TARTU ÜLIKOOL

ÕIGUSTEADUSKOND

Eraõiguse instituut

Karl-Eerik Jäetma

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EL) nr 650/20 12 NING SELLE

RAKENDAMISEL TEKKIVAD PROBLEEMID EESTI NOTARITE TÖÖ S SEOSES

EUROOPA PÄRIMISTUNNISTUSE VÄLJASTAMISE KOHUSTUSEGA

Magistritöö

Juhendaja Dr iur Karin Sein

Tallinn

2015

2

SISUKORD

SISSEJUHATUS ........................................................................................................................ 3

1. MÄÄRUSE TÄHENDUS SENISELE ÕIGUSLIKULE KORRALE ................................... 7

1.1. Praegune pärimiskorraldus .............................................................................................. 7

1.2. Määruse eesmärk ja sisu ................................................................................................ 11

2. MÄÄRUSE KOHTUALLUVUSE ARTIKLITE KOHALDAMINE .................................. 18

2.1. Määruse kohtualluvuse sätete otsese kohaldumise võimalikkus Eesti notaritele. ......... 19

2.1.1.Pärimismenetluse sarnasus hagita menetlusele ning kohtutotsuste ja notari poolt

väljastatava pärimistunnistuse erinevused ........................................................................ 22

2.2. Notarite pädevus pärimismenetlust läbi viia ning Euroopa pärimistunnistust väljastada

määruse kontekstis kohtuvälise menetlejana. ....................................................................... 33

2.3. Probleemid kohtualluvusesätete kohaldamisel .............................................................. 35

3. EUROOPA PÄRIMISTUNNISTUSE VÄLJASTAMISE KOHUSTUS ............................ 44

3.1. Euroopa pärimistunnistuse taotlemine .......................................................................... 44

3.2. Euroopa pärimistunnistuse sisu ..................................................................................... 45

3.3. Probleemid Euroopa pärimistunnistuse väljastamisel ................................................... 49

3.4. Probleemid Euroopa pärimistunnistuse tunnustamisel .................................................. 56

KOKKUVÕTE ......................................................................................................................... 62

REGULATION (EU) NO 650/2012 OF THE EUROPEAN PARLIAMENT AND OF THE COUNCIL AND THE PROBLEMS ARISING IN THE APPLICATION THEREOF AND THE OBLIGATION TO ISSUE THE EUROPEAN CERTIFICATE OF SUCCESSION IN THE WORK OF ESTONIAN NOTARIES PUBLIC - ABSTRACT ...................................... 66

KASUTATUD LÜHENDID .................................................................................................... 72

KASUTATUD MATERJALID ................................................................................................ 73

Kasutatud kirjandus .............................................................................................................. 73

Muud allikad ......................................................................................................................... 74

Kasutatud kohtupraktika ....................................................................................................... 75

Esimese astme kohus ........................................................................................................ 75

Riigikohus ......................................................................................................................... 76

Euroopa Liidu Kohus ....................................................................................................... 76

Euroopa Inimõiguste Kohus ............................................................................................. 76

Kasutatud normatiivmaterjalid ............................................................................................. 76

3

SISSEJUHATUS

Käesolev magistritöö käsitleb Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrust nr 650/2012, mis

käsitleb kohtualluvust, kohaldatavat õigust ning otsuste tunnustamist ja täitmist, ametlike

dokumentide vastuvõtmist ja täitmist pärimisasjades ning Euroopa pärimistunnistuse loomist

(edaspidi pärimismäärus või määrus)1 ning selle kohaldamisel tekkida võivad probleeme

Eestis. Nagu iga Euroopa Liidu (edaspidi EL) määrusega kaasneb liikmesriigile kohustus

kohaldada määrust enda õigussüsteemiga.2 Määruse näol on tegemist esimese liikmesriikide

ülese EL-i aktiga, millega reguleeritakse pärimisega seonduvat põhjalikult ning konkreetselt.

Määrus loob EL-i sisesed selged reeglid piiriülestes pärimisasjades ning Euroopa

pärimistunnistuse (edaspidi EPT) väljatöötamise näol annab EL-i kodanikele lihtsa ning selge

instrumendi oma õiguste tõendamiseks teistes liikmesriikides.

EL on kehtestanud kaupade, teenuste, kapitali ja inimeste vaba liikumise, millest tulenevalt on

kodanikud liidu sees vabad liikuma ja otsustama, kus nad soovivad töötada või elada.

Inimesed ja ettevõtted, mis on seotud mitme liikmesriigiga, on tekitanud vajaduse ühe laiema

ühtlustatud seadusandluse järele. Alates Amsterdami3 lepingu sõlmimisest kuni praeguseni,

on EL-is vastu võetud aktidega ühtlustatud riikidevahelist seadusandlust peaaegu igas

tsiviilõiguse valdkonnas.4 Samuti on loodud nendes valdkondades ühtne kohtuotsuste

tunnustamise ja heakskiitmise süsteem. Piiriülest pärimisõigust puudutavad küsimused on EL-

i tasandil siiamaani reguleerimata ning olnud reguleeritud riiklike rahvusvahelise eraõiguse

normidega.

Sellest tulenevalt on pärimismenetluse läbiviimise koha valik toimunud kas surnu viimase

elukoha, kodakondsuse või vara asukoha järgi. Samuti on riigiti erinev pärimismenetluse

läbiviimiseks volitatud institutsioon. Enamik pärimisasjadest lahendatakse Euroopa riikides

ilma kohtuvaidlusteta ning kokkulepete teel. Üldjuhul on Euroopa riikides pärimisasjade

läbiviijaks kohus või ametisik, kellel on volitus pärimisasjade läbiviimiseks. Eestis on selleks

notar, kuid riikides, kus notari institutsiooni ei ole, võib toiminguid pärandvaraga ja pärijate

määramist läbi viia ka näiteks advokaat. On ka riike, kus pärimisasjade puhul puudub

igasugune riigi määratud ametisikute sekkumine ning pärandaja on andnud soovitud isikule

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 650/2012, 4. juuli 2012. Euroopa Liidu Teataja. L201. 27.07.2012. 55.köide lk 107. 2 Määrused, direktiivid ja muud õigusaktid. Europa.eu. Kättesaadav arvutivõrgust: http://europa.eu/eu-law/decision-making/legal-acts/index_et.htm (02.05.2015) 3 V.Naglic, „Maastrichti ja Amsterdami leping“. 05.2014. Kättesaadav arvutivõrgus: http://www.europarl.europa.eu/aboutparliament/et/displayFtu.html?ftuId=FTU_1.1.3.html (02.05.2015) 4 Euroopa Liidu aluslepingud. Europa.eu. Kättesaadav arvutivõrgus: http://europa.eu/eu-law/treaties/index_et.htm (02.05.2015)

4

(testamenditäitjale) volitused pärimisasjadega tegelemiseks (vara jagamiseks) oma

testamendis.5

Pärimisasjade ajamisel tekivad erinevused isegi pealtnäha sarnaste õigussüsteemidega riikidel.

Näiteks notari funktsioon ning pädevus võib olla riigiti erinev ning mõningates riikides

omandab notari ametinimetuse teatud ülesandeid täites ka advokaat. Lisaks on riigiti

erinevused menetluse sisulises pooles. Kui Eestis viib notar läbi põhjaliku pärimisprotseduuri,

siis Rootsis koostab kohtu poolt määratud isik pärandaja vara üleskirjutusakti.6 Kui Eestis

annab notar peale pärimismenetluse läbiviimist välja pärimistunnistuse, siis Rootsis

märgitakse pärijad koos päritava varaga kohe vara üleskirjutusakti.

On tavapärane, et riikide õigused ja praktikad on erinevad, kuid piirüleste pärimisasjade puhul

muutuvad erinevad süsteemid pigem asjade ajamisel takistuseks ning tekitavad ebaselgust. Ei

ole võimatu olukord, kus ühe isiku pärimisasja ning vara pärijate väljaselgitamiseks peab

algatama ja läbi viima paralleelselt erinevad pärimisasjad erinevates riikides.

On selge, et vastu võetud määrus, mida tuleb hakata rakendama alates 17.08.2015. a,7 mõjutab

otseselt ka Eesti notarite tööd ning selle käsitlemine magistritöös on aktuaalne. Kuna määrus

on mahukas ning selle terviklik käsitlemine muutuks magistritöö piiride raames määruse

kirjeldamiseks, käsitleb autor Eesti notarile pärimismääruse art 64 p-st b tulenevat kohustust

väljastada alates 17.08.2015.a surnud isikute pärimisasjades EPT-d. Sellega seonduvalt

käsitleb autor notari rolli EPT väljastajana ning sellele eelnevalt pärimismenetluse läbiviijana

määruse tähenduses.

Magistritöö peamiseks eesmärgiks on uurida, kuidas mõjutab määruse rakendumine Eesti

notarite tööd seoses kohustusega väljastada EPT-d ning sellele eelnevalt viia läbi

pärimismenetlus, milliseid muudatusi on vaja viia sisse seadusandlusesse ning pakkuda

võimaluse korral tuvastatud probleemidele lahendusi. Kuna pärimismääruse ning sellest

tuleneva EPT instrumendi näol on tegemist õigusmaastikul uudsete nähtustega, on ka autori

üheks sooviks, et käesolev töö omaks tutvustavat funktsiooni. Autor on püstitanud käesoleva

töö hüpoteesiks, et pärimismääruse rakendamine ning sellest tulenev EPT väljastamise

5 Pärimine Euroopas, alaliik Küpros, „Milline ametkond on pädev?“ Kättesaadav arvutivõrgus: http://www.successions-europe.eu/et/cyprus/topics/Milline-ametkond-on-p%C3%A4dev_Kelle-poole-tuleks-p%C3%B6%C3%B6rduda (02.05.2015) 6 Pärimine Euroopas, alaliik Rootsi, „Milline ametkond on pädev?“ Kättesaadav arvutivõrgus: http://www.successions-europe.eu/en/sweden/topics/which-is-the-competent-authority-who-should-i-contact/ (02.05.2015) 7 (EL) nr 650/2012 art 84

5

kohustus toob endaga kaasa vajaduse muuta pärimisseadust ning tõstatab notarite töös uusi

lahendusi vajavaid praktilisi probleeme.

Esiteks otsib autor vastust küsimusele, kas notar lahendab pärimisasja määruse tähenduses

kohtuliku või kohtuvälise menetlejana. Selle küsimuse vastus annab aimu ka sellest, kas ja kui

suures mahus ning milliseid muudatusi on vajalik pärimisseadusesse teha, et tagada kooskõla

määrusega ning isikutele kõigi määrusest tulenevate õiguste kasutamise võimalus. Magistritöö

eesmärgi saavutamiseks on oluline võrrelda EPT-d ja Eesti pärimistunnistust, et kindlaks teha

määruse jõustumise järel Eesti notaritele pandud ülesanded. Lõpuks uurib autor EPT

väljastamise ja aktsepteerimisega seonduvaid praktilisi probleeme ning pakub neile

omapoolseid lahendusi.

Magistritöös kasutatakse dogmaatilist uurimismeetodit. Magistritöös on autor kasutanud

pärimismäärust, nii selle eestikeelset tõlget kui ka inglisekeelset versiooni. Erinevate

versioonide kasutamine lubab täpsemini välja selgitada seadusandja tegeliku tahte ning

määruse eesmärgi. Samuti on töös kasutatud asjakohast kohtupraktikat, nii Euroopa Kohtust

(edaspidi EK) kui ka Riigikohtust (edaspidi RK). Materjali valiku osas on määravaks see, et

pärimismäärus ei ole veel kehtima hakanud, mistõttu on enamik artikleid olnud tutvustavad ja

vähesel määral analüüsivad. Määruse olulisusest annavad tunnistust ka mitmed määrust

tutvustavad üritused ning neil tehtud õigusteadlaste sõnavõtud. Autor on kasutanud mitmeid

selliseid seisukohti. Eestis on Juridicas ilmunud Eve Põtteri ning Maarja Torga määrust

tutvustav kahasse kirjutatud artikkel,8 mida autor samuti on kasutanud. Autor on lisaks

võõrkeelsetele allikatele püüdnud probleemide analüüsimisel kasutada oma töös ära kõik eesti

keeles määruse kohta ilmunud materjalid ning lisaks määrust puudutavaid või selle

temaatikaga seotud Eesti normatiivakte.

Käesolevas magistritöös on liikmesriikide all mõeldud EL liikmesriike, v.a Suurbritannia,

Iirimaa ning Taani, kes ei osalenud määruse väljatöötamisel ning kelle kohta määrus ei ole

siduv. Nendel riikidel on tulenevalt Euroopa toimimise lepingu protokollidest 21 ja 22 eriline

positsioon EL-is, mille kohaselt omavad riigid vabadust vabaduse, riigikaitse ja

õigusküsimustes.9 Neil riikidel on õigus valida, kas nad soovivad osaleda Euroopa Liidu

lepingu ja Euroopa Liidu toimimise lepingu V peatükis toodud valdkondade liikmesriikide

8 E. Põtter, M. Torga. Uus Euroopa pärimismäärus ning selle koht Eesti rahvusvahelise eraõiguses ja rahvusvahelises tsiviilkohtumenetluses. Tallinn. Juridica. VII/2013. 9 Euroopa Liidu lepingu ja Euroopa Liidu toimimise lepingu konsolideeritud versioonid. Euroopa Liidu Teataja C 326, 26.1.2012.

6

vahelises koostöös või ei soovi. Seega on siinkohal tähtis määruse mõistes liikmesriikide

käsitlemisel arvestada, et need riigid ei ole määrusega seotud ning määrus ei kohaldu neile.10

Autorile teadaolevalt ei ole keegi varasemalt käsitlenud antud küsimusi ega ka määrust

magistritöö raames. Pärimismäärust kohaldatakse alates 17.08.2015 ning toob piiriülestes

pärimisasjades kaasa mitmeid muutusi, mistõttu on pärimismääruse käsitlemine magistritöö

raames autori hinnangul aktuaalne.

10 L.Friis. J.Parello-Plesner. Denmark caught between „ins“ and „outs“. European council on foreign relations. 24.10.2012. a.

7

1. MÄÄRUSE TÄHENDUS SENISELE ÕIGUSLIKULE KORRALE

1.1. Praegune pärimiskorraldus

Pärimisõiguslikes küsimustes kohalduva õiguse ning läbiviimise koha määramist reguleerivad

sise- ja välisriiklikud õigusaktid, välislepingud ning konventsioonid. See, millist õigusakti

peab parasjagu kohaldama tuleneb sellest, millise riigi kodanikud on vaidluse poolteks ning

millal pärandaja suri.11 Eesti notar lähtub enda töös eelkõige Eesti õigusaktidest ning notari

jaoks on pärimismenetlust läbi viies aluseks pärimisseadus12 ja pärimisseadusest tulenevate

notari ametitoimingute tegemise kord.13 Rahvusvahelise eraõiguse seadusest (edaspidi REÕS)

§ 24 tuleneb, et pärimisele kohaldatakse pärandaja viimasel alukohariigi õigust.14 Lisaks on

Eesti sõlminud mitme riigiga õigusabilepingud, mille kohaselt on Eesti ning teine lepingupool

kokku leppinud näiteks pärimisele kohalduvas õiguses või selles, kumb riik on pärimisasja

pädev läbi viima.15 Lisaks reguleerib rahvusvahelisel tasandil pärimisega seotud suhteid

Haagi konventsioon, mis Eesti suhtes jõustus 12.07.1998. a. Antud konventsioon reguleerib

testamendi vormile kohalduvat õigust.16

Eesti notaril on õigus tulenevalt PärS § 165 lg 1, 2 ja 3 algatada pärimisasi juhul, kui isiku

viimane elukoht oli Eestis või juhul, kui teises riigis ei ole mõjuval põhjusel pärimisasja

läbiviimine võimalik. Sellisel juhul võib notar viia läbi menetluse vaid Eestis asuva vara

suhtes. Tulenevalt REÕS § 24 kohaldatakse pärimisasjale pärandaja viimase elukohariigi

õigust. See tähendab, et olukorras, kus isik elas välismaal, kuid omas Eestis vara, ei ole Eesti

notar pädev pärimismenetlust läbi viima ning pärimistunnistust väljastama. Siiski tuleb

siinkohal arvestada ka vastava riigi rahvusvahelist eraõigust puudutavaid sätteid ning nendest

tulenevalt võimalust renvoi olukorra tekkimiseks. See tähendab, et kuigi Eesti siseriiklike

aktide kohaselt tuleks pärimisasi läbi viia teises riigis, tuleneb teise riigi seadusandlusest

kohustus viia pärimismenetlust läbi Eestis või kohaldades Eesti õigust, sest pärandvara asus

Eestis või tegemist oli Eesti kodakondsust omava kodanikuga.17

11 M.Torga. Kohalduva õiguse ja selle sisu kindlakstegemine rahvusvahelistes eraõiguslikes vaidlustes. Tallinn. Juridica 2014, nr 5 lk 406. 12 Pärimisseadus. RT I 2008, 7, 52, RT I,29.06.2014,10 13 Pärimisseadusest tulenevate notari ametitoimingute tegemise kord. RT I, 07.02.2014,13, RTL 2008,101,1435 14 Rahvusvahelise eraõiguse seadus. RT I 2002, 35, 217. 15 Avaliku dokumendi legaliseerimine. Välisministeerium. Kättesaadav arvutivõrgust: http://vm.ee/et/avaliku-dokumendi-legaliseerimine (02.05.2015) 16 Testamendi vormile kohalduva õiguse konventsioon. RT II 1998, 16, 28 17 I.Nurmela, L.Almann, V.Tuulas, M. Vainomaa. Renvoi-olemus, doktriinid ja vormid. Rahvusvaheline eraõigus. Tallinn 2005. lk 54.

8

Käärprintsiibiks nimetatakse olukorda, kus isiku kinnisvara pärimine toimub vara

asukohamaa sätete ning vallasvara pärimine viimaseks elukohaks olnud riigi sätete alusel.

Selle tulemusena võib tekkida olukord, kus ühe ja sama isiku erineva vara (kinnis- või

vallasvara) pärijad on erinevad inimesed, kes omavad pärandvarale erinevaid õiguseid.

Tegemist on lex rei sitae18 ning lex domicili19 põhimõtetega, mille kohaselt kohaldatakse ühel

juhul pärimisasjale vara asukohamaa õigust ning teisel juhul isiku elukohariigi õigust. Autor

leiab, et üheks pärimismääruse eesmärgiks ongi just selguse toomine sellistesse

olukordadesse, vähemalt EL-i siseselt. Tulenevalt REÕS § 25 on isikul õigus enda

testamendis määrata, et tema pärandile kohaldataks kodakondsuse riigi õigust. Tegemist on

privaatautonoomia põhimõttega, mis annab isikule suurema võimaluse endaga seotud

juriidilisi olukordi reguleerida. Siiski muutub selline määrang kehtetuks, kui isik on surma

hetkeks vastava riigi kodakondsuse kaotanud. See tähendab, et juhul, kui Eesti kodanik, kes

elab Soomes, on teinud Eestis testamendi määrates kohalduvaks õiguses Eesti õiguse, ning on

loobunud Eesti kodakondsusest Soome kodakondsuse kasuks, on ta sellega tühistanud ka

testamendis tehtud õiguse määrangu.

Pärimismääruse kohaselt on isikutel õigus samamoodi määrata enda pärimisasjale kohalduv

õigus.20 Kui isik sureb, on tema pärimisasja õigustatud lahendama tulenevalt määruse

üldistest kohtualluvuse sätetest tema elukohaks olnud riigi vastav institutsioon.21 Kui isik

sureb elades teises liikmesriigis, kui see, mille õiguse ta enda pärimisasjadele valis, on

võimalik sõlmida õigustatud isikutel vastav kohtualluvuskokkulepe ning viia menetlus selle

riigi kohtualluvusse, mille õigus testamendis või pärimislepingus valiti.22 Lisaks tuleneb

määruse kohalduva õiguse sätetest suurema seotuse põhimõte. Selle sätte kohaselt

kohaldatakse pärimisele selle riigi õigust, kui on ilmselgne, et isik oli tihedamalt seotud teise

riigiga, kui see, kus asus surnu viimane elukoht. Autor leiab, et selline esmakordne piiriülene

pärimisasjade reguleerimine toob selguse senisesse korraldusse. Lisaks on määruse üheks

eesmärgiks takistada paralleelsete pärimismenetluste läbiviimist, et õigusmaasikul ei tekiks

enam olukorda, kus ühe isiku pärimisaja lahendatakse tulenevalt vallas- või kinnisvara

asukoha järgi mitmes riigis.23

18 Ibid. Lex rei sitae reegel. Lk 152 (asja asukohariigi õigus) 19 Ibid. Domitsiil. Lk 85 (alaline kodukoht) 20 (EL) nr 650/2012 art 22 p 1 21 Ibid art 4 22 Ibid art 5 p 1 23 Ibid art 17 p 1

9

Praegu reguleerivad piiriüleseid pärimisasju ka õigusabilepingud. Eesti on sõlminud

õigusabilepingud Venemaa, Läti, Leedu, Poola ja Ukrainaga.24 Õigusabilepingutes sätestatut

saab kohaldata vaid juhul, kui menetlusosaline on pärit õigusabilepingu partnerriigist.

Õigusabilepingutes sisaldub käärprintsiip. Tegemist ei ole väga hea lahendusega, sest see võib

viia olukorrani, kus ühes pärimismenetluses tuleb kasutada erinevate riikide materiaalõigust.25

Tulenevalt pärimismäärusest ei kehti määruse rakendamisel Läti, Leedu ja Poolaga

õigusabilepingutes pärimisasjadele sätestatud kokkulepped ning nende asemele tulevad

pärimismääruse põhimõtted.26 Siiski jäävad kehtima pärimisasju puudutavad kokkulepped

õigusabilepingutes Venemaa ja Ukrainaga, sest tegemist ei ole EL-i liikmesriikidega.27

Testamendi vormi Haagi konventsioon, millega Eesti liitus 12.07.1998. a, reguleerib

omakorda testamendi vormile kohalduvat õigust.28 Tegemist on universaalseid reegleid

sisaldava konventsiooniga, mille kohaldamine ei sõltu sellest, millises riigis testament tehti

ning kas menetlusosalised on pärit liikmesriikidest, mis on konventsiooniga liitunud.29

Tulenevalt pärimismäärusest on kõnealune Haagi konventsioon ülimuslik ka peale

pärimismääruse 17.08.2015. a. rakendamist. Konventsioonis on loetletud põhimõtted, millal

on tehtud testament vormiliselt kehtiv30 või millal ei pea riik teises riigis tehtud testamenti

tunnistama.31 Konventsioon kohaldub ainult nendel juhtudel, kui testaator on surnud pärast

Eesti konventsiooniga liitumist. See tähendab, et juhul, kui Eesti notari menetluses on

küsimust tekitavaks või Eesti kohtus vaidlusaluseks objektiks välisriigis tehtud testament, ei

saa võtta konventsiooni aluseks, kui isik oli surnud varem kui 12.07.1998. a.

Konventsiooni kohaselt on testament vormiliselt kehtiv, kui ta vorm vastab selle tegemise

koha või testaatori korralduse tegemise aegse, või tema surma aegse kodakondsuse riigi või

testaatori korralduse tegemise aegse elukoha, või testaatori korralduse tegemise aegse või

tema surma aegse hariliku viibimiskoha, või kinnisasjade puhul nende asukohamaa õigusele.32

Tulenevalt REÕS § 29 lg 1 kohaldatakse pärimislepingule selle riigi õigust, kus oli pärandaja

elukoht lepingu sõlmimise hetkel või juhul, kui isik oli valinud REÕS § 25 kohaselt

pärimislepingus pärimisasjale kohalduva õiguse, siis tema kodakondsuse riigi õigust.

24 Avaliku dokumendi legaliseerimine. Välisministeerium. Kättesaadav arvutivõrgust: http://vm.ee/et/avaliku-dokumendi-legaliseerimine (02.05.2015) 25 M.Torga. Juridica 2014, nr 5 lk 406. 26 (EL) nr 650/2012 art 75 lg 2 27 Ibid art 75 lg 1 28 Testamendi vormile kohalduva õiguse konventsioon. Põhjendus. RT II 1998, 16, 28. 29 M.Torga. 2014, nr 5 lk 406. 30 Testamendi vormile kohalduva õiguse konventsioon. art 1. 31 (EL) nr 650/2012 art 11 32 Testamendi vormile kohalduva õiguse konventsioon. art 1.

10

Kohaldatav õigus määrab ära pärimislepingu lubatavuse, kehtivuse, sisu, siduvuse ja

pärimisõiguslikud tagajärjed.33

Eesti on liitunud ka testamendiregistri loomise konventsiooniga. Konventsioon loodi

16.03.1972. a. Baselis ning Eestis jõustus konventsioon 22.12.2001. a.34 Konventsiooni

kohaselt kohustuvad osalisriigid looma kooskõlas konventsioonis sätestatuga

testamendiregistri, mis vastutab ettenähtud testamentide registreerimise eest rahvusvahelises

registris. See omakorda hõlbustab piiriülest testamendi olemasolu kontrolli peale testaatori

surma.35 Testamendiregistrisse kantakse nii notariaalsed kui ka kodused testamendid. Eestis

on testamentide registreerimise kohaks pärimisregister, mida peab Notarite Koda.36 Antud

konventsiooni n-ö katusorganisatsiooniks on Euroopa testamentide võrgu assotsiatsioon

(ENRWA), mis seob konventsiooniga liitunud riikide testamendiregistreid.37 Konventsioon

kajastub PärS § 167 lg 11, mille kohaselt on võimalik pärimismenetlust algatama õigustatud

isikul notarilt taotleda vastava päringu tegemist pärandaja testamentide ja pärimislepingute

kohta vastavasse välisriigi registrisse.38

Välisriigis koostatud pärimistunnistuste aktsepteerimist reguleerib PärS § 165 lg 4, mille

kohaselt välisriigis koostatud pärimistunnistust tunnustatakse Eestis, kui selle koostamise

menetlus ja õiguslik tähendus on võrreldavad Eesti õiguses pärimistunnistuse kohta

sätestatuga. Tunnistust tunnustatakse samadel alustel kui välisriigi kohtulahendeid ning

pärimistunnistuse tunnustamise viib läbi Harju Maakohus.39 Lisaks tunnustamisele peab

dokument olema eelnevalt riigis, kus see väljastati apostillitud40 kui riikide vahel ei ole kokku

lepitud teisiti41. Apostilli näol on tegemist dokumendiga, millega kinnitatakse avalikule

dokumendile alla kirjutanud isiku pädevust. See tähendab, et peale välisriigis välja antud

pärimistunnise väljastamist peab menetlusosaline väljastaja riigis dokumendi apostillima või

legaliseerima. Kuna kohtu töökeel on eesti keel42, siis on menetlusosalise kohustus dokument

ka tõlkida. Siiski tulenevalt TsMS § 32 lg 3 peab kohus aktsepteerima tulenevalt Euroopa

33 REÕS § 25 34 Testamendiregistri loomise konventsioon RT II 2001,17,81. 35 Ibid 36 Pärimisregistri pidamise , pärimisregistri kannete tegemise ja pärimisregistrist teabe väljastamise kord. § 1 lg 1 ja § 3 lg 1 ja 2. RT I, 06,03,2015,37. RT I,06,12,2013,4. 37 The European Network of registers of Wills association. Kättesaadav arvutivõrgust: http://www.arert.eu/?lang=en (02.05.2015) 38 PärS § 167 lg 1 brim RT I 2008, 7, 52, RT I,29.06.2014,10 39 PärS § 165 lg 4 40 Eesti avaliku dokumendi tunnistuse ehk apostille´ga kinnitamise ja kehtetuks tunnistamise kord. RTL 2009,89,1296. (vt ka I.Nurmela, L.Almann, V.Tuulas, M. Vainomaa. Dokumendi kinnitamine tunnistusega. Rahvusvaheline eraõigus. Tallinn 2005. lk 240-241) 41 Euroopa Ühenduse liikmesriikide dokumentide legaliseerimisest loobumise konventsioon. RT II, 06.08.2013,2 42 Tsiviilkohtumenetluse seadustik § 32 lg 1, 26, RT I 2005,26,197. RT I, 19.03.2015.

11

Parlamendi ja nõukogu määrusest43 ka inglise keelset tõlget. Kuid arvestades, et Euroopas ja

väljaspool Euroopat on kasutusel vara ülekandmiseks pärandajalt õigustatud isikutele

erinevad viisid, on selline dokumentide kinnitamine, tõlkimine ning seejärel tunnustamine

kulukas nii majanduslikus kui ka ajalises mõttes.

Euroopas võib välja tuua viis erinevat kasutatavat süsteemi seoses pärijale vara ülemineku

tõestamisega. Kõige levinum on acte de notoriete, ehk selleks konkreetselt volitatud notari

või kohtu poolt kinnitatud tõend. Sellist dokumenti kasutavad Euroopa riigid, mille

õigussüsteemid põhinevad või on välja arenenud 1804. aasta Prantsusmaa põhisseadusest

(Code Napoleon44). Suuruselt järgmine süsteem, kuhu kuulub ka Eesti ning Euroopa suurriik

Saksamaa, on riigid, kus väljastatakse EPTe sarnast tunnistust, mis on põhjalikum kui

esimesena välja toodud dokument. Nn Austria-Ungari süsteemi kasutatakse kuues

liikmesriigis ning selles süsteemis on aluseks notaripoolne pärimismenetluse läbiviimine ning

seejärel selle kohtupoolne kinnitamine. Kolmes liikmesriigis kasutatakse common law

süsteemile omast testamendi tunnistamist ja tõlgendamist kohtu poolt. Kolmes liikmesriigis

kasutatakse maksuameti poolset vara üleskirjutusakti. Malta Vabariigis puudub igasugune

riigipoolne reguleeritud süsteem vara üleminekul seoses pärimisega.45

Seega on Euroopas kasutusel vara ülemineku aluseks erinevad dokumendid ning puudub

ühtne süsteem. Lisaks peab siinkohal arvestama, et Eesti ametnike poole pöördutakse ka

väljaspool Euroopat väljastatud pärimistunnistustega. EPT tulekuga on Euroopas olemas

piiriüleselt kehtiv ja tunnustatav pärimistunnistus, mis on üheselt mõistetav omades õigusliku

mõju kõikides liikmesriikides, mis on määrusega liitunud.46 Siiski jääb endine olukord

kehtima väljastpoolt Euroopat pärit pärimistunnistustega.

1.2. Määruse eesmärk ja sisu

Pärimismenetluslikud toimingud ning neile kohalduv õigus erinevad Euroopas riigiti

üksteisest palju. Määruse peamiseks eesmärgiks on luua ühildatud süsteem piiriüleste

pärimisasjade ajamisel. Seeläbi antakse inimestele õiguskindlus läbi teadmise, et piiriüleste

pärimisasjade läbiviimine Euroopa riikides toimub samal reeglistikul. Lisaks vähendatakse

bürokraatiat võimaldades pärimismenetlusega seotud dokumentidel liikuda ühest

43 Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus (EL) nr 1215/2012, kohtualluvuse ning kohtutostuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades. 12. detsember 2012. Euroopa Liidu teataja. L 351/1, lk 1-32. 44 Napoleon Bonaparte poolt 1804 aastal vastu võetud põhisseadus, mis ühendas endas vabaduse, individuaalsus, asjaõiguse ning lepinguõiguse põhimõtteid. The Oxford international encyclopedia of Legal History. Oxford, Volume 2, 2009. lk 9. 45 C.Hertel. European certificate of succession-content, issue and effects. ERA Forum Volume 15 (2014)-nr 3 46 (EL) nr 650/2012 art 69.

12

liikmesriigist teise ilma täiendavate tõenditeta. Määruses on paika pandud, kuidas peab

otsustama, millises riigis pärimismenetlus läbi viia, millise riigi õiguse järgi ning kuidas on

hiljem ühes liikmesriigis välja antud pärimisalased dokumendid kehtivad teistes

liikmesriikides. Lisaks on määruses sätted kokkulepete tunnustamise ning täidetavaks

tunnistamise kohta ning EPT kohta47.

Määruse kohaldamisalasse kuuluvad kõik tsiviilõiguslikud pärimisega seotud aspektid. See

tähendab vara (sh õiguste ja kohustuste) üleminekut pärijatele. Seda olenemata sellest, kas

tegemist oli üleminekuga seaduse alusel või testamendi alusel. Pärimismääruse art 1 lg 1, lg 2

p a ja d tuleneb, et pärimismäärust ei kohaldata maksuasjadele ega ka avalik-õiguslikele

haldusasjadele. Ka ei kohaldata määrust abikaasade varasuhtega seotud küsimustele. Määruse

kohaldamisalast jäävad välja ka usaldusfondide loomisega seotud küsimused.48

Määruse põhjendustes on tugevalt rõhutatud, et määrust kohaldatakse ainult pärimisasjadele

ning eelpool toodud õiguslike küsimuste reguleerimine on välja jäetud. Siiski peaksid

määruse kohaselt pärimisasja lahendajad jälgima surnu ja tema abikaasa varalisi suhteid ning

neid pärimismenetluse käigus arvestama. Sellest võib sõltuda pärandiosade suurus, nende

jaotumine ning pärandimaksud. Usaldusfondi loomisel tuleb määrusest tulenevalt lähtuda

kohaldatavast õigusest, olenemata sellest, kas usaldusfond luuakse seaduse või testamendi

alusel.49

Määrus ei reguleeri riikide vahelisi asjaõigusi. Kui ühes riigis on õigustatud isikule üle läinud

asjaõigus või piiratud asjaõigus, mida teises liikmesriigis ei tunta, peab riik, mille poole

pöörduti, kohaldama olemuslikult sellele kõige sarnasemat oma õiguskäibes olevat asjaõigust.

Kui sellist asjaõigust liikmesriigis ei tunta, ei saa nõuda liikmesriigilt asjaõiguse

tunnustamist.50 Autor leiab, et näitena saab siinkohal tuua isikliku kasutusõiguse seadmise.

Võib tekkida olukord, kus küll Eestis sellist piiratud asjaõigust tuntakse, kuid mõnes muus

Euroopa riigis seda ei tunta või tuntakse seda mõnel teistsugusel kujul.

Samuti ei reguleerita määrusega kinnis- ja vallasasjade registreerimisist liikmesriigis. Kui

määruse alusel on tuvastatud pärimisasja lahendav liikmesriik ning kohaldatav õigus, siis vara

ümbervormistamine toimub selle liikmesriigi, kus vara asub, seadusandluse alusel. See on

tingitud süsteemide erinevusest ning ei ole otstarbekas liikmesriikide töötavaid süsteeme

hakata ühtse korra alla ühildama, liiatigi ei ole olnud see käesoleva määruse eesmärgiks. 47 E. Põtter, M. Torga. VII/2013, lk 518-519. Vt ka (EL) nr 650/2012 põhjenduste p 9. 48 (EL) nr 650/2012. art 1 49 Ibid punkt 13. 50 Ibid punkt 15

13

Siiski saavad kohalikud asutused kontrollida pärimisdokumentide formaalset nõuetele

vastavust ning seda, kas pärijal on õigus surnud isiku asemel ennast vastavasse registrisse

kanda.51

Üldjuhul on määruse väljatöötamisel mõeldud, et vastavaid kandeid hakatakse teistes riikides

tegema EPT alusel. Kuigi EPT ise peab olema olemuslikult aktsepteeritav ning täidetav ilma

igasuguste piiranguteta ka teistes Euroopa riikides, siis on siiski liikmesriigil, kelle poole seal

asuva vara ümberkirjutamiseks pöörduti, õigus paluda isikult täiendavaid dokumente või

täiendavat teavet. See teave võib olla seotud näiteks maksude tasumisega seoses vara

üleminekuga pärijatele.52

Pärimismääruse põhjenduste p 20 tuleneb, et määrus on välja töötatud nii, et määrusest

juhindudes peab ning saab arvestada liikmesriikides läbiviidavate pärimistoimingute

erinevuseid. Määruse kohaselt on subjektiks kohus. Siiski mitmetes riikides (sh Eestis) on

pärimisasja läbiviijaks notar. Põhjenduse kohaselt peab määruses kohtu definitsiooni

tõlgendama selliselt, et see kehtiks ka notarite ning muude ametnike kohta, kes liikmesriikides

pärimisasju ajavad. Põhjenduste kohaselt peaksid kõik liikmesriikides selliseid ülesandeid

kandvad isikud alluma ka kohtualluvuste sätetele. Siiski põhjenduste kohaselt ei tohiks

kohtualluvuse sätted kohalduda notaritele, kes ei tegutse kohtu poolt saadud volituste alusel.53

Määruse kohaselt kohalduvad kohtualluvuse sätted nii kohtutele kui ka notaritele. Siiski Eesti

kontekstis on see vaieldav. Notari funktsioon ja ülesanded Eestis erinevad kohtutele pandud

ülesannetest. Ühe institutsiooni roll on õiguse mõistmine, siis teise roll õiguse järgmine. Notar

peab oma töös lähtuma seadusest ning tema diskretsioon oma ülesannete täitmisel on üldjuhul

väike. Siiski pärimisasjade ajamisel on notarite töös siiski diskretsioon suurem. Siinkohal

saab näitena tuua testamendi tõlgendamise, kus ei saa alati lähtuda vaid seadusest. Määruse

põhjenduste kohaselt on kohtualluvuse sätted notaritele kohalduvad vaid sellisel juhul kui

notarid vastavad määruses toodud kohtu määratlusele või tegutsevad kohtult saadud volituste

alusel.54

Määruse kohaselt on peamiseks kohtualluvuse55 ja kohaldatava õiguse kindlaksmääramise

ühendavaks teguriks surnu alaline elukoht surma hetkel.56 Alalise elukoha aluseks võtmise

51 Ibid punkt 18 52 Ibid punkt 18 53 N.Suri, (ettekanne) Politika Kaip Tušcia Vieta. Change in the role of notaries public? Effects of the integrational legislation on the execution of a last will and testament. Vilnius. 26.04.2013. a. 54 (EL) nr 650/2012, Põhjenduste p 21 ja p 22. 55 (EL) nr 650/2012. art 4 56 Ibid art 20.

14

eeliseks on see, et üldjuhul on isik, kus ta surma hetkel elas, kõige tihedamini selle riigi

õiguse ning õiguste ja kohustusega seotud. Alalise elukoha põhimõtet riiki ja inimest

ühendava faktorina on EL-i aktides ühe enam aluseks võetud. Alates Haagi konventsioonist

on alalise elukoha põhimõtet aluseks võetud piirüleste abielusuhete reguleerimises, vanemlike

õiguste ning ülalpidamiskohustuse määramises.57

Eesti pärimisseaduse (edaspidi PärS) kohaselt on notar õigustatud pärimisasja ajama juhul,

kui isiku viimane elukoht oli Eestis. Seega saab väita, et alalise elukoha põhimõttest Eesti

notarite jaoks midagi uut ei ole. Suurim muudatus tekib asjade ajamisel riikides, kus on seni

pärimisasja menetlemisel võetud aluseks isiku kodakondsus. Alalise elukoha

kindlaksmääramisel peab asja menetlev asutus, ehk Eestis notar, arvestama igakülgselt kõiki

surnu eluga ning tema surmaeelse ajaga seotud fakte. Arvestama peab ka isiku riigis viibimise

kestust, õiguspärasusi ning põhjusi.58

Surnu alalise elukoha määramisel võib tekkida erinevaid probleeme, sest sageli viibivad

inimesed riikides tööalastel või muudel põhjustel. Inimesed liiguvad palju ning isikud võivad

elada pikka aega teises liikmesriigis, säilitades tugevad sidemed maaga, kust nad tulid.

Määruse kohaselt võib sellisel juhul väita, et surnu elukohariik oli ikkagi see kust ta oli pärit.

Just tema päritoluriigis võis paikneda tema pere ja ühiskondliku elu keskpunkt.59

Sellise juhtumi näitena saab siinkohal tuua olukorra, kus isik kolib enne surma pensionärina

sünniriigist teise riiki vanadekodusse, eesmärgiga säästa raha vanadekodu kuludelt. Siiski

tema pere, suhtlus, vara ning huvide kese jääb riiki, kust ta pärit on. Sellisel juhul tuleks tema

pärimisasi tulenevalt pärimismääruse art 21 lg 2 kohaselt lahendada tema sünniriigis, sest ta

oli selle riigiga tihedamalt seotud. Veel keerulisem on olukord juhul, kui surnud isik reisis elu

jooksul mitmetes liikmesriikides omamata kindlat elukohta üheski. Sellisel juhul tuleks

vaadata isiku kodakondsust või vara asukohta. Tulenevalt määruse põhjenduste punktist 25

võib jõuda asja menetlev asutus järeldusele, et kohaldatav õigus või kohtualluvus ei ole mitte

elukohariigi oma, vaid riigi oma, millega isik oli tihedamini seotud.60 Autor leiab, et just

selliste olukordade lahendused võivad praktikas osutuda keerukaks. Siinkohal on võimalik

toetuda riigikohtu seisukohale, mille kohaselt on isiku huvide kese koht, kus isik tegeleb

regulaarselt oma huvide realiseerimisega ja on seetõttu kolmandate isikute poolt tuvastatav.61

57 T.Szöcs. Commentary by Tibor Szöcs. European judicial cooperation. Chapter 17. Brüssel 2013. (sec 2) 58 (EL) nr 650/2012 Põhjenduste p 23. 59 T.Szöcs. 17. Brüssel 2013. (II scope) 60 (EL) nr 650/2012 põhjenduste p 25 61 RKTKm 3-2-1-114-12. (vt ka RKTKm 3-2-1-66-10)

15

Määrusega proovitakse tagada seda, et asja menetlev riik saab seda teha oma siseriiklike

seaduste alusel. Kui aga surnu on valinud oma testamendis kohaldatavaks õiguseks mõne muu

liikmesriigi õiguse, on võimalik sõlmida kohtualluvuse kokkulepe.62 Kohtualluvuse

kokkuleppe sõlmivad puudutatud isikud. Formaalselt sõlmitakse see kirjalikus vormis. See

peab olema allkirjastatud ning dateeritud. Kohtualluvuskokkulepe võib olla sõlmitud ka

elektrooniliselt. Kui pärimisasi on algatatud liikmesriigis selle riigi omal algatusel, tuleb

pärimisasi kohtualluvuse kokkuleppe sõlmimisel lõpetada ning üle viia kokkulepitud riiklike

menetlejate juurde.63

Tulenevalt määruse art10 on ka pädevus liikmesriigi kohtul pärimisasja menetleda, mis ei

olnud isiku alaliseks elukohas. Seda siiski tingimusel, kui liikmesriigis asusid pärandvara

hulka kuuluvad esemed, kui surnu oli liikmesriigi kodanik või kui selles riigis asus surnu

viimane teadaolev alaline elukoht ning alalise elukoha muutmisest ei ole möödunud rohkem

kui viis aastat. Kui selgub, et ühelgi liikmesriigi kohtul ei ole õigus asja tervikuna lahendada,

on liikmesriigil, kus asi asus, õigus teha otsuseid vaid selle konkreetse eseme kohta.

Määrusesse sisse viidud forum necessitatis64 põhimõte kohaselt võivad liikmesriikide kohtud

erandkorras pärimisasja algatada juhul, kui selle läbiviimist kolmandas riigis ei saa mõistlikult

eeldada. 65

Tulenevalt pärimismääruse art 17 kehtib liikmesriikides ühe pärimismenetluse reegel. Lis

pendes66 põhimõte kohaselt peatab liikmesriigi kohus, kuhu pöörduti hiljem,

pärimismenetluse. See põhimõte väldib olukorda, kus erinevates riikides menetletakse ühte ja

sama pärimisasja. Selline põhimõte väldib vastandlikke otsuste tegemist liikmesriikides.

Määruse üheks eesmärgiks on, et pärimisasi viiakse läbi vaid ühes liikmesriigis. Määrusega

on ette nähtud, et pärijad ja annakusaajad, kes ei ela alaliselt riigis, kus menetlust läbi viiakse,

saavad pöörduda kõikide pärimisasjas tehtavate avalduste jaoks enda liikmesriigi kohtu või

notari poole, kes tõestab või kinnitab sellised avaldused kohalikust õigusest lähtuvalt.

Avalduste tegemise tähtajad ja esitamised menetleja riigi menetlevale organile toimivad aga

menetleja riigi õiguse alusel.67

Määrusest tulenevalt, saab isik valida oma pärimisasjale kohalduvaks õiguseks selle riigi

õiguse, mille kodanik ta on valiku tegemise ajal või surma hetkel. Määruse põhjenduste

62 (EL) nr 650/2012 art 5 63 Ibid 64 Tingitud olukorra vajadusest. 65 (EL) nr 650/2012, art 11 66 Teade algatatud menetluse kohta 67 (EL) nr 650/2012, põhjenduste p 32

16

kohaselt on tähtis, et kohalduva õiguse valik oleks etteaimatav ning eeldatav. See tähendab, et

ei tohi teha võimalikuks olukorda, kus Eestis elav eestlasest isik saab valida oma

pärimisasjale kohalduvaks õiguseks näiteks Portugali õiguse.68 Valiku kohalduva õiguse

kohta saab isik teha üldjuhul kas testamendis või pärimislepingus. Kui isik on hiljem surnud

teises liikmesriigis, mille õigust ta ei ole valinud oma pärimisasjade menetlemiseks, on tema

pärijatel tulenevalt määruse art 5 õigus soovi korral sõlmida kohtualluvuse kokkulepe ning

viia pärimismenetlus läbi riigis, mille õiguse surnud isik oli valinud. Seega saavad enda

pärimisasjale kohalduva õiguse valinud isik kui ka tema pärijad (nt perekond) olla kindlad, et

isiku surma korral saavad nad pärimisasja läbi viia soovitud riigis.69

Määruse üheks eesmärki täitvaks osaks on liikmesriikides pärimisasjades tehtud otsuste ja

avalduste vastastikune tunnustamine. Tegemist on ambitsioonika muudatusega, mille kohaselt

pärimisasjades aktsepteeritakse teistes liikmesriikides tehtud otsuseid ilma erimenetluseta (nt

apostille70). Kui riigis, kuhu otsusega pöördutakse, tekib küsimus otsuse tunnustamise osas,

on õigus huvitatud isikul pöörduda selle liikmesriigi kohtusse otsuse täidetavaks tunnistamise

menetluse läbiviimiseks.71 Kuna enamasti on selline otsuste või dokumentide tunnustamine

probleemne, on pärimismenetluse (näiteks Eesti notari poolt läbiviidava pärimismenetluses)

läbiviijal õigus iseseisvalt otsustada, kas dokument on aktsepteeritav.72

Määruse kohaselt on ametlikul dokumendil teises liikmesriigis sama tõendusjõud nagu samal

dokumendil päritoluliikmesriigis. Sellisteks tunnustavateks dokumentideks on erinevad

liikmesriigis tehtud otsused, avaldused ja tõendid. Need on tehtud tsiviilisikute poolt ning

neile on andnud kõrgema õigusjõu kui tavalistele tsiviildokumentidele need kinnitanud või

tõestanud notar või kohus.73 Sellised dokumendid võivad näiteks tõestada või sisaldada

testamendi olemasolu, selle sisu, soovi pärandit vastu võtta või sellest loobuda, inventuuri

läbiviimise nõuet ning pärijate vahelisi kokkuleppeid.74 Siinkohal peab veel arvestama, et

välisriikidest tulevad dokumendid on koostatud vastavalt nende riikide seadusandlusele.

Selline tunnustamine lihtsustab asjade ajamist ning on vaba juriidilisest bürokraatiast. Siiski

probleemina võib tekkida siinkohal olukordi, kus ühes riigis välja antud dokumenti peab

68 Ibid p 37 69 T.Szöcs. 17. Brüssel 2013. (III jurisdiction 2.) 70 Notarite koda. Avaliku dokumendi kinnitamise apostilliga. Kättesaadav arvutivõrgus: https://www.notar.ee/19886 71 (EL) nr 650/2012, art 45. 72 T.Szöcs. 17. Brüssel 2013. (III jurisdiction 4.) 73 J. Fitchen. Recogntion, acceptance and enforcement of authentic instruments of the succession regulation. Journal of Private International law. Vol 8 nr 2, lk 325. London. 74 Notaries of Europe. A European initiative for autohentic acts: a project serving citizens and business. Brüssel. 02.12.2008. a. Kättesaadav arvutivõrgus: http://www.notaries-of-europe.eu/eu-topics/authentic-instruments (02.05.2015)

17

teises riigis kohaldama vastavaks teise riigi õigusega. Kuna määruse kohaselt peab olema

dokument aktsepteeritav, siis võib tekkida olukord, kus dokumendi vastuvõtja riik peab

saadud dokumenti tõlgendama sobivaks.75

Määruse VI peatükk käsitleb käesoleva magistritöö uurimisobjektiks oleva EPT loomist.

Tegemist on dokumendiga, mis on mõeldud kasutamiseks pärijatele, annakusaajatele, kellel

on vahetu õigus pärandile, ning testamenditäitjale või pärandi hooldajale, kes peavad teises

liikmesriigis tõestama enda pärija, annakusaaja, testamenditäitja või pärandi hooldaja õigusi.

Sellise pärimistunnistuse eesmärgiks on muuta piiriülese mõjuga pärimisasja ajamine

kiiremaks, õigusselgemaks ja mugavamaks.76 EPT on konkreetne, kindlatele reeglitele

allutatud dokument, mis on olemuslikult ühetaoline olenemata sellest, millises liikmesriigis ta

on väljastatud.

EPT väljaandjaks on ametiasutus, kellel on õigus liikmesriigis pärimisasja menetleda Euroopa

pärimismääruses sisalduvate kohtualluvuse sätete järgi. Pärimismääruse art 64 kohaselt on

pärimistunnistuse väljastajateks asutused, millel on riigisisese õiguse kohaselt õigus

pärimisasju menetleda. Kuna Eestis on see pädevus notaritel, siis on ka EPT väljastajaks

Eestis notar.77 EPT väljastamine ei ole kohustuslik ning selle eelduseks on huvitatud isiku

taotlus. Taotluse sisu kirjeldav ammendav loetelu on toodud pärimismääruses. Taotluses

kohustuslikult sisalduv informatsioon on väga mahukas ning detailne. Kuna taotlus on

universaalne, peab ta sisaldama informatsiooni, mis oleks sobilik igas pärimisasjas EPT

väljastamiseks.78

Näitena saab tuua siinkohal olukorra, kus isiku pärimismenetlus on läbi viidud Rootsis. Kuna

isikule kuulus kinnisasi ka Eestis, on pärijatel mõistlik taotleda Rootsis pärimismenetlust

läbiviivalt kohtult või kohtu poolt määratud vara hooldajalt (rootsi k boutredningsman) EPT

väljastamist.79 Seejärel saab pärija tulla Eestisse ning EPT alusel pöörduda Eesti notari poole

kinnistamisavalduse tegemiseks ning pärijate omanikuna registrisse kandmiseks.

75 J. Fitchen. Recogntion, acceptance and enforcement of authentic instruments of the succession regulation. Journal of Private International law. Vol 8 nr 2, lk 342. London. 76 (EL) nr 650/2012, art 63 77 E. Põtter, M. Torga. Juridica VII/2013, lk 524. Vt ka (EL) nr 650/2012 art 64. 78 (EL) nr 650/2012, art 65 79 Pärimine Euroopas, Rootsi, „Milline ametkond on põdev?“ Kättesaadav arvutivõrgus: http://www.successions-europe.eu/en/sweden/topics/which-is-the-competent-authority-who-should-i-contact/ (02.05.2015)

18

2. MÄÄRUSE KOHTUALLUVUSE ARTIKLITE KOHALDAMINE

Idee EPT väljatöötamiseks Euroopa Komisjoni poolt pakuti välja 2009. aastal. Sellise

piiriülese pärimistunnistuse põhiliseks eesmärgiks on pärijate, annakusaajate ja muude

õigustatud isikute õiguste kaitsmise lihtsustamine teistes liikmesriikides. EPT sisaldab endas

nii eraõiguse kui rahvusvahelise õiguse sätteid liites nendest kokku ühe, kuid siiski mitte

Euroopas ennenägematu dokumendi. Pärimistunnistus on ka teistes liikmesriikides erinevate

variatsioonidega kasutusel. Seda näiteks nii Saksamaal, Prantsusmaal, Austrias ning ka

Hollandis.80

Eestis on pärimistunnistus alusdokumendiks, millele tuginedes on võimalik pärijatel,

annakusaajatel või muudel seoses pärimisasjaga õigusi omavatel isikutel oma õigusi teostada.

Pärimistunnistuse saamiseks peab õigustatud isik pöörduma Eesti notari poole

pärimismenetluse läbiviimiseks. Pärimismenetlus on notari poolt läbi viidav toiming, mille

tulemusena selgitab notar välja kõik pärijad, annakusaajad ning võimalikud sundosa saajad

ning teavitab neid pärimisasjast, nende pärimisasjaga seonduvatest õigustest ja kohustustest.

Kui notar on pärijad välja selgitanud, väljastab ta neile pärimistunnistuse.81

PärSi kohaselt on Eesti menetlusosaliste taotluse alusel kohustus lisaks pärimistunnistusele

väljastada ka annakusaaja ning sundosasaaja tunnistusi. Annakusaaja on isik, kellele on

pärandaja määranud oma pärandvara hulgast mingi konkreetse õigushüve. See hüve annab

õiguse nõuda pärijalt annakuks määratud eseme väljaandmist.82 Enda õiguste kaitseks on vaja

annakusaajal taotleda notarilt tunnistust, kus on kirjas talle annakuna määratud õigused.

Sundosa saaja tunnistuse tõestab notar sundosa saaja taotluse alusel ning selle eesmärgiks on

välja tuua sundosa saaja poolt saadav osa pärandist.83

EPT eesmärgiks ei ole asendada seniseid siseriiklike tunnistusi vaid asuda nende kõrvale

eesmärgiga tõendada pärijate õiguseid teistes liikmesriikides. EPT väljastatakse Eesti notari

poolt menetlusosalise taotluse alusel, kes soovib enda pärimisprotsessist tulenevaid õigusi

teostada teistes liikmesriikides. EPT näol on tegemist tugeva juriidilise instrumendiga, mis

peab praktikas olema tingimusteta aktsepteeritav.84

80 A.Fötschl. European review of private law, The relationship of the European Certificate of Succession to National Certificates. 2010. a. lk 126. 81 PärS §171 lg 1 82 U.Liin. Pärimisõigus. Tallinn. 2005, lk 145. 83 PärS § 172 lg 1 ja § 173 lg 1. 84 (EL) nr 650/2012, põhjenduste p 67

19

2.1. Määruse kohtualluvuse sätete otsese kohaldumise võimalikkus Eesti notaritele.

Eesti notar tegutseb pärimismenetluse läbiviijana iseseisvalt siseriiklikust õigusest tuleneva

volituse alusel. Oleks mõistlik eeldada, et pärimismenetluse läbiviijana ning selle eest

vastutajana peaks Eesti notar alluma määruse kohtualluvuse sätetele. Seda nii liikmesriikide

kodanikele õiguskindluse tagamiseks ja määruse eesmärgist tuleneva liikmesriikide

pärimisasjade ajamise korra ühtlustamiseks. Kuigi Eestis viib pärimisasju läbi notar tulenevalt

seadusest tulenevatest volitustest, ei saa määruse tähenduses väita, et Eesti notar allub

kohtualluvuse sätetele. Määruse kohaselt allub määrusest tulenevatele kohtualluvsätetele vaid

liikmesriigi kohus või pädev asutus, kes on saanud volitused pärimismenetlust läbiviivalt

kohtult.85

Eesti notar on riigi poolt ellu kutsutud avalik õiguslik institutsioon, kes lähtub oma töös nii

siseriiklikest kui rahvusvahelistest õigusaktidest. Notar peab oma ametit enda nimel vaba

elukutsena ning ta ei ole seejuures ei ettevõtja ega riigiametnik. Riik on notarile delegeerinud

õigussuhete turvalisuse tagamise ning õigusvaidluste ennetamise ülesande ning sellest

tulenevalt jaguneb notari ametitegevus ametitoimingute tegemiseks ja ametiteenuste

osutamiseks.86 Notari ametitoimingute ja ametiteenuste loetelu on toodud notariaadiseaduse

(edaspidi NotS) § 29 ja 32. Peamisteks notari ametitoiminguteks on tõestamistoimingud ning

pärimismenetluse läbiviimine.87

Tõestamisülesannet täites peab notar välja selgitama osapoolte kavatsused, soovid ja

eesmärgid ning hoiatama neid tehingu tegemisega seotud tagajärgede ja ohtude eest. Lisaks

on tema kohustuseks välja selgitada, kas osapooled on piisavalt pädevad tehingut tegema ning

kas nad on selleks õigustatud. Kui notar leiab, et kõik eeldused notariaalakti tõestamiseks on

täidetud, tõestab notar akti, mis seejärel omandab õigusliku jõu. Kuigi Eesti

tsiviilkohtumenetluse seaduse (edaspidi TsMS) § 232 lg 1 tuleneb, et ühelgi tõendil ei ole

kohtu jaoks kindlaksmääratud jõudu, siis mitmed notariaalselt tõestatud lepingud omavad

siiski ka õiguslikku tähendust kohtu jaoks. Seda olukorras, kus kohus menetleb maksekäsu

kiirmenetluse taotlust ning tehes otsuse vaid näiteks notariaalsest lepingust tulenevate

kokkulepete alusel, ilma lepingu tagamaid kindlaks tegemata.88

85 (EL) nr 650/2012, art 4. 86 Notariaadiseadus § 2 lg 2. RT I 200, 104, 684. RT I, 19. 03.2015, 15. (vt ka E.Strang. Eesti notariaat 20. Tallinn. Juridica VII/2013. Lk 526-527) 87 NotS § 29 ja 32 88 E.Andresen. State tasks of public office of notary. Juridica International, Tallinn. XVI/2009, lk 163.

20

Nii tõestamisülesandeid kui ka pärimismenetlust läbi viies täidab notar riigi poolt talle antud

ülesandeid. Kuna riigi poolt on sätestatud, et sellised toimingud (nt kinnisvara müügitehingute

tõestamine või pärimismenetluse läbiviimine) on tehtud notari poolt, on riik andnud notarile

pädevuse, mida teistel riigiteenistujatel ega esindajatel ei ole. Kuigi notar peab oma ametit

iseseisvalt ja sõltumatult, on tema täidetavad ülesanded talle riigi poolt delegeeritud.

Formaalselt kannavad notari poolt tõestatud või kinnitatud dokumendid kui ka pitser

riigivapikujutist ning tulenevalt NotS-st kuuluvad kõik notari poolt ametitoimingute käigus

tehtud dokumendid riigile.89

Seega saab siinkohal väita, et notarid on sõltumatud, kuid olemuslikult riigivõimu esindajad,

täites neile riigi poolt antud ülesandeid. Notarid peavad oma töös lähtuma seadustest ning

üldjuhul nende töös ei ole kaalutlusõigust. Autor leiab, et pärimismenetluse läbiviimise notari

pädevusse andmisel on antud ülesande iseloomust tulenevalt notarile antud suur

diskretsiooniõigus. Pärimisasjad on isiklikku laadi ning kuigi seadusest tulenevalt on kõik

reguleeritud, siis pärimismenetluse läbiviimisel on tihti vaja notaril vastu võtta põhimõttelisi

otsuseid. mis on seadusega reguleerimata. Selliseid otsuseid tuleb vastu võtta näiteks

testamendi tõlgendamisel või loobumistähtaegade määramisel.90

Kui notariaalsete testamentide või pärimislepingute tõestamisel saab notar lähtuda seadusest

ning etteantud reeglitest, siis näiteks testamendi tõlgendamisel on notari diskretsioon suur.

Siinkohal saab näitena tuua just kodused testamendid91, mida üldjuhul tehakse ilma juristi

osavõtuta, ning mis üldjuhul seetõttu ei ole vormikohased ning on raskesti mõistetavad.

Tõlgendamisel peab notar eeldama ja välja selgitama, mis oli testaatori tahe ning vajadusel

selgitama välja seda koos kasusaajate või testamendi tunnistajatega. Siinkohal on tavalised

olukorrad, kus notari otsusel on suur kaal ning keegi võib pärandist ilma jääda.92 Seega saab

autor väita, et pärimismenetlust läbi viies on notar asetatud justkui kohtuniku rolli, kelle

otsusest sõltub, kuidas ning kelle vahel jagunevad pärandist tulenevad õigused.

Tulenevalt 15.05.1996. a vastu võetud PärSis oli Eestis pärimismenetluse läbiviijaks notar,

kuigi seaduse rakendusosas olevast § 171 oleksid pidanud notarite töö pärimismenetluse

läbiviimisel üle võtma kohtud alates 01.01.2000. a ning kuni 31.12.1999. a oleksid

pärimisasju ajanud notarid. Seega oleks tekkinud Eestis olukord, kus PärsS § 117 lg 1 alusel

oleks tulnud pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks esitada kohtule kirjalik avaldus

89 Ibid, lk 164-165. 90 U.Liin. lk 183 91 PärS § 20 lg 1 92 U.Liin. lk 184

21

menetluse algatamise kohta. Kõik seaduses notari kohta käivad sätted oleksid puudutanud

kohust. Välja arvatud testamendi tõestamise sätted.93 10.11.1999. a vastu võetud PärSi

muutmise seadusega, vahetult enne pärimismenetluste läbiviimise kohustuse kohtute alluvuse

minekut, muudeti seadust nii, et pärimismenetluse läbiviijaks jäi notar. Justiitsminister Märt

Rask põhjendas muudatust, sellega, et kohtute töötajaskonna suurendamine ja väljaõpetamine

oleks riigile asjatult koormav. Lisaks on notarid saanud pärimismenetluse läbiviimisega hästi

hakkama ning riigil ei ole põhjust kahelda nende kompetentsuses.94

Seejärel jäi kõik endiseks ning PärS § 117 lg kohaselt tuli esitada pärandi vastuvõtmiseks või

sellest loobumiseks avaldus notarile ning kogu menetluse läbiviijaks oli ja jäi notar.95

Siinkohal saab väita, et seadusandjate sooviks oli, et pärimisasju lahendaksid Eestis nö

pärimiskohtud. Kuna aga pärimisasjad kohtute pädevusse ei läinud, ei ole võimalik eeldada,

kuidas oleks pärimismenetlus sellisel juhul välja näinud. Kas kohus oleks lahendanud

pärimisasja algusest lõpuni või oleksid kohtute volituste alusel tegutsenud notarid või muud

ametnikud? Euroopa riikidest saab siinkohal näitena tuua näiteks Austria, kus samuti

pärimisasju lahendab kohus, kuid kohtu esindajana tegutseb notar.96

Seega on Eestis tahetud viia pärimismenetluse läbiviimise kohustus kohtute pädevusse, kuid

sellest loobutud otstarbekuse kaalutlustel. Siiski ei saa öelda, et kõik pärimismenetlusega

seotud toimingud on notarite pädevuses. Kehtiva PärSi kohaselt rakendab kohus pärandvara

hoiumeetmeid ning olukorras, kus pärijad ei jõua kokkuleppele pärandvara jagamises, on

kohtu ülesandeks pärandvara kohtulik jagamine.97 Pärandvara ühisuse lõpetamise

nõudeõiguse määramisel ei ole vaja lisaks tugineda AÕS § 76-ele, vaid pärijad saavad

tugineda ainult PärS § 152-156-le.98

93 Pärimisseadus. RT I 1996, 38, 752. 94 IX Riigikogu stenogramm II istungjärk, Pärimisseaduse muutmise seaduse eelnõu (131 SE) esimene lugemine. 13.10.1999. a. Kättesaadav arvutivõrgust: http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm&date=939808800&pkpkaupa=1&paevakord=2000006025 (02.05.2015) 95 Pärimisseaduse muutmise seadus. RT I 1999, 88, 807. 96 Pärimine Euroopas, alaliik Austria, „Milline ametkond on põdev?“ Kättesaadav arvutivõrgus: http://www.successions-europe.eu/et/austria/topics/Milline-ametkond-on-p%C3%A4dev_Kelle-poole-tuleks-p%C3%B6%C3%B6rduda/ (02.05.2015) 97 PärS §152 lg 4. RT I 2008, 7, 52, RT I, 29.06.2014, 10. 98 P.Varul. Kaasomandi lõpetamine. Juridica VII/2013. Tallinn. lk 467. p 2.4.2.

22

2.1.1. Pärimismenetluse sarnasus hagita menetlusele ning kohtutotsuste ja notari poolt väljastatava pärimistunnistuse erinevused

Tulenevalt sellest, et enne 1999. aasta PärSi muudatusi kaaluti pärimisasjade läbiviimise

pädevuse üleandmist kohtutele, väidab autor, et pärimismenetluse näol tegemist kohtulikule

hagita menetlusele sarnaneva menetlusega.

Üheks põhiliseks sarnasuseks on, et hagita menetluses ei esitata kohtusse hagi, vaid avaldus.

TsMS § 4 tuleneb menetlusõiguste käsutamise põhimõte. Põhimõtte sisuks on see, et kohus

menetleb tsiviilasja üksnes juhul, kui seaduses sätestatud korras on esitatud hagi või muu

avaldus.99 Ka pärimismenetlus algab avalduse alusel. Avalduse ja mitte hagi esitamise tõttu

on menetlusosalisteks mitte hageja ja kostja vaid avaldaja ja asjast puudutatud isikud.100

Pärimismenetluse osalised on pärijad, annakusaajad, sundosasaajad ja mingil määral ka

pärandaja võlausaldajad. Hagita menetluste puhul on tavapärane, et neid ei lahenda mitte

kohtunik, vaid need on delegeeritud. Praktikat kinnitab ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi poolt

kohtuasjas 3-2-2-1-09 tehtud kohtumäärus, kus on välja toodud, et maksekäsu kiiremenetluste

läbiviimine on üldjuhul antud kohtunikuabide pädevusse.101 Täpselt samamoodi on

kohtunikuabide pädevusse antud registriasjad, mistõttu äriregistri ja kinnistusregistri kandeid

teevad kohtunikuabid. Õiguslike raskuste ilmnemisel on kohtunikuabidel kohustus pöörduda

asja edasiseks otsustamiseks kohtuniku poole.102

Autor on seisukohal, et hagita menetluses kehtivad põhimõtted on tuvastatavad ka

pärimismenetluses. Nii hagita menetluses kui ka hagilises menetluses kehtivad samad

põhimõtted, mis on sätestatud TsMS esimeses peatükis.103 Menetluse efektiivsuse põhimõte

tuleneb TsMS § 2, mille kohaselt tsiviilkohtumenetluse ülesandeks on tagada, et kohus

lahendaks tsiviilasja õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega.104

Menetluse efektiivsuse põhimõtet notaritele sõnaselgelt sätestatud ei ole, kuid õiguskäibe

huvides on pärimisasja efektiivne lahendamine. Autor leiab, et PärS § 171 lg 1 ning NotS § 2

lg 1 (edaspidi NotTS) tuleneb notarile lisaks kohustus lahendada pärimisasi õigesti. Kuna

NoTS-iga on pärimismenetlusega seotud kulud fikseeritud ning kergelt menetlusosaliste poolt

ettenähtavad ning notaril on neid võimatu muuta, ei tulene ei PärSist ega ka PärSist tulenevate

notari ametitoimingute tegemise korrast notarile kohustust jälgida menetluse läbiviimist

99 TsMS § 4 100 Tsiviilkohtumenetluste ülevaade. Kättesaadav arvutivõrgus:http://www.kohus.ee/et/kohtuasjade-menetlused/tsiviilkohtumenetlus (02.05.2015) 101 RKTKm 3-2-2-1-09 p 9. 102 Tsiviilkohtumenetluse seadustik § 595, lg 1-4. RT I 2005,26,197, RT I, 19.03.2015, 26 103 K.Kersta-Vaks. Hagita menetluse üldised küsimused. Juridica V/2011, lk 391. 104 TsMS § 2

23

võimalikult väikeste kuludega.105 Kokkuvõtvalt saab väita, et TsMS § 2 tulenev menetluse

ökonoomia põhimõte kohaldub ka notari jaoks tulenevalt pärimismenetluse läbiviimist

reguleerivatest aktidest.

Samuti on sätestatud notaritele minimaalne menetluse kestus. PärS § 171 lg 1 kohaselt tõestab

notar pärimistunnistuse kui pärija pärimisõigus ja ulatus on piisavalt tõendatud, kuid mitte

varem kui üks kuu. Minimaalse menetlustähtaja, ehk ühe kuu tingib notari poolt Ametlikes

Teadaannetes avaldatud teade pärimismenetluse läbiviimise kohta, milles notar kutsub üles

esitama pärimisasja kohta infot ning toimikuga tutvuma tulema.106 Sellesisuline kohustus on

autori arvamuse kohaselt võrreldav kohtule TsMS § 7 tulenevast menetluse avalikkuse

kohustusest. PärS § 119 lg 1 sätestab pärandist loobumise tähtajaks kolm kuud. Eeltoodust

tulenevalt võib asuda seisukohale, et eeldatavaks pärimismenetluse kestuseks on kuu kuni

kolm kuud. Autor on seisukohal, et menetluse efektiivsuse ja avalikkuse põhimõte kehtivad

nii pärimismenetluses kui ka hagita menetluses.

Tuues paralleele TsMS § 4 tuleneva menetlusõiguse käsutamise põhimõte ning

pärimismenetlusega, saab väita, et ka notar algatab pärimismenetluse juhul, kui selleks on

esitatud avaldus. Antud juhul pärimismenetluse algatamise avaldus.107 Tulenevalt TsMS §

476 lg 1 algatab kohus hagita menetluse, kas omal algatusel või huvitatud isiku avalduse

alusel. Tulenevalt sama paragrahvi lg 2 kohaselt algatab kohus hagita menetluse üksnes

selleks õigustatud isiku või asutuse avalduse alusel.108 Pärimismenetluse algatamise avaldust

on õigustatud esitama pärija, pärandaja võlausaldaja, annakusaaja või muu pärandvara suhtes

õiguseid omav isik.109 Tuues siinkohal paralleeli pankrotimenetluse alustamisega kohtus, on

pankrotiavalduse esitajateks samuti piiratud isikute ring, ehk võlgnik või võlausaldaja.110. Kui

hagita menetluse avaldus on menetlusse võetud, eeldatakse kohtu aktiivset osalemist

menetluses, kelle ülesandeks on kõikide asjaolude väljaselgitamine ning kõikide

menetlusosaliste õiguste tagamine.111 Täpselt samamoodi on ka notari rolliga

pärimismenetlust läbi viies.

Lisaks menetlusõigusele võib hagita menetluse algatamiseks õigustatud isikute ringi piirang

tuleneda ka materiaalõigusest. Näiteks aktsiaseltsi sundlõpetamise avalduse võib esitada

105 NotTS § 31 106 PärS §168 lg 1 107 Pärimisseadusest tulenevate notari ametitoimingute tegemise kord § 4 lg 1 108 TsMS § 476 lg 1 109 Pärs §166 lg 1 110 Pankrotisseadus. RT I 2003, 17, 95. RT I, 21.06.2014. § 9 lg 1 111 RKTKm 3-2-3-2-04 p 5.

24

juhatus, nõukogu, juhatuse liige või aktsionär.112 Omakorda lisaks materiaalõigusele

reguleerib avalduse esitamiseks õigustatud isikute ringi ka õigussuhte iseloom ja olemus.113

Näiteks, tulenevalt perekonnaseadusest saab vallavalitsus taotleda kohtult vanema

hooldusõiguse piiramist, kuid ei saa taotleda kohtult hooldusõiguse muutmist.114 Sarnaselt

hagita menetlusele on pärimismenetlust õigustatud algatama piiratud isikute ring.

Pärimismenetlust ei saa algata uudishimulik kolmas isik, kellel puuduvad pärandvaraga

seotud õigused. Isikute ring, kes on õigustatud pärimismenetlust algatama, on ammendavalt

kirja pandud pärimisseaduses.115

TsMS § 5 lg 3 sätestab hagita menetluses uurimisprintsiibi,116 mille kohaselt hagita asjas

selgitab kohus ise asjaolud ja kogub selleks vajalikud tõendid, kui seaduses ei ole ette nähtud

teisiti. Tulenevalt Riigikohtu seisukohast tuleneb TsMS § 5 lg 3 ning § 477 lg 5 ja 7 kohtule

asjaolude selgitamise ja tõendite kogumise kohustus hagita asjades. TsMS § 477 lg 5 järgi ei

ole kohus hagita menetluses seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega

nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti. Tulenevalt sama paragrahvi

lõike 7 kohaselt nõuab kohus tõendite esitamist või kogub neid omal algatusel ise.117 Seega

saab kokkuvõtvalt seoses hagita menetlusega välja tuua kolm põhilist kohtu kohustust. Esiteks

peab kohus kontrollima avalduse vastavust seadusele ning selle tõendatust ja lisaks on kohtu

kohustuseks nõuda avaldajatelt tõendite esitamist või koguda neid omal algatusel. Teiseks

tulenevalt TsMS §198 lg 3 kaasab hagita menetluse osalised kohus ise omal algatusel.

Kolmandaks tulenevalt TsMS 447 lg 5 ei ole kohus seotud menetlusosaliste esitatud taotluste

ega ka asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele kui seadusest ei tulene teisiti.118

Analüüsides TsMS § 5 lg 1, 2 ja 3 tulenevat uurimispõhimõttest, saab väita, et see on ka

pärimismenetlust iseloomustav põhimõte. Täpselt nagu hagita menetluses, kus kohus võib

tuginedes asjaoludele, jõuda hoopis teisele otsusele ning lahendusele, kui hageja soovis.119 Nii

võib juhtuda ka pärimismenetluses. Eriti selgelt tuleb selline olukord välja juhul, kui

pärimismenetluse algatajaks oli võlausaldaja, kelle sooviks on pärijate tuvastamine. Lisaks

võib selline olukord tekkida ka juhul, kui notarile esitatakse menetluse käigus kodune

testament, mille kohaselt muutuvad pärijad, pärandiosad või muud õigused.120 Seega saab

112 Äriseadustik § 366 lg 2 RT I 1995, 25, 355. RT I, 31.12.2010,19. 113 K.Kersta-Vaks. lk 392. 114 Perekonnaseadus. RT I 2009,65,395, RT I, 29.06.2014,104. § 134-136 115 PärS § 166 lg 1 116 K.Kersta-Vaks. lk 391 117 RKTKm 3-2-1-45-09 p 14. 118 K.Kersta-Vaks. lk 393 119 RKTKm 3-2-1-42-10 p 9. 120 Pärs § 26 lg 2

25

väita, et pärimismenetluse läbiviimises on esindatud ka tsiviilkohtumenetlusest tuntud

menetlusõiguste käsutamise põhimõte ning hagita menetlusele iseloomulik uurimispõhimõte.

TsMS § 7 sätestab ka õiglase menetluse põhimõtte, mille kohaselt on õigusemõistmisel

pooled ja muud isikud seaduse ja kohtu ees võrdsed. Minnes edasi TsMS § 7 tuleneva õiglase

menetluse ning poolte võrdsuse põhimõtte121 ning pärimismenetluse võrdlusega, saab väita, et

notari poolt läbiviidav pärimismenetlus vastab nendele põhimõtte tingimustele, sest

olemuslikult on notar sõltumatu ametiisik, kellele on delegeeritud õigussuhte turvalisuse

tagamise ja õigusvaidluste ennetamise ülesanded. Notar tohi ühtegi menetlusosalist teisest

subjektiivselt eelistada.122 Sellest tulenevalt saab väita, et õiglane menetlus on tagatud juba

notari, kui ametniku staatusest. Lisaks on pärimismenetlust läbi viies notaril kohustus kõiki

võimalike pärijaid, annakusaajaid ning sundosasaajaid teavitada123 ning võimaldada

menetlusosalistel tutvuda pärimismenetluse käigus kogutud dokumentidega, andes niiviisi

objektiivse võimaluse pärimismenetlusest ülevaate saamiseks kõigile eelpool toodud

menetlusosalistele.124 Kokkuvõtvalt saab väita, et põhimõtted, mis tulenevad TsMS-ist ning

kehtivad hagita menetluse puhul, tulenevad osaliselt pärimismenetlust reguleerivatest aktidest

ka notaritele.

TsMS §198 lg 3 tuleneb kohtu kohustus kaasata hagita menetluses menetlusosalised omal

algatusel. Siinkohal eeldatakse, et menetlusosalised on isikud, kellel on seaduse kohaselt

õigus hagita menetluses tehtava määruse peale edasi kaevata. Riigikohus on öelnud, et ei ole

võimalik määrata universaalset menetlusmudelit ning menetlusosaliste ringi. Iga konkreetse

menetluse puhul tuleb kohtul selgeks teha, kes on puudutatud isikud ja millised õigused tuleb

neile tagada.125 Autor leiab, et ka pärimismenetluses ei ole menetlusosalised kindlaks

määratud ning notar peab menetluse käigus välja selgitama kõik puudutatud isikud, kes

omavad õigusi seoses pärimisasjaga.126 Pärimisasjas on osalised fikseeritud küll neile antava

nimetusega, näiteks pärija, annakusaaja või sundosa saaja. Siiski nende rollide taga olevate

isikute kindlaks määramine võib olla komplitseeritud, eriti olukorras, kus pärimisasja

algatama õigustatud isikutel on õigus enda pärandist tulenevatest õigustest loobuda.127

Seejärel peab notar tuvastama, kas kellelgi on õigus nende asemele astuda või mitte. Seega

121 K.Kersta-Vaks. lk 391. 122 NotS § 2 lg 1 123 PärS § 168 lg 2 124 ibid § 170 lg 2 125 RKTKm 3-2-1-25-11, p 4,2. 126 PärS § 171 lg 1 127 ibid § 116 lg 1

26

saab järeldada, et nii menetlusosaliste kaasamine on sarnane nii hagita menetluses kui ka

pärimismenetluses.

Siiski leiab autor, et antud juhul on notarite roll keerukam, sest pärimismenetluse käigus võib

tekkida olukord, kus tuleb tuvastada isiku esimese, teise või kolmanda ringi pärijad või muud

õigustatud isikud.128 Kuna notar töötab rahvastikuregistri andmetega,129 mis ei pruugi olla

praktikas õiged, on notaril registris vea tuvastamisel või vea olemasolu kahtluse korral,

näiteks pärijaringide väljaselgitamise käigus, kohustus tekkinud viga registrist parandada.130

Seega võib tekkida notarist sõltumatult olukord, kus andmete parandamine viivitab menetluse

kulgu või selgub uute menetlusosaliste olemasolu.

Analüüsides hagita menetluse ning pärimismenetluse sarnasust, tuleks peatuda ka isikutele

ärakuulamisõiguse tagamisel. Hagita menetluses võib kohus loobuda kohtuistungi pidamisest,

kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.131 Tulenevalt TsMS 477 lg 4 ei vabasta kohtuistungi

pidamise nõude puudumine isikutele ärakuulamisõiguse andmisest. Ärakuulamisõiguse all on

mõeldud seda, et menetlusosalistel on õigus esitada väiteid, vastuväiteid ja tõendeid.132 Autor

leiab, et pärimismenetluse kontekstis leiab ärakuulamiseõigusega sarnase olukorra PärS § 170

lg 2, mille kohaselt on menetlusosalistel või muudel õigustatud isikutel õigus tutvuda kõikide

notari poolt pärimisasjas tehtud päringute ja järelpärimiste tulemustega. Lisaks on isikutel

õigus ja võimalus esitada notarile vastuväiteid pärimise kohta ja avaldada uut infot (n koduse

testamendi). See annab menetlusosalistele õiguse tutvuda pärimistoimikuga ning olla kursis

pärimisprotsessiga. Arvatavasti kõige suuremat menetlusosaliste sekkumist

pärimismenetlusse lubab PärS § 28, mille kohaselt lähtutakse testamendi tõlgendamisel

testaatori tegelikust tahtest.

Testaatori tegeliku tahte väljaselgitamine on notari jaoks suure diskretsiooniga ülesanne, mille

järgi on vajadus enamasti koduste testamentide puhul.133 Probleem võib tekkida näiteks

testaatori ebapiisavatest juriidilistest teadmistest, mille tõttu võib ta testamenti kirjutades

segamini ajada üldõigusjärglase, ehk pärija134 ning annakusaaja, ehk teatud varalise hüve

saaja, mõisted.135 Võib tekkida olukord, kus testamenti pärimisseaduse alusel sõna-sõnalt

tõlgendades võib saada vale arusaama testaatori tegelikust tahtest. Seetõttu on notaril

128 PärS § 11 ja 12 129 Pärimisseadusest tulenevate notaritoimingute tegemise kord § 10 lg 5 130 Rahvastikuregistri seadus § 56 lg 1 RT I 2000, 50, 317. RT I, 15.03.2014,42. 131 TsMS § 477 lg 2 132 RKTKm 3-2-1-45-09, p 17. 133 ibid §20 lg 3 134 ibid § 39 lg 1 135 ibid §56 lg 1

27

kohustus tulenevalt PärS § 28 ja 29 lg 1 ja 2 selgitada välja testaatori tegelik tahe ning selleks

peab ta kaasama testaatori lähedasi, kes enamasti on ka menetlusosalised, ehk pärandile õigusi

omavad isikud. Teine olukord menetlusosaliste kaasamisel on testamendi tunnistajate

ärakuulamine. Kuigi PärSist ei tulene notarile kohustust tunnistajaid ära kuulata, on tal see

võimalus, sest tunnistajad saavad selgitada testamendi kehtivuse eeldusi, näiteks kinnitada

testaatori tervislikku seisundit ning seda, et testaatorit ei mõjutatud testamendi tegemisel.136

Erinevus hagita menetluse ning pärimismenetluse vahel ilmneb aga menetlusosalise õiguses

hagi tagasi võtta. Selline õigus on menetlusosalisel juhul, kui menetlus algatati avalduse

alusel ning kohtul ei ole enda algatusel õigust menetlust algatada.137 Pärimismenetluse puhul

tõestab notar pärimismenetluse algatamise avalduse, kui algataja põhjendab, et tal oli

pärandvara suhtes õigusi.138 Seejärel on pärimisasi notari menetluses ning notar lõpetab

menetluse alles siis, kui kõik pärandile õigusi omavad isikud on välja selgitatud. Lisaks,

pärandile õigusi omavad isikud on teadlikud oma õigustest ning nad ei ole nendest loobunud.

Arvestades eeltoodut ei ole võimalik pärimismenetlust menetlusosalise poolt lõpetada või

peatada olgugi, et nad võisid ise selle algatada, sest PärS § 130 lg 1 järgi on pärandiga seotud

õigused juba üle läinud õigustatud isikutele pärandaja surmaga.

Selline õigusrahu põhimõtet tagav säte, tähendab seda, et igal isikul on olemas õigusjärglane

(füüsiliste isikute puudumisel on õiguste ja kohustuste subjektiks elukohajärgne kohalik

omavalitsus139) ning notari roll on nende isikute väljaselgitamine ja neid nende õigustest

teavitamine. Menetlusosalised võivad aga taotleda pärimisasja üleandmist teisele notarile.140

Autor leiab siiski, et pärimisasja üleandmist ei saa võrrelda hagi tagasi võtmisega, sest see

täidab teisi eesmärke. Üleandmise aluseks võib olla notari ametist lahkumine või soov jätkata

pärimisasja menetlemist teise notari juures.141 Pärimisasja menetlemise üleandmisel antakse

üle pärimistoimik ja pärimisasja kogutud muud andmed. Menetluse üleandmine, erinevalt

hagi tagasi võtmisest, menetlust ei peata.

Minnes menetluste lõpptulemite võrdluse juurde, siis hagita menetluse lõpuks väljastab kohus

tulenevalt TsMS § 478 lg 1 kohtumääruse. Erinevalt kohtuotsusest, mida ei saa pärast

teatavaks tegemist muuta142, saab kestva toimega kohtumäärust asjaolude muutumisel muuta

136 RKTKo 3-2-1-23-08, p 9. (vt ka PärS § 11 lg 1 ja 2) 137 TsMS §477 lg 6 138 PärS § 4 lg 1 139 ibid § 11 lg 2 140 ibid § 15 lg 1 141 ibid § 15 lg 2 142 TsMS § 447 lg 1

28

või tühistada.143 Hagita menetluses tehtud otsuse peale saab menetlusosaline esitada

määruskaebuse 15 päeva jooksul.144 Erinevalt kohtuotsusest menetleb määruskaebuse

esitamisel hagita menetluse korral asja uuesti maakohus.145 Lisaks võib määruskaebusega

esitada kohtule uusi asjaolusid ja tõendid, mida apellatsioonikaebusega ei saa teha. Tegemist

on põhimõtteliste vahedega kohtuotsuse ja määruse vahel, samuti hagimenetluse ja hagita

menetluse vahel.146

Kui maakohus ei rahulda määruskaebust, esitab ta selle koos menetlusdokumentidega

kohtualluvuse järgi ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks.147 Sarnaselt hagita

menetlusele on ka pärimismenetluses menetlusosalistel õigus uute andmete ilmnemisel või

notari tehtud vea ilmnemisel taotleda pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamist.148 Kui

tunnistus on kehtetuks tunnistatud, viib notar läbi uue pärimismenetluse ning väljastab uue

pärimistunnistuse.149 Siiski tähendab see seda, et asja vaatab sisuliselt läbi sama notar, ehk

kohtu kontekstis sama aste. Lähtudes lähimuspõhimõttest on see mõistlik, sest asja

menetlenud notar on olnud kursis menetluse sisuga ja lisaks on uus menetlus nii kiirem. Kui

isikul oleks võimalus minna teise notari juurde pärimisasja uuesti menetlema, olukorras, kus

pärimismenetluse käigus on tehtud teise notari poolt viga, tekitaks see notarite vahele justkui

hierarhia, mis oleks vastuolus notari olemusega.150 Ka ajalooliselt on notar Eestis olnud

sõltumatu ametiisik, kellele on olnud delegeeritud õigussuhete turvalisuse tagamine.151

Notarite üle teostab järelevalvet Justiitsministeerium, kes võib kaasata Notarite Koja.152

Sellest tuleneb, et notarid on üksteisega horisontaalses ning üksteisest sõltumatus suhtes ning

üks notar ei saa ega tohi teostada järelevalvet teise notari töö üle.

Kokkuvõtvalt saab väita, et kuigi nii pärimismenetlus kui ka hagita menetlus on sarnased, on

nad erinevad tulenevalt nende läbiviija olemusest. Autor leiab, et kui pärimismenetluse

läbiviimise ülesanne oleks antud kohtute pädevusse, täidaksid suure tõenäosusega notari rolli

kohtunikuabid, ning pärimismenetlus oleks üheks hagita menetluse liigiks. Pärimismenetluse

läbiviijateks on notarid ning seetõttu on vale väita, olenemata sarnasustest, et

pärimismenetluse näol on tegu hagita menetlusega, mida viib läbi notar. Lisaks tundub olevat

143 ibid §480 lg 1 144 ibid § 661lg 2 145 ibid § 663 lg 1 146 RKTKm 3-2-1-42-10, p 19. 147 TsMS § 663 lg 5 148 PärS §175 lg 1 149 ibid §175 lg 2 150 NotS § 2 lg 1. 151 E.Strang. lk 528. 152 NotS § 5 lg 1

29

notari poolt väljastatud pärimistunnistuses tehtud vigade parandamine vastuolus res

judicata153 põhimõttega.

Kuna alapeatüki eesmärgiks on leida vastus küsimusele, kas Eesti notar täidab

pärimismenetlust läbi viies kohtu ülesannet ja kas talle saavad seeläbi laieneda määrusest

tulenevad kohtualluvuse sätted, siis tuleks siinkohal võrrelda kohtu poolt tehtud otsuste

õigusliku olemust notari poolt väljastatud pärimistunnistusega. Põhiseaduse § 23 lg 3 sätestab,

et kedagi ei tohi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles teda vastavalt

seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks.154 Tegemist on topelt karistamise keelu

põhimõttega, mis ladina keeles kannab nimetust ne bis in idem.155Antud põhimõtet saab

sisustada selliselt, et kui kellegi teole on ühiskonna konfliktisituatsioonide lõplikuks

lahendamiseks pädeva kohtusüsteemi poolt tehtud ja kohtuotsusega kord juba õiguslik

hinnang antud, on õigusrahu huvides teo hilisem õiguslikult relevantne ümberhindamine

keelatud. Seda isegi siis kui varasem kohtu hinnang osutub valeks.156

Endine Euroopa Liidu Kohtu kohtunik Uno Lõhmus157 on enda ne bis in idem põhimõtet

kajastavas artiklis leidnud, et sellel põhimõttel kaks tähendust. Tegemist on nii EL-i õiguse

üldise põhimõttega ja ka lepingunormiga. Lepingunormina saab antud põhimõtte välja tuua

EL-i Schengeni rakenduskonventsiooni art 54.158 Isikut, kelle suhtes on üks

konventsiooniosaline langetanud lõpliku kohtuotsuse, ei või teine konventsiooniosaline sama

teo eest vastutusele võtta, tingimusel, kui isikule on juba karistus määratud või ta kannab seda

või seda otsuse langetanud konventsiooniosalise õiguse alusel enam täitmisele pöörata.159

Riigikohus on ne bis in idem põhimõtte tõlgendamisel võtnud aluseks Euroopa Inimõiguste

Kohtu (EIK) praktika. Inimõiguste ja põhivabaduste Euroopa konventsiooni (EIÕK)

protokolli nr 7 art 4 sõnastus erineb Schengeni rakenduskonventsiooni omast selle võrra, et

kasutatakse sõnu „lõplikult õigeks või süüdi mõistetud“.160

Euroopa inimõiguste kohus on asjas Sergey Zolotukhin vs Venemaa161 öelnud, et otsus on

lõplik, kui see on omandanud res judicata jõu, s.t. kui otsus on muutmatu, kui rohkem

153 Lahendatud otsus; lõplik otsus. 154 Põhiseadus RT 1992,26,349. RT I, 27.04.2011,2. § 23 lg 1 155 U.Lõhmus. Ne bis in idem põhimõte Euroopa Liidu õiguses. Juridica IX/2009/ lk 584. 156 E-J Truuväli. B.Aaviksoo. O.Kask. L.Lehis. L.Madise. Ü.Madise. K.Merusk. L.Mälksoo. R.Narits. V.Olle. P.Pruks. § 23 komm 11. Põhiseadus: kommenteeritud väljaanne, 2 täiendatud vlj, Tallinn Juura 2008. 157 Uno Lõhmus. CV. Eesti teadusportaal. Kättesaadav arvutivõrgust:

https://www.etis.ee/portaal/isikuCV.aspx?PersonVID=11753&lang=et (02.05.2015) 158 U.Lõhmus. lk 585. 159 Ibid lk 585 160 Ibid lk 590 161 ElKo 04.06.2013, 14939/03, Sergey Zolotukhin vs. Venemaa. P 107.

30

vahendeid selle vaidlustamiseks ei ole või menetlusosalised on ammendanud need vahendid

või on lasknud mööda tähtaja nende kasutamiseks. Ne bis in idem põhimõte on

traditsiooniliselt karistusõiguslikuks, ning võib kanda ka nime res judicata.162 Autor leiab, et

kuigi ne bis in idem põhimõte tuleneb põhiseadusest ja on sätestatud ka karistusõiguses163 on

see analoogia põhjal rakendatav ka tsiviilprotsessis. TsMS § 371 lg 1 p 4, mille kohaselt

kohus ei võta hagiavaldust menetlusse, kui on olemas jõustunud Eesti kohtu otsus või

menetluse lõpetamise määrus, samuti Eestis tunnustamisele kuuluv välisriigi kohtu lahend või

lahend kohtueelses menetluses, mis on tehtud vaidluses samade poolte vahel sama eseme

kohta samal alusel välistades samas asjas uuesti kohtusse pöördumise. Autor leiab, et just see

säte defineerib res judicata põhimõtte siseriiklikus tsiviilprotsessi õiguses.164

EIK on defineeritud res judicata põhimõtet nii, et ühelgi menetlusosalisel ei ole õigust

jõustunud ja siduva kohtulahendi ümbervaatamiseks ning asja uueks otsustamiseks.

Kõrgemate kohtute järelevalve peab piirduma õiguslike eksimuste ning õigusemõistmise

vigade parandamisega. Kahe erineva seisukoha olemasolu ühes asjas ei ole kohtulahendi

tühistamise aluseks ja ka teistmine ei tohi kujuneda varjatud kaebemenetluseks.165 Eesti

riigikohus on res judicata põhimõtet defineerinud, kui õiguslikult lahendatud

küsimusena.166Res judicata printsiipi käsitledes tuleb lähtuda kolmest TsMS § 371 lg 1 p 4

faktorist. Esiteks peab olema olemas jõustunud Eesti kohtu otsus või menetluse lõpetamise

määrus. Teiseks peab olema see tehtud vaidluses samade poolte vahel, st menetlusosalised

peavad olema samad. Kolmandaks peab olema tehtud otsus või määrus sama eseme kohta

samal alusel. Nende tingimuste olemasolul on välistatud samas asjas uuesti kohtusse

pöördumine.167

Notari poolt väljastatava pärimistunnistuse näol on tegemist õigusliku tähendust omava

dokumendiga, mille alusel saavad pärijad tõendada oma õigusi pärandvarale teiste isikute ja

asutuste ees. Peamiselt kasutatakse pärijate poolt pärimistunnistust kinnistusraamatu kannete

muutmisel, krediidiasutustest surnud nimel olevatelt kontodelt raha välja võtmisel, autode

ümber registreerimisel ja muudel juhtudel, kus on vaja tõendada enda staatust või õigust

päritavale varale.168 Kui pärast pärimistunnistuse, annakusaaja tunnistuse, sundosa saaja

162 U.Lõhmus. lk 584. 163 Karistusseadustik § 2 lg 4. RT I 2001, 61, 364. RT I, 23.12.2014, 16 164 TsMS § 371 lg 4 165 ElKo 04.06.2013, 28237/03, 24386/04, 46124/07 ja 33488/1, Gridan and others vs. Romania (vt ka: Elko 12.11.2013, 42916/04, Varniene vs Lithuania) 166 Riigikohtunik Indrek Koolmeistri eriarvamus haldusasjas 3-3-1-88-13. p 1.2. 167 TsMS § 371 lg 4 168 U.Liin. lk 211.

31

tunnistuse või testamenditäitja tunnistuse väljastamist ilmneb sellel ebaõigsus, tunnistab notar

selle asjast huvitatud isiku notariaalselt tõestatud avalduse alusel või omal algatusel

kehtetuks.169 Tegemist on üleüldise tühiseks tunnistamisega, mille tagajärjel viib notar läbi

uue pärimismenetluse. Lisaks on notari kohustuseks võimaluse korral parandada esialgse

pärimistunnistuse õigusmõju tõttu tekitatud vead registrites. Näiteks olukorras, kus tühistatud

pärimistunnistuse alusel on kinnistusraamatusse kantud valed inimesed.170

Maakohtu poolt tehtud kohtuotsus jõustub, kui seda ei saa enam vaidlustada muul viisil kui

teistmismenetluses.171 Maakohtu otsus jõustub eelkõige siis, kui apellatsioonikaebuse

esitamise tähtaeg on möödunud ja kui keegi ei ole selle aja jooksul apelleerinud või kui

ringkonnakohus ei võta apellatsioonikaebust menetlusse.172 Seaduse kohaselt võib puudutatud

isik esitada taotlusi arvutusvigade või ebatäpsustuste, mis ei mõjuta otsuse sisu,

parandamiseks. Sellised vead parandab kohus määrusega. Kui määrus on kohtu poolt tehtud,

toimetakse see kõigile osapooltele ning tehakse vastav märge otsusele.173 Võimalik on ka

kohtult täiendava otsuse taotlemine või siis teeb täiendava otsuse kohus ise. Täiendav otsus

tehakse juhul, kui mõni nõue või taotlus on jäänud lahendamata, on jäetud mainimata

väljamõistetud summa suurus, mõni muu üleandmisele kuuluv asi või toiming, mida kostja on

kohustatud tegema. Lisaks, kui ei ole lahendatud menetluskulude jaotumist või on täitmata

mõned muud seaduses toodud formaalsused. Täiendava otsuse tegemiseks peab kohus istungi,

välja arvatud juhtudel, kui asi lahendati algselt ilma kohtuistungit pidamata.174 Autor leiab, et

nii vigade parandamine kui ka täiendav otsus võib suurendada või vähendada vastutust, kuid

ei muuda juba varasema otsuse toonud peamiseid asjaolusid.

Kui puudutatud isiku sooviks on, et kohus vaataks asja uuesti läbi, on tal võimalik esitada

esimese astme kohtu otsuse kohta ringkonnakohtusse apellatsioonikaebus 30 või

määruskaebus 15 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest.175 Ka eelpool toodud res

judicata põhimõte kohaselt võib asja vaidlustada vaid järgmises kohtuastmes. Seevastu

pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamiseks on aega 30 aastat pärast pärandi avanemist, kuid

mitte rohkem kui kolm aastat peale pärimistunnistuse kehtetuse alustest teada saamisest.176

Lähtudes siinkohal res judicata põhimõttest nähtub, et Eesti notari poolt väljastatud

169 PärS § 174 lg 1 170 ibid § 175 lg 1 171 TsMS § 702 lg 1 172 ibid § 456 lg 1 ja 2 173 ibid § 447 lg 1-3 174 ibid § 448 lg 1 175 ibid § 632 lg 1 176 PärS §175 lg 3

32

pärimistunnistus ei allu sellele, sest seda on võimalik puudutatud isiku taotluse alusel või

notaril endal tühistada ja uue pärimismenetluse näol sisuliselt uuesti läbi vaadata. Res judicata

põhimõte kohaselt ei kuulu otsustatud asi uuesti läbivaatamisele ning on lõplik.

Notari poolt väljastatava pärimistunnistuse ning tsiviil- või halduskohtu poolt väljastatava

kohtu otsuse või määruse õigusliku mõju erinevus kajastub ka täitemenetluse seadustiku

(edaspidi TMS) kontekstis.177 Erinevalt pärimistunnistusest on jõustunud või viivitamata

täitmisele kuuluval kohtuotsusel täitedokumendi jõud. Ammendav ülevaade

täitedokumentidest on kirjas TMS § 2 lg 1, millest tuleneb, et ainult kohtu otsus või määrus

võib olla aluseks kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks. Näitena saab siinkohal tuua

olukorra, kus annakusaajale on notari poolt väljastatud annakusaaja tunnistus, mille kohaselt

on annakusaajale määratud teatud summa raha.178

Annakusaamise õigus tähendab seda, et annakusaajal on õigus annakutäitjalt nõuda annakuks

määratud eseme või õiguse üleandmist.179 See tähendab, et pärija ja annakusaaja vahel tekib

ühepoolselt kohustav võlasuhe, mis allub VÕS üldosa kohustuse täitmise ja rikkumise

regulatsioonile. Sellest tulenevalt on annakusaajal õigus kasutada VÕS üldosas ettenähtud

õiguskaitsevahendeid.180 Juhul kui annakutäitja, kelleks üldjuhul on pärija, keeldub alusetult

annakut (näiteks rahasummat) annakusaajale üle andmast, ei saa annakusaaja pöörduda

annakusaaja tunnistusega otse kohtutäituri poole täitemenetluse algatamiseks, sest tegemist ei

ole TMS-is loetletud täitedokumendiga. Seega peab annakusaaja pöörduma maakohtu poole

vastavasisulise hagiga181 annakutäitja vastu annaku täitmiseks, misjärel võib kohus mõista

välja annakutäitjalt vastava summa annakusaaja kasuks. Alles seejärel saab annakusaaja

pöörduda kohtuotsusega kohtutäituri juurde täitemenetluse algatamiseks.182 Seega on

pärimistunnistuse näol tegemist dokumendiga, millel ei ole õigustloovat tähendust ning see ei

muuda tegelikku õiguslikku olukorda. Sellega tõendatakse vaid üldist õigusjärglust.183

Kokkuvõtvalt võib asuda seisukohale, et hagita menetluses ja pärimismenetluses kehtivad

sarnased põhimõtted, ei ole pärimismenetluse näol tegu ühe hagita menetluse liigiga. Seda

seetõttu, et pärimismenetlust viib läbi notar, kes ei ole kohtusüsteemi osa, vaid allub otseselt

Justiitsministeeriumile. Kohus on üks kolmest võimust, notar allub täitevvõimule, olles siiski

177 Täitemenetluse seadus RT I 2005, 27,198. RT I, 05.03.2015,5 178 PärS § 172 lg 1 ja lg 2 179 ibid § 56 lg 1 180 T.Mikk. Tallinn. Sisekaitseakadeemia 2012. lk 59. 181 Vt ka HMKo 02.09.2013. 2-12-42551 182 TMS § 2 lg 1 183 T.Mikk. lk 113.

33

sõltumatu täitevvõimust. Notari tegevuse piirid paneb paika täitevvõim, kohtute tegevus on

reguleeritud konstitutsiooniliste seadustega.184 Erinevused seisnevadki eelkõige

pärimistunnistuse ja kohtuotsuste erinevas õiguslikus jõus ning edasikaebamise võimaluses ja

vigade parandamise korras. Samuti on oluline erinevus selles, et pärimistunnistusel puudub

kohtuotsusega võrreldav res judicata põhimõte. Autor leidis, et notari poolt väljastataval

pärimistunnistusel ei ole ega saa olla res judicata õigusliku jõudu, sest uute asjaolude

ilmnemisel viib notar läbi uue pärimismenetluse, ehk arutab asja uuesti sisuliselt läbi.

Kolmandaks analüüsis autor pärimistunnistust kui täitedokumenti. Täitemenetluse seadustikus

on ammendav loetelu kehtivatest täitedokumentidest. Olgugi, et pärimistunnistust ei ole

toodud loetelus, ei tekita pärimistunnistus kellelegi uusi õigusi. Tegemist on dokumendiga,

mis konstateerib juba olemasolevat ning tekkinud õiguslikku olukorda, kuid ei loo uusi õigusi.

2.2. Notarite pädevus pärimismenetlust läbi viia ning Euroopa pärimistunnistust väljastada määruse kontekstis kohtuvälise menetlejana.

Pärimismäärusest185 ning eelpool analüüsitust tuleneb Eesti jaoks vastuoluline olukord, kus

määruse põhjenduste, määruse art 3 lg 2 ning muude kohtualluvust käsitlevate sätete kohaselt

ei kohaldu Eesti notaritele kohtualluvuse sätted. Siiski tulenevalt määruse art 64 lg b kohaselt

on Eesti notaril õigus väljastada EPT-d.186 Lisanüansina tekib siinkohal probleem

kohtualluvuse valikul. Juhul, kui surnu on valinud oma testamendis kohaldatavaks õiguseks

Eesti õiguse, kuid surres oli tema elukohaks näiteks Soome Vabariik, on määruse 5. art alusel

võimalik pärijatel sõlmida kohtualluvuse kokkulepe selle osas, millises riigis

pärimismenetlust läbi viiakse. Kuna aga Eesti notaritele kohtualluvuse sätted ei kohaldu, võib

tekkida kohtualluvuse kokkulepet sõlmides olukord, kus osapooled lepivad kokku

pärimismenetluse Eesti notari poolses läbiviimises, kuigi määruse tähenduses Eesti notar ei

allu kohtu mõistele ning peaks menetlust läbi viima kohtuvälise menetlejana.187

Siiski ei tohiks see olla probleemiks, sest määrus on kohalduv kõikidele liikmesriikidele ning

sellise kohtualluvuse kokkuleppe sõlmimise võimalus peab olema õigustatud isikutele

tagatud. Tulenevalt määruse põhjenduste p 21, peab määrus võimaldama kõigil notaritel,

kellel on pädevus menetleda liikmesriikides pärimisasju, seda pädevust rakendada, sõltumata

184 Kohtukorralduse seadus on 1 seadus, mis nõuab parlamendi koosseisu häälteenamust, nagu sätestatud PS § 116 lg 1 185 (EL) nr 650/2012, Põhjenduste p 20. 186 E.Põtter. Regulation (EU) 650/2012 on jurisdiction, applicable law, recognition and enforcement of decisions and acceptance and enforcement of authentic instrument in matters of succession and on the creation of a European Certificate of Succession. Ettekanne. Civil law and justice forum. Lk 160. Kättesaadav arvutivõrgust: http://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/2015/510003/IPOL_STU%282015%29510003_EN.pdf (02.05.2015) 187 Ibid. lk 161

34

sellest, kas määruses sätestatud kohtualluvuse eeskirjad on neile siduvad või mitte.188 Seda

toetab ka pärimismääruse art 8, mille kohaselt peatatakse menetlus riigis, mis oli omal

algatusel tulenevalt üldistest kohtualluvuse sätetest algatanud isiku pärimismenetluse, kuid

menetlusosalised on sõlminud kokkuleppe lahendada pärimisasi liikmesriigis, mille õiguse oli

surnu määruse art 2 kohaselt valinud. Tulenevalt määruse art 15 on kohtul õigus asja

arutamisest keelduda, kui see ei ole määruse kohaselt tema pädevuses.189 Seega peab olema

võimalik pärimisasi Eesti notari alluvusse üle tuua, kuigi notar ei allu otseselt kohtualluvuse

sätetele.

Määruse põhjendustest tuleneb, et kuna on riike, kus pärimisasju menetlevad kohtuvälised

asutused, kellele ei ole kohtualluvuseeskirjad siduvad, võib tekkida olukord, kus eri

liikmesriikides algatatakse ühe ja sama isiku pärimismenetlused. Sellisel juhul peaksid

asjaosalised paralleelsetest menetlustest teada saades kokku leppima, kuidas ning kus riigis

asja edasi menetleda. Kui nad ei suuda kokkuleppele jõuda, peaksid pärimisasja menetlema ja

selles otsuse tegema kohtud, kes on selleks määruse kohaselt pädevad.190

Tulenevalt määruse art 64 p b on õigus EPT väljastada asutusel, millel on siseriikliku õiguse

kohaselt pädevus pärimisasju menetleda.191 Siiski määruse art 64 üldosast tuleneb, et

tunnistust antakse välja liikmesriigis, mille kohtud on pädevad art 4, 7, 10 või 11 kohaselt. Art

4 on üldine kohtualluvuse määrang alalise elukoha järgi ning art 7 alusel on kohtul pädevus

pärimisasja arutamiseks õiguse valiku korral. Art 10 käsitleb kohtualluvust muudel juhtudel,

ehk olukorras, kus alalise elukoha kohtul ei ole pädevust ning pädevus asja lahendada on riigi

kohtul, kus asuvad pärandvara hulka kuuluvad esemed, ning art 11, mis käsitleb forum

neccessitatis põhimõtet, ehk pärimisasja erandkorras lahendamist pädevuse puudumise

tõttu.192

Määrusest ei tulene, et EPT väljastamise kohustus liikmesriigi menetleja jaoks aeguks. See

tähendab, et puudutatud isikud võivad Eestis pöörduda notari poole ning taotleda tunnistuse

väljastamist ka aastaid hiljem. Sama olukord on ka teistes liikmesriikides. Kui aga Eesti notar

on määruse tähenduses kohtuväline menetleja, võib tekkida hiljem probleemne olukord, sest

notarile ei ole laienenud kohtuvälise menetlejana määruse sätted, mis hindavad notari sobivust

asja menetlema. Peale EPT-e väljastamist võib teises liikmesriigis, kus EPT-d soovitakse

kasutada, tekkida küsimus, kas Eesti notar oli õigustatud pärimismenetlust läbi viima ning 188 (EL) nr 650/2012, Põhjenduste p 21 189 Ibid art 15 190 Ibid. põhjenduste p 36 191 Ibid art 64 punkt b 192 E.Põtter. Ettekanne. Civil law and justice forum. lk 162

35

seejärel EPT-d väljastama. Seega oleks siinkohal vajalik, et Eesti notari sobivust pärimisasja

lahendama hinnatakse samade määruse sätete alusel nagu seda tehakse kohtualluvsätetele

alluvate asutuste hindamisel. See tagaks õiguskindluse nii notarile kui ka puudutatud

isikutele.193 Siinkohal tahab autor välja tuua huvitava tähelepaneku - tulenevalt art 64 sisust

kontrollib liikmesriigis pärimisasjade menetleja enda pädevust EPT väljastamisel ainult

kohtualluvust käsitlevate art 4,7,10 ja 11 põhjal.

Kuna tulenevalt art 64 on notar seotud art 7, siis saab Eesti notar pärimisasja menetleda ainult

nii kaua kui pärimismenetlusega seotud isikud, kes ei osalenud kohtualluvuskokkuleppe

sõlmimisel, ei soovi pärimismenetluse toimumist Eesti notari juures vaidlustada. Kui aga

menetlusosalised, kes kokkuleppe sõlmimisel ei osalenud, vaidlustavad kohtupädevuse,

keeldub kohus asja arutamisest.194 Pärimismääruse kohaselt on igal õigustatud

menetlusosalisel, kes ei olnud osaline kohtualluvuskokkuleppe sõlmimisel, õigus ilmuda

kohtusse ning vaidlustada või mitte vaidlustada menetlust läbiviiva kohtu pädevus. Siinkohal

on õigustatud küsimus, kas pärimismääruse art 64, art 7 ja art 9 saab tõlgendada vastavalt, et

menetlusosalisel on õigus pöörduda kohtualluvusküsimustes Eesti notari poole või on

siinkohal mõeldud siiski kohtuid määruse tähenduses.195

Kuna määruse art 64 koos art 7 ja art 9 võib tõlgendada erinevalt seoses kohtuväliste

menetlejatega ning määruse art 9 ühtne kohaldamine ei ole tagatud, saaks Eesti seadusandja

siseriiklikus õiguses ette näha teatud viited, millega muudetakse notar seotuks teatud määruse

kohtualluvuse sätetega. Sellisel juhul saaksid kasu nii menetlusosalised kui ka Eesti kohtud,

kelle töökoormus ei suureneks ning piiriülese iseloomuga pärimisasja läbiviimine oleks

vähem bürokraatlik, aeganõudvam ning odavam ja efektiivsem.196

2.3. Probleemid kohtualluvusesätete kohaldamisel

Käesolevas peatükis analüüsib autor muudatusi, mida tuleb määruse kohaldamiseks Eesti

seadusandluses muuta, et isikud, kes sooviksid Eesti notarilt pärimismenetluse läbiviimist

ning taotleda EPT, saaksid seda teha määrusest lähtuvalt. Autor leiab, et peamised

muudatused tuleb sisse viia seoses määruse II peatüki kohtualluvuse sätete kohaldamisega

Eesti notaritele ning EPT väljastamisega. Neist kahest suuremad muudatused tuleb teha just

seoses kohtualluvuse sätete kohaldamisega notarile, sest tulenevalt eelpool analüüsitust

selgus, et Eesti notar ei allu kohtu mõistele ning seeläbi määruse kohtualluvuse sätted ei saa

193 ibid lk 162 194 (EL) nr 650/2012, art 9 195 E.Põtter. Ettekanne. lk 162 196 Ibid. lk 163

36

talle otse kohalduda. On selge, et määrus kohaldub tervikuna kõikidele liikmesriikidele ning

Eesti ei saa tekitada õiguslikku olukorda, kus kohtualluvuskokkuleppe sõlmimine ning

pärimismenetluse Eestis lahendamine on välistatud, sest pärimismenetluse läbiviijaks notar,

kes ei allu määruse kohtualluvuse sätetele.

Seda veel eriti olukorras, kus EL ei tohi dikteerida Eestile, millised peavad olema tema

poliitilised ning põhiseaduslikud struktuurid. Lisaks peab EL austama Eesti riigi

põhifunktsioone ja rahvuslikku identiteeti.197 See tähendab, et olukord, kus pärimisasju viivad

läbi notarid, kes ei allu määruse tähenduses kohtu mõistele, ei tohi saada takistuseks määruse

kohaldamisel ning määruse eesmärkide täitmisel. EL ei saa ette näha pärimismenetluse

läbiviimise pädevuse üleandmist Eesti kohtutele. Autor leiab, et igal EL-i liikmesriigi

kodanikul peab olema võimalus pöörduda vastavalt määruse sätetele Eestisse

pärimismenetluse läbiviimiseks, et seejärel nõuda notarilt EPT väljastamist.

Tulles määruse kui akti liigi juurde, on määrus olemuslikult siduv kõikidele subjektidele.

Tegemist on abstraktse normimeetmega, mis ei oma adressaati ning määrus ei vaja üldjuhul

eraldi siseriiklikku õigusesse ülevõtmist. Seda näiteks erinevalt direktiivist, mis rakendub

siseriikliku õiguse kaudu. Määruse sätted omavad vahetut õigusmõju olukorras, kus isikud

saavad neist tuletada õigusi ja kohustusi nii, et riik ei peaks looma täiendavaid

rakendusmeetmeid.198 Siiski, kui määrus läheb vastuollu siseriikliku õigusega, ei tohi

siseriiklik õiguslik olukord olla takistuseks määruse vahetule kohaldamisele, mis tähendab, et

määruse rakendamiseks võib siseriikliku seadusandlusesse muudatuste sisseviimine olla

vältimatu.199 Siinkohal peab lähtuma kooskõlalise tõlgendamise põhimõttest ning siseriikliku

õiguse muutmisel jälgima, et muudatused täidaks määruse eesmärki.200 See, kas muudatused

viiakse sisse kohe või peale seda, kui keegi oma määrusest tulenevate õiguste kaitseks

kohtusse läheb ning võidab, sõltub sellest, kui hästi riik määruse olemust ning selle eesmärke

eelnevalt tõlgendada oskab.

Kuigi notaritele ei kohaldu otseselt määruse II peatüki kohtualluvust puudutavad sätted,

jäävad kohalduma määruse III peatüki kohalduva õiguse sätted. See tähendab, et notar

menetleb pärimisasja küll kohtuvälise menetlejana ning ta peab lähtuma III peatüki kohalduva

õiguse sätetest. Lisaks ei puuduta otseselt Eesti notarit IV peatüki otsuste tunnustamise,

täidetavuse ja täitmise sätted ning art 61, mis käsitleb kohtulike kokkulepete täidetavust, sest 197 Euroopa Liidu lepingu ja Euroopa Liidu toimimise lepingu konsolideeritud versioonid. Euroopa Liidu Teataja C 326, 26.1.2012. art 5 (endine EÜ asutamislepingu art 5). 198 EK 11.01.2001, C-403/98 Monte Arcosu (2001). 199 EK 10.10.1973, C- 34/73 Fratelli Variola S.p.A. v. Amministrazione Italiana delle Firenze (1973) ECR 981. 200 EK 13.11.1990, C-106/89 Marleasing SA v La Comercial Internacional de Alimentacion SA.

37

notari poolt väljastatud dokumendid on liikmesriikides aktsepteeritavad määruse V peatüki,

ehk ametlike dokumentide tunnustamise sätete alusel.201 Kõik see tähendab, et määruse

kohaldamise peamiseks probleemiks on leida lahendus, kuidas notar allutada määruse II

peatüki sätete alusel pärimismenetlust läbi viima, sest vastaselt juhul ei ole võimalik sõlmida

Eesti oludes määrusest tulenevat kohtualluvuse kokkulepet, mis oleks ka EPT väljastamisel

aluseks.202

Autor leiab, et siinkohal oleks mõistlik teha vastavad viited siseriiklikusse õigusesse, millega

saab anda notaritele volituse tegutseda määruse II peatüki sätete alusel selliselt, et neil oleks

võimalik pärimisasja määruse kohaselt menetleda, et seejärel väljastada EPT. Siiski peavad

need viited olema tehtud nii, et notaritele ei antaks kohtuliku võimu ülesandeid. See tähendab,

et volitavate viidete tegemisel seadusandlusesse ei tohi tekitada olukorda, kus notaritele

antakse kohtu definitsioon. Siinkohal peab aga arvestama, et pärimismenetluse läbiviimine on

olemuslikult suurema diskretsiooniga ülesanne kui teised tavapärased notarile antud

ülesanded ning just seetõttu peab seadusandja volitavate viidete tegemisel olema ettevaatlik,

et ei tekiks olukorda, kus notaritele antakse liiga suur võim või samastatakse neid kohtuga.

Autor leiab, et seadusandjal on valik, kuidas notareid kirjeldatud kohtu pädevust

reguleerivatele sätetele allutada. Kas teha PärSi viited vastavatele määruse artiklitele või siis

kirjeldada artiklite sisu PärSis. Seadusandja jaoks võib siinkohal olla probleemiks olukord,

kus notarile delegeeritakse kohtuvõimu ülesandeid, ning seetõttu oleks mõistlik kirjutada

määruse artiklites toodud pädevust reguleerivad sätted PärSi. Kuna määrus omab otsest mõju

kõikidele liikmesriikidele, ei oleks see võimalik, minnes vastuollu ka EK seisukohaga, mille

kohaselt EL-i õigusaktid on otsekohalduvad ning nende siseriiklikusse õigusesse ümber

kirjutamisel riskitakse direktiivi või määruse ebaõige kohaldamisega.203 Seega tuleb

siseriiklikusse seadusandlusesse teha vastavad viited määruse II peatüki sätetele.

Kui pärandaja viimane elukoht oli välisriigis, saab viia pärimismenetluse läbi üksnes Eestis

asuva vara suhtes tingimusel, et välisriigis ei ole võimalik pärimismenetlust läbi viia või

välisriigis läbiviidav menetlus ei hõlma Eestis asuvat vara või Eestis ei tunnustata välisriigis

koostatud pärimistunnistust.204 Ka määruse kohaselt on liikmesriigis õigus pärimismenetlust

201 T.Szöcs. Applicable law in succession matters. Bucharest. 20.09.2013. a. 202 Komisjoni rakendusmäärus (EL) nr 1329/2014, millega kehtestatakse (EL) nr 650/2012 nimetatud vormid. Euroopa Liidu Teataja. L359/30. 16.12.2014. Kättesaadav arvutivõrgust: http://eur-lex.europa.eu/legal-content/DE/TXT/?uri=uriserv%3AOJ.L_.2014.359.01.0030.01.ENG (02.05.2015) 203 EK 05.02.1963, C-26-62, NV Algemene Transport- en Expeditie Onderneming van Gend & Loos v Netherlands Inland Revenue Administration. 204 PärS § 165 lg 2

38

läbi viia, kui see oli pärandaja viimaseks elukohariigiks. Erinevalt PärSis sätestatust on aga

määruse kohaselt võimalik osapooltel sõlmida kohtualluvuse kokkulepe. Seda juhul, kui

pärandaja oli oma pärandile valinud kohaldatavaks õiguseks vastava liikmesriigi õiguse.205

Arvestades eelpooltoodud määruse olemust, on määruse ülesandeks anda inimestele õigusi.

Need õigused peavad olema aga riiklikult kaitstud. Antud juhul on liikmesriigi kodanikul, kes

soovib Eesti notarilt pärimismenetluse läbiviimist ning EPT väljastamist, õigus pöörduda

kohtu poole, kui tema määrusest tulenevat õigust sõlmida kohtualluvuskokkulepet Eestis ei

aktsepteerita.206

Seega leiab autor, et Eesti notari jaoks on kõige tähtsam pärimismenetluse läbiviimise

võimalikkus samadel määrusest tulenevatel alustel nagu teistes liikmesriikides. Antud juhul

on määruse kohaselt isiku pärimisasja lahendama pädevad isiku viimase elukohariigi kohtud.

Tegemist on üldise pädevusega, mis kattub ka Eesti PärS § 165 lg 2-ega, mille kohaselt on

notar pädev pärimismenetlust läbi viima, kui isiku viimane elukoht asus Eestis. Probleemid

tekivad olukorras, kus välisriigis elanud Eesti kodakondsust omanud isik on valinud enda

pärimisasjadele kohalduvaks õiguseks Eesti õiguse. Seejärel on lähedased sõlminud välisriigis

määruse kohase kohtualluvuse kokkulepe menetluse Eestis läbiviimiseks. Eesti notari jaoks,

kes peab lähtuma siseriiklikust õigusest ning kellele määruse II peatüki sätted otse ei

kohalduks, ei saaks sellise kokkuleppe alusel pärimismenetlust alustada.

PärSist tulenevalt on peale üldise pädevuse notaril õigus olukorras, kus pärandaja viimane

elukoht oli välisriigis, viia pärimismenetlust läbi üksnes tingimusel, kui välisriigis hõlmav

menetlus ei hõlma Eestis asuvat vara või kui Eestis ei tunnustata välisriigis koostatud

pärimistunnistust.207 Seega, et Eesti notar saaks sellise kokkuleppe alusel tegutseda, peab

seaduslooja tegema viite pärimismäärusele eeldatavalt PärSi. See tähendab, et kui osapooled

on välisriigis sõlminud kohtualluvuskokkuleppe ning pöörduvad sellega Eestisse, tuleneb

Eesti notarile PärSist kohustus ning võimalus kokkuleppe alusel pärimismenetlus läbi viia.

Autor leiab PärSi tuleb teha viited määruse II peatüki kohtualluvuse art-idele. Määruse

ühetaoliseks kohaldamiseks peab notar lähtuma nii määrusest tulenevast üldise kohtualluvuse

art 4 kui ka kohtualluvuskokkuleppe sõlmimist ja aktsepteerimist lubavast art 5-est Kuigi

määruses on kasutatud sõna kohus, tuleb siinkohal sellesse suhtuda reservatsiooniga ning

eelduslikult arvestada sõlmitud kohtualluvuskokkuleppe individuaalsusega. See tähendab, et

205 (EL) nr 650/2012, art 5 lg 1 206 EK 17.09.2002, C-253/00, Munoz and Superior Fruiticola. 207 PärS §165 lg 3

39

asjaomased isikud, kes on kokkuleppe poolteks, on teadlikud, et Eestis lahendab pärimisasju

notar. Selles tulenevalt on tegemist kokkuleppega, millega antakse pädevus üle Eesti notarile.

Määruse art 7 tuleneb veel kaks olukorda, kus kohtul tekib ning Eesti notaril peaks tekkima

pädevus pärimisasja läbi viia. Tulenevalt art 7 punkt a-st on kohtul pädevus asja menetleda

juhul kui kohus, kuhu eelnevalt pöörduti, on asja arutamisest keeldunud vastavalt määruse art

6. Määruse art 6 kohaselt võib kohus, juhul kui surnu oli valinud oma pärimisasjale mõne

teise liikmesriigi õiguse, keelduda pärimisasja menetlemisest üldise kohtualluvuse sätete ning

ka art 10 tulenevate muude kohtualluvuse sätete alusel. Seda aga ainult juhul, kui kohus leiab,

menetlusosaliste taotluse alusel, et arvestades pärimisasja asjaolusid, näiteks poolte alalist

elukohta või vara asukohta, et pärimisasja on sobivamad lahendama selle liikmesriigi kohtud,

mille õigus valiti või mille kohta sõlmiti kohtualluvuskokkulepe.208

Siit tuleneb omamoodi vastupidine olukord kohtualluvuskokkuleppele. Eriti juhul, kui

osapooled ei ole veel kohtualluvuskokkulepet sõlminud, kuid menetlusosalise taotluse alusel

näiteks üldist menetluspädevust omanud riigi menetlev asutus asja arutamisest keeldunud. See

tähendab, et kogu määruse art 6 ja art 7 p a toodud süsteemile tuleb viidata ka PärSis. Seda

just seetõttu, et alati ei ole küsimus notari jaoks kohtualluvuse saavutamises ning menetluse

läbiviimise õiguse saamises, vaid küsimus võib olla ka menetlemise õigusest keeldumisel

tuginedes objektiivsetele asjaoludele. Hetkel on PärSis loetletud olukorrad, millal notar on

pädev pärimisasja menetlema. Siiski seoses pärimisasjale kohalduva õiguse valikuga,

kohtualluvuskokkuleppe sõlmimise võimalikkusega ning objektiivsete asjaoludega, näiteks

olukorras, kus isiku huvide kese oli välisriigis, arvestamisel on vajalik nendele art-itele PärSis

viidata.

Eelpool toodud artiklitele PärSi viitamine on vajalik menetluse algatamiseks või menetluse

üleandmiseks teise liikmesriiki. Nendest artiklitest tulenevad nii asja menetlusse võtmise kui

ka asja menetlusse mittevõtmise alused. Määruse art 8 PärSis viitamise vajalikkuse

analüüsimisel leiab autor, et Eestis algatab notar menetluse taotluse alusel. Pärimismenetluse

algatamiseks esitab pärija, pärandaja võlausaldaja, annakusaaja või muu pärandvara suhtes

õigusi omav isik notarile vastava notariaalselt tõestatud avalduse.209 See tähendab, et

notaripoolne omal algatusel pärimisasja algatamine ei ole Eestis võimalik ning praktikas ei

tohiks sellest probleemi tekkida. Lähtudes määruse ühetaolisest kohaldamisest ning

olukorrast, kus pärimismenetlus on notari juures algatatud, peab olema olukorras, kus

208 (EL) nr 650/2012 art 6 209 PärS §166 lg 1

40

menetlusosalised on kokku leppinud pärimisasja lahendamises kohtuväliselt liikmesriigis,

mille õiguse surnu oli enda pärimisasjale kohalduvaks valinud, ka notar pärimisasja lõpetama.

Seega leiab autor, et PärSis peab viitama ka art-ile 8.

Määruse art 9 sätestab kohtute pädevuse juhul, kui menetluse käigus ilmneb, et kohtualluvuse

kokkuleppe sõlmimisel ei osalenud kõik asjaomase menetluse osalised. Sellises olukorras on

kohus pädev asja arutama, kui menetlusosalised, kes ei osalenud kohtualluvuse kokkuleppe

sõlmimisel kohtualluvust ei vaidlusta ja ilmuvad kohtusse. Autor leiab, et notaritele

kohalduvuse puhul probleeme ei teki, kuid pärimisseadusesse viite tegemine on vajalik.

Pärimismääruse art 10 sätestab kohtualluvuse muudel juhtudel. Muude juhtude all mõeldakse

olukordi, kui isiku elukoht asus väljaspool liikmesriiki, kuid isik oli surmahetkel kas

liikmesriigi kodanik või kui alalise elukoha muutusest on möödunud vähem kui viis aastat.

PärS § 165 lg 3 on osaliselt samasisuline kohustus sätestatud. Autor on seisukohal, et viite

tegemine on vajalik.

Art 11 tuleneb eelpool kirjeldatud forum necessitatis olukord, ehk kohtul tekib erandkorras

pädevus olukorras, kus kohtuasjaga tihedalt seotud kolmandas riigis ei saa mõistlikult eeldada

menetluse algatamist või selle läbiviimist. Siiski peab olema kohtuasi asja menetleva kohtu

asukoha liikmesriigiga piisavalt seotud.. See tähendab, et forum neccessitatis põhimõttele

viitamine PärSis on kohustuslik, sest muidu ei oleks tagatud määruse õige kohaldamine.

Autor leiab, et Art 11 tulenevast põhimõttest tuleneb oluline võti notari jaoks olukorras, kui

tegemist on möödapääsmatu õigusliku probleemiga, mille lahendamiseks on vaja menetlus

läbi viia, kuid seda ei saa eeldata tulenevalt menetlusosalistest või riigist, kus peaks menetluse

läbi viima. Siiski ei tohi tekkida siinkohal olukord, kus antud sätet saaks kasutada

menetlusosaliste mugavuse kaalutlustel, näiteks olukorras, kus menetlusosalised ei soovi

teises riigis pärimismenetlust läbi viia põhjusel, et see oleks neile majanduslikult koormav või

põhjustaks muid ebamugavusi. Seega peavad siinkohal olema notaril selged reeglid, millal on

võimalik selle sätte alusel pärimismenetlus läbi viia ning millal mitte.

Notari kohustuseks on välja selgitada isiku pärijate ring ning pärimisõiguse alus. Määruse art

12 peetakse silmas aga pärimismenetluse eesmärgina vara koosseisu kindlakstegemist.

Määruse art 12 annab aga pärijale võimaluse taotleda pärimismenetluse läbiviimist vaid

kindlas riigis asuva vara kohta. Autor leiab, et kuigi pärimismenetluse erinevatest

eesmärkidest tulenevalt tundub sättele viite tegemine ebavajalik, tuleks seda määruse ühtse

kohaldamise huvides teha. Autoril on raske näha sätte praktikas rakendumist, sest notar ei pea

pärimistunnistuse kehtivuse ulatust geograafiliselt piiritlema.

41

Minnes edasi art 13 juurde saab kindlalt väita, et selle artikli notarite jaoks sobivaks

kohaldamine on vajalik, tuues notaritele juurde uue ülesande. Senini on saanud

menetlusosalised teha notarile avalduse pärandi, annaku või sundosa vastuvõtmise või sellest

loobumise kohta vaid Eestis notari poolt läbi viidavas pärimismenetluses. Siinkohal ei ole

tähtis, kas avaldus tehakse asja menetlevale notarile või notarile, kes edastab avalduse asja

menetlevale notarile.210 Antud juhul hakkab aga sama süsteem toimima ka liikmesriikide

vahel. Pärija, annakusaaja või sundosa saaja võib teha Eesti notarile avalduse oma õiguse

vastuvõtmisest või sellest loobumisest ka juhul, kui asja menetletakse teises liikmesriigis. See

tähendab seda, et Eesti notar võtab avalduse vastu ning edastab välisriiki vastava

pärimismenetlust läbi viivale kohtule. Siinkohal leiab autor, et määrusest ei selgu, kas

pärimisasi peab olema teises liikmesriigis algatatud või siis võidakse seda teha ka Eesti

notarile tehtud avalduse alusel.

Analüüsides antud artiklit, jääb ka vastamata küsimus pärimismenetluse läbiviimise ning selle

eest küsitavate tasude kohta. Kuigi pärimismääruse ei reguleeri pärandimaksu küsimusi211 ega

ka pärimismenetluse eest võetavate tasude suurust, tuleks määrust kohaldavate riikide vahel

kokku leppida selge kasutatav praktika seoses kuludega. Juhul, kui pärimisasi on algatatud, on

asi lihtsam, sest teise liikmesriigi kohus juba menetleb asja eeldatavasti selles riigis elavate

menetlusosaliste soovil. Kui aga Eesti notarile esitatakse avaldus Soomes läbiviidava

pärimismenetluse osas pärandi vastuvõtmiseks, peab notar leidma viisi, kuidas antud avaldus

Soome edastada ning garanteerima dokumendi kättesaamise. Kõik pärandi hooldaja

määramisega, vara inventuuri tegemisega ning pärandi maksudega212 seotud kulud peaks

esitatama otse tellijale, ehk isikule, kes Eesti notari poole pöördus. Siiski leiab autor, et

peamiseks probleemiks on siinkohal Eesti notari ning välisriigis pärimismenetlust läbiviija

asutuse omavaheline suhtlus. Eeldatavasti peab seadusandja siinkohal lisama ka NotTS

notaritasud vastavate avalduste tõestamise ning nende välisriiki esitamise eest.

Autor leiab, et formaalselt tähendab määruse art-ite 4-13 PärSis viitamine seda, et

olemasolevatele PärS § 165 sätetele peab juurde lisama viited määruse artiklitele. Seda tuleb

teha arvestades määruse olemust ning eesmärki ning et ei tekiks olukorda, kus kodanikud ei

saa enda määrusest tulenevaid õigusi kasutada. Välismaalase jaoks on selge, kes lahendab

210 Pärimisseadusest tulenevate notar ametitoimingute tegemise kord § 4 211 (EL) nr 650/2012 põhjenduste p 10 212 Soome pärimisseadus. Code of Inheritance. Chapters 18, 19 and 20. Kättesaadav arvutivõrgust: http://www.finlex.fi/en/laki/kaannokset/1965/en19650040.pdf (02.05.2015)

42

Eestis213 pärimisasju ning tema huvi pole see, kas ja kuidas on õigustehniliselt määrus Eestis

kohaldatud. Tema peamiseks huviks on oma õiguste ühetaoline realiseerimine tulenevalt

määruse sätetest kõikides liikmesriikides. See kehtib ka määruse art 14 ja 15 puhul, milles

käsitletakse kohtu poole pöördumist pärandiga seotud avalduste ning menetluse algatamist

ning mis autori arvates tuleks nendele artiklitele viidata ka PärSi. Art 14 annab erinevalt

pärimismenetluse läbiviimise korrast214 laiemad alused aru saamaks kohtusse, ehk Eesti

puhul, notari poole pöördumiseks. Artikli vajalikkus seisneb üleüldises üheselt mõistetavuse

loomises. Koosmõjus art 15 peab menetlusosalistel olema selge arusaam, kui keegi on

pärimisasja lahendamiseks notari poole pöördunud ning kui notar on menetlusest loobunud,

kuna asi ei olnud tema pädevuses.

Analüüsides määruse II peatüki ülejäänuid sätteid, leiab autor, et eraldi peab PärSis välja

tooma veel ka määruse lis pendes põhimõtet käsitlev art 17, mille kohaselt olukorras, kus

kahes erinevas liikmesriigis menetletakse ühe ja sama isiku pärimisasja, peatab hiljem asja

menetlema hakanud kohus menetluse. Tegemist peab olema olukorraga, kus

pärimismenetlused on algatatud sama isiku suhtes, samal alusel esitatud hagide põhjal. Antud

sätte PärSis viitamisel tekib ka Eesti notarile kohustus menetlust läbi viies jälgida, ega kuskil

teises liikmesriigis ei ole algatatud analoogset pärimismenetlust. Praktikas on aga notaril seda

raske kontrollida, sest puudub piirülene pärimismenetluste register. Seetõttu leiab autor, et

menetlusosalised peaksid pärimismenetluse algatamise avalduses215 kinnitama, et sama isiku

pärimisasja ei ole mujal Euroopa riigis algatatud.

Autor leiab, et määruse art 16 sisaldub notarite jaoks PärSis juba praegu § 168 lõigetes 2 ja 3,

mille kohaselt on notar kohustatud teavitama kõiki puudutatud isikuid. Juhul, kui puudutatud

isikud ei ole teadlikud pärimismenetlusest, ei saa notar pärimistunnistust väljastada. Notar ei

saa eeldada, et pärija, annakusaaja või sundosa saaja on talle määratud õiguse vastu võtnud

ning sellest tulenevalt peab notar andma isikule mõistliku aja pärandist, annakust või

sundosast loobumiseks.216 Praktikas teeb notar seda tähitud kirja teel, mida on võimalik

jälitada ning saada kätte toimetamise kohta tagasisidet. Seega on juba praegu siseriikliku

õigusega isikutele pärimismääruse art 16 toodud õigused tagatud. Art 18 puudutab

olemuslikult kohtuid ning kohtuasju.217 Autor leiab, et art 19 eraldi siseriiklikusse seadusesse

213 Pärimine Euroopas, alaliik Eesti, „Milline ametkond on pädev?“ Kättesaadav arvutivõrgus: http://www.successions-europe.eu/et/estonia/topics/Milline-ametkond-on-p%C3%A4dev_Kelle-poole-tuleks-p%C3%B6%C3%B6rduda/ (02.05.2015) 214 (EL) nr 650/2012 art 4 215 Pärimisseadusest tulenevate notar ametitoimingute tegemise kord §4 216 PärS §119 lg 1 217 (EL) nr 650/2012 art 18

43

viite tegemine ei ole vajalik ning ka PärSi kohaselt võivad isikud pöörduda kohtu poole

ajutiste meetmete rakendamiseks seoses pärimisasjaga. Näiteks pärandi hoiumeetmete või

pärandvara valitseja määramiseks.218 Kokkuvõtvalt leiab autor, et pärimisseadusesse on

vajalik sisse viia viited määruse artiklitele 4-15 ja 17 ning notar peab lähtuma

pärimismenetluse läbiviimisel Eestis esmalt mainitud määruse artiklitest.

218 PärS § 110 lg 1 ja § 112 lg 1

44

3. EUROOPA PÄRIMISTUNNISTUSE VÄLJASTAMISE KOHUSTUS

3.1. Euroopa pärimistunnistuse taotlemine

Euroopa komisjoni rakendusmäärus nr 1329/2014, mis võeti vastu 9. detsembril 2014. a ning

millega kehtestati vormid EPT taotlemiseks ja EPT jaoks, on aluseks EPT väljastamisele.

Lisaks kehtestati samas määruses pärimisasjas tehtud otsuste, kohtualluvuse kokkuleppe ning

ametliku dokumendi tõendi vormid.219 EPT väljastamiseks on vajalik, et huvitatud isik esitaks

tunnistuse väljastajale tunnistuse väljastamiseks vajaliku informatsiooni. Euroopa komisjoni

poolse vormi kasutamine ei ole kohustuslik, kuid taotlus peab sisaldama küllaldaselt

informatsiooni tunnistuse väljastamiseks. Avalduse esitajaks võib olla pärija, annakusaaja,

testamenditäitja või pärandvara hooldaja. Annakusaajatel on õigus taotleda EPT väljastamist

juhul, kui neil on otsene õigus pärandvara hulka kuuluvale esemele. Kui nende õigus on

suunatud pärija vastu mingi konkreetse eseme üleandmiseks, siis ei ole neil määruse kohaselt

õigus EPT väljastamist nõuda.220

Avalduses pärija, annakusaaja, testamenditäitja või pärandvara hooldaja poolt antud

informatsioon käsitleb enamasti pärimistunnistuse sisus kajastuvat. Avalduse sisus peab

olema info surnud isiku kohta ja tunnistuse taotleja kohta, detailid surnud isiku perekonna

ning abieluliste suhete kohta ja info võimalike teiste pärijate, annakusaajate või muude õigusi

omavate isikute kohta. Lisaks peab olema avalduses öeldud, millises riigis ning millisel

eesmärgil soovitakse pärimistunnistust kasutada. Avalduses peab olema välja toodud ka info

õigustatud isikute kohta ning kas nad on võtnud pärandaja pärandi vastu või sellest loobunud.

Lisaks on avaldajal õigus ning kohustus avaldada ka muu lisainformatsioon, mida dokumenti

väljastav isik peab vajalikuks ning kinnitada, et pärimisasja suhtes ei ole vaidlusi.221

Pärimismääruses sisalduvate andmete põhjal saab väita, et määruse väljatöötajad ei ole

tahtnud üle reguleerida pärimistunnistuse väljastamise protseduuri. Määruses on paika pandud

kindel raamistik selle väljastamiseks, kuid siiski on tegemist pigem minimaalsete reeglitega,

mida iga liikmesriik saab täiendada. Pärimistunnistuse väljastamise protseduuri läbi viies

peab väljastav ametnik kontrollima talle huvitatud isiku poolt taotluses esitatud fakte.

Vajadusel on õigus menetlejal küsida juurde lisainformatsiooni huvitatud või puudutatud

isikutelt ning ise asjaolusid uurida. Kui taotlejal ei ole olnud võimalik esitada asjakohaste

dokumentide koopiaid, mis vastavad nende õiguse kindlakstegemiseks vajalikele

219 (EL) nr 1329/2014. EPT vormid. 220 C.Hertel. lk 400 221 ibid lk 400

45

tingimustele, võib tunnistust välja andev asutus otsustada aktsepteerida teist liiki tõendeid.

Tunnistust välja andev asutus peab võtma kasutusele kõik vajalikud meetmed tunnistuse

tõestamiseks. Kuna tihti on pärimisasjast puudutatuid isikuid rohkem kui vaid tunnistuse

soovija, on tunnistust välja andval asutusel kohustus teavitada ka teisi isikuid, kes on

konkreetse pärimisasjaga seotud.222

Pärimismäärusest tuleneb, et tunnistust väljaandval asutusel on õigus teha ka päringuid riiki,

kus soovitakse väljastatavat tunnistust kasutada. Tegemist on tõendite, testamentidega ja

muude dokumentidega, mida menetleja ka siseriikliku menetlust tehes kasutaks. Siinkohal

saab näitena tuua kinnistusraamatu või autoregistri väljavõtte, mida kasutavad Eesti notarid

riigisiseses pärimismenetluses pärandvara hulka kuuluva vara kaardistamiseks.223 Nii on

võimalus tunnistust väljastaval asutusel olla kindel, et ese või õigus, mille jaoks tunnistust

väljastatakse, on kindlalt olemas.224 Siinkohal toimub andmete liikumine ka vastupidi ning

notaril on kohustus väljastada tunnistust välja andvale teise liikmesriigi asutusele

samasuguseid andmeid.225 Tulenevalt määruse V peatükist on sellistel teistest riikidest saadud

tõenditel tunnistust väljastava asutuse jaoks sama tõendusjõud nagu siseriiklikel dokumentidel

kuna neid kasutatakse art 59 sätestatud korras. Sellised dokumendid ei vaja eraldi

legaliseerimist ega ka apostillimist. See tuleneb ka pärimismääruse art 74, mille kohaselt

määrusega seotud toimingute jaoks liikmesriikides välja antud dokumentide suhtes ei nõuta

legaliseerimist ega muude samalaadsete formaalsuste täitmist.226

EPT väljastav ametiasutus peab jätma tunnistuse originaali endale ning väljastama taotlejale

ärakirja. Lisaks on asutusel kohustus registreerida kõik ärakirja saanud isikud, et neid hiljem

vajadusel teavitada tunnistuse muudatustest, tühiseks kuulutamisest või tagasikutsumisest.

Väljastatud pärimistunnistuse koopiad kehtivad kuus kuud. Peale selle aja möödumist ning

pärimistunnistuse kasutamise soovi olemasolul on võimalik taotleda tunnistuse kehtivusaja

pikendamist.227

3.2. Euroopa pärimistunnistuse sisu

Sisuliselt peab pärimistunnistus sisaldama infot pärandaja ning tema pärijate ning

pärandiosade kohta. Pärimistunnistuse päises peab olema informatsioon pärimistunnistuse

väljaandja riigi ning väljaandja asutuse kohta, dokumendi registreerimisnumber ning

222 (EL) nr 650/2012 art 66 p 5 223 Pärimisseadusest tulenevate notar ametitoimingute tegemise kord §10 224 C.Hertel. lk 400 225 (EL) nr 650/2012 art 66 p 5 226 ibid art 74 227 ibid art 70 p 1

46

väljaandmise kuupäev. Lisaks peab tunnistust väljaandev asutus olema põhjendanud oma

sobivust tunnistust väljastama. Info asutuse pädevuse näol on küll tunnistuse eesmärki

mittemõjutava infoga, kuid selline informatsioon võimaldab tunnistuse alusel teise riigi

ametnikul kontrollida, kas tunnistuse väljaandjal on selleks olnud juriidiline alus.228 Kuna

Euroopa tasandil on loodud riikide ülene pärimisalane infosüsteem, kust on näha milline

asutus antud riigis pärimismenetlust läbi viib, on tunnistuse aktsepteerijal sealt lihtne vastavat

infot kontrollida.229

Tunnistuse välja andnud asutuse pädevuse määramise märkimisel on tunnistuse taotluse

vormis toodud 6 erinevat varianti.230 Esimene valik on, et väljaandjal on pädevust

pärimistunnistust väljastada üldise kohtualluvuse, ehk määruse art 4 alusel. Teine kuni neljas

variant on, et asutusel on olnud pädevus tunnistust välja anda tulenevalt määruse art 7. Viies

variant on, et asutusel oli kohtualluvus art 10 alusel, kus on toodud sätted muude

kohtualluvuse juhtude kohta. Kuuenda variandi puhul on asutusel pädevus tunnistust

väljastada forum Necessitatis põhimõte alusel, ehk kui ühelgi liikmesriigi kohtul ei ole alust

pärimisasja lahendada ning seda ei saa ka eeldada kohtuasjaga tihedalt seotud kolmandalt

riigilt. 231

Kohustus ära märkida oma õiguslik alus tunnistust väljastada tundub autori arvates olevat

mõistlik, sest olukorras, kus pärimisasja viiakse läbi vaid ühes liikmesriigis, peab olema

kõigile selge ja kindel, miks just menetlus selles riigis läbi viidi. Kuigi teoreetiliselt tundub

küsimus pärimismenetluse läbiviimise osas selge ning konfliktivaba, siis tuues paralleele

praeguse olukorraga, saab väita, et olukorrad, kus kaks riiki soovivad ühe ja sama isiku

pärimisasja läbi viia, ei ole harvad. Enamasti on see seotud sellega, et isiku vara asub

mõlemas riigis ning menetlust läbiviival riigil on eelised omandiõiguse ülekandmisel

pärijatele või muudele õigustatud isikutele ning pärandimaksudega seotud küsimustes.

Pärimistunnistusele peavad olema märgitud taotleja andmed. Seda ka juhul, kui

pärimistunnistust taotleb juriidiline isik. Sugulus- või hõimlussideme olemasolu korral peab

olema tunnistusele märgitud ka isiku side surnuga. Välja on toodud kõik erinevad võimalikud

juhud ning lõpuks on jäetud tühi ruum sugulus- või hõimlussideme kirjutamiseks, on

arusaamatu, miks selline informatsioon peab tunnistuses sisalduma. Liiatigi, et määruse

kohaselt loetletud tunnistust taotlema õigustatud isikud ei pruugi olla surnu sugulased või 228 C.Hertel. lk 402 229 Pärimine Euroopas. Pärimisalast infot sisaldav koduleht. Kättesaadav arvutivõrgust: http://www.successions-europe.eu/et/ (02.05.2015) 230 (EL) nr 1329/2014. EPT vormid. 231 ibid EPT vormid.

47

hõimlased. Põhjalik taotleja andmete kirjutamine on praktikas arusaamatu üleüldiselt ka

seetõttu, et notaril on kohustus arvet pidada väljastatud pärimistunnistuste ning isikute suhtes,

kellele need väljastatud on.232

Järgmisena peavad olema tunnistusel kirjas surnud isiku andmed. Dokumendil peab

kajastuma isiku täisnimi, sünniaeg, surmaaeg, rahvus, isikukood, viimane elukoht ning

surmakoht. Eesti pärimistunnistusele sarnaselt, kuid paljudele teistele liikmesriikidele mitte,

peab pärimistunnistusel kajastuma ka isiku perekonnaseis. Kas isik oli abielus või mitte ning

milline oli tema varasuhete režiim. Vararežiimi ära märkimine siseriikliku pärimistunnistuses

on mõistlik ning Eesti puhul ka nõutav. Eestis märgitakse pärimistunnistusele nii isiku

abikaasa ning see, milline oli nende varasuhe.233

Kuna Euroopas ei ole veel perekonnaseadust puudutavad aktid ühtlustatud, võivad

liikmesriigid abikaasade varasuhetele kohaldada erinevaid põhimõtteid.234 Näiteks vara, mis

ühes riigis loetaks surnud isiku lahusvara hulka kuuluvaks, võib teises riigis kuuluda ühisvara

hulka või vastupidi. Kuigi liikmesriigid liiguvad abieluliste suhete harmoniseerimise poole,

jõustuvad muudatused alles peale vastavate regulatsioonide vastuvõtmist. Kuni

vastuvõtmiseni jääb aga probleem püsima. Teiseks ei reguleerita Euroopa pärimismäärusega

abielulisi suhteid. Seega on tegemist küll väga olulise lisainformatsiooniga, kuid see ei ole

siduv.235 Autor leiab, et siinkohal võib tekkida huvitav olukord juhul, kui tegemist oli

samasooliste isikute vahel sõlmitud abieluga.

Seejärel on kirjas info selle kohta, kas pärimine toimub testamendi või seaduse alusel. Kui

pärimine on toimunud testamendi alusel, tuleb pärimistunnistusele märkida ka aluseks olnud

testamendi andmed. Lisaks märgitakse ära kohaldunud õigus, mille alusel asja menetlev

asutus on pärimisasja lahendanud. Sealhulgas peab olema põhjendatud, miks just see õigus

ning mis sätete alusel määruses nii otsustati.236 Lisaks peab olema kirjas teave asjaolude

kohta, millel põhinevad õigustatud isikute (näiteks testamenditäitja) õigused või volitused

pärimisasjade ajamisel.237

232 (EL) nr 650/2012 art 70 p 2 233 PärS § 171 lg 5 234 Europa.eu. Applicable law and jurisdiction in matrimonial matters. Kättesaadav arvutivõrgust: http://europa.eu/legislation_summaries/justice_freedom_security/judicial_cooperation_in_civil_matters/l16020_en.htm (02.05.2015) 235 (EL) nr 650/2012 art 1 p d 236 (EL) nr 1329/2014. 237 (EL) nr 650/2012 art 68 p j

48

Arvatavasti kõige tähtsam osa tunnistusel on õigustatud isikute väljatoomine. Pärimismääruse

art 68 k kohaselt peavad pärimistunnistusel olema välja toodud kõik pärijad või muud

õigustatud isikud ning nende osade suurused. Samuti peavad olema tunnistusel märgitud iga

õigustatud isiku õigused seoses pärandiga. Regulatsiooni sõnastuses ei ole tehtud vahet, kas

pärandile kohalduva õiguse kohaselt saavad pärijad ja annakusaajad otse vara omanikeks või

on neil vaja eraldi sõlmida vastavasisulised lepingud vara üleandmiseks.238 Siiski hiljem

avaldatud pärimistunnistuse vormides annakusaaja tunnistuse lisa punktist 2 selgub, et

kohustuslik on ära märkida, millistel tingimustel on annakusaaja annaku vastu võtnud. Sinna

on võimalus tunnistust väljastaval asutusel kirjutada juurde, kas annaku täitmiseks on vajalik

sõlmida eraldi leping või saab vara kohe annakusaaja nimele kirjutada.239 Lisaks peab

pärimistunnistusel olema kirjas, kes õigustatud isikutest on pärimisest tulenevatest õigustest

loobunud või need vastu võtnud. See on huvitav, sest pärimistunnistus peab olema

olemuslikult dokument, mis näitab, kuidas või kellel on millised õigused seotud pärandiga,

mitte milliseid kokkuleppeid on pärijad omavahel teinud.240

Määruse art 69 lg 2, 3 ja 4 tuleneb, et kui tunnistusele kantud isik käsutab pärandvara teise

isiku kasuks, loetakse, et teine isik on astunud tehingusse isikuga, kellel oli sellise vara

käsutamiseks volitus, välja arvatud, kui teine isik teadis, et tunnistuse sisu ei vasta

tegelikkusele või ei teadnud sellest raske hooletuse tõttu. Tegemist on pärimistunnistuse

eeldatava korrektsuse ning heas usus tegutsemise põhimõttega ning määruse mõttes

huvitavate sätetega, sest sellised põhimõtted tulenevad üldjuhul pigem siseriiklikust

õigusest.241

Tunnistuse näol on tegemist dokumendiga, mille alusel võib teha pärandvara käsitlevaid

kandeid otse teiste liikmesriikide asjakohastesse registritesse. Eeldatakse, et kõik tunnistusel

kirjas olev on tehtud kooskõlas pärimisasjale kohaldunud õigusega ning on tegelikud.

Eeldatakse, et tunnistusel märgitud isikutel on vastav õiguslik seisund ja neil pärandile

tunnistuses toodud õigused.242 Siinkohal tuleb arvestada, et kuna määruse art 1 p k ja l

kohaselt ei kohaldu määrus asjaõiguse olemuse määramisele ning kinnis- või vallasjaõiguse

registrisse kandmisele, siis kohaldub kannete tegemisele liikmesriigi siseriiklik õigus, kus

kannet teha soovitakse. Seda ütleb ka määruse põhjenduste § 18, mille kohaselt määratakse

registrit pidava liikmesriigi õigusega kindlaks registreerimise viis ja tingimused ning

238 C.Hertel. lk 403 239 (EL) nr 1329/2014 (vormil lisainfo annaku kohta). 240 C.Hertel. lk 403 241 ibid lk 404 242(EL) 650/2012 art 69 p 2

49

asutused, kes vastutavad selle kontrollimise eest. Nende asutuste ülesandeks on kontrollida,

kas kõik nõuded on täidetud ning vajadusel pärimistunnistuses sisalduvate andmete

puudulikkuse korral küsida juurde lisadokumente.

3.3. Probleemid Euroopa pärimistunnistuse väljastamisel

Määruse VI peatükis on täpselt välja toodud kohustuslikud elemendid, mida EPT peab

sisaldama. Veel täpsemini on need välja toodud eelpool räägitud EPT vormis. Sarnaselt Eesti

pärimistunnistega peab EPT sisaldama informatsiooni pärandaja ja pärijate ning teiste

puudutatud isikute kohta: millistes osades on kellelgi pärandvarale õigused ning punktid, mis

on seotud tunnistust väljastava asutuse pädevusega ning tunnistuse ajalise kehtivusega.

Määrusest tulenevad normid on välja töötatud nii, et määrust saaks kasutada kõikidel selle

eesmärgiks olevatel juhtudel. Et need oleksid kõigile sobilikud, on need välja töötatud üldiselt

jättes igale liikmesriigile ruumi EPT väljastamisel endale sobiliku süsteemi välja

töötamiseks.243

Eesti notarite jaoks ei ole EPT näol tegemist uudse dokumendina, kuna Eesti notarite poolt

väljastav siseriiklik pärimistunnistus sarnaneb tulenevalt eelpool toodust olemuslikult EPT-

ga. Erinevalt Eesti pärimistunnistusest244 väljastab notar EPT juhul kui menetlusosalised seda

soovivad ehk taotlevad.245 Seega võib tekkida olukord, kus notarid puutuvad kokku EPT

väljastamisega väga harva. See eeldab, et notarid oleksid teadlikud EPT sisust, selle olemusest

ja selle erinevustest võrreldes Eesti pärimistunnistusega. Kui siseriikliku pärimistunnistuse

väljastamine järgneb pärimismenetluse läbiviimisele siis EPT taotlemisel pärimismäärusest

nähtuvalt ajalist piirangut ei ole. See tähendab, et puudutatud isik võib pöörduda pärimisasja

menetlenud notari poole sooviga EPT väljastamiseks igal ajal peale pärimismenetluse lõppu.

Kõigest sellest tulenevalt leiab autor, et esmaseks riigi ja notarite koja poolseks ülesandeks on

välja töötada ühtlustatud ning selged juhised notaritele seoses EPT väljastamisega. Hetkel EL

Teatajas avaldatud vormid246 on küll konkreetsed ning selged, kuid vajavad kindlasti

praktikas täiendavat selgitamist ning siseriikliku Notarite Koja ning justiitsministeeriumi

poolseid juhised nende alusel tunnistuse väljastamiseks ning sellega seonduvate toimingute (n

tunnistuse registreerimine) tegemiseks. Autor leiab, et seoses pärimistunnistuse väljastamise

243 T.Szöcs. 17. Brüssel 2013. (Effects of the ECS 3.) 244 PärS § 171 lg 1 245 E.Põtter. Ettekanne. Lk 171. 246 (EL) nr 1329/2014.

50

kohustusega tuleb teha muudatused ka E-notari süsteemi247 ning Notarite Koja poolt

hallatavasse pärimisregistrisse. Kuna sellise rahvusvahelise pärimistunnistuse väljastamine on

pigem harv, leiab autor, et üle Eesti tuleks luua kindlad siseriiklikud reeglid, mis ühtiksid

pärimismääruse omadega, kuid tagaksid Eesti notaritele, kes tegutsevad individuaalselt, oma

tegevuses kindluse.

Eesti notarite poolt väljastatud EPT-d peaksid kajastuma ühtses registris. Registri eesmärgiks

oleks tagada selgus väljastatud tunnistuste osas, sest olukorras, kus tunnistuse ärakiri kehtib

vaid 6 kuud ning neid võib olla väljastatud erinevatel aegadel, on mõistlik, kui notarid

registreerivad väljastatud tunnistused ja nende ärakirjad ühtses andmebaasis. Selline register

võib-olla siseriiklik, mis oleks näiteks integreeritud senisesse pärimisregistrisse. Teine

võimalus on luua piiriülene register, mis võimaldaks ka teise riigi ametnikel, kelle poole

tunnistusega pöördutakse, kontrollida pärimistunnistuse väljastaja olemasolu ning tunnistuse

väljastaja poolsete lisainfot ja dokumendi kehtivust. Sellise piiriülese registri loomine oleks

töömahukas kuid aitaks kaasa õiguskindluse loomisele terves Euroopas.

EPT väljastamiseks on välja töötatud mittekohustuslikud taotluse vormid.248 Eelpool

käsitletud vormide alusel saab puudutatud isik teha notarile taotluse pärimistunnistuse

väljastamiseks. Kuna määruses on üles loetletud andmed, mida pärimistunnistus peab

sisaldama, ei peaks Eesti notarid ja tunnistuse taotlejad lähtuma etteantud taotluse vormist.249

Seda sellepärast, et pärimismenetluslikud süsteemid on riigiti erinevad, on pärimistunnistuse

taotluse vorm üles ehitatud selliselt, et see kajastaks kõiki andmeid, mida ka

pärimistunnistuses tuleb käsitleda. Kuna Eesti notar väljastab siseriiklikult pärimistunnistuse

peale pärimismenetluse läbiviimist, on talle üldjuhul teada ka enamik EPT kajastavatest

andmetest. Need on kas kirjas pärimismenetluse algatamise avalduses või siis selgitatud välja

pärimismenetluse käigus.250

Autori arvates oleks üheks võimaluseks integreerida EPT väljastamise taotluses sisalduvad

andmed siseriiklikusse pärimismenetluse algatamise avaldusse. Pärimismenetluse algatamise

avaldus esitatakse notarile pärimismenetluse läbiviimiseks. Avalduses on üles loetletud

algataja andmed, pärandaja andmed, teiste puudutatud isikute andmed, vara loetelu ning

vajaduse korral taotlused inventuuri läbiviimiseks või omandiõiguse tunnistuse taotlemiseks.

Kõik see on aluseks notaripoolseks siseriiklikuks pärimismenetluse läbiviimiseks. Lisades 247 Registrite ja infosüsteemide keskus. E-notar. Kättesaadav arvutivõrgus: http://www.rik.ee/et/muud-teenused/e-notar (02.05.2015). 248 (EL) nr 1329/2014. IV Lisa.EPT taotluse vorm. 249 (EL) nr 650/2012 art 68 (sh alapunktid) 250 Pärimisseadusest tulenevate notar ametitoimingute tegemise kord § 18 lg 1

51

pärimismenetluse algatamise avaldusele piiriülese mõõtme, peab seda täiustama kõikide

mainitud isikute kodakondsuse ära märkimisega, notari pädevuseõigustuse ning pärandaja

täpsemate andmete üles kirjutamisega. Kui surnud isiku näol on tegemist Eesti kodakondsust

omava isikuga, ei ole üldjuhul pärandaja täpsete andmete üles märkimine vajalik, sest igal

Eesti notaril on ligipääs ning kohustus andmete kontrollimiseks rahvastikuregistrist. Kui aga

pärandaja kohta leiduvad andmed Eesti registrites on puudulikud, siis on vajalik ning

põhjendatud nõuda EPT taotlejalt täpseid andmeid pärandaja kohta.251

Sellisel juhul on peale pärimismenetluse läbiviimist õigustatud isikul lihtne pöörduda notari

juurde ja teha lihtsustatud vormis avaldus EPT väljastamiseks. Kuna notarile on juba

eelnevalt teada enamikud EPT sisalduma hakkavad andmed, ei pea see avaldus olema

mahukas, sisaldades vaid andmeid õigustatud isiku staatuse kohta. Näiteks kinnitab

annakusaaja, kes on eelnevalt kantud ka siseriiklikule pärimistunnistusele, oma soovist EPT

väljastamiseks. Menetlusökonoomika seisukohast oleks selline lähenemine Eesti puhul

mõistlik, sest EPT kajastuvad andmed sarnanevad Eesti pärimistunnistusel kajastuvatele. EPT

väljastamisel on notari poolt eelnevalt läbi viidud siseriiklik pärimismenetlus, mille käigus on

andmed pärandaja, pärandajast maha jäänud vara ning pärandile õigusi omavate isikute kohta

tuvastatud.

Võrreldes Eesti pärandi ülemineku süsteemi näiteks Itaalia omaga saab väita, et Eesti süsteem

on juba siseriiklikult küllaltki põhjalik. Kui Itaalias on võimalus, et pärandvara läheb üle

vaikimisi ilma riigi poolse sekkumiseta, juhul kui pärija hakkab kasutama pärandaja vara252,

on Eestis vara ülekandmiseks alati kohustuslik läbi viia pärimismenetlus. Kuna Eestis on

loodud siseriiklikult jäik ning põhjalik menetlussüsteem, siis oleks mõistlik uuendus EPT

väljastamise osas sellesse integreerida. Sellisel juhul on vaja viia sisse muudatused PärSi ning

PärSist tulenevate notari ametitoimingute tegemise korda. Notarid peavad pärimismenetlust

tehes tuvastama küll vaid veidi enam infot, kuid olukorras, kus peale pärimismenetluse

väljastamist taotletakse EPT, oleks notaril selleks juba kõik andmed olemas. Juhul, kui notaril

on kahtlus olemasolevate andmete puudulikkuses, on tal alati õigus küsida taotlejalt taotluses

esitatule lisainfot või siis paluda esitada lisadokumente.253

Pärimismäärus näeb ette liikmesriikide vahelise vastastikuse abistamise kohustuse seoses

teises riigis asuva pärandvara väljaselgitamise ning seda puudutava dokumentatsiooniga. Vara 251 Pärimisseadusest tulenevate notar ametitoimingute tegemise kord § 10 lg 5 252 Pärimine Euroopas, alaliik Itaalia, „Milline ametkond on pädev?“ Kättesaadav arvutivõrgus: http://www.successions-europe.eu/et/italy/topics/Milline-ametkond-on-p%C3%A4dev_Kelle-poole-tuleks-p%C3%B6%C3%B6rduda/ (02.05.2015) 253 (EL) nr 650/2012 art 66 p 1

52

asukohariik peab tunnistuse väljastaja riigi soovi alusel väljastama dokumente ja

informatsiooni erinevatest registritest.254 Kuna ilma erimenetluseta piirüleselt tunnustatav

pärimistunnistus peab olema korrektne, on mõistlik, et tunnistuse väljaandjal on võimalus

pöörduda andmete kontrollimiseks otse teise liikmesriiki. Kuna pärimismenetlust viib notar

läbi individuaalselt oma nime all, võib teistes riikides Eesti notarilt infotaotluste saamisel

vääriti mõistmist tekkida. Siinkohal tuleks siseriiklikult luua notaritele ühised reeglid või

süsteem välisriikide vastavate asutuste poole pöördumiseks. Vastasel korral võib tekkida

olukord, kus iga notar pöördub endale sobilikuks peetaval viisil teise liikmesriigi asutuse

poole, tekitades piiriülest õiguslikku ebaselgust.

Autor leiab, et sellist ebaselgust aitaks vältida ühtsete infotaotlusvormide loomine ning teiste

liikmesriikide asutuste ja registrite kaardistamine. Eesti notarite poolt tehtud päringud teiste

riikide registritesse peaksid olema ühes stiilis ning notaritel peaks olema selge arusaam kuidas

neid edastada. See tähendab, et notaritele on ka antud kõikide teiste liikmesriikide peamiste

registrite kontaktid. See võimaldaks notaritel lihtsamini selgitada välja abieluvaralisi suhteid,

vara olemasolu ning puudutatud isikute sugulussidemeid. Eesti notari ülesanne ei ole hiljem

anda pärijatele ammendavat ülevaadet ning paberil loetelu päritavast varast. Siiski on notari

ülesandeks välja selgitada abikaasade varalised suhted ning teha vastavad päringud pärandaja

õiguste ja kohustuse kohta.255 Selle eesmärgiks on menetlusosaliste teavitamine pärijate

õigustest ja kohustustest. Selliste etteantud juhiste olemasolul oleks teises riigis pärandvara

kaardistamine või muu vajaliku info saamine tunduvalt lihtsam ja kiirem.

EPT näol ei ole tegemist kohustusliku dokumendiga ning see väljastatakse vaid juhul, kui

seda pärandi suhtes õigusi omavad isikud soovivad. Tulenevalt pärimismääruse art 62 lg 3 ei

asenda EPT liikmesriigis samal eesmärgil kasutatavaid siseriiklike dokumente (Eestis

siseriiklik pärimistunnistus), kuid sellegipoolest omab teises liikmesriigis kasutamiseks

väljastatud tunnistus samasugust õiguslikku jõudu ka tunnistuse väljastanud liikmesriigis.256

See tähendab, et praktikas oleks sobilik kasutada siseriiklikult ka EPT-t. EPT-e ärakirja

kehtivusaeg on 6 kuud, mis tähendab, et väljastatud pärimistunnistuse alusel on õigustatud

isikul vara ümberregistreerimiseks aega pool aastat.257 Kuigi määruse põhjendustest see ei

tulene, võib eeldada, et selline ajaline kehtivuspiirang täidab õigusselguse eesmärki.

254 (EL) nr 650/2012 art 66 p 5 255 Pärimisseadusest tulenevate notar ametitoimingute tegemise kord §10 256 (EL) nr 650/2012 art 62 lg 3 257 ibid art 70 lg 3

53

Õigustatud isikud on kohustatud vara ümber kirjutama kuue kuu jooksul ning kui nad seda ei

tee, on neil kohustus taotleda uus EPT ärakiri. Üldjuhul on see täiesti piisavaks ajaks vara

ümber kirjutamisel. Praktikas on olukordi, kus pärandile õigusi omavad isikud ei registreeri

vara enda nimele ümber, sest sellega kaasneksid neile kohustused varal lasuvate võlgade näol.

Näitena saab siinkohal tuua olukorra, kus kasutuseta seisvale autole on tehtud automaatne

liikluskindlustus ning selle enda nimele registreerija peab hakkama tasuma sellega seotud

kulusid258või pankrotis olev isik ei soovi enda nimele kinnistusregistrisse kinnisvara

registreerida. Selline pärandile õigusi omavate inimeste tegutsematus ei ole küll tavapärane,

kuid see on probleemiks õigusselgusele, ka siseriiklikult.

Arvestades üha suuremat riikidevahelist õigusliku harmoniseeritust ning EPT sarnasust Eesti

siseriikliku pärimistunnistusega, oleks üheks võimaluseks siseriikliku pärimistunnistuse

asendamine EPT. Kuigi see idee tundub radikaalne, omaks see siiski mitmeid positiivseid

külgi. Kuna kõik Eesti notari poolt väljastatavad notariaalaktid on dubleeritud ka X-tee

süsteemis259, on paberkandjal notariaalsed dokumendid minetatud osaliselt oma tähtsuse.

Lisaks on siseriiklikult pärimisregistrisse peale pärimistunnistuse väljastamist kantud ka kõik

pärijad. Kui notar väljastaks universaalselt nii siseriiklikuks kui ka piiriüleseks kasutamiseks

kuus kuud kehtiva EPT oleks pärandile õiguseid omavatel isikutel suurem motivatsioon

pärandvara enda nimele kirjutamiseks. Kuna pärimistunnistust on vaja vaid ühekordseteks

toiminguteks ning peale vara ümberregistreerimist dokumenti vaja ei lähe, ei ole ka otsest

vajadust selle pikemaks kehtivusajaks.

Sellise korralduse puhul oleks pärandile õigust omavatel isikutel lihtne oma õigusi

realiseerida nii siseriiklikult kui ka piiriüleselt teistes liikmesriikides. Hetkel ei ole veel teada,

kui palju peab EPT taotleja tasuma notari tasu. Siiski võib eeldada, et kui peab, siis tasu jääb

samasse suurusjärku või kõrgemaks võrreldes siseriikliku pärimistunnistuse eest tasutavaga.

Kui aga asendada siseriiklik pärimistunnistus EPT-ga oleks lõpptulemuseks väljastatav

tunnistus universaalsem ning soodsam isikute jaoks, kes peavad enda õigusi pärandvarale

tõendama ka teistes liikmesriikides. Siiski, kui selgub, et EPT väljastamiseks peab inimene

tasuma märgatavalt rohkem, kui siseriikliku pärimistunnistuse eest, siis muutuks selline

ümberkorraldus kahjulikuks isikute suhtes, kes soovivad tunnistust kasutada vaid

siseriiklikult.

258 Liikluskindluse seadus § 60 lg 1 RT i, 11.04.2014, 1. RT I, 12.07.2014, 66. 259 Riigi infosüsteemide arendamise keskus. Infosüsteemide andmevahetuskiht X-tee. Kättesaadav arvutivõrgust: https://www.ria.ee/teejuht/riigi-infosusteemi-olemus-ja-komponendid/infosusteemide-andmevahetuskiht-x-tee (02.05.2015)

54

Autor leiab, et selline ümberkorraldus, kus siseriiklik pärimistunnistus asendada EPT, oleks

EL-i tasandil mõistlik. Siiski võiksid sellisel juhul oma siseriiklikud pärimissüsteemid ümber

reformida ka teised liikmesriigid, eesmärgiga igas riigis hakata väljastama ühetaolist ning

ühtsetele nõuetele vastavat EPT-d ka riigisiseseks kasutamiseks. Autor leiab, arvestades üha

suurenevat EL-i sisest õiguste ühtlustumist, oleks selline olukord tulevikus reaalne.

Siseriikliku pärimistunnistuse vahetamise EPT vastu miinuseks on põhjaliku seadusandluse

muutmise vajalikkus, kus Eesti oludes on mainitud alusdokumendina siseriikliku notariaalset

pärimistunnistust.260

Autor leiab, et EPT väljastamisel on vajalik see siseriiklikult registreerida. Selleks sobiks

hästi olemasolev pärimisregister. Pärimisregister on riiklik register, kuhu kantakse andmed

testamentide, pärimislepingute, pärimismenetluste ning muude pärimisega seotud kokkulepete

kohta.261 Alates 01.01.2015. a hakkas pärimisregistrit Harju maakohtu asemel pidama

Notarite Koda.262 Pärimisregistri kandeid teevad notarid individuaalselt. See tähendab, et kui

näiliselt on pärimisregister notarite koja kontrolli all, siis tegelikult on seal tehtavad

toimingud delegeeritud notaritele. Kuna notarid teevad pärimisregistrisse kandeid läbi E-

notari süsteemi, on iga tehtud kanne seotud kande tegijaga. Registri ebakõlade korral on

vastutajaks vigase kande teinud notar.

EPT pärimisregistrisse registreerimine peaks käima samadel alustel, mis tavalise

pärimistunnistuse registreerimine. Siseriikliku pärimistunnistuse puhul kantakse registrisse

väljastamise aeg ja pärandaja ning pärijate andmed. EPT puhul tuleks registrisse kanda ka

tunnistuse kehtivuse aeg. Piiriülese pärimistunnistuse registrisse kandmise peamiseks

vajaduseks olekski selge ülevaade väljastatud pärimistunnistuse kohta, pärimistunnistuse

taotleja kohta ning pärimistunnistuse kehtivuse aja kohta. Kuna EPT ärakiri kehtib vaid kuus

kuud, annaks see selge ülevaate nii tunnistuse väljastanud notarile kui ka teistele notaritele või

puudutatud isikutele tunnistuse kehtivuse kohta. Kui praegu kantakse pärimisregistrisse vaid

pärijate andmed, siis piirülese tunnistuse registreerimisel tuleks registris ära märkida

olemasolu korral ka annakusaajad, testamenditäitjad või pärandi hooldajad, ehk kõik isikud,

kellel on õigus tunnistust taotleda.263

260 PärS § 171 lg 1 261 Justiitsministeerium. Pärimisregister. Kättesaadav arvutivõrgust: http://www.just.ee/et/eesmargid-tegevused/kinnisvara-abieluvara-parimine/parimisregister (02.05.2015) 262 Pärimisregistri pidamise, pärimisregistrisse kannete tegemise ja pärimisregistrist teabe väljastamise kord. RT I, 06.12.2013,4, RTI, 06.03.2015,37. §3 brim (notarite koda peab pärimisregistrit). 263 (EL) nr 650/2012 art 63 p 1

55

Kuna EPT hakatakse kasutama teistes liikmesriikides, tuleks ka Euroopa tasandil välja

töötada ühtne EPT register. Sellise registri eeskujuna saaks kasutada magistritöö esimeses

peatükis toodud 16.05.1972. a Baseli konventsiooni alusel loodud riigiülest

testamendiregistrit (ENRWA). Registri eesmärgiks on aidata EL-i kodanikel tuvastada, kas

nende surnud lähedased on teinud testamendi olenemata riigist, kust testament tehti. ENRWA

näol ei ole tegemist iseseisva registriga vaid registrite ühendusega, mis hõlmab 13 erinevat

testamendiregistrit 13 erinevas Euroopas asuvas riigis. Juhul, kui näiteks Prantsuse kodanik

soovib teada saada, kas surnu oli teinud Eestis testamendi, pöördub ta ENRWA poole, mille

kaudu tehakse päring Eesti pärimisregistrisse.264

Sellise riiklike registreid ühendava registri eelduseks on siiski olemasolevad riiklikud

registrid, mida ei pruugi kõikides riikides olla. Autor leiab, et vajadus sellise üleeuroopalise

registri järgi oleks vägagi põhjendatud. Tulenevalt pärimismäärusest on tunnistusel õiguslik

toime kõikides liikmesriikides ilma ühegi erimenetluseta.265 See tähendab, et Eesti notari

poolt väljastatud EPT peab olema aktsepteeritav teistes liikmesriikides ilma takistusteta. Teise

liikmesriigi asutus, kuhu tunnistusega pöördutakse, peaks saama lihtsalt kontrollida tunnistuse

väljastaja olemasolu, tunnistuse kehtivust ning nägema lisainfot, mida tunnistuse väljastaja on

registrisse kandnud. Tegemist oleks topelt garantiiga, mis oleks vajalik Eesti notarite või

muude asutuste (n Maanteeamet) jaoks, kui nende poole teises liikmesriigis väljastatud EPT-

ga pöördutakse.

Tulles pärimistunnistuse väljastamise sisulise osa juurde, saab esimese probleemina välja tuua

annakusaaja õiguse nõuda Eesti notarilt EPT väljastamist. EPT on mõeldud kasutamiseks

pärijale, annakusaajale, kellel on vahetu õigus pärandile, testamenditäitjale või pärandi

hooldajale.266 Pärandile õigusi omavad isikud selgitatakse välja Eesti materiaalõiguse alusel.

PärSi kohaselt läheb kogu pärandaja vara kõikide õiguste ja kohustustega üle pärijale, kes on

määratud annakute korral ka annakutäitja. See tähendab, et annakusaajal on õigus pärijalt

nõuda välja talle määratud ese ning pärijal on kohustus annakusaajale üle anda annakuna

määratud ese.267 See tähendab, et Eesti õiguse järgi ei oma annakusaaja annakuna määratud

eseme suhtes vahetut õigust.

Siiski võib praktikas tekkida olukordi, kus annakusaaja pöördub notari poole EPT

väljastamiseks. Ka siseriiklikult on annakusaajal õigus taotleda annakusaaja tunnistuse 264 The European Network of registers of Wills association. Kättesaadav arvutivõrgust: http://www.arert.eu/?lang=en (02.05.2015) 265 (EL) nr 650/2012 art 69 p 1 266 ibid art 63 267 PärS 5.jagu.

56

väljastamist. Siiski, siseriiklik annakusaaja tunnistus kajastab vaid annakusaaja nõuet pärija

vastu ning ei võimalda annakusaajal kinnisvara ilma asjaõigusliku lepingut sõlmimata

annakusaaja nimele kirjutada.268 Nagu eelpool mainitud, tunnistatakse aga mitmetes

liikmesriikides annakusaaja otsest õigust pärandvara hulka kuuluvatele annakusaajale

määratud esemetele. Kuna EPT kasutatakse üldjuhul teistes liikmesriikides, leiab autor, et

määruse säte muutub Eesti kontekstis esmapilgul takistavaks asjaoluks annakusaajaks

määratud isikul oma õiguste teostamisel teistes liikmesriikides. Määrusest ei tulene, kas

notaril on piirangud EPT väljastamisel annakusaajale, kellel puudub otsene õigus pärandile.

Autor leiab, et siinkohal peaks notar välja selgitama, millises riigis tunnistust kasutada

soovitakse ning milline õiguslik kord annakusaaja osas selles riigis kehtib. See tähendaks aga

seda, et notar peaks olema kursis kõikide liikmesriikide vastavate annakusaajat puudutavate

siseriiklike sätetega. See oleks aga vastuolus tõestamisseaduse § 18 lg 5, mille kohaselt notar

ei pea selgitama isikutele välismaa õiguse sisu.269 Tulenevalt määruse kohalduva õiguse

sätetest kohaldub pärandvara hulka kuuluvate esemete, õiguste ja kohustuste üleminekule

pärijatele või annakusaajatele riigi õigus, mille pärandaja on enda pärimismenetluse

läbiviimiseks valinud või kus pärandaja surma ajal elas.270 Eestis pärimisasja läbi viies saame

väita, et selleks oleks üldjuhul Eesti õigus. Seega peaks kohalduma eesti õigus ka välisriigis

vara üleminekul annakusaajale. Siiski pärimismäärusest tulenevalt ei reguleeri määrus

kinnisasja õiguse registrisse kandmist. Seega läheb kinnisvara annakusaajale üle vastavalt

kinnisvara asukohamaa õigusele ja reeglitele. Tuues siinkohal näiteks Itaalia, kus kinnisvara

võib minna üle otse annakusaajale, leiab autor, et pärimistunnistuse väljastamine Eesti õiguse

alusel välja selgitatud annakusaajale on põhjendatud. Annakusaaja võib omada välisriigis

õigust vara otse enda nimele vormistamiseks.271

3.4. Probleemid Euroopa pärimistunnistuse tunnustamisel

Määruses on üksikasjalikult ära toodud EPT taotlemise ning väljastamisega seonduv.

Tunnistuse aktsepteerimist ning seal sisalduvate andmete alusel toimingute tegemist on

käsitletud vaid määruse art 69. See on ka mõistetav, sest asutuse jaoks, kuhu tunnistusega

pöördutakse, on tunnistus vaid tõendiks puudutatud isikute õiguste osas. Tunnistuse

aktsepteerija ei pea tunnistusega läbi viima muid lisatoiminguid, kui selle alusel

omandiõiguse ülekandmine. Pärimismäärusest tulenevalt on tunnistusel õiguslik toime

268 PärS § 172 lg 1 269 Tõestamisseadus. RT I 2001, 93,564. RT I, 21.06.2014. § 18 lg 4 270 (EL) nr 650/2012 art 22 p 1 ja art 23 lg 2 alapunkt e 271 C.Hertel. lk 400

57

kõikides liikmesriikides ilma ühegi erimenetluseta. Lisaks eeldatakse tunnistusel olevate

andmete õigsust ning väljastaja poolset korrektsust. Kolmandana tuleneb määrusest, et

tunnistuse alusel tegutseja tegutseb heas usus.272

Kui varasemalt tuli tunnistuse aktsepteerimiseks välisriigis see üldjuhul apostillida,

legaliseerida või läbida sellega mõni muu formaalsus, siis otsese õigusliku toime tunnistusele

andmine vabastab tunnistuse kasutajad sellest kohustusest. Selline muudatus lihtsustab

oluliselt oma õiguste teostamist teistes liikmesriikides. Siiski, kuna EPT antakse välja

asukohariigi keeles, ei ole välistatud vajadus pärimistunnistuse tõlkimiseks. Eesti jaoks

tähendab see seda, et EPT notari poole pöörduja peab pärimistunnistuse vaid ära tõlkima.

Siinkohal tuleb arvestada ametlike tõlkeid puudutavaid õigusakte ning notari kohustuseks on

veenduda, et tõlge oleks tehtud kas vandetõlgi poolt või notariaalselt kinnitatud tavatõlge.273

Tunnistuse eeldusliku õigsuse all on mõeldud, et kõik tunnistusel märgitud asjaolud, mis on

kindlaks tehtud koos pärimisele kohalduva õigusega, mida kohaldatakse konkreetsetele

asjaoludele, vastavad tegelikkusele. Isikul, kes on tunnistuses märgitud pärija, annakusaaja,

testamenditäitja või pärandi hooldaja, eeldatakse olevat tunnistuses märgitud õiguslik seisund,

õigused ja volitused.274 Tegemist on olulise põhimõttega, tulenedes pärimismääruse art 69 p

2, millele tunnistust aktsepteeriv ametnik saab tugineda. Kui notari poole pöördub välisriigi

kodanik, kes soovib tunnistuse alusel teha näiteks kinnistamisavaldust või asjaõigusliku

lepingut, peab ning saab notar tunnistust aktsepteerida kahtlemata selle sisu korrektsuses ning

andmete õigsuses. See tähendab, et notar ei ole kohustatud ega pea tegema järelkontrolli

tunnistuse sisulise osa üle.

Määruse alusel heas usus tegutsemise all mõeldakse seda, et tunnistusel kirjas olevatel isikutel

on kõik tunnistusel märgitud õigused pärandvara käsutamiseks. Antud põhimõte tuleneb

pärimismääruse art 69 p 4 ning see tähendab, et kui pärija või annakusaaja käsutab pärandvara

eeldatakse, et tal on samad õigused kui surnud vara omanikul.275 Selline eeldus ei kehti juhul,

kui isik teadis või pidi teadma, et tunnistuse sisu ei vasta tegelikkusele. Täpselt samasugune

olukord on ka isikuga, kelle kasuks vara käsutatakse. Isik, kelle kasuks vara käsutatakse, saab

eeldada, et isik, kes vara käsutab, tegutseb heas usus ning tehingusse astutakse isikuga, kellel

on volitus vara käsutada. Kui aga isik, kelle kasuks vara käsutati, oli teadlik, et vara käsutajal

puudus käsutusõigus ning tunnistuse andmed on ebaõiged, ei laiene talle heauskliku

272 (EL) nr 650/2012 art 69 273 Vandetõlgi seadus § 7 lg 1. RT I, 23.12.2013, 1 274 (EL) nr 650/2012 art 69 lg 2. 275 C.Hertel. lk 404

58

omandamise sätted. Mõlemal juhul loetakse heas usus mittetegutsemiseks ka olukord, kus

isikud ei ole teadlikud tunnistuse tühisusest hooletuse tõttu.276

Üldjuhul on heas usus tegutsemise ning eeldatava korrektsuse reeglid siseriiklikust õigusest

tulenevad üldised põhimõtted. Antud juhul on Euroopa seadusandja pannud need reeglid

määrusesse. Kuna määrus on kohalduv kõigile liikmesriikidele, ei ole liikmesriikidel õigus

nende üle vaielda ning need on siduvad.277 Autor leiab, et notarite jaoks on antud sätted

vastustust kergendavad. Pärimistunnistuse alusel toimingute tegemisel saab notar eeldada

dokumendi kehtivust, korrektsust ning pärimistunnistusest tulenevat pädevust toimingut teha.

Kuna nii äriregistri kui ka kinnistusregistrisse kannete tegemine käib läbi notari, ning seda

määrus ei reguleeri, on notaril siiski kohustus kontrollida korrektse tõlke olemasolu, õiguste

registrisse kandmist ning vajadusel küsida/nõuda juurde lisadokumente278

Üheks peamiseks probleemkohaks võib saada kinnistusraamatu kannete parandamine.

Määruse art 1 lg 2 p k ja l kohaselt ei reguleeri määrus asjaõiguse olemust ning kinnis- või

vallasasjaõiguse registrisse kandmist, õiguslike nõudeid ning registrisse kandmise või

kandmata jätmise õiguslike tagajärgi.279 See tähendab, et olukorras, kus annakusaaja pöördub

Eesti notari poole kinnisvara enda nimele ümber registreerimiseks, on notaril õigus nõuda

pärijalt ja annakusaajalt annakuüleandmise lepingu sõlmimist. Praktikas võib sellest tekkida

probleeme, sest pärijate rohkuse korral võib osutada kinnistusraamatu kande muutmine

kulukaks. Asjaõiguslepingute sõlmimine toimub notariaalses korras280 ning selle jaoks on

vajalik kas isikute kohalolek või nende tahteavalduste asendamine sobiliku volikirjaga.

Sellise volikirja näol oleks tegemist lisadokumendiga, mis ei ole hõlmatud määruse

reguleerimisalaga. See tähendab, et olukorras, kus küll pärimistunnis on aktsepteeritav ilma

lisanõueteta, peab tehingu tegemiseks olev volikiri olema näiteks apostillitud või

legaliseeritud. Tegemist ei oleks küll probleemiga notari jaoks, kuid üleüldise vastuolulise

probleemina puudutatud isikute jaoks. Määruse peamiseks eesmärgiks on lihtsustada

piiriüleste asjade ajamise korda, kuid näitena toodud kinnisvara omandi üleandmisel

annakusaajale, muutub puudutatud isikute jaoks lihtsamaks vaid see, et nad ei pea EPT osas

täitma apostillimiskohustust. Selline olukord ei ole probleemiks kui pärijad tulevad kohale

annaku üleandmise lepingut sõlmima.

276 C.Hertel. lk 404 277 Ibid 278 (EL) nr 650/2012 art 1 p 2 alapunktid k ja l 279 ibid 280 Asjaõigusseadus § 120 lg 1. RT 1993,39,590. RT I, 08,07,2014,7

59

Täpselt samasugune olukord võib tekkida vastupidi välisriigis Eestis väljastatud EPT-ga, sest

vallasomandi üleandmisele kohaldub Eesti õigus. Seda juhul, kui pärimisasjale kohaldus Eesti

õigus.281 Notaril on pärimistunnistuses kohustus ära märkida annakusaaja õigustega seotud

tingimused ja piirangud ning seega ka pärijate poolne kohustus annakute täitmiseks.282

Siinkohal on muidugi iseasi see, kas välisriigis seda kohustust näiteks krediidiasutuses raha

väljastamisel või auto ümberregistreerimisel täidetakse. Eriti juhul, kui liikmesriigi siseriiklik

õigus näeb ette annakusaajale vahetu õiguse pärandile. Kui aga seda nõuet täidetakse, on

vajalik pärijate poolne nõusolek, mis tuleb anda registris muudatusi tegeva ameti poolt

etteantud tingimustel. Kui notariaalsete toimingute tegemisel Eestis on alati nõutav rangelt

vormidele vastav notariaalne või sellele vastav volikiri 283, siis vallasvara

ümberregistreerimisel võib üldjuhul sobida ka lihtsamas vormis nõusolek.

Üheks kinnistusraamatu ja ka äriregistriga seotud probleemina saab välja tuua nõude, et

registrit peetakse eesti keeles.284 Tegemist mõistetava siseriiklikult õigusselgust tagava

nõudega, kuid mis autori arvates läheb vastuollu määruse üldise eesmärgiga lihtsustada

asjaajamist liikmesriikide vahel. Kuigi notar võib aru saada ning suhelda ka võõrkeeltes, ei

tähenda see seda, et ta saaks lepingute alusdokumendina kasutada eesti keelde tõlkimata

dokumenti.285 Dokumendi tõlge peab olema tehtud kas vandetõlgi poolt või tavatõlge

notariaalselt kinnitatud vormis. Vandetõlgi tasu on kokkuleppeline.286 Kõik see tähendab, et

enne kinnisvara enda nimele registreerimist peavad üldjuhul välisriigist tulnud osapooled

leidma tõlke teostaja ning laskma pärimistunnistuse vormikohaselt ära tõlkida. Kõik see

tõstab osapoolte kulutusi ning menetluse läbiviimiseks kuluvat aega.

Otseseks kinnistusregistri andmete muutmisega seotud probleemiks võib saada

kinnistusraamatu seadusest (edaspidi KRS) tulenev kohustus lisada kinnistamisavalduse

juurde omandiõiguse tunnistus juhul, kui asjaõigus kuulub abikaasade ühisvara hulka ning

kinnistusraamatus on tehtud ebaõige kanne.287 Pärimisasjade puhul tähendab see praktikas

seda, et siseriikliku pärimistunnistuse väljastamisel väljastab notar ka omandiõiguse

tunnistuse. Omandiõiguse tunnistus väljastatakse kinnisvara kohta ning see on vajalik

abikaasa õiguste kaitseks. Eriti suure jõu omandab omandiõiguse tunnistus olukorras, kus

asjaõigus kuulub abikaasade ühisvara hulka, seega ka surnud isikule, kuid ametlikult on ta

281 C.Hertel. lk 406 282 (EL) nr 1329/2014. 283 Tsiviilseadustiku üldosa seadus § 118 lg 3 RT I 2002, 35, 216. RT I, 13.03.2014, 103. 284 Kinnistusraamatuseadus § 37 lg 1. RT I 1993, 65, 922. RT I, 05, 12.2014, 36. 285 KRS § 37 lg 1 286 VTS §14 287 KRS § 63´ lg 3

60

registris elus oleva abikaasa nimel. Sellisel juhul on omandiõiguse tunnistuse funktsiooniks

ära näidata, et ka elus oleva abikaasa nimel olev kinnisvara kuulub pärandvara hulka ning

võib minna pärijate vahel jagamisele.

Kuna asjaõiguste väärtused võivad olla väga kõrged, on kinnistusraamatu kannete muutmisel

oluline teada abikaasade varasuhte liiki ning varalise õiguse kuulumine pärandaja lahus- või

abikaasade ühisvara hulka. Pärimismääruse kohaselt ei kohaldu antud määrus

perekonnasuhetele ning abikaasade varalistele suhetele.288 Seega kehtib abikaasade varalistele

suhetele vararežiim tulenevalt riigi õigusest, kus nad elasid ning kus oli sõlmitud nende

abielu. Määruse ning pärimistunnisuse vormist tulenevalt on abikaasa olemasolul

pärimistunnistuse väljastajal kohustus ära märkida abikaasade varasuhe. Siiski vormist

tulenevalt ei ole väljastajal kohustust eraldi välja tuua konkreetsed õigused, mis abikaasade

ühisvara hulka kuulusid. Seega leiab autor, et pärimistunnistusel olev info varasuhte kohta ei

kvalifitseeruks omandiõiguse tunnistusena.

EPT-s peab olema kirjas abielu algusaeg ning abikaasade varasuhte liik. Lisaks on notaril

olemas vajalik info kinnistusregistrist asjaõiguse omandamise aja ja viisi kohta.289 Siiski ei

ole EPT väljastajal kohustust eraldi välja tuua, millised konkreetsed õigused kuulusid

abikaasade ühisvara ning millised pärandaja lahusvara hulka ning kuidas need omandati.

Siinkohal tuleb rõhutada, et pärimismäärus ei reguleeri abieluvaralisi suhteid.290 Seetõttu leiab

autor, et EPT väljastamisel või aktsepteerimisel peaks EPT-d aktsepteeriv asutus nõudma

lisadokumendina abieluvaralepingut või selle puudumisel väljavõtet abieluvararegistrist, mis

kinnitab lepingu puudumist.291 Seega leiab autor, et notaril on kõik võimalused omandiõiguse

tunnistuse väljastamiseks, et täita KRS-ist tulenev nõue ning kaitsta vajadusel pärandaja

abikaasa varalisi õiguseid. Praktikas tähendaks see seda, et enne asjaõigusega tehingu või

toimingu tegemist hindab notar, kas antud juhul on vajadus omandiõiguse tunnistuse

väljastamiseks ning kui on, teevad pärijad või annakusaajad notarile avalduse tunnistuse

väljastamiseks.

Autor leiab, et kui sellele ei pöörata tähelepanu, võib tekkida olukord, kus abielus olnud

pärandaja nimel ning testamendis annakuna kolmandale isikule määratud asjaõigus liigub

täielikult annakusaaja(te) või pärija(te) omandisse, kuuludes tegelikkuses osaliselt elus

olevale abikaasale. Kuigi teoorias tundub autori jaoks olevat selline lahendus võimalik,

288 (EL) nr 650/2012 art 1 lg d 289 (EL) nr 1329/2014. lk 75 290 (EL) nr 650/2012 art 1 lg 2 punkt a 291 ibid art 1 lg 2 punkt l

61

arvestades, et notaril lasub hoolsuskohustus, saab siinkohal takistuseks REÕS ning

tõestamisseadus. Nimelt rahvusvahelise eraõiguse seaduse alusel määratakse abielu

õiguslikud tagajärjed selle riigi õigusega, kus oli abikaasade ühine elukoht.292 Juhul, kui

abikaasade elukoht on ja oli välisriigis, kohaldatakse õiguslikele suhetele välisriigi õigust.

Tulenevalt tõestamisseadusest ei pea notar isikutele selgitama välismaa õiguse sisu ega

tehingu maksuõiguslikke tagajärgi.293 See tähendab, et notaril ei ole kohustust kontrollida kas

abikaasade varasuhetele kehtis ühis-või lahusvara suhe (kuigi EPT-s on see kirjas) ning

seeläbi on võimalus, et pärandvaraks olev kinnisvara liigub pärija või annakusaaja omandisse

arvestamata pärandaja abikaasa õigust osale kinnisasjast.

292 REÕS § 57 lg 1 293 TÕS § 18 lg 5

62

KOKKUVÕTE

Euroopa parlamendi ja nõukogu määrus nr 650/2012, mis käsitleb kohtualluvust, kohaldatavat

õigust ning otsuste tunnustamist ja täitmist, ametlike dokumentide vastuvõtmist ja täitmist

pärimisasjades ning EPT loomist, on esimene piiriüleselt tervikuna pärimisvaldkonda

reguleeriv EL-i määrus. Määrusest tulenevad selged reeglid seoses pärimisasjadele kohalduva

õiguse ning kohtualluvuse määramisega. Määrus sätestab, millisel riigil on õigus pärimisasja

menetleda ning millise õiguse alusel, kui surnu on liikmesriigi kodanik, kelle vara asus

mitmes liikmesriigis, või kes suri ühes liikmesriigis, kuid oli teise liikmesriigi kodakondne.

Lisaks reguleerib määrus otsuste tunnustamist ja täitmist.

Euroopas on piiriülene pärimisvaldkond olnud senini kompleksselt reguleerimata. Seda,

millises riigis või millise õiguse alusel pärimisasja lahendada, reguleerisid riikide

rahvusvahelise eraõiguse sätted, mille tulemusena tuli alati jälgida renvoi võimalikkust. Selle

tulemusena pidid asjaga tegelevad isikud tegema endale selgeks ühe, kahe või isegi rohkemate

riikide vastava seadusandluse, et selgeks teha, milline õigus pärimisasjale kohaldub või kellel

on pädevus pärimisasja läbi viia. Samuti on piiriüleste pärimisasjade puhul probleeme

tekitanud vara pärijatele, annakusaajatele ning sundosa saajatele ülekandmine. Siiani on see

toimunud vastavalt liikmesriigi õigusele. Sellises olukorras tekib probleem eelkõige kui antud

õiguslikku instrumenti teises liikmesriigis ei tunnustata või tuleb selle tunnustamiseks see

teises liikmesriigis kohtulikult tunnustada, lisaks eelnevalt tõlkida ning apostillida. Uue

määruse rakendamisel tekib Euroopas piiriüleste pärimisasjade osas üks kindel süsteem, mis

muudab liikmesriikide kodanike jaoks piiriüleste pärimisasjade ajamise selgemaks, kiiremaks

ning odavamaks. Autor on seisukohal, et määruse rakendumisel muutuvad piiriülesed

pärimisasjad selgemaks, kiiremaks ja loodetavasti ka odavamaks.

Kuigi pärimismenetluses kehtivad näiliselt samad põhimõtted, mis hagita menetluses, ei

võimalik notarit käsitleda kohtuliku menetluse läbiviijana. Seda seetõttu, et pärimismenetlust

viib läbi notar, kes ei ole kohtusüsteemi osa, vaid allub otseselt Justiitsministeeriumile. Kohus

on üks kolmest võimust, notar allub täitevvõimule, olles siiski sõltumatu täitevvõimust.

Erinevused seisnevadki eelkõige pärimistunnistuse ja kohtuotsuste erinevas õiguslikus jõus

ning edasikaebamise võimaluses ja vigade parandamise korras.

Võrreldes pärimistunnistuse vastavust res judicata printsiibile leidis autor, et pärimistunnistus

ei ole olemuselt lõplik dokument, ning notar saab seda uuesti välja anda ja muuta. Res

judicata printsiibist lähtuvalt on isikul õigus pöörduda oma õiguste kaitseks vaid kõrgema,

63

mitte enam sama astme kohtu poole ning sama asja ei arutata enam sisuliselt uuesti läbi.

Erinevalt kohtuotsusest, saab puudutatud isik vale informatsiooni sisaldava pärimistunnistuse

korral pöörduda notari poole, kes viib põhjendatuse korral läbi uue pärimismenetluse ning

seejärel väljastab uue pärimistunnistuse. Seega vaatab asja sisuliselt uuesti läbi sama notar.

Lisaks leidis autor, et erinevalt kohtuotsusest, puudub pärimistunnistusel täitedokumendi

jõud. Autor on seega vastanud küsimusele, kas notar on kohtuväline või kohtulik menetleja

ning leidnud, et notar on kohtuväline menetleja. Seetõttu ei allu notar määrusest tulenevale

kohtu mõistele ja notarile ei saa otse kohalduda kohtualluvust puudutavad artiklid.

Eeltoodud analüüsist selgus, et selleks, et notaril oleks võimalik määruse rakendumisel

määrusest tulenevalt pärimismenetlust läbi viia, on vaja muuta ning lisada PärSi vastavad

viited määruse kohtualluvust käsitlevatele artiklitele. Autori on seisukohal, et PärSi on vajalik

lisada viited määruse artiklitele 4-15 ja 17 ning notar peab lähtuma pärimismenetluse

läbiviimisel Eestis esmalt mainitud määruse artiklitest. Viidete lisamisega antakse notarile

pädevus tulenevalt määrusest pärimismenetlust algatada ning läbi viia, moonutamata

seejuures määrusest menetlusosalistele tulenevaid õigusi. Eesti õigussüsteemiga mitte kursis

olev isik, kes soovib kellegi pärimisasja lahendamist Eesti notari poolt, peab saama kõiki enda

määrusest tulenevaid õiguseid kasutada olenemata sellest, kas notar on määruse mõistes

kohus või mitte. Autor leidis, et kõige olulisem muudatus notarite jaoks on pärimismenetluse

algatamise võimalikkus tulenevalt kohtualluvuse kokkuleppe sõlmimisest osapoolte vahel,

millega antakse pädevus pärimismenetlus läbi viia Eesti notarile. Lisaks artiklite

kohaldumine, millega reguleeritakse olukordi, kus soovitakse ühe ja sama isiku

pärimismenetlust lahendada erinevates liikmesriikides või artiklid, mis annavad lahenduse

olukorras, milles ei teata, millises riigis tuleks isiku pärimismenetlust läbi viia.

Viimasena käsitles autor EPT väljastamisega kaasnevaid praktilisi probleeme. Autor leidis, et

kuigi info, mida EPT peab sisaldama on kirjas ka määruses, peavad notarid lähtuma

paralleelselt ka EPT väljastamiseks välja töötatud vormidest. EPT väljastamise kohustuse

näol ei ole notari jaoks tegemist uudse dokumendiga, sest see sarnaneb Eesti

pärimistunnistusele. Siiski tulenevalt EPT rahvusvahelisest mõõtmest on dokument tunduvalt

detailsem, mistõttu leidis autor, et notarid peaksid saama piisava koolituse ning selged

juhendid ka tasandil EPT väljastamiseks. EPT väljastamisel võib tekkida ka vajadus uurida

täpsemat lisainfot vara kohta riigist, kus see asub ning mille jaoks soovitakse EPT-d kasutada.

Andmete puudulikkuse või ebaselguse korral on notaril õigus esitada vastavasse riiki

infotaotlus. Kuigi notarid on üksteisest sõltumatud isikud, leiab autor, et siinkohal oleks

otstarbekas töötada välja ühised infotaotlusvormid ning juhised, millistele liikmesriigi

64

asutustele vastavad taotlusi esitada. Paika pandud juhiseid oleks notaritel lihtne jälgida ning

need välistaksid segadust tekitava olukorra, kus Eesti notarid esitavad samase liikmesriiki

sarnastel eesmärkidel infotaotlusi (näiteks sugulussideme teadasaamiseks), mis erinevad

oluliselt üksteise sisu kui ka vormi poolest ning võivad olla adresseeritud valedele asutustele.

Selline ühtne taotlusvorm aitaks kaasa ka menetluse kiiremale läbiviimisele.

Tulenevalt sarnasusest Eesti pärimistunnistuse ning EPT vahel leidis autor, et otstarbekas

oleks muuta pärimismenetluse algatamise avalduse vormile kehtestatuid nõudeid nii, et see

täidaks ka EPT väljastamise taotluse eesmärgi. Sellisel juhul oleks notaril olemas kõik

vajalikud andmed EPT väljastamiseks ning juhul, kui pärija, annakusaaja või sundosa saaja

soovib EPT väljastamist, saab isik seda nõuda juba algatamise avalduses või teha hiljem

notarile vastava avalduse, mis oleks oluliselt lihtsam, kui EPT taotlemise vorm. Autor leidis,

et sarnaselt pärimistunnistusega, mis registreeritakse pärimisregistris, tuleks teha seda ka

EPT-ga. Üheks võimaluseks on see registreerida riiklikus pärimisregistrist, kuid arvestades

EPT piiriülest olemust oleks mõistlik luua piiriülene pärimisregister või EPT-de register,

milles oleksid registreeritud kõik Euroopas väljastatud EPT-d. Kuna EPT ärakiri kehtib vaid

kuus kuud, on registri olemasolu korral võimalik hõlpsalt kontrollida, kas EPT on väljastatud,

kellele ning kelle poolt ja kas see kehtib või mitte. Autor leiab, et sellise piiriülese registri

loomisel saaks kasutada ning edasi arendada juba olemasolevat ENRWA süsteemi.

Lisaks leidis autor, et kuigi EPT näol on tegemist dokumendiga, mis on aktsepteeritav

kõikides liikmesriikides ilma täiendavate nõueteta, mis peaks tagama nii raha kui ka aja

kokkuhoiu, peab EPT olema kinnistusraamatuga seotud toimingute puhul olema tõlgitud eesti

keelde, sest kinnistusosakond aktsepteerib vaid eestikeelseid menetlusdokumente. Pärijate,

annakusaajate või sundosa saajate rohkuse korral võib veel tekkida olukord, kus kõik isikud ei

saa tulla teise liikmesriiki, kui nad soovivad sõlmida näiteks pärandvara jagamise või annaku

üleandmise lepingut. Sellisel juhul saavad nad teha enda asukohariigis vastavasisulise

volikirja. Ka antud volikiri peab olema tõlgitud, üldjuhul vandetõlgi poolt, ning vajadusel ka

apostillitud. See kõik tähendab seda, et kuigi EPT kui peamine õiguseid tõendav dokument on

sisuliselt aktsepteeritav ilma piiranguteta, peavad selle kasutajad selle siiski tõlkima ning

vajadusel tõlkima ning kinnitama ka volikirja, mida neil läheb vaja pärandvaraga seotud

lepingute sõlmimiseks. Seega leiab autor, et olukord lihtsustus vaid seoses pärimisõiguse,

annakusaamise või sundosa saamise õiguse tõendamisega. Registrisse kantava vara osas aga

muutusi ei toimunud, mistõttu üldine efekt pärimisasjade ajamisel võib olla oodatust väiksem.

65

Veel ühe probleemkohana leidis autor, et kuna määrus ei reguleeri abieluvaralisi suhteid, võib

tekkida olukord, kus EPT alusel kinnisvara pärijate nimedele kandmisel jäetakse tähelepanuta

abikaasade varalised suhted. Kuigi EPT-le peab vara kohta ära märkima pärandaja abielu

korral selle kuulumise abikaasade ühis-või lahusvara hulka, ei anna see notarile alust

väljastada vastavasisulist omandiõiguse tunnistust. Seega võib tekkida olukord, kus juhul, kui

kinnisvara kuulub vaikimisi ühisvara hulka, kuid kinnistusraamatu kanne on ekslik, liigub

kinnisvara pärija, annakusaaja või sundosasaaja omandisse, arvestamata pärandaja abikaasa

õigust antud esemele. Seega saab kindlalt väita, et EPT väljastamise kohustusega tõusetuvad

mitmed praktilised probleemid. Siiski kuna määrus ei ole veel rakendunud, leiab autor, et

mitmed tõstatatud praktilised probleemid võivad leida kiire lahenduse ning lisaks võib

tõusetuda probleeme, mis selguvad alles EPT kasutamisel.

Autor leidis, et magistritöö hüpotees sai kinnituse. Määruse rakendamise toob kaasa vajaduse

muuta pärimisseadust ning tõstatab notarite töös lahendusi vajavaid praktilisi probleeme.

Autor leidis, et hüpoteesi sisustavad probleemid said vastused. Autor leidis, et notarit ei saa

käsitleda kohtuna määruse tähendusest ning sellest tulenevalt tuleb teha Eesti

pärimisseadusesse vastavad viited määruse kohtualluvust puudutavatele artiklitele, et

inimesed saaksid enda määrusest tulenevaid õiguseid kasutada. Lisaks tõstatab EPT

väljastamise kohustus notari jaoks praktilisi lahendust vajavaid probleeme nagu näiteks EPT

väljastamise protsess ning selle väljatöötamine, EPT registreerimisega seotud küsimused ning

teiste liikmesriikide asutustega suhtlemine.

Autor on seisukohal, et pärimismäärus on aktuaalne uurimisteema ja leiab, et eriti vajalik

oleks sarnase uurimistöö läbiviimine paari aasta pärast, mil pärimismääruse rakendamisel ja

EPT väljastamisel on tekkinud arvestatav praktika.

66

REGULATION (EU) NO 650/2012 OF THE EUROPEAN PARLIAM ENT AND OF THE COUNCIL AND THE PROBLEMS ARISING IN THE APPLICATION THEREOF AND THE OBLIGATION TO ISSUE THE EUROPEAN CERTIFICATE OF SUCCESSION IN THE WORK OF ESTONIAN NOTARIES PUBLIC - ABSTRACT

The thesis concentrates on the European Parliament and Council Regulation No 650/2012/EU

on jurisdiction, applicable law, recognition and enforcement of decisions, acceptance and

enforcement of authentic instruments in matters of succession and the European Certificate of

Succession, and the problems that might arise in the application of the regulation in Estonia.

Regulation is the first EU-wide legislation which aims to regulate comprehensively and

specifically mattes of succession. The Regulation establishes clear rules for the EU's internal

cross-border succession, and development of European Certificate of Succession form

providing EU citizens with a clear and simple instrument to demonstrate their legitimate

rights in other Member States.

Most of succession matters in European countries are settled without litigation. For the

purposes of the Regulation, the term ‘court’ means any judicial authority, all other authorities

and legal professionals with competence in matters of succession which exercise judicial

functions or act pursuant to a delegation of power by a judicial authority or under the control

of a judicial authority provided that their decision have similar force and effect as a decision

of a judicial authority on the same matter. Succession procedures are conducted by different

authorities in different European countries. In Estonia, notaries public have the authority to

conduct these procedures. It is likely that notaries public cannot be encompassed under the

term “courts” within the meaning of the Regulation. The Succession Regulation is applied

only to the succession of the estate of the deceased persons who have passed away on or after

the 17th of August 2015. It is obvious that the adopted Succession Regulation will directly

affect notaries' work in Estonia and handling the topic in master's work is essential.

Since the scope of the Succession Regulation is to include all civil-law aspects of succession,

the author of the thesis concentrates mostly on the obligations of Estonian notary as an issuing

authority of the European Certificate of Succession. In comparing the requirements of the

Succession Regulation – the elements in the application form of the European Certificate of

Succession and the obligations of an authority to verify the information therein as well as the

content of the European Certificate of Succession - there are a lot of similarities with the

procedures that the Estonian notaries must follow already today. The thesis will point out the

major changes for Estonian notaries, after the Regulation is fully applied on the 08.17.2015.

67

As stated, the Succession Regulation does not bring along that many changes to the

succession procedures conducted in Estonia today.

The main objective of the thesis to show the impact the Regulation has on Estonian notaries

public’s work in relation to the obligation to issue the European Succession Certificate from

08.17.2015, and prior thereto to carry out succession proceedings. What changes would

needed to be made to the Estonian legislation and also offer solutions to the problems

identified. As the Succession Regulation and the European Certificate of Succession

(resulting from the Resolution), are new instruments in European legal landscape, the broader

aim of thesis is to provide an overview of the Regulation and to describe the process of

implementation of the Regulation and the obligation to issue the Certificate. The hypothesis

of the present thesis is that due to the Succession Regulation, the Estonian Law of Succession

Act must be amended to meet the provisions of the Regulation. Furthermore, the obligation to

issue the European Certificate of Succession leads to many practical problems in the notaries

public work.

The thesis analyses whether the succession procedure is a judicial one or not. There are many

similarities with the procedure on petition. The principles of publicity, fair trial, effectiveness

are all present in both types of procedures. Furthermore, the procedure on both occasions is

inquisitory. In addition, in interpretation of a will, the notary will have the same right as court

– the right of discretion, which notary generally does not have. However, there are also

significant differences between the procedures. The most noteworthy are the applicability of

res judicata and the possibility to enforce the documents. It is not possible to enforce the

certificate of succession but a court ruling is enforceable. Thus, the author found that the

succession procedure conducted by a notary public is an extra-judicial one. Hence, the

jurisdictional provisions cannot directly apply.

Since the aim was to find an answer to the question, whether Estonian notary complies with a

judicial function in dealing with succession matters, and whether thereby provisions on

jurisdiction resulting from the Regulation expand here, we should compare the legal nature

the court verdict and the European Certificates of Succession issued by a notary. §3, 23 of the

Estonian Constitution provides that no one shall be prosecuted or punished for an act which

according to the law, he has been finally convicted or acquitted. This is the principle of the

prohibition of double punishment, which in Latin is called the ne bis in idem. This principle

can be interpreted that if someone's act is in conflict with society and the final assessment is

68

issued by a court, once it has been issued, subsequent reassessment is legally prohibited. This

is the case even if the earlier assessment proves to be wrong.

Ne bis in idem principle comes traditionally from Penal Law, and may also be res judicata.

The author finds that, although the ne bis in idem principle comes from the Constitution and

is being used in Criminal Law, it is also applicable by analogy to the civil processes.

According to § 371 section 1 subsection 4, to which the court do not to prosecute the

application, if there is in force an Estonian court verdict, or a verdict of a foreign court

recognized in Estonia or pre-trial pro settlement, which is made between the same parties

regarding the same object on the same basis, excluding going to the court in the same case

again. The author finds that this provision defines the principle of res judicata under national

law of civil procedure.

The author compared the accordance of the certificate of inheritance issued by the notary to

the res judicata principle, and found that it is not a final document that could not be re-issued

by a notary or changed. Based on the principle of res judicata, a person has every right to seek

protection of his rights from a higher level of court, not the same level that has discussed the

matter already. Unlike a court verdict, the person concerned, can turn for answers to the

notary who has issued the certificate of inheritance. In case of a reasonable doubt, the notary

initiates new succession procedures and issues a new certificate of succession. Thus,

essentially the succession matter is dealt by the same notary. In addition, the author found

that, opposite to the court verdict, succession certificate issued by a notary has no force of an

executive document. Thus, it can be claimed that Estonian Notary is not a subject to judicial

jurisdiction.

In order to comply with the Succession Regulation, the Law of Succession Act needs to be

amended with references to articles 4-15 and 17.

The European Certificate of Succession is established by the Commission implementing

Regulation (EU) 1329/2014 of 9 December 2014. The Regulation lays down a list of the

compulsory elements for applying for the European Certificate of Succession: the forms for

applying for jurisdiction, applicable law, recognition and enforcement of decisions and

instruments in matters of succession and on the creation of a European Certificate of

Succession. The interested party should provide the authority issuing the European Certificate

of Succession with accurate information. There is a voluntary application form foreseen for

the European Certificate of Succession, but the application must contain reasonable amount of

69

information. The applicants for the European Certificate of Succession can heirs, legatees, the

executors of wills and the administrators of the estate. Legatees have right to apply for the

European Certificate of Succession only in case they have right to an item which is a part of

the inheritance. One can say that the authors of the European Certificate of Succession have

not over regulated the procedures of issuing the document. The Regulation provides detailed

rules for the application of the European Certificate of Succession by listing the points that

must be in the application, but the rules are minimal and every Member State can contribute

to the form.

The European Certificate of Succession is issued in case of application by persons having

direct rights on the inheritance, but it is not a mandatory document. According to the

Regulation Article 62 the European Certificate of Succession does not replace any internal

regulation, but has the same evidentiary effect in every Member State. It would be practical to

use European Certificate of Succession also as a national certificate. The issued European

Certificate of Succession would be in force for six months. It means the applicant has 6

months to demonstrate the status of their rights.

Analyzing the obligation to issue the European Certificate of Succession, the author found

that although the list of compulsory elements for issuing the European Certificate of

Succession, comes from the Regulation, the notaries should keep to the detailed forms for the

European Certificate of Succession. The European Certificate of Succession is nothing new

for Estonian notaries, as it is similar to the certificates they have been issuing for years.

As the European Certificate of Succession has much more dimensions due to its international

reach, the author finds that Estonian notaries should have adequate training and clear

instructions for the proceedings of issuing of the European Certificate of Succession in

internal level. There might also be a necessity for additional information from the State where

the property is located, and about the purpose for which it is issued. In case of sufficient data

or uncertainty, the notary has the right to submit request of information to the appropriate

State. Although notaries are independent entities, the author finds that, at this point it would

be useful to develop common data application forms. This would avoid confusing situation

where Estonian Notaries submit information requests for similar purposes in the same country

(for example, information about family relationship), which differ significantly from each

other in terms of content and form.

70

Due to the similarities between the Estonian certificate of inheritance and the European

Certificate of Succession the author found that it would be appropriate to change the internal

application form of initiation of succession, so that it would also meet requirements for

issuing the European Certificate of Succession. This means that the notary would have all the

information necessary for issuing the European Certificate of Succession in case the heir,

legatee or beneficiary of the compulsory portion would apply for the European Certificate of

Succession. The author found that, similarly to the national certificates of inheritance, the

European Certificate of Succession should also be entered in Succession Registry. One

possibility is to use the national Succession Register, but given the cross-border nature of the

European Certificate of Succession it would be wise to create a cross-border Succession

Register, European Certificates of Succession for all issued European Certificates of

Succession in Europe. As the certified copy of the European Certificate of Succession is valid

only for six months, it is easy to check to whom and by whom the European Certificate of

Succession has been issued, and weather it is still in force. The author finds that such a

registry could be build up on the basis of existing ENRWA system.

In addition, the author finds that the European Certificate of Succession produces its effects in

all the Member States, without any additional procedures and it should contribute to both

money and time savings. But there are cases where the European Certificate of Succession

should be translated into Estonian as the Land Registry accepts documents only in the

Estonian language. Heirs, legatees or beneficiaries of the reserved portion abundance may

find themselves in a situation where all parties cannot come to another Member State, for

example, to conclude division of an estate or legacy transfer agreement. In this case, they can

draw a power of attorney in their country of residence. The given power of attorney must be

translated by a sworn translator, and, if necessary be apostilled.

It all means that even though the European Certificate of Succession as the main document

certifying the rights on succession, is acceptable without limitation, there are cases that

require translation and powers of attorney, such as contracts with inheritance. Thus, the author

believes that the situation simplified only in connection with the Succession Law, the legatees

or the person rights to reserved portion entitlement. Another problem found by the author:

since the Regulation does not regulate the matrimonial property regime, it can happen that

following the European Certificate of Succession the matrimonial property relations of the

spouses could be overlooked while transferring immovable property to successors. although

the European Certificate of Succession should indicate matrimonial property relations of a

deceased married spouse, it does not give any right to a notary to issue certificate of

71

ownership. Thus, a situation may arise where the estate is moving to a heir or a legatee,

without taking into account the spouse’s rights on the property.

Implementation of the Regulation necessitates the need for amendments in the Law of

Succession Act and raises practical problems that need solutions in the work of notaries

public. The author considers that notary could not be looked upon as a judge in the meaning

of the Regulation and consequently there is a need for references to articles of the Regulation

concerning jurisdiction in domestic legislation, so people could implement their of rights

under the Regulation. Besides, the obligation to issue the European Certificate of Succession

highlights many practical problems to be tackled for notaries, such as the issuing procedure

and developing the European Certificate of Succession, and issues related to the registration

of the European Certificate of Succession, also communication with authorities of the

Member States. Consequently, the author finds that the questions with reference to the

hypothesis, were answered.

72

KASUTATUD LÜHENDID art artikkel

lg lõige

p punkt

EPT euroopa pärimistunnistus

EK Euroopa Kohus

EIK Euroopa Inimõiguste Kohus

PärS pärimisseadus

REÕS rahvusvahelise eraõiguse seadus

NotTS notari tasu seadus

TÕS tõestamisseadus

NotS notariaadiseadus

RK Riigikohus

TMS täitemenetluse seadus

TsMS tsiviilkohtumenetluse seadus

KRS kinnistusraamatuseadus

PS põhisseadus

Pärimismäärus Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrust nr

650/2012, mis käsitleb kohtualluvust,

kohaldatavat õigust ning otsuste tunnustamist

ja täitmist, ametlike dokumentide

vastuvõtmist ja täitmist pärimisasjades ning

Euroopa pärimistunnistuse loomist

73

KASUTATUD MATERJALID Kasutatud kirjandus

1. A.Fötschl. European review of private law, The relationship of the European Certificate of

Succession to National Certificates. vol 18. Issue 6. Suurbritannia. 2010. a.

2. A.Devaux. The European Regulation on Succession of July 2012: A Path towards the end

of the succession conflicts of law in Europe, or not? The International Lawyer, Vol 47.

Issue 2. USA, Texas. 2013.

3. C.Hertel. European certificate of succession-content, issue and effects. ERA Forum

Volume 15. nr 3. Trier. 12.09.2014. a.

4. E.Andresen. State tasks of public office of notary. Tallinn. Juridica International,

XVI/2009.

5. E-J Truuväli. B.Aaviksoo. O.Kask. L.Lehis. L.Madise. Ü.Madise. K.Merusk. L.Mälksoo.

R.Narits. V.Olle. P.Pruks. Põhiseadus. Komm vlj, 2 täiendatud vlj, Tallinn. Juura 2008.

6. E.Põtter. Regulation (EU) 650/2012 on jurisdiction, applicable law, recognition and

enforcement of decisions and acceptance and enforcement of authentic instrument in

matters of succession and on the creation of a European Certificate of Succession.

Ettekanne. Civil law and justice forum. Lk 160. Brüssel. 26.02.2015.a. Kättesaadav

arvutivõrgust:

http://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/2015/510003/IPOL_STU%28201

5%29510003_EN.pdf (01.05.2015. a.)

7. E. Põtter, M. Torga. Uus Euroopa pärimismäärus ning selle koht Eesti rahvusvahelise

eraõiguses ja rahvusvahelises tsiviilkohtumenetluses. Tallinn. Juridica VII/2013.

8. E.Strang. Eesti notariaat 20. Tallinn. Juridica VII/2013.

9. I.Nurmela, L.Almann, V.Tuulas, M. Vainomaa. Rahvusvaheline eraõigus. Tallinn 2005.

10. IX Riigikogu stenogramm II istungjärk, Pärimisseaduse muutmise seaduse eelnõu (131

SE) esimene lugemine. 13.10.1999. a. Kättesaadav arvutivõrgust:

http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm&date=939808800&pkpk

aupa=1&paevakord=2000006025 (01.05.2015. a.)

11. J. Fitchen. Recogntion, acceptance and enforcement of authentic instruments of the

succession regulation. Journal of Private International law. Vol 8 nr 2, London.

12. K.Kersta-Vaks. Hagita menetluse üldised küsimused. Juridica. Tallinn. V/2011,

13. L.Friis. J.Parello-Plesner. Denmark caught between „ins“ and „outs“. European council on

foreign relations. 24.10.2012. a.

74

14. M.Torga. Kohalduva õiguse ja selle sisu kindlakstegemine rahvusvahelistes eraõiguslikes

vaidlustes. Juridica. Tallinn. V/2014.

15. Notaries of Europe. A European initiative for autohentic acts: a project serving citizens

and business. Brüssel. 02.12.2008. a. Kättesaadav arvutivõrgus: http://www.notaries-of-

europe.eu/eu-topics/authentic-instruments (01.05.2015. a.)

16. N.Suri, Politika Kaip Tušcia Vieta. Change in the role of notaries public? Effects of the

integrational legislation on the execution of a last will and testament. Vilnius. lk 324.

26.04.2013.a. Kättesaadav arvutivõrgus:

http://www.tf.vu.lt/dokumentai/naujienos/Renginiai/tarptautine_studentu_konferencija_20

13.pdf (01.05.2015. a.)

17. P.Varul. Kaasomandi lõpetamine. Juridica. Tallinn.VII/2013.

18. T.Mikk. Pärimisõigus (õpik). Tallinn. Sisekaitseakadeemia. 2012.

19. T.Szöcs. Applicable law in succession matters. Presentation. Bucharest. 20.09.2013. a.

20. T.Szöcs. Commentary by Tibor Scöcs. Civil law, European Judicial Cooperation. Chapter

17. Brüssel. 2013.

21. The Oxford international encyclopedia of Legal History. Oxford, Volume 2, 2009. lk 9.

22. U.Liin. Pärimisõigus (õpik). Tallinn. Juura. 2005.

23. U.Lõhmus. Ne bis in idem põhimõte Euroopa Liidu õiguses. Juridica. Tallinn. IX/2009.

24. V.Naglic, „Maastrichti ja Amsterdami leping“. 05.2014. Kättesaadav arvutivõrgus:

http://www.europarl.europa.eu/aboutparliament/et/displayFtu.html?ftuId=FTU_1.1.3.h

tml (01.05.2015. a.)

Muud allikad 1. Avaliku dokumendi legaliseerimine. Välisministeerium. Kättesaadav arvutivõrgust:

http://vm.ee/et/avaliku-dokumendi-legaliseerimine (01.05.2015. a.)

2. Europa.eu. Applicable law and jurisdiction in matrimonial matters. Kättesaadav

arvutivõrgust:

http://europa.eu/legislation_summaries/justice_freedom_security/judicial_cooperation

_in_civil_matters/l16020_en.htm (01.05.2015. a.)

3. Euroopa Liidu aluslepingud. Europa.eu. Kättesaadav arvutivõrgus: http://europa.eu/eu-

law/treaties/index_et.htm (01.05.2015. a.)

4. Justiitsministeerium. Pärimisregister. Kättesaadav arvutivõrgust:

http://www.just.ee/et/eesmargid-tegevused/kinnisvara-abieluvara-parimine/parimisregister

(01.05.2015. a.)

75

5. Määrused, direktiivid ja muud õigusaktid. Europa.eu. Kättesaadav arvutivõrgust:

http://europa.eu/eu-law/decision-making/legal-acts/index_et.htm (01.05.2015. a.)

6. Notarite Koda. Avaliku dokumendi kinnitamise apostilliga. Kättesaadav arvutivõrgus:

https://www.notar.ee/19886 (01.05.2015. a.)

7. Pärimine Euroopas, alaliik Austria, „Milline ametkond on põdev?“ Kättesaadav

arvutivõrgus: http://www.successions-europe.eu/et/austria/topics/Milline-ametkond-

on-p%C3%A4dev_Kelle-poole-tuleks-p%C3%B6%C3%B6rduda/ (01.05.2015. a.)

8. Pärimine Euroopas, alaliik Küpros, „Milline ametkond on pädev?“ Kättesaadav

arvutivõrgus: http://www.successions-europe.eu/et/cyprus/topics/Milline-ametkond-

on-p%C3%A4dev_Kelle-poole-tuleks-p%C3%B6%C3%B6rduda (01.05.2015. a.)

9. Pärimine Euroopas, alaliik Rootsi, „Milline ametkond on pädev?“ Kättesaadav

arvutivõrgus: http://www.successions-europe.eu/en/sweden/topics/which-is-the-

competent-authority-who-should-i-contact/ (01.05.2015. a.)

10. Registrite ja infosüsteemide keskus. E-notar. Kättesaadav arvutivõrgus:

http://www.rik.ee/et/muud-teenused/e-notar (01.05.2015. a.).

11. Riigi infosüsteemide arendamise keskus. Infosüsteemide andmevahetuskiht X-tee.

Kättesaadav arvutivõrgust: https://www.ria.ee/teejuht/riigi-infosusteemi-olemus-ja-

komponendid/infosusteemide-andmevahetuskiht-x-tee (01.05.2015. a.)

12. Riigikohtunik Indrek Koolmeistri eriarvamus haldusasjas 3-3-1-88-13

13. Soome Vabariigi pärimisseaduse inglisekeelne versioon. Code of Inheritance. Kättesaadav

arvutivõrgust: http://www.finlex.fi/en/laki/kaannokset/1965/en19650040.pdf

(01.05.2015. a.)

14. The European Network of registers of Wills association. Kättesaadav arvutivõrgust:

http://www.arert.eu/?lang=en (01.05.2015. a.)

15. Tsiviilkohtumenetluste ülevaade. Kättesaadav arvutivõrgus:

http://www.kohus.ee/et/kohtuasjade-menetlused/tsiviilkohtumenetlus (01.05.2015. a.)

16. Uno Lõhmus. CV. Eesti teadusportaal. Kättesaadav arvutivõrgust:

https://www.etis.ee/portaal/isikuCV.aspx?PersonVID=11753&lang=et (01.05.2015. a.)

Kasutatud kohtupraktika

Esimese astme kohus 1. HMKo 02.09.2013. 2-12-42551

76

Riigikohus 1. RKTKm 3-2-3-2-04

2. RKTKo 3-2-1-23-08

3. RKTKm 3-2-2-1-09

4. RKTKm 3-2-1-45-09

5. RKTKm 3-2-1-42-10

6. RKTKm 3-2-1-66-10

7. RKTKm 3-2-1-25-11

8. RKTKm 3-2-1-114-12

Euroopa Liidu Kohus 1. EK 05.02.1963, C-26-62, NV Algemene Transport- en Expeditie Onderneming van Gend

& Loos v Netherlands Inland Revenue Administration.

2. EK 10.10.1973, C- 34/73 Fratelli Variola S.p.A. v. Amministrazione Italiana delle Firenze

(1973) ECR 981.

3. EK 13.11.1990, C-106/89 Marleasing SA v La Comercial Internacional de Alimentacion

SA.

4. EK 11.01.2001, C-403/98 Monte Arcosu (2001).

5. EK 17.09.2002, C-253/00, Munoz and Superior Fruiticola.

Euroopa Inimõiguste Kohus 1. ElKo 04.06.2013, 14939/03, Sergey Zolotukhin vs. Venemaa.

2. ElKo 04.06.2013, 28237/03, 24386/04, 46124/07 ja 33488/1, Gridan and others vs.

Romania

3. ElKo 12.11.2013, 42916/04, Varniene vs Lithuania

Kasutatud normatiivmaterjalid 1. Asjaõigusseadus. RT 1993,39,590. RT I, 08,07,2014,7 .

2. Eesti avaliku dokumendi tunnistuse ehk apostille´ga kinnitamise ja kehtetuks tunnistamise

kord. RTL 2009,89,1296.

3. Eesti Vabariigi Põhiseadus RT 1992,26,349. RT I, 27.04.2011,2.

4. Euroopa Liidu lepingu ja Euroopa Liidu toimimise lepingu konsolideeritud versioonid.

Euroopa Liidu Teataja. C 326, 26.1.2012.

5. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 650/2012, 4. juuli 2012. Euroopa Liidu

Teataja. L201. 27.07.2012.

77

6. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1215/2012. kohtualluvuse ning

kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil-ja kaubandusasjades. 12. detsember.

2012. Euroopa Liidu Teataja. L 351/1. 20.12.2012.

7. Euroopa Ühenduse liikmesriikide dokumentide legaliseerimisest loobumise konventsioon.

RT II, 06.08.2013.

8. Euroopa Komisjoni rakendusmäärus (EL) nr 1329/2014, millega kehtestatakse (EL) nr

650/2012 nimetatud vormid. Euroopa Liidu Teataja. L359/30. 16.12.2014.

9. Karistusseadustik. RT I 2001, 61, 364. RT I, 23.12.2014, 16.

10. Liikluskindluse seadus RT I, 11.04.2014, 1. RT I, 12.07.2014, 66.

11. Notariaadiseadus, RT I 2000,104,684, RT I, 19.03.2015,15.

12. Perekonnaseadus. RT I 2009,65,395, RT I, 29.06.2014,104.

13. Pärimisseadus. RT I 2008, 7, 52, RT I,29.06.2014,10.

14. Pärimisseadus. RT I 1996, 38, 752.

15. Pärimisseaduse muutmise seadus. RT I 1999, 88, 807

16. Pärimisseadusest tulenevate notari ametitoimingute tegemise kord. RT I, 07.02.2014,13,

RTL 2008,101,1435.

17. Pärimisregistri pidamise, pärimisregistri kannete tegemise ja pärimisregistrist teabe

väljastamise kord. RT I, 06,03,2015,37. RT I,06,12,2013,4.

18. Rahvastikuregistri seadus RT I 2000, 50, 317. RT I, 15.03.2014, 42.

19. Rahvusvahelise eraõiguse seadus. RT I 2002, 35, 217.

20. Testamendiregistri loomise konventsioon RT II 2001,17,81.

21. Testamendi vormile kohalduva õiguse konventsioon. RT II 1998, 16, 28.

22. Tsiviilkohtumenetluse seadustik, RT I 2005,26,197, RT I, 19.03.2015,26.

23. Tõestamisseadus. RT I 2001, 93,564. RT I, 21.06.2014.

24. Täitemenetluse seadus RT I 2005, 27,198. RT I, 05.03.2015,5.

25. Tsiviilseadustiku üldosa seadus RT I 2002, 35, 216. RT I, 13.03.2014, 103.

26. Vandetõlgi seadus RT I, 23.12.2013, 1.

27. Äriseadustik RT I 1995, 26, 355. RT I, 19.03.2015, 45.

78

Lihtlitsents lõputöö reprodutseerimiseks ja lõputöö üldsusele kättesaadavaks tegemiseks Mina Karl-Eerik Jäetma sünnikuupäev: 21.10.1990. a. 1. annan Tartu Ülikoolile tasuta loa (lihtlitsentsi) enda loodud teose:

Euroopa parlamendi ja nõukogu määrus (el) nr 650/2012 ning selle rakendamisel tekkivad

probleemid eesti notarite töös seoses euroopa pärimistunnistuse väljastamise kohustusega

mille juhendaja on Dr iur Karin Sein, 1.1. reprodutseerimiseks säilitamise ja üldsusele kättesaadavaks tegemise eesmärgil,

sealhulgas digitaalarhiivi DSpace-is lisamise eesmärgil kuni autoriõiguse kehtivuse tähtaja

lõppemiseni;

1.2. üldsusele kättesaadavaks tegemiseks Tartu Ülikooli veebikeskkonna kaudu, sealhulgas

digitaalarhiivi DSpace´i kaudu kuni autoriõiguse kehtivuse tähtaja lõppemiseni. 2. olen teadlik, et punktis 1 nimetatud õigused jäävad alles ka autorile. 3. kinnitan, et lihtlitsentsi andmisega ei rikuta teiste isikute intellektuaalomandi ega

isikuandmete kaitse seadusest tulenevaid õigusi. Tallinnas 04.05.2015. a.