EESSÕNA
Teemani, mida käsitlen käesolevas töös, olen jõudnud kahte teed pidi. Ühelt poolt on
tegemist Aristotelese tajuteooriaga, mille vastu huvi sai alguse juba bakalaureuse tasemel
 puutudes kokku Aquino Thomasega, kelle tekste erinevates seminarides lugema pidin.
Vaatamata algsele huvile Aristotelese vastu, ei plaaninud ma magistriõpinguid alustades
seda huvi rahuldada, vaid soovisin tegeleda hoopis Hegeliga. Minu juhendaja Andres
Luure soovitas mul Hegeli loogika mõistmiseks lugeda ka Aristotelest. Huvitaval kombel
sai üsna pea selgeks, et Hegelist palju rohkem huvitab mind Aristoteles ise ning sellega
seoses tuli ka magistritöö teemavahetus, milleks sai Aristotelese käsitlus tajust. Teine tee,
mis kajastub Luure sekstetiteooria kasutamises, on saanud samuti alguse juba bakalaureuse
õpingute ajal, külastades mitmeid Luure seminare ja iganädalast filosoofia sümpoosioni.
Idee neid kahte omavahel siduda sai alguse vestlustest Luurega, kus Aristotelese
mõistmiseks ja tema erinevate seisukohtade seostamiseks kasutasime analoogiat sekstetiga.
Töö kirjutamine on olnud üpris pikk protsess, alustades materjali kogumisest ja
läbitöötamisest, lõpetades töö kirjutamise ja toimetamisega. Selle protsessi on teinud väga
meeldivaks minu pere, kellest soovin eriliselt tänu avaldada oma õele Karoliina
Kagoverele, kelle filoloogilise abita oleks see töö palju kahvatum. Samuti tänan teda
kreeka keele erinevate nüansside selgitamise eest ja abi eest inglise keelsete tekstilõikude
tõlkimisel. Ühtlasi tänan Teri-Liis Toomet ja tema vanemaid, kelle hubases ja vaikses
kodus sain tihti rahus lugeda ja kirjutada. Lisaks neile soovin tänu avaldada ka oma
 juhendajale Andres Luurele, kelle mitmekülgse abita oleks töö kirjutamine olnud võimatu.
Tänan ka Jean-Louis André Bernard Hudryd, kellega vestlusest ja kelle soovitatud
kirjandusest oli suurt abi. Lisaks neile soovin tänada oma sõpru ja kursusekaaslaseid, kes
on antud teemal (ja ka muudel filosoofilistel teemadel) alati valmis arutlema.
2
Käesolev töö keskendub Aristotelese tajuteooriale. Sõna ‘teooria’ on siin kasutusel
umbmääraselt, sest Aristotelesel ei ole ühte konkreetset, koherentset käsitlust tajust. On
tõsi, et oma käsitluse tajust esitab ta peamiselt kahes teoses On the Soul   (edaspidi DA) ja
Sense and Sensibilia (edaspidi Sens), kuid need käsitlused jätavad palju lahtiseid küsimusi:
milline roll on täpselt kujutlusel, mis mõttes on tajuorgan samane objektiga, kas aeg võiks
olla üks ühismeele tajuobjektidest ning muud. Kõige selle tõttu ei ole Aristotelese
tajukäsitluse puhul täpne kasutada sõna ‘teooria’, kuid mugavuse mõttes olen selle sõna
siiski kasutusele võtnud, et osutada kimbule ideedele, mis kõik käivad ühe asja kohta.
Sõnaga ‘teooria’ kokku puutudes peab seega meeles pidama eelöeldut, et see sõna ei
tähista siin ühte väljaarendatud koherentset teooriat, vaid kimpu ühe valdkonna (taju) kohta
käivaid ideid, mis leiduvad peamiselt kahes raamatus, kuid laialipillutatult ka raamatutes
nagu On Memory and Reminiscence  (edaspidi  MR),  Metaphysics (edaspidi  Meta) ja
 Posterior Analytics (edaspidi APo).
Selle töö aluseks on võetud teatav tajustruktuur, mille Aristoteles on esitanud  Meta I (A),
1. ja APo II, 19. Olulised väljavõtted nendest peatükkidest on järgmised:
 Elukad (zia) sünnivad loomu poolest meeltetaju omavatena, aga selle põhjal
ühtedesse ei teki mälu, teistesse tekib. ( Meta 980a28) Inimestel tekib kogemus
mälust; sest arvukad mälestused ühest ja samast asjast moodustavad ühe
kogemuse jõu [(teine tõlgendus: ühe kogemise võime)] (mias empeirias
dynamin apotelousin).  Ja teaduse (epistmi) ning kunstiga tundub olevat
ligikaudu sarnane ka kogemus, aga teadus ja kunst tuleb (apobainei)
inimestele kogemuse läbi. (980b27-981a12)1
 And if perception is present in them, in some animals retention of the percept
comes about (APo 99b36) (…) So from perception there comes memory, as we
call it, and from memory (when it occurs often in connection with the same
thing), experience; for memories that are many in number form a single
experience. And from experience  (…) there comes a principle of skill and of
understanding—of skill if it deals with how things come about, of
understanding if it deals with what is the case.  (100a3-9)2
[Ja kui taju on neis kohal, ilmneb mõndades loomades taju säilitamine (APo
99b36) (…) Nii et tajust tuleneb mälu, nagu me seda kutsume, ja mälust (kui
1vana-kreeka keelest eesti keelede tõlkinud Andres Luure (Aristoteles 2011) 2 Selles peatükis ma ei tegele nende lõikude sügavama analüüsiga, vaid esitan need ainult selleks, et anda ülevaade töö aluseks olevale taju liigendusele.
4
see juhtub sageli seoses sama asjaga), kogemus; sest hulk mälesutusi
moodustavad ühe kogemuse. Ja kogemusest (…) tulenevad oskuste ja
arusaamise printsiibid – oskuste osas, kui puutub sellesse, kuidas asjad tekivad,
arusaamise osas, kui puutub sellesse, millega on tegu. (100a3-9)]3
Mõlemas lõigus kirjeldab Aristoteles protsessi, mis saab alguse tajust, tajude kuhjumisest
(säilitamisest hinges) tekib mälu ning mälust ehk mitmest tajust sama asja kohta, tekib
kogemus. Erinevalt teistest loomadest, inimesed tuletavad kogemusest kahte tüüpi
 printsiipe – teadmise printsiibid, mis ütlevad, et  nii on, näiteks et tuli on kuum ja kunsti ja
teaduse printsiibid, mis on seletuslikud printsiibid ning ütlevad, miks nii on, miks tuli on
kuum.
Kuigi Aristoteles eristab siin taju mälust ja kogemusest, interpreteerin ma esitatud
struktuuri (taju, mälu, kogemus, printsiibid) tajutervikuna. Selle interpretatsiooni aluseks
on seisukoht, et taju (mis eelnevalt esitatud lõikudes on esimesel kohal) iseseisvana jääb
 poolikuks. Sellel astmel on taju piiratud erimeelte (kuulmine, nägemine, haistmine,
maitsmine ja kompimine) ja ühismeelega4. Need fakulteedid on esmane kontakt
välismaailmaga, kuid tajuvad sellest ainult väikest osakest. Taju saab terviklikuks alles siis,
kui tajub välismaailma ja selle objekte5 sellistena nagu need on ning see saab võimalikuks
alles kogemuses.
Sellest lähtudes võiks eristada üldist taju võimet (see on hinge osa, mis tegeleb tajumisega,
vastandudes hinge osale, mis tegeleb mõtlemisega ehk siis intelligentsile või mõistusele)
ning erinevaid taju fakulteete, mille alla kuuluvad erimeeled, ühismeel, mälu,
kujutlusvõime ja kogemus. Iga konkreetne tajufakulteet tegeleb ühe kindla osaga
välismaailma tajumisel, mis iseeneses võetuna jääb poolikuks (ainult osaks tervikust). Kõik
need fakulteedid aga kokku moodustavad tervikliku välismaailma taju. Kõikide loomade
seast on inimesel taju kõige enam välja arenenud ning tänu sellele oleme me võimelised
tajuma ka algprintsiipe. Algprintsiipide taju on üks eriskummaline taju, sest õigupoolest
tajutakse seal midagi sellist, mida otseselt tajuda ei saa, vaid see on teatav segu tajust ja
3 Nurksulgudes siin ja edaspidi autori tõlge inglise keelest. 4 Ühismeel tajub erimeeltele ühiseid kvaliteete, milleks on suurus, kuju, liikumine, paigalolu, arvulisus. 5 Aristotelesel puudub uusajafilosoofiale omane skepsis välismaailma ja selle objektide eksistentsi ja ligipääsetavuse asjus, seega, nende mõistete kasutamine on siin õigustatud.
5
 
intelligentsist. Otseselt kuulub see aga siiski taju valda, sest ei ole ilma selleta võimalik.
Printsiipide haaramine on aga koht, kus tekib mõtlemine ning teaduslik teadmine, sest
algprintsiibid (kõige üldisemad algprintsiibid, need, millel on aksioomi staatus) on aluseks
tõestusele (deduktsioonile), mis kindlustavad tõesed teaduslikud teadmised.
Käesolevas töös annan ma ülevaate igast olulisest astmest, mida taju peab läbi tegema, et
 jõuda tervikliku tajuni – kogemuse ja lõpuks printsiipide tajumiseni. Selle astmestiku või
tajustruktuuri väljajoonistamiseks ja analüüsimiseks kasutan Andres Luure poolt välja
töötatud seksteti meetodit. Seksteti on Luure avaldanud oma doktoritöös (Luure 2006) ja
mõningates artiklites (2008, 2009). Et olla järjepidev ja kasutada ühte konkreetset mudelit,
olen võtnud töö aluseks seksteti, mille Luure on avaldanud oma artiklis “Meanings Come
in Six”  (2008). Selles artiklis rakendab ta sekstetti tähenduse ja märgi suhte
analüüsimiseks, jagades (sekstetile iseloomulikult) märgi ja tähenduse suhte kuueks
erinevaks tüübiks.
Antud töös jagan seksteti abiga Aristotelese tajuteooria samuti kuueks astmeks. Nendeks
astmeteks on 1) erimeelte taju, 2) kujutlus ehk taju vaimne koopia, 2) kujutlusvõime
kategoriseeriv funktsioon, 4) mälu, 5) kogemus ja 6) algprintsiibid. Nagu näha, lisan  Meta
 ja APo’s toodud astmetele ka kujutluse kaks funktsiooni.
Töö üldine struktuur on järgmine. Esimeses peatükis annan ülevaate Luure
sekstetiteooriast ning selle illustreerimiseks kirjeldan üksikasjalikult tähenduse ja märgi
sekstetti. Teises peatükis näitan lühidalt, kuidas selle (tähenduse ja märgi) seksteti astmed
on seotud Aristotelese tajuteooriaga. Alates kolmandast peatükist asun Arsitotelese
tajuteooriat põhjalikumalt lahti kirjutama ning seon need kirjeldused sekstetiga. Kolmas
 peatük kirjeldab erimeelte taju. Neljas ja viies peatük kirjeldavad kujutlusvõimet,
keskendudes kujutlusvõime kopeerivale (neljas peatük) ja kategoriseerivale (viies peatük)
funktsioonile. Kuues peatükk kirjeldab mälu ning seitsmes peatükk kogemust ning
sattumuslikku taju. Kaheksas ja viimane peatükk kirjeldab kogemuse ja algprintsiipide
suhet. Lõpetuseks jõuan järelduseni, et Aristotelese tajuteooria sisaldab endas seksteti
struktuuri. See töö on seega üheaegselt Aristotelese vaadete selgitus ning sekstetiteooria
esmakordne sellelaadne rakendus. Töö uudsus seisnebki “uue” meetodi rakendamises ning
6
mis seisnevad iga astme spetsiaalse funktsiooni välja toomises ning nende sidumine
terviklikuks struktuuriks. Tõsi, neid funktsioone on märganud ka varasemad
kommentaatorid ning nende seisukohad leiavad siin töös ka kajastamist, kuid varem ei olda
neid funktsioone esitatud nii kompaktselt ning selle kompaktsuse ja terviklikkuse võlgnen
sekstetiteooriale.
7
Üldises plaanis seisneb sekstetiteooria idee mingisuguse nähtuse või asja6 analüüsimises
kuueks tasandiks, mis esitab antud asja teatava terviku, alustades kõige primitiivsemast
asja esinemise viisist ning lõpetades kõige väljaarenenumaga. Antud analüüsi korral
eristatakse alati kahte, mingis mõttes vastandlikku külge, mis antud asja konstitueerivad,
näiteks tegevus ja eesmärk või märk ja tähendus. “Asi”, mida sekstetiga analüüsida, on
siinkohal meelega jäetud umbmääraseks, sest nagu iga loogika puhul, on seksteti
ambitsioonid universaalsed - ideaalkujul peaks sekstett olema rakendatav ükskõik millise
asja analüüsimiseks.
Aristotelese tajuteooria analüüsimisel kasutan märgi ja tähenduse sekstetti, mille Luure on
avaldanud oma artiklis “Meanings Come in Six” (2008). Selles artiklis esitab Luure
tähenduse ja märgi seksteti, millega ta laiendab tähenduse ja märgi kontseptsiooni
semiootilisele null-tasemele. Luure väidab, et alates Augustinusest7  on märgi
kontseptsiooni püütud defineerida kõnes ja keeles kasutatavaid märke üldistades. Mõned
semiootikud on aga neile üldistustele proovinud piiri tõmmata, näiteks Umberto Eco
(1979: 6), kes tõmbas “loomuliku piiri” (natural boundary) semiootilise ja mitte-
semiootilise vahele väites, et loomuliku piiri taga ei ole midagi, millele saaks omistada
märgifunktsiooni. See loomulik piir ei läinud palju kaugemale inimühiskonna piiridest,
 biosemiootika (Sebeok 1986:15) aga nihutas seda piiri edasi, eristades sellega elusat (mis
on semiootiline) elutust (mis on mitte-semiootiline). Thomas Sebeok väitis (Sebeok
1986:15), et enne elusat on informatsioon. Luure aga leiab, et see väide on samuti märgi
kontseptsiooni üldistus ning tekib küsimus, miks peaks märgi kontseptsiooni üldistus siin
lõppema. See piir ei tulene märgi taolise asja puudumisest, vaid üldistamise motivatsiooni
 puudumisest ning see ei ole Luure jaoks piisav põhjus. Luure annab märgi kontseptsiooni
käsitluse, mis hõlmab ka informatsiooni taset, mille eesmärk on viia märgi kontseptsioon
oma suurima üldisuse ja universaalsuseni.
6Luure on seda kasutanud nt tegevuse ja eesmärgi (2009), märgi ja tähenduse (2008), grammatilise käänamise (2006) jpm analüüsimiseks. 7Vaata Augustine 397:II.1.1.
8
 
Luure alustab oma analüüsi selgitades kõigepealt märgi ja tähenduse suhet, mis seisneb
selles, et märk üheaegselt avaldab ja varjab tähendust. Märk avaldab tähendust, sest ta
omab endas mingit osa seda sama informatsiooni, mida omab tähendus. Kuid märk varjab
tähendust, niivõrd kui ta erineb tähendusest. Märk on siin justkui vahendaja, mida võiks
võrrelda tõlkega – iga tõlge üheaegselt annab informatsiooni edasi ja moonutab seda.
Sekstett kujutabki endast kuut erinevat moodust, kuidas märk tähendust avaldab. See,
kuidas märkidest aru saadakse või neid üldse märgatakse, käib tähenduse äratundmise
kaudu märgis. Null-astme märgid ei ole enamasti semiootikute poolt märgiks tunnistatud,
sest neil puudub üks põhiline märgi omadus – tähenduse eest seismine; null-astme märgil
ei ole märgist erinevat, eraldiseisvat tähendust. Kui see nõue asendada avaldamise ja
varjamisega, siis selline funktsioon on null-astmel olemas ning me saame märgi ja
tähenduse eristusest rääkida.
Edasi annan ülevaate Luure märgi ja tähenduse sekstetist aste astmelt.
1.1. Esimene aste – null-astme märk 
 Null-astme märk paneb paika tähenduse määramatuse ja määratuse skaala, kus null-astmel
asub kõige määramatuma tähendusega märk. Null-astme märgid on elementaarmärgid
(Luure 2008: 497). Luure kasutab siin eristust tüübi (type) ja eksemplari (token) vahel.
Elementaarmärgid on eksemplarid. Elementaarmärgid ei avalda mingisugust tähendust
 peale iseenda ning seetõttu ei saa neid võrrelda teiste märkidega (tokens) (märkide
võrdlemine saab võimalikuks alles teisel astmel) või märkide tüüpidega (märkide
 paigutamine tüüpide või kategooriate alla saab võimalikuks kolmandal astmel).
 Null-astme märke ei saa ka mäletada, sest nagu Luure väidab, mäletatakse märke nende
tähenduse kaudu, siin ei ole aga märgil mingisugust tähendust peale iseenda. Seega null-
astme märgi mäletamine oleks märk ise. Illustreerivalt võiks siin tuua näite, kus keegi
soovib õuna, kuid mitte õuna mõistet või mingisugust õuna kogemust, vaid õuna kui
füüsilist objekti. Kuulates sellist soovi jääb meil arusaamatuks, mida üldse sellega öelda
tahetakse, sest mälu kui teatava vaimuseisundi sisu saab olla ainult mentaalne. Sama kehtib
9
 
null-astme märgi kohta. Oma artiklis võrdleb Luure märki ja tähendust Ferdinand
Saussure’i keelemärgiga (linguistic sign) (Saussure 1916 [1959]:66–67), mis jaguneb
tähistajaks ja tähistatavaks. Keelemärgi puhul on tähistajaks märgi vorm, mis seisneb
teatavas foneemide või tähtede jadas. Tähistatuks aga kontsepti või mõistet või mentaalset
objekti, mis tekib meie peas, kui me loeme või kuuleme tähistajat. Luure võrdleb tähistajat
märgiga ja tähistatut tähendusega. Null-astme märgi mäletamise korral oleks aga olukord
selline, kus keegi soovib mäletada ainult tähistajat – see on aga võimatu. Samuti saab null-
astme mälu võrrelda olukorraga, kus keegi soovib näha või tajuda asju iseeneses
(Immanuel Kanti mõistes).
Oluline on silmas pidada, et kuigi null-astme märke ei saa mäletada, on siiski oluline märgi
selline tüüp eristada, sest sellist tüüpi märk on aluseks kõikidele hilisematele
märgitüüpidele. Null-astme märgid on kõige selgemad märgid, sest neis ei ole midagi
arbitraarset, kuna märk ja tähendus langevad kokku. Saussure kirjeldab tähistajat kui läbini
arbitraarset, sest tõesti on see ju sattumuslik, et märk ‘piim’ tähistab mõistet ‘piim’. 8 Null-
astme märgi puhul ei saa aga välja tuua mingisugust sattumuslikku seost tähistaja ja
tähistatu vahel, sest tähistaja tähistab iseennast. Sellise suhte tõttu on null-astme märgid ka
kõige tähendusetumad, sest kõik, mis on esil, on märk, mitte tähendus.
Kui me ei saa selliseid märke mäletada ning tundub, et ka nende tajumisega on meil lood
kehvad, sest inimesed enamasti tajuvad kolmanda ja neljanda astme märke, siis võiksime
küsida, millest meil üldse jutt ning kas selline jutt on ka tähenduslik? Vastus sellele
küsimusele on positiivne ning proovin seda selgitada mõningate näidetega. Kuigi antud
artiklis ei too Luure esimese astme kohta selget näidet, toob ta sellise oma doktoritöös
(Luure 2006: 14), rakendades sekstetti sõnade käänamise analüüsimiseks. Käänamise
esimene aste seisneb selles, et kui inimesel ei ole mingisuguse sõna käänamisel näiteks
mitmuse vormi kusagilt võtta (mälust või mõnest suulisest või kirjalikust allikast), peab ta
selle vormi ise välja mõtlema (Luure 2006: 14). Selline käänamise viis on aluseks
kõikidele hilisematele käänamise tüüpidele, sest igasugune käänamine peab alguse saama
8  Tähistaja sattumuslikkust väljendavad ka erinevad keeled: kui nt sõnal ‘piim’ oleks oma tähistatuga mingisugune olemuslik seos, siis peaks ka teiste keelte sõnadel, mis tähistavad sama asja (nimelt piima) olema sarnane vorm. Sõnade ‘piim’, ‘milk’ ja ‘die Milch’ vahel ei ole aga mingisugust sarnasust, vaid nende vorm on sattumuslik.
10
sellisest “leiutamisest”, olgugi, et tänapäeval on meie keelekasutus niivõrd arenenud, et
enamasti ei ole me sunnitud sellist leiutamist keelekasutuses rakendama.
Selle näite analoogial võiks illustreerida esimese astme märki kui miskit, mida me ei ole
kunagi enne näinud. Me ei saa seda asja seostada ühegi teise asjaga ega paigutada seda
mingisuguse teadaoleva kategooria alla. See asi on meile täiesti uus ning sellisel juhul on
see asi meile üheaegselt märk, sest ta esitab meile midagi9 ja tähendus, sest see, mida ta
esitab, ei ole enamat kui tema ise. Sarnaselt käänamise näitega puutume me enamasti
kokku teistsugust tüüpi märkidega, kuid ometi peab igasugune märgitüüpide tekkimine
alguse saama justnimelt sellistest tundmatutest märkidest. Sellised märgid on märgitüüpide
toormaterjal.
Seega seisneb null-astme märgi olulisim iseloomujoon selles, et märk ja tähendus langevad
kokku ning nende vaheline eristus on võimatu.
1.2. Teine aste – kordav tähendus
Kui null-astme märki ei saa ühegi teise märgiga võrrelda, siis teisel astmel saab võrdlus
võimalikuks. See võrdlus seisneb kahe märgi vastastikuses identifitseerimises, kus üks
märk on lihtsalt teise märgi jätkamine, kordamine. Oluline tähelepanek on siin see, et antud
suhe kahe märgi vahel, mis märgid identifitseerib, ei nõua mingisugust kategooriat, vaid
seisnebki märkide omavahelises suhtes. See märk, mida korratakse, saab või annab
kordavale märgile tähenduse.10 
Luure toob välja, et keeles võib selline kordamine toimuda näiteks puhtalt fonoloogilisel
 baasil, ilma et me mõistaksime korratud märgi tähendust. Seda võiks illustreerida laste
keelekasutusega, kes ei tea sõnade tähendust, kuid sellegi poolest keele õppimise käigus
kordavad kuuldut (seda nimetatakse laste lalinaks).
9 Kui see asi kord juba meie pilgu on püüdnud, siis funktsioneerib see märgina, kuigi me ei tea, mida see tähendab. 10 Luurel on selle kohta väga hea inglise keelne näide, mille siinkohal jätan tõlkimata: In speech, this is
realised in repeating the same token, as, e.g., the second token of the word ‘in’ in this sentence repeats the
 first token of this word. (2008: 498)
11
 
Kui vaadelda teise astme märgi selgust11 ja arbitraarsust12, siis siin on märgi selgus piiratud
identsuse suhtega. Märgist valitakse kordamiseks ainult teatav osa ning see valik on märgi
suhtes väline (Luure 2008: 499).  Kui esimese astme märgis ei ole midagi arbitraarset, siis
teise astme märgis tekib esimene arbitraarne nihe märgi ja tähenduse vahele, sest koopia ei
ole kopeeritava absoluutne koopia (ei ole 100% samane).
Siin võiks jälle tuua näite Luure doktoritööst (2006: 14). Teise astme käänamine seisneb
sarnase sõna leidmises ja selle sõna analoogia põhjal käände leidmises. Näiteks sõna
arboretum  mitmuse vormi saab leida sõna memorandum  mitmuse vormi baasilt –
arboretum’i mitmuse vorm on arboreta, mis tuletatakse memorandum’i mitmuse vormist,
milleks on memorata. Kui me vaatame seda sama näidet tähenduse ja märgi kontekstis, siis
saame seda näidet parafraseerides öelda, et märk memorata  annab märgile arboreta
tähenduse. Sellist kordavat suhet ei saa aga seada tingimuseks, sest see võib olla ekslik.13 
Seega on teise astme märgi juures oluline märki identifitseeriv suhe teise märgiga. See
suhe võib olla fonoloogiline (kõlaline), visuaalne vms, kuid igatahes ei eelda see
mingisugust kategooriat, mille tõttu kaks märki oleksid sarnased, vaid just seda suhet, kus
üks märk kopeerib teist.
Sellel astmel tekib märgitüüp, mida Saussure nimetab keelemärgiks (linguistic sign). Siin
on märgi tähenduseks kategooriad, mille alla märgid kuuluvad. Kui puutume kokku
kolmandat tüüpi märgiga, siis tunneme kohe ära märgi tähenduse (Luure 2008: 499), mis
seisneb märgi teatavasse kategooriasse kuulumises. Näiteks tunneme kohe ära, et sõna
11 Märgi selgus tähendab seda, kui palju märk oma tähendust avaldab, mida selgem märk, seda rohkem tähendust see avaldab. 12  Arbitraarsus on siin mõeldud Saussure'i mõistes, mis peab silmas märgi vormi arbitraarset valikut tähenduse suhtes. (Vaata sõnade ‘piim’ ja ‘milk’ arbitraarsust oma tähenduse suhtes joonealuses märkuses nr 8) 13 Nt nglise keelsest sõnast dog’s ei saa tuletada vormi man’s, vaid õige on men.
12
 
‘jooksma’ on tegusõna või et mõne konkreetse käeviipe puhul on tegemist estiga, mitte
suvalise liigutusega.
Sellise märgi mäletamine on märgist iseseisev ning toimub kategooria kaudu. Teise astme
märgi puhul pean mäletama märkidevahelist identifitseerivat suhet, mida ei saa neist
märkidest eraldi välja tuua. Kolmanda astme puhul on mul aga eraldiseisev kategooria, mis
ei ole mingisugusel erilisel kombel antud eksemplar-märgiga seotud. Mul on olemas
tegusõnade või estide kategooria, mis ei ole ühegi oma liikmega kuidagi eriliselt seotud –
see kategooria ei lakka olemast, kui mõni üksik tegusõna või est lakkab olemast 14. Seega
ma mäletan kategooriat ja tunnen selle kaudu ära märgi.
Sellel astmel on tähendused (kategooriad) märgile omistatud arbitraarselt ning ühele
märgile võib omistada mitu tähendust (homonüümia) (Luure 2008: 499). Selles valguses
saab selgeks, et kolmandat tüüpi märkide puhul on tegemist Saussure’i keelemärkidega
(linguistic sign), kus märk (tähistaja) on oma tähenduse (tähistatava) suhtes läbini
arbitraarne.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et siin tekib kaks erinevat ühikut (vastupidiselt eelmisele kahele
astmele, kus märk ja tähendus on üksteisega tihedalt seotud) – märk ja tähendus, kus märgi
tähendus seisneb kategoorias, mille alla märk paigutatakse.
1.4. Neljas aste – osutav tähendus
 Neljandal astmel on märk (osutav väljend) ja tähendus (väljendi osutus) täiesti iseseisvad.
Luure võrdleb seda astet teise astmega (kordav aste) ning nendib, et ka siin on tegemist
eksternaalse (väljapoole suunatud) suhtega. Kuid vastupidiselt teisele astmele ei ole siin
märk ja tähendus selle suhte poolt määratud, vaid see suhe on märgile ja tähendusele
väliselt peale pandud. Nendeks tähendusteks on keelevälise (extralinguistic) maailma
14 See, kas siis, kui kõik tegusõnad või estid lakkavad olemast, jääb kategooria alles, on omaette metafüüsiline probleem, mis siin ei nõua vaagimist.
13
 
objektid, mille hulka kuuluvad nii reaalsed kui ka fiktsionaalsed objektid ning ka
keelelised ühikud ise (linguistic units). (Luure 2008: 499)
 Neljanda astme märkide tähendus sõltub maailmas olevatest asjaoludest, mis seisavad
keelest eraldi. Sellist keelt nähakse kui universaalset välismaailma kirjeldavat vahendit,
millega kõike, mida saab keelest eraldiseisvalt tajuda, saab ka sellise keelega kirjeldada.
Sellise keele tähendused ulatuvad keelest palju kaugemale. (Luure 2008: 500)
Sellised märgid on osutavad väljendid, nagu näiteks ‘see õun’ või ‘Inglismaa praegune
kuningas’, esimene neist osutab ühele konkreetsele õunale, teine ühele konkreetsele
inimesele, kes juhtub olema praegune Inglismaa kuningas. Neljanda astme märkide hulka
võiks arvata ka kõik pärisnimed, sest need osutavad mingisugusele objektile, ükskõik, kas
reaalsele või fiktsionaalsele. Seega kuuluvad neljanda astme märkide hulka ka märgid nagu
‘ükssarvik’, ‘James Bond’ ja ‘vürst Mõškin’. Seega määrab neljanda astme märgi
tähenduse ära märgi osutus.
1.5. Viies aste – poeetiline tähendus
Viiendal astmel ei ole enam märk ja tähendus eraldiseisvad, vaid märgid hakkavad ise
tähendusi genereerima ning need tähendused on sellised, mida ei saa märgist välistele
asjadele taandada. Siin on märk ühenduses asjadega, mida me ise ei ole võimelised tajuma,
kuid mida antud märgid on võimelised väljendama. Sellel astmel sõltub iga tähendus just
antud märgis. (2008: 500)
MÄRK  ,märk,MÄRK15.
14
 
Siin antud märkide tähendus sõltub sellest konkreetsest märgist, mitte sõna ‘märk’
keelelisest või sõnaraamatu-tähendusest. Kirjutatud märgi font annab märgi
tavatähendusele teatava poeetilise lisatähenduse, mis ilmneb ainult selle konkreetse märgi
(fondi) puhul, mitte aga märgi igapäeva kasutuses. Poeetiline tähendus sõltub tugevalt
kontekstist. Kui keegi kirjutab robustse käekirjaga seinale sõna ‘punk’, siis see ei tähenda
lihtsalt punki, vaid väljendab lisaks sellele teatavat poeetilist tähendust, teatavat kultuurilist
koodi, mida ainult selline (sellise vormiga) märk sellises kohas16 saab vahendada.
Võib-olla lihtsam näide on klassikalise kunsti vallast. Võtame näiteks Vincent van Goghi
autoportree17 ning interpreteerime seda maali kui ühte märki. Seda maali vaadates saame
aru, et selle pildi tähendus ei seisne üksnes maali osutuses (neljanda astme tähenduses),
milleks on van Gogh ise, vaid see pilt väljendab ka teatavat poeetilist tähendust. Seda
tähendust annab edasi kogu maal (jooned, värvid, kompositsioon jne) ning väikseimad
muudatused võivad siin muuta maali tähendust – kui van Gogh naerataks, kui jooned või
värvid või kompositsioon oleksid teised, siis ei oleks tegu sama maali ega sama
tähendusega. Selles mõttes sõltub viienda astme märgi puhul tähendus otseselt märgist.
Van Goghi maali puhul võiksime küsida, mis on selle maali kui märgi tähenduseks.
Kunstikriitikutel oleks siin palju öelda – see pilt väljendab kunstniku eksistentsiaalset
kriisi, maailma absurdsust vms. Kõik need tähendused on märgi suhtes transtsendentsed,
kuid mingil konkreetsel moel väljendab antud märk just selliseid tähendusi.
Arvatavasti kõige selgem näide ilmneb igapäevasest keelekasutusest, kus lausutud
sõnadele annab nende poeetilise tähenduse intonatsioon. Kui ma olen vihane ning karjun
kellelegi “Välja!”, siis see lausung omab hoopis teistsugust tähendust kui silt ‘välja’
 poeuksel. Sama märgi erinev tähendus tulenebki poeetilisest lisatähendusest, mis sõltub
märgi (antud juhtudel) fonoloogilisest (kõlalisest) või visuaalsest vormist ning ka
kontekstist. Kontekst on siin oluline, sest sama intonatsiooniga lausutud lausung “Välja!”
võib erinevates kontekstides omandada erineva poeetilise tähenduse – päriselu
situatsioonis võib see olla vihane käsk, filmilinal aga hoopis nali. Nendel põhjustel ei saa
16 On suur tähenduslik vahe, kas robustses käekirjas kirjutatud sõna ‘punk’ asub vihikuserval või majaseinal. 17 Vaata lisa üks, lk 62.
15
sellist tüüpi tähendust seada märgile kategooriliseks, sest nagu nägime, ei kaasne see
tähendus märgiga alati, vaid nõuab teatavaid (erilisi) tingimusi.
Iga esitatud näite puhul on olukord sarnane: märk on see, mis annab oma tähendusele
vormi ning tähendus, mis annab märgile sisu. Viiendal astmel sõltub sisu otseselt vormist
ning see tuleneb sellest, et vorm väljendab sisu, mitte ei osuta sellele, nagu neljandal
astmel. Iga näite puhul on tähenduse edastamise oluliseks faktoriks märgi vorm, mille
muutmine muudab ka märgi tähendust.
Viienda astme märgi eripära seisneb seega tähenduse otseses sõltuvuses märgist ehk märgi
vormist.
Kuuendal astmel on märk arusaamatult (unperceivably) oma transtsendentse tähenduse
täielik kehastus. Luure toob siin erinevaid näiteid, millest enamus on religioossed:
 Besides the religious example’s (in different doctrines such ‘signs’ may be
God’s names as God’s incarnations, mantras as gods’ incarnations, Holy
Scripture as God’s incarnation), in some cases a piece of inner speech may be
construed as the embodiment of a thought having absolutely no
understandable connection to the piece of speech.  (2008: 500) [Lisaks religioossetele näidetele (erinevais doktriinides võivad sellised 'märgid' olla Jumala nimed Jumala inkarnatsioonide, mantrad jumalate inkarnatsioonide, Pühakiri Jumala inkarnatsioonidena), võib mõnikord sisekõne tõlgendada mõtte kehastusena, ilma et sel oleks arusaadavat seost selle kõnega.]
Antud näidetes (Jumala nimi, püha tekst, mantra kui Jumala kehastus, sisemine kõne kui
mõtte kehastus, millel ei ole mingisugust mõistetavat seost) on märk täielik tähenduse
kehastus – nimi või tekst ongi Jumal. See seos on aga kõrvaltvaatajale täiesti arusaamatu.
Sarnasele asjale juhib tähelepanu Mircea Eliade oma raamatus Sakraalne ja profaanne
(Eliade: 1992). Eliade toob välja, et absoluutselt igasugune objekt võib olla või saada
hierofaania (ilmutuse) kandjaks. Selle illustreerimiseks toob ta väga tabava ning Luure
käsitlusega haakuva näite:
millekski teiseks, jäädes siiski iseeneseks, kuna ta osaleb edasi teda ümbritsevas
kosmilises miljöös. Püha kivi jääb kiviks; nähtavalt (või täpsemini, profaansest
vaatepunktist) ei eralda mitte miski seda kõikidest teistest kividest. Nende jaoks
aga, kellele kivi end pühana ilmutab, muutub selle vahetu reaalsus
üleloomulikuks reaalsuseks. Teisisõnu, religioosset kogemust omavate jaoks on
kogu loodus võimeline end ilmutama kosmilise sakraalsusena. Kosmos võib
tervikuna hierofaaniaks saada. (1992, nr 4, lk 53)
Siit lähtudes saame järeldada, et ka kõige tavalisema objekti, näiteks hambaharja kaudu
võib religioosses kontekstis sündida ilmutus. Selles situatsioonis oleks hambahari kuuenda
astme märk, olles täielikuks Jumala (või kosmose, kui kasutada Eliade näidet) kehastuseks,
mille kaudu Jumal kõneleb ja ilmutab ennast.
Kuna märgi ja tähenduse suhe on absoluutselt arusaamatu, siis ei ole mingisugust
objektiivset võimalust väljaselgitamaks, kas antud märgi tähendus on tõesti Jumal või
hoopis Saatan. Sellegi poolest on antud märk oma tähenduse (kas siis Jumala või Saatana
või kellegi kolmanda) täielik kehastus.
Luure toob veel välja, et müstilise astme märgid on kõige varjavamad märgid, sest märgil
 ja tähendusel ei ole mingisugust sarnasust. Ometi on need märgid kõige “paremad” märgid,
sest tähendus on neis vahetult olemas, mitte ei sõltu teatavast suhtest märgi ja tähenduse
vahel, nagu teisel, kolmandal, neljandal ja viiendal astmel (Luure 2008: 500).
Kuuenda astme märgi põhiline omadus on seega oma tähenduse absoluutne kehastamine,
nii et märgi ja tähenduse vaheline seos jääb täiesti seletamatuks.
Sellega on ülevaade Luure tähenduse ja märgi sekstetist antud. Edasi näitan, kuidas see
sekstett on seotud Aristotelese tajukäsitlusega ning mil viisil aitab see meil Aristotelese
seisukohti analüüsida.
Eelnevalt esitatud sekstett esitab kuus erinevat märgitüüpi. See eristus saab aga
võimalikuks tänu märgi ja tähenduse eristusele ning iga märgitüübi defineerib teatav suhe
märgi ja tähenduse vahel. Märki ei käsitleta kunagi üksi, vaid alati koos tähendusega, sest
iga tüübi eriline funktsioon seisneb antud suhtes.
Taju analüüsimisel järgime sarnast käsitlust. Taju iga aste eristab teatava taju tüübi:
erimeelte taju, kujutlus, mälu, kogemus ja muud, kuid teeb seda nii, et toob välja igal
astmel antud taju tüübi erilise suhte oma objektiga18. Kuigi ma antud töös ei kasuta otseselt
vormi ja mateeria mõisteid, on siin tegu vormi ja mateeria suhtega ning selles mõttes on
tegemist teatava vormi ja mateeria sekstetiga. Taju tüüp on see, mis esitab meile vormi ja
taju objekt see, mis esitab mateeria - mateeria võtab igal astmel erinevat tüüpi vormi või
õigemini mateeriat tajutakse igal astmel erineva vormi kaudu. See vorm, mille kaudu
objekti tajutakse, jääb igal astmel samaks, kuid iga tajufakulteet interpreteerib antud vormi
erinevalt ning seob selle vormi objektiga erilisesse suhtesse.
Antud töös käsitlen taju kahes suhtes. Taju kui üldine fakulteet või võime, mis tegeleb
välismaailma tajumisega üldiselt ning väiksemad taju fakulteedid või taju tüübid, mille
kaudu see üldine võime tegutseb (aktualiseerub).
Üldist taju struktuuri saab kirjeldada kahtepidi: alustades tervikpildist ning samm sammult
analüüsides selle lahti koostisosadeks. Sellisel juhul me alustaksime sellest, kuidas me
 praegu maailma tajume, kasutades kõiki erinevaid taju tüüpe, liikudes üldiselt üksikule.
Teistpidi saaksime aga liikuda üksikult üldisele, alustades kõige primitiivsemast taju
tüübist ning sealt edasi, samm sammult, kirjeldades taju iga astet ning nii jõudes kõige
täiuslikuma ja keerulisema taju tüübini. Selles töös kasutan ma viimast strateegiat,
alustades taju kõige primitiivsema tüübi kirjeldamisest ning lõpetades kõige
keerulisemaga. Olles nii kõiki tüüpe kirjeldanud, anname ülevaate taju üldisest struktuurist,
mis kokku moodustab tervikliku taju.
18Tajul on alati millestki.
Tervikliku taju all pean silmas sellist taju, milles on rakendatud (aktualiseeritud) kõik
erinevad tajutüübid. See on taju, mis on arenenud kõige primitiivsemast tajust (erimeelte
tajust) kõige keerulisemani (printsiipide tajumiseni). Kuna Aristotelese tajustruktuur on
üles ehitatud nii, et iga eelmine aste annab teed järgmisele ning iga järgmine aste ei saa
tekkida ilma eelmiseta, siis tervikliku taju eeltingimuseks on iga üksiku tajuastme
väljakujunemine.
Tajuseksteti üldine astmestik on järgmine: 1) erimeelte taju, 2) erimeeli kopeeriv kujutlus,
3) kategoriseeriv kujutlus, 4) mälu, 5) kogemus, 6) algprintsiipide haaramine. Järgmiseks
annan lühiülevaate igast astmest ning esitan selle astme seose tähenduse ja märgi
sekstetiga.
2.1. Esimene aste – erimeelte taju 
Luure kirjeldab tähenduse ja märgi seksteti esimest astet sellisena, kus märk ja tähendus
langevad kokku. Märgil ei ole siin muud tähendust kui tema enda materiaalne vorm. Märk
ei seisa siin millegi teise eest, vaid osutab iseendale ning selles mõttes on see märgitüüp
kõige tähendusetum, kuna omab kõige vähem endast erinevat (transtsendentset) tähendust.
Sarnane vahekord ilmneb taju esimesel astmel Aristotelese käsitluses. Esimese astme taju
seisneb erimeelte tajus, kus taju objekt ja taju organ on esimest korda kontaktis. Selles
situatsioonis tajuobjekt on aktuaalselt punane, omades tajukvaliteeti punane ning
tajuorgan, olles enne potentsiaalselt punane, saab tajuaktis aktuaalselt punaseks, võttes
vastu tajuobjekti vormi. Selles situatsioonis, kui Luure artiklist lähtuda, ei ole tajutud
vormil muud tähendust kui see, mille määrab ära tajuorgani mateeria. Tajuorgani mateeria
ei määra aga ära muud, kui ainult valib välja endale sobivad kvaliteedid. Organ võtab need
kvaliteedid vastu vahetult, neid kuidagi interpreteerimata. Selles mõttes saame öelda, et
organi mateeria ja vorm langevad siin kokku, sest tajutud vorm seisneb lihtsalt teatavas
mateeria tüübis, mis sisaldab endas potentsiaalselt kõiki võimalikke aktuaalsusi.
19
 
Huvitaval kombel on ka tajuobjekti enda vorm materiaalne ehk tajutav vorm langeb objekti
mateeriaga kokku. Tajuobjekti mateeria koosneb neljast elemendist, mis omakorda
 jagunevad kuumaks, külmaks, kuivaks ja märjaks. Selline mateeria kombinatsioon
determineerib antud objekti tajukvaliteedid ning annab neile teatava põhjusliku jõu, mis
kokkupuutel tajuorganiga aktualiseerib vastava organi potentsiaalsuse.19  Selles mõttes
võime me öelda, et tajukvaliteedid ja mateeria on üks. Seda interpretatsiooni võiks võrrelda
materialistliku käsitlusega vaimuseisunditest, mille seisukoht on, et vaimuseisundid ei
tulene mingisugusest kehast erinevast hingest või vaimust, vaid inimese aju närvirakkudest
ning on selles mõttes füüsilised protsessid20. Sellisel juhul ei ole tajukvaliteedid midagi
muud, kui teatav materiaalsete elementide kombinatsioon ning neid ei pea kirjeldama
kuidagi transtsendentselt kehast eraldi eksisteerivatena.21 22
Luure toob välja ka teise olulise iseloomuomaduse, mis seisneb selles, et esimese astme
tähendust ei saa meelde jätta (Luure 2008:497-498). Samuti on lood erimeelte taju puhul.
Erimeelte taju ei saa mäletada, vaid ainult tajuda, sest see on seotud praeguse hetkega,
mälu aga minevikuga – mäletada saab ainult minevikusündmuseid. Lisaks aja
möödumisele on tarvis mäletamiseks ka kujutlust, mis tekib alles teisel taju tasandil.
Selgituseks peab veel mainima, et esimene aste on ka selle tõttu mateeriaga piiratud, et siin
ei ole ülejäänud tunnetuslikud võimed veel välja arenenud. Seda tüüpi taju (erimeelte taju)
ei eelda mingisuguseid sisemisi psühholoogilisi protsesse või võimeid, mis opereeriksid
tajuorganist keerukamalt. Erimeelte taju seisneb ainult organi teatavas võimes püüda kinni
vastavad signaalid ning selleks piisab eriliselt konstrueeritud, teatavat tüüpi mateeriast.
19 Vaata Tracy (1969: 201-202) 20 Vaata nt Block (1980), sarnane seisukoht on ka Rorty (1965) 21 Selles valguses paistab Aristotelese tajuteooria üpris kaasaegsena. Aristotelese tajuteooria kaasaegsusele  juhib tähelepanu Terrell Ward Bynum (1993: 107-108) 22Eliminatiiv materialistliku hüpoteesi korras võiks siin küsida, kas vormi mõiste ei muutu üleliigseks, kui selle seletamiseks piisab mateeriast, ehk siis teatavast elementide kombinatsioonist? Elementide kombinatsioonide tekkimiseks ei oleks siin tarvis vormi mõistet, sest need võiksid tekkida ka juhuslikult, nt evolutsiooni teel. See on muidugi lihtsalt hüpotees, mida ma lähemalt vaatlema ei hakka ning selge on see, et kuigi siin ilmneb antud eliminatiivne dendents, ei saa Aristotelese filosoofias nii lihtsalt, nii fundamentaalset mõistet nagu vorm hüljata. Sellegi poolest on huvitav see dendents välja tuua.
20
2.2. Teine aste – kopeeriv kujutlus
Teine aste on seotud kujutlusvõimega ning see seisneb selles, et kujutlusvõime teeb
esimesel astmel tajutud vormist mentaalse koopia ehk kujutluspildi, mis jätab jälje inimese
kognitiivsesse keskusesse, milleks Aristotelesel on hing. See vastab täpselt märgi-
tähenduse seksteti teisele astmele, mis seisneb esimese astme tähenduse jäljendamises
(Luurel repetitional meaning ) või kopeerimises.
2.3. Kolmas aste – kategoriseeriv kujutlus
Kolmas aste seisneb selle interpretatsiooni järgi üksiku kujutluse seostamises teatava
kategooriaga (Luurel categorial meaning ). Aristoteles kirjeldab kujutlusvõime funktsiooni
tajumisel kaheselt. Üks neist on taju kopeerimine kujutluses ning see kuulub teise astme
 juurde. Teine kujutluse funktsioon seisneb kopeeritud kujutluse seostamises kategooriatega
nagu söök, mitte-söök, meeldiv, ebameeldiv jms.
Vahekokkuvõttena peab mainima, et esimesed kolm astet on teatavas mõttes subjektiivsed.
Suund on siin väljaspoolt sissepoole, mille käigus tegeletakse välismaailma stiimulite
subjektiivse interpreteerimisega. Kolme viimase astme puhul on aga tegu teatavat tüüpi
objektiivsete astmetega, kus sisemised vaimuseisundid seostatakse välismaailmaga.
Lihtsalt väljendudes võiks esimest kolme astet kirjeldada kui protsessi, mille käigus
saadakse välismaailmast informatsiooni, see kopeeritakse ning koopia kategoriseeritakse.
Järgmistel astmetel tajutakse välismaailma koopiast ja kategooriast lähtuvalt.
2.4. Neljas aste - mälu 
 Neljas aste, mida Luure on nimetanud osutavaks astmeks, seisneb taju puhul mälus. Mälu
on Aristotelesel sarnane kujutlusvõimele. Mõlemad, nii mälu kui ka kujutlusvõime,
vajavad opereerimiseks kujutlust (st üksikut kujutlust, teatavat mentaalset “pilti”). Mälu
21
 
 puhul on aga oluline, et antud kujutlusele vastaks ka kindel tegelik objekt – objekt, mille
kohta antud kujutlus ja mälestus käivad. See objekt võib olla ka sündmus, kui mäletame
näiteks eilset kinos käimist. Kujutlus aga sellist vastavat objekti ei vaja, sest võime
kujutleda ju mida iganes.
Selles tähenduses osutab mälestus objektile, kuna on sellega paratamatus suhtes ning ei
oleks ilma sellise osutava suhteta üldse võimalik. Aristoteles toob välja, et see osutav suhe
saab võimalikuks selle tõttu, et mälestused säilitavad meie hinges oma ajalise järjestuse
ning siit tekib ka põhjuslikkuse taju. Kui tajume midagi alati samas järjekorras, siis ka
mäletame seda samas järjekorras ning meil tekivad nii objektide suhtes teatavad ootused
( MR 452a10-23) – kui näen, et klaas kukub maha, siis tekib ootus, et klaas läheb ka katki.
Mäletamise puhul aga, kui soovin midagi meenutada, siis lähen samm sammult mööda
mälus säilinud sündmuste toimumise ajalist järjekorda, kuni jõuan soovitud sündmuse
mäletamiseni. Kui soovin meenutada, mida sõber eile ütles, siis kõigepealt meenutan eilset
 päeva, siis seda, mida koos tegime, siis meie vestlust, kuni jõuan soovitud seigani. Oluline
on, et antud seik oleks kindlasti varem aset leidnud. Kui juhtub, et ma sõbraga eile ei
vestelnudki, siis on tegemist lihtsalt kujutlusega. Minu mälestus ei osuta ühelegi reaalsele
situatsioonile ning seega luhtub ja osutub hoopis kujutluseks.
2.5. Viies aste - kogemus
Viies aste on kogemus, mis seostab säilitatud kujutlused objektiga. Kogemus on seotud
sellega, mida Aristoteles nimetab sattumuslikuks tajuks ning see seisukoht haakub väga
hästi Luure kirjeldatud viienda astmega ehk poeetilise tasandiga. Märgi ja tähenduse puhul
seisneb poeetilise astme eripära selles, et märk esitab meile tähendust, kuid seda teataval
erilisel moel, kus see esitus on unikaalne ja mingis mõttes kohaspetsiifiline ning seda
esitust ei saa seada reeglipäraseks. Näiteks kui luuletaja ütleb “igav liiv ja tühi väli,” siis
see fraas omab teatava poeetilise tähenduse, mis ei avaldu seal alati. See tähendus ilmneb
ainult selle luuletuse kontekstis ning ei ilmu selle fraasi tavakasutuses.
22
Kogemuse puhul on tajutud kvaliteedi seostamine konkreetse subjektiga kogemuse-
spetsiifiline. Kui ma tajun valget värvi ja sealjuures kogen, et tegemist on Diarese pojaga23,
siis see suhe ei ole paratamatu, sest alati, kui ma tajun valget värvi, ei taju ma Diarese
 poega. Kui see nii oleks, oleks olukord üpris kummaline. Me ei saaks tajuda ühtegi teist
valget objekti peale Diarese poja. Kui seda mõtet absurdini ajada, siis võiksime küsida, kas
olukorras, kus sattumuslik taju on seatud reeglipäraseks, võiks juhtuda nii, et alati, kui ma
näen valget pilve või paberilehte, arvan ma nägevat Diarese poega. Minu käitumine
maailmas, kus sattumuslik taju on reeglipärane, peaks olema äärmiselt veider, kui mitte
vastuoluline. Samuti oleks olukord absurdne märgi ja tähenduse korral, kus iga kord kui
ma lausuksin “igav liiv ja tühi väli,” täidaks mind teatav poeetiline meeleliigutus.
Viies aste on sattumuslik, sest see, mida me sattumuslikult tajume, ei ole olemuslikult
seotud tajutud kvaliteediga ning on selles mõttes kontekstist sõltuv või kohaspetsiifiline.
 Nagu eelnevalt näidatud, on sarnane iseloom ka poeetilisel tähendusel.
2.6. Kuues aste - algprintsiibid 
Kuues aste on mingis mõttes tajuülene, sest printsiipe ei saa otseselt tajuda ning see nõuab
teatavat intelligentsi. Luure on tähenduse ja märgi puhul nimetanud seda astet müstiliseks
ning kirjeldanud seda kui märki, milles on transtsendentne tähendus täielikult kehastunud.
Kogemuse ja algprintsiipide suhe on sarnane. Kogemus on partikulaarne, käib ühe
konkreetse asja kohta, algprintsiibid on aga universaalsed ning käivad iga asja kohta. Luure
on kirjeldanud müstilist suhet kui märki, mis ei oma iseenesest mingisugust vihjet
tähendusele, kuid on samas antud tähenduse täielik kehastus. Samuti ei oma kogemus,
olles partikulaarne, mingisugust sarnasust universaalse printsiibiga, olles samas selle
täielik kehastus, sest väljendab niiöelda printsiipide korda.
Konkreetne kogemus on sarnane printsiibiga, sest printsiipi ei oleks ilma kogemuseta (me
vajame kogemust, et printsiipide tajuni jõuda) ning spekulatiivselt, kogemust ei oleks ilma
 printsiibita ehk siis kui asjad ei alluks printsiipidele, siis ei oleks meil neist ka kogemust.
23 Diarese poja näide on laenatud Aristoteleselt ( DA II, 6.)
23
 
Vaatamata sellele ei saa öelda, milles see suhe seisneb, sest kogemus, mis on seotud
 partikulaaridega, ja printsiip on niivõrd erinevad, et nende omavaheline suhe on
seletamatult paradokslik. Illustreerivalt võib aga öelda, et eelnevalt toodud näide Jumalast,
kes kehastub hambaharjas, sisaldab sarnast paradoksi, sest tajutavalt jääb see suhe
arusaamatuks ning on selles suhtes müstiline.
Siin peab natuke selgitama ka kogemust. Kogemus käib partikulaaride kohta, kuid seal
tekivad kahte tüüpi universaalid. Ühed, mis konstanteerivad fakti, ütlevad, et   nii on,
(näiteks et  tuli on kuum) ning teised on seletuslikud universaalid, mis ütlevad, miks tuli on
kuum. Mis on siin see algprintsiip? Tundub, et ka siin on teatav printsiipide hierarhia.
Ühelt poolt saame seletuslikud printsiibid, millega opereerivad kunst ja teadus ning need
on need, mis seletavad, miks tuli on kuum, osutades asjade põhjustele. Teist laadi
algprintsiibid on aga kõige universaalsemad ning need väärivad aksioomi staatust, näiteks
üks ja sama asi ei saa olla korraga tõene ja väär. Minu seisukoht on, et aksioomi ja
konkreetse kogemuse suhe on see, mis on “müstiline”.
 Nagu näha, on antud sekstett ja Aristotelese tajuteooria ülesehitatud nii, et iga järgmise
astme teeb võimalikuks sellele eelnev. Meil ei saaks olla teist astet ilma esimeseta ehk siis
kujutlust ilma, et taju annaks meile materjali, millest kujutlus teha. Kolmas ei saaks olla
ilma teiseta, sest kui ei oleks üksikut kujutlust, siis ei oleks midagi ka kategoriseerida.
 Neljas ei saaks olla ilma kolmandata, sest mälu vajab kujutlust, mis jätab tajutud
sündmusest jälje. Viies ei saaks olla ilma neljandata, sest mälu abil, mitmest tajust sama
asja kohta, tunneme lõpuks ära, et tegemist on sama asjaga ning nii, mälestuste
akumuleerumisel, tekib kogemus. Kuues ei saaks olla ilma viiendata, sest ainult kogemuse
 baasilt haaravad inimesed algprintsiibid.
Huvitaval kombel aga ei ole need astmed üles ehitatud nii, et kui eelnev aste on olemas,
siis paratamatult areneb sellest ka järgmine. Sellisel juhul oleks kõikidel loomadel
inimestega võrdselt välja arenenud tajuaparatuur, sest piisaks ühe tajuastme olemasolust, et
areneksid kõik hilisemad. Nii see aga ei ole. Aristoteles kategoriseerib loomi tajuaparaadi
välja arenemise järgi, nimetades kõige primitiivsemateks loomad kellel on ainult üks,
kõige pimitiivsem taju, milleks on kompimismeel. Kõige täiuslikumad loomad on
24
 
Aristotelese järgi inimesed, sest neil on tajust arenenud ka mõistus. Taju on aga oluline
omadus loomade määratlemisel, sest taju olemasolu järgi tõmbab Aristoteles piiri loomade
 ja taimede vahele.
Lisaks sellele on oluline märkida, et üldises plaanis kirjeldab see sekstett induktsiooni, sest
Aristoteles nimetab protsessi, mille käigus kogemusest haaratakse algprintsiibid,
induktsiooniks (epagoge). Aristoteles eristab aga vähemalt kolme erinevat tüüpi
induktsiooni nagu Jaakko Hintikka välja toob (2004: 112-113). Hintikka järgi on need
induktsiooni tüübid järgmised: 1) esimene lähtub  Prior Analytics  II, 23. ning seostab
induktsiooni mõningate süllogismidega, 2) teine lähtub  APo  II, 19., mis seletab seda,
kuidas teaduste printsiibid saadakse, 3) kolmas lähtub raamatust Topics I, 12. ning seob
induktsiooni teatavate dialektiliste argumentidega. Kuna tajusekstett jõuab välja
algprintsiipide haaramiseni, siis ilmselgelt kirjeldab see sekstett induktsiooni teises
tähenduses.
tuletatakse üldine väide. Printsiipide haaramisel ei ole tegemist arutlusega, vaid
 psühholoogilise protsessiga (kuigi ka arutlus on psühholoogiline protsess), mille käigus
üksikutest tajudest tuletatakse üldine printsiip, mis neid üksikuid tajusid ühendab ja
seletab. Aristoteles eristab kahte tüüpi universaale – seletuslikke ja iseenesest tõeseid, mis
väärivad aksioomi staatust; universaale, mis on samuti seletuslikud, kuid kõige
fundamentaalsemad, sest seletavad kõiki teisi printsiipe. Nende printsiipideni jõutakse
seksteti viimasel astmel ning sellega on sekstett jõudnud oma lõpule ning taju saavutanud
oma täiuse.
Sellega on antud Luure tähenduse ja märgi seksteti ja Aristotelese tajuteooria võrdlus.
Edasi kirjeldan igat taju astet üksikasjalikumalt.
25
Erimeelte taju tutvustades räägib Aristoteles tajust üldiselt. Ta eristab taju võime (capacity)
 ja organi. Võime on justkui teatav üldmõiste, mis hõlmab endas palju väiksemaid võimeid,
millest osad on piiratud organiga, teised mitte. Kui lihtsalt loetleda taju koostisosasid ehk
siis neid väiksemaid võimeid, mis tajus asuvad, siis nendeks on viis meelt, mille funktsioon
on tajukvaliteetide vastuvõtmine ning neid nimetataksegi erimeelteks. Neil meeltel on
ainsana füüsiline organ. Lisaks neile on ühismeel, mis ei ole piiratud ühe konkreetse
organiga ning mille funktsioon on meeleandmete struktureerimine ning kolmandaks
sattumuslik taju. Neid kolme loetleb Aristoteles kirjeldades tajuobjekte ning ütleb, et me
oleme võimelised tajuma kolme tüüpi objekte: erimeele kvaliteete, ühismeele objekte ja
subjekti sattumuslikult. Lisaks nendele võimetele on tajuga lähedalt seotud kujutlusvõime,
mälu ja kogemus. Neile kõigile on pühendatud eraldi peatükk.
Selles peatükis annan kõigepealt üksikasjaliku ülevaate Aristotelese erimeelte käsitlusest,
tuues välja erinevad komponendid, mis erimeelte taju võimalikuks teevad. Nendeks
komponentideks on tajuobjekt, meedium ning tajuorgan. Lisaks sellele kirjeldan
ühismeelte toimet erimeelte taju juures, toon välja mõningad üldised erimeelte taju
iseloomujooned ning seon eelöeldu tajusekstetiga, näidates, milles seisneb esimese astme
taju.
3.1. Taju objekt 
 Nagu eelmisest lõigust võis juba aru saada, võib tajuobjektist rääkida kahte moodi.
Aristoteles nimetab tajuobjektiks seda, mida üks konkreetne meel on võimeline tajuma.
Erimeelte (nägemine, kuulmine, maitsmine, kompimine, haistmine) objektiks on vastavad
kvaliteedid – värv, heli, maitse jne. Ühismeele objektideks on ulatus, kuju, liikumine,
 paigalolu, arvulisus (arv, number). Sattumusliku taju objektiks on subjekt, mida tajutakse,
näiteks Diarese poeg ( DA 418a20-25). Siin ei pea ma aga neid “objekte” silmas, vaid selles
26
eriobjektidest lähemalt järgmises peatükis).
Erimeelte taju eraldab materiaalsest objektist ehk ühest partikulaarsest subjektist selle
tajutavad kvaliteedid ehk tajutavad vomid. Objekt on nende kvaliteetide kandjaks ning see
on teatav mateeria ja vormi suhe. Siit aga ilmneb, et objektidel on mitut tüüpi vorme. Ühed
vormid on objekti tajukvaliteedid (värv, lõhn ja maitse) ning need on otseselt tajutavad.
Teist tüüpi vormid on teatavad universaalsed vormid – näiteks inimesel on inimese vorm,
mis annab inimesele tema liigitunnused ning seda vormi me ei taju erimeeltega. Kui
võrrelda neid kahte tüüpi vorme, siis võiks inimese vormi vaadata ülemhulgana ning
erinevaid tajukvaliteete (tajutavaid vorme) ülemhulga alamhulkadena. Selles tähenduses
saab selgeks, et erimeelte ja ühismeele taju korral tajutakse objekti vormist ainult ühte
väikest osa (ainult ühte alamhulka). Taju arenedes aga vallutatakse üha rohkem objekti
vormist, kuni lõpuks kogemuse puhul tajutakse vormi täielikult.
Seda silmas pidades on tajuobjekt (ehk siis mitte teatava taju eriobjekt, vaid välismaailmas
asuv materiaalne objekt) igasuguse taju aluseks. Meie taju seisneb selle objekti vormi
haaramises ning me teostame selle samm sammult. Alustades tajukvaliteetide tajumisest,
lõpetades objekti enda kogemisega. Igal taju astmel oleme selle objektiga ühenduses, sest
tajumisel on meie ülesandeks objekti vormi haaramine.
Välismaailma objektidest rääkides peab mainima, et Aristotelese filosoofias puuduvad
uusajafilosoofiale omased kartesiaanlikud kahtlused välismaailma eksistentsi ja
meeleandmete õigsuse asjus. Aristotlese jaoks on meie tajuorganid otseses kontaktis
välismaailmaga (reaalsusega) ning tajuvad seda vahetult. Seega on meie taju objektid
 päriselt eksisteerivad asjad välismaailmas, mida me tajume otseselt. Kogu info
välismaailma kohta saame mõistagi läbi meelte, kuid Aristotelese arvates meeled ei peta,
kui just ei ole tegemist mingisuguse füüsilise rikkega – haiguse või muu deformatsiooniga,
mis halvab tajuorgani tegevust.
3.2. Taju mehhanism: taju organid, -objektid ja meedium
Taju mehhanism on Aristotelesel üpris keeruline, sest vormi vastu võtmiseks ja selle
tunnetamiseks teevad kaastööd üpris paljud taju koostisosad. Järgmiseks ma kirjeldan neid
koostisosi ning annan ülevaate nende koostööst.
Aristotelesel koosneb taju viiest meelest - kompimisvõime, maitsemeel, kuulmine,
nägemine ja haistmine. Igal meelel on oma organ ning vastav meedium, mis vahendab
sellele meelele tema tajuobjekti. Kõigepealt ma kirjeldan nägemise, kuulmise ja haistmise
vahekorda organi, meediumi ja objektiga ning siis kompimise ja maitsemeele organit,
meediumi ja objekti, sest nende puhul on asi veidi keerulisem.
3.2.1. Meelte eksimatus, passiivsus ja selektiivsus
 Nägemise organid on silmad ning objekt, mida nägemine tajub, on värv. Sõna ‘objekt’ ei
tähista siin asja või substantsi (näiteks hobust, inimest vms), vaid teatavat kvaliteeti (või
kvaliteete), mis on tajutav ainult ühele konkreetsele taju organile. Taju organid on ehitatud
nii, et esiteks ei eksi nad kunagi oma objekti suhtes: kui mu nägemismeeles on punane
värv, siis see on fakt, eksida võin aga selles osas, mis asi see on, mis on punane. Sarnast
situatsioon on kirjeldanud Descartes  Meditatsioonides (Descartes 2001), rääkides
kujutlustest ja illusioonidest. Kui meil on illusioon, siis see on alati tõsi, et meil on
illusioon, see on justkui fakti konstanteering, fakti, mis kirjeldab meie vaimuseisundit.
Vead tekivad aga otsustuste kohapealt, kui hakkame tegema otsuseid illusiooni sisu
ontoloogilise staatuse kohta. Kui ma näen ükssarvikut, siis see, et minu vaimus on
ükssarviku kujutlus on tõene, kuid otsustus, et ükssarvik on päriselt siin ja praegu, minu
28
 
toas olemas, on väär .24 Meeled ei eksi selles samas tähenduses kunagi, sest nad võtavad
kvaliteete vastu passiivselt ning ei langeta kunagi otsuseid vastuvõetud kvaliteetide asjus.
See eksimatus tuleneb meelte teatavast iseloomust. Aristoteles kirjeldab meeli läbini
 passiivsetena25, meeled ise ei tee midagi, vaid kogu aktiivsus tuleb tajuobjektist. Kui objekt
on meeleorganiga kontaktis, siis (ja ainult siis) võtab organ vastu objekti tajukvaliteedid.
Lisaks sellele on iga organ ehitatud nii, et ei ole võimeline vastu võtma teiste meelte
objekte – me ei ole võimelised kuulma värve, nägema helisid ega haistma maitset ning
seda nimetatakse erimeelte selektiivsuseks.
mateeria terminites. Igas taju organis on teatavad potentsiaalsused: silm on potentsiaalselt
võimeline tajuma värve, kuid ei ole potentsiaalset võimeline tajuma heli. Kui teatav organ
 puutub kokku mõne objektiga, siis antud objekt aktualiseerib organi vastava
 potentsiaalsuse. Näiteks on silm potentsiaalselt võimeline tajuma punast värvi, kuid tajub
 punast värvi aktuaalselt alles siis, kui puutub kokku mõne punase objektiga. Sellel objektil
on teatav vorm aktuaalselt, mis organil on enne kokkupuudet vaid potentsiaalselt. Kui
organ on kokkupuutes objektiga, siis kvalitatiivselt on objekt ja organ samased, sest nad
omavad sama vormi (DA 418a5). Selles tähenduses on meeled väga valivad, sest nad
saavad vastu võtta ainult neid vorme, mis neis potentsiaalselt juba olemas on. Nende
 potentsiaalsuste aktualiseerimisel ei eksi meeled kunagi.
Kõik need omadused – eksimatus objekti suhtes, passiivsus ja suutmatus tajuda teiste
meelte objekte ehk selektiivsus, asuvad tajus ning nad toimivad läbi erimeelte.
24  Mis nüüd puutub ideedesse, siis kui neid vaadata iseeneses ega suhestada millegi muuga, siis nad õieti
väärad olla ei saa; sest kujutlegu ma kitse või kimääri, see, et ma kujutlen ühte, ei ole vähem tõsi kui see, et
ma kujutlen teist. Ka tahtes ehk afektides enestes ei ole karta mingit väärust; sest kuigi ma võin soovida
halbu asju ja kuigi ma võin soovida neid asju, mida mitte kusagil ei ole, ometi ei ole seepärast ebatõde, et
ma neid soovin. Ja niisiis jäävad üle ainult otsustused, milles eksimisest ma pean hoiduma.. (Descartes 2011, kolmas peatükk) 25 Vaata Bynum 1993: 94
29
Erimeeled vajavad tajumiseks meediumi, mis vahendab objekti tajukvaliteedid organini.
 Nägemise ja kuulmise meedium on õhk, mille oluline funktsioon on läbipaistvus.
 Nägemisel on tajude hulgas eriline staatus, sest nägemine vajab lisaks meediumile ka
valgust. Silm koosneb Aristotelese jaoks veest ning selle tõttu saame tajuda nii õhu kui ka
vee vahendusel, sest need mõlemad on läbipaistvad. Aristoteles ütleb aga, et kõrv on õhust,
mis esialgu kõlab veidi kentsakalt, kuid täpsustab siis, et ta peab silmas sisekõrvas asuvat
õhukambrit, mis isegi vee all olles jääb kuivaks ning selles mõttes on kõrv õhust, sest on
õhuga homogeenne ning saame kõrvaga kuulda nii vee kui ka õhu vahendusel (sest
mõlemad on läbipaistvad). Haistmise puhul, ütleb Aristoteles, on meediumiks üks kahest,
kas vesi või õhk. ( DA 424b25-425a9)
Kompimise ja maitsmise puhul on olukord keerulisem. Aristoteles on siin teatavas
kimbatuses: nimelt alustab Aristoteles liha ( flesh) analüüsimisega ning leiab lõpuks, et liha
on kompimise meediumiks ning kompimise organ peab seega asuma kusagil sügavamal
kui liha. ( DA 423b18-26) Segaseks jääb, kas organ peaks asuma kusagil liha sees või liha
taga. Liha taga asub kont, kuid ilmselt oleks see isegi Aristotelese jaoks liiga ulmeline
väide, et kompimismeele organ on kont. Seega võime oletada, et kompimise organ asub
kusagil liha sees, mis see on ja kus see täpsemalt asub, jääb aga lahtiseks.
See seisukoht ei teki Aristotelesel tühja koha pealt, vaid on teatav loogiline järeldus
meediumi nõudest, mille üks põhjenditest tuleneb taju puudumisest organi ja objekti
vahetu kontakti korral ehk siis kui objekt on asetatud organi vastu, siis taju ei toimu.
Tõepoolest, kui õun panna vastu silma, siis me ei näe selle värvi ning nii on iga
meeleorganiga, kui objekt asetada vastu organit, siis taju tuhmistub. Kompimise puhul
tekib siin aga probleem, sest kompimine seisnebki objekti vahetus puudutamises,
kompimises. Sellest Aristoteles järeldabki, et kompimisel ei ole tegu objekti ja organi
30
 
otsese kokkupuutega, vaid see, mis on objektiga vahetus kokkupuutes, on liha. (DA
423b17-423b26)
Liha on seega kompimise meedium ning vahendab kombitavaid tajukvaliteete kompimise
organile. Organ ise aga asub kusagil kaugemal. Samad objekti ja meediumi suhted
rakenduvad ka maitsemeele puhul, kuid maitsmisel on meediumiks keel ( DA 422b17).
Eelnevast sai selgeks, et erimeeled on kontaktis välismaailma objektidega ning meediumi
vahendusel võtavad neilt vastu spetsiaalseid tajukvaliteete (iga meel endale vastava
kvaliteedi). Erimeeled ise on passiivsed ja väga selektiivsed.
3.3. Ühismeel 
Lisaks erimeeltele asub tajus ka ühismeel, mis seisneb erimeelte poolt tajutud kvaliteetide
struktureerimises. Ühismeel tajub liikumist, paigalolu, ulatust, kuju ja arvulisust ( DA  II,
3.). Need on ühismeele tajuobjektid. Seega, kui erimeeled võtavad vastu kvaliteedi punane,
siis ühismeel on see, mis eristab antud värvi ulatuse (suuruse), kuju, arvulisuse (kas üks või
kaks punast värvilaiku), liikumise ja paigalolu (kas värvilaik on paigal või liigub).
Lisaks sellale opereerib ühismeel erinevate meelte vahel, eristades meeli üksteisest ( DA III,
2.). Aristoteles toob välja, et heli ja värvi eristamine peab toimuma ühes tajufakulteedis,
mitte kahes erinevas, sest erinevat tüüpi kvaliteedid (nt heli ja värv) peavad eristamiseks
kokku saama. Erinevas fakulteedis need jääksid aga eraldi. ( DA  426b17-29) Selleks
fakulteediks, mis erinevaid meeli eristab on ühismeel. Sellest järeldub ka miks ühismeelel
ei ole organit, sest nii jääks see erimeltest eraldatuks ning tajuks erimeelte kvaliteete ainult
sattumuslikult, nagu seda teevad erimeeled omavahel. Seega võiks ühismeelt kirjeldada,
kui teatavat keskust, kuhu meie tajukvaliteedid kokku jooksevad ning kus neile antakse
31
teatav, esimene eristus.26 Ühismeelele ei ole antud sekstetis eristatud eraldi astet, sest
ühismeel on kohal igal astmel.
Erimeelte- ja ühismeele objekte võiks kirjeldada kui algelised, primitiivsemaid ja
taandumatud kvaliteete. Need on midagi sellist, millele Descartes viitab oma
 Meditatsioonides rääkides kujutlusvõimest. Descartes väidab, et me ei saa kunagi midagi
täiesti uut välja mõelda. Isegi, kui me mõtleme välja midagi täiesti fantastilist, siis koosneb
see ikkagi joontest, omab teatavat kuju, värvi või muud sarnast ja ei ole seega täiesti uus .27 
 Need kvaliteedid, mida siin Descartes loetleb on samad, mida Aristoteles kirjeldab
erimeele kvaliteetidena ja ühismeele objektidena. Seega, viis meele kvaliteeti (nägemine-
värv, kuulmine-heli, haistmine-lõhn, maitsmine-maitse, kompimine-vorm ja materjal) ja
viis ühismeele kvaliteeti (liikumine, paigalolu/püsivus, kuju, suurus, arv, ühtsus)
moodustavad teatava taju raamistiku. Erinevad asjad, substantsid ja kogemused ilmnevad
meile nende kümne kvaliteedi erinevate kombinatsioonide kaudu.
Ühismeele puhul on huvitav see, et ühismeele objektid ei ole meie subjektiivsed
arustruktuurid või arukatgooriad (kui Kantilikult väljendada), mis maailmale peale
 pannakse, justkui struktureerivad prillid, mille läbi me maailma vaatame. Vaid need
“objektid”, mida ühismeel tajub, on maailmas olemas. Ühismeel on lihtsalt (kui banaalselt
väljenduda) spetsiaalselt disainitud vastuvõtja, mis iga taju korral oma objekti (liikumise,
kuju jne) üles leiab ja teistest tajudest eristab. Siin on oluline mõista, et Aristotelesel ei ole
uusajafilosoofiale omast kartesiaanlikku skepsist välismaailma suhtes, vaid tema jaoks
välismaailm on olemas ning see ei nõua omakorda filosoofilist seletust ega valmista
 probleeme. Kirjeldamist vajab hoopis see, kuidas me maailma vastu võtame. Selles mõttes
26 Vaata Ackrill (1981: 67), Bynum (1993: 98-100) 27Tõepoolest, ka maalikunstnikud, isegi siis, kui nad püüavad kujutada väga ebatavalise kujuga sireene ja
 saatüreid, ei suuda ju anda neile täiesti uut kuju, vaid ainult segavad kokku erinevate loomade kehaosi, või
kui nad ehk mõtleksidki välja midagi niivõrd uut, et sellesarnast pole iial nähtud, seega midagi täiesti
 fantastilist ja ebatõelist, siis peavad ikkagi vähemalt värvid, millest nad selle kokku panevad, olema tõelised.
 Ja samamoodi, olgugi et ka need asjad üldse — silmad, pea, käed jms — võivad olla kujuteldavad, peab
ikkagi paratamatult tunnistama, et vähemalt mingid muud asjad, mis on veel lihtsamad ja üldisemad, on
tõelised, ning neist, justnagu tõelistest värvidest, kujunevad kõik need asjade pildid — olgu siis tõesed või
ebatõesed —, mis on meil mõtetes. Seesugune paistab olevat kehaline loomus üldse, ja selle ulatuvus; samuti
ulatuvate asjade kuju; samuti kvantiteet, ehk nende suurus ja arv, samuti koht, kus nad asuvad, ja aeg, mille
 jooksul nad kestavad, jms. (Descartes 2011: esimene peatükk)
32
 
tundub, et lisaks erimeeltele, on passiivsed ka ühismeeled, sest nad nii öelda ei loo midagi
ise, vaid kõik, mis neis on, on välismaailmast saadud ja see pilt, mis meil maailmast lõpuks
kokku tuleb, ei ole meie tajude poolt moonutatud, vaid on välismaailma täpne koopia. Kui
meie tajuaparatuur töötab laitmatult, siis me ei pea kartma, et nad meile valetavad.
Vastupidiselt võiks aga öelda, et Kanti kirjeldatud arustruktuurid justnimelt koguaeg
valetavad, selles mõttes, et nad moonutavad reaalsust. Nad ei anna meile edasi maailma nii
nagu see on, ei vahenda meile asju iseeneses ( Dinge an sich), vaid näitavad maailma läbi
arukategooriate prillide. Selles valguses saab selgeks, miks Aristoteles kirjeldab tajumist,
kui passiivset tegevust. Tajude ülesanne on välismaailmast vastavate vormide leidmine.
Tajuorganid ja ka ühismeel on ehitatud nii, et kui nad mõne objektiga kokku puutuvad ning
sel objektil vastavad kvaliteedid on, siis taju need kvaliteedid ka vastu võtab.
Kokkuvõtvalt võiks öelda, et esimene kontakt välismaailma ja looma vahel toimub
erimeelte kaudu ning nendega võetakse vastu vastav vorm, ehk kvaliteet. Seda vormi
struktureerivad ühismeeled, ehk siis eristavad ühe kvaliteedi teisest. Nt kui ma näen õuna,
siis värvikvaliteedi võtab vastu nägemismeel, kuid tumedama ja heledama punase toonid
eristab üksteisest ühismeel. Kui õun peaks maas veerema või puu otsast alla kukkuma, siis
eristab ühismeel õuna ulatuse ja kuju, arvulisuse (kukub üks, mitte kaks õuna) ja liikumise,
mis väljendub kukkumises.
Taju mehhanismist lähtudes saab välja joonistada mõningad esimese astme tajule
iseloomulikud jooned. Esiteks peab mainima, et sellel astmel ei ole tajuja tajumisest ega
objektist teadlik, ei ole teadlik välise ja sisemise maailma eristusest. Tajuprotsessis on see
kõige esimene ja algelisem samm, sest see on kõikidele loomadele omane 28. Sel esimesel
astmel tajuvad kõik loomad ühtemoodi. Siit saab välja joonistada ka teatava loomade
28 Kõikidel loomadel on taju ning see on see, mis eristab loomi taimedest. ( DA 413b1-5)
33
hierarhia, alustades loomadest, kellel on tajudest ainult too esimese astme primitiivne
taju.29  Selle tõttu on algeline taju isoleeritud inimesele omasest teadmisest ja
refleksiivsusest taju protsessis, sest muidu ei kuuluks taju kõikidele loomadele, vaid ainult
inimesele, sest nõuaks teatavat ratsionaalsust.
Esimese astme taju põhiline iseloomujoon on tema materiaalsus – kvaliteet, mida
tajutakse, on tingitud tajuorganist. Kui objekt on vastu võetud, siis saame rääkida ka
ühismeelest, mis teeb tajus esimesed eristused, kuid siin ilmneb juba üleminek esimeselt
astmelt teisele. Selles valguses saab selgeks, et ühismeeltel on oluline roll taju edendamisel
 ja kujutluse tekkimisel.
29 Aristoteles joonistab loomade hierarhia viie taju omistamise alusel, kus kõige primitiivsemad loomad on need kellel on ainult üks, kõige algelisem taju – kompimismeel, kõige arenenumad on loomad kellel on kõik viis meelt ning lisaks sellele ka mõistus. ( DA 414a29-30; 414b14-19)
34
Kujutlusvõimel on antud sekstetis keskne roll, sest kujutlusvõime mängib olulist rolli iga
seksteti astme korral, välja arvatud esimese ja kuuenda juures. Teine ja kolmas aste on
seotud otseselt kujutlusega. Neljandal, mälu astmel, on kujutlus see, mille vahendusel
ollakse ühenduses mineviku sündmustega – kujutlus on justkui märk, mis osutab mineviku
sündmusele. Viiendal, kogemuse astmel, seisneb sattumuslik taju kujutluse seostamises
tajutud objektiga.30 Seega oleks siin paslik Aristotelese vaimus öelda, et kujutlusel on mitu
tähendust, igal astmel erinev.
 Nagu Aristoteles ütleb ( MR 449b32), vajab igasugune intelligentne tegevus kujutlust, nii
ka mõtlemine. Kuidas kujutlus kaasneb mõtlemisega, ei puutu aga hetkel asjasse ning
 piirdun siin kujutluse kirjeldamisega ainult taju seisukohast. Kuigi kujutlus kaasneb ka
mõtlemisega, kuulub kujutlus siiski olemuslikult taju juurde ning kaasneb mõtlemisega
ainult sattumuslikult ( MR 450a14).
4.1. Kujutlus, kui koopia
Aristoteles alustab oma kujutluse käsitlust ( DA III, 3.) väitega, et kujutlus on see, mille
tõttu kujutlused (kujutluspildid, appearances, phantasma) meis tekivad, esile tulevad ning
esitab küsimuse, kas kujutlusvõime on iseseisev üksus või kuulub see taju ( aesthesis),
arvamuse (doxa), teadmise (episteme) või mõtlemise (nous) valda, sest need on
fakulteedid, mis kujutlust kasutavad ( DA III, 3. 428a1-4). Aristoteles näitab, et ükski neist
ei ole kujutlus. Taju puhul on põhjused järgmised: kujutlusvõime ei ole taju, sest taju on
kas taju fakulteet (ehk taju võime) või aktiivne tajumine (mis seisneb tajuorgani kontaktis
taju objektiga, see on antud seksteti esimese astme taju), kujutlused aga toimuvad mõlema
30 Nagu Gregoric ja Grgic välja toovad (2006).
35
 puudumisel, näiteks unenägemisel ( DA 428a7-7). Tajud on alati tõesed, kujutlused aga
enamasti väärad ( DA 428a11). Arvatavasti peab Aristoteles siin silmas tõde kui vastavust
mentaalse kujutluse ja aktiivse taju vahel. Siin võiks öelda, et võrreldes kujutlust mäluga,
on kujutlus alati väär, sest kujutluse erinevus mälust seisneski kujutlusele vastava objekti,
sündmuse puudumises. Sellest lähtudes saaks kehtestada kujutluse ja mälestuse vahele
teatava reegli: kui kujutlusele vastab mingisugune päriselt eksisteeriv välismaailma objekt
või sündmus, siis kujutlus osutub mälestuseks ning vastupidi, kui mälestusele objekti või
sündmust ei vasta, siis mälestus osutub kujutluseks. Seega osutuks iga tõene kujutlus
mälestuseks ning iga väär mälestus kujutluseks. Aristoteles aga leiab, et kujutlused on
enamasti väärad, mitte aga alati väärad, seega kehtib antud võrdlus kitsalt ainult kujutluse
 ja mälu võrdlusel.
Kujutlus saab tõene olla kahel viisil. Esiteks on kujutlus alati tõene tajumise hetkel, sest
see on hetk, mil kujutlus tekib, mil tehakse mentaalne koopia aktiivsest tajust. Aktiivsele
tajule vastab alati objekt, selles situatsioonis vastab seega ka kujutlusele objekt.31  Teine
võimalus on sattumuslik tõesus, näiteks võime me midagi ette kujutada, mis juhtub olema
tõene juhuslikult. Oletame, et ma kujutan ette, kuidas mu sõber istub loengus ja igavleb
ning puht juhuslikult mu sõber istubki loengus ja igavleb. Kujutluse sattumusliku tõesuse
korral ei osutu kujutlus mälestuseks, sest kuigi kujutlusele vastab reaalne objekt või
sündmus, ei vasta kujutlusele minu tajuakti antud objektist või situatsioonist. Seega peavad
mälestused olema alati minu mälestused ehk minu mineviku tajud. On tõsi, et mälestused
ei piirdu ainult tajude mäletamisega, vaid võin mäletada ka mõningaid kujutlusi, kuid sel
 juhul peab mälestusele vastama minevikus toimunud kujutlemise sündmus ehk minu
mineviku mentaalne akt. Need kujutluse omadused näitavad, et kujutlus ei ole sama asi,
mis taju.
Vaadates, mis on ja mis ei ole kujutlus, kriipsutab Aristoteles maha kõik fakulteedid,
millest väärus on välistatud, nagu teadmine ja intelligents ( DA 428a16-17). Siin Aristoteles
 peab silmas teadmist kui tõestatud teadusliku teadmist. On tõsi, et meie teadmised võivad
31 Selle kohta vaata Frede (1997: 282-283) ja DA 428b25-30, kus Aristoteles näitb, et olles kontaktis tajuga on kujutluse eksmimine väike, sattumusliku taju korral uurem ja ühismeelte korral kõige suurem.
36
 
osutuda vääraks, kuid sellisel juhul võiksime öelda, et kui meie teadmised osutuvad
vääraks, siis tegelikult meil ei olnudki tegemist teadmisega (või vähemalt ei olnud tegemist
teadmisega tema rafineerituimal kujul, milleks on teaduslik teadmine, mille tingimus on
tõestus, mis tagab teadmise tõesuse).
Kujutlus ei ole ka arvamus, sest arvamus sisaldab uskumust, kuid mõndadel loomadel,
kellel leidub kujutlusvõime, ei leidu uskumusi ( DA 428a20-22). Sellest kõigest Aristoteles
 järeldab, et kujutlusvõime ei ole ükski eelnimetatuist.
Olles näidanud, mis kujutlusvõime ei ole, asub Aristoteles näitama, mis kujutlusvõime on.
Ta kirjeldab kujutlusvõimet teatava liikumisena, mis saab alguse tajust ja on ilma selleta
võimatu. Kujutlus ilmneb ainult neil, kes on tajuvõimelised ehk siis kõigil loomadel, ning
tema sisuks on see, mida saab tajuda ja ta (kujutlus) on sellega (tajuga) sarnane ( DA
428b9-15; 429a2). Dorothea Frede juhib siinkohal tähelepanu asjaolule, et kujutlused ei
seostu ainult visuaalsega (Frede 1997:286)  32, kuigi, nagu Aristoteles ise välja toob ( DA
429a3-4), tuleneb Kreeka keelne sõna  phantasia  (kujutlus) sõnast  phaos, mis tähendab
valgust, ilma milleta ei ole nägemine võimalik. Aristoteles mainib, et see tuleneb lihtsalt
nägemismeele erilisest staatusest, sest nägemismeel on inimestel kõige rohkem
väljaarenenud. Seega võib meil olla ka kujutlus kombitavast või ükskõik millest, mis on
tajuga haaratav. Heaks näiteks on siin fantoomjäsemed, mis on teatavat sorti fantasmid,
illusioonid, kuid mis ei ole visuaalse iseloomuga, pigem taktiilse. Samuti saame kujutleda
meloodiaid või laule, mida oleme kuulnud, helisid näha on aga ilmselgelt võimatu, kuid
helidega võivad kaasneda mentaalsed pildid sattumuslikult.
Lisaks sellele mainib Aristoteles, et kuna kujutlused jäävad tajuorganisse alles ning
kujutavad (esitavad) tajusid, siis paljud loomad juhinduvad neist. Kujutlus saab neile
teatavaks mõistuse aseaineks, sest need loomad, kellel mõistus puudub, juhinduvad
kujutlustest otseselt. Inimesed aga, kellel ainsana loomadest on mõistus, juhinduvad
32 Pikemat j