Vabaõhumuuseumi tee

Kopli laht

Õismäeraba

Vabaõhumuuseumi tee

Õismäeraba

© E

ES

TI V

AB

AÕ

HU

MU

US

EU

M · A

ER

OF

OT

O: P

RIA

20

03

PEASISSEPÄÄS

Vaatluspunkt 1Rocca al Mare looduse õpperada Eesti Vabaõhumuuseumis.

Vaatluspunkt 2Sassi-Jaani talu aiamaa vanade põllu- ja köögiviljadega.

Vaatluspunkt 3Vanasauna e Nätsi pukktuulik. Tuuleenergia.

Vaatluspunkt 4Kutsari-Härjapea talu koduaed. Aiandus.

Vaatluspunkt 5Kivikülv. Samblikud.

Vaatluspunkt 6Kopli lahe rand. Liivakivi paljand. Merekarbid.

Vaatluspunkt 7Veelinnud.

Vaatluspunkt 8 Tammed. Mercuriuse kivi.

Vaatluspunkt 9Mets kui elukooslus.

Vaatluspunkt 10Õismäe raba. Rootsi kukits.

Vaatluspunkt 11Samblad.

Looduse õpperaja vaatluspunktide tähised

PEASISSEPÄÄSSASSI-JAANI TALUKÖSTRIASEME TALUNUKI SAUNIKUÕUPULGA TALUKUTSARI-HÄRJAPEA TALUAARTE KALURIÕUVÕRGUKUURIDNÄTSI TUULIKSUTLEPA KABELŠVEITSI VILLAKIIGEPLATSÜLENDI TUULIKKOLGA TALUROOSTA TALU

JÜRI-JAAGU TALUJAAGU TALUKÜLAVÄLJAKVÕRGUKUURIDRÄNDPÜÜGIMAJASAARTE PUKKTUULIKUDRUSI TALURITSU TALUKALMA TUULIKKERASE TALU KÜÜNKAHALA VESIVESKIORGMETSA PRITSIKUURKUIE KOOLIMAJASEPA TALUKOLU KÕRTS

• HOIA LOODUST JA MUUSEUMI!• LIIKUMINE JA TEGEVUS MUUSEUMI TERRITOORIUMIL OMAL VASTUTUSEL.• KOMMERTSEESMÄRGIL FILMIMINE JA PILDISTAMINE LUBATUD VAID MUUSEUMIGA KOKKULEPPEL.• PILET HOIDA ALLES KÜLASTUSE LÕPUNI.

Rocca al Mare looduse õpperada

EESTI KEELES

3

Kopli lahe kõrge läänekallas ja ilus vaade vanalinnale võlus Revali (Tallinna) pürjeleid juba 18. sajandi lõpus. 1863. a rajas tollane linnapea parun A. Girard de Soucanton oma perele siia suvemõisa. Praeguse muuseumi ekspositsiooni alal paiknenud suvituspaik sai itaaliapärase nime Rocca al Mare – „kalju mere ääres”. Enne 2. maail-masõda oli siin 6 suvilat (neist suurimas 12 elutuba), rida kõrvalhoo-neid, suured kasvuhooned. 1879. aastal rajati „Suka Antoni“ väimehe E. von Nottbecki algatusel vanalinnast pärit raidkividest allee, nn Via Appia. Enamik hooneid ja raidkive hävisid 2. maailmasõja ajal. Säilinud on 3 väiksemat suvilat ja mõned raidkivid, mis viidi tagasi vanalinna Katariina käiku.

Alates 1957. aastast asub siin Eesti Vabaõhumuuseum, kus uuritakse ning tutvustatakse kõike Eesti maa-arhitektuuriga seonduvat. Lääne-, Põhja-, Lõuna-Eestist ja saartelt toodud üksikehitised ning taluhooned on paigutatud esialgsele asukohale võimalikult sarnasesse looduskesk-konda – Põhja-Eesti talud männimetsa, saarte talud puisniidule jne.

Paiga mitmekesist loodust märkas ka Tallinna Lilleküla Keskkooli õpetaja Linda Metsaorg, kes koos õpilastega märgistaski 1984. aastal Rocca al Mare looduse õpperaja. 1999. aastast on see tähistatud kõigi huviliste tarbeks. Kohalikku metsa, raba, kivikülvi, liivakivikallast jm tutvustaval rajal osutatatakse tihedatele seostele ökosüsteemides ja ka keskkonnaprobleemidele.

FO

TO

: E

VM

F 4

19:2

2

FO

TO

: E

VM

F 4

19:2

1

Eesti Vabaõhumuuseum on maa-arhitektuuri keskmuuseum. Muuseum rajati 1957. aastal säilitamaks meie arhitektuuri-pärandit ning tutvustamaks külastajaile võimalikult ehedas keskkonnas endisaegset eluolu. Looduskaunil 79-hektarilisel maa-alal paiknevad 72 hoonet – 12 taluõue, kirik, kool, kõrts, veskid jm. Need on jaotatud Lääne-Eesti, Põhja-Eesti, Lõuna-Eesti ja saarte „küladeks“, lähtudes Eesti eri piir kondade ehitustraditsiooni ja olme omapärast.

Muuseum ei piirdu vaid inimkätega loodu tutvustamisega. Tänu Lilleküla kooli õpetaja Linda Metsaoru loodud õppe rajale saame alates 1984. aastast õpetada tundma ka siinset loodust. Selles tegevuses on teile abiks käesolev teejuht.

Raja autor: Linda Metsaorg.

Tekst: Linda Metsaorg, Anneli Banner ja Aile Heidmets.

Täname: Urve Ramst (Eesti Loodusmuuseum).

Väljaannet on toetanud Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Rocca al Mare looduse õpperada Eesti Vabaõhumuuseumis.

Eesti Vabaõhumuuseum · Vabaõhumuuseumi tee 12, 13521 Tallinn, Eestitel: 654 9100, faks: 654 9127 · info@evm.ee · www.evm.ee

4 5

Sassi-Jaani talu on muuseumi õppetalu, kus tutvustatakse ka maaharimise ajalugu ja põllukultuure.

Vanimad märgid maaviljelusest Eestis pärinevad 6000 aasta tagusest ajast. Üle 3000 aasta on Mandri-Eesti rannikul ja saartel põhitoidus saadud põllult ning karjast. Õhukesed paepealsed mullad olid algelise konksadra või kõplaga hõlpsamini haritavad kui Kesk- ja Lõuna-Eesti sügavad mullad. Esialgu põllud „rändasid“ – põllulapp kurnati, siis raadati tule abil järgmine põld. Maapuudust ei tekkinud, kuna rahvast oli vähe. Vanim põlluvili oli oder; nisu, kaer ja rukis olid tollal odrapõllu umbrohud. Arvatavasti tunti ka hernest ja läätse.

Rahvastiku kasvades tekkisid paiksed põlispõllud. Need jaotati kaheks väljaks, mida kordamööda hariti (üks kesas). Vanimad põlispõllud Põhja-Eestis on üle 2500 aasta vanad. Neil kasvatati otra, ka suvinisu, veidi suvirukist, lina, kaunvilju, naerist. Ligikaudu samal ajal võeti kasutusele rauast tööriistad – raudkirves, künnirauaga ader jm, mis kergendasid raskema mullaga maade hõlvamist. Tähtis muutus toimus u 1000 aastat tagasi, mil talirukkist sai meie peamine leivavili ja must leib austusväärseimaks toiduks. Põllud jaotati kolme välja (talivili, suvivili, kesa). Ilmselt 13. sajandi paiku rajati meie talude juurde kapsaaiad, veidi hiljem hakati kasvatama sibulat ja porgandit.

Kui talupojad hakkasid 19. sajandi teisel poolel talusid päriseks ostma, toimusid suured muutused kogu elukorralduses. Maaharimises mindi üle mitmeväljasüsteemile. Rohkem hakati kasvatama nisu, kaera. Põldudele jõudis kartul ja sellega lõppesid Eestis näljahädad. Alates 19. sajandi lõpust muretseti jõudumööda rehepeksu- ja külvimasinaid, niidukeid, raudsahku-äkkeid, poevikateid, 20. sajandi algul trakto-reidki. Esimesi samme tegi talude maaparandus. Saagikust aitas tõsta kunstväetis.

Rahuliku edenemise katkestas 1940. aastate lõpus sundkollektiviseeri-mine. Ühispõldudel polnud enam õiget peremeest. Kohustuslikus korras juurutati uusi sobimatuid maaharimisviise ja kultuuregi. Ühismajandid kosusid alles 1970. aastateks. Kolhoosikorra pärandina laiuvad Eestimaal siiani suured põllumassiivid.

Eesti Vabariigi taaskehtestamisega 1991. aastal lagunesid endised suurmajandid ja talumaid hakati tagastama endistele omanikele.

Eestis nagu mujalgi Euroopas jahvatati palju sajandeid vilja pukktuuli-kutes, millel tuulde keeratakse kogu veski kere. Lääne-Eesti ja saarte jõgedevaestel ning tuulistel aladel olid nad laialt levinud 1930.–40. aasta-teni. Hollandi tuulikuid, millel on pööratav vaid seenekübaralaadne pea, hakati Eesti taludes ehitama 19. sajandi 2. poolel (muuseumis Kalma tuulik). Tänapäeval töötavad veskid enamasti elektrienergia jõul.

ILL

US

TR

AT

SIO

ON

: J

ÜR

I IR

IK,

EV

M E

J 1

23

:18

Nätsi tuulik

ILL

US

TR

AT

SIO

ON

: J

ÜR

I IR

IK,

EV

M E

J 1

23

:10

2

Kalma tuulik

Nisu Oder Rukis Kaer

ILL

US

TR

AT

SIO

ON

ID:

MA

RIK

E L

AH

T, E

VM

Sassi-Jaani talu aiamaa vanade põllu- ja köögiviljadega.

Vanasauna e Nätsi pukktuulik. Tuuleenergia.

6 7

Viljapuuaiad on Eesti taludes u 100-aastased.

18. sajandil, mil pärisorine talupoeg pidi harima nii mõisa kui talu põllud, kasvasid taluõues heal juhul vaid mõned metsikud õuna- ja kirsipuud. 19. sajandi alguses kaotati seadustega küll pärisorjus, maad aga talupojad ei saanud. Olukorras, kus mõisnik võis talumaa vabalt mõisamaaks muuta, kadusid „maripuuaiad“ pea täielikult. Alles 19. sajandi teisel poolel, kui talud päriseks osteti, hakkasid ärksamad talupojad eeskätt Lõuna-Eestis jälle viljapuid istutama. 20. sajandi alguses haljendasid rohtaiad juba kõikjal Eestis.

Samal ajal sai alguse ka iluaiandus (seni kasvatati rohkem seda, mis süüa sündis). Kambri akende alla pandi kasvama sinised käokingad, kollased talijorjenid, daaliad, murtudsüdamed, keisrikroonid.

Koduümbrusele pöörati ajakirjanduses suuremat tähelepanu alates 1920.–1930. aastatest. 1936. a algatas pesident K. Päts üleriigilise kodukaunistamise kampaania. Talunikke kutsuti üles elamuid värvima, õuesid korrastama ja aedu rajama.

Seega kasutasid inimesed aastatuhandeid taastuvaid energiaallikaid tuult, vett, puitu jm. Viimastel sajanditel on aga ülekaalu saanud taastumatute energiaallikate – kivisöe, põlevkivi, nafta, gaasi – tarbi-mine. Kütusekriisi tõttu on mereäärsetel lauskmaadel USA-s, Taanis, Saksamaal ja meilgi taas päevakorral tuulejõu kasutamine. Maailma suurim 14 000 tuuleturbiiniga tuulepark asub Kalifornias. Tuulepargis töötab palju turbiine, mis on omavahel elektriliselt ühendatud, et tuuli maksimaalselt ära kasutada.

Tuuleenergia plussid:· odavam, kui teised taastuva energia allikad (energiavõsa, biogaas, helio- e päikeseenergia) · energiatootmisega ei kaasne jäätmeid, ei saasta keskkonda.

Tuuleturbiinide miinused:· tekitavad müra· ei sobi alati maastikku· segavad lähiümbruses televisiooni ja raadiojaamade tööd· võivad olla ohtlikud lindudele· energiatootmine sõltub muutliku suuna ja kiirusega tuulest

FO

TO

: N

EL

JA

EN

ER

GIA

OÜ

ILL

US

TR

AT

SIO

ON

: VÄ

LJA

AN

DE

ST

„M

AA

KO

DU

ÜM

BR

US

KA

UN

IMA

KS

” T

AL

LIN

N 1

93

7

Pakri tuulepark

Kutsari-Härjapea talu koduaed. Aiandus.

8 9

Meie rändrahnud pärinevad Läänemere põhjast või Soomest, kust jää nad viimase mandrijäätumise ajal kaasa haaras ja umbes 80 000 aastat tagasi siia tõi. Hiidrahnudeks loetakse rändrahne, mille ümbermõõt on suurem kui 25 m ja läbimõõt üle 10 m. Eestis asub 86 hiidrahnu, enamik Põhja-Euroopa hiidrahnudest.

Kollane lõhnasamblik (Evernia prunastri)

Saare rihmsamblik(Ramalina fraxinea)

Hall karesamblik(Pseudevernia furfuracea)

Vagu-lapiksamblik (Parmelia sulcata)

Harilik hallsamblik (Hypogymnia physodes)

Harilik seinakorp (Xanthoria parietina)

FO

TO

: M

AR

IKE

LA

HT,

EV

MF

OT

OD

: A

NN

EL

I B

AN

NE

R J

A M

AR

IKE

LA

HT,

EV

M

Nr Hiidrahn Asukoht Pikkus (m)

Laius (m)

Ümber-mõõt (m)

Kõrgus (m)

Maht (m³)

1. Ehalkivi Kunda, Letipea

16,7 14,3 39,2 7,6 930

2. Kabelikivi Viimsi, Muuga

19,3 14,9 58 6,4 728

3. Majakivi Lahemaa, Juminda

15,1 11 32 7 584

4. Vaindloo hiidrahn

Vaindloo saar

15,3 10,1 38,6 7,7 480

5. Rohuneeme rahn

Viimsi, Püünsi

12,1 9,7 30 7,4 397

6. Aruküla kivi Harjumaa, Raasiku

14,2 8,4 34,4 6,2 360

7. Painuva kivi Lahemaa, Turbuneeme

12,2 11 34,1 5,2 340

8. Ellandvahe kivi

Harjumaa, Jõelähtme

12 8,9 31,3 5,9 340

9. Kukka kivi Hiiumaa, Kukka

16 11,3 41,5 3,9 324

10. Laulumäe kivi

Harjumaa, Jõelähtme

15,9 13,1 43,2 5 317

Rüsijää kuhjas rändrahne ka Läänemere kujunemise hilisemas ajaloos – tekkisid kivikülvid. Vabaõhumuuseumi kivikülvis Aarte talu naabruses on eri suuruses rändrahne 100–200 m laiuse ribana umbes 400 m ulatuses. Nelja suurema rahnu ümbermõõt on üle 10 m. Lähimad kivikülvid asuvad teisel pool Kopli lahte Kopli pargis ja Tallinna Loomaaias Veskimetsas.

Rändrahnudel näeme ka samblikke. Samblikud suudavad kohaneda väga erinevate, ka teistele taimedele ebasoodsate kasvukohtadega, kuid nad on tundlikud keskkonnatingimuste muutuste, eriti õhu saas-tumise suhtes. Seetõttu saab neid kasutada õhusaaste näitajatena.

Rocca al Mare õpperaja puudel, kividel ja maapinnal kasvab 36 liiki samblikke 21 perekonnast. Arvukaimad liigid on vagu-lapiksamblik (Parmelia sulcata), harilik seinakorp (Xanthoria parietina), kollane lõhna-samblik (Evernia prunastri), harilik hallsamblik (Hypogymnia physodes).

Kivikülv. Samblikud.

10 11

Looduse õpperada kulgeb edasi Kopli lahe edelarannikul Kakumäe poolsaarel, mis kujutab endast kruusa ja liivaga kaetud liivakivi-künnist. Merelainete toimel on selle muuseumis asuv kirdenõlv osaliselt ära uhutud ning on tekkinud üsna järsk rannaastang.

Paljand asub u 20 m muuseumi Põhja-Eesti võrgukuuridest kagus. Selles on varajase kambriumi madalmeres moodustunud liivakivid ja savid paralleelsete kihtidena üksteise peal nagu Eesti geoloogili sele ehitusele iseloomulik. Meie tuntumaid geolooge Armin Öpik (1898–1983) nimetas need Kakumäe kihistikuks. Kambriumi liivad ja savid tsementeeriti hiljem karbonaatse (CaCO3) ainega, mistõttu räägitaksegi neist kui liivakividest.

Rannaastangu ette jääb tasane platoo, kuhu varisenud rahne ja pangaseid. See lõpeb veealuse astanguga veepiirist 50–100 m kaugu-sel. Siit võib leida merekarpe. Läänemeres elavatest merekarpidest on tavalisemad neli: söödav rannakarp (Mytilus edulis), söödav südakarp (Cardium edule), balti lamekarp (Macoma baltica) ja liiva-uurikkarp (Mya arenaria). Nad taluvad hästi soolsuse langust Läänemeres, kuid on seetõttu väiksemad.

FO

TO

: M

AR

IKE

LA

HT,

EV

M

KARBID

TEOD

Liiva-uurikkarp (Mya arenaria) 5 cm· koda valge, piklikmunajas, paks· elab madalas vees· nõuab kõige soolasemat vett· kaevub põhjasetteis (kuni 30 cm sügavuseni)

Balti lamekarp (Macoma baltica) 2,5 cm· koda ümar, kollakasvalge, seest tihti roosakas· Läänemeres arvukaim· talub kõige madalamat soolsust· kaevub sette sisse 5–7 cm sügavusele· toitub orgaanilise aine kübemetest

Söödav südakarp (Cardium edule) 3 cm· koda südamekujuline kurdude e ribidega· kollakaspruun· elab liivasel põhjal· kaevub ainult mõni sentimeeter

Söödav rannakarp (Mytilus edulis) 4 cm· tumesinine koda· piklik, eesotsast tugevasti ahenev· kinnitub kleepuvate niidikestega kividele, vetikatele jt esemetele· hahkade ja lestade põhitoit

Vesiking (Theodoxus fl uviatilis) 1 cm· pruunikirju· koda tavaliselt ühe keermega· sööb vetikaid taimede ja kivide pinnalt· võtab veest hapnikku lõpuste abil

Mudatigu (Lymnea stagnalis) 4 cm· koda koonusekujuline mitme keermega· toitub vetikatest· hingab kopsudega

ILL

US

TR

AT

SIO

ON

ID:

MA

RIK

E L

AH

T, E

VM

Kopli lahe rand. Liivakivi paljand. Merekarbid.

12 13

Siit avaneb hea vaade Kopli (varem Habersti, Telliskopli, Mustjõe) lahele. Lahe pindala on üle 13 km², laius keskmiselt 2,5 km, suurim sügavus 25 m. Lindude paremaks vaatlemiseks kulub marjaks ära binokkel.

Naerukajakas (Larus ridibundus)

tumepruun või must

nokk ja jalad punased

haki suurune

Hõbekajakas (Larus argentatus)

nokk kollane, punase nasaralaiguga

ronga suurune

Kormoran (Phalacrocorax carbo)

kurgualune valkjaskollane

läikivmust

hane suurune

Kalakajakas (Larus canus)

nokk määrdunudkollane

jalad kollakad

haki suurune

Merikajakas (Larus marinus)

nokk kollane, punase nasaralaiguga

ronga suurune

Harilik hahk (Somateria mollissima)

väikese hane suurune

hundsulestik ülalpool, kael ja suur osa peast valged, alapool must

„pardipruun”

„pardipruun”

Sinikael part (Anas platyrhynchos)

läikivalt sinivioletne tiivaküüdus

hundsulestikus pea metall-tumeroheline

mantel sinihall

mantel sinihall

Meriski (Haematopus ostralegus)

pikk ja erepunane nokk

jalad roosad

must-valge

Punajalg tilder (Tringa totanus)

pikk punane musta tipuga nokk

jalad pikad ja punased

rästast suurem

hallikas-pruun

mantel must

mantel hall

Luitsnokk part (Anas clypeata)

nokk lusikjalt laienenud

kattesuled sinihallid, hundsulestikus pea tumeroheline

roostepruun valge rõngas

Sõtkas (Bucephala clangula)

pea tumepruun

põsel suur ümmargune valge laik

Rohukoskel (Mergus serrator)

kuklal kaheharuline tutt

valge kaelus, rind pruun

Jääkoskel (Mergus merganser)

hundsulestikus pea mustroheline

pea ja kaela alaosa roostepruunid, alapool tuhkhall

Tuttvart (Aythya fuligula)

lühike tutt

tiibade ülalpool must, kõhualune ja kehaküljed valged

pruun

alapool ja „nägu” valged

valge

pruun

Aul (Clangula hyemalis)

talvel hele

kevadel pea, kael ja selg pruunid

sabasuled tugevasti pikenenud ja teravad

Randtiir (Sterna paradisaea)

nokk üleni punane

jalad lühikesed

Kühmnokk-luik (Cygnus olor)

Laululuik (Cygnus cygnus)

Väikeluik (Cygnus bewickii)

nokk helepunane, laubal tugev must nokakühm, kael kõver

nokatüviku kollane värvus ulatub noka keskpaigani

väiksem, nokal kollast värvust vähem

ILL

US

TR

AT

SIO

ON

ID:

MA

RIK

E L

AH

T, E

VM

ILL

US

TR

AT

SIO

ON

ID:

MA

RIK

E L

AH

T, E

VM

Veelinnud.

14 15

Eestis asub tamm oma kasvuala põhjapiiril, neid leidub veel kitsa ribana Soome lõunarannikul.

Vabaõhumuuseumis kõrgel kaldal kasvab palju suuri tammesid. 1986. a uurisid Lilleküla Keskkooli õpilased neid dendrokronoloogilisel meetodil ning said 40 cm diameetriga tammede vanuseks u 100 aastat. Neist osa on istutatud Rocca al Mare suvemõisa aegu. Saarte võrgu-kuuride juures tee ääres kasvab siinne võimsaim tamm, mille suurte tugijuurte all on rändrahn. Puu vanus on 150–200 aastat, ümbermõõt 3 m, kõrgus 27 m, võraalune pindala 187 m². Piki tüve näeme koores suurt lõhet, märki kunagisest vigastusest või pakasest.

Omal ajal kasvas Tallinna tuntumaid tammemetsi Kopli lahe vastaskal-dal, praeguse Kopli pargi alal. See linlaste poolt hinnatud puhkepaik oli juba keskajal osaliselt kaitse all. 1912. a müüdi suur osa tammikust laevatehastele. Mets kadus ja algas Kopli kui tööstuspiirkonna kiire areng. Tänapäeval võib sealsete vanemate tammede iga küündida 300 aastani.

Mercuriuse kivi on 2,8 m kõrgune rändrahn, mille ümbermõõt on 12,8 m. Sellel rabakivirahnul seisis suvemõisa ajal Rooma kaubandus-jumala, tiivulise kübaraga Mercuriuse kuju – kuulus ju Soucanton’ide perele suur kaubandusfi rma. Kuju hävis 2. maailmasõjas.

Mets on taimekooslus, milles on välja kujunenud teatavad sõltuvused taimede ja keskkonna ning taimede endi vahel. Kooslus jaguneb ülestikku paiknevateks rinneteks. Rindelisus jätkub ka maa-aluses osas, kus eri taimeliikide juured ulatuvad mullas erineva sügavuseni.

ILL

US

TR

AT

SIO

ON

: M

AR

IKE

LA

HT,

EV

M

FO

TO

: M

AR

IKE

LA

HT,

EV

M

FO

TO

: E

VM

F 4

19:1

9

TOOTJAD e PRODUTSENDID

PUURINNE

PÕÕSARINNE

SAMBLARINNE

PUHMA-ROHURINNE

TARBIJAD e KONSUMENDIDTAIMTOIDULISED

LAGUNDAJAD e REDUTSENDID(DESTRUENDID)

TARBIJAD e KONSUMENDIDLIHA- JA PUTUKTOIDULISED

VARISMETSAKÕDU

MULD

Tammed. Mercuriuse kivi.

Mets kui elukooslus.

16 17

Taimed koos metsas elavate lindude-loomadega moodustavad elukoosluse. Loomade elu ja tegevus on suurel määral seotud kindla rindega, nii et igal „korrusel“ on oma elanikud. Mõnel neist on tegemist ka mitmel rindel. Kõikidel koosluse liikmetel on metsa elus oma ülesanne. Tänu sellel saab mets enesega hästi hakkama, vajades väljastpoolt vaid päikest ja vihma. Kui mõnes rindes toimuvad suured muutused – näiteks põõsarinde täielik väljaraiumine – viib see parata-matult elustiku muutusteni ka teistes rinnetes.

Õismäena tunti algselt Rocca al Mare ja Kakumäe vahelist kõrget rannikut, sest sealsel rabastuval pinnasel kasvas rohkesti rootsi kukitsat (Chamaepericlymenum suecicum). Hilisem Õismäe küla asus Kopli lahe rannikul vabaõhumuuseumist loodes. Selle idaosa liideti Tallinnaga 1958. a, ülejäänu 1975. a.

Õismäe raba (104 ha) ulatub servapidi vabaõhumuuseumi majan-dustsooni. Turbalasund on siin suhteliselt õhuke – vaid u 2 m. Raba tekkis väikese laguuni kinnikasvamisel pärast mere taandumist u 1000 aastat tagasi. Vanasti lõikasid tallinlased rabast turvast, nüüd on suurem osa sellest kuivendatud. Sinna kasvanud noorde metsa (männid, kased) on ehitatud majad ja suvilad.

Paigale nime andnud rootsi kukits õitseb kohati kõrgel kaldal juunis-juulis. Taime õisikut ümbritsevad 4 erkvalget munajat kattelehte, mida võiks esmapilgul pidada kroonlehtedeks. Tegelikult on punakaspruunid kroonlehed vaid kuni 2 mm pikad. Madalal puitunud risoomiga taimel on elliptilised või munajad lehed. Sügisel ilmuvad varte tippudesse erepunased pohlamarja meenutavad viljad. Eestis leidub kukitsat harva veel põhjarannikul ja Hiiumaal. Ka Kakumäe poolsaarel on enamus tema kasvukohti ulatuslike ehitustööde tagajärjel kadunud.

FO

TO

: A

RN

E A

DE

R

Koosluse iga liige on sõltuv paljudest teistest, eelkõige neist, kellest ta toitub ja kellele ise toiduks on. Alustades taimedest ja pannes liigid nii ritta, et järgmine toitub eelmisest, saame sõltuvusrea – toiduahela.

Rinne Taimed Loomad, linnud, putukad

puurinne mänd, kask, kuusk, pärn, haab, lepp, toomingas, pihlakas

tihased, käbilinnud, ronk, suur-kirjurähn, puukoristaja, porr, orav

põõsa-rinne

punane leeder, vaarikas, magesõstar, paakspuu

paljude lindude (põõsalinnud, leevike, karmiinleevike jt) pesitsuskoht, ristämblikud, liblikate röövikud, lepatriinude tõugud

puhma-rohurinne

tähtheinad, leseleht, maikelluke, võsaülane, jänesekapsas, mustikas, pohl, kanarbik, sinikas

kaelushiir, leethiir, jänes, rebane, kährik, metskits, arusisalik, kärnkonn

sambla-rinne

laanik, metsakäharik, palusam-mal, tüviksammal, karusammal

hiirte elukambrid, kimalaste pesapaigad, pasknääri toidulaod, putukate talvitumiskohad

FO

TO

: H

AN

NE

S P

EH

LA

K

Õismäe raba. Rootsi kukits.

18 19

Samblad asustavad väga mitmesuguseid kasvukohti alates veest ja lõpetades kaljudega. Turbasamblad (Sphagnum) on peamised turbate-kitajad, metsasammaldel on suur tähtsus vee kogumisel ja säilitamisel mullas. Oma elutegevusega murendavad samblad toitekeskkonda ja koguvad huumust ning valmistavad nõnda ette kasvupinda teistele taimedele. Samblaid kasutatakse ka õhu- ja veereostuse määramiseks.

Samblaid on uuritud kogu õpperaja ulatuses. Määratud on 32 sambla-liiki, neist 26 on Eestis väga sagedased. Antud kohas on enam levinud metsakäharik (Rhytidiadelphus triquetrus), palusammal (Pleurocium Schreberi), harilik kaksikhammas (Dicranum scoparium), harilik karusammal e käolina, (Polytrichum commune), harilik tüviksammal (Climacium dendroides), harilik laanik (Hylocomium splendens).

Lisaks loetletutele võib õpperajal näha veel läikulmikut (Hypnum cupressiforme) peamiselt raudkividel, harilikku keerikut (Tortula ruralis) liivasel pinnasel, harilikku kadrisammalt (Atrichum undulatum) mullaga kaetud kividel või liivasel pinnal, harilikku rahnikut (Grimmia ovalis) peamiselt raudkividel, kivi-lühikupart (Brachythecium populeum) kividel. Leidub ka selliseid samblaliike, mis näitavad, et õhk on siin suhteliselt puhas.

Olete jõudnud loodusraja lõppu.Väljapääs asub muuseumi peaväravas, mille kõrval on bussipeatus.

Täname, et olete meie matka kaasa teinud!

Harilik karusammal (käolina)(Polytrichum commune)

Harilik kadrisammal (Atrichum undulatum)

Sale lühikupar (Brachythecium salebrosum)

Harilik keerik (Tortula ruralis)

Harilik laanik (Hylocomium splendens)

Harilik tüviksammal (Climacium dendroides)

ILL

US

TR

AT

SIO

ON

ID:

MA

RIK

E L

AH

T, E

VM

Samblad.