Uute sõnade saamise viisid. Paronüümia

7. loeng

Sõnamoodustus kui uute sõnade saamise viis

Sõnamoodustus kui lingvistiline distsipliin kirjeldab sõnade leksikaalset morfeemkoostist. Sõnade saamist käsitleb leksikoloogia. Konkreetsete sõnade saamislooga tegeleb ajalooline leksikoloogia ning sõnade saamisviisidega sünkrooniline leksikoloogia.

Eesti keele sõnamoodustus

Eesti keele grammatikakirjelduses käsitletakse sõnamoodustust traditsiooniliselt omaette distsipliinina. Sõnamoodustus kirjeldab ühelt poolt keeles toimivaid uute sõnade moodustamise protsesse ning teisalt nende tulemusi. Sõnamoodustus kitsamas mõttes tegeleb uute sõnade loomisega juba olemasolevatest elementidest.

Sõnaloome

Eesti traditsioonis eristatakse sõnamoodustust sõnaloomest, mis tähendab täiesti uute, omaette tähendusega tüvisõnade loomist. Eesti keele tavalisim sõnamoodustus kombineerib keeles juba olemas olevaid leksikaalseid morfeeme. Olulisimad sõnamoodustusviisid on kompositsioon (liitmine), derivatsioon (tuletamine) ja lühendamine. Kõik need järgivad väljakujunenud malle ja reegleid.

Liitmine

Liitmine e kompositsioon – jaguneb determinatiivseks liitmiseks, kus valitseb alistussuhe liitsõna osade vahel (põhisõna määrab sõnaliigi, täiendsõna täpsustab põhisõnaga nimetatut), nt ümarlauakohtumine, vennastekogudus; kopulatiivseks liitmiseks (liitsõna osad on rinnastussuhtes, parafraseeritav „nii … kui ka” ja „ja”-seose abil, nt kurttumm, ööpäev, pudi-padi) ja kontaminatsiooniks – mitmest sõnast koosneva üksuse eksotsentriline koondumine, nt inglise k wannabe, eesti keeles aituma, kapo, mupo, kulka, masu. TÄIENDSÕNA + PÕHISÕNA = LIITSÕNA

Harjutus

• Moodustage liitsõnu, ühendades kahes veerus esitatud lihtsõnad omavahelhull lillklassi püksidmagus vendajaloo rataspõllu julgejalg raamatsukk hapu

Tuletamine (1)

Tuletamine e derivatsioon jaguneb eksplitsiitseks e liidete abil tuletamiseks (eesti keeles saab rääkida sufiksilisest e järelliitelisest ja prefiksilisest e eesliitelisest tuletusest) ja implitsiitseks e afiksita tuletamiseks, mida nimetatakse ka nulltuletuseks (nii saab tuletada verbidest substantiive ja substantiividest verbe). Tuletuse all käsitletakse esmajoones mõistesisu muutvat e mutatiivset funktsiooni – sellisel juhul taandub tuletusaluse tähendus liite mõjul uue, tuletatud tüve tähenduse ees seda iseloomustava tunnuse rolli, nt pall – pall/ur (tunnuseks seos palliga, liide annab täpse tähenduse).

Tuletamine (2)

Teine võimalus on modifitseeriv tuletus, sellisel juhul väljendavad liited tuletises tunnust, mis täpsustab tuletustüves märgitu tähendust, nt sugu või suurust. Sellised on nt nna- ja tar-liide, samuti ke-liide (sõbra/nna, laulja/tar, pisi/ke).

Leidub ka grammatilise funktsiooniga liiteid (sarnanevad funktsioonilt muutetunnustega). Tuletise leksikaalne tähendus ei erine kuigivõrd tuletusaluse omast, nt adverbiliited -lt ja -sti või substantiiviliide -us (nt aus/us, julg/us).

Süntaktiline ja leksikaalne tuletus (1)

Funktsioonilt jaguneb tuletus süntaktiliseks ja leksikaalseks. Süntaktilise tuletuse korral erineb tuletis tuletusalusest vaid sõnaliigiliselt ja see erinevus on tingitud lause grammatilisest struktuurist, nt Ta sisenes äkiliselt. – Tema sisenemine oli äkiline. Liiteid, mis annaksid ainult süntaktilisi tuletisi, eesti keeles ei ole, kuid on liiteid, mille põhifunktsioon on süntaktiline, nt verbidest teonimesid moodustav -mine, omadussõnadest abstraktseid nimisõnu moodustav -us, määrsõnaliited -sti ja -lt.

Süntaktiline ja leksikaalne tuletus (2)

Süntaktilised tuletised on regulaarsed ja moodustuslikult läbipaistvad, olemata valmis leksikoniüksused. Enamikku neist ei esitata sõnaraamatutes märksõnadena, sest eeldatakse, et kõneleja moodustab neid kindlate reeglite järgi vahetult lause moodustamise käigus. Leksikaalne tuletus muudab seevastu tuletusaluse leksikaalset tähendust (tantsija – tantsija/tar, tantsija/nna) või loob uue mõiste (nt kaevama – kaev/ur, pime – pim/ik).

Mõningaid mutatiivse funktsiooniga nimisõnaliiteid

• -la, nt haig/la, söök/la, maga/la, jaot/la (KOHT)• -us, nt kakl/us, esit/us, avast/us (TEGEVUS)• -ur, nt ränd/ur, lask/ur, pett/ur (ISIK)• -kond, nt selts/kond, toim/kond, pere/kond

(KOLLEKTIIV)• -stu, nt ühi/stu, rõivi/stu, hoone/stu (KOHT)• -nik, nt mesi/nik, aed/nik, oma/nik (ISIK)• -line, nt küla/line, seltsi/line, pulma/line (ISIK)

Mõningaid mutatiivse funktsiooniga verbiliiteid

• -ta, nt kasva/ta/ma, pike/n/da/ma, kao/ta/ma (KAUSATIIVSUS)

• -sta, nt kurva/sta/ma, sõbru/sta/ma (ESSIIVSUS)

• -u, nt peit/u/ma, kuule/t/u/ma, haige/st/u/ma (REFLEKSIIVSUS)

• -ne, nt noore/ne/ma, jagu/ne/ma, vaba/ne/ma (TRANSLATIIVSUS)

Lühendamine

Lühendamine: nn unisegmentaalsed lühisõnad, mis koosnevad täisvormi ühest osast, mis võib pärineda sõna algusest (aku, demo; masu), keskelt (Liisa – Eliisabet, vandel – elevandiluu) või lõpust (buss – omnibuss).

Tehissõnaloome

• Harva esinev sõnaloomeviis. K. A. Hermann 1880. aastatel lõi sõna jallis ‘armukade’, A. Grenzstein male.

• Johannes Aavik 20. sajandi alguses tegeles sellega. Praegu kirjakeeles kasutusel üle 50 Aaviku konstrueeritud enam kui 300 tehistüvest. Häälikute kombineerimise meetod, eesmärgiks täita eesti kirjakeele (kultuuri)sõnavaralisi tühikuid. 1913. a jaunis ‘suursugune’, 1914 veenma, 1915 ese, 1917 lünk, relv, 1919 sulnis, 1920 range, siiras, 1925 selmet, 1929 malbe, 1930 meenuma, õõv ‘õudus’, 1932 nõme jt

Harjutus

Moodustage järgnevate liitsõnade ja sõnaühenditega samatähenduslikke tuletisi (ka selliseid, mida keeles veel olemas ei ole):

• mütsitegija• tublimaks tegema• oru elanik• tükkideks tegema• hambaarst• õppepaik

Paronüümia (1)

Paronüümid e sarnassõnad – sõnad, mis sarnanevad nii häälikkuju (kirjapildi) kui ka tähenduse poolest. Need on derivatsiooni kaasnähtuseks. Kuna derivatsioon on eesti keeles üks produktiivsemaid sõnamoodustusvõimalusi, on eesti keel paronüümirikas keel. Paronüümid moodustavad paronüümipesi – häälikuliselt ja tähenduselt sarnaste sõnade kogumeid.

Paronüümia (2)

Paronüümia teke: samale tüvele lisatakse erinevaid tuletussufikseid, nii et moodustub paronüümipesa, s.t sama tüve juurde kuhjub tuletisi. Nt lahk: lahklane ’lahkuhoidja, -lööja, lõhestaja’, lahklus ‘lahkulöömine, lõhestus’, lahkmik ‘lahknemiskoht, lahkmekoht’, lahknemine ’hargnemine; lahkulöömine’, lahknev ’hargnev; lahkuminev’, lahknevus ’hargnevus; lahkuminek’.

Paronüümia (3)

• Tähendussarnasus lähtub sama tüve kasutamisest. Kui ka sufiksi tähendus on sarnane, süveneb paronüümia (nt tegijaliited -lane, -ja, -ur); kohaliited -stik, -stu: järvestik ’GEOGR järvede rühm’; järvistu ’GEOGR üksteisega seotud järvede rühm’.

• H. Rätsep on uurinud paronüümia keeldetuleku põhjusi (KK 1986, nr 11). Tema väitel on ÕSi (1976) 5500 lihttüvest umbes 200 suure paronüümiavõimalusega.

Paronüümia (4)

• esi (123) üks (80)

• ära (86) vaja (79)

• ava (85) lahk (70)

• ala (83) taga (70)

• näge (81) koht (69)

Eesti sõnatüvede tuletuskoormus

Enamik sellistest tuletistest on loodud viimase 100 aasta jooksul (Rätsepal võrdlus Wiedemanni sõnaraamatuga). Teatud tüvede sobivusel tuletusaluseks on vormilised ja tähenduslikud iseärasused. Tuletiste kuhjumist tüve juurde soodustab tüve teisenemine eri häälikkujuga variantideks (esi: esik, esimene; ede: edenema, edev; ette: ettur; ee-: ees, eesmine, eest, eel, eellane, eelmine).

Sõnatüvede tuletuskoormus

Variantide kaugenemine üksteisest viib pikas perspektiivis uute tüvede tekkimiseni. See vähendab osaliselt tüvede ülekoormust ja võimaldab loomulikul teel paronüümiast hoiduda. Sama tüve variante hakatakse keelekollektiivis tajuma eri tüvedena. Tuletusele on vastuvõtlikud abstraktse tähendusega tüved, mis väljendavad ruumiorientatsiooni, nt esi-, ala- pära-; koos- või lahusolu (ära-, lahk-, side-); kohta (ase-, paik-, maa-; üldisi tegevusi (tege-, loo-, ela-, mine-).

Paronüümia näiteid (1)

Tüvevaliku määravad sõna tähendus, vanus ja häälikkuju varieeruvus.

Näited:

• raie : raie ’raiumine, puudelangetus’

• raie : raide ’sisse- või puruksraiutu’

Paronüümia näiteid (2)

• käsitama ’aru saama, mõistma; tarvitama, rakendama’

• käsitlema ’vaimselt millegagi tegelema, midagi arutama; töötlema, keemiliselt mõjutama’

• käsitsema ’käte abil kasutama’

Paronüümia näiteid (3)

• elama ’elus olema, eksisteerima; elunema’• elunema ’elanikuna asuma’• elutsema ’elunema; kiratsevalt elama,

vegeteerima’• elutama ’eluga täitma, asustama’• elatama ’ülal pidama’• elatuma ’ära elama, ülalpidamist saama’• elustama ’ellu äratama; elavdama’• elustuma ’ellu ärkama; virguma, elavnema’

Paronomaasia (1)

Paronüüme kasutab paronomaasia, s.o sõnamäng, kus sisult erinevaid sõnu ühendab nende pseudoetümoloogilisest seostamisest, samatüvelisusest vm johtuv kõlasarnasus. Nt tõusikud, tõu-sikud. Nii on Ott Kangilaski "Väikeses seletavas sõnaraamatus" mänginud tuletistega: hagijas 'pidevalt hagisid esitav, hagelusluulu põdev isik'; karikas 'kariderohke (meri vm)'; klimberdaja 'klimbitegija'; kogelema 'pidevalt või korduvalt kogema'; sulistama 'kedagi suliks tembeldama'.

Paronomaasia (2)

Teine sõnamängude objekt on olnud võõrsõnade ümberstruktureerimine: adressant 'külakorda käiv kerjus, kes on varustatud aadressidega'; kontakt 'riietamata luukerest tehtud maal või joonis'; mulinee 'mulisemise lõpp-produkt'.

Kordamiseks

• 1. Missugused on eesti keele põhilised sõnamoodustusviisid?

• 2. Mida mõistetakse mutatiivse ja modifitseeriva tuletuse all?

• 3. Miks tekivad keelde paronüümipesad?

• 4. Nimetage paronüümianähtuse positiivseid ja negatiivseid aspekte keelekasutaja jaoks.