Lugedes Ellen White'i.Kuidas tema teoseid mõista ja kasutada

Originaali tiitel

George R. Knight. Reading Ellen White. How to understand and apply her writings. Hagerstown, MD: Review and Herald Publishing Association, 1997.

Autorist

Dr. Knight on palju aastaid olnud Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduse ajaloo õppejõuks Andrews'i ülikoolis. Peale selle on ta uute Piiblikommentaaride peatoimetaja, millest on ilmunud juba üle kümne köite. Ta on avaldanud ligikaudu kümme raamatut, peamiselt adventajaloo ja tänapäeva adventismi probleemide kohta.

Pühendus

Pühendan ka selle raamatu taas Robert W. Olsonile, kelle usk ja armastus Jeesuse vastu minu elus nii suurt mõju on avaldanud.

LUGEJALE

Ellen White'i kirjatööd on olnud kasuks ja õnnistuseks loendamatutele tuhandetele lugejatele viimase saja viiekümne aasta kestel. Need materjalid on osutunud usaldusväärseks juhtnööriks kõigis eluvaldkondades tegutsevatele inimestele.

Samal ajal on juba mõnda aega ilmnenud vajadus lühikäsiraamatu järele Ellen G. White'i teoste lugemise põhiprintsiipide kohta. Minu esimeseks katseks selles valdkonnas oli 1985. aastal ilmunud teos "Adventismi müüdid" [Myths in Adventism: An Interpretative Study of Ellen White, Education, and Related Issues (Review and Herald)]. Ehkki juba selles raamatus oli teatud määral käesoleva teose põhiprobleemidest juttu, oli teema siiski oluliselt laiem kui Ellen White'i teoste tõlgitsemisprobleemid. Seepärast sai selle temaatika kitsam käsitlemine tulevikku edasi lükatud. "Lugedes Ellen White'i" tegelebki ainult nende probleemidega ning selles on püütud vaadelda iga olulist teemat selles valdkonnas.

Raamat jaguneb kolme ossa. Esimeses osas on käsitletud üldprobleeme, nagu Ellen G. White'i teoste kirjutamise eesmärk, nende seos Piibliga, kompilatsioonide probleem ning vajadus süstemaatilise lugemisplaani järele.

Teises osas on vaadeldud Ellen G. White'i teoste tõlgitsusprobleeme. Igas peatükis on käsitletud vähemalt üht olulist küsimust selles valdkonnas.

Loomulikult on Ellen G. White'i kirjatööde lugemine ja tõlgitsemine vaid osa tema teoste kasutajate ülesandest. Tema nõuandeid tuleb ka praktikas rakendada. Raamatu kolmas osa ongi pühendatud rakendusprintsiipidele.

Raamatu "Lugedes Ellen White'i" juurde kuulub teine sama autori sulest ilmunud teos: "Kohtudes Ellen White'iga" (Review and Herald, 1996). Selles on esitatud lühiülevaade Ellen G. White'i elust, tema eri valdkondi käsitlevaist kirjatöödest, ning vaadeldud tema teostele ühiseid teemasid. Neid kaht raamatut on seepärast kasulik lugeda koos. Koos võikski neid vaadelda sissejuhatusena Ellen G. White'i kui ühe meie aja mõjukaima kristliku autori elusse ning loomingusse.

Ei ole vist tarvis öelda, et käesolev raamat on pigem nimetatud paljutahulise teema sissejuhatus kui selle põhjalik käsitlus. Tegelikult võiks iga peatükk palju ulatuslikum olla. Selles teoses ei ole püütud käsitleda mõningaid konkreetseid teemasid, näiteks kirjanduslike abiliste ning teiste autorite teoste kasutamist Ellen G. White'i poolt. Neid teemasid, nagu paljusid muidki, on käsitletud eespoolnimetatud sõsarteoses.

Sooviksin käesolevaga tänada Bonnie Beres'it, kes minu käsitsikirjutatud lehed kompuutrisse sisestas, samuti Roger W. Coon'i, Tim Crosby't, Paul A. Gordon'it, Jerry Moon'i, James R. Nix'i, Robert W. Olsonit ja Tim Poirier'i, kes lugesid käsikirja ning tegid väärtuslikke ettepanekuid selle täiustamiseks. Tahan tänada ka Gerald Wheeler'it ja Tim Crosby't, kes raamatu kirjastamisprotsessis tegevad olid, samuti Andrewsi ülikooli administratsiooni, kes võimaldas kirjutamiseks ja uurimistööks vajaliku aja ja finantstoetuse.

Minu palve on, et see raamat oleks õnnistuseks kõigile, kes Ellen G. White'i kirjatöid paremini mõista püüavad.

George R. Knight

Andrews University

Berrien Springs, Michigan

I OSA

ÜLDPÕHIMÕTTED

1. peatükk

MILLISEID NÕUANDEID LUGEDA INSPIREERITUIKS?

1860ndate aastate lõpus kirjutas Ellen G. White: "Ära pane oma toidulauale mune. Need on sinu laste tervisele kahjulikud" (2T 400). Tema sõnad näivad olevat küllalt selged. Ometi pani ta hiljem, a. 1901, kirja järgmised sõnad: "Kasuta tervete kanade mune. Tarvita neid kas keedetuna või toorelt. Lisa toorest muna parimale viinamarjamahlale, mida sul on võimalik leida. Nii saab sinu organism puuduvaid toitaineid. Ära mõtle hetkekski, et mune pole õige süüa. … Sa pead oma toidusedelile lisama piima ja mune. … Munad sisaldavad paljusid ravitoimega ja vastumürgina mõjuvaid aineid" (CD 204).

Need kaks nõuannet näivad tõesti olevat teineteisega nii vastuolus kui üldse võimalik! Ära söö mune! Söö tooreid mune! Kas saab olla veel vastakamaid nõuandeid?

Ometi on mõlemad pärit ühe ja sama autori sulest. On see tõesti võimalik? Kuidas saab üks ja sama isik nii vastuolulist nõu anda?

Probleem tekiks juba siis, kui selliste nõuannete autoriks oleksite teie või oleksin mina. Loomulikult ütleksid lugejad lihtsalt, et tegemist on arusaamatusega. Probleem on aga veelgi keerukam Ellen G. White'i puhul, kes väitis, et sai nõuanded Jumalalt. Võiksime küsida, kas ta ehk midagi segi ei ajanud? Või muutis Jumal tema seisukohta munade söömise suhtes kusagil 1870. ja 1901. aasta vahel? Asja põhjalikumalt analüüsida püüdes hakkaksime otsima vastust küsimusele: "Millist neist nõuannetest võib lugeda siis inspireeritud nõuandeks selles valdkonnas?"

Ehkki munade söömise teema võib tunduda tühisena autori puhul, kes on kirjutanud nii palju patu ja lunastuse kui kesksete kristlike teemade kohta, ei ole nende tsitaatide kaudu tõstatatud küsimus kaugeltki tühine. Tegelikult on tegemist keskse probleemiga: Kuidas mõista inspireeritud autoreid? Raamat "Lugedes Ellen White'i" püüab aidata selliseid probleeme lahendada.

Illustratsioon munade söömisest osutab, kui oluline on mõista tõlgitsusprintsiipe. Samal ajal tuleb tunnistada, et igaüks, kes Ellen G. White'i loeb (samuti ka kõiki teisi autoreid), kasutabki juba tegelikult mingeid tõlgitsuspõhimõtteid. Isegi need, kes eitavad, et inspireeritud autoreid on üldse vaja tõlgitseda, tõlgitsevad neid oma väite kiuste ikkagi. Näiteks kui nad loevad Piiblist teksti: "Õnnis on see, kes võtab su väikesed lapsed ja rabab nad vastu kaljut!" (Ps.137,9) hakkavad nad seda kohe tõlgitsema: esiteks vahetu konteksti alusel, teiseks aga kõige selle valgel, mida nad teavad Jumala armastusest ning Jumala korraldusest oma rahvale isegi vaenlasi armastada (vt. Mat.5,43-48).

Võimatu on lugeda teksti Ps.137,9 ning seda mitte tõlgitseda, kui just oma mõistust meelega mitte lukku panna. Lõppude lõpuks näib see tekst olevat nii vähe kooskõlas Uues Testamendis esitatud "õndsakskiitmistega": "Õndsad on armulised, sest nemad saavad armu. … Õndsad on rahunõudjad, sest neid hüütakse Jumala lasteks" (Mat.5,7-9). Seepärast pingutavad kristlased oma mõistust, et selliseid vastuolulisi tekste kooskõlastada, kuna mõlemad on kirja pandud inspireeritud allikas, Jumala Sõnas.

Samal kombel tõlgitseme me kõik Jeesuse sõnu Mat.5,27-29, kus Ta kõneleb vajadusest silm välja torgata, kui kellelgi vastassoo suhtes ebapuhtaid mõtteid tekib. Kui te näitate mulle mingit inimgruppi, kes seda teksti ei tõlgitse, vaid rakendab sõnasõnalt, peab ju olema tegemist liikumisega, mille kõik liikmed on endal parema silma välja torganud! Püüdes Piiblit mõista, kujundame me kõik välja inspireeritud materjali tõlgitsusprintsiipe. Me kõik kasutame neid, ükskõik, kas seda teadlikult tunnistame või mitte.

Selle raamatu eesmärk on püüda esitada mõningaid põhilisi printsiipe, mida meil tuleks Ellen G. White'i kirjatööde lugemisel kasutada. Üldiselt kehtivad need põhimõtted ka Piibli uurimise kohta, ehkki see raamat käsitleb peaasjalikult Ellen G. White'i. Seetõttu on ka enamik kasutatud näiteid võetud Ellen G. White'i materjalidest, ehkki lisatud on ka mõned illustratsioonid Piiblist.

Nüüd võib lugeja mõelda: Aga kuidas jääb siis ikka munade söömisega? Kumb ülaltoodud tsitaatidest on inspireeritud nõuanne? Tahaksin väita, et mõlemad. Seejärel võite küsida: Aga missugune kehtib siis minu kohta? See oleneb teie olukorrast. Inimestel on erinev organism, erinevad vajadused, erinevad probleemid. Nii nagu hea arst kirjutab eri inimestele samade probleemide puhul ette erisuguse ravi, nii teeb ka Jumal. Tema nõuanded ühele inimesele võivad näida otse vastupidistena teisele antutega. Seepärast peavadki Ellen G. White'i lugejad tegema palju enamat kui vaid tema sulest võetud tsitaate mõtlematult rakendama. Lugejad peavad mitte ainult lugema, vaid lugema vastutustundega, sügavalt mõeldes ja arutledes. Samuti peavad nad nõuandeid mitte ainult rakendama, vaid rakendama vastutustundega, mõistust appi võttes. Kahjuks on Ellen G. White'i kirjatöid (nagu Piiblitki) võimalik lugeda ka vastutustundeta ja mõttetööd tegemata. Raamat "Lugedes Ellen White'i" püüab meile selles valdkonnas juhtnööre pakkuda, kasutades illustratsioone Ellen G. White'i sulest ning võimaluse korral näidates, kuidas Ellen G. White ise oma kirjatöid tõlgitses.

Kuidas jääb siis munadega? Ärge muretsege. Pöördume munade juurde koos paljude tähtsate ja vähemtähtsate teemadega järgnevatel lehekülgedel tagasi. Esmalt aga vaadelgem mõningaid üldpõhimõtteid Ellen G. White'i lugemise kohta.

2. peatükk

ELLEN G. WHITE'I KIRJATÖÖDE EESMÄRK

Et mingi autori töödest aru saada, on kõige olulisem mõista nende kirjutamise eesmärki. Lugejad, kes seda ei mõista, kasutavad sageli autori töid eesmärkidel, mida autoril endal kunagi ei olnud. Seepärast on oluline ka teada, millisena nägi Ellen G. White ise oma rolli Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduses.

Üks olulisemaid põhimõtteid, mida peame Ellen G. White'i kirjatööde kohta teadma, on, et neid ei tohiks mingil juhul lugeda Piibli asemel. Sissejuhatuses teosele "Suur võitlus" kirjutas Ellen G. White: "Jumal on usaldanud inimestele päästmiseks vajalikud teadmised. Pühakiri tuleb vastu võtta Jumala tahte autoriteetse, eksimatu ilmutusena. Pühakiri on iseloomu ja tegude mõõdupuu. Selles on ilmutatud doktriinid. … Vaimu ei antud — ega anta iial — et Piiblit teisele kohale jätta; on ju Pühakirjas selgesti väidetud, et Jumala Sõna on mõõdupuuks, mille abil tuleb kontrollida kõiki teisi [ning ka Pühakirjas endas sisalduvaid] õpetusi ja kogemusi" (GC vii).

Vastupidiselt mõnedele, kes väidavad end olevat tänapäeva prohvetid ning kelle järelkäijad peavad nende kirjatöid teatud mõttes "kolmandaks testamendiks" Vana ja Uue Testamendi kõrval, selgitas Ellen G. White, et tema ülesandeks oli ülistada Jumala Sõna ning "suunata inimeste mõtted Jumala Sõna juurde, et tõe kaunis lihtsus võiks kõikidele mõju avaldada" (5T 665).

Ellen G. White nägi oma kirjatööde eesmärki selles, et "tuua inimesed tagasi Jumala Sõna juurde, mille järgimise nad on hooletusse jätnud" (5T 663). Ta väitis: "Kirjutatud tunnistuste eesmärgiks ei ole anda uut valgust, vaid esitada elavalt inimeste hingele inspireeritud tõdesid, mis juba enne ilmutatud on" (5T 665). Võib-olla kõige tabavamaks illustratsiooniks tema funktsiooni kohta on asjaolu, et ta pidas oma kirjatöid "väiksemaks valguseks, mis peab inimesi juhtima suurema valguse [Piibli] juurde" (CM 125), kuna nad on Piibli uurimise hooletusse jätnud.

Selline arusaamine osutab kõige põhilisemale, mida meil Ellen G. White missiooni kohta on võimalik teada saada. Osutades pidevalt Piiblile kui autoriteedile kristlase elus, ei asetanud ta iial omaenda teoseid ühele pulgale Piibliga ega väitnud, nagu oleks neil Pühakirjast sõltumatu autoriteet.

On kahetsusväärne, et mõned inimesed omistavad Ellen G. White'i kirjutistele koha, mis tema enda eesmärgiks iial ei olnud. Alati, kui omistatakse tema kirjatöödele Piiblist kõrgem autoriteet, alati, kui kulutatakse tema teoste lugemisele rohkem aega kui Piibli lugemisele, kasutatakse tegelikult tema teoseid nii enda kui teiste Piiblist eemale viimiseks. Need, kes tõeliselt aru saavad, millisena Ellen G. White ise oma missiooni kujutles, ei tee iialgi seda viga. Kui inimesed tõelise vastutustundega tema töid loevad, leiavad nad, et neid juhitakse tagasi Piibli uurimise, Piibli autoriteedi juurde.

Lähedalt seotud selle funktsiooniga — juhtida inimesi tagasi Piibli juurde — on ka arusaamine, et Ellen G. White'i missiooniks oli aidata inimestel mõista Piibli põhimõtteid praktiliseks rakendamiseks oma elus.

Ühes 1871. aastal nähtud unenäos nägi Ellen G. White, kuidas ta paigutas ümber Piibli köited sarjast "Tunnistused kogudusele". Ta kuulis end rahvale ütlevat: "Te ei ole Pühakirjaga tuttavad. Kui te oleksite Jumala Sõna enda uurimisaineks teinud, soovides kristlikku täiust Piibli standardite kohaselt, ei oleks teil "Tunnistusi" vaja läinud. Kuna te aga olete Jumalast inspireeritud Raamatu hooletusse jätnud, on Ta püüdnud teiega saada kontakti lihtsate, otsekoheste tunnistuste kaudu. Nii püüdis Ta juhtida teie tähelepanu inspireeritud sõnadele, millele kuuletumise te olite hooletusse jätnud. Nii püüdis Ta teid mõjutada viima oma elu kooskõlla Jumala Sõna puhta, üleva õpetusega" (2T 605).

Samas unenäos ta lisas: "Kirjapandud tunnistuste eesmärgiks ei ole anda uut valgust, vaid mõjutada inimesi elavalt juba ilmutatud inspireeritud tõdedega. Inimese kohustused Jumala ja kaasinimeste suhtes on Jumala Sõnas selgesti piiritletud; ometi on vaid vähesed teist sellele valgusele kuulekad. Ei tooda esile mingeid lisatõdesid. Jumal on aga "Tunnistuste" kaudu seni antud suuri tõdesid lihtsustanud ning nad Enda valitud viisil inimestele esitanud. Eesmärgiks on neid äratada ja mõjutada, et kellelgi ei jääks vabandust" (samas).

Ühel teisel korral kirjutas Ellen G. White: "Jumala Sõnast piisab, et valgustada ka kõige pimedamat mõistust. Need, kel üldse on mingit soovi sellest aru saada, saavad sellest aru. Sellele vaatamata mõned, kes väidavad, et nad Jumala Sõna uurivad, elavad otseses vastuolus selle selgeimate õpetustega. Et inimestele ei jääks vabandust, annab Jumal selged, otsesed tunnistused, mis toovad nad tagasi hooletussejäetud Sõna juurde" (2T 454, 455).

Oleme seni vaadelnud kaht eesmärki, mida Ellen G. White oma kirjatöödega silmas pidas. Esimene oli ülistada Piiblit ja juhtida inimesed selle juurde, teine aga selgitada Piibli suuri põhimõtteid igapäevase praktilise elu jaoks, nii et kellelgi ei oleks vabandust Piibli eeskirju täitmata jätta. Kõiges selles aga väitis Ellen G. White, et inimesed ei vaja tegelikult tema kirjatöid päästmise suurte tõdede mõistmiseks. Tema ülesandeks ei olnud anda uusi tõdesid ega lisatõdesid, vaid lihtsustada ja ülistada neid, millele Piiblis juba osutatud on.

Ellen G. White osutas samadele punktidele teiste sõnadega, kui ta kirjutas, et "vend J. ajaks segadusse paljud, kui ta püüaks näidata, et Jumal on andnud "Tunnistuste" kaudu valguse lisaks Jumala Sõnale. Nii esitab ta asju vääras valguses. Jumal on näinud sobiva olevat tuua inimesed selliselt oma Sõna juurde, et anda neile selle uurimiseks suuremat arusaamist" (4T 246).

Oma töö kolmanda eesmärgina nägi Ellen G. White inimeste noomimist patu suhtes ning nende veenmist Piiblile kuuletuda. Loomulikult on see eesmärk tihedasti seotud kahe eespoolmainituga. "Kui inimesed, kes väidavad end Jumala erilise aarde olevat, oleksid kuuletunud Tema nõudmistele, nagu neile Tema Sõnas on osutatud, siis neid erilisi tunnistusi ei oleks üldse antud. Oli ju nende eesmärgiks äratada inimesi nende kohustuste mõistmisele ning osutada nende patule, näidates, kui suur oht on Jumala Sõnale kuuletumata jätta. Paljudel on süda kõvaks läinud, kuna valgust on põlatud ja see kõrvale jäetud" (5T 667).

Neljas eesmärk, mida Ellen G. White saavutada püüdis, oli esitada Piibli põhimõtteid kaasaja kontekstis. Sellele funktsioonile osutab piisavalt sarjas "Tunnistused kogudusele" toodud praktiliste nõuannete suur maht. See ilmneb ka paljude temaatiliste kompilatsioonide kaudu ning tema teiste raamatute ja artiklite kaudu, mis Piibli teemasid käsitlevad. Ellen G. White osutas, et "Piibel anti inimestele praktilistel eesmärkidel" (1SM 20). Sama kehtib ka tema enda kirjatööde kohta. Ellen G. White teostes ei ole püütud esitada mingit süstemaatilist teoloogiat. Ellen G. White ei ole ka iial püüdnud väita end olevat Piibli eksimatu kommentaatori. Vastupidi, tema teosed on äärmiselt praktilise suunitlusega. Peale patule osutamise osutavad need ka paremale eluviisile, pakkudes praktilisi nõuandeid igapäevaseks kristlikuks eluks ja Piibli põhimõtete rakendamiseks.

Ellen G. White'i kirjatööd mitte ainult ei juhi meid Piibli juurde, mitte ainult ei ülista piibellikke põhimõtteid, osuta patule ega anna nõuandeid igapäevaeluks; need osutavad ka patuprobleemi ainsale võimalikule lahendusele. Need pakuvad troosti lugejate juhtimisel Jeesuse juurde, Jumala armastuse juurde ning lunastusplaani kui kadunud maailma ainsa lootuse juurde. Tema kirjatööd asetavad tulipunkti paljud Piibli tõotused, mille kulminatsiooniks on Jeesuse kui Lunastaja elu, teenistus, surm, ülestõusmine, taevane teenistus ja teine tulemine. Seega esitab ta meile Piiblis sisalduvat troosti ja lootust. Sellised teosed nagu "Tee Kristuse juurde" ja "Ajastute igatsus" on selles valdkonnas silmapaistvaimad. Leiame palju troosti ja lootust aga ka teistes tema teostes. Piibli ülistamisel esitab Ellen G. White pidevalt Jeesust ja usku Temasse kui inimkonna ainsat lootust.

Ellen G. White'i tööde eesmärk, millele siin viimasena osutame, on asjaolu, et Jumal andis need kirjutised selleks, et valmistada ette üks rahvas maailma ajaloo lõpupäevadeks. Sellised raamatud nagu "Suur võitlus" osutavad erilise selgusega Piiblis viidatud probleemidele, mis seisavad Jumala viimsete päevade rahva ees. Ellen G. White'i kogu teenistus ei seisnenud mitte ainult Jeesuse tulemisele osutamises, vaid ka nõu andmises, kuidas selleks päevaks valmistuda. Selles mõttes peegeldas tema missioon Kristuse Enda missiooni, kes veenis inimesi valmistuma Enda tulemiseks (vt. Mat.24,36-25,46), mis "peagi" pidi kätte jõudma (vt. Ilm,22,20). Isegi aga siis, kui ta veenis oma lugejaid Kristuse tulemiseks valmistuma, juhtis ta nad pidevalt tagasi Piibli juurde. Raamatus "Suur võitlus" loeme: "Ainult need, kes on kinnitanud oma meeli Piibli tõdedega, jäävad viimses suures konfliktis püsima" (lk. 593, 594; kõik lk. osutavad originaalile). Ellen G. White ei väsinud iialgi Jumala Sõna ülistamast ega sellele inimeste tähelepanu juhtimast.

Selles peatükis oleme näinud, et Ellen G. White kirjeldas korduvalt oma kirjatöid Piiblist madalamal asuvaina, osutades, et nende eesmärk oli juhtida usklikke paremale arusaamisele Jumala Sõnast ja kuulekusele selle suhtes. See alluv roll aga ei tähenda, nagu ei omaks tema tööd tema arvates taevast autoriteeti.

Vastupidi, ta osutas korduvalt, et tema nõuannete taga seisis jumalik autoriteet. Ta kirjutas: "Kõigile, kes on püüdnud "Tunnistustele" vastupanu osutada, ütleksin: "Jumal on andnud sellele rahvale sõnumi ning Jumala häält kuuldakse, ükskõik, kas teie seda kuulete või seda kuulmast hoidute. … Te peate andma aru taeva Jumalale, kes on andnud need hoiatused ja juhtnöörid, et oma rahvast õigel teel hoida" (1SM 43; vt. ka LS 433).

Ta kirjutas samal teemal: "Sa võid ju öelda, et see on lihtsalt üks kiri. Jah, see on tõesti lihtsalt kiri, kuid selle on ajendanud Jumala Vaim, et äratada sind asjade suhtes, mida mulle ilmutati. Oma kirjades ja tunnistustes esitan ma sulle seda, mida Issand on esitanud mulle" (1SM 27).

Ellen G. White oli selgesti teadlik oma prohvetlikust kutsumusest ning ülesandest Jumala rahvast oma kõnede ja kirjatöödega juhtida. Ta uskus kindlalt, et Jumal kõneles tema hääle ja sule kaudu Piibli prohvetite traditsiooni järgides.

3. peatükk

ELLEN WHITE'I KIRJATÖÖDE SEOS PIIBLIGA

Teil võib tekkida mõte, nagu viitaks selle peatüki pealkiri suurelt osalt sellele, millest juba rääkinud oleme. Teil on õigus. Käsitleme äärmiselt tähtsat teemat, millest peamiselt sõltub Ellen G. White'i kirjatööde õige mõistmine ja kasutamine. Kui eksitakse selles suhtes, Ellen G. White'i anni vahekorra suhtes Piibliga, tehaksegi põhilisim viga tema teoste hindamisel. Kui eksitakse selles, on kindel, et ei ole aru saadud tema panusest nii isiklikus elus kui koguduse töös. Viga on tõsine. Seepärast püüamegi käsitleda veel mõnedel lehekülgedel Ellen G. White'i kirjatööde seost Piibliga.

Esiteks tuleb rõhutada, et Ellen G. White ei soovinud iial, et inimesed ta enda jaoks peamiseks autoriteediks teeksid. "Meie usk ja meie seisukohad peituvad Piiblis," kirjutas ta a. 1894. "Me ei soovi, et keegi tunnistusi Piiblist ettepoole asetaks" (Ev 256). Samal aastal väljendas ta sama seisukohta ka seoses oma avaliku kuulutustööga: "Ärge tõstke avalikus töös esile Ellen G. White'i ega tsiteerige teda autoriteedina oma seisukohtade toetamiseks. See ei suurenda kellegi usku tunnistustesse. Tooge oma tõendid selgelt ja veenvalt Jumala Sõnast. "Nii ütleb Issand" on veenvaim tõend, mida teil on võimalik rahvale esitada. Ärge õpetage kedagi vaatama õde White'ile, vaid vägevale Jumalale, kes õde White'ile juhiseid annab" (3SM 29, 30).

Kohtudes a. 1901 Generaalkonverentsi juhtidega, et arutada koguduse reorganiseerimist, veenis Ellen G. White neid tegema peamiseks autoriteediks Piibli põhimõtted, mitte aga tema sõnad või nõuanded. Selles tähtsas pöördumises koguduse juhtkonna poole käskis Ellen G. White neil "õde White kõrvale jätta. Ärge iialgi tsiteerige minu sõnu, kuni teil on võimalik [ilma nendeta] Piiblile kuuletuda. Kui teete Piibli oma toiduks ja joogiks, kui teete selle põhimõtted oma iseloomu koostisosaks, teate paremini, kuidas Jumalalt nõuandeid vastu võtta. Tahan täna teie ees Jumala Sõna kõrgele tõsta. Ärge korrake seda, mida mina olen öelnud, väites: "Õde White ütles selle asja kohta nii ja selle kohta nii." Leidke, mida on öelnud Jehoova, Iisraeli Jumal, ning siis tehke seda, mida Ta on öelnud" (3SM 33).

Sellised väited ei tähenda, nagu polnuks Ellen G. White'il antud teemadel midagi öelda. See ei tähenda ka, et oleks väär tema kirjatöödest nõuandeid otsida või nagu puuduks neil autoriteet. Pigem osutavad toodud tsitaadid sellele, mis on esmatähtis. Juba tol ajal paigutasid paljud Ellen G. White'i kohale, mis tema arusaamise kohaselt talle ei kuulunud. Tema ülesanne oli juhtida inimeste tähelepanu Piiblile, mitte asuda ise Piibli kohale. Need, kes koguvad teatud teemal kümneid Ellen G. White'i tsitaate, jätavad aga hooletusse Piibli tõelise uurimise, ei järgi tegelikult Ellen G. White'i nõuandeid, ükskõik kui "ustavad" nad iseendale näiksid. Nad liiguvad tegelikult otse vastassuunas kui tema, keda nad oma nõuandjaks peavad. Ellen G. White juhtis inimesi järjekindlalt Piibli kui kõrgeima autoriteedi juurde kõigis kristliku elu valdkondades.

Ellen G. White'i abikaasa James White asus samasugusel seisukohal, samuti ka teised koguduse juhid seitsmenda päeva adventismi varasel perioodil. Oma varaseimas avaldatud seisukohavõtus Ellen G. White'i anni teemal (1847) kirjutas J. White: "Piibel on täiuslik ilmutus, meie usu ja elu ainus reegel. Ei ole aga põhjust, miks ei võiks Jumal oma sõnade täitumist minevikus, olevikus ja tulevikus neil viimseil päevil avaldada unenägude ja nägemuste kaudu. Sellest kõneles juba apostel Peetrus [vt. Apt.2,17-20; Joel.3,1-5]. Tõelised nägemused antakse selleks, et juhtida meid Jumala ja Tema sisendusel kirja pandud Sõna juurde; need reeglid aga, mis esitatakse uute juhistena meie usu ja elu jaoks ning mis ei ole Piibliga kooskõlas, ei saa olla Jumalast ning need tuleks kõrvale heita" (WLF 13, A Word to the "Little Flock").

Tema väitest võime näha, kui hoolikalt püüdsid varase adventismi ideoloogilised juhid oma seisukohti tasakaalus hoida. Keskseks ideeks oli, et Piibel on kõrgeima autoriteediga. Samal ajal juhiti tähelepanu Piibli õpetusele, mille kohaselt Jumal saadab maailma ajaloo viimseil päevil nägemusi ja vaimulikke ande, et juhtida oma rahvas tagasi Piibli juurde ning nad viimse kriisi raskustest läbi aidata. Seega osutab James White, et kui Peetrus Apostlite tegude raamatu 2. peatükis Joeli 3,1-5 toodud ettekuulutusele osutas, ei olnud see veel ennustuse täielik, lõplik täitumine. Jumal kavatses saata oma Püha Vaimu taas lõpuajal, öeldes, et Tema rahva "pojad ja tütred" näevad enne Kristuse teist tulemist taas nägemusi. James White tsiteeris ka 1.Tes.5,19-21, kus apostel Paulus kirjutab: "Ärge pange halvaks prohvetlikult kõnelemist! Katsuge kõike läbi; pidage kinni, mis hea on!" Ta osutas ka tekstile Jes.8,20: "Õpetuse ja tunnistuse juurde! Kui nõnda ei kõnelda, siis ei ole koitu!" (Ingl. k.: "Kui nad ei kõnele seda sõna mööda, siis näitab see, et neis pole valgust." WLF 14.)

James White ning teised Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduse juhid ei kahelnud, et Piibli õpetuse kohaselt valab Jumal viimseil päevil välja prohvetliku anni ning inimestel on kohustus neid, kes end prohvetiks nimetavad, selliste tekstide alusel nagu Jes.8,20 ja Mat.7,15-20 kontrollida. Adventliikumise juhtidel ei olnud ka kahtlust, et kõik sellised annid tuleb kristlase elus allutada Piiblile ning kui seda ei tehta, kasutatakse neid vääriti.

Seepärast kirjutas James White a. 1851: "Vaimuandidel peab olema nende õige koht. Piibel on igavene kalju. See on meie usu ja elu reegliks." Ta läks veelgi kaugemale, väites, et kui kõik kristlased oleksid hoolsad ja ausad, suudaksid nad kõiki oma kohustusi leida ainuüksi Piiblist. Samas ta märkis: "Kuna olukord on aga vastupidine ja on seda alati olnud, siis on Jumal oma suures halastuses inimeste nõrkuste suhtes kaastunnet osutanud ning on asetanud evangeelsesse kogudusse annid, et meie vigu parandada ning meid Elava Sõna juurde tagasi juhtida. Paulus ütleb, et need annid on mõeldud selleks, et "pühi inimesi täielikult valmistada", kuni "me kõik jõuame ühisele usule" [Ef.4,12.13]. Koguduse kahetsusväärne olukord ongi Jumalale võimaluseks Püha Vaimu ande ilmutada.

"Seepärast peaks iga kristlane tegema Piibli oma usu ja elu kõikehaaravaks reegliks. Tal tuleks innukalt palvetada, et Püha Vaim teda aitaks Pühakirja uurides kogu tõde ning kõiki oma kohustusi mõista. Tal ei ole vabadust pöörata sellest kõrvale, et saada oma kohustusi teada mingi anni kaudu. Ütleksime isegi, et juhul, kui ta nii toimib, asetab ta annid väärale kohale ning asub ise äärmiselt ohtlikule seisukohale. Jumala Sõna peaks olema esikohal ning kogudus peaks suunama sellele oma pilgu kui reeglile, millest juhinduda, kui tarkuse allikale, millest õppida häid tegusid tegema. Kui aga teatud osa kogudusest Piibli tõdedest eemaldub, muutub nõrgaks ja haigeks ning Jumala kari laiali pillatakse — nii et Jumalal näib olevat vajalik kasutada Püha Vaimu ande, et eksijaid äratada ja parandada — peaksime meie sel annil tegutseda lubama" (RH, 21. apr. 1851).

Samasuunaliselt hoiatas James White usklikke ka a. 1868: "Olgu andidel koguduses nende õige koht. Jumal ei ole neid iial esiplaanile seadnud, et need meid tõe- ja taevateel juhiksid. Tuleb ülistada Tema Sõna. Lambiks, mis inimest tema teel Jumala riiki juhtima on määratud, on Vana ja Uue Testamendi Pühakiri. Järgige seda. Kui te aga Piibli tõest kõrvale eksite ning teil on oht kaduma minna, siis võib juhtuda, et Jumal Enda poolt valitud ajal teid [andide kaudu] õigele teele juhib ning Piibli juurde tagasi toob" (RH, 25. veebr. 1868).

Seega näeme, et James White'i seisukohad olid tema abikaasa vaimuliku anni ja Piibli seose suhtes Elleni seisukohtadega kooskõlas. Need seisukohad peegeldasid ka Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduse juhtide konsensust liikumise varajasel perioodil. Oleks raske neile selgetele sõnadele veel midagi juurde lisada.

Siinkohal on oluline möönda: asjaolu, et nii Ellen G. White, tema abikaasa kui ka teised adventkoguduse juhid tema andi Piibli suhtes alluvaks pidasid, ei tähenda, nagu pidanuksid nad tema inspireeritust Piibli autorite inspiratsiooniga võrreldes madalakvaliteedilisemaks. Vastupidi, nad uskusid, et sama Hääl, mis autoriteetselt kõneles Piibli prohvetite kaudu, kõneles ka tema kaudu.

Ka siin leiame hoolikat tasakaalustatust. Ehkki adventistid pidasid Ellen G. White'i inspireeritust samavõrra jumalikuks kui Piibli autorite oma, ei pidanud nad tema autoriteeti samaväärseks nende omaga. Ellen G. White ja tema kaasadventistid uskusid, et tema autoriteet tulenes Piiblist ega võinud seega olla Piibliga samaväärne.

Seepärast ei pidanud Ellen G. White'i autoriteet seisma Piiblis ilmutatud tõdedest kõrgemal ega ka nendega mingil viisil vastuolus olema. Ellen G. White väljendas seda ise järgmiste tabavate sõnadega: "Kirjutatud tunnistused ei ole määratud andma uut valgust, vaid vajutama elavalt südamesse juba [Piiblis] inspireeritud tõed. … Lisatõdesid ei esitata. Jumal on vaid tunnistuste kaudu juba antud suuri tõdesid lihtsustanud" (5T 665).

Kahjuks ei pööra paljud tähelepanu piirangutele, mida Ellen G. White ise oma teoste suhtes esitas. Väärate tõlgitsusmeetodite kaudu (mida selles raamatus hiljem vaatleme) ja ebaõige rõhuasetusega esitavad nad Ellen G. White'i vaateid sellistena, nagu oleks neis midagi Pühakirjast enamat. Nende "uus" ja "suurem" valgus ei ole mõnikord mitte ainult Piibliga vastuolus, vaid kõneleb vastu ka neile põhireeglitele, mida Ellen G. White ise oma teoste kohta esitas. Võime olla julged vaid siis, kui loeme Ellen G. White'i Piibli kontekstis. Teeme hästi, kui oleme ülimalt ettevaatlikud, püüdes mitte kasutada Ellen G. White'i nende õpetuste rõhutamiseks, mida Piiblis selgesti esitatud ei ole. Meil tuleb ka meeles pidada, et kõik päästmiseks vajalik on juba Piiblis olemas.

Enne kui teise teema juurde minna, tuleb meil veel üht probleemi vaadelda. Mõned adventistid on näinud Ellen G. White'is Piibli eksimatut kommentaatorit — selles mõttes, et me peaksime kasutama tema kirjatöid Pühakirja tähenduse seletamiseks. Üks meie koguduse juhtivaid toimetajaid kirjutaski ajakirjas "Review and Herald" a. 1946, et "Ellen G. White'i kirjatööd on Pühakirja monumentaalne kommentaar". Ta osutas millelegi veel enamale — tegemist ei ole harilike Piibli kommentaaridega, vaid "inspireeritud kommentaaridega, mida on sisendanud Püha Vaim. See tõstab need täiesti omaette klassi, palju kõrgemale kõigist teistest kommentaaridest" (RH, 9. juuni, 1946).

Ehkki Ellen G. White väitis, et ta kirjutas Pühast Vaimust valgustatuna, ei väitnud ta kunagi, nagu oleksid tema kirjutised Pühakirja seletamisel viimaseks sõnaks. Vastandina tema seisukohale aga kirjutas A. T. Jones a. 1894 ühes Ellen G. White'i kirjatööde eesmärgi kohta avaldatud artiklis, et tema kirjatöödes tõlgitsetakse Piiblit "eksimatult". Ta väitis, et Ellen G. White'i teoste õige kasutusviis on "uurida Piiblit nende kaudu". "Kui seda teeme, teeb see meid kõiki "vägevaks Pühakirja tundmises" (HM [The Home Missionary] Extra, detsember 1894). Jones'i ettepanekud andsid suuna ka paljudele kahekümnenda sajandi adventistidele.

Siinkohal on absoluutselt oluline tunnistada, et Ellen G. White ise eitas seisukohta, nagu võiks tema kirjatöid Pühakirja eksimatuks kommentaariks pidada. Kaks parimat illustratsiooni selle kohta on tema reageering vaidlusele, missugusest käsust on kõneldud Pauluse kirjas Galaatia rahvale, samuti selle kohta, mida tähendab termin "alaline (ohver)" Taanieli 8. peatükis. Need kaks teoloogilist vaidlust hoidsid koguduse ideoloogilisi juhte kahes lõhestatud leeris vähemalt kolme aastakümne vältel.

Mõlemad vaidlused koondusid küsimuse ümber, kuidas Ellen G. White nende arvates vastavaid Piibli tekste tõlgitsenud oli. Vastavalt mõnede tema lugejate arvamusele oli ta väljendanud 1850ndatel aastatel seisukohta, et Galaatia kirjas on kõneldud tseremoniaalkäsust. Nende lugejate arvates oli see raudkindel tõend, missugusest käsust juttu oli. Nende toodud lahendusel aga oli üks viga. Kõnesolev tunnistus oli kaduma läinud ning seega ei olnud "tõend" lõplikult veenev.

Ellen G. White'i enda reageering sellele teoloogilisele kriisile oli tähendusrikas. 24. oktoobril 1888 osutas ta Minneapolise Generaalkonverentsil vaidlevatele delegaatidele, et just Jumala juhtivuse kohaselt oli ta kaotanud selle tunnistuse, milles ta nende arvates küsimuse lõplikult lahendanud oli. "Jumalal oli selles oma eesmärk," väitis ta. "Ta soovib, et läheksime Piibli juurde ja otsiksime tõendeid sealt" (1888 Materials 153). Teiste sõnadega — ta oli rohkem huvitatud sellest, mida Piiblil asja kohta öelda oli, kui sellest, mida ta ise oli kirjutanud.

Delegaatidel oli aga käepärast tema avaldatud teos "Visandeid apostel Pauluse elust" [Sketches From the Life of Paul, 1883], milles ta näis konkreetselt asetavat oma pitseri seisukohale, et tegemist oli tseremoniaalkäsuga.

Kuidas reageeris Ellen G. White oma kirjatööde sellisele kasutamisele? Samal päeval, mil see argument tema mainitud teose alusel esitati, ütles ta delegaatidele: "Ma ei saa esitada oma seisukohta kummagi leeri poolt [Galaatia kirja asjas], kuni olen seda küsimust uurinud" (samas). Lühidalt, ta hülgas nende seisukoha, kes teda Pühakirja ilmeksimatuks kommentaatoriks pidasid. Asja tuuma leiame tema sõnadest delegaatidele: "Kui te uurite Pühakirja põlvedel, siis õpite seda tundma ning suudate ka anda vastuse igaühele, kes teilt aru pärib lootuse pärast, mis teil on" (samas, lk. 152).

Ellen G. White oli samal seisukohal ka 20 aastat hiljem, kui vaieldi Taanieli raamatu "alalise (ohvri)" üle. Selles vaidluses need, kes kaitsesid vanemat seletust, uskusid, et uus seletus õõnestaks meie koguduse teoloogiat, kuna Ellen G. White'i "Varajased kirjutised" toetasid traditsioonilist adventistlikku tõlgitsust. Vana tõlgitsuse pooldajate juht väitis, et kui teeksime oma väljakujunenud seisukohtadesse muudatused, kõigutaks see Ellen G. White'i autoriteeti. Ta osutas selgesti Ellen G. White'i kirjatööde otsesele seosele Piibliga: "Meil tuleb mõista selliseid väljendeid prohvetlikult kuulutamise vaimuanni abiga [s.t. Ellen G. White'i kirjatööde abiga]. … Sel põhjusel ongi prohvetlikult kuulutamise vaimuand meile antud. … Kõik punktid tuleks selle valgel lahendada" (S. N. Haskell'i kiri W. W. Prescott'ile, 15. nov. 1907).

Ellen G. White sellise argumentatsiooniga ei nõustunud. Ta nõudis, et tema teoseid "ei kasutataks" selliste asjade lahendamiseks. "Ma hoiatan vendi H., I. ja J., samuti teisi juhtivaid vendi, et nad ei viitaks minu kirjatöödele oma väidete põhjendamiseks "alalise (ohvri)" kohta. … Ma ei saa nõus olla sellega, et paljusid minu kirjutisi selle asja lahendamiseks kasutatakse. … Mulle ei ole antud mingeid juhiseid selle küsimuse kohta" (1SM 164).

Seega asus Ellen G. White mõlemas küsimuses — nii "alalise (ohvri)" kui Galaatia raamatu "käsu" asjas — seisukohale, et tema kommentaare ei kasutataks nii, otsekui oleksid need Piibli tähenduse seletamisel eksimatud.

W. C. White esitab samuti huvitavaid tähelepanekuid oma ema töö ja Piibli vahekorra kohta. Ta kirjutab: "Mõned meie vendadest on üllatunud ja pettunud, kuna ema ei kirjuta midagi otsustavat selle kohta, mis see "alaline (ohver)" on ega tee seega praegustele lahkhelidele lõppu. Mõnikord olen ma isegi seda lootnud, aga kui olen näinud, et Jumal ei ole pidanud sobivaks seda asja lahendada ilmutuse kaudu oma käskjalale, olen hakanud ikka enam ja enam uskuma, et Jumala tahte kohaselt tuleb uurida põhjalikult nii Piiblit kui ajalugu, kuni hakatakse seda tõde selgesti mõistma" (W. C. White'i kiri P. T. Magan'ile, 31. juulil 1910).

Asjaolu, et Ellen G. White keeldus laskmast end Piibli eksimatuks kommentaatoriks pidada, ei peaks kedagi üllatama. Ta ei olnud ka minevikus sellist rolli endale võtnud, vaid oli alati osutanud vajadusele, et igaüks peaks Piiblit ise uurima. Ta ei asunud ka seisukohale, nagu pidanuks teised laskma temal neile öelda, mida konkreetne tekst Piiblis tegelikult tähendab. Kõige vähem soovis Ellen G. White olla inimestele Piibli vahendajaks.

Fritz Guy illustreerib seda tabavalt: "Kui ma osutan sõrmega lae suunas ja ütlen: "Vaadake!" siis ei soovi ma, et vaataksite minu sõrme. Ma soovin, et vaataksite midagi, mille suunas mu sõrm osutab. Kui te vaatate mu sõrme, siis tean, et tegelikult ei ole te minust aru saanud" (Fritz Guy, avaldamata käsikiri, 18. jaan. 1986). Nii oli ka Ellen G. White'iga. Ta juhtis oma lugejate tähelepanu järjekindlalt Piiblile, kuid tal ei olnud mingit kavatsust esitada Pühakirja tekstide tähenduse suhtes viimast sõna. Tegelikult ei tõlgitsenud ta isegi oma kirjatöödes üht ja sama piibliteksti ühtmoodi.

Need, kes teevad Ellen G. White'i Pühakirja eksimatuks kommentaatoriks, eemalduvad tema enda nõuannetest ning tegelikult toimivad otse vastupidiselt tema juhistele, tehes teda suuremaks valguseks, mis peab seletama Piiblit kui väiksemat valgust. Robert W. Olson, Ellen G. White'i Pärandi Hooldusnõukogu endine direktor (nüüd pensionil), selgitab tabavalt seda "eksimatu kommentaatori" seisukohta: "Kui anda kellelegi üksikisikule täielik kontroll Pühakirja tõlgitsuse üle, tähendaks see tegelikult inimese ülendamist Piibli üle. Oleks isegi viga lubada apostel Paulusel olla eksimatuks tõlgitsejaks teiste Piibli autorite tekstide kohta. Sellisel juhul oleks lõplik autoriteet Paulusel, mitte aga kogu Piiblil tervikuna" (One Hundred and One Questions, p. 41). Sama kehtib Ellen G. White'i kohta. Iga autori sõnumeid tuleb lugeda tema enda kontekstis.

Olson osutas veel ühele olulisele põhimõttele, mainides, et "Ellen G. White'i kirjatööd on olemuselt homileetilised ning mitte rangelt eksegeetilised" [s.t. jutluselaadsed, mitte niivõrd piiblitekste analüüsivad] (samas). I. Howard Marshall aitab meil seda ideed paremini mõista, osutades, et "eksegees on Piibli uurimine, … et määratleda täpselt, mida eri autorid oma algsele kuulajaskonnale öelda tahtsid, [homileetiline] ekspositsioon on aga Piibli uurimine eesmärgiga otsustada, mida mingi piiblitekst meie jaoks tähendab" (Biblical Inspiration, p. 95, 96).

Nüüd võite küsida: Kuidas on see kõik seotud Ellen G. White'i ja Piibli vahekorraga? Väga lihtsalt. Ellen White käskis oma lugejail järjekindlalt Piiblit uurida, eesmärgiga leida, mida selle autoritel oli öelda olnud (eksegees). Peale selle aga rakendas ta regulaarselt Pühakirja põhimõtteid oma aja ja ümbruskonna kohta (homileetiline ekspositsioon). Mõlemal juhul oli ta omaenda sõnade kohaselt "väiksemaks valguseks, mis pidi juhtima inimesi suurema valguse juurde" (CM 125). Selle fraasiga ta ei mõelnud, nagu olnuks tema inspireeritus madalama tasemega kui Piibli autoritel, vaid pigem, et tema funktsioon oli juhtida inimesi Piibli juurde.

Olles pannud tähele seda olulist hoiatust — mitte teha Ellen G. White'ist Pühakirja tähenduse eksimatut kommentaatorit, ning mööndes, et ta "üldiselt" kõneles pigem homileetiliselt kui teostas Piibli eksegeesi, on samal ajal oluline märkida, et aeg-ajalt kõneles ta siiski ka midagi piiblitekstide eksegeetilise tähenduse kohta. Seda, millised kommentaarid tema teostes on olemuselt eksegeetilised, tuleb meil otsustada, lugedes neid kommentaare Ellen G. White'i kontekstis, kuid seostades seda vastavate piiblitekstide lugemisega nende kontekstis. Olson osutab jällegi tabavalt: "Tuleb olla täiesti kindel selles, kuidas Ellen G. White mingit teksti kasutab, enne kui väita, et ta tõlgitseb teksti oma lugejaile eksegeetilisest lähtepunktist" (One Hundred and One Questions, p. 42).

4. peatükk

KOMPILATSIOONID: AMETLIKUD JA OMAVOLILISED

Kas oleme ehk teinud vea, kogudes Ellen G. White'i mõtteid teatud teemade kohta raamatuisse ning neid välja andes? Kas ei tee selline formaat — tsitaatide rõhutamine üksteise järel ilma igasuguse kontekstita — kergeks kaotada silmist põhimõtted ja avaram pilt?

Need on tõesti olulised küsimused. Mulle esitati selliseid küsimusi, kui pidasin nädalalõpuseminari Ellen G. White'i lugemise kohta. Vaatleme neid probleeme põhjalikumalt selles peatükis, aga riivame neid ka raamatu järgnevates osades.

Esimene asi, mida me kompilatsioonide kohta teadma peaksime, on, et nende koostamine oli Ellen G. White'i enda südameasjaks kogu tema teenistuse vältel. Mitmed temaatilised kompilatsioonid, nagu "Nõuanded vanematele, õpetajatele ja õpilastele" ning "Evangeeliumi teenrid", koostati juba tema eluajal. Tema eluajal pandi ka tema kirjadest ja käsikirjadest kokku üheksa köidet sarjast "Tunnistused kogudusele". See pole aga kõik. Isegi sellised armastatud raamatud nagu "Tee Kristuse juurde" ja "Ajastute igatsus" on osaliselt kompilatsioonid. Näiteks valmistades ette raamatut "Tee Kristuse juurde", andis Ellen G. White oma sekretärile ülesande uurida läbi tema eelnevad artiklid, kirjad ning muud käsikirjad neil teemadel, mida ta uues raamatus käsitleda soovis. Loomulikult oli ta ise kohal, et valik kinnitada ning materjali korrastada. Ta oli ka juures, et lisada vajaminevat uut materjali ning kohandada seniseid materjale, nii et tekst ladusamaks muuta.

On oluline tunnistada, et Ellen G. White ei eeldanud, nagu pidanuks selline kompileerimisprotsess lõppema tema surmaga. Vanemaks saades tajus ta, et ei jõua enne surma kogu olemasolevat materjali raamatute kujul avaldada. Ta väitis ülimalt selgelt, et tema pärandi hooldusnõukogu ülesandeks pidi saama "trükitud kompilatsioonide väljaandmine käsikirjade alusel."

Teises kohas kirjutas ta: "Meie rahvale on neil viimseil päevil suur valgus antud. Kas mu elu veel kestab või mitte, minu kirjatööd kõnelevad ikkagi edasi ning see kestab seni, kuni kestab maailm. Minu kirjatöid hoitakse [Ellen White'i Pärandi Hooldusnõukogu] failides ning isegi kui mind ennast enam ei ole, kõnelevad need Issandalt saadud sõnad ikka veel elavalt meie rahvale" (3SM 76).

Enne kui kompilatsioonide kohta edasi arutleme, tuleb meil mõningate terminite suhtes kokku leppida. Need Ellen G. White'i raamatud, mida me harilikult nimetame kompilatsioonideks, koosnevad suurest hulgast tsitaatidest teatud teemadel. Tsitaadid on asetatud loogilisse järjekorda ning koostaja poolt peatükkidesse grupeeritud. ("Ametlike" kompilatsioonide koostajaks on harilikult Ellen White'i Pärandi Hooldusnõukogu.) Sellised raamatud nagu "Juhiseid kasvatustöös" [Child Guidance] ning "Nõuandeid toitumise kohta" [Counsels on Diet and Foods] kuuluvad sellesse kategooriasse. Selguse mõttes nimetame neid käesolevas raamatus "temaatilisteks kompilatsioonideks".

Temaatilised kompilatsioonid on äärmiselt väärtuslikud selles mõttes, et nad on olemuselt entsüklopeedilised, s.t. koondavad kaante vahele Ellen G. White'i olulisema materjali mingil konkreetsel teemal. Seega on nad paigaks, kust leida materjali, kui soovitakse teada kõiki Ellen G. White'i seisukohti sellistel mitmesugustel teemadel nagu elukaaslase valik, kontroll söögiisu üle, hingamispäevakooli evangeelsed funktsioonid jne.

Temaatiliste kompilatsioonide üheks võimalikuks miinuseks on aga, et nendes on enamik tekste lahti rebitud nende kirjanduslikust ja ajaloolisest kontekstist. Seda on oluline teada, kuna kontekst aitab lugejal harilikult täielikumalt mõista autori kavatsusi ning teksti täielikku tähendust. Selleks et selle miinuse toimet vähendada ning võimaldada lugejale juurdepääsu kontekstile, on kõikides pärast Ellen G. White'i surma avaldatud ametlikes kompilatsioonides ära toodud viited originaalile. Käesoleva raamatu järgnevates peatükkides kõneleme põhimõtetest, mis aitavad lugejal lahendada temaatiliste kompilatsioonide tekitatud tõlgitsusprobleeme.

Spektrumi teises servas asuvad teosed, mida enamik lugejaid peab Ellen G. White'i "raamatuiks". Sellesse kategooriasse kuuluvad teosed nagu "Patriarhid ja prohvetid" ning "Kristuse tähendamissõnad". Nagu juba varem märkisime, on ka need tegelikult suures osas koostatud Ellen G. White'i varemkirjutatud materjalide põhjal. Selliste tööde koostamise juures aga viibis Ellen G. White ise. Tal oli võimalik täiendavat materjali juurde lisada ning varemkirjutatud tsitaate kohandada, et teoseid tasakaalustatud vormi viia. Loomulikult on selliste "raamatute" plussiks, et neis on materjal ära toodud täielikumas kontekstis.

Skaala keskkohal — temaatiliste kompilatsioonide ja Ellen G. White'i "raamatute" vahel — on sellised tööd nagu "Tunnistused kogudusele", "Valitud kuulutused" ning "Kristliku hariduse alused" [Fundamentals of Christian Education; mitte vahetada ära raamatuga Education, eesti k. "Kasvatus" — tlk.]. Sellised tööd on peaasjalikult koostatud suurematest, peatüki-pikkustest lõikudest ning neis on palju rohkem konteksti kui temaatilistes kompilatsioonides.

Ellen G. White hakkas teose "Tunnistused kogudusele" sarnaseid kompilatsioone avaldama, kui ta sai aru, et üksikisikute ja eri situatsioonide jaoks Jumalalt saadud nõuanded võivad olla ka rakendatavad teiste inimeste ja teiste situatsioonide kohta. Ta kirjutas a. 1868: "Kuna üksikjuhtudel antud tunnistused, hoiatused ja juhised on rakendatavad samavõrra ka paljudel teistel juhtudel, millele pole eraldi osutatud, näib minu kohus olevat koguduse kasuks need tunnistused avaldada" (5T 658, 659; vrd. 1T 631, 632). Temaatiliste kompilatsioonide koostamine oli vaid selle protsessi loomulikuks jätkuks. Seega peaksime mõistma, et täiendavate kompilatsioonide koostamine pärast Ellen G. White'i surma oli vaid selle töö jätkuks, mis algas juba tema eluajal.

Ometi on pärast a. 1915 välja antud kompilatsioonidel see miinus võrreldes enne Ellen G. White'i surma väljaantutega, et teda ennast ei olnud enam kohal, et neile lõplik vorm anda. See on teinud Ellen White'i Pärandi Hooldusnõukogule vajalikuks koostada hoolikad reeglid nii kompilatsioonide koostamise kui toimetamisprotsessi kohta. Need peavad tagama, et — nii palju kui võimalik — igas raamatus oleksid tema nõuanded esitatud selliselt, et teeniksid ustavalt algtekstide tähendust ja eesmärke.

On kahetsusväärne, et need üksikisikud ja grupid, kes teatud teemade pärast muret tunnevad ning soovivad oma järelduste toetamiseks Ellen G. White'i autoriteeti kasutada, ei ole üldjuhul sama hoolikad kui Ellen White'i Pärandi Hooldusnõukogu.

Oma eluajal oli Ellen G. White sageli ärevuses, kui nägi selliste "iseseisvate" kompilatsioonide koostamist oma tsitaatidest. Ta oli umbusklik kõikide nende "aitajate" suhtes — isegi siis, kui tegemist oli õigete motiividega ning koostajaiks olid koguduses võtmekohtadel olevad isikud. Ta kirjutas a. 1894: "Paljud meie oma rahva hulgast kirjutavad mulle, paludes tungivalt anda neile õigus kasutada minu kirjatöid. Nad soovivad seda selleks, et panna veenvamalt kõlama teemad, mida nad esitada tahavad.

On tõsi, et paljude nende teemade esitamiseks on tõesti vajadus. Ometi ei söanda ma anda luba tunnistuste kasutamiseks sellisel viisil. Ma ei julge sanktsioneerida iseenesest hea materjali kasutamist nende mainitud eesmärgil.

Niipalju kui mulle teada on, võivad nende ettepanekute tegijad ehk küll oma üritusi targasti läbi viia, ometi ei julge ma anda vähimatki heakskiitu oma kirjatööde kasutamiseks sellisel eesmärgil. Võttes arvesse asjaolusid, tuleks järele mõelda paljude tegurite üle; kui kasutada tunnistusi selleks, et toetada mõne autori seisukohti, võivad minu tsitaadid jätta hoopis teise mulje kui nende lugemisel algses kontekstis"(1SM 58).

Ellen G. White'il ei tulnud selles valdkonnas suhelda aga vaid selliste näiliselt tasakaalukate inimestega, kes tema tsitaatide kasutamisega ettekavatsematult võisid väärmulje jätta; tal tuli tegemist teha ka üsna eksalteeritud isiksustega, kes ühel või teisel viisil kasutasid tema tekste selleks, et väita otse vastupidist tema poolt kavandatule.

Ta kirjutas: "Ma tean, et paljud võtavad Issandast antud tunnistused ning kasutavad neid omaenda arvamuse kohaselt. Nad nopivad välja ühe lause siit ja teise sealt, rebides need välja õigest kontekstist, ning rakendavad neid omaenda vaadetele vastavalt. Nii satuvad vaesed hinged segadusse. Kui nad loeksid antud tunnistusi kogu ulatuses, siis seda ei juhtuks. Palju sellest, mis väidetavasti peab olema Ellen White'i sõnum, esitab teda hoopis vääriti, pannes ta tunnistama selliste seisukohtade kasuks, mis tema enda vaadetega sugugi kooskõlas ei ole" (1SM 44).

Teised põimisid Ellen G. White'i sõnu kasutades neid enda lausetega ning jätsid mulje, et nende seisukohad kuulusid temale (vt. 6T 122, 123). Oli ka neid, kes, kui nad "soovisid anda rohkem kaalu oma seisukohtadele, tsiteerisid Ellen G. White'i tunnistustest lauseid, mis nende arvates nende vaateid toetasid ja need võimalikult heasse valgusesse asetasid" (5T 688).

Kõige enam valmistasid Ellen White'ile peavalu need, kes kasutasid oma seisukohtade tõestamiseks tema kirjatöid selliselt, et tsiteerisid kontekstist välja rebitud lauseid või avaldasid omavolilisi kompilatsioone tema teostest. Ta kirjutab ahastusega: "Seda, mida ma olen väljendanud eravestlustes, korratakse selliselt, et minu sõnad omandavad otse vastupidise tähenduse, kui neil oleks hingelt ja vaimult pühitsetud kuulajate puhul. Ma isegi kardan juba isegi oma sõpradega kõnelda. Võib ju sageli hiljem kuulda: "Ellen White ütles seda ja Ellen White ütles teist."

Minu sõnu moonutatakse ja tõlgitsetakse niivõrd vääriti, et olen tulnud otsusele: Issand soovib, et hoiduksin suurtest kokkutulekutest ning keelduksin ka eravestlustest. Kõike, mida ma ütlen, esitatakse moonutatud valguses, mis mulle täiesti võõras ja imelik tundub. Minu sõnu põimitakse inimeste sõnadega, kes omaenese teooriaid kaitsta püüavad" (3SM 82, 83).

Loomulikult ei saanud Ellen G. White kontrollida kõiki neid, kes tema kirjatöid vääriti kasutasid, kuid ta hoiatas, et "Jumal mõistab kohut nende üle, kes endale õigustamata vabadusi võtavad ning ebaausaid võtteid kasutavad, et anda mõju sellele, mida nad tõeks peavad" (TM 33).

Millist nõu andis Ellen G. White neile, kel oli tungiv soov oma seisukohtade tõestamiseks tema sõnu kasutada? Tema soovitus on lihtne ja selge: "Las tunnistused kõnelevad ise enda eest. Keegi ei peaks koguma minu mõjuvamaid tsitaate mõnel teemal, et neid siis üksikisikutele või perekondadele jagada ning inimesi sunniviisil mõjutada" (3SM 286, 287).

Tema lahendus nõuannete kasutamiseks neis valdkondades, mida tal raamatute kujul enne surma ei olnud aega täielikult välja arendada, oli anda Ellen White'i Pärandi Hooldusnõukogule õigus tema teoste põhjal posthuumselt kompilatsioone avaldada. Kahtlemata oli talle selge, et ka sellistel kompilatsioonidel on oma miinused ja piirangud, kuid ta usaldas seda süsteemi, mida tema teoste avaldamisel juba enne tema surma kasutatud oli. Ta teadis ka, et selline süsteem koos seisukohtade tasakaalustamiseks vajalike hoolikate kontrollabinõude rakendamisega tagab tema vaadete võimalikult ustava ja korrektse edasiandmise.

Lõpuks peaksime märkima, et ehkki Ellen G. White oli vastu "iseseisvate" kompilatsioonide väljaandmisele oma eluajal, andis ta sanktsiooni ametlike kompilatsioonide avaldamiseks pärast oma surma.

Selles peatükis oleme möönnud vajadust kompilatsioonide koostamiseks Ellen White'i Pärandi Hooldusnõukogu poolt. Ometi on isegi hoolikaima kontrolli korral võimalik selliseid väljaandeid vääriti kasutada. Järgmises peatükis püüame esitada plaani Ellen G. White'i teoste lugemiseks, raamatu ülejäänud osas aga käsitleme tema teoste tõlgitsemise ja rakendamise põhimõtteid. Kui vaadelda raamatu eri osades esitatud põhimõtteid tervikliku süsteemina, aitab see lugejal kahtlemata ka temaatiliste kompilatsioonide probleemile õige lahenduse leida.

5. peatükk

LUGEGE PLAANI JÄRGI

Igal kristlasel peaks olema isiklik lugemisplaan. Nii nagu füüsiline toit ihu funktsioneerimas hoiab, nii areneb ka inimese vaimulik "mina" Jumala nõuannetest ja tõotustest "toitumisega" (vt. Jer.15,16). Tugev usk rajaneb kindlal alusel. Selleks aluseks on teadmine, kuidas Jumal on minevikus oma rahvast juhtinud, Tema juhtivuse mõistmine käesolevas elus ning tema tõotustest arusaamine tuleviku suhtes. Peamiselt saame kõige selle kohta informatsiooni nende nõuannete kaudu, mida Jumal nii Iisraeli ajaloos kui kristliku koguduse ajaloos oma prohvetite kaudu inimestele jagas.

Võidakse aga küsida: On ju nii tohutult palju lugeda! Kuidas ma selle kõigega üldse algust teen? Millest ma lugemist alustan?

Kui me Ellen G. White'ist õigesti aru saame, tuleb meil lugemist alustada pigem Piibli kui tema teostega. Ometi vajame isegi Piibli lugemiseks plaani. Kui keegi alustaks Piibli lugemist kusagilt 3. või 4. Moosese raamatu keskelt, eksiks ta peagi mitmesuguste ohvririituste ja tseremoniaalkäskude labürinti ära.

On teisi, kes otsustavad lugeda Piibli läbi algusest lõpuni, eraldades igaks päevaks kindla osa. See süsteem võib olla ehk hea mõnede algajate lugejate jaoks (võib-olla küll ka mõnedele veteranidest lugejatele), kuid enamiku ind raugeb ikka kusagil 2. Moosese raamatu keskkohal, ehkki nad eespoolsete peatükkidega kenasti hakkama said. Kui nad jõuavad maise kogudusetelgi esemete ja preesterlike riiete üksikasjalise kirjelduse juurde, panevad nad Piibli kinni ja ohkavad: "Noh, nii palju siis Piibli kaanest kaaneni läbilugemisest!"

Võib-olla parim on alustada Piibli lugemist evangeeliumidest. Kas ei ole siis Jeesuse elu ning Tema surm meie pattude eest Piibli peateemaks? Seepärast ongi minu esimene ettepanek: koostage endale järjekindel plaan kõigi nelja evangeeliumi läbilugemiseks, Matteusest Johanneseni. Õppige Jeesust tundma. Pange tähele, kuidas Ta suhtles erinevate inimklassidega. Leidke tema revolutsiooniliste õpetuste tuum Tema tähendamissõnade ja jutluste kaudu (eriti Mäejutluse kaudu). Korrake Tema tõotusi. Ärge tundke muret, kui te kõigest loetust aru ei saa. Need, kes ka kogu elu evangeeliume on uurinud, leiavad igal uuel lugemisel sealt ikka midagi uut. Lugege lihtsalt, et võtta vastu õnnistusi, mis Jumal teie jaoks teie praegusel arusaamistasandil valmis on pannud. Lisaksin, et head kaasaegsed piiblitõlked aitavad üldiselt loetut suuresti elavamaks muuta.

Kui te nii mõned korrad kõik neli evangeeliumi olete läbi lugenud, minge edasi Apostlite tegude raamatus kirjeldatud varakristliku koguduse ajaloo juurde. Pärast seda leiate olevat kasuliku lugeda Vana Testamendi ajaloolisi osi (1. Moosese raamat, 2. Moosese 1-20, valitud osad 4. Moosese raamatust ning kõik raamatud Joosuast kuni Estrini). Pidage taas meeles, et teil ei tarvitse sugugi kõike mõista, et Jumala õnnistustest osa saada.

Selleks ajaks olete hakanud lugema Piiblit kui jutustust. Nüüd proovige lugeda Uue Testamendi kirju ning Vana Testamendi poeesiat, prohvetikuulutusi ja käsuseadusi. Kui te neid Piibli keerukamaid osi uurite, püüdke seostada vastleitut sellega, mida lugesite varem. Pärast seda olete võib-olla valmis terve Piibli läbilugemiseks kaanest kaaneni.

Jumala Sõna lugemine toob suuri õnnistusi. Minu soovitatud plaan on aidanud paljusid. Kui see aga miskipärast ei sobi teie vajadustega, soovitaksin teil koostada endale isiklik Piibli lugemise plaan. Kõige tähtsam on aga lugeda! See on oluline teie vaimuliku tervise jaoks.

Peale Piibli leiate palju õnnistusi ka teistest vaimulikest raamatutest, sealhulgas Ellen G. White'i raamatuist. Samas on ta kirjutanud nii palju. Kust küll alustada?

Soovitaksin mitte alustada temaatilistest kompilatsioonidest, nagu "Adventkodu", "Nõuandeid toitumise kohta", "Pensioniaastad" [The Retirement Years] jne. See on, otsekui alustaksite Piibli lugemist 3. Moosese raamatust. Nii võib üksikasjade rägastikku kergesti ära eksida.

Nii nagu Piibli lugemisegi puhul, on ka Ellen G. White'i lugedes parim saada esmalt avaram ülevaade. Ellen G. White'i puhul alustage "Ajastute võitluse" seeriast. Kõigis selle sarja viies raamatus on vaadeldud kosmilist võitlust hea ja kurja vahel, Kristuse ja Saatana vahel. Kuna aga kõige keskpunktiks on Jeesus, on minu meelest neist parim raamat alustamiseks "Ajastute igatsus", mis kõneleb Kristuse elust. Selles võite leida peatükkide pealkirjade all viiteid piiblitekstidele, mis osutavad, millist osa Ellen G. White vastavas peatükis käsitleb. Paljud lugejad on leidnud olevat kasuliku lugeda esmalt vastavat osa Piiblist ning seejärel materjali "Ajastute igatsusest". Pärast seda võib edasi minna teiste selle seeria raamatute juurde: "Patriarhid ja prohvetid", "Prohvetid ja kuningad", "Apostlite teod" ja "Suur võitlus".

Teiste raamatute hulka, mida ma oma nimekirjas tähtsuselt ettepoole paigutaksin, on "Tee Kristuse juurde" (see on Ellen G. White'i klassika, mida võiks lugeda tegelikult enne kõiki teisi), "Kristuse tähendamissõnad" ja "Mõtted Õndsakskiitmise mäelt".

Kui olete juba saanud üldpildi Ellen G. White'i kirjatöödest ning hakanud tunnetama tema stiili, kui olete aru saanud tema missioonist ning kontekstist, mida ta kirjutamisel silmas pidas, võite asuda detailsemate raamatute juurde, mis pööravad tähelepanu kristlike põhimõtete rakendamisele erijuhtudel. Sel etapil on võimalik näiteks kas asuda üheksaköitelise sarja "Tunnistused kogudusele" juurde, või siis valida mõni eriteemaline raamat, kui mingist konkreetsest valdkonnast eriti huvitatud ollakse.

Sarja "Tunnistused kogudusele" läbilugemine annab suuri õnnistusi. Neis on käsitletud peaaegu kõiki mõeldavaid probleeme, mis tulid ette adventliikumise esimese kuuekümne aasta jooksul. Nende üheksa köite lugemisel on kasulik hoida käepärast ka mõnda ülevaatlikku raamatut adventajaloo kohta (näiteks minu sulest ilmunud "Oodates Kristuse tulekut" [Anticipating the Advent] või Richard Schwarzi ulatuslikumat teost "Ülejäänute koguduse tõrvikukandjad" [Light Bearers to the Remnant]), samuti Arthur White'i kuueköitelist Ellen G. White'i biograafiat, et paremini mõista ajaloolist tausta ja kirjutiste konteksti. Loomulikult on ajalooliste probleemide puhul heaks abiks "Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduse entsüklopeedia" [nüüdseks ilmunud uues väljaandes kaheköitelisena — tlk.].

Neile, kes on valmis asuma nõuandeid sisaldavate raamatute juurde, kui üldpilt on juba saadud, soovitaksin lugeda enne üksikasjalisemaid nõuandeid sisaldava raamatu lugemist mõnda Ellen G. White'i üldisemat raamatut sama teema kohta. Näiteks kui keegi on huvitatud tervislikest eluviisidest, tuleks enne lugeda läbi raamat "Suure Arsti jälgedes" ja alles siis asuda raamatu "Nõuandeid toitumise kohta" juurde. Kui keegi on huvitatud kasvatus- ja haridustööst, tuleks enne, kui asuda raamatu "Kristliku hariduse alused" juurde, lugeda läbi raamat "Kasvatus". Sellises järjekorras loetuna saadakse Ellen G. White'i seisukohtadest mingis konkreetses valdkonnas esmalt avaram pilt. Kui hiljem loetakse temaatilist kompilatsiooni, on võimalik kõiki seal toodud üksikasju seostada paremini tervikuga.

Siinkohal tahaksin esitada hoiatuse kompilatsioonide lugemise kohta. Pidage meeles, et Ellen G. White andis eri inimestele eri olukordades ka erisuguseid nõuandeid. Ei ole võimalik, et ühel lugejal oleksid kõik needsamad probleemid. Seega tuleb alati meeles pidada, et temaatiliste kompilatsioonide eesmärk on lihtsalt kogu materjal mingi konkreetse valdkonna kohta ühtede kaante vahele koondada. Käesoleva raamatu ülejäänud peatükkides püüame vaadelda, kuidas paremini aru saada neist probleemide, lahenduste ja ideaalide pikkadest loeteludest, mis temaatilistes kompilatsioonides ära on toodud. Peaasjalikult aga tuleb pidevalt silme ees hoida temaatiliste kompilatsioonide avaldamise eesmärki ning nende vältimatuid miinuseid.

Lõpuks märkigem, et lugemisplaani koostamisel on alati parim liikuda üldisemalt konkreetsemale, avarama konteksti juurest üksikasjadele.

Kindlasti leiate olevat kasuliku Ellen G. White'i teoste neljaköitelise "Indeksi", samuti Ellen White'i Pärandi Hooldusnõukogu poolt välja antud kompaktketta, millel sisaldub suurem osa tema materjalidest. Selle abil on eriti hõlbus leida materjale vastavatel eri teemadel. Hoidke lugemisel alati pliiatsit käepärast. Paljud on kogenud, kui kasulik on võtmelauseid ja keskseid ideid raamatutes alla kriipsutada.

Sooviksin lõpetada selle peatüki hea nõuandega F. E. J. Harderilt: "Olge ausad nii iseenda kui autori suhtes. Ärge piirduge [Ellen G. White'i] lugemisel tsitaatide kogumisega teatud väite tõestamiseks, eriti tabavate väljendite ja kontekstist isoleeritud nõuannete ega isegi "parimate" lõikude lugemisega. Lugege tema raamatuid sellistena, nagu tema need kirja pani. Loomulikult on kompilatsioonid kasulikud viideteks ja uurimistööks. Et aga tuttavaks saada reaalse Ellen G. White'iga, et teada saada, mida ta tegelikult õpetas, et hinnata tema ideede mõju omaenda elu jaoks ning seda tema kogemustega rikastada, on kõige olulisem lugeda tema inspireeritud nõuandeid sellistena, nagu need tema sulest tulid, samas kirjanduslikus kontekstis" (What Ellen White Has Meant to Me, ed. H. E. Douglass, p. 117).

II OSA

TÕLGITSUSPÕHIMÕTTED

6. peatükk

PIDAGE ALUSTADES SILMAS OMAENDA SEESMIST HOIAKUT

Meie seesmine hoiak mõjutab meie igapäevast elu rohkem, kui paljud seda arvavad. Need, kes arvavad, et kõik nende ümber neid rünnata püüavad, koondavad lõppude lõpuks oma tähelepanu vaid neile, kes tõesti neid rünnata püüavad. Need, kes alatasa otsivad kõiges negatiivset, leiavad seda üsna kergesti.

Ka Ellen G. White'i lugemisel on seesmine hoiak oluline. Püüame selles lühikeses peatükis teha selles valdkonnas mõned ettepanekud, mis lugemise kasutegurit minu meelest tohutult suurendavad.

Esmalt — alustage uurimist palvega, et Jumal teid juhiks ja teile vaimulikku arusaamist annaks. Püha Vaim, kes inspireeris prohveteid kõigi ajastute kestel, on ainus, kes võib meile nende kirjatööd tõeliselt arusaadavaks teha.

Peale Püha Vaimu otsese abi uurimisel on palvel aga ka subjektiivne aspekt meie enda jaoks. Palvehoiak sageli pehmendab meie meeli ja avab meie mõistuse, südame ja kogu elu — meie soov Jumala tõde tundma õppida ja seda oma elus rakendada muutub nii siiramaks.

Teiseks tuleb meil alustada uurimist avatud meeltega. Enamik meist saab hästi aru, et keegi ei ole vaba eelarvamustest, keegi ei ole täielikult avatud meeltega. Anname endale samuti aru, et eelarvamused on seotud iga valdkonnaga meie elus. See kõik aga ei tähenda, nagu peaksime eelarvamustel end kontrollida laskma. Vastupidi, meil tuleb saada teadlikuks oma eelarvamustest ning nende mõjust sellele, mida loeme ning kuidas loetule reageerime. Selles protsessis peaksime ka endale aru andma, et eelarvamusi on kaht liiki — millegi poolt ja millegi vastu. Need, kel on tugevad, varjatud eelarvamused millegi poolt, näevad argumente oma vaadete kasuks isegi seal, kus neid tegelikult ei ole. Põhjuseks on osalt tahtlik mõtlemine mingis suunas, osalt aga alateadlik (alati mitte just päris alateadlik!) faktide moonutamine. Sama kehtib ka siis, kui meil on eelarvamused millegi vastu.

Samal ajal kui meil pole iial võimalik inimlikke eelarvamusi täielikult võita, on meil kindlasti võimalik neid ära tunda ning teatud muudatusi ette võtta. Seega, kui palume Püha Vaimu, peaksime ka paluma, et Ta hoiaks meie mõistuse avatud ja tasakaalus.

Kuidas määratleda, missugune on avatud mõistus? Usun, et üheks tunnuseks on fakt, et oleme suutelised muutuma, kui selgetele tõenditele näkku vaatame. On oluline, et me ei asuks Ellen G. White'i kirjatööde juurde selleks, et leida tsitaate või argumente oma seniste seisukohtade toetamiseks. Selline hoiak teeb meid faktide suhtes pimedaks. Ainus mõistlik viis tema kirjatöid lugeda (loomulikult ka kõigi teiste autorite töid) on teha seda sooviga leida tõde. Igaüks meist peaks olema tahtlik tunnistama, kus oleme eksinud, samuti tahtlik muutma nii oma seisukohti kui käitumist, et meie elu ja mõtteviis saadud tõenditega kooskõlas oleks.

Ellen G. White väljendas seda mõtet tabavalt: "Kui uurite Pühakirja selleks, et oma vaateid kinnitada, ei jõua te iial tõeni. Uurige Pühakirja selleks, et teada saada, mida ütleb Issand" (COL 112). Ta oleks võinud öelda sama ka omaenda kirjatööde uurimise kohta.

Avatud mõistuse kolmandaks tunnuseks Ellen G. White'i lugemisel on lugeda pigem usu kui kahtlusega. Ellen White väljendas seda ise järgmiselt: "Mõned, kes ei soovi valgust vastu võtta, vaid eelistavad kõndida omaenda teedel, uurivad tunnistusi eesmärgiga leida midagi, mis neid nende uskmatuses ja sõnakuulmatuses kinnitaks" (1SM 48).

"Saatan suudab sisendada inimsüdamesse kahtlusi ja vastuväiteid Jumala saadetud tabavate tunnistuste suhtes. Paljud arvavad, et uskmatus ja kahtlused on voorus ning intelligentsi tunnus. Need, kes kahelda soovivad, leiavad selleks tegelikult küllalt võimalusi. Jumala eesmärk ei ole kõrvaldada kõiki võimalusi uskmatuseks. Samal ajal annab Ta tõendid, mida tuleb alandliku ja õpihimulise meelega uurida. Igaüks peaks aga tõendite kaalukuse alusel otsuse vastu võtma" (3T 255). "Avatud mõistusele annab Jumal küllalt tõendeid uskumiseks; see aga, kes kaalukatest tõenditest ära pöördub, kuna on jäänud mõned asjad, mida ta oma piiratud, sureliku mõistusega seletada ei suuda, jäetakse uskmatuse ja kahtluste jäisesse õhkkonda ning tema usulaev jookseb viimaks karile" (4T 232, 233).

Kui keegi ootab, et kõik võimalused kahtluseks kõrvaldataks, ei hakka ta iial uskuma. See kehtib nii Piibli kui Ellen G. White'i kirjatööde kohta. Nende vastuvõtmine rajaneb pigem usul kui absoluutsetel tõenditel. Näib, et Ellen G. White'il on õigus, kui ta kirjutab, et "need, kel tunnistuste suhtes kõige rohkem vastuväiteid on, on harilikult need, kes ei ole neid lugenud — nii nagu ka need, kes kiitlevad oma uskmatusega Piibli suhtes, on inimesed, kes väga vähe selle õpetusi tunnevad" (1SM 45, 46).

Kõik kolm käsitletud tegurit on tegelikult omavahel tihedasti seotud. Soov, et Püha Vaim meid kõigesse tõesse juhiks, viib nii avatud mõistusele kui usule. Ning vastupidi — kahtlev meel viib nii seesmisele suletusele kui kõhklusele Püha Vaimu juhiks paluda. Usun, et me ei eksi öeldes, et meie lugemise tulemused sõltuvad suurelt osalt sellest, missuguse hoiakuga me asja juurde asume.

7. peatükk

KESKENDUGE PEAMISELE

Inspireeritud materjale on võimalik lugeda vähemalt kahel viisil: üks on otsida autori peateemat, teine otsida midagi uut, senikogetust erinevat. Esimene meetod viib tasakaalustatud uskumusteni, teise tagajärjeks on äärmuslik teoloogia.

Kasutasin palju aastaid teist meetodit nii Ellen G. White'i kui Piibli uurimisel. Ilma endale tagajärgedest aru andmata kogusin piiblitekste ja Ellen G. White'i tsitaate, mis näisid ebaharilikena, mis pakkusid otsekui "uut valgust", mida keegi teine polnud seni avastanud ega rõhutanud. Sellise töö käigus otsisin sageli kõige äärmuslikumaid väiteid "uute" teemade kohta, millest huvitatud olin. Ma eemaldasin leitu kontekstist ja koostasin omaenda kompilatsioonid. Kui ma oma avastustega rahule jäin, tundsin, et minu ülesandeks on ka kaasusklikke kõigi nende "uute printsiipide" suhtes veenda, mida Ellen G. White'ist ja Piiblist leidnud olin.

Kahjuks on sellise uurimismeetodi tagajärjeks sageli teoloogia, mida isegi Jumal heaks ei saa kiita. See on meetod, mis viib moonutustele ja rõhutab seda, mis algses inspireeritud materjalis tegelikult puudub. Selline meetod viis olukorrani, kus tänapäeva ühe kõige kiiremini kasvava liikumise esindajad hakkasid ristima elavaid oma surnud esiisade asemel [jutt on mormoonidest — tlk.]. Lugenud Pauluse sõnu 1.Kor.15,29, et mõned korintlased lasksid end ristida nende eest, kes juba surnud olid, tõstis see liikumine selle kontseptsiooni oma usus kesksele kohale. Nad ei hoolinud sellest, et selline praktika on otseses vastuolus ristimise tähendusega: leiame ju Uue Testamendi ülejäänud tekstides, et ristimine osutab isiklikule usule ja järgneb isiklikule meeleparandusele ja kahetsusele. Asjaolu, et ristimisest surnute eest on kõneldud ainult ühes Uue Testamendi tekstis, näib osutavat millelegi maagilisele. Fakt, et see on vastuolus Pauluse selge õpetusega päästmisest tema teistes tekstides, oleks pidanud olema hoiatuseks. Iialgi ei tohi mingit üht, ebaselget teksti terve doktriini aluseks võtta.

1.Kor.15 käsitleb tegelikult kristliku teoloogia olulist teemat — Kristuse ihuliku ülestõusmise reaalsust, samuti nende ülesäratamist ajastute lõpul, kes Temasse uskunud on. See on oluline doktriin, mis seisab Uues Testamendis kesksel kohal. Ometi kahtlesid Korintoses mõned nii Kristuse ülestõusmises kui pühade tulevases ülestõusmises. Nendele kahtlejatele osutas Paulus, et nende usk oleks asjatu, kui ülestõusmist tegelikult ei oleks, ning nad oleksid kõigist inimestest kõige viletsamas seisukorras (vt. s. 12-19).

Selle segaduse tõttu tekkiski mõnede juures tava hakata end ristima surnute eest. Kui peatüki argumentatsiooni jälgida, on selge, et Paulus ei soovita ristimist surnute eest, vaid küsib korintlastelt, miks nad seda teevad, kui nad isegi ihu ülesäratamist ei usu. Paulus viitab lihtsalt nende ebaloogilisele käitumisele ning osutab, et nende oma loogika peaks nad mõistlikele järeldustele viima.

Selge on, et vähemalt mõned korintlased olid segaduses nii ülestõusmise kui ristimise suhtes. Ja ometi on tänapäeval inimesi, kes on avastanud enda meelest 1.Kor.15,29 tekstis uue valguse ning kasutanud seda üksikut, ebaselget teksti ühe oma peamise doktriini põhjendusena. Jah, kui meie hoiak lugedes on rõhutada uut ja erinevat, viib see äärmuslikele teoloogilistele vaadetele. Sageli ei ole see teoloogia Piibliga kaugeltki kooskõlas.

Alternatiiviks 1.Kor.15 lugemisel on püüda analüüsida peatüki keskset teemat, mis läbib kogu peatüki algusest lõpuni. Peatüki algul kõneleb Paulus lugejaile evangeeliumi (hea sõnumi) tuumast — et Kristus suri meie pattude eest ning äratati surnuist üles (s. 1-4). Ta lõpetab peatüki Jumala tõotusega lõpuajaks — tõotusega nende ülestõusmisest, kes on vastu võtnud hea sõnumi Kristuse surmast ja ülestõusmisest (s. 51-56). Seega ei ole peatüki keskseks teemaks mitte ristimine surnute eest, vaid surnute ülestõusmine. Esimesena nimetatud teema oli apostlile ainult illustratsiooniks, millega ta osutas korintlaste järjekindlusetusele mainitud valdkonnas. On suur viga võtta illustratsioon ja teha sellest doktriin. Ometi on nimetatud suur ülemaailmne liikumine teinud just seda. Äärmuslik teoloogia võib aidata küll inimesel "uut valgust" saada, kuid lõppude lõpuks võib see valgus osutuda rohkem "pimeduse" sarnaseks — eriti kui uurida seda Piibli kesksete ja järjekindlate õpetuste kontekstis.

Paljude innukate Ellen G. White'i lugejate tragöödiaks ongi asjaolu, et nad koondavad tähelepanu äärmusliku teoloogia leidmisele. Juba oma eluajal tuli Ellen G. White'il energiliselt sellistele püüetele vastu astuda. Ta hoiatas oma lugejaid, soovitades "vältida teisejärgulisi probleeme, mis kalduvad inimesi tõest eemale viima" (CW 47).

Ta andis oma lugejaile nõu: "Peaksime olema väga tähelepanelikud selles suhtes, kuidas võtame vastu kõike seda, mida "uueks valguseks" nimetatakse. Peaksime olema valvel, et uue tõe otsingu sildi all ei saaks Saatan meie meeli eemale juhtida Kristusest ning ajakohastest tõdedest. Mulle on näidatud, et vaenlase plaan on mõjutada inimesi uurima mingit ebaselget või väheolulist punkti, mis ei ole täielikult ilmutatud ega meie päästmiseks üldse olulinegi. Seejärel muudetakse see kõikehaaravaks "ajakohaseks tõeks" (CW 49). "Saatana inglid on väga targad kurja peale. Nad mõtlevad sageli välja asju, mida paljud nimetavad suuremaks valguseks, ning kuulutavad neid kui midagi uut ja imelist." Tegelikult on tegemist "teisejärguliste teemadega" (TM 229).

Mis teeb paljude "uue valguse" kuulutajate õpetused nii mõjuvaks? Nende ilmne siirus ning asjaolu, et palju sellest, mida nad õpetavad, on tõepoolest vajalikud tõed. Kuidas on meil aga võimalik aru saada, millal asume kesksel, tasakaalustatud teel? Kuidas on võimalik aru saada, mis on tõeliselt tähtis, kui me parajasti aitame inimesi, kes kusagil äärmustes ekslevad? Lubage sellele küsimusele vastata Ellen G. White'il endal.

Üks oluline lõik meie teema kohta on ära toodud raamatus "Kasvatus": "Piibel on ise enda seletajaks. Kirja tuleb võrrelda Kirjaga. Uurija peaks õppima vaatlema Pühakirja tervikuna ning nägema selle eri osade omavahelisi seoseid. Ta peaks omandama teadmisi Pühakirja suurte, kesksete teemade kohta — Jumala algse eesmärgi kohta maailmaga, suure võitluse tekkimise ning lunastustöö kohta. Ta peaks aru saama, kuidas kaks vastandlikku printsiipi võitlevad ülemvõimu pärast; seda teemat tuleks vaadelda läbi kogu ajaloo ja prohvetikuulutuste, kuni ajaloo suure haripunktini. Uurija peaks nägema, kuidas see võitlus puudutab igat inimelu sfääri, kuidas inimene iga teoga oma elus ilmutab kas üht või teist neist antagonistlikest motiividest. Ta peaks mõistma, kuidas ta isegi samal hetkel, kas ta seda tahab või mitte, tegelikult võtab vastu otsuse selles suhtes, kummale poolele suures võitluses asuda" (Ed 190; kursiiv lisatud).

Ühes teises tekstis Piibli "suure, keskse teema" kohta on sellest isegi täpsemalt kõneldud. "Piibli keskseks teemaks, mille ümber koonduvad kõik teised teemad, on lunastusplaan, Jumala kuju taastamine inimhinges." Piibli keskse teema "valgel vaadelduna omandavad kõik teised teemad uue tähenduse" (Ed 125; kursiiv lisatud).

Sellistest tekstidest võib leida juhiseid nii Piibli kui Ellen G. White'i kirjatööde lugemise kohta. Otsige suurt, avaramat pilti; lugege suuri, keskseid teemasid otsides. Jumala ilmutuse eesmärk inimkonnale on inimese päästmine. Selle päästmistöö keskpunktiks on Kristuse rist ja meie isiklikud suhted Jumalaga. Kogu meie lugemine peaks toimuma selles kontekstis. Ilmselt on just need teemad, mis kõige enam on seotud suure peateemaga, tähtsamad kui teised, marginaalsemad aspektid.

Meie kui kristlaste ülesanne on koondada pigem tähelepanu Piibli ja Ellen G. White'i kirjatööde kesksetele teemadele kui marginaalsetele punktidele. Kui nii teeme, siis asuvad need teisejärgulised teemad ise õiges perspektiivis oma kohale "suure, keskse teema" kontekstis — Jumala ilmutuse kontekstis oma rahvale. Teiselt poolt — kui koondame tähelepanu peaasjalikult kristluse marginaalsetele probleemidele, ei vii see meid ainuüksi moonutatud arusaamisele, vaid tekitab ka probleeme, kui püüame rakendada Jumala nõuandeid igapäevases elus. Teisejärguliste probleemidega tegelemine viib enamasti tasakaalutusele ja fanatismile.

Vastandina sellele aitab lugemine Pühakirja "suure, keskse teema" kontekstis meil kõike õigesse perspektiivi asetada. Nii võime olla vaimulikult terved. On oluline mõista, et kui Jeesus oma aja juutidele püüdis selgeks teha, milles seisneb tõeline religioon, ülistas ta evangeeliumi, "head sõnumit".

Jeesus seadis alati oma eesmärgiks pigem teoloogilised peateemad kui marginaalsed valdkonnad. Ta soovib, et ka meie nii toimiksime. Me ei peaks mitte ainult Ellen G. White'i kirjatöid tervikuna kristluse "suure, keskse teema" kontekstis lugema, vaid uurima ka, milline on iga tema üksiku raamatu või isegi üksiku peatüki panus selle teema mõistmisse meie poolt. Lugeda "kristlikult" tähendab lugeda kõike hea ja kurja vahelise suure võitluse perspektiivis, Kristuse risti valgel.

8. peatükk

RÕHUTAGE SEDA, MIS ON TÕELISELT TÄHTIS

"Meie kogudus on lõhenenud kahte leeri selles suhtes, kas osasaamisteenistusel tuleks jalgade pesemise talituse juures kasutada pikka või lühikest rätikut. Minul isiklikult pole lühikese rätiku vastu midagi; eriti uued liikmed on segaduses, miks kasutavad mõned pikka, teised lühikest rätikut. Tahaksin küsida: "Missugust rätikut kasutas Ellen G. White?" Kas tema kirjatöödes leidub midagi selle kohta?" (Üks proua väidab, et raamatus "Varajased kirjutised" [Kogemused ja nägemused] on selle kohta tõesti midagi öeldud.) Lõppude lõpuks, kas pikka rätikut kasutati juba adventliikumise alguses või mitte?" (R. Shafferi kirjast W. C. White'ile, 1. nov. 1933)

See kiri on otse klassikaline näide Ellen G. White'i kirjatööde väärkasutamisest. Esiteks teeb see vaidlusküsimuseks teema, millel üldse piibellikku tähtsust ei ole. Teiseks püüab see probleemi lahendada Ellen G. White'i isikliku eeskuju ja adventistliku traditsiooni alusel.

Võib-olla on selle kirja juures aga kõige tähelepanuväärsem, et sellises koguduses, kus nii tühjast asjast segadus tuli, üldse oli uusi liikmeid, kes seda kõike nägid. Mulle näib, et kaine mõtlemisega inimesed peaksid sellisest kogudusest kaugele eemale hoiduma. Ometi tegeleb ehmatavalt suur protsent adventkogudustest selliste teisejärguliste probleemidega.

W. C. White'i saadetud vastus asetab probleemi õigesse perspektiivi. Ta vastas, et alati, kui ta ema "jalgade pesemisest osa võttis, kasutas ta selliseid rätikuid, mis vastava koguduse diakoniss andis, ilma kommentaaride või kriitiliste märkusteta. Minu arvamus on, et ta pidas selliseid asju lihtsalt vähetähtsaks" (W. C. White kiri R. Shaffer'ile, 15. dets. 1933).

See on üks näide äärmuslikust teoloogiast, näide sellest, kuidas sageli "uue valguse" sildi all rõhutatakse vähetähtsat. Sellele konkreetsele kogudusele aga oli rätiku pikkus saanud keskseks probleemiks. Seepärast ongi oluline kõik see, millest kõnelesime eelmises peatükis, kus rõhutasime vajadust otsida nii Piibli kui Ellen G. White'i lugemisel suuri, keskseid teemasid.

Mis siis, kui Ellen G. White oleks tõepoolest eelistanud mingi konkreetse pikkusega rätikut? Mida oleks see tähendanud koguduse jaoks? Mitte midagi! See oleks lihtsalt osutanud sellele, mida eelistas tema isiklikult. Liigagi paljudel tänapäeva adventistidel on kalduvus asetada Ellen G. White Jeesuse asemele. Meie eeskuju on Tema, mitte Ellen White. Nihutada Ellen G. White'i eeskuju meie religioonis esiplaanile osutab pigem kultuslikule sektile kui kristlikule kirikule. Sellise loogikaga nõustuks ka Ellen G. White ise. Näiteks kui mitmed koguduse juhid tahtsid ta tervishoiureformi küsimuses autoriteediks teha, ütles ta, et kui tema eeskuju oleks neile autoriteediks, "ei annaks ta sellise tervishoiureformi eest punast krossigi" (MS 43a, 1901). Ta väitis, et nende veendumused peaksid rajanema millelgi kindlamal kui tema isiklik eluviis.

Küsimuste ring, mida adventistid Piibli teisejärgulistest asjadest aeg-ajalt on püüdnud esiplaanile tõsta, on peaaegu piiritu. Üheks näiteks on habeme küsimus.

Minu failides on dokument pealkirjaga "Nelikümmend üks piibellikku põhjust, miks mehed peaksid habet kandma". Üks huvitavamatest nende "põhjuste" seas on, et vastavalt Mat.10,30 tekstile on Jumal kõik meie juuksekarvad [ingliskeelses tekstis hairs on our head, 'karvad pea küljes', mille sõnasõnalise tõlgitsuse korral saab osutada tõepoolest ka habemekarvadele — tlk.] üle lugenud. Miks peaksime siis olema nii ülbed ja ära lõikama karvad, mida Jumal hoolega üle lugenud on? Teine argument on, et kuna Jumal lõi mehe habemega, siis on patt habemeajamisega Jumala kuju rikkuda. Kolmandaks argumendiks on, et 5.Ms.22,5 teksti kohaselt ei tohiks mehed kanda seda, mida kannavad naised, ning kuna naistel on karvadeta nägu, ei tohiks mehed habet ajada. Samas artiklis on ka osutatud, et "naisestunud mehed Jumala riiki ei saa". Üheks põhiargumendiks on, et "Kristus, meie Eeskuju, kandis habet".

On adventiste, keda see teema on niivõrd haaranud, et nad on võrdsustanud habemeajamise viimsete päevade "metsalise märgiga". Ühes artiklis pealkirjaga "Aasta 1940: veel üks üleskutse ülejäänute kogudusele" on kirjutatud: "Habemeajamine on üks selle maailma ebajumal. … Kui ajate habet, ei kummarda te Jumalat, vaid kuradit. Kurat on püüdnud muuta neljandat käsku. Nüüd püüab ta muuta esimest käsku. … Kui püüate habemeajamisega Jumala loodud kuju täiustada, rikute selle tegelikult näotult ära ning teil tuleb õige varsti oma teguviisi üle Jumalale aru anda."

James White püüdis juba a. 1857 religioossele fanatismile habemeajamise küsimuses lõppu teha, kirjutades: "Meil tuleks hoiduda selle küsimuse käsitlemisest "Review" veergudel nii poolt kui vastu, kuna seda ei saa üldse piibellikuks küsimuseks pidada. … Meie eesmärk on jääda [habemeajamise küsimuses] neutraalseks; neutraalsus mingis valdkonnas tähendab aga tänapäeval vaikimist sel teemal" (RH, 25. juun. 1857).

Tegelikult ei ole võimalik äärmuslike teoloogiliste küsimustega tegelejaid nii kergesti veenda. Üks neist kinnitas mulle hiljem, et James White ise vaevalt habeme küsimuses vaikis. Kuna tal endal oli adventpioneeride hulgas üks vägevamaid habemeid, oli ta ise ilmselt habemeajamise vastu. Selline moonutatud loogika iseloomustab harilikult neid, kes oma teoloogia kontekstist välja rebitud tekstidele rajavad.

Nagu võib oodata, jagas Ellen G. White habemeajamise küsimuses oma abikaasa seisukohti. W. C. White kirjutas a. 1907: "Kui vennad ema juurde tulid ja väljendasid oma muret selle asja [habemeajamise probleemi] pärast, vastas ta neile, et palju parem oleks, kui nad kulutaksid oma aega ja võimeid tähtsamatele asjadele" (W. C. White'i kiri M. Hirstile, 24. veebr. 1907).

Ellen G. White suunas neid, kes vähetähtsate teemadega tegelesid, korduvalt tagasi Pühakirja kesksete teemade juurde, eriti lunastusplaani ja Jumala rahva missiooni juurde. Ta tegi seda isegi siis, kui küsimuse all olid doktriinid. Üheks näiteks on vaidlus Tan.8 "alalise (ohvri)" üle, mis koguduse juhid enam kui kümne aasta jooksul kahte leeri jagas. Ehkki mõned vaidlejatest kasutasid oma seisukohtade põhjendamiseks Ellen G. White'i enda kirjutisi, osutas ta, et nad olid vääral teel. "Meie vaenlasele meeldib, kui vendade mõtted viiakse tähtsate küsimuste juurest vähetähtsate juurde. Kuna tegemist ei ole meie usu põhiküsimusega, kutsun ma kõiki oma vendi üles: ärge laske vaenlasel võidutseda, väheolulisi asju põhiküsimuseks tehes" (1SM 164, 165; kursiiv lisatud).

Samalaadseid väiteid esitas Ellen G. White ka siis, kui leidis aset vaidlus selle üle, millisest käsust kirjutab apostel Paulus oma kirjas Galaatia rahvale. See küsimus lõhestas meie kogudust 1880ndatel ja 1890ndatel aastatel. Ellen G. White'i jaoks ei olnud see keskse tähtsusega küsimus, ehkki mõned koguduse juhid tema kirjutisi selle esiplaanile tõstmiseks kasutasid. Ellen White asus neutraalsele seisukohale isegi ühes adventismi kõige enam lõhestanud küsimuses — vaidluses Kristuse inimolemuse üle (mida taas mõlemad pooled põhjendasid Ellen G. White'i kirjatööde abil). Ühes kõige ulatuslikumas lõigus selle teema kohta osutas ta, kui ohtlik on seda vaidlusaineks teha: "Oleme käsitlenud palju selliseid küsimusi, mis usu täiuslikuks saamiseks tingimata vajalikud ei ole" (Le 8, 1895).

Ellen White'i meelest on meile väga selgesti ilmutatud just palju sellist, mis meie usus ja lunastusplaanis kesksel kohal on. Just neile teemadele juhtis ta pidevalt oma lugejate tähelepanu. Ta andis neile korduvalt nõu rõhutada seda, mis on tõeliselt tähtis.

Seega, ehkki Ellen G. White võis oma nõuannetes tõepoolest riivata ka selliseid küsimusi nagu rätikute pikkus osasaamisel, habemeajamine või tseremoniaalkäsk Galaatia kirjas, ei olnud need iialgi tema jaoks põhiküsimused. Kui Jeesus rääkis oma kuulajatele, et meie "juuksekarvadki on ära loetud" (Mat.10,30), ei olnud Tema teemaks mitte habemeajamise patusus või sobivus, vaid Jumala armastus ning iga inimhinge lõpmatu väärtus Tema silmis. Jeesus rõhutas alaliselt elu põhiväärtusi ning püüdis juhtida juutide tähelepanu religiooni tõeliselt tähtsatele aspektidele. Kui Ellen G. White'i kirjatööde üldist konteksti silmas pidada, tegi ka tema sedasama.

Enne järgmise teema juurde asumist tuleks meil vaadelda veel üht probleemi. Küsimuseks on, kas kõik, mida Ellen G. White kirjutas, on inspireeritud. Mis siis, küsivad mõned, kui tema kirjatöödesse äkki mingid "mitteinspireeritud" faktid või seisukohad sisse sattusid? See küsimus muutub tähtsamaks arvestades, et Ellen G. White ise väitis, et Jumal juhtis teda mitte ainult raamatute ja artiklite kirjutamisel, vaid ka kirjades ning vestlustes (vt. 3SM 50, 51).

Harilikuks vastuseks on, et Ellen G. White kõneles ja kirjutas nii vaimulikel kui harilikel, igapäevastel teemadel. Ta kirjutas "harilikel, igapäevastel teemadel" (vt. Le 201, 202, 1903) mitte ainult perekonnakirju, vaid arutles neil teemadel ka vestlustes.

Näiteks meenutas ta a. 1909 üht kogemust, mis tal oli olnud E. S. Ballenger'iga, Paradise Valley raviasutuse endise juhatajaga. Asi puutus ruumide arvu selles asutuses. Ballenger väitis, et oli kaotanud Ellen G. White'i suhtes usalduse, kuna tema sõnade kohaselt "oli hoones nelikümmend ruumi, tegelikult aga oli neid ainult kolmkümmend kaheksa." Seda küsimust meenutades osutas Ellen G. White selgele vahele vaimulikult oluliste asjade ning igapäevaseikade vahel.

"Minu antud informatsioon Paradise Valley kliiniku ruumide arvu kohta ei olnud ilmutus Issandalt, vaid lihtsalt inimlik arvamus. Mulle pole iialgi ilmutatud ruumide täpset arvu meie raviasutustes; teadmised, mida neis asjades olen saanud, olen ma omandanud inimeste küsitlusega, kes eeldatavasti neist asjadest teadma pidid. ...

On aegu, kui tuleb kõnelda harilikest asjadest, mõelda harilikke, igapäevaseid mõtteid, kirjutada igapäevaseid kirju ning anda teistele edasi kolleegidelt saadud informatsiooni. Selliste sõnade ja sellise informatsiooni edasiandmine ei toimu Jumala Vaimu erilise inspiratsiooni mõjutusel. Mõnikord esitatakse meile küsimusi, mis ei ole üldse seotud religiooniga, ning neile küsimustele tuleb vastata. Me kõneleme majadest ja maadest, tehingutest ja lepingutest, meie asutuste asukohast, plussidest ja miinustest jne. Saan pidevalt kirju, kus minult küsitakse nõu paljude imelike asjade kohta, ning ma annan nõu vastavalt valgusele, mis mulle on antud" (1SM 38, 39).

Kuna küsimusele, kas kõik, mis Ellen G. White kirjutas, oli inspireeritud või mitte, on harilikult vastatud viidates erinevusele vaimulike ja igapäevaste teemade vahel, on mõned osutanud, nagu viitaks selline seisukoht, et Ellen G. White'il ei olnud iialgi võimalust kõnelda või kirjutada vaimulikel teemadel eraviisiliselt. Selline oletus tõstatab olulise küsimuse nii Ellen G. White'i kui Piibli prohvetite suhtes: kas olid nad nii täielikult Jumala mõju all, et kaotasid täiesti oma vaimuliku individuaalsuse?

See probleem tuletab meelde prohvet Naatani lugu. Olles teatanud kuningas Taavetile, et tema on see mees, kes peab templi üles ehitama, tuli tal Jumala hilisema korralduse kohaselt teatada hoopis muud: mitte Taavet, vaid Taaveti poeg peab templi ehitama (2.Sam.7; 1.Aja.17,1-15).

Siin on tegemist juhtumiga, kus prohvetil oli seisukoht religioosses valdkonnas, pealegi väga tähtsas küsimuses, pärast aga osutus, et see oli ainult tema isiklik arvamus. Seda silmas pidades võiksime küsida, kas oli võimatu, et Ellen G. White'il oli selliseid isiklikke arvamusi religioossetel teemadel, mida ta väljendas kas erakirjas või isiklikus vestluses mõne perekonnaliikme või sõbraga? Arvestades, et tänapäeval koostatakse tema materjalide põhjal temaatilisi kompilatsioone, kas ei või mõni selline isiklik arvamus lõppude lõpuks osutuda äratrükituks mõnes tema raamatus?

Kas selline olukord ei tekita probleeme või isegi väärarusaamisi? Võib-olla jah, võib-olla ei. Sõltub sellest, kuidas keegi Ellen White'i loeb. See ongi põhjus, miks kulutasin viimases kahes peatükis nii palju ruumi, rõhutades vajadust inspireeritud materjalide lugemisel tähelepanu suurtele peateemadele koondada. Me peaksime Jumala sõnumitoojate materjalidest otsima pigem seda, mis on tõeliselt tähtis, kui nende vähemolulisi, margi