Vabastagem mõisapargid looduskaitse alt

Mati Laane, Rein Sander

Kõigepealt algtekst, millest sai lühendatud uus versioon

25.09.2012 ilmus „Postimehe“ 12. lk-l nelja botaanikaprofessori pöördumine avalikkuse poole, kus

nenditakse, et „Eesti loodusväärtused on sama tähtsad kui kultuuri-, kunsti- või ajalooväärtused“.

„Kogu maailma ulatuses unikaalsed Eesti loopealsed on hävimas“ ja „nendega on seotud väga eriline

osa kogu Euroopa elurikkusest“. Käesolevale loole allakirjutanutel ei ole midagi loopealsete

säilitamise vastu, kuid näeme ja tunneme vastutust, et on ka teisi inimese kaasabil tekkinud

poollooduslikke kooslusi, mis vajavad samaväärselt säilitamist, hooldamist ja selleks vajalike rahaliste

võimaluste tasakaalustatud jagamist. Ainult loopealsete eelistamine osutub liialt „kallutatuks“.

Lisaks pole kuigi aus panna pearõhku riiklike ja eurorahade jaotamisel just Lääne-Eesti ja ja

saarte loopealsete päästmisele, on igati arusaadav ja ka artiklis otse öeldud, et sinnakanti tahetakse

meelitada rohkem turiste, sest „ Eesti saarte ja Lääne-Eesti ilu on ju legendaarsed“. Tegelikult on ikka

nii, et iga eestlane peab just oma kodukanti või sünnikohta kõige ilusamaks ja turistide huvidki on

äraarvamatud, kuigi teatud määral manipuleeritavad. Nähtavasti ongi see Eesti osa „legendaarne“

seetõttu, et seda on niipalju reklaamitud ja promotud. Paljud leiavad siiski (tunnistame ausalt!), et

Vooremaa maastik on hulga ilusam kui tasane Läänemaa. Mis siis veel rääkida Haanjamaast,

Otepääst, Paganamaast, Viljandimaast või turistidele unikaalsetest Kõrvemaast, Soomaast või

Põhjaranniku klindist. Ei ole päris kindel, et orhideekasvatuse ja -küllusega harjunud Lääne-Euroopa

turistid peale mõne botaaniku meie looduslikest orhideedest nii väga hoolivad, loopealsetel viitsivad

komberdada või üldse nende lühikesel õitsemise ajal siiamaile satuvad.

Läbipaistvalt eesmärk selles seisnebki, et algul tuleb piirkond abirahadega turistidele

meelepäraseks teha, hiljem aga toetaks turistid oma külaskäikudega neid piirkondi, nende

majandust: majutajaid, toitlustajaid, giide, ka mõned muud majandusharud (transport, meened

lõbustusasutused jms.) saavad tööd ja kasumit, samas nad peale tulumaksu midagi riigile ei maksa.

Teised Eesti äärepiirkonnad ei saa võrdselt samasuguseid miljoneid ja kiratsevad edasi.

Samasugused kunagi inimese hooldamisel tekkinud ja poollooduslikud nn. pärandkooslused on

puisniidud, mis nüüdseks on hooldamatuse tõttu enamasti võsastunud. Neid tuleks lugeda vähemalt

1000 aasta vanusteks maastikukujundamise näideteks Põhja-Euroopas ja mõnel juhul võib-olla arvata

isegi aianduse alla. Ja nendega sarnasteks tuleb tänapäeval lugeda ka enamust nö. poollooduslikke

ehk hooldamatuse tõttu metsistunud mõisaparke. Kuid mõisaparkidega on veelgi suuremad mured.

Allakirjutanud on mõlemad hariduselt botaanikud, kuid elukutselt aednikud. Nimelt oleme jõudnud

arusaamisele, et looduskaitse meetodid on põhimõtteliselt valed parkide ja aedade vajaliku hoolduse

ja säilimise tagamisel. Seda, mida parkides ja aedades tuleb igal aastal teha, õpitakse

aianduskoolides, see on aednike eriala. Park ei koosne ainult puudest-põõsastest, seal on ka idee

järele muruplatsid, lillepeenrad, liikumisteed, vesiehitised, terrassid, kivid, müürid, trepid,

väikevormid ja puude-põõsaste hulgas on reeglina palju aedsorte, eksootilisi liike, kujundatud või

pöetud hekke, puid ja topiaare, tundma peab aia- ja pargistiile, igasuguseid vormi- ja värvimänge,

mustreid, tekstuuri, aiataimede haigusi, kahjureid ja nende tõrjet, taksonoomiat jm., mida

metsanduse eriala õppijatele jälle ei ole õpetatud või on seda puudutatud vaid veidi ja kõrvalainena.

Parki ei ole võimalik säilitada looduskaitse abil, seda näeme nõukogude aegsest pärandist, kui need

looduskaitse alla pandi. Mitte kusagil mujal, kui mõnel postsotsialistlikul maad, püütakse parke veel

looduskaitsega säilitada. Soomes pole ükski park looduskaitse all, välja arvatud Mustila dendraarium,

kus rodod ja eksoodid, kes moodustavadki dendraariumi, istutati põlismetsa turbe alla ja häiludesse,

sellel eesmärgil seda metsa ka kaitstakse.

Nähtavasti võis kunagi kolhooside ajal parkide looduskaitse alla võtmine isegi õige samm olla,

legendi järele, et muidu oleks kõik pargid traktorijaamu täis ehitatud. Võib-olla kusagil tõesti nii tehti,

sest mõisaparkide äärsed tallid ja –aidad olid sel ajal suurimaid hooneid maal, kuhu traktorid

remondiks sisse mahtusid. Aga kolhoosiaeg on ammu läbi ja pargid metsistuvad looduskaitse tõttu

edasi, sest oma ametikoha pärast hirmul keskkonnainspektorid ei ole julgenud kooskõlastada kuigi

radikaalseid parkide (korrastus-, või ümberehitus-) projekte. Nii igaks juhuks! Kõigil haljastus- ja

maastikukujunduse-projekteerijatel on küllaldaselt kurbi kogemusi oma projektide kooskõlastamise

raskustest looduskaitsega. Samas pole inspektoritel ka mingeid hoobasid ega rahasid nõuda või

tagada metsistuvate parkide hooldamine ja säilimine.

Loopealsete taastamise programmis kirjutatakse elurikkuse säilitamise vajalikkusest. Ka

parkidesse istutatud võõrliikide ja istutatavate lilledega on tunduvalt rikastatud meie elukeskkonda,

mitmekesistatud maastikuvaateid, loodud elanikele aktiivse ja passiivse puhkuse veetmise paiku.

Pargikunsti ja aiakunsti ning maastikuarhitektuuri ja maastikukujunduse võtetega on pakutud

kunstilist ja emotsionaalset elamust. Vanad pargid on esteetiliseks ümbruseks paljudele koolidele,

(laste-)asutustele, pargid on ajalooliselt kujunenud kohtumis- ja peokohtadeks, meelispaikadeks

tervisesportlastele, mängupaikadeks lasteaiarühmadele, jalutamiskohaks eakatele, huviobjektiks

turistidele. Ilma vanade parkide põlispuudeta oleks vähe elukohti nahkhiirtele, öökullidele, üldse

väikelindudele ja -loomadele (keda loopealsetel ei ole ega saagi olla).

See et loopealseid hävitavad hirmsad ja väärtusetud kadakad, siis parke hävitab jälle vahtra-, saare-

ja haavavõsa, neid on samuti vaja pidevalt raiuda, aga lambaid ja šoti veiseid poleks eriti vaja

parkides karjatada, hea, kui paar kordagi suve jooksul saaks iga park trimmeriga üle käidud, et suur

hein ja võsanoorendik niidetud saaks. Seda muidugi siis, kui juba varem metsaks kasvanud võsa

raiutud oleks.

Üldse on suur vastuolu mõisaparkide sisulise kaitse ja kehtivate riiklike looduskaitse

eesmärkide vahel, viimaste eesmärgiks on sõnastatud loodusliku mitmekesisuse hoidmine ja

säilitamine. Mõisaparkides peaksime, vastupidi, säilitama just inimese loodud mitmekesisust

ja looduslikult isekasvanu esmajoones maha raiuma, kui need pargi hooldamastuse tõttu

muidugi juba väärikaks põlispuuks pole jõudnud kasvada. 50-aastase nõuka aegse

looduskaitse all on meie pargid tugevasti metsastunud ja ega pärast mõisnikke ka EW ajal

neid eriti hooldatud. Pargid tuleks looduskaitse alt välja võtta ja kaitsta kultuurimälestisena,

nagu mujal maailmas, sellega seoses muidugi ka mõnesid seadusi ja määrusi muutma. Ega me

arva ega taotlegi, et riik hakkaks sellise muudatuse järel parkide hooldust paremini või

rohkem rahastama, kuid me tahame luua olukorra, kus riik looduskaitse tõttu enam ei

takistaks parkide hooldamist. Kui aga mõisapargi omanikul (eraomanikul, vallal) on vahendid

ja tahtmine parki korrastada, saaks ta seda ilma looduskaitseliste piiranguteta teha ja kasutaks

selleks aednike abi. Veelgi enam, arvame, et riigil pole tarvis palgal pidada neid

looduskaitseinspektoreid, kes väidetavalt tegelevad parkide kaitsega. Piisab peaaednikest

maakondades või valdades. Muinsusametis võiks olla siiski IT-töötaja, kes kodulehele paneks

üles laekunud andmed ja kirjed parkide kohta. Veidi teisest valdkonnast näidet tuues, paneb

seoses Eesti (ja isegi Euroopa) rekordkõrgusega kuuse ja männi leidmisest Oodsipalol 2015a.

imestama, et juba 1981 Meenikunno maastikaitsealaks ja hiljem ka Natura võrgustikku

arvatud alal, millest üle poole on veel raba ja järvede all, ei ole rohkem kui 30aasta jooksul

nagu keegi kaitsetöötaja käinud sealsetes metsades, et neid puuhiiglasi märgata. Kui palju

sise- ja välisturiste oleks need puud juurde meelitanud aastakümnete jooksul!

Kuidas siis kehtivad seadusepügalad keskonnakaitse abil Eestimaa parkide korrastamist,

hooldamist, kasutamist, kaitse alla võtmist ja kaitse alt vabastamist reguleerivad.

Praegu kehtivaks on 01.02.2009 jõustunud Vabariigi Valitsuse sellealane viimane määrus

"Kaitsealuste parkide, arboreetumite ja puistute kaitseeeskiri", mis kehtestati lähtuvalt

"Looduskaitseseaduse" mõnest punktist. Määruse § 1-s (Üldsätted), kus kirjutatakse sellest,

mida peaks parkides säilitama, on lähtutud ajalooliselt kujunenud planeeringu säilitamisest,

pole lahti seletatud, kas äkki ei loeta ka tänapäevast olukorda „ajalooliselt kujunenud

planeeringuks“. Pole mainitud lillepeenarde, teede, veekogude, sildade, tammide,

väikevormide, kuivenduse ja nahkhiirte elupaikade hooldamist, kunagise autori kunstiliste

taotluste austamist või kujundusstiili säilitamisest, mis ju meie kurvastuseks ongi ajalooliselt

(s.t. nõuka ajal) valesti kujunenud, kuna ei nõutud iga-aastast võsa raiumist ega näiteks

vormpuude lõikamist jne. Me peame nentima, et park on inimeste looming, vahel isegi

kunstiteos ja seda tuleks sellisena ja just sellepärast säilitada või taastada, mitte

loodusobjektina, milliseks see nüüdseks juba muutunud on. Määruse §7. Tegevus pargis:

punkt 11. puhtpuistute kujundamine, 12. uuendusraie. Viimased punktid on

puhtmetsanduslikud, aednikud selliseid mõisteid ei õpi ega tavakeeles nii ei räägi, aga oma

hariduse ja ameti tõttu peaks just aednikud olema need parkide hooldajad ja säilitajad, mitte

metsanduse inimesed, kes selliseid mõisteid kasutavad. Ma ei kirjuta siin parkmetsadest ja

metsaparkidest, mis on eraldi teema ja probleemide ring.

Allakirjutanud aksepteerivad seda juba paljude parkide kohta käivat tõsiasja, et kui need

on nii käest lastud ja metsistunud, et seal enam inimese tegevuse ja loomingu jälgi pole, kuid

on siiski näiteks kohalikest liikidest põlispuid, kaitskem neid siis looduskaitse all ja -võtetega

edasi. Aga need pargid, kus on veel kunagist inimloomingut säilinud ja võimalik seda

eksponeerida (nagu muinsuskaitse alustes hoonetes või lossimägede varemetelgi), kuulutagem

need kultuurimälestisteks, laskem nende väärtuse üle otsustada aednikel, kes seda ametit on

õppinud ja seda ala tunnevad. Iluaiandust ja maastikukujundust õpetatakse praegu mitmes

koolis ja lõpetajaidki on olnud igal aastal üle 100, lisaks sajad varasemad selle eriala

lõpetanud, paljud on täiendanud end välismaal ja omavad suurt praktilist kogemust.

Ega me aednikena saa ka aru, kuidas saab üldse täita praeguse looduskaitse seaduse ja

vastava valitsuse määruse §7(2) punkti: Keskkonnaameti nõusolekuta on pargis keelatud

puuvõrade ja põõsaste kujundamine ja raie. Kas Keskkonnaamet peaks tõesti isegi iga puu ja

põõsa kujundamist lubama, keelama või kontrollima ja mis kaader temal selleks on või peaks

olema. Arvatavasti on mõeldud seda kõike korraldada siiski nende mõne inspektori toel, kes

istuvad maakondades ja kooskõlastavad projekte ja kellel ametijuhendi järele piisab ka

õigusalasest haridusest. Meie ettepanek on, et maakondades, aga ka suuremates paljude

parkidega valdades peaks osalise kohaga ametis olema hoopis peaaednik (ja ehk ka

maastikuarhitekt, aga see ei ole peaaednik), peaaednik ei pea päevast-päeva istuma ja ootama

kantseleis, vaid selleks on üks selle valla või maakonna kõige kogenum ja haritum aednik, kel

on nädalas ainult paar tundi vastuvõtt ja ülejäänud aeg on ta praktiseeriv aednik või

projekteerija. Tal on pädevus ja vastutus vallarahva, aednikkonna ja kultuurtiüldsuse ees,

ilmselt peaks ta peaaedniku ameti saamiseks osalema võrdsetel alustel konkursil teiste mujalt

tulnud kandideerivate aednikega ja kui ta oma peaaedniku töös on vabariikliku õppinud

aednike komisjoni arvates teinud vigu või pole väärikalt oma ülesannetega hakkama saanud,

leitakse tema asemele uuel konkursil teine, kes on ausam, õigem ja kogenum.

Loomulikult peab parke igapäevaselt või aeg-ajalt hooldama aednik või lepinguline

aiandusfirma, aga see on juba pargi omaniku probleem, kui palju tal selleks vahendeid on või

neid kulutada saab.

Lisad, mida kasutati artikli koostamisel

Vaatasin näit. Keskkonnainspektsiooni Raplamaa büroo 6 töötaja (Büroo juhataja, 1

vaneminspektor ja 4 inspektorit) ametijuhendeid. Inspektorite ja vaneminspektori hariduseks

nõutakse keskkonna- või õigusalast eriala. Kellegi kohustuste hulgas ei ole, et ta peaks

kuidagi tegelema looduskaitsealaste parkide säilitamise või nende probleemidega, ka

projektide kooskõlastamisega mitte. Raplamaa Büroo allub Keskonnaministeeriumi Lääne

regioonile (asukohaga Pärnus), kus on juhataja, 3 peainspektorit, 2 spetsialisti, 3

juhtivinspektorit, 7 vaneminspektorit, 2 inspektorit ja 1 uurija. Lugesin ka nende

ametijuhendeid, kellegi puhul polnud kirjas, et ta kuidagi kaitstavate parkidega peaks

tegelema või oleks tal õigus või kohustus nende parkide kohta käivaid projekte kooskõlastada.

Maaparanduse Komitees varem järelevalvega tegelenud inimestest loodi 1988. aastal

ministeeriumi juurde uue asutusena Riiklik Looduskaitse Inspektsioon

1997. aastal nimetati tollane Looduskaitse Inspektsioon Keskkonnainspektsiooniks. Viimane

suurem reorganiseerimine toimus aastal 1999, kui liideti Keskkonna- ja Mereinspektsioon,

ühendatud asutuse nimeks jäi Keskkonnainspektsioon. Keskkonnainspektsiooni missioon on

tagada looduskeskkonna säästlik kasutamine tõhusa järelevalve kaudu keskkonda mõjutava

tegevuse üle.

2008a. septembris arutatakse: Riiklik Looduskaitsekeskus on Keskkonnaministeeriumi

hallatav riigiasutus, mille peamiseks ülesandeks on looduskaitse praktiline korraldamine ning

looduskaitset puudutavate otsuste osas arvamuse andmine. Riiklik Looduskaitsekeskuse

struktuuri kuulub 8 regionaalset üksust ning tema koosseisus on 180 ametikohta;

võeti vastu 19.01,2009, jõustus:01.02.2009

Looduskaitseseaduse” alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määruste muutmine seoses

Keskkonnaministeeriumi keskkonnateenistuste, Riikliku Looduskaitsekeskuse ja

Kiirguskeskuse ühendamisega Keskkonnaametiks

Määruse parkide jm. hooldamise ja säilitamise kohta käivad punktid on: §1.Üldsätted: (2)

Pargi kaitse-eesmärk on ajalooliselt kujunenud planeeringu, dendroloogiliselt,

kultuurilooliselt, ökoloogiliselt, esteetiliselt ja puhkemajanduslikult väärtusliku puistu ning

pargi- ja aiakunsti hinnaliste kujunduselementide säilitamine koos edasise kasutamise ja

arendamise suunamisega. §2. Pargi valitseja on asukohajärgse maakonna

Keskkonnaministeeriumi keskkonnateenistus. §7. Tegevus pargis: (1) Pargi ilme ja

liigikoosseisu säilimise tagamiseks on pargis vajalikud tööd nagu niitmine ning põõsa- ja

puurinde kujundamine (2) Pargi valitseja nõusolekuta on pargis keelatud: 1. puuvõrade ja

põõsaste kujundamine ja raie. 2...10. /on parkide hoolduse seisukohalt muud ebaolulised

punktid/

Ma saan aru, et praegu on olemas Keskkonnaamet, mille all netis on seotud teemadeks

kirjutatudd alapealkirja Keskkond all: Looduskaitse Eesti.

Samas on ka olemas Keskkonnainspektsioon, mille all on ka alajaotus Keskkond ja selle all

Looduskaitse Eestis. /See on vist siis sama, mis eelmise ameti seotud teema/

Aga ühelt nähtavasti Looduskaitse koduleheküljelt leidsin veel kaitsealade jaotuse: 1)

rahvuspark, 2) looduskaitseala 3) maastikukaitseala (looduspark). Rohkem neist midagi ei

täpsustata, ega kusagilt ei leia ma mingit infot projektide või plaanide kooskõlastamise kohta.

Kas looduskaitsel käivad need kuidagi eraldi või koos keskonnakaitsega?. Ühes kohas on veel

kirjas, et projektid võib esitada paberil või digitaalselt asukohajärgse keskonnaameti

kontorisse või digitaalselt E-postile. Ma ei oska vaadata, kas siis Keskonnaametil on kontor

igas maakonnas või ka igas vallas ja samuti keskkonnainspektsioonil või?

Kaitsealuste parkide, arboreetumite ja

puistute kaitse-eeskiri

Vastu võetud 03.03.2006 nr 64

RT I 2006, 12, 89

jõustumine 12.03.2006

Muudetud järgmiste aktidega (näita)

Määrus kehtestatakse lähtudes « Looduskaitseseaduse » § 10 lõikest 1, § 11 lõike 1 punktist 2

ja § 12 lõikest 1.

§ 1. Üldsätted

(1) Määrus käsitleb maastikukaitseala eritüübina kaitse alla võetud parkide, arboreetumite ja

puistute (edaspidi park) kaitset ja kasutamist.

(2) Pargi kaitse-eesmärk on ajalooliselt kujunenud planeeringu, dendroloogiliselt,

kultuurilooliselt, ökoloogiliselt, esteetiliselt ja puhkemajanduslikult väärtusliku puistu ning

pargi- ja aiakunsti hinnaliste kujunduselementide säilitamine koos edasise kasutamise ja

arendamise suunamisega.

(3) Pargis kehtivad «Looduskaitseseaduses» sätestatud piirangud käesolevas määruses

sätestatud erisustega.

(4) Pargi maa- ja veeala on piiranguvöönd, mille välispiir on määratud vastava õigusaktiga.

§ 2. Pargi valitseja

Pargi valitseja on asukohajärgse maakonna Keskkonnaministeeriumi keskkonnateenistus.

§ 3. Liikumine pargis

(1) Liikumine eramaal toimub vastavalt «Asjaõigusseaduses» ja «Looduskaitseseaduses»

sätestatule.

(2) Park on avalikuks kasutamiseks ning valdajal ei ole õigust keelata pargi maa-alal erateede

ja radade avalikku kasutamist päikesetõusust päikeseloojanguni. Õuemaal viibimine on

lubatud valdaja loal.

(3) Jalgrattaga sõitmine on lubatud selleks määratud teedel ja radadel. Sõidukiga sõitmine on

lubatud selleks määratud teedel ja sõiduki parkimine on lubatud parklates. Maastikusõidukiga

sõitmine on lubatud pargi valitseja nõusolekul. Sõidukiga sõitmine väljaspool teid ja

maastikusõidukiga sõitmine pargi valitseja nõusolekuta on lubatud hooldus-, järelevalve- ja

päästetöödel, samuti liinirajatiste hooldamiseks vajalikel töödel ja maatulundusmaal

metsamajandustöödel või põllumajandustöödel.

(4) Pargi veekogudel on lubatud sõita mootorita ujuvvahendiga. Veemootorsõidukiga

sõitmine on lubatud pargi valitseja nõusolekul ning järelevalve- ja päästetöödel.

§ 4. Telkimine ja lõkke tegemine

Telkimine ja lõkke tegemine on pargis lubatud ainult pargi valitseja nõusolekul selleks

ettevalmistatud ja tähistatud kohtades. Telkimine ja lõkke tegemine õuemaal on lubatud

valdaja loal.

§ 5. Rahvaürituste korraldamine

Pargis on lubatud kuni 50 osalejaga rahvaürituste korraldamine selleks ettevalmistamata ja

pargi valitseja poolt tähistamata kohtades. Rohkem kui 50 osalejaga rahvaürituste

korraldamine selleks ettevalmistamata ja pargi valitseja poolt tähistamata kohtades on lubatud

üksnes pargi valitseja nõusolekul.

§ 6. Jahipidamine ja kalapüük

Pargis on lubatud kalapüük ja jahipidamine vastavalt «Kalapüügiseadusele» ja

«Jahiseadusele».

§ 7. Tegevus pargis

(1) Pargi ilme ja liigikoosseisu säilimise tagamiseks on pargis vajalikud tööd nagu niitmine

ning puu- ja põõsarinde kujundamine.

(2) Pargi valitseja nõusolekuta on pargis keelatud:

1) puuvõrade või põõsaste kujundamine ja puittaimestiku raie;

2) ehitise, kaasa arvatud ajutise ehitise püstitamine;

3) projekteerimistingimuste andmine;

4) detail- ja üldplaneeringu kehtestamine;

5) nõusoleku andmine väikeehitise, sealhulgas lautri või paadisilla ehitamiseks;

6) ehitusloa andmine;

7) veekogude veetaseme ja kaldajoone muutmine ning uute veekogude rajamine;

8) katastriüksuse kõlvikute piiride ja sihtotstarbe muutmine;

9) maakorralduskava koostamine ja maakorraldustoimingute teostamine;

10) metsamajandamiskava väljastamine ja metsateatise kinnitamine;

11) puhtpuistute kujundamine;

12) uuendusraie;

13) biotsiidi ja taimekaitsevahendi kasutamine;

14) uue maaparandussüsteemi rajamine.

(3) Pargis on keelatud maavara kaevandamine.

§ 8. Tegevuse kooskõlastamine

(1) Pargi valitseja ei kooskõlasta tegevust, mis vajab kaitse-eeskirja kohaselt pargi valitseja

nõusolekut, kui see võib kahjustada pargi kaitse-eesmärgi saavutamist või seisundit.

(2) Pargi valitseja võib käesoleva määruse kohaselt pargi valitseja nõusolekut vajavate

tegevuste kooskõlastamisel seada kirjalikult tingimusi, mille täitmisel tegevus ei kahjusta

pargi kaitse-eesmärgi saavutamist ega pargi kui ühtse terviku seisundit.

(3) Kui tegevust ei ole pargi valitsejaga kooskõlastatud või tegevuses ei ole arvestatud pargi

valitseja kirjalikult seatud tingimusi, mille täitmisel tegevus ei kahjusta pargi kaitse-eesmärgi

saavutamist või seisundit, ei teki isikul, kelle huvides nimetatud tegevus on, vastavalt

«Haldusmenetluse seadusele» õiguspärast ootust sellise tegevuse õiguspärasuse osas.

(4) Keskkonnaministeeriumil või kavandatava tegevuse asukoha keskkonnateenistusel on

keskkonnamõju hindamise järelevalvajana õigus määrata pargi kaitseks keskkonnanõudeid,

kui kavandatav tegevus võib kahjustada pargi kaitse-eesmärgi saavutamist või seisundit.

Määrus kehtestatakse lähtudes « Looduskaitseseaduse » § 10 lõikest 1, § 11 lõike 1 punktist 2

ja § 12 lõikest 1.

§ 1. Üldsätted (1) Määrus käsitleb maastikukaitseala eritüübina kaitse alla võetud

parkide, arboreetumite ja puistute (edaspidi park) kaitset ja kasutamist. (2) Pargi

kaitse-eesmärk on ajalooliselt kujunenud planeeringu, dendroloogiliselt,

kultuurilooliselt, ökoloogiliselt, esteetiliselt ja puhkemajanduslikult väärtusliku puistu

ning pargi- ja aiakunsti hinnaliste kujunduselementide säilitamine koos edasise

kasutamise ja arendamise suunamisega. (3) Pargis kehtivad «Looduskaitseseaduses»

sätestatud piirangud käesolevas määruses sätestatud erisustega.

§ 2. Pargi valitseja Pargi valitseja on asukohajärgse maakonna Keskkonnaministeeriumi

keskkonnateenistus.

§ 7. Tegevus pargis (1) Pargi ilme ja liigikoosseisu säilimise tagamiseks on pargis vajalikud

tööd nagu niitmine ning puu- ja põõsarinde kujundamine. (2) Pargi valitseja nõusolekuta on

pargis keelatud: 1) puuvõrade või põõsaste kujundamine ja puittaimestiku raie; 12)

uuendusraie;

§1 Üldsätete punktist 1 järeldub, et pargid, arboreetumid ja puistud ongi nüüd

maastikutüübiks arvatud, kuigi aia- ja pargikunsti ajaloos taotleti enamasti just, et selline

inimlooming loodusest ja maastikust eristuks. Barokkaedades oli see põhiline eesmärk,

vabakujulistes parkides küll matkiti kauneid loodusvaateid kuid püüti ümbritsevast loodusest

eristuda eksootiliste võõrpuuliikide, erksavärviliste õitega lillede, pöetavate murude, kivide,

koobaste jms. Mõlemal juhul tegelesid aedade või parkidega erialase väljaõppe saanude

aednikud.

Kaitse-eesmärkide §1(2) räägib ajalooliselt kujunenud planeeringust, mitte ajaloolisest

planeeringust, mis seal kunagi oli, vaid tunnistab nähtavasti vastuvõetavaks ka selle, milliseks

see praeguseks on kujunenud. Edasi tuleb puistu säilitamise nõue, millele §7(1) lisatakse, et

(ilmselt olemasoleva) „liigikoosseisu säilimise tagamiseks on pargis vajalikud tööd nagu

niitmine ning puu- ja põõsarinde kujundamine“ ning §7(2) „Ilma pargi valitseja (loe:

keskkonnaameti) loata on keelatud: 1) puuvõrade või põõsaste kujundamine ja puittaimestiku

raie; 11) puhtpuistute kujundamine; 12) uuendusraie“. Viimased 2 punkti on aednikele täiesti

arusaamatud, mis näitab, et määruse koostamisel ei osalenud ühtki aednikku.Kusagil ei

nimetata mingite muude pargielementide hooldamise vajadust ega korrashoidu, rahvarikastes

parkides ka iga-aastast peenarde taastamist ja murude parandamist, ei käsku ega keeldu, aga

ka teed, väikevormid, müürid, trepid, paviljonid, vesiehitised jms. Kas neid võiks siis ilma

valitsejate loata teha?

Mainitakse ka vajadust säilitada ökoloogiliselt väärtuslikku puistut. Siingi tuleb vaidluse alla

panna, kas saab parkides alati lähtuda ökoloogilistest põhimõtetest. Kuidas ikka ökoloog saab

nõustuda selliste aianduslike võtetega, nagu üheliigiliste murude rajamine ja nende pügamine,

hekkide pügamine, puude võrade vormlõikus, igasuguste kääbus-, leina-, täidisõieliste jm

sortide kasutamine; kui mõni ökoloogide koolkond protestib üldse igasuguse pookimise vastu,

kus nagu tervet noort puud vääristatakse mingi „haige sordi“ poogendiga või

taimekatsevahendite kasutamist üldse, mis aednike töövõtetest kaunis tavaline. Kaitse

eesmärkides nimetatakse ka esteetilist ja puhkemajanduslikku külge ning aiakunsti

kujunduselementide säilitamist, kuid tegevuste loetelus nendest enam juttu pole.

Uus versioon

Et lugu venis liiga pikaks, ja „Eesti Loodus“ nii pikki artikleid tavaliselt vastu ei võta, siis

kõpitsesime artikli lühemaks ning toimetusele läks alljärgnev versioon.

Vabastagem mõisapargid looduskaitse alt

Mati Laane, Rein Sander

Inimtekkeliste puis- ja rannaniitude sarnasteks tuleb tänapäeval lugeda

ka enamust nö. poollooduslikke ehk hooldamatuse tõttu metsistunud

mõisaparke. Kuid mõisaparkidega on veelgi suuremad mured kui puisniitudega.

Allakirjutanud on mõlemad hariduselt botaanikud, kuid elukutselt aednikud.

Nimelt oleme jõudnud arusaamisele, et looduskaitse meetodid on

põhimõtteliselt valed parkide ja aedade vajaliku hoolduse ja säilimise

tagamisel.

Loodust kaitstes ei tohi teda eriti segada ega muuta, aeda, parki ja

dendraariumi tuleb pidevalt ja igal aastal niita ja raiuda ning kõik looduslikult

isekasvanu kui umbrohi ja võsa kiiresti hävitada. Seda, mida parkides ja

aedades tuleb igal aastal teha, õpitakse aianduskoolides, see on aednike eriala.

Park ei koosne ainult puudest-põõsastest, seal on ka idee järele muruplatsid,

lillepeenrad, liikumisteed, vesiehitised, terrassid, kivid, müürid, trepid,

väikevormid ja puude-põõsaste hulgas on reeglina ka aedsorte, eksootilisi liike,

kujundatud või pöetud hekke, vormpuid ja topiaare, tundma peab aia- ja

pargistiile, igasuguseid vormi-, valguse-varju ja värvimänge, mustreid, tekstuuri,

aiataimede haigusi, kahjureid ja nende tõrjet, taksonoomiat jm., mida

metsanduse eriala õppijatele jälle ei ole õpetatud või on seda puudutatud vaid

veidi ja kõrvalainena.

Parki ei ole võimalik säilitada looduskaitse abil, seda näeme nõukogude

aegsest pärandist, kui need looduskaitse alla pandi. Mitte kusagil mujal, kui

mõnel postsotsialistlikul maal, püütakse parke veel looduskaitsega säilitada.

Soomes pole ükski park looduskaitse all, välja arvatud Mustila dendraarium, kus

rodod ja eksoodid, kes moodustavadki dendraariumi, istutati põlismetsa turbe

alla ja häiludesse, sellel eesmärgil seda metsa ka kaitstakse.

Võib-olla kolhoosiajal oli tõesti ainuvõimalik proovida mõisaparke kaitsta

sel ajal uuendusliku looduskaitsega aga kolhoosiaeg on juba veerand sajandit

läbi ja pargid metsistuvad looduskaitse tõttu edasi. Näiteks kui Võru linna

asutamise 200a juubeli puhul 1984a. taheti Võru Kreutzwaldi kujuga

Keskpargist ainult kuivanud puud maha võtta, ütles Võru looduskaitseinspektor

Pettai legendaarsed sõnad: Ei tohi puttu, sest see park on lülitatüs looduskaitse

aluste parke nimistüsse! Seda õpetati juba lasteaia- ja algkooli lastele, et

looduskaitse aluses pargis ei tohi ühtki oksakest ega õit murda, see jäi eluks

ajaks meelde.

Keeruline probleem on siiski otsustada, millised pargid vajavad üldse

riiklikku kaitset ja missuguse kaitse alla saavad. On teada, et riik pole

väiksemate looduskaitse aluste parkide korrastamisse kunagi suurt panustanud,

ei usu, et seda lähitulevikuski juhtub. Kõige lihtsam on eravalduses

mõisaparkidega, neid kaitseb mõisaomanik ise, ja riik ei tohikski eraomandisse

puttuda, nii on see ka Soomes, Rootsis ja mujal Põhjamaades.

Praegu kehtiva „Looduskaitseseaduse“ ja 12.03 2006 jõustunud määruse

„Kaitsealuste parkide, arboreetumite ja puistute kaitse-eeskiri“ järgi

looduskaitsealuse „Pargi valitseja on asukohajärgse maakonna

Keskkonnaministeeriumi keskkonnateenistus“. Vastav teenistus, kus enamasti

töötavad juristi-koolitusega inimesed, otsustab, käsib ja keelab, mida võib

puttu, mida mitte; igaks juhuks on parem, kui ei pututa! Tõenäoselt tuleb

valdade alla kuuluvates parkides see otsustus-töö, kuidas ja kas üldse edaspidi

parke kaitsta, teha nö ühiskondlikus korras, kaasates ka kohalikku üldsust ja

asjahuvilisi. Kujutleme, et õnnestub moodustada mõneliikmeline ekspertgrupp,

kes korraldab suvekuudel just nendes kriitilistes – ei tea, kuidas kaitsta –

parkides ülevaatuse, selles võiks osaleda kohalikud aednikud, kodu-uurijad,

vallaametnikud, keskkonnateenistuse ametnik, mõisa või selle pargiga kuidagi

seotud või huvitatud isikud, aga ka sellele pargile silma heitnud pargikujundajad

(Küll ma siin teeks ja looks!).

Kultuurimälestisteks kvalifitseeruvate parkide kohta öeldud arvamused ja

tehtud otsused lisatakse loodetavasti Vabariikliku Muinsuskaitseameti

kodulehel olevate mõisate ja nende parkide ajaloolistele õienditele, kus pargi

kohta on reeglina varasemast ajast ainult üks kirje umbes 40_50 aasta tagusest

ajast, tihti tekkinud tudengi praktikatöö tulemusena, paremal juhul Veljo

Ranniku tööna. Reeglina on selles kirjes ka lühiandmed ja hinnang käsitletava

mõisa juurde kuuluva pargi kohta, (Looduskaitse-) Keskkonnaministeeriumis

pole sedagi, seal on (internetis) ainult parkide nimestik tähestiku järjekorras

ning sellest ei saa isegi valimit teha, millises maakonnas millised pargid on!!

Olgu mainitud, et suur osa mõisaparkidest on juba vaikselt kultuurimälestisena

kaitse alla vormistatudki, Viljandimaal näiteks umbes pooled parkidest

Mõisate pargid on omandisuhtelt erinevad ja seetõttu tuleb ka erinevalt

käsitleda. Riikliku ja turismi-tähtsusega tuntud pargid (Räpina, Olustvere, Õisu,

Sangaste, Luua, Palmse, Sagadi, Toila-Oru jt.) on kindlasti kultuurinähtused ja

seega peaks olema kultuurimälestistena kaitse all, looduskaitse on siin kurjast,

õnneks nende parkidega ka mingil määral tegeldakse ja neid hooldatakse.

Väiksemate, tihti üldiselt vähetuntud mõisaparkide puhul on keerulisem

otsustada, kas pargis on säilinud midagi aia- või pargikultuurile

märkimisväärset, et seda kaitsta kultuuriväärtusena. Või on see täiesti

metsistunud, looduseks, heal juhul metsapargiks või parkmetsaks arenenud ja

kui sellises pargis on märkimisväärseid loodusobjekte näit. jämedad, erilise

võra, õõnsuse jm puud, kuidagi erilise taimestikuga pargiaasad, veekogud jm,

haruldased või kaitsealused taimed ja loomad (nahkhiired), kivid, paljandid,

koopad, vaated jne, siis tuleks need objektid ja nende kaitsevööndid jätta

looduskaitse alla, kuid koostada juhend, mida või keda ja kuidas seal kaitsta. Kui

midagi kaitsmisväärset ei leidu, tuleb park anda riikliku või kohaliku

looduskaitse alt vabaks, omanikuta pargid müüa kohaliku enampakkumise teel

eravaldusse või kinnitada noorte algajate aednike ja maastikukujundajate

katsetamise ning harjutamise ja enese-esitluse aladeks, kus nad saaks oma

võimeid ja andekust demonstreerida. See praktika, kus kogenematud

maastikukujundajad on lastud juba oma esimeste töödega riikliku tähtsusega

või turismiobjektidena reklaamitud parke kujundama või restaureerima ning on

oma tööga ebaõnnestunud, nagu viimastel aastatel näiteks Õisu, Alatskivi ja

osaliselt isegi Toila-Oru parkides, tuleks järsult lõpetada. Proovitööd tuleb ikka

teha kõrvalistes kohtades, erialatundjatest komisjon hindab valminud tööd

kohe valmides ja uuesti mõne aasta pärast ning annab avaliku hinnangu, keda

võiks väärtusliku pargi ümberkujundajaks või restaureerijaks palgata. Mingi

teadusliku uurimuse eest saadud magistri – või doktorikraad ei tähenda

ilmtingimata veel seda, et teadlane ka praktilist aiatööd tunneb.

Ajaliselt on vanade parkide olukorra hindamine ja nende kaitsmise

otsustamine praegu tähtis ka seepärast, et muudatused saaks tehtud ja korda

enne plaanitavat valdade ühendamist; ühendamise ajal ja järel kulub jälle

kindlasti aastaid poliitilise jageluse ja ametkohtade jagamise peale; sellise

kõrvalise teemaga tegelemiseks, nagu on loodus või inimloomingu säilmed

looduses, ei ole tükil ajal aega. Enne ühinemisi võiks aga poliitikud rahva silmis

heade otsustega poolehoidu koguda ja suur edu oleks selles, kui mõni erakond

pargid ja üldse kaunilt kujundatud ja hooldatud Eestimaa oma teemaks võtaks.

Mis artiklist edasi sai?

Toimetaja sättis veelgi lühemaks ja oma arusaamise järele. 2016a. maikuus ilmudes oli üllatus

suur ja pretsedent ennenägematu, et meiega aru pidamata oli toimetus tellinud 4 inimeselt

meie artiklit maha tegevad arvumused ja need ilmusid meie originaal-artikli sisse põimituna.

Sel juhul on ju lugejal väga raske jälgida, mida autorid ikka üldse öelda tahtsid, tavapärases

ajakirjanduses tulevad retsensioonid ikka järgmistes väljaande numbrites. Samasse artiklisse

olid negatiivsed hinnangud tellitud keskonnaministeeriumi looduskaitseosakonna

peaspetsialistilt, muinsuskaitseinpektuuri vaneminspektorilt, ühelt botaanikult ja ühelt

ökoloogilt, kuid mitte üheltki pargiaednikult. On loomulik, et vanu parke, ükskkõik mis kaitse

all need on või ei ole, kasutavad oma uurimistöödeks botaanikud, zooloogid, ökoloogid, ning

oma laiahaardelistes linna- ja maamaastike kujundusprojektides näitavad maastikuarhitektid

ära ka olemasolevad pargid, alleed, dendraariumid ja rajatavad kultuurpuistud, parkmetsad,

metsapargid jms., aga otsesed erialased hinnangud peaks parkide seisundile ikkagi andma

aednikud ja taimehaiguste ning –kahjurite tundjad. Isegi pealkiri muudeti ära, nagu me

kahtleks oma arvamustes mõisaparkide kaitsest. Et võrrelda lõpuks ilmunud tekstiga, peab

huviline netist vaatama 2016 EL arhiivist maikuu numbrit.

http://www.eestiloodus.ee/arhiiv/Eesti_Loodus05_2016.pdf

See käik oli äärmiselt kummaline! Ajakirjanikele küll õpetatakse ja neilt nõutakse sellisest

tavast kinnipidamist, et mingis süüdistuses või probleemi lahendamisel peab ära kuulama

mõlemad pooled, aga see kehtib sel juhul, kui ajakirjanik kirjutab ise mingist jutust, juhtumist

või sündmusest arvamusloo. Kui aga autor või autorid kirjutavad mingist probleemist erialase

arvamusloo, siis ei ole ju ometi sünnis autori(te) originaal-artiklisse pikkida ilma autori(te)lt

luba küsimata oponentidelt tellitud kriitilisi arvamusi ja nende tekst on pikem kui meie tekst,

samas tõmmati meie tekstist palju lõike maha. Kust need oponendid teadsid, et me oleme

sellise artikli kirjutanud ja toimetusele saatnud, küllap EL toimetus ikkagi saatis neile meie

artikli lugemiseks ja tellis meelega negatiivsed hinnagud?! Äkki ikkagi hr. Kukk eksib

mõisaparkide hävingust päästmise küsimuses? Millest me peaksime järeldama, et ta on suur

parginduse asjatundja?

Autorid