VÕHANDU JÕEL VIIRA PAISULE KALAPÄÄSUDE RAJAMISEST.

EKSPERTARVAMUS.

Tauno Jürgenstein, MSc

Oktoober 2012

2

Sisukord

1. Võhandu jõe kalastik ............................................................................................................3

2. Viira paisu olemasoleva seisundi mõju vee-elustikule .........................................................4

3. Soovituslikud lahendused .....................................................................................................6

3.1. I ja II alternatiiv ..............................................................................................................6

3.2. 0-alternatiivi lahendused ...............................................................................................8

4. Hüdroenergia tootmise mõjud kalastikule .........................................................................11

4.1. Hüdroenergia tootmise mõjude minimeerimine. .......................................................12

5. Hinnang vee-erikasutusloa taotluses pakutud pääsuvariantidele .....................................14

6. Vee energia kasutuspotentsiaal variandi 0-III puhul ..........................................................14

Lisa. Joonised. .........................................................................................................................16

3

1. Võhandu jõe kalastik

Võhandu jõgi kuulub kogu ulatuses lõheliste elupaikadena kaitstavate veekogude

nimekirja1 ning Vagula järvest allavoolu asuvas osas nn Suur-Võhandus Paidra paisust

Ruusa raudteesillani Looduskaitseseaduse § 51 lõike 2 alusel kaitstavasse lõhe, jõeforelli,

meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistusse. Kuna Viira pais paikneb Suur-Võhandul, siis on edaspidi üldiselt Võhandust rääkides peetud silmas just seda osa jõest.

Ökoloogilistelt tingimustelt on Kagu-Eesti lavamaal voolav ja suvel paiguti tugevasti

soojenev Suur-Võhandu soodsam elupaik karplastele, kuigi, iseäranis jõe keskosas, esineb

kiirevoolulisi ja suvel võrdlemisi jahedaveelisi lõike, mis sobivad lõhilastele. Kirjanduses on

viiteid 23 kalaliigi esinemisest Suur-Võhandus: harjus, haug, luts, ahven, võldas, ojasilm,

särg, teib, turb, säinas, roosärg, lepamaim, linask, rünt, viidikas, tippviidikas, nurg, latikas,

koger, trulling, hink, vingerjas ja angerjas. Lisaks veel tõugjas, karpkala ja vikerforell. Neist

kaks viimast võõrliikidena meie oludes enamasti järglasi ei anna. Jõevähi esinemiselt on

Võhandu olnud ajalooliselt väga rikkalik, kuid mitmed vähikatku juhtumid on populatsiooni

korduvalt hävitanud. Suur-Võhandust ametlikud andmed vähi esinemisest peale 20. sajandi

esimest poolt puuduvad. Kohalike sõnul on viimastel aastatel siiski üksikuid vähke jõest leitud.

Eesti Maaülikooli teaduslike seirepüükide käigus on jõelõigus Paidrast Reoni aastatel 1989-

2011 tabatud kokku 19 liiki kalu. Sealhulgas Vareste-Viira lõigust 7 liiki: arvukalt tippviidikat,

keskmisel hulgal särge, turba, lepamaimu ja viidikat ning vähearvukalt haugi ja rünti.

Lähedalasuvaist Palumõisa oja ning Süvahavva lõikudest on leitud vastavalt 9 ja 15 liiki.

Sealhulgas mõlemis on esinenud vähearvukalt harjust ja keskmisel hulgal võldast ning

Süvahavval lisaks keskmisel hulgal teibi ja trullingut ning vähearvukalt hinku, lutsu ja ahvenat.

Harrastuskalastaja A. Promvaldsi suulistel teadetel esineb harjust Suur-Võhandus lõiguti

mitmel pool. Tema 2012. a seitsmest püügikorrast kõnealusesse piirkonda on harjuseid

sattunud lendõnge otsa ja taas vabastatud kõigil kordadel. Kalade pikkused (L) on ulatunud

sealjuures valdavalt 20-25 (üksikjuhtumil 37) cm-ni, mille tõttu võib neid pidada 2-3 (5+) suvisteks ja järgmisel aastal suguküpsuse saavutavaiks isenditeks.

Jões esinevaist liikidest on harjus (Thymallus thymallus) III kaitsekategooria liigina kantud

EL Loodusdirektiivi V lisasse ja märgitud Eesti punases nimestikus ohualti liigina. Võldas

(Cottus gobio) ja hink (Cobitis taenia) on Eestis III kaitsekategooria liikidena kantud aga EL

Loodusdirektiivi II lisasse. Alamjooksul (Leevaku) varasemalt esinenud tõugjas (Aspius

aspius) kuulub II kaitsekategooriasse (EL Loodusdirektiivi II ja V lisa).

1 Keskkonnaministri 09.10.2002. a määrus nr 58 Lõheliste ja karpkalalaste elupaikadena kaitstavate

veekogude nimekiri ning nende veekogude vee kvaliteedi- ja seirenõuded ning lõheliste ja karpkalalaste

riikliku keskkonnaseire jaamad.

4

Kalamajanduslikult olulisimateks tuleb Võhandu Paidra-Reo lõigus pidada

harrastuskalastajaile huvipakkuvaid liike – haugi, turba, särge, teibi, säinast, ahvenat ja

lutsu. Perspektiivis (püügi legaliseerimisel) esmajoones aga harjust, kes on kogu oma leviala

piires kõrgelt hinnatud püügiobjekt lendõngitsemisel. Angerja esinemine ilmselt aga jääbki

pigem juhuslikuks olles sõltuvuses asustamistsest Peipsi-Pihkva järve vesikonna jõgedesse ja järvedesse.

Ökoloogilistelt tingimustelt on Suur-Võhandu kiirevooluline keskosa Leevi ja Ruusa vahel

harjusejõe tüüpi. Kogu jõgi on kalastiku liigirikkuselt väga hinnatav ning rändetõkete

likvideerimisel ja kudealade loomisel/melioreerimisel potentsiaalselt kalanduslikult väga

väärtuslik. Indikaatorliikideks tuleb jões teadaolevalt esinevaist lugeda harjust, teibi, turba

ja võldast ning tüübiomasteks liikideks haugi, lutsu, ahvenat, särge, säinast ja trullingut. On

tõenäoline, et rändeteede avamine paisudel võimaldab kõrgemal asuvatele sobivatele

elualadele tungida ka seal täna puuduval ent Peipsi-Pihkva järve vesikonnas kohati eluneval tõugjal.

2. Viira paisu olemasoleva seisundi mõju vee-elustikule

Paisud mõjutavad vee-elustiku mitmest aspektist, kusjuures valdavalt negatiivselt. Esimene

probleem seisneb rännete tõkestamises, mistõttu asurkonnad fragmenteeritakse ja

eraldatud populatsioonid võivad nõrgenede või täiesti hääbuda. Sageli pole (iseäranis, kui

jõele on ehitatud mitmeid paise) mõlemal pool paisu ühtviisi piisavalt kas toitumis-,

talvitumis-, sigimis- või noorjärkude kasvualasid. Kalad kogunevad rändetakistuste alla

intensiivsete toitumis- ja kuderännete perioodidel vahel massiliselt, olles seal kergeks

saagiks nii röövloomadele kui röövpüüdjaile ja saades ebaloomulikust tihedusest

traumasid. Erakordselt madalate veeseisude puhul puudub aga kaldel võimalus laskuda allavoolu sügavamatesse piirkondadesse, mistõttu kordub sama, ainult ülalpool paisu.

Teine aspekt on ökosüsteemide muutmine – tüüpilisest jõelisest elukeskkonnast saab

ülalpool paisu järveline ning sette akumuleerumise tõttu ulatuslikule alale valdavalt

pehmepõhjaline ja aeglase vooluga piirkond. Jõelised keskkonnad on enamasti tunduvalt

liigi- ja isendirikkamad neis leiduva suurema elupaigalise varieeruvuse tõttu. Samuti on

põhjaloomastiku taksoni-rikkus, tihti ka isendiline rikkus suurem kivistel-kruusastel kui

pehmetel settepõhjalistel aladel. Setete akumulatsioon ja aeglasem vool soodustavad

paisjärvede kinnikasvamist ja gaasireziimi ning muude vee-keemia näitajate suuremat

labiilsust, mis omakorda on ohuks kogu elustikule. Paisjärvede seisva vee tsoonid võivad

pärssida aga rändeinstinkti isegi siis, kui neisse on üle kalapääsude siiski jõutud, olles sel viisil täiendavaks takistuseks rännete toimimisele.

Kolmas aspekt seisneb joana langeva vee põhjustatavas atmosfäärigaaside üleküllastuvuses

vahetult paisualuses veesambas. Kui üldjuhul on suurem hapnikusisaldus vees paljudele

organismidele eluks soodne, siis lämmastiku ja argooniga üle küllastumine (juba alates

5

120%-st) võib põhjustada kaladel nn gaasi-mulli-haigust (ingl k gas-bubble-disease). On

näidatud, et pikemajaline viibimine sellises keskkonnas tõstab tunduvalt eri liikide kalade suremust.

2012.a olukorras on Viira pais enamikule jõe indikaator- ja tüübiomasele liigile madalvee

perioodil ületamatu. Eeldases arvutuslikku vähemalt 0,2 m veekihti üle põhjapalgi,

suudavad Viira paisu ületada selle alustest sügavamatest kohtadest vaid täiskasvanud

harjused, turvad ja haugid. Ent ka neile pole olukord soodne. Lisaks tuleb arvestada, et

mida vähem hüppamist nõudvaid takistusi rändeteele jääb, seda suurema tõenäosusega

iga üksikut neist ületatakse. Normaal- ja suurvee perioodil on paisu astang ülesvoolu suunal

eeldatavalt ületatav vaid suurematele isenditele, ent sedagi mitte kõigile liikidele.

Põhjaeluviisiga kaladele – võldas, luts, hink, trulling ning teistele väiksemate

kehamõõtmetega või kehvema ujumisvõimega liikidele nagu lepamaim, rünt, viidikas jt

pole Viira pais ülesvoolu suunal ületatav ühegi veeseisuga. Samuti takistab pais jões

tõenäoliselt esineva jõevähi levikut vooluhulgast olenemata. Suurele osale karplastest on paisu ületamine keeruline ja võimalik vaid keskmiste vooluhulkade puhul.

Kuna paisutus on Viiral pigem väike (ca 0,35 m), siis ülesvoolu jäävate jõeosade

ökoloogiline muutmine on minimaalne ja voolukiirus aeglustub vaid mõnevõrra. Siiski võib

eeldada, et paisutuse täielikul puudumisel eksisteeriks praeguse rahuliku vooluga ja

sügavama jõeosa asemel paisust ülesvoolu enam ritraalse iseloomuga ja suurema languga

lõik, mis sobiks hästi just indikaatorliikide, sh harjuse noorjärkude elupaigaks. Sobiva

põhjasubstraadi leidumisel ka kudepaigaks. Ülaltoodust lähtuvalt võib hinnata paisu praegust mõju kalastikule tabelis 1 toodult.

Tabel 1. Viira paisu olemasoleva olukorra mõju kalastikule. Skaala: -4 (oluline negatiivne mõju) kuni +4 (oluline positiivne mõju); 0 – mõju puudub.

Liik / liigid Kaitsestaatus Mõju

Võldas III kat, loodusdirektiivi lisa II -3

Hink III kat, loodusdirektiivi lisa II -3

Harjus III kat, loodusdirektiivi lisa V -2

Teised indikaatorliigid -2

Teised tüübiomased liigid -2

Kokku -2,4

6

3. Soovituslikud lahendused

Võimalikud lahendused olukorrale Viira paisul sõltuvad sellest, kas hüdroenergiat

hakatakse paisul tootma või mitte. Kalastiku seisukohast on igal juhul eelistatavamad

lahendused, kus hüdroenergiat ei toodeta (vt ka pt 4) ehk nn 0-alternatiiv. Järgnevalt on

aga välja pakutud lisaks kaks alternatiivi juhuks, kui siiski otsustatakse hüdroenergia-

turbiinide paigaldamise kasuks. Kokkuvõtvalt on alternatiivsete lahenduste mõjude hinnang jõe kalaliikidele toodud tabelis 2.

Tuleb öelda, et kalade rändevõimalusi silmas pidades veetaseme tõstmine Viira paisul

vajalik ei ole. Seda eeldusel, et miinimumveetaseme korral on paisu ülevooluavas veekiht põhjapalgi peal vähemalt 0,2 m.

3.1. I ja II alternatiiv

Kui paisul on kavas asuda tootma hüdroenergiat võib see tingida vajaduse täiendavalt vett

paisutada, et suunata seda läbi turbiinide. Sellisel juhul tuleb jälgida, et vett jääks igasuguse

veetaseme korral piisavalt ka kalateele ning liigveelask võimaldaks suurte vooluhulkade

korral veemassi hajutamist ja väldiks kalapääsul ekstreemsete tingimuste (voolukiirus üle 2 m/s, liigne pööriselisus) teket.

I alternatiiv – puitvarjadega liigveelase ja kalaramp

Väikese kõrguste vahe tõttu pole otstarbekas rajada antud paisule kalapääsu trepi- ehk

kamberpääsuna. Parima variandina antud kohas ja tingimustel näen looduslähedast

kalarampi või tehiskärestikku, mille kalle on vahemikus 1:20 e (pikkus 25 m, põhjapalgi ja

pääsu alguses oleva alavee sügavuste vahe 1,25 m korral) kuni 1:30-le (37 m). Pääs peaks

asuma kindlasti derivastioonikanali vahetus läheduses. Arvestades vooluhulkasid (min ca

1 m3/s, keskmine 6,2 m3/s), peaks saama teha kuni 3 m laia pääsu, millel oleks ka

miinimumvooluhulkade korral vähemalt 0,2 m veekiht. Eeldus on siinkohal madalveetõkke

olemasolu derivatsioonikanali suudmes. Praegu on derivatsioonikanali põhi 19 cm kõrgem

kui põhjapalgil ja sellest pea-aegu piisab. Hea oleks vähemalt 0,2-0,3 m kõrge künnis, mis

tagab, et väikesed vooluhulgad suunduvad kõik kalapääsu, võimaldades rännet igasugustes oludes.

Ülejäänud paisu veelaskme osa võiks sulgeda varjadega nagu endistel aegadel. Varjad võib

seada ühekõrguseks, hoidmaks maksimaalsena lubatud veetaset (0,7 m?) üle põhjapalgi.

Vaid juhul kui arvutused näitavad, et vool võib kalapääsul kujuneda liiga kiireks, võib olla

otstarbekas rajada paar lähemat varja astmetena nii, et esimesest hakkaks vesi üle tulema

juba nt 0,4 m veetaseme korral üle põhjapalgi taseme jne. Maksimaalseks varjakõrguseks

jääks ikkagi seal planeeritav 0,7 m. Erakordsete vooluhulkade puhuks on otstarbekas, kui

varjasid saab üldse eest ära võtta. Põhja kindlustamist vajavad nii kalapääs alavee osas kui

varjade alune vee langemise koht, kuhu tuleb rajada voolurahustuskaev või paigutada -rahne.

7

Skeemidel (vt eraldi fail joonistega) antud mõõdud kalapääsu laiuse, pikkuse ja varjakilpide

kõrguse osas on ligikaudsed. Täpsed mõõdud saab välja arvestada hüdrotehnikainsener,

kes arvutab erinevate vooluhulkade puhul voolukiirusi ja veetasemeid. Oluline on, et ka

miinimumvooluhulgaga oleks kalapääsu pisut süvistatud keskjoonel vähemalt 0,2 m vett

ning ühelgi ajal ei ületataks voolukiirust 2 m/s. Tuleb arvestada, et suurtel voolukiirustel

pühitakse peenem materjal lihtsalt allavoolu minema ja vastavalt (materjali säilitavalt) on vaja projekteerida pääsu lang ning laius.

Pääsu enda soovitaks rajada eri mõõdus maakividest, millest osad võivad vajada vaiade abil

põhja ankurdamist. Kivide vahed on soovitatav täita pestud moreenkruusaga vähemalt 0,2-

0,3 m paksuse kihina fraktsioonis 0,5-8 cm, paigutades kruusa kinni pidamiseks sellesse

kohati ka suuremaid kive (d = 0,1-0,3 m). Sellises fraktsioonis kruus võimaldaks kasutada

pääsu lõhilaste kudekohana, kuigi selle toimimiseks peab voolukiirus pääsul jääma alla 0,8-

0,9 m/s (vt ka pt 3.2 allpool). Viimane võib olla saavutatav ilmselt vaid pääsu alumises osas,

kus alavee inertsus veetulva pääsul pidurdab. Veematkajate huvides on, et pääs ei oleks

astmeline ja seda saaks läbida ilma paati kivide otsas lõhkumata. See tähendab vajadust

kasutada pääsu telgjoonel väiksemaid (enam süvistatud) kive. Tõenäoliselt pole aga

süstasõitjaid rahuldav pääsu(kanali)põhja karedus piisav säilitamaks kaladele sobivaid

voolukiirusi. Samuti ei võimalda see pääsu läbimist kehvema ujumisvõimega liikidel, kes vajavad väikesi puhketsoone kivitaguste näol.

Lisaks derivatsioonikanali ette rajatavale madalveetõkkele, mis sobiks koha stiili arvestades

paremini maakividest kui betoonist, tuleb samasse teha füüsiline tõke kalade turbiinidesse

sattumise vältimiseks. Tõke tuleks valida eelkõige väiksemaid kalu (sh harjuse noorjärgud)

silmas pidades nt võrgusilmaga 25x25 mm või väiksem. Kuigi ka selline võrk ei taga kõigi

kalade trubiinikambrisse sattumise ärahoidmist, on see siiski parem, kui ilma vastava

tõkketa kanalisuu. Võrgu ummistumise vältimiseks võib olla vaja rajada sellest ülesvoolu

suuremate varvavahedega või võrgust risutõke, mida oleks lihtne puhastada. Kalatõke peab

olema kanali sissepääsu suhtes nurga all juhtimaks laskuvaid kalu sellest mööda pääsu poole.

II alternatiiv – maakividest V-ülevool

Vooluhulkade reguleerimisvajaduse puudumisel võib liigveelaskme rajada nn V-kujuliselt,

mis oleks statsionaarne ja kus miinimumvooluhulga puhul saavutatakse vajalik veekiht

kala(süsta)pääsul ristlõike kujundamiseks maakividega V-kujuliseks. See V-kuju on antud

juhul küll pigem poolik V, sest siin ei ole mõtet rajada rampi keset jõge, kus see ilmaaegu

vähendaks sügava vee alasid ning oleks ehituslikult töömahukam teha. Rambi paigutus on

seega antud näidsskeemil minu hinnangul kõige optimaalsem. Alternatiivina võiks selle

paigutada parema kalda äärde nagu variandis 0-I, ent see ei rahuldaks eeldatavasti

süstamatkajaid. Kuigi oleks ilmselt mõnevõrra lihtsam ja odavam teha. Ka kalade liikumise

seisukohalt on soovitatud paigutus parem, kuna pääs asub voolurikkaimas ja seega loomulikumas kohas.

8

Ristlõikeskeemil on kujutatud rohkem detaile kui see rangelt võttes ühes kohas olla saaks –

seal paistab jõgi palgist u kuni 1m ülesvoolu ja 0,5m allavoolu. Aga arusaadavuse huvides

on nii ehk selgem. MVT (miinimumveetase) ja NVT (normaalveetase) on näidatud üle põhjapalgi taseme. KVT (kõrgvee tase) on näitlik.

Alavee sügavus peaks igasugusele lahendusel olema tehtud selliselt, et lihtsustada rändeid

suurtel isenditel just kõrgema veeseisuga (vt ka 0-alternatiivi kirjeldus). Seda vähemalt

pääsu kõrval oleval ülevoolu keskosal (u 3-4m ulatuses, kus ülevoolu kõrgus jääb palgi

peale 0,2m + veekiht). Sügavus peaks olema viidud maksimaalseks kivide ja risu eemaldamise teel. Antud kohas siis u 0,6...0,8 m-ni.

Kokkuvõttes on eeldatavalt lihtsam saavutada vajalik vee sügavus puidust varjade kui

maakivipuiste abil. Kuigi viimane on püsivam ega võimalda hiljem omatahtsi täiendavat

tõkestust lisada, on selle puuduseks võimatus kujundada seda järsult langevana, mis tagaks paisu lihtsama ületamise hüppamise teel.

3.2. 0-alternatiivi lahendused

0-alternatiivina käsitletakse antud juhul mitte olemasoleva olukorra säilitamist vaid

kaladele pääsu tagamist tingimustes, kus hüdroenergiat tootma ei hakata. Nagu punktis 2

näidatud, ka olemasolev olukord vee-elustikule ebasoodne, kuna põhjapalgi tekitatav

kõrguste vahe ala- ja ülavee vahel takistab rändeid. Seda eriti kehvema ujumisvõimega

liikidel ja noorjärkudel ning iseäranis madalate veeseisude ajal. Seetõttu on soovitatav mõningaid leevendusmeetmeid siiski tarvidusele võtta.

Pakun alljärgnevalt välja kolm varianti (vt skeemid eraldi dokumendis), mis lahendavad

probleemi suures osas vee-elustiku jaoks. Lahendus koosneb kahest osast: parema

ujumisvõimega kalaliikide (harjus, haug, turb jt) tarvis paisu ületamist võimaldava hüppe

jaoks soodsate tingimuste loomine valdaval osal paisuavast ja sujuv pääs nõrgema

ujumisvõimega kalaliikidele, vähkidele ja põhjaselgrootuile. Variant 0-III lisab nö täiendatud

võimaluse parema ujumisvõimega liikidele ja süstamatkajaile sobiva integreeritud

kiirvoolukanali näol.

Hüppe sooritamiseks üle põhjapalgi tekitatava paisutuse (keskmiselt 0,3…0,4 m), on

kriitilise tähtsusega vahetult palgi all oleva alavee sügavus. See peaks olema ca 1,5x vajaliku

hüppe kõrgusest, minimaalselt 0,6 m. Vajadusel tuleb selleks kohati eemaldada (kuhjata

äärtesse, liigutada mõned meetrid allavoolu vm) alaveest selle sügavust vähendavaid kive.

Eesmärgiks tuleb seada vähemalt ½ kuni 2/3 ülevoolu laiuse ulatuses vajaliku sügavuse

saavutamine vahetult põhjatala all, mis võimaldaks pea-aegu vertikaalset (põhja suhtes ca 60-80° nurga all) sooritatavat hüpet.

0-I variandi korral lisandub kalapääs parema kalda äärde, kus jõe sügavus on mõlemal pool

paisu väiksem ja vool nõrgem. Ühtlasi on põhjapalgi viltuse asetuse tõttu siin palki ületav

veekiht kuni 9 cm paksem. Rajada soovitaks selle valdavalt maakividest (d=0,1…0,7 m), mis

9

tihendatud/seotud pestud kruusaveerisega (fraktsioonis 0,01…0,1 m). Pääsu võiks

kujundada astmetena (üks iga 0,05…0,1 m langu kohta) nii, et sellesse tekivad eri

voolukiiruse ja sügavusega tsoonid ja astmed oleks nö hõredad, ehk väiksematele

isenditele läbitavat ka alt (kivide vahelt). Pääsu ristlõige tuleks rajada lameda V kujuliselt,

mis looks piisavalt sügava rändetsooni ka väga väikese vooluhulga puhul. Ülemises osas

peaks pääsu põhi ulatuma põhjapalgi tasapinda nii, et astet ei tekiks (V-kuju pole vahetult

palgi juures seega saavutatav, vaid kujundatakse sujuvalt allpool). Pääsu kalle võiks olla

1:20-le või enam. Arvestades põhjapalgi ja ja paisujärgse jõepõhja kõrguste erinevusega,

kujuneb pääsu pikkuseks ca 38+ m.

0-II variandi korral rajatakse kalapääs vasaku kalda poole paisuava serva, kasutades ära

veski tugimüüri veetaseme hoidmisel pääsus. Oma ehituselt sarnaneks see 0-I variandile, kuid asetseks ühes joones nagu eelpool kirjeldatud I ja II alternatiivil.

Lang pääsul peab võimaldama voolukiirust normaalveetaseme korral mitte üle 1 m/s ja

veekihi paksus olema vastavuses veetaseme üldise sügavusega (h >0,15 m). Et pääsul endal tekiks harjusele sobivaid kudekohti, peab see vastama järgmistele nõuetele:

• põhjasubstraadiks pestud kruus, milles liiva < 10%, 0,5...2 cm läbimõõduga

fraktsiooni 50...80%, 2...10 (domineerivalt 4...8) cm fraktsiooni 10...40% ning mõned

suuremad kivid;

• substraadikihi paksus 15...30 cm;

• voolukiirus normaalvoolhulga ning mõnevõrra suuremate vooluhulkade perioodil

mitte üle 0,8 (0,9) m/s, domineerivalt 0,3...0,5 m/s;

• sügavus 0,2...0,6 m;

• läheduses varjet pakkuvaid suuri kive.

Sellised tingimused on saavutatavd eeldatavalt vaid pääsu alavee poolses osas, kus

voolukiirus kahaneb alavee massiga liitumise tõttu, ent veesügavus pole veel liiga suur.

Et pääsu ületamise järel ei kannaks vool kalu tagasi üle liigveelaskme ning suurendada

väikeste vooluhulkade korral vee hulka pääsul on soovitatav rajada põhjapalgist ülesvoolu

pääsuava ja liigveelaskme vahele madalatest kividest voolusuunaja, mille võib kujundada ka

ülesvoolu lehterjalt avanevana (joonisel punktiirjoon). Madalveeaegse kõrgema veekihi

saavutamiseks ühes vee suunamisega pääsule, tuleks paisu ülaveepoolele paigutada hajusalt mõned rahnud d > 0,5 m (veematkajate slängis “sandarmid”).

Siinkohal tuleb peatuda veematkajate edastatud ettepanekutel (13.08.12) kalapääsule.

Kalastiku seisukohast võib pääs paikneda loomulikult ka veski seinast 1-2 m kaugusel, kuigi

ehitustehniliselt on see ilmselt veidi kallim lahendus. Põhjapalgi horisontaaljoone suhtes

viltune asend eeldab pääsu rajamist aga pigem parema kalda äärde, kus veekiht paksem.

Üldpildis sobib pakutud pääsu ühtlane lang ka kaladele, kuid pääsu täiesti sile põhi tekitab

raskusi just kehvema ujumisvõimega liikidele (nt hink, võldas) ja väiksematele isenditele,

kes vajavad sagedamini puhketsoone. Viimaseid on enam varieeruvamas mikrokeskkonnas,

10

mis tekitab voolumustri suuremat vaheldumist. Seega peab pääsu põhi olema võimalikult suure karedusega.

Lisaks aga tuleb öelda, et matkajate mainitud ohtlik keeris aitab kaladel paistõket ületada

ka hüppega. Selleks, nagu eelpool öeldud, on vaja sügavamat põhja (1,5x veetasemete

vahe) vahetult ülevoolu all. Seal tekkiv nn seisulaine on koht, kust kalad hüppeks hoo

võtavad. Seega oleks vaja selline ala palgi alla kuhugi põhivoolu ossa igal juhul jätta.

Vajadusel võib veematkajaid hoiatada selle eest näiteks sildiga v suunavate märkidega paisuava kohal asuva silla küljes.

Soovitusega nn sandarmkivide – rahnude, mis aitavad voolu koondada ning suunata enam

üle pääsukoha, asetamiseks paisust ülesvoolu, on eelpool juba arvestatud. Lisaks võib aga

paigutada näiteks kaks meetrist sandarmkivi vahetult palgi ette ülevooluavasse, tõstes juba ainuüksi sel viisil mõnevõrra (~5 cm) madalveetaset.

Kompromissina pakun välja variandi 0-III, mis seisneb laiemas pääsus – 4...5 m, mille ühte

äärde jääb rohkete kividega pääsuosa ja teise väheste ent enam süvistatud kividega

kruusapõhjaline nn kiirvoolu kanal. Kruusast suuremad kivid põhjas on viimases siiski

vajalikud materjali sidumiseks ja põhja kareduse tõstmiseks. Ristlõikes on sellise ehitusega

pääs lameda W sarnane. Selle W kaldapoolsem süvend on väga madalate veeseisude

puhuks mõnevõrra sügavam (∆h=5...10 cm) nõrgema ujumisvõimega kalade ja vähkide

liikumise võimaldamiseks. Kiirvoolukanalit saavad aga kasutada esmajoones hea ujumisvõimega kalad. Vasaku kalda äärde jääb sügavam tsoon paisu ületamiseks hüppega.

Tabel 2. Punktis 3 käsitletud kalapääsu alternatiivide mõju kalastikule. Skaala: -4 (oluline negatiivne mõju) kuni +4 (oluline positiivne mõju); 0 – mõju puudub.

Liik / liigid Kaitsestaatus Alt I Alt II 0-alt I 0-alt II 0-alt III

Võldas III kat, lisa II +2 +2 +3 +3 +3

Hink III kat, lisa II +2 +2 +3 +2 +3

Harjus III kat, lisa V +3 +2 +3 +3 +4

Teised indikaatorliigid +2 +2 +3 +3 +3

Teised tüübiomased

liigid

+2 +2 +3 +3 +3

Kokku +2,2 +2 +3 +2,8 +3,2

Kõik toodud pääsuvariandid on üldiselt hooldusvabad. Vaid I ja II alternatiivi korral on

tõenäolisem, et pääsu ava võib ummistuda mõne suurema oksa või ajupuu takerdumise ja

selle taha ujuvprahi kogunemisega. Selle vältimiseks võib kaitsta kalapääsu ülaava ujuva

poomiga, mida võib olla vaja aeg-ajalt puhastada. Sagedusega kord kuus, suurvee

perioodidel kord nädalas tuleks kontrollida ja eemaldada kalapääsu kogunenud praht.

Sama võib juhtuda ka 0-alternatiivide korral, ent oluliselt väiksema tõenäosusega. Tekkiva

kudeala eluiga on olenevalt leiduvaist kasutajaist, vähemalt 10 või enam aastat. Selle

11

taastamiseks piisab allavoolu uhutud kruusa asendamisest samasugustele kriteeriumitele vastava materjaliga.

Kalapääsude tõhusus oleneb ka sellest kui palju on tõkkeid kogu valgalal. Mida rohkem neid

on, seda hoolikamalt peab olema planeeritud iga üksik pääs suurendamaks selle läbimise

tõenäosust kalade poolt. Võhandu jõel on mitmeid teisi paise, mis pole täna kalade jaoks nii

ülesvoolu kui allavoolu rändelt elusalt ületavad. Kui lagunenud paisuvared üldjuhul ei sega

ja võivad omada pigem jõe vaheldusrikkust tõstvat efekti, siis nii Viirast vahetult ülesvoolu

jääv Leevi kui allavoolu jääv Leevaku pais, ent ka kaugemad jõge fragmenteerivad paisud

nagu Räpina ja Päidra on Võhandu elustiku mitmekesisusele ja eeskätt kalarikkusele

tõsiseks ohuks ja vajavad kiiremas korras rekonstrueerimist. Samas on ka mainitud teiste

paisudega tõkestatuse säilimisel igal juhul oluline muuta Viira pais kaladele ületatavaks tugevdades sel viisil kohalike asurkondade elujõulisust.

Kuni teisi paise aga rekonstrueeritud pole, tuleb vähemalt jälgida, et neil peetaks kinni

sanitaarvooluhulga nõudest. Samuti on väga oluline, et paisud ei koguks vett väiksemate

vooluhulkadega perioodidel eesmärgiga käivitada turbiinid piisava veekoguse

akumuleerumisel, misjärel kogutu lühikese ajaga läbi hüdrojaama paisust alla lastakse

seeläbi (looduslikega võrreldes) lühikeste intervallidega veetaset allavoolu jäävas jõeosas

muutes. Sellise tegevuse kahjulikkusel on peatutud ka allpool pt 4 juures. Paisudel tuleks

lubada tegutseda vaid loodusliku äravoolu poolt võimaldatavates piirides ilma seda kunstlikult kõigutamata.

4. Hüdroenergia tootmise mõjud kalastikule

Kui paisud on üldjuhul hinnatavad selgelt negatiivse nähtusena jõgedel, siis hüdroenergia

tootmine suurendab nende kahjulikku mõju vee-elustikule, esmajoones kaladele, märgatavalt.

Hüdroenergia tootmisega kaasneb väiksem vee hulk kalapääsus või looduslikus sängis, mis

vähendab selle keskkonnamahtuvust, sageli ka läbitavust ja iseäranis kalapääsu ava

leitavust kalade poolt. Tüüpiline on veetasemete kõikumine lühikese ajavahemiku vältel ja

suurtes piirides, mida ei esine sel määral kunagi looduslikes sängides – nõuab elustikult

kohastumusi, mida nad evolutsiooniliselt pole omandanud. Siinkohal tuleb öelda, et tänane

seadusandlik regulatsioon2, milles lubatakse kõik sanitaarvooluhulgast (Q95%) ülejääv vesi

kasutada ära hüdrojaama käitamiseks, on looduse jaoks halb lahendus. Paljudes paigus on

see viinud olukorrani, kus teataval jõeosal pole ühelgi perioodil aastas ega ühelgi aastal

rohkem vett kui looduslikes oludes oleks minimaalsena kord 20 aasta jooksul. See

tähendab, et derivatsioonikanali alaveega ühinemise ja paisu vahelisel jõeosal on

2 Keskkonnaministri määrus 27.07.2009 nr 39 - Nõuded veekogu paisutamise, veetaseme alandamise ja

veekogu tõkestamise ning paisu kohta.

12

loomulikku keskkonnamahtuvust vähendatud kordades. Veetasemete kõigutamiste tõttu

esineb aga kogu paisust allavoolu jäävas jõeosas miinimumveehulgaga perioode oluliselt

sagedamini ja ajaliselt kestvamalt, kui seda oleks loodusliku äravoolu foonil. See tähendab

olulist veerežiimi muutust, mis mõjutab omakorda kooslusi ja elustikurühmade arvukusi. Paraku loomulikult vaid nõrgenemise / vähenemise suunas.

Läbi turbiinide lastav suurem vee hulk raskendab kaladel kalapääsu leidmist ülesvoolu

rändel, allavoolu rändel kipuvad nad aga seetõttu sattuma kalapääsu asemel

turbiinikanalisse. Maailmas on välja mõeldud palju viise kalade turbiinidesse sattumise

vältimiseks, püüdes nende sisenemist derivatsioonikanalisse takistada või peibutada neid

mujale. Seni aga häid lahendusi ei ole. Kui teha võred kanalite ees liiga väikeseks, siis

ummistuvad need kiiresti ja takistavad vee voolu turbiinidele. Vähegi suuremate võreavade

korral satuvad aga just nõrgema ujumisvõimega noorkalad ja iseäranis vabalt veemassis

kaasa kanduvad larvid kergesti turbiinidele, kus nii masinate labad, kui võimas hüdrosurve

(äkiline kiirendus või aeglustus, hõõrdumine, rõhu väga järsk muutus, kavitatsioon) neid

tõsiselt vigastab. Kergemal juhul vaid uimastab, mille korral nad on kergeks saagiks

röövkaladele ja -lindudele paisu all. On sagedased juhused, kus suuremad kalad läbivad

turbiine raskete füüsiliste traumadega või otseselt tükkideks lõigatuna. Lisaks kohesele

suremusele, mida ka kõige kaasaegsemate ja kalasõbralikemate turbiinitüüpide puhul

hinnatakse minimaalselt 10%-le (Kaplani turbiinide puhul 5-20%, Francis-tüüpi turbiinidel

kuni 90%), hukkub ligikaudu teist sama palju hüdrojaama läbimisel saadud vigastustesse mõne aja jooksul hiljem.

Eelpool (vt pt 2) kirjeldatud paisude põhjustatavat vee üleküllastust atmosfäärigaasidega

tekitavad hüdrojaamad aga veelgi enam, olles seetõttu peamiseks surmavate gaasi-mullide tekke põhjuseks kalade lõpustel, silmades, naha all ja lihaskudedes.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et hüdroenergia tootmine paisul on täiendav riskitegur, mille mõju on kala liigist vähe olenedes võimalik mõõta üksnes negatiivsel skaalal.

4.1. Hüdroenergia tootmise mõjude minimeerimine.

Vähendamaks maksimaalselt hüdroenergia tootmisega kaasnevaid negatiivseid mõjusid

kalastikule tuleb:

• Püüda maksimaalselt tõkestada kalade sattumist derivatsioonikanalisse allavoolu

rändel. Selleks tuleb rajada kanali ava ette kahekordne tõke – esimene suurema

ujuprahi püüdmiseks ja teine tihedam võrk (min 25x25 mm) või varvastik. Võre

tuleb paigutada turbiinide veehaarde ette voolu suunas kaldu nii, et see juhiks kalu

võre kõige allvoolu poolsemas otsas oleva möödaviigu poole.

• Võre ees ei tohi vool olla nii kiire, et see suruks kala vastu võret. Maksimaalseks

lubatavaks võiks antud juhul pidada 0,3-0,4 m/s, kuigi väiksem voolukiirus oleks

eelistatavam. Vastavalt tuleb projekteerida derivatsioonikanali ava.

13

• Turbiinide veehaare tuleb viia piisavalt ülesvoolu, et selle ja kalapääsu ava vahele

jääks vähemalt 5 m vältimaks kalapääsust üles tulnud kalade kohest sattumist

veehaarde tõmbetsooni.

• Kalapääsu sissepääs (väljavool) viia selle kergemaks leidmiseks võimalikult lähedale

turbiinikanalist lähtuvale väljavoolule.

• Kasutada kalu maksimaalselt säästvaid turbiinitüüpe.

• Toota energiat vaid ajal, mil seda võimaldab looduslik veeseis ning loobuda vee

kogumisest väiksemate vooluhulkadega perioodil.

• On vaja kehtestada seni kasutatud sanitaarvooluhulgast suurema minimaalse (nt

Q50%) püsiva vooluhulga nõue turbiinikanaleist kõrvale ja allavoolu jäävas jõeosas

ning määrata iga-aastaselt maksimaalne päevade arv (nt 30), mil sellist

miinimumvooluhulka lubatakse.

Ülaltoodud nõuete rakendamisel pole hüdroenergia tootmise mõjud kalastikule siiski

täielikult likvideeritud vaid üksnes minimeeritud. Tabel 3 võtab kokku Viiral hüdroenergia

tootmisega kaasnevad mõjud kalastikule ilma ja koos (va viimane punkt, kuivõrd see eeldab seadusandlikku sekkumist) siintoodud nõuete täitmiseta(ga).

Tabel 3. Hüdroenergia tootmise mõjud Viira paisul kalastikule. Skaala: -4 (oluline negatiivne mõju) kuni +4 (oluline positiivne mõju); 0 – mõju puudub.

Liik / liigid Kaitsestaatus Ilma pt 4.1

nõueteta

Koos pt 4.1

nõuetega

Võldas III kat, lisa II -3 -2

Hink III kat, lisa II -3 -2

Harjus III kat, lisa V -3 -1

Teised indikaatorliigid -3 -1

Teised tüübiomased liigid -3 -1

Kokku -3 -1,4

Peatükis 3 toodud kalapääsude lahendused ei ole keskmiste ja madalate veeseisude korral

sõltuvad hüdrojaama tööst eeldusel, et ülaltoodud nõudeid täidetakse ja vett ei hakata

koguma. Samuti on eelduseks, et rajatakse derivatsioonikanalisse pt 3 kirjeldatud madalvee

tõke. Kui hüdrojaama töö seiskub suurvee perioodil ja derivatsioonikanal suletakse vee

läbilaskeks, suureneb vooluhulk nii liigveelaskmel kui kalapääsul. Et voolukiirus pääsul ei

ületaks ühelgi juhtumil 2 m/s, tuleb vastavalt planeerida liigveelask. Varjadega ülevoolu korral, tuleb liigveelasku reguleerida vajadusel jooksvalt.

14

5. Hinnang vee-erikasutusloa taotluses pakutud pääsuvariantidele

Varianti 1 võib hinnata kalastiku seisukohast küllatki heaks. Küsitav on vaid pääsu

kujundamisel alt laienevana madalvee aegse küllaldase veekihi (0,2 m) olemasolu sellel. Kui

kujundada pääsu sügavam voolurenn, mis oleks kasutatav madalveeajal, saaks sellest

tõenäoliselt üks parimaid lahendusi. Pääs tundub väikest kõrguste vahet arvestades küllalt

pikk, ent on eeldatavasti arvutuslikult sobiv? Vaadates sügavusmõõtmisi tekib aga küsimus,

kuidas on saadud vajalikuks materjalimahuks 400 m3? Kas võib olla, et üks 0 on saanud kogemata liiast?

Variant 1a on kalastiku jaoks üldjoontes toimiv lahendus. Vaid pääsu ülaosa suurem lang

võib tekitada olukorra, kus vesi saab kiirenduse kohe alguses, mida hiljem on raske

summutada. Soovitaks kaaluda just vastupidist, kus lang on väiksem pääsu ülaosas ja

suurem alaosas. Selliselt juhul oleks vee kiirendus pääsul lühiajalisem sumbudes peagi

alavee üldisesse voolu. Kalu ahvatleks see samavõrd pääsu kaudu üles liikuma ent oleks

kõrgemale jõudes ja sööstu energia ammendudes lihtsamini läbitav. Suurvee korral on aga

ka alavee tase jões kõrgem, mistõttu pääsul tekkiv vee kiirendus väheneb veelgi. Samas

pole nimetatud soovitus absoluutse iseloomuga, kuna kõrguste vahe antud kohas on väike

ja pääsu toimivuste erinevus seega ka soovituse rakendamisel minimaalne. Selle variandi ainuke tõsine küsitavus on puitseina eluiga ehk mis saab pääsust 10-20 aasta pärast?

Variandid 2 kuni 5 on oma olemuselt sarnased. Kõik need toimiksid väikeste vooluhulkade

puhul, ent kõigi neil tekib eeldatavalt probleem keskmisest suuremate vooluhulkade korral

kui suurvesi hakkab langema pääsule küljelt. See põhjustab nii voolusuuna orientatsiooni

muutumist kaladel kui veesurve kasvu pääsupõhja materjalidele. Viimane asjaolu välistab

ilmselt kruusa kasutamise ja seega teatud kudevõimaluse loomise pääsul. Küljelt langev

suurem veehulk sunnib vooluhulga järgi orienteeruvaid kalu aga suunda vahetama ja sel

juhul ei pruugi hüppe sooritamiseks olla pääsu põhjal enam piisav veekiht. Arvestades ka

väikest kõrguste vahet pole sarnaste keerukate konstruktsioonide (nagu ka

tarindkalapääsude) rajamine antud asukohta põhjendatud komplitseerides liialt nii paisuületust kui ehitustöid.

6. Vee energia kasutuspotentsiaal variandi 0-III puhul

Käesoleva tööga paralleelselt teostatud keskkonnamõju hindamise aruande eelnõu

(Alkranel OÜ, 2012) järgselt saab Viira paisu puhul rakendada varianti 0-III (vt ka selle töö

ptk 3.2). Olemasolevasse ja korrastatavasse turbiinikanalisse jõuab selle variandi korral vett

jõe keskmiste ja maksimaalsete vooluhulkade perioodil. Seda looduslikku veevoolu saab

antud asukohas põhimõtteliselt ja teatud piirides rakendada keskkonnasõbralikuma

energiatootmise tarvis. Tulevikuperspektiivis saab seda teha allpool kirjeldatud moel,

15

millisel juhul oleks tegemist kalastikku vähim mõjutava hüdroenergia tootmise viisi ja antud asukohta sobiva võimalusega.

Kõige leebemate mõjudega kalastikule on hüdroenergia tootmine nn vabavoolsete ehk

kineetilise energia turbiinide (ingl k free-flow turbines, kinetic energy turbines) ja

vesirataste abil. Tüüpiliselt kasutatakse esimesi piisava langu või voolukiirusega jõeosadel,

ent selliselt toimivad ka hoovuste, loodete ja laine-energia turbiinid. Oluline on, et

kasutatakse ära jõe looduslikku vooluhulka seda reguleerimata ja vett turbiinidele

koondamata (mis võiks neisse koondada ka kalu) ehk Viira puhul variant 0-III. Mõistetavalt

ei toimi sellised lahendused miinimumvooluhulkade korral, küll aga keskmiste ja

maksimaalsete vooluhulkade perioodil, tehes neist loomuliku ja loodusega kooskõlas oleva energiatootmise viisi.

Viira paisu (variant 0-III) teostamisel võiks kõne alla tulla vesiratta (sobituks ka ajaloolisesse

konteksti ning pakuks huvi turistidele) või vabavoolu turbiini asetamine olemasolevasse

turbiinikanalisse alltoodut järgides:

• Derivatsioonikanali suudme senise kõrguse säilitamine (sisuliselt arvestatud juba

variant 0-III lahendis), mis väldib väikeste vooluhulkade hajumise kalapääsult.

• Derivatsioonikanali suudme tõkestamine voolu suunas nurga all asetseva võrega

kaladele (avade laius ≤ 25 mm), mis oleks piisavalt kõrge toimimaks ka suurveega.

Sellest eraldi ülesvoolu aga tõke paadimatkajatele ja suuremale ujuprahile

vertikaalsete üle suurvee kõrguse ulatuvate metallvarbade või suuresilmalise

traatvõrgu ja/või ujuva poomi näol. Nimetatud rajatiste kavandamine peab

toimuma muuhulgas kooskõlastatult Muinsuskaitseametiga ning hiljem tuleb

tagada nende perioodiline hooldus.

16

Lisa. Joonised.

Viira veski Võhandul Kalapääsu skeem (I alterna1iv) 19.07.2012 Tauno Jürgenstein 

Paisuhoone 

Põhjatala kanal 

Varjadega liigveelase (~9m, h=0,7m) 

Kalaramp, ~3m lai,  kalle 1:20…1:30 

Voolurahustus‐ kivid 

Maakividest v betoonist  madalveetõke (h=0,3m) ja kalatõke 

Alavee põhjakindlus1s ja/v voolurahustuskaev 

Viira veski Võhandul Kalapääsu skeem (I alterna1iv) 19.07.2012 Tauno Jürgenstein 

Kalarambi (tehiskäres1ku) ristlõige vaatega ülesvoolu 

Kalarambi (tehiskäres1ku) pikilõige 

Voolurahustuskaev, kindlustatud põhjaga  Sügavus 1/3…2/3 veetasemete vahest 

KVT 

NVT, h=0,3m 

Viira veski Võhandul Kalapääsu skeem (II alterna1iv) 31.07.2012 Tauno Jürgenstein 

Paisuhoone 

Põhjatala kanal 

Maakividest kujundatud liigveelase (~9m, h=0,7…0,2m) 

Kalaramp, ~3m lai,  kalle 1:20…1:30 

Voolurahustus‐ kivid 

Maakividest v betoonist  madalveetõke (h=0,1 v 0,2m) ja kalatõke 

Alavee põhjakindlus1s ja/v voolurahustuskaev 

Viira veski Võhandul Kalapääsu skeem (II alterna1iv)  (kõrgused m ümp; Δh vastavast kohast põhjas) 31.07.2012   Tauno Jürgenstein 

Kalaramp (tehiskäres1k) 

KVT 

Voolusängi ristlõige põhjatala kohalt vaatega ülesvoolu 

Põhjapalk h=46,45 

Põhi palgist vahetult allavoolu: hkeskm=45,8  

Maakividest kujundatud liigveelase (Δh=0,2…0,7m) 

MVT, Δh=0,2m NVT, Δh=0,4m 

Viira veski Võhandul Kalapääsu skeem 0‐alterna1ivi korral (0‐I) (kõrgused m ümp)  Tauno Jürgenstein 

Paisuhoone 

Põhjapalk kanal 

Vaba ülevool (12m lai), Põhja kõrgus hkeskm=46,2 Veepind hkeskm=46,7  

Kalaramp, 3‐4(5)m lai, ülaosa  viidud põhjapalgi tasapinda  kalle 1:20 

Voolurahustus‐ kivid ja ‐astmed 

Alavesi ((7)8‐9m),  Põhi: hkeskm=45,8 Veepind hkeskm=46,4  

Voolu suunavad kivid  nn sandarmid 

Viira veski Võhandul Kalapääsu skeem 0‐alterna1ivi korral (0‐II) (kõrgused m ümp)  Tauno Jürgenstein 

Paisuhoone 

Põhjapalk kanal 

Vaba ülevool (12m lai), Põhja kõrgus hkeskm=46,2 Veepind hkeskm=46,7  

Kalaramp, ~3m lai, ülaosa  viidud põhjapalgi tasapinda  kalle 1:20 

Voolurahustus‐ kivid ja ‐astmed 

Alavesi (~9m),  Põhi: hkeskm=45,8 Veepind hkeskm=46,4  

Voolu suunavad kivid  nn sandarmid 

Viira veski Võhandul Kalapääsu skeem 0‐alterna1ivi korral (0‐III) (kõrgused m ümp)  Tauno Jürgenstein 

Paisuhoone 

Põhjapalk 

kanal 

Vaba ülevool (12m lai), Põhja kõrgus hkeskm=46,2 Veepind hkeskm=46,7  

Kalaramp‐süsta pääs ~5m lai, W‐kujuline ristlõige,  ülaosa põhjapalgi tasapinnas  kalle 1:20 

Voolurahustus‐ kivid ja ‐astmed 

Alavesi (7m), hüppe võimaldamiseks süvistatav ala. Min vee sügavus 0,6m. Põhi: hkeskm=45,8 Veepind hkeskm=46,4  

Voolu suunavad kivid  nn sandarmid 

Kalarambi‐süstapääsu ristlõige vaatega ülesvoolu 

Viira veski Võhandul Kalapääsu skeem 0‐alterna1ivi korral (0‐III) (kõrgused m ümp)  Tauno Jürgenstein 

KVT 

MVT, h=0,2m 

Δh=0,05…0,1m 

NVT, h=0,4m 

Kalapääsu osa. Läbitav ka kehvema ujumisvõimega liikidele, noorkaladele ja vähkidele. 

Kala‐süstapääsu osa. Läbitav parema ujumisvõimega liikidele.