Reede, 8. aprill 2015 Tsooru kandi rahva teabeleht

nr 107

Tsooru mõis, Litsmetsa, Luhametsa, Piisi, Roosiku, Savilöövi, Kikkaoja, Viirapalu

Elu ise endast Päästeteenistuse aumärk antakse vapruse eest inimestevõi vara päästmisel ja/või silmapaistvate teenete eestpäästeala tööde tegemisel või päästeala arendamisel. Au-märgi liigid on Päästeteenistuse rist ja Elupäästja Medal.Esimene jaguneb klassidesse: Päästeteenistuse Suur Kuld-rist, Päästeteenistuse Kuldrist, Päästeteenistuse Hõberist jaPäästeteenistuse Medal. Tänavu aasta alguses tunnistatitsoorulane Mati Koch Vastse-Lahu talust PäästeteenistuseMedali vääriliseks. Kuna Mati ei saanud Tallinnapidulikule vastuvõtule minna, anti aumärk üle 17. märtsiltoimunud vallavolikogu istungil.

Miks selline tunnustus? Seda käiski 23. märtsil Külalehetoimetus Mati käest küsimas. Kõigepealt tegime tutvustmedali endaga. Aukartus oli 35 millimeetrise läbimõõdugakuldsetest tammelehtedest reljeefse pärjaga ümbritsetudmedalit käes hoida, millel sinine sammuv lõvi. Antaksemedal ju keerukatel päästetöödel ülesnäidatud vapruse võiteenete eest päästealal. Ülevat tunnet suurendas veelgi, kuiMati tõi kapist välja kokkupakitud sinimustvalge lipu.Tõsi, sinine värv oli rohkem lillakat tooni ja lipp pimedustrohkem näinud kui päikesevalgust, sest seda on hoitudpool sajandit peidus riidekapis pesude all. Mati arvab, etsee lipp lehvis esimest korda talu õues kindlasti ennemtema sündi.

Mati Koch (paremal) koos poeg Kaimoga nõukogude ikke üleelanud sinimustvalge lipuga. Pilt on tehtud 23. märtsil 2015.

Fotod: Kalle Nurk

Mati ei oska arvata, miks ta medali vääriliseks tunnista-ti, kuid uurisime välja, milline on ühe vabatahtliku tuletõr-juja töö. Kuna Mati on tõenäoliselt ainuke tsoorulane, kesoskab palju ja põhjalikult rääkida ka siinse kandi pääste-teenistuse ajaloost, siis järgnevadki tema meenutused. Tuletõrjujate tegemistega olin tuttav juba varasemastajast, sest isa oli tegev Tsooru vabatahtlike tuletõrjujatebrigaadis. Niipalju kui võimalik, olin ikka temaga kaasas.Side- ja tuletõrje ülemaks oli sel ajal Tiits. Vabatahtlikekustutajate töövahenditeks olid hobune, vanker ja sellelasetsev veepump. 1945. aastal jagati tulekustutusegategelevatele komandodele 13 saksa Horchi autot, milleleoli peale monteeritud veepump. Horchi autosid oli kahe jakolme uksega. Autol oli kolm paari rattaid ja pöörasid katagumised rattad. Tsoorulased said kolmeukselise.

Horch tüüpi auto sõja ajal. Ees on näha puud, mis pandirataste alla ja mille abil auto ise enda porist välja vedas.Sellise kolmeuksega auto said Lepistu valla vabatahtlikudtuletõrjujad.

Foto: internetist

Tuletõrje määruse alusel kinnitati Aleksander Koch1. jaanuaril 1946 Võrumaa Tuletõrje brigaadi Lepistu vallavabatahtliku tuletõrjeühingu autojuhiks. Nõukogu esime-heks määrati Voldemar Tiits. Alates 1950. aastast muudetiautojuhi koht palgaliseks. Tema vend Ruudu varjas endnõukogude võimu eest ja saadi kätte 1953. aasta 24. veeb-ruaril. Järgmisel kuul tunnistati isa poliitiliselt kõlbmatuksja tuletõrjeülem seltsimees Seemen vallandas ta autojuhiametikohalt. Tuletõrjeauto, mis oli kogu aeg seisnud Vast-se-Lahu talu õuel, viidi koos punalipuga minema aprillikuus. Nimelt pidi selle maja küljes, kus asus tuletõrjeauto,lehvima ka Nõukogude Eesti lipp. Uueks autojuhiks saiMeeron. Auto töötas kuni 1963. aastani. 1968. aastal saadiuus GAZ 66 baasil ehitatud tuletõrjeauto ja 1969. aastallõhuti töökoja õuel vana Horch juppideks. Viimase uue tuletõrjeauto ostis J. M. Sverdlovi nim.kolhoos 1983. aastal, kuid sellel puudus kindel autojuht.Kel võimalus oli, see sõitis. Nii polnud auto sageli tehnili-selt korras. Pärast kolhooside likvideerimist hoiti autotendiselt Tsooru töökoja garaažis, kuid majandamine käisläbi valla. Mõõt sai täis 1997. aastal, kui Roosiku auto-krossi ajal läks tuletõrjeautot vaja. Selgus aga, et masinalei tööta pump ja autol pole pidureid. Pealekauba oli juhttööpostil purjus. Juba järgmisel päeval toimetati Antslavallavanema käsul auto Vastse-Lahu tallu. 1966. aastal, kui asusin tööle autobaasis, värbas HarriSamarüütel minu tuletõrjujate võistkonda. Kuni autobaasistöötasin, olin üks võistlustel käijatest. Tuletõrjega olin seo-tud ka hiljem kui töötasin Antsla sovhoosis. Tol korral olitulekustutamisi vähe. Valitses karm kord. Eriti tuleohtli-kud on kuivaperioodil metsad. Nõukogude ajal oli metsajärelvalve tugev. Seda võimaldas tihe metsnike võrgustik.Alates 1997. aastast, kui auto toodi meie õuele, olen tule-tõrjeautoga kui ühte kasvanud: igapäevane valmisolek javiieminutine kättesaadavus. Tööpostil oleme koos poegKaimoga. Kuulume riigi alluvusse, sest vabatahtlike ühingpuudub. Auto kuulub endiselt vallale, kuid hoolduseksvajamineva saame päästeametist. Sealt tuleb ka rahalinetoetus. Palka meile selle eest ei maksta, kuid väljasõidueest tasutakse. Tagasi õuele jõudes lüüakse lukku ka raha-kott. Auto hooldus, voolikute pesemine ja kuivataminening palju muud juurdekuuluvast tööst tuleb teha omastajast, tasu saamata. Need tööd aga oodata ei lase. Keegi eitea ette, millal auto väljasõiduks uus korraldus antakse.Seetõttu töötab toas raadiojaam ööd-päevad läbi, kust kos-tub pidevalt kogu päästetöö korralduste jagamine. Meie te-gevusraadius on 25 kilomeetrit – Mõniste, Kuldre, Nursi.Viimasel aastakümnel on tulekustutamiste arv üpris suur.On meeles, et kümmekond aastat tagasi oli näiteks Ähi-järve teel hommikul kella kuue ajal kaheksa süütamist,samal ajal lisaks Valtinas neli. Tänaseks on komandode arv tublisti kahanenud. Põhi-komandod asuvad Võrus, Antslas, Vastseliinas ja Mõnis-tes. Vabatahtlike autod paiknevad Tsoorus, Haanjas, Mere-mäel, Rõuges, Lasval. Komandode koondamisega loodetitõsta päästeteenistuse kvaliteeti. Selleks osteti suured vä-lismaised tuletõrjeautod. Kuid sellega kaasnesid ka omadhädad. Nimelt on need suured, rasked, kohmakad. Roh-kem mõeldud asfaltteedel sõitmiseks. Tihti jäävad nadhätta väikestel külavahe- ja metsateedel. Siin ongi toeksmeie väikesed vabatahtlike masinad. Oleme Kaimoga omatehnika ja enda alati stardivalmis hoidnud. Nii näiteks ei

joo ma alates 1997. aastast tilkagi isegi õlut, rääkimatakangemast kraamist. Sama karsklane on ka poeg. Kunagiei tea, millal on väljakutse ja napsusena rooli istuda eitohi. Kui teatakse meie väljasõidust ja kohalolekust, ol-lakse tunduvalt rahulikumad, sest meie juba lihtsalt alla eivannu ja leiame ikka mõne väljapääsu või lahenduse. Esimene elumaja kustutamine oli mul 1966. aastal kellakümne paiku sügisel Osulas. On olnud erinevaid juhuseid.Alati polegi just kõige hirmsam surnud inimese majastvälja toomine. Kõige kohutavamaks pean enda jaoks1975. aastal Linda kolhoosi kanala põlemist. Maja oli lee-kides ja akendest nägin tulemöllus põlevaid kanu lenda-mas. Või juhtum Ubajärve ääres. Järv samas, kuid ligi ei saa.Vana-Roosa kiriku juurest vedasime metsa vett. Ühe paa-gitäie vee väljapritsimiseks kulub umbes kolm minutit,vee järel tuli käia aga pool tundi. Võtsime riski ja sõitsimejärvele võimalikult ligi, ühendasime kaheksa voolikut janõnda pumpasime veekogust teistele autodele vett. Õnne-tuskohale sõites mõtlen kogu aeg, kas koha üles leiab, ligipääseb ja kuidas kohapeal toimida. Möödunud suveööl lõiäike Luutsnikul põlema kõrvalhoone. Kell kolm mägedevahel sõites, ümberringi udu, polnud näha ei tuld egasuitsu. Tee ääres rabelevate loomade järgi keerasime kõr-valteele ja saime õigesse kohta. Kohal olles aga tegutsemeautomaatselt. Meil Kaimoga on omavahel täpselt teada,kes millega tegeleb. Siiski ei tohi ära unustada enda ohu-tust. Varingute alla ikka pole mõtet ronida. Valtina metsa põleng on meeles. Samal päeval toimusRoosikul autokross. Lõuna ajal nägime mäe otsas Antslakohal suitsusammast. Pärast võistlusi läksime koju, pani-me autole hääled sisse ja sõitsime vaatama. Jõudsime õh-tul seitsme ajal kohale esimestena. Pool päeva oli metsa-tulekahju üksi askeldanud. Kustutamine kestis neli päeva. Suur metsapõleng oli ka Mõnistes Tiitsal, kus põles 25hektarit. Pidime sõitma läbi tule ja kõigepealt kustutamaalt põleva auto. Esimesel päeval kustutasime hommikulseitsmest õhtul üheteistkümneni. Raadio teel anti käsk, ettuld Lätimaale lasta ei tohi. Neljandal päeval sai vesi otsa.Otsustati kuue kilomeetri kauguselt Mustjõest voolikutegavesi kohale toimetada. Soovitasin üles otsida kopra tam-mid, kes takistavad vee juurdevoolu. Nii otsitigi helikop-teriga kopratammid üles, lõhuti need ja saime uuesti vett.Meie pumpasime vett kätte. Selleks oli välja veetud kakskilomeetrit voolikuid. Auto töötas täistuuridega päevas 16tundi, kulutades sellega 170 liitrit bensiini. Järgmisel päe-val saime ka tulest jagu. Viimane suurem tulekahju oli Krabil pelletitehase põ-leng. Peagi oli 1000 tonnine veehoidla tühi. Kui asi tundusolevat juba lootusetu, otsustasime auto ajada naabertalutiigi juurde. Nii pumpasime sealt veel seitsme tunniga1000 tonni vett hoidlasse, kust siis teised autod vee kustu-tamiseks edasi pumpasid. On küsitud, et miks me peame sireenitama, kui sünd-muskohale kihutame. Tegelikult on nii, et vilkuri töölepanemise ajal hakkavad automaatselt ka sireenid tööle.Siiski oleme öisel ajal inimeste unerahu pärast sireenivälja lülitanud. Sireeni ei lubata anda puu otsast kassipäästmise ajal. Aastaid on Matile kogunenud parasjagu ja tal on muresellepärast, kes võtab üle teatepulga ja asub koos Kaimogatuld kustutama. Olla 24 tundi päevas ja 365 päeva aastas

kogu aeg valves, ning alati kättesaadav, pole kerge kohus-tus. Tuli on mõnikord väga kohutav vaenlane. Mati Kochiga jutuajamist lõpetades oli selge, ettunnustuse ja medali vääriliseks on saanud õige mees. Toreon, et märgatakse tõelisi ohuga silmitsiseisjaid ja peetaksenende tegemisi vääriliselt meeles.

Kalle Nurk

Valmis ''lappima'' haavatuidefektiivse tule all

24. jaanuarist kuni 5. aprillini toimus nädalavahetustelKaitseliidu Võrumaa malevas laskur-sanitari erialakursus.Lisaks kolmele Võru malevlasele oli teadmisi ja oskusitäiendamas veel kaitseliitlasi Põlvast, Sakalast, Raplast jaValgast. 15 õppurit õppisid olema olukorras, kus tuleb ollanii laskja kui ka abiandja viga saanud kaasvõitlejale. Ülevaade anti Kaitseväe meditsiiniteenistusest, organi-satsioonist ja ülesannetest. Tutvustati haavatute raskus-astmete määramist ja nendega edasist tegutsemist. Teoo-riale järgnes praktiline tegevus. Selleks lihviti elustamis-oskust mannekeenidel. Õpiti siduma erinevaid haavu.Inimorganismi ehituse ja funktsioonide käsitlemisele kuluspea terve päev. Keemiasõjast tänapäeval oli kõige huvita-vam juhtum Moskva pantvangikriis, kus vene eriväedkasutasid keemilist ainet, mille kasutamist nad siiani eitunnista.

Kolmandal nädalavahetusel ööbiti telgis. Pildi keskel EleriSiidra. Foto: Eleri Siidra erakogu

Instruktor rääkiski lahingstressist, mida sõduril saab tä-napäeval kõige paremini metsas ravida nutiseadmega.Õppisime haigete sorteerimist, kannatanute käsitlemistlahingus ning haigete kaardi raportit täitma. Sakala malevas pakkisime varustuse kokku ja alustasimemotoriseeritud rännakut Väluste harjutusväljale. Ees ootasnädalavahetus metsas. Pidime varustusega algul roomamakuival heinamaal ja meil oli väga lõbus, siis aga suundu-sime porisesse metsa ja seal enam lõbus ei olnud. Varus-tuses olnud kiiver, rakmed, killuvest ja automaatrelv AK4,millega praktilised ülesanded tuli lahendada, kaalusid 18kilogrammi. Seljakott koos varustusega 22 kg ja kummi-kud, mis samuti igaks juhuks kaasas olid, kaalusid 2 kg. Praktiseerisime ka kannatanu efektiivse tule alt ära too-mist. Sööstad, katad, sööstad, katad, lapid haavatut vastase

intensiivse tule all. Seejärel pead ta haavatute kogunemis-kohta lohistama, et peatada eluohtlik verejooks ja kontrol-lima elutähtsaid näitajaid. Kui kõlama hakkasid vastutege-vuse paugud, läks asi veelgi hullemaks, sest side, mida en-ne suutsid siduda, ei püsinud enam pihus. Päeva teisespooles harjutasime metsas haavatute otsimist ja väljatoomist. Nursipalu harjutusväljakul toimus praktiline eksam:elustamine, kus hinnati käte asendit, massaaži sügavust,õiget suhet (2:30) stabiilse asendi andmisel kaaslasele jasoojustamist. Harjutasime efektiivse tule all abi andmist jakannatanu toomist kogumispunkti erinevaid transpordi-võtteid kasutades. Kursuse lõpetamisel ootas Võru malevas maitsev tort.Saime tunnistuse ja embleemid, mis näitavad, et olemeläbinud laskur-sanitari eriala kursuse ning oskame lahing-väljal sõdurile esmaabi anda. Kursus oli asjalik ja õpetlikning palju sai praktiliselt läbi teha. Instruktorid olid omaala parimad.

Eleri Siidra

Antsla rattatuur 2015

Tsoorus toimuva rattasprindi rada Tsooru pargis.

Tänavuse Antsla rattatuuri korraldamist veab HaukaVeloklubi. Esimene etapp toimub 15. mail Tsoorus, kusrajameistriks on Romet Niilus ja abiliseks Ardo Jõevere.Raja joonistamisel oli eesmärgiks juhtida osalejatetähelepanu Tsooru keskuse looduslikule ilule javõimalustele. Kuna Tsooru etapil sõidetakse 1,2kilomeetrisel rajal sprinti, saab siin olema põnev vaatepiltka pealtvaatajatele. Algus ja lõpp on kontori esisel platsil,rada aga kulgeb mööda käänulisi ja mägiseid pargiteid.Registreerida saab kohapeal enne starti. Kell 18.30 teevadoma sõidu kuni 14aastased lapsed. Kell 19 alustataksesprindi eelsõitudega ning kella kaheksa paiku sõidetaksefinaalsõidud. Kes aga võistelda ei soovi, võib läbidaligikaudu kuue kilomeetri pikkuse jalgrattamatka.Ratturitel on kohustuslik kanda kiivrit. Antsla rattatuuriüldkokkuvõttes lähevad arvestusse nelja parema etapitulemused ning järgmised stardid antakse

5. juunil kell 18.30 Uhtjärve Nõiariigis,3. juulil kell 18.30 Kobelas,2. augustil kell 12.30 Kaikal,4. septembril kell 18.30 Antsla linnas.

Tulge võistlema või jälgima ratturite sprindisõitu Tsoorukeskuses!

Sündmusterohkeaprilli teine pool

Aprillis oli rahvamajas tunduvalt rohkem sagimist.Tantsijad tegid viimaseid viimistlusi eesootavateksesinemisteks. 25. aprillil tähistati rahvusvahelisttantsupäeva, kus tantsi nii 23. mail Kubija laulu-tantsupäeva tantse kui ka 31. mail Intsikurmus toi-muva Kagu-Eesti tantsupeo tantse. Peo naelaks olidnoored peotantsijad Anna Cordey ja Markel Puusepptantsuklubist Maarja. Suure aplausi teenisid ka Kõr-gepalu tüdrukud omaloodud tantsukavade eest.

Peotantsijad Markel Puusep ja Anna Cordey tantsuklubistMaarja. Fotod: Kalle Nurk

Kõrgepalu kandi tüdrukute liikumisrühm esines rahvusvahe-lisel tantsupäeval kolme omaloodud tantsuga.

Tsoorus jüripäeval tõrvikujooksus- ja õnneloosil osalejad.

23. aprill aga on jüripäev, mida 1960. aastal hakatitähistama teatejooksuga. Seda traditsiooni on järgitud kaTsoorus. Ikka leidub tsoorulasi, kes väljakuulutatud ajalparki kogunevad. Lisaks tõrvikutega jooksjatemeelespidamisele korraldati esmakordselt kohaletulnutevahel õnneloos, kus peavõiduks oli Fiskarsi labidas, milleviis koju Kaido Sõmer.

Aprilli kuus näitasid ka noored oma organiseerimisvõi-met. Nii korraldati 27. aprillil rahvamaja juures talgupäev.Ümbrus sai võsast puhtamaks ja nii mõnigi mutimullahunnik tasandati. Algamas ju peagi muruniitmise aeg.

Noorte talgupäeval lõid kaasa ka täiskasvanud. Pärastühispilti söödi ühiselt lõunat.

Mõni päev hiljem, 30. aprillil, aga tähistati volbripäevadiskoõhtuga. Enne tantsu peeti maha võistlused. Põnevusttekitas õhupallide lõhkipuhumine. Mõni pall aga läkspuhudes nii suureks, et ei jõutudki katki teha. Kellel agajaks üle käis, võis kuulda üpris suurt pauku. Volbriõhtulekohaselt lennutati ka luuda. Mis aga kõige toredam –noortel jätkub tahet ning vaimukust. Agaramad olidriietanud end nõiakostüümidesse. Paljuks ei peetud käiaristteel ning näidata, kuidas luuaga lennatakse.

Volbriõhtul võisteldi Tsoorus luudade lennutamises. JanikaTõntsel (vasakul), Janete Sisas, Annely Veidik, Kristel-ElisSiidra, Eleri Siidra ja Irina Horg proovisid ära ka ise luuaseljas sõitmise.

Jääb loota, et Tsooru noorte südikus ei rauge ning nendepoolt korraldatud ettevõtmistest saame edaspidigi kuuldaja kirjutada.

KL

Tsooru ja traditsioonidAntsla vallavalitsus koostab kultuuri- ja spordieluarengukava viieks aastaks. Selleks peetakse piirkond-likke koosolekuid, et teada saada kohaliku rahva nä-gemust ja soove. Tsoorus toimunud koosviibimisel oliküll vähe osavõtjaid, kuid arutelu oli mõteterikas.Üheks küsimuseks olid ka traditsioonid ja nendestkin-nihoidmine. Siin tekib muidugi küsimus, millalmiski asi on või muutub traditsiooniks ja kui korraksvõetakse aeg maha ning tekib paus, kas siis enam po-legi traditsioon. Ega ühest vastust ei leitudki ja nõndatuleb seda võttagi. See peaks rohkem jääma piirkonnaenda otsustada ja teha. On välja pakutud versioon, etkui kolm korda järjest toimunud, siis võib seda jubalugeda traditsiooniks.

Selleks et jõuda traditsioonini, tuleb mitmed aastadrauda soojas hoida ja kõige enam hoida ja toetadategijaid.

Teeme ära! talgud - Üheks Tsooru pikemaajalisekstraditsiooniks võib ka lugeda kevadisi koristustöötal-guid. Viimasel ajal on hakatud ettevõtmist koondamaühise nimetuse – Teeme ära! - alla. Konarlikult onvalla poolt lahendatud talguliste toitlustamine, sesttalgud toimuvad paljudes kohtades eriaegadel. Siiskipole avalikku nurinat kuulda olnud, et keegi oleksjustkui kehakinnitust saamata pidanud kodu pooleminema. On ju see vanade eestlaste komme, et talgu-listele pakuti enne koduteele asumist alati süüa.

Kas traditsiooniks muutuvad ka Roosiku külas par-gikoristustalgud. Möödunud aastal alustati sellegaüpris õhinaga. Vaatamata sellele, et tänavused readolid hõredamad, tehti ka sel aastal ära suur töö. Niipeabki, sest nüüdsest asub Lepistu kooli juurde ehita-tud pargis Vabadussõjas langenute nimedega mäles-tustahvel ning mõtetes mõlgub pargile Vabadusparginimi anda. Siis peame ka seda territooriumi samavääriliselt hoidma kui oleme teinud oma vabadusehoidmisega.

Tänavu osalesid Lepistu kooli juures asuva pargikoristustalgutel Ainu Kööts, Janek Sisas, Jaan Veide, UrmasIin ja Kalle Nurk. Pilt on tehtud 3. mail 2015

Foto: Kalle Nurk

Taldrikugolf - Traditsiooniks võiks muutuda ka näi-teks taldrikugolf. Möödunud aastal idee algatanudLauri Keerov ja suure omapoolse panusega pesakor-vide valmistamisel ning taldrikute muretsemisel onvälja pakkunud tänavu korraldada see võistlus mit-meetapiline. Nii toimubki esimene võistluspäev jubasel pühapäeval, 10 mail kell 12. Kuidas asi edasi kul-gema hakkab, lepitakse juba kokku võistlejatega.Korraldatakse ju ikkagi üritusi osavõtjatele. Seegatuleb arvestada nende soovidega

Kodukandipäev – Tsooru Maanaiste Seltsi poolt1996. aastal alguse saanud kodukandipäevade korral-damise asemel pandi hiljem küll suuremat rõhkuTsooru rammumehe selgitamisele. Viimastel aastatelon aga selle vedurijuht puudunud ja üritus ära jäänud.Ometi on see rahva meelel ja nii võttiski LaineKeerov selle teema MTÜ Tsooru Koidukiired selleaasta tegevusplaani arutamisel üles. Uue loomine võivana taaselluäratamine on ikka seotud suurema riski-ga. Teame ju varasematest aegadest, et on olemas kainimesed, kes ebaõnnestumisest rõõmu tunnevad jaarmastavad näpuga näidata. Seega on ikka nii, kessuu lahti teeb, see peab hakkama ka risti kandma. Niiongi tänavusel jaanipäeval toimuv kodukandipäevLaine Keerovi korraldada. Ansambel selleks päevakson juba tellitud ja plaanis taas elustada Tsooru ram-mumehe väljaselgitamine. Jääb vaid loota, et sel päe-val on ilus suveilm ja rahvas osalema tuleb.

Tsooru mälumängur – Kui mõne üritusega peameveel tööd tegema, et see traditsiooniks muutuks, siisTsooru mälumänguri karika väljajagamisega problee-mi ei paista olevat. Seda tõendab ka viimases VallaLehes Evelyn Tõniste artikkel. Väga hästi toob ta väl-ja selles loos meeskondliku koostöö tugevuse eelisedning vanarahva ütluste tõeterad: „Julge pealehakka-mine on pool võitu“ või siis „Julge hundi rind on ras-vane“. Ka tema algul kartis ning kõhkles endas, kuidnüüd ei jõua ära oodata mälumängu uue hooaja al-gust. Kutsungi siinjuures tema eeskuju järgima kateisi ning aktiivsemalt kaasa lööma üritustel.

Kevadlaat – Tsooru kandi üheks suuremaks ettevõt-miseks on kahtlemata kevadlaat. Kas sel korral, kuiArvo Tamme ja V-klubi eestvõtmisel esimest kordaTsooru keskuses laata ette hakati valmistama, oskaskeegi arvata, et see nii hästi vastu võetakse ning sellejärele nõudlus on. On ju laadad olnud ühtlasi kaheaks reklaamivahendiks. Kindlasti tänu laadale onka Tsooru kohanimi palju rohkem kõmuainettekitanud. Peab leidma võimalusi, kuidas paremininime müüa. Aprilli kuu lõpus külastasin Järvamaad.

Selleks oli mitu põhjust. Üheks muidugi see, et abi-kaasa Sirle sünnikodu on Järvamaal Esna külas. Sel-lega seoses ka teine põhjus – tema ema Virve Kannetähistas 20. aprillil oma 90. sünnipäeva. Muidugi eijätnud me kasutamata juhust külastada naabriplikat.

Sirle koos seriaalis episoodides mängiva külaelanik-õemeheToivo Kuresooga kuulsal Esna bussijaama pingil istumas.

Sirle Esna seltsimaja juures. Selles hoones toimuvad kaseriaali „Naabriplika“ filmivõtted. Pildid on tehtud 18. aprillil2015. Fotod: Kalle Nurk

Nimelt filmitakse Sirle kodukohas Esnas seriaali„Naabriplika“ ja kõige kuulsamaks on muidugi mängitudEsna bussipeatus kolme mehe poolt. Seal on sageli kohalka neljas tegelane kass, kes on kohalikku päritolu ja ilmubpingile alati just filmivõtete ajal. Naabriplika ise peatubkohalikus seltsimajas. Nii saigi ka uksele koputatud ningpilk sisse heidetud. Kahjuks kedagi polnud kohal. Võttedpidid algama alles mõne päeva pärast. Küll aga olivallarahvas kärme ära kasutama kättemängitud trumpi ningjuba kolmandat aastat korraldatakse „Naabriplika“kevadlaata. Laadaga tähistatakse Esna küla 100.aastapäeva. 2015. aastal kandideeris „Naabriplika“ laatJärvamaa aasta teo tiitlile.

Ka Tsooru kevadlaada ettevalmistused on täies hoosning üle veerandsaja müüja oma kohalolekust märkuandnud. Kauba valik saab olema mitmekülgne. Samavõib öelda kontsertprogrammi kohta.

Tulge pühapäeval, 17. mail,Tsooru kevadlaadale müüma ja ostma!

Kalle Nurk

Õnnitleme sünnipäevalapsi

Tsooru kandi rahva teabeleht Väljaandja ja toimetaja: Kalle Nurk tel: 5193 0084 Kuulutused ja kaastööd: kalle@antsla.ee

Külaleht Internetis: http:/tsoorukant.planet.ee

84 PÜTSEP LILLI 30.05.1931 Roosiku küla

82 HORG ERIKA 11.05.1933 Savilöövi küla

76 TALJA ILME 11.05.1939 Tsooru küla

71 BERGMANN VÄINO 15.05.1944 Tsooru küla

68 VÕRO TOIVO 14.05.1947 Kikkaoja küla

68 PÄRNA MALLE 06.05.1947 Savilöövi küla

67 KIKAS HEINO 03.05.1948 Roosiku küla

67 VAAB ELMAR 16.05.1948 Tsooru küla

61 VEIDE MATI 05.05.1954 Tsooru küla

59 JÜRISOO ARNOLD 18.05.1956 Savilöövi küla

58 VEIDE JAAN 25.05.1957 Roosiku küla

58 LUST MAIA 11.05.1957 Tsooru küla

57 ORG SIRJE 31.05.1958 Savilöövi küla

56 SPRENK PEETER 06.05.1959 Tsooru küla

54 MANDEL EHA 20.05.1961 Luhametsa küla

54 VIIMNE ENE 09.05.1961 Tsooru küla

53 NIILUS ANDRUS 31.05.1962 Tsooru küla

53 NIILUS MART 31.05.1962 Tsooru küla