Värvid

Teooriad ja värvide omavahelised mõjutused

Varaseimad arutlused värvide olemuse ja nende nägemise viisi üle, pärinevad Vana – Kreeka filosoofidelt – loodusuurijailt. Antiikfilosoofide hulgas, kes rääkisid värvidest, on sellised kuulsad inimesed nagu Pythagoras, Platon, Aristoteles.

Uusaja koidiku perioodi kuulub maalimise teooria looja, kelle nimi on Leonado da Vinci.

Värvi teaduslike teooriate loojad on Isaac Newton, Johann Wolfgang von Goethe.

Klassikaliste teooriate loojad on Vincent van Gogh, Vassili Kandinsky, Johannes Itten, Max Lüscher. Uute värviteooriate loojad on Ellen Marx, Akio Ota, Lother Gericke, Klaus Schöne, Seppo Rihlama. Lüscher väitis, et värvieelistused räägivad palju nii meie vaimse kui ka tervisliku seisundi kohta. Selle tõestuseks lõi ta Max Lüscheri värvitesti

Max Lüscher

Värv on väga subjektiivne asi – inimesed näevad seda, mida tahavad näha. Tuntud Briti teadlane I. Newton avastas värvispektri, suunates valgusvihu läbi prisma, mille tulemusena jagunes valgus värvilisteks vihkudeks.

Newton eristas punast, oranži, kollast, rohelist, sinist, indigot ja lillat värvi. Samas väidetakse, et ta ei näinud mitte seitset, vaid kuut värvi: punast, oranži, kollast, rohelist, sinist ja lillat. Indigo värvi lisas ta selleks, et saada kokku seitse, mis on müstiline number ja sobis kokku tema kosmoseteooriaga.

Saksa kirjanik ja ka maalikunstnik J. W. von Goethe (1749–1832) tuvastas värve uurides kuus spektrivärvi: punane, oranž, kollane, roheline, sinine, lilla. Goethe lähenemine oli sama subjektiivne kui I. Newtonil – kuus värvi sobisid suurepäraselt tema kunstnikupaletiga.

Üks tähtsamaid värviteraapia esindajaid oli Rudolf Steiner (1861–1925).

Teda inspireeris J. W. von Goethe töö värvide teemal ning ta uskus, et värv on elav nähtus, millel on oma vaimne tähendus.

J. W. von Goethe teooriat rakendati reas R. Steineri rajatud koolides, mille iga osa oli värvitud eri värvi – sõltuvalt ruumide otstarbest ja neid kasutavate laste vanusest.

Inimeste suhe värvikeskkonnaga on kas rakenduslikku või esteetilist laadi. Ühelt poolt on tähtsad värvi tehnoloogilised ja praktilised omadused, teiselt poolt värvide mõju inimestele.

Esteetiline suhe värvikeskkonnaga võib olla: kontseptuaalne, poeetiline, psühholoogiline, sümboolne ja metakeelne.

Psühholoogiline tähendab seda, et värvilahendus mõjutab tundeid ja emotsionaalset seisundit. Tumedad süngemad värvid mõjuvad salapäraselt, ängistavalt, säravad värvid ergastavalt ja rõõmsalt

Sümboolne tähendab seda, et kasutatud värvidel on inimese jaoks tähendus. Näiteks roosa ja helesinine seostuvad väikelastega, hõbe ja valge jõuludega.

Värvide sügavamad tähendused on sageli püsivad, pärit lapsepõlvest ja traditsioonidest, kuid siiski ajas veidi muutuvad.

Rakenduslikkuse poolelt vaadatuna on inimese ja värvikeskkonna vaheline suhe: kompenseeriv, funktsionaalne ja tehnoloogiline .

Ameerika teadlane, füsioloog ja värviteoreetik Faben Birren on mitmeis raamatuis käsitlenud värvi toimet inimesele. Ta leiab, et värvitoonist olulisem on varieerimine ja värvivaheldus: monotoonsus on hullem kaosest ja korralagedusest. F. Birren arvates mõjuvad närvilisele inimesele soodsalt just eredad värvid. Monotoonne ümbrus vaid suurendab närvilisust.

Värvid edastavad kõikvõimalikke mitteverbaalseid sõnumeid. Pehmed ja heledad toonid jätavad avatud ja sõbraliku mulje. Värvuste kõrvutamisel võivad inimesed tunnetada tuhmjate värvusvarjundite rahulikku harmooniat, küllusvärvuste temperamentset elutunnetust või erutust ning disharmooniliste kõrvutuste rahutust.

J. W. von Goethe kinnitas, et kõik värvid asuvad kahe pooluse vahel: kollane (mis on kõige lähedasem päevasele valgusele) ja sinine (mis alati sisaldab tumedust). Iseloomustades puhtaid, segamata värve, kirjeldas ta punast kui tundeküllast, erutavat ja stimuleerivat värvi, kollast kui rahulikku, muretut ja rõõmsat sinist kui kurba ja rõhuvat. Sellele vastavalt eristas J. W. von Goethe mõjukad ja aktiivsed värvid: kollane, punakaskollane (oranž) ja kollakaspunane (kinaverpunane), mis annavad aktiivse, elava ja tugeva värvisuhte, ning alluvad ja passiivsed värvid: sinine, roheline ja lillakassinine (violett), mis soodustavad rahulikku, pehmet ja igatsevat meeleolu

Samuti on teada ka palju tähelepanekuid väikelaste tõrjuvaist reageeringuist eredatele värvidele. Igal lapsel on oma isiklik eripärane psüühiline struktuur, mille kohta lapsega tegelevatel isikutel tavaliselt puudub küllaldane informatsioon. Mis ühele lapsele võib mõjuda soodsalt, võib teistsuguse psüühilise struktuuriga lapsele mõjuda häirivalt. On aga kindel, et õrnad, mahedad värvitoonid ei kahjusta kedagi, nagu ka looduslikud materjalidki. Üsna laialt on levinud arvamus, et väikelapsed eelistavad erksaid värve. Loomulikult äratab ere värv tähelepanu – eriti helepunased, ereroosad, oranžid, aga ka kollased ja erksinised mõjutavad nägemissüsteemi kaudu närvisüsteemi.

Värvieelistused on tugevalt seotud lapse sooga. Lapsed haaravad kohe neile meeldivate värvide järele. On läbi viidud palju uuringuid ja teadlased on alati jõudnud järelduseni, et enamus väikseid tüdrukuid eelistavad roosat, lillat.

Väiksed poisid armastavad musta ja teisi tumetaid toone rohkem kui tüdrukud. Paljud akadeemilised uurimistööd näitavad, et vanusega värvieelistused muutuvad.

Kuni kümnenda eluaastani nimetavad paljud lapsed lemmikvärviks punast (või roosat) ja kollast.

Alates kümnendast eluaastast hakkavad nad eelistama sinist. Arvatakse, et see on seotud küpsemisega ja võimega tajuda erinevaid meeleolu varjundeid.

Tihti otsivad teadlased vastust küsimusele, kas laste värvieelistused on sünnipärased või omandatud. Täpset vastust pole siiani leitud, aga paljud arvavad, et värvieelistused on sünnipärased.

Värvide sümboolika ja tähendused

Värvid peegeldavad inimeste iseloomu, kuid neil on ka oma iseloom. See põhineb värvide omadustel ja kultuurilistel ning isiklikel assotsiatsioonidel.

Assotsiatsioonid võivad kultuuriti erineda, kuid kõik värvid käivitavad isikliku emotsionaalse reaktsiooni, mis põhineb kogetul ja mälestustel.

Psühholoogid on avastanud, et inimeste reaktsioon paljudele inimesi ümbritsevatele värvidele on ühesugune. Kuna värve on läbi aegade kasutatud laste ning täiskasvanute psüühika mõjutamiseks, siis oleks loogiliselt teada nende täpset mõjujõudu.

Punane värv väljendab elutahet, aktiivsust, elujõudu, aga samuti agressiivsust. Inimesed, kes valivad punase värvi, tahavad olla pidevas liikumises ja püüdlevad võimu poole. Punane meeldib tugevatele, energilistele ja enesekindlatele inimestele. Punane on otsekohese inimese värv, kes ei salli kaude asjaajamist. Punane on ka egoistlik värv. Tal lasub lisaks sellele veel süütunde varjund ja häbi. Lapsed armastavad sageli säravpunast oma ego maksmapaneku eas, andes täiskasvanulegi ergutava energialaengu. Punane mõjub üldjuhul ärritavalt, seega kasutavad temperamentsemad täiskasvanud ja lapsed seda intuitiivselt.

J. W. von Goethe nägi punases tõsidust ja õilsust, tema arusaamas ühendas punane endas kõiki teisi värve. V. Kandinsky on punast kirjeldanud kui suurt jõudu ja energiat omavat värvi. V. Kandinsky jaoks oli külm punane kurbust tekitav, hingelist nõrkust väljendav värv. Saksa värviteoreetik M. Lüscher on arvanud, et jõuküllane, energiline ja vitaalne inimene saab punase mõjul tugevust juurde, nõrk inimene aga tajub punases ähvardust. Rõõmus punane on armastus, jõud ja isukus, tujutu punane aga raev, ärritus ja vastikus. F. Birreni järgi armastavad punast ekstraverdid, kes aktiivselt väljendavad oma tundeid.

Roosa värv sümboliseerib naiselikkus, tingimusteta armastust, romantikat, sõbralikkust, headust, kergemeelsust, liigset tundlikkust.

Ta vähendab agressiivsust ja nõrgestab energiat. Tekitab mugavustunde ja aitab kriisist välja tulla.

Kui inimesele meeldib see värv, siis ta on andekas. Inimesest kiirgab head energiat, enesekindlust, sarmi.

Ta on sõbralik ja seltskondlik, aga oma tundeid ei avalda.

Oranž värvi sümboliseerib edasiliikumist, rütmi, emotsioone, rõõmu, elurõõmu, seltsivust, aga samuti laiskust, sõltuvust ja hellitatust.

Värv aitab inimesel üle elada negatiivset sündmust, aitab andestada teisele inimesele.

Oranž värv on võimeline mõjutama inimese meeleolu ja psüühilist seisundit, kui inimesel on apaatia, igavus ja kurbus. Värv kasvatab inimese rahuolu enesega.

Kui inimene väldib oranži värvi, näitab see tema kartust elu ees.

J. W. von Goethe arvamus oli, et oranž kutsub esile šoki ja mõjub nägemisorganitele purustavalt.

V. Kandinsky arvates on oranž jõuküllane, otsustava, energilise, ausameelse, rõõmsa olemisega.

Kollane värv sümboliseerib päikese soojust, mis aitab elust rõõmu tunda. Inimene tunneb end õnnelikuna. Värv vabastab inimest negatiivsusest. Aitab kergemini tajuda uusi ideid ja võtta vastu erinevaid arvamusi. Lastel kõrgendab huvi kogemuse vastu. Kui inimesel on madal enesehinnang, depressioon, pessimism, siis värv aitab nende psüühiliste seisunditega toime tulla.

Vaid väike hulk inimesi peab kollast oma lemmikvärviks. Kollane sobib eriti hästi lastele: nad hindavad kollast kõrgelt, kuna see on spontaanne ja rõõmus värv.

Kollane annab jõudu melanhoolikule ja flegmaatikule, aitab vastu panna murele ja süngetele mõtetele .

J. W. von Goethe nimetas kollast värvi veetlevaks ja rõõmsaks. Samas pidas ta kollast väga mõjutavaks värviks ja nägi paljudes varjundeis negatiivseid omadusi. Seevastu V. Kandinsky arvates ei kanna kollane värv endas sügavamat tähendust. M. Lüscher kirjeldas kollast kui dünaamilist ja kineetilist energiat omavat värvi. F. Birreni järgi kollane on mõjult rõõmus, kerge ja hõõguv värv.

Roheline värv sümboliseerib on loodust, elu, usku. Värvi kasutamine aitab, kui inimene on tasakaalutu, vihane, ebaviisakas ja tal on emotsionaalne tõkestatus.

Roheline näitab inimese paindlikkust (paindlik meel), tahet tegutseda, kangekaelsust, isemeelsust, järjekindlust eesmärgi saavutamisel ja oskust koondada tähelepanu oma tegevusele

Tasub tähele panna, et roheline võib näidata, et inimene ei armasta riski ega uuendusi ning on oma mõtteviisilt natuke vanamoodne, igav ja liialt konservatiivne.

Värv soodustab uinumist ja rahustab jonnivat väikelast. J. W. von Goethe pidas rohelist värvi rahulolutunde loojaks. V. Kandinsky arvates on roheline liikumatu, staatiline värv. M. Lüscher arvas, et roheline kannab on potentsiaalset energiat.

Sinine sisendab ülevuse ja vabaduse tunnet, selgust, vaimsust. Sinised on taevas ja meri. Sinine sümboliseerib pimedat usku ja ustavust, teadmisi ning harimatust.

Helesinine sümboliseerib kaugust, tumesinine sügavust. Sinise värviga seonduvad intuitsioon, tõde, idealism, rahu, autoriteet, stabiilsus, kontsentratsioon, traditsioon.

Teadlased väidavad, et hüsteerilised ja koleerilised inimesed lausa vajavad sinist, sest sinine maandab alateadlikku agressiooni. Helesinine mõjub jahutavalt ja rahustavalt, juhib mõtteid vabadusele.

Värv rahustab, süvendab enesekindlust ja –usku, vabastab murest ja hirmust. Sinisele värvile omistatakse lõõgastavat toimet. J. W. von Goethe nimetas sinist tühjaks ja külmaks, mis näib aga inimest ligi tõmbavat. V. Kandinsky arvas, et kui tumesinine on sügav ja lõpmatusse süüviv, siis helesinine sisendab vaikset rahu.

Violetne värv sümboliseerib tarkust, vaimsust, müstikat, inspiratsiooni, artistlikkust, surma, seadust, võimu, õilsust, võõrandumist ja fanatismi.

Violetne ühendab mõtlemist ja keha, samuti matereaalseid vajadusi ja hinge vajadusi. Tasakaalustab meeste ja naiste energiat inimese organismis.

Violetse värvi valivad nii intellektuaalselt kui ka emotsionaalselt ebaküpsed inimesed.

Kui lapsed valivad selle värvi, siis näitab see, et maailm on nende jaoks koht, kus kõik on lubatud ja võimalik kätte saada.

Pruun värv sümboliseeb sügist, ustavust, igavust, konservatismi, hirmu, vastupidavust ja töökust.

See on usaldusväärsuse, praktilisuse, tugevuse värv.

Näitab, et inimene püüab jõuda enda püstitatud eesmärgile, aitab säilitada aega ja jõudu.

Must värv sümboliseerib ööd, rahu, pimedust, saladust, väljakutset, kurbust, allasurumist ja surma.

Kui inimene tunneb nõrkust, vajab kaitsmist või kui tunneb vajadust üksinduse järele, siis ta kasutab musta värvi abi.

Inimesel, kellele meeldib must värv, võib olla vastuoluline karakter. Ta võib pidada end tõsiseks, konservatiivseks inimeseks või hoopis olla uhkeldav ja isegi upsakas.

Valge värv sümboliseerib valgust, rahu, muretust, puhtust, tühjust, süütust, koondatust, võõrdumist ja üksindust.

Valge värv on seotud vaimsusega. Ta laadib energiaga ja puhastab.

Hall värv sümboliseerib varju, pilvi, liikumatust, stabiilsust, realismi, igavust, kainust, mõistust ja igatsust.

Hall värv ei ole depressiivne, kuid rõõmsaameelsust ka ei sisenda. See värv näitab inimese intellektuaalsust.

Hall lõdvestab ja aitab inimesel tunda end rahulikuna ning tekitab und. Värv ei ole soovitatav inimesele, kes on otsustusvõimetu.

Inimene, kes armastab halli, eelistab ohutut, usaldusväärset ja tasakaalustatud elustiili, samuti teeb tihti elus kompromisse. Ta on rahulik ja asjalik, talle ei meeldi tähelepanu äratada. Ta naudib oma tööd ja püüab olla abivalmis.

Üldiselt on ta aeglane, konservatiivne, tagasihoidlik ja usaldusväärne.

Värvide eristamise eripära 5-6 aastastel

Inimeste nägemissüsteemi iseloomustab värvide eristamisvõime väga suur tundlikkus. Tundlik värvieristamise võime on sünnipärane ja pole oluliselt arendatav, eriti peale kriitilist tundlikkuse perioodi, mis erinevatel andmetel on teisest neljanda, või teisest kuni kuuenda eluaastani, kusjuures määravaks peetakse kolmandat eluaastat. Viimasel ajal on levinud väide, et see periood algab varem. Juba kuuendaks või seitsmendaks eluaastaks on inimesel välja arenenud keerulised ja ülikeerulised rakurühmad. Sellepärast on visuaalne keskkond, milles laps kasvab, määrava tähtsusega visuaalsete rakkude teatud funktsioonide kujundamisel.

Iga inimene on võimeline eristama suurt hulka erinevaid värve ja varjundeid. See on loomupärane anne, aga kui ei ole vajadust seda kasutada, siis ta hääbub.

Nägemisaparaat, mis vahendab inimesele valgust ja selle karakteristikuid, värvikogemust, on kõigil ühesugune.

Värv on ere lapsepõlve osa. Lapsed armastavad värve, reageerivad nendele, mängivad värviga. Kuid laste reaktsioon värvile ei ole samasugune nagu täiskasvanul. Värv on üks esimesi tunnusjooni, mida eristavad lapsed.

Kui laps sünnib siia ilma, siis näeb ta kõigepealt valget ja elabki mõnda aega must-valges maailmas, kuni aju hakkab tasapisi tajuma „värvilisi” värve, iga päev üht-teist kuni küpse ea kümne miljoni varjundini välja, nagu kinnitavad viimased inimaju uuringud. Kõigepealt hakkavad lapsed eristama punast värvi. Seejärel hakkavad nad eristama teisi erksaid värve, sealhulgas ka kollast.

Samuti tuleb tähele panna, et lapse sünnipärane värvide eristamisvõime on tundlik ja erk. Laps eristab värvitoone sama peenelt kui täiskasvanu.

Lapsed õpivad värve ära tundma enne, kui oskavad nende nimetusi öelda.

Nad osutavad eredatele esemetele juba siis, kui veel ei oska öelda „punane”, „kollane” või „roheline”. Värvide nimetusi õpivad lapsed tundma teisest eluaastast kuni viiendani.

Tavaliselt jätavad tüdrukud meelde värvide nimetusi varem kui poisid. Teadagi arenevad kõik lapsed erinevalt, sest arenemine on seotud närvisüsteemi seisundiga.

Oskus eristada ja nimetada värve on oluline samm lapse arendamisel.

3-aastane laps leiab ümbritsevas juhendamise toel sinise, kollase, punase ja rohelise värvi.

5-aastane kasutab emotsioonide, nähtuste, esemete jne kujutamiseks värvitoone oma seostest ja tunnetest lähtuvalt. Traditsioonilised lasteaiaprogrammid eeldavad, et 5-aastane laps peab teadma kümmet värvi ja 6-aastane laps juba üksteist, kaksteist värvi.

7-aastane laps tunneb ümbritsevas esinevaid värve ja nimetab erinevaid värvetoone (hallikas, taevasinine jne).

Kokkuvõtvalt saab öelda, et täiskasvanute ja 5-6-aastaste laste vahe on ainult selles, et mõned 5-6-aastased lapsed ei tunne ja ei oska nimetada kõiki värvinimesid.

Värvide tutvustamise pedagoogilised lähenemised 5-6-aastastele lastele

Kõikidel värvidel on oma keel. Värve võttes peavad lapsed end suhtestama iga värviga eraldi. Laps tunnetab, kuidas mõjub näiteks kollane ja kuidas mõjub sellest täiesti erinev sinine.

Samuti tekitab erinevaid elamusi värvide omavaheline segunemine, näiteks sinise segunemine kollasega või sinise segunemine punasega.

Nii õpivad lapsed tunnetama värvide olemust ja nägema ka peenemaid varjundeid, mida nad hiljem looduses ja enda ümber oskavad tähele panna.

Maalimise eesmärk on õpetada lapsi tunnetama värvide omadusi ja mõju ning anda lastele kogemusi värvide segamisest. Lapsed näevad, kuidas primaarvärvide segamisel tekivad uued värvid – sekundaarvärvid (lilla, roheline, oranž) ja palju vahepealseid toone.

Maalimise kaudu kujuneb laste vaatlusoskus ja maitsetunnetus.

Juba 6-aastane laps hakkab katsetama värvide segamist, milleks sobivad põhivärvid: punane, kollane ja sinine.

Esimesed kogemused värvide segunemisel tekkinud uutest toonidest tekivad töö vältel. Kindlasti esitab laps värvide segamise kohta küsimusi. Täikasvanuga koos segatakse heledama värvi hulka pisut tumedamat ja saadakse uus toon. Lapsevanemad või õpetajad ei pea selgitama lapsele mõisteid (põhivärvid, värvide helestamine või tumestamine), vaid rääkima, et kollase ja punase kohtudes tekib oranž, kollast ja sinist segades saame rohelise ning lilla värv tekib punase ja sinise segunemisel, halli värvi saame, kui lisame valgele pisut musta jne

Veel enne, kui 5-6-aastased lapsed pintsli esimest korda värvi sisse kastavad, on neil sageli juba olemas ettekujutus mingist kindlast värvusest. Sageli tekib lastel juba alustatud kujundile uut värvi lisades hoopis uus idee, mille kallal nad siis edasi töötavad. Maalimise ajal või kui tööga valmis ollakse, seletavad lapsed meelsasti täiskasvanule, mis nende pildil on kujutatud, millised värvused on nende meelest eriti ilusad või millist sisu nad oma pildil avastavad.

Kui tahetakse värve tundma õppida, ei tohi sellest alustada, et kopeeritakse välismaailma motiive ja uuritakse neid. Sel juhul muutuks värv motiivi ja vormi suhtes sekundaarseks.

Et värvide maailma tunnetada, tuleb kõigepealt lähtuda värvidest endist.

Tähtis on alustada puhaste värviharjutustega. Kui maalinguid üles riputatakse, vaatavad lapsed neid hardalt.

Pikkamööda taipavad nad, et on värve, mis esile tungivad – punane ja kollane, ning mõningaid, mis tagasi tõmbuvad – sinine ja violetne. Roheline värv jääb enamasti neutraalseks.

Aegapidi muutub iga värv lapse jaoks nagu omamoodi isiksuseks – väljendusvõimaluste ja vastavate omadustega. Need, kes kasutavad värve ainult selleks, et end nende abil välja elada, ei rabele kunagi iseenda nõiaköidikutest vabaks. Kes aga siiski ennastunustavalt värvidesse sisse elab, see siseneb uude, piirideta maailma.

Värvide seosed isiksuseomadustega Isiksuseomaduste analüüsi värvieelistuse järgi saab teha juba 5. eluaastast. Selles

vanuses laps saab juba iseseisvaks, ta ei sõltu täiskasvanutest nii palju kui varem, see on aeg, kui lapse suhted ümbritsevate inimestega lähevad keerulisemaks ja laps õpib vastutama oma tegevuse eest. Värvivalik peegeldab peamiselt inimese temperamenditüüpi, tema sotsiaalse keskonna mõju, kultuuri, religiooni, rahvuslikku pärandit ja teisi faktoreid. Juba selles vanuses saab värvieelistuste järgi otsustada tema huvide ja annete üle konkreetses valdkonnas ja tema muude oskuste üle.

On teada, et igale temperamenditüübile on omane isesugune värvivalik. Sangviiniku lemmikvärvid on kollane ja sinine. Flegmaatikule meeldivad kindlad põhitoonid, nii eelistab ta helepruunile tumepruuni, roosale punast, hallile musta ja helesinisele pigem tumedat puhast sinist. Koleerik ehitaks oma maailma kontrastidele, leppides sageli valge või musta omavahelise kombinatsiooniga, lisades juurde säravat kollast, kulda, karda, hõbedat ja kärtsu punast. Melanhoolik elaks parima meelega täiesti pastelses maailmas, püüdes välistada tugevaid puhtaid toone, liigset sära ja musta.

Nagu temperament, nii mõjutab värvivalikut ka iga, seepärast on nii täiskasvanul kui ka lastel kujunenud välja oma värvivalikud.

Töös laste temperamenditüüpidega võib maalimisest olla hindamatut abi.

Üldistatult võiks öelda nii:

kui koleerikutel lasta oma värviharjutusi teha just nii, nagu nad tahaksid, siis laiuksid dramaatiliselt punakad toonid teiste värvide arvel üle kogu lehe

melanhoolikud maaliksid aga meelsamini midagi väikest ja tumedat üsna üles ja ühte nurka

flegmaatikud aga pintseldaksid laialt üle kogu lehe midagi suurt ja igavat

sangviinikud tupsutaksid kiiruga sinna-tänna midagi väikest, heledat ja rõõmsat, selleks et otsekohe uue paberi järele tormata.

Värvide seos laste emotsionaalse seisundiga

Erinevaid värviteooriaid võib tõlgendada erinevalt, kuid teoreetikud tunnustavad üksmeelselt, et värv võib väljendada kindlaid tundeid, meeleolu.

Konkreetne värvivalik ja värvi kasutamine maalimises võib märkida elu tasakaalu või tasakaalu puudumist. Värv näitab psühholoogiliste ja/või füüsiliste nähtuste tähtsust. Siiski võib värvide analüüsi maalimiste tõlgendamisel kasutada ainult kui abivahendit.

Konkreetset värvi tõlgendades tuleb tähele panna, mis objekt või element maalimisel on värvitud selle värviga ja kui intensiivselt. Näiteks võib punane tähendada nii probleemi kui ka armastust. Kui on maalitud punane süda, mis sümboliseerib sõbrapäeva, hakkab see assotsieeruma armastusega, ja tekivad hoopis teised tunned, kui pildil on nuga ja punased veretilgad.

See näitab, miks värvide tõlgendamisel ei ole mingeid kindlaid ja püsivaid reegleid. Üheks värvide tõlgendamise erinevuste põhjuseks on ka see, et eri kultuurides ja ühiskondadel on värvide tõlgendamine erinev. Värvide tõlgendamisel tuleb arvestada suurt hulka erinevaid faktoreid.

Värvuse tajumine ei ole suhteliselt keeruline. Värvid kirjeldavad teatud omadusi, mõnikord võib väike erinevus või muutus pildi tähenduse teiseks pöörata. Näiteks kollaste toonide seas võib näha kõike, alates isekusest ja kõrgelennulistest intellektuaalsetest ambitsioonidest kuni avatud olekuni ja altruistliku selguse. Oluline on vaadata ka värvuste omavahelist suhet, seda, kuidas need paigutavad ja kui palju neid on näha ning milline on suhe teiste kehadega, eriti füüsilisega.

Valides oma meeleoluga sobivaid värve, saavad lapsed oma tundeid välja elada. Värvivalikut tasub kindlasti tähele panna – pidevalt sooje toone, palju kollast ja oranži kasutav laps võiks olla suhteliselt rahuolev, musta ja tumelillat heledama lisandita on peetud mure ja stressi väljendajaks. Peab siiski silmas pidada, et alati võib põhjus olla ka milleski muus. Ei maksaks teha pealiskaudseid otsuseid värvide tähenduse kohta – mõnikord maalib küll laps kogu pildi ühe ja sama värviga, aga seda sellepärast, et see värv oli kõige kättesaadavam või just see värvitops sattus kõige enne kätte. Kui laps jääb oma valiku juurde, siis on see tema jaoks hetkel õige.

Koolieelses eas naudib laps värvide kasutamist.

Paljudele 5-6-aastastele lastele ja väikelastele meeldib kasutada musta värvi, mis viitab nägemissüsteemi puhkuse vajadusele. Kõik värvid on mustas neeldunud, aga samas on see signaal, et lapsel on tekkinud olukord, mida ta eitab, ta on rahulolematu, kuid ei mõista põhjusi. Järelikult ei tohiks lapsele keelata musta värvi kasutamist, kui see lapsele meeldib – see on vajalik tasakaalustamiseks.

Ammu on märgatud, et kui lapsed kuulavad õnneliku lõpuga muinasjuttu, siis nad hakkavad maalima kollaste kriitidega.

Peale kurba muinasjuttu valivad lapsed pruune värve. Ühe uurimistöö kokkuvõtes oli tõestatud, et lapsed seostavad heledaid toone positiivsete emotsioonidega ja tumedaid toone negatiivsete emotsioonidega.

Konkreetset värvi tõlgendades on kõige usaldusväärsem pöörduda looduse poole. Näiteks roheline värv – terved lehed, taimed, muru – näitab suurt arengupotentsiaali. Särav kollane on päikese värv, mis on peamine energia ja soojuse allikas, ja võib joonistusel peegeldada samasuguseid motiive. Veel võib lisada, et maalimiste analüüsimisel tuleb tähele panna selliseid elemente nagu ebatavaliste värvide kasutamine, värvide intensiivsus, värvide võrdlemine ja samuti värvid, mis maalimisel puuduvad.

Tuleb tähele panna, et väikelapsed ei pööra erilist tähelepanu objektide värvusele, sest lapse jaoks on talle tuntud objektid ka teatud ja tuntud värvi.

Tajub ta väga selgelt, et tema kasutuses olevad värvid on teistsugused kui looduses ning lapse jaoks on kujutamisel kasutatav värv objekti sümbolvärv. Rohi on roheline ja selle kujutamiseks kõlbab iga käepärast olev roheline värv. Kui rohelistest toonidest saab valida, siis valitakse sel hetkel kõige meeldivam roheline toon.

Sellega kaasneb, et lapsed assotsieerivad palju värve esemetega, mis on neile kõige tuttavamad igapäevaelust. Peamiselt on kõik assotsatsioonid seotud loodusega ja looduslike esemetega.

Tüüpilised assotsiatsioonid, mis on jõukohased lastele.

Kollane – päike, banaan, sidrun

Punane – tomatid, õunad

Sinine – taevas, teksased

Roheline – puulehed, muru, hernes

Hall – siga, elevant

Pruun – puukoor, karu

Kui laps omal algatusel värvib mõne looma kujutuse – kassi, koera jt. – siniseks, punaseks, lillaks või roheliseks, siis see näitab, et laps valib hetkel endale meeldiva värvi, mis on lapse seisundis kompensatsioonivärv või meenutab talle nähtud mänguasja värv (sinised, roosad karud, mängukoerad).

Osa lapsi koostab suvalisi värvipindade kooslusi, mis on etapi või hetkeseisundi väljendus ja annab lapse kohta küllaldaselt informatsiooni. Seda ei tuleks vaadelda kui kunstinähtust või fantaasia avaldust, vaid lapses toimuvate protsesside materialiseerumisena.

Esimesena pani 1920. aastail Bauhausi kooli kunstnik J. Itten tähele, et parimat tööd tegid õpilased alati siis, kui kasutasid enda valitud värve.

Oma raamatus „Värvide Kunst” näitas J. Itten tugevat seost õpilaste isiksuse, nende väljanägemise ja värvide vahel, millega neile meeldis töötada.

Nägemine

Nägemismeele kaudu saame maailmas ligi 80% infot- milline on valgus, värvus, eseme omadused- kuju, liikumine

Silm on avatud, siis liigub valgus läbi pupilli silma

Vastavalt valguse heledusest või tumedusest pupilli suurus muutub 1-8 mm

Valgus läbib silmaläätse

Väiksed lihased muudavad kujutise teravaks

Silmamuna tagaseina võrkkestal tekib selge, vähendatud ja ümberpööratud kujutis

Värviaisting

Objektid ja esemed on silmale nähtavad neilt peegelduva valguse toimel. Väliskeskkonnast langeb silma võrkkestale valguskiirte mõjul aisting ehk ärritus. Täielikus pimeduses on nägemine võimatu, sest selleks vajatakse valgust. Põhjus, miks me näeme ümbritsevat maailma värvilisena on selles, et erinevad kehad neelavad erinevat värvi valgusi.

Värvikogemuse tekkeks peab valgusimpulss nägemisaparaadi vahendusel jõudma meie aju nägemiskeskusesse. Valgus võib pärineda kas otse valgustkiirgavalt esemelt - päikeselt, tehisvalgusallikalt -, peegelduda mingilt valgust mittekiirgavalt esemelt või läbida neid objekte. Silma võrkkest võtab konkreetse valguskvaliteedi vastu ja saadab selle signaali või impulsina ajju.

Nägemisaparaat, mis vahendab meile valguse ja selle karakteristikute - värvide - kogemust, on kõigil, kel see on korras, ühesugune. Selle toimimine on suurepärane - inimsilm eristab umbes 10 miljonit värvivarjundit.

Erinevate ilmakaarte valgus

• Põhjakaare valgus on jahe ja hajutatud, muutumatu ega tekita varje, sobib töötamiseks igal kelaajal

• Lõunast tulev valgus toob palavust ja erksat kiirgust. Töötamiseks mitte just sobiv, kuna tekitab varje ja pimestab silmi.

• Idast langev valgus on samuti kirgas, kuid jahedam. On soodne köögi ja magamistoa jaoks, kuna päikesepaiste annab igale päevale hea ja virgutava alguse.

• Läänevalgus on soe, roosaka tooniga ja lõõgastav, soodustades õhtuse aja juurde kuuluvat puhkust.

• Värvidel on psühholoogiline mõju, mida kasutatakse sisustamisel

• Erinevad värvid ja hele-tumedused loovad erinevaid tundeid

• Värvidega võib muuta ruumi valgemaks, avaratele pindadele valida võimalikult heledad ja rahulikud toonid

• Tume värv muudab toa väiksemaks

• Must sobib kõikide värvidega ja tekitab terviklikkuse

• Valge annab õhulisuse ja rõhutab nüansse

• Läike ja mustri vaheldumine võib elavdada ühevärvilist sisutust

• Kergesti segunevad on loodusele omased värvid

Värvi põhiomadused

Värvuse kolm põhitunnust on toon, heledus ja küllastus, ja need on peamised omadused, mis määravad värvuse karakteri ja emotsionaalse mõju

Värvitoon (värvus)

– Ideaaliks spektrivärvid

Küllastus, kromaatilisus

– Kromaatilised

– Akromaatilised

Heledus

– Helestamine

– Tumestamine

Spektrivärvid

Päikesevalgus on liitvalgus. Läbi prisma, veetilga langedes laguneb ta spektri- ehk vikerkaarevärvideks.

Vikerkaarevärvid puorkorohetuvi Peremees ootab kitselt raha, sulane tema liha, villa

Seitse spektrivärvi

– Punane

– oranž

– kollane

– roheline

– sinine (hele)

– indigo (tume)

– violetne (lilla)

Kromaatilisus

Kromaatilised värvid ehk värvilised värvid

Akromaatilised värvid ehk värvitud värvid

Põhivärvid

Värvide segamine

Johannes Itteni värviring Primaar- ja sekundaarvärvide segamisel saame kolmanda järgu (korralduse) värvid. Keskel asuv kolmnurk on kolm põhivärvi, kõrvalasuvad kolmnurgad (kuusnurgas) teised värvid, põhivärvide ja sekundaarvärvide segamisel saame kolmanda järgu värvid- 12 värvi ringiks.

1888 –1967, Šveitsi ekspressionistlik maalikunstnik, disainer, õpetaja , teoreetik http://www.hariduskeskus.ee/opiobjektid/varvusopetus/index.html

Heringi värviratas

Värvide neeldumine ja peegeldumine

Värvilised pinnad tekivad erinevate lainepikkuste neeldumisel või peegeldumisel. Seda värvi valgused, mis ei neeldu, peegelduvad kehadelt ja annavadki neile värvuse. Valge puhul on tegemist kõikide teiste spektrivärvide tagasipeegeldumisega. Must seevastu neelab endasse kõik spektrivärvid ega peegelda midagi tagasi. Näiteks valget paberilehte näeme seetõttu, et valgus peegeldub sellelt silma võrkkestale. Mida eredam on leviv valgus, seda tugevam on aisting. Näiteks musta trükikirja näeme tänu sellele, et tähtedelt peegeldub vähem valgust kui ümbritsevalt valgelt paberilt.

Soojad ja külmad värvused Soojad värvused – punane, oranž, kollane – manavad esile kujutluse päikesest, valgusest ja soojusest, vastandina külmadele sinistele ja rangelt tõsistele, tumedatele, violetsetele.

Põhivärvid- primaarvärvid

Põhivärve omavahel segades saame kõiki teisi värve.

Põhivärvide segamine

Põhivärve segades saame sekundaarvärvid ehk tuletatud (teised) värvid

+

+

+

=

=

=

Teised (segatud) värvid- sekundaarvärvid

Sekundaarvärvid

Kollane+Punane=Oranž

Punane+Sinine=Lilla

Sinine+Kollane=Roheline

Oranž, violett ja roheline on sekundaarvärvid

Kolmandad ( segatud) värvid- tertsiaalvärvid

Tertsiaalvärvid Punane

Punane

Punane

Punane

Punane

Punane

Punakaslilla

Sinakaslilla

Rohekassinine Rohekaskollane

Kollakasoranž

Punakasoranž

Värvitoonid

Põhivärvide segamisel saadakse uusi värvitoone

Värvide helestamine ja tumestamine

Primaarsed ja sekundaarsed värvid

Akromaatilised värvid

Akromaatilised värvid võimaldavad värve helestada ja tumestada

Heleduse ja tumeduse astmed.

Värvide helestamine ja tumestamine

Lähitoonideks võib lugeda toone mis asetsevad põhivärvide vahel, põhivärvid kaasa arvatud.

Vastandvärvus Igal värvusel on täiendvärvus ehk vastandvärvus. Asetades põhivärvid ja neist tuletatud värvid värviringile, saame kolm vastastikku olevat värvipaari. Kaks vastandvärvi(kontrastvärvi) annavad segamisel pruunikashalli. Pruun sobib iga vastandvärviga paari.

Punane – Roheline (S+K)

Kollane – Lilla (P+S)

Sinine – Oranž (K+P)

Värviringil asuvad vastandvärvid teineteise vastas

Vastandvärvid

Värviring ja põhi-värvid

Põhivärvide vastas on kindlad värvid

Tekkinud värvipaarid on vastandvärvid

Erinevates hele-tumedustes vastandvärvid

roheline ja punane

Värvikontrastid

Põhivärvide kontrast

Sekundaarvärvide kontrast

Hele-tumeduse kontrast

Vastandvärvide kontrast

Värv- värvis kontrast

Põhivärvide kontrast ja sekundaarvärvide kontrast. Mida mitteküllastunum on värv, seda nõrgem (pehmem kontrast).

Põhivärvide kontrast

Kontrast on terav, värvid eristuvad üks- teisest selge- piiriliselt

V.Kandinsky

Vastandvärvid Tekstide loetavus sellel kontrastil on

raskendatud. Mõjutavad teineteist erinevalt. Kollane ja sinine irriteeriv, roheline rahustab punast.

punane- roheline kollane- violett sinine- oranž

Hele- tumeduse kontrast Kõige suurem kontrast must- valge. Värvidest kollane- violett

Hele-tumeduse kontrast

V.Vasarely

Kõige tugevam on must-valge kontrast. Op kunst- kujutis tekib silma võrkkestal.

Sooja- külma kontrast Seda põhjendatakse valguse ja värvi psühholoogilise mõjuga

Kvantiteedi kontrast

Punane- Roheline 1/2 - 1/2

Oranž- Sinine 1/3 - 2/3

Kollane- Violett 1/4 - 3/4

Vastandvärvide puhul on toodud värvide vahekorrad. Iga värvitoon nõuab harmoonia saavutamiseks teatava hulga kontrasttooni (värvi).

Simultaankontrast

Ühe värvitooni mõju teisele

Oranžil taustal muutub hall toon külmemaks, sinisel soojemaks

Punane ruut tundub valgel taustal tumedam, mustal heledam

Vastandvärvide optiline väljendus, üks ja sama värv mõjub sõltuvalt taustavärvist.

Värvilahendused erineval taustal

Kvaliteedi kontrast

V.Vasarely

Küllastunud värvitooni segamine musta, valge, halliga

Põhivärvide segamine kriitidega

Kriitidega värvikatsetused Segamine triipudena

Kihtidega katmine

Värviüleminekud

Erineva tugevusega vajutamine- hele tumedus

Värvide leidmise ülesanne • Liimi värviline trükipildi tükk alusele

• Mõtle lastele värvide ülesanne, mis on seotud selle tükiga

• Leia külmad (pastelsed, sügise vm) toonid ja kujunda pilti edasi

• Mustri jätkamine ei ole oluline

Värvikaart Lõika tükk kaardist ja maali pilti edasi sarnaste värvidega, kujutus ei ole oluline

http://www.tps.edu.ee/materjalid/tehnikad2/kaarditkk.html

Värviring kilega

Värvide segunemise uurimiseks joonista ja maali värviring

Lõika kilest väiksem ring, maali sinna põhivärve ja kinnita keskelt

Kileringi liigutades saad uurida värvide segunemist

Värvitäht

Värvikontrastide harjutused

1. Põhivärvide kontrast

2. Sekundaarvärvide kontrast

3. Hele-tumeduse kontrast

4. Vastandvärvide kontrast

Põhivärvide kontrast

Vastandvärvid Tekstide loetavus sellel kontrastil on

raskendatud. Mõjutavad teineteist erinevalt. Kollane ja sinine irriteeriv, roheline rahustab punast.

punane- roheline kollane- violett sinine- oranž

Hele- tumeduse kontrast Kõige suurem kontrast must- valge. Värvidest kollane- violett

Sooja- külma kontrast Seda põhjendatakse valguse ja värvi psühholoogilise mõjuga

Simultaankontrast

Ühe värvitooni mõju teisele

Oranžil taustal muutub hall toon külmemaks, sinisel soojemaks

Punane ruut tundub valgel taustal tumedam, mustal heledam

Vastandvärvide optiline väljendus, üks ja sama värv mõjub sõltuvalt taustavärvist.

Värvilahendused erineval taustal