universumi mikromaailmas saab lugeda? horisont · ereproovi analüüs on kliinilistes uuringutes laialt levinud, sest verd on suhteliselt lihtne võtta ning muutused selles peegeldavad

horisont5 / 2016 ■ SEPTEMBER-OKTOOBER ■ HIND 4.90 ■ 50. AASTAKÄIK

VELLO MÄSS MÕTESTAB MEREKULTUURIKUNSTNIK JÜRI OJAVER TEADUSEST ENDA ELUS

IRAANI ŠAHH jagasEestis kuldmünte

ANDI HEKTOR universumi mikromaailmas

Kas MÕTTEID saab lugeda?

KAUNVILJADTOIDAVAD MILJONEID SUID

ÜLLATAVAD PIKAEALISUSE PIIRKONNAD

KARUKISKJAST KAISULELUKS

TOIMETUSE VEERG

Ulvar Käärt, peatoimetaja

[email protected]

EVA

SEP

PIN

G

Helen Rohtmets-Aasa, toimetaja

[email protected]

Sügisannid teadmistesalveSügis on käes ja ehkki suve hääbumine võib meele nukraks muuta, teeb pilguheit aeda või käik turule tuju rõõmsamaks – millal siis veel, kui mittepraegu, nautida kodumaiste puu- ja köögiviljade mõnusat maitset. Naguselgub värskest Horisondist, on õunasordid Eestis sedavõrd ausad, et neid ei põlatud 44 aasta eest isegi meie kodumaad väisanud Iraani šahhile pakkuda. Küll oli asjal juures üks konks – enne šahhi tuli kohalikel endilpuuvilju maitsta, et ei korduks see, mis vendade Grimmide kuulsas muinas-jutus Lumivalgekesele osaks sai. Mõistagi ei tulnud sedavõrd prominentneisik toonasesse ENSV-sse pelgalt õunu sööma. Millised olid šahhi Eesti külastuse tagamaad ning kuidas kõrget külalist kohapeal vastu võeti, saabTÜ usuteaduste doktorandi Andreas Johandi artiklist täpsemalt lugeda.

Tänavusest heast õuna-aastast räägitakse palju. Märksa vähem teatakseilmselt, et ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsioon on kuulutanud käimasoleva aasta rahvusvaheliseks kaunviljade aastaks, ja seda ikka selleks,et me neid proteiinirikkaid liblikõielisi oma toidulaual enam hindama õpiksime. Me teame, kui kasulikud olid herned Mendelile, kes neid uuridespärilikkuse seaduspärasused avastas, ja küllap on paljud lugenud sedagivahvat lugu, kuidas vabahärra von Münchhausen oataime kiiret ja pikkakasvu ära kasutades peaaegu kuu peale oleks jõudnud, kui oavars palavailmaga ära poleks kuivanud. Millal herned, oad ja teised kaunviljad meietoidulauale jõudsid ning miks meil neid sagedamini süüa tasub, selgitabHorisondi seekordses kaaneloos botaanik Taimi Paal.

Täisväärtuslik toitumine tuleb kindlasti kasuks, kui eesmärk on võima-likult kaua elada. Tõenäosus selleks on viimase saja aasta jooksul igatahestublisti kasvanud – kui möödunud sajandi alguses küündis keskmine eluigaEuroopas 50 aastani, on see tänaseks juba 80. eluaasta piirimail. Piibli-lugudest tuntud Aadamale tema üheksasaja kolmekümne eluaastaga memuidugi veel vastu ei saa, mis siis veel Metuusalast rääkida. Võimalus omasünnipäevatordil sadat küünalt näha muutub aga järjest reaalsemaks. Rahvastikuteadlaste Anne Hermi ja Michel Poulaini sõnul on saja-aastasteinimeste arv maailmas viimastel kümnenditel plahvatuslikult kasvanud ning nagu artiklist selgub, on mõnel pool maailmas pikaealiste inimesteosakaal koguni hämmastavalt suur. Tulevik näitab, kas nendes piirkondadesläbiviidavad uuringud aitavad meil vastust leida küsimusele, mis on vanakselamise juures ilmselt kõige tähtsam – kuidas teha seda nii, et tervis elusügisel alt ei veaks.

Selgetel sügisõhtutel, kui ritsikad siristavad ja tumedat taevavõlvi kirja-vad lugematud tähed, on hea nii elulistel kui ka igavikulisematel teemadelmõtiskleda. Kui palja silmaga vaadata, püüab pilk öisest taevalaotusest ikka kõige eredamaid objekte: planeete, tehiskaaslasi, tuttavaid tähtkuju-sid. Ilmaruumi uurivad teadlased puurivad pilgu aga ka universumi hämara-masse poolde – lahendamist vajab salapärase tumeaine mõistatus, mille olemasolust on seni märku andnud vaid selle „olluse” gravitatsioon. Tume-aine otsingutest, aga ka püüetest tõestada, et nelja teada-tuntud jõu kõrvalvõib eksisteerida viies, senitundmatu jõud, räägib Horisondi sügisnumbrisfüüsik Andi Hektor.

September pole üksnes sügis-, vaid ka teadmiste kuu. Horisont aitabteadmisi koguda, et me neid oma järjest pikemaks venivas elus õigel hetkelkasutada saaks. •

autoriõigus MTÜ Loodusajakiri

2 Δ horisont 5/2016

14

14 Taimi Paal

Kaunviljad toidavad rahvaid

ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsioon kuulutas 2016. aasta toidutaimedeks kaunviljad, mis on oluline proteiini- ehk valguallikas ja seda eriti arengumaadeselavate inimeste jaoks. Näiteks lehmahernes ehk harilikvigna on ligi 200 miljoni inimese igapäevatoit. Eestis kasvatakse kõige rohkem hernest ja põlduba.

22 Intervjuu

Mees universumi mikromaailmas

Senitundmatu põhijõu otsingutest, salapärasest tume-ainest ning ka innovatsioonist ja akadeemilisest „ajudeliikumisest“ rääkis keemilise ja bioloogilise füüsika insti-tuudi osakestefüüsiku Andi Hektoriga Ulvar Käärt.

32 Andreas Johandi

Kui šahh Eestis õunu sõi ja kuldmünte jagas

Iraani šahhi Mohammad Reza Pahlavi külaskäik NõukogudeEestisse 1972. aasta oktoobris on meie lähiajaloos tähele-panu vääriv sündmus. Seda juba ainuüksi seetõttu, et väljastpoolt tollast idablokki sattus riigijuhte siia harva. Mis asjaoludel šahh Eestis käis ?

44 Annika Kask

Kas mõtteid on võimalik lugeda?

Kujutlege masinat, mis suudab lugeda mõtteid. Ühendateselle inimesega, lülitate sisse ning mõistate kohe, mida ta sel hetkel mõtleb. Selline masin võiks anda võimaluse jäädvustada, mida inimesed unes näevad. Kujutage vaidette, missuguseid võimalusi see annaks teaduslikeleuuringutele. Kas selline masin on olemas? Kas mõtteid onvõimalik lugeda?

48 Vello Mäss

Merekultuur, selle olemus ja võlu

Merekultuuri mõiste tuli eesti keeles kasutusele alles hiljuti,pärast Eesti taasiseseisvumist, kui lõppes meretöö labasta-mine sotsialistlike võistluste ja arutute plaaniületamistegavõidujooksus rändpunalippude eest. Tulid Albert Uustulndiülipopulaarsed merelaulud tütarlaste silmadest ja kirsinapunavaist huultest. Meri muutus vabaks ja eestlased purje-tasid sinimustvalge lipu all ümber maailma.

54 Marta Tarakanovskaja

Kohtumine nobelistidega Lindaus

44

48

horisont 5 / 2016SELLES NUMBRIS

22


horisont5 / 2016 ■ SEPTEMBER-OKTOOBER ■ HIND 4.90 ■ 50. AASTAKÄIK

VELLO MÄSS MÕTESTAB MEREKULTUURIKUNSTNIK JÜRI OJAVER TEADUSEST ENDA ELUS

IRAANI ŠAHH jagasEestis kuldmünte

ANDI HEKTOR Universumi mikromaailmas

Kas MÕTTEID saab lugeda?

KAUNVILJADTOIDAVAD MILJONEID SUID

ÜLLATAVAD PIKAEALISUSE PIIRKONNAD

KARUKISKJAST KAISULELUKS

Ulvar Käärt, [email protected]

Helen Rohtmets-Aasa, [email protected]

Toomas Tiivel, [email protected]

Geda Paulsen, keeletoimetaja [email protected]

Kersti Tormis, [email protected]

Helen Lehismets, reklaamijuhttel 610 4106,

[email protected]

Triinu Raigna, vastutav vä[email protected]

Tellimine: 610 4105, [email protected]

Ilmub aastast 1967. 6 numbrit aastas.Toimetus: Endla 3, Tallinn 10122

tel 610 4107 / faks 610 4109 e-post: [email protected]

Väljaandja: MTÜ Loodusajakiri, Endla 3, Tallinn 10122

e-post: [email protected]

ISSN 2228-3471 (e-luger)Autoriõigus: MTÜ Loodusajakiri, 2016

Trükkinud Printall AS

Ajakiri ilmub keskkonnainvesteeringute keskuse

toetusel

Ke

skkonn

amärgistus

Trükitoode4041 0820

FOTO

: VAL

LO K

RUU

SER

40

10

RUBRIIGID

horisont 5/2016 Δ 3

EESTI TEADUSTE AKADEEMIA

horisont

6

12

4 Siit- ja sealtpoolt horisontiVananemise vastu otsitakse abi noorte verestUus meetod lihtsustab vereproovide analüüsi

6 KosmosekroonikaJüri Ivask. Juuli-august kosmoses: kosmose-sondide seiklused

8 Üksainus küsimusAnne Herm ja Michel Poulain pikaealisuse piirkondadest

10 Dokument kõnelebKaarel Piirimäe. Lennart Meri ja isiku roll ajaloos

12 MuuseumipärlHelena Grauberg. Postimehe-karu

13 Sõna luguUdo Uibo. Liisuma

31 Igameheteadus Jürgen Jänes. Otsigem planeete!

39 Mina ja teadusJüri Ojaver

40 Teadlane kabinetisHelen Rohtmets-Aasa. Geeniteadlane Lili Milani uurib geenide ja ravimite seost

52 Ahhaa!Üllar Kivila. Tähistaevas minevikus, olevikus ja tulevikus

53 Huvitav VenemaaJüri Kotšinev. Keisrinna Anna õuenarrid

58 Raamat

58 Jõuproovid olümpiaadilAhto Truu. Informaatikaolümpiaad kodus ja võõrsilAndres Ainelo ja Sulev Kuuse. Gümnaasiumide suvine olümpiaadibioloogia

62 EnigmaTõnu Tõnso. Veel heksaminodeks jagamisi

63 Ristsõna

64 MälusäruIndrek Salis ja Jevgeni Nurmla. Arva ära!



SIIT- JA SEALTPOOLT HORISONTI

A astal 2014 lõi laineidkatse, mis näitas, etkui eakatele hiirtele

süstida noorematelt liigikaas-lastelt pärit vereplasmat, võib

Vananemisevastu otsitakse abinoorte verestUSA firma uurib, kas noortevereplasma ülekannetelvõib olla noorendav mõju.Katsejänestel tuleb tasudakopsakas arve.

see hästi mõjuda vanemateisendite mälule ja õppimis-võimele. Sellistest tulemustestajendatuna otsustas üks USAidufirma astuda sammu edasi,korraldades samasuguse katseinimeste peal. Hiljuti maailmamainekaimas teadusajakirjasScience tähelepanu pälvinudettevõtmist varjutavad agamitmed küsitavused.

Vereplasmaga tehtavaeksperimendi taga on Califor-nias Montereys tegutsevatähendusrikka nimega firmaAmbrosia (ambroosia on tea-tavasti Kreeka mütoloogiassurematuks tegev jumalatetoit) üks asutajaid ja uurin-gute juht, 31-aastane füüsikJesse Karmazin. Mees sattusvananemise temaatikastvaimustusse bakalaureuse-

õpingute ajal. Stanfordi üli-koolis tüvirakkude ja vanane-mise uurimisele keskendunudlaborite köögipoolega tutvu-des vaimustasid teda nii vere-plasmaga hiirtel tehtud katsetulemused kui ka teist laadiparabioosiuuringud.

Parabioos on teadupärasttehnika, kus kaks organismiühendatakse kirurgiliselt nii,et nad moodustavad füsio-loogilise terviku. Lihtsaim viison näiteks ühendada vere-ringed nii, et sama veri voolabmõlemas indiviidis. Samasesineb looduses ka nn loomu-likku parabioosi, kus kakserinevat organismi on teatudarengujärgus ühendatud(kokkukasvanud kaksikud,teatud parasiidid jne).

Ühtlasi inspireeris Karma-zinit lugu Vene füüsikustAleksander Bogdanovist, kessüstis endale 1920. aastatelnoorte verd ja väitis siis, etselline tegevus muutis tedaenergilisemaks ja noorendaska välimust.

Vereplasmakuurid vähe-malt 35-aastasteleKarmazin tahtis uurida vere-plasma kui võimaliku nooren-dava eliksiiri toimet. Nii panigita koos endise vaktsiiniuurijaCraig Wrightiga aluse Ambro-siale, mis on tänaseks sattu-nud ka miljardär Peter Thieliinvesteerimisfirma huviorbiiti.Karmazin ja Wright väidavad,et plaanitavateks plasmaüle-kanneteks pole vaja mingeiderilubasid, kuna tegu on jubaväljakujunenud standardseprotseduuriga.

Ambrosia uuring peakshõlmama ühtekokku 600 vä-hemalt 35-aastast või vanematinimest. Seejuures pole nõu-tud, et katseisik mõne eagaseostatava tervisehäda käesvaevleks. Kava kohaselt kan-takse osavõtjatele üle kuni25-aastaste verest pärit plas-mat. Igale katsejäneselemanustatakse korraga pool-teist liitrit vereplasmat ning

protseduuri korratakse kahepäeva pärast. Nii enne esi-mest kui ka kuu pärast teistplasmaülekannet analüüsi-takse osaliste veres enam kuisadat vanusega varieeruvatbiomarkerit – näiteks hemo-globiini taset ja põletiku-näitajaid.

Katses osaleda soovijadpeavad arvestama aga kopsa-ka väljaminekuga. Ei rohkemega vähem kui 8000-dollari-line (veidi üle 7000 euro) arvesisaldab katse korraldajatekinnitusel vereplasma ja kõik-võimalike vereanalüüsidehinda, samuti kindlustus- ningteisi korralduslikke kulusid.Kuigi asjatundjates tekitabosalustasu küsimusi, ei näeKarmazin selles midagi eba-tavalist, väites, et kliinilistesuuringutes osalemise eeston inimestelt ennegi rahanõutud.

Soolasele osalustasulevaatamata oli augusti hakulendast teada andnud pea 20plasmakuuridest huvitatut,kellest kolm olid end kohe karegistreerinud.

Sama küsitav kui katsetused tüvirakkudega Paljude teadlaste meeleston Ambrosia vereplasmaganoorendamise katsed pehmeltöeldes küsitava väärtusega –seda nii katsejänestelt tasunõudmise kui ka koguuuringu teaduslikus mõtteskahtlase olemuse tõttu.Näiteks Stanfordi ülikoolineuroteadlane, elevust teki-tanud hiirte „noorendamise“katset juhtinud Tony Wyss-Coray viitab, et vereplasmapositiivne mõju pole kliinili-selt tõestatud ning Karmazinlihtsalt kuritarvitab omauuringuga inimeste usaldustja ka avalikkuse huvi nooren-damise kui äärmiselt intrigee-riva teema vastu.

Wyss-Coray asus hiirtegatehtud katsete järel oma fir-ma Alkahesti ja Stanfordi üli-kooliga koostöös vereplasma-

Pildil on kotikeses verest eraldatud plasma ja vereliistakud (heledamkiht) ning punalibled (alumine tume kiht). Vereplasma koosnebpeamiselt veest, valkudest ja hüübimisainetest. Plasmaga kanduvadkeha rakkudeni toitained ja selles liiguvad ka jääkained, mis tulebkehast välja viia

SCIE

NCE

PHO

TO /

VID

A P

RESS



Uus meetod lihtsustab vereproovide analüüsiTervisetehnoloogiate arenduskeskuse teadlased koos-töös Rootsi Karolinska instituudi ja Tartu ülikooli uuri-misrühmaga arendasid välja geenitehnoloogia meetodinimega globiinilukk (GlobinLockTM).

V ereproovi analüüs on kliinilistes uuringutes laialtlevinud, sest verd on suhteliselt lihtne võtta ningmuutused selles peegeldavad vahetult tervislikku

seisundit. Veri sisaldab hulgaliselt erinevaid rakke, kuidenamiku rakumassist moodustavad punased verelibled ehkerütrotsüüdid, mis kannavad hapnikku. 50–80 protsentiverest eraldatud RNA molekulidest on funktsionaalsehemoglobiini eellased ehk globiini RNA-d. Kõrge globiiniosakaal raskendab aga vereproovide laboratoorset analüüsi,jättes bioloogiliselt olulised RNA molekulid tuvastamata.

Teadlaste uuring, mis avaldati ajakirjas Scientific Reports,kirjeldab esimest korda detailselt, kuidas analüüsida vere-proovi geenide avaldumist viisil, mis eiraks erütrotsüütidepõhjustatud kõrget globiini osakaalu ning võimaldab tõhu-salt tuvastada, kas vereproovis on biomarkereid. Autoritesõnul vajab uus meetod analüüsi tarvis oluliselt vähembioloogilist materjali ehk RNA-d ning ei nõua laborandiltühtegi lisaprotseduuri.

Töö juhtivautor Kaarel Krjutškov selgitas, et uus meetodon vajalik tööriist, et muuta vereproovide laboratoorneanalüüs oluliselt lihtsamaks. „Nägime, et meie globiinilukkvähendas märkimisväärselt segava globiini osakaalu.Kui algselt nägime 63-protsendilist globiinitaset, siis pealeglobiiniluku kasutamist langes see viie protsendini. Teisi-sõnu, globiiniluku kasutamine andis ühe katse kohta 58protsenti enam infot kui tavapärane meetod. See sobibkõigiks geeniekspressiooni uuringuteks.“

Uus meetod on odavam ja kiirem kui senised lahendu-sed. Kui ühe vereproovi globiini vähendamise eest peabpraegu maksma vähemalt 30 eurot, siis uue, väljatöötatudglobiiniluku hind jääb alla ühe euro ühe analüüsitavaproovi kohta. •! Tartu ülikool/ Horisont

Muudatus Horisondi tellimisel

K ui seni oli võimalik järgmise Horisondi saamisekstellimusi vormistada ajakirja ilmumisele eelneva kuu27. kuupäevani, siis nüüd saab seda teha kuni

20. kuupäevani. Ehk siis näiteks novembri-detsembri Hori-sondi saamiseks tuleks tellimus esitada ja selle eest tasudahiljemalt 20. oktoobril. Kõige mugavam on tellimust esitadameie e-poe kaudu aadressil e-pood.horisont.ee/ajakir-jade-tellimine/. Samuti võib tellimissoovist teada andae-kirjaga aadressil [email protected] või siishelistada numbril 6 104 105.

Horisondi aastatellimuse hind (6 numbrit) on 25 eurot(soodushind 22 eurot), poole aasta tellimus (3 numbrit) 13eurot. Püsimaksega on ühe ajakirja hind 3 eurot. Soodus-tellimused kehtivad üliõpilastele, õpetajatele, pensionäri-dele ja MTÜ Loodusajakiri liikmetele.

Toeta tellimusega Eesti oma loodus- ja teadusajakirju!

kuure katsetama 18 Alzhei-meri tõvega inimese peal, ethinnata, kas selline meetodon ikka ohutu ja üldse leeven-dab katseisikute vaevusi. Eri-nevalt Ambrosiast maksabAlkahest kõik uuringus osale-jatega seotud kulud ise kinni.

Minnesota ülikooli bio-eetiku Leigh Turneri meeleston Ambrosia vereplasmagatehtav uuring teaduslikusmõttes sama küsitav kui näi-teks paljud kasumit taga aja-vate kliinikute katsetusedtüvirakkudega. „Ma ei näeühtegi võimalust, kuidas saa-vad selle uuringu tulemusedmidagi kinnitada,“ märgibomakorda Washingtoni üli-kooli vananemisbioloog MattKaeberlein. Kuna Ambrosiakatsetes osalejad ei pea tingi-mata olema kõrge vanusega,olevat ka raske ihaldatud„noorendavat“ mõju märga-ta. Pealegi pole Kaeberleinisõnul veres tuvastatud veelühtegi üheselt aktsepteeritudbiomarkerit, mis vananemistiseloomustaks.

Karmazin aga väidabsamas vastu, et on „tohutultandmeid“, mis näitavad, etnoorte vereplasmal on inime-sele positiivne mõju.

Tõestamata hüpotees„Arvamus, et noore inimeseveres võib olla mingeid aineid,mis pidurdavad vananemis-protsesse või mingitel juhtu-del seda isegi tagasi pööra-vad, on väga vana ja lähebtagasi antiikaega,“ viitab Science'is Ambrosia uuringukohta ilmunud uudist kom-menteerinud Tartu ülikoolimolekulaar- ja rakubioloogiainstituudi direktor ToivoMaimets.

„Viidatud artiklis näida-takse tõepoolest, et noortehiirte teatud verekomponendisüstimine vanadesse hiirtesse

parandab viimastes teatudparameetreid. Täpsemalt pa-ranes veresoonte ja uutenärvirakkude teke ajus. Need-samad autorid näitasid muideka seda, et ei olegi vaja noorehiire verd – samasugune efektsaadi ka vaid ühe valgu –GDF11 – süstimisel,“ osutabMaimets.

„Oluline on rõhutada, etnärvirakkude ja veresoontetekke ning vananemise vahe-line põhjuslik side on tõesta-mata ning seetõttu lootussedapidi inimesi „nooren-dama“ hakata on vaid pelktõestamata hüpotees,“ tä-hendab Maimets. „Ka Amb-rosia maksulised katsed ei viimeid ilmselt teadmisele lähe-male, sest puuduvad kontroll-grupid, mis teadusliku katsepuhul on hädavajalikud.Sestap on neist katsetest(rahaline) kasu vaid nendeläbiviijatele.“

Laiemas mõttes on Mai-metsa sõnul probleem see-sama, millega oldi silmitsipaari aastakümne eest geeni-teraapia ja nüüd tüviraku-teraapia puhul. „Nimelt on„press“ (finantsiline, poliiti-line) teaduslike tulemustepraktilisteks rakendamiseksniivõrd suur, et paljud tead-lased annavad sellele järelening asuvad „inimkatsetega“tegelema ammu enne, kuion kogutud ja välja töötatudvähegi korralik teaduslik and-mestik. Kurbade tagajärgedenäiteid on ka palju olemas,“nendib ta. „Teadus ei olepidev võidujooks tipptulemu-selt tipptulemusele, vaid ena-masti pikk ja vaevarikas töö,mis lihtsalt tuleb enne ärateha (ja selleks ka vajalikudressursid kulutada), kui prak-tiliste tulemusteni jõutakse.“

! Horisont

10... Zika viiruse vastast vaktsiinikandidaati valmisTartu ülikooli tehnoloogiainstituudi viroloogia-laboreis. Asjade sujudes hakatakse vaktsiinikandi-daate juba selles kuus Austraalias katsetama. ERR Novaator



KOSMOSEKROONIKA

● Dawn jääb Cerese juurde: 1. juulil teatas NASA, et kosmose-sondi Dawn esmane missioonon lõppenud. Startinud sep-tembris 2007, läbis Dawn 3,5miljardit km, mille jooksul temaioonmootorid töötasid 48 000tundi, sond tegi 2 450 tiiruümber asteroidide Vesta jaCeres ning saatis Maale umbes69 000 fotot. Dawn jääb jätku-valt Cerese orbiidile vastandinaPlutot külastanud sondile NewHorizons, mille missiooni piken-dati ning mis suundub uurimaKuiperi vöö objekti 2014 MU69,kuhu ta peaks jõudma jaanuaris2019.

● Juno Jupiteri orbiidil:4. juulil jõudis NASA kosmose-sond Juno edukalt hiidplaneediJupiter orbiidile. Vastupidi eel-mistele nii kaugele lennanudsondidele saab Juno energiatpäikesepatareidelt – kolm tuu-liku tiibadena laialiulatuvatsuurt paneeli annavad kokkuvõimsuse 500 W. Orbiidilesaabumisel oli enamik instru-mente välja lülitatud, nüüdalgab alamsüsteemide testi-mine ning teadusinstrumentidekalibreerimine. Põhiline teadus-uuringute faas algab oktoobris.

● Uued inimesed ISS-i: 17. juulil kell 01:36 UT startisBaikonuri kosmodroomilt uue-nenud kosmoselaev Sojuz, etviia rahvusvahelisse kosmose-jaama ISS-i astronaudid Kath-leen Rubins (NASA), TakuyaOnishi (Jaapani kosmoseagen-tuur JAXA) ja Vene kosmonautAnatoli Ivanišin. Uuendusedhõlmasid muuhulgas täiustatudkiirendusrakette ja navigat-sioonisüsteemi, tugevdatudkaitsekilpi ning suurendatudpäikesepatareide pindala. Kaheööpäeva pärast kell 04:06 UTpõkkus kosmoselaev 412 kmkõrgusel Maa kohal ISS-iga,

kõik juhtumid 2013. aastal.Augustis 2012 Gale kraatrissemaandunud kulguri missiooniotsustati just pikendada kaheaasta võrra alates 1. oktoobrist2016.

● Juno esimesed fotod Jupiterist:10. juulil tehti Jupiteri orbiidilesaabunud kosmosesondi Junokaameraga JunoCam esimesedfotod Jupiterist ning tema Gali-lei kaaslastest. Näib, et kaameraon Jupiteri tugeva kiirgusväljaläbimisest hoolimata heastöökorras. Esimene kõrglahu-tusega kujutis on plaanitudsaada mõne nädala jooksulalates esimestest kaadritest.

● Varustust ISS-le: 16. juuli kell 21:41 UT startisBaikonuri kosmodroomilt veo-laev Progress MS-03, et viiaorbitaaljaama ISS rohkem kui2,4 tonni kütust, õhku, hapnik-ku, toitu ning varustust mees-konnale ja jaamale. ISS-igapõkkumine oli 19. juulil kell00:22 UT.

Curiosity selfie Marsilt

Progress MS-03 on põkkunudISS-iga

mille pardal olid ameeriklaneJeffrey Williams ning venelasedOleg Skripotška ja AlekseiOvtšinin.

● Curiosity lülitus jälle välja: 7. juuli – Marsikulgur Curiositylülitus turvaolekusse, arvatavpõhjus on konflikt kaameratarkvara ja peaarvuti andme-töötlustarkvara vahel. Tava-olekusse naasmiseks läbitaksekindel jada käivitamisprotse-duure ning esimeseks ülesan-deks ongi saata Maale intsiden-di tekkimise diagnostikaand-med. Kulgur on varem kolmkorda turvaolekusse lülitunud –

JUULI-AUGUST KOSMOSES: KOSMOSESONDIDE SEIKLUSED

NA

SA

NA

SA

NA

SA

Juno kosmosesond ja missiooni logo


eemale, on kogu päikesepata-reide energia vajalik Rosettajärelejäänud ülesannete täit-miseks. Projekt lõppeb 30. sep-tembril, kui ka Rosetta langebkomeedi tuumale.

● Falcon 9 maandus jälleedukalt: 14. augustil kell 05:26 startisCape Canaverali kosmodroomiltSpaceX-i kanderakett Falcon 9,viies orbiidile Jaapani sidesatel-liidi JCSAT-16. Juba vähem kui10 minutit hiljem maandus kanderaketi esimene aste jälleedukalt – seekord pargaseleAtlandi ookeanis.

● Uued põkkumiskohad ISS-ile: 19. augustil väljusid ISS-i pardalolevad astronaudid JeffreyWilliams ja Kate Rubins ligikuueks tunniks avakosmosesse,et installeerida esimene kahestveolaevaga Dragon saabunudpõkkumissõlmest. Moodul või-maldab automaatset põkkumist

Kunstniku nägemus Rosettast ja Philaest komeedi juures

Kate Rubins ja Jeffrey Williams valmistuvad pikaks kosmosejalutus-käiguks

● Veel varustust ISS-ile:18. juulil startis Cape Canaveralikosmodroomilt SpaceX-i kan-derakett Falcon 9 koos veolae-vaga Dragon, et viia ISS-i üle 2tonni varustust, sealhulgas DNAdekooder, aga ka kaks põkku-missõlme tuleviku mehitatudkosmoselaevadele Dragon(SpaceX) ja Starliner (Boeing).Kanderaketi esimene astemaandati jälle edukalt stardi-paigas.

● Rosetta projekt lõpeb:27. juulil kell 09:00 UT lülitatilõplikult välja komeedi67P/Tšurjumov-Gerassimenkojuures asuva kosmosesondiRosetta vastuvõtja, mis pealekomeedil maandunud mooduliPhilae saatja vaikimist alates 9. juulist 2015 oli jätkanudkomeedi seiret lootuses taasta-da side. See aga ei õnnestunud,ehkki mõnel möödalennul oliRosetta Philae arvatavast asu-kohast vaid 10 km kaugusel.Kuna komeet liigub Päikesest


ESA

NA

SA

senise käsitsijuhtimise asemel ja on mõeldud USA uue põlv-konna mehitatud kosmoselae-vadele.

● STEREO-B-ga jälle side olemas: 21. augustil õnnestus NASA-ltaastada side satelliidigaSTEREO-B (STEREO – Solar Terrestrial Relations Observatoryehk Päikese-Maa seoste obser-vatoorium). Side kadus 1. ok-toobril 2014 katsetades režiimi,mis peaks taastama side hetkel,kui satelliit väljub Päikese ta-gant ja kogu side Maaga on blo-keeritud. Sõsarsatelliit STEREO-A on seni töötanud problee-mideta.

● NASA uus kosmosesviibimise rekord:24. augustil sai ISS-is olevalastronaudil Jeffrey Williamsil täis521 ööpäeva kosmoses, mis onuus NASA rekord ja ületab sel-lega Scott Kelly senise 520 öö-päeva. Maale naastes suurenebrekord 534 ööpäevani. Maailma-rekord on aga siiski Vene kos-monaudi Gennadi Padalka käes – 879 ööpäeva ehk kaks japool aastat!

● Dragon tõi ISS-ilt kraamitagasi:26. augustil eemaldus ISS-istveolaev Dragon ning suundustagasi Maale, pardal umbes 1,4tonni teadusuuringute sead-meid ja materjale, sealhulgas ka 12 hiirt, mis saabusid sinnasama veolaevaga kui osageneetilistest uuringutest. Kell15:47 UT maandus Dragonedukalt Mehhiko lahes. Hetkelon SpaceX-i veolaev Dragonainuke, mis on võimeline kos-mosejaamast lasti Maale toi-metama. Orbital ATK Cygnus javenelaste Progress põlevadnaasmisel ära Maa atmosfääris.

● Juno lähimöödalend Jupiterist: 27. augustil 2016 kell 13:44sooritas Jupiteri uuriv kos-mosesond Juno oma esimeseplaneedilähedase möödalennu,mil Jupiteri tehiskaaslane oli4200 km kõrgusel planeedi pilvkattest ning liikus kiirusega58 km/s. Üldse on planeeritud35 lähedast möödalendu kunimissiooni lõpuni veebruaris2018.

! Jüri Ivask Horisondi kosmosekroonik



ÜKSAINUS KÜSIMUS

Ümmargune number lihtsalt pälvibrohkem tähelepanu ning neid, kesjõuavad 100. sünnipäevani, on olnudsuhteliselt vähe. Siiski on alates 1950.aastatest täheldatud enamikes lääne-riikides ja Jaapanis saja aastani elavateinimeste arvu plahvatuslikku kasvu.Selle põhjuseks loetakse suremusevähenemist, mis seostub majandus-kasvu, sotsiaalse arengu ja meditsiini-saavutustega. Prognooside kohaseltelab seniste trendide jätkudes suur osaarenenud riikides 2000. aastatel sündi-nuid tõenäoliselt 100 aasta vanuseni.

Sama suundumuse hoogustumistvõib täheldada ka Eestis. Nii kasvassaja-aastaste ja vanemate inimeste arv1979. ja 1989. aasta rahvaloendustevahel kolm korda (24 inimeselt 70 ini-meseni). 1990. aastatel kasv küll ajuti-selt peatus, kuid loendusvahemikul

Kõrge eani elamise võimalused onköitnud inimeste mõtteid ammusestajast. Tänaseks on pikaealisust määra-vate tegurite otsimine saanud oma-ette uurimissuunaks, mis pakub huvimitmete valdkondade teadlastele(gerontoloogid, geneetikud, rahvas-tikuteadlased, psühholoogid, sotsio-loogid, antropoloogid, toitumis- jakeskkonnauurijad).

Kuigi pikaealisuseks võiks pidadalihtsalt keskmisest pikemat eluiga,loeb nüüdisaegne teadus pikaealisteksinimesi, kes on ületanud 100 eluaastapiiri. See piir on kujunenud sümbool-seks verstapostiks, ehkki vanusena eiole 100 aastat erilisem kui 99 või 101.

Pikaealisuse piirkonnad ehk nn Blue Zone 'id

Kas pikaealisus onmõnele rahvale omasemkui teistele?

2000–2011 kahekordistus pikaealistearv taas. Statistikaameti andmetel elasEestis 2014. aasta alguses 140 saja-aastast või vanemat isikut, soovahe-korraga 10 naist ühe mehe kohta.Vanim mees on Eestis elanud teada-olevalt 107 aastaseks ja naine 110 aas-taseks. Need rekordid vajaksid siiskiveel ülekontrollimist, sest 20. sajandialguses sündinute sünniaja andmed ei pruugi nüüdisaegsetes registritesalati olla täpsed.

Pikka aega käsitleti pikaealisust kuiüksikisikule omast erakordset nähtust.Teadlasi 1999. aastal üllatanud leidSardiinia meeste erakordsest, naistegavõrdsest pikaealisusest ergutas uuri-jaid ette võtma pikaealiste vanuse-andmete süstemaatilise kontrolli sellespiirkonnas. Lisaks andmete õigsusekinnitamisele selgus uuringust, et

KAA

REL

DA

MIA

N T

AM

RE


72,3 JA 81,5... aastat oli vastavalt Eesti meeste ja naiste keskmine oodatav eluiga sünnimomnendil aastal 2014. Seega elavad naised meestest keskmiselt 9,2 aastat kauem. 2013. aastaga võrreldes meeste oodatav eluiga veidi langes, ent viie aasta taguse ajaga võrreldes on see tõusnud 2,3 aastat ja naiste oodatav eluiga 1,5 aastat. See näitab, et meeste keskmine oodataveluiga tõuseb kiiremini kui naistel. EESTI STATISTIKA AASTARAAMAT 2016


MICHEL POULAINTALLINNA ÜLIKOOLI EESTI DEMOGRAAFIAKESKUSE VANEMTEADUR

ANNE HERMTALLINNA ÜLIKOOLI EESTI DEMOGRAAFIAKESKUSE DOKTORANT

ERA

KOG

U

2Maailma pikaealisuse piirkondadest saab lähe-malt lugeda väljaande Vienna Yearbook of PopulationResearch 2013. aasta artiklist „The Blue Zones: Areasof exceptional longevity around the world“ (autoridMichel Poulain, Anne Herm ja Gianni Pes).

sünnikoha järgi ei jaotunud pikaeali-sed ühtlaselt üle saare, vaid koondusidsuhteliselt kitsa mägipiirkonna eral-dunud küladesse. Uurimistööd läbiviinud Belgia demograaf MichelPoulain ja Itaalia meedik Gianni Pestõmbasid Sardiinia kaardile piirkonnaümber sinise joone, mis tõi hiljem käibele mõiste Blue Zone, tähistadessuhteliselt väikest, genofondi, elulaadija keskkonna mõttes ühtlase rahvasti-kuga paikkonda, kus pikaealisuse sageesinemine on tõestatud.

Blue Zone’i mõiste esitati teadus-kirjanduses esmakordselt 2004. aastalning seda on hiljem populariseerinudameerika ajakirjanik Dan Buettner.Praeguseks on maailmas kindlakstehtud neli pikaealisuse piirkonda:Jaapani lõunaosas asuv Okinawa saar, Itaalias Sardiinia saare mägineOgliastra ja Barbagia piirkond, Nicoyapoolsaar Costa Ricas ning Ikaria saarKreekas. Käimasolevate uuringuteganeis piirkondades loodetakse muuhul-gas paremini mõista looduskeskkonnaja toitumisega seotud tegurite rollipikaealisuse kujunemisel. Nõnda võib antropoloogilisest huvist algusesaanud uurimistöö anda väärtuslikupanuse tervena vananemise mudeliväljatöötamisele, mis aitaks 21. sajandiarenenud ühiskondadel pareminihakkama saada vanemaealiste järjestsuureneva osakaaluga rahvastikusning sellest johtuva survega tervis-hoiukuludele. •

HORISONT 5/1976, LK 33

Keeleteadlane Feliks Vakk selgitab rubriigis „Miks me just nõnda ütleme?“ sõnapaari„valge vares“ kasutamise tagamaid.„„Valge vares“ öeldakse inimese kohta, kes teiste seast millegi poolest silma torkab,

kaaslastest tugevasti erineb jne. Väljendi kasutamist jälgides võib öelda, et see käibsageli välimuse kohta ega tarvitse erinevust rõhutades alati halvustav ollagi. Kuivõrd vahallivatimees, Hall-Jaak, või kuidas rahvas kunagi toda karedahäälelist laulikut nimetab, onikkagi väga tuttav, seatakse seesinane suleline võrdluse mõttes kontekstis sagedasti omaharuldasest sõnapildist paarimehe kõrvale. Mats Traadi romaanist „Tants aurukatla ümber“näiteks leiame, et Roosi oli v a l g e v a r e s, aga niisugune ebatavaline lind ei mahtunudkuidagi h a l l tõsiste taluinimeste maailmapilti.“

Samasugust võrdlust tunnevad muide veel venelased, ukrainlased, tšehhid jpt, rääki-mata juba eesti murdekeelest.“


Majandusteaduste doktor Vello Vensel arutleb statistika mätta otsast vaadates, kuilihtne on naistel endale meelepärane mees leida. „Laulusalm kinnitab, et igaühe jaoks on kuskil keegi. Tegelik demograafiline

olukord aga sellist optimismi ei toeta. Kuna naiste arv (tänu madalamatele suremus-koefitsentidele ja pikemale keskmisele elueale) on meeste omast tunduvalt suurem, osu-tub mõnede naiste üksikuks jäämine paratamatuks isegi siis, kui kõik abiellumisealisedmehed naise võtnud. Kuigi meeste ja naiste osakaal rahvastikus on praegu enam-vähemkindlaks kujunenud ning jäänud sõjaeelsele tasemele (46,5% mehi ja 53,5% naisi), ületabainuüksi meie vabariigis naiste arv meeste oma ligikaudu 100 000 inimese võrra.“

Viimase rahvaloenduse tulemused kinnitavad, et sama kehtib ka tänapäeval. Meesteosakaal rahvastikus on seejuures vahepeal isegi veidi kahanenud (2011. aasta seisuga oli mehi 46,4% ja naisi 53,6%).

40aastattagasi

30aastattagasi


Rännumees Hendrik Relve kirjeldab kohtumist Islandil asuva Euroopa võimsama joa Dettifossiga.„Oli huvitav jälgida, kuidas külastajad sellele mühisevale vetemassile lähenesid.

Algul seisti kosest aupaklikult paarisaja meetri kaugusel. Lähemale lihtsalt ei juletudminna. Võttis oma pool tundi aega, kuni sammhaaval päris möirgava veeseina äärde oli nihkutud.

Kose lähivaade on inimsilmale raskesti talutav. Vaid paarikümne meetri kauguseltkihutasid alla rasked hallid veemassid. Dettifoss saab oma vee vulkaanide tuhaväljadeltning on sellepärast läbipaistmatu ja tuhavärvi. Veemöll kukkus jalge ees haigutavassetühimikku ja viskus sealt pihustunud pahvakatena taas üles. Kose alumist osa polnud näha.See mattus „halli auku“, pulbitsevatesse voogudesse. Oli tunne, et tinane mass jahvatakshoobilt pulbriks iga eseme või olevuse, mis sinna alla sattuks. Kaootiline tulv pani peapööritama ja tahtis justkui vägisi kaasa vedada ka väikese inimkübeme.“

20aastattagasi

HORISONT KIRJUTAS



DOKUMENT KÕNELEB

Lennart Meri ja isiku roll ajaloosKäesolev dokument on hea näide sellest, kui olulist rolli võib mängida ajaloos inimene.Tagantjärele võib tunduda, et Eesti naasmine rahvusvahelisele areenile tuli pärast 1991.aasta putšikatset ja iseseisvuse taastamist 20. augustil lihtsalt. Tegelikult tehti diplomaati-liste suhete sisseseadmiseks üle aasta pingsalt tööd, milles mängis jäälõhkuja rolli LennartMeri – Edgar Savisaare ja lühikest aega ka Tiit Vähi üleminekuvalitsuse välisminister,kelle ametiaeg kestis 1990. aasta aprillikuust 1992. aasta märtsini.

Tegemist on allikaga, mille publitseerimine sai võimalikukstänu 2000. aastal vastu võetud Ühendkuningriigi informat-sioonivabaduse seadusele, mis lubas taotleda ligipääsu saare-riigi muidu vähemalt kolmekümneks aastaks salastatud riikli-kule teabele. Dokumendid Briti välisministeeriumi varasalvestlubavad meil heita pilku sellele, kuidas suhtusid inglased Eestisse1990. aasta novembrikuus, mil Londonit väisas Eesti toonanevälisminister Lennart Meri.

Saareriigi ametkondlikust kirjavahetusest nähtub, kui tuge-valt mõjutas vastuvõtu formaati Meri isik. Kui Eesti välisminist-riks oleks olnud mõni hall bürokraat või verisulis noor, oleks taltulnud leppida lühikese viisakuskohtumisega Briti välisministriDouglas Hurdiga. Kuna inglased iseloomustasid Lennart Meriaga kui „läbinägelikku ja intelligentset“ ning „kõigi arvatessilmapaistvat vestluspartnerit, kes kõneleb suurepärast inglisekeelt“, korraldati Eesti delegatsioonile lisaks veel nõupidamineasevälisministri Douglas Hoggiga (dokumendis nimetatud Wes-toni asemel). Kui kohtumised Hurdi ja Hoggiga kestsid vähemkui pool tundi, oli arvamuste vahetamiseks ja kontaktide süven-damiseks vahest olulisemgi ametlik lõuna, milleks planeeritilausa kaks tundi.

Lõunal osales rida estofiile, nagu prof. Michael Branch Lon-doni ülikoolist, NSV Liidu spetsialist Geoffrey Hosking, aga kaŠoti rahvuslikku orkestrit dirigeerinud Neeme Järvi ning aasta-kümneid Londonis eesti asja ajanud Nora Morley-Fletcher. Just1947. aastal Inglismaale asunud Morley-Fletcher oli koos KerstiUibo ja Kevin Probert-Ehaveriga Meri visiidi peamisi korralda-jaid. Mullu novembris meie seast lahkunud proua Morley-Fletcher on hiljem meenutanud, et tänu väliseestlaste korjan-dusele sai Meri ööbida Londoni südalinna hotellis St. Ermin’s,mille ees lehvis noil päevil sinimustvalge lipp. Järgmisel külas-käigul olnud rahalised võimalused juba kesisemad ning Meriltuli ööbida proua äärelinna kodus.

Ühendkuningriigi jaoks ei olnud visiit sedavõrd tähtis, ettöötada välja uut poliitilist liini. Kinnitati senist okupatsioonimittetunnustamise poliitikat ja poolehoidu eestlaste enese-määramisõigusele. Tallinnas peeti kohtumisi seevastu läbimur-deks. Eesti välisministeeriumi arhiivis leiduvates memodes kii-detakse, et külaskäik oli andnud välja „täiesti ametliku visiidimõõdu“ ja inglased olid näidanud üles soovi kontaktide süven-damiseks. Mainiti, et Eesti ei soovivatki diplomaatilisi suhteid,kuna mittetunnustamispoliitika olevat Eesti „peamine ressurss“.

BRIT

I VÄ

LISM

INIS

TEER

IUM



! Kaarel Piirimäe, ajaloolane

kriitilisi arvamusi. Näiteks heideti talle ette „tunnelnägemist“,sest Meri pidas Briti poliitikat Gorbatšovi suhtes liiga pehmeks.Ometi oli Eesti välispoliitika aktiivsusel ja Meri enda isikul sellesmärkimisväärne roll, et Ühendkuningriik kinnitas vaid mõnedpäevad peale augustiputši uuesti oma tunnustust Eesti Vaba-riigile ja lubas peagi oma diplomaadid iseseisvuse taastanudEestisse saata. Eesti ja Suurbritannia suhted on olnud sestpealehead ning küllap jäävad nad sellisteks ka pärast Brexitit. •

Briti välisministeeriumi Nõukogude Liidu osakonna ametniku GeorgeEdgari (s. 1960) memo ministeeriumi juhtkonnale Eesti välisministriLennart Meri võimaliku Londoni visiidi kohta 1990. aasta novembri-kuus. Tõenäoliselt oli see Edgari ülemus Simon Hemans (s. 1940),kes andis memo lõpus käsikirjaliselt teada, et Meri tuleks kindlastivastu võtta ning teha seda soliidselt ja seejuures Moskva reaktsioonikartmata

Memo 4. punktis annab Edgar oma ülemustele teada, et Meri on kõigi arvamuste kohaselt silmapaistev vestluspartner, kes on Ühend-kuningriigi Helsingi saatkonna kirjelduse kohaselt „läbinägelik ja intelligentne” ning kes „räägib suurepärast inglise keelt”. Nagu Edgarsoovitab, „tasuks Meriga vestelda pikemalt kui lühike viisakuskohtu-mine Briti väliministri juures seda võimaldaks”

Poliitilistes küsimustes ei tahtnud Eesti tüli norida, vaid soovi-nud lihtsalt, et Lääs annaks NSV Liidule majandusabi ainultjuhul, kui Moskva asub lahendama Balti kriisi. Sellisele seisu-kohale olevat leidunud Londonis küllaldaselt toetajaid. Veidiülepakutult arvati, et Eesti mõjutas oma „mitteordinaarseteseisukohtadega“ mitmete üleeuroopaliste probleemide lahen-damist. Tegelikult ei suutnud Eesti pool Briti-Nõukogude suh-teid märkimisväärselt mõjutada ning John Majori valitsus jäiGorbatšovile truuks kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni 1991.aasta detsembris.

Briti välisministeeriumis oli Eesti välisministri suhtes aga ka



MUUSEUMIPÄRL

Postimehe-karu

Kiskjast mänguloomaksKarud on olnud sajandeid tuntudküll ohtlike kiskjate, tantsivate tsirkuse-artistide, austatud kultusloomade kui katugevate ja vahel veidi kohtlaste tegelastena muinasjuturaa-matuis. Laste mänguasjakasti ilmusid karud aga alles 19. sa-jandi lõpul, kui hakati valmistama metsakarude moodi kiskja-liku väljanägemisega mängukarusid.

Lapseliku kaisukaru populaarsusele andis tõuke 1902. aastanovembris toimunud intsident, kus Ameerika Ühendriikidepresident Theodore (Teddy) Roosevelt keeldus karujahil tulis-tamast tema jaoks puu külge kinni seotud oimetut karu. Kuiajalehes Washington Post ilmus mõne aja pärast juhtumitkajastav karikatuur, sai sellest innustust väikepoodnik MorrisMichtom, kes pani oma kaupluse vaateaknale reklaamiks väljaoma abikaasa valmistatud mängukaru sildiga „Teddy’s bear“ja müüs lühikese ajaga läbi kogu karude partii. Rooseveltikarujuhtumist midagi teadmata loodi 1902. aastal esimesedkaisukarukavandid ka pehmeid mänguloomi valmistavas Saksaperefirmas Steiff ja nagu selgus, oli ajastus suurepärane – juba

aasta hiljem said Steiffid USA-st suure tellimuse kaisukarudesaatmiseks ookeani taha.

Theodore Roosevelt oli saanud endale poliitilise maskotining kaisukaru tuult tiibadesse, et peagi miljonite laste mängu-tubadesse jõuda.

KaisukaruEestis ilmus kõige varasem karutegemise õpetus 1927. aastalajakirjas Eesti Naine, kuid on võimalik, et mängukarusid tehtipoekarude eeskujul siinmail varemgi. Kui ingliskeelses kultuu-riruumis sai 1906. aastast alates pehmete lapselike mängu-karude üldnimetuseks teddy bear, siis eestikeelne „kaisukaru“võeti Eestis kasutusele aastakümneid hiljem – keeleteadlasteandmebaasidesse jõudis see alles 1990ndail. 1920. ja 1930. aas-tatel, mil kaisukarud Eestis laialdasemalt levima hakkasid,tunti neid lihtsalt karu, mängukaru või Teddy-karu nime all. •

! Helena Grauberg Tartu mänguasjamuuseumi peavarahoidja

Tartu mänguasjamuuseumi vitriinis istubteiste mängukarude seas iselaadi pontsakaskaru. See tumepruunist villasest riidest mõmmkuulus laulu „Õrn ööbik“ autorina tuntuks saanudGustav Wulff-Õisi tütrele Valeria Wulffile. Kaenla all on karul 1928. aastast pärit ajaleht Postimees, mis restaureerimise käigustükkidena looma kõhust välja tuli.Kas karu valmis just samalaastal ja kas selle õmblesendale Valeria ise, on tead-mata. Igal juhul on Posti-mehe-karu üks muu-seumi vanimaidomatehtudkarusid.

TART

U M

ÄN

GU

ASJ

AM

UU

SEU

M

Tartu mänguasja-muuseumi vanimkaisukaru hoiabkaenlas oma kõhus varjul olnudajalehte Postimees

VAATA LISAKS: Tiia Toomet „Suur karuraamat“ 2009.



S eletavas sõnaraamatustoodud näited Õlu liisublahtises nõus kiiresti,

Sõi eilseid liisunud kartuleid jaLiisunud kohv, tee on tõenäo-liselt mõistetavad neilegi eest-lastele, kellel liisuma kuulubpassiivse sõnavara hulka ningkes ise seda sõna ei tarvita.Peent tähendusvarjundit väl-jendav omaette tüvi on keelesõnavara rikkuse tunnus. Kuinüansseeritud tähendusegasõna pole kirjakeele sihitead-liku arendamise saadus, vaidpärineb rahvakeelest, äratabsee muu hulgas ka etümoloo-gilist huvi. Paraku ei seostuliisuma eesti keeles mitte mil-legagi: puudub tüvisõna, mil-lest seda tuletada, puuduvadedasituletised, puudub üldsetähenduse ja vormi poolestvõrdluskõlbulik sõnavara, mil-lega liisuma võiks ükskõik

kuidas, kas või reeglipäratultseostuda.

Sõnatüve üksiolu keelesviitab mõnikord sellele, ettegemist on uuema laenuga.Nõnda see kõnealusel juhulongi, aga laenuallikas onsedapuhku haruldane ja ras-kesti tuvastatav, ehkki paik-neb Eestile üsna lähedal.Eesti verbi liisuma aluseks onnimelt kitsa levikuga soomemurdesõna pliisu ’lahja; värvi-tu, väheütlev (esitus vms)’,plisu, plissu ’lahja, liisunud(jook)’, millest lähtub kakohati Edela-Soomes levinudtuletis plis(s)ata ’lahjendama’.Soome murdesõna pliisu onomakorda laenatud soome-rootsi murdesõnast bliso, blisu’valge laik; valgete laikudega’,mis on rootsi sõna bläs ’valgelaik’ lõunarootsiline variant.Rootsi bläs kuulub etümo-

LiisumaSÕNA LUGU

Alkoholi kohta, aga vahel mõnes muuski seoses tarvitatavsõna liisuma ’seismisel värskust kaotama, seiskuma, lahtuma’ pole just niisugune keelend, mida iga päev ja igal sammul kuuleks, aga kindlasti ei ole see ka käibelttaandunud unarsõna.

loogiliselt kokku saksa sõna-dega Blesse ’lauk’ ja blaß’kahvatu’; germaani sõnadekaugemaks aluseks on indo-euroopa tüvi *bhel- ’helendav,valge’, millest muu hulgaslähtub ka vene omadussõnaбелый ’valge’ ja Balti merenimi. Tähendusülekandedpiirkonnas ’valge’, ’valge laik,lauk’, ’kahvatu’, ’lahja’ onloomulikud ja hõlpsasti mõis-tetavad.

Murdelevikult on liisumakoos oma teisenditega (liistu-ma, liiskuma jt) iseloomulikPõhja-Eesti sõna. Eesti kirja-

keelde ilmub liisuma XVIIIsajandi algul. Selle on omaeesti-saksa sõnaraamatu käsi-kirjas (u 1710–1730) jäädvus-tanud tolleaegne Pärnu praostSalomo Heinrich Vestring:Lisuma Verschalen. Sõnaartik-lile lisatud märgend osutab,et tegu pole mitte Vestringikodukandis Pärnumaal, vaidPõhja-Eestis kasutatava sõna-ga. Pärnumaa keeletarvitustilmestavad Vestringil lause-näited Öllod on ärrahingandja Kalli on kolkunt ärra. •

! Udo Uibokeelemees

ALA

MY

/ VID

A P

RESS


KAUNVILJADTOIDAVADRAHVAID

TAIMI PAAL

14 Δ horisont 5/2016 autoriõigus MTÜ Loodusajakiri

ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsioonil(FAO) on tavaks kuulutada igal aastal üks põllu-

majanduses viljeldav taim või taimede gruppaasta toidutaimeks. Sedakorda on järg jõudnud kaunviljade kui väga olulise

proteiini- ehk valguallika kätte.FAO mõistes kuuluvad arvukaist kaunviljadest

aasta taimede hulka need üheaastased liblikõie-lised taimed, mille kaunas sisaldub 1–12 erineva

kuju või värvusega tera või seemet, ja mida kasutatakse nii inimeste toiduks kui ka

loomasöödaks.


A asta taimede hulka onvalitud vaid teatud pere-kondadesse kuuluvadtaimed, mille toodangon maailmas kas küllalt-ki suur või mille kasva-

tamine ületab kohalikku tähtsust.Liblikõielisi taimeliike, mida kasuta-takse kas toiduks, loomasöödaks võisiis põllumaade mullastruktuuri pa-randamiseks, on maailmas teatavastisadu liike. Aasta taimede hulgast onvälja jäetud kaks olulist liblikõielist –maapähkel ja sojauba, mida kasuta-takse peamiselt õlitaimedena. Kõikaasta taimede nimekirja jõudnudkaunviljad, mida allpool käsitletakse,on olulised just kuivatatud terade alli-katena, ehkki neist paljude seemneidsüüakse ka roheliselt või siis kasuta-takse söögi valmistamisel nende rohe-lisi kaunu (sellisel juhul käsitletakseneid köögiviljadena).

Taimeperekonnad ja -liigid, midaFAO seekord esile tõstab, on: aedubaoma arvukate liikidega (Phaseolus spp.),põlduba (Vicea faba), aedhernes (Pisumsativum) ja põldhernes (Pisum arvense),harilik kikerhernes ehk nuut (Cicerarietinum), harilik vigna ehk hariliklehmahernes (Vigna unguiculata), hari-lik tuvihernes (Cajanus cajan), hariliklääts (Lens culinaris), maavigna (Vignasubterranea), suvivikk (Vicia sativa), lu-piini perekonna mõned liigid (Lupinusspp.), saabeluba (Dolichos spp.), kanavaa-lia ehk mõõkuba (Canavalia spp.), goa-tiibuba (Psophocarpus tetragonolobus),india guaarauba ehk guaarakummi(Cyamopsis tetragonoloba), rasvauba (Mu-cuna spp.) ja söödav ubajuur (Pachyr-rhizus erosus).

Nagu näeme, on pärast kohalikutähtsusega kaunviljade väljajätmistaasta toidutaimede nimekiri siiskiveel üsna pikk, sest ainuüksi aedoaperekonda kuulub oma kümmekondlaialt kultiveeritavat liiki. Mille poo-lest siis kaunviljad meile huvitavad jaolulised on?

Aedoast kasutatakse ära kogu taimAeduba ehk türgi uba kasvab loodusli-kult nii Mehhikos kui ka Andides, janii on aedoa kultiveerimine algusesaanud kahes geenitsentris eraldi. Toi-duks on teda tarvitatud juba 5000kuni 7000 aastat. Kuna aedoa terad säi-livad kuivatatult väga hästi, kasutatak-segi enamikku saagist kuivatatud

Söödav ubajuur

Suvivikk

Harilik lääts

Lillhernes

FOTO

D: T

AIM

I PA

AL

VALL

O K

RUU

SER



TAIM

I PA

AL

Kuigi ülemaailmne kaun-viljade tarbimine elanikukohta jääb aastas kõigest 7 kilogrammi lähedale,süüakse vaesemates maa-des ja Lõuna-Ameerikasaastas inimese kohta isegikuni 60 kilogrammi aedube.

Lisaks napib kõrgel mägedes sobivatkütust, millega tuld teha. Seetõttu onsealsed rahvad hakanud ajapikku uberöstima nagu maapähkleid. Samutikiirendab ubade valmimist nende eel-nev leotamine ja keetmine kiirkeetjas.

Aedoast läheb kasutusse kogu taim.Selle varred ja lehed kasutatakse äraloomasöödaks, rohelised kaunad jakuivatatud oad inimeste toiduks jaloomasöödaks, ja kuivatatud kaunadtulematerjaliks. Aedoa värskete lehte-dega peletatakse voodiputukaid, kunalehtedel olevad mikrokarvakesed haa-givad putukad enda külge.

Kuigi ülemaailmne kaunviljade tar-bimine elaniku kohta jääb aastas kõi-gest 7 kilogrammi lähedale, süüaksevaesemates maades ja Lõuna-Ameeri-kas, kus ubadel on olnud väga täh-tis osa inimeste igapäevases toidu-menüüs, aastas inimese kohta isegikuni 60 kilogrammi aedube.

Aedoa viljakust on sordiaretajad ajajooksul tublisti parandanud. Uued sor-did on haigustele ja kahjuritele vastu-panuvõimelisemad ja ka saaki anna-vad nad vanematest sortidest rohkem.Alates 1999. aastast on aedoa hektari-saak kerkinud 100 kilogrammilt kuni2,5 tonnini.

Eestlasele on aeduba võrdlemisiuus põllukultuur. Enamasti süüakseteda roheliste kaunadena. Tuleb vaidmeeles pidada, et aedoa perekondakuuluvad taimed (ja eriti nende noo-red kaunad) sisaldavad mürgist ainetfütohemaglutiniini, mis keetmisel la-guneb. Seega ei ole liiast nii ube kui kakaunu enne söögi valmistamist kupa-tada. Konserveeritud aedubadest onsaanud populaarne kiirtoit ja salatitekoostisosa.

Aedoaga samasse perekonda kuu-lub meilgi armastatud ilutaim õisuba(Phaseolus coccineus). Paljudele võibtulla üllatusena, et ka õisoa rohelised,suhteliselt noored kaunad, on sööda-vad. Samuti kõlbavad süüa õisoa val-minud või pooltoored seemned, mil-lest valmistatakse mitmel pool kogunipopulaarseid rahvusroogi, nagu Aust-ria Käferbohnen, Hispaania Judiones de laGranja jne.

Taimetoitlased tahavad kikerhernestHarilik kikerhernes on üks vanimaidviljeldavaid kaunvilju. Vanimad arheo-loogilised leiud kultiveeritud kiker-hernest pärinevad Jeerikost (maailmavanim põlluharijate asula Palestiinas)

Harilik aeduba ehk türgi uba

ubadena. Küll võtab kuivatatud viljadekeetmine hiljem kaua aega, mis val-mistab raskusi Lõuna-Ameerika kõrg-mägedes elavatele inimestele, sest tea-tavasti kulub seal vee keemaminekukshõreda õhu tõttu enam energiat.

ja Türgi aladelt umbes 7500 aastatagusest perioodist. Kreekast on leitudkikerherne jäänuseid, mis on vane-mad kui 5500 aastat. Tõendeid, et met-sikut kikerhernest kasutati toidutai-mena juba 6800 aastat eKr, on leitudLõuna-Prantsusmaalt. Kikerhernesorte, mille seemned on kas puna-sed, valged või mustad, kirjeldas omalajal juba filosoof Albertus Magnus(1200–1280). Kikerhernestega ravitikeskajal neeruhaigusi, kuna need soo-dustavad uriinieritust. Neid soovitatisüüa imetavatel emadel, et suuren-dada rinnapiimahulka. Kikerhernesteröstimisest kohvi aseainena on teateidSaksamaalt aastast 1798, samal otstar-bel kasutatakse neid tänapäevalgimõnel pool Lõuna-Euroopas.

Kikerherneist valmistatakse Araabia-ja Vahemeremaades mitmesuguseidigapäevatoite, millest kuulsaim onAraabiast pärinev hummus (kikerherne-ja seesamipasta sidrunimahla ja mait-seainetega). Mõned sordid on sobili-kud ka popkornisarnase „plaksuher-ne” tegemiseks. Üha laienev taimetoit-laste kogukond on leidnud kikerhernekui toitva ja maitsva toiduaine ülesning nõudlus kikerherne järgi on maa-ilmaturul viimastel aastatel kasvanud.

Eestlastele on kikerherne söömiseharjumus üpris uus. Kikerhernest poleEestis kultiveeritud ja neid kasvatavadoma aedades vaid mõned entusiastid.Seda enam, et jaheda ja vihmase suve-ga võib kikerherne saak kergesti ikal-duda.

Herned toidavad päevas sadu miljoneid suidPõldherne kodumaaks loetakse Etioo-piat, Vahemeremaid ja Lähis-Ida. Vani-mad leiud pärinevad Kreekast, Süü-riast, Türgist ja Jordaaniast. Egip-tusest, Niiluse deltaaladelt pärinevadleiud on dateeritud aastaisse4800–4400 eKr. Gruusia leiud ulatuvad5000 aasta taha. Umbes 4000 aasta va-nuseid herneste leide on teada kaPakistanist, Afganistanist ja Indiast.

Põldhernes on aastasadade jooksulpäästnud inimkonda suurtest näljahä-dadest. Kuna ta on külmema kliimagakohastunud kaunvili, on Põhja-Euroo-pa rahvad hernest juba mitusada aas-tat kultiveerinud. Toidutaimena onhernes olnud väga olulisel kohal kaEestis. Siinmail keedeti sellest herne-suppi ja mõnel pool tehti ka herne-tampi või -putru. Hernesupp on täna-päevalgi armastatud ja toitev roog.



Aedherne seemneid süüakse, kuineed on veel täielikult valmimata.Seemnekasvatus on mõeldud eelkõigeaiahuvilistele, et nad saaksid igal keva-del poest herneseemet osta. Aedher-nelgi on arvukalt erinevaid sorte.Mõned neist võivad kasvada paarimeetri kõrguseks ja vajavad tugesid,teised sordid saavad ilma erilise toesta-miseta hakkama.

Vigna ehk lehmahernes on sooja-maa kaunvili, mille suhteliselt peeni-kesed kaunad võivad kasvada kunimeetri pikkuseks. Vigna looduslik levi-la on Lääne-Aafrikas, põhimiselt Gha-nas. Arvatakse, et vigna jõudis Ida-Aasia lõunaossa umbes 2300. aastaleKr. Kirjalikud andmed vigna kultivee-rimise kohta pärinevad 300. aastast

eKr. Põhja-Ameerikasse jõudis seekaunvili koos orjakaubandusega.

Vigna on tuntud oma põuakindlusepoolest, mistõttu teda kasvatataksetroopiliste maade poolkõrbealadel. Talepib väga huumusvaese mullaga, mil-les annab tooni liiv. Sellistes kasvukoh-tades aitavad tal kasvada õhulämmas-

OLULISEMATE KAUNVILJADE KUIVATATUD SEEMNETE TOODANG JA HEKTARISAAGID 2013. AASTAL (FAOSTAT)

Kaunvilja liik Toodang Hektarisaak Suurimad tootjadmaailmas (tonni ha) (milj tonni)

Harilik aeduba 23,7 1,5–2,5 Brasiilia, India, Birma, Hiina, USA, Mehhiko, Tansaania,ehk türgi uba Keenia, Uganda

Harilik kikerhernes 11,6 1,07 India, Austraalia, Pakistan, Türgi, Birma, Etioopia, Iraan

Põldhernes 11,4 1,9–5,1 Kanada, Prantsusmaa, Venemaa, Hiina, Ukraina

Harilik vigna 8,1 0,1–0,48 Nigeeria, Niger, Burkina Faso, Ghana, Senegal, Mali, ehk lehmahernes Kagu-Aasia maadLääts 5,3 1,4 Kanada, India, Austraalia

Harilik tuvihernes 4,5 0,7 India, Malawi, Tansaania, Keenia, Mosambiik, Uganda

Põlduba 4,3 1,9–9,0 Hiina, Etioopia, Egiptus, Austraalia, Prantsusmaa

Suvivikk 0,92 1,78 Venemaa, Türgi, Etioopia, Mehhiko, Hispaania

Lupiinid 0,77 1,3 Lääne-Austraalia, Valgevene, Poola, Tšiili, Saksamaa

Maavigna 0,25 0,9–1,1 Mali, Niger, Burkina Faso, Kamerun, Kongo

Põldhernes on aastasadadejooksul päästnud inimkondasuurtest näljahädadest.Toidutaimena on hernesolnud väga olulisel kohal ka Eestis.

Eestis on herne ja viimastel aastatel ka põldoa kasvupind suurenenud. Kui 2004.aastal oli kaunviljade all 4300 hektarit, siis kasvavad nad sel aastal juba 54 500 hek-taril. Eelmisel aastal oli kaunviljade kogu-saak 86 200 tonni.

Peamine neist oli hernes, mida kasvata-takse 2016. aastal 38 000 hektaril. Hernesaak oleneb koristusele eelnevast ilmast.Vihmase ilma korral jääb saak kesiseks. Nii ongi herne hektarisaagid kõikunud0,7–2,4 tonni vahepeal.

Põldoa kasvatamine on hoo sisse saanud

viimastel aastatel. 2008. aastal kasvatatiuba vaid umbes 100 hektaril. Keskmine hektarisaak oli 1,3 tonni. 2016. aastal külva-ti põlduba juba 16 400 hektarile. Oakasvatuson edenenud, kuna kasvatajail on võimalikpõllumajanduse registrite ja informatsiooniametist kaunviljade külvikorras kasvata-miseks nn „rohetoetust” taotleda.

Eesti suudab end ise herne ja oaga varustada. Põldoa ja herne toodang on viimastel aastatel sedavõrd kasvanud, etEesti on võimeline kaunviljade ülejääki eksportima. •

KÕIGE ROHKEM KASVATATAKSE EESTIS HERNEST

tikku siduvad mügarbakterid. Madala-le hektarisaagile vaatamata (vt tabelit)on vigna ligi 200 miljoni inimese iga-päevatoit. Lisaks on vigna haljasmassja terad oluline toit koduloomadele.

Eestis saab vignat roheliste kauna-de jaoks kasvatada kasvuhoones ningsoojal suvel võivad seal valmida kaseemned. Avamaal ei taha vigna kasva-tamine seevastu õnnestuda isegi soo-jal suvel.

Läätsed on jõudnud ka jõuka laualeHariliku läätse looduslik areaal onLääne-Aasias, kust ta levis Vahemere-maadesse, Aafrikasse, Euroopasse jamujale Aasiasse. Vanimad arheoloogi-lised läätseleiud pärinevad Kreekast jaulatuvad ajaperioodi 11 000 aastat eKr.Pole kindel, kas need seemned olidkorjatud kultuur- või metsikutelt tai-medelt. Esimesed leiud, mille puhulon teada, et tegu on juba kultiveeritudläätsedega, pärinevad ligikaudu 7000aasta tagusest ajast. Lääts on ka esime-ne kaunvili, mida piiblis mainitakse.

Lääts on esimene kaunvili,mida piiblis mainitakse.Vanas Testamendis müüsIisaku ja Rebeka vanempoeg Eesav oma esisünni-õiguse läätseleeme eestvend Jaakobile.



Vanas Testamendis müüs Iisaku ja Re-beka vanem poeg Eesav oma esisünni-õiguse läätseleeme eest vend Jaako-bile, millest on tulnud ka kõnekäändläätseleeme eest maha müüma millegiväga odavalt ära andmise kohta.

Tänapäeval kasvatatakse läätse niitroopikas kõrgemal mägedes, subtroo-pikas kui ka parasvöötmes. Vaesemehe toidu kuulsus, mis läätsi kunagisaatis, on minevikku vajunud, ningläätsed on jõudnud kogu maailmasjõuka mehegi toidulauale.

Arvatakse, et Eestis jäi läätsede kas-vatamise hiilgeaeg 19. sajandisse. Mõ-nel pool mõisates kasvatati läätsi ko-guni nii palju, et teenijatele makstiläätsedes palka. Kuna lääts on vähe-nõudlik, tegeldi läätsekasvatusegaseal, kus olid õhukesed, kehvad ja kui-vapoolsed mullad. Toidud, mida meilläätsedest valmistati, olid ühekülg-

sed – supp ehk läätseleem, tamp jaläätsejahust puder.

Tänaseks on läätsekasvatus siin-mail soikunud, kuigi veel kahe maa-ilmasõja vahel kasvatati läätsi omatarbeks nii mõneski talus. Tänapäe-val püüavad vähesed mahetalunikudläätsekasvatusega uuesti algust teha,katsetades Kanadast pärinevaid sorte,sest kunagi Eestis kasvatatud sordidon aja jooksul hävinud.

Väiksemaseemnelised põldoad on maitsvamadPõlduba on teiste tuntud kaunvilja-dega võrreldes hilisem põllukultuur.Iisraelist on leitud põldubade jäänu-seid, mis pärinevad 6800–6500. aastasteKr. Veidi enam kui 5000 aasta vanu-seid leide on hulgaliselt teada Vahe-meremaadest ja Kesk-Euroopast. Põld-uba oli oluline toidutaim vanadele

roomlastele, kreeklastele ja egiptlaste-le. Niiluse orgu mööda levis ta Etioo-piasse ja mujale Aafrikasse, idasuunalIndiasse ja Hiinasse. Põldoa metsikuteellast pole siiani tuvastatud.

Vahemeremaade elanike seas onlaialt levinud haigus nimega favism –pärilik hemolüütiline aneemia. Seetõbi avaldub inimestel, kellel on en-süümi glükoos-6-fosfaat-dehüdrogenaasdefitsiit, ja sellise ensüümidefektigainimestel on põldubade tarvitaminevastunäidustatud. Väidetavalt põdesseda haigust ka vanakreeka õpetlanePythagoras.

Põlduba talub hästi öökülmi, mis-tõttu võib teda külvata juba varakeva-del. Põlduba annab halvasti saaki, kuitemperatuur õitsemise ajal tõuseb üle+25 °C. Nii ongi põldoakasvatus levi-nud just jahedama kliimaga aladel.Subtroopilistes maades annab põlduba

AedhernesLupiin VignaPõldhernesHarilik lääts Kikerhernes



aastas kaks saaki ning kuumuse välti-miseks külvatakse teda seal varakeva-del ja hilissügisel.

Põldoal on palju sorte, mis jagune-vad omakorda kaheks rühmaks – suu-reseemnelisteks ja väikseseemnelis-teks. Viimast kasvatatakse tihti looma-söödana. Väikseseemnelised põldoadon tegelikult palju maitsvamad kuisuureseemnelised ja nii eelistataksepaljudes maades inimese toidulaualjust väikeseseemnelisi sorte.

Eestis on põlduba olnud ammustaega väga oluline toidutaim ja teda kas-vatatakse koduaedades tänapäevalgiüpris palju. Kuna põlduba seob mullashästi lämmastikku, on ka teraviljakas-vatajad hakanud viimastel aastatel mul-la parandamiseks põlduba kasvatama.

Eestis pole põldoast valmistatavaidrahvustoite just kuigi palju – vastla-päevaks keedetakse ubadega seajalgu

ja tehakse oasuppi. Unustusse on vaju-mas ubadega hapukapsasupp. Küllkeedetakse värskeid kaunu ja samutikuivatatud ube õrnas soolvees iseseis-vaks toiduks või õllekõrvaseks. Palju-des maades on populaarsed röstitudoad, mida on hea ajaviiteks nosida.Oatoitude loetelu, mida maailma eri-nevates regioonides valmistatakse, onaga päris pikk ja huvitav, alates põld-oatofust Hiinas siguriga põldoapü-reeni Itaalias.

Sisaldavad tervistavaid aineidKaunviljad on rikkad karbohudraatideehk tärklise poolest, mille sisaldusvõib erinevate liikide ja sortide seem-netes ulatuda 60–80%-ni tera kaalust.Kuna kaunviljades sisalduv tärklis see-dub aeglaselt, ei tekita see paljude teis-te toitainetega võrreldes veresuhkrutaseme järsku tõusu.

KASVAVAD KA HUUMUSVAESES MULLASKaunviljad kuuluvad liblikõieliste (Fabaceae)sugukonda, mis on oma liigirikkuselt orhi-deeliste ja korvõieliste järel kolmas. Siia kuuluvad nii hiiglaslikud troopilised puudkui mõne sentimeetri kõrgused üheaastasedrohttaimed. Liike arvatakse olevat umbes19 400, mis on jagunenud 751 perekonnavahel. Liigirikkamad perekonnad on hundi-hammas umbes 3000, akaatsia 1000 ja indigopõõsas 700 liigiga. Enamik liblikõie-liste perekonna liike kasvab troopilistel jasubtroopilistel aladel. Liblikõielisi taimi eikohta vaid Antarktikas ja arktilistes kõrg-mäestikes. Liblikõieliste taimede juurtel onmügarbakterid, mis aitavad neil siduda õhu-lämmastikku ja muuta lämmastik taimeleomastatavasse vormi. See võimaldab liblik-õielistel kasvada ka sellistes kohtades, kusmuld on eriti huumusvaene.

Liblikõieliste viljaks on kaun, milles võib kasvada üks kuni mitukümmend valgu-rikast seemet. Sugukonnas leidub palju selliseid taimi, mis on olnud juba aasta-tuhandeid teraviljade kõrval inimkonnaleoluline toit. •

TUVIHERNES TALUB KUIVA JA KUUMA

Tuvihernes on subtroopikas ja troopikas kultiveeritav kaunvili, mis võib isegi väikesepuu sarnaseks kasvada. Tavaliselt viljeldakseteda üheaastase taimena, kuna siis on ta viljakam. Arheoloogilised leiud kinnitavadselle India poolsaarelt pärineva taime kultiveerimist juba 3400 aastat eKr. Indiasträndas taim Ida- ja Lääne-Aafrikasse. Orja-kaubandusega levis tuvihernes Ameerikamandrile. Oluliseks toidutaimeks ongi taAafrikas ja Indias. Tuvihernes on suhteliseltpõuakindel, mis võimaldab teda kasvatadakuivas ja kuumas kliimas, kus muud taimedei taha edeneda. •

PõldoasordidAedoad

Kaunviljad on oluline proteiini- ehk valguallikas,ja seda eriti arengumaadeselavate inimeste jaoks.

TAIM

I PA

AL



Kaunviljad on oluline proteiini- ehkvalguallikas, ja seda eriti arengumaa-des elavate inimeste jaoks. Ligikaudu10% kogu tarbitavast proteiinist saa-dakse kaunviljadest. Eriti oluline onvalk kasvavale organismile. Kaunvilja-des sisalduvad valgud koosnevad pal-judest aminohapetest, millest olulisedon arginiin, lüsiin ja trüptofaan. Kaun-viljade proteiinisisaldus kõigub liigitija sorditi. Keskmiselt on neis 17–35%valku. Nii sisaldavad läätsed umbes25%, vignad 23–35%, herned 20–29%,aedoad 22% valku.

Kaunviljad sisaldavad mitmeid olu-lisi mineraalaineid nagu kroom, mag-neesium, kaltsium ja kaalium, millestnt kroomipuudus võib põhjustadavanema ea suhkruhaigust. Lisaks sisal-davad oad märkimisväärses koguseskergesti omastatavat rauda, mida lei-dub kuivades oaseemnetes 50–150mikrogrammi ühe grammi kohta.

Kaunviljad on ka kasulike B-grupivitamiinide (sh eriti B6-vitamiini) ningE-vitamiini allikad ja neis leidubrohkelt inimorganismile olulisi kiud-aineid, mis aeglustavad tärklise seedu-mist ja aitavad seega veresuhkru tasetühtlasena hoida.

Kõigis käesolevas artiklis vaadeldudkaunviljades on taimsete rasvade sisal-dus 1–4%. Taimsete rasvade poolest onrikkamad maapähkel ja sojauba, mida

käsitletakse seetõttu tihti õlitaime-dena.

Kõige muu tervistava kõrval sisalda-vad kaunviljad ka taimseid östrogee-ne, mis on kasulikud menopausivae-vuste käes kannatavatele naistele. Onarvatud, et just puude seemnete, agasamuti liha, üdi ning Aafrika metsi-kute kaunviljade söömine võimaldasinimese ajul jõudsamalt areneda.

Võiks rohkem kasvatadaRoheline revolutsioon*, mis sai alguse1930. aastatel, on viimase poolsajandijooksul suurendanud põhimiste tera-viljade toodangut 200–800%, samalajal kui kaunviljade toodang on suure-nenud samal perioodil vaid 59% võrra.See selgitab, miks kaunviljadele kuiolulistele põllumajanduskultuurideletuleks rohkem tähelepanu pöörata jasoodustada nende laialdasemat kasva-tamist.

Kaunviljade tarbimine on aeglaseltkuid pidevalt langenud nii arenenudkui ka arenevates maades, ning polenäha, et see lähitulevikus kasvaks.Liha tarbimine on seevastu kogu maa-ilmas pidevalt tõusnud. Kõrge elatus-tasemega maades asendavad inimesedodava, kaunviljadest saadava valgukallima ehk lihavalguga. Siiski on mõ-nedes riikides elanikkonna kiire juur-dekasvu tõttu ka kaunviljade tarbimi-ne tõusuteel ja omakasvatatud kaun-viljadest tarbimise rahuldamiseks eipiisa. Rahvusvahelist kaunviljakau-bandust on see küll elavdanud, agamitte nii palju, kui FAO seda sooviks.

Ühed suuremad kaunviljade kasva-tajad ja importijad India ja Hiina onjuba tunnetanud, et nõudlus ületab

aastati pakkumise, ja seda eriti juhul,kui ilmastikutingimused on olulise-mates kaunvilju kasvatavates maadesolnud ebasoodsad.

Maailma suurim kaunviljade kasva-taja on India umbes 17,2 miljoni tonni-ga aastas. Järgnevad Kanada üle 6 mil-joni tonniga, Myanmar 4,4, Hiina 4,3ja Nigeeria 3,4 miljoni tonniga. Ka Bra-siilias, USAs, Austraalias ja Etioopiason kaunviljakasvatus väga levinud.

Maailma suurim kaunviljakasvata-ja India on ühtlasi suurim kaunviljadeimportija, sest omamaisest toodangustpeamiselt taimetoidul elava elanik-konna toitmiseks ei piisa. Ka EuroopaLiit, Hiina, Pakistan ja Egiptus impor-divad suures koguses kaunvilju.

Suurimaks kaunviljade eksporti-jaks on kujunenud Kanada 6,2 miljonitonniga aastas (2014. a andmeil). Pikkaaega oli Ida-Kanada peamiseks põllu-kultuuriks hernes. 19. ja 20. sajandivahetusel kasvatati hernest koguni288 000 hektaril, kuid 1970. aastaksvähenes hernekasvatus peaaegu küm-nekordselt.

Nisu ületootmise järel on hakanudkaunviljakasvatus Kanadas uuesti laie-nema. Saskatchewani provintsis kasva-tatakse 70% kogu Kanada kaunvilja-toodangust ja see piirkond on ühtlasimaailma juhtiv läätsede, herneste jakikerherneste eksportija. Kaunviljadekasvatamiseks on selles provintsisväga soodne kliima – külmad talved jakuumad suved vähendavad kaunvilja-de haigusi ja kahjureid –, samas kuiteravilja kvaliteet jääb seal pigem ke-siseks.

Kanadale järgnevad peamiste eks-portööridena Austraalia 1,7 miljoni

TROOPILISED KOHALIKU TÄHTSUSEGA OAD

Paljud kohaliku või piirkondliku tähtsusegakaunviljad kasvavad vaid troopilistel aladel.Nendeks on maavigna, mille seemned val-mivad maa sees, saabeluba, kanavaalia ehkmõõkuba, goa-tiibuba, india guaarauba, rasvauba ja söödav ubajuur. Neist omakordaon enamkasvatatav goa tiibuba, milleumbes 25 cm pikkused nelja tiivaga roheli-sed kaunad ei puudu üheltki Kagu-Aasiaturult. Valminud seemneid kasutatakse söögiks, nagu muidki kaunviljaseemneid.India guaarauba on teiste troopiliste koha-

liku tähtsusega kaunviljade hulgas tõusevtäht. Nimelt sisaldavad guaaraoad vedelikkepaksendavaid polüsahhariide mannoosi jagalaktoosi. Neist saadud toodet omakordakasutatakse toiduainetööstuses toitude paksendajatena. Õli- ja gaasitööstus kasutabguaaraoast saadud produkti frakkimisel.Põuaga kohanenud guaaraoa kasvatusegategeletakse Pakistani ja India kuiva kliimagaaladel. Nõudlus kasvab iga aastaga ja see-tõttu on teda hakatud kasvatama ka Mehhikos.

Huvitav kaunvili on ka Mehhikost pärinevsöödav ubajuur, mida kasvatatakse troopili-se ja subtroopilise kliimaga aladel. Rohkem

kasvatatakse teda mitte niivõrd seemnetekui maa-aluste naerist meenutavate juure-mugulate pärast. Kui oodata ära seemnetevalmimine, saab ubajuure saaki seega niimaa pealt kui ka alt. Suurima mugula kaalon küündinud 25 kilogrammini. Tavaliseltkoristatakse neid aga üpris väikestena.Magusamaitselisi ja krõmpsuvaid juure-mugulaid kasutatakse juurviljatoitudes,puuviljasalatites või siis omaette magus-toiduna, milleks lisatakse ubajuure mugulatükikestele tšillipipart, laimi või sidruni-mahla. Artikli autoril on õnnestunud uba-juure mugulaist tehtud salatit Filipiinidelproovida. Kõlbas süüa küll. •

Maailma suurim kaunviljadekasvataja on India umbes17,2 miljoni tonniga aastas.



TAIM

I PA

AL

rul peagi oodata kaunviljade defitsiiti. Kaunviljade kasvatamine heitliku

kliimaga aladel on seotud suurte riski-dega, sest taimed lamanduvad kergestija niiskus paneb terad kaunas kiirestiidanema. Kaunviljadel on ka paljukahjureid ja niisketes oludes ohtraltmitmesuguseid seenhaigusi. Mõnedekaunviljaliikide saagikus on taimedeeripära tõttu suhteliselt madal, misahvatleb põllumehi kasvatama tundu-valt suurema saagikusega põllukul-tuure (vt tabel).

Siinkohal võib näiteks tuua mõnin-gate kaunviljade keskmised hektari-saagid Kanadas Saskatchewanis kuiühes parima kliimaga kaunviljakasva-tuspiirkonnas, kus saadakse hektariltkeskmiselt 2,3 tonni (kuivkaalus) põld-hernest, 1,6 tonni läätsi, 1,95 tonniaedube ja 1,85 tonni kikerherneid.Arengumaade saagid on seevastu tihtipoole väiksemad (vt tabel). Võrdluseks

võib tuua rapsiseemne saagi, mis onisegi meie oludes ületanud 6 tonnihektarilt.

Kaunviljade kasvatamine külvikor-ras pole oluline mitte ainult meil, vaidkõikjal maailmas. Arengumaades onsee tihti ainuke võimalus mullavilja-kust tõsta. Seega ei tohi kaunviljumullaviljakuse parandajatena alahin-nata. •

tonniga, Myanmar 1,2 ja USA 1,1 miljo-ni ning Hiina 800 000 tonniga. Suureosa mainitud maade ekspordist ostabära India.

Rahvastiku kasv tekitab defitsiidiKaunviljade tarbimine on alates 1970.aastast pidevalt vähenenud – 2006.aastaks oli see langenud 7,6 kilogram-milt 6,1 kilogrammini inimese kohtaaastas. Ainult Lähis-Idas ja Põhja-Aafri-kas on kaunviljade tarbimine nimeta-tud ajaperioodil kasvanud, tõustes 6,1kilogrammilt 7,1 kilogrammini.

Rahvusvahelist kaunviljakauban-dust on elavdanud aga rahvastikujuurdekasv. Paaril viimasel aastaküm-nel on eksport kasvanud 6,6 miljonilttonnilt 13,4 miljoni tonnini. Veelgi kii-remini on kasvanud ekspordist saadavtulu, sest kaunviljade maailmaturuhinnad on pidevalt tõusnud. Kui kas-vatajaid juurde ei tule, on maailmatu-

* Rohelise revolutsiooni (1930–1970) eesmärkoli arengumaade põllumajandust efektiivse-maks muuta. Eriti tõhusaks kujunes 1960.aastate keskpaik ja lõpp, mil võeti kasutuseleuusi tehnoloogiaid, uusi väetisi ja taimekait-sevahendeid, ning põldudele jõudis ridauusi väga viljakaid sorte.

! Taimi Paal (1947) on botaanik, bioloogiateadustekandidaat (1983). Eesti maaülikooli metsandus- jamaaehitusinstituudi dotsent.

LUPIINISEEMNED ONOHTLIKUD ALLERGIKULE

Perekonda lupiin kuulub umbes 200 liiki, miskasvavad valdavalt Põhja-Ameerikas, kuidmõned liigid esinevad ka Vahemere ümbru-ses, sh Põhja-Aafrikas. Mõnede lupiiniliikideseemneid on ka toiduks kasutatud. Nii onteada, et valge lupiini seemned olid vanaderoomlaste toidulaual juba umbes 3000 aas-tat tagasi, Andides elavad inkad aga sõid

muutliku lupiini seemneid juba ligemale6000 aasta eest. Ka Austraalias kultiveeri-tava ahtalehise lupiini seemneid kasutatak-se toitudes. Lupiiniseemned kuuluvad täna-päeval paljude rahvaste menüüsse. Peabteadma, et kuna lupiin sisaldab mürgiseidalkaloide, vajavad need eelnevalt tugevatleotamist. Pähkliallergiale vastuvõtlikudinimesed peaksid lupiini sisaldavatest toitudest loobuma, kuna lupiiniseemnedki võivad põhjustada tugevat allergiat.

Lupiini kasvatatakse eelkõige haljasväe-tiseks, loomasöödaks ja ilutaimena. Lupiini-liigid on kiired põgenema põllult või aiastloodusse, kus nad võivad välja tõrjuda kohaliku taimestiku. Hulgalehist lupiinikasutati tema sügava juurestiku tõttu aasta-kümnete eest pinnase kinnistajana vast-rajatud teepervedel ja nii võimegi südasuvelnäha Põlva ümbruse teede äärtes siniseidlupiinivälju, mis järjest laienevad. •

Sel suvel Põlvamaal Saverna lähistel pildistatud oapõld



INTERVJUU



Füüsikamaailmas on rahutud ajad. Õhus on tundakaua püsinud paradigmade purunemise hõngu.See, kuidas oleme harjunud seletama, miks meiemaailm toimib just nõnda, nagu ta toimib, võibpea peale pöörduda. Üha häälekamalt kõlavadkahtlused, et meie maailma olemust võib neljateada-tuntud põhijõu – gravitatsiooni, elektro-magnetismi, nõrga ja tugeva tuumajõu – kõrvaldikteerida veel üks nähtus. Senitundmatule jõuleviitavatest märkidest, salapärasest tumeainest,teaduse ja äri koostööst ning akadeemilisest„ajude liikumisest“ rääkis keemilise ja bio-loogilise füüsika instituudi (KBFI) vanemteaduriAndi Hektoriga Ulvar Käärt.

Viimasel ajal on osakeste füüsika vallas taas päevakordakerkinud tõsised kahtlused, et nelja teadaoleva fundamen-taaljõu kõrval võib olemas olla veel üks. Oskate neistkahtlustest lähemalt rääkida?Eks viienda jõu otsimine sai alata siis, kui neljasjõud ehk nõrk interaktsioon oli 1950.–1970. aastatelavastatud ja seletatud. Pärast seda ongi üritatud ühtvõi, miks mitte, isegi mitut uut jõudu leida. On juolemas palju füüsikateooriaid, mis ennustavad, etsellised jõud võiksid olemas olla. Näiteks matemaati-line superstringiteooria – senini küll vaid matemaa-tiline teooria, millel loodusega väga vähe pistmiston – ennustab, et looduses peaks olema tuhandeiduusi jõudusid. Kuna neist pole siiani mingeid märkeleitud, võiks oletada, et need jõud on kas liiga nõr-gad või hoopis liiga tugevad ja me lihtsalt ei suudaneid mõõta. Nii on teoreetikud viienda jõu leidmistpikisilmi ootamas.

Muidugi, uue jõu kohta on ennegi märke leitud,kuid siiani on kõik need osutunud hilisemal uuri-misel vaid mõõtmisvigadeks. Nii ei saa ka praeguseidtulemusi suure hurraaga vastu võtta. Need vajavadveel aastatepikkust kontrolli ja uurimist. Siiski, mõ-ned märgid uuest jõust on üsna kaalukad. Aastal2007 avastati müooniumi käitumises raskestisele-tatav nähtus. Müooniumi aatom on üsna sarnanevesiniku aatomile, koosneb see prootonist, aga selleümber võngub elektroni asemel müüon. Et müüonon elektronist umbes 200 korda raskem, võngub seeprootonile keskmiselt üksjagu lähemal. Kvantme-haanikat kasutates suudab iga füüsikujupats väljaarvutada, millist valgust müoonium kiirgab ja nee-lab. Nõnda avastatigi, et eksperimendi käigus saa-dud spektri ja arvutuse vahel on üsna suur erinevus.Lihtne seletus oleks, et prootoni raadius on lihtsaltarvatust erinev. Nii et kui valemites raadius ära vahe-tada (mida me ju tegelikult teha ei tohi, sest vesinikuaatomis on prootoni raadiusega kõik korras!), tulebkorrektne tulemus. Sellepärast kutsutakse seda„prootoni raadiuse mõistatuseks”. Eksperimenti onkorratud aina uuesti ja uuesti, aga tulemus on jää-nud siiani sama mõistatuslikuks. Mõistatuse ühe SE

LLES

NUM

BRIS

: AND

I HEK

TOR

FOTO

D: V

ALL

O K

RUU

SER

MEES

UNIVE

RSUM

I MI

KROM

AAILM

AS



ANDI HEKTOR

● Sündinud 22. augustil 1975, Võrus.● Viljandi C. R. Jakobsoni nimelise gümnaasiumi lõpetas

aastal 1993.● 1998 kaitses Tartu ülikoolis teoreetilise füüsika alal

bakalaureusekraadi, aastal 2000 magistrikraadi.● Aastail 2000–2008 õppis doktorantuuri ajal Tartu, Helsingi ja

Uppsala ülikoolides ning Inglismaal Faraday instituudis Londoni UCL-is. 2008. aastal kaitstud doktoritöö teemaks oli „Standardmudeli järgne neutriinofüüsika“.

● 2003. aastal asus tööle KBFI-s, kus töötab täna vanem-teadurina. Käib loenguid andmas nii Tartu kui ka Helsingi ülikoolides.

● Pea 200 teadusartikli autor või kaasautor.● KBFI ja Tartu observatooriumi teadusnõukogu liige,

Eesti Füüsika Seltsi aseesimees, Eesti Teadusajakirjanike Seltsi juhatuse liige.

● Tunnustatud teaduse populariseerija, pälvinud kaks korda Eesti teaduse populariseerimise auhinna.

● Hobideks on sport ja matkamine (viimast pole küll kaua-kaua saanud tõsiselt teha).

● Abielus, kaks last.

värk! Teoreetikuna pean tegema sügava kummardu-se eksperimentaatorite ees, kes selliseid imemasi-naid ehitavad ja need ka lõpuks – uskumatu küll –tööle saavad. See on üsna kallis eksperiment, mismaksab kümneid miljoneid eurosid, kuid võrreldessuurte, miljardeid maksvate kiirendite või kosmose-eksperimentidega on see ikkagi üsna odav.

Kui järgmise aasta augustis saabki uue jõu olemasolu kin-nituse, siis kas see ikka tähendab paradigma muutumistfüüsikas, kui oleme selle olemasolu juba nii kaua kahtlus-tanud?Kindlasti! See muudab füüsikas nii mõndagi. Aga seetoob kahtlemata lisaks kaasa suure muudatuse teh-noloogias. Esialgu eksperimentide tehnoloogias, agaelu on siiani näidanud, et sealt jõuavad need uuen-dused üllatavalt kiiresti meie igapäevatehnoloogia-tesse. Kui avastatakse uus jõud, siis esimese sammu-na hakatakse seda paljude uute eksperimentidegauurima. Kuna selle jõu omadused pole teada, peavadeksperimendid olema väga uudse lähenemisega. Sel-liseid eksperimente luues tuleb palju uusi „nippe”välja mõelda – mitte ainult füüsika, vaid ehk isegirohkem tehnoloogia vallas.

Iga suur eksperiment on pikas ajaskaalas tõenäo-liselt tulutoov, räägime siin siis kas Kuule lendami-sest või maailma suurimast kiirendist. Kahjuks (võiõnneks?!) pole teaduse ja tehnoloogia areng kuigiennustatav – me ei tea kunagi, milline uus tehnika-vidin mõne suure eksperimendi juures võib lõpukskasu tootma hakata. Kui 1970. aastatel oli kiirendi-füüsikas tehniline pool seotud elektronide ja posit-ronidega, siis pärast seda mõeldi välja nn positroni-de emissiooni tomograafia (PET), millega tänapäeval

seletusena on füüsikateoreetikud välja pakkunud, etmeil on olemas uus jõud, mis mõjub müüoni ja proo-toni vahel ning muudab tulemust just parasjagu nii,nagu see eksperimendis paistab.

Viimastest uudistest rääkides on üks uus eksperi-ment aga seotud hoopis tuumafüüsika ja teatudaatomituumade ergastustega. Tuumasid saab ju sar-naselt aatomitele ergastada – aatomit valgusegapommitades lähevad elektronid kõrgematele nivoo-dele ning pärast tagasi „alla kukkudes“ kiirgavadnad valgust (vaadake mõnda luminofoorlampi). Tuu-mafüüsikas saab toimetada sarnaselt, ainult et „val-guseosakese” energia peab olema palju suurem. Kuiaatomites piisab selleks elektronidele valguse ener-giast ehk umbes elektronvoldist, siis aatomituumason vaja umbes miljon korda suuremat energiat. Ühesellise eksperimendi käigus nähtigi, et teatud ergas-tuste käitumine on üsna erinev sellest, mida teooriaennustas. Jälle pakuti kohe seletuseks, et eksisteeribmingi uus jõud, mis annab sellise efekti.

Osakestefüüsikas on veel kolmaski mõistatus,mille kohta nähti esimesi märke juba eelmise aasta-tuhande lõpus – nn müüoni anomaalne magnet-moment. Teame ju, et kõik laetud osakesed on naguväikesed minimagnetid. Kasutades kvantväljateoo-riat saame ennustada, kui „tugev” magnet mingikonkreetne osake on (muide, elektroni anomaalsemagnetmomendi ennustamine omal ajal oli kvant-väljateooria esimene suur triumf). Müüoni magnet-momendi mõõtmisel osutus see oodatust palju tuge-vamaks. Kuigi erinevus on väike, on mõõtmisedteisalt jälle väga täpsed. Uue jõu lõplikuks kinnitu-seks seda veel pidada ei saa, aga arvestades teadaole-vat mõõtmisviga, siis on tegemist üsna kindla märgi-ga müüoni „veidrusest”. Kui kõik hästi läheb, onloota, et Ameerikas Fermilabis läbi viidav eksperi-ment „Muon g-2” suudab sellesse mõistatusse üks-jagu selgust tuua. See on kindlasti üks oodatumaideksperimente lähiaja fundamentaalfüüsikas – kõikkorralikud fundamentaalfüüsikud sahistavad „taga-tubades“ juba oma teadusartiklite mustanditega.

Mis laadi katse see siis on?Nagu osakestefüüsikas tavaks, üks üsna keerulineeksperiment. Müüoniga on see väike häda, et temaeluiga on umbes miljondik sekundit ja ta, sunnik,kipub lihtsalt enne mõõtmist ära lagunema. Ainusviis tema magnetmomenti mõõta on müüon hästikiiresti väikese magnetilise „ringi” peal tiirlema panna.Nipp on selles, et tema magnetväli on n-ö resonant-sis ringi magnetväljaga. Tänu sellisele resonants-efektile on eksperiment ülitäpne. Probleem ongi,kuidas müüone tekitada, „ringini” toimetada ja säili-tada seal nii kaua, et nad jõuaksid selles ringis piisa-valt kaua „elada“. See on ulmeliselt täpne masina-

Kui avastatakse uus jõud, siis esimese sammuna hakatakse seda paljude uute eksperimentidega uurima.



otsitakse kasvajaid ja tehakse palju suuri avastusimeditsiinis, aju-uuringutes jne. Tollal ei osanudkeegi CERN-is (Euroopa tuumauuringute keskus, millekäsutuses on maailma suurim osakestefüüsika labor –toim.) uneski näha, et ettevõtmisest võib selline raken-dus välja kasvada. Või näiteks see, et CERN-ist päri-neb veeb, milleta me täna oma elu ette ei kujuta.

Nii et me ei tea, kuhu me viienda jõu uurimisega jõuda võime?Kuhu teooria areng suundub, seda me tõesti ei tea.Ideid on alati lihtsam luua kui eksperimente. Kuiuue jõu eksperimentides mingeid vastuolusid eileita, võib teoreetikutelt oodata uut teadusartiklitetulva ja füüsikud võivad siis toota tohutult teooriaid,mis uut jõudu seletaks. Aga siiski, ei tohi ära unusta-da, et füüsika on loodusteadus ja selle tõe kriteeriu-miks on lõpuks alati eksperiment!

Natuke laiemast taustast rääkides on füüsikateo-reetikud välja mõelnud teooria, mida nimetatakseSuureks Ühinemiseks. See on olukord, kus neljastteadaolevast põhijõust kolm – tugev, nõrk ja elektro-magneetiline interaktsioon – saavad üheks jõuksehk neid ei saa enam omavahel eristada. Et me neidkolme jõudu eristame, johtub sellest, et me toimeta-me oma igapäevaelu niivõrd madalate energiate juu-res. Alates 1970. aastatest on suur ühendteooriaolnud valdav paradigma osakestefüüsikas. Ühend-teooria põhineb pigem esteetilisel kaalutlusel, kunaükski eksperiment ei kinnita, et suur ühineminevõiks olemas olla. Kui me nüüd avastame viiendajõu, siis hetkel tundub, et see ei sobiks kuidagimoodi

sellisele pildile. Võib-olla on meie idee jõudude ühi-nemisest väga naiivne või siis vastupidi – uus jõudvõib muuta ühendamise lihtsamaks.

Kas viimased uudised võimalikust viienda jõu olemsoluston juba Teie igapäevatööd ka mõjutanud?Loomulikult – osakestefüüsiku elu muudavad kaneed jõud ja osakesed, mida võib-olla polegi olemas!Viienda jõuga seotud melu on mõneti väga hea näidetänapäeva teaduse siseelust. Ungaris berülliumi radio-aktiivse lagunemisega tehtud eksperimendi kohtailmus artikkel juba veebruaris, aga keegi ei pööra-nud sellele suurt tähelepanu, kuni mõned tuntudAmeerika teoreetikud selle tulemused üles korjasidja üritasid seda teiste nähtustega ühendada. Siis pa-nin mina (ja iga korralik osakestefüüsik) endale ka-lendrisse linnukese kirja, et niisugune sündmus onpeagi tulemas. Kuna ameeriklaste artikkel oli esialguavaldatud vaid n-ö trükieelses versioonis, ei võtnudinimesed seda väga tõsiselt. Nüüd on tulnud aga jär-jest mitu uut artiklit, mis tegelevad sama teemaga.Oletan, et varsti tekib teadusartiklite buum, kus sedauut jõudu kuidagi kirjeldada püütakse. Loodan väga,et ka meie teadusrühm suudab selles kaasa rääkida.

Võidujooks käib ikka selle nimel, et esimene saab au, kuul-suse ja raha?Kuulsus ja raha käivad teaduses sageli koos, aga siis-ki õnneks mitte alati. Tuleb tõmmata joon vahele kaakadeemilisele ja laiemale kuulsusele. Teoreetilises,matemaatilises füüsikas võib teadlasel olla raske

Andi Hektor Eesti võimsaimas, KBFI arvutuskeskuses. Arvutuskeskus sai alguse sellest, et modelleerida ja analüüsida CERN-i CMS-nimelise eksperimendi andmeid



Tunnen Andi Hektorit juba üle kümne aasta: olime KBFIosakestefüüsika rühmas pärast selle loomist ühed esime-sed. Ta on hea töökaaslane, alati tasakaalukas ja mõistlik.Andiga on huvitav asju arutada, kuna tal on hea füüsika-line intuitsioon.

Teadlasena on ta olnud edukas astro-osakeste füüsikas,mis otsib elementaarosakeste signaale tähtede vahelt jagalaktikatuumadest. Kui hakkasid tulema põnevad osakeste signaalid tehiskaaslastelt, tegi Andi endale asja selgeks ja on praeguseks mitme paljutsiteeritud astro-osakeste artikli kaasautor.

Andiga ühes seltskonnas olles võid kindel olla, et igav eihakka ka siis, kui teemaks ei ole füüsika, sest temaga võibjuttu puhuda kõikvõimalikel teemadel ilukirjandusestmajanduse, ajaloo ja inimkonna tulevikuni. •

Keemilise ja bioloogilisefüüsika instituudivanemteadurKRISTJAN KANNIKE

KOLLEEGI KOMMENTAAR

Kuna muid nii põletavaid probleeme tol hetkelosakestefüüsikas polnud, siis oli see väga huvitavteema. Ka kõik suured neutriinoeksperimendid aval-dasid tollal palju uusi mõõtmistulemusi.

Täna on neutriinod muutunud mõnes mõttes iga-vaks, olles saanud juba astro- ja päikesefüüsika töö-riistaks. Neutriinodetektorid on juba nii kvaliteet-sed, et neid saab kasutada teleskoopidena. Neutriino-teleskoobid on unikaalsed seadmed, millega saabsõna otseses mõttes vaadata Päikese või näiteksvõimsate supernoovaplahvatuste sisse. See tehnoloo-gia areneb väga kiiresti. Juba arutatakse tõsiselt sel-liste detektorite üle, mida saab laevaga vedada ja missuudavad näiteks 500 kilomeetri kauguselt tuuma-reaktorite sisemuses toimuvat mõõta, eesmärgigakontrollida mõnede riikide liiga aktiivseid ambit-sioone seoses tuumarelvadega.

Millega muidu praegu tegelete?Põhiline uurimisvaldkond on tumeaine. Me teame,et see „ollus“ peab universumis olemas olema, agame näeme sellest vaid väga kaudseid gravitatsiooni-lisi märke. Võib ette kujutada, et tumeaine on naguhästi peenike külm tolm, mis tiirleb galaktikates jauniversumis. Ilma selle tumetolmuta ei oskaks meväga paljusid loodusnähtusi seletada, alates galakti-kate käitumisest kuni ürgse reliktkiirguse omadusteseletamiseni. Kõige loomulikum seletus tumeaineleoleks, et see koosneb mingitest uutest osakestest, misinterakteeruvad meiega väga nõrgalt. Näiteks midagineutriino-sarnast, ainult et see võiks olla palju mas-siivsem. Või kui see on kerge osake, peab see tolmolema millegipärast väga külm, võiks öelda ebaloo-mulikult külm. Me teame, et varases universumis olikeskkond väga kuum, aga kui tumeaine osake onkerge, siis pidi see kuidagi jääma külmemaks kuiümbritsev keskkond. Seega oleks loomulikum, kuitumeaine koosneks rasketest osakestest, kümneid jasadu kordi raskematest kui vesiniku aatom. Siiski onvälja mõeldud ka teatavad mehhanismid, kuidastumeaine jäi külmaks või jahtus, samas kui ülejää-nud aine on universumis „kuum“. Kuum on siin vägasuhteline mõiste, sest universumi keskmine tempe-ratuur on 2,7 kelvinit (so veidi alla –270 °C), mistähendab inimlikus skaalas ülimat külma. Kuitumeaine peaks olema kerge osake, peaks see olemaveel palju külmem.

Astrofüüsik Elmo Tempel avaldas mullu Horisondile antudintervjuus lootust, et tumeaine mõistatus võib lähemakümne aastaga laheneda.Olen koos Elmoga teadusartikleid kirjutanud ja selleteema üle palju arutanud. Arvan, et tean, miks ta niiarvab. Tema vaatab asjale kosmoloogia seisukohast,kus eksperimentaalsel tasemel on tulemas üsna suurhüpe. Tulemas on mitu suurt ja väga olulist eksperi-menti, mis peaks meile väga täpselt ütlema, kuidasuniversum erinevatel suurtel ruumiskaaladel käi-tub. Seega saab öelda üsna palju selle kohta, kuidastumeaine ja sellest veelgi salapärasem „ollus”, tume-energia, omavahel „suhtlevad“.

oma eluaja jooksul näidata, et väljamõeldud teooriategelikult ka looduses eksisteerib. Teooria paikapida-vuses veenmine võib põhineda autori karismal, osku-ses oma ideed hästi müüa. Näiteks superstringiteoo-ria puhul oli paeluv, et suhteliselt lihtsatest argu-mentidest kasvab välja keeruline teooria, mis võib-olla seletab ka loodust. Kuna selle taga olid üsnakarismaatilised inimesed, suutsid nad paljusid veen-da, kuigi sellele teooriale pole looduses mingit kinni-tust leitud.

2008. aastal kaitstud doktoritöös käsitlesite standard-mudeli järgset neutriinofüüsikat. Kui praegu räägime, etviies jõud võib osakestefüüsika standardmudelit muuta,siis mis oli selle juba toona pea peale keeranud?Siis oli ja on ka siiani lahendamata probleemiks see,et standardmudeli järgi võiks neutriinod olla massi-tud. Kuna nende mass võib olla looduses suvalineparameeter, võiks see olla ka väga suur. Samas onvälja tulnud, et nad on kõik just väga väikese massi-ga, elektronidest tuhandeid kordi kergemad. Mikssee nii on? Selleks mõeldi 1980. aastate alguses väljamehhanism, et on olemas uued, hästi rasked osake-sed, mis suruvad neutriinode massi alla.

Teooria paikapidavuses veenmine võib põhineda autori karismal, oskuses oma ideedhästi müüa.



Samas on tumeaine osas selgust loota veel teiselpõhjusel. Nimelt kui tumeaine on osake, siis ta peakstekitama mingeid protsesse – võib näiteks kas anni-hileeruda (osakese ja antiosakese kokkupõrkel mõlemadosakesed kaovad ja tekivad uued osakesed – toim.) või siispõrgata kosmilise tolmu ja gaasi osakestega ningneid mõjutada. Kosmiline keskkond on ju ülimalttühi ja väga häirimatu, „puhas”. Kui tumeaine tõttutekivad kasvõi üliväikesed häiritused, siis peaks needsellises keskkonnas olema ka üsna lihtsalt märgata-vad. Kõige rohkem otsitakse märke tumeainest kos-milisest gammakiirgusest ja ka anomaalsetest näh-tustest kosmilistes kiirtes. Viimased on laetud osake-sed, mis meid kogu aeg kosmosest pommitavad.

Samuti uuritakse reliktset kosmilist taustkiirgust.Varane universum oli ideaalne keskkond, mille kiir-gus oli ülilähedane ideaalse musta keha kiirgusele.Tänu selles kiirguses esinevate häirituste mõõtmise-le oleme varase universumi kohta uskumatult paljuteada saanud. See on üsnagi kallis lõbu, sest sedakiirgust saab kõige täpsemini mõõta vaid väljaspoolatmosfääri, satelliitteleskoopidega.

Piltlikult öeldes on kosmos nagu üks suur labor,kus saame ülipuhtas keskkonnas otsida signaaleuutest osakestest. Pole lootustki, et ükski mainelabor kunagi lähiajal suudaks nii häirimatut kesk-konda luuda. Ja see ei peagi tingimata tumeaine otsi-mine olema, võib otsida hoopis palju laiemalt uusifüüsikalisi nähtusi kosmilises keskkonnas. Näitekssedasama kõne all olnud viiendat jõudu. Kui seepeakski olemas olema, võib see ülipuhtas kosmiliseskeskkonnas tekitada mingeid häireid, mida me saa-me ehk kuidagi mõõta.

Lõpuks tahab iga füüsik ju leida midagi, mis loo-duses päriselt juhtub. Ma ei taha istuda laua taga jamõelda välja puhtalt matemaatilisi teooriaid. Kunaolen füüsik, siis tahan, et need oleks füüsikalised – etoleks side päris loodusega. Kuna kiirendifüüsikaspole hetkel midagi nii huvitavat silmapiiril, siis min-gil hetkel otsustasin minna kiirendifüüsika nähtusteuurimiselt üle veidi laiemale teemale, astro-osakeste-füüsikale. Tegu on erialadevahelise valdkonnaga,mis hõlmab osakeste- ja astrofüüsikat ning ka kos-moloogiat. Võin tuua ühe toreda näite valdkonnapii-ridest. Meil on plaanis sel alal teha üks huvitav pro-jekt, mis hõlmaks ka kosmosekeemiat. See on aine-ala, mis uurib mitte ainult päikesüsteemi keemiat,vaid ka galaktilist keemiat – kuidas tähe- ja planeeti-de süsteemid tekkisid ning millised on elu tekkekssobivad tingimused. Kõike seda saab uute võimsateraadioteleskoopidega uurida. Kosmilised kiired, mil-le anomaaliad võivad peegeldada märke tumeainest,tekivad ju samas keskkonnas, kus uued planeedisüs-teemidki, ja seega on võimalik ka maaväline elu! Tea-tud juhtudel on neid protsesse võimalik uurida koos.Nii on meil plaanis koos Mihkel Kamaga (Horisondiskikirjutanud astrofüüsik, keda huvitavad elu- ja planeedi-tekke keskkondade keemilised tingimused universumis –toim.) teha Tšiilis ALMA raadioteleskoobiga ühinevaatlusprojekt. ALMA ehk oma valdkonna tippteles-koobi juures vaatlusaja saamiseks tuleb läbida

loomulikult tihe konkurents, kus ainult parimadvaatlusprojektid pääsevad tihedast sõelast läbi.

CERN-iga Te siis pole enam tihedalt seotud?Olen CERN-iga n-ö kasutajana ikka seotud. Käin sealtihti, kuna teen koostööd mitmete sealsete teadlasteja projektidega. Siiski, see tegevus pole enam niiaktiivne kui ühe CERN-i eksperimendi CMS (muuhul-gas avastas see ka Higgsi bosoni – toim.) täisliige olles.Samuti olen seotud sealse astro-osakeste füüsikutegrupiga, kes peatselt plaanib saada endale ka for-maalse staatuse. Kuna rahvusvahelise kosmosejaamaküljes oleva kosmiliste kiirte mõõtmise eksperimen-di AMS 02 juhtimiskeskus asub CERN-is, siis on üsnasuur lootus, et CERN muutub ka üheks maailmatippkeskuseks astro-osakeste füüsikas.

Töötate KBFI-s, mis on Eesti mõistes erandlik nähtus, kunaerinevalt teistest instituutidest ei kuulu see ühegi ülikoolitiiva alla. Tõsi, oleme avalik-õiguslik asutus ja ühegi ülikoolialla ei kuulu. Mõnes mõttes tähendab see, et olemekogu aeg n-ö vihma käes, sest elame vaid teaduserahastamisest, mis Eestis on teatavasti üsna heitlikuloomuga. Ülikoolid saavad üle 80% oma rahastusestkõrghariduse andmise eest ja vaid 10–20% tuleb tea-duse rahastusest. See tagab neile palju suurema sta-biilsuse. Teisalt, kuna meil on piltlikult öeldes selgkogu aeg vastu seina, siis lihtsalt peame tegema vägahead teadustööd! Teadustöö mahult ja kvaliteediltühe teadlase kohta oleme kindlalt Eesti parim asu-tus. Kui vaatan sisse mõnest KBFI labori uksest, siisnäen seal tõeliselt tugevaid rahvusvahelisi töörühmija pilt ei erine oluliselt Põhjamaade parimatest labo-ritest. Vaid meie hoone on ehk veidi teist masti, 1980.aastate ehituskvaliteedi suurepärane näide! Agavahest näitab see seda, et betooni asemel tasuks hoo-pis inimestesse panustada.

Hetkel on tugev poliitiline surve, et meid ülikooli-dega liita. Raske on küll näha, kuidas see meie tea-dustööd võiks parandada. Väikese asutusena olemepaindlik ja kiiresti reageeriv. Olen olnud tegev ka üli-koolidega seotud projektides. Võin selle põhjal väita,et meie asutuse paindlikkus annab just tippteadusestegutsevatele teadlastele palju paremad töötingimu-sed. Tänapäeva teaduses on tüüpiliselt palju ja erine-vaid rahastusinstrumente, teadlased peavad palju lii-kuma, tuleb aktiivselt osaleda rahvusvahelistes eks-perimentides ja projektides. Just selline keskkondannab teadusele keskendunud väikesele asutusele

Piltlikult öeldes on kosmos nagu üks suurlabor, kus saame ülipuhtas keskkonnas otsida signaale uutest osakestest. Pole lootustki, et ükski maine labor kunagi lähi-ajal suudaks nii häirimatut keskkonda luuda.



suured eelised. Olen ka näinud, et ettevõtetega koos-töös on meil omad eelised. Leiame palju kiireminipartnereid ja bürokraatiamasin tiksub palju-paljukiiremas taktis.

Sageli süüdistatakse KBFI-d alusetult, et me eiõpeta tudengeid. Meie majast käib läbi palju tuden-geid ja mitte ainult Eesti ülikoolidest. Doktorante onmeil ühe teadlase kohta rohkemgi kui mõneski üli-koolidega seotud instituudis. Meie uurimisrühmastkäib enamik teadureid ülikoolis loenguid andmas.Mina teen seda nii Tartu kui Helsingi ülikoolis. KuiHelsingi ülikool maksab mulle selle eest tasu, siisTartus teen seda tasuta ja entusiasmist.

Kas KBFI-le aluse pannud Endel Lippmaa vaimu on siin veelkuidagi tunda?(Muigab ja osutab KBFI Rävala tänav 10 asuva labori semi-nariruumis otse küsitleja selja taha jäävale uksele.) Võiteselles kohe ise veenduda, see oli tema kabineti uks!Kindlasti on teda siin tunda. Väga karismaatilise ini-mesena oli tal mitu tahku, olles väga innovatiivne jasamas ka autoritaarne. Nõukogude aeg vist eeldasteatavat autoritaarset lähenemist. Ta otsis alati uusiideid ja oskas asjadele läheneda nurga alt, millepeale teised tavaliselt ei tulnud. Kui sul juhtus olemauus idee, siis alati küsis ta, kas oled seda ka mõnevälisteadlasega arutanud. Tema jaoks oli maailmastoimuv väga tähtis, kriitiliselt tähtis.

Lippmaa rõhutas alati ka vajadusele mõelda suu-relt, globaalselt, aga samas nii, et pind jalge alt eikaoks. Ühest küljest rõhutas ta tippteaduse olulisust(mida Eestis vahel alahinnatakse) ja teisalt praktiliseväljundi kaalu. Lisaks sai ta suurepäraselt aru, et tea-duse ja ettevõtluse koostöö on palju mitmetahuli-sem tüüpilisest kitsast ametniku lähenemisest – a la„ettevõtja läheb murega professori juurde”. Näiteksükskord lõime nalja pärast kokku meie laborist (kõr-ge energia ja arvutusfüüsika labor – toim.) välja kasva-nud idufirmade käibed ja selgus, et need on terviku-na meie labori käibest palju suuremad. See funda-mentaalteadus, mida me siin teeme, pole ilmseltvahetult Eesti ühiskonda rahaliselt väga palju panus-tanud (oleme küll saanud üksjagu välisrahastust,mis tegelikult on panustanud meie majandusse).Seda on aga kindlasti teinud siit, meie laborist, algu-se saanud ideed! Võtame või näiteks uuenduslikkukeeleõppetehnoloogiat arendava firma Lingvist. Sel-le üks asutajaid, Mait Müntel, oli enne meie laboristöötav osakestefüüsik. Siin kasutatud andmeanalüüsi-meetodeid sai rakendada hoopis teises ehk keele-õppevaldkonnas.

Tarkade inimeste kontsentratsioon ning nende-vaheline koostöö ja konkurentsi sümbioos ühes ko-has lihtsalt soosivad uute ideede tekkimist. Ükskõikmillise maailma fundamentaalteaduse tippkeskusestoodetakse n-ö kõrvalproduktina palju praktilisiideid.

Eestis suhtutakse teaduse ja äri koostöösse mõne-ti väga vanamoodsalt. Arvatakse, et see näeb väljanii, et kui ärimees otsib mingit uut lahendust, siis taläheb professori juurde, kes selle välja mõtleb. Kuivaatame tegelikku elu, siis toimub see enamasti hoo-

pis teisel moel. Ülikoolid ja teaduse tippkeskusedtoovad kokku inimesed, kes on nutikad ja headeideedega. Nende keskuste ümber sumiseb palju in-vestoreid, seal on paljude ettevõtete arenduslaboridjne. Kui nüüd teadlased-insenerid mõtlevad väljamidagi kasulikku, minnakse enamasti ise kõigi omaoskuste ja teadmistega seda ärisse teostama. Loomu-likult kaasatakse ettevõtjad, investorid. NäiteksCERN-is on olemas eraldi suur maja, kus tegutsevadidufirmad ja suurte firmade koostöölaborid. Umbesnii sündis seal näiteks ka kõikide internetibrauseriteürgema Netscape.

Kui Uppsala ülikoolis külalisdoktorant olin, kait-ses laboris doktorikraadi 5–6 doktoranti. Nendestumbes pooled jäid teadusesse ja ülejäänud tegidoma firmad. Et näiteks südamestimulaatoreid aren-dada. Ei olnud nii, et ärimees oleks kellegi juurdesüdamestimulaatoritele paremat lahendust küsimatulnud. Niisiis on sellised asutused justkui anumad,kus kompetents ja ideed voolavad üle ääre. Nüüd onküsimus ainult selles, kas ümbritsev „pinnas” on pii-savalt viljakas, et see „imevedelik” seal ka ettevõttedkasvama paneb.

Miks on siiski Eestis hea teadust teha? Teil on ju head eel-dused omal alal mujalgi leiba teenida, kuid ometi oletesiin.Üks põhjus, miks teadlane tahab kuskil teadust teha,on töökeskkond – temaga piisavalt sarnased ja tase-mel kaasteadlased, kellega igapäevaselt suhelda,ideid vahetada ning analüüsida. See ongi üks põhju-si, miks ma siin olen – meie labor on lihtsalt nii healtasemel. Meie labori juht Martti Raidal tuli omal ajalvälismaalt tagasi ja tegi tuhandeid, miljoneid võiisegi miljardeid närvirakke tappes kõrge energia jaarvutusfüüsika labori. Omas vallas on see nüüd Põh-jamaade üks parimaid laboreid. Teatud kitsastesvaldkondades, näiteks tumeaine füüsika, oleme vastlausa Euroopa tippude hulgas.

Teisalt on elamiseks vaja ka raha. Labori algusaegoli raske ja elasime siis mõnes mõttes Endel Lippmaaarmust. Tookord saime rahastust Euroopast, nüüdjuba põhiliselt Eestist. Meil on mõneti õnneks läi-nud, sest Euroopa plaanis on Eesti osakestefüüsikaspärapõrgu lõpp. Siin pole sel alal pikaajalisi tradit-sioone, akadeemilist ajalugu ega rahastust, nagu onnäiteks Itaalias, Prantsumaal, Inglismaal või Saksa-maal. Ainus teema, milles Eestit teatakse, on kosmo-loogia. Seda paljuski tänu Jaan Einasto töödele jatihedale suhtlemisele nii kaasaegse kosmoloogiaühe looja, Jakov Zeldovitši töörühma, kui ka Ameeri-ka ja Saksa teadlastega. Einasto on ilmselt üks vähe-seid Eestis elavaid ja töötavaid teadlasi, kes on loo-dusnähtustele oma nime andnud – näiteks tähesüs-teemide tihedusjaotuse kuju iseloomustav Einastoprofiil ja omakorda selle profiili kuju iseloomustavEinasto indeks. Tõenäoliselt pole Eestis keegi Nobelipreemiale nii lähedal kui tema.

Jällegi, Eestis unustatakse tihti ära, et väikeses rii-gis ei saa teadust teemapõhiselt kujundada. Näiteksteeme mingi strateegia, kuhu kirjutame, mis teadus-valdkonnad peavad meil väga head olema – pillume


sinna palju raha ja küll siis ka tulemusedtulevad. Paraku see Eesti-suuruses riigis eitööta – inimesi on liiga vähe ja ühes vald-konnas võib tegutseda vaid 3–4 teadlast.Kui osutub, et nad ei ole piisavalt tasemelvõi motiveeritud, siis võime raha kulutadapalju tahes, aga midagi head ikkagi välja eitule. Väikeses riigis käib kõik pigem inimes-tepõhiselt ehk siis asjad muutuvad parem-aks, kui suudad leida kriitilise massi häidteadlasi. Nemad tõmbavad ju omakordaautomaatselt ligi teisi häid teadlasi. Piisabvaid paarist säravast teadlasest, et muutudamaailmas nähtavaks.

Tundub, et kui Eestis sihivad paremad pead lähi-maade Soome ja Rootsi ülikoole, siis sealt min-nakse omakorda kaugemale tippkeskustesse. Tegelikult minnakse siitki juba otse tippüli-koolidesse. Samas on selline ajude liikumi-ne akadeemilises maailmas paratamatu.Kui mõnda doktoranti huvitab teema, midaEestis väga hästi ei õpetata, siis ongi mõist-lik minna sinna, kus on selleks kõige õigemkoht. Me ei tohi aga unustada siingi headeteadusrühmade ehitamist, kuhu mujalt ta-hetakse tulla! Eestis ei saa olla igas valdkon-nas hea tippkeskus. Me peame leidma headteadlased – kas kohapealt või siis mujalt –,kes loovad need keskused ja toovad siia väl-javoolanud ajude asemel uusi. Ajude välja-vool on tänapäeva maailmas väikeses ava-tud riigis vältimatu, saame seda kompen-seerida vaid ajude piisava sissevooluga.

Eestis on tehtud tippteadlaste meelita-miseks viieaastaseid teadusgrante. Nendehäda seisneb aga selles, et ükski tippteadla-ne ei taha mujalt siia tulla, kui ta ei tea,mis temast rahastuse lõppemisel siin edasisaab. Eesti teadussüsteemis ei ole võimalikgaranteerida, et meie teadussüsteemi sise-nemisel on teadlasel ka grandi lõppemiselmingi tööpositsioon ja vastav sissetulek ta-gatud. Suurtes riikides, näiteks Saksamaalvõi Prantsusmaal, see nii on. Me võime tah-ta teha Eestis mis tahes süsteemi, aga seepeab kuidagi haakuma muu arenenud maa-ilmaga. See on nagu jalgpall – me ei saajalgpalli mängida teiste reeglitega kui suu-red riigid.

Kas unistate mõne uue osakese avastamisest,mida hakataks nimetama hektoriks?(Muigab.) Kahjuks osakestele ei panda üldi-selt inimeste nimesid. Avastajal on tavali-selt küll au anda osakesele nimi, aga mitteenda oma. Erandiks on küll Higgsi boson(2012. aastal CERN-i osakestekiirendiga avasta-tud osake, mille olemasolu ennustas Suurbritan-nia füüsik Peter Higgs juba 1964. aastal –toim.).

Loomulikult unistan ma suurest avastu-

sest. Inimene vist ei tegeleks tippteadusega,kui sellest ei unistaks. Suuremas pildismotiveerib mind soov mõista loodust kõigefundamentaalsemal tasemel. Ei saa midagiparata, aga mul läheb kohe tuju heaks, kuisaan mõnel päeval jälle natuke pareminiaru, kuidas asjad looduses toimuvad! Seeon igapäevane rutiinne intellektuaalnerõõm, milleta oleks fundamentaalteadustraske teha. •

Tarkade inimeste kontsentratsioon ning nendevaheline koostöö ja konkurentsisümbioos ühes kohas lihtsalt soosivad uute ideede tekkimist.

I Andi Hektori mõtteid lugemise kohta vaata lk 59.



E-POOD

Bresser Lyra70/900 mmLapsele sobiv239€

Bresser MessierNT-130 EXOS-1ø130 mm, F=1000 mmEesti populaarseimteleskoop alustavaleastronoomiahuvilisele459€

Mikroskoop Biolux NVSuurendus 20x-1280xKohver ja vajalikud tööriistad,PC okulaar (640x480 px),pealt- ja altvalgustus,peennihikuga slaidihoidikSobilik lapsele ja koolile!119€

LCD puuteekraanigamikroskoop 40x-1600xPealt- ja altvalgustus, AV-väljund. Sobilik koolileja uudishimulikule249€

E-pood: www.teleskoop.eeHelista: 52 89 895Kirjuta: [email protected]/teleskoop.ee


OTSIGEM PLANEETE!Tutvustame, kuidas vabataht-likud arvutitega võidu ekso-planeete otsivad.

Kui esimese võõra tähe ümbertiirlev planeet avastati roh-kem kui 20 aastat tagasi, siisnüüdseks leiab NASA ülalpee-tavast eksoplaneetide kata-loogist 3375 Päikesesüstee-mist väljaspool asuvat planee-ti. Nendest kaks kolmandikku(2330) on leitud Kepleri kos-moseteleskoobi vaatlustega.

2009. aastal üles lennuta-tud kosmosesond tiirleb Maajärel ümber Päikese. Kepleripardal asuv teleskoop suunatiLuige ja Lüüra tähtkujudelähedale. Järgneva kolme japoole aasta jooksul pildistas

pardal asuv 95 miljoni piksli-ga kaamera iga 30 minutitagant 160 000 eelnevalt väljavalitud tähe heleduse.Vaatluste eesmärgiks oli otsi-da kindla ajavahemiku ta-gant korduvaid „lohkusid“tähtede heledustes, mis ontingitud sellest, kui eksopla-neet Päikesesüsteemist vaa-datuna üle tähe liigub (vtjoonis 1).

Selliseid üleminekuid juh-tub harva – näiteks Maa-suu-ruse planeedi puhul täpseltkorra aastas. Lisaks peab pla-needi orbitaaltasand ülemi-neku vaatlemiseks paiknemaKepleri suhtes sobivas asen-dis – Maa-taolisel planeedilon selle tõenäosus alla ühe

IGAMEHETEADUS

avaldatud 12 teadustööd,näiteks leidsid huvilised Kep-leri andmetest nelja tähegaplaneedi. Neptuunist natu-kene suurem PH1b tiirlebümber kaksiktähe, milleümber tiirleb veel teine kak-siktäht. Kepleri andmestikusoli seega ühte heleduskõve-rasse kokku segatud viie tae-vakeha liikumine. Senine ko-gemus näitab, et automaatneandmeanalüüs jääb hätta justselliste harvaesinevate, kee-ruliste ja huvitavate juhtumi-tega. •

VID

A P

RESS

Eksoplaneedi vaatlemineüleminekumeetodiga. Vaatleja suunal tähest „mööduv“ eksoplaneet varjab osa tähevalgusest ning jätab endast Kepleriheleduskõverasse kindlakujuga lohu

Näide Kepleri andmestikust.Tähe heledust võivad lisakseksoplaneedile (-planeeti-dele) mõjutada ka teisedtegurid. Sarnaselt Päikeseleesineb ka teiste tähtede pinnal jahedamaid (ja tume-damaid) piirkondi. Nende„täheplekkide“ pöörlemisesttingitud muutused heledus-kõveras on sujuvad ja pika-ajalised. Eksoplaneetideüleminekud on seevastu järsud, lühikesed ja korduvadkindla ajavahemiku tagant (vt punased kastid)

Aeg

Hel

edus

protsendi. Suurtest vaatlus-andmetest harvaesinevateüleminekute tuvastamisekskasutatakse seetõttu nii auto-maatset andmeanalüüsi kuika veebilehe Planet Hunterskülastajate abi. Vabatahtli-kule huvilisele näidataksekorraga ligikaudu 30 päevapikkust heleduskõverat, ees-märgiks märkida ära graafi-kule jäävad lohud (vt joonis2). Päris vaatlusandmetehulka on lisatud ka simuleeri-tud üleminekuid. Need anna-vad planeediotsijale vahetuttagasisidet ning aitavad hin-nata veebilehe külastajateandmeanalüüsi täpsust.

Vabatahtlike leitud pla-neetide kohta on nüüdseks

! Jürgen Jänes on arvutusbioloogiadoktorant Cambridge’i ülikoolis.

http://planethunters.org

Päeva

PLA

NET

HU

NTE

RSPL

AN

ET H

UN

TERS



Kui šahh Eestis õunusõi ja kuldmünte jagas

ANDREAS JOHANDI


IRAANI KEISERLIKU PAARI VISIIT EESTISSE OKTOOBRIS 1972


Iraani šahhi Mohammad Reza Pahlavi külaskäik Nõukogude Eestisse onmeie lähiajaloos tähelepanu vääriv sündmus. Seda juba ainuüksi see-

tõttu, et väljastpoolt tollast idablokki sattus riigijuhte siia harva. Esimeseja ühtlasi kõige meeldejäävama visiidina on Eesti ajalukku läinud

Urho Kaleva Kekkose külaskäik 1964. aastal, tema eesti keeles peetudkõne Tartu ülikooli aulas ning suusasõit ja sellele järgnenud saunaskäik

Käärikul. 1982. aastal külastas Nõukogude Eestit India peaminister IndiraGandhi. Teisi sellise kaliibriga riigijuhte siia nõukogude ajal ei sattunud.

Iraani keiserliku paari Tallinnasse saabumisest sai järgmisel hommikul ajalehe Rahva Hääl esikaaneuudis



K ui Kekkose visiit andiseestlastele jõudu ja enese-kindlust oma rahvus-likuks iseolemiseks, oliPahlavi külaskäik oluli-ne eeskätt Nõukogude

Liidu kui suurvõimu jaoks ja seda niimajanduslikel kui ka geopoliitilistelkaalutlustel. Nõukogude võimuesinda-jad soovisid säilitada Iraaniga konst-ruktiivseid suhteid, et vältida riigitäielikku langemist šahhi peamise liit-lase USA mõjusfääri. Nii nagu Koreastja Vietnamist, võis ka Iraanist kujune-da koht, kus kahe suurvõimu huvidohtlikult põrkuvad. Seda silmas pida-des täitis šahhi visiit oma eesmärkining turgutas kahe riigi aeg-ajalt mõõ-nama kippuvaid suhteid.

Nii nagu toona, täidab Iraan tänagiida ja lääne vahelise puhverriigi rolli.Ometi võib neid ajastuid võrreldes väl-ja tuua ühe väga olulise erinevuse –kui šahhi võimu ajal oli Iraani välis-poliitika suunatud USA poole, on isla-mivabariigi juhtiv teokraatlik võimoma läänevastasuse ja riigile kehtesta-tud majandussanktsioonide tõttu tei-nud 1979. aastast alates tihedamatkoostööd just NSVL-i ja tema õigusjärg-lase Venemaa ning samuti Hiinaga.

Visiidi tagamaadTeise maailmasõja lõppedes ei pida-nud Nõukogude Liit kinni varasemastkokkuleppest ega viinud oma vägesidIraanist välja. Punaarmee kinnitaskanda Aserbaidžaani provintsis, toetassealseid kommuniste ja ergutas eral-dumismeeleolusid kohalike põhirah-vaste aserite ja kurdide seas. 1946. aas-tal sunniti NSVL-i väed Suurbritanniaja USA survel siiski Iraani territooriu-milt lahkuma. Iraanlaste silmis bla-meeris Nõukogude Liit ennast sellisevenitustegevusega sedavõrd, et järgne-vatel aastatel piirdusid kahe riigi suh-ted üksnes formaalsete diplomaatilis-te kontaktidega.

Kahe suurriigi vahelised suhted hal-venesid veelgi pärast 1953. aastal Iraa-nis toimunud riigipööret, kui USA jaSuurbritannia luureorganisatsioonidejuhtimisel kukutati Iraani esimenedemokraatlikult valitud peaministerMohammad Mossadegh ning võimkoondus šahhi kätte. Suhete madal-punkt saabus 1959. aastal, kui šahhsõlmis USA-ga vastastikuse kaitsepakti. NSVL-i retoorikas väljendatiselle peale avalikku meelepaha ja vas-tati šahhivastase propagandaga.

Iraani ja NSVL-i suhted hakkasiduuesti soojenema 1960. aastate algu-ses, kui Iraani välispoliitikas loobutikeskendumisest ainult USA-le ning va-liti paindlik manööverdamistaktikalääne ja ida vahel. 1962. aasta septemb-ris deklareeris Iraani valitsus, et eiluba ühegi välisriigi raketibaase omaterritooriumile ega lase Iraanil muu-tuda agressiooniinstrumendiks NSVL-iterritooriumi vastu. 1963. aastal sõlmi-ti Iraani ja NSVL-i vahel majanduslikuja tehnilise koostöö leping.

1972. aasta oktoobris – vahetultenne šahhi Eestisse saabumist – kirju-tati Moskvas alla uuele Iraani ja Nõu-kogude Liidu majandusliku ja tehni-lise koostöö arendamise lepingule.Leping nägi ette NSVL-i osalust Iraanimetallurgiatööstuse, nafta- ja nafta-keemiatoodete tööstuse, maaniisutu-se, põllumajanduse, elektrijaamadejm arendamises ning see käsitles muu-hulgas ka kahe riigi vahelist kultuuri-vahetust. Šahhi 1972. aastal toimunudvisiit oli järjekorras neljas ametlikkülaskäik NSVL-i. Varem oli Iraaniriigipea Nõukogude Liitu külastanud1956., 1965. ja 1968. aastal.

Šahhi saabumineŠahh ühes kaaskonnaga saabus Tallin-nasse 13. oktoobri keskpäeval. Keiser-likku paari saatsid Iraani välisministerAbbas Ali Khalatbari, sõjaväeakadee-mia ülem Džafar Šafagat, Iraani suur-saadik NSVL-is M. R. Amir Teimur jamitmed teised kõrged Iraani ameti-isikud. Neist kõige kurvemaks kujuneshiljem välisminister Khalatbari saa-tus, kelle islamirevolutsionäärid 1979.aasta aprillis hukkasid.

Koos iraanlastega saabusid Tallin-nasse ka mitmed kõrged võimukand-jad Moskvast, teiste seas NSVL-i ülem-nõukogu presiidiumi esimehe asetäit-ja V. Rubenis ja NSVL-i suursaadik Iraa-nis V. Jerofejev. Kõrgetele külalisteleoli lennujaama vastu tulnud kohalikvõimuladvik: ENSV ülemnõukogu pre-siidiumi esimees Artur Vader abikaa-saga, ministrite nõukogu esimees Val-ter Klauson abikaasaga, ministritenõukogu esimehe esimene asetäitjaEdgar Tõnurist, ülemnõukogu presii-diumi esimehe asetäitja Arnold Rüü-tel, välisminister Arnold Green jt. Rah-varõivastes neiud jagasid külalistelelennujaamas lilli.

Vastuvõtt oli organiseeritud nõuko-gude ühiskonna parimaid tavasid sil-

mas pidades, millest nii mõnigi asitundub tänases kontekstis kummalineja naljakavõitu. Näiteks tervitas saabu-jaid Tallinnas 300-liikmeline töötajatedelegatsioon, mille liikmed lehvitasidkülalistele Iraani, NSVL-i ja ENSVlippe. Šahh ja tema kaaskond ning ko-halikud võimukandjad mahutati kuu-de Tšaikasse, 24 Volgasse ja kolme RAF-bussi; šahhi autot saatis ka mootorra-taste eskort. Tallinna peatänavad, kustautod läbi sõitsid, olid ääristatud Iraa-ni, Nõukogude Liidu ning ENSV lip-pude ning kolmekeelsete plakatitega.Keiserlik paar majutati koos teeninda-va personali ja tõlgiga Näituse tänavaresidentsi Nõmmel, ülejäänud kaas-kond ja külalised Moskvast ööbisidViru hotellis.

Kingiks kasukas ja klaverNäituse tänava residentsist sõidutatikeiserlik paar peagi edasi Kadriorgu,kus toimus kohtumine ENSV juhtide-ga. Ajalehe Rahva Hääl andmetel olišahhil seal sõbralik jutuajamine EKPkeskkomitee esimese sekretäri Johan-nes Käbini ja teiste kõrgemate võimu-kandjatega. Ajaleht jätkab ajastuletüüpilises kõnepruugis: „Kõrgele küla-lisele räägiti meie vabariigi tööstuse japõllumajanduse kiirest arenemisestning kultuuri õitsengust, mis on saa-vutatud kommunismi ehitamise käi-gus NSV Liidu rahvaste vennalikus pe-res. Šahh Mohammed Reza Pehlevi üt-les, et kõik kuuldu oli talle huvitav, jasoovis eesti rahvale edasisi saavutusi.“(Vene keele eeskujul nimetati Pahlavišahhidünastiat vanemas kõnepruugisPehlevi dünastiaks)

Pärast kohtumist juhtivate parteite-gelastega tutvustati keisrinna Farah’leKirovi kalurikolhoosi – ta külastas kol-hoosi lasteaeda ja kuulas laste kontser-ti. Kalurikolhoosis anti keisrinnalekingiks kasukas. Kingitusi tehti visiidikäigus veelgi. Näiteks kingiti šahhileja keisrinnale kannel ning kogunivalge Estonia klaver. Kauged külalisedkinkisid Artur Vaderile vastutasukshõbedase sigarikarbi ning tema kaa-sale pärsia vaiba.

Keisrinna järgmine külastuspaik olikommivabrik Kalev, kus Rahva Hääleandmetel pakkusid talle peamist huvinaiste töötingimused. Kroonikafilmison sellest külaskäigust säilinud hu-moorikad kaadrid, kus on näha niisigaretti suitsetavat keisrinnat kui kaühte Iraani delegatsiooni liiget, kes on



Mohammad Reza Pahlavi (valitses1941–1979) tõusis Iraani šahhitroonile üsnaootamatult. Vaid 21-aastasest noormehestsai teine ja seni viimane valitseja 1925. aastal alguse saanud Pahlavi dünastiale,mille rajas tema isa, endine kasakaväeosakomandör Reza Pahlavi (troonil 1925–1941).Reza Pahlavi eestvedamisel kukutati eelmine, Kadžaaride šahhidünastia(1789–1925).

Eestit väisanud šahhi isa soosis majan-duslikke ja sõjalisi suhteid natsionaal-sotsialistliku Saksamaaga, mis pingestasteise maailmasõja eelõhtul Iraani suhteidNSVL-i ja Suurbritanniaga. Reza Pahlavi suhtus Saksamaasse kui „kolmandassejõudu“, mis tasakaalustas NSVL-i ja Suur-britannia traditsiooniliselt suurt mõju Iraani siseasjadele. Iraan kuulutas ennast

ilmasõja puhkedes küll neutraalseks, kuidsäilitas head suhted Saksamaaga. Riigistegutsesid paljud saksa insenerid ja äri-mehed, kellest nii mõnedki ka Saksamaaheaks spioneerisid. See oli vastukarva NSVL-i ja Suurbritannia võimudele, kes esitasid ultimaatumi sakslaste maalt väljasaatmiseks. Kui šahh keeldus, saadeti 1941. aasta augustis Iraani okupatsiooni-väed. Reza Pahlavi kukutati ja ta suunduspagendusse. Liitlaste nõusolekul astus troonile tagandatud šahhi poeg MohammadReza Pahlavi.

Noor šahh, kes oli õppinud 1930. aastatelŠveitsis ja lõpetanud 1939. aastal Teheranimilitaargümnaasiumi, oli troonile saadeshäbelik ja kogenematu noormees, kes olisügavalt mures nii iseenda kui ka oma riigipositsiooni pärast. Tema valitsusaega

PAHLAVI DÜNASTIA JA IRAANI VIIMANE ŠAHH MOHAMMAD REZA PAHLAVI

jagatakse üldiselt kahte perioodi: 1) 1941–1953 kui kestis nn demokraatlikueksperimendi aeg, mil šahh valitses konsti-tutsioonilise monarhina; 2) 1953–1979, kui šahhist kujunes ajapikku diktaator, kes represseeris USA majanduslikul toel ja julgeolekupolitsei SAVAK-i (Sāzemān-eEttelā'āt va Amniyat-e Kešvar – rahvuslikluure ja julgeoleku organisatsioon) abil Iraani opositsiooni.

Mohammad Reza Pahlavi oli kolm kordaabielus. Esimesest abielust Egiptuse print-sessi Fawziaga sündis tütar Shahnaz (sünd1940). Teine abielu Iraani Saksa saadikutütre Soraya Esfandiary-Bakhtiariga järglasiei andnud. Liidust kolmanda abikaasa Farah’ga (sünd 1938) sündis neli last janende hulgas ka troonipärija Reza Pahlavi(sünd 1960). •

Iraani kroonitud pead 1967. aasta oktoobris. Vasakult: šahhi kaksikõde printsess Ashraf Pahlavi,šahhi tütar esimesest abielust printsess ShahnazPahlavi, šahh Mohammad Reza Pahlavi, keisrinnaFarah Pahlavi. Ees paari tütar Farahnaz Pahlavi ja poeg Reza Pahlavi

ALA

MY

/ VID

A P

RESS



pakutud maiustustest sedavõrd küllas-tunud, et osutab enda kõrile ja reh-mab magusapakkuja suunas tõrjuvaltkäega.

Visiidi esimese päeva lõpus külastaskeiserlik paar veel Kalinini nimelistelektrotehnika tehast. See külastus oliseda tähelepanuväärsem, et nimeta-tud tehas oli üks väheseid asutusiENSV-s, millel oli Iraaniga ka otseneseos. 1966. aastal olid NSVL ja Iraansõlminud nimelt koostöölepingu me-tallurgiatööstuse rajamiseks Esfahani(valmis 1973. aastal), mille tarbeks tar-nis oma toodangut ka Kalinini tehas.

Kuninglik õhtusöökPärast mõnetunnist hingetõmbeaegaalgas ENSV ülemnõukogu ja ministritenõukogu korraldatud õhtune dineeViru hotelli restoranis. Artur Vaderitervituskõnele, mis ülistas ENSV edu-samme, vastas šahh, et on siin näinudpalju köitvat ja viib kodumaale sellestkülaskäigust kõige paremaid mälestu-si. Šahh kiitis ka Iraani ja Nõukoguderahva head koostööd, milles oli omaroll ka ENSV-l, ning avaldas lootust, etäsja Moskvas sõlmitud koostöölepingaitab Iraani ja NSVL-i häid suhteid

Saku 8-klassilise kooli puhkpilliorkester Eesti maaviljeluse ja maaparanduse teadusliku uurimise instituudi näituste paviljonis keisrinnale sünnipäevalaulu mängimas. Esinemist kuulavad šahhi kaaskondlased, instituudi töötajad ning ENSV parteiladvik

Šahh Mohammad Reza Pahlavi ja keisrinna Farah Pahlavi instituudis toimunud vastuvõtul 14. oktoobril 1972

EVI

JOH

AN

DI

ERA

KOG

U

VIIV

I RE

HEM

AA

ERA

KOG

U



veelgi paremaks muuta. Lõpetusekssoovis šahh eesti rahvale kõike head.

Arhiivis säilinud pidusöögi menüüannab aimu Viru restorani rikkalikustlauast: pakuti nii suitsuangerjat kuika punast ja musta kalamarja. Alko-holitarbimine menüüs ei kajastu, agaarvata võib, et seda siiski pakuti – toos-tide ütlemine on Rahva Hääles igaljuhul ära märgitud.

Tantsu, laulu ja orelimuusikatTeise külastuspäeva alguses tutvutiTallinna vaatamisväärsustega. Iraanikülalistele näidati satelliitlinna Mus-tamäed. Venekeelses külastusprogram-mis seisab, et Mustamäega tutvumisel– ilmselt turvalisuse kaalutlustel –autodest välja ei mindud. Rocca alMare vabaõhumuuseumis kuulati javaadati eesti rahvalaule ja -tantseansambli „Leigarid“ esituses. Toom-peal heideti pilk vanalinnale ja merelening taamal paistvatele uusehitistele.Märkimisväärsel kombel külastati kaToomkirikut, kus kuulati Rolf Uusväl-ja orelikontserti. Kiek in die Kökis nau-diti Tallinna kammerkoori esinemist.

Pärast residentsis pakutud einet jät-kus programm Eesti maaviljeluse jamaaparanduse teadusliku uurimiseinstituudi külastamisega Sakus ningvaatamas käidi ka Saku sovhoosi. Küla-listele näidati instituuti tutvustavatfilmi, ENSV sordiaretuse ja seemne-kasvatuse näitust ning Saku näidissov-hoosi loomakasvatusfarmi, mis oli ükssuuremaid ja paremini mehhaniseeri-tud farme kogu Nõukogude Eestis.Vestlust tõlkis prantsuse keelest Sakuinstituudis töötanud tõlk ja polüglottFerdinand Kala.

Keisrinna sünnipäevapiduEesti maaviljeluse ja maaparanduseteadusliku uurimise instituudi näitus-te paviljonis esines keiserlikule paarileSaku 8-klassilise kooli puhkpilliorkes-ter, mille ridades musitseeris klarnetilka käesoleva artikli autori isa UrmasJohandi, toona alles 13-aastane noorpillimees. Et Sakus viibimise päeval,14. oktoobril, oli keisrinna Farah’i sün-nipäev, siis esitati talle Urmas Johandimälestuste kohaselt sellel puhul šotirahvaviisi „Auld Lang Syne“. Lisaks

kingiti keisrinnale sünnipäevaks korvparadiisilinnulilledega, mille ta küllkahjuks instituudi saali maha unus-tas. Šahhipaar tegi ka sissekande insti-tuudi külalisteraamatusse.

Näituste paviljonis serveeriti kauge-tele külalistele ka kohalikke õunu,mida paluti aga kõigepealt Saku ini-mestel endil maitsta – veendumaks, etõunad mürgised pole.

Keisrinna sünnipäevapidu jätkusMustamäel Kännu Kuke restoranis.Algselt pidi õhtusöök toimuma resto-ranis Astoria, aga kõrged ülemusedMoskvast pidasid keldris asuvat resto-rani kroonitud peadele sobimatuks.Nagu idamaades kombeks, jagas keis-ripaari esindaja õhtusöögi järel resto-rani töötajatele kuldmünte, mis ajasärevusse kõike valvsa pilguga jälginudjulgeolekutöötajad. Kui esialgu otsus-tati julgeolekus, et mündid tuleb töö-tajate käest ära võtta, mõeldi viimakssiiski ringi – töötajad võisid mündidküll endale jätta, aga ainult tingimu-sel, et nad kõrgete külaliste kingitu-sest kellelegi ei räägi ega münte kelle-legi ei näita.

Šahh kirjutas sissekande ka instituudi külalisteraamatusse. Pildil seisab tema selja taga ENSV ülemnõukogu presiidiumi esimees Artur Vader, paremalt esimene on instituudi tõlk Ferdinand Kala. Pärsiakeelses sissekandes, mis on varustatud nii šahhi kui ka keisrinna allkirjadega, kiitis šahhasutuse moodsat ja tähelepanuväärset ülesehitust ning edastas kõigile töötajatele oma parimad soovid

VIIV

I RE

HEM

AA

ERA

KOG

U



Kolmepäevane visiit lõppes 15. ok-toobri hommikul, kui keiserlik paarsõidutati nende residentsist lennu-väljale ja nad asusid kell 10 Voronežisuunduvale lennukile. Pärast Tallinna-visiiti jätkus Iraani keiserliku paarija nende kaaskonna ringreis mujalNSVL-is, mille käigus käidi peale Voro-neži veel Alma-Atas ning Šotšis.

LõpetuseksEhkki Iraani šahhi visiit ei jätnud eest-laste rahvuslikku mällu nii palju folk-loorset materjali kui Kekkose külas-käik kaheksa aastat varem, oli šahhtollases maailmapoliitikas (ja eriti kül-ma sõja kontekstis) oluline riigijuht,kelle ENSV-sse sattumine oli üsnagitähelepanuväärne sündmus. PärastEestis käiku püsis šahh MohammadReza Pahlavi võimul veel vaid pisut ülekuue aasta. Seda perioodi iseloomus-tas šahhivastaste meeleolude süvene-mine riigis. 1979. aasta alguses šahhi-võim kukutati ja asendati teokraatlikuvalitsusega, mida asus juhtima ajatol-la Ruhollah Khomeini.

16. jaanuaril 1979 oli MohammadReza Pahlavi sunnitud Iraanist jääda-valt lahkuma. Kuna šahhil oli juba1974. aastal diagnoositud lümfivähk,mis vajas kiiret meditsiinilist sekku-mist, soovis ta minna ravile USA-sse.USA juhtkonna jaoks oli tema vastu-võtmine aga delikaatne teema, sestislamivabariik nõudis šahhi väljaand-mist. President Jimmy Carter otsustasteda siiski USA-sse ravile lubada. Selli-ne otsus ärritas revolutsionääre ja oliilmselt üks põhjusi, miks 4. novembril1979. aastal rünnati USA saatkonda Te-heranis ja vallandus 444 päeva välda-nud pantvangikriis. 1979. aasta novemb-ris lahkus šahh USA-st Panamasse ningjõudis 1980. aasta märtsis Egiptusesse,kus ta 27. juulil 1980. aastal suri.

Keisrinna Farah suundus oma mehesurma järel president Ronald Reaganikutsel elama USA-sse. Ta tegeleb täna-seni heategevusega ning osaleb kroo-nitud peade üritustel üle kogu maa-ilma. •

!Andreas Johandi (1983) on Tartu ülikooli usutea-duskonna doktorant, kelle peamised uurimisvald-konnad on Vana-Lähis-Ida religioonid ja assürioloogia.Oma doktoritöös käsitleb ta jumal Marduki rolli Mesopotaamia religioonis.

Ajaperioodil, mis šahhi Eesti-külastust kaasajast lahutab, on Iraani poliitilises elus aset leidnud terve rida dramaatilisi sündmusi. 1979. aastal toimus islamirevolutsioon, mille käiguskukutati šahhirežiim ja millele järgnes pikk ja verine Iraani-Iraagi sõda (1980–1988). Välis-poliitikas järgib Iraan tänini islamirevolutsiooni ajast pärinevat kreedot: „ei ida ega lääs“, taotledes sõltumatust maailma suurvõimudest. Paradoksaalsel kombel kehtis see juhtmõteka islamivabariigi juhtivate jõudude surmavaenlase, šahhi, valitsusajal. Ehkki 1960.–70. aastatel valitses šahh küll suuresti USA abile toetudes, ei muutunud ta kunagi NSVL-i suhtesvaenulikuks marionetiks, vaid püüdis säilitada konstruktiivseid suhteid mõlema suurriigiga.

Et käesoleva aasta jaanuaris tühistati tuumalepete allkirjastamise järel paljud sanktsioo-nid, mis lääneriigid olid Iraanile kehtestanud, võib oodata suhete tihenemist Euroopa riikide ja USA-ga. Iraani president Hassan Rouhani alustas suhete arendamiseks pinna sondeerimist juba jaanuari lõpus, kui ta külastas Prantsusmaad, Itaaliat ja Vatikani. Sanktsioonide tühistamisest möödunud aeg on siiski näidanud, et Iraani vabanemine majan-dusisolatsioonist pole toimunud nii kiiresti ja valutult, kui esialgu loodeti. Hoogsalt on kasvanud küll naftaeksport, kuid muudes sektorites on areng olnud aeglasem. Takistuseks on saanud mitmed tänini kehtivad (aatomienergiasse mitte puutuvad) sanktsioonid, mis pärsivad väliskompaniide indu Iraani turule siseneda.

Sellest hoolimata on Iraan üks Lähis-Ida regiooni stabiilsemaid riike, mis soovib konku-rentsis Türgi ja Saudi Araabiaga piirkondlikuks suurvõimuks saada. Riigi tähtsamad liitlasedLähis-Idas on Assadi režiim Süürias ning Liibanonis tegutsev šiiitlik rühmitus Hezbollah. •

IRAANI ISLAMIVABARIIK (JOMHŪRĪ-YE ESLĀMĪ-YE ĪRĀN)

Pindala: 1 648 195 km2

Rahvaarv: 81,824,270 (juuli 2015, maailmas 17. kohal)Rahvusrühmad: pärslased 61 %, aserid 16 %, kurdid 10 %, lurid 6 %, belutšid 2 %, araablased 2 %, türkmeenid jt turgi rahvad 2 %, muud 1 %Keeled: pärsia (riigikeel) 53 %, aserbaidžaani jt turgi keeled 18 %, kurdi 10 %, gilaki ja mazandaraani 7 %, luri 6 %, belutši 2 %, araabia 2 %, muud 2 %Religioonid: šiia islam 90–95 %, sunni islam 5–10 %, muud (zoroastristid, juudid, kristlased) 0,3 %, määratlemata 0,4 % Naaberriigid: Afganistan, Armeenia, Aserbaidžaan, Iraak, Pakistan, Türgi, TürkmenistanValitsusvorm: teokraatiaRiigipea: Iraani kõrgeim juht (ametlik tiitel: islamirevolutsiooni kõrgeim juht (rahbar-e mo’azzam-e enghelāb-e eslāmī )) ajatolla Ali Khamenei (sünd 1939)President: Hassan Rouhani (sünd 1948)

Artikli autor tänab abi eest Fatemeh Tavakolit,Priit Rohtmetsa, Artur Laastu, Viivi Rehemaadning Evi, Urmas ja Alo Johandit.

Allikad: CIA Factbook; IndexMundi

IRAAN TÄNAPÄEVAL

KAA

REL

DA

MIA

N T

AM

RE



MINA JA TEADUS

SCA

NPI

X /

EKSP

RESS

MEE

DIA

/ M

AD

IS V

ELTM

AN

JÜRI OJAVERKUNSTNIK

Kogu mu senine tegevus ning toimingud nii skulptorina kuika muidu elus on ilmselgelt kannatanud ebateaduslikulähenemise all. Vähemasti väidab seda mu naine, kes onavaldanud arvamust, et isegi kui ma läidan katla alla tule,teen seda selgelt ebateaduslikult. Mina seevastu olen veen-dunud, et teen seda parima äratundmise valguses.Tõepoolest – intuitsioon ja eluterve pohhuism on endaarvates mind elus edasi aidanud.Et seda arutluskäiku illustreerida, teen joonise.

Mu isa Olev oli ajakirja Horisont püsitellija aastast 1968,samuti oli tellitud Tehnika ja Tootmine. Isa lapsepõlveunis-tus oli saada kirjanikuks ja seetõttu läks suur osa kaevuripal-gast kodusesse raamatukogusse. Tal (nagu ka mu kadunudvennal) oli loomupärane tehnikahuvi ning ta hoidis endkursis ja ilmutas uudishimu. Ka minu arvates on teada-saamistahtmine väga oluline. •

AN

TS L

IIGU

S /

PÄRN

U P

OST

IMEE

S

horisont 5/2016 Δ 39autoriõigus MTÜ Loodusajakiri


TEADLANE KABINETIS

FOTO

D: L

AURI

KU

LPSO

O

Erinevate teadusprojektide raames on ligi pooltele geenidoonoritele tehtudgeenikaardid, kuhu on kantud info rohkem kui 700 000 teadaolevamutatsiooni kohta



Geeniteadlane Lili Milani uurib geenide ja ravimite seostMöödunud aastal presidentToomas Henrik Ilveselt nooreteadlase preemia pälvinudgeeniteadlane Lili Milanijuhib Tartu ülikooli Eesti geenivaramu farmako-geneetika uurimisrühma.Tema käsutuses on tuhandetegeenidoonorite andmed, misvõimaldavad välja selgitada,kuidas mõjutavad geenid inimeste tervist ja võimalusiend haigustest ühe või teiseravimi abil ilma kõrvaltoime-teta terveks ravida.

Ü ldistatult öeldes uurime meseda, kuidas geenivariandidmõjutavad inimese võimet

erinevaid ravimeid omastada ja millineon nende geenivariantide puhul ravi-mite kõrvaltoimete tekkimise risk,”selgitab Milani. Ainult geeniandme-test sellise analüüsi tegemiseks mõis-tagi ei piisa. Geenipanka kogutudandmete kõrval on geenivaramu tead-lastel kasutada Eesti haigekassast jaraviasutustest saadud terviseinfo,milles kajastuvad geenidoonoritediagnoosid, neile välja kirjutatudravimid ja teave tekkinud kõrvaltoi-mete kohta, mida täiendavad oma-korda andmed, mida geenidoonoridise geenivaramuga liitumisel ankee-tidesse kirja panid. „Võimalus geeni-ja ravimiinfot koos kasutada ja kõrvu-tada on maailmas üsnagi unikaalneja annab meile suurepärase eeliseteadustööks. Hetkel on meie biopankakogutud ligemale 52 000 inimeseDNA-proovid ja terviseandmed. Neist20 000-le on juba jõutud teha geeni-

HELEN ROHTMETS-AASA

TÜ Eesti geenivaramu tuumik-laboris on kasutusel DNA-analüüsitipptehnoloogia, mis võimaldabjärjestada inimese DNA vaid kahepäevaga. Huvitav on seejuuresmeenutada, et esimesel korralkulus inimese kogu DNA järjestusemääramiseks üle kümne aasta(projekt jõudis lõpule aastal2003). Pildil hoiab Lili Milani käes„katseklaasi”, mille pinnal geeni-doonorite DNA-d järjestatakse.Klaasil on kaheksa erinevat„rada”, nii et sellele saab sekve-neerimiseks kanda kaheksainimese proovid

„



Geenivaramu teadlased hoiavad end teaduse eesliinil toimuvaga pidevalt kursis ja on ka ise panustanud suurtesse uuringutesse, mille tulemusi on avaldatud mainekasteadusajakirjas Nature

kaardid ehk mikrokiibid, kuhu onkantud iga inimese puhul keskmiseltumbes 700 000 mutatsiooni. Need onsellised geenijärjestused, mis esinevadvähemalt 5%-l kõigist Euroopa elani-kest. Lisaks oleme järjestanud 2500doonoril kogu DNA, mis näitab meilekätte ka kõik haruldased geenivarian-did ja võimaldab välja selgitada näi-teks Eesti populatsioonile või siiskonkreetsele indiviidile spetsiifiliseltiseloomulikke tunnuseid,” selgitab ta.

Geenid näitavad haigestumise riski „Kui kõigi Eesti inimeste terviseand-metes sisalduks muuhulgas nendegeenikaart ja arstid saaksid selles sisal-duvat infot oma igapäevatöös kasuta-da, oleks võimalik juba varakult väljarehkendada, kas inimesel on soodu-mus erinevate haiguste, nagu näitekssüdameveresoonkonna haiguste, dia-beedi ja paljude teiste tõbede tekkeks.Geneetiliste riskiskooride arvutamineon praegu teaduses äärmiselt kuumteema,” räägib noor geeniteadlane.„Eks arstid üritavad haigusi praegugiennetada, patsientidel mõõdetaksekolesteroolitaset ja vererõhku, kuidriskigruppi satutakse enamasti allessiis, kui näitajad on juba paigast ära.Geeniandmete alusel on võimalikteavitada inimest tema eelsoodumu-sest aga juba oluliselt varem, nii ettegeleda saab ennetuse, mitte taga-järgedega.” Nagu Milani rõhutab, ongeneetiliste riskiskooride arvutamiseleeelnenud geenivaramus aastate-pikkune tõsine töö, et välja selgitada,millised geenivariandid konkreetsetehaigustega seostuvad. „Mida rohkemmeil on proove, seda väiksema mõju-ga mutatsioonidele me jälile saame,nii et töö sellel rindel alles käib. Ja mitte ainult Eestis, vaid ka teistesmaailma suurtes biopankades.”

Geeniandmed aitavad õiget ravimit validaPeamist tähelepanu pööratakse LiliMilani töörühmas siiski küsimusele,kuidas inimese geenidest välja lugeda,millised ravimid talle sobivad ja milli-sed mitte. „Me teame, millised ensüü-mid lagundavad milliseid ravimeid.Nende ensüümide esinemine on vägavarieeruv ning osadel inimestel üldsepuudub üks või teine ensüüm – näi-teks puudub 5%-l eurooplastestensüüm CYP2D6, mis lagundab 25%praegu kasutusel olevatest ravimitest.See tähendab, et neil inimestel onneid ravimeid tarbides väga suur riskkõrvaltoimete tekkeks. Ja nagu meie

uuringud näitavad, on selle ensüümitainimestel tõepoolest tõsiseid kõrvaltoi-meid diagnoositud. Ligi 5%-l euroop-lastest on sama ensüüm aga hoopiskahekordistunud, mis tähendab, etneil inimestel on sellest olemas lisa-koopia ja teatud ravimid lagunevadnende organismis seetõttu nii kiiresti,et need patsiendile üldse ei mõju.”

Kui patsient ei ole ravimi kõrval-toimeid arstile raporteerinud ja neidei ole tema terviseandmetesse kantud,saab ühe või teise ravimi talumatustvälja lugeda inimese käitumisest.„Näiteks tegelesime äsja südamevere-soonkonna haiguste ennetamiseksmõeldud statiinide mõju uurimisega.Me teame geenivarianti, mille puhulkaasneb nende ravimite manustamiselkõrvaltoimena lihasevalu, ja nagugeenidoonorite andmete analüüs näi-tas, jätavad selle geenivariandigainimesed statiinide tarvitamise tõe-

poolest sagedamini pooleli. Või teinenäide geenidoonorist, kellel puudubtalle määratud antidepressanti lagun-dav ensüüm CYP2D6. Tema tervise-andmed näitasid, et ta ostis küll ravi-mid kaheks kuuks välja, kuid lõpetaslihasevalu diagnoosi järel ravi. Kuitalle kirjutati mõne aja pärast väljaretsept teisele antidepressandile, midalagundab teine ensüüm, tarvitas taseda aga enam kui aasta, mis näitab,et uus ravim sobis talle. Nii et geeni-andmetest saab välja lugeda paljuolulist teavet, millega ravi täpsemaksmuuta, kõrvaltoimeid ära hoida ja hai-gusi ennetada,” selgitab Lili Milani jaavaldab lootust, et peagi on meil kõigil e-tervise süsteemis üleval kaindividuaalne geenikaart. „Meile onsee igal juhul julgustav, et oleme ter-viseandmeid ja geenikaarte kõrvuta-des suutelised välja lugema selgeid jaolulisi seoseid.” •


reg

nr E

E/B

EN

/PA

/A/1

8/01

/08.

16/O

HT



MÕTLEMISE MASINAVÄRK

ALA

MY

/ VID

A P

RESS



ANNIKA KASK

Kujutlege masinat, mis suudab lugeda mõtteid. Ühendad selle inimesega, lülitad sisse ning mõistadkohe, mida ta sel hetkel mõtleb. Kui mõelda veel kaugemale, võiks see masin anda meile võimalusejäädvustada, mida inimesed unes näevad. See annakssuure koguse põnevaid andmeid freudistlikele aktivistidele, et analüüsida unenägude sisu, otsidessügaval tasandil peituvaid teadvustamata ihasid. Nalinaljaks, kujutage vaid ette, missuguseid võimalusisee annaks teaduslikele uuringutele! Kas sellinemasin on olemas? Kas mõtteid on võimalik lugeda?

KAS MÕTTEID ON VÕIMALIK LUGEDA?

A astaid tagasi võis sellineküsimus kõlada pigemulmeliselt ning kuulu-da paranormaalse vald-konna alla. Viimasteaastakümnete ülikiire

tehnoloogia arenguga muutub mõtetelugemine iga päevaga üha enam reaal-suseks. Ilmselt oleks kohane kohealguses öelda, et tasub eristada teadus-likke püüdlusi mõtete lugemisel, ningseda pendlite ja trummidega tehtavat

maagiat, mida võib näha iganädalases„Selgeltnägijate tuleproovis“. Käesole-vas kirjutises keskendun neist esimese-le, mida teadlased kutsuvad vaimse sei-sundi ajust väljalugemiseks, ning mistoob kokku arvutiteaduse ja neurotea-duse.

Arvutit annab õpetada aju lugema„Kuidas see siis töötab?“ võiks siinkohalküsida. Peamine idee seisneb selles, etinimese aju aktiivsust mõõdetakse

fMRI (funktsionaalne magnetiline reso-nantsi kuvamine) või mõne teise aju-kuvamise meetodiga (elektroentse-falograaf (EEG), magnetentsefalograaf(MEG)) sellal, kui ta mõtleb millelegikindlale või vaatab midagi. Seejäreledastatakse saadud andmestik arvuti-programmi, mis püüab olla võimali-kult täpne saadud sõnumi lahtimuuki-misel, kasutades selleks spetsiaalseidmasinõppe algoritme. Kuid, nagu meteame, algoritmid ei mõtle asju lihtsaltise välja – neid tuleb õpetada. Selleksviiakse läbi mitmekümneid (isegi sadu)õppesessioone, kus säärane mõtete-lugemisalgoritm õpib, missugune näebajuaktiivsus välja teatud asjale mõeldes.

Näiteks näidatakse katseisikule mit-meid pilte kassidest ja koertest ningöeldakse algoritmile iga pildi juures,kas tegu on kassi või koeraga. Selle abilõpib algoritm ajuaktiivsuses kaht eri-nevat kategooriat eristama. Siis, ekspe-rimendi tingimustes, näidatakse katse-isikule uut pilti, näiteks kassist, ningeelnevalt õpetatud algoritm püüabnüüd otsustada, kumma kategooriaesindajat katseisik tõenäolisemalt näeb.Lisades juurde aina rohkem tunnuseid,saab sellevõrra teha ka täpsemaidennustusi.

Eelmainitut illustreerivad kenastiuuringud, mis keskenduvad vaimsesisu väljalugemisele aju nägemissüstee-mist. Neis palutakse katseisikutel mida-gi vaadata ning algoritm püüab tuvas-tada, mida katseisik parasjagu näeb.Mitmed uuringud on näidanud, et mõ-tetelugemisalgoritmid on võimelisederistama eri kategooriaid aju visuaal-sest piirkonnast (täpsemalt kuklaosaspaiknevast nägemisalast) mõõdetudaktiivsuse põhjal – näiteks inimesi,loomi ning puuvilju. Säärane eristami-ne muutub keerulisemaks, kui omava-hel võrreldavad kategooriad on sarna-semad, näiteks kaks naise nägu, kel onsarnased juuksed ning nahavärv. Seeon aga õpetamise detailsusastme küsi-mus. Praeguseks on juba loodud algo-ritme, mis suudavad arvestatava täpsu-sega ära tunda, missugust nägu meparasjagu vaatame (vt joonist). Lisakseelnevale on arvutiprogrammid nüüdvõimelised lausa kuvama ähmaselt sar-nase, kuid siiski üpris märkimisväärsekujutluse sellest, missugust stseeniinimene videot vaadates näeb.

Visuaalse info lugemise kõrval onproovitud lahti muukida ka teisi mo-daalsusi. Näiteks on võimalik algorit-mide abil neuronaalsest aktiivsusest

KRIS

TJA

N-J

ULI

US

LAA

K



välja lugeda, mida inimene ütleb, ja seetekstina kirja panna. Arvatakse, et seevõimekus viib meid sammukese võrralähemale inimese ja masina vaheliselesuhtlusele. Lisaks on teadlastel õnnes-tunud panna algoritmi mõistma ajukuulmispiirkondi nii, et see on võimeli-ne tuvastama, mida inimene parajastikuuleb. Kusjuures seda sellise täpsuse-ga, et tuntakse ära kuuldud jutu sisuning tehakse vahet ka erinevatel jutuesitajatel.

Mõttejõud liigutab robotkättSee kõik kõlab huvitavalt, kuid mismeile sellest kasu on (peale nende lahe-date Youtube’i klippide, mis näitavadajuaktiivsuse põhjal taasloodud video-pilti)? Üks tänuväärne uurimisvald-kond on motoorsete käskluste ajust väl-jalugemine. Teadlased on võimelisedkasutama üksikuid elektroode, mis onsisestatud patsiendi ajju, et aidata talmõttejõuga liigutada robotkätt. Tulebtõdeda, et aju sisse paigaldatud (ehk in-vasiivsete) elektroodide kasutamine onkallis, ning sellega kaasneb mitmeidohtusid, nagu ajusisene verejooks,infektsioonide teke või koljualuse rõhuohtlik tõus. Samas, kui inimesed, kelendal pole käsi, saavad igapäevatoime-tustes kasutada tehislikku kätt, on seemärkimisväärne samm edasi füüsilisepuudega isikute iseseisvamaks muut-misel.

Palju uuringuid on tehtud ka mitte-invasiivsete meetoditega. Näiteks te-hakse katsetusi ’mõtete lugemise’ kasu-tamiseks kriminaaluuringute puhul,täpsemalt siis valede tuvastamisel. Tra-ditsiooniliste valedetektorite puhulmõõdetakse emotsionaalsete reaktsioo-nidega kaasuvaid füsioloogilisi muutu-si kehas (pulss, vererõhk, hingamine),kuid neid meetodeid kritiseeritaksetihti, kuna säilib võimalus hea oskusekorral tahtlikult tulemustega manipu-leerida (näiteks meelega mõjutada omaerutuvuse taset). Kuigi lollikindlat mee-todit pole senini leitud, siis arvatakse,et ajust info väljalugemine võiks ollaüks parimatest, võimaldades mõõtaotse valetamisega seonduvaid neuraal-seid mehhanisme aju tasandil, mittekaudset emotsionaalset erutuvust, missellega kaasneb. Näiteks esitatakse„kahtlusalusele“ pilte sündmuspaigastja püütakse ajukuvast välja lugeda, kasantud isikule on see asukoht tuttav võimitte. Sarnaselt saaks kontrollida, kasinimene tunneb talle esitatud fotololeva isiku ära, olenemata sellest, mida

Arvutiprogrammid on võimelised kuvama ähma-selt sarnase, kuid siiskiüpris märkimisväärse kujutluse sellest, missuguststseeni inimene videot vaadates näeb.

ta ise väidab. Laboritingimustes on seniajukuvamisega suudetud mitmetesuuringutes edukalt valesid tuvastada,edasine väljakutse on selle meetodi vii-mine reaalse elu tingimustesse.

Kuigi ajukuvamist viiakse tavaliseltläbi suurte masinatega kinnises labo-ris, kus välitingimused on range kont-rolli all, ei tähenda see aga alati, et meei saa neid leiutisi katsetamiseks labo-rist välja võtta. Kaasaskantavaid EEG-seadeldisi on kasutatud näiteks liiku-vate sõidukite kontrollimiseks, nii vir-tuaalreaalsuses kui ka päriselus. Säära-sed autod on spetsiaalselt disainitudEEG-seadeldisega suhtlema ning needsuudavad ajulainetest välja lugeda,mida me soovime, et auto järgmisenateeks. Praeguseks saab aga nendegaenamasti vaid edasi-tagasi sõita. Lootusüks selline masin endale hankida ningigapäevaselt linnatänavatel kasutuselevõtta jääb praegu veel pelgalt unis-tuseks.

Kui mõelda inimestele, kel on prob-leeme oma jäsemete motoorse kontrol-liga või kel käed üldse puuduvad, siisvõiks see olla väga kasulik viis ringi-liikumise hõlbustamiseks.

Mõtete lugemisega seotud eetilised küsimusedAju lugemise (või mõtete lugemise)kiire arengu puhul ei saa me vältida kaeetilisi küsimusi, mis sellest uurimis-tööst kerkivad. Kui meil on praegu jubaoskus teatud tasemeni lugeda väljaisiku vaimset seisundit, kavatsusi ningisegi valelikkust, võib see viia sellisteandmete ebasobiva kasutamise võiisegi tõsiste ’vaimse privaatsuse’ rikku-misteni. Näiteks võidakse ühe eesmärgitarbeks mõõdetud isiku aju struktu-raalseid või funktsionaalseid kuvasidkasutada ka hoopis teise ning sõltuma-tu käitumusliku seadumuse väljaluge-miseks. Kuigi paljud praegused arendu-sed on toimunud laboritingimustesning reaalse praktikani jõudmisega võib

minna aastaid, tuleks eetilisusele rõh-ku panna juba ennetavalt.

Kujutleme tulevikku, kus keegi kan-dideerib töökohale uues arenenud ette-võttes, kus kasutatakse töövestlusel aju-kuvamist, et lugeda välja tööotsijaisikuomadusi. Samal ajal võib tööandjaaga saadud andmetest välja otsida kakandidaadi varjatud suhtumise temavastu või miks mitte ka pangakaardiPIN koodi. Selliste juhtumite vältimi-seks on kindlasti vaja paika seada täp-sed juhised, mis sätestaksid, kes ja kui-das võivad ajukuvamisega andmeidkoguda ning analüüsida. Lisaks peabolema garanteeritud ka mõõdetud isi-kute privaatsus, et välistada võimalusteha järeldusi individuaalsel tasandil.

Kui tugineda eelmainitud näidetelesellest, mida kõike ollakse juba võimeli-sed tegema, tekib mulje, et kõik on või-malik. Tõsi, teadlased ei tea veel täpselt,kas kuskil tuleb piir ette või missugu-seid vaimseid seisundeid on üldse või-malik ajust välja lugeda. Teada on vaidsee, et hetkel kõigega hakkama eisaada. Üheks põhjuseks on, et teadus eimõista veel aju lõpuni. Näiteks teataksepraeguseks väga palju aju nägemissüs-teemi tööpõhimõtetest ning seetõttuon edukamad ka visuaalse info välja-lugemise katsed. Samas on veel tajulisining kognitiivseid seisundeid (näiteksteadvus kui üks suurimaid küsimusi),mille kallal veel pead murtakse, misomakorda muudab keerulisemaks kavastava info väljalugemise.

Ajus toimub igal ajahetkel korragaväga palju: praegu loete seda artiklit,paralleelselt hoiate õiges asendis omakeha, kuulete taustal tänavamüra, tun-nete nälga või väsimust, mõtlete eilseleõhtule või mõnele murele töö juures,tunnete külma või sooja, olete heas võihalvas tujus ning kõige tipuks oleteveel ärkvel ja teadvusel. Kui me nüüdühendame teid masina külge ja püüa-me välja lugeda neist vaid ühte, tekibparatamatult segadus, missugune aju-

Teadlased on võimelisedkasutama üksikuid elektroode, mis on sisestatud patsiendi ajju, et aidata tal mõttejõuga liigutada robotkätt.



muster täpselt missugusele tegevusele,mõttele või tundele vastab. Lisaks tulebarvestada sellega, et inimeste ajud onerinevad. Mis tähendab, et kui oletekodus enda peal pikalt mõtetelugemis-masinat treeninud, ei pruugi sellestmidagi kasu olla elukaaslase mõtete

lugemisel. Selleks tuleks teha temapeal pikki õppesessioone, mis eeldab kaviimase nõusolekut.

Seega, kui püüda vastata sissejuha-tuses püstitatud küsimusele – kas mõt-teid on võimalik lugeda – peab tõdema,et pigem mitte. See tähendab, inimesemõtteid ei ole võimalik lugeda selliselmoel, et me mõistaks kõike, mida ju-huslik inimene juhuslikul hetkel mõt-leb, arvab ja tunneb. Küll aga võimalda-vad praegused edusammud teadusesmeil masinõppe algoritme eelnevalttreenides ajust nii mõndagi välja luge-da – mida me vaatame, kuuleme jaütleme. Lisaks oleme võimelised jaga-ma arvutiprogrammile mõtete abilkäsklusi, mille tulemusena liigutame

kunstlikku jäset või näiteks autot. Kõiksee viib praktiliste väljunditeni, näiteksmeditsiini vallas. Samas on olulinemeeles pidada, et teiste inimeste mõte-te lugemine tõstatab mitmeid eetilisiprobleeme. Nii ei ole ehk ka põhjustolla pettunud, et mõtete täpne lugemi-ne hetkel veel võimatu on. Aga teadusei peatu, täna ei ole me veel kindlastimõtete lugemise piirini jõudnud. •

!ANNIKA KASK (1992) on Tartu ülikooli psühholoo-giamagister, kes uurib visuaalse infotöötluse automaat-seid protsesse. Lisaks huvitab teda emotsioonide tööt-lus aju tasandil ning see, missugused neuronaalsedmehhanismid seostuvad probleemidega emotsioonidetajumisel ja nende eristamisel.

Inimese mõtteid ei ole võimalik lugeda selliselmoel, et me mõistaks kõike,mida juhuslik inimenejuhuslikul hetkel mõtleb,arvab ja tunneb.

KAA

REL

DA

MIA

N T

AM

RE



Merekultuuri mõiste tuli eesti keeles kasutuselealles hiljuti, pärast Eesti taasiseseisvumist, kui lõppes meretöö labastamine sotsialistlikevõistluste ja arutute plaaniületamistega võidu-jooksus rändpunalippude eest. Tulid Albert Uustulndi ülipopulaarsed merelaulud tütarlaste silmadest ja kirsina punavaist huultest. Meri muutus vabaks, eestlased purjetasid sinimust-valge lipu all ümber maailma ja Kaido Kama „Ümbreilma reisikirä“ ilmus võru keeleski.

MEREKULTUUR, SELLE OLEMUS JA VÕLU

VELLO MÄSS

SCA

NPI

X /

EKSP

RESS

MEE

DIA

/ M

AD

IS V

ELTM

AN

Muinastuled Keemu sadamas



S el aastal väljakuuluta-tud merekultuuriaastatõstatas küsimusi, kaskõlav loosung „Olgemkõik näoga mere poole“ja parima merelaulu

konkurss suudab ka sisemaa elanikud„mereusku“ pöörata, nagu optimistli-kult lubati. Meretööd teinud, merelei-ba söönud ja laeva oma koduks pida-nud inimesed teavad, et see kultuur jausk on midagi palju isiklikumat jasügavamat kui kultuurijuhtide, kes isemererahva hulka ei kuulu, propagan-distlikud kampaaniad.

Tundsin kõrges ametis linnameest,kes ligi 50 aastat oma Vääna-Jõesuusuvekodu ehitades ja seal kõik suvedelades ainult kaks korda rannas käisning keeldus sinna rohkem jalga tõst-mast, sest kingad lähevad liiva täis.Linnainimene ei pruugi mõeldagi sel-lele, et merekultuur ja parimgi massi-kultuuriüritus on kaks ise asja.

Elu teatud raamidesOlen pidanud loenguid sisemaal elava-tele kooliõpilastele ja selgitanud neile,et merekultuur on eluviis teatud raa-mides, mille suurelt osalt määravadkindlaks elukoht, haridus, vanemateelukutse, igapäevane suhtlusring, kõ-nepruuk, huvid, harrastused, hoiakud,iseloomuomadused ja muud tabata-vad ja tabamatud omadused ja tingi-mused. Meresaartel või Gobi kõrbeskaamelikasvatajate peres kasvavatelpoistel on võrreldamatult erinevadvõimalused merekultuurist osa saadaja meresolidaarsust kogeda.

Eesti parimad merekirjanikud päri-nevad saartelt, kus nad ise ja nendevanemad elasid just neis mitte üksneskujuteldavais, vaid reaalsetes raami-des. Kui need raamid osutusid mingilpõhjusel kitsaiks, mindi paremat eluotsima: ettevõtlikumad merele, vähe-nõudlikumad metsa ja põllule. Eritiandekad, nagu Naissaarelt pärit kunst-nik Erik Schmidt või Pakri kapteniperest põlvnev skulptor Amandus Adam-son, pürgisid eneseteostamise okka-lisel teel suurlinnade kõrgematessekunstikoolidesse.

Veel kord tahaks teatrisaalis nau-tida kõrtsistseeni Gustav Ernesaksaooperist „Tormide rand“, kus AaroPärn laulis laevadest, mille mastid tae-vani ulatudes pilvi lõhki käristasidning mis oma suuruselt Läänemerre

ära ei mahtunud. Need ajad, kus Eestipoisid läksid merekooli ainult majan-duslikel kaalutlustel, sest seal elatiriigi toidul ja seebil ühiselamus ningkanti seljas kooli vormiriietust, on jää-nud aastakümnete taha. Sajanditetaha on jäänud ka ajad, mida iseloo-mustas meremeeste elu-olu hästi tund-nud Hollandi kunstnik-marinist Wil-lem van de Velde Vanem: „Merenduseajalugu on inimliku märterlikkuselugu, kus piinakambreid, milles karis-tust pidid kandma need, kes trotsisidAja ja Ruumi jumalaid, nimetati laeva-deks.“ Sellistel „piinakambritel“ suur-tele maadeavastusreisidele läinudmeremeestest ei tulnud kunagi kõikkoju tagasi, ent selline väljakutse sobiskarastunud, vähenõudlikele meestele,kes olid harjunud elama ühtse mees-konnana kitsastes tingimustes ja pida-ma laeva oma koduks.

Laev kui kultuurikandjaMeremuuseumi ekspositsioonisaalisisenedes torkab ukse kõrval silmamerevärvi puitkilp sellele kinnitatudrooliratta ja tekstiga „Mered lahuta-vad mandreid, kuid ühendavad rah-vaid“. Sel lakoonilisel tekstil on sügavtähendus, sest meretaguste rahvasteühendamine toimus ja toimub täna-päevalgi meretranspordi kaudu, laeva-de abil. Laev oli ja on kultuurikandja.Laevahukkude ja mitmesuguste mere-õnnetuste kaudu said rannaküladelapsed linnalastest sadakond aastatvarem teada, kuidas maitsevad apelsi-nid, päevast päeva kilu ja räime püüd-vate rannakalurite söögilauale ilmu-sid aga Norra soolaheeringad, suhkurja kohv ning Naissaare lootside piipu-desse hästilõhnav Dobbelmanni tuba-kas. Enamgi veel, laev on ainus liiklus-vahend, mille nimesildile kirjutabtänulik inimene oma pruudi, naise,lugupeetud kaasmaalase, kultuuri-tegelase, sõjaväelase või riigijuhi nime:„Juhan Smuul“, „Paul Keres“, „KristjanPalusalu“, „Admiral Pitka“, „Lydia Koi-dula“ jne. See on ülim austus, millevääriliseks sooviksid osutuda paljudmeist. Selliseid inimnimelisi laevu-kultuurikandjaid sõidab meredeltuhandeid.

Ligikaudu 150 aastat tagasi pidasidKihnu laevaehitajad kohaseks maalidaühe vastvalminud kahemastilise kah-velkuunari kerele aluse nimeks „NeioPauliina“. Laev hukkus Liivi lahes

Linnainimene ei pruugimõeldagi sellele, et merekultuur ja parimgi massikultuuriüritus on kaksise asja.

1910. aastal koos meeskonnaga, entmälestus sellest Kihnu neiust elabmerendusajalooraamatu lehekülgedeltäpselt nii kaua, kuni leidub lugejaid.

Traagiline oli ka kolmemastilisemootorpurjeka „Lydia Koidula“ saatus.1951. aasta 26. novembril hälbis purje-laev 16 meeskonnaliikmega pardal tu-gevas tormis kursilt kõrvale ja sõitisSaaremaa looderannikul Suuriku pan-ga kaljudele. Laev hukkus ja 10 mees-konnaliiget kaotas elu. Tallinna Sise-linna kalmistu roheluses käiaksevahel vaatamas hauaplatsi, kuhu onmaetud Emajõe ööbikuks kutsutudpoetessi nimelise laeva üks tüürimees-test, radist, pootsman, kokk ja kaksmadrust. Ka see, oma teenistuskohustetäitmisel hukkunud Eesti merelaevan-duse laevnike mälestus, on lehekülgEesti merendusajaloost, kalmu meren-duslik kujundus aga killuke merekul-tuurist.

Omaette peatükiks merekultuurivallas on laevailustused-puunikerdu-sed, mis on kaunistanud roomlastegaleere, skandinaavlaste viikingilaevu,Hispaania ja Portugali karavelle, Hol-landi Ida-India kaubalaevu, erinevatemereriikide galeoone, pinasse, fregat-te ja liinilaevu. Tuntuimateks puuni-kerdusteks on purjelaevade vöörikau-nistused – galioonikujud –, suurtesõjalaevade kõrged ahtrid kandsid entvärvitud ja kullatud sõdalaste puit-figuure. Stockholmi sadamas 1628.aastal ümber läinud ja põhja vajunudliinilaeva „Vasa“ pardaid kaunistasvöörist kuni ahtrini ligi 700 erinevatfiguuri.

Merekeel – kellele?Omaette kultuurivaldkond on meren-duslik oskussõnavara – merekeel, midaräägitakse mereriikide randades, lae-vadel, kala- ja hülgepüügil, konstruk-torbüroodes, laevaehitustehastes ja -re-mondibaasides. Eesti merekeele elu-jõu, arengu ja õige kasutamise eest onaastakümnete vältel hea seisnud alg-



selt mereterminoloogia komisjoni,tänapäevase merekeele nõukoja asuta-ja kaugesõidukapten Uno Laur, Wiede-manni keeleauhinna 2016. aasta lau-reaat.

Tema sõnade kohaselt võib mere-keelt ja merendusterminoloogiat pida-da samaealiseks meresõidu enesega.Koos on nad sündinud, koos arene-nud, eks ikka tehnika oma uuenduste-ga ees ja sõnavara tihedalt kannul.

Nõukogude ajal sai vene keel valit-sevaks nii laevadel kui nende juhtasu-tustes, sest vabadena elanud eestlasiloeti ebasoovitavaks kontingendiks,keda merendusest ning eriti välissõi-dulaevadest võimalikult kaugel püütihoida. Selle kõige loomulikuks tule-museks oli oskamatus kasutada mere-alaseid oskussõnu ja nii võis tihtikuulda, kuidas eesti meremehed oma-vahel mingis eesti-vene segakeelessuhtlesid. Eestikeelseid meresõnu liht-salt ei teatud, sest oli ju kogu erialaneharidus omandatud võõras keeles.Paratamatult jäi täielikku varjusurma

!Vello Mäss (1940) on merearheoloog, Eesti mere-muuseumi teadur ja uurimislaeva Mare kapten, Horisondi põlisautor. Tema osavõtul on meresügavu-sest pinnale toodud kaks laevavrakki, avastatud jauuritud aga kümneid.

SCA

NPI

X /U

RMA

S LU

IK /

PÄ

RNU

PO

STIM

EES

uue, merenduse arengust tingitudeestikeelse terminoloogia korrastamineja kaasajastamine, tuletab vana kap-ten möödunud aegu meelde.

Päevakorras on uued mured. Tekibküsimus, kelle jaoks seda keelekorras-tust tehakse? Eesti lipu all ei seilaenam ühtegi kaubalaeva. Tõenäoliseltoleme selles vallas üks väheseid, kuimitte ainus oma kaubalaevandusetamereäärne riik. Samas laseb Eestimereakadeemia välja üha uusi, kõr-gelt haritud meremehi. Kuhu nad töö-le lähevad? Eks rõhuv enamus ikkavõõramaiste lippude alla, sest sini-must-valget näeme vaid vähestel reisi-laevadel. Mis keeli neis võõramaa lae-vades räägitakse, teab vaid jumal tae-vas – eesti keelt kindlasti mitte.

Muinastuled toidavad „mereusku“Ent musta meeleoluga ei ole põhjustkaasa minna. Just sel kevadel lasti Piri-ta jahisadamas pidulikult vette mere-akadeemia tuliuus avamerepurjekas

„Tuulelind“, mille ristiemaks sai ükssama kooli laevajuhtimise eriala 2.kursuse tütarlaps, tulevane tüüri-mees. Sellest mõned päevad varemavalikustas Saare maavalitsus plaanikorraldada sügise hakul rahvusvaheli-ne konverents teemal „Kas Saaremaaon mereriik?“. Usutavasti saab konve-rentsisaal kuulajaid täis, sama kind-lalt kui igal suveõhtul väljuvad randa-dest kalapaadid võrke merre laskma,nii et päikeseloojanguks on ranniku-meri võrgumärke täis.

Päris kindlasti koguneb rahvasmereranda ka ühel sumedal augusti-õhtul, et istuda loitva lõkke äärde jaotsida pilguga lähemal ja kaugemalpõlevaid naabrite tulesid. Juba hulkaastaid järgitakse siin Läänemere ran-dades eluõiguse saanud uut meretra-ditsiooni – muinastulede ööd. Ehkkisel kombel puudub ajalooline taust, onsee siiski vajalik emotsionaalne üritus,sest toob inimesed randadesse ja pöö-rab vähemalt osagi neist „mereusku“.

Paljud ei tea, et ammu enne viikin-giaja algust käisid siinsetel randadelsajandite vältel rüüstamas nii rootslas-test, taanlastest, norralastest kuiislandlastest saagitsejad, kelle nimedon jäädvustatud Skandinaavia saaga-des: Dagri, Yngvarr, Starkard, Had-ding, Frode, Gunnarr, Kolskägg ja pal-jud teised. Varandused rööviti, mehedtapeti, naised viidi võõrsile. Sama-suguse rööviohu all elasid paljudemereäärsete riikide rannaelanikud kamujal, süüst pole puhtad eestlasedki.Rannas ei julgenud tuld süüdata kee-gi, varahommikuti äraandlikult kire-ma kippuv kukk leidis end peagi supi-potist. Hispaania populaarsel Costadel Soli päikeserannal on siiani püstikõrged kivitornid, kus pidasid valvettähelepanelikud mehed, kes Alžeeriamereröövilaevade nähtavale ilmudesrannaelanikke ohu eest hoiatasid. Entmälu on õnneks valikuline. Ebameel-divused ununevad, mõnel sumedalsuveõhtul lõkketule ääres mällu sal-vestatud muljed võivad olla igikestvad.Ehk on Eesti merenduse paremad päe-vadki veel ees? •

Saaremaal Nasvas ehitatud uue parvlaeva „Kihnu Virve“ tervitamine aluse esimese sõidu eel Munalaiu sadamas mullu oktoobris. Mootorratta külgkorvis istub ka aluse nimekaim, Kihnu Virvena tuntud laulumemm Virve-Elfriide Köster. „Kihnu Virve“ seilab mandri ning Kihnu ja Manilaiu vahel



Ta siiski liigub!* Pretsessiooni põhjus selgusalles sajandeid hiljem klas-sikalise mehaanika ja New-toni gravitatsiooniseaduseabil. Seda põhjustab Maapöörlemisest tingitud pla-needi ebaühtlane kuju ningekvaatori tasandi erinevusplaneedi enda ja Kuu orbiiditasapinnast.

Maa oleks justkui poolus-telt pisut lapikuks vajutatudja kaldus pöörlemisteljetõttu mõjub ebasümmeet-rilise kujuga Maale Kuu ningPäikese tekitatud pöörde-moment, mis planeedi pöör-lemistelge ajapikku nihutab.Väiksemat mõju avaldavadka teised Päikesesüsteemiplaneedid.

Pretsessioonist tuleneb kaerinevus niinimetatud päike-semärkide horoskoopide jareaalsete tähtkujude vahel.Tänapäeval kasutatava päi-kesemärkide astroloogiaautor on meile juba tuttavPtolemaios. Kui ta päikese-märgid omal ajal määratles,jagades Päikese aastase tee-konna 12 võrdseks osaks,

Tähistaevas minevikus, olevikus ja tulevikustähe abil suutsid muistsedegiptlased oma püramiididilmakaarte järgi joondada.

Lõunapoolkera asunikelpraegu ühtegi head polaar-tähte ei ole, neil tuleb ooda-ta umbes 5000 aastat, kunipoolus nihkub Lõunaristitähtkuju heledate tähtedekeskele.

Veelgi kaugemal tule-vikus, umbes 65 000 aastapärast, saab lõunanaelaksaga meile talvetaevast tut-tav hele täht Siirius. Huvita-va kokkusattumusena saabsamal ajal põhjanaelaksteine hele ja tuntud täht –Veega.

Lisaks Maa telje pöör-lemisest põhjustatud tähis-taeva pretsessioonile liigu-vad tähed ka päriselt, kuidseda liikumist märkas alles18. sajandil Edmond Halley,võrreldes taaskord Ptole-maiose taevaatlast omaendamõõtmistega. Kõik tähed on pidevas liikumises ümberLinnutee galaktika keskme,kuid see suures mastaabisühesuunaline liikumine onlähemalt vaadates üpriskaootiline.

Kui saaksime kuidagihoomata mitmesaja tuhan-de aasta pikkust ajavahe-mikku, näeksime endale tut-tavaid tähtkujusid ajapikkutundmatuseni moondumasning üksikuid Päikese-süsteemist lähedalt möödu-vaid heledaid tähti meistpüssikuulidena möödalendamas. •

* „Ta siiski liigub!“ olevat GalileoGalilei habemesse pomisenudpärast kirikuvande alla panemist,kui leidis, et Maa tiirleb ümberPäikese, mitte vastupidi.

•! Üllar KivilaTeadukeskus AHHAA planetaariumivaldkonna juht

AHHAA!

langesid need enam-vähemkokku samanimeliste täht-kujudega, kuid vahepealmöödunud 2000 aasta jook-sul on päikesemärgid jatähtkujud umbes ühe osavõrra nihkesse läinud.

Põhjanaela alternatiividPeale sodiaagi nihkuvadpretsessiooni tulemusel kakõik teised tähtkujud.

Põhjapoolkera asukatenapakub meile ehk enim huviPõhjanaela liikumine. Elamepraegu õnnelikul ajal, kustaevapoolust on märgista-mas hele ja kergesti leitavtäht, kuid see pole sugugialati nii olnud.

Kõigest tuhande aastaeest polnud keskaegsetelmeresõitjatel ühtegi võrrel-davalt head tähte, millejärgi navigeerida. Veel va-rem, 4000–5000 aasta eestoli põhjanaelaks hoopistäht, mida täna tunnemeThubani nime all. Just selle


Rubriiki veab SA teaduskeskus AHHAA www.ahhaa.ee

NA

SA

Võrdpäevsuse pretsessioon tähendab, et eri aastaaegadelöötaevas nähtavad tähtkujud nihkuvad ajapikku, tehes

täisringi umbes 26 000 aastaga

Maapealsele vaatlejale ontähistaevas läbi aegade tun-dunud millegi muutumatu,kindla ja igavikulisena. Nendesamade tähtede valgel, mispaistavad meile igal ööl, onkulgenud kogu inimtsivilisat-siooni ajalugu ning tähtedes(õigemini neist moodustatudtähtkujudes) on säilinud olu-line osa meie esivanematekultuurist, mütoloogiast jamaailmapildist.

Tänaseni kannab suur osataevast 1800 aasta vanuseidVana-Kreeka õpetlase Klau-dios Ptolemaiose antudnimetusi, kusjuures mitmedtema nimetatud tähtkujudpõhinevad omakorda vähe-malt 1000 aastat vanematelMesopotaamia tähtkujudel.

Ometi teadsid juba vanadkreeklased, et taevas polepäris püsiv. Umbes 300 aas-tat enne Ptolemaiost avas-tas teine Kreeka astronoom,Hipparchos, võrdpäevsusepretsessioonina tuntud näh-tuse ning tema avastus onmeieni jõudnud just Ptole-maiose kirjutiste kaudu.Maapealsele vaatlejale tä-hendab pretsessioon seda,et ajapikku eri aastaaegadelöötaevas nähtavad tähtku-jud nihkuvad, tehes täisringiumbes 26 000 aastaga.

Näiteks said meie kaugedesivanemad, kes pärastliustike taandumist umbes11 000 aasta eest tänaseEesti aladele rändasid, pime-datel talveöödel lõunatae-vas näha Linnutee keskosaja Skorpioni tähtkuju. Täna-päeval võib neid kesk valgetsuveööd vaid vaevu horison-di kohale tõusmas näha.See-eest ei näinud meie eel-lased aga kunagi meile vägatuttavat talvetaeva tähtkujuOrioni.



Peeter I oli oma vennatütre Anna omal ajal Kuramaa hert-sogile mehele pannud. Peale pulmapidustusi hertsog agaäkitselt suri ning Annal tekkis suhe hertsogi õukonda kuu-lunud Ernst Johann von Bironiga. Keisrinnaks saades tegeleslõbuhimuline Anna Ivanovna põhiliselt meelelahutuse japidustuste korraldamisega. Et riigis valitseks samal ajal rahuja kord, lasi ta sisse seada salateenistuse kantselei, millepihtide vahele võis sõltumata seisusest või tiitlist sattuda igakeisririigi alam. On hinnatud, et Anna Ivanovna valitsemisajalsaadeti Siberisse lausa 20 000 keisrinna ja tema salateenistuseviha alla langenud hinge.

Keisrinna Anna armastas väga saluute, karnevale, tantsu-pidusid ja oma õuenarre. Õuenarre oli Vene valitsejatel alatiolnud, nii et selles polnud iseenesest midagi erilist. Erilineoli keisrinna Anna õukonnas aga see, et narrideks määratika mitu kõrget aristokraati, nagu näiteks vürst Nikita Fjodo-rovitš Volkonski või pärusaadlik Ivan Aleksandrovitš Balaki-rev. Ja sellisesse alandavasse ametisse ei määranud keisrinnaneid mehi oma tujude või kapriiside tõttu, vaid karistuseks.Õigupoolest sai vürst Volkonski karistada oma abikaasa,

Keisrinna Anna õuenarridHUVITAV VENEMAA

Kui Peeter Suure pojapoeg keiser Peeter II 1730.aastal kõigest 15-aastasena ootamatult suri, alustas ülemsalanõukogu troonipretendentideotsingut. Vaatluse all olid Peeter I lahutatudnaine Jevdokia, tema tütar Jelizaveta (tulevanekeisrinna Jelizaveta I) ning vanima tütre poeg,kaheaastane Peeter (tulevane Peeter III). Ülem-salanõukogu otsustas troonile panna aga hoopisPeeter Suure vennatütre Anna Ivanovna (elas1693–1740, valitses 1730–1740).

Agrafena Petrovna tegude eest, kes sai 1728. aastal süüdis-tuse riigireetmises. Uurimise läbi viinud salateenistuse kantse-lei otsustas vürstinna Volkonskaja alguses oma mõisa asumi-sele ja hiljem kloostrisse saata. Vürst Volkonski määrati agakättemaksuks keisrinna õukonda narriks ning ta pidi teisteülesannete seas ka valitsejanna sülekoerte eest hoolitsema.Narriametist pääses vürst Volkonski alles 1732. aastal ning saileebunud keisrinnalt valurahaks majori auastme.

Mille eest teine kõrgest soost mees, Peeter Suure kaua-aegne teener, tatari juurtega pärusaadlik Ivan Aleksandro-vitš Balakirev keisrinna Annat vihastas, ei ole kahjuks teada.Küll on teada, et Katariina I valitsusaja alguses Preobraženskikaardiväepolgu lipniku auastmesse ülendatud Balakirev pidinarriametis pidevalt teiste narride kiusamist kannatama. Jaküllap oli seegi keisrinna korraldatud, et elukutselised õue-narrid tema kaardiväeohvitserist „tola” meelsasti nöökisid.

Anna Ivanova lemmiknarridAnna Ivanovnal oli ka mitu ehtsat õuenarri, keda ta kõrgelthindas ja armastas. Esimene neist oli Jan d’Acosta, kes oliomal ajal Peeter Suurega Hamburgis tutvunud. D’Acosta tee-nis pikalt Kuramaa hertsogit ja kohtus seal tulevase keisrinna-ga. Ta oli mõnda aega Anna favoriidi Bironi narr ning lõbus-tas lõpuks Anna Ivanovna enda keiserlikku õukonda. D’Acostavaldas mitut Euroopa keelt ja oli oma aja kohta väga haritud.

Teine keisrinna lemmik oli Vene õukonda muusikuna sat-tunud Pietro Mira – Itaaliast pärit viiuldaja, kes otsustas õnneproovida Bironi kantseleis. Kuna Pietro Mira isa oli skulptorning mees ise muusik, oli temalgi lai silmaring ja arenenudesteetiline meel. Pietro Mirast sai peagi Anna Ivanovna pea-mine kaardimängupartner ja tema teine lemmiknarr. •

! Jüri Kotšinev, ajaloouurija

Valeri Jakobi maal „Keisrinna Anna Ivanovna kojanarrid” (1872). Keisrinna haigevoodi kõrval istub Ernst Johann von Biron, Anna Ivanovnakõikvõimas favoriit. Temast vasakul istub rohelises kuues Anna Ivanovna valitsemisaja kõige kardetum mees — salakantselei ülem AndreiUšakov. Maali keskel on kummargil vürst Mihhail Golitšõn, kelle kukile on roninud vürst Volkonski ja talle on omakorda selga hüpanudBalakirev. Maali vasakul äärel tantsib viiuliga Pietro Mira, narrinimega Pedrillo. Keisrinna voodi ees istub kalmõkitarist kääbus, narrBuženinova, kes väidetavalt näris Anna Ivanovna varbaküüsi (pediküür). Ukse juurest jälgib seda kõike tülgasusega minister Volõnski, kelleelu lõppeb peagi Ušakovi piinakambris: süüdistatuna keisrinna isiku mitteaustamises jääb ta algul ilma keelest ja seejärel peast

WIK

IPED

IA



Minu lugu Nobeli laureaatidega koh-tumisest Lindaus algas mu juhendajaprofessor Ergo Nõmmiste küsimusega:„Järsku tahad kandideerida Lindaukonverentsile?“ Pärast seda kirjutasinmotivatsioonikirja ja saatsin kõik vaja-likud dokumendid Eesti teaduste aka-deemiale. Õnneks valis akadeemiaminu ja pääsesin teise vooru, kus Lin-dau foorumite nõukogu hindamisko-misjon teeb lõpliku valiku. Mäletanhästi, kuidas ühel kevadisel hommi-kul äratas mind üles telefoniteade, etsain valituks Lindau konverentsile. Esi-algu ma isegi ei uskunud seda, aga pä-rast kirja kümnekordset ülelugemistsain lõpuks aru, et see ei olegi nali egaeksimus, ning muutusin üliõnnelikuks.

Niimoodi sattusingi Tartu ülikoolimaterjaliteaduse doktorandina juunisSaksamaal toimunud 66. Lindau foo-rumile, mis oli seekord pühendatudfüüsika valdkonnale.

Muljed kogu eluksLindau foorum on mainekas sünd-mus, mille eesmärgiks on viia kokkuNobeli preemia laureaadid ja noor-teadlased kogu maailmast, et edenda-da teaduslike ideede ja inspiratsioonivahetust erinevate põlvkondade vahel.Kuue päeva jooksul nautisin 29 Nobelilaureaadi ja 400 noorteadlaste selts-konda. Programm oli väga mitmekülgne

ja teguderohke: inspireerivad loengudnobelistidelt, mõtlemapanevad pa-neeldiskussioonid, huvitavad aruteludnoorteadlastega. Isegi hommikusöö-gid, lõunad ja muusikarohked õhtu-söögid olid teaduslikke diskussioonetäis.

See oli kahtlemata üks ebatavalise-maid konverentse mu elus. Konverent-si jooksul kostitasin Carlo Rubbiat(Nobeli laureaat füüsikas 1984) Eestisttoodud kuivatatud banaanilaastude-ga, laulsin sünnipäevalaulu Karl vonKlitzingule (Nobeli laureaat füüsikas1985), hoidsin käes Nobeli medalit,aitasin Martinus J. G. Veltmanile (No-beli laureaat füüsikas 1999) leida õigetbussi, lõunatasin Arthur B. McDonal-diga (Nobeli laureaat füüsikas 2015),istusin õhtusöögilauas Dan Shechtma-niga (Nobeli laureaat keemias 2011);Theodor W. Hänsch (Nobeli laureaatfüüsikas 2005) vastas mu küsimustelediskussioonil noorteadlastega, BillPhillipsiga (Nobeli laureaat füüsikas1997) rääkisin oma uurimistööst.

Loodan, et nende silmapaistvateteaduse suurkujude loetelu järel onkõik sellega nõus, et tegemist on väga-gi omapärase ja unikaalse konverentsi-ga. Seega, kellel on tahtmist ja võima-lust – soovitan väga Lindau foorumistosa võtta, positiivsed muljed on taga-tud kogu eluks.

Järeldused kogu eluksVeetes nädala koos Nobeli laureaatide-ga, tegin enda jaoks järgmised järeldu-sed, et tuleb: ● olla alati optimistlik,● tegeleda sellega, mida armastad,● panna end sagedamini tõsiselt

mõtlema,● õppida kogu elu jooksul,● vajadusel küsida abi,● nautida elu.Minu arvates on need tarkuseteradaidanud paljudel teadlastel Nobeli me-dalini jõuda. Kindlasti on Nobeli au-hinna saamine iga teadlase unistus.Siiski pole minu arvates mõtet sellestpreemiast igapäevaselt mõelda, pigemtuleb nautida teaduse tegemise prot-sessi ja teha kõik võimalik, et olla omatulemuste üle õnnelik. Sellisel juhulon Nobeli preemia saamine väike boo-nus, mis laureaatide sõnul toob kaasakuulsust ja avab kõik uksed sinu ees,võimaldades ise valida, millega edas-pidi tegeleda.

Üks asi on selge: Nobeli preemialaureaadid on tavalised inimesed, kesarmastavad teadust ja ei karda välja-kutseid. Igaühel on oma lugu, kuidasta Nobeli preemiani on jõudnud. Lin-dau foorum on hea platvorm sellistelugude jagamiseks ning teaduse popu-lariseerimiseks. Olen tänulik Eesti tea-duste akadeemiale mulle pakutudunustamatu seikluse eest. •

MARTA TARAKANOVSKAJA

KOHTUMINE NOBELISTIDEGA LINDAUS

!Marta Tarakanovskaja, Tartu ülikooli materjaliteaduse doktorant

Erinevate riikide noorteadlaste lõunalauasistub nobelist füüsikas,Arthur B. McDonald (vasakultteine). Marta on paremaltteine

ERA

KOG

U



LUGESIN ÜHT RAAMATUT

Raamatu autor Tania Munzon Princetoni doktorikraadi-ga teadusajaloolane, kes on töötanud nii Saksamaalkui ka Ameerikas. Naguütleb pealkiri, on raamatukan-gelaseks Karl von Frisch(1886–1982), kes oli kuuluska enne seda, kui ta 1973.aastal jagas Nobeli auhindakoos Nikolaas Tinbergeni jaKonrad Lorenziga. Füsio-loogia ja meditsiinipreemiaandmine etoloogia (looma-de käitumise uurimine väl-jaspool laboratooriumi) raja-jatele oli Nobeli komitee ükskõige julgemaid, kuid samaska üks kõige targemaidotsuseid.

Munz ei varja sümpaatiatoma raamatu kangelasevastu. Tõepoolest, oleksraske mitte tunda poole-hoidu inimese vastu, kespraktiliselt kogu oma ärkvel-oleku aja istus taru kõrval ja jälgis mesilaste elu. Kuidveelgi enam inimese vastu,kes leiutas väga lihtsadkatsed, mille abil saime kõikteada, mis toimub mesilaseApis mellifera ajus, milles onveidi alla miljoni närvirakuja mis mahub ära ühtekuupmillimeetrisse. TaniaMunz nimetab von Frischi20. sajandi üheks kõige originaalsemaks teadlaseks,millega ma olen täiesti nõus.

Teaduses on eriline kohtneil, kes on väga lihtsate vahenditega mõne suureprobleemi ära lahendanud.Näiteks selle tõestuseks, etmesilased näevad värve,kasutas von Frisch eri värvipabereid, mida ta klaasisttoitetasside alla paigutas.Mesilaste tantsu tähendu-sest arusaamisel oli kõigeolulisem mesilaste nummer-dussüsteemi väljamõtlemi-ne. Von Frisch kandis mesi-lase kehale värvitäppidemustrid, mille nummerdusejärgi oli võimalik identifit-seerida sadu mesilasi. KuiHiggsi bosoni kindlaks-tegemiseks kulus ligikaudu13 miljardit eurot, siis mesi-laste tantsu tähenduse lahtimõtestamiseks kuluspiltlikult öeldes vaid natukevärvi ja ühe väikese pintsliraha. Muidugi võib öelda, et mesilase värvinägemiselja tantsul pole seda funda-mentaalset tähendust, misHiggsi bosonil, kuid mesi-laste võime värve näha sele-tab olulise probleemi evo-lutsioonis – miks taimedelarenesid kirevad õied.

Pole mingit mõtet hakataMunzi raamatut või vonFrischi elu ümber jutustama.Seepärast peatun vaid kahelepisoodil, mis minu meelestväärivad erilist tähelepanu.

Mineviku keerdkäigudEsimene neist on von Frischi„natsiminevik“. Muidugi eiole von Frischi minevik ligi-lähedal kaasnobelisti Kon-rad Lorenzi omaga, kespeale sõjaväkke värbamist1941. aastal töötas uurijanaokupeeritud Poznanis Tartuülikoolis doktoriks väidel-nud Rudolf Hippiuse osa-konnas, mille eesmärgiks oli segavereliste sakslasterassisobilikkuse kindlaks-tegemine. Sellega võrreldestundub von Frischi kompro-miteeriv minevik halenalja-kana. Karl von Frischi aka-deemiline karjäär oli igatiedukas. Alates 1925. aastasttöötas ta Müncheni ülikoolizooloogia instituudis, mille

Frischide vaimsest varju-paigast on Deborah Coenkirjutanud väga hästi vastuvõetud raamatu „Vienna inthe Age of Uncertainty: Science, Liberalism, and Private Life“ (2007), midajulgen soovitada neile,kelles Tania Munzi raamathuvi äratas. Teadusajalooseisukohalt oli von Frischipagendus Brunnwinklisseväga õnnelik juhus, kunajust siin õnnestus tal omageniaalselt lihtsate katsete-ga lõpuks aru saada mesi-laste tantsu tähendusest.Oma 1923. aasta töös „Mesi-laste ’kõne’ tähendusest“kirjeldab von Frisch üsnatäpselt tantsu ennast, kuidannab sellele vale tõlgenduse.

Sel ajal ta arvas, et mesi-lased annavad ringide tege-mise ja tagakeha värista-misega teavet selle kohta,millise toiduga tegemist on.Alles sõja lõpus Brunn-winklis õnnestus von Frischildešifreerida mesilastantsutegelik tähendus. Märgitudmesilased ja söödapaikadesuuna ja kauguse süste-maatiline muutmine näi-tasid kindlalt, et korjemesi-lased raporteerivad omatantsuga, millises suunas jakui kaugel asub korjeksväärt toidukoht1.

Sõda tantsu tähendusepärastTeine episood, millest tahakskõnelda, kuulub teadus-sõdade (science wars) vald-konda. Teadussõjad ei piirduainult füüsik Alan Sokalipilaartiklitega Jacques Der-rida ja teiste postmodernis-tide aadressil. Näiteks ühestinetumast laimukampaa-niast antropoloog NapoleonChagnoni vastu olen koosAnu Realoga kirjutanudmujal2. Üsna ootamatultalustas 1967. aastal ameeri-ka bioloog Adrian Wenner

Tania MunzTHE DANCING BEES:Karl von Frisch and the Discovery of the Honeybee Language 296 lkUniversity of Chicago Press, 2016

juhatajaks ta peagi sai pealesinna siirdumist.

1933. aasta tsiviilteenis-tuse seaduse kohaselt pididriigiametnikud, kelle hulkakuulusid ka ülikooli profes-sorid, tõendama oma aariapäritolu. Üsna ootamatultselgus, et üks von Frischivanaemadest oli pärit juudiperekonnast, kes oli endaastaid tagasi konverteeri-nud katoliiklasteks. Seegaoli von Frisch oma 1/8 juudiverega sobimatu Saksa üli-kooli. Asja tegi hullemakssee, et von Frisch oli kaas-töötajateks värvanud juute,mis heitis varju tema niigiküsitavale lojaalsusele. Etsellest veel vähe poleks, kir-jutas von Frisch kirja gestaa-pole, millega taotles poolakolleegi vabastamist koon-duslaagrist, ja mis muideosutuski vastu kõiki ootusiedukaks. Tundub, et Munzpüüab von Frischi väljavabandada selle eest, et tavõitles kui mitte füüsilise,siis vähemalt oma akadee-milise elu eest. Küsimus onselles, kui kaugele võis sel-lega minna. Kas palvekirjalõpetamine kohustuslikufraasiga „Heil Hitler!“ teebvon Frischist kollaboratsio-nisti? Või oli eetilise piiriületamine mesinduse ülista-mine argumendiga, et AloisSchicklgruber – Hitleri isa –pidas samuti mesilasi? Huvi-tav, kas kõik need Nõukogu-de Liidu kandidaadid ja doktorid, kes oma dissertat-siooni eessõnas Brežnevittsiteerisid, peavad lisaks elu-aegsele häbile ka oma puh-tust tõestama?

Mesilaste tantsu mõistmiseni pagendusesKui ameeriklased olidpuruks pommitanud uue,nende endi rahadega spet-siaalselt von Frischile ehita-tud zooloogia instituudiMünchenis, kolis ta 1945.aastal kogu oma uurimistöösuguvõsa maakodusse Brunnwinklisse SanktGilgeni linnakese külje allAustrias. Sellest Exnerite-von

1 Von Frisch, K. (1946). Die Tänzeder Bienen. Österreichische Zoo-logische Zeitschrift 1, 1–48.2 Allik, J., Realo, A. (2013). Kultuur ja isiksus. Tuna: Aja-lookultuuri Ajakiri, 16(4), 2–25



Titus LiviusLINNA ASUTAMISEST ALATES (1. osa)Ladina keelest tõlkinud Kristi Viiding, Mart Noorkõiv jaTuuli Triin TruusaluBibliotheca Antiqua192 lkTLÜ kirjastus, 2016

Padova päritolu Roomaajaloolase Titus Liviuse(64/59 eKr–17 pKr)ajalooteos „Linna asuta-misest alates“ (Ab urbecondita) on monumen-taalne käsitlus Roomalinna ajaloo esimestestaastatest kuni Liviusekaasajani. Nii käsitletudsündmuste kestuse jahulga poolest kui ka tekstipikkuselt on see mahu-kaim paganlikust antiik-kirjandusest säilinud teosisegi hoolimata asjaolust,et kolm neljandikku 142raamatust (ligi 8000 lk) onhävinud või teadmatakadunud.

Teose avaraamat kirjel-dab Rooma ajaloo varasei-mat, kuningate perioodi,liitudes käsitlusviisilt teosekui terviku ideega: kirjel-dada Rooma linna ja riigitõusu ja langust. Esimeneraamat on köitev luge-mine neile, keda huvitabantiikmütoloogia ja -aja-lugu: tuntuimad on ava-raamatus kirjeldatudRomuluse ja Remuse sündja tegutsemine, sabiini-

taride rööv, Horatiuste jaCuriatiuste kahevõitlusning Lucretia häbistamiseja kuningavõimu lange-mise lugu. See pole küllajalugu selle sõna rangestähenduses, vaid pigemroomlaste rahvuslikmütoloogia, mille teoseautor arvukate eelkäijateuurimistööle tuginedesrohkem kui 700 aastathiljem kokku on võtnud.

Oluline ja huvitav onkäsitlus kindlasti ka room-laste vaatekoha edasta-jana meie ajaloopildikujundamisel. LegendidRooma linna rajamisest jakuningavõimu hilisemastkukutamisest seitse põlvehiljem on olnud inspirat-siooniks paljudele kirjan-dus- ja kunstiteostele,sealhulgas viimastel aasta-tel ka Eestimaal.

Ent raamat on klassika-line teos ka ajalooliseurbanistika jaoks, sestLivius kirjeldab ajaloo-sündmuste kaudu Roomatkui euroopaliku linnakul-tuuri emalinna ning selleosade ja lähialade välja-kujunemist.

Sõjalis-poliitilisi ette-võtmisi mainib Liviussageli pigem mööda-minnes kui linnaosade,institutsioonide või ehi-tiste saamisloo eeltingi-must. Ta tõlgendab näi-teks selliste sotsiaalaja-looliste nähtuste juurinagu rahvaloendus,küüditamine, vanglaterajamine, sakraalseteobjektide ilmalikustamine,meetmed uute linnaosadepopulaarsuse tõstmiseksjne. Raamatus leidub palju materjali ka avalikukommunikatsiooniajaloo,st juhtide ja rahva vahelisekommunikatsiooni uuri-jatele, aga ka Euroopavarasest õigusajaloosthuvitatuile. •

(1928) „mesilaste sõda“,tulles välja väitega, et mesi-laste tantsul pole süm-boolset ja kommunikatiivsettähendust, millest kõnele-vad von Frischi tööd.

Tantsu mõtteks ei oletoidukoha kauguse ja suunaraporteerimine. Mesilasedpole võimelised sellist infor-matsiooni tantsu panema jaseda sealt välja lugema.Toidukohad leitakse üleslõhnameele abil, nagu olidnäidanud von Frischi endavarasemad tööd. Tants liht-salt ergutab mesilasi korje-lennule minema, andmatatäpseid suuniseid.

Ilmselt poleks Wenneriartiklil mõju olnud, kui seepoleks ilmunud kõige mõju-kamas teadusajakirjas Science. Asjale andis kaalusee, et Wenneri artikli kõrvalilmus ka tema doktorandiDennis Johnsoni artikkel,mis nägi välja nagu sõltu-matu argument von Frischivälja pakutud mesilastantsutähenduse vastu. Tegelikultei väitnud kumbki artikkel,et mesilastantsus ei võiksolla informatsiooni sööda-koha suuna ja kaugusekohta. Nad lihtsalt väitsid, etnende endi katsete tulemusion võimalik seletada lihtsa-malt, tuginedes üksnes mesi-laste lõhnatajule3.

Küsimus oli maailmavaa-teline, mitte selles, kuidasüksiku katse tulemusi onkõige parem seletada.

Von Frish oli arvamusel,et mesilaste eusotsiaalne(„hea“ + „sotsiaalne“) arengvõib viia selleni, et koostöö-le pühendunud ühiskonna-liikmed arendavad väljaoma „keele“, mille abil nad omavahel suhtlevad jakoordineerivad oma käitu-mist. Wenneri jaoks, nagupaljudele teistele eelkõigeameerika biheivioristidele,oli mesilane tillukese ajugaautomaat, kes on suutelinevastama vaid lihtsatele stiimul-reaktsioon-käsklus-tele. Mesilastele oma

„keele“ omistamine onseega fundamentaalne viga,mida tõsine teadlane eitohiks endale lubada. Nendekahe maailmavaate omava-heliseks lahinguväljaks said-ki ajakirja Science veerud ja oli üsna ilmne, et ajakirjatoimetuse sümpaatia kuulusWennerile, mitte romanti-kule von Frischile.

„Hea“ võidab „kurja“On isegi natuke üllatav, etselles sõjas „headus“ võitisja „kurjus“ jäi selgelt kaota-jaks. Mõned aastad pealesõja puhkemist, aastal 1973,sai von Frisch Nobeli auhin-na ja Wenner loobus soo-tuks mesilastest kirjuta-misest, kuid mitte nendeuurimisest. Igal aastal eral-dus Wenner Santa Cruzisaarele California rannikul,kus ta koos oma õpilastegajälgis mesilaste elu, otsideskinnitust oma kinnisideele,et mingit mesilaste keeltpole olemas. Lisaks sellele,et akadeemilises maailmason tal vähe poolehoidjaid,on ka massimeedia üsnaüheselt tema vastu hääles-tunud. Näiteks 1991. aastalavaldas Los Angeles Timesiroonilise artikli Wenneristpealkirja all „Parmudejumal“4, mis ilmselt vihjabWilliam Goldingi Nobeli au-hinna väärilisele „Kärbestejumalale“ (1954).

Kuigi 20. sajandi teadusepanteon on üsna lai, on sealveel üks, ikooniline tase, kus on mõned üksikud, keskõige täiuslikumalt kehas-tavad seda, mis on teadusekutsumus ja ülesanne. Näi-teks Albert Einstein, LinusPauling, Alexander Flemingja Richard Feynman. Minu japaljude teiste jaoks on sealeriline koht ka Karl vonFrischi jaoks. Mitte sellepärast, et ta suutis tehamidagi sellist, milleks mittekeegi teine ei olnud võime-line. Enamik tema katseidon nii lihtsad, et praktiliseltigaüks võiks neid käepäraste

3 Munz, T. (2005). The bee battles: Karl von Frisch, Adrian Wenner andthe honey bee dance language controversy. Journal of the History of Biology, 38(3), 535–570.4 http://articles.latimes.com/ 1991-11-05/news/vw-842_1_adrian-wenner

vahenditega korrata. Jakuidas saabki ilma sümpaa-tiata suhtuda inimesse, keskohusetundlikult pidas päe-vikut ja ainsad päevad, kus seisis lakooniline „täna

sadas vihma“, olid need, kui mesilased ei raatsinudtarust välja lennata. •

! Jüri Allik, Tartu ülikooli eksperimentaalpsühholoogiaprofessor



Kui see polnud just geenidefekt, siis võin üsnakindlalt väita, et minust sai teadlane tänu Hori-sondile. Arvan, et väga suur osa sellest ajast,mil väikse poisina vanavanemate juures olin,sai veedetud vanu Horisonte sirvides. Huvitavalkombel meie kodus Horisont ei käinud (minuarvates tollal, 1980. aastatel, käisid kõigilkodus kõik ajakirjad, alates Horisondist ja Loo-mingust ning lõpetades Eesti Kaevuriga). Agasee-eest oli minu vanavanemate suvilas Võrulähistel neid virnade kaupa. Seal ma siis istusin,ühel pool veel lugemata Horisondid ja teiselpool juba läbi töötatud ajakirjade virn.

Mäletan siiani neid lugusid võimalikest javõimatutest kosmosereisidest ja asumitest teis-tel planeetidel, hingematvaid pilte tähesüstee-midest ja kaugetest galaktikatest maailmaääre peal. See oli ju veel internetieelne kivi-aeg, kus iga uue teadmise eest pidi võitlema javaeva nägema. Horisont oli minu jaoks akenmingisse teise, võlumaailma, kus võimalustelpolnud piire ja neid hammasrattaid, millestmaailm koosneb, sai uurida üsna lähedalt.

Aga Horisondi mõju ulatus kaugemale – kaajalugu, kunst ja kirjandus olid seal otsapidiolemas, kandes (tagantjärgi mõeldes) mingitväikest peidetud vastupanu ja ka avatud euroopalikku vaimu. Ehk siis just seda, mida1980. aastatel ühel kasvaval inimesel väga vaja oli. •

LUGEMISELAMUS

SELL

ES N

UMBR

IS: A

NDI H

EKTO

R

Augusti lõpus esitleti Tartusesimest Eesti autorite sulestilmunud gerontoloogia-õpikut „Gerontoloogia“.Mis on gerontoloogia? Liht-salt ja lühidalt defineerideson see bioloogia haru, misuurib eeskätt inimese vana-nemist ja sellega seotudpüsivaid muutusi. See tea-dusala jaguneb omakordapaljudeks kitsamateks vald-kondadeks. Neid kitsamaiduurimissuundi raamatuühtekokku 12-s oma alanimeka tegija kirjutatudpeatükkides käsitletaksegi.

Raamatu vaimne ema jatoimetaja, Tartu ülikooliarstiteaduskonna geriaatria-dotsent Kai Saks kirjutabnäiteks inimese elukaarest,elukvaliteedist, vanaea ter-viseprobleemidest ja nendeennetamisest. „Mitte ühelgiprofessionaalil pole õigustpatsiendile öelda, et minulteiega enam midagi tehapole – vaadake passi. Kui eisaa haigusi ravida või toime-tulekut parandada, siis alation võimalik püüda paranda-da inimese elukvaliteeti,“sõnas Saks „Gerontoloogia“esitlusel. „Vananemisestpeaks teadma juba võima-likult varases eas, kuna seekindlustab ilusa vananemis-põlve. Parem on vananemistmitte karta, vaid teada, etigas vanuses on midagihead. Näiteks inimese rahul-olu enda eluga on ju tipus50.–70. eluaastal.“

Bioloog Toivo Maimets,

Kai Saks, Toivo Maimets, RiinTamm, Raivo Uibo, Mati Pääsuke,Tiia Tulviste, Annely Soots, LuuleSakkeus, Tiina Tambaum, MarjuMedar, Taimi Tulva, Anne MurovGERONTOLOOGIAToimetaja Kai Saks460 lkTartu Ülikooli Kirjastus, 2016

kes kommenteerib ka selleHorisondi avauudist inimese„noorendamise“ katsetus-test, lahkab omakorda vana-nemise bioloogiat. Huvita-val kombel on vananemisekohta küll mitmeid teoo-riaid, kuid ükski neist poleüheselt aktsepteeritud.Nõnda tõdes Maimets karaamatuesitlusel: „Vanane-mise bioloogia kombibbioloogia teooria kõigesügavamaid kihte ja räägibmeile väga palju sellest,mida üldse bioloogia kuiteadus suudab ja ei suudameile teada anda. See onparadokse täis ja keeruline.“

Raamatu muudab oma-suguste seas erakordseksEesti demograafiakeskusenooremteaduri Tiina Tam-baumi peatükk haridus-gerontoloogiast. Nimeltpole asjaosaliste kinnituselseda teemat eraldi veelüheski gerontoloogiaraama-tus käsitletud.

Lisaks mainitud teema-dele puudutavad „Geron-toloogia“ peatükid kavananemise ja pikaealisusegeneetikat, vananemisepsühholoogiat, rahvastikuvananemist, ealist diskrimi-neerimist, eakate tervisetoetamist toitumisega,eakate hoolekandeteenu-seid ja isegi praktilist nõuvoodihaige abistajale.

Raamat on kasulik üht-moodi nii tervise- kui sot-siaalteaduste üliõpilastelekui ka kõigile teistele, kelhuvi kõikvõimalike vanane-misega seonduvate tahkudevastu. Just viimaseid silmaspidades on autorid püüdnuderialaprobleemid lahti sele-tada nii, et need oleks mõis-tetavad ka teiste erialadeinimestele.

Eluea pikenemine koossündimuse vähenemisega onmuutnud traditsioonilistrahvastikustruktuuri nõnda,et eakate inimeste osakaalrahvastikus üha suureneb.Prognooside kohaselt peaks2040. aastal iga neljas Eestiinimene olema 65-aastanevõi vanem.

Märkimist väärib, et raa-matule on peagi oodataeraldi kodulehekülge, kuhupeaks jõudma ka erinevaidteemasid avavad loengu-materjalid. •

VALL

O K

RUU

SER



JÕUPROOVID OLÜMPIAADIL

Äsja lõppenud olümpiaadihooaeg oli Eestinoortele informaatikutele edukas: Baltivõistluselt toodi koju neli hõbemedalit,ülemaailmselt jõuproovilt hõbe ja pronks.Informaatika õpetamise seis meie koolideson siiski pigem murekoht.

Informaatikaolümpiaadil võistlevadõpilased põhiliselt erinevate ülesan-nete lahendamiseks vajalike algorit-mide väljamõtlemises ja nende arvutilprogrammeerimises. Ülesanded onüldjuhul inspireeritud reaalsest elust,aga võistluse jaoks on need muidugilihtsustatud – kui täiskeerukusegainfosüsteemi loomine võtab spetsialis-tide meeskonnal aega kuid või isegiaastaid, ei saa ju ometi nõuda, et õpi-lane teeks sama töö ära paari tunniga!

Olümpiaadiülesande lahendusenatuleb tüüpiliselt esitada võistlusellubatud keeles kirjutatud programm,mida žürii seejärel erinevate sisend-andmetega testib. Testimisel hinna-

IINFORMAATIKA

AHTO TRUU

INFORMAATIKAOLÜMPIAAD KODUS JA VÕÕRSIL

takse nii programmide korrektsust kuika nende efektiivsust: võistleja saabpunkte ainult nende testide eest,milles tema programm annab õigevastuse ilma selle leidmiseks liiga paljuaega või mälu kulutamata.

Testikomplekt algab tavaliselt väik-semate sisenditega, mille abil kontrol-litakse, kas programm suudab õigestikäsitleda kõiki ülesandes esinevaidpõhimõtteliselt erinevaid juhte. Nendetestide eest saavad punkte kõik kor-rektsed lahendused. Komplekti teisespooles hakkavad sisendandmetemahud järjest kasvama ja punkte saa-vad ainult need lahendused, mis onlisaks korrektsusele ka efektiivsed.

Kodused võistlusedKodune olümpiaadihooaeg algas tra-ditsiooniliselt novembrikuus peetudlahtise võistlusega. Lahtine võistluserineb teistest selle poolest, et üles-anded avaldatakse olümpiaadi veebi-lehel ja seejärel on osalejatel oma

lahenduste koostamiseks ja esita-miseks terve nädal. See võimaldabnatuke pehmema sisseelamise neile,kes pole varem olümpiaadil osalenudja kellel seega puudub lahendustenõuetekohase vormistamise kogemus.Ühtlasi lubab see žüriil katsetada kamittestandardsemate ja töömahuka-mate ülesannetega. Viimasel paarilaastal ongi tavaks saanud, et lahtiselvõistlusel on seitse ülesannet – süm-boolselt üks ülesanne nädala igapäeva kohta –, millest viis esimest onklassikalised programmeerimisüles-anded ja kaks viimast eksperimen-taalsemad.

Seekordses komplektis „üllatustest“ühes vahetati rollid – võistlejad pididprogrammi asemel koostama hoopistestikomplekti. Žürii omakorda kirju-tas kümme teadaolevate vigadegalahendust ja hindamisel vaadati, kuipalju vigu võistleja koostatud testidneis avastasid. Teises mittestandardsesžürii koostatud ülesandes pidid osale-jad veebiteenusesse jäetud turvavigaära kasutades programmist infot väljaõngitsema.

Lahtisele võistlusele järgnes det-sembris olümpiaadi eelvoor. See oliklassikaline olümpiaadivoor, kus õpi-lased lahendasid ülesandeid vooruläbiviimiseks soovi avaldanud koolidearvutiklassides. Kolme ülesande lahen-damiseks oli aega neli tundi ja arves-tust peeti kolmes eraldi vanuserüh-mas, kellel olid ka erinevad ülesande-komplektid.

Nii eelvooru kui ka lahtise võistluseparimad kutsus žürii veebruaris Tartuspeetud lõppvooru, mille võistluseosakorraldus oli sarnane eelvoorule, ainult aega oli raskemate ülesannetelahendamiseks tund rohkem. Lisaksülesannete lahendamisele said osale-jad kuulata ka silmaringi laiendavaidettekandeid, mille teemadeks olidseekord keeletehnoloogia, oma(tehnoloogia)ettevõtte loomine javarasemate olümpiaadivõitjate soovi-tused nooremale põlvkonnale.

Oliver, Toomas ja Andres arutamas võistluseelse tehnikaga tutvumise tulemusi

FOTO

D: E

RAKO

GU



EESTI INFORMAATIKAOLÜMPIAADI VÕITJAD RÜHMADE KAUPA

Põhikooli rühmAndres Alumets Sauga põhikool, 7. klass I järkAndres Sõmer Kärdla ühisgümnaasium, 7. klass II järkDaniil Vaino Narva keeltelütseum, 8. klass III järkRaul Tambre Viljandi Kesklinna kool, 9.klass III järk

Gümnaasiumi rühmKristofer Kirss Tallinna Lilleküla gümnaasium, 11. klass I järkTaavet Kalda Tallinna reaalkool, 11. klass I järkGregor Eesmaa Tartu Jaan Poska gümnaasium, 11. klass II järkJaagup Kirme Tallinna reaalkool, 12. klass III järkOtt Adermann Tallinna reaalkool, 12. klass III järk

Edasijõudnute rühmAndres Unt Tallinna reaalkool, 12. klass I järkKristjan Kongas Tallinna reaalkool, 12. klass II järkRao Zvorovski Tallinna reaalkool, 11. klass III järkToomas Tennisberg Tartu Kesklinna kool, 9. klass III järk

Balti olümpiaadEesti olümpiaadi lõppvooru kõigikolme rühma parimatest valis žüriikoondise kandidaadid, kes kutsutiõppesessioonidele ja kelle hulgastkoolituse järel täiendavate katse-võistlustega valiti mais Helsingis peetud Balti informaatikaolümpiaadi(BOI) koondisesse Andres Unt (Tallinnareaalkool, 12. klass), Kristjan Kongas(Tallinna reaalkool, 12. klass), ToomasTennisberg (Tartu Kesklinna kool, 9.klass), Oliver Nisumaa (Tallinna reaal-kool, 12. klass), Tähvend Uustalu (Tal-linna reaalkool, 11. klass) ja TaavetKalda (Tallinna reaalkool, 11. klass).

Üheksa Läänemere-äärse maa (Soo-me, Rootsi, Norra, Taani, Saksamaa,Poola, Leedu, Läti, Eesti) konkurentsispeetud võistlus oli meile väga edu-kas – Kristjan, Andres, Oliver jaToomas said kõik hõbemedalid. See onmeie parim BOI-tulemus pärast aastat2002, kui Eesti võistkond teenis kakskulda ja kaks pronksi.

Ülemaailmne võistlusBOI medalivõitjate kaudu sai ka Eestikoondis ülemaailmsele olümpiaadile,mis tänavu peeti Venemaal Kaasanis.Sellest võistlusest võtsid osa 80 riigiesindajad, kokku 308 õpilast (mõnestriigist oli kohal osalise koosseisugaesindus).

Esimese võistluspäeva järel oli meiepoiste omavaheline järjestus kodustevalikvõistluste pingereale täpselt vas-tupidine – parima tulemuse tegi koon-dise pesamuna Toomas, seevastu esi-numbriks peetud Andrese võistlusebaõnnestus täielikult, sest ta alustaslahendamist raskematest ülesannetestja lõpuks jäid kõige lihtsama ülesandepunktid ajapuudusel sisse kasseeri-mata. Teise päeva tulemused olid jubaootuspärasemad, aga esimese päevasuuri vahesid need enam tagasi eipööranud, ja nii jäigi kokkuvõttesmeie võistkonna parimaks Toomas, kes teenis 331 punktiga hõbemedali.Oliver sai teise päeva hea tulemusegakokku 291 punkti ja pronksi.

Ülesanded olid tänavu üldiselt üsnarasked, erinevalt paarist eelmisest aas-tast ei saanud seekord keegi pärismaksimumpunkte. Ce Jin ja ZuofanWu viisid kaksikvõidu traditsiooniliselttugevasse Hiinasse. Neile järgnesidVladislav Makejev ja Mihhail PutilinVenemaalt.

Lisaks võistlemisele pakkusid korral-dajad kultuuriprogrammi, mille raa-mes käidi vaatamas nii ajaloolisi kind-lusi kui ka moodsaid tehnoloogia-parke. Kuna Kaasan on Tatarimaapealinn, toodi võistluspäevade vahelolümpiakülla kohale ka nende rahvus-lik pidu sabantui, kus informaatikud

said vahelduseks üksteiselt mõõtuvõtta tatari rahvuslikes mängudesning proovida kätt puunikerduses ja teistes rahvakunstides.

Nii Eesti olümpiaadi korraldamistkui Eesti koondise osalemist rahvus-vahelistel võistlustel rahastab haridus-ministeerium ja korraldab Tartu üli-kooli teaduskool. Olümpiaadi ja kaõppesessioone võõrustas oma ruumi-des Tartu ülikooli arvutiteaduse insti-tuut. Auhinnalauda aitasid katta CGI,Nortal, Iglu ja ZeroTurnaroud.

Isemoodi olümpiaadArtikli alguses toodud kirjelduse põh-jal võib välja tuua informaatika-olümpiaadi kolm suurt erinevust teistereaalainete võistlustega võrreldes.

Esiteks on informaatikaolümpiaadküllaltki tehniline, seda nii korralda-jate kui võistlejate poolt vaadates.Korraldajatel on vaja tagada võistle-jatele arvutitega töökohad ja lahen-duste esitamise ning hindamise kesk-kond. Võistlejatel on vaja lahendusenaesitada töötav programm, mis seabüsna kõrge lävendi, millest alates onüldse võimalik mingeidki punkteteenida. Võistlejate sisenemisbarjäärisaaks natuke madalamaks teha, lisades võistlusele ülesandeid, mille lahenduseks oleks programmi asemelmingi kirjatöö. Seda on mõnel aastal

Meie medalimehed (vasakult): Oliver Nisumaa ja Toomas Tennisberg; taamal Kaasani kreml



BBIOLOOGIA

ANDRES AINELO, SULEV KUUSE

GÜMNAASIUMIDE SUVINE OLÜMPIAADIBIOLOOGIA

27. korda toimunud rahvusvahelinebioloogiaolümpiaad (IBO) korraldati selaastal Vietnami pealinnas Hanois. Juulikuisel ning troopiliselt tulisel mõõdu-võtmisel osalesid 65 riigi neljaliikmelisedesindused.

Bioloogiaolümpiaadi korraldamisrasku-sed võttis enda peale 1951. aastal nel-janda Vietnami ülikoolina asutatud,täna peamiselt õpetajate koolitami-sega tegelev Hanoi pedagoogiline ülikool (Hanoi National University ofEducation). Juba 2008. aastal võõrus-tati seal 39. rahvusvahelist füüsika-olümpiaadi.

Käesoleva aasta bioloogiaolüm-piaadi ülesannete koostamise eestlasus vastutus olümpiaadi akadeemi-lisel toimkonnal, kes oli ette valmis-tanud neli praktilist tööd ja sada teoo-riaküsimust.

Eksperimenditeemadeks olid see-

kord taimeanatoomia ja -füsioloogia,loomasüstemaatika ja -anatoomia,biokeemia ja mikrobioloogia ningmolekulaarbioloogia.

Huvitavad ja keerulised praktilisedülesandedTaimepraktikumis analüüsiti lehepig-mente, koostati varreanatoomia põh-jal erinevate taimede evolutsioonipuuning määrati õite põhjal taimeliike.Loomapraktikumis tuli määrata prepa-reeritud liblikaid ning järjekordseltkoostada nende evolutsioonilisi suh-teid kujutav puu. Lisaks tuli lahata„rasvane“ vihmauss ning tutvudatema anatoomiaga. Meeldiva üllatu-sena said kõik võistlejad kollekt-sioonikarbi koos ise määratud libli-katega pärast olümpiaadi kingitusenakoju kaasa võtta.

Molekulaarbioloogia osas tuli õpi-lastel sooritada kohtumeditsiinis kasu-tatav PCR-reaktsioon, millega tuvastati

tundmatu isiku koeproov, ning lisaksmäärata, millist ravimidoosi peaksidkasutama erinevad tuberkuloosihai-ged. Biokeemia ja mikrobioloogiapraktikum oli väga töömahukas: pooleteise tunni jooksul pidid võistle-jad hakkama saama valkude elektro-foreesiga, kohviekstrakti antioksü-dantsete omaduste uurimise ningpiimhappekäärimise iseloomustami-sega. See praktikum peegeldas hästikogu olümpiaadiülesannete komplektiolemust: ülesanded olid huvitavad jakeerulised, rõhuga protsesside ja nähtuste bioloogilisel sisul, tehnilisedvahendid katsete sooritamiseks olidtänapäevased ja asjakohased. Samasoli ülesandeid väga palju, nii et mitmetesse kavalatesse küsimustesseja nüanssidesse ei jäänud õpilastel liht-salt aega süveneda – sellest oli kohativäga kahju!

ka tehtud, enamasti lahtisel võistlusel,aga kuna ka reaalses elus on infor-maatikute töö väljundiks ja mõõdu-puuks ennekõike töötav tarkvara, siispäris esseekonkursina olümpiaadi teha kindlasti ei saa.

Teiseks pole informaatikaolüm-piaadil tavaliselt vaja lahendada mitteülesande üksikjuhtu („siin on sisend-andmed, vasta nende põhjal küsimu-sele“), vaid lahendusena tuleb väljamõelda üldine algoritm, mis leiab vas-tuse kõigi võimalike sisendite korral.Sellise üldistamisnõude ainus analoogteistes reaalainetes on teoreemi tões-tamise ülesanded matemaatikaolüm-piaadil. Näiteks füüsika- ja keemia-olümpiaadil lahendatakse, vastupidi,ülesannete üksikjuhte, lähtudes õpi-lastele teadaolevatest üldistest teoo-riatest. Samas on sellist kõigi võima-luste ette läbimõtlemist vaja ka palju-des teistes eluvaldkondades. Kõige selgem näide on seaduste ja muudeeeskirjade koostamine, aga ka iga-sugune plaanide tegemine üldisemalt.

Kolmandaks pole informaatikaEesti koolides täieõiguslik õppeaine.

See teema on juba igivana, aga vahestei tee paha üle korrata, et erinevaltnäiteks matemaatikast, kus riiklikõppekava määrab nii aine sisu (kuniselleni välja, et seadus loetleb 26leheküljel, milliseid trigonomeetriavalemeid peab käsitlema kitsamas jamilliseid laiemas kursuses) kui kaeraldab selle õpetamiseks aja, poleinformaatikatundi koolis üldiselt üldseette nähtud ja kõik vajalikud oskusedpeaks õpilane omandama muudeainete õppimise käigus.

Kuigi paljudes koolides on infor-maatikatunnid siiski olemas, kesken-duvad need enamasti valmistarkvarakasutamisele ning algoritmilise mõt-lemise aluseid ja oma töö automati-seerimist ei õpetata paljudele lasteleüldse. ProgeTiiger on siin vallas külledusamme teinud, aga ei jõua veelsugugi kõigi õpilasteni, ja ma kardan,et meil jääb igal aastal avastamatakümneid õpilasi, kellest sobiva suu-namisega võiks kasvada tõhus abialalises tööjõupuuduses vaevlevaletehnoloogiasektorile.

Uus hooaegKoolisüsteemi järelejõudmist oodatesvõiks põua leevendamiseks kasutadaveebipõhiseid kursusi (mida korral-davad eesti keeles nii Tartu ülikool kui Tallinna tehnikaülikool, ja inglisekeeles juba kümned õpikeskkonnad)ja ärgitada kursuste lõpetanuid omataseme mõõtmiseks ka võistlustelosalema.

Informaatikavõistluste uus hooaegalgab seekord tavalisest varem, lah-tine võistlus tuleb sel aastal jubaoktoobris ja eelvoor novembris. Lõpp-voor on plaanitud traditsiooniliseltveebruari keskele.

Selline hõrendatud graafik peaksjätma natuke rohkem ruumi samutijuba tavaks saanud sügisestele jatalvistele õppesessioonidele. Nendekuupäevad pole praegu veel paigas,jälgige teateid Eesti informaatika-olümpiaadi veebilehel ja Facebookilehel ning teaduskooli meililistis. •

! Ahto Truu sai Nõo keskkoolist programmeerija kutsetunnistuse ja Tartu ülikoolist magistrikraadi infor-maatikas. Praegu töötab firmas Guardtime tarkvara-arhitektina. Ta on Eesti informaatikaolümpiaadi žüriiliige ja Kopra-viktoriini žürii esimees.



Teooriaosas oli vaja tugevatloogilist mõtlemistTeooriaosa küsimustele vastates tulipärast ülesandega tutvumist otsusta-da, milline esitatud neljast väitest olitõene või väär. Enamikus ülesannetesoli vaja lugeda graafikuid, skeeme või tabeleid, ning kombineeridaetteantud infot ja oma varasemaidbioloogiaalaseid teadmisi, et jõudaõigete vastusteni. Üksnes faktitead-misi nõudvaid ülesandeid praktiliseltpolnud, tugev loogiline mõtlemine viis sihile.

Ülesannete tõlkimiseks võistlejateemakeeltesse kasutati juba neljandataastat šveitslaste spetsiaalselt IBOjaoks välja töötatud veebipõhist tark-vara. Kõik ühte keelde tõlkijad saavadselle abil paralleelselt ülesannete kal-lal töötada ning kohe mugavalt näha,kui akadeemiline komitee on algtekstimingeid parandusi või muudatusi teinud. Seekord oli selle lahendusekasutamisel pudelikaelaks Vietnamisuhteliselt aeglane internetiühendusvälismaailmaga. Kuna tõlkeprogrammiserver asus Šveitsis, toimis süsteemkohati aeglaselt, kuid üldjoontes olitöö siiski mugav. Väga teretulnudoleks lisaks tõlkimisele ka ülesanneteüle arutlemise vähemalt osaline veebikolimine, nagu näiteks oli tehtud selkevadel Eestis korraldatud EuroopaLiidu loodusteaduste olümpiaadil(EUSO). Selline lahendus aitaks rah-vusvahelisel juhendajatekogul veelgisujuvamalt jõuda igati korrektsete jaarusaadavate ülesannete lõppversioo-nideni.

Siinkohal tuleb kiita aga VietnamiIBO akadeemilist komiteed, kes haldaskogu ülesannete arutelu väga profes-sionaalselt ja oli igati avatud muuda-tusettepanekutele. Võib öelda, etvõistlus oli täpselt selline, nagu Aasiariigist eeldada võiks: korrektne, kvaliteetne, nõudes samas õpilasteltkorraga väga kiiret bioloogiaalastning -ülest mõtlemist.

Eestile hõbe- ja pronksmedalidEsikoha 27. ülemaailmsel bioloogia-olümpiaadil pälvis Singapuri esindajaYi Shen Justin Lim, teine oli Hiinavõistleja ning kolmas samuti Singapuriesindaja. Kuldmedalistidest (kokku 26parimat) olid Euroopast vaid Ungariesindajad (9. ja 22. koht), Saksamaa(11. ja 25. koht) ning Venemaa (20.koht).

Eesti võistkond tuli olümpiaadi-tandrilt välja heade kohtadega. Keva-del Tartu Miina Härma põhikooli lõpe-tanud ning sügisest Hugo Treffneri

gümnaasiumi 10. klassis õpinguidjätkav Richard Luhtaru saavutas 57. tulemuse ja hõbemedali. Tallinnareaalkooli 12. klassis õpinguid jätkavaKaarel Hänni tulemuseks oli samutihõbemedal ning 59. koht. Paremus-reas 108. koha ning pronksmedalipälvis Pärnu Sütevaka humanitaar-gümnaasiumi kevadel lõpetanudAnneliis Rea, kes alustas septembrisõpinguid Tartu ülikooli geenitehno-loogia erialal. Maris Sala, kevadelTartu Hugo Treffneri gümnaasiumilõpetanu, pälvis 118. koha ja temajätkab õpinguid Aarhusi ülikoolisTaanimaal.

IBO korraldajad olid pingutanud, et näidata oma maad ja kultuuri nii Hanois, pealinna ümbruses kuiUNESCO maailmapärandi hulka kuulu-val Trang Ani karstialal.

Võistkonna juhendajatena olid

olümpiaadil kaasas Tartu ülikooliarstiteaduskonna üliõpilane Uku-LaurTali, doktorandid Mark Gimbutas jaAndres Ainelo ning Tartu ülikoolimolekulaar- ja rakubioloogia instituu-di vivaariumi juhataja Sulev Kuuse.

Eesti võistkonna esinemist toetasharidus- ja teadusministeerium, Tartuülikooli teaduskool ja mitmed insti-tuudid. Oma õla pani alla Tartu üli-kooli molekulaar- ja rakubioloogiainstituut ning paljud teised Tartuülikooli üliõpilased ja töötajad.

Suur tänu olümpiaadil osalejatele ning nende kodudele ja koolidele, sestmuidu poleks ju tarku õpilasi, kes suudavad viia Eesti oma tulemustegaolümpiaadide kirjule, aga huvitavalemaastikule. •

! Andres Ainelo, Tartu ülikooli doktorantSulev Kuuse, Tartu ülikooli molekulaar- ja raku-bioloogia instituudi vivaariumi juhataja

Eesti IBO medalistid (vasakult): pronksmedalitega Anneliis Rea ja Maris Sala, hõbemedalitegaRichard Luhtaru ja Kaarel Hänni

FOTO

: SU

LEV

KUU

SE


ENIGMA

Vastuste ärasaatmise tähtaeg on 10. oktoober 2016.Lahendused saata aadressil MTÜ Loodusajakiri (ajakiri Horisont), Endla 3, Tallinn 10122 või [email protected].

Veel heksaminodeks jagamisi


Neljanda vooru tulemused

Neljanda numbri esimesed kolm üles-

annet andsid ühe punkti. Neljas, kõige

raskemaks osutunud ülesanne andis

2 punkti. Maksimaalsed 5 punkti

teenisid Allar Padari, Gert Schults,

Kuldar Traks, Heldur Väljamäe ja Kevin

Väljas. Nende hulgast osutus loosi

tahtel vooru auhinna saajaks Heldur

Väljamäe. Palju õnne!

Võitja saab tutvuda sarjas „Looduse

raamatukogu” ilmunud raamatutega

veebilehel www.loodusajakiri.ee ja

anda oma eelistusest teada toimetuse

telefonil 610 4105.

Vaata veebileheltTulemuste tabel on leitav www.loodusajakiri.ee ja Horisondi Facebooki seinalt.

2016. aasta parimale nuputajaleauhinnaks 100 euro eest raamatuidTallinna ülikooli kirjastuselt.

Vooru võitjasaab kingituseks raamatu sarjast „Looduse raamatukogu”. Valikuvõimalustega tutvu veebilehelwww.loodusajakiri.ee.

Ülesanded

4. vooru ülesannete vastused

Kuue ühesuuruse ruudu ühendamisel nii, et igal ruudul oleks vähemalt üks ühinekülg mõne teise ruuduga ülejäänud viiest, tekivad kujundid, mida nimetatakseheksaminodeks. Erinevaid heksamino kujundeid on 35; kõiki neid võib leida Horisondi2007. a neljandast ja 2011. a kolmandast numbrist aga ka Horisondi veebileheltEnigma rubriigist. Seekord tuleb iga etteantud suurem kujund jagada neljaks ühesuguseks heksaminoks.Kujundid võivad olla pööratud ja peegeldatud.

Näiteülesanne ja selle vastus on alljärgneval joonisel:

! Tõnu Tõnso, matemaatik, Tallinna ülikooli lektor

4.vooru ülesannete lahendusisaab vaadatawww.loodusajakiri.ee Enigmarubriigist.


RISTSÕNA


Lahendajate vahel läheb loosi kogumiku „Ristsõna-rõõmud“ aastatellimus.

Eelmise ristsõna õige vastus „Kui arvestada, et meilerändab igal aastal sisse tuhandeid inimesi, siis on sellelfoonil veidi kummaline peljata PAARISADATPÕGENIKKU SÜÜRIAST“ viitab Raul Eametsa ütluseleintervjuurubriigis, mis ilmus 2016. aasta kolmandasHorisondis.

„Kuma kange“ võitis loosi tahtel Enno Augjärv.

I Vastuseid ootame aadressil [email protected] või Endla 3, Tallinn 10122.

Kõigil lahenduse saatjatel palume ära märkida ka selles numbris KÕIGE ENAM MEELDINUD KIRJUTIS!


MÄLUSÄRU

➋ See raudteejaamrajati 1876. aastal jajaamahoone valmis1877. aastal. Lisatudfoto on tehtud aga aas-tal 1889. Sinna rajatiomal ajal ka Eesti vanimjalakäijatele mõeldudtunnel. Mis raudtee-jaam?

MÄLUSÄRU 4/2016 VASTUSED

1. Lahores (Lahore fort) 2. Hakama3. Jumalaküünal(Hesperoyucca whipplei)4. Georg Brandes5. Messerschmitt

● Mälusäru auhinnaraamatu„Suured reisid“ saavad loositahtel Jaan Raik, Ivar Lass ja Maili Tannbaum.

➊ See Rootsi päritoluVene brigaadikindral ja mõis-nik juhtis muuhulgas kohtu-protsessi, mille tulemusenaparun Ungern-Sternberghiljem Siberisse küüditati.Kohtutülid ja muud tegemi-sed sundisid teda tihtilugupealinna tulema ning see-pärast rajas ta endale kaTallinnasse residentsi.Kellest on jutt?

➌ 19. sajandil ehitati üleväikese lahesopi sild. 1952. arajatud kivitamm peatas veeläbivoolu ning saarekesestsai poolsaar. Küsitud kohtpaikneb tähtsal linduderändeteel, intensiivsematelrändeõhtutel on siin loen-datud kuni 2 miljonit ränd-lindu. Mõne linnuliigi: auli(fotol), tõmmu- ja mustvae-ra, järvekauri ja punakurk-kauri vaatlemiseks peetakseseda kohta maailma sobivai-maks paigaks. Milline kuna-gine saar, praegune pool-saar?

➎ 1904. a kirjutas JuhanLiiv (fotol) rongisõidul luule-tuse, mida peetakse kriitiliserealismi teerajajaks Eestis.1981. a sai see luuletusuue hingamise ühe teise kirjamehe muganduses. Mis luuletus?

VASTUSEIDootame 15. oktoobriks aadressilEndla 3, Tallinn 10122 või [email protected]. NB! Vastuste juurde kirjutage auhinna-loosis osalemiseks kindlasti oma mobiil-telefoni number ja postiaadress.

VASTA JA VÕIDA RAAMAT!Vastanute vahel loosime välja kolm raamatut „Maailma ajalugu 3. osa” kirjastuselt KOOLIBRI.

I Koos vastustega andke toimetuseleteada ka selle numbri lemmiklugu.

MÄLUSÄRU rubriiki toetab kirjastus Koolibri.

FOTO

D: W

IKIP

EDIA

Arva ära! LUGEJATE LEMMIK

eelmises numbris:

„Vesiniku vesine lugu“, autor Rainer Küngas. Pole lugenud? Osta (e-)ajakiri e-poest

www.loodusajakiri.ee!

! Jevgeni Nurmla, Indrek Salismälumängurid


➍ Ta koostas 1972. aastal ÜRO-le memorandumi,milles taotleti Nõukogude okupatsiooni lõpetamist jaEesti Vabariigi taastamist. Kui ta töötas „Eesti nõukogudeentsüklopeedia“ toimetuses, sai ta artiklisse NATO-st sissekirjutada fakti, et 1954. a tahtis sinna liitu astuda kaNSV Liit. Hruštšovi ettepanek lükati NATO poolt tagasi.Kellest on jutt?


Silberauto Eesti AS esindused: Tallinn, Järvevana tee 11, tel 626 6000 Tartu, Ringtee 61, tel 730 0720 Pärnu, Riia mnt 231a, tel 445 1990 Rakvere, Haljala tee 1, tel 660 0152. Mercedes-Benz peaesindus Eestis AS Silberauto: Tallinn, Järvevana tee 11 www.mercedes-benz.ee

Uus E-klass on enamat, kui lihtsalt väga hea auto. Uus E-klass on kaasamõtlev partner, mis tagab intuitiivselt teie turvalisuse ja vähendab sõidustressi. Auto, mis toetab oma juhti kõikides liiklusolukordades kindlalt, märkamatult, intelligentselt.

Uus E-klass Mercedes-Benz „Intelligent Drive” tehnoloogiaga soovib teiega tuttavaks saada. Tutvumiseks olete oodatud Silberauto esindustes üle Eesti.

Uus E-klass.Intelligentsuse meistriteos.

Keskmine kütusekulu 3,9–8,4 l/100 km, CO2-emissioon 102–192 g/km.

Documents

universumi mikromaailmas saab lugeda? horisont · ereproovi analüüs on kliinilistes uuringutes laialt levinud, sest verd on suhteliselt lihtne võtta ning muutused selles peegeldavad