TARTU ÜLIKOOL

Bioloogia-geograafia teaduskond

Botaanika ja ökoloogia instituut

Merli Nagel

TURBASAMBLAD EESTIS: ÖKOLOOGIA,

LEVIK JA KAITSE

Bakalaureusetöö

Juhendaja: teadur Kai Vellak

Tartu 2006

2

Sisukord

1.TURBASAMBLAD JA NENDE ÖKOLOOGIA ...........................4

1.1 LIIGILINE MITMEKESISUS JA LEVIK...........................................................................4 1.2 TURBASAMMALDE UURIMISE AJALOOST EESTIS...............................................4 1.3 TURBASAMMALDE PRODUKTIIVSUS.........................................................................6 1.4 TURBASAMMALDE PALJUNEMINE .............................................................................7 1.5 TURBASAMMALDE SEOS VEEGA.................................................................................8 1.6 TURBASAMMALDE SEOS MINERAALAINETEGA ..................................................9 1.7 TURBASAMMALDE SEOSED SOONTAIMEDEGA ..................................................11 1.8 TURBASAMMALDE TÄHTSUS LOODUSES..............................................................13

2. KAITSEALUSTE TURBASAMMALDE LEVIK ....................14

2.1 LOIGU-TURBASAMMAL - SPHAGNUM INUNDATUM RUSS. .........................16 2.1.1 Levik ....................................................................................................................................16 2.1.2 Kasvukohad ja ökoloogia .................................................................................................19

2.2 LINDBERGI TURBASAMMAL – SPHAGNUM LINDBERGII SCHIMP. EX

LINDB.............................................................................................................................................19 2.2.1 Levik ....................................................................................................................................19 2.2.2 Kasvukohad ja ökoloogilised nõudlused ........................................................................21

2.3 VIIEREALINE TURBASAMMAL - SPHAGNUM QUINQUEFARIUM (LINDB. EX BRAITHW.) WARNST .......................................................................................................22

2.3.1 Levik ....................................................................................................................................22 2.3.2 Kasvukohad ja ökoloogilised nõudlused ........................................................................24

2.4 WULFI TURBASAMMAL – SPHAGNUM WULFIANUM GIRG. ........................24 2.4.1 Levik ....................................................................................................................................24 2.4.2 Kasvukohad ja ökoloogilised nõudlused ........................................................................27

KOKKUVÕTE .....................................................................................................................28

SUMM ARY .............................................................................................................................29

KASUTATUD KIRJANDUS..............................................................................................................30

KASUTATUD INTERNETIALLIKAD:.......................................................................................................33

3

Sisse juhatus

Eesti soodes ja märgades metsades kasvab üle poole Euroopas levinud

turbasammaldest. Siin on praeguseks teada 37 turbasamblalii ki, Euroopas on neid

kokku 54. Mõnd lii ki leidub meil peaaegu igas soos- või soostuvas koosluses, teised

seevastu on kasvukoha suhtes ülinõudlikud ning neid kohtab vaid väga harva (Vellak,

2004).

Turbasamblaid iseloomustab tohutu veeimamisvõime, mistõttu neid on

kasutatud nii rahvameditsiinis kui ka sõdade ajal sidumismaterjalina vati asemel

(Ingerpuu, 1994). Palju kasutatakse turbasamblaid aianduses ja isegi energeetikas, kus

turvast peetakse üheks alternatiiviks põlevkivienergeetikale. Turba kaevandamine

ületab Eestis turba loodusliku juurdekasvu 3,5 – 4,5 korda; kui võrrelda lubatud

kasutusmääraga, siis üle kuue korra (Ilomets, 2003). Seega on need pisikesd taimed

tähtsad nii ökoloogili selt kui ka majanduslikult ning on küll põhjust mõelda nende

esialgu veel suuremalt jaolt tavaliste sammalde kaitsele.

Eestis kuulub seaduse kaitse alla neli turbasambla lii ki. Need lii gid kuuluvad

kolmandasse kaitsekategooriasse, ning nende arvukust ohustab elupaikade ja

kasvukohtade hävimine.

Antud töö eesmärk on anda ülevaade turbasammaldest ja nende ökoloogiast,

selgitada nende suhteid soontaimedega ning iseloomustada Eesti looduskaitsealuste

turbasammalde seisundit ja levikut. Töö praktili seks osaks on koostada nende nelja

lii gi levikukaardid Eestis ning sisestada registreeritud andmestik kaitsealuste

samblalii kide andmebaasi. Levikukaartide aluseks on EMA Põllumajandus- ja

Keskkonnainstituudi herbaariumi (TAA) ja Tartu Ülikooli (TU) herbaariumi andmed.

Kaardid on koostatud programmiga MapInfo. Töös kasutatud Eesti esinevate lii kide

ladinakeelsete nimede aluseks on Eesti sammalde määrajas (Ingerpuu jt., 1998) ja

Eesti taimede määrajas (Leht jt., 1999) esitatud süsteemid.

Tahaksin tänada käesoleva töö valmimise eest oma juhendajat Kai Vellakut.

4

1.Turbasamblad ja nende ökoloog ia

1.1 Liigili ne mitmekesisus ja levik

Turbasamblad (Sphagnum L.), rahvapäraselt ka ka rabasamblad ja

valgesamblad (Laasimer et. al., 1954) kuuluvad lehtsammalde klassi, moodustades

turbasammalde alamklassi, millesse kuulub üks ainuperekonnaline sugukond

turbasamblalised (Sphagnaceae) (Ingerpuu & Vellak, 1998).

Turbasamblaid on maailmas umbes 300 lii ki (Clymo & Hayward, 1982),

Eestis on preaguseks teada 37 lii ki turbasamblaid (Vellak, 2004). Peamiselt kasvavad

turbasamblad parasvöötmes ja boreaalses kliimavöötmes (Clymo & Hayward, 1982).

Ka teistel laiuskraadidel kasvab turbasamblaid, kuid valdavalt vaid mäestike

pii rkondades, näiteks Austraalia lumistes mägedes, Andides ja Aafrika mägede

tippudes. Näiteks S. junghuhnianum ssp. junghuhnianum Dozy & Molk. kasvab

Malaisia mägedes, Hiinas ja Jaapanis (Clymo & Hayward, 1982). Kuigi üksikud lii gid

võivad kasvada väga ekstreemsetes kasvukohtades, valitsevad turbsamblad erinevat

tüüpi soodes ja soostuvates- või soometsades. Nii näiteks on alli kasoo turbasammalt

(Sphagnum teres) ja sulgjat turbasammalt (S. subnitens) leitud kasvamas Islandi

kuumaveealli kate juurest, kus vee pH alli kates varieerub väga happelisest kuni

aluseliseni ning veetemperatuur taimede vahel võib olla isegi kuni 40 °C (Clymo &

Hayward, 1982).

Looduses on turbasamblaid üsna raske üksteisest eristada, enamasti on vaja

luubi, mõnegi lii gi puhul isegi mikroskoobi abi. Ent teades, missugused lii gid milli ses

koosluses kasvavad, saame abi ka ümbrust silmitsedes: on lii ke, mis kasvavad

valdavalt märgades kohtades, mõned elavad ainult laugastes, osa jälle eelistab

madalsoid ja osa on rabade asukad ( Vellak, 2004).

1.2 Turbasammalde uurimise ajaloost Eestis

Kõige kuulsam Eestist pärit sfagnoloog on Edmund August Friedrich Russow

(8.03.1841 – 23.04.1897). 1865. aastal kaitses ta magistrikraadi turbasammalde

süstemaatikast. Magistritöös kirjeldab ta uut turbasamblalii ki, millele oma hea sõbra

auks paneb nimeks Sphagnum girgensohnii . Samas kirjeldab ta ka pudeva

5

turbasambla (Sphagnum cuspidatum) arvukaid varieteete, millede hulgast hilj em said

lii gi staatuse Sphagnum majus ja Sphagnum balticum (Ingerpuu, 2001).

Ta on seitsme põhjapoolkeral väga laialdaselt levinud turbasamblalii gi

ainukirjeldaja või kaaskirjeldaja. Lisaks üldtunnustatud taimelii kidele (kui jätta

kõrvale vaieldavad hunditubakalii gid ning saaremaa robirohi) ongi Eesti materjali

põhjal teadusele kõige enam uusi turbasamblalii ke kirjeldatud. Lisaks E. Russowi

kirjeldatud lii kidele on Eestist kirjeldanud uue turbasamblalii gi ka K. Girgensohn,

nimetades selle kohaliku mõisniku auks Wulfi turbasamblaks (Sphagnum wulfianum)

(Ingerpuu, 2001).

Ka E. Russowi enda auks on nimetatud kaks taimelii ki, mis mõlemad esinevad

Eestis, nendest üks on Eestis tavaline Russowi turbasammal – Sphagnum russowii

Warnst. ja teiseks, meil samuti tavaline orhidee Russowi sõrmkäpp (Dactylorhiza

russowii ) (Ingerpuu, 2001).

E. Russowi eelistatuimad uurimispii rkonnad asusid Tartu ümbruses,

(Tähtveres), Lõuna- Eestis (end. nimega Appelsee) ning põhjarannikul, Käsmu

poolsaarel, kus suvitas perega mitmetel aastatel ning mida ta nimetas “Eldoradoks”

sfagnoloogile. Käsmust kogus ta tohutu turbasammalde materjali , millest suur osa

paikneb ilmselt sõja ajal Peterburi sattunud ja alles 1988. aastal Eestisse tagasi

jõudnud kogus. Oma ekskursioonidel märkas E. Russow ka inimese poolt loodusele

tekitatud kahju. Oma 1894. aasta töös märgib ta turbasammalde kadumist Tähtvere

metsaaladel kraavituse ja raiete tagajärjel ning kirjutab: “Kultuur rikub loodust!”

(Ingerpuu, 2001).

Samuti uuris turbasamblaid kuulus rabauurija Viktor Masing (11.04.1925-

18.03.2001). Viktor Masing arvas, et soid saab uurida vaid nende pärisperemehi –

turbasamblaid hästi tundes ( Kalda, 2000).

Tänapäeval üks tuntum turbasammalde uurija on V. Masingu õpilane Mati

Ilomets. Turbasammalde kasvule ja produktiivsusele olid pühendatud nii tema

kursuse- kui ka diplomitöö ning geoloogia-mineraloogiateaduste kandidaadi

dissertatsioon "Turbasammalde ja sfagnumturba juurdekasvu uurimine turbalasundite

stratigraafili se jaotamise eesmärkidel" 1982. a. ja kümned teadusartiklid kogumikes ja

erialaajakirjades. Tema juhendamisel on turbasammaldest ja soode eri aspektidest

erinevate ülikoolide juures kaitstud mitukümmend kursuse- ja diplomitööd, 4

magistri- ning doktoritöö. Ta on olnud mitmete väitekirjade oponendiks (Truus,

Karofeld, 2000).

6

Peale M. Ilometsa on teinud oma lõputöö turbasammalde teemal Tartu

Ülikoolis veel neli õpilast. 1977. aastal uuris Vill em Laas turbasammalde

fütoproduktsiooni ja turbatekkekihis toimuvat turvastumist. 1982. aastal tegi Anne

Reitel oma lõputöö teemal “Turbasammalde kasv ja produktiivsus erinevais metsa- ja

sootüüpides (Leningradi oblasti kesk-taiga tingimusis)” ning 1996. aastal Katrin

Pajuste teemal “Sphagnum fuscum (Schimp.) Klinggr. ja S. rubellum Wils.

ökoloogili ne eristuvus Männikjärve raba mikroreljeefil ” . Aastal 1997 valmis Paljula

Raimol lõputöö pealkirjaga “Soomaa soode arengu ajalis-ruumiline dünaamika ja

seda mõjutavad tegurid“ .

1.3 Turbasammalde produ ktii vsus

Produktiivsus on defineeritud kui kuiv biomass, mis on toodetud aastas ühe

ruutkilomeetri kohta (Gunnarsson, 2005).

Enam biomassi produtseerivad turbasamblad kevadel ja sügisel, mil on

piisavalt niiskust nende intensiivseks kasvuks (Gunnarsoon, 2005). Turbasammalde

produktiivsus rabades on vahemikus 5- 550 g m-2 aastas (Malmer, 1993), Eestis on

mõõdetud produktiivsuseks 0,7 – 1,3 g dm-2 aastas (Ilomets, 1982).

Turbasamblad on kõige tähtsam turvast moodustav taimerühm ja neis sisaldub

rohkem süsinikku kui üheski teises taimeperekonnas (Clymo & Hayward, 1982).

Produktsiooni vähenedes arvatavasti väheneb ka turba produktsioon ning suuremal

skaalal võib see mõjutada globaalset süsiniku tasakaalu (Gunnarsson, 2000).

Erinevad turbasamblalii gid asustavad erinevaid raba kasvupaiku: neid võib

leida rabades mätaste tipuosas, älvestes ja laugastes. Erinevates mikroelupaikades on

HULQHY�WRLWDLQHWH�VHLVXQG�MD�HULQHY�YHHUHåLLP�MD�VHHSlUDVW�RQ�HULQHYDWHO�OLLNLGHO�erinevates elupaikades ka erinev biomassi produktiivsus (Gunnarsson, 2005).

Klimaatili sed tingimused koos geograafili se asetusega on tähtsad faktorid hindamaks

globaalselt turbasammalde produktiivsust. Tähtsamad faktorid on keskmine aastane

temperatuur ja sademed. Produktiivsus on madal kui need mõlemad faktorid on

madalad (Gunnarsson, 2005). Nii on kindlaks tehtud, et peamiselt sektsiooni

Cuspidata kuuluvatel turbasamblalii kidel, kes kasvavad märjemates ja

toitainerikkmates kasvukohtades (älveservad, peenrdevahed) on ka produktiivsus

kõrgem. Samas aga lii kidel sektsioonist Acutifolia, kes elavad rabades peamiselt

7

mätaste ülaosades ja toituvad valdavalt vihmaveest, jääb produktiivsus suhteliselt

madalaks (Gunnarsson, 2005).

Turbasambla võsu lineaarne juurdekasv on Eesti rabades 5 –65 mm, umbes

samas ulatuses muutub samblavarre alumine osa turbaks (Valk, 2005). Lineaarne

juurdekasv sõltub sademete ja auramise hulgast ning keskmisest õhutemperatuurist ja

soovetetasemest. Suhteliselt madalamal paiknevate lii kide, balti j a lill aka turbasambla

(S. balticum ja S. magellanicum) juurdekasv on kõige tugevamini seotud

sademetehulgaga. Tüüpili ste mättalii kide nagu pruun ja punane turbasammal (S.

fuscum ja S. rubellum) juurdekasv on seoses temperatuuri ja auramisega.

Keskkonnategurite mõju diferentseeritus turbasamblakooslustele tuleneb

turbasamblalii kide anatoomilis-morfoloogili stest erinevustest. Turbasamblavaiba

veetõstesüsteemi põhiosa – kapill aaride – läbimõõdu ja veetõstevõime vahel on otsene

negatiivne seos. Kompenseerimaks veetaseme langust suureneb okste tihedus

älveslii kidel, parandades nii vee kapill aarset neeldumist. Tulemusena langeb lineaarne

juurdekasv, kuid produktsioon ei tarvitse väheneda (Ilomets, 1980).

Mättalii kidel on kapill aaride läbimõõt piisavalt väikene tagamaks juurdekasvu

vähest seost veetaseme ja sademetega. Koos temperatuuriga suurenev auramine tõstab

taimedele kättesaadavate toitainete hulka. Toitainete ülejäägi kasvades pidurdub

taimede apikaalne kasv ja suurenb lateraalne, st. suureneb tihedus ja lineaarne

juurdekasv väheneb. Tiheduse tõus omakorda vähendab auramist. Selli ne

tagasisidemehhanismi olemasolu tagab turbasamblavaiba produktsiooni stabiil suse

muutuvates keskkonnatingimustes. Järelikult vaatamata lineaarse juurdekasvu

muutumisele (keskkonnategurite mõjul) jääb turbasamblakoosluste (olenemata

kasvukohast) produktsioon stabiil seks (Ilomets, 1980).

1.4 Turbasammalde paljunemine

Turbasammaldel erili si sigikehi ei teki, vegetatiivne paljunemine toimub neil

varre või oksa tükikestega, mis tekivad näiteks ladvapunga vigastamisel või võsude

murdumisel. Paljudel lii kidel, kel sporogoonid ehk eoskuprad esinevad harva, on

vegetatiivne paljunemine peaaegu ainsaks paljunemisviisiks (Laasimer et. al., 1954).

8

Vegetatiivne paljunemine võsude harunemise teel on arvatavasti kõige tähtsam

vahend paljunemiseks ja püsimiseks ühes kasvukohas. Vegetatiivset paljunemist

peetakse turbasammalde paljunemises eoselisest tähtsamaks seetõttu, et nende

püsimajäämine soodsas keskkonnas on taime elutsüklis odavam kui produtseerida

suurt hulka eoseid (Sundberg, 2000).

Enamus boreaalses regioonis kasvavatest turbasammaldest toodab regulaarselt

sporofüüte ning see seletab suurel määral turbasammalde laialdast levikut ka

toitainete vaeses kasvukohas (Sundberg, 2000). Katsetest turbasammaldega on

selgunud, et eosed püsivad suhteliselt kaua levisepangas ning võivad kaasa aidata

sambla taastekkele sobivate tingimuste saabudes. Mõne lii gi eosed ( S. balticum, S.

fuscum ) säilit asid oma idanevuse ka pärast 13 aastat külmutatult hoidmist (Sundberg,

2000). Ühes eoskupras olevate eoste arv on lii giti varieeruv, sõltudes nii kupra kui ka

eoste suurusest. Turbasammalde eoste suurus on vahemikus 20-50 µm (Sundberg,

2000). Rohkem eoseid on lii kidel, millel on suurem eoskupar ja väiksemad eosed.

Kupra suurus lii kidesiseselt on positii vselt korreleeritud aga kapiitulumi suurusega

(Sundberg & Rydin, 1998). Eosed valmivad ja vabanevad küll lii giti erinevatel

aegadel, kuid see jääb enamasti suve lõppu, olles eriti tundlik põua suhtes (Sundberg,

2002).

1.5 Turbasammalde seos veega

Turbasamblad vajavad elutgevuseks regulaarselt vett ja seepärast ongi nad

märgade elupaikade asukad (Gignac, 1993). Mõned lii gid võivad olla isegi täielikult

veesisesed taimed (Laasimer et. al., 1954). Turbasamblad puuduvad kõrbetes,

kaasaarvatud polaarsetes kõrbetes, kuivades metsades, kuivadel ja pool-kuivadel

rohumaadel, mis peegeldab nende pidevat veevajadust, mis selli stel aladel puudub

(Gignac, 1993).

Soode teke ja areng on alati seotud lii gniiskuse ja niiskuslembeste taimedega.

Selli sel metsamaal, kus vettpidav horisont (tavaliselt savikiht või nõrgkivi) on

maapinna lähedal ja tasane reljeef (pinnamood) ei võimalda lii gvee äravoolu ning

muld on muutunud lii gniiskeks, hakkavad levima sootaimed, eelkõige turbasamblad

9

(Valk, 2005). Turbasamblas olev vee mass on tavaliselt 10 – 14 korda suurem tema

kuivaine massist (Valk, 2005).

Kõige tundlikumad on tXUEDVDPEODG�YHHUHåLLPL�PXXWXVWH�VXKWHV��3LQQDVH�kuivendamine mõjub neile alati hävitavalt (Laasimer et. al., 1954). Paremaks vee

kogumiseks ja säilit amiseks on turbasammaldel väljakujunenud spetsii fili ne

anatoomiline ehitus. Lehtede suured surnud rakud (hüalotsüstid) on väliskeskkonnaga

ühenduses pooride kaudu. Liigniiskuse puhul täituvad need rakud veega, põua ajal

aga õhuga. Küllaldase niiskuse korral sisaldab enamik turbasamblaid vett üle 90%

oma esialgsest kaalust (Valk, 2005). Turbasammaldel on väga kõrge veesäilit amise

võime, mis tuleneb okste ja varte vahel kujunenud erili sest juhtesüsteemist. Nimelt

paiknevad turbasammalde oksad varrel kimpudena, millest osa on laiuvad ning

hangivad vett ümbtritsevast keskkonnast, osa oksi (nn. rippoksad) aga lii buvad piki

vart ning moodustavad koos vart ümbritseva epidermiga vee lii kumist tagava

kapill arsüsteemi (Laasimer et. al., 1954). Näiteks on leitud, et mätaste ülaosas kasvav

lii k teravlehine turbasammal (S. capillif olium) mahutab küllastumisel rohkem vett,

kaotab seda aeglasemalt ja seega püsib märjana kauem ka põuaperioodidel (Andrus,

1986).

1.6 Turbasammalde seos mineraalainetega

Seda, et turbasamblad eelistavad kasvada happelises keskkonnas ja on ise

selli se keskkonna loomisel abiks, on teatud juba pikka aega (Clymo & Hayward,

1982). Neil on võime muuta keskkonda happelisemaks, vabastades vesinikioone ja

saades vastu lahustuvaid katioone. Eelistatult absorbeeritakse kõrgema valentsiga

katioone (Ca2+, Mg2+, Fe3+), mida omastatakse kergemini kui madalama valentsiga

katioone (Na+, K+) (Andrus, 1986). On kindlaks tehtud, et mida kõrgemal veetasemest

taim kasvab, seda parem katioonide vahetusvõime tal on ja samuti efektiivne

katioonide vahetusvõime langeb kui pH langeb (Clymo & Hayward, 1982).

Nõudlikkuse järgi mineraaltoitainete suhtes võib turbasamblad jagada kolme

rühma: 1) oligotroofsed (kõige vähema nõudlikkusega, rabas kasvavad), 2)

mesotroofsed (keskmise nõudlikkusega, kasvavad sii rdesoodes ja rabastuvates

10

metsades) ja 3) eutroofsed (suurima nõudlikkusega, kasvavad madalsoodes)

(Laasimer et. al., 1954).

Turbasamblad taluvad hästi mineraalainete vähesust, nad suudavad toituda

sademeveest ja õhus leiduvast mineraalsest tolmust. Kasvades kõige

toitesoolavaesemates tingimustes, moodustavad nad oligotroofset rabaturvast

mineraalainesisaldusega alla 5% (Valk, 2005). Teine toitainete alli kas samblakihile on

vee kapill aarne tõus. See protsess on tähtsam madalsoodes, kuna seal sisaldab soovesi

rohkem K+, Mg2+ ja Ca2+ ioone. Selle mehhanismi tähtsus kahaneb koos kasvava

veetasemega ja niiskusega. Soontaimede maapealne kõdu ja varis on suhteliselt

vähetähtis toitainete alli kas turbasammaldele (Malmer, 1993).

Turbasammaldel on soontaimedega võrreldes tunduvalt väiksem võime

reguleerida mineraalsete toitainete akumulatsiooni. See annab suurema elementide

variatsiooni sammaldes kui soontaimede maapealsetes osades (Malmer, 1993).

Makrotoitained nagu lämmastik, fosfor, kaalium ja väävel akumuleeruvad

turbasammaldes põhili selt läbi juurdevoolu klorofülli sisaldavatesse rakkudesse ning

magneesium ja kaltsium akumuleeruvad läbi adsorptsiooni (Malmer, 1993).

Kontsentratsioonid suvel ei erine kontsentratsioonidest sügisel ja kevadel.

Turbasammalde puhul lämmastiku, fosfori ja kaaliumi kontsentratsioonid on

suuremad apikaalsetes osades, magneesium ja kaltsium on küllaltki ühtlaselt jaotunud

ja Fe3+ ioonide kontsentratsioon on suurim basaalsetes osades. Fosfor ja ilmselt ka

lämmastik ja kaalium pidevalt paigutuvad ümber madalamatest, vananevatest osadest

aktiivselt kasvavatesse apikaalsetesse osadesse seesmise transpordi läbi. Mg2+ ja Ca2+

ioonide summa on umbes sama kõikides pii rkondades, näitates et vahetusvõime ei

muutu sambla vanusega ning et Mg2+ja Ca2+ kontsentratsioonid ei suurene vanusega

nagu mõnedes soontaimedes (Malmer, 1993).

Väga halvasti taluvad turbasamblad kaltsiumioonide suurt kontsentratsiooni.

See on ka üks põhjusi, miks nad Kirde – Eestis mõnedel lubjatolmuga saastunud

rabadel surevad (Ingerpuu, 1994).

11

1.7 Turbasammalde seosed soon taimedega

Turbasamblad domineerivad raba taimekooslustes – nad on edifikaatorid, mis

mõjustavad teiste taimede elu- ja keskkonnatingimusi; moodustades laiuvaid ja

omavahel liit uvaid padjandeid ning muutes keskkonnaolud oma kasvuks ja levikuks

järjest paremaks, teistele, nõudlikumatele taimedele, aga halvemaks, mistõttu need

taanduvad (Valk, 2005).

Tavalisemad soontaimed, mis kasvavad koos turbsammaldega on tupp-vill pea

(Eriophorum vaginatum), valge nokkhein (Rhynchospora alba), raba jänesvill

(Trichophorum cespitosum), kanarbik (Calluna vulgaris). Samuti mustikas

(Vaccinium myrtill us), sinikas (Vaccinium uliginosum), rabamurakas (Rubus

chamaemorus) ja pohl (Vaccinium vitis-idaea). Silmatorkavad põõsad on kukemari

(Empetrum nigrum) ja sookail (Ledum palustre) ja samuti putuktoidulised taimed

nagu ümaralehine huulhein (Valk, 2005). Laiade pehmete lehtedega taimed on

rabades haruldased, väljaarvatud märkimisväärne erand rabamurakas. Mõnedel nendel

lii kidel, nagu kanarbik, on vähe juuri või ei ole üldse juuri turbas. Teistel nagu tupp-

vill pea ja rabamurakas on vähemalt mõned juured suure aerenhüümiga, mis pakub

neile efektiivset kanalit hapniku transpordiks juurtest tippu. Enamus neist lii kidest on

risoomidega püsikud, üheaastased taimed on haruldased (Clymo & Hayward, 1982).

Rabaturba pideva pealekasvamise tõttu tõuseb järjekindlalt ka rabavee tase ja

selle tõttu jäävad rabas kasvavate taimede juured iga aastaga üha sügavamale turbasse

ja rabavette. Rabavesi tõuseb umbes niisama palju, nagu kasvab peale rabaturvast. Et

rabavesi on hapnikupuuduse ja toitesoolade vaesuse tõttu ebasoodsaks keskkonnaks

taimejuurtele, siis moodustavad paljud rabas kasvavad taimed (huulheinad, kanarbik,

tupp-vill pea jt.) pealekasvanud turbakihis uued juured (Valk, 2005).

Elus turbasamblakate on rabataimede seemnelisele uuendusele väga

ebasoodsaks substraadiks. Selle tõenäosteks põhjusteks on 1) trubasamblakatte

kohevus ja lagundunud taimeosade, seega ka mineraalsete toitesoolade vähesus, 2)

HEDVRRGXV�YHHUHåLLP�– pinnalt läbikuivamine, alumises osas lii gniiskus, 3) pidev

juurdekasv; võimalik, et pidurdavateks teguriteks on ka happene reaktsioon ja nõrk

nitrifikatsioon (Masing, 1958). Osa turbasammalde pinnale langenud seemneid idaneb

pinnal, kuid sureb tõusmena; suurem osa mattub aga turtbasammalde tiheda muru

12

sisemusse. Kohtades, kus turbasammaldest kate on nõrgenenud või hoopis hävinud,

leidub suuremal hulgal rabataimede seemneid. Seejuures rikkalikum seemnevaru

niiskemates kohtades, mis saavad ka kuivalembese mättataimede uuenduskolleteks

(Masing, 1958).

Sammalde elustrateegia esineb suuresti soontaimede omast. Turbasammalde

puhul toimub fotosüntees ja mineraaltoitainete omastamine kogu taime pinnaga, kuid

soontaimede puhul on need kaks tegevust eraldatud juurte ja varte vahel.

Turbasamblad on võimelised kasvama niikaua kui taime pind pole külmunud ja

kapiitulum on varustatud vajaliku niiskusega. Soontaimede puhul on juurdekasv

pii ratud paari kuuga nende varajasel vegetatsiooni perioodil . Selli ne erinevus kasvus

kergendab nende kooseksisteerimist (Malmer et.al., 2003). Siiski on trubasammaldel

pigem negatiivne mõju soontaimede elule sookooslustes.

Tihe turbasammalde vaip on kõige ohtlikum tõusmetele ja noortaimedele,

mille aastane juurdekasv on väike, samas kui turbasammalde juurdekasv võib aastas

küündida kuni 65 millimeetrini (Valk, 2005). Puurinde uuendust takistab otseselt

mitte turbasammalde juurdekasv, vaid selle toitainetevaesus ja kohevus (Masing,

1958). Rohu – puhmarinde taimedele pole niivõrd ohtlik turbasamblaiikide suur

lineaarne juurdekasv, kuivõrd juurdekasvava osa iseloom (selle tihedus jt. omadused).

Selletõttu pole kii rekasvulised älvestes kasvavad turbasamblad nii hukatuslikud, kui

tihedaid mättaid moodustavad lii gid, eriti pruun turbasammal (Sphagnum fuscum),

vähemal määral ka teravalehine (Sphagnum acutifolium), punane ja lill akas

turbasammal (S. rubellum ja S. magellanicum) (Masing, 1958).

Samas esineb ka soontaimede lii ke, millele on turbasamblavaip eelistatumaks

substraadiks, näit. jõhvika- ja huulheinalii gid; nende esinemine turbata aladel on kas

sekundaarne või ajutine nähe. Turbasammalde kate näib oma kohevuse tõttu olevat

soodsaks kasvukohaks ka niisugustele võsundili stele rabataimedele, nagu murakas,

rabakas ja ka mudatarn (Masing, 1958).

Kui soontaimed, omastades vajaliku koguse toitaineid mineralisatsioonist, on

võimelised säilit ama piisava produktiivsuse, mis pii raks turbasammalde kasvu, siis on

nad võimelised ära hoidma turba akumulatsiooni tõusu. Tihedad soontaimede varred

madalsoodes aitavad kaasa madala turba akumulatsioonitaseme säilit amisele ja

sellega vältida raba moodustumist (Malmer et.al., 2003).

13

Ka soontaimed võivad kujundada kasvukeskkonda turbasammalde jaoks

soodsamaks või ebasoodsamaks. Tiheda rohu-puhmarinde all on valgustus nõrgem.

Eriti tugevat varju annavad suured tupp-vill pea puhmikud ja tihe kanarbikurinne, mis

teevad võimatuks valguslembeste turbasammlade kasvu nende all . Mahalangenud

lehed, eriti muraka laiad lehelabad, varjutavad nende alla mattuvaid turbasamblaid,

kutsudes esile nende elutegevuse intensiivsuse muutusi, mis avaldub lehtede värvi

muutumises: turbasamblalii gid, mis valguse käes on punased, muutuvad varjus

rohelisteks. Tihe sookailu puhmastik soodustab metsalehtsamblalii kide kasvu ja

vähendab valguslembestele turbasammalde kasvu (Masing, 1958).

Puurinde mõju suurus on rabades väga varieeruv olenevalt puude mõõtmeist ja

arvust pinnaühikule. Juba üksikud puud lagedal rabal mõjutavad alumisi rindeid,

peamiselt varjamise ja aineringete kaudu (Masing, 1958). Väikesed tihedad

rabamännidki põhjustavad valguslembeste turbasammalde kadumist puu võra all j a

nende asendumist aja jooksul pärislehtsammaldega, peamisel harili ku palusambla

(Pleurozium schreberi) ja lainja kaksikhambaga (Dicranum polysetum) (Masing,

1958).

1.8 Turbasammalde tähtsus loodu ses

Nagu taimedki kasvavad enamus samblaid tipust, kuid mis teeb turbasamblad

omapäraseks on see, et surnud materjali kõdunemine on ebatavaliselt aeglane ja seega

surnud taimed akumuleeruvad turbana (Clymo & Hayward, 1982). Turbasamblad on

soodes peamised turbamoodustajad, rabas taimekoosluse dominanttaimed –

edifikaatorid, mis mõjustavad teiste taimede elu- ja keskkonnatingimusi (Valk, 2005).

Ükski sammalde perekond ei ole majanduslikult nii tähtis ja ökoloogili selt nii

domineeriv maailmas kui turbasamblad (Andrus, 1986). Turvast on intensiivselt

kaevandatud ja kasutatud aianduses, kütusena, biofilt ratsioonil , isoleerimiseks,

absorptsiooniks ja maitseainena Šoti viskis. Paljudes kohtades Euroopas ja Põhja –

Ameerikas suur enamus turbasambla rabasid on hävitatud turba eemaldamise tõttu ja

kuivendustööde tõttu.Võib väita, et turbasamblad on globaalselt tähtsad, nii

ökoloogili selt kui majanduslikult (Sundberg, 2000).

14

Eesti rabades leiduv vähelagunenud samblaturvas on tähtis ekspordiartikkel. Hea

veeimavuse tõttu kasutatakse seda kasvusubstraadina kurkide, tomatite ja lill ede

kasvatamisel (Kink et. al., 1998). Vähelagunenud turvast toodetakse nii frees- kui

plokkturbana, millest just viimane on hinnatud välisriikides. Aastatoodang on Eesti

Turbalii du 1997.a. andmeil u. 0,65 milj . tonni (Kink et. al., 1998).

Boreaalsed sood sisaldavad umbes 300 – 455 Gt süsinikku, mis on võrdne 20 –

30 % globaalse süsiniku sisaldusega. Enamus sellest süsinikust sisaldub sfagnumi-

turbas ja on arvatud, et turbasammaldes sisaldub rohkem süsinikku kui üheski teises

taimeperekonnas (Clymo ja Hayward, 1982).

Põhjapoolkera turbaalad sekvesteerivad umbes 12% inimese tekitatud süsiniku

emissioonidest aastas. Kuna turbasamblad kõdunevad aeglasemalt kui soontaimed,

siis süsiniku tasakaal turbaaladel sõltub sfagnumiturba olemasolust ja seega on tundlik

muutustele turbasammalde ja soontaimede vahel (Limpens et. al., 2004).

Inimese tegevus on mõjutanud soode arengut läbi aegade , kasvanud on

lämmastiku ja väävli depositsioon ja temperatuur (Gunnarsson et.al., 2004), samuti on

soid kuivendatud ja turvast kaevandatud. 19. sajandi keskel hakati Eestis soid

kuivendama nii põllumajanduse tarbeks, metsakasvutingimuste parandamiseks kui

turba kaevandamiseks. Esimesed teadaolevad sookraavitused tehti Eestimaal juba 17.

sajandil . Kuivenduse tulemusel intensiivistub puude kasv, väheneb maapinnale

langeva valguse hulk ning rabas alaneb veetase. Kõige selle tagajärjel hävivad

turbasamblad ja katkeb rabanõlvadel turba akumulatsioon (Ilomets, 2005). Nii on

kuivendamise tõttu hävinud ka Eesti ainus teadaolev Ångstroemi turbasambla

(Sphagnum aongstroemii ) leiukoht Käsmu poolsaarel (Lill eleht, 1998).

2. Kaitsealuste turbasammalde levik

Sammalde kaitsmise ajalugu ei ole nii pikk nagu pilkupüüdvamate ja seetõttu

sageli ka ohustatumate soontaimede puhul. Esimene ohustatud sammaltaimede

nimestiku käsikiri koostati alles 1987. aastal. Riikliku kaitse alla võeti samblad

esmakordselt 1994. aastal kinnitatud looduskaitseseadusega (Vellak, 2005).

15

Eesti rabades on turbasamblad kõige suurema katteväärtusega ja kõige

sagedamini esinevad taimed. Turbasamblad kujundavad ka ise ümbritsevaid

keskkonnatingimusi, tugevdavad ja kii rendavad soostumisprotsesse, uute soode,

soostike ja rabamassiivide teket (Valk, 2005). Samas esineb turbasammalde hulgas ka

lii ke, mida leidub vaid vähestes kasvukohtades ja on väga nõudlikud oma

kasvutingimuste suhtes. Kolmekümne seitsmest praegu Eestist teadaolevast

turbasamblalii gist võib tavaliseks pidada vaid 15 (Laasimer et. al., 1954). Üheksal

lii gil on teada vähem kui 12 leiukohta ning need kuuluvad Eestis haruldaste lii kide

hulka (Vellak, 2004).

Eesti punasesse raamatusse on kantud seitse turbasammalt (Lill eleht, 1998).

1994. aastal vastu võetud kaitstavate loodusobjektide seadusega võeti kaitse alla II

kaitsekategooria lii gina ka üks turbasamblalii k – Lindbergi turbasammal (Sphagnum

lindbergii ) (Ingerpuu & Vellak, 1995). Alates 2004. aastast kuulub looduskaitse alla

neli lii ki turbasamblaid, li saks eelpoolnimetatule veel – loigu turbasammal

(Sphagnum inundatum), viierealine turbasammal (Sphagnum quinquefarium) ja Wulfi

turbasammal (Sphagnum wulfianum). Praegu kuuluvad kõik need lii gid kaitsealuste

lii kide III kategooriasse (Riigi Teataja, 2004).

Looduskaitseseaduse kohaselt III kaitsekategooriasse arvatakse:

1) lii gid, mille arvukust ohustab elupaikade ja kasvukohtade hävimine või rikkumine

ja mille arvukus on vähenenud sedavõrd, et ohutegurite toime jätkumisel võivad nad

sattuda ohustatud lii kide hulka;

2) lii gid, mis kuulusid I või II kaitsekategooriasse, kuid on vajalike kaitseabinõude

rakendamise tõttu väljaspool hävimisohtu (1).

Lindbergi turbasambla kaitsekategooria muutmine ongi tulenenud sellest, et

lii gile on seadustevahelisel perioodil li sandunud uusi leiukohti, nagu nähtub

registreeritud herbaarandmetest.

Kümme aastat tagasi lähtuti lii kide kaitsekategooria määramisel peamiselt

nende esinemissagedusest ja ohustatusest Eestis ja lähiümbruses. Nüüdse nimestiku

koostamisel pöörati enam tähelepanu sammaldele, kes on ohustatud ja mida peetakse

kaitset väärivaks Euroopas laiemalt: kuuluvad direktiividega kaitstavate lii kide eri

nimistutesse ja/või Euroopa sammalde punasesse raamatusse. Samas lülitati

kaitsenimistusse lii ke, mille levik Eestis on aja jooksul tugevasti vähenenud või mis

16

on meil oma levila pii ril . Oluliseks peeti ka seda, kas vastava lii gi kaitse on tegelikult

võimalik (Vellak, 2005).

Samblaid saab kaitsta eeskätt nende kasvukohtade kaitsmise kaudu. Nii on

kõik turbasamblad lülitatud Euroopa Loodusdirektiivi V lisassse, mis reguleerib

lii kide elupaikade säästlikku kasutamist (EU Habitats Directive, 1992). Paljud

samblalii gid võivad võrdsel määral kasvada väga erinevates biotoopides, kuid on

lii ke, mis on väga nõudlikud ja seetõttu kergesti kaduvad juba väikeste muutuste läbi

kasvukoha ökoloogili stes tingimustes. Nii võib Eesti floorast kadunuks pidada

Ångstroemi (S. aongstroemii ) ja kõrv-turbasammalt (S. auriculatum), sest nende

teadaolnud ainsad kasvukohad Käsmu poolsaarel on tänaseks hävinud (Ingerpuu &

Vellak, 1995).

Allj ärgnevalt iseloomustatakse nelja Eestis kaitse all oleva turbasambla

levikut, lii gi ökoloogili si nõudlusi ning kaitse alla võtmise põhjendatust.

2.1 Loigu-turbasammal - Sphagnu m inund atum Russ.

2.1.1 Levik

Loigu turbasammal on üks seitmsest E. Russowi poolt kirjeldatud lii gist. Liiki

kirjeldab ta esmakordselt kahe turbasammalde keeruka sektsiooni taksonoomiat

käsitlevas töös (Russow, 1894). Läbi aja on lii k leidnud käsitlemist nii i seseisva

lii gina kui ka koos kõrv-turbasamblaga (S. auriculatum Schimp.) nimetuse all S.

denticulatum Brid., ka Eesti nimestikes on ta olnud erinevate nimetuste all (Laasimer

jt., 1954; Ingerpuu jt., 1994). Norra sfagnoloogi K. Flatbergi taksonoomiliste tööde

põhjal (Flatberg, 1985) eelistatakse siiski E. Russowi käsitlust antud lii gi kohta.

Liik kasvab merelise kliimaga pii rkondades (Ulvinen, et. al., 2002). Liigi

üldareaal hõlmab põhjapoolkera (Hiina, Jaapan, Euroopa ja Põhja-Ameerika),

lehtmetsavööndi põhjaosa ja okasmetsavööndi (Ulvinen, et. al., 2002). Skandinaavias

esineb regiooni lõuna- ja keskosas (Joonis 1). Soomes esineb põhili selt lõunaosas

(Ahvenamaal, Varsinais- Suomi maakonnas, Lõuna- Karjalas). Loigu-turbasammal on

intensiivse sookuivenduse tagajärjel muutunud mitmes pii rkonnas haruldaseks ning

võetud kaitse alla. Soome punases raamatus (Rassi et al., 2001) kuulub lii k peaaegu

17

ohustatud lii kide kategooraisse, kuna lii gi levik on viimastel aastalel vähenud ning

peamisteks ohuteguriteks peetakse just keskkonna saatatuse tõusu, Tšehhis on ta

WlKHOHSDQXYllULYDWH�OLLNLGH�QLPLVWXV��.XþHUD��9i�D��������/ätis on lii k haruldane

(2), Leedus on lii gi levik ebaselge (Jukoniene, 2003).

Eestis lii gil on teada vaid kuus leiukohta, neist kolm on suhteliselt vanad leiud

(Joonis 2), seega on lii k Eestis haruldane (Tabel 1, Ingerpuu jt., 1998). Väheste leiude

arvu tõttu ja kasvukohatingimuste suhtes nõudliku lii gina on loigu-turbasammal

arvatud Eestis looduskaitsealuste lii kide hulka.

Tabel 1. Loigu-turbasamba Eesti leiukohtade andmed.

Leiukoht Leidja Aasta Alli kas

Pärnumaa, Sindi S. Talts 1949 TAA

Pärnumaa, Kesu raba E. Varep 1954 TAA

Põlvamaa, Rainova ja Võõpsu vahel H. Krall 1957 TAA

Läänemaa, Vensi soo L. Laasimer 1981 TAA

Põlvamaa, Nohipalu, Valgjärv A. Mäemets 1994 TAA

Saaremaa, Kihelkonna vald, Viki ja

Taavi vahel

N. Ingerpuu 1997 TAA (2 eks)

18

Joonis 1. Loigu-turbasambla

levikukaart Põhja-Euroopas

(Söderström et al., 1998). Suured

mustad täpid tähistavad spetsialisti

poolt kontrollit ud herbaarandmeid;

väikesed mustad täpid – kontrollimata

herbaarandmeid; tühjad ringid –

kirjanduse andmeid; küsimärk –

kaheldavaid andmeid.

Joonis 2. Loigu-turbasambla levik Eestis. Mustad täpid tähistavad leiuandmeid alates

1981. aastast, kolmnurgad tähistavad andmeid enne 1980. aastat.

19

2.1.2 Kasvukohad ja ökoloog ia

Loigu-turbasammal on kasvukohtade suhtes nõudlik, eelistades kasvada

märgadel üleujutatavail rabaniitudel, lodudes, turbaaukudes, rabalaugastes (Laasimer

et. al., 1954), sageli ka vees (Ingerpuu jt., 1998). Loigu-turbasammal on väga

heterogeenne lii k; olenevalt kasvukoha niiskusemäärast võivad taimed olla varieeruva

suurusega, oksalehtede asetusega ning avade hulgaga neis. Nende ökoloogili ste

erisuste alusel on eristatud mitmeid vorme (Laasimer et. al., 1954).

2.2 Lindb ergi turbasammal – Sphagnu m lindb ergii Schimp. ex

Lindb .

2.2.1 Levik

Lindbergi turbasammal on tsirkumpolaarse areaaliga. Skandinaavias ja

Venemaal on ta levinud peamiselt boreaalses ja arktili ses vööndis (Joonis 3). Lõuna

pool põhilevilast on vaid üksikuid leiukohti Läänemereäärsetel tasandikel ja Šotimaa

ning Kesk – Euroopa mägedes (Stamer, 1998). Soomes on Lindbergi turbasammal

ohustatud (Rassi et al., 2001). See turbasambla lii k kuulub ka Leedu sammalde

punasesse raamatusse ohustatud lii kide kategooriasse, kuna teadaolevaid leiukohti on

Leedus vaid üks (Jukoniene, 1996) ning samas kategoorias ka Läti punases raamatus

��EROLQD���������7ãHKKL�SXQDVHVVH�UDDPDWXVVH�RQ�DUYDWXV�/LQGEHUJL�WXUEDVDPPDO�NXL�WlKHOHSDQX�YllULY��NXLG�VHQL�YHHO�PLWWH�RKXVWDWXG�VRROLLN��.XþHUD��9i�D�������

Eestis on lii gil teada vaid kümme leiukohta, neist kuus on suhteliselt vanad

leiud (Joonis 4), seega on lii k meilgi suhteliselt haruldane (Tabel 2). Lindbergi

turbasammalt ohustab soode kuivendamine ja turbavõtmine ja seetõttu on ta li satud ka

Eesti punasesse raamatusse (Lill eleht, 1998), kui haruldane lii k. Samas on teada aga,

et see põhjapoolsematel aladel tavaline lii k levib lõunapoole, asustades just vanu

turbavõtuauke (Lönell et. al., 1998). Kuna lii k kasvab raskesti lii gipääsetavatel

märgaladel, on lii gi levikut Eestis raske kontrolli da. Uued lisandunud leiukohad ei

tähenda veel lii gi leviku laienemist Eestis, vaid nendel aladel pole varasematel

20

aegadel li htsalt käidud. Samas ei pruugi vanadest leiukohatdest lii ki enam üles leida

(Vellak jt., 1996).

Tabel 2. L indbergi turbasamba Eesti leiukohtade andmed.

Leiukoht Leidja Aasta Alli kas

Läänemaa, Laiküla J.Mikutowicz 1904 TU

Pärnumaa, Ruunasoo R. Stamer 1998 Stamer, 1998

Ida-Virumaa, Tärivere E. Parmasto 1950 TAA (2 eks.)

Ida-Virumaa, Raja soo E. Parmasto 1950 TAA

Hiiumaa, Partsi soo S. Talts 1951 TAA

Sutlepa M. Kask 1952 TAA (2 eks.)

Jõgeva, Endla LKA, Männikjärve raba R. Stamer 1996 TAA (4 eks.)

Pärnumaa, Kahvena raba N. Ingepuu 2000 TU

Pärnumaa, Tolkuse raba K. Vellak 2004 TU

Raplamaa, Atla raba T. Ploompuu 2006 e-mail

Joonis 3. Lindbergi turbasambla

levikukaart Põhja-Euroopas

(Söderström et al., 1998). Suured

mustad täpid tähistavad spetsialisti

poolt kontrollit ud herbaarandmeid;

väikesed mustad täpid – kontrollimata

herbaarandmeid; tühjad ringid –

kirjanduse andmeid; küsimärk –

kaheldavaid andmeid.

21

Joonis 4. Lindbergi turbasambla levik Eestis. Mustad täpid tähistavad leiuandmeid

alates 1981. aastast, kolmnurgad tähistavad andmeid enne 1980. aastat.

2.2.2 Kasvukohad ja ökoloog ia

See silmatorkavalt pruun turbasammal kasvab Põhja – Rootsi rabades

märgades älvestes koos turris ja balti turbasamblaga (S. majus (Russ.) C. Jens. ja S.

balticum (Russ.) Russ. Ex C. Jens.), rabaka ning mudatarnaga, kohati ka toitevaestes

madalsoodes (Stamer, 1998). Samade kaaslastega kasvab Lindbergi turbasammal ka

Kesk- Norra oligotroofsetes nõlvasoodes. Põhja – Norra palsasoodes Kirkense lähedal

leidub seda sammalt rikkalikult ja ta kasvab mitmesugustes lii girikastes kooslustes

(Stamer, 1998).

Lindbergi turbasammal on Eestis rii kliku seire all 1996. aastast, seni kahes

seirepunktis: Endla Looduskiatse alal Männikjärve rabas ning Soometsa-Rannametsa

LKA-l Tolkuse rabas. Seire eesmärgiks on jälgida älves kasvava lii gi muutusi

populatsioonide mõõtmetes seoses veetaseme loodusliku kõikumisega (Ingerpuu ja

Vellak, 2005).

22

2.3 Viierealine turbasammal - Sphagnu m quinqu efarium

(Lindb . ex Braithw.) Warnst

2.3.1 Levik

Viierealine turbasammal on üldlevikuliselt mereline (Ulvinen, et. al., 2002),

kuid harvaesinev kogu areaali ulatuses (Savitš-Ljubitskaja & Smirnova, 1968). See

lii k on levinud Kaukaasias, Siberis kuni Sahalini saareni. Esineb eelistatult Põhja-,

Kesk – ja atlantili ses Euroopas, Jaapanis ja Põhja – Ameerikas (Laasimer et. al.,

1954).

Skandinaavias levib viierealine turbasammal põhili selt lõunaosades ja puudub

põhjaosadest (Joonis 5, Ulvinen, et. al., 2002). Soomes levib paigutiselt põhili selt

lõunaosas ja ka Rootsis esineb paiguti (Ulvinen, et. al., 2002). Lätis leidub viierealist

turbasammalt üsna harva (8-12 leiukohta) (2). See lii k kuulub Leedu punasesse

raamatusse ebapiisavate andmetega lii kide kategooriasse, kuna lii gil on teada vaid

kaks leiukohta (Jukoniene, 1996).

Eesti punase raamatu ilmumise ajal oli lii gil teada vaid üks vana leiukoht ning

lii k arvati punase raamatu määratlemata staatusega lii kide kategooriasse (Lill eleht,

1998). Käesolevaks ajaks on herbaarandmete põhjal selgunud, et lii k on Eestis siiski

olemas kuid, väga haruldane, esinedes vaid kolmes leiukohas (Tabel 3, Joonis 6).

Tabel 3. Viierealise turbasamba Eesti leiukohtade andmed.

Leiukoht Leidja Aasta Alli kas

Saaremaa, Vedruka raba H. Tuvikene 1948 TAA

Lääne–Virumaa, Lahemaa RP, Oandu N. Cronberg 2003 TAA (1 eks.), TU

(2 eks.)

Hiiumaa, Kõpu poolsaar, Mägipe K. Vellak 2004 TU

23

Joonis 5. Viierealise turbasamla

levikukaart Põhja-Euroopas

(Söderström et al. 1998). Suured

mustad täpid tähistavad spetsialisti

poolt kontrollit ud herbaarandmeid;

väikesed mustad täpid – kontrollimata

herbaarandmeid; tühjad ringid –

kirjanduse andmeid; küsimärk –

kaheldavaid andmeid

.

Joonis 6. Viierealise turbasambla levik Eestis. Mustad täpid tähistavad leiuandmeid

alates 1981. aastast, kolmnurgad tähistavad andmeid enne 1980. aastat.

24

2.3.2 Kasvukohad ja ökoloog ia

Erinevalt eelmistest kaitsealustest turbasammaldest on viierealine

turbasammal märgade metsade asukas, eelistades kasvada rabastuvates ja soostuvates

okasmetsades (Ingerpuu jt., 1998). Kasvukoha tingimuste suhtes nõudlik, kasvab

toitaineterikkamas, pika metsajärjepidevusega okasmetsades ning on tundlik nii

kuivenduse kui metsaraie suhtes (Ulvinen, et. al., 2002).

2.4 Wulfi turbasammal – Sphagnu m wulfianum Girg.

2.4.1 Levik

Wulfi turbasammal on lii k, mille tüüpmaterjal pärineb Eestist. Selle kirjeldas

Tartu lähedalt Tähtvere rabast kogutud materjali põhjal hobi-brüoloog K. Girgensohn,

nimetades selle maaomaniku nime järgi Wulfi turbasamblaks (Girgensohn, 1860).

Liigi üldlevikuala on peamiselt mandrili ne. See lii k levib Euroopa põhja- ja

idaosas, peale selle Põhja – Ameerikas ja Aasias (Laasimer et. al., 1954).

Skandinaavias levib põhili selt põhjaosas (Joonis 7). Soomes levib see lii k kogu üle

maa ja on küllaltki sagedane (Ulvinen, et. al., 2002). Samas puudub see lii k Taanis

(Ulvinen, et. al., 2002) ning Norras on ta väheneva areaaliga ning arvatud tähelepanu

väärivate lii kide hulka nende punases raamatus (3).

Wulfi turbasammal esineb Eestis pill atult (Ingerpuu jt., 1998). Eestis on teada

selle lii gi leiukohti kakskümmend neli , millest kolmteist on suhteli selt vanad leiud

(Tabel 4, Joonis 8). Wulfi turbasammal kuulub Leedu punasesse raamatusse

kolmandasse kategooriasse, ning teadaolevalt on Leedus kaks leiukohta (Jukoniene,

1996). Lätis on Wulfi turbasammal oma levikult üsna sage (2).

Tabel 4. Wulfi turbasamba Eesti leiukohtade andmed.

Leiukoht Leidja Aasta Alli kas

Valgamaa, Taheva vald, Laanemets S. Talts 1949 TAA (3 eks.)

Tartumaa, Laeva maakond T. Aimla 1949 TAA

25

Pärnumaa, Rääma raba S. Talts 1949 TAA

Võrumaa, Reedu – Kubja vahel S. Talts 1950 TAA

Läänemaa, Marimetsa raba A. Kalda 1952 TAA

Raplamaa, Alli pa raba E. Varep 1952 TAA

Järvamaa, Lõõra soo S. Talts 1952 TAA

Võrumaa, Luhasoo L. Vilj asoo 1954 TAA

Valgamaa, Tõrva 1954 TAA

Vilj andimaa, Vilj andi Umbjärv V. Masing 1969 TU (2 eks.)

Harjumaa, Ämmusoo V. Masing 1969 TU (5 eks.)

Ida – Virumaa, Lohusuu E. Varep TAA

Tartumaa, Järvselja ürgmets K. Vellak 1983 TAA

Tartumaa, Kursi maakond K. Vellak 1994 TAA

Ida – Virumaa, Oonurme K. Vellak 1996 TAA

Tartumaa, Alam –Pedja LKA N. Ingerpuu 1996 TAA

Vilj andimaa, Soomaa RP K. Vellak 1998 TAA

Ida –Virumaa, Maidla maakond N. Ingerpuu 1998 TAA

Võrumaa, Krabi, Kellamäe N. Ingerpuu 2000 TAA

Põlvamaa, Krüüdneri N. Ingerpuu 2001 TU

Võrumaa, Vastse – Roosa, Peetri jõe

ääres

K. Vellak 2002 TAA

Pärnumaa, Surju maakond K. Vellak 2003 TAA

Raplamaa, Nõlvasoo raba N. Ingerpuu 2005 TU

Valgamaa, Otepää Looduspark M. Leis 2005 TU

26

Joonis 7. Wulfi turbasamla levikukaart

Põhja-Euroopas (Söderström et al.

1998). Suured mustad täpid tähistavad

spetsialisti poolt kontrollit ud

herbaarandmeid; väikesed mustad

täpid – kontrollimata herbaarandmeid;

tühjad ringid – kirjanduse andmeid;

küsimärk – kaheldavaid andmeid.

Joonis 8. Wulfi turbasambla levik Eestis. Mustad täpid tähistavad leiuandmeid alates

1981. aastast, kolmnurgad tähistavad andmeid enne 1980. aastat.

27

2.4.2 Kasvukohad ja ökoloog ia

Wulfi turbasammal kasvab varjulistes, küllalt kuivades kohtades rabastunud

sega- ja okasmetsades, harvem ka soostunud metsades (Ingerpuu jt., 1998).

Inimpelgliku lii gina on ta tundlik nii kuivenduse kui ka metsaraie suhtes (Vellak,

2004).

Eestis on just rohkete vanade leiukohatde arv ning inimtegevuse suhtes

tundliku märgade metsade asukana võib lii k kasvukohtade tingimuste muutuste tõttu

kergesti oma leiukohtadest kaduda. Selleks, et kindlaks teha, mis seda lii ki kõige

enam ohustab, alustati 2003. aastal lii gi seirega. 2005. aastal li sandus esimesele alale

veel üks (Ingerpuu, Vellak, 2005).

28

Kokkuvõte

Antud töö eesmärgiks oli anda ülevaade turbasammaldest ja nende

ökoloogiast, selgitada nende suhteid soontaimedega ning iseloomustada Eesti

looduskaitsealuste turbasammalde seisundit ja levikut. Töö praktili seks osaks oli

koostada Eesti nelja kaitsealuse turbasamblalii gi levikukaardid herbaarandmete põhjal

ning sisestada levikuandmed andmebaasi.

Herbaarandmete põhjal on loigu-turbasamblal kuus leiukohta, Lindbergi

turbasamblal kümme leiukohta ning Wulfi turbasamblal isegi koguni kakskümmend

neli l eiukohta. Kahjuks on paljud nende lii kide varasemad leiukohad ebaselged või

hävinud. Kuigi viierealisel turbasamblal on teada vaid kolm leiukohta, on neist kaks

leitud viimastel aastatel ja see kinnitab lii gi püsimist Eesti floras.

Lindbergi turbasammal ja Wulfi turbasammal on võetud seire alla kaitsealuste

taimelii kide rii kliku seire programmi raames vastavalt aastast 1996 ja 2003.

Turbasammaldele on kõige suuremaks ohuks soode kuivendamine ja

turbavõtmine ja seetõttu on Lindbergi turbasammal li satud ka Eesti punasesse

raamatusse ja samuti ka Läti ja Leedu punasesse raamatusse.

Turvas on Eesti üks väärtuslikemaid maavarasid: maailmas on vähe riike, kus

teda leiduks sama palju kui meil . Meiegi turbarabasid ähvardab kuivendamine ja

ülekaevandamine ning seegasäilit ades soid ja soiseid metsakooslusi, tagatakse ka

kaitsealuste turbasammalde püsimine Eesti flooras.

29

Summary

The aim of the present study was to give a survey about peat mosses and their

ecology, to explain interferences between Sphagnum species and vascular plants and

to characterize Estonian peat mosses that are included in the third category of the

protected plant species of Estonia. This study’s practical part was to compile the

distribution maps for these species according to herbarium data and supplement

database of Estonian protected bryophyte species.

There are six localiti es for Sphagnum inundatum, ten localiti es for Sphagnum

lindbergii and twenty-four localiti es for Sphagnum wulfianum, but only less than half

of them are discovered recently. Although there are only three localiti es for

Sphagnum quinquefarium, two of them are found lately and that proves the species

persistence in Estonian flora.

The biggest threat on peat mosses is drainage mires and wet forests, and

drainage is one of the reasons why Sphagnum lindbergii is included to the red list of

Estonian bryophytes and also to Lithuania and Latvia’s red lists.

Sphagnum lindbergii and S. wulfianum are under the state monitoring program

of protected species since 1996 and 2003 respectively.

Peat is one of the most valuable natural resource of Estonia; there are few

countries where are so many peat resources as in Estonia. But amelioration and peat

cutting is the biggest threat to our peatlands. Strict rules for peatlands protection help

to protect species inhabit there as well .

30

Kasutatud kirjandu s

�EROLQD��$��������/DWYLMDV�UHW�V�XQ�DL]VDUJ�MDP�V�VÌQDV��9LGHV�DL]VDUG]¯ED�/DWYLM�����5¯JD�

Andrus, R. E. 1986. Some aspects of Sphagnum ecology. Can. J. Bot. 64: 416 - 426.

Clymo, R. S., Hayward, P. M. 1982. The ecology of Sphagnum. Smith, A. J. E.

(ed.), Bryophyte ecology. Chapman and Hall , 229 – 289.

EU Habitats Directive, 1992. EU Habitats Directive (92/43/EEC). Consolidated

Text. Off ice for Off iacial Publication of The European Union. CONSLEG:

1992LOO43-01.05-2004.

Flatberg, K.I . 1985. Taxonomy of crispate morphotypes in Sphagnum Sect.

Seubsecunda. – Lindbergia 11: 99-113.

Gignac, L . D. 1993. Distribution of Sphagnum Species, Communities, and habitats in

Relation to Climate. Advances in Bryology 5: 187 – 222.

Girgensohn, G.K. 1860. Naturgeschichte der Laub- und Lebermoose Liv-, Ehst- und

Kurlands. – Arch. Naturk. Liv-, Ehst- und Kurlands 2(2): 1 - 488.

Gunnarsson, U. 2000. Vegetation changes on Swedish mires. Effects of raised

temperature and increased nitrogen and sulphur influx. Acta Universitatis

Upsaliensis. Comprehensive Summaries of Upppsala Dissertations from the

Faculty of Science and Technology 581. 37 p.

Gunnarsson, U., Rydin, H. 2000. Nitrogen fertili zation reduces Sphagnum

production in bog communities. New Phytologist 147: 527- 537.

Gunnarsson, U., Granberg, G., Nilsson, M. 2004. Growth, production and

interspecific competition in Sphagnum: effects of temperature, nitrogen and

sulphur treatments on boreal mire. New Phytologist 163: 349 – 359.

Gunnarson, U. 2005. Global patterns of Sphagnum productivity. Journal of Bryology

2005, 27: 269-279.

31

I lomets, M. 1980. Turbasamblakoosluste juurdekasvu mõjustavaist tegureist

Männikjärve rabas. - T. Paaver (toim.) Bioloogili ne produktiivsus ja seda

määravad tegurid, Tartu. 49 - 53.

I lomets, M. 1982. The productivity of Sphagnum communities and the rate of peat

accumulation in Estonian bogs. – In: V. Masing (ed.) Estonian Peatlands. Est.

Contr. IBP, IX, Talli nn, Valgus. 102-116.

I lomets, M. 2003. Mill e arvel kaevandame turvast? Eesti Loodus 2/3: 20-24

I lomets, M. 2005. Eesti soode taastamine – vajadused, printsiibid, hetkeseis. Eesti

Looduseuurijate Aastaraamat 83: 72-95.

Ingerpuu, N. 1994. Igal samblal oma nägu 9. Soosamblad (järg). Eesti Loodus 8:

242.

Ingerpuu, N., Kalda, A., Kannukene, L., Krall , H., Leis, M. ja Vellak, K. 1994. Eesti

sammalde nimestik. List of the Estonian bryophytes. – Abiks Loodusevaatlejale

94: 1-175.

Ingerpuu, N., Vellak, K. 1995. Kaitsealused taimelii gid. Samblad. Eesti Loodus 7:

182-183.

Ingerpuu, N., Vellak, K. 2005. Haruldaste samblalii kide seire. 2005. aasta aruanne.

Käsikiri. Tartu. 41 lk.

Ingerpuu, N. (koost.), Kalda, A., Kannukene, L., Krall , H., Leis, M. ja Vellak, K.

(koost.) 1998. Eesti sammalde määraja. Eesti Loodusfoto, Tartu, 239 lk.

Ingerpuu, N. 2001. Edmund August Fridrich Russow 160. Samblasõber 4: 17 – 19.

Jukoniene, I .,�������/LHWXYRV�NLPLQDL�LU�åDOLRVLRV�VDPDQRV��%RWDQLNRV�LQVWLWXWR�leidykla, Vilnius.

Jukoniene, I . 1996. Rare and threatened bryophyte species in Lithuania. Botanica

Lithuania. 2 (4): 327-341.

Kalda, A. 2000. Viktor Masing - samblal sammuja - 75. Samblasõber 3: 10-11.

Kink, H., Andresmaa, M., Orr u, M. 1998. Eesti soode hüdrogeoökoloogia. Talli nna

Tehnikaülikooli Geoloogia Instituut. Teaduste Akadeemia Kirjastus. Talli nn.

Krall , H., Kukk, T., Kull , T., Kuusk, V., Leht, M., Oja, T., Reier, Ü., Sepp, S.,

Zingel, H., Tuulik, T. 1999. Eesti taimede määraja. EPMÜ ZBI. Eesti

Loodusfoto. Tartu.

32

.XþHUD��-���9i�D��-� 2003. Check- and Red list of bryophytes of the Szech Republic.

– Preslia 75: 193-222.

Laasimer, L ., Talts, S., Varep, E. 1954. Eesti NSV turbasamblad, Eesti rii klik

kirjastus, Talli nn.

Lill eleht, V. (toim.) 1998. Eesti punane raamat. – Tartu

Limpens, J., Berendse, F., Klees, H. 2004. How Phosphorus Availabilit y Affects the

Impact of Nitrogen Deposition on Sphagnum and Vascular Plants in Bogs.

Ecosystems 7: 793 – 804.

Lönell , N., Sundberg, S., Gunnarsson, U. 1998. Björnvitmossa Sphagnum

lindbergii I Södermanland och Uppland. Myrinia 8: 12-14.

Malmer, N. 1993. Mineral Nutrients in Vegatation and Surface Layers of Sphagnum-

Dominanted Peat-Forming Systems. Advances in Bryology 5: 223 – 248.

Malmer, N., Albinsson, C., Svensson B. M., Wallén B. 2003. Interferences

between Sphagnum and vascular plants: effects on plant community structure

and peat formation. Oikos 100: 469 – 482.

Masing, V. 1958. Ida-Eesti rabade taimekooslused ja nende dünaamika.

Kandidaadidisertatsioon. Käsikiri Tartu Ülikooli Teaduslikus Raamatukogus.

Rassi, P., Alanen, A., Kanerva, T. & Mannerkoski, I . (eds.). 2001. The Red List of

Finnish Species. – Ministry of the Environment and Finnish Environment

Institute, Helsinki. 432 pp.

Riigi Teataja 2004. III kaitsekategooria lii kide kaitse alla võtmine. – KKM, RTL

27.05.2004, 69, 31134.

Russow, E. 1894. Zur Kenntnis der Subsecundum- und Cymbifoliumgruppe

europäischer Torfmoose. – Arch. Naturk. Liv-, Ehst- und Kurlands 2(4): 1-167.

Savitš-L jubitskaja, L .I ., Smirnova, Z.N. 1968. Opredelitel’ sfagnovõkh mkhov

SSSR. – Nauka, Leningrad. 109 s.

Stamer, R. 1998. Lindbergi turbasambla uued leiud Eestis. Eesti Looduseuurijate

Seltsi Aastaraamat 78: 49-55.

33

Sundberg, S., Rydin, H. 1998. Spore number in Sphagnum and its dependence on

spore and capsule size. Journal of Bryology 20: 1-16.

Sundberg, S. 2000. The ecological significanceof sexual reproduction in peat mosses

(Sphagnum). Acta Universitatis Upsaliensis. Comprehensive Summaries of

Uppsala Dissertations from the Faculty of Science and Technology 581.

Sundberg, S. 2002. Sporophyte production and spore dispersal phenology in

Sphagnum: the importance of summer moisture and patch characteristics. - Can.

J. Bot. 80: 543-556.

Söderström, L. (ed.), Abolina, A., Blom, H. H., Damsholt, K., Fagersten, R.,

Flatberg, K. I ., Fr isvoll , A. A., Haapasaari, M., Hedenäs, L., Heegaard, E.,

Ingerpuu, N., Johannson, B., Jukoniene, I ., Kannukene, L., Koponen, T.,

Leis, M., Lewinsky-Haapasaari, J., Presto, T., Thingsgaard, K., Ulvinen, T.,

Vellak, K., Vir tanen, R., Weibull , H. 1998. Preliminary Distribution Maps of

Bryophytes in Northwestern Europe.Vol. 3 Musci (J-Z). – Trondheim, p. 1-69.

Truus, L ., Karofeld, E. 2000. Mati Ilomets 50. Samblasõber 3: 12-13.

Ulvinen, T., Syr jänen, K., Antt ila, S. 2002. Suomen sammalet – levinneisyys,

ekologia, uhanalaisuus. Suomen ympäristokeskus. Helsinki.

Valk, U. 2005. Eesti rabad. Ökoloogili s-metsanduslik uurimus, Tartu.

Vellak, K. 2004. Turbasamblad ja valvik. Eesti Loodus 3: 142-143.

Vellak, K. 2005. Samblaid on nüüd kaitse all poole rohkem. Eesti Loodus 8: 46-48.

Vellak, K., Ingerpuu, N., Leis, M., Trass, H., Roosam, A. 1996. Nigula

Looduskaitseala soontaimede, sammalde ja suursamblike lii gili ne mitmekesisus.

26 lk. Käsikiri.

Kasutatud internetialli kad:

1. Elektroonili ne Riigi Teataja. Looduskaitseseadus.

[https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?replstring=33&dyn=1&id=893104#pr1

0lg4] 02.05.2006

34

2. Mosses of Latvia.

[http://latvijas.daba.lv/scripts/db/saraksti/saraksti.cgi?d=suunas&l=en]

09.05.2006

3. Red List of threatened mosses in Norway

[http://www.toyen.uio.no/botanisk/mose/red_grup.htm]

11.05.2006