François VillonVäike testament

I

On aastalõpp viiskümmend kuus;skolaar François Villoni keelsiin ratsuna, kel rauad suus,saab indu, abiks mõistlik meel.Vegetiuski ütleb veel:töös avaldub me iseloom,kuid jõude käime eksiteel.Nii õpetab auväärne Room.

II

Sel ajal, millest käimas jutt,tuul sasib väljal hundikarju;kesk jõule soikub elurutt,sest kes just talvega ei harju,poeb koldesooja külmavarju.Mul armuvanglast pakku minnaon siiski aeg – vist oleks narr ju,kui murtud süda kustuks sinna.

III

Mis muud siin ikka üle jäi:kui rängalt piin mul ka ei lasuks –daam naudib seda ning ei näi,et meelt ta iial muutma asuks.Nii valin loobumise kasuksja pisarsilmi anun taevast,et armuhaldjad kätte tasuksning vabastaks mu sellest vaevast.

IV

Ta mesipilk ja magus palg!Kuid osutus, et mekk on paha.Sel kivil komistas mu jalg,samm sõna kuulata ei taha,jaks jättis mind mu hädas maha.Siin pole enam pikka pidu –pean teises pajas lööma rahaning mujal mulda pistma idu.

V

Küll oli alles võlts ja kalk

too, kelle pilgud said must jagu.See on siis andumuse palk!Mind olemaski poleks nagu:ta soovib mulle hauas lagu,mu kurtmist millekski ei pea.Vast võõrsilt tuleks leida pagu –teist väljapääsu ma ei tea.

VI

Ehk hädaoru tõrjuks see,kui hulgun veidi ilmas ringi.Adjöö! Angers’i viib mu tee.Ei muuda asja kaebus mingi,daam oma soosingut ei kingi.Surm ähvardab mind õitseeas!Eks märtrina siis kohta tingima armupühakute seas.

VII

Mind lahkumine ootab ees,ei aita enam nutt või hala.Ent mõelda vaid, et teine meesseal sängis naudib maiuspala,kus mulle anti soolakala.Kurk kõrbeb – mida peale jood?Oh, Issand, hinge tröösti vala!On tõesti räbalad mu lood.

VIII

Kas naasen veel, mul puudub aim,kui tallan rännurada kauast.Nõrk on mu liha ja mu vaim – meist keegi pole tehtud rauastja tagasi ei tule hauast.Mu viimast tahet tundma pead.Nii ära minnes, tõustes lauast,ma jätan järgi siinsed read.

IX

Nüüd Isa, Poja, Vaimu Püha ja Neitsi nimel (temalt lohtuning halastustki lootkem üha,et poleks hukatuse ohtu):Guillaume Villon, ei niigi rohtusee au, mis teenitult su jagu!

1

Saab sulle, kui me seal ei kohtu,mu kuulsus, telk ja sõjaplagu.

X

Siis naine, kellest räägin siin,kes nõnda armutult mind vaevas,

et kõigist rõõmudest sai piin,ja julmalt mulle auku kaevas –ta hoolde kaamelt, surmavaevasjääb süda, mis mu rinnus lõi.Eks andestagu talle taevas!Vaid õnnetust ta mulle tõi.

suur testamentHÜVA NÕU BALLAAD

Sa kelm, kes indulgentse müüd,võltsmängija, kes nõkse tead,paskaak, kel hingel veresüüd,teeröövel, kes sa lõkse sead,ei vaeva sellega sa pead,et hingerahu ohvriks tood.Sa vaevalt üldse arvet pead:kõik rõõmsalt kõrtsis maha jood.Palees või linnaväljakul,ja vahest nõnda terve öö,sa luuleta kui püstihullja pulli tee ja pilli löö.Kui miskit sisse toob sul töö – su salmid ja su luiskelood,siis koi su teenistust ei söö:kõik ise kõrtsis maha jood.Kui tüütab sind see eluviis,sa ühel päeval linnast kaodja oma lõbuks ajad siismaamulda mõned värsked vaod.Või sepipajas rauda taodvõi kangru käe all kangast koodja palga leti peale laodja rõõmsalt kõrtsis maha jood.Ja ärgu ehtigu lindpriidei uhke samet ega siid.Sa viimse särgi panti viidja rõõmsalt kõrtsis maha jood.

BALLAAD MINEVIKU NAISTEST

Kuhu kauni Flora küll viisaja käik üle Rooma raja?Kus Archippa on ja Thaïs,üks kui teine suur võrgutaja,ja kus Echo, kallaste kaja,ilus neid, kes kõneles vaidsiis, kui leidus üks kõnetaja?Kuhu mullused lumed said?

Kuhu jäänd on tark Héloïse,kellel ruunati armastajaAbélard, kurb munk Saint Denis’s?(Eks armastus hätta ju aja!)Kuhu meeste julm uputajakuninganna, kel timukaidBuridanigi jaoks läks vaja?Kuhu mullused lumed said?Blanche, kelle sireenilik viisvõlus tervet kuningamaja,Berta Suurjalg, Bietrys, Allys,Erembourg, Maine’i käsutaja,või hea Jeanne, kelle vallutajatules hukkas kesk meie maid –kus nad on, Ema Halastaja?Kuhu mullused lumed said?Prints, jätame koha ja aja!Pole teisi ju vastajaidkui see laulik, see korrutaja:kuhu mullused lumed said?

ballaad matsakast margot’st

Oh ärgu meest, kes vandund armuvande,küll sõgesikuks sõimatagu toda –et kaitsta armsa imme ihu ande,mul aina kaasas kilp ja põueoda.Kui aga kunde külastab me koda,siis kohe torman nipsu-napsu viima;kui maksab heldelt, kohman talle nii ma:„Eks tulge jälle, isand külastaja,kui ihu kihevil ja täis on kiima.

2

On ontlik koht me auväärt pordumaja.“Ent kui Margot ei võta kundelt tasu,siis kurjalt käratsen ja kärgin, et tamu majast kaoks: mis minul-mehel kasuon vanast mõrrast, kes mind julgeb petta!Ta karistuseks jätan riieteta.Paks sõimab mind siis põrgu sigidikuks;ja justkui Kristust risti lööma tikuks,käed puusas, röögib: mina sind ei vaja!Ta näo ma segi peksan tagatipuks.On ontlik koht me auväärt pordumaja...Siis lepib nii, et peeruvagu tagaja oht on otsa saada ropus haisus,mind lõkerdades klohmib rusikaga,mul kobab kintsugi – on naine raisusja jommis nagu minagi ta kaisus...Kui ärkan, leian ennast tintjast ööst ma,vats vappumas, paks kipub kaela sööstma;lai nagu plank, nii, väeti kannataja,Margot’ all ägan rängast armutööst ma.On ontlik koht me auväärt pordumaja!Voos õsutud, kui lumi katab teid,ilm hoorav meilt ei kuule ainsat „ei-d“ –lits mees ma ise, pordupulk mu neid,las vilistades surnuks lööme aja!On hing meil ropp, saast täidab südameid –nii voorust põlgame ja tema meid.On ontlik koht me auväärt pordumaja.

3

ballaad ja palve

Auväärne Noa, kes te viinamäe rajand,teiegi, Lott, kes te koobastes joond,kus teid on Armastus püünisse ajand,teile te tütreid kui voodisse toond(ma pole ridu neid solvanguks loond),Archetriclin, kellel joomisest aim –eneste sekka te võtke ka too n’d –vana hea isand Jean Cotart’i vaim!Sugulashinge te näha tas võite,parim ja kallim vaid kõlbas tal tilk –niisama jätta nüüd teda ei või te.Tõesti, ta oli kui ammukütt vilk,kruusist ei lahkunud käsi, ei pilk.Lubage nüüd enda seltsi see kaim,kellel ei peast läinud iialgi kilk –vana hea isand Jean Cotart’i vaim!Voodisse suunduvat vaaruvat sammutihti tal nägin, kui koitma ju lõi; mäletan hästi, ta kunagi ammupurjuspäi endale hiidmuhu lõi.Lühidalt: kaanina mees aina jõi.Karikatõstjatest üks mõnusaimhüüab te poole. Kas kuulete või? –Vana hea isand Jean Cotart’i vaim!Prints, tema keel kuivas, kare kui käi.„Küll alles põleb mu kurk kurivaim!“aina ta kisendas. Jannu kuid jäivana hea isand Jean Cotart’i vaim!

franc gontier’ vastuväited

Söepanni paistel paljas taguots,sulgpadja kuhjal lesib kirikisandning tema kallim, prink ja priske tots,sealsamas raugelt siruli end visand.On puna nende põskedele lisandnii kirelõõm kui kange keelekaste.Seal hullavad nad lausa süüta lastemoel ööd ja päevad ega vahet pea.

See ongi paradiisi maine vaste:on hõlbuelu ütlemata hea.Kui Franc Gontier ka oma tütarlastsel moel võiks õnnelikuks teha,praeleivast loobuks ta ja sibulast,mis suhu jätab kauaks vänge leha;hea-paremaga kinnitaks ta keha.Kuid nõndagi on pikutada ilusHelenaga neil roosipõõsa vilusja unustada mured ülepea,sest armsa käsi murekortsud silus.On hõlbuelu ütlemata hea.Kui päevast päeva lürpima peaks vettja vette kastma kuivand leivapala –see liig, mis liig! Ma ütlen ausalt, et ei ole paastumine minu eriala.Kuid Franc Gontier’gi pisaraid ei vala,vaid võpsikutes linnamüüri tagakäib vallatlemas oma armsamaga.Mis siis, et mõni perekonnapeavõi vaga mees mu arvamust ei jaga –on hõlbuelu ütlemata hea.Aus prints, too oma otsus kuuldavale,ehk rehkendustes tegin mõne vea.Lihtrahva jutt ei pruugi olla vale:on hõlbuelu ütlemata hea.

XXVI

Kui kaeblen, vaesusest meel must,siis ütleb süda: „Teiste eesei kõlba kurta viletsustja hädaldada, silmad vees.Sa rõõmusta, et hing veel sees.Sest parem kanda takust rüüdkui olla kuulus härrasmees,kes luksussargas määndub nüüd.“

XXXVII

Kuid ehk on kuulsa härra aulpikk surmajärgne epiloog?Oh ei, sest ütleb piiblilaul:see möödub nagu tuulehoog!Kuid mis üks vilets võllaroogneist asjust üldse teada võib.Las ketrab sellest teoloog,on see ju rohkem tema leib.

4

XXXVIII

Ei pea ma inglipojaks end,kes hiilgab tähepärja kumal.Mu isa põrm on kõdunend,ta hinge eest hoolt kannab Jumal.On teada emal õnnetumal,et lõpeb pea ta elutee,ja oleks loota väga rumal,et minul kauem kestaks see.

XXXIX

Ma tean: võid olla tark või tobu,sant, rikas, kõhnuke või paks,papp, ilmikvend, lai leht või jobu,jõumees, kel kõige suurem jaks,pätt, elumees või kõrge saksvõi daam, kel dekolteega pluusistsaab rind ja seisus nähtavaks– ei pääse keegi surma küüsist.

XL

Helenagi on mulla allja kõigile tund hiilib ligi,mil valud käes ja surijalsapp matab südame kui pigija palged katab surmahigija vaagub hing ja nõtrub vaim.Ei võta piina ometigitalt enda kanda ükski kaim.

XLI

Ta võppub, kahvatu kui lina,jäik iga kõõlus on kui tikk,kael paistetab ja kärbub ninaja üles tursub soonestik.Kas, naiseihu ümarik ja pehme, hääbud samaviisi?Jah, kui ei vii just mingi trikksind elusana paradiisi.

ballaad kadedaist keeltest

Booraksis, valges arseentrioksüüdis,lubjas, mis kustutamata, ja pigis,

sulanud tinas, arseendisulfiidis,rasvas, tõrvas ja varvaste higis,saastas ja solgis, roisus ja rögas,pidalitõbiste jalgade uhtmes,huntide, rebaste sapilögas,kõõmas ja kaapeis, taldade pühkmeis,rästiku veres ja mürgiski veelkeegu kadeda laimaja keel!Kassirojude hallitand ajus,marruläind penide venivas koolas,rapitud kalade sogases lajus,kollases väävlis, etsivas soolas,higiseks aetud hobuste vahus,vees, milles mulistand kärsad ja koonud,mürgises vees, sublimaatide lahus,vees, kuhu heidetud loomad, mis koolnud,usside, konnade limaski veelkeegu kadeda laimaja keel!Elava nastiku jahedal nahal,veres, mis kuivama pandud on panniljuuksuri juures just täiskuu ajal,räpa ja mustuse loputusvannis,toobris, kus pesnud end roojased naised,nõus, kuhu uhutud haigete muhud,sammaspoolikud, kärnad ja paised,vees, kuhu puistatud nurjunud tuhud,väävlist ja tõrvast suitseval leelkeegu kadeda laimaja keel!Kui teil on nõristuseks kurn või sõelvõi kui te püksipõhi kulund võrguks,siis tehke, et need maiuspalad nõrguks,ja saadud segus keetke keel, mis õel.

tänuballaad

Kartuuslased ja tselestiinid,kerjusmungad ja devoodid,kõik molkused ja mannekiinid,armuteenreist idioodidja hoorad, seljas uued moodid,kenitlejad kiimakehad,kel saapad kolksumas kui koodid, –teil tahan tänulaulu teha.Ja näitsikud, kel tissid paljad,

5

meelitamas uut klienti,ja tudengid, kel mõõgad haljad,löömas linna peal lamenti,ja näitlejad, täis sentimenti,akrobaadid, väänmas keha,mustkunstnikud, kel on talenti, –teil tahan tänulaulu teha.Ma üksnes ühed jätan välja:reeturlike koerte summ,kes toonud nägurpäevad, nälja, –kiitma teid mu keel on tumm;küll kõmataks mu peerutrumm,raskelt kuid tal lasub keha.Nii olgem pisut leebunum:teil tahan tänulaulu teha.Teil oganuiad teravadja haamrid tümitagu kehaja morgensternid kerajad.– Nii võtsin tänulaulu teha.

ballaad jumalaemale palveks

Me Ema, maa ja taeva käskijanna,kes põrgusoidki võtad valitseda,sa ühel’ alandlikul’ hingel’ armu annaja ära mitte halvaks põlga teda,ehk küll ta teab, et teps ei vääri seda.Sest, neitsi Maarja, sinu armu vägion suurem veel kui minu patumägi –mis teeks me, mannetud, kui poleks sind?Silm sinu sireduses valgust nägi,usk elada ja surra aitab mind.Sa minust Jeesukesel’ sõna poeta,kui taeva tanumatel kokku satud.Egipti Maarjagi ei jäänd su toetaja kirjatark Theophiluski sai patudsu raugematus armus andestatud.Mis sest, et Saatanaga heitis mesti!Mind põrguteelt sa pööra hiljukesti,oh neitsi puutumatu, palun sind,kes sakramenti jagad igavesti...Usk elada ja surra aitab mind.Me eidekene õnnetu ja vana,ka kirjatundmist pole antud mulle,ent pühapiltidel näen elavananii neid, kes inglikooris laul’vad sulle,

kui neid, kes heidetud on põrgutulle.Üks tuju rõõmsaks teeb ja teine pahaks.Koos inglitega sulle laulda tahaks,oh püha neid, ja ülistada sind!Mu pisarad on suland küünlavahaks,usk elada ja surra aitab mind.Verd voolates ja nõrkend niuetest,ilmsüütult ilmal’ kandsid Jeesukest,last Jumala, me päästjat pattudest –liig väetid sõnad on, et kiita sind.On Jeesus meie Issand igavest’ning truuilt kinni hoian Kristusest,usk elada ja surra aitab mind.

poodute ballaad

Sa surelik, kes elad pärast meid,miks pilkelustist veel me põrmu nead?Ehk haletseksid pigem patuseid,nii taeva silmis tasu väärid head.On meesterivist lookas võllaread;me ihu, mis kord kõhutäie ori,on ise ammu kõdust söödud pori.Ei maksa naerda õnnetute valu,vaid luudele, mis peagi tolm ja vari,sa taevaisalt armu parem palu!Oh, vennas, säästma võllaratsureid,sind mõttes kutsume, sest küllap tead:on kohus karm, kuid kõigi eluteidei suuna otse külmalt kained pead.Et Neitsi poja hinnata me vead(vast püsib kõrgel halastuse hari!),nüüd andeks anna sellele, kes suri,ning vältimaks me rajal põrgupalu,ei tohi olla koolnu vastu kuri –sa taevaisalt armu parem palu!Kui uhtmas pole ilmu vihmaseid,siis päevalõõsas kõrbema end sead,käib silmakoopais kaarnaid, vareseid,kõik juuksed neile loovutama peadja tuule kukil keha kaasa vead.Ei rahu nõnda hetkeks leia veri:sa iilirütmis ringiratast kerining linnunoka nõelapisteid talu.

6

Ei oota kadestust me loojakari,sa taevaisalt armu parem palu!Suur Jumal, patukustutuse kirime hingedele vaota – siis ei tirineid pärusvalda põrgusaksa talu.Me kallal, möödakäija, ära nori,sa taevaisalt armu parem palu!

lõpuballaad

Villoni testament nüüd sule,tee lõpetand see vaene sell,ning tema leinarongi tule,kui kloostritornis kaigub kell –rüü verev olgu õlgadel!Sai vennas armumärtriks, sest tanii tõotas, käsi munadel –siit ilmast teise kibeles ta.Väärt semu uskuda eks või vast,et naised kõik tast otsemaidnii nagu ärakantud rõivast,mis ristiks kaelas, lahti said –mees kondas mööda ilma-maid

ja vihm nüüd võpsikutes pestasaab tema riideräbalaid.Siit ilmast teise kibeles ta!Too inimlaps nõuks võttis koolda,särk seljas auklikum kui sõel,kui tabas armastuse nool taveel vahedam kui kotinõel –ei mitte ainsal vennal-õelneid vaevasid ei tuleks kesta!Taas ütlen, olemata õel:siit ilmast teise kibeles ta.Prints, uljas pistrik, mul nii mõndaVilloni surmast on veel vesta:Kaim minnes veini jõi – vaat’ nõnda! –,siit ilmast teise kibeles ta.

***

Ma prantslane, Pariisi kodanikja selle üle olen õnnelik.Ent varsti köie kaudu, süld mis pikk,saab teada kael, mis kaalub tagumik.

7

Raamat: François Villon „Testament" (Vagabund 1997)

kommentaaridVÄIKE TESTAMENT

Vegetius – Flavius Vegetius Renatus, IV sajandi Rooma kirjamees, sõjateadusliku käsiraamatu Epitoma rei militaris autor

BALLAAD MINEVIKU NAISTESTFlora, Echo, Archippa – antiikmütoloogiast ja -ajaloost pärit naisedThais – kuulus kreeka hetäär IV sajandist eKrHéloïse, Abelard – Pierre Abélard, prantsuse teoloog ja filosoof Xl–XlI sajandist, sai

kuulsaks piinarikka armuvahekorra pärast oma õpilase Héloïse’iga (kes pärast nende lahutamist läks nunnaks). Säilinud on Abélard’i ja Héloïse’i ilmalikust elutundest kantud kirjavahetus.

...meeste julm uputaja kuninganna – vihje kuninganna Marguerite’ile (XIV saj), kelle armuke olevat olnud ka filosoof Jean Buridan.

Berta Suurjalg – Karl Suure emaJeanne – Jeanne d’Arc

BALLAAD MATSAKAST MARGOT'STSiis lepib nii... – originaalis kahemõtteliselt puis paix se fait ‘pärast tehakse rahu’

või ‘pärast tehakse keppi’, nii et sõnas leppima võib soovi korral l-i asendada k-ga

BALLAAD JA PALVEJean (Jehan) Cotart – joodikust kohtutäitur Pariisis, kes heitis hinge umbes aasta

enne kõnealuse ballaadi kirjutamist. Ballaadile eelneb „Suures testamendis“ oktaav CXXV, mille Linnar Priimägi on tõlkinud nii:

Item, mul, isand Jean Cotart,kes uurisite minu süüd, jäi teile võlgu üks patart (nii nagu mulle meenub nüüd), kui täide läks Denise’i püüd mu peale tõsta laimukaebust. Et hing teil pälviks taevahüüt,eestpalve tegin teile praegust.

Archetriclin – keskajal arvati, et see oli peigmehe nimi Kaana pulmas

TÄNUBALLAAD

8

kartuuslased – Prantsuse Alpides asetsevas Chartreuse’i orus Xl saj asutatud mungaordutselestiinid – aastal 1251 asutatud mungaordudevoodid – les Filles Dieu või Devotes, pattu kahetsevad naised; nende residents Saint Denis’s tegutses ka vaeste varjupaigana.morgenstern – sõjariist, ketiga varre külge kinnitatud ogaline kera

tõlkijadVÄIKE TESTAMENT – Urmas TõnissonSUUR TESTAMENT

Hüva nõu ballaad – Joel SangBallaad mineviku naistest – Ain KaalepBallaad matsakast Margot’st – Udo Uibo ja Emil UrbelBallaad ja palve – Linnar PriimägiFranc Gontier’ vastuväited – Joel SangXXXVI–XLI – Märt VäljatagaBallaad kadedaist keeltest – Johannes SemperTänuballaad – Linnar PriimägiBallaad Jumalaemale palveks – Udo Uibo ja Emil UrbelPoodute ballaad – Urmas TõnissonLõpuballaad – Udo Uibo ja Emil Urbelviimane nelik – Johannes Semper

saateksNii nagu on olemas „Homerose saladus“ ja „Shakespeare’i saladus“, on olemas ka „Villoni saladus“. Kõik, mida me teame François Villoni elust ja isikust, pärineb kahest allikast: tema enda luuletustest ja kohtuprotokollidest. Kuid need allikad võivad Villoni kuju sama hästi varjata kui valgustada. Vahistamiskäsud, üle-kuulamisprotokollid, kohtuotsused jms räägivad selget keelt Villoni poolt toime pandud kuritegudest, kuid ütlevad vähe luuletaja isiku kohta.

Ehk otsida abi Villoni luulest, võttes seda kui lüürilist pihtimust? Pihtimusi on Villoni värssides tõesti palju, kuid enamasti ei saa neid päris tõe pähe võtta. Näiteks „Väikse testamendi“

alguses väidab Villon, et lahkub Pariisist, kuna südamedaam ta armastuse ära põlgas. Aastasadu tundsid lugejad kaasa õnnetule armastajale, imetlesid tema tunnete sügavust, kuni arhiivimaterjalide põhjal selgus, et Villon ei põgenenud Pariisist sugugi armastuse pärast, vaid pages kohtu eest: ta oli osaline ühes jultunud varguses ja teda ootasid suured eba-meeldivused.

Villoni elust on enam-vähem kindlalt teada järgmist.

François Villon, õige nimega François de Montcorbier, sündis 1431. aastal Pariisis. (Selsamal aastal põletati Rouenis Jeanne d’Arc.) Pärast isa surma 1439 lapsendas poisi Püha

9

Benedictuse kiriku kanoonik Guillaume de Villon.

1443. aastal astus François Villon Pariisi ülikooli „kunstide fakulteeti“, 1449 sai kunstide bakalaureuse ja 1452 magistri kraadi. See kraad ei taganud tollal veel kuigi head positsiooni. Et karjääri teha, pidi keskaegne tudeng jätkama haridusteed õigusteaduskonnas ja saama kanoonilise õiguse doktoriks. Kuid manuskriptides tuhnimine ei tõmmanud Villoni kuigivõrd. Ta kuulus ulakasse boheemlaskonda ja oli kordu-valt segatud mürglitesse, kaklustesse ja vargustesse. 1455. aastal haavas ta kakluses surmavalt üht preestrit. Tüli põhjus on teadmata, ilmselt ei olnud Villon selle algataja, ja nagu kohtupaberitest selgub, andis kannatanu talle enne surma andeks, igatahes pidas Villon targemaks Pariisist jalga lasta.

Järgmisel aastal anti talle armu ja Villon pöördus tagasi Pariisi. Kuid juba enne jõule võttis ta osa murdvargusest, tungis koos kolme kaaslasega usuteaduskonna ruumidesse ja pani pihta 500 kuldeküüd. Ootamata ära vahistamist, põgenes Villon taas provintsi. Umbes sel ajal kirjutas ta „Väikse testamendi“, kus laseb paista, nagu sunniks armuvalu teda Pariisist lahkuma.

Järgnes kuus aastat hulkurielu, millest on vaid juhuslikke nappe teateid. 1457. aastal võttis Villon osa kuninga vennapoja Charles d’Orleans’i poolt korraldatud luulevõistlusest Blois’s, kus võitis esikoha. Ei ole võimatu, et pärast seda liitus ta mõne röövlijõuguga – ta on kirjutanud mitmeid ballaade varaste žargoonis; 1461. aastal istus ta mitu kuud Meung-

sur-Loire’i vangimajas. Pärast vabanemist seadis ta sammud pealinna poole ja veetis talve Pariisi ümbruses, kus pani kirja oma peateose – „Suure testamendi“.

1462. aasta sügisel on ta tagasi Pariisis, satub vanade pattude pärast vanglasse, kuid vabastatakse, kui lubab ära maksta oma osa varastatud viiesajast eküüst. Aasta lõpul vahis-tatakse ta uuesti kakluse tõttu, kus sai raskelt haavata paavsti kirjutaja, ja mõistetakse poomissurma. Pariisi parlament (ülemkohus), kuhu Villon armuandmispalvega pöördub, muudab surmaotsuse, „võttes arvesse ülemal nimetatud Villoni kõlvatut eluviisi“, kümneaastaseks pagenduseks. Sealt peale kaovad igasugused jäljed.

Villon elas kõrgkeskaja loojangul. Tema looming on tihedalt seotud tolle ajajärgu luulega. See oli luule, mida valitses traditsiooni poolt pühitsetud kaanon, kus kordusid nii teemad, süžeed kui ka vormivõtted. Etteantud vorm dikteeris ka luule väljendusvahendid. Poeet polnud niivõrd looja kui meister. Ette määratud polnud üksnes teemade valik, vaid ka see, kuidas üht või teist asja käsitleda. Oli olemas kaanon, kuidas kirjeldada paavsti ja kuningat, kaupmehi ja talupoegi, neidu ja noormeest, rauka ja sülelast. XIV sajandi tõmmu piiga ei pidanud imestama, vaid hoopis rõõmustama, kui teda kujutati heledapäise ja sinisilmsena – see tähendas, et temagi mahtus ilu etaloni alla.

Peale kanooniliste žanride, süžeede ja vormivõtete olid olemas ka kanoonilised autorid, mineviku poeedid, keda järeltulijad läbi sajandite tsiteerisid ja matkisid. Seepärast kesk-aja luule lausa kubiseb

10

reministsentsidest ja tsitaatidest, mis kandusid lõikudena teosest teosesse. Keskaegne prantsuse luule kujutab endast justkui kinnist peeglite süsteemi, kus iga autor näeb maailma suurte eelkäijate silmadega. Kuid kõige tähelepanuväärsem on see, et kogu seda süsteemi, kõiki žanre, süžeid ja kujundeid pidevalt parodeeriti, parodeeriti keskajale omase üleüldise lõõbi raames.

Keskaegne paroodia ei tunnista puutumatuid teemasid. Pahupidi pöörati evangeeliumi, liturgilisi tekste (näit „Joodiku liturgia“), pilgati vaimulikke, riigivõimu, õukonda, kohtuvõime. Ka kõrged kirikutegelased ja haritud teoloogid lubasid endale lõdvestust, puhkust vagast tõsidusest ja „munganalju“ („Joca monacorum“, nagu nimetati üht keskaja populaarsemat teost). Prantsusmaal olid laialt levinud naljajutlused (sermons joyeux). Siiski olid ülekaalus ilmalikud paroodiad ja travestiad, näiteks travesteeriti rüütliromaane. Mis puutub luulesse, siis siin pakkusid kõrgele kurtuaassele poeesiale koomi-list paralleeli nn lollilaulud (sottes chansons), kus kauni südamedaami asemel ülistati pordunaist või tigedat vanamoori. Sealjuures viljelesid mõlemat žanri ühed ja samad autorid. Keskaegse parodeerimise taga ei ole sugugi skepsis, vaid sügav usk normidesse ja pühadustesse. Bahtin: „Madaldamine tähendab siin maa peale toomist, ühendust maaga kui allaneelava ja samaaegselt sünnitava algega: madaldamine tähendab üht-aegu matmist ja seemendamist; surmatakse, et taas sünnitada paremini ja rohkem.“

Eelöeldu võib tekitada lugejas kerget pettumust: seal, kus ta arvas

olevat tegu Villoni isikupära, üleoleku ja sädeleva vaimuga, on vaid sajandite vältel kinnistunud teemad, vormid ja hoiakud. „Ballaad matsakast Margot’st“, milles kaua aega nähti Villoni pikantset pihtimust, ei sisalda midagi isiklikku, vaid on lollilaulu tüüpi-line näide. Veel enam: tihti on Villon võtnud eeskujuks oma eelkäijate konkreetsed luuletööd, näiteks „Ballaad kadedaist keeltest“ parafra-seerib varjamatult E. Deschamps’i „Ballaadi kurjade keelte vastu“. Loetelu võiks jätkata, kuid piisab sellestki, et küsida: milles seisneb siis Villoni originaalsus? Tema unikaalne koht prantsuse luules ei tekita ju kelleski kahtlust. Kas põhineb tema kuulsus paljalt isikumüüdil – luuletajast kurjategija, õrn ja tundlik mõrtsukas, vaimukas varas ja kupeldaja, keskaja „neetud“ poeet?

Villon on eelkõige paroodiline luuletaja, kuid tema paroodia ei ole keskajale üldomane lõbus bufonaad, vaid normide irooniline ja halastamatu purustamine. Ta distantseerub stampi langenud keskaegsest luulekultuurist. Selleks loob eeldused ka tema seisund – hulkur ja kurjategija, kes ei ole kellegi teenistuses ega kuulu mingisse luuletajate tsunfti (mis on XV sajandil üsna tavatu). Ta seisab väljaspool sea-dust ja kaanoneid. Tema luule on irooniline mäng ja selle mängu põhivahendid on antifraas ja kahetähenduslikkus, eri stiilide ja allkeelte – juriidilise terminoloogia ja kaupmeeste keele-pruugi, kõrgstiili ja varaste žargooni segamine. „Suur testament“ on nende stiilide kollaaž ja pidev maskide vahetamine. Villon on virtuoosne mängur.Käesolevast raamatust.

11

Kui mõte sündis, sai tehtud kaupa Indrek Hirvega, kes oli nõus tõlkima üksi suurema portsu Villoni värsse. Ilmselt aga ei osanud Vagabund Poeeti nõutava hardusega kohelda: Hirv ütles kokkuleppe üles, tagastas käsiraha ega andnud luba kasutada juba ajakirjanduses ilmunud tõlkeid. Sellest on muidugi kahju, sest Hirv tuli Villoni nõudliku värsiga päris hästi toime. Samas on asjal ka omad head küljed. Arvestades Villoni rollimänge ja stiilikirevust, tuleb ehk isegi kasuks, et tõlkimine sai ette võetud talgutööna. Vaevalt on Eestimaal nii laia ampluaaga tõlkijat, kes üksi kogu Villoni kataks.

Käesolev raamat ei ole mingis mõttes ammendav, siin on ainult

veerand „Väikse testamendi“ neljakümnest salmist ja ehk viiendik „Suurest testamendist“. Ka Villoni eestindustest on siia võetud üksnes õnnestunumad, nii et tõsine huviline võib leida ajakirjandusest ja krestomaatiatest lisa.

Loodetavasti annab kogumik Villonist siiski parema pildi kui senised hajali pudemed. Kuid üks on kindel: isegi siis, kui Villon veel eesti keeles nimetamisväärselt esindatud ei olnud, oli tema vaim juba kohal. Vaimusugulust Villoniga on tundnud mõnedki Maarjamaa poeedid, eeskätt Heiti Talvik ja Jüri Üdi. Lõpetamegi oma targutuse Talviku värssidega, mis võiksid ju paikneda ka raamatu esimeses osas.

Joel Sang

Heiti TalvikBLASFEEMILINE BALLAADPastiche à la Villon

Nikolai Triigile pühendetOo võllas, hüppetorn siit Hädaorust,su kitsas redel viipab otse taeva!Et kiita kõigile sind pillitorust,mu kurnat kops ei pelga ühtki vaeva.Puupakust porsunust sind voolind höövel,paraadiks võikaks valmistand sind peitel.Nüüd uniselt su konksus ripub röövelvõi metsakratt, kel karukriimud reitel.Nii mõni suur, kel krahvlik vapp on tõllas,kes uhkelt möödund juubeldavast jõugust,kaet raipekotkaist, kõduneb nüüd võllas,kui viimne sant, kes tabat viljarõugust.Või vagabund, kel kuski polnud kodu,murdvaras tumm, kes uksi läbi saagis,

röövmõrtsukate karm ja sünge rodu – kõik vendadena kohtund on kaagis.

12

Ööhulkur, pettur, viinavõtja vinge,morn mustlane, kes mõrvaks murdis teiba,kõhn kaubajuut, kes kulla eest müüs hinge,või näljarott, kes näppas tüki leiba, – kõik antvärgid, kes loobund meistripõllest,kel hoorad ulaelu õpetanud,kõik pilkajad, joobnud hüvast õllest,on oma päevad võllas lõpetand.Saade:Kui taevainglid kutsuvad neid õhust,neil äkki tõrkuv urin kostub kõhust.Ah, enne saabumist Jeruusalemmaneil tuleb kesta piinlikem dilemma,sest kuna kõrisid neil nöörib ling,peab tagakaudu lahkuma neist hing.

1930Heiti Talvik (1904 Tartu – 1947 Tjumeni oblast) oli eesti luuletaja; kuulus rühmitusse Arbujad.

SÕNASTIKampluaa - (näitleja) kitsam eriala,

tegevusala, tegevusulatusantifraas - sõnade kasutamine

tavapärasele vastupidises tähenduses antvärk - endisaegne käsitöölineblasfeemiline - pühadust teotavboheemlane - korrapäratu, muretu

eluviisiga inimene (hrl. kunstniku või kirjaniku kohta)

booraks - booriühend, mida kasutatakse näit. klaasi- ja keraamikatööstuses

bufonaad - liialdatult koomiline etendus, jant

dilemma - vajadus valida kahe enam-vähem võrdsena näiva võimaluse vahel

epiloog - järellugu, lõpplahendusele järgnev osa

etsima - söövitamahõlbuelu - kerge, muretu eluilmikvend - (kloostris kehalisi töid tegev)

poolmunkimb : imme - luulekeeles: neitsi, neiuindulgents - patukustutus; patukustutuskirikaabe : kaape - millegi küljest ärakaabitud

ainekaame - (surnu)kahvatukaanon - juhtnööri iseloomuga

üldtunnustatud tava mingil alal (eriti kunstis, kirjanduses); reegel, norm

kaim - kaaslane, seltsiline; sugulane, hõimlane

kanoonik - peakiriku toomkapiitli ehk vaimulike nõukogu liige, toomhärra

kanooniline - rangelt normidele, reeglitele vastav, kaanonile vastav; kanooniline õigus - ristiusu kiriku õigusnormide kogum

kenitleja - edvistaja, eputajakiim : kiima- suguihakollaaž - eri stiilide, väljendusvahendite,

materjalide põimingkolle : kolde - ahju või pliidi osa, kus põleb

kütuskool : koola - suunurkadest voolav ila (eriti

loomadel, ka haigetel inimestel)koot : koodi - endisaegne rehepeksuriistkrestomaatia - lugemikkunde - sagedane ostja, klientkurn : kurna - augulise põhjaga nõu tahkete

osade eraldamiseks vedelikustlament - kisa, kära, lärm; mürgellindprii - kogukonnast väljaheidetu,

väljaspool seadust olevaks kuulutatuliturgiline - jumalateenistusega (selle

rituaali ja korraga) seotud, sellest tulenevlõõp : lõõbi - familiaarne naljatus,

lõõpimine, lõmpsmanuskript - käsikiri (hrl. käsitsi kirjutatud)mest - kamp, salk, rühm, seltskondmärter – usu või veendumuste pärast

kannatajamärter - usukannataja; oma veendumuste

pärast kannatajanägur - vilets, närune, nigel;

näguripäevad - viletsusoganui - ogaline sõjanuiontlik - korralik; kombeline, viisakas

13

parafraseerima - ümber sõnastama; looma teost, mis kasutab alusena mingit teist teost

paskaak - pätt; sulipastišš – (pr pastiche) kunsti-, kirjandus-

või muusikateos, mis teadlikult ja pilkamata jäljendab mõne teise ajastu, suuna või autori stiili, motiive

pidalitõbine - leeprahaige; leepra on raske nakkushaigus, mille välisteks tunnusteks on naha ja limaskestade haavandid, villid, laigud

pigi - tõrva ja õlide destilleerimisel saadav must jääkaine

pistrik - linnujahil kasutatud röövlindplagu - lipppordumaja - lõbumaja, hooramajaporsuma - (niiskusest) paisuma, tursumapõrm - surnukeha või selle jäänusedpühkmed - (kokkupühitud) praht, prügi,

rämpsrappima -kalu sisikonnast jm

mittetarvilikust puhastama, rookimareministsents - ebateadlik, kauge

mõjustusruunama - täkku kastreerima; isaslooma

kohitsemasakrament - ristiusus püha talitus, mille

kaudu kirik vahendab Jumala lunastavat armu

sammaspoolik - ekseemi rahvapärane nimetus

sark : sarga - puusärk, surnukirstsiredus - sihvakus, nõtkus, graatsilisussireenlik - sireenile omane; sireen - kreeka

mütoloogias meresaarel elav kuri deemon, kes lauluga ahvatleb möödasõitvaid laevnikke surma

skepsis - kahtlemine, kahtlev suhtumine; kalduvus kahelda

skolaar - (üli)õpilane (eriti keskajal)soikuma - vaibumasublimaat - teatud tugev mürk,

elavhõbekloriidsüld - endisaegne pikkusühik (algselt

kõrvalesirutatud käte vahemaa), umbes 2,13 m

žargoon - mingi sotsiaalse rühma erikeel, argoo, släng

tanum - külatänav

teoloog - õpetlane, kes tegeleb teoloogiaga; usuteadlane

toober - ülalt laienev kahe kõrvaga, jalgade ja kaaneta sõõriku põhjaga laudadest anum

travesteerima - moonutamatravestia - teos, milles tõsine süžee on

esitatud pilaval veidrustatud kujultrööst - lohutustuhud - sünnitusvalud; nurjunud tuhud –

katkenud või katkestatud rasedusvagabund - rändur, hulkurvirtuoosne - tehnika poolest täiuslik;

meisterlikvoos : voe - viljasaakõsuma - (sirbiga) vilja lõikama

14