Versioon: 17.02.2013 Tõnis Mets, Aleksei Kelli, Uku-Mats Peedosk
1
INTELLEKTUAALSE OMANDI ÕIGUSAKTIDE MÕJU HINDAMINE.
MÕJUDE HINDAMISE MUDELI LOOMINE.
Koostajad: Tõnis Mets, Aleksei Kelli, Uku-Mats Peedosk
Versioon: 17.02.2013 Tõnis Mets, Aleksei Kelli, Uku-Mats Peedosk
2
Sisukord
Sisukord ......................................................................................................................................................... 1
Intellektuaalse omandi õigusaktide mõju hindamine ................................................................................... 3
1. Sissejuhatus ....................................................................................................................................... 3
2. Metoodilised käsitlused (intellektuaalse omandi) õigusaktide ja regulatsioonide mõju hindamiseks
........................................................................................................................................................... 4
3. Intellektuaalsete varade mõõtmise ja hindamise koolkonnad ......................................................... 7
3.1 Intellektuaalse kapitali kontseptsioon............................................................................................. 8
3.2 Intellektuaalse omandi (majandusliku) väärtuse hindamisest ...................................................... 13
3.3 Intellektuaalse omandi sotsiaalmajandusliku mõju hindamisest .................................................. 15
3.4 Alternatiivide arvestamine mõjude hindamisel ............................................................................ 17
4. Nõuded intellektuaalomandi regulatsioonide mõju hindamismudelile ......................................... 19
4.1 Mõjude hindamise etapid ............................................................................................................. 19
4.2 Mõjuanalüüsi aruanne ................................................................................................................... 20
5. Intellektuaalomandi poliitikate ja õigusaktide mõju hindamismudel ............................................. 21
6. Kokkuvõtteks: intellektuaalomandi õigusaktide mõju hindamismudeli juurutamisest .................. 22
7. Kasutatud kirjandus (sisaldab esimese mõjude hindamise etapi loetelu) ...................................... 23
Versioon: 17.02.2013 Tõnis Mets, Aleksei Kelli, Uku-Mats Peedosk
3
Intellektuaalse omandi õigusaktide mõju hindamine
1. Sissejuhatus Intellektuaalne kapital on kaasaegse teadmus- e innovatsioonipõhise majanduskeskkonna alus. Sellega
seoses räägitakse koguni teadmusühiskonnast. Teadmusühiskonna arengut mõjutavad tugevasti riiklik
strateegia, poliitikad ja regulatsioonid, mis määravad ära intellektuaalse vara/kapitali juhtimise indiviidi,
ettevõtte, majandussektori kui ka ühiskonna tasandil, sh intellektuaalse omandiga seonduvad õigusaktid.
Kas poliitilise otsusena kujundatavad riigieelarvelised meetmed kui ka seadusandlikud regulatsioonid
aitavad saavutada püstitatud eesmärke ja toimivad efektiivselt, sellele küsimusele on püütud vastust
leida erinevates riikides. Tunnustatud teadlased eri maades, sh USAs (Link and Scott 2011) on nentinud
standardiseeritud metoodikate puudumist valitsuse teadusprogrammide majandusliku mõju
hindamiseks. Korea teadlased on analüüsinud IO regulatsioonide arengu mõju ettevõtete ja
ühiskondlikule tootlikkusele tervikuna. Leiti, et ettevõtete patentide arv seondub ettevõtete/riigi
majanduse tootlikkusega paremini kui teadus- ja arendustegevuse (T&A) kulutused üldiselt (Sung Jin
Kang ja Hwan Joo Seo). Taolistes uuringutes kasutatakse tavaliselt statistilisi ökonomeetrilisi mudeleid ja
analüüsimeetodeid, mis kirjeldavad minevikutrende konkreetsete tegurite raamistikes. Nende trendide
projekteerimisel tulevikku on paremal juhul võimalik saada kirjeldus situatsioonile, kui kõik varasemad
trendid jätkuvad, st., et poliitika ja regulatsioonide süsteemis miski ei muutu, ehk, puuduvad
muudatused, mille mõju peaks hindama. Ka regulatsioonide suhtelise stabiilsuse situatsioonis ei pruugi
lineaarsed arengud jätkuda, kui jõutakse mingi ressursi nappuseni või selle ressursi piiratuse
mõistmiseni, nagu 1970-ndatel aastatel naftakriisis, või jõutakse mõnel alal uuele tehnoloogilisele
tasemele nagu infoühiskonna eelduseks olevas digitaaltehnoloogia valdkonnas. Järeldus saab olla, et
õigusaktid muutuvad koos ühiskonnaga, olles selle arengu produkt, ja samas, õigusaktid ise võivad
kujuneda teatava sotsiaalse käitumismudeli käivitajaks.
Lisaks ühiskonna ehk riigi kui terviku tasandile, on kindlasti IO regulatsioonide mõjuga seonduvad
erisused sektoraalsel ja ettevõtte tasandil. Samuti tuleb IO regulatsioone vaadelda koosmõjus teiste
innovatsiooniteguritega, sh majandusarengu ja sektoraalse jaotusega, ettevõtete suuruse, IO-alase
võimekuse ja rolliga globaalses väärtusahelas, T&A strateegia, struktuuri ja kulutustega, avaliku sektori
innovatsiooni, IO jm poliitikate alaste vastavate võimekustega. See viitab vajadusele diferentseerida nii
poliitikate kui ka õigusaktide mõjude hindamist nende rakendamisel eri valdkondades.
Suure osa arendusprojektide ja õigusaktide muudatustega kaasneb nii majanduslik kui ka sotsiaalne
mõju. Sotsiaalne mõju võib avalduda käitumisviiside ja valikute muutustes, mis ühel või teisel viisil
kajastub ka majandusliku mõjuna nii ettevõtte kui ka ühiskonna tasandil. Samas võib nende mõjude
ilmnemine olla ajas kas osaliselt või täielikult mitte kattuv, samuti, mõju võib olla lühi- või pikaajaline.
Näiteks, muutus leiutise õiguskaitserežiimis avaldub otseselt nendes patenditaotlustes, mis on esitatud
peale vastavat seadusemuudatust. Samas, õiguskaitsenormide muutus võib mõjutada leiutajate ja
ettevõtjate hoiakuid ning käitumistavasid, ühtlasi ka – tuleviku otsuseid.
Õiguslike, majanduslike, kultuuriliste jt tegurite koosmõju ühiskonnas tõstatab riigi ja erasektori
institutsionaalse võimekuse küsimused. Institutsionaalsest võimekusest sõltub, kuidas realiseerub üks või
teine meede/regulatsioon konkreetsel ajaperioodil.
Versioon: 17.02.2013 Tõnis Mets, Aleksei Kelli, Uku-Mats Peedosk
4
Kõigist eeltoodud ülevaadetest ja uuringutest tõstatub küsimus mõjude mõõtmisest ja indikaatoritest,
mis teeksid taolise mõõtmise ja hindamise võimalikuks. Samuti nõuab mõjude hindamise vajadus lisaks
indikaatoritele üldiselt ka vastavate kriteeriumide põhjendatust. See on omakorda eelduseks, et
eksisteeriks metoodika, mis võimaldaks anda hinnangut IO loomise ja kasutamise erinevatel tasanditel,
erineval otstarbel ja erinevate objektide suhtes. On ilmne, et ühe regulatsiooni mõju võib olla kõiki
tasandeid läbiv, teine jääb ainult konkreetse institutsiooni raamidesse. Otsustamaks valikuid, kelle või
mille suhtes mõju hindamine peaks toimuma ja milliseid meetodeid kasutama, tuleks käsitleda IO-ga
seonduvaid mõjusid nii konkreetse ettevõtte kui ka ühiskonna seisukohalt tervikuna. See aga tähendaks
mudelit, mis võimaldaks hinnata leiutise ja patendi väärtust konkreetses ettevõttes kui ka, mis juhtub
selle väärtusega peale poliitikate ja regulatsioonide muutmist. Samasugust regulatsioonide mõju
mõõtmise mudelit ootame ka ühiskonna seisukohalt, see on vajalik võimalike alternatiivide vahel
otsuseid langetades. Arvestades erineva tasandi mõjude põhjus-tagajärg seoste kompleksset iseloomu,
võime arvata, et taoline mudel peab olema samuti mitmetasandiline.
Paraku, üldkasutatavad mõjude hindamise metoodikad (JM & RK, 2012; EK, 2009) on võrdlemisi üldised
ja ei sisalda oma käsitluses teadmusühiskonna seisukohalt olulise immateriaalse ressursi kujunemist
Eestis. Alljärgnev õigusaktide mõjude hindamise mudeli käsitlus püüab leida täiendavaid aspekte, mis
võimaldaksid käsitleda õigusakte samuti teadmusmajanduse strateegia kontekstis.
2. Metoodilised käsitlused (intellektuaalse omandi) õigusaktide ja
regulatsioonide mõju hindamiseks Üldisi metoodilisi uuringuid on Eestis tehtud varemgi, näiteks, 2000-ndal aastal teemal Eesti ja Euroopa
Liidu seadusandluse harmoniseerimine ja regulatsioonide mõju hindamine. Phare projekt 9604 (Riigikogu
Kantselei tellimusel Asseri Instituudis (Holland) J.v.Haersolte, A.E. Kellermanni ja M. Hofstötteri teostatud
võrdlevuuring “National Constitutional Law and EU Law”). Riigikogu Kantselei on arendustegevuses
tuginenud Soome kogemusele, näiteks, 1996-ndal aastal otsustas Soome rahandusministeerium koos
justiitsministeeriumiga kulude optimeerimiseks parandada mõjude analüüsi süsteemi
valitsusprogrammiga, lisaks OECD koostööprogrammidele (Kasemets 2000). Soome ministeeriumide
projekti fookuses olid järgmised teemad (ibid):
a) regulatsiooni majanduslik mõju valitsemisele, ettevõtlusele ja kodumajanduskulutustele;
b) hindamisprotsessi analüütilised meetodid ministeeriumides;
c) ministeeriumidevahelise rahanduskomitee ja rahandusministeeriumi juhtimisel tehakse
majandusülevaade kõikide oluliste ettepanekute kohta enne, kui ministeerium või valitsuskabinet
võtavad vastu otsuse määruse või seaduseelnõu toetamise kohta;
d) mõjude hindamise metoodika sõltub eelkõige seaduseelnõu olemusest ja valdkonnast;
e) maksu- ja sotsiaalpoliitikaga seotud seaduste puhul kasutatavad mikrosimulatsiooni mudelid.
Põhjanaabrite uuringuküsimuste fookus viitab oma olemuselt asjaolule, et mõjude hindamine on
äärmiselt lai valdkond ja konkreetse mõju hindamine võib sisaldada kõiki neid teemasid. Mõningad
Versioon: 17.02.2013 Tõnis Mets, Aleksei Kelli, Uku-Mats Peedosk
5
analüüsitud regulatsioonide mõju hindamist käsitlevad tööd keskenduvad eelkõige ühele või mõnele
nendest aspektidest, kuid ei kata neid kõiki. Üks taoline mudeli näide on toodud joonisel 1, mis avab
hindamise kui protsessi formaalse aspekti, süvenemata selle seostesse riigi strateegia ja poliitika
eemärkidesse ja reguleeritava valdkonna hindamise tasandi ja metoodika iseärasustesse.
Joonis 1. Regulatsioonide mõju hindamise protsess (Regulatory Impact Analysis Manual for Ukraine,
2006)
Versioon: 17.02.2013 Tõnis Mets, Aleksei Kelli, Uku-Mats Peedosk
6
Mõju sisulisematele aspektidele on pühendatud skeem/mudel joonisel 2, mis kirjeldab nii olukorda, mis
on ja mis muutub nii õiguslikul kui institutsionaalsel tasandil, kui ka mõju otsest ja kaudset iseloomu.
Joonis 2. Regulatsiooni mõju hindamise üldskeem (European Committee under the Government of the
Republic of Lithuania, 2000)
Versioon: 17.02.2013 Tõnis Mets, Aleksei Kelli, Uku-Mats Peedosk
7
Samuti käsitleb mudel osaliselt mõjude majanduslikke materiaalseid kui ka immateriaalseid aspekte,
andmata vastust analüüsi/hindamise protsessilistele ja mõjude hindamise/mõõtmise metoodilistele
küsimustele.
Oluliselt leevandavad eelmärgitud käsitluste puudusi mõjude hindamise juhendmaterjalid
(Justiitsministeerium ja Riigikantselei 2012; European Commission 2009), mis katavad nii regulatsioonide
mõju hindamise protsessi, mõju valdkondi kui ka ajalist perspektiivi. IO seisukohast on olulisemad
sotsiaalmajanduslikud ja ühiskonna arengu aspektid üldisemalt. Ei saa piirduda pelgalt majanduslike
aspektidega lühiajalises perspektiivis. Kuigi juhendmaterjalid annavad näpunäiteid ka taoliste
probleemide käsitlemisel, tuleb nõustuda ohuga „naiivsete“ või lühinägelike hinnangute osas (JM & RK
2012).
Samas, jätkates täpselt varasemat mõjude hindamiseks etteantud universaalset struktuuri ja
kontseptsiooni, vaevalt on võimalik süsteemne uudne lahendus. Käesolev raport on katse täiendada
õigusaktide mõju hindamist laiendades metoodikat ühtaegu vastavate spetsiifiliste poliitikamõjude ja
poliitika ja õigusaktide vastavuse hindamisega. Selles mõttes on raport vastavuses 2012-ndal aastal
Justiitsministeeriumi ja Riigikantselei koostöös valminud „Mõjude hindamise metoodikaga“. Kas selle töö
käigus saame kujundada mudelit, mis vastab kõigile eesmärkidele või reaalsem on luua mudelid
erinevateks otstarveteks ja ühendada need üldisemasse meta-mudelisse, seda näitab praktilise juhendi
väljatöötamine ja testimine järgnevates etappides.
Käesoleva raporti eesmärgiks on kujundada mudel, mida järgides oleks võimalik algselt prognoosida ja
hiljem seire käigus jälgida ning hinnata intellektuaalse omandi valdkonnaga seotud poliitikate ja
õigusaktide, nende muudatuste ning üldisemate riigisiseste ja globaalsete arengute sotsiaal-
majanduslikku mõju väikeriigi seisukohalt.
Eesmärgi täitmiseks analüüsitakse järgnevates alapunktides mõjude analüüsiga seonduvaid teaduses
kasutatavaid kontseptsioone ja mõningaid seniseid analüüsi praktikaid, sh avatakse intellektuaalse
(immateriaalse) vara ja intellektuaalse kapitali käsitlus, intellektuaalse omandi (majandusliku) väärtuse
hindamise meetodid üldiselt ja sotsiaalmajandusliku hindamise üldskeem senise teadusliku praktika
kontekstis. Seejärel kujundatakse uudsel intellektuaalse kapitali mõõtmisel/hindamisel põhinev poliitika
ja õigusaktide mõju hindamise mudel, raporti lõpetab kokkuvõte ja soovitused, kuidas mudelit ellu
rakendada. Uudseks rakendussoovituseks on intellektuaalse kapitali ekspertide paneeli kaasamine mõju
hindamise protsessi.
3. Intellektuaalsete varade mõõtmise ja hindamise koolkonnad On üldtuntud fakt, et erinevatel hinnangutel USA ja Ühendkuningriikide (ÜK) ettevõtete väärtusest 60-80
% on määratud nende ettevõtete immateriaalsete varadega (Haskel, Goodridge 2010), mis ei pruugi
täielikult ja otseselt kajastuda nende ettevõtete raamatupidamisbilansis (Joonis 3). See on muutnud
aktuaalseks immateriaalsete vara, mis seondub ettevõtte personalis ja struktuurides ladestunud
teadmuse, töötajate kompetentsi, protsesside ja innovatsioonivõimekuse ning juhtimisega. Nähtavama
osa sellest intellektuaalsest varast moodustab tööstusomand, näiteks, patendid, kaubamärgid, disain,
samuti muu intellektuaalomandiga seonduv, ja brändid.
Versioon: 17.02.2013 Tõnis Mets, Aleksei Kelli, Uku-Mats Peedosk
8
Joonis 3. Immateriaalsed ja materiaalsed investeeringud ÜK majanduses (Haskel 2012; Hargreaves 2011)
Mõnede USA firmade, näiteks Microsoft ja Yahoo! puhul nende immateriaalsed varad moodustavad kuni
98-99 % nende firmade väärtusest (Hagelin, 2002). Intellektuaalsete varade hindamiseks võib eristada
kolme peamist koolkonda:
(1) Intellektuaalse kapitali käsitlus, mille loojaks peetakse Leif Edvinssoni (Edvinsson, Malone 1997),
ja mis on leidnud järgijaid Saksamaal, Skandinaaviamaades jm (vt. näiteks: Edvinsson ja Kivikas,
2007; Mertins, Wang ja Will 2009; jpt); aastast 2000 annab kirjastus Emerald välja ajakirja
„Journal of Intellectual Capital“;
(2) Immateriaalsete varade kui investeeringu mõõtmine kasutades majandus/finantsandmeid (vt.
näiteks: Pulic 2000; Haskel, Goodridge 2010; jt.);
(3) Immateriaalse vara tulususe meetod (näiteks: OECD, 2006).
Kaks viimast meetodit põhinevad eelkõige immateriaalsete varade majandusliku tulemuslikkuse
tuvastamisel ja selle rahalisel mõõtmisel. Mõõdetavad on näiteks investeeringud tehnoloogiaarendusse,
sh T&A, disaini jm arendustegevus, seire, tehnoloogia ülevõtud ja litsentseerimine, investeeringud info-
struktuuridesse jne (ibid). Kuigi immateriaalsete varade käsitluste hulk on veelgi suurem, kõigi nende
probleemiks on intellektuaalsete varade finantsilisteks teisendamine ja rahaline mõõtmine.
3.1 Intellektuaalse kapitali kontseptsioon
Teadmusmajanduse tingimustes on rikkuse põhiallikateks immateriaalsed varad (= intellektuaalne
kapital), mis võivad ettevõtte (finants)varade bilansilist väärtust ületada palju kordi. Ettevõtte
turuväärtus (näiteks aktsia)turul kujuneb sel juhul finants- ja intellektuaalse kapitali summana (Joonis 4).
Versioon: 17.02.2013 Tõnis Mets, Aleksei Kelli, Uku-Mats Peedosk
9
Joonis 4. Intellektuaalne kapital kui ettevõtte väärtuse allikas (Edvinsson ja Malone, 1996).
IO on üheks intellektuaalse kapitali komponendiks nii ettevõtte väärtuse kui ka ühiskonna/riigi rikkuse
kujunemisel. Inimkapitalis kajastub IO teadmusena (töötajates ladestunud oskusteabena, know-how),
mis võimaldab ettevõttel IO-l põhinevat monopoolset õigust turul realiseerida. Nimetatud monopoolne
õigus kuulub oma olemuselt struktuurse kapitali kategooriasse, viimase toimimine (ühtlasi väärtus)
tagatakse riigi ja riikidevaheliste regulatsioonidega. Kapitali väärtus kujuneb reaalsel turul läbi
konkreetse väärtusloomeprotsessi (Joonis 5).
Milliseks kujuneb sellise väärtusloomeprotsessi tulem, sõltub tugevasti Joonisel 4 kujutatud kapitalide
koostoimest, teiste sõnadega, IO väärtuse kujundab ettevõtja/ettevõtte juht oma meeskonnaga läbi
konkreetsete ärimudelite (Mets, Kelli, 2013).
Intellektuaalse kapitali mõõtmine sai alguse eelkõige suurematest ettevõtetest nagu Skandia (Edvinsson
2003), kuid üsna kiiresti on alustatud katseid hindamaks intellektuaalset kapitali väikeettevõtetes (vt.
näiteks: Edvinsson ja Kivikas, 2007), mis on eriti aktuaalne Eesti seisukohalt, arvestades meie majanduse
ja ettevõtete suurust/väiksust.
Versioon: 17.02.2013 Tõnis Mets, Aleksei Kelli, Uku-Mats Peedosk
10
Joonis 5. Intellektuaalsel kapitalil põhineva väärtusloome protsess (Edvinsson ja Kivikas, 2007).
Fraunhoferi Instituut Saksamaal töötas välja intellektuaalse kapitali aruandluse (IKA) juhendi väikese ja
keskmise suurusega ettevõtetele (VKE) pakkudes välja lisaks üheksale finantsaruandluse kvaliteedi
kriteeriumile veel viis kriteeriumi intellektuaalse kapitali auditile VKE-s (Mertins, Wang ja Will 2009):
terviklikkus, vastavuses kataloogile,
tõepärasus,
kontrollitavus,
esinduslikkus organisatsiooni seisukohalt,
mõju IK juhtimise jätkusuutlikkusele organisatsioonis.
Erinevate kapitalide hindamiseks kasutati järgmisi tegureid (ibid) (Tabel 1).
Tabel 1. Ettevõtte intellektuaalse kapitali (kooskõla) tegurid
IK tüüp IK tegur Määratlus/tunnused
Inimkapital Professionaalne kompetents Omandatakse organisatsioonis ja õppeasutuses
Sotsiaalne kompetents Suhtlus, usaldusväärsus, enesekindlus, paindlikkus
Motivatsioon Vastutuse võtmine, pühendumus, saavutusvajadus
Eestvedamine Inimeste administreerimine ja motiveerimine, visiooni/strateegia kommunikeerimine, sõltumatus
Struktuurne kapital
Sisekoostöö & teadmussiire Eri tasandi töötajate/üksuste/põlvkondade vahel
Juhtimisinstrumendid Vahendid, mis toetavad teostust ja otsustust
IT ja ilmutatud teadmus IKT, serverid/võrgud, tarkvara jm töökeskkond
Tooteinnovatsioon Põhimõtteline vana toote uuendus, uues tooted, patendid
Protsessi optimeerimine & innovatsioon
Sisemised protsessid, pidev parendamine, ideede juhtimine
Ettevõttekultuur Normid, koostöö, teadmussiire, head tavad, jms
Versioon: 17.02.2013 Tõnis Mets, Aleksei Kelli, Uku-Mats Peedosk
11
Suhtekapital Kliendisuhted Vanad, praegused & tulevased kliendid, CRM, marketing
Tarnijasuhted Vanad, praegused & tulevased tarnijad, sisseost
Avalikkussuhted Sh. endiste & tulevaste töötajatega/avalikkusega
Investorsuhted Sise- & välisinvestorid, sh. omanikud, pangad, jt.
Koostööpartnerlussuhted Sh. professionaalsed liidud, T&A-partnerlus, välisvõrgustik
Allikas: Mertins, Wang ja Will 2009
Hinnates IK tegureid skaalas 0…10 tuvastati eri ärivaldkonna VKE-sid võrreldes suuremad erinevused
tootmis- ja teenindussektori ettevõtete vahel (ibid). Analoogilise järelduseni nende kahe sektori
ettevõtete erinevuste osas jõuti uurides õppiva organisatsiooni omadusi Eesti ettevõtete (Mets, Torokoff
2007). Sektoraalne aspekt on oluline lisaks üldisele ettevõtlus- ja innovatsioonipoliitikale samuti T&A
poliitika kujundamisel.
Riigi majanduspoliitika ja õiguslike regulatsioonide mõju seisukohalt tõstatub sel juhul küsimus sektori
tasandi intellektuaalse kapitali mõõtmisest riigis/regioonis (Pöyhönen, Smedlund 2004), mis seondub
samuti meil kasutatava klastri-poliitikaga. Regionaalset intellektuaalset kapitali saab eristada võrgustiku
kontekstis (ibid):
1. Vertikaalne tootmise võrgustik; 2. Horisontaalne õppiv võrgustik; 3. Innovatsioonivõrgustik, mis kombineerib erinevaid ressursse ja teadmust.
Riigi tasandil on Edvinsson ja Stenfelt (1999) analüüsinud nn rahvuslikku intellektuaalset kapitali Rootsi,
Iisraeli ja Austria näitel. Hiljem on IK hindamise metoodikat edasi arendatud, kasutatakse viit (kapitali)
indeksit (Lin, Edvinsson 2008):
Finantskapitali indeks, SKP inimese kohta - ostujõule taandatud, logaritm;
Inimkapitali indeks;
Turukapitali indeks;
Protsessikapitali indeks;
Uuenemiskapitali indeks.
Kui finantskapitali indeks on SKP kaudu rahaliselt mõõdetav, siis ülejäänud indeksid (vt Tabel 2)
sisaldavad tegureid, mis on kas kvantitatiivsed (mitterahaliselt) mõõdetavad või kvalitatiivsed
indikaatorid, mille mõõtmiseks kasutatakse hinnangulisi skaalasid.
Tabel 2. IK indeksi muutujad
Inimkapitali indeks Turukapitali indeks
1. Oskustööjõud* Ettevõtte tulumaks*
2. Töötajate koolitus* Rahvusvahelised ettevõtted*
3. Kirjaoskuse tase Kultuuri avatus*
4. Kõrgkoolidesse sisseastujaid Globaliseerumine*
5. Õpilaste-õpetajate suhtarv Läbipaistvus*
6. Internetiseeritus Maa kuvand*
7. Avaliku sektori hariduskulud Teenuste eksport ja import*
Protsessikapitali indeks Uuendamiskapitali indeks
Versioon: 17.02.2013 Tõnis Mets, Aleksei Kelli, Uku-Mats Peedosk
12
1. Ärikonkurentsi keskkond* Ärisektori T&A kulutused
2. Valitsemise efektiivsus* Baasuuringud*
3. Intellektuaalomandiõiguste kaitse* T&A kulud/SKP
4. Kapitali kättesaadavus* T&A teadureid*
5. Arvuteid inimese kohta Ülikoolide ja ettevõtete koostöö*
6. Uue firma asutamise lihtsus* Teadusartikleid*
7. Mobiiltelefonide kasutajaid Patente inimese kohta (USPTO + EPO)
*Muutuja hinnatud kvalitatiivselt skaalas 1…10 Allikas: Lin & Edvinsson 2008
Lin ja Edvinsson (2008) on 1994-2005 aastate andmete põhjal järjestanud rahvusliku IK järgi 40 riiki,
Skandinaavia riigid paiknevad selle loetelu tipus järgmiselt: 1 – Rootsi, 2 – Soome, (3 – Šveits), 4 – Taani,
(5 – USA), 6 – Norra ja 7 – Island. IK ühe komponendi uuendamiskapitali (e innovatsioonikapitali) arengut
sel perioodil kajastab Joonis 6.
Joonis 6. Põhjamaade uuendamiskapitali areng 1994-2005 (Lin & Edvinsson, 2008).
Eri tüüpi indikaatorite rahaline mõõdetavus on problemaatiline. See tõstatab ka küsimuse, millise
koolkonna lähenemisviisi eelistada rahvusliku IK ja IO analüüsil: kas rahalised raamatupidamislikult
kasutatavaid või kvalitatiivseid, mille rahaliseks teisendamine võib olla tülikam. Samas, peame nentima,
et suurem osa nendest finantsilistest (rahaliselt mõõdetavatest) indikaatoritest on eeltoodud IK
(sõltumatute) muutujate koosmõju tulemus ja juhtimise seisukohalt ei anna vastust üksikute tegurite
mõjukuse küsimusele. See tähendab vajadust arvestada ja mõõta põhjus-tagajärg seoseid. Sel viimasel
aspektil on kahtlemata oluline sotsiaalmajanduslik tähendus nii lühi- kui pikaajalises perspektiivis. Samuti
võime nentida, et Edvinssoni koolkonna IK näitajad, eriti vastavad indikaatorid ühiskonna tasandil, on
Versioon: 17.02.2013 Tõnis Mets, Aleksei Kelli, Uku-Mats Peedosk
13
juhitavad erinevate poliitiliste instrumentidega. Näiteks, lisaks T&A rahastuse või hariduskulude
näitajatele, mis on mõõdetavad rahaliselt, IK metoodika arvestab ka äritegevuse lihtsust või ühiskonna
läbipaistvust tervikuna.
3.2 Intellektuaalse omandi (majandusliku) väärtuse hindamisest
Tööstusomandi erinevate vormide, aga eelkõige patentide ja kasulike mudelite mõju rahvuslikule
majandusele on uuritud, nagu eelpool märgitud, kasutades ökonomeetrilisi mudeleid (Kang ja Seo).
Intellektuaalse kapitali, sh IO osakaalu rahvuslikus rikkuses on uuritud märksa vähem. Tuleb märkida, et
IO väärtuse ja hinna käsitlusel tuleb eristada omavahel seotud kuid olemuselt erinevaid väärtuse ja hinna
mõisteid: IO tehingu kokkulepe saavutatakse üldjuhul, kui selle tehingu hind ületab väärtust müüjale ja
jääb alla väärtusele, mis sellel IO-l on ostja jaoks. Samas, väärtuse hinnangud on oma olemuselt
subjektiivsed ja IO väärtuse määramise meetodid on küllaltki määramatud (Hagelin 2002). Ettevõtte
tasandil üsna tüüpiline on IO käsitlus investeeringuna selle kulude-tulude, geograafilise ja ajaraamistiku
piires, väärtuse hindamiseks kasutatakse kõiki finantsjuhtimisest laenatud tüüpilisi investeeringu
tasuvuse hindamise võtteid. IO-ga seotud õiguste ja patendi väärtuse hindamiseks kasutatavate
meetodite hulk on lai (näiteks: Rivette, Kline 2000; Hagelin 2002; Link ja Scott 2011; Maas ja Liket 2011;
Pekonen, 2011; jt.). Eristatakse kolme põhilist IO hindamise mudelite tüüpi (Matsuura 2004; Yu-Jing Chiu,
Yuh-Wen Chen 2007):
Kulude-põhised mudelid seonduvad IO loomise või omandamisega seotud kulutustega;
Turu-põhised mudelid võrdlevad samaväärse/analoogilise IO hinnaga konkreetsel turul;
Tulu-põhised mudelid hindavad IO väärtust tulevikus kavandatava tulu/rahavoo alusel taandades
selle tulu tänasesse/hindamise päeva.
Optsioonimudel sisaldab (Matsuura 2004) erinevaid arendus- ja kommertsialiseerimisvõimalusi, sh
leiutise/patendi otsene kasutus oma äris, litsentseerimine jm, mis võivad, kuid võivad ka mitte
realiseeruda. Samas, peab arvestama, et patendi väärtus väheneb ajas, patendiga seonduvate õiguste
jõustamine ja tagamine on seotud erinevate kulutustega jne (ibid).
Patendi väärtus sõltub paljudest teguritest, mille struktuur on esitatud hierarhilise mudelina Joonisel 7.
Ollakse seisukohal, et IO väärtuse hindamiseks ei ole ühte ja ainsat õiget meetodit, vaid neid tuleks
hindamisel kombineerida.
IO rakendamiselt oodatava rahavoo hinnangutel põhinevad majandusliku väärtuse hindamise meetodid
ettevõtte tasandil:
Tasuvusaeg;
Tulumäär e. kasumiindeks;
Sisemine rentaablus (IRR – internal rate of return);
Asendusmeetod, e. võrreldava turuväärtuse meetod.
Versioon: 17.02.2013 Tõnis Mets, Aleksei Kelli, Uku-Mats Peedosk
14
Joonis 7. Patendi hindamise hierarhiline struktuur (Yu-Jing Chiu, Yuh-Wen Chen 2007)
Hagelin (2002) toob välja rea IO väärtuse hindamise meetodeid:
1. 25 protsendi reegel. See kuulub nn „rusikareeglite“ hulka ja tähendab, et litsentsimüüja peaks
saama litsentsi ostjalt 25 % litsentseeritud tehnoloogiaga teenitud müügitulemist (gross profit,
tuleb eristada terminist net profit). Selle reegli üks modifikatsioone või sellele reeglile eelkäijaks
on teadmine, et litsentseerimistasu eri valdkondades on 1-5 % (Rivette, Kline 2000). Meetod
kasutav lihtsamini eelkõige protsessitehnoloogiate rakendamisel.
2. Tööstusharu standardid. See on populaarne meetod, vaadeldav eelmise „rusikareegli“
modifikatsioonina. Näiteks, arvutustehnika „raudvarale“ on see 1-5 % ja tarkvarale – 25 %
puhaskasumist.
Versioon: 17.02.2013 Tõnis Mets, Aleksei Kelli, Uku-Mats Peedosk
15
3. Hinnangud. Meetod sisaldab võrdluses mõne teise IO-ga kasutades objektiivseid ja subjektiivseid
skaalasid. Seondub sageli tööstusharu tavadega, erinevaid komponente eristatakse nende
kaaludega tervikotsuses.
4. Surrogaatmeetodid. Hinnatakse patente mitte kasumi ja eeltoodud meetodite baasil, vaid
hinnates omanikfirmat ja neid patente endid. Arvestatakse patentide arvu, patendilõivu makseid,
tsiteeritavust, jms. On leitud, et need näitajad on korrelatsioonis firma väärtusega.
5. Komponentide eristamise meetod. Eraldi vaadeldakse IO väärtuse ja tulu erinevaid komponente.
Firma turuväärtust kalkuleeritakse hinnates rahalisi jm materiaalseid varasid, ühtlasi saadakse
hinnang ka immateriaalsetele varadele ja brändi väärtusele. Meetodit on täiendatud
makromajandusliku mudeliga, milles SKP jaotub majandussektorite vahel, iga sektori puhul on
võimalik analüüsida tulusid IO-lt. Samuti on kasutatav teadmuskapitali hindamise tulemuskaarti.
6. Monte Carlo meetod. Meetod täiendab sissetulekutel (rahavool) põhinevat hinnangut asjaoluga,
et prognoosides näiteks tootehinda ja müügimahtu tuleb arvestada nende teostumise
tõenäosusega.
7. Optsioonimeetodid. Need põhinevad väärtpaberite optsioonide hindamisel (vt. samuti Matsuura
2004).
8. Konkurentsieelise hindamise meetod (Competitive Advantage Valuation® (CAV)). CAV-i on selle
väljatöötajad (Hagelin 2002) pidanud eeltoodud meetodite täienduseks otsustamisel. Selle
meetodi järgi IO väärtus seondub toote praegusväärtusega (vt, finantsilised meetodid), see
sisaldab kolme tüüpi intellektuaalset vara: tehniline (patendi kasulikkus, tarkvara funktsionaalsus
– autoriõigus, tehn(oloog)iline ärisaladus), reputatsioon (kaubamärk, brändinimi jm), ning
protsess (ärimeetodid ja äriprotsesside omandikuuluvus).
Kokkuvõtteks võime nentida, et eksisteerib IO väärtuse võimalike analüüsimeetodite paljusus,
siinkasutatud kirjanduse (Pekonen, 2011; Yu-Jing Chiu, Yuh-Wen Chen 2007; Matsuura, 2004; Hagelin,
2002; Rivette, Kline 2000, jpt) põhjal võib neid tuvastada enam kui kümmet. Meetodi valik sõltub
konkreetsetest eesmärkidest, sektori spetsiifikast, äri suurusest jpt teguritest. Samas, nagu IO-t nii ka
seda reguleerivat poliitikat ja õigusakti/õigusakte käsitletakse majanduslikus mõttes investeeringuna, st
poliitika/õigusakti juurutamine seondub väljaminekuna nii ühiskonna kui ka ettevõtte ja sektori tasandil.
Taolise investeeringu mõjul riigi ja ettevõtte tasandil kujunev (sotsiaal)majanduslik tulem kas otsese
rahavoona vastavatest funktsioonidest ja protsessidest (patenteerimine, õiguskaitse, teadmuse loomine
jne) või kaudse rahavoona, näiteks ärilise usalduse kasvu või riigi kuvandi paranemine tulemusena. See
lubab IO-t, IO poliitikat ja õigusakte majanduslikus mõttes käsitleda analoogiliste rahaliste
investeeringutena.
3.3 Intellektuaalse omandi sotsiaalmajandusliku mõju hindamisest
Kuigi peaaegu kõiki ühiskondlikke nähtusi on võimalik erinevate mudelite kaudu siduda, põhiprobleemiks
kõigi nende puhul tõusetub nende seoste usaldusväärsus ja realiseerumise tõenäosus pikaajalises
perspektiivis. Taolist määramatusega seotud ühiskondlikke nähtuste käsitlust on vaadeldud kaoseteooria
seisukohalt kasutades sõnapaari „kaos“ ja „kord“, nähtusi selles kontekstis vaadeldakse kui „kaordilisi“
eristades mitmeid komplekssuse tasandeid (Eijnatten 2003), kus madalama komplekssuse protsessid on
osaks kõrgema tasandi nähtusest ja need arenevad nö üksteise sees holooniliselt. Osaliselt tähendab see
Versioon: 17.02.2013 Tõnis Mets, Aleksei Kelli, Uku-Mats Peedosk
16
vajadust eristada lühi- ja pikaajalist mõju, samuti selle mõju tasandit, koos- ja vastasmõju: isik,
organisatsioon, sektor, regioon, ühiskond riigi ja riikide ühenduste tasandil ning globaalselt tervikuna.
Tuleb arvestada, et siinkirjeldatud tasandite vahelised seosed on mitmeplaanilised ja üksteist läbivad,
seepärast on iga mudel vaid reaalse protsessi lihtsustus.
Erinevate poliitikate sotsiaalse mõju hindamise vajadus tekkis vastutustundliku ettevõtte käsitlusest
hindamaks ettevõtte mõju majanduslikku, keskkonna ja sotsiaalset dimensiooni (Maas, Liket 2011).
Sotsiaalset mõju on defineeritud (Clark et al 2004) kui „osa väljundist, mis on organisatsiooni tegevuse
tulemus, lisaks sellele, mis oleks toimunud nii-kui-nii.“ Definitsioon põhineb nn mõju väärtusahelal
(Joonis 7).
Joonis 7. Sotsiaalmajandusliku mõju väärtusahel ettevõtte tasandil (Clark et al 2004; Olsen, Galimidi
2009 ja Maas, Liketi 2011 põhjal)
Joonistel 5 ja 7 esitatud väärtusahela käsitlus tagasisidestatud väärtust loovate protsessidena on oma
olemuselt (organisatsioonilise) õppimisprotsessi kirjeldus, nagu seda mõistavad Kolb, Kolb & Kolb (1984,
2009) või Deming või Argyris (1976). Riigi tasandil väljendub õppimine strateegiavalikutes, targas
poliitikate ja plaanide kujundamises ja elluviimise efektiivsuses, kogemusest õppimises ja korrektsioonide
õiges ajastamises ning strateegia-uuendustes, mis tähistab järjekordse õppimistsükli käivitamist.
Intellektuaalse omandi majandusliku väärtuse hindamine nagu see toimub ettevõtte tasandil eelmises
paragrahvis võiks olla rakendatav ka riigi tasandil. Osalisel on sellise lähenemise näiteks sissejuhatuses
märgitud Korea 200 ettevõtte näitel tehtud uuring (Sung Jin Kang ja Hwan Joo Seo); vastava
Patendiameti ja Statistikaameti andmestiku kogumine poleks ka Eestis probleem. See eeldaks kokkulepet
taolise statistilise andmestiku kogumiseks ja seireks. IO sotsiaalse mõju kajastamiseks tundub
intellektuaalse kapitali kontseptsioon igati sobiv. Joonis 7 väärtusahela üldskeemi kontekstis tähendaks
see mõju hinnang hinnangut IK muutusele. Vastavate IK tegurite kategooriad kui ka neil põhinevad
Sisend Tegevus Väljund Tagajärg Eesmärgile vastavus
Mis oleks toimunud niikuinii
Muutused sotsiaalsetes süsteemides
-
= MÕJU
Mõõdetavad tulemused
Juhitavad indikaatorid
Firma tegevused
Ettevõtte sisendid
Eesmärkide ja tegevuste kohandamine
Versioon: 17.02.2013 Tõnis Mets, Aleksei Kelli, Uku-Mats Peedosk
17
integraalsed indeksid nii ettevõtte kui riigi tasandil on avatud eelpool. Mõju hinnang kujuneb läbi mõju
hinnangu IK-le üldistatult kui ka hinnanguna konkreetsele indeksile.
3.4 Alternatiivide arvestamine mõjude hindamisel
Eeltoodud metoodilised lähenemised alapunktides 3.2 ja 3.3 eeldavad teatavate stsenaariumide
arvestamist nii varasema regulatsiooni jätkumisel kui ka peale regulatsiooni muudatust.
Stsenaariumimeetodit on Eestis kasutatud avalikus sektoris nii koolituses kui ka Eesti Vabariigi arengute
prognoosimisel (Aru, 2001; Raagmaa ja Terk, 1997; Varblane jt, 2008). Konkreetsete regulatsioonidega
määratud protsessidel on oma sündmuste järjestus, sõltuvalt regulatsiooni ulatusest ja konkreetsetest
stsenaariumidest iga konkreetse sündmusega seondub teatav hulk alternatiive, mille valik subjektide kui
otsustajate poolt sõltub konkreetse protsessi olemusest, huvidest kui ka regulatsioonist. Otsustused
võivad olla erinevad erinevate tagajärgedega (Verbeke, 2012), mõju hindamine nõuab nii baasvariandi
kui ka muudatusega protsessi variantide riskide analüüsi, vastavate alternatiivide toimumise tõenäosusi
kui ka maksumust (Verbeke, 2012; Jõesaar, 2006). Riski juhtimine selles käsitluses hõlmab viit järjestikust
sammu (ibid):
1. ja 2. samm kuuluvad planeerimisprotsessi. Selle käigus paljude erialade inimestest koosnev ekspertide
meeskond arutleb reguleeritava protsessi ja regulatsioonimuutuse protsessi võimalike probleemide üle.
Arutluse käigus (vajadusel ajurünnaku vormis) määratakse kindlaks mitte ainult alternatiivid ja
riskitegurid kõigil tasanditel, vaid ka võimalikud lahendused probleemidele, mis võivad tekkida erinevate
alternatiivide puhul.
3. samm on riskide prioriteerimine. Selleks võib kasutada järgmist valemit:
Le = Pe * Pi * Lt,
kus Pe on riski tõenäosus, Pi on mõju tõenäosus, Lt on kahju kokku ja Le eeldatav kahju.
Tõenäosuslike hinnangute kasutuses võime näha eeltoodud Monte Carlo meetodi (Hagelin, 2002)
rakendust. Hinnates 1. ja 2. sammul kindlaks määratud ja analüüsitud eri tasandi riskidest tulenevat
eeldatavat kahju, võib riskid nende olulisuse järgi reastada. Mida suurem on eeldatav kahju, seda
tõsisem on risk. Võimalike riskide prioriteerimisega võib ehitada üles lahendusi ja kavandada
tegevussuundi, millega vajaduse korral lahendada eelkõige kõige tõsisemaid tulevasi kõigi tasandite
probleeme.
4. samm: Selle sammu ajal tegeletakse ükshaaval kõigi 1., 2. ja 3. sammul tuvastatud, kasutades
konkreetseid regulatsioonist tulenevaid tegevuskavu, probleemid püütakse kõrvaldada enne nende
tekkimist regulatsiooni vastuvõtmise järel. Samuti koostatakse kavad ka ootamatute stsenaariumide
puhuks, kui algsed regulatsioonikavad läbi kukuvad.
5. samm: Regulatsiooni juurutamisel jälgitakse kõiki väljaselgitatud riske, mõistmaks kas tegevuskava
aitas riski ära hoida või mitte. Edukas tegevuskava tuleb tallele panna ja ebaõnnestunud tegevuskava
asemel rakendada uut või ootamatuste puhuks koostatud kava.
Versioon: 17.02.2013 Tõnis Mets, Aleksei Kelli, Uku-Mats Peedosk
18
Võimalike alternatiivide tõenäosuse arvestamiseks otsustustega seotud protsessis illustreerib nn
„otsustuspuu“ (vt näide Joonis 8).
Joonis 8. Otsustuspuu (tinglik näide) (Jõesaar, 2006 näite põhjal T.Mets).
Joonisel 8 esitatakse otsustuspuu sõlmede väärtused, kui vajatakse otsustust kas regulatsioon nõuab
volikirja esitamist patendivoliniku poolt oma esindusõiguse tõendamiseks või lihtsalt eeldatakse volituste
olemasolu (näide tinglik, kogu nähtuse olemust põhjus-tagajärg seoses siinkohal ei analüüsita). Kui
erinevate variantide väärtused on leitud (kalkuleeritud, parem veerg; otsustuste finantsilise väärtuse
leidmist käsitleti p. 3.2-s), siis seejärel leitakse vastavate sündmuste tõenäosused (võimalusel tuginedes
varasemale andmestikule), ja erinevate otsustusvariantide eeldatavad väärtused. Selle põhjal võib
Patendivoliniku esindusõigus
Mõju asjaajamisele
500 €
100 €0,4
0,6
0,6 x 500 = 3000,4 x 100 = 40
340
0,7
0,3
0,5
0,5
0,3
0,7
0,7 x 10000 = 70000,3 x 5000 = 1500
8500
5000 €
10000 €
1000 €
200 €
1000 €
5000 €
0,3 x 5000 = 15000,7 x 1000 = 700
2200
0,5 x 1000 = 5000,5 x 200 = 100
600
- 340
8500
600
2200
Versioon: 17.02.2013 Tõnis Mets, Aleksei Kelli, Uku-Mats Peedosk
19
järeldada, et tõendamiskohustusega seonduvad kulud (100 või 500 €) vähendavad usaldusväärsusest
tulenevat kasu (max 10000 €) vähem kui volikirja vajaduse puudumisega saavutatavat võitu kiiruses
tagasihoidlikuma usaldusväärsuse juures.
4. Nõuded intellektuaalomandi regulatsioonide mõju hindamismudelile Nõuded IO õigusaktide hindamismudelile tulenevad IO spetsiifikast ja senisest mõju hindamise
praktikast. Üldised nõuded õigusaktide mõjude hindamisele on kehtestatud Hea õigusloome ja
normitehnika eeskirjas (viide 24). Eeskiri kohustab õigusakti väljatöötajat hindama kaasnevat mõju kuues
valdkonnas, määratleda ja hinnata tuleb:
1. sotsiaalset, sealhulgas demograafilist mõju;
2. mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele;
3. mõju majandusele;
4. mõju elu- ja looduskeskkonnale;
5. mõju regionaalarengule;
6. mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele.
Kui ilmneb, et õigusakti muutmisega ei kaasne olulist mõju tuleb seda põhjendada ning selgitada
seaduseelnõu seletuskirjas. Kui õigusaktiga kaasneb mõju mis ei sisaldu loetletud valdkondades tuleb
eelnõu ettevalmistajal hinnata ka seda. Intellektuaalse omandi õigusvaldkond on enda sisu poolest
spetsiifiline valdkond ning see seab õigusakti mõjude analüüsijale lisanduvaid ülesandeid. Selle tõttu ongi
koostatud käesolev mõjude analüüsi mudel.
4.1 Mõjude hindamise etapid
Mõjude hindamise mudeli koostamisele eelnes intellektuaalse omandi valdkonna probleemide kogumine
ning probleemide lahendamisele viivate õigusloomeliste eesmärkide püstitamine. Lähtuvalt
eesmärkidest kujundatakse seadustike ettevalmistamise käigus alternatiivsed muudatusettepanekud.
Õigusloomeliste muudatuste kirjeldused on olulised sisendid mõjude analüüsi protsessi. Mõjude analüüsi
etapid, mis järgnevad alternatiivsete lahenduste esitamisele, on järgmised:
1. Iga alternatiivi puhul hinnatakse võimalikku mõju kõigis mõjuvaldkondades. Esmane prognoos
kujuneb eksperthinnanguna, mille valmistavad ette eelnõu ettevalmistajad. Määratletakse mõju
valdkond ja sõnastatakse võimalik mõju.
2. Hinnatakse avalduvate mõjude olulisust nelja kriteeriumi alusel: mõju avaldumise sagedus, mõju
ulatus, sihtgrupi suurus ning võimalike negatiivsete kõrvalmõjude ilmnemise tõenäosus. Seeläbi
eristuvad olulised ning ebaolulised mõjud. Analüüs jätkub üksnes oluliste mõjude osas,
ebaolulised mõjud empiirilist hinnangut ei vaja.
3. Oluliste mõjude analüüsimiseks püstitatakse uurimisküsimused lähtuvalt mõju definitsioonist,
sihtgrupi määratlusest ning mõju avaldumissagedusest. Uurimisküsimusi võib käsitleda sarnaselt
empiirilise uuringu aluseks olevatele hüpoteesidele.
4. Uurimisküsimustele vastuste leidmiseks määratletakse sobilik andmekogumis- ja analüüsi
metoodika.
Versioon: 17.02.2013 Tõnis Mets, Aleksei Kelli, Uku-Mats Peedosk
20
5. Lähtuvalt analüüsi tulemustele otsustatakse õigusloome muudatusettepanekute realiseerimise
üle ning otsustatakse ühe või teise alternatiivi eelistamine.
Eelnõu jõustumise järgselt antakse mõjuanalüüsile järelhinnang kontrollimaks prognooside paikapidavust
ning tehtud valikute sobivust.
4.2 Mõjuanalüüsi aruanne
Mõjuanalüüsi väljund koondatakse mõjuanalüüsi aruandesse. Hea õigusloome ja normitehnika eeskirjas
määratletakse ka mõjude analüüsi aruandes esitatav teave (viide 24). Aruandes:
1. esitatakse teave mõjude analüüsi tellija, tegija, kaasatud ekspertide ja valitsusväliste
institutsioonide kohta;
2. kirjeldatakse analüüsitavat probleemi, analüüsi eesmärki ja uurimisküsimust;
3. põhjendatakse analüüsi meetodi valikut;
4. kirjeldatakse kasutatud andmeid, analüüsitegevusi ja tulemusi ning tulemusi punktis 1 nimetatud
valdkondades;
5. kirjeldatakse võimalike lahenduste positiivseid ja negatiivseid mõjusid punktis 1 nimetatud
valdkondades;
6. esitatakse kokkuvõte ja eesmärgi saavutamiseks sobivaim lahendus;
7. esitatakse järelhindamise aruande esitamise kohustus, selle koostamise tegevuskava, sealhulgas
selle eeldatav toimumise aeg, peamised vaadeldavad mõju liigid ja hindamise kriteeriumid, või
põhjendatakse järelanalüüsi ebavajalikkust.
Aruande eesmärk on selgitada ja põhjendada õigusakti koostamise käigus tehtud otsuseid. Mõjude
analüüsi aruanne esitatakse koos seaduseelnõuga (viide 24).
Kuna senine praktika Eestis on metoodiliselt üsna sarnane sõltumata reguleeritava valdkonna
spetsiifikast, siis konkreetse valdkonna – IO regulatsioonid peaksid olema valdkonnaspetsiifilised, sh
majanduspoliitilises mõttes.
1. Vastavus IO ühiskondlikule rollile ja poliitikatele erinevatel tasanditel;
2. Ajakohasus ja vastavaus valdkonna ühiskondlike arengutega rahvusvaheliselt ja Eestis;
3. Toetab sotsiaalmajanduslikku arengut kõigil tasanditel (kui tekib vastuolu, peaks näitama
vastuolu lahendamise meetodid) ja tõstab Eesti konkurentsivõimet;
4. Motiveerib asjaosalisi (ettevõtja/ettevõte-leiutaja-investor-ühiskond/laiem üldsus);
5. Hinnangute ja metoodikavalikute objektiivsuse tagamiseks on kaasatud nn „intellektuaalse
kapitali“ ekspertgrupp.
6. On kergesti mõistetav ja rakendatav.
Kokkuvõtteks, IO regulatsioonide (muutuste) mõju hindamine eeldab valdkonnaspetsiifilist lähenemist
laiemas sotsiaal-majanduslikus kontekstis. Vajalik on tagada rakendatavate meetodite asjakohasus ja
nähtuse/mõju hindamise sisule vastavus. Seejuures on oluline kasutada erinevaid meetodeid ja mõju
lõpphinnangu objektiivsuse metoodiline tagamine.
Versioon: 17.02.2013 Tõnis Mets, Aleksei Kelli, Uku-Mats Peedosk
21
5. Intellektuaalomandi poliitikate ja õigusaktide mõju hindamismudel Eelneva ülevaate ja analüüsi tulemusena on kujundatud alljärgnev mudel (Tabel 3). Käesolev mudel on
mõeldud täiendama 2012 Justiitsministeeriumi ja Riigikantselei välja töötatud „Mõjude hindamise
metoodikat“ rakendamiseks intellektuaalse omandi regulatsioonide mõju hindamisel. Lisaks
traditsioonilistele mõju hindamise meetoditele pakub autor siinkohal välja intellektuaalse kapitali kui
valdkonnapõhise üldise kontseptsiooni rakenduse IO mõjude hindamisel. Peamiseks rakendatavuse
kriteeriumiks peaks olema IK kasv kõigi tasanditel.
Tabel 3. Intellektuaalse omandi poliitika ja õigusaktide mõju hindamise mudel
Etapp & tegevus/meede Etapi sisu Kommentaar
Intellektuaalse kapitali (IK) sh Intellektuaalse omandi (IO) valdkonna seire
Toimub pidevalt, sõltumatult poliitika ja seadusandlikest initsiatiividest
Seire funktsiooni täidab sõltumatu institutsioon. Toimub pidevalt koostöös teiste institutsioonidega,
1. Probleemi kirjeldamine Vastus küsimusele, milles probleem seisneb, miks see on probleem
Võib tulla IK/IO seirest, aga ka väljastpoolt
2. Eesmärkide püstitamine Milline on soovitav olukord, kirjeldus Vastab riiklikele strateegiatele ja SMART kriteeriumidele
2a Eesmärkide eelanalüüs Sõltuvalt probleemist ja eesmärkidest ettepanekud kas uue arengukava (õigusakti) algatamiseks, vana täiendamiseks või korrektsiooni algatamiseks p. 2-s: Eesmärkide püstitamine
Peaks sisaldama rahvusvahelist võrdlust, situatsiooni kriitilist analüüsi ja eelhinnangut, sh metoodikaettepanekuid hilisemateks etappideks
3. Poliitikavalikute jm alternatiivide väljatöötamine
Lahenduste erinevate alternatiivide kujundamine, kuidas eesmärke saavutada
4. Poliitikavalikute mõjude analüüs (täidetakse/ modifitseeritakse eelmise hinnangu põhjal, kui õigus-akti rakendatakse olemas-oleva juba hinnatud poliitika raames)
Valikute võimalike otseste ja kaudsete tagajärgede analüüs, sisaldab võrdlust:
Nõuab analüüsi metoodikate mitmekesisust
Toimub muutusega - Toimub niikuinii = Mõju Hinnatakse nii sotsiaal-majanduslikku mõju kui ka intellektuaalset kapitali
4a. üksikisiku-looja tasandil Hinnatakse otsese ja kaudse mõju tulemust/tagajärge
Hinnatakse otsese ja kaudse mõju tulemust/tagajärge
Mõju hinnatakse kui kahe kõrvalveeru võrdluse tulemust.
4b. ettevõtte tasandil
4c. sektori tasandil
4d. regiooni tasandil
4e. riigi tasandil
4f. rahvusvaheliselt/ globaalselt
Riigi ja ettevõtete konkurentsivõime arvestades poliitikamuutust
- Konkurentsivõime vanade trendide jätkumisel
Kajastub tervikuna Eesti intellektuaalse kapitali kasvus, soovitavalt ennak-tempos võrdlusmaadega
5. Õigusaktide poliitikavasta-vuse ja mõjude analüüs
Valikute võimalike otseste ja kaudsete tagajärgede analüüs
Toimub analoogiliselt p. 4-ga
Toimub muutusega - Toimub niikuinii = Mõju
Versioon: 17.02.2013 Tõnis Mets, Aleksei Kelli, Uku-Mats Peedosk
22
Hinnatakse nii sotsiaal-majanduslikku mõju kui ka intellektuaalset kapitali
5a. üksikisiku-looja tasandil Hinnatakse otsese ja kaudse mõju tulemust/tagajärge
Hinnatakse otsese ja kaudse mõju tulemust/tagajärge
Mõju hinnatakse kui kahe kõrvalveeru võrdluse tulemust.
5b. ettevõtte tasandil
5c. sektori tasandil
5d. regiooni tasandil
5e. riigi tasandil
5f. rahvusvaheliselt/ globaalselt
Riigi ja ettevõtete konkurentsivõime arvestades poliitikamuutust
„-„ Konkurentsivõi-me vanade trendide jätkumisel
Kajastub tervikuna Eesti intellektuaalse kapitali kasvus, soovitavalt ennak-tempos võrdlusmaadega
6. Valikute võrdlus Eesmärgi saavutamise teede võrdlus: kas saavutatavad hüved õigustavad kulutusi
Võimalik hinnang IK-le eri tasanditel
7. Poliitika/õigusakti järelhindamine
Analüüs, kas poliitika/õigusakti rakendamine saavutas soovitud eesmärgi
Võiks olla IK/IO seire ülesanne
Märkus: Mõjude hindamise etapid 4c/5c ja 4d/5d võib jätta vahele, kui need pole konkreetsel juhtumil
asjakohased.
Tuginedes otsustuspuu näitele p. 3.4 võib väita, et parimal viisil toetab IK-d regulatsioon, kus
patendivoliniku esindusõigus põhineb volikirjal, mitte eeldusel selle olemasoluks (näide on tinglik, mitte
konkreetse regulatsiooni sisend). Samas, peaks nii kvalitatiivne kui ka sotsiaalmajanduslik hinnang andma
kokkulangeva tulemuse. Vastasel korral tuleks analüüsida kummagi otsustusprotsessi eeldusi.
6. Kokkuvõtteks: intellektuaalomandi õigusaktide mõju hindamismudeli
juurutamisest Eelneva ülevaate ja analüüsi tulemusena kujunes autoril veendumus, et IO mõjude hindamine ainult IO
kitsamas kontekstis ei pruugi täielikult vastata Eesti kui väikeriigi teadmusmajanduse strateegilistele
eesmärkidele, vaid IO-d tuleks riigi tasandil juhtida läbi poliitikate ja regulatsioonide koos rahvusliku
intellektuaalse kapitaliga. Sel juhul on mõjude hindamisel kasutatavad enamik IK indikaatoreid ja IO
mõjude hindamine peab vastama eelkõige küsimusele, milline on poliitika/õigusakti sotsiaal-majanduslik
mõju ja mõju intellektuaalsele kapitalile võrreldes varasema situatsiooniga. IK kontseptsioon ei ole uus ja
erinevates kontekstides kasutatakse selle üksikuid indikaatoreid Eesti poliitikas ja õigusloomes juba
praegu. Esialgu on selles suunas tehtud alles esimesi samme juurutades Teadus- ja innovatsioonipoliitika
seire programmi (e. nn. Teadusseire) alates 2011. Kuigi intellektuaalse kapitali seire on Eesti kontekstis
alles algusjärgus, on intellektuaalse kapitali hindamise kriteeriumid rakendatavad juba praegu kaasates
näiteks Teadusseire eksperte. Eelduseks oleks vastava esialgse (piloot-)juhendmaterjali väljatöötamine ja
testimine. Intellektuaalse kapitali hindamine peaks, kus võimalik, toimuma paralleelselt majandusliku
mõju hindamise teiste meetodite rakendamisega.
Ühtlasi tähendaks ettepanek IK metoodilise lähenemise rakendamiseks IO-ga seotud oluliste
majanduspoliitiliste regulatsioonide kujundamisel vajadust alustada vastavateemalist diskussiooni.
Versioon: 17.02.2013 Tõnis Mets, Aleksei Kelli, Uku-Mats Peedosk
23
7. Kasutatud kirjandus (sisaldab esimese mõjude hindamise etapi loetelu) 1. Behrens, W., Hawranek, P.M. 1991. Manual for preparation of industrial feasibility studies.
Newly revised and expanded edition. Vienna: UNIDO.
2. Eesti konkurentsivõime kava 2009–2011. majanduskasvu ja tööhõive kava 2008–2011 elluviimise
aruanne ja uuendus.
3. Eesti Teadusagentuur, http://www.hm.ee/index.php?0512700.
4. EU Competition Policy (www.uh.edu/~egentile/4389-handout_05.pdf).
5. Euroopa Komisjon 2006. Kulude-tulude analüüsi metoodika suunised. Uus programmitöö
periood 2007–2013. Metoodilised töödokumendid.
6. Euroopa patenditaotluste statistika 2011 (http://www.patent.ee/et/uudised/2012/euroopa-
patenditaotluste-statistika-2011/).
7. Friedrich, P., Eerma, D. 2010. Application of social accounting for university in the case of faculty.
In: Economics of education: isuses of transition and transformation. Backhaus, J., Eamets, R.,
Eerma, D. (eds), Lit Verlag Dr. W.Hopf, Berlin, lk. 45-74.
8. Innovation Union Scoreboard 2011. Research and Innovation Union scoreboard.
(http://ec.europa.eu/enterprise/policies/innovation/facts-figures-analysis/innovation-
scoreboard/index_en.htm).
9. Justiitsministeerium 2008. Õigusaktide mõjude analüüsi süsteemi üldkirjeldus. Õigusloome ja
õiguskeele talitus, Õiguspoliitika osakond, Justiitsministeerium, 2008, Tallinn.
10. Konkurentsivõime kava ’EESTI 2020’ (kinnitatud Vabariigi Valitsuse poolt, 28.04.2011).
11. Lowe, J. 1993. Commercialization of university research: A policy perspective. Technology
Analysis & Strategic Management. Volume 5, Issue 1, 1993, lk. 27-37.
12. Mets, T. 2010. Privileged or not privileged academician – view on intellectual property
management at university – In: 6th International Scientific Conference “Business and
Management–2010”. Selected papers. May 13-14, 2010, Vilnius, Lithuania, lk. 550-556
(http://www.vgtu.lt/leidiniai/leidykla/BUS_AND_MANA_2010/High_Education/073.html).
13. Olsen, S., Lingane, A. 2003. Social return on investment: standard guidlines. Centre for
Responsible Business, Working Paper Series. Berkeley: University of California.
14. Riigikontroll 2011. Õigusaktide mõju hindamise korraldus. Kas õigusakti vastuvõtja teab, millised
tagajärjed on tema otsusel? Riigikontrolli aruanne Riigikogule, Tallinn, 31. oktoober 2011.
15. Roffey, C., Darcy, M., Keenahan, D., Varua, M. 2012. Developing a Common Language between
Corporations and Small Community Organisations. A Resource Handbook, University of Western
Sydney.
16. Teadmistepõhine Eesti. Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia 2007–
2013. (2007). Tartu: EV Haridus- ja Teadusministeerium.
17. Varblane, U. jt 2012. Lõppeva teadus ja arendustegevuse ning innovatsioonistrateegia täitmise
hindamine. TÜ&TTÜ.
18. Varblane, U.; Eamets, R.; Haldma, T.; Kaldaru, H.; Masso, J.; Mets, T.; Paas, T.; Reiljan, J.; Sepp, J.;
Türk, K.; Ukrainski, K.; Vadi, M.; Vissak, T. 2008. Eesti majanduse konkurentsivõime hetkeseis ja
tulevikuväljavaated. Aruande lühiversioon. Eesti Arengufond, 70 lk.
19. Õigusakti mõjude analüüsi kontseptsioon. Justiitsministeerium, 2009.
Versioon: 17.02.2013 Tõnis Mets, Aleksei Kelli, Uku-Mats Peedosk
24
20. ÕMA töögrupp 2009. Õigusaktide mõjude analüüs: juhend õigusloomega tegelevatele
ametnikele.
21. Õigustloovate aktide eelnõude normitehnika eeskiri. Vabariigi Valitsuse määrus. Vastu võetud
28.09.1999, nr 279. RT I 1999, 73, 695, jõustumine 01.01.2000.
22. Justiitsministeerium 2007. Ülevaade ministeeriumite õigusloome mõjude analüüsist. Õigusloome
ja õiguskeele talitus, Õiguspoliitika osakond, Justiitsministeerium, 2007, Tallinn.
23. Õiguspoliitika arengusuunad aastani 2018” heakskiitmine. Riigikogu otsus. Vastu võetud
23.02.201, RT III, 07.03.2011, 1.
24. Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri. Vabariigi Valitsuse seadus. Vastu võetud 22.12.2011 nr
180. RT I, 29.12.2011, 228
25. Olsen, Sara; Galimidi, Brett 2009. Managing Social and Environmental Impact: A New Discipline
for a New Economy Global Philanthropy - Brown J. World Aff., Vol. XV, No. II, pp. 43-56.
26. Pekonen, O. 2011. Valuation and evaluation of inventions and patents - Project Paper Patentit
Teollisuus Tekniikka – course (http://lib.tkk.fi/Reports/2011/urn100505.pdf)
27. Shavell, Steven and Tanguy Van Ypersele. "Rewards Versus Intellectual Property Rights," Journal
of Law and Economics, 2001, v44(2,Oct), 525-547.
28. Shavell, Steven and van Ypersele, Tangay, "Rewards versus Intellectual Property Rights" (1998).
Harvard Law School John M. Olin Center for Law, Economics and Business Discussion Paper
Series. Paper 246. (http://lsr.nellco.org/harvard_olin/246)
29. Edvinsson, Leif and Michael S. Malone (1997), Intellectual Capital: Realizing Your Company’s True
Value by Finding Its Hidden Roots, HarperCollins Publishers, Inc., New York.
30. Leif Edvinsson, Mart Kivikas, (2007),"Intellectual capital (IC) or Wissensbilanz process: some
German experiences", Journal of Intellectual Capital, Vol. 8 Iss: 3 pp. 376 – 385.
31. Albert N. Link and John T. Scott 2011. The Theory and Practice of Public-Sector R&D Economic
Impact Analysis: The Case of the National Institute of Standards and Technology - Working Paper
11-16, University of North Carolina, Greensboro, 91 lk.
32. Karen Maas and Kellie Liket 2011. Social Impact Measurement: Classification of Methods. In: R.L.
Burritt et al. (eds), Environmental Management Accounting and Supply Chain Management, Eco-
Efficiency in Industry and Science 27, lk. 171-2002.
33. CYY Lin, L. Edvinsson National intellectual capital: comparison of the Nordic countries 2008
Journal of Intellectual Capital, Vol. 9 No. 4, pp. 525-545.
34. WIPO 2012 World Intellectual Property Indicators, 194 lk.
35. YEE KYOUNG KIM, KEUN LEE and KI-NEUNG CHOO, Intellectual Property Rights and Innovation in
Economic Development in Korea, in: The Economics of Intellectual Property in the Republic of
Korea. WIPO Publication No. 1031(E), pp. 22-41.
36. SUNG JIN KANG and HWAN JOO SEO Intellectual Property Rights, Spillovers and Innovative
Activities in Korea. WIPO Publication No. 1031(E), pp. 57-76.
37. Olsen, S. ja Galimidi, B. 2009. Managing Social and Environmental Impact: A New Discipline for a
New Economy, The Brown Journal of World Affairs, Volume XV, Issue II, pp.43-56.
38. Clark, C., W. Rosenzweig, D. Long and S. Olsen. 2004. Double bottom line project report:
assessing social impact in double bottom line ventures - methods catalog. NY, NY: Columbia
Business School RISE Project. http://www.riseproject.org/DBL_Methods_Catalog.pdf
Versioon: 17.02.2013 Tõnis Mets, Aleksei Kelli, Uku-Mats Peedosk
25
39. Alex Nicholls 2009 ‘We do good things, don’t we?’: ‘Blended Value Accounting’ in social
entrepreneurship - Accounting, Organizations and Society 34 (2009) 755–769
40. Jonathan Haskel 2012 Growth, Innovation and Intangible Investment. Imperial College Business
School,
41. Hao, J and Haskel, J., (2011), Intangible Investment and Product Market Regulations,
http://www.ceriba.org.uk/bin/view/CERIBA/IntangHaskelHaoXcountry.
42. Ian Hargreaves 2011 Digital Opportunity: A Review of Intellectual Property and Growth. An
Independent Report.
43. NESTA, 2011, Driving Economic Growth: Innovation, knowledge spending and productivity
growth in the UK,
http://www.nesta.org.uk/publications/assets/features/driving_economic_growth
44. Haskel and Goodridge, 2010, Role of IPRs in UK Intangible Investment, Imperial College, Research
commissioned by IPO, http://www.coinvest.org.uk/bin/view/CERIBA/IPRsGrowth
45. Carol Corrado, Jonathan Haskel, Cecilia Jona-Lasinio, Massimiliano Iommi 2012 Intangible Capital
and Growth in Advanced Economies: Measurement Methods and Comparative Results.
46. Edvinsson, L. 2003. Ettevõtluse pikkuskraadid: Avastusretk teadmusmajandusse. Pegasus
47. Aino Pöyhönen, Anssi Smedlund, (2004),"Assessing intellectual capital creation in regional
clusters", Journal of Intellectual Capital, Vol. 5 Iss: 3 pp. 351 – 365
48. Kai Mertins, Wen-Huan Wang and Markus Will 2009 InCaS: Intellectual Capital Management in
European SME - Its Strategic Relevance and the Importance of its Certification. The Electronic
Journal of Knowledge Management Volume 7, Issue 1, pp. 111 - 122, available online at
www.ejkm.com.
49. Mets, T., Torokoff, M. 2007. Patterns of learning organisation in Estonian companies – TRAMES.
A Journal of the Humanities and Social Sciences, 11, 2, pp. 139-154.
50. LEIF EDVINSSON, CAROLINE STENFELT, (1999),"Intellectual Capital of Nations - for Future Wealth
Creation", Journal of Human Resource Costing & Accounting, Vol. 4 Iss: 1 pp. 21 – 33
51. Sten Ståhle, Pirjo Ståhle, (2012),"Towards measures of national intellectual capital: an analysis of
the CHS model", Journal of Intellectual Capital, Vol. 13 Iss: 2 pp. 164 – 177
52. Ståhle, P. (2008), “National intellectual capital as an economic driver: perspectives on
identification and measurement”, in Ahonen, G. (Ed.), Inspired by Knowledge in Organizations,
Swedish School of Economics and Business Administration, Helsinki.
53. Pulic, A. (2000). MVA and VAIC™ Analysis of Randomly Selected Companies from FTSE 250. Graz
– London. Available at http://www.vaic-on.net/downloads/ftse30.pdf
54. Annabel Bismuth (2006). Intellectual Assets and Value Creation: Implications For Corporate
Reporting. OECD. Available at http://www.oecd.org/dataoecd/2/40/37811196.pdf
55. Frans M. van Eijnatten 2003 Chaordic Systems Thinking: Chaos and Complexity to Explain Human
Performance Management - First International Conference on Performance Measures,
Benchmarking and Best Practices in the New Economy, “Business Excellence ’03”, University of
Minho, Guimaraes, Portugal.
56. Kolb, D.A. (1984), Experiential Learning: Experience as the source of learning and development,
Prentice-Hall, New Jersey: Englewood Cliffs, N. J.
Versioon: 17.02.2013 Tõnis Mets, Aleksei Kelli, Uku-Mats Peedosk
26
57. Argyris, C. (1976) ‘Single-loop and double-loop models in research on decision making’,
Administrative Science Quarterly, Vol. 21, pp.363–375.
58. Rivette, K.G., Kline, D. 2000 Discovering new value in intellectual property - Harvard Business
Review, Jan-Febr, pp.54-66.
59. Bontis, N. 2001 Assessing knowledge assets: a review of the models used to measure intellectual
kapital - International Journal of Management Reviews Volume 3, Issue 1, pages 41–60, March
2001
60. Hagelin, T. 2002 New Method to Value Intellectual Property, AIPLA Q. J. Vol. 30, No. 3, pp. 353-
403.
61. Jeffrey H. Matsuura 2004 An Overview of Intellectual Property and Intangible Asset Valuation
Models - Research Management Review, Volume 14, Number 1, pp.1-10.
62. UN, 2005a Standards for Evaluation in the UN System.
63. UN, 2005b Norms for Evaluation in the UN System.
64. European Committee under the Government of the Republic of Lithuania, 2000 Methodological
guide on regulatory impact assessment
65. Regulatory Impact Analysis Manual for Ukraine. 2006
66. The Programme of the Government to Improve Law-drafting. Decision-in-principle of the Council
of Ministers. Ministry of Justice. Law Drafting Department 3/1996, Finland.
67. Yu-Jing Chiu, Yuh-Wen Chen 2007 Using AHP in patent valuation - Mathematical and Computer
Modelling, 46, lk. 1054–1062
68. Justiitsministeerium ja Riigikantselei 2012 Mõjude hindamise metoodika. 59 lk.
69. European Commission 2009 Impact assessment guidelines. 50 lk.
70. Mets, T., Kelli, A. 2013. The Impact of Intellectual Property Reward Regime on the
Competitiveness of Innovative SMEs - Riga Technical University 53rd International Scientific
Conference dedicated to the 150th anniversary and The 1st Congress of World Engineers and
Riga Polytechnical Institute / RTU Alumni.
71. Heli Aru 2001. Strateegiline juhtimine avalikus sektoris. EESTI VABARIIGI RIIGIKANTSELEI EESTI
HALDUSJUHTIMISE INSTITUUT. Tallinn,
72. Garri Raagmaa ja Erik Terk (toim.) 1997. EESTI TULEVIKUSTSENAARIUMID. Eesti Vabariigi
Keskkonnaministeerium. Eesti Tulevikuuuringute Instituut. 156 lk.
73. Varblane, U.; Eamets, R.; Haldma, T.; Kaldaru, H.; Masso, J.; Mets, T.; Paas, T.; Reiljan, J.; Sepp, J.;
Türk, K.; Ukrainski, K.; Vadi, M.; Vissak, T. 2008. Eesti majanduse konkurentsivõime hetkeseis ja
tulevikuväljavaated. Aruande lühiversioon. Eesti Arengufond, 70 lk.
74. Henk Verbeke 2012. Process management: A practical introduction. Tartu University Press.
75. Georg Jõesaar (toim.) 2006. Tootearendus. Tatru: Tartu Teaduspark.