluateerivad hilisemaidtulijaid ning näiteks XX sajandi lõpulJamaicalt paremat elu otsima tulnuddoktorant ei saa isegi põrandapesijanatööd, sest „peseks ilmselt Kanada põran-daid vale aktsendiga”. Ida-Aasia- jaKariibi-kanadalaste ebamäärane staa-tus ei ole de Wagteri sõnul ei üdinipositiivne ega negatiivne, vaid pulbitsevning üha uute hübriidvormide abilennast defineeriv.

Liisa Saariluoma vaatleb tegelasteidentiteedi arengut XVIII sajandiromaanides, kus samm-sammult toimusüleminek konstantselt karakterilt isiku-le, kes sündmuste käigus arenema ningmuutuma hakkas, peamisteks näi-deteks Robinson Crusoe, keda üksikulsaarel veedetud 29 aastat kuidagi eimõjutanud, ning Wilhelm Meister, kesküpseb loo käigus kindlaks karakteriks.

Siinkirjutaja silmaringi laiendasMarisa Kërbizi nauditav analüüs tege-laste grotesksest võõrandumisest AntonPashku teostes. A. Pashku eristub teis-test albaania kirjanikest originaalsekujutamisviisi poolest. Nimelt ei kirjel-data tegelasi üldse, neile ei anta tavali-selt isegi nime, ainus eristav tegur onriietuse värv. Neil ei ole sisemist mõõ-det, kogemusi ega kannatusi, neidkujutatakse üdini groteskses võtmes, etluua pilt fragmentaarsest, eksinud ningpaljukannatanud olendist, kelle puhulelu ja surm ei mängi olulist rolli. Surmavari on nende peal juba ammu enneelutsükli lõppu.

Omaette ploki moodustavad kolmtõlketeemalist artiklit. Jüri Talveti kir-jutis tänapäeva tõlkefilosoofia teemalmediteerib tõlkija „nähtamatuse” võisiis „kannibalismi” üle ja leiab, et suundon sümbiootilise, androgüünse tõlkefilo-soofia poole. Enam ei ole tegemist alis-taja-alistatava suhte, vaid nn „armu-suhtega”, kus üks ei neela teist alla.Reet Sool analüüsib samalaadses võt-

479

RAAMATUID 6-08 6/4/08 2:11 PM Page 479

Dmitri Tsvetkov. Vadja keele gram-matika. Koostanud ja toimetanudJüri Viikberg. Tallinn: Eesti KeeleSihtasutus, 2008. I–X + 174 lk + kaart.

Lääne-Ingeris vadja-isuri segakülasJõgõperäl (vene Krakolje) sündinud jaVäiküla koolis õpetajana töötanudDmitri Tsvetkov (1890–1930) koostas1922. aastal vene keeles käsikirjalisevadja keele grammatika lootuses, et„sellest sugeneks mingitki kasu soome-ugri rahvastega seotud küsimuste uuri-misel ning lahendamisel” (lk 5). Möödus85 aastat, enne kui käsikirjast sündisasjalik, meeldivalt kujundatud raamat.

Allikpublikatsiooni saatesõnas tutvus-tab Jüri Viikberg lühidalt D. Tsvetkovikäsikirja saamis- ja säilitamislugu,publitseerimisprintsiipe, raamatu koos-tisosi ja selle valmimisele kaasaaida-nuid. Grammatika on tõlkinud eesti

keelde vadjaalaste artiklite autorinatuntud Ada Ambus, arvutisse sisesta-nud suure vadja keele sõnaraamatu toi-metaja Silja Grünberg ning kujunda-nud ja küljendanud Merle Moorlat.Raamatu trükikulud kattis Rootsis elavvadja rahva sõbraks osutunud keemia-ja mäeinsener Kaljo Käärik.

Kaks kolmandikku kõnealuse raa-matu mahust (113 lk) moodustab paa-rislehekülgedele trükitud originaal-tekst ja paaritutele lisatud tõlge. Selle-ga on grammatika muutunud kättesaa-davaks nii eesti kui ka vene keelt oska-vatele votofiilidele. Järgnevad lühike-sed asjalikud kommentaarid (lk 115–118). Väärtuslikeks lisadeks on gram-matikas leiduvate ja kirillitsas kirju-tatud vadja sõnade tähestikuline loendvene ja eesti vastetega (lk 119–138)ning ladinakirjaline sõnaloend samaautori 1995. aastal ilmunud sõnaraa-

480

mes Ants Orase tõlkeid, kelle arvatespeavad tõlked esmajoones „luuletised”olema ning originaali meeleolu ja„muusikat” edasi andma. Artikli lõpustoodud kolm tõlkenäidet on igaüks kuierinev armastusavaldus E. A. Poe’le.

Chon Young-Ae artikkel Paul Celanija Jizchak Katzenelsoni retseptsioonistKoreas lummab sügava ning samal ajalhästi jälgitava analüüsiga. Derridast jaGoethest inspireeritud mõtisklus maa-ilmakirjanduse olemusest, keele jõustja sõnade aegumistähtajast, luulest kuipudelkirjast, mis jõuab „südameranda”erinevates maailmajagudes. Chon Young-Ae artikkel on kui eleegiline poeemteoorias mõttetu vägivalla hukkamõis-tuks ning samal ajal ülemlaul kvali-teetse kirjanduse kiituseks. Kirjandusei tohi autori sõnul olla pelgalt jalutus-käik haljal aasal, vaid ta peab jõudmaka kõige raskemini läbitavasse piiri-

alasse, ääremaale, serva peale, sestainult nii saab maailmakirjandus omaveerepealsetelt jalutuskäikudelt kogu-tud kildudest kokku panna uue maasti-ku ning seega kirjanduse piire nihuta-da, samal ajal vastu pannes meediaagressiivsusele, kapitalismi ja ideoloo-giate reklaamikampaaniaile.

Selle artikli põhisõnum võtabki tege-likult kokku seekordse Interlitterarianumbri põhiolemuse: keele ja kirjandu-se jõuga ületatakse enamik kunstlikkevõimu-, tähtsus- ja suuruspiire.

Kaheteistkümnes, nime poolest vaba-teemaline, sisult peamiselt identiteedi-loomele ning diasporaaängile kesken-duv Interlitteraria number väärib kaa-nest kaaneni läbilugemist ning igalekirjandus- ja kultuurihuvilisele soovita-mist.

A N N E L I N I I T S O O

KEELERAAMAT VADJALASE SULEST

RAAMATUID 6-08 6/4/08 2:11 PM Page 480

matuga võrreldes (lk 139–164).1 See-juures on tähestikulises järjestuseseraldi välja toodud need sõnad (lk 165–166), mis asjaomases leksikonist puudu-vad. Mainitud loendid hõlbustavad olu-lisel määral nii vadja sõnavara kui kaD. Tsvetkovi idiolekti uurimist.

Seejärel antakse raamatus lühiüle-vaade D. Tsvetkovi elust ja tegevusestning esitatakse üsna ammendav arhii-vi- ja kirjandusallikate nimestik. Lisa-mist vääriks vaid vadja tekstide kogu-mik, mille jaoks D. Tsvetkov pani Kat-tila ja Itπäpäivä murdetekstid ümberoma kodumurrakusse; seal leidub kajõgõperälase vadjandatud Anton Tπeh-hovi novell „Vanka”.2 Grammatikaraa-matus on avaldatud viis pruuniks kolo-reeritud lehekülge käsikirjast, sealhul-gas tiitellehest, noore grammatiku fotoTartu ülikooli õpinguraamatust ningPeterburi etnograafi Peter von Köppenikoostatud värviline Ingerimaa rahvastekaart XIX sajandi keskpaigast. Koguraamat on koostatud, tõlgitud ja toime-tatud asjatundlikult.

Lugejat huvitab ehk küsimus, millisehinnangu võiks anda D. Tsvetkovi koos-tatud grammatikale tänapäeval, sesttunnistas ju autor ise, et kirjutatu poleküllalt teaduslik ega sisult ammendav(lk 5). Vastuseks peab teost veidi lähe-malt analüüsima. Osaliselt annavadvastuse ka grammatikatekstile lisatudkommentaarid. Autor nimetas käsikirja

esimeseks vadja keele grammatikaks.Tegelikult polnud see nõnda. Juba1856. aastal avaldas soome teadlaneAugust Ahlqvist Kattila murrakul põhi-neva vadja keele grammatika.3 Siin-kohal ei tahaks nimetamata jätta 15aastat hiljem ilmunud akadeemik Fer-dinand Johann Wiedemanni kõikehaa-ravat monograafiat, mille 16 suurefor-maadilisel leheküljel kirjeldatakse kaVadjamaalt XV sajandil Lõuna-Lätissesõjavangidena toodud kreevinite keeleehitust.4 Seega oli D. Tsvetkovi ettevõt-mine ajaliselt teine deskriptiivne vadjagrammatika ja kolmas vadja keelestruktuuri kirjeldust sisaldav teos,kuid ta jääb kahtlemata esimeseks, miskäsitleb Jõgõperä murrakut. Siinkohaljätame arvesse võtmata, kuid mittemainimata D. Tsvetkovi tegevust suu-nanud soome lingvisti Lauri Kettunenikoostatud vadja häälikuajaloo.5 On juhäälikulugu osa ajaloolisest grammati-kast.

D. Tsvetkovi raamat sisaldab peami-selt fonoloogiat ja morfoloogiat, kuidmõnel määral ka tuletusõpetust. Autorlõi omapärase kirjaviisi kirillitsa baasil,kusjuures ta lisas häälikute ä, ö, ütähistamiseks vene tähtedele pealekaks täppi (lk 6–9). Peale nende võttista kasutusele kriipsukesega ù, mis piditähistama vadja i ja õ vahelist häälikut,näiteks mårì (merì) ’meri’ (lk 8, 9).Kõlaliselt on tegu siiski i-ga. Pikkivokaale tähistas koostaja kahetäheli-selt. D. Tsvetkov jagas ekslikult täis-

481

1 D. T s v e t k o v, Vatjan kielen Joenperänmurteen sanasto. Toimittanut, käänteis-sanaston ja hakemiston laatinut J. Laakso.Lexica Societatis Fenno-Ugricae 25. Helsin-ki: Suomalais-Ugrilainen Seura, 1995.

2 L. K e t t u n e n, L. P o s t i, Näytteitävatjan kielestä. Suomalais-Ugrilaisen Seu-ran toimituksia 63. Helsinki, 1932. Käesole-vate ridade autor eristab vadja keele lääne-murde asemel Jõgõperä ja Kattila murret, vtE. E r n i t s, Vadja keele varasemast murde-liigendusest ja hilisemast hääbumisest. Pii-rikultuuriq ja -keeleq. Võro Instituudi toi-mõndusõq 17. Toimõndanuq K. Pajusalu,J. Rahman. Võro: Võro Instituut’, 2005, lk76–90.

3 A. A h l q v i s t, Wotisk grammatik jem-te språkprof och ordförteckning. Acta Socie-tatis Scientiarum Fennicae 5. Helsingfor-siae, 1856.

4 F. J. W i e d e m a n n, Über die Nationa-lität und die Sprache der jetzt ausgestorbe-nen Kreewinen in Kurland. Mémoires deL’Académie Impériale des Sciences de St.-Pé-tersbourg, série 7, t. 17, N 2. St.-Péters-bourg, 1871.

5 L. K e t t u n e n, Vatjan kielen äännehis-toria. Helsinki: Suomalaisen KirjallisuudenSeura, 1915; teine trükk 1930.

RAAMATUID 6-08 6/4/08 2:11 PM Page 481

häälikud vene keele eeskujul kõvadeks(a, å, ì, o, u, y), nõrkadeks (q, e, ≤, œ, i)ja nõrgendatuteks (ä, ö, täppidega u jaq). Väide, et vadja grafeem y hääldubvene y-na, pole ka õige. Autor märkas,et paljudel juhtudel esineb sõna lõpullühike õ-sarnane häälik, mille ta asen-das grammatikavisandis apostroofiga:saappõg’ ’saabas’, tπen’ ’kes’ jt (mittesappõg’, nagu lk 9). Siinpuhul on ena-masti tegu järgsilbi ülilühikeseks muu-tumisega, kuid autor on nähtust ületeo-retiseerinud ja märkinud apostroofi kaseal, kus tegelikult pole kunagi vokaaliolnudki, näiteks eespool mainitud tπen’.Oma käsikirjas pole D. Tsvetkov käsit-lenud ei vokaalharmooniat ega sandhit.

Kokkuvõtteks asjaomase peatükikohta tuleb nentida, et D. Tsvetkovandis vadja keele fonoloogiast lihtsus-tatud ülevaate. Tal polnud käepärastpõhjalikumat sugulaskeelte hääliku-lugu, mis oleks juhtinud enamat tähele-panu ka emakeele häälikuseikadele.Huvipakkuvaks saavutuseks jääb kiril-litsal põhineva, algaja kohta üsna täp-se ja järjekindla ülesmärkimissüsteemiloomine. Seetõttu on D. Tsvetkovigrammatika eelkõige väärtuslik jaüsna usaldusväärne näidete allikasüksiksõnade ja nende muutmise kohta.

Kõige põhjalikumalt on grammatikaautor vaadelnud nimisõna morfoloo-giat. D. Tsvetkov eristas vadja keeles 14käänet, kuid nende järjekord on tavako-hasest üsna erinev (lk 12, 13). Käänetevenekeelsete nimetustena on ta kasuta-nud viit vene keele morfoloogiast tun-tud käändenimetust ja üheksat ilmseltise loodud terminit, mis on aga ena-masti sobimatud, näiteks esineb talkolm roditelxnyj’d (osastava, alal- jailmaütleva tähenduses). Autori käänd-kondade loomise katse on üsna algeline.Ta jaotas nimisõnad mehaaniliselt val-davalt lõpuhääliku põhjal astmevahel-dust ja muid tunnuseid arvestamatakuude käändkonda (lk 14–31). Osatüvemuutusi on käsikirjas jäänud

käsitlemata, näiteks s-i vaheldumineh-ga, kuigi sõna mees ’mees’ käänamineon käsikirjas esitatud (lk 24, 25).

D. Tsvetkov jagas omadussõnad kva-litatiivseteks, relatiivseteks ja alusetultka omadusnimisõnadeks. Viimaste allmõtles ta liitnimisõnade täiendosiseid,nt talo poik ’talupoeg’ (lk 30, 31). Pealepuhtvadja adjektiivide käänamise toobD. Tsvetkov näiteid ka venekeelse lõpu-ga -nõi omadussõnade, samuti ka isiku-nimede käänamise kohta (lk 38–40).Järgnevalt andis ta ülevaate arv- jaasesõnadest ning nende muutevormi-dest (lk 40–63). Ebatäpselt väitis autor,et vadja keele omastavad, küsivad,umbmäärased ja eitavad pronoomenidei käändu, kuigi allpool on esitatud näi-teks sõna eb-nitπen ’eikeegi’ käänamine(vrd lk 54, 55 ja 62, 63). Omandusliitedpole D. Tsvetkovi tähelepanu pälvinud,kuigi ta on neid eespool nimetatudsõnaraamatus tõenäoliselt ületeoreti-seerivalt ohtrasti kasutanud.

Verbide pööramisest andis D. Tsvet-kov vaid üldülevaate, kuid erinevaltnimisõnade käändkondadest pole tategusõnu pöördkondadeks jaganud (lk62–103). Niiviisi toimimise eeskujukson tal olnud eelkõige kirjanikuna tun-tud Ernst Peterson-Särgava õpik, milleskäsitleti küll mitut käändkonda, kuidverbidest esitati vaid üks näitesõna.6Mõnikord on D. Tsvetkov esitanud ver-bi kohta liiga vähe näiteid, mis hõlbus-taksid teoreetilisest jutust arusaamist.See muudab grammatika verbiosa lünk-likuks ja kohati raskesti mõistetavaks.Käsikiri lõpeb ülejäänud sõnaliikidelühikäsiteluga (lk 102–113).

Kuigi kogu grammatika on suhteli-selt lühike ja selles leidub ebatäpsusi,annab ta päris hea ülevaate vadja kee-le ehituse omapärast, sest autor onkodumurraku suurepärase valdajana

482

6 E. P e t e r s o n, Algharjutused Eestikeele õigekirjutuse ja kirjaseadmise õppimi-seks. 8. trükk. Tallinn: Kirjastus-Ühisus„Kool”, 1921, lk 94–95.

RAAMATUID 6-08 6/4/08 2:11 PM Page 482

käsitlenud materjali otstarbekalt, ta-kerdumata pisiseikadesse. Positiivseksjooneks on kahtlemata ka vadja sõnadetäpsed kirjapanekud. Kõigile eespoolmainitud ja mainimata puudujääkidelevaatamata on D. Tsvetkovi grammatikamitmel põhjusel väärtuslik allikas vad-ja keele uurijatele.

Lõpetuseks tuletame lugejale meelde,millised suuremad vadja keele käsiteludon veel ilmunud. Mäletatavasti pärine-vad iseseisva raamatuna publitseeritudtööd Paul Ariste, Eberhard Winkleri jaTatjana Agranati sulest.7 Kõigi aegadekuulsaima votoloogi Paul Ariste raamathõlmab esmakordselt kõiki vadja mur-deid, kuid suuremat tähelepanu osuta-ti siiski Kattila kandi uususele. Saksafennougrist E. Winkler on avaldanudväga põhjaliku uurimuse kreevini mur-de kohta. Sellega taastati üsna usuta-valt omal ajal oskamatute kirjapaneku-te põhjal keele häälikud ja morfoloogia.Hiljuti nägi trükivalgust Moskva voto-

loogi T. Agranati grammatika, mis vaat-leb samuti Jõgõperä murret (erinevalteelmistest ka süntaksit). Seega onaegade vältel ilmunud monograafilisedkäsitlused kõigi uurijate vaateväljaulatunud vadja dialektide kohta pealeidapoolse Kabrio murde. Ei tahaks prae-gu nimetamata jätta ka meie votoloogiElna Adleri koostatud lühemat sisutihe-dat ülevaadet, mis ilmus toonase N Lii-du rahvaste keelte viieköitelises koguteoses.8 Iga järjekordne teos rikastabvadja keele uurimise ajalugu, millestsugeneb kasu ka meie emakeele uurimi-sel. Kokkuvõtteks tuleb nentida, et ülekolmveerand sajandi taguse D. Tsvetko-vi grammatika ilmumine peaks rõõ-mustama iga votofiili, samuti ka teisi,kelle huvisfääris on soome-ugri, eritiläänemeresoome keeled.

E N N E R N I T S

483

7 P. A r i s t e, Vadja keele grammatika.Nõukogude soome-ugri teadused 9. Tartu:Teaduslik Kirjandus, 1948; E. W i n k l e r,Krewinisch: Zur Erschließung einer aus-gestorbenen ostseefinnischen Sprachform.Veröffentlichungen der Societas Uralo-Altai-ca 49. Wiesbaden: Harrassowitz, 1997; T. B.A g r a n a t, Zapadnyj dialekt wodskogo qzy-ka. Unificirowannoe opisanie dialektowuralxskih qzykow. Mitteilungen der SocietasUralo-Altaica 26. Moskwa–Groningen, 2007.

8 |. A d l e r, Wodskij qzyk. – Qzyki naro-dow SSSR 3. Finno-ugorskie i samodijskieqzyki. Moskwa: Nauka, 1966, lk 118–137.

RAAMATUID 6-08 6/4/08 2:11 PM Page 483